Finantspettuste ennetamise ja tõkestamise eelnõu

09. juuni 2026 Riigikogu õiguskomisjon

Eelnõu eesmärk

Anda pankadele, makseasutusele, PPA-le ja RIA-le paremad võimalused pettuste ennetamiseks ja tõkestamiseks

Eelnõus kaks teemat: • kahtlaste ülekannete peatamine pankade poolt • pettusekahtlusega info jagamine pankade ja makseasustuste vahel

ning PPA ja RIA-ga

Seadus jõustub üldises korras

Pettusekahtlusega maksete peatamine

Praegune olukord • Makse võib olla justkui inimese enda PIN2-ga kinnitatud, kuid • inimest on makse tegemisel:

• eksitatud • manipuleeritud

• Kehtivas õiguses puudub pangal õigus sellise makse peatamiseks, kui ta hammustab pettuse läbi

Muudatus • Pank saab õiguse:

• makse ajutiselt peatada • rakendada lisakontrolle • vajadusel keelduda makse täitmisest

Tulemus • Suurendab pankade operatiivsust pettuste tõkestamisel • Raskendab kokkuvõttes petuskeemide toimimist

Info jagamine

Praegune olukord • Pangad näevad kahtlaseid kontosid, makseid, korduvaid mustreid, kuid

• neil puudub omal initsiatiivil õigus jagada seda infot teiste pankade, makseasutuste, PPA ja RIA-ga

Muudatus • Pangad saavad õiguse jagada pettusekahtluse korral infot:

• teiste pankade, makseasutuste, PPA, RIA ja usaldusteenuse pakkujatega

• Jagada saab näiteks infot: • kahtlaste kontode • maksete • seadmete • ja võimalike petuskeemide kohta

Tulemus • Võimaldab petuskeeme kiiremini avastada ja tõkestada ning tõrjuda rahapesu

• Parandab pankade omavahelist koostööd ja koostööd riigiga

Lp Madis Timpson

Õiguskomisjon

09.06.2026

Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Valdo Randpere asendusliige 09.06.2026

õiguskomisjoni istungil on Urve Tiidus.

Mihkel Lees

Eesti Reformierakonna fraktsiooni aseesimees

RIIGIKOGU

Eesti Konservatijyse Rahvaerakonna fraktsioon

U .komisjonile

2026

Tanasel komisjoni istungil sendab .... . .

MJ1 .... .........................................

Martin }-Ie1me Fraktsiooni esimees

RIIOIKOGU Loss! plats Ia, T. +372 631 6331 ziigikogu.ee

15165, Tallinn F. +372 631 6334

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 135

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 09. juuni 2026

Algus 14.00, lõpp 15.45

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Helle-Moonika Helme

(Anti Poolamets asendusliige), Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Urve Tiidus (Valdo Randpere asendusliige), Vilja Toomast, Varro Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)

Puudus: Andre Hanimägi

Kutsutud: Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunikud

Anne Kruusment ja Anu Leps (1. päevakorrapunkt); rahandusminister Jürgen Ligi,

Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste ja nõunik

Jarmo Lilium (2. päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi karistusõiguse ja menetluse

talituse juhataja Andreas Kangur (3. päevakorrapunkt); Riigikogu avalike suhete osakonna

pressinõunik Merilin Kruuse

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse

(muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu (880 SE)

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja

tõkestamine) eelnõu (936 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku

tegemine Vabariigi Valitsusele laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude seadusandliku

regulatsiooni muutmiseks" eelnõu (891 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

4. Arvamuse andmine Riigikohtule (KarRS § 28 lg 2 koosmõju Euroopa Liidu (EL) õiguse ja

põhiseadusega (PS) osas, mille kohaselt tuleb avalikustatud kohtulahendis jätta isiku nimi

asendamata, kui ta on tunnistatud süüdi KarS § 404 järgi)

5. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise

seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega)

eelnõu (880 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et eelnõule on esitatud kolm muudatusettepanekut,

millest kaks on esitanud EKRE fraktsioon ning üks tehniline ettepanek on tulnud algataja

2

poolt.

Esimees andis esmalt sõna EKRE esindajale Helle-Moonika Helmele muudatusettepanekute

tutvustamiseks,.

Helle-Moonika Helme tutvustas EKRE fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid:

1. Eelnõu paragrahvi 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) paragrahvi 1331 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seadustiku § 133 lõikes 1 nimetatud olukorda asetatud isikult seksi ostmise või

tema osutatavate teenuste, välja arvatud surrogaatemadus, kasutamise eest, kui teenuse

kasutaja teab, et teenust osutav isik on inimkaubanduse ohver, –

karistatakse kuni viieaastase vangistusega.“;“;

Selgitus: ÜRO naiste- ja tütarlastevastase vägivalla, selle põhjuste ja tagajärgede

eriraportöör Reem Alsalem kirjeldab oma 2025. aastal ÜRO peaassambleele esitatud raportis

surrogaatluse praktikat, mida iseloomustab naiste ja laste, sealhulgas tütarlaste,

ekspluateerimine ja vägivald. See muudab naiste kehad kaubaks ja objektiks ning

surrogaatemad ja surrogatluse teel sündinud lapsed tõsiste inimõiguste rikkumiste ohvriks.

Eriraportöör kutsub üles keelustama kõik surrogaatluse vormid. Eestis on surrogaatlus

keelatud. Ehkki välismaal surrogaatema teenuse kasutamine võib olla vormistatud läbi

juriidiliselt korrektsete lepingute, jääb selle olemus samaks- see on naise keha äärmuslik

objektistamine, mida ei tohi tolereerida. Naised, kes on selleks protseduuriks nõusoleku

andnud, on erinevate uuringute kohaselt alati olnud haavatavas seisus, mida on ära

kasutanud meditsiini- või muud asutused ja võrgustikud ning neilt lapsi tellivad isikud. Sellest

lähtuvalt tuleb surrogaatema teenuse kasutamist käsitleda inimkaubandusena ilma igasuguste

eranditeta ja muuta karistatavaks Eestis levinud laste ostmise praktika välismaalt. Naiste ja

laste inimõigused vajavad kaitset hoolimata riigipiiridest.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon

Juhtivkomisjon: JÄTTA ARVESTAMATA (muudatusettepaneku poolt 4: Lea Danilson-Järg,

Peeter Ernits, Helle-Moonika Helme, Varro Vooglaid; vastu 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus, Madis Timpson, Vilja Toomast; erapooletuid

0)

2. Eelnõu paragrahvi 1 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) paragrahvi 1331 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Surrogaatema teenuse kasutamist käsitletakse inimkaubanduse toetamisena, olenemata

teenuse kasutaja teadlikkusest kõigist sellega seotud asjaoludest.“.“.

Selgitus: ÜRO naiste- ja tütarlastevastase vägivalla, selle põhjuste ja tagajärgede

eriraportöör Reem Alsalem kirjeldab oma 2025. aastal ÜRO peaassambleele esitatud raportis

surrogaatluse praktikat, mida iseloomustab naiste ja laste, sealhulgas tütarlaste,

ekspluateerimine ja vägivald. See muudab naiste kehad kaubaks ja objektiks ning

surrogaatemad ja surrogatluse teel sündinud lapsed tõsiste inimõiguste rikkumiste ohvriks.

Eriraportöör kutsub üles keelustama kõik surrogaatluse vormid. Eestis on surrogaatlus

keelatud. Ehkki välismaal surrogaatema teenuse kasutamine võib olla vormistatud läbi

juriidiliselt korrektsete lepingute, jääb selle olemus samaks- see on naise keha äärmuslik

objektistamine, mida ei tohi tolereerida. Naised, kes on selleks protseduuriks nõusoleku

andnud, on erinevate uuringute kohaselt alati olnud haavatavas seisus, mida on ära

kasutanud meditsiini- või muud asutused ja võrgustikud ning neilt lapsi tellivad isikud. Sellest

lähtuvalt tuleb surrogaatema teenuse kasutamist käsitleda inimkaubandusena ilma igasuguste

3

eranditeta ja muuta karistatavaks Eestis levinud laste ostmise praktika välismaalt. Naiste ja

laste inimõigused vajavad kaitset hoolimata riigipiiridest.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon

Juhtivkomisjon: JÄTTA ARVESTAMATA (muudatusettepaneku poolt 4: Lea Danilson-Järg,

Peeter Ernits, Helle-Moonika Helme, Varro Vooglaid; vastu 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus, Madis Timpson, Vilja Toomast; erapooletuid

0)

Helle-Moonika Helme rõhutas, et EKRE esitatud kaks muudatusettepanekut on omavahel

loogilises seoses, mistõttu on ka nende selgitus ühine. Ta märkis, et esimese ettepanekuga

lisatakse sõnastusse „välja arvatud surrogaatemadus“ ning teise ettepanekuga täiendatakse

seda regulatsiooni nii, et surrogaatema teenuse kasutamist käsitletaks inimkaubanduse

toetamisena, olenemata teenuse kasutaja teadlikkusest kõigist sellega seotud asjaoludest.

H.-M. Helme lisas, et tegelikult peaks „asendusemaduse“ asemel eelnõus läbivalt kasutama

terminit „surrogaatemadus“, sest see väljendab selgemalt, millega on tegemist. Ta rõhutas, et

selline praktika peaks olema keelatud, kuna see muudab naise keha kaubaks ja objektiks ning

seab nii surrogaatemad kui ka sellisel teel sündinud lapsed tõsiste inimõiguste rikkumiste

ohvriks.

Madis Timpson andis ettepanekute kommenteerimiseks sõna Justiits- ja Digiministeeriumi

(JDM) esindajale.

Anne Kruusement sõnas kõigepealt, et soovib tänada muudatusettepaneku esitajaid selle

eest, et nad on hoidnud asendusemaduse teemat tähelepanu all ning seda küsimust on juba

mitmel korral arutatud. Samas tuleb märkida, et ministeerium ei saa esitatud kujul

muudatusettepanekuid toetada.

Ta selgitas, et asendusemadust ei saa käsitleda karistusseadustiku (KarS) 1331 muudatuse

mõttes teenusena. Seetõttu tuleks seda teemat reguleerida mujal. Ta meenutas, et varasemates

aruteludes on viidatud, et Sotsiaalministeeriumis (SOM) on see teema juba ka tõsiselt käsile

võetud. JDM uuris selle töö hetkeseisu ning on teada, et SOM-il on valminud esialgne analüüs

edasise tegevuse jaoks ning lähiajal plaanitakse sellega kas tulla valitsuse ette või liikuda

edasi muul viisil. A. Kruusement rõhutas, et teema ei ole seega kuidagi kõrvale jäetud ning

kindlasti on võimalik ka õiguskomisjonis sellega tulevikus edasi tegeleda, kuid praegu on

JDM-i seisukoht jätta need muudatusettepanekud arvestamata ja liikuda eelnõuga edasi.

Peeter Ernits märkis, et EKRE esitatud muudatusettepanekud kattuvad sisult üks-ühele Eesti

Naisteühenduste Ümarlaua ettepanekutega, mis annab neile laiema tausta.

Ta palus täpsustada, mida täpsemalt tähendab ministeeriumi väide, et asendusemadust ei saa

nimetada teenuseks.

Anne Kruusement selgitas, et seadusemuudatuse § 1331 näeb ette olukorra, kus teenuse

kasutaja teab, et teenust osutav isik on inimkaubanduse ohver. Ta tõdes, et selles sättes

kasutatakse sõna „teenus“ ilma täiendava selgituseta, kuid rõhutas, et selles kontekstis ei ole

peetud silmas asendusemaduse kasutamist naise ärakasutamise kontekstis. Ta märkis, et see

lihtsalt ei sobitu § 1331 juurde.

Ta lisas, et nõustub vajadusega teemaga edasi tegelda ning ei välista ka võimalust täpsustada

§ 132 või teha muid vajalikke muudatusi, kuid praegusel juhul direktiivi ülevõtmise

kontekstis ei saa öelda, et asendusemadus on teenus, mida siin eraldi välja tuua. Ta juhtis

tähelepanu, et § 133 lõikes 1 on pikk loetelu erinevatest ärakasutamise vormidest, kus

asendusemadus on nimetatud. Kehtiva seaduse ebaselgused püüti lahendada nii, et kõik need

vormid oleksid koondatud inimkaubandust käsitlevasse paragrahvi ning toetamise

regulatsioon puudutab n-ö vähem raskeks peetavaid tegusid.

4

Varro Vooglaid uuris, kas EKRE muudatusettepanekus nr 1 võib olla tekkinud sõnastuslik

eksitus. Ta märkis, et nii nagu ta muudatusettepaneku eesmärgist aru saab, soovitakse

muudatusega saavutada seda, et ka surrogaatemaduse teenuse osutamine oleks hõlmatud

kõnealuse regulatsiooniga ehk karistatav. Ettepanekus on aga kirjas justkui vastupidine

lahendus, sest sõnastus „välja arvatud surrogaatemadus“ viitab sellele, et surrogaatemadus on

justnimelt regulatsiooni kohaldamisalast välja jäetud.

Ta küsis, kas sõnastuses ei peaks olema hoopis „kaasa arvatud“.

Helle-Moonika Helme selgitas, et siin on oluline teadlikkuse aspekt ehk teenuse kasutamine

on keelatud juhul, kui kasutaja teab, et teenust osutav isik on inimkaubanduse ohver. Ta

märkis, et surrogaatemaduse puhul ei pruugi klient teada, et tegemist on inimkaubandusega.

Seetõttu on oluline vaadata esimest muudatusettepanekut koos teise muudatusettepanekuga,

kuna seal on selgelt sätestatud, et ka surrogaatemaduse teenuse kasutamist käsitletakse

inimkaubanduse toetamisena, olenemata teenuse kasutaja teadlikkusest.

H.-M. Helme lisas, et kui sõnastuses kasutada „kaasa arvatud surrogaatemadus“, siis tuleks

seda lugeda koos eelneva viitega seksi ostmisele, mis ei ole praegu üldse karistatav. Sellisel

juhul tekib küsimus, keda ja kuidas saab karistada.

Varro Vooglaid palus veel täpsustada, kas esimese muudatusettepaneku mõte on selles, et

kui ostetakse surrogaatemaduse teenust inimeselt, kelle kohta teatakse, et ta on

inimkaubanduse ohver, siis oleks see karistatav. Ta märkis, et sellisel juhul on „välja arvatud“

sõnastus ikkagi sellega vastuolus.

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et tema saab ettepanekust aru nii, et sõltumata teadmisest

soovitakse sellist tegevust muuta karistatavaks. Ta selgitas, et osa paragrahvis loetletud

tegudest on karistatavad üksnes siis, kui teo toimepanija teab, et tegu oli inimkaubanduse

ohvriga. Muudatusettepaneku eesmärk ongi teha surrogaatemaduse teenuse kasutamine

karistatavaks ka siis, kui teenuse kasutaja ei teadnud, et tegemist on inimkaubanduse ohvriga.

Vilja Toomast sõnas, et ka temale jääb ebaselgeks, mida kõnealuse muudatusettepanekuga

soovitakse teha. Ta märkis, et kui vaadata seadusemuudatuse § 133 lõiget 1, siis on seal kõik

teod juba kirjeldatud ning see hõlmab mh ka surrogaatemadust.

Ta lisas, et tegelikult peaks siin rääkima asendusemadusest ja eeskätt altruistlikust

asendusemadusest, millest on ka varasemalt aruteludes räägitud ja millega ministeerium

tegeleb, mitte surrogaatemadusest. Kui Eestis peaks üleüldse tulevikus midagi lubatama, siis

liigub ministeerium tõenäoliselt siiski altruistliku asendusemaduse suunas.

Madis Timpson uuris, kas JDM-il on rohkem teavet SOM-i mõtete kohta surrogaatemaduse

küsimuses.

Anne Kruusement vastas, et SOM-i esialgses materjalis oli kajastatud mitmeid erinevaid

teemasid, sh tõesti ka võimalikku diskussiooni altruistliku asendusemaduse lubamise osas,

kuid dokumendi puhuloli pigem tegemist laiahaardelise analüüsiga, kuhu kavatsetakse

kaasata väga erinevaid valdkondi.Nii nagu tema aru sai, oli see seotud ka ühe valitsuse

tööplaani punktiga ning SOM soovib tõenäoliselt saada valitsuselt esmalt heakskiitu sellise

analüüsi alustamiseks. Ta märkis, et ta ei tea hetkel täpsemalt, millises seisus see protsess

praegu on ning vähemalt sel nädalal ei olnud see veel päevakorras.

A. Kruusement tutvustas seejärel muudatusettepanekut nr 3:

3. Teha eelnõus järgmised muudatused:

3.1. Täiendada eelnõu paragrahvi 1 punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) seadustiku normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

5

”Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse

tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse

nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (ELT L 101, 15.04.2011, lk 1–11), muudetud direktiiviga

(EL) 2024/1712 (ELT L, 2024/1712, 24.06.2024).”.

3.2. Täiendada eelnõu paragrahvi 2 punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa ”Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust

ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK

(ELT L 101, 15.04.2011, lk 1–11);” tekstiosaga ”Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning

inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK

(ELT L 101, 15.04.2011, lk 1–11), muudetud direktiiviga (EL) 2024/1712 (ELT L,

2024/1712, 24.06.2024);”.“

Selgitus: tegemist on tehnilise täpsustusega. Karistusseadustikku ja ohvriabi seadusesse

lisatakse normitehniline märkus direktiivi ülevõtmisega seoses.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 8: Peeter Ernits,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus, Madis Timpson, Vilja

Toomast, Varro Vooglaid; vastu 0; erapooletuid 1: Helle-Moonika Helme; ei osalenud 1: Lea

Danilson-Järg).

Urve Tiidus küsis, kas surrogaatemadus ei ole mõnes Euroopa riigis praegu lubatud.

Anne Kruusment vastas, et altruistlikel kaalutlustel on see mõnes riigis lubatud.

Helle-Moonika Helme märkis, et Eestis ei ole see lubatud. Ta küsis, et kui tegu pannakse

toime riigis, kus see on lubatud, siis kas see kandub automaatselt üle ka Eesti õigusruumi

justkui juhtum, mis on lubatud.

Anne Kruusement vastas, et ka eelnõu eelmise arutelu juures oli välismaalt teenuse tellimise

teema üleval ning ta arutas seda küsimust inimkaubanduse valdkonna kontaktprokuröriga,

kelle sõnul rakenduvad siin analoogsed mehhanismid nagu näiteks narkootikumide tellimise

puhul ehk kui inimene tellib Eestis interneti kaudu narkootikume ja need saabuvad postiga

Eestisse. Seega ei ole selles osas probleemi, et tegu ei saaks Eestis uurida või menetleda.

A. Kruusement märkis, et kui küsimus puudutab väljaspool Eestit karistamist, siis sõltub see

eeskätt sellest, kas teises riigis on selline tegu karistatav või mitte ning kas see jääb direktiivi

kohaldamisalasse. Kolmandate riikide puhul ei pruugi tegu olla karistatav, kuid see ei tähenda

siiski seda, et asja ei saa menetleda või teatud juhtudel ka karistada.

Helle-Moonika Helme märkis, et isegi juhul, kui tegu on mõnes riigis lubatud, siis on see

pigem tingitud sellest, et sealne seadusandja ei ole pidanud vajalikuks pöörata tähelepanu

sellele, et surrogaatemadus on samuti inimkaubandus ning põhjustab eeskätt naistele väga

suuri kannatusi. Siinkohal tuleb rääkida ka lastest, mitte kui lihtsalt objektidest.

Ta tõi esile, et olukorras, kus kolmandas riigis elav naine on manipuleerimise, sh

meditsiinilise manipuleerimise teel allutatud sellisele tegevusele, mis rikub tema kehalist

puutumatust ning ta teeb seda üksnes raha pärast, on kindlasti tegemist ohvriga. Ta rõhutas, et

6

tegemist ei ole kuidagi altruismiga, kui naine kannab ja sünnitab lapse ning seejärel sisuliselt

müüb lapse ära.

H.-M. Helme küsis, kuidas tuleks tulevikus käituda nende inimestega, kes on välismaal sellise

protsessi teadaolevalt juba läbinud või võivad seda teha tulevikus. Täpsemalt, kas nad on

ikkagi Eesti õiguse järgi karistatavad või mitte, arvestades, et nad on ära kasutanud kedagi

kolmandas riigis, kus selline tegevus on lubatud.

Ta tõi veel näitena paralleeli, et on teatud riike, kus on ka lapsabielud lubatud ning ei ole

mõeldav, et juhul, kui Eesti kodanik abiellub sellises riigis alaealisega ja toob ta seejärel siia,

siis Eesti riik justkui aktsepteerib seda abielu.

Anne Kruusement vastas, et tagantjärgi ei ole võimalik karistada juhtumeid, mis on juba aset

leidnud. Peale seaduse jõustumist saab hakata vastavalt karistama edaspidi toimepandud

tegusid. Ta rõhutas, et eelkõneleja toodud näite kirjeldusele vastav naine on ilmselgelt

inimkaubanduse ohver ning selliste tunnuste esinemisel ei ole küsimustki, et sellist juhtumit

saab menetleda. Ta lisas, et selle, kas kedagi karistada, otsustab lõpuks kohus.

Anu Leps lisas, et kirjeldatud näite puhul on oluline märkida, et kui surrogaatema on teises

riigis ära kasutatud ning selle ärakasutamise tagajärjena jõuab ta Eestisse, siis on võimalik

seda vaadata ka Eestis kui surrogaatema ärakasutamisena inimkaubanduse kontekstis. Kui aga

naine ei tule Eestisse, vaid jääb kolmandasse riiki elama, siis kehtivad talle siiski selle riigi

seadusandlus, õigused ja kohustused. Seda isegi juhul, kui tegemist on Eesti päritolu isikuga,

sest ka perekonnaõiguse vaatest kohaldatakse selle riigi kokkulepitud korda, kus inimene elab.

A. Leps tõdes, et piiriüleste juhtumite puhul on tegemist keerukate konstruktsioonidega. Ta tõi

näitena kolleegide kogemuse Kreekaga, kus on altruistlikel eesmärkidel asendusemadus

lubatud, kuid täna menetletakse seal ühte keerulist võimalikku inimkaubanduse

kuriteokoosseisu, kus naine pärineb Gruusiast, kus surrogaatemaks olemine on lubatud, kuid

osa protseduure viidi läbi Kreeka kliinikus. Seejuures on oluline küsimus, mis saab sellistest

lastest, kes on tegelikult sel viisil ärakasutamise ohvrid.

Lea Danilson-Järg palus täpsustada, kas ta mõistab seadusemuudatusi õigesti. Temale

arusaadavalt hõlmab eelnõuga muudetav KarS § 133 lõige 1 neid isikuid, kes on kedagi

vahetult ära kasutanud ja kelle tegevuse tõttu on tekkinud inimkaubanduse ohver. KarS § 1331

puudutab aga neid isikuid, kes ostavad või kasutavad teenust ära kasutatavalt isikult. Nende

karistused on väiksemad ning üleüldse on karistatav inimkaubanduse ohvrilt teenuse ostmine

juhul, kui ostja teab, et tegemist on inimkaubanduse ohvriga. Kui aga teenuse ostja ei tea, et

tegemist on inimkaubanduse ohvriga, siis ei ole võimalik talle karistust määrata. Ta küsis, kas

see arusaam on õige.

Anne Kruusement vastas, et siin räägitakse tegelikult kahest erinevast asjast. Kui tegemist

on asendusemaduse ostjaga, siis tema tõenäoliselt ongi see, kes inimest ära kasutab ning tema

karistus läheks seega § 133 järgi.

Ta selgitas, et § 1331 juures mõeldaks pigem selliseid teenuseid, kus inimene kasutab näiteks

juuksuri-, massaaži- või muud sarnast teenust. Näiteks, kui teenus on juba kahtlaselt odav

ning nähtavad asjaolud viitavad sellele, et teenuseosutaja puhul võib tegemist olla

inimkaubanduse ohvriga, kuid inimene kasutab teenust teadlikult edasi, ei teata sellest kuskile

või soovitab teenust ka teistele, siis lisaks otsesele ära kasutajale saaks vastutusele võtta ka

selline teenuse ostja.

7

Lea Danilson-Järg märkis, et tema arusaama järgi hõlmab sõnastus „või tema osutatavate

teenuste kasutamise eest“ siiski ka surrogaatemadust selles mõttes, et tegemist on sageli just

vahendatud teenusega ning selle teenuse ostja ei pruugi isegi eelnevalt kohtuda naisega, kes

last kannab.

Ta küsis, kas selliseid teenuse ostjaid saab edaspidi karistada üksnes juhul, kui nad teavad, et

tegemist on inimkaubanduse ohvriga ning kas neil puudub ka hoolsuskohustus uurida, et

teenus ei ole osutatud inimkaubanduse ohvri poolt. Näiteks võib teenuse ostja lihtsalt hiljem

väita, et ta ei olnud teadlik ning pääseda karistusest. Ta küsis, kas selline kord kehtib juba

praegu või kujuneb selliseks pärast muudatusi.

Anne Kruusement vastas, et praegu ei ole teenuse ostmine üldse karistatav, välja arvatud

seksi ostmine inimkaubanduse ohvrilt, mis on varasema muudatusega juba karistatavaks

tehtud. Sel viisil teenuse ostja karistamine ka muude teenuste puhul tuleb alles

seadusemuudatusega. Ta rõhutas, et regulatsioon on praegu just kitsendatud teadmisega.

Varro Vooglaid kommenteeris veel EKRE muudatusettepanekute osas, et kui neid kahte

ettepanekut tuleb lugeda üksnes koostoimes, siis tekib oht, et kui näiteks ainult esimene

muudatusettepanek heaks kiidetakse, siis ei oleks surrogaatemateenuse kasutamine enam

karistatav isegi mitte selle teadliku kasutamise korral.

Helle-Moonika Helme rõhutas, et muudatusettepanekud ongi esitatud koos eeldusega, et neid

vaadatakse koostoimes ning ei ole lähtutud eeldusest, et seadusandja võiks ainult ühe heaks

kiita ja teist mitte ehk muuta seeläbi olukorda veel halvemaks. Ta märkis, et neid ei olnud

lihtsalt võimalik ühte ettepanekusse kokku panna.

Lea Danilson-Järg märkis, et seaduse ülesehituse tõttu ongi muudatusettepanekuid keeruline

mõista ilma eelnõu teksti tervikuna vaatamata. Ta tõi esile, et praegune olukord selline, et kui

inimene ei tea, et surrogaatema on inimkaubanduse ohver, siis ei saa teda eelnõu kohaselt

selle teenuse tellimise eest karistada. EKRE muudatusettepanekud aga soovivad tema

arusaamist mööda seda, et sõltumata teadmisest või mitteteadmisest saab inimest selle teenuse

kasutamise eest karistada juhul, kui selgub, et tegemist oli inimkaubanduse ohvriga.

L. Danilson-Järg palus täpsustada, kas juhul, kui neid muudatusettepanekuid eelnõusse sisse

ei viida, siis jääb inimkaubanduse ohvriks langenud isikult surrogaatemaduse teenuse ostmine

karistamata.

Anne Kruusement vastas, et arutelu on praegu liikunud suunas, kus surrogaatemaduse

tellimist käsitletakse justkui selle § 1331 mõistes teenusena, kuid tegelikult on asendusemadus

kaetud § 133 lõikes 1. Ta tõi esile, et eelnõu seletuskirjas toodi sama tellimise näide ning

märgiti, et tellija võib olla käsitletav kaasaaitajana inimkaubanduse toimepanemisel. JDM ei

ole seda praegu käsitlenud sellise teenusena. Ta selgitas, et kui see § 1331 loetellu lisada, siis

tuleks sinna lisada juba kõik võimalikud teenused, mida selle all mõeldakse. Pigem võiks selle

küsimuse jätta kohtupraktika kujundada.

A. Kruusement rõhutas, et naise ärakasutamine surrogaatemaduseks on juba ettenähtud

karistatavana, kuid võib-olla mitte selle teenuse konteksti kaudu, kui tellija ei teadnud.

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et § 1331 lõige 1 puhul seisnebki põhirõhk teadmise

nõudes. Muudatusettepanekute eesmärk on tagada, et isegi juhul, kui surrogaatemaduse

teenuse tellija väidab, et ta ei teadnud, et tegemist oli inimkaubanduse ohvriga, siis ei saaks ta

üksnes selle tõttu karistuseta jääda. Ta märkis, et seda olukorda eelnõu ei lahenda.

8

Anne Kruusement vastas, et käesolev eelnõu ei tegelenud spetsiifiliselt surrogaatemaduse

küsimusega, vaid inimkaubandusega laiemalt. Samas on surrogaatemadust siiski mainitud,

kuid lihtsalt teises paragrahvis.

Madis Timpson tänas kutsutuid. Esimees viis seejärel läbi hääletused muudatusettepanekute

osas ning tegi ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16.06.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Helle-Moonika Helme, Maria

Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro

Vooglaid).

1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Anti Haugas, Helle-Moonika Helme, Maria Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

1.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 18.06.2026 (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas,

Helle-Moonika Helme, Maria Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus, Madis Timpson,

Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine

ja tõkestamine) eelnõu (936 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson andis eelnõu sisu ja eesmärkide tutvustamiseks sõna rahandusministrile.

Jürgen Ligi sõnas sissejuhatuseks, et eelnõu muudatused tulenevad praktilisest elust ja

rahvusvahelisest pildist. Eesti liigub selle küsimusega mõnes mõttes praegu ajast ees, sest

makseteenuste pakkujatele antakse finantspettuste avastamiseks, väljaselgitamiseks ja

tõkestamiseks täiendavaid õigusi teatud ulatuses juba enne, kui hakkab kehtima uus Euroopa

Liidu (EL) makseteenuste määrus, mis annab selleks kohustuse. Eelnõu kaks peamist teemat

on kahtlaste ülekannete peatamine pankade poolt ning pettusekahtlusega informatsiooni

jagamine pankade ja makseasutuste vahel ning Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ja Riigi

Infosüsteemi Ametiga (RIA).

J. Ligi tegi eelnõu sisu lähemalt tutvustamiseks slaidiesitluse (Lisa 1).

Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kas need muudatused kehtivad üksnes juhul, kui pank on

tuvastanud, et tegemist on kahtlase kontoga. Näiteks, kui välkmakse on juba tehtud ja raha on

liikunud kolmandasse riiki.

Jürgen Ligi vastas, et tähelepanu ei pöörata üksnes kahtlastele kontodele, vaid ka

ebaloogilistele summadele, ebatavalistele piiriülestele maksetele jm sellistele mustritele.

Näiteks, kui inimene ei ole varem kunagi piiriülest makset teinud, kuid järsku läheb suur

summa välisriiki. Ta lisas, et ka rahvusvahelist koostööd parandatakse selles osas pidevalt.

Jarmo Lilium lisas, et need asjaolud võivad olla väga erinevad, mille põhjal pank võib leida,

et tegemist võib olla pettusega. Lisaks juba esile toodud näidete veel näiteks täiesti uue

seadme kasutamine või teisest riigist makse tegemine täiesti uuele kontole olukorras, kus

inimene ei ole seni selliseid tehinguid teinud.

Jürgen Ligi märkis, et siinkohal on alati olemas ka ülepingutamise võimalus. Ta meenutas, et

rahapesu teemade aruteludes on toodud näiteid olukordadest, kus pank on ettevaatusest kinni

9

pidanud ka perekonnasiseseid ülekandeid.

Minister sõnas, et seega ei väida keegi, et küsimust oleks lihtne lahendada, kuid tuleb silmas

pidada, et EL on juba vastu võtnud määruse, mis kohustab pankasid sekkuma. Ta märkis, et

see kujuneb tõenäoliselt alles päriselus välja, kuidas pank oma hoolsuskohustus käsitleb, kuid

hetkel puudub neil üldse sel viisil sekkumiseks õiguslik alus.

Heljo Pikhof kommenteeris, et tema hinnangul on hea, et selline muudatus tuleb. Samas ei

liigu Eesti praegu mitte ajast ees, vaid n-ö longib pigem pettuste sabas. Ta meenutas, et

sotsiaaldemokraadid esitasid sarnaseid muudatusi juba tükk aega tagasi, kuid nendega ei

tegeletud ning küsis, miks on lahendusteni jõutud nii hilja.

Jürgen Ligi vastas, et kuritegevus ongi alati ajast ees. Ta märkis, et tema enda ametiaja

jooksul on selle teemaga tegeletud ning mh on selles osas palju tehtud koostööd Eesti

Pangaga.

Minister rõhutas, et kuna tegemist on ka põhiõiguste riivetega, siis võtabki muudatuste

kujundamine oma aja.

Varro Vooglaid küsis esmalt, kas juhul, kui mehhanism on mõeldud eeskätt tagama

pangaklientide huve, ei võiks selle kohaldumine olla kliendile valikuline. Ta pakkus, et

vaikimisi võiks mehhanism küll kõikidele rakenduda, kuid näiteks veebipangas võiks inimesel

olla võimalus see enda suhtes välja lülitada. Näiteks, kui inimene on kindel, et ta suudab ise

tagada oma tehingute õiguspärasuse ning võtab ise selle riski, kuna see on talle olulisem kui

see risk, et pank võib ühel hetkel ettevaatusest takistada mõne ülekande, mis võib kahjustada

tema lepinguliste kohustuste täitmist, ärilisi suhteid jne. Tema hinnangul peaks inimesel

olema võimalik sellest mehhanismist loobuda, kui see on mõeldud tema enda huvides.

V. Vooglaid küsis veel, kas seadus ei peaks määratlema täpsemalt ka neid kriteeriume, mille

alusel saab pangal tekkinud kahtlused kõrvaldada. Näiteks, kui inimene on valmis tulema

isiklikult pangakontorisse kohale, end tuvastama ja kinnitama, et tema ise tegi selle ülekande

ning soovib seda tehingut. Ta küsis, kas sellises olukorras ei peaks pangal olema kohustus

tehing siiski läbi lasta.

Jürgen Ligi vastas, et tegelikkuses ei oska inimesed tihti oma riske ise õigesti hinnata ning

naiivsust esineb väga palju. Ta tõi näiteks armu- ja telefonikelmused, kus rõhutakse inimeste

emotsioonidele.

Minister rõhutas, et riigil on tegelikult kohustus kaitsta inimest ka tema enda eest. Inimene

võib küll n-ö teha linnukese, et ta vastutab ise, kui talle „kallale tullakse“, kuid riik ei tohi ka

lasta sellistel asjadel lihtsalt juhtuda.

Siiri Tõniste lisas, et armukelmused ja investeerimispettused on tõepoolest ühed kõige

keerulisemad juhtumid.

Ta sõnas siiski julgustuseks, et päevas tehakse miljoneid tehinguid ning pettustega seotud

tehingud moodustavad kogu mahust väga väikese osa. Seega kuigi avalikkuses võib kohati

jääda mulje, et pettusi on kõikjal ja tohutult palju ning selliste juhtumite summad ongi suured

ja kurvastavad, kuid suure pildi järgi on pettustega seotud tehinguid siiski väga vähe. See

tähendab, et ka selliseid tehinguid, mida pank võiks pidada kahtlaseks, on tegelikult vähe.

S. Tõniste rõhutas, et eelnõu annab pankadele eeskätt võimaluse teha makseprotsessi sisse see

vajalik paus, et võtta panga enda initsiatiivil kliendiga ühendust ning kontrollida tegelikku

olukorda enne tehingu täitmist. Kui kõik on korras, siis toimub makse viivitamatult.

Varro Vooglaid täpsustas, et teda huvitab eelkõige erandlik olukord, kus pank leiab, et

tegemist on pettusega, kuid klient ise kinnitab, et tegu on tema enda teadliku tehinguga ja

soovitud ülekandega. Sellisel juhul tekib küsimus, millistele kriteeriumitele peab kliendi

selgitus vastama, et ta saaks oma makse siiski tehtud.

10

Ta märkis, et vastasel juhul võivad panga otsused muutuda meelevaldseks ning kliendile

peaksid säilima teatud õiguskaitse võimalused, kui pank keeldubki makset vabastamast.

Jürgen Ligi vastas, et ka väga enesekindlad inimesed võivad tegelikult jätta märkamata

üksikasju, näiteks arve esitaja nimes või kontonumbris. Minister selgitas, et riskid on

statistilised ning kui süsteemi luua selline võimalus, mille kaudu saavad enesekindlad

inimesed öelda, et neil pole sellist kaitset vaja, siis tegelikult see risk just suureneb.

Arvestades, et pettused mängivadki just sellisele enesekindlusele, mille tõttu jäetakse

väikesed vead tähelepanematuse tõttu märkamata.

Minister tõi lisaks esile, et kui EL määrusega pankadele sekkumise kohustus tekib, siis seda

enam ei oleks selline lahendus praktikas mõeldav, et pankadele seatakse küll kohustus, kuid

inimestele jäetakse ikkagi võimalus sellest loobuda.

Valdo Randpere kommenteeris, et pankadel on nn business intelligence põhine jälgimine

tegelikult juba aastakümneid olnud ning kui tekib väga ebatavaline muster, siis pank peatabki

juba praegu selliseid tehinguid.

Ta tõi isiklikult kogemusest esile, et ka tema peab end tähelepanelikuks inimeseks, kuid tema

krediitkaarti kopeeriti välismaal ühes terminalis ning väga lühikese aja jooksul tehti sellega

mitmeid erinevaid tehinguid, erinevates riikides, mille pank seejärel peatas. Tema hinnangul

näitab see, et selline probleem võib tabada ka enesekindlat ja tähelepanelikku inimest, ilma et

ta oleks langenud armukelmuse vms olukorra ohvriks. Tänapäeval on just krediitkaartide

kopeerimine väga lihtne, sest kuigi kiipkaarti kopeerida ei saa, siis osades riikides kehtib ka

üksnes magnetriba, mida on väga lihtne kopeerida.

V. Randpere küsis seejärel eelnõu § 7247 lõige 5 sõnastuse kohta, mille kohaselt ei tohi

makseteenuse pakkuja maksejuhise kättesaamist lisaturvameetmete rakendamiseks edasi

lükata kauemaks, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud asjaolu

väljaselgitamiseks on mõistlikult vajalik. Ta küsis, mida see „mõistlikult vajalik“ täpsemalt

tähendab.

Jürgen Ligi vastas, et tegemist on kaalutlusotsusega.

Jarmo Lilium lisas, et siin kasutataksegi seda üldist määratlemata õigusmõistet, sest

konkreetset aega ei saa niimoodi sätestada. Ta selgitas, et eeldus on siiski see, et kõik asjaolud

selgitatakse välja hiljemalt järgmisel arvelduspäeval.

Valdo Randpere küsis, miks ei võiks sellisel juhul see säte olla sõnastatud nii, et asjaolud

selgitatakse välja „nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui järgmisel arvelduspäeval“.

Jarmo Lilium märkis, et pangal on ka kohustus võtta võimalusel enne makse peatamist või

siis kohe pärast seda inimesega ühendust.

Peeter Ernits sõnas, et teema käsitlus on vajalik ning pangad tegutsevad selles osas aktiivselt

juba praegu. Ta küsis, millal Eesti selle teemaga tegelema hakkas ning millal kavandatavad

muudatused reaalselt kehtima hakkavad.

Siiri Tõniste vastas, et eelnõu jõustub tavakorras ehk niipea, kui Riigikogu selle vastu võtab

ja see Riigi Teatajas avaldatakse.

Ta selgitas, et teema jõudis Rahandusministeeriumi töölauale intensiivsemalt 2024.a, kuna see

oli ka koalitsioonilepingus sees. 2025.a jaanuaris kogunes Eesti Panga juhtimisel pettuste

ennetamise ja tõkestamise ümarlaud, kus osalevad lisaks Rahandusministeeriumile ka pangad,

telekommunikatsiooniettevõtted, PPA, RIA, Siseministeerium ja JDM ehk era- ja avalik

sektor koos. Käesolev eelnõu ongi suuresti selle ümarlaua töö tulemus, kuna

Rahandusministeeriumi küsimus eeskätt pankadelt oli, millised õiguslikud muudatused

11

aitaksid neil pettusi paremini tõkestada. Ta rõhutas, et see ei ole kindlasti kogu probleemi

lahendus. Ka telekommunikatsiooniettevõtted ja RIA tegutsevad selles valdkonnas aktiivselt

ning rahvusvahelisel tasandil on EL-is seetöö kestnud mitmeid aastaid. Uus otsekohalduv

makseid puudutav EL-i määrus rakendub tõenäoliselt umbes 2029.a alguses, kus on juba

eraldi pettusi käsitlev peatükk.

Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kas see eelnõu laieneb ka mittepankadest

krediidiandjatele, näiteks kiirlaenu pakkujatele ehk kas ka neil tekib rohkem võimalusi jagada

informatsiooni PPA, RIA või pankadega.

Teiseks, kas Eesti toetab uue EL-i makseteenuste määruse osas nn jagatud vastutust, mille

kohaselt pank ei pea kahju hüvitama, kui ta on klienti kahtlasest skeemist teavitanud, kuid

klient teeb ikkagi tehingu ära ning kui pank klienti ei teavitanud, siis jaguneb kahju kliendi ja

panga vahel.

Jürgen Ligi vastas, et kui pank on oma hoolsuskohustuse täitnud, siis ta loomulikult ei

vastuta. Murekoht ongi pigem olnud selles, et pank pannakse automaatselt vastutama ning

sellest võib kujuneda justkui omaette „äri“, sest inimene teab, et pank maksab kinni.

Siiri Tõniste vastas, et mittepangast krediidiandjad ei ole hetkel veel eelnõuga kaetud, kuid

nad on ise selles osas Rahandusministeeriumi poole eelnevalt pöördunud. Selleks hetkeks oli

aga eelnõu juba valitsuses ning seetõttu ei saanud neid enam nii kaasata. Ta kinnitas, et selles

osas on siiski üks mõte praegu töös, mis võimaldaks ka neil osaleda just pettustega seotud

informatsiooni vahetamises.

Madis Timpson sõnas, et selle saaks vajadusel eelnõule muudatusettepanekuna lisada.

Varro Vooglaid märkis, et eelnõus on sisuliselt kaks aspekti, millest üks on nende meetmete

rakendamine ja teine informatsiooni jagamine. Ta tõi esile, et nende kahe koosmõjus näeb ta

ühte võimalikku probleemi. Nimelt, kuidas on plaanis säilitada informatsiooni nn

valepositiivsete juhtumite kohta ehk kus tekkis kahtlus, et konto on seotud pettusega ning

seda informatsiooni jagatakse teiste krediidiasutustega, politseiga jt. Seejärel aga näiteks

järgmise 24 tunni jooksul selgub, et pettust ei toimunud, kuid informatsioon isiku konto kohta

on juba teiste asutuste andmebaasides.

Ta küsis, kas selles osas ei peaks olema regulatsiooni, mis kohustaks kogu laiali jagatud

informatsiooni kustutama juhul, kui selgub, et pettust ega väärkasutust ei esinenud. Tema

hinnangul võib vastasel juhul tekkida olukord, kus inimene läheb mõne aja pärast teise panka

kontot avama ning tema kohta leidub andmebaasides märge, et tema suhtes oli kunagi selline

kahtlus, ilma et oleks näha, kuidas asi tegelikult lõppes.

Jürgen Ligi vastas, et andmekaitse üldised põhimõtted kehtivad siiski igal juhul ning sellist

olukorda ei tohiks tekkida.

Siiri Tõniste sõnas, et selle küsimuse võib ministeerium kaasa võtta ja veel läbi mõelda, kas

selles osas võib esineda mõni murekoht. Eeldus on, et selliste juhtumite puhul andmed ka

kustutatakse ega jää kuidagi andmebaasidesse ringlema.

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et tänapäeva digiühiskond on muutunud paljude jaoks

väga keeruliseks ning digiidentiteedi haldamine käib paljudele üle jõu, kuna kõikidel ei ole

piisavaid teadmisi, et seda turvaliselt kasutada. Ta märkis, et üldjuhul enne selliste lubade

andmist, millega võivad inimestele kaasneda suured riskid, testitakse inimeste teadmisi.

Näiteks võib tuua võrdluse juhi- ja relvalubadega. Täna on digiidentiteet aga kõikidele

kättesaadav sõltumata sellest, kas inimene oskab seda kasutada.

L. Danilson-Järg rõhutas, et pettuste vastu võitlemine on ka avalikkuse huvides ja küsimus

puudutab kogu digisüsteemi usaldusväärsust tervikuna. Ta küsis sellest tulenevalt, kas ei

12

peaks seadma teatud tingimusi või kaaluda lahendusi, kus pangad peaksid oma kliente

koolitama, kuidas digiteenuseid ohutult kasutada. Näiteks võiks pank pakkuda klientidele

võimalust testida oma teadmisi, kas ta mõistab tänapäevaseid digiohte. Sellest võiks seejärel

sõltuda näiteks teatud teenuste kasutamise õigus, limiidid või välkmaksete võimalus jne.

Jürgen Ligi vastas, et küsimus puudutab juba üldisemat finantsharidust ning selles

valdkonnas teevad Rahandusministeerium, Eesti Pank ja Finantsinspektsioon koostööd.

Minister märkis, et ta ei pea heaks lahenduseks olukorda, kus pangad pannakse automaatselt

vastutama, sest see on nende jaoks juba täna väga ressursimahukas. Arvestades, et nad peavad

juba praegu pettuste puhul iga päevaselt töötlema tohutul hulgal ülekannete andmeid ja otsima

justkui nõela heinakuhjast. Tema hinnangul on keeruline ette kujutada süsteemi, kus pangad

suudaksid sellise koormuse all jätkusuutlikult toimida ning kus sellisest automaatsest

vastutusest ei kujuneks kuritarvitatav skeem.

Heljo Pikhof palus samuti täpsustada, mida täpsemalt mõista „mõistlikult vajaliku“ aja all,

milleks võib lisaturvameetmete rakendamiseks makset edasi lükata. Ta küsis, et kui inimest

kätte ei saada, siis kas see mõistlik aeg võiks tähendada ka näiteks aastat. Lisaks, kuidas saab

pank üldse kindlaks teha, et ta räägib asjaolude selgitamiseks õige inimesega.

Siiri Tõniste vastas, et sellisel juhul tuleb inimesel ilmselt lihtsalt pangakontorisse kohale

minna.

Ta rõhutas, et aasta on pigem ekstreemne näide. Samas möönis, et võib esineda erandlikke

olukordi, kus viivitus tuleneb sellest, et inimest ei õnnestu kohe kätte saada, kuid tema

hinnangul on need pigem üksikud juhtumid, mis ei muuda üldreeglit, et asjaga tegeletakse

väga kiiresti.

Vilja Toomast küsis, kuidas teistes riikides toimivad sellised süsteemid, kus pettuse korral

annab pank kliendile kaotatud raha tagasi. Ta viitas oma välismaal elava lähedase

kogemusele, kellel on selline konto, kus pettuse korral hüvitab kahju pank ning palus

täpsustada, millistes riikides ja millistel tingimustel sellised süsteemid toimivad.

Siiri Tõniste vastas, et kui näide käib Inglismaa kohta, siis seal selline kord tõepoolest kehtib,

kuid EL liigub selles osas järele. Ta lisas, et riikide lahendused võivad erineda ning

tõenäoliselt on sellise süsteemi puhul kahju hüvitamisel ka oma tingimused.

Madis Timpson tänas kutsutuid ning tegi ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Esimees pakkus, et kui esimene lugemine toimub 16. juunil, siis võiks muudatusettepanekute

esitamise tähtajaks olla 18. juuni.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16.06.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo

Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis

Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2.3. Teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 18.06.2026 17:00 (konsensus:

Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2.4. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maria Jufereva-Skuratovski (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo

Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

13

3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku

tegemine Vabariigi Valitsusele laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude

seadusandliku regulatsiooni muutmiseks" eelnõu (891 OE) esimese lugemise

ettevalmistamine

Madis Timpson andis otsuse eelnõu tutvustamiseks sõna SDE esindajale Heljo Pikhofile.

Heljo Pikhof sõnas, et otsuse eelnõu on esitatud kahel peamisel põhjusel. Esiteks, kohtud on

laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude puhul mõistnud sageli tingimisi karistusi ning

ühiskonnas on arusaam, et need karistused on liiga leebed. Teiseks ei ole piisavalt

reguleeritud see, kuidas hüvitatakse kuriteo ohvriks langenud lastele ja noortele tekitatud

kahju, sh psühholoogilise abi kulud. Ta märkis, et sel teemal on koostatud ka petitsioon,

millega avaldatakse soovi kaotada laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumise

ajaline piir ning määrata ohvritele hüvitis. Samuti on EL-is kavandamisel muudatused, mille

eesmärk on karmistada laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude eest määratavaid

karistusi.

H. Pikhof rõhutas, et laste seksuaalne kuritarvitamine on üks varjatumaid kuriteoliike

ühiskonnas, millega kaasnevad ohvrile väga erinevad psühhiaatrilised-, meeleolu-, ärevus-,

arengu-, aktiivsus- ja tähelepanuhäired jne. Selliste tegude tagajärjed on lastele äärmiselt

rasked, sest selline piire ületav ja kahjustav kogemus mõjutab kogu lapse arengut, mõtlemist,

tundeid ja suhteid. Ta tõi esile, et statistika kohaselt on suur osa langenud väärkohtlemise

ohvriks väga noores eas, sageli enne seitsmendat või lausa enne nelja- või viiendat eluaastat.

Ta selgitas, et enamasti ei julge nii noored ohvrid juhtunust rääkida ega saa sageli toimunust

isegi aru, eriti kui väärkohtlejaks on lapsele lähedane inimene. Paljud ohvrid julgevad

toimunust rääkida alles 30–40-aastaselt, mis tähendab lausa paarkümmend aastat pärast teo

toimepanemist.

H. Pikhof lisas, et kurjategijatelt välja mõistetavad hüvitised on tegelikkuses sisuliselt

olematud ning riigipoolne toetus ohvritele on ühekordne ega kata kuidagi kompleksset trauma

ravi.Ta viitas EL-i kavandatavatele muudatustele, mille kohaselt võiks selliste tegude puhul

aegumistähtaeg pärast ohvri täisealiseks saamist olla isegi 30 aastat. Eestis on see praegu 10

aastat pärast ohvri täisealiseks saamist. Kuriteohüvitist saab Eestis taotleda juhul, kui tegemist

on raske tervisekahjustusega, kuriteost on teatatud 15 päeva jooksul ning juhtum kohta on

algatatud kriminaalmenetlus. Alaealise vastu toime pandud kuriteo puhul on võimalik

Sotsiaalkindlustusametile (SKA) esitada kuriteoohvri hüvitise taotlus sel ajal, kui laps on

alaealine või kolme aasta jooksul pärast täisealiseks saamist. Kui aga tegemist ei ole raske

tervisekahjustusega, siis tuleb pöörduda kohtusse ning kui kaebus esitatakse sageli alles

paarikümne aasta pärast, siis on raske tervisekahjustuse tõendamine väga keeruline ja

taastumiseks vajalikud kulud jäävadki inimese enda kanda.

Ta tõi esile, et SKA praktika kohaselt on seni olnud kuriteoohvri hüvitise saajate hulgas

alaealisi ohvreid kogu riigi peale kõigest kaheksa ning välja mõistetud summad on peaaegu

olematud, kusjuures hüvitatakse üksnes 80% ulatuses.

H. Pikhof sõnas, et oluline oleks ka välja töötada spetsiaalne väljaõpe lastega tegelevatele

spetsialistidele ning see ei tohiks olla ühekordne, vaid järjepidev ja spetsiaalne ettevalmistus.

Eeskätt on vaja tõenduspõhist arusaama lapse arengust, sh nii intellektuaalsest, kognitiivsest

kui ka seksuaalsest arengust. Ta tõi võrdlusena esile, et näiteks Norra politseiuurijad õpivad

kuni kaks aastat spetsiaalselt lastega töötamise eripärasid, samas kui Eestis puuduvad sellised

programmid. Tuleb märkida, et EL direktiiv viitab ka kohtunike koolitamise vajadusele.

Ta rõhutas, et SDE esitatud otsuse eelnõus on toodud neli peamist ettepanekut, mille raames

võiks tegeleda teemaga kiirkorras, et probleemkohad saaksid lahendatud.

Madis Timpson andis algatuse kommenteerimiseks sõna JDM-i esindajale.

14

Andreas Kangur kinnitas, et lastevastaste seksuaalkuritegude EL-i direktiiv on tõepoolest

praegu läbirääkimiste viimases faasis ning Euroopas valitseb selles küsimuses üldiselt

üksmeel, et selliste tegude aegumistähtajad pikenevad. Praegu räägitakse 30 aastast ning

mõne raskema kuriteo puhul on pakutud ka 32 aastast tähtaega.

Ta lisas, et Eestis on ka Vabariigi Valitsuse öelnud, et alaealiste vastaste seksuaalkuritegude

aegumistähtaegu on plaanis pikendada ning juunis tuleb selle kohta väljatöötamiskavatsus.

A. Kangur sõnas spetsialistide väljaõppe osas, et tal puudub täpne ülevaade sellest, kas Eestis

on olemas mitmeaastane spetsiaalne programm alaealiste asjade uurijatele, kuid ta teab

kinnitada, et Sisekaitseakadeemias on politseiuurijatele, kes ka alaealiste juhtumitega

tegelevad, ette nähtud vastav koolitusprogramm. Selle koolituse peavad uurijad läbima mh

selleks, et nad saaksid kriminaalmenetluses ülekuulamisi läbi viia ning sageli lisatakse isegi

kriminaaltoimikusse seda tõendav tunnistus. Ta rõhutas, et erihariduse olemasolu on seega

uurijatele nõutav. Samuti on koolitatud kohtunikke ja prokuröre ning alaealiste asjade puhul

on olemas spetsialiseerumine nii kohtusüsteemis, prokuratuuris kui ka uurimisasutustes.Kui

selles osas esineb kvaliteediprobleeme, siis tuleks tema hinnangul esmalt välja selgitada,

milles need probleemid seisnevad ning seejärel nendega konkreetselt tegeleda.

A. Kangur märkis seksuaalkuritegude karistuste kohta, et kui võrrelda Eesti seadusandlust

EL-i kavandatava raamistikuga, siis on Eesti tegelikult juba praegu üldjoontes samas kohas,

kuhu EL oma karistuspoliitikaga suundub. Ta märkis, et karistuspraktika on omaette küsimus,

kuid seda ei saa ka hinnata liiga üldiselt. Näiteks tuleks vaadata, milliste tegude eest

mõistetakse näiteks kaheksa-aastane vangistus ning milliste eest tingimisi karistusi, sest need

teod on ilmselt väga erinevad. Tema hinnangul saab pigem Eesti kohtusüsteemi usaldada, et

kohtunikud ei määra karistusi emotsiooni pealt, vaid teaduspõhistel kaalutlustel.

A. Kangur möönis, et tõendamisprobleemid ei kao kuhugi ning mida pikemad on tegude

aegumistähtajad, seda keerulisemaks kujuneb ka tõendamine. Ta märkis, et tal puudub täpne

ülevaade sellest, kui palju hüvitisi on nõutud, välja mõistetud või makstud ning miks need

numbrid just sellised on. Tuleb silmas pidada, et aegumistähtaegade pikendamisel ei saa

hüvitise taotlejat vabastada tõendamise koormusest ega kohustusest, sest vastasel juhul tekiks

risk, et riigilt taotlevad hüvitist ka need, kelle suhtes kuritegu tegelikult toime pandud ei ole.

Tema hinnangul tuleb selles küsimuses seega olla tähelepanelik, et saaks aidata ohvreid neid

täiendavalt kahjustamata, kuid samal ajal suhtuda vastutustundlikult riigi ressurssidesse.

Peeter Ernits märkis, et komisjonis on viimasel ajal pidevalt üleval seksuaalkuritegude

teemad ning uuris, kui palju on lisaks juunis valmivale väljatöötamiskavatsusele selle aasta

jooksul veel seksuaalkuritegudega seotud teemasid ootel.

Ta nõustus, et tõendamine muutub aja möödumisel järjest keerulisemaks ning uuris, milline

on selles osas praktika teistes riikides, kus selle teemaga on kauem tegeldud ning kuidas on

võimalik näiteks 30 aastat hiljem võimalik selliseid kuritegusid tõendama hakata.

Andreas Kangur vastas, et see teema on tõesti viimase aasta jooksul oluliselt rohkem

fookuses olnud, kuid see võib viidata ühiskondlikele ja tõekspidamiste muutustele, millele

seadusandlus peab lihtsalt järele tulema.

Ta tõi esile, et praegu on kooskõlastusringil üks karistusseadustikku täiendav eelnõu, mille

raames hakatakse tegelema seksuaalse sisuga materjali levitamisega internetis ehk sisuliselt

internetikius, kättemaksuporno jms. Tõenäoliselt jõuab see eelnõu sügisel Riigikokku. Ta

märkis, et rohkem teemasid peale selle eelnõu ja viidatud väljatöötamiskavatsuse praegu

plaanis ei ole, kuigi ei saa välistada, et võib tekkida vajadus mõne küsimusega kiiremas korras

tegeleda.

A. Kangur selgitas, et mida rohkem aega kuriteost möödub, seda raskem on tõendada ükskõik

millist kuritegu. Teatavasti inimeste mälu tuhmub, mälestused segunevad ning füüsilised

tõendid hävivad ajas. Ta märkis, et ka mujal maailmas ei ole olukord selles osas parem ning

tegemist on sageli ka emotsioonidest kantud otsusega, et sedavõrd raske kuritegu ei tohiks

15

aeguda või peaks aeguma alles näiteks 30 aastat pärast ohvri 18-aastaseks saamist. Samas,

menetluse poolelt ei ole tema teada kuskil leiutatud ühtegi n-ö võluvitsa, mis muudaks ammu

toime pandud kuritegude uurimise lihtsamaks.

Vilja Toomast märkis, et on kolme viimase aasta jooksul korraldanud Riigikogus sellel

teemal kolm seminari. Nendel seminaridel on esile kerkinud mõte, et isegi kui teo

aegumistähtaeg on möödunud, tuleks juhtunust siiski teada anda, sest vahel leitakse

kurjategija üles just seetõttu, et ta paneb toime uue kuriteo. Ta rõhutas, et aja möödumine ei

tähenda seega seda, et toimepanija ei võiks ka vanemas eas toime panna uusi kuritegusid ning

tõendamine oleks täiesti võimatu.

Heljo Pikhof küsis, kas JDM-il on kavas lisada kavandatavatele seadusemuudatustele ka

selline lahendus, mille kohaselt maksaks riik ohvrile märkimisväärse hüvitise ja nõuaks selle

hiljem kurjategijalt välja, nagu asjatundjate sõnul juba mitmes Euroopa riigis tehakse.

Andreas Kangur vastas, et tema teada ei ole praegu plaanis sellist riigipoolse hüvitise

maksmise skeemi nii kirja panna.Ta märkis, et kurjategijatelt nõutakse ka praegu raha sisse.

Näiteks on praegu olemas tsiviilhagid kriminaalmenetluses, mille raames mõistetakse teo

toimepanijatelt välja nii varalist kui ka mittevaralist kahju, mida nad on teistele tekitanud.

Heljo Pikhof palus täpsustada, kuidas toimub praegu Eestis seksuaalkuritegude puhul

rahaliste hüvitiste sissenõudmine. Tema teada ei tehta seda praegu sellisel viisil ning ta palus

viidata vastavale paragrahvile, mille alusel seda teha saaks ning kas see toimib ka praktikas.

Ta rõhutas, et peab silmas eelkõige psühholoogilise abi ja muu pikaajalise toe kulusid, mis ei

piirdu ainult ühekordse summaga.

Andreas Kangur selgitas, et välja mõistetakse see raha, mis on tõendatav selle aja seisuga,

kui kohus kannatanu tsiviilhagi arutab. Etteulatuvalt saab välja mõista vaid selliseid kulutusi,

mis on ka tõendatavad etteulatuvalt. Näiteks, kui ravi või teraapia on juba määratud, välja

kirjutatud ja selle maksumus on ette teada. Sellisel juhul on võimalik ka vastav summa välja

mõista. Samas ei saa kriminaalasja raames välja mõista selliseid tulevikus võib-olla

vajaminevaid kahjusummasid, mida ei ole võimalik kohtumenetluse ajal täpselt ette ennustada

ega tõendada.

Ta rõhutas, et see ei tähenda siiski seda, et kahju saanud inimene ei võiks hiljem täiendavaid

nõudeid esitada, kui ilmneb, et kahju on esialgu arvatust suurem.Tema teada tervisekahjude,

sh psühhoteraapia jm psühhiaatrilise ravi kulude nõudeid praegu esitatakse ning mõistetakse

ka välja.

Madis Timpson tänas kutsutuid ning tegi ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17.06.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo

Randper, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.2. Teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Eelnõu vajab vastuvõtmiseks Riigikogu

koosseisu häälteenamust (51 poolthäält). (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti

Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis

Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter

Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

4. Arvamuse andmine Riigikohtule (KarRS § 28 lg 2 koosmõju Euroopa Liidu (EL)

õiguse ja põhiseadusega (PS) osas, mille kohaselt tuleb avalikustatud kohtulahendis jätta

16

isiku nimi asendamata, kui ta on tunnistatud süüdi KarS § 404 järgi)

Madis Timpson andis asja sisu tutvustamiseks sõna õiguskomisjoni nõunikule.

Linnar Liivamägi sõnas, et sellel teemal on õiguskomisjon tegelikult alles hiljuti võtnud

sisuka ja põhjaliku seisukoha. Küsimus seisneb selles, kas eksisteerib mingisugune kogum

kuritegusid, mille osas on läbi mitme koosseisu Riigikogu tahe olnud, et nende kuritegude

toimepanijate isikuandmeid ei kustutata. Ta selgitas, et eelmisel korral anti arvamust siis, kui

küsimus puudutas narkokaubandusega seotud paragrahvi ning nüüd on erisus selles, et täpselt

samas loetelus on ka süütamise paragrahv. Kuna need asjad ei ole Riigikohtus ühte

menetlusse ühitatavad olnud, siis on tehtud see eraldi asjaga.

L. Liivamägi sõnas, et õiguskomisjon võiks jääda ka selles asjas komisjoni varasemalt

esitatud seisukohtade juurde (13.04.2026 kiri nr 2-8/26-11/2), kuna kõik asjaolud on samad,

lihtsalt paragrahvi number on teine.

Madis Timpson tegi ettepaneku saata koostatud arvamus edasi Riigikohtule.

Otsustati:

4.1. Saata arvamus (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast, Varro Vooglaid).

5. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 135

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 09. juuni 2026

Algus 14.00, lõpp 15.45

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Helle-Moonika Helme

(Anti Poolamets asendusliige), Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Urve Tiidus (Valdo Randpere asendusliige), Vilja Toomast, Varro Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)

Puudus: Andre Hanimägi

Kutsutud: Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunikud

Anne Kruusment ja Anu Leps (1. päevakorrapunkt); rahandusminister Jürgen Ligi,

Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste ja nõunik

Jarmo Lilium (2. päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi karistusõiguse ja menetluse

talituse juhataja Andreas Kangur (3. päevakorrapunkt); Riigikogu avalike suhete osakonna

pressinõunik Merilin Kruuse

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse

(muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu (880 SE)

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja

tõkestamine) eelnõu (936 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku

tegemine Vabariigi Valitsusele laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude seadusandliku

regulatsiooni muutmiseks" eelnõu (891 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

4. Arvamuse andmine Riigikohtule (KarRS § 28 lg 2 koosmõju Euroopa Liidu (EL) õiguse ja

põhiseadusega (PS) osas, mille kohaselt tuleb avalikustatud kohtulahendis jätta isiku nimi

asendamata, kui ta on tunnistatud süüdi KarS § 404 järgi)

5. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise

seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega)

eelnõu (880 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et eelnõule on esitatud kolm muudatusettepanekut,

millest kaks on esitanud EKRE fraktsioon ning üks tehniline ettepanek on tulnud algataja

2

poolt.

Esimees andis esmalt sõna EKRE esindajale Helle-Moonika Helmele muudatusettepanekute

tutvustamiseks,.

Helle-Moonika Helme tutvustas EKRE fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid:

1. Eelnõu paragrahvi 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) paragrahvi 1331 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seadustiku § 133 lõikes 1 nimetatud olukorda asetatud isikult seksi ostmise või

tema osutatavate teenuste, välja arvatud surrogaatemadus, kasutamise eest, kui teenuse

kasutaja teab, et teenust osutav isik on inimkaubanduse ohver, –

karistatakse kuni viieaastase vangistusega.“;“;

Selgitus: ÜRO naiste- ja tütarlastevastase vägivalla, selle põhjuste ja tagajärgede

eriraportöör Reem Alsalem kirjeldab oma 2025. aastal ÜRO peaassambleele esitatud raportis

surrogaatluse praktikat, mida iseloomustab naiste ja laste, sealhulgas tütarlaste,

ekspluateerimine ja vägivald. See muudab naiste kehad kaubaks ja objektiks ning

surrogaatemad ja surrogatluse teel sündinud lapsed tõsiste inimõiguste rikkumiste ohvriks.

Eriraportöör kutsub üles keelustama kõik surrogaatluse vormid. Eestis on surrogaatlus

keelatud. Ehkki välismaal surrogaatema teenuse kasutamine võib olla vormistatud läbi

juriidiliselt korrektsete lepingute, jääb selle olemus samaks- see on naise keha äärmuslik

objektistamine, mida ei tohi tolereerida. Naised, kes on selleks protseduuriks nõusoleku

andnud, on erinevate uuringute kohaselt alati olnud haavatavas seisus, mida on ära

kasutanud meditsiini- või muud asutused ja võrgustikud ning neilt lapsi tellivad isikud. Sellest

lähtuvalt tuleb surrogaatema teenuse kasutamist käsitleda inimkaubandusena ilma igasuguste

eranditeta ja muuta karistatavaks Eestis levinud laste ostmise praktika välismaalt. Naiste ja

laste inimõigused vajavad kaitset hoolimata riigipiiridest.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon

Juhtivkomisjon: JÄTTA ARVESTAMATA (muudatusettepaneku poolt 4: Lea Danilson-Järg,

Peeter Ernits, Helle-Moonika Helme, Varro Vooglaid; vastu 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus, Madis Timpson, Vilja Toomast; erapooletuid

0)

2. Eelnõu paragrahvi 1 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) paragrahvi 1331 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Surrogaatema teenuse kasutamist käsitletakse inimkaubanduse toetamisena, olenemata

teenuse kasutaja teadlikkusest kõigist sellega seotud asjaoludest.“.“.

Selgitus: ÜRO naiste- ja tütarlastevastase vägivalla, selle põhjuste ja tagajärgede

eriraportöör Reem Alsalem kirjeldab oma 2025. aastal ÜRO peaassambleele esitatud raportis

surrogaatluse praktikat, mida iseloomustab naiste ja laste, sealhulgas tütarlaste,

ekspluateerimine ja vägivald. See muudab naiste kehad kaubaks ja objektiks ning

surrogaatemad ja surrogatluse teel sündinud lapsed tõsiste inimõiguste rikkumiste ohvriks.

Eriraportöör kutsub üles keelustama kõik surrogaatluse vormid. Eestis on surrogaatlus

keelatud. Ehkki välismaal surrogaatema teenuse kasutamine võib olla vormistatud läbi

juriidiliselt korrektsete lepingute, jääb selle olemus samaks- see on naise keha äärmuslik

objektistamine, mida ei tohi tolereerida. Naised, kes on selleks protseduuriks nõusoleku

andnud, on erinevate uuringute kohaselt alati olnud haavatavas seisus, mida on ära

kasutanud meditsiini- või muud asutused ja võrgustikud ning neilt lapsi tellivad isikud. Sellest

lähtuvalt tuleb surrogaatema teenuse kasutamist käsitleda inimkaubandusena ilma igasuguste

3

eranditeta ja muuta karistatavaks Eestis levinud laste ostmise praktika välismaalt. Naiste ja

laste inimõigused vajavad kaitset hoolimata riigipiiridest.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon

Juhtivkomisjon: JÄTTA ARVESTAMATA (muudatusettepaneku poolt 4: Lea Danilson-Järg,

Peeter Ernits, Helle-Moonika Helme, Varro Vooglaid; vastu 6: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus, Madis Timpson, Vilja Toomast; erapooletuid

0)

Helle-Moonika Helme rõhutas, et EKRE esitatud kaks muudatusettepanekut on omavahel

loogilises seoses, mistõttu on ka nende selgitus ühine. Ta märkis, et esimese ettepanekuga

lisatakse sõnastusse „välja arvatud surrogaatemadus“ ning teise ettepanekuga täiendatakse

seda regulatsiooni nii, et surrogaatema teenuse kasutamist käsitletaks inimkaubanduse

toetamisena, olenemata teenuse kasutaja teadlikkusest kõigist sellega seotud asjaoludest.

H.-M. Helme lisas, et tegelikult peaks „asendusemaduse“ asemel eelnõus läbivalt kasutama

terminit „surrogaatemadus“, sest see väljendab selgemalt, millega on tegemist. Ta rõhutas, et

selline praktika peaks olema keelatud, kuna see muudab naise keha kaubaks ja objektiks ning

seab nii surrogaatemad kui ka sellisel teel sündinud lapsed tõsiste inimõiguste rikkumiste

ohvriks.

Madis Timpson andis ettepanekute kommenteerimiseks sõna Justiits- ja Digiministeeriumi

(JDM) esindajale.

Anne Kruusement sõnas kõigepealt, et soovib tänada muudatusettepaneku esitajaid selle

eest, et nad on hoidnud asendusemaduse teemat tähelepanu all ning seda küsimust on juba

mitmel korral arutatud. Samas tuleb märkida, et ministeerium ei saa esitatud kujul

muudatusettepanekuid toetada.

Ta selgitas, et asendusemadust ei saa käsitleda karistusseadustiku (KarS) 1331 muudatuse

mõttes teenusena. Seetõttu tuleks seda teemat reguleerida mujal. Ta meenutas, et varasemates

aruteludes on viidatud, et Sotsiaalministeeriumis (SOM) on see teema juba ka tõsiselt käsile

võetud. JDM uuris selle töö hetkeseisu ning on teada, et SOM-il on valminud esialgne analüüs

edasise tegevuse jaoks ning lähiajal plaanitakse sellega kas tulla valitsuse ette või liikuda

edasi muul viisil. A. Kruusement rõhutas, et teema ei ole seega kuidagi kõrvale jäetud ning

kindlasti on võimalik ka õiguskomisjonis sellega tulevikus edasi tegeleda, kuid praegu on

JDM-i seisukoht jätta need muudatusettepanekud arvestamata ja liikuda eelnõuga edasi.

Peeter Ernits märkis, et EKRE esitatud muudatusettepanekud kattuvad sisult üks-ühele Eesti

Naisteühenduste Ümarlaua ettepanekutega, mis annab neile laiema tausta.

Ta palus täpsustada, mida täpsemalt tähendab ministeeriumi väide, et asendusemadust ei saa

nimetada teenuseks.

Anne Kruusement selgitas, et seadusemuudatuse § 1331 näeb ette olukorra, kus teenuse

kasutaja teab, et teenust osutav isik on inimkaubanduse ohver. Ta tõdes, et selles sättes

kasutatakse sõna „teenus“ ilma täiendava selgituseta, kuid rõhutas, et selles kontekstis ei ole

peetud silmas asendusemaduse kasutamist naise ärakasutamise kontekstis. Ta märkis, et see

lihtsalt ei sobitu § 1331 juurde.

Ta lisas, et nõustub vajadusega teemaga edasi tegelda ning ei välista ka võimalust täpsustada

§ 132 või teha muid vajalikke muudatusi, kuid praegusel juhul direktiivi ülevõtmise

kontekstis ei saa öelda, et asendusemadus on teenus, mida siin eraldi välja tuua. Ta juhtis

tähelepanu, et § 133 lõikes 1 on pikk loetelu erinevatest ärakasutamise vormidest, kus

asendusemadus on nimetatud. Kehtiva seaduse ebaselgused püüti lahendada nii, et kõik need

vormid oleksid koondatud inimkaubandust käsitlevasse paragrahvi ning toetamise

regulatsioon puudutab n-ö vähem raskeks peetavaid tegusid.

4

Varro Vooglaid uuris, kas EKRE muudatusettepanekus nr 1 võib olla tekkinud sõnastuslik

eksitus. Ta märkis, et nii nagu ta muudatusettepaneku eesmärgist aru saab, soovitakse

muudatusega saavutada seda, et ka surrogaatemaduse teenuse osutamine oleks hõlmatud

kõnealuse regulatsiooniga ehk karistatav. Ettepanekus on aga kirjas justkui vastupidine

lahendus, sest sõnastus „välja arvatud surrogaatemadus“ viitab sellele, et surrogaatemadus on

justnimelt regulatsiooni kohaldamisalast välja jäetud.

Ta küsis, kas sõnastuses ei peaks olema hoopis „kaasa arvatud“.

Helle-Moonika Helme selgitas, et siin on oluline teadlikkuse aspekt ehk teenuse kasutamine

on keelatud juhul, kui kasutaja teab, et teenust osutav isik on inimkaubanduse ohver. Ta

märkis, et surrogaatemaduse puhul ei pruugi klient teada, et tegemist on inimkaubandusega.

Seetõttu on oluline vaadata esimest muudatusettepanekut koos teise muudatusettepanekuga,

kuna seal on selgelt sätestatud, et ka surrogaatemaduse teenuse kasutamist käsitletakse

inimkaubanduse toetamisena, olenemata teenuse kasutaja teadlikkusest.

H.-M. Helme lisas, et kui sõnastuses kasutada „kaasa arvatud surrogaatemadus“, siis tuleks

seda lugeda koos eelneva viitega seksi ostmisele, mis ei ole praegu üldse karistatav. Sellisel

juhul tekib küsimus, keda ja kuidas saab karistada.

Varro Vooglaid palus veel täpsustada, kas esimese muudatusettepaneku mõte on selles, et

kui ostetakse surrogaatemaduse teenust inimeselt, kelle kohta teatakse, et ta on

inimkaubanduse ohver, siis oleks see karistatav. Ta märkis, et sellisel juhul on „välja arvatud“

sõnastus ikkagi sellega vastuolus.

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et tema saab ettepanekust aru nii, et sõltumata teadmisest

soovitakse sellist tegevust muuta karistatavaks. Ta selgitas, et osa paragrahvis loetletud

tegudest on karistatavad üksnes siis, kui teo toimepanija teab, et tegu oli inimkaubanduse

ohvriga. Muudatusettepaneku eesmärk ongi teha surrogaatemaduse teenuse kasutamine

karistatavaks ka siis, kui teenuse kasutaja ei teadnud, et tegemist on inimkaubanduse ohvriga.

Vilja Toomast sõnas, et ka temale jääb ebaselgeks, mida kõnealuse muudatusettepanekuga

soovitakse teha. Ta märkis, et kui vaadata seadusemuudatuse § 133 lõiget 1, siis on seal kõik

teod juba kirjeldatud ning see hõlmab mh ka surrogaatemadust.

Ta lisas, et tegelikult peaks siin rääkima asendusemadusest ja eeskätt altruistlikust

asendusemadusest, millest on ka varasemalt aruteludes räägitud ja millega ministeerium

tegeleb, mitte surrogaatemadusest. Kui Eestis peaks üleüldse tulevikus midagi lubatama, siis

liigub ministeerium tõenäoliselt siiski altruistliku asendusemaduse suunas.

Madis Timpson uuris, kas JDM-il on rohkem teavet SOM-i mõtete kohta surrogaatemaduse

küsimuses.

Anne Kruusement vastas, et SOM-i esialgses materjalis oli kajastatud mitmeid erinevaid

teemasid, sh tõesti ka võimalikku diskussiooni altruistliku asendusemaduse lubamise osas,

kuid dokumendi puhuloli pigem tegemist laiahaardelise analüüsiga, kuhu kavatsetakse

kaasata väga erinevaid valdkondi.Nii nagu tema aru sai, oli see seotud ka ühe valitsuse

tööplaani punktiga ning SOM soovib tõenäoliselt saada valitsuselt esmalt heakskiitu sellise

analüüsi alustamiseks. Ta märkis, et ta ei tea hetkel täpsemalt, millises seisus see protsess

praegu on ning vähemalt sel nädalal ei olnud see veel päevakorras.

A. Kruusement tutvustas seejärel muudatusettepanekut nr 3:

3. Teha eelnõus järgmised muudatused:

3.1. Täiendada eelnõu paragrahvi 1 punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) seadustiku normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

5

”Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse

tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse

nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (ELT L 101, 15.04.2011, lk 1–11), muudetud direktiiviga

(EL) 2024/1712 (ELT L, 2024/1712, 24.06.2024).”.

3.2. Täiendada eelnõu paragrahvi 2 punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa ”Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust

ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK

(ELT L 101, 15.04.2011, lk 1–11);” tekstiosaga ”Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning

inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK

(ELT L 101, 15.04.2011, lk 1–11), muudetud direktiiviga (EL) 2024/1712 (ELT L,

2024/1712, 24.06.2024);”.“

Selgitus: tegemist on tehnilise täpsustusega. Karistusseadustikku ja ohvriabi seadusesse

lisatakse normitehniline märkus direktiivi ülevõtmisega seoses.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 8: Peeter Ernits,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus, Madis Timpson, Vilja

Toomast, Varro Vooglaid; vastu 0; erapooletuid 1: Helle-Moonika Helme; ei osalenud 1: Lea

Danilson-Järg).

Urve Tiidus küsis, kas surrogaatemadus ei ole mõnes Euroopa riigis praegu lubatud.

Anne Kruusment vastas, et altruistlikel kaalutlustel on see mõnes riigis lubatud.

Helle-Moonika Helme märkis, et Eestis ei ole see lubatud. Ta küsis, et kui tegu pannakse

toime riigis, kus see on lubatud, siis kas see kandub automaatselt üle ka Eesti õigusruumi

justkui juhtum, mis on lubatud.

Anne Kruusement vastas, et ka eelnõu eelmise arutelu juures oli välismaalt teenuse tellimise

teema üleval ning ta arutas seda küsimust inimkaubanduse valdkonna kontaktprokuröriga,

kelle sõnul rakenduvad siin analoogsed mehhanismid nagu näiteks narkootikumide tellimise

puhul ehk kui inimene tellib Eestis interneti kaudu narkootikume ja need saabuvad postiga

Eestisse. Seega ei ole selles osas probleemi, et tegu ei saaks Eestis uurida või menetleda.

A. Kruusement märkis, et kui küsimus puudutab väljaspool Eestit karistamist, siis sõltub see

eeskätt sellest, kas teises riigis on selline tegu karistatav või mitte ning kas see jääb direktiivi

kohaldamisalasse. Kolmandate riikide puhul ei pruugi tegu olla karistatav, kuid see ei tähenda

siiski seda, et asja ei saa menetleda või teatud juhtudel ka karistada.

Helle-Moonika Helme märkis, et isegi juhul, kui tegu on mõnes riigis lubatud, siis on see

pigem tingitud sellest, et sealne seadusandja ei ole pidanud vajalikuks pöörata tähelepanu

sellele, et surrogaatemadus on samuti inimkaubandus ning põhjustab eeskätt naistele väga

suuri kannatusi. Siinkohal tuleb rääkida ka lastest, mitte kui lihtsalt objektidest.

Ta tõi esile, et olukorras, kus kolmandas riigis elav naine on manipuleerimise, sh

meditsiinilise manipuleerimise teel allutatud sellisele tegevusele, mis rikub tema kehalist

puutumatust ning ta teeb seda üksnes raha pärast, on kindlasti tegemist ohvriga. Ta rõhutas, et

6

tegemist ei ole kuidagi altruismiga, kui naine kannab ja sünnitab lapse ning seejärel sisuliselt

müüb lapse ära.

H.-M. Helme küsis, kuidas tuleks tulevikus käituda nende inimestega, kes on välismaal sellise

protsessi teadaolevalt juba läbinud või võivad seda teha tulevikus. Täpsemalt, kas nad on

ikkagi Eesti õiguse järgi karistatavad või mitte, arvestades, et nad on ära kasutanud kedagi

kolmandas riigis, kus selline tegevus on lubatud.

Ta tõi veel näitena paralleeli, et on teatud riike, kus on ka lapsabielud lubatud ning ei ole

mõeldav, et juhul, kui Eesti kodanik abiellub sellises riigis alaealisega ja toob ta seejärel siia,

siis Eesti riik justkui aktsepteerib seda abielu.

Anne Kruusement vastas, et tagantjärgi ei ole võimalik karistada juhtumeid, mis on juba aset

leidnud. Peale seaduse jõustumist saab hakata vastavalt karistama edaspidi toimepandud

tegusid. Ta rõhutas, et eelkõneleja toodud näite kirjeldusele vastav naine on ilmselgelt

inimkaubanduse ohver ning selliste tunnuste esinemisel ei ole küsimustki, et sellist juhtumit

saab menetleda. Ta lisas, et selle, kas kedagi karistada, otsustab lõpuks kohus.

Anu Leps lisas, et kirjeldatud näite puhul on oluline märkida, et kui surrogaatema on teises

riigis ära kasutatud ning selle ärakasutamise tagajärjena jõuab ta Eestisse, siis on võimalik

seda vaadata ka Eestis kui surrogaatema ärakasutamisena inimkaubanduse kontekstis. Kui aga

naine ei tule Eestisse, vaid jääb kolmandasse riiki elama, siis kehtivad talle siiski selle riigi

seadusandlus, õigused ja kohustused. Seda isegi juhul, kui tegemist on Eesti päritolu isikuga,

sest ka perekonnaõiguse vaatest kohaldatakse selle riigi kokkulepitud korda, kus inimene elab.

A. Leps tõdes, et piiriüleste juhtumite puhul on tegemist keerukate konstruktsioonidega. Ta tõi

näitena kolleegide kogemuse Kreekaga, kus on altruistlikel eesmärkidel asendusemadus

lubatud, kuid täna menetletakse seal ühte keerulist võimalikku inimkaubanduse

kuriteokoosseisu, kus naine pärineb Gruusiast, kus surrogaatemaks olemine on lubatud, kuid

osa protseduure viidi läbi Kreeka kliinikus. Seejuures on oluline küsimus, mis saab sellistest

lastest, kes on tegelikult sel viisil ärakasutamise ohvrid.

Lea Danilson-Järg palus täpsustada, kas ta mõistab seadusemuudatusi õigesti. Temale

arusaadavalt hõlmab eelnõuga muudetav KarS § 133 lõige 1 neid isikuid, kes on kedagi

vahetult ära kasutanud ja kelle tegevuse tõttu on tekkinud inimkaubanduse ohver. KarS § 1331

puudutab aga neid isikuid, kes ostavad või kasutavad teenust ära kasutatavalt isikult. Nende

karistused on väiksemad ning üleüldse on karistatav inimkaubanduse ohvrilt teenuse ostmine

juhul, kui ostja teab, et tegemist on inimkaubanduse ohvriga. Kui aga teenuse ostja ei tea, et

tegemist on inimkaubanduse ohvriga, siis ei ole võimalik talle karistust määrata. Ta küsis, kas

see arusaam on õige.

Anne Kruusement vastas, et siin räägitakse tegelikult kahest erinevast asjast. Kui tegemist

on asendusemaduse ostjaga, siis tema tõenäoliselt ongi see, kes inimest ära kasutab ning tema

karistus läheks seega § 133 järgi.

Ta selgitas, et § 1331 juures mõeldaks pigem selliseid teenuseid, kus inimene kasutab näiteks

juuksuri-, massaaži- või muud sarnast teenust. Näiteks, kui teenus on juba kahtlaselt odav

ning nähtavad asjaolud viitavad sellele, et teenuseosutaja puhul võib tegemist olla

inimkaubanduse ohvriga, kuid inimene kasutab teenust teadlikult edasi, ei teata sellest kuskile

või soovitab teenust ka teistele, siis lisaks otsesele ära kasutajale saaks vastutusele võtta ka

selline teenuse ostja.

7

Lea Danilson-Järg märkis, et tema arusaama järgi hõlmab sõnastus „või tema osutatavate

teenuste kasutamise eest“ siiski ka surrogaatemadust selles mõttes, et tegemist on sageli just

vahendatud teenusega ning selle teenuse ostja ei pruugi isegi eelnevalt kohtuda naisega, kes

last kannab.

Ta küsis, kas selliseid teenuse ostjaid saab edaspidi karistada üksnes juhul, kui nad teavad, et

tegemist on inimkaubanduse ohvriga ning kas neil puudub ka hoolsuskohustus uurida, et

teenus ei ole osutatud inimkaubanduse ohvri poolt. Näiteks võib teenuse ostja lihtsalt hiljem

väita, et ta ei olnud teadlik ning pääseda karistusest. Ta küsis, kas selline kord kehtib juba

praegu või kujuneb selliseks pärast muudatusi.

Anne Kruusement vastas, et praegu ei ole teenuse ostmine üldse karistatav, välja arvatud

seksi ostmine inimkaubanduse ohvrilt, mis on varasema muudatusega juba karistatavaks

tehtud. Sel viisil teenuse ostja karistamine ka muude teenuste puhul tuleb alles

seadusemuudatusega. Ta rõhutas, et regulatsioon on praegu just kitsendatud teadmisega.

Varro Vooglaid kommenteeris veel EKRE muudatusettepanekute osas, et kui neid kahte

ettepanekut tuleb lugeda üksnes koostoimes, siis tekib oht, et kui näiteks ainult esimene

muudatusettepanek heaks kiidetakse, siis ei oleks surrogaatemateenuse kasutamine enam

karistatav isegi mitte selle teadliku kasutamise korral.

Helle-Moonika Helme rõhutas, et muudatusettepanekud ongi esitatud koos eeldusega, et neid

vaadatakse koostoimes ning ei ole lähtutud eeldusest, et seadusandja võiks ainult ühe heaks

kiita ja teist mitte ehk muuta seeläbi olukorda veel halvemaks. Ta märkis, et neid ei olnud

lihtsalt võimalik ühte ettepanekusse kokku panna.

Lea Danilson-Järg märkis, et seaduse ülesehituse tõttu ongi muudatusettepanekuid keeruline

mõista ilma eelnõu teksti tervikuna vaatamata. Ta tõi esile, et praegune olukord selline, et kui

inimene ei tea, et surrogaatema on inimkaubanduse ohver, siis ei saa teda eelnõu kohaselt

selle teenuse tellimise eest karistada. EKRE muudatusettepanekud aga soovivad tema

arusaamist mööda seda, et sõltumata teadmisest või mitteteadmisest saab inimest selle teenuse

kasutamise eest karistada juhul, kui selgub, et tegemist oli inimkaubanduse ohvriga.

L. Danilson-Järg palus täpsustada, kas juhul, kui neid muudatusettepanekuid eelnõusse sisse

ei viida, siis jääb inimkaubanduse ohvriks langenud isikult surrogaatemaduse teenuse ostmine

karistamata.

Anne Kruusement vastas, et arutelu on praegu liikunud suunas, kus surrogaatemaduse

tellimist käsitletakse justkui selle § 1331 mõistes teenusena, kuid tegelikult on asendusemadus

kaetud § 133 lõikes 1. Ta tõi esile, et eelnõu seletuskirjas toodi sama tellimise näide ning

märgiti, et tellija võib olla käsitletav kaasaaitajana inimkaubanduse toimepanemisel. JDM ei

ole seda praegu käsitlenud sellise teenusena. Ta selgitas, et kui see § 1331 loetellu lisada, siis

tuleks sinna lisada juba kõik võimalikud teenused, mida selle all mõeldakse. Pigem võiks selle

küsimuse jätta kohtupraktika kujundada.

A. Kruusement rõhutas, et naise ärakasutamine surrogaatemaduseks on juba ettenähtud

karistatavana, kuid võib-olla mitte selle teenuse konteksti kaudu, kui tellija ei teadnud.

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et § 1331 lõige 1 puhul seisnebki põhirõhk teadmise

nõudes. Muudatusettepanekute eesmärk on tagada, et isegi juhul, kui surrogaatemaduse

teenuse tellija väidab, et ta ei teadnud, et tegemist oli inimkaubanduse ohvriga, siis ei saaks ta

üksnes selle tõttu karistuseta jääda. Ta märkis, et seda olukorda eelnõu ei lahenda.

8

Anne Kruusement vastas, et käesolev eelnõu ei tegelenud spetsiifiliselt surrogaatemaduse

küsimusega, vaid inimkaubandusega laiemalt. Samas on surrogaatemadust siiski mainitud,

kuid lihtsalt teises paragrahvis.

Madis Timpson tänas kutsutuid. Esimees viis seejärel läbi hääletused muudatusettepanekute

osas ning tegi ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16.06.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Helle-Moonika Helme, Maria

Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro

Vooglaid).

1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Anti Haugas, Helle-Moonika Helme, Maria Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

1.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 18.06.2026 (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas,

Helle-Moonika Helme, Maria Jufereva-Skuratovski, Stig Rästa, Urve Tiidus, Madis Timpson,

Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine

ja tõkestamine) eelnõu (936 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson andis eelnõu sisu ja eesmärkide tutvustamiseks sõna rahandusministrile.

Jürgen Ligi sõnas sissejuhatuseks, et eelnõu muudatused tulenevad praktilisest elust ja

rahvusvahelisest pildist. Eesti liigub selle küsimusega mõnes mõttes praegu ajast ees, sest

makseteenuste pakkujatele antakse finantspettuste avastamiseks, väljaselgitamiseks ja

tõkestamiseks täiendavaid õigusi teatud ulatuses juba enne, kui hakkab kehtima uus Euroopa

Liidu (EL) makseteenuste määrus, mis annab selleks kohustuse. Eelnõu kaks peamist teemat

on kahtlaste ülekannete peatamine pankade poolt ning pettusekahtlusega informatsiooni

jagamine pankade ja makseasutuste vahel ning Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ja Riigi

Infosüsteemi Ametiga (RIA).

J. Ligi tegi eelnõu sisu lähemalt tutvustamiseks slaidiesitluse (Lisa 1).

Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kas need muudatused kehtivad üksnes juhul, kui pank on

tuvastanud, et tegemist on kahtlase kontoga. Näiteks, kui välkmakse on juba tehtud ja raha on

liikunud kolmandasse riiki.

Jürgen Ligi vastas, et tähelepanu ei pöörata üksnes kahtlastele kontodele, vaid ka

ebaloogilistele summadele, ebatavalistele piiriülestele maksetele jm sellistele mustritele.

Näiteks, kui inimene ei ole varem kunagi piiriülest makset teinud, kuid järsku läheb suur

summa välisriiki. Ta lisas, et ka rahvusvahelist koostööd parandatakse selles osas pidevalt.

Jarmo Lilium lisas, et need asjaolud võivad olla väga erinevad, mille põhjal pank võib leida,

et tegemist võib olla pettusega. Lisaks juba esile toodud näidete veel näiteks täiesti uue

seadme kasutamine või teisest riigist makse tegemine täiesti uuele kontole olukorras, kus

inimene ei ole seni selliseid tehinguid teinud.

Jürgen Ligi märkis, et siinkohal on alati olemas ka ülepingutamise võimalus. Ta meenutas, et

rahapesu teemade aruteludes on toodud näiteid olukordadest, kus pank on ettevaatusest kinni

9

pidanud ka perekonnasiseseid ülekandeid.

Minister sõnas, et seega ei väida keegi, et küsimust oleks lihtne lahendada, kuid tuleb silmas

pidada, et EL on juba vastu võtnud määruse, mis kohustab pankasid sekkuma. Ta märkis, et

see kujuneb tõenäoliselt alles päriselus välja, kuidas pank oma hoolsuskohustus käsitleb, kuid

hetkel puudub neil üldse sel viisil sekkumiseks õiguslik alus.

Heljo Pikhof kommenteeris, et tema hinnangul on hea, et selline muudatus tuleb. Samas ei

liigu Eesti praegu mitte ajast ees, vaid n-ö longib pigem pettuste sabas. Ta meenutas, et

sotsiaaldemokraadid esitasid sarnaseid muudatusi juba tükk aega tagasi, kuid nendega ei

tegeletud ning küsis, miks on lahendusteni jõutud nii hilja.

Jürgen Ligi vastas, et kuritegevus ongi alati ajast ees. Ta märkis, et tema enda ametiaja

jooksul on selle teemaga tegeletud ning mh on selles osas palju tehtud koostööd Eesti

Pangaga.

Minister rõhutas, et kuna tegemist on ka põhiõiguste riivetega, siis võtabki muudatuste

kujundamine oma aja.

Varro Vooglaid küsis esmalt, kas juhul, kui mehhanism on mõeldud eeskätt tagama

pangaklientide huve, ei võiks selle kohaldumine olla kliendile valikuline. Ta pakkus, et

vaikimisi võiks mehhanism küll kõikidele rakenduda, kuid näiteks veebipangas võiks inimesel

olla võimalus see enda suhtes välja lülitada. Näiteks, kui inimene on kindel, et ta suudab ise

tagada oma tehingute õiguspärasuse ning võtab ise selle riski, kuna see on talle olulisem kui

see risk, et pank võib ühel hetkel ettevaatusest takistada mõne ülekande, mis võib kahjustada

tema lepinguliste kohustuste täitmist, ärilisi suhteid jne. Tema hinnangul peaks inimesel

olema võimalik sellest mehhanismist loobuda, kui see on mõeldud tema enda huvides.

V. Vooglaid küsis veel, kas seadus ei peaks määratlema täpsemalt ka neid kriteeriume, mille

alusel saab pangal tekkinud kahtlused kõrvaldada. Näiteks, kui inimene on valmis tulema

isiklikult pangakontorisse kohale, end tuvastama ja kinnitama, et tema ise tegi selle ülekande

ning soovib seda tehingut. Ta küsis, kas sellises olukorras ei peaks pangal olema kohustus

tehing siiski läbi lasta.

Jürgen Ligi vastas, et tegelikkuses ei oska inimesed tihti oma riske ise õigesti hinnata ning

naiivsust esineb väga palju. Ta tõi näiteks armu- ja telefonikelmused, kus rõhutakse inimeste

emotsioonidele.

Minister rõhutas, et riigil on tegelikult kohustus kaitsta inimest ka tema enda eest. Inimene

võib küll n-ö teha linnukese, et ta vastutab ise, kui talle „kallale tullakse“, kuid riik ei tohi ka

lasta sellistel asjadel lihtsalt juhtuda.

Siiri Tõniste lisas, et armukelmused ja investeerimispettused on tõepoolest ühed kõige

keerulisemad juhtumid.

Ta sõnas siiski julgustuseks, et päevas tehakse miljoneid tehinguid ning pettustega seotud

tehingud moodustavad kogu mahust väga väikese osa. Seega kuigi avalikkuses võib kohati

jääda mulje, et pettusi on kõikjal ja tohutult palju ning selliste juhtumite summad ongi suured

ja kurvastavad, kuid suure pildi järgi on pettustega seotud tehinguid siiski väga vähe. See

tähendab, et ka selliseid tehinguid, mida pank võiks pidada kahtlaseks, on tegelikult vähe.

S. Tõniste rõhutas, et eelnõu annab pankadele eeskätt võimaluse teha makseprotsessi sisse see

vajalik paus, et võtta panga enda initsiatiivil kliendiga ühendust ning kontrollida tegelikku

olukorda enne tehingu täitmist. Kui kõik on korras, siis toimub makse viivitamatult.

Varro Vooglaid täpsustas, et teda huvitab eelkõige erandlik olukord, kus pank leiab, et

tegemist on pettusega, kuid klient ise kinnitab, et tegu on tema enda teadliku tehinguga ja

soovitud ülekandega. Sellisel juhul tekib küsimus, millistele kriteeriumitele peab kliendi

selgitus vastama, et ta saaks oma makse siiski tehtud.

10

Ta märkis, et vastasel juhul võivad panga otsused muutuda meelevaldseks ning kliendile

peaksid säilima teatud õiguskaitse võimalused, kui pank keeldubki makset vabastamast.

Jürgen Ligi vastas, et ka väga enesekindlad inimesed võivad tegelikult jätta märkamata

üksikasju, näiteks arve esitaja nimes või kontonumbris. Minister selgitas, et riskid on

statistilised ning kui süsteemi luua selline võimalus, mille kaudu saavad enesekindlad

inimesed öelda, et neil pole sellist kaitset vaja, siis tegelikult see risk just suureneb.

Arvestades, et pettused mängivadki just sellisele enesekindlusele, mille tõttu jäetakse

väikesed vead tähelepanematuse tõttu märkamata.

Minister tõi lisaks esile, et kui EL määrusega pankadele sekkumise kohustus tekib, siis seda

enam ei oleks selline lahendus praktikas mõeldav, et pankadele seatakse küll kohustus, kuid

inimestele jäetakse ikkagi võimalus sellest loobuda.

Valdo Randpere kommenteeris, et pankadel on nn business intelligence põhine jälgimine

tegelikult juba aastakümneid olnud ning kui tekib väga ebatavaline muster, siis pank peatabki

juba praegu selliseid tehinguid.

Ta tõi isiklikult kogemusest esile, et ka tema peab end tähelepanelikuks inimeseks, kuid tema

krediitkaarti kopeeriti välismaal ühes terminalis ning väga lühikese aja jooksul tehti sellega

mitmeid erinevaid tehinguid, erinevates riikides, mille pank seejärel peatas. Tema hinnangul

näitab see, et selline probleem võib tabada ka enesekindlat ja tähelepanelikku inimest, ilma et

ta oleks langenud armukelmuse vms olukorra ohvriks. Tänapäeval on just krediitkaartide

kopeerimine väga lihtne, sest kuigi kiipkaarti kopeerida ei saa, siis osades riikides kehtib ka

üksnes magnetriba, mida on väga lihtne kopeerida.

V. Randpere küsis seejärel eelnõu § 7247 lõige 5 sõnastuse kohta, mille kohaselt ei tohi

makseteenuse pakkuja maksejuhise kättesaamist lisaturvameetmete rakendamiseks edasi

lükata kauemaks, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud asjaolu

väljaselgitamiseks on mõistlikult vajalik. Ta küsis, mida see „mõistlikult vajalik“ täpsemalt

tähendab.

Jürgen Ligi vastas, et tegemist on kaalutlusotsusega.

Jarmo Lilium lisas, et siin kasutataksegi seda üldist määratlemata õigusmõistet, sest

konkreetset aega ei saa niimoodi sätestada. Ta selgitas, et eeldus on siiski see, et kõik asjaolud

selgitatakse välja hiljemalt järgmisel arvelduspäeval.

Valdo Randpere küsis, miks ei võiks sellisel juhul see säte olla sõnastatud nii, et asjaolud

selgitatakse välja „nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui järgmisel arvelduspäeval“.

Jarmo Lilium märkis, et pangal on ka kohustus võtta võimalusel enne makse peatamist või

siis kohe pärast seda inimesega ühendust.

Peeter Ernits sõnas, et teema käsitlus on vajalik ning pangad tegutsevad selles osas aktiivselt

juba praegu. Ta küsis, millal Eesti selle teemaga tegelema hakkas ning millal kavandatavad

muudatused reaalselt kehtima hakkavad.

Siiri Tõniste vastas, et eelnõu jõustub tavakorras ehk niipea, kui Riigikogu selle vastu võtab

ja see Riigi Teatajas avaldatakse.

Ta selgitas, et teema jõudis Rahandusministeeriumi töölauale intensiivsemalt 2024.a, kuna see

oli ka koalitsioonilepingus sees. 2025.a jaanuaris kogunes Eesti Panga juhtimisel pettuste

ennetamise ja tõkestamise ümarlaud, kus osalevad lisaks Rahandusministeeriumile ka pangad,

telekommunikatsiooniettevõtted, PPA, RIA, Siseministeerium ja JDM ehk era- ja avalik

sektor koos. Käesolev eelnõu ongi suuresti selle ümarlaua töö tulemus, kuna

Rahandusministeeriumi küsimus eeskätt pankadelt oli, millised õiguslikud muudatused

11

aitaksid neil pettusi paremini tõkestada. Ta rõhutas, et see ei ole kindlasti kogu probleemi

lahendus. Ka telekommunikatsiooniettevõtted ja RIA tegutsevad selles valdkonnas aktiivselt

ning rahvusvahelisel tasandil on EL-is seetöö kestnud mitmeid aastaid. Uus otsekohalduv

makseid puudutav EL-i määrus rakendub tõenäoliselt umbes 2029.a alguses, kus on juba

eraldi pettusi käsitlev peatükk.

Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kas see eelnõu laieneb ka mittepankadest

krediidiandjatele, näiteks kiirlaenu pakkujatele ehk kas ka neil tekib rohkem võimalusi jagada

informatsiooni PPA, RIA või pankadega.

Teiseks, kas Eesti toetab uue EL-i makseteenuste määruse osas nn jagatud vastutust, mille

kohaselt pank ei pea kahju hüvitama, kui ta on klienti kahtlasest skeemist teavitanud, kuid

klient teeb ikkagi tehingu ära ning kui pank klienti ei teavitanud, siis jaguneb kahju kliendi ja

panga vahel.

Jürgen Ligi vastas, et kui pank on oma hoolsuskohustuse täitnud, siis ta loomulikult ei

vastuta. Murekoht ongi pigem olnud selles, et pank pannakse automaatselt vastutama ning

sellest võib kujuneda justkui omaette „äri“, sest inimene teab, et pank maksab kinni.

Siiri Tõniste vastas, et mittepangast krediidiandjad ei ole hetkel veel eelnõuga kaetud, kuid

nad on ise selles osas Rahandusministeeriumi poole eelnevalt pöördunud. Selleks hetkeks oli

aga eelnõu juba valitsuses ning seetõttu ei saanud neid enam nii kaasata. Ta kinnitas, et selles

osas on siiski üks mõte praegu töös, mis võimaldaks ka neil osaleda just pettustega seotud

informatsiooni vahetamises.

Madis Timpson sõnas, et selle saaks vajadusel eelnõule muudatusettepanekuna lisada.

Varro Vooglaid märkis, et eelnõus on sisuliselt kaks aspekti, millest üks on nende meetmete

rakendamine ja teine informatsiooni jagamine. Ta tõi esile, et nende kahe koosmõjus näeb ta

ühte võimalikku probleemi. Nimelt, kuidas on plaanis säilitada informatsiooni nn

valepositiivsete juhtumite kohta ehk kus tekkis kahtlus, et konto on seotud pettusega ning

seda informatsiooni jagatakse teiste krediidiasutustega, politseiga jt. Seejärel aga näiteks

järgmise 24 tunni jooksul selgub, et pettust ei toimunud, kuid informatsioon isiku konto kohta

on juba teiste asutuste andmebaasides.

Ta küsis, kas selles osas ei peaks olema regulatsiooni, mis kohustaks kogu laiali jagatud

informatsiooni kustutama juhul, kui selgub, et pettust ega väärkasutust ei esinenud. Tema

hinnangul võib vastasel juhul tekkida olukord, kus inimene läheb mõne aja pärast teise panka

kontot avama ning tema kohta leidub andmebaasides märge, et tema suhtes oli kunagi selline

kahtlus, ilma et oleks näha, kuidas asi tegelikult lõppes.

Jürgen Ligi vastas, et andmekaitse üldised põhimõtted kehtivad siiski igal juhul ning sellist

olukorda ei tohiks tekkida.

Siiri Tõniste sõnas, et selle küsimuse võib ministeerium kaasa võtta ja veel läbi mõelda, kas

selles osas võib esineda mõni murekoht. Eeldus on, et selliste juhtumite puhul andmed ka

kustutatakse ega jää kuidagi andmebaasidesse ringlema.

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et tänapäeva digiühiskond on muutunud paljude jaoks

väga keeruliseks ning digiidentiteedi haldamine käib paljudele üle jõu, kuna kõikidel ei ole

piisavaid teadmisi, et seda turvaliselt kasutada. Ta märkis, et üldjuhul enne selliste lubade

andmist, millega võivad inimestele kaasneda suured riskid, testitakse inimeste teadmisi.

Näiteks võib tuua võrdluse juhi- ja relvalubadega. Täna on digiidentiteet aga kõikidele

kättesaadav sõltumata sellest, kas inimene oskab seda kasutada.

L. Danilson-Järg rõhutas, et pettuste vastu võitlemine on ka avalikkuse huvides ja küsimus

puudutab kogu digisüsteemi usaldusväärsust tervikuna. Ta küsis sellest tulenevalt, kas ei

12

peaks seadma teatud tingimusi või kaaluda lahendusi, kus pangad peaksid oma kliente

koolitama, kuidas digiteenuseid ohutult kasutada. Näiteks võiks pank pakkuda klientidele

võimalust testida oma teadmisi, kas ta mõistab tänapäevaseid digiohte. Sellest võiks seejärel

sõltuda näiteks teatud teenuste kasutamise õigus, limiidid või välkmaksete võimalus jne.

Jürgen Ligi vastas, et küsimus puudutab juba üldisemat finantsharidust ning selles

valdkonnas teevad Rahandusministeerium, Eesti Pank ja Finantsinspektsioon koostööd.

Minister märkis, et ta ei pea heaks lahenduseks olukorda, kus pangad pannakse automaatselt

vastutama, sest see on nende jaoks juba täna väga ressursimahukas. Arvestades, et nad peavad

juba praegu pettuste puhul iga päevaselt töötlema tohutul hulgal ülekannete andmeid ja otsima

justkui nõela heinakuhjast. Tema hinnangul on keeruline ette kujutada süsteemi, kus pangad

suudaksid sellise koormuse all jätkusuutlikult toimida ning kus sellisest automaatsest

vastutusest ei kujuneks kuritarvitatav skeem.

Heljo Pikhof palus samuti täpsustada, mida täpsemalt mõista „mõistlikult vajaliku“ aja all,

milleks võib lisaturvameetmete rakendamiseks makset edasi lükata. Ta küsis, et kui inimest

kätte ei saada, siis kas see mõistlik aeg võiks tähendada ka näiteks aastat. Lisaks, kuidas saab

pank üldse kindlaks teha, et ta räägib asjaolude selgitamiseks õige inimesega.

Siiri Tõniste vastas, et sellisel juhul tuleb inimesel ilmselt lihtsalt pangakontorisse kohale

minna.

Ta rõhutas, et aasta on pigem ekstreemne näide. Samas möönis, et võib esineda erandlikke

olukordi, kus viivitus tuleneb sellest, et inimest ei õnnestu kohe kätte saada, kuid tema

hinnangul on need pigem üksikud juhtumid, mis ei muuda üldreeglit, et asjaga tegeletakse

väga kiiresti.

Vilja Toomast küsis, kuidas teistes riikides toimivad sellised süsteemid, kus pettuse korral

annab pank kliendile kaotatud raha tagasi. Ta viitas oma välismaal elava lähedase

kogemusele, kellel on selline konto, kus pettuse korral hüvitab kahju pank ning palus

täpsustada, millistes riikides ja millistel tingimustel sellised süsteemid toimivad.

Siiri Tõniste vastas, et kui näide käib Inglismaa kohta, siis seal selline kord tõepoolest kehtib,

kuid EL liigub selles osas järele. Ta lisas, et riikide lahendused võivad erineda ning

tõenäoliselt on sellise süsteemi puhul kahju hüvitamisel ka oma tingimused.

Madis Timpson tänas kutsutuid ning tegi ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Esimees pakkus, et kui esimene lugemine toimub 16. juunil, siis võiks muudatusettepanekute

esitamise tähtajaks olla 18. juuni.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16.06.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo

Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis

Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2.3. Teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 18.06.2026 17:00 (konsensus:

Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2.4. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maria Jufereva-Skuratovski (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo

Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

13

3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku

tegemine Vabariigi Valitsusele laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude

seadusandliku regulatsiooni muutmiseks" eelnõu (891 OE) esimese lugemise

ettevalmistamine

Madis Timpson andis otsuse eelnõu tutvustamiseks sõna SDE esindajale Heljo Pikhofile.

Heljo Pikhof sõnas, et otsuse eelnõu on esitatud kahel peamisel põhjusel. Esiteks, kohtud on

laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude puhul mõistnud sageli tingimisi karistusi ning

ühiskonnas on arusaam, et need karistused on liiga leebed. Teiseks ei ole piisavalt

reguleeritud see, kuidas hüvitatakse kuriteo ohvriks langenud lastele ja noortele tekitatud

kahju, sh psühholoogilise abi kulud. Ta märkis, et sel teemal on koostatud ka petitsioon,

millega avaldatakse soovi kaotada laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumise

ajaline piir ning määrata ohvritele hüvitis. Samuti on EL-is kavandamisel muudatused, mille

eesmärk on karmistada laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude eest määratavaid

karistusi.

H. Pikhof rõhutas, et laste seksuaalne kuritarvitamine on üks varjatumaid kuriteoliike

ühiskonnas, millega kaasnevad ohvrile väga erinevad psühhiaatrilised-, meeleolu-, ärevus-,

arengu-, aktiivsus- ja tähelepanuhäired jne. Selliste tegude tagajärjed on lastele äärmiselt

rasked, sest selline piire ületav ja kahjustav kogemus mõjutab kogu lapse arengut, mõtlemist,

tundeid ja suhteid. Ta tõi esile, et statistika kohaselt on suur osa langenud väärkohtlemise

ohvriks väga noores eas, sageli enne seitsmendat või lausa enne nelja- või viiendat eluaastat.

Ta selgitas, et enamasti ei julge nii noored ohvrid juhtunust rääkida ega saa sageli toimunust

isegi aru, eriti kui väärkohtlejaks on lapsele lähedane inimene. Paljud ohvrid julgevad

toimunust rääkida alles 30–40-aastaselt, mis tähendab lausa paarkümmend aastat pärast teo

toimepanemist.

H. Pikhof lisas, et kurjategijatelt välja mõistetavad hüvitised on tegelikkuses sisuliselt

olematud ning riigipoolne toetus ohvritele on ühekordne ega kata kuidagi kompleksset trauma

ravi.Ta viitas EL-i kavandatavatele muudatustele, mille kohaselt võiks selliste tegude puhul

aegumistähtaeg pärast ohvri täisealiseks saamist olla isegi 30 aastat. Eestis on see praegu 10

aastat pärast ohvri täisealiseks saamist. Kuriteohüvitist saab Eestis taotleda juhul, kui tegemist

on raske tervisekahjustusega, kuriteost on teatatud 15 päeva jooksul ning juhtum kohta on

algatatud kriminaalmenetlus. Alaealise vastu toime pandud kuriteo puhul on võimalik

Sotsiaalkindlustusametile (SKA) esitada kuriteoohvri hüvitise taotlus sel ajal, kui laps on

alaealine või kolme aasta jooksul pärast täisealiseks saamist. Kui aga tegemist ei ole raske

tervisekahjustusega, siis tuleb pöörduda kohtusse ning kui kaebus esitatakse sageli alles

paarikümne aasta pärast, siis on raske tervisekahjustuse tõendamine väga keeruline ja

taastumiseks vajalikud kulud jäävadki inimese enda kanda.

Ta tõi esile, et SKA praktika kohaselt on seni olnud kuriteoohvri hüvitise saajate hulgas

alaealisi ohvreid kogu riigi peale kõigest kaheksa ning välja mõistetud summad on peaaegu

olematud, kusjuures hüvitatakse üksnes 80% ulatuses.

H. Pikhof sõnas, et oluline oleks ka välja töötada spetsiaalne väljaõpe lastega tegelevatele

spetsialistidele ning see ei tohiks olla ühekordne, vaid järjepidev ja spetsiaalne ettevalmistus.

Eeskätt on vaja tõenduspõhist arusaama lapse arengust, sh nii intellektuaalsest, kognitiivsest

kui ka seksuaalsest arengust. Ta tõi võrdlusena esile, et näiteks Norra politseiuurijad õpivad

kuni kaks aastat spetsiaalselt lastega töötamise eripärasid, samas kui Eestis puuduvad sellised

programmid. Tuleb märkida, et EL direktiiv viitab ka kohtunike koolitamise vajadusele.

Ta rõhutas, et SDE esitatud otsuse eelnõus on toodud neli peamist ettepanekut, mille raames

võiks tegeleda teemaga kiirkorras, et probleemkohad saaksid lahendatud.

Madis Timpson andis algatuse kommenteerimiseks sõna JDM-i esindajale.

14

Andreas Kangur kinnitas, et lastevastaste seksuaalkuritegude EL-i direktiiv on tõepoolest

praegu läbirääkimiste viimases faasis ning Euroopas valitseb selles küsimuses üldiselt

üksmeel, et selliste tegude aegumistähtajad pikenevad. Praegu räägitakse 30 aastast ning

mõne raskema kuriteo puhul on pakutud ka 32 aastast tähtaega.

Ta lisas, et Eestis on ka Vabariigi Valitsuse öelnud, et alaealiste vastaste seksuaalkuritegude

aegumistähtaegu on plaanis pikendada ning juunis tuleb selle kohta väljatöötamiskavatsus.

A. Kangur sõnas spetsialistide väljaõppe osas, et tal puudub täpne ülevaade sellest, kas Eestis

on olemas mitmeaastane spetsiaalne programm alaealiste asjade uurijatele, kuid ta teab

kinnitada, et Sisekaitseakadeemias on politseiuurijatele, kes ka alaealiste juhtumitega

tegelevad, ette nähtud vastav koolitusprogramm. Selle koolituse peavad uurijad läbima mh

selleks, et nad saaksid kriminaalmenetluses ülekuulamisi läbi viia ning sageli lisatakse isegi

kriminaaltoimikusse seda tõendav tunnistus. Ta rõhutas, et erihariduse olemasolu on seega

uurijatele nõutav. Samuti on koolitatud kohtunikke ja prokuröre ning alaealiste asjade puhul

on olemas spetsialiseerumine nii kohtusüsteemis, prokuratuuris kui ka uurimisasutustes.Kui

selles osas esineb kvaliteediprobleeme, siis tuleks tema hinnangul esmalt välja selgitada,

milles need probleemid seisnevad ning seejärel nendega konkreetselt tegeleda.

A. Kangur märkis seksuaalkuritegude karistuste kohta, et kui võrrelda Eesti seadusandlust

EL-i kavandatava raamistikuga, siis on Eesti tegelikult juba praegu üldjoontes samas kohas,

kuhu EL oma karistuspoliitikaga suundub. Ta märkis, et karistuspraktika on omaette küsimus,

kuid seda ei saa ka hinnata liiga üldiselt. Näiteks tuleks vaadata, milliste tegude eest

mõistetakse näiteks kaheksa-aastane vangistus ning milliste eest tingimisi karistusi, sest need

teod on ilmselt väga erinevad. Tema hinnangul saab pigem Eesti kohtusüsteemi usaldada, et

kohtunikud ei määra karistusi emotsiooni pealt, vaid teaduspõhistel kaalutlustel.

A. Kangur möönis, et tõendamisprobleemid ei kao kuhugi ning mida pikemad on tegude

aegumistähtajad, seda keerulisemaks kujuneb ka tõendamine. Ta märkis, et tal puudub täpne

ülevaade sellest, kui palju hüvitisi on nõutud, välja mõistetud või makstud ning miks need

numbrid just sellised on. Tuleb silmas pidada, et aegumistähtaegade pikendamisel ei saa

hüvitise taotlejat vabastada tõendamise koormusest ega kohustusest, sest vastasel juhul tekiks

risk, et riigilt taotlevad hüvitist ka need, kelle suhtes kuritegu tegelikult toime pandud ei ole.

Tema hinnangul tuleb selles küsimuses seega olla tähelepanelik, et saaks aidata ohvreid neid

täiendavalt kahjustamata, kuid samal ajal suhtuda vastutustundlikult riigi ressurssidesse.

Peeter Ernits märkis, et komisjonis on viimasel ajal pidevalt üleval seksuaalkuritegude

teemad ning uuris, kui palju on lisaks juunis valmivale väljatöötamiskavatsusele selle aasta

jooksul veel seksuaalkuritegudega seotud teemasid ootel.

Ta nõustus, et tõendamine muutub aja möödumisel järjest keerulisemaks ning uuris, milline

on selles osas praktika teistes riikides, kus selle teemaga on kauem tegeldud ning kuidas on

võimalik näiteks 30 aastat hiljem võimalik selliseid kuritegusid tõendama hakata.

Andreas Kangur vastas, et see teema on tõesti viimase aasta jooksul oluliselt rohkem

fookuses olnud, kuid see võib viidata ühiskondlikele ja tõekspidamiste muutustele, millele

seadusandlus peab lihtsalt järele tulema.

Ta tõi esile, et praegu on kooskõlastusringil üks karistusseadustikku täiendav eelnõu, mille

raames hakatakse tegelema seksuaalse sisuga materjali levitamisega internetis ehk sisuliselt

internetikius, kättemaksuporno jms. Tõenäoliselt jõuab see eelnõu sügisel Riigikokku. Ta

märkis, et rohkem teemasid peale selle eelnõu ja viidatud väljatöötamiskavatsuse praegu

plaanis ei ole, kuigi ei saa välistada, et võib tekkida vajadus mõne küsimusega kiiremas korras

tegeleda.

A. Kangur selgitas, et mida rohkem aega kuriteost möödub, seda raskem on tõendada ükskõik

millist kuritegu. Teatavasti inimeste mälu tuhmub, mälestused segunevad ning füüsilised

tõendid hävivad ajas. Ta märkis, et ka mujal maailmas ei ole olukord selles osas parem ning

tegemist on sageli ka emotsioonidest kantud otsusega, et sedavõrd raske kuritegu ei tohiks

15

aeguda või peaks aeguma alles näiteks 30 aastat pärast ohvri 18-aastaseks saamist. Samas,

menetluse poolelt ei ole tema teada kuskil leiutatud ühtegi n-ö võluvitsa, mis muudaks ammu

toime pandud kuritegude uurimise lihtsamaks.

Vilja Toomast märkis, et on kolme viimase aasta jooksul korraldanud Riigikogus sellel

teemal kolm seminari. Nendel seminaridel on esile kerkinud mõte, et isegi kui teo

aegumistähtaeg on möödunud, tuleks juhtunust siiski teada anda, sest vahel leitakse

kurjategija üles just seetõttu, et ta paneb toime uue kuriteo. Ta rõhutas, et aja möödumine ei

tähenda seega seda, et toimepanija ei võiks ka vanemas eas toime panna uusi kuritegusid ning

tõendamine oleks täiesti võimatu.

Heljo Pikhof küsis, kas JDM-il on kavas lisada kavandatavatele seadusemuudatustele ka

selline lahendus, mille kohaselt maksaks riik ohvrile märkimisväärse hüvitise ja nõuaks selle

hiljem kurjategijalt välja, nagu asjatundjate sõnul juba mitmes Euroopa riigis tehakse.

Andreas Kangur vastas, et tema teada ei ole praegu plaanis sellist riigipoolse hüvitise

maksmise skeemi nii kirja panna.Ta märkis, et kurjategijatelt nõutakse ka praegu raha sisse.

Näiteks on praegu olemas tsiviilhagid kriminaalmenetluses, mille raames mõistetakse teo

toimepanijatelt välja nii varalist kui ka mittevaralist kahju, mida nad on teistele tekitanud.

Heljo Pikhof palus täpsustada, kuidas toimub praegu Eestis seksuaalkuritegude puhul

rahaliste hüvitiste sissenõudmine. Tema teada ei tehta seda praegu sellisel viisil ning ta palus

viidata vastavale paragrahvile, mille alusel seda teha saaks ning kas see toimib ka praktikas.

Ta rõhutas, et peab silmas eelkõige psühholoogilise abi ja muu pikaajalise toe kulusid, mis ei

piirdu ainult ühekordse summaga.

Andreas Kangur selgitas, et välja mõistetakse see raha, mis on tõendatav selle aja seisuga,

kui kohus kannatanu tsiviilhagi arutab. Etteulatuvalt saab välja mõista vaid selliseid kulutusi,

mis on ka tõendatavad etteulatuvalt. Näiteks, kui ravi või teraapia on juba määratud, välja

kirjutatud ja selle maksumus on ette teada. Sellisel juhul on võimalik ka vastav summa välja

mõista. Samas ei saa kriminaalasja raames välja mõista selliseid tulevikus võib-olla

vajaminevaid kahjusummasid, mida ei ole võimalik kohtumenetluse ajal täpselt ette ennustada

ega tõendada.

Ta rõhutas, et see ei tähenda siiski seda, et kahju saanud inimene ei võiks hiljem täiendavaid

nõudeid esitada, kui ilmneb, et kahju on esialgu arvatust suurem.Tema teada tervisekahjude,

sh psühhoteraapia jm psühhiaatrilise ravi kulude nõudeid praegu esitatakse ning mõistetakse

ka välja.

Madis Timpson tänas kutsutuid ning tegi ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17.06.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo

Randper, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.2. Teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Eelnõu vajab vastuvõtmiseks Riigikogu

koosseisu häälteenamust (51 poolthäält). (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti

Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis

Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter

Ernits, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

4. Arvamuse andmine Riigikohtule (KarRS § 28 lg 2 koosmõju Euroopa Liidu (EL)

õiguse ja põhiseadusega (PS) osas, mille kohaselt tuleb avalikustatud kohtulahendis jätta

16

isiku nimi asendamata, kui ta on tunnistatud süüdi KarS § 404 järgi)

Madis Timpson andis asja sisu tutvustamiseks sõna õiguskomisjoni nõunikule.

Linnar Liivamägi sõnas, et sellel teemal on õiguskomisjon tegelikult alles hiljuti võtnud

sisuka ja põhjaliku seisukoha. Küsimus seisneb selles, kas eksisteerib mingisugune kogum

kuritegusid, mille osas on läbi mitme koosseisu Riigikogu tahe olnud, et nende kuritegude

toimepanijate isikuandmeid ei kustutata. Ta selgitas, et eelmisel korral anti arvamust siis, kui

küsimus puudutas narkokaubandusega seotud paragrahvi ning nüüd on erisus selles, et täpselt

samas loetelus on ka süütamise paragrahv. Kuna need asjad ei ole Riigikohtus ühte

menetlusse ühitatavad olnud, siis on tehtud see eraldi asjaga.

L. Liivamägi sõnas, et õiguskomisjon võiks jääda ka selles asjas komisjoni varasemalt

esitatud seisukohtade juurde (13.04.2026 kiri nr 2-8/26-11/2), kuna kõik asjaolud on samad,

lihtsalt paragrahvi number on teine.

Madis Timpson tegi ettepaneku saata koostatud arvamus edasi Riigikohtule.

Otsustati:

4.1. Saata arvamus (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast, Varro Vooglaid).

5. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija