SOTK arvamus - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-26-26

Villu Kõve Teie 29.05.2026 nr 5-26-26/3

Riigikohus Meie .06.2026 nr 2-8/26-15/2

Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-26-26 (PHS § 39 lg 3 p 2)

Austatud esimees

Riigikohus on pöördunud Riigikogu poole palvega avaldada arvamus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 5-26-26. Tartu Halduskohus jättis 24.04.2026 otsuses haldusasjas nr 3-25-

3166 kohaldamata perehüvitiste seaduse (PHS) § 39 lg 3 punkti 2 ja taotleb selle

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Tartu Halduskohtu hinnangul tuleks

enneaegselt sündinud lapse korral jagatava vanemahüvitise arvestusperiood määrata lapse

eeldatava sünnikuupäeva järgi PHS § 39 lg 3 punktis 1 sätestatud ema vanemahüvitise

arvestusperioodi alusel.

Pöördumine edastati arutamiseks Riigikogu sotsiaalkomisjonile, kes märgib järgmist:

I Vaidlusalune regulatsioon

(3) Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood (edaspidi

käesolevas jaos arvestusperiood) on:  

1) isikul, kellel on enne lapse sündi õigus ema vanemahüvitisele, lapse eeldatavale sünnikuule

eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse eeldatavale sünnikuule eelnenud

üheksa kalendrikuud; 

[RT I, 11.01.2023, 2 - jõust. 01.02.2023]  

2) teistel vanemahüvitise saamise õigust omavatel isikutel ja käesoleva lõike punktis 1

nimetatud isikul jagatava vanemahüvitise saamise õiguse tekkimisel lapse sünnikuule

eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnikuule eelnenud üheksa

kalendrikuud.  

[RT I, 26.10.2018, 1 - jõust. 01.04.2022, muudetud [RT I, 31.03.2022, 1]]  

II Arvamus

Komisjon leiab, et vaidlusalune säte on põhiseadusega kooskõlas.

2018. aastal vanemahüvitise arvestusreeglite ümberkujundamisel (eelnõu 652 SE) loobus

seadusandja varasemast lahendusest, mille kohaselt lähtuti vanemahüvitise suuruse

arvestamisel lühemast arvestusperioodist, kuna see võimaldas hüvitise suurust vahetult enne

lapse sündi suhteliselt kergesti mõjutada.

2

Kehtiva regulatsiooni kohaselt põhineb vanemahüvitis isiku varasemal ja püsivamal

sissetulekul ning täidab seeläbi paremini asendussissetuleku eesmärki. Selle saavutamiseks on

ette nähtud 21 kalendrikuu pikkune arvestusperiood, millest jäetakse välja lapse sünnile

eelnenud üheksa kalendrikuud, et rasedusaegne tulu ei mõjutaks hüvitise suurust. Selline

lahendus seob hüvitise rasedusele eelnenud sissetulekuga ja vähendab samas riski, et hüvitise

suurust mõjutatakse kunstlikult vahetult enne lapse sündi.

Seadusandja on samas teadlikult eristanud ema vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise

arvestusreegleid. Ema vanemahüvitise puhul lähtutakse lapse eeldatavast sünniajast, kuna

õigus sellele hüvitisele tekib üldjuhul enne lapse sündi, mil lapse tegelik sünniaeg ei

ole veel teada. Jagatava vanemahüvitise puhul on laps juba sündinud ja seetõttu on

põhjendatud siduda arvestusperiood lapse tegeliku sünnikuuga. Tegemist on seadusandja

kaalutletud valikuga, mis tagab süsteemi läbipaistvuse ja kuritarvituste vältimise.

PHS § 39 lg 3 punkt 2 võib küll koostoimes sama lõike punktiga 1 enneaegse sünni korral

mõnel juhul viia ebasoodsama tulemuseni, kuid sellist erinevat kohtlemist ei saa pidada

põhjendamatuks. Jagatava vanemahüvitise sidumine lapse tegeliku sünnikuuga põhineb

objektiivsel kriteeriumil. Ema vanemahüvitise puhul eeldatava sünniaja kasutamine on sellest

süsteemist põhjendatud erand.

Konkreetseid asjaolusid arvestades jääb siiski küsimus, kuidas määrata ema vanemahüvitise

arvestusperiood juhul, kui laps sünnib sügavalt enneaegsena enne eeldatavat

sünnikuupäeva, kui õigust ema vanemahüvitisele ei ole veel tekkinud. Sellisel juhul

tuleks seadust tõlgendada selle eesmärki arvestades ja määrata ema vanemahüvitise

arvestusperiood lapse sünnikuust. 

Lisaks märgib komisjon, et vaidlusalust normi tuleb hinnata kogu perehüvitiste süsteemi

kontekstis. Seadusandja on enneaegsete laste perede olukorra leevendamiseks kehtestanud

täiendavaid meetmeid, millega tasakaalustatakse võimalikku ebasoodsat mõju. Näiteks on

mõlemal vanemal õigus saada vanemahüvitist samal ajal kuni kahe kuu ulatuses ning

vanemahüvitise koguperioodi ei vähendata seejuures rohkem kui 30 kalendripäeva võrra.

Samuti on juhul, kui laps sünnib rohkem kui 70 kalendripäeva enne eeldatavat

sünnikuupäeva, õigus saada ema vanemahüvitist 100 järjestikuse kalendripäeva jooksul alates

lapse sünnist. See kinnitab, et seadusandja on enneaegse sünniga seotud eripärasid arvesse

võtnud.

III Vastused Riigikohtu küsimustele

1. PHS § 45 lõikest 3 ei tulenenud kohustust jätta kaebaja puhul jagatava vanemahüvitise

suurus ümber arvutamata. PHS § 45 lõige 3 reguleerib olukordi, kus samal isikul jätkub õigus

vanemahüvitisele samade aluste ja sama arvestusbaasi pinnalt, kuid käesoleval juhul tekkis

pärast ema vanemahüvitise perioodi lõppu õigus teist liiki hüvitisele – jagatavale

vanemahüvitisele –, mille arvestusperiood on seaduses eraldi kindlaks määratud. Kuna PHS §

39 lg 3 punkt 2 seob jagatava vanemahüvitise arvestusperioodi lapse tegeliku sünnikuuga,

lähtus Sotsiaalkindlustusamet kehtivast õigusest ega saanud seda normi kohaldamata jätta

haldusorgani tasandil.  

2. PHS § 39 lg 3 punkt 2 ei võimalda sellist tõlgendust. Sätte sõnastus on üheselt seotud lapse

sünnikuuga ja eristab teadlikult punktis 1 sätestatud ema vanemahüvitise regulatsiooni, mis

lähtub eeldatavast sünnikuust. Seega ei ole võimalik jõuda pelgalt tõlgendamise teel

tulemuseni, et ka jagatava vanemahüvitise arvestusperiood lähtuks eeldatavast sünnitähtajast.

Selline lahendus eeldaks sisuliselt normi ümberkujundamist.  

3

3. Kui kõik vanemahüvitise liigid seotaks lapse eeldatava sünnitähtajaga, tooks see riigi jaoks

kaasa vajaduse muuta kehtivat õigust ja halduslikku korraldust, kohandada vastavalt ka

rakenduspraktikat ja infosüsteeme. Lisaks võib selline muudatus mõjutada hüvitiste kogukulu,

sest arvestusperioodi nihkumine võib osal juhtudel suurendada ja osal juhtudel vähendada

hüvitise suurust. Vanemahüvitise saajate jaoks looks eeldatava sünnitähtaja põhine lahendus

enneaegsete sündide korral suurema võrdsuse ema vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise

vahel, kuid samal ajal ei pruugi see kõigis juhtumites anda soodsamat tulemust. Seetõttu on

tegemist poliitikavalikuga, mille tegemisel tuleb kaaluda nii õigusselgust kui ka rahalisi ja

administratiivseid mõjusid.  

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

esimees

631 6495 [email protected]

Villu Kõve Teie 29.05.2026 nr 5-26-26/3

Riigikohus Meie .06.2026 nr 2-8/26-15/2

Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-26-26 (PHS § 39 lg 3 p 2)

Austatud esimees

Riigikohus on pöördunud Riigikogu poole palvega avaldada arvamus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 5-26-26. Tartu Halduskohus jättis 24.04.2026 otsuses haldusasjas nr 3-25-

3166 kohaldamata perehüvitiste seaduse (PHS) § 39 lg 3 punkti 2 ja taotleb selle

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Tartu Halduskohtu hinnangul tuleks

enneaegselt sündinud lapse korral jagatava vanemahüvitise arvestusperiood määrata lapse

eeldatava sünnikuupäeva järgi PHS § 39 lg 3 punktis 1 sätestatud ema vanemahüvitise

arvestusperioodi alusel.

Pöördumine edastati arutamiseks Riigikogu sotsiaalkomisjonile, kes märgib järgmist:

I Vaidlusalune regulatsioon

(3) Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood (edaspidi

käesolevas jaos arvestusperiood) on:  

1) isikul, kellel on enne lapse sündi õigus ema vanemahüvitisele, lapse eeldatavale sünnikuule

eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse eeldatavale sünnikuule eelnenud

üheksa kalendrikuud; 

[RT I, 11.01.2023, 2 - jõust. 01.02.2023]  

2) teistel vanemahüvitise saamise õigust omavatel isikutel ja käesoleva lõike punktis 1

nimetatud isikul jagatava vanemahüvitise saamise õiguse tekkimisel lapse sünnikuule

eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnikuule eelnenud üheksa

kalendrikuud.  

[RT I, 26.10.2018, 1 - jõust. 01.04.2022, muudetud [RT I, 31.03.2022, 1]]  

II Arvamus

Komisjon leiab, et vaidlusalune säte on põhiseadusega kooskõlas.

2018. aastal vanemahüvitise arvestusreeglite ümberkujundamisel (eelnõu 652 SE) loobus

seadusandja varasemast lahendusest, mille kohaselt lähtuti vanemahüvitise suuruse

arvestamisel lühemast arvestusperioodist, kuna see võimaldas hüvitise suurust vahetult enne

lapse sündi suhteliselt kergesti mõjutada.

2

Kehtiva regulatsiooni kohaselt põhineb vanemahüvitis isiku varasemal ja püsivamal

sissetulekul ning täidab seeläbi paremini asendussissetuleku eesmärki. Selle saavutamiseks on

ette nähtud 21 kalendrikuu pikkune arvestusperiood, millest jäetakse välja lapse sünnile

eelnenud üheksa kalendrikuud, et rasedusaegne tulu ei mõjutaks hüvitise suurust. Selline

lahendus seob hüvitise rasedusele eelnenud sissetulekuga ja vähendab samas riski, et hüvitise

suurust mõjutatakse kunstlikult vahetult enne lapse sündi.

Seadusandja on samas teadlikult eristanud ema vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise

arvestusreegleid. Ema vanemahüvitise puhul lähtutakse lapse eeldatavast sünniajast, kuna

õigus sellele hüvitisele tekib üldjuhul enne lapse sündi, mil lapse tegelik sünniaeg ei

ole veel teada. Jagatava vanemahüvitise puhul on laps juba sündinud ja seetõttu on

põhjendatud siduda arvestusperiood lapse tegeliku sünnikuuga. Tegemist on seadusandja

kaalutletud valikuga, mis tagab süsteemi läbipaistvuse ja kuritarvituste vältimise.

PHS § 39 lg 3 punkt 2 võib küll koostoimes sama lõike punktiga 1 enneaegse sünni korral

mõnel juhul viia ebasoodsama tulemuseni, kuid sellist erinevat kohtlemist ei saa pidada

põhjendamatuks. Jagatava vanemahüvitise sidumine lapse tegeliku sünnikuuga põhineb

objektiivsel kriteeriumil. Ema vanemahüvitise puhul eeldatava sünniaja kasutamine on sellest

süsteemist põhjendatud erand.

Konkreetseid asjaolusid arvestades jääb siiski küsimus, kuidas määrata ema vanemahüvitise

arvestusperiood juhul, kui laps sünnib sügavalt enneaegsena enne eeldatavat

sünnikuupäeva, kui õigust ema vanemahüvitisele ei ole veel tekkinud. Sellisel juhul

tuleks seadust tõlgendada selle eesmärki arvestades ja määrata ema vanemahüvitise

arvestusperiood lapse sünnikuust. 

Lisaks märgib komisjon, et vaidlusalust normi tuleb hinnata kogu perehüvitiste süsteemi

kontekstis. Seadusandja on enneaegsete laste perede olukorra leevendamiseks kehtestanud

täiendavaid meetmeid, millega tasakaalustatakse võimalikku ebasoodsat mõju. Näiteks on

mõlemal vanemal õigus saada vanemahüvitist samal ajal kuni kahe kuu ulatuses ning

vanemahüvitise koguperioodi ei vähendata seejuures rohkem kui 30 kalendripäeva võrra.

Samuti on juhul, kui laps sünnib rohkem kui 70 kalendripäeva enne eeldatavat

sünnikuupäeva, õigus saada ema vanemahüvitist 100 järjestikuse kalendripäeva jooksul alates

lapse sünnist. See kinnitab, et seadusandja on enneaegse sünniga seotud eripärasid arvesse

võtnud.

III Vastused Riigikohtu küsimustele

1. PHS § 45 lõikest 3 ei tulenenud kohustust jätta kaebaja puhul jagatava vanemahüvitise

suurus ümber arvutamata. PHS § 45 lõige 3 reguleerib olukordi, kus samal isikul jätkub õigus

vanemahüvitisele samade aluste ja sama arvestusbaasi pinnalt, kuid käesoleval juhul tekkis

pärast ema vanemahüvitise perioodi lõppu õigus teist liiki hüvitisele – jagatavale

vanemahüvitisele –, mille arvestusperiood on seaduses eraldi kindlaks määratud. Kuna PHS §

39 lg 3 punkt 2 seob jagatava vanemahüvitise arvestusperioodi lapse tegeliku sünnikuuga,

lähtus Sotsiaalkindlustusamet kehtivast õigusest ega saanud seda normi kohaldamata jätta

haldusorgani tasandil.  

2. PHS § 39 lg 3 punkt 2 ei võimalda sellist tõlgendust. Sätte sõnastus on üheselt seotud lapse

sünnikuuga ja eristab teadlikult punktis 1 sätestatud ema vanemahüvitise regulatsiooni, mis

lähtub eeldatavast sünnikuust. Seega ei ole võimalik jõuda pelgalt tõlgendamise teel

tulemuseni, et ka jagatava vanemahüvitise arvestusperiood lähtuks eeldatavast sünnitähtajast.

Selline lahendus eeldaks sisuliselt normi ümberkujundamist.  

3

3. Kui kõik vanemahüvitise liigid seotaks lapse eeldatava sünnitähtajaga, tooks see riigi jaoks

kaasa vajaduse muuta kehtivat õigust ja halduslikku korraldust, kohandada vastavalt ka

rakenduspraktikat ja infosüsteeme. Lisaks võib selline muudatus mõjutada hüvitiste kogukulu,

sest arvestusperioodi nihkumine võib osal juhtudel suurendada ja osal juhtudel vähendada

hüvitise suurust. Vanemahüvitise saajate jaoks looks eeldatava sünnitähtaja põhine lahendus

enneaegsete sündide korral suurema võrdsuse ema vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise

vahel, kuid samal ajal ei pruugi see kõigis juhtumites anda soodsamat tulemust. Seetõttu on

tegemist poliitikavalikuga, mille tegemisel tuleb kaaluda nii õigusselgust kui ka rahalisi ja

administratiivseid mõjusid.  

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

esimees

631 6495 [email protected]