Arvamus

Toompuiestee 10, Tallinn 10137

registrikood 80014660

a/a EE10 0520 3058 4000 SEB pank

tel. 6616629

e-post: [email protected]

Kodulehekülg: www.epikoda.ee

Sotsiaalministeerium

[email protected] Meie: 22.06.2026 nr 55

Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus Sotsiaalhoolekande seaduse ja

sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse (erihoolekandeteenused) eelnõule

Eesti Puuetega Inimeste Koda tänab kaasamise eest eelnõu väljatöötamise etapis. Eelnõu

sisaldab mitmeid positiivseid muudatusi. Inimese jaoks väheneb korduvate taotluste ja

andmete esitamine, omaosaluse puudujääva osa hüvitamine muutub automaatseks ning

luuakse alus, et erihoolekandeteenuse järjekorras arvestatakse teenusele suunamisel inimese

abivajaduse kiireloomulisust.

Samuti peab EPIKoda oluliseks positiivseks arenguks seda, et eelnõus on arvestatud EPIKoja

poolt korduvalt tõstatatud vajadust võimaldada kohalikel omavalitsustel (edaspidi KOV), kes

loovad oma piirkonnas erihoolekandeteenuse kohti, suunata neile kohtadele eelisjärjekorras

oma piirkonna inimesi. See muudatus aitab kaasa erihoolekandeteenuse kohtade pikaajalise

puuduse leevendamisele.

1. Erihoolekande valdkonna üks keskseid probleeme lisaks kriitilisele rahastuspuudusele,

sealhulgas vahetult teenust osutavate töötajate ja teenusesaajate suhtarvudele ning

tegevusjuhendajate madalale töötasule, seisneb selles, et teenuskohad ei asu sageli seal, kus

inimesed elavad ehk nende elukoha, kogukonna ja tugivõrgustiku vahetus läheduses.

EPIKoda toetab muudatusettepanekut, mille kohaselt saab KOV luua kohad oma

piirkonna inimestele ning järjekorrast saab teenusele suunata just nende piirkonna

inimesi. Samas leiab EPIKoda, et 30 % nõue ei ole motiveeriv, et võtta ette oma

2

piirkonna elanikele teenuskohtade loomine, teadmises, et kolmandik loodud kohtadest

täidetakse teiste piirkondade inimestega. Tuleb meeles pidada, mis on baasprobleem,

mida lahendame ehk teenuskohad peavad asuma seal, kus teenust vajavad inimesed,

nende lähedased, nende kogukonnad, nende võrgustikud ning riik peab olema siinkohal

KOV-de suhtes maksimaalselt toetav. Samuti peab riik tagama, et vähemalt nö esmasel

teenuskohtade valmimisel suunatakse sinna esmajärjekorras järjekorra alusel selle piirkonna

inimesed, ja seda kohtade valmimisel, mitte siis kui järjekord nendeni jõuab.

Muudatus toetab mitmeid eesmärke:

• suurendab erihoolekande teenuskohtade arvu vastavalt piirkondlikule vajadusele;

• motiveerib KOVe uusi teenuskohti looma (vastasel juhul puuduks KOV-del

motivatsioon ja valmisolek oma vahendeid teenuskohtade loomisse investeerida);

• võimaldab inimestel saada kodulähedast teenust;

• toetab riikliku eesmärki pakkuda kogukonnapõhist teenust (tuleb silmas pidada, et

ka ööpäevaringne teenus on kogukonnapõhine teenus, kui see võimaldab olla

inimesel ka edaspidi osa oma tavapärasest kogukonnast);

• vähendab lähedaste hoolduskoormust, ja

• võimaldab lähisuhete jätkumist, turvalisi kontakte, lähedaste panustamist jne.

Muudatuse eesmärk ei ole erinevate KOV-de elanikke ebavõrdselt kohelda, vaid tagada

inimestele võimalusel saada teenuseid kodukohas. Seaduse alusel on riigi kohustus

vastavad teenuskohad tagada ning riik peab võtma kasutusele meetmed, sh

seadusandlikud, et enda vahendite pikaajalise puudumise tõttu motiveerida KOVe

teenuskohti looma.

Kui KOV suudab lahendada riigi täitmata ülesannet investeerides oma elanikele

teenuskohtade pakkumiseks vahendeid, siis tuleb seda eesmärki motiveerida. Kui riik

ootab KOV-lt suuremat rolli teenuskohtade loomisel, peab KOV-l olema ka piisav

kindlus, et loodavad kohad aitavad lahendada tema enda elanike katmata vajadust.

Juhul kui vähemvõimekamad KOV-d ei suuda oma elanikele teenuskohti luua, on

kaitsemehhanismina riigi kohustus need kohad läbi AS Hoolekandeteenused luua.

3

Ettepanek: Loobuda KOV-de loodud teenuskohtade puhul kohustuslikust määrast, mille

ulatuses tuleb teenuskohti võimaldada teiste kohalike omavalitsuste elanikele. KOVde loodud

teenuskohad peaksid olema esmajärjekorras nende KOVde elanikele, sest muudatuse

eesmärk on motiveerida omavalitsusi looma kodulähedasi teenuskohti oma piirkonna

inimeste katmata abivajaduse lahendamiseks. Teiste KOVde elanike suunamine võib

jääda võimalikuks KOVi või teenuseosutaja nõusolekul, kuid mitte seadusega ette

kirjutatud kohustusena.

2. Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse SHS § 71 lõikega 5¹, mille kohaselt edastab

Sotsiaalkindlustusamet erihoolekandeteenuse osutajale isiku erihoolekandeteenuse vajaduse

hindamise andmed teenuskoha ettevalmistamiseks. Eelnõu § 1 punktidega 15 ja 16

muudetakse SHS § 71 lõiget 6 ning tunnistatakse kehtetuks § 71 lõige 7. Muudatuse kohaselt

peab erihoolekandeteenust saama suunatud isik pöörduma teenuseosutaja poole

suunamisotsuses märgitud teenuse osutamiseks kokku lepitud tähtpäeval, kuid hiljemalt 30

päeva jooksul alates teenuskoha pakkumisest. Eelnõu § 1 punktiga 33 muudetakse SHS § 79

lõiget 2 ning nähakse ette, et kui inimene ei pöördu nimetatud tähtaja jooksul teenuseosutaja

poole, tasub Sotsiaalkindlustusamet teenuseosutajale riigieelarvest makstavat tasu esitatud

arve alusel, kuid kõige rohkem 30 päeva ulatuses.

EPIKoda toetab põhimõtet, et teenuseosutajale hüvitatakse teenuskoha hoidmine olukorras,

kus inimene ei pöördu tähtaja jooksul teenuseosutaja poole. Samas ei tohi regulatsioon

piirduda üksnes olukorraga, kus inimene tähtaja jooksul teenuseosutaja poole ei pöördu,

vaid arvestaks ka teenusele asumise tegelikku ettevalmistust teenuseosutaja poolt.

Ettepanek: Täiendada eelnõu § 1 punktiga 33 kavandatavat SHS § 79 lõike 2 muudatust

nii, et kohe pärast inimese „jah”-otsust hakkab jooksma ka nn teenuseaeg ning

teenuskohta rahastatakse, kasvõi osaliselt. See võimaldab teenuseosutajal teha

etteavalmistusi inimese teenusele saabumiseks tasustatult.

Eelnõu § 71 lõike 5¹ lisamine kinnitab, et teenuskoha ettevalmistamine on sisuline ja vajalik

etapp juba enne inimese teenusele asumist. Kui seadus näeb ette hindamisandmete edastamise

teenuseosutajale teenuskoha ettevalmistamiseks, peab rahastamise regulatsioon samuti

kinnitama seda, et kvaliteetne ettevalmistus on osa teenuse tegelikust korraldamisest, mitte

4

teenuseosutaja tasustamata lisategevus. Teenuse osutamine ei alga inimese füüsilisest

saabumisest teenuskohta, vaid eeldab teenuseosutaja poolset sisulist tööd, näiteks suhtlust

inimese ja temaga lähedastega, tegevusjuhendajate ettevalmistamist, sobiva keskkonna

loomist, võimalike riskide hindamist ning inimese toetamist seniselt teenuselt või kodust uude

keskkonda liikumisel. Rahastuse määr võib sõltuda teenuseliigist, inimese abivajadusest ja

ettevalmistuse mahust, kuid põhimõte on, et süsteem peab võimaldama teenuseosutajale tasu

ka juhul, kui enne inimese füüsilist saabumist tehakse sisulisi ettevalmistusi inimese

turvaliseks ja sujuvalt teenusele asumiseks. Täiendus vähendaks teenuseosutaja riski, toetaks

inimese sujuvamat kohanemist, aitaks vältida teenuse ebasobivust või katkestamist.

3. Eelnõu § 1 punktiga 37 muudetakse SHS § 82 lõiget 3 ja lõike 4 punkti 2 selliselt, et

erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsuse jõustumisega seotud tähtaega

lühendatakse seniselt kuuelt kuult neljale kuule.

EPIKoda ei toeta muudatusettepanekut, kuna näeme, et muudatus võib teenusesaajale mõjuda

negatiivselt, sh ei pruugi olla 3 kuuga võimalik nt üldhooldusteenusel kohta leida, sest

teenuskohtade puudus on käesolevalt arvestatav, sh eelistatakse üldhooldusteenusel

teenusesaajaid, kellel ei ole psüühikahäiret.

EPIKoja kompromissettepanek: Tähtaja lühendamist mitte kolmele, vaid viiele kuule.

Selline lahendus võimaldaks arvestada vajadusega protsessi mõistlikult kiirendada, kuid

vähendaks samal ajal riski, et inimene peab teenuselt lahkuma enne sobiva alternatiivse

toevõimaluse leidmist.

Juhul kui on probleemiks, et inimesele hakatakse viimasel minutil teenuskohta otsima, siis see

on Sotsiaalkindlustusameti roll inimest ja tema lähedast või kohalikku omavalitsust nõustada

ja nii öelda heas mõttes motiveerida, et teenuskoha otsimisega tegeletakse. Peame oluliseks

rõhutada, et teenuse lõpetamise otsuse jõustumine ei tohi kaasa tuua inimese abita

jäämist ning enne teenuse lõppemist peab olema selge, millise sobiva ja kättesaadava

abimeetmega inimese abivajadus edaspidi kaetakse.

5

4.Eelnõu § 1 punktidega 29 ja 30 täiendatakse SHS § 76 lõiget 1 ja § 76 lõikes 2 olevat

volitusnormi. SHS § 76 lõike 1 kohaselt võetakse edaspidi isiku järjekorda panekul arvesse ka

isiku abivajaduse kiireloomulisust. SHS § 76 lõikes 2 sätestatud ministri määruse volitusnormi

täiendatakse ja ministrile antakse volitus kehtestada määrusega erihoolekandeteenuse

järjekorra pidamise kord ja nõuded, abivajaduse kiireloomulisuse hindamise alused ning isiku

abivajaduse kiireloomulisuse arvestamise tingimused.

EPIKoda toetab põhimõtet, et erihoolekandeteenuse järjekorras arvestatakse edaspidi inimese

abivajaduse kiireloomulisust. Vajaduspõhine järjekord on õiglasem kui üksnes ajaline

järjekord ning võib aidata kiiremini teenusele inimesi, kelle tervis, turvalisus või toimetulek

on teenuse puudumisel ohus. EPIKoda peab oluliseks täpsustada, et abivajaduse

kiireloomulisuse arvestamine mõjutab teenusele suunamise prioriteetsust, kuid ei tohi

olla aluseks inimese järjekorrast väljaarvamiseks või aluseks teda mitte järjekorda võtta

ega tema teenusele pääsemise määramata ajaks edasi lükkamiseks. Inimene, kelle

vajadus ei ole küll SKA poolt hinnatud ajakriitiliseks (nt on konkreetsel ajahetkel

hooldus tagatud pereliikmete poolt või kelle pereliikmetel on küll äärmiselt suur

hoolduskoormus, kuid lähedast ei soovita suunata teenusele kodukohast kaugele), vajab

siiski erihoolekandeteenust, mistõttu peab talle säilima õigus järjekorda saamiseks ja

ning säilitada oma koht järjekorras. Samuti peab olema tagatud kiireloomulisuse

regulaarne ümberhindamine, sest inimese olukord võib ooteajal halveneda.

5. Eelnõu § 1 punktiga 32 muudetakse SHS § 77 lõiget 6. Muudatusega täiendatakse SHS §

77 lõiget 6 selliselt, et SKA-l on õigus keelduda erihoolekandeteenuse osutamiseks lepingu

sõlmimisest ka juhul, kui SKA on viimase kolme aasta jooksul teenuseosutajaga sõlmitud

lepingu ühepoolselt üles öelnud kohustuste rikkumise tõttu. Tegemist on teenusesaajate õiguste

kaitse seisukohalt olulise positiivse muudatusega, mistõttu EPIKoda toetab

muudatusettepanekut. Erihoolekandeteenust kasutavad inimesed on sageli suure

abivajadusega ning sõltuvad teenuseosutaja töö kvaliteedist, turvalisusest ja järjepidevusest.

Teenuseosutajate varasema rikkumise arvestamine peab lähtuma eelkõige teenusesaajate

heaolu, turvalisuse ja õiguste kaitse eesmärgist.

6

Rõhutame, et eelnõus kavandatud menetluslikud muudatused ei tohi jätta varju

erihoolekande valdkonna põhiprobleeme. Riigi põhiseaduslik kohustus on tagada

erihoolekandeteenuste tegelik kättesaadavus, millele on järjepidevalt tähelepanu

pööratud nii huvikaitseorganisatsioonide kui ka hiljuti Riigikontrolli ja Riigikohtu poolt.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud)

Maarja Krais-Leosk

Tegevjuht

Kristi Kähär

[email protected], tel 5401 0462

Toetuste- ja teenustealase huvikaitse nõunik

Toompuiestee 10, Tallinn 10137

registrikood 80014660

a/a EE10 0520 3058 4000 SEB pank

tel. 6616629

e-post: [email protected]

Kodulehekülg: www.epikoda.ee

Sotsiaalministeerium

[email protected] Meie: 22.06.2026 nr 55

Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus Sotsiaalhoolekande seaduse ja

sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse (erihoolekandeteenused) eelnõule

Eesti Puuetega Inimeste Koda tänab kaasamise eest eelnõu väljatöötamise etapis. Eelnõu

sisaldab mitmeid positiivseid muudatusi. Inimese jaoks väheneb korduvate taotluste ja

andmete esitamine, omaosaluse puudujääva osa hüvitamine muutub automaatseks ning

luuakse alus, et erihoolekandeteenuse järjekorras arvestatakse teenusele suunamisel inimese

abivajaduse kiireloomulisust.

Samuti peab EPIKoda oluliseks positiivseks arenguks seda, et eelnõus on arvestatud EPIKoja

poolt korduvalt tõstatatud vajadust võimaldada kohalikel omavalitsustel (edaspidi KOV), kes

loovad oma piirkonnas erihoolekandeteenuse kohti, suunata neile kohtadele eelisjärjekorras

oma piirkonna inimesi. See muudatus aitab kaasa erihoolekandeteenuse kohtade pikaajalise

puuduse leevendamisele.

1. Erihoolekande valdkonna üks keskseid probleeme lisaks kriitilisele rahastuspuudusele,

sealhulgas vahetult teenust osutavate töötajate ja teenusesaajate suhtarvudele ning

tegevusjuhendajate madalale töötasule, seisneb selles, et teenuskohad ei asu sageli seal, kus

inimesed elavad ehk nende elukoha, kogukonna ja tugivõrgustiku vahetus läheduses.

EPIKoda toetab muudatusettepanekut, mille kohaselt saab KOV luua kohad oma

piirkonna inimestele ning järjekorrast saab teenusele suunata just nende piirkonna

inimesi. Samas leiab EPIKoda, et 30 % nõue ei ole motiveeriv, et võtta ette oma

2

piirkonna elanikele teenuskohtade loomine, teadmises, et kolmandik loodud kohtadest

täidetakse teiste piirkondade inimestega. Tuleb meeles pidada, mis on baasprobleem,

mida lahendame ehk teenuskohad peavad asuma seal, kus teenust vajavad inimesed,

nende lähedased, nende kogukonnad, nende võrgustikud ning riik peab olema siinkohal

KOV-de suhtes maksimaalselt toetav. Samuti peab riik tagama, et vähemalt nö esmasel

teenuskohtade valmimisel suunatakse sinna esmajärjekorras järjekorra alusel selle piirkonna

inimesed, ja seda kohtade valmimisel, mitte siis kui järjekord nendeni jõuab.

Muudatus toetab mitmeid eesmärke:

• suurendab erihoolekande teenuskohtade arvu vastavalt piirkondlikule vajadusele;

• motiveerib KOVe uusi teenuskohti looma (vastasel juhul puuduks KOV-del

motivatsioon ja valmisolek oma vahendeid teenuskohtade loomisse investeerida);

• võimaldab inimestel saada kodulähedast teenust;

• toetab riikliku eesmärki pakkuda kogukonnapõhist teenust (tuleb silmas pidada, et

ka ööpäevaringne teenus on kogukonnapõhine teenus, kui see võimaldab olla

inimesel ka edaspidi osa oma tavapärasest kogukonnast);

• vähendab lähedaste hoolduskoormust, ja

• võimaldab lähisuhete jätkumist, turvalisi kontakte, lähedaste panustamist jne.

Muudatuse eesmärk ei ole erinevate KOV-de elanikke ebavõrdselt kohelda, vaid tagada

inimestele võimalusel saada teenuseid kodukohas. Seaduse alusel on riigi kohustus

vastavad teenuskohad tagada ning riik peab võtma kasutusele meetmed, sh

seadusandlikud, et enda vahendite pikaajalise puudumise tõttu motiveerida KOVe

teenuskohti looma.

Kui KOV suudab lahendada riigi täitmata ülesannet investeerides oma elanikele

teenuskohtade pakkumiseks vahendeid, siis tuleb seda eesmärki motiveerida. Kui riik

ootab KOV-lt suuremat rolli teenuskohtade loomisel, peab KOV-l olema ka piisav

kindlus, et loodavad kohad aitavad lahendada tema enda elanike katmata vajadust.

Juhul kui vähemvõimekamad KOV-d ei suuda oma elanikele teenuskohti luua, on

kaitsemehhanismina riigi kohustus need kohad läbi AS Hoolekandeteenused luua.

3

Ettepanek: Loobuda KOV-de loodud teenuskohtade puhul kohustuslikust määrast, mille

ulatuses tuleb teenuskohti võimaldada teiste kohalike omavalitsuste elanikele. KOVde loodud

teenuskohad peaksid olema esmajärjekorras nende KOVde elanikele, sest muudatuse

eesmärk on motiveerida omavalitsusi looma kodulähedasi teenuskohti oma piirkonna

inimeste katmata abivajaduse lahendamiseks. Teiste KOVde elanike suunamine võib

jääda võimalikuks KOVi või teenuseosutaja nõusolekul, kuid mitte seadusega ette

kirjutatud kohustusena.

2. Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse SHS § 71 lõikega 5¹, mille kohaselt edastab

Sotsiaalkindlustusamet erihoolekandeteenuse osutajale isiku erihoolekandeteenuse vajaduse

hindamise andmed teenuskoha ettevalmistamiseks. Eelnõu § 1 punktidega 15 ja 16

muudetakse SHS § 71 lõiget 6 ning tunnistatakse kehtetuks § 71 lõige 7. Muudatuse kohaselt

peab erihoolekandeteenust saama suunatud isik pöörduma teenuseosutaja poole

suunamisotsuses märgitud teenuse osutamiseks kokku lepitud tähtpäeval, kuid hiljemalt 30

päeva jooksul alates teenuskoha pakkumisest. Eelnõu § 1 punktiga 33 muudetakse SHS § 79

lõiget 2 ning nähakse ette, et kui inimene ei pöördu nimetatud tähtaja jooksul teenuseosutaja

poole, tasub Sotsiaalkindlustusamet teenuseosutajale riigieelarvest makstavat tasu esitatud

arve alusel, kuid kõige rohkem 30 päeva ulatuses.

EPIKoda toetab põhimõtet, et teenuseosutajale hüvitatakse teenuskoha hoidmine olukorras,

kus inimene ei pöördu tähtaja jooksul teenuseosutaja poole. Samas ei tohi regulatsioon

piirduda üksnes olukorraga, kus inimene tähtaja jooksul teenuseosutaja poole ei pöördu,

vaid arvestaks ka teenusele asumise tegelikku ettevalmistust teenuseosutaja poolt.

Ettepanek: Täiendada eelnõu § 1 punktiga 33 kavandatavat SHS § 79 lõike 2 muudatust

nii, et kohe pärast inimese „jah”-otsust hakkab jooksma ka nn teenuseaeg ning

teenuskohta rahastatakse, kasvõi osaliselt. See võimaldab teenuseosutajal teha

etteavalmistusi inimese teenusele saabumiseks tasustatult.

Eelnõu § 71 lõike 5¹ lisamine kinnitab, et teenuskoha ettevalmistamine on sisuline ja vajalik

etapp juba enne inimese teenusele asumist. Kui seadus näeb ette hindamisandmete edastamise

teenuseosutajale teenuskoha ettevalmistamiseks, peab rahastamise regulatsioon samuti

kinnitama seda, et kvaliteetne ettevalmistus on osa teenuse tegelikust korraldamisest, mitte

4

teenuseosutaja tasustamata lisategevus. Teenuse osutamine ei alga inimese füüsilisest

saabumisest teenuskohta, vaid eeldab teenuseosutaja poolset sisulist tööd, näiteks suhtlust

inimese ja temaga lähedastega, tegevusjuhendajate ettevalmistamist, sobiva keskkonna

loomist, võimalike riskide hindamist ning inimese toetamist seniselt teenuselt või kodust uude

keskkonda liikumisel. Rahastuse määr võib sõltuda teenuseliigist, inimese abivajadusest ja

ettevalmistuse mahust, kuid põhimõte on, et süsteem peab võimaldama teenuseosutajale tasu

ka juhul, kui enne inimese füüsilist saabumist tehakse sisulisi ettevalmistusi inimese

turvaliseks ja sujuvalt teenusele asumiseks. Täiendus vähendaks teenuseosutaja riski, toetaks

inimese sujuvamat kohanemist, aitaks vältida teenuse ebasobivust või katkestamist.

3. Eelnõu § 1 punktiga 37 muudetakse SHS § 82 lõiget 3 ja lõike 4 punkti 2 selliselt, et

erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsuse jõustumisega seotud tähtaega

lühendatakse seniselt kuuelt kuult neljale kuule.

EPIKoda ei toeta muudatusettepanekut, kuna näeme, et muudatus võib teenusesaajale mõjuda

negatiivselt, sh ei pruugi olla 3 kuuga võimalik nt üldhooldusteenusel kohta leida, sest

teenuskohtade puudus on käesolevalt arvestatav, sh eelistatakse üldhooldusteenusel

teenusesaajaid, kellel ei ole psüühikahäiret.

EPIKoja kompromissettepanek: Tähtaja lühendamist mitte kolmele, vaid viiele kuule.

Selline lahendus võimaldaks arvestada vajadusega protsessi mõistlikult kiirendada, kuid

vähendaks samal ajal riski, et inimene peab teenuselt lahkuma enne sobiva alternatiivse

toevõimaluse leidmist.

Juhul kui on probleemiks, et inimesele hakatakse viimasel minutil teenuskohta otsima, siis see

on Sotsiaalkindlustusameti roll inimest ja tema lähedast või kohalikku omavalitsust nõustada

ja nii öelda heas mõttes motiveerida, et teenuskoha otsimisega tegeletakse. Peame oluliseks

rõhutada, et teenuse lõpetamise otsuse jõustumine ei tohi kaasa tuua inimese abita

jäämist ning enne teenuse lõppemist peab olema selge, millise sobiva ja kättesaadava

abimeetmega inimese abivajadus edaspidi kaetakse.

5

4.Eelnõu § 1 punktidega 29 ja 30 täiendatakse SHS § 76 lõiget 1 ja § 76 lõikes 2 olevat

volitusnormi. SHS § 76 lõike 1 kohaselt võetakse edaspidi isiku järjekorda panekul arvesse ka

isiku abivajaduse kiireloomulisust. SHS § 76 lõikes 2 sätestatud ministri määruse volitusnormi

täiendatakse ja ministrile antakse volitus kehtestada määrusega erihoolekandeteenuse

järjekorra pidamise kord ja nõuded, abivajaduse kiireloomulisuse hindamise alused ning isiku

abivajaduse kiireloomulisuse arvestamise tingimused.

EPIKoda toetab põhimõtet, et erihoolekandeteenuse järjekorras arvestatakse edaspidi inimese

abivajaduse kiireloomulisust. Vajaduspõhine järjekord on õiglasem kui üksnes ajaline

järjekord ning võib aidata kiiremini teenusele inimesi, kelle tervis, turvalisus või toimetulek

on teenuse puudumisel ohus. EPIKoda peab oluliseks täpsustada, et abivajaduse

kiireloomulisuse arvestamine mõjutab teenusele suunamise prioriteetsust, kuid ei tohi

olla aluseks inimese järjekorrast väljaarvamiseks või aluseks teda mitte järjekorda võtta

ega tema teenusele pääsemise määramata ajaks edasi lükkamiseks. Inimene, kelle

vajadus ei ole küll SKA poolt hinnatud ajakriitiliseks (nt on konkreetsel ajahetkel

hooldus tagatud pereliikmete poolt või kelle pereliikmetel on küll äärmiselt suur

hoolduskoormus, kuid lähedast ei soovita suunata teenusele kodukohast kaugele), vajab

siiski erihoolekandeteenust, mistõttu peab talle säilima õigus järjekorda saamiseks ja

ning säilitada oma koht järjekorras. Samuti peab olema tagatud kiireloomulisuse

regulaarne ümberhindamine, sest inimese olukord võib ooteajal halveneda.

5. Eelnõu § 1 punktiga 32 muudetakse SHS § 77 lõiget 6. Muudatusega täiendatakse SHS §

77 lõiget 6 selliselt, et SKA-l on õigus keelduda erihoolekandeteenuse osutamiseks lepingu

sõlmimisest ka juhul, kui SKA on viimase kolme aasta jooksul teenuseosutajaga sõlmitud

lepingu ühepoolselt üles öelnud kohustuste rikkumise tõttu. Tegemist on teenusesaajate õiguste

kaitse seisukohalt olulise positiivse muudatusega, mistõttu EPIKoda toetab

muudatusettepanekut. Erihoolekandeteenust kasutavad inimesed on sageli suure

abivajadusega ning sõltuvad teenuseosutaja töö kvaliteedist, turvalisusest ja järjepidevusest.

Teenuseosutajate varasema rikkumise arvestamine peab lähtuma eelkõige teenusesaajate

heaolu, turvalisuse ja õiguste kaitse eesmärgist.

6

Rõhutame, et eelnõus kavandatud menetluslikud muudatused ei tohi jätta varju

erihoolekande valdkonna põhiprobleeme. Riigi põhiseaduslik kohustus on tagada

erihoolekandeteenuste tegelik kättesaadavus, millele on järjepidevalt tähelepanu

pööratud nii huvikaitseorganisatsioonide kui ka hiljuti Riigikontrolli ja Riigikohtu poolt.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud)

Maarja Krais-Leosk

Tegevjuht

Kristi Kähär

[email protected], tel 5401 0462

Toetuste- ja teenustealase huvikaitse nõunik