Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungi protokoll nr 175

POhiseaduskomisjon

Asendus

16.juuni 2026.a.

Tanasel komisjoni istungil asendab Anastassia Kovalenko-KOlvartit Lauri Laats.

Lugupidarni sea

7 N

Lauri Laats

Riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni esirnees

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 175

Tallinn, Toompea Teisipäev, 16. juuni 2026

Algus 14.00, lõpp 15.28

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Laats (Anastassia

Kovalenko-Kõlvarti asendusliige), Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Tanel Tein, Jaak

Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Lauri Läänemets, Pipi-Liis Siemann ja Timo Suslov

Kutsutud: õiguskantsler Ülle Madise; Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna

vanemnõunik Odyn Vosman (1. päevakorrapunkt); Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor

Pille Lehis; Andmekaitse Inspektsiooni jurist (tiimijuht) Agnes Järvela (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Õiguskantsleri roll ettepaneku tegemisel anda nõusolek Riigikogu liikme kohta

süüdistusakti koostamiseks - arutelu koos õiguskantsleriga

2. Andmekaitse Inspektsiooni peadirektori ülevaade avaliku teabe seaduse ja isikuandmete

kaitse seaduse täitmise kohta eelmisel kalendriaastal

3. Info ja muud küsimused

1. Õiguskantsleri roll ettepaneku tegemisel anda nõusolek Riigikogu liikme kohta

süüdistusakti koostamiseks - arutelu koos õiguskantsleriga

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning märkis, et tänasel istungil on arutluse all õiguskantsleri

roll rahvasaadikult immuniteedi äravõtmisel. Komisjon arutas seda teemat eelmisel

põhiseaduskomisjoni istungil koos õigus- ja analüüsiosakonnaga. Tänasel istungil jätkatakse

sama arutelu koos õiguskantsleriga, kellega koos käsitletakse kehtiva regulatsiooni

võimalikke puudusi. Ta viitas varasemale arutelule Riigikogu täiskogus, kus Riigikogu liige

Tõnis Mölderilt saadikupuutumatuse äravõtmise küsimuse käsitlemisel osutas õiguskantsler

regulatsiooni võimalikele puudustele. Ta andis sõna õiguskantslerile, paludes tal selgitada,

milliseid puudusi ta kehtivas regulatsioonis näeb.

Ülle Madise selgitas, et tema arusaama järgi toimib õiguskantsleri vahendajaroll

rahvasaadikult puutumatuse äravõtmise menetluses nii, et prokuratuur ei esita taotlust saadiku

puutumatuse äravõtmiseks juhul, kui on suur tõenäosus, et õiguskantsler selle prokuratuurile

2

tagasi saadab. Kui prokuratuur peaks arvestama, et õiguskantsler saaks hinnata tõendite

kogumisel tehtud ilmseid vigu, menetluse ajastust ning võimalikku poliitilist mõjutatust või

kuriteokooseisu puudumist, siis prokuratuur vastavaid taotlusi ei esitaks. Ta leidis, et mitmete

eelnevalt käsitletud juhtumite puhul ei oleks prokuratuur õiguskantsleri poole pöördunud, kui

õiguskantsleri filter ei oleks muudetud niivõrd sisuliselt kasutuks kui see on praeguse

regulatsiooni kohaselt. Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei tohi õiguskantsler ühelgi viisil

tõendeid hinnata. Kuigi on arvatud, et hinnata võiks kaitseõiguse teostamist või tõendite

kogumise viisi, hõlmab tõendite hindamine ka nende lubatavuse hindamist, sealhulgas seda,

kas tõendid on kogutud seaduslikult, samuti see hõlmab see ka kaitsjaõiguste teostamist.

Õiguskantsleri hinnang on, et karistusõiguse teooria ja praktika kohaselt tähendab keeld

hinnata tõendeid ka seda, et ei saa hinnata nende kogumise korda ega lubatavust, sest sellise

hinnangu saab anda üksnes kohus. Õiguskantsler saab taotluse tagastada vaid juhul, kui on

ilmselge, et menetluseks puudub alus, ning sõna „ilmselge“ tähendab olukorda, kus

vaidlusruumi ei ole. Praktikas on prokuratuur arvestanud, et tõendite kogumisel või

kaitseõiguse teostamisel esinevate puuduste korral ei ole võimalik tuvastada ilmselget alust

taotluse tagastamiseks, sealhulgas juhtudel, mis puudutavad juhuleidude kasutamist või

sõnumisaladuse riivet. Ü. Madise ütles, et aeg-ajalt on kõlanud ettepanek, et õiguskantsler

võiks seadusest kõrvale kalduda ja taotlusi oma äranägemise järgi tagastada. Tema hinnangul

oleks see praktikas väga keeruline, kuna sellega kaasneks tõenäoliselt ulatuslik kriitika

õiguskantsleri tegevuse suhtes, sealhulgas jõuametkondade poolt. Tema sõnul võiks selline

olukord pigem kahjustada riigi autoriteeti ja usaldusväärsust. Ta selgitas, et kehtiv olukord

kujunes välja pärast juhtumit, kus õiguskantsler Indrek Teder tagastas prokuratuuri taotluse.

Juhtum pälvis laialdast tähelepanu ning õiguskantslerile heideti muu hulgas ette võimalikku

sekkumist kohtu pädevusse. Seejärel muudeti seadust viisil, mille tulemusel kadus sisuliselt

võimalus taotluse tagastamiseks. Pärast seda hakati muu hulgas käsitlema kuluhüvitiste

väärkasutust kriminaalasjana, mitte sarnaselt varasema praktikaga. Ta märkis, et sellised

küsimused arutatakse Riigikogus avalikult läbi. Kui teave jõuab ajakirjandusse, kujuneb

ühiskonnas selle põhjal arvamus ning küsimus leiab poliitilise hinnangu ka ilma

kriminaalmenetluseta. Kui kehtiv normistik jääb muutmata, jätkub praktika senisel kujul. Ta

palus mõista õiguskantsleri rolli sellisena, nagu see on kehtivas regulatsioonis ette nähtud.

Õiguskantsleri roll on praegu eelkõige prokuratuuri distsiplineerimine ning täiesti alusetute

menetluste välistamine. Õigusriigis ei algatata menetlusi olukorras, kus puuduvad igasugused

tõendid või sündmused. Õiguskantsleri filter välistab olukorrad, kus menetlus oleks täielikult

alusetu. Toimikusse ei jäeta kompromiteerivaid materjale. Praegune distsiplineeriv mõju on

piiratud, kuid olemas. Õiguskantsleri kaalutlusruumi suurendamiseks võiks ühe abinõuna

kaaluda seadusest sõna „ilmselgelt“ eemaldamist, mis annaks suurema kaalutlusruumi, kuid ei

välistaks avaliku arvamuse mõjutamist sõltuvalt menetluse adressaadist. See oleks üks

võimalik esmane samm. Ta viitas ka Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kommentaarides

esitatud ettepanekutele õiguskantsleri vahendaja rolli täpsustamiseks ning märkis, et

parlament saab neid võimalusi kaaluda.

Odyn Vosman selgitas, et kehtiva regulatsiooni kohaselt on sõna „ilmselge“ ainus alus

taotluse tagastamiseks ning see tähendab olukorda, kus süüdistuse esitamine oleks ilmselgelt

põhjendamatu, st puudub igasugune kahtlus. Kui „ilmselge“ asemel oleks näiteks

„põhjendatud kahtlus“, võimaldaks see kahtlusi sisulisemalt hinnata, kuid praegune sõnastus

eeldab olukorda, kus puuduvad igasugused tõendid või asjaolud. Praktikas on äärmiselt

ebatõenäoline, et prokuratuur esitaks taotluse olukorras, kus tõendeid üldse ei ole. Samuti ei

ole võimalik lugeda ilmselgeks poliitilist motiivi, kui seda otseselt ei väljendata. Kahtluse

3

olemasolu korral võiks seda teatud määral põhjendada, kuid kehtiv „ilmselge“ kriteerium seda

ei võimalda. Ta viitas tehnilisele lahendusele, mida on käsitletud ka Riigikogu kodu- ja

töökorra seaduse kommentaarides, mille kohaselt võiks tõendite hindamise keelu asemel

piiritleda õiguskantsleri pädevuse süüküsimuse otsustamise keeluga, mis võimaldaks heita

menetlusele laiema pilgu. Tõendite hindamine on lai mõiste, mis hõlmab nii tõendi sisulist

väärtust kui ka selle seost süüküsimusega, kuid samas ka tõendi lubatavust ja seaduslikkust,

mida võiks teatud ulatuses kontrollida. Ta tõi välja, et ühe võimalusena võiks kehtestada ka

konkreetse loetelu alustest või kriteeriumidest, mille alusel õiguskantsler saaks taotluse

tagastada, kuid pidas seda keeruliseks, kuna kõiki võimalikke olukordi ei ole võimalik ette

näha. Praktikas esineb peaaegu igas toimikus probleeme, kuid nende põhjal ei ole võimalik

taotlust prokuratuurile tagastada ega nõuda puuduste kõrvaldamist. Taotluse tagastamine on

võimalik üksnes juhul, kui süüdistuse esitamine oleks ilmselgelt põhjendamatu. Ühe tõendi

puudumine ei anna alust järeldada, et süüdistust ei saaks kohtus menetleda. See tekitab sageli

arusaamatust ka nende isikute seas, kelle suhtes puutumatuse äravõtmist taotletakse.

Toimikuga tutvunud isik võib näha selles puudusi ning mitte mõista, miks õiguskantsler ei

tagasta taotlust prokuratuurile. Sellises olukorras ei ole siiski võimalik tugineda „ilmselguse“

kriteeriumile, kuna selle tõendamine on praktikas äärmiselt keeruline.

Ando Kiviberg küsis üle, et kas õiguskantsler loeb menetluses toimikut ja näeb seal tõendeid,

kuid ei tohi hinnata, kas need tõendid on kogutud seaduslikult.

Ülle Madise vastas jaatavalt.

Kalle Laanet märkis, et tema hinnangul on kriminaalmenetlus ise kujunenud praktikas juba

karistuseks, kuna menetluse algatamise järel kujundab ühiskond isiku suhtes süüdimõistva

hoiaku. Ta tõstatas küsimuse, kas õiguskantsleri filter ei peaks rakenduma juba varasemas

menetlusetapis, mitte alles süüdistuse esitamise hetkel. Samuti avaldas ta arvamust, et

õiguskantsleril peaks olema seadusest tulenev õigus vaadata asja sisuliselt, asetamata end

kohtu rolli, kuid hinnates siiski menetluse põhjendatust laiemalt. Õiguskantsleril võiks olla

võimalus hinnata, kas kriminaalmenetlus on kallutatud, sealhulgas poliitiliselt või muudel

põhjustel. Õiguskantsleril peaks olema õigus hinnata kavandatava süüdistuse vormi ja sisu

tervikuna.

Ülle Madise märkis, et kui Riigikogu leiab sellise lahenduse, mida võimaliku vaidluse korral

peab ka kohus põhiseaduspäraseks ega käsita seda kohtu asemele astumisena, siis võib see

olla mõistlik lahendus. Prokuratuur ei pöörduks suure tõenäosusega õiguskantsleri poole

taotlusega, mille puhul on ette teada, et see tõenäoliselt tagastatakse. Sellest, kuidas seaduses

õiguskantsleri filter kujundatakse, sõltub otseselt, millised taotlused jõuavad Riigikogu ette.

Ta lisas oma oletusena, et kui filter ei oleks kujundatud nii nõrgaks, nagu see praegu on, siis

ei oleks märkimisväärne osa senistest saadikupuutumatuse äravõtmise ettepanekutest

Riigikoguni jõudnud, kuna neid ei oleks õiguskantslerile esitatud.

Ando Kiviberg märkis, et statistiliselt näib Riigikogu liikmete suhtes algatatud

kriminaalmenetluste osakaal võrreldes ühiskonna üldise taustaga ebaproportsionaalselt suur.

Ta küsis selgitust, milles seisneb erinevus õiguskantsleri ja kohtu poolt tõendite hindamise

vahel. Tema arusaama kohaselt hindab seaduse järgi tõendeid üksnes kohus.

Ülle Madise selgitas, et karistusõiguse teoorias on kaks peamist käsitlust: ühe kohaselt saab

4

tõenditega seonduvat hinnata üksnes kohus ning kui on tekkinud kahtlus kuriteo

toimepanemise kohta, peab asi jõudma kohtusse, kus hinnatakse tõendite lubatavust ja

kogumise õiguspärasust. Teise käsitluse kohaselt võiks õiguskantsleril olla võimalus hinnata

menetlust laiemalt, ilma et ta annaks hinnangut süüküsimusele, st kas isik on süüdi või mitte,

jättes süü lõpliku tuvastamise kohtule. Lisaks nendele kahele variandile on võimalik kaaluda

ka lahendust, kus seadusest eemaldatakse sõna „ilmselgelt“, mis annaks õiguskantslerile

avarama kaalutlusruumi hinnata taotluse põhjendatust, sealhulgas menetluse ajastust, kaalu ja

tõendite kogumise asjaolusid. Ta tõi näiteid praktikast, kus õiguskantsler on leidnud

probleeme tõendite kogumisel, näiteks olukordi, kus Riigikogu liikme kirjavahetus on võetud

ära ilma nõutud korda järgimata või kus on tuginetud üksnes kaudsetele tõenditele ja kus

kohus on sellest hoolimata mõistnud isiku süüdi. Õigusriigis mõistab õigust ainult kohus ning

õiguskantsleri rollist tulenevalt tuleb seista üksikisiku õiguste eest sõltumata tema poliitilisest

kuuluvusest. Tõendite hindamise puhul on võimalik eristada tõendite kogumise õiguspärasuse

üldist hindamist ja tõendite sisulist tähendust süüküsimuse lahendamisel, kuid kõik ei pruugi

sellise eristusega nõustuda. Praktikas on see küsimus suuresti teoreetiline, kuna prokuratuur ei

esita tõenäoliselt taotlusi, mille tagastamine on ette teada. Kriitikat on tulnud olukorras, kus

õiguskantsler täidab kehtivat seadust ega saa taotlust tagastada. Ta märkis kokkuvõtvalt, et

võimalikud lahendused on sõna „ilmselgelt“ eemaldamine, tõendite hindamise keelu

asendamine süüküsimuse hindamise keeluga või kehtiva regulatsiooni säilitamine, kuid

sellisel juhul võiks kaaluda kuluhüvitiste regulatsiooni muutmist, mis on viinud

kriminaalasjadeni. Õiguskantsler ei saa ega peaks seadust rikkuma, isegi kui seda oodatakse.

Helir-Valdor Seeder esitas kolm küsimust. Ta küsis esiteks, millises menetluse etapis võiks

õiguskantsler sekkuda, viidates, et praegu rakendub saadikupuutumatus üksnes kohtupidamise

keeluna ning enne seda võivad jõuametkonnad teha erinevaid toiminguid, nagu jälitustegevus,

läbiotsimised ja andmete kogumine, mille järel jõuab asi alles õiguskantsleri ja Riigikoguni.

Ta tõstatas küsimuse, kas õiguskantsleril või mõnel teisel institutsioonil peaks olema

võimalus sekkuda menetlusse juba varasemas etapis, arvestades ka menetluse avalikustamise

mõju isikule. Teiseks märkis ta, et sõna „ilmselgelt“ eemaldamine seadusest oleks lihtne

muudatus, kuid küsis, kuidas peaks õiguskantsler hindama tõendeid või nende kogumise

seaduspärasust olukorras, kus jälitustoiminguteks on kohus juba loa andnud, ning milline

oleks sellisel juhul õiguskantsleri roll võrreldes kohtuniku eelneva kontrolliga. Kolmandaks

küsis ta aegumise kohta, tuues näite, et kui saadikupuutumatust ei võeta ära, peatub menetlus

kuni isiku mandaadi lõppemiseni ning jätkub hiljem. Ta soovis teada, kas olukorras, kus

õiguskantsler tagastab taotluse ega esita seda Riigikogule, menetlus peatub või jätkub ning

kas aegumine sellisel juhul kulgeb või mitte.

Ülle Madise selgitas, et 2014. aasta muudatustega kehtestati regulatsioon, mille kohaselt

aegumine peatub, mis tähendab, et kui isik ei ole enam Riigikogu liige, on võimalik minna

menetlusega edasi. Võimalus on ka taastada varasem regulatsioon, mille kohaselt aegumine

jätkub. Sellisel juhul võib juhtuda, et menetlus aegub, eriti arvestades, et käsitletavad süüteod

ei ole raskemat liiki. Ta käsitles ka küsimust õiguskantsleri sekkumise ajast ning märkis, et

samade 2014. aasta muudatustega lisati Riigikogu liikmele teatud tagatisi, sealhulgas

tööruumide ja töövahendite, nagu arvuti, läbiotsimise puhul. Selliste toimingute puhul on ette

nähtud õiguskantsleri teavitamine ning õiguskantsleril on võimalik viibida toimingute juures

ja neid jälgida, kuid tal ei ole õigust neid toiminguid keelata.

Odyn Vosman lisas, et Riigikogu liikme suhtes kehtivad teatud erikorrad, mille kohaselt ei

5

tehta kõiki toiminguid tavamenetluse reeglite järgi. Näiteks läbiotsimiste ja jälitustoimingute

puhul on ette nähtud erikord ning kui tavaliselt annab loa maakohtu eeluurimiskohtunik, siis

Riigikogu liikme puhul peab andma loa Tallinna Ringkonnakohtu esimees. Teatud toimingute

puhul on vajalikud täiendavad nõusolekud, näiteks kinnipidamiseks peab nõusoleku andma

põhiseaduskomisjon. Sellised erireeglid loovad täiendavad tagatised. Samas märkis ta, et

saadikupuutumatuse sisuline kaitse rakendub alles selles etapis, kui soovitakse esitada

süüdistus või jätkata kohtumenetlusega. Enne seda on toimingute tegemine üldjuhul võimalik.

Ülle Madise selgitas, et olukorras, kus kohtu luba on juba antud, ei pruugi olla vajalik hinnata

tõendite lubatavust, kuid paljude toimingute puhul, mida tehakse ka Riigikogu liikme suhtes,

ei ole eelnev kohtu luba üldse nõutav. Tegemist on laia ja keeruka teemaga, mida

analüüsitakse põhjalikumalt, sealhulgas õiguskantsleri aastaülevaates. Ta tõi esile, et

avalikkus ei ole paljudest andmekogumise praktikatest teadlik. Ta tõi näitena, et inimeste

e-posti sisu, sealhulgas kustutatud kirju, on olnud võimalik saada ilma kohtu loata, mis tekitab

tõsiseid küsimusi kontrolli ja põhiõiguste kaitse kohta. Põhiseaduses tagatud sõnumisaladus

tähendab, et inimeste omavaheline suhtlus peab olema kaitstud ning sellesse sekkumine on

lubatud üksnes kohtu loal kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Ta juhtis

tähelepanu sellele, et praktikas on kuriteo tõkestamise ja ennetamise mõisted kohati

segunenud ning andmete kogumist kasutatakse ennetuslikel eesmärkidel mõnikord laiemalt,

mis võib tähendada ulatuslikku andmete kogumist ilma konkreetse kahtluseta. Erinevate

andmete, sealhulgas patsiendiandmete, pangasaladuse ja elektroonilise kirjavahetuse

kättesaadavus on olnud probleemne ning nende kasutamisele alles kujundatakse selgemaid

piire. Kohtupraktikas on nüüdseks hakatud selgemalt piiritlema näiteks

telekommunikatsiooniettevõtetelt saadud e-posti sisu küsimist. Ta rõhutas kokkuvõtvalt, et

kehtivas olukorras on mitmeid kohti, kus tuleks paremini tagada, et tõendeid ei koguta

õigusvastasel või ebaproportsionaalsel viisil. See vajadus puudutab nii Riigikogu liikmeid kui

ka kõiki teisi isikuid.

Kalle Laanet märkis, et õiguskaitseorganid on tema hinnangul sattunud tugeva avaliku surve

alla, mis tuleneb muuhulgas varasematest rikkumistest, mille eest ei ole vastutust kantud.

Õiguskaitseorganitel on riigi turvalisuse tagamiseks vaja toimivaid töövahendeid, kuid ta

leidis, et praeguses olukorras ei ole näha, et nende tööriistakasti laiendataks või neile antaks

kuritegevuse tõkestamiseks täiendavaid võimalusi. Ta tõstatas küsimuse, kas üheks

võimalikuks lahenduseks tasakaalu taastamisel võiks olla tsiviilkontrolli tugevdamine, mis

võimaldaks säilitada olemasolevad tööriistad ning luua ühiskonnas õiguskaitseorganite

tegevuse vastu suurema usalduse.

Ülle Madise märkis, et tegemist on olulise küsimusega ning tõi välja, et varasemalt on

ühiskonnas valitsenud hoiak, mille kohaselt peeti ulatuslikku andmekogumist ja

jälitustegevust aktsepteeritavaks, kuna eeldati, et see puudutab vaid üksikuid isikuid. 1992.

aastal lähtuti põhiseaduse kujundamisel ajaloolisest kogemusest ning vajadusest vältida

olukordi, kus riigivõim võib sekkuda inimeste eraellu liigselt. Praeguseks on ühiskondlik

hoiak liikunud kohati teise äärmusesse, kus õiguskaitseorganite suhtes on tekkinud ulatuslik

umbusaldus. Tema hinnangul ei ole ka see täielikult põhjendatud, kuna ametnikud püüavad

teha oma piiratud ressurssidega tööd parimal võimalikul viisil. Probleemiks võib olla

ebapiisav järelevalve nii ministeeriumide kui ka õiguskantsleri enda poolt, tuues esile, et

vastavate ülesannete täitmiseks on ressursid olnud piiratud. Teatud praktikad võivad olla

põhiseaduse valguses küsitavad. Ta tõi esile vajaduse taastada sõnumisaladuse tegelik sisu.

6

Praegune tõlgendus, mille kohaselt on kaitstud vaid sõnumi edastamise hetk, kuid mitte selle

sisu pärast kättesaamist, ei ole tema hinnangul kooskõlas põhiseaduse mõttega. Suurem sise-

ja väliskontroll aitaks kaasa usalduse taastamisele. Ta viitas vajadusele tugevdada

järelevalvet. Õiguskantsleri ametkond püüab oma võimekust suurendada, sealhulgas

täiendavate ressursside kaasamise kaudu, ning teeb koostööd ka riigikontrolöriga.

Seadusandluses tuleks vältida olukordi, kus riik kogub sunniviisiliselt, ilma hädavajaduseta,

inimeste andmeid. Ta rõhutas andmekogude hajutatuse põhimõtte olulisust, vältimaks

ulatuslike andmeladude tekkimist. Samuti viitas ta võimalikule vajadusele hinnata kriitiliselt

haldusmenetluse seaduse muudatusi, eriti olukorras, kus kaalutakse automatiseeritud otsuste

tegemist, sealhulgas tehisintellekti kasutamist isikute õigusi puudutavates küsimustes. Ta

märkis, et sellised muudatused võivad vajada Riigikohtu kontrolli. Kokkuvõtvalt sõnas ta, et

õiguskantsleri eesmärk on anda oma parim panus ning tuua vajadusel küsimused Riigikohtu

ette. Ta avaldas arvamust, et mitmete nimetatud probleemide lahendamine aitaks vähendada

ka õiguskaitseorganite tegevusega seotud usaldusprobleeme.

Ando Kiviberg küsis, kas kehtiv sõnumisaladust kaitsev regulatsioon pärineb ajast, mil

suhtlus toimus paberkirjade teel, ning kas seadusandlus ei ole seetõttu digiajastuga

kohanenud. Ta palus selgitust, kuidas on kujunenud käsitlus, mille kohaselt ei kuulu e-kirjad

samaväärselt sõnumisaladuse kaitse alla.

Ülle Madise märkis, et ei oska täpselt selgitada, kuidas on kujunenud käsitlus, mille kohaselt

ei kuulu e-kirjad sõnumisaladuse kaitse alla. Ta nimetas seda kohtupraktikaga seotud

küsimuseks. Selle teema lahendamine on Riigikogu pädevuses ning seotud ka avaliku

usalduse taastamisega. Ta tõi esile varasema juhtumi, kus avastati pangasaladuse õigusvastane

ja kontrollimatu kasutamine. Selle tuvastamine oli keeruline ning eeldas põhjalikku tööd

olukorras, kus järelevalve ei toiminud ning asjaosalised ei olnud valmis infot avaldama.

Pelgalt formaalne päring ei oleks andnud tulemust. Ta sõnas, et kuritegevuse vastase võitluse

olulisust kasutatakse sageli põhjendusena, kuigi see ei õigusta õigusvastaseid praktikaid.

Kõige selgem lahendus oleks täpsustada seaduses, mida sõnumisaladuse kaitse all

mõistetakse. Selline täpsustus on põhiseaduse raamides võimalik ning annaks Riigikogule

võimaluse kujundada selgem regulatsioon. Sel viisil oleks võimalik vajaduse korral muuta või

kujundada ümber ka senine Riigikohtu tõlgendus.

Ando Kiviberg avaldas arvamust, et tegemist võib olla valdkonnaga, kus komisjonil oleks

võimalik algatada vajalikud seadusandlikud muudatused.

Odyn Vosman selgitas, et Riigikohtu praktikas on sõnumisaladuse ulatust käsitletud mitmes

lahendis, sealhulgas maadevahetuse ja Priit Toobali saadikupuutumatuse küsimuses. Ühes

lahendis on leitud, et teenusepakkuja serverist sõnumi väljanõudmiseks on vajalik kohtuluba.

Samas on Riigikohus jäänud seisukohale, et põhiseaduse § 43 kaitse laieneb üksnes

kommunikatsiooniprotsessis olevale sõnumile. Selle käsitluse kohaselt ei kuulu juba

adressaadini jõudnud e-kiri enam sõnumisaladuse kaitse alla ning isik peab rakendama ise

oma sõnumite kaitseks meetmeid. Ta tõi välja, et eristus tehakse kahe olukorra vahel, üks

olukord, kus sõnum küsitakse välja teenusepakkuja serverist, mida käsitatakse veel

kommunikatsiooniprotsessina versus teine olukord, kus sama sõnum võetakse isiku seadmest,

mida käsitatakse tavapärase vaatlusena ja kus kohtuluba ei ole vajalik. Selline eristus on

problemaatiline, kuna tehniliselt on andmed sünkroonis ning sõnumi kustutamisel kaob see nii

seadmest kui serverist. Ta nimetas sellist tõlgendust ebaloogiliseks, kuid põhimõte tuleneb

7

ajaloolisest kontekstist, kus põhiseaduse vastuvõtmisel peeti silmas kirjavahetust selle

liikumise hetkel, mitte digitaalset keskkonda, kus sõnumi edastamine toimub väga lühikese

aja jooksul.

Ülle Madise märkis, et selle küsimuse puhul põhiseaduse muutmine ei ole vajalik ning piisab

tavaseaduse täpsustamisest. Sõnumite kustutamine kasutaja seadmest ei taga tegelikku

kontrolli, kuna andmeid on võimalik taastada. Ta tõi illustratiivse näitena välja, et

sõnumisaladus on praktikas selgelt tagatud näiteks vanglates, kus kinnipeetava paberkiri

õiguskantslerile ei tohi enne avamist kontrolli läbida, kuna tegemist on kirjaliku suhtlusega,

millele kehtib selge kaitse.

Ando Kiviberg tänas külalisi.

2. Andmekaitse Inspektsiooni peadirektori ülevaade avaliku teabe seaduse ja

isikuandmete kaitse seaduse täitmise kohta eelmisel kalendriaastal

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning sõnas, et kuulatakse Andmekaitse Inspektsiooni

peadirektori ülevaadet avaliku teabe seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse täitmise kohta

2025. aastal. Ta andis külalistele sõna.

Pille Lehis esitas ülevaate Andmekaitse Inspektsiooni 2025. aasta tegevusest (Lisa 1).

Organisatsiooni struktuuris olulisi muudatusi ei toimunud ning eelarve püsis ligikaudu samal

tasemel, suurenedes vaid ülekantud vahendite arvelt. Teenistujate arv oli aasta jooksul

stabiilne (33) ning osa töötajate (4) tasu rahastati Euroopa Liidu projektidest. 2025. aastat

iseloomustas kaebuste arvu märkimisväärne kasv (2024. aastal 889, 2025. aastal 1568), mis

on kooskõlas laiemate Euroopa trendidega ning tuleneb muu hulgas inimeste teadlikkuse

suurenemisest andmekaitse ja põhiõiguste küsimustes. Pöördumiste peamised teemad on

püsinud sarnased varasemate aastatega, hõlmates eelkõige sotsiaalmeediat, erasektori suhteid

ja avalikku sektorit. Ka selgitustaotluste ja märgukirjade arv on olnud kasvutrendis ning

inimesed tunnevad oma õiguste vastu üha rohkem huvi, sealhulgas soovivad teada, kuidas

oma andmeid kasutada, kustutada või nende töötlemist mõista. Ta tõi välja, et rikkumisteadete

arv ja AKI õigusloome protsessides osalemine on suurenenud, samas kui teatud

järelevalvemeetmete, nagu ettekirjutuste arv, on jäänud mõõdukaks. 2025. aastal määrati

muuhulgas Apotheka andmelekkega seotud juhtumis ettevõttele Allium UPI OÜ 3 miljoni

euro suurune trahv, mille osas on kohtuvaidlus hetkel pooleli. Jätkatakse ka teadlikkuse

tõstmise tegevustega, sealhulgas koolituste, podcast’ide ja teavitustöö kaudu.

Ando Kiviberg märkis, et Apotheka andmeleke on väga aktuaalne juhtum, puudutades suurt

hulka inimesi. Ta tõi välja, et lekkinud andmete põhjal on võimalik tuvastada ka tundlikku

terviseinfot. Ta tõstatas küsimuse, kas selliste juhtumite puhul on ühiskonna käsutuses

reageerimiseks sisuliselt vaid kohtusse pöördumine ja trahvide määramine.

Pille Lehis selgitas, et järelevalveasutusena saab AKI karistada ettevõtteid trahviga, kuid

andmesubjektidel on võimalik esitada kahjunõudeid tsiviilkohtumenetluses otse

andmetöötleja vastu. Apotheka juhtumiga seotud kohtumenetluses on suulised istungid

lõppenud ning otsus peaks selguma augustis. Ta tõi välja, et Eestis määratakse andmekaitse

trahvid väärteomenetluse korras, mis on oma olemuselt karistusmenetlus ning eeldab väga

8

detailset ja täpset faktilist tõendamist. See erineb paljude teiste Euroopa riikide praktikast, kus

kasutatakse haldustrahve ning kus on võimalik teha järeldusi laiemast faktikogumist.

Väärteomenetluses tuleb iga süüdistuse element eraldi tõendada ning praktikas tekivad

vaidlused ka tehniliste nüansside üle, näiteks selle üle, kas kasutatud turvameetmed olid

piisavad ja kas nende kasutamine oli õigusaktidest üheselt nõutav. Selline detailirohkus võib

viia olukorrani, kus menetlus takerdub tehniliste küsimuste taha. Andmekaitse rikkumiste eest

trahvide määramine on Eestis laiemalt keeruline ning kujutab endast olulist väljakutset.

P. Lehis andis ülevaate avaliku teabe seaduse täitmisest. 2025. aastal tehti avaliku teabe

valdkonnas 55 ettekirjutust ning vaideid esitati 95 teabevaldaja suhtes. Mõne asutuse puhul on

suurem vaiete arv seotud üksikute aktiivsete pöördujatega ega viita tingimata süsteemsetele

puudustele asutuse tegevuses. Ta tõi esile, et lisaks järelevalvele on AKI suurendanud

ennetavat tegevust, sealhulgas loonud kohalike omavalitsuste andmekaitse spetsialistide

võrgustiku, mis toetab teadmiste jagamist ja probleemide lahendamist. Koostöös Justiits- ja

digiministeeriumiga viidi läbi avaandmete seire, mille tulemused näitasid, et avaldamise

takistuseks on sageli teadmatus ja oskuste puudumine. Kohalike omavalitsuste

dokumendiregistrite seire on toonud esile korduvaid probleeme, eelkõige tundlike andmete

liigset avalikustamist ning samas mõnikord põhjendamatuid juurdepääsupiiranguid.

Järelevalve teostatakse peamiselt käsitsi ning piiratud ressursside tõttu ei ole võimalik kõiki

andmeid süsteemselt läbi kontrollida. Ta märkis, et isikuandmete kaitse valdkonnas on

inimeste teadlikkus oma õigustest märkimisväärselt kasvanud, mistõttu on suurenenud ka

pöördumiste ja kaebuste arv. Probleemiks on jätkuvalt ebapiisav andmekaitse juhtimine

organisatsioonides, sealhulgas avalikus sektoris, kus andmekaitset ei arvestata varases faasis

piisavalt. Ta lisas, et oluliste teemadena kerkivad esile privaatsuse riived tööelus, kus

tööandjad kasutavad töötajate tegevuse jälgimiseks erinevaid vahendeid. Märkimisväärseid

väljakutseid tekitavad ka õigusloome kitsaskohad, mille tulemusel on tekkinud avalikkuses

käsitletud probleemsed juhtumid. Mitmed isikuandmete töötlemist lubavad normid on ajale

jalgu jäänud ning ei vasta enam tänastele nõuetele, eriti osas, mis puudutab töötlemise

eesmärgi selgust ja andmete säilitamise tähtaegu. Ta juhtis tähelepanu andmekogude ja

andmeladude probleemistikule, kus õigusruum ei reguleeri piisavalt nende omavahelist seost

ja kasutamist. Samuti tõstatas ta küsimuse avalike registrite ja privaatsuse tasakaalust, tuues

esile vajaduse kaaluda, kuidas tagada andmete kättesaadavus, vältides samas nende massilist

ja kontrollimatut kasutamist.

P. Lehis selgitas, et andmejälgija ei ole piisav lahendus, kuna rikkumise tuvastamine

tagantjärele ei välista kahju tekkimist, näiteks olukorras, kus andmed on juba massiliselt alla

laaditud. Ta tõi esile Apotheka andmelekkega seotud juhtumi ning märkis, et andmekaitse

järelevalves on keskendutud muu hulgas ka avaliku sektori andmekogudele, sealhulgas

politsei andmekogule ning äriregistrile. Äriregistri puhul tekitab probleeme isikuandmete

ulatuslik ja ajaliselt piiramatu avalikustamine, mis on tekkinud ajalooliste andmete

digitaliseerimisel ja laiapõhjalisel kättesaadavaks muutmisel. Selliste andmete avalikustamise

ulatus ja kestus tuleks ümber hinnata.

Ta sõnas, et Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevad uued ülesanded suurendavad lähiaastatel

märkimisväärselt AKI töökoormust ning nende täitmine eeldab täiendavate ressursside

eraldamist. Olemasoleva personaliga ei ole võimalik kõiki uusi ülesandeid täita ning lisaks on

probleemiks ka konkurentsivõimeline töötasu (keskmine AKI eksperdi töötasu 2600€), mis

seab ohtu spetsialistide püsimise. Ootused institutsioonile kasvavad nii ettevõtete, avaliku

9

sektori kui ka üksikisikute poolt, kuid piiratud ressursside tõttu võib väheneda järelevalve-,

nõustamis- ja ennetustegevuse ulatus. Kokkuvõtteks rõhutas ta, et nii isikuandmete kaitse kui

ka avaliku teabe kättesaadavuse tagamine on põhiseaduslikud ülesanded, mille täitmise

võimekus võib ressursside nappuse tõttu väheneda.

Ando Kiviberg viitas AKI aruandes toodud probleemile, mille kohaselt ei ole

ministeeriumidel kohustust arvestada inspektsiooni ettepanekutega ega põhjendada nende

arvestamata jätmist, mistõttu korduvad õigusaktides samad puudused. Ta palus tuua selliste

olukordade kohta konkreetseid näiteid ning küsis, milliseid muudatusi oleks vaja

seadusloomes teha.

Pille Lehis tõi näitena politsei POLIS-e andmekogu juhtumi, kus avastati, et

numbrituvastuskaamerate kasutamine ei olnud kehtivas õiguses piisavalt reguleeritud, kuna

sellist andmetöötlust ei olnud ette nähtud ei politsei ja piirivalve seaduses ega vastavas

andmekogu põhimääruses.

Agnes Järvela tõi näitena ka sideandmete kättesaadavust puudutava eelnõu. Selle

väljatöötamiskavatsusele esitas AKI juba varasemas etapis tähelepanekud. Eelnõu hilisemas

versioonis ei olnud nende ettepanekutega arvestatud, eelkõige osas, mis puudutab

andmesubjektide õiguste tagamist.

Pille Lehis selgitas, et seadusandluses on probleemiks eelkõige puudulikud volitusnormid,

mis ei määra piisavalt selgelt, milliseid isikuandmeid, millises ulatuses ja millisel eesmärgil

tohib töödelda. Ta märkis, et sageli on need normid liiga üldsõnalised ning jätavad olulised

aspektid täpsustamata. Ta tõi näitena olukorra, kus seadus paneb kohustuse, kuid ei sätesta,

milliseid vahendeid või andmetöötlust võib selle kohustuse täitmiseks kasutada, tuues näiteks

tööandja kohustuse vältida joobes töötaja lubamist tööle, ilma et oleks selgelt reguleeritud,

millisel viisil ja milliseid isikuandmeid kasutades saab tööandja seda kontrollida.

Ando Kiviberg märkis, et AKI-l on võimalik vajadusel sekkuda seadusloome protsessi ning

pöörduda ministeeriumide kõrval ka menetleva komisjoni või põhiseaduskomisjoni poole, et

juhtida tähelepanu esitatud probleemidele ja ettepanekutele, rõhutades vajadust neid küsimusi

järjepidevalt jälgida.

Pille Lehis kinnitas, et AKI on pöördunud vajadusel ka komisjonide poole. Probleem seisneb

selles, et AKI arvamused ei kajastu formaalses kooskõlastusprotsessis ning ministeeriumidel

puudub kohustus nende ettepanekutega arvestamist põhjendada. Arvamuse andmise ja eelnõu

tegeliku menetlusse jõudmise vahele jääb sageli pikk aeg ning inspektsioonil puudub ressurss

kõiki eelnõusid pidevalt jälgida ja kontrollida, kas nende seisukohti on arvesse võetud.

Probleemsed juhtumid tulevad sageli välja juhuslikult, kas komisjonide tähelepanu kaudu või

inspektsiooni enda hilisema märkamise teel, ning süsteemne ülevaade selliste ettepanekute

arvestamisest praegu puudub.

Evelin Poolamets küsis, kas AKI-l on ülevaade juhtumitest, kus ettevõtjaid survestatakse

andmelekkega seotud väljapressimisega ning nad otsustavad maksta, et vältida andmete

avalikustamist.

Pille Lehis selgitas, et väljapressimise ja lunarahaga seotud juhtumite käsitlemine kuulub

10

eelkõige küberturvalisuse valdkonda ning selliste olukordade kohta omab infot Riigi

Infosüsteemi Amet.

Evelin Poolamets täpsustas, kas sellised andmelekked, mis ei jõua avalikkuse ette ning mille

puhul pooled on omavahel kokkuleppele jõudnud, jäävad andmekaitse järelevalvest välja,

tuues võrdlusena Apotheka juhtumi. Ta küsis, kas sellised juhtumid kuuluvad AKI

tegevusvaldkonda.

Pille Lehis selgitas, et sellised olukorrad, kus andmeleke varjatakse poolte kokkuleppega, ei

jõua üldjuhul järelevalveasutuseni. Küberturvalisus ja andmekaitse on tihedalt seotud ning

häkkerirünnaku korral on ettevõte esmajoones kannatanu, kuid järelevalve sekkumise alus

tekib juhul, kui ettevõte ei ole rakendanud rikkumise ennetamiseks piisavaid turvameetmeid.

Ta tõi välja, et Apotheka juhtumis oli probleemiks ebapiisav turvalisus, näiteks

kasutajakontode jagamine ja puudulikud kaitsemeetmed, mille tõttu oli rünnak lihtsasti

teostatav. Seetõttu tekkis järelevalvele sekkumise alus. Tänapäeval ei ole küsimus enam

selles, kas rünnak toimub, vaid millal see toimub, ning ettevõtja kohustus on teha selle

ennetamiseks kõik mõistlikult võimalik. Juhtumid, kus makstakse lunaraha või jõutakse

kokkuleppele ning leke ei tule avalikuks, jäävad sageli järelevalve eest varjatuks ning puudub

kindlus, et andmeid ei levitata tegelikult edasi. Selline info võib osaliselt jõuda Riigi

Infosüsteemi Ametini, kes tegeleb küberturvalisuse küsimustega. Nende soovitus on üldjuhul

lunaraha mitte maksta.

Helir-Valdor Seeder märkis, et tema hinnangul kaitseb kehtiv regulatsioon mõningaid

andmeid liigselt, samas kui osa tegelikult olulisest võib jääda kaitseta. Ta pidas probleemi

põhjuseks eeskätt seadusandlust, mitte järelevalveasutuse tegevust. Ta tõi näitena

kollektiivsete pöördumiste menetlemise, kus Riigikogu arutab avalikult pöördumisi, kuid

nende algatajate ja allakirjutanute isikud ei ole komisjonidele nähtavad. Praktikas käsitletakse

selliseid pöördumisi sisuliselt anonüümsetena, kuigi tegemist on avalike algatustega, millel

võib olla ühiskondlik mõju. Ta väljendas seisukohta, et avalike pöördumiste puhul võiks olla

selgem ülevaade, kes on nende algatajad ja toetajad, kuna see aitaks hinnata pöördumiste

kaalu ja tähendust ühiskonnas. Ta pidas sedalaadi anonüümsuse kaitset problemaatiliseks ning

küsis sellise regulatsiooni põhjendatusele hinnangut. Varasem praktika võimaldas

pöördumiste allkirjastajaid avalikult näha ning andis pöördumistele suurema kaalu.

Pille Lehis sõnas, et ei saa kohe täpselt vastata, kas kirjeldatud olukord tuleneb otseselt

seadusest või korraldusest. Ta viitas vajadusele hinnata, milline on rahvaalgatus.ee platvormi

juriidiline staatus ja millisele regulatsioonile see allub. Kui tegemist on avaliku sektori

teabevaldajaga või avalikku raha kasutava organisatsiooniga, võib kohalduda avaliku teabe

seadus, kuid eraõigusliku isiku puhul see ei pruugi kehtida. Ta viitas ka kollektiivse

pöördumise regulatsioonile, mille täpne sisu vajaks ülevaatamist. Ta tõi esile, et kui seadusest

tuleneb nõue käsitleda rahvaalgatus.ee kollektiivset pöördumist avalikuna, siis võib kehtiv

praktika olla küsitav. Sellisel juhul tuleks hinnata regulatsiooni kooskõla eesmärgiga tagada

läbipaistvus.

Jaak Valge ei jaganud Helir-Valdor Seederi seisukohta. Ta leidis, et kollektiivsete

pöördumiste puhul ei ole allakirjutanute avalikustamine tingimata vajalik, kuna inimesed

võivad soovida vältida oma poliitiliste seisukohtade avalikku seostamist nende isikuga. Ta tõi

võrdlusena välja valimised, kus samuti ei ole teada, kes konkreetse kandidaadi poolt hääletas.

11

Oluline on kõneisiku olemasolu, mitte tingimata kõigi toetajate avalikustamine. Ta arvas, et

selline lahendus on põhjendatud.

Ando Kiviberg tänas külalisi.

3. Info ja muud küsimused

Ando Kiviberg andis komisjoni liikmetele ülevaate kollektiivse pöördumise menetlemisest,

mis käsitles välismaalaste seaduse muutmist Eesti kodanike abikaasade ja pereliikmete

elamisloa taotlemise tingimuste leevendamiseks. Põhiseaduskomisjon küsis pöördumise kohta

Vabariigi Valitsuse ja õiguskantsleri arvamust. Õiguskantsler leidis oma vastuses, et

välismaalaste seaduses sätestatud püsiva legaalse sissetuleku nõue Eesti kodaniku abikaasa

elamisloa taotlemisel ei ole põhiseadusega kooskõlas ning soovitas täpsustada ka legaalse

sissetuleku regulatsiooni laiemalt. Õiguskantsleri seisukoht on edastatud Siseministeeriumile

eesmärgiga leida põhiseaduspärane lahendus ja algatada vajalikud seadusemuudatused.

Helir-Valdor Seeder küsis, kas põhiseaduskomisjonil on kavas algatada saadikupuutumatuse

regulatsiooni muutmiseks omal algatusel seaduseelnõu või mõni muu seadusemuudatus

käesoleva koosseisu volituste ajal.

Ando Kiviberg selgitas, et kuulamiste eesmärk oli koguda sisendit saadikupuutumatuse

regulatsiooni võimalike muudatuste kohta ning seejärel otsustada edasised sammud.

Sügisistungjärgul on komisjonil võimalik kaaluda erakondadeülest kokkulepet mõne lihtsama

seadusemuudatuse algatamiseks, kuna aruteludes on kõlanud mitmeid teostatavaid

ettepanekuid. Samuti tõi ta välja, et õiguskantsleri hinnangul ei peaks kuluhüvitiste

väärkasutust käsitlema kriminaalmenetluse korras, vaid selle lahendamiseks on võimalik

kasutada teisi õiguskaitsevahendeid, sealhulgas väärteo- või distsiplinaarmenetlust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 175

Tallinn, Toompea Teisipäev, 16. juuni 2026

Algus 14.00, lõpp 15.28

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Laats (Anastassia

Kovalenko-Kõlvarti asendusliige), Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Tanel Tein, Jaak

Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Lauri Läänemets, Pipi-Liis Siemann ja Timo Suslov

Kutsutud: õiguskantsler Ülle Madise; Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna

vanemnõunik Odyn Vosman (1. päevakorrapunkt); Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor

Pille Lehis; Andmekaitse Inspektsiooni jurist (tiimijuht) Agnes Järvela (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Õiguskantsleri roll ettepaneku tegemisel anda nõusolek Riigikogu liikme kohta

süüdistusakti koostamiseks - arutelu koos õiguskantsleriga

2. Andmekaitse Inspektsiooni peadirektori ülevaade avaliku teabe seaduse ja isikuandmete

kaitse seaduse täitmise kohta eelmisel kalendriaastal

3. Info ja muud küsimused

1. Õiguskantsleri roll ettepaneku tegemisel anda nõusolek Riigikogu liikme kohta

süüdistusakti koostamiseks - arutelu koos õiguskantsleriga

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning märkis, et tänasel istungil on arutluse all õiguskantsleri

roll rahvasaadikult immuniteedi äravõtmisel. Komisjon arutas seda teemat eelmisel

põhiseaduskomisjoni istungil koos õigus- ja analüüsiosakonnaga. Tänasel istungil jätkatakse

sama arutelu koos õiguskantsleriga, kellega koos käsitletakse kehtiva regulatsiooni

võimalikke puudusi. Ta viitas varasemale arutelule Riigikogu täiskogus, kus Riigikogu liige

Tõnis Mölderilt saadikupuutumatuse äravõtmise küsimuse käsitlemisel osutas õiguskantsler

regulatsiooni võimalikele puudustele. Ta andis sõna õiguskantslerile, paludes tal selgitada,

milliseid puudusi ta kehtivas regulatsioonis näeb.

Ülle Madise selgitas, et tema arusaama järgi toimib õiguskantsleri vahendajaroll

rahvasaadikult puutumatuse äravõtmise menetluses nii, et prokuratuur ei esita taotlust saadiku

puutumatuse äravõtmiseks juhul, kui on suur tõenäosus, et õiguskantsler selle prokuratuurile

2

tagasi saadab. Kui prokuratuur peaks arvestama, et õiguskantsler saaks hinnata tõendite

kogumisel tehtud ilmseid vigu, menetluse ajastust ning võimalikku poliitilist mõjutatust või

kuriteokooseisu puudumist, siis prokuratuur vastavaid taotlusi ei esitaks. Ta leidis, et mitmete

eelnevalt käsitletud juhtumite puhul ei oleks prokuratuur õiguskantsleri poole pöördunud, kui

õiguskantsleri filter ei oleks muudetud niivõrd sisuliselt kasutuks kui see on praeguse

regulatsiooni kohaselt. Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei tohi õiguskantsler ühelgi viisil

tõendeid hinnata. Kuigi on arvatud, et hinnata võiks kaitseõiguse teostamist või tõendite

kogumise viisi, hõlmab tõendite hindamine ka nende lubatavuse hindamist, sealhulgas seda,

kas tõendid on kogutud seaduslikult, samuti see hõlmab see ka kaitsjaõiguste teostamist.

Õiguskantsleri hinnang on, et karistusõiguse teooria ja praktika kohaselt tähendab keeld

hinnata tõendeid ka seda, et ei saa hinnata nende kogumise korda ega lubatavust, sest sellise

hinnangu saab anda üksnes kohus. Õiguskantsler saab taotluse tagastada vaid juhul, kui on

ilmselge, et menetluseks puudub alus, ning sõna „ilmselge“ tähendab olukorda, kus

vaidlusruumi ei ole. Praktikas on prokuratuur arvestanud, et tõendite kogumisel või

kaitseõiguse teostamisel esinevate puuduste korral ei ole võimalik tuvastada ilmselget alust

taotluse tagastamiseks, sealhulgas juhtudel, mis puudutavad juhuleidude kasutamist või

sõnumisaladuse riivet. Ü. Madise ütles, et aeg-ajalt on kõlanud ettepanek, et õiguskantsler

võiks seadusest kõrvale kalduda ja taotlusi oma äranägemise järgi tagastada. Tema hinnangul

oleks see praktikas väga keeruline, kuna sellega kaasneks tõenäoliselt ulatuslik kriitika

õiguskantsleri tegevuse suhtes, sealhulgas jõuametkondade poolt. Tema sõnul võiks selline

olukord pigem kahjustada riigi autoriteeti ja usaldusväärsust. Ta selgitas, et kehtiv olukord

kujunes välja pärast juhtumit, kus õiguskantsler Indrek Teder tagastas prokuratuuri taotluse.

Juhtum pälvis laialdast tähelepanu ning õiguskantslerile heideti muu hulgas ette võimalikku

sekkumist kohtu pädevusse. Seejärel muudeti seadust viisil, mille tulemusel kadus sisuliselt

võimalus taotluse tagastamiseks. Pärast seda hakati muu hulgas käsitlema kuluhüvitiste

väärkasutust kriminaalasjana, mitte sarnaselt varasema praktikaga. Ta märkis, et sellised

küsimused arutatakse Riigikogus avalikult läbi. Kui teave jõuab ajakirjandusse, kujuneb

ühiskonnas selle põhjal arvamus ning küsimus leiab poliitilise hinnangu ka ilma

kriminaalmenetluseta. Kui kehtiv normistik jääb muutmata, jätkub praktika senisel kujul. Ta

palus mõista õiguskantsleri rolli sellisena, nagu see on kehtivas regulatsioonis ette nähtud.

Õiguskantsleri roll on praegu eelkõige prokuratuuri distsiplineerimine ning täiesti alusetute

menetluste välistamine. Õigusriigis ei algatata menetlusi olukorras, kus puuduvad igasugused

tõendid või sündmused. Õiguskantsleri filter välistab olukorrad, kus menetlus oleks täielikult

alusetu. Toimikusse ei jäeta kompromiteerivaid materjale. Praegune distsiplineeriv mõju on

piiratud, kuid olemas. Õiguskantsleri kaalutlusruumi suurendamiseks võiks ühe abinõuna

kaaluda seadusest sõna „ilmselgelt“ eemaldamist, mis annaks suurema kaalutlusruumi, kuid ei

välistaks avaliku arvamuse mõjutamist sõltuvalt menetluse adressaadist. See oleks üks

võimalik esmane samm. Ta viitas ka Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kommentaarides

esitatud ettepanekutele õiguskantsleri vahendaja rolli täpsustamiseks ning märkis, et

parlament saab neid võimalusi kaaluda.

Odyn Vosman selgitas, et kehtiva regulatsiooni kohaselt on sõna „ilmselge“ ainus alus

taotluse tagastamiseks ning see tähendab olukorda, kus süüdistuse esitamine oleks ilmselgelt

põhjendamatu, st puudub igasugune kahtlus. Kui „ilmselge“ asemel oleks näiteks

„põhjendatud kahtlus“, võimaldaks see kahtlusi sisulisemalt hinnata, kuid praegune sõnastus

eeldab olukorda, kus puuduvad igasugused tõendid või asjaolud. Praktikas on äärmiselt

ebatõenäoline, et prokuratuur esitaks taotluse olukorras, kus tõendeid üldse ei ole. Samuti ei

ole võimalik lugeda ilmselgeks poliitilist motiivi, kui seda otseselt ei väljendata. Kahtluse

3

olemasolu korral võiks seda teatud määral põhjendada, kuid kehtiv „ilmselge“ kriteerium seda

ei võimalda. Ta viitas tehnilisele lahendusele, mida on käsitletud ka Riigikogu kodu- ja

töökorra seaduse kommentaarides, mille kohaselt võiks tõendite hindamise keelu asemel

piiritleda õiguskantsleri pädevuse süüküsimuse otsustamise keeluga, mis võimaldaks heita

menetlusele laiema pilgu. Tõendite hindamine on lai mõiste, mis hõlmab nii tõendi sisulist

väärtust kui ka selle seost süüküsimusega, kuid samas ka tõendi lubatavust ja seaduslikkust,

mida võiks teatud ulatuses kontrollida. Ta tõi välja, et ühe võimalusena võiks kehtestada ka

konkreetse loetelu alustest või kriteeriumidest, mille alusel õiguskantsler saaks taotluse

tagastada, kuid pidas seda keeruliseks, kuna kõiki võimalikke olukordi ei ole võimalik ette

näha. Praktikas esineb peaaegu igas toimikus probleeme, kuid nende põhjal ei ole võimalik

taotlust prokuratuurile tagastada ega nõuda puuduste kõrvaldamist. Taotluse tagastamine on

võimalik üksnes juhul, kui süüdistuse esitamine oleks ilmselgelt põhjendamatu. Ühe tõendi

puudumine ei anna alust järeldada, et süüdistust ei saaks kohtus menetleda. See tekitab sageli

arusaamatust ka nende isikute seas, kelle suhtes puutumatuse äravõtmist taotletakse.

Toimikuga tutvunud isik võib näha selles puudusi ning mitte mõista, miks õiguskantsler ei

tagasta taotlust prokuratuurile. Sellises olukorras ei ole siiski võimalik tugineda „ilmselguse“

kriteeriumile, kuna selle tõendamine on praktikas äärmiselt keeruline.

Ando Kiviberg küsis üle, et kas õiguskantsler loeb menetluses toimikut ja näeb seal tõendeid,

kuid ei tohi hinnata, kas need tõendid on kogutud seaduslikult.

Ülle Madise vastas jaatavalt.

Kalle Laanet märkis, et tema hinnangul on kriminaalmenetlus ise kujunenud praktikas juba

karistuseks, kuna menetluse algatamise järel kujundab ühiskond isiku suhtes süüdimõistva

hoiaku. Ta tõstatas küsimuse, kas õiguskantsleri filter ei peaks rakenduma juba varasemas

menetlusetapis, mitte alles süüdistuse esitamise hetkel. Samuti avaldas ta arvamust, et

õiguskantsleril peaks olema seadusest tulenev õigus vaadata asja sisuliselt, asetamata end

kohtu rolli, kuid hinnates siiski menetluse põhjendatust laiemalt. Õiguskantsleril võiks olla

võimalus hinnata, kas kriminaalmenetlus on kallutatud, sealhulgas poliitiliselt või muudel

põhjustel. Õiguskantsleril peaks olema õigus hinnata kavandatava süüdistuse vormi ja sisu

tervikuna.

Ülle Madise märkis, et kui Riigikogu leiab sellise lahenduse, mida võimaliku vaidluse korral

peab ka kohus põhiseaduspäraseks ega käsita seda kohtu asemele astumisena, siis võib see

olla mõistlik lahendus. Prokuratuur ei pöörduks suure tõenäosusega õiguskantsleri poole

taotlusega, mille puhul on ette teada, et see tõenäoliselt tagastatakse. Sellest, kuidas seaduses

õiguskantsleri filter kujundatakse, sõltub otseselt, millised taotlused jõuavad Riigikogu ette.

Ta lisas oma oletusena, et kui filter ei oleks kujundatud nii nõrgaks, nagu see praegu on, siis

ei oleks märkimisväärne osa senistest saadikupuutumatuse äravõtmise ettepanekutest

Riigikoguni jõudnud, kuna neid ei oleks õiguskantslerile esitatud.

Ando Kiviberg märkis, et statistiliselt näib Riigikogu liikmete suhtes algatatud

kriminaalmenetluste osakaal võrreldes ühiskonna üldise taustaga ebaproportsionaalselt suur.

Ta küsis selgitust, milles seisneb erinevus õiguskantsleri ja kohtu poolt tõendite hindamise

vahel. Tema arusaama kohaselt hindab seaduse järgi tõendeid üksnes kohus.

Ülle Madise selgitas, et karistusõiguse teoorias on kaks peamist käsitlust: ühe kohaselt saab

4

tõenditega seonduvat hinnata üksnes kohus ning kui on tekkinud kahtlus kuriteo

toimepanemise kohta, peab asi jõudma kohtusse, kus hinnatakse tõendite lubatavust ja

kogumise õiguspärasust. Teise käsitluse kohaselt võiks õiguskantsleril olla võimalus hinnata

menetlust laiemalt, ilma et ta annaks hinnangut süüküsimusele, st kas isik on süüdi või mitte,

jättes süü lõpliku tuvastamise kohtule. Lisaks nendele kahele variandile on võimalik kaaluda

ka lahendust, kus seadusest eemaldatakse sõna „ilmselgelt“, mis annaks õiguskantslerile

avarama kaalutlusruumi hinnata taotluse põhjendatust, sealhulgas menetluse ajastust, kaalu ja

tõendite kogumise asjaolusid. Ta tõi näiteid praktikast, kus õiguskantsler on leidnud

probleeme tõendite kogumisel, näiteks olukordi, kus Riigikogu liikme kirjavahetus on võetud

ära ilma nõutud korda järgimata või kus on tuginetud üksnes kaudsetele tõenditele ja kus

kohus on sellest hoolimata mõistnud isiku süüdi. Õigusriigis mõistab õigust ainult kohus ning

õiguskantsleri rollist tulenevalt tuleb seista üksikisiku õiguste eest sõltumata tema poliitilisest

kuuluvusest. Tõendite hindamise puhul on võimalik eristada tõendite kogumise õiguspärasuse

üldist hindamist ja tõendite sisulist tähendust süüküsimuse lahendamisel, kuid kõik ei pruugi

sellise eristusega nõustuda. Praktikas on see küsimus suuresti teoreetiline, kuna prokuratuur ei

esita tõenäoliselt taotlusi, mille tagastamine on ette teada. Kriitikat on tulnud olukorras, kus

õiguskantsler täidab kehtivat seadust ega saa taotlust tagastada. Ta märkis kokkuvõtvalt, et

võimalikud lahendused on sõna „ilmselgelt“ eemaldamine, tõendite hindamise keelu

asendamine süüküsimuse hindamise keeluga või kehtiva regulatsiooni säilitamine, kuid

sellisel juhul võiks kaaluda kuluhüvitiste regulatsiooni muutmist, mis on viinud

kriminaalasjadeni. Õiguskantsler ei saa ega peaks seadust rikkuma, isegi kui seda oodatakse.

Helir-Valdor Seeder esitas kolm küsimust. Ta küsis esiteks, millises menetluse etapis võiks

õiguskantsler sekkuda, viidates, et praegu rakendub saadikupuutumatus üksnes kohtupidamise

keeluna ning enne seda võivad jõuametkonnad teha erinevaid toiminguid, nagu jälitustegevus,

läbiotsimised ja andmete kogumine, mille järel jõuab asi alles õiguskantsleri ja Riigikoguni.

Ta tõstatas küsimuse, kas õiguskantsleril või mõnel teisel institutsioonil peaks olema

võimalus sekkuda menetlusse juba varasemas etapis, arvestades ka menetluse avalikustamise

mõju isikule. Teiseks märkis ta, et sõna „ilmselgelt“ eemaldamine seadusest oleks lihtne

muudatus, kuid küsis, kuidas peaks õiguskantsler hindama tõendeid või nende kogumise

seaduspärasust olukorras, kus jälitustoiminguteks on kohus juba loa andnud, ning milline

oleks sellisel juhul õiguskantsleri roll võrreldes kohtuniku eelneva kontrolliga. Kolmandaks

küsis ta aegumise kohta, tuues näite, et kui saadikupuutumatust ei võeta ära, peatub menetlus

kuni isiku mandaadi lõppemiseni ning jätkub hiljem. Ta soovis teada, kas olukorras, kus

õiguskantsler tagastab taotluse ega esita seda Riigikogule, menetlus peatub või jätkub ning

kas aegumine sellisel juhul kulgeb või mitte.

Ülle Madise selgitas, et 2014. aasta muudatustega kehtestati regulatsioon, mille kohaselt

aegumine peatub, mis tähendab, et kui isik ei ole enam Riigikogu liige, on võimalik minna

menetlusega edasi. Võimalus on ka taastada varasem regulatsioon, mille kohaselt aegumine

jätkub. Sellisel juhul võib juhtuda, et menetlus aegub, eriti arvestades, et käsitletavad süüteod

ei ole raskemat liiki. Ta käsitles ka küsimust õiguskantsleri sekkumise ajast ning märkis, et

samade 2014. aasta muudatustega lisati Riigikogu liikmele teatud tagatisi, sealhulgas

tööruumide ja töövahendite, nagu arvuti, läbiotsimise puhul. Selliste toimingute puhul on ette

nähtud õiguskantsleri teavitamine ning õiguskantsleril on võimalik viibida toimingute juures

ja neid jälgida, kuid tal ei ole õigust neid toiminguid keelata.

Odyn Vosman lisas, et Riigikogu liikme suhtes kehtivad teatud erikorrad, mille kohaselt ei

5

tehta kõiki toiminguid tavamenetluse reeglite järgi. Näiteks läbiotsimiste ja jälitustoimingute

puhul on ette nähtud erikord ning kui tavaliselt annab loa maakohtu eeluurimiskohtunik, siis

Riigikogu liikme puhul peab andma loa Tallinna Ringkonnakohtu esimees. Teatud toimingute

puhul on vajalikud täiendavad nõusolekud, näiteks kinnipidamiseks peab nõusoleku andma

põhiseaduskomisjon. Sellised erireeglid loovad täiendavad tagatised. Samas märkis ta, et

saadikupuutumatuse sisuline kaitse rakendub alles selles etapis, kui soovitakse esitada

süüdistus või jätkata kohtumenetlusega. Enne seda on toimingute tegemine üldjuhul võimalik.

Ülle Madise selgitas, et olukorras, kus kohtu luba on juba antud, ei pruugi olla vajalik hinnata

tõendite lubatavust, kuid paljude toimingute puhul, mida tehakse ka Riigikogu liikme suhtes,

ei ole eelnev kohtu luba üldse nõutav. Tegemist on laia ja keeruka teemaga, mida

analüüsitakse põhjalikumalt, sealhulgas õiguskantsleri aastaülevaates. Ta tõi esile, et

avalikkus ei ole paljudest andmekogumise praktikatest teadlik. Ta tõi näitena, et inimeste

e-posti sisu, sealhulgas kustutatud kirju, on olnud võimalik saada ilma kohtu loata, mis tekitab

tõsiseid küsimusi kontrolli ja põhiõiguste kaitse kohta. Põhiseaduses tagatud sõnumisaladus

tähendab, et inimeste omavaheline suhtlus peab olema kaitstud ning sellesse sekkumine on

lubatud üksnes kohtu loal kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Ta juhtis

tähelepanu sellele, et praktikas on kuriteo tõkestamise ja ennetamise mõisted kohati

segunenud ning andmete kogumist kasutatakse ennetuslikel eesmärkidel mõnikord laiemalt,

mis võib tähendada ulatuslikku andmete kogumist ilma konkreetse kahtluseta. Erinevate

andmete, sealhulgas patsiendiandmete, pangasaladuse ja elektroonilise kirjavahetuse

kättesaadavus on olnud probleemne ning nende kasutamisele alles kujundatakse selgemaid

piire. Kohtupraktikas on nüüdseks hakatud selgemalt piiritlema näiteks

telekommunikatsiooniettevõtetelt saadud e-posti sisu küsimist. Ta rõhutas kokkuvõtvalt, et

kehtivas olukorras on mitmeid kohti, kus tuleks paremini tagada, et tõendeid ei koguta

õigusvastasel või ebaproportsionaalsel viisil. See vajadus puudutab nii Riigikogu liikmeid kui

ka kõiki teisi isikuid.

Kalle Laanet märkis, et õiguskaitseorganid on tema hinnangul sattunud tugeva avaliku surve

alla, mis tuleneb muuhulgas varasematest rikkumistest, mille eest ei ole vastutust kantud.

Õiguskaitseorganitel on riigi turvalisuse tagamiseks vaja toimivaid töövahendeid, kuid ta

leidis, et praeguses olukorras ei ole näha, et nende tööriistakasti laiendataks või neile antaks

kuritegevuse tõkestamiseks täiendavaid võimalusi. Ta tõstatas küsimuse, kas üheks

võimalikuks lahenduseks tasakaalu taastamisel võiks olla tsiviilkontrolli tugevdamine, mis

võimaldaks säilitada olemasolevad tööriistad ning luua ühiskonnas õiguskaitseorganite

tegevuse vastu suurema usalduse.

Ülle Madise märkis, et tegemist on olulise küsimusega ning tõi välja, et varasemalt on

ühiskonnas valitsenud hoiak, mille kohaselt peeti ulatuslikku andmekogumist ja

jälitustegevust aktsepteeritavaks, kuna eeldati, et see puudutab vaid üksikuid isikuid. 1992.

aastal lähtuti põhiseaduse kujundamisel ajaloolisest kogemusest ning vajadusest vältida

olukordi, kus riigivõim võib sekkuda inimeste eraellu liigselt. Praeguseks on ühiskondlik

hoiak liikunud kohati teise äärmusesse, kus õiguskaitseorganite suhtes on tekkinud ulatuslik

umbusaldus. Tema hinnangul ei ole ka see täielikult põhjendatud, kuna ametnikud püüavad

teha oma piiratud ressurssidega tööd parimal võimalikul viisil. Probleemiks võib olla

ebapiisav järelevalve nii ministeeriumide kui ka õiguskantsleri enda poolt, tuues esile, et

vastavate ülesannete täitmiseks on ressursid olnud piiratud. Teatud praktikad võivad olla

põhiseaduse valguses küsitavad. Ta tõi esile vajaduse taastada sõnumisaladuse tegelik sisu.

6

Praegune tõlgendus, mille kohaselt on kaitstud vaid sõnumi edastamise hetk, kuid mitte selle

sisu pärast kättesaamist, ei ole tema hinnangul kooskõlas põhiseaduse mõttega. Suurem sise-

ja väliskontroll aitaks kaasa usalduse taastamisele. Ta viitas vajadusele tugevdada

järelevalvet. Õiguskantsleri ametkond püüab oma võimekust suurendada, sealhulgas

täiendavate ressursside kaasamise kaudu, ning teeb koostööd ka riigikontrolöriga.

Seadusandluses tuleks vältida olukordi, kus riik kogub sunniviisiliselt, ilma hädavajaduseta,

inimeste andmeid. Ta rõhutas andmekogude hajutatuse põhimõtte olulisust, vältimaks

ulatuslike andmeladude tekkimist. Samuti viitas ta võimalikule vajadusele hinnata kriitiliselt

haldusmenetluse seaduse muudatusi, eriti olukorras, kus kaalutakse automatiseeritud otsuste

tegemist, sealhulgas tehisintellekti kasutamist isikute õigusi puudutavates küsimustes. Ta

märkis, et sellised muudatused võivad vajada Riigikohtu kontrolli. Kokkuvõtvalt sõnas ta, et

õiguskantsleri eesmärk on anda oma parim panus ning tuua vajadusel küsimused Riigikohtu

ette. Ta avaldas arvamust, et mitmete nimetatud probleemide lahendamine aitaks vähendada

ka õiguskaitseorganite tegevusega seotud usaldusprobleeme.

Ando Kiviberg küsis, kas kehtiv sõnumisaladust kaitsev regulatsioon pärineb ajast, mil

suhtlus toimus paberkirjade teel, ning kas seadusandlus ei ole seetõttu digiajastuga

kohanenud. Ta palus selgitust, kuidas on kujunenud käsitlus, mille kohaselt ei kuulu e-kirjad

samaväärselt sõnumisaladuse kaitse alla.

Ülle Madise märkis, et ei oska täpselt selgitada, kuidas on kujunenud käsitlus, mille kohaselt

ei kuulu e-kirjad sõnumisaladuse kaitse alla. Ta nimetas seda kohtupraktikaga seotud

küsimuseks. Selle teema lahendamine on Riigikogu pädevuses ning seotud ka avaliku

usalduse taastamisega. Ta tõi esile varasema juhtumi, kus avastati pangasaladuse õigusvastane

ja kontrollimatu kasutamine. Selle tuvastamine oli keeruline ning eeldas põhjalikku tööd

olukorras, kus järelevalve ei toiminud ning asjaosalised ei olnud valmis infot avaldama.

Pelgalt formaalne päring ei oleks andnud tulemust. Ta sõnas, et kuritegevuse vastase võitluse

olulisust kasutatakse sageli põhjendusena, kuigi see ei õigusta õigusvastaseid praktikaid.

Kõige selgem lahendus oleks täpsustada seaduses, mida sõnumisaladuse kaitse all

mõistetakse. Selline täpsustus on põhiseaduse raamides võimalik ning annaks Riigikogule

võimaluse kujundada selgem regulatsioon. Sel viisil oleks võimalik vajaduse korral muuta või

kujundada ümber ka senine Riigikohtu tõlgendus.

Ando Kiviberg avaldas arvamust, et tegemist võib olla valdkonnaga, kus komisjonil oleks

võimalik algatada vajalikud seadusandlikud muudatused.

Odyn Vosman selgitas, et Riigikohtu praktikas on sõnumisaladuse ulatust käsitletud mitmes

lahendis, sealhulgas maadevahetuse ja Priit Toobali saadikupuutumatuse küsimuses. Ühes

lahendis on leitud, et teenusepakkuja serverist sõnumi väljanõudmiseks on vajalik kohtuluba.

Samas on Riigikohus jäänud seisukohale, et põhiseaduse § 43 kaitse laieneb üksnes

kommunikatsiooniprotsessis olevale sõnumile. Selle käsitluse kohaselt ei kuulu juba

adressaadini jõudnud e-kiri enam sõnumisaladuse kaitse alla ning isik peab rakendama ise

oma sõnumite kaitseks meetmeid. Ta tõi välja, et eristus tehakse kahe olukorra vahel, üks

olukord, kus sõnum küsitakse välja teenusepakkuja serverist, mida käsitatakse veel

kommunikatsiooniprotsessina versus teine olukord, kus sama sõnum võetakse isiku seadmest,

mida käsitatakse tavapärase vaatlusena ja kus kohtuluba ei ole vajalik. Selline eristus on

problemaatiline, kuna tehniliselt on andmed sünkroonis ning sõnumi kustutamisel kaob see nii

seadmest kui serverist. Ta nimetas sellist tõlgendust ebaloogiliseks, kuid põhimõte tuleneb

7

ajaloolisest kontekstist, kus põhiseaduse vastuvõtmisel peeti silmas kirjavahetust selle

liikumise hetkel, mitte digitaalset keskkonda, kus sõnumi edastamine toimub väga lühikese

aja jooksul.

Ülle Madise märkis, et selle küsimuse puhul põhiseaduse muutmine ei ole vajalik ning piisab

tavaseaduse täpsustamisest. Sõnumite kustutamine kasutaja seadmest ei taga tegelikku

kontrolli, kuna andmeid on võimalik taastada. Ta tõi illustratiivse näitena välja, et

sõnumisaladus on praktikas selgelt tagatud näiteks vanglates, kus kinnipeetava paberkiri

õiguskantslerile ei tohi enne avamist kontrolli läbida, kuna tegemist on kirjaliku suhtlusega,

millele kehtib selge kaitse.

Ando Kiviberg tänas külalisi.

2. Andmekaitse Inspektsiooni peadirektori ülevaade avaliku teabe seaduse ja

isikuandmete kaitse seaduse täitmise kohta eelmisel kalendriaastal

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning sõnas, et kuulatakse Andmekaitse Inspektsiooni

peadirektori ülevaadet avaliku teabe seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse täitmise kohta

2025. aastal. Ta andis külalistele sõna.

Pille Lehis esitas ülevaate Andmekaitse Inspektsiooni 2025. aasta tegevusest (Lisa 1).

Organisatsiooni struktuuris olulisi muudatusi ei toimunud ning eelarve püsis ligikaudu samal

tasemel, suurenedes vaid ülekantud vahendite arvelt. Teenistujate arv oli aasta jooksul

stabiilne (33) ning osa töötajate (4) tasu rahastati Euroopa Liidu projektidest. 2025. aastat

iseloomustas kaebuste arvu märkimisväärne kasv (2024. aastal 889, 2025. aastal 1568), mis

on kooskõlas laiemate Euroopa trendidega ning tuleneb muu hulgas inimeste teadlikkuse

suurenemisest andmekaitse ja põhiõiguste küsimustes. Pöördumiste peamised teemad on

püsinud sarnased varasemate aastatega, hõlmates eelkõige sotsiaalmeediat, erasektori suhteid

ja avalikku sektorit. Ka selgitustaotluste ja märgukirjade arv on olnud kasvutrendis ning

inimesed tunnevad oma õiguste vastu üha rohkem huvi, sealhulgas soovivad teada, kuidas

oma andmeid kasutada, kustutada või nende töötlemist mõista. Ta tõi välja, et rikkumisteadete

arv ja AKI õigusloome protsessides osalemine on suurenenud, samas kui teatud

järelevalvemeetmete, nagu ettekirjutuste arv, on jäänud mõõdukaks. 2025. aastal määrati

muuhulgas Apotheka andmelekkega seotud juhtumis ettevõttele Allium UPI OÜ 3 miljoni

euro suurune trahv, mille osas on kohtuvaidlus hetkel pooleli. Jätkatakse ka teadlikkuse

tõstmise tegevustega, sealhulgas koolituste, podcast’ide ja teavitustöö kaudu.

Ando Kiviberg märkis, et Apotheka andmeleke on väga aktuaalne juhtum, puudutades suurt

hulka inimesi. Ta tõi välja, et lekkinud andmete põhjal on võimalik tuvastada ka tundlikku

terviseinfot. Ta tõstatas küsimuse, kas selliste juhtumite puhul on ühiskonna käsutuses

reageerimiseks sisuliselt vaid kohtusse pöördumine ja trahvide määramine.

Pille Lehis selgitas, et järelevalveasutusena saab AKI karistada ettevõtteid trahviga, kuid

andmesubjektidel on võimalik esitada kahjunõudeid tsiviilkohtumenetluses otse

andmetöötleja vastu. Apotheka juhtumiga seotud kohtumenetluses on suulised istungid

lõppenud ning otsus peaks selguma augustis. Ta tõi välja, et Eestis määratakse andmekaitse

trahvid väärteomenetluse korras, mis on oma olemuselt karistusmenetlus ning eeldab väga

8

detailset ja täpset faktilist tõendamist. See erineb paljude teiste Euroopa riikide praktikast, kus

kasutatakse haldustrahve ning kus on võimalik teha järeldusi laiemast faktikogumist.

Väärteomenetluses tuleb iga süüdistuse element eraldi tõendada ning praktikas tekivad

vaidlused ka tehniliste nüansside üle, näiteks selle üle, kas kasutatud turvameetmed olid

piisavad ja kas nende kasutamine oli õigusaktidest üheselt nõutav. Selline detailirohkus võib

viia olukorrani, kus menetlus takerdub tehniliste küsimuste taha. Andmekaitse rikkumiste eest

trahvide määramine on Eestis laiemalt keeruline ning kujutab endast olulist väljakutset.

P. Lehis andis ülevaate avaliku teabe seaduse täitmisest. 2025. aastal tehti avaliku teabe

valdkonnas 55 ettekirjutust ning vaideid esitati 95 teabevaldaja suhtes. Mõne asutuse puhul on

suurem vaiete arv seotud üksikute aktiivsete pöördujatega ega viita tingimata süsteemsetele

puudustele asutuse tegevuses. Ta tõi esile, et lisaks järelevalvele on AKI suurendanud

ennetavat tegevust, sealhulgas loonud kohalike omavalitsuste andmekaitse spetsialistide

võrgustiku, mis toetab teadmiste jagamist ja probleemide lahendamist. Koostöös Justiits- ja

digiministeeriumiga viidi läbi avaandmete seire, mille tulemused näitasid, et avaldamise

takistuseks on sageli teadmatus ja oskuste puudumine. Kohalike omavalitsuste

dokumendiregistrite seire on toonud esile korduvaid probleeme, eelkõige tundlike andmete

liigset avalikustamist ning samas mõnikord põhjendamatuid juurdepääsupiiranguid.

Järelevalve teostatakse peamiselt käsitsi ning piiratud ressursside tõttu ei ole võimalik kõiki

andmeid süsteemselt läbi kontrollida. Ta märkis, et isikuandmete kaitse valdkonnas on

inimeste teadlikkus oma õigustest märkimisväärselt kasvanud, mistõttu on suurenenud ka

pöördumiste ja kaebuste arv. Probleemiks on jätkuvalt ebapiisav andmekaitse juhtimine

organisatsioonides, sealhulgas avalikus sektoris, kus andmekaitset ei arvestata varases faasis

piisavalt. Ta lisas, et oluliste teemadena kerkivad esile privaatsuse riived tööelus, kus

tööandjad kasutavad töötajate tegevuse jälgimiseks erinevaid vahendeid. Märkimisväärseid

väljakutseid tekitavad ka õigusloome kitsaskohad, mille tulemusel on tekkinud avalikkuses

käsitletud probleemsed juhtumid. Mitmed isikuandmete töötlemist lubavad normid on ajale

jalgu jäänud ning ei vasta enam tänastele nõuetele, eriti osas, mis puudutab töötlemise

eesmärgi selgust ja andmete säilitamise tähtaegu. Ta juhtis tähelepanu andmekogude ja

andmeladude probleemistikule, kus õigusruum ei reguleeri piisavalt nende omavahelist seost

ja kasutamist. Samuti tõstatas ta küsimuse avalike registrite ja privaatsuse tasakaalust, tuues

esile vajaduse kaaluda, kuidas tagada andmete kättesaadavus, vältides samas nende massilist

ja kontrollimatut kasutamist.

P. Lehis selgitas, et andmejälgija ei ole piisav lahendus, kuna rikkumise tuvastamine

tagantjärele ei välista kahju tekkimist, näiteks olukorras, kus andmed on juba massiliselt alla

laaditud. Ta tõi esile Apotheka andmelekkega seotud juhtumi ning märkis, et andmekaitse

järelevalves on keskendutud muu hulgas ka avaliku sektori andmekogudele, sealhulgas

politsei andmekogule ning äriregistrile. Äriregistri puhul tekitab probleeme isikuandmete

ulatuslik ja ajaliselt piiramatu avalikustamine, mis on tekkinud ajalooliste andmete

digitaliseerimisel ja laiapõhjalisel kättesaadavaks muutmisel. Selliste andmete avalikustamise

ulatus ja kestus tuleks ümber hinnata.

Ta sõnas, et Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevad uued ülesanded suurendavad lähiaastatel

märkimisväärselt AKI töökoormust ning nende täitmine eeldab täiendavate ressursside

eraldamist. Olemasoleva personaliga ei ole võimalik kõiki uusi ülesandeid täita ning lisaks on

probleemiks ka konkurentsivõimeline töötasu (keskmine AKI eksperdi töötasu 2600€), mis

seab ohtu spetsialistide püsimise. Ootused institutsioonile kasvavad nii ettevõtete, avaliku

9

sektori kui ka üksikisikute poolt, kuid piiratud ressursside tõttu võib väheneda järelevalve-,

nõustamis- ja ennetustegevuse ulatus. Kokkuvõtteks rõhutas ta, et nii isikuandmete kaitse kui

ka avaliku teabe kättesaadavuse tagamine on põhiseaduslikud ülesanded, mille täitmise

võimekus võib ressursside nappuse tõttu väheneda.

Ando Kiviberg viitas AKI aruandes toodud probleemile, mille kohaselt ei ole

ministeeriumidel kohustust arvestada inspektsiooni ettepanekutega ega põhjendada nende

arvestamata jätmist, mistõttu korduvad õigusaktides samad puudused. Ta palus tuua selliste

olukordade kohta konkreetseid näiteid ning küsis, milliseid muudatusi oleks vaja

seadusloomes teha.

Pille Lehis tõi näitena politsei POLIS-e andmekogu juhtumi, kus avastati, et

numbrituvastuskaamerate kasutamine ei olnud kehtivas õiguses piisavalt reguleeritud, kuna

sellist andmetöötlust ei olnud ette nähtud ei politsei ja piirivalve seaduses ega vastavas

andmekogu põhimääruses.

Agnes Järvela tõi näitena ka sideandmete kättesaadavust puudutava eelnõu. Selle

väljatöötamiskavatsusele esitas AKI juba varasemas etapis tähelepanekud. Eelnõu hilisemas

versioonis ei olnud nende ettepanekutega arvestatud, eelkõige osas, mis puudutab

andmesubjektide õiguste tagamist.

Pille Lehis selgitas, et seadusandluses on probleemiks eelkõige puudulikud volitusnormid,

mis ei määra piisavalt selgelt, milliseid isikuandmeid, millises ulatuses ja millisel eesmärgil

tohib töödelda. Ta märkis, et sageli on need normid liiga üldsõnalised ning jätavad olulised

aspektid täpsustamata. Ta tõi näitena olukorra, kus seadus paneb kohustuse, kuid ei sätesta,

milliseid vahendeid või andmetöötlust võib selle kohustuse täitmiseks kasutada, tuues näiteks

tööandja kohustuse vältida joobes töötaja lubamist tööle, ilma et oleks selgelt reguleeritud,

millisel viisil ja milliseid isikuandmeid kasutades saab tööandja seda kontrollida.

Ando Kiviberg märkis, et AKI-l on võimalik vajadusel sekkuda seadusloome protsessi ning

pöörduda ministeeriumide kõrval ka menetleva komisjoni või põhiseaduskomisjoni poole, et

juhtida tähelepanu esitatud probleemidele ja ettepanekutele, rõhutades vajadust neid küsimusi

järjepidevalt jälgida.

Pille Lehis kinnitas, et AKI on pöördunud vajadusel ka komisjonide poole. Probleem seisneb

selles, et AKI arvamused ei kajastu formaalses kooskõlastusprotsessis ning ministeeriumidel

puudub kohustus nende ettepanekutega arvestamist põhjendada. Arvamuse andmise ja eelnõu

tegeliku menetlusse jõudmise vahele jääb sageli pikk aeg ning inspektsioonil puudub ressurss

kõiki eelnõusid pidevalt jälgida ja kontrollida, kas nende seisukohti on arvesse võetud.

Probleemsed juhtumid tulevad sageli välja juhuslikult, kas komisjonide tähelepanu kaudu või

inspektsiooni enda hilisema märkamise teel, ning süsteemne ülevaade selliste ettepanekute

arvestamisest praegu puudub.

Evelin Poolamets küsis, kas AKI-l on ülevaade juhtumitest, kus ettevõtjaid survestatakse

andmelekkega seotud väljapressimisega ning nad otsustavad maksta, et vältida andmete

avalikustamist.

Pille Lehis selgitas, et väljapressimise ja lunarahaga seotud juhtumite käsitlemine kuulub

10

eelkõige küberturvalisuse valdkonda ning selliste olukordade kohta omab infot Riigi

Infosüsteemi Amet.

Evelin Poolamets täpsustas, kas sellised andmelekked, mis ei jõua avalikkuse ette ning mille

puhul pooled on omavahel kokkuleppele jõudnud, jäävad andmekaitse järelevalvest välja,

tuues võrdlusena Apotheka juhtumi. Ta küsis, kas sellised juhtumid kuuluvad AKI

tegevusvaldkonda.

Pille Lehis selgitas, et sellised olukorrad, kus andmeleke varjatakse poolte kokkuleppega, ei

jõua üldjuhul järelevalveasutuseni. Küberturvalisus ja andmekaitse on tihedalt seotud ning

häkkerirünnaku korral on ettevõte esmajoones kannatanu, kuid järelevalve sekkumise alus

tekib juhul, kui ettevõte ei ole rakendanud rikkumise ennetamiseks piisavaid turvameetmeid.

Ta tõi välja, et Apotheka juhtumis oli probleemiks ebapiisav turvalisus, näiteks

kasutajakontode jagamine ja puudulikud kaitsemeetmed, mille tõttu oli rünnak lihtsasti

teostatav. Seetõttu tekkis järelevalvele sekkumise alus. Tänapäeval ei ole küsimus enam

selles, kas rünnak toimub, vaid millal see toimub, ning ettevõtja kohustus on teha selle

ennetamiseks kõik mõistlikult võimalik. Juhtumid, kus makstakse lunaraha või jõutakse

kokkuleppele ning leke ei tule avalikuks, jäävad sageli järelevalve eest varjatuks ning puudub

kindlus, et andmeid ei levitata tegelikult edasi. Selline info võib osaliselt jõuda Riigi

Infosüsteemi Ametini, kes tegeleb küberturvalisuse küsimustega. Nende soovitus on üldjuhul

lunaraha mitte maksta.

Helir-Valdor Seeder märkis, et tema hinnangul kaitseb kehtiv regulatsioon mõningaid

andmeid liigselt, samas kui osa tegelikult olulisest võib jääda kaitseta. Ta pidas probleemi

põhjuseks eeskätt seadusandlust, mitte järelevalveasutuse tegevust. Ta tõi näitena

kollektiivsete pöördumiste menetlemise, kus Riigikogu arutab avalikult pöördumisi, kuid

nende algatajate ja allakirjutanute isikud ei ole komisjonidele nähtavad. Praktikas käsitletakse

selliseid pöördumisi sisuliselt anonüümsetena, kuigi tegemist on avalike algatustega, millel

võib olla ühiskondlik mõju. Ta väljendas seisukohta, et avalike pöördumiste puhul võiks olla

selgem ülevaade, kes on nende algatajad ja toetajad, kuna see aitaks hinnata pöördumiste

kaalu ja tähendust ühiskonnas. Ta pidas sedalaadi anonüümsuse kaitset problemaatiliseks ning

küsis sellise regulatsiooni põhjendatusele hinnangut. Varasem praktika võimaldas

pöördumiste allkirjastajaid avalikult näha ning andis pöördumistele suurema kaalu.

Pille Lehis sõnas, et ei saa kohe täpselt vastata, kas kirjeldatud olukord tuleneb otseselt

seadusest või korraldusest. Ta viitas vajadusele hinnata, milline on rahvaalgatus.ee platvormi

juriidiline staatus ja millisele regulatsioonile see allub. Kui tegemist on avaliku sektori

teabevaldajaga või avalikku raha kasutava organisatsiooniga, võib kohalduda avaliku teabe

seadus, kuid eraõigusliku isiku puhul see ei pruugi kehtida. Ta viitas ka kollektiivse

pöördumise regulatsioonile, mille täpne sisu vajaks ülevaatamist. Ta tõi esile, et kui seadusest

tuleneb nõue käsitleda rahvaalgatus.ee kollektiivset pöördumist avalikuna, siis võib kehtiv

praktika olla küsitav. Sellisel juhul tuleks hinnata regulatsiooni kooskõla eesmärgiga tagada

läbipaistvus.

Jaak Valge ei jaganud Helir-Valdor Seederi seisukohta. Ta leidis, et kollektiivsete

pöördumiste puhul ei ole allakirjutanute avalikustamine tingimata vajalik, kuna inimesed

võivad soovida vältida oma poliitiliste seisukohtade avalikku seostamist nende isikuga. Ta tõi

võrdlusena välja valimised, kus samuti ei ole teada, kes konkreetse kandidaadi poolt hääletas.

11

Oluline on kõneisiku olemasolu, mitte tingimata kõigi toetajate avalikustamine. Ta arvas, et

selline lahendus on põhjendatud.

Ando Kiviberg tänas külalisi.

3. Info ja muud küsimused

Ando Kiviberg andis komisjoni liikmetele ülevaate kollektiivse pöördumise menetlemisest,

mis käsitles välismaalaste seaduse muutmist Eesti kodanike abikaasade ja pereliikmete

elamisloa taotlemise tingimuste leevendamiseks. Põhiseaduskomisjon küsis pöördumise kohta

Vabariigi Valitsuse ja õiguskantsleri arvamust. Õiguskantsler leidis oma vastuses, et

välismaalaste seaduses sätestatud püsiva legaalse sissetuleku nõue Eesti kodaniku abikaasa

elamisloa taotlemisel ei ole põhiseadusega kooskõlas ning soovitas täpsustada ka legaalse

sissetuleku regulatsiooni laiemalt. Õiguskantsleri seisukoht on edastatud Siseministeeriumile

eesmärgiga leida põhiseaduspärane lahendus ja algatada vajalikud seadusemuudatused.

Helir-Valdor Seeder küsis, kas põhiseaduskomisjonil on kavas algatada saadikupuutumatuse

regulatsiooni muutmiseks omal algatusel seaduseelnõu või mõni muu seadusemuudatus

käesoleva koosseisu volituste ajal.

Ando Kiviberg selgitas, et kuulamiste eesmärk oli koguda sisendit saadikupuutumatuse

regulatsiooni võimalike muudatuste kohta ning seejärel otsustada edasised sammud.

Sügisistungjärgul on komisjonil võimalik kaaluda erakondadeülest kokkulepet mõne lihtsama

seadusemuudatuse algatamiseks, kuna aruteludes on kõlanud mitmeid teostatavaid

ettepanekuid. Samuti tõi ta välja, et õiguskantsleri hinnangul ei peaks kuluhüvitiste

väärkasutust käsitlema kriminaalmenetluse korras, vaid selle lahendamiseks on võimalik

kasutada teisi õiguskaitsevahendeid, sealhulgas väärteo- või distsiplinaarmenetlust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija