Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungi protokoll nr 172

Sotsiaaldemokraatliku Frakonna

RIIOIKOGU fraktsioon

Riigikogu pohiseaduskomisjon

08 .06.2026

VOLITUS

Scjtsjaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon mAarab 08 .06.2026.a. toimuval pOhiseaduskomisjoni istungil komisjoni liikme Lauri Laänemetsa asendusliikmeks Reili Ranna.

Helmen Ktitt

Fraktsiooni aseesimees

RIIOIKOGU Lossi pins la fl *372 631 6331 riigikoguee

15165. Tailinn F. *372 631 6334

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 172

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 08. juuni 2026

Algus 11.15, lõpp 12.37

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Kalle Laanet, Reili Rand (Lauri

Läänemetsa asendusliige), Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Evelin Poolamets ja Timo Suslov

Kutsutud: Riigikohtu esimees Villu Kõve (2. päevakorrapunkt); Soolise võrdõiguslikkuse ja

võrdse kohtlemise volinik Christan Veske; Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise

voliniku kantselei nõunik Liisa Oviir (3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse ja sellega seotud teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kavandi tutvustus

3. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ülevaade enda ja kantselei

tegevusest eelmisel kalendriaastal

4. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Ando Kiviberg tegi ettepaneku kinnitada nädala töökava järgmiselt:

Riigikogu põhiseaduskomisjoni nädala (08.06.2026-12.06.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 08.06.2026 kell 11.15

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse ja sellega seotud teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kavandi tutvustus

3. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ülevaade enda ja kantselei

tegevusest eelmisel kalendriaastal

4. Info ja muud küsimused

2

Komisjoni istung teisipäev, 09.06.2026 kell 14.00

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (932 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

2. Kodakondsuse seaduse muutmise ettepanekute arutelu

3. Riigi peaprokuröri ülevaade seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise kohta

eelmisel kalendriaastal

4. 45 Riigikogu liikme algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse

(valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414 SE) teise lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart,

Kalle Laanet, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein, Jaak Valge).

2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse ja sellega seotud teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu kavandi tutvustus

Ando Kiviberg tutvustas külalist ning märkis, et Riigikohtu esimehele on ettekandeks ette

nähtud umbes 20 minutit ning sellele järgneks aeg komisjoni liikmete küsimusteks ja

vastusteks. Ta andis sõna Riigikohtu esimehele.

Villu Kõve tutvustas Riigikohtu seisukohta põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse

seaduse muutmise vajaduse kohta. Riigikohus on esitanud põhiseaduskomisjonile selle

seaduse muutmise ettepanekud juba varem ning komisjon on väljendanud valmisolekut

nendega tegeleda. V. Kõve leidis, et tegemist on eripärase seadusega, mille muutmist ei

algata, nagu tavapäraselt, Vabariigi Valitsus, vaid praktikaks on kujunenud, et algatus tuleb

Riigikohtult, mis liigub põhiseaduskomisjoni kaudu Riigikokku. Ta lisas, et varasemalt püüti

selle eelnõu ettevalmistamisse kaasata ka Justiits- ja digiministeeriumi, kuid seekord ei

soovinud ministeerium selles küsimuses initsiatiivi võtta. Riigikohus moodustas teemaga

tegelemiseks riigiõiguse asjatundjatest koosneva eksperdirühma, kes koostas selle seaduse

peamistest probleemkohtadest analüüsi. Edasises töös jagati teemad kaheks: esmalt eraldati

need muudatused, mille osas valitses ekspertide seas laiem üksmeel, eelkõige

tehnilis-juriidilised parandused ja valimiskaebuste menetluse tõhustamine. Need ettepanekud

on läbi arutatud ja heaks kiidetud Riigikohtu üldkogus ning esitatud komisjonile eelnõu

kavandina. Ta palus, et põhiseaduskomisjon algataks selle eelnõu Riigikogus, kuna muud

mehhanismi selleks tema arvates ei ole. Eelnõu sisaldab peamiselt tehnilisi ja vähem

vaieldavaid muudatusi, mis on jäänud aastaid lahendamata. Ta nimetas põhiseaduslikku

järelevalvet „vaeslapseks“ võrreldes teiste menetlusseadustikega, mida regulaarselt

ajakohastatakse. Paralleelselt jätkab töörühm ka keerukamate ja poliitiliselt tundlikumate

küsimuste analüüsi, mille osas ei ole veel üksmeelt ning mis vajavad täiendavat arutelu.

V. Kõve jätkas eelnõu kavandi tutvustamist valimiskaebuste teemal ning selgitas, et tegemist

on eelnõu ühe kesksema ja tundlikuma muudatusvaldkonnaga. Praegune süsteem ei sisalda

sisulist filtrit, mistõttu jõuavad kõik valimiskaebused Riigikohtusse. Ta tõi näitena viimased

kohaliku omavalitsuse volikogu valimised, mille järel esitati lühikese aja jooksul suur hulk

kaebusi, sageli väheste isikute poolt ning ka tehniliste ja sisuliselt põhjendamata küsimuste

kohta. Selline olukord koormab Riigikohut ebaproportsionaalselt ning ei vasta kohtu rollile.

Ta tõi esile, et valimiskaebused on muutunud sisuliselt aastaringseks nähtuseks ning

3

ilmselgelt põhjendamatute või korduvate kaebuste filtreerimiseks puudub mehhanism. Ilma

piiranguteta võib tekkida olukord, kus masskaebustega on võimalik menetlus halvata,

sealhulgas ka valimistulemuste väljakuulutamine. Ta selgitas, et Riigikohtu ettepanek on luua

mehhanismid, mis võimaldavad jätta põhjendamata või korduvad kaebused menetlusse

võtmata, käsitleda masskaebusi tõhusamalt ning korraldada menetlust paindlikumalt. Kõige

jõulisema meetmena tõi ta välja ettepaneku kehtestada kaebustele kautsjon (eelnõus 100

eurot), mis tagastatakse kaebuse rahuldamisel. Selle eesmärk on vähendada põhjendamatute

kaebuste hulka. Lisaks tõi ta esile, et praegune seitsmepäevane menetlustähtaeg on liiga

lühike, eriti keerukamate juhtumite puhul. Selline tähtaeg ei võimalda näiteks tõendite

kogumist ega faktiliste asjaolude kontrollimist, mistõttu võib menetlus jääda formaalseks. Ta

rõhutas vajadust pikendada või muuta tähtaegu paindlikumaks, võimaldada keerukamate

juhtumite puhul täiendavat ekspertiisi ning anda kohtule menetluse korraldamisel suurem

otsustusruum. Praeguses olukorras tuleb kohtul valida kas kiire, kuid pealiskaudse otsuse või

sisuliselt põhjendatud, kuid tähtaega ületava lahendi tegemise vahel, mis ei ole õigusselguse

seisukohalt jätkusuutlik.

V. Kõve käsitles täiendavaid muudatusvajadusi põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse

seaduses. Ta tõi esile, et kehtiv neljakuuline kohtuasja lahendamise tähtaeg ei ole praktikas

realistlik. Menetlused venivad sageli vältimatutel põhjustel, näiteks kuna Riigikogult või

teistelt osapooltelt arvamuste küsimine võtab aega, eriti suveperioodil. Kohus ei ole menetlusi

põhjendamatult venitanud, vaid on tegutsenud sisuliselt ja põhjalikult, kuid kehtiv tähtaeg ei

võimalda alati tähtaega järgida. Praegune olukord sunnib valima kas sisuliselt põhjendatud

lahendi ja tähtaja ületamise või formaalse tähtajast kinnipidamise vahel. Seetõttu palus ta

kehtestada pikema või paindlikuma menetlustähtaja. Ta tõi esile ka menetluskulude

probleemi. Kehtiva regulatsiooni kohaselt kannab riik põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse kulud, kuid praktikas on seda tõlgendatud väga laialt. See on viinud olukorrani, kus

menetlusosalised võivad esitada riigile kulunõudeid, mis ei ole põhjendatud. Kulude jaotust

tuleks täpsustada ning anda kohtule nende määramisel suurem otsustusruum.

Lisaks tõi ta välja vajaduse tugevdada Riigikohtu töökorralduslikke võimalusi.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis on piiratud arv kohtunikke ning suure koormuse

korral võiks olla võimalik kaasata menetlustesse rohkem riigikohtunikke. Ta juhtis tähelepanu

ka Vabariigi Valimiskomisjoni koosseisu probleemidele. Kohtunike kaasamine selle

komisjoni töösse tekitab kohtutele ja kohtunikele praktilisi raskusi, sealhulgas töökoormuse ja

tasustamise osas, mistõttu tuleks nende staatus ja tasustamine selgemalt reguleerida.

Lõpetuseks tõi ta välja, et menetlusseadustikes esineb lünki, eriti seoses olukordadega, kus

menetlus toimub paralleelselt Euroopa Kohtus või põhiseaduslikkuse järelevalves. Sellistes

olukordades puudub selge regulatsioon, kuidas teised kohtud peaksid menetlusi peatama või

jätkama, ning see vajab täpsustamist.

Ando Kiviberg küsis, miks ei võiks valimistevahelisel perioodil laekuvaid kaebusi, eriti

kohalike omavalitsuste valimiste ja valimiskomisjoni tegevuse osas, suunata kohe

lahendamiseks halduskohtusse.

Villu Kõve vastas, et selles küsimuses ei ole ekspertide seas veel üksmeelt ning teema vajab

täiendavat läbivaatamist. Ta selgitas, et selle kohta, kas valimiskaebuste lahendamine peaks

osaliselt liikuma halduskohtutesse, arvestades nii menetluse kiirust kui ka sisulisi eripärasid,

on erinevaid seisukohti. Riigikogu valimisega seotud küsimused peaksid tõenäoliselt jääma

tsentraalselt Riigikohtu pädevusse, kuid kohaliku omavalitsuse volikogu valimise osas võib

4

kaaluda teistsuguseid lahendusi. Samas ei ole see küsimus konkreetsete muudatuste

tegemiseks veel piisavalt läbi töötatud. Ta tõi esile ka laiemad probleemid kehtivas

regulatsioonis, sealhulgas selle, et valimistulemuste väljakuulutamine eeldab kõigi kaebuste

lahendamist. See võib teoreetiliselt võimaldada pahatahtlikult menetlust venitada. Samuti

puudub selge mehhanism olukordadeks, kus pärast valimistulemuste väljakuulutamist

ilmnevad tõsised rikkumised, näiteks ulatuslik häälte ostmine või võltsimine. Need küsimused

on omavahel seotud ning vajavad põhjalikumat analüüsi. Seetõttu ei ole praegu otstarbekas

teha kiirustades sisulisi muudatusi, vaid teemat tuleks edasi arendada järgmises etapis.

Kalle Laanet kommenteeris, et ei pea heaks olukorda, kus ka Riigikohus möönab seaduse

rikkumist. See jätab avalikkusele halva mulje. Ta tõi ka välja, et kuigi olukord on keeruline, ei

tohiks tekkida juhtu, kus teatud rikkumiste puhul algatatakse menetlusi vastavalt isikule ja

olukorrale. Seadust tuleks kiiresti parandada ja leida selged ning toimivad lahendused. Ta tõi

esile ka kautsjoni küsimuse, kus 100-eurose kautsjoni kehtestamine võib tekitada ühiskonnas

arusaama, et oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine on kättesaadav vaid neile, kellel on

selleks rahalised võimalused. Ta pidas oluliseks kaaluda paindlikumaid lahendusi, et vältida

olukorda, kus põhiõiguste kaitse näib olevat piiratud. Valimisõigus on põhiseaduslik õigus

ning selle vaidlustamise võimalus peab olema sisuliselt tagatud kõigile. Seetõttu tuleks

kautsjoni regulatsiooni kujundamisel olla ettevaatlik.

Villu Kõve vastas, et kautsjoni kehtestamine ongi eelnõu kõige tundlikum küsimus. Ettepanek

tuli Riigikohtu üldkogult ning leidis seal laialdast toetust, kuna kohtud on olnud suure hulga

põhjendamatute kaebuste tõttu tugeva surve all. Eesmärk ei ole kaebeõiguse piiramine, vaid

kaebuste esitamise distsiplineerimine. Ta rõhutas, et isegi väike rahaline künnis, näiteks 20,

30 või 100 eurot, sunniks kaebuse esitajat enne pöördumist läbi mõtlema, kas tegemist on

sisuliselt põhjendatud kaebusega. Praegune olukord on toonud kaasa märkimisväärse

lisakoormuse ja kulud riigile, sealhulgas vajaduse maksta lisatasu menetlusega tegelevatele

töötajatele. Seetõttu pidas ta põhjendatuks, et kaebuse esitaja kannaks teatud määral vastutust.

Samas möönis ta, et tegemist on vaieldava küsimusega ning mõistab selle suhtes esitatud

kriitikat.

Ando Kiviberg küsis täpsustavalt, kas Riigikogu juhatus on pöördunud Riigikohtu poole

juhtudel, kus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluste tähtaegu on ületatud, ning uurinud,

millest on viivitused tingitud.

Villu Kõve vastas, et Riigikogu juhatus ei ole selliste viivituste osas Riigikohtu poole

pöördunud. Kuigi formaalselt võib tähtaegade ületamist käsitleda seaduse rikkumisena, on

Riigikohus lähtunud tõlgendusest, mille kohaselt on võimalik kohaldada analoogia alusel

halduskohtumenetluse seadustikku, mis lubab erandlikel juhtudel tähtaega pikendada. See ei

ole otseselt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses kirjas, kuid selline

tõlgendus on kujunenud praktika alusel. Neljakuuline tähtaeg ei ole objektiivselt teostatav

eriti Riigikohtu üldkogu menetlustes, kuna tuleb koguda arvamusi, arutada küsimusi ning

saavutada kohtunike vahel kokkulepe. Tegemist on mahuka ja põhjaliku otsustusprotsessiga,

mis nõuab aega. Ta rõhutas, et kohtul tekib sellises olukorras valik: kas teha otsus kiiresti,

kuid pealiskaudselt, või võtta aega ja teha sisuliselt põhjendatud lahend. Tema hinnangul

oleks viimane õiguspärasem lähenemine, isegi kui see tähendab formaalselt tähtaja ületamist.

Riigikohus ei ole menetlusi põhjendamatult venitanud, vaid on teinud kõik võimaliku, et

lahendada asjad põhjalikult ja kvaliteetselt.

5

Jaak Valge tõstatas küsimuse e-valimistega seotud kaebuste põhjuste kohta ning viitas OSCE

ODIHRi soovitustele. Osa kaebusi ei pruugi olla põhjendamatud, vaid tulenevad lahendamata

probleemidest, millele rahvusvahelised organisatsioonid on juhtinud tähelepanu. Ta nõustus,

et Riigikohus ei ole nende probleemide tekkimises süüdi, kuid küsis, kas kaebuste arvu

vähendamiseks ei oleks otstarbekas keskenduda sisuliste probleemide lahendamisele.

Ta esitas küsimuse, kas Riigikohtu esimehe hinnangul ei oleks õigem võtta kaebuste hulga

vähendamiseks ja süsteemi toimimise parandamiseks arvesse ODIHRi soovitusi.

Villu Kõve vastas, et ODIHRi soovitused on talle üldjoontes teada, kuid enamik neist

puudutab korralduslikke, mitte seadusandlikke küsimusi. Seadusega seonduv osa puudutab

eelkõige võimalust laiendada kaebeõigust nn üldistes huvides, näiteks valimisvaatlejatele.

Riigikohus on seni lähtunud põhimõttest, et kaebajal peab olema isiklik õigushuvi, kuid

möönis, et kui leitakse muu toimiv filter põhjendamatute kaebuste piiramiseks, ei ole ta

põhimõtteliselt vastu ka kaebeõiguse laiendamisele. Probleem ei seisne üksikutes sisukates

kaebustes, mida on olnud ja need on olnud õiguskorras olulised, vaid massilistes ja korduvates

pöördumistes, kus üksikud isikud esitavad suure hulga sarnaseid kaebusi. Ta sõnas, et selline

praktika koormab süsteemi ning takistab teiste asjade lahendamist. E-valimistega seotud

kaebuste osas ei ole Riigikohus seni tuvastanud selliseid rikkumisi, mis seaksid kahtluse alla

valimistulemuste õigsuse. Valimiskaebuste süsteemis on vaja leida tasakaal: ühelt poolt

tagada võimalus kaevata ja tõstatada olulisi küsimusi, teiselt poolt vältida menetluse

ülekoormamist pahatahtlike või korduvate kaebustega. Riigikohtu mure on seotud ka

ressurssidega, kuna valimised toimuvad tsükliliselt ning lühikese aja jooksul tuleb lahendada

suur hulk vaidlusi. Ta hoiatas, et ilma täiendavate filtrite või menetluslike lahendusteta võib

kaebuste laviin ohustada tulevikus valimiste õigeaegset läbiviimist ja tulemuste kinnitamist.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart vahendas infot, et valimisvaatlejate kaebeõigust puudutav

eelnõu on juba menetlusse antud ning peaks jõudma põhiseaduskomisjoni arutelule lähiajal,

sest seitsme nädala tähtaeg on juba septembris. Eelnõu põhineb ODIHR-i soovitustel ning

selle eesmärk on anda valimisvaatlejatele, sealhulgas vastavaid huve esindavale

mittetulundusühingule, võimalus esitada nn populaarkaebusi ehk kaebusi avalikes huvides.

See tähendaks, et kaebuse esitamine ei oleks enam seotud üksnes kaebaja isikliku õiguse

rikkumisega, vaid võimalik oleks reageerida ka laiematele valimisprotsessi rikkumistele. Ta

toetas teema uuesti päevakorda võtmist ning valimiskaebuste süsteemi laiemat arutelu. Samas

suhtus ta kriitiliselt kaebuste esitamise piirangute kehtestamisse, rõhutades pigem vajadust

tagada võimalus reageerida ka juhtudel, kus rikkumine on tuvastatud, kuid ei puuduta otseselt

konkreetse isiku õigusi.

Villu Kõve kommenteeris, et ta ei ole põhimõtteliselt vastu valimisvaatlejate kaebeõiguse

laiendamisele, kuid sellega peab kaasnema toimiv mehhanism kaebuste hulga ohjamiseks. Ta

viitas, et osa eksperte, sealhulgas valimisõiguse juhtiv ekspert Oliver Kask, on seisukohal, et

kaebeõigust ei tohiks põhjendamatult piirata, kuid samas on praktikas tekkinud olukord, kus

üksikute isikute kuritarvituslik käitumine on viinud süsteemi ülekoormuseni. Probleem ei ole

põhimõttes, vaid selle rakendamise mõjudes. Ta palus, et kaebeõiguse laiendamise korral

mõeldaks samal ajal läbi ka mehhanismid, mis aitavad toime tulla massiliste ja korduvate

kaebustega, et vältida süsteemi ülekoormamist. Lisaks tõi ta esile valimisteenistuse ja

valimiskomisjoni töötingimuste halvenemise. Komisjoni töö toimub sageli pingelises ja

stressirohkes õhkkonnas, kus ametnikud tunnevad end pideva surve all ning pelgavad

6

eksimusi, millele järgneksid edasised kaebused. Selline olukord on viinud töötajate

lahkumiseni ning raskendab uute inimeste leidmist. Lisaks kriitikale riigi aadressil tuleb

arvestada ka vastupidise probleemiga, kus üksikisikute tegevus võib hakata süsteemi

ebaproportsionaalselt koormama. Ta rõhutas vajadust leida tasakaal kaebeõiguse tagamise ja

süsteemi toimivuse säilitamise vahel.

Helir-Valdor Seeder tõi näite varasemast juhtumist nn „kahe tooli seaduse“ kontekstis, kus

tema hinnangul viivitas Riigikohus otsuse tegemisega ajani, mil kandidaatidel ei olnud enam

võimalik oma kandidatuuri tagasi võtta. Kuigi see oli aastaid tagasi, jättis selline ajastus

Riigikohtust halva mulje. Seejärel esitas ta küsimuse Riigikogu valimise seaduse kohta ning

väljendas muret, et parlament on delegeerinud olulise otsustusõiguse täitevvõimu tasandile.

Ta viitas m-hääletuse regulatsioonile, mille puhul sõltub selle rakendamine tehnilisest

hinnangust, mitte otseselt seadusest. Tema hinnangul ei ole selline lahendus piisavalt

usaldusväärne ega toeta valimissüsteemi legitiimsust, kuna lõplik otsustus jääb tehnilisele

tasandile, mitte seadusandjale. Ta lisas, et ootaks Riigikohtult selles küsimuses selgemat

seisukohta või reaktsiooni.

Villu Kõve vastas, et m-valimiste küsimus ei ole seni Riigikohtu ette jõudnud, kuna vastavat

otsust ei ole veel tehtud. Riigikohus saab seda küsimust hinnata alles siis, kui valimiskomisjon

teeb otsuse m-valimiste lubamise kohta ning selle vaidlustamiseks esitatakse kaebus. Sellise

otsuse tegemisel on oodata uusi kaebusi ja tõenäoliselt ka põhiseaduslikke vaidlusi. Ta

väljendas muret, et m-valimiste kasutuselevõtt võib suurendada valimiskaebuste hulka ning

tuua kohtule täiendava koormuse. Kuigi võiks eelistada, et seadusandja reguleeriks ise sellised

küsimused selgemalt, ei osanud ta hinnata, kas praegune lahendus on põhiseadusega

vastuolus. Riigikohus saab anda hinnangu alles konkreetse vaidluse pinnalt.

Ando Kiviberg tänas külalist ning märkis, et põhiseaduskomisjon käsitleb tõstatatud

küsimusi põhjalikult. Komisjon arutab teemat edasi ning otsustab, kas algatada vastav eelnõu

või mitte.

Villu Kõve esitas palve, et ka juhul, kui eelnõu ei jõuta enne XV Riigikogu ametiaja

lõppemist lõpuni menetleda, jääks komisjoni poolt maha selge märge, et teemaga tegeletakse.

Probleem on kestnud juba aastaid ning vajab lahendamist. Ta pidas oluliseks, et sellega

arvestataks ka järgmise Riigikogu koosseisu töös.

Ando Kiviberg tänas külalist.

3. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ülevaade enda ja kantselei

tegevusest eelmisel kalendriaastal

Christian Veske andis ülevaate soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ning

kantselei tegevusest 2025. aastal (Lisa 1). Voliniku poole pöördumiste arv suurenes 2025.

aastal võrreldes 2024. aastaga oluliselt. Ta tõi ühe põhjusena välja tehisarurakenduse Valdur

kasutuselevõtu, millest räägib hiljem täpsemalt. Kantselei eelarve oli 2025. aastal 552 000

eurot ning ametis oli 7 teenistujat. 2026. aastaks on eelarvet vähendatud. Voliniku üks

peamisi tööriistu on arvamuste andmine diskrimineerimisjuhtumites. 2025. aastal anti kuus

arvamust, tagasisidet kokku 14 poliitikameetme ja õigusakti kohta ning viidi läbi 16 koolitust.

7

Ta tõi esile, et pöördumiste lõikes on enim juhtumeid seotud rahvuse tunnusega. Järgnevad

muud tunnused või juhtumid, mis ei kuulu voliniku pädevusse. Kolmandaks suureks rühmaks

on soolise võrdõiguslikkusega seotud juhtumid, sealhulgas sugu, rasedus, sünnitus ja

lapsevanemaks olemine. Samuti esineb juhtumeid vanuse ja puude alusel. Võrdse kohtlemise

seadus on puudustega, kuna sisaldab tunnuste hierarhiat, mis piirab voliniku võimalusi teatud

juhtumites sekkuda. Ta tõi esile kaks olulisemat juhtumit. Esimesena käsitles ta Kohtla-Järve

Linnavalitsuse töökuulutust, kus nõunikult nõuti C1-tasemel vene keele oskust. Volinik leidis,

et nõue ei olnud tööülesannete täitmiseks põhjendatud ning piisav oleks olnud madalam

keeleoskus (B2). Teisena käsitles ta perehüvitiste seaduse rakendamist enneaegselt sündinud

laste puhul. Sellisel juhul võib vanemahüvitise arvestus viia väiksema hüvitiseni. Volinik

leidis, et säte vajab muutmist. Ta märkis, et kohus jõudis samale seisukohale ning teema on

jõudnud Riigikogu sotsiaalkomisjoni menetlusse. Lisaks tõi ta esile alaealiste keelenõuete

probleemi. B1-taseme eesti keele eksami piiratud läbiviimise võimalused võivad takistada

noorte tööle asumist. Selles küsimuses on peetud arutelusid Haridus- ja Teadusministeeriumi

ning Harno esindajatega ning praktikat lubati muuta. Üks ülesanne on hinnata, kuidas

valitsusasutused arvestavad soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse

nõudeid poliitikameetmete kujundamisel. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt tuleb iga

poliitikameetme puhul analüüsida selle mõju meestele ja naistele, kuid praktikas tehakse seda

sageli puudulikult või formaalselt. Samuti tõi ta esile, et kantseleile on lisandunud uusi

ülesandeid, kuid nende täitmiseks ei ole eraldatud täiendavaid ressursse. See raskendab

ülesannete täitmist. Ta tõi näitena väärtpaberituru seaduse muudatused, millega pandi

kantseleile ülesanne jälgida suurte ettevõtete nõukogude soolist tasakaalu, kuid selleks ei

eraldatud täiendavat rahastust. Lisaks käsitles ta kirikute ja koguduste seaduse eelnõu, mille

puhul pidas koostatud mõjuanalüüsi ebapiisavaks. Samuti tõi ta esile inimgeeniuuringute

seaduse eelnõu, millega anti kantseleile uusi ülesandeid ilma vajaliku pädevuse ja rahastuseta.

Ta tõi näitena ka alkoholi seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille puhul

jäid mõjuanalüüsid tema hinnangul puudulikuks. Analüüsis ei käsitletud piisavalt alkoholi

kättesaadavuse mõju noorte tervisele ega pikaajalisi mõjusid ning eelnõu ei olnud kooskõlas

seniste alkoholipoliitika eesmärkidega.

C. Veske andis ülevaate võrdse kohtlemise põhimõtte edendamisest ja teavitustööst. 2025.

aastal tähistati ÜRO naiste õiguste alusdokumendi 30. aastapäeva ning selle raames koostati

ülevaade, milles eksperdid käsitlesid naiste õiguste olukorda ja väljakutseid. Mitmekesisuse

kuu raames viidi läbi teavitustegevusi, sealhulgas koolidele suunatud külalistunde, kus

käsitleti mitmekesisuse ja vastastikuse austuse põhimõtteid. Samuti koostati juhend

tööandjatele transsooliste inimeste toetamiseks töökeskkonnas, milles selgitati kehtivat

õigusraamistikku ning praktilisi võimalusi kaasava töökeskkonna loomiseks. Ta tõi esile

koostöös Praxisega valminud uuringu, milles analüüsiti maksutõusude ja eelarvekärbete mõju

erinevatele sihtrühmadele. Analüüs näitas, et negatiivne mõju oli suurim üksi elavatele

eakatele ning positiivne mõju suurem noorematele koos elavatele inimestele. Osaleti ka

arvamusfestivalil, kus käsitleti rassismiga seotud kogemusi Eestis, ning inimõiguste päeva

raames toimusid arutelud Ukraina LGBT-kogukonna olukorra üle sõja kontekstis. 2026. aasta

fookusteemaks on digitaristu kättesaadavus. Teemat käsitletakse koostöös huvikaitse

nõukoguga ning keskendutakse eelkõige vanemaealiste digitaalsele kaasatusele. Ta tõi esile,

et analüüsi kohaselt on vanemaealiste digipääsetavuse toetamine Eestis valdavalt

projektipõhine ning puudub terviklik riiklik lähenemine. Digiarengu kiirenedes on vajalik

süsteemsem lahendus, et vältida inimeste eemalejäämist digiteenustest. Ta esitas

kokkuvõtlikud soovitused võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonna

8

arendamiseks. Vajalik on valdkonnaülene kokkulepe, mis koondaks erinevad olemasolevad

strateegiad ja tegevuskavad ning looks selgema ja tervikliku raamistiku. Ta rõhutas vajadust

taastada soolise võrdõiguslikkuse nõukogu tegevus. See ei ole viimastel aastatel koos käinud,

kuigi selle roll on nõustada Vabariigi Valitsust vastavates küsimustes. Seadusandluse osas tõi

ta esile, et võrdse kohtlemise seaduse muutmine on seiskunud ning sellega tuleks edasi

liikuda. Samuti rõhutas ta vajadust käsitleda vaenukõne regulatsiooni küsimust. Ta juhtis

tähelepanu digilahenduste arendamisele ning leidis, et iga digiteenuse kõrval peab säilima ka

mittedigitaalne alternatiiv. Oluline on jätkata perehüvitiste seaduse muutmisega, käsitleda

ümberpööramisteraapiatega seotud küsimusi ning arendada transsooliste inimeste õiguste ja

tervishoiu regulatsiooni. Ta tõi esile ka palkade läbipaistvuse direktiivi tähtsuse, mille

ülevõtmine on vajalik.

C. Veske andis lõpetuseks ülevaate täiendavatest probleemidest ja tegevustest

haridusvaldkonnas ning tööandjate suunal. Haridusasutustes esineb jätkuvalt praktika, kus

käsitöö‑ ja tehnoloogiaõppe puhul jagatakse õpilased soopõhiselt rühmadesse, kuigi selline

lähenemine ei ole seadusega kooskõlas. Ta tõdes, et järelevalve selles valdkonnas ei ole olnud

piisav. Samuti tõi ta esile mure misogüünia ja inimõiguste vastaste hoiakute leviku üle,

millele on viidanud ka uuringud. Ta käsitles tööandjate praktikaid, viidates palkade

läbipaistvuse direktiivile. Mitmed tööandjad, sealhulgas suured ettevõtted, on alustanud

direktiivis sätestatud põhimõtete rakendamist. Ta soovitas tööandjatel samas suunas jätkata

ning arendada organisatsioonisiseseid praktikaid. Ta andis ülevaate digilahendusest Valdur,

mille ülesanne on analüüsida töökuulutusi ja tuvastada võimalikke diskrimineerivaid

sõnastusi. Kõige levinum probleem on põhjendamatute keelenõuete esitamine, mis ei ole

seotud töö iseloomuga. Lisaks tutvustas ta juhendmaterjali, mis käsitleb puuetega inimeste ja

abivahenditega seotud mõisteid. Materjali eesmärk on toetada korrektset ja lugupidavat

keelekasutust puuetega inimeste teemal.

Ando Kiviberg tänas ning andis sõna komisjoni liikmetele.

Jaak Valge küsis rahvustunnuste alusel esitatud kaebuste kohta. Ta palus täpsustada, millised

on kaebused konkreetsemalt ja kas neid saab grupeerida. Esitatud soovitustes ei kajastu

midagi, mis oleks rahvuspõhise diskrimineerimise vastu, küll on aga juttu keelepõhisest

diskrimineerimisest. Samuti küsis ta soovituse kohta Haridus- ja Teadusministeeriumile. Seal

on väide, et probleem riiklikus õppekavas on olemas, kui tehnoloogia ainevaldkonnas jäetakse

valik vabaks. Enamik poisse valib tehnoloogia õpetuse ning enamik tüdrukuid käsitöö ja

kodunduse suuna. Seega praktikas kujunevad valikud soopõhiseks. Ta küsis, kas volinik leiab,

et õpilaste valik tehnoloogia õppekavas ei peaks olema vaba.

Christian Veske selgitas, et keelt ja rahvust käsitletakse voliniku praktikas omavahel seotuna.

Need on kategoriseeritud ühte gruppi ning pöördumiste enamik on seotud keelenõuetega.

Peamised probleemid tulenevad töökuulutustes esitatavatest ebaproportsionaalsetest või

põhjendamatutest keelenõuetest. Tehnoloogia- ja käsitööõppe korralduse kohta koolides

selgitas ta, et kaasaegne lähenemine lähtub materjaliõpetusest, kus õpilased omandavad

oskusi erinevate materjalidega töötamiseks. Need oskused on vajalikud nii poistele kui ka

tüdrukutele. Ei ole õige jaotada õpilasi kahte gruppi. Nii poisid kui tüdrukud peavad saama

võimaluse omandada võrdselt kõik vajalikud oskused.

Ando Kiviberg küsis kas alaealiste tööle värbamisel seisneb probleem keeleoskuse tasemes

9

või peetakse diskrimineerivaks riigikeele nõude esitamist üldisemalt.

Christian Veske vastas, et keelenõude probleem alaealiste puhul ei seisne riigikeele nõude

olemasolus ega keeleoskuse tasemes iseenesest. Riigikeele nõue ei ole diskrimineeriv.

Probleem seisneb selles, et alaealistel ei ole võimalik riigikeele eksameid piisava sagedusega

sooritada. Ta tõi esile, et konkreetse pöördumise puhul ei olnud alaealisel võimalik eksamit

teha, kuigi tal oli selleks soov, mistõttu ta ei saanud keelenõuet täita.

Liisa Oviir täpsustas, et täiskasvanutel on võimalik riigikeele eksamit sooritada kord

kvartalis, samas kui alaealiste puhul on eksami tegemise võimalus piiratum, kuna nad peavad

sügisel teavitama kooli ning saavad eksami sooritada alles kevadel.

Reili Rand tänas ettekandjat ning esitas küsimuse palkade läbipaistvuse direktiivi kohta. Ta

palus anda hinnang direktiivi ülevõtmise perspektiivile ning küsis, milline on areng pärast

kohtumist ministriga. Samuti palus ta kommenteerida töölepingu seaduse menetlust ja selle

seoseid direktiiviga ning selgitada direktiivist tulenevaid tähtaegu ja võimalikke sanktsioone.

Lisaks tõstatas ta küsimuse võrdse kohtlemise seaduse eelnõu menetluse seisust, kus eelnõu ei

ole Justiits- ja Digiministeeriumist edasi liikunud. Ta küsis põhiseaduskomisjoni esimehelt,

kas komisjonis või ministriga on arutatud võimalusi eelnõu menetluse kiirendamiseks ning

kas komisjon saaks selles osas midagi ette võtta.

Ando Kiviberg vastas, et komisjon on algatanud ise eelnõusid ning menetleb

ministeeriumidest laekuvaid eelnõusid. Võrdse kohtlemise seaduse eelnõu ei ole komisjonis

eraldi käsitletud.

Christian Veske vastas palkade läbipaistvuse direktiivi kohta, et direktiivi ülevõtmise edasine

käik ei ole hetkel selge. Positiivne on see, et osa direktiivis sisalduvaid põhimõtteid võetakse

üle, kuid terviklahendus on veel puudu. Tema teada soovib valitsus pidada täiendavaid

läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga, kuid nende täpne formaat ei ole selge. Ta käsitles

sanktsioonide küsimust ning märkis, et direktiivi mittenõuetekohase ülevõtmise korral

algatatakse esmalt rikkumismenetlus. Tegemist on pikaajalise protsessiga, mis sõltuvalt

rikkumise ulatusest võib lõppeda rahaliste sanktsioonidega. Töölepingu seaduse osas on

voliniku kantselei esitanud oma seisukoha. Kuigi eelnõu teeb teatud asju selgemaks, esineb

selles jätkuvalt olulisi puudujääke.

Liisa Oviir kommenteeris palkade läbipaistvuse direktiivi ülevõtmist, rõhutades vajadust

tagada kandideerijatele selgus pakutava palgataseme osas. Kirjaliku teabe esitamine on

oluline, kuna see võimaldab töötajatel hiljem võrrelda oma töötasu ning vajadusel tugineda

sellele tõendina. Palgavahemiku avaldamine tööle kandideerimisel on rahvusvaheliselt

tõendatud meede palgalõhe vähendamiseks. Samas märkis ta, et kavandatav regulatsioon ei

kata seda nõuet täiel määral. Mitmed tööandjad, sealhulgas suured ettevõtted, on väljendanud

valmisolekut direktiivi nõuete rakendamiseks. Ta viitas Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ning Tööinspektsiooni koostöös korraldatud koolitustele,

mille vastu on olnud suur tööandjate huvi. Tööandjad on muudatusteks valmis, kuid poliitiline

otsustusprotsess ei ole samas tempos edenenud.

Pipi-Liis Siemann küsis, kas võrdsusvoliniku arvamuste ja analüüside koostamisel

kasutatakse võrdlusena ka teiste riikide, näiteks Põhjamaade, praktikat. Ta uuris, kas selline

10

võrdlev vaade on tavapärane ning kas erinevate riikide kogemusest lähtuvaid järeldusi

võetakse arvesse, tuues näitena noorte alkoholi kättesaadavuse küsimuse.

Christian Veske vastas, et võrdsuspraktikat teiste riikidega kasutatakse kantselei võimaluste

piires. Selleks kasutatakse muu hulgas üleeuroopalist võrdõigusasutuste võrgustikku, mille

kaudu küsitakse teiste riikide kogemuste ja praktikate kohta. Selliseid võrdlusi tehakse ka

uuringute ja analüüside käigus, tuues näiteks alkoholiseaduse, kus vaadati erinevate riikide,

sealhulgas Põhjamaade, kogemusi ja uuringuid.

Ando Kiviberg tänas külalisi.

4. Info ja muud küsimused

Ando Kiviberg vahendas infot kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu 854 SE kohta. Eesti Kohtunike Ühingu esimees Anu

Uritam on saatnud Riigikogu liikmetele e-kirja, kus ta soovitab katkestada selle eelnõu teine

lugemine. A. Kiviberg sõnas, et Eesti Kohtunike Ühing on olnud kaasatud eelnõu menetlusse

ning ühingu esitatud muresid on võetud võimaluste piires arvesse. Eelnõu lõppversioonis on

ühingu kahte peamist kriitikakohta, milleks on kohtute eestseisuse regulatsioon ning

kohtunike tagasisidestamise süsteem, täpsustatud. Tagasisidestamine saab olla üksnes sisuline

ning toimub kohtunikult kohtunikule, kusjuures tagasiside andmise alused peavad olema

eelnevalt selgelt määratletud. Ta tõi esile, et Eestis puudub seniajani, võrreldes teiste Euroopa

Liidu riikidega, kohtunike tagasisidestamise süsteem ning kavandatav lahendus on tema

hinnangul väga leebe. Ta avaldas arvamust, et Eesti Kohtunike Ühingu kriitika võib põhineda

eelnõu esimese lugemise tekstil, mitte viimastel muudatustel, mis kiideti komisjonis

konsensuslikult heaks. Käesolevat kohtute reformi toetab enamik Riigikohtu liikmeid ning

suur osa õigusteadlasi. Kriitilisi seisukohti on esitanud üksikud eksperdid. Tegemist ei ole

ideoloogilise, vaid praktilise reformiga, mille eesmärk on kohtusüsteemi toimimise tagamine

ja selle ülekoormuse vältimine. Ta palus komisjoni liikmetel käsitleda teemat rahulikult ning

vältida olukorda, kus üksikud kriitilised seisukohad hakkavad arutelu liigselt mõjutama.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 172

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 08. juuni 2026

Algus 11.15, lõpp 12.37

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Kalle Laanet, Reili Rand (Lauri

Läänemetsa asendusliige), Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Evelin Poolamets ja Timo Suslov

Kutsutud: Riigikohtu esimees Villu Kõve (2. päevakorrapunkt); Soolise võrdõiguslikkuse ja

võrdse kohtlemise volinik Christan Veske; Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise

voliniku kantselei nõunik Liisa Oviir (3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse ja sellega seotud teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kavandi tutvustus

3. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ülevaade enda ja kantselei

tegevusest eelmisel kalendriaastal

4. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Ando Kiviberg tegi ettepaneku kinnitada nädala töökava järgmiselt:

Riigikogu põhiseaduskomisjoni nädala (08.06.2026-12.06.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 08.06.2026 kell 11.15

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse ja sellega seotud teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kavandi tutvustus

3. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ülevaade enda ja kantselei

tegevusest eelmisel kalendriaastal

4. Info ja muud küsimused

2

Komisjoni istung teisipäev, 09.06.2026 kell 14.00

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (932 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

2. Kodakondsuse seaduse muutmise ettepanekute arutelu

3. Riigi peaprokuröri ülevaade seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise kohta

eelmisel kalendriaastal

4. 45 Riigikogu liikme algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse

(valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414 SE) teise lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart,

Kalle Laanet, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein, Jaak Valge).

2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse ja sellega seotud teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu kavandi tutvustus

Ando Kiviberg tutvustas külalist ning märkis, et Riigikohtu esimehele on ettekandeks ette

nähtud umbes 20 minutit ning sellele järgneks aeg komisjoni liikmete küsimusteks ja

vastusteks. Ta andis sõna Riigikohtu esimehele.

Villu Kõve tutvustas Riigikohtu seisukohta põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse

seaduse muutmise vajaduse kohta. Riigikohus on esitanud põhiseaduskomisjonile selle

seaduse muutmise ettepanekud juba varem ning komisjon on väljendanud valmisolekut

nendega tegeleda. V. Kõve leidis, et tegemist on eripärase seadusega, mille muutmist ei

algata, nagu tavapäraselt, Vabariigi Valitsus, vaid praktikaks on kujunenud, et algatus tuleb

Riigikohtult, mis liigub põhiseaduskomisjoni kaudu Riigikokku. Ta lisas, et varasemalt püüti

selle eelnõu ettevalmistamisse kaasata ka Justiits- ja digiministeeriumi, kuid seekord ei

soovinud ministeerium selles küsimuses initsiatiivi võtta. Riigikohus moodustas teemaga

tegelemiseks riigiõiguse asjatundjatest koosneva eksperdirühma, kes koostas selle seaduse

peamistest probleemkohtadest analüüsi. Edasises töös jagati teemad kaheks: esmalt eraldati

need muudatused, mille osas valitses ekspertide seas laiem üksmeel, eelkõige

tehnilis-juriidilised parandused ja valimiskaebuste menetluse tõhustamine. Need ettepanekud

on läbi arutatud ja heaks kiidetud Riigikohtu üldkogus ning esitatud komisjonile eelnõu

kavandina. Ta palus, et põhiseaduskomisjon algataks selle eelnõu Riigikogus, kuna muud

mehhanismi selleks tema arvates ei ole. Eelnõu sisaldab peamiselt tehnilisi ja vähem

vaieldavaid muudatusi, mis on jäänud aastaid lahendamata. Ta nimetas põhiseaduslikku

järelevalvet „vaeslapseks“ võrreldes teiste menetlusseadustikega, mida regulaarselt

ajakohastatakse. Paralleelselt jätkab töörühm ka keerukamate ja poliitiliselt tundlikumate

küsimuste analüüsi, mille osas ei ole veel üksmeelt ning mis vajavad täiendavat arutelu.

V. Kõve jätkas eelnõu kavandi tutvustamist valimiskaebuste teemal ning selgitas, et tegemist

on eelnõu ühe kesksema ja tundlikuma muudatusvaldkonnaga. Praegune süsteem ei sisalda

sisulist filtrit, mistõttu jõuavad kõik valimiskaebused Riigikohtusse. Ta tõi näitena viimased

kohaliku omavalitsuse volikogu valimised, mille järel esitati lühikese aja jooksul suur hulk

kaebusi, sageli väheste isikute poolt ning ka tehniliste ja sisuliselt põhjendamata küsimuste

kohta. Selline olukord koormab Riigikohut ebaproportsionaalselt ning ei vasta kohtu rollile.

Ta tõi esile, et valimiskaebused on muutunud sisuliselt aastaringseks nähtuseks ning

3

ilmselgelt põhjendamatute või korduvate kaebuste filtreerimiseks puudub mehhanism. Ilma

piiranguteta võib tekkida olukord, kus masskaebustega on võimalik menetlus halvata,

sealhulgas ka valimistulemuste väljakuulutamine. Ta selgitas, et Riigikohtu ettepanek on luua

mehhanismid, mis võimaldavad jätta põhjendamata või korduvad kaebused menetlusse

võtmata, käsitleda masskaebusi tõhusamalt ning korraldada menetlust paindlikumalt. Kõige

jõulisema meetmena tõi ta välja ettepaneku kehtestada kaebustele kautsjon (eelnõus 100

eurot), mis tagastatakse kaebuse rahuldamisel. Selle eesmärk on vähendada põhjendamatute

kaebuste hulka. Lisaks tõi ta esile, et praegune seitsmepäevane menetlustähtaeg on liiga

lühike, eriti keerukamate juhtumite puhul. Selline tähtaeg ei võimalda näiteks tõendite

kogumist ega faktiliste asjaolude kontrollimist, mistõttu võib menetlus jääda formaalseks. Ta

rõhutas vajadust pikendada või muuta tähtaegu paindlikumaks, võimaldada keerukamate

juhtumite puhul täiendavat ekspertiisi ning anda kohtule menetluse korraldamisel suurem

otsustusruum. Praeguses olukorras tuleb kohtul valida kas kiire, kuid pealiskaudse otsuse või

sisuliselt põhjendatud, kuid tähtaega ületava lahendi tegemise vahel, mis ei ole õigusselguse

seisukohalt jätkusuutlik.

V. Kõve käsitles täiendavaid muudatusvajadusi põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse

seaduses. Ta tõi esile, et kehtiv neljakuuline kohtuasja lahendamise tähtaeg ei ole praktikas

realistlik. Menetlused venivad sageli vältimatutel põhjustel, näiteks kuna Riigikogult või

teistelt osapooltelt arvamuste küsimine võtab aega, eriti suveperioodil. Kohus ei ole menetlusi

põhjendamatult venitanud, vaid on tegutsenud sisuliselt ja põhjalikult, kuid kehtiv tähtaeg ei

võimalda alati tähtaega järgida. Praegune olukord sunnib valima kas sisuliselt põhjendatud

lahendi ja tähtaja ületamise või formaalse tähtajast kinnipidamise vahel. Seetõttu palus ta

kehtestada pikema või paindlikuma menetlustähtaja. Ta tõi esile ka menetluskulude

probleemi. Kehtiva regulatsiooni kohaselt kannab riik põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse kulud, kuid praktikas on seda tõlgendatud väga laialt. See on viinud olukorrani, kus

menetlusosalised võivad esitada riigile kulunõudeid, mis ei ole põhjendatud. Kulude jaotust

tuleks täpsustada ning anda kohtule nende määramisel suurem otsustusruum.

Lisaks tõi ta välja vajaduse tugevdada Riigikohtu töökorralduslikke võimalusi.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis on piiratud arv kohtunikke ning suure koormuse

korral võiks olla võimalik kaasata menetlustesse rohkem riigikohtunikke. Ta juhtis tähelepanu

ka Vabariigi Valimiskomisjoni koosseisu probleemidele. Kohtunike kaasamine selle

komisjoni töösse tekitab kohtutele ja kohtunikele praktilisi raskusi, sealhulgas töökoormuse ja

tasustamise osas, mistõttu tuleks nende staatus ja tasustamine selgemalt reguleerida.

Lõpetuseks tõi ta välja, et menetlusseadustikes esineb lünki, eriti seoses olukordadega, kus

menetlus toimub paralleelselt Euroopa Kohtus või põhiseaduslikkuse järelevalves. Sellistes

olukordades puudub selge regulatsioon, kuidas teised kohtud peaksid menetlusi peatama või

jätkama, ning see vajab täpsustamist.

Ando Kiviberg küsis, miks ei võiks valimistevahelisel perioodil laekuvaid kaebusi, eriti

kohalike omavalitsuste valimiste ja valimiskomisjoni tegevuse osas, suunata kohe

lahendamiseks halduskohtusse.

Villu Kõve vastas, et selles küsimuses ei ole ekspertide seas veel üksmeelt ning teema vajab

täiendavat läbivaatamist. Ta selgitas, et selle kohta, kas valimiskaebuste lahendamine peaks

osaliselt liikuma halduskohtutesse, arvestades nii menetluse kiirust kui ka sisulisi eripärasid,

on erinevaid seisukohti. Riigikogu valimisega seotud küsimused peaksid tõenäoliselt jääma

tsentraalselt Riigikohtu pädevusse, kuid kohaliku omavalitsuse volikogu valimise osas võib

4

kaaluda teistsuguseid lahendusi. Samas ei ole see küsimus konkreetsete muudatuste

tegemiseks veel piisavalt läbi töötatud. Ta tõi esile ka laiemad probleemid kehtivas

regulatsioonis, sealhulgas selle, et valimistulemuste väljakuulutamine eeldab kõigi kaebuste

lahendamist. See võib teoreetiliselt võimaldada pahatahtlikult menetlust venitada. Samuti

puudub selge mehhanism olukordadeks, kus pärast valimistulemuste väljakuulutamist

ilmnevad tõsised rikkumised, näiteks ulatuslik häälte ostmine või võltsimine. Need küsimused

on omavahel seotud ning vajavad põhjalikumat analüüsi. Seetõttu ei ole praegu otstarbekas

teha kiirustades sisulisi muudatusi, vaid teemat tuleks edasi arendada järgmises etapis.

Kalle Laanet kommenteeris, et ei pea heaks olukorda, kus ka Riigikohus möönab seaduse

rikkumist. See jätab avalikkusele halva mulje. Ta tõi ka välja, et kuigi olukord on keeruline, ei

tohiks tekkida juhtu, kus teatud rikkumiste puhul algatatakse menetlusi vastavalt isikule ja

olukorrale. Seadust tuleks kiiresti parandada ja leida selged ning toimivad lahendused. Ta tõi

esile ka kautsjoni küsimuse, kus 100-eurose kautsjoni kehtestamine võib tekitada ühiskonnas

arusaama, et oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine on kättesaadav vaid neile, kellel on

selleks rahalised võimalused. Ta pidas oluliseks kaaluda paindlikumaid lahendusi, et vältida

olukorda, kus põhiõiguste kaitse näib olevat piiratud. Valimisõigus on põhiseaduslik õigus

ning selle vaidlustamise võimalus peab olema sisuliselt tagatud kõigile. Seetõttu tuleks

kautsjoni regulatsiooni kujundamisel olla ettevaatlik.

Villu Kõve vastas, et kautsjoni kehtestamine ongi eelnõu kõige tundlikum küsimus. Ettepanek

tuli Riigikohtu üldkogult ning leidis seal laialdast toetust, kuna kohtud on olnud suure hulga

põhjendamatute kaebuste tõttu tugeva surve all. Eesmärk ei ole kaebeõiguse piiramine, vaid

kaebuste esitamise distsiplineerimine. Ta rõhutas, et isegi väike rahaline künnis, näiteks 20,

30 või 100 eurot, sunniks kaebuse esitajat enne pöördumist läbi mõtlema, kas tegemist on

sisuliselt põhjendatud kaebusega. Praegune olukord on toonud kaasa märkimisväärse

lisakoormuse ja kulud riigile, sealhulgas vajaduse maksta lisatasu menetlusega tegelevatele

töötajatele. Seetõttu pidas ta põhjendatuks, et kaebuse esitaja kannaks teatud määral vastutust.

Samas möönis ta, et tegemist on vaieldava küsimusega ning mõistab selle suhtes esitatud

kriitikat.

Ando Kiviberg küsis täpsustavalt, kas Riigikogu juhatus on pöördunud Riigikohtu poole

juhtudel, kus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluste tähtaegu on ületatud, ning uurinud,

millest on viivitused tingitud.

Villu Kõve vastas, et Riigikogu juhatus ei ole selliste viivituste osas Riigikohtu poole

pöördunud. Kuigi formaalselt võib tähtaegade ületamist käsitleda seaduse rikkumisena, on

Riigikohus lähtunud tõlgendusest, mille kohaselt on võimalik kohaldada analoogia alusel

halduskohtumenetluse seadustikku, mis lubab erandlikel juhtudel tähtaega pikendada. See ei

ole otseselt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses kirjas, kuid selline

tõlgendus on kujunenud praktika alusel. Neljakuuline tähtaeg ei ole objektiivselt teostatav

eriti Riigikohtu üldkogu menetlustes, kuna tuleb koguda arvamusi, arutada küsimusi ning

saavutada kohtunike vahel kokkulepe. Tegemist on mahuka ja põhjaliku otsustusprotsessiga,

mis nõuab aega. Ta rõhutas, et kohtul tekib sellises olukorras valik: kas teha otsus kiiresti,

kuid pealiskaudselt, või võtta aega ja teha sisuliselt põhjendatud lahend. Tema hinnangul

oleks viimane õiguspärasem lähenemine, isegi kui see tähendab formaalselt tähtaja ületamist.

Riigikohus ei ole menetlusi põhjendamatult venitanud, vaid on teinud kõik võimaliku, et

lahendada asjad põhjalikult ja kvaliteetselt.

5

Jaak Valge tõstatas küsimuse e-valimistega seotud kaebuste põhjuste kohta ning viitas OSCE

ODIHRi soovitustele. Osa kaebusi ei pruugi olla põhjendamatud, vaid tulenevad lahendamata

probleemidest, millele rahvusvahelised organisatsioonid on juhtinud tähelepanu. Ta nõustus,

et Riigikohus ei ole nende probleemide tekkimises süüdi, kuid küsis, kas kaebuste arvu

vähendamiseks ei oleks otstarbekas keskenduda sisuliste probleemide lahendamisele.

Ta esitas küsimuse, kas Riigikohtu esimehe hinnangul ei oleks õigem võtta kaebuste hulga

vähendamiseks ja süsteemi toimimise parandamiseks arvesse ODIHRi soovitusi.

Villu Kõve vastas, et ODIHRi soovitused on talle üldjoontes teada, kuid enamik neist

puudutab korralduslikke, mitte seadusandlikke küsimusi. Seadusega seonduv osa puudutab

eelkõige võimalust laiendada kaebeõigust nn üldistes huvides, näiteks valimisvaatlejatele.

Riigikohus on seni lähtunud põhimõttest, et kaebajal peab olema isiklik õigushuvi, kuid

möönis, et kui leitakse muu toimiv filter põhjendamatute kaebuste piiramiseks, ei ole ta

põhimõtteliselt vastu ka kaebeõiguse laiendamisele. Probleem ei seisne üksikutes sisukates

kaebustes, mida on olnud ja need on olnud õiguskorras olulised, vaid massilistes ja korduvates

pöördumistes, kus üksikud isikud esitavad suure hulga sarnaseid kaebusi. Ta sõnas, et selline

praktika koormab süsteemi ning takistab teiste asjade lahendamist. E-valimistega seotud

kaebuste osas ei ole Riigikohus seni tuvastanud selliseid rikkumisi, mis seaksid kahtluse alla

valimistulemuste õigsuse. Valimiskaebuste süsteemis on vaja leida tasakaal: ühelt poolt

tagada võimalus kaevata ja tõstatada olulisi küsimusi, teiselt poolt vältida menetluse

ülekoormamist pahatahtlike või korduvate kaebustega. Riigikohtu mure on seotud ka

ressurssidega, kuna valimised toimuvad tsükliliselt ning lühikese aja jooksul tuleb lahendada

suur hulk vaidlusi. Ta hoiatas, et ilma täiendavate filtrite või menetluslike lahendusteta võib

kaebuste laviin ohustada tulevikus valimiste õigeaegset läbiviimist ja tulemuste kinnitamist.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart vahendas infot, et valimisvaatlejate kaebeõigust puudutav

eelnõu on juba menetlusse antud ning peaks jõudma põhiseaduskomisjoni arutelule lähiajal,

sest seitsme nädala tähtaeg on juba septembris. Eelnõu põhineb ODIHR-i soovitustel ning

selle eesmärk on anda valimisvaatlejatele, sealhulgas vastavaid huve esindavale

mittetulundusühingule, võimalus esitada nn populaarkaebusi ehk kaebusi avalikes huvides.

See tähendaks, et kaebuse esitamine ei oleks enam seotud üksnes kaebaja isikliku õiguse

rikkumisega, vaid võimalik oleks reageerida ka laiematele valimisprotsessi rikkumistele. Ta

toetas teema uuesti päevakorda võtmist ning valimiskaebuste süsteemi laiemat arutelu. Samas

suhtus ta kriitiliselt kaebuste esitamise piirangute kehtestamisse, rõhutades pigem vajadust

tagada võimalus reageerida ka juhtudel, kus rikkumine on tuvastatud, kuid ei puuduta otseselt

konkreetse isiku õigusi.

Villu Kõve kommenteeris, et ta ei ole põhimõtteliselt vastu valimisvaatlejate kaebeõiguse

laiendamisele, kuid sellega peab kaasnema toimiv mehhanism kaebuste hulga ohjamiseks. Ta

viitas, et osa eksperte, sealhulgas valimisõiguse juhtiv ekspert Oliver Kask, on seisukohal, et

kaebeõigust ei tohiks põhjendamatult piirata, kuid samas on praktikas tekkinud olukord, kus

üksikute isikute kuritarvituslik käitumine on viinud süsteemi ülekoormuseni. Probleem ei ole

põhimõttes, vaid selle rakendamise mõjudes. Ta palus, et kaebeõiguse laiendamise korral

mõeldaks samal ajal läbi ka mehhanismid, mis aitavad toime tulla massiliste ja korduvate

kaebustega, et vältida süsteemi ülekoormamist. Lisaks tõi ta esile valimisteenistuse ja

valimiskomisjoni töötingimuste halvenemise. Komisjoni töö toimub sageli pingelises ja

stressirohkes õhkkonnas, kus ametnikud tunnevad end pideva surve all ning pelgavad

6

eksimusi, millele järgneksid edasised kaebused. Selline olukord on viinud töötajate

lahkumiseni ning raskendab uute inimeste leidmist. Lisaks kriitikale riigi aadressil tuleb

arvestada ka vastupidise probleemiga, kus üksikisikute tegevus võib hakata süsteemi

ebaproportsionaalselt koormama. Ta rõhutas vajadust leida tasakaal kaebeõiguse tagamise ja

süsteemi toimivuse säilitamise vahel.

Helir-Valdor Seeder tõi näite varasemast juhtumist nn „kahe tooli seaduse“ kontekstis, kus

tema hinnangul viivitas Riigikohus otsuse tegemisega ajani, mil kandidaatidel ei olnud enam

võimalik oma kandidatuuri tagasi võtta. Kuigi see oli aastaid tagasi, jättis selline ajastus

Riigikohtust halva mulje. Seejärel esitas ta küsimuse Riigikogu valimise seaduse kohta ning

väljendas muret, et parlament on delegeerinud olulise otsustusõiguse täitevvõimu tasandile.

Ta viitas m-hääletuse regulatsioonile, mille puhul sõltub selle rakendamine tehnilisest

hinnangust, mitte otseselt seadusest. Tema hinnangul ei ole selline lahendus piisavalt

usaldusväärne ega toeta valimissüsteemi legitiimsust, kuna lõplik otsustus jääb tehnilisele

tasandile, mitte seadusandjale. Ta lisas, et ootaks Riigikohtult selles küsimuses selgemat

seisukohta või reaktsiooni.

Villu Kõve vastas, et m-valimiste küsimus ei ole seni Riigikohtu ette jõudnud, kuna vastavat

otsust ei ole veel tehtud. Riigikohus saab seda küsimust hinnata alles siis, kui valimiskomisjon

teeb otsuse m-valimiste lubamise kohta ning selle vaidlustamiseks esitatakse kaebus. Sellise

otsuse tegemisel on oodata uusi kaebusi ja tõenäoliselt ka põhiseaduslikke vaidlusi. Ta

väljendas muret, et m-valimiste kasutuselevõtt võib suurendada valimiskaebuste hulka ning

tuua kohtule täiendava koormuse. Kuigi võiks eelistada, et seadusandja reguleeriks ise sellised

küsimused selgemalt, ei osanud ta hinnata, kas praegune lahendus on põhiseadusega

vastuolus. Riigikohus saab anda hinnangu alles konkreetse vaidluse pinnalt.

Ando Kiviberg tänas külalist ning märkis, et põhiseaduskomisjon käsitleb tõstatatud

küsimusi põhjalikult. Komisjon arutab teemat edasi ning otsustab, kas algatada vastav eelnõu

või mitte.

Villu Kõve esitas palve, et ka juhul, kui eelnõu ei jõuta enne XV Riigikogu ametiaja

lõppemist lõpuni menetleda, jääks komisjoni poolt maha selge märge, et teemaga tegeletakse.

Probleem on kestnud juba aastaid ning vajab lahendamist. Ta pidas oluliseks, et sellega

arvestataks ka järgmise Riigikogu koosseisu töös.

Ando Kiviberg tänas külalist.

3. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ülevaade enda ja kantselei

tegevusest eelmisel kalendriaastal

Christian Veske andis ülevaate soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ning

kantselei tegevusest 2025. aastal (Lisa 1). Voliniku poole pöördumiste arv suurenes 2025.

aastal võrreldes 2024. aastaga oluliselt. Ta tõi ühe põhjusena välja tehisarurakenduse Valdur

kasutuselevõtu, millest räägib hiljem täpsemalt. Kantselei eelarve oli 2025. aastal 552 000

eurot ning ametis oli 7 teenistujat. 2026. aastaks on eelarvet vähendatud. Voliniku üks

peamisi tööriistu on arvamuste andmine diskrimineerimisjuhtumites. 2025. aastal anti kuus

arvamust, tagasisidet kokku 14 poliitikameetme ja õigusakti kohta ning viidi läbi 16 koolitust.

7

Ta tõi esile, et pöördumiste lõikes on enim juhtumeid seotud rahvuse tunnusega. Järgnevad

muud tunnused või juhtumid, mis ei kuulu voliniku pädevusse. Kolmandaks suureks rühmaks

on soolise võrdõiguslikkusega seotud juhtumid, sealhulgas sugu, rasedus, sünnitus ja

lapsevanemaks olemine. Samuti esineb juhtumeid vanuse ja puude alusel. Võrdse kohtlemise

seadus on puudustega, kuna sisaldab tunnuste hierarhiat, mis piirab voliniku võimalusi teatud

juhtumites sekkuda. Ta tõi esile kaks olulisemat juhtumit. Esimesena käsitles ta Kohtla-Järve

Linnavalitsuse töökuulutust, kus nõunikult nõuti C1-tasemel vene keele oskust. Volinik leidis,

et nõue ei olnud tööülesannete täitmiseks põhjendatud ning piisav oleks olnud madalam

keeleoskus (B2). Teisena käsitles ta perehüvitiste seaduse rakendamist enneaegselt sündinud

laste puhul. Sellisel juhul võib vanemahüvitise arvestus viia väiksema hüvitiseni. Volinik

leidis, et säte vajab muutmist. Ta märkis, et kohus jõudis samale seisukohale ning teema on

jõudnud Riigikogu sotsiaalkomisjoni menetlusse. Lisaks tõi ta esile alaealiste keelenõuete

probleemi. B1-taseme eesti keele eksami piiratud läbiviimise võimalused võivad takistada

noorte tööle asumist. Selles küsimuses on peetud arutelusid Haridus- ja Teadusministeeriumi

ning Harno esindajatega ning praktikat lubati muuta. Üks ülesanne on hinnata, kuidas

valitsusasutused arvestavad soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse

nõudeid poliitikameetmete kujundamisel. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt tuleb iga

poliitikameetme puhul analüüsida selle mõju meestele ja naistele, kuid praktikas tehakse seda

sageli puudulikult või formaalselt. Samuti tõi ta esile, et kantseleile on lisandunud uusi

ülesandeid, kuid nende täitmiseks ei ole eraldatud täiendavaid ressursse. See raskendab

ülesannete täitmist. Ta tõi näitena väärtpaberituru seaduse muudatused, millega pandi

kantseleile ülesanne jälgida suurte ettevõtete nõukogude soolist tasakaalu, kuid selleks ei

eraldatud täiendavat rahastust. Lisaks käsitles ta kirikute ja koguduste seaduse eelnõu, mille

puhul pidas koostatud mõjuanalüüsi ebapiisavaks. Samuti tõi ta esile inimgeeniuuringute

seaduse eelnõu, millega anti kantseleile uusi ülesandeid ilma vajaliku pädevuse ja rahastuseta.

Ta tõi näitena ka alkoholi seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille puhul

jäid mõjuanalüüsid tema hinnangul puudulikuks. Analüüsis ei käsitletud piisavalt alkoholi

kättesaadavuse mõju noorte tervisele ega pikaajalisi mõjusid ning eelnõu ei olnud kooskõlas

seniste alkoholipoliitika eesmärkidega.

C. Veske andis ülevaate võrdse kohtlemise põhimõtte edendamisest ja teavitustööst. 2025.

aastal tähistati ÜRO naiste õiguste alusdokumendi 30. aastapäeva ning selle raames koostati

ülevaade, milles eksperdid käsitlesid naiste õiguste olukorda ja väljakutseid. Mitmekesisuse

kuu raames viidi läbi teavitustegevusi, sealhulgas koolidele suunatud külalistunde, kus

käsitleti mitmekesisuse ja vastastikuse austuse põhimõtteid. Samuti koostati juhend

tööandjatele transsooliste inimeste toetamiseks töökeskkonnas, milles selgitati kehtivat

õigusraamistikku ning praktilisi võimalusi kaasava töökeskkonna loomiseks. Ta tõi esile

koostöös Praxisega valminud uuringu, milles analüüsiti maksutõusude ja eelarvekärbete mõju

erinevatele sihtrühmadele. Analüüs näitas, et negatiivne mõju oli suurim üksi elavatele

eakatele ning positiivne mõju suurem noorematele koos elavatele inimestele. Osaleti ka

arvamusfestivalil, kus käsitleti rassismiga seotud kogemusi Eestis, ning inimõiguste päeva

raames toimusid arutelud Ukraina LGBT-kogukonna olukorra üle sõja kontekstis. 2026. aasta

fookusteemaks on digitaristu kättesaadavus. Teemat käsitletakse koostöös huvikaitse

nõukoguga ning keskendutakse eelkõige vanemaealiste digitaalsele kaasatusele. Ta tõi esile,

et analüüsi kohaselt on vanemaealiste digipääsetavuse toetamine Eestis valdavalt

projektipõhine ning puudub terviklik riiklik lähenemine. Digiarengu kiirenedes on vajalik

süsteemsem lahendus, et vältida inimeste eemalejäämist digiteenustest. Ta esitas

kokkuvõtlikud soovitused võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonna

8

arendamiseks. Vajalik on valdkonnaülene kokkulepe, mis koondaks erinevad olemasolevad

strateegiad ja tegevuskavad ning looks selgema ja tervikliku raamistiku. Ta rõhutas vajadust

taastada soolise võrdõiguslikkuse nõukogu tegevus. See ei ole viimastel aastatel koos käinud,

kuigi selle roll on nõustada Vabariigi Valitsust vastavates küsimustes. Seadusandluse osas tõi

ta esile, et võrdse kohtlemise seaduse muutmine on seiskunud ning sellega tuleks edasi

liikuda. Samuti rõhutas ta vajadust käsitleda vaenukõne regulatsiooni küsimust. Ta juhtis

tähelepanu digilahenduste arendamisele ning leidis, et iga digiteenuse kõrval peab säilima ka

mittedigitaalne alternatiiv. Oluline on jätkata perehüvitiste seaduse muutmisega, käsitleda

ümberpööramisteraapiatega seotud küsimusi ning arendada transsooliste inimeste õiguste ja

tervishoiu regulatsiooni. Ta tõi esile ka palkade läbipaistvuse direktiivi tähtsuse, mille

ülevõtmine on vajalik.

C. Veske andis lõpetuseks ülevaate täiendavatest probleemidest ja tegevustest

haridusvaldkonnas ning tööandjate suunal. Haridusasutustes esineb jätkuvalt praktika, kus

käsitöö‑ ja tehnoloogiaõppe puhul jagatakse õpilased soopõhiselt rühmadesse, kuigi selline

lähenemine ei ole seadusega kooskõlas. Ta tõdes, et järelevalve selles valdkonnas ei ole olnud

piisav. Samuti tõi ta esile mure misogüünia ja inimõiguste vastaste hoiakute leviku üle,

millele on viidanud ka uuringud. Ta käsitles tööandjate praktikaid, viidates palkade

läbipaistvuse direktiivile. Mitmed tööandjad, sealhulgas suured ettevõtted, on alustanud

direktiivis sätestatud põhimõtete rakendamist. Ta soovitas tööandjatel samas suunas jätkata

ning arendada organisatsioonisiseseid praktikaid. Ta andis ülevaate digilahendusest Valdur,

mille ülesanne on analüüsida töökuulutusi ja tuvastada võimalikke diskrimineerivaid

sõnastusi. Kõige levinum probleem on põhjendamatute keelenõuete esitamine, mis ei ole

seotud töö iseloomuga. Lisaks tutvustas ta juhendmaterjali, mis käsitleb puuetega inimeste ja

abivahenditega seotud mõisteid. Materjali eesmärk on toetada korrektset ja lugupidavat

keelekasutust puuetega inimeste teemal.

Ando Kiviberg tänas ning andis sõna komisjoni liikmetele.

Jaak Valge küsis rahvustunnuste alusel esitatud kaebuste kohta. Ta palus täpsustada, millised

on kaebused konkreetsemalt ja kas neid saab grupeerida. Esitatud soovitustes ei kajastu

midagi, mis oleks rahvuspõhise diskrimineerimise vastu, küll on aga juttu keelepõhisest

diskrimineerimisest. Samuti küsis ta soovituse kohta Haridus- ja Teadusministeeriumile. Seal

on väide, et probleem riiklikus õppekavas on olemas, kui tehnoloogia ainevaldkonnas jäetakse

valik vabaks. Enamik poisse valib tehnoloogia õpetuse ning enamik tüdrukuid käsitöö ja

kodunduse suuna. Seega praktikas kujunevad valikud soopõhiseks. Ta küsis, kas volinik leiab,

et õpilaste valik tehnoloogia õppekavas ei peaks olema vaba.

Christian Veske selgitas, et keelt ja rahvust käsitletakse voliniku praktikas omavahel seotuna.

Need on kategoriseeritud ühte gruppi ning pöördumiste enamik on seotud keelenõuetega.

Peamised probleemid tulenevad töökuulutustes esitatavatest ebaproportsionaalsetest või

põhjendamatutest keelenõuetest. Tehnoloogia- ja käsitööõppe korralduse kohta koolides

selgitas ta, et kaasaegne lähenemine lähtub materjaliõpetusest, kus õpilased omandavad

oskusi erinevate materjalidega töötamiseks. Need oskused on vajalikud nii poistele kui ka

tüdrukutele. Ei ole õige jaotada õpilasi kahte gruppi. Nii poisid kui tüdrukud peavad saama

võimaluse omandada võrdselt kõik vajalikud oskused.

Ando Kiviberg küsis kas alaealiste tööle värbamisel seisneb probleem keeleoskuse tasemes

9

või peetakse diskrimineerivaks riigikeele nõude esitamist üldisemalt.

Christian Veske vastas, et keelenõude probleem alaealiste puhul ei seisne riigikeele nõude

olemasolus ega keeleoskuse tasemes iseenesest. Riigikeele nõue ei ole diskrimineeriv.

Probleem seisneb selles, et alaealistel ei ole võimalik riigikeele eksameid piisava sagedusega

sooritada. Ta tõi esile, et konkreetse pöördumise puhul ei olnud alaealisel võimalik eksamit

teha, kuigi tal oli selleks soov, mistõttu ta ei saanud keelenõuet täita.

Liisa Oviir täpsustas, et täiskasvanutel on võimalik riigikeele eksamit sooritada kord

kvartalis, samas kui alaealiste puhul on eksami tegemise võimalus piiratum, kuna nad peavad

sügisel teavitama kooli ning saavad eksami sooritada alles kevadel.

Reili Rand tänas ettekandjat ning esitas küsimuse palkade läbipaistvuse direktiivi kohta. Ta

palus anda hinnang direktiivi ülevõtmise perspektiivile ning küsis, milline on areng pärast

kohtumist ministriga. Samuti palus ta kommenteerida töölepingu seaduse menetlust ja selle

seoseid direktiiviga ning selgitada direktiivist tulenevaid tähtaegu ja võimalikke sanktsioone.

Lisaks tõstatas ta küsimuse võrdse kohtlemise seaduse eelnõu menetluse seisust, kus eelnõu ei

ole Justiits- ja Digiministeeriumist edasi liikunud. Ta küsis põhiseaduskomisjoni esimehelt,

kas komisjonis või ministriga on arutatud võimalusi eelnõu menetluse kiirendamiseks ning

kas komisjon saaks selles osas midagi ette võtta.

Ando Kiviberg vastas, et komisjon on algatanud ise eelnõusid ning menetleb

ministeeriumidest laekuvaid eelnõusid. Võrdse kohtlemise seaduse eelnõu ei ole komisjonis

eraldi käsitletud.

Christian Veske vastas palkade läbipaistvuse direktiivi kohta, et direktiivi ülevõtmise edasine

käik ei ole hetkel selge. Positiivne on see, et osa direktiivis sisalduvaid põhimõtteid võetakse

üle, kuid terviklahendus on veel puudu. Tema teada soovib valitsus pidada täiendavaid

läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga, kuid nende täpne formaat ei ole selge. Ta käsitles

sanktsioonide küsimust ning märkis, et direktiivi mittenõuetekohase ülevõtmise korral

algatatakse esmalt rikkumismenetlus. Tegemist on pikaajalise protsessiga, mis sõltuvalt

rikkumise ulatusest võib lõppeda rahaliste sanktsioonidega. Töölepingu seaduse osas on

voliniku kantselei esitanud oma seisukoha. Kuigi eelnõu teeb teatud asju selgemaks, esineb

selles jätkuvalt olulisi puudujääke.

Liisa Oviir kommenteeris palkade läbipaistvuse direktiivi ülevõtmist, rõhutades vajadust

tagada kandideerijatele selgus pakutava palgataseme osas. Kirjaliku teabe esitamine on

oluline, kuna see võimaldab töötajatel hiljem võrrelda oma töötasu ning vajadusel tugineda

sellele tõendina. Palgavahemiku avaldamine tööle kandideerimisel on rahvusvaheliselt

tõendatud meede palgalõhe vähendamiseks. Samas märkis ta, et kavandatav regulatsioon ei

kata seda nõuet täiel määral. Mitmed tööandjad, sealhulgas suured ettevõtted, on väljendanud

valmisolekut direktiivi nõuete rakendamiseks. Ta viitas Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ning Tööinspektsiooni koostöös korraldatud koolitustele,

mille vastu on olnud suur tööandjate huvi. Tööandjad on muudatusteks valmis, kuid poliitiline

otsustusprotsess ei ole samas tempos edenenud.

Pipi-Liis Siemann küsis, kas võrdsusvoliniku arvamuste ja analüüside koostamisel

kasutatakse võrdlusena ka teiste riikide, näiteks Põhjamaade, praktikat. Ta uuris, kas selline

10

võrdlev vaade on tavapärane ning kas erinevate riikide kogemusest lähtuvaid järeldusi

võetakse arvesse, tuues näitena noorte alkoholi kättesaadavuse küsimuse.

Christian Veske vastas, et võrdsuspraktikat teiste riikidega kasutatakse kantselei võimaluste

piires. Selleks kasutatakse muu hulgas üleeuroopalist võrdõigusasutuste võrgustikku, mille

kaudu küsitakse teiste riikide kogemuste ja praktikate kohta. Selliseid võrdlusi tehakse ka

uuringute ja analüüside käigus, tuues näiteks alkoholiseaduse, kus vaadati erinevate riikide,

sealhulgas Põhjamaade, kogemusi ja uuringuid.

Ando Kiviberg tänas külalisi.

4. Info ja muud küsimused

Ando Kiviberg vahendas infot kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu 854 SE kohta. Eesti Kohtunike Ühingu esimees Anu

Uritam on saatnud Riigikogu liikmetele e-kirja, kus ta soovitab katkestada selle eelnõu teine

lugemine. A. Kiviberg sõnas, et Eesti Kohtunike Ühing on olnud kaasatud eelnõu menetlusse

ning ühingu esitatud muresid on võetud võimaluste piires arvesse. Eelnõu lõppversioonis on

ühingu kahte peamist kriitikakohta, milleks on kohtute eestseisuse regulatsioon ning

kohtunike tagasisidestamise süsteem, täpsustatud. Tagasisidestamine saab olla üksnes sisuline

ning toimub kohtunikult kohtunikule, kusjuures tagasiside andmise alused peavad olema

eelnevalt selgelt määratletud. Ta tõi esile, et Eestis puudub seniajani, võrreldes teiste Euroopa

Liidu riikidega, kohtunike tagasisidestamise süsteem ning kavandatav lahendus on tema

hinnangul väga leebe. Ta avaldas arvamust, et Eesti Kohtunike Ühingu kriitika võib põhineda

eelnõu esimese lugemise tekstil, mitte viimastel muudatustel, mis kiideti komisjonis

konsensuslikult heaks. Käesolevat kohtute reformi toetab enamik Riigikohtu liikmeid ning

suur osa õigusteadlasi. Kriitilisi seisukohti on esitanud üksikud eksperdid. Tegemist ei ole

ideoloogilise, vaid praktilise reformiga, mille eesmärk on kohtusüsteemi toimimise tagamine

ja selle ülekoormuse vältimine. Ta palus komisjoni liikmetel käsitleda teemat rahulikult ning

vältida olukorda, kus üksikud kriitilised seisukohad hakkavad arutelu liigselt mõjutama.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija