Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungi protokoll nr 174

PÕSK_protokoll_nr_174_15.06.2026.pdf

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 174

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 15. juuni 2026

Algus 11.15, lõpp 12.11

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Evelin Poolamets,

Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Lauri Läänemets

Kutsutud: Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna juhataja Kaido Jõgeva (2.

päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Õiguskantsleri roll ettepaneku tegemisel anda nõusolek Riigikogu liikme kohta

süüdistusakti koostamiseks

3. Töörühma töö kokkuvõtte tutvustamine

4. Info ja muud küsimused

Ando Kiviberg selgitas, et põhiseaduse 106. aastapäeva tähistamiseks on kavandatud lühike

pidulik üritus Riigikogu Valges saalis, mis toimub pärast komisjoni istungit algusega kell

13.00. Tegemist on sümboolse, ent sisuka aastapäeva tähistamisega, mille eesmärk on

kujundada traditsioon, et põhiseaduse sünnipäeva hakatakse edaspidi igal aastal tähistama.

Sündmuse tähistamisel astuvad üles põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg,

põhiseaduskomisjoni liige Jaak Valge, Eesti põhiseaduse üks autoreid ja endine Riigikogu

liige Jüri Adams ning ajaloolane ja giid Archibald-Stiwan Kald. Ta palus komisjoni liikmetelt

nõusolekut, et korraldada see sündmus põhiseaduskomisjoni nimel Valges saalis.

Otsustati:

Korraldada põhiseaduse 106. aastapäeva tähistamine põhiseaduskomisjoni nimel Valges saalis

(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Pipi-Liis Siemann,

Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

1. Nädala töökava kinnitamine

2

Ando Kiviberg tegi ettepaneku kinnitada nädala töökava järgmiselt:

Riigikogu põhiseaduskomisjoni nädala (15.06.2026-19.06.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 15.06.2026 kell 11.15

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Õiguskantsleri roll ettepaneku tegemisel anda nõusolek Riigikogu liikme kohta

süüdistusakti koostamiseks

3. Töörühma töö kokkuvõte tutvustamine

4. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäev, 16.06.2026 kell 14.00

1. Õiguskantsleri roll ettepaneku tegemisel anda nõusolek Riigikogu liikme kohta

süüdistusakti koostamiseks - arutelu koos õiguskantsleriga

2. Andmekaitse Inspektsiooni peadirektori ülevaade avaliku teabe seaduse ja isikuandmete

kaitse seaduse täitmise kohta eelmisel kalendriaastal

3. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe,

Kalle Laanet, Evelin Poolamets, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

2. Õiguskantsleri roll ettepaneku tegemisel anda nõusolek Riigikogu liikme kohta

süüdistusakti koostamiseks

Ando Kiviberg tutvustas külalist ning selgitas, et Riigikogu juhatus pöördus

põhiseaduskomisjoni poole seoses täiskogus arutatud ettepanekuga võtta Riigikogu liikmelt

saadikupuutumatus. Arutelus tõstatati küsimus õiguskantsleri rolli ja pädevuse kohta, eelkõige

selles, kas ja millises ulatuses saab ta hinnata peaprokuröri taotluse põhjendatust. Juhatus tegi

komisjonile ettepaneku hinnata kehtivat regulatsiooni ja selle võimalikku muutmise vajadust.

Sellest lähtudes palus ta koostada Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnal vastav

ülevaade, mis on komisjoni liikmetele edastatud. Tänasel istungil tutvustatakse seda ülevaadet

ning järgmisel istungil on kavas teema arutelu koos õiguskantsleriga. Seejärel andis ta sõna

õigus- ja analüüsiosakonna juhataja Kaido Jõgevale.

Kaido Jõgeva andis ülevaate õiguskantsleri rollist, tuginedes nii põhiseadusele kui ka

kehtivatele seadustele ning nende ajaloolisele arengule. Ta selgitas, et põhiseaduse § 76

kohaselt on Riigikogu liige puutumatu ning teda saab kriminaalvastutusele võtta üksnes

õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Saadikupuutumatus ei

tähenda kriminaalmenetlusest vabastamist, vaid selle eesmärk on vältida poliitilist

tagakiusamist. Mõiste „kriminaalvastutusele võtmine“ pärineb 1992. aastast, mil kehtis

kriminaalkoodeks. Tol ajal tähendas see varasemat menetlusetappi (süüdistuse esitamist

eeluurimise käigus), samas kui tänases kriminaalmenetluse seadustikus seda mõistet enam ei

kasutata ning menetlus on nihkunud hilisemasse faasi. Õiguskantsleri rolli osas rõhutas ta, et

tegemist ei ole pelgalt formaalse vahendaja rolliga, vaid õiguskantsleri sisulise otsustusega,

mis põhineb tema siseveendumusel. Ta võrdles seda teiste põhiseadusest tulenevate

3

ettepanekutega, mida õiguskantsler Riigikogule teeb. Seejärel andis ta ülevaate regulatsiooni

arengust. 1995. aastal võeti vastu seadus kõrgemate riigiteenijate kriminaalvastutusele

võtmiseks, kus nõusolekut oli vaja juba menetluse varases etapis ning ilma selleta ei saanud

menetlustoiminguid teha. 2004. aastal, kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisel, sätestati,

et õiguskantsler kontrollib menetluse seaduslikkust, kuid ei hinda tõendeid. 2011. aastal

muudeti regulatsiooni: seadusest eemaldati otsene viide menetluse seaduslikkuse kontrollile

ning sätestati, et õiguskantsler esitab Riigikogule ettepaneku saadikupuutumatuse

äravõtmiseks, välja arvatud juhul, kui süüdistus on poliitiliselt erapoolik või ilmselgelt

põhjendamatu. Õiguskantsleril jäi õigus toimikuga tutvuda, kuid mitte tõendeid hinnata.

Praktikas leidis õiguskantsler siiski, et tema roll jäi sisuliselt samaks ehk hinnata menetluse

seaduslikkust. 2014. aastal muudeti regulatsiooni uuesti ja kriminaalmenetluse seadustikku

viidi selle kohta sisse eraldi peatükk ning eemaldati poliitilise erapoolikuse kriteerium. Alles

jäi vaid alus, et ettepanek jäetakse esitamata juhul, kui süüdistus on ilmselgelt põhjendamatu.

Ta selgitas, et selle muudatuse põhjendused jäid ebaselgeks, kuid tõenäoliselt peeti „ilmselget

põhjendamatust“ piisavalt laiaulatuslikuks kriteeriumiks. Ta tõi välja, et samal ajal jäi

poliitilise erapoolikuse kriteerium kehtima õiguskantsleri enda vastutusele võtmise puhul,

kuid Riigikogu liikmete puhul see eemaldati, mis tekitab regulatsioonis teatud

ebajärjekindluse.

K. Jõgeva täpsustas täiendavalt õiguskantsleri rolli ja kehtiva regulatsiooni sisu. Ta selgitas, et

kehtiva õiguse kohaselt küsitakse Riigikogu liikme suhtes süüdistusakti koostamiseks

nõusolekut alles eeluurimise lõpus, kuid enne seda on mitmeid menetlustoiminguid, mille

tegemiseks on samuti vaja eelnevat luba kas õiguskantslerilt, kohtult või teatud juhtudel ka

Riigikogu põhiseaduskomisjonilt. Seega on saadikupuutumatuse kaitse kujunenud

mitmeetapiliseks süsteemiks. Reegel, mille kohaselt õiguskantsler ei hinda tõendeid, ei ole

uus, vaid on olnud seaduses kogu aeg. See ei tähenda aga, et õiguskantsleril puuduks sisuline

roll. „Tõendite hindamine“ kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses on kohtulik tegevus,

mis kuulub üksnes kohtule. Seetõttu ei otsusta õiguskantsler süüküsimust. Õiguskantsleri

ülesanne on hinnata, kas süüdistus on ilmselgelt põhjendamatu, ilma et ta teeks põhjalikku

tõendihinnangut. Selle all võib tema sõnul mõista eelkõige olukordi, kus kirjeldatud tegu ei

vasta ühelegi kuriteokoosseisule (vale kvalifikatsioon), esinevad ilmsed ja olulised

menetlusvead, mis seavad kahtluse alla menetluse usaldusväärsuse kui ka olukordi, kus

tegemist on kuritarvitusliku menetlusega ning menetlust kasutatakse muul eesmärgil kui tõe

väljaselgitamiseks. „Ilmselge põhjendamatus“ peab olema tuvastatav ka ilma tõendeid

sisuliselt hindamata. Samuti märkis ta, et kui õiguskantsleril tekib vaid kahtlus, mitte

veendumus menetluse põhjendamatuses, siis peaks ta pigem esitama ettepaneku Riigikogule

ning laskma Riigikogul ja hiljem kohtul küsimus lõplikult lahendada. Kokkuvõttes leidis ta, et

kehtiv seadus võimaldab õiguskantsleril oma rolli täita. Õiguskantsleri ülesanne on eristada

õiguspärast menetlust kuritarvituslikust ja õiguskantsleril on selleks piisavad vahendid

(toimikuga tutvumine ja hinnang „ilmselgele põhjendamatusele“). Riigikohus on samuti

kinnitanud, et õiguskantsler peab hindama menetluse erapooletust ja eesmärgipärasust. Seadus

jätab õiguskantslerile suhteliselt laia otsustusruumi, kuid kui praktikas leitakse, et sellest ei

piisa, tuleks küsida õiguskantslerilt endalt, milliseid täpsustusi või täiendusi oleks

regulatsioonis vaja teha. Õiguskantsler peab enne Riigikogu poole pöördumist olema

veendunud, et tegemist ei ole fiktiivse või kuritarvitusliku kriminaalasjaga. Seejärel teeb ta

ettepaneku, et asi saaks kohtus sisuliselt lahendatud.

Kalle Laanet tõi välja kaks tema arvates kehtiva regulatsiooni olulist probleemi. Esiteks

4

viitas ta 2014. aastal kehtestatud regulatsioonile Riigikogu liikme staatuse seaduse §-s 185,

kus on sätestatud nõue hinnata, miks ei ole võimalik menetluse eesmärke saavutada muul

viisil. Praktikas ei ole Riigikogu liikmetel olnud võimalust oma seisukohti selles osas

peaprokurörile esitada, kuna kohtumisi ei ole võimaldatud. Ta pidas seda probleemseks just

menetluse eesmärgi saavutamise hindamise kontekstis. Teiseks käsitles ta poliitilise

erapoolikuse aluse eemaldamist regulatsioonist ning tõi esile, et kriminaalmenetlus ise võib

kujuneda isikule koormavaks juba enne lõplikku kohtuotsust. Ta viitas pikaajalistele

menetlustele ning leidis, et see võib mõjuda isikule sisuliselt karistusena. Ta tõi näite

olukorrast, kus sarnaste tegude puhul ei algatata menetlust kõigi suhtes võrdselt, mis tekitab

küsimuse valikulisuse kohta. Sellest lähtudes tõstatas ta küsimuse, millises menetluse etapis

peaks õiguskantsler sekkuma – kas alles süüdistusakti koostamise eel või juba varasemas

faasis. Ta küsis, kas õiguskantsleri roll võiks olla ajaliselt varasem selleks, et ennetada

paremini võimalikke probleeme menetluse põhjendatuse ja proportsionaalsuse osas.

Kaido Jõgeva vastas, et varasemates regulatsioonides ongi õiguskantsleri sekkumine

toimunud menetluse varasemas etapis, kuid sellega kaasneb oluline probleem, kuna varases

faasis ei ole õiguskantsleril veel piisavalt andmeid, sest kriminaaltoimik ei ole lõplikult

kujunenud. See seab piirid sellele, kui sisuliselt saab õiguskantsler varases etapis hinnangut

anda. Ta kommenteeris ka Riigikogu liikme staatuse seaduse regulatsiooni, kus see võib näida

suunavat rangemale lähenemisele (st „…, milles näidatakse veenvalt, miks muul viisil ei ole

võimalik eesmärki saavutada“), kuid praktikas tähendab see, et kui asi jõuab kohtusse viimise

faasi, siis muud võimalused ongi ammendunud ning Riigikogu nõusolek on vältimatu.

Kriminaalmenetluses kehtib menetluse kohustuslikkuse põhimõte ehk kui on tuvastatud

kuriteotunnustele vastav tegu, tuleb menetlus algatada. Samas nõustus ta, et poliitiliselt

valikuline menetlemine ei ole lubatav ning just selle vältimiseks ongi loodud põhiseaduse §

76 kaitsemehhanism. Poliitilise kallutatuse küsimuse kohta selgitas ta, et praktikas ei kajastu

sellised motiivid otseselt menetlusmaterjalides. Seetõttu saab õiguskantsler seda hinnata

kaudselt, näiteks olukordades, kus tegu ei vasta kuriteokoosseisule, faktiline alus puudub

ja/või menetlus tervikuna tundub kunstlik või kuritarvituslik. Sellistel juhtudel saab

õiguskantsler järeldada, et tegemist on ilmselgelt põhjendamatu kriminaalasjaga. Seetõttu

jääks ettepanek Riigikogule esitamata. Kokkuvõttes rõhutas ta, et õiguskantsler ei saa ega

tohigi võtta üle kohtu rolli ega otsustada süüküsimust, kuid tema ülesanne on veenduda, et

menetlus ei ole fiktiivne ega kuritarvituslik. Kui see veendumus on olemas, esitab ta

ettepaneku ning laseb kohtul lõpliku otsuse teha.

Kalle Laanet täpsustas, et tema hinnangul on keskne küsimus selles, kuidas mõista eesmärki,

mille saavutamiseks saadikupuutumatuse äravõtmist taotletakse. Eesmärk ei pea tingimata

olema süüdimõistmine, vaid laiemalt ühiskondliku õigusrahu tagamine. Vastavat sätet on

võimalik tõlgendada erinevalt ning oluline on selge kokkulepe selles, milline on selle normi

tegelik eesmärk. Ta tõi esile ka legaliteediprintsiibi toimimise probleemi, kus praktikas ei

pruugi see põhimõte täielikult realiseeruda, kui sarnaste asjaolude korral algatatakse menetlusi

erinevate isikute suhtes valikuliselt. Sellest lähtudes kordas ta oma varasemat küsimust, kas

kontrollimehhanism, mis hindab menetluse põhjendatust tervikuna, peaks toimima varasemas

menetlusetapis, mitte alles süüdistuse esitamise eel.

Kaido Jõgeva selgitas, et Riigikogu liikme staatuse seaduse regulatsioon ei haaku täielikult

kriminaalmenetluse loogikaga, kuna hindamine toimub väga hilises menetlusetapis. Kui

kriminaalasi on juba eeluurimise lõpus, toimik on koostatud ja suur töö tehtud, siis on

5

keeruline hakata alles siis hindama, kas eesmärki oleks saanud saavutada muul viisil. Sellises

faasis on loogiline, et asi liigub kohtusse ning kohus otsustab süüküsimuse, mitte

õiguskantsler. Õiguskantsler ei saa ega peaks võtma enda peale õigusemõistmise rolli. Ta

nõustus, et varasem sekkumine võiks teoreetiliselt olla loogilisem. Ajalooliselt ongi Riigikogu

nõusoleku andmine toimunud varasemas menetlusetapis. Samas viitas ta varasemal arutelul

kõlanud probleemile, kus varases etapis ei pruugi olla sisuliseks hindamiseks piisavalt infot.

Ando Kiviberg küsis täpsustavalt õiguskantsleri rolli kohta tõendite käsitlemisel. Ta viitas, et

ühest küljest jäi ettekandest mulje, nagu peaks õiguskantsler hindama tõendite adekvaatsust

või nende kogumise õiguspärasust, kuid teisalt on õiguskantsler ise öelnud, et ta ei tohi

tõendeid hinnata. Ta küsis, kuidas viia need kaks aspekti omavahel kokku. Ta küsis, kas

õiguskantsleril on ligipääs tõenditele, kas ta saab neid näha ning millises ulatuses saab ta

nende põhjal hinnanguid anda, arvestades piirangut, et ta ei tohi tõendeid hinnata.

Kaido Jõgeva täpsustas, et küsimus taandub sellele, mida seadusandja on mõelnud „tõendite

hindamise“ keelu all. Seda ei saa mõista nii, et õiguskantsler ei tohi üldse mõelda või järeldusi

teha. Õiguskantsleril on õigus toimikuga tutvuda ja tõendeid vaadata, kuid ta ei tegele

süüküsimuse lahendamisega ega tee kohtulikku tõendihindamist. Kriminaalmenetluse

seadustikus tähendab „tõendite hindamine“ spetsiifilist kohtulikku tegevust ning see on kohtu

pädevus otsustada, milline tõend on usaldusväärne ja milline kaal sellel on. Õiguskantsler

sellist rolli ei täida. Samas märkis ta, et õiguskantsler saab siiski teha tõendite pinnalt üldisi

järeldusi, näiteks kas menetluses esineb ilmseid puudusi (nt lubade puudumine, selged

vastuolud), kas toimik tervikuna jätab mulje, et tegemist võib olla põhjendamatu või kunstliku

menetlusega. Ta tõi näite, et iga väiksem menetluslik puudus (nt formaalne viga protokollis)

ei saa olla aluseks kogu menetluse peatamiseks või tagasi saatmiseks. Õiguskantsler ei hakka

eeluurimist „juhtima“ ega prokuratuurile juhiseid andma. Sellest lähtuvalt, kui ilmselget

põhjendamatust ei ole, esitab õiguskantsler ettepaneku Riigikogule ja laseb kohtul asja

sisuliselt lahendada.

Helir-Valdor Seeder tõi esile, et praktikas on keeruline selgelt eristada tõendite hindamist ja

nende kogumise õiguspärasuse kontrolli. Kuigi põhimõtteliselt on arusaadav, et õiguskantsler

ei tohi hinnata süüküsimust, on sellise piiri tõmbamine tegelikus elus keeruline.

Õiguskantsleri roll peaks keskenduma menetluse õiguspärasuse kontrollile, sealhulgas sellele,

kas tõendid on kogutud seaduse kohaselt ja vajalikud load on olemas, kuid mitte süüdistuse

sisulisele hindamisele. Samas pidas ta seda eristust praktikas raskesti teostatavaks. Seejärel

esitas ta konkreetse küsimuse menetluse tagajärgede kohta. Kui õiguskantsler teeb ettepaneku

ja Riigikogu ei nõustu saadikupuutumatuse äravõtmisega, siis menetlus peatub ning

aegumistähtajad jätkuvad. Ta küsis, kas olukorras, kus õiguskantsler ei esita üldse ettepanekut

(nt leiab, et süüdistus on ilmselgelt põhjendamatu), kehtib sama loogika ehk menetlus jääb

ootele, või lõpeb see lõplikult. Ta lisas, et kui menetlus jääks ka sel juhul lihtsalt „seisma“,

siis tekib küsimus, kas sellisel regulatsioonil on sisulist mõtet.

Kaido Jõgeva vastas, et ei saa hetkel täpset vastust anda. Selle küsimuse lahendamiseks

tuleks täpsemalt vaadata kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooni, eriti seda, millised on

menetluse tagajärjed olukorras, kus õiguskantsler ettepanekut ei esita.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku, et Helir-Valdor Seeder esitaks oma küsimuse järgmisel

põhiseaduskomisjoni istungil otse õiguskantslerile.

6

Tanel Tein esitas küsimuse prokuratuuri rolli ja menetluse loogika kohta. Tema jaoks jääb

arusaamatuks, miks prokuratuur ei kasuta rohkem võimalusi enne süüdistuse esitamist

selgituste küsimiseks või kahtluste kõrvaldamiseks. Ta viitas Tõnis Mölderi juhtumile, kus

kahtlustatav soovis anda täiendavaid selgitusi, kuid neid ei võetud arvesse. Ta leidis, et see

võiks olla menetluse kvaliteedi parandamiseks oluline koht. Tema hinnangul võiks selline

varasem suhtlus anda enne asja kohtusse saatmist täiendava hindamisvõimaluse. Ta tõstatas

küsimuse, kas selline kontrollietapp võiks olla osa õiguskantsleri rollist näiteks kontrollina,

kas kõik vajalikud seisukohad on ära kuulatud ja menetlus on piisavalt tasakaalustatud. Ta

avaldas arvamust, et varasem ja põhjalikum hindamine võiks aidata vältida osa vaidlusi ning

vähendada vajadust hilisemate menetluste järele.

Kaido Jõgeva vastas, et õiguskantsleri roll ei hõlma sellist täiendavat kontrolli, kus ta eraldi

hindaks, kas süüdistatav on piisavalt ära kuulatud. Kriminaalmenetluse käigus kuulatakse

süüdistatav üldjuhul üle ning tal on võimalus oma seisukohti esitada. Samas rõhutas ta, et

süüdistataval on ka õigus vaikida, mistõttu ei saa eeldada, et ta peab alati selgitusi andma.

Küsimus, kas õiguskantsler peaks lisaks saama veel täiendavalt isikut küsitleda või tema

seisukohti eraldi kontrollida, on eraldi aruteluteema, mille osas ta ei oska hetkel seisukohta

võtta.

Ando Kiviberg täpsustas, et Tanel Teini küsimus puudutas konkreetset juhtumit, kus Tõnis

Mölder oli valmis andma prokuratuurile ütlusi, kuid neid ei võetud vastu.

Kalle Laanet kommenteeris, et tema teada ei ole selle Riigikogu koosseisu puhul

süüdistatavatel olnud võimalust enne õiguskantsleri poole pöördumist kohtuda riigi

peaprokuröriga, et anda täiendavaid selgitusi. Ta märkis, et ta ise on sellist võimalust

taotlenud, kuid seda ei võimaldatud. Tema teada oli sama soov ka Tõnis Mölderil.

Kaido Jõgeva selgitas, et sellist eraldi menetlust, kus enne õiguskantsleri poole pöördumist

toimuks täiendav „vahehindamine“ näiteks peaprokuröriga kohtumise vormis, seadus ette ei

näe. Kriminaalmenetluses on kõik süüdistatavad võrdses olukorras ning nende õigused ja

võimalused on seotud konkreetsete menetlusetappidega. Isik saab oma õigusi kasutada siis,

kui selleks on seaduses ette nähtud hetk, mitte vabalt valitud ajal. Ta märkis, et praegune

loogika on selline, et kogutakse tõendid ja kujundatakse toimik. Kui tõendikogum on piisav,

liigub asi edasi õiguskantslerile ning siis hindab õiguskantsler oma pädevuse piires materjali

ja teeb otsuse. Süsteem lähtub põhimõttest, et hindamine toimub eelkõige tõendite pinnalt,

mitte eraldi täiendavate selgitusvoorude kaudu väljaspool seaduses sätestatud menetlust. Ta

möönis, et küsimus võimalike täiendavate menetlusetappide loomise kohta (nt lisaselgituste

andmine enne õiguskantsleri otsust) on teoreetiliselt arutletav, kuid kehtiv õigus sellist

lahendust ette ei näe.

Kalle Laanet täpsustas, et soovib toonitada oportuniteedi põhimõtet ehk võimalust lõpetada

menetlus otstarbekuse kaalutlustel, kui eesmärki on võimalik saavutada muul viisil. Ta sidus

selle Riigikogu liikme staatuse seaduse sättega, mille kohaselt tuleb hinnata, miks ei ole

võimalik saavutada eesmärki muul viisil, ning tõi esile, et selle eesmärgina tuleks näha

eelkõige õigusrahu saavutamist, mitte tingimata süüdimõistmiseni jõudmist. Ta avaldas

seisukohta, et praktikas kaldub süsteem pigem suunas, kus menetlus viiakse igal juhul

kohtusse, selle asemel et otsida õigusrahu saavutamiseks varasemaid lahendusi.

7

Kaido Jõgeva selgitas, et õiguskantsleri roll ei hõlma menetluse juhtimist ega otsustamist

selle üle, kas kasutada oportuniteeti. Menetluse juhtimine jääb prokuratuuri pädevusse, kes

otsustab, millal ja millistel alustel oportuniteeti kohaldada. Õiguskantsler ei sekku sellesse

otsustusruumi, vaid tegutseb hilisemas etapis oma rollis, hinnates, kas on alus teha ettepanek

saadikupuutumatuse äravõtmiseks. Samas tõi ta esile, et laiemas plaanis peaks prokuratuur

suutma põhjendada, millistel juhtudel oportuniteeti kasutatakse ja millistel mitte.

Õigusselguse ja võrdsuse tagamiseks peaksid need põhimõtted kehtima ühtemoodi ka

Riigikogu liikmetele.

Ando Kiviberg tõi esile, et saadikupuutumatuse äravõtmine ei ole seotud süüküsimuse

otsustamisega. Tegemist on menetlusliku küsimusega, kas kriminaalmenetlust viiakse läbi

Riigikogu liikme volituste kehtimise ajal või jätkatakse seda pärast volituste lõppemist.

Sisuliselt tähendab see menetluse ajastuse küsimust. Kui nõusolekut ei anta, menetlus peatub

ning jätkub hiljem, mitte ei lõpe.

Kalle Laanet märkis, et kuigi õiguslikult on tegemist menetlusliku küsimusega, tõlgendab

avalikkus saadikupuutumatuse äravõtmist sageli teisiti, seostades seda otseselt

süüküsimusega.

Ando Kiviberg tänas külalist.

3. Töörühma töö kokkuvõtte tutvustamine

Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 39 lõikest 3 esitatud informatsiooni

protokollis ei kajastata.

4. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija

Riigikogu_põhiseaduskomisjoni_istungi_protokoll_nr_174.asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

MARKUS VEIA PNOEE-50010240223 2026-06-20 08:30:44

ANDO KIVIBERG PNOEE-36907280253 2026-06-26 13:01:15