SOTK protokoll 16.06.2026 nr 184

Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 184

Tallinn, Toompea Teisipäev, 16. juuni 2026

Algus 14.00, lõpp 15.00

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollijad: Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Kalle Grünthal, Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid, Helmen Kütt, Irja

Lutsar, Eero Merilind

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),

Helgi Kundla (nõunik), Terle Kask (konsultant)

Puudusid: Tanel Kiik, Mihkel Lees ja Aleksandr Tšaplõgin

Päevakord:

1. Riigikohtule arvamuse andmine põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-26-26

2. Kokkuvõte sotsiaalkomisjoni kevadistungijärgu tööst

3. Info ja muud küsimused

1. Riigikohtule arvamuse andmine põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-26-26

Signe Riisalo selgitas, et Riigikohus on küsinud arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

nr 5-26-26. Tartu Halduskohus jättis kohaldamata perehüvitiste seaduse (PHS) § 39 lg 3

punkti 2, mille kohaselt arvutatakse enneaegsete laste vanemate jagatava vanemahüvitise

arvestusperiood lapse tegeliku sünnikuupäeva järgi. Tartu Halduskohus taotleb nimetatud

sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Kohtu hinnangul tuleks enneaegsete laste

vanemate jagatav vanemahüvitis arvutada lapse eeldatava sünnikuupäeva järgi, lähtudes PHS

§ 39 lg 3 punktis 1 sätestatud ema vanemahüvitise arvestusperioodist. Riigikohtule tuleb

vastata 22. juuniks 2026. S. Riisalo palus komisjoni liikmetel arvamust avaldada.

Helmen Kütt märkis, et tal ei ole pakkuda lahendust, mis oleks vanemale võimalikult soodne.

Keeruline on tagada, et ükski grupp ei satuks ebasoodsamasse olukorda.

Signe Riisalo märkis, et komisjonil puudub täpne statistika selle kohta, kui paljud inimesed

võiksid sõnastuse muutmise tõttu kaotada või võita, kuid Sotsiaalkindlustusametil (SKA)

ja Sotsiaalministeeriumil (SOM) on vastavad andmed olemas. S. Riisalo rõhutas, et

enneaegsete laste vanematele tuleks leida võimalikult soodne lahendus.

Irja Lutsar rääkis, et enneaegseid sünnitusi on ligikaudu 6-7% sünnikohordist, kuid

kõnealune probleem puudutab vaid osa neist.

Eero Merilind lisas, et enneaegsust eristatakse raskusastme järgi: äärmiselt enneaegseks

loetakse enne 28. rasedusnädalat sündinud laps, väga enneaegseks 28.–31. rasedusnädalal

sündinud laps, mõõdukalt enneaegseks 32.–33. rasedusnädalal sündinud laps ning hiliseks

enneaegseks 34.–36. rasedusnädalal sündinud laps.

Kalle Grünthal märkis, et komisjon saab arutelus keskenduda eelkõige võimalikule

tulevikulahendusele. Lahendus ei tohiks asetada üht grupi teisega võrreldes ebasoodsamasse

2

olukorda, kuid erinevate lahendusvariantide puhul võib ebasoodne mõju langeda

erigruppidele. Seetõttu võiks kaaluda seadustehnilist lahendust, mille kohaselt esitatakse

vanemahüvitise maksmise üldpõhimõte üldnormina ning eri olukorrad sätestatakse eraldi

alapunktides. Selline ülesehitus võimaldaks puudutatud gruppe selgemalt eristada, neid eraldi

käsitleda ja muuta regulatsiooni lugejale õiguslikult arusaadavamaks.

Signe Riisalo andis sõna komisjoni nõunik-sekretariaadijuhatajale.

Heidi Barot selgitas, et osa enneaegsetest sündidest on kaetud ema vanemahüvitise

perioodiga, kuna ema vanemahüvitist makstakse 100 päeva ning seda võib taotleda kuni 70

päeva enne eeldatavat sünnitustähtaega. Seetõttu ei puuduta probleem kõiki enneaegsete laste

vanemaid, vaid eeskätt neid juhtumeid, kus laps sünnib enne aega, mil emal tekib õigus ema

vanemahüvitist taotleda. Kehtivas vanemahüvitise regulatsioonis on enneaegsus teatud

juhtudel seotud 34. rasedusnädalaga. Kui laps sünnib enne 34. rasedusnädalat, võimaldab

regulatsioon emal ja isal saada vanemahüvitist samal ajal ning hüvitise perioodi pikkust ei

vähendata samal määral kui õigel ajal sündinud laste puhul. Seega on seadusandja juba enne

34. rasedusnädalat sündinud lapse vanematele soodustuse ette näinud.

Signe Riisalo märkis, et vaidlus puudutab olukorda, kus ema vanemahüvitis määratakse

eeldatava sünniaja alusel, kuid jagatavale vanemahüvitisele üleminekul võetakse seaduse järgi

aluseks lapse tegelik sünniaeg. Tegelik sünniaeg on pärast lapse sündi selgelt tuvastatav fakt.

Mõnel juhul võib selline arvestus vanemat ebasoodsalt mõjutada, eriti siis, kui väga

enneaegset sündi ei olnud võimalik ette näha ja vanema sissetulekud olid asjaomasel

arvestusperioodil väiksemad. Riigikohtu esimene küsimus puudutab seda, kas SKA oleks

saanud toimida teisiti ja jätta hüvitise ümber arvutamata, nii et eeldatava sünniaja alusel

kujunenud soodsam arvestus oleks kehtinud ka jagatava vanemahüvitise perioodil. Kuna

seadusest ei tulene selleks otsest alust, on tegemist tõlgendamisküsimusega. Riigikohtu teine

küsimus on, kas sama sätet saab tõlgendada nii, et jagatava vanemahüvitise

arvestusperioodiks oleks lapse eeldatavale sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud. Mõlemad

küsimused puudutavad eelkõige seaduse tõlgendamist. Kolmas küsimus käsitleb seda,

millised tagajärjed oleksid riigile ja hüvitise saajatele juhul, kui kõik vanemahüvitise liigid

seotaks lapse eeldatava sünniajaga. S. Riisalo märkis, et eeldatav sünniaeg on arsti hinnangul

põhinev prognoos, mis võib muutuda ega ole sama kindel lähtepunkt kui lapse tegelik

sünniaeg. Kui kõik arvestused viia üle eeldatavale sünniajale, võib see tekitada õiguslikku

ebakindlust ja praktilist segadust, samas kui lapse sünnikuupäev on selge ja kontrollitav

lähtepunkt.

Helmen Kütt rääkis, et arsti määratav eeldatav sünnikuupäev on oluline vanemapuhkuse

planeerimiseks. Probleemiks võib kujuneda olukord, kus laps sünnib enneaegsena ja vanem ei

jõua vanemapuhkusele jäädagi. Eeldatav kuupäev on arsti prognoos, aga see võib muutuda ise

või seda võib raseduse jooksul muuta ka arst.

Heidi Barot selgitas, et eeldatav sünniaeg on ema vanemahüvitise puhul oluline, sest selle

alusel tekib õigus saada hüvitist kuni 70 päeva enne lapse eeldatavat sündi. Seetõttu peab

eeldatav sünniaeg seaduses olema sätestatud, kuna vastasel juhul puuduks alus maksta emale

hüvitist enne lapse sündi. Kõnealuses juhtumis seisnes probleem selles, et laps sündis enne,

kui emal tekkis õigus saada vanemahüvitist.

Signe Riisalo nentis, et komisjoni liikmed tajuvad olukorda sarnaselt. Eeldatav sünniaeg ei

ole lõplik fakt, kuid ema vanemahüvitise puhul on see vajalik lähtepunkt, et hüvitist saaks

maksta enne lapse sündi. Eeldatav sünniaeg võib muutuda mitmel põhjusel, sealhulgas

enneaegse või ülekantud sünnituse ning arstliku hinnangu muutumise tõttu. Pärast Riigikohtu

lahendit saab vajaduse korral arutada teemat edasi SOMiga, et leida hea lahendus, mis aitaks

vältida üksikutel juhtumitel ebaõiglast kohtlemist.

Helmen Küti sõnul on oluline, et seaduse tõlgendus oleks selge nii vanematele kui ka

haldusorganile. Arvestades laste sündide vähesust, tuleks vanemaid võimaluse korral kohelda

võimalikult soodsalt.

Signe Riisalo lisas, et haldusmenetluse põhimõtete kohaselt tuleb avaliku võimu

kaalutlusruumi korral eelistada inimesele soodsamat otsust.

2. Kokkuvõte sotsiaalkomisjoni kevadistungijärgu tööst

3

Signe Riisalo rääkis, et ülevaade komisjoni kevadistungjärgu tööst saadetakse komisjoni

liikmetele kirjalikult pärast kevadistungjärgu lõppu. Seejärel avaldatakse see ka Riigikogu

kodulehel.

3. Info ja muud küsimused

Signe Riisalo rääkis, et komisjoni liige Tanel Kiik on avaldanud soovi korraldada laste ja

noorte vaimse tervise teemal olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu (OTRK) Riigikogu

täiskogus. OTRK korraldamiseks arutab komisjon teemat eraldi ja moodustab komisjoni

liikmetest OTRK läbiviimiseks töörühma.

Eero Merilind tegi ettepaneku korraldada tervishoiu rahastamise teemal OTRK Riigikogu

täiskogus.

Signe Riisalo märkis, et Riigikogu täiskogu tööaeg on piiratud ja OTRK korraldamise soove

on ka teistel Riigikogu komisjonidel. Lisaks on tervishoiu rahastamise teemal sel kevadel

korraldatud mitmeid üritusi. Võimalik on kaaluda antud teemal muus formaadis ürituse

korraldamist.

Komisjoni liikmed arutasid ka muid teemasid, mida komisjonis sügisistungjärgul käsitleda.  

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija

Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 184

Tallinn, Toompea Teisipäev, 16. juuni 2026

Algus 14.00, lõpp 15.00

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollijad: Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Kalle Grünthal, Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid, Helmen Kütt, Irja

Lutsar, Eero Merilind

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),

Helgi Kundla (nõunik), Terle Kask (konsultant)

Puudusid: Tanel Kiik, Mihkel Lees ja Aleksandr Tšaplõgin

Päevakord:

1. Riigikohtule arvamuse andmine põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-26-26

2. Kokkuvõte sotsiaalkomisjoni kevadistungijärgu tööst

3. Info ja muud küsimused

1. Riigikohtule arvamuse andmine põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-26-26

Signe Riisalo selgitas, et Riigikohus on küsinud arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

nr 5-26-26. Tartu Halduskohus jättis kohaldamata perehüvitiste seaduse (PHS) § 39 lg 3

punkti 2, mille kohaselt arvutatakse enneaegsete laste vanemate jagatava vanemahüvitise

arvestusperiood lapse tegeliku sünnikuupäeva järgi. Tartu Halduskohus taotleb nimetatud

sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Kohtu hinnangul tuleks enneaegsete laste

vanemate jagatav vanemahüvitis arvutada lapse eeldatava sünnikuupäeva järgi, lähtudes PHS

§ 39 lg 3 punktis 1 sätestatud ema vanemahüvitise arvestusperioodist. Riigikohtule tuleb

vastata 22. juuniks 2026. S. Riisalo palus komisjoni liikmetel arvamust avaldada.

Helmen Kütt märkis, et tal ei ole pakkuda lahendust, mis oleks vanemale võimalikult soodne.

Keeruline on tagada, et ükski grupp ei satuks ebasoodsamasse olukorda.

Signe Riisalo märkis, et komisjonil puudub täpne statistika selle kohta, kui paljud inimesed

võiksid sõnastuse muutmise tõttu kaotada või võita, kuid Sotsiaalkindlustusametil (SKA)

ja Sotsiaalministeeriumil (SOM) on vastavad andmed olemas. S. Riisalo rõhutas, et

enneaegsete laste vanematele tuleks leida võimalikult soodne lahendus.

Irja Lutsar rääkis, et enneaegseid sünnitusi on ligikaudu 6-7% sünnikohordist, kuid

kõnealune probleem puudutab vaid osa neist.

Eero Merilind lisas, et enneaegsust eristatakse raskusastme järgi: äärmiselt enneaegseks

loetakse enne 28. rasedusnädalat sündinud laps, väga enneaegseks 28.–31. rasedusnädalal

sündinud laps, mõõdukalt enneaegseks 32.–33. rasedusnädalal sündinud laps ning hiliseks

enneaegseks 34.–36. rasedusnädalal sündinud laps.

Kalle Grünthal märkis, et komisjon saab arutelus keskenduda eelkõige võimalikule

tulevikulahendusele. Lahendus ei tohiks asetada üht grupi teisega võrreldes ebasoodsamasse

2

olukorda, kuid erinevate lahendusvariantide puhul võib ebasoodne mõju langeda

erigruppidele. Seetõttu võiks kaaluda seadustehnilist lahendust, mille kohaselt esitatakse

vanemahüvitise maksmise üldpõhimõte üldnormina ning eri olukorrad sätestatakse eraldi

alapunktides. Selline ülesehitus võimaldaks puudutatud gruppe selgemalt eristada, neid eraldi

käsitleda ja muuta regulatsiooni lugejale õiguslikult arusaadavamaks.

Signe Riisalo andis sõna komisjoni nõunik-sekretariaadijuhatajale.

Heidi Barot selgitas, et osa enneaegsetest sündidest on kaetud ema vanemahüvitise

perioodiga, kuna ema vanemahüvitist makstakse 100 päeva ning seda võib taotleda kuni 70

päeva enne eeldatavat sünnitustähtaega. Seetõttu ei puuduta probleem kõiki enneaegsete laste

vanemaid, vaid eeskätt neid juhtumeid, kus laps sünnib enne aega, mil emal tekib õigus ema

vanemahüvitist taotleda. Kehtivas vanemahüvitise regulatsioonis on enneaegsus teatud

juhtudel seotud 34. rasedusnädalaga. Kui laps sünnib enne 34. rasedusnädalat, võimaldab

regulatsioon emal ja isal saada vanemahüvitist samal ajal ning hüvitise perioodi pikkust ei

vähendata samal määral kui õigel ajal sündinud laste puhul. Seega on seadusandja juba enne

34. rasedusnädalat sündinud lapse vanematele soodustuse ette näinud.

Signe Riisalo märkis, et vaidlus puudutab olukorda, kus ema vanemahüvitis määratakse

eeldatava sünniaja alusel, kuid jagatavale vanemahüvitisele üleminekul võetakse seaduse järgi

aluseks lapse tegelik sünniaeg. Tegelik sünniaeg on pärast lapse sündi selgelt tuvastatav fakt.

Mõnel juhul võib selline arvestus vanemat ebasoodsalt mõjutada, eriti siis, kui väga

enneaegset sündi ei olnud võimalik ette näha ja vanema sissetulekud olid asjaomasel

arvestusperioodil väiksemad. Riigikohtu esimene küsimus puudutab seda, kas SKA oleks

saanud toimida teisiti ja jätta hüvitise ümber arvutamata, nii et eeldatava sünniaja alusel

kujunenud soodsam arvestus oleks kehtinud ka jagatava vanemahüvitise perioodil. Kuna

seadusest ei tulene selleks otsest alust, on tegemist tõlgendamisküsimusega. Riigikohtu teine

küsimus on, kas sama sätet saab tõlgendada nii, et jagatava vanemahüvitise

arvestusperioodiks oleks lapse eeldatavale sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud. Mõlemad

küsimused puudutavad eelkõige seaduse tõlgendamist. Kolmas küsimus käsitleb seda,

millised tagajärjed oleksid riigile ja hüvitise saajatele juhul, kui kõik vanemahüvitise liigid

seotaks lapse eeldatava sünniajaga. S. Riisalo märkis, et eeldatav sünniaeg on arsti hinnangul

põhinev prognoos, mis võib muutuda ega ole sama kindel lähtepunkt kui lapse tegelik

sünniaeg. Kui kõik arvestused viia üle eeldatavale sünniajale, võib see tekitada õiguslikku

ebakindlust ja praktilist segadust, samas kui lapse sünnikuupäev on selge ja kontrollitav

lähtepunkt.

Helmen Kütt rääkis, et arsti määratav eeldatav sünnikuupäev on oluline vanemapuhkuse

planeerimiseks. Probleemiks võib kujuneda olukord, kus laps sünnib enneaegsena ja vanem ei

jõua vanemapuhkusele jäädagi. Eeldatav kuupäev on arsti prognoos, aga see võib muutuda ise

või seda võib raseduse jooksul muuta ka arst.

Heidi Barot selgitas, et eeldatav sünniaeg on ema vanemahüvitise puhul oluline, sest selle

alusel tekib õigus saada hüvitist kuni 70 päeva enne lapse eeldatavat sündi. Seetõttu peab

eeldatav sünniaeg seaduses olema sätestatud, kuna vastasel juhul puuduks alus maksta emale

hüvitist enne lapse sündi. Kõnealuses juhtumis seisnes probleem selles, et laps sündis enne,

kui emal tekkis õigus saada vanemahüvitist.

Signe Riisalo nentis, et komisjoni liikmed tajuvad olukorda sarnaselt. Eeldatav sünniaeg ei

ole lõplik fakt, kuid ema vanemahüvitise puhul on see vajalik lähtepunkt, et hüvitist saaks

maksta enne lapse sündi. Eeldatav sünniaeg võib muutuda mitmel põhjusel, sealhulgas

enneaegse või ülekantud sünnituse ning arstliku hinnangu muutumise tõttu. Pärast Riigikohtu

lahendit saab vajaduse korral arutada teemat edasi SOMiga, et leida hea lahendus, mis aitaks

vältida üksikutel juhtumitel ebaõiglast kohtlemist.

Helmen Küti sõnul on oluline, et seaduse tõlgendus oleks selge nii vanematele kui ka

haldusorganile. Arvestades laste sündide vähesust, tuleks vanemaid võimaluse korral kohelda

võimalikult soodsalt.

Signe Riisalo lisas, et haldusmenetluse põhimõtete kohaselt tuleb avaliku võimu

kaalutlusruumi korral eelistada inimesele soodsamat otsust.

2. Kokkuvõte sotsiaalkomisjoni kevadistungijärgu tööst

3

Signe Riisalo rääkis, et ülevaade komisjoni kevadistungjärgu tööst saadetakse komisjoni

liikmetele kirjalikult pärast kevadistungjärgu lõppu. Seejärel avaldatakse see ka Riigikogu

kodulehel.

3. Info ja muud küsimused

Signe Riisalo rääkis, et komisjoni liige Tanel Kiik on avaldanud soovi korraldada laste ja

noorte vaimse tervise teemal olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu (OTRK) Riigikogu

täiskogus. OTRK korraldamiseks arutab komisjon teemat eraldi ja moodustab komisjoni

liikmetest OTRK läbiviimiseks töörühma.

Eero Merilind tegi ettepaneku korraldada tervishoiu rahastamise teemal OTRK Riigikogu

täiskogus.

Signe Riisalo märkis, et Riigikogu täiskogu tööaeg on piiratud ja OTRK korraldamise soove

on ka teistel Riigikogu komisjonidel. Lisaks on tervishoiu rahastamise teemal sel kevadel

korraldatud mitmeid üritusi. Võimalik on kaaluda antud teemal muus formaadis ürituse

korraldamist.

Komisjoni liikmed arutasid ka muid teemasid, mida komisjonis sügisistungjärgul käsitleda.  

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija