Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]

www.riigikohus.ee

Riigikogu Kantselei 30.06.2026 nr 5-26-5/16

Õiguskantsleri Kantselei PSJV nr 5-26-5

Justiits- ja Digiministeerium

Vabariigi Valitsus

Politsei- ja Piirivalveamet

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuotsuse saatmine

Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. juuni 2026. a otsuse ning riigikohtunik

Juhan Sarve eriarvamuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-26-5.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Nõmm

sekretär

Lisa:

- kohtuotsus, 12 lk

- eriarvamus, 4 lk

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]

www.riigikohus.ee

Riigikogu Kantselei 30.06.2026 nr 5-26-5/16

Õiguskantsleri Kantselei PSJV nr 5-26-5

Justiits- ja Digiministeerium

Vabariigi Valitsus

Politsei- ja Piirivalveamet

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuotsuse saatmine

Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. juuni 2026. a otsuse ning riigikohtunik

Juhan Sarve eriarvamuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-26-5.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Nõmm

sekretär

Lisa:

- kohtuotsus, 12 lk

- eriarvamus, 4 lk

1

Riigikohtunik Juhan Sarve eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

30. juuni 2026. a otsusele asjas nr 5-26-5

PSJKS § 57 lg 5 alusel

1. Leian, et nii VTMS § 205 lg 1 esimene lause kui ka § 199 lg 3 on vastuolus PS § 20 lg-ga 1,

§ 22 lg-ga 1 ja § 24 lg-ga 5. Riigikohtul tulnuks väärteomenetluse seadustiku need sätted

PSJKS § 15 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada. Otsuse jõustumise saanuks PSJKS § 58 lg 3 kohaselt

edasi lükata, võimaldamaks seadusandjal kehtestada põhiseaduspärane vabaduse võtmise kord

juhtudeks, mil menetlusalune isik võib enne kohtuotsuse materiaalset jõustumist pakku minna või

panna toime uue süüteo.

2. Tallinna Ringkonnakohtu veenvate argumentidega väärteoaresti viivitamatu täitmisele pööramise

praeguse korra põhiseadusvastasuse kohta jääb üle vaid nõustuda. Riigikohus leidis, et

põhiseadusvastasust saab siiski eitada, kui tõlgendada VTMS § 209 põhiseadusega kooskõlaliselt.

Mina seda seisukohta ei jaga. Nõudel tõlgendada seadust põhiseadusega kooskõlaliselt on piirid ja see

ei või viia contra legem tõlgendamiseni (vt analoogiliselt EL õiguse kohaldamise kontekstis

RKÜK 15.03.2022, 5-19-29/38, p 41).

3. Põhiseaduskonformne tõlgendamine ei tohi asendada menetlust, mille põhiseadus ise on

põhiseadusvastaste normide õiguskorrast kõrvaldamiseks ette näinud, s.o põhiseaduslikkuse

järelevalvet. Kohtu õigus ja kohustus jätta kohtuasja lahendades normis kajastuv seadusandja tahe

põhiseadusvastasena kõrvale (PS § 15 lg 2 ja § 152), on lahutamatult seotud kohtu kohustusega

järgida selleks ette nähtud korda. Üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, kuhu tuleb alati

kaasata ka vaidlusaluse õigustloova akti andja ja kus lõppotsustus jääb Riigikohtu teha, annab

kohtuotsusele normilooja tahte murdmiseks nõutava legitiimsuse. Teisisõnu ei tohi kohtuvõim

põhiseadusega kooskõlalise tõlgendamise egiidi all võtta endale pädevust, mille põhiseadus ja seadus

annab talle üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Kui kohus selle asemel, et tunnistada

seadus põhiseadusvastaseks, tõlgendab seda põhiseaduspärase tulemuse saavutamiseks viisil, millele

muud tõlgendusargumendid tuge ei anna, ei kaitse ta sellega seadusandjat. Vastupidi, see tähendab

hoopis ulatuslikumat sekkumist seadusandja pädevusse ning on vastuolus PS §-ga 4, § 149 lg 3 teise

lause ja § 152 lg-ga 2. Ühtlasi võib põhiseaduslikkuse järelevalve taandumine põhiseaduskonformse

tõlgendamise ees tuua kaasa selle, et Eesti lõppastmes kontsentreeritud põhiseaduslikkuse järelevalve

korraldus asendub konkreetse normikontrolli puhul tegelikult hajusa mudeliga. Viimane oleks õiguse

ühetaolise kohaldamise seisukohalt ebasoovitav isegi siis, kui põhiseadus ja seadused seda lubaksid.

4. Põhiseaduskonformse tõlgenduse hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus (RKÜKo 16.05.2008,

3-1-1-88-07, p 31; RKPJKo 20.04.2021, 5-20-10/13, p 27). Näiteks asjas nr 3-1-1-88-07 lükkas

üldkogu tagasi mitu seadusetõlgendust, mis lubanuks kohtuvälise menetleja otsusega konfiskeeritud

sõiduki omanikul vaidlustada konfiskeerimise kohtus ka siis, kui ta ei ole menetlusalune isik. Üldkogu

leidis, et ükski tõlgendus, mis võimaldaks omaniku kaebeõigust jaatada, ei ole õiguse adressaatidele

seaduse tekstist piisavalt äratuntav. Seepärast tunnistati toona – minu arvates igati õigustatult –

konfiskeeritud sõiduki omaniku kaebeõiguse puudumine põhiseadusvastaseks. Seejuures sedastas

üldkogu muu hulgas, et „[i]siku õigusi piirava täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja

kord peab olema sätestatud seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest on kõrvalise abita ja

kohtupraktikat uurimata võimeline põhijoontes aru saama iga keskmine tähelepanelik isik.“

5. Sarnasel põhjusel tulnuks väärteomenetluse seadustiku põhiseadusvastasust jaatada ka praeguses

kohtuasjas. Tavapäraseid tõlgendusargumente kasutades ei ole võimalik jõuda järelduseni, et

VTMS § 209 lg-s 1 nimetatud asjaoluna, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest

karistusena kohaldatud aresti, on käsitatav ka menetlusaluse isiku pakkumineku ja uue süüteo ohu

2

puudumine. Niisugune tõlgendus seisab seaduse sättest ja mõttest kaugemal, kui mõni nendest

tõlgendustest, mida üldkogu pidas asjas nr 3-1-1-88-07 õigusselgusetuks. Peale selle lisab kolleegiumi

enamuse käsitlus väärteomenetlusse asjatut keerust nii menetlusaluse isiku kui ka kohtu jaoks. Lisaks

on mõneti ebakindel, kas ja kuivõrd Riigikohtu juhised maakohtute praktikas juurduvad.

6. VTMS § 205 lg 1 esimene lause sätestab, et kui kohtuotsuse täitmist ei ole edasi lükatud

vastavalt sama seadustiku §-le 209 ja süüdlane oli kohtumenetluse ajaks kinni peetud, pöörab

kohtuotsust täitmisele pöörav maakohtunik kohtuotsuse aresti mõistmise kohta täitmisele viivitamata

pärast selle tegemist. (Põhimõtteliselt samasugune kord tuleneb ka VTMS § 199 lg-st 3 koosmõjus

§ 201 lg-ga 1.) VTMS § 209 lg 1 näeb ette, et kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult

võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud aresti, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus

süüdlase avalduse alusel oma määrusega aresti täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses

edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva.

7. Osundatud sätete kohaselt on aresti viivitamatu täitmisele pööramine (VTMS § 205 lg 1) reegel

ning selle täitmisele pööramise edasilükkamine (VTMS § 209 lg 1) erand. Klassikaline

tõlgenduskaanon ütleb, et normierandeid tuleb tõlgendada kitsalt (exceptiones sunt strictissimae

interpretationis), mitte laiendavalt (exceptiones non sunt extendendae). Enamuse käsitlus, mis

paigutab VTMS § 209 lg 1 kohaldamisalasse ka isikult vabaduse võtmise aluste puudumise, muudab

reegli ja erandi suhte eelduslikult vastupidiseks.

8. VTMS § 209 lg-s 1 ei ole tõesti loetelu asjaoludest, mis muudavad aresti viivitamata täitmisele

pööramise võimatuks. Siiski viitab sätte asukoht seaduses (17. peatüki 4. jagu „Kohtuvälise menetleja

lahendi ja kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine“) ja ka normi sõnastus sellele, et

VTMS § 209 lg-s 1 peetakse silmas erandlikke asjaolusid. Tegemist on asjaoludega, millega

arvestamise vajadus ei ole aresti täitmisele pööramise puhul tavapärane. Need ilmnevad enamasti alles

pärast kohtuotsuse tegemist ning vähemalt üldjuhul tuleb neid enda avalduses kirjeldada ja tõendada

menetlusalusel isikul, kes taotleb aresti täitmisele pööramise edasilükkamist. Nõustun

ringkonnakohtuga, et VTMS § 209 lg-s 1 peetakse silmas niisuguseid asjaolusid, nagu näiteks

menetlusaluse isiku terviseseisund, tema lähedase hooldamise vajadus, olulise elukorraldusliku

küsimuse lahendamine jmt.

9. Kui seadusandja oleks soovinud lubada arestiga karistatult vabaduse viivitamatut võtmist üksnes

juhtudel, mil see on vajalik tema põgenemise või uue süüteo toimepanemise vältimiseks, oleks ta selle

tingimuse seaduses sõnaselgelt ette näinud, mitte jätnud VTMS § 209 lg 1 reguleerida. Seda järeldust

toetab võrdlus väärteomenetluse seadustiku vastuvõtmise ajal kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi

ning kehtiva kriminaalmenetluse seadustikuga. Nende järgi ei pöörata vabaduskaotuslikku karistust

täitmisele enne korralise edasikaebetee ammendumist, kuid kohus peab otsuse tegemisel eraldi

lahendama küsimuse, kas isiku suhtes tuleb kohaldada tõkendit, sealhulgas vahistamist

(KrMK § 263 lg 1 p 10 ja KrMS § 306 lg 1 p 9). Seega kriminaalmenetlusõiguses – mis on

väärteomenetlusõiguse oluline eeskuju – ei käsitata jõustumata kohtuotsusega süüdi mõistetud isiku

vabaduse piiramist seadusjärgse reeglina. Vastupidi, tegemist on erandiga, mille kohaldamine eeldab,

et kohus on eraldi tuvastanud vahistamisaluse olemasolu.

10. Abstraktne oht, et arestiga karistatu läheb enne kohtuotsuse täitmist pakku või paneb toime uue

süüteo, ei ole sedavõrd enesestmõistetav ja üleüldine, et pidada vabaduse võtmise aluse puudumist

VTMS § 209 lg-s 1 nimetatud asjaoluks. Inimeselt vabaduse võtmiseks tuleb kohtul alati ex officio

veenduda vabaduse võtmise aluse olemasolus, mitte aga seda lihtsalt eeldada. Seepärast ei saa ka

nõustuda kolleegiumi enamuse seisukohaga, et aresti viivitamatu täitmisele pööramise korral piisab

sellest, kui kohus kontrollib vabaduse võtmise aluse olemasolu üksnes juhul, kui menetlusalune isik

esitab avalduse aresti täitmisele pööramise edasilükkamiseks.

3

11. Enamuse tõlgendus tekitab olukorra, kus kohus peab aresti viivitamatult täitmisele pöörama isegi

siis, kui ta ei näe ohtu, et isik võiks pakku minna või uue süüteo toime panna, ent puudub isiku avaldus

aresti edasilükkamiseks. Veenev ei ole argument, et kohus on aresti viivitamatu täitmisele pööramise

edasilükkamisel seotud menetlusaluse isiku avaldusega, kuna inimene võib soovida aresti kohe ära

kanda. Kui seadusandja pidanuks tõesti silmas menetlusaluse isiku võimalikku soovi arest kohe ära

kanda, näinuks ta ette, et menetlusalune isik saab esitada avalduse aresti viivitamatuks täitmisele

pööramiseks. Oleks tavapäratu ja ebamõistlik panna selleks, et vabastada aresti kohe kanda soovija

avalduse esitamise vaevast, kõigile teistele arestiga karistatud inimestele kohustus esitada avaldus

aresti täitmisele pööramise edasilükkamiseks. VTMS § 113 lg 6 kohaselt võivad kohtumenetluse

pooled juba kohtuotsuse kuulutamisel apellatsiooniõigusest loobuda ja sel juhul ei ole ka takistusi

otsuse viivitamatuks täitmiseks.

12. Riigikohtu tõlgenduse vastu räägib ka VTMS § 209 lg-s 1 nimetatud tingimus, mille kohaselt peab

kohus aresti täitmisele pööramist edasi lükates määruses märkima edasilükkamise alguse ja lõpu

kuupäeva. Niisugune sõnastus osutab esmalt sellele, et aresti täitmisele pööramise edasilükkamise

otsustab kohus määrusega, s.o alles pärast otsuse tegemist. Küsimus, kas isik võib enne karistuse

kandmist pakku minna või uusi süütegusid toime panna, tuleks aga üldreeglina lahendada juba

kohtuotsust tehes. Teiseks, eitades isiku pakkumineku ja uute süütegude ohtu ning kohaldades seetõttu

VTMS § 209 lg-t 1, ei saa kohus fikseerida aresti edasilükkamise tähtaja lõppu kuupäevaliselt, nagu

seadus seda otsesõnu nõuab. Nimelt ei ole kohtule veel teada, kas edasikaebus esitatakse ja/või kui

kaua seda menetletakse. Kolleegiumi enamuse seisukoht, et kohus võib kõnesoleva tähtaja määrata

ka sündmusega, milleks võib olla näiteks see, et aresti mõistmise kohta tehtud kohtuotsust ei saa enam

vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses, on vastuolus seaduse selge sõnastusega. Lisaks ei

tagaks selliselt määratud tähtpäev menetlusalusele isikule piisavat selgust, millal ta peab ilmuma

karistust kandma. Teave edasikaebemenetluse lõpu kohta ei pruugi temani (kohe) jõuda.

13. Niisiis ei anna VTMS § 209 lg 1 selget alust lükata aresti täitmisele pööramine edasi seetõttu, et

puudub õiguspärane põhjus võtta menetlusaluselt isikult vabadus enne, kui tema edasikaebeõigus on

ammendunud.

14. VTMS § 205 lg-s 1 ja § 199 lg-s 3 kajastuv seadusandja tahe on ühemõtteliselt suunatud sellele,

et pöörata arest viivitamatult täitmisele ennekõike karistuse eesmärkide mõjusamaks saavutamiseks.

VTMS § 199 lg 3 sätestab, et kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest (viimase all

on ilmselt siiski silmas peetud kuulutamist). VTMS § 205 lg 1 räägib aresti mõistmise kohta tehtud

kohtuotsuse viivitamatust täitmisele pööramisest, kusjuures isikut, kelle suhtes otsus täitmisele

pööratakse, nimetab seadus süüdlaseks (VTMS § 18 lg 2). Niisugune mõistekasutus poleks kuidagi

seletatav, kui aresti viivitamatu täitmisele pööramine oleks väärteomenetluslik tagamisabinõu, nagu

kolleegiumi enamus märkis. Tegelikult on seadusandja lähtunud eeldusest, et vaatamata

edasikaebeõigusele on isik, keda maa- või ringkonnakohus karistab arestiga, väärteos süüdi ja tema

karistus tuleb selle mõjususe huvides kohe ellu viia.

15. Vaidlusaluste sätete niisugust sihti kinnitab ka ringkonnakohtu osutatud ajalooline argument.

Nimelt on aresti viivitamatu täitmisele pööramise praegune kord peaaegu äravahetamiseni sarnane

sellega, mis oli ette nähtud 1992. a jõustunud haldusõiguserikkumiste seadustiku § 330 lg-tes 1 ja 2

ning §-s 331, enne seda aga Eesti NSV administratiivõiguserikkumiste koodeksi §-des 328 ja 304.

Seega pärineb käsitletav reeglistik nõukogude õigusest ja selle kujundamisel ega paraku ka

ülevõtmisel väärteomenetluse seadustikku ei ole põhiseadusega arvestatud. On usutav, et aresti

viivitamatu täitmine aitab sageli tõesti kaasa selle eesmärkide mõjusamale saavutamisele. Nagu aga

ka kolleegiumi enamus möönis, ei luba põhiseadus sel põhjusel inimeselt enne süüdimõistva

kohtuotsuse materiaalset jõustumist vabadust võtta.

4

16. Erinevalt kolleegiumi enamusest ei arva ma sedagi, et väärteomenetluse seadustiku vaidlusalused

sätted erineksid põhimõtteliselt nendest Vene ja varasematest Ukraina normidest, mille kohaldamise

tõttu on EIK korduvalt tuvastanud EIÕK protokolli nr 7 art 2 lg 1 rikkumise. Siinkohal pole huvituseta

märkida, et 8. oktoobri 2019. a otsuses Martynyuk vs. Venemaa nimetas EIK seda, et Vene õiguses ei

ole haldusaresti peale esitataval apellatsioonil suspensiivset toimet, struktuurseks probleemiks

(vt viidatud otsuse p 40).

17. Põhikohtuasjas on veel mitu menetlusaluse isiku põhiõiguste riive intensiivsust suurendavat

asjaolu. Pärnu Maakohus kuulutas ja pööras täitmisele kohtuotsuse lõpposa, kus ei olnud põhjendusi.

Põhjendustega tervikotsuse tegi kohus alles 24. novembril 2025, mil menetlusalune isik oli

25 arestipäevast 18 ära kandnud. Seega oli menetlusalune isik vaatamata apellatsiooni esitamisele

18 päeva vabaduseta, ilma et tal oleks kättesaadavaks tehtud kohtu kirjalik põhjendus vabaduse

võtmise kohta. Lisaks täitus apellatsioonitähtaeg alles pärast seda, kui isik oli karistuse täielikult ära

kandnud. Enne seda ei olnud ringkonnakohtul õiguslikult võimalik apellatsiooni läbi vaadata.

18. Ringkonnakohtu viidatud EIK praktikas on mh märgitud, et edu korral apellatsioonikohtus,

saanuksid kaebajad alusetult kantud aresti eest hüvitist. Samas asus EIK seisukohale, et selline puhtalt

kompensatoorne õiguskaitsevahend ei asenda kõrgema kohtu kontrolli ajal, mil saab veel takistada

või lõpetada vabadusekaotusliku karistuse kandmise. Sarnaselt on praeguses kohtuasjas nii

ringkonnakohus kui ka õiguskantsler leidnud, et kui apellatsioonimenetluses peaks ilmnema, et

maakohtu koheselt täidetud otsus aresti mõistmise kohta oli vale, saab apellatsioonikohus tõdeda

õiguste rikkumist ja hüvitada kahju.

19. Minu arvates pole aga ühemõtteliselt selge, kas seadus annab menetlusalusele aluse nõuda kahju

hüvitamist, kui tema kantud arest apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses tühistatakse või seda

lühendatakse. SKHS § 5 lg 2 sätestab, et kui isiku suhtes lõpetatakse väärteomenetlus

VTMS § 29 lg 1 p 1, 2, 3, 5 või 6 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati: 1) tema

kinnipidamisega väärteomenetluses; 2) ebamõistliku menetlusajaga; 3) vara arestimise või

äravõtmisega. Menetlusaluse isiku õiguse nõuda varasema karistuse (sh arestiga) tekitatud kahju

hüvitamist näeb ette SKHS § 6 lg 2. Osutatud säte kohaldub aga üksnes juhul, kui teistmise

(VTMS § 179 jj) tõttu uuendatud väärteoasja uue arutamise tulemusel mõistetakse isikule varasemaga

võrreldes kergem karistus või isiku suhtes lõpetatakse väärteomenetlus

VTMS § 29 lg 1 p 1, 2, 3, 5 või 6 alusel. Kui kohus on aresti mõistes rikkunud süüliselt

menetlusõigust, tuleb SKHS § 7 lg 3 järgi kohaldada riigivastutuse seadust. RVastS § 15 lg 1 sätestab,

et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist

üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Veidi avaramad kahju

hüvitamise võimalused tekivad isikul alles pärast tema individuaalkaebuse rahuldamist EIK-is

(RVastS § 15 lg 31).

20. Seega ei sätesta seadus vähemasti mitte selget alust, mis võimaldaks menetlusalusel isikul nõuda

aresti kandmisest tingitud kahju hüvitamist, kui arest tühistatakse või seda lühendatakse apellatsiooni-

või kassatsioonimenetluses. Pole küll välistatud, et sel juhul tuleb kõne alla SKHS § 5 lg 2 p 1

kohaldamine analoogia korras või kahju hüvitamise aluse puudumise põhiseadusvastaseks

tunnistamine. Siiski kõneleb osutatud õiguslik ebakindlus lisaargumendina VTMS § 205 lg 1 ja

§ 199 lg 3 põhiseadusvastasuse kasuks.

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Riigikohtunik Juhan Sarve eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

30. juuni 2026. a otsusele asjas nr 5-26-5

PSJKS § 57 lg 5 alusel

1. Leian, et nii VTMS § 205 lg 1 esimene lause kui ka § 199 lg 3 on vastuolus PS § 20 lg-ga 1,

§ 22 lg-ga 1 ja § 24 lg-ga 5. Riigikohtul tulnuks väärteomenetluse seadustiku need sätted

PSJKS § 15 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada. Otsuse jõustumise saanuks PSJKS § 58 lg 3 kohaselt

edasi lükata, võimaldamaks seadusandjal kehtestada põhiseaduspärane vabaduse võtmise kord

juhtudeks, mil menetlusalune isik võib enne kohtuotsuse materiaalset jõustumist pakku minna või

panna toime uue süüteo.

2. Tallinna Ringkonnakohtu veenvate argumentidega väärteoaresti viivitamatu täitmisele pööramise

praeguse korra põhiseadusvastasuse kohta jääb üle vaid nõustuda. Riigikohus leidis, et

põhiseadusvastasust saab siiski eitada, kui tõlgendada VTMS § 209 põhiseadusega kooskõlaliselt.

Mina seda seisukohta ei jaga. Nõudel tõlgendada seadust põhiseadusega kooskõlaliselt on piirid ja see

ei või viia contra legem tõlgendamiseni (vt analoogiliselt EL õiguse kohaldamise kontekstis

RKÜK 15.03.2022, 5-19-29/38, p 41).

3. Põhiseaduskonformne tõlgendamine ei tohi asendada menetlust, mille põhiseadus ise on

põhiseadusvastaste normide õiguskorrast kõrvaldamiseks ette näinud, s.o põhiseaduslikkuse

järelevalvet. Kohtu õigus ja kohustus jätta kohtuasja lahendades normis kajastuv seadusandja tahe

põhiseadusvastasena kõrvale (PS § 15 lg 2 ja § 152), on lahutamatult seotud kohtu kohustusega

järgida selleks ette nähtud korda. Üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, kuhu tuleb alati

kaasata ka vaidlusaluse õigustloova akti andja ja kus lõppotsustus jääb Riigikohtu teha, annab

kohtuotsusele normilooja tahte murdmiseks nõutava legitiimsuse. Teisisõnu ei tohi kohtuvõim

põhiseadusega kooskõlalise tõlgendamise egiidi all võtta endale pädevust, mille põhiseadus ja seadus

annab talle üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Kui kohus selle asemel, et tunnistada

seadus põhiseadusvastaseks, tõlgendab seda põhiseaduspärase tulemuse saavutamiseks viisil, millele

muud tõlgendusargumendid tuge ei anna, ei kaitse ta sellega seadusandjat. Vastupidi, see tähendab

hoopis ulatuslikumat sekkumist seadusandja pädevusse ning on vastuolus PS §-ga 4, § 149 lg 3 teise

lause ja § 152 lg-ga 2. Ühtlasi võib põhiseaduslikkuse järelevalve taandumine põhiseaduskonformse

tõlgendamise ees tuua kaasa selle, et Eesti lõppastmes kontsentreeritud põhiseaduslikkuse järelevalve

korraldus asendub konkreetse normikontrolli puhul tegelikult hajusa mudeliga. Viimane oleks õiguse

ühetaolise kohaldamise seisukohalt ebasoovitav isegi siis, kui põhiseadus ja seadused seda lubaksid.

4. Põhiseaduskonformse tõlgenduse hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus (RKÜKo 16.05.2008,

3-1-1-88-07, p 31; RKPJKo 20.04.2021, 5-20-10/13, p 27). Näiteks asjas nr 3-1-1-88-07 lükkas

üldkogu tagasi mitu seadusetõlgendust, mis lubanuks kohtuvälise menetleja otsusega konfiskeeritud

sõiduki omanikul vaidlustada konfiskeerimise kohtus ka siis, kui ta ei ole menetlusalune isik. Üldkogu

leidis, et ükski tõlgendus, mis võimaldaks omaniku kaebeõigust jaatada, ei ole õiguse adressaatidele

seaduse tekstist piisavalt äratuntav. Seepärast tunnistati toona – minu arvates igati õigustatult –

konfiskeeritud sõiduki omaniku kaebeõiguse puudumine põhiseadusvastaseks. Seejuures sedastas

üldkogu muu hulgas, et „[i]siku õigusi piirava täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja

kord peab olema sätestatud seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest on kõrvalise abita ja

kohtupraktikat uurimata võimeline põhijoontes aru saama iga keskmine tähelepanelik isik.“

5. Sarnasel põhjusel tulnuks väärteomenetluse seadustiku põhiseadusvastasust jaatada ka praeguses

kohtuasjas. Tavapäraseid tõlgendusargumente kasutades ei ole võimalik jõuda järelduseni, et

VTMS § 209 lg-s 1 nimetatud asjaoluna, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest

karistusena kohaldatud aresti, on käsitatav ka menetlusaluse isiku pakkumineku ja uue süüteo ohu

2

puudumine. Niisugune tõlgendus seisab seaduse sättest ja mõttest kaugemal, kui mõni nendest

tõlgendustest, mida üldkogu pidas asjas nr 3-1-1-88-07 õigusselgusetuks. Peale selle lisab kolleegiumi

enamuse käsitlus väärteomenetlusse asjatut keerust nii menetlusaluse isiku kui ka kohtu jaoks. Lisaks

on mõneti ebakindel, kas ja kuivõrd Riigikohtu juhised maakohtute praktikas juurduvad.

6. VTMS § 205 lg 1 esimene lause sätestab, et kui kohtuotsuse täitmist ei ole edasi lükatud

vastavalt sama seadustiku §-le 209 ja süüdlane oli kohtumenetluse ajaks kinni peetud, pöörab

kohtuotsust täitmisele pöörav maakohtunik kohtuotsuse aresti mõistmise kohta täitmisele viivitamata

pärast selle tegemist. (Põhimõtteliselt samasugune kord tuleneb ka VTMS § 199 lg-st 3 koosmõjus

§ 201 lg-ga 1.) VTMS § 209 lg 1 näeb ette, et kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult

võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud aresti, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus

süüdlase avalduse alusel oma määrusega aresti täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses

edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva.

7. Osundatud sätete kohaselt on aresti viivitamatu täitmisele pööramine (VTMS § 205 lg 1) reegel

ning selle täitmisele pööramise edasilükkamine (VTMS § 209 lg 1) erand. Klassikaline

tõlgenduskaanon ütleb, et normierandeid tuleb tõlgendada kitsalt (exceptiones sunt strictissimae

interpretationis), mitte laiendavalt (exceptiones non sunt extendendae). Enamuse käsitlus, mis

paigutab VTMS § 209 lg 1 kohaldamisalasse ka isikult vabaduse võtmise aluste puudumise, muudab

reegli ja erandi suhte eelduslikult vastupidiseks.

8. VTMS § 209 lg-s 1 ei ole tõesti loetelu asjaoludest, mis muudavad aresti viivitamata täitmisele

pööramise võimatuks. Siiski viitab sätte asukoht seaduses (17. peatüki 4. jagu „Kohtuvälise menetleja

lahendi ja kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine“) ja ka normi sõnastus sellele, et

VTMS § 209 lg-s 1 peetakse silmas erandlikke asjaolusid. Tegemist on asjaoludega, millega

arvestamise vajadus ei ole aresti täitmisele pööramise puhul tavapärane. Need ilmnevad enamasti alles

pärast kohtuotsuse tegemist ning vähemalt üldjuhul tuleb neid enda avalduses kirjeldada ja tõendada

menetlusalusel isikul, kes taotleb aresti täitmisele pööramise edasilükkamist. Nõustun

ringkonnakohtuga, et VTMS § 209 lg-s 1 peetakse silmas niisuguseid asjaolusid, nagu näiteks

menetlusaluse isiku terviseseisund, tema lähedase hooldamise vajadus, olulise elukorraldusliku

küsimuse lahendamine jmt.

9. Kui seadusandja oleks soovinud lubada arestiga karistatult vabaduse viivitamatut võtmist üksnes

juhtudel, mil see on vajalik tema põgenemise või uue süüteo toimepanemise vältimiseks, oleks ta selle

tingimuse seaduses sõnaselgelt ette näinud, mitte jätnud VTMS § 209 lg 1 reguleerida. Seda järeldust

toetab võrdlus väärteomenetluse seadustiku vastuvõtmise ajal kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi

ning kehtiva kriminaalmenetluse seadustikuga. Nende järgi ei pöörata vabaduskaotuslikku karistust

täitmisele enne korralise edasikaebetee ammendumist, kuid kohus peab otsuse tegemisel eraldi

lahendama küsimuse, kas isiku suhtes tuleb kohaldada tõkendit, sealhulgas vahistamist

(KrMK § 263 lg 1 p 10 ja KrMS § 306 lg 1 p 9). Seega kriminaalmenetlusõiguses – mis on

väärteomenetlusõiguse oluline eeskuju – ei käsitata jõustumata kohtuotsusega süüdi mõistetud isiku

vabaduse piiramist seadusjärgse reeglina. Vastupidi, tegemist on erandiga, mille kohaldamine eeldab,

et kohus on eraldi tuvastanud vahistamisaluse olemasolu.

10. Abstraktne oht, et arestiga karistatu läheb enne kohtuotsuse täitmist pakku või paneb toime uue

süüteo, ei ole sedavõrd enesestmõistetav ja üleüldine, et pidada vabaduse võtmise aluse puudumist

VTMS § 209 lg-s 1 nimetatud asjaoluks. Inimeselt vabaduse võtmiseks tuleb kohtul alati ex officio

veenduda vabaduse võtmise aluse olemasolus, mitte aga seda lihtsalt eeldada. Seepärast ei saa ka

nõustuda kolleegiumi enamuse seisukohaga, et aresti viivitamatu täitmisele pööramise korral piisab

sellest, kui kohus kontrollib vabaduse võtmise aluse olemasolu üksnes juhul, kui menetlusalune isik

esitab avalduse aresti täitmisele pööramise edasilükkamiseks.

3

11. Enamuse tõlgendus tekitab olukorra, kus kohus peab aresti viivitamatult täitmisele pöörama isegi

siis, kui ta ei näe ohtu, et isik võiks pakku minna või uue süüteo toime panna, ent puudub isiku avaldus

aresti edasilükkamiseks. Veenev ei ole argument, et kohus on aresti viivitamatu täitmisele pööramise

edasilükkamisel seotud menetlusaluse isiku avaldusega, kuna inimene võib soovida aresti kohe ära

kanda. Kui seadusandja pidanuks tõesti silmas menetlusaluse isiku võimalikku soovi arest kohe ära

kanda, näinuks ta ette, et menetlusalune isik saab esitada avalduse aresti viivitamatuks täitmisele

pööramiseks. Oleks tavapäratu ja ebamõistlik panna selleks, et vabastada aresti kohe kanda soovija

avalduse esitamise vaevast, kõigile teistele arestiga karistatud inimestele kohustus esitada avaldus

aresti täitmisele pööramise edasilükkamiseks. VTMS § 113 lg 6 kohaselt võivad kohtumenetluse

pooled juba kohtuotsuse kuulutamisel apellatsiooniõigusest loobuda ja sel juhul ei ole ka takistusi

otsuse viivitamatuks täitmiseks.

12. Riigikohtu tõlgenduse vastu räägib ka VTMS § 209 lg-s 1 nimetatud tingimus, mille kohaselt peab

kohus aresti täitmisele pööramist edasi lükates määruses märkima edasilükkamise alguse ja lõpu

kuupäeva. Niisugune sõnastus osutab esmalt sellele, et aresti täitmisele pööramise edasilükkamise

otsustab kohus määrusega, s.o alles pärast otsuse tegemist. Küsimus, kas isik võib enne karistuse

kandmist pakku minna või uusi süütegusid toime panna, tuleks aga üldreeglina lahendada juba

kohtuotsust tehes. Teiseks, eitades isiku pakkumineku ja uute süütegude ohtu ning kohaldades seetõttu

VTMS § 209 lg-t 1, ei saa kohus fikseerida aresti edasilükkamise tähtaja lõppu kuupäevaliselt, nagu

seadus seda otsesõnu nõuab. Nimelt ei ole kohtule veel teada, kas edasikaebus esitatakse ja/või kui

kaua seda menetletakse. Kolleegiumi enamuse seisukoht, et kohus võib kõnesoleva tähtaja määrata

ka sündmusega, milleks võib olla näiteks see, et aresti mõistmise kohta tehtud kohtuotsust ei saa enam

vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses, on vastuolus seaduse selge sõnastusega. Lisaks ei

tagaks selliselt määratud tähtpäev menetlusalusele isikule piisavat selgust, millal ta peab ilmuma

karistust kandma. Teave edasikaebemenetluse lõpu kohta ei pruugi temani (kohe) jõuda.

13. Niisiis ei anna VTMS § 209 lg 1 selget alust lükata aresti täitmisele pööramine edasi seetõttu, et

puudub õiguspärane põhjus võtta menetlusaluselt isikult vabadus enne, kui tema edasikaebeõigus on

ammendunud.

14. VTMS § 205 lg-s 1 ja § 199 lg-s 3 kajastuv seadusandja tahe on ühemõtteliselt suunatud sellele,

et pöörata arest viivitamatult täitmisele ennekõike karistuse eesmärkide mõjusamaks saavutamiseks.

VTMS § 199 lg 3 sätestab, et kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest (viimase all

on ilmselt siiski silmas peetud kuulutamist). VTMS § 205 lg 1 räägib aresti mõistmise kohta tehtud

kohtuotsuse viivitamatust täitmisele pööramisest, kusjuures isikut, kelle suhtes otsus täitmisele

pööratakse, nimetab seadus süüdlaseks (VTMS § 18 lg 2). Niisugune mõistekasutus poleks kuidagi

seletatav, kui aresti viivitamatu täitmisele pööramine oleks väärteomenetluslik tagamisabinõu, nagu

kolleegiumi enamus märkis. Tegelikult on seadusandja lähtunud eeldusest, et vaatamata

edasikaebeõigusele on isik, keda maa- või ringkonnakohus karistab arestiga, väärteos süüdi ja tema

karistus tuleb selle mõjususe huvides kohe ellu viia.

15. Vaidlusaluste sätete niisugust sihti kinnitab ka ringkonnakohtu osutatud ajalooline argument.

Nimelt on aresti viivitamatu täitmisele pööramise praegune kord peaaegu äravahetamiseni sarnane

sellega, mis oli ette nähtud 1992. a jõustunud haldusõiguserikkumiste seadustiku § 330 lg-tes 1 ja 2

ning §-s 331, enne seda aga Eesti NSV administratiivõiguserikkumiste koodeksi §-des 328 ja 304.

Seega pärineb käsitletav reeglistik nõukogude õigusest ja selle kujundamisel ega paraku ka

ülevõtmisel väärteomenetluse seadustikku ei ole põhiseadusega arvestatud. On usutav, et aresti

viivitamatu täitmine aitab sageli tõesti kaasa selle eesmärkide mõjusamale saavutamisele. Nagu aga

ka kolleegiumi enamus möönis, ei luba põhiseadus sel põhjusel inimeselt enne süüdimõistva

kohtuotsuse materiaalset jõustumist vabadust võtta.

4

16. Erinevalt kolleegiumi enamusest ei arva ma sedagi, et väärteomenetluse seadustiku vaidlusalused

sätted erineksid põhimõtteliselt nendest Vene ja varasematest Ukraina normidest, mille kohaldamise

tõttu on EIK korduvalt tuvastanud EIÕK protokolli nr 7 art 2 lg 1 rikkumise. Siinkohal pole huvituseta

märkida, et 8. oktoobri 2019. a otsuses Martynyuk vs. Venemaa nimetas EIK seda, et Vene õiguses ei

ole haldusaresti peale esitataval apellatsioonil suspensiivset toimet, struktuurseks probleemiks

(vt viidatud otsuse p 40).

17. Põhikohtuasjas on veel mitu menetlusaluse isiku põhiõiguste riive intensiivsust suurendavat

asjaolu. Pärnu Maakohus kuulutas ja pööras täitmisele kohtuotsuse lõpposa, kus ei olnud põhjendusi.

Põhjendustega tervikotsuse tegi kohus alles 24. novembril 2025, mil menetlusalune isik oli

25 arestipäevast 18 ära kandnud. Seega oli menetlusalune isik vaatamata apellatsiooni esitamisele

18 päeva vabaduseta, ilma et tal oleks kättesaadavaks tehtud kohtu kirjalik põhjendus vabaduse

võtmise kohta. Lisaks täitus apellatsioonitähtaeg alles pärast seda, kui isik oli karistuse täielikult ära

kandnud. Enne seda ei olnud ringkonnakohtul õiguslikult võimalik apellatsiooni läbi vaadata.

18. Ringkonnakohtu viidatud EIK praktikas on mh märgitud, et edu korral apellatsioonikohtus,

saanuksid kaebajad alusetult kantud aresti eest hüvitist. Samas asus EIK seisukohale, et selline puhtalt

kompensatoorne õiguskaitsevahend ei asenda kõrgema kohtu kontrolli ajal, mil saab veel takistada

või lõpetada vabadusekaotusliku karistuse kandmise. Sarnaselt on praeguses kohtuasjas nii

ringkonnakohus kui ka õiguskantsler leidnud, et kui apellatsioonimenetluses peaks ilmnema, et

maakohtu koheselt täidetud otsus aresti mõistmise kohta oli vale, saab apellatsioonikohus tõdeda

õiguste rikkumist ja hüvitada kahju.

19. Minu arvates pole aga ühemõtteliselt selge, kas seadus annab menetlusalusele aluse nõuda kahju

hüvitamist, kui tema kantud arest apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses tühistatakse või seda

lühendatakse. SKHS § 5 lg 2 sätestab, et kui isiku suhtes lõpetatakse väärteomenetlus

VTMS § 29 lg 1 p 1, 2, 3, 5 või 6 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati: 1) tema

kinnipidamisega väärteomenetluses; 2) ebamõistliku menetlusajaga; 3) vara arestimise või

äravõtmisega. Menetlusaluse isiku õiguse nõuda varasema karistuse (sh arestiga) tekitatud kahju

hüvitamist näeb ette SKHS § 6 lg 2. Osutatud säte kohaldub aga üksnes juhul, kui teistmise

(VTMS § 179 jj) tõttu uuendatud väärteoasja uue arutamise tulemusel mõistetakse isikule varasemaga

võrreldes kergem karistus või isiku suhtes lõpetatakse väärteomenetlus

VTMS § 29 lg 1 p 1, 2, 3, 5 või 6 alusel. Kui kohus on aresti mõistes rikkunud süüliselt

menetlusõigust, tuleb SKHS § 7 lg 3 järgi kohaldada riigivastutuse seadust. RVastS § 15 lg 1 sätestab,

et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist

üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Veidi avaramad kahju

hüvitamise võimalused tekivad isikul alles pärast tema individuaalkaebuse rahuldamist EIK-is

(RVastS § 15 lg 31).

20. Seega ei sätesta seadus vähemasti mitte selget alust, mis võimaldaks menetlusalusel isikul nõuda

aresti kandmisest tingitud kahju hüvitamist, kui arest tühistatakse või seda lühendatakse apellatsiooni-

või kassatsioonimenetluses. Pole küll välistatud, et sel juhul tuleb kõne alla SKHS § 5 lg 2 p 1

kohaldamine analoogia korras või kahju hüvitamise aluse puudumise põhiseadusvastaseks

tunnistamine. Siiski kõneleb osutatud õiguslik ebakindlus lisaargumendina VTMS § 205 lg 1 ja

§ 199 lg 3 põhiseadusvastasuse kasuks.

(allkirjastatud digitaalselt)