Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja digiminister
Justiits- ja Digiministeerium Teie: 08.06.2026 nr 8-1/4501-1
[email protected] Meie: 30.06.2026 nr 3-1/27


Arvamuse esitamine täitemenetluse seadustiku võlgniku sissetuleku arestimise regulatsiooni muutmise väljatöötamiskavatsusele

Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta

Täname Teid võimaluse eest esitada arvamus täitemenetluse seadustiku võlgniku sissetuleku arestimise regulatsiooni muutmise väljatöötamise kavatsuse (edaspidi VTK) kohta.

Peame võlgniku sissetulekule sissenõude pööramise regulatsiooni ajakohastamist vajalikuks. Kehtiv regulatsioon on praktikas tekitanud rohkelt tõlgendusvaidlusi ja on kolmandate isikute jaoks keerukas.

Toetame VTK üldist eesmärki muuta võlgniku sissetuleku arestimise kord selgemaks, läbipaistvamaks ja tehniliselt paremini rakendatavaks. Samas rõhutame, et kavandatav muudatus ei tohi viia olukorrani, kus täitemenetluse tulemuslikkus väheneb, sissenõudjate nõuete rahuldamine halveneb või kohtutäiturite ja tööandjate halduskoormus suureneb. Võlgniku ja tema ülalpeetavate toimetuleku kaitse ning sissenõudja põhiõiguste kaitse peavad olema tasakaalus.

Leiame, et VTK-s kirjeldatud lahendatav probleem on laiahaardeline, kuid ei too välja kõiki võlgniku sissetuleku arestimisega kaasnevaid raskuskohti. Nii näiteks on meie hinnangul põhjendamatult jäetud tähelepanuta elatisvõlgnike sissetulekute arestimisel kehtivad erinormid või ka ajatasu alusel arvestatava sissetuleku või osalise tööaja korral rakendatavad õigusnormid. Samuti on keerukust lisav asjaolu, et sama võlgniku sissetuleku arestimisele rakendub kohtutäiturite konkurents, kui võlgniku vastu on samaaegselt täitmisel mitu nõuet, ning erinevatele sissetulekuallikatele võivad arestid olla seatud erinevatel tingimustel ja erinevas järjekorras, mistõttu kokkuvõttes jääb võlgnikule üheks kuuks arestivabaks kasutamiseks alla seadusega ettenähtud alampiiri. Lisaks märgime ka, et võlgniku maksejõuetusmenetluses tema sissetulekutele rakendatavad arestimisreeglid või sissetuleku osa nõuete katteks loovutamise reeglid on VTK-s jäänud kõrvalteemaks, kuid meie hinnangul peavad pankrotiseaduse ja füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse sätted olema senisest täpsemad ja arusaadavamad.

Meie hinnangul on enne eelnõu koostama asumist vajalik koostada VTK-s kavandatavate muudatuste põhjalik ja igakülgne mõjuanalüüs. VTK-s tuleb näidata, milline on muudatuste (eelkõige astmelise sissetuleku arestimise mudeli) mõju täitemenetluse tulemuslikkusele, sissenõudjate nõuete rahuldamise määrale, tööandjate ja kohtutäiturite töökoormusele ning võlgnike käitumisele. Eelkõige vajab empiirilist tõendamist VTK-s avaldatud eelduslik mõju, et madalama sissetulekuga võlgnike jaoks väheneb motivatsioon sissetulekut varjata, kasutada kolmandate isikute kontosid või liikuda varimajandusse. Selliste järelduste tegemiseks ei piisa üksnes üldisest ettekujutusest.

Alljärgnevalt esitame Koja seisukohad VTK põhiliste teemade kaupa.

1. Üleminek võlgniku sissetuleku astmelisele kinnipidamisele

VTK-s kirjeldatud võlgniku sissetuleku astmeline kinnipidamise süsteem võib põhimõtteliselt muuta regulatsiooni lihtsamaks ja vähendada vaidlusi, kuid selle ülesehitus vajab olulist täpsustamist. Kehtiva õiguse kohaselt rakendatakse juba praegu võlgniku sissetulekute arestimisel üldiselt astmelist lähenemist:
1) sissetulekut, mis ei ületa Statistikaameti arvestuslikku elatusmiinimumi ei arestita;
2) sissetulekut, mis jääb Statistikaameti arvestusliku elatusmiinimumi ja riiklikult määratletud töötasu alammäära vahele, üldiselt ei arestita, kuid sellest võidakse arestida TMS § 132 lg 12 sätestatud juhul ühes kuus kuni 20 protsenti lahutades sissetulekust eelnevalt maha Statistikaameti avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi;
3) sissetulekust, mis ületab töötasu alammäära, kuid jääb alla viiele palga alammäära suurusele summale, arestitakse kaks kolmandikku, ja seda ületavast sissetulekust kogu sissetulek, tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust.

Taoline arestimisskeem on meie hinnangul arusaadav nii võlgnikele kui ka tööandjatele. Konsulteerisime 2021. aastal nelja erasektori tööandjaga, kellest igaühe juures töötas sadu võlgnikke, ja vastuste kohaselt pidasid nemad töötajate sissetulekute kinnipidamisel arestide täitmiseks probleemseteks asjaoludeks:
1) kui võlgnikul on täiteasju mitme erineva kohtutäituri juures ja arestimisaktidel märgitud ülalpeetavate arv on erinev;
2) arestimisaktid on koostatud võlgniku ja kohtutäituri erikokkuleppe kohaselt ja mille tingimused lahknevad üldisest skeemist;
3) arestitingimuste kohaldamine osalise töökoormusega töötamise korral, kui palgaarvestust peetakse lisaks ajamäärale ka lisatasude jm kriteeriumide alusel;
4) ülalpeetavatega arvestamise kord osalise töökoormusega töötamise korral;
5) töötasu alammäära ja Statistikaameti arvestusliku elatusmiinimumi muutumine täitemenetluse kestel erinevatel aegadel ja kui kohtutäitur ei ole viidanud neile alustele abstraktselt vaid arestimisakti koostamise ajal kehtinud arvudega, lähevad arestimistingimused kehtiva õigusega vastuollu;
6) mõni kohtutäitur võimaldab osalise koormusega töötava võlgniku sissetulekust jätta arestivabaks üksnes proportsionaalse osa Statistikaameti arvestuslikust elatusmiinimumist, teised jätavad selle arestivabaks sõltumata võlgniku töökoormusest;
7) aktides sätestatud tingimused on omavahelises vastuolus või ei vasta aktis ümberkirjutatud õigusaktide sätetega;
8) kohtutäiturid ei kasuta ühtselt standardiseeritud dokumendimalle;
9) kohtutäitur ei viita korduva akti saatmisel sellele, et tegemist on varem saadetud aresti muutva aktiga.

Saame VTK-s kavandatust nii aru, et astmelisele arestimisele üleminekul kaotatakse erisused, mis hetkel tulenevad ülalpeetavate olemasolust ning sellest, et täitmisel on elatisnõue. Arvestades tööandjatelt saadud vastukaja teeme ettepaneku, et koostatavas eelnõus sätestataks sõnaselgelt, et arestitingimuste täitmisel tuleb võtta aluseks üksnes konkreetsel momendil võlgnikule arvestatud töötasu suurus, mitte aga see, kas töötasu on arvestatud püsisummana, aja- või tükitöö alusel või muude kriteeriumide alusel või kas töötaja töötab osalise või täiskoormusega. Sellega saaks kõrvaldatud suurema osa tööandjate nimetatud raskuskohtadest.

Mis puutub VTK-s esitatud näitesse, kuidas võiks võlgniku sissetuleku astmeline arestimisskeem välja näha, siis teeme ettepaneku, et astmeline süsteem oleks kujundatud progresseeruvalt, st kõrgemat määra kohaldatakse üksnes sellele sissetuleku osale, mis ületab vastava astme piiri, mitte kogu sissetulekule tervikuna. VTK-s esitatud näide tekitab põhjendamatud olukorrad, kus võlgnikke hakatakse sissetuleku kasvades justkui karistama nõude pööramisega sissetulekule, mis väiksema palga korral oli arestivaba. Näiteks alampalka (946 eurot) saava võlgniku sissetulekust arestitakse VTK-s esitatud näite kohaselt 94,60 eurot, ent 950 eurot saava võlgniku sissetulekust 30%950=285 eurot. Meie ettepanek on, et 950 eurot saava võlgniku sissetulekust arestitaks 10%946+30%(950-946)=94,60+1,20=95,80 eurot. Progresseeruv mudel tagaks taoliselt sissetulekust kinnipidamise parema vastavuse võlgniku tegelikule maksevõimele ning oleks nii võlgniku, sissenõudja kui ka kinnipidamist tegeva kolmanda isiku jaoks arusaadavam ja etteaimatavam.

Saame eelnevast nii aru, et VTK-ga kavandatakse TMS § 132 lõike 1² kehtetuks tunnistamist, kuna uus süsteem näeb ette võlgniku sissetuleku teatud osas arestimise nõutavust, kui see ületab Statistikaameti avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi. Peame sellist lähenemist eesmärgipäraseks.

Peame vajalikuks, et enne astmelise mudeli täpsustamist esitataks võrdlev arvutus kehtiva süsteemi ja kavandatava süsteemi erinevate versioonide alusel. Analüüs peab näitama, kui palju laekub sissetuleku arestimisest nõuete katteks kehtiva regulatsiooni järgi ning kui palju laekuks kavandatava süsteemi eri versioonide alusel. Ilma sellise analüüsita ei ole võimalik hinnata, kas muudatus parandab või vähendab täitemenetluse tegelikku tulemuslikkust.

Peame vajalikuks eelnõu koostamisel analüüsida ka seda, kas võlgniku sissetuleku arestivaba osa ja arestimise astmed peaksid jätkuvalt olema seotud palga alammääraga. Palga alammäär väljendab eelkõige minimaalset ausa töötasu kokkulepet tööturul, mitte võlgniku õigust kindlaksmääratud suuruses mittearestitavale sissetulekule. Miinimumpalk on väikseim lubatud bruto töötasu, mida tööandja tohib täistööajaga töötajale maksta (40 tundi nädalas) ja selle suuruse üleriigilisel kokkuleppimisel ei lähtuta mitte kuidagi võlgnike minimaalse igakuise toimetuleku vajadusest.

Teeme ettepaneku kaaluda võlgniku töötasu arestivaba osa ja arestimise astmete arvestusaluse sidumist Statistikaameti avaldatava arvestusliku elatusmiinimumiga. Arvestuslik elatusmiinimum on olemuslikult seotud inimese minimaalse toimetulekuga ning seetõttu sobib võlgniku kaitstava osa määramisel sisuliselt paremini kui palga alammäär. Nagu lähiajalugu on näidanud, siis võib Statistikaameti arvestuslik elatusmiinimum tõusta või alaneda (näiteks oli elatusmiinimum languses aastatel 2014-2016 ja 2020), kuid töötasu alammäär on läbi aja üksnes tõusnud. Leiame, et elukalliduse langemise perioodil ei ole põhjendatud tagada võlgnikele sissenõudjate arvel varasemaga võrreldes paremat äraelamist.

Ka tööandjad märkisid 2021. aastal Kojale antud vastustes, et töötasu alammäära ja Statistikaameti arvestusliku elatusmiinimumi muutumine erinevatel aegadel tekitab neile raskusi võlgnike töötasust kinnipidamiste tegemisel. Seetõttu teeme ettepaneku, et võlgnikele tagatav arestivabastus määratletakse seaduses Statistikaameti arvestusliku elatusmiinimumi kordsena (näiteks oleks baasmäär 2,5-kordne arvestuslik elatusmiinimum) ja nõndasamuti järgmised astmed.

Praktikas ei tea kohtutäitur sissetuleku arestimise akti saatmisel sageli, millise palgasüsteemi alusel võlgnikku tasustatakse või milline on võlgniku töökoormus. Võlgniku palk võib olla nii püsivas suuruses kui arvestatud tunnitasu, tükitöötasu, tulemustasu või nende kombinatsioonina. Näiteks, kui kohtutäitur jätab võlgniku sissetulekust arestivabaks 946 eurot, siis miinimumtunnitasu (5,67 eurot) alusel tasustamisel teenib töötaja 23 tööpäevaga kuus 23*8*5,67=1043,28 eurot. Kuupalgamäära arvestades oleks arestitav (1043,28-946)*2/3=64,85 eurot. 19 tööpäevaga kuus teenib taoline töötaja aga 19*8*5,67=861,84 eurot, mis jääb täies ulatuses alla arestivaba miinimumi. Leiame, et seadus ei peaks looma erinevat sissetuleku arestimise tulemust sõltuvalt sellest, millise palgaarvestuse mudeli alusel võlgniku sissetulek kujuneb.

Teeme ettepaneku sätestada, et arestimisel lähtutakse võlgnikule väljamaksmisele kuuluvast sissetuleku kogusummast asjaomasel perioodil sõltumata sellest, kuidas see summa on palgaarvestuses kujunenud. Sellisel juhul kaob vajadus aruteludeks või menetluslikeks vaidlusteks, kas osalise tööajaga töötamisel tuleb võlgnikule tagada kogu arestivaba määr või üksnes vastav osa sellest. Kui mudel kujundatakse sissetuleku kogusummapõhisena, ei ole arestimise tulemus sõltuv võlgniku töörežiimist või palgasüsteemi tehnilisest ülesehitusest.

Võlgniku sissetuleku astmelise arestimise mudel saab toimida vaid juhul, kui seadus määratleb üheselt, millised võlgnikule laekuvad summad moodustavad arvestusliku sissetuleku ning kas arvestus toimub iga üksiku väljamakse või võlgniku sama perioodi kogusissetuleku alusel. Peame õigusselguse ja võlgnike võrdse kohtlemise seisukohalt põhjendatuks lähtuda võlgniku sama perioodi kogusissetulekust.

Kui iga väljamakse või iga sissetuleku liik arvestatakse võlgniku sissetuleku astmelise arestimise mudelis eraldi, sõltub arestitav summa sellest, mitmest allikast võlgniku sissetulek laekub. Võlgnik, kes saab näiteks teatud summa ühestainsast allikast, oleks sellisel juhul teistsuguses olukorras kui võlgnik, kes saab sama summa töötasu, pensioni ja toetuste summana. Selline lahendus looks ebavõrdse kohtlemise ning soodustaks sissetulekute kunstlikku killustamist.

Seetõttu tuleks seaduses sätestada, et astmelise arestimismäära kohaldamisel võetakse arvesse võlgniku kõigi sama perioodi eest saadud sissetulekute kogusumma ja et kohtutäitur võib erinevaid üksikuid sissetulekuid ositi arestida seadusega sätestatust erinevate määradega. Eraldi tuleb seejuures reguleerida, kas TMS §-s 131 nimetatud mittearestitavad sissetulekud arvestatakse võlgniku sissetulekuks või mitte.

2. Arestimisakti muutmise mõju arestipandiõiguse järjekohale

Toetame TMS § 65 täpsustamist selliselt, et arestimisakti muutmine, selle täitmise peatamine või peatamise järgne uuendamine ei mõjuta esialgse arestimisakti alusel tekkinud arestipandiõiguse järjekohta. Praktikas on oluline vältida olukorda, kus arestimisakti tehniline muutmine või aresti tingimuste ajakohastamine toob kaasa sissenõudja järjekoha kaotuse.

Sama põhimõte peab olema üheselt tagatud ka võlgniku pangakonto arestide puhul. Kui pangas kuvatav nõude jääk on ajutiselt jõudnud nullini, kuid täitemenetlus ei ole tegelikult lõppenud, näiteks viivise või muu jätkuva kõrvalnõude lisandumise tõttu, ei tohiks aresti uuendamine või muutmine kaasa tuua järjekoha kaotust. Norm peab olema toetatud ka pankade ja täitmisregistri tehnilises lahenduses.

3. Kohtutäituri suhtlus kolmandate isikutega täitmisregistri kaudu

Toetame VTK-s kavandatavat TMS § 114 täpsustamist täitmisregistri kaudu arestimisaktide haldamine ei eelda täiendavat andmevahetust paberkandjal ega muul viisil. Peame vajalikuks seaduses ka täpsustada, et võlgnikule toimetatakse sellisel juhul kätte arestimisakti ärakiri, millele on märgitud arestitingimused vastavuses täitmisregistri kaudu kohustatud isikule saadetud arestimisaktiga. Samuti teeme ettepaneku täpsustada, et kui arestimisakt on esitatud täitmisregistri kaudu, siis ei rakendata TMS § 47 lg 12 lauset 1: „Täitemenetluse peatamise korral edastab kohtutäitur täitemenetluse peatamise otsuse viivitamata kolmandale isikule, kes täidab võlgniku vara suhtes kohtutäituri arestimisakti.“ Täitmisregistri kaudu on võimalik saata arestimisakti peatamise teavitus, mis täidab sisuliselt sama eesmärki. Palume Teil pöörata ka tähelepanu, et lisaks täitmisregistrile on kohtutäituritel kasutusel muidki elektroonilisi andmevahetusteenuseid arestimisaktide elektrooniliseks haldamiseks (näiteks Töötukassa ja Pensionikeskusega), mistõttu tuleks kavandatavaid õigusnormide muudatusi laiendada lisaks täitmisregistrile ka teistele samaväärsetele elektroonilistele lahendustele.

4. Võlgniku konto arestimise korra täpsustamine

Toetame põhimõtet, et krediidi- ja makseasutustele kuvatav arestiinfo peaks olema võimalikult ajakohane ja arusaadav. Samas ei tohi ajakohastamise kohustus muutuda ebaproportsionaalselt suureks halduskoormuseks. Täitemenetluses muutub nõude jääk sageli väikeste osamaksete, viiviste, täitekulude või korduvate laekumiste tõttu. Kui iga väiksem muutus eeldab arestimisakti muutmist ja selle menetluslikku vormistamist, ei ole lahendus menetlusökonoomne. TMS § 114 ja § 115 kohaselt tuleb arestimisakt võlgnikule kätte toimetada või edastada, mis on arvestades täitetoimikutes igapäevaselt toimuvate muudatuste suurt hulka, kohtutäituri büroole oluliseks täiendavaks töökoormuseks. Oleme seisukohal, et arestimisaktil näidatud arestisumma peab olema õige aresti seadmise või muutmise hetke seisuga ning olukorras, kus võlgniku pangakonto ülearestimine ei ole tõenäoline (näiteks ei ole tõenäoline, et võlgniku pangakontole laekub järgmisel hetkel täitmisel oleva nõude tegelikku jääki ületav summa), ei ole tarvidust arestisumma viivitamatuks korrigeerimiseks.

Teeme ettepaneku siduda arestiinfo ajakohastamise kohustus täiteasjas toimunud olulise muutuse (näiteks suurem laekumine, arestivabastuse aluseks oleva teguri muutumine vms) või mõistliku perioodilise ajakohastamisega, mitte iga väiksema nõudejäägi muutumisega. Samuti tuleb sätestada, et kohtutäitur saab vastutada üksnes nende andmete ajakohastamise eest arestimisaktil, mis on talle teatavaks saanud. Kui võlgnik tasub otse sissenõudjale, ent sissenõudja ei teavita kohtutäiturit laekumisest, nõue on solidaarne või nõudele lisandub ajas muutuv viivis, ei saa kohtutäiturilt nõuda andmete uuendamist enne, kui tal on selleks vajalik teave.

Toetame põhimõtet, et võlgnikule tagatakse arestivaba summa kasutamise võimalus üksnes ühel pangakontol. Mitmel pangakontol arestivaba summa tagamine võib anda võlgnikule võimaluse kasutada kaitstavat osa mitmekordselt ning kahjustada seeläbi põhjendamatult sissenõudjate huve.

Samas eeldab see lahendus toimivat tehnilist süsteemi. Täitmisregister peab võimaldama kõigile asjassepuutuvatele kohtutäituritele teabe, millisesse krediidiasutusse on võlgnikule varasemates täitemenetlustes jäetud arestivabastus. Ilma keskse tehnilise lahenduseta võib tekkida olukord, kus erinevad kohtutäiturid määravad arestivaba summa erinevatesse krediidiasutustesse.

Täiendavalt tuleb konto arestimise regulatsiooni muutmisel lahendada olukord, kus pankrotivõlgniku pangakontole jäetud arestivaba summa jääb kalendrikuu lõpuks täielikult või osaliselt kasutamata. Kohtupraktikas on leitud, et pankrotivarast välistatud arestivaba miinimumsumma on pankrotivõlgniku vara ning see ei muutu sissenõutavaks üksnes seetõttu, et võlgnik ei ole seda asjaomasel kuul kontolt välja võtnud või ära kasutanud. Võlgniku õigus saada kätte tema kontole laekunud arestivaba raha ei lõpe pelgalt aja möödumise tõttu. Praktikas ei arvesta pangakonto aresti tehniline lahendus siiski alati sellega, et kontole jäänud vahendid võivad olla eelmisel perioodil võlgniku pankrotivarast välistatud arestivaba osa. Selle tulemusel võib järgmise kuu laekumiste ja arestivaba summa arvestamisel tekkida olukord, kus varasemast kuust kasutamata jäänud võlgnikule jääv raha arestitakse automaatselt, kuigi sellele ei oleks tohtinud sissenõuet pöörata.

Õigusselguse tagamiseks tuleb seaduses või selle alusel loodavas tehnilises lahenduses sõnaselgelt ette näha, kuidas säilib pankrotivõlgniku õigus eelmisel perioodil kasutamata jäänud arestivabale summale ning kuidas krediidi- ja makseasutused peavad sellist summat järgmise perioodi arestiarvestuses käsitlema. Aresti tehniline lahendus peab võimaldama eristada uut laekumist varasemast perioodist üle kandunud arestivabast jäägist või nägema ette muu mehhanismi, mis välistab seaduse järgi pankrotivõlgnikule jääva summa automaatse arestimise järgmisel kalendrikuul.

5. Rahalisest nõudest saadava tulemi jaotamine

Peame vajalikuks täpsustada TMS § 119 regulatsiooni nii, et esimese järjekoha arestimisakt ei välistaks igal juhul järgmiste arestimisaktide täitmist. Kui esimese järjekoha akti järgi peetakse kinni üksnes väike summa, kuid seaduse järgi oleks võimalik kinni pidada suurem osa sissetulekust, ei tohiks järgmiste sissenõudjate nõuded jääda üksnes seetõttu täitmata. Seaduses tuleks selgelt sätestada, et järgmise järjekoha arestimisakti võib täita ulatuses, milles esimese järjekoha akt ei hõlma kogu seaduse järgi arestitavat osa. Vastasel juhul võib regulatsioon soodustada kuritarvitusi, sealhulgas olukordi, kus võlgnik saavutab esimese kohtutäituriga või sissenõudjaga väga väikese igakuise makse ning takistab sellega sisuliselt teiste nõuete täitmist. Samas peab seadus säilitama võimaluse kokkuleppelisteks lahendusteks. Võlgniku nõusolekul peab olema võimalik teha kinnipidamisi seaduses sätestatust suuremas ulatuses ning sissenõudja nõusolekul väiksemas ulatuses, kui see aitab tagada nõude täitmise ega kahjusta põhjendamatult teiste sissenõudjate õigusi.

6. Kolmanda isiku kohustuste täpsustamine sissetuleku või nõudeõiguse arestimise korral

Mõistame VTK-s esitatud ettepanekut vähendada tööandjate koormust olukorras, kus töötasu või muu väljamakse kantakse võlgniku Eestis registreeritud krediidiasutuses avatud pangakontole. Üldise suunana võib see olla põhjendatud, kui kontopõhise arestimise tulemusena ei kahjustu sissenõudjate huvid.

Samas võib tööandja vabastamine võlgniku sissetulekutelt kinnipidamise tegemisest muuta täitemenetluste vahelist nõuete rahuldamise järjekorda. Tuleb meeles pidada, et täitemenetluste paljususe korral ei pruugi erinevates täitemenetlustes seatud arestid olla võlgniku pangakontol ja tema tööandja juures samas järjestuses. Seega võib võlgniku sissetuleku aresti täitmiseks kinni pidamata jätmine moonutada täitemenetluste tulemuslikkust. Selline tagajärg peab olema seadusandja teadlik valik, mitte ümberkorralduse juhuslik kõrvalmõju.

Toetame tööandja rolli vähendamist töötajate töötasudelt kinnipidamiste tegemisel üksnes tingimusel, et see ei suurenda kohtutäiturite ega tööandjate üldist koormust ega tekita vajadust pidevalt küsida tööandjatelt palgalehti, täpsustada väljamaksete perioode või teha tagasikandeid. Samuti peab seadus välistama topeltkinnipidamise olukorrad, kus esmalt tehakse kinnipidamine tööandja juures ning seejärel arestitakse sama sissetuleku jääk täiendavalt võlgniku pangakontol.

Kui võlgnik soovib, et tema sissetulek kantaks välisriigi krediidi- või makseasutuse kontole või kolmanda isiku kontole, peab tööandjale jääma kohustus võlgniku sissetuleku arestimisakti täita. Teeme ettepaneku kaaluda ka lahendust, mille kohaselt kannab tööandja töötaja töötasu kohtutäituri korralduse alusel täies ulatuses kohtutäituri ametialasele kontole ning kohtutäitur teeb ise kinnipidamise ja kannab võlgnikule talle kuuluva arestivaba osa edasi.

Kavandatava muudatusega kaasnevalt tuleb eraldi lahendada võlgniku sissetuleku topeltarestimise risk. Kui tööandja teeb sissetulekust kinnipidamise ja kannab ülejäänud töötasu võlgniku kontole, millel on samuti arest, võib sama sissetulek olla arestitud kahel korral. Taoline olukord võib juhtuda eelkõige siis, kui võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja sissetulekust tehakse kinnipidamisi erinevate kohustaud isikute poolt. Sellisel juhul ei pruugi võlgnikule jääda kätte osa, mille seadus talle jätma peaks.

Täiendav probleem tekib juhul, kus võlgnik töötab madala palgaga, kuid mitme tööandja juures paralleelselt. Näiteks kui inimene töötab kahe tööandja juures ja kummalgi juhul saab ta töötasuna 900 eurot, siis kumbki tööandja saaks VTK-s esitaud näite kohaselt kinni pidada 90 eurot, mõlemad kokku 180 eurot. Kui see raha kantaks pangakontole, siis laekuks kokku 1800 eurot, millest kinnipeetav summa oleks Koja ettepanekul rakendatava progresseeruva süsteemi kohaselt 10%946=94,60 eurot ja 30%(1800-946)=256,20 eurot, ehk siis kokku 94,60+256,20=350,80 eurot. Kui kummagi tööandja juures oleks erineva kohtutäituri arest täitmisel, siis ilmselt ei oleks võimalik neil kahe peale kokku arestida 350,80 eurot, kui tööandjad ei maksaks töötajale töötasu tema pangakontole, vaid kumbki saaks arestida 94,60 eurot.

Seetõttu peab eelnõu enne kontopõhise lahenduse rakendamist andma selge vastuse, kas sissetuleku arestimine toimub edaspidi valdavalt pangakonto kaudu või säilib paralleelselt tööandjapõhine mudel. Mõlema mudeli samaaegne rakendamine ilma keskse arvestusloogikata võib vähendada õigusselgust ja suurendada vaidlusi.

7. Võlgnike mittearestitavad sissetulekud

VTK-s on õigesti märgitud, et TMS § 131 tekitab praktikas vaidlusi eelkõige küsimuses, kas mittearestitavaid sissetulekuid tuleb arvestada võlgniku kogusissetuleku määramisel. Peame vajalikuks, et seadus eristaks selgelt kahte küsimust: 1) kas konkreetsele laekumisele saab vahetult sissenõuet pöörata ja 2) kas seda laekumist võetakse arvesse võlgniku tegeliku maksevõime hindamisel.

Toetame põhimõtet, et sihtotstarbelised toetused, mille eesmärk on katta konkreetseid lisakulusid või kaitsta kolmanda isiku õigushüve, vajavad eraldi kaitset. Samas ei ole põhjendatud üldine lähenemine, mille kohaselt kõik võlgnikule makstavad toetused jäävad täielikult välja ka võlgniku kogusissetuleku arvestusest. Kui toetus makstakse võlgnikule ja selle sihtotstarbelist kasutamist ei kontrollita, tuleks see lugeda võlgniku sissetulekuks, mida arvestatakse temale arestivaba miinimumi tagamisel.

Erand peaks jääma üksnes selgelt sihtotstarbelistele toetustele, mille kasutamise eesmärk on objektiivselt määratletav ja kontrollitav, näiteks konkreetse kulu hüvitamiseks makstavad toetused.

VTK ei lahenda piisavalt võlgniku sissetuleku arestivaba osa määramisel tema ülalpeetavatega arvestamise küsimust. See on üks olulisemaid praktilisi probleeme, sest kavandatava võlgniku sissetuleku astmelise arestimise mudeli praktiline tulemus võib oluliselt erineda sõltuvalt sellest, kas ja kuidas selles arvestatakse võlgniku ülalpeetavatega.

Kehtiv TMS § 132 lõike 2 loogika, mille kohaselt suurendatakse arestivaba osa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast, vajab sisulist ümberhindamist. Laste ülalpidamist puudutavates teistes regulatsioonides, sealhulgas miinimumelatise määramisel, arvestatakse laste arvu ja vanusevahemikku teisiti. Ei ole iseenesestmõistetav, et täitemenetluses peab iga ülalpeetav suurendama võlgniku kaitstavat osa just ühe kolmandiku võrra palga alammäärast.

Kui peretoetusi käsitatakse lapsele või lastega seotud kulude katmiseks mõeldud vahendina ning jäetakse võlgniku sissetuleku arvestusest välja, tuleb vältida olukorda, kus võlgniku lastega arvestatakse temale suurendatud arestivabastuse tagamisel mitmekordselt. Ei ole põhjendatud, et sama lapse tõttu suureneb võlgniku sissetuleku arestivaba osa täiendavalt, kui lapse vajaduste katmiseks makstavat toetust juba eraldi kaitstakse. Teeme ettepaneku, et võlgniku sissetuleku arestivabastus ei mõjutaks tema ülalpeetavate olemasolu. Leiame, et olukorras, kus võlgnikuks mitteolev isik suudab oma lapsi miinimumpalgast ülal pidada, ei ole üheselt selge, miks peab võlgnikule tagama iga lapse pealt 1/3 alampalgamäärast arestivaba osana lisaks. Ülalpeetavate väljajätmine võlgniku sissetuleku arestivaba osa arvestusest muudaks 2021. aastal tööandjatelt saadud vastuste kohaselt oluliselt lihtsamaks ka sissetuleku arestimisaktide täitmist tööandjate juures.

8. Enamkinnipeetud vahendite viivitamatu tagastamine

VTK-s kasutatav mõiste „viivitamata“ enamkinnipeetud raha tagastamisel vajab täpsustamist. Raha tagastamine eeldab, et kohtutäitur vaatab võlgniku avalduse läbi, hindab esitatud andmeid ja dokumente, fikseerib toimingu täiteasjas ning teeb vajalikud tehnilised toimingud infosüsteemis. Seetõttu ei ole realistlik eeldada raha tagastamist samal hetkel, kui taotlus esitatakse või tagastamise alus tekib.

Teeme ettepaneku sätestada enamkinnipeetud raha tagastamise konkreetne tähtaeg. Mõistlik lahendus oleks, et kõnealune raha tagastatakse hiljemalt järgmisel tööpäeval pärast tagastamise aluse tuvastamist ja kõigi vajalike andmete saamist, kuid igal juhul mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Selline regulatsioon oleks kooskõlas TMS § 43 lõike 1 üldise loogikaga ning annaks menetlusosalistele parema selguse.

Lisaks palume eelnõu koostamisel pöörata tähelepanu, et ametikontole raha kandmisel on praegu võimalik rakendada „saaja maksab“ printsiipi, mis on vastuolus senise praktikaga, et kohtutäituri ametikontole ei rakendata teenustasusid. Kui arestitud vahendid kantakse või ka vabatahtlik ülekanne tehakse kohtutäituri ametialasele kontole, peab olema seadusega tagatud, et ülekandetasud ei ole kohtutäituri kanda. Täitemenetluse kulude ja laekumiste läbipaistvuse huvides ei saa selline küsimus jääda üksikute pankade praktika ega menetlusosaliste vaidluse lahendada.

9. Pankrotimenetlus, kohustustest vabastamise menetlus ja usaldusisiku roll

Peame oluliseks, et TMS-i võlgniku sissetuleku arestimise regulatsiooni muutmisel analüüsitaks eraldi ja sisuliselt ka muudatuste mõju füüsilise isiku pankrotimenetlusele ning kohustustest vabastamise menetlusele. VTK-s on pankrotiseaduse ja füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse muudatusi käsitletud pigem kõrvalküsimusena. Samas puudutavad sissetuleku arestimise ning võlgniku sissetulekust võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tehtavate kinnipidamiste reeglid otseselt ka pankrotihaldureid, usaldusisikuid, võlgnikke ja võlausaldajaid.

Füüsilise isiku pankrotimenetluses ja kohustustest vabastamise menetluses ei ole tegemist tavapärase täitemenetlusega. Kohustustest vabastamise menetlus on võlgniku vabatahtlik valik Kohustustest vabastamise menetluses on sellest tulenevalt ka usaldusisiku roll kohtutäituri omast erinevam. Usaldusisik ei ole kohtutäitur ning tal ei ole TMS-ist tulenevaid arestimisõigusi ega samu sunnivahendeid, mida saab kasutada täitemenetluses. Seetõttu ei saa eeldada, et TMS-i sissetuleku arestimise regulatsiooni muutmine lahendab automaatselt ka kohustustest vabastamise menetluses esinevad probleemid.

Kohustustest vabastamise menetluses peab olema üheselt arusaadav, milline osa võlgniku sissetulekust loetakse seaduse alusel usaldusisikule loovutatuks, milline osa tuleb jätta võlgnikule ning kuidas tuleb käsitleda selliseid laekumisi, mis ei ole klassikaline töötasu. Praktikas tekitab raskusi eelkõige FIMS § 47 lõigete 3–5 omavaheline seos. Ühelt poolt näeb seadus ette, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest saadud tulu ning ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Teiselt poolt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. Selline regulatsioon võimaldab erinevaid tõlgendusi selle kohta, kas sissetulek peaks esmalt liikuma tervikuna usaldusisiku kontrolli alla ning usaldusisik peab võlgnikule tagastama võlgnikule jääva osa või võib võlgnik teha usaldusisikule makseid üksnes selles ulatuses, mis tuleb võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kasutada.

Meie hinnangul tuleb eelnõu koostamisel see küsimus selgelt lahendada. Kui seadusandja eesmärk on, et võlgniku sissetulek liigub kohustustest vabastamise menetluses esmalt usaldusisiku kontrolli alla, tuleb seaduses ette näha ka selge kord, kuidas seda menetluslikult ja praktiliselt rakendatakse. Kui aga lubatakse praktikat, kus võlgnik kannab usaldusisikule üksnes võlausaldajate nõuete katteks kuuluva osa, peab seadus selgelt sätestama, millistel tingimustel see on lubatav ning milline on usaldusisiku kontrollipädevus. Kavandatav lahendus ei tohi muuta kohustustest vabastamise menetlust sisuliselt sundtäitmiseks ega panna usaldusisikule kohtutäituri rolli.

Samuti tuleb täpsustada FIMS § 47 terminoloogiat. Kehtivas sättes kasutatakse mõistet „tulu“, samal ajal kui TMS-i regulatsioon lähtub peamiselt mõistest „sissetulek“. Kui TMS-i muudatustega kujundatakse ümber sissetuleku arestimise süsteem, tuleb FIMS-is kasutada sama terminoloogiat või vähemalt selgelt määratleda, kas FIMS § 47 tähenduses „tulu“ hõlmab samu laekumisi, mida TMS käsitab sissetulekuna. Vastasel juhul suureneb oht, et pankrotihaldurid, usaldusisikud ja kohtud hakkavad sama liiki laekumisi erinevalt käsitlema.

Eraldi vajab lahendamist mittearestitavate sissetulekute arvestamine kohustustest vabastamise menetluses. FIMS § 47 lõike 3 sõnastus viitab töö- või teenistussuhtest, muust sellesarnasest suhtest ning ettevõtlusest saadud tulule. Praktikas laekuvad võlgnikele aga ka töövõimetoetused, sotsiaaltoetused, peretoetused ja muud sihtotstarbelised maksed. Need ei pruugi olla FIMS § 47 lõike 3 tähenduses loovutatud tulu, kuid võivad TMS-i järgi mõjutada mittearestitava sissetuleku arvestust. Eelnõus tuleb selgelt määratleda, kas ja kuidas sellised laekumised kohustustest vabastamise menetluses arvesse võetakse.

Täpsustamist vajab ka ettevõtlusest saadava tulu käsitlus. Kui võlgnik tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või saab sissetulekut ettevõtluskonto, platvormitöö või muu ebatraditsioonilise töövormi kaudu, ei saa võlausaldajate nõuete katteks kasutatava tulu määramisel lähtuda üksnes kogu laekunud summast. Ettevõtluse puhul tuleb eristada brutolaekumist ja tegelikku ettevõtlustulemit. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus võlgnikul ei jää vahendeid ettevõtlusega seotud vältimatute kulude kandmiseks ning tema võimalus tulu teenida väheneb või kaob. Samas ei saa usaldusisikult eeldada võlgniku igapäevase raamatupidamise pidamist ega iga ettevõtluskulu majandusliku põhjendatuse sisulist hindamist. Seetõttu tuleks seaduses või eelnõu seletuskirjas anda vähemalt põhimõtteline juhis, et ettevõtlustuluna tuleb käsitada ettevõtluse tulemit, millest on maha arvatud vajalikud ja põhjendatud kulud, kuid nende tõendamise kohustus peab lasuma võlgnikul.

Täiendavalt tuleks kaaluda FIMS § 47 lõike 6 kehtetuks tunnistamist või selle põhjalikku ümberkirjutamist. Kehtivas sõnastuses ei ole piisavalt selge, kuidas tuleb kohustustest vabastamise menetluses määrata pärimise teel saadu väärtus, millise ajahetke seisuga seda hinnata, millisel viisil tuleb arvestada pärandvaraga seotud kohustusi ning kuidas peab võlgnik oma kohustust täitma olukorras, kus pärimise teel saadu ei ole rahaline või kergesti realiseeritav vara. Praktikas võib võlgnik pärida näiteks kaasomandiosa, nõudeõiguse, koormatud kinnisasja või muu vara, mille tegelik väärtus ja realiseerimisvõimalus ei ole üheselt määratav. Samuti ei ole selge, kas ja millises ulatuses saab usaldusisik nõuda võlgnikult pärimise teel saadu väärtuse rahalist hüvitamist olukorras, kus võlgnikul puuduvad selleks vabad rahalised vahendid. Kui seadusandja peab vajalikuks säilitada pärimise teel saadu arvestamise kohustust, tuleb säte ümber kirjutada selliselt, et oleks selgelt määratletud kohustuse tekkimise alus, väärtuse määramise kord, arvestatavad mahaarvamised, täitmise viis ja usaldusisiku kontrollipädevus.

Lisaks tuleb arvestada, et kohustustest vabastamise menetluse edukus sõltub suurel määral sellest, kas võlgnikule on algusest peale arusaadav, milline osa sissetulekust tuleb võlausaldajatele üle anda ja millised tagajärjed kaasnevad kohustuste rikkumisega. Kui regulatsioon jääb ebaselgeks, suureneb oht, et võlgniku vead või võimalikud vääriti tõlgendamised ilmnevad alles kohustustest vabastamise otsustamisel. Selline olukord ei ole põhjendatud ei võlgniku, võlausaldajate ega menetluse efektiivsuse seisukohalt.

Seetõttu teeme ettepaneku, et eelnõu koostamisel:
1. analüüsitaks eraldi TMS-i muudatuste mõju pankrotimenetlusele ja kohustustest vabastamise menetlusele;
2. täpsustataks FIMS § 47 lõigete 3–5 sõnastust ning nende seost TMS §-dega 131 ja 132;
3. ühtlustataks FIMS-i terminoloogia TMS-i terminoloogiaga või määratletaks selgelt mõistete „tulu“ ja „sissetulek“ erinevus või piirdutaks üksnes mõistega „sissetulek“;
4. sätestataks, millises ulatuses ja millise korra järgi liigub võlgniku sissetulek kohustustest vabastamise menetluses usaldusisiku kontrolli alla;
5. selgitataks, kuidas käsitleda mittearestitavaid ja sihtotstarbelisi sissetulekuid kohustustest vabastamise menetluses;
6. antaks selged juhised ettevõtlustulu, FIE-na tegutsemise, ettevõtluskonto, platvormitöö ja äriühingu kaudu saadavate laekumiste arvestamiseks;

Kokkuvõttes peab maksejõuetusmenetluse regulatsioon toetama samu eesmärke, mida taotletakse TMS-i muudatustega. Samas tuleb arvestada, et pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse eesmärk, menetlusosaliste rollid ja kasutatavad vahendid erinevad täitemenetlusest. Seetõttu ei piisa üksnes viitest TMS-i regulatsioonile, vaid PankrS-i ja FIMS-i sätted tuleb muuta selliselt, et need oleksid praktikas iseseisvalt rakendatavad.

10. Täiendavad ettepanekud
10.1. Kolmanda isiku pangakonto kasutamine

Peame vajalikuks lahendada tõhusamalt olukorrad, kus võlgnik suunab oma töötasu või muu sissetuleku kolmanda isiku pangakontole. Sellisel juhul võib võlgniku enda pangakonto arestimine jääda tulemuseta ning täitemenetluse tegelik eesmärk ei realiseeru.
Teeme ettepaneku kaaluda TMS-i täiendamist selliselt, et kohtutäituril oleks õigus arestida kolmanda isiku pangakontol olevad vahendid ulatuses, milles kontole kantakse võlgniku töötasu või muu sissetulek arestimise vältimiseks. Tegemist oleks TMS § 64 lõike 4 ja TMS § 135 loogilise edasiarendusega pangakonto kontekstis.

Õiguskindluse tagamiseks peab selline arest piirduma üksnes võlgniku sissetulekule vastava osaga ega tohi hõlmata kolmanda isiku enda raha. Kolmandale isikule tuleb tagada tõhus võimalus taotleda vara arestist vabastamist, kui arestitud vahendid ei ole tegelikult võlgniku sissetulek. Selline lahendus vähendaks sissetuleku varjamist ja suurendaks täitemenetluse tegelikku tulemuslikkust.

10.2. Tööjõurendi, platvormitöö, ettevõtluskonto ja äriühingu kaudu saadavad laekumised

VTK-s ei ole piisavalt käsitletud tööjõurendi, platvormitöö, toidukullerite, ettevõtluskonto ja äriühingu kaudu saadava tasu küsimust. Praktikas on üha tavalisem, et isik ei saa klassikalist töötasu, vaid tema töö eest saadav tasu laekub ettevõtluskontole, äriühingu kontole või muul viisil.

Eelnõus tuleb selgelt määratleda, millal ja millises ulatuses on sellised laekumised käsitatavad võlgniku sissetulekuna, millele saab sissenõude pöörata. Vastasel juhul jääb reform lahendama üksnes traditsioonilist töösuhet puudutavat probleemi, kuid ei hõlma neid sissetuleku vorme, mille kasutamine praktikas kasvab ja mille kaudu on sissetuleku varjamine lihtsam.



Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Janek Pool
Koja esimees


Piret Altosaar, 6463773, [email protected]
Jaan Lõõnik, 6464619, [email protected]


Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja digiminister
Justiits- ja Digiministeerium Teie: 08.06.2026 nr 8-1/4501-1
[email protected] Meie: 30.06.2026 nr 3-1/27


Arvamuse esitamine täitemenetluse seadustiku võlgniku sissetuleku arestimise regulatsiooni muutmise väljatöötamiskavatsusele

Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta

Täname Teid võimaluse eest esitada arvamus täitemenetluse seadustiku võlgniku sissetuleku arestimise regulatsiooni muutmise väljatöötamise kavatsuse (edaspidi VTK) kohta.

Peame võlgniku sissetulekule sissenõude pööramise regulatsiooni ajakohastamist vajalikuks. Kehtiv regulatsioon on praktikas tekitanud rohkelt tõlgendusvaidlusi ja on kolmandate isikute jaoks keerukas.

Toetame VTK üldist eesmärki muuta võlgniku sissetuleku arestimise kord selgemaks, läbipaistvamaks ja tehniliselt paremini rakendatavaks. Samas rõhutame, et kavandatav muudatus ei tohi viia olukorrani, kus täitemenetluse tulemuslikkus väheneb, sissenõudjate nõuete rahuldamine halveneb või kohtutäiturite ja tööandjate halduskoormus suureneb. Võlgniku ja tema ülalpeetavate toimetuleku kaitse ning sissenõudja põhiõiguste kaitse peavad olema tasakaalus.

Leiame, et VTK-s kirjeldatud lahendatav probleem on laiahaardeline, kuid ei too välja kõiki võlgniku sissetuleku arestimisega kaasnevaid raskuskohti. Nii näiteks on meie hinnangul põhjendamatult jäetud tähelepanuta elatisvõlgnike sissetulekute arestimisel kehtivad erinormid või ka ajatasu alusel arvestatava sissetuleku või osalise tööaja korral rakendatavad õigusnormid. Samuti on keerukust lisav asjaolu, et sama võlgniku sissetuleku arestimisele rakendub kohtutäiturite konkurents, kui võlgniku vastu on samaaegselt täitmisel mitu nõuet, ning erinevatele sissetulekuallikatele võivad arestid olla seatud erinevatel tingimustel ja erinevas järjekorras, mistõttu kokkuvõttes jääb võlgnikule üheks kuuks arestivabaks kasutamiseks alla seadusega ettenähtud alampiiri. Lisaks märgime ka, et võlgniku maksejõuetusmenetluses tema sissetulekutele rakendatavad arestimisreeglid või sissetuleku osa nõuete katteks loovutamise reeglid on VTK-s jäänud kõrvalteemaks, kuid meie hinnangul peavad pankrotiseaduse ja füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse sätted olema senisest täpsemad ja arusaadavamad.

Meie hinnangul on enne eelnõu koostama asumist vajalik koostada VTK-s kavandatavate muudatuste põhjalik ja igakülgne mõjuanalüüs. VTK-s tuleb näidata, milline on muudatuste (eelkõige astmelise sissetuleku arestimise mudeli) mõju täitemenetluse tulemuslikkusele, sissenõudjate nõuete rahuldamise määrale, tööandjate ja kohtutäiturite töökoormusele ning võlgnike käitumisele. Eelkõige vajab empiirilist tõendamist VTK-s avaldatud eelduslik mõju, et madalama sissetulekuga võlgnike jaoks väheneb motivatsioon sissetulekut varjata, kasutada kolmandate isikute kontosid või liikuda varimajandusse. Selliste järelduste tegemiseks ei piisa üksnes üldisest ettekujutusest.

Alljärgnevalt esitame Koja seisukohad VTK põhiliste teemade kaupa.

1. Üleminek võlgniku sissetuleku astmelisele kinnipidamisele

VTK-s kirjeldatud võlgniku sissetuleku astmeline kinnipidamise süsteem võib põhimõtteliselt muuta regulatsiooni lihtsamaks ja vähendada vaidlusi, kuid selle ülesehitus vajab olulist täpsustamist. Kehtiva õiguse kohaselt rakendatakse juba praegu võlgniku sissetulekute arestimisel üldiselt astmelist lähenemist:
1) sissetulekut, mis ei ületa Statistikaameti arvestuslikku elatusmiinimumi ei arestita;
2) sissetulekut, mis jääb Statistikaameti arvestusliku elatusmiinimumi ja riiklikult määratletud töötasu alammäära vahele, üldiselt ei arestita, kuid sellest võidakse arestida TMS § 132 lg 12 sätestatud juhul ühes kuus kuni 20 protsenti lahutades sissetulekust eelnevalt maha Statistikaameti avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi;
3) sissetulekust, mis ületab töötasu alammäära, kuid jääb alla viiele palga alammäära suurusele summale, arestitakse kaks kolmandikku, ja seda ületavast sissetulekust kogu sissetulek, tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust.

Taoline arestimisskeem on meie hinnangul arusaadav nii võlgnikele kui ka tööandjatele. Konsulteerisime 2021. aastal nelja erasektori tööandjaga, kellest igaühe juures töötas sadu võlgnikke, ja vastuste kohaselt pidasid nemad töötajate sissetulekute kinnipidamisel arestide täitmiseks probleemseteks asjaoludeks:
1) kui võlgnikul on täiteasju mitme erineva kohtutäituri juures ja arestimisaktidel märgitud ülalpeetavate arv on erinev;
2) arestimisaktid on koostatud võlgniku ja kohtutäituri erikokkuleppe kohaselt ja mille tingimused lahknevad üldisest skeemist;
3) arestitingimuste kohaldamine osalise töökoormusega töötamise korral, kui palgaarvestust peetakse lisaks ajamäärale ka lisatasude jm kriteeriumide alusel;
4) ülalpeetavatega arvestamise kord osalise töökoormusega töötamise korral;
5) töötasu alammäära ja Statistikaameti arvestusliku elatusmiinimumi muutumine täitemenetluse kestel erinevatel aegadel ja kui kohtutäitur ei ole viidanud neile alustele abstraktselt vaid arestimisakti koostamise ajal kehtinud arvudega, lähevad arestimistingimused kehtiva õigusega vastuollu;
6) mõni kohtutäitur võimaldab osalise koormusega töötava võlgniku sissetulekust jätta arestivabaks üksnes proportsionaalse osa Statistikaameti arvestuslikust elatusmiinimumist, teised jätavad selle arestivabaks sõltumata võlgniku töökoormusest;
7) aktides sätestatud tingimused on omavahelises vastuolus või ei vasta aktis ümberkirjutatud õigusaktide sätetega;
8) kohtutäiturid ei kasuta ühtselt standardiseeritud dokumendimalle;
9) kohtutäitur ei viita korduva akti saatmisel sellele, et tegemist on varem saadetud aresti muutva aktiga.

Saame VTK-s kavandatust nii aru, et astmelisele arestimisele üleminekul kaotatakse erisused, mis hetkel tulenevad ülalpeetavate olemasolust ning sellest, et täitmisel on elatisnõue. Arvestades tööandjatelt saadud vastukaja teeme ettepaneku, et koostatavas eelnõus sätestataks sõnaselgelt, et arestitingimuste täitmisel tuleb võtta aluseks üksnes konkreetsel momendil võlgnikule arvestatud töötasu suurus, mitte aga see, kas töötasu on arvestatud püsisummana, aja- või tükitöö alusel või muude kriteeriumide alusel või kas töötaja töötab osalise või täiskoormusega. Sellega saaks kõrvaldatud suurema osa tööandjate nimetatud raskuskohtadest.

Mis puutub VTK-s esitatud näitesse, kuidas võiks võlgniku sissetuleku astmeline arestimisskeem välja näha, siis teeme ettepaneku, et astmeline süsteem oleks kujundatud progresseeruvalt, st kõrgemat määra kohaldatakse üksnes sellele sissetuleku osale, mis ületab vastava astme piiri, mitte kogu sissetulekule tervikuna. VTK-s esitatud näide tekitab põhjendamatud olukorrad, kus võlgnikke hakatakse sissetuleku kasvades justkui karistama nõude pööramisega sissetulekule, mis väiksema palga korral oli arestivaba. Näiteks alampalka (946 eurot) saava võlgniku sissetulekust arestitakse VTK-s esitatud näite kohaselt 94,60 eurot, ent 950 eurot saava võlgniku sissetulekust 30%950=285 eurot. Meie ettepanek on, et 950 eurot saava võlgniku sissetulekust arestitaks 10%946+30%(950-946)=94,60+1,20=95,80 eurot. Progresseeruv mudel tagaks taoliselt sissetulekust kinnipidamise parema vastavuse võlgniku tegelikule maksevõimele ning oleks nii võlgniku, sissenõudja kui ka kinnipidamist tegeva kolmanda isiku jaoks arusaadavam ja etteaimatavam.

Saame eelnevast nii aru, et VTK-ga kavandatakse TMS § 132 lõike 1² kehtetuks tunnistamist, kuna uus süsteem näeb ette võlgniku sissetuleku teatud osas arestimise nõutavust, kui see ületab Statistikaameti avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi. Peame sellist lähenemist eesmärgipäraseks.

Peame vajalikuks, et enne astmelise mudeli täpsustamist esitataks võrdlev arvutus kehtiva süsteemi ja kavandatava süsteemi erinevate versioonide alusel. Analüüs peab näitama, kui palju laekub sissetuleku arestimisest nõuete katteks kehtiva regulatsiooni järgi ning kui palju laekuks kavandatava süsteemi eri versioonide alusel. Ilma sellise analüüsita ei ole võimalik hinnata, kas muudatus parandab või vähendab täitemenetluse tegelikku tulemuslikkust.

Peame vajalikuks eelnõu koostamisel analüüsida ka seda, kas võlgniku sissetuleku arestivaba osa ja arestimise astmed peaksid jätkuvalt olema seotud palga alammääraga. Palga alammäär väljendab eelkõige minimaalset ausa töötasu kokkulepet tööturul, mitte võlgniku õigust kindlaksmääratud suuruses mittearestitavale sissetulekule. Miinimumpalk on väikseim lubatud bruto töötasu, mida tööandja tohib täistööajaga töötajale maksta (40 tundi nädalas) ja selle suuruse üleriigilisel kokkuleppimisel ei lähtuta mitte kuidagi võlgnike minimaalse igakuise toimetuleku vajadusest.

Teeme ettepaneku kaaluda võlgniku töötasu arestivaba osa ja arestimise astmete arvestusaluse sidumist Statistikaameti avaldatava arvestusliku elatusmiinimumiga. Arvestuslik elatusmiinimum on olemuslikult seotud inimese minimaalse toimetulekuga ning seetõttu sobib võlgniku kaitstava osa määramisel sisuliselt paremini kui palga alammäär. Nagu lähiajalugu on näidanud, siis võib Statistikaameti arvestuslik elatusmiinimum tõusta või alaneda (näiteks oli elatusmiinimum languses aastatel 2014-2016 ja 2020), kuid töötasu alammäär on läbi aja üksnes tõusnud. Leiame, et elukalliduse langemise perioodil ei ole põhjendatud tagada võlgnikele sissenõudjate arvel varasemaga võrreldes paremat äraelamist.

Ka tööandjad märkisid 2021. aastal Kojale antud vastustes, et töötasu alammäära ja Statistikaameti arvestusliku elatusmiinimumi muutumine erinevatel aegadel tekitab neile raskusi võlgnike töötasust kinnipidamiste tegemisel. Seetõttu teeme ettepaneku, et võlgnikele tagatav arestivabastus määratletakse seaduses Statistikaameti arvestusliku elatusmiinimumi kordsena (näiteks oleks baasmäär 2,5-kordne arvestuslik elatusmiinimum) ja nõndasamuti järgmised astmed.

Praktikas ei tea kohtutäitur sissetuleku arestimise akti saatmisel sageli, millise palgasüsteemi alusel võlgnikku tasustatakse või milline on võlgniku töökoormus. Võlgniku palk võib olla nii püsivas suuruses kui arvestatud tunnitasu, tükitöötasu, tulemustasu või nende kombinatsioonina. Näiteks, kui kohtutäitur jätab võlgniku sissetulekust arestivabaks 946 eurot, siis miinimumtunnitasu (5,67 eurot) alusel tasustamisel teenib töötaja 23 tööpäevaga kuus 23*8*5,67=1043,28 eurot. Kuupalgamäära arvestades oleks arestitav (1043,28-946)*2/3=64,85 eurot. 19 tööpäevaga kuus teenib taoline töötaja aga 19*8*5,67=861,84 eurot, mis jääb täies ulatuses alla arestivaba miinimumi. Leiame, et seadus ei peaks looma erinevat sissetuleku arestimise tulemust sõltuvalt sellest, millise palgaarvestuse mudeli alusel võlgniku sissetulek kujuneb.

Teeme ettepaneku sätestada, et arestimisel lähtutakse võlgnikule väljamaksmisele kuuluvast sissetuleku kogusummast asjaomasel perioodil sõltumata sellest, kuidas see summa on palgaarvestuses kujunenud. Sellisel juhul kaob vajadus aruteludeks või menetluslikeks vaidlusteks, kas osalise tööajaga töötamisel tuleb võlgnikule tagada kogu arestivaba määr või üksnes vastav osa sellest. Kui mudel kujundatakse sissetuleku kogusummapõhisena, ei ole arestimise tulemus sõltuv võlgniku töörežiimist või palgasüsteemi tehnilisest ülesehitusest.

Võlgniku sissetuleku astmelise arestimise mudel saab toimida vaid juhul, kui seadus määratleb üheselt, millised võlgnikule laekuvad summad moodustavad arvestusliku sissetuleku ning kas arvestus toimub iga üksiku väljamakse või võlgniku sama perioodi kogusissetuleku alusel. Peame õigusselguse ja võlgnike võrdse kohtlemise seisukohalt põhjendatuks lähtuda võlgniku sama perioodi kogusissetulekust.

Kui iga väljamakse või iga sissetuleku liik arvestatakse võlgniku sissetuleku astmelise arestimise mudelis eraldi, sõltub arestitav summa sellest, mitmest allikast võlgniku sissetulek laekub. Võlgnik, kes saab näiteks teatud summa ühestainsast allikast, oleks sellisel juhul teistsuguses olukorras kui võlgnik, kes saab sama summa töötasu, pensioni ja toetuste summana. Selline lahendus looks ebavõrdse kohtlemise ning soodustaks sissetulekute kunstlikku killustamist.

Seetõttu tuleks seaduses sätestada, et astmelise arestimismäära kohaldamisel võetakse arvesse võlgniku kõigi sama perioodi eest saadud sissetulekute kogusumma ja et kohtutäitur võib erinevaid üksikuid sissetulekuid ositi arestida seadusega sätestatust erinevate määradega. Eraldi tuleb seejuures reguleerida, kas TMS §-s 131 nimetatud mittearestitavad sissetulekud arvestatakse võlgniku sissetulekuks või mitte.

2. Arestimisakti muutmise mõju arestipandiõiguse järjekohale

Toetame TMS § 65 täpsustamist selliselt, et arestimisakti muutmine, selle täitmise peatamine või peatamise järgne uuendamine ei mõjuta esialgse arestimisakti alusel tekkinud arestipandiõiguse järjekohta. Praktikas on oluline vältida olukorda, kus arestimisakti tehniline muutmine või aresti tingimuste ajakohastamine toob kaasa sissenõudja järjekoha kaotuse.

Sama põhimõte peab olema üheselt tagatud ka võlgniku pangakonto arestide puhul. Kui pangas kuvatav nõude jääk on ajutiselt jõudnud nullini, kuid täitemenetlus ei ole tegelikult lõppenud, näiteks viivise või muu jätkuva kõrvalnõude lisandumise tõttu, ei tohiks aresti uuendamine või muutmine kaasa tuua järjekoha kaotust. Norm peab olema toetatud ka pankade ja täitmisregistri tehnilises lahenduses.

3. Kohtutäituri suhtlus kolmandate isikutega täitmisregistri kaudu

Toetame VTK-s kavandatavat TMS § 114 täpsustamist täitmisregistri kaudu arestimisaktide haldamine ei eelda täiendavat andmevahetust paberkandjal ega muul viisil. Peame vajalikuks seaduses ka täpsustada, et võlgnikule toimetatakse sellisel juhul kätte arestimisakti ärakiri, millele on märgitud arestitingimused vastavuses täitmisregistri kaudu kohustatud isikule saadetud arestimisaktiga. Samuti teeme ettepaneku täpsustada, et kui arestimisakt on esitatud täitmisregistri kaudu, siis ei rakendata TMS § 47 lg 12 lauset 1: „Täitemenetluse peatamise korral edastab kohtutäitur täitemenetluse peatamise otsuse viivitamata kolmandale isikule, kes täidab võlgniku vara suhtes kohtutäituri arestimisakti.“ Täitmisregistri kaudu on võimalik saata arestimisakti peatamise teavitus, mis täidab sisuliselt sama eesmärki. Palume Teil pöörata ka tähelepanu, et lisaks täitmisregistrile on kohtutäituritel kasutusel muidki elektroonilisi andmevahetusteenuseid arestimisaktide elektrooniliseks haldamiseks (näiteks Töötukassa ja Pensionikeskusega), mistõttu tuleks kavandatavaid õigusnormide muudatusi laiendada lisaks täitmisregistrile ka teistele samaväärsetele elektroonilistele lahendustele.

4. Võlgniku konto arestimise korra täpsustamine

Toetame põhimõtet, et krediidi- ja makseasutustele kuvatav arestiinfo peaks olema võimalikult ajakohane ja arusaadav. Samas ei tohi ajakohastamise kohustus muutuda ebaproportsionaalselt suureks halduskoormuseks. Täitemenetluses muutub nõude jääk sageli väikeste osamaksete, viiviste, täitekulude või korduvate laekumiste tõttu. Kui iga väiksem muutus eeldab arestimisakti muutmist ja selle menetluslikku vormistamist, ei ole lahendus menetlusökonoomne. TMS § 114 ja § 115 kohaselt tuleb arestimisakt võlgnikule kätte toimetada või edastada, mis on arvestades täitetoimikutes igapäevaselt toimuvate muudatuste suurt hulka, kohtutäituri büroole oluliseks täiendavaks töökoormuseks. Oleme seisukohal, et arestimisaktil näidatud arestisumma peab olema õige aresti seadmise või muutmise hetke seisuga ning olukorras, kus võlgniku pangakonto ülearestimine ei ole tõenäoline (näiteks ei ole tõenäoline, et võlgniku pangakontole laekub järgmisel hetkel täitmisel oleva nõude tegelikku jääki ületav summa), ei ole tarvidust arestisumma viivitamatuks korrigeerimiseks.

Teeme ettepaneku siduda arestiinfo ajakohastamise kohustus täiteasjas toimunud olulise muutuse (näiteks suurem laekumine, arestivabastuse aluseks oleva teguri muutumine vms) või mõistliku perioodilise ajakohastamisega, mitte iga väiksema nõudejäägi muutumisega. Samuti tuleb sätestada, et kohtutäitur saab vastutada üksnes nende andmete ajakohastamise eest arestimisaktil, mis on talle teatavaks saanud. Kui võlgnik tasub otse sissenõudjale, ent sissenõudja ei teavita kohtutäiturit laekumisest, nõue on solidaarne või nõudele lisandub ajas muutuv viivis, ei saa kohtutäiturilt nõuda andmete uuendamist enne, kui tal on selleks vajalik teave.

Toetame põhimõtet, et võlgnikule tagatakse arestivaba summa kasutamise võimalus üksnes ühel pangakontol. Mitmel pangakontol arestivaba summa tagamine võib anda võlgnikule võimaluse kasutada kaitstavat osa mitmekordselt ning kahjustada seeläbi põhjendamatult sissenõudjate huve.

Samas eeldab see lahendus toimivat tehnilist süsteemi. Täitmisregister peab võimaldama kõigile asjassepuutuvatele kohtutäituritele teabe, millisesse krediidiasutusse on võlgnikule varasemates täitemenetlustes jäetud arestivabastus. Ilma keskse tehnilise lahenduseta võib tekkida olukord, kus erinevad kohtutäiturid määravad arestivaba summa erinevatesse krediidiasutustesse.

Täiendavalt tuleb konto arestimise regulatsiooni muutmisel lahendada olukord, kus pankrotivõlgniku pangakontole jäetud arestivaba summa jääb kalendrikuu lõpuks täielikult või osaliselt kasutamata. Kohtupraktikas on leitud, et pankrotivarast välistatud arestivaba miinimumsumma on pankrotivõlgniku vara ning see ei muutu sissenõutavaks üksnes seetõttu, et võlgnik ei ole seda asjaomasel kuul kontolt välja võtnud või ära kasutanud. Võlgniku õigus saada kätte tema kontole laekunud arestivaba raha ei lõpe pelgalt aja möödumise tõttu. Praktikas ei arvesta pangakonto aresti tehniline lahendus siiski alati sellega, et kontole jäänud vahendid võivad olla eelmisel perioodil võlgniku pankrotivarast välistatud arestivaba osa. Selle tulemusel võib järgmise kuu laekumiste ja arestivaba summa arvestamisel tekkida olukord, kus varasemast kuust kasutamata jäänud võlgnikule jääv raha arestitakse automaatselt, kuigi sellele ei oleks tohtinud sissenõuet pöörata.

Õigusselguse tagamiseks tuleb seaduses või selle alusel loodavas tehnilises lahenduses sõnaselgelt ette näha, kuidas säilib pankrotivõlgniku õigus eelmisel perioodil kasutamata jäänud arestivabale summale ning kuidas krediidi- ja makseasutused peavad sellist summat järgmise perioodi arestiarvestuses käsitlema. Aresti tehniline lahendus peab võimaldama eristada uut laekumist varasemast perioodist üle kandunud arestivabast jäägist või nägema ette muu mehhanismi, mis välistab seaduse järgi pankrotivõlgnikule jääva summa automaatse arestimise järgmisel kalendrikuul.

5. Rahalisest nõudest saadava tulemi jaotamine

Peame vajalikuks täpsustada TMS § 119 regulatsiooni nii, et esimese järjekoha arestimisakt ei välistaks igal juhul järgmiste arestimisaktide täitmist. Kui esimese järjekoha akti järgi peetakse kinni üksnes väike summa, kuid seaduse järgi oleks võimalik kinni pidada suurem osa sissetulekust, ei tohiks järgmiste sissenõudjate nõuded jääda üksnes seetõttu täitmata. Seaduses tuleks selgelt sätestada, et järgmise järjekoha arestimisakti võib täita ulatuses, milles esimese järjekoha akt ei hõlma kogu seaduse järgi arestitavat osa. Vastasel juhul võib regulatsioon soodustada kuritarvitusi, sealhulgas olukordi, kus võlgnik saavutab esimese kohtutäituriga või sissenõudjaga väga väikese igakuise makse ning takistab sellega sisuliselt teiste nõuete täitmist. Samas peab seadus säilitama võimaluse kokkuleppelisteks lahendusteks. Võlgniku nõusolekul peab olema võimalik teha kinnipidamisi seaduses sätestatust suuremas ulatuses ning sissenõudja nõusolekul väiksemas ulatuses, kui see aitab tagada nõude täitmise ega kahjusta põhjendamatult teiste sissenõudjate õigusi.

6. Kolmanda isiku kohustuste täpsustamine sissetuleku või nõudeõiguse arestimise korral

Mõistame VTK-s esitatud ettepanekut vähendada tööandjate koormust olukorras, kus töötasu või muu väljamakse kantakse võlgniku Eestis registreeritud krediidiasutuses avatud pangakontole. Üldise suunana võib see olla põhjendatud, kui kontopõhise arestimise tulemusena ei kahjustu sissenõudjate huvid.

Samas võib tööandja vabastamine võlgniku sissetulekutelt kinnipidamise tegemisest muuta täitemenetluste vahelist nõuete rahuldamise järjekorda. Tuleb meeles pidada, et täitemenetluste paljususe korral ei pruugi erinevates täitemenetlustes seatud arestid olla võlgniku pangakontol ja tema tööandja juures samas järjestuses. Seega võib võlgniku sissetuleku aresti täitmiseks kinni pidamata jätmine moonutada täitemenetluste tulemuslikkust. Selline tagajärg peab olema seadusandja teadlik valik, mitte ümberkorralduse juhuslik kõrvalmõju.

Toetame tööandja rolli vähendamist töötajate töötasudelt kinnipidamiste tegemisel üksnes tingimusel, et see ei suurenda kohtutäiturite ega tööandjate üldist koormust ega tekita vajadust pidevalt küsida tööandjatelt palgalehti, täpsustada väljamaksete perioode või teha tagasikandeid. Samuti peab seadus välistama topeltkinnipidamise olukorrad, kus esmalt tehakse kinnipidamine tööandja juures ning seejärel arestitakse sama sissetuleku jääk täiendavalt võlgniku pangakontol.

Kui võlgnik soovib, et tema sissetulek kantaks välisriigi krediidi- või makseasutuse kontole või kolmanda isiku kontole, peab tööandjale jääma kohustus võlgniku sissetuleku arestimisakti täita. Teeme ettepaneku kaaluda ka lahendust, mille kohaselt kannab tööandja töötaja töötasu kohtutäituri korralduse alusel täies ulatuses kohtutäituri ametialasele kontole ning kohtutäitur teeb ise kinnipidamise ja kannab võlgnikule talle kuuluva arestivaba osa edasi.

Kavandatava muudatusega kaasnevalt tuleb eraldi lahendada võlgniku sissetuleku topeltarestimise risk. Kui tööandja teeb sissetulekust kinnipidamise ja kannab ülejäänud töötasu võlgniku kontole, millel on samuti arest, võib sama sissetulek olla arestitud kahel korral. Taoline olukord võib juhtuda eelkõige siis, kui võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja sissetulekust tehakse kinnipidamisi erinevate kohustaud isikute poolt. Sellisel juhul ei pruugi võlgnikule jääda kätte osa, mille seadus talle jätma peaks.

Täiendav probleem tekib juhul, kus võlgnik töötab madala palgaga, kuid mitme tööandja juures paralleelselt. Näiteks kui inimene töötab kahe tööandja juures ja kummalgi juhul saab ta töötasuna 900 eurot, siis kumbki tööandja saaks VTK-s esitaud näite kohaselt kinni pidada 90 eurot, mõlemad kokku 180 eurot. Kui see raha kantaks pangakontole, siis laekuks kokku 1800 eurot, millest kinnipeetav summa oleks Koja ettepanekul rakendatava progresseeruva süsteemi kohaselt 10%946=94,60 eurot ja 30%(1800-946)=256,20 eurot, ehk siis kokku 94,60+256,20=350,80 eurot. Kui kummagi tööandja juures oleks erineva kohtutäituri arest täitmisel, siis ilmselt ei oleks võimalik neil kahe peale kokku arestida 350,80 eurot, kui tööandjad ei maksaks töötajale töötasu tema pangakontole, vaid kumbki saaks arestida 94,60 eurot.

Seetõttu peab eelnõu enne kontopõhise lahenduse rakendamist andma selge vastuse, kas sissetuleku arestimine toimub edaspidi valdavalt pangakonto kaudu või säilib paralleelselt tööandjapõhine mudel. Mõlema mudeli samaaegne rakendamine ilma keskse arvestusloogikata võib vähendada õigusselgust ja suurendada vaidlusi.

7. Võlgnike mittearestitavad sissetulekud

VTK-s on õigesti märgitud, et TMS § 131 tekitab praktikas vaidlusi eelkõige küsimuses, kas mittearestitavaid sissetulekuid tuleb arvestada võlgniku kogusissetuleku määramisel. Peame vajalikuks, et seadus eristaks selgelt kahte küsimust: 1) kas konkreetsele laekumisele saab vahetult sissenõuet pöörata ja 2) kas seda laekumist võetakse arvesse võlgniku tegeliku maksevõime hindamisel.

Toetame põhimõtet, et sihtotstarbelised toetused, mille eesmärk on katta konkreetseid lisakulusid või kaitsta kolmanda isiku õigushüve, vajavad eraldi kaitset. Samas ei ole põhjendatud üldine lähenemine, mille kohaselt kõik võlgnikule makstavad toetused jäävad täielikult välja ka võlgniku kogusissetuleku arvestusest. Kui toetus makstakse võlgnikule ja selle sihtotstarbelist kasutamist ei kontrollita, tuleks see lugeda võlgniku sissetulekuks, mida arvestatakse temale arestivaba miinimumi tagamisel.

Erand peaks jääma üksnes selgelt sihtotstarbelistele toetustele, mille kasutamise eesmärk on objektiivselt määratletav ja kontrollitav, näiteks konkreetse kulu hüvitamiseks makstavad toetused.

VTK ei lahenda piisavalt võlgniku sissetuleku arestivaba osa määramisel tema ülalpeetavatega arvestamise küsimust. See on üks olulisemaid praktilisi probleeme, sest kavandatava võlgniku sissetuleku astmelise arestimise mudeli praktiline tulemus võib oluliselt erineda sõltuvalt sellest, kas ja kuidas selles arvestatakse võlgniku ülalpeetavatega.

Kehtiv TMS § 132 lõike 2 loogika, mille kohaselt suurendatakse arestivaba osa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast, vajab sisulist ümberhindamist. Laste ülalpidamist puudutavates teistes regulatsioonides, sealhulgas miinimumelatise määramisel, arvestatakse laste arvu ja vanusevahemikku teisiti. Ei ole iseenesestmõistetav, et täitemenetluses peab iga ülalpeetav suurendama võlgniku kaitstavat osa just ühe kolmandiku võrra palga alammäärast.

Kui peretoetusi käsitatakse lapsele või lastega seotud kulude katmiseks mõeldud vahendina ning jäetakse võlgniku sissetuleku arvestusest välja, tuleb vältida olukorda, kus võlgniku lastega arvestatakse temale suurendatud arestivabastuse tagamisel mitmekordselt. Ei ole põhjendatud, et sama lapse tõttu suureneb võlgniku sissetuleku arestivaba osa täiendavalt, kui lapse vajaduste katmiseks makstavat toetust juba eraldi kaitstakse. Teeme ettepaneku, et võlgniku sissetuleku arestivabastus ei mõjutaks tema ülalpeetavate olemasolu. Leiame, et olukorras, kus võlgnikuks mitteolev isik suudab oma lapsi miinimumpalgast ülal pidada, ei ole üheselt selge, miks peab võlgnikule tagama iga lapse pealt 1/3 alampalgamäärast arestivaba osana lisaks. Ülalpeetavate väljajätmine võlgniku sissetuleku arestivaba osa arvestusest muudaks 2021. aastal tööandjatelt saadud vastuste kohaselt oluliselt lihtsamaks ka sissetuleku arestimisaktide täitmist tööandjate juures.

8. Enamkinnipeetud vahendite viivitamatu tagastamine

VTK-s kasutatav mõiste „viivitamata“ enamkinnipeetud raha tagastamisel vajab täpsustamist. Raha tagastamine eeldab, et kohtutäitur vaatab võlgniku avalduse läbi, hindab esitatud andmeid ja dokumente, fikseerib toimingu täiteasjas ning teeb vajalikud tehnilised toimingud infosüsteemis. Seetõttu ei ole realistlik eeldada raha tagastamist samal hetkel, kui taotlus esitatakse või tagastamise alus tekib.

Teeme ettepaneku sätestada enamkinnipeetud raha tagastamise konkreetne tähtaeg. Mõistlik lahendus oleks, et kõnealune raha tagastatakse hiljemalt järgmisel tööpäeval pärast tagastamise aluse tuvastamist ja kõigi vajalike andmete saamist, kuid igal juhul mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Selline regulatsioon oleks kooskõlas TMS § 43 lõike 1 üldise loogikaga ning annaks menetlusosalistele parema selguse.

Lisaks palume eelnõu koostamisel pöörata tähelepanu, et ametikontole raha kandmisel on praegu võimalik rakendada „saaja maksab“ printsiipi, mis on vastuolus senise praktikaga, et kohtutäituri ametikontole ei rakendata teenustasusid. Kui arestitud vahendid kantakse või ka vabatahtlik ülekanne tehakse kohtutäituri ametialasele kontole, peab olema seadusega tagatud, et ülekandetasud ei ole kohtutäituri kanda. Täitemenetluse kulude ja laekumiste läbipaistvuse huvides ei saa selline küsimus jääda üksikute pankade praktika ega menetlusosaliste vaidluse lahendada.

9. Pankrotimenetlus, kohustustest vabastamise menetlus ja usaldusisiku roll

Peame oluliseks, et TMS-i võlgniku sissetuleku arestimise regulatsiooni muutmisel analüüsitaks eraldi ja sisuliselt ka muudatuste mõju füüsilise isiku pankrotimenetlusele ning kohustustest vabastamise menetlusele. VTK-s on pankrotiseaduse ja füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse muudatusi käsitletud pigem kõrvalküsimusena. Samas puudutavad sissetuleku arestimise ning võlgniku sissetulekust võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tehtavate kinnipidamiste reeglid otseselt ka pankrotihaldureid, usaldusisikuid, võlgnikke ja võlausaldajaid.

Füüsilise isiku pankrotimenetluses ja kohustustest vabastamise menetluses ei ole tegemist tavapärase täitemenetlusega. Kohustustest vabastamise menetlus on võlgniku vabatahtlik valik Kohustustest vabastamise menetluses on sellest tulenevalt ka usaldusisiku roll kohtutäituri omast erinevam. Usaldusisik ei ole kohtutäitur ning tal ei ole TMS-ist tulenevaid arestimisõigusi ega samu sunnivahendeid, mida saab kasutada täitemenetluses. Seetõttu ei saa eeldada, et TMS-i sissetuleku arestimise regulatsiooni muutmine lahendab automaatselt ka kohustustest vabastamise menetluses esinevad probleemid.

Kohustustest vabastamise menetluses peab olema üheselt arusaadav, milline osa võlgniku sissetulekust loetakse seaduse alusel usaldusisikule loovutatuks, milline osa tuleb jätta võlgnikule ning kuidas tuleb käsitleda selliseid laekumisi, mis ei ole klassikaline töötasu. Praktikas tekitab raskusi eelkõige FIMS § 47 lõigete 3–5 omavaheline seos. Ühelt poolt näeb seadus ette, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest saadud tulu ning ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Teiselt poolt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. Selline regulatsioon võimaldab erinevaid tõlgendusi selle kohta, kas sissetulek peaks esmalt liikuma tervikuna usaldusisiku kontrolli alla ning usaldusisik peab võlgnikule tagastama võlgnikule jääva osa või võib võlgnik teha usaldusisikule makseid üksnes selles ulatuses, mis tuleb võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kasutada.

Meie hinnangul tuleb eelnõu koostamisel see küsimus selgelt lahendada. Kui seadusandja eesmärk on, et võlgniku sissetulek liigub kohustustest vabastamise menetluses esmalt usaldusisiku kontrolli alla, tuleb seaduses ette näha ka selge kord, kuidas seda menetluslikult ja praktiliselt rakendatakse. Kui aga lubatakse praktikat, kus võlgnik kannab usaldusisikule üksnes võlausaldajate nõuete katteks kuuluva osa, peab seadus selgelt sätestama, millistel tingimustel see on lubatav ning milline on usaldusisiku kontrollipädevus. Kavandatav lahendus ei tohi muuta kohustustest vabastamise menetlust sisuliselt sundtäitmiseks ega panna usaldusisikule kohtutäituri rolli.

Samuti tuleb täpsustada FIMS § 47 terminoloogiat. Kehtivas sättes kasutatakse mõistet „tulu“, samal ajal kui TMS-i regulatsioon lähtub peamiselt mõistest „sissetulek“. Kui TMS-i muudatustega kujundatakse ümber sissetuleku arestimise süsteem, tuleb FIMS-is kasutada sama terminoloogiat või vähemalt selgelt määratleda, kas FIMS § 47 tähenduses „tulu“ hõlmab samu laekumisi, mida TMS käsitab sissetulekuna. Vastasel juhul suureneb oht, et pankrotihaldurid, usaldusisikud ja kohtud hakkavad sama liiki laekumisi erinevalt käsitlema.

Eraldi vajab lahendamist mittearestitavate sissetulekute arvestamine kohustustest vabastamise menetluses. FIMS § 47 lõike 3 sõnastus viitab töö- või teenistussuhtest, muust sellesarnasest suhtest ning ettevõtlusest saadud tulule. Praktikas laekuvad võlgnikele aga ka töövõimetoetused, sotsiaaltoetused, peretoetused ja muud sihtotstarbelised maksed. Need ei pruugi olla FIMS § 47 lõike 3 tähenduses loovutatud tulu, kuid võivad TMS-i järgi mõjutada mittearestitava sissetuleku arvestust. Eelnõus tuleb selgelt määratleda, kas ja kuidas sellised laekumised kohustustest vabastamise menetluses arvesse võetakse.

Täpsustamist vajab ka ettevõtlusest saadava tulu käsitlus. Kui võlgnik tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või saab sissetulekut ettevõtluskonto, platvormitöö või muu ebatraditsioonilise töövormi kaudu, ei saa võlausaldajate nõuete katteks kasutatava tulu määramisel lähtuda üksnes kogu laekunud summast. Ettevõtluse puhul tuleb eristada brutolaekumist ja tegelikku ettevõtlustulemit. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus võlgnikul ei jää vahendeid ettevõtlusega seotud vältimatute kulude kandmiseks ning tema võimalus tulu teenida väheneb või kaob. Samas ei saa usaldusisikult eeldada võlgniku igapäevase raamatupidamise pidamist ega iga ettevõtluskulu majandusliku põhjendatuse sisulist hindamist. Seetõttu tuleks seaduses või eelnõu seletuskirjas anda vähemalt põhimõtteline juhis, et ettevõtlustuluna tuleb käsitada ettevõtluse tulemit, millest on maha arvatud vajalikud ja põhjendatud kulud, kuid nende tõendamise kohustus peab lasuma võlgnikul.

Täiendavalt tuleks kaaluda FIMS § 47 lõike 6 kehtetuks tunnistamist või selle põhjalikku ümberkirjutamist. Kehtivas sõnastuses ei ole piisavalt selge, kuidas tuleb kohustustest vabastamise menetluses määrata pärimise teel saadu väärtus, millise ajahetke seisuga seda hinnata, millisel viisil tuleb arvestada pärandvaraga seotud kohustusi ning kuidas peab võlgnik oma kohustust täitma olukorras, kus pärimise teel saadu ei ole rahaline või kergesti realiseeritav vara. Praktikas võib võlgnik pärida näiteks kaasomandiosa, nõudeõiguse, koormatud kinnisasja või muu vara, mille tegelik väärtus ja realiseerimisvõimalus ei ole üheselt määratav. Samuti ei ole selge, kas ja millises ulatuses saab usaldusisik nõuda võlgnikult pärimise teel saadu väärtuse rahalist hüvitamist olukorras, kus võlgnikul puuduvad selleks vabad rahalised vahendid. Kui seadusandja peab vajalikuks säilitada pärimise teel saadu arvestamise kohustust, tuleb säte ümber kirjutada selliselt, et oleks selgelt määratletud kohustuse tekkimise alus, väärtuse määramise kord, arvestatavad mahaarvamised, täitmise viis ja usaldusisiku kontrollipädevus.

Lisaks tuleb arvestada, et kohustustest vabastamise menetluse edukus sõltub suurel määral sellest, kas võlgnikule on algusest peale arusaadav, milline osa sissetulekust tuleb võlausaldajatele üle anda ja millised tagajärjed kaasnevad kohustuste rikkumisega. Kui regulatsioon jääb ebaselgeks, suureneb oht, et võlgniku vead või võimalikud vääriti tõlgendamised ilmnevad alles kohustustest vabastamise otsustamisel. Selline olukord ei ole põhjendatud ei võlgniku, võlausaldajate ega menetluse efektiivsuse seisukohalt.

Seetõttu teeme ettepaneku, et eelnõu koostamisel:
1. analüüsitaks eraldi TMS-i muudatuste mõju pankrotimenetlusele ja kohustustest vabastamise menetlusele;
2. täpsustataks FIMS § 47 lõigete 3–5 sõnastust ning nende seost TMS §-dega 131 ja 132;
3. ühtlustataks FIMS-i terminoloogia TMS-i terminoloogiaga või määratletaks selgelt mõistete „tulu“ ja „sissetulek“ erinevus või piirdutaks üksnes mõistega „sissetulek“;
4. sätestataks, millises ulatuses ja millise korra järgi liigub võlgniku sissetulek kohustustest vabastamise menetluses usaldusisiku kontrolli alla;
5. selgitataks, kuidas käsitleda mittearestitavaid ja sihtotstarbelisi sissetulekuid kohustustest vabastamise menetluses;
6. antaks selged juhised ettevõtlustulu, FIE-na tegutsemise, ettevõtluskonto, platvormitöö ja äriühingu kaudu saadavate laekumiste arvestamiseks;

Kokkuvõttes peab maksejõuetusmenetluse regulatsioon toetama samu eesmärke, mida taotletakse TMS-i muudatustega. Samas tuleb arvestada, et pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse eesmärk, menetlusosaliste rollid ja kasutatavad vahendid erinevad täitemenetlusest. Seetõttu ei piisa üksnes viitest TMS-i regulatsioonile, vaid PankrS-i ja FIMS-i sätted tuleb muuta selliselt, et need oleksid praktikas iseseisvalt rakendatavad.

10. Täiendavad ettepanekud
10.1. Kolmanda isiku pangakonto kasutamine

Peame vajalikuks lahendada tõhusamalt olukorrad, kus võlgnik suunab oma töötasu või muu sissetuleku kolmanda isiku pangakontole. Sellisel juhul võib võlgniku enda pangakonto arestimine jääda tulemuseta ning täitemenetluse tegelik eesmärk ei realiseeru.
Teeme ettepaneku kaaluda TMS-i täiendamist selliselt, et kohtutäituril oleks õigus arestida kolmanda isiku pangakontol olevad vahendid ulatuses, milles kontole kantakse võlgniku töötasu või muu sissetulek arestimise vältimiseks. Tegemist oleks TMS § 64 lõike 4 ja TMS § 135 loogilise edasiarendusega pangakonto kontekstis.

Õiguskindluse tagamiseks peab selline arest piirduma üksnes võlgniku sissetulekule vastava osaga ega tohi hõlmata kolmanda isiku enda raha. Kolmandale isikule tuleb tagada tõhus võimalus taotleda vara arestist vabastamist, kui arestitud vahendid ei ole tegelikult võlgniku sissetulek. Selline lahendus vähendaks sissetuleku varjamist ja suurendaks täitemenetluse tegelikku tulemuslikkust.

10.2. Tööjõurendi, platvormitöö, ettevõtluskonto ja äriühingu kaudu saadavad laekumised

VTK-s ei ole piisavalt käsitletud tööjõurendi, platvormitöö, toidukullerite, ettevõtluskonto ja äriühingu kaudu saadava tasu küsimust. Praktikas on üha tavalisem, et isik ei saa klassikalist töötasu, vaid tema töö eest saadav tasu laekub ettevõtluskontole, äriühingu kontole või muul viisil.

Eelnõus tuleb selgelt määratleda, millal ja millises ulatuses on sellised laekumised käsitatavad võlgniku sissetulekuna, millele saab sissenõude pöörata. Vastasel juhul jääb reform lahendama üksnes traditsioonilist töösuhet puudutavat probleemi, kuid ei hõlma neid sissetuleku vorme, mille kasutamine praktikas kasvab ja mille kaudu on sissetuleku varjamine lihtsam.



Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Janek Pool
Koja esimees


Piret Altosaar, 6463773, [email protected]
Jaan Lõõnik, 6464619, [email protected]