Teine lugemine
02.06.2022


596 SE II
Muudatusettepanekute loetelu
maagaasiseaduse, hädaolukorra seaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõule

1. Muuta eelnõu pealkirja ja sõnastada see järgmiselt:
„Maagaasiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus“
Selgitus: Kuna maagaasiseaduse, hädaolukorra seaduse ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu täiendatakse ka kaugkütteseaduse, keskkonnatasude seaduse, halduskoostöö seaduse ja maksukorralduse seaduse muudatustega, siis on vaja muuta ka eelnõu pealkirja.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

2. Muuta eelnõu § 1 punkti 1 ja sõnastada see järgmiselt:
„1) seaduse 2. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 61 järgmises sõnastuses:
„§ 61. Tarbijarühmad varustuskindluse tagamisel hädaolukorras
(1) _____ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1938, mis käsitleb gaasivarustuskindluse tagamise meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 994/2010 (ELT L 280, 28.10.2017, lk 1–56)_ artiklis 11 nimetatud hädaolukorras (edaspidi hädaolukord) _____ tagavad gaasi müüja ja jaotusvõrguettevõtja gaasitarnete säilitamise tarbijarühmadele järgmises järjestuses:
1) kodutarbijad;
2) muud kaitstud tarbijad käesoleva seaduse § 261 lõike 2 punkti 2 tähenduses;
3) elektrijaamad, mis kasutavad elektrienergia tootmiseks ainult gaasi ning on olulise tähtsusega elektrisüsteemi toimimiseks;
4) ühiskonna toimimiseks vajalike teenuste osutajatest tarbijad, kelle tegevuse jätkamine sõltub gaasivarustuse olemasolust;
5) muud _____ tarbijad, kelle puhul eeldatav gaasivarustuse katkestamise aeg on kuni kuus tundi;
6) muud ______ tarbijad, kelle puhul gaasivarustuse katkestamise aeg on üle kuue tunni.
(2) Tarbija käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tarbijarühma määramine toimub käesoleva seaduse § 102 nimetatud andmevahetusplatvormil märke tegemisega võrguettevõtja poolt.
(3) Tarbijate käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tarbijarühmadesse määramise põhimõtted kehtestab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1938 põhimõtetest lähtudes valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;“.
Selgitus: Esimese muudatusena tagatakse, et § 61 lisatakse seaduse 2. peatüki 2. jakku. 2. jagu käsitleb gaasituru korraldust, mistõttu sobib lisatav paragrahv sinna paremini.
Paragrahvis on tehtud esimese lõike sõnastust selgemaks. Ühtlasi on eemaldatud põhimõte, mille järgi peab bilansihaldur tagama oma tarbijate gaasivarustuse. Turuosaliste tagasisidena lähtutakse eelnõus nii siin kui ka edaspidi sellest, et bilansihalduri asemel tagab gaasi müüja tarbija hädaolukorras gaasiga varustatuse.
Samas lõikes on muudetud ka tarbijarühmade loetelu, kellele peab müüja ja jaotusvõrguettevõtja hädaolukorras gaasi olemasolu vastavalt võimalusele tagama. Võrguettevõtjate tagasiside järgi on keeruline ning ebapraktiline eristada eraldi kuute tarbijarühma, mistõttu on muudatuse järgi alles kuus täpsemalt määratletavalt tarbijagruppi:
1) kodutarbijad;
2) muud kaitstud tarbijad käesoleva seaduse § 261 lõike 2 punkti 2 tähenduses;
3) elektrijaamad, mis kasutavad elektrienergia tootmiseks ainult gaasi ning on olulise tähtsusega elektrisüsteemi toimimiseks;
4) ühiskonna toimimiseks vajalike teenuste osutajatest tarbijad, kelle tegevuse jätkamine sõltub gaasivarustuse olemasolust;
5) muud tarbijad, kelle puhul eeldatav gaasivarustuse katkestamise aeg on kuni kuus tundi;
6) muud tarbijad, kelle puhul gaasivarustuse katkestamise aeg on üle kuue tunni.
Klassifitseerimisel tuleb lähtuda ministri määruses toodud põhimõtetest. Punktides 1 ja 2 toodud kaitstud tarbijate puhul hakkab määrus eristama kodutarbijaid kui tarbijaid, kes kasutavad maagaasi kodumajapidamistes. Punktis 3 toodud elektrijaamade puhul on tegemist selliste jaamadega, mis saavad kasutada ainult maagaasi elektrienergia tootmiseks (näiteks Kiisa avariielektrijaam). Punktis 4 kirjeldatud ühiskonna toimimiseks vajalike teenuste osutajad on isikud, kelle toodete või teenusteta ei saaks ühiskond normaalselt toimida. Selliste tarbijate hulka kuuluvad näiteks toiduainetööstuse või põllumajandustööstuse ettevõtjad. Punktis 5 toodud tarbijad on isikud, kelle tarbimise füüsiliseks katkestamiseks kulub võrguettevõtjal aega alla kuue tunni, punktis 6 toodud isikute puhul aga üle kuue tunni. Selline hinnang tuleb anda võrguettevõtjal. Eeltoodud põhimõtetest lähtuvalt teeb võrguettevõtja AVP-sse märke tarbija kuulumise kohta ühte või teise gruppi. Kui tarbija sellega nõus ei ole, kujundab tarbijagruppi kuulumise kohta arvamuse Konkurentsiamet.
Selline klassifitseerimine tagab selge ülevaate tarbijagruppidest, kellele peab prioriteetsuse järgi hädaolukorras gaasitarneid tagama. Määruse (EL) 2017/1938 kohaselt peab reeglina gaasi varustuskindluse hädaolukorras tagama gaasivarustuse ainult kaitstud tarbijatele ja vajadusel ka elektrijaamadele1. Ühiskonna toimimiseks olulisi maagaasi tarbivaid ettevõtteid on aga ka teises valdkondades (nt toiduainetööstus, põllumajandus). Seetõttu on oluline tagada ka selliste sektorite gaasiga varustamine hädaolukorras. Seetõttu on ka vaja käesolevas paragrahvis defineerida järjekord tarbijate varustamisel, et tagada võimalusel kõige kriitilisematele tarbijagruppidele gaasiga varustatus esimesel võimalusel, kui gaasisüsteemi hädaolukord on välja kuulutatud.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

3. Muuta eelnõu § 1 punkti 4 ja sõnastada see järgmiselt:
„4) paragrahvi 16 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) loob _____ koostöös turuosalistega Eestisse veeldatud maagaasi vastuvõtmise võimekuse, kui see on vajalik gaasisüsteemi varustuskindluse parandamiseks;“;“.
Selgitus: Eelnõu algatamisest alates on olukord LNG (veeldatud maagaas) terminali arendamise võimaluste ning vajaduste osas oluliselt muutunud. Eelnõu menetlemise ajal on saanud kinnitust erasektori valmisolek rajada LNG terminal riigi poolse rahalise panuseta (riigiabita). Esimene eelistus on alati turupõhine lähenemine. Olenemata realiseeruvast lahendusest, on oluline, et terminali vastuvõtmise võimekus (näiteks vajalik gaasiühendus) olemas oleks. Vastuvõtmise võimekuse alla võib kuuluda näiteks ka vajadusel haalamiskai rajamine. Muudatuse järgi peab süsteemihaldur tegema turuosalistega aktiivset koostööd, et juhul, kui see on maagaasi varustuskindluse tagamiseks vajalik (ja praeguses olukorras sellised tegevused kahtlemata vajalikud on), teeb maagaasi süsteemihaldur (Elering AS) koostöös erasektoriga vajalikke tegevusi, et veeldatud maagaasi vastuvõtmise võimekus esimesel võimalusel Eestisse loodud saaks. Mida rohkem on nõus/huvitatud erasektor ise ära tegema, seda väiksem roll on süsteemihalduril. Seadusesse sellise sätte sisse tootmise eesmärgiks on süsteemihalduri tegevuse jaoks õiguslike aluste täpsustamine, et vajadusel vajalikud tegevused tehtud saaks.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

4. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 6, muutes vastavalt järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:
„6) paragrahvi 171 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Terminali haldur on hädaolukorra seaduse § 36 lõike 1 punktis 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja.“;“.
Selgitus: Muudatusega lisatakse maagaasiseadusesse veeldatud maagaasi terminali halduri kohustus olla elutähtsa teenuse osutaja. Hädaolukorra seaduse § 38 lõike 2 kohaselt määratakse tingimused, mille täitmisel loetakse isik elutähtsa teenuse osutajaks, seadusega. Eestis on elutähtsa teenuse osutaja gaasisektoris gaasi ülekandeteenuse osutaja (AS Elering) ning üle 10 tuhande tarbija teenindav jaotusvõrk (Gaasivõrk AS). Ka LNG terminali haldur on võtmetähtsusega turuosaline gaasi varustuskindluse vaatevinklist, mistõttu on vajalik lisada ka terminali haldur elutähtsa teenuse osutajaks.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

5. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 6 (uue numeratsiooni kohaselt punktiga 7), muutes vastavalt järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:
„7) paragrahvi 22 lõikes 15 asendatakse tekstiosa „34 lõike 2“ tekstiosaga „36 lõike 1“;“.
Selgitus: 2021. a hädaolukorra seaduse muudatuse järgi on muutunud hädaolukorra seaduse sisu, kuid muutmata on jäänud vastav viide maagaasiseaduses. Seetõttu on kehtivas maagaasiseaduse redaktsioonis viidatud elutähtsa teenuse osutajale vääralt – õige viide on hädaolukorra seaduse § 36 lõige 1 punkt 2, mis käsitleb maagaasi varustuskindlust.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

6. Muuta eelnõu § 1 punkti 8 (uue numeratsiooni kohaselt punkti 10) ja sõnastada see järgmiselt:
„10) paragrahvi 261 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) soojusettevõtja, kes toodab eluruumide kütteks soojust kaugkütterajatisega, millel ei ole võimalik kasutada kütusena muud kütust kui gaas ning kelle omandis või valduses olevasse soojuse jaotamiseks kasutatavasse kaugküttevõrku ei ole võimalik toota soojust gaasist erinevat kütust kasutava kaugkütterajatisega.“;“.
Selgitus: Muudatusega täpsustatakse kaugkütterajatise definitsiooni. Selle järgi kuulub kaitstud tarbija alla selline kaugkütterajatis, mis toodab soojust eluruumidele, ega saa kasutada kütmiseks muud kütust kui gaas. Ühtlasi ei tohiks selle kaugkütterajatise kaugküttevõrgus olla selliseid kaugkütterajatisi, mis on suutelised tootma eluruumide kütteks soojust muudest allikatest (nt biomassist). See tagab, et hädaolukorra gaasi kasutatakse ainult seal, kus see päriselt vajalik on.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

7. Muuta eelnõu § 1 punkti 12 (uue numeratsiooni kohaselt punkti 14) ja sõnastada see järgmiselt:
„14) paragrahvi 262 lõiget 2 täiendatakse kolmanda ja neljanda lausega järgmises sõnastuses:
„Gaasinõudluse kohustusliku vähendamise meetmete maksimaalse ulatuse määrab valdkonna eest vastutav minister süsteemihalduri ettepanekul_____. Meetmete rakendamiseks vajalike süsteemihalduri vahetud või müüja või jaotusvõrguettevõtja kaudu antavad juhised ja korraldused tarbimise piiramiseks on turuosalisele kohustuslikud.“;
Selgitus: Müüjal on paremad ja tõhusamad võimalused tarbimiskoguste mõjutamiseks. Bilansihalduril ei ole ülevaadet gaasi lõpptarbimisest, mistõttu ei ole bilansihalduril ka võimalik lõpptarbimist otseselt kontrollida. Seetõttu on tehtud siinkohal ka muudatus asendades bilansihaldur müüjaga. Müüja kontrollib müügitehinguid lõpptarbijaga ning on praktikas paremas positsioonis lõpptarbimise piiramiseks, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

8. Muuta eelnõu § 1 punkti 13 (uue numeratsiooni kohaselt punkti 15) ja sõnastada see järgmiselt:
„15) paragrahvi 262 lõige 3 ____ muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul võib rakendada muu hulgas järgmisi meetmeid:
1) piirata gaasiga varustatust ja tarbimist isikutel, kes kasutavad gaasi muul otstarbel kui soojuse tootmine;
2) piirata soojust tootvate ettevõtjate gaasiga varustamist;
3) vähendada elamute kütteks väljastatava vee temperatuuri;
4) kohustada soojust tootvaid ettevõtjaid kasutama kütusena reservkütust.“;“.
Selgitus: Lisaks eelnõus toodud punkti 1 muudatusele (lisati tekstiosa „ja tarbimist“) on muudetud ka punkte 2 ja 3. Senises regulatsioonis on sätestatud, et meetmetena võib näha ette võimalust lubada piirata gaasiga varustamist või lubada vähendada väljastatava vee temperatuuri. Turuosaliste tagasisidena on tõdetud, et võimalus lubada on hädaolukorras liiga pehme. Uus sõnastus näeb ette konkreetse võimaluse piiramaks gaasiga varustamist või vähendada vee temperatuuri.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

9. Muuta eelnõu § 1 punkti 14 (uue numeratsiooni kohaselt punkti 16) ja sõnastada see järgmiselt:
„16) paragrahvi 262 täiendatakse lõigetega 8–12 järgmises sõnastuses:
„(8) Kui hädaolukorra ulatus ei võimalda kõikide tarbijate gaasinõudluse rahuldamist ning Vabariigi Valitsus on andnud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud loa gaasiga varustamise piiramiseks, vähendab müüja tema _portfelli kuuluvate käesoleva seaduse § 61 lõike 1 punktides 4–6 nimetatud tarbijate gaasiga varustamist lähtudes käesoleva seaduse § 61 lõikes 1 toodud põhimõtetest.
(9) Hädaolukorras on müüjal õigus omandada gaasi hädaolukorra seaduse § 181 lõike 3 alusel riigi tegevusvaru koosseisu moodustatud strateegilisest gaasivarust (edaspidi strateegiline gaasivaru) lähtudes hädaolukorra seaduse § 183 lõike 4 alusel kehtestatud määruses sätestatud korrast. Müüja müüb omandatud gaasi tarbijale soetushinnaga.
(10) Hädaolukorras on gaasinõudluse kohustusliku vähendamise meetme subjektiks olev tarbija kohustatud oma gaasi tarbimist lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmetest piirama. Kui tarbija seda ei tee, informeerib müüja sellest jaotusvõrguettevõtjat, kes katkestab vastava tarbija võrguühenduse.
(11) Bilansigaasi hinnastamise tingimused hädaolukorras kehtestab süsteemihaldur, kes avaldab need oma veebilehel. Tingimuste kehtestamisel lähtub süsteemihaldur Euroopa Komisjoni määrusest (EL) 312/2014, millega kehtestatakse ülekandesüsteemides gaasivarustuse tasakaalustamise võrgueeskiri (ELT L  91, 27.3.2014, lk 15–35).
(12) Müüja, jaotusvõrguettevõtja ja tarbija hädaolukorrast ning hädaolukorras gaasi tarbimise piiramisest teavitamise tingimused _____ kehtestab süsteemihaldur, kes avaldab need oma veebilehel.“;“.
Selgitus: Lõikes 8 on tehtud muudatus, mille järgi vähendab bilansihalduri asemel tarbimist müüja oma tarbijatele, kes ei ole kaitstud, lähtudes § 61 toodud põhimõtetest. Selle järgi peab müüja tagama, et hädaolukorras on gaas tagatud ennekõike kaitstud tarbijatele, seejärel elektrijaamadele, millele järgneb ühiskonnale oluline tarbija ning kui pärast seda on veel gaasi alles, siis ka teised tarbijad. Muudatus on oluline, et tagada õige järjekord gaasi hädaolukorras toimetulekuks ja tarbimise juhtimiseks.
Lõike 9 muudatuse järgi ei jagata bilansihaldurite portfellis olevat gaasi kõigi bilansihaldurite vahel laiali nagu esialgses versioonis kajastatud oli. Selle asemel saab müüja hädaolukorras võimaluse osta gaasi riiklikust gaasivarust. Kui müüja on strateegilisest varust gaasi soetanud, peab ta selle oma tarbijale sama soetushinnaga ka edasi müüma. Kui varu soetatakse hinnaga näiteks 100 €/MWh, tuleb gaas sama hinnaga ka kooskõlas kehtivate lepingutega tarbijale üle kanda.
Lõikes 10 ja 12 on asendatud sarnaselt ülejäänud eelnõuga bilansihaldur müüjaga. Müüjal on paremad võimalused hädaolukorras lõpptarbimist piirata. Bilansihaldur ei saa alati lõpptarbimise infot kätte, mistõttu ei ole bilansihalduril võimalust lõpptarbimist kontrollida ja piirata. Praktikas võib gaasimüüja olla ka bilansihaldur.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

10. Muuta eelnõu § 1 punkti 15 (uue numeratsiooni kohaselt punkti 17) ja sõnastada see järgmiselt:
„17) paragrahvi 265 lõike 1 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „tagamiseks“ sõnadega „pärast seda, kui _____ strateegiline gaasivaru _____ on ammendunud“;“.
Selgitus: Tegemist on tehnilise muudatusega. Kuna mõiste „strateegiline gaasivaru“ on muudatuste järgi nüüd eelnevalt defineeritud, puudub vajadus selle punkti all seda uuesti teha.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

11. Muuta eelnõu § 1 punkti 16 (uue numeratsiooni kohaselt punkti 18) ja sõnastada see järgmiselt:
„18) paragrahvi 265 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Süsteemihaldur_ _____ müüb _____ varus oleva gaasi müüjale varu kaalutud keskmise soetushinnaga, millele on lisatud varu hoiustamise, haldamise ja transiidikulud. Müüja müüb varust omandatud gaasi tarbijale hinnaga, millega ta selle süsteemihaldurilt omandas.“;“.
Selgitus: Muudatusega täpsustatakse kaitstud tarbijate varu müümise põhimõtteid. Muudatuse järgi müüakse kaitstud tarbija varu selle soetushinnaga. Esialgses eelnõus müüdi varu bilansihaldurile. Seoses ülejäänud eelnõus tehtud muudatusega asendatakse ka selles lõikes viide bilansihaldurile viitega müüjale.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

12. Muuta § 1 punktis 17 (uue numeratsiooni kohaselt punktis 19) esitatud maagaasiseaduse § 267 lõige 4 ja sõnastada see järgmiselt:
„(4) Varumakse maksja on võrguettevõtja.“.
Selgitus: Esialgses eelnõu versioonis oli varumakse maksjaks määratud bilansihaldur. Kuna varumakset tasutakse, aga lõpptarbimise pealt ning bilansihalduril ei ole ülevaadet gaasi lõpptarbimisest, on mõistlik kohustada makset tasuma võrguettevõtjat. Selliseid ettepanekuid on teinud ka turuosalised. Tasu kogub kokku võrguettevõtja, kajastades seda kulu tarbijale esitatud arvel. Kui tarbija tasu ei maksa, võib võrguettevõtja hoiatusmeetmena katkestada tarbija gaasivarustuse. Võrguettevõtjal on selge ülevaade gaasi lõpptarbimisest ning parim võimalus makse kokku kogumiseks.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

13. Muuta § 1 punktis 17 (uue numeratsiooni kohaselt punktis 19) esitatud maagaasiseaduse § 267 lõiget 6 ja sõnastada see järgmiselt:
„(6) Varumakse tasumise kohustus tekib _gaasi _____ tarbimisel.“.
Selgitus: Gaasivaru maksemäära kogumine käib gaasi lõpptarbimise järgi. Muudatuse eesmärgiks on õigusaktis selgemalt väljendada, et makset tuleb tasuda gaasi tarbimisel mistahes juhul ehk kui turuosaline tarbib näiteks gaasi soojuse tootmiseks või muul otstarbel, tuleb varumakset tasuda.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

14. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 19 (uue numeratsiooni kohaselt punktiga 21), muutes vastavalt järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:
„21) seadust täiendatakse peatükiga 42 järgmises sõnastuses:

„42. peatükk
Solidaarsuslepingu sõlmimine ja täitmine

§ 362. Solidaarsuslepingu sõlmimine

Valdkonna eest vastutav minister sõlmib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1938 artiklis 13 nimetatud solidaarsusmeetme täitmiseks lepingu (edaspidi solidaarsusleping) Eesti gaasisüsteemiga ühendatud Euroopa Liidu liikmesriigist naaberriigi ja Eestiga ühisesse gaasiturgu kuuluvate riikidega.

§
363. Solidaarsuslepingu täitmine

(1) Vabariigi Valitsus esitab solidaarsuslepingu poolele abipalve gaasi varustuskindluse häiringu korral.

(2) Valdkonna eest vastutav minister korraldab solidaarsuslepingu täitmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/1938 sätestatud korras ning määrab lepingu täitmise korra gaasituru toimimise võrgueeskirjas, lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/1938 sätestatud põhimõtetest.“.“.
Selgitus: Eesti on sõlminud Läti ja Soomega solidaarsuslepingu määruse (EL) 2017/1938 artikkel 13 mõistes. Leping reguleerib Soome või Läti tarbija abistamist gaasi varustuskindluse hädaolukorras või siis vastupidi Soome või Läti abi Eesti gaasitarbija olukorra lahendamiseks gaasi varustuskindluse hädaolukorras. Sellises olukorras on Vabariigi Valitsuse rolliks teavitada abivajadusest partnerriiki (Lätit või Soomet). Kuna meil ei ole gaasisüsteemid ühendatud Rootsiga, ei pea siinkohal Rootsiga sellist lepingut sõlmima. Lisaks on lepingu täitmiseks vaja täpsemalt reguleerida süsteemihalduri, regulaatori ja ministeeriumi roll. Seetõttu on sättega lisatud ka volitusnorm neid lepinguid sõlmida ning lepingute järgi solidaarsusmeetme elluviimisega seotud korda kehtestada.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

15. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 20 (uue numeratsiooni kohaselt punktiga 23), muutes vastavalt järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:
„23) paragrahv 37 lõiget 3 täiendatakse punktiga 29 järgmises sõnastuses:
„29) lahendab solidaarsuslepingu täitmisest tulenevaid lepingupoolte vaidluseid“;“.
Selgitus: Läti ja Soomega sõlmitud solidaarsuslepingud (vt ka lisatud peatükk 42) käsitlevad kriisiolukorras gaasitarnete tagamist. Kui selliste tarnete tagamisel on vaja lahendada vaidluseid, on kohtuväliseks menetlejaks Eesti poolt Konkurentsiamet.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

16. Muuta eelnõu § 1 punktis 20 (uue numeratsiooni kohaselt punktis 24) esitatud maagaasiseaduse § 381 lõiget 2 ja sõnastada see järgmiselt:
„(2) Konkurentsiametil on õigus teha turuosalisele ettekirjutus hädaolukorras kehtestatud gaasinõudluse kohustusliku vähendamise meetmete, käesoleva seaduse § 262 lõike 2 alusel tarbimise piiramiseks süsteemihalduri antud juhiste ja korralduste või § 262 lõigete 8 ja 9 alusel müüja poolt tema _portfelli kuuluvate käesoleva seaduse § 61 lõike 1 punktides 4-6 nimetatud tarbijate gaasiga varustamise piiramise kohustuse täitmiseks.“.
Selgitus: Kuivõrd eelnevates punktides on tehtud ettepanekud muuta hädaolukorras tarnete piiramise osas kohustust nii, et seda kannab müüja, mitte bilansihaldur, kohustusi hädaolukorras tarnete piiramiseks, on ka selles lõikes vastav muudatus ette nähtud. Selle järgi piirab vastavate asjaolude realiseerumisel gaasi tarbimist gaasi müüja. Ühtlasi on sättes muudetud mõiste „kaitsetu tarbija“ mõisteks „mittekaitstud tarbija“. Õige on kasutada mõistet „mittekaitstud tarbija“ ehk viidata kõigile tarbijatele, kes ei ole kaitstud tarbijad. Kaitsetu tarbija on maagaasiseaduses defineeritud kui kodutarbija, kellele on määratud toimetulekutoetus (vt maagaasiseaduse § 2 p 20). See ei ole aga selle sätte mõttega kooskõlas.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

17. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 22 (uue numeratsiooni kohaselt punktiga 26) järgmises sõnastuses:
„26) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-ga 486 järgmises sõnastuses:
„§ 486. Tarbijarühmade määratlemine andmevahetusplatvormis
Võrguettevõtja määratleb käesoleva seaduse § 61 lõikes 1 nimetatud tarbijarühmad andmevahetusplatvormis hiljemalt 2022. aasta 1. augustiks.“.“.
Selgitus: Võrguettevõtjatel läheb aega tarbijarühmade määratlemisega, mistõttu on oluline anda võrguettevõtjatele piisav aeg nende muudatuste tegemiseks. Arvestades, et eelnõu võetakse tõenäoliselt vastu juunikuu keskel, on piisav võimaldada võrguettevõtjatel vajalikud muudatused AVP-sse hiljemalt 1. augustiks.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

18. Täiendada eelnõu uue paragrahviga 2, muutes vastavalt järgnevate paragrahvide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

„§ 2. Halduskoostöö seaduse muutmine

Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 11 täiendatakse punktiga 29 järgmises sõnastuses:
„29) keskkonnatasude seaduse § 216 lõikes 1 nimetatud haldusleping.“.“.

Selgitus: Muudatus on vajalik seoses keskkonnatasude seadusesse lisatava §-ga 216.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

19. Muuta eelnõu § 2 (uue numeratsiooni kohaselt § 3) ja sõnastada see järgmiselt:
„§ 3. Hädaolukorra seaduse muutmine
Hädaolukorra seaduses tehakse järgmised muudatused:
„1) paragrahvi 181 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „arvelt“ sõnadega „, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti“;
2) paragrahvi 183 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Varu kasutusele võtmise korra kehtestab varu haldamise eest vastutav minister määrusega.“;“.
Selgitus: Muudatusega lisatakse hädaolukorra seaduse § 183 lõike 4 muudatus ja pannakse varu haldamise eest vastutavale ministrile kohustus kehtestada varu kasutusele võtmise kord. Kehtivas sõnastuses võib minister määruse kehtestada, kuid ei pea. Kuna maagaasiseaduse § 262 lõikes 9 sätestatakse, et hädaolukorras on müüjal õigus omandada gaasi hädaolukorra seaduse § 181 lõike 3 alusel riigi tegevusvaru koosseisu moodustatud strateegilisest gaasivarust lähtudes hädaolukorra seaduse § 183 lõike 4 alusel kehtestatud määruses sätestatud korrast, tuleb määruse kehtestamine sõnastada kohustusena.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

20. Täiendada eelnõu uue paragrahviga 3 (uue numeratsiooni kohaselt paragrahviga 4), muutes vastavalt järgnevate paragrahvide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:
„§ 4. Kaugkütteseaduse muutmine
Kaugkütteseaduse § 141 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata võrguettevõtjale, kes jaotab soojust tõhusas kaugküttes ja -jahutuses energiamajanduse korralduse seaduse tähenduses.“.“.
Selgitus: Vene gaasist sõltumatuse saavutamisel on oluline roll leida alternatiive gaasikatlamajadele. Kehtiva kaugkütteseaduse redaktsiooni kohaselt peab iga võrguettevõtja korraldama soojuse ostuhanke, kui piirkonnas on vaja täiendavat tootmisvõimsust. See regulatsioon aga ei soosi jääksoojuse või soojuspumpade kasutuselevõttu piirkondades, mis täna sõltuvad tipukoormuse katmisel suures ulatuses Vene päritolu gaasist. Muudatuse järgi ei pea soojuse ostukorraldust järgima võrgupiirkond, mis on tõhus energiamajanduse korralduse seaduse mõistes ehk kasutab vähemalt 50 protsenti taastuvenergiat, 50 protsenti heitsoojust, 75 protsenti koostoodetud soojust või 50 protsenti taastuvenergia ja heitsoojuse või koostoodetud soojuse kombinatsiooni. Vastava ettepaneku on esitanud majanduskomisjonile ka MTÜ Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

21. Teha eelnõus järgmised muudatused:
21.1. Täiendada eelnõu uue paragrahviga 3 (uue numeratsiooni kohaselt paragrahviga 5), muutes vastavalt järgnevate paragrahvide numeratsiooni, järgmises sõnastuses:
㤠5. Keskkonnatasude seaduse muutmine
Keskkonnatasude seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesolev seadus sätestab keskkonna kasutusõiguse tasu, sealhulgas loodusvara kasutusõiguse tasu ja keskkonnahäiringu hüvitamise tasu määramise alused ning saastetasumäärad, nende arvutamise ja tasumise korra ning keskkonnakasutusest riigieelarvesse laekuva raha kasutamise alused ja sihtotstarbe.“;“.
Selgitus: Täpsustatakse, et keskkonnatasude seadus käsitleb tervikuna keskkonna kasutusõiguse tasusid, sealhulgas loodusvara kasutusõiguse tasu, keskkonnahäiringu hüvitamise tasu ja saastetasu.
Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse mõistes on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. Keskkonnahäiringu, -ohu, -riski või -kahju hindamise, vältimise, vähendamise või heastamisega seotud kulud kannab nende põhjustaja.
Neid printsiipe kokku võttes täpsustatakse, et keskkonnatasude puhul vaadeldakse eraldi nii loodusvara kasutamist, saastamist kui ka keskkonnahäiringut, mis jääb küll normide piiridesse, aga mis võib siiski olla oluline element keskkonnakasutuse reguleerimisel.
21.2. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 2 järgmises sõnastuses:
„2) paragrahvi 2 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Keskkonnatasude kehtestamisel ja rakendamisel lähtutakse keskkonnakaitse vajadusest, riigi majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast ning käesolevas seaduses sätestatud juhul ka tasustatavast loodusvarast loodavast väärtusest ja riigi tulu teenimise eesmärgist, tekitatavast keskkonnahäiringust ning keskkonnakasutuse eesmärgist ja viisist.“;“.
Selgitus: Lisatakse vastavalt KeTS § 1 lõike 1 muudatusele see, et keskkonnatasu puhul tuleb arvesse võtta keskkonnahäiringut. Samuti korrastatakse sätet, et see sobituks paremini seaduse struktuuri. Maavaradesse puutuvad erandid lisatakse vastavasse paragrahvi (§ 9, 91).
21.3. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) paragrahvi 3 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:
„8) tuuleenergiast elektrienergia tootmine.”;“.
Selgitus: Antud muudatus on vajalik, kuna edaspidi on keskkonnakasutuseks KeTS-i mõistes ka tuuleenergiast elektrienergia tootmine.
21.4. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) paragrahvi 3 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Keskkonnatasu jaguneb loodusvara kasutusõiguse tasuks, saastetasuks ja keskkonnahäiringu hüvitamise tasuks.“;“.
Selgitus: Muudatusega viiakse säte kooskõlla KeTSi §-s 1 tehtava muudatusega.
21.5. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„5) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Keskkonnahäiringu hüvitamise tasu makstakse käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud põhimõtete järgi. Tasumäärade ja nende arvutamise aluste kehtestamisel arvestatakse tegevusega kaasneva keskkonnahäiringu ulatust, mõjupiirkonda ja intensiivsust.“;“.
Selgitus: Antud muudatusega selgitatakse, et keskkonnahäiringu hüvitamise tasu makstakse seaduses ja selle alusel kehtestatud tasustamise põhimõtet järgides. Tasumäärade ja nende arvutamise aluste kehtestamisel arvestatakse tegevusega kaasneva keskkonnahäiringu ulatust, mõjupiirkonda ja intensiivsust. See tähendab, et arvestatakse nt keskkonnahäiringut tekitava tegevuse intensiivsust tootmise intensiivsuse või keskkonnakasutuse intensiivsuse järgi, võimaliku mõju regionaalset jaotust ja ulatust ja ka seda, missuguste parameetrite järgi mõju on tuvastatud. Näitena saab tuua, et kaevandamise puhul on kõige olulisem kaevandamise koha asukoht, selle piirnemine erinevate KOV-dega, lähedus (müra, vibratsiooni, põhjavee alanduslehtri suhtes) ja maa hõivamine pikaks perioodiks. Sarnaseid paralleele saab tuua tuuleelektrijaamade puhul, kus hõivatakse konkreetne piirkond, sõltuvalt tootmise intensiivsusest võivad avalduda muud mõjud.
21.6. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) paragrahvi 4 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on vältida või vähendada keskkonnakasutusega, sealhulgas loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda väljutamisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju, suunata loodusvara tõhusamalt kasutama, luua kohalikku kasu keskkonnahäiringu hüvitamise kaudu ning teenida riigile tulu loodusvara kasutada andmisest.“;“.
Selgitus: Täiendus on seotud keskkonnahäiringu hüvitamise tasu lisamisega KeTSi. Sõnastatakse, et keskkonnatasude rakendamise eesmärk on muuhulgas luua kohalikku kasu keskkonnahäiringu hüvitamise kaudu.
21.7. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Keskkonnahäiringu hüvitamise tasust saadava raha jaotamisel lähtutakse läheduse põhimõttest, enim mõjutatud osapooltest ja nende õigusest saada keskkonnahäiringu eest hüvitist.“;“.
Selgitus: Lõige selgitab, et keskkonnahäiringu hüvitamise tasust saadava raha jaotamisel lähtutakse läheduse põhimõttest, enim mõjutatud osapooltest ja nende õigusest saada keskkonnahäiringu eest hüvitist. Maismaa tuuleparkide puhul tuleb maksta tuuleenergiast toodetud elektrienergia toodangu pealt tasu kohaliku omavalitsuse üksusele, kelle territooriumil tuuleelektrijaam füüsiliselt asub. Maismaa tuuleparkide puhul on arvestatud mõjuareaaliga, mis on olenevalt tuuleelektrijaama kõrgusest, kas kaks kilomeetrit või kolm kilomeetrit. Sel juhul tuleb tuulepargi valdajal maksta tuulelektrijaama toodangu pealt tasu mõjuareaalis elavale füüsilisele isikule. Meretuuleparkide puhul on arvestatud mõjuareaali leidmise puhul kaugusega rannajoonest. Juhul kui meretuulepark jääb kohaliku omavalitsuse üksuse rannajoonest lähemale kui 20 kilomeetrit, on kohaliku omavalitsuse üksus õigustatud saama elektrienergia eest tasu, mis on toodetud tuuleelektrijaama poolt.
21.8. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 8 järgmises sõnastuses:
„8) paragrahvi 5 lõigete 1 ja 3 lõppu lisatakse tekstiosa „, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“;“.
Selgitus: Lõikes 1 tehtav muudatus on vajalik, et seaduses sätestatud juhtudel oleks võimalik keskkonnatasu rakendada ka lõikes 1 nimetamata isikutele, sealhulgas on silmas peetud keskkonnaluba lubavaks tegevuseks keskkonnaloa saanud isikuid.
Lõikes 3 tehtava muudatusega viidatakse võimalusele seadusega tasu kehtestada ka juhtudel, kui keskkonnakasutuse ulatus ei nõua keskkonnaloa olemasolu.
21.9. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 9 järgmises sõnastuses:

„9) paragrahvi 5 lõiget 2 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:
„10) tuuleelektrijaama ehitus- ja kasutusluba.“;“.

Selgitus: Sätestatakse, et KeTS tähenduses on keskkonnaluba ka tuuleelektrijaama ehitus- ja kasutusluba. Muudatus on seotud tuuleenergia tootmise sätestamisega keskkonnakasutuse all ja selgitab selle alusakti. Tuuleelektrijaamad hakkavad tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu maksma ajahetkel kui nad saavad ehitusloa. Ehitusperioodil on tasu suuruseks 10% maismaa ja meretuuleparkide tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust.
21.10. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 10 järgmises sõnastuses:

„10) paragrahvi 91 lõikes 2 asendatakse sõnad „loodavast väärtusest“ sõnadega „toodetavast lisandväärtusest“;“.

Selgitus: Muudatus on seotud KeTSi § 2 sõnastuse täpsustamisega – erisused viiakse vastavatesse paragrahvidesse, neid ei ole vajalik reguleerida üldsättes.
21.11. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) seadust täiendatakse peatükiga 31 järgmises sõnastuses:

„31. peatükk
KESKKONNAHÄIRINGU HÜVITAMISE TASU

§ 211. Keskkonnahäiringu hüvitamise tasu

(1) Keskkonnahäiringu hüvitamise tasu makstakse keskkonnahäiringu tekitamisel käesolevas seaduses sätestatud juhul.

(2) Keskkonnahäiringu hüvitamise tasu on tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu.

§ 212. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu

(1) Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu on keskkonnahäiringu hüvitamise tasu, mida maksab tuuleelektrijaama omanik või kasutama õigustatud isik (edaspidi tuuleelektrijaama valdaja) ja mis jaotatakse:
1) kohaliku omavalitsuse üksusele, mille territooriumil maismaal paiknev tuuleelektrijaam asub;
2) meres paikneva tuuleelektrijaama puhul meretuulepargi mõjualas asuvale kohaliku omavalitsuse üksusele ja tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemisel kalandusettevõtjale.

(2) Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu makstakse alates tuuleelektrijaama ehitamiseks ehitusloa andmisest kuni tuuleelektrijaama tema asukohast eemaldamiseni.

(3) Tuuleelektrijaam käesoleva seaduse tähenduses on tuule kineetilist energiat elektrienergiaks muundav tootmisseade, mille kõrgus on vähemalt 30 meetrit maa- või merepinnast.

(4) Tuuleelektrijaama kõrgus käesoleva seaduse tähenduses on suurim tuuleelektrijaama tiiviku laba tipu kõrgus arvestatuna looduslikust maapinnast, mida ei ole tõstetud, territoriaalmerre või majandusvööndisse püstitatud tuuleelektrijaama puhul selle suurim kõrgus merepinnast.

(5) Meretuulepark käesoleva seaduse tähenduses on tuulepark, mis on hoonestusloa alusel rajatud territoriaalmerre või majandusvööndisse (edaspidi meri).

(6) Tuulepark käesoleva seaduse tähenduses on ühest või mitmest tuuleelektrijaamast ning tuuleelektrijaamasid omavahel liitumispunktiga ühendavatest seadmetest, ehitistest ning rajatistest koosnev tootmisseade.

(7) Meretuulepargi mõjuala käesoleva seaduse tähenduses on Eesti Vabariigi piirkond, mis ulatub meres paiknevast tuuleelektrijaama torni keskpunktist kuni 20 kilomeetri kaugusele.

(8) Kalandusettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on kutselise kalapüügiloa omanik ja kutselise kalapüügi loale kantud kalur.

§ 213. Maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu

(1) Maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määratakse vahemikus 0,7 kuni 1 protsenti järgmise kahe näitaja korrutisest:
1)  tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 3000-ga;
2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind.

(2) Maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määra kehtestab määrusega kohaliku omavalitsuse üksuse, mille territooriumil tuuleelektrijaam asub, volikogu.

§ 214. Meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu

(1) Meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu koosneb järgmistest komponentidest:
1) meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määr;
2) kalandusettevõtjate hüvitis.

(2) Meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määr on 0,5 protsenti järgmise kahe näitaja korrutisest:
1) tuuleelektrijaama kvartalis toodetud elektrienergia kogus megavatt-tundides, kuid mitte vähem kui 70 protsenti tuuleelektrijaama nimivõimsusest korrutatuna 4000-ga;
2) vastava kvartali Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetiline keskmine börsihind.“.

(3) Kalandusettevõtjate hüvitise tasumise kohustus on tuuleelektrijaama valdajal juhul, kui tuulepargi mõjualas on tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemine ning kalandusettevõtja on selle hüvitamist taotlenud ja tema taotlus on rahuldatud.

(4) Kalandusettevõtjate hüvitise suurus tuuleelektrijaama kohta on käesoleva paragrahvi kohaselt kalandusettevõtjatele arvutatud hüvitiste summa, kuid mitte rohkem kui 0,05 protsenti meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust.

§ 215. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu maksmine ehitamise algusest kuni tootmiseni ja tootmise lõpetamisest kuni elektrijaama eemaldamiseni

Perioodil, mis algab tuuleelektrijaama ehitamiseks ehitusloa andmisele järgnevast päevast ja lõpeb tuuleelektrijaamaga elektrienergia tootmise alustamise päeval ja perioodil, mis algab tuuleelektrijaamaga elektrienergia tootmise lõpetamise päeval ja lõpeb tuuleelektrijaama tema asukohast eemaldamiseni, makstakse tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu 10 protsenti vastavalt kas § 213 lõike 2 alusel kehtestatud määrast maismaal paikneva tuuleelektrijaama puhul või § 214 lõikes 2 sätestatud määrast meretuulepargi puhul.

§ 216. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu menetleja

(1) Valdkonna eest vastutav ministeerium võib tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu menetlemiseks ning sellega seotud käesolevast seadusest tulenevate maksuhalduri ülesannete täitmiseks, sealhulgas kalandusettevõtjate hüvitise taotluste menetlemiseks, sealhulgas hüvitise suuruse määramiseks, kalasaagi vähenemise tõendamiseks ja tasu väljamaksmise korraldamiseks sõlmida käesoleva seaduse §-s 56 nimetatud sihtasutusega halduslepingu, mille sõlmimisele ei kohaldata halduskoostöö seaduse §-e 6 ja 14.

(2) Haldusjärelevalvet käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt sõlmitud halduslepingu täitmise üle sihtasutuse poolt teostab valdkonna eest vastutav ministeerium.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sihtasutuse poolt halduslepingu täitmisega seotud kulu hüvitatakse riigieelarvesse laekunud keskkonnatasust, täiendavalt käesoleva seaduse § 56 lõike 1 alusel eraldatavale summale.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või esineb muu põhjus, mis takistab sihtasutusel jätkata lepingus nimetatud haldusülesande täitmist, korraldab haldusülesande edasise täitmise Keskkonnaamet, kalandusettevõtjate hüvitiste taotluste menetlemisega seotud ülesannete osas Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet.

Selgitus: Sarnaselt loodusvara kasutusõiguse tasu ja saastetasu regulatsioonile on vajalik sätestada keskkonnahäiringu hüvitamise tasu alused ja selle rakendamine.
Paragrahv 211 sätestab keskkonnahäiringu hüvitamise tasu, mida makstakse keskkonnahäiringu tekitamisel keskkonnatasude seaduses sätestatud juhul. Keskkonnahäiringu mõiste avamisel tuleb lähtuda keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-st 3. Lõige 2 täpsustab, et keskkonnahäiringu hüvitamise tasuks on tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu.
Paragrahviga 212 sätestatakse, et eraldi keskkonnahäiringu hüvitamise tasuna käsitletakse tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu. Tuuleenergiast elektritootmise tasu tuleb ka maksta juhul, kui tuuleenergiast toodetud elektrienergiat salvestatakse kohapeal (näiteks elektrolüüseri abil vesiniku tootmine, akupankadesse salvestamine), antakse edasi otseliini või muul viisil muundatakse.
Lõikega 1 selgitatakse, et tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu maksab tuuleelektrijaama omanik või kasutama õigustatud isik (edaspidi tuuleelektrijaama valdaja) tuuleelektrijaama asukoha kohaliku omavalitsuse üksusele tuuleelektrijaamas toodetud elektrienergia eest. Maismaal paikneva tuuleelektrijaama puhul, mis asub kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil, makstakse tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu selle kohaliku omavalitsuse üksusele, mille territooriumil tuuleelektrijaam asub. Meres paikneva tuuleelektrijaama puhul meretuulepargi mõjualas (tuuleelektrijaam kohaliku omavalitsuse üksuse rannajoonele lähemal kui 20 kilomeetrit) asuvale kohaliku omavalitsuse üksusele. Meres paikneva tuuleelektrijaama mõjualas tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemisel kalandusettevõtjale tuuleelektrijaama valdaja poolt. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu arvestatakse alates ehitusloa andmise päevale järgnevast päevast ja tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu tuleb maksta kuni elektrijaama eemaldamiseni. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu perioodil ehitamise algusest kuni tootmiseni ja tootmise lõpetamisest kuni elektrijaama eemaldamiseni tuleb maksta 10% maismaa tuuleelektrijaamade puhul § 213 lõikes 1 või meretuuleparkide puhul § 214 lõikes 2 sätestatud määrast, kuna ehitustegevuse perioodil on märgatav keskkonnahäiring.
Lõikega 2 selgitatakse, et tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu makstakse alates tuuleelektrijaama ehitamiseks ehitusloa andmise päevale järgnevast päevast kuni tuuleelektrijaama tema asukohast eemaldamise päevani.
Lõikega 3 selgitatakse, et tuuleelektrijaam käesoleva seaduse tähenduses on tuule kineetilist energiat elektrienergiaks muundav tootmisseade, mille kõrgus on vähemalt 30 meetrit maa- või merepinnast. 30-meetrist madalamatele elektrituulikutele seega tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu regulatsioon ei kohaldu. Tuuleelektrijaama kõrgus on selle suurim kõrgus looduslikust maapinnast enne tuuleelektrijaama ehitamist. Territoriaalmerre või majandusvööndisse püstitatud tuuleelektrijaama või meretuulepargi puhul selle suurim kõrgus üle merepinna. Tuuleelektrijaama mõistet kasutab ka elektrituruseadus. Tuuleelektrijaama kõrgus on selle suurim kõrgus looduslikust maapinnast enne tuuleelektrijaama ehitamist, territoriaalmerre või majandusvööndisse, merre püstitatud tuuleelektrijaama või meretuulepargi puhul selle suurim kõrgus üle merepinna.
Lõikega 4 selgitatakse, et tuuleelektrijaama kõrgus käesoleva seaduse tähenduses on suurim tuuleelektrijaama tiiviku laba tipu kõrgus arvestatuna looduslikust maapinnast, mida ei ole tõstetud. Tuuleelektrijaama tipukõrguseks loetakse tuuleelektrijaama laba tipu kõrgust arvestatuna looduslikust maapinnast. Vaidluse korral loodusliku maapinna kõrguse üle enne tuuleelektrijaama ehitamist võetakse aluseks Maa-ameti andmed ning meretuuleparkide puhul võetakse aluseks hoonestusloaga sätestatud kõrgused. Kuna praktikas on olnud probleeme tuuleelektrijaama kõrguse määratlemisega, sätestatakse seaduses, kuidas arvestatakse tuuleelektrijaama kõrgust.
Lõige 5 sätestab, mis on meretuulepark käesoleva seaduse mõistes. Meretuulepark on tuulepark, mis on hoonestusloa alusel territoriaalmerre või majandusvööndisse rajatud tuuleelektrijaam või tuuleelektrijaamad, mis moodustavad ühe meretuulepargi. Majandusvöönd on territoriaalmerega piirnev rannariigile kuuluv merevöönd. Territoriaalmeri on sisemerega külgnev mereala, mille välispiir on määratud mereala piiride seaduses. Meretuulepargiks loetakse ka ühte territoriaalmerre või majandusvööndisse rajatud tuuleelektrijaama. Erinevatest kitsaskohtadest tingitult on Eestis väga raske tuuleparke rajada järvedele. Seda tulenevalt peamiselt looduskaitsest, riigi julgeolekust ja müranõuetest lähtuvalt. Seega ei kohaldata tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu järvedele kavandatavatele tuuleelektrijaamadele.
Lõige 6 sätestab, et tuulepark on ühest või mitmest tuuleelektrijaamast ning tuuleelektrijaamasid omavahel ja neid liitumispunktiga ühendavatest seadmetest, ehitistest ning rajatistest koosnev tootmisseade. Tuulepargi all peetakse silmas ka ühte tuulikut kuna Eestis on näide, kuidas ühte tuuleelektrijaama nimetatakse tuulepargiks, Aburi tuulepark.
Lõige 7 sätestab, et meretuulepark käesoleva seaduse tähenduses on tuulepark, mis on hoonestusloa alusel rajatud territoriaalmerre või majandusvööndisse.
Lõige 8 sätestab kalandusettevõtja mõiste käesoleva seaduse tähenduses ning kelle majandustegevust tuulepargi ehitamine ja töö negatiivselt mõjutab. Kalandusettevõtja mõistet seaduse tasandil ei eksisteeri, seda ei ole defineeritud ka ELi tasandil, kuivõrd ettevõtlusega kalanduse valdkonnas tegeleb nii püüdja, töötleja, vedaja, esmakokkuostja, hulgimüüja. Kalandusettevõtjaks käesoleva seaduse tähenduses on kalapüügiloa omanik ja loale kantud kalur ning antud mõiste all mõeldakse käesoleva seaduse tähenduses traalpüüdjat ja rannakalurit. Traalpüüdja all peetakse silmas traalpüüdjat, kes püüab kala vee läbikurnamisel traalnoodaga, mida veetakse ühe või kahe traaleriga. Rannakalur on füüsiline isik, kes vahetult püüab kala kutselise kalapüügi vahendiga. Kutselise kalapüügiloa omanikku mõistetakse eelnõus kalapüügiseaduse § 32 lg 1 ning loale kantud kalurit § 41 lg 4 tähenduses.
Paragrahviga 213 sätestatakse, et eraldi keskkonnahäiringu hüvitamise tasuna käsitletakse maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu. Lõikega 1 sätestatakse maismaal asuva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määr. Tuuleenergia tootmise tasu arvestamisel on võetud arvesse keskkonnahäiringu hüvitamist läbi selle, et missugune on tootmise intensiivsus, seega tuuliku kasutamise intensiivsus, mis on sidustatud tuuliku kasutamisest loodava väärtusega. Samuti on tasu rakendamisel oluline mõjuareaal. Oluline on keskkonnahäiringu hüvitamise läbi luua kohalikku kasu nii läbi taastuvenergeetika tootmise arendamise kui ka kohaliku heaolu tõstmise. Primaarsed parameetrid on netokäive, elektrienergia kogus megavatt-tundides koos vastava kuu Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetilise keskmise börsihinnaga, mis kujuneb Nord Pool börsil. See tagab selge, läbipaistva ja võrdse kohtlemise nii ettevõtjate, KOVi kui ka füüsiliste isikute vaates, kuhu tuulepark on rajatud. Kui elektrihind on kõrgem, laekub vastavalt ka tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu KOVile rohkem, juhul kui on olukord vastupidine, laekub ka KOVidele vastavalt vähem raha. Antud määr leiti põhjaliku töö tulemusel, mille raames tugineti juba varasemalt sõlmitud lepingutele ning tehti koostööd arendajate, KOVide ja katuseorganisatsioonidega. Põhjaliku koostöö tulemusel ja turuolukorra hindamise järgselt leiti, et kõigile sobivaks ja majanduslikult mõistlikuks tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määraks on 0,7-1 protsenti üleval olevat valemit arvesse võttes, kui tuulelektrijaam asub maismaal. KOVil on volikogu otsusega võimalik antud määra muuta vahemikus 0,7-1 protsendi vahel. Selline lähenemine välistab arendajale kulu ajahetkel, kui toimub tuulepargi projekteerimine ja ehitamine, ning perioodil, kui tuuleelektrijaam arendajale rahavoogu ei tekita.
Näited arvutustest võttes arvesse elektrihinna muutust. Alusandmeteks on võetud tuulepargi võimsuseks 100MW ning töötundide arvuks 3000. Toodangu koguseks on 300 GWh aastas. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määraks antud näite puhul on 1%:

Aasta keskmine Nord Pooli börsihind (kuu keskmiste põhjal arvestatud aasta keskmine hind), €/MWh
25
50
75
100
150
200
Tuulepargi netokäive
7 500 000 €
15 000 000 €
22 500 000 €
30 000 000 €
45 000 000 €
60 000 000 €
Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu, 1%
0,25
0,5
0,75
1
1,5
2
Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu 100MW tuulepargi puhul, 1% aastas
75 000 €
150 000 €
225 000 €
300 000 €
450 000 €
600 000 €
Põrand (70% nimivõimsusest korrutatuna 3000 töötunniga)
52 500 €
105 000 €
157 500 €
210 000 €
315 000 €
420 000 €

Antud arvutusel on võetud aluseks 100 MW suurune tuulepark. Arvesse on võetud keskmise maismaa tuulepargi töötundide arvu ning toodangut aastas, arvestades maismaa tuuleparkide keskmist kasutustegurit. Antud tabel ilmestab olukorda, mis näitab tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu laekumist erinevate elektrihindade puhul. Kui elektrihind on kõrgem, laekub vastavalt ka tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu KOVile rohkem, juhul kui on olukord vastupidine laekub ka KOVidele vastavalt vähem raha.
Paragrahviga 214 sätestatakse meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu, mis koosneb järgmistest komponentidest:
1) meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergia tootmise tasu;
2) kalandusettevõtjate hüvitis.
Meres paikneva tuulelektrijaama elektrijaama tuuleenergiast tootmise tasu on maksimaalselt 0,5%, mis tähendab, et kalandusettevõtjate hüvitis (0,05%) arvutatakse tasu sisse. Kalandusettevõtjate hüvitis sisaldub tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määra sees. Juhul, kui kalandusettevõtjatele hüvitist ei maksta, laekub kogu tasu kohalike omavalitsuse üksusele.
Lõikega 2 sätestatakse meretuuleparkide eest makstava tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu, mis laekub KOVile, tagamaks meretuuleparkide lähedal asuvatele kohaliku omavalitsuse üksustele kasu seoses meretuuleparkide toodetava elektrienergiaga. Tasu makstakse KOVile millele territoriaalmerre või majandusvööndisse paigaldatud meretuulepark on lähemal kui 20 kilomeetrit. See tähendab, et kui KOVi rannajoonest on meretuulepark lähemal kui 20 kilomeetrit, on KOVil õigus saada tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu. Kaugust arvestatakse lähimast tuuleelektrijaama torni keskpunktist KOVi lähima rannajoone piirini. Juhul, kui on kattuvus mitme KOViga, jaotatakse tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu vastavalt põhimõtetele, mis on kirjeldatud antud paragrahvi lõikes 2. Vahemaad mõõdetakse lähimast tuuleelektrijaama torni keskpunktist rannajooneni, kuid tasu arvestamine ja maksmine käib vastavalt lõikes toodud valemile. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu maksmine on meretuulepargi kui terviku põhine. See tähendab, et kui hoonestusloa taotluse alusel on rajatud merre meretuulepark, mis koosneb näiteks 10-st tuuleelektrijaamast, kuid KOVi rannajoonest 20 kilomeetri kaugusel on vaid üks tuuleelektrijaam ning teised üheksa tuuleelektrijaama on kaugemal kui 20 kilomeetrit, makstakse tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu siiski kogu meretuulepargi (kümne tuuleelektrijaama) eest. Tasu arvestamist hakatakse pidama alates ajahetkest, kui meretuulepark alustab ehitustegevust (10%) ning täies mahus alates ajahetkest, kui meretuulepark toodab kasutusloa alusel elektrienergiat tuuleelektrijaamas. Seega on tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu arvestamisel võetud arvesse sarnaselt maismaal paiknevatele tuuleelektrijaamadele netokäive, elektrienergia kogus megavatt-tundides koos vastava kvartali keskmise Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva elektrienergia börsihinnaga. Antud määr leiti põhjaliku töö tulemusel, mille raames tugineti juba varasemalt sõlmitud lepingutele ning tehti koostööd arendajate, KOVide ja katusorganisatsioonidega. Põhjaliku koostöö tulemusel ja turuolukorra hindamise järgselt leiti, et kõigile sobivaks ja majanduslikult mõistlikuks tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määraks on 0,5 eurot üleval olevat valemit arvesse võttes, kui tuulelektrijaam asub territoriaalmeres või majandusvööndis
Tabel 2. Näited arvutustest, võttes arvesse elektrihinna muutust. Alusandmeteks on võetud tuulepargi võimsuseks 1000 MW ning töötundide arvuks 4000. Arvutuse perioodiks on aasta. Toodangu koguseks on 4 TWh aastas:
Hind €/MWh
25
50
75
100
150
200
Netokäive, €
100 000 000
200 000 000
300 000 000
400 000 000
600 000 000
800 000 000
Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu KOVile %
0,13
0,25
0,38
0,50
0,75
1,00
Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu KOVile 0,5%
500 000 €
1 000 000 €
1 500 000 €
2 000 000 €
3 000 000 €
4 000 000 €
Põrand 0,7 arvestuslikust hüvitistest (0,5%)
350 000 €
700 000 €
1 050 000 €
1 400 000 €
2 100 000 €
2 800 000 €
Antud arvutusel on võetud aluseks 1000 MW suurune meretuulepark. Arvesse on võetud meretuulepargi töötundide arv ning toodang aastas, arvestades meretuulepargi eelduslikku kasutustegurit. Antud tabel ilmestab olukorda, mis näitab tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu laekumist erinevate elektrihindade puhul. Kui elektrihind on kõrgem, laekub vastavalt ka tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu KOVile rohkem, juhul kui on olukord vastupidine, laekub ka KOVidele vastavalt vähem raha.
Lõikega 3 täpsustatakse, et meres paikneva tuuleelektrijaama kalandusettevõtjate hüvitis määratakse juhul, kui tuuleelektrijaama mõjualas on tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemine ning selle hüvitamist on kalandusettevõtja taotlenud ja tema otsus on rahuldatud.
Lõikega 4 täpsustatakse, et hüvitise suurus tuuleelektrijaama kohta on käesoleva paragrahvi kohaselt kalandusettevõtjatele arvutatud hüvitismäärade summa, kuid mitte rohkem kui 0,05 protsenti meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust.
Paragrahv 215 sätestab, et tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu perioodil ehitamise algusest kuni tootmiseni ja tootmise lõpetamisest kuni elektrijaama eemaldamiseni, tuleb maksta 10% maismaa tuuleelektrijaamade puhul § 213 lõike 2 alusel kehtestatud või meretuuleparkide puhul § 214 lõikes 2 sätestatud määrast, kuna ka ehitustegevuse perioodil on märgatav keskkonnahäiring, kuid see on oluliselt väiksem tuuleenergia tootmisega kaasnevast keskkonnahäiringust. Ehitamise alguseks loetakse ehitusloa saamist ja tootmise alguseks kasutusloaga alustatud tegevus, millega toodetakse tuuleelektrijaamast elektrienergiat.
Paragrahv 216 sätestab alused tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määramisega seotud ülesannete andmiseks pädeva ministeeriumi poolt valitud sihtasutusega halduslepinguga sihtasutusele Keskkonnainvesteeringute Keskus (edaspidi KIK). Tegemist on sihtasutusega, kelle põhiülesandeks on keskkonnavaldkonnaga seotud toetuste menetlemine ja andmine. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määramisega, sealhulgas kalandusettevõtjate toetusega seotud ülesanded on paljuski analoogsed, mistõttu on KIKil sellekohane kogemus ning ülesande üleandmine on põhjendatud halduskoostöö seaduse §-e 6, 13 (muudatus halduskoostöö seaduses) ja 14 kohaldamata. Kooskõlas halduskoostöö seaduse §-ga 4 ning analoogselt keskkonnatasude seaduse §-ga 56 määratakse seaduses ülesande sisu, haldusjärelevalve teostaja ja ülesande täitmise korraldus ja täitja, kui sihtasutus ülesannet täita ei saa. Halduslepingu sõlmib valdkonna eest vastutav ministeerium milleks on Keskkonnaministeerium, kes teostab ülesande täitmise üle ka haldusjärelevalvet. Kui haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või kui esineb muu põhjus, mis takistab KIKil haldusülesannet täita, on ülesande täitjaks Keskkonnaamet, kalandusettevõtjate hüvitiste taotluste menetlemisega seotud ülesannete osas Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet. Halduslepingus saab ette näha ülesande täitmisega seotud riigipoolsed nõuded, samuti nähakse ette volitatud asutuse halduskulu hüvitamine. Halduskulu hüvitatakse keskkonnatasudest riigieelarvesse laekunud summadest, mis eraldatakse lisaks keskkonnatasude seaduse § 56 lõikes 1 nimetatud summale. Lisaks muudetakse ka halduskoostöö seadust.
21.12. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 12 järgmises sõnastuses:

„12) paragrahvi 31 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 341 lõikes 1“ tekstiosaga „ja §-s 342“;“.

Selgitus: Muudatus on seotud §-s 342 lisamisega.
21.13. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 13 järgmises sõnastuses:

„13) paragrahvi 331 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Maksu- ja Tolliamet täidab saastetasu, keskkonnahäiringu hüvitamise tasu, vee erikasutusõiguse tasu ja maavara kaevandamisõiguse tasuga seonduvalt kõiki maksukorralduse seadusest tulenevaid maksuhalduri ülesandeid, välja arvatud neid ülesandeid, mis käesoleva seadusega on antud Keskkonnaameti või käesoleva seaduse §-s 216 nimetatud isiku või asutuse pädevusse. Maksu- ja Tolliametil on õigus kohaldada sunnivahendeid maksukorralduse seaduses sätestatud korras.

(4) Maksukorralduse seaduses sätestatud maksuhalduri ülesandeid saastetasu, keskkonnahäiringu hüvitamise tasu, vee erikasutusõiguse tasu ja maavara kaevandamisõiguse tasu arvutuse kontrollimisel, tasumisele kuuluva keskkonnatasu arvutamisel ja määramisel täidab Keskkonnaamet, tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu puhul käesoleva seaduse §-s 216 nimetatud isik või asutus.“

Selgitus: Muudatused on vajalikud, kuna tuuleenergiast elektri tootmise tasu menetlejaks ei ole Keskkonnaamet, vaid selleks on kavandatud KIK. Sellega seoses on muudatused vaja teha ka maksukorralduse seadusesse.
21.14. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 14 järgmises sõnastuses:

„14) paragrahvi § 332 täiendatakse pärast sõna „saastetasu“ tekstiosaga „keskkonnahäiringu hüvitamise tasu“;“.
Selgitus: Muudatus on vajalik, kuna eelnõuga on saastetasule lisatud ka keskkonnahäiringu hüvitamise tasu.
21.15. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 15 järgmises sõnastuses:

„15) paragrahvi 334 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu deklaratsioon esitatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu.“;“.
Selgitus: Muudatusega sätestatakse, et tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu deklaratsioon esitatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu; see tähendab, et seda deklaratsiooni ei saa esitada posti või e-posti teel.
21.16. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 16 järgmises sõnastuses:

„16) seadust täiendatakse §-ga 342 järgmises sõnastuses:

„§ 342. Kalandusettevõtjate hüvitise määramine

Käesoleva seaduse §-s 216 nimetatud isik või asutus määrab käesoleva seaduse § 214 lõike 1 punktis 2 nimetatud tuuleelektrijaama valdaja poolt tasutava kalandusettevõtja hüvitise summa kalendriaasta kohta maksuteatega 30 päeva jooksul käesoleva seaduse § 554 lõike 4 kohaselt kalandusettevõtjate hüvitise suuruse määramisest.“;“.

Selgitus: Lisatavas paragrahvis sätestatakse, et kalandusettevõtjate hüvitise suuruse eelneva kalendriaasta kohta määrab seaduse §-s 216 nimetatud isik või asutus 30 päeva jooksul arvates sellest, kui on määratud kõigi esitatud taotluste alusel kalandusettevõtjatele makstavate hüvitiste suurused. Kalandusettevõtja hüvitist ei saa isik ise deklareerida ja tasuda, sest see kujuneb esitatud taotluste alusel.
21.17. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 17 järgmises sõnastuses:

„17) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 53 järgmises sõnastuses:

„(53) Tuuleelektrijaama valdaja tasub käesoleva seaduse § 342 alusel väljastatud maksuteate kohaselt tasumisele kuuluva kalandusettevõtjate hüvitise summa maksuteate koostamisest 30 päeva jooksul maksuteatel näidatud käesoleva seaduse §-s 216 nimetatud isiku või asutuse arvelduskontole.“;“.

Selgitus: Lisatava lõikega sätestatakse, et tuuleelektrijaama valdaja tasub maksuteate alusel kalandusettevõtjatele ette nähtud hüvitise summa 30 päeva jooksul Keskkonnainvesteeringute Keskuse arvele.
21.18. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 18 järgmises sõnastuses:

„18) paragrahvi 39 lõiget 1, § 40 lõiget 3, § 43 lõiget 3 ja § 431 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu “erikasutusõiguse tasu” sõnadega “, keskkonnahäiringu hüvitamise tasu”;“.
Selgitus: Antud paragrahvide täiendamisega sätestatakse tähtajaks maksmata tasu sissenõudmise kord tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu, mis liigitatakse keskkonnahäiringu hüvitamise tasu mõiste alla.
21.19. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 19 järgmises sõnastuses:

„19) seadust täiendatakse §-dega 552– 554 järgmises sõnastuses:

„§ 552. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu kandmine kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse

(1) Maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu kannab käesoleva seaduse §-s 216 nimetatud isik või asutus selle kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse, mille territooriumil tuuleelektrijaam asub, kord kvartalis.

(2) Meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 554 sätestatud kalandusettevõtja hüvitiste maksmiseks vajamineva summa, kannab käesoleva seaduse §-s 216 nimetatud isik või asutus selle kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse, mis asub meretuulepargi mõjualas.

(3) Meretuulepargi mõjuala ulatust arvestatakse tuulepargi lähima tuuleelektrijaama torni keskpunktist kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi rannajoone piirini.

(4) Kui meretuulepargi mõjualas on mitu kohaliku omavalitsuse üksust, jagatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud summa kohaliku omavalitsuse üksuste vahel vastavalt iga kohaliku omavalitsuse üksuse kohta arvutatud kauguspunktide osakaalule.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kauguspunktide arvutamisel võetakse arvesse tuuleelektrijaamad, mille lühim kaugus iga mõjualas asuva kohaliku omavalitsuse üksuse rannajoonest on mitte rohkem kui 20 kilomeetrit. Kauguspunkti arvutamisel lahutatakse 20 kilomeetrist tuuleelektrijaama kaugus lähimast vastava omavalitsusüksuse rannajoone punktist. Tuuleelektrijaamade kohta arvutatud kauguspunktid summeeritakse iga mõjualas asuva kohaliku omavalitsuse üksuse lõikes ja leitakse iga omavalitsusüksuse kauguspunktide osakaal kauguspunktide kogusummast.

§ 553. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu kandmine kohaliku omavalitsuse üksuse poolt maismaa tuulepargi mõjualas elavatele füüsilistele isikutele

(1) Kuni 50 protsenti käesoleva seaduse § 552 lõike 1 alusel kohaliku omavalitsuse üksusele laekunud maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu ulatuses maksab kohaliku omavalitsuse üksus kord kvartalis maismaa tuulepargi mõjualas asuvate eluruumide omanikele tasu (edaspidi elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu), kui eluruum vastab järgmistele tingimusele:
1) eluruum on füüsilise isiku omand ja
2) eluruum on omaniku rahvastikuregistrijärgne elukoht.

(2) Maismaa tuulepargi mõjuala käesoleva seaduse tähenduses on Eesti Vabariigi piirkond, mis ulatub kuni 250 meetri kõrguse tuuleelektrijaama puhul kahe kilomeetri ja 250-meetrise ning kõrgema tuuleelektrijaama puhul kolme kilomeetri kauguseni tuuleelektrijaama lähima torni keskpunktist kinnisasja kaugeima piirini.

(3) Elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu suurus eluruumi kohta on kalendriaastas vahemikus üks euro kuni jooksva aasta kuue kuu Eesti miinimumpalga alammäär (edaspidi maksimum tasu).

(4) Kohaliku omavalitsuse üksus avaldab teabe tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu kohta oma veebilehel.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt väljamakstav elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasude kogusumma jääb alla 50 protsendi kohaliku omavalitsuse üksusele laekunud maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust, jääb väljamakstud summat ületav osa laekunud tasust kohaliku omavalitsuse üksusele.

(6) Elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu saamiseks esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eluruumi omanik või tema kirjalikult volitatud isik eelmise kalendriaasta kohta kirjaliku taotluse hiljemalt 1. märtsiks kohaliku omavalitsuse üksusele, mille territooriumil tuuleelektrijaam asub.

(7) Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu makstakse taotlemise aastale eelneva kalendriaasta eest.

(8) Elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu saamise õigus on isikul, kes oli vastava eluruumi omanik eelmise kalendriaasta 1. jaanuari seisuga.

(9) Ühe eluruumi kohta saab esitada ühe taotluse. Kui eluruum on isikute kaas- või ühisomandis, esitavad isikud taotluse ühiselt ning kohaliku omavalitsuse üksus maksab kaas- või ühisomanikule elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu võrdeliselt talle kuuluva eluruumi omandi osaga.

(10) Elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu maksab kohaliku omavalitsuse üksus eluruumi omanikule või tema kirjalikult volitatud isikule 15 päeva jooksul pärast kvartali lõppu.

(11) Kohaliku omavalitsuse üksus maksab elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu enda territooriumil paikneva tuulepargi kohta ka teise kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil asuva käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele vastava eluruumi eest, kui eluruumi asukoha kohaliku omavalitsuse üksuses tuuleelektrijaama ei asu.

§ 554. Kalandusettevõtja hüvitis

(1) Kalandusettevõtjal on tõendatud juhul meres paikneva tuuleelektrijaama mõjualas tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemisel õigus saada hüvitist riigile laekunud meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu arvelt.

(2) Kalandusettevõtja esitab käesoleva seaduse §-s 216 nimetatud isikule või asutusele (edaspidi kalandusettevõtjate hüvitise menetleja) kirjaliku avalduse hüvitise saamiseks kalendriaasta eest sellele järgneva kalendriaasta 31. märtsiks.

(3) Tuuleelektrijaama kohta ei saa hüvitist taotleda samale kutselise kalapüügi loale kantud kalur ja kalapüügiloa omanik korraga. Sellisel juhul tagastatakse kaluri esitatud taotlus läbi vaatamata.

(4) Kalandusettevõtjate hüvitise menetleja arvestab 30 kalendripäeva jooksul avalduse saamisest arvates käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatud määruse alusel kalandusettevõtjale hüvitise suuruse.

(5) Kui kalandusettevõtjatele tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemise tõttu § 214 lõike 4 alusel arvestatud hüvitiste summa ületab 0,05 protsenti meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasumäärast, vähendatakse antud tuulepargi mõjualas hüvitist saavate kõigi kalandusettevõtjate hüvitise suurust proportsionaalselt.

6) Kalandusettevõtjate hüvitise menetleja maksab kalandusettevõtjale hüvitise taotluse esitamise aasta 1. septembriks.

(7) Kalandusettevõtja hüvitise arvutamise põhimõtted, hüvitise taotlemise ja maksmise korra, sealhulgas kalasaagi vähenemise tõendamise ja tõendatuks lugemise korra kehtestab Vabariigi Valitsuse määrusega.“;“.

Selgitus: Paragrahviga 552 määratletakse, et tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu kantakse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse, mille territooriumil tuuleelektrijaam asub. Tasu kantakse KOVile Keskkonnainvesteeringute Keskuse poolt. Meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu kantakse kohaliku omavalitsuse üksusele, mis asub meretuulepargi mõjualas. Meretuulepargi mõjuala on Eesti Vabariigi piirkond, mis ulatub meres paiknevast tuuleelektrijaama torni keskpunktist kuni 20 kilomeetri kaugusele. Kui meretuulepargi mõjualas on mitu kohaliku omavalitsuse üksust, jagatakse nimetatud summa kohaliku omavalitsuse üksuste vahel vastavalt iga kohaliku omavalitsuse üksuse kohta arvutatud kauguspunktide osakaalule. Kauguspunktide arvutamisel võetakse arvesse tuuleelektrijaamad, mille lühim kaugus iga mõjualas asuva kohaliku omavalitsuse üksuse rannajoonest on mitte rohkem kui 20 kilomeetrit. Kauguspunkti arvutamisel lahutatakse 20 kilomeetrist tuuleelektrijaama kaugus lähimast vastava omavalitsuse rannajoone punktist. Tuuleelektrijaamade kohta arvutatud kauguspunktid summeeritakse iga mõjualas asuva kohaliku omavalitsuse lõikes ja leitakse iga omavalitsuse kauguspunktide osakaal kauguspunktide kogusummast. Juhul, kui meretuulepargi tuulikud asuvad lähemal kui 20 km mitme merepiiri omava omavalitsusüksuse rannikust, jaotatakse tulu KOV-de vahel proportsionaalselt lähtuvalt 20 km raadiusesse jäävast tuulikute arvust ja nende igaühe kaugusest lähimast rannikupunktist. Arvutusmudelis kaardistatakse esmalt iga tuuliku vähim kaugus kõnealuste omavalitsuste rannikust (joonisel veerud B, C ja D, read 3 - 14). Lahutades tuuliku kauguse maksimaalselt arvesse võetavast kaugusest (20 km) leitakse iga tuuliku kohta kauguspunktid igas KOV-s (joonisel veerud E, F ja G, read 3 – 14). Summeerides valdade lõikes kauguspunktid (joonisel real 15), leitakse iga valla kauguspunktide summa ehk skoor (joonisel real 16). Meretuulepargi poolt makstava iga-aastase tulu jaotuse aluseks on konkreetse valla kauguspunktide summa proportsioon kõigi valdade kauguspunktide kogusummast (joonisel jaotatav summa lahtris 17Bc, omavalitsustele tasutavad summad lahtrites 17E, 17F ja 17G).
Täiendavalt sätestatakse meretuulepargi mõjuala, milleks on territoriaalmeres või majandusvööndisse rajatud tuuleelektrijaama puhul 20 kilomeetrit. See tähendab, et kui KOVi rannajoonest on meretuulepark lähemal kui 20 kilomeetrit, on KOVil õigus saada tuulenergiast elektrienergia tootmise tasu. Kaugust arvestatakse lähimast tuuleelektrijaama torni keskpunktist KOVi lähima rannajoone piirini.
Paragrahv 553 lõikega 1 sätestatakse, et 50 protsenti maismaal paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust maksab kohaliku omavalitsuse üksus kord aastas maismaa tuulepargi mõjualas elavatele füüsilistele isikutele, kui see eluruum on füüsilise isiku omand ja tema rahvastikuregistri järgne elukoht. KOV kasutab kuni 50 protsenti maismaal asuvast tuuleelektrijaamast või tuulepargist saadavast tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust tuuleelektrijaamadest põhjustatud häiringute leevendamiseks makstes toetusi füüsilisele isikule, kelle omatav eluruum on tuuleelektrijaama mõjualas, kui see eluruum on füüsilise isiku omand ja tema rahvastikuregistri järgne elukoht. Tasu jaotatakse KOVi (vähemalt 50 protsenti) ja tuulepargi mõjualas elava kinnisasja omanikust füüsilise isiku vahel (kuni 50 protsenti, taotluse kohta maksimaalselt Eesti 6 kuu keskmine miinimumpalk). Tasu makstakse kinnisasja omanikust füüsilisele isikule, kes omab kehtivat sissekirjutust ja on õigustatud saama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu. Füüsiline isik, kes elab tuulepargi mõjualas, on tuuleelektrijaama mõjudest häiritud pidevalt ja on õigustatud kompensatsioonile. Tasu ei maksta naaber kohaliku omavalitsuse üksusele kui ka juriidilistele isikutele põhjusel, kuna juriidilisel isikul ei saa olla häiringut ega mõju tuuleelektrijaama osas, näiteks visuaalne või mürahäiring. Tasu makstakse füüsilistele isikutele, kuna füüsilisel isikul on elukoht ja juriidilisel isikul asukoht.
Lõikega 2 sätestatakse, et maismaa tuulepargi mõjuala käesoleva seaduse tähenduses on Eesti Vabariigi piirkond, mis ulatub kuni 250-meetrise kõrguse tuuleelektrijaama puhul kahe kilomeetri ja 250-meetrise ning kõrgema tuuleelektrijaama puhul kolme kilomeetri kauguseni tuuleelektrijaama lähima torni keskpunktist kinnisasja kaugeima piirini. Toetuse maksmise arvutamisel eristatakse kahte tuuleelektrijaama kaugust eluruumist. Esiteks, elukohast kuni 2 kilomeetri kaugusel asuv tuuleelektrijaam kõrgusega kuni 250 meetrit. Teiseks, elukohast kuni 3 kilomeetri kaugusel asuv tuuleelektrijaam kõrgusega 250 meetrit ja üle selle. Tuuleelektrijaamade vahemaade (2 ja 3 km) kehtestamisel on arvestatud Riigi Ilmateenistuse nähtavuse hindamise rahvusvahelist skaalat, kus on leitud, et nähtavuse iseloomustus muutub nähtavuskaugusest olenevalt alates kahest kilomeetrist2. Mõjuala arvestatakse tuuleelektrijaama torni keskpunktist kuni kinnisasja piirini. Vahemaad mõõdetakse lähimast tuuleelektrijaamast, kuid tasu käib kogu tuulepargi kohta. Elu- ja kortermajade puhul võetakse arvestuse aluseks kinnisasja piir, vältimaks olukordi, kus pool korterelamut oleks õigustatud saama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu ja pool mitte. Kinnisasi võib olla pindalalt suur, kuid toetuse suurus ei ole seotud kinnisasjal asuva eluruumi suurusega, vaid eluruumi ja selle omanikuga. Maismaa tuulepargi mõjuala on Eesti Vabariigi piirkond, mis ulatub kuni 250-meetrise kõrguse tuuleelektrijaama puhul kahe kilomeetri ja 250-meetrise ning kõrgema tuuleelektrijaama puhul kolme kilomeetri kauguseni tuuleelektrijaama lähima torni keskpunktist kinnisasja piirini.
Lõikega 3 sätestatakse maismaa tuulepargi mõjualas asuva eluruumi kohta makstav summa, mis kalendriaastas on vahemikus üks euro kuni jooksva aasta 6 kuu Eesti miinimumpalk (edaspidi maksimum tasu). Miinimumpalga alammäära arvestamisel võetakse aluseks Vabariigi Valitsuses kinnitatud töötasu alammäär. Füüsilistele isikutele makstav summa kalendriaasta kohta on vahemikus 1 euro kuni jooksva aasta 6 kuu Eesti miinimumpalk (edaspidi maksimum tasu). Alammäära 1 euro puhul on lähtutud sellest, et kui tuulepargi mõjuareaalis elab palju füüsilisi inimesi ja tasu suuruseks, mis välja makstakse, on väiksem kui 1 euro, on administratiivne koormus liigselt suur võrreldes väljamakse suurusega ehk tehtavad kulud on suuremad kui väljamakse suurus. Samuti on sellisel puhul mõistlik antud raha kasutada KOVil, kes saab seda kasutada enda eelarves ja suunata seda piirkonda tagasi.
Lõikega 4 sätestatakse, et kohaliku omavalitsuse üksus, kelle territooriumil asub tuuleelektrijaam, avaldab teabe tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu maksmise kohta oma veebilehel. See säte võimaldab inimestel, kes elavad tuulepargi mõjualas, saada informatsiooni selle kohta, et neil on võimalik taotluse esitamisel saada tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu.
Juhul, kui igale füüsilisele isikule maksimum tasu maksmiseks vajalik kogusumma ületab 50 protsenti kohaliku omavalitsuse üksusele laekunud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust, jaotatakse füüsiliste isikute vahel proportsionaalselt 50 protsenti laekunud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu makstakse vastavalt taotlustele eelarve (50 protsenti) täitumiseni maksimaalses mahus. Näiteks kui tuulepargi mõjualas elab 10 füüsilist isikut, kes omavad eluruumi ning omavad kehtivat sissekirjutust ning KOVile laekub tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasuna 100 000 eurot, siis KOV saab antud summast 64 960 eurot ning juhul, kui 10 füüsilist isikut on teinud taotluse, mis vastavad kriteeriumitele, saab iga taotluse esitanu 3504 eurot aastas3. Juhul kui taotlusi on rohkem, jagatakse summa vastavalt esitatud taotluste arvule. Antud lähenemine suunab KOVe planeerima tuuleparke hajaasustuse piirkondadesse, kus mõju lähedal elavatele inimestele on minimaalne. Toetust makstakse füüsilisele isikule, kelle rahvastikuregistris registreeritud elukoha aadress on tuuleelektrijaama mõjuareaalis. Silmas on peetud rahvastikuregistri seaduse § 65 lõike 2 esimeses osas kajastatud elukohta.
Lõikega 5 sätestatakse, et kui füüsilistele isikutele väljamakstav kogusumma jääb alla 50 protsendi kohaliku omavalitsuse üksusele makstavast tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust, jääb see summat ületav osa tuuliku asukoha kohaliku omavalitsuse üksusele. Juhul, kui tuulepargi mõjualas elab vähe inimesi (näiteks 2 inimest ning maksimum tasu on täis), siis ülejäänud raha laekub KOVi eelarvesse. See tähendab, et võib tekkida olukordi, kus KOVi eelarvesse laekub rohkem kui 50 protsenti tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust. Selle tulemusel on võimalik KOVil läbi oma eelarve suunata tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu kogukonda tagasi ja parandada elukeskkonda. Juhul, kui tuulepargi mõjualas elab vähe inimesi, on võimalik maksta füüsilisele isikule maksimum tasu ning see on seotud Eesti jooksva aasta 6 kuu Eesti miinimumpalgaga. Maksimum tasu on seotud miinimumpalgaga, et see oleks ajas muutuv4 ja proportsionaalne. Samuti on maksimum tasu suuruse kehtestamisel võetud arvesse tingimus, et ei toimuks alusetut rikastumist. Maksimum tasu kehtestamine tagab võrdse kohtlemise. Juhul, kui tuulepargi valdajal on endal mitu eluruumi tuulepargi mõjualas, on ta õigustatud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu saama vastava avalduse alusel ainult ühe eluruumi eest, mis on rahvastikuregistris märgitud tema elukoha aadressiks. KOV ei või kehtestada teistsugust maksimum tasu, kui seaduses on kehtestatud. Kuna füüsilised isikud peavad esitama kord aastas tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu taotluse ning peavad omama kehtivat sissekirjutust, võib esineda olukordi, kus aastate lõikes on taotluste osakaal ja väljamaksete suurus erinev.
Lõikega 6 sätestatakse, et elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu saamiseks peab eluruumi omanik või tema kirjalikult volitatud isik esitama hiljemalt 1. märtsiks eelneva kalendriaasta eest kirjaliku taotluse kohaliku omavalitsuse üksusele, mille territooriumil tuuleelektrijaam asub. Rakendusakt, millega sätestatakse taotluse tingimused, kehtestatakse kohaliku omavalitsuse üksuse poolt. Taotlus esitatakse kohalikule omavalitsuse üksusele üks kord aastas. Väljamakseid teostatakse kord kvartalis.
Lõikega 7 sätestatakse, et tuuleelektrijaamast elektrienergia tootmise tasu makstakse taotlemise aastale eelneva kalendriaasta eest.
Lõikega 8 sätestatakse, et eelneva kalendriaasta eest on elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu saamise õigus isikul, kes oli vastava eluruumi omanik eelneva kalendriaasta 1. jaanuari seisuga.
Lõikega 9 sätestatakse, et ühe eluruumi kohta saab esitada ühe taotluse. Kui eluruum on isikute kaas- või ühisomandis, esitavad isikud taotluse ühiselt ning kohaliku omavalitsuse üksus maksab kaas- või ühisomanikule elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu võrdeliselt talle väljamaksmisele kuuluva omandi osaga. Juhul, kui eluruum on isikute kaasomandis või ühisomandis, esitavad isikud taotluse ühiselt. Elanik käesoleva lõike mõistes on isik, kelle peamine elukoht on rahvastikuregistris registreeritud tuuleelektrijaama lähikonnas asuvas hoones. Taotleja peab olema taotletava eluruumi omanik või omaniku poolt notariaalselt volitatud isik. Mitme omaniku puhul jagatakse vastavalt nende avaldusele eluruumipõhine toetus omanike vahel, võttes arvesse omandiosa suurust. Vältimaks olukorda, kus tuuleelektrijaama eest saab tasu ainult pool korterelamut, lähtutakse vahemaa mõõtmisel kinnisasja lähimast piirist lähima tuuleelektrijaama torni keskpunktini.
Lõikega 10 sätestatakse, et elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu maksab kohaliku omavalitsuse üksus eluruumi omanikule või tema kirjalikult volitatud isikule 15 kalendripäeva jooksul peale kvartali lõppu.
Lõikega 11 sätestatakse, et kohaliku omavalitsuse üksus maksab elukohaga seotud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu enda territooriumil paikneva tuulepargi kohta ka teise kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil elavale füüsilisele isikule, kui selle isiku rahvastikuregistris registreeritud elukoht on maismaa tuulepargi mõjualas, kuid elukoha kohaliku omavalitsuse üksuses tuuleelektrijaama ei asu. Sellisel juhul esitab isik taotluse kohaliku omavalitsuse üksusele, kelle territooriumil tuuleelektrijaam asub. Seega on kohaliku omavalitsuse üksusel kohustus enda territooriumil asuva tuuleelektrijaama eest toetust maksta ka teisele kohalikule omavalitsuse üksuses elavale füüsilisele isikule, kui isiku rahvastikuregistris märgitud elukoht on tuuleelektrijaama mõjualas. Kui tuulepargi tuuleelektrijaamad asuvad mitme KOVi territooriumil, toimub arvestamine tuuleelektrijaama füüsilise asukoha ja antud tuuleelektrijaamade toodangu põhiselt. Antud säte on lisatud põhjusel, et tuulepargist tulenev häiring (näiteks visuaalne) avaldab mõju ka naaber KOVis elavale füüsilisele isikule ning sellest tulenevalt on õigustatud ka KOVides, kus tuuleparki pole rajatud, füüsilised isikud, kes asuvad tuulelektrijaama või tuulepargi mõjualas, õigustatud saama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu. Kuna füüsilised isikud peavad esitama kord aastas tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu taotluse ning peavad elukohana olema registreeritud antud eluruumi, võib esineda olukordi, kus aastate lõikes on taotluste osakaal ja väljamaksete suurus vastavalt esitatud taotlustele erinev.
Paragrahv 554 lõikega 1 sätestatakse, et kui meretuuleelektrijaama tegevus mõjutab kalandusettevõtja tegevust, põhjustades saagi vähenemist, on kalapüügiga seotud ettevõtjal, kelle püügimaht on vähenenud, õigus saada hüvitist meretuuleelektrijaama valdajalt vastavalt taotlusele järgmisel aastal eelmise kalendriaasta eest. Kalasaagi vähenemine on otsene kahju kalapüügi loa omanikule, samuti loale kantud kalurile, kui kalur tegeleb kalapüügi tegevusega ja püügi majandamisega loa omaniku asemel. Hüvitise saamiseks on vaja tõendada, et tuuleparkide ehitamine ja töötamine tõepoolest avaldab mõju kalasaagikusele. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu makstakse territoriaalmerre ja majandusvööndisse rajatud meretuuleparkide puhul. Tasu ei kehti siseveekogudele rajatud tuuleelektrijaamadele. Meretuulepargi piirkonna või meretuulepargist mõjutatud ala all peetakse silmas alasid, mis jäävad tuulepargi mõjualasse (20km). Hüvitise määramine on tõenduspõhine, mis tähendab, et tuulikute rajamise ja tootmisega kaasnev negatiivne mõju kalandusettevõtjale peab olema tõendatud. Teiselt poolt määrab toetuse eelarve võimaliku toetuse suuruse taotleja kohta. Kuna tegemist on hüvitisega ja selle eesmärk on võimaliku tekkiva kahju hüvitamine, siis peab toetuse põhimõte, sh toetuse sihtgrupp ja selle määramine lähtuma võrdse kohtlemise põhimõttest. Kuigi kahju hüvitamisel oleks kõige õiglasem lahendus, kui hüvitise eelarve kujundatakse vastavalt vajadusele ning toetuse vähendamisi või sellest ilma jätmisi ei peaks tegema toetuse meetmes, on üks võimalik viis jagamaks hüvitisi piiratud eelarves ka toetuse proportsionaalne vähendamine eelarve piires. Sellisel juhul on kõigil õigustatud isikutel võimalus esitada toetuse taotlus, meetme taotlusvooru ajal esitatud taotlustes taotletud summad summeeritakse ning võetakse suhtarv võrreldes meetme eelarvega. Kui taotlustes taotletud summa kokku on suurem kui meetme eelarve, vähendatakse kõigi taotlejate toetuse summat proportsionaalselt vastavalt meetme eelarvele. Selliselt on tagatud õigustatud isikute taotluste vastuvõtmine, kuid hüvitise väljamakset korrigeeritakse vajadusel eelarve piires.
Lõikega 2 sätestatakse, et kalandusettevõtja esitab avalduse hüvitise saamiseks eelmise kalendriaasta eest sellele järgneva aasta 31. märtsiks. Seaduse §-s 216 nimetatud isik või asutus hindab hüvitise saamist vastavalt lõike 10 alusel kehtestatava Vabariigi Valitsuse määruse nõuetele ja tingimustele. Juhul, kui kalandusettevõtja esitatud taotlus kvalifitseerub ja vastab määruses sätestatud tingimustele, sealhulgas kui kalasaagi vähenemine on selle määruse kohaselt tõendatud, on ta õigustatud saama hüvitist
Lõikega 3 sätestatakse regulatsioon juhuks, kui taotluse esitavad sama elektrijaamaga seoses nii kalur kui loa omanik, sellisel juhul menetletakse loa omaniku esitatud taotlust ja kaluri taotlus tagastatakse.
Lõikega 4 sätestatakse, et seaduse §-s 216 nimetatud isik või asutus arvestab lõikes 10 sätestatud määruse alusel kalandusettevõtjale ettenähtud hüvitise suuruse. Saagi vähenemisega seotud tingimused ja tõendamise alused määratakse Vabariigi Valitsuse määruses. Hüvitis makstakse kalendriaasta kohta järgneval kalendriaastal. Hüvitise maksimaalne suurus arvestatakse vastavalt lõikes 1 sätestatule.
Lõige 5 sätestab, et kui kalandusettevõtjatele tuuleelektrijaamast põhjustatud kalasaagi vähenemise tõttu § 214 lõike 4 alusel arvestatud hüvitiste summa ületab 0,05 protsenti meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasumäärast, vähendatakse antud tuulepargi mõjualas hüvitist saavate kõigi kalandusettevõtjate hüvitise suurust proportsionaalselt sellega, kuidas 0,05 protsenti antud tuuleelektrijaama eest tasutavast meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasust suhtub arvestatud hüvitiste kogusummasse.
Lõikega 6 sätestatakse, et seaduse §-s 216 nimetatud isik või asutus maksab kalandusettevõtjale hüvitise taotluse esitamise aasta 1. septembriks. Juhul, kui tuulepargi valdaja ei ole täitnud tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu maksmise kohustust, on õigus järelevalve teostajal see sisse nõuda maksukorralduse seadusest tulenevalt.
Lõikega 7 sätestatakse, et kalandusettevõtjale keskkonnahäiringu hüvitise arvutamise põhimõtted, keskkonnahäiringu tasu taotlemise ja maksmise tingimused ja kord, sealhulgas kalasaagi vähenemise tõendamise ja tõendatuks lugemise kord, kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Maaeluministeerium valmistab ette Vabariigi Valitsuse määruse ning sealsed alused ja korra. Antud alused ja kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Maaeluministeerium on kutselise kalapüügi poliitika kujundaja ja õigusraamistiku kehtestaja.
21.20. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 20 järgmises sõnastuses:
„20) paragrahvi 56 lõike 11 viimane lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Teised sihtasutuse nõukogu liikmed nimetab asutajaõiguste teostaja, sealhulgas ühe liikme riigivaraseaduse § 81 lõikes 4 sätestatut arvestades.“;“

Selgitus: Muudetakse § 56 lõike 11 viimast lauset. Muudatusega ajakohastatakse KIK-i nõukogu liikmete nimetamise korra sõnastust. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis tuleneb asjaolust, et KIK-i asutajaõiguste teostajaks määrati 2019. aastal senise Rahandusministeeriumi asemel KeM. Kui varem nimetas rahandusminister asutajaõiguste teostajana osa nõukogu liikmeid keskkonnaministri ettepanekul, siis nüüd nimetab nõukogu liikmed keskkonnaminister, kusjuures riigivaraseaduse § 81 lõikest 4 tuleneb, et üks liige nimetatakse rahandusministri ettepanekul.
21.21. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 21 järgmises sõnastuses:
„21) paragrahvi 56 lõikes 2 asendatakse sõnad „projektipõhiselt keskkonnakaitse valdkondade rahastamise“ sõnadega „keskkonnakaitse valdkondade rahastamise või keskkonnaprojektide elluviimise“;“

Selgitus: Muudetakse KeTS-i § 56 lõiget 2. Lõike 2 kehtiv sõnastus annab võimaluse seda liiga kitsalt tõlgendada ning piirata seega KIK-i võimalusi vaid taotluse põhjal projekti rahastamiseks. Samas on viimastel aastatel tekkinud vajadus ning laienenud KIK-i kompetents tegeleda ka ise keskkonnaprojektide elluviimisega juhtudel, kus taotlusvoorude kaudu ei ole mingitel põhjustel mõistlikult võimalik leida töö tegijat. Näiteks võib tuua nn Raadi vanarehvide likvideerimise, kasutusest väljalangenud põhjavee seirepuurkaevude likvideerimise ja kasutuses olevate puurkaevude korrastamise, kaevandusšurffide ohutustamise jt tööd, mille tegemiseks puudub majanduslik huvi, kuid mille tegemine on ajakriitiline.
21.22. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 22 järgmises sõnastuses:
„22) paragrahvi 59 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
㤠59. Keskkonnakaitse valdkondade rahastamine ja taotluste hindamine

(1) Keskkonnakaitse valdkondade rahastamiseks esitatud taotluste hindamise korraldab Keskkonnaministeerium. Keskkonnaministeerium võib keskkonnakaitse valdkondade rahastamiseks esitatud taotluste hindamise korraldamise käesoleva seaduse § 56 lõikes 2 nimetatud halduslepinguga osaliselt või täielikult üle anda § 56 lõikes 1 nimetatud sihtasutusele.“;“.

Selgitus: Muudetakse KeTS-i § 59 pealkirja ja lõiget 1. Pealkirja muudatusega viiakse rõhk menetlemiselt rahastamisele, mis vastab paremini paragrahviga reguleeritavate toimingute sisule.
Paragrahvi 59 lõikes 1 sätestatud kord, mis pärineb 2006. aastast, näeb ette, et keskkonnakaitse valdkondade rahastamiseks esitatud taotluste hindamise korraldab KeM ning et taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse teeb sihtasutuse nõukogu valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul. Arvestades olukorda, kus alates 2019. aastast teostab sihtasutuse asutajaõigusi keskkonnaminister ja KIK-i kaudu korraldatava keskkonnaprogrammi rahastamine toimub KeM-i riigieelarvelistest vahenditest ning samuti arvestades taotluste suurt hulka, on selline kord osutunud kohmakaks.
KeM-i põhiülesanne on olla valdkonna poliitikakujundaja ning valdkonna õigusloome autor, konkreetsete projektide rakendamise ja rahastamisega, sh taotluste hindamisega, peaksid tegelema rakendusüksused, nagu see toimub struktuurivahendite rakendamisel juba aastaid. KeM ei tee ka struktuuritoetuste meetmete elluviimisel analoogseid otsuseid ega tegele taotluste hindamisega. Muudatusega ühtlustatakse KeTS-i alusel toimuva keskkonnaprogrammi riigisisese rahastuse menetlusloogika EL-i ja välisrahastuse omaga.
Muudatusega luuakse võimalus anda keskkonnakaitse valdkondade rahastamiseks esitatud taotluste hindamine halduslepinguga osaliselt või täielikult üle KeTS-i § 56 lõikes 1 nimetatud sihtasutusele (KIK) ning teha rahastamisotsused KIK-i juhatuse tasandil.
21.23. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 23 järgmises sõnastuses:
„23) paragrahvi 59 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva seaduse § 56 lõikes 1 nimetatud sihtasutus teeb hindamistulemustele tuginedes taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse ning teeb järelevalvet toetuse kasutamise tingimuste täitmise üle.“;“.

Selgitus: Muudetakse KeTS-i § 59 lõike 1 teises lauses sisalduvat regulatsiooni, viies selle eraldi uude lõikesse 11.
Praeguse sõnastuse kohaselt teeb taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse KIK-i nõukogu. Taotluste menetlemine on olemuselt haldusmenetlus, mis on antud ülesandeks sihtasutusele (KIK) ning sihtasutuse organite pädevus sellises menetluses on küsimus, mis lahendatakse organisiseselt, mitte seaduse tasandil. Arvestades taotlusvoorudes esitatavate taotluste suurt arvu (mis võib ulatuda üle 1000 aastas), on mõistlik anda võimalus teha taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise otsus ka juhatusele. Projektide menetlemine, sh nende suhtes otsuste tegemine on KIK-i igapäevane tegevus, mis seega sobib paremini juhatuse, mitte nõukogu töövoogu. Nõukogu liikmete põhitöökoht on mujal, nõukogu koosolekud toimuvad vastavalt vajadusele, kuid vähemalt üks kord kvartalis, samas nõuab sadade projektide suhtes otsuste tegemine, sh nende muutmine, kehtetuks tunnistamine jms, tihedat igapäevast tegelemist.
KIK-i nõukogu arutas nimetatud küsimust oma 13.10.2020 koosolekul ja pidas otstarbekaks anda väiksemamahulised taotlused juhatuse pädevusse. Viimastest omakorda moodustab suure osa koolidele ja lasteaedadele antav toetus. Iga klass, lasteaiarühm või õppeprogrammis koos osalev õpigrupp saab näiteks aktiivõppeprogrammi ja transpordi rahastamiseks toetust ühes õppeaastas kuni 300 eurot, seega on tegu väikeste summadega.
Nimetatud muudatustega seoses on vaja muuta ka KIK-i põhikirja.
21.24. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 24 järgmises sõnastuses:
„24) paragrahvi 59 lõikes 4 asendatakse sõna „lepingu“ sõnaga „selle“;“.

Selgitus: Asendatakse § 59 lõikes 4 sõna „lepingu“ sõnaga „selle“. Volitusnormist jäetakse ära sõna „lepingu“, kuna kava järgi minnakse keskkonnaprogrammi rahastamisel alates 2022. aastast senise sihtfinantseerimise lepingu asemel üle rahastamisotsuse süsteemile analoogselt enamike teiste riiklike ja EL-i rahastusmeetmetega. Sellega seoses viiakse ühtlasi taotluste menetlemine üle KIK-i senisest enda infosüsteemist riiklikusse e-toetuste keskkonda. See muudab isikutele eri meetmetest toetuste taotlemise ühetaolisemaks ja seega lihtsamaks. Samas ei välista muudatus üleminekuperioodil toetuse saajatega sihtfinantseerimise lepingute sõlmimist vastavalt volitusnormi alusel kehtestatud määruse asjaomastele sätetele. Üleminekusätted on võimalik lisada keskkonnaministri 31. jaanuari 2020. a määrusesse nr 10 „Keskkonnaprogrammist toetuse andmise kord ja tingimused“, kuna seadus otseselt taotluste menetlemise korda ei käsitle.
21.25. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 25 järgmises sõnastuses:
„25) paragrahvi 59 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Rahastamiseks esitatud taotlus jäetakse rahuldamata, kui taotlus või taotleja ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud alustele või lõike 4 alusel kehtestatud nõuetele või kriteeriumidele.“;“.

Selgitus: Täpsustatakse KeTS-i § 59 lõike 5 sõnastust, ühtlustades selle struktuuritoetuse meetmetes kasutatavate mõistetega. Sätte mõte jääb samaks.
21.26. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 26 järgmises sõnastuses:
„26) paragrahvi 59 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Toetus jäetakse välja maksmata või välja makstud toetus nõutakse osaliselt või täielikult tagasi, kui toetuse saaja on rikkunud toetuse kasutamise tingimusi.“;“.

Selgitus: Täiendatakse KeTS-i § 59 lõikega 6. Sellega sätestatakse seaduses selgelt võimalus jätta toetus välja maksmata või nõuda tagasi, kui toetuse saaja on rikkunud toetuse kasutamise tingimusi. Tegemist on riiklike toetuste andmisel tavapärase tingimusega. Seni on sellekohased nõuded ja tingimused sisaldunud KIK-i sõlmitud sihtfinantseerimise lepingus, mis aga asendatakse alates 01.01.2022 haldusotsuste süsteemiga, mistõttu peab ka toetuse tagasinõudmine toimuma otsusega.
21.27. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 27 järgmises sõnastuses:
„27) seadust täiendatakse §-ga 591 järgmises sõnastuses:
„§ 591. Toetuse tagasinõudmine

(1) Toetus tuleb tagastada 60 kalendripäeva jooksul toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisest. Toetuse tagasinõudmise otsuse võib teha 10 aasta jooksul toetuse andmise otsuse tegemise päevast arvates.

(2) Toetuse tagasinõudmise otsus on täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses.

(3) Kui toetuse saaja ei ole tagastanud toetust tähtajaks, on ta kohustatud maksma tähtpäevaks tasumata summalt viivist 0,06 protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest, kuid kogusummas mitte rohkem kui tagasinõutava toetuse summa.

(4) Toetuse tagasimaksmisel laekunud maksetest loetakse kõigepealt tasutuks viivis, seejärel tagastamisele kuuluv toetus.

(5) Riigiabi tagasinõuetele kohaldatakse riigiabi tagasinõudmist reguleerivaid Euroopa Liidu õiguse sätteid.“;“.

Selgitus: Täiendatakse KeTS-i §-ga 591, milles sätestatakse toetuse tagasinõudmise täpsem korraldus. Muudatusega ühtlustatakse ja lihtsustatakse toetuste tagasinõudmise süsteemi, lähtudes struktuuritoetuste tagasinõudmise süsteemist. Selle kohaselt teeb rakendusüksus asjaomaste aluste ilmnedes toetuse tagasinõudmise otsuse, mis on vahetult täitedokumendiks. Toetuse saajal on õigus esitada toetuse tagasinõudmise otsuse peale vaie või kaebus halduskohtusse. Samasugune muudatus tehti 2017. aastal ka näiteks atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel antavate toetustega seoses, lisades nimetatud seadusse § 1821. Eelnõukohase seadusega tehtavad muudatused on sõnastatud sellega analoogselt. Praegu toimub toetuse tagasinõudmine sihtfinantseerimise lepingu alusel, milleks peab rakendusüksus esitama hagi tsiviilkohtusse. Kogu protsess on aeganõudev ja kulukas ning ebaefektiivne, seades ohtu nõuetevastaselt kasutatud toetuse tagasisaamise. Kui toetuste puhul minnakse rahastamislepingutelt üle e-toetuste kaudu haldusotsusega toetuse andmisele, saab ainsaks toetuse tagasinõudmise aluseks olla toetuse tagasinõudmise otsus.
21.28. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 28 järgmises sõnastuses:

„28) paragrahvi 63 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu määramisele.“;“.
Selgitus: Täpsustatakse, et tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu kohta ei saa esitata vaiet valdkonna eest vastutavale ministrile.
21.29. Täiendada eelnõu paragrahvi 5 punktiga 29 järgmises sõnastuses:

„29) seadust täiendatakse §-ga 685 järgmises sõnastuses:

㤠685. Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu rakendamine

Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu rakendatakse tuulepargi valdajale, kes alustab tuulepargiga seonduvat ehitustegevust või elektritootmist pärast käesoleva paragrahvi jõustumist, käesolevas seaduses sätestatud mahus.“:“.
Selgitus: Rakendussätte sisuks on see, et tasu hakatakse rakendama nii nende tuulepargi valdajate suhtes, kes alustavad ehitustegevust pärast seaduse jõustumist, kui nende tuuleenergia valdajate suhtes, kes alustavad tootmist pärast seaduse jõustumist (tuulepark on juba ehitatud). Toodangu mahu arvutamise aluseks on taotleja enda andmed.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

22. Täiendada eelnõu paragrahviga 7, muutes vastavalt järgneva paragrahvi numeratsiooni, järgmises sõnastuses:

㤠7. Maksukorralduse seaduse muutmine

Maksukorralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:

„1) paragrahvi 3 lõike 4 punkti 2 täiendatakse pärast sõnu „erikasutusõiguse tasule“ tekstiosaga „, keskkonnahäiringu hüvitamise tasule“;

2) paragrahvi 17 lõike 2 punkti 7 täiendatakse pärast sõnu „erikasutusõiguse tasu“ tekstiosaga „, keskkonnahäiringu hüvitamise tasu“;

3) paragrahvi 29 punkti 33 täiendatakse pärast sõna „Keskkonnaametile“ sõnadega „ja tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu osas keskkonnatasude seaduse §-s 216 nimetatud isikule või asutusele.“.“.

Selgitus: Muudatused on vajalikud seoses keskkonnatasude seaduse muudatustega.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

23. Muuta paragrahvi 4 (uue numeratsiooni kohaselt lõiget 8) ja sõnastada see järgnevalt:
„§ 8. Seaduse jõustumine

(1) Käesoleva seaduse § 1 punkt 19 ja § 3 jõustuvad 2023. aasta 1. mail.
(2) Käesoleva seaduse §-d 2, 5 ja 7 jõustuvad 2023. aasta 1. juulil.“.

Selgitus: Seoses numeratsiooni muutumisega asendatakse § 1 punkt 17 punktiga 19 ning § 2 §-ga 3. Maksuseaduse muudatuse vastuvõtmise ja jõustumise vahele peab üldjuhul jääma vähemalt kuus kuud, seetõttu seatakse erinev jõustumisaeg ka §-dele 2 (halduskoostöö seaduse muudatus), 5 (keskkonnatasude seaduse muudatus) ja 7 (maksukorralduse seaduse muudatus). Kõik need muudatused on omavahel seotud, ka keskkonnatasude seaduse puhul on tegemist makse reguleerivate normidega, millele samuti kohaldub viidatud reegel. Keskkonnaministeeriumi hinnangul võiks selleks kuupäevaks olla 2023. aasta 1. juuli.

Majanduskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT

Esitab majanduskomisjon 01.06.2022.

(kinnitatud digitaalselt)
Kristen Michal
Majanduskomisjoni esimees