KULK protokoll 163(16.06.2026)

Anti_Poolamets_16.06.2026.pdf

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonua

RIIGIKOGU fraktsioon

komisjonile

2026

Tanasel komisjoni istungil asendab (. . 2....

<2J

4a..

Maflin Helme Fraktsiooni esirnees

RIlGIKOGLi Lossi plats Ia, T. +372 631 6331

15165, TaUinii P. +372 631 6334

EAHÜ_RK_kultkom_MEMO_16.juuni_2026.pdf

16.juuni 2026 Kohtumine Eesti Ajalooliste Hoonete Ümarlaua esindajatega kultuuripärandi tuleviku teemal – „uus muinsuskaitse“

Teema: Riiklik strateegiline algatus „Uus muinsuskaitse“

Kohtumise eesmärk: Esitada ettepanekud ehituspärandi ja muuseumivaldkonna päästmiseks

ning rahastusmudeli reformimiseks RES 2028–2034 raames.

Osapooled: Riigikogu kultuurikomisjon ja EAHÜ delegatsioon

Delegatsiooni koosseis:

Tõnu Kiviloo (EAHÜ, Mõisakoolid),

Kaido-Allan Lainurm (Mõisate Ühendus, Muinsuskaitse Nõukogu),

Anti Toplaan (EELK),

Ignatios Indrek Rand (EAÕK).

Ülevaade:

1. EAHÜ fookus

Toimida sillana riigi ja pärandit ülalpidavate omanike vahel. Pärand ei ole kulu, vaid

regionaalne ja turismi ressurss, sotsiaalse toimetuleku tagatis.

2. Kriisidiagnoos

32% ehituspärandist on avariilises või halvas seisus (1612 hoonet). Riiklik toetus

2025.a katab ca 18% omanike põhjendatud vajadusest.

Rahastusauk: 2025.a remondivõla küsimine 24 mln €, riigi panus 4,33 mln €.

3. Muuseumide fenomen

Eesti on Euroopa tipus külastatavuselt, kuid hoidlate kriis vajab 100 miljoni euro suurust

strateegilist investeeringut sh turvalist lahendust erakollektsioonidele ja kogudele.

4. „Uus muinsuskaitse – kohanev pärandivalitsemine“

Üleminek asjakeskselt kaitselt regionaalpoliitilisele haldamisele (heritage management),

partnerlusele ja nõustamisele.

5. Rahastusettepanek

Suurendada toetusmahte järkjärgult, jõudes 2034. aastaks 20 miljoni euroni aastas,

kasutades ka RKAS-i finantshooba (50% müügitulust pärandisse). Suurgrandid (300k €)

ja lihtsustatud väikekulud (50k €). Regionaalse ebavõrdsuse lõpetamine

SELETUSKIRI:

EAHÜ SEISUKOHAD JA OOTUSED RIIKLIKULE POLIITIKALE

1. EAHÜ tutvustus ja visioon

Eesti Ajalooliste Hoonete Ümarlaud (EAHÜ) on koostöövõrgustik, mis koondab ajalooliste

hoonete omanikke, kirikukogudusi, mõisate ühendusi läbi katusorganisatsioonide, muuseume ja

maa-arhitektuuri eksperte.

Visioon Pärandihoid on Eesti elujõu ankur ja riikliku identiteedi vundament.

Eesmärk Liikuda objektide passiivselt säilitamiselt aktiivsele pärandihaldusele

(heritage management), integreerides ajaloolise keskkonna majandusse ja

regionaalarengusse. Pärandi kestlik hoidmine läbi aktiivse kasutuse, väärtustades

traditsioonilisi oskusi ja regionaalarengut.

2. Statistiline ülevaade

Valdkonna seisund arvudes

Eesti kolmanda sektori maastik on juriidiliselt rikas, kuid sisuliselt haavatav. Registrite andmetel on Eestis üle 44 000 mittetulundusühingu, millest andmete korrastamise käigus on selgunud, et vaid 50–55% on reaalselt tegevad ja aktiivsed. Suur osa uutest ühingutest on projektipõhised ja lühiealised (eluiga alla 5 aasta), mis hääbuvad ressursside lõppemisel või eestvedajate läbipõlemisel. Selles kontekstis eristuvad ehitismälestised, muuseumid ja kirikukogudused, mis moodustavad Eesti kolmanda sektori kõige pikaealisema ja stabiilsema „raudvara“. Riiklikus kultuuriväärtuste registris on arvel kokku 25 977 mälestist. Nendest on:

Kunstimälestised: 12 514 Arheoloogiamälestised: 6707 Ehitismälestised: 5030 Ajaloomälestised: 998 Ajaloolised looduslikud pühapaigad: 561 Veealused mälestised: 121 Tehnikamälestised: 35 Muinsuskaitsealad: 11 Muuseumimaastik

Eestis on ca 100–170 muuseumi juriidilist keha ja 230 ekspositsiooni. Kogudes on üle 7,1

miljoni museaali, kuid nende säilitamistingimused on kriitilised. Külastatavus 2,6–2,7

miljonit külastust aastas (peaaegu 2 külastust elaniku kohta), mis on Euroopa tippnäitaja.

Kriisivalmidus avalikus- ja erasektoris

Puuduvad turvalised pinnad museaalide evakueerimiseks ohu korral.

Mälestiste säilimise reaalne taustpilt on häirekellaks. Ehitismälestiste seisukorra analüüs näitab, et kuigi heas või rahuldavas seisukorras on 62,74% objektidest, siis tervelt kolmandik ehk ligikaudu 32% meie ehituspärandist (1612 hoonet) on halvas või otseselt avariilises seisukorras (ametlikult on avariilisi ehitisi 384 ja halvas seisus 1228). Muinsuskaitseameti (MKA) eelarve ja pärandiomanike tegeliku vajaduse - remondivõla käärid on ületamatud. 2026. aasta mälestiste toetuste tähtajalises põhivoorus esitati 442 taotlust kogusummas 16 790 277 eurot, millest riik suutis rahuldada vaid 86 taotlust

eelarvega 2 491 455 eurot. Omandireformi reservfondi (ORF) täiendavasse vooru esitati 88 taotlust mahus 7 311 202 eurot, millest rahastuse sai 19 objekti summas 1 840 000 eurot. Kokku küündis omanike põhjendatud vajadus remondivõla leevendamiseks 2026. aastal üle 24 miljoni euro, millest riigi ja ORF-i ühine võimekus kattis kõigest 4,33 miljonit eurot. Süveneva riigieelarve defitsiidi tingimustes riigi otsesed toetusvõimalused jooksvatest vahenditest ei suurene, mistõttu ajaloolised hooned hävivad kiirenevas tempos. Senine süsteem, mis keskendub pelgalt objektide passiivsele konserveerimisele ja bürokraatlikele piirangutele, on ammendunud. Teeme Riigikogule ettepaneku algatada laiapõhjaline avalik diskussioon ja riiklik strateegia suunal Kultuuripärand – Identiteet – Aated – Riiklik tunnetus – Kogukond – Inimene. Selle diskussiooni ja tulevase reformi praktiliseks platvormiks pakume välja kontseptsiooni „Uus muinsuskaitse“. Propageerime koostöövõrgustike ja partnerluse arengut riigiasutuste vahel, et aidata leida ning Riigi Eelarvestrateegiasse (RES) lisandada täiendavad valdkonnapõhised vahendid. Meie finantsiline teekaart näeb ette suurendada taotlusvoorude mahtu järgnevalt: 2027. aastal 15 miljonit eurot ning pikemas vaates tagada stabiilne täiendav rahastusfond mahuga kuni 20 miljonit eurot aastas.

3. „Uus muinsuskaitse“ neli sammast

1. Muutus asjast iseeneses regionaalpolitika ja kogukonna ressursiks Seniselt museoloogiliselt artefaktide kogumiselt, konserveerimiselt ja ladustamiselt liikuda kogukonnale suunatud, sotsiaalselt toimetuleva ja regionaalpoliitiliselt olulise ning turismi ressurssi loova ehituspärandi ja ajalooliste hoonete haldamiseni (heritage management), soosides nende kaasaegset kasutust. Hinnangute ja eesmärkide nihe peab liikuma arengu ja ettevõtluse suunas saavutamaks parem säilivus pikemas ajaperspektiivis ning seeläbi väärtustamine uute põlvkondade poolt. Nurka seisma jäetud ja lukustatud mälestis hävib; reaalne kasutus tagab pärandi füüsilise säilimise ja loob regionaalset omatulu ja tagab toimetuleku.

2. Registrite integratsioon ja ajaloolise õigluse taastamine Ajalooliste hoonete register ei tohi asuda muust maailmast eraldi – see peab olema riikliku ehitusregistri (EHR) loomulik osa. MKA roll peab muutuma – ameti spetsialistid hindavad ajalooliste väärtuslike detailide olemasolu ja säilimismäära ning annavad eritingimused käsitlemiseks hoone kehandi ehitusliku renoveerimise käigus. Muu esemeline pärand jääb valdaja-omaniku kasutusse ja ameti üldise jälgimise alla.

3. Riiklik kriteeriumipõhine inventuur (A kuni F) ja haldusmudeli reform EAHÜ peab pärandireformi kõige primaarsemaks ja pakilisemaks sammuks ehituspärandi kiiret, kriteeriumipõhist inventuuri ja sellele järgnevat selget klassifitseerimist väärtusklassidesse koos konkreetsete tähtaegade ja rahastusega. Eelarvekriisi tingimustes peab riik keskenduma riigi seisukohast pärandi kõige

väärtuslikumale osale, luues õigusselguse omanikule, muinsuskaitseametnikule ja teistele ametkondadele:

Kategooria A, B ja C (Analoog muinsuskaitsealadel toimivale) Vastavad tänastele riikliku tähtsusega muinsuskaitsealadele linnades ja olulistele ehitismälestistele. On riigi identiteedi raudvara, kus säilitamise ja restaureerimise nõuded on rangemad ning kus planeeritud riiklik kaasrahastus ja tugi on planeeritult garanteeritud koos konkreetsete tähtaegadega. Kategooria D ja E (Täiendavad rekonstrueeritavad klassid) Laiendatud kategooriad, mis hõlmavad piirkondlikult väärtuslikku arhitektuuri kuni kohalike miljööväärtuslike aladeni. Nende klasside puhul on fookus säästval ja pärandit austaval rekonstrueerimisel, võimaldades kaasaegset funktsionaalset kasutust, paindlikumaid energiatõhususe lahendusi ning erasektori/kogukonna investeeringute kaasamist. Kategooria F (Mälestise staatusest vabastamine ehk „läbikukkumine“) Selge ja seadustatud väljumisstrateegia objektidele, mis on kaotanud oma ajaloolise substantsi, väärtuslikud detailid või mälestise tunnused ning mille taastamine on majanduslikult ja füüsiliselt võimatu. Staatuse kustutamine nimekirjast vabastab riigi jooksvast bürokraatlikust koormast, võimaldades suunata piiratud ressursid elujõuliste mälestiste päästmiseks. Haldusvõimekuse kriis ja KOV-tasandi mittesäästlikkus Praegune praktika veeretada kohustusi kohalike omavalitsuste (KOV) kaela ei ole jätkusuutlik. Erandina mõnest suurlinnast puudub Eesti omavalitsustes pärandialane kompetents, eelarve ja pädevus. Seetõttu peab ehitismälestiste strateegiline juhtimine ja järelevalve jääma riiklikule tasandile.

4. Menetlusprotsesside pikenemine, bürokraatia kulu ja järelevalve roll Tänane menetlusprotsess ja ametkondlik suhtumine on omanikule rahaliselt kallis. Menetlusajad on pikad. Omanike poolt suure aja- ja rahakuluga ette valmistatud ehituslik projektdokumentatsioon, tegevuskavad ja arendusplaanid jäävad bürokraatlike takistuste tõttu aastateks sahtlisse tolmu koguma. See tulemuseta eeltöö hävitab investeerijate motivatsiooni enne, kui ehituseni üldse jõutakse. Lahendusena vajame MKA sisemist reformi, mis nihutaks ameti fookuse partneriks ja nõustajaks, tõstes ameti positiivset kuvandit ühiskonnas. Kui see osutub võimatuks, teeme ettepaneku kaaluda valdkonna viimist Maa- ja Ruumiameti (MARU) – pädevusse. Ehituspärandi integreerimine laiemasse maa- ja ruumiplaneerimise konteksti lõpetaks pärandi käsitlemise isoleeritud „saarena“. Samal ajal peab muinsuskaitsejärelevalvel olema ehitusplatsil ja tellingutel palju rohkem otsustusõigust, kuid sellega kaasnevalt ka kordades suurem isiklik ja professionaalne vastutus. Reaalajas ja kohapeal tehtavad säästvad otsused hoiavad ära kuude pikkused menetluspausid, mis on ajalooliste hoonete renoveerimisel peamiseks kulufaktoriks.

4. Muuseumide ja ekspositsioonide strateegiline roll

Eesti muuseumid on sisuliselt elujõulised, kuid majanduslikult „põlvili“.

Hoidlakriis Vajadus rajada kaks suurt ühishoidlat (Põhja- ja Lõuna-Eesti), mille

maksumus on ca 97 miljonit eurot pluss käibemaks.

Turvalisus Muuseumid sh eraomanikud vajavad kriisivalmiduse fonde museaalide

evakuatsioonivõimekuse ja varjendite loomiseks.

5. Toetusmeetmed ja regionaalne tasakaal

Regionaalne ebavõrdsus Praegune toetuste jaotus näeb välja ebaõiglane (nt Lääne-

Virumaa sai 2026. aastal vaid 42 591 € vs Tartumaa 642 730 €).

Toetuste süsteem

Strateegilised suurgrandid (kuni 300 000 €) Regionaalselt määravatele

suuremahulistele töödele ja kompleksidele.

Lihtsustatud väikekulude meede (kuni 50 000 €) Detailide (aknad, uksed, ahjud)

restaureerimiseks ilma kalli projekteerimiskohustuseta.

Järelevalve ja pädevus

Restaureerimisõpe peab säilima maapiirkondades (Olustvere, Vana-Vigala jne).

Järelevalve peab saama platsil suurema otsustusõiguse ja vastutuse.

6. Partnerlus ja ministeeriumidevaheline koostöö

Horisontaalne koostöö

Pärandihoid peab kajastuma kõigi ministeeriumide (REM, KLIM, SIM, SOM jt)

strateegiates, rahalised vahendid eelarvetes.

Võrgustumine LEADER-võrgustiku kaudu pärandi sidumine kohaliku ettevõtluse ja

sotsiaalse sidususega.

Elanikkonnakaitse Kirikute ja mõisate kasutamine kerksuskeskustena.

„Uue muinsuskaitse“ visioon eeldab, et kultuuripärand lõimitakse horisontaalselt järgmiste ministeeriumite tegevustesse ja eelarvetesse:

Kultuuriministeerium (KUM) Üleminek objektikeskselt kaitselt elavale pärandihaldusele (heritage management); muuseumide hoidlakriisi lahendamine riiklike ühishoidlate kaudu, sidudes pärandipoliitika laiemate koalitsioonilepingute lubadustega. Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) ning kutsepädevuse kriis Traditsiooniliste ehitusoskuste õpetamist ei tohi tsentraliseerida suurte linnade kutsehariduskeskustesse. Linna kutsekooli asuv maalaps ei tule suure tõenäosusega enam maapiirkonda tagasi, kuna linnakeskkonna ahvatlused ja võimalused on kergemini kättesaadavad. See tekitab maal püsiva ja kriitilise oskustööjõu põua. Maaelulisi tegevusi ja restaureerimist peab õpetama spetsiifilises kohalikus keskkonnas – tuues riiklikeks tugipunktideks Olustvere, Luua, Vana-Vigala ja Räpina tüüpi õppeasutused. Ehitusturul on puudus praktilistest restauraatoritest – paatinat ja ajaloolist materjali tundvatest pädevatest platsiehitajatest.

Tänane kutsepädevustunnistuste süsteem on aegunud ja bürokraatlik ning vajab ümbermõtestamist, et väärtustada reaalset platsioskust, mitte ainult paberite tootmist. Sotsiaalministeerium (SOM) Pärandikeskkonna kui inimeste vaimse tervise, sotsiaalse sidususe ja kogukondliku turvatunde looja väärtustamine

Kliimaministeerium (KLIM) Traditsiooniliste ehitusoskuste toetamine riiklikul ehitusturul. Ajalooliste hoonete käsitlemine ringmajanduse ja CO₂ säästmise osana; pärandisõbralike energiatõhususe erisuste kehtestamine hoonete registris ning RKAS-i kinnisvarapoliitika ümberhindamine koostöös Rahandusministeeriumiga. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (REM) LEADER-võrgustiku kaudu maapiirkondade pärandi sidumine kohaliku ettevõtluse ja regionaalse tasakaaluga; toetusklasside mudeli juurutamine. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) Registrite ühendamine. Siseministeerium (SIM) Ajalooliste hoonete (kirikud, mõisad) valmisoleku tõstmine kriisideks, tuginedes EAHÜ koostatud mälestise omaniku kriisijuhendile; nende hoonete integreerimine elanikkonnakaitse ja varjumiskohtade võrgustikku.

7. Ettepanekud kultuurikomisjonile

1. RKAS-i mudel

Kirjutada RKAS-i omanikuootustesse, et 50% pärandvara müügitulust suunatakse

mälestiste toetusfondi.

2. Rahastusplaan

Suurendada taotlusvoorude mahtu järk-järgult: 2027. aastal 15 miljonit, jõudes stabiilse

20 miljoni euroni aastas.

3. Kriisikindluse programm

Algatada riiklik investeeringute kava muuseumihoidlate kriisi lahendamiseks (u 100

miljonit eurot), lahendused erakollektsioonidele.

4. Püsipartnerlus

Kujundada EAHÜ-st kultuurikomisjonile alaline nõuandev partner seadusemuudatuste

arutelul.

Kokkuvõtteks

Kutsume Riigikogu kultuurikomisjoni üles võtma juhtrolli, et käivitada laiem riiklik ja

ühiskondlik arutelu. Kultuuripärand on meie riikliku tunnetuse, identiteedi ja aatemaailma

vundament, kuid see vundament vajab eelarvekriisi valguses kaasaegset, julget,

bürokraatiavaba ja tulevikku vaatavat käsitlust. EAHÜ laiapõhjaline võrgustik on valmis

panustama oma kompetentsiga, et arendada „Uue muinsuskaitse“ visioonist konkreetne

seadusandlik ja strateegiline tegevuskava.

EAHÜ ootab riigilt suunamuutust, kus mälestiste omanikku usaldatakse kui riigi partnerit ja

pärandit vaadeldakse kui Eesti kestlikkuse füüsilist garantiid.

KULK_protokoll_163(16.06.2026).asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

Merje Noorlind PNOEE-46912170275 2026-07-03 07:27:57

LIINA KERSNA PNOEE-48004030213 2026-07-03 12:45:37

KULK_protokoll_163_(16.06.2026).pdf

Riigikogu kultuurikomisjoni

istungi protokoll

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 16. juuni 2026

Algus 14.00, lõpp 16.50

Juhataja: Liina Kersna (esimees)

Protokollija: Merje Noorlind (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Vadim Belobrovtsev, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali, Kristina

Šmigun-Vähi (Signe Kivi asendusliige), Anti Poolamets (Helle-Moonika Helme asendusliige)

Komisjoni ametnikud: Carina Rikart (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helena Pihlakas (nõunik)

Puudusid: Helle-Moonika Helme ja Madis Kallas

Kutsutud: Kollektiivse pöördumise esindajad Jarmo Reha ja Aare Pilv (1. päevakorrapunkt);

Haridus- ja Teadusministeeriumi noortepoliitika osakonna juhataja Heili Griffith,

noortepoliitika osakonna nõunik Martti Martinson, noortepoliitika osakonna huvihariduse ja

noorsootöö juht Tormi Kotkas (2. päevakorrapunkt);

EAHÜ koordinaator, Eesti Mõisakoolide Ühendus juhatuse esimees Tõnu Kiviloo;

Muinsuskaitse Nõukogu liige, Eesti Mõisate Ühendus juhatuse liige Kaido Allan Lainurm;

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esindaja, piiskop Anti Toplaan; Eesti Apostlik-Õigeusu

Kiriku esindaja, protodiakon Ignatios Indrek Rand; Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste

osakonna muinsuskaitsenõunik Reesi Sild, Muinsuskaitseameti peadirektor Marilin

Mihkelson ja ehituspärandi osakonna juhataja Anita Staub (3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Kollektiivse pöördumise „Noor-Eesti „Noorte püüded“ kohustuslikuks lugemiseks

riigikogulastele“ (1-6/26-76/1) arutelu

2. Noortevaldkonna seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse projekti tutvustus

3. Kohtumine Eesti Ajalooliste Hoonete Ümarlaua esindajatega kultuuripärandi tuleviku

teemal

4. Info ja muud küsimused

1. Kollektiivse pöördumise „Noor-Eesti „Noorte püüded“ kohustuslikuks lugemiseks

riigikogulastele“ (1-6/26-76/1) arutelu

Liina Kersna avas päevakorrapunkti arutelu ning andis kollektiivse pöördumise esindajatele

sõna pöördumise tutvustamiseks.

Jarmo Reha tutvustas kollektiivset pöördumist.

Ta selgitas, et pöördumine kasvas välja tema ja Aare Pilve tööst lavastusega, mille keskmes

2

olid noored. J. Reha sõnul ajendas pöördumist mure noorte ühiskondliku osaluse, nähtavuse ja

tulevikuväljavaadete pärast.

J. Reha lisas, et lavastuse ettevalmistamise käigus jõuti Gustav Suitsu manifestini „Noorte

püüded“, mida pöördumise algatajad käsitlevad ühe eestluse alusdokumendina. Tema

hinnangul avab manifest laiemalt, kuidas võiks kujuneda ja eestluse projekt. Ta rõhutas, et

teksti pani 1905. aastal kirja 21-aastane Gustav Suits ning manifesti sõnum kultuuri, hariduse,

üksmeele ja dialoogi tähtsusest aitab ka tänapäeval mõtestada Eesti riigi, keele ja kultuuri

kestmist. Selle teksti lugemine ja selle üle mõtlemine võiks olla kohustuslik.

Aare Pilv lisas, et Gustav Suitsu manifest „Noorte püüded“ on pöördumise algatajate

hinnangul üks kaasaegse Eesti kultuuri alustekste. Tema sõnul võib seda käsitada omamoodi

kultuuri põhiseadusena, mis aitab mõtestada Eesti riigi olemasolu eesmärki põhiseaduse

preambulis nimetatud eesti keele ja kultuuri hoidmise, säilitamise ning arendamise kaudu. A.

Pilv rõhutas, et tekst ei käsitle üksnes eesti kultuuri ja haridust, vaid ka poliitilist kultuuri,

rõhutades erinevate maailmavaadetega inimeste dialoogi, ühisosa leidmist ning vastastikust

austust.

A. Pilv märkis, et tänased noored kannavad Eesti riiki edasi järgmistel aastakümnetel.

Lavastuse ettevalmistamise käigus puutusid pöördumise algatajad kokku andmetega, mis

osutavad noorte keerulisele olukorrale, sealhulgas vaimse tervise probleemidele,

noortevaldkonna kärbetele ja vähesele valimisaktiivsusele. Seetõttu pidas ta oluliseks, et

Riigikogu liikmed loeksid manifesti tekstina, mis seob poliitilise kultuuri, Eesti kultuuri

tähenduse ning noorte rolli tuleviku kujundamisel. Pöördumise algatajate ettepanek on, et

Riigikogu liikmed võtaksid „Noorte püüete“ teksti oma püsilugemiseks.

Liina Kersna küsis, kas pöördumise tutvustamisel viidatud lavastus on juba valminud.

Jarmo Reha vastas, et lavastus on valminud ja on jätkuvalt Tartu Uue Teatri repertuaaris.

Lavastuse pealkiri on „Hymn“ ning seda mängitakse veel vähemalt kahel korral. Ta lisas, et

lavastus esietendus 28. veebruaril 2025 ja on Tartus hästi vastu võetud. Gustav Suitsu teksti

tutvustamine on lavastuse üks osa.

Tõnis Lukase sõnulvõidelditoonase aja kontekstis skeptitsismiga skeptitsismi vastu. Ta

viitas, et manifestis on juttu üleeuroopalikust skeptitsismist ja vanade kultuuride väsimisest.

Eesti ajaloos oli tegemist ajaga, mil venestamislaine oli esimese rahvusliku ärkamise

vaimustuse mõneks ajaks summutanud. Uus põlvkond vaatas ringi ja nägi, et ühiskonnas

valitseb väsimus, tagasilangus ja omavaheline vastasseis. Sellest olukorrast väljapääsuks

pakuti rohkem kultuuri ning noorte tugevamat sõnumit.

T. Lukas lisas, et toonane kultuuriline enesemääratlus Euroopas oli võrreldes tänapäevaga

kitsam, samas kui praegu vaadatakse maailma laiemalt. Ta meenutas ka Ain Kaalepi mõtet

„Saagem eurooplasteks, aga jäägem ka asiaatideks“. T. Lukase hinnangul on Eesti kultuur

rahvaste peres tänaseks palju tugevamalt kanda kinnitanud. Samas tõi ta esile küsimuse, kas

üksnes majandusele ja omakasule keskendumine ning kultuuri tähelepanuta jätmine võib viia

hääbumiseni. Tema sõnul on see küsimus aktuaalne ka praegu.

T. Lukase sõnul tuleb eesti keelt ja kultuuri rahvuslikust uhkusest pidada üheks kõige

olulisemaks väärtuseks. Kui seda ei tehta, ei pruugi järgmisel põlvkonnal enam olla

arusaamist, et just eesti keel ja kultuur on Eesti panus maailmas. Tema sõnul ei ole Eesti

vääriline olla üksnes haldusterritoriaalne või teiskeelne piirkond. Eesti teater ja film on tema

hinnangul olulised just seetõttu, et neid tehakse eesti keeles. Kui neile valdkondadele ei leita

piisavalt võimalusi, muutub järgmiste põlvkondade jaoks kultuuriline järjepidevus hapramaks.

T. Lukas lisas, et kuigi kõnealuses käsitluses on tunda skeptilist hoiakut, on nö tule

3

hoidmiseks siiski vaja võtta kätte tõrvik, sest muidu võib see maha pudeneda ja kustuda.

Tema sõnul on oluline optimism ning võime tulla välja olukorrast, kus mõne hinnangu järgi

on üks põlvkond ja aade väsinud või taandunud. Mõnes mõttes ollakse praegu sarnases seisus

nagu 1905. aastal. Noor-Eesti põlvkond oli lõppkokkuvõttes optimistlik ja näitas teed.

Samamoodi tuleb tema hinnangul ka praegu näidata teed, et saja aasta pärast oleks endiselt

mõtet teha Eestis eestikeelseid lavastusi.

Liina Kersna sõnas, et kultuurikomisjoni valdkonna keskmes ongi kultuuri- ja

haridusküsimused ning komisjon teadvustab, et eestikeelne haridus ja kultuur ei ole

iseenesestmõistetavad, vaid vajavad järjepidevat hoidmist ja arendamist. Ta tõi esile, et

komisjonis ja Riigikogu täiskogus käsitleti hiljuti Eesti inimarengu aruande raames vaimse

tervise ning laste ja noorte liikumise teemasid, mis seostuvad otseselt ka noorte heaolu ja

tulevikuga.

Kristina Šmigun-Vähi sõnul jäi arutelust kõlama küsimus noortest, heaolust ja pingutuse

tähendusest. Ta tõi esile, et heaolu võib vähendada noorte vajadust end proovile panna, samal

ajal kui digiseadmed ja pidev infovoog jätavad vähem ruumi süvenemiseks ja mõtisklemiseks.

K. Šmigun-Vähi küsis, kuidas tuua noorte jaoks esile Eesti kultuuri, keele ja identiteedi

olulisus ning luua neile võimalusi nende teemadega suhestumiseks.

Jarmo Reha vastas, et lavastuses käsitleti samuti noorte kuulamise ja nendega dialoogi

loomise vajadust. Lavastuse lõpuosas saavad noored ise sõna ning korduva sõnumina tõid nad

esile soovi, et neid kuulataks. J. Reha märkis, et noorte probleemid erinevad varasemate

põlvkondade kogemustest. Kuigi tänastel noortel on rohkem võimalusi liikuda ja suhelda eri

kultuuridega, vajavad nad siiski kohti ja võimalusi oma küsimuste, probleemide ja

tulevikuvisioonide väljendamiseks. Lavastuse ja ka pöördumise keskne mõte on tugevdada

dialoogi noorte ja kogenumate põlvkondade vahel. J. Reha rõhutas, et Eesti tulevikku

kujundavad noored ning Gustav Suitsu manifest aitab seda mõtet mõtestada, tuletades meelde,

et riik püsib noorena seni, kuni ta suudab noori kuulata ja kaasata.

Liina Kersna sõnas, etkultuurikomisjon kaasab haridusküsimuste aruteludesse sageli Eesti

Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esindajaid. Ta tõi esile ka

noorteparlamendi formaadi, kus noored moodustavad fraktsioone, peavad kõnesid ja viivad

läbi istungit. Kersna sõnul on noorte sõnavõtud alati sisukad ja mõjusad. Lisaks on oma

noorteorganisatsioonid ka erakondadel.

Margit Sutropi sõnul tõstatab pöördumine olulise küsimuse sellest, kes me oleme ja

milliseks tahame saada. Tema sõnul jagatakse arusaama, et eesti keel ja kultuur on Eesti

kestmise keskne alus, kuid erinevused ilmnevad selles, milliseid väärtusi ja lahendusi

peetakse selle eesmärgi saavutamisel esmatähtsaks. M. Sutrop rõhutas, et noorte muresid ei

saa taandada üksnes rahvusliku identiteedi küsimusele, sest neid mõjutavad ka kiiresti

muutuv, digitaalne ja ebakindel maailm. Seetõttu on oluline rohkem kuulata nii noori kui ka

üksteist ning toetada kultuuri, kirjandust ja kunsti kui valdkondi, mis loovad vaimset seotust

ja ühiseid tegutsemisvõimalusi.

Liina Kersna viitas professor Veronika Kalmuse mõttele, et tehisaru kasutamine võib viia

olukorrani, kus noored hakkavad iseennast asendama. L. Kersna sõnas, et kuigi kõik

Riigikogu komisjonid käsitlevad kultuuri laiemas tähenduses, on kultuurikomisjoni

põhifookuses eestikeelne kultuur ja haridus. Tema sõnul on vastav ühine teadmine Riigikogus

siiski laiem.

Kadri Tali sõnas, et noori tuleb rohkem kuulata ja nende vaadet otsustes arvesse võtta. Hea

4

näitena tõi ta esile Mudel-Eesti formaadi, mis aitab noortel simulatsioonide kaudu mõista

otsustusprotsesside toimimist. K. Tali leidis, et noored on väga erinevad ning nende nägemust

tuleks ühiskonnas, sealhulgas majanduses ja muudes valdkondades, senisest enam

väärtustada.

Aare Pilv sõnas, et Gustav Suitsu tekst on huvitav mudelina, sest see esindab aega, mil

hilisemad hargnemised ei olnud veel toimunud. Tema sõnul oli G. Suits korraga rahvuslane,

kosmopoliit ja vasakpoolne ning need suunad olid tekstis veel ühiselt koos, mitte eraldi välja

hargnenud. Seetõttu aitab tekst meelde tuletada, et tänapäeva erinevatel mõttesuundadel on

ühised juured.

Margit Sutrop sõnas, etpaljudel Eesti inimestel on nostalgia ühtsuse järele, mida seostatakse

nii Gustav Suitsu ajastu kui ka laulva revolutsiooni kogemusega. Tema sõnul on seda tunnet

oluline hoida ja meenutada, kuid tänapäeval ei ole võimalik toonast ühtsust samal kujul

taastada. Sutrop leidis, et lahknevused tekivad siis, kui tuleb otsustada, mida ja kuidas teha.

Ühise vastandumise korral võib ühtsus kergemini tekkida, kuid riigi ülesehitamisel ja seaduste

kujundamisel ilmnevad maailmavaatelised erinevused. Ta tõi näiteks eesti keele kaitsmise

arutelu, kus eesmärk võib olla ühine, kuid viisid selle saavutamiseks erinevad. Tema

hinnangul on ühtsuse taotlus oluline, kuid praktilises poliitikas tuleb pidevalt otsida

kompromisse, sest tagasipöördumine aega, mil kõik mõtlesid ühtemoodi, ei ole võimalik.

Aare Pilv sõnas, et Gustav Suitsu tekst ei eelda kõigi ühtemoodi mõtlemist, vaid aitab hoida

ühist lähtekohta ja kultuurimälu. Tema sõnul ei jää inimene lapseks, kuid lapsepõlve ja algsete

kogemuste meelespidamine on oluline tervikliku enesetaju kujunemiseks.

Jarmo Reha lisas, et Gustav Suitsu tekst ei ole täitmiseks mõeldud juhis, vaid meenutus

ühisest lähtekohast ja nooruse vastutusest. Tema sõnul kutsub tekst mõtlema, kelle jaoks riiki

ja kultuuri kujundatakse ning kas noortele antakse piisavalt sõna ja võimalusi oma vaateid

väljendada, kuna noorte käes on tuleviku võti.

J. Reha märkis, et pöördumise algatajate peamine ettepanek on, et Riigikogu liikmed loeksid

„Noorte püüdeid“, sest tekst avab erinevaid mõtteid ja küsimusi Eesti riigi, kultuuri ning

noorte rolli kohta. J. Reha tõi esile ka noortevaldkonna toetuste kärped ning vajaduse mõtelda,

kuidas noortevaldkonna arengukavas seatud eesmärke tegelikult ellu viiakse.

Margit Sutropi sõnul onnoorte rolli ja vastutuse rõhutamine oluline, kuid noori ei saa

käsitada ühtse rühmana. Tema sõnul on ka noorte seas erinevaid maailmavaateid, hoiakuid ja

arusaamu vastutusest. Sutrop rõhutas, et noorte kaasamise kõrval tuleb väärtustada ka viisakat

arutelukultuuri ning arvestada, et põlvkondlikud ja maailmavaatelised erinevused esinevad nii

noorte kui ka täiskasvanute seas.

Liina Kersna tänas arutelus osalejaid. L. Kersna pidas oluliseks jätkata dialoogi

noorteorganisatsioonidega ning toetada noorte suuremat kaasamist otsustusprotsessidesse.

L. Kersna sõnul on Eesti kultuuriline identiteet ja kuuluvustunne noorte seas olemas, kuid

seda tuleb jätkuvalt hoida ja tugevdada. Samuti rõhutas ta, et tänapäeva ühiskonda

iseloomustavad varasemast mitmekesisemad hoiakud ja maailmavaated, millega tuleb õppida

arvestama ning koostööd tegema. L. Kersna tegi ettepaneku lahendada pöördumises tõstatatud

küsimus muul viisil, edastades Riigikogu liikmetele Gustav Suitsu manifesti „Noorte püüded“

teksti koos arutelu kokkuvõttega, kuivõrd petitsiooni algatajate eesmärk on juhtida tähelepanu

vajadusele kaasata rohkem noori riigivalitsemisse ning soov on, et Riigikogu liikmed loeksid

manifesti teksti meenutuseks ja noortega ühisosa leidmiseks.

Otsustati:

5

1.1. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 15213 p 6 lahendada pöördumises

püstitatud probleem muul viisil, edastades Riigikogu liikmetele kollektiivses pöördumises

toodud Noor-Eesti esimeses albumis (1905) ilmunud manifesti „Noorte püüded“. Lisada

manifestile kokkuvõtte kultuurikomisjonis toimunud arutelust (konsensus).

2. Noortevaldkonna seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse projekti tutvustus

Liina Kersna avas päevakorrapunkti arutelu ja andis Haridus- ja Teadusministeeriumi

(HTM) esindajatele sõna noortevaldkonna seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse (VTK)

projekti tutvustamiseks.

Heili Griffith selgitas, et VTK on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis seatud

eesmärgiga koostada uus noortevaldkonna ühendseadus ning kehtestada noortevaldkonna

töötajatele kvalifikatsiooninõuded. HTM pidas vajalikuks VTK projekti komisjonile enne

suvepuhkust tutvustada.

Martti Martinson tutvustas VTK projekti (lisa 1).

Ta andis ülevaate kehtivast õigusraamist, uue seaduseni viivast teekonnast, VTK-s

käsitletavatest probleemidest ning kavandatavatest regulatsioonidest ja nõuetest. M.

Martinson märkis, et uus ühendseadus peaks muutma noortevaldkonna õigusraamistiku

sidusamaks ja arusaadavamaks ning asendama senise, peamiselt noorsootöö seadusele ja

huvikooli seadusele tugineva killustunud regulatsiooni. Ettevalmistuse käigus on alates 2022.

aastast kogutud ligi 300 ettepanekut, toimunud on foorum NOORUM, mitu uuringut ja

analüüsi ning arutelud noorte, noorsootöö ja huvihariduse esindajatega. 2026. aasta juunis

toimus Tartus noortevaldkonna seaduse koosloomepäev.

M. Martinsoni sõnul soovitakse VTK-ga laiendada noorte võimalusi osaleda riigi ja kohaliku

tasandi otsustusprotsessides, kehtestada kõigile noortetegevustele ühtsed baasnõuded,

täpsustada noorsootöötajate ja huvihariduse õpetajate pädevusnõudeid ning luua parem

andmestik tegevuste pakkujate ja läbiviijate kohta. Samuti on eesmärk tugevdada riskipõhist

järelevalvet, täpsustada riigi, HTM-i, Haridus- ja Noorteameti (HARNO) ning kohalike

omavalitsuste ülesannete ja vastutuse jaotust ning vähendada regulatsioonide ühtlustamise

kaudu bürokraatiat.

Kavandatava regulatsiooni keskmes on noortetegevuste standard, loa- ja teatamiskohustus,

andmete esitamine Eesti hariduse infosüsteemi ning töötajate kvalifikatsiooninõuded.

Kõrgema riskiga tegevuste puhul, näiteks huvihariduse, avatud ja mobiilse noorsootöö ning

laste- ja noortelaagrite korral, nähakse ette loakohustus. Madalama riskiga või lühiajalisemate

tegevuste puhul piisaks teatamiskohustusest. Kvalifikatsiooninõuded puudutaksid

noorsootöötajaid, sealhulgas huvijuhte, huvihariduse õpetajaid, noortetreenereid ning

projektipõhiseid noorsootöötajaid, näiteks laagrikasvatajaid. Lisaks kavandatakse nõudeid

töötajate erialastele ja pedagoogilistele pädevustele, eesti keele oskusele, haridustasemele ja

täisealisusele.

Liina Kersna küsis, kuidas on VTK-s kavas täpsustada kohalike omavalitsuste, HTM-i ja

HARNO ülesannete ning vastutuse jaotust noortevaldkonna korraldamisel ning kas sellega

seoses suureneb riigi vastutus.

Martti Martinson vastas, et kohaliku omavalitsuse korralduse seadus näeb ette kohaliku

omavalitsuse ülesandena noorsootöö ja huvihariduse korraldamise, kuid ülesannete sisu on

õigusaktides kirjeldatud väga üldiselt. VTK-s soovitakse täpsustada, et kohalik omavalitsus

6

peab oma territooriumil tagama kohalike noorte huvidele ja vajadustele vastavate teenuste

ning tegevuste olemasolu. Samuti tuleb kohaliku omavalitsuse tasandil tagada kavandatavate

baasnõuete järgimine, arvestades, et omavalitsused on paljudel juhtudel noortekeskuste ja

huvikoolide pidajad ning valdkonna suurimad tööandjad. Kohalike omavalitsuste puhul on

oluline leida tasakaal: seadus ei peaks detailselt ette kirjutama konkreetseid tegevusvorme või

teenuseliike, kuid peaks sätestama üldpõhimõtte, et noortevaldkonna teenused oleksid tagatud

igas omavalitsuses, kus on noori, pöörates eraldi tähelepanu tõrjutusriskis noortele.

M. Martinson lisas, et riigi tasandil ei kavandata olemuslikult palju uusi ülesandeid, vaid

soovitakse seaduses selgemalt kirjeldada juba kujunenud rolle. Kehtiv seadus ei nimeta

HARNO-t, mistõttu tuleb täpsustada ka HARNO ja HTM-i ülesannete jaotust.

Kadri Tali viitas VTK eesmärgile luua noortele senisest mitmekesisemad ja mõjusamad

võimalused oma huvide ja vajaduste kuuldavaks tegemiseks riigi ja kohaliku tasandi

otsustusprotsessides. Samas märkis ta, et kavandatavad kontrolli- ja nõuete mehhanismid

võivad suurendada valdkonna keerukust ning seeläbi vähendada võimalusi, mida soovitakse

noortele luua.

K. Tali palus selgitada, kas kavandatavad muudatused tähendavad huvihariduse võimaluste

raskendamist ja kontrollimehhanismide tugevdamist või milline on nende täpne eesmärk.

Martti Martinson selgitas, et noorte osalusvõimaluste all peetakse VTK-s eelkõige silmas

noorte kaasamist poliitikakujundamisse ja õigusloomesse, mitte osalemist huvihariduses või

huvitegevuses. Õigusraami soovitakse lisada riigi tasandi kohustus kaasata noori kui eraldi

tähelepanu vajavat sihtrühma neile sobivates ja eakohastes formaatides. Praegu on mõnes

ministeeriumis loodud noorte nõukogud, kuid selline praktika ei ole üleriigiliselt ühtlane.

M. Martinson märkis, et ka kohaliku tasandi noorte osaluse regulatsioon vajab täpsustamist.

Kuigi noortevolikogude moodustamise võimalus on olemas ja seda on aktiivselt kasutatud, on

praktikas tekkinud küsimusi näiteks selle kohta, kas ja millisel õiguslikul alusel saavad

noortevolikogu esindajad osaleda kohaliku omavalitsuse volikogu komisjonide töös.

M. Martinsoni sõnul ei ole kavandatavate baasnõuete eesmärk huvihariduse ega huvitegevuse

kättesaadavust piirata, vaid kehtestada miinimumtase, mida enamik huvikoolidest ja laagritest

juba täidab. Baasnõuded annaksid võimaluse sekkuda juhtudel, kui tekivad kaebused või

ilmneb teave lastele ja noortele sobimatute tegevuste kohta. Praegu on sellistes olukordades

järelevalve algatamine keeruline, sest puuduvad nõuded, mille täitmist kontrollida.

Liina Kersna sõnas, et VTK rõhutab noorte osalemist otsustusprotsessides, kuid see

puudutab eelkõige aktiivsemaid noori. Ta küsis, kuidas kajastub VTK-s huvihariduse ja

huvitegevuse kättesaadavuse parandamine, näiteks üks huviring igale noorele, ning kas see

eesmärk tuleks noorte vaates selgemalt esile tuua.

Martti Martinson vastas, et huvihariduse ja huvitegevuse kättesaadavuse suurendamine

eeldab lisaraha ning on eelkõige poliitilise otsuse küsimus.

Liina Kersna täpsustas, et huviringi näide oli mõeldud laiemalt huvihariduse ja huvitegevuse

kättesaadavuse küsimuse esiletoomiseks. Tema sõnul peaks KOV-i rollide täpsustamisel

selgemalt kajastuma ka eesmärk parandada noorte ligipääsu huviharidusele ning seda tuleks

rõhutada ka noore vaates.

Kristina Šmigun-Vähi küsis, kes hakkab tegema järelevalvet kvalifikatsiooninõuete täitmise

üle, eelkõige treenerite puhul.

Martti Martinson vastas, et treenerite kvalifikatsiooninõuded on kavas siduda

spordiseadusega, kus treenerite kvalifikatsiooni käsitlevad sätted juba kehtivad.

Noortetreenerite miinimumnõudena nähakse ette treeneri 3. taseme kutse. M. Martinsoni

7

sõnul oleks loogiline, et järelevalvet teeks ka edaspidi pädev asutus, kes vastutab kehtivate

treenerite kvalifikatsiooninõuete täitmise kontrolli eest. Huvihariduse õpetajate ja

noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete järelevalve jääks esialgu HTM-i pädevusse, kuid

arutatakse ka võimalust anda see ülesanne HARNO-le. Noortetegevuste tegevuslubade

väljastamine on kavandatud HARNO ülesandeks.

Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas koolimajas toimuva tantsutrenni juhendaja

kvalifikatsiooninõuete täitmise järelevalve kuuluks Kultuuriministeeriumi pädevusse.

Martti Martinson vastas, et kvalifikatsiooninõuete täitmise esmane hindamine on tööandja

ülesanne. Tööandja peab tagama, et kvalifikatsiooninõudega ametikohale võetav töötaja neile

nõuetele vastab. Järelevalvet ei kavandata lausalise kontrollina, vaid seda tehakse juhul, kui

selleks on alus või tekib vajadus järelevalvemenetluse algatamiseks.

Tormi Kotkas lisas, et tantsuvaldkonnas on nii spordi- kui ka kultuurivaldkonda kuuluvaid

tegevusi. Näiteks breik- ja võistlustants kuuluvad tema sõnul spordivaldkonna ehk

Kultuuriministeeriumi vastutusalasse, muud tantsuvaldkonnad pigem HTM-i vastutusalasse.

T. Kotkas märkis, et vastutuse jaotus tuleb protsessi käigus Kultuuriministeeriumiga läbi

arutada.

Kadri Tali sõnas, et huvihariduseks mõeldud raha peaks jõudma eelkõige lasteni, mitte

kuluma täiendavale järelevalvele või halduskorraldusele. Ta tegi ettepaneku tagada igale

lapsele vähemalt üks tasuta huviring, näiteks kultuurivautšeri või personaalse konto kaudu.

Tema sõnul annaks selline lahendus lapsele ja perele suurema valikuvabaduse ning aitaks

suunata toetust otse huvihariduses ja huvitegevuses osalemisse. K. Tali märkis, et

huvitegevuse kättesaadavuse parandamine aitaks ennetada noorte probleemide süvenemist

ajal, mil vanemad on tööl, ning suurendaks noorte kaasatust, osalusvõimalusi ja

otsustusvõimet.

K. Tali küsis, kas sellist ettepanekut saab VTK menetluses arutada või on lahendused juba

sisuliselt paigas.

Liina Kersna lisas, et igale lapsele ühe tasuta huviringi tagamise ettepanekut on varem

korduvalt arutatud ja arvutatud.

Heili Griffith selgitas, et HTM-i eesmärk on uuel Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) perioodil

analüüsida ja võimalusel välja töötada rahastussüsteem või platvorm, mis koondaks KOV-ide

toetused ühte vaatesse ning aitaks peredel huvihariduse ja huvitegevuse võimaluste vahel

lihtsamalt valida. Platvormil kajastuvad tegevused peaksid vastama kindlatele kriteeriumidele,

mis võimaldaksid ühtlustada kvaliteeti KOV-ide üleselt. H. Griffithi sõnul toetaks selline

süsteem noorsootöö ja huvihariduse paremat korraldamist, raha sihipärasemat suunamist

perede ja noorte vajaduste järgi ning aitaks jälgida, kes tegevustes osaleb ja kes vajab

täiendavat tuge.

Martti Martinson lisas, et uut seadust kavandatakse nii, et see ei takistaks tulevikus

kontopõhise või sarnase rahastuslahenduse loomist. Sellise süsteemi toimimine sõltub

eelkõige KOV-ide valmisolekust ja rahastusest, sest noorsootöö, huvihariduse ja huvitegevuse

peamine avalik rahastaja on kohalik omavalitsus ning riigi panus on suhteliselt väike. M.

Martinson märkis, et HTM valmistab ette analüüsi, et saada parem ülevaade KOV-ide

kasutatavatest toetusmudelitest ning hinnata, kuidas sellise lahenduse poole oleks võimalik

liikuda, sealhulgas järgmise ESF-i perioodi vahendeid silmas pidades.

Liina Kersna sõnas, et komisjon jääb ootama eelnõu Riigikogusse jõudmist, et kavandatavaid

lahendusi täpsemalt arutada. Ta avaldas lootust, et arutelust oli ministeeriumil võimalik

sisendit saada, ning rõhutas, et valdkond on kvalifikatsiooninõuete kehtestamist kaua

oodanud. L. Kersna lisas, et edasises töös tuleks senisest enam tähelepanu pöörata ka

8

huvihariduse ja huvitegevuse kättesaadavusele, mõistes samas, et vastavad lahendused

eeldavad poliitilisi otsuseid.

3. Kohtumine Eesti Ajalooliste Hoonete Ümarlaua esindajatega kultuuripärandi

tuleviku teemal

Liina Kersna avas päevakorrapunkti arutelu ning sõnas, et kohtumise keskmes on Eesti

Ajalooliste Hoonete Ümarlaua ettepanekud kultuuripärandi tuleviku ning uue muinsuskaitse

teemal.

Tõnu Kiviloo tutvustas Eesti Ajalooliste Hoonete Ümarlaua tegevust ja ettepanekuid (lisa 2 ja

lisa 3).

T. Kiviloo rõhutas, et ajaloolisi hooneid tuleb käsitada regionaalse elu, kogukondade, turismi

ja kultuuripärandi ressursina ning hoida neid aktiivses kasutuses, mitte pidada neid vaid

kuluartikliks. Tema sõnul on ehitismälestiste seisukord kriitiline, toetuste maht ebapiisav ja

regionaalselt ebaühtlane ning riigil tuleks suurendada pärandihoiu rahastust, sealhulgas

kaaluda osa riigi kinnisvara müügitulu suunamist mälestiste toetusfondi. Nn remondivõlg on

suur, kuna toetusi makstakse 4,3 miljonit eurot, kuid taotlusi on umbes 24 miljoni ulatuses.

T. Kiviloo pidas oluliseks muinsuskaitse- ja ehitusregistri paremat seostamist, mälestiste

inventuuri kiirendamist ja kategooriatesse jagamist, et luua omanikele suurem õigusselgus.

Samuti tõi ta esile vajaduse ministeeriumideülese koostöö järele, et ajalooliste hoonete,

sealhulgas mõisate, kirikute ja maapiirkondade haridus- ning kogukonnahoonete säilitamist

toetaksid ka regionaal-, kliima-, sotsiaal-, sise- ja haridusvaldkonna meetmed.

Marilin Mihkelson märkis, et Muinsuskaitseamet jagab muret ajalooliste hoonete seisukorra

ja rahastuse ebapiisavuse pärast. Tema sõnul on riiklikud toetused väiksemad kui avalik huvi

ja seadusest tulenevad kohustused eeldaksid, mistõttu on eraomanikel keeruline mälestiste

eest hoolt kanda. Ta viitas, et tegelik vajadus võib olla ametlikest taotlustest suurem, sest osa

omanikke on korduvate rahastamata jäämiste tõttu taotlemisest loobunud.

M. Mihkelson selgitas, et Muinsuskaitseamet on juba võtnud suuna olla omanikele eeskätt

partner ja nõustaja, mitte üksnes järelevalvaja. Toetuste tingimuste ja regionaalse jaotuse üle

arutatakse tema sõnul õigusaktide ettevalmistamise käigus ning kaasamisringides esitatud

tähelepanekuid võetakse arvesse. M. Mihkelson rõhutas ka ministeeriumidevahelise koostöö

vajadust, et kultuuripärandi teema jõuaks paremini teiste valdkondade otsustesse ja

rahastusmeetmetesse, sealhulgas kliima-, majandus- ja haridusvaldkonnas.

Reesi Sild rõhutas riigi eeskuju olulisust kultuuriväärtuslike hoonete kasutamisel. Tema sõnul

tuleb riigi kinnisvaraotsustes vaadata pikemat perspektiivi ning arvestada pärandhoonete

väärtust. R. Sild märkis, et Muinsuskaitse Nõukogu valmistab Rahandusministeeriumile ette

ettepanekuid riigi kinnisvarapoliitika põhialuste täiendamiseks, et pärandhooneid otsustes

rohkem arvesse võetaks.

R. Sild tõi esile aktiivse ministeeriumidevahelise koostöö järgmise Euroopa Liidu toetuste

perioodi ettevalmistamisel ning märkis, et Kultuuriministeerium on koos teiste

ministeeriumidega teinud ettepaneku suunata toetusi ka kultuuriväärtuslikele hoonetele.

Samuti pidas ta oluliseks omavalitsuste pärandipädevuse suurendamist ning laiapõhjalist

muinsuskaitset, mis ei piirdu üksnes Muinsuskaitseameti kaitse all olevate objektidega.

Kadri Tali tänas ettekande eest ja avaldas toetust üleskutsele algatada laiem riiklik arutelu

uue muinsuskaitse üle. Ta rõhutas, et kultuurikomisjonil võiks olla roll selle arutelu

9

käivitamisel, sest pärandit tuleks käsitada elava regionaalpoliitika ja turismiressursina. K. Tali

märkis, et ajalooliste hoonete aktiivne kasutus on nende füüsilise säilimise eelduseks.

K. Tali küsis, milline oleks parim lahendus mõisahoone säilitamiseks juhul, kui kool ei mahu

enam ajaloolisse hoonesse või ei vaja seda senises mahus. Ta tõi näiteks Kose-Uuemõisa ja

küsis, kuidas leida sellisele hoonele kestlik kasutus.

Tõnu Kiviloo vastas, et mõisahoonetele võib leida uue kasutuse kogukonnakeskusena, kui

hoonesse koondatakse erinevad funktsioonid ja kohalik omavalitsus toetab selle majandamist.

Ta tõi näitena Hummuli endise koolihoone, mille esimese korruse on kogukond

kasutusrendile võtnud ning kus tegevused toimivad koostöös omavalitsusega.

Kadri Tali küsis, milline võiks olla Estonia maja tulevik juhul, kui ooper koliks hoonest välja

ning hoone jääks üksnes maamärgiks. Ta rõhutas, et tegemist on eestlaste jaoks olulise

sümbolhoonega, mille säilimine eeldab sisulist kasutust.

Tõnu Kiviloo vastas, et Estonia maja tähendus on seotud selle jätkuva kasutusega

etenduskunstide hoonena.

Kadri Tali rõhutas, et arutelu keskmes peaks olema vanade hoonete säilitamine aktiivses

kasutuses, et neis püsiks elu ja tegutseksid institutsioonid. Tema sõnul on uus muinsuskaitse

vajalik just selleks, et ajaloolised hooned ei jääks üksnes sümboliteks, vaid säiliksid toimiva

osana kogukonnaelust.

Kaido Allan Lainurm märkis, et Eesti Ajalooliste Hoonete Ümarlaual ei ole Estonia maja

tuleviku küsimuses kujunenud ühist seisukohta. Muinsuskaitse Nõukogu liikmena lisas ta, et

teemat on nõukogus korduvalt arutatud ning seisukohad on erinevad: osa liikmeid peab

juurdeehitust ajaloolise hoone puhul sobimatuks, teised näevad seda võimalusena säilitada

hoone funktsioon ja kasutus. K-A. Lainurme sõnul vajab küsimus edasist arutelu ning

lahendust otsib ka eraldi töörühm.

Liina Kersna märkis, et Estonia juurdeehituse küsimuses on poliitiline otsus tema hinnangul

tehtud, kuna kaks Riigikogu koosseisu on seda erakondadeüleselt toetanud. Ta leidis, et

edasine arutelu peaks keskenduma sellele, kuidas otsus ellu viia. L. Kersna tõi võrdluseks

Tallinna Reaalkooli, kus ajaloolise koolihoone kasutuses hoidmiseks rajati juurdeehitus.

Tõnis Lukas rõhutas, et arutelu keskmes peaks olema eeskätt regionaalne ajalooline pärand,

sest pealinnas ja suuremates linnades on raha, huvi ning eraraha kaasamise võimalused

suuremad. Tema sõnul on oluline leida lahendusi, et ajaloolised hooned püsiksid kasutuses ka

mujal Eestis. T. Lukas märkis, et mõisahoonete avalikud funktsioonid, sealhulgas koolide

juures, on aidanud neid hooneid hävingust päästa ning nende funktsioonide kadumine võib

kahjustada kogu kooli- või kogukonnakompleksi. Ta pidas vajalikuks käsitleda hariduse ja

pärandi hoidmise küsimusi koos ning mitte teha otsuseid üksnes kinnisvarahalduse loogikast

lähtudes.

T. Lukas küsis, kas pühakodadele, mõisatele ja teistele pärandiliikidele peaks olema eraldi

rahastusvoorud või tuleks neid jätkuvalt käsitleda ühes ühises taotlusvoorus. Ta palus

selgitada, kuidas tagada toetuste jaotamisel eri pärandiliikide suhtes õiglane tasakaal

olukorras, kus kogu rahastusmaht on ebapiisav.

Tõnu Kiviloo vastas, et ümarlauas on eraldi rahastusvoorude võimalust arutatud, kuid

praeguse vähese rahastuse juures ei peeta toetuste killustamist otstarbekaks. Kui rahastust

lisandub, võiks kaaluda eraldi programme, eeskätt kirikute ja mõisate jaoks. Ta rõhutas, et

kirikud täidavad paljudes piirkondades lisaks sakraalsele rollile ka olulist sotsiaalse

suhtlemise ja kogukonnakeskuse funktsiooni.

Marilin Mihkelson selgitas, et Muinsuskaitseamet püüab toetuste jaotamisel arvestada kõigi

pärandiliikidega, sealhulgas sakraalehitistega. Tema sõnul on sakraalehitised suure

10

investeerimisvajadusega, kuid kogu toetusmaht on nii väike, et üksnes olemasoleva raha

ümberjagamine või eraldi vooru loomine probleemi ei lahendaks. M. Mihkelson märkis, et

toetuste süsteemis tuleb jätkuvalt otsida tasakaalu eri pärandiliikide vahel.

Anti Poolamets tõi esile mälestiste kategooriatesse jagamise ettepaneku ning märkis, et see

võiks anda omanikele selgema raamistiku ja võimaluse päästa ka lagunevaid, kuid veel

väärtuslikku substantsi säilitanud hooneid. Ta tõi näiteks Muuga mõisa, kus motiveeritud

erainvestor on panustanud hoone taastamisse. A. Poolamets küsis, kas on hinnatud, kui palju

ehitisi võiks eri kategooriatesse kuuluda.

Tõnu Kiviloo sõnas, et mälestiste inventuur on osas maakondades juba esialgsel kujul tehtud

ning selle kohta saab täpsemaid selgitusi anda Muinsuskaitseamet. Ta tõi Muuga mõisa ja

Viljandi lossi näitel esile omanike märkimisväärse panuse ning rõhutas, et selliste

investeeringute puhul on vaja püsivat rahavoogu. T.Kiviloo palus täpsustada, kuidas võiks

kategooriatesse jagamine toimida lagunevate puitmõisate puhul.

Anita Staub selgitas, et Muinsuskaitseamet on alustanud mälestiste nimekirjade ülevaatamist

ja korrastamist ning teeb selles protsessis koostööd partneritega. Tema sõnul on mälestiste

kategooriatesse jagamine kaalumist vääriv ettepanek, mis võiks anda omanikele selgemad

piirid ja reeglid oma varaga toimetamisel, kuid kehtiv muinsuskaitseseadus sellist ülesannet

praegu ette ei näe. A. Staub märkis, et omanike seisukohad kategooriate suhtes on erinevad

ning teema vajab edasist sisulist arutelu ja mõju hindamist.

Reesi Sild täiendas, et Kultuuriministeeriumis on käimas muinsuskaitseseaduse hindamine

ning mälestiste kategooriatesse jagamine on üks selle raames analüüsitavatest teemadest.

Tema sõnul annab mälestiste nimekirjade revisjon võimaluse vaadata mälestised süsteemselt

ja väärtuspõhiselt üle. R. Sild märkis, et tegemist oleks suure muudatusega, mille positiivsed

ja negatiivsed mõjud tuleb põhjalikult läbi hinnata.

Kaido Allan Lainurm sõnas, et Eesti Mõisate Ühendus ja Eesti Ajalooliste Hoonete

Ümarlaud on mälestiste kategooriatesse jagamise vajadust tõstatanud juba mitu aastat. Tema

sõnul võiks muinsuskaitsealadel kasutatavat A-, B- ja C-kategooria loogikat laiendada ka

mõisahoonetele ja maa-arhitektuurile. K. A. Lainurm rõhutas, et kategooriad annaksid

omanikele suurema selguse, milliseid töid võib teha iseseisvalt ja millal tuleb

Muinsuskaitseametiga kooskõlastada ning aitaksid vähendada tarbetut bürokraatiat.

Tõnu Kiviloo sõnul peaks omanik konkreetsete hoonete puhul esmalt pöörduma

Muinsuskaitseameti maakonnanõuniku poole ning selgitama, milliseid eritingimusi ja

kooskõlastusi kavandatavate tööde jaoks vaja on. Tema sõnul on Muinsuskaitseamet sellistes

küsimustes üldjuhul koostööaldis ning võimalikke lahendusi saab otsida konkreetse objekti

vajadustest lähtudes.

Tõnis Lukas küsis, kas pühakodade programm tuleks arhitektuuripärandi hoidmiseks taastada

ning kuidas kirikute esindajad suhtuvad pühakodade funktsiooni võimalikku laiendamisse

kogukonna-, kultuuri- või muude avalike funktsioonide suunas.

Anti Toplaan sõnas, et Eestis on üle 400 pühakoja, mis on regionaalselt olulised, kuid jäävad

sageli eri valdkondade vahele. Tema sõnul on kirikute ja koguduste juures olemas

kogukonnad ja partnerid, sealhulgas omavalitsused, kellega saab pühakodade laiema kasutuse

üle läbi rääkida. A. Toplaan tõi võimaliku arengusuunana esile pühakoja, pastoraadi või

kogudusehoone kasutamise kogukonna-, kultuuri- või kontserdipaigana ning rõhutas, et

kirikud on sellisele arutelule avatud. Samas märkis ta, et praeguse projektitoetuste süsteemiga

suudetakse parimal juhul hoida olemasolevat ning pühakodadel on ka regionaalpoliitiline ja

11

julgeolekupoliitiline mõõde.

Kaido Allan Lainurm rõhutas, et ajalooliste hoonete omanike peamine mure on rahastuse

ebapiisavus ja kasvav remondivõlg. Tema sõnul peaks pärandihoiu rahastamine jõudma

erakondade valimisprogrammidesse, koalitsioonilepingutesse ja Vabariigi Valitsuse tööplaani.

K.A. Lainurm märkis, et lisaks toetuste suurendamisele tuleks kaaluda ka muid meetmeid,

näiteks laenukäendusi ja -võimalusi, mis aitaksid omanikel katta omaosalust ning alustada

vajalikke töid.

Kadri Tali leidis, et kultuurikomisjon saab aidata kokku tuua omanike vajadused, ühiskonna

ootused ja muinsuskaitse vaate. Ta rõhutas, et pärand ei tähenda üksnes hooneid ja mälestisi,

vaid ka inimeste identiteeti, kogukonda ja tulevikku. K. Tali sõnul tuleb uue muinsuskaitse

käsitluses keskenduda sellele, kuidas ajaloolisi hooneid jätkusuutlikult ja kogukonna huvides

kasutada.

Liina Kersna tänas arutelus osalejaid ja märkis, et kuigi riigi eelarvestrateegia on Vabariigi

Valitsuse pädevuses, saab Riigikogu kultuuripärandi rahastamise küsimuses kaasa rääkida

iga-aastases riigieelarve menetluses. Ta pidas oluliseks viia pärandihoiu teema erakondade

valimisplatvormidesse ning innustas ümarlaua esindajaid erakondadega otse suhtlema. L.

Kersna lisas, et komisjon jääb ootama edasisi arenguid, sealhulgas mälestiste võimalikku

kategooriatesse jagamist ning tänas osalejaid sisuka arutelu eest.

4. Info ja muud küsimused

L. Kersna sõnas, et juhul kui rahvusringhäälingu seaduse muudatused presidendi poolt välja

kuulutatakse ja need jõustuvad juuli lõpus, tuleb kultuurikomisjonil Eesti Rahvusringhäälingu

nõukogu ekspertliikmete kandidaatide avaliku konkursi ettevalmistused ja väljakuulutamine

korraldada enne sügisistungjärgu algust. Sellest tulenevalt tegi ta ettepaneku korraldada 17.

augustil kell 11.10 korraline kultuurikomisjoni istung. Komisjon toetas ettepanekut.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Kersna

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Merje Noorlind

protokollija