Seletuskirja lisa 2
KAVAND
Seletuskiri looduskaitseseaduse, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ning veeseaduse muutmise seaduse eelnõu juurde (BBNJ kokkuleppe rakendamine)
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõuga on kavas muuta looduskaitseseadust ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust, et Eesti poolt sõlmitud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate alade mere elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkulepet (edaspidi BBNJ kokkulepe) riigisiseselt kohaldada.
Kuna kõik BBNJ kokkuleppe artiklid ei ole vahetult kohaldatavad või nähakse sätetega ette riigi kohustus tagada teatud kohustuste täitmine siseriiklikult. Eelkõige määratakse eelnõuga BBNJ kokkuleppest tulenevad väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade geneetiliste ressursside ja nende järjestusandmetega seonduvad teabe esitamise ja hoiustamise nõuded, piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekutele esitamisele ja menetlemisele kehtivad nõuded ning avamere keskkonnamõju hindamise tingimused.
1.1. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ning seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi merendusosakonna merenduspoliitika valdkonna juht Hana-Maarja Helinurm (
[email protected]).
1.2. Märkused
Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate seaduseelnõudega ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõu on otseselt seotud BBNJ kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõuga.
Eelnõukohase seadusega muudetakse:
1) looduskaitseseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 15;
2) keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 8;
3) veeseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 08.07.2025, 70.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõikele 42 jäetakse käesoleva eelnõuga halduskoormuse vähendamise kohustus rakendamata, sest eelnõukohase seadusega rakendatakse välislepingut.
2. Seaduse eesmärk
Seaduse eesmärk on toetada väljaspool riikide jurisdiktsiooni asuvate merealade bioloogilise mitmekesisuse kaitset, merekeskkonna säästvat kasutamist ning tagada Eesti võimalus osaleda rahvusvahelises koostöös maailmamere kaitse eesmärkide saavutamiseks läbi BBNJ kokkuleppe rakendamiseks vajalike seadusemuudatuste.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
I. Looduskaitseseaduse täiendamine
Eelnõu §-ga 1 täiendatakse looduskaitseseadust. Paragrahv koosneb kaheksast punktist.
Punktiga 1 täiendatakse LKSi § 8 lõigetega 11—13. BBNJ kokkuleppe artikli 17 järgi on eesmärk kaitsta ja kasutada kestlikult alasid, mis vajavad kaitset, sealhulgas luua terviklik piirkonnapõhiste majandamisvahendite süsteem, mis sisaldab ökoloogiliselt representatiivseid ja hästi ühendatud merekaitsealade võrgustikke, samuti kaitsta, hoida, taastada ja säilitada elurikkust ja ökosüsteeme, sealhulgas eesmärgiga suurendada nende tootlikkust ja parandada nende seisundit, ning tugevdada vastupanuvõimet surveteguritele, sealhulgas neile, mis on seotud kliimamuutuste, maailmamere hapestumise ja merereostusega.
ÜRO mereõiguse konventsiooni kohaselt võivad riigid võtta kasutusele kas eraldiseisvalt või koostöös meetmeid, et merekeskkonda kaitsta, kuid seni ei ole olnud rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglistikku piirkonnapõhiste majandamisvahendite, sh merekaitsealade määramiseks väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel merealadel.
Piirkonnapõhised majandamisvahendid võivad olla merekaitsealad oma kaitse-eeskirjadega, aga mitte ainult – majandamisvahendiks võib olla ka piirkonna majandamist võimaldavate lubatud tegevuste nimekiri või piirangud ilma kaitseala kehtestamata vmt. Oluline on märkida, et tulenevalt BBNJ kokkuleppe artikli 18 tingimustest ei ole võimalik luua piirkonnapõhiseid majandamisvahendeid alale, mis kuulub mõne riigi jurisdiktsiooni alla. Kui juba loodud piirkonnapõhine majandamisvahend puudutab ala, mis hiljem muutub mõne riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvaks alaks, muutub vastav osa piirkonnapõhisest majandamisvahendist automaatselt kehtetuks. Piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku saab esitada BBNJ kokkuleppe artiklist 19 tulenevalt osaline üksi või ühiselt teiste osalistega ning lõpliku otsuse teeb artikli 22 järgi osaliste konverents pärast sekretariaadi korraldatud põhjalikku konsulteerimisprotsessi, sealjuures on otsuse tegemiseks vaja saavutada konsensus või otsus konsensuse puudumise kohta ja sellele järgnevalt on alles võimalik langetada otsus kolmeneljandikulise häälteenamusega.
Lõige 11 sätestab analoogselt LKS § 9 lõikega 1, et Keskkonnaametil (KeA) on õigus esitada väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni oleva mereala piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepanek. Ettepanek esitatakse Kliimaministeeriumile, sest vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 lõikele 1 on Kliimaministeeriumi valitsemisalas keskkonna- ja looduskaitse korraldamine ning merekeskkonna kaitse ja kasutamise poliitika. Keskkonnaameti õigus esitada ettepanekut tagab, et piirkonnapõhiste majandamisvahendite loomiseks tuleks ainult juba põhjalikult läbi analüüsitud ettepanekud.
Looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu (612 SE) seletuskirjas selgitatakse, et „kaitse alla võtmise menetlusele kehtivad selles osas, mida ei ole reguleeritud looduskaitseseadusega, haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätted, sh §-des 3–7 sätestatud haldusmenetluse põhimõtted. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Nii on ka edaspidi tagatud, et üldistes huvides kaitse alla võtmist vääriv ja vajav loodusobjekt ei jää kaitseta ja loodusobjekti kaitse alla võtmine ei toimu kergekäeliselt.
Riiklik looduskaitse kompetentsikeskus on KeA ja juhul, kui KeA-s mingi konkreetse loodusväärtuse (nt liik, eluta looduse objekt) hindamiseks kompetents puudub, tellitakse arvamus (ekspertiis) väljast vastava eriteadmisega isikult (ekspert). Selline on praktika ka praegu, et üldjuhul koostab eksperthinnangu KeA ja vajadusel tellib juurde arvamuse konkreetse loodusväärtuse kohta. Ka praegu ei ole LKSis kohustust tellida ekspertiis väliselt eksperdilt.
Isikud saavad tulevikus kaitse alla võtmise ettepaneku esitada KeAle, kes menetleb seda HMSi järgides. Uurimise ja tõendamise kohustus tuleneb samuti HMSist (§ 6). Kuigi LKS edaspidi ekspertiisi tegemist ei reguleeri, ei tähenda, et hinnangut loodusväärtuste kohta andma ei pea. KeA vaatab kõik laekunud ettepanekud üle ja annab hinnangu (ekspertiis) kaitse alla võtmise algatamise põhjendatuse kohta, seega muudatus ei too kaasa olulisi muutusi praktikas.“1
Lõige 12 defineerib piirkonnapõhise majandamisvahendi mõiste. Piirkonnapõhine majandamisvahend on BBNJ kokkuleppe artikli 1 punktis 1 nimetatud vahend, sealhulgas merekaitseala, geograafiliselt määratletud piirkonna jaoks, mille kaudu majandatakse üht või mitut sektorit või tegevust, et saavutada konkreetsed kaitse- ja kestliku kasutamise eesmärgid kooskõlas BBNJ kokkuleppega.
Lõige 13 sätestab nõuded lõikes 1 toodud ettepanekule ning ettepanek peab vastama BBNJ kokkuleppe artikli 19 lõikes 4 ja lisas 1 toodud tingimustele.
BBNJ kokkuleppe artikli 19 lõike 4 kohaselt peab ettepanek sisaldama ettepanekus käsitletava ala geograafilist või ruumilist kirjeldust, teavet I lisas sätestatud kriteeriumite kohta, alal toimuva inimtegevuse ja selle mõju kirjeldust, ala merekeskkonna ja elurikkuse seisundi kirjeldust, ala suhtes kohaldatavate kaitse-eesmärkide ja asjakohasel juhul kasutamise eesmärkide kirjeldust, majandamiskava projekti, mis sisaldab kavandatavaid meetmeid ja milles kirjeldatakse kavandatud seire-, uurimis- ja läbivaatamistegevust kindlaksmääratud eesmärkide saavutamiseks, kavandatava ala ja võimalike meetmete kestus, teave võimalike konsultatsioonide kohta, mida on peetud riikidega, sealhulgas külgnevate rannikuriikidega, ja/või asjakohaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamitega, teave piirkonnapõhiste majandamisvahendite, sealhulgas merekaitsealade kohta, mida on rakendatud asjakohaste õiguslike vahendite ja raamistike alusel ning asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamite tasandil, asjakohased teadusandmed ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade põlisteadmised.
BBNJ kokkuleppe I lisas kirjeldatud alade kindlakstegemise soovituslikud kriteeriumid on näiteks ainulaadsus, harukordsus, eriline tähtsus liikide elutsüklite etappide seisukohast, alal leiduvate liikide eriline tähtsus, tähtsus ohustatud, eriti ohustatud või vähenevate liikide või elupaikade seisukohast, haavatavus, muu hulgas kliimamuutuste ja maailmamere hapestumise suhtes, haprus, tundlikkus, elurikkus ja tootlikkus, ökoloogiline ühendatus, majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid, kumulatiivne ja piiriülene mõju, aeglane taastumine ja vastupanuvõime jpm.
Punktiga 2 täiendatakse LKS § 9 lõigetega 11—14. Lõike 11 kohaselt otsustab Kliimaministeerium ettepaneku alusel menetluse algatamise piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepaneku tegemiseks sekretariaadile ja viib läbi menetluse. Erinevalt LKS §-s 10 sätestatust ei ole võimalik riigil ise kehtestada piirkonnapõhist majandamisvahendit (nt merekaitseala) väljaspool riigi jurisdiktsiooni asuvatel aladel, vaid sellise otsuse saab teha BBNJ kokkuleppe osaliste konverents pärast sekretariaadi poolt läbi viidud konsultatsioone. Seetõttu saab siseriiklik menetlus seisneda vaid otsustuses, kas algatada menetlus piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku sekretariaadile esitamise otsustamiseks, ja kas ettepanek esitatakse sekretariaadile või mitte.
Lõikes 12 defineeritakse sekretariaadi mõiste. Sekretariaat on BBNJ kokkuleppe artiklis 50 nimetatud sekretariaat, mis pakub BBNJ kokkuleppe osaliste konverentsile ja selle allorganitele halduslikku ja logistilist tuge BBNJ kokkuleppe rakendamiseks; korraldab ja teenindab osaliste konverentsi ja muude organite istungeid; levitab õigeaegselt BBNJ kokkuleppe rakendamisega seotud teavet, sealhulgas teeb osaliste konverentsi otsused üldsusele kättesaadavaks ja edastab need kõigile osalistele; hõlbustab vajaduse korral koostööd ja koordineerimist teiste asjaomaste rahvusvaheliste organite sekretariaatidega; koostab ja esitab osaliste konverentsile aruandeid oma ülesannete täitmise kohta; pakub abi BBNJ kokkuleppe rakendamisel ja täidab muid osaliste konverentsi poolt kindlaks määratud või BBNJ kokkuleppe alusel talle määratud ülesandeid.
Lõike 13 kohaselt konsulteerib Kliimaministeerium mõjutatud riikide, asjaomaste sidusrühmade, piirkondlike ja valdkondlike organisatsioonidega, võtab arvesse parima olemasoleva teadusteabe ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade asjakohased põlisteadmised. Säte tuleneb BBNJ kokkuleppe artikkel 19 lõikest 2.
Lõikes 14 nähakse ette konsultatsioonide kohustus, mis tuleneb BBNJ kokkuleppe artikli 21 lõikest 4. BBNJ kokkuleppe artikli 21 lõike 4 kohaselt juhul, kui kavandatav meede mõjutab alasid, mis on täielikult ümbritsetud riikide majandusvöönditega, teevad ettepaneku esitajad järgmist: korraldavad selliste riikidega sihipärased ja ennetavad konsultatsioonid, sealhulgas eelneva teavitamise, ning võtavad arvesse selliste riikide seisukohti ja märkusi kavandatud meetme kohta ning esitavad kirjaliku vastuse, milles käsitletakse konkreetselt neid seisukohti ja märkusi, ning vajaduse korral muudavad kavandatud meedet vastavalt. Mõistlik oleks taoline kohustus sätestada ka juhul, kui meede mõjutab alasid, mis on ka vaid osaliselt ümbritsetud riikide majandusvöönditega.
Punktiga 3 täiendatakse LKS § 9 lõiget 11. LKS § 9 lõige 11 sätestab, et § 9 lõigetes 3–10 sätestatud nõudeid ei kohaldata liikide, püsielupaikade ja kivististe kaitse alla võtmisele. Lõiked 3—10 käsitlevad kaitse alla võtmise algatamise kohta teate avaldamist, avaliku arutelu ning ettepanekute ja vastuväidete esitamist menetlusosaliste poolt. LKS § 9 lõike 61 kohaselt on menetlusosaline kaitse alla võetava loodusobjekti piires oleva või seda sisaldava kinnisasja omanik ja kohalik omavalitsus ning muu isik, kes on osalenud kaitse alla võtmise menetluses. Kuna lähimad merealad, mis ei asu ühegi riigi jurisdiktsiooni all, asuvad Eestist väga kaugel (Atlandi ookeani põhja- ja kirdeosas), ei ole Eestis asuvatel isikutel tõenäoliselt sellist puutumust, mis õigustaks piirkonnapõhiste majandamisvahendite menetluses osalemise tagamist ja sellega kaasnevat bürokraatiat.
Punktiga 4 täiendatakse LKSi paragrahviga 91, mis käsitleb piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepaneku sekretariaadile esitamist ja menetlust. Lõikes 1 sätestatakse, et pärast LKS §-s 9 sätestatud menetluse läbiviimist teeb Kliimaministeerium otsuse piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku esitamise kohta sekretariaadile.
Lõikes 2 nähakse ette alused piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku esitamisest keeldumiseks. Kui LKS §-s 9 sätestatud menetluse läbiviimise kestel selgub, et piirkonnapõhise majandamisvahendi loomine ei ole otstarbekas või seda ei ole võimalik rakendada, keeldub Kliimaministeerium piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku tegemisest sekretariaadile. Keeldumise otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga ning otsus jõustub selle allakirjutamisel. Säte on analoogne LKS §-ga 111.
Lõikes 3 sätestatakse nõue, et sekretariaadile esitatav piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepanek peab sisaldama LKS § 8 lõikes 13 kirjeldatud andmeid. Säte on vajalik, et tagada, et Kliimaministeeriumi kaudu esitatav ettepanek vastaks BBNJ kokkuleppes sätestatud tingimustele, st Kliimaministeerium peab eelnevalt veenduma ettepaneku nõuetelevastavuses, et seda oleks võimalik sekretariaadile esitada.
Lõike4 kohaselt võib piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepaneku sekretariaadile esitada ühiselt koos teise riigiga. Säte vastab BBNJ kokkuleppe artikli 19 lõikele 1, mille kohaselt esitavad osalised piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekuid kas üksi või ühiselt.
Lõikes 5 sätestatakse, et Keskkonnaamet võtab arvesse sekretariaadi korraldatud konsultatsioonidel ning teadus- ja tehnilise organi poolt esitatud seisukohti, vajadusel muudab piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepaneku sisu ning koostab seisukohtadele kirjalikud vastused 30 päeva jooksul. Kui Keskkonnaamet muudab konsultatsioonide tulemusel piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepanekut, esitab ta muudetud ettepaneku Kliimaministeeriumi kaudu teadus- ja tehnilisele organile. BBNJ kokkuleppe artikli 22 lõige 7 näeb ette, et kui konsultatsioonide tulemusel esitaja muudab piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepanekut, esitab ta muudetud ettepaneku teadus- ja tehnilisele organile.
Punktis 5 nähakse ette alus piirkonnapõhise majandamisvahendi riigisiseseks jõustamiseks. LKS § 10 uue lõike 11 kohaselt kehtestab piirkonnapõhise majandamisvahendi riigisiseselt vastavalt BBNJ kokkuleppe osaliste konverentsil vastu võetud otsusele Vabariigi Valitsus. Säte on analoogne LKS § 10 lõikega 1, mille kohaselt võtab ala kaitseala või hoiualana kaitse alla Vabariigi Valitsus. Kuna BBNJ artikli 25 lõike 1 kohaselt peavad osalised tagama, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluv tegevus, mis toimub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, viiakse ellu kooskõlas piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta tehtud otsustega, tuleb selline kohustus konkreetse mereala ja piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta kehtestada riigisisese õigusaktiga.
Punktis 6 nähakse ette üldine kohustus järgida väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni oleval merealal tegutsedes Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud õigusaktis sätestatud tingimusi piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta. See tähendab, et kui Eesti kodanik, asutus või ettevõtja soovib viia läbi tegevusi väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni asuvatel merealadel, peab ta järgima asjaomase mereala suhtes kehtestatud piirkonnapõhise majandamisvahendiga ette nähtud piiranguid, nõudeid ja muid tingimusi. Kohustus hõlmab kõiki tegevusi, millele vastav piirkonnapõhine majandamisvahend kohaldub, ning selle eesmärk on tagada rahvusvaheliselt kokkulepitud merekeskkonna kaitse- ja säästliku kasutamise meetmete tõhus rakendamine. Selline regulatsioon võimaldab Eestil täita BBNJ kokkuleppest tulenevaid kohustusi ning tagada, et Eesti jurisdiktsiooni alla kuuluvad isikud ei tegutse vastuolus väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni asuvate merealade kaitseks kehtestatud meetmetega
Punktiga 7 täiendatakse seadust §-ga 771, mis kehtestab rahatrahvi piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestanud õigusaktis sätestatud tingimuste rikkumise korral. Vastutuse koosseis on vajalik, et riigil oleks võimalik sekkuda, kui ilmneb, et tingimusi on rikutud. Muuhulgas on vastutuse kehtestamine preventiivse eesmärgiga kujundamaks üldist hoiakut, et selline tegevus on keelatud.
Hetkel on LKS §-s 77 sätestatud vastutus kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise eest, mille puhul füüsilisele isikule on ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühiku suuruses summas või arest ning juriidilise isiku puhul rahatrahv kuni 3200 eurot.
Tuleb arvestada, et piirkonnapõhise majandamisvahendi, sealhulgas merekaitseala kehtestamine BBNJ kokkuleppe alusel on põhjalik ja mitmeetapiline protsess. Sellise meetme vastuvõtmine eeldab kokkuleppe osaliste laiapõhjalist toetust, kuna otsus tehakse üldjuhul konsensuse alusel või selle puudumisel kvalifitseeritud häälteenamusega. Seetõttu väljendavad piirkonnapõhised majandamisvahendid rahvusvahelise üldsuse ühist tahet tagada väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni asuvate merealade kaitse ja kestlik kasutamine.
Arvestades, et avameri ja selle elurikkus kujutavad endast ÜRO mereõiguse konventsiooni kohaselt inimkonna ühist hüve, on oluline tagada nendel aladel kehtestatud kaitse- ja majandamismeetmete tegelik järgimine. Õigusvastane tegevus võib kahjustada merekeskkonda ning vähendada rahvusvaheliselt kokku lepitud kaitsemeetmete tõhusust. Seetõttu on põhjendatud käsitleda LKSis piirkonnapõhise majandamisvahendi tingimuste rikkumist väärteona ja näha ette mõjus rahatrahv. Sanktsiooni eesmärk on nii rikkumiste ennetamine kui ka riigile tõhusa järelevalve- ja sekkumisvõimaluse tagamine olukorras, kus kehtestatud nõudeid ei järgita. Kui keskkonnakahju on tekitatud, kohaldatakse keskkonnavastutuse seadust, mis reguleerib keskkonnale tekitatava kahju vältimist ja heastamist, lähtudes põhimõttest, et saastaja maksab.
Punktiga 8 täiendatakse seadust peatükiga 92, mis reguleerib BBNJ kokkuleppe rakendamist. Peatükk 92 koosneb kümnest paragrahvist (§ 684—6813).
Paragrahv 684 käsitleb BBNJ kokkuleppe üldist rakendumist.
Lõikes 1 sätestatakse, et väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade geneetiliste ressursside, selliste ressursside digitaalsete järjestusandmete ja piirkonnapõhiste majandamisvahenditega seotud tegevuste elluviimisel tuleb juhinduda looduskaitseseaduses ja BBNJ kokkuleppes sätestatud tingimustest.
Lõikes 2 tuuakse välja peatükis kasutatavad mõisted, mis tulenevad BBNJ kokkuleppe tekstist:
Punktis 1 defineeritakse mõiste „geneetilised ressursid“, mis erineb LKS peatüki 91 kohaselt Nagoya protokolli rakendamisel kasutatavast mõistest ning kujutab endast BBNJ kokkuleppe artikli 1 punkti 8 kohaselt taimset, loomset, mikroobset või muud merelist päritolu materjali, mis sisaldab funktsionaalseid pärilikkuse üksusi, millel on tegelik või potentsiaalne väärtus.
Punktis 2 sisalduv „geneetiliste ressursside kasutamine“ on BBNJ kokkuleppe artikli 1 punkti 14 järgi geneetiliste ressursside geneetilise ja/või biokeemilise koostise alane teadus- ja arendustegevus, sealhulgas artikli 1 punktis 3 määratletud biotehnoloogia rakendamise abil.
Punktis 3 sisalduv „juurdepääsu ja tulu jaotamise komitee“ on BBNJ kokkuleppe artiklis 15 nimetatud komitee, mille ülesanne on muu hulgas koostada tulu jaotamise suunised ning tagada läbipaistvus ja nii rahalise kui ka mitterahalise tulu õiglane ja erapooletu jaotamine.
Punktis 4 sisalduv merekaitseala on BBNJ kokkuleppe artikli 1 punktis 9 nimetatud geograafiliselt määratletud mereala, mis on määratud ja mida majandatakse konkreetsete pikaajaliste elurikkuse kaitse eesmärkide saavutamiseks ning mida võib asjakohasel juhul kestlikult kasutada, tingimusel et see on kooskõlas kaitse-eesmärkidega.
Punktis 5 sisalduv mõiste „standardne BBNJ-partiitunnus“ on standardiseeritud seerianumber, mille punktis 8 nimetatud teabevõrgustik genereerib automaatselt vastuseks mere geneetiliste ressursside kogumise teatele.
Punktis 6 sisalduv mõiste „teabevõrgustik“ on BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustik, mis koosneb peamiselt avatud juurdepääsuga platvormist. Osaliste konverents määrab kindlaks teabevõrgustiku toimise erikorra.
Teabevõrgustik toimib keskse platvormina, mille kaudu osalistel on võimalik pääseda ligi BBNJ kokkuleppe sätete kohaselt toimuva tegevusega seotud teabele ning esitada ja levitada BBNJ kokkuleppe täitmiseks vajalikku teavet; hõlbustab suutlikkuse suurendamise vajaduste ühitamist saadaval oleva toetusega ja meretehnoloogia siirde pakkujatega ning lihtsustab juurdepääsu seonduvale oskusteabele ja eksperditeadmistele; esitab linke asjakohaste ülemaailmsete, piirkondlike, riiklike ja valdkondlike teabevõrgustike ning muude geenipankade, hoidlate ja andmebaaside veebisaitidele; edendab suuremat läbipaistvust, sealhulgas hõlbustades keskkonna lähteolukorra andmete ja riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitset ja kestlikku kasutamist käsitleva teabe jagamist osaliste ja muude asjaomaste sidusrühmade vahel; hõlbustab rahvusvahelist koostööd ja ühistegevust, sealhulgas teadus- ja tehnikaalast koostööd ja ühistegevust jmt.
Teabevõrgustiku lõplik toimemehhanism ja parameetrid ei ole käesoleva eelnõu koostamise hetkel paigas ning eelduslikult kinnitatakse need 2027. aasta jaanuaris toimuval esimesel osaliste konverentsil. BBNJ ettevalmistava komisjoni 31. märtsi 2026 töödokumendis2 on aga toodud mõningad lähtekohad, millega nende loomisel arvestatakse, nt:
• Teabevõrgustik peaks olema ühildatav teiste andmebaasidega;
• Andmed peavad olema klassifitseeritavad avaliku, piiratud, organisatsioonisisese või konfidentsiaalse tasemega, võimalusega lisada vastav põhjendus ja õiguslik alus;
• Teabevõrgustik peab võimaldama juurdepääsu erinevatele kasutajarühmadele ja kasutustasemetele. Riiklikud kontaktpunktid võivad täita administraatori rolli, et kontrollida ja kinnitada kasutajaid ning teabe üleslaadijaid. Ametliku staatusega teave peab pärinema autenditud kasutajalt, kes on seotud volitatud organisatsiooniga;
• Ka mitteriiklikel osalejatel peab olema võimalus teavet esitada ja üles laadida. Selleks luuakse sekretariaadi hallatav registreerimisprotsess koos asjakohaste turva- ja läbipaistvusmeetmetega ning volitatud kasutajate registriga;
• Avalikkusele võimaldatakse ainult teabe vaatamise õigus;
• Kasutajatel peab olema võimalus tellida teavitusi teemade, märksõnade ja geograafiliste piirkondade alusel, määrata ise huvipakkuva piirkonna ulatus ning filtreerida teavet märksõnade abil.
Punktis 7 sisalduv mõiste „väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevad merealad“ on avameri ja süvamerepõhi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni tähenduses.
Paragrahvis 685 sätestatakse väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade geneetiliste ressursside kogumise ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega seotud teabe esitamise nõuded.
Geneetilised ressursid on valdkond, mis on rahvusvaheliselt juba reguleeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokolliga (edaspidi Nagoya protokoll)3. Nagoya protokolli tingimusi EL-is täpsustab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 511/20144, mille rakendussätted asuvad LKS 91. peatükis. Nagoya protokolli kohaldatakse geneetiliste ressursside suhtes, millele riikidel on suveräänsed õigused. Kõnealune protokoll ei välista muude rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist.
Erinevalt Nagoya protokollist käsitleb BBNJ kokkulepe toiminguid geneetiliste ressurssidega merealadel, millele ühegi riigi jurisdiktsioon ei kohaldu. Seega sätestatakse eelnõus erisused geneetiliste ressurssidega seotud toimingute kohta teabe edastamisele, mis kohalduvad väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni oleval merealal, mistõttu vastuolu LKS 91. peatüki ja Nagoya protokolliga ei teki.
Teabevõrgustikule andmete esitamiseks peab andmete esitaja looma teabevõrgustikku kasutajakonto, mille kinnitab riiklik kontaktpunkt (Kliimaministeerium). Täpsemad teabevõrgustiku toimimise kriteeriumid lepitakse tõenäoliselt kokku 2027. aasta jaanuaris toimuval esimesel osaliste konverentsil.
Lõikes 1 sätestatakse väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel merealadel geneetiliste ressursside koguja kohustus esitada andmeid teabevõrgustikule. BBNJ artikli 12 punkti 1 kohaselt on osalistel kohustus tagada teabevõrgustikule teabe edastamine kooskõlas artikliga 12, võttes selleks asjakohaseid seadusandlikke, haldus- või poliitikameetmeid. Ilma seadusandlikku kohustust kehtestamata ei oleks riigil võimalik tagada teabevõrgustikule teabe esitamist artiklis 12 nõutud tingimustel. Esiteks ei ole riigil endal iseseisvalt kogutud teavet selle kohta, millised isikud kus ja milliseid geneetilisi ressursse väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni asuvatel merealadel koguvad ja kuidas neid ressursse kasutavad, mistõttu ei ole riigil endal võimalik neid andmeid teabevõrgustikule esitada, ning andmete esitamise vabatahtlikkuse korral on oht, et teabevõrgustikule ei esitata andmeid või ei esitata neid õigel ajal või õiges koosseisus. Seetõttu on vajalik kehtestada lõikega 1 määratud kohustused LKS-is. Kuna teabevõrgustikule edastatav andmekoosseis on mahukas, on eelnõu tekstis üldjuhul piirdutud viidetega BBNJ kokkuleppe asjakohastele sätetele ja seaduse tekstis andmekoosseisu ei taasesitata.
Eelnõu käigus on konsulteeritud Eesti teadusasutuste esindajatega mere geneetiliste ressursside kogumise ja hoiustamise teemadel. Tavaliselt on mere geneetiliste ressursside kogujaks ja hoiustajaks teadlased. Olenevalt projektist võib proovide hoiustamine ja töötlemine toimuda ühes instituudis või jagatakse proovid projektipartnerite vahel. Tavapäraselt tuleb teadusartikli publitseerimiseks geneetiliste ressursside toorandmed (sekveneerimisel saadud ja bioinformaatiliselt töötlemata DNA-järjestused) registreerida rahvusvahelises andmebaasis (European Nucelotide Archive (ENA), NCBI (USA) või DDBJ (Jaapan) – need andmebaasid on oma olemuselt sarnased ning nende vahel toimub andmevahetus. Üksikute DNA-järjestuste puhul tuleb sisestada info iga järjestuse lisamisel, tavaliselt ka selle kohta, kust, millal ja kes antud geneetilise materjali kogus5. Suuremahuliste DNA-andmete puhul, näiteks keskkonna-DNA, registreeritakse kõikide proovidega seonduvad taustaandmed (proovivõtu asukoht, aeg, koguja, vms taustainfo) ja sellele saadakse eraldi ID-kood, mis seotakse DNA-järjestuse registreerimisel saadud identifikaatoriga. Proovidest eraldatud DNA-d hoiustavad tavaliselt selle kogunud või sellega töötavad/töötanud teadlased. Tavaliselt hoiustatakse proove kuni projekti lõpuni või edasise huvi korral ka pikemalt. Proovidest sekveneerimise abil tuvastatud DNA järjestuste info laetakse tavaliselt ülesse rahvusvahelistesse andmebaasidesse (ENA, NCBI, DDBJ). Andmebaasidesse ei jõua teadusprojektidega seotud järjestused juhul, kui nendega seoses ei ole avaldatud artiklit. Rakendusprojektide puhul toimub DNA järjestuste lisamine andmebaasi kokkuleppel tellijaga.
BBNJ kokkuleppe sätteid geneetiliste ressursside suhtes kohaldatakse väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel merealadel, sealhulgas ka nende ressursside suhtes, mis on kogutud või loodud enne kokkuleppe jõustumist, välja arvatud erandid, mida osaline võib teha kokkuleppega ühinemisel artikli 70 kohaselt. Eesti teatab kokkuleppe ratifitseerimisel vastava erandi kohaldamisest BBNJ kokkuleppe ratifitseerimist käsitlevas seaduseelnõus. Kokkuleppe kohaldamine tagasiulatuvalt eeldaks, et kogutud mere geneetiliste ressursside ja nendega seotud digitaalsete järjestusandmete päritolu riikliku jurisdiktsiooni alt väljas asuvas merepiirkonnas ning nende kogumise või kasutamise aeg oleks tagasiulatuvalt ka tõendatav, mis on praktikas keeruline. Sellest lähtudes ei kohalda Eesti kokkuleppe sätteid nende geneetiliste ressursside suhtes, mis on kogutud või loodud enne kokkuleppe Eesti suhtes jõustumist.
Lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb kogujal esitada teabevõrgustikule kuus kuud või võimalikult varakult enne kogumisega alustamist BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 2 sätestatud andmed:
• geneetiliste ressursside kogumise laad ja eesmärgid, sealhulgas asjakohasel juhul kõik programmid, mille osana kogumine toimub;
• teadusuuringute objekt või, kui see on teada, sihtmärgiks olevad või kogutavad geneetilised ressursid ning eesmärgid, milleks neid ressursse kogutakse;
• geograafilised alad, kus kogumine toimub;
• kokkuvõte kogumise meetodist ja vahenditest, sealhulgas laevade nimi, tonnaaž, tüüp ja klass, kasutatavad teadusseadmed ja/või uurimismeetodid;
• teave kavandatavatesse olulisematesse programmidesse antava muu panuse kohta;
• uurimislaeva esimese kohaleilmumise ja lõpliku lahkumise või varustuse paigaldamise ja eemaldamise eeldatav kuupäev;
• sponsoreeriva(te) asutus(t)e ja projekti eest vastutava isiku nimi;
• kõikide riikide, eelkõige arenguriikide teadlaste võimalused osaleda projektis või olla sellega seotud;
• see, mil määral peaks riikidel, eelkõige arenguriikidel, kes võivad vajada ja taotleda tehnilist abi, olema võimalik projektis osaleda või olla selles esindatud;
• andmehalduskava, mis on koostatud vastavalt avatud ja vastutustundliku andmehalduse põhimõttele, võttes arvesse praegust rahvusvahelist tava.
Kohustus ja selles sätestatud tähtaeg sarnaneb ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklis 248 sätestatuga, mille kohaselt edastavad riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, kes kavatsevad korraldada rannikuriigi majandusvööndis või mandrilaval teaduslikke mereuuringuid, artikli 248 kohaselt rannikuriigile vähemalt kuus kuud enne teadusliku mereuuringu projekti eeldatavat algust teatud teabe projekti kohta.
Lõike 1 punkti 2 kohaselt tuleb kogujal esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui üks aasta pärast kogumist esitada teabevõrgustikule BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 5 sätestatud järgmine teave koos standardse BBNJ-partiitunnusega:
• hoidla või andmebaas, kus säilitatakse või hakatakse säilitama geneetiliste ressursside digitaalseid järjestusandmeid;
• koht, kus kõiki kohapeal kogutud geneetilisi ressursse hoiustatakse või hoitakse või kus seda hakatakse tegema;
• aruanne, milles kirjeldatakse üksikasjalikult geograafilist ala, kust geneetilisi ressursse koguti, sealhulgas teave kogumisala laius- ja pikkuskraadi ning sügavuse kohta, ning võimaluste piires tegevuse tulemusi;
• sama artikli lõike 2 punktis j sätestatud andmehalduskava mis tahes vajalikud ajakohastused.
Lõike 1 punkti 3 kohaselt tuleb kogujal esimesel võimalusel esitada teabevõrgustikule BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 8 sätestatud järgmine teave:
• koht, kust on võimalik leida geneetiliste ressursside kasutamise tulemusi, näiteks väljaandeid ja antud patente (olemasolu korral ja võimaluste piires), ning väljatöötatud tooteid;
• üksikasjad teabevõrgustikule saadetud kogumisjärgse teate kohta, mis on seotud kasutamise objektiks olnud geneetiliste ressurssidega;
• koht, kus hoitakse kasutamise objektiks olnud algset proovi;
• kasutatavatele geneetilistele ressurssidele ja selliste ressursside digitaalsetele järjestusandmetele juurdepääsu kord ning andmehalduskava;
• pärast asjaomaste toodete turustamist teave (kui see on olemas) nende toodete müügi ja edasise arendamise kohta.
Lõike 2 järgi peab geneetiliste ressursside koguja ajakohastama lõike 1 punkti 1 järgi esitatud andmed, kui need on enne kogumisega alustamist oluliselt muutunud, mõistliku aja jooksul, aga võimalusel hiljemalt enne kogumisega alustamist. Säte vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 4.
Lõike 3 järgi ei kehti lõikes 1 sätestatud kohustus, kui nõutud teabe on esitanud samade geneetiliste ressursside kogumisega seotud muu isik. Võib eeldada, et väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel merealadel geneetiliste ressursside kogumine toimub suure ressursimahukuse tõttu paljudel juhtudel teadlaste, ettevõtjate ja erinevate riikide ühisprojektidena. Teabe edastamisega seotud rollid lepitakse kokku projektis osalejate poolt. Kui sellise ühisprojekti eest vastutav isik on juba teabevõrgustikule kogumise kohta nõutud teabe esitanud, ei pea projektiga seotud Eesti kodanik, asutus või ettevõtja seda ise täiendavalt tegema.
Paragrahvis 686 sätestatakse väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade geneetiliste ressursside ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega seotud teabe hoiustamise kohustus. Sätte kohaselt on isik, kes on kogunud väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel merealadel geneetilisi ressursse ja kelle kasutuses need on, kohustatud hoiustama sellised geneetilised ressursid ja selliste ressursside digitaalsed järjestusandmed koos standardsete BBNJ-partiitunnustega üldsusele kättesaadavates riiklikul või rahvusvahelisel tasandil hallatavates hoidlates ja andmebaasides hiljemalt kolme aasta jooksul alates geneetiliste ressursside kasutamise algusest või niipea, kui vastavad hoidlad ja andmebaasid muutuvad kättesaadavaks, võttes arvesse kehtivat rahvusvahelist tava.
Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 14 punktile 3, mille kohaselt osalised võtavad vajalikke seadusandlikke, haldus- või poliitikameetmeid tagamaks, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetilised ressursid ja selliste ressursside digitaalsed järjestusandmed, mis on nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate füüsiliste või juriidiliste isikute kasutamise objektiks, ja standardsed BBNJ-partiitunnused hoiustatakse üldsusele kättesaadavates, kas riiklikul või rahvusvahelisel tasandil hallatavates hoidlates ja andmebaasides hiljemalt kolme aasta jooksul alates sellise kasutamise algusest või niipea, kui need muutuvad kättesaadavaks, võttes arvesse kehtivat rahvusvahelist tava.
Geneetiliste ressursside järjestusandmete jaoks on suurim ja tuntuim rahvusvaheline andmebaas International Nucleotide Sequence Database Collaboration6. Eelnõu koostamise ajal ei ole teada riiklikke keskseid geneetiliste ressursside andmebaase või hoidlaid ning tõenäoliselt hoiustatakse geneetilisi ressursse ja nende järjestusandmeid Eestis täna vastavate teadusasutuste juures vastavalt nende sisekorraeeskirjadele.
Paragrahvis 687 sätestatakse väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade geneetiliste ressursside ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmete päritolu märkimise ja aruandluse kohustus.
Lõike 1 kohaselt registreerib arhiivi, kollektsiooni ja andmebaasi haldaja väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatelt merealadelt pärit geneetiliste ressursside päritolu ja nendega seotud digitaalsed järjestusandmed vastavalt rahvusvahelisele tavale, lisades standardse BBNJ-partiitunnuse. Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 6, mille kohaselt osalised tagavad, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside proovide ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmete puhul, mis on nende jurisdiktsiooni alla kuuluvates hoidlates või andmebaasides, on kooskõlas kehtiva rahvusvahelise tavaga ja teostatavuse piires võimalik kindlaks teha, et need pärinevad riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt mere aladelt.
Lõike 2 kohaselt koostab arhiivi või kollektsiooni haldaja iga kahe aasta tagant kokkuvõtliku aruande lõikes 1 nimetatud andmete kättesaadavuse kohta, kui selline teave on olemas, ning esitab selle Kliimaministeeriumile. Kuna andmebaasides ei talletata geneetilisi ressursse, vaid ainult digitaalseid andmeid, kehtestatakse andmebaaside haldajate suhtes eraldi kohustus lõikega 3. Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 7.
Lõike 3 kohaselt koostab andmebaasi haldaja iga kahe aasta tagant kokkuvõtliku aruande lõikes 1 nimetatud digitaalsete järjestusandmete kättesaadavuse kohta, ning esitab selle Kliimaministeeriumile. Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 7.
Lõikes 4 sätestatakse Kliimaministeeriumi kohustus esitada lõigetes 2 ja 3 nimetatud aruanded juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele tulenevalt BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktist 7.
Paragrahvides 688—6813 sätestatakse väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahenditega seonduvad tingimused.
BBNJ kokkuleppe artikli 17 järgi on eesmärk kaitsta ja kasutada kestlikult alasid, mis vajavad kaitset, sealhulgas luua terviklik piirkonnapõhiste majandamisvahendite süsteem, mis sisaldab ökoloogiliselt representatiivseid ja hästi ühendatud merekaitsealade võrgustikke, samuti kaitsta, hoida, taastada ja säilitada elurikkust ja ökosüsteeme, sealhulgas eesmärgiga suurendada nende tootlikkust ja parandada nende seisundit, ning tugevdada vastupanuvõimet surveteguritele, sealhulgas neile, mis on seotud kliimamuutuste, maailmamere hapestumise ja merereostusega.
ÜRO mereõiguse konventsiooni kohaselt võivad riigid võtta kasutusele kas eraldiseisvalt või koostöös meetmeid, et merekeskkonda kaitsta, kuid seni ei ole olnud rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglistikku piirkonnapõhiste majandamisvahendite, sh merekaitsealade määramiseks väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel merealadel.
Piirkonnapõhised majandamisvahendid võivad olla merekaitsealad oma kaitse-eeskirjadega, aga mitte ainult – majandamisvahendiks võib olla ka piirkonna majandamist võimaldavate lubatud tegevuste nimekiri või piirangud ilma kaitseala kehtestamata vmt. Oluline on märkida, et tulenevalt BBNJ kokkuleppe artikli 18 tingimustest ei ole võimalik luua piirkonnapõhiseid majandamisvahendeid alale, mis kuulub mõne riigi jurisdiktsiooni alla. Kui juba loodud piirkonnapõhine majandamisvahend puudutab ala, mis hiljem muutub mõne riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvaks alaks, muutub vastav osa piirkonnapõhisest majandamisvahendist automaatselt kehtetuks. Piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku saab esitada BBNJ kokkuleppe artiklist 19 tulenevalt osaline üksi või ühiselt teiste osalistega ning lõpliku otsuse teeb artikli 22 järgi osaliste konverents pärast sekretariaadi korraldatud põhjalikku konsulteerimisprotsessi, sealjuures on otsuse tegemiseks vaja saavutada konsensus või otsus konsensuse puudumise kohta ja sellele järgnevalt on alles võimalik langetada otsus kolmeneljandikulise häälteenamusega.
Kuna LKS 2. peatüki sätted kehtivad vaid riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate alade loodusobjektide kaitse alla võtmise suhtes, mitte laiemalt igasuguste piirkonnapõhiste majandamisvahendite suhtes, ning kuivõrd LKS 2. peatüki sätete kohaselt otsustab kaitse alla võtmise Eesti pädev asutus, aga BBNJ kokkuleppe kohased piirkonnapõhiste majandamisvahendite otsused võtab vastu osaliste konverents, on piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekute ja ettepanekute menetlemise suhtes vaja kehtestada eraldiseisev regulatsioon.
Paragrahvis 688 sätestatakse üldised põhimõtted piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku esitamisele.
Lõige 1 sätestab analoogselt LKS § 9 lõikega 1, et igaühel on õigus esitada väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni oleva mereala piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepanek. Ettepanek esitatakse Kliimaministeeriumile, sest vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 lõikele 1 on Kliimaministeeriumi valitsemisalas keskkonna- ja looduskaitse korraldamine ning merekeskkonna kaitse ja kasutamise poliitika.
Lõige 2 sätestab nõuded lõikes 1 toodud ettepanekule ning ettepanek peab vastama BBNJ kokkuleppe III osas ja lisas 1 toodud tingimustele.
BBNJ artikli 19 lõike 4 kohaselt peab ettepanek sisaldama ettepanekus käsitletava ala geograafilist või ruumilist kirjeldust, teavet I lisas sätestatud kriteeriumite kohta, alal toimuva inimtegevuse ja selle mõju kirjeldust, ala merekeskkonna ja elurikkuse seisundi kirjeldust, ala suhtes kohaldatavate kaitse-eesmärkide ja asjakohasel juhul kasutamise eesmärkide kirjeldust, majandamiskava projekti, mis sisaldab kavandatavaid meetmeid ja milles kirjeldatakse kavandatud seire-, uurimis- ja läbivaatamistegevust kindlaksmääratud eesmärkide saavutamiseks, kavandatava ala ja võimalike meetmete kestus, teave võimalike konsultatsioonide kohta, mida on peetud riikidega, sealhulgas külgnevate rannikuriikidega, ja/või asjakohaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamitega, teave piirkonnapõhiste majandamisvahendite, sealhulgas merekaitsealade kohta, mida on rakendatud asjakohaste õiguslike vahendite ja raamistike alusel ning asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamite tasandil, asjakohased teadusandmed ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade põlisteadmised.
BBNJ kokkuleppe I lisas kirjeldatud alade kindlakstegemise soovituslikud kriteeriumid on näiteks ainulaadsus, harukordsus, eriline tähtsus liikide elutsüklite etappide seisukohast, alal leiduvate liikide eriline tähtsus, tähtsus ohustatud, eriti ohustatud või vähenevate liikide või elupaikade seisukohast, haavatavus, muu hulgas kliimamuutuste ja maailmamere hapestumise suhtes, haprus, tundlikkus, elurikkus ja tootlikkus, ökoloogiline ühendatus, majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid, kumulatiivne ja piiriülene mõju, aeglane taastumine ja vastupanuvõime jpm.
Paragrahvis 689 sätestatakse piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku menetlusega seotud tingimused.
Lõike 1 kohaselt otsustab Kliimaministeerium ettepaneku alusel menetluse algatamise piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepaneku tegemiseks sekretariaadile ja viib läbi menetluse. Erinevalt LKS §-s 10 sätestatust ei ole võimalik riigil ise kehtestada piirkonnapõhist majandamisvahendit (nt merekaitseala) väljaspool riigi jurisdiktsiooni asuvatel aladel, vaid sellise otsuse saab teha BBNJ kokkuleppe osaliste konverents pärast sekretariaadi poolt läbi viidud konsultatsioone. Seetõttu saab siseriiklik menetlus seisneda vaid otsustuses, kas algatada menetlus piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku sekretariaadile esitamise otsustamiseks, ja kas ettepanek esitatakse sekretariaadile või mitte.
Lõike 2 kohaselt korraldab Kliimaministeerium vajadusel piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise põhjendatuse ja kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku, konsulteerib mõjutatud riikide, asjaomaste sidusrühmade, piirkondlike ja valdkondlike organisatsioonidega, võtab arvesse parima olemasoleva teadusteabe ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade asjakohased põlisteadmised. Säte tuleneb BBNJ kokkuleppe artikkel 19 lõikest 2.
Lõike 3 järgi avaldab Kliimaministeerium pärast otsuse tegemist lõikes 1 sätestatud menetluse algatamiseks teate menetluse algatamise kohta ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes. Säte on sarnane LKS § 9 lõike 3 esimesele lausele, ent puudub vajadus teate avaldamiseks kohalikus ajalehes, sest väljaspool Läänemerd asuvate merealade puhul ei esine maakondlikel tasanditel erihuve.
Lõikes 4 nimetatakse teave, mis tuleb teates esitada, et huvirühmadel oleks võimalik ettepaneku ja selle menetlemise kohta rohkem teada saada ja soovi korral kaasa rääkida. Säte on sarnane LKS § 9 lõikele 4.
Lõike 5 järgi tuleb ettepanekule muudatusettepaneku või vastuväite esitamisel märkida selgelt väljendatud muudatusettepanek või vastuväide ning põhjendused, millele Kliimaministeerium vastab 30 päeva jooksul, vajadusel tähtaega pikendades. Kuna piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepanek käsitleb väljaspool Läänemerd asuvaid alasid, siis võib muudatusettepanekutele ja vastuväidetele vastamine võtta kauem aega, kui vastamine eeldab täiendavat analüüsi või ekspertide kaasamist. Säte on sarnane LKS § 9 lõigetele 71 ja 8.
Lõikes 6 korratakse LKS § 9 lõiget 9, selgitades, millisel juhul toimub avalik arutelu. Kui tähtaja kestel ettepanekuid või vastuväiteid ei esitatud lõike 4 kohases teates oli tehtud ettepanek asja avalikku arutelu mitte korraldada, avalikku arutelu ei korraldata. Taaskord, kuna piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepanekuid ei saa teha Eesti jurisdiktsiooni alla kuuluvate alade ja ka ülejäänud Läänemere suhtes, võib eeldada, et avaliku arutelu vajadust üldjuhul ei ole ning võimalikud ettepanekud ja vastuväited saab lahendada individuaalselt.
Lõikes 7 sätestatakse, et kui avaliku väljapaneku või avaliku arutelu tulemusena muutuvad piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepaneku põhiseisukohad, avaldatakse uus teade ja korraldatakse uus avalik väljapanek käesolevas paragrahvis sätestatud korras. Säte on sarnane LKS § 9 lõikele 10.
Lõikega 8 nähakse ette konsultatsioonide kohustus, mis tuleneb BBNJ kokkuleppe artikli 21 lõikest 4. BBNJ kokkuleppe artikli 21 lõike 4 kohaselt juhul, kui kavandatav meede mõjutab alasid, mis on täielikult ümbritsetud riikide majandusvöönditega, teevad ettepaneku esitajad järgmist: korraldavad selliste riikidega sihipärased ja ennetavad konsultatsioonid, sealhulgas eelneva teavitamise, ning võtavad arvesse selliste riikide seisukohti ja märkusi kavandatud meetme kohta ning esitavad kirjaliku vastuse, milles käsitletakse konkreetselt neid seisukohti ja märkusi, ning vajaduse korral muudavad kavandatud meedet vastavalt. Mõistlik oleks taoline kohustus sätestada ka juhul, kui meede mõjutab alasid, mis on ka vaid osaliselt ümbritsetud riikide majandusvöönditega.
Paragrahvis 6810 sätestatakse piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku otsuse tegemise tingimused.
Lõike 1 kohaselt teeb Kliimaministeerium pärast §-s 688 sätestatud menetluse läbiviimist otsuse piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku esitamise kohta sekretariaadile.
Lõike 2 järgi peab sekretariaadile esitatav piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepanek sisaldama BBNJ kokkuleppe artikli 19 lõikes 4 ning I lisas kirjeldatud andmeid ehk Kliimaministeerium peab tagama, et lõplik esitatav ettepanek vastaks BBNJ kokkuleppe nõuetele enne selle esitamist.
Lõikega 3 nähakse ette, et ettepaneku võib esitada ühiselt koos teise riigiga. Sellisel juhul lepitakse eraldi kokku, kumb riik esitab ettepaneku pärast selle riigisisest menetlemist sekretariaadile. BBNJ kokkuleppe artikkel 19 lõike 1 kohaselt esitavad osalised piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekuid kas üksi või ühiselt.
Lõikes 4 sätestatakse BBNJ kokkuleppe artikli 22 lõikes 5 toodud kohustus arvestada sekretariaadi korraldatud konsultatsioonidel saadud ning teadus- ja tehnilise organi poolt esitatud seisukohti ning vajadusel muudab Kliimaministeerium piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepanekut või vastab seisukohtadele kirjalikult 30 päeva jooksul. BBNJ artikkel 22 lõige 7 näeb ette, et kui konsultatsioonide tulemusel esitaja muudab piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepanekut, esitab ta muudetud ettepaneku teadus- ja tehnilisele organile.
Paragrahvis 6811 sätestatakse piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku tegemisest keeldumise alus ja otsuse tegemise ja jõustumise tingimused. Säte on analoogne LKS §-ga 111.
Paragrahvis 6812 sätestatakse piirkonnapõhise majandamisvahendi meetmetega seonduv aruandlus. Sätte kohaselt määratakse pädeva asutusena Kliimaministeerium, kes annab aru tema poolt esitatud ettepanekute alusel loodud piirkonnapõhise majandamisvahendi ja selle meetmete rakendamise kohta vastavalt BBNJ artikli 26 lõikele 1. Sekretariaat teeb sellised aruanded teabevõrgustiku kaudu üldsusele kättesaadavaks.
Paragrahvis 6813 sätestatakse kõigile isikutele kohustus järgida BBNJ kokkuleppe osaliste konverentsi poolt piirkonnapõhiste majandamisvahendite kohta vastu võetud otsustes sätestatud tingimusi. See tähendab, et kui Eesti kodanik, asutus või ettevõtja või muu isik Eesti lipu all sõitva laevaga soovib viia läbi tegevusi väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni asuvatel merealadel, peab ta järgima selle ala suhtes kehtestatud piirkonnapõhise majandamisvahendiga ette nähtud tingimusi.
BBNJ kokkuleppes ei ole käsitletud piirkonnapõhise majandamisvahendi suhet kokkuleppe endaga ning selle õiguslikku olemust. Kuna BBNJ artikli 25 lõike 1 kohaselt peavad osalised tagama, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluv tegevus, mis toimub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, viiakse ellu kooskõlas piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta tehtud otsustega, tuleb selline kohustus kehtestada õigusaktiga. Eeldatavasti võib piirkonnapõhise majandamisvahendi otsuseid käsitleda välissuhtlemisseaduse § 25 kohaselt välislepingu muutmisena, mille heakskiitmine, sõltuvalt sisust, nõuab kas Vabariigi Valitsuse või ministri määruse kehtestamist, misläbi see avaldatakse Riigi Teatajas ja saab järgimiseks kohustuslikuks.
LKS § 702 lõike 1 kohaselt teeb riiklikku järelevalvet LKS-is sätestatud nõuete täitmise üle Keskkonnaamet. Järelevalvekohustus laieneb Keskkonnaametile seega ka piirkonnapõhiste majandamisvahendite nõuete täitmise üle, mis võib eeldada kulukamaid ja aeganõudvamaid menetlustoiminguid sõltuvalt tegevuse asukoha tingimustest ja kaugusest Eestist.
Punktiga 2 täiendatakse LKSi uue §-ga 771, mis kehtestab rahatrahvi piirkonnapõhise majandamisvahendi otsuses sätestatud tingimuste rikkumise korral. Vastutuse koosseis on vajalik, et riigil oleks võimalik sekkuda, kui ilmneb, et tingimusi on rikutud. Muuhulgas on vastutuse kehtestamine preventiivse eesmärgiga kujundamaks üldist hoiakut, et selline tegevus on keelatud.
Hetkel on LKS §-s 77 sätestatud vastutus kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise eest, mille puhul füüsilisele isikule on ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühiku suuruses summas või arest ning juriidilise isiku puhul rahatrahv kuni 3200 eurot.
Tuleb silmas pidada, et piirkonnapõhise majandamisvahendi, nt merekaitseala, loomine on BBNJ kokkuleppe tingimuste kohaselt alati põhjalik protsess ning piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise otsuse vastuvõtmine peab toimuma kas riikide konsensuse alusel või selle puudumisel kolmeneljandlikulise häälteenamusega otsustuse alusel. Seega on piirkonnapõhise majandamisvahendi loomine olulise tähtsusega moment maailmamere kaitse tagamisel, millel on vähemalt suurema osa BBNJ kokkuleppe osaliste selge toetus. Kuna avamere loodusvara on mereõiguse konventsiooni kohaselt inimkonna ühisvara, mida tuleb kasutada õiglaselt, säästlikult ja kogu inimkonna hüvanguks, tuleb erilist tähelepanu pöörata nendel aladel kehtestatud nõuete täitmisele ja rikkumise korral vajadusel rakendada sanktsioone.
Kui keskkonnakahju on tekitatud, kohaldatakse keskkonnavastutuse seadust, mis reguleerib keskkonnale tekitatava kahju vältimist ja heastamist, lähtudes põhimõttest, et saastaja maksab.
II Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine
Eelnõu §-ga 2 muudetakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust. Paragrahv 2 koosneb 7 punktist.
BBNJ kokkuleppe IV osa käsitleb keskkonnamõju hindamist. BBNJ kokkuleppe artikli 28 lõike 1 kohaselt tagavad osalised, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluva, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel toimuva kavandatud tegevuse võimalikku mõju merekeskkonnale hinnatakse enne selliseks tegevuseks loa andmist vastavalt IV osas sätestatule.
Kokkuleppe IV osas sätestatud kord keskkonnamõju hindamiseks erineb mõnevõrra Eestis ja Euroopa Liidus kehtivast korrast. Seda eeskätt näiteks künniste korral, mille alusel otsustatakse, kas teha kokkuleppes kirjeldatud eelhindamine või algatada keskkonnamõju hindamise menetlus. Täiendavat reguleerimist riigisisestes õigusaktides vajab eeskätt erinevate huvirühmade kaasamise, teavitamise ja mõjutatud riikidega konsulteerimise kord.
BBNJ kokkuleppe läbirääkimiste käigus olid delegatsioonid seisukohal, et keskkonnamõju hindamine peaks toimuma riigi juhtimisel. Läbipaistvuse edendamiseks on BBNJ kokkuleppe IV osas sätted, mis võimaldavad huvitatud osapoolel registreerida oma seisukohad kavandatud tegevuse mõjude kohta ning BBNJ kokkuleppe alusel moodustataval teadus- ja tehnilisel kehamil anda mittesiduvaid soovitusi. Siiski oli arusaam, et riik otsustab, kas tema jurisdiktsiooni või kontrolli all oleva tegevusega peaks jätkama.7
Kehtivas õiguskorras ei ole väljaspool riikide jurisdiktsiooni asuvatel merealadel tegevuste läbiviimine olnud üldjuhul reguleeritud ning siseriiklikult on olnud nõutav tegevusloa saamine vaid riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel tegevuste kavandamisel. Erandiks on VeeS § 177 lõige 5, mis sätestab, et väljaspool Läänemerd võib merre kaadata ka muid aineid ja asju loa alusel. Teadaolevalt ei ole sellist luba regulatsiooni jõustumisest saadik siiski kunagi taotletud. Seetõttu on käesoleva eelnõuga kehtestatavad tegevusloa nõuded ja seeläbi keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimine uued kohustused, mis mõjutavad Eesti Vabariigi põhiseaduses (PS) sätestatud põhivabadust, milleks on ettevõtlusvabadus (§ 31).
PS § 31 sätestab, et Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.
Esemeline kaitseala: õigus tegeleda majandustegevusega, teenida tulu ja korraldada oma ettevõtlust oma äranägemise järgi võimalikult vähese riigipoolse sekkumisega.
Isikuline kaitseala: Eesti kodanikud, Eestis viibivad välisriikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud. PS § 9 lõike 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Ettevõtlusvabadus on kahtlemata kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkidega ja sellise vabaduse olemusega, mistõttu kuuluvad ka juriidilised isikud ettevõtlusvabaduse isikulisse kaitsealasse.
Riive: kehtivas õiguskorras ei ole väljaspool riikide jurisdiktsiooni asuvatel merealadel tegevuste läbiviimine olnud üldjuhul reguleeritud ning siseriiklikult on olnud nõutav tegevusloa saamine vaid riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel tegevuste kavandamisel. Seetõttu on seni olnud avamerel ja süvamerepõhjas kavandatavad tegevused reguleerimata, st siseriikliku õiguse kohaselt ei ole ettevõtluse vaates tulnud sellisteks tegevusteks üldjuhul luba saada. Kuigi tõenäosus, et Eesti kodanikud või Eestis registreeritud juriidilised isikud Eestist kaugetes asukohtades avamerel olulise mõjuga tegevusi ette võtavad, on väike, muutub selliste tegevuste läbiviimine tegevusloa kohustuse ja keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimisega edaspidi siiski teoreetiliselt aeganõudvamaks ja suurendab isikute halduskoormust, mistõttu kujutab see endast ettevõtlusvabaduse riivet.
Riive õigustus: PS § 31 teine lause sätestab, et seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Käesoleva seaduseelnõuga sätestatakse selle õiguse kasutamise tingimused väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni asuvatel merealadel, mistõttu seadusliku aluse nõue on täidetud. Kuna PS § 31 ei sätesta ettevõtlusvabaduse kui põhiõiguse piiramisel tingimusi, peab piirang olema kooskõlas muude PS sätetega, st piirang ei tohi olla PS muude sätetega vastuolus.
Riigikohtu selgituse kohaselt annab § 31 teine lause seadusandjale suure vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja seada sellele piiranguid. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest (RKHKo 11.04.2016, 3-3-1-75-15). See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. Ettevõtlusvabaduse piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui seda normi legitiimse eesmärgiga saab põhjendada. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.8
PS § 53 kohaselt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Keskkond on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Keskkonnaõiguses tuntud loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttele lisaks tuleneb säästmiskohustusest ka vältimispõhimõte, mis nõuab, et ohte keskkonnale tuleb vältida. Keskkonna säästmise põhimõttega on vastuolus nii keskkonnaressursside ebaotstarbekas ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse vajadusi mittearvestav kasutamine kui ka tegevus, millest lähtub oht keskkonnale ülemääraste kahjustuste tekkeks. Ka keskkonnaõiguses tunnustust leidnud ettevaatusprintsiibi põhiseaduslik õigustus on seotud säästmiskohustusega. Keskkonna säästmine ei ole tulemuslik, kui piisavate teadmiste puudumise korral või muul põhjusel ettevaatamatusest keskkonnale kahju tekitatakse. Ettevaatusprintsiibi kohaselt tuleb keskkonnariske kohaste ettevaatusmeetmete abil võimalikult suurel määral vähendada, rakendades selleks sobivaid meetmeid, eelkõige parimat võimalikku tehnikat ja parimat keskkonnatava. Otsuste tegemisel, mis võivad mõjutada keskkonnaseisundit, tuleb välja selgitada keskkonnamõju, selleks vajadusel asjakohase menetluse (nt keskkonnamõju hindamine) läbiviimisega. Säästmispõhimõtte täitmiseks on isik kohustatud olema teadlik tema tegevusega kaasnevatest keskkonnaohtudest. Keskkonnakaitseks kehtestatav regulatsioon peab käima ajaga kaasas ning on loomulik, et isikute kohustused elu- ja looduskeskkonna säästmisel järk-järgult muutuvad või täpsustuvad. PS §-dest 5 ja 53 tulenevad keskkonnakaitselised põhimõtted ja kohustused võivad õigustada ka isikute põhiõiguste, näiteks ettevõtlusvabaduse (§ 31) või omandipõhiõiguse (§ 32) riiveid.9
PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Säte on analoogne mereõiguse konventsiooni preambulis sätestatuga, mille kohaselt on avamere loodusvarad kogu inimkonna ühisvara, mida tuleb kasutada õiglaselt ja säästlikult. PS § 5 kommentaarides tuuakse välja, et keskkonnakaitse põhimõtete seas on veel säästva arengu edendamine, et kindlustada tervise- ja heaoluvajadustele vastav keskkond praegusele põlvele ja tulevastele põlvedele, keskkonnakaitse terviklikkus ja kõrge tase. Seega on §-st 5 tuletatav ka suunis riigile valdkonna arenguga kaasas käia, kujundada vastav õiguskord ning hoida seda ajakohasena, arvestades keskkonnaprobleeme, teaduse ja tehnika arengut ning riigi ja ühiskonna vajadusi ning võimalusi.10
BBNJ kokkuleppe IV osas sätestatud riigi jurisdiktsiooni alt välja jääva mereala tegevuse keskkonnamõju hindamine ja sellele järgneva loamenetluse tulemus võib kujutada endast halduskoormust, mida seni enamjaolt ei eksisteerinud, ning piirata teatud ettevõtlustegevusi sarnaselt täna riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel aladel toimuvate tegevuste puhul. Samas ei ole keskkonnamõju hindamine ainult halduslik lisakohustus, vaid vältimatu vahend merekeskkonna ja elurikkuse tõhusaks kaitseks nii riigisiseselt kui ka globaalsel tasandil ning seetõttu ettevõtlusvabaduse riivena siiski põhjendatav ja vajalik.
Avamere tegevuste loastamine ja keskkonnamõju hindamine on esiteks vajalik keskkonna kui avaliku hüve kaitseks ning seondub ka ettevaatusprintsiibiga. Põhiseaduse §-dest 5 ja 53 tuleneb, et loodusvarad on rahvuslik rikkus ning igaühel on kohustus keskkonda säästa. See hõlmab nii säästva kasutamise kui ka vältimispõhimõtte järgimist. BBNJ kokkulepe laiendab selle loogika riigi jurisdiktsioonist väljapoole jäävatele merealadele, mida käsitatakse sisuliselt kogu inimkonna ühisvarana. Seetõttu on keskkonnamõju hindamine vajalik instrument, et tagada nende alade kasutamine kooskõlas säästva arengu ja kõrgetasemeliste keskkonnakaitse-eesmärkidega. Keskkonnakaitse ei ole võimalik ilma piisava teadmiseta tegevuste mõjudest. Kui tegevuse võimalik mõju ei ole täielikult teada, tuleb riske hinnata ja ennetada, mis toetab ettevaatusprintsiipi.
Kuigi eelnõus ette nähtud regulatsiooni kohaselt tekib keskkonnamõju hindamise kohustus ka avamerel, mis kujutab endast halduskoormust, ja hindamise tulemuste alusel võidakse piirata või mitte lubada teatud tegevusi (nt kui tuvastatakse oluline negatiivne mõju), on selline lahendus siiski põhjendatud, kuna see aitab tagada keskkonna ja elurikkuse kaitset ning põhineb avalikul huvil ja teiste isikute õiguste kaitsel. Ilma mõjude hindamiseta ei ole võimalik ka keskkonnakahju ennetada või leevendada. Vastavalt BBNJ kokkuleppe tingimustele tagatakse ka läbipaistev ja kaasav otsustusprotsess, sest BBNJ kokkulepe näeb ette teiste riikide ja teadusasutuste kaasamise ning seisukohtade esitamise võimaluse. See on eriti oluline globaalsete ühishüvede puhul, kus ühe riigi tegevus võib mõjutada teisi. Seega aitab regulatsioon tagada õiguspärase, läbipaistva ja teaduspõhise otsustamise avamerel toimuvate tegevuste lubatavuse suhtes.
Riive materiaalsed nõuded: eelnõus sisalduv regulatsioon võetakse vastu seadusena Riigikogu poolt, mistõttu parlamendireservatsiooni põhimõte (PS § 3) on täidetud. PS § 13 kohaselt peavad normid olema piisavalt arusaadavad. PS § 11 sätestab proportsionaalsuse põhimõtte, st et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Sobivus. Sobiv on meede, mis soodustab legitiimse eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne meede, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist.11 Ilma tegevusloa nõudeta ei ole võimalik tagada kavandatavate tegevuste eelnevat kontrolli ega hinnata nende võimalikku mõju merekeskkonnale. Samuti ei teki tegevusloa kohustuse puudumisel üldjuhul keskkonnamõju hindamise kohustust, mistõttu puudub võimalus tuvastada tegevusega kaasnevaid keskkonnariske ning kavandada meetmeid võimaliku kahju vältimiseks, vähendamiseks või leevendamiseks. Seetõttu on eelnõuga kehtestatav tegevusloa nõue ja seeläbi keskkonnamõju hindamise kohustus sobiv ja vajalik meede, mis aitab kaasa merekeskkonna kaitse ning BBNJ kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise eesmärgi saavutamisele.
Vajalikkus. Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava meetmega, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene.12 Vähem koormavat, kuid sama tõhusalt eesmärki saavutavat meedet eelnõu koostamise käigus ei tuvastatud. Ainuüksi teavitamis- või aruandluskohustus ei võimaldaks hinnata tegevuse mõju enne selle alustamist ega tagaks võimalust seada tegevusele riigi poolt keskkonnakaitselisi tingimusi või keelata tegevust juhul, kui selle mõju merekeskkonnale võib olla lubamatult suur.
Mõõdukus. Meetme mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Otsustav on see, kas meetmega saavutatud legitiimne eesmärk (kasu) kaalub üles riivest tingitud kahju.13 Tegevusloa ja keskkonnamõju hindamise põhimõtted on Eesti õiguskorras juba väljakujunenud ning neid kohaldatakse riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel ja muude keskkonda mõjutavate tegevuste puhul. Eelnõuga ei kehtestata sisuliselt uut tüüpi kohustusi, vaid laiendatakse olemasoleva regulatsiooni põhimõtteid tegevustele, mida kavandatakse väljaspool riigi jurisdiktsiooni asuvaid merealasid. Seega ei ole ettevõtjatele ja teistele tegevuste elluviijatele kaasnev halduskoormus ebaproportsionaalne, eriti arvestades tegevustega kaasneda võivat olulist mõju merekeskkonnale ning avalikku huvi mere bioloogilise mitmekesisuse kaitse vastu.
Kokkuvõttes on eelnõu koostaja seisukohal, et eelnõuga kehtestatav regulatsioon on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Punktiga 1 täiendatakse KeHJS § 3 lõiget 1 punktiga 3. Paragrahvi 3 lõikes 1 on sätestatud juhud, mil keskkonnamõju hindamine on kohustuslik. Kehtiva lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaselt tuleb keskkonnamõju hinnata, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju; või kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile, ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik.
BBNJ kokkuleppe artikli 30 lõike 1 punkti b kohaselt, kui osalisel on piisavalt alust arvata, et tegevus võib põhjustada merekeskkonna olulist reostust või merekeskkonna olulisi ja kahjulikke muutusi, tehakse keskkonnamõju hindamine. Seetõttu on eelnõus keskkonnamõju hindamise kohustuslikkuse künnisena ette nähtud sama lävend.
Punktiga 2 täiendatakse KeHJS § 3 lõikega 21. Täiendusega nähakse ette erisus § 3 lõike 1 punktis 3 ette nähtavast kohustuslikust keskkonnamõju hindamisest. BBNJ kokkuleppe artikli 29 lõike 4 kohaselt ei pea keskkonnamõju hindama, kui osaline, kelle jurisdiktsiooni või kontrolli alla kavandatud tegevus kuulub, määrab kindlaks, et kavandatud tegevuse või tegevuse kategooria võimalikku mõju on hinnatud kooskõlas muude asjakohaste õiguslike vahendite või raamistike nõuetega või asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike või valdkondlike kehamite poolt; et kavandatud tegevuse kohta juba tehtud hindamine on samaväärne käesolevas osas nõutud hindamisega ning hindamise tulemusi võetakse arvesse või hindamisest tulenevad asjakohaste õiguslike vahendite või raamistike või asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike või valdkondlike kehamite eeskirjad või standardid on kavandatud selleks, et vältida, leevendada või ohjata võimalikku mõju, mis jääb allapoole keskkonnamõju hindamise künnist, ning neid eeskirju või standardeid on järgitud. Mõte on, et kui varasema hindamise tulemusel on loodud tegevust reguleerivad normid, mis hoiavad keskkonnamõju allpool kohustusliku keskkonnamõju hindamise lävendit, ning neid norme ka järgitakse, siis ei ole vaja teha uut keskkonnamõju hindamist.
Punktiga 3 muudetakse § 32 punkti 4. Paragrahv 32 sätestab keskkonnamõju hindamise etapid ning punkt 4 sätestab ühe etapina keskkonnamõju hindamise programmi ja aruande kohta asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise ning programmi ja aruande avalikustamise, arvestades piiriülese keskkonnamõju hindamise erisusega. Muudatuse kohaselt täiendatakse punkti 4 selliselt, et arvestatakse ka avamere keskkonnamõju hindamise erisustega. Avamere keskkonnamõju hindamise erisused on kavandatud KeHJS §-desse 301—303 (vt punktides 5—7 kirjeldatud muudatusi).
Punktiga 4 täiendatakse § 6 lõike 2 punkti 22. BBNJ kokkuleppe artikli 30 lõike 1 punkti a kohaselt, kui kavandatud tegevusel võib olla merekeskkonnale rohkem kui väike või ajutine mõju või kui tegevuse mõju on teadmata või ebaselge, teeb osaline, kelle jurisdiktsiooni või kontrolli alla tegevus kuulub, tegevuse kohta eelhindamise. Seetõttu on eelnõus keskkonnamõju hindamisel eelhinnangu andmise künnisena ette nähtud sama lävend.
Punktiga 5 täiendatakse seadust uue §-iga 301, mis näeb ette avamere keskkonnamõju hindamise erisused.
Lõike 1 kohaselt juhindutakse avamerel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisel ja keskkonnamõju strateegilisel hindamisel BBNJ kokkuleppes ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustest, arvestades käesolevast paragrahvist ning §-dest 302 ja 303 tulenevaid erisusi.
Lõike 2 kohaselt tuleb avamerel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisel võtta arvesse asjakohaste strateegiliste keskkonnamõju hindamiste tulemusi, kui need on kättesaadavad, kasutada ära parimaid olemasolevaid teadusandmeid ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade asjakohaseid põlisteadmisi. Säte vastab BBNJ kokkuleppe artikli 31 lõike 1 punktis c sätestatule, mille kohaselt osalised tagavad, et kavandatud tegevuse mõju, sealhulgas kumulatiivset mõju ja mõju riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatele aladele hinnatakse parimaid olemasolevaid teadusandmeid ja teadusteavet ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade asjakohaseid põlisteadmisi kasutades.
Lõike 3 kohaselt peab otsustaja viivitamata teatama Kliimaministeeriumile avamere keskkonnamõju hindamise algatamisest, avamerel kavandatavaks tegevuseks vajaliku tegevusloa andmisest, tegevusloa tingimuse muutmisest või tegevusloa andmisest keeldumisest. Kliimaministeeriumi teavitamise kohustus on vajalik, et tagada avamerel kavandatavate tegevuste ja nendega seotud haldusotsuste üle keskne ülevaade ning BBNJ kokkuleppest tulenevate riiklike kohustuste täitmine. Teave keskkonnamõju hindamise algatamise, tegevusloa andmise, selle tingimuste muutmise või loa andmisest keeldumise kohta võimaldab Kliimaministeeriumil koordineerida pädevate asutuste tegevust, pidada vajalikku arvestust ning täita rahvusvahelise teabevahetuse ja aruandluse kohustusi. Samuti aitab teabe õigeaegne edastamine tagada otsuste läbipaistvuse ja merekeskkonna kaitsega seotud meetmete järjepideva rakendamise.
Lõike 4 kohaselt võib Kliimaministeerium esitada märkusi teabevõrgustikus avaldatud otsuse kohta, mis käsitleb BBNJ kokkuleppe kohase keskkonnamõju hindamise kohaldamist teise riigi jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluvale tegevusele, ja sellise tegevuse keskkonnamõju hindamise kohta. BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõike 1 kohaselt antakse kõikidele riikidele, eelkõige külgnevatele rannikuriikidele ja muudele tegevuskohaga külgnevatele riikidele, mis on potentsiaalselt tegevusest enim mõjutatud riigid, ning sidusrühmadele niivõrd, kui see on teostatav, kavandatud ja tegelik võimalus osaleda teatava aja jooksul keskkonnamõju hindamise menetluses. Teavitamine ja osalemisvõimalused, sealhulgas märkuste esitamise kaudu, tuleb vastavalt vajadusele tagada kogu keskkonnamõju hindamise menetluse vältel, sealhulgas siis, kui artikli 31 lõike 1 punkti b kohaselt määratakse kindlaks keskkonnamõju hindamise ulatus, ja siis, kui artikli 33 kohaselt on koostatud keskkonnamõju hindamise aruande kavand, enne kui tehakse otsus tegevuse lubamise kohta.
Kuna BBNJ kokkuleppe kohaselt on riikide osalemine keskkonnamõju hindamise menetlustes tagatud läbivalt, antakse Kliimaministeeriumile pädevus esitada märkusi teabevõrgustikus avaldatud otsuste ja keskkonnamõju hindamise dokumentide kohta, et Eesti saaks kasutada BBNJ kokkuleppest tulenevat õigust väljendada oma seisukohti ning juhtida tähelepanu võimalikele keskkonnariskidele, puudustele hindamises või vajadusele täiendavate leevendusmeetmete järele. Sellega toetatakse rahvusvahelist koostööd, läbipaistvat otsustusprotsessi ning merekeskkonna kõrgetasemelist kaitset.
Punktiga 6 nähakse ette seaduse täiendamine uue §-ga 302, mis käsitleb avamerel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise teavitamisnõudeid. Keskkonnamõju hindamise alaste menetluste ja otsustuste avalikustamine ning osalemise tagamine on keskne põhimõte BBNJ kokkuleppe IV osas. BBNJ kokkuleppe kohaselt tuleb üldsuse teavitamine ja osalemisvõimalused tagada kogu keskkonnamõju hindamise menetluse vältel ning selleks kasutatakse keskset platvormi (teabevõrgustik). Vastavalt BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõikele 7 jäetakse teavitamisel välja konfidentsiaalne või ärisaladusega seotud teave.
Lõikes 1 kehtestatakse otsustaja kohustus teabevõrgustiku kaudu:
• teavitada kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamisest ja algatamata jätmisest (BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõige 1);
• avaldada keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse eelnõu ja eelhinnang (BBNJ kokkuleppe artikkel 31 lõige 1 p a) i));
• avaldada keskkonnamõju hindamise aruande kavand (BBNJ kokkuleppe artikli 33 lõige 3);
• avaldada keskkonnamõju hindamise aruanne (BBNJ kokkuleppe artikli 33 lõige 5);
• teavitada tegevusloa andmisest või andmata jätmisest (BBNJ kokkuleppe artikli 34 lõike 3 teine lause).
Lõikega 2 defineeritakse teabevõrgustik. Teabevõrgustik on BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustik. Teabevõrgustiku täpsem kirjeldus on toodud eelnõu § 1 punkti 1 selgituste juures.
Punktiga 7 täiendatakse seadust paragrahviga 303 riikide ning nendega konsulteerimise kohta vastavalt BBNJ kokkuleppe nõuetele.
Lõike 1 kohaselt sätestatakse, et kui kavandatav tegevus toimub avamerel, teavitab otsustaja keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust elektrooniliselt või liht- või tähtkirjaga 14 päeva jooksul seaduse § 16 lõike 12 kohase kontrolli tulemuste selgumisest arvates tegevusest potentsiaalselt enim mõjutatud:
1) rannikuriike, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et tegevus mõjutab nende suveräänsete õiguste kasutamist, mis on seotud loodusvarade uurimise, kasutamise, säilitamise või majandamisega;
2) riike, mis viivad kavandatud tegevuse alal ellu inimtegevust, sealhulgas majandustegevust, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et kavandatud tegevus neid mõjutab.
Sätte sissejuhatav lause esimene pool (teavitamise mehhanism ja tähtaeg) vastab § 16 lõike 3 esimese lause tingimustele ning alapunktid (mõjutatud riikide ring) BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõikele 2.
Lõike 2 kohaselt, kui kavandatav tegevus toimub avamerel asukohas, mis on täielikult ümbritsetud riikide majandusvöönditega, korraldab otsustaja lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule selliste riikidega eelnevad konsultatsioonid. Säte vastab BBNJ artikli 32 lõikes 6 sätestatud tingimustele.
Lõike 3 järgi lepivad otsustaja ja lõikes 2 nimetatud riik kokku:
1) konsultatsioonide korra ja ajakava;
2) riigi avalikkuse ja asutuste teavitamise ning neile piisava aja andmise avamere keskkonnamõju hindamise programmi ja aruande kohta arvamuse avaldamiseks;
3) millal tuleb avamere keskkonnamõju hindamise käigus esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused esitada riigile temalt arvamuse saamiseks;
4) milliste otsuste eelnõud tuleb esitada mõjutatavale riigile temalt arvamuse saamiseks.
Säte on analoogne piiriülese keskkonnamõju hindamist käsitleva KeHJS § 30 lõikele 7.
Lõike 4 kohaselt tuleb mõjutatavale riigile anda arvamuse avaldamiseks aega vähemalt 30 päeva. Otsustaja peab otsuse tegemisel arvestama nimetatud riigi arvamusega. Kohustus arvestada mõjutatud riigi arvamusega tuleneb BBNJ kokkuleppe artikli 31 lõike 1 punkti a) alapunktist iii) ning artikli 32 lõikest 5. Lisaks peab otsustaja edastama mõjutatavale riigile ettepanekute või vastuväidete arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused ning vastused küsimustele. Samuti kehtestatakse otsustaja kohustus võimalusel arvestada teabevõrgustiku kaudu teiste riikide ning teadus- ja tehnilise organi poolt esitatud märkusi, koostada neile vastused ning põhjendatud vajadusel muuta otsuse eelnõu, mis vastab BBNJ kokkuleppe artikli 31 lõike 1 punkti a) alapunktides iii) ja v) sätestatule.
Lõikes 5 defineeritakse teadus- ja tehniline keham, mis on BBNJ kokkuleppe artiklis 49 nimetatud ekspertidest koosnev keham, millel on peamiselt nõustav roll – piiratud suutlikkusega riigid saavad organilt nõu küsida keskkonnamõju hindamisega seotud küsimustes, samuti töötavad nad läbi keskkonnamõju hindamise aruandeid ning töötavad välja suuniseid ja standardeid.
Lõike 6 kohaselt teavitab otsustaja tegevusloa andmisest või andmata jätmisest avamere keskkonnamõju hindamises osalenud riike. Sätte eesmärk on tagada avamerel kavandatavate tegevuste keskkonnamõju hindamise menetluse läbipaistvus ning rahvusvaheline teabevahetus BBNJ kokkuleppe raames. Tegevusloa andmisest või andmata jätmisest osalenud riikide teavitamine võimaldab tagasisidestada hindamise tulemusi, tagab menetluse terviklikkuse ning aitab kaasa teiste riikide õigusele saada teavet otsustuse lõpptulemuse kohta.
Lõikega 7 sätestatakse riigi võimalus osaleda teiste riikide poolt kavandatavate tegevuste keskkonnamõju hindamises ja konsultatsioonides. Sätte kohaselt teavitab Kliimaministeerium avamerel kavandatava tegevuse keskkonnamõju päritoluriiki soovist osaleda avamerel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamises ja konsultatsioonide vajalikkusest päritoluriigi määratud ajaks. Kliimaministeerium avalikustab keskkonnamõju hindamise programmi oma veebilehel ning teavitab Keskkonnaametit. Teavituse sisu peab vastama käesoleva seaduse § 16 lõikele 4. Kliimaministeerium esitab keskkonnamõju hindamise programmi kohta esitatud ettepanekud ja vastuväited avamerel kavandatava tegevuse keskkonnamõju päritoluriigile.
Kliimaministeeriumile antakse keskne roll Eesti osalemise koordineerimisel, sealhulgas soovist osaleda hindamises ja konsultatsioonide vajalikkusest teavitamisel päritoluriigi määratud tähtaja jooksul. Keskkonnamõju hindamise programmi avalikustamine ning Keskkonnaameti teavitamine tagab riigisisese asutustevahelise infovahetuse ja avalikkuse kaasamise. Ettepanekute ja vastuväidete edastamine päritoluriigile võimaldab Eesti seisukohtade arvestamist rahvusvahelises menetluses ning toetab merekeskkonna kaitse ja läbipaistva otsustusprotsessi eesmärke vastavalt BBNJ kokkuleppe nõuetele. Avalikkuse kaasamine ja esitatud ettepanekute ning vastuväidete edastamine päritoluriigile võimaldab arvestada Eesti huvide ja võimalike keskkonnamõjudega, mis võivad Eestit mõjutada. Kuigi lähimad avamerealad on Eestist väga kaugel ning eeldatavasti ei ole lokaalsetel tegevustel mõju Eesti keskkonnale, võib tulevikus tehnoloogia arenedes teoreetilist mõju siiski jaatada. Regulatsioon lähtub BBNJ kokkuleppe artiklist 32, mis näeb ette avalikkuse teavitamise ja konsulteerimise korra, ning artikli 31 lõike 1 punkti a alapunktist ii, mille kohaselt on osalistel õigus esitada oma seisukohad teise riigi jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluva kavandatava tegevuse kohta. Seeläbi tagatakse Eesti võimalus osaleda rahvusvaheliste merekeskkonda mõjutavate tegevuste hindamisel läbi ühtse kontaktpunkti, kes vajadusel koordineerib riigi seisukohti.
Punktiga 8 täiendatakse seadust §-ga 461, mis käsitleb keskkonnamõju strateegilise hindamise erisusi avamerel.
Lõikes 1 sätestatakse, et avamerel kavandatava keskkonnamõju strateegilisel hindamisel juhindutakse BBNJ kokkuleppes ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustest, arvestades käesolevast paragrahvist tulenevaid erisusi. Avamere keskkonnamõju strateegilist hindamist käsitleb BBNJ kokkuleppe artikkel 39, mille lõike 1 kohaselt kaaluvad osalised üksi või koostöös teiste osalistega keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimist kavade ja programmide puhul, mis on seotud nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluvate tegevustega, mis viiakse läbi riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, et hinnata selliste kavade või programmide ning alternatiivide võimalikku mõju merekeskkonnale. Sätte eesmärk on tagada avamerel kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimisel selge ja ühtne õiguslik alus.
Lõikes 2 sätestatakse, et otsustaja võtab avamere keskkonnamõju hindamisel arvesse asjakohaseid strateegiliste keskkonnamõju hindamiste tulemusi, kui need on kättesaadavad. Säte vastab BBNJ kokkuleppe artikli 30 lõikele 3.
Lõike 3 kohaselt on Kliimaministeeriumil õigus täita ülesandeid, mis on seotud osalemisega avamerel kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegilistes hindamistes, mida viib läbi teine BBNJ kokkuleppe osaline. Sätte eesmärk on anda Kliimaministeeriumile selge pädevus osaleda BBNJ kokkuleppest tulenevates avamere strateegilise keskkonnamõju hindamise menetlustes, mida viivad läbi teised osalisriigid. See võimaldab Eestil kasutada rahvusvahelisest õigusest tulenevat osalemisõigust, esitada seisukohti ning kaitsta Eesti huve ja merekeskkonna kaitse eesmärke olukordades, kus kavandatavad kavad ja programmid võivad mõjutada riigi jurisdiktsiooni alt väljaspool asuvaid merealasid.
III Veeseaduse muutmine
Eelnõuga täiendatakse veeseaduse § 187 punktiga 20. VeeS § 187 käsitleb veeloa kohustust ning nimetab ära tegevused, mille puhul tuleb saada veeluba. Täienduse kohaselt on edaspidi veeluba nõutav ka juhul, kui avamerel rajatakse ehitisi või süvamerepõhjas toimub nafta või gaasi uurimine või tootmine. Regulatsiooni eeskujuks on võetud Soome merekaitseseadus, mille kohaselt ei tohi Soome kodanik ega Soomes registreeritud juriidiline isik väljaspool Soome majandusvööndit asuval avamerel püstitada ehitisi ega uurida, kasutada naftat või gaasi või kasutada avamerd muul viisil ilma kohaliku keskkonnaameti (Suomen Ympäristökeskus) loata. Regulatsioon on lahtine, st luba on vaja ka juhtudel, mis ei ole konkreetselt tegevustena nimetatud, kuid mis võivad põhjustada mere saastumist.14
Kuna süvamerepõhja kaevandamine on reguleeritud ÜRO mereõiguse konventsiooni XI osas ning Rahvusvahelise Süvamere Organisatsiooni reeglistikuga, ei vaja süvamerepõhja kaevandamine eraldi käsitlemist BBNJ kokkuleppe rakendamisel. Samuti, kuivõrd ehitiste rajamine on ehitusseadustikus seotud konkreetse maa-ala kasutamisega, mis jääb riigi jurisdiktsiooni alla ning kuivõrd avamerel ehitamise puhul on BBNJ kokkuleppe eesmärgist tulenevalt vajalik hinnata vaid keskkonnamõjusid, ei ole otstarbekas ehitusseadustikku muuta, vaid piisab veeloa kohustusest. Avamerel või süvamerepõhjas kavandatavate tegevuste veeloa menetlemisel lähtutakse kehtivast VeeS regulatsioonist.
Veeseaduse muudatuste osas kehtib seletuskirja 3. peatüki II osas (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine) kirjeldatud eelnõu põhiseaduspärasuse analüüs, mistõttu seda siin ei taasesitata.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus kasutatavad uued mõisted on defineeritud eelnõu tekstis. Uute mõistetena on kasutusel BBNJ kokkuleppes kasutatavad mõisted: geneetilised ressursid; geneetiliste ressursside kasutamine; juurdepääsu ja tulu jaotamise komitee; merekaitseala; piirkonnapõhine majandamisvahend; sekretariaat; standardne BBNJ-partiitunnus; teabevõrgustik. Mõiste “väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevad merealad” tuleneb mereõiguse konventsioonist, ent kuna see on eelnõus läbivalt kasutuses, on seda eelnõu parema arusaadavuse eesmärgil eelnõu tekstis korratud.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liit on ainus organisatsioon, mis on kokkuleppe allkirjastanud. Euroopa Liit allkirjastas kokkuleppe 20. septembril 2023 vastavalt Nõukogu otsusele (EL) 2023/197415 ning kiitis selle sõlmimise heaks 17. juulil 2024 vastavalt Nõukogu otsusele (EL) 2024/1830.16 Heakskiitmisel kiideti heaks ka deklaratsioon vastavalt kokkuleppe artiklile 70 ja artikli 10 lõikele 1 selle kohta, et EL rakendab artikli 10 lõike 1 teises lauses sätestatud tagasiulatuva mõju erandit, mistõttu kohaldatakse kokkulepet liidus ainult sellise tegevuse suhtes, mis on seotud väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate alade merelist päritolu geneetiliste ressurssidega ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega, mis on kogutud ja loodud pärast seda, kui kokkulepe on liidu suhtes jõustunud.17 Kokkuleppe sõlmimise heakskiitmisel deklareeris EL vastavalt artiklile 67 ka EL-i ja selle liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse põhimõtted18.
Euroopa Liit osales aktiivselt BBNJ kokkuleppe läbirääkimistel, mille käigus Euroopa Komisjon tagas, et läbirääkimised kokkuleppe teksti üle olid täielikult kooskõlas asjakohaste Euroopa Liidu õigusnormide ja tegevuspõhimõtetega valdkondades, mis on selle kokkuleppega hõlmatud (keskkonnapoliitika, meretranspordipoliitika, ühine kalanduspoliitika, siseturupoliitika, ühine kaubanduspoliitika, teadus- ja tehnoloogiaarenduse poliitika, kliimapoliitika ja muud asjakohased poliitikavaldkonnad), ning asjakohaste kahe- ja mitmepoolsete kokkulepetega, mille osaline Euroopa Liit on. Kuna BBNJ kokkulepe on mereõiguse konventsiooni rakenduskokkulepe ja konventsioon on juba osa Euroopa Liidu õigustikust, tagas Euroopa Komisjon ka selle, et peeti kinni konventsiooni sätetest ja selles sätestatud õiguste ja kohustuste tasakaalust, mis kajastuvad ka Euroopa Liidu õigustikus, ning et läbirääkimiste tulemus on mereõiguse konventsiooniga kooskõlas. Elurikkuse kaitse ja kestlik kasutamine on üks ELi peamisi prioriteete ning kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe ja ELi ookeanide majandamise tegevuskava käsitleva ühisteatise eesmärkidega.19
Euroopa Komisjon on ette valmistamas direktiivi kokkuleppe rakendamiseks vajaminevate õigusnormide kehtestamiseks EL-is, kuid selle õigusakti sisu ei ole veel täpsemalt kokku lepitud20. Vastavalt direktiivi sisule võib olla vajalik täiendav LKS-i või KeHJS-i muutmine.
Arvestada tuleb, et BBNJ kokkuleppe III osas käsitletud merekaitsealade moodustamise ettepaneku menetlus võib, juhul, kui see mõjutab EL-i ainupädevuses olevaid küsimusi, olla käsitletav liidusiseselt ka kui EL-i pädevuses olev otsus. BBNJ kokkuleppe IV osas käsitletud keskkonnamõju hindamist peetakse EL-i ja liikmesriikide jagatud pädevuses olevaks küsimuseks, mistõttu IV osa rakendamine on üldjuhul liikmesriigi pädevuses. Sellest hoolimata eeldatakse, et liikmesriigid teevad neis küsimustes omavahel ja Euroopa Komisjoniga tihedat koostööd.
6. Seaduse mõju
I Väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni kogutud geneetiliste ressursside kohta teabe esitamise, hoiustamise ning aruandluse nõuded
Mõju sihtrühm: mere geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamisega seotud Eesti kodanikud, ettevõtjad, teadus- ja arendustegevusasutused.
Sihtrühma suurus: teadus- ja haridusasutustest võivad avamere geneetiliste ressursside kasutamisega tõenäoliselt olla seotud Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Maaülikool. Äriregistri andmetel tegeleb Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori (EMTAK) koodiga 21201 (ravimpreparaatide tootmine) 14 ettevõtjat. EMTAK koodiga 72101 (teadus- ja arendustegevus loodus- ja tehnikateaduste vallas) kaetud tegevustega tegeleb Eestis 826 ettevõtjat, ent kood hõlmab väga laia suunitlusega teadus- ja arendustegevust, mille üheks osaks on ka DNA sekveneerimine bioloogiliste protsesside alusuuringuteks, samuti loomageneetika teadusuuringud. Sihtrühma suurust on kokkuvõttes raske hinnata, sest riigil on seni puudunud ülevaatlikud andmed väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise kohta. Äriregistri andmed EMTAK koodide põhjal annavad küll aimu laiemalt sellealasest ettevõtlusest ja teadus-arendustegevusest, kuid ei võimalda tuletada suurusjärku konkreetselt avamere geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamisega tegelevate ettevõtjate ja asutuste kohta.
Eelnõu koostamise raames on suheldud Tartu Ülikooli loomaökoloogia teadlastega, kelle sõnul on kõik seonduvad proovikogumised jäänud riikide majandusvöönditesse, aga välistada ei saa, et tulevikus on plaanis koguda bioloogilisi/geneetilisi proove avamerelt ja sügavikualadelt. Tallinna Tehnikaülikooli teadlastele teadaolevalt ei ole keegi kogunud proove avamerelt. Seega võib eeldada, et seni on selline tegevus toimunud Eestis tervikuna äärmiselt väikese mahuga.
Mõju kirjeldus: suureneb sihtrühma halduskoormus. Eelnõu koostamise käigus konsulteeritud teadlaste kirjeldusel toimub selliste proovide kogumine üldjuhul teadusprojekti põhiselt ning proovid hoiustatakse konkreetse labori, osakonna või instituudi juures (külmruumid, laod jne) ning andmed proovide kohta on konkreetsete teadusgruppide hallata. Puuduvad kesksed andmebaasid. Geneetilist materjali sisaldavaid proove oleks väga keeruline keskselt hallata, sest nende hoidmistingimused ja proovide haldamise nõuded on niivõrd erinevad. Põhimõtteliselt võib ka praeguseid hoidlaid tõlgendada kui riiklikult hallatavaid hoidlaid ja vähemalt teoreetiliselt on proovidele kõigil ka ligipääs.
Teabevõrgustikule edastatava teabe maht geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise kohta võib olla märkimisväärne, kuid andmete esitamine toimub üldjuhul ühekordselt ning teavet tuleb ajakohastada üksnes juhul, kui eelnevalt esitatud andmed oluliselt muutuvad. Seeläbi välditakse ebaproportsionaalset halduskoormust ning tagatakse andmete asjakohasus.
BBNJ kokkuleppe rakendamisel kasutatav teabevõrgustik on oma olemuselt võrreldav Nagoya protokolli alusel toimiva süsteemiga, mida Euroopa Liidus toetatakse ka Declare süsteemi kaudu. Seetõttu ei ole ette näha olulisi tehnilisi ega praktilisi raskusi andmete esitamisel ega ülemäärast ajakulu. Mõju sagedus sõltub geneetiliste ressursside kogumise intensiivsusest ja projektide arvust. Kui isik osaleb mitmes projektis, võib tekkida vajadus mitmeks teavituseks, kuid praktikas toimub suurem osa tegevusest ilmselt rahvusvaheliste projektide raames, kus andmete esitamise eest vastutab sageli projekti juhtivpartner, kes ei pruugi olla Eestiga seotud. Sellistel juhtudel võib Eesti isikute otsene halduskoormus olla väike või puududa täielikult.
Samas parandab süsteemi ühtne ja rahvusvaheliselt kättesaadav andmevahetus Eestiga seotud isikute ligipääsu teabele ning suurendab teadlikkust erinevatest geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise projektidest.
Mõju olulisus: mõju ulatus on pigem väike, sest kavandatav regulatsioon ei mõjuta laiemalt ettevõtjate ja teadusarendusasutuste tegevust või toimemudelit, ning mõju sagedus on madal, sest mõju avaldub vaid juhul, kui tegeletakse regulatsioonis kirjeldatud toimingutega, ning ajutiselt. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riske ei nähtu.
Mõju sihtrühm: mere geneetiliste ressursside ja digitaalsete järjestusandmete hoiustamisega seotud Eesti asutused ja ettevõtjad.
Sihtrühma suurus: sihtrühma suurust on raske hinnata, sest seni on puudunud kohustus registreerida andmed väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade geneetiliste ressursside päritolu kohta. Eelnõu koostamisel konsulteeritud teadlaste sõnul hoiustatakse tänases praktikas proove konkreetse labori, osakonna või instituudi juures (külmruumid, laod jne) ning andmed proovide kohta on konkreetsete teadusgruppide hallata. Puuduvad kesksed andmebaasid. Proovimaterjali või DNA säilitamine on keerulisem kui järjestusandmete säilitamine, kuna inimesed võivad töölt lahkuda ja järgmisel teadlasel/instituudil ei ole huvi neid proove säilitada ning aparatuur võib katki minna (näiteks proovide hoiustamiseks mõeldud sügavkülm läheb katki ja seal hoiustatud proovid muutuvad kasutamatuks). Samas ei saa ka nõuda, et kõik kogutud proovid sekveneeritaks, kuna teadusrahastuse puhul võib juhtuda, et pole piisavalt rahalisi vahendeid kõikide proovide sekveneerimiseks.
Mõju kirjeldus: suureneb sihtrühma halduskoormus. Kohustus registreerida arhiivis, hoidlas või andmekogus väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatelt merealadelt kogutud geneetilise ressursi päritoluandmed eeldab täiendavat toimingut sellise arhiivi, hoidla või andmekogu pidajalt ning võimalik, et ka väikesemahulist IT-arendust päritolu andmete registreerimise võimaldamiseks. Mõju sagedus sõltub sellest, kui palju on Eesti isikute kasutuses väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatelt merealadelt kogutud geneetilisi ressursse, ent eelduslikult on tegemist väikese mahuga ning kohustus ei ole liigselt koormav. Lisaks lisandub kohustus esitada Kliimaministeeriumile aruandeid kõnealuste geneetiliste ressursside kohta iga kahe aasta tagant, ent kui selliseid ressursse ei ole hoiustatud, ei teki ka aruandluskohustust.
Mõju olulisus: mõju on ajutise iseloomuga ning avaldub üksnes juhul, kui selliseid ressursse hoiustatakse. Mõju ei ole tervikuna oluline.
Mõju sihtrühm: Kliimaministeerium.
Mõju kirjeldus: vähesel määral suureneb Kliimaministeeriumi ametnike halduskoormus seoses Kliimaministeeriumile edastatavate aruannete edastamise kohustusega teabevõrgustikule ja juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele. Nimetatud kohustused realiseeruvad siiski harva, iga kahe aasta tagant, ning Nagoya protokolli raames kasutusel oleva teabevõrgustiku näitel ei tohiks aruannete edastamine, kui selliseid aruandeid üldse tekib, olla liialt ajakulukas. Tõenäoliselt on mõju väiksem kui Nagoya protokollist tulenev mõju, sest BBNJ kokkuleppes puudub riigi kohustus tuvastada avamere geneetiliste ressursside kasutajaid.
Mõju olulisus: mõju on ajutine ja vähene ning tervikuna Kliimaministeeriumi toimimise kontekstis ebaoluline.
II Väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekute esitamise ja menetlemise tingimused
Mõju sihtrühm: Eestis tegutsevad keskkonnakaitseorganisatsioonid, kõik era- ja juriidilised isikud.
Sihtrühma suurus: Eesti Keskkonnaühenduste Koja liikmeteks on kümme keskkonnaorganisatsiooni. Keeruline on hinnata, kui palju kohalikke keskkonnakaitsega tegelevaid organisatsioone või ka muid era- ja juriidilisi isikuid tegelevad või soovivad tegeleda laiemalt maailmamere kaitse teemadega, ent kindlasti on selline eesmärk Eestis esindatud ja võib ajas tänu teadlikkuse kasvamisele ka suureneda.
Mõju kirjeldus: esineb otsene positiivne mõju maailmamere kaitsest huvitatud keskkonnakaitseorganisatsioonide eesmärkide täitmisele, sest riigil on võimalik esitada ettepanekuid väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahendite, sh merekaitsealade loomiseks, Keskkonnaameti eelnevalt ettepanekul. Keskkonnakaitseorganisatsioonidel ja muudel isikutel on võimalik esitada oma ettepanekuid Keskkonnaametile. Seeläbi avarduvad organisatsioonide võimalused tegeleda laiemalt maailmamere kaitset puudutavate küsimustega üksi või ühiselt koostöös teiste sarnaste ja ka rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Mõju olulisus: mõju avaldub positiivsena, kuid ei ole ulatuslik ega õiguslikult või halduslikult koormav. Mõju on pigem toetav ja teadlikkust ning osalusvõimalusi suurendav.
Mõju sihtrühm: Keskkonnaamet ja Kliimaministeerium
Mõju kirjeldus: eelnõu järgi on Keskkonnaametil õigus teha ettepanekuid piirkonnapõhiste majandamisvahendite loomiseks Kliimaministeeriumile. Kui riigisiseselt esitatakse Keskkonnaametile selliseid ettepanekuid, kaasneb Keskkonnaametile koormus ettepanekute hindamise ja pöördumistele vastamise osas. Kliimaministeerium peab otsustama väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekute osas menetluse algatamise ning juhul, kui menetluse käigus otsustatakse, et piirkonnapõhise majandamisvahendi loomine on põhjendatud, konsulteerima puudutatud riikidega, esitama ettepaneku sekretariaadile ning osalema edasises otsustusprotsessis vastavalt BBNJ kokkuleppele koostöös Keskkonnaametiga. Mõju sagedus on madal, sest ilmselt ei teki Keskkonnaametil olulisel määral ettepanekuid, arvestades, et kõige lähemad sellised alad, mida ettepanekud saaksid puudutada, asuvad väljaspool Läänemerd, Atlandi ookeani kirde- ja põhjaosas ning selliste alade majandamise suhtes võivad ettepanekuid teha pigem neile aladele lähemal asuvad rannikuriigid või piirkondlikud organisatsioonid. Näiteks on Ühendkuningriigi ja Bermuda juhtimisel ettevalmistamisel Hamilton II deklaratsiooni lõpptekst, mille eesmärgiks on Sargasso mere kaitse alla võtmine BBNJ kokkuleppe raamistikus ette nähtud protseduuri kohaselt. Tegemist on mittesiduva dokumendiga, kuid selle läbirääkimistel osaleb ka Euroopa Liit.21
Mõju olulisus: mõju on teoreetiliselt Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumi töökorraldust mõningal määral suurendav, kuid ei too kaasa olulist halduskoormuse kasvu ega vaja täiendavaid ressursse püsivalt. Mõju on ajutine ning sõltub piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekute esitamise sagedusest.
III Väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel merealadel toimuvate tegevuste keskkonnamõju hindamise tingimused
Mõju sihtrühm: KMH osalised – otsustajad (tegevusloa andjad), eksperdid, arendajad, asjaomased asutused, avalikkus, sealhulgas keskkonnaorganisatsioonid.
Sihtrühma suurus: sihtrühmade suurused sõltuvad kavandatavate projektide arvust ja võivad ajas varieeruda.
Mõju kirjeldus: kuna KMH sisuline protsess ei muutu, kaasneb mõju BBNJ kokkuleppest tulenevatest KeHJS muudatustest eelkõige seoses teatud menetlustoimingutega (huvirühmade kaasamise, teavitamise ja konsulteerimise kord). Sellega kaasneb teatav mõju halduskoormuse suurenemisest ametiasutustele (sh otsustajatele, nt teabevõrgustikus KMH materjalide kättesaadavaks tegemine, riikidega konsulteerimine).
Mõju olulisus: mõju on väheoluline, kuna mõjutatud isikute arv on piiratud, mõju avaldub üksnes teatud menetlustoimingutes ning sellega ei kaasne olulisi kulusid ega sisulisi muudatusi keskkonnamõju hindamise menetluses.
IV Veeseaduse muutmine
Mõju sihtrühm: avamerel nafta ja gaasi tootmisega seotud isikud, avamerel ehitiste püstitamisega seotud isikud.
Sihtrühma suurus: Kliimaministeeriumil puuduvad andmed selle kohta, et Eesti kodanikud või ettevõtjad tegeleksid avamerel nafta ja gaasi tootmisega või avamerel ehitiste püstitamisega. Avamerel väljaspool riikide jurisdiktsiooni toimub nafta ja gaasi uurimist ja tootmist ning ehitiste rajamist praktikas äärmiselt harva. Sellised tegevused on nii tehniliselt, majanduslikult kui ka rahvusvahelise õiguse kontekstis keerukad ning valdavalt koondunud riikide majandusvöönditesse (nt Norras). Seetõttu on vastava sihtrühma tegelik suurus ja tegevuste esinemissagedus väga piiratud.
Mõju kirjeldus: kavandatav muudatus kehtestab veeloa nõude avamerel nafta ja gaasi uurimisele ja tootmisele ning ehitiste rajamisele väljaspool riigi jurisdiktsiooni. Sellega lisandub nimetatud tegevustele eelnev haldusmenetlus, mille käigus pädev asutus hindab tegevuse vastavust õigusaktidele ning keskkonnanõuetele ning vajaduse korral seab tingimusi keskkonnamõju vältimiseks või vähendamiseks. Tegemist on ennetava regulatiivse meetmega, mille eesmärk on tagada, et võimaliku tulevase tegevuse puhul oleks olemas selge loaandmise ja kontrolli raamistik. Muudatus ei muuda oluliselt olemasolevat sisulist regulatiivset lähenemist, kuna riikide jurisdiktsiooni all olevates piirkondades on sarnased tegevused juba täna loakohustuslikud. Mõju avaldub peamiselt halduskoormuse lisandumises loa menetlemisel (taotluste läbivaatamine, otsuse tegemine, vajaduse korral rahvusvaheline konsulteerimine). Arvestades sihtrühma väiksust ja tegevuste eeldatavat harva esinemist, jääb mõju siiski pigem teoreetiliseks ning sõltub konkreetsete projektide tekkimisest.
Mõju olulisus: mõju on väheoluline kuni mõõdukas. Mõju ulatust piirab asjaolu, et avamerel nafta ja gaasi tootmise ning ehitiste rajamisega seotud tegevusi esineb eeldatavalt harva ning tegemist on üksikjuhtumitega, mis ei mõjuta laia sihtrühma pidevalt.
Mõju sihtrühm: Keskkonnaamet.
Mõju kirjeldus: Keskkonnaamet annab täna Regulatsiooni eeskujuks olnud Soome merekaitseseaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et Soome keskkonnaamet täidab juba praegu meresõidukite ja merekeskkonna kaitset käsitleva seaduse alusel loaandja ülesandeid juhul, kui tegemist on Soome kodaniku või Soome juriidilise isiku tegevusega väljaspool riigi jurisdiktsiooni. Nii on ka Eestis. Seni ei ole Soome keskkonnaametilt taotletud ühtegi 1994. aastal vastu võetud meresõidukite ja merekeskkonna kaitset käsitleva seaduse alusel nõutavat luba. Seaduse vastuvõtmise ajal hõlmas Läänemeri veel avamerealasid, kuid muu hulgas Soome majandusvööndi kehtestamise tulemusena kohaldatakse seaduse loaandmist käsitlevaid sätteid nüüd üksnes tegevusele, mis toimub väljaspool Läänemerd. Seetõttu eeldatakse, et uus loakohustus leiab praktikas rakendamist suhteliselt harva. Sellest tulenevalt võib eeldada, et nimetatud loamenetlustega seotud ülesannete ning Soome tegevuste keskkonnamõju hindamisest tulenevate täiendavate ülesannete mõju pädevatele asutustele on vähemalt lähitulevikus väga väike.22 Võib eeldada, et sarnaselt Soomele on täiendavate ülesannete mõju Keskkonnaametile vähemalt lähitulevikus väga väike.
Mõju olulisus: mõju on väheoluline, kuna täiendavad ülesanded lisanduvad olemasolevale loa- ja keskkonnamõju hindamise menetlusele ning nende rakendumise sagedus on eeldatavalt väga madal.
Üldised mõjud
Eelnõul on otsene mõju elu- ja looduskeskkonnale, mõju majandusele ja innovatsioonile. Eelnõu ei oma sotsiaalset, sh demograafilist, mõju, samuti ei ole sel mõju riigi julgeolekule ega regionaalarengule.
Mõju elu- ja looduskeskkonnale
BBNJ kokkuleppe rakendamisega panustab Eesti eelkõige maailma mere elurikkuse kaitsesse ja elurikkuse õiglasesse kasutamisse. Suurem osa maailma looduse mitmekesisusest asub arenguriikides, kellel puuduvad võimalused oma geneetilisi ressursse kaitsta ja nende kasutamise eest õiglast tasu saada.
Mõju majandusele ja teadus- ja arendustegevusele
BBNJ kokkuleppe rakendamisega paraneb nii Eesti teadlaste ja ettevõtete kui ka geneetiliste ressursside kogude usaldusväärsus. Kuna paraneb teadus- ja arendustööga tegelevate ettevõtete maine, on sel omakorda positiivne mõju ka majandusele. Edaspidi saavad väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatelt merealadelt kogutud geneetilised ressursid, sh nendega seotud projektid olema registreeritud ja hoiustatud läbipaistvalt ühtsete reeglite alusel kõigi osaliste poolt, mis tagab parema juurdepääsu infole ja muudab kogutud andmed usaldusväärsemaks. Ettevõtjatel ja teadlastel saab olema võimalik tutvuda kõikide väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel merealadel toimuvate geneetiliste ressurssidega seotud tegevuste kohta, misläbi võiks paraneda ka nende võimalus sellistes projektides osaleda. Selline süsteem vähendab oluliselt kasutajate aja- ja ressursikulu ning ka kogudel on rahvusvaheliselt lihtsam geneetilist materjali vahetada.
7. Eelnõu rakendamiseks vajalikud kulutused ja eeldatavad tulud
Eelnõu rakendamisega kaasneb teemaga seotud Kliimaministeeriumi ja Kliimaministeeriumi haldusala ametnike töökoormuse vähene suurenemine. Töökoormust suurendavad eeskätt: aruannete edastamine teabevõrgustikule ning juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele, nõustav roll kasutajatele, teiste pädevate asutuste ja seotud riikidega suhtlemine ning suhtlus Euroopa Komisjoniga.Sarnaselt Nagoya protokolli rakendamiseks vajaliku järelevalvega oleks ka käesoleva eelnõuga seotud tegevuste puhul järelevalvefunktsioon Keskkonnaametil. Vajalikud vahendid eelnõust tulenevate kohustuste täitmiseks leitakse valitsemisalade sisemiste vahendite arvelt. BBNJ kokkuleppe osaliste liikme- ja muude maksude suurusi on hinnatud BBNJ kokkuleppe ratifitseerimise eelnõu seletuskirjas.
8. Rakendusaktid
Eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb muuta järgmisi määrusi:
1) energeetika- ja keskkonnaministri määrus „Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu“23;
2) keskkonnaministri 16. augusti 2017. a määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ (RT I, 19.12.2023, 11).
9. Jõustumine
Seadus jõustub üldises korras.
Käesolevat eelnõu menetletakse ajaliselt pärast BBNJ kokkuleppe ratifitseerimise eelnõu menetlust, kuivõrd viimase menetlus on kiireloomuline.
10. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile, Välisministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ja Rahandusministeeriumile. Lisaks esitatakse eelnõu arvamuse avaldamiseks Eesti Laevaomanike Liidule, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühingule, Eestimaa Looduse Fondile, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Geenitehnoloogiakomisjonile, Tartu Ülikoolile, Tallinna Tehnikaülikoolile, Eesti Maaülikoolile.
Algatab Vabariigi Valitsus ……………2026. a nr
(allkirjastatud digitaalselt)