Villu Kõve

Riigikohus

[email protected]

Teie 29.05.2026 nr 5-26-26/3

Meie 06.07.2026 nr 9-2/261510/2605709

Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-26-26

Lugupeetud Riigikohtu esimees

Küsisite õiguskantsleri seisukohta, kas perehüvitiste seaduse (PHS) § 39 lõike 3 punkt 2 on

kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) osas, mille kohaselt leitakse lapse enneaegse

sündimise korral jagatava vanemahüvitise arvestusperiood lapse tegeliku sünnikuu järgi.

Leian, et PHS § 39 lõike 3 punkt 2 ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lõikega 1. Riigikogu on

soovinud, et jagatava vanemahüvitise suurus arvutatakse kõigi jaoks lapse tegelikust sünnikuust

lähtudes. Ema vanemahüvitist arvutatakse lapse eeldatava sünnikuu põhjal üksnes seetõttu, et ema

vanemahüvitist saaks töötavatele emadele maksta enne lapse sündi.

Vanemahüvitise ja selle arvutamise aluste mõte on varasema sissetuleku taseme säilimine

(RKHKo, 3-3-1-61-11, p 20). Ema vanemahüvitis arvutatakse lapse eeldatavast sünnikuust

lähtudes. Jagatav vanemahüvitis arvutatakse lapse tegelikust sünnikuust lähtudes. Osade (ka

enneaegsete) sünnitajate jaoks on soodsam lapse tegeliku sünnikuu järgi leitud arvestusperiood

ning osade sünnitajate jaoks eeldatava sünnikuu põhjal leitud arvestusperiood, osade

asendussissetulekut erinevad arvestusperioodid ei mõjuta.

Põhimõtteliselt oleks võimalik anda inimesele õigus ise valida arvestusperiood, mis on talle

rahaliselt soodsam. Kui seadust selliselt muuta, tuleks see õigus anda kõikidele vanematele.

Riigikogu saaks sellise valikuõiguse vanematele anda, aga Riigikohtu senist praktikat arvestades

põhiseadusele tuginedes seda Riigikogult nõuda ei saa. Alati soodsaimas määras hüvitise

maksmisega kaasneks vajadus vanemahüvitise süsteem põhjalikult ümber kujundada. Sotsiaalsete

õiguste tagamisel on Riigikogul avar kaalumisruum. Sotsiaalsete põhiõiguste täpsem maht sõltub

ka riigi majanduslikust olukorrast (RKHKo 3-4-1-23-11 p 67-68).

Hea on see, et sügavalt enneaegsete lastega peredele on vanemahüvitise maksmisel juba praegu

soodustus tehtud. Kui laps sünnib enne 34. rasedusnädalat ning vanemad soovivad (näiteks

suurema hoolduskoormuse tõttu) saada vanemahüvitist ühel ja samal ajal, makstakse neile

vanemahüvitist 30 päeva võrra rohkem kui teistele peredele (PHS § 34 lg 6).

Asjassepuutuvad sätted

1. Kaebaja laps sündis 29. rasedusnädalal. Talle määratud ema vanemahüvitis oli suurem kui

peale lapse sündi määratud jagatav vanemahüvitis. Ema vanemahüvitis arvutati lapse eeldatava

sünnikuu (PHS § 39 lg 3 p 1) järgi, aga jagatav vanemahüvitis tegeliku sünnikuu (PHS § 39 lg 3 p

2) järgi.

2

2. Halduskohus leidis, et PHS § 39 lõike 3 punkt 2 on vastuolus PS § 12 lõikes 1 sätestatud

võrdse kohtlemise nõudega. Enneaegsete laste vanemate jagatav vanemahüvitis tuleks arvutada

lapse eeldatava sünnikuupäeva järgi PHS § 39 lõike 3 punkti 1 alusel.

3. PHS § 39 lõige 3 näeb ette, et ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse

arvutamise periood (edaspidi: arvestusperiood) on:

1) isikul, kellel on enne lapse sündi õigus ema vanemahüvitisele, lapse eeldatavale sünnikuule

eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse eeldatavale sünnikuule eelnenud üheksa

kalendrikuud;

2) teistel vanemahüvitise saamise õigust omavatel isikutel ja käesoleva lõike punktis 1 nimetatud

inimesel jagatava vanemahüvitise saamise õiguse tekkimisel lapse sünnikuule eelnenud

21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnikuule eelnenud üheksa kalendrikuud.

4. Asjassepuutuvaks saab lugeda üksnes neid norme, millel on otsustav tähtsus asja

lahendamisel. Otsustava tähtsusega on normid, millest asja lahendus sõltub. Analüüsida ei saa

kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust

(RKPJKo, 3-4-1-33-05, p 18).

5. Pole selge, kas kaebajale tuli ema vanemahüvitis üldse määrata lapse eeldatava sünnikuu

põhjal (PHS § 39 lg 3 p 1 alusel). Kui seda sätet kohaldati kaebaja suhtes ekslikult, võib olla

asjassepuutuv ka PHS § 39 lõike 3 punkt 1. Ainuüksi PHS § 39 lõike 3 punkti 2 kohaldamata

jätmine ei võimaldaks ilmselt vanemahüvitist arvutada lapse eeldatava sünnikuu põhjal emale,

kellel ei teki õigust ema vanemahüvitisele enne lapse sündi.

6. Kui kaebajal oli siiski õigus ema vanemahüvitisele PHS § 39 lõike 2 punkti 1 alusel, võib asja

lahendamisel olla keskne küsimus selles, kas siis, kui ema vanemahüvitise suurus on arvutatud

lapse eeldatava sünnikuu põhjal, tuleb emale jagatava vanemahüvitise määramisel hüvitise suurus

ümber arvutada PHS § 39 lõike 3 punkti 2 alusel (s.o lapse tegeliku sünnikuu alusel) või kehtivad

sellest reeglist erandid.

7. Riigikohus palus vastata küsimusele, kas kaebaja vanemahüvitise oleks saanud jätta ümber

arvutamata PHS § 45 lõike 3 alusel. PHS § 45 lõige 3 ütleb, et kui vanemahüvitist taotleb sama

lapse eest korduvalt sama inimene, ei arvutata tema ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurust

ümber. Juhul kui tuleb kohaldada PHS § 45 lõiget 3, ei ole PHS § 39 lõike 3 punkt 2 asja

lahendamisel asjassepuutuv.

Õigus ema vanemahüvitisele enne lapse sündi

8. Ema vanemahüvitise saamise õigus on lapse emal. Ema vanemahüvitist on õigus saada

70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva naisel, kelle raseduse on tuvastanud arst

või ämmaemand ja kellel on õigus ajutise töövõimetuse hüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel.

(PHS § 35 lg-d 1 ja 2).

9. Ema vanemahüvitise saamise õigus enne lapse sündi on antud selleks, et kaitsta naise ja veel

sündimata lapse tervist ning võimaldada naisel enne sünnitust koju jääda, kui ta seda vajab. Ema

vanemahüvitise suuruse arvutamine eeldatava sünnikuu järgi on oluline selleks, et emale oleks

vajaduse korral võimalik tagada asendussissetulek enne lapse sündi. Kui laps sünnib enne, kui

emal tekib õigus ema vanemahüvitist saada, pole vaja arvutada vanemahüvitist eeldatava sünnikuu

järgi. Sarnane olukord oli ka sel ajal, kui ema vanemahüvitise asemel maksti sünnitushüvitist

ravikindlustuse seaduse alusel (RaKS § 51 lg 2; § 58 lg 1).

10. Kui laps sünnib rohkem kui 70 päeva enne eeldatavat sünnikuupäeva, on naisel õigus saada

ema vanemahüvitist 100 järjestikust kalendripäeva alates lapse sünnikuupäevast, või kui ema täitis

lapse sündimise päeval tööülesandeid, siis lapse sünnikuupäevale järgnevast päevast. Kui laps

sünnib vähem kui 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva ja ema ei ole hakanud

3

kasutama oma õigust ema vanemahüvitisele, loetakse ema vanemahüvitise õiguse kasutamise

alguskuupäevaks lapse sünnikuupäev, või kui ema täitis lapse sündimise päeval tööülesandeid, siis

lapse sünnikuupäevale järgnev päev (PHS § 35 lg 5).

11. Kaebaja laps sündis 29. rasedusnädalal, mil eeldatava sünnitustähtajani võis jääda rohkem kui

70 päeva. PHS § 39 lõike 3 punkte 1 ja 2 võib mõista nii, et naisele, kes ei ole kasutanud õigust

ema vanemahüvitisele enne lapse sündi, makstakse ka ema vanemahüvitist PHS § 39 lõike 3

punktis 2 sätestatud arvestusperioodi alusel (tegeliku sünnikuu põhjal).

12. Pole välistatud, et kaebaja ei kasutanud õigust saada ema vanemahüvitist enne lapse sündi.

Kui laps sündis näiteks enne emapuhkusele jäämist, oleks tulnud ka ema vanemahüvitis arvutada

PHS § 39 lõike 3 punkti 2 alusel. Teoreetiliselt ei tekiks siis ka küsimust ema vanemahüvitise

ümberarvutamise kohta arvestusperioodide tulu erinevuse tõttu (PHS § 45 lg 3). Nii ema

vanemahüvitis kui ka jagatav vanemahüvitis tuleks arvutada sama arvestusperioodi põhjal –

lähtudes lapse tegelikust sünnikuust – PHS § 39 lõike 3 punkti 2 alusel.

Vanemahüvitise ümberarvutamine

13. Kui eeldada, et kaebaja ema vanemahüvitis tuli siiski arvutada PHS § 39 lõike 2 punkti 1

alusel, tekib küsimus, kas ümberarvutus (tegeliku sünnikuu järgi) oleks tulnud jätta tegemata,

tuginedes PHS § 45 lõikele 3, mis sätestab, et kui vanemahüvitist taotleb sama lapse eest korduvalt

sama inimene, siis tema ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurust üldjuhul ümber ei arvutata.

14. Riigikohus on leidnud, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega

kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas

(RKPJKo 08.03.2011, 3-4-1-11-10, p 72). Eelistada tuleks tõlgendust, millega oleks tagatud

erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 36).

15. Vanemahüvitise liigidon ema vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja

lapsendaja vanemahüvitis (PHS § 34 lg 1). Kõiki neid vanemahüvitisi makstakse erineval alusel

ja tingimustel.

16. Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus on 100 protsenti PHS § 39 lõigete 1-6 alusel

arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust jagatuna 30-ga (PHS § 39 lg 7).

Ühe kalendrikuu hüvitise suurus on võimalik leida kolme erineva arvestusperioodi alusel:

‒ Ema vanemahüvitis, mis määratakse naisele enne lapse sündi, arvutatakse lapse eeldatavale

sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuu tulu alusel, millest on maha arvatud eeldatavale sünnikuule

eelnenud 9 kalendrikuud.

‒ Ema vanemahüvitis, mis määratakse naisele, kellel ei ole õigust ema vanemahüvitisele enne

lapse sündi, isa vanemahüvitis ning pere jagatav vanemahüvitis, arvutatakse lapse sünnikuule

eelnenud 21 kalendrikuu tulu alusel, millest on maha arvatud sünnikuule eelnenud 9 kalendrikuud.

‒ Lapsendaja vanemahüvitis arvutatakse lapsendaja vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise

kalendrikuule eelnenud 15 kalendrikuu tulu alusel, millest on maha arvatud õiguse tekkimisele

eelnenud kolm kalendrikuud.

17. PHS § 45 lõike 3 eesmärk ei ole sätestada, millise arvestusperioodi alusel arvutatakse ühe

kalendripäeva vanemahüvitise suurus. Õiguslik alus hüvitise suuruse arvutamiseks ehk

arvestusperiood, mille põhjal leitakse hüvitise (liigi) suurus, on sätestatud PHS §-s 39.

18. Kuna ema vanemahüvitist puudutavate PHS-i sätete vastuvõtmise ja jõustumise vahele jäi

pikk periood ja enne muudatuste jõustumist muudeti ka PHS-i muutmise seadust ning seaduses

tehti muidki täpsustusi, on seletuskirjades esitatud selgitused kohati vastuolulised. Siiski annavad

need aimu, miks peeti oluliseks, et jagatavat vanemahüvitist tuleb maksta kõigile ühe

arvestusperioodi alusel, ning miks ema vanemahüvitise arvutamiseks kehtestati erand.

4

19. Riigikogu on seletuskirjas (512 SE I, lk 17) öelnud, et enne 01.04.2022 kehtinud PHS-i

redaktsiooni §-s 45 on sätestatud, et kui vanemahüvitist taotleb sama lapse eest korduvalt üks ja

sama inimene, ei arvutata tema vanemahüvitist ümber, v.a juhul, kui see on määratud töötasu

alammäära järgi. Seetõttu ei pruugi emal, kelle vanemahüvitise suurus arvutatakse lapse eeldatava

sünnikuu järgi, tekkida vanemahüvitise ümberarvutamise võimalust, kui talle määratakse jagatav

vanemahüvitis. Seetõttu võidakse emale ja isale makstav jagatav vanemahüvitis arvutada erineva

arvestusperioodi alusel.

„Näiteks võib tuua olukorra, kus lapse eeldatav sünnikuu on 2022. aasta detsembri lõpp, kuid laps

sünnib 2023. aasta jaanuaris. Sellisel juhul arvutatakse ema vanemahüvitis 2022. aasta detsembrist

21 kalendrikuud tagasi, isa vanemahüvitis aga 2023. aasta jaanuarist 21 kalendrikuud tagasi.

Kuivõrd vanemahüvitise määr ja ka ülemmäär sõltub vanemahüvitise õiguse tekkimise aastast,

võib see tekitada ebavõrdse olukorra ema ja isa vanemahüvitise arvestuses“ (samas seletuskirjas).

20. Näib, et Riigikogu on soovinud, et § 39 lõike 3 punkt 2 looks erandi § 45 lõikest 3. Kui § 45

lõiget 3 tõlgendada nii, et see keelab emale esimesena määratud hüvitise ümberarvutamise,

muutuks PHS § 39 lõikes 2 tehtud täiendus „ja käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isikul“

sisutühjaks.

21. Seetõttu võiks eelistada tõlgendust, mille kohaselt emale, kellele on ema vanemahüvitise

suurus arvutatud lapse eeldatava sünnikuu alusel, tuleb jagatav vanemahüvitis arvutada

PHS § 39 lõike 3 punkti 2 alusel lapse tegeliku sünnikuu järgi.

Erinev kohtlemine

22. Võrdsuspõhiõiguse rikkumisega on tegemist siis, kui kaebajat koheldakse ilma mõistliku ja

asjakohase põhjuseta halvemini kui võrdlusgruppi kuuluvaid inimesi. Selleks tuleb välja tuua

võrreldavad grupid, millel on suurim ühisosa. (RKÜKo, 3-22-246, p 36 ja seal viidatud

kohtupraktika).

23. Kaebaja jagatav vanemahüvitis kujunes väiksemaks, kuna lapse enneaegse sünni tõttu jäid

tema vanemahüvitise arvestusperioodist välja kuni kolm rasedusele eelnenud kuud, mil ta sai

suuremat sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Kaebaja soovib, et teda koheldaks samamoodi nagu

naisi, kelle laps sündis õigeaegselt ‒ eeldataval sünnikuul ‒ ning kelle arvestusperioodist jäävad

üldjuhul välja raseduse kuud. Ennetähtaegne sünnitus on asjaolu, mida ta ei saanud kontrollida, ja

see ei tohiks panna teda halvemasse olukorda võrreldes teiste sünnitajatega. Eeldus, et enneaegselt

sünnitanud naine satub halvemasse olukorda võrreldes teiste sünnitajatega, võib tugineda oletusel,

et kõigi sünnitajate sissetulek on stabiilne ja tõuseb just kolmel rasedusele eelneval kuul.

24. Jagatava vanemahüvitise ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse

arvutamise periood on lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse

sünnikuule eelnenud üheksa kalendrikuud. Omavahel saab võrrelda emasid, kelle ema

vanemahüvitis oli suurem kui jagatav vanemahüvitis ning

a) kelle jagatava vanemahüvitise arvestusperioodist jäi enneaegse sünnituse tõttu välja rasedusele

eelnenud kuni kolmel kuul teenitud sissetulek ja

b) kelle jagatava vanemahüvitise arvestusperioodist lapse õigeaegse sünni korral ei jäänud välja

kuni kolmel rasedusele eelnenud kuul teenitud sissetulek (võrdlusgrupp).

Mõlema grupi ühine tunnus on see, et nende ema vanemahüvitis on suurem kui jagatav

vanemahüvitis. Enneaegsel sünnitajal1 jääb tegelikust sünnikuust lähtuvast arvestusest välja kuni

kolme rasedusele eelnenud kuu sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, arvestusperiood nihkub nende

1 Ravijuhendi „Enneaegse sünnituse ja enneaegse vastsündinu perinataalperioodi käsitlus“ kohaselt on enneaegne

vastsündinu laps, kes on sündinud 22+0–36+6 rasedusnädalal ehk enne 37. rasedusnädalat.

5

kuude võrra varasemaks. Õigeaegsel sünnitajal võib arvestusperiood jääda samaks; välja võib

jääda üks rasedusele eelnev kuu või jääb arvestusse üks raseduseaegne kuu.

25. Juhul kui kaebajal ei olnudki õigust ema vanemahüvitisele eeldatava sünnikuu (PHS § 39 lg 3

p 1) põhjal, saaks omavahel võrrelda:

töötavaid emasid, kelle ema vanemahüvitis ja jagatav vanemahüvitis arvutatakse lapse tegeliku

sünnikuu põhjal ning

a) kelle laps sündis enneaegselt ja

b) kelle laps sündis õigeaegselt (võrdlusgrupp).

Mõlema grupi ühine tunnus on see, et neile makstakse ema vanemahüvitist ja jagatavat

vanemahüvitist lapse tegeliku sünnikuu põhjal. Erinevus kahe grupi puhul on samasugune, nagu

on kirjeldatud punktis 24.

Vanemahüvitise eesmärk

26. Vanemahüvitise eesmärk on tagada asendussissetulek inimesele, kes kasvatab alla

kolmeaastast last või lapsendab lapse, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist (PHS § 32 lg 1).

Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu

keskmise tulu põhjal, millelt on tasutud sotsiaalmaks (PHS § 39 lg 1). Ühe kalendrikuu keskmise

isikustatud sotsiaalmaksu suurus on arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu ja selle

kalendrikuude arvu jagatis (PHS § 39 lg 5).

Arvestusperioodi eesmärk

27. Arvestusperioodi eesmärk (PHS § 39 lg-d 3 ja 4) on tagada vanemale asendussissetulek, mis

vastab tema varasema sissetuleku tasemele (sõltuvalt hüvitisele õiguse tekkimise ajast). Nii on ka

Riigikohus öelnud varasema vanemahüvitise seaduse kohta, et vanemahüvitise esmane ülesanne

on tagada inimese varasema sissetuleku taseme säilimine (RKHKo, 3-3-1-61-11, p 20).

28. Arvestusperioodide mõte on üldjuhul leida inimese varasema sissetuleku tase viisil, mis oleks

võimalikult neutraalne ja moonutusteta.

29. Vanemahüvitise arvestusperiood muutus 2019. a 1. septembril. Enne seda kehtinud

regulatsiooni järgi (PHS § 37 lg 3) võis jagatava vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks olev

periood jääda ühe kuni 11 kuu tagusesse aega. Vanemahüvitise saamise õigus tekkis (töötaval

naisel) ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnituslehe lõpupäevale järgneval päeval (PHS § 34

lg 1). Varem (enne 01.04.2022) maksti emadele rasedus- ja sünnitushüvitist RaKS-i alusel.

Sünnitushüvitise suurus leiti ravikindlustusjuhtumile (ema rasedus- ja sünnituspuhkus) eelneva

kalendriaasta keskmise tulu alusel. Ema rasedus- ja sünnitushüvitis ning jagatav vanemahüvitis

võisid olla arvutatud erinevate perioodide tulu alusel, st erinevatel kalendriaastatel teenitud tulu

põhjal (RaKS § 51 lg 2; § 58 lg 1).

30. Praegu kehtiva seaduse järgi jäävad jagatava vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks

olevad 12 kuud üldjuhul lapse sünnist üheksa kuu kaugusele. Ema vanemahüvitise ja jagatava

vanemahüvitise periood võivad erineda kuni kolme kuu võrra. Eesmärk on leida kõigi hüvitise

saajate keskmine tulu võimalikult ühetaolise reegli alusel. Sellega, et hüvitise suuruse arvutamise

perioodist jäetakse välja keskmise raseduse aeg, ennetatakse hüvitise suurusega manipuleerimist.

See on kõige lühem periood, mis on võimalik sel eesmärgil hüvitise arvestusperioodist välja jätta.

Seejuures on Riigikogu selgitanud, et enneaegselt sünnitanud ja pikema rasedusega naiste hüvitis

arvutatakse ühesugustel alustel, sest arvutamise aluseks on võetud keskmine raseduse aeg (Eelnõu

652 SE I seletuskiri, lk 18). Keskmise raseduse aja arvesse võtmine võib aidata kaasa süsteemi

lihtsusele, see ei nõua erisuste kehtestamist.

6

31. Riigikogu on soovinud, et jagatav vanemahüvitis arvutatakse lapse tegelikust sünnikuust

lähtudes. See tagab, et emasid (nii neid, kellel on olnud õigus ema vanemahüvitisele enne lapse

sündi ja ka neid, kes saavad ema vanemahüvitist alates lapse sünnist) ning isasid koheldakse

jagatava vanemahüvitise suuruse leidmisel sarnaselt (vt p 19-20). Ema vanemahüvitise

arvestusperiood on loodud selleks, et ema vanemahüvitist oleks võimalik töötavale naisele maksta

enne lapse sündi, mil lapse tegelik sünnikuu pole veel teada. Arvestusperioodid on sätestatud

legitiimsetel eesmärkidel.

Arvestusperioodi mõju emade jagatavale vanemahüvitisele

32. Eeldatava sünnikuu alusel emale vanemahüvitise maksmise eesmärk ei ole võimalikult suure

rahalise eelise loomine, vaid see, et töötaval emal oleks võimalik raseduse tõttu enne sünnitust

koju jääda. Eeldatava sünnikuu alusel vanemahüvitise arvutamine ei loo enesestmõistetavat

eeldust, et see tagab valdavale osale naistest suurema asendussissetuleku.

33. Normaalne rasedus kestab üldjuhul 40 nädalat. Normaalseks saab lugeda sünnituse, mis

toimub 37+0...42+0 nädalal.2 On võimalik, et osa enneaegselt sünnitanud naiste ema

vanemahüvitise arvestamise periood ja jagatava vanemahüvitise arvestamise periood langevad

kokku ning erinevust hüvitise suuruses ei teki.

34. Lapse eeldatav ja tegelik sünnikuu võivad õigeaegse sünnituse korral erineda üldjuhul ühe kuu

võrra. Pole teada, mitme kuu sotsiaalmaksuga maksustatav tulu tõi kaasa kaebaja ema- ja jagatava

vanemahüvitise suuruse erinevuse. Juhul kui tegemist oli ühe kuu tuluga, oli ta täpselt samas

olukorras võrreldes ülejäänud naistega.

35. Kui naine sai suuremat tasu kuni kolmel rasedusele eelneval kuul, pole selge, millele tugineb

eeldus, et kõige suuremat mõju vanemahüvitise suurusele omavad just rasedusele eelnenud teine

ja kolmas kuu (mis õigeaegsetel sünnitajatel jäävad arvestusperioodi) ning mis annab aluse

väiteks, et inimeste sotsiaalmaksuga maksustatav tulu on alati stabiilne ja et see alati ajas kasvab.

36. Arvestusperiood peab kaitsma nii neid, kelle sotsiaalmaksuga maksustatud tulu oli eluliste

asjaolude tõttu arvestusperioodi mõnel kuul suurem, kui ka neid, kellel see oli väiksem. Selles

mõttes on arvestusperiood neutraalne. Näiteks võivad sissetuleku taset mõjutada erinevad

palgasüsteemid: tulemustasu perioodilised väljamaksed, ühekordsed preemiad, ajutised tasud

lisatöö eest, tööülesannete muutumise jms. Olulist mõju hüvitise suurusele võib avaldada

sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku puudumine või vähenemine (vt nt töölepingu seaduse §

37) mõnel arvestusperioodi jääval kuul jne. Sissetuleku suurenemine või vähenemine võib

erinevatel põhjustel osaks saada igale naisele. Nii võib ka enneaegselt sünnitanud naise jaoks olla

soodsam see, kui tema hüvitis arvutataks lapse tegeliku sünnikuu põhjal.

37. Seadus näeb ette erikaitse inimestele, kelle keskmine sissetulek arvestusperioodil jääb temast

mittesõltuva (ebaõiglase) moonutuse tõttu väiksemaks (PHS § 39 lg-d 51-63). Puuduvad veenvad

andmeid selle kohta, et naise keskmise raseduse, mitte tegeliku raseduse kestuse välja jätmine

hüvitise arvutamisel põhjustaks moonutuse, mille tõttu just enneaegsed sünnitajad satuvad

halvemasse olukorda.

38. Siiski, suurema hoolduskoormusega toimetuleku soodustamiseks võimaldatakse sügavalt

enneaegsete3 ehk enne 34. nädalat sündinud laste vanematel ning kolmikute ja enamaarvuliste

mitmike vanematel saada vanemahüvitist samal ajal, ilma et neile makstava vanemahüvitise

periood väheneks (PHS § 34 lg 6) rohkem kui 30 päeva võrra (eelnõu 652 SE I seletuskiri, lk 5).

2 Eesti Naistearstide Selts „Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks“, lk 6.

3 Sügavalt enneaegseks lapseks peetakse enne 34. nädalat sündinud lapsi (ravijuhend „Enneaegse sünnituse ja

enneaegse vastsündinu perinataalperioodi käsitlus“).

7

Nii on nendel peredel võimalik saada hüvitist kuu aega kauem võrreldes teiste peredega. Järelikult

on Riigikogu arvestanud, et sügavalt enneaegsete lastega pered vajavad erikaitset.

39. Kohtu hinnangul annaks õiglase tulemuse see, kui enneaegselt sünnitanud naistele kohaldataks

vanemahüvitise seda arvestusperioodi, „mis tagaks, et enneaegse sünnituse korral oleks ema

vanemahüvitis ja jagatav vanemahüvitis arvutatud viisil, et pered ei satuks ebasoodsasse olukorda

asjaolude tõttu, mis on nende kontrolli alt väljas“. Järelikult oleks õiglane tulemus võimalik

saavutada nii, kui enneaegselt sünnitanud naised saaksid ise valida arvestusperioodi, mis on neile

rahaliselt soodsam.

40. Otsusest ei selgu, mis põhjusel tuleb vanemahüvitise süsteemi tuleb osade vanemahüvitise

saajate jaoks muuta. Ka õigeaegselt sünnitavate naiste ema- ja jagatava vanemahüvitise

arvutamisel arvesse minevad kuud võivad erineda ning see võib mõjutada oluliselt nende jagatava

vanemahüvitise suurust. Sõltuvalt asjaoludest võib arvestusperioodist välja jääva ühe kuu

sotsiaalmaksuga maksustataval tulul olla sama suur mõju naise asendussissetulekule, kui teise

naise jaoks on kolme kuu arvestusest välja jäämisel. Samuti võivad õigeaegselt sündinud laste

pered, kelle laps sünnib terviserikkega, vajada tuge suurema hoolduskoormuse või lapse ravi tõttu.

41. See tähendab, et võimalus valida soodsam arvestusperiood tuleks anda kõigile naistele. Samal

ajal poleks mõjuvat põhjust kohelda ka isasid emadest erinevalt ning valikuõigus tuleks anda ka

neile. Eeldades, et õiglase tulemuse annaks see, kui vanemad saaksid ise valida arvestusperioodi,

mis on rahaliselt soodsam, tuleks see õigus anda kõikidele vanematele.

42. Riigikogu saaks sellise valikuõiguse vanematele anda, aga põhiseadusele tuginedes seda

Riigikogult nõuda ei saa. Alati soodsaimas määras hüvitise maksmisega kaasneks riigile suurem

kulu. Samuti tooks see kaasa vajaduse vanemahüvitise süsteem põhjalikult ümber kujundada.

Vanemahüvitise puhul on tegemist võrdse kohtlemise küsimusega sotsiaalpoliitika valdkonnas,

kus riik on endale ise ülesande võtnud. Kohus on varem leidnud, et kui poleks vanemahüvitise

seadust, ei oleks inimesel üksnes põhiseaduse alusel õigust seesugust hüvitist nõuda. Näiteks võiks

riik vanemahüvitise maksmiseks luua ka sellise süsteemi, mille puhul ei võetaks arvesse varasemat

sissetulekut ning mida makstaks kõigile ühesuguses määras. Riigikohus on öelnud, et selles osas,

milles riik ei ole kohustatud abi andma, on riigil nii asendussissetuleku eesmärgi, tingimuste kui

ka suuruse kujundamisel ulatuslik kaalutlusruum. Sotsiaalsete põhiõiguste täpsem maht sõltub ka

riigi majanduslikust olukorrast (RKHKo 3-4-1-23-11 p 67-68).

Riigikohus palus kõigil menetlusosalistel vastata ka järgmistele küsimustele:

‒ Kui kaebaja taotles jagatavat vanemahüvitist, siis kas SKA pidanuks kohaldama PHS § 45

lõiget 3 ja jätma vanemahüvitise suuruse ümber arvutamata?

Võimalik, et kaebaja ema vanemahüvitis ja jagatav vanemahüvitis oleks tulnud arvutada sama

arvestusperioodi põhjal.

Eelistada võiks tõlgendust, mille kohaselt emale, kellele on ema vanemahüvitise suurus arvutatud

lapse eeldatava sünnikuu alusel, tuleb jagatav vanemahüvitis arvutada PHS § 39 lõike 3 punkti 2

alusel lapse tegeliku sünnikuu järgi (vt p-d 8-21).

‒ Kas kehtivat PHS § 39 lõike 3 punkti 2 saab tõlgendada selliselt, et ka jagatava vanemahüvitise

arvestusperiood on lapse eeldatavale sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha

arvestatud lapse eeldatavale sünnikuule eelnenud üheksa kalendrikuud?

Ei saa (vt selgitust p-s 20).

8

‒ Mis tagajärgi tooks kaasa see, kui kõik vanemahüvitise liigid oleksid seotud lapse eeldatava

sünnitähtajaga, (a) riigi ja (b) vanemahüvitise saajate jaoks?

a) Sel juhul tuleks Riigikogul kogu vanemahüvitise süsteem ümber kujundada.

b) Muutuksid need grupid, kellele hüvitise arvutamine oleks soodne ja kellele ebasoodne, uue

reegli korral tajuksid ebaõiglust teised isikute rühmad (need, kellele tegeliku sünni alusel arvutatud

hüvitis on soodsam). Eeldatava sünnitähtaja järgi määratud hüvitise puhul võib olla inimestel

keerulisem mõista, miks koheldakse enneaegselt või hiljem sündinud lapsega peresid erinevalt

neist peredest, kelle laps sünnib eeldataval kuupäeval (näiteks hüvitise ülemäära kohaldamisel).

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Anneli Kivitoa 693 8417

[email protected]