ET ET

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

Brüssel, 26. juuni 2026 KOM(2026) 345 lõplik

2026/0186 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU RAKENDUSOTSUS,

millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) kehtestatud ajutist kaitset 2022/382, kuni 4. märtsini 2028

EUROOPA KOMISJON

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 2 ET

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU KONTEKST

• Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

4. märtsil 2022 võttis nõukogu vastu rakendusotsuse 2022/3821 ja aktiveeris nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ (edaspidi „ajutise kaitse direktiiv“) teatavate2 isikute kategooriate3 suhtes, kes olid ümber asustatud 24. veebruaril 2022 või pärast seda Venemaa relvajõudude sõjalise sissetungi tõttu Ukrainasse, mis algas sel kuupäeval. Ajutise kaitse direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt on ajutise kaitse esialgne kestus üks aasta, mida võib automaatselt pikendada kuue kuu kaupa maksimaalselt ühe aasta võrra. Ajutist kaitset pikendati automaatselt ühe aasta võrra kuni 4. märtsini 2024.

Ajutise kaitse direktiivi artikli 4 lõikes 2 on sätestatud, et kui ajutise kaitse põhjused püsivad, võib nõukogu otsustada pikendada ajutist kaitset kuni ühe aasta võrra kvalifitseeritud häälteenamusega ja komisjoni ettepaneku põhjal, kes vaatab läbi ka liikmesriigi taotluse nõukogule ettepaneku esitamiseks. Ajutist kaitset pikendati iga kord ühe aasta kaupa, esmalt kuni 4. märtsini 2025,4 seejärel kuni 4. märtsini 20265 ja hiljem kuni 4. märtsini 2027.6

Ettepanekul on kaks eesmärki. Esiteks pikendada nõukogu rakendusotsusega 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset veel ühe aasta võrra. Selle tulemusena jätkub ajutine kaitse nõukogu rakendusotsuses 2022/382 kindlaks määratud isikute kategooriate suhtes ajavahemikul 5. märtsist 2027 kuni 4. märtsini 2028. Teiseks on ettepaneku eesmärk ühitada ajutine kaitse Ukraina üldise suutlikkusega kaitsta end Venemaa ebaseadusliku agressioonisõja eest. Seepärast tehakse ettepanek, et ajutist kaitset ei anta üldjuhul isikutele, kes lahkuvad Ukrainast alates käesoleva otsuse jõustumise kuupäevast ja kes ei suuda tõendada, et Ukraina ametiasutused on andnud neile loa lahkuda Ukrainast kooskõlas oma sõjaliste kohustustega.

1Nõukogu 4. märtsi 2022. aasta rakendusotsus (EL) 2022/382, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse.

2Nõukogu rakendusotsuse 2022/382 artiklis 2 on sätestatud, et ajutist kaitset kohaldatakse a) Ukraina kodanike suhtes, kes elasid Ukrainas enne 24. veebruari 2022; b) kodakondsuseta isikud ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikud, kes said Ukrainas rahvusvahelise kaitse või samaväärse riikliku kaitse enne 24. veebruari 2022; ning c) punktides a ja b osutatud isikute pereliikmed. Liikmesriigid kohaldavad kas käesolevat otsust või oma siseriikliku õiguse kohast piisavat kaitset kodakondsuseta isikute ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanike suhtes, kes suudavad tõendada, et nad elasid Ukrainas seaduslikult enne 24. veebruari 2022 Ukraina õiguse kohaselt välja antud kehtiva alalise elamisloa alusel, ning kes ei saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda.

3 NÕUKOGU DIREKTIIV 2001/55/EÜ, 20. juuli 2001, miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel

4Nõukogu 19. oktoobri 2023. aasta rakendusotsus (EL) 2023/2409, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 (europa.eu) kehtestatud ajutist kaitset.

5Nõukogu 25. juuni 2024. aasta rakendusotsus (EL) 2024/1836, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset (europa.eu).

6Nõukogu 15. juuli 2025. aasta rakendusotsus (EL) 2025/1460, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset (europa.eu).

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 3 ET

Olukord, mis viis ajutise kaitse aktiveerimiseni, püsib ja seega on vaja seda veelgi pikendada.

2026. aasta aprilli seisuga on ELis ajutist kaitset saanud peaaegu 4,4 miljonit Ukrainast põgenenud isikut,7 kellest ligikaudu 58 % on naised.8 Vanuseliselt on peaaegu 30 % kogu rühmast alaealised (nii naised kui ka mehed). Ajutise kaitse saajate arv ELi liikmesriikides on püsinud suhteliselt stabiilsena ligikaudu 4,3 miljoni juures, mis on veidi suurenenud (4,21 miljonilt 2024. aasta aprillis 4,26 miljonini 2025. aasta märtsis ja 4,37 miljonini 2026. aasta aprillis). Kõige rohkem ajutise kaitse saajaid on endiselt Saksamaal, Poolas ja Tšehhis (peaaegu 1,28 miljonit Saksamaal, ligikaudu 970 000 Poolas ja üle 380 000 Tšehhis). Alates ajutise kaitse direktiivi aktiveerimisest on liikmesriigid teinud märkimisväärseid jõupingutusi, et toetada Ukrainast ümberasustatud inimesi, hõlbustada nende integreerimist vastuvõtvasse ühiskonda, sealhulgas haridus- ja koolitussüsteemidesse, ning tööturule. Samuti on nad jätkanud jõupingutusi vastuvõtusuutlikkuse ja erandolukorra plaanimise suurendamiseks. ELi reageerimist Venemaa agressioonile Ukraina vastu iseloomustab endiselt tugev solidaarsuskomponent, millest esimene on suunatud Ukraina ja selle rahva vastu, nagu näitavad ümberasustatud isikuid vastu võtvate liikmesriikide ja nende kodanike jõupingutused, ning teine liikmesriikide endi vahel.

Lisaks sellele, et ajutise kaitse saajatele antakse juurdepääs ühtlustatud õigustele, leevendab ajutise kaitse direktiivi aktiveerimine jätkuvalt ohtu, et liikmesriikide varjupaigasüsteemid ei suuda sissevoolu menetleda, ilma et see kahjustaks nende tõhusat toimimist. 2022. aasta veebruarist kuni 2026. aasta märtsini esitasid Ukraina kodanikud ELis 94 390 rahvusvahelise kaitse taotlust (võrreldes 75 850 taotlusega ajavahemikul 2022. aasta veebruarist kuni 2025. aasta märtsini). 2026. aasta jaanuarist märtsini vähenes Ukraina kodanike esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste arv võrreldes 2025. aasta jaanuari-märtsi perioodiga 57 %, kusjuures nende taotluste peamised vastuvõtvad riigid olid vastavalt Prantsusmaa ja Poola. Sellest hoolimata näitab piiratud koguarv jätkuvalt, et ajutine kaitse on täitnud oma eesmärki, sealhulgas hoidnud ära liikmesriikide varjupaigasüsteemide ülekoormatuse.

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) 2025. aasta juuli kavatsuste uuringu kohaselt vähenes nende põgenike osakaal,9 kes kavatsevad või loodavad tulevikus Ukrainasse tagasi pöörduda, võrreldes kuue kuu taguse ajaga (65 %-lt 2024. aasta jaanuaris-veebruaris 61 %-le 2024. aasta juulis-augustis), samal ajal kui nende inimeste osakaal, kes ei ole tagasipöördumise suhtes otsusele jõudnud, oli suurenenud (24 %-lt 27 %-le) ja nende osakaal, kes ei teatanud lootusest tagasi pöörduda (11 %-lt 12 %-le). Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) on teatanud10 suurest enamikust küsitletud isikutest (70 %), kes kavatsevad Ukrainasse tagasi pöörduda, kui see on ohutu.

7Üle 4,54 miljoni, sealhulgas ELi liikmesriigid, Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits. 8Kui ei ole sätestatud teisiti, saadakse kõik ajutist ja rahvusvahelist kaitset käsitlevad arvandmed Eurostatist

(andmebaas– Eurostat). 9Poliitikaülevaade „Prognoos pagulaste tagasipöördumise kohta Ukrainasse jätkuva sõja ja ebakindluse

tingimustes“. 10 Ukraina piirkondlik reageerimine: Vajadused, kavatsused ja piiriületamised | Displacement Tracking Matrix

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 4 ET

Lisaks oli11 Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) uuringu kohaselt ligikaudu viiendik neist otsustanud Ukrainasse mitte tagasi pöörduda, samas kui 22 % kaldus tagasipöördumata jätmise poole ja 31 % oli ebakindel. Seevastu ainult 14 % vastanutest otsustas 2025. aastal tagasi pöörduda ja 13 % kaldus tagasi pöörduma. Nende isikute osakaal, kes otsustasid mitte naasta, suurenes aja jooksul pidevalt 5 %-lt 12 %-le ja hiljem 20 %-le. Seevastu nende inimeste osakaal, kes ei soovi tagasi pöörduda, suurenes 12 %-lt 15 %-le ja seejärel 22 %-le.

Need uuringud kinnitavad, et enamik Ukraina põgenikest on seisukohal, et nad ei saa ikka veel ohututes ja püsivates tingimustes Ukrainasse tagasi pöörduda.

Ukrainas jätkub Venemaa agressioonisõda vaibumatult. Venemaa jätkab tsiviiltaristu ja asustatud alade tahtlikku ja süstemaatilist ründamist. ÜRO Ukraina inimõiguste vaatlusmissiooni andmetel suurenes tsiviilohvrite arv 2026. aasta mais 93 % võrreldes 2025. aasta sama kuuga. See kujutab endast märkimisväärset eskaleerumist ja rõhutab sõja jätkuvat mõju tsiviilelanikele.

Venemaa vägede ettearvamatud õhu- ja droonirünnakud kujutavad endast jätkuvalt tõsist ohtu kogu riigis, ulatudes rindejoonest palju kaugemale. Need rünnakud toovad esile jätkuva agressiooni laia geograafilise ulatuse ja valimatu olemuse. Õhurünnakud on tõsiselt kahjustanud juurdepääsu usaldusväärsele elektri-, kütte- ja veevarustusele ning miljoneid inimesi mõjutasid korduvad pikaajalised elektrikatkestused 2025. aasta lõpus.

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni hinnangul on Ukrainas12 2025. aasta detsembri seisuga 3 712 000 riigisisest põgenikku. Kolm neljandikku (71 %) riigisisestest põgenikest oli olnud ümberasustatud üle kahe aasta ja 82 % oli olnud ümberasustatud üle aasta. Üle kahe aasta ümberasustatud riigisiseste põgenike osakaal oli suurim riigi lääneosas elavate riigisiseste põgenike hulgas. Kahju ja vajaduste kiirhinnangu (RDNA5) viiendas aruandes esitatud teabe kohaselt registreeris sotsiaalpoliitika ministeerium 2025. aasta detsembris riigi sees ümberasustatud isikutena ametlikult13 4 618 666 inimest. P overty suurenes 2025. aastal veelgi. Sõja mõju on endiselt ebaühtlane, kusjuures suurimat mõju tunnevad naised, sealhulgas tööhõivele ja leibkondade kriitilistele vajadustele, puuetega inimestele, lastele ja noortele, riigisisestele põgenikele ja eakatele. Rohkem kui 15 000 inimest on hukkunud, rohkem kui 40 600 on saanud vigastada ja miljonid on kaotanud oma kodu.

ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) hinnangul vajab Ukrainas 2026. aasta jaanuaris kiiret humanitaarabi ligikaudu 10,8 miljonit inimest.14

Ebastabiilne olukord koos raske humanitaarolukorraga Ukrainas võib kaasa tuua ka suuremahulisi uusi saabumisi liitu, mille tulemuseks on vajadus pakkuda kaitset täiendavale arvule ümberasustatud isikutele.

Praegune rahutus ja olukorra muutlikkus Ukrainas ei võimalda lõpetada ajutist kaitset praegu ELi liikmesriikides viibivatele isikutele ja neile, kes võivad endiselt abi vajada. Neid isikuid tuleb liidus jätkuvalt kaitsta. Samamoodi, kui ajutine kaitse peagi lõppeb ja kõik need isikud

11 Ajutine aruanne: Olukord Ukrainas ja ümberasustamine EL+ riikidesse: Suundumused, ajendid ja tulevikuväljavaated (september 2025).

12 Ukraina riigisisese ümberasustamise aruanne, üldine rahvastiku-uuring, 22. voor, jaanuar 2026 13Ukraina – viies kahjustuste ja vajaduste kiirhindamine (RDNA5): Veebruar 2022 – detsember 2025 . 14 Ukraina 2026. aasta humanitaarvajaduste ja -reageerimiskava (jaanuar 2026) [EN/UK].

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 5 ET

taotlevad samal ajal rahvusvahelist kaitset, on oht riiklike varjupaigasüsteemide tõhusale toimimisele endiselt olemas.

Eespool kirjeldatud arenguid arvesse võttes leiab komisjon, et ajutise kaitse andmise põhjused püsivad ning seetõttu tuleks ajutist kaitset pikendada, et reageerida praegusele olukorrale vajalikul ja asjakohasel viisil. Pikendamine tuleks vastu võtta võimalikult kiiresti ja veel üheks aastaks, st ajavahemikuks 5. märtsist 2027 kuni 4. märtsini 2028, vastavalt ajutise kaitse direktiivi artikli 4 lõikele 2. Selle eesmärk on tagada, et Ukrainast ümberasustatud ja ELi liikmesriikides vastu võetud isikutele tagatakse praeguses olukorras võimalikult suur stabiilsus ja väljavaated.

See on kooskõlas liidu võetud kohustusega toetada Ukrainat ja Ukraina rahvast nii kaua kui vaja ning toetada terviklikku, õiglast ja püsivat rahu, mis põhineb ÜRO põhikirja põhimõtetel ja rahvusvahelisel õigusel. Kui ajutise kaitse direktiivi aktiveerimiseni viinud asjaolud kaotavad kehtivuse enne 4. märtsi 2028, võib Euroopa Komisjon sellisel juhul esitada nõukogule ajutise kaitse direktiivi artikli 6 kohase ettepaneku. See säte võimaldab nõukogul lõpetada ajutise kaitse otsusega, mis võetakse vastu kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku põhjal, kes peab samuti läbi vaatama liikmesriigi taotluse nõukogule ettepaneku esitamiseks. Selline nõukogu otsus peaks põhinema asjaolu tuvastamisel, et olukord päritoluriigis võimaldab ajutise kaitse saanud isikutel turvaliselt ja püsivalt tagasi pöörduda, austades nõuetekohaselt inim- ja põhiõigusi ja -vabadusi ning liikmesriikide kohustusi seoses tagasi- ja väljasaatmise lubamatusega.

Lisaks tuleks liikmesriikidele anda võimalus võtta õigeaegselt vajalikke haldus- ja õiguslikke meetmeid (näiteks elamislubade pikendamine), et valmistuda ajutise kaitse pikendamiseks.

Ajutise kaitse edasine pikendamine ei tohiks kahjustada Ukraina õiguspärast üldist suutlikkust end kaitsta.

Euroopa Ülemkogu on korduvalt rõhutanud liidu toetust Ukrainale, kinnitades taas oma jätkuvat kindlat ja vankumatut toetust Ukraina sõltumatusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning liidu võetud kohustust jätkata koostöös sarnaselt meelestatud partnerite ja liitlastega Ukrainale ja selle rahvale igakülgse poliitilise, rahalise, majandusliku, humanitaar-, sõjalise ja diplomaatilise toetuse andmist. Euroopa Ülemkogu toetas terviklikku, õiglast ja püsivat rahu Ukrainas, mis põhineb ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetel ning mida toetavad Ukrainale antud kindlad ja usaldusväärsed julgeolekutagatised, mille kohaselt on äärmiselt oluline tagada, et Ukrainal on eelarvelised ja sõjalised vahendid, et jätkata oma võõrandamatu õiguse kasutamist enesekaitseks ning Venemaa agressiooni vastu võitlemiseks ja selle ärahoidmiseks.

Osana liidu reageerimisest kriisile kehtestati ajutine kaitse. Ajutine kaitse ei ole siiski absoluutne. Tegemist on erandliku menetlusega, mida võib kohaldada teatavate isikute rühmade suhtes, kes on kindlaks määratud nõukogu otsuses vastavalt direktiivi artiklile 5. Samal ajal nähakse direktiiviga ette võimalus jätta isikud kindlaksmääratud objektiivsete kriteeriumide alusel ajutise kaitse alt välja.

Sellega seoses tuleks täielikult arvesse võtta Ukraina sõjalisi vajadusi kaitsta end Venemaa ebaseadusliku agressioonisõja eest ja eelkõige ajateenistuskohustusi, mille Ukraina on oma õiguskorras õiguspäraselt määratlenud, pakkudes samal ajal Ukraina põgenikele ajutise kaitse

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 6 ET

kaudu täielikku toetust. Seepärast on oluline, et liit kohaldaks ajutist kaitset viisil, mis tagab Ukraina üldise suutlikkuse end Venemaa ebaseadusliku agressioonisõja eest kõige paremini kaitsta ja otsustada vabalt oma kaitsejõudude korralduse üle.

Kuigi abivajavate Ukraina põgenike kaitsmine on endiselt prioriteet, ei anta ajutist kaitset üldjuhul isikutele, kes lahkuvad Ukrainast alates käesoleva otsuse jõustumise kuupäevast ja kes ei suuda esitada riiklikele ametiasutustele tõendeid selle kohta, et Ukraina ametiasutused on andnud neile loa lahkuda Ukrainast kooskõlas oma sõjaliste kohustustega.

Üks põhjus ajutise kaitse aktiveerimiseks oli säilitada liikmesriikide varjupaigasüsteem, vähendades ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral formaalsusi miinimumini. Oluline on säilitada ajutise kaitse süsteem, mida on lihtne kohaldada ja mille puhul on võimalik kiiresti kontrollida, kas isikutel on lubatud Ukrainast lahkuda kooskõlas nende sõjaliste kohustustega. Sellega seoses töötavad Ukraina ametiasutused näiteks välja spetsiaalset rakendust Reserv+, mis võimaldaks alla laadida ja printida dokumente, mis on vabastatud sõjalistest kohustustest.

Õiguskindluse tagamiseks tuleks selliste nõuete kontrollimist kohaldada üksnes nende uustulnukate suhtes, kes taotlevad ajutist kaitset alates käesoleva otsuse jõustumisest. Paljud ajutist kaitset saanud ümberasustatud isikud on nüüdseks viibinud ELis mitu aastat ja integreerunud vastuvõtvasse ühiskonda, õppides keelt, leides tööd ja õppides haridust. Seepärast on asjakohane, et need isikud säilitavad ajutise kaitse staatuse ja sellest tulenevad õigused.

Komisjon tuletab meelde, et ajutise kaitse direktiiv tähendab, et isik saab kasutada staatusega kaasnevaid õigusi ainult ühes liikmesriigis korraga; seetõttu peaksid liikmesriigid jätma direktiivi 2001/55 artikli 8 lõike 1 alusel esitatud elamisloataotlused rahuldamata, kui ilmneb, et asjaomane isik on juba saanud selle alusel elamisloa teises liikmesriigis ja tal on seega seal ajutise kaitsega kaasnevad õigused (vt selle kohta Euroopa Kohtu (kümnes koda) 27. veebruari 2025. aasta otsus kohtuasjas C-753/23 [Krasiliva], punkt 30).

Sel eesmärgil, nagu on meelde tuletatud ka nõukogu soovituses, mis käsitleb koordineeritud lähenemisviisi ajutisest kaitsest loobumisele,15 on endiselt oluline laadida ajutise kaitse platvormile korrapäraselt üles andmeid, sealhulgas mitteaktiivsete registreeringute arvandmeid, ning võtta topeltregistreerimise korral vajaduse korral kiiresti järelmeetmeid.

Vajadus jätkata kaitse pakkumist koos ajutise kaitse saajate võimalusega saada ajutist kaitset nende valitud liikmesriigis on mõjutanud liikmesriikide vastuvõtusüsteeme, eelkõige nende liikmesriikide vastuvõtusüsteeme, kus viibib suur hulk ajutist kaitset saavaid isikuid, koos mõjuga, mis tuleneb vajadusest tulla samaaegselt toime suure hulga rahvusvahelise kaitse taotlejatega või eluasemepuudusega. Sellega seoses on oluline jätkata tööd selle nimel, et tagada liikmesriikide jõupingutuste suurem tasakaal. Endiselt on prioriteediks ümberasustatud isikute iseseisva toimetuleku tagamine ja nende üleminek vastuvõtusüsteemidelt pikaajalisele majutusele.

15Nõukogu 16. septembri 2025. aasta soovitus, mis käsitleb koordineeritud lähenemisviisi Ukraina põgenike ajutisest kaitsest loobumisele

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 7 ET

Lisaks peaksid liikmesriigid paralleelselt ajutise kaitse pikendamisega kooskõlas käesoleva kavandatud nõukogu otsusega kiirendama esmajärjekorras nõukogu soovituse (mis käsitleb koordineeritud lähenemisviisi ajutisest kaitsest loobumisele) rakendamist, rakendades pikaajalisi ja kestlikke lahendusi. Liikmesriigid peaksid eelkõige keskenduma ajutise kaitse saajate üleminekule muudele õiguslikele seisunditele ning toetama vabatahtliku tagasipöördumise ja kestliku taasintegreerimise hõlbustamist Ukrainas, kui olukord seda võimaldab.

• Kooskõla poliitikavaldkonnas kehtivate õigusnormidega

Käesolev ettepanek on täielikult kooskõlas ELi varjupaigaalase acquis’ga, kuna ajutise kaitse direktiiv on Euroopa ühise varjupaigasüsteemi lahutamatu osa ja see pidi tulema toime erakorralise olukorraga, kus toimub põgenike massiline sissevool, nagu see on praegu endiselt Venemaa täiemahulise sissetungi tõttu Ukrainasse. Ettepanek on täielikult kooskõlas ka Euroopa Liidu eesmärgiga luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis on avatud isikutele, kes asjaolude sunnil taotlevad õiguspäraselt kaitset Euroopa Liidus.

Ettepaneku elemendid on kooskõlas ka rände- ja varjupaigaleppe moodustavate õigusaktidega, mis võeti vastu 2024. aasta mais ja mida hakati kohaldama 2026. aasta juunis. Parlament ja nõukogu leppisid kokku, et ajutise kaitse direktiiv säilitatakse osana ELi käsutuses olevatest vahenditest massiliste saabumiste korral. Ajutise kaitse direktiiv on osutunud oluliseks vahendiks viivitamatu kaitse tagamisel ELis. Praeguses etapis on see jätkuvalt kõige asjakohasem vahend Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja põhjustatud sundrändega tegelemiseks.

• Kooskõla liidu muude poliitikavaldkondadega

Käesolev ettepanek on täielikult kooskõlas vajadusega võimaldada liikmesriikidel menetleda võimalikke rahvusvahelise kaitse taotlusi nõuetekohaselt, ilma et see koormaks nende varjupaigasüsteeme, ning jätkata Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu korral vajalike meetmete võtmist, et vältida liikmesriikide varjupaigasüsteemide koormamist. Samuti on see kooskõlas liidu välistegevusega. Käesolev ettepanek on kooskõlas ka ELi piiravate meetmete ja muude meetmetega, mis on vastu võetud ka vastusena Venemaa agressioonile Ukraina vastu. Käesolev ettepanek on osa terviklikust ELi meetmetest, millega reageeritakse Venemaa Ukraina-vastasele agressioonisõjale.

2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

• Õiguslik alus

Ettepaneku õiguslik alus on nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ (miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral) artikli 4 lõige 2, võttes arvesse, et ajutise kaitse andmise põhjused püsivad. Selles sättes on ette nähtud, et kui ajutise kaitse põhjused püsivad, võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega otsustada pikendada ajutist kaitset kuni ühe aasta võrra.

• Subsidiaarsus (ainupädevuse puudumise korral)

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 8 ET

ELi toimimise lepingu V jaotisega, mis käsitleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, antakse Euroopa Liidule nendes küsimustes teatavad volitused. Neid volitusi tuleb teostada kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 5, st kui ja niivõrd, kuivõrd liikmesriigid üksi ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke ning seetõttu saab neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada Euroopa Liidu tasandil.

Venemaa agressioonisõjast tingitud olukord Ukrainas mõjutab jätkuvalt ELi tervikuna. Euroopa Liit on sellele reageerinud enneolematult ja ühtselt. See näitab, et see nõuab endiselt ELi lahendusi ja ELi toetust ning tugevat koordineerimist ELi tasandil, kuna kõik liikmesriigid peavad pidevalt olukorrale koos reageerima ning tagama, et praegu liidus majutatava peaaegu 4,4 miljoni inimese suhtes kohaldatakse kogu liidus samu standardeid ja ühtlustatud õigusi. Lisaks praegusele massilisele sissevoolule ei saa Ukraina olukorra jätkuva volatiilsuse tõttu välistada mastaapseid uusi saabujaid. On selge, et üksikute liikmesriikide võetud meetmed ei suuda rahuldavalt rahuldada vajadust ELi ühise lähenemisviisi järele küsimuses, mis on selgelt kogu ELi ühine probleem.

Sellist ühist lähenemisviisi ei suuda liikmesriigid üksi piisavalt saavutada ning kavandatud nõukogu rakendusotsuse ulatuse ja mõju tõttu on seda parem saavutada ja koordineerida liidu tasandil, nagu on märkinud ka liikmesriigid ise. Seetõttu peab liit tegutsema ja võib võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikes 3 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.

Ajutine kaitse on erandlik ja vahetu protsess, millel on kogu liidus ühtlustatud õigused. Puudub ajutise kaitse või siseriikliku õiguse kohase piisava kaitse taotlemise menetlus. Seega, kui asjaomane isik esitleb end ametiasutustele, et kasutada ajutise kaitse või piisava kaitsega seotud õigusi, peab ta tõendama üksnes oma kodakondsust, rahvusvahelise kaitse või samaväärse kaitse seisundit, Ukrainas elamist või vajaduse korral perekondlikke sidemeid. Õigus ajutisele kaitsele on vahetu, kuid mitte absoluutne, nagu näitavad mitmed ajutise kaitse direktiivi sätted. Seepärast on asjakohane kehtestada liidu tasandil ühine kontrollinõue, millega tagatakse, et liikmesriigid järgivad ajutise kaitsega seotud õiguste kasutamise uute taotluste hindamisel koordineeritud operatiivset lähenemisviisi, vältides seeläbi killustatust ja säilitades ajutise kaitse korra terviklikkuse.

Selleks et võimaldada protsessi, mis viib formaalsused miinimumini ja ei tekita riiklikele haldusasutustele halduskoormust, tuleks ajutise kaitse saamise õiguse tõendamiseks piisavaks tõendiks pidada kontrollimist, kui see on Ukraina õiguses kohaldatav, kas Ukraina ametiasutused on andnud asjaomastele isikutele loa kinnitada, et nad lahkuvad Ukrainast kooskõlas oma sõjaliste kohustustega.

• Proportsionaalsus

Kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega nähakse kavandatava nõukogu rakendusotsusega ette ajutise kaitse pikendamine piiratud ajavahemikuks, st üheks aastaks konkreetse isikute rühma puhul, kelle suhtes seda juba kohaldatakse.

Võttes arvesse olukorra ulatust ja tõsidust Ukrainas, piirdub kavandatav meede vajalikuga, mistõttu ligikaudu 4,4 miljonit praegu ELi liikmesriikides viibivat põgenikku ei saa ohututes ja püsivates tingimustes Ukrainasse tagasi pöörduda. Lisaks kujutab see pikendamine endast ka

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 9 ET

proportsionaalset vastust praegusele olukorrale, kuna ajutine kaitse on kaitsnud liikmesriikide varjupaigasüsteemi selle eest, et märkimisväärne arv ELi liikmesriikidesse saabuvate isikute taotlusi ei koormaks seda üle.

Nõue kontrollida, kas Ukraina ametiasutused on andnud asjaomastele isikutele loa, mis kinnitab, et nad lahkuvad Ukrainast kooskõlas oma sõjaliste kohustustega, on proportsionaalne. See piirdub sellega, mis on rangelt vajalik selleks, et jätkuv vajadus pakkuda ajutist kaitset ei kahjustaks Ukraina üldist suutlikkust end kaitsta, pidades silmas Ukraina muutuvaid sõjalisi vajadusi. Ukrainal on õigus kehtestada oma õiguskorras ajateenistuskohustused, sealhulgas nende erandid, mis takistavad täpselt määratletud rühmituste Ukrainast lahkumist.1

Kontrollimine, kas isik võib Ukrainast lahkuda, ilma et ta rikuks sõjalisi kohustusi, on kavandatud tulevase meetmena, mis on suunatud tulevastele taotlustele. Selle eesmärk on leida sobiv tasakaal vajaduse vahel võtta arvesse Ukraina kaitsevajadusi ja vajadust õiguskindluse ning liidus juba kaitset saavate isikute õiguste ja õiguspäraste ootuste säilitamise järele.

Lisaks ei mõjuta sellise nõude kontrollimine ametiasutuste otsustusõigust konkreetse juhtumi puhul ega ühegi isiku õigust taotleda liidus rahvusvahelist kaitset. Kuigi Ukrainast saabuvate isikute õigus taotleda varjupaika jääks sellisena puutumatuks, ei ole teenimisest keeldumine üksi mõjuv põhjus rahvusvahelise kaitse andmiseks – vt sellega seoses EUAA praktiline juhend poliitiliste arvamuste kohta.

• Õigusakti valik

Ajutise kaitse direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt tuleb nõukogu rakendusotsusega pikendada ajutist kaitset kuni ühe aasta võrra, kui ajutise kaitse põhjused püsivad.

3. EX-POST HINDAMISTE, STAKEHOLDER KONSULTATSIOONIDE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

• Tõenditel põhinev poliitikakujundamine

ELi rändevaldkonna valmisoleku- ja kriisikava võrgustik, mis keskendub Ukrainale, ja Ukraina solidaarsusplatvorm1 jätkavad oma tegevust, et pakkuda vastavalt ühist olukorrateadlikkust Venemaa täiemahulise Ukrainasse sissetungi rändemõjust ning ELi ja liikmesriikide valmisolekut ja koordineeritud reageerimist kriisile korrapärase teabevahetuse kaudu. Sellega seoses on mõlemal foorumil arutatud üldise valmisoleku suurendamist ELi tasandil, sealhulgas erandolukorra plaanimist. Pidevalt kogutakse teavet ja andmeid praeguse olukorra ja inimeste liikumise kohta. Pooled arutavad ajutise kaitse registreerimise platvormi koosolekutel jätkuvalt vastavalt vajadusele, kuidas paremini tagada ajutise kaitse saajaid ja siseriikliku õiguse alusel pakutavat piisavat kaitset käsitleva teabe nõuetekohane vahetamine liikmesriikide vahel, tuvastades samal ajal topeltregistreerimise samas liikmesriigis ja ELi liikmesriikides.

1Ukraina seaduste kohaselt ei tohi ajateenistuses olevad Ukraina mehed (25–60-aastased) ja reservnimekirjas olevad Ukraina mehed (23–25-aastased) Ukrainast lahkuda. Pärast Ukraina 2025. aasta augusti sõjaseaduse lõdvendamist on 18–22-aastastel Ukraina meestel lubatud Ukrainast lahkuda, välja arvatud nendel meestel (ja naistel), kes otsustasid vabatahtlikult relvajõududega ühineda.

1Platvormi lõi komisjon, et koordineerida liikmesriikide operatiivset reageerimist vastavalt nõukogu otsuse 2022/382 artikli 3 lõikele 2. Muu hulgas kogub ta teavet ja uurib liikmesriikides kindlaks tehtud vajadusi ning koordineerib nende vajaduste täitmiseks võetavaid operatiivseid järelmeetmeid.

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 10 ET

Arvestades ümberasustatud laste ja noorte märkimisväärset arvu, võetakse nendes jõupingutustes üha enam arvesse andmeid haridus- ja koolitussüsteemidesse integreerimise kohta.

Viimastel kuudel on Euroopa Komisjon vahetanud Ukraina kolleegidega korrapäraselt teavet selle kohta, kuidas ühitada Ukraina rahvale antav kaitse riigi kaitsevajadustega.

Lisaks hindavad Euroopa Komisjon, sellised organisatsioonid nagu Maailmapank ja ÜRO ning Ukraina valitsus korrapäraselt olukorda Ukrainas. Maailmapank avaldab aruanded Ukraina kahjustuste ja vajaduste kiirhinnangu kohta.2

Alates sõja puhkemisest on Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon teinud tööd selle nimel, et paremini mõista ümberasustatud isikute olukorda ning jälgida Ukrainas toimuvat riigisisest ümberasustamist ja liikuvusvooge. Lisaks on ta uuringute abil jälginud sõja eest põgenevate ja Ukrainasse naasvate piiri ületavate isikute kavatsusi ning hinnanud tagasipöördumistingimusi. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on korrapäraselt avaldanud teavet Ukrainast (ka riigisiseselt) ümberasustatud isikute kavatsuste ja väljavaadete kohta. Eespool nimetatud rahvusvaheliste organisatsioonide uuringud ja dokumendid näitavad, et praegune olukord on endiselt ebastabiilne ja ebakindel ning seetõttu ei võimalda see turvalistel ja püsivatel tingimustel tagasi pöörduda. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul on 2026. aasta veebruari seisuga kogu maailmas registreeritud 5,9 miljonit Ukrainast põgenevat inimest.3

• Konsulteerimine sidusrühmadega ning eksperditeadmiste kogumine ja kasutamine

Tõenduspõhise teabe kogumiseks konsulteeris komisjon rändevaldkonna valmisoleku- ja kriisiohjevõrgustiku ning solidaarsusplatvormi kaudu korrapäraselt liikmesriikide ametiasutuste, Euroopa välisteenistuse ning asjaomaste ELi ametite, Ukraina ametiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, jätkates samal ajal teabevahetust valitsusväliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

Komisjon konsulteeris koostöös Euroopa Liidu Nõukogu roteeruvate eesistujariikidega liikmesriikidega ministrite tasandil ajutise kaitse tuleviku üle pärast 2027. aasta märtsi ning nõukogu strateegilise sisserände-, piiride ja varjupaigakomitee (SCIFA) ning justiits- ja siseküsimuste nõunike mitmel kohtumisel 2026. aasta märtsis ja mais, kus liikmesriigid rõhutasid vajadust pikendada ajutist kaitset võimalikult kiiresti veel ühe aasta võrra, et säilitada Euroopa ühine reageerimine.

Viimasel SCIFA koosolekul 2026. aasta aprillis tunnistasid liikmesriigid, et praegune ebastabiilne olukord ei võimalda ajutist kaitset lõpetada. Liikmesriigid arutasid ka ajutise kaitse kohaldamisala võimalikke uusi viise, et paremini kajastada muutuvat olukorda ja ühitada ajutine kaitse Ukraina muutuvate kaitsevajadustega. Viimasel, 2026. aasta mais toimunud justiits- ja siseküsimuste nõunike koosolekul arutasid liikmesriigid ajutise kaitse ulatusega

2Maailmapanga grupp, „Ukraine Fifth Rapid Damage and Needs Assessment (RDNA5) (veebruar 2022 – detsember 2025)“.

3 Ukraina pagulaste olukord.

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 11 ET

seotud uue korra võimalusi, rõhutades vajadust lihtsa kohaldamise ja otsuse võimalikult kiire vastuvõtmise järele.

Paralleelsed ja täiendavad arutelud toimusid solidaarsusplatvormil, kus enamik liikmesriike väljendas vajadust pikendada ajutist kaitset veel ühe aasta võrra, et säilitada Euroopa ühine reageerimine, tagada toetusesaajatele selgus ning võimaldada liikmesriikidel võtta riiklikul tasandil vajalikke haldus- ja õiguslikke meetmeid (nt elamislubade pikendamine). Liikmesriigid väljendasid ka vajadust säilitada ajutise kaitse saamise tingimustele vastamiseks lihtne haldusmenetlus ja vältida varjupaigasüsteemide ülekoormatust. Siseministrid väljendasid 4. juunil toimunud mitteametlikul siseküsimuste nõukogu istungil ka üldist toetust ajutise kaitse edasisele pikendamisele veel ühe aasta võrra ja kohanduste kaalumisele, et võtta täielikult arvesse Ukraina muutuvaid kaitsevajadusi.

Komisjon suhtles korrapäraselt ka Ukraina ametiasutustega, et koguda teavet kohapealse olukorra kohta. Lisaks konsulteeris komisjon ajutise kaitse direktiivi artikli 3 kohaselt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga, kes on olukorda hinnanud ja andnud asjakohast teavet ning korraldanud uuringuid ümberasustatud isikute kavatsuste kohta.

• Põhiõigused

Käesolevas ettepanekus austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid ning kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonist, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga.

4. EELARVEIMPLIKATSIOONID

Alates Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja algusest on ajutise kaitse direktiivi kohaldamisega seotud rahastamisvajadused kaetud olemasolevate ELi rahastamisvahendite eelarvest aastatel 2014–2020 ja 2021–2027, eelkõige asjaomaste rände- ja siseasjade ning ühtekuuluvuspoliitika raames.1

5. MUUD KULUD

• Ettepaneku konkreetsete sätete üksikasjalik selgitus

Artikliga 1 pikendatakse käesoleva otsuse artikliga 1 muudetud nõukogu otsuse artiklis 2 osutatud ümberasustatud isikute ajutist kaitset ühe aasta võrra (5. märtsist 2027 kuni 4. märtsini 2028).

Artiklis 2 on sätestatud, et ajutist kaitset ei anta üldjuhul isikutele, kes lahkuvad Ukrainast alates käesoleva otsuse jõustumise kuupäevast ja kes ei suuda esitada riigi ametiasutustele tõendeid selle kohta, et Ukraina ametiasutused on andnud neile loa lahkuda Ukrainast kooskõlas oma sõjaliste kohustustega.

Artiklis 3 sätestatakse käesoleva otsuse jõustumise ja kohaldamise kuupäevad.

1„Ühtekuuluvusmeetmed pagulaste toetamiseks Euroopas“, nn CARE pakett (CARE, CARE-plus ja Fast-CARE).

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 12 ET

2026/0186 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU RAKENDUSOTSUS,

millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset kuni 4. märtsini 2028

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel,1 eriti selle artikli 4 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1) Nõukogu võttis 4. märtsil 2022 vastu rakendusotsuse (EL) 2022/382,2 millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses, et kehtestada ajutine kaitse.

(2) Vastavalt direktiivi 2001/55/EÜ artikli 4 lõikele 1 kohaldati ajutist kaitset esialgu ühe aasta jooksul kuni 4. märtsini 2023 ja seejärel pikendati seda automaatselt veel ühe aasta võrra kuni 4. märtsini 2024.

(3) Nõukogu võttis 19. oktoobril 2023 vastu rakendusotsuse (EL) 2023/2409,3 millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset kuni 4. märtsini 2025. Nõukogu võttis 25. juunil 2024 vastu rakendusotsuse (EL) 2024/1836,4 millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset kuni 4. märtsini 2026. Nõukogu võttis 15. juulil 2025 vastu rakendusotsuse (EL) 2025/1460,5

1 EÜT L 212, 7.8.2001, lk 12, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2001/55/oj. 2Nõukogu 4. märtsi 2022. aasta rakendusotsus (EL) 2022/382, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva

põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse (ELT L 71, 4.3.2022, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2022/382/oj).

3Nõukogu 19. oktoobri 2023. aasta rakendusotsus (EL) 2023/2409, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset (ELT L, 2023/2409, 24.10.2023, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2023/2409/oj).

4Nõukogu 25. juuni 2024. aasta rakendusotsus (EL) 2024/1836, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset (ELT L, 2024/1836, 3.7.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2024/1836/oj).

5Nõukogu 15. juuli 2025. aasta rakendusotsus (EL) 2025/1460, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset (ELT L, 2025/1460, 24.7.2025,

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 13 ET

millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud ajutist kaitset kuni 4. märtsini 2027.

(4) Seoses direktiivi 2001/55/EÜ aktiveerimisega leppisid liikmesriigid 4. märtsil 20226 tehtud avalduses ühehäälselt kokku, et nad ei kohalda kõnealuse direktiivi artiklit 11 isikute suhtes, kes saavad asjaomases liikmesriigis ajutist kaitset vastavalt rakendusotsusele (EL) 2022/382 ja kes liiguvad ilma loata teise liikmesriiki, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid lepivad kahepoolselt kokku teisiti.

(5) Arvestades, et isik saab korraga kasutada ajutise kaitsega seotud õigusi ainult ühes liikmesriigis, peaksid liikmesriigid selle tagamiseks ja selleks, et vältida mitmekordset registreerimist ajutise kaitse saamiseks, lükkama tagasi direktiivi 2001/55/EÜ artikli 8 lõike 1 alusel esitatud elamisloataotlused, kui on ilmne, et asjaomane isik on juba saanud selle alusel elamisloa teises liikmesriigis ja tal on seega seal ajutise kaitsega seotud õigused, sealhulgas sotsiaalabi. See oleks kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu otsusega kohtuasjas C-753/237 ja eelkõige selle punktiga 30.

(6) Selleks et tagada operatiiveesmärkidel õigeaegne olukorrapilt ning ühtne haldamine ja järelevalve elamislubade väljaandmise üle, peaksid liikmesriigid laadima ajutise kaitse registreerimise platvormile korrapäraselt üles täpseid ja õigeaegseid andmeid, sealhulgas mitteaktiivsete registreerimiste arvandmeid.

(7) Praegu saab liidus ajutist kaitset peaaegu 4,4 miljonit Ukraina põgenikku. Ajutist kaitset saavate isikute registreerimiste koguarv on püsinud suhteliselt stabiilsena ligikaudu 4,3 miljoni juures, kusjuures üldine kasvutendents on väike ja vähe on neid, kes teatavad alalisest tagasipöördumisest Ukrainasse. Olukord Ukrainas ei võimalda enamikul põgenikest ohututes ja püsivates tingimustes Ukrainasse tagasi pöörduda. Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni hinnangul on Ukrainas8 2025. aasta detsembri seisuga 3 712 000 riigisisest põgenikku. Kolm neljandikku (71 %) riigisisestest põgenikest oli olnud ümberasustatud üle kahe aasta ja 82 % oli olnud ümberasustatud üle aasta. Üle kahe aasta ümberasustatud riigisiseste põgenike osakaal oli suurim riigi lääneosas elavate riigisiseste põgenike hulgas. ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo hinnangul vajab 2026. aastal Ukrainas kiiret humanitaarabi ligikaudu 10,8 miljonit inimest.

(8) Lisaks ei saa välistada uusi mastaapseid saabujaid Venemaa agressioonisõjast tingitud keeruliste humanitaartingimuste, suurema volatiilsuse ja Ukraina olukorra ebakindluse tõttu, sealhulgas intensiivsemad korduvad õhurünnakud tsiviilisikute vastu kogu riigis. Eskaleerumise oht püsib. Samal ajal püsib oht riiklike varjupaigasüsteemide tõhusale toimimisele, kui ajutine kaitse peagi lõppeb ja kõik rahvusvahelise kaitse saajad taotlevad samal ajal rahvusvahelist kaitset.

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2025/1460/oj). 6 Ettepanek: NÕUKOGU RAKENDUSOTSUS, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike

massilise sissevoolu olemasolu nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse – liikmesriikide avaldus

7Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 27. veebruar 2025, A. N. vs. Ministerstvo vnitra, C-753/23, ECLI:EU:C:2025:133 8 Ukraina riigisisese ümberasustamise aruanne – 22. voor (jaanuar 2026).

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 14 ET

(9) Kuna ajutist kaitset saavate põgenike suur arv liidus ei vähene tõenäoliselt seni, kuni jätkub sõda Ukraina vastu, on ajutise kaitse pikendamine vajalik, et tegeleda nende isikute olukorraga, kes saavad praegu liidus ajutist kaitset või vajavad sellist kaitset alates 5. märtsist 2027, kuna sellega nähakse ette viivitamatu kaitse ja juurdepääs ühtlustatud õigustele, vähendades samal ajal formaalsusi miinimumini olukorras, kus toimub massiline sissevool liitu. Ajutise kaitse pikendamine peaks samuti aitama tagada, et liikmesriikide varjupaigasüsteeme ei koormata üle selliste rahvusvahelise kaitse taotluste arvu märkimisväärse suurenemisega, mida võivad esitada isikud, kes saavad ajutist kaitset kuni 4. märtsini 2027, kui ajutine kaitse selleks ajaks lõpeb, või isikud, kes põgenevad Ukraina sõja eest ja saabuvad liitu pärast seda kuupäeva ja enne 4. märtsi 2028.

(10) Võttes arvesse, et ajutise kaitse põhjused püsivad, tuleks rakendusotsuses (EL) 2022/382 osutatud põgenike kategooriate ajutist kaitset pikendada 4. märtsini 2028.

(11) Olenemata vajadusest pikendada ajutist kaitset veel ühe aasta võrra, on oluline, et liidu ühises lähenemisviisis võetaks arvesse Ukraina muutuvaid kaitsevajadusi.

(12) Euroopa Ülemkogu kinnitas oma järeldustes taas oma jätkuvat kindlat ja vankumatut toetust Ukraina sõltumatusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning liidu võetud kohustust jätkata Ukrainale ja selle rahvale igakülgse poliitilise, rahalise, majandusliku, humanitaar-, sõjalise ja diplomaatilise toetuse andmist. Euroopa Ülemkogu toetas terviklikku, õiglast ja püsivat rahu Ukrainas, mis põhineb ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetel ning mida toetavad Ukrainale antud kindlad ja usaldusväärsed julgeolekutagatised, mille kohaselt on äärmiselt oluline tagada, et Ukrainal on eelarvelised ja sõjalised vahendid, et jätkata oma võõrandamatu õiguse kasutamist enesekaitseks ning Venemaa agressiooni vastu võitlemiseks ja selle ärahoidmiseks.

(13) Nõukogu direktiivi 2001/55/EÜ kohaselt kujutab ajutise kaitse kord ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral endast erandlikku menetlust, mida võib kohaldada konkreetsete isikute rühmade suhtes ja millega võib samal ajal määrata kindlaks ka objektiivsed välistamiskriteeriumid, järgides täielikult rahvusvahelisest õigusest, liidu õigusest ja põhiõigustest tulenevaid kohustusi. Eelkõige ei tohiks isikule anda ajutist kaitset, kui Ukraina ametiasutused ei ole andnud talle luba Ukrainast lahkuda, kuna ta peab täitma oma sõjalisi kohustusi.

(14) Ukraina muutuvad sõjalised vajadused kaitsta end Venemaa ebaseadusliku agressioonisõja eest ja eelkõige ajateenistuskohustused, mille Ukraina on oma õiguskorras õiguspäraselt määratlenud, nõuavad liidu täielikku toetust. Sellega seoses peaksid liikmesriigid neid vajadusi täielikult arvesse võtma, pakkudes samal ajal Ukraina põgenikele ajutise kaitse kaudu täielikku toetust. Seepärast on oluline, et liit ei jätkaks ajutise kaitse kohaldamist nii, et kuigi sellest saavad kasu ümberasustatud isikud, võib see negatiivselt mõjutada Ukraina üldist suutlikkust end Venemaa ebaseadusliku agressioonisõja eest kõige paremini kaitsta ja otsustada vabalt oma kaitsejõudude korralduse üle.

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 15 ET

(15) Sel eesmärgil, ilma et see piiraks liidu õiguse ja põhiõiguste kohaldamist, ei anta ajutist kaitset üldjuhul isikutele, kes ei suuda riigi ametiasutustele tõendada, et Ukraina ametiasutused on neile andnud loa lahkuda Ukrainast kooskõlas oma sõjaliste kohustustega, kui see on Ukraina õiguses kohaldatav. Võttes arvesse vajadust võtta arvesse Ukraina määratletud praeguseid kaitsevajadusi, ilma et see mõjutaks nende isikute olukorda, kelle suhtes ajutist kaitset juba kohaldatakse, tuleks sellise nõude kontrollimist Ukrainast ümberasustatud isikute suhtes hakata kohaldama alates päevast pärast käesoleva otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

(16) Õigus ajutisele kaitsele on kohene. Kuigi asjaomase isiku nõuetekohase haldamise ja registreerimise tagamiseks võib liikmesriik otsustada täita teatavaid nõudeid, nagu registreerimisvorm ja tõendite esitamine, nagu on sätestatud nõukogu otsuses (EL) 2022/382, on üks ajutise kaitse eesmärke tagada kiire ja lihtne menetlus, vähendades formaalsusi miinimumini. Seetõttu on oluline, et liikmesriikide ametiasutused saaksid kiiresti kontrollida, kas asjaomasel isikul on lubatud Ukraina territooriumilt lahkuda kooskõlas oma sõjaliste kohustustega. Sellega seoses võiks liikmesriikide käsutuses olla näiteks dokument, mille Ukraina ametiasutused esitavad Ukrainas väljatöötamisel oleva spetsiaalse rakenduse Reserv+ kaudu ja mis kinnitab sellist luba.

(17) Nõukogu võttis 16. septembril 2025 vastu soovituse, mis9 käsitleb koordineeritud lähenemisviisi Ukraina põgenike ajutise kaitse kaotamisele. Kõnealune pikendamine ei piira selles sätestatud meetmete rakendamise jätkamist, mis peaks jääma prioriteediks. Sellega seoses peaksid liikmesriigid koordineeritult kiirendama ajutist kaitset saavate isikute üleminekut muudele õiguslikele seisunditele ning vabatahtlikku tagasipöördumist ja taasintegreerimist, kui olukord seda võimaldab.

(18) Käesolevas otsuses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.

(19) Nõukogu kinnitab veel kord oma pühendumust toetada Ukrainat ja Ukraina rahvast nii kaua kui vaja ning kordab oma toetust ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetele tuginevale terviklikule, õiglasele ja püsivale rahule ning on püsiva relvarahu korral valmis tegutsema kooskõlas direktiivi 2001/55/EÜ artikli 6 lõike 1 punktiga b.

(20) Direktiiv 2001/55/EÜ on Iirimaale siduv ning seepärast osaleb ta käesoleva otsuse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(21) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva rakendusotsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

9Nõukogu 16. septembri 2025. aasta soovitus, mis käsitleb koordineeritud lähenemisviisi Ukrainast põgenenud isikute ajutise kaitse kaotamisele (ELT C, C/2025/5129, 23.9.2025, ELI: http://data.europa.eu/eli/C/2025/5129/oj)

MASINTÕLGE

Tõlgitud Euroopa Komisjoni tõlkeprogrammiga

https://language-tools.ec.europa.eu/

Digital Europe Programme Language Technologies

ET 16 ET

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Rakendusotsuse (EL) 2022/382 artiklis 2 osutatud Ukrainast põgenenud isikutele antud ajutist kaitset, mida pikendati rakendusotsustega (EL) 2023/2409, (EL) 2024/1836 ja (EL) 2025/1460, pikendatakse veel ühe aasta võrra kuni 4. märtsini 2028.

Artikkel 2

Ilma et see piiraks liidu õiguse ja põhiõiguste kohaldamist, ei anta rakendusotsuse (EL) 2025/1460 artikli 1 kohast või artikli 1 kohaselt pikendatud ajutist kaitset isikutele, kes ei täida Ukraina õiguses sätestatud sõjalisi kohustusi ning kellel Ukraina ametiasutused ei ole seetõttu luba Ukrainast lahkuda.

Käesolevat artiklit ei kohaldata isikute suhtes, kes käesoleva otsuse jõustumise kuupäeval juba saavad ajutist kaitset.

Artikkel 3

Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 5. märtsist 2027, välja arvatud artikkel 2, mida kohaldatakse alates käesoleva otsuse jõustumise kuupäevast.

Brüssel, [kuupäev]

Nõukogu nimel eesistuja

EN EN

EUROPEAN COMMISSION

Brussels, 26.6.2026 COM(2026) 345 final

2026/0186 (NLE)

Proposal for a

COUNCIL IMPLEMENTING DECISION

extending temporary protection, as introduced by Implementing Decision (EU)

2022/382, until 4 March 2028

EN 1 EN

EXPLANATORY MEMORANDUM

1. CONTEXT OF THE PROPOSAL

• Reasons for and objectives of the proposal

On 4 March 2022, the Council adopted implementing Decision 2022/3821 and activated

Council Directive 2001/55/EC of 20 July 2001 (the ‘Temporary Protection Directive’)2 for

certain categories3 of people displaced on or after 24 February 2022, as a result of the military

invasion of Ukraine by Russian armed forces that began on that date. Pursuant to Article 4(1)

of the Temporary Protection Directive, the initial duration of temporary protection is one year,

which may be extended automatically by six monthly periods for a maximum of one year.

Temporary protection was automatically extended by one year, until 4 March 2024.

Pursuant to Article 4(2) of the Temporary Protection Directive, where reasons for temporary

protection persist, the Council may decide to extend temporary protection by up to one year,

by qualified majority and on a proposal from the Commission, which shall also examine any

request by a Member State that it submit a proposal to the Council. Temporary protection was

extended by further periods of one year each, first until 4 March 20254, then until 4 March

20265 and later until 4 March 20276.

The objective of this proposal is twofold. First, to extend further by a period of one year

temporary protection as introduced by Council Implementing Decision 2022/382. This will

have the effect of continuing temporary protection in respect of the categories of persons

identified in Council Implementing Decision 2022/382, for the period from 5 March 2027 to 4

March 2028. Second, the proposal aims to reconcile temporary protection with Ukraine’s

overall ability to defend itself against the Russian illegal war of aggression. It is therefore

proposed that temporary protection is not to be granted as a rule to persons who leave Ukraine

as from the date of entry into force of this Decision and who cannot demonstrate that they are

authorised by the Ukrainian authorities to leave Ukraine in compliance with their military

obligations.

1 COUNCIL IMPLEMENTING DECISION (EU) 2022/382 of 4 March 2022 establishing the existence

of a mass influx of displaced persons from Ukraine within the meaning of Article 5 of Directive

2001/55/EC, and having the effect of introducing temporary protection. 2 COUNCIL DIRECTIVE 2001/55/EC of 20 July 2001 on minimum standards for giving temporary

protection in the event of a mass influx of displaced persons and on measures promoting a balance of

efforts between Member States in receiving such persons and bearing the consequences thereof. 3 Article 2 of the Council Implementing Decision 2022/382 provides that temporary protection applies to

(a) Ukrainian nationals residing in Ukraine before 24 February 2022; (b) stateless persons, and nationals

of third countries other than Ukraine, who benefited from international protection or equivalent national

protection in Ukraine before 24 February 2022; and, (c) family members of the persons referred to in

points (a) and (b). Member States shall apply either this Decision or adequate protection under their

national law, in respect of stateless persons, and nationals of third countries other than Ukraine, who

can prove that they were legally residing in Ukraine before 24 February 2022 on the basis of a valid

permanent residence permit issued in accordance with Ukrainian law, and who are unable to return in

safe and durable conditions to their country or region of origin. 4 Council Implementing Decision (EU) 2023/2409 of 19 October 2023 extending temporary protection as

introduced by Implementing Decision (EU) 2022/382 (europa.eu). 5 Council Implementing Decision (EU) 2024/1836 of 25 June 2024 extending temporary protection as

introduced by Implementing Decision (EU) 2022/382 (europa.eu) 6 Council Implementing Decision (EU) 2025/1460 of 15 July 2025 extending temporary protection as

introduced by Implementing Decision (EU) 2022/382 (europa.eu)

EN 2 EN

The situation that led to the activation of temporary protection persists and thus a

further extension is needed.

As of April 2026, almost 4.4 million persons displaced from Ukraine7, of whom around 58%

are women, enjoy temporary protection in the EU8. From an age perspective, almost 30% of

the total group are minors (both female and male). The number of beneficiaries of temporary

protection in the EU Member States has remained relatively stable at around 4.3 million, with

a slight upward trend (from 4.21 million in April 2024 to 4.26 million in March 2025 to 4.37

in April 2026). Germany, Poland and Czechia remain the Member States hosting the highest

number of beneficiaries of temporary protection (almost 1.28 million in Germany, around

970 000 in Poland, and over 380 000 in Czechia). Since the activation of the Temporary

Protection Directive, Member States have made significant efforts to support people displaced

from Ukraine, to facilitate their integration into host societies, including in education and

training systems, and the labour market. They have also continued efforts to increase

reception capacity and contingency planning. The EU’s response to the Russian aggression

against Ukraine remains characterised by a strong solidarity component, first towards Ukraine

and its people, as demonstrated by the efforts of Member States and their citizens hosting

displaced persons, and second among Member States themselves.

Alongside providing beneficiaries of temporary protection access to a set of harmonised

rights, the activation of the Temporary Protection Directive continues to mitigate the risk that

the Member States’ asylum systems would be unable to process the inflow without adverse

effects for their efficient operation. Between February 2022 and March 2026, 94 390

applications for international protection (compared to 75 850 between February 2022 and

March 2025) were lodged by Ukrainian nationals in the EU. Between January and March

2026, applications for international protection lodged by Ukrainian nationals decreased by

57%, compared to the January-March period in 2025, with France and Poland ranking first

and second, respectively, as the main receiving countries of these applications. Nevertheless,

the limited overall numbers continue to show that temporary protection has delivered on its

purpose, including preventing Member States’ asylum systems from being overwhelmed.

According to the United Nations High Commissioner for Refugees (UNHCR) intentions

survey of July 20259, the proportion of displaced persons planning or hoping to return to

Ukraine in the future had decreased compared to six months before (from 65% in January-

February 2024 to 61% in July-August 2024), while the share of those who are undecided

about returning had increased (24% to 27%), as well as those who reported no hope to return

(11% to 12%). The International Organization for Migration (IOM) had reported10 a large

majority of persons it has surveyed (70 %) intending to return to Ukraine if and when it is

safe.

Furthermore, according to the survey11 of the European Union Agency for Asylum (EUAA),

about one fifth was determined not to return to Ukraine, while 22% were leaning towards not

returning and 31% were uncertain. In contrast, only 14% respondents in 2025 were

determined to return and 13% leaning towards returning. The proportion of those determined

7 Over 4.54 million, including EU Member States, Iceland, Liechtenstein, Norway, Switzerland. 8 Unless otherwise specified, all figures on temporary and international protection are sourced from

Eurostat (Database -Eurostat). 9 Policy brief Forecasting Refugee Return to Ukraine amid ongoing war and uncertainty. 10 Ukraine Regional Response: Needs, Intentions, and Border Crossings | Displacement Tracking Matrix 11 Ad Hoc Report: Situation in Ukraine and Displacement to the EU+: Trends, Drivers and Future

Prospects (September 2025).

EN 3 EN

not to return increased steadily over time from 5% to 12% and later to 20%. Conversely, the

share of those leaning not to return increased from 12% to 15% and then to 22%.

These surveys confirm that the majority of displaced persons from Ukraine consider that they

are still unable to return to Ukraine in safe and durable conditions.

In Ukraine, Russia’s war of aggression continues unabated. Russia persists in its deliberate

and systematic targeting of civilian infrastructure and populated areas. According to the

United Nations Human Rights Monitoring Mission in Ukraine, the number of civilian

casualties in May 2026 rose by 93% compared to the same month in 2025. This represents a

significant escalation and underscores the sustained toll of the war on civilians.

Unpredictable air and drone strikes by Russian forces continue to pose a serious threat across

the country, reaching regions far beyond the front lines. These attacks highlight the broad

geographical scope and indiscriminate nature of the ongoing aggression. The air attacks have

severely impaired access to reliable electricity, heating, and water supply, and millions of

people were affected by repeated long-duration power outages in late 2025.

As of December 2025, the IOM estimates that there are 3 712 000 internally displaced

persons (IDPs)12 in Ukraine. Three-fourths (71%) of IDPs had been displaced for over two

years, and 82% had been displaced for over a year. The share of IDPs who had been displaced

for more than two years was highest among IDPs who resided in the West of the country.

According to the information provided in the fifth Rapid Damage and Needs Assessment

(RDNA5) report13, 4 618 666 people were officially registered as internally displaced persons

by the Ministry of Social Policy in December 2025. Poverty was reported to have further

increased in 2025. The impacts of war remains uneven, with the greatest effects felt by

women, including on employment and in households’ critical needs, persons with disabilities,

children and youth, IDPs, and the older persons. Over 15 000 people have been killed, more

than 40 600 have been injured, and millions have lost their homes.

The United Nations Office for the Coordination of Humanitarian Affairs (OCHA) estimates in

January 2026 that approximately 10.8 million people are in need of urgent humanitarian

assistance in Ukraine14.

The volatile situation, combined with the difficult humanitarian situation in Ukraine, could

also lead to further arrivals at large scale into the Union resulting in the need to provide

protection to an additional number of displaced persons.

The current uncertainty and volatility of the situation within Ukraine do not allow for the

termination of temporary protection for beneficiaries currently present in the EU Member

States and for those who might still be in need. These persons need to continue being

protected within the Union. By the same token, were temporary protection to cease soon and

all these persons to request international protection at the same time, the risk posed to the

efficient operation of the national asylum systems remains.

Given the developments above, the Commission considers that currently the reasons for

temporary protection persist and that temporary protection should therefore be prolonged as a

necessary and appropriate response to the current situation. The prolongation should be

adopted as soon as possible and for another year, i.e. for the period from 5 March 2027 to 4

March 2028, in accordance with Article 4(2) of the Temporary Protection Directive. This is to

12 Ukraine internal displacement report, General population survey, Round 22, January 2026 13 Ukraine - Fifth Rapid Damage and Needs Assessment (RDNA5) : February 2022 - December 2025. 14 Ukraine Humanitarian Needs and Response Plan 2026 (January 2026) [EN/UK].

EN 4 EN

ensure that persons displaced from Ukraine and hosted in the EU Member States are provided

with as much stability and prospects as possible under the current circumstances.

This is in line with the Union’s commitment to provide support to Ukraine and its people for

as long as it takes and its support for a comprehensive, just and lasting peace, based on the

principles of the Charter of the United Nations and international law. If the circumstances that

led to the activation of the Temporary Protection Directive cease to exist before 4 March

2028, the European Commission may in such a case submit to the Council a proposal

pursuant to Article 6 of the Temporary Protection Directive. This provision allows the Council

to bring temporary protection to an end by a Decision adopted by a qualified majority on a

proposal from the Commission, which must also examine any request by a Member State that

it submit a proposal to the Council. Such a Council Decision would have to be based on the

establishment of the fact that the situation in the country of origin is such as to permit the safe

and durable return of those granted temporary protection, with due respect for human and

fundamental rights and freedoms and Member States’ obligations regarding non-refoulement.

Furthermore, Member States should be given the possibility to undertake in a timely manner

the necessary administrative and legal steps (such as renewal of residence permits) to prepare

for the prolongation of temporary protection.

The further extension of temporary protection should not undermine the legitimate

overall ability of Ukraine to defend itself.

The Union’s support to Ukraine has been underlined consistently on several occasions by the

European Council, reaffirming its continued firm and unwavering support for Ukraine’s

independence, sovereignty and territorial integrity within its internationally recognised

borders, as well as the Union’s commitment to continue to provide, in coordination with like-

minded partners and allies, comprehensive political, financial, economic, humanitarian,

military and diplomatic support to Ukraine and its people. The European Council supported a

comprehensive, just and lasting peace in Ukraine based on the principles of the United

Nations Charter and international law and underpinned by robust and credible security

guarantees for Ukraine, underlying that it is critical to ensure that Ukraine has the budgetary

and military means to continue to exercise its inherent right of self-defence and counter and

deter Russia’s aggression.

As part of the Union response to the crisis, temporary protection was introduced. Temporary

protection, however, is not absolute. It is a procedure of exceptional character that may apply

to specific groups of persons identified in a Council Decision in accordance with Article 5 of

the Directive. At the same time, the Directive provides for the possibility to exclude persons

from temporary protection, based on determined objective criteria.

In this context, the military needs of Ukraine to defend itself against the Russian illegal war of

aggression and notably the conscription obligations as legitimately defined by Ukraine in its

legal order should be fully taken into account while providing, at the same time, full support

to displaced persons from Ukraine by means of the temporary protection. It is therefore

essential that the Union applies the temporary protection in a way that ensures Ukraine’s

overall ability to best defend itself against the Russian illegal war of aggression and to decide

freely on the organisation of its defence forces.

Therefore, while protecting displaced people from Ukraine who are in need remains a priority,

temporary protection is not to be granted as a rule to persons who leave Ukraine as from the

date of entry into force of this Decision and who cannot provide evidence to national

authorities that they are authorised by Ukrainian authorities to leave Ukraine in compliance

with their military obligations.

EN 5 EN

One of the reasons to activate temporary protection was to preserve the asylum system of

Member States by reducing formalities to a minimum in the face of a mass influx of displaced

persons. It is important to preserve a system of temporary protection that is easy to apply and

whereby a swift verification is possible of persons being authorised to leave Ukraine in

compliance with their military obligations. In this context, for example, the Ukrainian

authorities are developing a dedicated application Reserv+ that would allow downloading and

printing documents exempting from military obligations.

With the view to ensure legal certainty, the verification of such requirements should only

apply to newcomers seeking temporary protection as from the entry into force of this

Decision. Many displaced persons who have benefitted from temporary protection have now

been in the EU for several years and have integrated into their host societies by learning the

language, finding employment, and enrolling in education. It is therefore appropriate that

these persons retain the temporary protection status and its ensuing rights.

The Commission recalls that the Temporary Protection Directive implies that a person can

benefit from the rights attached to the status only in one Member State at a time; therefore,

Member States should reject residence permit requests made on the basis of Article 8(1) of

Directive 2001/55 when it is apparent that the person concerned has already obtained a

residence permit on that basis in another Member State and therefore is enjoying the rights

attached to temporary protection therein (see in this regard point 30 of the judgment of the

Court (Tenth Chamber), case C-753/23 [Krasiliva], 27 February 2025).

To this end, as also recalled in the Council Recommendation on a coordinated approach on

the transition out of temporary protection15, it remains important to regularly upload data in

the Temporary Protection Platform, including figures of inactive registrations, and to carry

out a swift follow up, where needed, in case of double registrations.

The need to continue providing protection, coupled with the possibility for beneficiaries of

temporary protection to enjoy temporary protection in the Member State of their choice, has

impacted the reception systems of Member States, especially those hosting large numbers of

persons benefitting from temporary protection, combined also with the impact of having to

cope simultaneously with a large number of applicants for international protection or with

housing shortages. In this regard, going forward, it is important to continue working towards

ensuring a greater balance of efforts among Member States. Ensuring the self-reliance of

displaced persons and their transition to long-term accommodation from reception systems

remains a priority.

In addition, in parallel to the extension of the temporary protection in line with this proposed

Council Decision, Member States should, as a matter of priority, step up the implementation

of the Council Recommendation on a coordinated approach to transition out of temporary

protection, implementing long-term and sustainable solutions. Member States should in

particular focus on transitioning the beneficiaries of temporary protection to other legal

statuses as well as support facilitating voluntary returns and sustainable reintegration within

Ukraine, once the situation allows for it.

• Consistency with existing policy provisions in the policy area

This proposal is fully consistent with the EU asylum acquis, as the Temporary Protection

Directive forms an integral part of the Common European Asylum System and was foreseen

to face an extraordinary situation of mass influx of displaced persons, as is still currently the

15 Council Recommendation of 16 September 2025 on a coordinated approach to the transition out of

temporary protection for displaced persons from Ukraine

EN 6 EN

case due to the full-scale invasion of Ukraine by Russia. The proposal is also fully consistent

with the European Union’s objective of establishing an area of freedom, security and justice

open to those who, forced by circumstances, legitimately seek protection in the European

Union.

The elements of the proposal are also consistent with the legal acts composing the Pact on

Migration and Asylum adopted in May 2024 and entered into application in June 2026. The

Parliament and the Council have agreed to preserve the Temporary Protection Directive as

part of the toolbox available to the EU for situations of mass arrivals. The Temporary

Protection Directive has proven to be an essential instrument to provide immediate protection

in the EU. At this stage, it continues to be the most appropriate instrument to address the

displacement caused by the Russian war of aggression against Ukraine.

• Consistency with other Union policies

This proposal is fully consistent with the need to allow Member States to process potential

applications for international protection in an orderly manner without overwhelming their

asylum systems and to continue providing for the necessary measures in case of a mass influx

of displaced persons from Ukraine that would avoid the overwhelming of the Member States’

asylum systems. It is also consistent with the Union’s external actions. This proposal is also in

line with EU restrictive measures and other actions adopted also in response to the Russian

aggression against Ukraine. This proposal is part of a comprehensive set of EU actions

responding to the Russian war of aggression against Ukraine.

2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY

• Legal basis

The legal basis for the proposal is Article 4(2) of Council Directive 2001/55/EC of

20 July 2001 on minimum standards for giving temporary protection in the event of a mass

influx of displaced persons, considering that the reasons for temporary protection persist. That

provision provides that where reasons for temporary protection persist, the Council may

decide by qualified majority, on a proposal from the Commission, to extend that temporary

protection by up to one year.

• Subsidiarity (for non-exclusive competence)

Title V of the TFEU on the Area of Freedom, Security and Justice confers certain powers on

these matters on the European Union. These powers must be exercised in accordance with

Article 5 of the Treaty on the European Union, i.e. if and in so far as the objectives of the

proposed action cannot be sufficiently achieved by the Member States alone and can,

therefore, by reason of the scale or effects of the proposed action, be better achieved by the

European Union.

The situation in Ukraine as a result of the Russian war of aggression continues to impact the

EU as a whole. It has been met with an unprecedented and unified response by the European

Union. This shows that it still requires EU solutions and EU support, as well as strong

coordination at EU level, as there is a continuous need for all Member States to effectively

respond to the situation together and to ensure the same standards and a harmonised set of

rights are applied across the Union for the almost 4.4 million people currently hosted in the

Union. In addition to the existing mass influx that remains, further arrivals at scale cannot be

excluded because of the ongoing volatility of the situation in Ukraine. It is clear that actions

taken by individual Member States cannot satisfactorily address the need for a common EU

approach to what clearly constitutes a challenge common to the whole of the EU.

EN 7 EN

Such a common approach cannot be sufficiently achieved by the Member States individually

and can, by reason of the scale and effects of this proposed Council Implementing Decision,

be better achieved and coordinated at Union level, as also indicated by Member States

themselves. The Union must therefore act and may adopt measures, in accordance with the

principle of subsidiarity as set out in Article 5(3) of the Treaty on European Union.

Temporary protection is a process of an exceptional and immediate nature with harmonised

rights across the Union. There is no application process for temporary protection or adequate

protection under national law. Therefore, the person concerned, when presenting him/herself

to the authorities to avail the rights attached to temporary protection or adequate protection,

would only have to demonstrate his/her nationality, his/her international protection or

equivalent protection status, residence in Ukraine or family link as appropriate. The right to

temporary protection is immediate but not absolute as several provisions of the Temporary

Protection Directive indicate. It is thus appropriate to establish at Union level a common

verification requirement that ensures that Member States follow a coordinated operational

approach when assessing new requests to avail of rights associated to temporary protection,

thereby preventing fragmentation and preserving the integrity of the temporary protection

regime.

With a view to allow for a process that brings formalities to a minimum and not to create

administrative burden on national administration, the verification, where applicable in

Ukrainian law, that the persons concerned are granted an authorisation by the Ukrainian

authorities confirming that they leave Ukraine in compliance with their military obligations

should be considered as sufficient evidence to demonstrate the entitlement to temporary

protection.

• Proportionality

In accordance with the principle of proportionality, as set out in Article 5(4) of the Treaty on

the European Union, the proposed Council Implementing Decision provides for an extension

of temporary protection for a limited period of time, i.e. for one year for the specific group of

persons to whom it already applies.

The proposed measure is limited to what is necessary, given the scale and gravity of the

situation in Ukraine, as a result of which around 4.4 million displaced persons currently

present in the EU Member States are not able to return to Ukraine in safe and durable

conditions. In addition, this extension also constitutes a proportionate response in view of the

current situation, as temporary protection has protected the asylum system of the Member

States from being overwhelmed by a significant number of applications from persons arriving

to the EU Member States.

The requirement to verify that the persons concerned are granted an authorisation by the

Ukrainian authorities confirming that they leave Ukraine in compliance with their military

obligations is proportionate. It is limited to what is strictly necessary to avoid that the

continued need to provide temporary protection undermines Ukraine’s overall ability to

defend itself in view of its evolving military needs. It is legitimate for Ukraine to establish in

its legal order its conscription obligations, including exclusions thereof, that prevent well-

defined groups leaving Ukraine16.

16 Under Ukrainian law, Ukrainian men in conscription age (25-60 years old) and Ukrainian men who are

on the reserve list (23-25 years old) are not allowed to leave Ukraine. Ukrainian men aged 18-22 years,

are, after the relaxion of the Ukrainian military law of August 2025, allowed to leave Ukraine, with the

exception of those men (and women) who voluntarily decided to join military forces.

EN 8 EN

The verification that the person could leave Ukraine without being in breach of military

obligations is designed as a prospective measure aimed at future requests. It aims to strike an

appropriate balance between the need to take into account the defence needs of Ukraine and

the need for legal certainty and the preservation of the rights and legitimate expectations of

persons already enjoying protection in the Union.

Furthermore, the verification of such requirement does not affect the decision making powers

of the authorities for a specific case nor does it affect the right of any person to seek

international protection in the Union. Whilst the right of persons arriving from Ukraine to

seek asylum would remain intact as such, refusing to serve is not alone a valid ground for

international protection – see in this context the EUAA Practical Guide on Political Opinion.

• Choice of the instrument

Article 4(2) of the Temporary Protection Directive requires a Council Implementing Decision

to extend temporary protection by up to one year where reasons for temporary protection

persist.

3. RESULTS OF EX-POST EVALUATIONS, STAKEHOLDER

CONSULTATIONS AND IMPACT ASSESSMENTS

• Evidence-based policy making

The EU Migration Preparedness and Crisis Blueprint Network with a focus on Ukraine and

the Solidarity Platform Ukraine17 continue their operations with the aim to provide,

respectively, a common situational awareness of the migratory implications of the Russian

full-scale invasion of Ukraine and the EU’s and Member States’ preparedness and

coordinated response to the crisis through regular exchanges. In this context, increasing the

overall preparedness at EU level, including contingency planning, has been discussed in both

fora. Information and data on the current situation and on the movements of people are

constantly being collected. The parties continue discussing in the Temporary Protection

Registration Platform meetings on an ad-hoc basis how to better ensure the proper exchange

of information on beneficiaries of temporary protection and of adequate protection available

under national law among Member States, while detecting double registrations within the

same Member State and across EU Member States. In light of the significant number of

displaced children and young people, these efforts increasingly take into account data on

integration in education and training systems.

Over the past months, the European Commission has been in regular exchanges with the

Ukrainian counterparts on how to reconcile protection given to the people of Ukraine with the

defence needs of the country.

In addition, the European Commission, organisations such as the World Bank and the United

Nations, as well as the Government of Ukraine, are regularly assessing the situation in

17 The Platform was set up by the Commission with a view to coordinating the operational response

among Member States as per Article 3(2) of the Council Decision 2022/382. Among others, it collects

information and examines the needs identified in the Member States and coordinate the operational

follow-up in response to these needs.

EN 9 EN

Ukraine. The World Bank publishes reports on the Ukraine Rapid Damage and Needs

Assessment18.

Since the outbreak of the war, the IOM has worked to provide a better understanding of the

situation of displaced persons and to track internal displacement in Ukraine and mobility

flows, in addition to monitoring through surveys the intentions of those fleeing the war and of

those crossing the border back to Ukraine, and the assessment of conditions of return. The

UNHCR has been regularly publishing information on intentions and perspectives of (also

internally) displaced persons from Ukraine. Surveys and papers from the abovementioned

international organisations indicate that the current situation is still volatile and uncertain,

therefore not allowing for return under safe and durable conditions. As of February 2026,

UNHCR estimates that 5.9 million persons fleeing Ukraine are recorded worldwide19.

• Stakeholder consultations and collection and use of expertise

To gather evidence-based information, the Commission regularly consulted, through the

Migration Preparedness and Crisis Management Network and the Solidarity Platform,

Member States’ authorities, the European External Action Service, and relevant EU Agencies,

Ukrainian authorities and international organisations, while maintaining exchanges with non-

governmental and civil society organisations.

The Commission, in cooperation with the rotating presidencies of the Council of the European

Union consulted Member States on the future of temporary protection beyond March 2027 at

Ministerial level, as well as through a series of meetings in March and May 2026 in the

Council’s Strategic Committee on Immigration, Frontiers and Asylum (SCIFA) and Justice

and Home Affairs Counsellors, where the Member States underlined the need for temporary

protection to be prolonged as soon as possible for an additional year to maintain a common

European response.

In the latest SCIFA meeting in April 2026, Member States acknowledged that the current

volatile situation does not allow for the end of temporary protection. Member States also

discussed potential new modalities for the scope of temporary protection with a view to better

reflect the evolving situation and reconcile temporary protection with Ukraine’s evolving

defence needs. In the latest JHA Counsellors meeting in May 2026, Member States discussed

options for new modalities related to the scope of temporary protection, emphasising the need

for an easy application and for a decision to be taken as soon as possible.

Parallel and complementary discussions took place in the Solidarity Platform, where most

Member States expressed the need to extend temporary protection for an additional year to

maintain a common European response, provide clarity to beneficiaries and enable Member

States to undertake the necessary administrative and legal steps at national level (such as

renewal of residence permits). Member States also expressed the need to maintain an easy

administrative process for the eligibility of temporary protection and the need to avoid the

asylum systems from being overwhelmed. Interior Ministers also showed overall support to

further extending temporary protection for one additional year and to consider adjustments to

fully take into account Ukraine’s evolving defence needs at the Informal Home Affairs

Council of 4 June.

18 World Bank Group, “Ukraine Fifth Rapid Damage and Needs Assessment (RDNA5) (February2022 –

December 2025). 19 Ukraine Refugee Situation.

EN 10 EN

The Commission also held regular contacts with the Ukrainian authorities to gather

information on the situation on the ground. In addition, in accordance with Article 3 of the

Temporary Protection Directive, the Commission consulted the UNHCR, which has been

assessing the situation and provided relevant input, and conducting surveys on the intentions

of displaced persons.

• Fundamental rights

This proposal respects fundamental rights and observes the principles recognised, in

particular, by the Charter of Fundamental Rights of the European Union, as well as the

obligations stemming from international law, including the Geneva Convention of 28 July

1951 on the status of refugees, as amended by the New York Protocol of 31 January 1967.

4. BUDGETARY IMPLICATIONS

Since the start of the Russian war of aggression against Ukraine, funding needs linked to the

application of the Temporary Protection Directive have been accommodated within the

budget of the existing EU funding instruments under the period 2014-2020 and 2021-2027, in

particular under the relevant HOME Affairs and Cohesion Policy20.

5. OTHER ELEMENTS

• Detailed explanation of the specific provisions of the proposal

Article 1 establishes the extension of temporary protection for one year (from 5 March 2027

to 4 March 2028) for displaced persons referred to in Article 2 of the Council Decision, as

amended by Article 1 of this Decision.

Article 2 establishes that temporary protection is not to be granted as a rule to persons who

leave Ukraine as from the date of entry into force of this Decision and who cannot provide

evidence to national authorities that they are authorised by Ukrainian authorities to leave

Ukraine in compliance with their military obligations.

Article 3 establishes the dates of the entry into force and application of this Decision.

20 Cohesion’s Action for Refugees in Europe, the so called ‘CARE’ package (CARE, CARE-plus and

Fast-CARE).

EN 11 EN

2026/0186 (NLE)

Proposal for a

COUNCIL IMPLEMENTING DECISION

extending temporary protection, as introduced by Implementing Decision (EU)

2022/382, until 4 March 2028

THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION,

Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union,

Having regard to Council Directive 2001/55/EC of 20 July 2001 on minimum standards for

giving temporary protection in the event of a mass influx of displaced persons and on

measures promoting a balance of efforts between Member States in receiving such persons

and bearing the consequences thereof1, and in particular Article 4(2) thereof,

Having regard to the proposal from the European Commission,

Whereas:

(1) On 4 March 2022, the Council adopted Implementing Decision (EU) 2022/3822

establishing the existence of a mass influx of displaced persons from Ukraine within

the meaning of Article 5 of Directive 2001/55/EC with the effect of introducing

temporary protection.

(2) In accordance with Article 4(1) of Directive 2001/55/EC, temporary protection first

applied for an initial period of one year, until 4 March 2023, and was then

automatically extended for one additional year until 4 March 2024.

(3) On 19 October 2023, the Council adopted Implementing Decision (EU) 2023/24093

extending the temporary protection as introduced by Implementing Decision (EU)

2022/382 until 4 March 2025. On 25 June 2024, the Council adopted Implementing

Decision (EU) 2024/18364 extending the temporary protection as introduced by

Implementing Decision (EU) 2022/382 until 4 March 2026. On 15 July 2025, the

Council adopted Implementing Decision (EU) 2025/14605, extending the temporary

1 OJ L 212, 7.8.2001, p.12, ELI : http://data.europa.eu/eli/dir/2001/55/oj. 2 Council Implementing Decision (EU) 2022/382 of 4 March 2022 establishing the existence of a mass

influx of displaced persons from Ukraine within the meaning of Article 5 of Directive 2001/55/EC, and

having the effect of introducing temporary protection (OJ L 71, 4.3.2022, p. 1,

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2022/382/oj). 3 Council Implementing Decision (EU) 2023/2409 of 19 October 2023 extending temporary protection as

introduced by Implementing Decision (EU) 2022/382 (OJ L, 2023/2409, 24.10.2023,

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2023/2409/oj). 4 Council Implementing Decision (EU) 2024/1836 of 25 June 2024 extending temporary protection as

introduced by Implementing Decision (EU) 2022/382 (OJ L, 2024/1836, 3.7.2024,

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2024/1836/oj). 5 Council Implementing Decision (EU) 2025/1460 of 15 July 2025 extending temporary protection as

introduced by Implementing Decision (EU) 2022/382 (OJ L, 2025/1460, 24.7.2025,

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2025/1460/oj).

EN 12 EN

protection as introduced by Implementing Decision (EU) 2022/382 until 4 March

2027.

(4) In the context of the activation of Directive 2001/55/EC, Member States agreed

unanimously in a statement6 made on 4 March 2022 not to apply Article 11 of that

Directive in relation to persons who enjoy temporary protection in a given Member

State in accordance with Implementing Decision (EU) 2022/382, and who move to

another Member State without authorisation, unless Member States agree otherwise on

a bilateral basis.

(5) Given that a person can benefit from the rights attached to temporary protection in

only one Member State at a time, to ensure that this is the case, and to avoid multiple

registrations for temporary protection, Member States should reject residence permit

requests made on the basis of Article 8(1) of Directive 2001/55/EC when it is apparent

that the person concerned has already obtained a residence permit on that basis in

another Member State and therefore is enjoying the rights attached to temporary

protection therein, including social assistance. This would be coherent with the

judgment of the Court of Justice of the European Union in case C-753/237 and in

particular paragraph 30 thereof.

(6) To ensure a timely situational picture for operational purposes, coherent

administration and oversight of the issuance of residence permits, Member States

should regularly upload accurate and timely data in the Temporary Protection

Registration Platform, including figures regarding inactive registrations.

(7) There are almost 4.4 million displaced persons from Ukraine currently benefitting

from temporary protection in the Union. The overall number of registrations of

persons enjoying temporary protection has remained relatively stable at around 4.3

million, with a slight overall upward trend and with few persons reporting going home

back to Ukraine on a permanent basis. The situation in Ukraine does not allow for the

majority of displaced people’s return to Ukraine in safe and durable conditions. As of

December 2025, the IOM estimates that there are 3 712 000 internally displaced

persons (IDPs)8 in Ukraine. Three-fourths (71%) of IDPs had been displaced for over

two years, and 82% had been displaced for over a year. The share of internally

displaced persons who had been displaced for more than two years was highest among

internally displaced persons who resided in the West of the country. The United

Nations Office for the Coordination of Humanitarian Affairs estimates that

approximately 10.8 million people are in need of urgent humanitarian assistance in

Ukraine in 2026.

(8) Moreover, further arrivals at scale cannot be excluded due to the difficult humanitarian

conditions, broader volatility and the uncertainty of the situation in Ukraine as a result

of Russia’s war of aggression, including intensified repeated air attacks across the

country against civilians. The risk of escalation remains. At the same time, the risk to

the efficient operation of the national asylum systems remains if temporary protection

6 Proposal for a COUNCIL IMPLEMENTING DECISION establishing the existence of a mass influx of

displaced persons from Ukraine within the meaning of Article 5 of Council Directive 2001/55/EC of 20

July 2001, and having the effect of introducing temporary protection - Statement of the Member States . 7 Judgement of the Court of Justice of 27 February 2025, A. N. v Ministerstvo vnitra, C-753/23,

ECLI:EU:C:2025:133 8 Ukraine Internal Displacement Report - Round 22 (January 2026).

EN 13 EN

were to cease soon with all beneficiaries applying for international protection at the

same time.

(9) Since the high number of displaced persons in the Union benefitting from temporary

protection is not likely to decrease as long as the war against Ukraine continues,

extending temporary protection is necessary to address the situation of persons

currently benefitting from temporary protection in the Union or who will need such

protection as from 5 March 2027, as it provides for immediate protection and access to

a harmonised set of rights, while reducing formalities to a minimum in a situation of

mass influx to the Union. Extending temporary protection should also help in ensuring

that the asylum systems of the Member States are not overwhelmed by a significant

increase in the number of applications for international protection that could be lodged

by persons benefitting from temporary protection until 4 March 2027, were temporary

protection to cease by then, or by persons fleeing the war in Ukraine and arriving in

the Union after that date and before 4 March 2028.

(10) Therefore, considering that the reasons for temporary protection persist, temporary

protection for the categories of displaced persons referred to in Implementing Decision

(EU) 2022/382 should be extended until 4 March 2028.

(11) Notwithstanding the need to extend temporary protection for a further temporary

period of one year, it is important that a common Union approach considers Ukraine’s

evolving defence needs.

(12) In its conclusions, the European Council reaffirmed its continued firm and unwavering

support for Ukraine’s independence, sovereignty and territorial integrity within its

internationally recognised borders, as well as the Union’s commitment to continue to

provide comprehensive political, financial, economic, humanitarian, military and

diplomatic support to Ukraine and its people. The European Council supported a

comprehensive, just and lasting peace in Ukraine based on the principles of the United

Nations Charter and international law and underpinned by robust and credible security

guarantees for Ukraine, underlying that it is critical to ensure that Ukraine has the

budgetary and military means to continue to exercise its inherent right of self-defence

and counter and deter Russia’s aggression.

(13) Pursuant to Council Directive 2001/55/EC, the temporary protection regime in the

event of a mass influx of displaced persons represents a procedure of exceptional

character, which may apply to specific groups of persons and which, at the same time,

may also determine objective criteria for exclusion, in full respect of obligations

stemming from international law, Union law and fundamental rights. In particular, a

person should not be admitted to temporary protection if he or she is not authorised by

the Ukrainian authorities to leave Ukraine because of the need to comply with his/her

military obligations.

(14) The evolving military needs of Ukraine to defend itself against the Russian illegal war

of aggression and notably the conscription obligations as legitimately defined by

Ukraine in its legal order require Union’s full support. In that respect, these needs

should be fully taken into account by Member States while providing, at the same

time, full support to displaced persons from Ukraine by means of the temporary

protection. It is therefore essential that the Union does not continue applying the

temporary protection in a way that, while benefitting displaced persons, may

negatively affect Ukraine’s overall ability to best defend itself against the Russian

illegal war of aggression and to decide freely on the organisation of its defence forces.

EN 14 EN

(15) To this end, without prejudice to Union law and fundamental rights, temporary

protection is not to be granted as a rule to persons who cannot provide evidence to

national authorities that they are authorised by Ukrainian authorities, where applicable

in Ukrainian law, to leave Ukraine in compliance with their military obligations.

Considering the need to take into account the current defence needs as defined by

Ukraine, while not affecting the situation of the persons to which the temporary

protection already applies, the verification of such requirement should start applying to

the persons displaced from Ukraine from the day after the publication of this Decision

in the Official Journal.

(16) The right to temporary protection is immediate. While in order to ensure proper

administration and registration of the individual concerned, the Member State may

decide for the fulfilment of certain requirements such as a registration form and

presenting evidence as provided for in the Council Decision (EU) 2022/382, one of the

objectives of temporary protection is to ensure a rapid and easy to apply process by

reducing formalities to a minimum. It is therefore important that Member State

authorities are able to swiftly verify that the person concerned is authorised to leave

the territory of Ukraine in compliance with their military obligations. In this context,

Member States could for example have at their disposal the document that the

Ukrainian authorities provide through the dedicated application Reserv+ that is being

developed by Ukraine, confirming such authorisation.

(17) On 16 September 2025, the Council adopted its Recommendation9 on a coordinated

approach to the transition out of temporary protection for displaced persons from

Ukraine. This extension is without prejudice to the continuation of the implementation

of the measures provided for therein, which should remain a priority. In that regard,

Member States should step up, in a coordinated manner, the transition of persons

enjoying temporary protection to other legal statuses as well as voluntary returns and

reintegration when the situation allows for it.

(18) This Decision respects fundamental rights and observes the principles recognised by

the Charter of Fundamental Rights of the European Union.

(19) The Council reconfirms its commitment to providing support to Ukraine and its people

as long as it takes and reiterates its support for a comprehensive, just and lasting

peace, based on the principles of the UN Charter and international law and in the event

of a sustainable ceasefire, the Council stands ready to act in accordance with Article

6(1)(b) of Directive 2001/55/EC.

(20) Ireland is bound by Directive 2001/55/EC and is therefore taking part in the adoption

and application of this Decision.

(21) In accordance with Articles 1 and 2 of Protocol No 22 on the position of Denmark,

annexed to the Treaty on the European Union and to the Treaty on the Functioning of

the European Union, Denmark is not taking part in the adoption of this Implementing

Decision and is not bound by it or subject to its application.

9 Council Recommendation of 16 September 2025 on a coordinated approach to the transition out of

temporary protection for displaced persons from Ukraine, (OJ C, C/2025/5129, 23.9.2025, ELI:

http://data.europa.eu/eli/C/2025/5129/oj)

EN 15 EN

HAS ADOPTED THIS DECISION:

Article 1

The temporary protection given to persons displaced from Ukraine referred to in Article 2 of

Implementing Decision (EU) 2022/382, and extended by Implementing Decisions (EU)

2023/2409, (EU) 2024/1836 and (EU) 2025/1460 is extended for a further period of one year

until 4 March 2028.

Article 2

Without prejudice to Union law and fundamental rights, the temporary protection in

accordance with Article 1 of Implementing Decision (EU) 2025/1460 or as extended in

accordance with Article 1 shall not be granted to persons that are not in compliance with their

military obligations as provided for in Ukrainian law, and for that reason are not authorised by

Ukrainian authorities to leave Ukraine.

This Article does not apply to persons already enjoying temporary protection at the date of

entry into force of this Decision.

Article 3

This Decision shall enter into force on the day after its publication in the Official Journal of

the European Union.

It shall apply from 5 March 2027, with the exception of Article 2 which shall apply from the

date of the entry into force of this Decision.

Done at Brussels,

For the Council

The President

1

SELETUSKIRI

Eesti seisukohad nõukogu rakendusotsuse eelnõu kohta, mis käsitleb ajutise kaitse

kohaldamise pikendamist Ukraina sõjapõgenikele

1. SISSEJAUHATUS

Vabariigi Valitsuse seisukoht antakse Euroopa Liidu nõukogu rakendusotsuse eelnõu kohta:

- Nõukogu rakendusotsus, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382 kehtestatud

ajutist kaitset kuni 4. märtsini 2028; COM(2026)345

Praegu saab Euroopa Liidus (edaspidi: EL) ajutist kaitset peaaegu 4,4 miljonit Ukrainast põgenenud

inimest, kusjuures nende arv on alates 2024. aastast püsinud võrdlemisi stabiilne väikse

suurenemisega. Ajutise kaitse direktiivis1 on sätestatud EL-i ühine lähenemisviis ajutise kaitse

rakendamise korral, mis tagab etteaimatavuse ja õiguskindluse nii Ukraina sõjapõgenikele kui ka

liikmesriikidele. Euroopa Komisjon tegi 26. juunil 2026. aastal ettepaneku pikendada ajutist kaitset

veel ühe aasta võrra, võttes samal ajal arvesse Ukraina üldist suutlikkust end kaitsta.

Euroopa Komisjoni ettepanekul on seega kaks eesmärki:

1. tagada jätkuv õiguskindlus, stabiilsus ja etteaimatavus, pikendades ajutist kaitset veel ühe

aasta võrra kuni 4. märtsini 2028, kuna vajadus Ukrainast põgenevate inimeste kaitse järele

on endiselt selge.

2. ühitada kaitsevajadused Ukraina üldise suutlikkusega kaitsta end Venemaa Föderatsiooni

ebaseadusliku agressioonisõja eest. Selle tagamiseks ei anta ajutist kaitset reeglina uutele

saabujatele, kellel Ukraina ametivõimud ei ole lubanud Ukrainast lahkuda, pidades

silmas nende sõjalisi kohustusi.

Samal ajal jääb eesmärgiks jätkuvalt, et liikmesriigid kiirendaksid ettevalmistusi ajutise kaitse

rakendamise koordineeritud lõpetamiseks kooskõlas nõukogu 2025. aasta soovitusega. See peab

hõlmama nii võimalust minna üle pikaajalise seadusliku elaniku staatusele mõnes EL liikmesriigis

kui ka kestliku tagasipöördumist ja taaslõimumist Ukrainas, kui olukord riigis seda võimaldab.

Kui olukord Ukrainas muutub, võimaldades järkjärgulist tagasipöördumist ja püsivat taaslõimumist

Ukrainasse, võib Euroopa Komisjon teha nõukogule ettepaneku peatada ajutise kaitse kohaldamine

enne selle kavandatud lõppkuupäeva.

Vabariigi Valitsuse seisukoha kujundamine on vajalik, kuna otsusel on eelarveline ja õiguslik mõju,

samuti mõju rahvusvahelistele suhetele. Ajutine kaitse on EL-i oluline solidaarsussõnum sõja eest

põgenevatele inimestele.

1 20. juuli 2001 EL Nõukogu direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud

isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute

vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel.

2

Nõukogu rakendusotsuse õiguslik alus on 2001. aasta ajutist kaitset reguleeriv direktiiv 2001/55/EÜ

artikkel 4 lõige 2 ja artikkel 5 lõige 3.

Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja soovib jõuda rakendusotsuse võimalikult kiire vastuvõtmiseni,

soovitavalt juuli lõpuks.

Informatsiooni ja Eesti seisukohad on koostanud Siseministeeriumi piirivalve– ja rändeosakonna

juhataja Janek Mägi ([email protected]) ning nõunikud Heidi Maiberg

([email protected]) ja Anneli Viks ([email protected]).

Valdkonna eest vastutab Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler on Joosep Kaasik

([email protected]).

2. EESTI SEISUKOHAD JA NENDE PÕHJENDUSED

2.1. Eesti toetab Euroopa Liidu ühtset lähenemist ajutise kaitse direktiivi kohaldamisel ning

selle rakendamise pikendamist praegu kehtivatel tingimustel kuni 4. märtsini 2028.

Põhjendus:

Eesti toetab Ukrainat sõjalise agressiooni vastu võitlemisel ja Ukraina sõjapõgenikke, kes on

Venemaa Föderatsiooni täiemahulise agressioonisõja tõttu Ukraina vastu olnud sunnitud kodumaalt

põgenema. Eesti teeb seda muuhulgas viisil, et sõjapõgenikel oleks võimalik Eestis kiiresti

kohaneda ja iseseisvalt toime tulla, kuni ajutise kaitse vajadus kestab. Sõja lõppedes peaks

sõjapõgenikud saama teha teadmispõhist otsuse kodumaale tagasi pöördumise või Eestisse elama

jäämise kohta.

Ajutise kaitse mehhanismi rakendatakse EL-i ajutise kaitse direktiivi 2001/55/EÜ alusel, mis on

Eesti õigusesse üle võetud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusega2. Ajutine kaitse

on erandlik menetlus tähtajalise elamisloa viivitamatuks andmiseks massiliselt põgenenud

välismaalastele, kes ei saa ohu tõttu oma kodumaale tagasi pöörduda. Ühtlasi on ajutise kaitse

menetluse eesmärk rahvusvahelise kaitse süsteemi ülekoormamise vältimine.

Pärast täiemahulist Venemaa Föderatsiooni agressioonisõja algust Ukraina vastu 24. veebruaril

2022. aastal tegi Euroopa Komisjon ettepaneku käivitada esmakordselt ajutise kaitse direktiivi

rakendamine. Vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu ühehäälsele otsusele võeti vastu direktiivi

rakendusotsus (EL) nr 2022/3823, millega sätestati, et tegemist on massilise sõja eest põgenevate

inimeste olukorraga Ukrainast ja käivitati ajutise kaitse mehhanism esmakordselt 4. märtsil

2022. aastal kuni 4. märtsini 2023 ning sätestati, et ajutise kaitse saajate ringi kuuluvad enne 24.

veebruari 2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud, kodakondsuseta isikud ja muude kolmandate

riikide kui Ukraina kodanikud, kellel oli Ukrainas rahvusvaheline kaitse või samaväärne riiklik

kaitse enne 24. veebruari 2022 ning eespool nimetatud välismaalaste perekonnaliikmed.

2 Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, RT I, 03.06.2026, 1 3 Nõukogu rakendusmäärus (EL) 2022/382, 4. märts 2022, millega kehtestatakse ümberasustatud isikute massiline

sissevool Ukrainast direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ja millel on ajutise kaitse kehtestamise mõju

3

Vabariigi Valitsus võttis 8. märtsil 2022 vastu korralduse nr 66 „Ajutise kaitse kohaldamine“, mis

jõustus 9. märtsil 2022 ning millega kehtestati eespool kirjeldatud EL Nõukogu otsuse kohaselt

sama ajutise kaitse saajate ring4.

Ajutise kaitse staatus võimaldab sõjapõgenikel kasutada ühtlustatud õigusi kõikides EL

liikmesriikides, milleks on õigus tähtajalisele elamisloale, juurdepääs tööturule ja eluasemele,

sotsiaal- ja arstiabi saamine ning hariduse saamise võimaldamine. Mainitud staatuse omandanud

Ukraina elanikud saavad EL-is vabalt liikuda ning valida, millises EL liikmesriigis nad soovivad

ajutist kaitset kasutada.

Ajutise kaitse direktiivi rakendamist on eelnevalt pikendatud kolmel korral ning Eesti on läbivalt

toetanud EL-i ühtse lähenemise jätkamist Ukraina sõjapõgenike abistamisel:

- 19. oktoobril 2023 võttis EL Nõukogu vastu otsuse (EL) 2023/2409, millega pikendati

ajutise kaitse direktiivi kohaldamist alates 4. aprill 2024 kuni 4. märts 20255

- 25. juunil 2024 võttis EL Nõukogu vastu otsuse (EL) 2024/1836, millega pikendati ajutise

kaitse direktiivi kohaldamist alates 4. märts 2025 kuni 4. märts 20266

- 15. juulil 2025 võttis EL Nõukogu vastu otsuse (EL) 2025/1460, millega pikendati ajutise

kaitse direktiivi kohaldamist alates 4. märts 2026 kuni 4. märts 20277

2.2 Eesti toetab, et alates Nõukogu rakendusotsuse jõustumisest ei kohaldata ajutist kaitset

Ukraina kodanike suhtes, kellel ei ole sõjavähekohustuse tõttu lubatud Ukrainast lahkuda.

Põhjendus:

26. juunil 2026. aastal esitas Euroopa Komisjon ettepaneku Nõukogu rakendusotsuseks ajutise

kaitse direktiivi kohaldamise pikendamiseks veel ühe aasta võrra. Kui senistes pikendamiste

ettepanekutes jäeti ajutise kaitse alla kuuluvate välismaalaste ring samaks, siis nüüd on Euroopa

Komisjon teinud ettepaneku kaitse saajate ringi kitsendada ning jätta kaitse saajate hulgast välja

Ukraina sõjaväekohuslased kodanikud, kellel ei ole seetõttu lubatud Ukrainast lahkuda.

Nimetatud kitsendus ei kohalduks Ukraina kodanike suhtes, kellel juba on ajutise kaitse alusel

tähtajaline elamisluba antud Nõukogu otsuse jõustumise seisuga. Seega teiste Ukraina elanike

suhtes kohaldub ajutise kaitse direktiivi rakendamise pikendamine alates 5. märtsist 2027 , kuid

sõjaväekohustuslike ning Ukrainast lahkumise keelu alla kuuluvate inimeste suhtes kehtib ajutise

4 Ajutise kaitse kohaldamine-Riigi Teataja 5 Nõukogu rakendusotsus (EL) 2023/2409, 19. oktoober 2023, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382

kehtestatud ajutist kaitset. Eesti seisukohad kinnitati Vabariigi Valitsuse 21.09.2023. a istungil ning ELAK 25.09.2023.

a istungil (Eesti seisukohad Euroopa Liidu justiits- ja siseküsimuste nõukogu 28.-29.09.2023 istungil). 6 Nõukogu rakendusotsus (EL) 2024/1836, 25. juuni 2024, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382

kehtestatud ajutist kaitset. Eesti seisukohad kinnitati Vabariigi Valitsuse 06.06.2024. a istungil ning ELAK 10.06.2024.

a istungil (Eesti seisukohad Euroopa Liidu justiits- ja siseküsimuste nõukogu 31.-14.06.2024 istungil). 7 Nõukogu rakendusotsus (EL) 2025/1460, 15. juuli 2025, millega pikendatakse rakendusotsusega (EL) 2022/382

kehtestatud ajutist kaitset. Eesti seisukohad kinnitati Vabariigi Valitsuse 05.06.2025. a istungil ning ELAK 06.06.2025.

a istungil (Eesti seisukohad Euroopa Liidu justiits- ja siseküsimuste nõukogu 12.-13.06.2025 istungil).

4

kaitse andmisest keeldumise alus Nõukogu otsuse jõustumisel, st alates Euroopa Liidu Teatajas

otsuse avaldamisele järgnevast päevast.

Eesti toetab ajutise kaitse kohaldamise jätkumist Ukraina elanike kaitsmise eesmärgil, sest Venemaa

Föderatsiooni täiemahuline agressiooni sõda Ukraina elanike vastu kestab, ning puuduvad

märgid peatsest sõjategevuse lõppemisest.

Eesti toetab jätkuvalt ühtset EL lähenemist ajutise kaitse kohaldamisel.

3. ESIALGNE MÕJUDE ANALÜÜS

3.1. Ajutise kaitse pikendamise võimalik mõju

Politsei- ja Piirivalveameti andmetel on Eestis kehtiv tähtajaline elamisluba ajutise kaitse alusel 28.

juuni 2026 seisuga kokku 30 374 välismaalasel (valdavalt Ukraina kodanikud).

Kokku on alates Venemaa Föderatsiooni täiemahulise sõja algusest Eestis esitatud 64 350 ajutise

kaitse taotlust ja 8 786 rahvusvahelise kaitse taotlust. Ajutisest kaitsest loobumise taotlusi on 22.

märtsi 2026 seisuga esitatud 13 417 korral. Juba varem ajutise kaitse saanud sõjapõgenike staatust

rakendusotsusega kavandatav muudatus sihtgrupi kitsendamiseks ei mõjutaks, vaid seda

rakendatakse uute taotlejate puhul alates rakendusotsuse jõustumisest. Ajutise kaitse rakendamise

eesmärgiks on rahvusvahelise kaitse süsteemi ülekoormamise vältimine ja ajutist kaitset vajavatele

inimestele võimalikult kiire abi pakkumine. Rahvusvahelise kaitse menetlus on aja- ja

ressursikulukas individuaalne menetlus, mille käigus tuleb välismaalasele tagada kõik EL-i õiguses

sätestatud garantiid ja selgitada välja, kas taotlejal on põhjust karta individuaalset tagakiusamist või

tõsist ohtu.

2026. aasta 24. nädalal esitati Eestis 78 uut ajutise kaitse alusel tähtajalise elamisloa taotlust ning

11 Ukraina kodanikku esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Rahvusvahelise kaitse uute taotluste

arvu Ukrainas sõjaväekohustusega inimeste sihtgruppi kuuluvatelt inimestelt, on keeruline

prognoosida, kuna see sõltub eelkõige piirikontrolli tõhususest EL-i ja Ukraina piiril. Esialgsel

hinnangul Eesti rakendusasutuste koormus rahvusvahelise kaitse taotluste osas ei pruugi oluliselt

kasvada. Küll aga võib kasvada perekonnaliikmete taasühinemise taotluste arv, mis seni on püsinud

läbi aegade madalana küündides keskmiselt vaid 20 inimeseni aastas. Perekonna taasühinemise

õigust ei saa perekondade ühtsuse tagamise kohustuse tõttu piirata.

Samuti võib ajutise kaitse saajate ringi kitsendamise tagajärjeks olla ebaseadusliku rände kasv EL-

i liikmesriikide vahel ning lisapingete tekkimine Ukraina diasporaa hulgas. Neid murekohti on

võimalik leevendada EL-i ülese tõhusa teavitustööga ning uuendatud siseriiklike juhistega rändega

seotud reeglite ja võimaluste kasutamiseks.

Kui nõukogu rakendusotsus võetakse vastu Euroopa Komisjoni väljapakutud kujul ajutise kaitse

saajate sihtgruppi kitsendades, siis on vajalik muuta Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 2022 korraldust

nr 66.

5

Kui olukord Ukrainas muutub, võimaldades järkjärgulist tagasipöördumist ja püsivat taaslõimumist

Ukrainasse, võib Euroopa Komisjon teha nõukogule ettepaneku peatada ajutine kaitse enne selle

kavandatud lõppkuupäeva.

Euroopa Varjupaigaameti EUAA andmetel on 2. märtsi 2026 seisuga Ukraina kodanikud EL+

riikides esitanud kokku 4,83 miljonit aktiivset ajutise kaitse taotlust. Enim taotlusi on esitatud

Saksamaal (26,5%) ja Poolas (20%).

3.2. Ajutise kaitse kohaldamisest väljumise strateegia

Paralleelselt ajutise kaitse pikendamisega jääb oluliseks ka ettevalmistuste tegemine ajutise kaitse

koordineeritud lõpetamiseks kooskõlas nõukogu 2025. aasta soovitustega. See peab hõlmama nii

võimalust minna üle muule seadusliku viibimise alusele kui ka kestliku tagasipöördumise ja

taaslõimumise võimalusi Ukrainas, kui olukord seda võimaldab. See protsess on paljudes

liikmesriikides, sealhulgas Eestis juba alanud ja peaks jääma prioriteediks8.

Soovituse kohaselt tuleks liikmesriikidel kehtestada meetmed, millega edendatakse muule

õiguslikule staatusele üleminekut juba enne ajutise kaitse lõppu, Nendeks meetmeteks on

lihtsustatud juurdepääs teistele õiguslikele staatustele (elamisload) ja toetuda direktiivide (EL)

2016/801 (õpirände direktiiv), (EL) 2021/1883 (sinise kaardi direktiiv) ja (EL) 2024/1233 (ühtse

loa direktiiv) kohaseid elamislube.

8. septembril 2025 avaldas Euroopa Liidu Nõukogu soovitused (2025/0651/NLE)9 Ukrainast pärit

ümberasustatud inimeste ajutise kaitse alt väljamineku kooskõlastatud käsitluse kohta, kui olud on

selleks sobivad. Soovituste eesmärk on töötada välja EL-i ühist koordineeritud lähenemist ajutisest

kaitsest väljumiseks.

Kaardistamaks Eesti partnerite seisukohti Ukraina sõjapõgenike võimaliku tagasipöördumise osas

Ukrainasse esitas Siseministeerium 16. mail 2025 partneritele päringu Ukraina sõjapõgenike

tuleviku kohta Eestis. Päringule vastanud asutused10 toetasid töötavate ja motiveeritud ukrainlaste

jäämist Eestisse pärast ajutise kaitse rakendamise lõppemist. Vastustest ilmnes, et ukrainlaste

siinviibimine on aidanud leevendada tööjõupuudust mitmes majandussektoris. Lisaks oleks nende

ühiskonda lõimumine Eesti demograafilist olukorda arvestades kasulik. Ukrainlaste

tagasipöördumise korraldamise osas olid kohalikud omavalitsused valmis abistama siinse

elukorralduse lõpetamisega seotud toimingute tegemisel, näiteks elukoha registreeringu

tühistamisega, aga ka informatsiooni jagamise ning pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega

(nt IOM) koostööd tegemisega. Ministeeriumid abistaks oma valitsemisalas olevate ülesannetega,

näiteks toetaks Haridus- ja Teadusministeerium jätkuvalt Ukraina hariduse kaasajastamist läbi

8 EL Nõukogu 16. septembri 2025.a soovitus C/2025/5129, mis käsitleb koordineeritud lähenemisviisi Ukraina

põgenike ajutise kaitse lõppemisele. 9 Euroopa Komisjoni ettepanek nõukogu soovituseks, mis käsitleb koordineeritud lähenemisviisi Ukrainast põgenenud

inimeste ajutise kaitse lõpetamisele. 10 Sisendi andsid Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium, Sotsiaalministeerium, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Välisministeerium, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Tallinna

Linnavalitsus, Tartu Linnavalitsus ning Pärnu Linnavalitsus.

6

erinevate projektide ning Välisministeerium osaleks Ukraina sõjajärgse ülesehituse rahvusvahelises

koordinatsioonis ning Eesti ettevõtete kaasamises Ukraina taastamisse.

6. mail 2026 kiitis Ukraina sõjapõgenike Eestis vastuvõtmise tegevuskava koordineeriv kantslerite

juhtrühm (edaspidi: kantslerite juhtrühm) heaks Siseministeeriumi esitatud ajutisest kaitsest

väljumise kavandi ja Ukraina sõjapõgenike vabatahtliku tagasipöördumise toetamise riikliku

kavandi väljatöötamise.

Ajutisest kaitsest väljumise kavandi põhjal koostab Politsei- ja Piirivalveamet analüüsi, mis

kaardistab Ukraina sõjapõgenike profiile mõistmaks, millistele õiguslikele alustele võiksid ajutise

kaitse ja täiendava kaitse saajad pärast ajutise kaitse rakendamise lõpetamist üle minna. Samal

kantslerite juhtrühma kohtumisel otsustati, et Eesti osaleb Euroopa Komisjoni vabatahtliku

tagasipöördumise ja Ukraina taastamise programmi pilootprojektis.

4. KOOSKÕLASTAMINE

Vabariigi Valitsuse seisukohad on kooskõlastatud ministeeriumidega Euroopa Liidu

koordinatsioonikogus. Sisulisi märkusi ei esitatud.