13.07.2026

Rahvatervishoiu seaduse muutmise seadus

ETTKL tänab võimaluse eest anda tagasisidet rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse

eelnõule varajase abi sekkumise teenuse ja väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste (VIPS)

regulatsiooni kohta. Veebikeskkonna loomine, kus inimene saab varajases faasis iseseisvalt abi,

enesehindamise vahendeid ning juhendatud eneseabiprogramme kasutada, on hea ja vajalik idee

ning toetab vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamist. Kuid eelnõus väljapakutud kujul me

ei toeta VIPS-ide lahendust.

Meie hinnangul ei ole eelnõust selgelt arusaadav, kuidas see suhestub olemasoleva vaimse

tervise astmelise abi süsteemiga. Praegune lahendus loob tervishoiu- ja mitte-tervishoiuteenuste

vahele uue, ebaselgete piiridega kihi, mis suurendab süsteemi killustatust.

Teiseks peame vastuoluliseks, et VIPS ei ole eelnõu kohaselt tervishoiuteenus, kuid sellele

rakendatakse mitmeid tervishoiuteenusele omaseid nõudeid. Teenust võivad osutada üksnes

tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga juriidilised isikud, teenust rahastab ja korraldab

Tervisekassa, teenuse osutamine tuleb dokumenteerida ning teenuse osutajatele kehtestatakse

ulatuslikud kvaliteedi-, andmekaitse- ja järelevalvelised nõuded. Jääb mulje, et sisuliselt

püütakse luua mitte-tervishoiuteenust, millele rakendatakse olulises osas tervishoiuteenuse

regulatsiooni. Kui teenus ei ole tervishoiuteenus, ei ole põhjendatud ka nõue, et selle osutamise

eelduseks peab olema tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. On ilmne, et patsientide silmis

on selline teenus käsitletav üksnes tervishoiuteenusena.

Meie hinnangul peab vaimse tervise abi süsteemis säilima selge piir tervishoiuteenuste ning

sotsiaal-, haridus- ja kogukonnapõhiste tugiteenuste vahel. Kui eesmärk on pakkuda inimestele

varajast tuge, eneseabivõtteid ja sümptomite leevendamist enne kliinilise abi vajaduse tekkimist,

tuleb seda käsitleda mitte-tervishoiuteenusena. Tervishoiuspetsialistid on piiratud ja kallis

ressurss ning nende rakendamine mittekliiniliste probleemide lahendamisel ei ole otstarbekas.

Samuti ei näe me põhjendust, miks mitte-tervishoiuteenuse osutamine peaks eeldama

järelevalvet kliinilise spetsialisti poolt.

Eelnõus puudub ka mõjuanalüüs olemasolevale tööjõuturule. Eesti inimressurss on piiratud ning

iga uue teenuse loomisel tuleb hinnata, kust tulevad selle teenuse osutajad ja millisele

valdkonnale avaldab see mõju. Praegu sellele küsimusele vastuseid ei ole. Kindlasti tuleks

analüüsida ja hinnata järelevalvespetsialistide eeldatavat töökoormust. Veel jääb ebaselgeks, kes

on VIPS-spetsialist, millised on tema pädevusnõuded, kuidas tagatakse teenuse ühtne kvaliteet

ning mille poolest eristub tema tegevus juba olemasolevatest nõustamis- ja tugiteenustest.

Samuti ei toeta me lähenemist, mille kohaselt kaasnevad uue teenusega seotud kohustused ja

halduskoormus tervishoiuteenuse osutajatele. Tegevusloa nõuded, järelevalve, andmekaitse,

IT-arendused, dokumenteerimine ning ligipääs terviseandmetele tähendavad reaalselt

tervisekeskustele täiendavat töökoormust ja kulusid. Puudub selgus, kas kavandatav rahastus

katab need kulud tegelikult. Tekib põhjendatud oht, et tervisekeskustele pannakse täiendavad

ülesanded ilma nende täitmiseks vajalike ressurssideta.

ETTKL-i ettepanekul võiks VIPS-i mudeli rakendumisel Tervisekassa sõlmida iseseisva

teenuseosutajaga lepingu otse, jättes teenuseosutaja leidmise ja tasustamisega seotud küsimused

endavastutusalasse, mitte tervishoiuteenuse osutajate (TTO) kanda. Seda, kas VIPS teenust

hakatakse pakkuma TTO-de poolt, koostöös nendega või sõltumatult, selgub praktika käigus. Nii

tagatakse ka paindlikkus süsteemi juurutamisel, mida tänane lahendus ei võimalda.

ETTKL toetab vaimse tervise varajase abi paremat kättesaadavust, sealhulgas digitaalseid

eneseabi- ja juhendatud eneseabikeskkondi, kuid ei pea põhjendatuks uue VIPS-teenusekihi

loomist ega selle kohustuslikku sidumist tervishoiuteenuse osutajatega. Enne sellise teenuse

loomist tuleb analüüsida ja paremini määratleda, kuidas uus teenus suhestub olemasolevate

tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna teenustega ja kuidas mitte luua olemasoleva

patsienditeekonna kõrvale uut paralleelset teenusekanalit.

Lugupidamisega

MTÜ Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit

13.07.2026

Rahvatervishoiu seaduse muutmise seadus

ETTKL tänab võimaluse eest anda tagasisidet rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse

eelnõule varajase abi sekkumise teenuse ja väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste (VIPS)

regulatsiooni kohta. Veebikeskkonna loomine, kus inimene saab varajases faasis iseseisvalt abi,

enesehindamise vahendeid ning juhendatud eneseabiprogramme kasutada, on hea ja vajalik idee

ning toetab vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamist. Kuid eelnõus väljapakutud kujul me

ei toeta VIPS-ide lahendust.

Meie hinnangul ei ole eelnõust selgelt arusaadav, kuidas see suhestub olemasoleva vaimse

tervise astmelise abi süsteemiga. Praegune lahendus loob tervishoiu- ja mitte-tervishoiuteenuste

vahele uue, ebaselgete piiridega kihi, mis suurendab süsteemi killustatust.

Teiseks peame vastuoluliseks, et VIPS ei ole eelnõu kohaselt tervishoiuteenus, kuid sellele

rakendatakse mitmeid tervishoiuteenusele omaseid nõudeid. Teenust võivad osutada üksnes

tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga juriidilised isikud, teenust rahastab ja korraldab

Tervisekassa, teenuse osutamine tuleb dokumenteerida ning teenuse osutajatele kehtestatakse

ulatuslikud kvaliteedi-, andmekaitse- ja järelevalvelised nõuded. Jääb mulje, et sisuliselt

püütakse luua mitte-tervishoiuteenust, millele rakendatakse olulises osas tervishoiuteenuse

regulatsiooni. Kui teenus ei ole tervishoiuteenus, ei ole põhjendatud ka nõue, et selle osutamise

eelduseks peab olema tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. On ilmne, et patsientide silmis

on selline teenus käsitletav üksnes tervishoiuteenusena.

Meie hinnangul peab vaimse tervise abi süsteemis säilima selge piir tervishoiuteenuste ning

sotsiaal-, haridus- ja kogukonnapõhiste tugiteenuste vahel. Kui eesmärk on pakkuda inimestele

varajast tuge, eneseabivõtteid ja sümptomite leevendamist enne kliinilise abi vajaduse tekkimist,

tuleb seda käsitleda mitte-tervishoiuteenusena. Tervishoiuspetsialistid on piiratud ja kallis

ressurss ning nende rakendamine mittekliiniliste probleemide lahendamisel ei ole otstarbekas.

Samuti ei näe me põhjendust, miks mitte-tervishoiuteenuse osutamine peaks eeldama

järelevalvet kliinilise spetsialisti poolt.

Eelnõus puudub ka mõjuanalüüs olemasolevale tööjõuturule. Eesti inimressurss on piiratud ning

iga uue teenuse loomisel tuleb hinnata, kust tulevad selle teenuse osutajad ja millisele

valdkonnale avaldab see mõju. Praegu sellele küsimusele vastuseid ei ole. Kindlasti tuleks

analüüsida ja hinnata järelevalvespetsialistide eeldatavat töökoormust. Veel jääb ebaselgeks, kes

on VIPS-spetsialist, millised on tema pädevusnõuded, kuidas tagatakse teenuse ühtne kvaliteet

ning mille poolest eristub tema tegevus juba olemasolevatest nõustamis- ja tugiteenustest.

Samuti ei toeta me lähenemist, mille kohaselt kaasnevad uue teenusega seotud kohustused ja

halduskoormus tervishoiuteenuse osutajatele. Tegevusloa nõuded, järelevalve, andmekaitse,

IT-arendused, dokumenteerimine ning ligipääs terviseandmetele tähendavad reaalselt

tervisekeskustele täiendavat töökoormust ja kulusid. Puudub selgus, kas kavandatav rahastus

katab need kulud tegelikult. Tekib põhjendatud oht, et tervisekeskustele pannakse täiendavad

ülesanded ilma nende täitmiseks vajalike ressurssideta.

ETTKL-i ettepanekul võiks VIPS-i mudeli rakendumisel Tervisekassa sõlmida iseseisva

teenuseosutajaga lepingu otse, jättes teenuseosutaja leidmise ja tasustamisega seotud küsimused

endavastutusalasse, mitte tervishoiuteenuse osutajate (TTO) kanda. Seda, kas VIPS teenust

hakatakse pakkuma TTO-de poolt, koostöös nendega või sõltumatult, selgub praktika käigus. Nii

tagatakse ka paindlikkus süsteemi juurutamisel, mida tänane lahendus ei võimalda.

ETTKL toetab vaimse tervise varajase abi paremat kättesaadavust, sealhulgas digitaalseid

eneseabi- ja juhendatud eneseabikeskkondi, kuid ei pea põhjendatuks uue VIPS-teenusekihi

loomist ega selle kohustuslikku sidumist tervishoiuteenuse osutajatega. Enne sellise teenuse

loomist tuleb analüüsida ja paremini määratleda, kuidas uus teenus suhestub olemasolevate

tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna teenustega ja kuidas mitte luua olemasoleva

patsienditeekonna kõrvale uut paralleelset teenusekanalit.

Lugupidamisega

MTÜ Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit