EN EN

EUROPEAN COMMISSION

Brussels, 7.7.2026 COM(2026) 355 final

Action Plan

for resilience, strategic autonomy and sustainability of the EU protein system

1

Europe is at a crossroads. In a fast-changing world amid growing uncertainty, bold action is needed to

boost our economic competitiveness while strengthening our strategic autonomy. With security and

resilience at the centre of the political agenda and growing pressure on Europe’s growth model, key

economic dependencies are turning into geopolitical vulnerabilities.

In this context, existing dependencies on imported inputs, such as fertiliser, feed and energy are not

only threats for our food security, but central vulnerabilities with an impact on our resilience.

Reducing these strategic dependencies is therefore crucial for the EU’s preparedness and security

agenda. Collective action is needed by all stakeholders to guarantee that the EU can amplify both its

internal and external security(1).

The EU's high dependence on protein supply for feed from a limited number of origins not only

makes our agri-food system vulnerable to global market fluctuations, but also affects capacity to derisk

supply chains and restricts progress on the sustainability transition.

As announced in the Vision for Agriculture and Food(2), the Commission has developed this

comprehensive plan to address these challenges. It integrates policy, research and practical efforts to

create a more autonomous and sustainable EU protein system, while diversifying sources of imports.

Protein diversification responds to the political call by EU leaders enshrined in the Versailles

Declaration(3) of 2022 to increase EU production of plant-based proteins and by the European

Parliament in its 2023 resolution on a European protein strategy(4).

Scaling up sustainable plant-based protein production in the EU requires finding the right

incentives to develop both supply and demand as a key step for the EU to advance on the

transformative resilience needed on the continent. A resilient and sustainable protein system will not

only contribute to the EU objectives of food security and energy, but will also create new opportunities

in rural areas, contribute to the climate neutrality goal by 2050 and accelerate implementation of

objectives established in the recent EU bioeconomy strategy(5) and the fertiliser action plan(6).

The transition towards a resilient and sustainable protein system requires improved policy

coordination aiming at:

- increasing open strategic autonomy by expanding sustainable EU protein supply through

incentives for farmers to adopt diversified production systems with reduced fertiliser needs,

enabling farmers to cultivate healthy and resilient protein crops;

- improving the resilience, competitiveness and preparedness of the wider EU protein system,

including the feed industry, by advancing research and innovation and scaling up investments;

- strengthening EU protein value chains by improving market attractiveness and incentivising

demand and promoting local solutions and short supply chains.

(1) European Commission, Strategic Foresight Report Resilience 2.0: Empowering the EU to thrive amid

turbulence and uncertainty, COM(2025) 484 final.

(2) European Commission, A Vision for Agriculture and Food Shaping together an attractive farming and agri-

food sector for future generations, COM(2025) 75 final.

(3) Council of the European Union, Agriculture and Fisheries Council on Proteins: supply, production and

sustainability, 14 July 2025; European Council, The Versailles declaration, 10 and 11 March 2022.

(4) European Parliament, Resolution of 19 October 2023 on a European protein strategy (2023/2015(INI))

(5) European Commission, A Strategic Framework for a Competitive and Sustainable EU Bioeconomy,

COM(2025) 960 final.

(6) European Commission, Fertiliser Action Plan: Partnership for ensuring the availability, affordability and

strategic autonomy in home-grown EU fertilisers, COM(2026) 310 final.

2

Such policy coordination will deliver on the EU’s circularity, climate and energy objectives, which

create additional stimulus and business cases for farmers to engage in protein diversification.

This plan sets out the key facts, identifies leverage points and suggests actions across the supply chain

to achieve this aim. It complements the livestock strategy adopted on 7 July 2026. While the fisheries

and aquaculture sectors are an important source and user of protein in the EU’s food and feed system,

they are not covered in this plan.

1. Plant protein supply in the EU The EU is home to one of the most competitive and sustainable agricultural production systems in the

world. However, this strength is constrained by dependencies on imports of feed with high protein

content. Support under the common agricultural policy (CAP) has increased domestic supply of plant

protein, both for feed and food use, but the potential to further strengthen is there, albeit with some

natural and structural limitations.

An EU production largely based on roughage and cereals with a limited share of protein cropsThe EU produces a significant amount of plant protein, but mainly in the form of roughage and cereals,

i.e. in the form of low- to medium-protein content products. In the 2025-2026 marketing year, the

EU produced about 67 million tonnes of plant protein(7), with roughage at around 31 million tonnes

of protein and cereals at around 29 million tonnes(8) (Figure 1)(9). Grasslands account for more than

half of roughage.The EU’s production of protein-rich plants(10) stood at 7.2 million tonnes of protein

in 2025-2026, having grown significantly over the previous two decades. The production of protein

from dry pulses reached 1.3 million tonnes in 2025-2026(11). Although this is a small share of the total,

their production increased by 53% for the period 2021-2026 compared to the period 2011-2016.

(7) Commission estimates based on the EU cereals and oilseeds balance sheets and EU feed balance sheet.

(8) Roughage is grass, silage maize, fodder legumes and dried fodder.

(9) Statistics in this document are further detailed in factsheets available here: Reducing the plant protein deficit

of the EU - Agriculture and rural development.

(10) Protein-rich plants are defined as arable crops with a protein content of more than 15%, i.e. oilseeds and

protein crops.

(11) Dry pulses are field peas, broad beans, lupins and other protein crops.

3

Plant protein

(million tonnes) Share

Roughage 30.6 45.5%

Cereals 29.4 43.7%

Oilseeds (excluding soya bean) 5.0 7.5%

Protein crops

Dry pulses

2.2

1.3

3.3%

1.9%

Soya bean 0.9 1.4%

Total 67.2 100%

Figure 1: EU plant protein production in marketing year 2025-2026 Source: DG AGRI – Balance Sheets

To note, a shift towards more protein crops with a higher protein content than other arable crops would

have only a limited impact on the overall crude plant protein balance, due to their comparatively lower

yields. However, increasing the share of protein crops in rotation could reduce greenhouse gas (GHG)

emissions by reducing the need for fertilisers, the production and use of which emit GHGs.

The EU’s increased production of protein-rich plants is mainly attributed to support provided through

the CAP and to the EU’s agricultural research and innovation programmes as guided by the

Commission’s 2018 report(12). As highlighted in the fertiliser action plan, the nitrogen-fixing property

of protein crops(13) helps reduce the need for fertilisers, which is a key factor supporting increased

production, particularly in a context of escalating costs and tensions on fertiliser supply chains.

(12) European Commission, Report on the development of plant proteins in the European Union (COM(2018) 757

final.

(13) In this report, protein crops refer to legumes (including soya bean). Note that soya bean is sometimes

considered as an oilseed but not in this report.

4

EU imports led by soya from the Americas with potential for soya from Ukraine

Figure 2: Origin of imported soya protein for marketing year 2024-2025 (in million tonnes of

crude protein) Source: DG AGRI –2024/25

The EU imports protein-rich plants mainly in the form of soya bean and soya meal. They

represented about around 13.4 million tonnes of total protein imports in 2024-2025,produced on

approximately 13 million hectares in non-EU countries, primarily the US and Brazil, as well as in

Argentina for soya meal.

The EU neighbourhood offers tangible opportunities to diversify the EU’s traditional reliance on major

soya bean exporters. Ukraine produces 13.5 million tonnes of plant-based protein, 60% of which is

exported. This means Ukraine could play a larger role in supplying the EU’s plant-based protein

imports. In a prospective accession, this could reduce the EU’s trade deficit from 13.9 million tonnes to

4.7 million tonnes and increase the EU’s self-sufficiency in plant-based protein from 76% to 86%.

Moreover, Ukraine has strengthened its role as a strategic partner of the EU by doubling its soya bean

production capacity in 2024-2025 compared to 2021-2022, despite disruptions caused by Russia’s war

of aggression. The potential for imports from the Western Balkans is smaller given that some traditional

producers in those countries have moved from soya bean exporters to import dependence, driven by

increased domestic consumption and lower yields.

2. Protein demand in the EU Demand for protein in Europe is driven by the needs of the livestock sector for feed, consumer

preferences for food and uses linked to emerging needs as regards circularity and bioenergy.

Animal feed Livestock represents, together with arable crops produced for feed, more than half of total agricultural

output (59% in 2024(14)). In 2025, the value of exports reached EUR 55 billion, creating a

EUR 39 billion trade surplus. The livestock sector is also the EU’s largest user of plant protein.

(14) This corresponds to primary income generated by both output coming from animal production (45%) and

from arable crop production used as feed (14%).

4,46

3,09

0,11 0,41 0,74

2,03

0,00

1,89 0,50

0,21

0,00

1,00

2,00

3,00

4,00

5,00

6,00

Brazil Argentina United States Ukraine Others

Soya meal Soya bean

5

The EU livestock sector uses 74 million tonnes of protein as feed annually(15). About 26% is imported

but given that the EU also exports the equivalent of 9% of protein in arable crop products or co-products,

net reliance on protein imports is 15% of its total feed use (or about 13 million tonnes of protein).

This aggregate figure masks differences by type of feed (Figure 3). Indeed, the EU is largely self-

sufficient in low-protein content feed but largely dependent on imports for high-protein feed (oilseeds

and protein crops): 74% of those used in the EU are imported. This is mainly driven by soya protein,

94% of which is imported.

Figure 3: Origin of protein used for feeding EU livestock and exports of those products (in million

tonnes of crude protein) Source: DG AGRI - EU Feed Protein Balance Sheet –2024/25

High-protein plant-based feed(16) represents a significant share of total feed use, accounting for 31%

of total EU feed use of protein (or 23.0 million tonnes of protein)(17). It plays a crucial role in several

livestock systems, optimising livestock productivity. Replacing it with lower-protein alternatives that

are more readily available in the EU would be very challenging, in particular in terms of area needed

for cultivation in the EU. In addition, this would require a careful assessment of capacity to substitute

feed materials while meeting animal nutritional needs and would depend on the type of livestock (Figure

4). The pig and poultry sectors are the main users of high-protein meals (accounting for 66% of use of

compound feed(18) in the EU), while the dairy and beef sectors account for a lower share (28%).

(15) The main sources of feed protein are roughage (41%), cereals (21%), soya bean meal (19%) and other oilseed

meals (9%), the remaining 10% being various other sources.

(16) High-protein feed has a protein content above 30%, such as most types of oilseed meals.

(17) In contrast, 94% of low- and medium-protein content feed used in the EU is of EU origin, and the EU is a

clear net exporter of this type of products.

(18) Compound feed is animal feed made by mixing at least two feed materials, with or without additives.

-20

-15

-10

-5

0

5

10

15

20

25

30

35

M ill

io n

t o

n n

es

EU Exports EU Origin non-EU Origin

6

Figure 4: Feed protein use by type of EU livestock and resulting edible protein production by type

of EU livestock in 2022 (thousand tonnes of crude protein) Source: CAPRI model database

Dependence on imported protein feed depends very much on the livestock type and production

system. More intensive systems rely on compound feed for a large proportion of their protein,

accounting for 25.8 million tonnes of feed protein annually. Compound feed products represent 35% of

total protein use by EU livestock. More extensive ruminant systems, relying on grasslands and locally

produced feed and forage, are less import-dependent than intensive systems. Certain production

systems, such as agroecological, organic, grass-fed, mixed crop-livestock, as well as geographical

indications, or those under private standards, actively promote the use of local feed, reduce reliance on

imported feed and anchor the production to the territory.

At EU level, the share of on-farm produced feed is on average limited: about 21% of total feed in

2023. It is highest in ruminant livestock farms that also cultivate crops (42% in 2023) and lowest in

specialised poultry or pig farms (7%).

Different feeding systems with various degree of dependence The EU livestock sector is characterised by a variety of feeding strategies. Intensive livestock

production enables feeding to be optimised through precision feeding, adding synthetic amino acids to

complement low-protein feed, enzymes, or feed additives decreasing methane emissions. However, feed

additives (such as vitamins and amino acids) are heavily imported by the EU, particularly from China,

which holds an ultra-dominant position on the global market for these substances, and even a quasi-

monopoly for some of them. The EU feed, livestock and aquaculture sectors therefore have very limited

opportunities to diversify their sourcing, as this document examines later. On the other hand, extensive

livestock systems, particularly grass-fed ruminants and organic production, rely significantly less on

imported feed, while delivering environmental benefits.

0

5 000

10 000

15 000

20 000

25 000

30 000

Feed protein

Edible protein

Feed protein

Edible protein

Feed protein

Edible protein

Feed protein

Edible protein

Feed protein

Edible protein

Feed protein

Edible protein

Dairy cows milk Cattle meat Pig fattening (meat)

Poultry (meat) Laying hens (eggs) Sheep and Goat (milk and meat)

Edible protein Feed cereals Feed rich protein Feed other Feed rich energy Grass Fodder other on arable land Fodder maize Fodder root crops Straw

7

Finally, it should be underlined that the EU is one of the most efficient global producers of animal

protein in terms of GHG emissions per unit of output(19). Reducing EU animal production in isolation

would largely result in replacement of EU animal product consumption with more carbon-intensive

imports, increasing the GHG footprint of EU animal product consumption and causing undue disruption

to the EU animal product value chain.

Circularity as a driving principle Overall, plant proteins from a variety of edible and non-edible sources play a significant role in the

circular bioeconomy, including when transformed by livestock into food and manure. While several

crops used for feed are also processed for non-feed uses in industry, for energy production, or as food,

they still can generate high-protein by-products for feed or food. For example, oil from oilseeds or

starches from cereals can be separated for human, industrial or energy use, while the remaining co-

products, high in protein, can be used for animal feed or food. These co-products from processed

crops constitute a major source of protein for EU livestock. They account for around 34% of total

livestock protein intake, highlighting the strong interconnection between food, feed, energy and

industrial value chains.

Bioenergy policies have a direct effect on the availability of protein for feed as a co-product and on the

profitability of EU protein-rich crops.Co-products from EU energy production(20) account for 47.2%

of all oilseed meals and represent 6.3% of the total feed used in the EU. Co-products from the food and

beverage industry account for 6% of the protein intake of EU livestock, although former foodstuffs

account for only 0.7%, due to technical and regulatory constraints related to feed safety. Safely using

protein co-products from food processing for feed could be expanded as it helps to reduce food waste.

Various protein efficiencies by type of livestock The protein efficiency of livestock production can be assessed through the conversion rate of feed

protein to animal protein. The poultry egg sector has the highest protein conversion efficiency, with

3.6 kg of feed protein required to produce 1 kg of animal protein, followed by the pig sector with 5.5 kg

feed protein producing 1 kg animal protein and the dairy cow milk sector with 5.8 kg feed protein per

1 kg animal protein. The meat cattle sector uses 15.9 kg feed protein to produce 1 kg animal protein.

The growing relative consumption of poultry meat in a context of decline of the other meats could

contribute, to some extent, to reducing the EU's dependence on imported feed by improving the overall

efficiency of feed protein utilisation.

Food In the EU, 64% of protein consumed by humans is animal-based (Figure 4). This share rises to 67% in

the USA, while in China, plant-based protein accounts for 59% of human protein consumption.

Consumption trends over the last decade point to an increased share of animal protein in the diets of

Europeans, to the detriment of plant protein(21).

(19) FAO Global Livestock Environmental Assessment Model (GLEAM)

foodandagricultureorganization.shinyapps.io/GLEAMV3_Public/.

(20) I.e. oilseed meals obtained from soya bean, rapeseed and sunflower seed crushed in the EU for the production

of oils used for energy purposes.

(21) From 2010to 2023, the average per-person consumption of animal protein in the EU increased by 6%, while

the average consumption of plant-based protein decreased by 4% (FAO - Food Balances).

8

Figure 5 – Share of protein per product in the EU diet Source: FAO - Food Balances – 2023

Factors influencing current consumption patterns include: (i) cultural traditions and habits; (ii) incomes;

(iii) convenience, advertising and marketing; (iv) rising interest in protein-enriched foods; (v) the

organisation of supply chains; and (vi) the relative prices of plant versus animal products. Dairy product

proteins are likely to experience the largest relative increase in the diets of Europeans, as meat intake

(with the exception of poultry) declines. For plant-based protein, the main sources are cereals (23% of

human protein intake) and fruit and vegetables (4%). Even though they only account for 2% of protein

intake, legumes and pulses are considered an important component of a varied and sustainable diet, and

several Member States recommend increasing legume consumption(22).

As with many foods, a diverse diet provides an important contribution to healthy diets. Diversified diets

that include meat from livestock raised on locally adapted feed resources, alongside the consumption

of plant proteins from fruits, vegetables and pulses, could play an important role in the transition

towards a more resilient and sustainable food system while supporting viable value chains in the EU.

In addition to providing adequate nutrition and enabling positive health outcomes, diets that have a high

share of plant-based foods help to support environment and climate objectives.

(22) European Commission, Legumes and Pulses - Knowledge for policy, 18 December 2025; European

Commission, Food-Based Dietary Guidelines recommendations for legumes - Knowledge for policy,

7 November 2025.

Cereals; 23%

Vegetables; 3%

Starchy Roots; 2%Others; 2%

Pulses; 2%

Fruits; 1%

Nuts and products;

1%

Oilseeds; 1%

Vegetal Products;

36%

Animal Products;

64%

Dairy; 25%

Pigmeat; 13%

Poultry Meat; 10%

Aquatic animals; 5%

Bovine Meat; 5%

Eggs; 4%

Other animal products (excl. Aquatic animals);

2%

Mutton & Goat Meat; 1%

9

3. Plant-based and alternative protein sources Innovation is thriving in the protein domain. The EU has an interest in being a global leader and driving

innovation that supports competitive, sustainable and resilient food systems. At the same time, protein

production must comply with EU regulations to protect health, climate and the environment. Innovation

must be responsible and requires proper assessment as regards its sustainability, as well as social,

nutritional and societal considerations. The European Commission’s life sciences strategy recognises

that the European agriculture and food sectors are a hub for innovation, with new products and value

chains that combine safety, sustainability and social responsibility(23).

Currently, there is a variety of plant-based and alternative protein sources and innovations on the

market for both food and feed use. Some of these products are well established and accepted in Europe,

such as plant-based protein food and drinks, or products with protein obtained from fermentation or

algae. Algae is also used as feed and has promising market potential. Some alternative protein sources,

such as insects, are currently mainly accepted as feed, although they are available on the food market.

Other alternatives for feed such as products based on precision and biomass fermentation or proteins

extracted from crops may be subject to specific rules for placing on the market. Several of these

alternatives have the potential to create new circular business models for farmers and the feed industry.

Fermentation-based technologies are a complementary pathway within the broader protein landscape,

with potential implications across agricultural value chains. They may create new opportunities for

certain feedstocks, agricultural side streams and feed-related inputs, while contributing to the

diversification of protein sources. Their impact on conventional agricultural production is expected to

remain limited in the medium term, although more significant effects could emerge over time. The

extent to which farmers and rural areas benefit will depend on how value chains are organised, as

fermentation-based technologies are expected to coexist with existing agricultural systems and

practices. The Commission is finalising a study looking at a number of these questions(24). The sources

of proteins for feed mentioned above present an area for innovation and contribute to this globally

developing market.

Innovative fermentation processes are developing and scaling in other jurisdictions, creating economic

benefits and new income streams for farmers outside the EU. Similar benefits could accrue to EU

farmers in the form of direct demand for agricultural feedstock and upgrading agricultural side streams.

The upcoming Biotech Act II will aim to strengthen the EU’s industrial competitiveness in industrial

biotechnology and biomanufacturing, including based on advanced fermentation.

As regards food, plant-based protein food and drinks are expected to have the biggest market

potential given the stable regulatory framework and consumer acceptance compared to other alternative

proteins.These plant-based alternative products often aim to replicate the taste, texture, and nutritional

profile of traditional animal-based products(25), although some have undergone a higher degree of

processing. Both types of products coexist in the European market and specific rules in the CMO

(23) European Commission, Choose Europe for life sciences A strategy to position the EU as the world’s most

attractive place for life sciences by 2030, COM(2025) 525 final.

(24) European Commission, Study on biomass and precision fermentation, to be finalised during the second

semester of 2026.

(25) FAO, The Plants That Feed the World: baseline data and metrics to inform strategies for the conservation

and use of plant genetic resources for food and agriculture, 2023.

10

Regulation(26) on the use of dairy terms and, in the future, meat-related terms(27) are or will apply to

improve transparency and allow consumers to make well-informed choices.

Both plant-based protein products and alternative protein products face several common

challenges that will have to be overcome before they can be more widely adopted and integrated

into EU diets. While there is the EU regulatory framework on novel foods in place(28), public

understanding and acceptance are particularly critical in areas like food technology, where innovation

may intersect with health, culture, ethical, tradition, social, economic and sustainability considerations,

which calls for an enhanced and inclusive dialogue on this matter and better knowledge. Furthermore,

affordability, taste, convenience, nutritional aspects and labelling of these products can be additional

constraints. Importantly, the sustainability and safety of alternative protein products must be

thoroughly assessed, as is the case for conventional food products. For example, the production

processes for several types of alternative proteins are energy intensive, in some cases requiring higher

energy inputs than the conventional proteins they could potentially replace(29). Finally, protein

diversification should be pursued while safeguarding the competitiveness and long-term viability of

the European livestock sector.

From an economic and social standpoint, increased sales of plant-based protein products create

opportunities for farmers and rural communities. Repurposing production and a range of

agricultural side streams and co-products for use in plant-based foods and alternative protein

production for feed could create new revenue for farmers. Diversifying protein supply creates

opportunities for new value chains for both feed and food.

4. Building a resilient and sustainable protein system in the EU There are still significant barriers to scaling up sustainable plant-based protein production,

despite a number of policy initiatives adopted to date to stimulate development. The broad consultation

of stakeholders identified several constraints, including: the lower profitability of protein crops, in

particular linked to the availability of dedicated knowledge, skills and inputs; an underdeveloped value

chain; infrastructure needs such as storage and processing; investment gaps and the need for closer

cooperation among stakeholders to de-risk transition decisions.

Action is required at different levels of governance and by different stakeholders to speed up

development of the chain. Success will hinge on the ability to provide an integrated approach and

create the right incentives to develop both supply and demand for protein crops.

The EU protein system of the future is built on the following pillars which will in turn make circularity

and climate action a business case for farmers:

- increasing open strategic autonomy by expanding sustainable EU protein supply;

- improving the resilience, competitiveness and preparedness of the wider EU protein system;

(26) Regulation (EU) No 1308/2013 of the European Parliament and of the Council of 17 December 2013

establishing a common organisation of the markets in agricultural products (OJ L 347, 20.12.2013, p. 671).

(27) European Commission, Proposal for a Regulation of the European Parliament and of the Council as regards

the strengthening of the position of farmers in the food supply chain (COM(2024) 577 final). The addition of a

list of terms to be reserved for meat products only is currently being examined by the co-legislator.

(28) Regulation (EU) 2015/2283 of the European Parliament and of the Council of 25 November 2015 on novel

foods, amending Regulation (EU) No 1169/2011 of the European parliament and of the Council and repealing

Regulation (EC) No 258/97 of the European Parliament and of the Council and Commission Regulation (EC) No

1852/2001.

(29) European Parliament: European Parliamentary Research Service, Alternative protein sources for food and

feed Service, April 2024.

11

- strenghthening EU protein value chains by improving market attractiveness, incentivising

demand and promoting local solutions.

4.1. Strengthening policy coordination A coherent transition depends on stronger consistency between the CAP and the EU’s competitiveness,

research and innovation, energy, cohesion, environmental, climate, health, public procurement and trade

policies, while also ensuring that public policies and private initiatives work together across the entire

agri-food chain, from production to consumption.

Several actions are already underway but may need to be accelerated and integrated. In particular, as

the EU steps up its environmental and climate ambitions the EU should increase its efforts to promote

greater alignment of production standards among trading partners. Developing the protein sector has

great potential to deliver on EU environmental and circularity objectives

The next multiannual financial framework (MFF) creates opportunities to stimulate the EU protein crop

sector through integrated planning, reduce reliance on imported protein and strengthen the EU’s open

strategic autonomy. It requires value chain project development that can combine support for protein

crop cultivation under the CAP, better territorial integration and development of infrastructure and

processing facilities through the national and regional partnership plans (NRPP)(30) and finally, scaling

up of research and innovation investments through the Horizon Europe research framework programme

and the European Competitiveness Fund (ECF)(31). Together with risk management instruments that

the Commission is developing, also in cooperation with the EIB, this creates unprecedented

opportunities for the EU protein crop sector.

Several Member States are already advancing initiatives to promote a more sustainable and resilient

protein system. These efforts focus on increasing local protein production and use, diversifying diets,

developing alternative proteins, and reinforcing value chains. The Danish action plan for plant-based

foods(32) provides an example of how Member States can bring together tools at different levels of

governance to support the value chain for plant-based foods.

With a view to reducing their dependence on imported plant-based protein, Member States are

recommended to take action, as further detailed in the subsequent sections, tailored to their needs:

- to promote integration of protein crops in their crop rotation and diversification, based on their

environmental and climate benefits;

- to provide coupled income support for the cultivation of protein crops helping the sector to

improve its competitiveness;

- to compensate higher risks and production costs for farmers who move to protein crops;

- to integrate protein diversification into their generational renewal strategies and young farmers

starter pack measures;

- to support investment, innovation, marketing, storage and risk management for protein crop

production;

- to facilitate collective actions, such as promotion measures, joint placing in the market, and

greater use of contracts between farmers and other stakeholders in the protein crop value chain;

(30) National and Regional Partnership Plans are new planning instrument proposed by the Commission for the

next MFF.

(31) European Commission, European Competitiveness Fund - Factsheet, 22 June 2026.

(32) Ministry of Food, Agriculture and Fisheries of Denmark, Danish Action Plan on Plant-Based Foods, October

2023.

12

- to strengthen downstream segments of the protein crop value chain through investments in

infrastructure, storage and processing capacity;

- to help farmers in difficulty who produce protein crops, grasses and other herbaceous forage;

- to strengthen the role of grasslands;

- to encourage livestock farmers moving to extensification where appropriate;

- to incentivise farmers combining crop production and livestock;

- to monitor and encourage the use of local feed at farm level or local level, to increase farm-level

sufficiency and to reduce dependence on imported high-protein feed;

- to support diversified diets to strengthen system resilience;

- to design taxation policies to contribute to the transition to a resilient food system;

- to issue guidance on a harmonised feed and food protein balance sheets.

Dedicated protein dialogues with Member States will provide a forum to exchange best practices

and monitor implementation of the protein plan. The annual food dialogues, bringing together

consumers, producers, industry, retailers, public authorities and civil society, provide another

opportunity for exchanges and agenda-setting.

4.2. Expanding sustainable EU protein supply The EU’s capacity to increase its strategic autonomy requires:

- incentives to stimulate protein crop cultivation;

- a toolbox of support measures for farmers;

- strengthening value chains and regional development;

- improving sustainable grassland use and livestock integration;

- enabling farmers to access carbon incentives and nature-credits.

• Incentivising farmers to adopt diversified production systems with reduced fertiliser needs

Sufficient incentives, investment support and risk management tools are needed to achieve protein

diversification. It is for the Member States, guided by the above recommendations, to design their plans

and strategies for protein diversification and address inherent trade-offs, given the structural constraints

in Europe. These policy decisions will have to consider several aspects, including the types of crop,

their suitability to agro-climatic conditions in a country, their protein content, ‘dual’-purpose use (food

and feed) and ability to be integrated into crop rotation. Certain crops, like soya bean, pulses and

legumes, have good potential and realistic chances of scaling up. In addition, legumes in a rotation

(including as cover crop) support sustainable farming practices, reducing GHG emissions and enriching

soil fertility through nitrogen fixation, thereby reducing the need for fertilisers.

Beyond the crop rotation and diversification requirement under the new farm stewardship, Member

States can utilise a range of CAP tools under the CAP post-2027 proposal (33). These include coupled

income support (CIS) and the agri-environmental and climate actions (AECAs) to improve the

attractiveness of protein-rich crops at farm level. CIS, for which maximum financial rates have been

(33) European Commission, Proposal for a Regulation of the European Parliament and of the Council establishing

the conditions for the implementation of the Union support to the Common Agriculture Policy for the period from

2028 to 2034 (COM(2025)560 final); Proposal for a Regulation of the European Parliament and of the Council

amending Regulation (EU) No 1308/2013 (COM(2025)553 final).

13

proposed to be raised, can support the development of protein crops, while AECAs can support

cultivation of legumes, use of manure, and establishment of cover crops, while also promoting organic

farming systems that integrate these practices.

The Commission’s proposal anticipates a major new feature with significant potential: transition

payments proposed under the CAP post-2027, which can be seen as de-risking instruments. They will

help farmers cover investment and adaptation costs associated with introducing protein crops into crop

rotations, including new machinery, equipment adjustments, learning costs and temporary increases in

production or labour costs, as well as potential losses linked to lower profitability compared with

alternative crops.

The Commission will set EU-wide benchmark that will allow improvement in the EU’s overall

protein strategic autonomy to be monitored. The market observatory for cereals, oilseeds and

protein crops will strengthen its effort to facilitate market monitoring and transparency in the protein

system.

Member States will be encouraged through CAP recommendations to include measures in their NRP

plans that incentivise production of legumes, as well as rapeseed and sunflower, supported by

appropriate advice, and monitor the progress achieved.

The next generation of farmers plays a key role in speeding up the transition, thanks to their

entrepreneurial spirit, access to innovation and longer planning horizon. By supporting their

modernisation, diversification and innovation, the strategy for generational renewal in agriculture aligns

with development of the protein crop sector, contributing to the resilience, sustainability, and

competitiveness of the agri-food system. The Commission recommends that the Member States

integrate protein diversification into their generational renewal strategies and young farmers

starter pack measures, to provide sufficient incentives and business opportunities to young farmers.

The rollout of risk management instruments and financial instruments will further help farmers to

adopt protein crops in their farming business, as developed in the livestock strategy.

• Toolbox for enabling farmers to cultivate sustainable, healthy and resilient protein crops

In the Vision for Agriculture and Food, the Commission highlighted that farmers need the right toolbox

to be able to produce sustainably, given notably the pressures from climate change and animal and plant

health diseases. This is even more relevant for protein crops, to improve the yields, quality and produce

climate-adapted varieties. New genomic techniques (NGTs) have a significant potential to tackle

cultivation challenges and bring more climate-adapted solutions onto the market.

Breeding programmes for protein crops should therefore focus on developing varieties that combine

higher and more stable yields, improved tolerance to climate-related stresses (such as drought and

extreme weather events), increased pest and disease resistance, and better nutritional quality, while

preserving genetic diversity(34).

Beyond the availability of suitable varieties, plant health risks and weed control remain key barriers to

protein crop adoption. To address this, the Commission proposed in a Food and Feed Omnibus(35)

simplifying regulatory procedures for plant protection products, accelerating access to biocontrol

pesticides, and making renewal processes more efficient. The Commission has also targeted Horizon

Europe investment into plant protection, which needs to continue to respond to existing and emerging

diseases.

(34) Standing Committee on Agricultural Research, R&I for alternative protein sources towards strategic

autonomy and sustainability in EU protein production, 6 May 2026.

(35) European Commission, Proposal for a Regulation of the European Parliament and of the Council as regards

the simplification and strengthening of food and feed safety requirements (COM(2025)1030 final).

14

Knowledge sharing is key in supporting the wider uptake of protein crops. Cooperatives, EU CAP

Networks and Horizon Europe-funded thematic and advisory networks(36) play an important role

through joint action. Farm advisory services are also essential in supporting farmers’ uptake of new

practices and raising awareness.

Access to modern machinery adapted to legumes and other protein crops is essential for precise sowing

and harvesting, helping to improve yield reliability and product quality. CAP investment support plays

an important role. As these crops are often grown on relatively small areas, cooperatives can facilitate

access to specialised equipment by sharing investment costs among farmers.

• Strengthening value chains and regional capacities to improve market attractiveness

Better value chain integration and demand generation are key ‘pull’ factors to deliver change.

The CAP post-2027 proposal strengthens the value chain by establishing a dedicated protein crop sector,

mandating recognition of producer and interbranch organisations, thereby facilitating collective actions,

such as promotion measures, joint placing in the market, and requiring Member States to implement

protein crop sectoral interventions to support investment, innovation, marketing, storage and risk

management.

It is important that quality is reflected in the price and that farmers are renumerated fairly. Amendments

to the Common Market Organisation(37), currently being examined by the co-legislators, designed to

strengthen trust across the food and feed chain will facilitate greater use of contracts between farmers

and other stakeholders in the protein crop value chain to reduce risks when switching to those crops by

improving price predictability, securing outlets and clarifying demand.

In addition to CAP income support, integrated planning and financing under the NRPP offers

opportunities to help develop value chains through investments that will strengthen the

infrastructure, storage and processing capacity needed to link supply to demand. The ECF, which

will support businesses and projects along the entire investment journey through different forms of

support (grants, repayable support, blended finance), may also play a role. For example, expanding

processing capacity for protein crops in the EU would diversify market outlets and support a more

territorial livestock distribution with less environmental impact. The European Competitiveness Fund

could support investments in feed, food and biorefinery infrastructure, strengthening resilient EU value

chains based on locally sourced protein.

Reducing reliance on imported high-protein feed implies preserving the industrial and energy

applications of oilseeds, the EU’s main domestic source of high-quality feed protein. Advancing

biomass use as set out in the bioeconomy strategy will further expand market opportunities.

The Commission has already begun to engage with stakeholders to prepare for the new opportunities

arising from the future MFF. This work will continue.

Regional development matters greatly to address structural challenges in rural areas and regions, such

as services, labour shortages, water scarcity and more. The integrated planning under the NRPP can

address these concerns.

• Improving sustainable grassland use and livestock integration

The CAP post-2027 maintains strong support for fodder within a more territorial approach to grassland

and livestock management, extending CIS to grasses and forage. Through AECAs, Member States can

promote extensive systems, sustainable grazing and greater use of grass in feed. The role of grasslands

(36) More information is available on thematic networks and advisory networks.

(37) European Commission, Proposal for a Regulation of the European Parliament and of the Council as regards

the strengthening of the position of farmers in the food supply chain (COM(2024) 577 final).

15

should be strengthened, as they contribute to carbon stock, reduce dependence on imported feed and

help address land abandonment, loss of cultural heritage and growing natural hazards, specifically

wildfire. In addition to grazing, there is scope to expand the use of protein extracted from grass for

monogastric animals.

• Enabling farmers to access carbon incentives and nature-credits

To provide economic incentives for reducing fertiliser use, as highlighted in the fertiliser action plan, a

certification method is being developed under the Carbon Removals and Carbon Farming Regulation

(CRCF)(38), to recognise carbon removals from converting cropland to grassland, improve grassland

management, and reduce N₂O emissions through legume use. This unified framework will allow protein

crop farmers to access carbon incentive schemes. Furthermore, the announced review of the CRCF

framework’s additionality and scope presents an opportunity to create a broader range of business cases

for farmers to engage in carbon farming.

In line with the Roadmap towards nature credits(39), nature credit approaches could also help reward

sustainable protein systems that contribute to maintaining, restoring or improving ecosystems, habitats

or biodiversity, including grazing-based livestock systems on permanent grassland and biodiversity-

friendly legume-based systems, such as diversified rotations, intercropping or low-input production

combined with landscape features.

4.3. Advancing research and innovation to strengthen protein systems • Investing in crop innovation and seeds to boost production and resilience

The Union Research Framework Programmes for R&I, Horizon 2020 and Horizon Europe have

invested over EUR 190 million to support R&I in protein crops, including breeding, intercropping,

valorising ecosystem services, on-farm processing, value chains, and feed production to strengthen the

EU’s self-sufficiency. Under the EU mission ‘A Soil Deal for Europe’, projects also explore protein

crops’ role in improving soil health through Living Labs. The EU Partnership on Animal Health and

Welfare also addresses the topic through animal feeding and feed additives. The EU Agroecology

Partnership tackles crop diversification and the potential of mixed systems. The EU partnership

Biodiversa+ has also addressed the topic from a different approach supporting the development of

perennial grain cropping systems(40).

Targeted R&I investment is needed to boost protein crop production and use. Priorities include, among

others: plant breeding and seed development; reducing fertilisers; protecting sustainable crops;

diversifying; and developing value chains, alongside research on grazing systems and feed formulations

based on local proteins. R&I is also needed on the processability, sensory quality, nutrition, digestibility

and allergenicity of EU-grown protein crops. Given variability across varieties and growing conditions,

standardised quality, risk assessment, and grading methods are essential to support marketing and wider

use. Suitable processing technologies and infrastructures for food and feed, including on-farm, are also

necessary to create value.

Investments in developing technologies to better valorise biomass, by including residues and by-

products in feed, also need to continue in cooperation with the private sector.

(38) Regulation (EU) 2024/3012 of the European Parliament and of the Council of 27 November 2024 establishing

a Union certification framework for permanent carbon removals, carbon farming and carbon storage in products

(OJ L, 2024/3012, 6.12.2024).

(39) European Commission, Roadmap towards Nature Credits, COM(2025) 374 final.

(40) More information is available on Biodiversa+.

16

• Strengthening collaboration and knowledge transfer across actors

Collaboration across the value chain is key to scaling innovation. Initiatives such as EIP-AGRI

(European Innovation Partnership on agricultural productivity and sustainability), and the EU CAP

network support knowledge exchange, collaborative projects and best practices, while linking R&I with

extension services ensures effective transfer to farmers. Through multi-stakeholder projects, thematic

activities and networking initiatives, these platforms will continue to promote best practices on protein

crops and disseminate relevant results from projects implemented at Member State level. Their activities

will also contribute to dedicated protein dialogues with Member States and contribute to the annual

food dialogues. Cohesion policy for R&I provides another tool to support innovation and several

regions have identified relevant priorities in their Smart Specialisation Strategies(41)

A comprehensive R&I approach for protein needs to deepen scientific knowledge and filling the gaps

while ensuring effective integration across disciplines(42). Further research and innovation funding is

needed to boost the competitiveness, sustainability and resilience of plant and alternative proteins,

building on the future ECF and the next Horizon Europe. The upcoming new Strategic Approach to

R&I for agriculture, forests, rural areas and food systems will form the basis for guiding future

investments to develop new knowledge, practices and tools for the protein sectors. In the long term,

further work in areas such as plant protection, breeding and the bio-based bioeconomy, involving both

research organisations and the private sector across all these areas, will further strengthen the uptake of

results.

4.4. Improving the resilience, competitiveness and preparedness of the EU protein system The resilience and competitiveness of the EU protein system are strongly linked to efficiencies in feed

and breeding and innovation in which the EU is a technological leader:

- making livestock systems more efficient;

- optimising feeding strategies;

- incentivising regional and local feed;

- diversifying imports while aligning sustainability standards;

- supporting domestic production of feed inputs and additives;

- ensuring preparedness and contingency.

• Adapting livestock systems to prioritise local resources

The potential for feed demand optimisation lies in better matching livestock production with

regional and local feed production. Building on the current CAP, the CAP post-2027 gives Member

States options to further support diversification of livestock production, including extensification, and

measures to encourage greater use of regionally and locally produced plant proteins, through

instruments such as area-based income support, particularly for mixed crop–livestock systems, and

increased CIS for farmers who combine crop and livestock production. In areas affected by nitrate

(41) The S3 Partnerships and Interregional Innovation Investments (I3) instrument are already strengthening

regional collaboration, technology transfer, and industrial scaling across Europe. The S3 Partnerships bring

together regions interested in new value chains. Two examples are “High Tech Farming” and “Ingredients for the

Bioeconomy (I4BE)”. The I3 Instrument supports interregional collaborations, helping regions turn research and

pilot projects into real economic opportunities, such as the development of a new transnational value chain in

biofertilizers and bioeconomy solutions.

(42) Standing Committee on Agricultural Research, R&I for alternative protein sources towards strategic

autonomy and sustainability in EU protein production, 6 May 2026.

17

pollution, the Commission has proposed that Member States be required to support farmers in

extensifying their livestock system or diversifying their activities and, under the new AECA, they will

also provide support for extensification of livestock systems, for example through voluntary

management commitments or through the new transition payment. This will allow marginal lands to be

better used for ruminants, while for monogastrics, there are opportunities to better use co-products from

food in compliance with relevant provisions of Union law concerning animal feed, animal by-products

and Transmissible Spongiform Encephalopathy (TSE), and biofuels processing, which help to reduce

feed-related GHG emissions and land use change competition.

As developed in the livestock strategy, optimising herd composition and business models in line with

the natural resources available at regional level and diversifying the income of impacted livestock

producers in value added processing, will also help to reduce the EU’s dependence on imported plant-

based protein.

• Local feed production

Reducing the EU’s dependence on imports must be accompanied by efforts to lower the costs of

European feed production. Replacing imported protein feed with European, regional or local

alternatives may increase costs for livestock producers if they are more expensive than imports. While

public support can help develop resilient feed value chains, these costs must be absorbed without

undermining competitiveness. The livestock strategy sets out the pathway which would allow for clear

consumer identification, through voluntary labelling and short supply chains, to support this transition.

Upstream of animal producers, expanding regional processing and storage capacity is key to increasing

local feed use. Investment instruments available under the CAP can already support farmers and

producer organisations in developing such regional processing and storage infrastructure, such as drying

units, biorefineries or logistics platforms. The future ECF may further contribute to this objective by

boosting investments aimed at improving competitiveness and resilience.

To give direction to policies and monitor progress, Member States are recommended to monitor the use

of local feed(43). Furthermore, the Commission will consider developing voluntary labels or optional

reserved terms on the origin of feed used for producing the product.

• Optimising feeding strategies across livestock types

Ruminants can be fed on grass and help maintain grasslands, while monogastrics can make use of

leftovers and co-products from food and agricultural processing that would otherwise go to waste.

Feeding strategies are designed to meet changing nutrient requirements matching genetic improvement

and animal health and welfare requirements. However, there is no single solution that would apply to

all production systems, all livestock and all regions. Nevertheless, optimising feeding strategies could

reduce the EU’s dependence on imported plant-based proteins, while creating value chains for EU-

grown proteins and improving sustainability.

As no single approach fits all systems or regions, feed manufacturers play a key role in balancing

animals’ nutritional requirements, ingredient availability, affordability and sustainability. They

formulate compound feed from a wide range of local and imported feed materials and additives while

adapting to environmental, regulatory and market constraints in order to support optimal livestock

performance. This role is particularly important given that compound feed represents a significant share

of total livestock feed demand, and feed costs are the main economic input in livestock production.

With a view to promoting a circular bioeconomy, using former foodstuffs, by-products and co-products

from food production as animal feed supports circular bioeconomy goals by reducing waste, preserving

(43) European Environment Agency, Protein diversification in Europe: risks and opportunities for sustainable

food systems, 22 June 2026.

18

nutrients, and delivering economic and environmental benefits. EU policy encourages Member States

to prioritise safe use in animal nutrition over lower-value options such as biofuels, composting, biogas,

incineration or landfill, provided all relevant feed-safety and other legal requirements are met. Circular

feed may also involve considering new sources of nutrients for use in animal nutrition, such as protein

derived from insects.

• Diversifying imports while aligning sustainability standards

While this plan presents practical steps to boost EU production towards greater autonomy, in the

meantime, diversifying imports helps reduce dependence risks. The existing (and future) FTAs that the

EU is concluding with various trade partners provide ground for both import and export diversification.

Reliance on feed protein imports from non-EU countries is likely to remain in the future. Given the

zero-duty treatment for soya beans and soya meal, as well as the limited number of supply origins for

these products, the various FTAs that the EU has concluded with non-EU countries help consolidating

this arrangement and help diversify the supply of soya bean to the EU. The EU will use its agro-food

diplomacy to further diversify supply chains and open new supply corridors.

The EU’s neighbour and accession candidate Ukraine could help reduce the EU’s protein deficit and

make it more agile, with cooperation focused on aligning production standards, particularly for soya

bean. The EU will work with Ukraine on areas for cooperation that benefit both parties, such as on soya

bean production, while ensuring a level playing field and fair competition.

In terms of better alignment of production standards, several steps have already been taken.

In its Vision for Agriculture and Food, the Commission committed to ensuring that hazardous pesticides

banned in the EU are not reintroduced through imports. To complement earlier initiatives (44), the

Commission has put forward a Food and Feed Omnibus proposal and will carry out an impact

assessment on the possibility of aligning production standards for imported products.

Protein production may have significant implications for land use. The European legislative framework,

including the EU Deforestation Regulation (EUDR)(45) and Indirect Land Use Change (ILUC)(46)

address these concerns. However, they may also entail impacts in the value chain, for both farmers and

traders, requiring specific attention.

• Developing domestic production of feed inputs and additives

Shifts in protein sources and animal diets require appropriate feed additives. Using amino acids in feed

diets is nowadays the most cost-effective solution to reduce the EU’s high dependence on soya bean

imports, while reducing nitrogen emissions and supporting animal health and welfare. Reduced market

access to essential amino acids (especially lysine and methionine) would result in higher imports of

soya bean from non-EU countries and more nitrogen released in the environment. Likewise,

supplementing feed with sufficient quantities of vitamins is a prerequisite for animal health and welfare,

and optimising performances in any existing animal farming system. Deficiency in a single vitamin

may be sufficient to affect zootechnical performances, thus impacting on the competitiveness of EU

livestock and potentially undermining EU food autonomy.

(44) Commission Regulation (EU) 2023/334 of 2 February 2023 has lowered the Maximum Residue Levels for

the neonicotinoid substances clothianidin and thiamethoxam to the limit of analytical determination to protect

bees and pollinators.

(45) Regulation (EU) 2023/1115 of the European Parliament and of the Council of 31 May 2023 on the making

available on the Union market and the export from the Union of certain commodities and products associated with

deforestation and forest degradation (OJ L 150, 9.6.2023, pp. 206–247).

(46) Directive (EU) 2018/2001 of the European Parliament and of the Council of 11 December 2018 on the

promotion of the use of energy from renewable sources (OJ L 328, 21.12.2018, pp. 82–209).

19

The EU has a significant degree of dependence on non-EU countries, particularly from East Asia,

for almost all the vitamins and amino acids it needs to feed animals.

The EU’s reliance on imported vitamins and amino acids therefore poses critical supply risks. The

Commission will work with the Member States to address these weaknesses by protecting and

supporting its industrial capacities through competitiveness and trade tools, while working on

exploring the potential to reshore production through the following measures:

- Launching a study to assess the extent of EU dependencies and the potential to mitigate

them.

- Explore possibilities under the future ECF to scale up projects and provide incentives to EU

operators to make full use of the existing production capacity for feed additives/vitamins,

ensure continued operation and/or invest in new capacities.

- Continuing to simplify feed additive rules to allow innovation and market availability in the

context of the Food and Feed Omnibus.

- Improving monitoring of vulnerabilities and identifying critical risks related to feed

inputs/additives and developing relevant preparedness options. Following the Niinistö

report(47), the Commission adopted the European preparedness union strategy(48) with the

objective, among others, of strengthening the resilience of vital societal functions, such as food

security.

- In this context, the Commission will continue to focus in particular on dependencies on

food and feed additives within the European Food Security Crisis preparedness and

response Mechanism and will reflect on different tools, such as those related to critical

materials in terms of market transparency, stockpiling, joint procurement or other

instruments, to increase resilience to external shocks and to stabilise both availability and

affordability.

4.5. Strengthening EU protein value chains by improving market attractiveness and incentivising demand and promoting local solutions - Supporting diversified diets

- Utilising different tools at national and EU level to stimulate demand

- Ensuring responsibility and cooperation across the value chain

• Supporting diversified diets to strengthen system resilience

The EU’s agri-food system offers people a wealth of safe and high-quality food choices. There is room

for a variety of diets following individuals’ needs and preferences, which include different sources of

plant-based proteins and sustainably produced animal products. Making domestic plant-based proteins

more widely available and affordable would increase consumer choice and accessibility. In turn, varied

and more balanced diets would help build viable value chains for plant-based and territorially integrated

animal products, improve public health outcomes and contribute to the EU’s climate and environment

objectives(49).

(47) Special Adviser Niinistö, Report: Safer Together – Strengthening Europe’s Civilian and Military

Preparedness and Readiness, 30 October 2024.

(48) European Commission, European Preparedness Union Strategy, JOIN(2025) 130 final.

(49) European Commission: Joint Research Centre, Closing the EU protein gap – drivers, synergies and trade-

offs, 2024.

20

Consumer food choices are shaped by food environments, largely driven by price and private actors,

but influenced by public policies. National policy tools such as taxation, education, dietary guidelines

and information on health, climate, environmental and social impacts can support healthier and diverse

diets. Additional levers for public and private actors include pricing, availability, public catering,

product composition and consumer information, including labelling and advertising, as referenced in

the Commission´s safe hearts plan.

• Mobilising different EU and national tools to stimulate demand

In addition to national policies, EU policy plays an important role. In line with the Commission report

on marketing standards for dried legumes and soya beans, the CAP post-2027 proposal allows

standards for protein crops to be introduced, to better inform consumers about product origin.

These standards can promote plant-based consumption and support EU campaigns highlighting the

health and sustainability benefits of pulses.

The Commission will raise awareness about opportunities for legumes and pulses in its annual

promotion work programme and will integrate those products into the upcoming ‘Buy European’

campaign.

Public food procurement can drive resilience and sustainability by supporting new supply chains,

securing demand for sustainable products, and shaping consumption patterns. The Vision for

Agriculture and Food announces a proposal to strengthen the role of public procurement. It mentions

that public procurement should pursue a “best value” approach to reward quality and sustainability

efforts. Local production of plant-based products, particularly pulses, is well aligned with these

objectives and is expected to benefit from this approach.

The EU school scheme(50) (which supports the distribution of milk, fruit and vegetables to millions of

school children) can further support sustainable and resilient consumption by raising children’s

awareness through educational measures of the benefits of pulses and familiarising them with their

taste.

• Aligning pricing and taxation to reflect sustainability and resilience costs

Prices strongly influence consumer choices and can drive the shift to diverse diets. This includes retailer

pricing initiatives aligned with the true cost of sustainable and resilient food, supported by labelling

practices. Besides pricing, retailers and food industries play an important role by offering options for

diversified diets and promoting more sustainable options.

By designing appropriate taxation policies, Member States may advance in contributing to the transition

to a resilient food system.

Although shifting to more protein crop products in food and feed is not directly eligible for sustainability

agreements under Article 210a of the CMO Regulation, farmers and other stakeholders in the chain

could consider including, in sustainability agreements, initiatives pursuing eligible sustainability

objectives, such as reducing losses and nitrogen use, improving biodiversity, and other related goals.

4.6. Circularity as a business case • Biofuels

Domestic production of crops with high protein content does not only reduce the dependence on protein

imports but also contributes to valuable co-products that can be used as food and feed, as well as for

the production of biofuels, contributing to the resilience of the EU in both the food and feed and the

energy sector. The Commission will assess in the review of the renewables energy framework post

(50) Articles 22 to 25 and Annex V CMO Regulation.

21

2030 how production of home-grown sustainable biofuels, protein crops and feedstocks can be

increased in order to support the Union’s strategic autonomy and resilience, reflecting these goals in

the overall policy framework.

• Embracing the bioeconomy

Integrating a bioeconomy perspective is key to sustainable resource use and unlocking the full potential

of EU protein sources in line with the efficient use of biomass principle for high-value applications

according to the objectives in the bioeconomy strategy. To identify areas in which use of resources could

be improved, the bioeconomy strategy promotes improved monitoring of biomass flows to increase

transparency across sectors that use biomass as food, feed, fertiliser, energy and other industrial uses.

Initiatives such as the Circular Bio-based Europe Joint Undertaking and its working group on primary

producers also play a key role in advancing the bioeconomy.

The Commission will work on developing biomass balance sheets to improve data gaps on the

availability of co-products, and will provide support to Member States to draw up harmonised feed and

food protein balance sheets.

5. Conclusions The EU protein system’s strong reliance on imported high-protein feed reflects a set of interconnected

challenges, including underdeveloped protein crop value chains, imported vitamins and amino acids,

insufficient competitiveness, limited land availability, environmental pressures, the dependence of

certain livestock systems on imported feed, consumption patterns and barriers to the uptake of

alternative proteins.

To address these challenges, the pathway combines coordinated and systemic actions across supply, and

feed and food demand. It strengthens EU production by incentivising protein crops through CAP tools,

and developing resilient value chains supported by processing infrastructure, greater use of contracts

and targeted investments. At the same time, it promotes diversification of imports, and more efficient

and locally based livestock systems, including extensification based on grassland, optimised feeding

strategies relying on locally-sourced feed, supported by infrastructure, market incentives and domestic

production of feed inputs.

In parallel, the pathway stimulates demand through more diversified diets, improved food

environments, public procurement, labelling and awareness measures, while advancing research and

innovation on crops, alternative proteins and bioeconomy and circular solutions. These actions are

underpinned by stronger policy coordination, alignment with environmental objectives and enhanced

monitoring and dialogue, ensuring a whole-system transition toward a more resilient, sustainable and

competitive EU protein system.

With their entrepreneurial and adaptive attitude, young farmers, who are often at the forefront of

adopting new technologies, sustainable practices and diversified business models, have a pivotal role

to play in seizing opportunities linked to the transition to a sustainable and resilient system of protein

supply and demand.

Through a supportive policy environment, alongside dedicated innovation, the EU can speed up uptake

of sustainable practices and move towards the following benchmarks by 2035 to ensure that the share

of protein from oilseeds and protein crops originating from the EU and used as feed in the EU, which

was 25.8% in 2025, will reach 35% in 2035.

22

ANNEX: Key actions

1. Developing protein crop value chains in Europe and strengthening the position of

farmers

Id Actions

1.1 Monitor the use of local feed.

1.2 Set an EU-wide benchmark to monitor the EU’s overall protein strategic autonomy.

1.3 Implement marketing standards for protein crops on origin labelling.

1.4 Improve the uptake of sustainability criteria for public procurement of food, food services

and vending machines.

2. Improving knowledge of EU protein self-sufficiency

Id Actions

2.1 Establish EU protein dialogues with Member States on implementing the EU protein plan.

2.2 Launch a study to assess the extent of EU dependencies and potential to mitigate them.

2.3 Issue guidance on a harmonised national feed and food protein balance sheet.

3. Incentivising the EU protein value chain

Id Actions

3.1 Explore pathways to invest in storage and processing facilities to develop resilient feed

value chains based on locally produced high-protein feed materials under the national and

regional partnership plans and the ECF.

3.2 Facilitate the development of voluntary labels or optional reserved terms that certify that

livestock products are produced exclusively using EU, national, regional or local feed in

collaboration with the key stakeholders in the supply chain.

3.3 Raise awareness of funding opportunities for EU promotion campaigns highlighting the

health and sustainability benefits of pulses.

3.4 Raise awareness on pulses in educational establishments via the School Scheme to make

children familiar with their taste and appearance and aware of their nutritional benefits.

3.5 Member States to consider advancing taxation policies that improve consumer access to

resilient and affordable food.

4. Improving the competitiveness of EU protein crops and alternative protein

Id Actions

4.1 Develop a certification methodology for agriculture and agroforestry on mineral soils,

including practices that reduce direct and indirect N2O emissions from managed

agricultural soils by using protein crops, in the context of the Carbon Removals and

Carbon Farming Regulation.

4.2 Strategic Approach to R&I for agriculture, forests, rural areas and food systems.

Fund research and innovation to foster the competitiveness, sustainability and resilience

of protein crops and alternative proteins.

4.3 Share knowledge and exchange best practices on local feed autonomy and protein crop

production, processing and valorisation through the EU CAP network.

23

5. Harnessing partnership in the European neighbourhood

Id Actions

5.1 Advance cooperation with Ukraine as a candidate for EU membership to diversify the

supply of protein crops while aligning production standards, including Global Gateway.

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 7.7.2026 COM(2026) 355 final

Tegevuskava

ELi valgusüsteemi vastupidavuse, strateegilise autonoomsuse ja kestlikkuse

suurendamiseks

1

Euroopa seisab teelahkmel. Kiiresti muutuvas maailmas on keset kasvavat ebakindlust vaja julgeid

meetmeid, et tugevdada meie majanduslikku konkurentsivõimet ja ühtlast strateegilist autonoomiat.

Poliitilise tegevuskava keskmes on julgeolek ja vastupanuvõime ning surve Euroopa majanduskasvu

mudelile kasvab, mistõttu peamised majanduslikud sõltuvused hakkavad muutuma geopoliitiliseks

haavatavuseks.

Selles kontekstis ei ole praegune sõltuvus imporditud sisenditest, näiteks väetistest, söödast ja energiast

mitte üksnes oht meie toiduga kindlustatusele, vaid keskne nõrk koht, mis mõjutab meie

vastupanuvõimet. Nende strateegiliste sõltuvuste vähendamine on seetõttu ELi kriisivalmiduse ja

julgeoleku tegevuskava jaoks ülimalt olulise tähtsusega. Tagamaks, et EL suudab suurendada nii oma

sise- kui ka välisjulgeolekut, peavad kõik sidusrühmad tegutsema ühiselt(1).

ELi suur sõltuvus piiratud arvust söödaks vajalike valkudega varustamise allikatest mitte ainult

ei muuda meie põllumajandusliku toidutööstuse süsteemi üleilmsete turukõikumiste suhtes

haavatavaks, vaid mõjutab ka suutlikkust vähendada tarneahelate riske ning piirab edusamme

kestlikkusele üleminekul.

Nagu ELi põllumajanduse ja toidutootmise visioonis(2) teatatud, on komisjon selle tervikliku kava

välja töötanud, et need probleemid lahendada. Selles on lõimitud poliitika, teadusuuringud ja

praktilised jõupingutused, et luua autonoomsem ja kestlikum ELi valgusüsteem ja ühtlasi

mitmekesistada impordiallikaid. Valguallikate mitmekesistamine vastab 2022. aastal Versailles’

deklaratsioonis(3) esitatud ELi juhtide poliitilisele üleskutsele suurendada taimsete valkude tootmist

ELis ning 2023. aastal Euroopa Parlamendi resolutsioonile Euroopa valgustrateegia kohta(4).

Taimsete valkude tootmise suurendamiseks ELis on vaja leida õiged stiimulid, et tõsta nii

pakkumist kui ka nõudlust; see on oluline samm, mille ELi teeb Euroopas vajaliku ümberkujundava

vastupanuvõime suunas. Vastupidav ja kestlik valgusüsteem aitab kaasa ELi toiduga kindlustatuse ja

energiaeesmärkide saavutamisele ning loob lisaks uusi võimalusi maapiirkondades, aitab saavutada

kliimaneutraalsuse eesmärki aastaks 2050 ning kiirendada ELi hiljutises biomajanduse strateegias(5) ja

väetiste tegevuskavas(6) paika pandud eesmärke.

Üleminek vastupidavale ja kestlikule valgusüsteemile vajab paremat poliitika koordineerimist,

milles keskendutakse järgmisele:

- avatud strateegilise autonoomia suurendamine, laiendades ELi kestlikku valkudega varustamist

stiimulite abil, millega mõjutatakse põllumajandustootjaid võtma kasutusele mitmekesiseid

tootmissüsteeme, mis vajavad vähem väetisi, ja võimaldatakse põllumajandustootjatel kasvatada

tervislikke ja vastupidavaid valgurikkaid kultuure;

- ELi laiema valgusüsteemi, sealhulgas söödatööstuse vastupanuvõime, konkurentsivõime ja

valmisoleku parandamine, edendades teadusuuringuid ja innovatsioon ning suurendades

investeeringuid;

(1) Euroopa Komisjon, Aruanne tulevikusuundade strateegilise analüüsi kohta: kerksus 2.0: kindlustada ELi

jõudne areng keerulistel ja ebakindlatel aegadel, COM(2025) 484 final.

(2) Euroopa Komisjon, Põllumajanduse ja toidu visioon. Kujundada üheskoos atraktiivne põllumajandus- ja

toidusektor tulevastele põlvedele, COM(2025) 75 final.

(3) Euroopa Liidu Nõukogu, põllumajanduse ja kalanduse nõukogu teemal „Valgud: tarnimine, tootmine ja

kestlikkus“, 14. juuli 2025; Euroopa Ülemkogu, Versailles’ deklaratsioon, 10. ja 11. märts 2022.

(4) Euroopa Parlament, 19. oktoobri 2023. aasta resolutsioon Euroopa valgustrateegia kohta, (2023/2015(INI).

(5) Euroopa Komisjon, ELi konkurentsivõimelise ja kestliku biomajanduse strateegiline raamistik, COM(2025)

960 final.

(6) Euroopa Komisjon, Väetiste tegevuskava: partnerlus ELis toodetud väetiste kättesaadavuse ja taskukohasuse

ning nendega seotud strateegilise autonoomia tagamiseks, COM(2026) 310 final.

2

- ELi valkude väärtusahelate tugevdamine, parandades turu atraktiivsust ja stimuleerides nõudlust

ning edendades kohalikke lahendusi ja lühikesi tarneahelaid.

Selline poliitika koordineerimine aitab saavutada ELi ringlus-, kliima- ja energiaeesmärke, mis

loovad põllumajandustootjatele täiendavaid stiimuleid ja ärivõimalusi valkude mitmekesistamises

osalemiseks.

Selleks et seda eesmärki saavutada, esitatakse käesolevas kavas peamised faktid, tehakse kindlaks

mõjupunktid ja pakutakse välja meetmeid kogu tarneahela jaoks. Sellega täiendatakse 7. juulil 2026

vastu võetud loomakasvatusstrateegiat. Kuigi kalandus- ja vesiviljelussektor on ELi toidu- ja

söödasüsteemis oluline valkude tarnija ja -kasutaja, ei ole see käesoleva kavaga hõlmatud.

1. Taimsete valkudega varustamine ELis ELi põllumajandusliku tootmise süsteem on üks kõige konkurentsivõimelisemaid ja kestlikumaid kogu

maailmas. Seda tugevust piirab siiski sõltuvus suure valgusisaldusega sööda impordist. Ühtse

põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames antav toetus on kodumaist taimsete valkudega varustamist nii

toidu kui ka sööda tarbeks suurendanud, kuid seda on võimalik veelgi tugevdada, kuigi teatavate

looduslike ja struktuuriliste piirangutega.

ELi tootmine põhineb suures osas koresöödal ja teraviljal, valgurikaste kultuuride osakaal on väikeELis toodetakse märkimisväärses koguses taimset valku, kuid peamiselt koresööda ja teraviljana, st

väikese kuni keskmise valgusisaldusega toodetena. 2025.–2026. turustusaastal toodeti ELis umbes

67 miljonit tonni taimseid valke,(7) millest koresöödas sisaldus ligikaudu 31 miljonit tonni valku ja

teraviljas ligikaudu 29. miljonit tonni valku(8) (joonis 1)(9). Üle poole koresöödast saadakse

rohumaadelt. Valgurikaste taimede tootmine(10) ELis andis 2025.–2026. aastal 7,2 miljonit tonni

valku, mis näitab märkimisväärset kasvu viimase kahekümne aasta jooksul. Kuivatatud kaunviljadest

saadavate valkude tootmine ulatus 2025.–2026. aastal 1,3 miljoni tonnini(11). Kuigi see on

kogutoodangust väike osa, suurenes nende tootmine 2011.–2016. aastaga võrreldes 2021.–2026. aastal

53 %.

(7) Komisjoni hinnangud põhinevad ELi teravilja ja õliseemnete bilansil ning ELi söödabilansil.

(8) Koresööt on värske hein, maisisilo, liblikõielised söödakultuurid ja kuivsööt.

(9) Käesolevas dokumendis esitatud statistilised andmed on üksikasjalikumalt esitatud teabelehtedel, mis on

kättesaadavad siin: Taimsete valkude puudujäägi vähendamine ELis – põllumajandus ja maaelu areng.

(10) Valgurikkad taimed on põllukultuurid, mille valgusisaldus on üle 15 %, st õliseemned ja valgurikkad

kultuurid.

(11) Kuivad kaunviljad on põldhernes, põlduba, lupiiniuba ja muud valgurikkad kultuurid.

3

Taimne valk

(miljonites

tonnides)

Osakaal

Koresööt 30,6 45,5 %

Teravili 29,4 43,7 %

Õliseemned (v.a sojauba) 5,0 7,5 %

Valgurikkad

kultuurid

Kuivatatud kaunvili

2,2

1,3

3,3 %

1,9 %

Sojaoad 0,9 1,4 %

Kokku 67,2 100 %

Joonis 1. Taimsete valkude tootmine ELis 2025.–2026. turustusaastal Allikas: DG AGRI – bilansid.

Märkimisväärne on, et nihe selliste valgurikaste kultuuride suunas, milles valgusisaldus on suurem kui

teistes põllukultuurides, mõjutaks üldist taimse toorvalgu bilanssi vaid veidi, sest nende saagikus on

suhteliselt väiksem. Valgurikaste kultuuride osakaalu suurendamine külvikorras võib siiski vähendada

kasvuhoonegaaside heidet, sest vajadus väetiste järele on väiksem ning väetiste tootmine ja kasutamine

tekitab kasvuhoonegaase.

Valgurikaste taimede tootmise suurenemine ELis pannakse peamiselt ÜPP kaudu antava toetuse ning

ELi põllumajandusalaste teadusuuringute ja innovatsiooni programmide arvele, nagu selgub

komisjoni 2018. aasta aruandest(12). Nagu väetiste tegevuskavas on rõhutatud, aitavad valgurikaste

kultuuride lämmastikku siduvad omadused(13) vähendada vajadust väetiste järele, mis on peamine

tootmise suurendamist toetav tegur eriti kasvavate kulude ja väetiste tarneahelate pingete kontekstis.

(12) Euroopa Komisjon, Aruanne taimsete valkude kasutuse arendamise kohta Euroopa Liidus (COM(2018) 757

final.

(13) Selles aruandes viidatakse valgurikaste taimede all liblikõielistele/kaunviljadele (sh sojaoale). Pange tähele,

et sojauba käsitatakse mõnikord õliseemnena, kuid mitte käesolevas aruandes.

4

ELi impordis on juhtival kohal Ameerikast pärit soja, võimalik on soja saada ka Ukrainast

Joonis 2. 2024.–2025. turustusaastal imporditud sojavalgu (miljonites tonnides toorvalku)

päritolu Allikas: DG AGRI –2024/25

ELi imporditakse valgurikkaid taimi peamiselt sojaoa ja sojajahuna. Need moodustasid 2024.–

2025. aastal valkude koguimpordist ligikaudu 13,4 miljonit tonni ja nende tootmine toimus ligikaudu

13 miljonil hektaril kolmandates riikides, peamiselt USAs ja Brasiilias, aga sojajahu puhul ka

Argentinas.

ELi naabruskonnas on käegakatsutavaid võimalusi mitmekesistada ELi tavapärast sõltuvust suurtest

sojaoa eksportijatest. Ukraina toodab 13,5 miljonit tonni taimseid valke, millest 60 % eksporditakse.

See tähendab, et Ukrainal võiks olla suurem roll ELi varustamisel imporditavate taimsete valkudega.

Ühinemise korral võib see vähendada ELi kaubanduspuudujääki 13,9 miljonilt tonnilt 4,7 miljonile

tonnile ja suurendada ELi omavarustatust taimsete valkudega 76 % pealt 86 %-le. Peale selle on

Ukraina tugevdanud oma rolli ELi strateegilise partnerina ja hoolimata Venemaa agressioonisõja

põhjustatud häiretest kahekordistanud 2024.–2025. aastal oma sojaoa tootmismahtu võrreldes aastatega

2021–2022. Võimalused importida Lääne-Balkani riikidest on väiksemad, võttes arvesse, et mõned

nende riikide traditsioonilised tootjad on sojaoa eksportimise asemel muutunud sõltuvaks impordist,

kuna sisetarbimine on kasvanud ja saagid madalamad.

2. Nõudlus valkude järele ELis Euroopas on nõudlus valkude järele tingitud loomakasvatussektori söödavajadusest, tarbijate

toidueelistustest ning ringluspõhisuse ja bioenergiaga seotud uutest vajadustest.

4,46

3,09

0,11 0,41 0,74

2,03

0,00

1,89 0,50 0,21

0,00

1,00

2,00

3,00

4,00

5,00

6,00

Brasiilia Argentina Ameerika Ühendriigid

Ukraina Muud

Sojajahu Sojauba

5

Loomasööt Loomakasvatus koos söödaks kasvatatavate põllukultuuridega moodustab üle poole põllumajanduse

kogutoodangust (2024. aastal 59 %(14). 2025. aastal ulatus ekspordi väärtus 55 miljardi euroni ning

tekitas 39 miljardi euro suuruse kaubandusbilansi ülejäägi. Samuti on loomakasvatussektor ELi suurim

taimsete valkude kasutaja.

ELi loomakasvatussektor kasutab igal aastal söödana 74 miljonit tonni valku(15). Umbes 26 %

imporditakse, kuid arvestades, et EL ekspordib ka 9 % valgukogusest põllukultuuridest saadud toodete

või kaastoodetena, on valkude impordist sõltuvuse netoväärtus 15 % kogukasutusest söödana (ehk

ligikaudu 13 miljonit tonni valku).

See koonddiagramm ei kajasta erinevusi söödaliikide lõikes (joonis 3). Tegelikult on EL suurel määral

autonoomne väikese valgusisaldusega sööda osas, kuid üpriski sõltuv suure valgusisaldusega sööda

(õliseemned ja valgurikkad kultuurid) impordist: 74 % ELis kasutatavas suure valgusisaldusega

söödast on imporditud. Selles on juhtival kohal sojavalk, millest 94 % imporditakse.

Joonis 3. ELi kariloomade toitmiseks kasutatava valgu päritolu ning kariloomadest saadavate

toodete eksport (miljonite tonnide toorvalguna) Allikas: DG AGRI – ELi söödavalgu bilanss 2024/25

Valgurikas taimne sööt(16) moodustab märkimisväärse osa sööda kogutarbimisest, nimelt 31 % sööda

koosseisus oleva valgu (ehk 23,0 miljonit tonni valku) tarbimisest ELis(17). Sellel on oluline roll mitmes

(14) See vastab esmasele tulule, mis saadakse nii loomakasvatustoodangust (45 %) kui ka söödana kasutatavate

põllukultuuride tootmisest (14 %).

(15) Peamised söödavalgu allikad on koresööt (41 %), teravili (21 %), sojajahu (19 %) ja muud õliseemnejahud

(9 %), ülejäänud 10 % tuleb mitmesugustest muudest allikatest.

(16) Valgurikka sööda valgusisaldus on üle 30 %, nagu näiteks enamikus õliseemnejahudes.

(17) Võrdluseks on 94 % ELis kasutatavast vähese ja keskmise valgusisaldusega söödast ELi päritolu ning EL on

seda liiki toodete kindel eksportija.

6

loomakasvatussüsteemis ja see optimeerib loomakasvatuse tootlikkust. Valgurikka sööda asendamine

vähem valgurikaste alternatiividega, mis on ELis kergemini kättesaadavad, oleks väga keeruline, eriti

seoses ELis kasvatamiseks vajaliku maa pindalaga. Lisaks oleks vaja hoolikalt hinnata söödamaterjali

asendamise suutlikkust ning rahuldada ühtlasi loomade toitumisvajadusi, samuti oleneks see

kariloomade liigist (joonis 4). Peamiselt kasutatakse valgurikast sööta sea- ja linnukasvatussektoris

(moodustab 66 % segasööda tarbimisest(18) ELis), kuid piimandus- ja veisekasvatussektori tarbimine

moodustab väiksema osa (28 %).

Joonis 4. Söödavalgu tarbimine ELi kariloomade liikide kaupa ja sellest tulenev söödavate

valkude toodang ELi kariloomade liikide kaupa 2022. aastal (tuhandetes tonnides toorvalku). Allikas: CAPRI mudeli andmebaas.

Sõltuvus valke sisaldavast importsöödast oleneb väga suurel määral kariloomade liigist ja

tootmissüsteemist. Intensiivsemate süsteemide valguga varustamine toetub suures osas segasöödale,

mis vastab 25,8 miljonile tonnile söödavalgule aastas. Segasöödatoodete arvele jääb 35 % ELi

kariloomade valgu kogutarbimisest. Ekstensiivsemad mäletsejaliste kasvatamise süsteemid, mis

toetuvad rohumaadele ja kohapeal toodetud söödale, sõltuvad impordist vähem kui intensiivsed

süsteemid. Teatavad tootmissüsteemid, nt agroökoloogilised, mahepõllumajanduslikud,

rohusöödapõhised, kombineeritud taime- ja loomakasvatuse süsteemid, samuti geograafilised tähised

või erastandarditel põhinevad süsteemid edendavad aktiivselt kohaliku sööda kasutamist, vähendavad

sõltuvust imporditud söödast ja seovad tootmise piirkonnaga.

ELi tasandil on põllumajandusettevõttes kohapeal toodetud sööda keskmine osakaal väike: 2023.

aastal kogu söödast umbes 21 %. Suurim on see mäletsejalisi kasvatavates loomakasvatusettevõtetes,

kus samuti kasvatakse põllukultuure (2023. aastal 42 %), ning väikseim linnu- või seakasvatusele

spetsialiseerunud põllumajandusettevõtetes (7 %).

(18) Segasööt on loomasööt, mille valmistamisel segatakse omavahel vähemalt kaks söödamaterjali koos

lisaainetega või ilma.

0

5 000

10 000

15 000

20 000

25 000

30 000

Sö öd

av al

k

Sö öd

av v

al k

Sö öd

av al

k

Sö öd

av v

al k

Sö öd

av al

k

Sö öd

av v

al k

Sö öd

av al

k

Sö öd

av v

al k

Sö öd

av al

k

Sö öd

av v

al k

Sö öd

av al

k

Sö öd

av v

al k

Piimalehmad (piim) Lihaveised (liha) Nuumsead (liha) Kodulinnud (liha) Munakanad (munad)

Lambad ja kitsed (piim ja liha)

Söödav valk Söödateravili Valgurikas sööt Muu sööt Energiarikas sööt Kõrrelised Muu viljeldav sööt Söödamais Söödajuurvili Põhk

7

Eri sõltuvusastmega erinevad söödasüsteemid ELi loomakasvatussektorit iseloomustab söötmisstrateegiate mitmekesisus. Intensiivne

loomakasvatus võimaldab söötmist optimeerida täppissöötmise abil, mille puhul lisatakse väikese

valgusisaldusega söödale sünteetilisi aminohappeid, ensüüme või söödalisandeid, mis vähendavad

metaaniheidet. Söödalisandeid (nt vitamiine ja aminohappeid) impordib EL siiski väga suurel määral,

eelkõige Hiinast, kellel on nende ainete ülemaailmsel turul ülivalitsev positsioon ja mõne puhul isegi

peaaegu monopoolne seisund. ELi sööda-, loomakasvatus- ja vesiviljelussektoril on seetõttu üsna vähe

võimalusi oma tarneallikaid mitmekesistada, nagu käesolevas dokumendis hiljem selgitatakse. Teisest

küljest sõltuvad ekstensiivsed loomakasvatussüsteemid, eriti rohusöödal mäletsejaliste kasvatamine ja

mahepõllumajanduslik tootmine oluliselt vähem imporditud söödast ja toovad lisaks kasu keskkonnale.

Lõpetuseks tuleks rõhutada, et kasvuhoonegaaside heite poolest toodanguühiku kohta on EL kõige

tõhusam loomsete valkude tootja kogu maailmas(19). ELi loomakasvatustoodangu vähendamine

eraldi tooks kaasa ELis tarbitavate loomsete saaduste asendamise CO2-mahukamate importsaadustega,

mille tulemusena suureneb ELis loomsete saaduste tarbimise kasvuhoonegaaside jalajälg ja tekivad ELi

loomsete saaduste väärtusahela põhjendamatud häired.

Ringlus kui juhtpõhimõte Mitmesugustest söödavatest ja mittesöödavatest allikatest pärit taimsetel valkudel on

ringbiomajanduses üldiselt oluline roll, kaasa arvatud seal, kus kariloomad need toiduks ja sõnnikuks

muundavad. Ka siis, kui mitmeid söödaks kasutatavaid põllukultuure töödeldakse tööstuses muuks

otstarbeks kui söödaks, samuti energiatootmiseks või toiduks, saab neist söödaks või toiduks sobivaid

valgurikkaid kõrvalsaadusi. Näiteks õliseemnetest võib õli või teraviljast tärklist eraldada

inimtarbimiseks, tööstuses või energiatootmise eesmärgil kasutamiseks, kuid järelejäänud valgurikkaid

kaastooteid saab kasutada loomasöödaks või toiduks. Need töödeldud põllukultuuridest saadud

kaastooted moodustavad ELi kariloomade jaoks peamise valguallika. Need moodustavad ligikaudu

34 % kogu kariloomade tarbitavast valgust, mis näitab tugevaid seoseid toidu, sööda, energia ja tööstuse

väärtusahelate vahel.

Bioenergiapoliitikal on otsene mõju söödavalgu kui kaastoote kättesaadavusele ning valgurikaste

põllukultuuride kasumlikkusele ELis.ELi energiatootmise kaastooted(20) moodustavad kogu

õliseemnejahust 47,2 % ja kogu ELis tarbitavast söödast 6,3 %. Toiduaine- ja joogitööstuse kaastooted

moodustavad ELi kariloomade tarbitavast valgukogusest 6 %, kuigi endised toiduained moodustavad

söödaohutusega seotud tehniliste ja regulatiivsete piirangute tõttu vaid 0,7 %. Toidutöötlemise

valgusisaldusega kaastoodete ohutut kasutamist söödana võiks laiendada, sest see aitab vähendada toidu

raiskamist.

Mitmesugused valgu efektiivsused kariloomade liikide kaupa Valkude efektiivsust saab loomakasvatuses hinnata söödavalgu loomseks valguks muundumise määra

abil. Valkude muundamise efektiivsus on suurim munatootmissektoris, kus 1 kg loomse valgu

tootmiseks on vaja 3,6 kg söödavalku, sellele järgnevad seakasvatussektor, kus 1 kg loomset valku

toodetakse 5,5 kg söödavalgu abil, ning lehmapiimasektor, kus 1 kg loomse valgu tootmiseks kulub

5,8 kg söödavalku. Lihaveiste sektoris kasutatakse 1 kg loomse valgu tootmiseks 15,9 kg söödavalku.

Linnuliha suhtelise tarbimise kasv koos muu liha tarbimise vähenemisega võiks mingil määral aidata

(19) FAO ülemaailmne kariloomade keskkonnamõju hindamise mudel (GLEAM) (GLEAM)

foodandagricultureorganization.shinyapps.io/GLEAMV3_Public/.

(20) St energia tootmiseks kasutatavate õlide tootmiseks ELis purustatud sojaubadest, rapsiseemnetest ja

päevalilleseemnetest saadud õliseemnejahu.

8

vähendada ELi sõltuvust imporditud söödast, sest nii paraneks söödavalgu kasutamise üldine

efektiivsus.

Toit ELis on 64 % inimeste tarbitavatest valkudest loomsed valgud (joonis 4). USAs on see osakaal 67 %,

kuid Hiinas moodustavad taimsed valgud 59 % inimeste tarbitavatest valkudest. Viimase aastakümne

tarbimissuundumused osutavad loomsete valkude osakaalu suurenemisele eurooplaste toiduvalikus

taimsete valkude arvelt(21).

Joonis 5. Valkude osakaal toodete saaduste kaupa ELi toiduvalikus. Allikas: FAO – Toidubilansid – 2023

Praegusi tarbimisharjumusi mõjutavad järgmised tegurid: i) traditsioonid ja harjumused, ii) sissetulek,

iii) mugavus, reklaam ja turundus, iv) suurem huvi valkudega rikastatud toidu vastu, v) tarneahelate

korraldus ja vi) taimsete toodete suhtelised hinnad loomsetega võrreldes. Piimatoodetes sisalduvate

valkude osakaalu suhteline kasv on eurooplaste toiduvalikus tõenäoliselt kõige suurem, kuna liha

tarbimine väheneb (erandiks on linnuliha). Taimsete valkude peamised allikad on teravili (23 %

inimeste tarbitavatest valkudest) ning puu- ja köögivili (4 %). Kuigi liblikõieliste/kaunviljade osakaal

(21) Aastatel 2010–2023 suurenes loomsete valkude keskmine tarbimine inimese kohta ELis 6 % ning samas

vähenes taimsete valkude keskmine tarbimine 4 % (FAO – toidubilansid).

9

tarbitavatest valkudest on üksnes 2 %, käsitatakse neid mitmekesise ja kestliku toitumise olulise osana

ning mitu liikmesriiki soovitavad liblikõieliste/kaunviljade tarbimist suurendada(22).

Mitmekesine ja erisuguseid toiduaineid hõlmav toiduvalik on tervisliku toitumise oluline osa.

Mitmekesisel toitumisel, mis hõlmab kohalikele oludele kohandatud söödaressurssidel kasvatatud

kariloomade liha ning puuviljast, köögiviljast ja kaunviljadest saadud taimsete valkude tarbimist, võib

olla oluline roll üleminekul vastupidavamale ja kestlikumale toidusüsteemile ning see võib ühtlasi

toetada ELis elujõulisi väärtusahelaid. Lisaks piisava toidu võimaldamisele ja heade tervisenäitajate

soodustamisele aitab taimse toidu suure osakaaluga toiduvalik toetada keskkonna- ja kliimaeesmärke.

3. Taimsed ja alternatiivsed valguallikad Innovatsioon edeneb valkude valdkonnas jõudsasti. ELil on huvi olla maailmas juhtpositsioonil ja

edendada innovatsiooni, mis toetab konkurentsivõimelisi, kestlikke ja vastupidavaid toidusüsteeme.

Samal ajal peab valgutootmine vastama ELi eeskirjadele, et kaitsta tervist, kliimat ja keskkonda.

Uuendused peavad olema vastutustundlikud ning neid tuleb nõuetekohaselt hinnata, võttes arvesse

kestlikkust ning sotsiaalseid, toitumisalaseid ja ühiskondlikke aspekte. Euroopa Komisjoni bioteaduste

strateegias tunnistatakse, et Euroopa põllumajandus- ja toidusektor on innovatsiooni sõlmpunktid,

pakkudes uusi tooteid ja väärtusahelaid, milles on ühendatud ohutus, kestlikkus ja ühiskondlik

vastutus(23).

Praegu on turul mitmesuguseid taimseid ja alternatiivseid valguallikaid ja uuenduslikke tooteid,

mis sobivad nii toidu kui ka söödana kasutamiseks. Mõned nendest toodetest on Euroopas hästi

juurdunud ja tunnustatud, näiteks taimsed valgupõhised toiduained ja valgujoogid või tooted, milles

sisalduv valk on saadud kääritamisel või vetikatest. Vetikaid kasutatakse ka söödana ja neil on

paljutõotav turupotentsiaal. Mõned alternatiivsed valguallikad, näiteks putukad, on praegu tunnustatud

peamisel söödana, kuigi need on toiduturul kättesaadavad.

Muude alternatiivsete söötade, nt täppis- ja biomassi kääritamisel või põllukultuuridest

ekstraheeritud valkudel põhinevate toodete turuleviimise suhtes võidakse kohaldada erieeskirju.

Mitme alternatiivi puhul on potentsiaali luua põllumajandustootjatele ja söödatööstusele uus

ringmajanduse ärimudel. Kääritamispõhised tehnoloogiad on laiemas valkude valdkonnas täiendav

suund, millel võib olla mõju põllumajanduse väärtusahelatele. Need võivad luua uusi võimalusi

teatavate lähteainete, põllumajanduse kõrvalvoogude ja söödaga seotud sisendite jaoks ning ühtlasi

aidata kaasa valguallikate mitmekesistamisele. Nende mõju tavapärasele põllumajandustootmisele on

keskpikas perspektiivis eeldatavasti väike, kuigi aja jooksul võib ilmneda märkimisväärsem mõju. See,

millises ulatuses põllumajandustootjad ja maapiirkonnad kasu saavad, oleneb sellest, kuidas

väärtusahelad on korraldatud, sest kääritamispõhine tehnoloogia peaks toimima käsikäes olemasolevate

põllumajandussüsteemide ja -tavadega. Komisjon on lõpetamas uuringut, milles käsitletakse mitut

nimetatud küsimust(24). Eespool nimetatud söödavalguallikad kujutavad endast

innovatsioonivaldkonda ja aitavad kaasa selle turu üleilmsele arengule.

Muudes jurisdiktsioonides töötatakse välja ja laiendatakse uuenduslikke kääritamisprotsesse, millega

luuakse majanduslikku kasu ja uusi sissetulekuvooge väljaspool ELi asuvatele põllumajandustootjatele.

Sarnast kasu võiksid saada ELi põllumajandustootjad põllumajanduslike lähteainete otsenõudluse ja

põllumajanduslike kõrvalvoogude uuendamise kaudu. Tulevase Euroopa II biotehnoloogiamääruse

(22) Euroopa Komisjon, Liblikõielised ja kaunviljad – teadmised poliitika jaoks, 18. detsember 2025; Euroopa

Komisjon, Toitumissuunised: soovitusi liblikõieliste/kaunviljade tarbimiseks – teadmised poliitika jaoks,

7. november 2025.

(23) Euroopa Komisjon, Vali bioteadustega tegelemise kohaks Euroopa. Strateegia ELi muutmiseks maailma kõige

atraktiivsemaks bioteadustega tegelemise kohaks aastaks 2030 (COM(2025) 525 final).

(24) Euroopa Komisjon, Biomassi ja täppiskääritamise uuring, lõpetatakse 2026. aasta teisel poolaastal.

10

eesmärk on tugevdada ELi tööstuse konkurentsivõimet tööstusliku biotehnoloogia ja biotootmise

valdkonnas, sealhulgas täiustatud kääritamisel põhineva tehnoloogia ja tootmise alal.

Mis puudutab toitu, siis taimsel valgul põhineval toidul ja joogil on eeldatavasti suurim

turupotentsiaal, võttes arvesse stabiilset õigusraamistikku ja tarbijate heakskiitu võrreldes muude

alternatiivsete valkudega.Nendes taimsetes alternatiivsetes toodetes püütakse sageli uuesti luua

tavapäraste loomsete toodete maitset, tekstuuri ja toiteväärtust(25), kuigi mõnda neist on rohkem

töödeldud. Euroopa turul on koos mõlemat liiki tooted ning selleks, et suurendada läbipaistvust ja

võimaldada tarbijatel teha teadlikke valikuid, kehtivad või hakkavad kehtima ühise turukorralduse

määruse(26) erinormid piimatoodetega seotud terminite ja edaspidi ka lihaga seotud terminite

kasutamise kohta(27).

Nii taimsete valgutoodete kui ka alternatiivsete valgutoodete puhul on mitu ühist probleemi, mis

tuleb lahendada enne, kui neid saab laiemalt kasutusele võtta ja ELi toiduvalikusse lõimida. Kuigi

on olemas uuendtoitu käsitlev ELi õigusraamistik,(28) on üldsuse arusaamine ja heakskiit eriti olulised

sellistes valdkondades nagu toidutehnoloogia, kus innovatsioon võib põimuda tervise- ja kultuurialaste,

eetiliste, traditsioone arvestavate, sotsiaalsete, majanduslike ja kestlikkusega seotud kaalutlustega,

mistõttu sel teemal on vaja põhjalikku ja kaasavat dialoogi ning paremaid teadmisi. Lisaks võivad

piiranguid seada nende toodete taskukohasus, maitse, kasutusmugavus, toiteväärtuse aspektid ja

märgistamine. Oluline on põhjalikult hinnata alternatiivsete valgutoodete kestlikkust ja ohutust, nagu

seda tehakse tavatoiduainete puhul. Näiteks on mitut liiki alternatiivsete valkude tootmisprotsessid

energiamahukad ja mõnel juhul on vaja suuremat energiasisendit kui tavapäraste valkude puhul, mida

need alternatiivsed valgud asendada võiksid(29). Lõpetuseks tuleks jätkata valguallikate

mitmekesistamist, kuid ühtlasi tagada Euroopa loomakasvatussektori konkurentsivõime ja

pikaajaline elujõulisus.

Majanduslikust ja sotsiaalsest seisukohast loob taimsete valgutoodete suurem müük võimalusi

põllumajandustootjatele ja maakogukondadele. Toodangule ja mitmesugustele põllumajanduslikele

kõrvalvoogudele ja kaastoodetele uue kasutusotstarbe leidmine taimses toidus kasutamiseks ja

sööda jaoks alternatiivsete valkude tootmiseks võib põllumajandustootjatele tuua uut tulu. Valguallikate

mitmekesistamine loob võimalusi uute väärtusahelate tekkimiseks nii sööda kui ka toidu valdkonnas.

4. ELi vastupidava ja kestliku valgusüsteemi ülesehitamine Taimse valgu kestliku tootmise suurendamisel on endiselt märkimisväärseid takistusi, hoolimata

mitmest arengu stimuleerimiseks seni vastu võetud poliitilisest algatusest. Sidusrühmadega peetud

ulatuslike konsultatsioonide käigus tehti kindlaks mitu piiravat asjaolu, sealhulgas valgurikaste

kultuuride väiksem kasumlikkus, eriti seoses spetsiifiliste teadmiste, oskuste ja sisendite

kättesaadavusega, halvasti arenenud väärtusahel, taristuvajadused, nt seoses ladustamise ja

(25) FAO, The Plants That Feed the World: baseline data and metrics to inform strategies for the conservation

and use of plant genetic resources for food and agriculture, 2023.

(26) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse

põllumajandustoodete ühine turukorraldus (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671).

(27) Euroopa Komisjon, ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus seoses põllumajandustootjate

positsiooni tugevdamisega toiduainete tarneahelas (COM(2024) 577 final). Kaasseadusandja vaatab praegu läbi

lisatud loetelu terminitest, mida kasutatakse üksnes lihatoodete kohta.

(28) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrus (EL) 2015/2283, mis käsitleb uuendtoitu,

millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1169/2011 ning tunnistatakse kehtetuks

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 258/97 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1852/2001.

(29) Euroopa Parlament: Euroopa Parlamendi uuringuteenistus, Sööda ja toidu alternatiivsed valguallikad, aprill

2024.

11

töötlemisega, investeerimislüngad ja vajadus sidusrühmade tihedama koostöö järele üleminekuga

seotud otsustega kaasneva riski vähendamiseks.

Ahela arengu kiirendamiseks on vaja võtta meetmeid mitmel valitsemistasandil ja eri sidusrühmade

poolt. Edu oleneb suutlikkusest pakkuda lõimitud lähenemisviisi ja luua õigeid stiimuleid, et

tekitada nii valgurikaste kultuuride pakkumist kui ka nõudlust.

Tulevasel ELi valgusüsteemil on järgmised alused, mis omakorda muudavad ringluse ja kliimameetmed

põllumajandustootjate jaoks ärimudeliks:

- avatud strateegilise autonoomia suurendamine, edendades ELi kestlikku valkudega

varustamist;

- ELi laiema valgusüsteemi vastupanuvõime, konkurentsivõime ja valmisoleku parandamine;

- ELi valkude väärtusahelate tugevdamine, parandades turu atraktiivsust, stimuleerides nõudlust

ja edendades kohalikke lahendusi.

4.1. Poliitika koordineerimise tugevdamine Sidus üleminek sõltub suuremast kooskõlast ÜPP ning nende ELi poliitikasuundade vahel, mis

käsitlevad konkurentsivõimet, teadusuuringuid ja innovatsiooni, energiat, ühtekuuluvust, keskkonda,

kliimat, tervist, avalikke hankeid ja kaubandust. Ühtlasi tagatakse sellega, et riiklik poliitika ja

eraalgatused toimivad koos kogu toidutarneahela ulatuses tootmisest kuni tarbimiseni.

Juba valmistatakse ette mitut meedet, kuid neid võib olla vaja kiirendada ja lõimida. Kuna EL suurendab

oma keskkonna- ja kliimaeesmärke, peaks ta eelkõige suurendama oma jõupingutusi, et edendada

tootmisstandardite suuremat ühtlustamist kaubanduspartnerite vahel. Valgusektori arendamine võib

suure tõenäosusega aidata saavutada ELi keskkonna- ja ringluseesmärke.

Järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga luuakse võimalus stimuleerida ELi valgurikaste kultuuride

sektorit lõimitud kavandamise kaudu, vähendada sõltuvust imporditud valgust ja tugevdada ELi

avatud strateegilist autonoomiat. Selleks on vaja arendada väärtusahelas projekte, millega saab

kombineerida valgurikast kultuuride kasvatamise toetamist ÜPP raames, paremat territoriaalset

integratsiooni ning taristu ja töötlemisrajatiste arendamist riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade(30)

kaudu ning lõpuks raamprogrammi „Euroopa horisont“ ja Euroopa Konkurentsivõime Fondi(31) kaudu

teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavate investeeringute suurendamist. Koos

riskijuhtimisvahenditega, mida komisjon koostöös EIPga välja töötab, loob see ELi valgurikaste

taimede sektorile enneolematuid võimalusi.

Mitmes liikmesriigis on juba tehtud edusamme algatustega kestlikuma ja vastupidavama valgusüsteemi

edendamiseks. Nende jõupingutustega keskendutakse valkude kohaliku tootmise ja kasutamise

suurendamisele, toiduvaliku mitmekesistamisele, alternatiivsete valkude väljatöötamisele ja

väärtusahelate tugevdamisele. Taani taimse toidu tegevuskava(32) on näide sellest, kuidas liikmesriigid

saavad koondada eri valitsemistasandite vahendid, et toetada taimse toidu väärtusahelat.

Eesmärgiga vähendada liikmesriikide sõltuvust imporditud taimsetest valkudest, soovitatakse neil võtta

allpool üksikasjalikumalt loetletud meetmeid, mis on kohandatud nende vajadustele:

(30) Riikliku ja piirkondlike partnerluse kavad on uus kavandamisvahend, mida komisjon järgmise mitmeaastase

finantsraamistikuga seoses välja pakub.

(31) Euroopa Komisjon, Euroopa Konkurentsivõime Fond – teabeleht, 22. juuni 2026.

(32) Taani toidu-, põllumajandus- ja kalandusministeerium, Danish Action Plan on Plant-Based Foods, oktoober

2023.

12

- edendada valgurikaste kultuuride lõimimist oma külvikordadesse ja mitmekesistamisse, lähtudes

nende keskkonna- ja kliimaalasest kasust;

- anda tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetust valgurikaste kultuuride kasvatamiseks, et

aidata sektoril parandada oma konkurentsivõimet;

- kompenseerida suuremad riskid ja tootmiskulud põllumajandustootjatele, kes lähevad üle

valgurikaste kultuuride kasvatamisele;

- lõimida valguallikate mitmekesistamine oma põlvkonnavahetuse strateegiatesse ja noorte

põllumajandustootjate stardipaketi meetmetesse;

- toetada investeeringuid, innovatsiooni, turundust, ladustamist ja riskijuhtimist valgurikaste

taimede tootmise valdkonnas;

- hõlbustada ühistegevust, näiteks müügiedendusmeetmeid, ühist turuleviimist ning

põllumajandustootjate ja valgurikaste kultuuride väärtusahelas osalevate muude sidusrühmade

vaheliste lepingute suuremat kasutamist;

- tugevdada valgurikaste kultuuride väärtusahela järgmise etapi segmente investeeringutega

taristusse, ladustamis- ja töötlemisvõimsusesse;

- aidata raskustes olevaid põllumajandustootjaid, kes toodavad valgurikkaid kultuure, kasvatavad

kõrrelisi või muid söödataimi;

- tugevdada rohumaade rolli;

- julgustada loomakasvatajaid minema vajaduse korral ekstensiivsemale tootmisviisile;

- ergutada põllumajandustootjaid kombineerima taime- ja loomakasvatust;

- jälgida ja soodustada kohaliku sööda kasutamist põllumajandusettevõtte või kohalikult tasandil, et

suurendada piisavust põllumajandusettevõtte tasandil ja vähendada sõltuvust imporditud

valgurikkast söödast;

- toetada mitmekesist toiduvalikut, et tugevdada süsteemi vastupanuvõimet;

- kavandada maksupoliitika, millega aidatakse kaasa vastupidavale toidusüsteemile üleminekule;

- anda välja suunised sööda- ja toiduvalgu ühtlustatud bilansi kohta.

Spetsiaalsed valguteemalised dialoogid liikmesriikidega moodustavad foorumi, kus vahetada

teadmisi parimate tavade kohta ja jälgida valkusid käsitleva kava rakendamist. Iga-aastased

toiduteemalised dialoogid toovad kokku tarbijad, tootjad, tööstuse, jaemüüjad, riigiasutused ja

kodanikuühiskonna esindajad ning annavad veel ühe võimaluse teabevahetuseks ja tegevuskavade

paikapanemiseks.

4.2. ELi kestliku valkudega varustamise laiendamine ELi võimekus suurendada oma strateegilist autonoomiat nõuab järgmist:

- stiimulid valgurikaste kultuuride kasvatamise edendamiseks;

- põllumajandustootjate toetamise meetmete kogum;

- väärtusahelate ja regionaalarengu tugevdamine;

- parem rohumaade kestliku kasutamise ja loomapidamise lõimimine;

- põllumajandustootjatele CO2 heite vähendamise stiimulitele ja elurikkuse arvestusühikutele

juurdepääsu võimaldamine.

13

• Põllumajandustootjate motiveerimine võtma kasutusele mitmekesiseid ja väiksema

väetisevajadusega tootmissüsteeme

Valguallikate mitmekesistamiseks on vaja piisavaid stiimuleid, investeerimistoetust ja

riskijuhtimisvahendeid. Liikmesriigid peavad eespool esitatud soovitustest juhindudes koostama oma

valguallikate mitmekesistamise kavad ja strateegiad ning tegelema vältimatute kompromissidega

tulenevalt struktuurilistest piirangutest Euroopas. Nende poliitiliste otsuste tegemisel tuleb arvesse võtta

mitut aspekti, sealhulgas põllukultuuride tüüpe, nende sobivust riigi agroklimaatiliste tingimustega,

nende valgusisaldust, kasutamise topeltotstarvet (toiduks ja söödaks) ning külvikorda lõimimise

võimalikkust. Teatavate põllukultuuride, näiteks sojaoa ja kaunviljade/liblikõieliste puhul on olemas

hea potentsiaal ja reaalsed võimalused nende kasvatamise laiendamiseks. Peale selle toetavad

külvikorras olevad liblikõielised (sealhulgas vahekultuurina) kestlikke põllumajandustavasid,

vähendavad kasvuhoonegaaside heidet ja tõstavad mullaviljakust, sidudes lämmastikku ja vähendades

seega vajadust väetiste järele.

Uue, põllumajandusettevõtete vastutustundliku majandamise kohase külvikorra ja mitmekesistamise

nõude alusel saavad liikmesriigid kasutada mitmesuguseid ÜPP vahendeid 2027. aasta järgse ÜPP

ettepaneku(33) kohaselt. Need vahendid hõlmavad tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetust ning

põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmeid valgurikaste kultuuride atraktiivsuse suurendamiseks

põllumajandusettevõtte tasandil. Tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetustega, mille puhul on

tehtud ettepanek tõsta rahalist maksimummäära, saab toetada valgurikaste kultuuride väljatöötamist,

samas kui põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmetega saab toetada liblikõieliste kasvatamist,

sõnniku kasutamist ja vahekultuuride kasvatamist ning edendada ühtlasi mahepõllumajandussüsteeme,

milles need tavad on lõimitud.

Komisjoni ettepanekus eeldatakse olulist uut märkimisväärse võimaliku mõjuga elementi: 2027. aasta

järgse ÜPP ettepaneku kohased üleminekutoetused, mida võib käsitada riskide vähendamise

vahenditena. Nendega aidatakse põllumajandustootjatel katta investeeringu- ja kohandamiskulusid, mis

on seotud valgurikaste taimede lisamisega külvikorda, samuti uute masinatega, seadmete

kohandamisega, koolitusega ning tootmis- või tööjõukulude ajutise suurenemisega, samuti võimalike

kahjudega, mis tulenevad väiksemast kasumlikkusest võrreldes alternatiivsete põllukultuuridega.

Komisjon kehtestab kogu ELi hõlmava võrdlusaluse, mis võimaldab paremini jälgida ELi üldist

valgualast strateegilist autonoomiat. Teravilja-, õliseemnete ja valgurikaste kultuuride turu

seirekeskus suurendab oma jõupingutusi, et hõlbustada turuseiret ja valgusüsteemi läbipaistvust.

Liikmesriike julgustatakse ÜPP soovituste kaudu lisama oma riikliku ja piirkondliku partnerluse

kavadesse meetmeid, millega motiveeritakse liblikõieliste/kaunviljade ning rapsi ja päevalille tootmist,

toetatakse seda asjakohaste nõuannetega ning jälgitakse saavutatud edusamme.

Järgmise põlvkonna põllumajandustootjatel on oluline roll ülemineku kiirendamisel tänu oma

ettevõtlusvaimule, uuenduste kättesaadavusele ja pikemale kavandamisperspektiivile. Kuna

põllumajanduses toimuva põlvkonnavahetuse strateegia toetab nende ettevõtete moderniseerimist,

mitmekesistamist ja uuendamist, on see kooskõlas valgurikaste kultuuride sektori arenguga ja aitab

tõhustada põllumajandusliku toidutööstuse süsteemi vastupanuvõimet, kestlikkust ja

konkurentsivõimet. Komisjon soovitab liikmesriikidel lõimida valguallikate mitmekesistamine oma

põlvkonnavahetuse strateegiatesse ja noorte põllumajandustootjate stardipaketi meetmetesse, et

pakkuda noortele põllumajandustootjatele piisavaid stiimuleid ja ärivõimalusi.

(33) Euroopa Komisjon, ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühisele

põllumajanduspoliitikale antava liidu toetuse rakendamise tingimused ajavahemikuks 2028–2034

(COM(2025) 560 final); ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL)

nr 1308/2013 (COM(2025) 553 final).

14

Riskijuhtimisvahendite ja rahastamisvahendite kasutuselevõtt aitab põllumajandustootjatel

valgurikkaid kultuure oma põllumajandusettevõttes kasutusele võtta, nagu on kavandatud

loomakasvatusstrateegias.

• Vahendid, millega võimaldatakse põllumajandustootjatel kasvatada kestlikke, tervislikke ja

vastupidavaid valgurikkaid kultuure

Põllumajanduse ja toidutootmise visioonis rõhutas komisjon, et põllumajandustootjad vajavad

kestlikuks tootmiseks õigeid vahendeid, võttes eelkõige arvesse kliimamuutustest ning looma- ja

taimehaigustest tulenevat survet. Valgurikaste kultuuride puhul on see veelgi olulisem, et parandada

saagikust ja kvaliteeti ning kasvatada kliimamuutustega kohanenud sorte. Uutel genoomikameetoditel

on märkimisväärne potentsiaal lahendada kasvatamisega seotud probleeme ja tuua turule

kliimamuutustega paremini kohandatud lahendusi.

Valgurikaste taimede aretusprogrammides tuleks seepärast keskenduda selliste sortide väljatöötamisele,

milles on ühendatud suurem ja stabiilsem saagikus, parem vastupidavus kliimaga seotud stressile (nt

põud ja äärmuslikud ilmastikunähtused), suurem vastupidavus kahjurite ja haiguste suhtes ning parem

toiteväärtus, kuid geneetiline mitmekesisus on alles jäänud(34).

Lisaks sobivate sortide kättesaadavusele takistavad valgurikaste taimede tootmisse võtmist endiselt

peamiselt taimeterviseriskid ja umbrohutõrje. Selle probleemi lahendamiseks tegi komisjon toidu- ja

söödaohutuse normide lihtsustamise koondpaketis(35) ettepaneku lihtsustada taimekaitsevahendite

regulatiivmenetlusi, kiirendada juurdepääsu saamist biotõrjeks kasutatavatele pestitsiididele ja muuta

uuendamisprotsessid tõhusamaks. Samuti on komisjon suunanud programmi „Euroopa horisont“

raames investeeringuid taimekaitsesse, millega tuleb jätkuvalt reageerida olemasolevatele ja

esilekerkivatele haigustele.

Teadmiste jagamine on valgurikaste kultuuride laialdasema kasutuselevõtu toetamisel keskse

tähtsusega. Ühistutel, ELi ÜPP võrgustikel ning programmi „Euroopa horisont“ raames rahastatavatel

temaatilistel ja nõuandevõrgustikel(36) on ühistegevuse kaudu oluline roll. Põllumajandusettevõtete

nõustamisteenused on olulised ettevõtjate toetamisel, et nad uued tavad kasutusele võtaks ja et nende

teadlikkus kasvaks.

Oluline on selliste moodsate masinate kättesaadavus, mis on kohaldatud liblikõieliste ja muude

valgurikaste kultuuridega töötamiseks; see aitab parandada saagikust ja tootekvaliteeti. ÜPP

investeerimistoetusel on siin tähtis roll. Kuna neid põllukultuure kasvatatakse sageli suhteliselt väikestel

aladel, võivad ühistud hõlbustada juurdepääsu eriseadmetele, jagades investeerimiskulud

põllumajandustootjate vahel.

• Väärtusahelate ja piirkondliku suutlikkuse tugevdamine eesmärgiga parandada turu

atraktiivsust

Väärtusahela parem lõimimine ja nõudluse tekitamine on peamised muutusi kaasa toovad tõmbetegurid.

2027. aasta järgse ÜPP ettepanekuga tugevdatakse väärtusahelat, luues spetsiaalse valgurikaste

kultuuride sektori, kehtestades tootja- ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamise ning

hõlbustades seeläbi ühistegevust, näiteks müügiedendusmeetmeid ja ühist turuleviimist; samuti

nõutakse liikmesriikidelt, et nad rakendaksid valgurikaste kultuuride sektoris sekkumisi, et toetada

investeerimist, innovatsiooni, turustamist, ladustamist ja riskijuhtimist.

(34) Alaline põllumajandusuuringute komitee, R&I for alternative protein sources towards strategic autonomy

and sustainability in EU protein production, 6. mai 2026.

(35) Euroopa Komisjon, ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus seoses toidu- ja söödaohutusnõuete

lihtsustamise ja tugevdamisega (COM(2025) 1030 final).

(36) Lisateavet temaatiliste võrgustike ja nõuandevõrgustike kohta saab veebist.

15

Oluline on, et hind kajastaks kvaliteeti ja et põllumajandustootjaid tasustataks õiglaselt. Ühise

turukorralduse(37) muudatused, mida kaasseadusandjad praegu läbi vaatavad ja mis on kavandatud

tugevdama usaldust kogu toidu- ja söödaahelas, hõlbustavad edaspidi lepingute laialdasemat kasutamist

põllumajandustootjate ja muude valgurikaste kultuuride väärtusahelas osalevate sidusrühmade vahel, et

vähendada kõnealustele põllukultuuridele üleminekuga kaasnevaid riske hindade prognoositavuse,

toodangu kindlustamise ja nõudluse täpsustamise kaudu.

Lisaks ÜPP sissetulekutoetusele pakutakse lõimitud kavandamise ning riikliku ja piirkondliku

partnerluse kavade raames rahastamisega võimalusi aidata arendada väärtusahelaid selliste

investeeringute abil, millega tugevdatakse nõudluse ja pakkumise vastavusse viimiseks vajalikku

taristut, ladustamis- ja töötlemissuutlikkust. Oma osa võib olla ka Euroopa Konkurentsivõime

Fondil, mis toetab ettevõtjaid ja projekte kogu investeerimistsükli jooksul eri liiki toetuste kaudu

(sihttoetused, tagasimakstavad toetused, segarahastamine). Näiteks kui ELis laiendataks valgurikaste

kultuuride töötlemise võimsust, mitmekesistaks see turuväljundeid ja toetaks kariloomade

territoriaalsemat jaotust ja väiksemat keskkonnamõju. Euroopa Konkurentsivõime Fond võiks toetada

investeeringuid sööda-, toidu- ja biorafineerimistaristusse ning tugevdada seeläbi ELi vastupidavaid

väärtusahelaid, mis põhinevad kohalikku päritolu valkudel.

Imporditavast suure valgusisaldusega söödast sõltuvuse vähendamine tähendab, et õliseemnete kui ELi

peamise omamaise kvaliteetsete söödavalkude allika kasutamist tööstuses ja energiatootmises tuleb

jätkata. Biomajanduse strateegias ette nähtud biomassi kasutamise edendamine laiendab turuvõimalusi

veelgi.

Komisjon on juba alustanud koostööd sidusrühmadega, et valmistuda tulevasest mitmeaastasest

finantsraamistikust tulenevateks uuteks võimalusteks. See töö jätkub.

Piirkondlik areng on väga oluline maapiirkondade struktuursete probleemide lahendamisel. Sellised

probleemid võivad olla seotud teenustega, tööjõupuudusega, vee nappusega jne. Neid probleeme saab

lahendada lõimitud kavandamisega riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade raames.

• Parem rohumaade kestliku kasutamise ja loomapidamise lõimimine

2027. aasta järgse ÜPPga jätkatakse sööda tugevat toetamist, rakendades territoriaalsemat

lähenemisviisi rohumaade ja kariloomade majandamisele ning laiendades tootmiskohustusega seotud

sissetulekutoetusi kõrrelistele ja söödataimedele. Põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmete kaudu

saavad liikmesriigid edendada ekstensiivseid süsteeme, kestlikku karjatamist ja heintaimede suuremat

kasutamist söödas. Rohumaade rolli tuleks tugevdada, sest need aitavad siduda süsinikku, vähendavad

sõltuvust imporditud söödast ning aitavad vähendada maa kasutamata jätmist, kultuuripärandi kadu ja

suurenevat loodusõnnetuste (eeskätt metsatulekahju) ohtu. Lisaks karjatamisele on võimalik laiendada

heintaimedest saadavate valkude kasutamist lihtmaolistele loomadele.

• Põllumajandustootjatele CO2 heite vähendamise stiimulitele ja elurikkuse arvestusühikutele

juurdepääsu võimaldamine

Selleks et pakkuda majanduslikke stiimuleid väetiste kasutamise vähendamiseks, nagu on rõhutatud

väetiste tegevuskavas, töötatakse süsiniku sidumise ja süsinikupõllunduse määruse(38) alusel välja

sertifitseerimismeetod, millega tunnustada süsiniku sidumist põllumaa muutmisel rohumaaks,

parandada rohumaa majandamist ja vähendada N2O heidet liblikõieliste abil. See ühtne raamistik

võimaldab valgurikaste kultuuride kasvatajatel saada juurdepääsu CO2 heite vähendamise

(37) Euroopa Komisjon, ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus seoses põllumajandustootjate

positsiooni tugevdamisega toiduainete tarneahelas (COM(2024) 577 final).

(38) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2024. aasta määrus (EL) 2024/3012, millega kehtestatakse liidu

raamistik süsiniku püsiva eemaldamise, süsinikupõllunduse ja toodetes süsiniku säilitamise sertifitseerimiseks

(ELT L, 2024/3012, 6.12.2024).

16

stimuleerimise kavadele. Peale selle annab süsiniku sidumise ja süsinikupõllunduse määruse raamistiku

täiendavuse ja ulatuse väljakuulutatud läbivaatamine võimaluse luua põllumajandustootjatele rohkem

ärivõimalusi süsinikupõllundusega tegelemiseks.

Kooskõlas looduse arvestusühikute tegevuskavaga(39) võivad looduse arvestusühikute lähenemisviisid

samuti aidata tasustada kestlikke valgusüsteeme, mis aitavad säilitada, taastada või parandada

ökosüsteeme, elupaiku või elurikkust, sealhulgas püsirohumaadel karjatamisel põhinevaid

karjakasvatussüsteeme ja elurikkust soodustavaid liblikõielistel põhinevaid süsteeme, näiteks

mitmekesised külvikorrad, segaviljelus või vähese sisendiga tootmine koos maastikuelementidega.

4.3. Teadusuuringute ja innovatsiooni edendamine eesmärgiga tugevdada valgusüsteeme • Põllukultuuridega seotud innovatsiooni ja seemnetesse investeerimine, et hoogustada tootmist

ja vastupanuvõimet

Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammide „Horisont 2020“ ja „Euroopa horisont“

raames on investeeritud üle 190 miljoni euro, et toetada valgurikaste kultuuridega, sealhulgas aretamise,

segaviljeluse, ökosüsteemi teenuste väärtustamise, põllumajandusettevõttes töötlemise, väärtusahelate

ja söödatootmisega seotud teadusuuringuid ja innovatsiooni, et tugevdada ELi omavarustatust. Euroopa

mullakokkuleppe raames uuritakse eluslaborite projektides ka valgurikaste kultuuride rolli mulla

seisundi parandamisel. Loomade tervist ja heaolu käsitlevas Euroopa partnerluses käsitletakse seda

teemat ka loomasööda ja söödalisandite kaudu. ELi agroökoloogiapartnerluse raames tegeletakse

põllukultuuride mitmekesistamise ja segasüsteemide pakutavate võimalustega. ELi partnerlus

Biodiversa+ on seda teemat käsitlenud teistsuguse lähenemisega ja toetanud mitmeaastaste

teraviljakultuuride süsteemide väljatöötamist(40).

Sihtinvesteeringud teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni on vajalikud, et hoogustada

valgurikaste põllukultuuride tootmist ja kasutamist. Prioriteedid on muu hulgas järgmised: taimearetus

ja seemete kasvatamine, väetiste kasutamise vähendamine, kestlike põllukultuuride kaitse,

mitmekesistamine ning väärtusahelate arendamine koos teadusuuringutega, mis käsitlevad

karjatamissüsteeme ja kohalikel valkudel põhineva koostisega sööta. Teadus- ja arendustegevust ning

innovatsiooni on vaja ka ELis kasvatatud valgurikaste põllukultuuride töödeldavuse, organoleptilise

kvaliteedi, toiteväärtuse, seeditavuse ja allergeensuse uurimiseks. Võttes arvesse sortide ja

kasvutingimuste varieeruvust, on standarditud kvaliteet, riskihindamine ja liigitusmeetodid olulised, et

toetada turustamist ja laiemat kasutust. Väärtuse loomiseks on vaja ka sobivaid toidu ja sööda töötlemise

tehnoloogiaid ja taristuid, kaasa arvatud põllumajandusettevõttes kohapeal.

Samuti tuleb koostöös erasektoriga jätkata ka investeeringuid arengujärgus tehnoloogiameetoditesse

biomassi paremaks väärindamiseks, kasutades söödas ära ka jäägid ja kõrvalsaadused.

• Koostöö tugevdamine ja teadmiste vahetamine osalejate vahel

Kogu väärtusahela ulatuses toimuv koostöö on innovatsiooni laiendamiseks väga oluline. Sellised

algatused nagu EIP-AGRI (põllumajanduse tootlikkust ja kestlikkust käsitlev Euroopa

innovatsioonipartnerlus) ja ELi ÜPP võrgustik toetavad teadmiste vahetamist, koostööprojekte ja

parimaid tavasid, samas kui teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni ühendamine

põllumajandusnõustamisega tagab teadmiste tõhusa edasiandmise põllumajandustootjatele. Mitut

sidusrühma kaasavate projektidega, temaatiliste tegevuste ja võrgustike loomise algatustega edendavad

need platvormid jätkuvalt valgurikaste põllukultuuridega seotud parimaid tavasid ning levitavad

liikmesriikide tasandil rakendatud projektide asjakohaseid tulemusi. Nende tegevus aitab kaasa ka

(39) Euroopa Komisjon, Looduse arvestusühikute tegevuskava, COM(2025) 374 final.

(40) Lisateave on kättesaadav aadressil Biodiversa+.

17

spetsiaalsetele valguteemalistele dialoogidele liikmesriikidega ja iga-aastastele toidualastele

dialoogidele. Teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna ühtekuuluvuspoliitika on veel üks vahend

innovatsiooni toetamiseks ning mitu piirkonda on oma nutika spetsialiseerumise strateegias(41) kindlaks

määranud asjakohased prioriteedid.

Ulatuslike teadusuuringute ja innovatsiooniga valkude valdkonnas tuleb süvendada teaduslikke

teadmisi ja täita lüngad, tagades samal ajal tõhusa valdkondadevahelise lõimimise(42). Vaja on

täiendavalt rahastada teadusuuringuid ja innovatsiooni, et hoogustada taimsete ja alternatiivsete valkude

alast konkurentsivõimet, kestlikkust ja vastupidavust, tuginedes tulevasele Euroopa Konkurentsivõime

Fondile ja järgmisele programmile „Euroopa horisont“. Uus tulevane strateegiline lähenemisviis

põllumajanduse, metsanduse, maapiirkondade ja toidusüsteemidega seotud teadusuuringutes ja

innovatsioonis moodustab aluse tulevaste investeeringute suunamisele uute teadmiste, tavade ja

vahendite väljatöötamiseks valgusektoris. Pikas perspektiivis tugevdab tulemuste kasutuselevõttu

veelgi edasine töö sellistes valdkondades nagu taimekaitse, aretus ja biomajandus, mis hõlmab nii kõigi

nende valdkondade uurimisorganisatsioone kui ka erasektorit.

4.4. ELi valgusüsteemi vastupanuvõime, konkurentsivõime ja valmisoleku parandamine ELi valgusüsteemi vastupanuvõime ja konkurentsivõime on tugevalt seotud sööda- ja aretustõhususega

ning innovatsiooniga, milles EL on tehnoloogiliselt juhtpositsioonil:

- loomakasvatussüsteemide tõhustamine;

- söötmisstrateegiate optimeerimine;

- piirkondliku ja kohaliku sööda kasutamise stimuleerimine;

- impordi mitmekesistamine ja kestlikkusstandarditega vastavusse viimine;

- omamaise söödamaterjali ja söödalisandite tootmise toetamine;

- hädaolukorraks valmisoleku tagamine.

• Loomakasvatussüsteemide kohandamine kohalike ressursside eeliskasutusega

Söödanõudluse optimeerimise potentsiaal seisneb loomakasvatuse paremas sobitamises

piirkondliku ja kohaliku söödatootmisega. Praegusele ÜPP-le tuginedes annab 2027. aasta järgne

ÜPP liikmesriikidele võimaluse veelgi toetada loomakasvatuse mitmekesistamist, sealhulgas

ekstensiivistamist, ning meetmeid, millega soodustatakse piirkondlikult ja kohalikult toodetud

taimsete valkude suuremat kasutamist. Nimetatud võimalus antakse selliste vahenditega nagu

pindalapõhine sissetulekutoetus, eelkõige kombineeritud taime- ja loomakasvatuse süsteemide puhul,

ning suurem tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetus põllumajandustootjatele, kes ühendavad

taime- ja loomakasvatuse. Nitraadireostusest mõjutatud piirkondade puhul on komisjon teinud

ettepaneku, et liikmesriikidelt nõutaks põllumajandustootjate toetamist nende loomakasvatussüsteemi

ekstensiivistamisel või tegevuse mitmekesistamisel ning et nad toetaksid loomakasvatussüsteemide

(41) Nutika spetsialiseerumise alaste partnerluste ja piirkondadevaheliste innovatsiooniinvesteeringute

instrumendiga juba tugevdatakse piirkondlikku koostööd, tehnosiiret ja tööstuse laiendamist kogu Euroopas.

Nutika spetsialiseerumise alastes partnerlustes tuuakse kokku uutest väärtusahelatest huvitatud piirkonnad. Kaks

näidet on „High Tech Farming“ ja „Ingredients for the Bioeconomy (I4BE)“. Piirkondadevaheliste

innovatsiooniinvesteeringute instrumendiga toetatakse piirkondadevahelist koostööd ja aidatakse piirkondadel

muuta teadus- ja katseprojektid reaalseteks majanduslikeks võimalusteks, näiteks võimaluseks töötada välja uus

riikidevaheline bioväetiste ja biomajanduslahenduste väärtusahel.

(42) Alaline põllumajandusuuringute komitee, R&I for alternative protein sources towards strategic autonomy

and sustainability in EU protein production, 6. mai 2026.

18

ekstensiivistamist ka uute põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmete raames, näiteks vabatahtlike

majandamiskohustuste või uue üleminekutoetuse kaudu. See võimaldab põllumajandustootmiseks

vähem sobivat maad kasutada paremini mäletsejaliste tarbeks ning lihtmaoliste loomade jaoks on

võimalus kasutada paremini toidust saadavaid kaastooteid kooskõlas loomasööta, loomseid

kõrvalsaadusi ja transmissiivset spongioosset entsefalopaatiat ning biokütuste töötlemist käsitlevate

liidu õigusaktide asjakohaste sätetega. See aitab vähendada söödaga seotud kasvuhoonegaaside heidet

ja maakasutuse muutusega seotud konkurentsi.

Nagu loomakasvatusstrateegias on välja töötatud, aitavad ELi sõltuvust imporditud taimsetest valkudest

vähendada ka karja koosseisu ja ärimudelite optimeerimine kooskõlas piirkondlikul tasandil

kättesaadavate loodusvaradega ning mõjutatud loomakasvatajate sissetuleku mitmekesistamine

lisaväärtusega töötlemise kaudu.

• Kohalik söödatootmine

ELi impordist sõltuvuse vähendamisega peavad kaasnema jõupingutused Euroopa söödatootmise

kulude vähendamiseks. Imporditud valke sisaldava sööda asendamine Euroopas, piirkondlikul või

kohalikul tasandil toodetud alternatiivsöödaga võib suurendada loomakasvatajate kulusid, kui selline

sööt on kallim kui imporditud sööt. Kuigi avaliku sektori toetus võib aidata arendada sööda

vastupidavaid väärtusahelaid, tuleb need kulud katta ilma konkurentsivõimet kahjustamata.

Loomakasvatusstrateegias on esitatud kava, mis võimaldaks vabatahtliku märgistamise ja lühikeste

tarneahelate kaudu tarbijale selget jälgitavust ja toetaks sel moel seda üleminekut.

Kohaliku söödakasutuse suurendamiseks loomakasvatuse tootmisahela alguses on oluline suurendada

piirkondlikku töötlemis- ja ladustamisvõimsust. ÜPP raames kättesaadavate investeerimisvahenditega

saab juba toetada põllumajandustootjaid ja tootjaorganisatsioone sellise piirkondliku töötlemis- ja

ladustamistaristu, nt kuivatite, biorafineerimistehaste või logistikaplatvormide väljatöötamisel.

Tulevane Euroopa Konkurentsivõime Fond võib selle eesmärgi saavutamisele veelgi kaasa aidata,

hoogustades investeeringuid, mille eesmärk on parandada konkurentsivõimet ja vastupanuvõimet.

Poliitika suunamiseks ja edusammude jälgimiseks soovitatakse liikmesriikidel teha kohaliku sööda

kasutuse seiret(43). Peale selle kaalub komisjon toote valmistamiseks kasutatud sööda päritolu

kajastavate vabatahtlike märgiste või vabatahtlike märgete väljatöötamist.

• Söötmisstrateegiate optimeerimine kariloomade liigi järgi

Mäletsejalisi saab sööta heintaimedega ja nad aitavad rohumaid hooldada, kuid lihtmaoliste loomade

söödaks saab kasutada toiduülejääke ning toidu- ja põllumajandusliku töötlemise kaastooteid, mis

muidu läheksid raisku. Söötmisstrateegiad on kavandatud nii, et need vastaksid muutuvatele

toitainevajadustele, mis on kooskõlas geneetilise täiustamise ning loomade tervise ja heaolu nõuetega.

Siiski ei ole olemas ühtainsat lahendust, mis sobiks kõigile tootmissüsteemidele, kõigile kariloomadele

ja kõigile piirkondadele. Sellegipoolest võib söötmisstrateegiate optimeerimine vähendada ELi

sõltuvust imporditud taimsetest valkudest ning ühtlasi luua ELis kasvatatud valkude väärtusahelaid ja

parandada kestlikkust.

Kuna ei ole kõigile süsteemidele või piirkondadele sobivat lähenemisviisi, on söödatootjatel oluline roll

loomade toitumisvajaduste ning koostisosade kättesaadavuse, taskukohasuse ja kestlikkuse

tasakaalustamisel. Nad valmistavad segasööta mitmesugustest kohalikest ja imporditud

söödamaterjalidest ja söödalisanditest, järgides samas keskkonnast, õigusaktidest ja turuolukorrast

lähtuvaid piiranguid, et toetada kariloomade optimaalset jõudlust. See roll on eriti oluline, arvestades,

(43) Euroopa Keskkonnaamet, Protein diversification in Europe: risks and opportunities for sustainable food

systems, 22. juuni 2026.

19

et segasööt moodustab kogu kariloomade söödavajadusest suure osa ning söödakulud on

loomakasvatuse peamine majanduslik sisend.

Ringbiomajanduse edendamise seisukohast toetab endiste toiduainete ning toidutootmise

kõrvalsaaduste ja kaastoodete kasutamine loomasöödana ringbiomajanduse eesmärke, sest nii

vähendatakse jäätmete teket, säilitatakse toitained ning saadakse majandus- ja keskkonnakasu. ELi

poliitikaga julgustatakse liikmesriike eelistama ohutut kasutamist loomasöödas väiksema väärtusega

võimalustele, nagu biokütused, kompostimine, biogaas, põletamine või prügilasse ladestamine,

tingimusel et kõik asjakohased söödaohutuse ja muud õiguslikud nõuded on täidetud. Söödasektoris

võib ringmajanduse põhimõttest lähtuvalt kaaluda ka loomasöödas uute toitaineallikate, nt putukatest

saadud valkude kasutamist.

• Impordi mitmekesistamine ja kestlikkusstandarditega vastavusse viimine

Kui käesolevas kavas tutvustatakse praktilisi samme ELi tootmise suunamiseks suurema sõltumatuse

poole, aitab impordiallikate mitmekesistamine sõltuvusriske vähendada. Kehtivad (ja tulevased)

vabakaubanduslepingud, mille EL sõlmib erinevate kaubanduspartneritega, annavad võimalusi nii

impordi kui ka ekspordi mitmekesistamiseks. Sõltuvus kolmandatest riikidest imporditud söödavalgust

jääb tõenäoliselt alles ka tulevikus. Võttes arvesse sojaubade ja sojajahu nullmääraga soodustollimaksu,

samuti nende toodete tarneallikate piiratud arvu, võivad mitmesugused vabakaubanduslepingud, mille

ELi on kolmandate riikidega sõlminud, aidata seda korraldust tugevdada ja sojaubade tarneallikaid

mitmekesistada. ELi kasutab oma põllumajandusliku toidutööstuse valdkonna diplomaatiat, et

tarneahelaid veelgi mitmekesistada ja avada uusi tarnekoridore.

ELi naaberriik ja kandidaatriik Ukraina võib aidata vähendada ELi valgupuudujääki ja muuta see

paindlikumaks, kusjuures koostöö keskendub tootmisstandardite ühtlustamisele ja seda eriti sojaoaga

seoses. EL teeb Ukrainaga koostööd mõlemale poolele kasulikes valdkondades nagu sojaubade

tootmine, ning tagab samal ajal võrdsed tingimused ja ausa konkurentsi.

Tootmisstandardite paremaks ühtlustamiseks on juba tehtud mitmeid samme.

Põllumajanduse ja toidutootmise visioonis võttis komisjon kohustuse tagada, et ELis keelatud ohtlikke

pestitsiide ei toodaks imporditud toodetega uuesti sisse. Varasemate algatuste(44) täiendamiseks on

komisjon esitanud toidu- ja söödaohutuse normide lihtsustamise koondpaketi ettepaneku ning viib läbi

mõjuhinnangu imporditud toodete tootmisstandardite ühtlustamise võimalikkuse kohta.

Valkude tootmisel võib olla märkimisväärne mõju maakasutusele. Neid probleeme käsitletakse Euroopa

õigusraamistikus, sealhulgas raadamist käsitlevas ELi määruses(45) ning maakasutuse kaudset muutust

käsitlevas määruses(46). Nendega võib kaasneda ka mõju väärtusahelale nii põllumajandustootjate kui

ka kauplejate jaoks, mis vajab erilist tähelepanu.

• Omamaise söödamaterjali ja söödalisandite tootmise arendamine

Valguallikate ja loomasööda muutused nõuavad asjakohaseid söödalisandeid. Aminohapete kasutamine

söödas on tänapäeval kõige kulutõhusam lahendus, et vähendada ELi suurt sõltuvust sojaubade

impordist ning ühtlasi vähendada lämmastikuheidet ja toetada loomade tervist ja heaolu. Aminohapete

(eriti lüsiini ja metioniini) vähenenud kättesaadavus turul tooks kaasa sojaubade suurema impordi

kolmandatest riikidest ja suurema lämmastikuheite keskkonda. Samuti on kõigis

(44) Komisjoni 2. veebruari 2023. aasta määrusega (EL) 2023/334 vähendati neonikotinoidide klotianidiini ja

tiametoksaami jääkide piirnorme analüütilise määramispiirini, et kaitsta mesilasi ja tolmeldajaid.

(45) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. mai 2023. aasta määrus (EL) 2023/1115, milles käsitletakse teatavate

raadamise ja metsade degradeerumisega seotud saaduste ja toodete liidu turul kättesaadavaks tegemist ja liidust

eksportimist (ELT L 150, 9.6.2023, lk 206–247).

(46) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest

energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 328, 21.12.2018, lk 82–209).

20

loomakasvatussüsteemides loomade tervise ja heaolu ning jõudluse optimeerimise eeltingimus sööda

täiendamine piisavas koguses vitamiinidega. Isegi ühe vitamiini puudus võib olla piisav, et mõjutada

zootehnilisi näitajaid ning mõjuda seega ELi loomakasvatuse konkurentsivõimet ja kahjustada ELi

toidualast sõltumatust.

Seoses peaaegu kõigi vitamiinide ja aminohapetega, mida loomade söötmiseks vaja on, on ELi

sõltuvus kolmandatest riikidest, eriti Ida-Aasia riikidest, märkimisväärne.

ELi sõltuvus imporditud vitamiinidest ja aminohapetest kujutab endast seega kriitilist tarneriski.

Komisjon teeb liikmesriikidega koostööd nende nõrkuste kõrvaldamiseks, kaitstes ja toetades oma

tööstuslikku võimekust konkurentsivõime ja kaubanduse vahenditega ning uurides ühtlasi

võimalusi tuua tootmine ELi tagasi järgmiste meetmete abil.

- Uuringu alustamine, et hinnata ELi sõltuvuste ulatust ja nende leevendamise võimalusi.

- Uurimine, milliseid võimalusi on tulevase Euroopa Konkurentsivõime Fondi raames laiendada

projekte ja pakkuda ELi ettevõtjatele stiimuleid söödalisandite/vitamiinide olemasoleva

tootmisvõimsuse täielikuks ärakasutamiseks, pideva töö tagamiseks ja/või uutesse

tootmisvõimsustesse investeerimiseks.

- Söödalisandeid käsitlevate õigusnormide jätkuv lihtsustamine, et võimaldada innovatsiooni

ja turul kättesaadavust toidu- ja söödaohutuse normide lihtsustamise koondpaketi kontekstis.

- Söödamaterjali ja -lisanditega seotud nõrkade kohtade seire ja kriitiliste riskide

kindlakstegemise parendamine ning asjakohaste valmisolekuvõimaluste väljatöötamine.

Pärast Niinistö aruande(47) esitamist võttis komisjon vastu ELi kriisivalmiduse strateegia,(48)

muu hulgas eesmärgiga tugevdada elutähtsate ühiskondlike funktsioonide kerksust, näiteks

toiduga kindlustatust.

- Selles kontekstis keskendub komisjon Euroopa toiduga kindlustatuse kriisiks valmisoleku

ja kriisile reageerimise mehhanismi raames jätkuvalt eelkõige sõltuvusele toiduainetest ja

söödalisanditest ning kaalub erinevaid vahendeid, näiteks neid, mis on seotud kriitilise

tähtsusega materjalidega turu läbipaistvuse, varude loomise, ühishangete või muude

vahendite seisukohast, et suurendada vastupanuvõimet välistele vapustustele ning

stabiliseerida nii kättesaadavus kui ka taskukohasus.

4.5. ELi valkude väärtusahelate tugevdamine, parandades turu atraktiivsust ning stimuleerides nõudlust ja edendades kohalikke lahendusi - Mitmekesise toiduvaliku toetamine

- Mitmesuguste riiklike ja ELi tasandi vahendite kasutamine nõudluse stimuleerimiseks

- Vastutuse ja koostöö tagamine kogu väärtusahelas

• Mitmekesise toiduvaliku toetamine, et tugevdada süsteemi vastupanuvõimet

ELi põllumajandusliku toidutööstuse süsteem pakub inimestele rikkaliku valiku ohutuid ja kvaliteetseid

toiduaineid. Üksikisiku vajadustest ja eelistustest lähtuvalt on võimalik kokku panna mitmesuguseid

toidusedeleid, mis hõlmavad erisuguseid taimsete valkude allikaid ja kestlikult toodetud loomseid

saadusi. Omamaiste taimsete valkude kättesaadavamaks ja taskukohasemaks muutmine suurendaks

tarbijate valikuvõimalusi ja toodetele juurdepääsu. Mitmekesine ja tasakaalustatum toitumine aitaks

(47) Erinõunik Niinistö, Report: Safer Together – Strengthening Europe’s Civilian and Military Preparedness and

Readiness, 30. oktoober 2024.

(48) Euroopa Komisjon, ELi kriisivalmiduse strateegia, JOIN(2025) 130 final.

21

omakorda luua taimsete ning territoriaalselt lõimitud loomsete toodete elujõulisi väärtusahelaid,

parandada rahvatervise näitajaid ja saavutada ELi kliima- ja keskkonnaeesmärke(49).

Tarbijate toiduvalikuid kujundavad toidukeskkonnad, suunavad suurel määral hinnad ja erasektori

osalejad, kuid neid mõjutab ka avalik poliitika. Riiklikud poliitikavahendid nagu maksustamine,

haridus, toitumissuunised ning teave tervise-, kliima-, keskkonna- ja sotsiaalse mõju kohta võivad

toetada tervislikumat ja mitmekesisemat toitumist. Täiendavad avaliku ja erasektori osalejate

mõjutamisvahendid on hinnakujundus, kättesaadavus, avalik toitlustamine, toote koostis ja tarbijatele

mõeldud teave, sealhulgas märgistus ja reklaam, nagu on osutatud komisjoni kavas „Kaitstud

südamed“.

• Mitmesuguste ELi tasandi ja riiklike vahendite kasutamine nõudluse stimuleerimiseks

Lisaks liikmesriikide poliitikale on oluline roll ELi poliitikal. Kooskõlas komisjoni aruandega

kuivatatud kaunviljade ja sojaubade turustamisstandardite kohta võimaldab 2027. aasta järgse ÜPP

ettepanek kehtestada valgurikaste põllukultuuride standardid, et tarbijaid toote päritolust

paremini teavitada. Nende standarditega saab edendada taimsete toodete tarbimist ja toetada ELi

kampaaniaid, milles rõhutatakse kaunviljade kasulikkust tervisele ja kestlikkusele.

Komisjon suurendab oma iga-aastases müügiedendusalases tööprogrammis teadlikkust

liblikõieliste/kaunviljade kohta ning lõimib need tooted tulevasse kampaaniasse „Osta Euroopa

tooteid“.

Toiduainete riigihanked võivad suurendada vastupanuvõimet ja kestlikkust, toetades uusi tarneahelaid,

tagades nõudluse kestlike toodete järele ja kujundades tarbimisharjumusi. Põllumajanduse ja

toidutootmise visioonis kuulutatakse välja ettepanek tugevdada riigihangete rolli. Selles mainitakse, et

riigihangetes tuleks järgida parima hinna ja kvaliteedi suhte põhimõtet, et premeerida kvaliteedi ja

kestlikkuse alaseid jõupingutusi. Taimsete toodete, eelkõige kaunviljade kohalik tootmine on nende

eesmärkidega hästi kooskõlas ja peaks sellest lähenemisviisist kasu saama.

ELi koolipuuvilja-, köögivilja ja -piima kavaga(50) (mis toetab miljonitele koolilastele piima, puu- ja

köögivilja jagamist) saab veelgi toetada kestlikku ja vastupidavat tarbimismudelit, suurendades

haridusmeetmete abil laste teadlikkust kaunviljade eelistest ja tutvustades lastele nende maitset.

• Hinnakujunduse ja maksustamise vastavusse viimine kajastamaks kestlikkuse ja

vastupanuvõimega seotud kulusid

Hinnad mõjutavad tugevalt tarbijate valikuid ja võivad ajendada üleminekut mitmekesisele toitumisele.

See hõlmab jaemüüjate hinnakujundusalgatusi, mis on kooskõlas kestlike ja vastupidavate toiduainete

saamise tegelike kuludega ja mida toetavad märgistamistavad. Lisaks hinnakujundusele on oluline roll

jaemüüjatel ja toiduainetööstusel, sest nad pakuvad valikuid mitmekesiseks toitumiseks ja edendavad

kestlikumaid valikuid.

Asjakohase maksupoliitika väljatöötamisega võivad liikmesriigid edendada üleminekut vastupidavale

toidusüsteemile.

Kuigi üleminek suuremale hulgale valgurikastest põllukultuuridest saadud toodetele toidus ja söödas ei

ole ühise turukorralduse määruse artikli 210a kohaselt otseselt kõlblik kestlikkusega seotud kokkulepete

jaoks, võiksid põllumajandustootjad ja muud ahela sidusrühmad kaaluda kestlikkusega seotud

kokkulepetesse selliste algatuste lisamist, millega püütakse saavutada kõlblikud kestlikkuseesmärgid,

(49) Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus: Closing the EU protein gap – drivers, synergies and trade-

offs, 2024.

(50) Ühise turukorralduse määruse artiklid 22–25 ja V lisa.

22

nagu kadude ja lämmastiku kasutamise vähendamine, elurikkuse parandamine ja muud seotud

eesmärgid.

4.6. Ringluspõhisus kui ärimudel • Biokütused

Suure valgusisaldusega põllukultuuride omamaine tootmine mitte ainult ei vähenda sõltuvust valkude

impordist, vaid aitab kaasa ka selliste väärtuslike kaastoodete saamisele, mida saab kasutada toiduks ja

söödaks, ning biokütuste tootmisele, aidates suurendada ELi vastupanuvõimet nii toidu- ja sööda- kui

ka energiasektoris. Komisjon hindab 2030. aasta järgse taastuvenergia raamistiku läbivaatamisel,

kuidas saaks suurendada liidus kasvatatud kestlike biokütuste materjalide, valgurikaste

põllukultuuride ja lähteainete tootmist, et toetada liidu strateegilist autonoomiat ja vastupanuvõimet

ning kajastada neid eesmärke üldises poliitikaraamistikus.

• Biomajanduse rakendamine

Biomajanduse perspektiivi lõimimine on oluline ressursside kestlikuks kasutamiseks ja ELi

valguallikate täieliku potentsiaali ärakasutamiseks kooskõlas põhimõttega kasutada biomassi

väärtuslikes rakendustes tõhusalt vastavalt biomajanduse strateegia eesmärkidele. Selleks et teha

kindlaks valdkonnad, kus ressursside kasutamist saaks parandada, edendatakse biomajanduse

strateegiaga biomassivoogude paremat seiret, et suurendada läbipaistvust sektorites, kus biomassi

kasutatakse toiduks, söödaks, väetiseks, energiatootmiseks ja muul tööstuslikul otstarbel. Sellistel

algatustel nagu Bioressursipõhise Ringmajandusega Euroopa Ühisettevõte ja selle esmatootjate

töörühm on samuti oluline roll biomajanduse edendamisel.

Komisjon töötab välja biomassi bilansid, et vähendada andmelünki kaastoodete kättesaadavuse kohta,

ning toetab liikmesriike sööda- ja toiduvalkude ühtlustatud bilansside koostamisel.

5. Järeldused ELi valgusüsteemi suur sõltuvus imporditud valgurikkast söödast kajastab mitmeid omavahel seotud

probleeme, mille hulgas on valgurikaste põllukultuuride vähearenenud väärtusahelad, imporditud

vitamiinid ja aminohapped, ebapiisav konkurentsivõime, maa piiratud kättesaadavus, keskkonnasurve,

teatavate loomakasvatussüsteemide sõltuvus imporditud söödast, tarbimisharjumused ja alternatiivsete

valkude kasutuselevõtu tõkked.

Nende probleemide lahendamiseks on kavas ühendada koordineeritud ja süsteemsed meetmed kogu

sööda ja toidu pakkumise ja nõudluse valdkonnas. Sellega tugevdatakse ELi tootmist, stimuleerides

valgurikaste põllukultuuride kasvatamist ÜPP vahendite abil ning arendades vastupidavaid

väärtusahelaid, mida toetavad töötlemistaristu, lepingute laialdasem kasutamine ja sihipärased

investeeringud. Samal ajal edendab see impordi mitmekesistamist ning tõhusamaid ja kohalikke

loomakasvatussüsteeme, sealhulgas rohumaadel põhinevat ekstensiivistamist ning lähikonnast pärit

söödal põhinevaid optimeeritud söötmisstrateegiaid, mida toetavad taristu, turustiimulid ja

söödamaterjali omamaine tootmine.

Paralleelselt stimuleeritakse kavaga nõudlust mitmekesisema toitumise, paranenud toidukeskkonna,

riigihangete ning märgistamise ja teadlikkuse suurendamise meetmete abil ja edendatakse ühtlasi

teadusuuringuid ja innovatsiooni põllukultuuride, alternatiivsete valkude ja biomajanduse ning

ringluspõhiste lahenduste valdkonnas. Neid meetmeid toetab poliitika tugevam koordineerimine,

vastavusse viimine keskkonnaeesmärkidega ning tõhustatud seire ja dialoog, millega tagatakse kogu

süsteemi üleminek vastupidavamale, kestlikumale ja konkurentsivõimelisemale ELi valgusüsteemile.

23

Noored põllumajandustootjad on sageli esimeste hulgas, kes hakkavad kasutama uusi tehnoloogiaid,

kestlikke tavasid ja mitmekesiseid ärimudeleid. Oma ettevõtliku ja kohanemisvõimelise suhtumisega

on neil keskne roll selliste võimaluste kasutamisel, mis on seotud üleminekuga kestlikule ja

vastupidavale valkude pakkumise ja nõudluse süsteemile.

Toetava poliitilise keskkonna ja sihtotstarbelise innovatsiooni kaudu saab EL kiirendada kestlike tavade

kasutuselevõttu ja liikuda 2035. aastaks järgmiste eesmärkide suunas, tagamaks et nende valkude

osakaal, mis on ELis õliseemnetest ja valgurikastest põllukultuuridest saadud ning ELis söödana

kasutatud, oleks 2035. aastal 35 % (võrdluseks: 2025. aastal oli see 25,8 %).

24

LISA. Peamised meetmed

1. Valgurikaste põllukultuuride väärtusahelate arendamine Euroopas ja

põllumajandustootjate positsiooni tugevdamine

ID Meetmed

1.1 Kohaliku sööda kasutamise seire.

1.2 Sellise kogu ELi hõlmava võrdlusaluse kehtestamine, mille põhjal jälgida ELi üldist

strateegilist autonoomiat valkude valdkonnas.

1.3 Valgurikaste põllukultuuride päritolumärgistuse turustandardite rakendamine.

1.4 Kestlikkuskriteeriumide omaksvõtu parendamine toiduainete, toitlustusteenuste ja

müügiautomaatide riigihangete puhul.

2. Teadmiste parendamine ELi valguga omavarustatuse kohta

ID Meetmed

2.1 Liikmesriikidega ELi valgudialoogide alustamine ELi valgualase tegevuskava

rakendamise kohta.

2.2 Uuringu alustamine, et hinnata ELi sõltuvuste ulatust ja nende leevendamise võimalusi.

2.3 Riikliku sööda- ja toiduvalgu ühtlustatud bilansi kohta suuniste väljaandmine.

3. ELi valkude väärtusahela stimuleerimine

ID Meetmed

3.1 Uurimine, millised on võimalused riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade ning

Euroopa Konkurentsivõime Fondi raames investeerida ladustamis- ja

töötlemisrajatistesse, et välja töötada vastupidavad sööda väärtusahelad, mis põhinevad

kohalikult toodetud valgurikastel söödamaterjalidel.

3.2 Selliste vabatahtlike märgiste või vabatahtlike märgete väljatöötamise hõlbustamine,

millega kinnitatakse, et loomsed tooted on saadud üksnes EList, riigist, piirkonnast või

lähikonnas saadud sööta kasutades koostöös peamiste tarneahelas osalevate

sidusrühmadega.

3.3 Kaunviljade kasulikkust tervisele ja kestlikkusele rõhutavate ELi

müügiedenduskampaaniate rahastamisvõimaluste teemalise teadlikkuse suurendamine.

3.4 Kaunviljade alase teadlikkuse suurendamine haridusasutustes koolipuuvilja-, köögivilja

ja -piima kava abil, et tutvustada lastele nende maitset ja välimust ning nendest saadavat

toitumisalast kasu.

3.5 Liikmesriigid peaksid kaaluma sellise maksupoliitika edendamist, millega parandatakse

kestliku ja taskukohase toidu kättesaadavust tarbijatele.

4. ELi valgurikaste põllukultuuride ja alternatiivsete valkude konkurentsivõime

parandamine

ID Meetmed

4.1 Mineraalmuldadel toimuva põllumajanduse ja agrometsanduse, kaasa arvatud selliste

tavade sertifitseerimise metoodika väljatöötamine, millega vähendatakse majandatavatest

põllumajandusmuldadest pärit otsest ja kaudset N2O heidet valgurikaste põllukultuuride

abil süsiniku sidumise ja süsinikupõllunduse määruse alusel.

4.2 Strateegiline lähenemine teadusuuringutele ja innovatsioonile põllumajanduse,

metsanduse, maapiirkondade ja toidusüsteemide teemal.

25

Teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamine, et edendada valgurikaste põllukultuuride

ja alternatiivsete valkude konkurentsivõimet, kestlikkust ja vastupanuvõimet.

4.3 Teadmiste jagamine ja parimate tavade vahetamine kohaliku söödaautonoomia ja

valgurikaste põllukultuuride tootmise, töötlemise ja väärindamise kohta ELi ÜPP

võrgustiku kaudu.

26

5. Partnerluse edendamine ELi naaberriikidega

ID Meetmed

5.1 Ukraina kui ELi kandidaatriigiga koostöö edendamine eesmärgiga mitmekesistada

valgurikaste põllukultuuride pakkumist ja ühtlustada tootmisstandardeid, kaasa arvatud

strateegia „Global Gateway“ abil.