Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.fin.ee registrikood 70000272

Kultuuriministeerium

[email protected]

Suur-Karja 23

15076, Tallinn

Teie 13.06.2026 nr 1-11/666-1;

KUM/26-0709/-1K

Meie 17.07.2026nr 1.1-11/2570-2

Meediateenuste seaduse ja

halduskoostöö seaduse muutmise

seaduse eelnõu

Lugupeetud proua minister

Kooskõlastame meediateenuste seaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu

(edaspidi eelnõu) alljärgnevate märkustega arvestamisel.

I. Halduskoormuse ja bürokraatiaga seotud küsimused

1. Riigikogu 20. veebruari 2019. a otsuse „Riigireformi ja hea halduse põhialused“1 punkti 4

kohaselt tuleks inimesi ja ettevõtjaid koormata mitmesuguste nõuete, aruannete, kohustuste,

maksude ning muu reguleerimisega võimalikult vähe. Samuti rakendatakse rahvusvaheliselt

tuntud andmete topeltküsimise keelu printsiipi, proaktiivsete teenuste lähenemist ning

võimaluse korral ühtse kontaktpunkti põhimõtet. Näiteks peab eelnõu kohaselt olema tellitava

audiovisuaalteenuse osutaja (edaspidi teenuseosutaja) aruanne sõltumatu audiitori auditeeritud.

Tulenevalt audiitorite vähesusest ja kulust ning bürokraatia vähendamise eesmärkidest, palume

kaaluda lahendust, kus investeeringut on võimalik tõestada ka näiteks Eesti tootja kinnitusega,

kellesse on investeering tehtud või muu sarnase lahendusega.

Ülalviidatud otsuse punkti 5 kohaselt reguleeritakse nii vähe kui võimalik ja nii palju kui

vajalik. Reguleerimisvajaduse kaalumisel lähtutakse probleemikesksest käsitlusviisist. Riik

lähtub õigusloome heast tavast igal tasandil, sealhulgas Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel.

Võimalikult palju rakendatakse põhimõtet „üks kahe asemel“. Igaühele peavad tema õigused ja

kohustused olema lihtsalt arusaadavad. Eelnõus antud printsiipe järgitud ei ole ega ole ka

selgitatud, miks need on jäetud järgimata.

Otsuse punkti 6 kohaselt peavad ülemäärasest reguleerimisest ning ebavajalikest tegevustest

loobumise tulemusel vähenema riigi ülalpidamise ja administreerimise kulud ning vajadus

tööjõu järele. Proportsionaalselt enam vahendeid tuleb suunata sisutegevustele ning elanikele

kättesaadavate ja kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisele.

1 Riigireformi ja hea halduse põhialused-Riigi Teataja

2

Seletuskirja kohaselt võib sõltuvalt eri teenuseosutajate senisest osalusest filmide ja sarjade

tootmisel Eesti audiovisuaaltootmisse lisanduva panuse väärtuseks hinnata 1,2–2 miljonit eurot

aastas. Arvestades, et plaan on sõlmida SA-ga Eesti Filmi Instituut (EFI) haldusleping, kes

hakkab tegelema investeerimiskohustuse täitmise arvestusega, investeerimisplaani täitmise

ülevaate kontrollimisega, rahalise sissemakse summa arvutamisega, rahalise sissemakse

summa kohta tellitava audiovisuaalmeedia teenuse osutajale teate esitamisega ja rahalise

sissemakse kogumisega, võib ilmneda, et kogutavad vahendid võivad minna peamiselt selle

süsteemi ülalhoidmiseks.

II. Eelarve ja arvelduskontodega (kassaline teenindamine) seotud küsimused

Seletuskirjas on märgitud, et direktiivi ulatuslikum ülevõtmine meediateenuste seaduse

(edaspidi MeeTS) muutmise kaudu annab võimaluse osaliselt parandada Eesti

audiovisuaaltootmise rahastamist ja rahvusvahelistumist, kasvatamata survet riigieelarvele.

Samuti on seletuskirja mõjude osas märgitud, et eelnõuga ei kaasne otsest mõju riigieelarvele.

Rahandusministeeriumi hinnangul mõju siiski riigieelarvele on ning täiendavat selgitamist

vajavad alljärgnevad rakendusliku ja eelarvelise mõjuga küsimused.

2. Muudatusega kaasneb piiratud ulatuses haldus- ja kontrollikoormus Kultuuriministeeriumile

ja/või EFI-le. Seletuskirjas on märgitud, et EFI-le kaasnevad investeerimiskohustuse

kontrollimisega täiendavad ülesanded ja tööjõukulu ning selle katmine lepitakse kokku

halduslepingus või toimub teenuseosutaja tehtava rahalise makse arvelt. Välja toodud

alternatiivid ei ole samast kategooriast. EFI-ga sõlmitavas halduslepingus tuleb kulude katmine

kokku leppida ka siis, kui kulud kaetakse teenuseosutaja tehtava rahalise makse arvelt. Seega

vajab seletuskirjas selgemat lahti kirjutamist, millised täiendavad kulud EFI-le uue ülesande

saamisega kaasnevad ning kuidas need kulud kaetakse. Kas täiendavad vahendid antakse koos

halduslepinguga Kultuuriministeeriumi üldisest eelarvest või teenuseosutajatelt eelarvesse

laekuvate rahaliste sissemaksete arvelt. Samuti palume täpsustada, millisest allikast kaetakse

EFI ja Kultuuriministeeriumi lisanduv töökoormus juhul, kui teenuseosutajad täidavad

kohustuse peamiselt otseinvesteeringutega ning rahalisi sissemakseid laekub vähe või üldse

mitte.

3. Seletuskirjas on märgitud, et täiendavat infosüsteemi ei ole vaja ja infovahetus toimub e-kirja

teel. Samas sisaldavad esitatavad aruanded äriliselt tundlikke andmeid, sealhulgas aastate lõikes

Eestis teenitud tulu, reklaamitulu, litsentsitasusid, investeeringuid, projektide maksumusi ja

mitmeaastaseid investeerimisplaane. Lisaks peab aruanne olema sõltumatu audiitori

auditeeritud. E-kirjapõhine lahendus võib olla esialgu piisav, kuid edaspidi ei ole välistatud

vajadus turvalisema elektroonilise keskkonna järele. Ka seletuskirjas on viidatud, et tulevikus

võib olla põhjendatud konkreetse elektroonilise keskkonna kasutamise kohustus. Palume

seetõttu täpsustada, kas ja kuidas on arvestatud võimaliku IT-kulu tekkimisega.

4. Eelnõu rakendamisel võib tekkida olukordi, mis võib täiendavalt kaasa tuua tõlgendus- ja

kontrollikoormuse, sealhulgas Eestis teenitud tulu arvestamisel, reklaamitulu ja vahendatud

teenuste käsitlemisel, lineaarse televisiooni eristamisel, Eesti audiovisuaalse teose

kriteeriumide hindamisel, investeeringute kvalifitseerimisel ning piiriüleste teenuseosutajate

hõlmamisel. Huvirühmade tagasiside näitab, et osa neist küsimustest oli vaidlusi tekitanud juba

VTK etapis. Palume seletuskirjas hinnata, kas võimalik vaidlus- ja sissenõudmiskoormus võib

kaasa tuua täiendava rakenduskulu.

5. Eelnõuga MeeTS-i lisatava § 247 lõike 3 kohaselt tasutakse rahalise sissemaksena tasumisele

kuuluv summa Kultuuriministeeriumi arvelduskontole ja sama paragrahvi lõike 6 kohaselt

kasutatakse laekunud vahendeid Eesti filmikunsti toetamise eesmärgil. Märgime, et

3

Kultuuriministeeriumil ei ole oma arvelduskontot. Rahaline sissemakse peaks laekuma

Rahandusministeeriumi pangakontole (Kultuuriministeeriumile peab siis kuuluma viitenumber

ehk e-konto e-riigikassas – maksekorraldusel on viitenumbri rea täitmine kohustuslik).

Riigieelarve on tekkepõhine, mistõttu ei ole võimalik kulude tegemist hakata planeerima alles

pärast tulu laekumist (vt ka KUM kooskõlastustabeli selgitust RAM märkusele). Üldiselt me ei

toeta seaduse tasandil nii tehniliseks minemist, et regulatsioon peaks ettevõtjatele olema

kontode või laekumiste tasandil. Siiski palume eelnõus selgelt reguleerida tulude laekumine ja

selle kasutamine. Samuti palume seletuskirjas eraldi välja tuua, kui palju jagatakse kogutud

summast toetusena edasi ja kui palju on arvestatud administreerimiskulude katteks.

III. Toetuse andmisega seotud küsimused

6. Eelnõuga on katmata, kes ja kuidas rahalise sissemakse kogumisel laekunud vahendeid

kasutab või nende kasutamise üle otsustab. Eelnõuga MeeTS-i lisatava § 247 lõikes 6 mainitakse

lakooniliselt, et rahalise sissemakse kogumisel laekunud vahendeid kasutatakse Eesti

filmikunsti toetamise eesmärgil. Alles seletuskirjast selgub, et laekunud vahenditest on plaanis

hakata jagama toetusi EFI kaudu vastavalt kultuuriministri 31. detsembri 2018. a määrusele nr

25 „Filmikunsti arendamise, tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord“ (edaspidi

filmikunsti toetamise määrus). Sealjuures on jäänud ka lahtiseks, kas EFI enda vastavad

tegevused lähevad ka filmikunsti toetamise alla.

Viidatud kultuuriministri määrus on antud riigieelarve seaduse § 53¹ lõike 1 alusel, mis võib

olla toetuse andmise aluseks juhul, kui toetuse andmise tingimused ja kord ei tulene muust

õigusaktist. Kuna antud eelnõu puhul on tegemist „muu õigusaktiga“, mille alusel soovitakse

toetust anda, siis peaks vastavad sätted (sh, ka toetuse tagasinõudmise sätted) sisalduma ka

selles eelnõus. Palume eelnõud vastavalt täiendada.

7. Eelnõust või seletuskirjast peaks välja tulema, kas ühel Eesti filmitootjal on õigus samaks

projektiks saada nii investeeringut teenuseosutajalt kui ka toetust kultuuriministri määruse

alusel. Kohtumisel Kultuuriministeeriumi esindajatega selgus, et üks projekt võib saada

mõlemat. Sellest võib siis järeldada, et kuna eelnõus ei käsitata investeeringut toetusena (kuid

see võib olla riigiabi, vt meie kirja IV osa), vaid see on ühe eraõigusliku juriidilise isiku panus

teise eraõiguslikku juriidilisse isikusse, siis ei ole vaja vastavat teavet toetuse taotlemisel

märkida (vt filmikunsti toetamise määruse § 5 lõige 11). Samuti on sellisel juhul võimalik saada

arendustoetust, mida üldiselt ei anta, kui toetuse andja on teinud tootmistoetuse otsuse (vt

filmikunsti toetamise määruse § 5 lõige 12). Palume seletuskirjas seda selgitada.

IV. Riigiabialased küsimused

8. Seletuskirja kohaselt võetakse eelnõuga Eesti õigusesse üle direktiivi 2018/1808, millega

muudetakse direktiivi 2010/13/EL (konsolideeritud versioon siin) artikli 13 lõiked 2 ja 3.

Direktiivi artikli 13 lõike 3 viimane lause ütleb, et „Rahalised kohustused peavad olema

kooskõlas liidu õigusega ja eelkõige riigiabinormidega.“ Seletuskirjas ei ole aga midagi

kirjutatud riigiabist. Palume seletuskirja täiendada selgitusega, kas eelnõu alusel võib tekkida

riigiabi olukord ja kuidas on eelnõu kooskõlas EL riigiabi reeglitega.

Riigiabiga on tegemist, kui täidetud on kõik järgmised kriteeriumid:

1) tegemist on ettevõtjaga;

2) tegemist on riigi vahenditega või meede on riigile omistatav;

3) tegemist on eelisega ettevõtjale või ettevõtjate grupile;

4) tegemist on valikulise meetmega;

5) meede mõjutab kaubandust ja konkurentsi liikmesriikide vahel.

4

Täpsemalt saab nimetatud kriteeriumidest lugeda Euroopa Komisjoni riigiabi mõiste teatisest.

9. Palume analüüsida ka, kas juhul kui teenuseosutaja investeerib otse Eesti filmitootjatesse,

aga ta teeb seda seetõttu, et seadus näeb selle ette, siis kas see on ka riigiabi (st kas see meede

on riigile omistatav). Selgitame, et kuigi üks riigiabi kriteerium – riigile omistatavus, on

täidetud, peaks selleks, et tegemist oleks riigiabiga, keegi saama ka eelise (nt keegi, kes ei pea

investeerima) ja lisaks peavad olema täidetud ka ülejäänud riigiabi kriteeriumid (valikulisus,

konkurentsi ja kaubanduse moonutamine). Ilmselt need viimased oleksid igal juhul täidetud.

Praegu ei selgu, kas ERRi käsitletakse eraldi või ta on teistega samas olukorras. Ehk siis

küsimus praegu on ikkagi eelkõige selles, kas investeerimiskohustus kehtestatakse samamoodi

kõigile samas olukorras olevatele meediateenuse osutajatele või mitte.

10. Kuigi kehtiva seaduse § 24 (mis tunnistatakse kehtetuks) lõige 3 viiakse üle uude §-i 241,

palume siiski seletuskirjas täpsemalt selgitada, kas eelnõu § 1 punktiga 6 lisatavas §-s 241

toodud erandid (nt mikroettevõtjate puhul) tulenevad ka direktiivist. Nt direktiivi 2018/1808

põhjenduspunktis 40 kirjutatakse väikese käibega või väikese vaatajaskonnaga teenuseosutajate

eranditest. Küsimus on selles, kas nimetatud eranditega võib tekkida riigiabi olukord erandi

saajate suhtes.

11. Eelnõu § 1 punkti 1 (kehtiva seaduse § 2 lõike 4 muudatus) kohta palume lisada täpsem

selgitus seletuskirja, sh miks siiski kohaldatakse ERRile eelnõuga lisatavat § 244 ja 247. Palume

ka selgitada, kas erisus ERRile võib tekitada ebavõrdse kohtlemise ehk kas tegemist võib olla

riigiabiga (valikuline eelis) ERRile, s.o kas ERR ja tellitava audiovisuaalse teenuse osutajad,

kellele kehtestatakse eelnõuga investeerimiskohustus on samas õiguslikus ja faktilises

olukorras (vt Euroopa Komisjoni riigiabi mõiste teatise osa 5. Valikulisus).

V. Riigihangete alased küsimused

12. Eelnõuga võimaldatakse Kultuuriministeeriumil sõlmida riigi sihtasutusega haldusleping

investeerimiskohustuse arvestuse, aruannete kontrolli, rahalise sissemakse arvutamise,

teavitamise ja kogumise ülesannete täitmiseks. Seletuskirja kohaselt plaanitakse vastav

ülesanne anda halduslepinguga EFI-le. Samas ei selgu eelnõust ega seletuskirjast piisavalt,

millistel õiguslikel kaalutlustel on valitud ülesande üleandmine otse riigi sihtasutusele ning

kuidas on selline lahendus kooskõlas riigihankeõigusega.

Riigihangete seaduse (RHS) § 2 kohaselt on seaduse eesmärk tagada hankija rahaliste vahendite

läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi

efektiivne ärakasutamine. Sama seaduse § 3 kohaselt peab hankija tegutsema läbipaistvalt,

kontrollitavalt ja proportsionaalselt, kohtlema isikuid võrdselt, tagama konkurentsi efektiivse

ärakasutamise ning vältima konkurentsi kahjustavat huvide konflikti. Sellest lähtuvalt vajab

seletuskiri täiendamist riigihankeõigusliku põhjendusega, miks on ülesande andmine just riigi

sihtasutusele ilma hankemenetluseta põhjendatud või millisel õiguslikul alusel leitakse, et

riigihankeõiguse kohaldamine ei ole antud juhul nõutav.

Seletuskirjas on põhjendatud EFI sobivust valdkondliku pädevuse, olemasolevate

toetusmehhanismide ja praktilise kogemusega. Riigihankeõiguse vaates tuleks siiski täiendavalt

käsitleda, kas üleantav ülesanne on olemuslikult avaliku võimu ülesanne või turult ostetav

teenus, kas ja kuidas hüvitatakse sihtasutusele ülesande täitmise kulud, kas halduslepingu

eeldatav majanduslik väärtus on hinnatud ning miks ei kahjusta ülesande andmine konkreetsele

riigi sihtasutusele konkurentsi ega anna põhjendamatut eelist mõnele turuosalisele.

13. Samuti tuleks seletuskirjas eristada haldusülesande üleandmist riigi sihtasutusele ning

sihtasutuse enda võimalikke oste või lepinguid ülesande täitmisel. RHS § 5 kohaselt võib

5

avaliku sektori hankijaks olla muu hulgas sihtasutus, mille üheks asutajaks on riik, samuti

teatud tingimustel eraõiguslik juriidiline isik, mida põhiliselt rahastavad või kontrollivad

avaliku sektori hankijad ning mis on asutatud avalikes huvides ülesande täitmiseks, millel ei

ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu. Seetõttu tuleks seletuskirjas käsitleda, kas ja millisel RHS

§ 5 alusel on EFI käsitatav avaliku sektori hankijana. Juhul kui EFI on RHS tähenduses hankija,

tuleb tema poolt ülesande täitmiseks tehtavate teenuste, asjade, IT-lahenduste, auditite või

muude sisendite ostmisel järgida RHS-i ulatuses, milles seaduse kohaldamise eeldused on

täidetud.

14. Lisaks palume kaaluda ja seletuskirjas käsitleda, kas juhul, kui kavandataval halduslepingul

või selle raames antavatel ülesannetel võib olla riigihankeõiguslikult hankelepingu tunnuseid,

oleks võimalik tugineda RHS-s sätestatud eranditele, eelkõige sisetehingu regulatsioonile. RHS

§ 12 reguleerib sisetehingut ja hankijatevahelist koostööd ning näeb ette tingimused, mille

korral avaliku sektori hankija ei ole kohustatud RHS-s sätestatud korda rakendama. Seetõttu

tuleks seletuskirjas analüüsida, kas Kultuuriministeeriumi ja riigi sihtasutuse vaheline

kavandatav õigussuhe võiks vastata sisetehingu koostöö eeldustele, sh kontrolli, tegevuse

mahu, erakapitali osaluse puudumise ja avaliku ülesande täitmise tingimustele. Kui nimetatud

eranditele tuginemine ei ole võimalik, tuleks seletuskirjas selgitada, millisel muul õiguslikul

alusel ei kohaldata halduslepingu sõlmimisel tavapärast konkurentsi- või hankemenetlust.

VI. Muud täpsustamist vajavad küsimused

15. MeeTS § 24¹ punkti 3 kohaselt ei kohaldata peatükki, kui tellitava audiovisuaalmeedia

teenuse osutaja pakub temaatilist programmikataloogi, mille suhtes peatüki kohaldamine oleks

selgelt ebamõistlik. Ebamõistlikkus on hinnang. Hinnangu andmiseks peavad olema toodud

selle andmise alused. Kes otsustab, kas kohaldamine on mõistlik või ebamõistlik, kas tellitava

audiovisuaalmeedia teenuse osutaja saab seda ise otsustada?

16. MeeTS § 24³ lõike 3 kohaselt kehtestab tulu arvestamise täpsemad tingimused

kultuuriminister määrusega, kuid ei selgu, kas investeeritava summa arvutab ettevõtja ise.

17. Seletuskirjas tuleks rohkem selgitada, kuidas tellitava audiovisuaalmeedia teenuse osutaja

leiab investeerimiskohustuse täitjaks õige partneri, st kas piisab üksnes seaduses sätestatud

tingimuste täitmisest ja valik muus osas on vaba, või kas on mingisugune ülevaade vastavatest

projektidest, kuhu investeerida saab. Kaaluda võiks näiteks investeeritavate projektide

nimekirja avaldamist, et tagada läbipaistvus. Kas on võimalik ka partnerit vahetada, näiteks kui

tootmine ei alga vastavalt algselt planeeritule? Eelnõuga MeeTS lisatava § 244 lõike 2 kohaselt,

kui tootmine ei alga kolmandaks aastaks arvates teatise esitamisest, peab tellitava

audiovisuaalmeedia teenuse osutaja teatise esitamisele järgneva kahe kalendriaasta

investeerimiskohustuse täitmiseks tegema rahalise sissemakse. Tegelikult oleks võimalik veel

üks aasta investeerida, sest antud sõnastuse kohaselt ei ole kolm aastat veel möödas.

18. MeeTS § 24³ lõike 4 punkti 1 kohaselt on Eesti audiovisuaalne teos mh teos, mille

originaalkeel on vähemalt 60% ulatuses eesti keel. Millise ühiku/metoodika kohaselt hinnatakse

teoses keele osakaalu? Palume seletuskirjas selgitada.

19. MeeTS § 24³ lõike 4 punktis 4 on mainitud tootmisettevõtet. Märgime, et Eesti õiguses

tähendab ettevõte majandusüksust, mille kaudu isik tegutseb (TsÜS § 66¹) ja ettevõtja on

füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük

või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning äriseadustikus sätestatud äriühing (ÄS § 1).

Ilmselt on siin mõeldud ikkagi ettevõtjat, kes teose tootmises osaleb.

6

20. MeeTS § 246 lõike 1 kohaselt rakendatakse aruande suhtes maksukorralduse seaduses

maksudeklaratsiooni kohta sätestatut MeeTSist tulenevate erisustega. Tekib küsimus, kas

Kultuuriministeeriumile või EFI-le antakse kaudselt Maksu- ja Tolliameti pädevusi. Soovitame

mitte sätestada sellist massilist regulatsiooni, vaid valida kitsalt normid, mis vaja.

21. MeeTS § 247 lõikes 4 on märgitud rahalise sissemakse tähtajaks tasumata jätmise viiviseks

0,06% tasumata summalt päevas. Kui me ei taha rõhutada siin rahalise kohustuse maksu

tunnuseid, siis oleks parem lähtuda viivisel võlaõigusseaduse, mitte maksukorralduse seaduse

(MKS) eeskujust. MKS on päris suur intress ja sellel on lisaks sanktsiooni roll, mida ilmselt

siin ei ole vaja rõhutada.

VII. Tehnilised kommentaarid 22. Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse seadust mh §-ga 244. Paragrahvi 244 lõikes 2 viidatakse

ekslikult seaduse § 243 lõikes 6 sätestatud rahalisele sissemaksele, kuid õige viide oleks § 243

lõikele 7.

23. Eelnõu §-ga 2 täiendatakse halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 1¹ punktiga 33 viidates

MeeTS § 246 lõikes 1 nimetatud halduslepingule. Tegelikult peaks olema viide MeeTS §-le 245.

Samuti on seletuskirjas eelnõu § 2 selgituse juures viidatud meediateenuste seaduse § 244 lõikes

1 nimetatud halduslepingule, mis tuleks eelduslikult samuti asendada viitega § 245 lõikele 1.

24. Seletuskirja lk 12 (selgitus lisatava § 242 kohta, viimane lause): viidatud on §-le 24, kuid

ilmselt on mõeldud § 242.

25. Seletuskirja lk 23 (osa 6.4, esimene lõik): sõnastus ei ole korrektne, õige oleks järgmine

tekst: „… sest välistada saab ettevõtted, kellel on alla kümne töötaja või ja ettevõtte aastakäive

ei ületa kahte miljonit eurot ning või tellitava audiovisuaalmeedia teenuse keskmine kasutajate

hulk aastas jääb alla ühe protsendi kõigist teenuse sihtriigi tellitavate audiovisuaalmeedia

teenuste kasutajatest.“

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Marge Kaskpeit 58851423 [email protected]

Ilona Soitu 5854 1952 [email protected]

Karin Madisson 5887 0368 [email protected]

Maris Kalda 5885 1434 [email protected]

Anneli Valgma 5885 1315 [email protected]

Laura Sulin 5342 1825 [email protected]