Lugupeetud Transpordiamet

Maalehes 16.07.2026 avaldatud artiklis „Ma ju ei kihuta, sõidan ainult 57-ga“. Kiiruseületamisest on Eesti liikluses saanud uus normaalsus on esitatud järgmine väide, mille puhul soovin juhtida tähelepanu olulisele matemaatilisele vastuolule. Kuna artikkel käsitleb Transpordiameti liiklusohutuse sõnumeid, ei ole mulle selge, kas tegemist on Transpordiameti koostatud arvutusega või on ebatäpsus tekkinud artikli koostamisel.

Artiklis on märgitud:

„Standardarvutuse järgi on 57 km/h liikuva auto pidurdusteekond kuus meetrit pikem kui 50 km/h liikuval autol. Punktis, kus kiirusega 50 km/h sõitnud auto on juba peatunud, liigub kiirusega 57 km/h sõitnud auto aga kiirusega umbes 42 km/h.“

Kuna tekstis on selgelt märgitud, et jutt käib pidurdusteekonnast ning võrreldakse sama punkti, kus 50 km/h liikunud sõiduk on peatunud, siis on toodud jääkkiirus matemaatiliselt vale.

Liikumisvõrrandist

v² = v₀² − 2as

tuleneb, et kohas, kus 50 km/h liikunud sõiduk on peatunud, on 57 km/h liikunud sõiduki kiirus

√(57² − 50²) ≈ 27 km/h,

mitte ligikaudu 42 km/h.

See tulemus ei sõltu pidurdusvõimest ega teeoludest, vaid tuleneb otseselt klassikalisest liikumisvõrrandist.

Erinevus ei ole pelgalt formaalne, vaid sisuline. Kokkupõrke kineetiline energia on kiiruse ruuduga võrdelises seoses ning 42 km/h juures on see ligikaudu 2,4 korda suurem kui 27 km/h juures. Seetõttu annab avaldatud väide lugejale tegelikust oluliselt raskema kokkupõrke ettekujutuse.

Liiklusohutuse kommunikatsioon peab olema võimalikult täpne ja kontrollitav. Käesoleval juhul tekkis minul intuitiivne küsimus ning tõenäoliselt võib see tekkida ka teistel, kas 57 km/h liikunud sõiduk saab pärast kogu 50 km/h sõiduki pidurdusteekonna läbimist veel liikuda koguni 42 km/h. Seetõttu pean vajalikuks juhtida tähelepanu sellele vastuolule ning eeldan, et avalikkusele suunatud materjalides sisalduvad arvutused on korrektsed või vajadusel parandatakse. Illustratiivses näites tajutav viga kahjustab avaliku kommunikatsiooni usaldusväärsust ning võib hakata varjutama selle põhisõnumit.

Lõpetuseks pean vajalikuks rõhutada, et minu pöördumise eesmärk ei ole vähendada kiiruseületamise ohtlikkust ega vaidlustada kehtivaid kiiruspiiranguid. Vastupidi, pean liiklusohutust väga oluliseks ning leian, et just seetõttu peavad avalikkusele suunatud näited, arvutused ja selgitused olema füüsikaliselt korrektsed.

Lugupidamisega,

Jüri Jaanson

Riigikogu liige