Ravimijäätmete kogumisest apteekides

Ravimiseadus sätestab, et ohtlike jäätmetena määratletud kõlbmatud ravimid tuleb hävitada selleks tegevuseks ohtlike jäätmete käitlemiseks keskkonnakaitseluba omavas ettevõttes.
Nende ravimite kogumise ja hävitamisele suunamise eest vastutavad:
• Jäätmeseadus § 65 lõige 2 alusele kohalik omavalituses. „kohaliku omavalitsuse üksused korraldavad oma haldusterritooriumil kodumajapidamises tekkivate ohtlike jäätmete kogumist ja nende üleandmist jäätmekäitlejatele“.
• Ravimiseaduse § 37 alusel peavad lisaks jäätmeseaduse alusel jäätmeluba omavatele isikutele kõlbmatuid ravimeid tarbijatelt vastu võtma ja hävitamisele suunama üldapteek, veterinaarravimite osas ka veterinaarapteek.
Mõlemal juhul on ravimite vastuvõtmine inimesele tasuta ning eraldi piiranguid seadusandja ette ei näe.
Küll aga on mõned omavalitsused kehtestanud koguselised piirangud ravimijäätmete vastuvõtmisele. Näiteks Tartu linnas saab tasuta ära anda maksimaalselt 2 kg ravimeid. Meile teadaolevalt on kohalikud omavalitsused veelgi piiramas ravimijäätmete koguselist vastuvõttu, soovides kehtestada aastased limiidid ja isikutuvastuse ning suunanud elanikke pöörduma ravimijäätmete tasuta äraandmiseks apteekidesse1.
Ravimijäätmete kogumine ja utiliseerimine apteekide poolt on olnud arutelu teemaks juba mitmed aastad. Apteek väljastab retseptiravimid arsti poolt välja kirjutatud retsepti alusel, st ravimi koguse ütleb arst. Juhul kui inimene kõiki ravimeid ära ei kasuta, peab need tagasi võtma ja oma kulul utiliseerima apteek. Rahastus selleks tegevuseks peaks tulema ravimite juurdehindlusest, mille piirid sätestab riik. Praegune ravimite juurdehindlus on püsinud muutmatuna enam kui 30 aastat, samas kui jäätmekäitluse hinnad on tõusnud pea igal aastal. Näeme siin suurt vastuolu ja ebaõiglust apteekide suunal. Kui muude, sarnaselt ravimitele keskkonnaohtu kujutavate nn probleemtoodete puhul saab müüja lisada toote utiliseerimise kulu uue toote hinnale ja kanda proportsionaalselt tema müüdud toodete osakaaluga probleemtoodete utiliseerimise kuludest, siis apteek juurdehindlusest ravimijäätmete hävitamise kulu sisuliselt kanda ei saa. Selline süsteem ei ole õiglane. Samuti ei ole ravim kaubagrupp, mille müügi üle otsustamine oleks apteegi poolt alati suunatav – ravimi vajaduse üle otsustab arst; ravimiregulatsioon nõuab, et apteegis on olemas hinnakokkuleppele vastav ravim. Retseptiravimid moodustavad ravimite käibest enamuse – näiteks 2025. aastal 83% (Ravimiameti statistika). Sellega on apteegi võimalus ravimi müügi suunamiseks või ravimivaliku muutmiseks üsna piiratud. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et kohaliku omavalitsuse poolt ravimijäätmete tasuta vastuvõtmine on kaudselt siiski hüvitatud, sest läbi Rahvastikuregistri elukoha määratluse, makstakse teatud osa ükskikisiku tulumaksust kohaliku omavalitsuse eelarvesse ja seeläbi inimene kaudselt tasub äraantavate ohtlike jäätmete utiliseerimise eest. Apteegi jaoks on tegemist kuluga, mida apteegile ei hüvitata ning mida ei ole võimalik ravimite juurdehindluse arvelt katta. Sellise koormise riigi poolt apteegile panemine ei ole õigustatud. Leiame, et apteegist ravimijäätmete äravedu ja nõuetekohane hävitamine peaks olema riigi või KOV-i poolt korraldatud ja rahastatud. Oleme nõus, et apteek võiks olla üks koht, kuhu inimesed saaksid kõlbmatuid ravimeid tagasi tuua, kuid apteegid ei peaks katma ravimite hävitamisega seotud kulusid.
Samuti leiame, et kui kohalikud omavalitused sätestavad koguselisi piiranguid ravimijäätmete vastuvõtmisel, siis peaksid samasugused õigused olema ka apteekidel. Kõige enam ravimijäätmeid tekib tavaliselt olukorras, kus ravimite kasutaja sureb ning enamasti jääb lahkunud inimesest alles hulk ravimeid, mida arusaadavalt keegi teine ei saa ega tohi kasutada. EPAL liikmed on siiani need ravimid piiranguteta vastu võtnud. Samas kui teised (avaliku sektori) jäätmekäitlejad sätestavad koguselisi piiranguid, milline õigus ei ole õigusaktides sõnaselgelt välja toodud. Seega leiame, et ka apteekidel on õigus keelduda teatud mõistlikust kogusest suuremas koguses ravimite (jm apteegikaupade) hävitamiseks vastuvõtmisest.
Oleme osalenud viimastel aastatel mitmetes ravimijäätmete käitlemise projektides ja kampaaniates ning kinnitanud oma valmisolekut ravimijäätmeid koguda ja ka vastavat teavitustööd teha. Kuid ravimite tasuta vastuvõtmine nende tasu eest utiliseerimiseks üleandmiseks käib apteekidele järjest enam üle jõu. Aastane või ühekordne koguseline piirang ravimijäätmete vastuvõtmisel tundub seega mõistlik, seda enam kui riik seda kohalike omavalitsuste puhul õigeks peab või vähemalt vaikimis soosib. Alternatiiv võiks olla ka kogutud kõlbmatute ravimite äravedu ja hävitamine KOV-i või riigi poolt või siis selle teenuse kulude katmine apteegile. Nagu oleme ka varasemalt korduvalt selgitanud, on jäätmekäitlus reeglina KOV teema ja apteekidel võiks olla vaid kogumise mitte utiliseerimise kohustus.
Oleme tänulikud, kui saate antud teema osas seisukoha võtta, jääme ootame Sotsiaalministeeriumi arvamust antud küsimuses.
Tervitades,
Ly Rootslane
Eesti Proviisorapteekide Liidu juht

Ravimijäätmete kogumisest apteekides

Ravimiseadus sätestab, et ohtlike jäätmetena määratletud kõlbmatud ravimid tuleb hävitada selleks tegevuseks ohtlike jäätmete käitlemiseks keskkonnakaitseluba omavas ettevõttes.
Nende ravimite kogumise ja hävitamisele suunamise eest vastutavad:
• Jäätmeseadus § 65 lõige 2 alusele kohalik omavalituses. „kohaliku omavalitsuse üksused korraldavad oma haldusterritooriumil kodumajapidamises tekkivate ohtlike jäätmete kogumist ja nende üleandmist jäätmekäitlejatele“.
• Ravimiseaduse § 37 alusel peavad lisaks jäätmeseaduse alusel jäätmeluba omavatele isikutele kõlbmatuid ravimeid tarbijatelt vastu võtma ja hävitamisele suunama üldapteek, veterinaarravimite osas ka veterinaarapteek.
Mõlemal juhul on ravimite vastuvõtmine inimesele tasuta ning eraldi piiranguid seadusandja ette ei näe.
Küll aga on mõned omavalitsused kehtestanud koguselised piirangud ravimijäätmete vastuvõtmisele. Näiteks Tartu linnas saab tasuta ära anda maksimaalselt 2 kg ravimeid. Meile teadaolevalt on kohalikud omavalitsused veelgi piiramas ravimijäätmete koguselist vastuvõttu, soovides kehtestada aastased limiidid ja isikutuvastuse ning suunanud elanikke pöörduma ravimijäätmete tasuta äraandmiseks apteekidesse1.
Ravimijäätmete kogumine ja utiliseerimine apteekide poolt on olnud arutelu teemaks juba mitmed aastad. Apteek väljastab retseptiravimid arsti poolt välja kirjutatud retsepti alusel, st ravimi koguse ütleb arst. Juhul kui inimene kõiki ravimeid ära ei kasuta, peab need tagasi võtma ja oma kulul utiliseerima apteek. Rahastus selleks tegevuseks peaks tulema ravimite juurdehindlusest, mille piirid sätestab riik. Praegune ravimite juurdehindlus on püsinud muutmatuna enam kui 30 aastat, samas kui jäätmekäitluse hinnad on tõusnud pea igal aastal. Näeme siin suurt vastuolu ja ebaõiglust apteekide suunal. Kui muude, sarnaselt ravimitele keskkonnaohtu kujutavate nn probleemtoodete puhul saab müüja lisada toote utiliseerimise kulu uue toote hinnale ja kanda proportsionaalselt tema müüdud toodete osakaaluga probleemtoodete utiliseerimise kuludest, siis apteek juurdehindlusest ravimijäätmete hävitamise kulu sisuliselt kanda ei saa. Selline süsteem ei ole õiglane. Samuti ei ole ravim kaubagrupp, mille müügi üle otsustamine oleks apteegi poolt alati suunatav – ravimi vajaduse üle otsustab arst; ravimiregulatsioon nõuab, et apteegis on olemas hinnakokkuleppele vastav ravim. Retseptiravimid moodustavad ravimite käibest enamuse – näiteks 2025. aastal 83% (Ravimiameti statistika). Sellega on apteegi võimalus ravimi müügi suunamiseks või ravimivaliku muutmiseks üsna piiratud. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et kohaliku omavalitsuse poolt ravimijäätmete tasuta vastuvõtmine on kaudselt siiski hüvitatud, sest läbi Rahvastikuregistri elukoha määratluse, makstakse teatud osa ükskikisiku tulumaksust kohaliku omavalitsuse eelarvesse ja seeläbi inimene kaudselt tasub äraantavate ohtlike jäätmete utiliseerimise eest. Apteegi jaoks on tegemist kuluga, mida apteegile ei hüvitata ning mida ei ole võimalik ravimite juurdehindluse arvelt katta. Sellise koormise riigi poolt apteegile panemine ei ole õigustatud. Leiame, et apteegist ravimijäätmete äravedu ja nõuetekohane hävitamine peaks olema riigi või KOV-i poolt korraldatud ja rahastatud. Oleme nõus, et apteek võiks olla üks koht, kuhu inimesed saaksid kõlbmatuid ravimeid tagasi tuua, kuid apteegid ei peaks katma ravimite hävitamisega seotud kulusid.
Samuti leiame, et kui kohalikud omavalitused sätestavad koguselisi piiranguid ravimijäätmete vastuvõtmisel, siis peaksid samasugused õigused olema ka apteekidel. Kõige enam ravimijäätmeid tekib tavaliselt olukorras, kus ravimite kasutaja sureb ning enamasti jääb lahkunud inimesest alles hulk ravimeid, mida arusaadavalt keegi teine ei saa ega tohi kasutada. EPAL liikmed on siiani need ravimid piiranguteta vastu võtnud. Samas kui teised (avaliku sektori) jäätmekäitlejad sätestavad koguselisi piiranguid, milline õigus ei ole õigusaktides sõnaselgelt välja toodud. Seega leiame, et ka apteekidel on õigus keelduda teatud mõistlikust kogusest suuremas koguses ravimite (jm apteegikaupade) hävitamiseks vastuvõtmisest.
Oleme osalenud viimastel aastatel mitmetes ravimijäätmete käitlemise projektides ja kampaaniates ning kinnitanud oma valmisolekut ravimijäätmeid koguda ja ka vastavat teavitustööd teha. Kuid ravimite tasuta vastuvõtmine nende tasu eest utiliseerimiseks üleandmiseks käib apteekidele järjest enam üle jõu. Aastane või ühekordne koguseline piirang ravimijäätmete vastuvõtmisel tundub seega mõistlik, seda enam kui riik seda kohalike omavalitsuste puhul õigeks peab või vähemalt vaikimis soosib. Alternatiiv võiks olla ka kogutud kõlbmatute ravimite äravedu ja hävitamine KOV-i või riigi poolt või siis selle teenuse kulude katmine apteegile. Nagu oleme ka varasemalt korduvalt selgitanud, on jäätmekäitlus reeglina KOV teema ja apteekidel võiks olla vaid kogumise mitte utiliseerimise kohustus.
Oleme tänulikud, kui saate antud teema osas seisukoha võtta, jääme ootame Sotsiaalministeeriumi arvamust antud küsimuses.
Tervitades,
Ly Rootslane
Eesti Proviisorapteekide Liidu juht