| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 2-3/2527-1 |
| Registreeritud | 20.07.2026 |
| Sünkroonitud | 21.07.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 2 Õigusloome ja -nõustamine |
| Sari | 2-3 Ettepanekud ja arvamused ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta |
| Toimik | 2-3/2026 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | Justiits- ja Digiministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Justiits- ja Digiministeerium |
| Vastutaja | Martti Kalvik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Majanduse ja innovatsiooni valdkond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
1
EELNÕU
14.07.2026
Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus
(parandamisõigus)
§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine
Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „vastupidavuse“ sõnaga
„, parandatavuse“;
2) paragrahvi 218 lõikes 31 asendatakse sõnad „kõrvaldatud puuduse suhtes parandamisest
arvates uuesti“ tekstiosaga „parandamisest arvates uuesti ja pikeneb igal juhul ühe korra ühe
aasta võrra. Kui tähtaeg on ühe korra juba pikenenud, nähakse selle edasine pikenemine ette
üksnes kõrvaldatud puuduse suhtes arvates selle parandamisest“;
3) paragrahvi 222 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Tarbijalemüügi korral peab müüja ostjat teavitama, et tal on käesoleva paragrahvi kohaselt
õigus valida parandamise ja asendamise vahel ning et parandamise kasuks otsustamise korral
pikeneb müüja vastutuse tähtaeg käesoleva seaduse § 218 lõike 31 kohaselt igal juhul ühe korra
ühe aasta võrra.“;
4) paragrahvi 222 lõiget 42 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Kui müüja annab tarbijale parandamise ajaks laenuks asendusasja, sealhulgas taastatud asja,
peab see toimuma tasuta. Tarbija taotlusel võib müüja anda asendamiskohustuse täitmiseks
tarbijale taastatud asja. Taastamise all mõistetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) 2024/1781, millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaininõuete sätestamise raamistik,
muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks
direktiiv 2009/125/EÜ (ELT L, 2024/1781, 28.06.2024), artikli 2 punktis 18 määratletud
tegevust.“;
5) seadust täiendatakse §-dega 6351–6354 järgmises sõnastuses:
„§ 6351. Euroopa parandusteabe vormi kasutamine
(1) Kui tarbijatöövõtulepingu esemeks on asja parandamine, võib parandusteenuse osutaja
tarbijaga lepingu sõlmimiseks kasutada Euroopa parandusteabe vormi.
(2) Parandusteenuse osutaja on ettevõtja, kes osutab parandusteenust, sealhulgas
parandusteenuseid osutav tootja ja müüja.
(3) Euroopa parandusteabe vorm esitatakse tarbijale tasuta püsival andmekandjal ja mõistliku
aja jooksul pärast tarbija esitatud taotlust kauba parandamiseks ning enne lepingu sõlmimist või
selleks tarbija tehtud siduvat pakkumist.
(4) Kui puuduse olemuse ja parandamise viisi ning maksumuse hindamiseks on vaja kohapeal
või kaugülevaatuse teel osutada diagnostikateenust, võib parandamisteenuse osutaja nõuda
tarbijalt selleks vajalike kulude tasumist. Parandusteenuse osutaja teavitab tarbijat
diagnostikateenuse maksumusest enne teenuse osutamist ja enne Euroopa parandusteabe vormi
esitamist.
2
§ 6352. Euroopa parandusteabe vormi sisu
Euroopa parandusteabe vormis tuleb selgelt ja arusaadavalt esitada järgmine teave:
1) parandusteenuse osutaja isikut tuvastada võimaldavad andmed;
2) parandusteenuse osutaja asukoha aadress, samuti parandusteenuse osutaja telefoninumber ja
e-posti aadress ning võimaluse korral muud veebipõhiste sidevahendite kontaktandmed, mis
võimaldavad tarbijal parandusteenuse osutajaga kiiresti ja kättesaadaval viisil ühendust võtta
ning tõhusalt suhelda;
3) parandatava kauba andmed;
4) puuduse laad ja soovitatud parandamise viis;
5) hind või kui hinda ei ole võimalik mõistlikult prognoosida, siis hinna arvutamise alused ja
parandamise maksimaalne hind;
6) parandamise kestus;
7) teave ajutise asenduskauba kättesaadavuse kohta remondi ajal ja vajaduse korral sellise
ajutise asendamise maksumus tarbijale;
8) selle koha aadress, kuhu tarbija kauba parandamiseks toimetab;
9) vajaduse korral teave parandusteenuse osutaja pakutavate abiteenuste, näiteks teisaldus-,
paigaldus- ja transporditeenuste kohta, ning nende üksikasjalik kulu tarbijale;
10) Euroopa parandusteabe vormi kehtivusaeg;
11) vajaduse korral lisateave.
§ 6353. Euroopa parandusteabe vormi kehtivus
(1) Käesolevas jaos reguleeritud Euroopa parandusteabe vorm on käsitatav taotlusena sõlmida
parandusteenuse leping vormis esitatud tingimustel. Kui tarbija nõustub Euroopa parandusteabe
vormi kehtivusaja jooksul selles esitatud tingimustega, on parandaja kohustatud osutama
parandusteenust sellistel tingimustel.
(2) Parandusteenuse osutaja on taotlusega seotud 30 kalendripäeva jooksul tarbija esitatud
taotluse kättesaamisest arvates. Parandusteenuse osutaja ja tarbija võivad kokku leppida
Euroopa parandusteabe vormi pikemas kehtivusajas.
(3) Kui parandusteenuse osutaja on esitanud Euroopa parandusteabe vormi, ei saa ta tugineda
kokkuleppele, mis kaldub tarbija kahjuks kõrvale käesoleva seaduse §-dest 6351–6354.
§ 6354. Teabe esitamise kohustuse täitmine
Kui parandaja on tarbijale esitanud täieliku ja täpse Euroopa parandusteabe vormi, loetakse, et
ta on täitnud teabe esitamise nõuded parandusteenuse:
1) põhiomaduste kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 2, § 48 lõike 1 punkti 4 ja § 54
lõike 1 punkti 4 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2
punkti 8 kohaselt;
2) osutaja nime ja kontaktandmete kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 1, § 48 lõike 1
punktide 1 ja 2 ning § 54 lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku
üldosa seaduse § 31 lõike 2 punktide 1–3 ning infoühiskonna teenuse seaduse § 4 lõike 1 punkti
1 kohaselt;
3) hinna kohta käesoleva seaduse § 141 lõike 1 punkti 4, § 48 lõike 1 punkti 6 ja § 54 lõike 1
punkti 6 kohaselt, samuti majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 punkti 7 ja
lõike 4 punkti 1 kohaselt;
4) osutamise korralduse ja parandusteenuse osutamiseks kuluva aja kohta käesoleva seaduse §
141 lõike 1 punkti 5, § 48 lõike 1 punkti 9 ja § 54 lõike 1 punkti 9 kohaselt.“;
6) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega
muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT
L, 2024/1799, 10.07.2024).“.
3
§ 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine
Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „kaupleja poolt“ sõnadega „ning seaduses
sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija ees“;
2) seaduse 3. peatükki täiendatakse 11. jaoga järgmises sõnastuses:
„11. jagu
Tarbija parandamisõigus
§ 121. Parandamisõiguse kohaldamisala
(1) Käesolevas jaos reguleeritud õigust kauba parandamisele kohaldatakse üksnes:
1) tarbija ostetud kauba suhtes, millele kehtivad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)
2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktide kohased parandatavuse nõuded, sealhulgas
nõuded, millega lihtsustatakse toote demonteerimist, ning kauba või kauba konkreetse osa
suhtes kohaldatavad nõuded, mis puudutavad juurdepääsu varuosadele ja parandamisega seotud
teabele ja vahenditele;
2) juhul, kui võlaõigusseaduse §-s 218 sätestatud müüja vastutus tarbijalemüügi korral ei
kohaldu või on lõppenud.
(2) Parandamine käesoleva jao tähenduses on puudusega asja viimine seisukorda, mis
võimaldab seda kasutada ettenähtud otstarbel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2024/1781, millega kehtestatakse kestlike toodete ökodisaininõuete sätestamise raamistik,
muudetakse direktiivi (EL) 2020/1828 ja määrust (EL) 2023/1542 ning tunnistatakse kehtetuks
direktiiv 2009/125/EÜ (ELT L, 2024/1781, 28.06.2024), artikli 2 punkti 20 tähenduses.
§ 122. Parandamisõigus
(1) Tarbijal on õigus nõuda, et tootja parandaks kauba käesolevas jaos sätestatud tingimustel.
(2) Tootja ei ole kohustatud parandama kaupa, mille parandamine on võimatu.
(3) Tootja võib parandamiskohustust täita allhanke korras.
§ 123. Parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu
(1) Kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu, täidab parandamiskohustust tema volitatud
esindaja Euroopa Liidus.
(2) Kui tootjal ei ole volitatud esindajat, täidab parandamiskohustust importija ning importija
puudumise korral levitaja.
(3) Volitatud esindaja, importija ja levitaja võivad oma parandamiskohustuse täita allhanke
korras.
(4) Termineid „volitatud esindaja“, „importija“ ja „levitaja“ kasutatakse käesolevas jaos toote
nõuetele vastavuse seaduse tähenduses.
§ 124. Kauba parandamise tingimused (1) Kauba parandamine toimub tasuta või mõistliku tasu eest mõistliku aja jooksul alates
hetkest, mil tootja on kauba oma valdusse saanud või tarbija on kauba tootjale kättesaadavaks
teinud.
(2) Kauba parandamise ajaks võib tarbijale pakkuda ajutiseks kasutamiseks asenduskauba kas
tasuta või mõistliku tasu eest.
(3) Kui parandamine ei ole võimalik, võib tootja pakkuda tarbijale taastatud kaupa.
(4) Taastatud kauba all mõistetakse kaupa, mis on taastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) 2024/1781 artikli 2 punkti 18 tähenduses.
4
§ 125. Parandamiskohustuse täitmise nõuded
(1) Parandamisest ei tohi keelduda üksnes põhjusel, et kaupa on juba varem parandanud muu
isik.
(2) Tootjad, kes teevad varuosad ja tööriistad kättesaadavaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi (EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktidega hõlmatud kaupadele, peavad
pakkuma neid hinnaga, mis ei muuda parandamist ebamõistlikuks ega takista seega kauba
parandamist.
(3) Keelatud on kasutada lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi lahendusi, mis
takistavad kauba parandamist, välja arvatud juhul, kui see on põhjendatud õiguspäraste ja
objektiivsete teguritega, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitsega. Eelkõige ei tohi
tootjad takistada sõltumatutel parandajatel kasutada originaal- või kasutatud varuosi,
ühilduvaid varuosi ja 3D-printimise abil loodud varuosi, kui need vastavad õigusaktides
sätestatud nõuetele, sealhulgas tooteohutuse või intellektuaalomandi õiguse nõuetele.
§ 126. Teave parandamiskohustuse kohta
Ettevõtjad, kellel on käesoleva jao kohaselt parandamiskohustus, esitavad tarbijale tasuta,
kergesti ligipääsetaval, selgel ja arusaadaval viisil teavet parandamiskohustuse olemasolu ja
tingimuste kohta, sealhulgas selle kohta, kes kaupu parandab ning millises ulatuses seda
tehakse. Ühtlasi tagatakse, et tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu tehtud
kättesaadavaks soovituslik hinnakiri tüüpiliste parandustööde kohta.
§ 127. Tarbija õiguste kaitse
(1) Kui parandamine ei toimu käesolevas jaos sätestatud või kokkulepitud tingimustel või kaupa
ei viida nõuetekohasesse seisukorda, on tarbijal õigus kasutada võlaõigusseaduses sätestatud
õiguskaitsevahendeid.
(2) Käesolevas jaos sätestatud tarbija õigus nõuda tootjalt parandamist ei piira tarbija õigust
lasta kaup parandada enda valitud parandajal.
(3) Käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.“;
4) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-ga 671 järgmises sõnastuses:
„§ 671. Euroopa veebipõhine parandusplatvorm
(1) Kui Euroopa Komisjon avab kasutamiseks Euroopa parandusplatvormi ühise veebiliidese
eestikeelse versiooni, on Eesti tarbijatele parandusteenuseid osutavatel ettevõtjatel võimalik
seal registreeruda.
(2) Riikliku kontaktpunkti, kes täidab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)
2024/1799 artikli 9 lõikes 4 nimetatud ülesandeid, nimetab valdkonna eest vastutav minister
käskkirjaga.
(3) Valdkonna eest vastutav minister võib nimetada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud
kontaktpunktiks ka eraõigusliku juriidilise isiku, kellega riik on sõlminud halduslepingu
käesolevas paragrahvis sätestatud ülesannete täitmiseks.
(4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega laiendada Euroopa parandusplatvormi
riikliku osa kohaldamisala, et see hõlmaks mitte ainult parandajaid, vaid ka taastatud kaupade
müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud parandamisalgatusi.“;
5) seadust täiendatakse §-ga 744 järgmises sõnastuses:
„§ 74⁴. Parandamiskohustuse rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-des 122_127 sätestatud parandamiskohustuse, varuosade ja tööriistade
kättesaadavuse, parandamist takistavate meetmete võtmise keelu või parandamisteenuste
kohta teabe kättesaadavaks tegemise kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
5
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
6) paragrahvi 75 lõikes 3 asendatakse arv „743“ arvuga „744“;
7) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega
muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT
L, 2024/1799, 10.07.2024)“.
§ 3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse
seaduse rakendamise seaduse täiendamine
Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse
rakendamise seadust täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:
„§ 141. Müügilepingu sätete erisused
Enne võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) jõustumist
sõlmitud müügilepingutele kohaldatakse võlaõigusseaduse tarbijalemüügi sätteid kuni selle
seaduse jõustumiseni kehtinud redaktsioonis.“.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn, ......................2026
Algatab Vabariigi Valitsus ............................2026
(allkirjastatud digitaalselt)
1
14.07.2026
Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse
(parandamisõigus) eelnõu
seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõuga muudetakse võlaõigusseadust ja tarbijakaitseseadust, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning
millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/18281
(edaspidi parandamisõiguse direktiiv).
Eelnõu eesmärk on soodustada kaupade soetamisel ja kasutamisel nende kestvust, suurendades
kaupade parandamise võimalusi. Eelnõu põhielemendid on:
- parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele selliste kaupade suhtes, millele kehtivad
Euroopa Liidus ühtsed parandatavuse nõuded.2 Selliste kaupade ja parandatavuse nõuete
loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas. Parandamist saab tarbija taotleda
juhul, kui puudustega toote puhul on selle müüja vastu müügilepingust tulenevate nõuete
esitamise tähtaeg lõppenud. Tootja on kohustatud toote parandama mõistliku aja jooksul ja
mõistliku hinna eest või, kui tootja ise soovib, tasuta. Oluline on ka, et
parandamiskohustusega tootjad peavad pakkuma kutselistele parandajatele ja teatud
juhtudel ka tarbijatele vajalikke varuosi ja tööriistu3 mõistliku hinnaga, et see ei takistaks
parandamist;
- kutselistel parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kliendiga
suhtlemiseks kasutada Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet
(tähtajad, hinnad jne) parandamisprotsessi kohta. Kui tarbija nõustub nende tingimustega
30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust nendel tingimustel osutama.
Tarbija jaoks tähendab see võimalust hõlpsalt võrrelda eri teenuseosutajate pakkumisi ja
teha teadlik valik parima lepingupartneri kasuks;
- Euroopa Komisjon loob ühtse Euroopa veebiplatvormi4, et teha tarbijatele kättesaadavaks
teave (ka riikidevaheliselt) parandusteenuseid osutavate ettevõtjate kohta. Liikmesriik
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta
ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L,
2024/1799, 10.07.2024). 2 Nende hulka kuuluvad praegu näiteks kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja pesumasinad-kuivatid,
kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad, jahutus-külmutusseadmed, kuvarid, keevitusseadmed,
tolmuimejad, serverid ja andmesalvestustooted, mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid,
kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid, kergtranspordivahendite akusid sisaldavad kaubad ning
kohtkütteseadmed. 3 Kohustus varuosa kättesaadavaks teha tuleneb juba parandatavuse nõudeid sisaldavatest komisjoni
rakendusmäärustest, kuid EL-i parandamisõiguse direktiiviga lisatakse ettekirjutus, et need tuleb kättesaadavaks teha
mõistliku hinnaga. 4 Liikmesriik võib ka otsustada, et ei kasuta Euroopa Komisjoni ühtset lahendust ja säilitab või loob omaenda
siseriikliku parandusplatvormi, mis sellisel juhul peab olema koosvõimeline Euroopa platvormiga.
2
nimetab Euroopa Komisjoni abistamiseks riikliku kontaktpunkti. Paremad
teabevõimalused peaksid soodustama parandusteenuste laiaulatuslikumat kasutamist;
- modifitseeritakse müügilepingu reegleid, nähes ette seadusest tulenevate nõuete esitamise
tähtaja pikenemise aasta võrra tarbijalemüügi korral juhul, kui tarbijad valivad asendamise
asemel parandamise.
Eelnõu mõjud Eesti tootjatele ei ole suured: Eestis ei toodeta praegu kaupu, millele on Euroopa
Liidus kehtestatud parandatavuse nõuded ning mille parandamist peaksid Eesti ettevõtjad seetõttu
pärast lepingujärgsete nõuete esitamise lõppemist tarbija soovil korraldama. Eelnõuga luuakse
tarbijale müüja vastutuse tähtajaga seotud soodustusi juhul, kui tarbija valib asendamise asemel
parandamise. Põhiline erisus on see, et kui tulevikus valib puudusega asja ostnud tarbija asja
asendamise asemel selle parandamise, pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe korra ühe aasta võrra
kogu asjale, mitte ainult kõrvaldatud puudusele. Samas ei ole muudatus tervikuna väga suur,
kuivõrd ka kehtiva õiguse järgi algab nii asendamise kui ka parandamise korral nõude esitamise
tähtaeg uuesti.
Kuigi eelnõukohase seadusega kasvab halduskoormus ülevõetava direktiivi lisas märgitud toodete
valmistajatele (keda Eestis esialgne ei tuvastanud), võib Eestis halduskoormus selliste tootjate
puudumise tõttu kasvada pigem direktiivi lisas nimetatud neil tootjate esindajatel, maaletoojatel ja
turustajatel, kes peaksid teatud olukorras asuma tootjate asemele seoses parandamise
organiseerimisega. Kõik müüjad peavad valmis olema selleks, et müüja vastutus pikeneb teatud
olukorras juhul kui kui tarbija otsustab nõuda toote asendamise asemel hoopis toote parandamist,
millisest võimalusest tuleb tarbijat ka teavitada. Muus osas halduskoormus parandamisteenuse
osutajatel ja tarbijatel eelnõukohaste muudatustega ei kasva, sest üldised parandusteenuse
osutamise reeglid (töövõtulepingu regulatsioon VÕS-s) jäävad samaks ning eelnõu pakutavad
võimalused nagu registreerumine EL parandamisplatvormil või EL parandamisteabe vormi
kasutamine on valikuvõimaluseks ja mitte kohustuseks.
Teatud muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm ja Euroopa Liidu parandusteabe
vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis parandusteenuseid osutavate ettevõtjate
tegutsemist ja seeläbi halduskoormus väheneb. Käesolev eelnõu on osa laiemast tarbijaõigustikust,
mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti õigusesse üle võtta.
Halduskoormust leevendava lahendusena võib tuua välja ka käesoleval ajal Riigikogus
menetletava eelnõu uue tarbijakrediidi direktiivi5 ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tema
õiguste tugevat kaitset – leevendab ettevõtja halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot
ettevõtja peab tarbijale esitama (täpsemalt seletuskirja mõjuanalüüsi 6. osas).
Eelnõu kohaselt ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoniseeriv ning Eesti on võtnud üle
üksnes minimaalselt nõutu (täpsemalt selgitatud 5. osas „Eelnõu vastavus Euroopa Liidu
õigusele“).
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna
tsiviilõiguse talituse nõunik Karin Maisvee ([email protected]). Tarbijakaitseseaduse
muudatuste osa on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna
5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega
tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 2023/2225, 18.10.2023).
3
ja tööstuse osakonna toote ohutuse nõunik Risto Jõgi ([email protected]). Eelnõu seletuskirja
mõjuanalüüsi osa on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome
korralduse talituse nõunik Joel Kook ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud
sama talituse toimetaja Inge Mehide ([email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõu on koostatud selleks, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799.
See tuleks Eesti õigusesse üle võtta hiljemalt 31. juuliks 2026.
Eelnõuga muudetakse:
- võlaõigusseaduse seadustiku redaktsiooni RT I, 11.11.2025, 16 ja
- tarbijakaitseseaduse redaktsiooni RT I, 08.07.2025, 32.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu
poolthäälte enamusega.
Eelnõu on seotud laiema EL tarbijaõigustiku muutmise paketiga, mh Riigikogus menetletavate
seaduseelnõudega (nt võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 947 SE (uue
tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)). Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse
tegevusprogrammiga.
2. Seaduse eesmärk
Kasutuskõlblike kaupade parandamist ja taaskasutamist tuleb edendada nii seadusest tulenevate
müügilepingujärgsete nõuete esitamise raames kui ka väljaspool seda. Vältida tuleb puudustega,
kuid parandamise korral kasutuskõlblike kaupade enneaegset utiliseerimist, suunates tarbijaid
selliseid kaupu parandama.
Tulevikus on selliste kaupade tootjad, mille kohta on Euroopa Liidus kokku lepitud parandatavuse
nõuded (nt pesumasinad, külmikud, nutitelefonid ja tahvelarvutid), kohustatud tarbija nõudel need
kas tasuta või mõistliku tasu eest mõistliku aja jooksul ära parandama. Parandatavuse nõudeid
sisaldavate Euroopa Liidu õigusaktide loetelu on esitatud parandamisõiguse direktiivi lisas II.
Parandatavuse nõuetest selgub ka parandamiskohustuse täpsem sisuline ja ajaline rakendusala.
Lisaks peavad parandamiskohustusega tootjad pakkuma parandatavuse nõudeid sisaldavates
Euroopa Liidu õigusaktides loetletud varuosi ja tööriistu mõistlike, parandamist mitte takistavate
hindadega. Needsamad tootjad peavad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud
parandamisteenustest kergesti ligipääsetaval viisil ja võimaldama vabalt ligipääsetava veebisaidi
kaudu juurdepääsu tavapäraseid parandusteenuseid sisaldavatele hinnakirjadele. Oluline on ka, et
tootjatel on tulevikus keelatud kas lepingutingimuste või riist- ja tarkvaratehnikate abil takistada
tootjast sõltumatutel parandajatel kaupade parandamist. Selle raames on keelatud luua takistusi
kasutatud varuosade või 3D-printeriga loodud varuosade kasutamisele, välja arvatud juhul, kui
kaitsemeede on õigustatud ja tegemist on objektiivsete teguritega, näiteks intellektuaalomandi
kaitsega.
Eelnõuga luuakse parandamisõiguse direktiivist tuleneva vabatahtliku Euroopa parandusteabe
vormi kasutamise võimalus. Kõikvõimalikud kutselised parandusteenuse osutajad võivad
vabatahtlikult ja mõistliku aja jooksul pärast tarbijalt sellekohase soovi saamist pakkuda tarbijatele
4
parandusteabe vormi. Vorm sisaldab teavet parandamise hinna ja kestuse ning võimalike
lisateenuste kohta. Kui teenuseosutaja soovib vormi pakkuda, tuleb teha seda tasuta. Juhul kui enne
teenusehinna väljaselgitamist on vaja rike siiski diagnoosida, võib parandaja tarbija käest selleks
vajalike kulude eest tasu võtta. Parandusteenuse osutaja on kohustatud olema vormis esitatud
tingimustega seotud vähemalt 30 päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga
nõustub, loetakse leping nendel tingimustel sõlmituks.
Väiksemas mahus reformitakse tarbijalemüügi tingimusi (parandamisõiguse direktiiviga tehti
kaupade müügi direktiivi6 muudatusi). Tulevikus loetakse lisaks vastupidavusele,
funktsionaalsusele, ühilduvusele ja ohutusele ka parandatavust üheks muudest omadustest, mis
moodustavad asja tavapärase kvaliteedi võlaõigusseaduse (VÕS) § 2171 lõike 3 punkti 2
tähenduses. Oluline on, et kui tarbija valib VÕS-i § 222 kohaselt lepingu täitmise nõude raames
asendamise asemel parandamise, pikeneb VÕS-i § 218 lõike 31 teise lause kohaselt müüja vastutuse
tähtaeg asja lepingutingimustele mittevastavuse eest üks kord 12 kuu võrra ja seda mitte ainult
konkreetse puuduse, vaid kogu asja kohta. Lisaks peab tulevikus müüja ostjat teavitama, et tal on
õigus valida parandamise ja asendamise vahel ja et parandamise kasuks otsustades pikeneb müüja
vastutuse tähtaeg ühe korra ühe aasta võrra. Ettevõtja võib tarbija soovil puudusega asja
asendamiseks anda tarbijale taastatud asja.
Euroopa Komisjon on parandamisõiguse direktiiviga võtnud endale kohustuse luua Euroopa
veebiplatvorm (täpsemalt Euroopa veebiplatvormi ühine veebiliides) selleks, et teha tarbijatele
kättesaadavaks teave (ka riikidevaheliste) parandusteenuste kohta. Veebiliides on kättesaadav
kõigis liidu ametlikes keeltes ning komisjon tagab selle tehnilise hoolduse. Liikmesriigid saavad
seda veebiliidest kasutada oma platvormi riiklike osade sisustamiseks. Samas võivad liikmesriigid
riikliku sektsiooni asemel otsustada luua ka oma riikliku platvormi või jätkata juba olemasoleva
riikliku platvormi kasutamist. Sellisel juhul ühendatakse riiklik platvorm Euroopa Liidu
veebiplatvormiga. Eesti (nagu enamik muid liikmesriike) on praegu otsustanud edasi liikuda ühtse
EL veebiliidese kasutamisega.
Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja
§ 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu
õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu menetlemisel on
sisuliselt juba analüüsitud Euroopa Liidu õigusaktiga lahendatava probleemi võimalikke lahendusi,
nende sobivust meie õiguskorda, olulisi mõjusid, halduskoormust jms. Direktiivi eelnõu
avaldamise järel koostati ja kinnitati neid küsimusi analüüsivad Eesti seisukohad7, mistõttu ei ole
eraldi väljatöötamiskavatsus vajalik.
Ülevõetav direktiiv on maksimaalselt harmoneeriv (mis tähendab, et valikukohad Eesti jaoks
direktiivi ülevõtmisel on piiratud) ning vähesed võimalikud valikukohad teadvustati Eesti
seisukohtade kujundamise käigus ja direktiivi vastuvõtmisele järgnenud konsultatsiooniprotsessi
käigus. Justiits- ja Digiministeerium kaardistas ülevõtmise eel liikmesriikidele jäetud peamised
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta,
millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv
1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50). 7 Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses
finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ, eelnõu kohta (kiidetud heaks
Vabariigi Valitsuse 15. septembri 2022. a istungil ja 10. oktoobri 2022. a Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni
istungil).
5
valikukohad ning korraldas laiapõhjalise kaasamise, küsides eri osapooltelt8, kas nad peavad
vajalikuks, et Eesti kasutaks direktiiviga talle jäetud lisavõimalusi teatud küsimuste põhjalikumaks
reguleerimiseks. Esitatud küsimused puudutasid eeskätt Euroopa veebipõhisel platvormil esitatava
info ulatust ning tarbijalemüügi reeglite muutmist juhul, kui tarbija valib puudusega kauba
asendamise asemel parandamise. Kaasatavad üldiselt ei näinud vajadust minna kaugemale
direktiivis miinimumina ettenähtust. Eelnõus on sellest lähenemisest kinni peetud.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine
Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse VÕS-i paragrahvi 2171 lõike 3 punkti 2 (asja omadused
tarbijalemüügi korral). Sellega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 1, millega
muudetakse kaupade müügi direktiivi9 artikli 7 lõike 1 punkti d, nähes ette, et parandatavus – koos
vastupidavuse, kasutusviisi, ühilduvuse ja turvalisusega – on tarbijalemüügi puhul üks omadustest,
mis moodustavad toote tavapärase kvaliteedi.
Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse VÕS-i paragrahvi 218 lõiget 31 (müüja vastutuse tähtaeg, kui
tarbija valib puudusega asja parandamise). Parandamisõiguse direktiiv näeb ette ka mõned kaupade
müügi direktiivi muudatused. Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkti 2 alapunktiga a ja
ühtlasi ühe olulisema täiendusena sätestatakse, et kaupade müügi direktiivi artiklisse 10 lisatakse
uus lõige 2a, mille kohaselt juhul, kui artikli 13 lõike 2 kohaselt leiab kauba nõuetega vastavusse
viimiseks õiguskaitsevahendina aset parandamine, pikendatakse müüja vastutuse tähtaega üks
kord 12 kuu võrra. Parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkt 40 selgitab, et „selleks et
motiveerida tarbijaid valima parandamist, et viia kaup nõuetega vastavusse müüja vastutuse piires,
ning seega edendada parandamist, kui tarbija valib kauba nõuetele vastavusse viimiseks
parandamise, tuleks direktiivi (EL) 2019/771 muuta, et pikendada müüja vastutuse tähtaega 12 kuu
võrra, mis tuleb lisada kauba suhtes kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtajale. Seda pikendamist
tuleks kohaldada üks kord. Liikmesriigid võiksid siiski parandamist veelgi stimuleerida, nähes ette
müüja vastutuse tähtaja täiendava pikendamise, kui parandamine toimub uuesti. Liikmesriigid
võiksid samuti kehtestada või säilitada normid, millega müüja vastutuse tähtaega pikendatakse
parandamise korral pikemaks ajaks kui 12 kuud.“
8 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kliimaministeerium, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,
Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti
Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit,
Teenusmajanduse Koda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide
Liit, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse
instituut, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja),
Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit,
Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti
Masinatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ
Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus, MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit, MTÜ
Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, OÜ Eesti Pakendiringlus, SA Rohetiiger, Rootloop
OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Eesti Omanike Keskliit, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, MTÜ
Paranduskelder, Kliimaministeerium. 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta,
millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv
1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50).
6
Oluline on see, et kui rakendub müüja vastutuse tähtaja pikendamine, peab müüja vastutama mis
tahes nõuetele mittevastavuse eest, mis esines kauba üleandmise ajal ja mis ilmneb kauba suhtes
kohaldatava järelejäänud vastutuse tähtaja jooksul, mis hõlmab pikendamist. Ehk vastutuse
ühekordne pikenemine ei piirdu üksnes konkreetse puudusega. Parandamisõiguse direktiiv ei piira
samas liikmesriikide õigust kehtestada või säilitada sätteid, millega nähakse ette vastutuse tähtaja
edasine pikendamine üksnes parandatud osade suhtes kooskõlas direktiiviga (EL) 2019/77110.
Esmapilgul võib tekkida küsimus, kas Eesti üldse peab kehtivat õigust muutma, kuivõrd VÕS-i
§ 218 lõige 31 (mis kehtestati seoses kaupade müügi direktiivi ülevõtmisega) sätestab: „Kui müüja
asendab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg asendatud asja ostjale
üleandmisest. Kui müüja parandab asja, algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg
kõrvaldatud puuduse suhtes parandamisest arvates uuesti.“ Omal ajal kaupade müügi direktiivi üle
võttes täiendati mh VÕS-i § 218 lõikega 31, milles nähti ettevõtja vastutuse tähtaja uuesti algamise
jaoks ette samasugune regulatsioon, nagu on ette nähtud aegumistähtaja jaoks VÕS-i §-s 227.
Ülevõtmise eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et sellise regulatsiooni loomiseks annab võimaluse
direktiivi põhjenduspunkt 44, mille kohaselt direktiiviga ei reguleerita seda, millistel tingimustel
on võimalik direktiivis sätestatud müüja vastutuse tähtaja või aegumistähtaja kulgemine peatada
või katkestada. Eestis on müügilepingu puhul VÕS-i §-s 227 sätestatud, et asja asendamisel müüja
poolt algab aegumistähtaeg asendatud asja üleandmisest ostjale ning asja parandamisel müüja poolt
algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. Müüja vastutuse
tähtaja puhul aga samasugust sõnaselget reeglit kehtivas õiguses ei ole ning seetõttu peeti seda
küsimust praktikas mõnevõrra ebaselgeks.
Samas ei pruugi praegune olukord direktiivi nõuetele siiski ammendavalt vastata. Direktiiviga
soovitakse, et müüja vastutaks parandamise korral minimaalselt kolme aasta ulatuses (vt
põhjenduspunkti nr 40, mille kohaselt vastutuse pikendamine lisatakse järelejäänud vastutuse
tähtajale; sama põhjenduspunkti lõpp nõuab, et liikmesriigid, kes lähtuvad aegumistähtaegadest,
peavad tagama, et aegumistähtaeg on kokku minimaalselt kolm aastat). Eesti kehtiva regulatsiooni
kohaselt oleks juhul, kui tarbija soovib müüjalt näiteks parandamist poole aasta möödudes alates
tehingust, müüja vastutus kokku 2,5 aastat ehk vähem kui direktiivis soovitud kolm aastat. Kui
tarbija asub parandamist taotlema ühe aasta möödudes ostust, oleks kolm aastat jällegi tagatud.
Lisaks tuleb arvestada, et direktiiv ei seo parandamise korral vastutuse tähtaja pikendamist
parandatud osaga, vaid direktiivi sõnastuse järgi pikeneb kogu vastutus. Seda tõlgendust toetab
põhjenduspunkt nr 40, mille kohaselt võivad liikmesriigid tekitada parandatud osadele soodsamaid
eriregulatsioone.
Eelneva tõttu on seega vaja VÕS-i muuta. Eelnõus pannakse ette VÕS-i § 218 lõike 31 muutmine
selliselt, et 1) kaotatakse tingimus, mis seob vastutuse pikenemise eraldi üksnes parandatud osaga
ning 2) selgitatakse, et parandamise puhul algab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaeg
parandamisest arvates uuesti ja pikeneb igal juhul ühe korra ühe aasta võrra.
10 Eriregulatsioon kehtib liikmesriikidele, kes ei näe müüja vastutuse jaoks ette kindlaid tähtaegu või näevad ette
üksnes õiguskaitsevahendite aegumistähtaja, tagades, et müüja vastutus või parandamise korral õiguskaitsevahendite
aegumistähtaeg on vähemalt kaks aastat ja 12 kuud, mis vastab direktiivis (EL) 2019/771 sätestatud müüja vastutuse
miinimumtähtajale ja selle tähtaja minimaalsele pikendamisele parandamise korral.
7
Samas selleks, et mitte koormata ebaõiglaselt müüjaid ning mitte võtta direktiivi üle ettenähtust
rangemalt, on vastukaaluks sätestatud, et juhul kui vastutus on juba ühe korra ühe aasta võrra
pikenenud, on edaspidine võimalik pikenemine seotud üksnes kõrvaldatud puuduse
parandamisega.
Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 1 (tarbija teavitamine tema
õigusest teha valik asendamise ja parandamise vahel ning selle valiku tagajärgedest). Selle
muudatusega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punkt 3. Sellega lisatakse kaupade
müügi direktiivi artiklisse 13 uus lõige 2a, millega sätestatakse, et tarbijate teadlikkuse
suurendamiseks peab müüja teavitama tarbijat tema õigusest valida puudusega eseme parandamise
ja asendamise vahel. Lisaks peab müüja teavitama tarbijat eelisest, et parandamise korral pikeneb
müüja vastutus üks kord 12 kuu võrra (VÕS-i § 218 lõike 31 muutmine). Nagu parandamisõiguse
direktiivi põhjenduspunkt 41 selgitab, peaks selline asjade korraldus soodustama kestlikku
tarbimist ja edendama ringmajandust.
Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse VÕS-i paragrahvi 222 lõiget 42 (tarbijale parandamise ajaks
asendusasja andmine). Parandamisõiguse direktiivi artikli 16 punktiga 4 lisatakse kaupade müügi
direktiivi artikli 14 lõikesse 1 täiendus, mille kohaselt võib müüja parandamise ajaks olenevalt
asjaomase kaubakategooria eripärast, eelkõige tarbija vajadusest, et sellised kaubad oleksid
alaliselt kättesaadavad, anda tarbijale tasuta laenuks asenduskauba, sealhulgas taastatud kauba.
Lisaks võib müüja tarbija sõnaselge taotluse korral anda oma asendamiskohustuse täitmiseks
tarbijale ka taastatud kauba.
Nendest ideedest vajab seadusandlikul tasandil ülevõtmist see osa, mis puudutab taastatud kauba
andmise abil puudusega asja asendamiskohustuse täitmist – oluline on, et tarbija on sellega selgelt
nõustunud. Kui tarbija valib puuduste kõrvaldamiseks asja asendamise, võib müüja tarbija
sõnaselgel soovil anda tarbijale taastatud asja ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määruse
artikli 2 lõike 18 tähenduses. Määruse artikli 2 punkt 18 defineerib taastamist tegevusena, mille
eesmärk on toote või kasutuselt kõrvaldatud toote ettevalmistamine, puhastamine, katsetamine,
hooldamine ja vajaduse korral parandamine, et taastada selle tulemuslikkus või funktsionaalsus
algselt disainimisetapis toote turule laskmise ajal ette nähtud kasutuse ja tulemuslikkustasemete
vahemiku piires. Kehtiva õiguse kohaselt peab müüja uute asjade müügiks sõlmitud lepingute
puhul tarbija nõudel aga alati võimaldama uut uueväärset asenduskaupa ja sellest ei saa VÕS-i
§ 237 kohaselt tarbija kahjuks kõrvale kalduda. Parandamisperioodiks asendustoote pakkumine on
müüja vaba valik, mis ei vaja seaduses eraldi regulatsiooni. Samas nõuab direktiiv, et see peab
toimuma tasuta, nii et see asjaolu tuleks direktiivi üle võtvas seaduses siiski eraldi esile tuua.
Asenduseseme pakkumine aitab vältida tarbijale olulisi ebamugavusi. Asendusese võib olla ka
taastatud asi. Asendusasja laenuks andmine ei muuda müüja kohustust parandamine mõistliku aja
jooksul lõpule viia; see ei saa õigustada ebamõistlikult pikka remondiaega (vt direktiivi põhjendus
42).
Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse VÕS-i §-dega 6351–6354 (Euroopa parandusteabe vorm)
järgnevalt.
VÕS-i § 6351. Euroopa parandusteabe vormi kasutamine
Lõikega 1 võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõike 1 esimene lause. Selle sätte
kohaselt võivad parandusteenuse osutajad vabatahtlikult kasutada parandusteenuste osutamise
lepingu puhul standardset Euroopa parandamisteabe vormi. See on loodud ettevõtja jaoks
8
võimalusena ja vormi kasutamise kohustust ei ole. Direktiivi eesmärk on, et Euroopa parandusteabe
vorm võimaldaks tarbijatel hinnata ja hõlpsalt võrrelda parandusteenuseid, sealhulgas
alternatiivseid pakkumisi. Samal ajal peaks see hõlbustama ettevõtetel (eelkõige mikro-, väike- ja
keskmise suurusega ettevõtetel) teabe esitamist parandusteenuste kohta (vt direktiivi põhjendust
10). Direktiiv näeb ette, et parandusteenuse osutajatel peab olema võimalus soovi korral kasutada
Euroopa parandusteabe vormi, kus nad annavad selget teavet (tähtajad, hinnad jne)
parandamisprotsessi kohta (direktiivi artikkel 4 ja direktiivi lisa I).
Euroopa parandusteabe vorm sisaldab peamisi tingimusi, mis mõjutavad tarbijate otsuseid
remondilepingu sõlmimisel, näiteks defekti liik, hind ja ajakava, mille jooksul parandaja kohustub
asja remontima. Kui parandaja pakub lisateenuseid, näiteks transporti, tuleb märkida nende
teenuste kulud. Direktiivi põhjenduse 10 kohaselt tuleks Euroopa parandusteabe vormil olev teave
esitada tarbijatele selgel ja arusaadaval viisil ning kooskõlas direktiivi (EL) 2019/88211
ligipääsetavusnõuetega.
Lõikes 2 määratletakse termin „parandusteenuse osutaja“. Termin on direktiivis kujundatud veidi
keeruliselt. Direktiivi kohaselt on parandajaks füüsiline või juriidiline isik, kes oma kaubandus-,
majandus-, ametialases või kutsetegevuses osutab parandusteenust, sealhulgas parandusteenuseid
osutavad tootjad ja müüjad, ning sõltumatud või selliste tootjate või müüjatega seotud
parandusteenuste osutajad. Eestis on kasutusel termin „ettevõtja“ nt võlaõigusseaduse § 1 lõikes 6,
mille kohaselt on ettevõtja isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis
seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Asjaolul, kas parandusteenuseid
osutav isik on tootjast või müüjast sõltuv või mitte, ei ole aga määratluse seisukohalt tähendust,
kuna direktiivikohase tähenduse alla peab mahtuma iga ettevõtjana määratletav isik, kes
parandusteenust osutab.
Lõige 2 rakendab direktiivi artikli 4 lõiget 5. Remonditöökojad ei tohi muuta Euroopa
remonditeabe vormis täpsustatud parandamistingimusi, sealhulgas hinda, vähemalt 30
kalendripäeva jooksul.
§ 6352. Euroopa parandusteabe vormi sisu
Selle paragrahviga võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 4, loetledes info ja
tingimused, mida Euroopa parandusteabe vorm peab sisaldama: teenuseosutajat identifitseerivad
andmed, kontaktandmed, teenuse sisu kirjeldavad andmed, hinnaga seotud andmed, parandamiseks
kuluv aeg, võimaliku ajutise asenduskaubaga seotud info, võimalikud abiteenused ning vormi
kehtivusaeg.
§ 6353. Euroopa parandusteabe vormi kehtivus
Parandusteenuse osutaja on kohustatud vormis esitatud tingimustega olema seotud vähemalt 30
päeva jooksul ning kui tarbija selle aja jooksul vormis pakutavaga nõustub, loetakse leping nendel
tingimustel sõlmituks. Parandusteenuse osutaja võib – vajaduse korral tarbija palvel – määrata
pikema perioodi. Ettenähtud 30-päevase tähtaja eesmärk on anda tarbijale piisavalt aega eri
pakkumiste võrdlemiseks. Kui parandusteenuste osutamise leping sõlmitakse Euroopa
parandusteabe vormi alusel, saab selles vormis sisalduv teave parandamistingimuste ja hinna kohta
teenuste osutamise lepingu osaks (vt ka parandamisõiguse direktiivi põhjenduspunkti 13).
11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L
151, 07.06.2019, lk 70–115).
9
Kui tarbija nõustub nende tingimustega 30 päeva jooksul, on teenuse osutaja kohustatud teenust
nendel tingimustel osutama. Direktiivis ja seda üle võtvas seaduses loetletud teavet sisaldav
Euroopa remonditeabe vorm kujutab endast taotlust vormil täpsustatud sisuga remondilepingu
sõlmimiseks. Parandusteenuse osutaja on taotlusega seotud 30 kalendripäeva jooksul alates
hetkest, kui tarbija taotluse kätte saab. Ettevõte võib taotlusele määrata pikema kehtivusaja.
Direktiivi kirjelduse järgi tundub, et selliselt esitatud vormil on väga sarnane toime VÕS-i §-s 16
kirjeldatud pakkumusega: lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab
pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava
lepinguga õiguslikult seotud. Direktiivi põhjal näib, et need tingimused on täidetud, kuivõrd vorm
tuleb esitada potentsiaalsele lepingupoolele piisavalt määratletuna (ehk siis sellisena, et sealt
nähtub selge soov olla lepinguliselt seotud konkreetse lepingupartneriga ning lepingu sõlmimiseks
vajalikud põhitingimused, nagu lepingu ese, tähtaeg, hind) ning sel on seaduse kohaselt selline
mõju, et kui tarbija ütleb „jah“, on parandaja kohustatud vormis kirjeldatud tingimustel teenust
osutama.
Tuleb meeles pidada, et suuremas plaanis ei soovita direktiiviga liikmesriikide tsiviilõiguse
üldküsimusi reguleerida: nt ütleb direktiivi põhjenduspunkt 6, et parandamisõiguse direktiiv ei
tohiks mõjutada liikmesriikide õigust reguleerida üldise lepinguõiguse aspekte, näiteks lepingu
sõlmimist, kehtivust, tühisust või õiguslikke tagajärgi käsitlevaid õigusnorme, kaasa arvatud
lepingu lõpetamise tagajärgi, kui neid ei reguleerita kõnesoleva direktiiviga, ega õigust kahju
hüvitamisele. Siit nähtub muidugi, et juhtudel, mil direktiiv toob kaasa mingi spetsiifilise
regulatsiooni, võib see mõjutada ka liikmesriikide üldist lepinguõigust. Praegusel juhul näibki, et
parandusteabe vormi reeglid mõjutavad vähemalt mingil määral lepingu sõlmimist. Samas ei ole
praktikas tegu väga erilise olukorraga – ka ilma nende säteteta võib ettevõtja anda teada, et loeb
end teatud ajaraamis mingi konkreetse pakkumusega seotuks. Parandamisõiguse direktiiv lihtsalt
seob selle tagajärje spetsiifilise (parandusteabe) vormiga.
Kui ettevõtja kasutab Euroopa parandusteabe vormi ja tarbija nõustub selles sätestatud
tingimustega, on parandusteenuse osutaja kohustatud sellistel tingimustel parandama. Juhul kui
ettevõtja ei osuta teenust pärast seda, kui tarbija on vormi heaks kiitnud, on tarbijal õigus nõuda
kahju hüvitamist lepinguliste kohustuse rikkumise tõttu.
§ 6354. Teabe esitamise kohustuse täitmine
Parandamisõiguse direktiivi artikli 4 lõige 6 sätestab, et juhul kui ettevõtja kasutab (tema jaoks
vabatahtlikku) Euroopa parandusteabe vormi, siis (muutmaks vormi kasutamist ettevõtja jaoks
atraktiivsemaks) loetakse, et ta on seeläbi täitnud terve rea muudest õigusaktidest tulenevaid teabe
andmise kohustusi. Kõnesolevas paragrahvis loetletud sätetega võetakse üle järgmisi direktiive:
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta12;
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate
õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise
kaubanduse kohta)13;
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul14.
12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88). 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti
elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (ELT L 178, 17.07.2000, lk 1–
16). 14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ, 12. detsember 2006, teenuste kohta siseturul (ELT L 376,
27.12.2006, lk 36–68).
10
Eelnõu § 1 punktiga 6 ajakohastatakse võlaõigusseaduse normitehnilist märkust seoses Euroopa
Liidu (EL) parandamisõiguse direktiivi ülevõtmisega. Kui seaduseelnõu koostatakse EL-i õiguse
ülevõtmiseks, nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakti andja(d), akti liik,
number, pealkiri ja avaldamismärge (hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 27 lõige 3).
§ 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine
Reguleerimisala
Eelnõu § 2 punktiga 1 täiendatakse tarbijakaitseseaduse § 1 lõikes 1 sätestatud reguleerimisala, et
seadus hõlmaks lisaks kaupleja tegevusele ka seaduses sätestatud juhtudel tootja kohustusi tarbija
ees.
Muudatus on seotud eelnõu järgmiste punktidega, millega võetakse üle parandamisõiguse direktiiv.
Eelnõu kohaselt lisatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uus 11. jagu „Tarbija parandamisõigus“,
milles sätestatakse tootja parandamiskohustus, selle täitmise tingimused ning sellega seotud
teavitamiskohustused.
Kehtiva tarbijakaitseseaduse § 1 lõike 1 kohaselt reguleerib seadus tarbijale kauba või teenuse
pakkumist, müümist või muul viisil turustamist „kaupleja“ poolt. Samas näeb direktiiv (EL)
2024/1799 ette, et tarbijal tekib õigus nõuda „tootjalt“ teatavate kaupade parandamist olukorras,
mis jääb väljapoole müüja vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Seetõttu on
vaja laiendada tarbijakaitseseaduse reguleerimisala, et see hõlmaks ka seaduses sätestatud juhtudel
tootja kohustusi tarbija suhtes. Muudatus loob õigusliku aluse paigutada tarbija parandamisõigust
käsitlev regulatsioon tarbijakaitseseadusesse.
Tarbijakaitseseadus on selle regulatsiooni jaoks sobiv õiguslik raamistik, kuna tegemist on
tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis käsitleb tarbija õigust nõuda juhul, kui müüja
vastutus ei kohaldu või on lõppenud, teatud tingimustel tootjalt kauba parandamist. Samuti
reguleerib tarbijakaitseseadus juba tarbija teavitamist, järelevalvet ja vastutust ning eelnõuga
lisatakse samasse seadusesse ka parandamiskohustusega seotud teavitamisnõuded, Euroopa
veebipõhise parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsioon ja sanktsioonid. Seetõttu on
parandamisõiguse regulatsiooni paigutamine tarbijakaitseseadusse süsteemselt põhjendatud.
Parandamisõiguse kohaldamisala
Eelnõu § 2 punktiga 2 täiendatakse tarbijakaitseseaduse 3. peatükki uue 11. jaoga „Tarbija
parandamisõigus“, milles sätestatakse tarbija parandamisõiguse kohaldamisala ja tingimused ning
parandamiskohustuse täitmise erinõuded.
Muudatus on seotud direktiivi (EL) 2024/1799 artiklites 5 ja 6 sätestatud tootja
parandamiskohustuse ja teavitamiskohustuse ülevõtmisega. Uue jaoga luuakse riigisisene
raamistik, mille alusel on tarbijal õigus nõuda teatavate kaupade parandamist väljaspool müüja
vastutust kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest. Samuti määratakse kindlaks, millistel
tingimustel peab tootja või teatud juhtudel teine tarneahela osaline selle kohustuse täitma.
11
Tarbijakaitseseaduse 3. peatükki lisatakse uus 11. jagu, kuna nimetatud peatükk reguleerib kauba
ja teenuse pakkumise, müümise ja turustamisega seotud tarbijaõigusi ja ettevõtja kohustusi. Kuigi
parandamiskohustus on suunatud tootjale ning realiseerub müügijärgses etapis väljaspool kaupleja
tavapärast vastutust, on tegemist siiski tarbijaõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga, mis on
funktsionaalselt seotud tarbijale müüdud kauba kasutamise, parandamise ja selle kohta teabe
saamisega.
Uus jagu täiendab tarbijakaitseseaduse senist regulatsiooni, luues tarbijale lisaõiguse olukorras, kus
võlaõigusseaduses sätestatud müüja vastutus ei kohaldu või on lõppenud. Eelnõu kohaselt ei asenda
parandamisõigus olemasolevaid õiguskaitsevahendeid, vaid lisab nende kõrvale veel ühe
võimaluse pikendada ostetud kauba kasutusaega ning soodustada parandamist asendamise asemel.
Seetõttu on tegemist tarbijakaitseseaduse senise regulatsiooni sisulise jätkuga, mitte
tarbijakaitseseaduse süsteemist lahus seisva regulatsiooniga.
Lõikega 1sätestatakse, milliste kaupade suhtes ja millistes olukordades on tarbijal õigus nõuda
tootjalt kauba parandamist. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artikli 1 lõigetest 2 ja 3 ning
artikli 5 lõikest 1.
Direktiivi kohaselt kohaldatakse parandamisõigust tarbija ostetud kaupade suhtes juhul, kui kaubal
esineb või ilmneb puudus väljaspool direktiivi (EL) 2019/771 artikli 10 kohast müüja vastutust
ning üksnes selliste kaupade suhtes, mille parandatavuse nõuded on ette nähtud direktiivi II lisas
loetletud liidu õigusaktides, ja parandamisõigust kohaldatakse nendes õigusaktides ette nähtud
ulatuses.
Seetõttu on eelnõus parandamisõiguse kohaldamisala piiratud üksnes nende kaupadega, mille
suhtes on liidu õiguses juba kehtestatud parandatavuse nõuded. Selline lahendus tagab, et tootjale
pandud parandamiskohustus on seotud üksnes selliste toodetega, mille puhul liidu õigus eeldab
parandatavust ja millega seotud tehnilised eeldused, sealhulgas juurdepääs varuosadele või
parandamisega seotud teabele, on vähemalt osaliselt juba ette nähtud. Direktiivi põhjenduspunktis
21 rõhutatakse, et parandamiskohustus peaks piirduma kaupadega, mille parandatavuse nõuded on
liidu õigusaktides ette nähtud, et vältida tootjate ülekoormamist ja tagada kohustuse
proportsionaalsus. Seega ei kohaldu parandamisõigus kõikidele kaupadele, vaid üksnes nendele
kaubakategooriatele, mille suhtes on liidu õiguses parandatavuse nõuded kehtestatud.
Parandamiskohustus kehtib üksnes selles ulatuses, milles parandatavus on asjaomaste liidu
õigusaktidega tagatud. See tähendab, et parandamiskohustuse sisu ja kestus võivad sõltuda
konkreetsest tootest, selle komponendist ning sellest, milliste varuosade, tööriistade või
parandamisega seotud teabe kättesaadavaks tegemist vastav liidu õigusakt nõuab. Direktiivi
põhjenduspunkt 21 selgitab, et parandamiskohustus peab vastama parandatavuse nõuete
kohaldamisalale, näiteks võib õigusakt hõlmata üksnes teatavaid komponente või näha ette
varuosade kättesaadavuse teatava ajavahemiku jooksul. Direktiivi artikli 5 lõike 1 esimese lause
kohaselt kehtib parandamiskohustus ainult niivõrd, kuivõrd direktiivi II lisas15 loetletud Euroopa
15 1) komisjoni määrus (EL) 2019/2023, millega kehtestatakse kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja
kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate-kuivatite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks
komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 1015/2010 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 29–68);
12
Liidu õigusaktidega kehtestatakse vastavatele kaupadele parandatavuse nõuded. Praegu on
sellisteks kaupadeks:
- kodumajapidamises kasutatavad pesumasinad ja pesumasinad-kuivatid;
- kodumajapidamises kasutatavad nõudepesumasinad;
- jahutus-külmutusseadmed;
- kuvarid;
- keevitusseadmed;
- tolmuimejad;
- serverid ja andmesalvestustooted;
- mobiiltelefonid, juhtmeta telefonid ja tahvelarvutid;
- kodumajapidamises kasutatavad trummelkuivatid;
- kergtranspordivahendite akusid sisaldavad kaubad;
- kohtkütteseadmed ja nendega seotud eraldi juhtseadised16.
See parandamiskohustuse piirang aitab vältida tootjatele liigse koormuse panemist ja tagada, et
tootjad suudavad oma parandamiskohustust täita (vt direktiivi põhjendus 21). Direktiivi
põhjenduspunkti 25 kohaselt võib parandamiskohustuse alguspunktiks pidada parandamisõiguse
direktiivi lisa II kohaldamisalasse kuuluvate kaupade turule laskmist ja lõpp-punktiks
2) komisjoni määrus (EL) 2019/2022, millega kehtestatakse kodumajapidamises kasutatavate
nõudepesumasinate ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ,
muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 1016/2010
(ELT L 315, 05.12.2019. lk 134–155);
3) komisjoni määrus (EL) 2019/2019, millega kehtestatakse jahutus-külmutusseadmete ökodisaini nõuded
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus
(EÜ) nr 643/2009 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 102–134);
4) komisjoni määrus (EL) 2019/2021, millega kehtestatakse kuvarite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ, muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 1275/2008 ning
tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 642/2009 (ELT L 315, 05.12.2019, lk 241–267);
5) komisjoni määrus (EL) 2019/1784, millega kehtestatakse keevitusseadmete ökodisaini nõuded vastavalt
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ (ELT L 272, 25.10.2019, lk 121–136);
6) komisjoni määrus (EL) nr 666/2013, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2009/125/EÜ seoses tolmuimejate ökodisaini nõuetega (ELT L 192, 13.07.2013, lk 24–35);
7) komisjoni määrus (EL) 2019/424, millega kehtestatakse serverite ja andmesalvestustoodete ökodisaini
nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ ning muudetakse komisjoni määrust
(EL) nr 617/2013 (ELT L 74, 18.03.2019, lk 46–67);
8) komisjoni määrus (EL) 2023/1670, millega kehtestatakse nutitelefonide, muude mobiiltelefonide, juhtmeta
telefonide ja tahvelarvutite ökodisaini nõuded vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/125/EÜ
ning muudetakse komisjoni määrust (EL) 2023/826 (ELT L 214, 31.08.2023, lk 47–94);
9) komisjoni määrus (EL) 2023/2533, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2009/125/EÜ seoses kodumajapidamises kasutatavate trummelkuivatite ökodisaini nõuetega, muudetakse komisjoni
määrust (EL) 2023/826 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 932/2012 (ELT L, 2023/2533,
22.11.2023);
10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/1542, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja
akujäätmeid, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ ja määrust (EL) 2019/1020 ning tunnistatakse kehtetuks
direktiiv 2006/66/EÜ (ELT L 191, 28.07.2023, lk 1–118);
11) komisjoni määrus (EL) 2024/1103, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2009/125/EÜ seoses kohtkütteseadmete ja nendega seotud eraldi juhtseadiste ökodisaini nõuetega ning tunnistatakse
kehtetuks komisjoni määrus (EL) 2015/1188 (ELT L, 2024/1103, 19.04.2024). 16 See uus tootekategooria lisati parandamisõiguse direktiivi lisasse II 12. jaanuaril 2026. a komisjoni delegeeritud
direktiiviga 2026/74, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799, millega
edendatakse kaupade parandamist, II lisa, et lisada sellesse kodumajapidamises kasutatavad kohtkütteseadmed, nagu
on sätestatud komisjoni määruses (EL) 2024/1103, mis käsitleb kohtkütteseadmete ja nendega seotud eraldi
juhtseadiste ökodisaini nõudeid (ELT L, 20.04.2026, lk 1–2).
13
parandatavuse nõuete kehtivuse lõppu. Parandatavuse nõuded võivad vastavalt direktiivi lisas II
sisalduvatele rakendusmäärustele seisneda näiteks disaininõuetes, mis muudavad toote kokku- ja
lahtivõtmise lihtsamaks, samuti teatud varuosade kättesaadavuse nõuetes. Nendes
rakendusmäärustes on eraldi tootegruppide jaoks nähtud ette tähtajad, mille jooksul tootja peab
tegema varuosad kättesaadavaks – olgu siis kas laiemale avalikkusele või kutselistele
parandajatele. Sage tähtaeg on kümme aastat pärast konkreetse mudeli viimase eksemplari
turulelaskmist. Ühe toote eri varuosadel võivad olla erinevad kättesaadavuse tähtajad.
Parandamiskohustuse kehtivus sõltubki varuosade kättesaadavusele seatud tähtaegadest ja võib ühe
toote puhul erineda olenevalt sellest, milline osa parandamist vajab.
Näidetena parandamiskohustuse kohta võib esile tuua, et nutitelefonide puhul peavad varuosad,
nagu akud, ekraanid või kõlarid, olema saadaval vähemalt seitse aastat pärast konkreetse toote
viimase mudeli turulelaskmist (komisjoni määruse (EL) 2023/1670 lisa II punkt b).
Kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja trummelkuivatite puhul kehtib aga varuosade,
näiteks mootorite, pumpade, amortisaatorite ja vedrude kümneaastane kättesaadavusperiood
(määruse II lisa punkt 8.1 – komisjoni määrus (EL) 2019/2023). Paranduskohustus kehtib ulatuses,
milles parandatavus on asjakohaste nõuetega tagatud. Kui nutitelefoni aku on defektne, kehtib
parandamiskohustus seitsme aasta jooksul alates toote turulelaskmisest. Defektse
pesumasinamootori puhul on see periood kümme aastat. Kergsõidukite akusid sisaldavate kaupade
(määruse (EL) 2023/1542 II lisa, artikli 11 punkt 10) puhul piirdub parandamiskohustus nende
akude eemaldamise ja asendamisega.
Lisaks sätestatakse lõikes 1, et parandamisõigus kohaldub üksnes olukorras, kus võlaõigusseaduse
§-s 218 sätestatud müüja vastutus tarbijalemüügi puhul ei kohaldu või on lõppenud. Sellega
eristatakse selgelt kahte õiguskaitsesüsteemi. Müüja vastutusest tulenevad õiguskaitsevahendid,
sealhulgas parandamine ja asendamine, kohalduvad võlaõigusseaduse alusel tarbijalemüügi puhul
müüja vastutuse raames. Uues tarbijakaitseseaduse jaos sätestatud parandamisõigus seevastu annab
tarbijale õiguse pöörduda teatavatel juhtudel tootja poole väljaspool müüja vastutuse
kohaldamisala.
Lõikes 2 esitatakse “parandamise” termin. Parandamisõiguse direktiiv määratleb parandamist,
tehes viite ökodisaininõuete raamistiku kehtestamise määruse artikli 2 punktile 20 (direktiivi artikli
2 punkt 3). Selle sätte kohaselt tähendab parandamine ühte või mitut meedet, mis on võetud
defektse toote taastamiseks seisukorda, milles see täidab oma otstarvet ehk siis oluline on see, et
objektiivselt vaadelduna oleks võimalik asja ettenähtud otstarbel kasutada. Võlaõigusseaduse §-st
641 tulenev töövõtulepingujärgne lepingule mittevastavuse defineerimine ei ole siin asjakohane.
Seadusjärgse remondikohustuse täitmist ei määra esmajoones tootja ja tarbija subjektiivsed
arusaamad parandamise kvaliteedist – millest lähtutakse VÕS-i §-s 641 –, vaid parandusteenus on
seni täide viimata, kuni toode objektiivselt vaadatuna ei ole ettenähtud otstarbeks sobivas
seisukorras.
Seega on § 121 piiritlev säte, mis määrab kindlaks, milliste kaupade suhtes parandamisõigus kehtib
ja millal see õigus tekib. Parandamisõigus ei kohaldu muudele kaupadele, mille suhtes ei ole liidu
õiguses kehtestatud parandatavuse nõudeid, ega asenda müüja vastutusest tulenevaid
õiguskaitsevahendeid, vaid täiendab neid väljaspool nende kohaldamisala.
Parandamisõigus
14
Paragrahviga 122 sätestatakse tarbija parandamisõiguse sisu ja tootja parandamiskohustuse
peamised tingimused. Säte lähtub direktiivi (EL) 2024/1799 artiklist 5 ning täpsustab selle
kohaldamist Eesti õiguses.
Lõike 1 kohaselt on tarbijal õigus nõuda, et tootja parandaks kauba seaduse 3. peatüki 11. jaos
sätestatud tingimustel. Tegemist on direktiivist tuleneva keskse õigusega, mille eesmärk on
võimaldada tarbijal nõuda parandamist otse tootjalt juhul, kui müüja vastutus ei kohaldu või on
lõppenud. Selle õiguse eesmärk on direktiivi põhjenduspunkti 3 ja 15 kohaselt vähendada
parandatavate kaupade enneaegset kõrvaldamist ning edendada kestlikumat tarbimist. Euroopa
Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt valib suur osa tarbijatest defektse kauba korral parandamise
asemel selle asendamise uuega, mis soodustab parandatavate toodete enneaegset kasutusest
kõrvaldamist.17 Mõjuanalüüsis on selle põhjustena muu hulgas välja toodud tarbijate eelistus uue
kauba suhtes, parandamisega seotud ebamugavus ning piiratud läbipaistvus parandamise
tingimuste puhul.18
Tootjale parandamiskohustuse kehtestamise näol on tegu direktiivi ühe võtmeelemendiga.
Direktiivi artikkel 5 nõuab, et tootjad parandaksid tarbija taotlusel direktiivi rakendusalasse jäävaid
kaupu direktiivi lisas II loetletud õigusaktides ettenähtud – nii sisulises kui ka ajalises – ulatuses.
Direktiiv jätab lahtiseks, kuidas sellist tootja kohustust ja tarbija õigust õiguslikult kujundada.
Tootja parandamiskohustust saaks käsitleda sunnina sõlmida teatud tingimustel tarbijaga
parandamisteenuse osutamise leping ehk töövõtuleping, mille objektiks oleks asja parandamine.
Kehtiva õiguse kohaselt on Eestis kohustus sõlmida leping üksikutel juhtudel. Muudel juhtudel
lähtutakse VÕS-i § 9 lõikest 1 tulenevast lepinguvabaduse põhimõttest, mille kohaselt on lepingu
sõlmimise aluseks poolte vaba tahe. Lepinguvabadus ei ole aga piiramatu, mistõttu võib seadusega
kehtestada teatud juhtudeks kohustuse leping sõlmida. Eestis on piiratud õigust otsustada, kas
leping sõlmida või mitte, eelkõige juhtudel, kui tegemist on eluks hädavajaliku toote või teenusega,
näiteks elektri-, vee- ja kanalisatsiooni- ning sidelepingute puhul.
Samas, direktiiv ei kirjuta liikmesriikidele ette, kuidas tootja parandamiskohustust õiguslikult ellu
viia, ja liikmesriigid on kasutanud erinevaid lahendusi19. Saksamaa plaanib näiteks tootja
parandamiskohustuse kehtestada eraldi jaona tsiviilseadustiku eriosas ilma kontraheerimissunnita.
Tootja kohustus teatud kaupu parandada võetakse riigisisesesse õigusesse üle tarbija seadusjärgse
nõudeõigusena tootja vastu20. Sellisena on seda tarbijal hõlpsam maksma panna, kuivõrd tootja ei
saa oma parandamiskohustuse täitmist siduda lepingu sõlmimisega. Tootjatel ja tarbijatel ei ole
siiski keelatud sõlmida parandamise kohta lepingut. Lepingu sõlmimine võib olla mõistlik eriti
juhul, kui parandamine toimub tasu eest ning soovitakse fikseerida parandamise tingimustena hind
ja võimalikud parandamistingimused. Lepingu sõlmimise võimalusele viidatakse ka direktiivi
põhjenduspunktis 16.
17 European Commission. Impact Assessment Report accompanying the document Proposal for a Directive of the
European Parliament and of the Council on common rules promoting the repair of goods and amending Regulation
(EU) 2017/2394 and Directives (EU) 2019/771 and (EU) 2020/1828. Brussels, 22.03.2023, SWD(2023) 59 final, lk
14–17. 18 European Commission. Impact Assessment, lk 14–17. 19 Võimalikud on erinevad lähenemised. Teadaolevalt on Soome (Soome esindaja on eelnõu sisu kirjeldanud
kohtumistel, mille Euroopa Komisjon on korraldanud direktiivi ülevõtmise arutamiseks) lahendanud selle küsimuse
nii, et kohustus parandamiseks on samas ka kohustus sõlmida leping parandamiseks. 20 Entwurf eines Gesetzes zur Umsetzung der Richtlinie (EU) 2024/1799 zur Förderung der Reparatur von Waren, lk
25. https://dserver.bundestag.de/btd/21/059/2105923.pdf
15
Lõigetega 2 ja 3 sätestatakse tootja parandamiskohustuse piirangud ning võimalus täita kohustus
allhanke korras. Tootja ei ole kohustatud parandama kaupa, mille parandamine on võimatu.
Võimatus hõlmab nii faktilist kui ka õiguslikku võimatust. Parandamine võib olla faktiliselt
võimatu näiteks juhul, kui toodet ei ole tehniliselt võimalik taastada või puuduvad vajalikud
varuosad. Parandamine võib olla õiguslikult võimatu näiteks juhul, kui see oleks vastuolus
kohaldatavate õigusnormidega. Direktiivi põhjenduspunkti 24 kohaselt ei tohi tootja aga
parandamisest keelduda puhtalt majanduslikel põhjustel, näiteks üksnes varuosade maksumuse
tõttu. Samuti on tootjal õigus täita parandamiskohustus allhanke korras. Direktiivi põhjenduspunkti
17 kohaselt võimaldab see korraldada parandamist paindlikult, sealhulgas tarbijale lähemal asuva
parandaja kaudu, kuid tootja või muu kohustatud isik jääb siiski vastutavaks parandamiskohustuse
täitmise eest.
Parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool Euroopa Liitu
Paragrahviga 123 sätestatakse parandamiskohustuse täitmine juhul, kui tootja asub väljaspool
Euroopa Liitu.
Lõike 1 kuni 3 kohaselt laieneb parandamiskohustus teatud juhtudel teistele tarneahela osalistele,
kui tootja ei ole Euroopa Liidus asutatud. Sellisel juhul täidab parandamiskohustust tootja volitatud
esindaja Euroopa Liidus. Kui tootjal ei ole volitatud esindajat, täidab parandamiskohustust
importija ning importija puudumise korral levitaja. Selline lahendus tuleneb direktiivi artikli 5
lõikest 3 ja põhjenduspunktist 20, mille eesmärk on tagada, et tarbija saaks oma õigust tegelikult
kasutada ka siis, kui tootja asub väljaspool liitu. Tarbija jaoks tähendab see, et tal on võimalik
pöörduda seaduses nimetatud vastutava isiku poole, ilma et ta peaks välja selgitama tootja ja teiste
tarneahela osaliste omavahelisi sisemisi suhteid. Kohustatud isik, sarnaselt tootjale, võib ka sel
juhul täita parandamiskohustuse allhanke korras.
Lõige 4 sisustab eelnevates lõigetest kasutatud termineid „volitatud esindaja“, „importija“ ja
„levitaja“ viitega toote nõuetele vastavuse seadusele. Kuna neid termineid ei ole
tarbijakaitseseaduses iseseisvalt määratletud, kuid need on juba kasutusel toote nõuetele vastavuse
seaduses, on põhjendatud lähtuda samadest määratlustest ka kõnesoleva seaduse raames. Sarnast
lahendust kasutab tarbijakaitseseadus juba termini „tootja“ puhul, mis on § 2 lõike 1 punktis 5
seotud toote nõuetele vastavuse seaduse määratlusega. Eelnõus kasutatakse direktiivi eestikeelses
versioonis termini „turustaja“ asemel toote nõuetele vastavuse seaduses kasutatavat terminit
„levitaja“, kuna tegemist on sisult sama tarneahela osalisega.21
Kauba parandamise tingimused
Paragrahviga 124 sätestatakse kauba parandamise peamised tingimused.
Lõigetes 1 kuni 3 sätestatakse parandamise peamised tingimused, mis tulenevad direktiivi artikkel
5 lõikest 2, mille kohaselt peab parandamine toimuma tasuta või mõistliku tasu eest ning mõistliku
aja jooksul alates hetkest, mil tootja on kauba oma valdusse saanud või tarbija on andnud tootjale
juurdepääsu kaubale. Lisaks tuleneb viidatud sättest direktiivis, et tootja võib anda tarbijale
parandamise ajaks laenuks asenduskauba ning kui parandamine ei ole võimalik, võib ta pakkuda
tarbijale taastatud kaupa. Kui tootja pakub taastatud kaupa, toimub see poolte kokkuleppel. Eelnõus
on need tingimused üle võetud.
21 Inglise keeles on kõnesoleval juhul kasutuses üks sõna „distributor“.
16
Mõistliku tasu nõue tähendab, et tootjal ei ole täielikku kaalutlusvabadust parandamise hinna
kujundamisel. Direktiivi põhjenduspunkti 16 kohaselt võib parandamise hinnas arvesse võtta
näiteks tööjõukulu, varuosade kulu, parandusseadmete käitamise kulusid ja tavapärast
kasumimarginaali, kuid hind peab olema mõistlik ega tohi olla kujundatud viisil, mis heidutaks
tarbijat parandamisõiguse kasutamisest. Sama põhjenduspunkti kohaselt peaks vajadus sõlmida
tarbija ja tootja vahel kokkulepe ning teiste parandajate konkurentsisurve suunama tootjat hoidma
parandamise hinda tarbijale vastuvõetavana. Direktiiv võimaldab parandamiskohustust täita ka
tasuta, näiteks juhul kui puudus kuulub müügigarantii alla. Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsi
kohaselt mõjutavad tarbija otsust parandamise kasuks või kahjuks otseselt nii parandamise
tingimuste ja maksumusega seotud ebakindlus kui ka parandamisega seotud ebamugavused,
näiteks ajakulu, transpordivajadus ja ajutise asenduse puudumine.22
Lõige 4 sisustab “taastatud kauba” termini tehes otseviite ökodisaininõuete raamistiku
kehtestamise määrusele, millele parandamisõiguse direktiivi artikkel 2 punktis 10 vastava
terminiga seoses viidatakse.
Parandamiskohustuse täitmise nõuded
Paragrahviga 125 keelatakse parandamist põhjendamatult takistavad keeldumised, piirangud ja
takistused.
Lõike 1 kohaselt ei tohi parandamisest keelduda üksnes põhjusel, et kaupa on varem parandanud
muu isik. Sätte eesmärk on välistada, et tootja või muu parandamiskohustusega isik piirab tarbija
võimalust kasutada sõltumatute parandajate teenuseid ning seob parandamise üksnes oma
teenindusvõrguga. Direktiivi põhjenduspunkti 19 kohaselt võivad tavad, mis ajendavad tarbijaid
arvama, et nende kaupa ei saa parandada üksnes seetõttu, et seda on varem parandanud või
kontrollinud sõltumatu parandaja, mittekutseline parandaja või lõppkasutaja, kujutada endast
eksitavat kauplemisvõtet. Samas ei välista kõnesolev säte õigust keelduda parandamisest muul
seaduses lubatud alusel, eelkõige juhul, kui parandamine on objektiivselt võimatu.
Lõikega 2 nähakse ette nõue, et tootjad, kes teevad varuosad ja tööriistad kättesaadavaks direktiivi
(EL) 2024/1799 II lisas loetletud liidu õigusaktidega hõlmatud kaupadele, peavad pakkuma neid
hinnaga, mis ei tohi muuta parandamist ebamõistlikuks ja seega ei tohi takistada parandamist. Säte
lähtub direktiivi artikli 5 lõikest 4. Direktiivi põhjenduspunkti 18 kohaselt on parandatavuse nõuete
eesmärk tagada, et parandamine oleks tehniliselt teostatav mitte ainult tootja, vaid ka teiste
parandajate jaoks, ning et parandajatel ja kohaldataval juhul tarbijatel oleks juurdepääs
varuosadele, parandamisega seotud teabele ja tööriistadele. Kõnesolev säte reguleerib selle
kohustuse hinnastamise aspekti ning selle eesmärk on vältida olukorda, kus varuosade või
tööriistade hind muudaks parandamise sisuliselt kättesaamatuks või majanduslikult
põhjendamatuks.
Lõike 3 kohaselt on keelatud kasutada lepingutingimusi ja riist- või tarkvaratehnilisi lahendusi, mis
takistavad kauba parandamist. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 5 lõige 6. Sätte eesmärk on
vältida selliseid lepingulisi või tehnilisi piiranguid, mis muudavad parandamise põhjendamatult
raskeks või praktiliselt võimatuks, näiteks piirates juurdepääsu diagnostikale, tarkvarale,
ühilduvatele varuosadele või muudele parandamiseks vajalikele vahenditele. Direktiivi artikli 5
22 European Commission. Impact Assessment, lk 14–17.
17
lõige 6 lubab selliseid piiranguid siiski juhul, kui need on põhjendatud õiguspäraste ja objektiivsete
teguritega, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste kaitsega liidu ja liikmesriigi õiguse alusel. Sama
lõike kohaselt ei tohi tootja takistada sõltumatutel parandajatel kasutada originaal- või kasutatud
varuosi, ühilduvaid varuosi ega 3D-printimise abil loodud varuosi, kui need vastavad
kohaldatavatele nõuetele, näiteks tooteohutuse või intellektuaalomandi kaitse nõuetele. Direktiivi
põhjenduspunkti 18 kohaselt peaks selline regulatsioon soodustama konkurentsi ning tooma
tarbijatele kasu paremate teenuste ja madalamate parandushindade näol.
Teave parandamiskohustuse kohta
Paragrahviga 126 sätestatakse parandamiskohustusega isiku teavitamiskohustus
parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste kohta.
Ettevõtjad, kellel on uue jao kohaselt parandamiskohustus, peavad esitama tarbijale tasuta, kergesti
ligipääsetaval, selgel ja arusaadaval viisil teavet parandamiskohustuse olemasolu ja tingimuste
kohta, sealhulgas selle kohta, kes kaupu parandab ja millises ulatuses seda tehakse. Lisaks tuleb
tagada, et tarbijatele on vabalt ligipääsetava veebilehe kaudu kättesaadav soovituslik hinnakiri
tavapäraste parandustööde kohta. Säte lähtub direktiivi artikli 5 lõikest 5 ning artiklist 6. Direktiivi
põhjenduspunkti 25 kohaselt tuleb selline teave teha tarbijale kättesaadavaks, ilma et tarbija peaks
seda eraldi taotlema, ning teave peab olema esitatud selgel ja arusaadaval viisil. Sama
põhjenduspunkti kohaselt peaks teabes olema nimetatud parandamiskohustusega hõlmatud kaubad
ning selgitatud, kas ja millises ulatuses neid parandatakse. Tootjale jääb vabadus valida sobiv
teavitamisviis, näiteks veebisaidi, digitaalse tootepassi või müügikoha kaudu, tingimusel et teave
on tarbijale hõlpsasti leitav ja arusaadav. Teavitamiskohustuse eesmärk on parandada tarbijate
teadlikkust parandamise kättesaadavusest ja tingimustest ning toetada parandamisõiguse tegelikku
kasutamist.
Tarbija õiguste kaitse
Paragrahviga 127 sätestatakse tarbija õiguste kaitse nõuded.
Lõikes 1 sätestatakse, et kui parandamine ei toimu selles jaos sätestatud või kokkulepitud
tingimustel või kui kaupa ei viida nõuetekohasesse seisukorda, on tarbijal õigus kasutada
võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Selle sätte eesmärk on tagada, et
parandamiskohustuse rikkumise korral ei jääks tarbija ilma tõhusast õiguskaitsest. Kuna
parandamiskohustus tuleneb vahetult seadusest, võib selle täitmisega seoses tekkida
võlaõigusseaduse § 3 lõike 6 tähenduses võlasuhe. Kui pooled lepivad lisaks kokku parandamise
hinnas või muudes tingimustes, võib õigussuhte sisu mõttes olla tähendus ka nendel kokkulepetel.
Lõige 5 ei näe tootjale ette eraldi hüvitamiskohustust kõigil juhtudel, kui tarbija kasutab mõnda
muud parandajat, vaid tagab, et tootja kohustuse rikkumise tagajärgi hinnatakse võlaõigusseaduse
üldreeglite alusel.
Parandamiskohustus kujutab endast tarbija seadusest tulenevat nõudeõigust tootja või muu
kohustatud isiku vastu. Selle õiguse tekkimine ei eelda lepingu sõlmimist, kuigi parandamise
praktiline korraldamine võib toimuda poolte kokkuleppel, eelkõige parandamise hinna, tähtaja või
muude tingimuste puhul. Kui parandamiskohustuse täitmise käigus sõlmitakse poolte vahel leping
või lepitakse kokku parandamise hinnas või muudes tingimustes, kohaldatakse sellise kokkuleppe
rikkumisele võlaõigusseaduse lepingulisi õiguskaitsevahendeid. Kui lepingut ei ole sõlmitud, võib
18
tarbija tootja või muu kohustatud isiku põhjendamatu keeldumise või mittekohase täitmise korral
nõuda kohtus seadusest tuleneva parandamiskohustuse täitmist seaduses sätestatud tingimustel.
Sõltuvalt asjaoludest võivad lisaks tulla kõne alla ka kahju hüvitamise nõuded võlaõigusseaduse
alusel, sealhulgas lepinguvälise vastutuse normide järgi.
Lõike 2 kohaselt ei piira tootja parandamiskohustus tarbija õigust lasta kaup parandada enda valitud
parandajal. See on kooskõlas direktiivi üldise eesmärgiga soodustada parandusteenuste turu
toimimist ja konkurentsi ning tagada tarbijale laiem valik parandamisvõimaluste vahel. Direktiivi
põhjenduspunktides 18 ja 23 rõhutatakse, et liidu õigusaktidest tulenevad parandatavuse nõuded
peaksid soodustama parandamise tehnilist teostatavust ka teiste parandajate jaoks ning et direktiiv
hõlbustab tarbijal valida lisaks tootjale ka teiste parandajate pakutavaid parandusteenuseid. Tarbija
õigus pöörduda teise parandaja poole ei tähenda siiski automaatselt, et tootjal tekib kohustus sellise
parandamise kulud hüvitada. Tootjal võib tekkida selliste kulude hüvitamise kohustus üksnes juhul,
kui talle on enne antud mõistlik võimalus parandamiskohustust täita ja ta on seda kohustust
rikkunud.
Lõike 3 kohaselt on tarbija parandamisõiguse jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduvad
kokkulepped tühised. Sellega võetakse üle direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud põhimõte, mille
kohaselt ei ole tarbijale siduv lepingutingimus, mis välistab direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud
liikmesriigi sätete kohaldamise, kaldub neist tarbija kahjuks kõrvale või muudab nende toimet
tarbija kahjuks. Tegemist on tarbijakaitsenormide imperatiivse iseloomu väljendusega. Säte tagab,
et parandamisõiguse regulatsioonist ei ole võimalik tarbija kahjuks lepinguga kõrvale kalduda.
Samal ajal ei välista see võimalust pakkuda tarbijale seaduses sätestatust soodsamaid tingimusi,
mida direktiivi artikli 14 lõige 2 sõnaselgelt lubab.
Euroopa veebipõhine parandusplatvorm
Eelnõu § 2 punktiga 4 täiendatakse tarbijakaitseseadust sättega, mis võimaldab rakendada
direktiivist (EL) 2024/1799 tulenevat Euroopa veebipõhist parandusplatvormi puudutavat
regulatsiooni. Muudatus on seotud eelkõige direktiivi artikliga 7, millega luuakse Euroopa
veebipõhine parandusplatvorm, ning artikliga 9, milles sätestatakse riiklike kontaktpunktide
määramine ja nende ülesanded.
Direktiivi artikli 7 lõigete 1 ja 3 kohaselt luuakse Euroopa veebipõhine parandusplatvorm
vahendina, mille eesmärk on võimaldada tarbijatel leida parandajaid ja vajaduse korral ka taastatud
kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud
parandamisalgatusi. Platvorm koosneb riiklikest osadest, milles kasutatakse ühist veebiliidest, ning
võib sisaldada linke liikmesriikide riiklikele veebiplatvormidele. Platvormi eesmärk on direktiivi
põhjenduspunktide 26, 28 ja 31 kohaselt parandada teabe kättesaadavust parandamisvõimaluste
kohta ja hõlbustada parandusteenuste leidmist, sealhulgas riikidevaheliselt.
Direktiivi artikli 7 lõike 2 kohaselt töötab komisjon hiljemalt 31. juuliks 2027. a välja Euroopa
veebiplatvormi ühise veebiliidese, mis peab olema kättesaadav kõigis liidu ametlikes keeltes.
Seejärel tagab komisjon ühise veebiliidese tehnilise hoolduse. Direktiivi artikli 7 lõike 3 kohaselt
kasutavad liikmesriigid üldjuhul oma riiklikes osades seda ühist veebiliidest. Erandina võivad
liikmesriigid jätta loomata Euroopa veebiplatvormi riikliku osa, kui neil on vähemalt üks kogu
nende territooriumi hõlmav riiklik veebiplatvorm, mis vastab direktiivis sätestatud nõuetele.
19
Direktiivi artikli 7 lõike 5 kohaselt on Euroopa veebiplatvormi riiklike osade kasutamine tarbijatele
tasuta ning parandajatele vabatahtlik. Direktiiv jätab põhjenduspunkti 26 kohaselt liikmesriikidele
võimaluse kehtestada registreerimisele juurdepääsutingimusi, sealhulgas eelneva heakskiidu või
kutsekvalifikatsiooni nõudeid, kuid ei kohusta seda tegema. Eesti võtab direktiivi üle minimaalselt
ega kasuta direktiivi võimalust kehtestada registreerimise juurdepääsutingimusi, et vältida
ebaproportsionaalset halduskoormust ja vajadust pideva eelkontrolli järele.
Riikliku kontaktpunkti regulatsioon tuleneb direktiivi artikli 9 lõikest 4. Selle artikli lõike 1
kohaselt peavad liikmesriigid hiljemalt 31. juuliks 2026. a teavitama komisjoni kas riiklikust
kontaktpunktist, mille nad on Euroopa veebiplatvormi jaoks määranud, või riiklikest
veebiplatvormidest, mille nad on loonud või loovad. Direktiivi artikli 9 lõike 4 kohaselt vastutavad
riiklikud kontaktpunktid eelkõige registreerimiseks juurdepääsu võimaldamise eest, liikmesriigi
kehtestatud võimalike juurdepääsutingimuste täitmise tagamise eest ning komisjoni abistamise eest
Euroopa veebiplatvormi riiklike osade käitamisel.
Lõikes 1 sätestatakse, et riigisiseselt toetutakse otse direktiivi artikli 7 lõike 1 kohasele Euroopa
Liidu loodavale lahendusele, mis võimaldab parandusteenuse osutajatel osaleda Euroopa
veebiplatvormi Eesti riiklikus osas. Eesti on eelnõu koostamisel lähtunud lahendusest kasutada
Euroopa Komisjoni loodavat ühist veebiliidest selmet luua oma riigisisene lahendus. Eraldi riikliku
platvormi loomine nõuaks arendus- ja haldusressurssi ega ole Eesti hinnangul põhjendatud.
Lõike 2 kohaselt nimetab riikliku kontaktpunkti valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.
Selline lahendus võimaldab kontaktpunkti määrata paindlikult ja vajaduse korral korraldust muuta
ilma seadust muutmata. Kuna kontaktpunkti ülesanded tulenevad vahetult direktiivi artikli 9
lõikest 4, ei ole vaja neid seaduses ammendavalt korrata. Sobivaks kontaktpunktiks on Eestis
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), kes tulevikus puutub enim kokku direktiivi
rakendamise küsimustega.
Lõike 3 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister nimetada kontaktpunktiks ka eraõigusliku
juriidilise isiku, kellega riik on sõlminud halduslepingu. Direktiiv ei nõua, et kontaktpunkt oleks
tingimata riigiasutus, ning selline lahendus võimaldab vajaduse korral kasutada tulevikus
paindlikumat korraldusmudelit. Eelnõu koostamise ajal ei ole siiski plaanis kontaktpunkti
ülesandeid eraõiguslikule isikule üle anda. Selline võimalus jäetakse seadusesse paindlikkuse
tagamiseks tulevikus. Halduslepingu korral jääb avaliku ülesande täitmise eest lõppvastutus riigile.
Lõike 4 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega laiendada Euroopa
veebiplatvormi riikliku osa kohaldamisala. Direktiivi artikli 7 lõige 4 lubab liikmesriikidel
laiendada oma riikliku osa kohaldamisala nii, et see hõlmaks lisaks parandajatele ka taastatud
kaupade müüjaid, taastatavate puudusega kaupade ostjaid või kogukonna juhitud
parandamisalgatusi. Eelnõuga võetakse direktiiv üle minimaalses vajalikus ulatuses ning praegu ei
ole kavas platvormi riikliku osa kohaldamisala laiendada. Samas jäetakse selline volitus
seadusesse, et tulevikus oleks võimalik turu arengu või poliitikavalikute muutumise korral
kohaldamisala paindlikult laiendada ilma seadust muutmata.
Parandamiskohustuse rikkumine
Eelnõu § 2 punktiga 5 täiendatakse tarbijakaitseseadust uue vastutussättega, milles nähakse ette
sanktsioonid parandamiskohustusega seotud nõuete rikkumise eest. Muudatus on seotud direktiivi
20
(EL) 2024/1799 artikliga 15, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama karistusnormid
artiklite 4, 5 ja 6 alusel vastu võetud sätete rikkumise korral ning tagama, et kehtestatud karistused
oleksid mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
Lõike 1 kohaselt karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui ta rikub
seaduse §-des 122 ja 123 sätestatud parandamiskohustust, varuosade ja tööriistade kättesaadavuse
nõudeid, parandamist takistavate meetmete kasutamise keeldu või parandamisteenuste kohta teabe
kättesaadavaks tegemise kohustust. Säte hõlmab parandamisõiguse regulatsiooni keskseid
kohustusi ja võimaldab tagada nende täitmise riikliku järelevalve kaudu.
Lõike 2 kohaselt karistatakse sama teo eest juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
Kõrgem sanktsioonimäär juriidilise isiku puhul on põhjendatud asjaoluga, et parandamiskohustuse
rikkumised on praktikas seotud eelkõige ettevõtjate majandustegevusega ning võivad mõjutada
suuremat hulka tarbijaid ja parandusteenuste turu toimimist. Sanktsiooni eesmärk on tagada, et
kohustuste rikkumine ei oleks ettevõtjale majanduslikult soodsam kui nende täitmine.
Eelnõu § 2 punktiga 6 sätestatakse, et eelmises punktis lisatud väärteo kohtuväline menetleja on
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA). Praktikas lähtub TTJA järelevalve teostamisel
siiski eeskätt korrakaitseseadusest ja haldusmenetluse seadusest. Järelevalve peamine eesmärk on
õigusnõuete täitmise tagamine ja õigusvastase olukorra lõpetamine, mitte rikkumise eest
karistamine. Seetõttu kasutatakse esmalt haldusjärelevalve meetmeid. Rikkumise tuvastamisel
võib TTJA teha ettekirjutuse õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks.
Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi,
sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus
õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud
seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus
pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset
kasvu. Väärteovastutuse sätestamise eesmärk on tagada direktiivis nõutud tõhusa
sanktsioonimehhanismi olemasolu ja suurendada kohustatud isikute motivatsiooni seadusest
tulenevaid kohustusi täita.
Normitehniline märkus
Eelnõu § 2 punktiga 7 täiendatakse tarbijakaitseseaduse normitehnilist märkust, lisades sellesse
viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate
ühiste normide kohta. Muudatus on seotud asjaoluga, et eelnõuga võetakse nimetatud direktiiv üle
tarbijakaitseseadusesse lisatava parandamisõiguse regulatsiooni, Euroopa veebipõhise
parandusplatvormi riikliku kontaktpunkti regulatsiooni ning vastutussätte kaudu.
Normitehnilise märkuse täiendamine on tehnilist laadi muudatus, mille eesmärk on kajastada
seadusega üle võetavat Euroopa Liidu õigusakti. Normitehniline märkus võimaldab saada ülevaate
seaduse seosest Euroopa Liidu õigusega, kuid sellel ei ole iseseisvat regulatiivset tähendust.
§ 3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse
rakendamise seaduse täiendamine §-ga 141 (rakendumise erisäte tarbijalemüügilepingute
korral seoses parandamisõiguse direktiiviga)
21
Üleminekusättega võetakse üle parandamisõiguse direktiivi artikkel 21, mille kohaselt direktiivi
artiklit 16 ehk siis kaupade müügi direktiiviga seotud muudatusi ei kohaldata müügilepingute
suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. a. Eelnõu kohaselt kohaldatakse enne
võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (parandamisõigus) jõustumist
sõlmitud müügilepingutele võlaõigusseaduse tarbijalemüügi sätteid kuni selle seaduse
jõustumiseni kehtinud redaktsioonis.
Selle rakendussätte eesmärk on tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega müügiõiguse
muudetud sätetega kohanemiseks tarbijalemüügi korral. Direktiivi põhjenduspunkti 44 kohaselt
tuleb kohaldada kaupade müügi direktiivi muudatusi üksnes müügilepingute suhtes, mis on
sõlmitud alates 31. juulist 2026. a, et tagada õiguskindlus ja anda müüjatele piisavalt aega, et
kohaneda parandamise ja asendamise muudetud õiguskaitsevahenditega. Kuivõrd Eesti hilineb
direktiivi ülevõtmisega, tuleb üleminekusäte siduda direktiivi ülevõtva seaduse jõustumisajaga.
Tootja parandamiskohustuse ja Euroopa parandusteabe vormiga seotud reeglite jõustumise jaoks
direktiiv erisusi ette ei näe. Seega ei ole oluline, millal parandatavat kaupa müüdi. Küll aga tulevad
ajalised piirangud parandamiskohustusele parandamisõiguse direktiivi II lisas loetletud EL-i
õigusaktidest, mis sisaldavad toodete parandatavuse nõudeid. Lisas II loetletud rakendusmäärused
hõlmavad üldjuhul ainult kaupu, mis lasti turule pärast vastava määruse jõustumist.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus kasutatavad terminid toetuvad võlaõigusseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse
senistele terminitele. Kuivõrd parandamisõiguse direktiivis viidatakse süsteemselt
ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele, tuleneb osa termineid ka sealt. Sellisel juhul
tehakse eelnõus ka vastav viide ning antakse seletuskirjas lisaselgitused. Eelnõuga tekivad mõned
uued kontseptsioonid, nagu:
- tootja parandamiskohustus (tootja kohustus direktiivi lisas II nimetatud õigusaktides
reguleeritud asju parandada);
- Euroopa parandusteabe vorm (vorm, mida parandusteenuse osutajad võivad
vabatahtlikkuse alusel kasutada, et tarbijal oleks võimalik pakkumisi paremini võrrelda);
- Euroopa veebipõhine parandusplatvorm (Euroopa Komisjoni väljatöötatav ühine
veebiliides, kus liikmesriikide parandusteenuste osutajatel on võimalik registreeruda, et
tarbijatel oleks parem otsida ja leida enda jaoks sobivaid teenuseosutajaid).
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade
parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394
ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/182823. Nagu öeldud, kasutatakse direktiivi terminite
puhul korduvalt viiteid ökodisaininõuete sätestamise raamistiku määrusele.
Lisaks sellele on kogu direktiivi sisuline rakendusala tihedalt seotud Euroopa Komisjoni
rakendusmäärustega, millega sätestatakse teatud kaupadele parandatavuse nõuded (need õigusaktid
moodustavad direktiivi lisa II ja on loetletud seletuskirja allmärkuses nr 14).
23 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta
ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828 (ELT L,
2024/1799, 10.07.2024).
22
Parandamisõiguse direktiiviga muudetakse ka Euroopa müügiõiguse direktiivi, kuivõrd teatud
müügilepingu tingimused seoses nõuete esitamise ja parandamisega vaadatakse ümber. Lisaks
tehakse seoses tarbija õigustega muudatusi veel paaris Euroopa Liidu õigusaktis:
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2020/1828, mis käsitleb tarbijate
kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv
2009/22/EÜ;
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide
täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega
tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004.
Eelnõus ei minda kaugemale direktiivis miinimumina nõutavast. Eelnõuga Eesti õiguses
kavandatavad muudatused on vajalikud, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis
on maksimaalselt harmoneeriv, ning lisanõudeid ei kehtestata. Seletuskirjale on lisatud
vastavustabel direktiivi (EL) 2023/2673 ülevõtmise kohta.
6. Seaduse mõjud
Kokkuvõte eelnõuga kavandatavate muudatuste mõjust
Eelnõuga kavandatavatel muudatustel on eelkõige majanduslik mõju, täpsemalt mõju
ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele ning teisalt oodatav mõju tarbijate käitumisele ja
otsustele. Vähesel määral avaldub mõju ka riigiasutustele, eelkõige TTJA-le, ning kaudne mõju
võiks avalduda ka keskkonnale jäätmekäitluse vaatevinklist.
Kehtima hakkab ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille parandaja võib tarbija nõudmisel talle
esitada (parandajal ei ole kohustust vormi esitamiseks). Loomisel on ka Euroopa veebipõhine
tasuta parandusplatvorm, mis võimaldab tarbijatel, sh riikidevaheliselt, leida toodete parandajaid,
kes on platvormiga vabatahtlikult liitunud. Parema teavituse eesmärgil määrab riik ühtse riikliku
kontaktpunkti, milleks saab TTJA. Eelnõu olulisim muudatus seondub aga sellega, et tarbijad
saavad pärast kauba müügilepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaja lõppemist õiguse nõuda
teatud toote parandamist, kui see on võimalik. Samal ajal keelatakse tootjatel parandamist takistada
ning neil tuleb tarbijat teavitada tootja paranduskohustuse olemasolust ja hindadest enne teavitada.
Direktiiv piiritleb tarbija sellise õiguse esialgu eelkõige elektri- ja elektroonikaseadmete, sh
kergliikluses kasutatavate transpordivahendite, sidevahendite ning erinevate kodumasinate tootjate
suhtes. Hõlmatud on aga ka mõned spetsialiseeritud valdkonnad, nagu nt teatud
keevitusagregaatide valmistajad ning serverite ja andmesalvestustoodete tootjad. Eesti ettevõtted
praegu üldiselt ei tooda direktiivi lisas nimetatud tooteid. Nende kaupade tootjad asuvad pigem
teistes EL-i riikides või ka kolmandates riikides. Seetõttu võivad Eestis direktiivi ja eelnõuga
tootjatele kehtestatavad parandamiskohustuse nõuded kanduda teatud juhtudel edasi Eestisse
toodavate kaupade maaletoojatele, viimaste puudumise korral ka nende levitajatele juhul, kui
väljaspool EL-i asuval tootjal puudub EL-is paiknev volitatud esindaja. Seega võib tootjale
direktiiviga pandud kohustus kanduda edasi ka kaupade hulgi- ja jaemüüjatele Eestis või tootja siin
paiknevale esindajale. Lisaks peavad muudatuste kehtima hakkamise järel kõik Eesti jaemüüjad
edaspidi arvestama, et tarbijaid tuleb parandamisvõimalustest informeerida ning et kui tarbijale
müüdud toodet parandatakse kahe aasta jooksul kauba üleandmisest, pikeneb müüja vastutuse
tähtaeg ühe aasta võrra juhul, kui tarbija valis kauba parandamise selle asendamise asemel.
23
6.1. Majanduslik mõju: tarbimiskäitumine
Eeldatav mõju tarbijate käitumisele võib olla ühelt poolt ulatuslik, kuna muudatused puudutavad
potentsiaalselt tervet Eesti elanikkonda, kes oma igapäevaelus kasutavad seadmeid oma
kodumajapidamises, suhtlemiseks teiste inimestega või nt ka kergliiklusvahendina.
Parandamisdirektiiv hõlmab levinumatest toodetest pesumasinaid, kuivateid, trummelkuivateid,
nõudepesumasinaid, tolmuimejaid, külmkappe ja sügavkülmikuid, aga ka nuti- ja mobiiltelefone,
tahvelarvuteid, telereid ja arvutikuvareid ning elektrilisi transpordivahendeid, nagu elektrilised
jalgrattad, tõukerattad, rulad ja tasakaaluliikurid. Direktiivi lisaga on hõlmatud ka üksikud
spetsiifilisemad tooted, mida kasutavad eelkõige just kutsealal töötavad isikud ehk enamasti
ettevõtjad. Sellised tooted on nt teatud keevitusseadmed, aga ka suuremad serveri- ja
andmesalvestussüsteemid, mistõttu need tavatarbijaid ehk füüsilisi isikuid üldjuhul ei puuduta.
Kuna aga Euroopa Komisjon on näidanud üles soovi suurendada kohustuse alla kuuluvate toodete
hulka, tuleb arvestada, et ilmselt aja jooksul direktiivi lisas olevate parandatavate seadmete
nimekirja pikendatakse.
2026. aasta alguses elas Eestis 1 360 745 inimest24, kes moodustasid Statistikaameti andmetel
2025. aastal ligi 651 300 leibkonda25. Eeldatavasti on leibkondadel levinumatest toodetest olemas
pesumasinad, tolmuimejad, külmikud, telerid ja nutitelefonid, jõudsalt on kasvamas ka
kergliikurite arv kodumajapidamistes. Eestisse imporditi 2025. aastal ligi 85 000 telerit, monitori
või projektsiooniseadet (eksporditi ehk välisriikidesse müüdi neid edasi samal ajal u 7200) ning
rohkem kui 32 000 nõudepesumasinat (edasimüük 10 238)26. Nutitelefone ostsid Eesti inimesed
2026. aasta I kvartalis üle 55 000, mis aasta arvestuses tähendaks rohkem kui 200 000 uut
nutitelefoni27. 2024. aastal imporditi Eestisse kokku ligi 1,4 miljonit nutitelefoni, mis viitab, et
suures osas olid Eesti ettevõtjad üksnes selliste seadmete vahendajad tarneahelas.
Tarbijaid mõjutavatest eelnõu muudatustest mitu on seotud kohustusega anda senisest paremini
teavet toodete jätkusuutlikuma kasutuse võimaluste kohta. Esiteks peavad müüjad informeerima
ostjaid võimalusest valida asja asendamise ja parandamise vahel ning viitama ka kaasnevale
eelisele, kuna parandamisega pikeneb müüja vastutus. Teiseks peavad paranduskohuslastest tootjad
või Eesti olukorras pigem tooteid importivad või seda turul kättesaadavaks tegevad hulgi- ja
jaemüüjad korraldama tarbija teavitamise kirjeldatud parandamisteenustest ja võimaldama vabalt
ligipääsetava veebisaidi kaudu juurdepääsu paranduskohustuse alla kuuluvate parandusteenuste
hinnakirjale, et tarbijal oleks selge, milliseid kaupu ja millises ulatuses parandada saab. Info on
oluline nii parandamisteenust pakkuvatele ettevõtjatele kui ka vajaduse korral tarbijatele, kes
sooviksid ise ostetud toodet parandada. Kehtima hakkab ka ühtne EL-i parandusteabe vorm, mille
parandaja (kes on otsustanud parandusteabe vormi kasutusele võtta) võib tarbija nõudmisel talle
esitada ja mis peaks aitama tarbijal võrrelda parandusteenuste pakkumisi. Sama eesmärgiga loob
Euroopa Komisjon tasuta Euroopa veebipõhise parandusplatvormi, mis võimaldab tarbijatel, sh
riikidevaheliselt, otsida platvormiga liitunute hulgast toote parandajat ning samal ajal võrrelda
pakutavate teenuste hindu üle Euroopa Liidu. Tootjad ei tohi samas takistada tarbijal vabalt valida
endale ka tootjast sõltumatut parandajat. Ka toodetele sobivaid varuosi ja tööriistu tuleb pakkuda
24 Statistikaameti andmed. https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik/rahvaarv 25 Statistikaameti andmed. https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/leibkonnad 26 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/statsql/majandus__valiskaubandus__kaupade_vk/VKK10 27 Uudisteportaalis delfi.ee avaldatud artikkel (29.04.2026), mis viitab turu-uuringufirma BRC Market Experts
andmetele. https://geenius.delfi.ee/artikkel/120571569/eesti-telefonimuugi-top-10-millised-mudelid-olid-esimeses-
kvartalis-koige-populaarsemad
24
hinnaga, mis ei takista parandamist, et soodustada konkurentsi parandusteenuste turul. Nii müüjad
kui ka tootjad võivad tarbijale pakkuda parandamise ajaks tasuta asendustoodet. Kõik meetmed
kokku võiksid ühelt poolt suurendada tarbijate teadlikkust asjade parandamise võimalustest ning
teisalt panna neid kaaluma asjast loobumise või selle väljavahetamise asemel parandamist. Siiski
lähtub toodete parandamise kohustus tootja puhul pärast toote müügigarantii lõppemist toote
parandamise üldisest võimalikkusest ning müüja puhul müügigarantii perioodi jooksul
majanduslikust otstarbekusest ehk kui toote asendamine osutub kulude poolest mõistlikumaks, ei
pea müüja arvestama tarbija soovi lasta toodet parandada.
Toodete parandamist piirab nende vanus, kuna enamasti kohustuvad tootjad pakkuma toodetele
varuosi üksnes teatud aja jooksul (üldiselt kümme aastat), misjärel sõltub selliste varuosade edasine
pakkumine juba turuolukorrast ehk teistest võimalikest varuosatootjatest ning sellega seotud
intellektuaalomandipiirangutest toodetele või nende varuosadele.
Kavandatavad muudatused võiksid vähendada nii tarbijate kulutusi puudustega toodetega
ümberkäimisel kui ka tarbetut koormust keskkonnale jäätmete hulga mõningase vähenemise näol.
Tarbijate jaoks on seega tegemist lisavõimalusega käsitleda puudustega tooteid. Seetõttu võib
sihtrühma käitumine küll muutuda, kuid kohanemisraskusi tarbijale ei teki, kuna nii müüjad kui ka
tootjad kohustuvad tegema asjakohast teavitustööd. Ennekõike sõltub muudatuse tegelik mõju
siiski tarbija tahtest toote parandamisega tegelema hakata, kuna see nõuab eeldatavasti asja
väljavahetamisega võrreldes neilt siiski rohkem aega, tuues kaasa ka ebamugavusi ajal, kui toodet
ei saa kasutada või tuleb leppida asendustootega, kui sellist võimalust pakutakse. Kaasneda võivad
ka suuremad riskid (nt parandamiskulu prognoosimatus, transpordikulu, parandatud toote
kvaliteet), kuna parandatava kauba tootja asub sageli välisriigis. Kaasneda võiv ebasoovitav mõju
tarbijatele võib tekkida, kui parandamise korral osutub esialgne kulukalkulatsioon vea
diagnoosimata jätmise tõttu ebatäpseks, ei osata arvestada nt transpordikulude või paranduse
ajalise kestusega ning parandamine osutub kokkuvõttes kallimaks kui toote asendamine. Saadud
negatiivsed kogemused võivad omakorda pelutada tarbijaid edaspidi selliseid teenuseid
kasutamast, mistõttu on oluline, et parandusteenuste osutajad suudaksid võimalikult täpselt
prognoosida tellijatele teenuste maksumust ja sellega kaasnevaid kõrvalkulusid (diagnostika,
transport, varuosad, ajaline kulu) ning võimaluse korral pakkuda parandamise ajaks nt tasuta
asendustooteid. Seda eesmärki üritab täita ka parandamisteabe vorm, mida esitamist ostja võib –
juhul, kui parandaja on otsustanud, et ta oma tegevuses kasutab parandamisteabe vormi -
parandamise korral taotleda. Objektiivne kuluhinnang on oluline ka seetõttu, et kuigi tarbijate õigus
nõuda parandamisteenust laieneb, tuleks neid sellest hoolimata säästa endale majanduslikult
kahjulikuks osutuvatest kokkulepetest, mis eelkõige puudutaksid toote parandamist müügigarantii
lõppemise järel.
Võimaliku ebasoovitava mõjuna väärib väljatoomist ka see, et tarbijate käitumise muutus võib
avaldada kaudselt mõju ka turule üldisemalt, sh toodete hinnale, kuna uusi tooteid võidakse
parandamise sagenemise tõttu osta edaspidi vähem. Tootjad võivad edaspidi olla rohkem huvitatud
kvaliteetsemate ja vastupidavamate toodete turuletoomisest, kuid need oleksid seetõttu ka
kallimad. Tarbija, kes laseb toote parandada, võib konkreetsel juhul küll hinnas võita, kuid
üldplaanis võib muudatuste tõttu selliste toodete hind tõusta. Samas võib parandamisteenuste turu
kasv tuua pikemas vaates kaasa konkurentsi suurenemise, mis omakorda võib avaldada survet selle
teenuse hinna tarbijatele taskukohasena püsimisele.
6.2. Majanduslik mõju: mõju ettevõtlusele
25
Parandamiskohustuse kehtestamine tootjatele kaupade suhtes, millele kehtivad EL-is ühtsed
parandatavuse nõuded, võib Eestis uute seatavate kohustuste vaatenurgast mõjutada eelkõige nende
toodete hulgi- ja jaemüüjaid, kuna direktiivi lisas nimetatud toodete valmistajaid siin tõenäoliselt
ei ole või on väga vähe ning ka valmistatavate toodete hulk on väga väike ja pole mõeldud laiale
tarbijaskonnale, nagu seda on direktiiviga silmas peetud elektrilised majapidamisseadmed või
laiatarbe-sidevahendid. Statistikaameti andmetel tegeles 2024. aastal Eestis hulgimüügiga
ligikaudu 9000 ettevõtet. Valdkondades, mis võivad olla seotud direktiivi reguleerimisalaga,
tegutses aga kuni 2500 ettevõtet, sh info- ja sidetehnika valdkonnas u 350 ettevõtet.
Jaekaubandusettevõtete arv küündib samuti 9000-ni, kuid nt elektriliste kodumasinate müügile
spetsialiseerunud ettevõtteid oli 2024. aastal 69 ning info- ja sidetehnikale keskendus tegevusala
järgi 258 ettevõtet28. Rõhutada tuleb, et tootjad või ettevõtted, kes tootja kohustust kannavad, ei
pea parandusteenust siiski ise osutama, kui neil puudub vastav taristu või neil oleks mõistlikum
alltöövõtu korras kasutada tarbijale lähemal asuvat parandajat. Siiski vastutab parandamise eest ka
sel juhul tootja või tootja kohustust kandev ettevõtja. Muudatuste kohaselt võib tootja parandada
asja kas tasuta või mõistliku tasu eest ning seda tuleb teha mõistliku aja jooksul. Keeldumise
aluseks ei saa olla ka see, kui keegi on toodet juba varem parandanud või see osutub majanduslikult
kulukaks. Siiski saab parandamisest loobuda, kui see osutub võimatuks. Kui tootja asemel kandub
kohustus edasi esindajale, maaletoojale või turustajale. Kui aga eeldada, et direktiivis nimetatud
kategooria toodete tootjateks on enamasti tuntud suurettevõtted, kellel on oma esindused EL-is, ei
peaks parandamisega seotud kohustused hulgimüüjateni ega reeglina ka turustajateni Eestis üldse
ulatumagi. Sama kehtib ka tootjale kehtestatava nõude korral teavitada tarbijat toote
parandamisvõimaluste kohta (juhul, kui tootja teavitamiskohustus on edasi liikunud ahela järgmiste
lülideni). Sihtrühma jaoks on aga positiivne, et kui tooteid hakatakse senisest enam parandama,
hoidmaks neid kauem kasutuses, tekib ka vähem jäätmeid, mida tootjad on koostöös maaletoojate
ja tootjavastutusorganisatsioonidega kohustatud vastasel korral kokku koguma. Selle kulu
ärajäämisest võib tekkida ettevõtjale mõningane sääst.
Mõnes valdkonnas, nagu nt elektroonika- ja elektriseadmete puhul, võib muudatus mõjutada Eestis
asuvaid tootjaid aga otsesemalt. Neid on tõenäoliselt väga vähe, kuna direktiivi kohaldamisala on
piiratud konkreetsete tootegruppidega, puudutades enamasti kodutarbijale mõeldud
laiatarbetoodangut, mida Eestis ilmselt ei valmistatagi. 2024. aastal tegutses Eestis
tarbeelektroonika tootmise valdkonnas küll 21 Eesti ettevõtet29, kuid on teadmata, kas neil võiks
olla otsene puutumus direktiivi lisas toodud kaupade tootmisega. Tegemist võib olla nt välismaiste
ettevõtjate Eesti filiaalidega, mis kohapeal tootmisega ei tegele, kuid vahendavad emaettevõtja
tooteid või pakuvad toodete järelhooldust ning on oma tegevusala registreerinud nt emaettevõtja
tegevusala järgi. Natuke annab Eesti tootjate selliste toodete tootmismahtudest aimu asjaolu, et
2025. aastal eksporditi Eesti päritolu telereid, monitore või projektsiooniseadmeid kokku 278 tükki
(koguimport samal ajal oli 85 000 tk)30 ehk selles tootegrupis moodustas Eesti päritolu eksport
0,3% koguimpordist (re-eksporti arvesse võtmata). Sama kategooria nutitelefonide vastavad
numbrid olid 2024. aastal 416 ja üle 200 00031 (2026. aasta kokkuvõte on tuletatud I kvartali
28 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-
kulud-kasum__aastastatistika/EM001 29 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-
kulud-kasum__aastastatistika/EM001 30 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/statsql/majandus__valiskaubandus__kaupade_vk/VKK10 31 Uudisteportaalis delfi.ee avaldatud artikkel (29.04.2026), mis viitab turu-uuringufirma BRC Market Experts
andmetele. https://geenius.delfi.ee/artikkel/120571569/eesti-telefonimuugi-top-10-millised-mudelid-olid-esimeses-
kvartalis-koige-populaarsemad
26
müügiandmete põhjal), mis viitab sellele, et Eesti väikeste toodangumahtude taga võib olla toodete
projektipõhine ümberseadistamine Eestis või prototüüpide või erilahendustega tegelemine, et anda
toodetele siin erivajaduse korral viimane lihv.
Mõned eelnõukohased muudatused mõjutavad direktiivi lisas toodud toodete müüjaid Eestis ka
otsesemalt, kuna edaspidi tuleb neil tarbijaid parandamisvõimalustest ette teavitada ning lisaks
koormab müüjaid mõjuna kohustus iga kord tarbija soovi korral parandamise kulu eraldi hinnata,
et selgitada välja parandamise rentaablus. Põhjus peitub selles, et müüja võib tarbija soovi toodet
parandada lasta ka eirata, kui parandamine osutuks kallimaks kui toote asendamine teisega.
Halduskoormuse kasv müüjatele on aga seda suurem, mida suurem hulk tarbijaid sellise sooviga
müüja poole pöörduma hakkab. Praegu on selliste prognooside tegemine võimatu, kuna tarbijate
käitumise muutumist on eelnõu kohaselt tehtavate muudatuste põhjal võimatu täpsemalt ennustada.
Samas võib näha ka müüjatele avalduvat mõju, mis kaasneb toote müügigarantii aasta võrra
pikenemisega, kui puudus parandatakse, mis tähendab senisest pikemaajalise vastutuse võtmist
müüdavate toodete eest. Sellega kaasneb risk, et esile kerkib veel puudusi, millega tuleb siis samuti
tegeleda ning mis omakorda tähendab müüjatele kokkuvõttes nii suurenevat vajadust olla toote
ostnud tarbijatega neil teemadel kontaktis kui ka vajadust olla valmis toote müügijärgsete kulude
kasvuks. Need tuleb enda kanda võtta, kui tootjaga ei ole hüvitamises teisiti kokku lepitud. Seega
võivad müüjate kulud kasvada ning ümbervaatamist võivad vajada ka tootjatega sõlmitud lepingud,
milleks võivad soovi avaldada ka tootjad ise. Mõjutatud võivad olla ka hulgimüüjad ja maaletoojad,
kes on samuti tootjalt tarbijani jõudva kauba tarneahela lülid.
Mitu eelnõukohast muudatust puudutab otseselt ka kutselisi parandusteenuse osutajaid Eestis.
Neist võivad saada tootjate asemel nt allhanke korras parandusteenuse osutajad, kui tootja või tema
asemel kauba importija või turustaja peavad mõistlikuks valida tarbijale nt lähemal asuv
parandusteenuse osutaja. Sageli on tootjatel tarneahel sellisena juba ka üles ehitatud. Kuna ettevõte
ei pea osutama parandamisteenust tasuta, eriti kui seda tehakse allhanke korras tootjale, võib
tarbijate aktiivsem sekkumine sooviga tooteid parandada lasta tähendada võimalikku käibe kasvu
selles valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele ehk parandamisteenuste turu maht peaks edaspidi
kasvama. Täpsemaid prognoose ei ole aga selles etapis võimalik teha, kuna palju hakkab sõltuma
just tarbijate käitumisest. Parandusteenuse osutaja ei ole kohustatud kasutama ühtset parandusteabe
vormi, kuid kui ta on teinud põhimõttelise otsuse vormi võimaldamiseks, siis peab ta selle tarbija
soovil talle väljastama. Vormi kasutamine võib olla abiks ka oma teenuse täpsemal hinnastamisel,
eriti kui tegemist on väiksemate ettevõtjatega. Tuleb siiski märkida, et teabevormi kasutades
kohustub parandaja määratud tingimustel ja tarbija nõustumise korral pakkumisega 30 päeva
jooksul pakutud hinnaga teenust osutama.
Kuna direktiivi kohaselt piiritletakse parandusteenused direktiivi lisas nimetatud toodetega, on
konkreetsete toodete parandusteenuseid osutavaid ettevõtteid mõnevõrra vähem kõigist turul sellist
teenust pakkuvatest ettevõtjatest. Ilmselt leidub siiski ka ettevõtteid, kes selliste toodete
parandamise teenust osutavad oma muu tegevuse, sh nt müügitegevuse kõrvalt. Selle võrra võib
olla ettevõtjate ring jällegi suurem. Hinnanguliselt võib parandusteenuse osutamisega direktiivis
loetletud valdkondades tegeleda Eestis kuni tuhat ettevõtjat, kuid pigem on see arv omajagu
väiksem. Näiteks tegeles 2024. aastal arvutite ning tarbeesemete ja kodutarvete parandamisega
(mis mh hõlmab kodumasinate, külmikute, pesumasinate, kuivatite, telerite ja mobiiltelefonide
parandamist) kokku 578 ettevõtjat (0,4% kõigist Eesti ettevõtetest), neist 164 sideseadmete
27
valdkonnas (0,1% kõigist Eesti ettevõtetest)32. Kuna nimetatud ettevõtjad tegelevad ka direktiivi
kohaldamisalast välja jäävate toodete parandamisega ning osa ettevõtjaid tegeleb toodete
parandamisega oma põhitegevuse kõrval, ei saa mõjutatud ettevõtjate arvu paraku täpsemalt esile
tuua. Eelnimetatud ettevõtjate müügitulu oli 2024. aasta andmetel kokku ligi 33,3 miljonit eurot,
sh 11,4 miljonit eurot sideseadmete parandamise valdkonnas. See on võrreldav müügituluga 2017.
aastal, kuna sinna vahele jääb ka 2020. aasta, mil sektorit tabas märkimisväärne müügitulu langus.
Selliste ettevõtjate müügitulu aastal 2024 moodustas aga vaid 0,035% kõigi Eesti ettevõtete
müügitulust33. See on ka mõistetav, kuna selle valdkonna 578 ettevõtjast 570 osutas teenuseid alla
kümne töötajaga. Sideseadmete valdkonnas oli selliseid ettevõtjaid nt 164-st 162. Seetõttu võib
hinnata, et parandusteenuseid võiks Eestis osutada mitu tuhat selle valdkonna spetsialisti, kes
enamasti töötavad üsna väikestes ettevõtetes.
Kaudse mõjuna võib parandamisteenuse tõttu kaasneda surve tõsta direktiivi lisas märgitud toodete
hindu, kuna tootjatel võib suureneda huvi toota vastupidavamaid, kuid selle võrra kõrgema hinnaga
tooteid. Kuigi see Eesti ettevõtteid ilmselt otse ei puuduta (kuivõrd Eesti ettevõtted vähemalt
praeguse seisuga ei tooda lisas II loetletud tooteid), võivad mõningatel juhtudel kaasneda ka
siinsetele ettevõtetele suuremad kulutused vajalike seadmete soetamiseks. Siiski ei ole enamasti
selliste toodete näol tegemist suurte investeeringutega ettevõtete põhivarasse.
Muudatused võivad avaldada vähest mõju ka taaskasutusorganisatsioonidele
(tootjavastutusorganisatsioonidele) ning jäätmete kogumise, sorteerimise ja ümbertöötlemisega
tegelevatele ettevõtjatele, sest direktiiv puudutab üksnes teatud toodete elutsükli võimalikke
muudatusi, mis mõjutaksid vähesel määral ka jäätmete teket. Eurostati andmetel on Eesti ringlusse
võetavate materjalide kasutamise poolest Euroopas üks edukamaid riike – 2024. aastal pärines ligi
21% meie majanduses kasutatavatest materjalidest taaskasutusest, samas kui EL-is keskmiselt oli
see näitaja 12%.34
Kokkuvõttes võib öelda, et parandamisteemasid käsitlevad seadusemuudatused otseselt ettevõtjate
halduskoormust ei vähenda, ehkki mõned muudatused, nagu Euroopa Liidu parandamisplatvorm
ja Euroopa Liidu parandusteabe vormi kasutamise võimalus, võivad hõlbustada Eestis
parandamisteenuseid osutavate ettevõtjate tegutsemist. Samas on selle eelnõu kohane seadus osa
laiemast tarbijaõigustikust, mis on direktiividena Euroopa Liidus kokku lepitud ning tuleb Eesti
õigusesse üle võtta. Samal ajal menetletakse nt eelnõu 947 SE uue tarbijakrediidi direktiivi
ülevõtmiseks, mis – pakkudes tarbijale tõhusat õiguste kaitset – leevendab siiski ka ettevõtja
halduskoormust seoses sellega, kuidas ja millist infot ta peab tarbijale esitama. Enamik
halduskoormust vähendavaid meetmeid tuuakse esile juba viidatud tarbijakrediiti reguleerivas
eelnõus, kuid seal on ka mõningaid hõlbustusreegleid.
6.3. Mõju keskkonnale: mõju jäätmetele ja ringmajandusele ning keskkonnateadlikkusele
Nii Euroopa Liidus kui ka Eestis on järjest rohkem hakatud tähelepanu pöörama ringmajandusele
ning jäätmete võimalikult efektiivsele sorteerimisele ja taaskasutamisele. Eelnõuga kavandatavad
muudatused aitavad seda suunda hoida ning võiksid parandamisteenuste kasutamise kasvu tõttu
32 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-
kulud-kasum__aastastatistika/EM001 33 Statistikaameti andmed. https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-tulud-
kulud-kasum__aastastatistika/EM001 34 Eurostati andmed. https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/sdg_12_41/default/table?lang=en
28
aidata edaspidi vähendada puudustega toodetest muidu tekkivate jäätmete hulka. Siiski ei ole
muudatuste mõju ühesuunaline, kuna ka toodete parandamisega kaasnevad mõned ebasoovitavad
mõjud – nt parandamist vajavate toodete transportimine paranduskohta ja tagasi ning kulud, mis
on seotud varuosade tootmise, tarnimise ja asendamise võime tugevdamise ja pikaajalise
tagamisega. Siiski võib see üles kaaluda paljudest eri komponentidest koosnevate toodete
ümbertöötlemisega seotud kulud võrreldes vaid ühe või mõne üksiku komponendi väljavahetamise
ja ümbertöötlemise kuludega toote parandamise korral. Eestis kogutakse jäätmeid liigiti, tooted
demonteeritakse ning eraldatakse materjalipõhiselt, kuid enamasti saadetakse sorteeritud osa
teistesse riikidesse, kus asuvad suuremad tehased selliste materjalide taaskasutusse võtmiseks,
mistõttu kaasneksid ümbertöötlemisega siiski riikidevahelised transpordi- ja sellega seotud kulud.
Euroopa Komisjoni väljatöötatud meetmete koondmõju eelanalüüsis on hinnatud, et keskkonnale
avaldub muudatuste järel CO2 35 heite vähenemise näol positiivne netomõju.
Otsene ja tajutav mõju keskkonnale on siiski üksnes Eestit arvestades ilmselt väike ning sõltub
osalt ka tarbijakäitumise muutuse ulatusest ning osalt sellest, kuivõrd kättesaadavad, sh hinna
poolest, hakkavad olema direktiivi lisas nimetatud toodete varuosad Eesti tarbijatele.
Teadlikkuse üldine kasv toodete parandamise võimalustest võib siiski tuua kaasa ka inimeste
suureneva teadlikkuse keskkonnasäästlikkuse olulisusest, millel on kaudsed ja kaugemale ulatuvad
mõjud. Siiski on tegemist vaid ühe väikese aspektiga üldises keskkonnateadlikkuses ning seetõttu
on avalduvat mõju raske hinnata.
6.4. Mõju riigiasutustele tegevusele
Direktiiviga seatud riikliku kontaktpunkti kohustusi hakkab eeldatavasti täitma TTJA ning praegu
ei ole ette näha, et sellega kaasneksid märkimisväärsed lisakulud. Eeldatav mõju on seega väike,
kuna direktiiviga ei eeldata Eestilt riigipoolse järelevalve sisseseadmist parandusteenuste
osutamisel, vaid üksnes kontaktpunktiks olemist Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Lisaks otsustas
Eesti, et ei loo direktiivi üle võttes eraldi riigisisest platvormi ettevõtjate andmete vahendamiseks,
vaid laseb ettevõtjail kasutada 2027. aastal Euroopa Komisjoni loodava ühise platvormi teenuseid,
mistõttu otseseid kulusid riigile ei kaasne. Siiski peab TTJA arvestama, et vajaduse korral tuleb
vahendada Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa Komisjonile, kuid see sõltub ilmselt
sellest, kuivõrd lihtne saab olema loodava euroopaülese platvormi kasutamine ning kuivõrd seda
ka tegelikult kasutama hakatakse.
Muudatusega suureneb ühtlasi TTJA järelevalvealane pädevus, kuna amet hakkab teostama
järelevalvet tootja parandamiskohustuse täitmise üle. Selleks nähakse seaduses ette ka
väärteovastutus parandamiskohustuse ning parandamisteenuse kohta teabe kättesaadavaks
tegemise kohustuse rikkumise eest. Rikkumise tuvastamisel võib TTJA teha ettekirjutuse
õigusvastase olukorra lõpetamiseks või kohustuse täitmiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral
võib selle täitmise tagamiseks rakendada haldussundi, sealhulgas sunniraha. Väärteomenetlus on
käsitatav ultima ratio meetmena olukorras, kus õiguspärast käitumist ei ole võimalik tagada
leebemate vahenditega või kui rikkumise asjaolud seda põhjendavad. Eelduslikult kõrvaldatakse
enamik rikkumisi juba järelevalvemenetluse käigus pärast TTJA sekkumist. Seetõttu ei ole alust
prognoosida väärteomenetluste märkimisväärset kasvu. Eelnõu elluviimiseks ei ole vaja taotleda
35 Euroopa Komisjoni 2023. a koostatud mõjuanalüüs. https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52023SC0059
29
lisarahastust, kuna kasvav töömaht kaetakse asutuse olemasoleva tööjõuressursi piires ning
vajadusel viiakse läbi sisemised töökorralduslikud muudatused.
6.5. Mõju halduskoormuse muutumisele
Halduskoormus kasvab muudatuste tulemusena eelkõige direktiivi lisas märgitud toodete
valmistajatele, keda Eestis on eeldatavasti väga vähe või on nende tootmismahud väga väikesed
või pole need tooted suunatud laiale tarbijaskonnale ehk kodumajapidamistele. Seetõttu võib
tootjatele seatud kohustus teatud juhtudel (nt kui tootja ise või tema tootmisüksus ei asu mõnes
EL-i riigis) kanduda edasi tootja esindajale, kes eeldatavasti asub samuti mõnes EL-i liikmesriigis,
mitte Eestis. Siiski võib kohustus mingites olukordades kanduda edasi ka tootja kaupade
maaletoojale või turustajale, sh hulgimüüjale või erakordsemal juhul jaemüüjale. Sellisel juhul
oleks Eesti ettevõtja koormus seotud valdavalt tootja ja tarbija suhtluse vahendamisega toodete
parandamise küsimustes ning tarbijate informeerimisega parandamise võimaluste kohta.
Direktiivi lisas märgitud toodete jaemüüjad peavad aga arvestama, et nende toodete
garantiiperioodi jooksul tuleb neil ostjaid informeerida parandamise võimalustest, sh sellest, et
toote parandamise korral pikeneb müüjapoolne garantii aasta võrra ning see võib tingida vajaduse
olla toote ostnud tarbijaga kontaktis senisest pikema aja jooksul, mil toodetega võivad probleemid
ilmneda. Selline kontakt kliendiga on siiski tavapärane äripraktika, mistõttu kohanemisraskusi ei
ole ette näha, kuid tulevikus võib eeldada selliste kontaktide arvu kasvu, mis nõuab müüjalt siiski
rohkem tööaega.
Kuigi koormus parandamisteenust osutavatele ettevõtjatele kaasneks ka parandamisteabe vormi
esitamisega või oma andmete lisamisega EL-i parandamisplatvormile, ei ole tegemist kohustusega,
vaid kaalutluskohaga olukorras, kus ettevõte näeks rohkem sellest tekkivat tulu kui kulu. Kuna
teabevormile vastamise eest võib parandaja teatud juhtudel ka tasu küsida, hinnapakkumise
tegemine on üldiselt ettevõtete tavapraktika ning ka üleeuroopalisele platvormile oma andmete
lisamine on vabatahtlik, ei saa loetletut pidada halduskoormuse suurendajaks. Pigem võib eeldada,
et standardvormi kasutamine ja info esitamine standarditud kujul võiks parandusteenuse osutaja
tegevust lihtsustada.
Tarbijatele ei tohiks direktiivi muudatustega aga lisakoormust tekkida, kuna uusi nõudeid või
kohustusi neile sellega ei lisata. Tarbijatele jääb vabadus nõuda puudustega asja korral
parandamisteenuse osutamist, kuid nad ei ole kohustatud seda tegema. Samuti ei ole tarbijad
kohustatud parandamisteenuse hinda küsides sellega nõustuma ning neil on võimalus ise otsustada,
kas maksta tasu parandamisteenuse osutaja täpsema hinnakalkulatsiooni või toote puuduse täpsema
diagnoosimise eest või sellest loobuda. Kuigi tarbijate käitumine võib muutuda, ei ole nad
kohustatud oma käitumist muutma, mistõttu ei kasva ka nende halduskoormus.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud
ja tulud
Järelevalve seisukohast on kõige praktilisem mõju seotud kauplejate müügitingimuste ja tarbijatele
antava teabe ajakohastamisega. Kuigi eelnõu ei sätesta otseselt kohustust kauplejatel oma
müügitingimusi muuta, peavad kauplejad pärast regulatsiooni jõustumist oma tingimused,
pretensioonide esitamise korra ja veebilehel tarbijatele avaldatava teabe sisuliselt üle vaatama.
30
Tarbijat tuleb teavitada sellest, et puudusega asja korral on tal õigus valida parandamise ja
asendamise vahel ning et parandamise valimisel pikeneb müüja vastutuse tähtaeg ühe aasta võrra.
Eeltoodust tulenevalt võib järelevalve vaates tekkida vajadus hinnata, kas kauplejate
tüüptingimused ja tarbijatele lepingueelselt avaldatav teave on uue regulatsiooniga kooskõlas.
Samas ei ole tegemist täiesti uue järelevalvevaldkonnaga, vaid uuele regulatsioonile vastavuse
kontrolli saab siduda olemasoleva tüüptingimuste ja tarbijale lepingueelselt avaldatava teabe
kontrolliga.
Regulatsiooniga tekib parandusteenuse osutajatel võimalus hakata kasutama Euroopa
parandusteabe vormi. Seda vormi ei ole varem seaduses ette nähtud. Vormi kasutamisega seotud
järelevalve saab olema pigem lihtne, sest vormi kasutamine on ettevõtjale vabatahtlik ja vorm on
standardiseeritud. See tähendab, et vormi kasutamise kontrollimisel tuleb hinnata üksnes seda, kas
tarbijale esitatud vorm vastab seaduses ette nähtud nõuetele.
Uue regulatsiooni keerulisem osa puudutab tootja või muu vastutava isiku parandamiskohustust
ning parandamise takistamise keeldu. Selle mõju järelevalvele võib olla sisulisem, kuid tõenäoliselt
väiksema mahuga. Eestis on selliste toodete tootjaid teadaolevalt väga vähe ning seetõttu ei pruugi
tootja parandamiskohustuse kontroll tuua täiendavaid järelevalvemenetlusi. Samas, kui
järelevalvemenetlust on vaja alustada, siis saab olema menetlus ilmselt võrdlemisi keeruline.
Näiteks võib olla vaja hinnata, kas parandamist takistatakse lepingutingimuste, riistvara või
tarkvara kaudu, kas varuosad ja tööriistad on kättesaadavad või kas parandamisega seotud teave on
tarbijale piisavalt avaldatud. Selliste juhtumite tõendamine võib olla tehniliselt ja sisuliselt
keerulisem kui tavapärase lepingueelse teabe kontroll.
Samuti saab TTJA muudatuste jõustumisel tarbijakaitseseaduses sätestatud uute väärtegude
kohtuväliseks menetlejaks. Need väärteod puudutavad muu hulgas tootja parandamiskohustuse
rikkumist ning parandamiskohustuse kohta käiva teavitamiskohustuse täitmata jätmist. Selliseid
menetlusi on eelduslikult vähe, kuid tuleb arvestada, et väärteoteate laekumisel peab TTJA seda
hindama ja vajaduse korral menetluse läbi viima. Seetõttu võib üksikute väärteoteadete korral
kaasneda täiendav töökoormus, eriti kui rikkumise tuvastamine eeldab tehniliste asjaolude või
parandamist takistavate meetmete sisulist hindamist.
Lisaks saab TTJA olema kontaktpunktiks Euroopa Komisjoniga suhtlemisel. Alates 2027. aastast
saavad ettevõtjad hakata kasutada Euroopa Komisjoni poolt loodavat ühist platvormi, mistõttu
tuleb arvestada, et vajadusel peab TTJA vahendama Eesti ettevõtjate ja tarbijate muresid Euroopa
Komisjonile. Seda, kui palju selliseid pöördumisi võib tekkida, ei ole praegu võimalik ennustada.
Kuigi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile lisanduvad direktiivist täiendavad ülesanded,
on need siiski võimalik katta olemasoleva ressurssi arvelt.
8. Rakendusaktid
Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada justiits- ja digiministri määrusega direktiivi lisas I olev
Euroopa parandusteabe vorm.
Täiendada tuleb tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamist korraldavat majandus- ja
taristuministri määrust „Tarbijakaitsealase koostöö määruse rakendamise eest vastutavate pädevate
31
asutuste nimetamine“.36 Euroopa Liidus korraldab liikmesriikidevahelist tarbijakaitsealast
koostööd Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide
täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta37. Määruse lisas
loetletakse tarbijakaitset reguleerivaid Euroopa Liidu õigusakte, mille puhul peavad liikmesriigid
nimetama pädevad asutused, kes saavad riikidevahelistel juhtudel teha vajaduse korral nt
järelevalve küsimustes omavahelist koostööd. Juhul kui nt Poola ettevõtja rikub reegleid ja see
kahjustab Eesti tarbijat, on TTJA-l võimalik teavitada toimunust Poola sõsarasutust, kel on
võimalik juhtumiga tegeleda. Parandamisõiguse direktiiviga lisatakse asutustevahelise koostöö
määruse lisasse uue punktina (punkt 29) parandamisõiguse direktiiv. Seega vajab täiendamist Eesti
riigisisese rakendusmääruse § 1 punkt 1, kus sätestatakse, et tulevikus on parandamisõiguse
direktiivi rakendusalasse jäävates küsimustes Eestis riikidevahelise koostöö kontaktasutuseks
TTJA. Sama punkti tuleks täiendada ka direktiiviga digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise
lepingute teatavate aspektide kohta38 (nimetatud koostöömääruse lisa punkt 28), sest näib, et selle
direktiivi puhul on vahepeal ministri määruse täiendamine ununenud.
Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja39 § 48 lõike 2 kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse
algatatava seaduseelnõu seletuskirjale olenevalt volitusnormi sisust lisada Vabariigi Valitsuse või
ministri määruse eelnõu kavand, mis sisaldab eelnõu esialgset sõnastust. Siinsel juhul rakendusakti
kavandeid seletuskirjale ei lisata. Esiteks kehtestatakse direktiivi parandusõiguse direktiivi lisas
ette nähtud vorm, mille puhul ei anta liikmesriigile valikut selle vormi sõnastuse määramisel.
Vormi sisu selgitatakse eraldi lahti VÕS muudatustega. Seega on tegu tehnilise määrusega, kus ei
ole liikmesriigi jaoks ühtki sisulist valikukohta. Teiste rakendusaktide puhul lisatakse
olemasolevatesse määrustesse viited uuele direktiivile. Tegu on tehniliste, selgelt piiritletud
muudatustega, mille puhul ei saa tekkida põhiseadusele vastavuse küsimust. Sellisel juhul puudub
vajadus formaalselt rakendusakti eelnõu lisada, mis üksnes suurendaks tarbetult ajakulu ja eelnõu
materjalide mahtu.
Eelnõuga nähakse ka ette, et valdkonna eest vastutav minister annab käskkirja, millega määratakse
Euroopa Liidu parandusplatvormi Eesti riiklik kontaktpunkt. Kuivõrd tegemist ei ole Vabariigi
Valitsuse või ministri määrusega, ei pea eelviidatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja
paragrahvi kohaselt vastava käskkirja kavandit seletuskirjas esitama. Ühtlasi on kõnealune
volitusnorm oma sisult kitsas (kontakti nimetamine) ning selgelt piiritletud (direktiivis toodud
ülesanded) ning sel juhul puudub ka vajadus käskkirja eelnõu formaalselt lisada, mis üksnes
suurendaks tarbetult eelnõu materjalide mahtu.
9. Seaduse jõustumine
Parandamisõiguse direktiivi ülevõtmiseks vajalikke norme tuleks direktiivi järgi kohaldada alates
31. juulist 2026. Kuivõrd Eesti hilineb direktiivi ülevõtmisega, tuleb arvestada sellega, et seadus
jõustub tavapärases korras, s.o kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
36 RT I, 07.01.2020, 3 37 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest
vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004
(ELT L 345, 27.12.2017, lk 1–26). 38 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste
osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.05.2019, lk 1). 39 RT I, 22.05.2025, 8.
32
Märkimist väärib asjaolu, et direktiivist tuleneb eraldi üleminekunorm – nimelt näeb
parandamisõiguse direktiivi artikkel 21 ette, et direktiivi artiklit 16 ei kohaldata müügilepingute
suhtes, mis on sõlmitud enne 31. juulit 2026. Seetõttu tehakse eraldi rakendussäte
võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seadusesse. Selle
regulatsiooniga antakse müüjatele aega kohaneda direktiivi nõudmisega, mille kohaselt on tarbijal
hõlpsam esitada lepingust tulenevaid nõudeid juhul, kui ta valib puudusega kauba puhul
parandamise (ja mitte asendamise).
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium teiste ministeeriumide ja eri
huvirühmade arvamust parandamisõiguse direktiivi ülevõtmise valikute kohta. Seisukohad esitasid
Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Keskkonnaamet,
Kliimaministeerium, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.
Tagasiside andmise raames leiti üsna üksmeelselt, et Eesti võiks liituda Euroopa Komisjoni
loodava ühtse veebiliidesega parandusteenuseid pakkuvate isikute reklaamimisel ning mitte hakata
välja töötama omaenda riikidevahelise koosvõimega veebiplatvormi. Enamik vastanuid leidis ka,
et alustada võiks n-ö klassikaliste parandusteenuseid osutavate isikute registreerimisega platvormil
(seejuures lisanõudmisi kehtestamata) ning esialgu mitte kaasata paranduskohvikuid jm
kogukondlikke algatusi.
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning
Kliimaministeeriumile. Eelnõu esitatakse arvamuse avaldamiseks järgmistele osalistele:
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja
Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate
Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Kaupmeeste Liit, Teenusmajanduse
Koda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit, Eesti Advokatuur, Eesti Juristide Liit,
Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Tallinna
Tehnikaülikooli õiguse instituut, Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus,
Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja), Pärnu Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Balti
Keskkonnafoorum, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti
Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Masinatööstuse
Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ
Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus, MTÜ Eesti Elektroonikaromu, MTÜ Eesti
Mööblitootjate Liit, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, MTÜ Tarbijate Koostöökoda, OÜ
Eesti Pakendiringlus, SA Rohetiiger, Rootloop OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ,
Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Eesti Omanike Keskliit, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Keskkonnaamet,
Keskkonnaagentuur, MTÜ Paranduskelder, Kliimaministeerium.
33
Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse
seletuskirja
lisa 1
Vastavustabel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate
ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL)
2019/771 ja (EL) 2020/1828, ning võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse
eelnõu sätete vastavustabel
Märge EL-i
õigusakti
norm
EL-i
õigusakti
normi
ülevõtmise
kohustus
EL-i õigusakti normi sisuliseks
rakendamiseks kehtestatavad
riigisisesed õigusaktid
Kommentaar
Art 1 lg 1 ei Lõikes sätestatakse
direktiivi üldine
eesmärk, ei vaja eraldi
ülevõtmist.
Art 1 lg 2 jah uus TKS § 121 lõige 1 punkt 2
Art 1 lg 3 jah uus VÕS § 121 lg 1 punkt 1 ja §
125 lõige 2
Art 1 lg 4 ei Ei vaja eraldi
ülevõtmist, eelnõuga
ei ole plaanis
kehtestada sätteid, mis
nimetatud direktiivi
kohaldamist piiraksid. Art 2 punkt
1
jah VÕS § 1 lõige 5
Art 2 punkt
2
jah uus VÕS § 6351 lõige 2
Art 2 punkt
3
jah uus TKS § 121 lõige 2
Art 2 punkt
4
jah VÕS § 208 lõige 4 Tarbijalemüügi
lepingu puhul sõlmib
VÕS-i § 208 lg 4
kohaselt müügilepingu
isik, kes müüb kaupa
oma majandus- või
kutsetegevuse raames
ehk kes on ettevõtja
VÕS-i § 1 lg 6
tähenduses. Art 2 punkt
5
jah TKS § 2 lg 1 punkt 4
Art 2 punkt
6
jah uus TKS § 123 lõige 4
34
Art 2 punkt
7
jah uus TKS § 12 lõige 4
Art 2 punkt
8
jah uus TKS § 123 lõige 4
Art 2 punkt
9
jah TsÜS § 49 lõige 1, TsÜS § 50
lõige 2; TKS § 2 lg 1 punkt 3
Termini „kaup“ asemel
kasutatakse eelnõus
sõna „asi“. Termin
„asi“ on juba
määratletud TsÜS-i §
49 lg-s 1. Vallasasja
termin on kehtivas
õiguses sätestatud
TsÜS-i § 50 lg-s 2.
Parandamiskohustus
on sätestatud TKS-is ja
selles seaduses on
„kaup“ defineeritud
viitega VÕS-ile. Art 2 punkt
10
jah uus VÕS § 222 lõige 42
Art 2 punkt
11
jah uus VÕS § 121 lg 1 punkt 1
Art 2 punkt
12
jah VÕS § 111
Art 3 ei Ei vaja eraldi
ülevõtmist, kuid selle
põhimõttega on
direktiivi ülevõtmisel
läbivalt arvestatud. Art 4 lg 1 jah uus VÕS § 6351 lõiked 1 ja 3
Art 4 lg 2 jah uus VÕS § 6351 lõige 3
Art 4 lg 3 jah uus VÕS § 6351 lõige 4
Art 4 lg 4
punkt a
jah uus VÕS § 6352 punkt 1
Art 4 lg 4
punkt b
jah uus VÕS § 6352 punkt 2
Art 4 lg 4
punkt c
jah uus VÕS § 6352 punkt 3
Art 4 lg 4
punkt d
jah uus VÕS § 6352 punkt 4
Art 4 lg 4
punkt e
jah uus VÕS § 6352 punkt 5
Art 4 lg 4
punkt f
jah uus VÕS § 6352 punkt 6
Art 4 lg 4
punkt g
jah uus VÕS § 6352 punkt 7
Art 4 lg 4
punkt h
jah uus VÕS § 6352 punkt 8
35
Art 4 lg 4
punkt i
jah uus VÕS § 6352 punkt 9
Art 4 lg 4
punkt j
jah uus VÕS § 6352 punkt 10
Art 4 lg 4
punkt k
jah uus VÕS § 6352 punkt 11
Art 4 lg 5 jah uus VÕS § 6353 lõiked 1 ja 2
Art 4 lg 6
punkt a
jah uus VÕS § 6354 punkt 1
Art 4 lg 6
punkt b
jah uus VÕS § 6354 punkt 2
Art 4 lg 6
punkt c
jah uus VÕS § 6354 punkt 3
Art 4 lg 6
punkt d
jah uus VÕS § 6354 punkt 4
Art 5 lg 1 jah uus TKS § 122
Art 5 lg 2
punkt a
jah uus TKS § 124 lõige 1
Art 5 lg 2
punkt b
jah uus TKS § 124 lõige 1
Art 5 lg 2
punkt c
jah uus TKS § 124 lõige 2
Art 5 lg 2
punkt d
jah uus TKS § 124 lõige 3
Art 5 lg 3 jah uus TKS § 123
Art 5 lg 4 jah uus TKS § 125 lõige 2
Art 5 lg 5 jah uus TKS § 126
Art 5 lg 6 jah uus TKS § 125 lõige 3
Art 5 lg 7 jah uus TKS § 125 lõige 1
Art 5 lg 8 jah uus TKS § 127 lõige 2
Art 5 lg 9 ei See säte ei ole
suunatud
liikmesriikidele. Art 6 jah uus TKS § 126
Art 7 lg 1 ei Sättes kirjeldatakse
Euroopa veebipõhist
parandusplatvormi ja
see ei sisalda
liikmesriikidele
ülevõtmiseks suunatud
regulatsiooni. Art 7 lg 2 ei Säte on suunatud
täitmiseks Euroopa
Komisjonile
(veebiliidese
väljatöötamise
kohustus).
36
Art 7 lg 3 osaliselt uus TKS § 671 lõige 1 Säte viitab vajadusele,
et liikmesriik peab
tegema valiku, kas
hakkab tulevikus
kasutama komisjoni
loodavat
veebiplatvormi ühist
veebiliidest.
Ülejäänud osa lõikest
on suunatud
liikmesriikidele, kes
kavatsevad tulevikus
kasutada omaenda
riiklikku
parandusplatvormi. Art 7 lg 4 jah uus TKS § 671 lõige 4
Art 7 lg 5 jah uus TKS § 671 lõige 1
Art 7 lg 6 ei Lõige 6 sisaldab
kirjeldust selle kohta,
milline täpselt saab
olema komisjoni
väljatöötatav ühine
veebiliides (samadele
tingimustele peavad
vastama ka riiklikud
platvormid). Kui
liikmesriik valib ühise
veebiliidese
kasutamise, siis ei ole
see lõige suunatud
täitmiseks talle, vaid
Euroopa Komisjonile,
kes veebiliidese loob. Art 7 lg 7 ei Sama nagu lõike 6
puhul. Art 7 lg 8 ei See direktiivi säte ei
sisalda õiguslikku
regulatsiooni, vaid
kirjeldab liikmesriigi
tegevusi seoses
platvormi
reklaamimise ja
tutvustamisega. Säte ei
vaja riigisisesesse
õigusesse eraldi
ülevõtmist. Art 8 ei Euroopa Komisjoni
moodustatava
37
eksperdirühma töös
osalemine ei vaja
seadusemuudatusi. Art 9 lg 1
punkt a
jah uus TKS § 671 lõiked 2 ja
Art 9 lg 1
punkt b
ei See säte on suunatud
liikmesriikidele, kes
kavatsevad
luua/säilitada oma
riikliku
parandusplatvormi. Art 9 lg 2 ei Tegu on liikmesriigi
jaoks vabatahtliku
sättega, mis tuleb üle
võtta üksnes juhul, kui
liikmesriik soovib
kehtestada platvormil
registreeruda
soovivate parandajate
jaoks lisatingimusi
kvalifikatsiooni jms
kohta. Samuti juhul,
kui liikmesriik soovib
pädevust enne seda,
kui parandaja
platvormil
registreerub, parandaja
vastava taotluse
heakskiitmiseks. Eesti
ei plaani kehtestada
lisatingimusi ega soovi
ka taotluste
eelkontrolli võimalust. Art 9 lg 3 ei See säte ei vaja
konkreetset
ülevõtmist, eriti
arvestades, et Eesti ei
plaani lisatingimusi
vms kehtestada. Art 9 lg 4 jah uus TKS § 671 lõige 2
Art 10 ei See säte on suunatud
Euroopa Komisjonile. Art 11 lg 1 ei Selle sätte täitmine ei
nõua seaduse
muutmist. Art 11 lg 2 jah TKS VII ptk
Art 12 ei Selle kohustuse
täitmine ei vaja
38
seaduse muutmist.
TTJA aktualiseerib
infot tarbijate õiguste
kohta Eestis jooksvalt
oma kodulehel ja
Euroopa Liidu ühtses
digiväravas (portaalis
„Your Europe“). Art 13 ei Meetme võtmine
parandamise
edendamiseks ei eelda
seadusandlikke
muudatusi. Art 14 lg 1 jah uus VÕS § 6353 lg 3 ja uus TKS
§ 127 lõige 3
Art 14 lg 2 ei Sätet, mille kohaselt
teenuseosutaja võib
tarbija suhtes
rakendada soodsamaid
tingimusi kui
seadusest tulenev
miinimum, ei vaja
praegu eraldi
ülevõtmist, kuivõrd
seadused seda
praegusel kujul ei
takista. Art 15 jah uus TKS § 744
Art 16
punkt 1
jah uus VÕS § 2171 lg 3 punkt 2
Art 16
punkt 2
(direktiivi
(EL)
2019/771
art 10
täiendamin
e lõikega
2a)
jah uus VÕS § 218 lg 31
Art 16
punkt 2
(direktiivi
(EL)
2019/771
art 10 lõike
3
muutmine)
ei Muudatus pakub
liikmesriigile
võimalust kehtestada –
või jätta kehtima –
pikem tähtaeg nõuete
esitamiseks kui see,
mida
parandamisõiguse
direktiiviga nähakse
39
ette juhul, kui tarbija
valib asja asendamise
asemel parandamise.
Eesti jääb direktiivis
pakutud miinimumi
juurde. Art 16
punkt 2
(direktiivi
(EL)
2019/771
art 10
täiendamin
e lõikega
5a)
ei See muudatus
puudutab teistsuguse
õigussüsteemiga
liikmesriike kui Eesti
(neid, kes ei ole müüja
vastutuse jaoks
kehtestanud kindlaid
tähtaegasid või kes
lähtuvad müüja
vastutuse piiritlemisel
üksnes
õiguskaitsevahendite
aegumistähtajast). Art 16
punkt 3
jah uus VÕS § 222 lg 1 teine lause
Art 16
punkt 4
jah uus VÕS § 222 lg 4 ja lg 42
Art 17 jah TKS § 661 lg 3
Art 18 jah Täiendada tuleb
ministri määrust
„Tarbijakaitsealase
koostöö määruse
rakendamise eest
vastutavate pädevate
asutuste nimetamine“. Art 19 ei Säte käsitleb Euroopa
Komisjonile pandud
järelhindamise
kohustust ega vaja
riigisisesesse õigusse
ülevõtmist. Art 20 ei Säte on suunatud
Euroopa Komisjonile. Art 21 jah Võlaõigusseaduse,
tsiviilseadustiku üldosa seaduse
ja rahvusvahelise eraõiguse
seaduse rakendamise seaduse uus
§ 141
Art 22 ei VÕS-ile ja TKS-ile
lisatavad
normitehnilised
märkused.
40
Art 23 ei Direktiivi jõustumise
säte, ei vaja
riigisisesesse õigusse
ülevõtmist. Art 24 ei Direktiivi
adresseerimise säte, ei
vaja riigisisesesse
õigusse ülevõtmist
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Meie 17.07.2026 nr 8-1/5417-1
Seaduseelnõu parandamisõiguse direktiivi ülevõtmiseks (eelnõu kooskõlastusringile) Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ja huvigruppidele arvamuse avaldamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1799 kaupade parandamist edendavate ühiste normide kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ning direktiive (EL) 2019/771 ja (EL) 2020/1828, ülevõtmiseks koostatud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame kolme nädala jooksul arvates käesoleva kirja saamisest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Eelnõu
2. Seletuskiri Maarja-Liis Lall 54770628 [email protected] Lisaadressaadid: Kliimaministeerium
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Eesti Tarbijakaitse Liit Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Kaupmeeste Liit Teenusmajanduse Koda Eesti E-kaubanduse Liit Eesti Kindlustusseltside Liit Eesti Advokatuur Eesti Juristide Liit Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut Riigikohus
2
Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Balti Keskkonnafoorum Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit Eesti Elektritööstuse Liit Eesti Elektroonikatööstuse Liit Eesti Kaupmeeste Liit Eesti Keemiatööstuse Liit Eesti Masinatööstuse Liit Eesti Plastitööstuse Liit Eesti Ringmajandusettevõtete Liit Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit MTÜ Eesti Elektri- ja Elektroonikaseadmete Ringlus MTÜ Eesti Elektroonikaromu MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ Tarbijate Koostöökoda OÜ Eesti Pakendiringlus SA Rohetiiger Rootloop OÜ Tootjavastutusorganisatsioon OÜ Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum Eesti Omanike Keskliit Eesti Keskkonnaühenduste Koda Keskkonnaamet Keskkonnaagentuur MTÜ Paranduskelder Andmekaitse Inspektsioon
EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: JDM/26-0825 - Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus (parandamisõigus) Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Kliimaministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Riigikohus Kooskõlastamise tähtaeg: 07.08.2026 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/33e586e9-e21f-426c-936d-a263a576b5a8 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/33e586e9-e21f-426c-936d-a263a576b5a8?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main