| Dokumendiregister | Riigikohus |
| Viit | 6-6/26-72-1 |
| Registreeritud | 20.07.2026 |
| Sünkroonitud | 21.07.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Õigusemõistmise üldküsimused ja õigusteabe analüüs |
| Sari | 6-6 Arvamused õigusaktide eelnõude kohta |
| Toimik | 6-6/2026 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Vastutaja | Risto Uustal (Riigikohus, Õigusteabe- ja Koolitusosakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
From: [email protected]
Sent: Mon, 20 Jul 2026 06:51:01 +0000
To: [email protected]
Subject: [EIS] Eelnõu MKM/26-0827 - "Maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise väljatöötamiskavatsus" kooskõlastamine
1
Sisukord 1. Lahendatav probleem ......................................................................................................................... 3
1.1 Hetkeolukord ................................................................................................................................. 3
1.2 Lahendatav probleem ................................................................................................................... 4
2. Eesmärgid ............................................................................................................................................ 5
3. Võimalikud lahendused ....................................................................................................................... 7
3.1 Lahendusvariandid ........................................................................................................................ 7
3.2 Esimese lahendusvariandi kirjeldus .............................................................................................. 7
3.2.1 Üldiselt .................................................................................................................................... 7
3.2.2 Ehitisteta maa ......................................................................................................................... 8
3.2.3 Ehitistega maa ........................................................................................................................ 9
3.2.4 Ribad ..................................................................................................................................... 11
3.2.5 Vaidlustamise võimalused .................................................................................................... 16
3.2.6 Esimese lahendusvariandi menetluse skeem, maareformi lõpetamise eeldatav tulemus ja
tegevuskava ................................................................................................................................... 17
3.3 Teise lahendusvariandi kirjeldus ................................................................................................. 19
3.4 Lahendusvariantide võrdlus ........................................................................................................ 20
3.5 Kavandatavad muudatused õigusaktides .................................................................................... 22
3.5.1 MaaRS-i olulisemad muudatused ......................................................................................... 22
3.5.2 Ehitiste omandiõiguse tekkimise võimalike aluste täpsustamiseks vajalikud muudatused 24
3.5.3 Ribadega seotud menetluste, sh sundliitmise, lahendamiseks kavandatavad muudatused:
....................................................................................................................................................... 24
3.5.4 Riigivaraseaduses vajalikud muudatused ........................................................................ 25
3.5.5 Pärast ehitistega maa riigi omandisse jäämist ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse
seadmiseks vajalikud muudatused ................................................................................................ 25
3.5.6 Maareformi seadusega seotud menetluskordade muudatused .......................................... 26
3.6 Esimese lahendusvariandi põhiseaduspärasuse analüüs ............................................................ 26
3.6.1 Isikud, kelle õigusi võidakse riivata ...................................................................................... 26
3.6.2 Riivatavate põhiõiguste analüüs .......................................................................................... 26
3.6.3 Õiguspärane ootus ............................................................................................................... 28
3.6.4 Kokkuvõttev hinnang kavandatava regulatsiooni põhiseaduspärasusele............................ 29
3.7 Ribade sundliitmise põhiseaduspärasuse analüüs ...................................................................... 29
3.7.1 Ribade sundliitmise õiguslik iseloom.................................................................................... 29
3.7.2 Riivatavad põhiõigused ribade sundliitmise korral .............................................................. 30
3.7.3 Varalise koormuse hindamine .............................................................................................. 30
3.7.4 Proportsionaalsuse hindamine ............................................................................................. 31
2
3.7.5 Õiguspärane ootus ja õiguskindlus ....................................................................................... 31
3.7.6 Kokkuvõttev hinnang ribade sundliitmise põhiseaduspärasusele ....................................... 32
4. Uuringud ja kaasatud osapooled ................................................................................................... 32
5. Määratletud mõju ......................................................................................................................... 32
5.1 Kavandatav muudatus I ............................................................................................................... 32
5.1.1 Muudatuse I sisu .................................................................................................................. 32
5.1.2 Sotsiaalsed mõjud ................................................................................................................ 33
5.1.3 Mõju majandusele ................................................................................................................ 33
5.1.4 Mõju regionaalarengule ....................................................................................................... 33
5.1.5 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, halduskoormusele,
riigieelarvele ning muudele avaliku sektori kuludele ja tuludele .................................................. 34
5.1.6 Edasine analüüs .................................................................................................................... 35
5.1.7 Miks on mõju ebaoluline? .................................................................................................... 35
5.2 Kavandatav muudatus II .............................................................................................................. 36
5.2.1 Muudatuse II sisu ................................................................................................................. 36
5.2.2 Sotsiaalsed mõjud ................................................................................................................ 36
5.2.3 Mõju majandusele ................................................................................................................ 37
5.2.4 Mõju regionaalarengule ....................................................................................................... 37
5.2.5 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, halduskoormusele,
riigieelarvele ning muudele avaliku sektori kuludele ja tuludele .................................................. 37
5.2.6 Edasine analüüs .................................................................................................................... 39
5.2.7 Miks on mõju ebaoluline? .................................................................................................... 39
5.3 Kavandatav muudatus III ............................................................................................................. 39
5.3.1 Muudatuse III sisu ................................................................................................................ 39
5.3.2 Sotsiaalsed mõjud ................................................................................................................ 39
5.3.3 Mõju majandusele ................................................................................................................ 40
5.3.4 Mõju regionaalarengule ....................................................................................................... 40
5.3.5 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, halduskoormusele,
riigieelarvele ning muudele avaliku sektori kuludele ja tuludele .................................................. 40
5.3.6 Edasine analüüs .................................................................................................................... 41
5.3.7 Miks on mõju ebaoluline? .................................................................................................... 41
6. Edasine väljatöötamine ................................................................................................................. 42
Lisa 1. ETAKi andmetel ehitisteta reformimata maaüksused kohalike omavalitsuste lõikes ............... 43
Lisa 2. ETAKi andmetel ehitistega reformimata maaüksused kohalike omavalitsuste lõikes ............... 44
Lisa 3. Iseseisva kasutusvõimaluseta maa, nn ribad, kohalike omavalitsuste lõikes ............................ 45
Lisa 4. Pooleliolevad maaüksused, mille munitsipaalomandisse andmine on selgitamisel .................. 46
Lisa 5. Reformimata maad, millel asuvad Eesti topograafia andmekogu (ETAK) andmetel ehitised .... 47
3
Maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise väljatöötamiskavatsus1
08.06.2026 seisuga
1. Lahendatav probleem
1.1 Hetkeolukord
Maareform algas 01.11.1991, kui jõustus maareformi seadus (edaspidi MaaRS). Maareformi
eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil
põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste
maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks
kasutamiseks (MaaRS § 2).
Maareform on valdavas osas lõpule viidud ning hetkeseisuga hõlmab see üle 99% Eesti
Vabariigi territooriumist. Maareformi toimingud on veel vaja teha ligikaudu 9840 maaüksusel
kogupindalaga umbes 9000 hektarit, mis moodustab 0,2% Eesti Vabariigi territooriumist. Maa-
ja Ruumiameti andmetel jagunevad need maareformi liikide kaupa järgmiselt:
Eeldatav maareformi liik Maaüksuste arv
hoonestusõiguse seadmine 1119
korteriomandi seadmine (ei toimu MaaRSi
alusel)
255
maa tagastamine 21
mitu liiki koos 12
munitsipaalomandisse andmine 325
ostueesõigusega erastamine 1223
riba kinnisasjaga liitmine 5182
maa riigi omandisse jätmine maareservina 557
maa riigi omandisse jätmine teistel alustel 388
liik teadmata 744
vaba metsamaa erastamine 7
vaba põllumajandusmaa erastamine 7
Kokku 9840
Reformimata maaüksuste arvud ja liigid on pidevas muutumises, sest algselt moodustatud
maaüksused piiritleti olemasolevate kinnisasjade vaheliste aladena ja vastavalt maareformi
läbiviimiseks vajalike asjaolude selgumisele muudetakse maaüksuste piire. Selliste maaüksuste
jagamisel viiakse ühe algse maaüksuse osas maareform läbi kahe või enama menetlusega
(näiteks osa piiritletakse ehitiste teenindamiseks vajaliku maana ja erastatakse ning osa jäetakse
riigi omandisse või antakse munitsipaalomandise). Mõnel juhul on kasutuseta ehitis lagunenud
sedavõrd, et omanik kaotab maareformi käigus õiguse omandada ehitise juurde kuuluvat maad.
Need maad jäetakse üldjuhul riigi omandisse riigi reservmaana.
Põhjused, miks osa maareformi menetlusi on tänaseni lõpuni viimata, on erinevad. Erastamiste
puhul on paljudel juhtudel menetlused peatunud õigustatud isikute tegevusetuse (nt lõpule
1 Väljatöötamiskavatsuse koostamisel on arvestatud Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 180 „Hea
õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lg-s 1 sätestatud kriteeriumitega.
4
viimata pärimismenetlus või ehitise omandiõiguse dokumentide mitteesitamise) tõttu. Sageli
on põhjuseks ka kohaliku omavalitsuse tegevusetus maareformi eeltoimingute tegemisel.
Probleemiks on ka maareformi alaste teadmistega ametnike puudumine kohalikes
omavalitsustes, samuti see, et maareformi lõpuleviimist ei peeta teiste lahendamist vajavate
ruumiotsuste kõrval enam prioriteetseks. Reformimata maaüksustel, millel asuvad ehitised,2 on
vaja eelkõige välja selgitada ehitise rajamise õiguslikkus, ehitise omanik, ehitise seisund ja see,
kas ehitise omanik on esitanud tähtaegselt avalduse maa omandamiseks ja millises ulatuses.
Nende asjaolude väljaselgitamine on tihtilugu keeruline ja aeganõudev. Kui ehitiste
teenindamiseks vajalik maa või ostueesõigusega erastatava maa piirid on kindlaks määramata,
või on näiteks maaüksuse sihtotstarve määramata, on takistatud ka maa ülejäänud osas riigi
omandisse jätmine. Maa riigi omandisse jätmise menetlusi on pooleli ka seetõttu, et kohalik
omavalitsus ei ole maa riigi omandisse jätmisega nõus ning soovib maad saada
munitsipaalomandisse. Leidub ka pooleliolevaid maa munitsipaalomandisse andmise
menetlusi, mille puhul kohalik omavalitsus ei ole nõus maa andmisega munitsipaalomandisse,
näiteks kohalike teede alused maad või vähesel määral ka varede või õigusliku aluseta rajatud
ehitistega maad. Osade maaüksuste osas on maareform lõpetamata, kuna riik ega kohalik
omavalitsus maad endale ei soovi.
Reformimata maatükkidest hinnanguliselt poole moodustavad kinnisasjade vahele jäänud
iseseisva kasutusvõimaluseta maatükid (nn ribad), mis on tekkinud erinevate maareformi
vigade tõttu ja mis on otstarbekas liita mõne piirneva kinnisasjaga. Maa- ja Ruumiameti
andmete kohaselt oli seisuga 19.05.2026 nn ribasid 5182 maaüksust. Katastrikaardi
korrastamise käigus võib oletuslikult kaduda 5-10% praegustest ribadest. Ülejäänute osas
tehakse erinevaid toiminguid, sh selgitatakse välja, kas on lahendamata taotlusi maareformi
läbiviimiseks, kas maaüksusel asub ehitisi või on muid asjaolusid, mis takistavad
maakorralduse käigus reformimata maa naaberkinnisasjaga liitmist.
1.2 Lahendatav probleem
Maareform on kestnud üle 30 aasta. Suur osa maareformi eesmärgist on täidetud, kuid osade
maaüksuste osas on endiselt maareform läbi viimata.
Maareformi läbiviijateks on riik (Maa- ja Ruumiameti kaudu) ja kohalikud omavalitsused
(MaaRS § 38 lg 1). Seejuures on Maa- ja Ruumiametil õigus täita ka neid maareformiga seotud
ülesandeid, mis õigusaktidega on määratud kohaliku omavalitsuse ülesandeks, kui kohalik
omavalitsus jätab oma ülesanded täitmata (MaaRS § 38 lg 2 p 6 ja lg 3). Maa- ja Ruumiametil
ei ole piisavalt ressurssi, et kõik pooleliolevad maareformi menetlused ise kehtiva korra alusel
mõistliku aja jooksul lõpuni viia.
Maareformi lõpuleviimisega on tegeletud juba aastaid. 2013. aastal jõustunud MaaRS-i
muudatused nägid ette konkreetsed tähtajad maareformi toimingute tegemiseks, et võimaldada
maareformi kiiremat lõpuleviimist. Riigikohus on juba 2020. aastal leidnud, et maareformi
lõpuleviimise vastu on avalik huvi3. MaaRS-s sätestatud tähtajad on tänaseks möödunud, kuid
osa maareformi menetlusi on endiselt pooleli.
2 Eesti topograafia andmekogu (ETAK) andmetel on reformimata maade hulgas selliseid maaüksusi ligikaudu
3700. 3 Riigikohtu halduskolleegiumi 22.12.2000 aasta kohtuotsus haldusasjas nr 3-4-1-10-00, mille punktis 14 märgib Riigikohtu üldkogu, et „Omandireformi aluste seaduse §-s 2 ja Maareformi seaduse §-s 2 sätestatud eesmärkidest nähtub, et omandireform käivitati avalikes, so üldistes huvides.“
5
Arvestades maareformi algusest möödunud ajaperioodi ja seaduses sätestatud tähtaegu, peab
maareformi lõpuleviimine saama eraldiseisvaks eesmärgiks. Senise praktika pinnalt on näha, et
kui seadusandlikul tasandil mitte sekkuda, siis maareform võib jääda venima veel pikaks ajaks.
Kohalikel omavalitsustel ning Maa- ja Ruumiametil ei ole piisavalt ressurssi, et pooleliolevad
menetlused kiiremas korras lõpule viia. Sageli on pooleli jäänud keerukamad menetlused, kus
haldusorganil oleks vaja jõulisemalt sekkuda. Otsustav sekkumine menetluse lõpuleviimiseks
võib kaasa tuua vaidlusi, mis on omakorda ressursikulu. Kavandatav seadusemuudatus loob
eeldused maareformi lõpuleviimiseks sõltumata haldusorganite valmisolekust astuda kõrgema
vaidluse riskiga samme.
Kavandatava seadusemuudatuse eesmärk ei ole koondada maareformi läbiviimine täielikult
Maa- ja Ruumiametisse, vaid luua õiguslik mehhanism, mis võimaldab pooleliolevad ja
objektiivselt takerdunud menetlused lõpetada seaduse alusel, vähendades seeläbi nii riigi kui ka
kohalike omavalitsuste pikaajalist halduskoormust.
Varasematest seadusemuudatustest on näha, et seaduses maareformi lõpetamise toiminguteks
tähtaegade sätestamine soovitud mõju maareformi terviklikuks lõpetamiseks ei oma.
Näiteks 2013. aastal kehtima hakanud MaaRS-i ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise
seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli nimetatud seadusemuudatuste üheks eesmärgiks
kehtestada maareformi kiiremaks lõpuleviimiseks vajalikud tähtajad, et kiirendada maareformi
lõpuleviimist. Samas puudutasid kehtestatud tähtajad üksnes konkreetseid menetlustoiminguid
ja -liike, nagu maa munitsipaalomandisse andmise taotluste esitamine, maa tagastamise ja
kompenseerimise menetluste lõpuleviimine ning hoonestusõiguse seadmisega seotud
toimingud, ega kujutanud endast maareformi üldist lõpptähtaega. 2013. aastal kehtestatud
tähtpäevadest hiliseim oli 30.06.2016. Ka sellest tähtpäevast möödub peagi 10 aastat, kuid
maareform ei ole endiselt lõppenud. 2020. aastal said valdavalt küll kõik reformimata maad
ruumikuju ja katastritunnuse ning need kanti riigi kinnisvararegistrisse maareformi menetluse
osana, kuid nende omandi liik ja ulatus selgub lõplikult siiski alles pärast maareformi
lõpuleviimist.
Seetõttu on vajalik rakendada senisest tõhusamaid ja põhimõttelisemaid meetmeid ning selgeid
tagajärgi, kuna varasemad lahendused ei ole toonud kaasa maareformi lõpuleviimist. Kavas on
kehtestada regulatsioon, mis sätestab, et kui seaduses sätestatud tähtpäevaks reformimata
maaüksuste osas ei ole maareformi läbi viidud, jäävad need maaüksused riigi omandisse ning
sellega maareform lõppeb. Ehitistega ja ehitisteta maatükke tuleks käsitleda eraldi ning anda
ehitistega maatükkide puhul pikem tähtaeg senise korra alusel menetluse lõpetamiseks,
täpsustades ehitiste kui vallasasjade omandiõiguse tõendamise võimalusi, et anda võimalus ka
nendel isikutel ehitise aluse maa omandamiseks, kes senises menetluses ei ole piisavalt suutnud
ehitise omandiõigust tõendada. Lahendada tuleb ka iseseisva kasutusvõimaluseta maaüksuste
(nn ribade) küsimus, sest neid ei ole mõistlik jätta eraldiseisvate kinnistutena riigi omandisse.
2. Eesmärgid
Eesmärgiks on töötada välja tõhus, õiguskindel ja selge õigusraamistik, mis aitab saavutada
maareformi lõpetamise mõistliku aja jooksul ning võimalikult väikese halduskoormusega.
Maareformi saab konkreetse maaüksuse osas lugeda lõppenuks siis, kui maa on kantud
maakatastrisse ja kinnistusraamatusse ning see on saanud omaniku.
6
Maareformi lõpetamine aitab saavutada selgust maaomandi ja maakasutuse osas. Väheneb
pikaaegne haldussisene koormus ja kulud, mis tulenevad venima jäänud maareformi
menetlustest. Maareformi lõpetamise saavutamist hinnatakse eeskätt selle alusel, et kõik
iseseisvalt kasutatavad reformimata maaüksused on kavandatava regulatsiooni jõustumise järel
kantud kinnistusraamatusse ning neil on omanik (riik, kohaliku omavalitsuse üksus või
eraõiguslik isik). Täiendava indikaatorina kasutatakse reformimata maaüksuste arvu
vähenemist kuni nulltasemeni.
Maa- ja ruumiloome programmis aastateks 2026-2029 (kinnitatud majandus- ja tööstusministri
10.02.2026 käskkirjaga nr 16) 5. peatükis on hetkeolukorra analüüsis märgitud, et maareform
on lõpusirgel, valdav osa Eesti territooriumist on kantud maakatastrisse ja leidnud uue
omaniku – vaid 0,18 protsenti Eesti maismaa pindalast on reformimata. Maareformi tempo
aeglustub pidevalt erinevatel põhjustel: ressursipuudus KOV-ides, õigustatud isikute
passiivsus, menetluste kasvav keerukus (lihtsamad menetlused on lõpule viidud). Samuti ei ole
selgunud kõikide maade munitsipaalomandisse andmise vajadus ja selgitatakse välja riigile
vajalikke maid. Riigi maareservi jäetud maad vajavad haldamist (enampakkumisel rendile
andmine ja müük, hooldamine, sh ohtlike objektide likvideerimine, ebaseadusliku kasutuse
lõpetamine), kuid tulenevalt ressursside vähenemisest on vajalik senisest rohkem hakata
tegevusi prioriseerima. Programmi lisaks 1 oleva programmi teenuste kirjelduse p-s 2.5 on
maareformi kohta eesmärgina välja toodud, et maareform on õiguspäraselt lõpetatud, kõik
maad on kantud maakatastrisse ja saanud omaniku. Tegevuse lühikirjelduses on märgitud:
maareformi läbiviimisel riigi toimingute tegemine, sh maa erastamine, riigi omandisse jätmine,
munitsipaalomandisse andmine, riigimaale ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmine
ja iseseisva kasutusvõimaluseta reformimata maast kinnisasjadele juurdelõigete tegemine.
Maareformi-alane nõustamine ja selgituste andmine. Vastutavaks asutuseks on Maa- ja
Ruumiamet. Programmi lisa 2 „Teenuste rahastamiskava, MKMi valitsemisala (eurodes)“
kohaselt on maareformi teenuse eelarve 2026. aastal 2 475 004 eurot ja aastatel 2027-2029 iga-
aastaselt 2 434 962 eurot.
Keskkonnakaitse ja -kasutuse programmi 2023-2026 (kinnitatud keskkonnaministri 16.02.2023
käskkirjaga nr 1-2/23/74) tegevuse 5.1 „Maatoimingute korraldamine“ tegevuse mõõdikute
kohaselt oli reformimata maaüksuste arvu puhul 2024. aasta sihttase 7600 maaüksust,
2025. aasta sihttase 5200 maaüksust ning 2026. aastaks sooviti saavutada sihttase 2800
maaüksust. Programmis on olukorra lühianalüüsi all välja toodud, et maareform on lõpusirgel
ja kõik maad on kantud maakatastrisse. Oodatava tulemusena on märgitud, et maade riigi või
munitsipaalomandisse jätmine ning eraisikutega seotud maade tagastamised ja erastamised
(v.a kohtuvaidlused) on lõpetatud.
2025. aasta lõpuks keskkonnakaitse ja -kasutuse programmis sätestatud reformimata
maaüksuste sihttaset saavutatud ei ole. Seetõttu on ebatõenäoline, et ilma täiendavate
sekkumisteta saavutatakse ka programmis 2026. aastaks sätestatud sihttase. Samuti on
ebatõenäoline, et 2026. aastal saavutatakse olukord, kus maade munitsipaalomandisse andmine
või riigi omandisse jätmine ning eraisikutega seotud tagastamised ja erastamised on lõpetatud.
Maareformi lõpuleviimist kajastatakse ka kohalike omavalitsuste arengukavades. Näiteks toob
Tallinna arengustrateegia „Tallinn 2035“ tegevusvaldkonna „Linnavara hoidmine ja
arendamine“ maatoimingute olulisemate tegevussuundade all välja maareformi eeltoimingute
lõpuleviimise.
7
See, et eesmärk maareform lõpule viia, on juba aastaid saavutamata, näitab, et vajalik on
jõulisemalt sekkuda, sest senisel viisil jätkates võivad pooleliolevad maareformi
menetlused kesta edasi veel aastaid, kulutades ühiskondlike ressursse ja hoides õhus
õiguslikku ebaselgust.
3. Võimalikud lahendused
3.1 Lahendusvariandid
Lahendusvariante on mitmeid, nii regulatiivseid kui mitteregulatiivseid. Kuigi MaaRS-s on
varasemalt kehtestatud tähtajad üksikute maareformi menetlustoimingute tegemiseks
eesmärgiga kiirendada maareformi läbiviimist, ei ole seaduses seni reguleeritud maareformi kui
terviku lõplikku tähtaega ega selle saabumise õiguslikke tagajärgi. Senine regulatsioon, mis on
keskendunud üksikutele menetlusliikidele ilma tõhusate tagajärgede sätestamiseta tähtaja
ületamise puhuks, ei ole osutunud piisavalt efektiivseks maareformi lõpuleviimise tagamisel.
Need tähtajad on tänaseks ammu möödunud ja maareform on osade maaüksuste puhul senini
pooleli. Kuna eeldatavalt on pooleli keskmisest keerukamad menetlused, kus ei ole võimalik
olukorda lahendada näiteks ühtsete juhendmaterjalide loomisega, sest igas menetluses on oma
spetsiifilised probleemid, ei saa mitteregulatiivseid lahendusvariante pidada praegusel juhul
efektiivseteks. Seetõttu tuleb eelistada regulatiivseid lahendusvariante.
Need on järgmised:
1. Esimene lahendusvariant - muuta kehtivat MaaRS-i ning sätestada selles tähtpäevad,
mille saabumisel jäävad seni veel reformimata maad, v.a iseseisva kasutusvõimaluseta
ribad, riigi omandisse seaduse alusel. Tegemist on lahendusega, millel on tähtaja
möödumisel tagajärjed. Ehitistega ja ehitisteta maid käsitletakse eraldi. Kui ettenähtud
tähtajaks ei ole maa suhtes vajalikku menetlust lõpule viidud, jääb maa kindlaksmääratud
kuupäeva seisuga riigi omandisse. Seega on regulatsiooniga seotud konkreetne ja üheselt
määratletud õiguslik tagajärg, mis loob selguse maareformi lõpuleviimisel. Ribasid
käsitletakse jätkutegevusena. Samuti käsitletakse maareformi jätkutegevusena nende
juhtumite lahendamist, kus seaduses sätestatud tähtaja jooksul ei suudeta ehitiste
omandiõiguse küsimusi lahendada ja seda tuleb teha pärast ehitistega maade riigi omandisse
jätmist.
2. Teine lahendusvariant - kehtestada eraldiseisev maareformi lõpetamise seadus ja
tunnistada hetkel kehtiv MaaRS ning selle alusel antud õigusaktid kehtetuks.
3.2 Esimese lahendusvariandi kirjeldus
3.2.1 Üldiselt
Esimese lahendusvariandi kohaselt tuleks sätestada MaaRS-s, et riigi omandisse jääb maa, mille
osas ei ole teatud hetkeseisuga tehtud maareformi lõpp-otsust. See tähendab, et kui seaduses
sätestatud kuupäeva seisuga on maaüksuse osas maareformi menetlus pooleli, jääb seaduse
alusel see maaüksus riigi omandisse, kantakse kinnistusraamatusse ning omanikuna kantakse
sisse Eesti Vabariik. Halduskoormuse vähendamiseks eraldi haldusakti selle kohta ei anta.
Seaduses tuleb muu hulgas sätestada, kes saab sellise riigivara valitsejaks ja volitatud asutuseks.
Erand sellest tuleks sätestada pooleliolevate tagastamismenetluste jaoks, sest nende
lõpuleviimise eest vastutab KOV ja järelevalvet teeb Rahandusministeerium, ning nn ribade
osas. Kuna pooleliolevaid tagastamismenetlusi on teadaolevalt vaid 21, tuleks need lõpuni viia
kehtiva korra alusel. Ribasid ei ole mõistlik eraldiseisvate kinnistutena riigi omandisse jätta ja
8
sellisena kinnistusraamatusse kanda, kuna tegemist on iseseisva kasutusvõimaluseta
maatükkidega (MaaRS § 31² lg 1), ning mõistlikum on nende liitmine kõrvalasuvate
kinnisasjadega.
Seaduse alusel seni reformimata maa riigi omandisse jäämise puhul oleks tegemist suhteliselt
lihtsa, selge ja ühetaolise lahendusega. Kui aastakümnete jooksul ei ole suudetud mõne
maaüksuse osas maareformi menetlust lõpuni viia, jääb nüüd maaüksus riigi omandisse. See ei
välista, et maaüksus võib edaspidi minna ka kohaliku omavalitsuse omandisse või
eraomandisse, kuid seda juba riigivaraseaduse regulatsiooni alusel.
19.05.2026 seisuga on maaomandi määramise toiminguid vaja teha veel ca 9840 maaüksusel
(ehitisteta, ehitistega ja ribad kokku).
Selle lahendusvariandi puhul tuleb eristada ehitisteta maid, ehitistega maid ning ribasid,
kusjuures ehitisteta maade ja ehitistega maade puhul on tegemist sisulise tegevusega ning
ribade puhul jätkutegevusega ehk maareformi vigade parandamisega:
1) ehitisteta maad (19.05.2026 seisuga 1963 maaüksust, vt. lisa 1) – ehitisteta maade puhul
on probleemkohti oluliselt vähem, sest ei tõusetu ehitise omandiõiguse küsimust. Nende
maade riigi omandisse jäämise tähtaeg on seadusemuudatuse jõustumisest arvates;
2) ehitistega maad (19.05.2026 seisuga 2695 maaüksust, vt. lisa 2) – seal asuvad nii õiguslikul
alusel kui ka õigusliku aluseta rajatud ehitised. Ehitiste omandiõiguse tuvastamine on
keerukam ning maa riigi omandisse jäämisel võimalik risk teiste isikute õiguste riivele
suurem. Ettepanek on lahendada selliste ehitiste omandiõiguse küsimus, et riigi omandisse
ei jääks maad, millel asuvate ehitiste omandiõigus on ebaselge. Nende maade osas tuleks
sätestada riigi omandisse jäämise osas pikem tähtaeg (näiteks kaks või kolm aastat
seadusemuudatuse jõustumisest arvates), et pärast ehitiste omandiõiguse tekkimise
tingimuste täiendamist oleks piisavalt aega uue omandiõiguse regulatsiooni alusel senised
menetlused lõpuni viia. Siia alla kuulub ka väike osa maadest, mida käsitatakse
erijuhtumitena, ja mille puhul ei ole seni peetud põhjendatuks maa riigi omandisse jätmist,
näiteks juhul, kui maaüksusel paikneb arvukalt õigusliku aluseta püstitatud garaaže või
lagunenud ehitisi (hetkel teadaolevalt on selliseid keerukaid erijuhtumeid Maa- ja
Ruumiameti hinnangul 6 tk);
3) ribad (19.05.2026 seisuga 5182 maaüksust, vt. lisa 3) – iseseisva kasutusvõimaluseta
maatükid, mida ei ole mõistlik riigi omandisse jätta, sest need ei ole riigile vajalikud, neid
ei saa eraldiseisvalt kasutada ega müüa. Ribad kinnisasjade vahel on tekkinud maareformi
käigus peamiselt eri aegadel kasutusel olnud erinevast kaardimaterjalist või
mõõdistusviisidest tingitud vigade tõttu. Tegemist on maakorralduse kaudu lahendatava
probleemiga.
3.2.2 Ehitisteta maa
Seaduses tuleks sätestada tähtpäev, millise aja seisuga jäävad veel seni reformimata maad riigi
omandisse. Ehitisteta maa puhul kehtestada tähtaeg seadusemuudatuse jõustumisest arvates.
Seejuures tuleb kavandada regulatsioon riigi omandis olevate veekogude kohta (veeseaduse §
23) ning samuti kehtestada maa sihtotstarbe määramise võimalused olukorras, kus valla- või
linnavalitsus ei tee vajalikke toiminguid. Veeseaduse kohaselt kuuluvad avalikud veekogud
riigile ning kuna seadus ei määra praegu selgelt nende valitsejat, on põhjendatud kehtestada
regulatsioon, millega määratakse nende valitsejaks Kliimaministeerium või tema valitsemisalas
tegutsev asutus ning sätestatakse avalike veekogude valitsemise alused seaduse või valitsuse
määruse tasandil.
9
Seaduse alusel jäetakse maa riigi omandisse, kuid lõplik vormistamine võtab pärast seaduse
jõustumist hinnanguliselt veel 1–2 aastat, kuni kõik kinnisasjad on kantud kinnistusraamatusse.
3.2.3 Ehitistega maa
Ehitistega maade puhul tuleks riigi omandisse jäämiseks kehtestada pikem tähtaeg (nt kaks või
kolm aastat seadusemuudatuse jõustumisest), et viia senised menetlused lõpule uue
omandiõiguse regulatsiooni alusel.
ETAK-i andmetel paikneb reformimata maadel kokku 7081 ehitist, millest 1654 on varemed
või vundamendid (vt lisa 5). Puudub usaldusväärne ülevaade sellest, kui suurel osal nimetatud
ehitistel on omandiõiguslikke probleeme. Samuti ei ole võimalik hinnata ehitisregistrisse
kantud ehitiste tegelikku arvu, sest paljud ehitised on ehitisregistris aadressiga sidumata. Lisaks
tuleb arvestada, et osa ETAK-is ja ehitisregistris kajastatud ehitistest võib olla tänaseks
lagunemas, mistõttu ei ole ehitise omanikul selliste ehitiste juurde õigust maad omandada.
Kehtiva regulatsiooni kohaselt on maa erastamise õigus vaid õiguslikul alusel püstitatud ehitise
omanikul (asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 13 lg-d 1 ja 3). Paljudel
juhtudel võibki senine maareformi menetlus olla takerdunud asjaolu tõttu, et puuduvad ehitise
omandiõigust ja maa kasutusõigust või ehitise püstitamise õiguslikku alust tõendavad
dokumendid. Omandiõigust on võimalik tuvastada või tunnustada ka kohtumenetluse korras,
kuid maareformi menetlused, mis siiani on pooleli, võivad olla takerdunud just seetõttu, et need
isikud ei oska või ei soovi pöörduda kohtusse omandiõiguse tuvastamiseks.
Kuna AÕSRS § 15 lg 1 teise lause kohaselt ei muutu riigimaal asuv ehitis maatüki oluliseks
osaks, ei ole maa riigi omandisse jätmisel takistuseks ka sellel asuv teisele isikule kuuluv ehitis.
Maa riigi omandisse jätmisel jääb senine ehitise omanik jätkuvalt ehitise omanikuks.
Ehitistega maaüksuste puhul on põhjendatud eristada maa riigi omandisse jäämist ja ehitistega
seotud õiguste edasist lahendamist ehk maareformi jätkutegevust. Kavandatav regulatsioon
võimaldab esmalt lõpetada maareformi maa omandi osas ning seejärel lahendada ehitistega
seotud küsimused (hoonestusõiguse seadmine või maa omandamine) eraldi menetluses,
vältides olukorda, kus maareformi lõpuleviimine jääb sõltuvusse ehitise omandiõiguse
tõendamise keerukusest. Samas on senine praktika näidanud, et suur osa isikuid, kelle ehitiste
aluse maa reformimine on siiani viibinud, on väga passiivsed mistahes toiminguid tegema. Kui
kaob ära võimalus maareformi käigus nn sundhoonestusõiguse seadmiseks ja neid toiminguid
tuleb edaspidi teha RVSi ja AÕSi alusel, siis võib ehitistega maa küsimuste lahendamine venida
väga pikaks või paljudel juhtudel osutuda üldse võimatuks, kuna ehitiste omanikud ei ole
valmis osalema notariaalsetes toimingutes ega kandma sellega seotud kulusid. Kirjeldatud
negatiivse mõju vältimiseks on vaja seaduse alusel riigi omandisse jäetud ehitistega maale
hoonestusõiguse seadmiseks kehtestada RVSis sarnased reeglid, mis on seni MaaRSi alusel
võimaldanud seada hoonestusõiguse ka nende ehitise omanike kasuks, kes ise on olnud
passiivsed.
Kehtiva õiguse kohaselt seatakse kohe koos maa riigi omandisse jätmisega kinnistusraamatu
kande tegemisel ka ehitise omaniku kasuks hoonestusõigus (MaaRS § 35¹ lg 8). Võimaluse
korral pakutakse enne seda maaüksust ehitise omanikule erastamiseks (MaaRS § 35¹ lg 2).
Kuna hoonestusõiguse seadmiseks on eelnevalt vajalik kindlaks teha, kas ehitis on püstitatud
õiguslikul alusel ja kes on ehitise omanik (AÕSRS § 15 lg 1) ning kas ehitis vastab MaaRS-s
sätestatud nõuetele (MaaRS § 6 lg-d 3 ja 3¹), võib see saada takistuseks, et maa riigi omandisse
10
jäämisel kinnistusraamatu kande tegemisel kohe seada ka hoonestusõigus hoone omaniku
kasuks. Kuna riigimaal asuv ehitis ei muutu maatüki oluliseks osaks (AÕSRS § 15 lg 1 teine
lause) võib maareformi lõpetamise huvides olla võimalik teha ära kinnistusraamatu kanne riigi
maaomanikuna sisse kandmiseks ning tegeleda seejärel edasi hoonestusõiguse seadmiseks
vajalike asjaolude väljaselgitamise ja hoonestusõiguse seadmisega. Sellisel juhul jääb aga
olukord ebaselgeks. Riigimaale jäävad ehitised, mis võivad kuuluda teisele isikule. Ka see
asjaolu, kas ehitis kuulub teisele isikule või riigile, võib olla ebaselge. See sõltub sellest, kas
ehitis on püstitatud õiguslikul alusel või mitte (AÕSRS § 13 lg 1 ja § 14 lg 1). AÕSRS § 14 lg 1
kohaselt on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis maatüki oluline osa. Seega riigi
omandisse jäetava maa kinnistusraamatusse kandmisel on õigusliku aluseta püstitatud ehitis
kinnisasja oluline osa ja riigi omandis (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 53 lg 2). Selliste
maaüksuste puhul, millel asuvad ehitised, mille omand on ebaselge, tuleb kinnistusraamatusse
kande tegemisel teha kinnistusraamatusse vastav märge seniks, kuni ehitise omandiõiguse
küsimused on lahendatud, et nende kinnistute kasutusse andmisel või müümisel oleks see
asjaolu teada. Kui hoonestusõigus on seadmata, ei saa riik küsida ka hoonestusõiguse tasu. Kui
kannetega seoses peaks tekkima kulusid, siis need kulud peaksid jääma riigi kanda, kuna
tegemist on maareformi käigus tekkinud ja riigi poolt lahendamist vajava olukorraga. Eraldi on
vaja reguleerida sellise maa eest maamaksu tasumise küsimus.
Riigil ei ole huvi saada enda omandisse hooneid, mis on kellegi koduks. Riik saab sellega
endale vaid hooldamis- ja korrashoiukulud, kuid sisuliselt sellist vara riigile oma ülesannete
täitmiseks vaja ei ole. Sellist olukorda tuleks vältida. Selliseid olukordi on lihtsam lahendada
maareformi menetluse, kui hiljem riigivaraseaduse alusel. Seetõttu tulekstäpsustada selliste
ehitiste, mis on kellegi koduks, omandiõiguse tõendamise võimalusi, et isikutel oleks võimalik
maareformi menetluses saada selliste ehitiste aluse maa omanikuks. AÕSRS § 13 lg 2 välistab
käesoleval hetkel ehitise kui vallasasja omandamise leiu ja igamisega.
Maareformi läbiviimist takistab sageli asjaolu, et ehitise valdaja ei suuda piisavalt tõendada
ehitise rajamise õiguslikku alust. Eriti teravalt avaldub see probleem aiandusühistutes, kus
kaudsed tõendid viitavad ehitise võimalikult õiguspärasele rajamisele (näiteks maa eraldamise
aktide olemasolu või ehitiste kajastamine varasemates krundijaotus- ja plaanilahendustes), kuid
ehitusluba või ehitusprojekt puudub või ei ole enam kättesaadav. Kui kohalikule omavalitsusele
antaks pädevus hinnata ja otsustada selliste ehitiste seaduslikkust kaudsete tõendite alusel, on
see oluline samm maareformi menetluste kiirendamisel.
Kaaluda võiks võimalust luua täiendav alus ehitise teenindamiseks vajaliku maa omandamiseks
juhtudel, kus isik on ehitist kui vallasasja pikaajaliselt vallanud ja kasutanud seda püsiva
elukohana. Sellisel juhul võiks pikaajaline valdus anda aluse lugeda isik ehitise omanikuks, kui
vastavad asjaolud on haldusmenetluses tuvastatud. Seega tuleks ehitistega maaüksuste puhul
anda esmalt ehitise eeldatavale omanikule võimalus tõendada ehitise omandiõigust pikaajalise
valduse alusel ning jätta talle sellega õigus ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks
senise korra kohaselt. Maa omandamise võimaluse eelduseks peaks olema dokumentaalselt
tõendatud pikaajaline ehitise valdamine (vähemalt 20 või 25 aastat) sõltumata sellest, kas
maaüksuse osas on mingit liiki maareformi menetlus alustatud või mitte.
Maareformi menetlus on haldusmenetlus, millele kohaldub haldusmenetluse seadus (edaspidi
HMS), kuigi MaaRS-i üldsätted sellele ei viita. HMS § 6 kohaselt on haldusorganil kohustus
välja selgitada kõik asjas olulise tähendusega asjaolud ning vajaduse korral koguda selleks
tõendeid omal algatusel. HMS § 36 lg 1 p 3 kohaselt peab haldusorgan menetlusosalisele
selgitama, millised tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada. Seega peab
11
maareformi eeltoiminguid läbi viiv haldusorgan ehk valla- või linnavalitsus ehitise
omandiõiguse väljaselgitamisel abistama taotlejat ning vajadusel koguma ise tõendeid.
Pikaajalise valduse tuvastamine võib põhineda erinevate tõendite kogumil ning ei eelda ühe
konkreetse dokumendi olemasolu. Haldusorgan hindab esitatud tõendeid tervikuna, lähtudes
ehitise katkematust ja omanikule sarnasest valdamisest.
Kui ehitise juurde maa erastamine siiski mingil põhjusel võimalik ei ole, peaks isikule, kellel
on pikaajaliselt olnud ehitise valdus, jääma seejärel võimalus hoonestusõiguse seadmiseks.
Arvestades, et hoonestusõiguse seadmisega kaasneb isiku jaoks kohustus hakata riigile tasuma
hoonestusõiguse tasu, peab hoonestusõiguse seadmine olema isiku jaoks vabatahtlik. Kui isik
ei soovi hoonestusõiguse seadmist ja talle on selgitatud, et ilma hoonestusõiguse seadmiseta
kaotab ta ehitise omandi- ja kasutusõiguse, siis peab talle jääma õigus ka omandist loobuda.
Selguse tagamiseks tuleks seaduses sätestada tähtaeg, millise aja möödumise järel muutub ka
teisele isikule kuuluv ehitis riigimaa oluliseks osaks, kui hoonestusõigust seatud ei ole. Vastasel
korral jääb teadmata ajaks üles risk, et riigi omandis oleval maal asuva ehitise puhul võib
tekkida vaidlus ehitise omandiõiguse üle. Pärast selle aja möödumist kustutatakse
kinnistusraamatust riigimaa kinnistamise ajal sinna kantud märge, mis tagas ehitise omaniku
õiguse hoonestusõiguse seadmiseks.
Õigust lõpetav tähtaeg on oluline ka lagunenud ehitiste puhul. Hetkel kehtivast seadusest
(MaaRS § 6 lg 3¹) tuleneb, et lagunenud ehitis muutub maa oluliseks osaks juhul, kui seda
määratud tähtpäevaks ei kõrvaldata. Kuna praktikas ei õnnestu kohalikel omavalitsustel paljude
lagunenud ehitiste omanikke välja selgitada, mistõttu ei saa ka ehitiste omanikele
kõrvaldamiseks tähtpäeva määrata, siis ei muutu nimetatud ehitised käesoleval ajal maa riigi
omandisse jätmisel (ega ka munitsipaalomandisse andmisel) maa oluliseks osaks. Seega tuleks
seaduses sätestada, et riigimaa kinnistamisest teatud aja möödumisel muutuvad lagunenud
ehitised kinnisasja oluliseks osaks ja see ei eelda eraldi tähtpäeva määramist. Kindlasti on
selliseid ehitisi ka maadel, mis jäetakse esimeses järjekorras riigile,
Sellisel viisil hoonestusõiguse saanud isikutel võiks säilida sarnaselt praeguse regulatsiooniga
(RVS § 105¹) õigus omandada hoonestusõigusega koormatud elamumaa sihtotstarbega maa
lihtsustatud korras eeldusel, et maa ei ole riigile vajalik. See võimaldab hoonestusõiguse
kustutada ja jätkata ehitise kasutamist kinnisasja omandiõiguse alusel, mis suurendab
õiguskindlust. Kui isikul on huvi kinnisasja omandamiseks, siis võiks regulatsioon võimaldada
jätta hoonestusõiguse seadmise menetluse vahele ning minna koheselt edasi ehitise
teenindamiseks vajaliku maa omandamise menetlusega, nagu MaaRS ka praegu võimaldab.
3.2.4 Ribad
Ribad on tekkinud maareformi käigus ja on oma olemuselt käsitletavad maareformi vigadena,
mille lahendamine kuulub maareformi jätkutegevuste hulka ning peaks toimuma maakorralduse
kaudu.
Reformimata maaüksustest hinnanguliselt pool moodustavad kinnisasjade vahele jäänud
iseseisva kasutusvõimaluseta maaüksused (nn ribad), mis on tekkinud erinevate maareformi
vigade tõttu, kui külgnevate maaüksuste piirid ei ole määratud omavahel kokku. Sellised
maatükid on nüüd otstarbekas liita mõne piirneva kinnisasjaga. Tegemist on maa-aladega, mis
paiknevad külgnevate katastriüksuste vahel ning mida ei ole eelkõige väiksuse, ebakorrapärase
kuju või juurdepääsu puudumise tõttu võimalik iseseisvalt kasutada, majandada ega otstarbekalt
võõrandada.
12
Ribade tekkimise üks peamisi põhjuseid seisneb selles, et ligikaudu pool maareformist viidi
läbi ajal, mil katastrit peeti paberkaartidel. Hajaasustusega piirkondades kasutati valdavalt
mõõtkava 1:10 000 ning tiheasustusega piirkondades mõõtkava 1:2000. Eelkõige hajaasustuse
mõõtkavas tähendab see, et 1 millimeeter kaardil vastas 10 meetrile looduses. Sellistes
mõõtkavades ei olnud võimalik väiksemaid ribasid, kiile ega muid piiride ebatäpsusi
kaardimaterjalilt tuvastada. Maaüksuste piirid määrati sageli erinevatel aegadel, erinevate
mõõdistusmetoodikate ja alusmaterjalide põhjal ning puudus tehniline võimalus kontrollida
piiride omavahelist täpset kokkulangevust kogu ulatuses.
2001. aastaks digitaliseeriti paberkaartidel kujutatud piirid kiirendatud korras elektroonilisse
maakatastrisse. Digitaliseerimise eesmärk oli luua digitaalne katastrikaart, kuid praktikas ei
olnud võimalik kõiki piiriandmeid viia täielikult kokku nende aluseks olevate maakorralduslike
ja mõõdistusdokumentidega. Seetõttu kanti suur osa piiridest digitaalsele kaardile üldistatud
kujul ning tegelikud vastuolud algandmete ja katastrikaardi vahel jäid tuvastamata. Alles
hilisemal andmete kontrollimisel ja kaasajastamisel on ilmnenud juhtumid, kus külgnevate
maaüksuste piirid ei lange omavahel kokku ning nende vahele jääb reformimata maa.
Maakatastriseaduses sätestatud põhimõtte kohaselt pidi katastripidaja kuni 2018. aasta 1. juulini
tagama, et katastrikanne vastaks katastriüksuse moodustamise aluseks olnud maamõõtja
esitatud alusdokumentidele. Varasem katastripidamise loogika lähtus maareformi läbiviimise
vajadustest: maamõõtja määras piirimärgid looduses, mõõdistas need, koostas katastriüksuse
plaani ning nende dokumentide alusel registreeriti katastriüksuse andmed riiklikus
maakatastris.
Sellise süsteemi puhul võis aga tekkida olukord, kus ühe ja sama maastikul paikneva piirimärgi
kohta esitati katastrile eri aegadel või eri maamõõtjate poolt erinevad koordinaatandmed. See
ei tähendanud tingimata, et maastikul oleks tegemist erinevate piirimärkidega. Tegemist oli
sama piirimärgiga, mille mõõdistamisel saadi mõõdistustäpsuse lubatud vea piires mõnevõrra
erinev tulemus. Ka täppismõõdistamise korral ei ole välistatud, et eri mõõdistustel saadakse
sama piirimärgi kohta väikeses ulatuses erinevad koordinaadid.
Seetõttu ei saanud katastrikaardi piiriandmete korrastamisel lähtuda üksnes põhimõttest, et
katastrikanne peab alati üks ühele vastama varasemalt esitatud maamõõtja algandmetele. Kui
naaberkatastriüksuste kohta olid esitatud erineva täpsusega mõõdistusandmed, võis nende kõigi
samaaegne järgimine kaasa tuua olukorra, kus sama maastikul paiknev piirimärk kajastub
katastrikaardil erinevate punktidena ning naaberkatastriüksuste piirid ei lange omavahel kokku.
Alates 2018. aasta 1. juulist jõustunud maakatastriseaduse muudatusega anti katastripidajale
õigus ja ülesanne moodustada katastriüksused selliselt, et naaberkatastriüksustel oleksid
võimalikult täpsed, usaldusväärsed ja omavahel kooskõlalised piiriandmed. Selleks hindab
katastripidaja katastrile esitatud mõõdistusandmeid ning valib sama piiripunkti kohta
olemasolevatest andmetest kõige täpsemal ja usaldusväärsemal mõõdistusviisil saadud
andmed. Neid andmeid kasutatakse seejärel katastrikaardil piiriandmetena.
Selline lahendus ei muuda maastikul paiknevat piirimärki ega loo uut piiripunkti. Muudatuse
eesmärk on kajastada sama maastikul olemasolevat piiripunkti katastrikaardil ühetaoliselt ja
võimalikult täpselt. Katastripidaja tegevus on seega suunatud sellele, et katastrikaardil oleksid
naaberkatastriüksuste piirid omavahel kooskõlas ning kinnisasjade piirid oleksid üheselt
arusaadavad ja ruumiliselt korrektselt esitatud.
13
Seetõttu võib pärast 2018. aasta 1. juulit moodustatud või korrastatud katastrikanne erineda
varasemalt mõne naaberkatastriüksuse kohta esitatud maamõõtja algandmetest. Selline
erinevus ei tähenda iseenesest katastrikande ebaõigsust, vaid võib tuleneda sellest, et
katastripidaja on valinud sama piiripunkti kohta olemasolevatest mõõdistusandmetest täpsema
ja usaldusväärsema andmestiku, et tagada katastrikaardil piiriandmete terviklikkus ja
naaberkatastriüksuste ühised piiriandmed.
Katastripidaja korrastab järk-järgult 2001. aastal digitaliseeritud piiriandmeid ning viib neid
vastavusse maaüksuste aluseks olevate dokumentide ja mõõdistusandmetega. Selle töö käigus
kontrollitakse, kas katastrikaardil kujutatud ribad vastavad tegelikele algandmetele või on
tegemist digitaliseerimise käigus tekkinud ebatäpsustega.
Juhtudel, kus katastrikaardil on maaüksuste vahel kujutatud riba, kuid algandmete järgi peavad
piirid omavahel kokku langema, parandatakse olemasolevad piiriandmed vastavaks
algandmetele ning piirid viiakse katastrikaardil kokku. Selliste paranduste tulemusena võib
hinnanguliselt 5–10% praegu olemasolevatest ribadest kaduda.
Kui aga katastrikaardil kujutatud riba korral on algandmetes vastuolu ning olemasolevate
dokumentide põhjal ei ole võimalik üheselt määrata, kuidas piir peab kulgema, tuleb vastuolu
kuvada ka katastrikaardil. Sellisel juhul ei ole võimalik piiriandmeid üksnes katastripidaja
toiminguga kokku viia ning piir tuleb kindlaks teha maakorraldusliku toiminguga
maakorraldusseaduse § 15 alusel.
Samas katastrikaardi korrastamisel tuleb ette olukordi, kus algandmete järgi peavad maaüksuste
piirid tegelikult olema lahus. Sellisel juhul tuleb ka katastrikaardil vastavad piiriandmed lahku
viia, isegi kui selle tulemusena tekib nähtavale uus reformimata riba. Ribasid ei ole võimalik
üksuste vahel administratiivselt „ära kaotada“ üksnes kaardikujutise korrigeerimise teel, sest
katastrikanne peab vastama maaüksuse aluseks olevatele dokumentidele. Kui piirid on
algdokumentides määratud selliselt, et nende vahele jääb maa-ala, tuleb see ka katastrikaardil
selliselt kajastada.
Seetõttu tuleb maareformi mõistes edasi tegeleda üksnes nende ribadega, mille olemasolu on
katastripidaja poolt kontrollitud, algandmete alusel tuvastatud ning mis kujutavad endast
tegelikult olemasolevaid iseseisva kasutusvõimaluseta reformimata maa-alasid. Selliste ribade
lahendamine eeldab eraldi õiguslikku regulatsiooni, mis võimaldaks need maakorralduslikult
otstarbekalt liita piirnevate kinnisasjade koosseisu ka siis, kui piirnevate üksuste omanikud
selleks huvi üles ei näita.
Käesolevaks hetkeks on reformimata jäänud ilmselt eeskätt sellised ribad, mille vastu
naaberkinnisasjade omanikel huvi ei ole või mille olemasolust ja omandamise võimalusest ei
olda teadlikud. Ribamenetlused kujutavad endast jätkutegevust olemasolevate vigade
parandamiseks. Nende menetluste raames ei jäeta maid riigi omandisse ega kanta eraldiseisva
kinnisasjana kinnistusraamatusse, kuid igale maatükile omaniku leidmiseks ja katastrikaardi
korrastamiseks on vältimatult vajalik nendega siiski tegeleda. Selleks on kaalutud kahte
lahendusvarianti.
Ribamenetluste lahendusvariant nr 1
1. Maa- ja Ruumiamet määrab, millise kinnisasjaga riba liidetakse või kuidas riba mitme
kinnisasja vahel jagatakse, arvestades maakorralduse nõudeid. Haldusakti ei koostata.
14
Eelistatult liidetakse riba piirneva riigi- või munitsipaalmaaga, kui see on vähegi kooskõlas
maakorralduse nõuetega, ülejäänud ribad liidetakse eramaadega.
Positiivne mõju Negatiivne mõju
Maaüksuse kuju on kooskõlas maakorralduse
nõuetega
Eraomaniku õiguste riive
2. Maa- ja Ruumiamet koostab maakorralduskava MinuKatastris, X-GIS-s või muu
asjakohase tarkvaraga, maaomanikku teavitatakse riba liitmise kavatsusest (MinuKatastri
kaudu). Kinnisasja omanikul on 10 päeva aega vaidlustada.
Positiivne mõju Negatiivne mõju
Palju menetlusi saab ilma vaidlusteta läbi
viidud, sest isikud on teavitatud enne
kinnistusraamatu kannet.
Arendustegevus on vajalik, kuna
MinuKatastri kaudu ei ole teavitamise
tehnilised võimalused hetkel selliselt välja
arendatud.
3. Võimalikud vastuväited lahendab Maa- ja Ruumiamet, vajadusel koostab uue
maakorralduskava. Seaduses sätestatakse, et kui ribamenetlus ei ole muul viisil võimalik,
siis jätkatakse koostatud kava kohaselt. Kuigi selline lahendus on sisuliselt maaomaniku
tahte vastane ehk nn sundliitmine, siis tuleb arvestada, et kui maareformi käigus ei oleks
viga tehtud, siis oleks see maa juba varem ühe või mitme piirneva kinnisasja koosseisus.
Positiivne mõju Negatiivne mõju
Kõik ribad saavad lahenduse, menetlus ei jää
vaidluste taha toppama.
Risk on, et reformimata riba nö sundliitmist
ei ole võimalik õigusaktides kehtestada.
Ribamenetluste lahendusvariant nr 2
Teine lahendusvariant on kardinaalsema mõjuga. Ribad on olemuslikult iseseisva
kasutusvõimaluseta maa-alad, millel puudub iseseisev majanduslik või praktiline funktsioon
ning mille kasutamine on võimalik üksnes piirneva kinnisasja koosseisus.
Suurem osa iseseisva kasutusvõimaluseta maadest piirneb eravaldustega. Riigi või
omavalitsuse maaga on vähemalt ühes lõigus kokkupuude 2462 sellisel maaüksusel
(19.05.2026 seisuga):
Iseseisva
kasutusvõimaluseta maa
piirnevus omandi lõikes
Maaüksuste arv
piirneb vähemalt ühes lõigus
munitsipaalomandiga 1098
piirneb vähemalt ühes lõigus
riigiomandiga 1364
piirneb vaid eraomandis
olevate kinnisasjadega 2720
Kokku 5182
15
1. Riigi- või munitsipaalmaaga piirnev riba liidetakse alati riigi- või munitsipaalmaaga,
eramaaga liidetakse ainult siis, kui riigi- või munitsipaalmaaga üldse piirnevust ei ole. Selle
eesmärgiks on vähendada eraomaniku õiguste riivet (PS § 32), mis võib kaasneda
kinnisasjale iseseisva kasutusvõimaluseta maa liitmisega.
Positiivne mõju Negatiivne mõju
Menetlus on ühetaoline ja kiire Võimalus on, et liidetakse riba sellise
kinnisasja külge, millega see
maakorralduslikult ei sobi, tekivad
kiildumised, ei arvestata piirdeaedadega,
juurdepääsuteedega jms. Võivad tekkida
maakorralduse nõuetega vastuolus oleva
kujuga katastriüksused.
2. Eraomandis oleva maaga piirnev riba liidetakse katastripidaja poolt kinnisasjaga, mis on
moodustatud hiljem - eeldusel, et see maa oleks pidanud olema juba varem sama kinnisasja
koosseisus. Vaideid ei saa esitada.
Positiivne mõju Negatiivne mõju
Menetlus on kiire Hiljem mõõdetu on enamasti täpsem ja kui
sellise kinnisasjaga liidetakse maa, mille
piirid on ebatäpsed (näiteks kaardimaterjalil
määratud), võivad kinnisasja piirid minna
ebatäpseks. Võimalus, et riba liidetakse
sellise kinnisasja külge, millega see ei sobi,
tekivad kiildumised jms.
3. Enne sundkorras liitmist nähakse ette üleminekuperiood, kus maaomanikud saaksid ise
kokku leppida.
Positiivne mõju Negatiivne mõju
Vähem vaidlusi ja kaebusi Omanike (sh kinnistusse kandmata
ühisomanike) leidmine keeruline. Menetlus
on aeganõudev.
Paljud menetlused praegu seisavad või ei ole alustatud, sest isikud ei ole nõus maa eest maksma
ega toiminguid tegema. Mõlema lahendusvariandi puhul antakse maa omandisse tasuta. Ribade
liitmisega seotud kulud peaksid seejuures jääma riigi kanda ning toimingud teeb kogu ulatuses
riik (Maa- ja Ruumiamet). Kuna tegemist on suuresti maareformi käigus tekkinud olukorra
korrastamisega, siis on põhjendatud, et kinnisasja omanikult maa eest hüvitist ei nõuta. Riigil
jääb küll tulu saamata, aga hoitakse kokku aega KOV-i eeltoimingutelt ja ära jäävad mitmed
riigipoolsed toimingud, sh kinnistusraamatusse kandmata omanike väljaselgitamine,
kirjavahetus, hüvitise määramise, maksmise/mittemaksmise kontrollimine jms. Täiendavate
soodustuste, näiteks ajutise maamaksuvabastuse ette nägemine ei ole põhjendatud. Juba maa
tasuta omandisse andmine kujutab endast olulist soodustust võrreldes senise praktikaga, kus
riigilt ei ole olnud võimalik maad tasuta omandada. Samuti on tegemist üldjuhul väikeste ja
kitsaste juurdelõigetega, mille tõttu ei kaasne maaomanikule eelduslikult märkimisväärset
lisakoormust, sealhulgas maamaksu näol. Maa omandamisel saab omanik kasutada kinnisasja
tavapäraselt oma äranägemise järgi.
16
Lisaks kantakse mõlema variandi puhul katastriüksuste piiride muudatus kinnistusraamatusse
automaatkandega (nagu ka kehtivas regulatsioonis). Risk seisneb selles, et isik saab
juurdelõikest teada alles pärast kinnistamist (näiteks juhul, kui rahvastikuregistris on ebaõiged
andmed) ning vaidlustab selle, mistõttu peab Maa- ja Ruumiamet küsimusega täiendavalt
tegelema. See võib kaasa tuua ressursikulu.
Kahe lahendusvariandi võrdluses on esimese variandi suurim eelis kinnisasjade omanike
kaasamine ja see, et maakorralduse tulemusel moodustatavad kinnisasjad vastavad enamikul
juhtudel maakorralduse nõuetele. Teise variandi eeliseks on kiirus ning puuduseks kinnisasjade
omanike õiguste suurem riive ja see, et suurema hulga kinnisasjade piirid ei vasta pärast
maakorralduse läbiviimist maakorralduse nõuetele. Teise variandi puhul saavad riivatud ka riigi
ja kohalike omavalitsuste õigused maaomanikena, sest enamik maakorralduslikult sobivaid
maid on riigi- või munitsipaalmaadega juba liidetud ning jäänud on enamikul juhtudel
niisugused, mis on otstarbekam liita eraomandis olevate kinnisasjadega.
Kuna tegemist on maareformi jätkutegevusega ja vigade parandamisega, siis on
asjakohane valida esimene lahendus, mis on küll veidi aeglasem, aga millega kaasneb
vähem uusi probleeme ja vastuolusid maakorralduse üldpõhimõtetega.
3.2.5 Vaidlustamise võimalused
Kuna üldjuhul on maareformi menetlus alanud isiku taotluse alusel, peab tal olema ka võimalus
menetluse lõpptulemust vaidlustada (põhiseaduse (PS) § 15 lg 1).
Kavandatavas maa riigi omandisse jäämise menetluses haldusakti ei anta. Seadus sätestab
eeldused, mille saabumise korral jääb maa riigi omandisse ning vastava maaüksuse osas teeb
Maa- ja Ruumiamet vaid avalduse selle maa kinnistusraamatusse kandmiseks selliselt, et selle
maaüksuse omanikuks on riik. Lisaks tuleb seaduses sätestada, kes saab sellise riigivara
valitsejaks ja volitatud asutuseks. Kinnistusraamatusse kande tegemise avalduses sisuliselt
tuvastatakse, et seaduses sätestatud eeldused maa riigi omandisse jäämiseks on täidetud. Maa-
ja Ruumiamet ei tee selles avalduses otsustust jätta see maaüksus riigi omandisse, sest maa jääb
riigi omandisse seaduse alusel. Omandiõiguse seisukohast sisulist muutust tegelikult ei toimu.
Hetkel kehtiva MaaRS § 31 lg 2 kohaselt on maa, mida ei tagastata, erastata ega anta
munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse sama paragrahvi lõike 1 alusel,
samuti riigi omandis. Küll aga ei ole see maa kantud kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatusse
kande tegemisega lõpeb selle maaüksuse osas maareform.
Kui pooleliolev maareformi menetlus lõpetatakse seejärel haldusaktiga, saab isik vajadusel seda
haldusakti vaidlustada. Haldusakti, millega maareformi menetlus lõpetati asjaolu tõttu, et maa
jäi riigi omandisse, õiguspärasuse kontrollimisel saab isik tõstatada ka selle regulatsiooni
põhiseaduspärasuse küsimuse, millega maa jäi pooleliolevates menetlustes teatud hetkeseisuga
riigi omandisse.
Problemaatilisem võib olla vaidlustamine juhul, kui seaduses sätestatakse, et pooleliolev
maareformi menetlus loetakse maa riigi omandisse jäämisel lõppenuks. Sellisel juhul haldusakti
ei anta ning isikut eraldiseisvalt menetluse lõppemisest ei teavitata. Samas tuleb arvestada, et
maareformi menetlus on selleks ajaks ilmselt kestnud juba aastakümneid. Isikul on olnud
võimalus vaidlustada haldusorgani tegevusetust või viivitust menetluse läbiviimisel. Selleks
oleks tulnud esitada halduskohtule kohustamiskaebus. 2012. aastal jõustus uus
halduskohtumenetluse seadustik (edaspidi HKMS). HKMS § 283 lg 2 sätestab, et kui
haldusorgan viivitab või on tegevusetu enne selle seadustiku jõustumist taotletud haldusakti
17
andmisel või toimingu tegemisel, võib kohustamiskaebuse esitada kahe aasta jooksul selle
seadustiku jõustumisest arvates. Kuna erastamisavaldusi sai esitada kuni 31.12.2003 (MaaRS
§ 40 lg 1), on tegemist enne HKMSi jõustumist taotletud haldusakti andmise menetlusega.
Seega tuli kohustamiskaebus esitada hiljemalt 31.12.2014. Riigikohtu praktika kohaselt on
isikul ka endal haldusmenetluses hoolsuskohustus.4 Kui tegelikult isikul oli menetluses
kaebeõigus tagatud ja kui ta oleks seda kasutanud, oleks kohus ilmselt kohustanud
haldusorganit maareformi menetluse lõpuni viima. Isik oleks vajaduse korral saanud
vaidlustada menetluse lõpptulemust. Seega ei pruugi regulatsioon, mille kohaselt maareformi
menetlus loetakse seaduse alusel lõppenuks ja selle kohta eraldi haldusakti ei anta, olla PS § 15
lg-ga 1 vastuolus, sest isikul oli vaidlustamisvõimalus menetluses olemas. Lisaks tuleb
arvestada, et PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust kui reservatsioonita
põhiõigust võib kitsendada teiste põhiseaduslike väärtuste kaitseks.5 Järelikult kui esiplaanil on
mingi põhiseaduslik väärtus, mille kaitseks see regulatsioon on kehtestatud, võib ka see
õigustada kaebeõiguse tagamata jätmist.
Isikul, kes kaotab materiaalõiguse muutumise tõttu võimaluse saada maa enda omandisse või
kasutusse, võib olla võimalik esitada kahjunõue menetluse läbiviimisega õigusvastase
viivitamise tõttu (riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1). Samas on selle nõude
rahuldamise eelduseks asjaolu, et isik on enne kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid,
näiteks esitanud kohustamisnõude (RVastS § 6). Kui isik seda teinud ei ole ja on vaikimisi
talunud, et tema taotluse menetlus on kestnud aastaid, ei ole ta ise näidanud üles piisavalt
hoolsust ning tema kahjunõude rahuldamine oleks väga vähetõenäoline. Kahjunõudel võib olla
perspektiivi olukorras, kus isik ongi kohtusse pöördunud ja kohus on teinud otsuse, millega on
kohustanud haldusorganit senise maareformi menetlusega jätkama, kuid haldusorgan on ka
seejärel olnud õigusvastaselt tegevusetu. Kui sätestada seadusesse piisav ajavahemik enne maa
riigi omandisse jäämist, saab sellised menetlused kehtiva korra alusel lõpuni viia ja kahjunõude
esitamiste võimalust sellega vältida.
Teiseks võib sellise kahjunõude puhul tekkida küsimus, milles seisneb kahju, mille hüvitamist
isik taotleda saaks. See ei saaks olla mittevaraline kahju, sest sellise taotluse menetluses ei saa
olla rikutud RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüvesid. Lisaks on mittevaralise kahju hüvitamise
nõude esitamise õigus vaid füüsilisel isikul (RVastS § 9 lg 1). Varaliseks kahjuks ei saaks olla
maa väärtus, mille erastamise või kasutusse saamise õiguse isik kaotas, sest isik taotles
soodustava haldusakti andmist ning tal ei tekkinud õiguspärast ootust sellele, et taotlus
rahuldatakse ja ta saab maa omandisse või kasutusse.6 Seda silmas pidades on kahju hüvitamise
nõude rahuldamine sellises olukorras pigem vähetõenäoline. Ehkki see ei ole konkreetse
menetluse asjaoludest tulenevalt välistatud.
3.2.6 Esimese lahendusvariandi menetluse skeem, maareformi lõpetamise eeldatav
tulemus ja tegevuskava
Pakutud lahendusvariandi rakendamiseks on kavandatud järgmine menetluskeem:
4 RKPJKo 12.12.2017, 5-17-10/10, p-d 62-63 ja 65. 5 Vt nt RKKo 06.12.2019, 1-17-3615/13, p 20. 6 Analoogia alusel RKHKo 27.11.2024, 3-18-830/65, p-ga 49-50, 58.
18
Esimese lahendusvariandi kohaselt muudetakse maareformi lõpuleviimiseks vajalikke
õigusakte aastatel 2026–2027. Seaduse jõustumine on kavandatud 1. jaanuariks 2028.
Pärast seaduse jõustumist jäetakse ehitisteta maad seaduse alusel riigi omandisse. Aastatel
2028–2030 keskendutakse eelkõige ehitisteta maade riigi omandisse vormistamisele,
sealhulgas asjaolude väljaselgitamisele ja kontrollimisele ning kinnistamisavalduste
esitamisele.
Samal ajal jätkatakse ehitistega maade menetlemist, tehes otsuseid maa erastamise ja
hoonestusõiguse seadmise kohta ning sõlmides erastamislepinguid. Ehitistega maa suhtes
kohaldatakse jätkuvalt seniseid maareformi aluseid (maa erastamine või hoonestusõiguse
seadmine). Menetluste lihtsustamiseks ja kiirendamiseks luuakse täiendav õiguslik alus
omandiõiguse tekkimiseks, sealhulgas pikaajalise valdamise tulemusel.
Selliselt on 2030. aastaks riigi omandisse jäetud ligikaudu 2000 ehitisteta maaüksust ning
eelduslikult on lahendatud ka märkimisväärne osa ehitistega maade omandiõiguse küsimustest.
Maa- ja Ruumiametis tuleb töö eeldatavalt ümber korraldada selliselt, et kriitilised tegevused
oleks võimalik ellu viia olemasoleva ressursiga.
Aastatel 2031–2032 jäetakse riigi omandisse need ehitistega maaüksused, mille puhul ei ole
varasemas etapis õnnestunud ehitise omanikku tuvastada või menetlust muul alusel lõpule viia.
Pärast maa riigi omandisse jätmist tehakse vajalikud kontrolltoimingud ning esitatakse
kinnistamisavaldused riigi omandi kandmiseks kinnistusraamatusse. Eelduslikult on 2032.
19
aastaks lahendatud enamik ligikaudu 2500 ehitistega maaüksusega seotud maareformi
küsimustest.
Pärast nimetatud tegevuste lõpuleviimist on maareformi sisuline eesmärk üldjuhul saavutatud
ning aastatel 2032–2035 viiakse ellu üksnes jätkutegevusi. Selleks ajaks on eelduslikult enamik
ehitistega maaüksusi lahendatud, kuid üksikjuhtudel jätkatakse ehitise omaniku
väljaselgitamist ning vajaduse korral hoonestusõiguse seadmist. Jätkutegevuste peamine
fookus on katastriandmete korrastamisel ja ribade liitmisel maakorralduse käigus. Prognoosi
kohaselt lõpevad ka maareformi jätkutegevused 2035. aastaks.
Kokkuvõttes võimaldab kavandatav lahendus viia lõpule üle 30 aasta kestnud maareformi,
lõpetada määramatuses olnud menetlused ning tagada, et maa saab omaniku ja õiguslik staatus
selguse. Ühtlasi suureneb riigi maaportfell eelduslikult 3000–4000 maaüksuse võrra, millest
ligikaudu pooled on väärtuslikud ja hea kasutuspotentsiaaliga maad, mida riik saab kasutada
avalikes huvides või majandusliku väärtuse loomiseks.
Selguse huvides on esimese lahendusvariandi rakendamise etapid kokkuvõtlikult esitatud
alljärgneval skeemil:
3.3 Teise lahendusvariandi kirjeldus
Teise lahendusvariandi kohaselt tuleks kehtestada eraldiseisev maareformi lõpetamise seadus
ja tunnistada hetkel kehtiv MaaRS ja selle alusel antud õigusaktid kehtetuks. Selle seaduse
eesmärk olekski üksnes maareformi lõpetamine.
Maareformi lõpetamise seaduses kehtestatakse regulatsioon, mis tegeleb pooleliolevate
maareformi menetluste lõpetamise ja ribadega. Kõigi maaüksuste puhul, kus on maareform veel
lõpetamata, antakse piirkondlik haldusakt. Ühte haldusakti koondatakse kõik selle piirkonna
veel reformimata maaüksused. Haldusakti annab Maa- ja Ruumiamet. Andmed esitab vastav
kohaliku omavalitsuse üksus. Iga maaüksuse puhul tuuakse haldusaktis välja katastritunnus ja
20
isiku nimi, kelle omandisse vastav maaüksus läheb. Kui maaüksus on kohaliku omavalitsuse
üksusele vajalik, antakse see munitsipaalomandisse.
Selleks, et kohaliku omavalitsuse üksus ei peaks iga katastriüksuse puhul eraldi määrama
sihtotstarvet, tuleks sihtotstarve reguleerida seaduse tasandil.
Ehitisteta maaüksuste puhul antakse välja haldusakt ja sellega on jäetud maa riigi omandisse.
Ehitistega maaüksuste puhul tuleks enne kohaldada omandiõigusele lihtsustatud tingimusi.
Sarnaselt esimesele lahendusele tuleks täpsustada ehitiste kui vallasasjade omandiõiguse
tekkimise tingimusi ja tunnustada, et omandiõigus tekib ka pikaajalise valduse alusel.
Selle lahendusvariandi kohaselt kehtestatakse uus seadus, mille regulatsioon on sarnane
praeguse MaaRSiga ning pooleliolevad menetlused viiakse lõpuni üsna sarnaselt praeguse
olukorraga. Maareformi seaduses sätestatud ja hetkel kehtivad erisused tuleb teatud ajaks viia
sisse nö tavaõigusesse (riigivaraseadus, asjaõigusseadus, kinnistusraamatuseadus,
maakorraldusseadus jt).
Arvestada tuleb, et maareformi käigus on võimalik maad anda eraomandisse lihtsamatel
tingimustel. Näiteks erastatakse maa alla hariliku väärtuse tasu eest, rakendades mitmeid
soodustusi ja selleks sõlmitakse lihtkirjalik leping. Hoonestusõiguse seadmine toimub
otsustuskorras ning ilma lepingut sõlmimata. Kui maa on kantud kinnistusraamatusse ja riik on
määratud maa omanikuks ehk on tekkinud riigivara, on lihtsaid lahendusi keerukam kehtestada
ning maareformi erisuste tavaõigusesse viimine ei ole tõenäoliselt võimalik. See teeb iga
üksiku toimingu kulu oluliselt suuremaks ja pikendab menetlusaegu. Arvestada tuleb, et praegu
kehtivad ja esimeses variandis rakendatavad maareformi erisused (lepingu lihtkirjalik vorm või
hoonestusõiguse seadmisel lepingu puudumine, otsustusõigus Maa- ja Ruumiameti tasandil,
mitte riigivara valitseja tasemel jne) võimaldavad ka riigi ja KOV-i toiminguid teha kiiremini
ja odavamalt kui nö tavaõiguse puhul.
Ribade puhul teeb kohaliku omavalitsuse maakorraldaja otsustuse lähtuvalt maakorralduse
nõuetest, millise piirneva maaüksusega see tuleks liita, vajadusel korraldab maaüksuse
jagamise. Ribade puhul tuleks andmete kandmisel kinnistusraamatusse rakendada
automatiseeritud andmevahetust. Selleks tuleks muuta maakorraldusseaduse üldpõhimõtteid
ning sätestada erisus, et juurdelõike kinnisasjaga liitmiseks vajaliku maakorralduse
läbiviimiseks ei ole vaja sõlmida notariaalset lepingut ning riik maakorralduse osalisena võib
maakorraldusest lahkuda nö tühjade kätega ehk jääda ilma nii maast kui selle eest makstavast
hüvitisest (juhul, kui ka selle variandi puhul liidetakse ribad kinnisasjadega tasuta).
3.4 Lahendusvariantide võrdlus
Plussid ja miinused
Lahendusvariant Plussid Miinused
Esimene
lahendusvariant
Olemasolevat MaaRS-i on vaja
muuta väheses ulatuses.
Maa riigi omandisse jätmise
halduskoormus on väike – maa
jääb riigi omandisse seaduse
alusel ja tuleb teha vaid
toimingud kinnistamiseks.
Halduskoormus ajutiselt suureneb, sest
ehitiste omandiõiguse tekkimise
tingimuste täpsustamise järgselt tuleb
ehitistega maaüksuste puhul viia läbi
täiendav menetlus ja koguda tõendeid.
Riigi omandisse jääb hulgaliselt maid,
mida riik ei vaja.
21
Kavandatakse maareformi
jätkutegevused, mis
vähendavad maareformi
õigustatud isikute riive
võimalusi.
Lahendamist vajab küsimus, kuidas
lõpetatakse/lõpevad pooleliolevad
maareformi menetlused.
Teine
lahendusvariant
Seadus on vähese
regulatsiooniga.
Kogu senine maareformi
keerukas regulatsioon kaotab
kehtivuse.
Tegemist oleks uue seadusega, mis
reguleeriks nende pooleliolevate
menetluste lõpetamist, mis on algatatud
MaaRSi alusel või tuleks MaaRS-i
alusel algatada.
Iga maaüksuse puhul tuleb ikkagi anda
haldusakt, isegi kui mingi piirkonna
maaüksused koondatakse ühte
haldusakti.
Andmekaitselistel põhjustel
väljavõtete koostamine ja
kättetoimetamine suurendab
halduskoormust.
Riigi omandisse jääb hulgaliselt maid,
mida riik ei vaja
Lahendamist vajab küsimus, kuidas
lõppevad/lõpetatakse pooleliolevad
maareformi menetlused.
Peamised riskid ja leevendusmeetmed
Lahendusvariant Riskid Leevendusmeetmed
Esimene
lahendusvariant
Kavandatav regulatsioon on
põhiseadusega vastuolus, sest
kahjustab taotluse esitajate
õiguspärast ootust.
Isikute põhiõiguste riive.
Seaduses sätestatav tähtaeg jätab
piisavalt aega menetluste lõpetamiseks
senise korra alusel.
Maareformi jätkutegevuste
kavandamine.
Teine
lahendusvariant
Maareformi erisuste
üleviimine uude seadusesse ja
teistesse õigusaktidesse ei ole
võimalik ning seetõttu
muutuvad toimingud edaspidi
kulukamaks ja
ajamahukamaks. Näiteks
hoonestusõiguse seadmisel ja
maa erastamisel lisandub
notariaalse lepingu
sõlmimine (aga MaaRS alusel
toimub hoonestusõiguse
seadmine haldusaktiga ilma
lepingut sõlmimata ning
erastamisel sõlmitakse
kirjalik leping).
Kehtestada pooleliolevate menetluste
lõpuni viimiseks praegusega
võimalikult sarnane regulatsioon.
22
Praktikas võivad ilmneda
probleemid, mida uue
seaduse koostamisel ei osatud
ette näha. Neid ei saa
lahendada ka senise
regulatsiooni alusel, sest kogu
senine maareformi
regulatsioon on tunnistatud
kehtetuks.
Eelistatud lahendusvariandiks oleks esimene lahendusvariant – olemasoleva MaaRSi
muutmine selliselt, et seni reformimata maa jääb riigi omandisse, kui teatud hetkeseisuga pole
maareform selle maaüksuse osas lõppenud.
Teise lahendusvariandi kohaselt kehtestatakse uus seadus, mille regulatsioon on sarnane
praeguse MaaRSiga ning pooleliolevad menetlused viiakse lõpuni üsna sarnaselt praeguse
olukorraga. See toob kaasa olukorra, kus maareformi seaduses sätestatud ja hetkel kehtivad
erisused tuleb teatud ajaks viia sisse nö tavaõigusesse (riigivaraseadus, asjaõigusseadus,
kinnistusraamatuseadus, maakorraldusseadus jt), mis ei ole aga otstarbekas ega kooskõlas hea
õigusloome tavadega. Eriregulatsioonid peaksid jääma eriseadustesse. Iga maaüksuse kohta
haldusakti andmise asemel teatud piirkonna maaüksuste koondamine ühte haldusakti ei anna
halduskoormuse osas võitu. Pigem tekitab probleeme, sest see haldusakt on vaja kätte toimetada
kõigile haldusaktis nimetatud isikutele. Andmekaitse eesmärgil võib tekkida vajadus teisi
isikuid puudutavate andmete varjamiseks, mistõttu tuleb hakata kätte toimetama väljavõtteid
haldusaktist. Väljavõtete vormistamine on täiendav halduskoormus ning eriti suureks
ohukohaks on asjaolu, et praktikas võivad tekkida probleemid, mida uue seaduse
väljatöötamisel ei osatud ette näha. Samal ajal ei ole võimalik tugineda ka senisele
regulatsioonile, kuna kogu varasem maareformi õigusraamistik on kehtetuks tunnistatud.
Edaspidi käsitatakse väljatöötamiskavatsuses esimest lahendusvarianti koos selle juures
kirjeldatud ribamenetluste esimese lahendusvariandiga.
3.5 Kavandatavad muudatused õigusaktides
Maareformi kiiremaks ja riigi vaatest otsustavaks lõpuleviimiseks on vajalik muuta nii
maareformi seadust kui mitmeid teisi seadusi ja õigusakte, mis reguleerivad maareformi
toiminguid või on sellega puutumuses. Seadusandlusesse tuuakse sisse maareformi
jätkutegevuse mõiste. See annab võimaluse lugeda maareform seaduses sätestataval ajahetkel
lõppenuks ning pärast seda teha toiminguid üksnes nn ribadega ja nende riigi omandisse jäänud
kinnisasjadega, kus asub teisele isikule kuuluv ehitis kuid sätestatud tähtpäevaks ehitise
omaniku kasuks maareformi toiminguid läbi ei viidud. Järgnev loetelu muudetavatest
õigusaktidest ei ole ammendav, täpsemad muutmisvajadused selguvad seaduseelnõu
koostamise käigus.
3.5.1 MaaRS-i olulisemad muudatused
Esimese lahendusvariandi elluviimiseks tuleks täiendada MaaRS §-i 31. Näiteks lisada MaaRS
§ 31 lg-sse 1 p 15 ja sätestada selles, et riigi omandisse jääb maa, mille puhul ei ole teatud
tähtaja seisuga (konkreetne kuupäev, näiteks ehitisteta maaüksuste puhul jõustub muudatus
seadusemuudatuse jõustumisest arvates ja kaks või kolm aastat ehitistega maaüksuste puhul)
23
tehtud maareformi lõpetavat otsust, välja arvatud maa, mille osas on pooleli maa tagastamise
menetlus ning MaaRS § 31² lg-s 1 nimetatud maa.
Normitehniliselt pigem ei sobi kavandatav regulatsioon MaaRS § 31 lg 1 loetellu, sest kavas
on muuta regulatsiooni selliselt, et iga maaüksuse osas ei peaks eraldi andma haldusakti.
Tegemist ei ole maa riigi omandisse jätmisega, vaid maa jääb seaduse alusel riigi omandisse,
mistõttu tuleks see norm lisada MaaRS §-i 31 eraldi lõikena.
Kuna haldusakti maa riigi omandisse jätmise kohta ei anta, tuleks MaaRS §-s 29 sätestada
erand, et vastavas normis sätestatud alusel jääb maa riigi omandisse seaduse alusel. Hetkel
kehtiv MaaRS § 29 näeb ette, et maa jäetakse riigi omandisse Vabariigi Valitsuse või tema
poolt volitatud valitsusasutuse otsusega. Lisaks on otstarbekas määrata seaduse tasandil ka
sellise uutel alustel tekkiva riigivara valitseja ja volitatud asutus või täpsustada olemasolevat
loetelu rakendusaktis.7
Maa- ja Ruumiametile tuleks seadusega anda volitus avalduse esitamiseks vastava
kinnistusraamatu kande tegemiseks. Maa- ja Ruumiamet peab enne kinnistusraamatu kande
tegemiseks avalduse esitamist küll tegema kindlaks selle, et seaduses sätestatud eeldused kande
tegemiseks on täidetud, kuid ta ei vormista seda otsust haldusaktina ega pea seda haldusakti
menetlusosalistele teatavaks tegema. Kui mõne maaüksuse osas on kahtlus, et seaduses
sätestatud eeldused ei ole täidetud (näiteks võib selle maa osas olla pooleli tagastamismenetlus
või korteriomandi seadmine), peaks Maa- ja Ruumiametile jätma õiguse jätta esialgu selle
maaüksuse kohta kinnistusraamatusse kande tegemiseks avaldus esitamata, et asjaolusid
kontrollida. Samuti tuleb seaduses sätestada, kuidas toimub kinnistusraamatu ebaõige kande
kustutamine ja kellel on õigus seda teha.
Haldusorganite halduskoormuse vähendamiseks tuleks MaaRS §-s 31 näha ette, et teatud
tähtpäeva või tingimuse saabumisel (näiteks kinnistusraamatusse selle maaüksuse kohta kande
tegemisel) loetakse senine seda maaüksust puudutav maareformi menetlus lõppenuks ning
menetluse lõpetamiseks eraldiseisvat otsustust ei tehta. Selleks, et kohaliku omavalitsuse üksus
ei peaks iga riigi omandisse jääva katastriüksuse puhul eraldi määrama sihtotstarvet, tuleks riigi
omandisse jääva maa sihtotstarve reguleerida/määrata seaduse tasandil. Kui kohalik
omavalitsus ei ole katastriüksuse sihtotstarvet määranud seaduses sätestatud tähtaja jooksul,
määrab sihtotstarbe katastripidaja katastrisse kande tegemisel. Sihtotstarbe määramine toimub
katastrikande kaudu ning eraldi haldusakti ei vormistata. Kande tegemisel lähtutakse
maakatastriseaduse § 20 lõikes 7 sätestatud põhimõtetest. Normitehniliselt on põhjendatud
sätestada sihtotstarbe määramine sõnaselgelt seaduses. Asjakohane oleks reguleerida see
maakatastriseaduse § 20 uues lõikes 7¹, näiteks võiks seal välja tuua, et kui kohalik omavalitsus
ei ole maareformi käigus katastriüksuse sihtotstarvet seaduses sätestatud tähtaja jooksul
määranud, määrab sihtotstarbe katastripidaja katastrikande tegemisel. Sellisel juhul määratakse
sihtotstarve kande kaudu ning eraldi haldusakti ei anta, lähtudes § 20 lõikes 7 sätestatud
põhimõtetest.
Kavandada regulatsioon, kui kohalik omavalitsus tähtajaks vajalikke maareformi eeltoiminguid
ei teosta.
Kui kohalik omavalitsus on ehitistega reformimata maa puhul vastu võtnud erastamise või
hoonestusõiguse seadmise eeltoiminguid lõpetava õiguspärase otsuse ning esitatud andmed ja
7 Maa riigi omandisse jätmise korra kinnitamine
24
tegelikud asjaolud on õiged, viiakse pärast maareformi lõpptähtaja saabumist vastavate
ehitistega katastriüksuste menetlused lõpule Maa- ja Ruumiameti poolt.
Maareformi läbiviimisel on otstarbekas anda korterelamute teenindamiseks vajalik maa
munitsipaalomandisse. Praegu on reformimata 257 maaüksust, millel asuvad korterelamud.
Kuna kõigi korteriomanike kooskõlastuste saamine ning ühiste notariaegade kokkuleppimine
on praktikas äärmiselt keeruline, on korterelamute probleemide lahendamisel kohaliku
omavalitsuse roll määrava tähtsusega. Maa munitsipaalomandisse andmine võimaldab kanda
kinnistusraamatusse ka seni registreerimata korteriomandid ning loob eeldused kinnistu
edasiseks kasutamiseks ja käsutamiseks, sealhulgas hoonete korrashoiu ja vajalike arenduste
kavandamiseks.
Maareform on kestnud üle 30 aasta ning jätkuvalt tuleb esile juhtumeid, kus ehitise teadaolev
omanik või maa omandamiseks avalduse esitanud isik on surnud ning maareformi läbiviijal
puudub teave pärijate kohta. Sellest tulenevalt on otstarbekas viia maareform sellistel juhtudel
lõpule surnud isiku kasuks, sealhulgas sundhoonestusõiguse seadmise, õigusvastaselt
võõrandatud maa tagastamise või maa erastamise kaudu. Eriti oluline on see siis, kui surnud
isikuga seotud asjaolud takistavad maareformi läbiviimist teiste kaasomanike suhtes.
3.5.2 Ehitiste omandiõiguse tekkimise võimalike aluste täpsustamiseks vajalikud
muudatused
Ehitiste kui vallasasjade omandiõiguse tekkimise võimalike aluste täpsustamiseks tuleks muuta
AÕSRS § 13 lg-t 2 ja kaotada regulatsioon, mille kohaselt ehitise kui vallasasja omandamine
ei toimu igamisega. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 110 lg 1 kohaselt tekib vallasomand
igamisega, kui isik valdab vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik. AÕS § 110
lg 1 on üldregulatsioon, AÕSRS § 13 lg 2 eriregulatsioon, mis sätestab üldregulatsiooni
välistava erandi. Seega AÕSRS § 13 lg-s 2 eriregulatsiooni kaotamisega taastatakse
üldregulatsiooni toime. Ilmselt ehitise kui vallasasja puhul peaks see tähtaeg olema pikem,
näiteks 20 või 25 aastat. Sellisel juhul tuleb AÕSRS-i sätestada siiski AÕS §-i 110 lg-st 1 vastav
erand.
Lisaks sellele sätestab AÕSRS § 13 lg 1, et vallasasjaks saab olla vaid õiguslikul alusel
püstitatud ehitis. Seda täpsustab AÕSRS § 14 lg 1, mille kohaselt maakasutusõiguseta või
ehitusloata püstitatud ehitis on maatüki oluline osa. AÕSRS § 14 lg 2 selgitab, et teatud juhtudel
võib ka ehitusprojekti käsitada ehitusloana. Kui eesmärk on võimaldada võimalikult paljudel
erastada aastakümneid koduna kasutatud hoonete alust maad, mida pole saanud seni erastada,
sest puuduvad maakasutusõiguse või ehitusloa dokumendid, tuleks ilmselt üle vaadata ja
vajadusel täiendada ka ehitiste püstitamise õiguslike aluste hindamise kriteeriumid. Lahendus
siinkohal võiks olla analoogne ehitiste hõivamise või kinnisasjast loobumisega, kus vara
omanikuks saab kohalik omavalitsus (v.a üksikud erandjuhud, kui maa on vajalik riigi
ülesannete täitmiseks).
3.5.3 Ribadega seotud menetluste, sh sundliitmise, lahendamiseks kavandatavad
muudatused:
1) Maareformi seaduses täpsustatakse ribade käsitlemise regulatsiooni ning luuakse
selgesõnaline õiguslik alus iseseisva kasutusvõimaluseta maatükkide liitmiseks piirnevate
kinnisasjadega ka omaniku tahte vastaselt (nn sundliitmine). Selleks täiendatakse ribadega
seotud sätteid (sh MaaRS § 22 lg 1³ ja VI¹ osa).
25
2) Maakorraldusseaduses täpsustatakse maakorralduse menetluslikke aluseid, et võimaldada
ribade liitmine juhul, kui puuduvad puudutatud isikute kokkulepped ja avaldused, samuti on
vajalik sätestada vastava menetluse läbiviimise, osaliste kaasamise ja otsustamise põhimõtted
(sh MaaKS § 30¹ täpsustamine).
3) Maakatastriseaduses täpsustatakse katastriüksuste piiride muutmise regulatsiooni (eelkõige
§-des, mis reguleerivad katastriüksuse moodustamist ja muutmist, sh MaaKatS § 20), et tagada
ribade liitmise tehniline ja õiguslik teostatavus. Selleks nähakse ette võimalus teatud juhtudel
teha piirimuudatusi katastripidaja poolt ilma kõigi puudutatud isikute avalduseta või käsitleda
neid katastriandmete parandamisena § 8 tähenduses.
4) Vajadusel korrigeeritakse ka teisi sätteid, milles ribadega seotud menetlusi käsitletakse (nt
viited MaaRS § 20 lg 1²).
3.5.4 Riigivaraseaduses vajalikud muudatused
Maaüksustele, mis seaduse alusel riigi omandisse jäetakse, aga mida ei saa või ei ole otstarbekas
koheselt riigivarana arvele võtta, tuleb ette näha riigivaraseaduse üldregulatsioonist erinevad
reeglid:
1) maa ehitise omanikule alla hariliku väärtuse võõrandamiseks või tema kasuks
hoonestusõiguse seadmiseks ilma enampakkumiseta, sh vajadusel ka ehitise omaniku
passiivsuse korral;
2) kinnistusraamatusse kannete tegemiseks lihtsustatud korras;
3) riigivara valitseja ja volitatud asutuse määratlemiseks, kui maa võetakse arvele riigivarana;
3) ehitise omaniku kohustamiseks ehitise teenindamiseks vajaliku maa korrashoidmiseks kuni
maaomandi või hoonestusõiguse tekkimiseni;
4) maaüksuste ja nendega seotud toimingute kajastamiseks riigi kinnisvararegistris muust
riigivarast eristuvalt;
5) maaüksuste käsutamise piiramiseks kuni õigustatud isikute nõuded võivad maa osas
realiseeruda.
3.5.5 Pärast ehitistega maa riigi omandisse jäämist ehitise omaniku kasuks
hoonestusõiguse seadmiseks vajalikud muudatused
Ehitistega maade puhul on pärast riigivarana kinnistusraamatusse kandmist vajalik ehitise
omaniku kasuks seatav hoonestusõigus kinnistada lihtsustatud korras Maa- ja Ruumiameti
otsuse alusel ilma lepingut sõlmimata ja ehitise omaniku avalduseta. Selleks tuleb eeldatavalt
muuta kinnistusraamatuseadust. Lisaks tuleb teha muudatusi kinnistusraamatu toimingute eest
riigilõivude tasumisest vabastamise osas ja kehtestada, et riigilõivu tasumise kohustusest
vabastus kehtiks lisaks maareformiga seotud toimingutele ka maareformi jätkutegevustega
seotud kinnistusraamatu toimingute puhul, sh riigimaal asuva ehitise omaniku kasuks seatava
hoonestusõiguse kinnistamine.
Maareformi lõpetamiseks vajalike toimingute maht hõlmab hinnanguliselt ligikaudu 1100
hoonestusõiguse seadmise menetlust ning nendega seotud kinnistusraamatu kandeid ja muid
toiminguid. Menetluste kogukulu sõltub muu hulgas sellest, kas riigi nimel kinnistatud maale
on võimalik hoonestusõigust seada notariaalset lepingut sõlmimata ning kas kinnistusraamatu
kanne jääb riigilõivuvabaks. Juhul kui notaritoimingud ja riigilõivud rakenduvad, koosnevad
kulud peamiselt notaritasudest ja kinnistusraamatu kande riigilõivust. Praktika põhjal jääb ühe
kande maksumus üldjuhul suurusjärku 100–400 eurot, sõltudes konkreetse juhtumi asjaoludest
26
ja tehingu väärtusest. Arvestades menetluste eeldatavat mahtu, võib kinnistusraamatu kannete
ja nendega seotud toimingute kogukulu olla hinnanguliselt 200 000–300 000 eurot. Täpne
maksumus sõltub menetluste lõplikust arvust, keerukusest ning õiguslikest eeldustest. Lisaks
välistele kuludele kaasnevad riigile märkimisväärsed haldus- ja tööjõukulud, mis on seotud
ehitiste andmete kontrollimisega registrites ja arhiivides, omanike ning õiguslike aluste
tuvastamisega, haldusaktide koostamisega, vajalike kooskõlastuste hankimisega ning
kinnistusraamatu kande aluseks olevate toimingute tegemisega. Keerukamate juhtumite korral
võivad täiendavat töömahtu põhjustada omandivaidlused, pärimismenetlused või puudulikud
alusdokumendid.
3.5.6 Maareformi seadusega seotud menetluskordade muudatused
Maareformi läbiviimiseks kehtestatud menetluskorrad vaadatakse üle, vajadusel muudetakse
või tunnistatakse kehtetuks. Alates sellest kui maa jääb riigi omandisse seaduse alusel, ei ole
näiteks maa riigi omandisse jätmist reguleeriv Vabariigi Valitsuse määrus sellisel kujul enam
vajalik.
3.6 Esimese lahendusvariandi põhiseaduspärasuse analüüs
3.6.1 Isikud, kelle õigusi võidakse riivata
Regulatsioon, millega jäävad kõik teatud hetke seisuga reformimata maa staatuses olevad
maaüksused riigi omandisse, riivab nende isikute õigusi, kes on esitanud MaaRS-i alusel
taotluse maa enda omandisse või kasutusse saamiseks, kuid kelle taotluse menetlus on veel
pooleli ning kelle jaoks see regulatsioon võtab ära võimaluse saada taotletud maa omanikuks.
Sellisteks isikuteks on MaaRS §-s 21 nimetatud isikud ja kohaliku omavalitsuse üksused, kellel
on õigus saada oma ülesannete täitmiseks vajalik maa maareformi käigus suhteliselt lihtsa
menetlusega munitsipaalomandisse.
3.6.2 Riivatavate põhiõiguste analüüs
Riivatavaks põhiõiguseks võib eelkõige olla omandipõhiõigus (PS § 32 lg 2). See laieneb ka
juriidilistele isikutele (PS § 9 lg 2).
Riigikohus on selgitanud, et erastamisõigus on paigutatav PS § 32 lg 2 esimese ja teise lause
kaitsealasse üksnes kui õigus kasutada enda väärtpabereid või raha erastamiseks kui selliseks;
PS § 32 ei kaitse avaliku võimu omandis oleva ühe või teise objekti erastamise võimalusi.
PS § 32 lg 2 esimesest ja teisest lausest koostoimes PS §-dega 13 ja 14 tuleneb riigi kohustus
luua õigusselged õigusinstituudid, mis on vajalikud selle sätte kaitsealas olevate õiguste
teostamiseks.8
Riigikohus on selgitanud ka seda, et isikul on omandireformi raames subjektiivne õigus asja
otsustamisele mõistliku aja jooksul. Seejuures võib subjektiivsete õiguste riive olemasolu
tuvastamisel omada tähtsust, kas erastamise õigustatud subjekti enda tegevus aitas maareformi
läbiviimisele kaasa või takistas seda.9
Arvestades, et MaaRS-s sätestatud tähtajad avalduste esitamiseks on ammu möödunud (10 ja
rohkem aastat tagasi) ning MaaRS-i regulatsiooni kohaselt peab isik ise maareformi menetluses
olema aktiivne, kui ta soovib kasutada oma õigust maa erastamisele, ei saa regulatsiooni,
8 RKHKo 31.03.2014, 3-3-1-53-13, p 37. 9 RKHKo 29.03.2006, 3-3-1-81-05, p 8.
27
millega jäetakse maaüksus, mille puhul ei suudeta maareformi läbi viia ka tulevikus saabuvaks
tähtpäevaks, pidada tema põhiõigusi rikkuvaks. MaaRS sätestab enamuste menetlustoimingute
jaoks tähtajad. MaaRS § 38 lg 4 kohaselt on seaduses sätestatud tähtaegade järgimata jätmise
tagajärjeks maa erastamise õiguse kaotamine.
Isegi juhul, kui menetluse venimine on tingitud menetlust läbi viiva haldusorgani
tegevu(setu)sest, tuleb isikul endal näidata üles aktiivsust ning vajadusel haldusorgani
tegevu(setu)s vaidlustada. Riigikohus on selgitanud, et haldusmenetluse menetlusosalisel tuleb
täita menetluses mõistlikku hoolsusnõuet. Soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult
kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustamist, vaid ta peab ka ise
tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning vajadusel astuma samme enda õiguste kaitseks.10
Taotlus maa erastamiseks on samuti taotlus soodustava haldusakti andmiseks.
Haldusorgani õigusvastase viivituse või tegevusetuse korral on võimalik halduskohtusse esitada
kohustamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 2, RVastS § 6 lg 1). HKMS § 46 lg 2 teise lause kohaselt
võib haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral esitada kohustamiskaebuse ühe aasta
jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest.
Nimetatud norm kitsendab PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigust.
Riigikohtu hinnangul on norm põhiseaduspärane, sest isikul on ka endal haldusmenetluses
hoolsuskohustus.11 Lisaks sellele sätestab HKMS § 283 lg 3, et kui haldusorgan viivitab või on
tegevusetu enne selle seadustiku jõustumist taotletud haldusakti andmisel või toimingu
tegemisel, võib kohustamiskaebuse esitada kahe aasta jooksul selle seadustiku jõustumisest
arvates. HKMS jõustus 01.01.2012.
Sellest saab järeldada, et juhul, kui isiku taotlus on olnud aastaid menetluses ja ta ei ole tundnud
huvi selle menetluse kulgemise ega võimalike takistuste osas, ega ole astunud ka samme oma
õiguste kaitseks (nt esitanud kohustamisnõuet – RVastS § 6 lg 1), muutub aja jooksul tema
subjektiivsete õiguste riive, mida võib kavandatavast regulatsioonist tulenev menetluse
lõpetamine talle tekitada, järjest nõrgemaks.
Sellist subjektiivsete õiguste riivet võib üleüldse eitada juhul, kui isikule on antud menetluses
tähtaeg taotluses olevate puuduste kõrvaldamiseks ning kui isik ei ole nimetatud tähtaja jooksul
puudusi kõrvaldanud ega ole vaidlustanud ka tähtaja andmist. Sellisel juhul on menetluse
venimine tingitud küll asjaolust, et asja menetlev haldusorgan on viivituses menetlust lõpetava
haldusakti andmisega, kuid kui isik ei vasta MaaRS-s sätestatud nõuetele või ei vasta seaduses
sätestatud nõuetele ehitis, mille juurde isik maad erastada on soovinud, ei ole isikul tegelikult
õigust taotleda maa erastamist ning seetõttu ei saa selle taotluse lahendamise õigusvastane
viibimine riivata ülemääraselt ka tema subjektiivseid õigusi.
Olukorras, kus taotlus on esitatud 10 või rohkem aastat tagasi ja kui isik ei ole ise täitnud
menetluses mõistlikku hoolsusnõuet – ei ole tundnud huvi taotluse lahendamise kulu vastu või
ei ole vajadusel astunud samme enda õiguste kaitseks, ei saa kavandatavat regulatsiooni pidada
sellise isiku subjektiivsete õiguste rikkumiseks. Kui isik on jätnud kasutamata esmased
õiguskaitsevahendid (nt esitamata RVastS § 6 lg-s 1 sätestatud nõude), on täitmata ka
kahjunõude esitamise eeldused (RVastS § 7 lg 1).
10 RKPJKo 12.12.2017, 5-17-10/10, p-d 62-63; RKHKo 23.12.2022, 3-20-1083/27, p 19. 11 RKPJKo 12.12.2017, 5-17-10/10, p-d 62-63 ja 65.
28
Eeltoodust eraldiseisvalt tuleb käsitada ehitiste omanike subjektiivsete õiguste riiveid. Kui isik
kaotaks sellise regulatsiooniga oma ehitise omandi, võib see rikkuda tema omandipõhiõigust
(PS § 32 lg 2).
AÕSRS § 15 lg 1 teise lause kohaselt ei muutu riigimaal või munitsipaalomandis oleval maal
asuv ehitis ka siis maatüki oluliseks osaks, kui ehitise omanik ei nõua hoonestusõiguse seadmist
ühe aasta jooksul arvates maa kandmisest kinnistusraamatusse.
Kui isik ei kaota ehitise omandit ka pärast maa riigi omandisse jäämist, ei too kavandatav
regulatsioon kaasa riivet tema omandipõhiõigusele. Kavandatava regulatsiooni kehtestamisel
võib ehitise omanik küll kaotada võimaluse maa erastamisele, mis tal võib olla senise korra
kohaselt (MaaRS § 35¹ lg 2), kuid selle õiguse kaotus ei ole ulatuslikum, kui teistel isikutel, kes
on esitanud taotluse maa erastamiseks ning kaotavad samuti maa erastamise õiguse. AÕSRS
§ 15 lg 1 kohaselt jääb ehitise omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist. Pealegi näeb
ka hetkel kehtiv MaaRS § 35¹ lg 2 regulatsioon ette, et hoonestusõiguse seadmise menetluse
käigus tekib maa erastamise õigus üksnes juhul, kui tegemist ei ole maaga, mis on vajalik riigile
tema ülesannete täitmiseks. Seega ei ole igal ehitise omanikul õigus nõuda maa erastamist
hoone juurde ka praeguse regulatsiooni kohaselt.
Järelikult ei ole ehitise omanikule kavandatava regulatsiooniga kaasneda võiva
omandipõhiõiguse riive suurem, kui isikule, kes on esitanud taotluse hoonestamata maa
erastamiseks. Kuna ehitise omanik ei kaota omandiõigust ehitisele ning tal on õigus nõuda
hoonestusõiguse seadmist ja riigil on kohustus seada hoonestusõigus, ei teki ülemäärast riivet
ka nendele isikutele, kes kasutavad vastavat ehitist oma koduna.
Subjektiivse õiguse riive võib ilmneda ka kohaliku omavalitsuse üksusel (PS § 9 lg 2). Ka
kohalik omavalitsus võib kavandatava regulatsiooniga kaotada võimaluse saada mõni
reformimata maaüksus enda omandisse, kuid ka selle õiguse kaotus ei ole ulatuslikum, kui
teistel isikutel, kes on taotlenud maa omandamist. MaaRS § 28 lg 3 kohaselt tekib õigus maa
munitsipaliseerimisele üksnes juhul, kui maa ei kuulu tagastamisele, erastamisele ega riigi
omandisse jätmisele. Oluline on märkida, et kuni 30.06.2016 oli KOV-il võimalik taotleda maa
munitsipaalomandisse andmist vastava tähtajalise korra alusel. Pärast selle tähtaja möödumist
ei ole maa omandamine küll välistatud, kuid seda saab taotleda üksnes riigivaraseaduses
sätestatud alustel ja tingimustel. Praktikas eeldab see üldjuhul, et maa vajadus on seotud
KOV-i ülesannete täitmisega ning kajastatud asjakohastes arengudokumentides või
planeeringutes.
3.6.3 Õiguspärane ootus
Kui kehtestada materiaalõigusnorm, millega senised pooleliolevad maareformi menetlused
lõpevad selliselt, et isikud kaotavad õiguse saada taotletud maad eraomandisse või kasutusse,
oleks sellisel normil teatav koormav iseloom õigussuhetele, mis tekkisid enne normi jõustumist
(nn tagasiulatuva jõu andmine). Riigikohtu praktika kohaselt võib tagasiulatuva jõu anda ka
koormavale seadusesättele, kui selle järele on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata
ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust. Seejuures selleks, et õiguspärast ootust saaks
rikkuda, peab see olema tekkinud.12
Riigikohus on 2006. aastal selgitanud seda, et ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud
korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile veel õiguspärast ootust, et temaga
12 RKHKo 26.06.2018, 3-16-579/47, p 10.
29
sõlmitakse maa ostu-müügi lepingud. Õiguspärane ootus võib tekkida aga sellest, kui
erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist. Ka maavanema pikaajaline
tegevusetus võib anda alust õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud
korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa. Usalduse
kaitse ei ole absoluutne, kuid see on oluline õiguslik põhimõte, millega maavanem maa
erastamise otsustamisel pidi arvestama.13
Seega tuleb õiguspärase ootuse rikkumise hindamisel arvestada seda, millises menetlusetapis
on vastav menetlus. Riigikohtu eelviidatud praktika kohaselt võib isikul olla õiguspärane ootus
erastamisele tekkinud sellest, kui temalt nõutakse erastamishinna tasumist. Arvestades, et
MaaRS § 22³ lg 8 kohaselt tuleb vähemalt 10 protsenti ostuhinnast tasuda enne müügilepingu
sõlmimist, tähendab see, et isikult nõutakse erastamishinna tasumist siis, kui erastamismenetlus
on juba etapis, kus kindlaks on tehtud erastatava maa suurus ja piirid, määratud on erastatava
maa müügihind ning tehtud on sisuline otsustus maa erastamiseks. Kui menetlus on juba
sedavõrd kaugel, siis loodava regulatsiooniga antava ajavarueesmärk on anda piisavalt aega
selliste menetluste senise korra alusel lõpule viimiseks. Seega piisav seadusega antav ajavaru
saab leevendada võimalikku õiguspärase ootuse rikkumist ka juhtudel, kui see peaks olema
tekkinud.
3.6.4 Kokkuvõttev hinnang kavandatava regulatsiooni põhiseaduspärasusele
Eeltoodud analüüsist tulenevalt võib kavandatavat regulatsiooni pidada põhiseaduspäraseks.
Sõltumata sellest ei ole võimalik viia nulli riski, et kohtu hinnangul võib maareformi
lõpuleviimist pooleliolevates menetlustes maa riigi omandisse jäämisega pidada põhiseadusega
vastuolus olevaks. Lõpliku hinnangu kavandatava regulatsiooni põhiseaduspärasusele annab
vajadusel Riigikohus, kui mõnes kohtumenetluses regulatsiooni põhiseaduspärasuse küsimus
tõusetub.
3.7 Ribade sundliitmise põhiseaduspärasuse analüüs
3.7.1 Ribade sundliitmise õiguslik iseloom
Kavandatav regulatsioon, mis võimaldab iseseisva kasutusvõimaluseta reformimata
maaüksuste (nn ribade) liitmist piirnevate kinnisasjadega ka kinnisasja omaniku tahte vastaselt
(nn sundliitmine), kujutab endast erandlikku sekkumist kinnisasja omaniku õigustesse. Ribade
sundliitmine ei ole käsitatav klassikalise omandireformi meetmena ega ka vara
sundvõõrandamisena põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 tähenduses, kuna ribad ei ole enne liitmist
eraomandis, vaid kujutavad endast reformimata maad, mis on juba kehtiva õiguse kohaselt riigi
omandis, kuid mida ei ole kinnistusraamatusse kantud ega iseseisva kinnisasjana tsiviilkäibes
kasutatud.
Ribade sundliitmise eesmärk ei ole anda riigile või kolmandale isikule vara, vaid korrastada
maareformi käigus tekkinud õiguslikult ja ruumiliselt ebatäpsed olukorrad ning viia maaüksuste
piirid vastavusse maakorralduse üldpõhimõtetega. Seega on tegemist eeskätt maareformi
jätkutegevusega ja vigade parandamisega, mitte uue omandisuhtelise sekkumisega.
Lisaks tuleb arvestada, et ribade sundliitmine ei muuda kinnisasja omandiõiguse olemust ega
võta omanikult ära ühtegi senist õigust, vaid kujundab ümber maaüksuse piiri selliselt, et see
vastaks varasemale reformi eesmärgile. Selline piiride korrigeerimine on võrreldav tehnilise
iseloomuga maakorraldusliku sekkumisega, millel puudub iseseisev varaline äravõttev toime.
13 RKHKo 29.03.2006, 3-3-1-81-05, p 14.
30
3.7.2 Riivatavad põhiõigused ribade sundliitmise korral
Ribade sundliitmisega võib kaasneda kinnisasja omaniku omandipõhiõiguse (PS § 32 lg 2)
riive. Riive seisneb selles, et kinnisasja koosseisu liidetakse täiendav maa-ala ilma omaniku
vabatahtliku tahteavalduseta, mis võib mõjutada kinnisasja pindala, kuju, sihtotstarvet,
kasutusvõimalusi ning edaspidist majandamist. Samuti võib riive avalduda kinnisasja omaniku
õiguses otsustada oma vara kasutamise ja käsutamise üle.
Samas tuleb arvestada, et ribad on oma olemuselt iseseisva kasutusvõimaluseta maa-alad, millel
puudub iseseisev majanduslik väärtus ja praktiline funktsioon ning mille kasutamine on
võimalik üksnes piirneva kinnisasja koosseisus. Sellest tulenevalt ei too riba liitmine
kinnisasjaga kaasa olukorda, kus kinnisasja omanikult midagi ära võetakse – vastupidi,
omanikule lisandub maa-ala, mis muutub kinnisasja osaks.
Arvestades, et riba ei ole olnud kinnisasja omaniku valduses ega kasutuses ning ei ole
kujundanud tema õiguste tegelikku ulatust, on omandipõhiõiguse riive intensiivsus madal.
Riive ei avaldu vara äravõtmises ega kasutuspiirangus, vaid üksnes kinnisasja piiride
muutumises, mis on suunatud õigusliku ja faktilise olukorra vastavusse viimisele.
3.7.3 Varalise koormuse hindamine
Ribade sundliitmisega võib kinnisasja omanikule kaasneda teatud kaudne varaline koormus,
eelkõige seoses liidetud maa arvestamisega maamaksu objektina ning võimalike kehtivate
maakasutuslike kitsenduste laienemisega liidetud maa-alale. Selliste mõjude käsitlemine on
vajalik omandipõhiõiguse riive tegeliku ulatuse hindamiseks.
Maamaksu aspektist tuleneb võimalik koormus üksnes juhul, kui liidetud riba kuulub
maksustatava maa hulka ning selle pindala arvestatakse kinnisasja kogupindala koosseisus.
Arvestades ribade olemust – tegemist on valdavalt väikese pindalaga, iseseisva
kasutusvõimaluseta maa-aladega –, on maamaksust tulenev lisakoormus üldjuhul väike ja
marginaalne ega mõjuta oluliselt kinnisasja omaniku senist majanduslikku positsiooni.
Maamaksu suurenemine ei ole kvalitatiivselt võrreldav omandi äravõtmise või kasutuspiirangu
kehtestamisega, vaid kujutab endast tavapärast omandiga kaasnevat rahalist kohustust.
Samuti tuleb arvestada, et ribade sundliitmine ei too kaasa uute avalik-õiguslike kitsenduste
kehtestamist. Liidetud maa-alale laienevad üksnes need kitsendused, mis tulenevad kehtivast
ruumiplaneeringust, looduskaitsest või muudest normidest ning mis kehtiksid samaväärselt ka
juhul, kui maaüksus oleks varem reformitud ja kinnistusraamatusse kantud. Seetõttu ei ole
tegemist uue või täiendava koormise loomisega, vaid olemasoleva õiguskeskkonna
kohaldumisega korrastatud maaüksusele.
Oluline on ka see, et ribade sundliitmine ei muuda kinnisasja senist sihtotstarvet ega
maakasutuse põhisuunda. Liidetud maa ei kujunda iseseisvat kasutusotsust ega eelda
maaomanikult aktiivset kasutamist või investeeringuid. Seega ei saa varalist koormust pidada
intensiivseks ega selliseks, mis muudaks maaomaniku senist maakasutust või majanduslikke
valikuid.
Põhiseaduslikus plaanis tuleb maamaksust või muudest üldistest kohustustest tulenevat
koormust käsitada omandipõhiõiguse lubatava kaasnähuna, mitte iseseisva intensiivse riivena.
Kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega on lubatav, et omandi mahu suurenemisega
31
kaasnevad ka teatud rahalised kohustused, kui need on ettenähtavad ning mõõdukad võrreldes
saavutava avaliku huviga.
Ribade sundliitmise puhul on need tingimused täidetud. Võimalik varaline koormus on
väikesemahuline, ei ole suunatud üksnes kitsale isikute ringile karistusliku iseloomuga ning ei
muuda maaomaniku õiguste tegelikku tuuma. Avalik huvi maareformi lõpuleviimise ja
maaomandi õigusselguse saavutamise vastu kaalub sellise piiratud majandusliku mõju selgelt
üles.
3.7.4 Proportsionaalsuse hindamine
Ribade sundliitmise põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb lähtuda proportsionaalsuse
põhimõttest (PS § 11). Regulatsiooni eesmärk on õiguspärane ja kaalukaks avalikuks huviks on
maareformi lõpuleviimine, katastriandmete korrastamine ning maaomandi ja piiride
õigusselguse tagamine. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et maareformi
lõpuleviimise vastu on olemas oluline avalik huvi.
Sundliitmine on sobiv meede ribade probleemide lahendamiseks, kuna vabatahtlikel
kokkulepetel põhinevad lahendused ei ole praktikas osutunud efektiivseks. Suurem osa alles
jäänud ribadest on sellised, mille vastu naaberkinnisasjade omanikel huvi puudub või mille
olemasolust ei olda teadlikud, mistõttu menetlused jäävad venima.
Vähem riivavad meetmed, nagu üksnes vabatahtlikule kokkuleppele tuginev lahendus, ei
võimalda kõiki ribasid lahendada ega taga maareformi lõpetamist mõistliku aja jooksul.
Seetõttu on sundliitmine vajalik abinõu olukorras, kus muud meetmed ei ole
tulemuslikud.
Riive on mõõdukas, arvestades järgmisi asjaolusid:
1) riba liidetakse eelistatult riigi- või munitsipaalomandis oleva kinnisasjaga ning eramaaga
liidetakse üksnes juhul, kui muu võimalus puudub;
2) riba antakse kinnisasja omanikule tasuta ning liitmisega seotud kulud jäävad riigi kanda;
3) riba liitmine ei too üldjuhul kaasa kinnisasja omaniku jaoks märkimisväärset lisakoormust,
kuna tegemist on väikese pindalaga ja kasutuseta maa-aladega;
4) menetluses nähakse ette isiku teavitamine ja võimalus esitada vastuväiteid.
Riive mõõdukuse hindamisel on arvestatud ka võimaliku varalise koormusega, sealhulgas
liidetud maa maamaksust ja kehtivate kitsenduste kohaldumisest tulenevate mõjudega, mis on
oma ulatuselt väikesemahulised ega muuda kinnisasja omaniku senist maakasutust ega
majanduslikku positsiooni. Seega ei ole omandipõhiõiguse riive intensiivne ega ülemäärane
võrreldes saavutatava avaliku huviga, milleks on vabastada riigi reformimata maaüksused
edasisest õiguslikust ja omandi ulatuse määramatusest.
3.7.5 Õiguspärane ootus ja õiguskindlus
Kinnisasja omanikel ei saa üldjuhul tekkida õiguspärast ootust sellele, et nende kinnisasjaga
piirnev reformimata riba jääb määramata ajaks iseseisvaks maaüksuseks või jääb riigi
omandisse eraldiseisva kinnisasjana. Ribade olemasolu on valdavalt tingitud varasematest
tehnilistest ja maade mõõdistamise vigadest ning ei ole kujunenud õiguspärase ootuse
kaitsealasse kuuluvaks olukorraks.
32
Samuti ei saa ribade sundliitmise puhul tugineda isiku hoolsuskohustuse argumendile samas
ulatuses nagu klassikaliste maareformi menetluste puhul, kuid see ei muuda regulatsiooni
põhiseadusvastaseks, kuna riive ei seisne õiguse äravõtmises, vaid maa-ala lisandumises
kinnisasja koosseisu.
3.7.6 Kokkuvõttev hinnang ribade sundliitmise põhiseaduspärasusele
Arvestades ribade õiguslikku olemust, nende iseseisva kasutusvõimaluse puudumist,
regulatsiooni eesmärgi kaalukust ning ette nähtud leevendusmeetmeid, võib ribade sundliitmist
võimaldavat regulatsiooni pidada põhiseaduspäraseks. Tegemist on maareformi
jätkutegevusega, mille eesmärk on parandada varasemate menetluste käigus tekkinud
ebatäpsusi ning saavutada maaomandi õigusselgus. Kuigi omandipõhiõiguse riive ei ole
täielikult välistatud, on see proportsionaalne ja õigustatud ning ei ületa põhiseadusest
tulenevaid lubatavuse piire.
4. Uuringud ja kaasatud osapooled
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tellis 2025. aastal välja kuulutatud hanke
„Maareformi lõpetamise õigusraamistiku väljatöötamine“ tulemusel sõlmitud lepingu alusel
advokaadibüroolt WALLESS analüüsi, mille eesmärgiks oli analüüsida, kas on võimalik
lõpetada maareform, jättes kõik seni reformimata maad seaduse alusel riigi omandisse.
Analüüsis leiti, et maareformi on võimalik lõpule viia, jättes kõik seni reformimata maad riigi
omandisse, ning esitati esialgsed lahendusettepanekud ja suunised alternatiivsete lahenduste
kasutamise otstarbekuse kohta.
Vastavalt hankedokumentidele viidi seejärel 19.01.2026 läbi töötuba, milles osalesid
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Justiits- ja Digiministeeriumi, kohalike
omavalitsuste, Maa- ja Ruumiameti maareformi spetsialistid ning Tartu Ülikooli ja Eesti
Maaülikooli esindajad. Töötoas arutati läbi analüüsis tehtud ettepanekud ja nende praktiline
teostatavus, misjärel esitas advokaadibüroo ministeeriumile analüüsi töötoas valideeritud
ettepanekutega. Nende alusel töötati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Maa-
ja Ruumiameti koostöös välja käesolev seaduse väljatöötamiskavatsus. Väljatöötamiskavatsuse
kooskõlastamise käigus selgitatakse välja huvigruppide arvamused.
5. Määratletud mõju
Väljatöötamiskavatsuse mõjude hindamisel on vastavalt HÕNTE § 1 lg-le 4 lähtutud Vabariigi
Valitsuse 13. jaanuari 2011. a määruse nr 10 „Vabariigi Valitsuse reglement” § 5 lõike 2 alusel
kinnitatud mõjude hindamise metoodikast. Väljatöötamiskavatsuse koostamisel on tuvastatud
poliitikavalikute või -vahendite rakendamise peamised mõjuvaldkonnad, mida järgnevalt
põhjalikumalt analüüsitakse.
5.1 Kavandatav muudatus I
5.1.1 Muudatuse I sisu
Kehtestatakse regulatsioon, mis sätestab, et kui seaduses sätestatud tähtpäevaks ei ole
reformimata maaüksuste osas maareformi läbi viidud ja maaüksustel puuduvad ehitised, jäävad
need maaüksused riigi omandisse seaduse alusel.
33
5.1.2 Sotsiaalsed mõjud
Sihtrühm: füüsilised ja juriidilised isikud, sh maa taotlejad ja maa kasutajad
Sotsiaalseid mõjusid ehitisteta maade puhul ei tohiks tekkida. Regulatsioon omab mõju nendele
isikutele, kelle taotluse alusel alanud maareformi menetlus on endiselt pooleli, sest uus
regulatsioon võib võtta taotlejalt (eelkõige eraõiguslik isik) võimaluse saada taotletud maa
omanikuks.
Ehitisteta maad saab eraisik omandada vaid maa tagastamise või maa erastamise läbiviimisega,
ning neid asjaolusid kontrollitakse konkreetse maatüki osas enne kinnistamisavalduse esitamist.
Hinnang olulisusele
Ulatus väike Sihtrühma suurus väike
Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike
5.1.3 Mõju majandusele
Sihtrühm: füüsilised ja juriidilised isikud sh ettevõtjad
Kavandatava regulatsiooniga kantakse ehitisteta maaüksused kinnistusraamatusse, mis loob
omandi osas selguse ning võimaldab need maaüksused võtta tsiviilkäibesse. Muudatus toetab
positiivselt majanduslikku stabiilsust ja arengut.
Riigi omandisse jäetud maa võib edaspidi minna ka kohaliku omavalitsuse omandisse. RVS
võimaldab kohalikul omavalitsusel taotleda riigile kuuluvat maad munitsipaalomandisse. RVS
seab riigile kuuluva maa andmisel kohalikule omavalitsusele vähem piiranguid, kui eraisikutele
võõrandamisel.
Majanduslik mõju on valdavalt positiivne ja väljendub selles, et kuna väheneb „hall ala“
maaomandis, on lihtsam planeerida investeeringuid ja infrastruktuuri.
Hinnang olulisusele
Ulatus väike Sihtrühma suurus väike
Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike
5.1.4 Mõju regionaalarengule
Piirkonnaspetsiifiline mõju puudub.
Mõju regionaalarengule sõltub sellest, kuidas hakkab toimuma riigi omandisse jäetava maa
edasine kasutamine vastavas regioonis.
Kuna väheneb „hall ala“ maaomandis, on lihtsam koostada planeeringuid, kavandada
taristuobjekte jms.
Hinnang olulisusele
Ulatus väike Sihtrühma suurus väike
Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike
34
5.1.5 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele,
halduskoormusele, riigieelarvele ning muudele avaliku sektori kuludele ja tuludele
Sihtrühm: riik ja kohalik omavalitsus
Kavandatav regulatsioon vähendab riigi ja kohalike omavalitsuste halduskoormust, kuna pakub
lihtsustatud lahenduse nende maareformi menetluste lõpuleviimiseks, mis seni on alustamata
või aastaid pooleli olnud, ja hoiab ära neid kulusid, mida veniv menetlus edaspidi tekitaks.
Seaduse alusel maa riigi omandisse jäämise korral muutuvad Maa- ja Ruumiameti toimingud
sellega, et enne kinnistusraamatu kande tegemiseks avalduse esitamist tuleb teha kindlaks, et
seaduses sätestatud eeldused kande tegemiseks on täidetud. Maa- ja Ruumiametil tuleks
tegeleda sama maaüksusega ka juhul, kui maareformi menetlus jätkuks selle maaüksuse osas
senise korra alusel, kuid siis ei oleks toiminguid vaja teha niivõrd piiratud aja jooksul. Olenevalt
sellest, kuidas toimub pooleliolevate menetluste lõpetamine (haldusorganite rollide/pädevuse
paikapanek, menetluse lõpetamisest teavitamine, vaidlustamisvõimalused) oleneb, milline saab
olema konkreetse institutsiooni või ameti halduskoormus ja tööjõu vajadus. Positiivne mõju on,
et riigil tekib selge ülevaade talle kuuluvatest maadest.
Mõju riigieelarvele
Muudatuse rakendamisega võivad riigieelarvele kaasneda nii täiendavad kulud kui ka
täiendavad tulud. Seoses riigi omandisse täiendavate maade jäämisega võib tekkida maamaksu
tasumise kohustus ning maa hooldamise ja korrashoiuga seotud kulusid, mida käesoleval hetkel
ei ole võimalik täielikult prognoosida, kuid nende tekkimise võimalusega tuleb arvestada.
Samas loob täiendava maaressursi lisandumine võimaluse teenida tulu maade kasutusse
andmisest või võõrandamisest. Kuigi osa riigi omandisse jäävatest maadest võib olla riigile
ebavajalik ning nende kasutusse andmine või võõrandamine võib osutuda keeruliseks, võib
nende järkjärguline võõrandamine või kasutusse andmine pikemas perspektiivis vähendada
riigi hoolduskoormust ja -kulusid.
Üks oluline ja arvestamist vajav aspekt on reformimata maadel asuvad lagunenud ehitised.
Seisuga 19.05.2026 on lagunenud ehitisi kokku 930 maaüksusel, kusjuures ETAK-i andmetel
asub reformimata maadel ligikaudu 1654 vundamenti või varet. Kuigi osa neist jääb
lahendatavaks koos nõuetele vastava ehitise teenindamiseks vajaliku maa omandisse
andmisega, võib ülejäänud objektide puhul tekkida vajadus riigipoolseteks sekkumisteks (nt
alade ohutuks muutmiseks, juurdepääsu piiramiseks või ehitiste lammutamiseks). Kulude täpne
suurus sõltub üksikjuhtumite iseloomust (nt ehitiste suurus, asukoht ja ohtlikkuse aste), kuid
arvestades objektide hulka, võib mõju riigieelarvele olla märkimisväärne ning kasvab ajas, kui
probleemseid objekte ei kõrvaldata süsteemselt. Seega muudatusega võivad kaasneda
täiendavad kulud, mille ulatus sõltub konkreetsete juhtumite asjaoludest ning mille üle
otsustatakse edaspidi vajaduspõhiselt.
Arvestades olemasolevat töökoormust, võib reformimata maade riigi omandisse lisandumine
suurendada Maa- ja Ruumiameti hoolduse büroo töökoormust, kuna suureneb hallatavate
objektide arv ja mitmekesisus, sealhulgas probleemsete ja kasutuseta objektide osakaal. Sellest
tulenevalt võib tekkida vajadus hinnata olemasolevate ressursside piisavust ning vajaduse
korral struktureerida ringi büroo tööülesandeid või kavandada täiendavaid meetmeid
lisanduvate ülesannete täitmiseks.
35
Hinnang põhineb järgmistel eeldustel: ~1650 vundamenti/varet, sekkumist vajavate objektide
osakaal: 30–50% ja objektide arv: 500–800 tk, 1 spetsialist suudab muude tööülesannete kõrvalt
hallata ~15–25 objekti aastas.
Esialgse hinnangu kohaselt võib lagunenud ehitistega seotud ühekordne kulu (lammutamine ja
ohutustamine) ulatuda ligikaudu 5 320 000 euroni juhul, kui kõik vajalikud tegevused
otsustatakse ellu viia üheaegselt. Tegemist on hinnangulise kogukuluga võimaliku tervikliku
lahenduse korral, mitte kohese vältimatu kuluga, kuna tegevuste elluviimine toimub
vajaduspõhiselt ja järk-järgult. Lisaks kaasneb püsiv iga-aastane kulu maa-alade hoolduseks ja
haldamiseks suurusjärgus 220 000 eurot aastas.
Kulu liik
Hinnangu
aluseks Ühikukulu / maht
Kogukulu
suurusjärk
Ühekordsed kulud (lammutamine
+ ohutustamine) 500–800 objekti ~ 6650 € objekt 5 320 000 €
Aastane hoolduskulu 300–500 objekti ~ 440 € / objekt 220 000 €/aasta
Pooleliolevates maa munitsipaalomandisse andmise menetlustes (19.05.2026 seisuga 325
maaüksust, vt. lisa 4), mille puhul kohalik omavalitsus ei ole nõus maa munitsipaalomandisse
võtmisega (näiteks teede alused maad või õigusliku aluseta rajatud ehitistega maad), võib
regulatsioon vähendada vaidlusi maa omandi kuuluvuse üle, kuna maa jääb seaduse alusel riigi
omandisse. Samas ei pruugi riigi ja kohalike omavalitsuste vaheline vastasseis täielikult
kaduda, sest maa ning sellel asuvate teede või muude rajatiste korrashoiu kohustus jääb
küsitavaks. Riik peab seejuures arvestama vajadusega neid maid ja rajatisi korras hoida, kuid
vajalike ressursside puudumise tõttu võib nende korrashoiu tagamine osutuda keeruliseks.
Kohalikul omavalitsusel tuleb omakorda arvestada, et kohaliku elu korraldamise ja avaliku
kasutuse tagamise eesmärgil võib selliste maade üleandmine kohaliku omavalitsuse omandisse
RVS alusel osutuda edaspidi siiski otstarbekaks.
Hinnang olulisusele
Ulatus keskmine Sihtrühma suurus väike
Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk suur
5.1.6 Edasine analüüs
Maareformi lõpetamise saavutamist hinnatakse eeskätt selle alusel, kas kõik reformimata
maaüksused on kavandatava regulatsiooni jõustumise järel kantud kinnistusraamatusse ning kas
neil on omanik (riik, kohalik omavalitsus või eraõiguslik isik). Täiendava indikaatorina
kasutatakse reformimata maaüksuste arvu vähenemist kuni nulltasemeni.
5.1.7 Miks on mõju ebaoluline?
Hetkeseisuga on maareform läbi viidud üle 99%-l Eesti Vabariigi territooriumist ning
kavandatav regulatsioon puudutab vaid 0,2% Eesti maismaa pindalast, mis on reformimata.
Maareformi toiminguid on vaja teha veel ca 9840 maaüksusel, millest hinnanguliselt 20% on
ehitisteta maaüksused, mis on iseseisvalt kasutatavad. Kuigi riigile jääva vara tõttu kaasnevad
jätkutegevused (sh maa munitsipaalomandisse andmine, võimalikud vaidlused lagunenud või
ebaseaduslike ehitiste omanikega ning riigi omandisse jääva maa haldamise ja hooldamise
kulud), puudutab maareformi läbiviimine siiski vaid väikest osa Eesti pindalast ning
regulatsioonist mõjutatud isikute hulk on väike.
36
5.2 Kavandatav muudatus II
5.2.1 Muudatuse II sisu
Reformimata maaüksuste puhul, millel asuvad ehitised, määratakse tähtaeg (näiteks 2 või 3
aastat), mille jooksul on võimalik ehitise omaniku taotluse lahendamine senise korra alusel.
Regulatsiooniga täpsustatakse ehitiste kui vallasasjade omandiõiguse tekkimise tingimusi, et
võimaldada isikutel hoonete, mida nad on pikaajaliselt vallanud, alust maad omandada.
Seniseid maareformi menetlusi jätkatakse kuni seaduses ehitistega maaüksuste kohta
sätestatava tähtpäeva saabumiseni. Seejärel jääb ka ehitistega maa seaduse alusel riigi
omandisse ja riigimaal tuleb läbi viia jätkutegevus ehk seada hoonestusõigus või maa erastada
neil juhtudel, kus ehitise omandiõigus on võimalik kindlaks määrata.
5.2.2 Sotsiaalsed mõjud
Sihtrühm: füüsilised ja juriidilised isikud, sh ehitiste omanikud, maa kasutajad
Regulatsioon omab mõju nendele isikutele, kelle taotluse alusel alanud maareformi menetlus
on endiselt pooleli või menetlust ei ole alustatud ja kes soovivad omandisse saada maad, millel
asub ehitis. Kui ehitise omandiõiguse tekkimise tingimusi täpsustatakse, tekib ehitiste aluse
maa omandamise õigus ka isikutel, kes seni ei olnud suutnud ehitise omandiõigust tõendada.
Samas tuleb rõhutada, et kui ehitis on lagunenud sellisel määral, et ei vasta MaaRSis ehitisele
kehtestatud nõuetele, siis sellise ehitise juurde ei ole jätkuvalt õigust maad omandada.
Kui seaduses sätestada piisav ajavahemik maa riigi omandisse jäämiseni, on võimalik, et
haldusorganid lahendavad nende taotlused ära hetkel kehtiva regulatsiooni alusel. Sellisel juhul
on kavandataval regulatsioonil nende isikute õigustele positiivne mõju, sest menetlused, mis on
aastaid või aastakümneid olnud pooleli, saavad lahenduse. Ka isikutel endil võiks tekkida
suurem huvi nende taotluste alusel algatatud menetluste vastu ja huvi lahendada ära need
puudused taotluses, mis takistavad taotluste lahendamist. Maa automaatselt riigi omandisse
jäämine koosmõjus õigustatud isikute tegevusetusega (nt lõpule viimata pärimismenetlus) võib
kaasa tuua isiku ilmajäämise taotletud omandist, kuid subjektiivsete õiguste riive ei ole
erinevatel põhjustel (aja möödumine; taotleja passiivsus) üldjuhul suur. Samas tuleb arvestada,
et pärimisseaduse kohaselt avaneb pärand pärandaja surmapäeval. Kuigi pärija loetakse sellisel
juhul ehitise omanikuks sõltumata sellest, kas pärimismenetlus on algatatud, ei pruugi pärijal
ega riigil olla veel teadmist kogu vara ulatusest, mille omanikuks pärija faktiliselt on saanud.
Automaatne maa riigi omandisse jäämine võib kaasa tuua õigusvaidlusi, mis on ressursikulu nii
vaidlustajatele (isikud, kohalikud omavalitsused) kui riigile.
Kui teisele isikule kuuluv ehitis asub maal mida ei saa erastada, tekib vajadus seada hoone
omaniku kasuks hoonestusõigus. Sellega kaasneb halduskoormus. Samas on hoonestusõiguse
seadmise kohustus ja selleks vajalike andmete väljaselgitamine vajalik ka käesoleval hetkel
kehtiva regulatsiooni alusel. Kavandatav regulatsioon hoonestusõiguse seadmisega seoses
halduskoormust oluliselt ei suurenda.
Kuni hoonestusõiguse seadmiseni või ehitise omanikule maa erastamiseni võib tekkida olukord,
kus isik ei saa enda ehitisega (vallasasi riigi maal) teha kõiki soovitud tehinguid või toiminguid.
See mõju on eeldatavalt lühiajaline, sest mõistliku aja jooksul pärast ehitise omandiõiguse
tõendamist või tuvastamist ja vajalike andmete esitamist haldusorganile on võimalik läbi viia
hoonestusõiguse seadmiseks või maa omandamiseks vajalikud KOV-i või riigi poolsed
toimingud.
37
Kui seaduses sätestatakse tähtaeg, mille möödumisel muutub ka riigimaal asuv teisele isikule
kuuluv ehitis maatüki oluliseks osaks ja hoonestusõigust ei seata, jääb isik ehitise omandist
ilma.
Seaduse alusel maa riigi omandisse jäämine võib avaldada mõju pooleliolevatele kohtuasjadele,
kus on vaidlustatud maareformi toiminguid. Kui kohtuotsuse tegemise ajaks on seaduses maa
riigi omandisse jäämise tähtpäev saabunud, ei ole kohtul enam võimalik kohustada
haldusorganit isiku taotlust uuesti läbi vaatama.
Hinnang olulisusele
Ulatus väike Sihtrühma suurus väike
Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk keskmine
5.2.3 Mõju majandusele
Sihtrühm: füüsilised ja juriidilised isikud sh ettevõtjad
Majanduslik mõju on valdavalt positiivne, sest väheneb „hall ala“ maaomandis ning lihtsam
on planeerida investeeringuid ja infrastruktuuri.
Ehitistega maaüksuste osas tekib korrektne kinnisomand. Kui menetlus viiakse läbi senistel
alustel seaduses sätestatava tähtaja jooksul, tekib eraomand maatükile või hoonestusõigusele,
mis saab edasi minna tsiviilkäibesse. Kui ehitisega maatüki osas menetlust tähtaja saabumise
ajaks läbi viidud ei ole, siis saab kinnisasi minna tsiviilkäibesse alles pärast ehitise omaniku
väljaselgitamist.
Kui kehtestada regulatsioon, et riik saab otsustuskorras maa võõrandada ehitise omanikule maa
odavaima maksustamishinnaga (st soodustingimustel) enne hoonestusõiguse seadmist,
vähendaks see halduskoormust ja suurendaks tsiviilkäibes oleva maa hulka.
Hinnang olulisusele
Ulatus väike Sihtrühma suurus väike
Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike
5.2.4 Mõju regionaalarengule
Piirkonnaspetsiifiline mõju puudub.
Väheneb „hall ala“ maaomandis ja konkreetse omaniku tekkimisel on ehitustegevuse
kavandamine ja elluviimine õiguskindlam ja selgem.
Hinnang olulisusele
Ulatus väike Sihtrühma suurus väike
Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike
5.2.5 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele,
halduskoormusele, riigieelarvele ning muudele avaliku sektori kuludele ja tuludele
Sihtrühm: riik ja kohalik omavalitsus
Ajutiselt suureneb menetlusi läbi viivate haldusorganite (kohalikud omavalitsused ning Maa-
ja Ruumiamet) halduskoormus. Ehitiste omandiõiguse tingimuste täpsustamisega suureneb
38
halduskoormus, sest koguda tuleb tõendeid ehitise pikaajalise kasutamise kohta. Ametnikud
võivad vajada lisakoolitust taotluste lahendamiseks (nt keerukamad olukorrad pärijate
väljaselgitamisel, probleemid ehitise õiguspärase püstitamise või omandiõiguse tõendamisel
jne), juhendamist ja/või lisarahastust. Võivad tekkida vaidlused, mis toovad kaasa
haldusorganite (kohalikud omavalitsused, Maa- ja Ruumiamet) töökoormuse kasvu ja
võimalikud täiendavad kulud. Lisaks tuleb seaduses sätestatava tähtaja tõttu menetlusi läbi viia
suures mahus ja lühikese ajavahemiku jooksul.
Kui riigi omandisse jääb maa, millel on ehitised, tuleb nende ehitiste osas läbi viia
hoonestusõiguse seadmise menetlus või maa ehitise omanikule võõrandamine. Samas on selle
menetluse läbiviimise kohustus ka praeguse regulatsiooni alusel, kuid see toimub enne riigi
omandisse jäetava maa osas kinnistusraamatusse kandeavalduse tegemist.
Mõju riigieelarvele
Muudatuse rakendamisega kaasnevad ühelt poolt täiendavad haldusülesanded ja võimalikud
kulud, kuid teisalt aitab lahendus saavutada selgema omandistruktuuri ning korrastada maa ja
ehitistega seotud õigussuhteid. Riigi omandisse täiendavate maade jäämine suurendab riigi
varalist ressurssi ning loob võimaluse maa edasiseks kasutamiseks riigi ülesannete täitmisel.
Sellega võib kaasneda ka täiendav tulu riigieelarvesse. Omandi selguse suurenemine aitab
pikemas perspektiivis vähendada ebaselgest omandistaatusest tulenevat halduskoormust ning
lihtsustab maa ja ehitistega seotud menetlusi.
Riigi omandisse jäävate maade puhul võivad tekkida maa hooldamise, korrashoiu, maamaksu
ning lagunenud ehitistega seotud kulud. Kuna riigi omandisse jäävate maaüksuste seisukord ja
edasine kasutus ei ole täielikult ette teada, kujunevad tegelikud kulud sõltuvalt konkreetsetest
juhtumitest ja vajadusest. Vajaduse korral võib osutuda vajalikuks ajutise täiendava
haldusressurssi kavandamine.
Ehitistega maade puhul, mis jäävad riigi omandisse, võib riigil tekkida vajadus tegeleda
edasiste haldustoimingutega, sealhulgas omandiõiguse küsimuste lahendamise,
hoonestusõiguse seadmise või maa võõrandamise menetlustega. Nende toimingute maht sõltub
sellest, kui palju menetlusi jõutakse enne tähtaegade saabumist lõpule viia ning kui keerukad
on lahendamist vajavad juhtumid.
Eelduslikult puudutab ehitistega maade regulatsioon ligikaudu 2000–3000 reformimata
maaüksust. Kui ehitistega maaüksusi jääb riigi omandisse ligikaudu 1000, võib menetluste
läbiviimiseks hinnanguliselt kuluda Maa- ja Ruumiameti kuuel ametnikul ligikaudu kolm
aastat. Tegelik vajadus sõltub menetluste keerukusest, täiendavate asjaolude väljaselgitamise
mahust ja võimalikest vaidlustest. Ameti töö tuleb korraldada selliselt, et kriitilised tegevused
on võimalik ellu viia olemasoleva tööjõuga.
Kokkuvõttes kaasnevad muudatusega eelkõige maareformi lõpetamiseks ja õigussuhete selgeks
määratlemiseks vajalikud haldusülesanded ning nendega seotud kulud. Samas loob lahendus
pikemas perspektiivis selgema ülevaate riigi omandis olevast varast, vähendab ebamäärasest
omandistaatusest tulenevat halduskoormust ning võimaldab riigil täiendavat maaressurssi
eesmärgipärasemalt kasutada, sealhulgas vajaduse korral tulu teenimiseks.
Kohalike omavalitsuste puhul, kus paikneb suurem hulk ehitistega maaüksusi, võib maareformi
lõpetamisega kaasneda ajutine halduskoormuse suurenemine, mis tuleneb eelkõige vajalike
eeltoimingute läbiviimisest. Eelkõige väljendub see vajaduses suunata täiendav
39
personaliressurss lühikese ajavahemiku jooksul maareformi toimingute lõpetamiseks ning
ehitistega seotud jätkumenetluste (sh omandiõiguse selgitamine ja hoonestusõiguse
menetlused) läbiviimiseks.
Hinnang olulisusele
Ulatus keskmine Sihtrühma suurus väike
Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk väike
5.2.6 Edasine analüüs
Maareformi lõpetamise saavutamist hinnatakse eeskätt selle alusel, et kõik reformimata
maaüksused on kavandatava regulatsiooni jõustumise järel kantud kinnistusraamatusse ning
neil on omanik (riik, kohalik omavalitsus või eraõiguslik isik). Täiendava indikaatorina
kasutatakse teisele isikule kuuluvate ehitistega kinnistute arvu, millele on hoonestusõigus
seadmata, vähenemist kuni nulltasemeni.
5.2.7 Miks on mõju ebaoluline?
Hetkeseisuga on maareform läbi viidud üle 99%-l Eesti Vabariigi territooriumist ning vaid
0,2% Eesti maismaa pindalast on reformimata. Maareformi toiminguid on vaja teha veel ca
9840 maaüksusel, millest hinnanguliselt 27% on ehitistega maaüksused. Seega
proportsionaalselt puudutab maareformi läbiviimine Eesti pindalast kaduvväikest osa ja
puudutatud isikuid on vähe.
5.3 Kavandatav muudatus III
5.3.1 Muudatuse III sisu
Kinnisasjade vahele jäänud iseseisva kasutusvõimaluseta maatükid (nn ribad), mis on tekkinud
erinevate maareformi vigade tõttu, liidetakse mõne piirneva kinnisasjaga. Kui riba piirneb vaid
eraomandis olevate kinnisasjadega ja keegi nendest eraomanikest riba omandamisest huvitatud
ei ole, liidetakse riba naaberkinnisasja(de)ga sundkorras lähtuvalt maakorralduse nõuetest.
5.3.2 Sotsiaalsed mõjud
Sihtrühm: füüsilised ja juriidilised isikud
Käesolevaks hetkeks on jäänud reformimata eeskätt sellised ribad, mille omandamise vastu
puudub naaberkinnisasjade omanikel otsene ja sisuline huvi või pole nad sellest võimalusest
teadlikud. Kuna otstarbekas on ribad nn sundkorras naabermaaüksusega liita põhjusel, et
eraldiseisvalt ei ole ribad kasutatavad ega müüdavad, võib naaberkinnisasja omaniku
omandiõigus saada ebasoodsalt riivatud (omandi suurenemisest tulenevad kohustused, mis ei
arvesta omaniku soovi või huviga).
Ribade liitmisega võivad kaasneda naaberkinnisasja omanikule erinevad kulud: suureneb
maamaks, tekib maa hoolduskohustus. Samas osadel juhtudel riba liitmise tõttu maa väärtus
suureneb, nt suureneb ehitusõigus või tagatakse kinnisasjale otstarbekas juurdepääs.
Negatiivseid mõjusid eraisikutele vähendab põhimõte, mille kohaselt juhul, kui riba piirneb
riigimaaga, liidetakse riba riigimaaga, ja kui riba piirneb munitsipaalmaaga, liidetakse riba
munitsipaalmaaga. Seda muidugi juhul kui riigi- või munitsipaalmaaga riba liitmine on
maakorralduse nõuetest tulenevalt võimalik.
40
Hinnang olulisusele
Ulatus keskmine Sihtrühma suurus väike
Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike
5.3.3 Mõju majandusele
Sihtrühm: füüsilised ja juriidilised isikud sh ettevõtjad
Ribasid ei saa eraldiseisvalt kasutada ega müüa. Nende liitmine naaberkinnisasjadega
kõrvaldab ebaselguse ning loob selged maaomandid. Riba liidetakse naaberkinnisomandi
koosseisu ja saab sellisel viisil minna tsiviilkäibesse.
Kui riba liidetakse eraõigusliku isiku kinnisomandi koosseisu, suureneb liidetud osa arvelt
omaniku maksukohustus. Samas toob see paljudel juhtudel kaasa eraomandi väärtuse kasvu
näiteks suureneva ehitusõiguse või kinnisasja paremate kasutusvõimaluste tõttu.
Majanduslik mõju on valdavalt positiivne, kuna väheneb „hall ala“ maaomandis ning lihtsam
on planeerida investeeringuid ja infrastruktuuri.
Hinnang olulisusele
Ulatus keskmine Sihtrühma suurus väike
Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk väike
5.3.4 Mõju regionaalarengule
Piirkonnaspetsiifiline mõju puudub.
Väheneb „hall ala“ maaomandis ja konkreetse omaniku tekkimisel on ehitustegevuse kavandamine
ja elluviimine õiguskindlam ja selgem.
Hinnang olulisusele
Ulatus väike Sihtrühma suurus väike
Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike
5.3.5 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele,
halduskoormusele, riigieelarvele ning muudele avaliku sektori kuludele ja tuludele
Sihtrühm: riik ja kohalik omavalitsus
Kuna ribad on tekkinud erinevate maareformi vigade tõttu ja otstarbekas on need liita mõne
piirneva kinnisasjaga, peaksid jääma liitmisega seotud kulud (vajadusel menetlus- või
mõõdistamiskulu) riigi kanda.
Riba omanikuks võib liitmise teel saada ka kohalik omavalitsus või riik ja tekib lisanduva maa
hooldamise kohustus. Kohalikul omavalitsusel ei teki maamaksu maksmise kohustust
(maamaksuseaduse § 4 lg 1 p 6). Riigil ei teki maamaksu maksmise kohustust, kui tegemist on
ühiskondlike ehitiste maa või üldkasutatava maa sihtotstarbega maaga (maamaksuseaduse § 4
lg 1 p 9 ja 10), aga valdaval osal juhtudest on riigimaa teiste sihtotstarvetega ning seega riigi
maamaksukohustus kokkuvõttes suureneb.
Regulatsioon eeldab katastrikaardi korrastamist. Korrastamise käigus võib eelduslikult kaduda
5-10% praegustest ribadest. Katastrikaardi korrastamine tekitab Maa- ja Ruumiametile ajutise
41
halduskoormuse suurenemise, kuid ribade arvu vähenemine vähendab liitmistoimingutest
tulenevat halduskoormust.
Riigi (Maa- ja Ruumiameti) halduskoormus suureneb tulenevalt ribade osas sundmaakorralduse
toimingute tegemise vajadusest. Halduskoormust tekitab ka suhtlus maaomanikega. Arvestama
peab ribade liitmise vaidlustamise võimalusega, mis võib pikendada menetlusi, suurendada
töökoormust ja tekitada lisakulusid.
Seaduse muudatuse ajaks on eeldatavalt jäänud ligikaudu 4000 riba. Eeldusel, et üks ametnik
teeb aastas vajalikud toimingud 200- 300 riba kinnisasjadega liitmiseks (sh maakorralduskava
koostamine ja katastritoimingud), kulub ribade liitmisele kahel ametnikul 8 aastat või neljal
ametnikul 4 aastat. Arvestades Maa- ja Ruumiameti olemasolevat tööjõudu ja asjaolu, et
esmajärjekorras tuleb tegeleda ehitistega maade osas alustatud menetluste riigipoolsete
toimingutega ja riigi omandisse jäävate maade kinnistamiseks vajalike toimingutega, saab
ribadega tegeleda eelkõige pärast seda, kui kogu ülejäänud maa on vormistatud riigi omandisse
ja vabaneb inimressurssi.
Tunduvalt väheneb kohaliku omavalitsuse koormus, sest ribade liitmisel omavalitsus ei osale.
Vabaneva tööjõu saab valla- või linnavalitsus suunata nt ehitistega maade omanike
väljaselgitamisele.
Lühiajaline koormuse kasv on vältimatu üleminekuperioodil, kuid pikemas perspektiivis
vähendavad muudatused nii Maa- ja Ruumiameti kui ka kohalike omavalitsuste
halduskoormust.
Hinnang olulisusele
Ulatus keskmine Sihtrühma suurus väike
Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk väike
5.3.6 Edasine analüüs
Tegemist on maareformi jätkutegevusega, mida ei kavandata läbi viia enne maareformi
kavandatavat lõppu ja mille lõpetamise saavutamist hinnatakse eeskätt selle alusel, et kõik
iseseisva kasutusvõimaluseta maaüksused on kavandatava regulatsiooni jõustumise järel
liidetud piirneva kinnisasjaga ning neil on omanik (riik, kohalik omavalitsus või eraõiguslik
isik). Täiendava indikaatorina kasutatakse ribade arvu vähenemist kuni nulltasemeni. Samas
tuleb arvestada, et katastritoimingute tulemusena võib veel mõnda aega ilmneda uusi ribasid,
millega tuleb samuti maakorraldustoimingud läbi viia.
5.3.7 Miks on mõju ebaoluline?
Hetkeseisuga on maareform läbi viidud üle 99%-l Eesti Vabariigi territooriumist ning vaid
0,2% protsenti Eesti maismaa pindalast on reformimata. Kinnisasjade vahele jäänud iseseisva
kasutusvõimaluseta maatükid (nn ribad), moodustavad reformimata maatükkidest
hinnanguliselt poole ehk kokku on ribadena loetletud 5182 maaüksust (hinnanguliselt 53%
reformimata maaüksustest). Katastrikaardi korrastamise käigus võib eelduslikult kaduda 5-10%
praegustest ribadest. Seega on protsentuaalselt ribade regulatsioonist puudutatud vaid üliväike
osa Eesti pindalast ja väike osa elanikkonnast.
42
6. Edasine väljatöötamine
Eesmärki ei ole võimalik täita seadust muutmata. Käesoleva väljatöötamiskavatsuse eesmärk
on kaasamine lahenduste väljatöötamisse. Väljatöötamiskavatsuses tutvustatakse erinevaid
lahendusvariante ning pakutakse välja eelistatuim variant. Kaasamise käigus oodatakse
tagasisidet ka teistele lahendusvariantidele või uusi ettepanekuid, et minna edasi sellise
variandiga, mida on kõige lihtsam ellu viia ning mis toob kaasa võimalikult väikse
halduskoormuse, aga samal ajal ei riivaks isikute õigusi ebaproportsionaalselt.
Väljatöötamiskavatsus saadetakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ja Riigikantseleile.
Arvamuse küsimiseks saadetakse see Õiguskantsleri büroole, Eesti Linnade ja Valdade Liidule,
Riigikohtule, Tartu Maakoht kinnistus- ja registriosakonnale, Notarite Kojale ja Eesti Omanike
Keskliidule.
Seaduseelnõu edasise väljatöötamise tegevuskava on järgmine:
Käesoleva väljatöötamiskavatsuse osas saabuvate arvamuste ja ettepanekute alusel alustame
2026. a III kvartalis eelnõu koostamist.
Eelnõu esmane versioon on plaanis esitada kooskõlastamisele 2027. a I kvartalis.
Vabariigi Valitsusele on kavas eelnõu esitada 2027. a II kvartalis.
Vastutav ministeerium on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning vastutav ametnik
ja kontaktandmed: Tea Faber, maapoliitika ja riigivara nõunik, maa- ja ruumipoliitika osakond,
[email protected], +372 5385 9554.
43
Lisa 1. ETAKi andmetel ehitisteta
reformimata maaüksused kohalike
omavalitsuste lõikes
Omavalitsusüksus maaüksuste arv
Sillamäe linn 177
Kohtla-Järve linn 129
Narva linn 84
Jõhvi vald 83
Kastre vald 78
Narva-Jõesuu linn 71
Valga vald 68
Tallinn 62
Pärnu linn 58
Alutaguse vald 57
Häädemeeste vald 55
Mustvee vald 54
Lääne-Nigula vald 53
Saaremaa vald 49
Tartu vald 48
Kuusalu vald 44
Võru vald 39
Peipsiääre vald 38
Jõelähtme vald 37
Põlva vald 35
Lääne-Harju vald 33
Räpina vald 32
Elva vald 31
Lääneranna vald 30
Otepää vald 28
Tori vald 26
Tapa vald 25
Viljandi vald 25
Rakvere vald 24
Mulgi vald 22
Kambja vald 21
Kihnu vald 19
Hiiumaa vald 18
Kehtna vald 18
Ruhnu vald 18
Setomaa vald 18
Kose vald 17
Põhja-Pärnumaa vald 16
Viru-Nigula vald 15
Saarde vald 14
Antsla vald 12
Kanepi vald 12
Maardu linn 12
Märjamaa vald 12
Muhu vald 11
Tõrva vald 11
Põhja-Sakala vald 9
Türi vald 9
Haapsalu linn 8
Järva vald 8
Lüganuse vald 8
Saue vald 8
Tartu linn 8
Rõuge vald 7
Põltsamaa vald 6
Harku vald 5
Raasiku vald 5
Vinni vald 5
Haljala vald 4
Kiili vald 4
Rae vald 4
Saku vald 4
Anija vald 3
Jõgeva vald 3
Paide linn 3
Viimsi vald 3
Väike-Maarja vald 3
Vormsi vald 2
Võru linn 2
Kadrina vald 1
Rakvere linn 1
Rapla vald 1
Kokku 1963
44
Lisa 2. ETAKi andmetel ehitistega
reformimata maaüksused kohalike
omavalitsuste lõikes
Omavalitsusüksus maaüksuste arv
Kohtla-Järve linn 377
Narva-Jõesuu linn 262
Jõhvi vald 200
Valga vald 116
Viljandi vald 100
Viljandi linn 87
Narva linn 77
Põlva vald 76
Mulgi vald 71
Otepää vald 65
Tallinn 62
Kastre vald 61
Võru vald 56
Põltsamaa vald 53
Tapa vald 52
Jõgeva vald 47
Elva vald 43
Mustvee vald 43
Viru-Nigula vald 42
Tartu vald 41
Kuusalu vald 38
Märjamaa vald 38
Lüganuse vald 36
Põhja-Sakala vald 36
Tõrva vald 36
Türi vald 34
Kanepi vald 32
Harku vald 29
Peipsiääre vald 27
Setomaa vald 26
Tartu linn 26
Saaremaa vald 25
Väike-Maarja vald 24
Pärnu linn 23
Alutaguse vald 22
Lääne-Harju vald 21
Tori vald 20
Hiiumaa vald 18
Põhja-Pärnumaa vald 18
Rõuge vald 18
Räpina vald 18
Kose vald 17
Saarde vald 17
Sillamäe linn 16
Saue vald 14
Haapsalu linn 12
Vinni vald 12
Järva vald 10
Lääneranna vald 9
Maardu linn 8
Anija vald 7
Kambja vald 7
Rakvere vald 7
Antsla vald 6
Kohila vald 6
Häädemeeste vald 5
Paide linn 5
Rae vald 5
Võru linn 5
Jõelähtme vald 4
Saku vald 4
Viimsi vald 4
Vormsi vald 4
Nõo vald 3
Kiili vald 2
Luunja vald 2
Raasiku vald 2
Rakvere linn 2
Haljala vald 1
Keila linn 1
Lääne-Nigula vald 1
Rapla vald 1
Kokku 2695
45
Lisa 3. Iseseisva kasutusvõimaluseta
maa, nn ribad, kohalike omavalitsuste
lõikes
Omavalitsusüksus maaüksuste arv
Tallinn 267
Kohtla-Järve linn 258
Võru vald 220
Põhja-Pärnumaa vald 185
Jõhvi vald 182
Mustvee vald 176
Saaremaa vald 156
Elva vald 143
Valga vald 121
Alutaguse vald 116
Hiiumaa vald 115
Lääne-Nigula vald 114
Jõgeva vald 112
Mulgi vald 111
Põlva vald 106
Peipsiääre vald 105
Pärnu linn 99
Lääneranna vald 98
Narva linn 97
Põltsamaa vald 91
Tartu vald 91
Setomaa vald 90
Lüganuse vald 89
Märjamaa vald 88
Rae vald 83
Otepää vald 80
Põhja-Sakala vald 79
Häädemeeste vald 77
Rõuge vald 76
Narva-Jõesuu linn 74
Viljandi vald 72
Saarde vald 67
Tori vald 67
Tõrva vald 65
Tapa vald 64
Järva vald 61
Väike-Maarja vald 61
Võru linn 58
Räpina vald 56
Vinni vald 54
Kastre vald 47
Kambja vald 42
Lääne-Harju vald 42
Viru-Nigula vald 41
Antsla vald 40
Haapsalu linn 39
Anija vald 38
Saue vald 38
Rakvere vald 37
Haljala vald 34
Kanepi vald 33
Kehtna vald 30
Rapla vald 29
Türi vald 29
Harku vald 26
Kuusalu vald 26
Maardu linn 25
Saku vald 25
Kohila vald 22
Rakvere linn 21
Jõelähtme vald 19
Kadrina vald 18
Kose vald 18
Viimsi vald 16
Nõo vald 15
Paide linn 15
Raasiku vald 14
Viljandi linn 14
Kiili vald 13
Vormsi vald 13
Tartu linn 11
Sillamäe linn 10
Luunja vald 8
Keila linn 4
Muhu vald 4
Kihnu vald 1
Ruhnu vald 1
Kokku 5182
46
Lisa 4. Pooleliolevad maaüksused, mille
munitsipaalomandisse andmine on
selgitamisel
Omavalitsusüksus maaüksuste arv
Kohtla-Järve linn 47
Mustvee vald 40
Kastre vald 38
Elva vald 17
Tallinn 17
Tapa vald 17
Narva-Jõesuu linn 15
Rakvere vald 15
Peipsiääre vald 14
Tartu vald 12
Valga vald 12
Otepää vald 9
Kuusalu vald 8
Alutaguse vald 7
Kambja vald 7
Rae vald 4
Tori vald 4
Jõhvi vald 3
Lääne-Harju vald 3
Narva linn 3
Tartu linn 3
Viru-Nigula vald 3
Võru vald 3
Mulgi vald 2
Põhja-Pärnumaa vald 2
Räpina vald 2
Saue vald 2
Viljandi vald 2
Haapsalu linn 1
Jõelähtme vald 1
Jõgeva vald 1
Järva vald 1
Kanepi vald 1
Lääne-Nigula vald 1
Paide linn 1
Põhja-Sakala vald 1
Põltsamaa vald 1
Saaremaa vald 1
Sillamäe linn 1
Tõrva vald 1
Viimsi vald 1
Vinni vald 1
Kokku 325
47
Lisa 5. Reformimata maad, millel asuvad Eesti topograafia andmekogu (ETAK)
andmetel ehitised
Eeldatav maareformi liik
Elu- või ühiskondlik hoone
Garaaž Kelder Kõrval- või tootmis- hoone
Muu Vare Vunda- ment
Kokku
hoonestusõiguse seadmine
392 1 7 1067 291 94 1852
korteriomandi seadmine (ei toimu MaaRSi alusel)
211 2 310 59 11 593
maa tagastamine 15 14 3 2 34
mitu liiki koos 3 10 4 17
munitsipaalomandisse andmine
86 1 211 31 14 343
ostueesõigusega erastamine
394 1 5 983 1 232 95 1711
riba kinnisasjaga liitmine
3 2 260 120 73 458
maa riigi omandisse jätmine maareservina
16 190 1 175 116 498
maa riigi omandisse jätmine teistel alustel
1 8 6 1 16
liik teadmata 276 2 888 2 220 105 1493
vaba põllumajandusmaa erastamine
1 1 1 3
Kokku 1397 2 19 3942 4 1142 512 7018
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
Ministeeriumid
Meie 20.07.2026 nr 2-1/2519-1
Maareformi seaduse ja teiste seaduste
muutmise väljatöötamiskavatsus
Saadame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks maareformi seaduse ja teiste seaduste
muutmise väljatöötamiskavatsuse.
Ootame teie kooskõlastusi ja arvamusi hiljemalt 07.09.2026.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Erkki Keldo
majandus- ja tööstusminister
Lisa: maareformi seaduse ja teiste seaduste muutmise väljatöötamiskavatsus
Lisaadressaadid: Riigikantselei
Õiguskantsleri Kantselei
Eesti Linnade ja Valdade Liit
Eesti Omanike Keskliit
Notarite Koda
Riigikogu
Riigikohus
Tartu Maakohus
Tea Faber
+372 5385 9554 [email protected]