Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja digiministeerium [email protected] Arvamuse avaldamine Täname võimaluse eest avaldada arvamust võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu (JDM/26-0777) kohta. Käesolevaga edastame arvamuse. Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu kohta

Teie 30.06.2026 nr 8-1/5036-1

Meie 21.07.2026 nr 6-6/26-65

Riigikohtu arvamus1 võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu kohta

(üüriõigus)

Riigikohtul on eelnõu JDM/26-0777 kohta järgmised märkused:

1) TsMS täiendamine §-ga 3931. Eelnõust ja selle seletuskirjast jääb täiesti arusaamatuks,

miks soovitakse kohtutele panna alatine ja automaatne KOV-i teavitamise kohustus, kui

tegemist on eluruumi valduse vabastamise vaidlusega ja eluruumi kasutab alaealine või

muu piiratud teovõimega isik. Iseenesest on arusaadav soov kaitsta alaealise vm piiratud

teovõimega isiku huve, kes võib olla kaotab kohtuvaidluse tulemusena valduse

eluruumile. Eelnõus välja pakutud lahendus on aga meie õiguskorda sobimatu ja ei

saaks rakenduda.

Esiteks ei sõltu nö väljatõstmise hagi või asja valduse tagastamise hagi rahuldamine

sellest, kas isik, kelle suhtes nõue esitatakse on alaealine või kas selle nõude

rahuldamine eeldab ka alaealise väljatõstmist. See ei ole asjaolu, mida tuleks eraldi

kontrollida. See, kas väljatõstmisele kuuluv isik on alaealine, võib omada tähendust

näiteks esindusõiguse seisukohast. Seega, asjaolu, kas eluruumi kasutab või võib

kasutada mh ka alaealine, ei ole iseenesest asjaolu, mida kohtul tuleks kehtiva õiguse

kohaselt kontrollida.

Teiseks jääb täiesti arusaamatuks KOVi informeerimise tähendus, ehk see, mida KOV

vastava informatsiooniga peale hakkab. Praktikas on tavaline, et nö väljatõstmishagide

puhul avaldab kostja kohtule, et eluruum, kust tema lahkumist nõutakse, on kostja kodu

ja kostjal ei ole kuhugi mujale elama minna. Selles kontekstis selgitab kohus reeglina

võimalust pöörduda KOVi poole sotsiaalabi saamiseks. Sellist infot annab kohus

vastavalt vajadusele ja see juba toimib ning selles osas ei ole seaduse täiendamine

vajalik.

KOVi teavitamine ei anna KOVile mingeid protsessuaalseid õigusi ning ka see, kui

KOVi teavitatakse, ei tähenda, et kostja oleks taotlenud KOVilt sotsiaalabi. Teatavasti

eeldab sotsiaalabi saamine mh ka kostja soovi sotsiaalabi saada- näiteks peab KOVi

poolt eraldatava elamispinna üürnik sõlmima KOViga üürilepingu.

Samuti võib kohtul olla talle esitatud asjaolusid õiguslikult hinnates juba menetluse

algfaasis selge, et hagi rahuldamine ei ole võimalik, ja hiljem ta sellise otsuse teebki.

Ka sellisel juhul tuleks eelnõu seaduseks saamisel maakohtul KOV-i menetlusest siiski

teavitada. Või läheb vastav teavitamiskohustus üle ringkonnakohtule ja Riigikohtule,

kui maakohtu hagi rahuldamata jätmise kohtulahend vaidlustatakse? Vt TsMS § 639 lg

1 ja § 680 lg 1.

Lisaks võib mitmetel juhtudel olla kohtule menetluses esitatud asjaolude põhjal selge,

et alaealisel vm piiratud teovõimega isikul on olemas ka teine elukoht, kuhu ta saaks

vajaduse korral kolida. Kolmandaks võib ka tegemist olla juhtumitega, mil kohalikust

omavalitsusest eestkostja juba esindab eestkostetavat samas valduse vabastamise

vaidluses ja siis oleks tema eraldi teavitamine selgelt mittevajalik. Ning alaealisel on

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult

kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.

eelduslikult olemas vanemad, kes, kuigi võib-olla rahalistesse raskustesse sattununa,

võivad olla täiesti suutelised ise õigel ajal pöörduma kohaliku omavalitsuse poole

eluruumi saamise küsimuses.

Samad märkused kehtivad põhimõtteliselt üürivaidluse lahendamise seaduse muutmise

kohta, § 8 lg 5.

Ning terminoloogiliselt kasutab TsÜS mõistet alaealine ja täisealine. Vastandmõistet

eelnõus kasutatud „alaealisele lapsele“ ei ole olemas („täisealine laps“).

2) Eelnõuga soovitakse muuta kehtivat õigust selliselt, et väljakolimise aja määrab nö

väljatõstmise hagi rahuldamise korral kohus. Selline muudatus tuleb eelnõust välja jätta.

Reeglina pöördutakse kohtusse selliste nõuetega, mis on juba enne kohtusse pöördumist

muutunud sissenõutavaks, st et üürnik oleks pidanud juba kohtusse pöördumise ajaks

või vähemalt kohtuotsuse tegemise ajaks üürilepingu eseme tagastama, st välja kolima.

See tähendab, et materiaalõiguse kohaselt on üürileandjal õigus lepinguese saada tagasi

kohe. Väljakolimise või asja tagastamise aeg ei tohiks reeglina olla seega pikem, kui on

välja kolimiseks minimaalselt vajalik aeg. Erilise ventiiline, selleks, et vältida

erandjuhtudel olulist ebaõiglust või üürniku või tema perekonnaliikmete raskeid

tagajärgi, on võimalik taotleda kohtuotsuse täitmise edasilükkamist. Kuid selline

võimalus peaks olema alles täitemenetluses, mis reeglina järgneb kohtuotsuse

jõustumisele. Ehk kostja ei saa kohtumenetluse alguses kindel olla ja maakohus ei saa

juba kohtuotsust tehes ette määrata, et kostja on peale kogu kohtumenetluse läbimist,

peale kaebetähtaja möödumist, peale täitemenetluse algatamist ja peale täituri poolt

vabatahtlikuks täitmiseks määratud tähtaja möödumist sellises väga erandlikus, raskes

olukorras. Sellist väga erandlikku rasket olukorda saaks hinnata üksnes vahetult enne

välja kolimist. Ja sellise olukorra hindamisel tuleks arvesse võtta kõiki asjaolusid, mh

ka üürniku üldist varalist olukorda, võimalust leida endale mingigi muu eluase jne.

Olukorras, kus kehtiv õigus annab üürileandjale õiguse nõuda ruumi kohest tagastamist,

ei peaks üürnikule kaasnevaid negatiivseid tagajärgi lahendama üürileandja õiguste

arvelt.