COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 1/13

ET

NAT-VIII/019

Täiskogu 171. istungjärk 6.–7. mail 2026

ARVAMUS

„Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat“

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE (edaspidi „komitee“)

− märgib, et maapiirkondade probleemide ja oma kodukohta jäämise õiguse teadvustamine

poliitikas on viimastel aastatel küll kasvanud, ent see ei kajastu veel sidusas, nähtavas ja

asjakohaselt rahastatud lähenemisviisis. Komitee tuletab meelde, et maaelu hääbumise

peatamiseks ei tule mitte ainult teha majanduslikke investeeringuid, vaid ka tagada kvaliteetsed

avalikud teenused, inimväärne töö ja taristu, sest need on kodukohta jäämise õiguse tõhusa

kasutamise eeltingimused;

− toonitab, et maaelu arengut tuleb tunnustada ja käsitleda ühtekuuluvuspoliitika ühe

põhieesmärgina;

− on seisukohal, et maaelu arengu eesmärke ei tohiks allutada valdkondlikule

põllumajandustoetusele;

− märgib, et maapiirkonnad ja -kogukonnad on endiselt süstemaatiliselt alarahastatud. Komitee

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas maapiirkondadele avalduva mõju arvesse võtmiseks on vaja

kohustuslikku maaelu mõõdet, mis võimaldab tagada, et selgelt tuvastatav ja piisav osa ELi

vahenditest jõuab mitme poliitikavahendi kaudu reaalselt maapiirkondadesse;

− rõhutab, et maapiirkondadele suunatava ELi toetuse ulatus peab olema vähemalt proportsionaalne

nende demograafilise kaaluga ning arvesse tuleb võtta territooriumi suurust, territoriaalse

killustatuse määra, orograafiat ning strateegilist panust liidu majanduslike, sotsiaalsete ja

keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisse;

− teeb ettepaneku, et vähemalt 10 % maaelu arengu eesmärgist tuleks kohustuslikus korras eraldada

kohalikele integreeritud osaluspõhistele lähenemisviisidele (nagu programm LEADER /

kogukonna juhitud kohalik areng, arukate külade strateegia jne);

− toetab maaelupakti koordineerimisrühma nõudmist kehtestada miinimumnõuded

maapiirkondade, maakogukondade ja maaelu arengu toetuse määratlemiseks kohalikul tasandil,

tuginedes DEGURBA liigitusele kohalike haldusüksuste tasandil, võimaldades samal ajal

paindlikkust riiklike ja piirkondlike olude jaoks.

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 2/13

Raportöör

Radim Sršeň (CZ/EPP)

Dolní Studénky vallavanem

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 3/13

Euroopa Regioonide Komitee arvamus –

„Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat”

I. POLIITIKASOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE (edaspidi „komitee“)

Taust ja põhjendus

1. juhib tähelepanu sellele, et ELi maapiirkondade arengu pikaajaline visioon ja maaelupakt loodi

selleks, et kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174 käsitleda maapiirkondade püsivat

territoriaalset tasakaalustamatust, demograafilisi probleeme (sealhulgas vananemist ja

väljarännet) ning ebavõrdset juurdepääsu teenustele;

2. märgib, et maapiirkondade probleemide ja oma kodukohta jäämise õiguse teadvustamine

poliitikas on viimastel aastatel küll kasvanud, ent see ei kajastu veel sidusas, nähtavas ja piisavalt

rahastatud lähenemisviisis, mis puudutab 2028.–2034. aasta mitmeaastasest finantsraamistikust

tulenevat poliitilist struktuuri. See tuleks integreerida läbivalt, rakendades süstemaatiliselt

maapiirkondadele avalduva mõju hindamise mehhanisme, mille abil saab analüüsida kõigi ELi

poliitikameetmete territoriaalset mõju maapiirkondadele. Komitee tuletab meelde, et maaelu

hääbumise peatamiseks ei tule mitte ainult teha majanduslikke investeeringuid, vaid ka tagada

kvaliteetsed avalikud teenused, inimväärne töö ja taristu, sest need on kodukohta jäämise õiguse

tõhusa kasutamise eeltingimused;

3. rõhutab, et ligi 30 % ELi kodanikest elab maapiirkondades, samas kui maapiirkonnad

moodustavad umbes 80 % ELi pindalast, sealhulgas piirkonnad, kus asustus on väga hajus ja

elanikkond vananeb. Komitee hoiatab, et maapiirkondade ja maakogukondade püsiv

alarahastamine võib kahjustada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust,

usaldust demokraatia vastu, oma kodukohta jäämise õigust ja ELi pikaajalist konkurentsivõimet,

eelkõige kuna see kiirendab maapiirkondades noorte väljarännet ja pärsib põlvkonnavahetust;

4. juhib tähelepanu asjaolule, et kui maaelu arengu poliitika Agenda 2000 raames teise sambana

osaliselt ühisesse põllumajanduspoliitikasse (ÜPP) integreeriti, loodi sellele Euroopa Maaelu

Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) abil stabiilne õigus- ja finantsraamistik. Selle eesmärk on

ühitada valdkondlikud põllumajanduse eesmärgid laiemate piirkondlike maaelu arengu

eesmärkidega. Komitee rõhutab, et maaelu arengu jaoks tuleb järgmises mitmeaastases

finantsraamistikus säilitada konkreetne ja selgelt tuvastatav finantsraamistik, vältides selle

hajutamist horisontaalsetesse instrumentidesse, mis vähendaksid selle nähtavust ja territoriaalset

fookust;

5. tõdeb, et alates 2007. aastast integreeriti maaelu areng, sealhulgas programm LEADER, täielikult

ÜPP teise sambasse. Komitee arvates suurendas see küll katvust, stabiilsust ja institutsioonilist

tunnustamist, ent sellega kaasnes ka struktuurne kõrvalmõju, eelkõige programmitöö, kontrolli ja

tulemuslikkuse nõuete suurema tsentraliseerimise näol, mis vähendas kogukonna juhitud

kohaliku arengu algatuste autonoomiat, paindlikkust ja innovatsioonisuutlikkust;

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 4/13

6. rõhutab, et maapiirkondade tugevdamine on ELi strateegilise autonoomia jaoks hädavajalik, eriti

toidutootmise valdkonnas. Komitee tõstab esile, et oluline on toetada põllumajanduslikke

pereettevõtteid ja VKEsid kui maapiirkondade majanduse tugisambaid ning tagada kestlik

põlvkonnavahetus. Ta juhib samas tähelepanu sellele, et kuigi põllumajandus ja maapiirkonnad

on omavahel lahutamatult seotud, ulatub maaelu areng põllumajandussektorist palju kaugemale.

Komitee rõhutab, et ÜPP raames ei ole maapiirkondade territoriaalset mõõdet kõigis

liikmesriikides piisavalt arvesse võetud, ning nendib, et oma olemuselt kontsentreeritumad ja

poliitiliselt nähtavamad põllumajanduslikud huvid kippusid suunama prioriteetide seadmist ja

vahendite eraldamist;

7. tunnistab, et kuigi põllumajanduse tööhõive suhteline osakaal on paljudes maapiirkondades väike,

on põllumajandusel, metsandusel ja loomakasvatusel neis piirkondades struktuurne roll. Nende

järjepidevus on oluline tulekahjude ennetamiseks, põllumajandusmaa kasutusviiside

säilitamiseks, elurikkuse hoidmiseks ja kultuurmaastike kaitsmiseks tasakaalus looduslike

süsteemidega;

8. tõdeb, et kuigi peaaegu 90 % maapiirkondades elavatest inimestest töötab väljaspool

põllumajandust, jäid ELi 27 liikmesriigis investeeringud maaelu arengusse väljaspool

põllumajandust suhteliselt piiratuks (vähem kui 10 % vahenditest eraldati maapiirkondade

algatustele, mis kuidagi põllumajandust ei puuduta). Seda on kinnitanud Euroopa Komisjon oma

2024. aasta uuringus ELi maapiirkondade rahastamise kohta;

9. on seisukohal, et maapiirkondade kohalikud huvid kaotasid enamikus ELi liikmesriikides järk-

järgult nähtavust ja mõju ning neid käsitleti üha enam isoleeritult, mitte osana laiemast

territoriaalse ühtekuuluvuse tegevuskavast;

10. juhib tähelepanu sellele, et samal ajal nihkus regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika strateegiline

fookus järk-järgult linnapiirkondadele, tugevdades majanduskasvule suunatud arengumudeleid.

Komitee märgib, et ühtekuuluvuspoliitika tegelikku panust maaelu arengusse on üha raskem

hinnata, mis on eelkõige tingitud süstemaatilise territoriaalse jälgimise puudumisest. Euroopa

Komisjoni 2024. aasta uuringu kohaselt ei ole ligikaudu 79 % ühtekuuluvuspoliitika kulutustest

praegu võimalik territoriaalselt jälgida, mis üldiselt viitab sellele, et kasu maapiirkondadele on

kas väga kaudne või puudub üldse;

Maaelu areng kui ühtekuuluvuspoliitika üks põhieesmärk

11. võtab teadmiseks uue kavandatava, st riikliku ja piirkondliku partnerluse kavasid hõlmava

struktuuri ning 2027. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus kavandatud integreeritud

lähenemisviisi. Komitee arvates võiks see raamistik tuua maapiirkondadele kasu, eeldusel et

kohaldatakse töökindlaid maapiirkondadele avalduva mõju hindamise ja rahastamise tagamise

mehhanisme. Tuleb tagada, et riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade raames säilitavad

kohalikud haldusasutused teatava otsustusõiguse oma piirkonnas rakendatavate meetmete

kavandamise üle, nii et ühe või teise valdkonna toetamisel võetakse arvesse iga piirkonna eripära;

12. rõhutab, et maapiirkondadel on strateegiline roll liidu peamiste prioriteetide elluviimisel, eelkõige

kliimameetmete, keskkonnakaitse, taastuvenergia, toidualase sõltumatuse, toidusüsteemide ja

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 5/13

territoriaalse kerksuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas. Neid ei ole võimalik saavutada

ilma sihipäraste ja koordineeritud kohalike investeeringuteta. Siia kuuluvad ka piirkondade

vastupanuvõime ja kohalik valmisolek, mis rajanevad tugevatel kogukonnastruktuuridel ja

kohapeal olemasoleval suutlikkusel;

13. toonitab, et maaelu arengut tuleb tunnustada ja käsitleda ühtekuuluvuspoliitika ühe

põhieesmärgina. Komitee on seisukohal, et maaelu arengu eesmärke ei tohiks allutada

valdkondlikule põllumajandustoetusele, tunnistades siiski, et põllumajandus laiemas tähenduses

etendab piirkonnas struktuurset rolli ning on strateegilise autonoomia, toiduga kindlustatuse,

kohalike väärtusahelate ja maapiirkondade vastupanuvõime oluline alus. Komitee rõhutab, et

kohalik toiduainete tootmise suutlikkus ja põllumajanduskriisideks valmisolek on osa sellest

vastupanuvõimest, ning tõstab esile, et oluline on toetada põllumajanduslikke pereettevõtteid,

VKEsid, ühistuid ja muid sotsiaalmajanduse üksusi kui maapiirkondade majanduse tugisambaid

ning tagada kestlik põlvkonnavahetus. Komitee toonitab, et minimaalse põllumajandusliku

tegevuse olemasolu on hädavajalik elujõuliste maakogukondade säilitamiseks,

põlvkonnavahetuse soodustamiseks ja rahvastikukao vältimiseks, ning on seisukohal, et seda

mõõdet tuleks 2027. aasta järgses strateegilises programmitöös sõnaselgelt kajastada;

14. toonitab, et rohe- ja digiüleminek pakuvad maapiirkondades märkimisväärset potentsiaali

kvaliteetsete töökohtade loomiseks ja majanduse mitmekesistamiseks. Komitee toetab osana

energiasüsteemi ümberkujundamisest ja elujõuliste maapiirkondade arendamisest säästvat

turismi, kestlikku ehitust, biomajandust, biogaasi, kohalikke väärtusahelaid, biotoorainel

põhinevaid ringmajandussektoreid ja taastuvenergiat. Rohe- ja digiüleminek tuleb

maapiirkondades rakendada õiglase üleminekuna, tagades et kahanevates sektorites on töötajatele

ülemineku ajal tagatud ümberõpe, sissetulekutoetus ja sotsiaalkaitse ning et maakogukonnad

saavad reaalselt kasu nende piirkonnas taastuvenergia ja rohelise taristu loodud väärtusest.

Komitee kutsub üles vältima üleminekul tootmismudeleid, mis toovad kohalikele kogukondadele

üksnes piiratud kasu. Komitee toonitab, et arvesse tuleb võtta maapiirkondade ja saarte suuremaid

kulusid, mis on tingitud struktuursetest tingimustest, turu piiratud mastaabist, territoriaalsest

killustatusest ning raskustest juurdepääsul teenustele, eluasemele, maale ja ühendatusele;

15. kutsub üles tugevdama kogukonnapõhiste lahenduste, nagu energiakogukondade, ühistute,

muude sotsiaalmajanduse üksuste ja sotsiaalsete ettevõtete toetamist integreeritud maaelu arengu

strateegia osana, sealhulgas pakkuma piisavat ELi rahalist toetust investeeringuteks,

ümberõppeks ja oskuste täiendamiseks kutsehariduse ja -koolituse ning elukestva õppe kaudu.

Komitee rõhutab, et selline rahastamine peaks edendama kohalikke ja piirkondlikke rohelisi

väärtusahelaid, et säilitada majanduslik kasu kohalikul tasandil ja tugevdada vastupidavat ja

mitmekesist maapiirkondade majandust. Komitee rõhutab, et kestlik liikuvus maapiirkondades on

oluline eeltingimus, mis tagab võrdse juurdepääsu põhiteenustele, tööhõivele ning majanduslikele

ja sotsiaalsetele võimalustele. Selline liikuvus eeldab ligipääsetavaid, taskukohaseid, paindlikke,

kohandatud ja vähese heitega liikuvussüsteeme, sh nõudepõhine ühistransport, jagatud liikuvuse

lahendused, kohandatud ühistranspordivõrgud, lahendused, mis soodustavad mitmeliigilist

liikuvust ja ühendusi linnapiirkondadega, ning digivahendid teekondade ja teenuste

optimeerimiseks;

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 6/13

16. toonitab, et maaelu areng ei ole mitte üksnes majanduslik ja territoriaalne, vaid ka sotsiaalne

küsimus. Komitee leiab seepärast, et maaelu arengu poliitika peab olema sõnaselgelt kooskõlas

Euroopa sotsiaalõiguste sambaga ning tegelema vaesuse ja ebakindluse ohuga, hõlbustama

kaasatust, panustama kvaliteetsete töökohtade loomisse ja võrdsete elutingimuste tagamisse

kõikides piirkondades, muu hulgas kehtestades miinimumstandardid maapiirkondades

tervishoiule, sotsiaaleluasemele, lapsehoiule ja pikaajalisele hooldusele juurdepääsul. Komitee

nõuab võrdse juurdepääsu tagamist teenustele ja taristule ning teeb ettepaneku töötada

maapiirkondade elukvaliteedi jaoks välja suunava raamistiku. Komitee rõhutab, et avalike

teenuste osutamine hõredalt ja hajusalt asustatud maapiirkondades toob kaasa märkimisväärselt

suuremad kulud, mistõttu tuleb Euroopa poliitikas neid tegureid vahendite eraldamisel ja

rahastamisvahendite kavandamisel arvesse võtta;

17. tuletab meelde, et ta on korduvalt rõhutanud, viimati oma 2024. aasta arvamuses demograafiliste

muutustega toimetuleku kohta, et ebavõrdne juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohastele

kogukonnapõhistele avalikele teenustele ja taristule – nagu tervishoid, kohalik turvalisus,

hädaolukordade ja vastupidavusega seotud teenused, vesi, energia, digitaalne ühendatus ja

transport – on endiselt üks maapiirkondade ja äärealade rahvastikukao peamisi põhjusi. See on

territoriaalse õigluse küsimus. Komitee rõhutab, et oluliste teenuste, sealhulgas nutikate

lahenduste (näiteks mobiilsed meditsiiniüksused ja telemeditsiin) kättesaadavuse tagamine ning

hädaolukordadele reageerimise suutlikkuse parandamine äärepoolsetes piirkondades on

hädavajalik rahvastiku vähenemise suundumuse ümberpööramiseks, põlvkonnavahetuse

toetamiseks ja kodukohta jäämise õiguse tagamiseks. Komitee märgib, et saarte maapiirkonnad

ning äärealad ja mägipiirkonnad seisavad silmitsi lisaprobleemidega, mis tulenevad nende

füüsilisest eraldatusest mandrist, sõltuvusest mere- ja õhutranspordist ning raskustest saavutada

oluliste teenuste osutamisel mastaabisäästu;

18. tõstab esile, et kodukohta jäämise õiguse tegelikkuseks muutmiseks on ülimalt oluline luua

reaalsed majanduslikud võimalused, nagu toetus maapiirkondade ettevõtlusele ja idufirmadele,

kohalike väärtusahelatega seotud kutseharidus ja -koolitus ning noorte hõlpsam juurdepääs maale,

eluasemele ja muudele täiendavatele teenustele. Komitee kutsub üles lisama need prioriteedid

2027. aasta järgse ühtekuuluvus- ja maaelu arengu poliitika põhieesmärkide alla, muu hulgas

proportsionaalsete ja praktiliste järelevalve- ja hindamismehhanismide abil. Komitee teeb

ettepaneku, et Euroopa Liit töötaks välja näitajad ja võrdlusalused demograafilise

vastupanuvõime ja maapiirkondadesse jäämise õiguse jaoks, sealhulgas parameetrid avalikele

teenustele juurdepääsu, töövõimaluste, eluasemete taskukohasuse ja elukvaliteedi kohta. Komitee

rõhutab, et nende eesmärkide saavutamiseks on hädavajalik piisav rahastamine ja selgelt

määratud toetus, mida täiendab ühtekuuluvuspoliitika vahendite vaheline valdkondadeülene

lähenemisviis;

19. on arvamusel, et mahajäänud ja struktuurselt piiratud maapiirkonnad vajavad terviklikku,

integreeritud ja kohapõhist toetust, sealhulgas taristut, teenuseid, ühendatust, innovatsiooni,

ettevõtlust (k.a idufirmasid, ühistuid ja muid sotsiaalmajanduse vorme), sotsiaalset kaasatust ning

funktsionaalseid linna- ja maapiirkondade vahelisi sidemeid, sealhulgas kohaliku kogukonna

suutlikkuse suurendamist, vabatahtlikku tegevust ja kohapeal osutatavaid teenuseid väljaspool

põllumajandussektorit. Komitee rõhutab, et samuti tuleb neis piirkondades toetada kohalikke

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 7/13

toidusüsteeme, lühikesi tarneahelaid ja kohalikku töötlemisvõimsust, et säilitada

maapiirkondades lisaväärtus,

20. nõuab kestlikku ja tasakaalustatud territoriaalset arengut, mis põhineb integreeritud piirkondlikel,

linna- ja maapiirkondade strateegiatel ning tõenduspõhisel poliitikal, mille keskmes on

halduspiiride asemel sidemed ja koostoime;

21. rõhutab maapiirkondade, mägipiirkondade, hõredalt asustatud piirkondade ja hajusa asustusega

piirkondade strateegilist rolli turismi arendamisel majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu

mootorina. Need piirkonnad mitmekesistavad turismipakkumist, milles on ühendatud loodus,

pärand, kultuur, gastronoomia, sport ja teadus, aidates vähendada hooajalisust ning panustades

tõhusalt majanduse mitmekesistamisse, kvaliteetsete töökohtade loomisse ja majanduslikku

stabiilsusesse;

22. osutades ELi toimimise lepingu artiklitele 174 ja 349,

− rõhutab, et tänu oma kohapõhisele lähenemisviisile ja mitmetasandilise valitsemise

raamistikule on ühtekuuluvuspoliitika ainulaadne vahend maapiirkondade ees seisvate

keeruliste ja mitmemõõtmeliste probleemide lahendamiseks. Komitee on seisukohal, et

integreeritud toetus maapiirkondadele ning linna- ja maapiirkondade arengule peaks olema

ühtekuuluvuspoliitika selge ja lahutamatu osa. See on täielikus kooskõlas ELi toimimise

lepingu artiklitega 174 ja 349;

− toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmed peavad võimaldama piisavat

paindlikkust ja kohandatud lahendusi, et võtta arvesse mitmekesisust maapiirkondades,

sealhulgas saare- ja mägipiirkondades, saartel, äärepoolseimates piirkondades ja hõredalt

asustatud piirkondades, mis seisavad silmitsi eriomaste struktuursete piirangute ja

arenguprobleemide, geograafiliste piirangute, juurdepääsuprobleemide ja suuremate teenuste

osutamise kuludega ning survega, mis on seotud julgeoleku, ühenduvuse ja turu

ebastabiilsusega;

− nõuab diferentseeritud ja kohapõhiseid lahendusi, tugevamaid ja kohandatud toetusmeetmeid

ja piiriülese koostöö instrumente (sealhulgas ETKRid), et säilitada stabiilsus ja majanduslikud

võimalused;

23. märgib, et kavandatud poliitika- ja finantsraamistikus keskendub Euroopa Regionaalarengu Fondi

(ERF) ja Ühtekuuluvusfondi määrus integreeritud linnaarengule ning maapiirkondadele

viidatakse peamiselt linna- ja maapiirkondade vaheliste sidemete kontekstis. Samas ei ole

Euroopa Sotsiaalfondi määruses ette nähtud kogukonna juhitud lähenemisviise tööhõive, oskuste

või sotsiaalse kaasatuse poliitika vallas, kuigi määrus on osutunud seda rakendavates

liikmesriikides väga uuenduslikuks ja mõjusaks. Komitee on seisukohal, et selline vastastikuse

täiendavuse puudumine võib vähendada tõeliselt integreeritud ja mitmest fondist rahastatava

lähenemisviisi tõhusust;

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 8/13

Maapiirkondadele piisavate vahendite eraldamine neile avalduva mõju hindamise kaudu

24. toonitab, et maapiirkondadele avalduva mõju hindamine on oluline tegevusmehhanism tagamaks,

et maapiirkondi ja kohalikke omavalitsusi ei jäetaks üha integreeritumates rahastamisraamistikes

tähelepanuta, ning rõhutab, et maaelu arengu prioriteedid peaksid kajastuma ka muudes ELi

programmides peale riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade, sealhulgas Euroopa

Sotsiaalfondis, Euroopa Konkurentsivõime Fondis ja programmis „Euroopa horisont“;

25. rõhutab, et selliseid kontseptsioone nagu vahendite sihtotstarbelise kasutamise tagamine või

vahendite sihtotstarbeline eraldamine ei tohiks mõista spetsiaalselt maapiirkondadele ette nähtud

vahendite loomisena, sest see võib õõnestada integreeritud poliitilise lähenemisviisi loogikat.

Komitee toonitab selle asemel vajadust järgida horisontaalset lähenemisviisi, mille puhul

võetakse maapiirkondi süstemaatiliselt arvesse kõigis asjakohastes ELi poliitikavaldkondades (nt

ühtekuuluvus-, põllumajandus-, kliima-, energia-, transpordi-, kalandus-, digi-, sotsiaal-, haridus-

, konkurentsivõime-, julgeoleku-, kultuuripoliitika jne);

26. juhib tähelepanu sellele, et maapiirkondadele avalduva mõju hindamine1 hõlmab

poliitikameetmete läbivaatamist maapiirkondade vaatenurgast, et tagada nende eesmärgipärasus

maapiirkondades elavate ja töötavate inimeste jaoks. Seejuures on oluline hinnata nende

meetmete otsest ja kaudset mõju tööhõivele, arenguväljavaadetele, sotsiaalsele heaolule,

võrdsusele ja keskkonnakvaliteedile. Komitee nõuab maapiirkondadele avalduva mõju hindamise

suutlikkuse parandamist ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, kasutades selleks muu

hulgas spetsiaalset suutlikkuse suurendamise kava, mis on integreeritud riikliku ja piirkondliku

partnerluse mudelisse, ning võimalusi arendada oskusi ja omandada kogemusi kogukonna

kaasamise ja kohalike teenuste osutamise kaudu. Komitee rõhutab samuti, et maapiirkondadele

avalduva mõju hindamine peab süstemaatiliselt hõlmama piirkondlikke ja vahepealseid

valitsustasandeid, sealhulgas maakondi;

27. märgib, et maapiirkonnad ja -kogukonnad on endiselt süstemaatiliselt alarahastatud. Komitee

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas maapiirkondadele avalduva mõju arvesse võtmiseks on vaja

kohustuslikku maaelu mõõdet, mis võimaldab tagada, et selgelt tuvastatav ja piisav osa ELi

vahenditest jõuab mitme poliitikavahendi kaudu reaalselt maapiirkondadesse, muutmata

seejuures ELi eelarve integreeritud ja valdkonnaülest struktuuri;

28. rõhutab, et kuigi valdkonnaülene lähenemisviis võib aidata suurendada ühtekuuluvust, võib

selgelt määratletud maaelu arengu rahastamisvahendi puudumine piirata selle tõhusust ja

nähtavust. Komitee leiab, et on vaja tagada piisav sihtotstarbeline rahastamine, mis täiendaks

horisontaalseid lähenemisviise, et vältida maapiirkondade prioriteetide hajumist;

29. tõdeb, et maapiirkondadele kavandatud 10 % eesmärk ei ole maaelu arendamiseks piisav, ning on

seisukohal, et selliste ettepanekutega nimetatakse olemasolevad kulutused lihtsalt ümber, jäädes

siiski allapoole maaelu arengu toetuse praegust taset;

1

Maapiirkondadele avalduva mõju hindamise määratlus: https://rural-vision.europa.eu/action-plan/cross-cutting/rural-proofing_en.

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 9/13

30. rõhutab, et maapiirkondadele suunatava ELi toetuse ulatus peab olema vähemalt proportsionaalne

nende demograafilise kaaluga ning arvesse tuleb võtta territooriumi suurust, territoriaalse

killustatuse määra, orograafiat ning strateegilist panust liidu majanduslike, sotsiaalsete ja

keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisse. Ta toonitab, et see nõuab selgelt tuvastatavat ja

piisavalt ambitsioonikat rahastamise taset, mida toetavad tõhusad maapiirkondadele avalduva

mõju hindamise ja territoriaalse jälgimise mehhanismid. Komitee toetab maaelupakti

koordineerimisrühma ettepanekut2 tugevdada ELi poliitikameetmete ja rahastamisvahendite

panust maapiirkondadesse ning lisaks põllumajanduslikule sissetulekutoetusele suunata

märkimisväärne osa ELi rahalistest vahenditest horisontaalselt maapiirkondadesse, kus elab

ligikaudu 30 % ELi kodanikest. Komitee märgib, et vähemalt 10 % maaelu arengu eesmärgist

tuleks kohustuslikus korras eraldada kohalikele integreeritud osaluspõhistele lähenemisviisidele

(nagu programm LEADER / kogukonna juhitud kohalik areng, arukate külade strateegia jne).

Komitee peab seda eesmärki realistlikuks, tingimusel et kohaldatakse tõhusaid maapiirkondadele

avalduva mõju hindamise ja territoriaalse jälgimise mehhanisme;

31. rõhutab, et kaasav, kohapõhine maaelu arengu poliitika aitab otseselt kaasa demokraatlikule

osalemisele ja institutsioonilisele usaldusele, mille puhul kohalikud maa- ja linnalähikogukonnad

on sisuliselt kaasatud otsuste tegemisse ja rakendamisse. Komitee peab hädavajalikuks, et

struktuurifonde rakendataks edaspidi paindlikumalt maapiirkondades, mida rahvastikukadu kõige

rängemalt mõjutab, tagades rahaliste vahendite (kohustuslikud) ettemaksed ja täiendades

rahastamisvahendeid;

Mõiste „maapiirkond“ selge ja funktsionaalne määratlus maaelu rahastamise järelevalve

eeltingimusena

32. teeb ettepaneku, et kõiki riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade raames rakendatavaid

meetmeid jälgitaks süstemaatiliselt ja valdkonnaüleselt seoses nende territoriaalse mõjuga

maapiirkondadele ja -kogukondadele, kasutades selleks muu hulgas territoriaalse mõju eel- ja

järelhindamisi, sidusat territoriaalset jälgimist ja kulude läbipaistvat aruandlust;

33. nõuab, et kõiki ELi maapiirkondade arengu pikaajalise visiooni raames rakendatud meetmeid

jälgitaks ja edusamme hinnataks selgelt määratletud vahenäitajate ja vahe-eesmärkide alusel, st

sarnaselt ÜRO kestliku arengu eesmärkide hindamise süsteemiga. Komitee nõuab lisaks

piirkondliku ja maaelu mõõtme süstemaatilist arvesse võtmist Euroopa poolaasta mehhanismis;

34. rõhutab, et maapiirkondadele mõeldud mis tahes kvantifitseeritud eraldise usaldusväärsus ja

tõhusus sõltub sellest, kas poliitika kujundamisel ja järelevalves kasutatakse selget,

funktsionaalset ja toimivat „maapiirkonna“ määratlust;

35. juhib tähelepanu sellele, et tuginemine NUTS 3 tasandi liigitusele varjab märkimisväärseid

piirkonnasiseid erinevusi, ning hoiatab, et see võib viia selleni, et rahastamine näib olevat

territoriaalselt tasakaalustatud, kuid ei jõua kõige enam abi vajavate maakogukondadeni;

2

Maaelupakti koordineerimisrühm, „Declaration on the future of rural areas and rural development policy in the European Union“,

2024: RPCG-Joint-Declaration_250114.pdf.

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 10/13

36. toetab maaelupakti koordineerimisrühma nõudmist kehtestada miinimumnõuded

maapiirkondade, maakogukondade ja maaelu arengu toetuse määratlemiseks kohalikul tasandil,

tuginedes DEGURBA liigitusele3 kohalike haldusüksuste tasandil, võimaldades samal ajal

paindlikkust riiklike ja piirkondlike olude jaoks. Komitee pooldab sihtotstarbelise sidusrühmade

töörühma loomist maaelupakti koordineerimisrühmas, et aidata kaasa selle määratluse

väljatöötamisele ja kasutuselevõtule kõigi ELi rahastamisvahendite puhul. Komitee rõhutab, et

seda määratlust tuleb järjepidevalt kohaldada kõigis ELi poliitikavaldkondades. Maapiirkondade

määratlus peaks võimaldama eristada piirkonnasiseseid kohalikke olusid, vältides olukorda, kus

funktsionaalsetesse linnapiirkondadesse halduslikult integreeritud maapiirkonnad jäetakse

maaelu arengu poliitikast välja;

Subsidiaarsus, mitmetasandiline valitsemine ja kohapõhised lähenemisviisid

37. toonitab vajadust töötada välja terviklik ja kaasav maaelu arengu poliitika kooskõlas ELi

maapiirkondade arengu pikaajalise visiooniga ning kaasata sellesse ELi finants- ja

toetusmehhanismide kaudu jõuliselt ELi kandidaat- ja naaberriikide kohalikke ja piirkondlikke

omavalitsusi;

38. rõhutab, et 2027. aasta järgses raamistikus tuleb täielikult järgida subsidiaarsuse põhimõtet, ning

hoiatab, et rahaliste vahendite ulatuslikum integreerimine ei tohi kaasa tuua taasriigistamist ega

liigset tsentraliseerimist, mis kahjustaks Euroopa ühiseid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse

ühtekuuluvuse eesmärke. Komitee toonitab, et ELi raamistik peab jätkuvalt pakkuma selget

strateegilist suunda ja kaitsemeetmeid, et erinevad riiklikud lähenemisviisid ei nõrgendaks

maaelu arengu prioriteete, suurendades samal ajal reaalselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste

mõjuvõimu. Komitee rõhutab, et rakendamisel tuleb juhinduda subsidiaarsuse põhimõttest ning

et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks jätkuvalt olema võimalik otsustavalt mõjutada

programmitööd ja projektide valikut, vältides seeläbi liigset tsentraliseerimist. Komitee nõuab uut

subsidiaarsusklauslit, mille kohaselt võivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused taotleda

Euroopa Komisjonilt üksikute riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade tagasilükkamist, kui

asjakohase põhjenduseta pakutakse välja tsentraliseeritud juhtimine ja on näha, et riikliku ja

piirkondliku partnerluse kava eesmärke ei ole võimalik piirkondlikul tasandil piisavalt saavutada

või kui pädevatele piirkondlikele asutustele ei ole antud ülesandeid, mis kuuluvad nende

põhiseaduslikku pädevusse. Komitee nõuab uue mitmetasandilise juhtimise hindamise

kehtestamist, et kontrollida eeltingimuste täitmist, et riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade

sekkumisvaldkondades pädevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsustasandid oleksid

ametlikult kaasatud oma vastava kava haldamisse ja elluviimisse kooskõlas iga liikmesriigi

sisemise põhiseadusliku ja territoriaalse korraldusega;

39. nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiste maapiirkondade partnerite – sealhulgas

kodanikuühiskonna – suuremat kaasamist, mis kajastab tugevat partnerluspõhimõtet riikliku ja

piirkondliku partnerluse ja maapiirkondadele avalduva mõju hindamise mehhanismide

kavandamisel, heakskiitmisel ja rakendamisel;

3

https://ec.europa.eu/eurostat/web/degree-of-urbanisation/information-data.

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 11/13

40. nõuab, et ELi maaelupakti mudel kajastuks riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil

struktureeritud mitmetasandilise valitsemise korralduses;

41. kordab kohapõhiste ja kogukonna juhitud lähenemisviiside, eelkõige programmi LEADER /

kogukonna juhitud kohaliku arengu ja arukate külade strateegia tõendatud väärtust ning nõuab

nende tugevdamist tulevases raamistikus, sealhulgas vahendite sihtotstarbelise eraldamise näol.

Komitee tuletab meelde, et sellised algatused ei toimi mitte üksnes rakendamismehhanismidena,

vaid ka demokraatliku ruumina, mis tugevdab kohalikku valitsemist, sotsiaalset kapitali ja

kodanikuaktiivsust maapiirkondades;

42. toonitab vajadust suurendada kohalike kogukondade suutlikkust pikaajaliselt integreeritult

areneda. Komitee tunnustab lihtsustatud kuluarvestuse ja tulemuspõhise rahastamise

ulatuslikumat kasutamist ning toonitab nende tähtsust halduskoormuse vähendamisel ja

väikesemahuliste kohalike algatuste jaoks rahastamise kättesaadavuse parandamisel. Samal ajal

rõhutab komitee asjaolu, et lihtsustatud rahastamist peab täiendama kohalike osalejate suutlikkuse

suurendamise jätkusuutlik toetamine. Siia kuuluvad kogukonna juhitud ja vabatahtlikkusel

põhinevad algatused, mis aitavad parandada kohalikke teenuseid ning suurendada

vastupanuvõimet ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Komitee kutsub üles kohaldama haldusnõuete osas

proportsionaalsuse põhimõtet;

43. märgib, et arukatel küladel on suur kohalik innovatsioonipotentsiaal, kuid nad seisavad silmitsi

killustatud rahastamise ja haldustõketega. Komitee nõuab arukate väikeste kogukondade

(„arukad külad“) tugevdamist kohapõhise meetmena, mis toetab pikaajalist arengut ning

sotsiaalset, tehnoloogilist ja kestlikku innovatsiooni kohaliku kogukonna tasandil;

44. rõhutab vajadust toetada süstemaatiliselt innovatsiooni ja ettevõtlust maapiirkondades, mis

jäävad enamikus liikmesriikides riigi keskmisest kaugele maha, näiteks luues maapiirkondade

digikeskusi, ettevõtlusinkubaatoreid, rahastamisvahendite toetuskavasid, toetades

maapiirkondades haridus-, tervishoiu-, sotsiaalset ja liikuvusalast innovatsiooni, jne;

45. rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamist tuleb käsitada maaelu arengu strateegilise

edasiviiva jõuna, tagades et taastuvenergia kasutuselevõtt looks kohapeal majanduslikku kasu,

kogukonna osalust ja kohalikku lisaväärtust;

46. komitee teeb ettepaneku suurendada maapiirkondades selliste katse- ja näidisprojektide ja

eluslaborite rahastamist, mis ühendavad rakendusuuringud, põllumajandusliku toidutööstuse

innovatsiooni ja digiülemineku ning on kohandatud konkreetse piirkonna tegelike oludega;

47. rõhutab, et võimekatel kogukondadel peaks olema otsene ja lihtne juurdepääs sihtotstarbelisele

toetusele, samas kui LEADER / kogukonna juhitud kohalik areng, piirkonnad ja asjaomased

võrgustikud peaksid vajaduse korral jätkama suutlikkuse suurendamiseks toetuse pakkumist;

48. on seisukohal, et vahendite sihtotstarbeline eraldamine LEADERile / kogukonna juhitud

kohalikule arengule ja arukatele väikestele kogukondadele tagaks, et minimaalset osa ELi

rahalistest vahenditest rakendatakse kogukonna juhitud lähenemisviiside kaudu eri piirkondades,

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 12/13

toetades funktsionaalseid linna- ja maapiirkondade vahelisi sidemeid ning vältides isoleeritud

meetmeid;

49. rõhutab, et tähtis on kaasata noori aktiivselt maaelu arengu meetmete ja strateegiate

väljatöötamisse ja rakendamisse, muu hulgas kogukonna juhitud ja kohapõhiste lähenemisviiside,

praktiliste kogukonnapõhiste meetmete, vabatahtliku tegevuse ja kohalike algatuste kaudu. See

on peamine tingimus, et tagada põlvkonnavahetus, õigus jääda maapiirkonda ning tugevdada

seotust maapiirkondadega, kodanikuaktiivsust ja demokraatia pikaajalist elujõulisust

maakogukondades. Komitee nõuab samuti integreeritud toetusmeetmeid, milles on ühendatud

juurdepääs maale, rahastamisele, eluasemele ja kohalikele teenustele;

50. tunnustab mitmeaastase finantsraamistiku määruse eelnõu rõhuasetust paremale

institutsioonidevahelisele koordineerimisele ja nõuab tugevamat koordineerimist komisjoni

asjaomaste peadirektoraatide vahel, kutsudes komisjoni üles kaaluma spetsiaalse

koordineerimisstruktuuri loomist, et tugevdada maaelu mõõdet kogu ELi juhtimises. Seda

koordineerimist peaksid toetama territoriaalsed seiresüsteemid, mis põhinevad demograafilistel,

majanduslikel ja sotsiaalsetel näitajatel ning võimaldavad hinnata Euroopa poliitika tegelikku

mõju maapiirkondadele.

Brüssel, 6. mai 2026

Euroopa Regioonide Komitee

president

Kata Tüttő

Euroopa Regioonide Komitee

peasekretär

Petr Blížkovský

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 13/13

II. MENETLUS

Pealkiri „Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat“

Viitedokument

Õiguslik alus omaalgatuslik arvamus (ELi toimimise lepingu artikli 307

neljas lõik)

Menetlusviis vastavalt kodukorrale kodukorra artikli 41 punkti b alapunkt ii

Nõukogu / Euroopa Parlamendi

konsulteerimistaotlus / Komisjoni kiri

Komitee juhatuse/presidendi otsus

Juhtivkomisjon loodusvarade komisjon

Raportöör Radim Sršeň (CZ/EPP)

Arutamine komisjonis 4. veebruar 2026

Vastuvõtmine komisjonis 4. veebruar 2026

Komisjoni hääletuse tulemus

(häälteenamusega, ühehäälselt)

võeti häälteenamusega vastu

Vastuvõtmine täiskogus 6. mai 2026

Komitee varasemad arvamused

Subsidiaarsuse kontroll

_____________

EESTI AJALOOLISTE HOONETE ÜMARLAUD

ARVAMUS ÜLERIIGILISE PLANEERINGU „EESTI 2050“ TÖÖGRUPILE

Eesti Ajalooliste Hoonete Ümarlaud (EAHÜ) 21. juuli 2026

Tunnustame tehtud eeltööd ja saavutatud terviklikku tulemit ning selle eelduseks koostatud

sisulisi analüüse millele planeeringu koostamine tugineb.

Toetudes üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ (ÜRP2050) eelnõule, toimunud aruteludele ning

täiendavatele ekspertarvamustele, esitab EAHÜ omapoolse arvamuse vastavalt liikmeskonna

tagasisidele planeeringu põhilahenduse ja elluviimiskava täiendamiseks.

1. Regionaalne tasakaal ja „isehakkama saamise“ mudel EAHÜ toetab planeeringu liikumist stsenaariumite B ja C kombinatsiooni suunas, mis tugevdab

piirkondlikke keskusi ja pidurdab liigset pealinnastumist.

Toetame loogikat, kus 10 tugevamat toimepiirkonna keskust peavad oma

majanduslike ja sotsiaalsete väljakutsetega hakkama saama iseseisvalt tuginedes oma

maksutulule, olemasolevale ressursile ja kriitilisele massile. See võimaldab riiklikud

regionaalpoliitilised toetusmeetmed ja sihtfinantseeringud suunata konkreetsemalt

väiksematele keskustele (nt Valga, Põlva) ja hajaasustusele. Tagamaks sealne

elujõulisus ja teenuste kättesaadavus, piirkonna turvalisus ja julgeolek sh toidujulgeolek.

Demograafiline prognoos mille alusel planeering peab ausalt kajastama asjaolu, et

aastaks 2050 on suur osa Eestist (väljaspool tõmbekeskusi) „pensionäride asum“, mis

seab uued nõuded sotsiaalsele taristule ja ligipääsetavusele.

Kogukonna juhitud areng kus väiksemate piirkondade säilimiseks tuleb rakendada

„Arukate külade“ põhimõtet, kus kogukonnad töötavad läbi oma strateegiad ja

võrgustuvad koostöötarbeks poliitikaüleselt.

2. Pärandikeskne areng kui kliimameede Pärandit ei saa vaadelda ainult säilitatava objektina, vaid kui strateegilist ressurssi

süsinikuneutraalsuse saavutamisel.

Renoveerimine vs uusehitus milles saab selgelt sätestada, et olemasoleva hoonefondi ja

mälestiste taaskasutus on oluline kliimameede, mis hoiab ära uue maahõive ja säästab

ehitusressurssi. Lammutatud mälestise asemele ehitatud uus hoone tekitab massiivse

süsinikuheite, mida tuleb uue hoone jalajälje arvutamisel ka arvesse võtta.

Pärandikeskne areng peab hõlmama lisaks ehitistele ka arheoloogiapärandit, ajaloolisi

asustusstruktuure, kultuurmaastikke ja ehituspärandi objekte väljaspool kompaktset

asustust. Maal eelistatakse vanadele talukohtadele ja külakeskustesse ehitamist,

arvestades olemasolevat taristut ning mitte laieneda põldudele.

Soovitame elluviimiskavasse mõõdikut „ehituspärand on kasutuses ja hoitud“,

kasutades andmeallikana ehitisregistri teatisi ja muinsuskaitseameti töölubasid.

EESTI AJALOOLISTE HOONETE ÜMARLAUD

3. Taastuvenergia ja tehnilise taristu kumulatiivsed mõjud Taastuvenergia eesmärkide täitmine ei tohi toimuda elukeskkonna ja elurikkuse hävitamise

hinnaga.

Suletud territooriumid, kus tuule- ja päikesepargid moodustavad loomadele „suletud“

alad, mis killustavad suurulukite elukeskkonda ja liikumisteid. On tõenäoline, et

elupaikade vähenemine suunab loomad sagedamini asustatud punktidesse ja linnadesse.

Riiklik seiresüsteem peab lisaks lindudele ja nahkhiirtele jälgima ka tuuleparkide

kumulatiivset mõju suurulukitele ja inimeste tervisele (madalsageduslik müra ja

infraheli), põhjavee varude liikumisteedele, visuaalne miljööväärtuse säilimine.

Suuremahuliste rajatiste kavandamisel ehitismälestiste 5 km mõjuvööndis on kohustuslik

hinnata kaasnevat visuaalset ja ruumilist tervikmõju.

4. Liikuvus ja ühenduvus Raudtee ja bussiliiklus. Toetame raudteed kui asustuse „selgroogu“, kuid rõhutame

vajadust säilitada ja arendada ka olemasolevat 1520 mm taristut (nt Tallinn-Viljandi; -

Paldiski/Haapsalu/), mis on asulatega paremini seotud kui planeeritav Rail Baltic. Samuti

tuleb tagada maakonnakeskuste vaheline tihe bussiühendus, mis jõuaks asulate

südametesse.

Autode kasutamine jääb paljudes kohtades liikuvuste ainuvõimaluseks.

Euroopa rööpmelaiusele üleminekut (Tallinn – Riia; - Tartu-Valga; - Narva) tuleb

analüüsida põhjalikult, tagades, et see ei seaks ohtu olemasoleva võrgustiku toimimist.

Euroopa kaartidele on ilmunud strateegiline maantee Riia - Valga - Tartu - Jõhvi - Narva.

Ja samas on Via Baltica ehk Tallinn - Riia üldse kadunud (mis võib olla ka juhuslik). ÜRP

2050 seda ideed/lahendust ei kajasta.

5. Avalikkuse kaasamise kaitsmine EAHÜ juhib tähelepanu nn „LÄTAK“ (legaalne ähvardamine) praktikale, kus suurarendajad

kasutavad juriidilisi hoobasid kogukondade hirmutamiseks ja avaliku kaasamise takistamiseks.

ÜRP2050 peab pakkuma suuniseid, mis tagavad kogukondadele kaitse ja sisulise

osalusvõimaluse suurte riiklike projektide puhul.

Ettepanekud elluviimiskavasse ja edasisteks tegevusteks

Kuna mitmed EAHÜ sisulised ettepanekud suunati planeeringu põhitekstist edasi järgmise

tasandi dokumentidesse, esitame järgmised soovitused:

- Kogukonnapõhise arengu ("Arukad külad") rakendamine

Väiksemate piirkondade elujõulisuse tagamiseks tuleb elluviimiskavas toetada kogukonna

juhitud kohalikku arengut. See eeldab, et kogukonnad töötavad läbi oma strateegiad,

võrgustuvad ja lepivad poliitikaüleselt kokku arengusuundades, sarnaselt "Arukate külade"

mudelile.

EESTI AJALOOLISTE HOONETE ÜMARLAUD

- Mõõdikute lisamine ja seire

Soovitame, et elluviimiskavasse lisataks mõõdik „ehituspärand on kasutuses ja hoitud“.

Andmeallikatena kasutada ehitisregistri (EHR) teatisi ja muinsuskaitseameti tööde lubasid vm, et

seirata pärandi reaalset seisukorda, mitte ainult mälestiste arvu.

- Regulatiivne paindlikkus ja finantsstiimulid:

- Töötada välja metoodika renoveerimise süsiniku jalajälje arvutamiseks, et

motiveerida omanikke eelistama taastamist uusehitusele.

- Luua erinevate ministeeriumite horisontaalsete toetusmeetmete tingimustes seotud

punktieelis või kõrgem määr ehituspärandi ja ajalooliste keskuste ning -linnasüdamete

eelisarendamiseks.

- Tagada Muinsuskaitseseaduse muutmisel funktsioonide kombineerimise paindlikkus

(„Uus muinsuskaitse – kohanev pärandivalitsemine“), et mälestised püsiksid kasutuses ja

kaasaegses majanduslikus ringluses.

Kokkuvõtteks

ÜRP2050 on sisuline ja analüütiliselt argumenteeritud ning piisava valmidusega liikumaks

avalikule väljapanekule, eeldusel et elluviimiskavas fikseeritakse konkreetsed ressursid ja

mõõdikud pärandipõhise ning regionaalselt tasakaalustatud jätkusuutliku Eesti rahvusriigi

tagamiseks. Riik peab usaldama kohalikke kogukondi ja väärtustama olemasolevat ruumi kui

meie suurimat vara.

Lugupidamisega

Eesti Ajalooliste Hoonete Ümarlaud

Tõnu Kiviloo Eesti Mõisakoolide Ühendus

Jaanus Kiili Eesti Mõisate Ühendus

Anti Toplaan Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Ignatios (Indrek) Rand Eesti Apostlik - Õigeusu Kirik

Elo Lutsepp Maaarhitektuuri Keskus

Eesti Muuseumide Liit Rita Valge

Eesti Kirikute Nõukogu

ICOMOS Eesti

SA Virumaa Muuseumid

Tõnu Kiviloo

EAHÜ koordinaator

5111099

[email protected]

www.eahu.ee

Eesti Mõisakoolide Ühendus

juhatuse esimees

[email protected]

www.moisakoolid.ee

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 1/13

ET

NAT-VIII/019

Täiskogu 171. istungjärk 6.–7. mail 2026

ARVAMUS

„Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat“

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE (edaspidi „komitee“)

− märgib, et maapiirkondade probleemide ja oma kodukohta jäämise õiguse teadvustamine

poliitikas on viimastel aastatel küll kasvanud, ent see ei kajastu veel sidusas, nähtavas ja

asjakohaselt rahastatud lähenemisviisis. Komitee tuletab meelde, et maaelu hääbumise

peatamiseks ei tule mitte ainult teha majanduslikke investeeringuid, vaid ka tagada kvaliteetsed

avalikud teenused, inimväärne töö ja taristu, sest need on kodukohta jäämise õiguse tõhusa

kasutamise eeltingimused;

− toonitab, et maaelu arengut tuleb tunnustada ja käsitleda ühtekuuluvuspoliitika ühe

põhieesmärgina;

− on seisukohal, et maaelu arengu eesmärke ei tohiks allutada valdkondlikule

põllumajandustoetusele;

− märgib, et maapiirkonnad ja -kogukonnad on endiselt süstemaatiliselt alarahastatud. Komitee

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas maapiirkondadele avalduva mõju arvesse võtmiseks on vaja

kohustuslikku maaelu mõõdet, mis võimaldab tagada, et selgelt tuvastatav ja piisav osa ELi

vahenditest jõuab mitme poliitikavahendi kaudu reaalselt maapiirkondadesse;

− rõhutab, et maapiirkondadele suunatava ELi toetuse ulatus peab olema vähemalt proportsionaalne

nende demograafilise kaaluga ning arvesse tuleb võtta territooriumi suurust, territoriaalse

killustatuse määra, orograafiat ning strateegilist panust liidu majanduslike, sotsiaalsete ja

keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisse;

− teeb ettepaneku, et vähemalt 10 % maaelu arengu eesmärgist tuleks kohustuslikus korras eraldada

kohalikele integreeritud osaluspõhistele lähenemisviisidele (nagu programm LEADER /

kogukonna juhitud kohalik areng, arukate külade strateegia jne);

− toetab maaelupakti koordineerimisrühma nõudmist kehtestada miinimumnõuded

maapiirkondade, maakogukondade ja maaelu arengu toetuse määratlemiseks kohalikul tasandil,

tuginedes DEGURBA liigitusele kohalike haldusüksuste tasandil, võimaldades samal ajal

paindlikkust riiklike ja piirkondlike olude jaoks.

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 2/13

Raportöör

Radim Sršeň (CZ/EPP)

Dolní Studénky vallavanem

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 3/13

Euroopa Regioonide Komitee arvamus –

„Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat”

I. POLIITIKASOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE (edaspidi „komitee“)

Taust ja põhjendus

1. juhib tähelepanu sellele, et ELi maapiirkondade arengu pikaajaline visioon ja maaelupakt loodi

selleks, et kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174 käsitleda maapiirkondade püsivat

territoriaalset tasakaalustamatust, demograafilisi probleeme (sealhulgas vananemist ja

väljarännet) ning ebavõrdset juurdepääsu teenustele;

2. märgib, et maapiirkondade probleemide ja oma kodukohta jäämise õiguse teadvustamine

poliitikas on viimastel aastatel küll kasvanud, ent see ei kajastu veel sidusas, nähtavas ja piisavalt

rahastatud lähenemisviisis, mis puudutab 2028.–2034. aasta mitmeaastasest finantsraamistikust

tulenevat poliitilist struktuuri. See tuleks integreerida läbivalt, rakendades süstemaatiliselt

maapiirkondadele avalduva mõju hindamise mehhanisme, mille abil saab analüüsida kõigi ELi

poliitikameetmete territoriaalset mõju maapiirkondadele. Komitee tuletab meelde, et maaelu

hääbumise peatamiseks ei tule mitte ainult teha majanduslikke investeeringuid, vaid ka tagada

kvaliteetsed avalikud teenused, inimväärne töö ja taristu, sest need on kodukohta jäämise õiguse

tõhusa kasutamise eeltingimused;

3. rõhutab, et ligi 30 % ELi kodanikest elab maapiirkondades, samas kui maapiirkonnad

moodustavad umbes 80 % ELi pindalast, sealhulgas piirkonnad, kus asustus on väga hajus ja

elanikkond vananeb. Komitee hoiatab, et maapiirkondade ja maakogukondade püsiv

alarahastamine võib kahjustada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust,

usaldust demokraatia vastu, oma kodukohta jäämise õigust ja ELi pikaajalist konkurentsivõimet,

eelkõige kuna see kiirendab maapiirkondades noorte väljarännet ja pärsib põlvkonnavahetust;

4. juhib tähelepanu asjaolule, et kui maaelu arengu poliitika Agenda 2000 raames teise sambana

osaliselt ühisesse põllumajanduspoliitikasse (ÜPP) integreeriti, loodi sellele Euroopa Maaelu

Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) abil stabiilne õigus- ja finantsraamistik. Selle eesmärk on

ühitada valdkondlikud põllumajanduse eesmärgid laiemate piirkondlike maaelu arengu

eesmärkidega. Komitee rõhutab, et maaelu arengu jaoks tuleb järgmises mitmeaastases

finantsraamistikus säilitada konkreetne ja selgelt tuvastatav finantsraamistik, vältides selle

hajutamist horisontaalsetesse instrumentidesse, mis vähendaksid selle nähtavust ja territoriaalset

fookust;

5. tõdeb, et alates 2007. aastast integreeriti maaelu areng, sealhulgas programm LEADER, täielikult

ÜPP teise sambasse. Komitee arvates suurendas see küll katvust, stabiilsust ja institutsioonilist

tunnustamist, ent sellega kaasnes ka struktuurne kõrvalmõju, eelkõige programmitöö, kontrolli ja

tulemuslikkuse nõuete suurema tsentraliseerimise näol, mis vähendas kogukonna juhitud

kohaliku arengu algatuste autonoomiat, paindlikkust ja innovatsioonisuutlikkust;

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 4/13

6. rõhutab, et maapiirkondade tugevdamine on ELi strateegilise autonoomia jaoks hädavajalik, eriti

toidutootmise valdkonnas. Komitee tõstab esile, et oluline on toetada põllumajanduslikke

pereettevõtteid ja VKEsid kui maapiirkondade majanduse tugisambaid ning tagada kestlik

põlvkonnavahetus. Ta juhib samas tähelepanu sellele, et kuigi põllumajandus ja maapiirkonnad

on omavahel lahutamatult seotud, ulatub maaelu areng põllumajandussektorist palju kaugemale.

Komitee rõhutab, et ÜPP raames ei ole maapiirkondade territoriaalset mõõdet kõigis

liikmesriikides piisavalt arvesse võetud, ning nendib, et oma olemuselt kontsentreeritumad ja

poliitiliselt nähtavamad põllumajanduslikud huvid kippusid suunama prioriteetide seadmist ja

vahendite eraldamist;

7. tunnistab, et kuigi põllumajanduse tööhõive suhteline osakaal on paljudes maapiirkondades väike,

on põllumajandusel, metsandusel ja loomakasvatusel neis piirkondades struktuurne roll. Nende

järjepidevus on oluline tulekahjude ennetamiseks, põllumajandusmaa kasutusviiside

säilitamiseks, elurikkuse hoidmiseks ja kultuurmaastike kaitsmiseks tasakaalus looduslike

süsteemidega;

8. tõdeb, et kuigi peaaegu 90 % maapiirkondades elavatest inimestest töötab väljaspool

põllumajandust, jäid ELi 27 liikmesriigis investeeringud maaelu arengusse väljaspool

põllumajandust suhteliselt piiratuks (vähem kui 10 % vahenditest eraldati maapiirkondade

algatustele, mis kuidagi põllumajandust ei puuduta). Seda on kinnitanud Euroopa Komisjon oma

2024. aasta uuringus ELi maapiirkondade rahastamise kohta;

9. on seisukohal, et maapiirkondade kohalikud huvid kaotasid enamikus ELi liikmesriikides järk-

järgult nähtavust ja mõju ning neid käsitleti üha enam isoleeritult, mitte osana laiemast

territoriaalse ühtekuuluvuse tegevuskavast;

10. juhib tähelepanu sellele, et samal ajal nihkus regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika strateegiline

fookus järk-järgult linnapiirkondadele, tugevdades majanduskasvule suunatud arengumudeleid.

Komitee märgib, et ühtekuuluvuspoliitika tegelikku panust maaelu arengusse on üha raskem

hinnata, mis on eelkõige tingitud süstemaatilise territoriaalse jälgimise puudumisest. Euroopa

Komisjoni 2024. aasta uuringu kohaselt ei ole ligikaudu 79 % ühtekuuluvuspoliitika kulutustest

praegu võimalik territoriaalselt jälgida, mis üldiselt viitab sellele, et kasu maapiirkondadele on

kas väga kaudne või puudub üldse;

Maaelu areng kui ühtekuuluvuspoliitika üks põhieesmärk

11. võtab teadmiseks uue kavandatava, st riikliku ja piirkondliku partnerluse kavasid hõlmava

struktuuri ning 2027. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus kavandatud integreeritud

lähenemisviisi. Komitee arvates võiks see raamistik tuua maapiirkondadele kasu, eeldusel et

kohaldatakse töökindlaid maapiirkondadele avalduva mõju hindamise ja rahastamise tagamise

mehhanisme. Tuleb tagada, et riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade raames säilitavad

kohalikud haldusasutused teatava otsustusõiguse oma piirkonnas rakendatavate meetmete

kavandamise üle, nii et ühe või teise valdkonna toetamisel võetakse arvesse iga piirkonna eripära;

12. rõhutab, et maapiirkondadel on strateegiline roll liidu peamiste prioriteetide elluviimisel, eelkõige

kliimameetmete, keskkonnakaitse, taastuvenergia, toidualase sõltumatuse, toidusüsteemide ja

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 5/13

territoriaalse kerksuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas. Neid ei ole võimalik saavutada

ilma sihipäraste ja koordineeritud kohalike investeeringuteta. Siia kuuluvad ka piirkondade

vastupanuvõime ja kohalik valmisolek, mis rajanevad tugevatel kogukonnastruktuuridel ja

kohapeal olemasoleval suutlikkusel;

13. toonitab, et maaelu arengut tuleb tunnustada ja käsitleda ühtekuuluvuspoliitika ühe

põhieesmärgina. Komitee on seisukohal, et maaelu arengu eesmärke ei tohiks allutada

valdkondlikule põllumajandustoetusele, tunnistades siiski, et põllumajandus laiemas tähenduses

etendab piirkonnas struktuurset rolli ning on strateegilise autonoomia, toiduga kindlustatuse,

kohalike väärtusahelate ja maapiirkondade vastupanuvõime oluline alus. Komitee rõhutab, et

kohalik toiduainete tootmise suutlikkus ja põllumajanduskriisideks valmisolek on osa sellest

vastupanuvõimest, ning tõstab esile, et oluline on toetada põllumajanduslikke pereettevõtteid,

VKEsid, ühistuid ja muid sotsiaalmajanduse üksusi kui maapiirkondade majanduse tugisambaid

ning tagada kestlik põlvkonnavahetus. Komitee toonitab, et minimaalse põllumajandusliku

tegevuse olemasolu on hädavajalik elujõuliste maakogukondade säilitamiseks,

põlvkonnavahetuse soodustamiseks ja rahvastikukao vältimiseks, ning on seisukohal, et seda

mõõdet tuleks 2027. aasta järgses strateegilises programmitöös sõnaselgelt kajastada;

14. toonitab, et rohe- ja digiüleminek pakuvad maapiirkondades märkimisväärset potentsiaali

kvaliteetsete töökohtade loomiseks ja majanduse mitmekesistamiseks. Komitee toetab osana

energiasüsteemi ümberkujundamisest ja elujõuliste maapiirkondade arendamisest säästvat

turismi, kestlikku ehitust, biomajandust, biogaasi, kohalikke väärtusahelaid, biotoorainel

põhinevaid ringmajandussektoreid ja taastuvenergiat. Rohe- ja digiüleminek tuleb

maapiirkondades rakendada õiglase üleminekuna, tagades et kahanevates sektorites on töötajatele

ülemineku ajal tagatud ümberõpe, sissetulekutoetus ja sotsiaalkaitse ning et maakogukonnad

saavad reaalselt kasu nende piirkonnas taastuvenergia ja rohelise taristu loodud väärtusest.

Komitee kutsub üles vältima üleminekul tootmismudeleid, mis toovad kohalikele kogukondadele

üksnes piiratud kasu. Komitee toonitab, et arvesse tuleb võtta maapiirkondade ja saarte suuremaid

kulusid, mis on tingitud struktuursetest tingimustest, turu piiratud mastaabist, territoriaalsest

killustatusest ning raskustest juurdepääsul teenustele, eluasemele, maale ja ühendatusele;

15. kutsub üles tugevdama kogukonnapõhiste lahenduste, nagu energiakogukondade, ühistute,

muude sotsiaalmajanduse üksuste ja sotsiaalsete ettevõtete toetamist integreeritud maaelu arengu

strateegia osana, sealhulgas pakkuma piisavat ELi rahalist toetust investeeringuteks,

ümberõppeks ja oskuste täiendamiseks kutsehariduse ja -koolituse ning elukestva õppe kaudu.

Komitee rõhutab, et selline rahastamine peaks edendama kohalikke ja piirkondlikke rohelisi

väärtusahelaid, et säilitada majanduslik kasu kohalikul tasandil ja tugevdada vastupidavat ja

mitmekesist maapiirkondade majandust. Komitee rõhutab, et kestlik liikuvus maapiirkondades on

oluline eeltingimus, mis tagab võrdse juurdepääsu põhiteenustele, tööhõivele ning majanduslikele

ja sotsiaalsetele võimalustele. Selline liikuvus eeldab ligipääsetavaid, taskukohaseid, paindlikke,

kohandatud ja vähese heitega liikuvussüsteeme, sh nõudepõhine ühistransport, jagatud liikuvuse

lahendused, kohandatud ühistranspordivõrgud, lahendused, mis soodustavad mitmeliigilist

liikuvust ja ühendusi linnapiirkondadega, ning digivahendid teekondade ja teenuste

optimeerimiseks;

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 6/13

16. toonitab, et maaelu areng ei ole mitte üksnes majanduslik ja territoriaalne, vaid ka sotsiaalne

küsimus. Komitee leiab seepärast, et maaelu arengu poliitika peab olema sõnaselgelt kooskõlas

Euroopa sotsiaalõiguste sambaga ning tegelema vaesuse ja ebakindluse ohuga, hõlbustama

kaasatust, panustama kvaliteetsete töökohtade loomisse ja võrdsete elutingimuste tagamisse

kõikides piirkondades, muu hulgas kehtestades miinimumstandardid maapiirkondades

tervishoiule, sotsiaaleluasemele, lapsehoiule ja pikaajalisele hooldusele juurdepääsul. Komitee

nõuab võrdse juurdepääsu tagamist teenustele ja taristule ning teeb ettepaneku töötada

maapiirkondade elukvaliteedi jaoks välja suunava raamistiku. Komitee rõhutab, et avalike

teenuste osutamine hõredalt ja hajusalt asustatud maapiirkondades toob kaasa märkimisväärselt

suuremad kulud, mistõttu tuleb Euroopa poliitikas neid tegureid vahendite eraldamisel ja

rahastamisvahendite kavandamisel arvesse võtta;

17. tuletab meelde, et ta on korduvalt rõhutanud, viimati oma 2024. aasta arvamuses demograafiliste

muutustega toimetuleku kohta, et ebavõrdne juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohastele

kogukonnapõhistele avalikele teenustele ja taristule – nagu tervishoid, kohalik turvalisus,

hädaolukordade ja vastupidavusega seotud teenused, vesi, energia, digitaalne ühendatus ja

transport – on endiselt üks maapiirkondade ja äärealade rahvastikukao peamisi põhjusi. See on

territoriaalse õigluse küsimus. Komitee rõhutab, et oluliste teenuste, sealhulgas nutikate

lahenduste (näiteks mobiilsed meditsiiniüksused ja telemeditsiin) kättesaadavuse tagamine ning

hädaolukordadele reageerimise suutlikkuse parandamine äärepoolsetes piirkondades on

hädavajalik rahvastiku vähenemise suundumuse ümberpööramiseks, põlvkonnavahetuse

toetamiseks ja kodukohta jäämise õiguse tagamiseks. Komitee märgib, et saarte maapiirkonnad

ning äärealad ja mägipiirkonnad seisavad silmitsi lisaprobleemidega, mis tulenevad nende

füüsilisest eraldatusest mandrist, sõltuvusest mere- ja õhutranspordist ning raskustest saavutada

oluliste teenuste osutamisel mastaabisäästu;

18. tõstab esile, et kodukohta jäämise õiguse tegelikkuseks muutmiseks on ülimalt oluline luua

reaalsed majanduslikud võimalused, nagu toetus maapiirkondade ettevõtlusele ja idufirmadele,

kohalike väärtusahelatega seotud kutseharidus ja -koolitus ning noorte hõlpsam juurdepääs maale,

eluasemele ja muudele täiendavatele teenustele. Komitee kutsub üles lisama need prioriteedid

2027. aasta järgse ühtekuuluvus- ja maaelu arengu poliitika põhieesmärkide alla, muu hulgas

proportsionaalsete ja praktiliste järelevalve- ja hindamismehhanismide abil. Komitee teeb

ettepaneku, et Euroopa Liit töötaks välja näitajad ja võrdlusalused demograafilise

vastupanuvõime ja maapiirkondadesse jäämise õiguse jaoks, sealhulgas parameetrid avalikele

teenustele juurdepääsu, töövõimaluste, eluasemete taskukohasuse ja elukvaliteedi kohta. Komitee

rõhutab, et nende eesmärkide saavutamiseks on hädavajalik piisav rahastamine ja selgelt

määratud toetus, mida täiendab ühtekuuluvuspoliitika vahendite vaheline valdkondadeülene

lähenemisviis;

19. on arvamusel, et mahajäänud ja struktuurselt piiratud maapiirkonnad vajavad terviklikku,

integreeritud ja kohapõhist toetust, sealhulgas taristut, teenuseid, ühendatust, innovatsiooni,

ettevõtlust (k.a idufirmasid, ühistuid ja muid sotsiaalmajanduse vorme), sotsiaalset kaasatust ning

funktsionaalseid linna- ja maapiirkondade vahelisi sidemeid, sealhulgas kohaliku kogukonna

suutlikkuse suurendamist, vabatahtlikku tegevust ja kohapeal osutatavaid teenuseid väljaspool

põllumajandussektorit. Komitee rõhutab, et samuti tuleb neis piirkondades toetada kohalikke

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 7/13

toidusüsteeme, lühikesi tarneahelaid ja kohalikku töötlemisvõimsust, et säilitada

maapiirkondades lisaväärtus,

20. nõuab kestlikku ja tasakaalustatud territoriaalset arengut, mis põhineb integreeritud piirkondlikel,

linna- ja maapiirkondade strateegiatel ning tõenduspõhisel poliitikal, mille keskmes on

halduspiiride asemel sidemed ja koostoime;

21. rõhutab maapiirkondade, mägipiirkondade, hõredalt asustatud piirkondade ja hajusa asustusega

piirkondade strateegilist rolli turismi arendamisel majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu

mootorina. Need piirkonnad mitmekesistavad turismipakkumist, milles on ühendatud loodus,

pärand, kultuur, gastronoomia, sport ja teadus, aidates vähendada hooajalisust ning panustades

tõhusalt majanduse mitmekesistamisse, kvaliteetsete töökohtade loomisse ja majanduslikku

stabiilsusesse;

22. osutades ELi toimimise lepingu artiklitele 174 ja 349,

− rõhutab, et tänu oma kohapõhisele lähenemisviisile ja mitmetasandilise valitsemise

raamistikule on ühtekuuluvuspoliitika ainulaadne vahend maapiirkondade ees seisvate

keeruliste ja mitmemõõtmeliste probleemide lahendamiseks. Komitee on seisukohal, et

integreeritud toetus maapiirkondadele ning linna- ja maapiirkondade arengule peaks olema

ühtekuuluvuspoliitika selge ja lahutamatu osa. See on täielikus kooskõlas ELi toimimise

lepingu artiklitega 174 ja 349;

− toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmed peavad võimaldama piisavat

paindlikkust ja kohandatud lahendusi, et võtta arvesse mitmekesisust maapiirkondades,

sealhulgas saare- ja mägipiirkondades, saartel, äärepoolseimates piirkondades ja hõredalt

asustatud piirkondades, mis seisavad silmitsi eriomaste struktuursete piirangute ja

arenguprobleemide, geograafiliste piirangute, juurdepääsuprobleemide ja suuremate teenuste

osutamise kuludega ning survega, mis on seotud julgeoleku, ühenduvuse ja turu

ebastabiilsusega;

− nõuab diferentseeritud ja kohapõhiseid lahendusi, tugevamaid ja kohandatud toetusmeetmeid

ja piiriülese koostöö instrumente (sealhulgas ETKRid), et säilitada stabiilsus ja majanduslikud

võimalused;

23. märgib, et kavandatud poliitika- ja finantsraamistikus keskendub Euroopa Regionaalarengu Fondi

(ERF) ja Ühtekuuluvusfondi määrus integreeritud linnaarengule ning maapiirkondadele

viidatakse peamiselt linna- ja maapiirkondade vaheliste sidemete kontekstis. Samas ei ole

Euroopa Sotsiaalfondi määruses ette nähtud kogukonna juhitud lähenemisviise tööhõive, oskuste

või sotsiaalse kaasatuse poliitika vallas, kuigi määrus on osutunud seda rakendavates

liikmesriikides väga uuenduslikuks ja mõjusaks. Komitee on seisukohal, et selline vastastikuse

täiendavuse puudumine võib vähendada tõeliselt integreeritud ja mitmest fondist rahastatava

lähenemisviisi tõhusust;

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 8/13

Maapiirkondadele piisavate vahendite eraldamine neile avalduva mõju hindamise kaudu

24. toonitab, et maapiirkondadele avalduva mõju hindamine on oluline tegevusmehhanism tagamaks,

et maapiirkondi ja kohalikke omavalitsusi ei jäetaks üha integreeritumates rahastamisraamistikes

tähelepanuta, ning rõhutab, et maaelu arengu prioriteedid peaksid kajastuma ka muudes ELi

programmides peale riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade, sealhulgas Euroopa

Sotsiaalfondis, Euroopa Konkurentsivõime Fondis ja programmis „Euroopa horisont“;

25. rõhutab, et selliseid kontseptsioone nagu vahendite sihtotstarbelise kasutamise tagamine või

vahendite sihtotstarbeline eraldamine ei tohiks mõista spetsiaalselt maapiirkondadele ette nähtud

vahendite loomisena, sest see võib õõnestada integreeritud poliitilise lähenemisviisi loogikat.

Komitee toonitab selle asemel vajadust järgida horisontaalset lähenemisviisi, mille puhul

võetakse maapiirkondi süstemaatiliselt arvesse kõigis asjakohastes ELi poliitikavaldkondades (nt

ühtekuuluvus-, põllumajandus-, kliima-, energia-, transpordi-, kalandus-, digi-, sotsiaal-, haridus-

, konkurentsivõime-, julgeoleku-, kultuuripoliitika jne);

26. juhib tähelepanu sellele, et maapiirkondadele avalduva mõju hindamine1 hõlmab

poliitikameetmete läbivaatamist maapiirkondade vaatenurgast, et tagada nende eesmärgipärasus

maapiirkondades elavate ja töötavate inimeste jaoks. Seejuures on oluline hinnata nende

meetmete otsest ja kaudset mõju tööhõivele, arenguväljavaadetele, sotsiaalsele heaolule,

võrdsusele ja keskkonnakvaliteedile. Komitee nõuab maapiirkondadele avalduva mõju hindamise

suutlikkuse parandamist ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, kasutades selleks muu

hulgas spetsiaalset suutlikkuse suurendamise kava, mis on integreeritud riikliku ja piirkondliku

partnerluse mudelisse, ning võimalusi arendada oskusi ja omandada kogemusi kogukonna

kaasamise ja kohalike teenuste osutamise kaudu. Komitee rõhutab samuti, et maapiirkondadele

avalduva mõju hindamine peab süstemaatiliselt hõlmama piirkondlikke ja vahepealseid

valitsustasandeid, sealhulgas maakondi;

27. märgib, et maapiirkonnad ja -kogukonnad on endiselt süstemaatiliselt alarahastatud. Komitee

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas maapiirkondadele avalduva mõju arvesse võtmiseks on vaja

kohustuslikku maaelu mõõdet, mis võimaldab tagada, et selgelt tuvastatav ja piisav osa ELi

vahenditest jõuab mitme poliitikavahendi kaudu reaalselt maapiirkondadesse, muutmata

seejuures ELi eelarve integreeritud ja valdkonnaülest struktuuri;

28. rõhutab, et kuigi valdkonnaülene lähenemisviis võib aidata suurendada ühtekuuluvust, võib

selgelt määratletud maaelu arengu rahastamisvahendi puudumine piirata selle tõhusust ja

nähtavust. Komitee leiab, et on vaja tagada piisav sihtotstarbeline rahastamine, mis täiendaks

horisontaalseid lähenemisviise, et vältida maapiirkondade prioriteetide hajumist;

29. tõdeb, et maapiirkondadele kavandatud 10 % eesmärk ei ole maaelu arendamiseks piisav, ning on

seisukohal, et selliste ettepanekutega nimetatakse olemasolevad kulutused lihtsalt ümber, jäädes

siiski allapoole maaelu arengu toetuse praegust taset;

1

Maapiirkondadele avalduva mõju hindamise määratlus: https://rural-vision.europa.eu/action-plan/cross-cutting/rural-proofing_en.

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 9/13

30. rõhutab, et maapiirkondadele suunatava ELi toetuse ulatus peab olema vähemalt proportsionaalne

nende demograafilise kaaluga ning arvesse tuleb võtta territooriumi suurust, territoriaalse

killustatuse määra, orograafiat ning strateegilist panust liidu majanduslike, sotsiaalsete ja

keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisse. Ta toonitab, et see nõuab selgelt tuvastatavat ja

piisavalt ambitsioonikat rahastamise taset, mida toetavad tõhusad maapiirkondadele avalduva

mõju hindamise ja territoriaalse jälgimise mehhanismid. Komitee toetab maaelupakti

koordineerimisrühma ettepanekut2 tugevdada ELi poliitikameetmete ja rahastamisvahendite

panust maapiirkondadesse ning lisaks põllumajanduslikule sissetulekutoetusele suunata

märkimisväärne osa ELi rahalistest vahenditest horisontaalselt maapiirkondadesse, kus elab

ligikaudu 30 % ELi kodanikest. Komitee märgib, et vähemalt 10 % maaelu arengu eesmärgist

tuleks kohustuslikus korras eraldada kohalikele integreeritud osaluspõhistele lähenemisviisidele

(nagu programm LEADER / kogukonna juhitud kohalik areng, arukate külade strateegia jne).

Komitee peab seda eesmärki realistlikuks, tingimusel et kohaldatakse tõhusaid maapiirkondadele

avalduva mõju hindamise ja territoriaalse jälgimise mehhanisme;

31. rõhutab, et kaasav, kohapõhine maaelu arengu poliitika aitab otseselt kaasa demokraatlikule

osalemisele ja institutsioonilisele usaldusele, mille puhul kohalikud maa- ja linnalähikogukonnad

on sisuliselt kaasatud otsuste tegemisse ja rakendamisse. Komitee peab hädavajalikuks, et

struktuurifonde rakendataks edaspidi paindlikumalt maapiirkondades, mida rahvastikukadu kõige

rängemalt mõjutab, tagades rahaliste vahendite (kohustuslikud) ettemaksed ja täiendades

rahastamisvahendeid;

Mõiste „maapiirkond“ selge ja funktsionaalne määratlus maaelu rahastamise järelevalve

eeltingimusena

32. teeb ettepaneku, et kõiki riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade raames rakendatavaid

meetmeid jälgitaks süstemaatiliselt ja valdkonnaüleselt seoses nende territoriaalse mõjuga

maapiirkondadele ja -kogukondadele, kasutades selleks muu hulgas territoriaalse mõju eel- ja

järelhindamisi, sidusat territoriaalset jälgimist ja kulude läbipaistvat aruandlust;

33. nõuab, et kõiki ELi maapiirkondade arengu pikaajalise visiooni raames rakendatud meetmeid

jälgitaks ja edusamme hinnataks selgelt määratletud vahenäitajate ja vahe-eesmärkide alusel, st

sarnaselt ÜRO kestliku arengu eesmärkide hindamise süsteemiga. Komitee nõuab lisaks

piirkondliku ja maaelu mõõtme süstemaatilist arvesse võtmist Euroopa poolaasta mehhanismis;

34. rõhutab, et maapiirkondadele mõeldud mis tahes kvantifitseeritud eraldise usaldusväärsus ja

tõhusus sõltub sellest, kas poliitika kujundamisel ja järelevalves kasutatakse selget,

funktsionaalset ja toimivat „maapiirkonna“ määratlust;

35. juhib tähelepanu sellele, et tuginemine NUTS 3 tasandi liigitusele varjab märkimisväärseid

piirkonnasiseid erinevusi, ning hoiatab, et see võib viia selleni, et rahastamine näib olevat

territoriaalselt tasakaalustatud, kuid ei jõua kõige enam abi vajavate maakogukondadeni;

2

Maaelupakti koordineerimisrühm, „Declaration on the future of rural areas and rural development policy in the European Union“,

2024: RPCG-Joint-Declaration_250114.pdf.

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 10/13

36. toetab maaelupakti koordineerimisrühma nõudmist kehtestada miinimumnõuded

maapiirkondade, maakogukondade ja maaelu arengu toetuse määratlemiseks kohalikul tasandil,

tuginedes DEGURBA liigitusele3 kohalike haldusüksuste tasandil, võimaldades samal ajal

paindlikkust riiklike ja piirkondlike olude jaoks. Komitee pooldab sihtotstarbelise sidusrühmade

töörühma loomist maaelupakti koordineerimisrühmas, et aidata kaasa selle määratluse

väljatöötamisele ja kasutuselevõtule kõigi ELi rahastamisvahendite puhul. Komitee rõhutab, et

seda määratlust tuleb järjepidevalt kohaldada kõigis ELi poliitikavaldkondades. Maapiirkondade

määratlus peaks võimaldama eristada piirkonnasiseseid kohalikke olusid, vältides olukorda, kus

funktsionaalsetesse linnapiirkondadesse halduslikult integreeritud maapiirkonnad jäetakse

maaelu arengu poliitikast välja;

Subsidiaarsus, mitmetasandiline valitsemine ja kohapõhised lähenemisviisid

37. toonitab vajadust töötada välja terviklik ja kaasav maaelu arengu poliitika kooskõlas ELi

maapiirkondade arengu pikaajalise visiooniga ning kaasata sellesse ELi finants- ja

toetusmehhanismide kaudu jõuliselt ELi kandidaat- ja naaberriikide kohalikke ja piirkondlikke

omavalitsusi;

38. rõhutab, et 2027. aasta järgses raamistikus tuleb täielikult järgida subsidiaarsuse põhimõtet, ning

hoiatab, et rahaliste vahendite ulatuslikum integreerimine ei tohi kaasa tuua taasriigistamist ega

liigset tsentraliseerimist, mis kahjustaks Euroopa ühiseid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse

ühtekuuluvuse eesmärke. Komitee toonitab, et ELi raamistik peab jätkuvalt pakkuma selget

strateegilist suunda ja kaitsemeetmeid, et erinevad riiklikud lähenemisviisid ei nõrgendaks

maaelu arengu prioriteete, suurendades samal ajal reaalselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste

mõjuvõimu. Komitee rõhutab, et rakendamisel tuleb juhinduda subsidiaarsuse põhimõttest ning

et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks jätkuvalt olema võimalik otsustavalt mõjutada

programmitööd ja projektide valikut, vältides seeläbi liigset tsentraliseerimist. Komitee nõuab uut

subsidiaarsusklauslit, mille kohaselt võivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused taotleda

Euroopa Komisjonilt üksikute riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade tagasilükkamist, kui

asjakohase põhjenduseta pakutakse välja tsentraliseeritud juhtimine ja on näha, et riikliku ja

piirkondliku partnerluse kava eesmärke ei ole võimalik piirkondlikul tasandil piisavalt saavutada

või kui pädevatele piirkondlikele asutustele ei ole antud ülesandeid, mis kuuluvad nende

põhiseaduslikku pädevusse. Komitee nõuab uue mitmetasandilise juhtimise hindamise

kehtestamist, et kontrollida eeltingimuste täitmist, et riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade

sekkumisvaldkondades pädevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsustasandid oleksid

ametlikult kaasatud oma vastava kava haldamisse ja elluviimisse kooskõlas iga liikmesriigi

sisemise põhiseadusliku ja territoriaalse korraldusega;

39. nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiste maapiirkondade partnerite – sealhulgas

kodanikuühiskonna – suuremat kaasamist, mis kajastab tugevat partnerluspõhimõtet riikliku ja

piirkondliku partnerluse ja maapiirkondadele avalduva mõju hindamise mehhanismide

kavandamisel, heakskiitmisel ja rakendamisel;

3

https://ec.europa.eu/eurostat/web/degree-of-urbanisation/information-data.

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 11/13

40. nõuab, et ELi maaelupakti mudel kajastuks riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil

struktureeritud mitmetasandilise valitsemise korralduses;

41. kordab kohapõhiste ja kogukonna juhitud lähenemisviiside, eelkõige programmi LEADER /

kogukonna juhitud kohaliku arengu ja arukate külade strateegia tõendatud väärtust ning nõuab

nende tugevdamist tulevases raamistikus, sealhulgas vahendite sihtotstarbelise eraldamise näol.

Komitee tuletab meelde, et sellised algatused ei toimi mitte üksnes rakendamismehhanismidena,

vaid ka demokraatliku ruumina, mis tugevdab kohalikku valitsemist, sotsiaalset kapitali ja

kodanikuaktiivsust maapiirkondades;

42. toonitab vajadust suurendada kohalike kogukondade suutlikkust pikaajaliselt integreeritult

areneda. Komitee tunnustab lihtsustatud kuluarvestuse ja tulemuspõhise rahastamise

ulatuslikumat kasutamist ning toonitab nende tähtsust halduskoormuse vähendamisel ja

väikesemahuliste kohalike algatuste jaoks rahastamise kättesaadavuse parandamisel. Samal ajal

rõhutab komitee asjaolu, et lihtsustatud rahastamist peab täiendama kohalike osalejate suutlikkuse

suurendamise jätkusuutlik toetamine. Siia kuuluvad kogukonna juhitud ja vabatahtlikkusel

põhinevad algatused, mis aitavad parandada kohalikke teenuseid ning suurendada

vastupanuvõimet ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Komitee kutsub üles kohaldama haldusnõuete osas

proportsionaalsuse põhimõtet;

43. märgib, et arukatel küladel on suur kohalik innovatsioonipotentsiaal, kuid nad seisavad silmitsi

killustatud rahastamise ja haldustõketega. Komitee nõuab arukate väikeste kogukondade

(„arukad külad“) tugevdamist kohapõhise meetmena, mis toetab pikaajalist arengut ning

sotsiaalset, tehnoloogilist ja kestlikku innovatsiooni kohaliku kogukonna tasandil;

44. rõhutab vajadust toetada süstemaatiliselt innovatsiooni ja ettevõtlust maapiirkondades, mis

jäävad enamikus liikmesriikides riigi keskmisest kaugele maha, näiteks luues maapiirkondade

digikeskusi, ettevõtlusinkubaatoreid, rahastamisvahendite toetuskavasid, toetades

maapiirkondades haridus-, tervishoiu-, sotsiaalset ja liikuvusalast innovatsiooni, jne;

45. rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamist tuleb käsitada maaelu arengu strateegilise

edasiviiva jõuna, tagades et taastuvenergia kasutuselevõtt looks kohapeal majanduslikku kasu,

kogukonna osalust ja kohalikku lisaväärtust;

46. komitee teeb ettepaneku suurendada maapiirkondades selliste katse- ja näidisprojektide ja

eluslaborite rahastamist, mis ühendavad rakendusuuringud, põllumajandusliku toidutööstuse

innovatsiooni ja digiülemineku ning on kohandatud konkreetse piirkonna tegelike oludega;

47. rõhutab, et võimekatel kogukondadel peaks olema otsene ja lihtne juurdepääs sihtotstarbelisele

toetusele, samas kui LEADER / kogukonna juhitud kohalik areng, piirkonnad ja asjaomased

võrgustikud peaksid vajaduse korral jätkama suutlikkuse suurendamiseks toetuse pakkumist;

48. on seisukohal, et vahendite sihtotstarbeline eraldamine LEADERile / kogukonna juhitud

kohalikule arengule ja arukatele väikestele kogukondadele tagaks, et minimaalset osa ELi

rahalistest vahenditest rakendatakse kogukonna juhitud lähenemisviiside kaudu eri piirkondades,

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 12/13

toetades funktsionaalseid linna- ja maapiirkondade vahelisi sidemeid ning vältides isoleeritud

meetmeid;

49. rõhutab, et tähtis on kaasata noori aktiivselt maaelu arengu meetmete ja strateegiate

väljatöötamisse ja rakendamisse, muu hulgas kogukonna juhitud ja kohapõhiste lähenemisviiside,

praktiliste kogukonnapõhiste meetmete, vabatahtliku tegevuse ja kohalike algatuste kaudu. See

on peamine tingimus, et tagada põlvkonnavahetus, õigus jääda maapiirkonda ning tugevdada

seotust maapiirkondadega, kodanikuaktiivsust ja demokraatia pikaajalist elujõulisust

maakogukondades. Komitee nõuab samuti integreeritud toetusmeetmeid, milles on ühendatud

juurdepääs maale, rahastamisele, eluasemele ja kohalikele teenustele;

50. tunnustab mitmeaastase finantsraamistiku määruse eelnõu rõhuasetust paremale

institutsioonidevahelisele koordineerimisele ja nõuab tugevamat koordineerimist komisjoni

asjaomaste peadirektoraatide vahel, kutsudes komisjoni üles kaaluma spetsiaalse

koordineerimisstruktuuri loomist, et tugevdada maaelu mõõdet kogu ELi juhtimises. Seda

koordineerimist peaksid toetama territoriaalsed seiresüsteemid, mis põhinevad demograafilistel,

majanduslikel ja sotsiaalsetel näitajatel ning võimaldavad hinnata Euroopa poliitika tegelikku

mõju maapiirkondadele.

Brüssel, 6. mai 2026

Euroopa Regioonide Komitee

president

Kata Tüttő

Euroopa Regioonide Komitee

peasekretär

Petr Blížkovský

COR-2025-04256-00-01-AC-TRA (EN) 13/13

II. MENETLUS

Pealkiri „Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat“

Viitedokument

Õiguslik alus omaalgatuslik arvamus (ELi toimimise lepingu artikli 307

neljas lõik)

Menetlusviis vastavalt kodukorrale kodukorra artikli 41 punkti b alapunkt ii

Nõukogu / Euroopa Parlamendi

konsulteerimistaotlus / Komisjoni kiri

Komitee juhatuse/presidendi otsus

Juhtivkomisjon loodusvarade komisjon

Raportöör Radim Sršeň (CZ/EPP)

Arutamine komisjonis 4. veebruar 2026

Vastuvõtmine komisjonis 4. veebruar 2026

Komisjoni hääletuse tulemus

(häälteenamusega, ühehäälselt)

võeti häälteenamusega vastu

Vastuvõtmine täiskogus 6. mai 2026

Komitee varasemad arvamused

Subsidiaarsuse kontroll

_____________

EESTI AJALOOLISTE HOONETE ÜMARLAUD

ARVAMUS ÜLERIIGILISE PLANEERINGU „EESTI 2050“ TÖÖGRUPILE

Eesti Ajalooliste Hoonete Ümarlaud (EAHÜ) 21. juuli 2026

Tunnustame tehtud eeltööd ja saavutatud terviklikku tulemit ning selle eelduseks koostatud

sisulisi analüüse millele planeeringu koostamine tugineb.

Toetudes üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ (ÜRP2050) eelnõule, toimunud aruteludele ning

täiendavatele ekspertarvamustele, esitab EAHÜ omapoolse arvamuse vastavalt liikmeskonna

tagasisidele planeeringu põhilahenduse ja elluviimiskava täiendamiseks.

1. Regionaalne tasakaal ja „isehakkama saamise“ mudel EAHÜ toetab planeeringu liikumist stsenaariumite B ja C kombinatsiooni suunas, mis tugevdab

piirkondlikke keskusi ja pidurdab liigset pealinnastumist.

Toetame loogikat, kus 10 tugevamat toimepiirkonna keskust peavad oma

majanduslike ja sotsiaalsete väljakutsetega hakkama saama iseseisvalt tuginedes oma

maksutulule, olemasolevale ressursile ja kriitilisele massile. See võimaldab riiklikud

regionaalpoliitilised toetusmeetmed ja sihtfinantseeringud suunata konkreetsemalt

väiksematele keskustele (nt Valga, Põlva) ja hajaasustusele. Tagamaks sealne

elujõulisus ja teenuste kättesaadavus, piirkonna turvalisus ja julgeolek sh toidujulgeolek.

Demograafiline prognoos mille alusel planeering peab ausalt kajastama asjaolu, et

aastaks 2050 on suur osa Eestist (väljaspool tõmbekeskusi) „pensionäride asum“, mis

seab uued nõuded sotsiaalsele taristule ja ligipääsetavusele.

Kogukonna juhitud areng kus väiksemate piirkondade säilimiseks tuleb rakendada

„Arukate külade“ põhimõtet, kus kogukonnad töötavad läbi oma strateegiad ja

võrgustuvad koostöötarbeks poliitikaüleselt.

2. Pärandikeskne areng kui kliimameede Pärandit ei saa vaadelda ainult säilitatava objektina, vaid kui strateegilist ressurssi

süsinikuneutraalsuse saavutamisel.

Renoveerimine vs uusehitus milles saab selgelt sätestada, et olemasoleva hoonefondi ja

mälestiste taaskasutus on oluline kliimameede, mis hoiab ära uue maahõive ja säästab

ehitusressurssi. Lammutatud mälestise asemele ehitatud uus hoone tekitab massiivse

süsinikuheite, mida tuleb uue hoone jalajälje arvutamisel ka arvesse võtta.

Pärandikeskne areng peab hõlmama lisaks ehitistele ka arheoloogiapärandit, ajaloolisi

asustusstruktuure, kultuurmaastikke ja ehituspärandi objekte väljaspool kompaktset

asustust. Maal eelistatakse vanadele talukohtadele ja külakeskustesse ehitamist,

arvestades olemasolevat taristut ning mitte laieneda põldudele.

Soovitame elluviimiskavasse mõõdikut „ehituspärand on kasutuses ja hoitud“,

kasutades andmeallikana ehitisregistri teatisi ja muinsuskaitseameti töölubasid.

EESTI AJALOOLISTE HOONETE ÜMARLAUD

3. Taastuvenergia ja tehnilise taristu kumulatiivsed mõjud Taastuvenergia eesmärkide täitmine ei tohi toimuda elukeskkonna ja elurikkuse hävitamise

hinnaga.

Suletud territooriumid, kus tuule- ja päikesepargid moodustavad loomadele „suletud“

alad, mis killustavad suurulukite elukeskkonda ja liikumisteid. On tõenäoline, et

elupaikade vähenemine suunab loomad sagedamini asustatud punktidesse ja linnadesse.

Riiklik seiresüsteem peab lisaks lindudele ja nahkhiirtele jälgima ka tuuleparkide

kumulatiivset mõju suurulukitele ja inimeste tervisele (madalsageduslik müra ja

infraheli), põhjavee varude liikumisteedele, visuaalne miljööväärtuse säilimine.

Suuremahuliste rajatiste kavandamisel ehitismälestiste 5 km mõjuvööndis on kohustuslik

hinnata kaasnevat visuaalset ja ruumilist tervikmõju.

4. Liikuvus ja ühenduvus Raudtee ja bussiliiklus. Toetame raudteed kui asustuse „selgroogu“, kuid rõhutame

vajadust säilitada ja arendada ka olemasolevat 1520 mm taristut (nt Tallinn-Viljandi; -

Paldiski/Haapsalu/), mis on asulatega paremini seotud kui planeeritav Rail Baltic. Samuti

tuleb tagada maakonnakeskuste vaheline tihe bussiühendus, mis jõuaks asulate

südametesse.

Autode kasutamine jääb paljudes kohtades liikuvuste ainuvõimaluseks.

Euroopa rööpmelaiusele üleminekut (Tallinn – Riia; - Tartu-Valga; - Narva) tuleb

analüüsida põhjalikult, tagades, et see ei seaks ohtu olemasoleva võrgustiku toimimist.

Euroopa kaartidele on ilmunud strateegiline maantee Riia - Valga - Tartu - Jõhvi - Narva.

Ja samas on Via Baltica ehk Tallinn - Riia üldse kadunud (mis võib olla ka juhuslik). ÜRP

2050 seda ideed/lahendust ei kajasta.

5. Avalikkuse kaasamise kaitsmine EAHÜ juhib tähelepanu nn „LÄTAK“ (legaalne ähvardamine) praktikale, kus suurarendajad

kasutavad juriidilisi hoobasid kogukondade hirmutamiseks ja avaliku kaasamise takistamiseks.

ÜRP2050 peab pakkuma suuniseid, mis tagavad kogukondadele kaitse ja sisulise

osalusvõimaluse suurte riiklike projektide puhul.

Ettepanekud elluviimiskavasse ja edasisteks tegevusteks

Kuna mitmed EAHÜ sisulised ettepanekud suunati planeeringu põhitekstist edasi järgmise

tasandi dokumentidesse, esitame järgmised soovitused:

- Kogukonnapõhise arengu ("Arukad külad") rakendamine

Väiksemate piirkondade elujõulisuse tagamiseks tuleb elluviimiskavas toetada kogukonna

juhitud kohalikku arengut. See eeldab, et kogukonnad töötavad läbi oma strateegiad,

võrgustuvad ja lepivad poliitikaüleselt kokku arengusuundades, sarnaselt "Arukate külade"

mudelile.

EESTI AJALOOLISTE HOONETE ÜMARLAUD

- Mõõdikute lisamine ja seire

Soovitame, et elluviimiskavasse lisataks mõõdik „ehituspärand on kasutuses ja hoitud“.

Andmeallikatena kasutada ehitisregistri (EHR) teatisi ja muinsuskaitseameti tööde lubasid vm, et

seirata pärandi reaalset seisukorda, mitte ainult mälestiste arvu.

- Regulatiivne paindlikkus ja finantsstiimulid:

- Töötada välja metoodika renoveerimise süsiniku jalajälje arvutamiseks, et

motiveerida omanikke eelistama taastamist uusehitusele.

- Luua erinevate ministeeriumite horisontaalsete toetusmeetmete tingimustes seotud

punktieelis või kõrgem määr ehituspärandi ja ajalooliste keskuste ning -linnasüdamete

eelisarendamiseks.

- Tagada Muinsuskaitseseaduse muutmisel funktsioonide kombineerimise paindlikkus

(„Uus muinsuskaitse – kohanev pärandivalitsemine“), et mälestised püsiksid kasutuses ja

kaasaegses majanduslikus ringluses.

Kokkuvõtteks

ÜRP2050 on sisuline ja analüütiliselt argumenteeritud ning piisava valmidusega liikumaks

avalikule väljapanekule, eeldusel et elluviimiskavas fikseeritakse konkreetsed ressursid ja

mõõdikud pärandipõhise ning regionaalselt tasakaalustatud jätkusuutliku Eesti rahvusriigi

tagamiseks. Riik peab usaldama kohalikke kogukondi ja väärtustama olemasolevat ruumi kui

meie suurimat vara.

Lugupidamisega

Eesti Ajalooliste Hoonete Ümarlaud

Tõnu Kiviloo Eesti Mõisakoolide Ühendus

Jaanus Kiili Eesti Mõisate Ühendus

Anti Toplaan Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Ignatios (Indrek) Rand Eesti Apostlik - Õigeusu Kirik

Elo Lutsepp Maaarhitektuuri Keskus

Eesti Muuseumide Liit Rita Valge

Eesti Kirikute Nõukogu

ICOMOS Eesti

SA Virumaa Muuseumid

Tõnu Kiviloo

EAHÜ koordinaator

5111099

[email protected]

www.eahu.ee

Eesti Mõisakoolide Ühendus

juhatuse esimees

[email protected]

www.moisakoolid.ee