Pr Karmen Joller Teie 13.07.2026 nr 1.2-2/63-1 Sotsiaalministeerium [email protected] Meie 23.07.2026 nr 1.5-1/3384-3

Arvamuse esitamine rahvatervishoiu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine)

Lugupeetud Karmen Joller

Tervisekassa tänab Sotsiaalministeeriumi võimaluse eest avaldada arvamust rahvatervishoiu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõule ja seletuskirjale.

Tervisekassa on olnud rehabilitatsioonireformi ettevalmistamisse sisuliselt ja järjepidevalt kaasatud,

mistõttu toetame eelnõu põhisuundi ning oleme valdavas osas selle sisuga nõus. Samuti oleme valmis

jätkama tulemuslikku koostööd reformi edukaks elluviimiseks.

Peame väga positiivseks rehabilitatsiooniteenusele suunamise korralduses tehtud muudatust.

Inimesekeskse süsteemi arendamise seisukohalt on oluline edasiminek, et rehabilitatsiooniteenusele

suunamise õigus laieneb tervishoiutöötajatele, sealhulgas õdedele. Samuti toetame lahendust, mille

kohaselt on kavandatud võimaldada e-konsultatsioonidele vastamist ka tervishoiutöötajatega

võrdsustatud isikutel, mis aitab kaasa süsteemi suuremale paindlikkusele ja sujuvusele.

Eelnõus kirjeldatud lahenduse puhul teeb Tervisekassale siiski muret asjaolu, et

rehabilitatsiooniteenusele suunamise ainsa meetodina nähakse ette e-konsultatsiooni kasutamine.

E-konsultatsioon on asjakohane ja vajalik suunamismehhanism olukordades, kus suunajal on vaja

konsulteerida patsiendi käsitluse või edasise ravi osas. Samas kaasnevad e-konsultatsioonidega kulud,

mis võivad avaldada märkimisväärset survet rehabilitatsiooniteenuse eelarvele.

Seetõttu peab Tervisekassa vajalikuks kaaluda ambulatoorsele vastuvõtule suunava saatekirja

kasutamise võimaldamist juhtudel, kus suunaval arstil puudub vajadus täiendava konsultatsiooni järele

ning rehabilitatsiooniteenuse vajadus on üheselt selge. Selliseid olukordi võib esineda näiteks

taastusarstide puhul, kui rehabilitatsiooniteenus on näidustatud taastusravi jätkusekkumisena.

Arvestades, et üleminekuperioodi vajadusi silmas pidades on saatekirja lahenduse tehniline arendamine

juba kavandatud, ei tooks selle kasutamise võimaldamine ka reformijärgses süsteemis kaasa täiendavaid

arendusvajadusi ega olulisi lisakulusid. Vastupidi, see võimaldaks kasutada rehabilitatsiooniteenuse

eelarvevahendeid säästlikumalt ning toetaks süsteemi tõhusamat toimimist. Koostatud ja koostamisel

olevad toetavad materjalid ning planeeritavad koolitused aitavad rehabilitatsiooniteenuse mõistmisega ja

paremate suunamispraktikatega kujundamisega.

Eelnõu kohaselt säilitab rehabilitatsiooniteenuse osutaja andmeid kolm aastat pärast teenuse osutamise

lõppemist. Tervisekassa toob murekohana välja, et 3-aastane säilitamistähtaeg ei pruugi olla piisav

olukorras, kus inimesel tekib teenuse osutamisest tingitult tervisekahjustus või kehavigastus.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 153 kohaselt aeguvad surma põhjustamisest, kehavigastuse

tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevad nõuded hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju

põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Ka ambulatoorse ning statsionaarse

tervishoiuteenuse osutamist tõendavaid andmeid säilitatakse 30 aastat patsiendile osutatud teenuse

andmete kinnitamisest (TTKS § 42 lg 4). Tervisekassa teeb ettepaneku antud säilitamistähtaeg viia

kooskõlla teiste seadustega.

Eelnõu kohaselt ei sõltu ligipääs rehabilitatsiooniteenusele enam puude raskusastmest ega töövõime

hindamise tulemusest, vaid inimese tegelikust rehabilitatsioonivajadusest. Eelnõu mõjude analüüsi

kohaselt jääb teenusesaajate arv ligikaudu samaks (10 827 inimest aastas, lk 24). Seletuskirja kohaselt

jääb rehabilitatsiooniteenust kasutavate inimeste koguarv eelduslikult samasse suurusjärku SRT-d

kasutanud inimeste arvuga (lk 25). Eelnõu kohaselt muutub ligipääs rehabilitatsiooniteenusele perearstide

kaudu lihtsamaks, kaob puude taotlemise vajadus ning rehabilitatsiooni vajadus avastatakse varem.

Teenuste ümberhinnastamisel tervishoiuteenuste põhimõtete järgi on sama eelarve juures võimalik

pakkuda teenuseid väiksemas mahus (sk lk 39). Eeltoodu pinnalt järeldab Tervisekassa, et seletuskirjas

toodud arvandmete ja SHS § 59 lg 1 loetelu alusel esineb pigem tendents, et rehabilitatsiooniteenuse

sihtrühm ja teenuse nõudlus suureneb võrreldes senisega. Ei ole üheselt selge, mismoodi katab

Tervisekassa kulud kui SRT rahastamiseks riigieelarvest Tervisekassale kantud vahendid ei kata

abivajajate SRT tegelikku hulka. Seetõttu kasvab surve Tervisekassa eelarvele, iseäranis

taastusraviteenuste nõudluse kasvu kaudu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Siiri Lahe Tervisekassa juhatuse esimees

[Koostaja nimi] koostaja [tel nr]

[e-post]

Kaija Märtin [email protected]

Pr Karmen Joller Teie 13.07.2026 nr 1.2-2/63-1 Sotsiaalministeerium [email protected] Meie 23.07.2026 nr 1.5-1/3384-3

Arvamuse esitamine rahvatervishoiu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine)

Lugupeetud Karmen Joller

Tervisekassa tänab Sotsiaalministeeriumi võimaluse eest avaldada arvamust rahvatervishoiu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõule ja seletuskirjale.

Tervisekassa on olnud rehabilitatsioonireformi ettevalmistamisse sisuliselt ja järjepidevalt kaasatud,

mistõttu toetame eelnõu põhisuundi ning oleme valdavas osas selle sisuga nõus. Samuti oleme valmis

jätkama tulemuslikku koostööd reformi edukaks elluviimiseks.

Peame väga positiivseks rehabilitatsiooniteenusele suunamise korralduses tehtud muudatust.

Inimesekeskse süsteemi arendamise seisukohalt on oluline edasiminek, et rehabilitatsiooniteenusele

suunamise õigus laieneb tervishoiutöötajatele, sealhulgas õdedele. Samuti toetame lahendust, mille

kohaselt on kavandatud võimaldada e-konsultatsioonidele vastamist ka tervishoiutöötajatega

võrdsustatud isikutel, mis aitab kaasa süsteemi suuremale paindlikkusele ja sujuvusele.

Eelnõus kirjeldatud lahenduse puhul teeb Tervisekassale siiski muret asjaolu, et

rehabilitatsiooniteenusele suunamise ainsa meetodina nähakse ette e-konsultatsiooni kasutamine.

E-konsultatsioon on asjakohane ja vajalik suunamismehhanism olukordades, kus suunajal on vaja

konsulteerida patsiendi käsitluse või edasise ravi osas. Samas kaasnevad e-konsultatsioonidega kulud,

mis võivad avaldada märkimisväärset survet rehabilitatsiooniteenuse eelarvele.

Seetõttu peab Tervisekassa vajalikuks kaaluda ambulatoorsele vastuvõtule suunava saatekirja

kasutamise võimaldamist juhtudel, kus suunaval arstil puudub vajadus täiendava konsultatsiooni järele

ning rehabilitatsiooniteenuse vajadus on üheselt selge. Selliseid olukordi võib esineda näiteks

taastusarstide puhul, kui rehabilitatsiooniteenus on näidustatud taastusravi jätkusekkumisena.

Arvestades, et üleminekuperioodi vajadusi silmas pidades on saatekirja lahenduse tehniline arendamine

juba kavandatud, ei tooks selle kasutamise võimaldamine ka reformijärgses süsteemis kaasa täiendavaid

arendusvajadusi ega olulisi lisakulusid. Vastupidi, see võimaldaks kasutada rehabilitatsiooniteenuse

eelarvevahendeid säästlikumalt ning toetaks süsteemi tõhusamat toimimist. Koostatud ja koostamisel

olevad toetavad materjalid ning planeeritavad koolitused aitavad rehabilitatsiooniteenuse mõistmisega ja

paremate suunamispraktikatega kujundamisega.

Eelnõu kohaselt säilitab rehabilitatsiooniteenuse osutaja andmeid kolm aastat pärast teenuse osutamise

lõppemist. Tervisekassa toob murekohana välja, et 3-aastane säilitamistähtaeg ei pruugi olla piisav

olukorras, kus inimesel tekib teenuse osutamisest tingitult tervisekahjustus või kehavigastus.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 153 kohaselt aeguvad surma põhjustamisest, kehavigastuse

tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevad nõuded hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju

põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Ka ambulatoorse ning statsionaarse

tervishoiuteenuse osutamist tõendavaid andmeid säilitatakse 30 aastat patsiendile osutatud teenuse

andmete kinnitamisest (TTKS § 42 lg 4). Tervisekassa teeb ettepaneku antud säilitamistähtaeg viia

kooskõlla teiste seadustega.

Eelnõu kohaselt ei sõltu ligipääs rehabilitatsiooniteenusele enam puude raskusastmest ega töövõime

hindamise tulemusest, vaid inimese tegelikust rehabilitatsioonivajadusest. Eelnõu mõjude analüüsi

kohaselt jääb teenusesaajate arv ligikaudu samaks (10 827 inimest aastas, lk 24). Seletuskirja kohaselt

jääb rehabilitatsiooniteenust kasutavate inimeste koguarv eelduslikult samasse suurusjärku SRT-d

kasutanud inimeste arvuga (lk 25). Eelnõu kohaselt muutub ligipääs rehabilitatsiooniteenusele perearstide

kaudu lihtsamaks, kaob puude taotlemise vajadus ning rehabilitatsiooni vajadus avastatakse varem.

Teenuste ümberhinnastamisel tervishoiuteenuste põhimõtete järgi on sama eelarve juures võimalik

pakkuda teenuseid väiksemas mahus (sk lk 39). Eeltoodu pinnalt järeldab Tervisekassa, et seletuskirjas

toodud arvandmete ja SHS § 59 lg 1 loetelu alusel esineb pigem tendents, et rehabilitatsiooniteenuse

sihtrühm ja teenuse nõudlus suureneb võrreldes senisega. Ei ole üheselt selge, mismoodi katab

Tervisekassa kulud kui SRT rahastamiseks riigieelarvest Tervisekassale kantud vahendid ei kata

abivajajate SRT tegelikku hulka. Seetõttu kasvab surve Tervisekassa eelarvele, iseäranis

taastusraviteenuste nõudluse kasvu kaudu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Siiri Lahe Tervisekassa juhatuse esimees

[Koostaja nimi] koostaja [tel nr]

[e-post]

Kaija Märtin [email protected]