Vastuvõtmise kuupäev : 27/07/2026

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

22/07/26

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

E-mail : [email protected] Euroopa Liidu Kohus

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu Kantselei

L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1377079.6 BG

Eelotsuse asi C-604/26

Universitetska Parva MBAL-Sofia

(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Sofiyski rayonen sad - Bulgaaria)

Eelotsusetaotluse kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL

artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud

küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse

korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või

tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke

seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest,

kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus

esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule

kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja

jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

-2-

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Kohtuasjade menetlemine – Euroopa Kohus – Menetlust reguleerivad õigusaktid“, ning esitatud

kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette

nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte

viidata oma seisukohtades või märkustes isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele.

Sellised andmed tuleb ka kustutada esitatud seisukohtade ja märkuste metaandmetest.

Radostina Stefanova-Kamisheva

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 27/07/2026

C-604/26 – 1

Case C-604/26 *

Summary of the request for a preliminary ruling pursuant to Article 98(1) of

the Rules of Procedure of the Court of Justice

Date lodged:

4 June 2026

Referring court:

Sofiyski rayonen sad (Bulgaria)

Date of the decision to refer:

4 June 2026

Applicant:

Universitetska Parva MBAL – Sofia ‘Sv. Yoan Krastitel’ EAD

Defendant:

I.S.S.

Subject matter of the main proceedings

The Sofiyski rayonen sad (Sofia District Court, Bulgaria) is hearing, at first

instance, the action brought by a hospital against a doctor who has ceased working

for it for non-performance of the contract concluded between them concerning

vocational upskilling and the acquisition of a specialist medical qualification,

which required the doctor to work at the hospital for five years following her

upskilling programme.

Questions referred for a preliminary ruling

1. Must Article 45 TFEU be interpreted as meaning that a contractual term in a

vocational upskilling contract which requires a person undergoing upskilling

(a trainee specialised doctor) who terminates his or her employment before

the expiry of a certain period of time following acquisition of a specialist

medical qualification to reimburse the training costs and pay a contractual

* Language of the case: Bulgarian.

EN

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C 604/26

2

penalty constitutes a restriction on freedom of movement for workers where

the mechanism provided for could discourage that worker from taking up

employment in another Member State?

2. Must Article 45 TFEU be interpreted as meaning that the term ‘worker’

includes those who provide services in the context of a vocational upskilling

contract concluded between a medical institution and a person undergoing

upskilling (a trainee specialised doctor)?

3. Must Article 45 TFEU, read in conjunction with Articles 15, 31 and 5 of the

Charter of Fundamental Rights of the European Union, be interpreted as

precluding case-law which upholds the validity of a liability clause under

which the doctor, in the event of non-performance of his or her obligation to

continue working for the employer for five years following his or her

acquisition of the specialist medical qualification, is required to reimburse

all training costs and to pay a contractual penalty equal to two months’

salary, plus statutory interest accrued on those amounts, if such a term

(a) may constitute a restriction on freedom of movement for workers;

(b) could affect the right to freely choose and pursue an occupation;

(c) could subject the person concerned to disadvantageous and

disproportionate working conditions; and/or

(d) could constitute an element of coercion, which would be incompatible

with the prohibition of forced labour?

4. Must the term ‘consumer’ in Article 2(b) of Council Directive 93/13/EEC of

5 April 1993 on unfair terms in consumer contracts be interpreted as

meaning that a person undergoing upskilling (a trainee specialised doctor)

who has concluded a vocational upskilling contract with a medical

institution (which is a single person joint-stock company which, in addition

to providing medical services, also engages in teaching and research and

provides vocational training for students and postgraduate programmes for

medical professionals), and who was not practising the specialism in

question on a professional basis when the contract was concluded, must be

considered a consumer[?]

5. Must Articles 3, 6(1) and 7(1) of Directive 93/13 be interpreted as

precluding national case-law according to which a term in a vocational

upskilling contract concluded between a medical institution and a person

undergoing upskilling (a trainee specialised doctor) which, in the event of

termination of employment before expiry of the five-year period following

acquisition of the specialist medical qualification, provides for an obligation

to pay (a) all the training costs, bearing in mind that the trainee specialised

doctor provided services during and after the training programme on the

basis of the knowledge and skills acquired, (b) a contractual penalty equal to

UNIVERSITETSKA PARVA MBAL

3

two months’ salary and (c) statutory interest accrued on those amounts if the

national court concludes that the contractual penalty is cumulative may only

be reduced by the national court rather than being disapplied in its entirety

vis-à-vis the consumer?

6. Must Article 3(1) of Directive 93/13, read in conjunction with Articles 4(1)

and 5 thereof, be interpreted as meaning that an agreement in a contract

between a medical institution and a consumer who is a person undergoing

upskilling (a trainee specialised doctor) under which (a) when the contract is

concluded, the specific or maximum amount of the penalty due in the event

of non-performance is not established and the consumer is unable to

ascertain or calculate it by clear and comprehensible means, (b) a penalty is

provided for in an amount determined in proportion to the trainee specialised

doctor’s future remuneration and (c) the amount of the contractual penalty

increases as the time between non-performance and the end of the agreed

term decreases – that is to say, when a smaller proportion of the obligation

has yet to be performed, the contractual penalty rises rather than reducing in

line with the remaining term – constitutes an ‘unfair term’?

7. Must the criteria for assessing whether a contractual term is unfair and

whether it infringes the principles of deterrence and effectiveness which the

Court of Justice of the European Union has established in its case-law on

consumer protection relating to the interpretation of Directive 93/13 be

applied when examining terms concerning the liability of a person

undergoing upskilling pursuant to a contract concerning vocational

upskilling and the acquisition of a specialist medical qualification[?]

8. If Questions 4, 5, 6 and 7 above are answered in the negative, must the

criteria for assessing whether a contractual term is unfair and whether it

infringes the principles of deterrence and effectiveness which the Court of

Justice has established in its case-law on consumer protection relating to the

interpretation of Directive 93/13 likewise be applied when examining the

effectiveness of the term concerning the liability of a person undergoing

upskilling pursuant to a contract concerning vocational upskilling and the

acquisition of a specialist medical qualification[?]

Provisions of law relied on

Provisions of national law

1 Article 234 of the Kodeks na truda (Labour Code):

‘Vocational upskilling and reskilling contracts

(1) The parties to an employment contract may conclude a contract concerning

the worker’s vocational upskilling or acquisition of a qualification in another

profession or field (reskilling).

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C 604/26

4

…

(3) In a contract concluded under paragraph 1, the parties may agree the

following:

1. an obligation on the worker to work for the employers for a specified period

which must not exceed five years;

2. liability in the event of non-completion of the training or non-performance

of the obligations set out in point 1.’

2 Article 237 of the Labour Code:

‘Employment contract following initial training

Following completion of initial training on the basis of a contract concluded under

the present chapter, the employment relationship between the parties shall be

governed by an employment contract or by a corresponding amendment to the

existing employment contract.’

3 Article 326(1) of the Labour Code:

‘(1) The worker may terminate the employment contract by giving the employer

notice in writing.’

4 Article 9 of the Zakon za zadalzheniata i dogovorite (Law on obligations and

contracts; ‘the ZZD’):

‘The parties may freely determine the content of the contract, provided that it is

not contrary to mandatory legal provisions and accepted principles of morality.’

5 Article 26(1) of the ZZD:

‘Contracts which contravene or circumvent the law and contracts which offend

against moral standards, including contracts concerning anticipated inheritances,

shall be null and void.’

6 Article 82 of the ZZD:

‘Compensation for damage shall comprise the losses sustained and profits lost as a

direct and immediate consequence of non-performance if they were foreseeable at

the time when the obligation arose. However, if the debtor acted in bad faith, he or

she shall be liable for any direct and immediate damage.’

7 Article 92 of the ZZD:

‘(1) The purpose of a contractual penalty shall be to ensure the fulfilment of the

contractual obligation and to make good the damage resulting from the breach of

UNIVERSITETSKA PARVA MBAL

5

contract without it being necessary to establish proof of that damage. The creditor

may also claim higher damages.

(2) If the amount of the penalty is disproportionate to the damage or if the

obligation has been incorrectly or only partially fulfilled, the court may reduce the

penalty.’

Provisions of European Union law

Treaty on the Functioning of the European Union (TFEU) – Article 45 (freedom

of movement for workers)

Charter of Fundamental Rights of the European Union – Articles 5, 15 and 31

(prohibition of slavery and forced labour, freedom to choose an occupation and

right to engage in work, and fair and just working conditions)

Directive 2005/36/EC of the European Parliament and of the Council of

7 September 2005 on the recognition of professional qualifications, as amended

by Directive 2013/55/EU – Article 2 (scope) and Article 25 (specialist medical

training)

Council Directive 93/13/EEC of 5 April 1993 on unfair terms in consumer

contracts – recitals 10, 13 and 16 and Articles 1, 2, 3, 4, 5, 6 and 8

Succinct presentation of the facts and procedure in the main proceedings

8 By employment contract No 11 of 21 January 2019, the defendant was hired to

work in the cardiology department of the applicant’s internal medicine clinic. On

23 January 2019, the parties also concluded a vocation upskilling contract within

the meaning of Article 234(1) of the Labour Code (‘the contract’), which required

the applicant to organise the defendant’s four-year upskilling in the field of

cardiology and required the defendant to follow and successfully conclude the

upskilling programme and obtain the specialist medical qualification of a

cardiologist.

9 The applicant guaranteed practical training in the various modules which were

carried out in other medical institutions during the training period. The defendant

successfully obtained the specialist medical qualification of a cardiologist.

Thereupon, the parties concluded employment contract No 7 of 3 January 2024,

by which the defendant was hired to work in the position of cardiologist with the

applicant company.

10 On 17 October 2024, the defendant submitted written notice of termination of

employment, which took effect on 16 January 2025.

11 On 15 April 2025, the applicant sent the defendant a formal notice by notarial act

requesting payment within seven days of all amounts due as a result of non-

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C 604/26

6

performance of the contract. To date, the defendant has not paid the amounts

claimed by the applicant.

12 The applicant has brought before the referring court an action for reimbursement

of the costs of the defendant’s upskilling in connection with her acquisition of the

specialist medical qualification of a cardiologist and an action for payment of a

contractual penalty, plus the statutory interest accrued on both amounts, for non-

performance of the defendant’s contractual obligation to work for the applicant

company for five years.

The essential arguments of the parties to the main proceedings

13 The applicant argues that it has fulfilled all its obligations under the contract

exercising due commercial care.

14 It claims that the defendant ought to have worked at the medical institution as a

cardiologist from 1 January 2024 to 1 January 2029. The applicant submits that

that obligation has not been fulfilled, as the defendant submitted written notice of

termination of employment on 17 October 2024, which took effect on 16 January

2025, the resultant period of non-performance therefore comprising 17 January

2025 to 1 January 2029.

15 The applicant asserts that, having failed to fulfil its contractual obligation, the

defendant owes the applicant company reimbursement of the amount invested in

her training and a contractual penalty equal to two months’ salary as a

cardiologist.

16 In her statement of defence, the defendant disputes the asserted claims as

unfounded and unsubstantiated. She argues that the contractual term concerning

the contractual penalty is unlawful, unclear and contradictory. She considers that

the contractual penalty agreed comprises only the amount invested in the trainee

specialised doctor’s training plus the statutory interest accrued on that amount.

17 The defendant submits, moreover, that the amounts claimed do not correspond to

actual damage sustained by the employer and payment of them would constitute

unjust enrichment. She argues that her reskilling was funded by the State in

accordance with the provisions of Bulgarian law and she therefore does not owe

the amount claimed by the applicant for reimbursement of training costs. That

amount, she asserts, was granted to the applicant company by the Ministerstvo na

zdraveopazvaneto (Ministry of Health, Bulgaria).

18 The defendant also complains that the employer gave her no opportunity to work

fully in accordance with the specialist medical qualification she had acquired and

forced her to work as an internist.

UNIVERSITETSKA PARVA MBAL

7

Reasons for the reference for a preliminary ruling

19 In the context of examining the pending proceedings, the Sofia District Court has

a fundamental obligation to guarantee the full effectiveness of EU law by

assessing whether the provisions of the Labour Code and their interpretation by

the Varhoven kasatsionen sad (Supreme Court of Cassation, Bulgaria) are

consistent with the principles of freedom of movement for workers, freedom of

occupation and, if applicable, consumer protection.

20 First, the question arises whether a trainee specialised doctor who has concluded a

vocational upskilling contract within the meaning of Article 234 of the Labour

Code and is moreover party to an employment contract concluded with the same

medical institution for the position of trainee specialised doctor must be classified

as a ‘worker’ within the meaning of the case-law of the Court of Justice relating to

the interpretation of the Treaty on the Functioning of the European Union

(‘TFEU’).

21 In the view of the referring court, Article 45 TFEU is applicable to the present

case as the person occupying the position of trainee specialised doctor falls within

the autonomous definition of the term ‘worker’ in EU law even if the vocational

upskilling contract is not an employment contract under national law.

22 The Court of Justice has consistently held that the essential feature of an

employment relationship is that for a certain period of time one person performs

services for and under the direction of another person in return for remuneration.

The Court considers that the concept of ‘worker’ must not be interpreted narrowly

on the basis of national definitions. Any person who pursues activities which are

real and genuine, to the exclusion of activities on such a small scale as to be

regarded as purely marginal and ancillary, must be regarded as a ‘worker’

(judgments of 17 March 2005, Kranemann, C-109/04, EU:C:2005:187; of 3 July

1986, Lawrie-Blum, 66/85, EU:C:1986:284, paragraphs 16 and 17; of 26 February

1992, Bernini, C-3/90, EU:C:1992:89, paragraph 14; and of 7 September 2004,

Trojani, C-456/02, EU:C:2004:488, paragraph 15).

23 In its judgment of 17 March 2005, Kranemann (C-109/04, EU:C:2005:187), the

Court explicitly notes that trainee lawyers, given that they carry out genuine and

effective activity as an employed person, must be considered to be workers within

the meaning of Article 48 of the Treaty. Paragraph 13 states that, as regards those

undergoing a traineeship, the fact that the traineeship may be regarded as practical

preparation directly related to the actual pursuit of the occupation in point is not a

bar to the application of Article 48 of the Treaty if the training period is completed

under the conditions of genuine and effective activity as an employed person.

24 The prevailing case-law in Bulgaria holds that the liability for damages of a

person undergoing upskilling in the context of a vocational upskilling contract

within the meaning of Article 234 of the Labour Code comes under freedom of

contract as governed by Article 9 of the ZZD and is not a matter of employment

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C 604/26

8

law; accordingly, the national courts do not treat those undergoing upskilling as

workers and do not apply the more rigorous worker protection requirements.

25 However, EU law requires the national court to look beyond the formal

designation of the contract. If a doctor is a trainee specialist, is bound by direction

in a relationship of dependence and receives remuneration, he or she is a worker.

In its judgment of 31 May 1989, Bettray (344/87, EU:C:1989:226), the Court

emphasises that only activities which are ‘purely marginal and incidental’ may be

exempt from that rule. The activities of a doctor in a large university hospital are

undoubtedly genuine and effective work, so the protection provided for in

Article 45 TFEU applies.

26 It should be noted that Article 25(3) of Directive 2005/36/EC expressly provides

that specialist medical training entails participation in the full range of medical

activities of the department where the training is given, including duty on call, in

such a way that the trainee specialist devotes all his professional activity to his

practical and theoretical training throughout the entire working week and

throughout the year, in accordance with the procedures laid down by the

competent authorities. The directive moreover expressly requires that these posts

be the subject of appropriate remuneration.

27 Trainee specialised doctors are included in the duty roster, take on-call shifts,

carry out medical procedures and bear responsibility. It would be wrong to deny

that trainee specialised doctors enjoy the protection provided for in Article 45

TFEU, as their practical training includes a genuine contribution to the activity of

a medical institution.

28 The second question is whether a term in a vocational upskilling contract between

a medical institution and a trainee specialised doctor (between whom an

employment contract has also been concluded) under which the doctor, in the

event of non-performance of her obligation to continue working for the employer

for five years following her acquisition of the specialist medical qualification, is

required to pay the training costs and a contractual penalty equal to two months’

salary infringes the principle of freedom of movement for workers enshrined in

Article 45 TFEU.

29 The judgment of 16 March 2010, Olympique Lyonnais (С-325/08,

EU:C:2010:143), which was delivered in connection with a training contract

concluded between a professional football club and a young professional player

(‘joueur espoir’), established that Article 45 TFEU does not preclude a scheme

which, in order to attain the objective of encouraging the recruitment and training

of young players, guarantees compensation to the club which provided the training

if, at the end of his training period, a young player signs a professional contract

with a club in another Member State, provided that the scheme is suitable to

ensure the attainment of that objective and does not go beyond what is necessary

to attain it. A scheme such as the one at issue in the main proceedings, under

which a ‘joueur espoir’ who signs a professional contract with a club in another

UNIVERSITETSKA PARVA MBAL

9

Member State at the end of his training period is liable to pay damages calculated

in a way which is unrelated to the actual costs of the training, is not necessary to

ensure the attainment of that objective.

30 In its judgment of 4 October 2024, FIFA (С-650/22, EU:C:2024:824), the Court

of Justice held that schemes which impose unpredictable and potentially very high

financial risks on the worker (a sportsman, in the instant case) in the event of

termination of their contract constitute a restriction on freedom of movement.

31 The referring court observes that the case-law of the Supreme Court of Cassation

on that issue is contradictory as to whether, in the event of non-performance of the

obligation to work at the medical institution for a certain period of time, the

trainee specialised doctor’s liability under a contract within the meaning of

Article 234 of the Labour Code in limited to the training costs alone or a

contractual penalty may also be claimed.

32 Judgment No 272 of the Supreme Court of Cassation of 5 October 2011 in Civil

Case No 1637/2010 held that the purpose of that provision is that the work done

for that employer during the specified period compensates for the training costs. It

is assumed that, under that interpretation, only reimbursement of the training costs

incurred is owed in each case, in an amount corresponding to the duration of the

non-performance.

33 However, judgment No 141 of the Supreme Court of Cassation of 27 June 2022 in

Civil Case No 3429/2021 found that the term of a contract within the meaning of

Article 234 of the Labour Code which provides for liability for non-performance

in the form of a contractual penalty for default and compensation for non-

performance is not ineffective. In fact, under Article 234(3)(2) of the Labour

Code, the parties may agree liability in the event of non-performance of the

worker’s obligation to work for the employer for a certain period of time; that is to

say, the legislature expressly provides that it is permissible to agree a contractual

penalty which exceeds the value of the training costs paid pursuant to the

vocational upskilling contract.

34 The third question is whether a term concerning the cumulative financial liability

of a trainee specialised doctor in the form of training costs plus a contractual

penalty equal to two months’ salary in the event of termination of the employment

contract before expiry of the five-year period following acquisition of the

specialist medical qualification is incompatible with Articles 5, 15 and 31 of the

Charter, as it entails the risk of infringing her right to pursue a freely chosen

profession, places her in a situation of unfair working conditions which do not

respect her dignity and, in view of the risk of a financial penalty, makes it more

difficult for her to terminate the signed employment contract.

35 In its judgment of 20 March 2025, Arce (С-365/23, EU:C:2025:192), the Court of

Justice dealt with a similar mechanism (a clause requiring the sportsman to pay

10% of the income he received over 15 years) and emphasised the need to

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C 604/26

10

examine such long-term financial burdens in light of the fundamental rights of the

individual.

36 By its judgments of 6 November 2018, Bauer and Willmeroth (C-569/16 and

C-570/16, EU:C:2018:871) and Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der

Wissenschaften (C-684/16, EU:C:2018:874), the Court reaffirmed that

Article 31(2) of the Charter has horizontal direct effect; that is to say, the worker

may rely on it directly vis-à-vis a private employer (such as a hospital). The right

to ‘working conditions which respect [the worker’s] dignity’ includes the person’s

right not to be exposed to excessive penalties as a result of exercising his or her

statutory right of termination.

37 The prohibition of forced labour is enshrined in Article 5 of the Charter, and the

question arises whether a situation in which a young specialist is forced to provide

services by the threat of a ‘civil penalty’ (reimbursement of training costs plus a

contractual penalty) which the person cannot pay comes close to the definition of

forced labour and whether the national case-law of the Supreme Court of

Cassation which recognises such cumulative contractual penalties as effective

without examining their proportionality places trainee specialised doctors in a

situation of economic dependence.

38 Fourth, there is some doubt as to whether, in the case of a vocational upskilling

contract which is not regarded as an employment contract and is concluded

between a hospital and a trainee specialised doctor who is a natural person and is

liable under the law of obligations for the non-performance of that contract, the

case-law of the Court on consumer protection and Directive 93/13 is applicable.

39 In Bulgarian legal literature and case-law, the assumption is that a vocational

upskilling contract within the meaning of Article 234 of the Labour Code is not an

employment contract, despite being provided for in employment legislation,

because its subject matter is not the provision of labour. According to the case-

law, contracts within the meaning of Article 234 of the Labour Code are subject to

civil law – specifically, the ZZD.

40 If the national court has an obligation to hold that the contract is not an

employment contract and the higher standard of protection for workers does not

apply, then clarity is needed as to whether Directive 93/13 is applicable to the case

of a contract on vocational upskilling and the acquisition of a specialist medical

qualification concluded between a hospital and a trainee specialised doctor who

was not yet practising the specialism of a cardiologist on a professional basis

when the contract was concluded and, accordingly, whether the trainee specialised

doctor has the status of ‘consumer’.

41 It is by reference to the capacity of the contracting parties, according to whether or

not they are acting for purposes relating to their trade, business or profession, that

Directive 93/13 defines the contracts to which it applies (judgment of 24 October

2024, Zabitoń, C-347/23, EU:C:2024:919, paragraph 24 and the case-law cited).

UNIVERSITETSKA PARVA MBAL

11

The status of ‘consumer’ of a person must be assessed at the time when the

contract in question is concluded (see, to that effect, judgments of 9 July 2020,

Raiffeisen Bank and BRD Groupe Société Générale, C-698/18 and C-699/18,

EU:C:2020:537, paragraph 73, and of 24 October 2024, Zabitoń, C-347/23,

EU:C:2024:919, paragraph 32).

42 As for the concept of ‘consumer’, first of all, within the meaning of Article 2(b) of

Directive 93/13, it is objective in nature and is distinct from the concrete

knowledge the person in question may have, or from the information that person

actually has (judgment of 3 September 2015, Costea, С-110/14, EU:C:2015:538,

paragraph 21).

43 In its judgment of 20 March 2025, Arce (С-365/23, EU:C:2025:192), the Court

found that a young (‘rising star’) sportsperson who has concluded a contract for

services for development and career support for a sportsperson and did not pursue,

on a professional basis, the sporting activity concerned does not lose the status of

‘consumer’, within the meaning of Article 2(b) of Directive 93/13, on the ground

that he or she has become a professional sportsperson during the performance of

the contract. It follows that the person has the status of ‘consumer’ if he or she

was not independently and effectively pursuing his or her professional occupation

on the date of conclusion of the contract. In that regard, it should be added that the

mere fact that that consumer is regarded as a ‘rising star’ sportsperson in the

sporting discipline in which he or she subsequently became a professional

sportsperson is not such as to alter the status he or she held on the date of

conclusion of the contract at issue, and nor does the fact that the subject matter of

that contract was linked to that sportsperson’s possible future professional career.

Similarly, the fact that the consumer concerned could have had knowledge or

potentially important information in the sporting discipline in which he or she

subsequently became a professional sportsperson is irrelevant as regards his or her

status on the date on which the contract at issue was concluded.

44 Applying the above criteria to a trainee specialised doctor, it may be argued that,

on the date of conclusion of the vocational upskilling contract, she was a person

undergoing upskilling who had not yet entered the profession of specialised doctor

and who had neither the experience, the knowledge nor the position to influence

the terms of the contract.

45 Moreover, the hospital can undoubtedly be regarded as a ‘seller or supplier’

within the meaning of Article 2(c) of Directive 93/13 (following the reasoning of

the judgment of 17 March 2018, Karel de Grote – Hogeschool Katholieke

Hogeschool Antwerpen, C-147/16, EU:C:2018:320).

46 If the person undergoing upskilling is a consumer within the meaning of Directive

93/13, the fifth question arises, namely whether a term in an upskilling contract

which provides for financial liability of the person undergoing upskilling (trainee

specialised doctor) amounting to the training costs plus a contractual penalty equal

to two months’ salary in the event of termination of the employment contract

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C 604/26

12

before expiry of the five-year period following acquisition of the specialist

medical qualification is an unfair term with the meaning of that directive.

47 The principle of transparency enshrined in Directive 93/13 means that the

consumer must be in a position to assess the economic consequences of the

contract right from the date of its conclusion. The doctor’s professional

knowledge does not relieve the hospital of the obligation to make that information

available. The judgment of 21 September 2023, mBank (Polish register of

unlawful terms) (C-139/22, EU:C:2023:692) states that Article 4(2) of Directive

93/13, read in conjunction with Article 2(b) thereof, must be interpreted as

meaning that a seller or supplier is obliged to inform the consumer concerned of

the essential characteristics of the contract concluded with that seller or supplier

and the risks associated with that contract, even though that consumer is its

employee and has relevant knowledge in the field of the contract. The consumer

must be in a position to evaluate, on the basis of clear, intelligible criteria, the

economic consequences for him which derive from it (judgment of 30 April 2014,

Kásler and Káslerne Rábai, C-26/13, EU:C:2014:282).

48 If Directive 93/13 is not directly applicable to the legal relationship giving rise to

the dispute, the sixth question arises, namely whether the criteria for determining

the unfairness of contractual terms which the Court has identified in its case-law

on consumer protection relating to the interpretation of Council Directive 93/13

are likewise to be applied when examining the effectiveness of the term

concerning the liability of a person undergoing upskilling pursuant to a contract

concerning vocational upskilling and the acquisition of a specialist medical

qualification.

49 Although the Court of Justice has established fundamental principles regarding the

proportionality of compensation fees for training in its case-law, specifically in the

judgments of 16 March 2010, Olympique Lyonnais (C-325/08, EU:C:2010:143)

and of 4 October 2024, FIFA (C-650/22, EU:C:2024:824), those judgments were

delivered in the field of professional sport. However, the particular features of the

medical profession are fundamentally different, and a separate ruling on these

questions is required in the present case because the work of a doctor is associated

with the performance of a public duty for the protection of human life and health,

and medical upskilling is not simply a matter of the right to professional

development but a statutory prerequisite for access to the profession of specialised

doctor.

Vastuvõtmise kuupäev : 27/07/2026

Kokkuvõte C-604/26 – 1

Kohtuasi C-604/26*

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

4. juuni 2026

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Sofiyski rayonen sad (Sofia rajoonikohus, Bulgaaria)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

4. juuni 2026

Hageja:

Universitetska Parva MBAL – Sofia „Sv. Yoan Krastitel“ EAD

Kostja:

I. S. S.

Põhikohtuasja ese

Sofiyski rayonen sad (Sofia rajoonikohus) menetleb esimese astme kohtuna hagi,

mille esitas haigla ametist lahkunud arsti vastu, kuna viimane ei täitnud nende

vahel kutsealase täiendusõppe läbimise ja eriarsti kutsekvalifikatsiooni

omandamise kohta sõlmitud lepingut, mis kohustas arsti töötama haiglas viis

aastat pärast täiendusõppe lõppu.

Eelotsuse küsimused

1. Kas ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et kutsealase täiendusõppe

lepingus sisalduv tingimus – mille kohaselt täiendusõpet läbiv isik (eriarsti

täiendusõpet läbiv arst), kes ütleb töösuhte üles enne seda, kui eriarsti

kutsekvalifikatsiooni omandamisest kulgema hakanud kindlaksmääratud

tähtaeg on lõppenud, on kohustatud hüvitama täiendusõppekulud ja maksma

leppetrahvi – kujutab endast töötajate liikumisvabaduse piirangut, kui ette

* Kohtumenetluse keel: bulgaaria.

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-604/26

2

nähtud süsteem võiks takistada sellel töötajal võtmast vastu töökohta teises

liikmesriigis?

2. Kas ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „töötaja“ hõlmab ka

isikuid, kes raviasutuse ja täiendusõpet läbiva isiku (eriarsti täiendusõpet

läbiva arsti) vahel sõlmitud kutsealase täiendusõppe lepingu raames tööd

teevad?

3. Kas ELTL artiklit 45 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta

artikliga 15, artikliga 31 ja artikliga 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on

vastuolus kohtupraktika, mille kohaselt peetakse kehtivaks vastutust

reguleerivat tingimust, mis näeb ette, et arst, kes ei täida oma kohustust

töötada pärast eriarsti kutsekvalifikatsiooni omandamist tööandja juures veel

viis aastat, on kohustatud hüvitama kõik täiendusõppe kulud ja maksma

leppetrahvi kahe kuu töötasu ulatuses, millele lisandub seadusjärgne viivis

nendelt summadelt, kui selline tingimus:

a) võib endast kujutada töötajate liikumisvabaduse olulist piirangut;

b) võiks kahjustada õigust kutseala vabalt valida ja kutsealal vabalt

tegutseda;

c) võiks panna asjaomase isiku ebasoodsate ja ebaproportsionaalsete

töötingimuste olukorda; ja/või

d) võiks tähendada sunni rakendamist, mis on vastuolus sunniviisilise töö

keeluga?

4. Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste

tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 2 punktis b määratletud mõistet

„tarbija“ tuleb tõlgendada nii, et täiendusõpet läbivat isikut (eriarsti

täiendusõpet läbivat arsti), kes on sõlminud kutsealase täiendusõppe lepingu

raviasutusega (mis on ühe aktsionäriga aktsiaselts ja tegeleb lisaks

meditsiiniteenuste osutamisele ka õppe- ja teadustegevusega ning koolitab

üliõpilasi ja pakub meditsiinitöötajatele kõrghariduse esimese astme õppele

järgnevat õpet) ning kes lepingu sõlmimise ajal ei tegutsenud eriarsti

kutsealal, tuleb käsitada tarbijana[?]

5. Kas direktiivi 93/13/EMÜ artiklit 3, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene kohtupraktika, mille

kohaselt on meditsiiniasutuse ja täiendusõpet läbiva isiku (eriarsti

täiendusõpet läbiva arsti) vahel sõlmitud kutsealase täiendusõppe lepingus

sisalduv tingimus, mis näeb juhul, kui töösuhe lõpetatakse enne viie aasta

möödumist eriarsti kutsekvalifikatsiooni omandamisest, ette kohustuse

hüvitada (a) kõik õppekulud, kusjuures tuleb arvesse võtta, et eriarsti

täiendusõpet läbiv arst on omandatud teadmiste ja oskuste alusel õppe ajal ja

pärast seda tööandja juures ka tööd teinud, ning (b) maksta leppetrahvi kahe

kuu töötasu ulatuses, millele lisandub (c) seadusjärgne viivis nimetatud

UNIVERSITETSKA PARVA MBAL-SOFIA

3

summadelt, juhul kui liikmesriigi kohus jõuab järeldusele, et leppetrahv on

kumulatiivse olemusega, võib liikmesriigi kohus seda üksnes vähendada,

mitte aga tarbija suhtes täielikult kohaldamata jätta?

6. Kas direktiivi 93/13/EMÜ artikli 3 lõiget 1 koostoimes sama direktiivi

artikli 4 lõikega 1 ja artikliga 5 tuleb tõlgendada nii, et „ebaõiglast

lepingutingimust“ kujutab endast meditsiiniasutuse ja tarbija, kes on

täiendusõpet läbiv isik (eriarsti täiendusõpet läbiv arst), vahel sõlmitud

lepingus sisalduv kokkulepe, mille kohaselt: a) ei ole lepingulise kohustuse

täitmata jätmise korral maksmisele kuuluva trahvi konkreetset või

maksimaalset suurust lepingu sõlmimise ajal kindlaks määratud ning tarbijal

ei ole võimalik seda selgel ja arusaadaval viisil kindlaks teha ega arvutada,

b) on ette nähtud sanktsioon, mille suurus on proportsionaalselt seotud

eriarsti täiendusõpet läbiva arsti tulevase töötasuga, ning c) leppetrahvi

suurus suureneb seda enam, mida hiljem lepingut enne kokkulepitud tähtaja

lõppu ei täideta, st kui täitmata on veel väike osa kohustusest, ja leppetrahv

suureneb, selle asemel et vastavalt tähtaja lõpuni jäänud ajale väheneda?

7. Kas kriteeriume – mille alusel hinnata, kas lepingutingimus on ebaõiglane ja

kas see on vastuolus hoiatava mõju ja tõhususe põhimõtetega, mille on

Euroopa Kohus seoses tarbijakaitsega välja töötanud direktiivi 93/13/EMÜ

tõlgendamist käsitlevas kohtupraktikas – tuleb samuti kohaldada nende

tingimuste hindamisel, mis puudutavad täiendusõpet läbiva isiku vastutust

kutsealase täiendusõppe ja eriarsti kutsekvalifikatsiooni omandamise lepingu

raames?

8. Kas juhul, kui eespool osutatud neljandale, viiendale, kuuendale ja

seitsmendale küsimusele vastatakse eitavalt, tuleb kriteeriume, mille alusel

hinnatakse, kas lepingutingimus on ebaõiglane ja kas see rikub hoiatava

mõju ja tõhususe põhimõtteid, mille on Euroopa Kohus seoses

tarbijakaitsega välja töötanud direktiivi 93/13/EMÜ tõlgendamist käsitlevas

kohtupraktikas, analoogia alusel kohaldada ka olukorras, kus hinnatakse, kas

kutsealase täiendusõppe ja eriarsti kutsekvalifikatsiooni omandamise

lepingus sisalduv tingimus täiendusõpet läbiva isiku vastutuse kohta on

kehtiv[?]

Viidatud õigusnormid

Riigisisesed õigusnormid

1 Tööseadustiku (Kodeks na truda; edaspidi „KT“) artikkel 234:

Kutsealase täiendus- ja ümberõppe leping

(1) Töösuhte pooled võivad sõlmida lepingu, mille ese on töötaja kutsealane

täiendusõpe või kvalifikatsiooni omandamine mõnel teisel kutsealal või muus

valdkonnas (ümberõpe).

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-604/26

4

[…]

(3) Lõikes 1 osutatud lepingus võivad pooled kokku leppida järgmises:

1. töötaja kohustus töötada tööandja juures teatud aja jooksul, kuid mitte

kauem kui viis aastat;

2. vastutus õppe lõpetamata jätmise ja eelmises punktis nimetatud kohustuse

täitmata jätmise eest.

2 KT artikkel 237:

Tööleping pärast täiendusõpet

Kui käesoleva peatüki kohase lepingu alusel toimunud õpe on lõpetatud,

reguleeritakse pooltevahelisi töösuhteid töölepinguga või töölepingu vastava

muudatusega.

3 KT artikli 326 lõige 1:

(1) Töötaja võib töölepingu üles öelda, esitades tööandjale kirjaliku

ülesütlemisavalduse.

4 Võlasuhete ja lepingute seadus (Zakon za zadalzheniata i dogovorite; edaspidi

„ZZD“ artikkel 9):

Lepingupooled võivad lepingu sisu vabalt kindlaks määrata, tingimusel et see ei

ole vastuolus imperatiivsete õigusnormide ega heade kommetega.

5 ZZD artikli 26 lõige 1:

(1) Lepingud, mis rikuvad seadust või hoiduvad selle täitmisest, samuti heade

kommetega vastuolus olevad lepingud, sealhulgas lepingud oodatava pärandi

kohta, on tühised.

6 ZZD artikkel 82:

Kahjuhüvitis hõlmab tekkinud kahju ja saamata jäänud tulu, kui need on

kohustuse täitmata jätmise otsene ja vahetu tagajärg ning olid kohustuse tekkimise

ajal ettenähtavad. Kui aga võlgnik tegutses pahauskselt, vastutab ta igasuguse

otsese ja vahetu kahju eest.

7 ZZD artikkel 92:

(1) Leppetrahvi eesmärk on tagada lepingulise kohustuse täitmine ja hüvitada

lepingu rikkumisega tekitatud kahju, ilma et kahju oleks vaja tõendada.

Võlausaldaja võib nõuda ka muu kahju hüvitamist.

UNIVERSITETSKA PARVA MBAL-SOFIA

5

(2) Kui leppetrahvi suurus on kahju suhtes ebaproportsionaalne või kui

kohustust ei ole täidetud nõuetekohaselt või on täidetud üksnes osaliselt, võib

kohus leppetrahvi summat vähendada.

Liidu õigusnormid

ELTL artikkel 45 (Töötajate vaba liikumine)

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 5 (Orjapidamise ja sunniviisilise töö

keeld), artikkel 15 (Kutsevabadus ja õigus teha tööd) ning artikkel 31 (Head ja

õiglased töötingimused)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/36/EÜ

kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, muudetud direktiiviga 2013/55/EL –

artikkel 2 (Kohaldamisala) ja artikkel 25 (Eriarsti õpe)

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta

tarbijalepingutes, põhjendused 10, 13 ja 16 ning artikkel 1, artikkel 2, artikkel 3,

artikkel 4, artikkel 5, artikkel 6 ja artikkel 8

Asjaolude ja põhikohtuasja lühikokkuvõte

8 Kostja võeti 21. jaanuari 2019. aasta töölepinguga nr 11 „eriarsti täiendusõpet

läbiva arstina“ tööle hageja sisehaiguste kliiniku kardioloogiaosakonda.

23. jaanuaril 2019 sõlmiti poolte vahel vastavalt KT artikli 234 lõikele 1 ka

kutsealase täiendusõppe leping (edaspidi „leping“), mille kohaselt peab hageja

korraldama kostjale kardioloogia erialal nelja-aastase täiendusõppe ning kostja

kohustub täiendusõppe läbima, selle edukalt lõpetama ja omandama kardioloogia

eriarsti kutsekvalifikatsiooni.

9 Hageja tagas praktilise täiendusõppe eri moodulites, mida pakuti õppe toimumise

ajal teistes meditsiiniasutustes. Kostja omandas edukalt kardioloogia eriarsti

kutsekvalifikatsiooni. Seejärel sõlmisid pooled 3. jaanuaril 2024 töölepingu nr 7,

millega võeti kostja hagejast äriühingusse tööle kardioloogia eriarstina.

10 Kostja esitas 17. oktoobril 2024 töösuhte ülesütlemiseks kirjaliku avalduse, mille

alusel lõpetati töösuhe 16. jaanuarist 2025.

11 Hageja saatis 15. aprillil 2025 kostjale notariaalselt tõestatud nõude tasuda

hagejale kõik lepingu täitmata jätmise tõttu tasuda tulevad summad ning määras

nõude täitmiseks seitsmepäevase tähtaja. Kostja ei ole hageja nõutud summasid

seni tasunud.

12 Hageja esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule nõude kohustada kostjat maksma

tagasi kardioloogia eriarsti kutsekvalifikatsiooni omandamisega seotud

täiendusõppe kulud ning nõude kohustada kostjat maksma leppetrahvi koos

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-604/26

6

seadusjärgse viivisega, kuna kostja ei täitnud lepingujärgset kohustust töötada

hagejaks olevas äriühingus viis aastat.

Põhikohtuasja poolte peamised argumendid

13 Hageja väidab, et ta täitis kõik lepingust tulenevad kohustused korraliku ettevõtja

hoolsusega.

14 Ta märgib, et kostja pidi 1. jaanuarist 2024 kuni 1. jaanuarini 2029 töötama

meditsiiniasutuses kardioloogia eriarstina. Kostja ei täitnud kohustust, kuna

17. oktoobril 2024 esitas ta töösuhte ülesütlemiseks kirjaliku avalduse, mille

alusel lõpetati töösuhe 16. jaanuaril 2025, millest tulenevalt hõlmab ajavahemik,

mil leping jäi täitmata, ajavahemikku 17. jaanuarist 2025 kuni 1. jaanuarini 2029.

15 Hageja väidab, et lepingulise kohustuse täitmata jätmise tõttu on kostja kohustatud

hagejaks olevale äriühingule hüvitama tema koolituseks investeeritud summa ning

maksma leppetrahvi, mille suurus võrdub kahe kuu töötasuga kardioloogia erialal.

16 Kostja vastuses esitab kostja nõudele vastuväited ja leiab, et esitatud nõue on

põhjendamata ja tõendamata. Ta väidab, et leppetrahvi käsitlev lepingutingimus

on õigusvastane, ebaselge ja vastuoluline. Tema sõnul hõlmab kokkulepitud

leppetrahv üksnes eriarsti täiendusõpet läbiva arsti koolitusse investeeritud

summat, millele lisandub sellelt summalt arvutatav seadusjärgne viivis.

17 Lisaks väidab kostja, et nõutud summad ei kajasta tööandjal tegelikult tekkinud

kahju ja nende väljamaksmine tähendaks alusetut rikastumist. Ta leiab, et tema

täiendusõpet rahastas Bulgaaria õigusnormide kohaselt riik, mistõttu ei tule hageja

esitatud koolituskulude hüvitamise nõuet täita. Nimelt eraldas selle summa hagi

esitanud äriühingule tervishoiuministeerium (Ministerstvo na Zdraveopazvaneto).

18 Kostja märgib lisaks, et tööandja ei andnud talle võimalust töötada täies ulatuses

vastavalt omandatud eriarsti kutsekvalifikatsioonile ja sundis teda tegutsema

sisehaiguste arsti kutsealal.

Eelotsusetaotluse põhjendused

19 Poolelioleva kohtuasja läbivaatamisel on Sofiyski rayonen sadi (Sofia

rajoonikohus) peamine kohustus tagada liidu õiguse täielik toime, kontrollides,

kas KT sätted ja neile Varhoven kasatsionen sadi (Bulgaaria kõrgeim

kassatsioonikohus; edaspidi „VKS“) antud tõlgendus ei ole vastuolus töötajate

vaba liikumise, kutsevabaduse ja olenevalt asjaoludest tarbijakaitse põhimõtetega.

20 Esmalt tekib küsimus, kas eriarsti täiendusõpet läbivat arsti, kes on sõlminud

tervishoiuasutusega erialase täiendusõppe lepingu vastavalt KT artiklile 234 ja kes

sama tervishoiuasutusega sõlmitud töölepingu alusel töötab selles

tervishoiuasutuses „eriarsti täiendusõpet läbiva arstina“, tuleb pidada „töötajaks“

UNIVERSITETSKA PARVA MBAL-SOFIA

7

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELTL“) kohaldamist käsitleva

Euroopa Kohtu praktika tähenduses.

21 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on käesoleval juhul kohaldatav ELTL

artikkel 45, kuna isik, kes töötab „eriarsti täiendusõpet läbiva arstina“, on

hõlmatud liidu õiguses autonoomselt määratletud mõistega „töötaja“, isegi kui

kutsealase täiendusõppe leping ei ole riigisisese õiguse kohaselt tööleping.

22 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on töösuhte peamine tunnus, et

isik teeb teatud ajavahemiku jooksul teisele isikule selle juhendamisel teatud

sooritusi, mille eest ta saab tasu. Euroopa Kohus leidis, et mõistet „töötaja“ ei või

tõlgendada kitsalt, lähtudes riigisisestest määratlustest. Töötajana tuleb käsitada

igaüht, kes teeb tegelikku ja tulemuslikku tööd, välja arvatud niivõrd

väikesemahulist tööd, et see on ebaoluline ja kõrvaline (17. märtsi 2005. aasta

kohtuotsus Kranemann, C-109/04, EU:C:2005:187, samuti 3. juuli 1986. aasta

kohtuotsus Lawrie-Blum, 66/85, EU:C:1986:284, punktid 16 ja 17; 26. veebruari

1992. aasta kohtuotsus Bernini, C-3/90, EU:C:1992:89, punkt 14 ja 7. septembri

2004. aasta kohtuotsus Trojani, C-456/02, EU:C:2004:488, punkt 15).

23 Euroopa Kohus märgib 17. märtsi 2005. aasta kohtuotsuses Kranemann

(C-109/04, EU:C:2005:187), et kuna õigusvaldkonna praktikandid teevad

tegelikku ja tulemuslikku tööd, tuleb neid käsitada töötajatena EÜ

asutamislepingu artikli 48 tähenduses. Punktis 13 on Euroopa Kohus praktikat

sooritavate isikute kohta märkinud, et asjaolu, et nimetatud praktikat võib käsitada

tegeliku kutsealase tööga seotud ettevalmistava praktikana, ei takista EÜ

asutamislepingu artikli 48 kohaldamist, kui praktika sooritatakse tegelikule ja

tulemuslikule tööle vastavalt ning selle eest saadakse tasu.

24 Bulgaaria kohtupraktikas lähtutakse valdavalt sellest, et KT artikli 234 kohase

kutsealase täiendusõppe lepingu raames täiendusõpet läbiva isiku vastutus kahju

eest on hõlmatud ZZD artiklis 9 sätestatud lepinguvabadusega ega ole tööõiguse

küsimus; vastavalt sellele ei käsita liikmesriigi kohtud täiendusõpet läbivaid

isikuid töötajatena ega kohalda töötajate kaitse rangemaid nõudeid.

25 Liidu õigus nõuab siiski, et liikmesriigi kohus hindaks lisaks lepingu formaalsele

nimetusele ka muid asjaolusid. Kui arst läbib eriarsti täiendusõpet, on juhistega

seotud sõltuvussuhtes ja saab tasu, on ta töötaja. 31. mai 1989. aasta kohtuotsuses

Bettray (344/87, EU:C:1989:226) rõhutab Euroopa Kohus, et selle korra alt

võivad välja jääda ainult tegevused, mis on „täiesti ebaolulised ja kõrvalised“.

Arsti tegevus suures ülikoolihaiglas on kahtlemata tegelik ja tõhus töö, millest

tulenevalt on kohaldatav ELTL artikli 45 kohane kaitse.

26 Tuleb märkida, et direktiivi 2005/36 artikli 25 lõikes 3 on sõnaselgelt sätestatud,

et eriarsti koolitusega kaasneb osalemine kõigis koolitust korraldava osakonna

arstlikes toimingutes, kaasa arvatud valvetes, millest tulenevalt pühendub

eriarstiks koolitatav kogu oma kutsealase tegevusega terve töönädala ja aasta

jooksul praktilisele ja teoreetilisele koolitusele vastavalt pädevate ametiasutuste

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-604/26

8

kehtestatud korrale. Peale selle näeb direktiiv imperatiivselt ette, et sellisel

ametikohal töötamise eest makstakse asjakohast tasu.

27 Eriarsti täiendusõpet läbivad arstid kantakse töögraafikusse, nad võtavad üle

valvekordi, teevad meditsiiniprotseduure ja kannavad vastutust. Oleks vale eitada,

et eriarsti täiendusõpet läbivatele arstidele laieneb ELTL artikli 45 kohane kaitse,

kuna nende praktiline õpe hõlmab tegelikku panust meditsiiniasutuse tegevusse.

28 Teiseks tekib küsimus, kas meditsiiniasutuse ja täiendusõpet läbiva (ja ka

töölepingu sõlminud) isiku vahelises kutsealase täiendusõppe lepingus sisalduv

tingimus, mille kohaselt peab arst, kes jätab täitmata oma kohustuse töötada pärast

eriarsti kutsekvalifikatsiooni omandamist selles meditsiiniasutuses viis aastat,

hüvitama täiendusõppe kulud ning maksma leppetrahvi kahe kuu töötasu ulatuses,

on vastuolus ELTL artiklis 45 sätestatud töötajate vaba liikumise põhimõttega.

29 Euroopa Kohus märkis 16. märtsi 2010. aasta kohtuotsuses Olympique Lyonnais

(C-325/08, EU:C:2010:143), mis puudutas professionaalse jalgpalliklubi ja

niinimetatud noormängija („joueur espoir“) vahel sõlmitud koolituslepingut, et

ELTL artikliga 45 ei ole vastuolus süsteem, mis noormängijate värbamise ja

väljaõppe soodustamise eesmärgil kindlustab väljaõppe taganud klubile hüvitise

maksmise, kui noormängija sõlmib oma väljaõppeperioodi lõppedes elukutselise

mängija lepingu teise liikmesriigi klubiga, tingimusel et selline kord suudab

nimetatud eesmärgi täitmist tagada ega ületa selle saavutamiseks vajalikku.

Selline kord, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt võidakse

„lootustandvalt“ mängijalt, kes sõlmib oma väljaõppeperioodi lõpus elukutselise

mängija lepingu teise liikmesriigi klubiga, välja mõista kahjuhüvitis, mille suurus

ei sõltu väljaõppe tegelikest kuludest, ei ole selle eesmärgi saavutamise

tagamiseks vajalik.

30 Euroopa Kohus märkis 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsuses FIFA (C-650/22,

EU:C:2024:824), et õigusnormid, mis toovad töötajale (kõnealuses menetluses

sportlasele) lepingu ülesütlemise korral kaasa ettenägematud ja potentsiaalselt

väga suured finantsriskid, kujutavad endast vaba liikumise piirangut.

31 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et küsimuses, kas juhul, kui jäetakse

täitmata kohustus töötada meditsiiniasutuses kindla aja jooksul, piirdub

täiendusõpet läbiva isiku lepingujärgne vastutus vastavalt KT artikli 234 kohasele

lepingule ainult täiendusõppe kuludega või kas võib nõuda ka leppetrahvi, on

VKSi kohtupraktika vastuoluline.

32 Vastavalt VKSi 5. oktoobri 2011. aasta kohtuotsusele nr 272 tsiviilasjas

nr 1637/2010 on viidatud sätte eesmärk, et kindlaksmääratud aja jooksul tööandja

juures töötamine korvaks täiendusõppe kulud. Lähtutakse sellest, et selle

tõlgenduse kohaselt tuleb igal juhul hüvitada üksnes kulud, mis on tekkinud, ja

üksnes summas, mis vastab kohustuse täitmata jätmise kestusele.

33 Ent 27. juuni 2022. aasta kohtuotsuses nr 141, mis tehti tsiviilasjas nr 3429/2021,

leidis VKS, et KT artikli 234 kohase lepingu tingimus, milles on kohustuse

UNIVERSITETSKA PARVA MBAL-SOFIA

9

täitmata jätmise eest ette nähtud vastutus leppetrahvi näol, mis tuleb tasuda

kohustuse hilinenud täitmise ja täitmata jätmise eest, ei ole tühine. Tegelikult

võivad pooled vastavalt KT artikli 234 lõike 3 punktile 2 kokku leppida vastutuse

selle eest, et töötaja jätab täitmata kohustuse töötada tööandja juures

kindlaksmääratud aja jooksul, st seadusandja näeb sõnaselgelt ette, et on lubatud

kokku leppida leppetrahv, mis ületab kutsealase täiendusõppe lepingu alusel

makstud õppekulude summa.

34 Kolmandaks tekib küsimus, kas tingimus, mis näeb ette eriarsti täiendusõpet

läbiva arsti kumulatiivse rahalise vastutuse õppekulude ja kahe kuupalga suuruse

leppetrahvi näol, kui tööleping lõpetatakse enne viie aasta möödumist eriarsti

kutsekvalifikatsiooni omandamisest, on vastuolus harta artikliga 5, artikliga 15 ja

artikliga 31, kuna see võib piirata tema õigust tegutseda vabalt valitud kutsealal,

seab ta ebaõiglaste ja väärikust alandavate töötingimuste olukorda ning rahalise

sanktsiooni ohu tõttu raskendab tal allkirjastatud töölepingu ülesütlemist.

35 Euroopa Kohus käsitles 20. märtsi 2025. aasta kohtuotsuses Arce (C-365/23,

EU:C:2025:192) sarnast süsteemi (tingimus, mille kohaselt peab sportlane

maksma 10% tulust, mida ta sai 15 aasta jooksul) ning rõhutas, et selliseid

pikaajalisi rahalisi kohustusi tuleb analüüsida isikute põhiõiguste seisukohast.

36 Euroopa Kohus rõhutas 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuses Bauer ja

Willmeroth (C-569/16 ja C-570/16, EU:C:2018:871) ning kohtuotsuses Max-

Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften (C-684/16,

EU:C:2018:874), et harta artikli 31 lõikel 2 on vahetu horisontaalne toime, mis

tähendab, et töötaja saab sellele eraõiguslikust isikust tööandja (nagu haigla) vastu

vahetult tugineda. Õigus „inimväärsetele töötingimustele“ hõlmab ka isiku õigust

sellele, et tema seadusjärgse ülesütlemisõiguse kasutamise eest ei määrataks talle

ülemääraseid karistusi.

37 Harta artiklis 5 on sätestatud sunniviisilise töö keeld ning tekib küsimus, kas

olukord, kus noort spetsialisti sunnitakse tööd tegema ähvardusega kohaldada

„tsiviilõiguslikku sanktsiooni“ (õppekulude hüvitamine ja leppetrahv), mida isik

ei suuda tasuda, vastab sunniviisilise töö määratlusele, ning kas VKSi

kohtupraktika, mis tunnistab sellised kumulatiivsed leppetrahvid kehtivaks ilma

nende proportsionaalsust kontrollimata, seab eriarsti täiendusõpet läbivad arstid

majandusliku sõltuvuse olukorda.

38 Neljandaks tekib küsimus, kas olukorras, kus on sõlmitud kutsealase täiendusõppe

leping, mida ei loeta töölepinguks ja mille pooled on haigla ja eriarsti täiendusõpet

läbiv arst, kes on füüsiline isik ja kes vastutab selle lepingu täitmata jätmise eest

võlaõiguse alusel, tuleb kohaldada tarbijakaitset ja direktiivi 93/13 käsitlevat

Euroopa Kohtu praktikat.

39 Bulgaaria õigusteoorias ja kohtupraktikas lähtutakse sellest, et KT artikli 234

kohane kutsealase täiendusõppe leping ei ole tööleping, olgugi et see on ette

nähtud tööõiguse sätetega, kuna selle ese ei ole tööjõu pakkumine. Kohtupraktika

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-604/26

10

kohaselt on KT artikli 234 kohaste lepingute suhtes kohaldatav tsiviilõigus,

täpsemalt ZZD.

40 Juhul kui liikmesriigi kohus peaks olema kohustatud lähtuma sellest, et tegemist ei

ole töölepinguga ja et töötajate kõrgem kaitsetase ei ole kohaldatav, tuleb kindlaks

teha, kas direktiiv 93/13 on kohaldatav kutsealase täiendusõppe ja eriarsti

kutsekvalifikatsiooni omandamise lepingu suhtes, mille on sõlminud haigla ja

eriarsti täiendusõpet läbiv arst, kes lepingu sõlmimise ajal kardioloogia eriarsti

kutsealal veel ei tegutsenud, ja seega, kas eriarsti täiendusõpet läbival arstil on

tarbija staatus.

41 Direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluvad lepingud on määratletud viitega

rollile, milles lepingupartnerid tegutsevad – vastavalt sellele, kas nad tegutsevad

oma kaubandus-, majandus- või kutsetegevuse raames või mitte (24. oktoobri

2024. aasta kohtuotsus Zabitoń, C-347/23, EU:C:2024:919, punkt 24 ja seal

viidatud kohtupraktika). Seda, kas isikut tuleb pidada „tarbijaks“, tuleb hinnata

asjaomase lepingu sõlmimise ajast lähtudes (vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta

kohtuotsus Raiffeisen Bank ja BRD Groupe Societé Générale, C-698/18

ja C-699/18, EU:C:2020:537, punkt 73, ning 24. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus

Zabitoń, C-347/23, EU:C:2024:919, punkt 32).

42 Mõiste „tarbija“ direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses on objektiivne ja

sõltumatu konkreetsetest teadmistest, mis puudutatud isikul võivad olla, või

teabest, mis sel isikul tegelikult olemas on (3. septembri 2015. aasta kohtuotsus

Costea, С-110/14, EU:C:2015:538, punkt 21).

43 Euroopa Kohus märkis 20. märtsi 2025. aasta kohtuotsuses Arce (С-365/23,

EU:C:2025:192), et noor sportlane („lootustandev mängija“), kes sõlmib sportlase

arengut ja karjääri toetavate teenuste osutamise lepingu ja ei tegele selle

spordialaga elukutseliselt, ei kaota „tarbija“ staatust direktiivi 93/13 artikli 2

punkti b tähenduses, kuna temast sai lepingu täitmise ajal elukutseline sportlane.

Sellest järeldub, et isik on „tarbija“, kui ta ei tegele lepingu sõlmimise ajal oma

majandus- või kutsetegevusega iseseisvalt ja tegelikult. Pealegi ei muuda staatust,

mis tal oli kõnealuse lepingu sõlmimise ajal, pelk asjaolu, et seda tarbijat peetakse

spordialal, kus ta hiljem sai elukutseliseks mängijaks, „lootustandvaks“

mängijaks, ega ka asjaolu, et selle lepingu ese oli seotud selle sportlase võimaliku

tulevase elukutselise karjääriga. Ka asjaolu, et asjaomasel tarbijal võis olla

potentsiaalselt olulisi teadmisi või teavet spordialal, kus ta hiljem sai

elukutseliseks mängijaks, ei mõjuta staatust põhikohtuasjas kõne all oleva lepingu

sõlmimise ajal.

44 Kui kohaldada eespool nimetatud kriteeriume eriarsti täiendusõpet läbiva arsti

suhtes, siis võib väita, et erialase täiendusõppe lepingu sõlmimise ajal oli tegemist

täiendusõpet läbiva isikuga, kes ei olnud veel eriarsti kutsealal töötanud ning

kellel ei olnud kogemusi, teadmisi ega positsiooni, et mõjutada lepingu tingimusi.

UNIVERSITETSKA PARVA MBAL-SOFIA

11

45 Peale selle võib haiglat käesoleval juhul kahtlemata pidada „müüjaks või teenuste

osutajaks“ direktiivi 93/13 artikli 2 punkti c tähenduses (tuginedes 17. mai

2018. aasta kohtuotsusele Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool

Antwerpen, C-147/16, EU:C:2018:320).

46 Juhul kui täiendusõpet läbiv isik on tarbija direktiivi 93/13 tähenduses, tekib

viiendaks küsimus, kas täiendusõppe lepingu tingimus, mis näeb juhul, kui

tööleping öeldakse üles enne viie aasta möödumist eriarsti kutsekvalifikatsiooni

omandamisest, ette õpet läbiva isiku (eriarsti täiendusõpet läbiva arsti) rahalise

vastutuse õppekulude ulatuses ja leppetrahvi kahe kuu töötasu ulatuses, kujutab

endast ebaõiglast tingimust selle direktiivi tähenduses.

47 Direktiivis 93/13 ette nähtud läbipaistvuskohustus tähendab, et tarbijal peab juba

lepingu sõlmimise ajal olema võimalik hinnata lepingu majanduslikke tagajärgi.

Arsti erialased teadmised ei vabasta haiglat kohustusest seda teavet anda.

21. septembri 2023. aasta kohtuotsuses mBank (Poola õigusvastaste tingimuste

register) (C-139/22, EU:C:2023:692) on märgitud, et direktiivi 93/13 artikli 4

lõiget 2 koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga b tuleb tõlgendada nii, et

müüjal või teenuste osutajal on kohustus teavitada asjaomast tarbijat sõlmitud

lepingu põhitunnustest ja sellega seotud riskidest ning seda isegi siis, kui tarbija

on selle müüja või teenuste osutaja töötaja ja tal on selle lepingu valdkonnas

asjakohased teadmised. Tarbija peab saama täpsete ja arusaadavate kriteeriumide

põhjal ette näha sellest tingimusest talle tulenevaid majanduslikke tagajärgi

(30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerne Rábai, C-26/13,

EU:C:2014:282).

48 Juhul kui direktiiv 93/13 ei ole vaidlusaluse õigussuhte suhtes vahetult

kohaldatav, tekib nimelt kuuendaks küsimus, kas lepingutingimuste ebaõiglase

laadi kriteeriume, mille on Euroopa Kohus seoses tarbijakaitsega välja töötanud

direktiivi 93/13 tõlgendamist käsitlevas kohtupraktikas, tuleb analoogia alusel

kohaldada ka olukorras, kus hinnatakse, kas kutsealase täiendusõppe ja eriarsti

kutsekvalifikatsiooni omandamise lepingus sisalduv tingimus täiendusõpet läbiva

isiku vastutuse kohta on kehtiv.

49 On tõsi, et Euroopa Kohus määras 16. märtsi 2010. aasta kohtuotsuses Olympique

Lyonnais (C-325/08, EU:C:2010:143) ja 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsuses

FIFA (C-650/22, EU:C:2024:824) kindlaks aluspõhimõtted õppega seotud tasude

proportsionaalsuse kohta, kuid need kohtuotsused tehti profispordi valdkonnas.

Arsti kutseala eripärad on siiski põhimõtteliselt teistsugused ja käesoleval juhul on

nende küsimuste kohta vaja eraldi otsust, kuna meditsiinitegevus on seotud

kodanike elu ja tervise kaitsmises seisneva avaliku ülesande täitmisega ning

meditsiinialane täiendusõpe ei ole pelgalt õigus kutsealasele arengule, vaid on

seaduses ette nähtud tingimus tegutsemiseks „eriarsti“ kutsealal.