| Dokumendiregister | Kaitseministeerium |
| Viit | 5-9/26/31 |
| Registreeritud | 28.07.2026 |
| Sünkroonitud | 29.07.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | - - |
| Sari | - - |
| Toimik | - - |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | Kliimaministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Kliimaministeerium |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
PALOMÕISA OJA
Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2005. a määrus nr 183 „Hoiualade kaitse alla võtmine Põlva maakonnas”
Lisa kaart (muudetud)
LEPPEMÄRGID
Mõõtkava 1 : 2000
Katastriüksused: Maa- ja Ruumiamet, jaanuar 2026 Aluskaart: ETAK, 2025. a versioon
külapiir
vallapiir
maakonnapiir
katastripiir
0 100
m
hoiuala
Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/
Registrikood 70001231
Ministeeriumid
28.07.2026 nr 1-4/26/2849
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-
eeskirja dokumentide kooskõlastamiseks esitamine
Kliimaministeerium esitab kooskõlastamiseks Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse- eeskirja eelnõu dokumendid.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt) Andres Sutt
Energeetika- ja keskkonnaminister
Lisad:
1. Määruse eelnõu
(määrus_Võhandu_jõe_ürgoru_MKA.docx) 2. Määruse seletuskiri
(seletuskiri_Võhandu_jõe_ürgoru_MKA.docx) 3. Maastikukaitseala kaart (kaart_Võhandu_jõe_ürgoru_MKA.jpg)
4. Hoiuala kaart (kaart_Palomõisa_oja_HA.jpg)
Maarja Annuk 5394 3549 [email protected]
VÕHANDU JÕE ÜRGORU MAASTIKUKAITSEALA
0 500
m
Vabariigi Valitsuse määrus „Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri”
Lisa
LEPPEMÄRGID
Mõõtkava 1 : 12 000
Katastriüksused: Maa- ja Ruumiamet, jaanuar 2026 Aluskaart: ETAK, 2025. a versioon
külapiir
vallapiir
maakonnapiir
kaitseala välispiir
Võhandu jõe ürgoru piiranguvöönd
katastripiir
EELNÕU
VABARIIGI VALITSUS
M Ä Ä R U S
Tallinn
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri 1
Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 1, § 11 lõike 1 ja § 12 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eesmärk
(1) Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala 2 (edaspidi kaitseala)kaitse-eesmärk on kaitsta:
1) Võhandu jõe keskjooksu ürgorgu, selle lisaorge, oruveerudel esinevaid liivakivipaljandeid, allikaid, koopaid, ürgorgu ümbritsevaid kultuur- ja loodusmaastikke
ning kaitsta ohustatud kaitsealuseid liike ja nende elupaiku; 2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab
I lisas. Need on jõed ja ojad (3260)³, allikad ja allikasood (7160), liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal (*6270), lamminiidud (6450) ning liivakivipaljandid (8220);
3) liike, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku
loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab II lisas,
ning nende elupaiku. Need liigid on harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus
gobio), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), kollane kivirik (Saxifraga hirculus) ning
lisaks kaitstakse II kaitsekategooria liiki jäälindu (Alcedo atthis) ja tema elupaika.
(2) Kaitseala maa- ja veeala kuulub vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele Võhandu jõe ürgoru piiranguvööndisse.
(3) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses ettenähtud erisustega.
2
§ 2. Kaitseala asukoht (1) Kaitseala asub Põlva maakonnas Räpina vallas Leevi, Himmiste, Vareste, Viira,
Süvahavva, Sarvemäe, Haavapää ja Vinso külas.
(2) Kaitseala välis- ja vööndi piir on esitatud kaardil määruse lisas4.
§ 3. Kaitseala valitseja Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet.
§ 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused
Määruse seletuskirjas5 on esitatud põhjendused: 1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele;
2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndi piiri kulgemise kohta;
5) kaitsekorra kohta.
2. peatükk KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED
§ 5. Lubatud tegevus
(1) Inimestel on lubatud viibida, püüda kala, pidada jahti ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal.
(2) Kaitsealal on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks
ettevalmistamata kohas on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. (3) Kaitsealal on lubatud sõidukiga sõitmine teedel, jalgrattaga ka radadel. Sõidukiga
sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine on lubatud üksnes järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala
valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, sealhulgas põllu- ja metsamajandustöödel ning õuemaal.
(4) Kaitsealal on lubatud: 1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi;
2) telkimine; 3) lõkke tegemine kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud, õuemaal ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, muul juhul kaitseala valitseja
nõusolekul; 4) ujuvvahendiga sõitmine;
5) karjaaia rajamine ning õuealal ja olemasoleval hoonestusalal ehitisealuse pinnaga 0‒20 ruutmeetrit ja kuni viis meetrit kõrge ehitise püstitamine.
(5) Kaitseala valitseja nõusolekul on kaitsealal lubatud: 1) uute ehitiste püstitamine, välja arvatud hoonete püstitamine ajaloolisel metsamaal;
2) veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine;
3
3) uue maaparandussüsteemi rajamine.
§ 6. Metsa majandamine
(1) Kaitseala valitseja nõusolekul on kaitsealal lubatud, välja arvatud järskudel nõlvadel, paljanditel ja neile lähemal kui kümme meetrit ning allikate veepiirist 20 meetri kaugusel: 1) turberaie, välja arvatud veerraie, langi pindalaga kuni kaks hektarit;
2) lageraie hall-lepikutes langi pindalaga kuni üks hektar, muudes puistutes langi pindalaga kuni 0,5 hektarit.
(2) Uuendusraiete korral peab puistu peapuuliigi keskmine vanus olema võrdne või suurem männienamusega puistutes 100 aastat, kuuseenamusega puistutes 90 aastat, kase- ja
haavaenamusega puistutes 70 aastat. Säte ei kehti esimese põlvkonna kuusikutes, kui kuuse koosseisukordaja on suurem kui 94%.
(3) Elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamiseks tuleb raiel, välja arvatud hall- lepikus, ühe hektari kohta jätta alles vähemalt 40 tihumeetrit kasvavaid puid või nende
säilinud püstiseisvaid osi, mis ei kuulu koristamisele ja jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde
suurima diameetriga puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid.
(4) Kaitsealal on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab.
§ 7. Vajalik tegevus
(1) Kaitsealal on maastikuvaadete avamiseks ja säilimiseks vajalik puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine.
(2) Poollooduslike koosluste esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik rohu niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja
harvendamine või raadamine.
§ 8. Keelatud tegevus
(1) Kaitsealal on keelatud:
1) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; 2) maavara kaevandamine;
3) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud põllu- ja õuemaal; 4) liivakivipaljandite ja koobaste kahjustamine.
(2) Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud: 1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet;
2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid; 3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut; 4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloa kohustuslikku ehitist, sealhulgas
lubada püstitada või laiendada paadisilda; 5) anda projekteerimistingimusi;
6) anda ehitusluba;
4
7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist;
8) jahiulukeid lisasööta.
§ 9. Tegevuse kooskõlastamine (1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala
valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit.
(2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta
kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise
tegevuse õiguspärasuse suhtes.
5. peatükk
LÕPPSÄTTED
§ 10. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
§ 11. Määruste muutmine (1) Eesti NSV Ministrite Nõukogu 4. veebruari 1964. a määrus nr 56 „Maastikuliste
kaitsealade, objektide ja dekoratiivsete taimeliikide riikliku kaitse alla võtmise kohta” lisa nr 2 „Riikliku maastikulise keeluala „Võhandu jõe ürgorg” piiride kirjeldus”, millega võeti
kaitse alla Võhandu jõe ürgorg, tunnistatakse kehtetuks. (2) Eesti NSV Ministrite Nõukogu metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse juhataja
14. veebruari 1964. a käskkirja nr 33 „Maastikuliste keelualade moodustamisest, üksikobjektide ja dekoratiivsete taimeliikide riikliku kaitse alla võtmisest” lisa 2 „Riikliku
maastikulise keeluala „Võhandu jõe ürgorg” kaitse korraldamise eeskiri” tunnistatakse kehtetuks.
(3) Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2005. a määruse nr 183 „Hoiualade kaitse alla võtmine Põlva maakonnas” lisas esitatud kaart „Palomõisa oja” asendatakse käesoleva määruse lisas
esitatud kaardiga „Palomõisa oja hoiuala”.
§ 12. Menetluse läbiviimine Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 28. juuni 2021. a käskkirjaga nr 1-2/21/295
algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos läbiviidud ärakuulamise tulemustega on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas.
§ 13. Vaidlustamine
Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse
5
seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.
1 Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta
(EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50). 2 Kaitseala on moodustatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 4. veebruari 1964. a määrusega nr 56 maastikulise
keeluala „Võhandu jõe ürgorg” piiride kehtestamisega. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a
korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2
alapunktist 507 hõlmab kaitseala Võhandu jõe ürgoru loodusala, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata
selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi. 3 Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ
I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.
4 Kaitseala välis- ja vööndi piir on kantud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on kasutatud
Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Keskkonnaametis,
Kliimaministeeriumis, keskkonnaportaalis (keskkonnaportaal.ee) ja maainfosüsteemis (maaruum.ee).
5 Seletuskirjaga saab tutvuda Kliimaministeeriumi veebilehel kliimaministeerium.ee.
Kristen Michal
Peaminister Andres Sutt
Energeetika- ja keskkonnaminister Keit Kasemets
Riigisekretär
Lisa 1. Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala Lisa 2. Palomõisa oja hoiuala
Vabariigi Valitsuse määruse „Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Looduskaitseseaduse (edaspidi ka LKS) § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse olemasoleva kaitseala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda ning korrigeeritakse kaitseala välispiiri.
Kaitseala asub Põlva maakonnas Räpina vallas Leevi, Himmiste, Vareste, Viira, Süvahavva,
Sarvemäe, Haavapää ja Vinso külas. Võhandu jõe ürgorg on olnud kaitse all alates 1964. aastast, kui piiride kehtestamisega
moodustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu 4. veebruari 1964. a määrusega nr 56 maastikuline keeluala „Võhandu jõe ürgorg”.
Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla võetud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad
ja kaitsekord seni, kuni looduskaitseseaduse alusel kehtestatakse uued kaitse-eeskirjad. Seega ei võeta määrusega kaitse alla uut ala, vaid kinnitatakse kaitse all olevale alale kehtivate
õigusaktide kohane kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel olemasoleva
kaitseala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda. Muudatuse on tinginud vajadus viia kaitstava ala kaitsekord kooskõlla kehtivate õigusaktidega ja tagada nõukogu direktiivi nr 92/43/EMÜ
looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50; edaspidi loodusdirektiiv) I lisas nimetatud elupaigatüüpide kaitse ning II lisas nimetatud liikide kaitse. Moodustatav kaitseala hõlmab Natura 2000 võrgustiku
Võhandu jõe ürgoru loodusala. Kaitstava ala piiri korrigeeritakse, et see oleks looduses paremini järgitav ning pindala vähendatakse, et kaitseala koosseisu jääksid vaid kõrget
looduskaitselist väärtust omavad alad.
Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna spetsialist Kadri Kasuk (tel 5664 4509, e-post [email protected]) ja Maarja Annuk (tel 5394 3549, e-post [email protected]), eelnõu kaitsekorra
otstarbekust on kontrollinud Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna juhtivspetsialist Eleri Laidma (tel 5304 7558, e-post [email protected]) ja Nele
Saluveer (tel 5693 9110, e-post [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Advokaadibüroo FORT vandeadvokaat Margus Kõiva (tel 528 8090, e-post [email protected]), Kliimaministeeriumi kontaktisik eelnõu
ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel ja kinnitamisel on Marika Erikson (tel 680 7424, [email protected]), keeleliselt on toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post
2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus
2.1. Kaitse-eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele
Kaitseala eesmärk on kaitsta Võhandu jõe keskjooksu ürgorgu, selle lisaorge, oruveerudel
esinevaid liivakivipaljandeid, allikaid, koopaid, ürgorgu ümbritsevaid kultuur- ja loodusmaastikke ning kaitsta ohustatud kaitsealuseid liike ja nende elupaiku. Samuti on eesmärk kaitsta loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpe jõed ja ojad (3260), allikad ja
allikasood (7160), liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal (*6270), lamminiidud (6450) ning liivakivipaljandid (8220). Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid. Liikidest on
eesmärk kaitsta loodusdirektiivi II lisas nimetatud liike, milleks on harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus gobio), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), kollane kivirik (Saxifraga hirculus), ning nende elupaiku. Lisaks kaitstakse II kaitsekategooria liiki jäälindu (Alcedo
atthis) ja tema elupaika.
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine.
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse alla võtmise eelduseks on alale eesmärgiks seatud väärtuste ohustatus, haruldus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline ja esteetiline väärtus ning
loodusdirektiivi rakendamine. Haruldased ja ohustatud looduslikud mageveekogu-, paljandite-, niidu- ja sookooslused.
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitsealal esinevad looduslikud mageveekogu-, paljandite-, niidu- ja sookooslused – elupaigatüübid jõed ja ojad (3260), allikad ja allikasood (7160), liigirikkad
aruniidud lubjavaesel mullal (*6270), lamminiidud (6450) ning liivakivipaljandid (8220) ‒ on haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse ning osaliselt märgitud esmatähtsate elupaikadena, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel eriline vastutus.
Elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) hõlmab Eestis vooluveekogude neid lõike, mis on püsinud looduslikus või looduslähedases seisundis. Looduslikus ja looduslähedases seisundis
vooluveekogusid ohustab hajureostus, voolusängi muutmine ja voolu tõkestamine, samuti muudab ulatuslik kuivendussüsteemide rajamine lokaalset veerežiimi, mis mõjutab eeskätt väikemaid metsaojasid. Looduslikud jõed ja ojad on elupaigaks haruldastele ja ohustatud
loomaliikidele ning need on kaladele oluline kudemispaik. Kaitseala peamine looduslikus seisus vooluveekogu on Võhandu jõgi Leevi paisust Reo sillani. Elupaigatüüpi liigirikkad
niidud lubjavaesel mullal (6270*) arvatakse lubjavaesel mullal aruniidud ja liigirikkamad poollooduslikud paluniidud ning need on levinud üle Eesti lubjavaestel aladel. Lamminiidud
(6450) asuvad jõgede ja ojade, harvem järvede üleujutatavatel lammialadel ja neid leidub üle
kogu Eesti, kuid rohkem suuremate jõgede lammidel. Lamminiidud on olulised paljudele lindudele. Niite ohustab hooldamise lakkamisel võsastumine. Allikad ja allikasood (7160) on
nõlvade jalamil või veekogude kaldaalal asuvad survelisest põhjaveest toituvad sood. Rohurinne on liigirikas, selles kasvab ohtralt haruldaste liikide taimi. Kõige enam ohustab elupaika kuivendamine. Elupaigatüüp liivakivipaljandid (8220) hõlmab devoni liivakivi
paljandeid Lõuna- ja Kagu- Eestis ürgorgude järskudel veergudel Ahja, Võhandu ja Piusa jõe kallastel, aga ka Kallastel Peipsi järve kaldal (Paal, 2004). Kõige esinduslikuma osa devoni
ajastu kihtide avamusest moodustavad Kesk-Devoni liivakivipaljandid, kuhu on vooluveed uuristanud uurdeid ja koopaid (Devon Eestis, Kleesmet, A., Nestor, H., Soesoo, A., 2006.). Elupaigatüübi looduslikku arengut mõjutavad pinnavesi, erosioon ja klimaatilised tingimused
(temperatuur, niiskus jne). Paljandeid ohustab külastuskoormusest tingitud ümbruse prahistamine, paljandi pinna füüsiline kahjustamine ja olulist mõju omab ka
majandustegevusest tulenev vibratsioon ning puittaimestiku raie paljandi vahetust lähedusest. Keskkonnaregistris on kirjeldatud 38 liivakivipaljandit.
Harilik hink (Cobitis taenia) on levinud kõigis Eesti siseveekogude vesikondades, elab laialdaselt erinevates vooluveekogudes, kuid eelistab liivase või mudase põhjaga
aeglasevoolulisi elupaiku, sh vanajõgesid. Võime taluda vee madalat hapnikusisaldust võimaldab asustada ka eutrofeerunud elupaiku. Kudemiseks on oluline tihe taimestik. Peamine ohutegur on veekogude hüdromorfoloogilise kvaliteedi halvenemine (loodusliku veekogu
kanaliseerimine, süvendamine, õgvendamine, maaparandustööd).
Harilik võldas (Cottus gobio) on tavaliseks asukaks paljudes suuremates jõestikes, kus asustab peamiselt kärestikke ja kiire või mõõduka vooluga kivise-kruusase põhjaga jõelõike. Vähearvukalt leidub Peipsis ja Võrtsjärves. Suhteliselt suure hapnikunõudluse tõttu asustab
võldas ainult neid veekogusid, kus vee hapnikusisaldus on püsivalt suur. Ohutegur on jõgede morfoloogilist kvaliteeti ja hüdroloogilist režiimi halvendavad tegevused.
Paksukojaline jõekarp (Unio crassus) on peamiselt Euroopa liik, kes XX sajandi esimesel poolel oli sagedaim jõekarbiliik. Paksukojalise jõekarbi arvukus on oluliselt vähenenud
Saksamaal, Austrias ja Poolas. Väga haruldane on ta Belgias, Šveitsis ja Tšehhis, välja surnud Hollandis ja Briti saartel. Eestis on teadaolevalt elusate isenditega leiukohti kokku 88.
Paksukojalised jõekarbid on kannatanud vee reostamise, elupaikade olulise muutmise või hävitamise läbi. Seepärast on karpide arvukus tiheda inimasustusega piirkondades oluliselt langenud. Karpide leidumine näitab kaudselt, et vähemalt nende eluaja jooksul pole selles
veekogus toimunud olulisi negatiivseid muutusi. (Liigi tegevuskava, 2017).
Kollasele kivirikule (Saxifraga hirculus) sobivad elupaigad on madalsood, sh põhjaveetoitelised
allikasood ja soostuvad niidud. Liigi kasvukohti ohustab niidu- ja sooalade võsastumine, sooalade
kuivendamine. Liigile ei sobi kõrgekasvuliste tarnadega või pidevalt vee all olevad elupaigad. Kollane kivirik väldib ka kuivemaid soostunud niite, tihedamalt võsastunud või metsastunud alasid ning rabasid. Hemerofoobse liigina pelgab ta tugevat inimmõju. Eestiski on saanud
saatuslikuks kasvukohtade kuivendamine, ülesharimine või metsastumine. Säilinud populatsioonides on enamasti vähe taimi.
Jäälind (Alcedo atthis) on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisus ja arvatud looduskaitseseaduse alusel II kategooria kaitsealuste liikide hulka. Jäälinnu levik on Eestis
lokaalse iseloomuga, liiki esineb rohkem Lõuna-Eestis. Jäälind toitub mitmesugustel veekogudel, kuid pesitsusajal on eranditult seotud selgeveeliste jõgede ja ojadega, kus leidub
väikesi kalu ja vees olevaid tüükaid, vee kohale ulatuvaid puuoksi vm varitsuspaiku. Pesakoopa kaevab kaldajärsakusse. Koguarvukuseks pakutakse 200–500 paari. Peamisteks ohustavateks teguriteks on veekogude eutrofeerumine, jõgede õgvendamine, süvendamine või korrastamine
(veest ja jõe kohalt murdunud tüvede ja oksarisu eemaldamine), aga ka veekogu kvaliteedi halvenemine pärast maaparandussüsteemi rajamist ümbruskonda.
Lisaks kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele on keskkonnaregistri andmebaasis registreeritud kaitsealal järgmiste kaitsealuste III kaitsekategooria liikide leiukohad: rohekas käokeel
(Platanthera chlorantha), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), soo neiuvaip
(Epipactis palustris), harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea), balti sõrmkäpp (Dactylorhiza
baltica), karukold (Lycopodium clavatum), künnapuu (Ulmus laevis)ja valge-toonekurg (Ciconia ciconia). Registreeritud on ka II kaitsekategooria liik austria roidputk (Pleurospermum austriacum), kuid viimase 2016. aasta vaatluse käigus taime ei leitud.
Arvestades kasvukoha esinduslikkust, võib kahtlustada, et esmase ‒ 1969. aasta leiu puhul on tegu kaardistusveaga. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse rakendamisel tagatakse nende
liikide puhul kaitseala eesmärgi saavutamine (looduskaitseseaduse § 14 lõike 2 täitmine)
looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse kaudu. Teiste sõnadega tuleb nende liikide puhul kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja nõusolekuta
keelatud tegevusteks nõusolekut andes arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse põhimõtetega. Isendikaitse väldib konkreetsete isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist, kuid ei taga nende liikide
elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide püsiv pikaajaline säilimine nende levikualal. Kaitsealuste liikide, kuid kaitse-eesmärgina nimetamata liikide puhul tuleb
arvestada, et kaitseala valitseja võib, tuginedes looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse sätetele, seada lisaks kaitse-eeskirjas esitatud piirangutele liigispetsiifilisi tingimusi, mis on vajalikud isendikaitseks.
Ajaloolis-kultuuriline, esteetiline ja puhkeväärtus – maastik
Maastik on inimese poolt tajutav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala. See definitsioon peegeldab mõtet, et maastik areneb ajas vastavalt looduses ja inimühiskonnas toimuvatele protsessidele. Maastik on tervik, mille
looduslikke ja kultuurilisi osi tuleb vaadelda koos. Kogu Võhandu jõe ulatuses eristub selgelt jõelõik Leevilt Reoni oma kitsa ja kõrge ürgoruga, kus paljanduvad liivakivi müürid.
Paljandeist maalilisemad on Põdramüür (16,2 m), Tsirgumüür (17,1 m), Sõjatare müür ja Kalmatu müür. Mitmetel paljanditel (näiteks Kalmatu ja Reo müür, Sõjatare müürimägi, Viira Põrguhaud ja Vokiniidu kalju) on veel kultuurilooline tähtsus. Võhandu ürgorus paiknevad ka
kolm märkimisväärset rändrahnu, neist Kalevipoja Lingukivi on seotud rahvapärimusega.
Jõe kaldad on liigendatud paljude lisaorgudega nagu Ojasuu org, Pikkorg, Viira org, Suurorg ja Süvaorg, samuti suubuvad Võhandu jõkke mitmed ojad (Palumõisa oja, Sokkoja ja Silkoja). Mitmetest allikatest omapärasem on Märaläte, mis voolab kaljust välja 1,25 ja 1,4 m kõrguselt
kahe peene joana. Jõgi voolab läbi männi- ja segametsade, mis vahelduvad niidualadega. Võhandu jõe suure languse tõttu on aegade jooksul ehitatud kokku seitse vesiveskit: Leevi,
Ojasuu, Lauri, Kassi, Viira, Süvahavva ja Reo. Neist mõnedest on jäänud järgi vaid veskikohad, tuntuimad ja tänini terviklikumalt säilinud vesiveskid on Viira ja Süvahavva veskid.
Muinaseestlased on pidanud kogu jõge pühaks. Jõe kaldas asuvat Uku koobast tunti rahvasuus kui muistsete jumalate koda. Kaitseala piires on 22 muinsuskaitsealust objekti – nendeks on
kääpad, veskid ja veskite juurde kuuluvad hooned. Arheoloogiamälestisena on muinsuskaitse all kalmistu nn Looritsa liivaauk ja kääbas Kalmatu müüri juures. Süvahavva külas, jõeoru serval, asub ka muinasasulakoht. Kaitsealuses jõeorus asub u 50 pärandkultuuri objekti. Neist
suur osa on seotud vana vesiveski kultuuriga. Olulise ajaloolis-kultuurilise tähtsusega on jõe vahetus läheduses säilinud rohkem kui sajandivanune asustus koos sellest tuleneva
teedevõrguga. Võhandu jõe ürgoru iseloomulikud maastikumustrid on tekkinud aastasadade jooksul ja need on väärtuslikud nii looduslikust, kultuurilis-ajaloolisest, rekreatiivsest kui ka esteetilisest aspektist. Kaitseala esteetiline väärtus seisneb eelkõige jõelt ja kõrgematelt
kohtadelt avanevates vaadetes ümbritsevale maastikule. Kõigi nende väärtuste sümbioos loob kaitsealast meeldiva puhkeala. Võhandu jõe ürgorg on tuntud sihtkoht veematkajatele.
Võhandul korraldatakse igal kevadel Võhandu maratoni, mille osalejate arv on näidanud kasvutrendi. Kitsaskohaks on võsastumine ja vaadete kinnikasvamine, mistõttu väheneb maastiku maalilisus.
Ajaloolis-kultuuriliste väärtuste kaitse on võimalik määral, mis ei lähe vastuollu Natura 2000
võrgustiku ala kaitse-eesmärkidega.
Teaduslik väärtus
Võhandu jõe ürgoru paljandid omavad suurt tähtsust piirkonna geoloogilise ehituse selgitamisel. Enamus paljanditest on olnud teadusliku uurimise objektideks. Nendest pärit
paleontoloogilised leiud on olnud aluseks biostratigraafiliste piiride määramisel. Settekivimite koostise ja kihilisuse ning lõhede süsteemide iseärasuste alusel on interpreteeritud Devoni ajastu settekeskkonna tingimusi ja tektooniliste liikumiste iseloomu. Nende ürglooduse
objektide säilitamine on jätkuvalt oluline nii teaduse, üldise loodushariduse kui loodusturismi seisukohast. Suurt paleontoloogilist tähtsust omavad Essi, Kusto, Ratta, Suur- ja Väike-
Ütsealutse müür ning Takerpuu mägi. Neist kõige kehvemas seisus on tänaseks Essi müür, mis on ülemaailmselt tuntud fossiilsete kalade leiukoht ja lisaks veel Burtnieki kihistu Abava kihistiku stratotüüpne paljand.
Loodusdirektiivi rakendamine
Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud loomaliike ja nende elupaiku ning aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja nende
elupaikade kaitseks kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele nõudlustele. Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala hõlmab täies ulatuses
Võhandu jõe ürgoru loodusala. Loodusalal on eesmärgiks seatud loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpide, milleks on jõed ja ojad (3260), allikad ja allikasood (7160), liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal (*6270), lamminiidud (6450), liivakivipaljandid
(8220), kaitse ning loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide, milleks on harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus gobio) ning paksukojaline jõekarp (Unio crassus), kaitse. See on
ühtlasi Eesti riigi rahvusvaheline kohustus.
Mets ja looduse mitmekesisus
Siinne mets oma suhteliselt kõrge keskmise vanuse ja loodusliku ilmega omab suurt looduskaitselist ja puhkeväärtust. Esteetilisest küljest eelistavad inimesed keskmisest vanemaid
puistuid noorematele. Maastikukaitse võtmes loovad need metsad ala üldilme, raamistades jõelt või ka ürgoru nõlvalt avanevaid vaateid. Eriline on kaitseala keskosa, mis võlub põlismetsade ning kaunite vaadetega niitudelt ja kaljuseintelt. Lisaks maastikuvaadete kujundajana on
metsaökosüsteemil oluline roll ka liigilise mitmekesisuse hoidjana. Kuna väljakujunenud
metsakooslustes on liikide mitmekesisus noorte ja keskealiste metsadega võrreldes üldjuhul
suurem, on vanad metsakooslused väärtuslikumad. Vanades metsades on hulk liike, mis inimtegevuse tulemusena hävivad, kuid millel on oluline roll metsa aineringes: puitu lagundavad
seened, putukad, samblad, samblikud jt (Laas, E. jt. 2011. Metsamajanduse alused). Lisaks aitavad
siinsed metsad hoida Võhandu kõrgeid kaldaid erosiooni eest, takistavad põllumajandusliku reostuse jõudmist jõkke, samuti pakuvad metsad elupaiku erinevatele liikidele. Väärtuslikumad on just vanemad metsad: üle 70 a lehtpuud ja 80 a okaspuud. Vähemalt pool (62%) kaitseala
pindalast moodustab metsamaa. Puistute keskmine vanus on 68 aastat. Üle 60 aasta vanuseid puistuid on ligikaudu 70% kaitseala metsamaast. Kõige enam esineb männikuid: u 43%
(pindala 116 ha), järgnevad kaasikud (25%) ja kuusikud (16%). Männikud on valitsevaks nii kõrgetel kaldapealsetel, oosidel kui ka siin vähelevinud madalates nõgudes asuvatel sooaladel. Kase ja kuuse osatähtsus peapuuliigina suureneb viljakatel nõlvadel ja kaldajärsakutel. Veel
tasub märkida hall-lepikute (u 6%) osatähtsust kaitseala metsamaa pindalast. See liik esineb enamasti lamminõlvadel nii suuremate puhtpuistutena kui ka ositi teiste puistute vahel väikeste
üksustena. Metsakasvukohatüüpidest on suurima pindalaga jänesekapsa kasvukohatüüp (48%), kus kasvab valdav osa kuusikutest, kaasikutest ja haavikutest. Samuti kasvab seal ligi ¼ kaitseala männikutest, mille levik on veel arvukam ainult pohla kasvukohatüübis. Märkimist
väärivad alal esinevad vanad pärnikud, kokku 2 ha-l, sanglepikud 3,5 ha-l ja üle 80 a vanused künnapuud. Kaitsealal on registreeritud kolm vääriselupaika. Metsade looduskaitselise
funktsiooni, maastiku üldilme ja rekreatsioonilise väärtuse säilitamise eesmärgil on oluline, et
inimese poolt tekitatud muudatuste tulemusel jääks järgi nii vanale metsale omaseid tunnuseid kui ka maastiku ilmestavaid elemente. Metsakooslusi ohustab metsade liigne raiumine ja
tormikahjustused.
2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala territoorium on olnud looduskaitse all 1964. aastast alates, asetsedes keset intensiivselt majandatud põlde ja metsi ning tal on oluline tähtsus
väärtusliku ürgoru, maalilise maastiku ja loodusliku mitmekesisuse säilimisel. Seega ei ole tegemist uue kaitsealaga, vaid vana kaitsekorraga alale optimaalse kaitsekorra ja looduses jälgitava piiri kehtestamisega. Võhandu ürgorg on seotud otseselt Võhandu jõega, mis on
lõheliste elupaigana kaitstav veekogu, üle kaitseala paiknevad kaitsealuste liikide leiukohad, registreeritud on kolm vääriselupaika, ürgorus leidub mitmeid väärtuslikke maastiku
üksikelemente nagu liivakivipaljandid, koopad ja allikad, mis on suures osas seotud ka rahvapärimustega, kaitsealale jäävad mitmed muinsuskaitse ja pärandkultuuri objektid – kõik need väärtused kokku moodustavad ühtse terviku ja väärivad kaitset. Euroopa Liidu
liikmesmaana peab Eesti korraldama Natura 2000 aladel loodusväärtuste säilimise. Seetõttu on ala jätkuv kaitse all hoidmine oluline, eeskätt loodusdirektiivi elupaikade, milleks on jõed ja
ojad, allikad ja allikasood, liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal, lamminiidud ning liivakivipaljandid, kaitse-eesmärgil.
Elupaigatüüp liivakivipaljandid (8220) – ürgoru maastikku ilmestavad 38 paljandit, millest enamus on olnud teadusliku uurimise objektideks. Nendest pärit paleontoloogilised leiud on
olnud aluseks biostratigraafiliste piiride määramisel. 1998. aastal läbi viidud revisjoni käigus täheldati ürglooduse objektide ulatuslikku kinnikasvamist, sh sammaldumist ja mattumist, mille tõttu paljandite mõõtmed on märgatavalt vähenenud ja mitmed nendega seotud koopad kokku
varisenud. Elupaigatüübi looduskaitseline väärtus seisneb kaitsealustes liikides, kes kasvavad paljandite nõlvadel või pesitsevad paljanditesse uuristatud aukudes.
Kaitseala 12 km pikkune jõelõik vastab looduslikus seisus vooluveekogu elupaigatüübi jõed
ja ojad (3160) kriteeriumitele. Poollooduslikud kooslused (elupaigatüübid 6270* ja 6450)
on liigirikkad looduslike liikidega rohumaad, mis on kujunenud pikaaegse mõõduka karjatamise ja niitmise tulemusena. Poollooduslike koosluste rohttaimestik on mitmekesine,
mis loob head tingimused ka teistele elustikurühmadele. Elupaika liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal leidub kolmel lahustükil, kokku 4,2 ha. Kaks nendest (1,8 ha) on hoolduses, üks (2,4 ha) hooldusest väljas. Lamminiite on kokku 16,3 ha. Üldiselt on need jäänud
hooldusest välja ning võsastuvad, vaid üksikuid niite (~3,5 ha) hooldatakse. Kuna poollooduslikud kooslused säilivad vaid mõõduka inimmõju (niitmine, karjatamine)
tingimustes, on nende püsimajäämine ohustatud inimtegevuse, peamiselt loomapidamise lakkamise tõttu ning suur osa neist on praeguseks metsastumas.
Elupaigatüüp allikad ja allikasood (7160) on inventeeritud Märalätte juures 2014. aastal ligikaudu 3 ha esinduslikkusega A.
Võhandu jõe ürgorus on tuvastatud esinduslik kollase kiviriku kasvukoht ning säilinud on elupaiga soodne seisund. Teadaolev leiukoht pärineb 2005. aastast, mil leiti 17 isendit, 2015.
aastal leiti 36 isendit ning ka 2019. aastal on leiukohas liik tuvastatud (1 isend).
Jäälinnule on Võhandu jõgi üks sobivaimaid elupaikasid, kuna arvukates paljandites leidub
soodsaid paiku pesa rajamiseks ning jões on hulgaliselt toiduks kasutatavaid väikesi kalu. Kaitseala jõelõigul pesitseb 2017. aasta andmetel 3‒5 jäälinnu paari.
Riikliku keskkonnaseire allprogrammi „Jõgede hüdrobioloogiline seire ja uuringud” registreeriti 2019. aasta seirepüügi käigus hariliku hingi (Cobitis taenia) ja hariliku võldase
(Cottus gobio) esinemine kaitsealal. Indikaatorliikidest vastas võldase arvukus seirelõigu elupaigalisele kvaliteedile. Kalastiku seisund hinnati seirepüügi põhjal heaks (jõgede kalastiku
indeks 0,56). Paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) kaitse tegevuskava (2017) järgi elab Võhandu jões paksukojaline jõekarp, arvukuse osas kaitseala jõelõigus täpsemad andmed puuduvad. Tingituna jõe suurest langusest kaitseala piires esineb seal rohkelt kiirevoolulisi
lõike, mis on elu- ja sigimispaikadena paksukojalisele jõekarbile sobilikud. Seniste teadmiste kohaselt on paksu jõekarbi seisund Eestis hea ning senised kaitsemeetmed peaksid tagama liigi
soodsa seisundi.
2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik
Kaitseala põhiliseks väärtuseks on Võhandu jõe ürgorg oma paljandite, koobaste, allikate, metsade, niitude, asustusstruktuuri ja nende vaheldumisega, moodustades mitmekülgse maastiku. Selle maastikulise kompleksi kaitse on ka peamiseks kaitse-eesmärgiks, seetõttu
tehakse ettepanek rakendada kaitstava loodusobjekti tüübina maastikukaitseala. Maastikukaitseala on kaitseala maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks
ja kasutamise reguleerimiseks. Hoiuala kaitsekord ei taga vajalike piirangute rakendamist (nt raiete reguleerimine, ehitustegevus). Püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi.
2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndi piir Kaitseala piiritlemisel on lähtutud loodusväärtuste paiknemisest ja ala terviklikkusest ning
sellest, et ala piirid peavad olema looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte (teed, kõlvikud, kraavid,
mõõdistatud maaüksused). Nende puudumisel kasutatakse looduses kindlatest punktidest lähtuvaid mõttelisi sirgeid. Kaitseala piir on kantud kaardile, kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid.
Kaitseala pindala on 420 ha. Kaitseala ulatuse määrab ära Võhandu jõe orund lõigul Leevilt
Reo sillani. Kaitseala piir on määratud nii, et see hõlmaks Võhandu jõe ürgoru keskjooksu kõige esinduslikumat ala ja sealseid loodusväärtusi. Kaitseala pindala väheneb 293 ha võrra. Muudatused on valdavalt seotud eramaadega, kaitsealalt arvatakse välja 286 ha eramaad, juurde
liidetakse vaid 1 ha ulatuses uut eramaad lähtuvalt piiri aluseks olevatest objektidest. Pindala vähenemine on tingitud vähem väärtuslike alade (nt intensiivselt majandatavate põldude ja
metsade) ning võimalusel õuealade kaitsealalt välja arvamisega. Kõige määravamaks piiri muutmise põhjuseks on asjaolu, et varasem piir oli määratud jõe telgjoone järgi (300 m kummalegi poole jõe telgjoonest), mis ei võtnud arvesse konkreetseid looduslikke olusid.
Looduskaitseliste väärtuste paiknemine ja kaugus jõest on reaalsuses erinevates lõikudes erinev. Seega selline lähenemine ei vastaks kõige täpsemalt tegelikule olukorrale. Seetõttu
piiritletakse kaitseala erikujuliselt lähtuvalt väärtuste paiknemisest. Maastikueksperdid soovitasid kaitseala lõunaosas ehk Leevi piirkonnas pindala pigem vähendada, kuna jõeoruga
vahetult seotud ala on suhteliselt jõe lähedal. Samuti toodi välja, et kaitseala lõunapoolses otsas
on toimunud jõeäärsete eramaade intensiivne hooldamine, mille tulemusel on looduslik taimestik kadunud ning asendunud väheväärtusliku liigivaese kooslusega. Teisalt soovitasid
eksperdid kaitseala piiri laiendada just kesk- ja põhjaosas. Nii suuri muutusi, nagu eksperthinnangus pakuti, ei pidanud Keskkonnaamet põhjendatuks, kuna tegu on valdavalt suurte ühtlaste põllumassiividega ja metsaaladega, mis jäävad ürgorust eemale ning nende
haaramine kaitseala koosseisu pole kooskõlas mõttega kaitsta Võhandu jõe ürgoru keskjooksu kõige esinduslikumat ja kompaktsemat ala. Samuti pole metsade kaitse selle ala peamine kaitse-
eesmärk. Jõelõigu pikkus kaitseala ulatuses jääb endiseks (12 km). Kaitseala territooriumilt arvati välja ka mõned maastikulist väärtust omavad alad ehk paar vana talukohta, veidi ajaloolist metsamaad ning veidi avatuid alasid, sest maaomanikud ei olnud nõus kaitseala
laiendamisega. Nende maastikulist väärtust omavate alade kaitseala territooriumilt välja arvamise otsuse tegemisel arvestati, et säiliks kaitseala terviklikkus ning ürgoru kaitseks
vajamineva puhver. Kaitseala lõunapiiriks on Leevi külas 18110 Rosma–Tiike–Leevi tee. Kõik piirikirjelduses
nimetatud teed jäävad kaitsealalt välja. Kaitseala piir Võhandu jõest lääne pool kulgeb põhjasuunaliselt mööda Himmiste teed kuni Jusa Katastriüksuseni. Seejärel läheb kaitseala piir
Jusa katastriüksusest (87901:004:1031) läbi nii, et piiri aluseks on õuealale viiv pinnastee, õueala kõlvik (õueala jääb kaitseala territooriumile), seejärel põllumaa servas vahetult enne oruserva kulgev pinnastee ning seejärel põllu kõlvik kuni Salu katastriüksuseni
(87901:004:1035), nii et põld jääb kaitsealalt välja. Seejärel kulgeb kaitseala piir mööda katastripiiri kuni punktini koordinaatidega 57,965079-27,205672, misjärel on piiri aluseks
(Salu katastriüksust 87901:004:1035 läbivas lõigus) mõtteline sirge kordineeritud punkti (57,965079-27,205672) ning Lauri katastriüksusel (87901:004:1028) asuva kraavi vahel. Piir läheb edasi mööda kraavi (kraav jääb kaitseala territooriumilt välja) kuni teeni, mis viib Lauri
katastriüksusele. Seejärel mööda teed kuni taaskord jõuab välja Himmiste teeni. Seejärel on kuni Partsi teeni piiri aluseks taaskord Himmiste tee. Ürgorg pöördub Partsi teest ida suunda
ning kaitseala põhjapiir läheb mööda teid (Leevi–Soohara kõrvalmaantee, mis läheb üle pinnasteeks) kuni Mustmäe katastriüksuse (87901:001:0230) õuealani. Edasi kulgeb piir mööda kõlvikuid, õueala ja haritavat maad (nii, et need jäävad kaitsealalt välja), kuni Vija-Andrese
katastriüksuse (87901:001:0560) oruni, sealt edasi mööda metsa oru lõunapoolset nõlva mööda alla ojani, ületades mõttelise joonena Aardoja (koordinaatpunktid 57,99091351-27,22983254
ja 57,99084896-27,23026135) ning minnes taas Vija-Andrese metsa idakülge mööda lõunasse kuni haritava maani (mõtteline sirge ühendab kahte Vija-Andrese katastriüksuse kõlvikupiiri). Kõlvikupiir on aluseks kuni Mäe katastriüksuse (87901:001:0746) piirini, kust joonistub välja
selle lõunaots. Nimetatud katastriüksuse tipust läheb piir mõttelise sirgena Kopli katastriüksuse (87901:001:0103) loodetippu ning sealt edasi mööda katastripiiri Ivaski-Joosepi katastriüksuse
(87901:001:0003) loodenurka ning seejärel kõlvikupiiri mööda õuealani. Seejärel läheb piir mööda Ivaski-Joosepi õueala ja pinnasteed haritava maani, edasi mööda kõlviku piiri kuni punktini (haritava maa lõunasopistuses) koordinaatidega 57,986277-27,236226. Seejärel on
piiri aluseks kaks mõttelist sirget otsapunkti koordinaatidega 57,986277-27,236226; 57,986353-27,236914 ja 57,985776-27,237203. Viimane koordineeritud punkt asub Ivaski-
Joosepi katastriüksusel (87901:001:0001) asuva kraavi lõunaservas. Edasi läheb piir mööda kraavi kuni järgmise mõttelise sirge otsapunktini (57,985486-27,239440). Seejärel on kaitseala piiri aluseks taas Mõtteline sirge otsapunkti koordinaatidega 57,985486-27,239440 ja
57,984651-27,239269, mis kulgeb kraavi ja pinnastee vahel. Edasi läheb piir mööda pinnasteed kuni Ivaski-Joosepi katastriüksuse (87901:001:0002) nurgapunktini, seejärel mööda katastripiir
kuni järgmise katastriüksuse nurgapunktini. Ivaski-Joosepi katastriüksust (87901:001:0002) läbivas lõigus on piiri aluseks mõtteline sirge (otsapunkti koordinaadid asuvad katastriüksuse
nurgapunktidel) ning ka Ivaskilaane katastriüksust läbivas lõigus (Sokkoja mäel) läheb piir
katastriüksuse nurgapunktist mõttelise sirgena Sokkojani (57,982180-27,247575). Sokkojast kuni Jõenurga katastriüksusel (87901:001:0861) asuva pinnasteeni kulgeb piir samuti mõttelise
sirgena (otsapunktid 57,982180-27,247575 ja 57,982108-27,248896), seejärel mööda pinnasteed kuni Tenso katastriüksuse (70801:001:0084) lõunaservani. Seejärel läheb kaitseala piir edasi mööda Tenso katastripiiri kuni Reo Veski katastriüksuseni (87901:001:0306) ning
Reo Veski katastriüksust läbivas lõigus mööda pinnasteed kuni jõuab Põlva–Karisilla tugimaanteeni. Nimetatud maantee on ühtlasi kaitseala kirdepiiriks.
Võhandu jõest idapoolne piir hakkab põhja poole kulgema Posti tee 14 katastriüksusel (87901:004:0036) mööda mõttelisi sirgeid, otsapunkti koordinaatidega 57,947767-27,208793;
57,94825402-27,20887566 ja 57,948235-27,209856. Edasi on aluseks kruuskattega tee ja õueala kuni Õnne-Kalda katastriüksuse (70801:001:0356) haritava maa kõlvikuni. Põld
joonistub kaitsealast välja kuni Jõeveere katastriüksuse (87901:004:0096) põhjapiirini ning seda mööda teeni. Edasi läheb kaitseala piir mööda teed ja Põllu-Ojasuu katastriüksuse (87901:001:0200) piiri kuni Ojasuu katastriüksuse (87901:004:0981) õueala edelanurgani.
Seejärel on piiri aluseks õueala, joonistades taas õueala kaitsealalt välja. Edasi läheb piir mööda katastripiire kuni Koolumäel asuva Põllu-Ojasuu katastriüksuse (87901:001:0200)
nurgapunktini, millest edasi ületab mõtteliste sirgetena Palumõisa oja, läbides oja looke idapoolse sopi. Mõtteliste sirgete otsapunktideks on Põllu-Ojasuu katastriüksuse nurgapunkt, koordineeritud punkt Palomõisa ojal (koordinaat 57,961739-27,212366) ning Sabali
katastriüksusel (87901:004:0701) paiknev kraavi ots. Sealt edasi läheb piir mööda nimetatud kraavi (kraav jääb kaitsealalt välja). Elektriliini juurest hakkab piir järgima metsa kõlvikut, seda
kuni Ees-Sõrra katastriüksuse (87901:004:1104) õuealani. Viimane joonistub kaitsealast välja. Õuealal asuva kõrvalhoone otsast suundub piir mõttelise sirgena loode suunas haritava maa kõlvikuni. See jääb piiri aluseks kuni Sõrra katastriüksuse (87901:001:0501) õuealani. Haritava
maa kõlvik jääb taas kaitsealalt välja. Seejärel on taas kaitseala piiri aluseks haritava maa kõlvik, kuni Väikesõrra katastriüksuseni (87901:001:0132). Seejärel on piiri aluseks Väikesõrra
katastriüksuse katastripiir kuni pinnasteeni, mida mööda läheb piir edasi Vareste ringi teeni. Edasi kulgeb piir mööda Varese ringi teed kuni Punni (87901:001:0889) katastriüksuse õuealani viiva pinnasteeni, seejärel mööda Punni katastriüksuse õueala servas paiknevat
pinnasteed kuni õueala loodenurgani. Punni õueala loodenurgast kuni Varase-Hindriku katastriüksusel (70801:001:1044) asuva teeni on piiri aluseks mõttelised sirged otsapunkti
koordinaatidega 57,977011-27,201899; 57,977011-27,201899, 57,977840-27,201189 ja 57,978602-7,201008. Seejärel on piiri aluseks Villemi katastriüksust (87901:001:0153) läbivas lõigus kõlvikupiirid (rohumaa ja harivava maa ning rohumaa ja metsamaa vaheline kõlvikupiir)
kuni Villemi katastriüksuse idaservani. Seejärel kulgeb piir mööda katastripiiri kuni Villemi katastriüksuse kagunurgani ja seejärel mööda kiviaeda (jääb kaitsealalt välja) kuni Abeli
katastriüksuse (87901:001:0763) põhjaserva mõttelise pikenduseni ning seejärel ~12 m pikkuse mõttelise sirgena kuni Abeli loodenurgani. Edasi läheb kaitseala piir mööda katastripiire kuni Säde katastriüksuse (87901:001:0091) kirdenurgani ning seejärel mõtteliste sirgetena Säde
katastriüksuse kirdenurgast (57,985567-27,200878) kuni Virametsa katastriüksuse (87901:001:0047) ja Puniste katastriüksuse (87901:001:0083) vahelisele nurgapunktini
(57,987075-27,201549) ning seejärel Via-Villemi katastriüksuse (87901:001:0481) põhjapiirini (punktini 57,989976-27,204760). Seejärel läheb piir mööda katastripiiri kuni Via- Villemi katastriüksuse kirdenurgani. Viia-Metsa katastriüksust (87901:001:0138) läbivas
lõigus on piiri aluseks mõtteline sirge katastriüksuse nurgapunktide vahel ning seejärel on piiri aluseks taas katastripiir kuni Taavitioru juures paikneva punktini koordinaatidega 57,989131-
27,211675. Taavitioru kaitsealale tsoneerimiseks on piiritlemisel kasutatud nelja mõttelist sirget otsapunktidega 57,989131-27,211675; 57,988932-27,211198; 57,988742-27,211161;
57,988496-27,211604 ja 57,988068-27,211627. Edasi läheb kaitseala piir mööda Vija-Villemi
katastriüksuse idapiiri rajani, mis läheb üle pinnasteeks ja seda mööda Leevi–Soohara kõrvalmaanteeni. Viimast mööda kulgeb kaitseala piir, kuni Suti-Paabu katastriüksuse
(87901:001:0702) pinnasteeni. Seejärel läheb piir mööda seda pinnasteed kuni Vasseri katastriüksuseni (87901:001:0825), kohtudes seal Võhandu jõe ürgoru loodusala piiriga. Kaitseala piir kulgeb selles lõigus mööda mõttelisi sirgeid . Mõtteliste sirgete otsapunkti
koordinaadid on 57,981349-27,234555; 57,98099852-27,23567869; 57,98088161- 27,23669231ja 57,980865-27,237538. Viimane mõtteline sirge lõppeb Pikklumbi juurest
algaval rajal. Nimetatud teed mööda (mis läheb Palkharu katastriüksusel (87901:001:0471) üle pinnasteeks) kulgeb kaitseala piir Põlva–Karisilla tugimaanteeni välja.
Võhandu jõe ürgoru loodusala moodustavad Palomõisa oja hoiuala, Võhandu jõe hoiualad (Põlva ja Võru maakonnas) ja Võhandu jõe ürgorg. Võhandu jõe ürgoru loodusala kogupindala
on 249,6 ha. Kaitseala varasema piiri (jõeteljest 300 m kummalegi poole) sisse jäi loodusala 232, 2 ha ulatuses ning peale piiri korrigeerimist jääb loodusala kaitsealasse 231,5 ha ulatuses ehk 0,7 ha loodusala territooriumist jääb kaitseala piiri muutustega seoses kaitseta. Kuna tegu
on kosmeetiliste muudatustega ja see pindala hajub kaitseala pikkuse peale väikeste sopistuste näol ära, siis sellega ei seata ohtu Natura väärtuste kaitstust.
Kaitseala maa- ja veeala on määratud vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele Võhandu jõe ürgoru piiranguvööndisse.
Kaitseala piiride muutmisel tuleb arvestada, et samaaegselt tuleb muuta ka määrust „Hoiualade
kaitse alla võtmine Põlva maakonnas”, millega korrigeeritakse Palomõisa oja hoiuala põhjapiiri, nii et see jätkuvalt piirneks kaitsealaga. Muudatus puudutab Sabali (87901:004:0701) ja Ojasuu-Metsa (87901:004:0174) katastriüksuseid.
2.5. Kaitsekord
2.5.1. Kaitsekorra kavandamine
Kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal esinevaid loodusväärtusi
(keskkonnaregistri andmed, riikliku keskkonnaseire tulemused, poollooduslike koosluste inventuur – Keskkonnaamet, 2017. aasta, eksperthinnang Võhandu jõe ürgoru maastikuliste väärtuste välja selgitamiseks ning välispiiri ettepanek ala väärtusi arvestades – 2018. aasta).
Praegu kehtib alal 1964. aastal kinnitatud kaitse-eeskiri, mis vastavalt LKS § 91 lõikele 1 kehtib kuni 2023. aasta 1. maini ning alal tegevuste kooskõlastamisel on lähtutud LKS § 91 lõikes 4
toodust. Olemasolevat kaitseala välispiiri muudetakse, et see hõlmaks Võhandu jõe ürgoru keskjooksu kõige esinduslikumat ala ja sealseid loodusväärtusi. Samuti täiendatakse kaitse- eesmärke, juurde lisatakse Natura ala kaitse-eesmärgid. Kaitsekorra uuendamine tagab
väärtusliku maastiku kaitse ning võimaldab kogu kaitseala sobivalt majandada. Määrusega kehtestatakse kaitse all olevale alale kehtivate õigusaktide kohane kaitsekord.
Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal esinevate liikide ja looduslike elupaikade hea seisundi ning on proportsionaalne muude huvide suhtes.
Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse
(edaspidi PS) § 32). Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5 tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise
põhimõte. Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus
tuleneb PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse
säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmärk on alal leiduvate loodusväärtuste säilimine. Ühtlasi täidetakse
loodusdirektiivist riigile tulenev kohustus tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000 võrgustiku alal. Neid eesmärke saab lugeda õiguspäraseks, kuna abinõud, mis soodustavad eesmärgi
saavutamist, on õiguslikult sobivad: looduskaitseala moodustamine ja loodusväärtusi kahjustavatele tegevustele piirangute seadmine aitab kaasa kaitseala eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava
abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi (loodusväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid
vähem koormavaid meetmeid. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isikutele antud õigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa loodusväärtuste säilimine on oluline eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja
tegevustele piirangute seadmisega ala loodusväärtused säilivad, loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel need hävivad.
Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kaitseala tervikuna tsoneeritud piiranguvööndisse. Kaitsealal kehtivad looduskaitseseaduses sätestatud piirangud
määruses ettenähtud erisustega.
Kaitseala seniste piiride ja kaitsekorra uuendamiseks tunnistatakse määrusega kehtetuks Eesti NSV Ministrite Nõukogu 4. veebruari 1964. a määruse nr 56 lisa nr 2 „Riikliku maastikulise keeluala „Võhandu jõe ürgorg” kaitse korraldamise eeskiri” ja sellega koos lõppeb maastikulise
keeluala „Võhandu jõe ürgorg” kehtivus. Õigusselguse huvides tunnistatakse kehtetuks ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse juhataja 14. veebruari
1964. a käskkirja nr 33 „Maastikuliste keelualade moodustamisest, üksikobjektide ja dekoratiivsete taimeliikide riikliku kaitse alla võtmisest” lisa 2 „Riikliku maastikulise keeluala „Võhandu jõe ürgorg” kaitse korraldamise eeskiri”. Määrusega muudetakse 14. juulil 2005. a
vastu võetud määruse nr 183 „Hoiualade kaitse alla võtmine Põlva maakonnas” § 1 lg 1 punktis 16 nimetatud Palomõisa oja hoiuala piire, et oleks ühendus kaitsealaga. Nimetatud määruse
lisas esitatud Palomõisa oja hoiuala kaart asendatakse uue kaardiga. Kaitse-eeskirjaga ei reguleerita roo ja adru varumist, adru kaitsealal ei leidu ning roogu leidub
väga väikestel aladel ning selle varumise reguleerimine ei ole vajalik. Samuti ei reguleerita kaitse-eeskirjaga lautri püstitamist või laiendamist, kuna lauter on merre ulatuvate kiviridadega
ääristatud paatide randumiskoht, mida on võimalik rajada ainult mereranda.
2.5.2. Piiranguvööndi kaitsekord
2.5.2.1. Lubatud tegevused
Kaitsealal on lubatud majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega.
Kaitse-eeskirja kohaselt on inimestel lubatud kaitsealal viibida, korjata marju ja seeni ning muid metsa kõrvalsaadusi, pidada jahti ja püüda kala. Inimeste liikumist ja loodusandide kasutamist
pole piiratud, kuna tegemist on olulise puhkealaga. Nende tegevuste harrastamisel pole siiani esinenud olulist mõju kaitse-eesmärkide saavutamisele. Jahipidamist ja kalapüüki kaitsealal ei
piirata. Kaitsealal puuduvad liigid, keda jahipidamine kahjustaks. Samuti puudub vajadus
piirata kalapüüki.
Kaitsealal on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Rahvaüritusel 50 osaleja piir on seatud vastavalt
üle-eestilisele praktikale, mille kohaselt ei ületata veel oluliselt looduse koormustaluvuse piiri. Ettevalmistatud kohas (kaitseala valitsejaga kooskõlastatud puhkekoht, matkarada, õuemaa
jms) on rahvaüritus lubatud ja piirarvu ei ole. Sõidukiga sõitmine on lubatud teedel, jalgrattaga ka radadel. Ehitusseadustiku § 92 lg 1
kohaselt on tee inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks ettenähtud rajatis. Kaitseala teedel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmisele kohalduvad liiklusseaduses
sätestatud nõuded ja piirangud. Sealhulgas tuleb arvestada, et maastikusõidukit tohib teel liikumiseks kasutada liiklusseaduse §-s 154 nimetatud juhul, st jõgede, teede ja muude takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt
läbitav, ning teel, kus seda lubab sellekohane liikluskorraldusvahend, samuti politsei- ja tollitöötajad ametiülesannete täitmisel, haige toimetamisel haiglasse, päästetööde tegemisel
ning muudel juhtudel, mis on seotud ametiülesannete täitmisega (nagu elektri- ja sideliinide hooldus- ja parandustööde tegemine või muud sellised tegevused). Muudel juhtudel on sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala
valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ja kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, sealhulgas põllu- ja metsamajandustöödel
ning õuemaal. Muudel tingimustel pole väljaspool teid sõitmine lubatud, sest see kahjustab taimkatet ja kaitsealuste liikide kasvukohti. Kaitsealal on lubatud ujuvvahendiga sõitmine, kuna pole teada negatiivset mõju kaitseväärtuste säilimisele.
Kaitsealal on lubatud telkimine. Lõkketegemine on lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja
nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud, õuemaal ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel. Jalgsimatku korraldavad kohalikud maaomanikud ise ja vajadusel korraldavad ka telkimise. Juhuslikke telkijaid satub kaitsealale pigem vähe ja selle mõju kaitse-väärtustele on väike või
olematu. Kaitsealal puuduvad praegu ettevalmistatud lõkkekohad. Kaitse-eeskirjaga jäetakse võimalus puhkekohtade ettevalmistamiseks, sest mõistlikus mahus ja suunatud külastamine ei
sea ohtu kaitse-väärtuste säilimist. Lõket on lubatud teha koosluste taastamisel ja hooldamisel, põllu- ja metsatöödel ning kraavide hooldustöödel. Muul juhul tuleb küsida nõusolekut kaitseala valitsejalt. Piirangu eesmärk on vähendada looduses viibimise mõju ala esteetilisusele
ja loodusväärtustele. Vales kohas lõkke tegemine võib kahjustada poolloodusliku koosluse rohukamarat ja metsa ning põhjustada kulu- ja metsapõlengut. Telkimisel ja lõkke tegemisel
peab arvestama keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-des 35–36 sätestatut ehk need tegevused on lubatud omaniku loal. Luba telkimiseks eeldatakse olevat väljaspool selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud. Lõkke
tegemiseks eeldatakse luba olevat omaniku poolt ettevalmistatud ja tähistatud kohas.
Kaitseala valitseja nõusolekuta on lubatud uue karjaaia rajamine ning õuealale ja olemasolevale hoonestusalale on lubatud püstitada ehitis ehitisealuse pinnaga kuni 20 m2 ja kõrgusega kuni 5 meetrit, kuna nende mõju kaitseväärtuste säilimise seisukohast on väike või väheoluline.
Muudel juhtudel on ehitamine kaitseala valitseja nõusolekul igakordse kaalutlusotsusega. Keskkonnaamet hindab iga uue hoonestusala rajamisel muu hulgas, kuidas kavandatavad
ehitised sobituvad maastikule ja kuidas on võimalik lahendada muude tehniliste kommunikatsioonide (kanalisatsioon, vesi, elekter) rajamine. Jätkuvalt on oluline alal
maastikuilme ja vaadete säilimine ning väljakujunenud asustusstruktuuri hoidmine. Kaitse-
eeskirjaga piiratakse hoonete püstitamist ajaloolisele metsamaale. Ajaloolise metsamaana antud kaitseala kontekstis käsitletakse metsamaad, mis on kantud metsana või puittaimestikuna Maa-
ja ruumiameti ajaloolisele topograafilisele (Eesti Vabariigi topograafiline kaart 1:25 000 (1934.a), NSVL o42 topokaart 1:25 000 (1949.a) ja NSVL c63 topokaart 1:25 000 (1969) kaardile. Suuremate metsalaamade puhul võiks arvestada ka verstast kaarti, et hooneid ei
lubataks suurte metsamassiivide keskele, kus on olnud nt EV topograafilisel kaardil nt lage ala ning ka metsakorralduslike andmeid (sh varasemaid arhiveerituid andmeid), näiteks
orunõlvadel paiknevate kitsaste metsaribade puhul sest lähtuvalt kaardi mõõtkavast (1:25 000), ei pruugi väiksemad metsaga kaetud alad kaardikihilt välja joonistuda. Kaitseala metsad asuvad valdavalt reljeefsel pinnal, kus hoone ja selle juurde kuuluva taristu rajamine kahjustaks
oluliselt pinnast, rikuks pinnavormi, kahjustaks maastikuilmet, samuti muudaks väljakujunenud elukeskkonda. Nendele ajaloolistele metsamaadele jääb ka hulgaliselt vana ja
looduskaitseliselt väärtuslikku metsa. Ehitustegevus neis tähendab pöördumatuid muutusi ja elustiku mitmekesisuse vähenemist, mistõttu hooneid ajaloolisele metsamaale püstitada ei lubata.
Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine. Kõige
olulisem objekt antud maastikul on Võhandu jõgi, mis oma olemasoluga loob võimalused kõigi teiste väärtuste tekkimiseks. Jõgi on seotud ka mitme ojaga. Jõgi voolab oma looduslikus sängis ning kaldajoone suuremahuline muutmine võib muuta oluliselt maastikupilti. Lisaks avaldab
kaldajoone ja veekogu veetaseme muutmine mõju väljakujunenud vee-elustikule. Samas võib ette tulla vajadus (nt paisu rekonstrueerimisel) muuta veetaset või kaldajoont. Sel juhul on
võimalik kaitseala valitsejal seada tingimusi, et tegevuse mõjud oleksid kaitseväärtustele minimaalsed ning selle käigus parandatakse kaitsealuste liikide elu- ja kudemistingimusi.
Kaitseala valitseja nõusolekul on kaitsealal lubatud uue maaparandussüsteemi rajamine. Regulatsioon võimaldab vajaduse korral suunata väljaspool kaitseala oleva
maaparandussüsteemi eesvoolu läbi kaitseala ja kaevata uut kraavi. Kuna otsus jääb kaitseala valitseja kaalutlusotsuseks, siis ei kahjusta see regulatsioon kaitseala kaitse-eesmärke.
2.5.2.2. Metsa majandamine
Kaitsealal püütakse leida tasakaal looduskaitse, maastikukaitse ning inimtegevuse ja puhkemajanduse vahel. Piirangute seadmisel on oluline arvestada, et loodusmaastikud ja
inimasustus vahelduvad kaitseala ulatuses ning on omavahel põimunud. Traditsioonilise elutegevuse juurde on kuulunud ka väikesemahuline metsade majandamine. Üldine põhimõte
on, et metsi ei raiuta mahus, mis ületab samaväärset taastumist. Et kaitsealal pole maastiku üldilme kiired muutused soovitavad, siis on eelistatumad järgmised raieviisid: valikraie, häilraie, aegjärkne raie ja harvendusraie. Sanitaarraieid tehakse metsa sanitaarse olukorra
parandamiseks, kuid siin tuleb jälgida, et ei ohustataks elustiku mitmekesisust ja maastikuilme säilimist. Optimaalsete raiepiirangute seadmise eesmärgil on Keskkonnaamet teinud
metsaregistri andmetel põhinevaid raievanuste ja langi suuruse mõju analüüse. Selleks et vältida metsa vanuselise struktuuri olulist nihkumist nooremate metsade poole, seatakse langi suurusele pindalalised ja puistute raievanusele piirangud ning reguleeritakse raievõtteid.
Uuendusraietest on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud turberaie, v.a veerraie, langi
pindalaga kuni 2 ha. Lageraie on lubatud hall-lepikutes 1 ha suuruse langina, muudes puistutes on lageraie kuni 0,5 ha suuruse langina. Langi suurus lageraie korral on optimaalne 0,5 ha ning
turberaie korral 2 ha. Lageraiele ja turberaiele lankide suurusele seatud piirangute eesmärk on
ühtlasi säilitada ka Võhandu jõe ürgoru maastike visuaalset pilti, kuna ulatuslikud muutused nende alade maastikuilmes mõjutaksid oluliselt ala esteetilist väärtust. Üle 0,5 ha suuruste
lankide raiumine kahjustaks vana metsa osakaalu ja maastiku atraktiivsust (maastiku vaatelisuse ja rekreatiivsusega seotud väärtusi). Maastikku sobitumise eesmärgil keelatakse turberaietest veerraied, kuna need on oma olemuselt pikad kitsad lagedad koridorid, mis
looduses häirivalt silma jäävad. Veerraie kahjuks kõneleb ka asjaolu, et soodsate tingimuste kokkulangemisel võib selle pindala osutuda suuremaks kui lubatud lageraielank ning nii
tekiksid maastikku suuremad lagealad kui soovitud. Väikesemahuline uuendusraie on ajalooliselt kuulunud talumetsade majandamise juurde ning see ei ohusta kaitse-eesmärkide saavutamist. Väikesepinnaliste kuni 0,5 ha suuruste lageraietega on võimalik hoida seotust
vanemate metsa osadega, et liikidel oleks võimalik levida ühest elupaigast teise. Selline piirang on vajalik kaitsealal uuendusraiete mõju leevendamiseks metsamaastiku killustumisele ja
maastikuilmele. Mitmed kaitsealale jäävad puistud asuvad suure kaldega nõlvadel ehk järsakutel, mille jalamil
esinevad allikad. Vältimaks erosiooni ning paljandite ja allikate kahjustamist, keelatakse uuendusraied järskudel nõlvadel, paljanditel ja neile lähemal kui 10 m ning allikate veepiirist
20 m kaugusel. Nõue on vajalik ka maastikuilme säilitamise eesmärgil. Järsakuna käsitletakse põhikaardil (Maa-ameti koostatud Eesti topograafia andmekogu (ETAK) andmetest) vastava leppemärgiga tähistatud ala. Kaitseala lõigus Võhandu jõe kallastel on 38 paljandit. Paljandeid
nimetatakse valdavalt müürideks, harvem kaljudeks või mägedeks. Need on Eesti Looduse Infosüsteemi andmetel kaardistatud ürglooduse objektidena. Ideaalis majandatakse kaitseala
metsi nii, et tulemus sarnaneks loodusliku olukorraga. Sellised metsad on bioloogiliselt mitmekesised ja väärtuslikud puhkemajanduslikust aspektist.
Uuendusraiete korral peab puistu peapuuliigi keskmine vanus olema võrdne või suurem männienamusega puistutes 100 aastat, kuuseenamusega puistutes 90 aastat, kase- ja
haavaenamusega puistutes 70 aastat. Arvestamata sätestatud vanuselisi tingimusi on lageraie lubatud esimese põlvkonna kuusikutes, kus kuuse koosseisusukordaja on suurem kui 94%. Haavikute, kuusikute, männikute ja kaasikute raiumise kõrgem kaalutud keskmine vanuse määr
tugineb tõdemusel, et looduskaitse seisukohalt olulised tunnused ja mõjud eesmärkidele puuliigiti (õõnsused, tuuleluuad, suured oksad) arenevad välja puu kõrgemas eas, mis on
reeglina suurem kui tema raievanus. Samuti eelistavad inimesed rekreatsioonilisest aspektist vanemaid metsi noorematele. Hall-lepikud on metsa suktsessiooni ja loodusliku mitmekesisuse jaoks olulised puistud, kuid arvestades eelkõige hall-lepikute kiiret levikut ja madalat survet
nende majandamiseks, siis on lubatud nende lageraie kuni 1 ha suuruse langina. Hall-lepikute raie on vajalik maastike avatuna hoidmiseks, kuna need on metsa suktsessiooni esimene etapp
niitude/põllumaade metsastumisel. Kaitsealal on hall-lepikuid kokku ~17 ha ja nende keskmine eraldiste suurus on 0,5 ha, seega lageraie lubamine lepikutes ei tekita suurepinnalisi lagealasid, mis seaksid ohtu kaitseväärtuste säilimise. Põllumaadele istutatud monokultuursete kuusikute
lageraiete puhul sätestatud vanuseline tingimus ei kehti, kuna nende looduskaitseline väärtus on väike. Endistele põllumaadele rajatud esimese põlvkonna kuusikud võivad olla istutatud
põllumaadele, mis on Maa-ameti nõukogude liidu topograafilisel kaardil. Selleks, et säiliksid nii mitmekesised metsad, maastiku üldilme ja rekreatsioonilised väärtused,
seatakse raiete tegemisel tingimuseks säilikpuude jätmise kohustus 40 tm/ha, va hall-lepikutes. Eritunnustega puude olemasolul võiks need alles jätta juba hooldusraiete käigus. Kuna
säilikpuud jäävad metsa alatiseks, siis ei tohi neid ka teiste raiete puhul metsast eemaldada. Piirangu eesmärk on see, et inimese poolt tekitatud muudatuste tulemusel jääks järgi nii metsane
üldilme (täiesti lagedad alad ei domineeri maastikus) kui vanale metsale omaseid tunnuseid,
mis aitavad säilitada elustiku mitmekesisust. Alles jäävad säilikpuud valitakse just eriliigiliste vanemate ja jämedamate puude seast. Sellised puud pakuvad elupaika erinevatele liikidele ning
säilikpuudega raiesmikud on esteetiliselt ilusamad kui tavapärased lageraied. Säilikpuu nõue 40 tm/ha on optimaalne, et ei jääks visuaalselt lageraie muljet. Nõue ei rakendu hall-lepikutele, sest nende loodus- ja maastikukaitseline väärtus on väike. Kaitseala raieküpsete metsade
keskmine hektari tagavara on 284 tm ning säilikpuude jätmise nõude korral 40 tm/ha, jääb peale lõppraiet puistute keskmiseks täiuseks 16 %, mistõttu selline piirang ei moonuta ka raieliigi
tegelikku olemust. Pinnasekahjustuste vältimiseks on piiranguvööndis keelatud puidu kokku- ja väljavedu
külmumata pinnaselt. Sademeterohkel perioodil on oht, et puidu kokku- või väljaveo käigus saab raskete masinate kasutamisel pinnas ja metsa alustaimestik oluliselt kahjustada.
Liigniisketes tingimustes tekivad puidu kokku- ja väljaveol pinnasesse suured roopad ning taimkate hävib. Kui pinnas seda võimaldab, võib kaitseala valitseja lubada puidu kokku- ja väljavedu ka külmumata pinnaselt.
2.5.2.3. Vajalikud tegevused
Kaitsealal on vajalik poollooduslike koosluste esinemisaladel nende ilmet ja liigikoosseisu
tagav tegevus, nagu rohu niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine kaitseala valitsejaga kooskõlastatud ulatuses. Poollooduslike
niidualade säilimiseks on kõige mõistlikum neid niita või karjatada. Kaitsealal on inventeeritud elupaika liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal 4,2 ha ja lamminiite 16,3 ha. Üldiselt on niidud jäänud hooldusest välja ning need võsastuvad, vaid üksikuid niite (~5,2 ha) hooldatakse.
Enamus aladele on kas raske ligi pääseda või lausa võimatu.
Kaitsealal on maastikuvaadete avamiseks ja säilimiseks vajalik puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine kaitseala valitsejaga kooskõlastatud ulatuses. Need tööd lähtuvad eelkõige vajadusest säilitada avatud maastikuvaateid.
2.5.2.4. Keelatud tegevused piiranguvööndis
Kaitsealal on keelatud maavarade kaevandamine ning puhtpuistute kujundamine ja
energiapuistute rajamine. Puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine vähendab kaitseala bioloogilist mitmekesisust ja maastikuilmet. Maavarade kaevandamine kahjustab
maastikuilmet ja kaitseala pinnamoodi. Biotsiidi, taimekaitsevahendit ja väetist lubatakse kasutada vaid põllu- ja õuemaal. Nende kasutamine õuemaal on lubatud näiteks viljapuude ja – põõsaste ning iluaiandusega tegelemiseks. Keelatuks jääb biotsiidi, taimekaitsevahendi ja
väetise kasutamine looduslikes kooslustes, nagu metsamaa, looduslik rohumaa ja muud kaitsealal leiduvad märjemad looduslikud kooslused, kus nende mõjul muutub elustiku
mitmekesisus vaesemaks ja saab kahjustada alade looduslik seisund. Need piirangud tulenevad otseselt looduskaitseseaduse § 31 lõikest 2 ning on suunatud vööndi kaitse-eesmärkide saavutamisele.
Kaitsealal on keelatud liivakivipaljandite ja koobaste kahjustamine. Tihtipeale soovitakse
liivakivisse jäädvustada oma nime vmt, kuid selline tegevus soodustab paljandi aeglast hävingut. Lõhedes hakkavad kasvama samblikud, samblad, rohttaimed, ka põõsad ja puud,
mille juurestik murendab liivakivi. Samuti paisub lõhedes külmunud vesi sedavõrd, et kivi
hakkab pragunema ning võib tekkida varing.
2.5.3. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga
Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal
keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või
laiendada paadisilda, seada projekteerimistingimusi ja anda ehitusluba, rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda veeluba, ehitusluba
ega esitada ehitusteatist ning lisasööta jahiulukeid. Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja
nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole
arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse
õiguspärasuse osas.
Praktikas on tingimuste seadmine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse majandustegevuse kahjustavat mõju kaitstavatel aladel.
3. Menetluse kirjeldus
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmise menetlus algatati keskkonnaministri 28. juuni 2021. a käskkirjaga nr 1-2/21/295 „Võhandu jõe ürgoru
maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmise algatamine”.
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus 18. novembrist 12. detsembrini 2021. a Keskkonnaameti veebilehel www.keskkonnaamet.ee.
Teated kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku kohta ilmusid 18. novembril 2021. a üleriigilise levikuga ajalehes Õhtuleht ja kohalikus ajalehes Lõunaleht. Ametlikus väljaandes Ametlikud
Teadaanded ilmus kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku teade 17. novembril 2021. a. Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti teade kaitse-
eeskirja eelnõu avaliku väljapaneku kohta Transpordiametile, Riigimetsa Majandamise Keskusele, Erametsaliidule, MTÜle Eesti Metsa Abiks, Räpina vallavalitsustele ning kaitsealal
paikneva kinnisasja omanikele. Ettepanekud paluti edastada kirjalikult aadressil [email protected] või Karja 17a, Võru 65608 hiljemalt 12. detsembriks 2021. a. Kirjad sisaldasid teadet, et kui vastuväiteid ega parandusettepanekuid kirjas nimetatud tähtajaks ei
esitata, arvestatakse, et menetlusosalistel vastuväited puuduvad. Lisaks tehti kirjas ettepanek arutada asja ilma avaliku aruteluta (arvestades COVID-19 levikut). Samuti anti kirjas teada, et
eelistame suhelda sidevahendeid kasutades ja vajadusel lepime kokku kohtumised individuaalselt.
Laekus üks ettepanek avaliku arutelu korraldamiseks. Andsime teada, et koroonaviiruse leviku kõige kõrgema punase taseme juures ei riski me korraldada suuremat kontaktset koosolekut.
Samuti kirjeldasime, et me ei pea vajalikuks korraldada veebikoosolekut, nähes inimeste erinevat võimekust ja võimalusi veebis osalemisel. Samas pakkusime välja võimaluse kohtumisteks väiksemate huvigruppide kaupa. Palusime huvist teada anda 19. jaanuariks,
ettepanekut ei esitatud.
24. jaanuaril saadeti Keskkonnaministeeriumile ja Keskkonnaametile teine maaomanike ühispöördumine (viidati, et kiri saadeti tähtaegselt, kuid tehniliste tõrgete tõttu ei jõudnud kiri aadressaatideni). Pöördumises sooviti 1964. aastal loodud maastikukaitseala Võhandu jõe
ürgorg (KLO1000315) kehtetuks tunnistamist, lõpetada loodava maastikukaitseala „Võhandu MKA” menetlemine meelevaldselt planeeritud piirides ning algatada hoiuala moodustamise
menetlus Natura 2000 ala piirides lähtuvalt loodusala eesmärkidest. Vastuskirjas (22.02.2022 nr 1-17/22/352-2) selgitas Keskkonnaministeerium, et looduskaitse järjepidevus on läbi aja olnud tagatud erinevate õigusaktidega. Märgiti, et 2023. aasta 1. maiks tuleb kaitsekord viia
kooskõlla looduskaitseseadusega ja kinnitada kaitse-eeskiri. Kirjeldati ala suurt siseriiklikku maastikulist väärtust ning mainiti, et kaitsekordade uuendamise käigus vaadatakse üle ka piiride
kulgemine, vajadusel ala suurendades või vähendades. Juhiti tähelepanu, et loodusalal on veel
eesmärke peale jõe elustiku kaitse (kaitstakse ka elupaiku − jõed ja ojad (3260), liigirikkad
niidud lubjavaesel mullal (*6270), lamminiidud (6450), allikad ja allikasood (7160) ning liivakivipaljandid (8220)). Selgitati, et loodusalade kaitse-eesmärkide saavutamine tagatakse siseriiklike kaitstavate objektide moodustamisega, seal väärtusi arvestavate kaitsekordade ja
kaitse-eeskirjade kinnitamisega. Kuna Võhandu jõe ürgoru kaitseala ja Võhandu jõe ürgoru loodusala osaliselt kattuvad, siis on sobivaim loodusobjekti tüüp maastikukaitseala. See
võimaldab kehtestada kaitsekorra, mis tagab mõlema ala väärtuste kaitse ja eesmärkide täitmise.
Tabel 1. Laekunud ettepanekud Ettepaneku tegija Ettepaneku/küsimuse sisu Tulemus 87901:001:0712,
maaomanik
Täpsustada karjaaia rajamise
regulatsiooni.
Lõkkekoha kooskõlastamise
nõue kehtestada vaid avalikele
lõkkekohtadele.
Numeratsiooni viga ptk-s 2 § 5.
Arvestatatud, muudetud (§ 5 lg 4 p 5) sõnastust
ehk kaitsealal on lubatud karjaaia rajamine ning
õuealal ja olemasoleval hoonestusalal ehitisealuse
pinnaga 0‒20 m² ja kuni 5 m kõrguse ehitise
püstitamine.
Arvestades asjaoluga, et kaitseala asub valdavalt
eramaal ning keskkonnaseadustiku üldosa
seaduse §-s 36 kohaselt eeldatakse, et tähistatud
kohas lubab maaomanik ka võõrastel lõket teha,
kuigi maaomanik ei pruugi seda soovida,
muudetakse § 5 lg 4 p 3 sõnastust ehk kaitsealal
on lubatud lõkke tegemine kohas, mis on
kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette
valmistatud ja tähistatud, õuemaal ning kaitse-
eeskirjaga lubatud töödel, muul juhul kaitseala
valitseja nõusolekul.
Arvestatud, parandatud.
87901:001:0360, AS
A&P Mets
Ettepanek kuusikute raievanuse
langetamiseks Ia
boniteediklassis 70 a ja I
boniteediklassis 80 a.
Arvestatud osaliselt. Selgita tud, et looduslike
elupaikade ning mitmekesisuse kaitse seisukohast
on kõige väärtuslikumad viljakad
kasvukohatüübid. Linnuatlase ja mitmete
uuringute põhjal on kõige elustikurikkamad
Probleemiks on väga tugevalt
kahjustatud metsade mõistlik
majandamine. Praegu nõutakse,
et 0,3 peab alles jääma, kuid mis
kaitse-eesmärke see nõue
täidab?
kuuse-segametsad, kuusikud ja laialehised metsad
(laane- ja salumetsade tüübirühm). Seejuures on
kuuskedega tihedalt seotud kaitstavate lindude
(laanerähn, kanakull, väike-konnakotkas, väike-
kärbsenäpp, laanepüü) elupaikade uuringud
näidanud, et soodsa elupaiga optimaalne vanus on
80+ aastat. Selles vanuses suureneb
struktuurielementide (surnud puit, lamapuit)
rohkus ja seetõttu ka üldine looduslik
mitmekesisus. Seetõttu on kaitse-eesmärkide
saavutamiseks vajalik lähtuda metsa
bioloogilisest vanusest. Ettepanek loetakse
põhjendatuks esimese põlvkonna kuusikutes,
kuna nende looduskaitseline väärtus on väike.
Lisastud § 5 lg 6 juurde, et säte ei kehti esimese
põlvkonna kuusikutes, kui kuuse
koosseisukordaja on suurem kui 94%.
Selgitatud, et kaitsekorra väljatöötamisel on
arvestatud metsa erinevate funktsioonidega.
Üheks sooviks on olnud vältida metsa vanuselise
struktuuri olulist nihkumist nooremate metsade
poole. Samuti on oluline, et lagedad alad ei
domineeriks ja säiliks maastiku metsane üldilme.
87901:004:1153,
maaomanik
Kas lõkketegemine väljaspool
õuemaad eeskirjas nimetamata
juhtudel on edaspidi keelatud?
§ 6 nimetatud tegevused
koormavad maaomanikku,
kuidas on need põhjendatud?
Kui suur on koormise maht ja
ulatus, kuidas seda hüvitatakse?
Selgitatud, et kuna vana kaitsekord ei
reguleerinud lõkketegemist, siis
(looduskaitseseaduse § 91 lg 4 ja § 31 lg 11 järgi)
võib praegu lõket teha ettevalmistamata ja
tähistamata kohas vaid kaitseala valitseja
nõusolekul. Käesoleva määruse eelnõuga sooviti
seda sätet leevendada. Arvestades asjaolu, et selle
regulatsiooni vastu on veelgi huvi tuntud, siis
sõnastati säte ringi: kaitsealal on lubatud lõkke
tegemine kohas, mis on kaitseala valitseja
nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud,
õuemaal ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel,
muul juhul kaitseala valitseja nõusolekul.
Selgitatud, et kaitse-eeskirja eelnõu §-s 6 on
nimetatud vajalike töödena maastikuvaadete
avamist ja poollooduslike koosluste hooldamist.
Kuna maaomaniku maal pole inventeeritud
poollooduslikke kooslusi, siis see säte teda ei
puuduta. Kirjeldatud, et maastikuvaadete avamise
teemat käsitletakse kaitsekorralduskava
koostamise käigus. Selle raames võidakse teha
ettepanek vaadete avamiseks ning sellisel juhul
lepitakse maaomanikuga kokku, kas ta soovib ise
vaadet avada või lubab riigi esindajal seda tööd
teostada riigi kulul.
87901:001:0746,
Ever Invest OÜ
Arvata kaitseala koosseisust
tervikuna välja kinnistu
87901:001:0746 , kuna kaitseala
piir ulatuks ainult mõnisada m²
põllumaale ja ei oma olulist
mõju kaitstavate liikide
elutingimustele.
Arvestatud. Kinnistu lõunaots jääb riivamisi
kaitsealale. Põhikaardil nähtav rohumaa on
tegelikult haritav maa. Kaitsealuste liikide
leiukohti pole ja kinnistu hõlmamine ei anna
kaitsealale midagi juurde. Siin on võimalik
ühitada kaitseala piir katastri piiriga.
70801:001:0356,
osaühing Reteera
Ettepanek muuta sõnastust
selgemaks seletuskirjas lk-l 9
Arvestatud. Muudetakse sõnastust: „Kaitseala
piiride muutmisel tuleb arvestada, et samaaegselt
tuleb muuta ka määrust „Hoiualade kaitse alla
seoses Palomõisa oja hoiuala
piiri muutmisega.
võtmine Põlva maakonnas”, millega
korrigeeritakse Palomõisa oja hoiuala põhjapiiri,
nii et see jätkuvalt piirneks kaitsealaga.”
Muudatus puudutab Sabali ja Ojasuu-Metsa
kinnistuid.
87901:001:0462,
maaomanik
Minu vanavanemate maa ostu-
müügi lepingus ei ole kirjas, et
Keskonnaamet oleks ostu
finantsiliselt toetanud. Pole
Keskonnaametil sellel maal
midagi toimetada ja valitseda.
Ma saan ise hakkama! See on
minu kindel seisukoht ja palun
sellega arvestada.
Selgitatud, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 5
järgi on Eesti loodusvarad ja loodusressursid
rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala
territoorium on olnud looduskaitse all
1964. aastast. Kaitseala õigusliku järjepidevuse
kohta saime kinnitust 2019. a
ekspertorganisatsiooni SA Keskkonnaõiguse
Keskuse juristilt. Keskkonnaameti hinnangul
väärib kaitseala jätkuvalt riiklikku kaitset.
Määrusega kehtestatakse kaitse all olevale alale
kehtivate õigusaktide kohane optimaalne
kaitsekord. Kaitsekorra uuendamine tagab
väärtusliku maastiku kaitse ning võimaldab kogu
kaitseala sobivalt majandada. Veel selgita tud
kaitseala valitseja rolli, milleks on
tegutsemislubade andmise otsustamine ja
tingimuste seadmine, looduskaitseliste tegevuste
korraldamine, kaitstava objekti nõuete täitmise
jälgimine ja järelevalve teavitamine avastatud
õigusrikkumistest.
87901:001:0889,
maaomanik
Punni talu piires ühildada
kaitseala piir kas metsa piiriga
või Natura 2000 piiriga.
Ei arvestatud. Kirjelda tud, et algusest peale on
lähtutud sellest, et alal esineb kaitseväärtusi
suuremal alal kui Natura ala ning need pole
pelgalt seotud kaitsealuste liikide ja elupaikadega,
vaid ala teeb väärtuslikuks erinevate loodus- ja
kultuuripärandi komponentide esinemine ja
põimumine. Selgita tud asjaolusid, mida
piiritlemisel on arvestanud, sh maastikulist
eksperthinnangut. Arvamuses viidati ka
põhimõttele, et võimalusel jäetakse vähem
väärtuslikud alad (põllud) ja õueala d kaitsealast
välja, ning küsiti, miks ei rakendata seda Punni
talu puhul. Selgitatud, et kaitseala piirile jääb veel
teisigi õuealasid ja põllumaid. Selles osas, kus
eksperdid maastikuväärtusi ei näinud, otsusta ti
õuealad ja põllumaad kaitsealast välja arvata.
Kaitseala suurendamise ettepaneku puhul tuli aga
leida kompromiss. Seega lähtuti piiritlemisel
ürgoru lähiümbruse kompaktsusest ja kõrgest
väärtusest, seda nii loodus- kui kultuurmaastiku
mõistes. Keskkonnaameti hinnangul omab Punni
kinnistu kõrget maastikulist väärtust ja annab
panuse ala terviklikkusele.
Maaomanike ühine
pöördumine
87901:004:1153,
87901:004:0001,
87901:004:1031,
87901:004:0991,
87901:004:1028,
87901:004:1035,
87901:001:0738,
87901:001:0716,
87901:001:0868,
Ühildada kaitseala piir Natura
2000 piiriga. Ollakse
seisukohal, et kui kaitseala on
suurem kui Natura ala, siis see
ei aita kaasa kaitse-eesmärkide
saavutamisele. Märgitakse, et ei
saada kasutada ja käsutada
omandit oma äranägemise järgi
ning raskendatakse
majandustegevust. Mainitakse,
et piirangud pole piisavalt
Ei arvestatud. Selgita tud Natura alade ja
sisreriiklike kaitsealade erinevust lähtuvalt kaitse-
eesmärkidest. Kirjelda tud, et Keskkonnaamet on
algusest peale lähtunud teadmisest, et alal esineb
kaitseväärtusi suuremal alal kui Natura 2000 alal
ning need väärtused pole pelgalt seotud
kaitsealuste liikide ja elupaikadega, vaid
siseriiklikult on alal suur maastikuline väärtus.
Lisatud, et Põlvamaa maakonnaplaneeringu
„Asustust ja maakasutust suunavad
keskkonnatingimused” järgi kuulub Võhandu jõe
87901:001:0712,
87901:001:0889,
87901:001:0003,
87901:001:0091,
87901:001:0083,
87901:001:0230,
87901:001:0103,
70801:001:1045,
87901:001:0059,
70801:001:1044.
põhjendatud ja pole aru saada,
miks on tarvis nii suurt
maastikukaitseala. Märgitakse,
et kaitse-väärtused saavad
säilida koostöös maaomanikega
ning mida vähem on erinevaid
piire ja piiranguid, seda
tõenäolisemalt peetakse neist
kinni.
Ei nõustuta määruse eelnõu §-s
6 nimetatud tööde
kohustamisega.
ürgorg I tähtsusklassi ja on kõrge maakondliku
tähtsusega ala. Samuti peetakse Räpina valla
üldplaneeringu eelnõu (jaanuar 2022) kohaselt
oluliseks maakonnaplaneeringuga määratud
väärtuslike maastike, sh Võhandu jõe ürgoru
säilimist. Ka maastikueksperdid on välja toonud,
et Võhandu ürgorg on Eesti mõistes oluline, suure
väärtuste hulgaga ja peaks ka edaspidi olema
kaitse all („Eksperthinnang Võhandu jõe ürgoru
maastikuliste väärtuste välja selgitamiseks ning
välispiiri ettepanek ala väärtusi arvestades”, AB
Artes Terrae OÜ, 2018). Piirangute ja
majandustegevuse osas selgita tud, et kaitse-
eeskirja eelnõu kohaselt on eesmärk säilitada
väljakujunenud maastikumuster läbi
traditsioonilise maakasutuse jätkamisega.
Soositakse niitude hooldamist ja põldude pidamist
aladel, kus seda praegu tehakse. See väldib ala
võsastumist ja metsastumist. Metsa majandada
väikesemahuliselt, nagu seda on tehtud
talumetsades. Ehitamisel säilitada alale
iseloomulik asustusstruktuur. Ehk piirangud on
kavandatud nii, et elanikud saaksid oma
tavapärast elutegevust jätkata. Sihtotstarbelist
maakasutust piiratud ei ole.
Selgitatud, et kaitse-eeskirja eelnõu §-s 6 on
nimetatud vajalike töödena maastikuvaadete
avamist ja poollooduslike koosluste hooldamist
ning selle sätte mõte on võimaldada kaitsealal
neid töid teostada ja toetusi küsida. Kuna
kaitsealal on inventeeritud poollooduslikke
kooslusi ja probleemiks on vaadete
kinnikasvamine, siis on need vajalike töödena
välja toodud. Poollooduslike koosluste
säilimiseks määratud vajaliku töö tegemiseks
makstakse loodushoiutoetust, mida on õigus
taotleda kinnisasja valdajal. Kirjeldatud, et
maastikuvaadete avamise teemat käsitleme
kaitsekorralduskava koostamise käigus. Selle
raames võidakse teha ettepanek vaadete
avamiseks ning sellisel juhul lepitakse
maaomanikuga kokku, kas ta soovib ise vaadet
avada või lubab riigi esindajal seda tööd teostada
riigi kulul.
87901:004:1028,
maaomanik Segadus seoses mõistega
„kaitseala valitseja”.
Ettepanek rahvaürituste
korraldamiseks vaid
maaomaniku loal ning lubada
viibida eramaal ja -metsas ainult
kokkuleppel omanikuga.
Selgitatud kaitseala valitseja rolli, milleks on
tegutsemislubade andmise otsustamine ja
tingimuste seadmine, looduskaitseliste tegevuste
korraldamine, kaitstava objekti nõuete täitmise
jälgimine ja järelevalve teavitamine avastatud
õigusrikkumistest.
Ei arvestata. Selgita tud, et looduskaitseseaduse
alusel saab rahvaürituste korraldamist kaitse-
eeskirjaga reguleerida vaid ettevalmistamata
kohas. See tähendab, et ettevalmistatud kohas
piiranguvööndis on rahvaüritused
looduskaitseseaduse alusel lubatud (nt õuealadel).
Lisatud juurde, et kui rahvaüritus toimub
väljaspool selleks ettevalmistatud kohti ehk siis
Rahulolematus telkimise sätte
osas.
Rahulolematus, et ei piirata
kalapüüki ja jahipidamist.
Viidati probleemidele seoses
Võhandu jõel paiknevate
paisudega.
Ettepanek selgitada välja
looduse taluvuse piir seoses
Võhandu maratoniga.
maastikul ja ületatakse 50 osalejaga piirarvu, on
Keskkonnaametil võimalus seada tingimusi
ürituse korraldamiseks: nõuda parkimise
korraldamist, käimlate paigaldamist,
prügikoristamist jmt. Tingimuste seadmine on
oluline, et ala kaitseväärtusi ei kahjustataks.
Antud teada, et võõral maatükil viibimist
reguleerib keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §
32.
Ei arvestata. Viidatud, et telkimist võõral
maatükil reguleerib keskkonnaseadustiku üldosa
seaduse § 35, mis on sarnane võõral maatükil
viibimise põhimõtetega. Märgitud, et
kaitseväärtustest lähtuvalt pole telkimise
piiramine alal vajalik.
Ei arvestata. Selgita tud, et kaitse-eeskirjaga
piiratakse tegevusi, mis kahjustavad ala kaitse-
eesmärke. Üldist kalavarude kaitset reguleeritakse
kalapüügieeskirjaga. Riikliku keskkonnaseire
allprogrammi 2019. aasta aruande „Jõgede
hüdrobioloogiline seire ja uuringud” järgi on
kalastiku seisundit hinnatud aastati heaks kuni
kesiseks. Kesised seisundihinnangud pärinevad
aastatest, kus jõe veetase on olnud madalseisust
oluliselt kõrgem ning püügitingimused olid
seetõttu ebasoodsad. Seirepüügil 2019. a
registreeriti 14 kalaliiki. Kalapüügieeskirjast
rangemate piirangute seadmine pole põhjendatud.
Jahinduse osas selgita tud, et jahipidamisele
seatakse kaitse-eeskirjaga täiendavaid piiranguid
vaid juhul, kui jahipidamine ohustab ala kaitse-
eesmärke. Kaitsealal puuduvad liigid, keda
jahipidamine kahjustaks, seepärast pole kaitse-
eeskirjaga lisapiiranguid seatud. Jahi eesmärgiks
on sageli kahjustuste ennetamine nii metsale kui
põllumajandusele. Eestis on kaitsealadel palju
eramaaomanikke ning seetõttu tuleb tagada, et
kahju oleks minimaalne. Jaht on ka osa maaelust
ning selle võimaldamine tagab traditsioonide
jätkumise ning tegevusalade mitmekesisuse.
Juhitud tähelepanu, et maaomanikul on õigus
jahiseaduses sätestatud ulatuses seada tingimusi
oma maal jahipidamiseks.
Teatatud, et Keskkonnaamet on nende
probleemidega kursis ja tegeleb asjaga oma
pädevuse piires. Tunnista tud, et kalastiku jaoks
on paisud oluliseks negatiivseks mõjuteguriks,
teisalt märgitud, et nende probleemide
lahendamine pole antud kaitse-eeskirjaga
võimalik. Lisasime veel, et paisude negatiivset
mõju kaitse-eesmärgiks seatud elupaigatüübile
jõed ja ojad analüüsitakse kaitsekorralduskavas.
Antud teada, et selle küsimusega tegeletakse
kaitsekorralduskava koostamise käigus.
Ei näe halba metsloomade
söötmisel.
Selgitatud, et jahiulukite lisasöötmise all on
silmas peetud ulukitele spetsia alsete
lisasöödakohtade rajamist. Üldiselt ei ole
kaitsealadel lisasöödakohtade rajamine
asjakohane ja need on mõistlik rajada väljapoole
kaitseala. Söödakoha olemasolu ja aktiivne
kasutamine võib suurendada ala liigset tallamist
näiteks kaitsealuste taimede kasvukohas.
87901:001:0501,
maaomanik
Küsiti, miks on vaja kahte
kaitseala, Natura ja ürgorg ning
tehti ettepanek kaitseala
ühildamiseks Natura alaga.
Kirjeldati, et maa tagastamisel
pole tehtud märget, et tegu oleks
looduskaitsealuse maaga.
Ollakse seisukohal, et tegu on
uue kaitseala moodustamisega
ja vastavalt sellele tuleb
alustada uue kaitseala
moodustamisega, mitte
olemasoleva uuendamisega.
Selguse mõttes soovitatakse
moodustada Natura piiresse jääv
kaitseala, et ametnikud ja
maaomanikud saaksid aru,
millised piirangud kehtivad.
Viidati vastuolule geoloogide
arvamuses ja eelnõus. Tehti
ettepanek täiendada paljandite
kaitset käsitlevat osa ja toetuda
ekspertide arvamusele. Soovitati
teha koostööd Eesti
geoloogiateenistusega.
Ettepanek avaliku
hübriidkoosoleku
korraldamiseks
osalemisvõimalusega veebis ja
jälgides covid-reegleid
kohapeal.
Ei arvestatud. Selgita tud Natura alade ja
sisreriiklike kaitsealade erinevust lähtuvalt kaitse-
eesmärkidest. Kirjelda tud, et Keskkonnaamet on
algusest peale lähtunud teadmisest, et alal esineb
kaitseväärtusi suuremal alal kui Natura 2000 alal
ning need väärtused pole pelgalt seotud
kaitsealuste liikide ja elupaikadega, vaid
siseriiklikult on alal suur maastikuline väärtus.
Selgitatud, et Võhandu jõe ürgoru
maastikukaitseala territoorium on olnud
looduskaitse all 1964. aastast. Kaitseala õigusliku
järjepidevuse kohta saadi kinnitust 2019. a
ekspertorganisatsiooni SA Keskkonnaõiguse
Keskuse juristilt. Keskkonnaameti hinnangul
väärib kaitseala jätkuvalt riiklikku kaitset.
Võhandu jõe ürgoru iseloomulikud
maastikumustrid on tekkinud aastasadade jooksul
ja need on väärtuslikud nii looduslikust,
kultuurilis-ajaloolisest, rekreatiivsest kui ka
esteetilisest aspektist. Määrusega kehtestatakse
kaitse all olevale alale kehtivate õigusaktide
kohane optimaalne kaitsekord. Kaitsekorra
uuendamine tagab väärtusliku maastiku kaitse
ning võimaldab kogu kaitseala sobivalt
majandada. Kohalduvad looduskaitselised
kitsendused on ühesugused kogu kaitseala
ulatuses, kaitstes ühtlasi ka Natura väärtusi, ning
liigset segadust ei tohiks olla.
Kirjeldatud, et osad paljandid võivad hooldust
vajada (nt stratotüüpsed paljandid), teised jällegi
mitte. Võhandu jõe ürgoru maastikukaitsealal
kaitstakse paljandeid mitte ainult geoloogilisest
aspektist, vaid ka elupaigana liikidele. Paljandite
hooldamise vajaduse küsimusi aruta takse
täpsemalt kaitsekorralduskava koostamise käigus,
kaasates erinevad huvigrupid, sh geoloogid.
Märgitud, et see oli ainus ettepanek avaliku
koosoleku korraldamiseks. Juhitud tähelepanu, et
kõigil soovijail on olnud võimalus kahel korral
arvamust avaldada: nii väljatöötamise kavatsuse
kui ka kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise
käigus. Lisatud, et esitatud ettepanekud ja
küsimused on valdavalt sarnased väljatöötamise
kavatsuse käigus laekunud seisukohtadega ning
seetõttu ei näe suurt vajadust koosoleku
pidamiseks. Antud teada, et koroonaviiruse leviku
kõige kõrgema punase taseme juures ei riski
Keskkonnaamet korraldada suuremat kontaktset
koosolekut. Samuti kirjeldatud, et
Keskkonnaamet ei pea vajalikuks korraldada
veebikoosolekut, nähes inimeste erinevat
võimekust ja võimalusi veebis osalemisel. Samas
pakutud välja võimalus kohtumisteks väiksemate
huvigruppide kaupa. Paluti huvist teada anda
19. jaanuariks, kuid ettepanekut ei esitatud.
87901:001:0822,
87901:001:0823,
87901:001:0824,
87901:001:0825,
87901:001:0826,
maaomanik
Ei nõustuta määruse eelnõu §-s
6 nimetatud tööde
kohustamisega.
Selgitatud, et kaitse-eeskirja eelnõu §-s 6 on
nimetatud vajalike töödena maastikuvaadete
avamist ja poollooduslike koosluste hooldamist.
Kuna kaitsealal on inventeeritud poollooduslikke
kooslusi ja probleemiks on vaadete
kinnikasvamine, siis on need vajalike töödena
välja toodud. Poollooduslike koosluste
säilimiseks määratud vajaliku töö tegemiseks
makstakse loodushoiutoetust, mida on õigus
taotleda kinnisasja valdajal. Seega pole eesmärk
maaomanikku kohustada. Kirjeldatud, et
maastikuvaadete avamise teemat käsitletakse
kaitsekorralduskava koostamise käigus. Selle
raames võidakse teha ettepanek vaadete
avamiseks ning sellisel juhul lepitakse
maaomanikuga kokku, kas ta soovib ise vaadet
avada või lubab riigi esindajal seda tööd teostada
riigi kulul.
MTÜ Eesti Metsa
Abiks
Ettepanek täiendada kaitse-
eesmärkide nimekirja vanade
metsade ning Natura elupaikade
9010*, 9080*, 91D0* ja 91E0*
kaitsmisega. Viidatakse eelnõu
vastuolule loodusdirektiiviga:
loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2
kohaselt peab Eesti võtma
vajalikke meetmeid, et vältida
kaitsealadel looduslike
elupaikade ja liikide elupaikade
halvenemist ning selliste liikide
häirimist, mille kaitseks alad on
määratud, kuivõrd selline
häirimine võib oluliselt
mõjutada käesoleva direktiivi
eesmärkide täitmist.
Ei arvestata. Märgitus, et kaitsealal on Eesti
Looduse Infosüsteemi kantud Natura
metsaelupaigad vanad loodusmetsad (9010*),
lammimetsad (91E0*) ning soostunud ja soo-
lehtmetsad (9080*), tegu on väiksemate
elupaigalaikudega hajali üle kogu kaitseala.
Kirjeldatud, et elupaikade seisundid on
varieeruvad ja sidusus teiste metsamassiividega
kesine, mis tuleneb piirkonna maastikulisest
varieeruvusest. Seepärast pole metsaelupaikade
eraldi kaitse-eesmärgiks seadmine Võhandu jõe
ürgoru maastikukaitsealal perspektiivne. Veel
selgitatud, et arvestades aprillis 2014. a Euroopa
Komisjoni antud viimast piisavushinnangut, on
Eesti Natura 2000 võrgustiku loodusdirektiivi II
lisa liikide ja I lisa elupaigatüüpide osas
pindalaline kaitstus piisav. Kuna Natura 2000
võrgustikku kuuluval Võhandu jõe ürgoru
loodusalal ei kaitsta vastavaid elupaigatüüpe, ei
oodata sellelt alalt panust nende elupaigatüüpide
seisundi parandamiseks. Märgitud, et
metsaelupaikade ja metsaliikide osas on Natura
2000 võrgustikus alasid piisavalt, seega vajadust
uusi alasid esitada või olemasolevate alade
eesmärke muuta ei ole. Teata tud, et
keskendutakse metsaelupaikade kaitsele teistel
kaitsealadel. Lisatud, et Keskkonnaameti
hinnangul puudub sellise lähenemise korral
vastuolu loodusdirektiiviga.
Kirjeldatud, et antud kaitseala keskseks
väärtuseks on nii loodus- kui kultuurmaastik, mis
on kujunenud traditsioonilise inimtegevuse
tagajärjel. Siinsed väärtused pole pelgalt seotud
kaitsealuste liikide ja elupaikadega, vaid ala teeb
väärtuslikuks just erinevate komponentide
Ettepanek mitte arvata kaitse alt
välja kõrge loodusväärtusega
alasid, mis on praegu Võhandu
jõe ürgoru MKA sees, aga mis
uue plaani kohaselt kaotavad
täielikult kaitse. Tehakse
ettepanek kasutada ekspertiisi
ettepanekuid ja MTÜ EMA
poolt 2019. aastal tehtud
ettepanekuid piiride osas.
Väidetakse, et pole loogiline
argument „Looduskaitseliste
väärtuste paiknemine ja kaugus
jõest on reaalsuses erinevates
lõikudes erinev”.
Viidati, et arusaamatuks jääb
seletuskirjas lause „Jõelõigu
pikkus jääb endiseks”, sisu.
Mainiti, et eelnõu seletuskirjas
küll mainitakse ekspertiisi, aga
esinemine ja põimumine. Ajaloolistele kaartidele
tuginedes on maastikueksperdid hinnanud, et
Võhandu jõe ürgoru vanimad niidud on olnud
kasutuses mitu sajandit, seejuures rohkem kui
sajandivanune asustusstruktuur ja sellega seotud
teedevõrk on maastikus säilinud tänini
(„Eksperthinnang Võhandu jõe ürgoru
maastikuliste väärtuste välja selgitamiseks ning
välispiiri ettepanek ala väärtusi arvestades”, AB
Artes Terrae OÜ, 2018). Võhandu jõe ürgoru
piirkond on väärtusliku maastikuna esile toodud
ka Põlvamaa maakonnaplaneeringus „Asustust ja
maakasutust suunavad keskkonnatingimused” ja
Räpina valla üldplaneeringu eelnõus (jaanuar
2022), mille kohaselt kuulub Võhandu jõe ürgorg
väärtuslike maastike I tähtsusklassi ja on kõrge
maakondliku tähtsusega ala. Täpsusta tud, et
kaitse-eeskirja eelnõu peamine eesmärk on, et
kaitsealal säiliks väljakujunenud maastikumuster.
Maastikuliste väärtuste säilitamiseks tuleb jätkata
senist maakasutust, st niitu niita ja põldu pidada
aladel, kus seda praegu tehakse, vältida tuleb
võsastumist ja metsa teket. Metsa majandamisel
metsana säilib ka metsa ala, raiutud metsa
asemele kasvatatakse uus mets. Seega, kui jätkub
senine põllu- ja metsamajanduslik maa
majandamine, säilib ka iseloomulik
asustusstruktuur.
Ei arvestata. Kirjeldatud, et senine 300-meetrine
kaitseala piir on mehaaniline piiritlus eelkõige jõe
ja selle kallaste kaitseks ning ei arvesta väärtuste
või nende puudumisega lähialal. Selgita tud, et
Keskkonnaameti ülesanne on leida kompromiss
erinevate osapoolte vahel ning eelnõukohase
piiriga on püütud leida tasakaal erinevate
väärtuste kaitsel. Märgitud, et piiri sisse on
hõlmatud Võhandu jõe ürgoru keskjooksu kõige
kompaktsemalt paiknev loodus- ja
kultuurmaastik.
Selgitatud, et lausega „Looduskaitseliste väärtuste
paiknemine ja kaugus jõest on reaalsuses
erinevates lõikudes erinev” on Keskkonnaamet
silmas pidanud seda, et näiteks Leevi-poolne
kaitseala lõik, kus toimub jõeäärsete eramaade
intensiivne hooldus ja seetõttu on vaesestunud
looduslik taimestik, ei oma võrreldavat
kaitseväärtust kaitseala kesk- ja kirdeosaga, kus
ala looduslikkus ja maastiku ilmestatus
mitmekesisemalt välja tulevad.
Vastatud, et lausega „Jõelõigu pikkus jääb
endiseks”, on mõelnud seda, et nii nagu varem,
siis ka nüüd puudutab kaitseala 12 km pikkust
jõelõiku ja selle ümbrust.
Täiendatud eelnõu seletuskirja .
ei põhjendata, miks ei järgita
ekspertiisi soovitusi piiri osas.
Märgitakse, et kaitseala pindala
vähendamine on vastuolus
Euroopa elurikkuse strateegiaga.
Põhjendusena toodi, et Euroopa
Liidu elurikkuse strateegia
eesmärk on kaitsta 30%
maismaa ja 30% mereala, eriti
loodus- ja põlismetsasid, mida
tuleb rangelt kaitsta.
Ettepanek kasutada kaitseala
piiritlemisel ekspertiisi
ettepanekuid ja MTÜ EMA
eelnevaid ettepanekuid kaitseala
laiendamiseks. Lähtuda
esmajärjekorras Eesti looduse ja
maastiku kaitsest, mitte
erinevate huvigruppide
arvamusest. Ühtlasi tehti
ettepaneku kogu
maastikukaitseala kõrge
kaitseväärtuse tõttu arvata
Natura 2000 võrgustiku alaks
ehk laiendada olemasolevat
loodusala. Põhjendusena toodi,
et Natura 2000 aladel on välja
kujunenud toetuste süsteem, nii
saavad omanikud hüvitist metsa
ja põllu majandamise piirangute
eest ja seda ka Euroopa Liidu
vahenditest.
Ettepanek arvata kõrgete
loodusväärtustega alade kaitse,
mis on kavatsuse järgi
piiranguvööndis,
sihtkaitsevööndisse, sealhulgas
tingimusega, et on lubatud
raiuda kinnistul 3 tm/ha
küttepuud aastas. Tuginedes
Keskkonnaagentuuri aruandele
„Ülevaade loodusdirektiivi
metsaelupaikade seisundist
(2013‒2018)” väidatakse, et
hoiualade ja kaitsealade
piiranguvööndite režiim ei taga
metsaelupaikade säilimist.
Ei arvestata. Euroopa elurikkuse strateegiaga ja
selles püstitatud eesmärkide osas märgitud, et
nendega tegeletakse riigisiseselt tervikuna,
sarnaselt metsade range kaitse küsimusega.
Nimetatud protsendid käivad kogu Euroopa Liidu
kohta ning edaspidi lepitakse protsendid kokku
eraldi ka riikide põhiselt. Lisatud, et Võhandu jõe
ürgoru maastikukaitseala potentsiaal loodus- ja
põlismetsade kaitsel on maastiku mosaiiksuse
tõttu väike.
Selgitatud, et kaitseala piiri ja kaitsekorra
ajakohastamisel on lähtunud põhimõttest, et
piirata tuleb nii palju kui vajalik ja nii vähe kui
võimalik. Teatatud, et ei saa mööda vaadata
asjaolust, et siinne loodus- ja pärandmaastik on
välja kujunenud igapäevase traditsioonilise
elutegevuse ja arengu tulemusel ning eesmärk on,
et kaitsealal jätkuks tavapärane maakasutus ning
see on saavutatav läbi hea koostöö
maaomanikega. Lisatud, et kuna kaitseala asub
97% ulatuses eramaal, siis peetakse vajalikuks ka
maaomanikega arvestamist ning piiri kujunemisel
tuleb teha kompromisse. Mainitud, et
Keskkonnameti väljapakutud piiri lahendusega
säilib kaitseala keskse väärtusena ürgorg ning
ürgoruga seotud Natura väärtused (jõgi, paljandid,
poollooduslikud kooslused). Korratud üle, et
kaitsealal on küll inventeeritud metsaelupaikasid,
kuid nende seadmist kaitse-eesmärgiks pole
Keskkonnaamet pidanud perspektiivseks ning
keskendub nende säilitamisele teistel kaitsealadel.
Kirjeldatud, et Võhandu jõe ürgorus on tuvastatud
esinduslik kollase kiviriku kasvukoht, mis on
soodsas seisundis. Kollane kivirik on
loodusdirektiivi teise lisa nimistus ja see on
lisatud kaitse-eesmärgiks. Kasvukoht jääb
loodusalale. Rohkem loodusdirektiivi liike
kaitsealal ei esine, seega pole vajadust Natura ala
laiendamiseks. Märgitud, et maastikukaitse on
siseriiklik eesmärk.
Ei arvestata. Selgita tud, et ettepaneku osas muuta
piiranguvöönd sihtkaitsevööndiks on
Keskkonnaamet seisukohal, et siinsed metsad on
küll suhteliselt vanad, omades kõrget ökoloogilist
väärtust, kuid pole selle ala puhul peamine kaitse-
eesmärk. Samuti ei leidu kaitsealal liike, kelle
kaitseks oleks tarvis kehtestada sihtkaitsevööndi
režiimi. Teatatud, et optimaalsete raiepiirangute
seadmise eesmärgil oleme teinud metsaregistri
andmetel põhinevaid raievanuste ja langi suuruse
mõju analüüse. Metsade majandamisel säilib
metsamaa ja asemele kasvab uus mets. Sellega ei
kaasne kõlvikumuutusi. Teatatud, et üheselt ei saa
väita, et raiepiiranguid leevendatakse. Seni on
küll lageraied olnud keelatud, teisalt on lubatud
Sihtkaitsevööndi režiimi
põhjendamiseks on eelnõu
seletuskirjast ja
eksperthinnangust välja toodud
metsakaitset toetavad
argumendid. Arvatakse, et
kavandatud piirangud mõjuvad
(turberaie kuni 2 ha, lageraie
kuni 0,5 ha, lageraie hall-
lepikutes 1 ha) negatiivselt
metsadele ja maastikule.
Mainitakse, et hetkel on lageraie
keelatud ning ei mõisteta , miks
Keskkonnaamet on otsustanud
lageraiet nüüdsest lubada ja
leevendada raie piiranguid.
Kirjeldatakse, et VEPidel on
tihti väga kõrged
loodusväärtused ning on
ebaloogiline, et need ei ole
kaitsealal kaitstud.
Ettepanek muuta piiranguid
rangemaks, nii nagu seda
võimaldab looduskaitseseaduse
§ 31: keelata uuendusraied;
keelata biotsiidide,
taimekaitsevahendite ja väetiste
kasutamine piiranguvööndis;
keelata uute maaparandus-
süsteemide rajamine.
olnud turberaieid kuni 5 ha suuruse langina.
Märgitud, et maastikku sobitumise eesmärgil
keelatakse turberaietest veerraied, kuna need on
oma olemuselt pikad kitsad lagedad koridorid,
mis looduses häirivalt silma jäävad. Selle asemel
on välja pakutud 0,5 ha suuruste lageraiete
võimaldamine. Veerraie kahjuks kõneleb asjaolu,
et soodsate tingimuste kokkulangemisel võib selle
pindala osutuda suuremaks kui lubatud
lageraielank. Kirjeldatud, et väikesemahuline
uuendusraie on ajalooliselt kuulunud talumetsade
majandamise juurde ning see ei ohusta kaitse-
eesmärkide saavutamist. Näitena võib tuua veel
raievanuste tõstmise ja säilikpuude jätmise
kohustuse 40 tm/ha. Selgitatud, et need teenivad
nii ökoloogilsi kui maastikuilme säilimise huve.
Nõustutud, et vääriselupaigad omavad küll kõrget
loodusväärtust, kuid juhitud tähelepanu, et hetkel
kehtib kord, mille järgi nende kaitse eramaal on
vabatahtlik.
Märgitud, et uuendusraied eelnõus toodud
tingimustel ei sea ohtu kaitse-eesmärkide
saavutamist. Biotsiidide, taimekaitsevahendite ja
väetiste kasutamise ning maaparandussüsteemide
rajamise osas jääb Keskkonnaamet samale
seisukohale, nagu kirjelda tud välja töötamise
kavatsuse avalikustamise käigus saadetud
20.11.2019 nr 7-4/19/15054-23 vastuskirjas.
Viimases on selgitatud, et biotsiide,
taimekaitsevahendeid ja väetisi kasutatakse
peamiselt intensiivselt majandatavatel põldudel,
mis jäävad jõest ja ürgorust kaugemale, samuti
jääb põldude ja jõe vahele puhvrina ürgoru nõlvu
kattev mets. Samuti kuna Võhandu jõe ürgoru
metsad ja põllud asuvad valdavalt ürgoru
kõrgematel pinnavormidel (kõrged kaldapealsed
ja oru nõlvad), siis puudub seal ka tõsisem
kuivendamise va jadus, seepärast ei peeta
põhjendatuks lausalise keelu seadmist uute
maaparandussüsteemide rajamisele.
10. novembril 2025.a tehti Kliimaministeeriumis otsus, et kaitseala laiendatakse ainult juhul
kui maaomanik on selle muudatusega nõus. Kokku saadeti kirjad uuesti 25 katastriüksuse maaomanikule, kelle maad võimalik kaitseala laiendus puudutas ja küsiti arvamust
piirimuudatuse kohta. Kirjad saadeti rahvastikuregistris märgitud e-posti aadressile või selle puudumisel tähitud postiga rahvastikuregistris märgitud elukoha aadressile. Saadud tagasiside tulemusel ei loobutud kaitseala laiendamisest ühe kinnistu osas, mille maaomanik oli
laiendusega nõus. Ülejäänud piirimuudatused tehti maaomaniku nõusolekul ainult kaitseala piiritlemise loogikast lähtuvalt ja olid marginaalsed. Ettepankuid esitati ka praegu kaitse all
oleva ala piiri kohta, aga selles osas valdavalt ei olnud võimalik arvestada.
Tabel 2. Esitatud seisukohad ja ettepanekud piirimuudatuste kohta
Seisukoha esitaja Seisukoht ja ettepanek Tulemus
87901:004:0090
maaomanik
Kinnitas tel teel, et on nõus
muudetud piiriga .
(Laiendusega oli samuti nõus.)
Laiendus jäi välja
87901:004:1028,
87901:004:1035
maaomanik
Uue piiri osas arvamust ei
avaldanud.
(Laiendusega ei olnud nõus.)
Laiendus jäeti välja , korrigeeriti ainult piiri.
87901:001:0225
maaomanik
Uue piiriga on nõus
(Laiendusega ei olnud nõus.)
Laiendus jäi välja
87901:001:0015
maaomanik
Ettepanek, et õueala servas asuv
puuderida jääks kaitseala
territooriumilt välja
(Laiendusega ei olnud nõus ja
esitas siis ettepaneku, et
kaitseala võiks piirduda Vareste
külas ürgoru kaldapealse
ülemise joonega . Selgitati, et
kitsam kaitseala piir (sh Natura
loodusala piir) ei võimalda
kaitsta ega esile tuua
(väärtustada) Võhandu jõe
ürgoru ümbruses säilinud
pärandkultuurmaastikku (ürgoru
nõlvadel on säilinud ajalooline
maakasutus ja asustusstruktuur).
Arvestatud. Vahetult õueala servas asuvat
puuderida võib antud juhul lugeda õueala osaks.
87901:004:1031
maaomanik
Ei nõustunud, et kehtiv kaitseala
piir kulgeks mööda katastripiiri.
Ettepanek: kaitseala piir
planeerida nii, et kaitseala
territooriumile ei oleks
hõlmatud elumaja, põllu- ja
metsamaad.
(Laienduse osas esialgu
arvamust ei avaldanud. Piiri
selguse huvides 0,42ha
suurusest laiendusest kinnistu
osas ei loobutud -uus piir oli
planeeritud mööda katastripiiri.)
Arvestatud osaliselt. Kaitseala piiri vähendatud
nii, et tee ja Virasuu vaheline ning tee ja õueala
vaheline põllumaa jäävad kaitseala territooriumilt
välja. Selgitatud, et planeeritava piiriga on veel
võimalik osaliselt tagada Himmiste külas säilinud
pärakultuurmaastiku (sh asustusstruktuuri),
kaitseala väärtustele vajaminevat puhverala ja ala
terviklikkust. Katastriüksus omab
maastikukaitselist väärtust, sest on koos Teiste
Võhandu jõe äärsete aladega näide hästi säilinud
kultuurmaastikust ja asustusstruktuurist. Lisaks
jääb katastriüksusele osaliselt Võhandu jõe ürgoru
madal lisaorg (terviklikult seda enam ei kaitsta,
sest vastuseisu tõttu on loobutud kaitseala
laiendustest). Kõige olulisemaks väärtuseks on
aga ikkagi Võhandu jõgi koos selle järskude
nõlvadega. Kaitseala territooriumile jäävad metsa,
rohu-, põllu- ja elamumaad on tihedalt seotud
Võhandu jõe ürgoru ja Võhandu jõe seisundi
säilimisega. Järskudel ürgoru nõlvadel teostatav
põllumajanduslik- või metsamajanduslik tegevus
aga ka ehitustegevus võivad ohustada ürgoru
nõlvasid, liivakivipaljandeid, koopaid aga ka jõge
ja seeläbi ka kaitsealuste liikide elupaikasid.
Hõlmates kaitseala territooriumile alad, mis
moodustavad puhvri kaitseala väärtustele on
Keskkonnaametil võimalik ennetada või ära hoida
tegevust mis väärtusi võiks ohustada.
Keskkonnaameti eesmärk ei ole keelata tegevusi
vaid leida lahendus inimtegevusele nii, et ei
kahjustataks säilinud loodus- ja
maastikuväärtuseid. Varasemalt on juba
kultuurmaastiku arvelt kaitseala territooriumi
Jätkuvalt vastu (vestlus telefoni
teel peale väljaläinud kirja).
Soovis avalikku arutelu Leevil.
Ei mõista, mis väärtus tema
kinnistul ja õuealal on, kaitseala
piir võiks kulgeda jõe serva
mööda.
vähendanud (võrreldes AB Artes Terrae OÜ
2018.a koostatud eksperthinnanguga) ning seda
on tehtud ka nüüd, et kaitseala laienemine
eramaadele ei toimuks põhiliselt maastikuliste
väärtuste kaitsest lähtuvalt.
Selgitatud (telefoni teel), et hetkel oli planeeritud
läbirääkimised kaitseala välispiir osas vaid nendes
kohtades, kus oli plaanis eramaadele laienemine.
Eramaadele laienemise saab toimuda vaid
maaomanike nõusolekul. Ning lähtuvalt
vastuseisust otsustati hoopis, et loobutakse
laiendustes. Kaitseala piiri laiemalt ei plaanita
muuta, vaid eesmärk on peale pikaksveninud
menetlusprotsessi lõpuks kinnitada väärtuste
kaitseks vajalik kaitsekord. Avalikku arutelu ei
ole plaanis korralda. Uuesti maaomanikuga
telefoni teel ühendust ei õnnestunud saada et asja
uuesti selgitada ja anda teada lõplikust otsusest
avaliku arutelu osas -ei korraldata. Helistatud
mitmeid kordi rahvastikuregistris märgitud
numbrile ja numbrile millelt helistati
Keskkonnaametile. Maaomanik pole ise ühendust
võtnud.
87901:001:0889
maaomanik
Nõus (õueala jääb kaitseala
territooriumilt välja), kuid
eelistaksid jätkuvalt Vareste
külas MKA piiri viimist metsa
servani või selle ühildamist
Võhandu jõe ürgoru loodusala
(Natura ala) piiriga .
(Laienduse osas esialgu
arvamust ei avaldanud.)
Selgitatud, et Võhandu jõe ürgoru loodusala
(Natura ala) piiriga ühildamist jätkuvalt ei
pooldata, kuna Natura loodusala piir ei võimalda
kaitsta ega esile tuua (väärtustada) Võhandu jõe
ürgoru ümbruses säilinud pärandkultuurmaastikku
(ürgoru nõlvadel on säilinud ajalooline
maakasutus ja asustusstruktuur). Vareste külas,
õuealade väljajätmisega, jääb MKA
territooriumilt välja küll väärtuslikku säilinud
asustusstruktuuri, kuid lähtuvalt maaomanike
soovist ei toimu ka kaitseala laienemist.
Planeeritav piiriga on veel võimalik osaliselt
tagada Vareste külas säilinud
pärakultuurmaastiku, kaitseala väärtustele
vajaminevat puhverala ja ala terviklikkust.
Kaitsealale on planeeritud piiranguvööndi
kaitsekord, ning see võimaldab katastriüksuste
sihtotstarbelist kasutamist.
87901:001:0481 ,
Metsatervenduse OÜ
Ettepanek, et terve katastriüksus
oleks kaitsealal ja
sihtkaitsevööndis.
Ei arvestatud. Selgitatud, et kaitse-eeskirja eelnõu
kohaselt on Võhandu jõe ürgoru
maastikukaitseala eesmärk säilitada
väljakujunenud maastikumuster läbi
traditsioonilise maakasutuse jätkamise. Kaitseala
kaitsekord on planeeritud nii, et võimaldada
niitude hooldamist ja põldude pidamist aladel, kus
seda praegu tehakse, et vältida ala võsastumist ja
metsastumist, metsa majandada
väikesemahuliselt, nagu seda on tehtud
talumetsades ning ehitamisel säilitada alale
iseloomulik asustusstruktuur. Ehk piirangud on
kavandatud nii, et elanikud saaksid oma
tavapärast elutegevust jätkata, katastriüksuste
sihtotstarbelist maakasutust piiratud ei ole.
Kehtestatavad piirangud ei võimalda metsa
majandada sellises mahus ja intensiivsusel nagu
osad maaomanikud sooviksid. Mets on rohkem
kui lihtsalt koht kust teenida puidutulu.
Kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud metsa
erinevate funktsioonidega. Üheks sooviks on
olnud vältida metsa vanuselise struktuuri olulist
nihkumist nooremate metsade poole. Samuti on
oluline, et lagedad alad ei domineeriks ja säiliks
maastiku metsane üldilme. Kehtestatavad
piirangud on vajalikud maastiku metsase üldilme
ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise
seisukohast.
Kinnistule on küll inventeeritud Natura 2000
metsaelupaigatüübi kriteeriumitele (9010* ja
91D0*) vastavad metsaosad, kuid need asuvad
väljaspool Võhandu jõe ürgoru loodusala.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldusele nr 615
ei ole Võhandu jõe ürgoru loodusala eesmärgiks
metsaelupaigatüüpide kaitse. Samuti pole kavas
neid antud kaitsealal kaitse-eesmärkideks lisada .
Kuna Võhandu jõe ürgoru loodusalal ei kaitsta
metsaelupaigatüüpe, siis ei oodata sellelt alalt ka
panust nende elupaigatüüpide seisundi
parandamiseks. Samadel põhjustel ei planeerita
ka Võhandu jõe ürgoru maastikukaitsealal
väljaspool loodusala territooriumi Natura 2000
metsaelupaiga tunnustele vastavate metsade
kaitseks täiendavaid kaitsemeetmeid (sh
sihtkaitsevööndi moodustamist). Teadaolevalt ei
ole 87901:001:0481 katastriüksusel ka ühtegi I
ega II kaitsekategooria liiki, kelle kaitseks oleks
sihtkaitsevööndi moodustamine vajalik.
Katastriüksusel ei ole metsi enam tükk aega
majandatud, nad on kõrge keskmise vanusega
ning kohati väga struktuurielementide (erinevas
vanuses ja mõõdus lamapuitu, õõnsusi jms)
rohke, pakkudes seeläbi elu- ja varjepaika
erinevatele liikidele ning omades kõrget
ökoloogilist väärtust, kuid see pole selle ala puhul
peamine kaitse eesmärk. Võhandu jõe ürgoru
peamiseks väärtuseks on mitmekülgne loodus- ja
pärandkultuurmaastik. Mõistliku ja
looduslähedane metsamajandamise sarnaselt
sellele, kuidas ajalooliselt on talumetsasid
majandatud (sh ka väikesemahulise
uuendusraidega), ei ohusta kaitse eesmärkide
saavutamist. Sihtkaitsevööndi loomine pole
kaitseala peamisest kaitse-eesmärgist lähtuvalt
vajalik.
Maaomanikega võeti ühendust, et läbi rääkida
kaitseala välispiir kulgemine, et eramaadele
laienemine toimuks vaid maaomanike nõusolekul.
2021.a eeskirja avalikustamisel saadud
tagasisidest ja 2026.a märtsi alguses küsitud
tagasisidest lähtuvalt otsusta ti, et vastuseisu tõttu
loobutakse kaitseala laiendamistest eramaadele.
Kaitseala laiendame Võhandu jõe ürgoru MKA
osas eramaadele vaid juhul kui laiendus on
marginaalne (seotud piiri kulgemise loogikast) ja
maaomanik on sellega nõus. Teisi muudatusi
kaitseala tsoneeringus ei olnud ja ei ole plaanis ka
teha.
Jätkuvalt ei mõista, miks ei
moodustata sihtkaitsevööndit
kui maaomanik soovib ise maa
looduskaitseks ära anda.
Avaldas arvamust, et üldiselt
piiranguvöönd on
maaomanikele kõige kehvem
variant, sest piirangud on
karmid ja toetused liiga
väikesed. Sihtkaitsevööndis
saaks kõrgemat toetust ja on
võimalus ka maa riigile müüa.
(Telefonivestluse kokkuvõte)
Maaomanikega võeti ühendust vaid seetõttu et
otsustada ära laienemised eramaadele.
Konkreetset ettepanekut ei esita tud varasema
eeskirja menetluse raames, sh avalikustamise
perioodil. Mõistlik ja looduslähedane
metsamajandamine sarnaselt sellele, kuidas
ajalooliselt on talumetsasid majandatud (sh ka
väikesemahulise uuendusraidega), ei ohusta kaitse
eesmärkide saavutamist. Sihtkaitsevööndi
loomine pole kaitseala peamisest kaitse-
eesmärgist lähtuvalt vajalik.
87901:001:0001
maaomanik
Ei ole nõus (põhjendusi ei
esita tud)
Jääb arusaamatuks, miks ei nõustuta planeeritava
piiriga. Kas eelistatakse pigem varasemalt
planeeritud piiri või missugune nägemus
maaomanikul kaitseala piiri osas on. Selgitatud, et
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-
eesmärgist lähtuvalt ei ole võimalik katastriüksust
kaitseala territooriumilt täielikult välja arvata.
Oleme Eesti riigina Natura 2000 võrgustikuga
liitumisel võtnud ka kohustuse kaitsta ja säilitada
Võhandu jõe ürgoru loodusala väärtusi ning
selleks peame terve loodusala territooriumi
hõlmama siseriikliku looduskaitseala (Võhandu
jõe ürgoru maastikukaitseala) territooriumile, et
tagada alale parem siseriiklik kaitsekord.
Kaitseala territooriumile jäävad metsa, rohu-,
põllu- ja elamumaad on tihedalt seotud Võhandu
jõe ürgoru ja Võhandu jõe (väärtuslik elupaik
erinevatele sh kaitsealustele liikidele ning ka
Võhandu jõe ürgoru loodusala kaitse-eesmärgiks)
seisundi säilimisega. Järskudel ürgoru nõlvadel
teostatav põllumajanduslik- või metsamajanduslik
tegevus aga ka ehitustegevus võivad ohustada
ürgoru nõlvasid, liivakivipaljandeid, koopaid aga
ka jõge ja selle vee kvaliteeti. Hõlmates kaitseala
territooriumile alad, mis moodustavad puhvri
kaitseala väärtustele on Keskkonnaametil
võimalik ennetada või ära hoida tegevust mis
väärtusi võiks ohustada. Keskkonnaameti
eesmärk ei ole keelata tegevusi vaid leida
lahendus inimtegevusele nii, et ei kahjustataks
säilinud loodus- ja maastikuväärtuseid.
87901:001:0861
maaomanik
Ettepanek, et Võhandu jõe
ürgoru MKA uus piir ühilduks
loodusala piiriga või liiguks
oluliselt lähemale sellele.
Natura ala moodustab niigi juba
30% kinnistu metsa pindalast,
lisaks on kinnistul veel mitmeid
erinevaid piiranguid ja
kitsendusi. Kui kinnistul on
olulisi omaniku eest kaitset
vajavaid alasid, mis
võimaldavad paremini kaitsta ja
esile tuua säilinud
pärandkultuurmaastikku (mis ei
oleks mõtteline sirge läbi
Arvestatud osaliselt. Piiri korrigeeritud nii, et uus
planeeritav piir kulgeb 70801:001:1070
katastriüksuse servast mõttelise sirgena
87901:001:0861 katastriüksusel asuva teeni ning
seejärel mööda ala läbivat teed kuni
70801:001:0084 katastriüksuseni.
Selgitatud, et Võhandu jõe ürgoru loodusala
(Natura ala) piiriga ühildamist jätkuvalt ei
pooldata , kuna Natura loodusala piir ei võimalda
kaitsta ega esile tuua (väärtustada) Võhandu jõe
ürgoru ümbruses säilinud pärandkultuurmaastikku
(ürgoru nõlvadel on säilinud ajalooline
maakasutus ja asustusstruktuur). Planeeritava
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala
piiritlemisel lähtutud loodus- ja maastiku
kinnistu), siis olen valmis
kaaluma nende lisamist.
Ettepanek, et kinnistul olev
endise talu vundament ja seda
ümbritsev ala (umbes 1 ha)
jääks MKA alalt välja, kuna
soovite seal talu taastada.
Kindlasti oleks vajalik jätta
MKA alalt välja ka teerada, et
saaks talukohani piiranguteta
liikuda.
Ettepanek, et puhvervööndi piir
kulgeks ürgoru perve ääreni,
välja arvatud juhtudel, kus
olemasolev Natura loodusala
piir paikneb sellest kaugemal.
väärtuste paiknemisest (sh arvestanud 2018.a
koostatud eksperthinnanguga) ja ala
terviklikkusest ning sellest, et ala piirid peavad
olema looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt
mõistetavad. Üldjuhul on piiritlemisel kasutatud
selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte (teed,
kõlvikud, kraavid, mõõdistatud maaüksused),
vaid nende puudumisel looduses kindlatest
punktidest lähtuvaid mõttelisi sirgeid. Eramaa
laiendusest loobumisel oli mõttelise sirge mõte
(katastriüksust läbivas lõigus) hoida kaitse all
võimalikult suurt ajaloolist metsamassiivi. Samas
kui lähtuda kaitsealade piiritlemise loogikast on
selge, et metsatee, mis on ajas vähemuutuv objekt
on siiski parem piiri alus. Kaitseala piiri viimine
metsateele vähendab küll kaitse all oleva
ajaloolise metsamaa pindala, kuid tagab kaitseala
väärtustele vajaminevat puhverala ja ala
terviklikkuse. Kaitseala piiri korrigeerimine
metsateeni tagab jätkuvalt piisavalt suure
metsamassiivi säilimise, et tagada kasvu-, elu- ja
varjepaiga võimalust erinevatele liikidele.
Ei arvestatud. Selgitatud, et kõige olulisemaks
kinnistut puudutavaks väärtuseks on Võhandu
jõgi koos selle järskude nõlvadega. Kaitseala
territooriumile jäävad metsa, rohu-, põllu- ja
elamumaad on tihedalt seotud Võhandu jõe
ürgoru ja Võhandu jõe (väärtuslik elupaik
erinevatele sh kaitsea lustele liikidele ning ka
Võhandu jõe ürgoru loodusala kaitse-eesmärgiks)
seisundi säilimisega. Järskudel ürgoru nõlvadel
teostatav põllumajanduslik- või metsamajanduslik
tegevus aga ka ehitustegevus võivad ohustada
ürgoru nõlvasid, liivakivipaljandeid, koopaid aga
ka jõge ja selle vee kvaliteeti. Hõlmates kaitseala
territooriumile alad, mis moodustavad puhvri
kaitseala väärtustele on Keskkonnaametil
võimalik ennetada või ära hoida tegevust mis
väärtusi võiks ohustada. Keskkonnaameti
eesmärk ei ole keelata tegevusi vaid leida
lahendus inimtegevusele nii, et ei kahjustataks
säilinud loodus- ja maastikuväärtuseid.
Ei arvestatud. Ekspertiisist lähtuvalt loovad
avatud (niidud ja põllud) ning suletud (metsad)
alade struktuur, teed ja talukohad koos jõeoru
iseloomulikumate osadega (paljandite ja
järsunõlvalise oruga) piirkonna maastikupildi
ning on piirkondliku miljöö aluseks. Kaitseala
piiri toomisel Jõenurga 87901:001:0861
katastriüksusel vahetult ürgoru pervele jääks
kaitseala territooriumilt välja ala, mis on oluline
pärandkultuurmaastiku kaitsest lähtuvalt
(ekspertiisis märgitud kui säilinud metsamaa ehk
rohkem kui 120 aastat säilinud metsamaa kõlvik,
mis panustab traditsioonilise maastikupildi
säilimisse).
Tunti huvi, et kas vana talukoha
taastamine kaitsealal oleks
võimalik (nt kui taastatakse
algupärases ajaloolises
asukohas, ehitustegevus ei
laiene nõlvale, seatakse
täiendavad
keskkonnatingimused (nt
pinnase kaitse, sadevee
lahendused jms) ning
lahendatakse toimiv ja
keskkonda minimaalselt
koormav ligipääs talukohale),
ilma vajaliku ala kaitse alt välja
arvamiseta.
Selgitati, et ei ole võimalik kindlalt öelda, et
katastriüksusel, (70801:001:0084 katastriüksuse
kagunurga lähistel), oleks kindlalt asunud
talukoht. 1913.a (üheverstane kaart 1:42 000),
1934.a (Eesti Vabariigi topograafiline kaart 1:25
000), 1949.a (NSVL o42 topokaart 1:25 000
vanem) ja 1969.a (NSVL c63 topokaart 1:25 000)
kaartidel on kujutatud vaid ühte ehitist. Uute
ehitiste rajamine on kaalutlusotsus, mida hetkel
Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala menetluse
raames ei teostata. Kaitse-eeskiri seab võimaluse,
kuid kas ja mis mahus saab ehitada selguks
edaspidi konkreetse taotluse menetlemisel
kaalutlusotsusena. Varasemalt oli eelnõu
seletuskirja märgitud, et antud kaitseala
kontekstis käsitletud metsamaad NL c63
topokaardi 1:10000 (1972.a) alusel, kuna see oli
väiksemas mõõtkavas, kuid kahjuks puudub
sellelt Võhandu jõe ürgoru idanurk. Uue
kaardianalüüsi tulemusel võiks ajaloolise
metsamaana käesoleva kaitse-eeskirja tähenduses
lugeda maad, mis on kantud metsana või
puittaimestikuna Maa- ja ruumiameti ajaloolisele
topograafilisele (Eesti Vabariigi topogra afiline
kaart 1:25 000 (1934.a), NSVL o42 topokaart
1:25 000 (1949.a) ja NSVL c63 topokaart 1:25
000 (1969) kaardile. Suuremate metsalaamade
puhul võiks arvestades ka verstast kaarti, et
hooneid ei lubataks suurte metsamassiivide
keskele, kus on olnud nt EV topograafilisel
kaardil nt lage ala ja näiteks orunõlvadel
paiknevate kitsaste metsaribade puhul ka
metsakorralduslike andmeid (sh varasemaid
arhiveerituid andmeid), sest lähtuvalt kaardi
mõõtkavast (1:25 000), ei pruugi väiksemad
metsaga kaetud alad kaardikihilt välja tulla.
87901:001:0153,
87901:001:0763,
70801:001:1044,
87901:001:0049.
87901:001:0047,
87901:001:0083,
87901:001:0138,
87901:001:0137,
87901:001:0103,
70801:001:1071,
87901:001:0002,
70801:001:1070,
70801:001:0084;
87901:001:0091
maaomanik
Arvamust ja ettepanekut ei
esitanud (sh 87901:001:0153
maaomanik laienduse osas)
Laiendused jäid välja, piiri korrigeerimine
vastavalt muutunud aluskaartidele tõi kaasa
väiksemad muudatused osade kinnistute osas, kuid
neid ei käsitleta laiendusena vaid piiri
korrigeerimisena vastavalt aluskaardile.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu koostamisel on arvestatud nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50).
Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud
direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.
Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura 2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide
elupaiku. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktist 507
hõlmab kaitseala Võhandu jõe ürgoru loodusala. Seetõttu tuleb Võhandu jõe ürgoru maastikukaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.
Võhandu jõe ürgoru loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni
12. detsembri 2008. a otsusega 2009/94/EC, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2008) 8046 all, ELT L 12,
13.02.2009, lk 245–392). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade
nimekirja Euroopa Komisjoni 7. veebruari 2025. a rakendusotsusega (EL) 2025/238, millega võeti
vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu kaheksateistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2025) 738 all, ELT L,
2025/238, 17.2.2025, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2025/238/o j).
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek lisada Võhandu jõe ürgoru
loodusala kaitse-eesmärkide hulka kollase kiviriku kui direktiivi II lisa liigi kaitse.
5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Määrus aitab paremini tagada ürgoru
kaitse all oleva lõigu ja seal esinevate loodusväärtuste säilitamise. Uue kaitse-eeskirja kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on
mõju välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise vajaduse sätestavad nii Euroopa 2030 kui ka Ressursitõhusa Euroopa
tegevuskava. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2030 (KOM(2020) 380), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi)
parandamiseks aastaks 2030. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist.
Võhandu jõe ürgorg on juba vana kaitsekorraga alana riikliku kaitse all, mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ja riigiasutuste ning kohaliku omavalitsuse korraldusele.
Planeeringud tuleb kooskõlla viia kehtestatud õigusaktidega. Seega mõjutab määruse
kehtestamine ka kehtestatud planeeringuid. Meile teadaolevalt vastuolusid kehtivate planeeringutega ei ole, mistõttu oluline mõju selles küsimuses puudub. Eelnõu avalikustamise käigus saadeti kohalikule omavalitsusele ja maaomanikele arvamuse avaldamiseks eelnõu
materjalid. Looduskaitseseaduse § 9 lõike 7¹ punktide 3 ja 4 järgi on avalikustamise üks eesmärk saada menetlusosalistelt neile teadaolevad andmed, mis on eelnõuga seotud.
Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega Räpina vallale maamaksutulude suurenemine ligikaudu 5354 eurot aastas (kaitseala pindala väheneb 292,5 ha
võrra). Alates 2025. aastast kompenseeritakse kõikidele omavalitsustele riiklike looduskaitseliste piirangute tõttu saamata jääv maamaksutulu. Kompenseerimine toimub eelneva aasta andmete alusel ehk 2025. aastal makstakse kompensatsiooni 2024. aastal saamata
jääva maamaksu eest. Seega väheneb maamaksu kompenseerimisest tulenev kulu riigile 5354. eurot aastas.
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele
vastava tasu eest. Kuna kogu Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala jääb piiranguvööndisse, kus maa sihtotstarbeline kasutamine ei ole oluliselt piiratud, ei kaasne riigieelarvesse kulusid
maa riigile omandamisega.
Kaitseala poollooduslike koosluste hooldamiseks ja taastamiseks on võimalik taotleda toetusi.
Taastamistööde (puurinde liituvuse vähendamist, võsalõikust, mätaste hekseldamist, karjaaedade rajamist) teotusi reguleerib keskkonnaministri 1. juuni 2004. a määrus nr 62
„Loodushoiutoetuse taotlemise, toetuse läbivaatamise ja toetuse maksmise kord, nõuded toetuse maksmiseks ja toetuse määradˮ ning hooldamistoetusi (niitmist ja karjatamist) maaeluministri 22. aprilli 2015. a määrus nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus .ˮ
Taastamistoetuste summa on olenevalt niidu tüübist ja töö iseloomust 2021. aasta seisuga kuni 590 eurot/ha. Poollooduslike koosluste hooldamise toetuse suurus on 85–150 eurot/ha aastas.
Poollooduslike koosluste hooldamisega seoses ei kaasne riigile määruse kehtestamisega lisakulusid, kuna hooldatava ala maht võrreldes varasemaga ei suurene. Natura 2000 alal asuva erametsamaa omanikule makstakse toetust, et kompenseerida Natura 2000
metsaalade majandamisest saamata jäänud tulu. Toetuse andmise tingimused ja kord on
kehtestatud 22. aprilli 2015. a määrusega nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetusˮ, mille kohaselt on toetuse määr piiranguvööndis ühe hektari kohta kuni 60 eurot aastas. Natura 2000
alal asuvad eramaa metsad jäävad kõik nagu varemgi piiranguvööndisse ning seega ei kaasne riigile
täiendavaid kulusid.
Väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala asuvale erametsaaladele on õigus taotleda alal
looduskaitseliste piirangute järgimise tõttu saamata jääva tulu kompenseerimiseks toetust. Toetuse andmise tingimused ja kord on kehtestatud keskkonnaministri 14. aprilli 2014. a määrusega nr
10 „Erametsanduse toetuse andmise alused, taotluse kohta esitatavad nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord, taotluse hindamise alused ning toetuse tagasinõudmise
kord”, mille kohaselt on toetuse määr väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala asuvas kaitstava ala piiranguvööndis ühe hektari kohta kuni 60 eurot aastas. Seoses asjaoluga, et väljaspool Natura 2000 ala erametsamaa pindala väheneb 132 ha võrra, väheneb ka potentsiaalne kulu
(toetuse maksmise kohustus) riigile.
Eramaadel saamata jääva puidutulu arvutamise aluseks on võetud Natura 2000 metsaalade metsaressursi keskmine väärtus, mille alusel arvutati keskmine eeldatav aastane tootlus. Selle
järgi on saamata jääv puidutulu piiranguvööndis 72 eurot/ha aastas. Kaitseala pindala vähenemisega seoses väheneb ühtlasi kaitseala metsa pindala ligikaudu 132 ha. Seega tekib puidutulu hinnanguliselt 9504 eurot aastas juurde.
Riigimetsa majandamisest saamata jääv tulu ei muutu, sest muudatused riigimaad ei puuduta.
Keskkonnaagentuuri Eesti keskmine metsa tagavara 194 tm /ha. Statistikaameti andmete alusel
(EM001) on metsamajandamise ja puidutööstuse loodav agregeeritud lisandväärtus 110 €/tm (2022. aasta seis, kus metsamajandamise haru puhul on arvestatud Eesti raiutud puidu hulka ja
puidutööstuse puhul Eesti puidu ja imporditud puidu hulka). Eeltoodud hinnangu järgi saaks kaitse-eeskirja jõustumise järgselt 132 ha metsamaa kaitse alt välja arvamisega metsamajanduse ja puidutööstuse poolt luua kokku ligikaudu 2 miljonit eurot lisandväärtust.
Arvutuse eelduseks on teoreetiline võimalus, et täna kaitse all olev ressurss võetaks koheselt kasutusse, mis erinevate piirangute tõttu praktikas saaks realiseeruda vaid piiratud ulatuses
(takistused metsaseaduses, ilmastikus, turuhinnas ja omaniku tahtes).
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
7. Vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada, esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse. Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi
muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või
valdajale õigused ja kohustused, mis on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks
tegemisest arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates. Keskkonnaseadustiku
üldosa ( edaspidi Ke ÜS) kohaselt on ka keskkonnaorganisatsioonidel õigus esitada kaebus kohtusse. Keskkonnaasjades kohtusse pöördumist reguleerib Ke ÜS seadus (§-d 30 ja 31), mille kohaselt eeldatakse keskkonnaorganisatsioonide õiguste rikkumist või põhjendatud huvi, kui
keskkonnaorganisatsioon vastab teatud kriteeriumidele (§ 31) ja kaebuse ese on seotud keskkonnaorganisatsiooni senise tegevuse või tegevusvaldkonnaga (§ 30 lg 2).
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu on kooskõlastatatud teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
Märkusi esitas MTÜ Eesti Metsa Abiks, maaeluministeerium on eelnõu kooskõlastanud märkusega (kajastatud tabelis). Teised ministeeriumid on kooskõlastanud eelnõu vaikimisi. Vabariigi Valitsuse reglemendi § 7 lõike 4 kohaselt, kui kooskõlastaja ei ole sama paragrahvi
lõigetes 1–3 sätestatud tähtaja jooksul eelnõu kooskõlastanud või jätnud seda põhjendatult kooskõlastamata, loetakse eelnõu kooskõlastatuks.
Tabel 3. EISi kaudu laekunud ettepanekud.
Märkuse esitaja Märkuse sisu Tulemus
Maaeluministeerium 1.ettepanek kanda kaardile
külade asukohad ja nimed
1. Külade piirid on kaardil tähistatud
kollase joonega, samuti on kaardil enamik külade nimesid.
2.Ivaski-Joosepi
katastriüksuse number on muutunud 3. Poollooduslike koosluste
hooldamiseks ja taastamiseks taotletavate
toetuste ühikumäärasid on kavas tõsta, mistõttu ei pruugi eelnõu vastuvõtmisel
selle lõigu info asjakohane.
2. kaardistuse aluseks on 2021 a
aprilli seis 3. ajakohastasime 5. peatüki sõnastust, mis puudutas
poollooduslike koosluste hooldamiseks ja taastamiseks
taotletavate toetuse ühikumäärasid.
MTÜ Eesti Metsa Abiks
Samad ettepanekud mis on esitatud kaitse-eeskirja
avalikustamise ajal.
Kõikidele ettepanekutele on juba vastatud, vastused on kajastatud
tabelis 1.
EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: KLIM/26-0857 - Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiits- ja Digiministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Regionaal- ja Põllumajandusministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 18.08.2026 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6ae466e5-575e-4f58-b737-144d38f17ac2 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6ae466e5-575e-4f58-b737-144d38f17ac2?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main