Pr Karmen Joller
Sotsiaalminister
27. juuli 2026
KIRJALIK KÜSIMUS
Töövõime hindamisest

Lugupeetud sotsiaalminister

Viimasel ajal on minu kui Riigikogu liikme poole üha sagedamini pöördunud kodanikud, kes teatavad töövõime hindamise ja puude tuvastamise praktika järsust karmistumisest. Inimesed, keda oli aastaid ametlikult tunnistatud töövõimetuks või puudega isikuks, saavad ootamatult otsuseid täieliku või osalise töövõime kohta, hoolimata sellest, et tervislik seisund ei ole paranenud, mitmel juhul aga isegi selle ilmse halvenemise kiuste.
Laekunud pöördumiste hulgas on eelkõige järgmised näited:
· puusaliigese IV astme artroosi, reieluukaela aseptilise nekroosi ja määratud endoproteesimisoperatsiooniga isik tunnistati osaliselt töövõimeliseks, hoolimata tugevast valutundest, vajadusest pidevalt tarvitada tugevatoimelisi valuvaigisteid ning võimatusest sooritada isegi elementaarseid igapäevatoiminguid iseseisvalt;
· noormees, kes on sünnist saati ühe silmaga pime ja kellel oli üle 20 aasta tuvastatud puue, tunnistati käesoleval aastal täiesti terveks, kuigi teine silm on samuti piiratud nägemisega;
· tserebraalparalüüsi diagnoosiga kodanik, kellel oli aastaid 100-protsendiline puue, sai pärast järjekordset ümberhindamist oluliselt väiksema töövõimetuse määra, kusjuures otsuse vaidlustamine, sealhulgas kohtumenetlus, tulemust ei andnud.
Seoses sellega palun Teil vastata järgmistele küsimustele:
1. Kui palju töövõime hindamise otsuseid on tehtud viimase kolme aasta jooksul ja kui paljud neist tõid kaasa:
-  varem tuvastatud puude täieliku tühistamise;
- töövõimetuse määra vähendamise;
- varem töövõimetute isikute täielikult või osaliselt töövõimeliseks tunnistamise?
2. Kui suur on selliste otsuste osakaal iga aasta kõikide läbiviidud hindamiste üldarvust?
3. Kas Sotsiaalministeeriumis, Sotsiaalkindlustusametis või Töötukassas on mingeid sisejuhendeid, soovitusi, sihtnäitajaid või muid dokumente, mis näevad ette töövõimetute või puudega isikutena tunnistatavate isikute arvu vähendamist?
4. Kas on analüüsitud selliste otsuste arvu märkimisväärse kasvu põhjuseid ja kas need vastavad tervisliku seisundi hindamise meditsiinilistele kriteeriumitele?
5. Kuidas tagatakse hindamise objektiivsus juhtudel, kui meditsiinilised dokumendid näitavad raskeid haigusi, vajadust kirurgilise ravi järele või pöördumatuid tervisekahjustusi, kuid isik tunnistatakse siiski töövõimeliseks?
6. Kui palju töövõime hindamise otsuseid on viimase kolme aasta jooksul vaidlustatud, kui palju neist on muudetud haldusliku läbivaatamise (vaie) korras ja kui palju on kohtud tühistanud?
7. Kas ministeerium kavatseb kehtivat töövõime hindamise süsteemi üle vaadata, kui praktika viib olukordadeni, kus raskete krooniliste haiguste ja aastatepikkuse puudega kodanikud jäävad tegelikult ilma seadusega ettenähtud sotsiaalkaitsest?


Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige

Pr Karmen Joller
Sotsiaalminister
27. juuli 2026
KIRJALIK KÜSIMUS
Töövõime hindamisest

Lugupeetud sotsiaalminister

Viimasel ajal on minu kui Riigikogu liikme poole üha sagedamini pöördunud kodanikud, kes teatavad töövõime hindamise ja puude tuvastamise praktika järsust karmistumisest. Inimesed, keda oli aastaid ametlikult tunnistatud töövõimetuks või puudega isikuks, saavad ootamatult otsuseid täieliku või osalise töövõime kohta, hoolimata sellest, et tervislik seisund ei ole paranenud, mitmel juhul aga isegi selle ilmse halvenemise kiuste.
Laekunud pöördumiste hulgas on eelkõige järgmised näited:
· puusaliigese IV astme artroosi, reieluukaela aseptilise nekroosi ja määratud endoproteesimisoperatsiooniga isik tunnistati osaliselt töövõimeliseks, hoolimata tugevast valutundest, vajadusest pidevalt tarvitada tugevatoimelisi valuvaigisteid ning võimatusest sooritada isegi elementaarseid igapäevatoiminguid iseseisvalt;
· noormees, kes on sünnist saati ühe silmaga pime ja kellel oli üle 20 aasta tuvastatud puue, tunnistati käesoleval aastal täiesti terveks, kuigi teine silm on samuti piiratud nägemisega;
· tserebraalparalüüsi diagnoosiga kodanik, kellel oli aastaid 100-protsendiline puue, sai pärast järjekordset ümberhindamist oluliselt väiksema töövõimetuse määra, kusjuures otsuse vaidlustamine, sealhulgas kohtumenetlus, tulemust ei andnud.
Seoses sellega palun Teil vastata järgmistele küsimustele:
1. Kui palju töövõime hindamise otsuseid on tehtud viimase kolme aasta jooksul ja kui paljud neist tõid kaasa:
-  varem tuvastatud puude täieliku tühistamise;
- töövõimetuse määra vähendamise;
- varem töövõimetute isikute täielikult või osaliselt töövõimeliseks tunnistamise?
2. Kui suur on selliste otsuste osakaal iga aasta kõikide läbiviidud hindamiste üldarvust?
3. Kas Sotsiaalministeeriumis, Sotsiaalkindlustusametis või Töötukassas on mingeid sisejuhendeid, soovitusi, sihtnäitajaid või muid dokumente, mis näevad ette töövõimetute või puudega isikutena tunnistatavate isikute arvu vähendamist?
4. Kas on analüüsitud selliste otsuste arvu märkimisväärse kasvu põhjuseid ja kas need vastavad tervisliku seisundi hindamise meditsiinilistele kriteeriumitele?
5. Kuidas tagatakse hindamise objektiivsus juhtudel, kui meditsiinilised dokumendid näitavad raskeid haigusi, vajadust kirurgilise ravi järele või pöördumatuid tervisekahjustusi, kuid isik tunnistatakse siiski töövõimeliseks?
6. Kui palju töövõime hindamise otsuseid on viimase kolme aasta jooksul vaidlustatud, kui palju neist on muudetud haldusliku läbivaatamise (vaie) korras ja kui palju on kohtud tühistanud?
7. Kas ministeerium kavatseb kehtivat töövõime hindamise süsteemi üle vaadata, kui praktika viib olukordadeni, kus raskete krooniliste haiguste ja aastatepikkuse puudega kodanikud jäävad tegelikult ilma seadusega ettenähtud sotsiaalkaitsest?


Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige