PALOMÕISA OJA

Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2005. a määrus nr 183 „Hoiualade kaitse alla võtmine Põlva maakonnas”

Lisa kaart (muudetud)

LEPPEMÄRGID

Mõõtkava 1 : 2000

Katastriüksused: Maa- ja Ruumiamet, jaanuar 2026 Aluskaart: ETAK, 2025. a versioon

külapiir

vallapiir

maakonnapiir

katastripiir

0 100

m

hoiuala

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Ministeeriumid

28.07.2026 nr 1-4/26/2849

Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-

eeskirja dokumentide kooskõlastamiseks esitamine

Kliimaministeerium esitab kooskõlastamiseks Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse- eeskirja eelnõu dokumendid.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) Andres Sutt

Energeetika- ja keskkonnaminister

Lisad:

1. Määruse eelnõu

(määrus_Võhandu_jõe_ürgoru_MKA.docx) 2. Määruse seletuskiri

(seletuskiri_Võhandu_jõe_ürgoru_MKA.docx) 3. Maastikukaitseala kaart (kaart_Võhandu_jõe_ürgoru_MKA.jpg)

4. Hoiuala kaart (kaart_Palomõisa_oja_HA.jpg)

Maarja Annuk 5394 3549 [email protected]

VÕHANDU JÕE ÜRGORU MAASTIKUKAITSEALA

0 500

m

Vabariigi Valitsuse määrus „Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri”

Lisa

LEPPEMÄRGID

Mõõtkava 1 : 12 000

Katastriüksused: Maa- ja Ruumiamet, jaanuar 2026 Aluskaart: ETAK, 2025. a versioon

külapiir

vallapiir

maakonnapiir

kaitseala välispiir

Võhandu jõe ürgoru piiranguvöönd

katastripiir

EELNÕU

VABARIIGI VALITSUS

M Ä Ä R U S

Tallinn

Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri 1

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 1, § 11 lõike 1 ja § 12 alusel.

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eesmärk

(1) Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala 2 (edaspidi kaitseala)kaitse-eesmärk on kaitsta:

1) Võhandu jõe keskjooksu ürgorgu, selle lisaorge, oruveerudel esinevaid liivakivipaljandeid, allikaid, koopaid, ürgorgu ümbritsevaid kultuur- ja loodusmaastikke

ning kaitsta ohustatud kaitsealuseid liike ja nende elupaiku; 2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab

I lisas. Need on jõed ja ojad (3260)³, allikad ja allikasood (7160), liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal (*6270), lamminiidud (6450) ning liivakivipaljandid (8220);

3) liike, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab II lisas,

ning nende elupaiku. Need liigid on harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus

gobio), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), kollane kivirik (Saxifraga hirculus) ning

lisaks kaitstakse II kaitsekategooria liiki jäälindu (Alcedo atthis) ja tema elupaika.

(2) Kaitseala maa- ja veeala kuulub vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele Võhandu jõe ürgoru piiranguvööndisse.

(3) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses ettenähtud erisustega.

2

§ 2. Kaitseala asukoht (1) Kaitseala asub Põlva maakonnas Räpina vallas Leevi, Himmiste, Vareste, Viira,

Süvahavva, Sarvemäe, Haavapää ja Vinso külas.

(2) Kaitseala välis- ja vööndi piir on esitatud kaardil määruse lisas4.

§ 3. Kaitseala valitseja Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet.

§ 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused

Määruse seletuskirjas5 on esitatud põhjendused: 1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele;

2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndi piiri kulgemise kohta;

5) kaitsekorra kohta.

2. peatükk KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED

§ 5. Lubatud tegevus

(1) Inimestel on lubatud viibida, püüda kala, pidada jahti ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal.

(2) Kaitsealal on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks

ettevalmistamata kohas on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. (3) Kaitsealal on lubatud sõidukiga sõitmine teedel, jalgrattaga ka radadel. Sõidukiga

sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine on lubatud üksnes järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala

valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, sealhulgas põllu- ja metsamajandustöödel ning õuemaal.

(4) Kaitsealal on lubatud: 1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi;

2) telkimine; 3) lõkke tegemine kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud, õuemaal ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, muul juhul kaitseala valitseja

nõusolekul; 4) ujuvvahendiga sõitmine;

5) karjaaia rajamine ning õuealal ja olemasoleval hoonestusalal ehitisealuse pinnaga 0‒20 ruutmeetrit ja kuni viis meetrit kõrge ehitise püstitamine.

(5) Kaitseala valitseja nõusolekul on kaitsealal lubatud: 1) uute ehitiste püstitamine, välja arvatud hoonete püstitamine ajaloolisel metsamaal;

2) veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine;

3

3) uue maaparandussüsteemi rajamine.

§ 6. Metsa majandamine

(1) Kaitseala valitseja nõusolekul on kaitsealal lubatud, välja arvatud järskudel nõlvadel, paljanditel ja neile lähemal kui kümme meetrit ning allikate veepiirist 20 meetri kaugusel: 1) turberaie, välja arvatud veerraie, langi pindalaga kuni kaks hektarit;

2) lageraie hall-lepikutes langi pindalaga kuni üks hektar, muudes puistutes langi pindalaga kuni 0,5 hektarit.

(2) Uuendusraiete korral peab puistu peapuuliigi keskmine vanus olema võrdne või suurem männienamusega puistutes 100 aastat, kuuseenamusega puistutes 90 aastat, kase- ja

haavaenamusega puistutes 70 aastat. Säte ei kehti esimese põlvkonna kuusikutes, kui kuuse koosseisukordaja on suurem kui 94%.

(3) Elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamiseks tuleb raiel, välja arvatud hall- lepikus, ühe hektari kohta jätta alles vähemalt 40 tihumeetrit kasvavaid puid või nende

säilinud püstiseisvaid osi, mis ei kuulu koristamisele ja jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde

suurima diameetriga puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid.

(4) Kaitsealal on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab.

§ 7. Vajalik tegevus

(1) Kaitsealal on maastikuvaadete avamiseks ja säilimiseks vajalik puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine.

(2) Poollooduslike koosluste esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik rohu niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja

harvendamine või raadamine.

§ 8. Keelatud tegevus

(1) Kaitsealal on keelatud:

1) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; 2) maavara kaevandamine;

3) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud põllu- ja õuemaal; 4) liivakivipaljandite ja koobaste kahjustamine.

(2) Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud: 1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet;

2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid; 3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut; 4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloa kohustuslikku ehitist, sealhulgas

lubada püstitada või laiendada paadisilda; 5) anda projekteerimistingimusi;

6) anda ehitusluba;

4

7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist;

8) jahiulukeid lisasööta.

§ 9. Tegevuse kooskõlastamine (1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala

valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit.

(2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta

kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise

tegevuse õiguspärasuse suhtes.

5. peatükk

LÕPPSÄTTED

§ 10. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

§ 11. Määruste muutmine (1) Eesti NSV Ministrite Nõukogu 4. veebruari 1964. a määrus nr 56 „Maastikuliste

kaitsealade, objektide ja dekoratiivsete taimeliikide riikliku kaitse alla võtmise kohta” lisa nr 2 „Riikliku maastikulise keeluala „Võhandu jõe ürgorg” piiride kirjeldus”, millega võeti

kaitse alla Võhandu jõe ürgorg, tunnistatakse kehtetuks. (2) Eesti NSV Ministrite Nõukogu metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse juhataja

14. veebruari 1964. a käskkirja nr 33 „Maastikuliste keelualade moodustamisest, üksikobjektide ja dekoratiivsete taimeliikide riikliku kaitse alla võtmisest” lisa 2 „Riikliku

maastikulise keeluala „Võhandu jõe ürgorg” kaitse korraldamise eeskiri” tunnistatakse kehtetuks.

(3) Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2005. a määruse nr 183 „Hoiualade kaitse alla võtmine Põlva maakonnas” lisas esitatud kaart „Palomõisa oja” asendatakse käesoleva määruse lisas

esitatud kaardiga „Palomõisa oja hoiuala”.

§ 12. Menetluse läbiviimine Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 28. juuni 2021. a käskkirjaga nr 1-2/21/295

algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos läbiviidud ärakuulamise tulemustega on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas.

§ 13. Vaidlustamine

Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse

5

seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.

1 Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta

(EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50). 2 Kaitseala on moodustatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 4. veebruari 1964. a määrusega nr 56 maastikulise

keeluala „Võhandu jõe ürgorg” piiride kehtestamisega. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a

korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2

alapunktist 507 hõlmab kaitseala Võhandu jõe ürgoru loodusala, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata

selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi. 3 Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ

I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.

4 Kaitseala välis- ja vööndi piir on kantud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on kasutatud

Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Keskkonnaametis,

Kliimaministeeriumis, keskkonnaportaalis (keskkonnaportaal.ee) ja maainfosüsteemis (maaruum.ee).

5 Seletuskirjaga saab tutvuda Kliimaministeeriumi veebilehel kliimaministeerium.ee.

Kristen Michal

Peaminister Andres Sutt

Energeetika- ja keskkonnaminister Keit Kasemets

Riigisekretär

Lisa 1. Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala Lisa 2. Palomõisa oja hoiuala

Vabariigi Valitsuse määruse „Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

Looduskaitseseaduse (edaspidi ka LKS) § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse olemasoleva kaitseala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda ning korrigeeritakse kaitseala välispiiri.

Kaitseala asub Põlva maakonnas Räpina vallas Leevi, Himmiste, Vareste, Viira, Süvahavva,

Sarvemäe, Haavapää ja Vinso külas. Võhandu jõe ürgorg on olnud kaitse all alates 1964. aastast, kui piiride kehtestamisega

moodustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu 4. veebruari 1964. a määrusega nr 56 maastikuline keeluala „Võhandu jõe ürgorg”.

Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla võetud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad

ja kaitsekord seni, kuni looduskaitseseaduse alusel kehtestatakse uued kaitse-eeskirjad. Seega ei võeta määrusega kaitse alla uut ala, vaid kinnitatakse kaitse all olevale alale kehtivate

õigusaktide kohane kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel olemasoleva

kaitseala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda. Muudatuse on tinginud vajadus viia kaitstava ala kaitsekord kooskõlla kehtivate õigusaktidega ja tagada nõukogu direktiivi nr 92/43/EMÜ

looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50; edaspidi loodusdirektiiv) I lisas nimetatud elupaigatüüpide kaitse ning II lisas nimetatud liikide kaitse. Moodustatav kaitseala hõlmab Natura 2000 võrgustiku

Võhandu jõe ürgoru loodusala. Kaitstava ala piiri korrigeeritakse, et see oleks looduses paremini järgitav ning pindala vähendatakse, et kaitseala koosseisu jääksid vaid kõrget

looduskaitselist väärtust omavad alad.

Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna spetsialist Kadri Kasuk (tel 5664 4509, e-post [email protected]) ja Maarja Annuk (tel 5394 3549, e-post [email protected]), eelnõu kaitsekorra

otstarbekust on kontrollinud Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna juhtivspetsialist Eleri Laidma (tel 5304 7558, e-post [email protected]) ja Nele

Saluveer (tel 5693 9110, e-post [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Advokaadibüroo FORT vandeadvokaat Margus Kõiva (tel 528 8090, e-post [email protected]), Kliimaministeeriumi kontaktisik eelnõu

ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel ja kinnitamisel on Marika Erikson (tel 680 7424, [email protected]), keeleliselt on toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post

[email protected]).

2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus

2.1. Kaitse-eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele

Kaitseala eesmärk on kaitsta Võhandu jõe keskjooksu ürgorgu, selle lisaorge, oruveerudel

esinevaid liivakivipaljandeid, allikaid, koopaid, ürgorgu ümbritsevaid kultuur- ja loodusmaastikke ning kaitsta ohustatud kaitsealuseid liike ja nende elupaiku. Samuti on eesmärk kaitsta loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpe jõed ja ojad (3260), allikad ja

allikasood (7160), liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal (*6270), lamminiidud (6450) ning liivakivipaljandid (8220). Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid. Liikidest on

eesmärk kaitsta loodusdirektiivi II lisas nimetatud liike, milleks on harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus gobio), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), kollane kivirik (Saxifraga hirculus), ning nende elupaiku. Lisaks kaitstakse II kaitsekategooria liiki jäälindu (Alcedo

atthis) ja tema elupaika.

Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine.

Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse alla võtmise eelduseks on alale eesmärgiks seatud väärtuste ohustatus, haruldus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline ja esteetiline väärtus ning

loodusdirektiivi rakendamine. Haruldased ja ohustatud looduslikud mageveekogu-, paljandite-, niidu- ja sookooslused.

Võhandu jõe ürgoru maastikukaitsealal esinevad looduslikud mageveekogu-, paljandite-, niidu- ja sookooslused – elupaigatüübid jõed ja ojad (3260), allikad ja allikasood (7160), liigirikkad

aruniidud lubjavaesel mullal (*6270), lamminiidud (6450) ning liivakivipaljandid (8220) ‒ on haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse ning osaliselt märgitud esmatähtsate elupaikadena, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel eriline vastutus.

Elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) hõlmab Eestis vooluveekogude neid lõike, mis on püsinud looduslikus või looduslähedases seisundis. Looduslikus ja looduslähedases seisundis

vooluveekogusid ohustab hajureostus, voolusängi muutmine ja voolu tõkestamine, samuti muudab ulatuslik kuivendussüsteemide rajamine lokaalset veerežiimi, mis mõjutab eeskätt väikemaid metsaojasid. Looduslikud jõed ja ojad on elupaigaks haruldastele ja ohustatud

loomaliikidele ning need on kaladele oluline kudemispaik. Kaitseala peamine looduslikus seisus vooluveekogu on Võhandu jõgi Leevi paisust Reo sillani. Elupaigatüüpi liigirikkad

niidud lubjavaesel mullal (6270*) arvatakse lubjavaesel mullal aruniidud ja liigirikkamad poollooduslikud paluniidud ning need on levinud üle Eesti lubjavaestel aladel. Lamminiidud

(6450) asuvad jõgede ja ojade, harvem järvede üleujutatavatel lammialadel ja neid leidub üle

kogu Eesti, kuid rohkem suuremate jõgede lammidel. Lamminiidud on olulised paljudele lindudele. Niite ohustab hooldamise lakkamisel võsastumine. Allikad ja allikasood (7160) on

nõlvade jalamil või veekogude kaldaalal asuvad survelisest põhjaveest toituvad sood. Rohurinne on liigirikas, selles kasvab ohtralt haruldaste liikide taimi. Kõige enam ohustab elupaika kuivendamine. Elupaigatüüp liivakivipaljandid (8220) hõlmab devoni liivakivi

paljandeid Lõuna- ja Kagu- Eestis ürgorgude järskudel veergudel Ahja, Võhandu ja Piusa jõe kallastel, aga ka Kallastel Peipsi järve kaldal (Paal, 2004). Kõige esinduslikuma osa devoni

ajastu kihtide avamusest moodustavad Kesk-Devoni liivakivipaljandid, kuhu on vooluveed uuristanud uurdeid ja koopaid (Devon Eestis, Kleesmet, A., Nestor, H., Soesoo, A., 2006.). Elupaigatüübi looduslikku arengut mõjutavad pinnavesi, erosioon ja klimaatilised tingimused

(temperatuur, niiskus jne). Paljandeid ohustab külastuskoormusest tingitud ümbruse prahistamine, paljandi pinna füüsiline kahjustamine ja olulist mõju omab ka

majandustegevusest tulenev vibratsioon ning puittaimestiku raie paljandi vahetust lähedusest. Keskkonnaregistris on kirjeldatud 38 liivakivipaljandit.

Harilik hink (Cobitis taenia) on levinud kõigis Eesti siseveekogude vesikondades, elab laialdaselt erinevates vooluveekogudes, kuid eelistab liivase või mudase põhjaga

aeglasevoolulisi elupaiku, sh vanajõgesid. Võime taluda vee madalat hapnikusisaldust võimaldab asustada ka eutrofeerunud elupaiku. Kudemiseks on oluline tihe taimestik. Peamine ohutegur on veekogude hüdromorfoloogilise kvaliteedi halvenemine (loodusliku veekogu

kanaliseerimine, süvendamine, õgvendamine, maaparandustööd).

Harilik võldas (Cottus gobio) on tavaliseks asukaks paljudes suuremates jõestikes, kus asustab peamiselt kärestikke ja kiire või mõõduka vooluga kivise-kruusase põhjaga jõelõike. Vähearvukalt leidub Peipsis ja Võrtsjärves. Suhteliselt suure hapnikunõudluse tõttu asustab

võldas ainult neid veekogusid, kus vee hapnikusisaldus on püsivalt suur. Ohutegur on jõgede morfoloogilist kvaliteeti ja hüdroloogilist režiimi halvendavad tegevused.

Paksukojaline jõekarp (Unio crassus) on peamiselt Euroopa liik, kes XX sajandi esimesel poolel oli sagedaim jõekarbiliik. Paksukojalise jõekarbi arvukus on oluliselt vähenenud

Saksamaal, Austrias ja Poolas. Väga haruldane on ta Belgias, Šveitsis ja Tšehhis, välja surnud Hollandis ja Briti saartel. Eestis on teadaolevalt elusate isenditega leiukohti kokku 88.

Paksukojalised jõekarbid on kannatanud vee reostamise, elupaikade olulise muutmise või hävitamise läbi. Seepärast on karpide arvukus tiheda inimasustusega piirkondades oluliselt langenud. Karpide leidumine näitab kaudselt, et vähemalt nende eluaja jooksul pole selles

veekogus toimunud olulisi negatiivseid muutusi. (Liigi tegevuskava, 2017).

Kollasele kivirikule (Saxifraga hirculus) sobivad elupaigad on madalsood, sh põhjaveetoitelised

allikasood ja soostuvad niidud. Liigi kasvukohti ohustab niidu- ja sooalade võsastumine, sooalade

kuivendamine. Liigile ei sobi kõrgekasvuliste tarnadega või pidevalt vee all olevad elupaigad. Kollane kivirik väldib ka kuivemaid soostunud niite, tihedamalt võsastunud või metsastunud alasid ning rabasid. Hemerofoobse liigina pelgab ta tugevat inimmõju. Eestiski on saanud

saatuslikuks kasvukohtade kuivendamine, ülesharimine või metsastumine. Säilinud populatsioonides on enamasti vähe taimi.

Jäälind (Alcedo atthis) on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisus ja arvatud looduskaitseseaduse alusel II kategooria kaitsealuste liikide hulka. Jäälinnu levik on Eestis

lokaalse iseloomuga, liiki esineb rohkem Lõuna-Eestis. Jäälind toitub mitmesugustel veekogudel, kuid pesitsusajal on eranditult seotud selgeveeliste jõgede ja ojadega, kus leidub

väikesi kalu ja vees olevaid tüükaid, vee kohale ulatuvaid puuoksi vm varitsuspaiku. Pesakoopa kaevab kaldajärsakusse. Koguarvukuseks pakutakse 200–500 paari. Peamisteks ohustavateks teguriteks on veekogude eutrofeerumine, jõgede õgvendamine, süvendamine või korrastamine

(veest ja jõe kohalt murdunud tüvede ja oksarisu eemaldamine), aga ka veekogu kvaliteedi halvenemine pärast maaparandussüsteemi rajamist ümbruskonda.

Lisaks kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele on keskkonnaregistri andmebaasis registreeritud kaitsealal järgmiste kaitsealuste III kaitsekategooria liikide leiukohad: rohekas käokeel

(Platanthera chlorantha), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), soo neiuvaip

(Epipactis palustris), harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea), balti sõrmkäpp (Dactylorhiza

baltica), karukold (Lycopodium clavatum), künnapuu (Ulmus laevis)ja valge-toonekurg (Ciconia ciconia). Registreeritud on ka II kaitsekategooria liik austria roidputk (Pleurospermum austriacum), kuid viimase 2016. aasta vaatluse käigus taime ei leitud.

Arvestades kasvukoha esinduslikkust, võib kahtlustada, et esmase ‒ 1969. aasta leiu puhul on tegu kaardistusveaga. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse rakendamisel tagatakse nende

liikide puhul kaitseala eesmärgi saavutamine (looduskaitseseaduse § 14 lõike 2 täitmine)

looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse kaudu. Teiste sõnadega tuleb nende liikide puhul kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja nõusolekuta

keelatud tegevusteks nõusolekut andes arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse põhimõtetega. Isendikaitse väldib konkreetsete isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist, kuid ei taga nende liikide

elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide püsiv pikaajaline säilimine nende levikualal. Kaitsealuste liikide, kuid kaitse-eesmärgina nimetamata liikide puhul tuleb

arvestada, et kaitseala valitseja võib, tuginedes looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse sätetele, seada lisaks kaitse-eeskirjas esitatud piirangutele liigispetsiifilisi tingimusi, mis on vajalikud isendikaitseks.

Ajaloolis-kultuuriline, esteetiline ja puhkeväärtus – maastik

Maastik on inimese poolt tajutav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala. See definitsioon peegeldab mõtet, et maastik areneb ajas vastavalt looduses ja inimühiskonnas toimuvatele protsessidele. Maastik on tervik, mille

looduslikke ja kultuurilisi osi tuleb vaadelda koos. Kogu Võhandu jõe ulatuses eristub selgelt jõelõik Leevilt Reoni oma kitsa ja kõrge ürgoruga, kus paljanduvad liivakivi müürid.

Paljandeist maalilisemad on Põdramüür (16,2 m), Tsirgumüür (17,1 m), Sõjatare müür ja Kalmatu müür. Mitmetel paljanditel (näiteks Kalmatu ja Reo müür, Sõjatare müürimägi, Viira Põrguhaud ja Vokiniidu kalju) on veel kultuurilooline tähtsus. Võhandu ürgorus paiknevad ka

kolm märkimisväärset rändrahnu, neist Kalevipoja Lingukivi on seotud rahvapärimusega.

Jõe kaldad on liigendatud paljude lisaorgudega nagu Ojasuu org, Pikkorg, Viira org, Suurorg ja Süvaorg, samuti suubuvad Võhandu jõkke mitmed ojad (Palumõisa oja, Sokkoja ja Silkoja). Mitmetest allikatest omapärasem on Märaläte, mis voolab kaljust välja 1,25 ja 1,4 m kõrguselt

kahe peene joana. Jõgi voolab läbi männi- ja segametsade, mis vahelduvad niidualadega. Võhandu jõe suure languse tõttu on aegade jooksul ehitatud kokku seitse vesiveskit: Leevi,

Ojasuu, Lauri, Kassi, Viira, Süvahavva ja Reo. Neist mõnedest on jäänud järgi vaid veskikohad, tuntuimad ja tänini terviklikumalt säilinud vesiveskid on Viira ja Süvahavva veskid.

Muinaseestlased on pidanud kogu jõge pühaks. Jõe kaldas asuvat Uku koobast tunti rahvasuus kui muistsete jumalate koda. Kaitseala piires on 22 muinsuskaitsealust objekti – nendeks on

kääpad, veskid ja veskite juurde kuuluvad hooned. Arheoloogiamälestisena on muinsuskaitse all kalmistu nn Looritsa liivaauk ja kääbas Kalmatu müüri juures. Süvahavva külas, jõeoru serval, asub ka muinasasulakoht. Kaitsealuses jõeorus asub u 50 pärandkultuuri objekti. Neist

suur osa on seotud vana vesiveski kultuuriga. Olulise ajaloolis-kultuurilise tähtsusega on jõe vahetus läheduses säilinud rohkem kui sajandivanune asustus koos sellest tuleneva

teedevõrguga. Võhandu jõe ürgoru iseloomulikud maastikumustrid on tekkinud aastasadade jooksul ja need on väärtuslikud nii looduslikust, kultuurilis-ajaloolisest, rekreatiivsest kui ka esteetilisest aspektist. Kaitseala esteetiline väärtus seisneb eelkõige jõelt ja kõrgematelt

kohtadelt avanevates vaadetes ümbritsevale maastikule. Kõigi nende väärtuste sümbioos loob kaitsealast meeldiva puhkeala. Võhandu jõe ürgorg on tuntud sihtkoht veematkajatele.

Võhandul korraldatakse igal kevadel Võhandu maratoni, mille osalejate arv on näidanud kasvutrendi. Kitsaskohaks on võsastumine ja vaadete kinnikasvamine, mistõttu väheneb maastiku maalilisus.

Ajaloolis-kultuuriliste väärtuste kaitse on võimalik määral, mis ei lähe vastuollu Natura 2000

võrgustiku ala kaitse-eesmärkidega.

Teaduslik väärtus

Võhandu jõe ürgoru paljandid omavad suurt tähtsust piirkonna geoloogilise ehituse selgitamisel. Enamus paljanditest on olnud teadusliku uurimise objektideks. Nendest pärit

paleontoloogilised leiud on olnud aluseks biostratigraafiliste piiride määramisel. Settekivimite koostise ja kihilisuse ning lõhede süsteemide iseärasuste alusel on interpreteeritud Devoni ajastu settekeskkonna tingimusi ja tektooniliste liikumiste iseloomu. Nende ürglooduse

objektide säilitamine on jätkuvalt oluline nii teaduse, üldise loodushariduse kui loodusturismi seisukohast. Suurt paleontoloogilist tähtsust omavad Essi, Kusto, Ratta, Suur- ja Väike-

Ütsealutse müür ning Takerpuu mägi. Neist kõige kehvemas seisus on tänaseks Essi müür, mis on ülemaailmselt tuntud fossiilsete kalade leiukoht ja lisaks veel Burtnieki kihistu Abava kihistiku stratotüüpne paljand.

Loodusdirektiivi rakendamine

Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud loomaliike ja nende elupaiku ning aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja nende

elupaikade kaitseks kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele nõudlustele. Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala hõlmab täies ulatuses

Võhandu jõe ürgoru loodusala. Loodusalal on eesmärgiks seatud loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpide, milleks on jõed ja ojad (3260), allikad ja allikasood (7160), liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal (*6270), lamminiidud (6450), liivakivipaljandid

(8220), kaitse ning loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide, milleks on harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus gobio) ning paksukojaline jõekarp (Unio crassus), kaitse. See on

ühtlasi Eesti riigi rahvusvaheline kohustus.

Mets ja looduse mitmekesisus

Siinne mets oma suhteliselt kõrge keskmise vanuse ja loodusliku ilmega omab suurt looduskaitselist ja puhkeväärtust. Esteetilisest küljest eelistavad inimesed keskmisest vanemaid

puistuid noorematele. Maastikukaitse võtmes loovad need metsad ala üldilme, raamistades jõelt või ka ürgoru nõlvalt avanevaid vaateid. Eriline on kaitseala keskosa, mis võlub põlismetsade ning kaunite vaadetega niitudelt ja kaljuseintelt. Lisaks maastikuvaadete kujundajana on

metsaökosüsteemil oluline roll ka liigilise mitmekesisuse hoidjana. Kuna väljakujunenud

metsakooslustes on liikide mitmekesisus noorte ja keskealiste metsadega võrreldes üldjuhul

suurem, on vanad metsakooslused väärtuslikumad. Vanades metsades on hulk liike, mis inimtegevuse tulemusena hävivad, kuid millel on oluline roll metsa aineringes: puitu lagundavad

seened, putukad, samblad, samblikud jt (Laas, E. jt. 2011. Metsamajanduse alused). Lisaks aitavad

siinsed metsad hoida Võhandu kõrgeid kaldaid erosiooni eest, takistavad põllumajandusliku reostuse jõudmist jõkke, samuti pakuvad metsad elupaiku erinevatele liikidele. Väärtuslikumad on just vanemad metsad: üle 70 a lehtpuud ja 80 a okaspuud. Vähemalt pool (62%) kaitseala

pindalast moodustab metsamaa. Puistute keskmine vanus on 68 aastat. Üle 60 aasta vanuseid puistuid on ligikaudu 70% kaitseala metsamaast. Kõige enam esineb männikuid: u 43%

(pindala 116 ha), järgnevad kaasikud (25%) ja kuusikud (16%). Männikud on valitsevaks nii kõrgetel kaldapealsetel, oosidel kui ka siin vähelevinud madalates nõgudes asuvatel sooaladel. Kase ja kuuse osatähtsus peapuuliigina suureneb viljakatel nõlvadel ja kaldajärsakutel. Veel

tasub märkida hall-lepikute (u 6%) osatähtsust kaitseala metsamaa pindalast. See liik esineb enamasti lamminõlvadel nii suuremate puhtpuistutena kui ka ositi teiste puistute vahel väikeste

üksustena. Metsakasvukohatüüpidest on suurima pindalaga jänesekapsa kasvukohatüüp (48%), kus kasvab valdav osa kuusikutest, kaasikutest ja haavikutest. Samuti kasvab seal ligi ¼ kaitseala männikutest, mille levik on veel arvukam ainult pohla kasvukohatüübis. Märkimist

väärivad alal esinevad vanad pärnikud, kokku 2 ha-l, sanglepikud 3,5 ha-l ja üle 80 a vanused künnapuud. Kaitsealal on registreeritud kolm vääriselupaika. Metsade looduskaitselise

funktsiooni, maastiku üldilme ja rekreatsioonilise väärtuse säilitamise eesmärgil on oluline, et

inimese poolt tekitatud muudatuste tulemusel jääks järgi nii vanale metsale omaseid tunnuseid kui ka maastiku ilmestavaid elemente. Metsakooslusi ohustab metsade liigne raiumine ja

tormikahjustused.

2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus

Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala territoorium on olnud looduskaitse all 1964. aastast alates, asetsedes keset intensiivselt majandatud põlde ja metsi ning tal on oluline tähtsus

väärtusliku ürgoru, maalilise maastiku ja loodusliku mitmekesisuse säilimisel. Seega ei ole tegemist uue kaitsealaga, vaid vana kaitsekorraga alale optimaalse kaitsekorra ja looduses jälgitava piiri kehtestamisega. Võhandu ürgorg on seotud otseselt Võhandu jõega, mis on

lõheliste elupaigana kaitstav veekogu, üle kaitseala paiknevad kaitsealuste liikide leiukohad, registreeritud on kolm vääriselupaika, ürgorus leidub mitmeid väärtuslikke maastiku

üksikelemente nagu liivakivipaljandid, koopad ja allikad, mis on suures osas seotud ka rahvapärimustega, kaitsealale jäävad mitmed muinsuskaitse ja pärandkultuuri objektid – kõik need väärtused kokku moodustavad ühtse terviku ja väärivad kaitset. Euroopa Liidu

liikmesmaana peab Eesti korraldama Natura 2000 aladel loodusväärtuste säilimise. Seetõttu on ala jätkuv kaitse all hoidmine oluline, eeskätt loodusdirektiivi elupaikade, milleks on jõed ja

ojad, allikad ja allikasood, liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal, lamminiidud ning liivakivipaljandid, kaitse-eesmärgil.

Elupaigatüüp liivakivipaljandid (8220) – ürgoru maastikku ilmestavad 38 paljandit, millest enamus on olnud teadusliku uurimise objektideks. Nendest pärit paleontoloogilised leiud on

olnud aluseks biostratigraafiliste piiride määramisel. 1998. aastal läbi viidud revisjoni käigus täheldati ürglooduse objektide ulatuslikku kinnikasvamist, sh sammaldumist ja mattumist, mille tõttu paljandite mõõtmed on märgatavalt vähenenud ja mitmed nendega seotud koopad kokku

varisenud. Elupaigatüübi looduskaitseline väärtus seisneb kaitsealustes liikides, kes kasvavad paljandite nõlvadel või pesitsevad paljanditesse uuristatud aukudes.

Kaitseala 12 km pikkune jõelõik vastab looduslikus seisus vooluveekogu elupaigatüübi jõed

ja ojad (3160) kriteeriumitele. Poollooduslikud kooslused (elupaigatüübid 6270* ja 6450)

on liigirikkad looduslike liikidega rohumaad, mis on kujunenud pikaaegse mõõduka karjatamise ja niitmise tulemusena. Poollooduslike koosluste rohttaimestik on mitmekesine,

mis loob head tingimused ka teistele elustikurühmadele. Elupaika liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal leidub kolmel lahustükil, kokku 4,2 ha. Kaks nendest (1,8 ha) on hoolduses, üks (2,4 ha) hooldusest väljas. Lamminiite on kokku 16,3 ha. Üldiselt on need jäänud

hooldusest välja ning võsastuvad, vaid üksikuid niite (~3,5 ha) hooldatakse. Kuna poollooduslikud kooslused säilivad vaid mõõduka inimmõju (niitmine, karjatamine)

tingimustes, on nende püsimajäämine ohustatud inimtegevuse, peamiselt loomapidamise lakkamise tõttu ning suur osa neist on praeguseks metsastumas.

Elupaigatüüp allikad ja allikasood (7160) on inventeeritud Märalätte juures 2014. aastal ligikaudu 3 ha esinduslikkusega A.

Võhandu jõe ürgorus on tuvastatud esinduslik kollase kiviriku kasvukoht ning säilinud on elupaiga soodne seisund. Teadaolev leiukoht pärineb 2005. aastast, mil leiti 17 isendit, 2015.

aastal leiti 36 isendit ning ka 2019. aastal on leiukohas liik tuvastatud (1 isend).

Jäälinnule on Võhandu jõgi üks sobivaimaid elupaikasid, kuna arvukates paljandites leidub

soodsaid paiku pesa rajamiseks ning jões on hulgaliselt toiduks kasutatavaid väikesi kalu. Kaitseala jõelõigul pesitseb 2017. aasta andmetel 3‒5 jäälinnu paari.

Riikliku keskkonnaseire allprogrammi „Jõgede hüdrobioloogiline seire ja uuringud” registreeriti 2019. aasta seirepüügi käigus hariliku hingi (Cobitis taenia) ja hariliku võldase

(Cottus gobio) esinemine kaitsealal. Indikaatorliikidest vastas võldase arvukus seirelõigu elupaigalisele kvaliteedile. Kalastiku seisund hinnati seirepüügi põhjal heaks (jõgede kalastiku

indeks 0,56). Paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) kaitse tegevuskava (2017) järgi elab Võhandu jões paksukojaline jõekarp, arvukuse osas kaitseala jõelõigus täpsemad andmed puuduvad. Tingituna jõe suurest langusest kaitseala piires esineb seal rohkelt kiirevoolulisi

lõike, mis on elu- ja sigimispaikadena paksukojalisele jõekarbile sobilikud. Seniste teadmiste kohaselt on paksu jõekarbi seisund Eestis hea ning senised kaitsemeetmed peaksid tagama liigi

soodsa seisundi.

2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik

Kaitseala põhiliseks väärtuseks on Võhandu jõe ürgorg oma paljandite, koobaste, allikate, metsade, niitude, asustusstruktuuri ja nende vaheldumisega, moodustades mitmekülgse maastiku. Selle maastikulise kompleksi kaitse on ka peamiseks kaitse-eesmärgiks, seetõttu

tehakse ettepanek rakendada kaitstava loodusobjekti tüübina maastikukaitseala. Maastikukaitseala on kaitseala maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks

ja kasutamise reguleerimiseks. Hoiuala kaitsekord ei taga vajalike piirangute rakendamist (nt raiete reguleerimine, ehitustegevus). Püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi.

2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndi piir Kaitseala piiritlemisel on lähtutud loodusväärtuste paiknemisest ja ala terviklikkusest ning

sellest, et ala piirid peavad olema looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte (teed, kõlvikud, kraavid,

mõõdistatud maaüksused). Nende puudumisel kasutatakse looduses kindlatest punktidest lähtuvaid mõttelisi sirgeid. Kaitseala piir on kantud kaardile, kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid.

Kaitseala pindala on 420 ha. Kaitseala ulatuse määrab ära Võhandu jõe orund lõigul Leevilt

Reo sillani. Kaitseala piir on määratud nii, et see hõlmaks Võhandu jõe ürgoru keskjooksu kõige esinduslikumat ala ja sealseid loodusväärtusi. Kaitseala pindala väheneb 293 ha võrra. Muudatused on valdavalt seotud eramaadega, kaitsealalt arvatakse välja 286 ha eramaad, juurde

liidetakse vaid 1 ha ulatuses uut eramaad lähtuvalt piiri aluseks olevatest objektidest. Pindala vähenemine on tingitud vähem väärtuslike alade (nt intensiivselt majandatavate põldude ja

metsade) ning võimalusel õuealade kaitsealalt välja arvamisega. Kõige määravamaks piiri muutmise põhjuseks on asjaolu, et varasem piir oli määratud jõe telgjoone järgi (300 m kummalegi poole jõe telgjoonest), mis ei võtnud arvesse konkreetseid looduslikke olusid.

Looduskaitseliste väärtuste paiknemine ja kaugus jõest on reaalsuses erinevates lõikudes erinev. Seega selline lähenemine ei vastaks kõige täpsemalt tegelikule olukorrale. Seetõttu

piiritletakse kaitseala erikujuliselt lähtuvalt väärtuste paiknemisest. Maastikueksperdid soovitasid kaitseala lõunaosas ehk Leevi piirkonnas pindala pigem vähendada, kuna jõeoruga

vahetult seotud ala on suhteliselt jõe lähedal. Samuti toodi välja, et kaitseala lõunapoolses otsas

on toimunud jõeäärsete eramaade intensiivne hooldamine, mille tulemusel on looduslik taimestik kadunud ning asendunud väheväärtusliku liigivaese kooslusega. Teisalt soovitasid

eksperdid kaitseala piiri laiendada just kesk- ja põhjaosas. Nii suuri muutusi, nagu eksperthinnangus pakuti, ei pidanud Keskkonnaamet põhjendatuks, kuna tegu on valdavalt suurte ühtlaste põllumassiividega ja metsaaladega, mis jäävad ürgorust eemale ning nende

haaramine kaitseala koosseisu pole kooskõlas mõttega kaitsta Võhandu jõe ürgoru keskjooksu kõige esinduslikumat ja kompaktsemat ala. Samuti pole metsade kaitse selle ala peamine kaitse-

eesmärk. Jõelõigu pikkus kaitseala ulatuses jääb endiseks (12 km). Kaitseala territooriumilt arvati välja ka mõned maastikulist väärtust omavad alad ehk paar vana talukohta, veidi ajaloolist metsamaad ning veidi avatuid alasid, sest maaomanikud ei olnud nõus kaitseala

laiendamisega. Nende maastikulist väärtust omavate alade kaitseala territooriumilt välja arvamise otsuse tegemisel arvestati, et säiliks kaitseala terviklikkus ning ürgoru kaitseks

vajamineva puhver. Kaitseala lõunapiiriks on Leevi külas 18110 Rosma–Tiike–Leevi tee. Kõik piirikirjelduses

nimetatud teed jäävad kaitsealalt välja. Kaitseala piir Võhandu jõest lääne pool kulgeb põhjasuunaliselt mööda Himmiste teed kuni Jusa Katastriüksuseni. Seejärel läheb kaitseala piir

Jusa katastriüksusest (87901:004:1031) läbi nii, et piiri aluseks on õuealale viiv pinnastee, õueala kõlvik (õueala jääb kaitseala territooriumile), seejärel põllumaa servas vahetult enne oruserva kulgev pinnastee ning seejärel põllu kõlvik kuni Salu katastriüksuseni

(87901:004:1035), nii et põld jääb kaitsealalt välja. Seejärel kulgeb kaitseala piir mööda katastripiiri kuni punktini koordinaatidega 57,965079-27,205672, misjärel on piiri aluseks

(Salu katastriüksust 87901:004:1035 läbivas lõigus) mõtteline sirge kordineeritud punkti (57,965079-27,205672) ning Lauri katastriüksusel (87901:004:1028) asuva kraavi vahel. Piir läheb edasi mööda kraavi (kraav jääb kaitseala territooriumilt välja) kuni teeni, mis viib Lauri

katastriüksusele. Seejärel mööda teed kuni taaskord jõuab välja Himmiste teeni. Seejärel on kuni Partsi teeni piiri aluseks taaskord Himmiste tee. Ürgorg pöördub Partsi teest ida suunda

ning kaitseala põhjapiir läheb mööda teid (Leevi–Soohara kõrvalmaantee, mis läheb üle pinnasteeks) kuni Mustmäe katastriüksuse (87901:001:0230) õuealani. Edasi kulgeb piir mööda kõlvikuid, õueala ja haritavat maad (nii, et need jäävad kaitsealalt välja), kuni Vija-Andrese

katastriüksuse (87901:001:0560) oruni, sealt edasi mööda metsa oru lõunapoolset nõlva mööda alla ojani, ületades mõttelise joonena Aardoja (koordinaatpunktid 57,99091351-27,22983254

ja 57,99084896-27,23026135) ning minnes taas Vija-Andrese metsa idakülge mööda lõunasse kuni haritava maani (mõtteline sirge ühendab kahte Vija-Andrese katastriüksuse kõlvikupiiri). Kõlvikupiir on aluseks kuni Mäe katastriüksuse (87901:001:0746) piirini, kust joonistub välja

selle lõunaots. Nimetatud katastriüksuse tipust läheb piir mõttelise sirgena Kopli katastriüksuse (87901:001:0103) loodetippu ning sealt edasi mööda katastripiiri Ivaski-Joosepi katastriüksuse

(87901:001:0003) loodenurka ning seejärel kõlvikupiiri mööda õuealani. Seejärel läheb piir mööda Ivaski-Joosepi õueala ja pinnasteed haritava maani, edasi mööda kõlviku piiri kuni punktini (haritava maa lõunasopistuses) koordinaatidega 57,986277-27,236226. Seejärel on

piiri aluseks kaks mõttelist sirget otsapunkti koordinaatidega 57,986277-27,236226; 57,986353-27,236914 ja 57,985776-27,237203. Viimane koordineeritud punkt asub Ivaski-

Joosepi katastriüksusel (87901:001:0001) asuva kraavi lõunaservas. Edasi läheb piir mööda kraavi kuni järgmise mõttelise sirge otsapunktini (57,985486-27,239440). Seejärel on kaitseala piiri aluseks taas Mõtteline sirge otsapunkti koordinaatidega 57,985486-27,239440 ja

57,984651-27,239269, mis kulgeb kraavi ja pinnastee vahel. Edasi läheb piir mööda pinnasteed kuni Ivaski-Joosepi katastriüksuse (87901:001:0002) nurgapunktini, seejärel mööda katastripiir

kuni järgmise katastriüksuse nurgapunktini. Ivaski-Joosepi katastriüksust (87901:001:0002) läbivas lõigus on piiri aluseks mõtteline sirge (otsapunkti koordinaadid asuvad katastriüksuse

nurgapunktidel) ning ka Ivaskilaane katastriüksust läbivas lõigus (Sokkoja mäel) läheb piir

katastriüksuse nurgapunktist mõttelise sirgena Sokkojani (57,982180-27,247575). Sokkojast kuni Jõenurga katastriüksusel (87901:001:0861) asuva pinnasteeni kulgeb piir samuti mõttelise

sirgena (otsapunktid 57,982180-27,247575 ja 57,982108-27,248896), seejärel mööda pinnasteed kuni Tenso katastriüksuse (70801:001:0084) lõunaservani. Seejärel läheb kaitseala piir edasi mööda Tenso katastripiiri kuni Reo Veski katastriüksuseni (87901:001:0306) ning

Reo Veski katastriüksust läbivas lõigus mööda pinnasteed kuni jõuab Põlva–Karisilla tugimaanteeni. Nimetatud maantee on ühtlasi kaitseala kirdepiiriks.

Võhandu jõest idapoolne piir hakkab põhja poole kulgema Posti tee 14 katastriüksusel (87901:004:0036) mööda mõttelisi sirgeid, otsapunkti koordinaatidega 57,947767-27,208793;

57,94825402-27,20887566 ja 57,948235-27,209856. Edasi on aluseks kruuskattega tee ja õueala kuni Õnne-Kalda katastriüksuse (70801:001:0356) haritava maa kõlvikuni. Põld

joonistub kaitsealast välja kuni Jõeveere katastriüksuse (87901:004:0096) põhjapiirini ning seda mööda teeni. Edasi läheb kaitseala piir mööda teed ja Põllu-Ojasuu katastriüksuse (87901:001:0200) piiri kuni Ojasuu katastriüksuse (87901:004:0981) õueala edelanurgani.

Seejärel on piiri aluseks õueala, joonistades taas õueala kaitsealalt välja. Edasi läheb piir mööda katastripiire kuni Koolumäel asuva Põllu-Ojasuu katastriüksuse (87901:001:0200)

nurgapunktini, millest edasi ületab mõtteliste sirgetena Palumõisa oja, läbides oja looke idapoolse sopi. Mõtteliste sirgete otsapunktideks on Põllu-Ojasuu katastriüksuse nurgapunkt, koordineeritud punkt Palomõisa ojal (koordinaat 57,961739-27,212366) ning Sabali

katastriüksusel (87901:004:0701) paiknev kraavi ots. Sealt edasi läheb piir mööda nimetatud kraavi (kraav jääb kaitsealalt välja). Elektriliini juurest hakkab piir järgima metsa kõlvikut, seda

kuni Ees-Sõrra katastriüksuse (87901:004:1104) õuealani. Viimane joonistub kaitsealast välja. Õuealal asuva kõrvalhoone otsast suundub piir mõttelise sirgena loode suunas haritava maa kõlvikuni. See jääb piiri aluseks kuni Sõrra katastriüksuse (87901:001:0501) õuealani. Haritava

maa kõlvik jääb taas kaitsealalt välja. Seejärel on taas kaitseala piiri aluseks haritava maa kõlvik, kuni Väikesõrra katastriüksuseni (87901:001:0132). Seejärel on piiri aluseks Väikesõrra

katastriüksuse katastripiir kuni pinnasteeni, mida mööda läheb piir edasi Vareste ringi teeni. Edasi kulgeb piir mööda Varese ringi teed kuni Punni (87901:001:0889) katastriüksuse õuealani viiva pinnasteeni, seejärel mööda Punni katastriüksuse õueala servas paiknevat

pinnasteed kuni õueala loodenurgani. Punni õueala loodenurgast kuni Varase-Hindriku katastriüksusel (70801:001:1044) asuva teeni on piiri aluseks mõttelised sirged otsapunkti

koordinaatidega 57,977011-27,201899; 57,977011-27,201899, 57,977840-27,201189 ja 57,978602-7,201008. Seejärel on piiri aluseks Villemi katastriüksust (87901:001:0153) läbivas lõigus kõlvikupiirid (rohumaa ja harivava maa ning rohumaa ja metsamaa vaheline kõlvikupiir)

kuni Villemi katastriüksuse idaservani. Seejärel kulgeb piir mööda katastripiiri kuni Villemi katastriüksuse kagunurgani ja seejärel mööda kiviaeda (jääb kaitsealalt välja) kuni Abeli

katastriüksuse (87901:001:0763) põhjaserva mõttelise pikenduseni ning seejärel ~12 m pikkuse mõttelise sirgena kuni Abeli loodenurgani. Edasi läheb kaitseala piir mööda katastripiire kuni Säde katastriüksuse (87901:001:0091) kirdenurgani ning seejärel mõtteliste sirgetena Säde

katastriüksuse kirdenurgast (57,985567-27,200878) kuni Virametsa katastriüksuse (87901:001:0047) ja Puniste katastriüksuse (87901:001:0083) vahelisele nurgapunktini

(57,987075-27,201549) ning seejärel Via-Villemi katastriüksuse (87901:001:0481) põhjapiirini (punktini 57,989976-27,204760). Seejärel läheb piir mööda katastripiiri kuni Via- Villemi katastriüksuse kirdenurgani. Viia-Metsa katastriüksust (87901:001:0138) läbivas

lõigus on piiri aluseks mõtteline sirge katastriüksuse nurgapunktide vahel ning seejärel on piiri aluseks taas katastripiir kuni Taavitioru juures paikneva punktini koordinaatidega 57,989131-

27,211675. Taavitioru kaitsealale tsoneerimiseks on piiritlemisel kasutatud nelja mõttelist sirget otsapunktidega 57,989131-27,211675; 57,988932-27,211198; 57,988742-27,211161;

57,988496-27,211604 ja 57,988068-27,211627. Edasi läheb kaitseala piir mööda Vija-Villemi

katastriüksuse idapiiri rajani, mis läheb üle pinnasteeks ja seda mööda Leevi–Soohara kõrvalmaanteeni. Viimast mööda kulgeb kaitseala piir, kuni Suti-Paabu katastriüksuse

(87901:001:0702) pinnasteeni. Seejärel läheb piir mööda seda pinnasteed kuni Vasseri katastriüksuseni (87901:001:0825), kohtudes seal Võhandu jõe ürgoru loodusala piiriga. Kaitseala piir kulgeb selles lõigus mööda mõttelisi sirgeid . Mõtteliste sirgete otsapunkti

koordinaadid on 57,981349-27,234555; 57,98099852-27,23567869; 57,98088161- 27,23669231ja 57,980865-27,237538. Viimane mõtteline sirge lõppeb Pikklumbi juurest

algaval rajal. Nimetatud teed mööda (mis läheb Palkharu katastriüksusel (87901:001:0471) üle pinnasteeks) kulgeb kaitseala piir Põlva–Karisilla tugimaanteeni välja.

Võhandu jõe ürgoru loodusala moodustavad Palomõisa oja hoiuala, Võhandu jõe hoiualad (Põlva ja Võru maakonnas) ja Võhandu jõe ürgorg. Võhandu jõe ürgoru loodusala kogupindala

on 249,6 ha. Kaitseala varasema piiri (jõeteljest 300 m kummalegi poole) sisse jäi loodusala 232, 2 ha ulatuses ning peale piiri korrigeerimist jääb loodusala kaitsealasse 231,5 ha ulatuses ehk 0,7 ha loodusala territooriumist jääb kaitseala piiri muutustega seoses kaitseta. Kuna tegu

on kosmeetiliste muudatustega ja see pindala hajub kaitseala pikkuse peale väikeste sopistuste näol ära, siis sellega ei seata ohtu Natura väärtuste kaitstust.

Kaitseala maa- ja veeala on määratud vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele Võhandu jõe ürgoru piiranguvööndisse.

Kaitseala piiride muutmisel tuleb arvestada, et samaaegselt tuleb muuta ka määrust „Hoiualade

kaitse alla võtmine Põlva maakonnas”, millega korrigeeritakse Palomõisa oja hoiuala põhjapiiri, nii et see jätkuvalt piirneks kaitsealaga. Muudatus puudutab Sabali (87901:004:0701) ja Ojasuu-Metsa (87901:004:0174) katastriüksuseid.

2.5. Kaitsekord

2.5.1. Kaitsekorra kavandamine

Kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal esinevaid loodusväärtusi

(keskkonnaregistri andmed, riikliku keskkonnaseire tulemused, poollooduslike koosluste inventuur – Keskkonnaamet, 2017. aasta, eksperthinnang Võhandu jõe ürgoru maastikuliste väärtuste välja selgitamiseks ning välispiiri ettepanek ala väärtusi arvestades – 2018. aasta).

Praegu kehtib alal 1964. aastal kinnitatud kaitse-eeskiri, mis vastavalt LKS § 91 lõikele 1 kehtib kuni 2023. aasta 1. maini ning alal tegevuste kooskõlastamisel on lähtutud LKS § 91 lõikes 4

toodust. Olemasolevat kaitseala välispiiri muudetakse, et see hõlmaks Võhandu jõe ürgoru keskjooksu kõige esinduslikumat ala ja sealseid loodusväärtusi. Samuti täiendatakse kaitse- eesmärke, juurde lisatakse Natura ala kaitse-eesmärgid. Kaitsekorra uuendamine tagab

väärtusliku maastiku kaitse ning võimaldab kogu kaitseala sobivalt majandada. Määrusega kehtestatakse kaitse all olevale alale kehtivate õigusaktide kohane kaitsekord.

Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal esinevate liikide ja looduslike elupaikade hea seisundi ning on proportsionaalne muude huvide suhtes.

Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse

(edaspidi PS) § 32). Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5 tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise

põhimõte. Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus

tuleneb PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse

säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmärk on alal leiduvate loodusväärtuste säilimine. Ühtlasi täidetakse

loodusdirektiivist riigile tulenev kohustus tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000 võrgustiku alal. Neid eesmärke saab lugeda õiguspäraseks, kuna abinõud, mis soodustavad eesmärgi

saavutamist, on õiguslikult sobivad: looduskaitseala moodustamine ja loodusväärtusi kahjustavatele tegevustele piirangute seadmine aitab kaasa kaitseala eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava

abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi (loodusväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid

vähem koormavaid meetmeid. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isikutele antud õigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa loodusväärtuste säilimine on oluline eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja

tegevustele piirangute seadmisega ala loodusväärtused säilivad, loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel need hävivad.

Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kaitseala tervikuna tsoneeritud piiranguvööndisse. Kaitsealal kehtivad looduskaitseseaduses sätestatud piirangud

määruses ettenähtud erisustega.

Kaitseala seniste piiride ja kaitsekorra uuendamiseks tunnistatakse määrusega kehtetuks Eesti NSV Ministrite Nõukogu 4. veebruari 1964. a määruse nr 56 lisa nr 2 „Riikliku maastikulise keeluala „Võhandu jõe ürgorg” kaitse korraldamise eeskiri” ja sellega koos lõppeb maastikulise

keeluala „Võhandu jõe ürgorg” kehtivus. Õigusselguse huvides tunnistatakse kehtetuks ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse juhataja 14. veebruari

1964. a käskkirja nr 33 „Maastikuliste keelualade moodustamisest, üksikobjektide ja dekoratiivsete taimeliikide riikliku kaitse alla võtmisest” lisa 2 „Riikliku maastikulise keeluala „Võhandu jõe ürgorg” kaitse korraldamise eeskiri”. Määrusega muudetakse 14. juulil 2005. a

vastu võetud määruse nr 183 „Hoiualade kaitse alla võtmine Põlva maakonnas” § 1 lg 1 punktis 16 nimetatud Palomõisa oja hoiuala piire, et oleks ühendus kaitsealaga. Nimetatud määruse

lisas esitatud Palomõisa oja hoiuala kaart asendatakse uue kaardiga. Kaitse-eeskirjaga ei reguleerita roo ja adru varumist, adru kaitsealal ei leidu ning roogu leidub

väga väikestel aladel ning selle varumise reguleerimine ei ole vajalik. Samuti ei reguleerita kaitse-eeskirjaga lautri püstitamist või laiendamist, kuna lauter on merre ulatuvate kiviridadega

ääristatud paatide randumiskoht, mida on võimalik rajada ainult mereranda.

2.5.2. Piiranguvööndi kaitsekord

2.5.2.1. Lubatud tegevused

Kaitsealal on lubatud majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega.

Kaitse-eeskirja kohaselt on inimestel lubatud kaitsealal viibida, korjata marju ja seeni ning muid metsa kõrvalsaadusi, pidada jahti ja püüda kala. Inimeste liikumist ja loodusandide kasutamist

pole piiratud, kuna tegemist on olulise puhkealaga. Nende tegevuste harrastamisel pole siiani esinenud olulist mõju kaitse-eesmärkide saavutamisele. Jahipidamist ja kalapüüki kaitsealal ei

piirata. Kaitsealal puuduvad liigid, keda jahipidamine kahjustaks. Samuti puudub vajadus

piirata kalapüüki.

Kaitsealal on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Rahvaüritusel 50 osaleja piir on seatud vastavalt

üle-eestilisele praktikale, mille kohaselt ei ületata veel oluliselt looduse koormustaluvuse piiri. Ettevalmistatud kohas (kaitseala valitsejaga kooskõlastatud puhkekoht, matkarada, õuemaa

jms) on rahvaüritus lubatud ja piirarvu ei ole. Sõidukiga sõitmine on lubatud teedel, jalgrattaga ka radadel. Ehitusseadustiku § 92 lg 1

kohaselt on tee inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks ettenähtud rajatis. Kaitseala teedel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmisele kohalduvad liiklusseaduses

sätestatud nõuded ja piirangud. Sealhulgas tuleb arvestada, et maastikusõidukit tohib teel liikumiseks kasutada liiklusseaduse §-s 154 nimetatud juhul, st jõgede, teede ja muude takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt

läbitav, ning teel, kus seda lubab sellekohane liikluskorraldusvahend, samuti politsei- ja tollitöötajad ametiülesannete täitmisel, haige toimetamisel haiglasse, päästetööde tegemisel

ning muudel juhtudel, mis on seotud ametiülesannete täitmisega (nagu elektri- ja sideliinide hooldus- ja parandustööde tegemine või muud sellised tegevused). Muudel juhtudel on sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala

valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ja kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, sealhulgas põllu- ja metsamajandustöödel

ning õuemaal. Muudel tingimustel pole väljaspool teid sõitmine lubatud, sest see kahjustab taimkatet ja kaitsealuste liikide kasvukohti. Kaitsealal on lubatud ujuvvahendiga sõitmine, kuna pole teada negatiivset mõju kaitseväärtuste säilimisele.

Kaitsealal on lubatud telkimine. Lõkketegemine on lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja

nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud, õuemaal ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel. Jalgsimatku korraldavad kohalikud maaomanikud ise ja vajadusel korraldavad ka telkimise. Juhuslikke telkijaid satub kaitsealale pigem vähe ja selle mõju kaitse-väärtustele on väike või

olematu. Kaitsealal puuduvad praegu ettevalmistatud lõkkekohad. Kaitse-eeskirjaga jäetakse võimalus puhkekohtade ettevalmistamiseks, sest mõistlikus mahus ja suunatud külastamine ei

sea ohtu kaitse-väärtuste säilimist. Lõket on lubatud teha koosluste taastamisel ja hooldamisel, põllu- ja metsatöödel ning kraavide hooldustöödel. Muul juhul tuleb küsida nõusolekut kaitseala valitsejalt. Piirangu eesmärk on vähendada looduses viibimise mõju ala esteetilisusele

ja loodusväärtustele. Vales kohas lõkke tegemine võib kahjustada poolloodusliku koosluse rohukamarat ja metsa ning põhjustada kulu- ja metsapõlengut. Telkimisel ja lõkke tegemisel

peab arvestama keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-des 35–36 sätestatut ehk need tegevused on lubatud omaniku loal. Luba telkimiseks eeldatakse olevat väljaspool selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud. Lõkke

tegemiseks eeldatakse luba olevat omaniku poolt ettevalmistatud ja tähistatud kohas.

Kaitseala valitseja nõusolekuta on lubatud uue karjaaia rajamine ning õuealale ja olemasolevale hoonestusalale on lubatud püstitada ehitis ehitisealuse pinnaga kuni 20 m2 ja kõrgusega kuni 5 meetrit, kuna nende mõju kaitseväärtuste säilimise seisukohast on väike või väheoluline.

Muudel juhtudel on ehitamine kaitseala valitseja nõusolekul igakordse kaalutlusotsusega. Keskkonnaamet hindab iga uue hoonestusala rajamisel muu hulgas, kuidas kavandatavad

ehitised sobituvad maastikule ja kuidas on võimalik lahendada muude tehniliste kommunikatsioonide (kanalisatsioon, vesi, elekter) rajamine. Jätkuvalt on oluline alal

maastikuilme ja vaadete säilimine ning väljakujunenud asustusstruktuuri hoidmine. Kaitse-

eeskirjaga piiratakse hoonete püstitamist ajaloolisele metsamaale. Ajaloolise metsamaana antud kaitseala kontekstis käsitletakse metsamaad, mis on kantud metsana või puittaimestikuna Maa-

ja ruumiameti ajaloolisele topograafilisele (Eesti Vabariigi topograafiline kaart 1:25 000 (1934.a), NSVL o42 topokaart 1:25 000 (1949.a) ja NSVL c63 topokaart 1:25 000 (1969) kaardile. Suuremate metsalaamade puhul võiks arvestada ka verstast kaarti, et hooneid ei

lubataks suurte metsamassiivide keskele, kus on olnud nt EV topograafilisel kaardil nt lage ala ning ka metsakorralduslike andmeid (sh varasemaid arhiveerituid andmeid), näiteks

orunõlvadel paiknevate kitsaste metsaribade puhul sest lähtuvalt kaardi mõõtkavast (1:25 000), ei pruugi väiksemad metsaga kaetud alad kaardikihilt välja joonistuda. Kaitseala metsad asuvad valdavalt reljeefsel pinnal, kus hoone ja selle juurde kuuluva taristu rajamine kahjustaks

oluliselt pinnast, rikuks pinnavormi, kahjustaks maastikuilmet, samuti muudaks väljakujunenud elukeskkonda. Nendele ajaloolistele metsamaadele jääb ka hulgaliselt vana ja

looduskaitseliselt väärtuslikku metsa. Ehitustegevus neis tähendab pöördumatuid muutusi ja elustiku mitmekesisuse vähenemist, mistõttu hooneid ajaloolisele metsamaale püstitada ei lubata.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine. Kõige

olulisem objekt antud maastikul on Võhandu jõgi, mis oma olemasoluga loob võimalused kõigi teiste väärtuste tekkimiseks. Jõgi on seotud ka mitme ojaga. Jõgi voolab oma looduslikus sängis ning kaldajoone suuremahuline muutmine võib muuta oluliselt maastikupilti. Lisaks avaldab

kaldajoone ja veekogu veetaseme muutmine mõju väljakujunenud vee-elustikule. Samas võib ette tulla vajadus (nt paisu rekonstrueerimisel) muuta veetaset või kaldajoont. Sel juhul on

võimalik kaitseala valitsejal seada tingimusi, et tegevuse mõjud oleksid kaitseväärtustele minimaalsed ning selle käigus parandatakse kaitsealuste liikide elu- ja kudemistingimusi.

Kaitseala valitseja nõusolekul on kaitsealal lubatud uue maaparandussüsteemi rajamine. Regulatsioon võimaldab vajaduse korral suunata väljaspool kaitseala oleva

maaparandussüsteemi eesvoolu läbi kaitseala ja kaevata uut kraavi. Kuna otsus jääb kaitseala valitseja kaalutlusotsuseks, siis ei kahjusta see regulatsioon kaitseala kaitse-eesmärke.

2.5.2.2. Metsa majandamine

Kaitsealal püütakse leida tasakaal looduskaitse, maastikukaitse ning inimtegevuse ja puhkemajanduse vahel. Piirangute seadmisel on oluline arvestada, et loodusmaastikud ja

inimasustus vahelduvad kaitseala ulatuses ning on omavahel põimunud. Traditsioonilise elutegevuse juurde on kuulunud ka väikesemahuline metsade majandamine. Üldine põhimõte

on, et metsi ei raiuta mahus, mis ületab samaväärset taastumist. Et kaitsealal pole maastiku üldilme kiired muutused soovitavad, siis on eelistatumad järgmised raieviisid: valikraie, häilraie, aegjärkne raie ja harvendusraie. Sanitaarraieid tehakse metsa sanitaarse olukorra

parandamiseks, kuid siin tuleb jälgida, et ei ohustataks elustiku mitmekesisust ja maastikuilme säilimist. Optimaalsete raiepiirangute seadmise eesmärgil on Keskkonnaamet teinud

metsaregistri andmetel põhinevaid raievanuste ja langi suuruse mõju analüüse. Selleks et vältida metsa vanuselise struktuuri olulist nihkumist nooremate metsade poole, seatakse langi suurusele pindalalised ja puistute raievanusele piirangud ning reguleeritakse raievõtteid.

Uuendusraietest on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud turberaie, v.a veerraie, langi

pindalaga kuni 2 ha. Lageraie on lubatud hall-lepikutes 1 ha suuruse langina, muudes puistutes on lageraie kuni 0,5 ha suuruse langina. Langi suurus lageraie korral on optimaalne 0,5 ha ning

turberaie korral 2 ha. Lageraiele ja turberaiele lankide suurusele seatud piirangute eesmärk on

ühtlasi säilitada ka Võhandu jõe ürgoru maastike visuaalset pilti, kuna ulatuslikud muutused nende alade maastikuilmes mõjutaksid oluliselt ala esteetilist väärtust. Üle 0,5 ha suuruste

lankide raiumine kahjustaks vana metsa osakaalu ja maastiku atraktiivsust (maastiku vaatelisuse ja rekreatiivsusega seotud väärtusi). Maastikku sobitumise eesmärgil keelatakse turberaietest veerraied, kuna need on oma olemuselt pikad kitsad lagedad koridorid, mis

looduses häirivalt silma jäävad. Veerraie kahjuks kõneleb ka asjaolu, et soodsate tingimuste kokkulangemisel võib selle pindala osutuda suuremaks kui lubatud lageraielank ning nii

tekiksid maastikku suuremad lagealad kui soovitud. Väikesemahuline uuendusraie on ajalooliselt kuulunud talumetsade majandamise juurde ning see ei ohusta kaitse-eesmärkide saavutamist. Väikesepinnaliste kuni 0,5 ha suuruste lageraietega on võimalik hoida seotust

vanemate metsa osadega, et liikidel oleks võimalik levida ühest elupaigast teise. Selline piirang on vajalik kaitsealal uuendusraiete mõju leevendamiseks metsamaastiku killustumisele ja

maastikuilmele. Mitmed kaitsealale jäävad puistud asuvad suure kaldega nõlvadel ehk järsakutel, mille jalamil

esinevad allikad. Vältimaks erosiooni ning paljandite ja allikate kahjustamist, keelatakse uuendusraied järskudel nõlvadel, paljanditel ja neile lähemal kui 10 m ning allikate veepiirist

20 m kaugusel. Nõue on vajalik ka maastikuilme säilitamise eesmärgil. Järsakuna käsitletakse põhikaardil (Maa-ameti koostatud Eesti topograafia andmekogu (ETAK) andmetest) vastava leppemärgiga tähistatud ala. Kaitseala lõigus Võhandu jõe kallastel on 38 paljandit. Paljandeid

nimetatakse valdavalt müürideks, harvem kaljudeks või mägedeks. Need on Eesti Looduse Infosüsteemi andmetel kaardistatud ürglooduse objektidena. Ideaalis majandatakse kaitseala

metsi nii, et tulemus sarnaneks loodusliku olukorraga. Sellised metsad on bioloogiliselt mitmekesised ja väärtuslikud puhkemajanduslikust aspektist.

Uuendusraiete korral peab puistu peapuuliigi keskmine vanus olema võrdne või suurem männienamusega puistutes 100 aastat, kuuseenamusega puistutes 90 aastat, kase- ja

haavaenamusega puistutes 70 aastat. Arvestamata sätestatud vanuselisi tingimusi on lageraie lubatud esimese põlvkonna kuusikutes, kus kuuse koosseisusukordaja on suurem kui 94%. Haavikute, kuusikute, männikute ja kaasikute raiumise kõrgem kaalutud keskmine vanuse määr

tugineb tõdemusel, et looduskaitse seisukohalt olulised tunnused ja mõjud eesmärkidele puuliigiti (õõnsused, tuuleluuad, suured oksad) arenevad välja puu kõrgemas eas, mis on

reeglina suurem kui tema raievanus. Samuti eelistavad inimesed rekreatsioonilisest aspektist vanemaid metsi noorematele. Hall-lepikud on metsa suktsessiooni ja loodusliku mitmekesisuse jaoks olulised puistud, kuid arvestades eelkõige hall-lepikute kiiret levikut ja madalat survet

nende majandamiseks, siis on lubatud nende lageraie kuni 1 ha suuruse langina. Hall-lepikute raie on vajalik maastike avatuna hoidmiseks, kuna need on metsa suktsessiooni esimene etapp

niitude/põllumaade metsastumisel. Kaitsealal on hall-lepikuid kokku ~17 ha ja nende keskmine eraldiste suurus on 0,5 ha, seega lageraie lubamine lepikutes ei tekita suurepinnalisi lagealasid, mis seaksid ohtu kaitseväärtuste säilimise. Põllumaadele istutatud monokultuursete kuusikute

lageraiete puhul sätestatud vanuseline tingimus ei kehti, kuna nende looduskaitseline väärtus on väike. Endistele põllumaadele rajatud esimese põlvkonna kuusikud võivad olla istutatud

põllumaadele, mis on Maa-ameti nõukogude liidu topograafilisel kaardil. Selleks, et säiliksid nii mitmekesised metsad, maastiku üldilme ja rekreatsioonilised väärtused,

seatakse raiete tegemisel tingimuseks säilikpuude jätmise kohustus 40 tm/ha, va hall-lepikutes. Eritunnustega puude olemasolul võiks need alles jätta juba hooldusraiete käigus. Kuna

säilikpuud jäävad metsa alatiseks, siis ei tohi neid ka teiste raiete puhul metsast eemaldada. Piirangu eesmärk on see, et inimese poolt tekitatud muudatuste tulemusel jääks järgi nii metsane

üldilme (täiesti lagedad alad ei domineeri maastikus) kui vanale metsale omaseid tunnuseid,

mis aitavad säilitada elustiku mitmekesisust. Alles jäävad säilikpuud valitakse just eriliigiliste vanemate ja jämedamate puude seast. Sellised puud pakuvad elupaika erinevatele liikidele ning

säilikpuudega raiesmikud on esteetiliselt ilusamad kui tavapärased lageraied. Säilikpuu nõue 40 tm/ha on optimaalne, et ei jääks visuaalselt lageraie muljet. Nõue ei rakendu hall-lepikutele, sest nende loodus- ja maastikukaitseline väärtus on väike. Kaitseala raieküpsete metsade

keskmine hektari tagavara on 284 tm ning säilikpuude jätmise nõude korral 40 tm/ha, jääb peale lõppraiet puistute keskmiseks täiuseks 16 %, mistõttu selline piirang ei moonuta ka raieliigi

tegelikku olemust. Pinnasekahjustuste vältimiseks on piiranguvööndis keelatud puidu kokku- ja väljavedu

külmumata pinnaselt. Sademeterohkel perioodil on oht, et puidu kokku- või väljaveo käigus saab raskete masinate kasutamisel pinnas ja metsa alustaimestik oluliselt kahjustada.

Liigniisketes tingimustes tekivad puidu kokku- ja väljaveol pinnasesse suured roopad ning taimkate hävib. Kui pinnas seda võimaldab, võib kaitseala valitseja lubada puidu kokku- ja väljavedu ka külmumata pinnaselt.

2.5.2.3. Vajalikud tegevused

Kaitsealal on vajalik poollooduslike koosluste esinemisaladel nende ilmet ja liigikoosseisu

tagav tegevus, nagu rohu niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine kaitseala valitsejaga kooskõlastatud ulatuses. Poollooduslike

niidualade säilimiseks on kõige mõistlikum neid niita või karjatada. Kaitsealal on inventeeritud elupaika liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal 4,2 ha ja lamminiite 16,3 ha. Üldiselt on niidud jäänud hooldusest välja ning need võsastuvad, vaid üksikuid niite (~5,2 ha) hooldatakse.

Enamus aladele on kas raske ligi pääseda või lausa võimatu.

Kaitsealal on maastikuvaadete avamiseks ja säilimiseks vajalik puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine kaitseala valitsejaga kooskõlastatud ulatuses. Need tööd lähtuvad eelkõige vajadusest säilitada avatud maastikuvaateid.

2.5.2.4. Keelatud tegevused piiranguvööndis

Kaitsealal on keelatud maavarade kaevandamine ning puhtpuistute kujundamine ja

energiapuistute rajamine. Puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine vähendab kaitseala bioloogilist mitmekesisust ja maastikuilmet. Maavarade kaevandamine kahjustab

maastikuilmet ja kaitseala pinnamoodi. Biotsiidi, taimekaitsevahendit ja väetist lubatakse kasutada vaid põllu- ja õuemaal. Nende kasutamine õuemaal on lubatud näiteks viljapuude ja – põõsaste ning iluaiandusega tegelemiseks. Keelatuks jääb biotsiidi, taimekaitsevahendi ja

väetise kasutamine looduslikes kooslustes, nagu metsamaa, looduslik rohumaa ja muud kaitsealal leiduvad märjemad looduslikud kooslused, kus nende mõjul muutub elustiku

mitmekesisus vaesemaks ja saab kahjustada alade looduslik seisund. Need piirangud tulenevad otseselt looduskaitseseaduse § 31 lõikest 2 ning on suunatud vööndi kaitse-eesmärkide saavutamisele.

Kaitsealal on keelatud liivakivipaljandite ja koobaste kahjustamine. Tihtipeale soovitakse

liivakivisse jäädvustada oma nime vmt, kuid selline tegevus soodustab paljandi aeglast hävingut. Lõhedes hakkavad kasvama samblikud, samblad, rohttaimed, ka põõsad ja puud,

mille juurestik murendab liivakivi. Samuti paisub lõhedes külmunud vesi sedavõrd, et kivi

hakkab pragunema ning võib tekkida varing.

2.5.3. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga

Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal

keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või

laiendada paadisilda, seada projekteerimistingimusi ja anda ehitusluba, rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda veeluba, ehitusluba

ega esitada ehitusteatist ning lisasööta jahiulukeid. Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja

nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole

arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse

õiguspärasuse osas.

Praktikas on tingimuste seadmine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse majandustegevuse kahjustavat mõju kaitstavatel aladel.

3. Menetluse kirjeldus

Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmise menetlus algatati keskkonnaministri 28. juuni 2021. a käskkirjaga nr 1-2/21/295 „Võhandu jõe ürgoru

maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmise algatamine”.

Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus 18. novembrist 12. detsembrini 2021. a Keskkonnaameti veebilehel www.keskkonnaamet.ee.

Teated kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku kohta ilmusid 18. novembril 2021. a üleriigilise levikuga ajalehes Õhtuleht ja kohalikus ajalehes Lõunaleht. Ametlikus väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmus kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku teade 17. novembril 2021. a. Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti teade kaitse-

eeskirja eelnõu avaliku väljapaneku kohta Transpordiametile, Riigimetsa Majandamise Keskusele, Erametsaliidule, MTÜle Eesti Metsa Abiks, Räpina vallavalitsustele ning kaitsealal

paikneva kinnisasja omanikele. Ettepanekud paluti edastada kirjalikult aadressil [email protected] või Karja 17a, Võru 65608 hiljemalt 12. detsembriks 2021. a. Kirjad sisaldasid teadet, et kui vastuväiteid ega parandusettepanekuid kirjas nimetatud tähtajaks ei

esitata, arvestatakse, et menetlusosalistel vastuväited puuduvad. Lisaks tehti kirjas ettepanek arutada asja ilma avaliku aruteluta (arvestades COVID-19 levikut). Samuti anti kirjas teada, et

eelistame suhelda sidevahendeid kasutades ja vajadusel lepime kokku kohtumised individuaalselt.

Laekus üks ettepanek avaliku arutelu korraldamiseks. Andsime teada, et koroonaviiruse leviku kõige kõrgema punase taseme juures ei riski me korraldada suuremat kontaktset koosolekut.

Samuti kirjeldasime, et me ei pea vajalikuks korraldada veebikoosolekut, nähes inimeste erinevat võimekust ja võimalusi veebis osalemisel. Samas pakkusime välja võimaluse kohtumisteks väiksemate huvigruppide kaupa. Palusime huvist teada anda 19. jaanuariks,

ettepanekut ei esitatud.

24. jaanuaril saadeti Keskkonnaministeeriumile ja Keskkonnaametile teine maaomanike ühispöördumine (viidati, et kiri saadeti tähtaegselt, kuid tehniliste tõrgete tõttu ei jõudnud kiri aadressaatideni). Pöördumises sooviti 1964. aastal loodud maastikukaitseala Võhandu jõe

ürgorg (KLO1000315) kehtetuks tunnistamist, lõpetada loodava maastikukaitseala „Võhandu MKA” menetlemine meelevaldselt planeeritud piirides ning algatada hoiuala moodustamise

menetlus Natura 2000 ala piirides lähtuvalt loodusala eesmärkidest. Vastuskirjas (22.02.2022 nr 1-17/22/352-2) selgitas Keskkonnaministeerium, et looduskaitse järjepidevus on läbi aja olnud tagatud erinevate õigusaktidega. Märgiti, et 2023. aasta 1. maiks tuleb kaitsekord viia

kooskõlla looduskaitseseadusega ja kinnitada kaitse-eeskiri. Kirjeldati ala suurt siseriiklikku maastikulist väärtust ning mainiti, et kaitsekordade uuendamise käigus vaadatakse üle ka piiride

kulgemine, vajadusel ala suurendades või vähendades. Juhiti tähelepanu, et loodusalal on veel

eesmärke peale jõe elustiku kaitse (kaitstakse ka elupaiku − jõed ja ojad (3260), liigirikkad

niidud lubjavaesel mullal (*6270), lamminiidud (6450), allikad ja allikasood (7160) ning liivakivipaljandid (8220)). Selgitati, et loodusalade kaitse-eesmärkide saavutamine tagatakse siseriiklike kaitstavate objektide moodustamisega, seal väärtusi arvestavate kaitsekordade ja

kaitse-eeskirjade kinnitamisega. Kuna Võhandu jõe ürgoru kaitseala ja Võhandu jõe ürgoru loodusala osaliselt kattuvad, siis on sobivaim loodusobjekti tüüp maastikukaitseala. See

võimaldab kehtestada kaitsekorra, mis tagab mõlema ala väärtuste kaitse ja eesmärkide täitmise.

Tabel 1. Laekunud ettepanekud Ettepaneku tegija Ettepaneku/küsimuse sisu Tulemus 87901:001:0712,

maaomanik

Täpsustada karjaaia rajamise

regulatsiooni.

Lõkkekoha kooskõlastamise

nõue kehtestada vaid avalikele

lõkkekohtadele.

Numeratsiooni viga ptk-s 2 § 5.

Arvestatatud, muudetud (§ 5 lg 4 p 5) sõnastust

ehk kaitsealal on lubatud karjaaia rajamine ning

õuealal ja olemasoleval hoonestusalal ehitisealuse

pinnaga 0‒20 m² ja kuni 5 m kõrguse ehitise

püstitamine.

Arvestades asjaoluga, et kaitseala asub valdavalt

eramaal ning keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse §-s 36 kohaselt eeldatakse, et tähistatud

kohas lubab maaomanik ka võõrastel lõket teha,

kuigi maaomanik ei pruugi seda soovida,

muudetakse § 5 lg 4 p 3 sõnastust ehk kaitsealal

on lubatud lõkke tegemine kohas, mis on

kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette

valmistatud ja tähistatud, õuemaal ning kaitse-

eeskirjaga lubatud töödel, muul juhul kaitseala

valitseja nõusolekul.

Arvestatud, parandatud.

87901:001:0360, AS

A&P Mets

Ettepanek kuusikute raievanuse

langetamiseks Ia

boniteediklassis 70 a ja I

boniteediklassis 80 a.

Arvestatud osaliselt. Selgita tud, et looduslike

elupaikade ning mitmekesisuse kaitse seisukohast

on kõige väärtuslikumad viljakad

kasvukohatüübid. Linnuatlase ja mitmete

uuringute põhjal on kõige elustikurikkamad

Probleemiks on väga tugevalt

kahjustatud metsade mõistlik

majandamine. Praegu nõutakse,

et 0,3 peab alles jääma, kuid mis

kaitse-eesmärke see nõue

täidab?

kuuse-segametsad, kuusikud ja laialehised metsad

(laane- ja salumetsade tüübirühm). Seejuures on

kuuskedega tihedalt seotud kaitstavate lindude

(laanerähn, kanakull, väike-konnakotkas, väike-

kärbsenäpp, laanepüü) elupaikade uuringud

näidanud, et soodsa elupaiga optimaalne vanus on

80+ aastat. Selles vanuses suureneb

struktuurielementide (surnud puit, lamapuit)

rohkus ja seetõttu ka üldine looduslik

mitmekesisus. Seetõttu on kaitse-eesmärkide

saavutamiseks vajalik lähtuda metsa

bioloogilisest vanusest. Ettepanek loetakse

põhjendatuks esimese põlvkonna kuusikutes,

kuna nende looduskaitseline väärtus on väike.

Lisastud § 5 lg 6 juurde, et säte ei kehti esimese

põlvkonna kuusikutes, kui kuuse

koosseisukordaja on suurem kui 94%.

Selgitatud, et kaitsekorra väljatöötamisel on

arvestatud metsa erinevate funktsioonidega.

Üheks sooviks on olnud vältida metsa vanuselise

struktuuri olulist nihkumist nooremate metsade

poole. Samuti on oluline, et lagedad alad ei

domineeriks ja säiliks maastiku metsane üldilme.

87901:004:1153,

maaomanik

Kas lõkketegemine väljaspool

õuemaad eeskirjas nimetamata

juhtudel on edaspidi keelatud?

§ 6 nimetatud tegevused

koormavad maaomanikku,

kuidas on need põhjendatud?

Kui suur on koormise maht ja

ulatus, kuidas seda hüvitatakse?

Selgitatud, et kuna vana kaitsekord ei

reguleerinud lõkketegemist, siis

(looduskaitseseaduse § 91 lg 4 ja § 31 lg 11 järgi)

võib praegu lõket teha ettevalmistamata ja

tähistamata kohas vaid kaitseala valitseja

nõusolekul. Käesoleva määruse eelnõuga sooviti

seda sätet leevendada. Arvestades asjaolu, et selle

regulatsiooni vastu on veelgi huvi tuntud, siis

sõnastati säte ringi: kaitsealal on lubatud lõkke

tegemine kohas, mis on kaitseala valitseja

nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud,

õuemaal ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel,

muul juhul kaitseala valitseja nõusolekul.

Selgitatud, et kaitse-eeskirja eelnõu §-s 6 on

nimetatud vajalike töödena maastikuvaadete

avamist ja poollooduslike koosluste hooldamist.

Kuna maaomaniku maal pole inventeeritud

poollooduslikke kooslusi, siis see säte teda ei

puuduta. Kirjeldatud, et maastikuvaadete avamise

teemat käsitletakse kaitsekorralduskava

koostamise käigus. Selle raames võidakse teha

ettepanek vaadete avamiseks ning sellisel juhul

lepitakse maaomanikuga kokku, kas ta soovib ise

vaadet avada või lubab riigi esindajal seda tööd

teostada riigi kulul.

87901:001:0746,

Ever Invest OÜ

Arvata kaitseala koosseisust

tervikuna välja kinnistu

87901:001:0746 , kuna kaitseala

piir ulatuks ainult mõnisada m²

põllumaale ja ei oma olulist

mõju kaitstavate liikide

elutingimustele.

Arvestatud. Kinnistu lõunaots jääb riivamisi

kaitsealale. Põhikaardil nähtav rohumaa on

tegelikult haritav maa. Kaitsealuste liikide

leiukohti pole ja kinnistu hõlmamine ei anna

kaitsealale midagi juurde. Siin on võimalik

ühitada kaitseala piir katastri piiriga.

70801:001:0356,

osaühing Reteera

Ettepanek muuta sõnastust

selgemaks seletuskirjas lk-l 9

Arvestatud. Muudetakse sõnastust: „Kaitseala

piiride muutmisel tuleb arvestada, et samaaegselt

tuleb muuta ka määrust „Hoiualade kaitse alla

seoses Palomõisa oja hoiuala

piiri muutmisega.

võtmine Põlva maakonnas”, millega

korrigeeritakse Palomõisa oja hoiuala põhjapiiri,

nii et see jätkuvalt piirneks kaitsealaga.”

Muudatus puudutab Sabali ja Ojasuu-Metsa

kinnistuid.

87901:001:0462,

maaomanik

Minu vanavanemate maa ostu-

müügi lepingus ei ole kirjas, et

Keskonnaamet oleks ostu

finantsiliselt toetanud. Pole

Keskonnaametil sellel maal

midagi toimetada ja valitseda.

Ma saan ise hakkama! See on

minu kindel seisukoht ja palun

sellega arvestada.

Selgitatud, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 5

järgi on Eesti loodusvarad ja loodusressursid

rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.

Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala

territoorium on olnud looduskaitse all

1964. aastast. Kaitseala õigusliku järjepidevuse

kohta saime kinnitust 2019. a

ekspertorganisatsiooni SA Keskkonnaõiguse

Keskuse juristilt. Keskkonnaameti hinnangul

väärib kaitseala jätkuvalt riiklikku kaitset.

Määrusega kehtestatakse kaitse all olevale alale

kehtivate õigusaktide kohane optimaalne

kaitsekord. Kaitsekorra uuendamine tagab

väärtusliku maastiku kaitse ning võimaldab kogu

kaitseala sobivalt majandada. Veel selgita tud

kaitseala valitseja rolli, milleks on

tegutsemislubade andmise otsustamine ja

tingimuste seadmine, looduskaitseliste tegevuste

korraldamine, kaitstava objekti nõuete täitmise

jälgimine ja järelevalve teavitamine avastatud

õigusrikkumistest.

87901:001:0889,

maaomanik

Punni talu piires ühildada

kaitseala piir kas metsa piiriga

või Natura 2000 piiriga.

Ei arvestatud. Kirjelda tud, et algusest peale on

lähtutud sellest, et alal esineb kaitseväärtusi

suuremal alal kui Natura ala ning need pole

pelgalt seotud kaitsealuste liikide ja elupaikadega,

vaid ala teeb väärtuslikuks erinevate loodus- ja

kultuuripärandi komponentide esinemine ja

põimumine. Selgita tud asjaolusid, mida

piiritlemisel on arvestanud, sh maastikulist

eksperthinnangut. Arvamuses viidati ka

põhimõttele, et võimalusel jäetakse vähem

väärtuslikud alad (põllud) ja õueala d kaitsealast

välja, ning küsiti, miks ei rakendata seda Punni

talu puhul. Selgitatud, et kaitseala piirile jääb veel

teisigi õuealasid ja põllumaid. Selles osas, kus

eksperdid maastikuväärtusi ei näinud, otsusta ti

õuealad ja põllumaad kaitsealast välja arvata.

Kaitseala suurendamise ettepaneku puhul tuli aga

leida kompromiss. Seega lähtuti piiritlemisel

ürgoru lähiümbruse kompaktsusest ja kõrgest

väärtusest, seda nii loodus- kui kultuurmaastiku

mõistes. Keskkonnaameti hinnangul omab Punni

kinnistu kõrget maastikulist väärtust ja annab

panuse ala terviklikkusele.

Maaomanike ühine

pöördumine

87901:004:1153,

87901:004:0001,

87901:004:1031,

87901:004:0991,

87901:004:1028,

87901:004:1035,

87901:001:0738,

87901:001:0716,

87901:001:0868,

Ühildada kaitseala piir Natura

2000 piiriga. Ollakse

seisukohal, et kui kaitseala on

suurem kui Natura ala, siis see

ei aita kaasa kaitse-eesmärkide

saavutamisele. Märgitakse, et ei

saada kasutada ja käsutada

omandit oma äranägemise järgi

ning raskendatakse

majandustegevust. Mainitakse,

et piirangud pole piisavalt

Ei arvestatud. Selgita tud Natura alade ja

sisreriiklike kaitsealade erinevust lähtuvalt kaitse-

eesmärkidest. Kirjelda tud, et Keskkonnaamet on

algusest peale lähtunud teadmisest, et alal esineb

kaitseväärtusi suuremal alal kui Natura 2000 alal

ning need väärtused pole pelgalt seotud

kaitsealuste liikide ja elupaikadega, vaid

siseriiklikult on alal suur maastikuline väärtus.

Lisatud, et Põlvamaa maakonnaplaneeringu

„Asustust ja maakasutust suunavad

keskkonnatingimused” järgi kuulub Võhandu jõe

87901:001:0712,

87901:001:0889,

87901:001:0003,

87901:001:0091,

87901:001:0083,

87901:001:0230,

87901:001:0103,

70801:001:1045,

87901:001:0059,

70801:001:1044.

põhjendatud ja pole aru saada,

miks on tarvis nii suurt

maastikukaitseala. Märgitakse,

et kaitse-väärtused saavad

säilida koostöös maaomanikega

ning mida vähem on erinevaid

piire ja piiranguid, seda

tõenäolisemalt peetakse neist

kinni.

Ei nõustuta määruse eelnõu §-s

6 nimetatud tööde

kohustamisega.

ürgorg I tähtsusklassi ja on kõrge maakondliku

tähtsusega ala. Samuti peetakse Räpina valla

üldplaneeringu eelnõu (jaanuar 2022) kohaselt

oluliseks maakonnaplaneeringuga määratud

väärtuslike maastike, sh Võhandu jõe ürgoru

säilimist. Ka maastikueksperdid on välja toonud,

et Võhandu ürgorg on Eesti mõistes oluline, suure

väärtuste hulgaga ja peaks ka edaspidi olema

kaitse all („Eksperthinnang Võhandu jõe ürgoru

maastikuliste väärtuste välja selgitamiseks ning

välispiiri ettepanek ala väärtusi arvestades”, AB

Artes Terrae OÜ, 2018). Piirangute ja

majandustegevuse osas selgita tud, et kaitse-

eeskirja eelnõu kohaselt on eesmärk säilitada

väljakujunenud maastikumuster läbi

traditsioonilise maakasutuse jätkamisega.

Soositakse niitude hooldamist ja põldude pidamist

aladel, kus seda praegu tehakse. See väldib ala

võsastumist ja metsastumist. Metsa majandada

väikesemahuliselt, nagu seda on tehtud

talumetsades. Ehitamisel säilitada alale

iseloomulik asustusstruktuur. Ehk piirangud on

kavandatud nii, et elanikud saaksid oma

tavapärast elutegevust jätkata. Sihtotstarbelist

maakasutust piiratud ei ole.

Selgitatud, et kaitse-eeskirja eelnõu §-s 6 on

nimetatud vajalike töödena maastikuvaadete

avamist ja poollooduslike koosluste hooldamist

ning selle sätte mõte on võimaldada kaitsealal

neid töid teostada ja toetusi küsida. Kuna

kaitsealal on inventeeritud poollooduslikke

kooslusi ja probleemiks on vaadete

kinnikasvamine, siis on need vajalike töödena

välja toodud. Poollooduslike koosluste

säilimiseks määratud vajaliku töö tegemiseks

makstakse loodushoiutoetust, mida on õigus

taotleda kinnisasja valdajal. Kirjeldatud, et

maastikuvaadete avamise teemat käsitleme

kaitsekorralduskava koostamise käigus. Selle

raames võidakse teha ettepanek vaadete

avamiseks ning sellisel juhul lepitakse

maaomanikuga kokku, kas ta soovib ise vaadet

avada või lubab riigi esindajal seda tööd teostada

riigi kulul.

87901:004:1028,

maaomanik Segadus seoses mõistega

„kaitseala valitseja”.

Ettepanek rahvaürituste

korraldamiseks vaid

maaomaniku loal ning lubada

viibida eramaal ja -metsas ainult

kokkuleppel omanikuga.

Selgitatud kaitseala valitseja rolli, milleks on

tegutsemislubade andmise otsustamine ja

tingimuste seadmine, looduskaitseliste tegevuste

korraldamine, kaitstava objekti nõuete täitmise

jälgimine ja järelevalve teavitamine avastatud

õigusrikkumistest.

Ei arvestata. Selgita tud, et looduskaitseseaduse

alusel saab rahvaürituste korraldamist kaitse-

eeskirjaga reguleerida vaid ettevalmistamata

kohas. See tähendab, et ettevalmistatud kohas

piiranguvööndis on rahvaüritused

looduskaitseseaduse alusel lubatud (nt õuealadel).

Lisatud juurde, et kui rahvaüritus toimub

väljaspool selleks ettevalmistatud kohti ehk siis

Rahulolematus telkimise sätte

osas.

Rahulolematus, et ei piirata

kalapüüki ja jahipidamist.

Viidati probleemidele seoses

Võhandu jõel paiknevate

paisudega.

Ettepanek selgitada välja

looduse taluvuse piir seoses

Võhandu maratoniga.

maastikul ja ületatakse 50 osalejaga piirarvu, on

Keskkonnaametil võimalus seada tingimusi

ürituse korraldamiseks: nõuda parkimise

korraldamist, käimlate paigaldamist,

prügikoristamist jmt. Tingimuste seadmine on

oluline, et ala kaitseväärtusi ei kahjustataks.

Antud teada, et võõral maatükil viibimist

reguleerib keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §

32.

Ei arvestata. Viidatud, et telkimist võõral

maatükil reguleerib keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse § 35, mis on sarnane võõral maatükil

viibimise põhimõtetega. Märgitud, et

kaitseväärtustest lähtuvalt pole telkimise

piiramine alal vajalik.

Ei arvestata. Selgita tud, et kaitse-eeskirjaga

piiratakse tegevusi, mis kahjustavad ala kaitse-

eesmärke. Üldist kalavarude kaitset reguleeritakse

kalapüügieeskirjaga. Riikliku keskkonnaseire

allprogrammi 2019. aasta aruande „Jõgede

hüdrobioloogiline seire ja uuringud” järgi on

kalastiku seisundit hinnatud aastati heaks kuni

kesiseks. Kesised seisundihinnangud pärinevad

aastatest, kus jõe veetase on olnud madalseisust

oluliselt kõrgem ning püügitingimused olid

seetõttu ebasoodsad. Seirepüügil 2019. a

registreeriti 14 kalaliiki. Kalapüügieeskirjast

rangemate piirangute seadmine pole põhjendatud.

Jahinduse osas selgita tud, et jahipidamisele

seatakse kaitse-eeskirjaga täiendavaid piiranguid

vaid juhul, kui jahipidamine ohustab ala kaitse-

eesmärke. Kaitsealal puuduvad liigid, keda

jahipidamine kahjustaks, seepärast pole kaitse-

eeskirjaga lisapiiranguid seatud. Jahi eesmärgiks

on sageli kahjustuste ennetamine nii metsale kui

põllumajandusele. Eestis on kaitsealadel palju

eramaaomanikke ning seetõttu tuleb tagada, et

kahju oleks minimaalne. Jaht on ka osa maaelust

ning selle võimaldamine tagab traditsioonide

jätkumise ning tegevusalade mitmekesisuse.

Juhitud tähelepanu, et maaomanikul on õigus

jahiseaduses sätestatud ulatuses seada tingimusi

oma maal jahipidamiseks.

Teatatud, et Keskkonnaamet on nende

probleemidega kursis ja tegeleb asjaga oma

pädevuse piires. Tunnista tud, et kalastiku jaoks

on paisud oluliseks negatiivseks mõjuteguriks,

teisalt märgitud, et nende probleemide

lahendamine pole antud kaitse-eeskirjaga

võimalik. Lisasime veel, et paisude negatiivset

mõju kaitse-eesmärgiks seatud elupaigatüübile

jõed ja ojad analüüsitakse kaitsekorralduskavas.

Antud teada, et selle küsimusega tegeletakse

kaitsekorralduskava koostamise käigus.

Ei näe halba metsloomade

söötmisel.

Selgitatud, et jahiulukite lisasöötmise all on

silmas peetud ulukitele spetsia alsete

lisasöödakohtade rajamist. Üldiselt ei ole

kaitsealadel lisasöödakohtade rajamine

asjakohane ja need on mõistlik rajada väljapoole

kaitseala. Söödakoha olemasolu ja aktiivne

kasutamine võib suurendada ala liigset tallamist

näiteks kaitsealuste taimede kasvukohas.

87901:001:0501,

maaomanik

Küsiti, miks on vaja kahte

kaitseala, Natura ja ürgorg ning

tehti ettepanek kaitseala

ühildamiseks Natura alaga.

Kirjeldati, et maa tagastamisel

pole tehtud märget, et tegu oleks

looduskaitsealuse maaga.

Ollakse seisukohal, et tegu on

uue kaitseala moodustamisega

ja vastavalt sellele tuleb

alustada uue kaitseala

moodustamisega, mitte

olemasoleva uuendamisega.

Selguse mõttes soovitatakse

moodustada Natura piiresse jääv

kaitseala, et ametnikud ja

maaomanikud saaksid aru,

millised piirangud kehtivad.

Viidati vastuolule geoloogide

arvamuses ja eelnõus. Tehti

ettepanek täiendada paljandite

kaitset käsitlevat osa ja toetuda

ekspertide arvamusele. Soovitati

teha koostööd Eesti

geoloogiateenistusega.

Ettepanek avaliku

hübriidkoosoleku

korraldamiseks

osalemisvõimalusega veebis ja

jälgides covid-reegleid

kohapeal.

Ei arvestatud. Selgita tud Natura alade ja

sisreriiklike kaitsealade erinevust lähtuvalt kaitse-

eesmärkidest. Kirjelda tud, et Keskkonnaamet on

algusest peale lähtunud teadmisest, et alal esineb

kaitseväärtusi suuremal alal kui Natura 2000 alal

ning need väärtused pole pelgalt seotud

kaitsealuste liikide ja elupaikadega, vaid

siseriiklikult on alal suur maastikuline väärtus.

Selgitatud, et Võhandu jõe ürgoru

maastikukaitseala territoorium on olnud

looduskaitse all 1964. aastast. Kaitseala õigusliku

järjepidevuse kohta saadi kinnitust 2019. a

ekspertorganisatsiooni SA Keskkonnaõiguse

Keskuse juristilt. Keskkonnaameti hinnangul

väärib kaitseala jätkuvalt riiklikku kaitset.

Võhandu jõe ürgoru iseloomulikud

maastikumustrid on tekkinud aastasadade jooksul

ja need on väärtuslikud nii looduslikust,

kultuurilis-ajaloolisest, rekreatiivsest kui ka

esteetilisest aspektist. Määrusega kehtestatakse

kaitse all olevale alale kehtivate õigusaktide

kohane optimaalne kaitsekord. Kaitsekorra

uuendamine tagab väärtusliku maastiku kaitse

ning võimaldab kogu kaitseala sobivalt

majandada. Kohalduvad looduskaitselised

kitsendused on ühesugused kogu kaitseala

ulatuses, kaitstes ühtlasi ka Natura väärtusi, ning

liigset segadust ei tohiks olla.

Kirjeldatud, et osad paljandid võivad hooldust

vajada (nt stratotüüpsed paljandid), teised jällegi

mitte. Võhandu jõe ürgoru maastikukaitsealal

kaitstakse paljandeid mitte ainult geoloogilisest

aspektist, vaid ka elupaigana liikidele. Paljandite

hooldamise vajaduse küsimusi aruta takse

täpsemalt kaitsekorralduskava koostamise käigus,

kaasates erinevad huvigrupid, sh geoloogid.

Märgitud, et see oli ainus ettepanek avaliku

koosoleku korraldamiseks. Juhitud tähelepanu, et

kõigil soovijail on olnud võimalus kahel korral

arvamust avaldada: nii väljatöötamise kavatsuse

kui ka kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise

käigus. Lisatud, et esitatud ettepanekud ja

küsimused on valdavalt sarnased väljatöötamise

kavatsuse käigus laekunud seisukohtadega ning

seetõttu ei näe suurt vajadust koosoleku

pidamiseks. Antud teada, et koroonaviiruse leviku

kõige kõrgema punase taseme juures ei riski

Keskkonnaamet korraldada suuremat kontaktset

koosolekut. Samuti kirjeldatud, et

Keskkonnaamet ei pea vajalikuks korraldada

veebikoosolekut, nähes inimeste erinevat

võimekust ja võimalusi veebis osalemisel. Samas

pakutud välja võimalus kohtumisteks väiksemate

huvigruppide kaupa. Paluti huvist teada anda

19. jaanuariks, kuid ettepanekut ei esitatud.

87901:001:0822,

87901:001:0823,

87901:001:0824,

87901:001:0825,

87901:001:0826,

maaomanik

Ei nõustuta määruse eelnõu §-s

6 nimetatud tööde

kohustamisega.

Selgitatud, et kaitse-eeskirja eelnõu §-s 6 on

nimetatud vajalike töödena maastikuvaadete

avamist ja poollooduslike koosluste hooldamist.

Kuna kaitsealal on inventeeritud poollooduslikke

kooslusi ja probleemiks on vaadete

kinnikasvamine, siis on need vajalike töödena

välja toodud. Poollooduslike koosluste

säilimiseks määratud vajaliku töö tegemiseks

makstakse loodushoiutoetust, mida on õigus

taotleda kinnisasja valdajal. Seega pole eesmärk

maaomanikku kohustada. Kirjeldatud, et

maastikuvaadete avamise teemat käsitletakse

kaitsekorralduskava koostamise käigus. Selle

raames võidakse teha ettepanek vaadete

avamiseks ning sellisel juhul lepitakse

maaomanikuga kokku, kas ta soovib ise vaadet

avada või lubab riigi esindajal seda tööd teostada

riigi kulul.

MTÜ Eesti Metsa

Abiks

Ettepanek täiendada kaitse-

eesmärkide nimekirja vanade

metsade ning Natura elupaikade

9010*, 9080*, 91D0* ja 91E0*

kaitsmisega. Viidatakse eelnõu

vastuolule loodusdirektiiviga:

loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2

kohaselt peab Eesti võtma

vajalikke meetmeid, et vältida

kaitsealadel looduslike

elupaikade ja liikide elupaikade

halvenemist ning selliste liikide

häirimist, mille kaitseks alad on

määratud, kuivõrd selline

häirimine võib oluliselt

mõjutada käesoleva direktiivi

eesmärkide täitmist.

Ei arvestata. Märgitus, et kaitsealal on Eesti

Looduse Infosüsteemi kantud Natura

metsaelupaigad vanad loodusmetsad (9010*),

lammimetsad (91E0*) ning soostunud ja soo-

lehtmetsad (9080*), tegu on väiksemate

elupaigalaikudega hajali üle kogu kaitseala.

Kirjeldatud, et elupaikade seisundid on

varieeruvad ja sidusus teiste metsamassiividega

kesine, mis tuleneb piirkonna maastikulisest

varieeruvusest. Seepärast pole metsaelupaikade

eraldi kaitse-eesmärgiks seadmine Võhandu jõe

ürgoru maastikukaitsealal perspektiivne. Veel

selgitatud, et arvestades aprillis 2014. a Euroopa

Komisjoni antud viimast piisavushinnangut, on

Eesti Natura 2000 võrgustiku loodusdirektiivi II

lisa liikide ja I lisa elupaigatüüpide osas

pindalaline kaitstus piisav. Kuna Natura 2000

võrgustikku kuuluval Võhandu jõe ürgoru

loodusalal ei kaitsta vastavaid elupaigatüüpe, ei

oodata sellelt alalt panust nende elupaigatüüpide

seisundi parandamiseks. Märgitud, et

metsaelupaikade ja metsaliikide osas on Natura

2000 võrgustikus alasid piisavalt, seega vajadust

uusi alasid esitada või olemasolevate alade

eesmärke muuta ei ole. Teata tud, et

keskendutakse metsaelupaikade kaitsele teistel

kaitsealadel. Lisatud, et Keskkonnaameti

hinnangul puudub sellise lähenemise korral

vastuolu loodusdirektiiviga.

Kirjeldatud, et antud kaitseala keskseks

väärtuseks on nii loodus- kui kultuurmaastik, mis

on kujunenud traditsioonilise inimtegevuse

tagajärjel. Siinsed väärtused pole pelgalt seotud

kaitsealuste liikide ja elupaikadega, vaid ala teeb

väärtuslikuks just erinevate komponentide

Ettepanek mitte arvata kaitse alt

välja kõrge loodusväärtusega

alasid, mis on praegu Võhandu

jõe ürgoru MKA sees, aga mis

uue plaani kohaselt kaotavad

täielikult kaitse. Tehakse

ettepanek kasutada ekspertiisi

ettepanekuid ja MTÜ EMA

poolt 2019. aastal tehtud

ettepanekuid piiride osas.

Väidetakse, et pole loogiline

argument „Looduskaitseliste

väärtuste paiknemine ja kaugus

jõest on reaalsuses erinevates

lõikudes erinev”.

Viidati, et arusaamatuks jääb

seletuskirjas lause „Jõelõigu

pikkus jääb endiseks”, sisu.

Mainiti, et eelnõu seletuskirjas

küll mainitakse ekspertiisi, aga

esinemine ja põimumine. Ajaloolistele kaartidele

tuginedes on maastikueksperdid hinnanud, et

Võhandu jõe ürgoru vanimad niidud on olnud

kasutuses mitu sajandit, seejuures rohkem kui

sajandivanune asustusstruktuur ja sellega seotud

teedevõrk on maastikus säilinud tänini

(„Eksperthinnang Võhandu jõe ürgoru

maastikuliste väärtuste välja selgitamiseks ning

välispiiri ettepanek ala väärtusi arvestades”, AB

Artes Terrae OÜ, 2018). Võhandu jõe ürgoru

piirkond on väärtusliku maastikuna esile toodud

ka Põlvamaa maakonnaplaneeringus „Asustust ja

maakasutust suunavad keskkonnatingimused” ja

Räpina valla üldplaneeringu eelnõus (jaanuar

2022), mille kohaselt kuulub Võhandu jõe ürgorg

väärtuslike maastike I tähtsusklassi ja on kõrge

maakondliku tähtsusega ala. Täpsusta tud, et

kaitse-eeskirja eelnõu peamine eesmärk on, et

kaitsealal säiliks väljakujunenud maastikumuster.

Maastikuliste väärtuste säilitamiseks tuleb jätkata

senist maakasutust, st niitu niita ja põldu pidada

aladel, kus seda praegu tehakse, vältida tuleb

võsastumist ja metsa teket. Metsa majandamisel

metsana säilib ka metsa ala, raiutud metsa

asemele kasvatatakse uus mets. Seega, kui jätkub

senine põllu- ja metsamajanduslik maa

majandamine, säilib ka iseloomulik

asustusstruktuur.

Ei arvestata. Kirjeldatud, et senine 300-meetrine

kaitseala piir on mehaaniline piiritlus eelkõige jõe

ja selle kallaste kaitseks ning ei arvesta väärtuste

või nende puudumisega lähialal. Selgita tud, et

Keskkonnaameti ülesanne on leida kompromiss

erinevate osapoolte vahel ning eelnõukohase

piiriga on püütud leida tasakaal erinevate

väärtuste kaitsel. Märgitud, et piiri sisse on

hõlmatud Võhandu jõe ürgoru keskjooksu kõige

kompaktsemalt paiknev loodus- ja

kultuurmaastik.

Selgitatud, et lausega „Looduskaitseliste väärtuste

paiknemine ja kaugus jõest on reaalsuses

erinevates lõikudes erinev” on Keskkonnaamet

silmas pidanud seda, et näiteks Leevi-poolne

kaitseala lõik, kus toimub jõeäärsete eramaade

intensiivne hooldus ja seetõttu on vaesestunud

looduslik taimestik, ei oma võrreldavat

kaitseväärtust kaitseala kesk- ja kirdeosaga, kus

ala looduslikkus ja maastiku ilmestatus

mitmekesisemalt välja tulevad.

Vastatud, et lausega „Jõelõigu pikkus jääb

endiseks”, on mõelnud seda, et nii nagu varem,

siis ka nüüd puudutab kaitseala 12 km pikkust

jõelõiku ja selle ümbrust.

Täiendatud eelnõu seletuskirja .

ei põhjendata, miks ei järgita

ekspertiisi soovitusi piiri osas.

Märgitakse, et kaitseala pindala

vähendamine on vastuolus

Euroopa elurikkuse strateegiaga.

Põhjendusena toodi, et Euroopa

Liidu elurikkuse strateegia

eesmärk on kaitsta 30%

maismaa ja 30% mereala, eriti

loodus- ja põlismetsasid, mida

tuleb rangelt kaitsta.

Ettepanek kasutada kaitseala

piiritlemisel ekspertiisi

ettepanekuid ja MTÜ EMA

eelnevaid ettepanekuid kaitseala

laiendamiseks. Lähtuda

esmajärjekorras Eesti looduse ja

maastiku kaitsest, mitte

erinevate huvigruppide

arvamusest. Ühtlasi tehti

ettepaneku kogu

maastikukaitseala kõrge

kaitseväärtuse tõttu arvata

Natura 2000 võrgustiku alaks

ehk laiendada olemasolevat

loodusala. Põhjendusena toodi,

et Natura 2000 aladel on välja

kujunenud toetuste süsteem, nii

saavad omanikud hüvitist metsa

ja põllu majandamise piirangute

eest ja seda ka Euroopa Liidu

vahenditest.

Ettepanek arvata kõrgete

loodusväärtustega alade kaitse,

mis on kavatsuse järgi

piiranguvööndis,

sihtkaitsevööndisse, sealhulgas

tingimusega, et on lubatud

raiuda kinnistul 3 tm/ha

küttepuud aastas. Tuginedes

Keskkonnaagentuuri aruandele

„Ülevaade loodusdirektiivi

metsaelupaikade seisundist

(2013‒2018)” väidatakse, et

hoiualade ja kaitsealade

piiranguvööndite režiim ei taga

metsaelupaikade säilimist.

Ei arvestata. Euroopa elurikkuse strateegiaga ja

selles püstitatud eesmärkide osas märgitud, et

nendega tegeletakse riigisiseselt tervikuna,

sarnaselt metsade range kaitse küsimusega.

Nimetatud protsendid käivad kogu Euroopa Liidu

kohta ning edaspidi lepitakse protsendid kokku

eraldi ka riikide põhiselt. Lisatud, et Võhandu jõe

ürgoru maastikukaitseala potentsiaal loodus- ja

põlismetsade kaitsel on maastiku mosaiiksuse

tõttu väike.

Selgitatud, et kaitseala piiri ja kaitsekorra

ajakohastamisel on lähtunud põhimõttest, et

piirata tuleb nii palju kui vajalik ja nii vähe kui

võimalik. Teatatud, et ei saa mööda vaadata

asjaolust, et siinne loodus- ja pärandmaastik on

välja kujunenud igapäevase traditsioonilise

elutegevuse ja arengu tulemusel ning eesmärk on,

et kaitsealal jätkuks tavapärane maakasutus ning

see on saavutatav läbi hea koostöö

maaomanikega. Lisatud, et kuna kaitseala asub

97% ulatuses eramaal, siis peetakse vajalikuks ka

maaomanikega arvestamist ning piiri kujunemisel

tuleb teha kompromisse. Mainitud, et

Keskkonnameti väljapakutud piiri lahendusega

säilib kaitseala keskse väärtusena ürgorg ning

ürgoruga seotud Natura väärtused (jõgi, paljandid,

poollooduslikud kooslused). Korratud üle, et

kaitsealal on küll inventeeritud metsaelupaikasid,

kuid nende seadmist kaitse-eesmärgiks pole

Keskkonnaamet pidanud perspektiivseks ning

keskendub nende säilitamisele teistel kaitsealadel.

Kirjeldatud, et Võhandu jõe ürgorus on tuvastatud

esinduslik kollase kiviriku kasvukoht, mis on

soodsas seisundis. Kollane kivirik on

loodusdirektiivi teise lisa nimistus ja see on

lisatud kaitse-eesmärgiks. Kasvukoht jääb

loodusalale. Rohkem loodusdirektiivi liike

kaitsealal ei esine, seega pole vajadust Natura ala

laiendamiseks. Märgitud, et maastikukaitse on

siseriiklik eesmärk.

Ei arvestata. Selgita tud, et ettepaneku osas muuta

piiranguvöönd sihtkaitsevööndiks on

Keskkonnaamet seisukohal, et siinsed metsad on

küll suhteliselt vanad, omades kõrget ökoloogilist

väärtust, kuid pole selle ala puhul peamine kaitse-

eesmärk. Samuti ei leidu kaitsealal liike, kelle

kaitseks oleks tarvis kehtestada sihtkaitsevööndi

režiimi. Teatatud, et optimaalsete raiepiirangute

seadmise eesmärgil oleme teinud metsaregistri

andmetel põhinevaid raievanuste ja langi suuruse

mõju analüüse. Metsade majandamisel säilib

metsamaa ja asemele kasvab uus mets. Sellega ei

kaasne kõlvikumuutusi. Teatatud, et üheselt ei saa

väita, et raiepiiranguid leevendatakse. Seni on

küll lageraied olnud keelatud, teisalt on lubatud

Sihtkaitsevööndi režiimi

põhjendamiseks on eelnõu

seletuskirjast ja

eksperthinnangust välja toodud

metsakaitset toetavad

argumendid. Arvatakse, et

kavandatud piirangud mõjuvad

(turberaie kuni 2 ha, lageraie

kuni 0,5 ha, lageraie hall-

lepikutes 1 ha) negatiivselt

metsadele ja maastikule.

Mainitakse, et hetkel on lageraie

keelatud ning ei mõisteta , miks

Keskkonnaamet on otsustanud

lageraiet nüüdsest lubada ja

leevendada raie piiranguid.

Kirjeldatakse, et VEPidel on

tihti väga kõrged

loodusväärtused ning on

ebaloogiline, et need ei ole

kaitsealal kaitstud.

Ettepanek muuta piiranguid

rangemaks, nii nagu seda

võimaldab looduskaitseseaduse

§ 31: keelata uuendusraied;

keelata biotsiidide,

taimekaitsevahendite ja väetiste

kasutamine piiranguvööndis;

keelata uute maaparandus-

süsteemide rajamine.

olnud turberaieid kuni 5 ha suuruse langina.

Märgitud, et maastikku sobitumise eesmärgil

keelatakse turberaietest veerraied, kuna need on

oma olemuselt pikad kitsad lagedad koridorid,

mis looduses häirivalt silma jäävad. Selle asemel

on välja pakutud 0,5 ha suuruste lageraiete

võimaldamine. Veerraie kahjuks kõneleb asjaolu,

et soodsate tingimuste kokkulangemisel võib selle

pindala osutuda suuremaks kui lubatud

lageraielank. Kirjeldatud, et väikesemahuline

uuendusraie on ajalooliselt kuulunud talumetsade

majandamise juurde ning see ei ohusta kaitse-

eesmärkide saavutamist. Näitena võib tuua veel

raievanuste tõstmise ja säilikpuude jätmise

kohustuse 40 tm/ha. Selgitatud, et need teenivad

nii ökoloogilsi kui maastikuilme säilimise huve.

Nõustutud, et vääriselupaigad omavad küll kõrget

loodusväärtust, kuid juhitud tähelepanu, et hetkel

kehtib kord, mille järgi nende kaitse eramaal on

vabatahtlik.

Märgitud, et uuendusraied eelnõus toodud

tingimustel ei sea ohtu kaitse-eesmärkide

saavutamist. Biotsiidide, taimekaitsevahendite ja

väetiste kasutamise ning maaparandussüsteemide

rajamise osas jääb Keskkonnaamet samale

seisukohale, nagu kirjelda tud välja töötamise

kavatsuse avalikustamise käigus saadetud

20.11.2019 nr 7-4/19/15054-23 vastuskirjas.

Viimases on selgitatud, et biotsiide,

taimekaitsevahendeid ja väetisi kasutatakse

peamiselt intensiivselt majandatavatel põldudel,

mis jäävad jõest ja ürgorust kaugemale, samuti

jääb põldude ja jõe vahele puhvrina ürgoru nõlvu

kattev mets. Samuti kuna Võhandu jõe ürgoru

metsad ja põllud asuvad valdavalt ürgoru

kõrgematel pinnavormidel (kõrged kaldapealsed

ja oru nõlvad), siis puudub seal ka tõsisem

kuivendamise va jadus, seepärast ei peeta

põhjendatuks lausalise keelu seadmist uute

maaparandussüsteemide rajamisele.

10. novembril 2025.a tehti Kliimaministeeriumis otsus, et kaitseala laiendatakse ainult juhul

kui maaomanik on selle muudatusega nõus. Kokku saadeti kirjad uuesti 25 katastriüksuse maaomanikule, kelle maad võimalik kaitseala laiendus puudutas ja küsiti arvamust

piirimuudatuse kohta. Kirjad saadeti rahvastikuregistris märgitud e-posti aadressile või selle puudumisel tähitud postiga rahvastikuregistris märgitud elukoha aadressile. Saadud tagasiside tulemusel ei loobutud kaitseala laiendamisest ühe kinnistu osas, mille maaomanik oli

laiendusega nõus. Ülejäänud piirimuudatused tehti maaomaniku nõusolekul ainult kaitseala piiritlemise loogikast lähtuvalt ja olid marginaalsed. Ettepankuid esitati ka praegu kaitse all

oleva ala piiri kohta, aga selles osas valdavalt ei olnud võimalik arvestada.

Tabel 2. Esitatud seisukohad ja ettepanekud piirimuudatuste kohta

Seisukoha esitaja Seisukoht ja ettepanek Tulemus

87901:004:0090

maaomanik

Kinnitas tel teel, et on nõus

muudetud piiriga .

(Laiendusega oli samuti nõus.)

Laiendus jäi välja

87901:004:1028,

87901:004:1035

maaomanik

Uue piiri osas arvamust ei

avaldanud.

(Laiendusega ei olnud nõus.)

Laiendus jäeti välja , korrigeeriti ainult piiri.

87901:001:0225

maaomanik

Uue piiriga on nõus

(Laiendusega ei olnud nõus.)

Laiendus jäi välja

87901:001:0015

maaomanik

Ettepanek, et õueala servas asuv

puuderida jääks kaitseala

territooriumilt välja

(Laiendusega ei olnud nõus ja

esitas siis ettepaneku, et

kaitseala võiks piirduda Vareste

külas ürgoru kaldapealse

ülemise joonega . Selgitati, et

kitsam kaitseala piir (sh Natura

loodusala piir) ei võimalda

kaitsta ega esile tuua

(väärtustada) Võhandu jõe

ürgoru ümbruses säilinud

pärandkultuurmaastikku (ürgoru

nõlvadel on säilinud ajalooline

maakasutus ja asustusstruktuur).

Arvestatud. Vahetult õueala servas asuvat

puuderida võib antud juhul lugeda õueala osaks.

87901:004:1031

maaomanik

Ei nõustunud, et kehtiv kaitseala

piir kulgeks mööda katastripiiri.

Ettepanek: kaitseala piir

planeerida nii, et kaitseala

territooriumile ei oleks

hõlmatud elumaja, põllu- ja

metsamaad.

(Laienduse osas esialgu

arvamust ei avaldanud. Piiri

selguse huvides 0,42ha

suurusest laiendusest kinnistu

osas ei loobutud -uus piir oli

planeeritud mööda katastripiiri.)

Arvestatud osaliselt. Kaitseala piiri vähendatud

nii, et tee ja Virasuu vaheline ning tee ja õueala

vaheline põllumaa jäävad kaitseala territooriumilt

välja. Selgitatud, et planeeritava piiriga on veel

võimalik osaliselt tagada Himmiste külas säilinud

pärakultuurmaastiku (sh asustusstruktuuri),

kaitseala väärtustele vajaminevat puhverala ja ala

terviklikkust. Katastriüksus omab

maastikukaitselist väärtust, sest on koos Teiste

Võhandu jõe äärsete aladega näide hästi säilinud

kultuurmaastikust ja asustusstruktuurist. Lisaks

jääb katastriüksusele osaliselt Võhandu jõe ürgoru

madal lisaorg (terviklikult seda enam ei kaitsta,

sest vastuseisu tõttu on loobutud kaitseala

laiendustest). Kõige olulisemaks väärtuseks on

aga ikkagi Võhandu jõgi koos selle järskude

nõlvadega. Kaitseala territooriumile jäävad metsa,

rohu-, põllu- ja elamumaad on tihedalt seotud

Võhandu jõe ürgoru ja Võhandu jõe seisundi

säilimisega. Järskudel ürgoru nõlvadel teostatav

põllumajanduslik- või metsamajanduslik tegevus

aga ka ehitustegevus võivad ohustada ürgoru

nõlvasid, liivakivipaljandeid, koopaid aga ka jõge

ja seeläbi ka kaitsealuste liikide elupaikasid.

Hõlmates kaitseala territooriumile alad, mis

moodustavad puhvri kaitseala väärtustele on

Keskkonnaametil võimalik ennetada või ära hoida

tegevust mis väärtusi võiks ohustada.

Keskkonnaameti eesmärk ei ole keelata tegevusi

vaid leida lahendus inimtegevusele nii, et ei

kahjustataks säilinud loodus- ja

maastikuväärtuseid. Varasemalt on juba

kultuurmaastiku arvelt kaitseala territooriumi

Jätkuvalt vastu (vestlus telefoni

teel peale väljaläinud kirja).

Soovis avalikku arutelu Leevil.

Ei mõista, mis väärtus tema

kinnistul ja õuealal on, kaitseala

piir võiks kulgeda jõe serva

mööda.

vähendanud (võrreldes AB Artes Terrae OÜ

2018.a koostatud eksperthinnanguga) ning seda

on tehtud ka nüüd, et kaitseala laienemine

eramaadele ei toimuks põhiliselt maastikuliste

väärtuste kaitsest lähtuvalt.

Selgitatud (telefoni teel), et hetkel oli planeeritud

läbirääkimised kaitseala välispiir osas vaid nendes

kohtades, kus oli plaanis eramaadele laienemine.

Eramaadele laienemise saab toimuda vaid

maaomanike nõusolekul. Ning lähtuvalt

vastuseisust otsustati hoopis, et loobutakse

laiendustes. Kaitseala piiri laiemalt ei plaanita

muuta, vaid eesmärk on peale pikaksveninud

menetlusprotsessi lõpuks kinnitada väärtuste

kaitseks vajalik kaitsekord. Avalikku arutelu ei

ole plaanis korralda. Uuesti maaomanikuga

telefoni teel ühendust ei õnnestunud saada et asja

uuesti selgitada ja anda teada lõplikust otsusest

avaliku arutelu osas -ei korraldata. Helistatud

mitmeid kordi rahvastikuregistris märgitud

numbrile ja numbrile millelt helistati

Keskkonnaametile. Maaomanik pole ise ühendust

võtnud.

87901:001:0889

maaomanik

Nõus (õueala jääb kaitseala

territooriumilt välja), kuid

eelistaksid jätkuvalt Vareste

külas MKA piiri viimist metsa

servani või selle ühildamist

Võhandu jõe ürgoru loodusala

(Natura ala) piiriga .

(Laienduse osas esialgu

arvamust ei avaldanud.)

Selgitatud, et Võhandu jõe ürgoru loodusala

(Natura ala) piiriga ühildamist jätkuvalt ei

pooldata, kuna Natura loodusala piir ei võimalda

kaitsta ega esile tuua (väärtustada) Võhandu jõe

ürgoru ümbruses säilinud pärandkultuurmaastikku

(ürgoru nõlvadel on säilinud ajalooline

maakasutus ja asustusstruktuur). Vareste külas,

õuealade väljajätmisega, jääb MKA

territooriumilt välja küll väärtuslikku säilinud

asustusstruktuuri, kuid lähtuvalt maaomanike

soovist ei toimu ka kaitseala laienemist.

Planeeritav piiriga on veel võimalik osaliselt

tagada Vareste külas säilinud

pärakultuurmaastiku, kaitseala väärtustele

vajaminevat puhverala ja ala terviklikkust.

Kaitsealale on planeeritud piiranguvööndi

kaitsekord, ning see võimaldab katastriüksuste

sihtotstarbelist kasutamist.

87901:001:0481 ,

Metsatervenduse OÜ

Ettepanek, et terve katastriüksus

oleks kaitsealal ja

sihtkaitsevööndis.

Ei arvestatud. Selgitatud, et kaitse-eeskirja eelnõu

kohaselt on Võhandu jõe ürgoru

maastikukaitseala eesmärk säilitada

väljakujunenud maastikumuster läbi

traditsioonilise maakasutuse jätkamise. Kaitseala

kaitsekord on planeeritud nii, et võimaldada

niitude hooldamist ja põldude pidamist aladel, kus

seda praegu tehakse, et vältida ala võsastumist ja

metsastumist, metsa majandada

väikesemahuliselt, nagu seda on tehtud

talumetsades ning ehitamisel säilitada alale

iseloomulik asustusstruktuur. Ehk piirangud on

kavandatud nii, et elanikud saaksid oma

tavapärast elutegevust jätkata, katastriüksuste

sihtotstarbelist maakasutust piiratud ei ole.

Kehtestatavad piirangud ei võimalda metsa

majandada sellises mahus ja intensiivsusel nagu

osad maaomanikud sooviksid. Mets on rohkem

kui lihtsalt koht kust teenida puidutulu.

Kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud metsa

erinevate funktsioonidega. Üheks sooviks on

olnud vältida metsa vanuselise struktuuri olulist

nihkumist nooremate metsade poole. Samuti on

oluline, et lagedad alad ei domineeriks ja säiliks

maastiku metsane üldilme. Kehtestatavad

piirangud on vajalikud maastiku metsase üldilme

ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise

seisukohast.

Kinnistule on küll inventeeritud Natura 2000

metsaelupaigatüübi kriteeriumitele (9010* ja

91D0*) vastavad metsaosad, kuid need asuvad

väljaspool Võhandu jõe ürgoru loodusala.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldusele nr 615

ei ole Võhandu jõe ürgoru loodusala eesmärgiks

metsaelupaigatüüpide kaitse. Samuti pole kavas

neid antud kaitsealal kaitse-eesmärkideks lisada .

Kuna Võhandu jõe ürgoru loodusalal ei kaitsta

metsaelupaigatüüpe, siis ei oodata sellelt alalt ka

panust nende elupaigatüüpide seisundi

parandamiseks. Samadel põhjustel ei planeerita

ka Võhandu jõe ürgoru maastikukaitsealal

väljaspool loodusala territooriumi Natura 2000

metsaelupaiga tunnustele vastavate metsade

kaitseks täiendavaid kaitsemeetmeid (sh

sihtkaitsevööndi moodustamist). Teadaolevalt ei

ole 87901:001:0481 katastriüksusel ka ühtegi I

ega II kaitsekategooria liiki, kelle kaitseks oleks

sihtkaitsevööndi moodustamine vajalik.

Katastriüksusel ei ole metsi enam tükk aega

majandatud, nad on kõrge keskmise vanusega

ning kohati väga struktuurielementide (erinevas

vanuses ja mõõdus lamapuitu, õõnsusi jms)

rohke, pakkudes seeläbi elu- ja varjepaika

erinevatele liikidele ning omades kõrget

ökoloogilist väärtust, kuid see pole selle ala puhul

peamine kaitse eesmärk. Võhandu jõe ürgoru

peamiseks väärtuseks on mitmekülgne loodus- ja

pärandkultuurmaastik. Mõistliku ja

looduslähedane metsamajandamise sarnaselt

sellele, kuidas ajalooliselt on talumetsasid

majandatud (sh ka väikesemahulise

uuendusraidega), ei ohusta kaitse eesmärkide

saavutamist. Sihtkaitsevööndi loomine pole

kaitseala peamisest kaitse-eesmärgist lähtuvalt

vajalik.

Maaomanikega võeti ühendust, et läbi rääkida

kaitseala välispiir kulgemine, et eramaadele

laienemine toimuks vaid maaomanike nõusolekul.

2021.a eeskirja avalikustamisel saadud

tagasisidest ja 2026.a märtsi alguses küsitud

tagasisidest lähtuvalt otsusta ti, et vastuseisu tõttu

loobutakse kaitseala laiendamistest eramaadele.

Kaitseala laiendame Võhandu jõe ürgoru MKA

osas eramaadele vaid juhul kui laiendus on

marginaalne (seotud piiri kulgemise loogikast) ja

maaomanik on sellega nõus. Teisi muudatusi

kaitseala tsoneeringus ei olnud ja ei ole plaanis ka

teha.

Jätkuvalt ei mõista, miks ei

moodustata sihtkaitsevööndit

kui maaomanik soovib ise maa

looduskaitseks ära anda.

Avaldas arvamust, et üldiselt

piiranguvöönd on

maaomanikele kõige kehvem

variant, sest piirangud on

karmid ja toetused liiga

väikesed. Sihtkaitsevööndis

saaks kõrgemat toetust ja on

võimalus ka maa riigile müüa.

(Telefonivestluse kokkuvõte)

Maaomanikega võeti ühendust vaid seetõttu et

otsustada ära laienemised eramaadele.

Konkreetset ettepanekut ei esita tud varasema

eeskirja menetluse raames, sh avalikustamise

perioodil. Mõistlik ja looduslähedane

metsamajandamine sarnaselt sellele, kuidas

ajalooliselt on talumetsasid majandatud (sh ka

väikesemahulise uuendusraidega), ei ohusta kaitse

eesmärkide saavutamist. Sihtkaitsevööndi

loomine pole kaitseala peamisest kaitse-

eesmärgist lähtuvalt vajalik.

87901:001:0001

maaomanik

Ei ole nõus (põhjendusi ei

esita tud)

Jääb arusaamatuks, miks ei nõustuta planeeritava

piiriga. Kas eelistatakse pigem varasemalt

planeeritud piiri või missugune nägemus

maaomanikul kaitseala piiri osas on. Selgitatud, et

Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-

eesmärgist lähtuvalt ei ole võimalik katastriüksust

kaitseala territooriumilt täielikult välja arvata.

Oleme Eesti riigina Natura 2000 võrgustikuga

liitumisel võtnud ka kohustuse kaitsta ja säilitada

Võhandu jõe ürgoru loodusala väärtusi ning

selleks peame terve loodusala territooriumi

hõlmama siseriikliku looduskaitseala (Võhandu

jõe ürgoru maastikukaitseala) territooriumile, et

tagada alale parem siseriiklik kaitsekord.

Kaitseala territooriumile jäävad metsa, rohu-,

põllu- ja elamumaad on tihedalt seotud Võhandu

jõe ürgoru ja Võhandu jõe (väärtuslik elupaik

erinevatele sh kaitsealustele liikidele ning ka

Võhandu jõe ürgoru loodusala kaitse-eesmärgiks)

seisundi säilimisega. Järskudel ürgoru nõlvadel

teostatav põllumajanduslik- või metsamajanduslik

tegevus aga ka ehitustegevus võivad ohustada

ürgoru nõlvasid, liivakivipaljandeid, koopaid aga

ka jõge ja selle vee kvaliteeti. Hõlmates kaitseala

territooriumile alad, mis moodustavad puhvri

kaitseala väärtustele on Keskkonnaametil

võimalik ennetada või ära hoida tegevust mis

väärtusi võiks ohustada. Keskkonnaameti

eesmärk ei ole keelata tegevusi vaid leida

lahendus inimtegevusele nii, et ei kahjustataks

säilinud loodus- ja maastikuväärtuseid.

87901:001:0861

maaomanik

Ettepanek, et Võhandu jõe

ürgoru MKA uus piir ühilduks

loodusala piiriga või liiguks

oluliselt lähemale sellele.

Natura ala moodustab niigi juba

30% kinnistu metsa pindalast,

lisaks on kinnistul veel mitmeid

erinevaid piiranguid ja

kitsendusi. Kui kinnistul on

olulisi omaniku eest kaitset

vajavaid alasid, mis

võimaldavad paremini kaitsta ja

esile tuua säilinud

pärandkultuurmaastikku (mis ei

oleks mõtteline sirge läbi

Arvestatud osaliselt. Piiri korrigeeritud nii, et uus

planeeritav piir kulgeb 70801:001:1070

katastriüksuse servast mõttelise sirgena

87901:001:0861 katastriüksusel asuva teeni ning

seejärel mööda ala läbivat teed kuni

70801:001:0084 katastriüksuseni.

Selgitatud, et Võhandu jõe ürgoru loodusala

(Natura ala) piiriga ühildamist jätkuvalt ei

pooldata , kuna Natura loodusala piir ei võimalda

kaitsta ega esile tuua (väärtustada) Võhandu jõe

ürgoru ümbruses säilinud pärandkultuurmaastikku

(ürgoru nõlvadel on säilinud ajalooline

maakasutus ja asustusstruktuur). Planeeritava

Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala

piiritlemisel lähtutud loodus- ja maastiku

kinnistu), siis olen valmis

kaaluma nende lisamist.

Ettepanek, et kinnistul olev

endise talu vundament ja seda

ümbritsev ala (umbes 1 ha)

jääks MKA alalt välja, kuna

soovite seal talu taastada.

Kindlasti oleks vajalik jätta

MKA alalt välja ka teerada, et

saaks talukohani piiranguteta

liikuda.

Ettepanek, et puhvervööndi piir

kulgeks ürgoru perve ääreni,

välja arvatud juhtudel, kus

olemasolev Natura loodusala

piir paikneb sellest kaugemal.

väärtuste paiknemisest (sh arvestanud 2018.a

koostatud eksperthinnanguga) ja ala

terviklikkusest ning sellest, et ala piirid peavad

olema looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt

mõistetavad. Üldjuhul on piiritlemisel kasutatud

selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte (teed,

kõlvikud, kraavid, mõõdistatud maaüksused),

vaid nende puudumisel looduses kindlatest

punktidest lähtuvaid mõttelisi sirgeid. Eramaa

laiendusest loobumisel oli mõttelise sirge mõte

(katastriüksust läbivas lõigus) hoida kaitse all

võimalikult suurt ajaloolist metsamassiivi. Samas

kui lähtuda kaitsealade piiritlemise loogikast on

selge, et metsatee, mis on ajas vähemuutuv objekt

on siiski parem piiri alus. Kaitseala piiri viimine

metsateele vähendab küll kaitse all oleva

ajaloolise metsamaa pindala, kuid tagab kaitseala

väärtustele vajaminevat puhverala ja ala

terviklikkuse. Kaitseala piiri korrigeerimine

metsateeni tagab jätkuvalt piisavalt suure

metsamassiivi säilimise, et tagada kasvu-, elu- ja

varjepaiga võimalust erinevatele liikidele.

Ei arvestatud. Selgitatud, et kõige olulisemaks

kinnistut puudutavaks väärtuseks on Võhandu

jõgi koos selle järskude nõlvadega. Kaitseala

territooriumile jäävad metsa, rohu-, põllu- ja

elamumaad on tihedalt seotud Võhandu jõe

ürgoru ja Võhandu jõe (väärtuslik elupaik

erinevatele sh kaitsea lustele liikidele ning ka

Võhandu jõe ürgoru loodusala kaitse-eesmärgiks)

seisundi säilimisega. Järskudel ürgoru nõlvadel

teostatav põllumajanduslik- või metsamajanduslik

tegevus aga ka ehitustegevus võivad ohustada

ürgoru nõlvasid, liivakivipaljandeid, koopaid aga

ka jõge ja selle vee kvaliteeti. Hõlmates kaitseala

territooriumile alad, mis moodustavad puhvri

kaitseala väärtustele on Keskkonnaametil

võimalik ennetada või ära hoida tegevust mis

väärtusi võiks ohustada. Keskkonnaameti

eesmärk ei ole keelata tegevusi vaid leida

lahendus inimtegevusele nii, et ei kahjustataks

säilinud loodus- ja maastikuväärtuseid.

Ei arvestatud. Ekspertiisist lähtuvalt loovad

avatud (niidud ja põllud) ning suletud (metsad)

alade struktuur, teed ja talukohad koos jõeoru

iseloomulikumate osadega (paljandite ja

järsunõlvalise oruga) piirkonna maastikupildi

ning on piirkondliku miljöö aluseks. Kaitseala

piiri toomisel Jõenurga 87901:001:0861

katastriüksusel vahetult ürgoru pervele jääks

kaitseala territooriumilt välja ala, mis on oluline

pärandkultuurmaastiku kaitsest lähtuvalt

(ekspertiisis märgitud kui säilinud metsamaa ehk

rohkem kui 120 aastat säilinud metsamaa kõlvik,

mis panustab traditsioonilise maastikupildi

säilimisse).

Tunti huvi, et kas vana talukoha

taastamine kaitsealal oleks

võimalik (nt kui taastatakse

algupärases ajaloolises

asukohas, ehitustegevus ei

laiene nõlvale, seatakse

täiendavad

keskkonnatingimused (nt

pinnase kaitse, sadevee

lahendused jms) ning

lahendatakse toimiv ja

keskkonda minimaalselt

koormav ligipääs talukohale),

ilma vajaliku ala kaitse alt välja

arvamiseta.

Selgitati, et ei ole võimalik kindlalt öelda, et

katastriüksusel, (70801:001:0084 katastriüksuse

kagunurga lähistel), oleks kindlalt asunud

talukoht. 1913.a (üheverstane kaart 1:42 000),

1934.a (Eesti Vabariigi topograafiline kaart 1:25

000), 1949.a (NSVL o42 topokaart 1:25 000

vanem) ja 1969.a (NSVL c63 topokaart 1:25 000)

kaartidel on kujutatud vaid ühte ehitist. Uute

ehitiste rajamine on kaalutlusotsus, mida hetkel

Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala menetluse

raames ei teostata. Kaitse-eeskiri seab võimaluse,

kuid kas ja mis mahus saab ehitada selguks

edaspidi konkreetse taotluse menetlemisel

kaalutlusotsusena. Varasemalt oli eelnõu

seletuskirja märgitud, et antud kaitseala

kontekstis käsitletud metsamaad NL c63

topokaardi 1:10000 (1972.a) alusel, kuna see oli

väiksemas mõõtkavas, kuid kahjuks puudub

sellelt Võhandu jõe ürgoru idanurk. Uue

kaardianalüüsi tulemusel võiks ajaloolise

metsamaana käesoleva kaitse-eeskirja tähenduses

lugeda maad, mis on kantud metsana või

puittaimestikuna Maa- ja ruumiameti ajaloolisele

topograafilisele (Eesti Vabariigi topogra afiline

kaart 1:25 000 (1934.a), NSVL o42 topokaart

1:25 000 (1949.a) ja NSVL c63 topokaart 1:25

000 (1969) kaardile. Suuremate metsalaamade

puhul võiks arvestades ka verstast kaarti, et

hooneid ei lubataks suurte metsamassiivide

keskele, kus on olnud nt EV topograafilisel

kaardil nt lage ala ja näiteks orunõlvadel

paiknevate kitsaste metsaribade puhul ka

metsakorralduslike andmeid (sh varasemaid

arhiveerituid andmeid), sest lähtuvalt kaardi

mõõtkavast (1:25 000), ei pruugi väiksemad

metsaga kaetud alad kaardikihilt välja tulla.

87901:001:0153,

87901:001:0763,

70801:001:1044,

87901:001:0049.

87901:001:0047,

87901:001:0083,

87901:001:0138,

87901:001:0137,

87901:001:0103,

70801:001:1071,

87901:001:0002,

70801:001:1070,

70801:001:0084;

87901:001:0091

maaomanik

Arvamust ja ettepanekut ei

esitanud (sh 87901:001:0153

maaomanik laienduse osas)

Laiendused jäid välja, piiri korrigeerimine

vastavalt muutunud aluskaartidele tõi kaasa

väiksemad muudatused osade kinnistute osas, kuid

neid ei käsitleta laiendusena vaid piiri

korrigeerimisena vastavalt aluskaardile.

4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu koostamisel on arvestatud nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50).

Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud

direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.

Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura 2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide

elupaiku. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktist 507

hõlmab kaitseala Võhandu jõe ürgoru loodusala. Seetõttu tuleb Võhandu jõe ürgoru maastikukaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.

Võhandu jõe ürgoru loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni

12. detsembri 2008. a otsusega 2009/94/EC, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2008) 8046 all, ELT L 12,

13.02.2009, lk 245–392). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade

nimekirja Euroopa Komisjoni 7. veebruari 2025. a rakendusotsusega (EL) 2025/238, millega võeti

vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu kaheksateistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2025) 738 all, ELT L,

2025/238, 17.2.2025, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2025/238/o j).

Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek lisada Võhandu jõe ürgoru

loodusala kaitse-eesmärkide hulka kollase kiviriku kui direktiivi II lisa liigi kaitse.

5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused

Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Määrus aitab paremini tagada ürgoru

kaitse all oleva lõigu ja seal esinevate loodusväärtuste säilitamise. Uue kaitse-eeskirja kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on

mõju välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise vajaduse sätestavad nii Euroopa 2030 kui ka Ressursitõhusa Euroopa

tegevuskava. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2030 (KOM(2020) 380), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi)

parandamiseks aastaks 2030. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist.

Võhandu jõe ürgorg on juba vana kaitsekorraga alana riikliku kaitse all, mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ja riigiasutuste ning kohaliku omavalitsuse korraldusele.

Planeeringud tuleb kooskõlla viia kehtestatud õigusaktidega. Seega mõjutab määruse

kehtestamine ka kehtestatud planeeringuid. Meile teadaolevalt vastuolusid kehtivate planeeringutega ei ole, mistõttu oluline mõju selles küsimuses puudub. Eelnõu avalikustamise käigus saadeti kohalikule omavalitsusele ja maaomanikele arvamuse avaldamiseks eelnõu

materjalid. Looduskaitseseaduse § 9 lõike 7¹ punktide 3 ja 4 järgi on avalikustamise üks eesmärk saada menetlusosalistelt neile teadaolevad andmed, mis on eelnõuga seotud.

Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega Räpina vallale maamaksutulude suurenemine ligikaudu 5354 eurot aastas (kaitseala pindala väheneb 292,5 ha

võrra). Alates 2025. aastast kompenseeritakse kõikidele omavalitsustele riiklike looduskaitseliste piirangute tõttu saamata jääv maamaksutulu. Kompenseerimine toimub eelneva aasta andmete alusel ehk 2025. aastal makstakse kompensatsiooni 2024. aastal saamata

jääva maamaksu eest. Seega väheneb maamaksu kompenseerimisest tulenev kulu riigile 5354. eurot aastas.

Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele

vastava tasu eest. Kuna kogu Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala jääb piiranguvööndisse, kus maa sihtotstarbeline kasutamine ei ole oluliselt piiratud, ei kaasne riigieelarvesse kulusid

maa riigile omandamisega.

Kaitseala poollooduslike koosluste hooldamiseks ja taastamiseks on võimalik taotleda toetusi.

Taastamistööde (puurinde liituvuse vähendamist, võsalõikust, mätaste hekseldamist, karjaaedade rajamist) teotusi reguleerib keskkonnaministri 1. juuni 2004. a määrus nr 62

„Loodushoiutoetuse taotlemise, toetuse läbivaatamise ja toetuse maksmise kord, nõuded toetuse maksmiseks ja toetuse määradˮ ning hooldamistoetusi (niitmist ja karjatamist) maaeluministri 22. aprilli 2015. a määrus nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus .ˮ

Taastamistoetuste summa on olenevalt niidu tüübist ja töö iseloomust 2021. aasta seisuga kuni 590 eurot/ha. Poollooduslike koosluste hooldamise toetuse suurus on 85–150 eurot/ha aastas.

Poollooduslike koosluste hooldamisega seoses ei kaasne riigile määruse kehtestamisega lisakulusid, kuna hooldatava ala maht võrreldes varasemaga ei suurene. Natura 2000 alal asuva erametsamaa omanikule makstakse toetust, et kompenseerida Natura 2000

metsaalade majandamisest saamata jäänud tulu. Toetuse andmise tingimused ja kord on

kehtestatud 22. aprilli 2015. a määrusega nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetusˮ, mille kohaselt on toetuse määr piiranguvööndis ühe hektari kohta kuni 60 eurot aastas. Natura 2000

alal asuvad eramaa metsad jäävad kõik nagu varemgi piiranguvööndisse ning seega ei kaasne riigile

täiendavaid kulusid.

Väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala asuvale erametsaaladele on õigus taotleda alal

looduskaitseliste piirangute järgimise tõttu saamata jääva tulu kompenseerimiseks toetust. Toetuse andmise tingimused ja kord on kehtestatud keskkonnaministri 14. aprilli 2014. a määrusega nr

10 „Erametsanduse toetuse andmise alused, taotluse kohta esitatavad nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord, taotluse hindamise alused ning toetuse tagasinõudmise

kord”, mille kohaselt on toetuse määr väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala asuvas kaitstava ala piiranguvööndis ühe hektari kohta kuni 60 eurot aastas. Seoses asjaoluga, et väljaspool Natura 2000 ala erametsamaa pindala väheneb 132 ha võrra, väheneb ka potentsiaalne kulu

(toetuse maksmise kohustus) riigile.

Eramaadel saamata jääva puidutulu arvutamise aluseks on võetud Natura 2000 metsaalade metsaressursi keskmine väärtus, mille alusel arvutati keskmine eeldatav aastane tootlus. Selle

järgi on saamata jääv puidutulu piiranguvööndis 72 eurot/ha aastas. Kaitseala pindala vähenemisega seoses väheneb ühtlasi kaitseala metsa pindala ligikaudu 132 ha. Seega tekib puidutulu hinnanguliselt 9504 eurot aastas juurde.

Riigimetsa majandamisest saamata jääv tulu ei muutu, sest muudatused riigimaad ei puuduta.

Keskkonnaagentuuri Eesti keskmine metsa tagavara 194 tm /ha. Statistikaameti andmete alusel

(EM001) on metsamajandamise ja puidutööstuse loodav agregeeritud lisandväärtus 110 €/tm (2022. aasta seis, kus metsamajandamise haru puhul on arvestatud Eesti raiutud puidu hulka ja

puidutööstuse puhul Eesti puidu ja imporditud puidu hulka). Eeltoodud hinnangu järgi saaks kaitse-eeskirja jõustumise järgselt 132 ha metsamaa kaitse alt välja arvamisega metsamajanduse ja puidutööstuse poolt luua kokku ligikaudu 2 miljonit eurot lisandväärtust.

Arvutuse eelduseks on teoreetiline võimalus, et täna kaitse all olev ressurss võetaks koheselt kasutusse, mis erinevate piirangute tõttu praktikas saaks realiseeruda vaid piiratud ulatuses

(takistused metsaseaduses, ilmastikus, turuhinnas ja omaniku tahtes).

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

7. Vaidlustamine

Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada, esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse. Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi

muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või

valdajale õigused ja kohustused, mis on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks

tegemisest arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates. Keskkonnaseadustiku

üldosa ( edaspidi Ke ÜS) kohaselt on ka keskkonnaorganisatsioonidel õigus esitada kaebus kohtusse. Keskkonnaasjades kohtusse pöördumist reguleerib Ke ÜS seadus (§-d 30 ja 31), mille kohaselt eeldatakse keskkonnaorganisatsioonide õiguste rikkumist või põhjendatud huvi, kui

keskkonnaorganisatsioon vastab teatud kriteeriumidele (§ 31) ja kaebuse ese on seotud keskkonnaorganisatsiooni senise tegevuse või tegevusvaldkonnaga (§ 30 lg 2).

8. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu on kooskõlastatatud teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.

Märkusi esitas MTÜ Eesti Metsa Abiks, maaeluministeerium on eelnõu kooskõlastanud märkusega (kajastatud tabelis). Teised ministeeriumid on kooskõlastanud eelnõu vaikimisi. Vabariigi Valitsuse reglemendi § 7 lõike 4 kohaselt, kui kooskõlastaja ei ole sama paragrahvi

lõigetes 1–3 sätestatud tähtaja jooksul eelnõu kooskõlastanud või jätnud seda põhjendatult kooskõlastamata, loetakse eelnõu kooskõlastatuks.

Tabel 3. EISi kaudu laekunud ettepanekud.

Märkuse esitaja Märkuse sisu Tulemus

Maaeluministeerium 1.ettepanek kanda kaardile

külade asukohad ja nimed

1. Külade piirid on kaardil tähistatud

kollase joonega, samuti on kaardil enamik külade nimesid.

2.Ivaski-Joosepi

katastriüksuse number on muutunud 3. Poollooduslike koosluste

hooldamiseks ja taastamiseks taotletavate

toetuste ühikumäärasid on kavas tõsta, mistõttu ei pruugi eelnõu vastuvõtmisel

selle lõigu info asjakohane.

2. kaardistuse aluseks on 2021 a

aprilli seis 3. ajakohastasime 5. peatüki sõnastust, mis puudutas

poollooduslike koosluste hooldamiseks ja taastamiseks

taotletavate toetuse ühikumäärasid.

MTÜ Eesti Metsa Abiks

Samad ettepanekud mis on esitatud kaitse-eeskirja

avalikustamise ajal.

Kõikidele ettepanekutele on juba vastatud, vastused on kajastatud

tabelis 1.