Blufitud miljarditega püütakse ehitada uut riigipalgaliste armeed

Raul Pint

Riigieelarve on defitsiidis ja valitsus otsib  kohti, kust riigiaparaati koomale tõmmata. Sellises õhkkonnas on ellujäämiseks vaja ekstreemseid meetodeid. Konkurentsiameti juures tegutsev pisike Maksejõuetuse teenistus (MJT) on leidnud oma eksistentsi kaitsmiseks ja laiendamiseks lollikindla instrumendi – põhjendamatu hirmu külvamise ühiskonnas ja poliitikutes.

Meediasse paisatud väide, et Eestis varitseb 18 miljardi euro suurune latentne ehk peidetud maksejõuetuse tont, on finantsanalüüsi ja majandusreaalsuse seisukohalt teadlik bluff. Selle hirmutamistaktika ainus reaalne eesmärk on õigustada ühe hääbuva ametkonna eksistentsi, hoida ära eelarvekärped ning sillutada teed vabakutseliste pankrotihaldurite asendamisele riigipalgaliste ametnikega.

Kuidas sündis 18-miljardiline matemaatiline fantoom?

Maksejõuetuse teenistuse retoorika tugineb manipulatsioonile, kus teadlikult segatakse ära kaks täiesti erinevat asja: aus äririsk ja pahatahtlik majanduskuritegevus. Amet võtab aluseks ligi 40 000 ettevõtet, mis on jätnud Äriregistrile majandusaasta aruanded esitamata, ning teeb eluvõõra oletuse, et kõik need firmad varjavad hiiglaslikke võlgu ehk siis 400 000 eurot iga keha kohta.

Eesti kogu SKP on suurusjärgus 37–39 miljardit eurot. Väide, et peaaegu pool sellest mahust on kusagil salaurkas  peidus, on füüsiliselt võimatu. Kui see vastaks tõele, oleks Eesti pangandussüsteem ja maksuamet ammu pauguga kokku kukkunud. Valdav osa neist 40 000 ettevõttest on tegelikult täiesti tühjad riiulifirmad, millel puudub igasugune majandustegevus ja käive. Neile miljardite eurode väärtuses võlgade omistamine on juriidiline ja statistiline absurd.

Karm reaalsus: 73,9 miljonit vs. 18 miljardit

Kui vaadata Maksejõuetuse teenistuse enda ametlikke andmeid ja statistikat, variseb miljardite-müüt kokku. Tegelikkuses oli tuvastatud varatute pankrottide tekitatud reaalne kahjusumma 2025. aastal 73,9 miljonit eurot. Vahe reaalsuse ja ameti poolt levitatava hüpoteesi vahel on enam kui 240-kordne.

Eesti pankrotistatistika suhtarvud on täiesti samasugused nagu teistes Euroopa Liidu riikides. Varatute ettevõtete hääbumine ilma kalli pankrotimenetluseta on universaalne turumajanduslik nähtus, mitte unikaalne Eesti kriis, mis nõuaks sisejulgeoleku häirekella puhumist.

Parkinsoni seadus ja ametkonna enesesäilitamise tung

Miks seda bluffi siis tehakse? Vastuse annab avaliku halduse loogika ja tuntud Parkinsoni seadus: ametkonnad püüavad alati oma mõjuvõimu ja eelarvet kasvatada, sõltumata sellest, kas reaalne vajadus eksisteerib.

3,5-aastase tegevuse jooksul ei ole Maksejõuetuse teenistus suutnud ette näidata käega katsutavat finantstulu ehk riigikassasse tagasi toodud miljoneid. Kuna tegemist on puhta kulukohaga, on amet kärbete ajal esimesena löögi all. Luues poliitikutele kuvandi kontrolli alt väljuvast miljardite eurode suurusest kriisist, teeb amet end puutumatuks.

Veelgi enam – seda fantoomkriisi kasutatakse ettekäändena, et suruda läbi pankrotihaldurite ja kohtutäiturite töö täielik riigistamine. Idee on kaotada motiveeritud vabakutselised spetsialistid ja asendada nad riigipalgaliste ametnikega, kes koondataks just nimelt Maksejõuetuse teenistuse alla. See tähendaks ametile tohutut võimu- ja eelarvekasvu.

Uus maks maksumaksja õlgadele

Kuna riigieelarves haldurite riigistamiseks raha ei ole, on amet välja käinud järgmise utoopilise sammu: uue sihtotstarbelise maksejõuetusmaksu kehtestamise Eesti ettevõtetele. 

Ehk teisisõnu: olematu 18 miljardi suuruse tondi tõrjumiseks tahetakse ettevõtjatele kaela määrida uus reaalne maksukohustus, millest hakataks ülal pidama uut ja ebaefektiivset riigiametnike armeed.

Praegune vabakutseline pankrotihaldur on üsnagi motiveeritud vara kiiresti sisse nõudma, sest sellest sõltub tema sissetulek. Riigipalgalisel ametnikul selline stimulatsioon puudub. 

Kui riik selle reformi sellisel kujul heaks kiidab, asendatakse toimiv ja erasektori poolt finantseeritud süsteem aeglase, kuluka ja maksumaksja raha neelava bürokraatiaga. On viimane aeg, et valitsus ja peaminister vaataksid imelike numbrite sisu ja lõpetaksid ametkondliku blufi baasil riigiaparaadi paisutamise.