Anna Semjonova
[email protected]

kuupäev digiallkirjas nr 5-10/805-3


Muinsuskaitseameti arvamus 
üleriigilise planeeringu “Eesti 2050” ja selle 
keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande eelnõudele 

Alljärgnevalt esitame oma arvamuse üleriigilise planeeringu eelnõu ja keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruande eelnõudele.
Kuna üleriigilise planeeringu seletuskiri ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne on valminud paralleelselt, on küll osa põhimõtteid seletuskirja juba hõlmatud, kuid peame siiski oluliseks vajalikkuse ja põhjendatuse selgitamiseks, sh alusuuringutele tuginemise näitamiseks, neid käsitleda ka mõjude hindamise aruandes:
1. Palume täiendada aruannet hoonete lammutamisel ja olulisel rekonstrueerimisel tekkivate ehitusmaterjalide (sh nii tervikelemendid kui materjal) ringmajanduse mõjude analüüsiga. Riikliku jäätmekava 2023-20281 kohaselt on ehitus- ja lammutusjäätmed üks ressursimahukamaid jäätmeliike, mille ringmajanduspotentsiaali arendamisele tuleb rõhku panna. Ehitus- ja lammutamisjäätmete teket mõjutavad enim era- ja ettevõtlussektori tegevused (sealsamas lk 11) ning üleriigiline planeering saab aidata kaasa nende jäätmete vähendamisele, suunates nii olemasolevate hoonete jätkuvale kasutamisele kui ka ehitusmaterjalide ja tervikelementide korduskasutusele. Lammutamisel ja olulisel rekonstrueerimisel tekkivate ehitusmaterjalide ringmajanduse mõjude analüüs annab üleriigilises planeeringus kehtestatavale põhimõttele tõenduspõhise aluse ning aitab elluviimiskava jaoks tuvastada toetus- ja suunamismeetmete vajadust.
2. Aruandes on lisaks ehitusmaterjalide korduskasutusse suunamiseks vajalike regionaalsete ringmajandusjaamade loomise ettepanekule oluline rõhutada jaamade toimimist toetava üleriigilise tervikliku süsteemi ja veebikeskkonna väljaarendamise vajadust (so materjalide ülejäämisest teatamine, transport, ladustamine, dokumenteerimine, ostu-müügikeskkonna haldamine, materjalide väljastamine jm). Usume, et üksnes füüsiliste ringmajandusjaamade rajamine ei ole kasutuskõlbliku ehitusmaterjali ulatuslikuks ringlusse suunamiseks piisav. Ilma tervikliku süsteemita on materjalide ringmajandusjaama jõudmine juhuslik ja väikesemahuline. Veebikeskkond võimaldaks soovijatel (sh projekteerijatel ja arhitektidel) sobiv materjal hõlpsasti üles leida ning edendaks kasutuskõlbliku ehitusmaterjali ja tervikelementide korduskasutust vähendades nii jäätmeteket ja süsinikuheidet. Vajadus ja ettepanek tugineb Eesti Kunstiakadeemias kaitstud bakalaureusetööle “Prügi või varandus: ehitusmaterjali taaskasutamisest Eestis” (S.-L. Huttunen)2 ja teadusarendusprojekti LIFE IP BuildEST3 raportile “Kultuuriväärtuslike detailide kordus- ja taaskasutamise probleemi kaardistus ning parandusettepanekud” (T. Reidla).
3. Teeme ettepaneku aruande peatükis 4.7 „Kliimamuutused (leevendamine ja kohanemine)“ käsitleda olemasolevate hoonete jätkuvas kasutuses hoidmist, mis võimaldab vähendada süsinikuheidet uute hoonete ehituseks vajaminevate ehitusmaterjalide tootmisest ja transpordist hoidumise abil.
4. Palume täiendada aruande peatükki 4.7 „Kliimamuutused (leevendamine ja kohanemine)“ arheoloogiapärandile avalduvate kliimamuutuste mõjude käsitlusega. Kliimamuutustega kaasnevad rannikuerosioon, üleujutused, muutused põhjavee tasemes ning orgaanilise kultuurkihi säilimist mõjutavad protsessid kujutavad endast kasvavat ohtu nii maismaa- kui ka veealusele arheoloogiapärandile. Seetõttu peame vajalikuks, et aruandes käsitletakse ka kliimamuutustega kohanemise meetmete mõju arheoloogiapärandile ning rõhutatakse vajadust arvestada nende riskidega edasistes ruumilistes otsustes ja seire kavandamisel.
5. Palume esile tuua, et aruande peatükis 4.8 käsitletud planeeringu elluviimise laiem positiivne mõju vara väärtusele omakorda mõjutab ka kultuuriväärtuslike hoonete seisukorda ja seeläbi kasutuses püsimist. Nimelt on ajaloolistes linnasüdametes asuvate kultuuriväärtuslike hoonete renoveerimise üks takistusi vara madal tagatisväärtus, mistõttu on omanikel keeruline saada pangalaenu või on pakutava laenu tingimused ebasoodsamad (Renoveerimispraktika ja -poliitika mitmikmõjude aruanne,4 lk 48, 70; Renoveerimise võimekus elamutes,5 lk 19; Korterelamute renoveerimise tõhustamise uuringu aruanne,6 lk 19 ja 34). Ajalooliste linnasüdamete teadvustamine eelisarendatavate aladena ning sinna avalike investeeringute ja toetuste suunamine tõstab kinnisvara väärtust ning seeläbi hõlbustab renoveerimislaenude saamist aga ka motiveerib hoonete renoveerimist omavahenditest (vt ka Renoveerimise võimekus elamutes,7 järelduste esimene punkt lk 35). Nii on kultuuriväärtuslike hoonete säilimine paremini tagatud.
6. Palume täiendada aruande peatükki 4.9 „Kultuuripärand ja kultuuriline identiteet“, tuues selgemalt esile arheoloogiapärandi eripära ning vajaduse arvestada lisaks teadaolevatele arheoloogiamälestistele ka arheoloogiatundlike alade ja veealuse kultuuripärandiga. Arheoloogiapärand paikneb valdavalt maa- või veepõues ning oluline osa sellest ei ole veel avastatud. Seetõttu tuleb ruumiliste otsuste kavandamisel arvestada, et arheoloogilise kultuurkihi kahjustamine on üldjuhul pöördumatu ning selle säilitamine algses asukohas (in situ) on eelistatud lahendus. Samuti palume hinnata, kuidas üleriigilise planeeringu elluviimine aitab kaasa arheoloogiapärandi säilitamisele kooskõlas Euroopa arheoloogiapärandi kaitse konventsiooni (Valletta konventsioon) ja UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni põhimõtetega.
7. Analoogselt väärtuslike maastike andmestiku loomise või ajakohastamise, sh riikliku kaardirakenduse loomisega (ettepanek aruande peatükk 4.10 lõpus) peame oluliseks täiendada aruannet ettepanekuga luua andmestik ja kaardirakendus miljööväärtuslike alade ja neil asuvate hoonete kohta. Need andmed on praegu kättesaadavad kohalike omavalitsuste planeeringudokumentidest ning on leitavad üksnes ajamahuka käsitööna (v.a paar suuremat kohalikku omavalitsust, nt Tallinn ja Tartu, mille kodulehel on vastav kaardirakendus). Kahetsusväärne asjaolu, et Eestis ei ole võimalik saada ammendavat ülevaadet kultuuriväärtuslikust hoonefondist on oluliseks takistuseks nende väärtuse teadvustamisel ja seeläbi säilitamisel aga ka toetusmeetmete kavandamisel ja suunamisel.
8. Palume täiendada aruannet käsitlusega, et arheoloogiapärandile avalduv mõju võib avalduda eelkõige kumulatiivselt. Kuigi üksikud ruumiotsused ei pruugi põhjustada olulist mõju, võib erinevate arendustegevuste – näiteks transpordi- ja tehnilise taristu rajamise, taastuvenergia arendamise, kaevandamise, maaparanduse, linnalise arengu ning kliimamuutustega kohanemise meetmete – koosmõju viia arheoloogiapärandi järkjärgulise kahjustumise või hävimiseni. Seetõttu peame vajalikuks, et aruandes rõhutatakse kumulatiivsete mõjude hindamise vajadust edasistel planeerimistasanditel ning nende arvestamist arheoloogiapärandi säilitamisel.
Lisaks teeme ettepanekud, mida palume arvestada üleriigilise planeeringu seletuskirja eelnõu täiendamisel:
1. Peame vajalikuks täiendada peatükki 3.4.3 „Pärandikeskne areng“ arheoloogiapärandi käsitlusega. Praeguses sõnastuses käsitletakse kultuuripärandit üldiselt, rõhuasetusega ehitatud pärandil ja arheoloogiapärandi eripära ei ole piisavalt esile toodud. Arheoloogiapärand hõlmab lisaks teadaolevatele arheoloogiamälestistele ka arheoloogiatundlikke alasid, veealust kultuuripärandit ning ajaloolisi kultuurmaastikke, mille säilitamine eeldab nende väärtustega arvestamist ruumiliste otsuste kavandamise varases etapis. Erinevalt ehituspärandist paikneb arheoloogiapärand valdavalt maapõues või veekogudes ning selle kahjustamine on üldjuhul pöördumatu. Arheoloogiapärandi säilimise tagamiseks on äärmiselt oluline planeeringuotsuste tegemisel rõhutada selle algsel asukohal säilimise vajadust. Seetõttu teeme ettepaneku täiendada peatükki järgmise põhimõttega:
„Pärandikeskne areng hõlmab lisaks ehituspärandile ka arheoloogiapärandit, sealhulgas arheoloogiamälestisi, arheoloogiatundlikke alasid, veealust kultuuripärandit ning ajaloolisi kultuurmaastikke. Planeerimisel tuleb eelistada lahendusi, mis võimaldavad arheoloogiapärandi säilimise algses asukohas (in situ) ning vältida tuleb selle hävitamist või põhjendamatut ümberpaigutamist.“
Kavandatav täiendus aitab tagada arheoloogiapärandi kui taastumatu kultuuriväärtuse järjepideva arvestamise ruumilisel planeerimisel ning on kooskõlas nii muinsuskaitseseaduse eesmärkidega kui ka Euroopa arheoloogiapärandi kaitse konventsiooni (Valletta konventsioon) ning UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni põhimõtetega.
2. Mõjuhindamine soovitab laiendada soovitust kohanduva seiresüsteemi kujundamisel tuuleparkide kumulatiivse mõju jälgimiseks arvestades ka kumulatiivsete mõjudega pärandile. Seletuskirja eelnõu lõpuosas esitatud tabelis on vastatud, et kumulatiivse mõju hindamise kohustuse kaalumine lisatakse üldistatud kujul täpsema riigi tasandi planeeringu ülesannetesse koostamisel olevas elluviimiskavas.
Juhime tähelepanu, et samasisulised ettepanekud on mõjuhindamine teinud ka kumulatiivsete tervisemõjude ja elusloodusele avalduvate mõjude arvestamise kohta ning need on arvesse võetud - peatükis 3.8.2 on allmärkus, mille kohaselt tuleb jälgimisel arvestada nii elusloodusele avalduvate mõjudega kui tervisemõjudega. Arusaamatuks jääb, mis põhjendusel tuleb pärandile avalduvate mõjudega arvestamist käsitleda teistest mõjudest eraldiseisvalt alles muu planeeringu raames ning seepärast palume seda mõjuhindamisel antud soovitust veel kord kaaluda.
3. Palume uuesti kaaluda ka üldplaneeringu seletuskirja avaliku väljapaneku käigus tehtud ettepanekut täiendada liikuvuse üldiseid põhimõtteid, et mistahes liiki transpordi jaoks liikuvuskoridoride ja taristu kavandamisel ja rekonstrueerimisel arvestatakse kultuuripärandiga (so laias tõlgenduses, st nii riigi kui kohaliku omavalitsuse kaitse all olev aga ka kaitse all mitteolev pärand, nt pärandkultuuriobjektid ja looduslikud pühapaigad) nii selle säilimise tagamise kui ka kasutuses hoidmise aspektist. Hoiduda tuleb lahendustest, mis kahjustavad ehituspärandit, ajaloolist asulastruktuuri, kultuurmaastikke või arheoloogiatundlikke ja arheoloogiapärandiga alasid. Rakendada tuleb mõjude hindamist ja leevendusmeetmeid.
Vastasite toona, et nõue sisaldub juba mõjude hindamise praktikat suunavates õigusaktides. Selgitame, et Riigikogu menetluses on käesolevalt Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (950 SE)8, mille jõustumisel loetakse hinnatavaks keskkonnamõjuks vaid selline oluline mõju, mis avaldub looduskeskkonna kaudu. Eelnõu seletuskirja kohaselt täpsustatakse keskkonnamõjude hindamise alusmõistet „keskkonnamõju“, rõhutamaks, et inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene (eelnõu 950 SE, lk 1). Kultuuripärandile avalduvad mõjud aga võivad olla tingitud kavandatavast tegevusest otseselt. Samuti võib tegevuse mõju kultuuripärandile olla oluline ka siis, kui mõju looduskeskkonnale jääb väheseks. See tähendab, et muudatuse jõustumisel ei hõlma keskkonnamõjude hindamise regulatsioon enam kultuuripärandile avalduvate mõjude hindamist seni toiminud viisil. Oleme ette valmistamas pärandimõjude hindamise regulatsiooni kehtestamist muinsuskaitseseaduse alusel, kuid see on alles algusjärgus ning seepärast leiame, et tehtud ettepaneku lisamine üleriigilise planeeringu seletuskirja on vajalik ning palume seda uuesti kaaluda.

Kuna elluviimiskava on veel täiendamise etapis, siis sinna ei ole hetkel otstarbekas detailseid ettepanekuid teha. Küll aga palume elluviimiskava koostamisel arvesse võtta üleriigilise planeeringu avaliku väljapaneku raames tehtud Muinsuskaitseameti ettepanekuid.


Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kateriin Ambrozevits
Ehituspärandi nõunik
osakonna juhataja ülesannetes


Anna Semjonova
[email protected]

kuupäev digiallkirjas nr 5-10/805-3


Muinsuskaitseameti arvamus 
üleriigilise planeeringu “Eesti 2050” ja selle 
keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande eelnõudele 

Alljärgnevalt esitame oma arvamuse üleriigilise planeeringu eelnõu ja keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruande eelnõudele.
Kuna üleriigilise planeeringu seletuskiri ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne on valminud paralleelselt, on küll osa põhimõtteid seletuskirja juba hõlmatud, kuid peame siiski oluliseks vajalikkuse ja põhjendatuse selgitamiseks, sh alusuuringutele tuginemise näitamiseks, neid käsitleda ka mõjude hindamise aruandes:
1. Palume täiendada aruannet hoonete lammutamisel ja olulisel rekonstrueerimisel tekkivate ehitusmaterjalide (sh nii tervikelemendid kui materjal) ringmajanduse mõjude analüüsiga. Riikliku jäätmekava 2023-20281 kohaselt on ehitus- ja lammutusjäätmed üks ressursimahukamaid jäätmeliike, mille ringmajanduspotentsiaali arendamisele tuleb rõhku panna. Ehitus- ja lammutamisjäätmete teket mõjutavad enim era- ja ettevõtlussektori tegevused (sealsamas lk 11) ning üleriigiline planeering saab aidata kaasa nende jäätmete vähendamisele, suunates nii olemasolevate hoonete jätkuvale kasutamisele kui ka ehitusmaterjalide ja tervikelementide korduskasutusele. Lammutamisel ja olulisel rekonstrueerimisel tekkivate ehitusmaterjalide ringmajanduse mõjude analüüs annab üleriigilises planeeringus kehtestatavale põhimõttele tõenduspõhise aluse ning aitab elluviimiskava jaoks tuvastada toetus- ja suunamismeetmete vajadust.
2. Aruandes on lisaks ehitusmaterjalide korduskasutusse suunamiseks vajalike regionaalsete ringmajandusjaamade loomise ettepanekule oluline rõhutada jaamade toimimist toetava üleriigilise tervikliku süsteemi ja veebikeskkonna väljaarendamise vajadust (so materjalide ülejäämisest teatamine, transport, ladustamine, dokumenteerimine, ostu-müügikeskkonna haldamine, materjalide väljastamine jm). Usume, et üksnes füüsiliste ringmajandusjaamade rajamine ei ole kasutuskõlbliku ehitusmaterjali ulatuslikuks ringlusse suunamiseks piisav. Ilma tervikliku süsteemita on materjalide ringmajandusjaama jõudmine juhuslik ja väikesemahuline. Veebikeskkond võimaldaks soovijatel (sh projekteerijatel ja arhitektidel) sobiv materjal hõlpsasti üles leida ning edendaks kasutuskõlbliku ehitusmaterjali ja tervikelementide korduskasutust vähendades nii jäätmeteket ja süsinikuheidet. Vajadus ja ettepanek tugineb Eesti Kunstiakadeemias kaitstud bakalaureusetööle “Prügi või varandus: ehitusmaterjali taaskasutamisest Eestis” (S.-L. Huttunen)2 ja teadusarendusprojekti LIFE IP BuildEST3 raportile “Kultuuriväärtuslike detailide kordus- ja taaskasutamise probleemi kaardistus ning parandusettepanekud” (T. Reidla).
3. Teeme ettepaneku aruande peatükis 4.7 „Kliimamuutused (leevendamine ja kohanemine)“ käsitleda olemasolevate hoonete jätkuvas kasutuses hoidmist, mis võimaldab vähendada süsinikuheidet uute hoonete ehituseks vajaminevate ehitusmaterjalide tootmisest ja transpordist hoidumise abil.
4. Palume täiendada aruande peatükki 4.7 „Kliimamuutused (leevendamine ja kohanemine)“ arheoloogiapärandile avalduvate kliimamuutuste mõjude käsitlusega. Kliimamuutustega kaasnevad rannikuerosioon, üleujutused, muutused põhjavee tasemes ning orgaanilise kultuurkihi säilimist mõjutavad protsessid kujutavad endast kasvavat ohtu nii maismaa- kui ka veealusele arheoloogiapärandile. Seetõttu peame vajalikuks, et aruandes käsitletakse ka kliimamuutustega kohanemise meetmete mõju arheoloogiapärandile ning rõhutatakse vajadust arvestada nende riskidega edasistes ruumilistes otsustes ja seire kavandamisel.
5. Palume esile tuua, et aruande peatükis 4.8 käsitletud planeeringu elluviimise laiem positiivne mõju vara väärtusele omakorda mõjutab ka kultuuriväärtuslike hoonete seisukorda ja seeläbi kasutuses püsimist. Nimelt on ajaloolistes linnasüdametes asuvate kultuuriväärtuslike hoonete renoveerimise üks takistusi vara madal tagatisväärtus, mistõttu on omanikel keeruline saada pangalaenu või on pakutava laenu tingimused ebasoodsamad (Renoveerimispraktika ja -poliitika mitmikmõjude aruanne,4 lk 48, 70; Renoveerimise võimekus elamutes,5 lk 19; Korterelamute renoveerimise tõhustamise uuringu aruanne,6 lk 19 ja 34). Ajalooliste linnasüdamete teadvustamine eelisarendatavate aladena ning sinna avalike investeeringute ja toetuste suunamine tõstab kinnisvara väärtust ning seeläbi hõlbustab renoveerimislaenude saamist aga ka motiveerib hoonete renoveerimist omavahenditest (vt ka Renoveerimise võimekus elamutes,7 järelduste esimene punkt lk 35). Nii on kultuuriväärtuslike hoonete säilimine paremini tagatud.
6. Palume täiendada aruande peatükki 4.9 „Kultuuripärand ja kultuuriline identiteet“, tuues selgemalt esile arheoloogiapärandi eripära ning vajaduse arvestada lisaks teadaolevatele arheoloogiamälestistele ka arheoloogiatundlike alade ja veealuse kultuuripärandiga. Arheoloogiapärand paikneb valdavalt maa- või veepõues ning oluline osa sellest ei ole veel avastatud. Seetõttu tuleb ruumiliste otsuste kavandamisel arvestada, et arheoloogilise kultuurkihi kahjustamine on üldjuhul pöördumatu ning selle säilitamine algses asukohas (in situ) on eelistatud lahendus. Samuti palume hinnata, kuidas üleriigilise planeeringu elluviimine aitab kaasa arheoloogiapärandi säilitamisele kooskõlas Euroopa arheoloogiapärandi kaitse konventsiooni (Valletta konventsioon) ja UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni põhimõtetega.
7. Analoogselt väärtuslike maastike andmestiku loomise või ajakohastamise, sh riikliku kaardirakenduse loomisega (ettepanek aruande peatükk 4.10 lõpus) peame oluliseks täiendada aruannet ettepanekuga luua andmestik ja kaardirakendus miljööväärtuslike alade ja neil asuvate hoonete kohta. Need andmed on praegu kättesaadavad kohalike omavalitsuste planeeringudokumentidest ning on leitavad üksnes ajamahuka käsitööna (v.a paar suuremat kohalikku omavalitsust, nt Tallinn ja Tartu, mille kodulehel on vastav kaardirakendus). Kahetsusväärne asjaolu, et Eestis ei ole võimalik saada ammendavat ülevaadet kultuuriväärtuslikust hoonefondist on oluliseks takistuseks nende väärtuse teadvustamisel ja seeläbi säilitamisel aga ka toetusmeetmete kavandamisel ja suunamisel.
8. Palume täiendada aruannet käsitlusega, et arheoloogiapärandile avalduv mõju võib avalduda eelkõige kumulatiivselt. Kuigi üksikud ruumiotsused ei pruugi põhjustada olulist mõju, võib erinevate arendustegevuste – näiteks transpordi- ja tehnilise taristu rajamise, taastuvenergia arendamise, kaevandamise, maaparanduse, linnalise arengu ning kliimamuutustega kohanemise meetmete – koosmõju viia arheoloogiapärandi järkjärgulise kahjustumise või hävimiseni. Seetõttu peame vajalikuks, et aruandes rõhutatakse kumulatiivsete mõjude hindamise vajadust edasistel planeerimistasanditel ning nende arvestamist arheoloogiapärandi säilitamisel.
Lisaks teeme ettepanekud, mida palume arvestada üleriigilise planeeringu seletuskirja eelnõu täiendamisel:
1. Peame vajalikuks täiendada peatükki 3.4.3 „Pärandikeskne areng“ arheoloogiapärandi käsitlusega. Praeguses sõnastuses käsitletakse kultuuripärandit üldiselt, rõhuasetusega ehitatud pärandil ja arheoloogiapärandi eripära ei ole piisavalt esile toodud. Arheoloogiapärand hõlmab lisaks teadaolevatele arheoloogiamälestistele ka arheoloogiatundlikke alasid, veealust kultuuripärandit ning ajaloolisi kultuurmaastikke, mille säilitamine eeldab nende väärtustega arvestamist ruumiliste otsuste kavandamise varases etapis. Erinevalt ehituspärandist paikneb arheoloogiapärand valdavalt maapõues või veekogudes ning selle kahjustamine on üldjuhul pöördumatu. Arheoloogiapärandi säilimise tagamiseks on äärmiselt oluline planeeringuotsuste tegemisel rõhutada selle algsel asukohal säilimise vajadust. Seetõttu teeme ettepaneku täiendada peatükki järgmise põhimõttega:
„Pärandikeskne areng hõlmab lisaks ehituspärandile ka arheoloogiapärandit, sealhulgas arheoloogiamälestisi, arheoloogiatundlikke alasid, veealust kultuuripärandit ning ajaloolisi kultuurmaastikke. Planeerimisel tuleb eelistada lahendusi, mis võimaldavad arheoloogiapärandi säilimise algses asukohas (in situ) ning vältida tuleb selle hävitamist või põhjendamatut ümberpaigutamist.“
Kavandatav täiendus aitab tagada arheoloogiapärandi kui taastumatu kultuuriväärtuse järjepideva arvestamise ruumilisel planeerimisel ning on kooskõlas nii muinsuskaitseseaduse eesmärkidega kui ka Euroopa arheoloogiapärandi kaitse konventsiooni (Valletta konventsioon) ning UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni põhimõtetega.
2. Mõjuhindamine soovitab laiendada soovitust kohanduva seiresüsteemi kujundamisel tuuleparkide kumulatiivse mõju jälgimiseks arvestades ka kumulatiivsete mõjudega pärandile. Seletuskirja eelnõu lõpuosas esitatud tabelis on vastatud, et kumulatiivse mõju hindamise kohustuse kaalumine lisatakse üldistatud kujul täpsema riigi tasandi planeeringu ülesannetesse koostamisel olevas elluviimiskavas.
Juhime tähelepanu, et samasisulised ettepanekud on mõjuhindamine teinud ka kumulatiivsete tervisemõjude ja elusloodusele avalduvate mõjude arvestamise kohta ning need on arvesse võetud - peatükis 3.8.2 on allmärkus, mille kohaselt tuleb jälgimisel arvestada nii elusloodusele avalduvate mõjudega kui tervisemõjudega. Arusaamatuks jääb, mis põhjendusel tuleb pärandile avalduvate mõjudega arvestamist käsitleda teistest mõjudest eraldiseisvalt alles muu planeeringu raames ning seepärast palume seda mõjuhindamisel antud soovitust veel kord kaaluda.
3. Palume uuesti kaaluda ka üldplaneeringu seletuskirja avaliku väljapaneku käigus tehtud ettepanekut täiendada liikuvuse üldiseid põhimõtteid, et mistahes liiki transpordi jaoks liikuvuskoridoride ja taristu kavandamisel ja rekonstrueerimisel arvestatakse kultuuripärandiga (so laias tõlgenduses, st nii riigi kui kohaliku omavalitsuse kaitse all olev aga ka kaitse all mitteolev pärand, nt pärandkultuuriobjektid ja looduslikud pühapaigad) nii selle säilimise tagamise kui ka kasutuses hoidmise aspektist. Hoiduda tuleb lahendustest, mis kahjustavad ehituspärandit, ajaloolist asulastruktuuri, kultuurmaastikke või arheoloogiatundlikke ja arheoloogiapärandiga alasid. Rakendada tuleb mõjude hindamist ja leevendusmeetmeid.
Vastasite toona, et nõue sisaldub juba mõjude hindamise praktikat suunavates õigusaktides. Selgitame, et Riigikogu menetluses on käesolevalt Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (950 SE)8, mille jõustumisel loetakse hinnatavaks keskkonnamõjuks vaid selline oluline mõju, mis avaldub looduskeskkonna kaudu. Eelnõu seletuskirja kohaselt täpsustatakse keskkonnamõjude hindamise alusmõistet „keskkonnamõju“, rõhutamaks, et inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene (eelnõu 950 SE, lk 1). Kultuuripärandile avalduvad mõjud aga võivad olla tingitud kavandatavast tegevusest otseselt. Samuti võib tegevuse mõju kultuuripärandile olla oluline ka siis, kui mõju looduskeskkonnale jääb väheseks. See tähendab, et muudatuse jõustumisel ei hõlma keskkonnamõjude hindamise regulatsioon enam kultuuripärandile avalduvate mõjude hindamist seni toiminud viisil. Oleme ette valmistamas pärandimõjude hindamise regulatsiooni kehtestamist muinsuskaitseseaduse alusel, kuid see on alles algusjärgus ning seepärast leiame, et tehtud ettepaneku lisamine üleriigilise planeeringu seletuskirja on vajalik ning palume seda uuesti kaaluda.

Kuna elluviimiskava on veel täiendamise etapis, siis sinna ei ole hetkel otstarbekas detailseid ettepanekuid teha. Küll aga palume elluviimiskava koostamisel arvesse võtta üleriigilise planeeringu avaliku väljapaneku raames tehtud Muinsuskaitseameti ettepanekuid.


Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kateriin Ambrozevits
Ehituspärandi nõunik
osakonna juhataja ülesannetes



NAT-VIII/019
Täiskogu 171. istungjärk 6.–7. mail 2026


ARVAMUS

„Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat“
EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE (edaspidi „komitee“)

• märgib, et maapiirkondade probleemide ja oma kodukohta jäämise õiguse teadvustamine poliitikas on viimastel aastatel küll kasvanud, ent see ei kajastu veel sidusas, nähtavas ja asjakohaselt rahastatud lähenemisviisis. Komitee tuletab meelde, et maaelu hääbumise peatamiseks ei tule mitte ainult teha majanduslikke investeeringuid, vaid ka tagada kvaliteetsed avalikud teenused, inimväärne töö ja taristu, sest need on kodukohta jäämise õiguse tõhusa kasutamise eeltingimused;
• toonitab, et maaelu arengut tuleb tunnustada ja käsitleda ühtekuuluvuspoliitika ühe põhieesmärgina;
• on seisukohal, et maaelu arengu eesmärke ei tohiks allutada valdkondlikule põllumajandustoetusele;
• märgib, et maapiirkonnad ja -kogukonnad on endiselt süstemaatiliselt alarahastatud. Komitee rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas maapiirkondadele avalduva mõju arvesse võtmiseks on vaja kohustuslikku maaelu mõõdet, mis võimaldab tagada, et selgelt tuvastatav ja piisav osa ELi vahenditest jõuab mitme poliitikavahendi kaudu reaalselt maapiirkondadesse;
• rõhutab, et maapiirkondadele suunatava ELi toetuse ulatus peab olema vähemalt proportsionaalne nende demograafilise kaaluga ning arvesse tuleb võtta territooriumi suurust, territoriaalse killustatuse määra, orograafiat ning strateegilist panust liidu majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisse;
• teeb ettepaneku, et vähemalt 10 % maaelu arengu eesmärgist tuleks kohustuslikus korras eraldada kohalikele integreeritud osaluspõhistele lähenemisviisidele (nagu programm LEADER / kogukonna juhitud kohalik areng, arukate külade strateegia jne);
• toetab maaelupakti koordineerimisrühma nõudmist kehtestada miinimumnõuded maapiirkondade, maakogukondade ja maaelu arengu toetuse määratlemiseks kohalikul tasandil, tuginedes DEGURBA liigitusele kohalike haldusüksuste tasandil, võimaldades samal ajal paindlikkust riiklike ja piirkondlike olude jaoks.



Raportöör

Radim Sršeň (CZ/EPP)
Dolní Studénky vallavanem

Euroopa Regioonide Komitee arvamus –
„Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat”

I. POLIITIKASOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE (edaspidi „komitee“)

Taust ja põhjendus

1. juhib tähelepanu sellele, et ELi maapiirkondade arengu pikaajaline visioon ja maaelupakt loodi selleks, et kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174 käsitleda maapiirkondade püsivat territoriaalset tasakaalustamatust, demograafilisi probleeme (sealhulgas vananemist ja väljarännet) ning ebavõrdset juurdepääsu teenustele;

2. märgib, et maapiirkondade probleemide ja oma kodukohta jäämise õiguse teadvustamine poliitikas on viimastel aastatel küll kasvanud, ent see ei kajastu veel sidusas, nähtavas ja piisavalt rahastatud lähenemisviisis, mis puudutab 2028.–2034. aasta mitmeaastasest finantsraamistikust tulenevat poliitilist struktuuri. See tuleks integreerida läbivalt, rakendades süstemaatiliselt maapiirkondadele avalduva mõju hindamise mehhanisme, mille abil saab analüüsida kõigi ELi poliitikameetmete territoriaalset mõju maapiirkondadele. Komitee tuletab meelde, et maaelu hääbumise peatamiseks ei tule mitte ainult teha majanduslikke investeeringuid, vaid ka tagada kvaliteetsed avalikud teenused, inimväärne töö ja taristu, sest need on kodukohta jäämise õiguse tõhusa kasutamise eeltingimused;

3. rõhutab, et ligi 30 % ELi kodanikest elab maapiirkondades, samas kui maapiirkonnad moodustavad umbes 80 % ELi pindalast, sealhulgas piirkonnad, kus asustus on väga hajus ja elanikkond vananeb. Komitee hoiatab, et maapiirkondade ja maakogukondade püsiv alarahastamine võib kahjustada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, usaldust demokraatia vastu, oma kodukohta jäämise õigust ja ELi pikaajalist konkurentsivõimet, eelkõige kuna see kiirendab maapiirkondades noorte väljarännet ja pärsib põlvkonnavahetust;

4. juhib tähelepanu asjaolule, et kui maaelu arengu poliitika Agenda 2000 raames teise sambana osaliselt ühisesse põllumajanduspoliitikasse (ÜPP) integreeriti, loodi sellele Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) abil stabiilne õigus- ja finantsraamistik. Selle eesmärk on ühitada valdkondlikud põllumajanduse eesmärgid laiemate piirkondlike maaelu arengu eesmärkidega. Komitee rõhutab, et maaelu arengu jaoks tuleb järgmises mitmeaastases finantsraamistikus säilitada konkreetne ja selgelt tuvastatav finantsraamistik, vältides selle hajutamist horisontaalsetesse instrumentidesse, mis vähendaksid selle nähtavust ja territoriaalset fookust;

5. tõdeb, et alates 2007. aastast integreeriti maaelu areng, sealhulgas programm LEADER, täielikult ÜPP teise sambasse. Komitee arvates suurendas see küll katvust, stabiilsust ja institutsioonilist tunnustamist, ent sellega kaasnes ka struktuurne kõrvalmõju, eelkõige programmitöö, kontrolli ja tulemuslikkuse nõuete suurema tsentraliseerimise näol, mis vähendas kogukonna juhitud kohaliku arengu algatuste autonoomiat, paindlikkust ja innovatsioonisuutlikkust;

6. rõhutab, et maapiirkondade tugevdamine on ELi strateegilise autonoomia jaoks hädavajalik, eriti toidutootmise valdkonnas. Komitee tõstab esile, et oluline on toetada põllumajanduslikke pereettevõtteid ja VKEsid kui maapiirkondade majanduse tugisambaid ning tagada kestlik põlvkonnavahetus. Ta juhib samas tähelepanu sellele, et kuigi põllumajandus ja maapiirkonnad on omavahel lahutamatult seotud, ulatub maaelu areng põllumajandussektorist palju kaugemale. Komitee rõhutab, et ÜPP raames ei ole maapiirkondade territoriaalset mõõdet kõigis liikmesriikides piisavalt arvesse võetud, ning nendib, et oma olemuselt kontsentreeritumad ja poliitiliselt nähtavamad põllumajanduslikud huvid kippusid suunama prioriteetide seadmist ja vahendite eraldamist;

7. tunnistab, et kuigi põllumajanduse tööhõive suhteline osakaal on paljudes maapiirkondades väike, on põllumajandusel, metsandusel ja loomakasvatusel neis piirkondades struktuurne roll. Nende järjepidevus on oluline tulekahjude ennetamiseks, põllumajandusmaa kasutusviiside säilitamiseks, elurikkuse hoidmiseks ja kultuurmaastike kaitsmiseks tasakaalus looduslike süsteemidega;

8. tõdeb, et kuigi peaaegu 90 % maapiirkondades elavatest inimestest töötab väljaspool põllumajandust, jäid ELi 27 liikmesriigis investeeringud maaelu arengusse väljaspool põllumajandust suhteliselt piiratuks (vähem kui 10 % vahenditest eraldati maapiirkondade algatustele, mis kuidagi põllumajandust ei puuduta). Seda on kinnitanud Euroopa Komisjon oma 2024. aasta uuringus ELi maapiirkondade rahastamise kohta;

9. on seisukohal, et maapiirkondade kohalikud huvid kaotasid enamikus ELi liikmesriikides järk-järgult nähtavust ja mõju ning neid käsitleti üha enam isoleeritult, mitte osana laiemast territoriaalse ühtekuuluvuse tegevuskavast;

10. juhib tähelepanu sellele, et samal ajal nihkus regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika strateegiline fookus järk-järgult linnapiirkondadele, tugevdades majanduskasvule suunatud arengumudeleid. Komitee märgib, et ühtekuuluvuspoliitika tegelikku panust maaelu arengusse on üha raskem hinnata, mis on eelkõige tingitud süstemaatilise territoriaalse jälgimise puudumisest. Euroopa Komisjoni 2024. aasta uuringu kohaselt ei ole ligikaudu 79 % ühtekuuluvuspoliitika kulutustest praegu võimalik territoriaalselt jälgida, mis üldiselt viitab sellele, et kasu maapiirkondadele on kas väga kaudne või puudub üldse;

Maaelu areng kui ühtekuuluvuspoliitika üks põhieesmärk

11. võtab teadmiseks uue kavandatava, st riikliku ja piirkondliku partnerluse kavasid hõlmava struktuuri ning 2027. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus kavandatud integreeritud lähenemisviisi. Komitee arvates võiks see raamistik tuua maapiirkondadele kasu, eeldusel et kohaldatakse töökindlaid maapiirkondadele avalduva mõju hindamise ja rahastamise tagamise mehhanisme. Tuleb tagada, et riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade raames säilitavad kohalikud haldusasutused teatava otsustusõiguse oma piirkonnas rakendatavate meetmete kavandamise üle, nii et ühe või teise valdkonna toetamisel võetakse arvesse iga piirkonna eripära;

12. rõhutab, et maapiirkondadel on strateegiline roll liidu peamiste prioriteetide elluviimisel, eelkõige kliimameetmete, keskkonnakaitse, taastuvenergia, toidualase sõltumatuse, toidusüsteemide ja territoriaalse kerksuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas. Neid ei ole võimalik saavutada ilma sihipäraste ja koordineeritud kohalike investeeringuteta. Siia kuuluvad ka piirkondade vastupanuvõime ja kohalik valmisolek, mis rajanevad tugevatel kogukonnastruktuuridel ja kohapeal olemasoleval suutlikkusel;

13. toonitab, et maaelu arengut tuleb tunnustada ja käsitleda ühtekuuluvuspoliitika ühe põhieesmärgina. Komitee on seisukohal, et maaelu arengu eesmärke ei tohiks allutada valdkondlikule põllumajandustoetusele, tunnistades siiski, et põllumajandus laiemas tähenduses etendab piirkonnas struktuurset rolli ning on strateegilise autonoomia, toiduga kindlustatuse, kohalike väärtusahelate ja maapiirkondade vastupanuvõime oluline alus. Komitee rõhutab, et kohalik toiduainete tootmise suutlikkus ja põllumajanduskriisideks valmisolek on osa sellest vastupanuvõimest, ning tõstab esile, et oluline on toetada põllumajanduslikke pereettevõtteid, VKEsid, ühistuid ja muid sotsiaalmajanduse üksusi kui maapiirkondade majanduse tugisambaid ning tagada kestlik põlvkonnavahetus. Komitee toonitab, et minimaalse põllumajandusliku tegevuse olemasolu on hädavajalik elujõuliste maakogukondade säilitamiseks, põlvkonnavahetuse soodustamiseks ja rahvastikukao vältimiseks, ning on seisukohal, et seda mõõdet tuleks 2027. aasta järgses strateegilises programmitöös sõnaselgelt kajastada;

14. toonitab, et rohe- ja digiüleminek pakuvad maapiirkondades märkimisväärset potentsiaali kvaliteetsete töökohtade loomiseks ja majanduse mitmekesistamiseks. Komitee toetab osana energiasüsteemi ümberkujundamisest ja elujõuliste maapiirkondade arendamisest säästvat turismi, kestlikku ehitust, biomajandust, biogaasi, kohalikke väärtusahelaid, biotoorainel põhinevaid ringmajandussektoreid ja taastuvenergiat. Rohe- ja digiüleminek tuleb maapiirkondades rakendada õiglase üleminekuna, tagades et kahanevates sektorites on töötajatele ülemineku ajal tagatud ümberõpe, sissetulekutoetus ja sotsiaalkaitse ning et maakogukonnad saavad reaalselt kasu nende piirkonnas taastuvenergia ja rohelise taristu loodud väärtusest. Komitee kutsub üles vältima üleminekul tootmismudeleid, mis toovad kohalikele kogukondadele üksnes piiratud kasu. Komitee toonitab, et arvesse tuleb võtta maapiirkondade ja saarte suuremaid kulusid, mis on tingitud struktuursetest tingimustest, turu piiratud mastaabist, territoriaalsest killustatusest ning raskustest juurdepääsul teenustele, eluasemele, maale ja ühendatusele;

15. kutsub üles tugevdama kogukonnapõhiste lahenduste, nagu energiakogukondade, ühistute, muude sotsiaalmajanduse üksuste ja sotsiaalsete ettevõtete toetamist integreeritud maaelu arengu strateegia osana, sealhulgas pakkuma piisavat ELi rahalist toetust investeeringuteks, ümberõppeks ja oskuste täiendamiseks kutsehariduse ja -koolituse ning elukestva õppe kaudu. Komitee rõhutab, et selline rahastamine peaks edendama kohalikke ja piirkondlikke rohelisi väärtusahelaid, et säilitada majanduslik kasu kohalikul tasandil ja tugevdada vastupidavat ja mitmekesist maapiirkondade majandust. Komitee rõhutab, et kestlik liikuvus maapiirkondades on oluline eeltingimus, mis tagab võrdse juurdepääsu põhiteenustele, tööhõivele ning majanduslikele ja sotsiaalsetele võimalustele. Selline liikuvus eeldab ligipääsetavaid, taskukohaseid, paindlikke, kohandatud ja vähese heitega liikuvussüsteeme, sh nõudepõhine ühistransport, jagatud liikuvuse lahendused, kohandatud ühistranspordivõrgud, lahendused, mis soodustavad mitmeliigilist liikuvust ja ühendusi linnapiirkondadega, ning digivahendid teekondade ja teenuste optimeerimiseks;

16. toonitab, et maaelu areng ei ole mitte üksnes majanduslik ja territoriaalne, vaid ka sotsiaalne küsimus. Komitee leiab seepärast, et maaelu arengu poliitika peab olema sõnaselgelt kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga ning tegelema vaesuse ja ebakindluse ohuga, hõlbustama kaasatust, panustama kvaliteetsete töökohtade loomisse ja võrdsete elutingimuste tagamisse kõikides piirkondades, muu hulgas kehtestades miinimumstandardid maapiirkondades tervishoiule, sotsiaaleluasemele, lapsehoiule ja pikaajalisele hooldusele juurdepääsul. Komitee nõuab võrdse juurdepääsu tagamist teenustele ja taristule ning teeb ettepaneku töötada maapiirkondade elukvaliteedi jaoks välja suunava raamistiku. Komitee rõhutab, et avalike teenuste osutamine hõredalt ja hajusalt asustatud maapiirkondades toob kaasa märkimisväärselt suuremad kulud, mistõttu tuleb Euroopa poliitikas neid tegureid vahendite eraldamisel ja rahastamisvahendite kavandamisel arvesse võtta;

17. tuletab meelde, et ta on korduvalt rõhutanud, viimati oma 2024. aasta arvamuses demograafiliste muutustega toimetuleku kohta, et ebavõrdne juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohastele kogukonnapõhistele avalikele teenustele ja taristule – nagu tervishoid, kohalik turvalisus, hädaolukordade ja vastupidavusega seotud teenused, vesi, energia, digitaalne ühendatus ja transport – on endiselt üks maapiirkondade ja äärealade rahvastikukao peamisi põhjusi. See on territoriaalse õigluse küsimus. Komitee rõhutab, et oluliste teenuste, sealhulgas nutikate lahenduste (näiteks mobiilsed meditsiiniüksused ja telemeditsiin) kättesaadavuse tagamine ning hädaolukordadele reageerimise suutlikkuse parandamine äärepoolsetes piirkondades on hädavajalik rahvastiku vähenemise suundumuse ümberpööramiseks, põlvkonnavahetuse toetamiseks ja kodukohta jäämise õiguse tagamiseks. Komitee märgib, et saarte maapiirkonnad ning äärealad ja mägipiirkonnad seisavad silmitsi lisaprobleemidega, mis tulenevad nende füüsilisest eraldatusest mandrist, sõltuvusest mere- ja õhutranspordist ning raskustest saavutada oluliste teenuste osutamisel mastaabisäästu;

18. tõstab esile, et kodukohta jäämise õiguse tegelikkuseks muutmiseks on ülimalt oluline luua reaalsed majanduslikud võimalused, nagu toetus maapiirkondade ettevõtlusele ja idufirmadele, kohalike väärtusahelatega seotud kutseharidus ja -koolitus ning noorte hõlpsam juurdepääs maale, eluasemele ja muudele täiendavatele teenustele. Komitee kutsub üles lisama need prioriteedid 2027. aasta järgse ühtekuuluvus- ja maaelu arengu poliitika põhieesmärkide alla, muu hulgas proportsionaalsete ja praktiliste järelevalve- ja hindamismehhanismide abil. Komitee teeb ettepaneku, et Euroopa Liit töötaks välja näitajad ja võrdlusalused demograafilise vastupanuvõime ja maapiirkondadesse jäämise õiguse jaoks, sealhulgas parameetrid avalikele teenustele juurdepääsu, töövõimaluste, eluasemete taskukohasuse ja elukvaliteedi kohta. Komitee rõhutab, et nende eesmärkide saavutamiseks on hädavajalik piisav rahastamine ja selgelt määratud toetus, mida täiendab ühtekuuluvuspoliitika vahendite vaheline valdkondadeülene lähenemisviis;

19. on arvamusel, et mahajäänud ja struktuurselt piiratud maapiirkonnad vajavad terviklikku, integreeritud ja kohapõhist toetust, sealhulgas taristut, teenuseid, ühendatust, innovatsiooni, ettevõtlust (k.a idufirmasid, ühistuid ja muid sotsiaalmajanduse vorme), sotsiaalset kaasatust ning funktsionaalseid linna- ja maapiirkondade vahelisi sidemeid, sealhulgas kohaliku kogukonna suutlikkuse suurendamist, vabatahtlikku tegevust ja kohapeal osutatavaid teenuseid väljaspool põllumajandussektorit. Komitee rõhutab, et samuti tuleb neis piirkondades toetada kohalikke toidusüsteeme, lühikesi tarneahelaid ja kohalikku töötlemisvõimsust, et säilitada maapiirkondades lisaväärtus,

20. nõuab kestlikku ja tasakaalustatud territoriaalset arengut, mis põhineb integreeritud piirkondlikel, linna- ja maapiirkondade strateegiatel ning tõenduspõhisel poliitikal, mille keskmes on halduspiiride asemel sidemed ja koostoime;

21. rõhutab maapiirkondade, mägipiirkondade, hõredalt asustatud piirkondade ja hajusa asustusega piirkondade strateegilist rolli turismi arendamisel majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu mootorina. Need piirkonnad mitmekesistavad turismipakkumist, milles on ühendatud loodus, pärand, kultuur, gastronoomia, sport ja teadus, aidates vähendada hooajalisust ning panustades tõhusalt majanduse mitmekesistamisse, kvaliteetsete töökohtade loomisse ja majanduslikku stabiilsusesse;

22. osutades ELi toimimise lepingu artiklitele 174 ja 349,

• rõhutab, et tänu oma kohapõhisele lähenemisviisile ja mitmetasandilise valitsemise raamistikule on ühtekuuluvuspoliitika ainulaadne vahend maapiirkondade ees seisvate keeruliste ja mitmemõõtmeliste probleemide lahendamiseks. Komitee on seisukohal, et integreeritud toetus maapiirkondadele ning linna- ja maapiirkondade arengule peaks olema ühtekuuluvuspoliitika selge ja lahutamatu osa. See on täielikus kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 174 ja 349;

• toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmed peavad võimaldama piisavat paindlikkust ja kohandatud lahendusi, et võtta arvesse mitmekesisust maapiirkondades, sealhulgas saare- ja mägipiirkondades, saartel, äärepoolseimates piirkondades ja hõredalt asustatud piirkondades, mis seisavad silmitsi eriomaste struktuursete piirangute ja arenguprobleemide, geograafiliste piirangute, juurdepääsuprobleemide ja suuremate teenuste osutamise kuludega ning survega, mis on seotud julgeoleku, ühenduvuse ja turu ebastabiilsusega;

• nõuab diferentseeritud ja kohapõhiseid lahendusi, tugevamaid ja kohandatud toetusmeetmeid ja piiriülese koostöö instrumente (sealhulgas ETKRid), et säilitada stabiilsus ja majanduslikud võimalused;

23. märgib, et kavandatud poliitika- ja finantsraamistikus keskendub Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Ühtekuuluvusfondi määrus integreeritud linnaarengule ning maapiirkondadele viidatakse peamiselt linna- ja maapiirkondade vaheliste sidemete kontekstis. Samas ei ole Euroopa Sotsiaalfondi määruses ette nähtud kogukonna juhitud lähenemisviise tööhõive, oskuste või sotsiaalse kaasatuse poliitika vallas, kuigi määrus on osutunud seda rakendavates liikmesriikides väga uuenduslikuks ja mõjusaks. Komitee on seisukohal, et selline vastastikuse täiendavuse puudumine võib vähendada tõeliselt integreeritud ja mitmest fondist rahastatava lähenemisviisi tõhusust;

Maapiirkondadele piisavate vahendite eraldamine neile avalduva mõju hindamise kaudu

24. toonitab, et maapiirkondadele avalduva mõju hindamine on oluline tegevusmehhanism tagamaks, et maapiirkondi ja kohalikke omavalitsusi ei jäetaks üha integreeritumates rahastamisraamistikes tähelepanuta, ning rõhutab, et maaelu arengu prioriteedid peaksid kajastuma ka muudes ELi programmides peale riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondis, Euroopa Konkurentsivõime Fondis ja programmis „Euroopa horisont“;

25. rõhutab, et selliseid kontseptsioone nagu vahendite sihtotstarbelise kasutamise tagamine või vahendite sihtotstarbeline eraldamine ei tohiks mõista spetsiaalselt maapiirkondadele ette nähtud vahendite loomisena, sest see võib õõnestada integreeritud poliitilise lähenemisviisi loogikat. Komitee toonitab selle asemel vajadust järgida horisontaalset lähenemisviisi, mille puhul võetakse maapiirkondi süstemaatiliselt arvesse kõigis asjakohastes ELi poliitikavaldkondades (nt ühtekuuluvus-, põllumajandus-, kliima-, energia-, transpordi-, kalandus-, digi-, sotsiaal-, haridus-, konkurentsivõime-, julgeoleku-, kultuuripoliitika jne);

26. juhib tähelepanu sellele, et maapiirkondadele avalduva mõju hindamine1 hõlmab poliitikameetmete läbivaatamist maapiirkondade vaatenurgast, et tagada nende eesmärgipärasus maapiirkondades elavate ja töötavate inimeste jaoks. Seejuures on oluline hinnata nende meetmete otsest ja kaudset mõju tööhõivele, arenguväljavaadetele, sotsiaalsele heaolule, võrdsusele ja keskkonnakvaliteedile. Komitee nõuab maapiirkondadele avalduva mõju hindamise suutlikkuse parandamist ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, kasutades selleks muu hulgas spetsiaalset suutlikkuse suurendamise kava, mis on integreeritud riikliku ja piirkondliku partnerluse mudelisse, ning võimalusi arendada oskusi ja omandada kogemusi kogukonna kaasamise ja kohalike teenuste osutamise kaudu. Komitee rõhutab samuti, et maapiirkondadele avalduva mõju hindamine peab süstemaatiliselt hõlmama piirkondlikke ja vahepealseid valitsustasandeid, sealhulgas maakondi;

27. märgib, et maapiirkonnad ja -kogukonnad on endiselt süstemaatiliselt alarahastatud. Komitee rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas maapiirkondadele avalduva mõju arvesse võtmiseks on vaja kohustuslikku maaelu mõõdet, mis võimaldab tagada, et selgelt tuvastatav ja piisav osa ELi vahenditest jõuab mitme poliitikavahendi kaudu reaalselt maapiirkondadesse, muutmata seejuures ELi eelarve integreeritud ja valdkonnaülest struktuuri;

28. rõhutab, et kuigi valdkonnaülene lähenemisviis võib aidata suurendada ühtekuuluvust, võib selgelt määratletud maaelu arengu rahastamisvahendi puudumine piirata selle tõhusust ja nähtavust. Komitee leiab, et on vaja tagada piisav sihtotstarbeline rahastamine, mis täiendaks horisontaalseid lähenemisviise, et vältida maapiirkondade prioriteetide hajumist;

29. tõdeb, et maapiirkondadele kavandatud 10 % eesmärk ei ole maaelu arendamiseks piisav, ning on seisukohal, et selliste ettepanekutega nimetatakse olemasolevad kulutused lihtsalt ümber, jäädes siiski allapoole maaelu arengu toetuse praegust taset;

30. rõhutab, et maapiirkondadele suunatava ELi toetuse ulatus peab olema vähemalt proportsionaalne nende demograafilise kaaluga ning arvesse tuleb võtta territooriumi suurust, territoriaalse killustatuse määra, orograafiat ning strateegilist panust liidu majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisse. Ta toonitab, et see nõuab selgelt tuvastatavat ja piisavalt ambitsioonikat rahastamise taset, mida toetavad tõhusad maapiirkondadele avalduva mõju hindamise ja territoriaalse jälgimise mehhanismid. Komitee toetab maaelupakti koordineerimisrühma ettepanekut2 tugevdada ELi poliitikameetmete ja rahastamisvahendite panust maapiirkondadesse ning lisaks põllumajanduslikule sissetulekutoetusele suunata märkimisväärne osa ELi rahalistest vahenditest horisontaalselt maapiirkondadesse, kus elab ligikaudu 30 % ELi kodanikest. Komitee märgib, et vähemalt 10 % maaelu arengu eesmärgist tuleks kohustuslikus korras eraldada kohalikele integreeritud osaluspõhistele lähenemisviisidele (nagu programm LEADER / kogukonna juhitud kohalik areng, arukate külade strateegia jne). Komitee peab seda eesmärki realistlikuks, tingimusel et kohaldatakse tõhusaid maapiirkondadele avalduva mõju hindamise ja territoriaalse jälgimise mehhanisme;

31. rõhutab, et kaasav, kohapõhine maaelu arengu poliitika aitab otseselt kaasa demokraatlikule osalemisele ja institutsioonilisele usaldusele, mille puhul kohalikud maa- ja linnalähikogukonnad on sisuliselt kaasatud otsuste tegemisse ja rakendamisse. Komitee peab hädavajalikuks, et struktuurifonde rakendataks edaspidi paindlikumalt maapiirkondades, mida rahvastikukadu kõige rängemalt mõjutab, tagades rahaliste vahendite (kohustuslikud) ettemaksed ja täiendades rahastamisvahendeid;

Mõiste „maapiirkond“ selge ja funktsionaalne määratlus maaelu rahastamise järelevalve eeltingimusena

32. teeb ettepaneku, et kõiki riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade raames rakendatavaid meetmeid jälgitaks süstemaatiliselt ja valdkonnaüleselt seoses nende territoriaalse mõjuga maapiirkondadele ja -kogukondadele, kasutades selleks muu hulgas territoriaalse mõju eel- ja järelhindamisi, sidusat territoriaalset jälgimist ja kulude läbipaistvat aruandlust;

33. nõuab, et kõiki ELi maapiirkondade arengu pikaajalise visiooni raames rakendatud meetmeid jälgitaks ja edusamme hinnataks selgelt määratletud vahenäitajate ja vahe-eesmärkide alusel, st sarnaselt ÜRO kestliku arengu eesmärkide hindamise süsteemiga. Komitee nõuab lisaks piirkondliku ja maaelu mõõtme süstemaatilist arvesse võtmist Euroopa poolaasta mehhanismis;

34. rõhutab, et maapiirkondadele mõeldud mis tahes kvantifitseeritud eraldise usaldusväärsus ja tõhusus sõltub sellest, kas poliitika kujundamisel ja järelevalves kasutatakse selget, funktsionaalset ja toimivat „maapiirkonna“ määratlust;

35. juhib tähelepanu sellele, et tuginemine NUTS 3 tasandi liigitusele varjab märkimisväärseid piirkonnasiseid erinevusi, ning hoiatab, et see võib viia selleni, et rahastamine näib olevat territoriaalselt tasakaalustatud, kuid ei jõua kõige enam abi vajavate maakogukondadeni;

36. toetab maaelupakti koordineerimisrühma nõudmist kehtestada miinimumnõuded maapiirkondade, maakogukondade ja maaelu arengu toetuse määratlemiseks kohalikul tasandil, tuginedes DEGURBA liigitusele3 kohalike haldusüksuste tasandil, võimaldades samal ajal paindlikkust riiklike ja piirkondlike olude jaoks. Komitee pooldab sihtotstarbelise sidusrühmade töörühma loomist maaelupakti koordineerimisrühmas, et aidata kaasa selle määratluse väljatöötamisele ja kasutuselevõtule kõigi ELi rahastamisvahendite puhul. Komitee rõhutab, et seda määratlust tuleb järjepidevalt kohaldada kõigis ELi poliitikavaldkondades. Maapiirkondade määratlus peaks võimaldama eristada piirkonnasiseseid kohalikke olusid, vältides olukorda, kus funktsionaalsetesse linnapiirkondadesse halduslikult integreeritud maapiirkonnad jäetakse maaelu arengu poliitikast välja;

Subsidiaarsus, mitmetasandiline valitsemine ja kohapõhised lähenemisviisid

37. toonitab vajadust töötada välja terviklik ja kaasav maaelu arengu poliitika kooskõlas ELi maapiirkondade arengu pikaajalise visiooniga ning kaasata sellesse ELi finants- ja toetusmehhanismide kaudu jõuliselt ELi kandidaat- ja naaberriikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;

38. rõhutab, et 2027. aasta järgses raamistikus tuleb täielikult järgida subsidiaarsuse põhimõtet, ning hoiatab, et rahaliste vahendite ulatuslikum integreerimine ei tohi kaasa tuua taasriigistamist ega liigset tsentraliseerimist, mis kahjustaks Euroopa ühiseid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärke. Komitee toonitab, et ELi raamistik peab jätkuvalt pakkuma selget strateegilist suunda ja kaitsemeetmeid, et erinevad riiklikud lähenemisviisid ei nõrgendaks maaelu arengu prioriteete, suurendades samal ajal reaalselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste mõjuvõimu. Komitee rõhutab, et rakendamisel tuleb juhinduda subsidiaarsuse põhimõttest ning et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks jätkuvalt olema võimalik otsustavalt mõjutada programmitööd ja projektide valikut, vältides seeläbi liigset tsentraliseerimist. Komitee nõuab uut subsidiaarsusklauslit, mille kohaselt võivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused taotleda Euroopa Komisjonilt üksikute riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade tagasilükkamist, kui asjakohase põhjenduseta pakutakse välja tsentraliseeritud juhtimine ja on näha, et riikliku ja piirkondliku partnerluse kava eesmärke ei ole võimalik piirkondlikul tasandil piisavalt saavutada või kui pädevatele piirkondlikele asutustele ei ole antud ülesandeid, mis kuuluvad nende põhiseaduslikku pädevusse. Komitee nõuab uue mitmetasandilise juhtimise hindamise kehtestamist, et kontrollida eeltingimuste täitmist, et riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade sekkumisvaldkondades pädevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsustasandid oleksid ametlikult kaasatud oma vastava kava haldamisse ja elluviimisse kooskõlas iga liikmesriigi sisemise põhiseadusliku ja territoriaalse korraldusega;

39. nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiste maapiirkondade partnerite – sealhulgas kodanikuühiskonna – suuremat kaasamist, mis kajastab tugevat partnerluspõhimõtet riikliku ja piirkondliku partnerluse ja maapiirkondadele avalduva mõju hindamise mehhanismide kavandamisel, heakskiitmisel ja rakendamisel;

40. nõuab, et ELi maaelupakti mudel kajastuks riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil struktureeritud mitmetasandilise valitsemise korralduses;

41. kordab kohapõhiste ja kogukonna juhitud lähenemisviiside, eelkõige programmi LEADER / kogukonna juhitud kohaliku arengu ja arukate külade strateegia tõendatud väärtust ning nõuab nende tugevdamist tulevases raamistikus, sealhulgas vahendite sihtotstarbelise eraldamise näol. Komitee tuletab meelde, et sellised algatused ei toimi mitte üksnes rakendamismehhanismidena, vaid ka demokraatliku ruumina, mis tugevdab kohalikku valitsemist, sotsiaalset kapitali ja kodanikuaktiivsust maapiirkondades;

42. toonitab vajadust suurendada kohalike kogukondade suutlikkust pikaajaliselt integreeritult areneda. Komitee tunnustab lihtsustatud kuluarvestuse ja tulemuspõhise rahastamise ulatuslikumat kasutamist ning toonitab nende tähtsust halduskoormuse vähendamisel ja väikesemahuliste kohalike algatuste jaoks rahastamise kättesaadavuse parandamisel. Samal ajal rõhutab komitee asjaolu, et lihtsustatud rahastamist peab täiendama kohalike osalejate suutlikkuse suurendamise jätkusuutlik toetamine. Siia kuuluvad kogukonna juhitud ja vabatahtlikkusel põhinevad algatused, mis aitavad parandada kohalikke teenuseid ning suurendada vastupanuvõimet ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Komitee kutsub üles kohaldama haldusnõuete osas proportsionaalsuse põhimõtet;

43. märgib, et arukatel küladel on suur kohalik innovatsioonipotentsiaal, kuid nad seisavad silmitsi killustatud rahastamise ja haldustõketega. Komitee nõuab arukate väikeste kogukondade („arukad külad“) tugevdamist kohapõhise meetmena, mis toetab pikaajalist arengut ning sotsiaalset, tehnoloogilist ja kestlikku innovatsiooni kohaliku kogukonna tasandil;

44. rõhutab vajadust toetada süstemaatiliselt innovatsiooni ja ettevõtlust maapiirkondades, mis jäävad enamikus liikmesriikides riigi keskmisest kaugele maha, näiteks luues maapiirkondade digikeskusi, ettevõtlusinkubaatoreid, rahastamisvahendite toetuskavasid, toetades maapiirkondades haridus-, tervishoiu-, sotsiaalset ja liikuvusalast innovatsiooni, jne;

45. rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamist tuleb käsitada maaelu arengu strateegilise edasiviiva jõuna, tagades et taastuvenergia kasutuselevõtt looks kohapeal majanduslikku kasu, kogukonna osalust ja kohalikku lisaväärtust;

46. komitee teeb ettepaneku suurendada maapiirkondades selliste katse- ja näidisprojektide ja eluslaborite rahastamist, mis ühendavad rakendusuuringud, põllumajandusliku toidutööstuse innovatsiooni ja digiülemineku ning on kohandatud konkreetse piirkonna tegelike oludega;

47. rõhutab, et võimekatel kogukondadel peaks olema otsene ja lihtne juurdepääs sihtotstarbelisele toetusele, samas kui LEADER / kogukonna juhitud kohalik areng, piirkonnad ja asjaomased võrgustikud peaksid vajaduse korral jätkama suutlikkuse suurendamiseks toetuse pakkumist;

48. on seisukohal, et vahendite sihtotstarbeline eraldamine LEADERile / kogukonna juhitud kohalikule arengule ja arukatele väikestele kogukondadele tagaks, et minimaalset osa ELi rahalistest vahenditest rakendatakse kogukonna juhitud lähenemisviiside kaudu eri piirkondades, toetades funktsionaalseid linna- ja maapiirkondade vahelisi sidemeid ning vältides isoleeritud meetmeid;

49. rõhutab, et tähtis on kaasata noori aktiivselt maaelu arengu meetmete ja strateegiate väljatöötamisse ja rakendamisse, muu hulgas kogukonna juhitud ja kohapõhiste lähenemisviiside, praktiliste kogukonnapõhiste meetmete, vabatahtliku tegevuse ja kohalike algatuste kaudu. See on peamine tingimus, et tagada põlvkonnavahetus, õigus jääda maapiirkonda ning tugevdada seotust maapiirkondadega, kodanikuaktiivsust ja demokraatia pikaajalist elujõulisust maakogukondades. Komitee nõuab samuti integreeritud toetusmeetmeid, milles on ühendatud juurdepääs maale, rahastamisele, eluasemele ja kohalikele teenustele;

50. tunnustab mitmeaastase finantsraamistiku määruse eelnõu rõhuasetust paremale institutsioonidevahelisele koordineerimisele ja nõuab tugevamat koordineerimist komisjoni asjaomaste peadirektoraatide vahel, kutsudes komisjoni üles kaaluma spetsiaalse koordineerimisstruktuuri loomist, et tugevdada maaelu mõõdet kogu ELi juhtimises. Seda koordineerimist peaksid toetama territoriaalsed seiresüsteemid, mis põhinevad demograafilistel, majanduslikel ja sotsiaalsetel näitajatel ning võimaldavad hinnata Euroopa poliitika tegelikku mõju maapiirkondadele.

Brüssel, 6. mai 2026

Euroopa Regioonide Komitee
president



Kata Tüttő


Euroopa Regioonide Komitee
peasekretär



Petr Blížkovský

II. MENETLUS

Pealkiri
„Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat“
Viitedokument

Õiguslik alus
omaalgatuslik arvamus (ELi toimimise lepingu artikli 307 neljas lõik)
Menetlusviis vastavalt kodukorrale
kodukorra artikli 41 punkti b alapunkt ii
Nõukogu / Euroopa Parlamendi konsulteerimistaotlus / Komisjoni kiri

Komitee juhatuse/presidendi otsus

Juhtivkomisjon
loodusvarade komisjon
Raportöör
Radim Sršeň (CZ/EPP)
Arutamine komisjonis
4. veebruar 2026
Vastuvõtmine komisjonis
4. veebruar 2026
Komisjoni hääletuse tulemus (häälteenamusega, ühehäälselt)
võeti häälteenamusega vastu
Vastuvõtmine täiskogus
6. mai 2026
Komitee varasemad arvamused

Subsidiaarsuse kontroll


_____________



NAT-VIII/019
Täiskogu 171. istungjärk 6.–7. mail 2026


ARVAMUS

„Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat“
EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE (edaspidi „komitee“)

• märgib, et maapiirkondade probleemide ja oma kodukohta jäämise õiguse teadvustamine poliitikas on viimastel aastatel küll kasvanud, ent see ei kajastu veel sidusas, nähtavas ja asjakohaselt rahastatud lähenemisviisis. Komitee tuletab meelde, et maaelu hääbumise peatamiseks ei tule mitte ainult teha majanduslikke investeeringuid, vaid ka tagada kvaliteetsed avalikud teenused, inimväärne töö ja taristu, sest need on kodukohta jäämise õiguse tõhusa kasutamise eeltingimused;
• toonitab, et maaelu arengut tuleb tunnustada ja käsitleda ühtekuuluvuspoliitika ühe põhieesmärgina;
• on seisukohal, et maaelu arengu eesmärke ei tohiks allutada valdkondlikule põllumajandustoetusele;
• märgib, et maapiirkonnad ja -kogukonnad on endiselt süstemaatiliselt alarahastatud. Komitee rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas maapiirkondadele avalduva mõju arvesse võtmiseks on vaja kohustuslikku maaelu mõõdet, mis võimaldab tagada, et selgelt tuvastatav ja piisav osa ELi vahenditest jõuab mitme poliitikavahendi kaudu reaalselt maapiirkondadesse;
• rõhutab, et maapiirkondadele suunatava ELi toetuse ulatus peab olema vähemalt proportsionaalne nende demograafilise kaaluga ning arvesse tuleb võtta territooriumi suurust, territoriaalse killustatuse määra, orograafiat ning strateegilist panust liidu majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisse;
• teeb ettepaneku, et vähemalt 10 % maaelu arengu eesmärgist tuleks kohustuslikus korras eraldada kohalikele integreeritud osaluspõhistele lähenemisviisidele (nagu programm LEADER / kogukonna juhitud kohalik areng, arukate külade strateegia jne);
• toetab maaelupakti koordineerimisrühma nõudmist kehtestada miinimumnõuded maapiirkondade, maakogukondade ja maaelu arengu toetuse määratlemiseks kohalikul tasandil, tuginedes DEGURBA liigitusele kohalike haldusüksuste tasandil, võimaldades samal ajal paindlikkust riiklike ja piirkondlike olude jaoks.



Raportöör

Radim Sršeň (CZ/EPP)
Dolní Studénky vallavanem

Euroopa Regioonide Komitee arvamus –
„Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat”

I. POLIITIKASOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE (edaspidi „komitee“)

Taust ja põhjendus

1. juhib tähelepanu sellele, et ELi maapiirkondade arengu pikaajaline visioon ja maaelupakt loodi selleks, et kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174 käsitleda maapiirkondade püsivat territoriaalset tasakaalustamatust, demograafilisi probleeme (sealhulgas vananemist ja väljarännet) ning ebavõrdset juurdepääsu teenustele;

2. märgib, et maapiirkondade probleemide ja oma kodukohta jäämise õiguse teadvustamine poliitikas on viimastel aastatel küll kasvanud, ent see ei kajastu veel sidusas, nähtavas ja piisavalt rahastatud lähenemisviisis, mis puudutab 2028.–2034. aasta mitmeaastasest finantsraamistikust tulenevat poliitilist struktuuri. See tuleks integreerida läbivalt, rakendades süstemaatiliselt maapiirkondadele avalduva mõju hindamise mehhanisme, mille abil saab analüüsida kõigi ELi poliitikameetmete territoriaalset mõju maapiirkondadele. Komitee tuletab meelde, et maaelu hääbumise peatamiseks ei tule mitte ainult teha majanduslikke investeeringuid, vaid ka tagada kvaliteetsed avalikud teenused, inimväärne töö ja taristu, sest need on kodukohta jäämise õiguse tõhusa kasutamise eeltingimused;

3. rõhutab, et ligi 30 % ELi kodanikest elab maapiirkondades, samas kui maapiirkonnad moodustavad umbes 80 % ELi pindalast, sealhulgas piirkonnad, kus asustus on väga hajus ja elanikkond vananeb. Komitee hoiatab, et maapiirkondade ja maakogukondade püsiv alarahastamine võib kahjustada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, usaldust demokraatia vastu, oma kodukohta jäämise õigust ja ELi pikaajalist konkurentsivõimet, eelkõige kuna see kiirendab maapiirkondades noorte väljarännet ja pärsib põlvkonnavahetust;

4. juhib tähelepanu asjaolule, et kui maaelu arengu poliitika Agenda 2000 raames teise sambana osaliselt ühisesse põllumajanduspoliitikasse (ÜPP) integreeriti, loodi sellele Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) abil stabiilne õigus- ja finantsraamistik. Selle eesmärk on ühitada valdkondlikud põllumajanduse eesmärgid laiemate piirkondlike maaelu arengu eesmärkidega. Komitee rõhutab, et maaelu arengu jaoks tuleb järgmises mitmeaastases finantsraamistikus säilitada konkreetne ja selgelt tuvastatav finantsraamistik, vältides selle hajutamist horisontaalsetesse instrumentidesse, mis vähendaksid selle nähtavust ja territoriaalset fookust;

5. tõdeb, et alates 2007. aastast integreeriti maaelu areng, sealhulgas programm LEADER, täielikult ÜPP teise sambasse. Komitee arvates suurendas see küll katvust, stabiilsust ja institutsioonilist tunnustamist, ent sellega kaasnes ka struktuurne kõrvalmõju, eelkõige programmitöö, kontrolli ja tulemuslikkuse nõuete suurema tsentraliseerimise näol, mis vähendas kogukonna juhitud kohaliku arengu algatuste autonoomiat, paindlikkust ja innovatsioonisuutlikkust;

6. rõhutab, et maapiirkondade tugevdamine on ELi strateegilise autonoomia jaoks hädavajalik, eriti toidutootmise valdkonnas. Komitee tõstab esile, et oluline on toetada põllumajanduslikke pereettevõtteid ja VKEsid kui maapiirkondade majanduse tugisambaid ning tagada kestlik põlvkonnavahetus. Ta juhib samas tähelepanu sellele, et kuigi põllumajandus ja maapiirkonnad on omavahel lahutamatult seotud, ulatub maaelu areng põllumajandussektorist palju kaugemale. Komitee rõhutab, et ÜPP raames ei ole maapiirkondade territoriaalset mõõdet kõigis liikmesriikides piisavalt arvesse võetud, ning nendib, et oma olemuselt kontsentreeritumad ja poliitiliselt nähtavamad põllumajanduslikud huvid kippusid suunama prioriteetide seadmist ja vahendite eraldamist;

7. tunnistab, et kuigi põllumajanduse tööhõive suhteline osakaal on paljudes maapiirkondades väike, on põllumajandusel, metsandusel ja loomakasvatusel neis piirkondades struktuurne roll. Nende järjepidevus on oluline tulekahjude ennetamiseks, põllumajandusmaa kasutusviiside säilitamiseks, elurikkuse hoidmiseks ja kultuurmaastike kaitsmiseks tasakaalus looduslike süsteemidega;

8. tõdeb, et kuigi peaaegu 90 % maapiirkondades elavatest inimestest töötab väljaspool põllumajandust, jäid ELi 27 liikmesriigis investeeringud maaelu arengusse väljaspool põllumajandust suhteliselt piiratuks (vähem kui 10 % vahenditest eraldati maapiirkondade algatustele, mis kuidagi põllumajandust ei puuduta). Seda on kinnitanud Euroopa Komisjon oma 2024. aasta uuringus ELi maapiirkondade rahastamise kohta;

9. on seisukohal, et maapiirkondade kohalikud huvid kaotasid enamikus ELi liikmesriikides järk-järgult nähtavust ja mõju ning neid käsitleti üha enam isoleeritult, mitte osana laiemast territoriaalse ühtekuuluvuse tegevuskavast;

10. juhib tähelepanu sellele, et samal ajal nihkus regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika strateegiline fookus järk-järgult linnapiirkondadele, tugevdades majanduskasvule suunatud arengumudeleid. Komitee märgib, et ühtekuuluvuspoliitika tegelikku panust maaelu arengusse on üha raskem hinnata, mis on eelkõige tingitud süstemaatilise territoriaalse jälgimise puudumisest. Euroopa Komisjoni 2024. aasta uuringu kohaselt ei ole ligikaudu 79 % ühtekuuluvuspoliitika kulutustest praegu võimalik territoriaalselt jälgida, mis üldiselt viitab sellele, et kasu maapiirkondadele on kas väga kaudne või puudub üldse;

Maaelu areng kui ühtekuuluvuspoliitika üks põhieesmärk

11. võtab teadmiseks uue kavandatava, st riikliku ja piirkondliku partnerluse kavasid hõlmava struktuuri ning 2027. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus kavandatud integreeritud lähenemisviisi. Komitee arvates võiks see raamistik tuua maapiirkondadele kasu, eeldusel et kohaldatakse töökindlaid maapiirkondadele avalduva mõju hindamise ja rahastamise tagamise mehhanisme. Tuleb tagada, et riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade raames säilitavad kohalikud haldusasutused teatava otsustusõiguse oma piirkonnas rakendatavate meetmete kavandamise üle, nii et ühe või teise valdkonna toetamisel võetakse arvesse iga piirkonna eripära;

12. rõhutab, et maapiirkondadel on strateegiline roll liidu peamiste prioriteetide elluviimisel, eelkõige kliimameetmete, keskkonnakaitse, taastuvenergia, toidualase sõltumatuse, toidusüsteemide ja territoriaalse kerksuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas. Neid ei ole võimalik saavutada ilma sihipäraste ja koordineeritud kohalike investeeringuteta. Siia kuuluvad ka piirkondade vastupanuvõime ja kohalik valmisolek, mis rajanevad tugevatel kogukonnastruktuuridel ja kohapeal olemasoleval suutlikkusel;

13. toonitab, et maaelu arengut tuleb tunnustada ja käsitleda ühtekuuluvuspoliitika ühe põhieesmärgina. Komitee on seisukohal, et maaelu arengu eesmärke ei tohiks allutada valdkondlikule põllumajandustoetusele, tunnistades siiski, et põllumajandus laiemas tähenduses etendab piirkonnas struktuurset rolli ning on strateegilise autonoomia, toiduga kindlustatuse, kohalike väärtusahelate ja maapiirkondade vastupanuvõime oluline alus. Komitee rõhutab, et kohalik toiduainete tootmise suutlikkus ja põllumajanduskriisideks valmisolek on osa sellest vastupanuvõimest, ning tõstab esile, et oluline on toetada põllumajanduslikke pereettevõtteid, VKEsid, ühistuid ja muid sotsiaalmajanduse üksusi kui maapiirkondade majanduse tugisambaid ning tagada kestlik põlvkonnavahetus. Komitee toonitab, et minimaalse põllumajandusliku tegevuse olemasolu on hädavajalik elujõuliste maakogukondade säilitamiseks, põlvkonnavahetuse soodustamiseks ja rahvastikukao vältimiseks, ning on seisukohal, et seda mõõdet tuleks 2027. aasta järgses strateegilises programmitöös sõnaselgelt kajastada;

14. toonitab, et rohe- ja digiüleminek pakuvad maapiirkondades märkimisväärset potentsiaali kvaliteetsete töökohtade loomiseks ja majanduse mitmekesistamiseks. Komitee toetab osana energiasüsteemi ümberkujundamisest ja elujõuliste maapiirkondade arendamisest säästvat turismi, kestlikku ehitust, biomajandust, biogaasi, kohalikke väärtusahelaid, biotoorainel põhinevaid ringmajandussektoreid ja taastuvenergiat. Rohe- ja digiüleminek tuleb maapiirkondades rakendada õiglase üleminekuna, tagades et kahanevates sektorites on töötajatele ülemineku ajal tagatud ümberõpe, sissetulekutoetus ja sotsiaalkaitse ning et maakogukonnad saavad reaalselt kasu nende piirkonnas taastuvenergia ja rohelise taristu loodud väärtusest. Komitee kutsub üles vältima üleminekul tootmismudeleid, mis toovad kohalikele kogukondadele üksnes piiratud kasu. Komitee toonitab, et arvesse tuleb võtta maapiirkondade ja saarte suuremaid kulusid, mis on tingitud struktuursetest tingimustest, turu piiratud mastaabist, territoriaalsest killustatusest ning raskustest juurdepääsul teenustele, eluasemele, maale ja ühendatusele;

15. kutsub üles tugevdama kogukonnapõhiste lahenduste, nagu energiakogukondade, ühistute, muude sotsiaalmajanduse üksuste ja sotsiaalsete ettevõtete toetamist integreeritud maaelu arengu strateegia osana, sealhulgas pakkuma piisavat ELi rahalist toetust investeeringuteks, ümberõppeks ja oskuste täiendamiseks kutsehariduse ja -koolituse ning elukestva õppe kaudu. Komitee rõhutab, et selline rahastamine peaks edendama kohalikke ja piirkondlikke rohelisi väärtusahelaid, et säilitada majanduslik kasu kohalikul tasandil ja tugevdada vastupidavat ja mitmekesist maapiirkondade majandust. Komitee rõhutab, et kestlik liikuvus maapiirkondades on oluline eeltingimus, mis tagab võrdse juurdepääsu põhiteenustele, tööhõivele ning majanduslikele ja sotsiaalsetele võimalustele. Selline liikuvus eeldab ligipääsetavaid, taskukohaseid, paindlikke, kohandatud ja vähese heitega liikuvussüsteeme, sh nõudepõhine ühistransport, jagatud liikuvuse lahendused, kohandatud ühistranspordivõrgud, lahendused, mis soodustavad mitmeliigilist liikuvust ja ühendusi linnapiirkondadega, ning digivahendid teekondade ja teenuste optimeerimiseks;

16. toonitab, et maaelu areng ei ole mitte üksnes majanduslik ja territoriaalne, vaid ka sotsiaalne küsimus. Komitee leiab seepärast, et maaelu arengu poliitika peab olema sõnaselgelt kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga ning tegelema vaesuse ja ebakindluse ohuga, hõlbustama kaasatust, panustama kvaliteetsete töökohtade loomisse ja võrdsete elutingimuste tagamisse kõikides piirkondades, muu hulgas kehtestades miinimumstandardid maapiirkondades tervishoiule, sotsiaaleluasemele, lapsehoiule ja pikaajalisele hooldusele juurdepääsul. Komitee nõuab võrdse juurdepääsu tagamist teenustele ja taristule ning teeb ettepaneku töötada maapiirkondade elukvaliteedi jaoks välja suunava raamistiku. Komitee rõhutab, et avalike teenuste osutamine hõredalt ja hajusalt asustatud maapiirkondades toob kaasa märkimisväärselt suuremad kulud, mistõttu tuleb Euroopa poliitikas neid tegureid vahendite eraldamisel ja rahastamisvahendite kavandamisel arvesse võtta;

17. tuletab meelde, et ta on korduvalt rõhutanud, viimati oma 2024. aasta arvamuses demograafiliste muutustega toimetuleku kohta, et ebavõrdne juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohastele kogukonnapõhistele avalikele teenustele ja taristule – nagu tervishoid, kohalik turvalisus, hädaolukordade ja vastupidavusega seotud teenused, vesi, energia, digitaalne ühendatus ja transport – on endiselt üks maapiirkondade ja äärealade rahvastikukao peamisi põhjusi. See on territoriaalse õigluse küsimus. Komitee rõhutab, et oluliste teenuste, sealhulgas nutikate lahenduste (näiteks mobiilsed meditsiiniüksused ja telemeditsiin) kättesaadavuse tagamine ning hädaolukordadele reageerimise suutlikkuse parandamine äärepoolsetes piirkondades on hädavajalik rahvastiku vähenemise suundumuse ümberpööramiseks, põlvkonnavahetuse toetamiseks ja kodukohta jäämise õiguse tagamiseks. Komitee märgib, et saarte maapiirkonnad ning äärealad ja mägipiirkonnad seisavad silmitsi lisaprobleemidega, mis tulenevad nende füüsilisest eraldatusest mandrist, sõltuvusest mere- ja õhutranspordist ning raskustest saavutada oluliste teenuste osutamisel mastaabisäästu;

18. tõstab esile, et kodukohta jäämise õiguse tegelikkuseks muutmiseks on ülimalt oluline luua reaalsed majanduslikud võimalused, nagu toetus maapiirkondade ettevõtlusele ja idufirmadele, kohalike väärtusahelatega seotud kutseharidus ja -koolitus ning noorte hõlpsam juurdepääs maale, eluasemele ja muudele täiendavatele teenustele. Komitee kutsub üles lisama need prioriteedid 2027. aasta järgse ühtekuuluvus- ja maaelu arengu poliitika põhieesmärkide alla, muu hulgas proportsionaalsete ja praktiliste järelevalve- ja hindamismehhanismide abil. Komitee teeb ettepaneku, et Euroopa Liit töötaks välja näitajad ja võrdlusalused demograafilise vastupanuvõime ja maapiirkondadesse jäämise õiguse jaoks, sealhulgas parameetrid avalikele teenustele juurdepääsu, töövõimaluste, eluasemete taskukohasuse ja elukvaliteedi kohta. Komitee rõhutab, et nende eesmärkide saavutamiseks on hädavajalik piisav rahastamine ja selgelt määratud toetus, mida täiendab ühtekuuluvuspoliitika vahendite vaheline valdkondadeülene lähenemisviis;

19. on arvamusel, et mahajäänud ja struktuurselt piiratud maapiirkonnad vajavad terviklikku, integreeritud ja kohapõhist toetust, sealhulgas taristut, teenuseid, ühendatust, innovatsiooni, ettevõtlust (k.a idufirmasid, ühistuid ja muid sotsiaalmajanduse vorme), sotsiaalset kaasatust ning funktsionaalseid linna- ja maapiirkondade vahelisi sidemeid, sealhulgas kohaliku kogukonna suutlikkuse suurendamist, vabatahtlikku tegevust ja kohapeal osutatavaid teenuseid väljaspool põllumajandussektorit. Komitee rõhutab, et samuti tuleb neis piirkondades toetada kohalikke toidusüsteeme, lühikesi tarneahelaid ja kohalikku töötlemisvõimsust, et säilitada maapiirkondades lisaväärtus,

20. nõuab kestlikku ja tasakaalustatud territoriaalset arengut, mis põhineb integreeritud piirkondlikel, linna- ja maapiirkondade strateegiatel ning tõenduspõhisel poliitikal, mille keskmes on halduspiiride asemel sidemed ja koostoime;

21. rõhutab maapiirkondade, mägipiirkondade, hõredalt asustatud piirkondade ja hajusa asustusega piirkondade strateegilist rolli turismi arendamisel majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu mootorina. Need piirkonnad mitmekesistavad turismipakkumist, milles on ühendatud loodus, pärand, kultuur, gastronoomia, sport ja teadus, aidates vähendada hooajalisust ning panustades tõhusalt majanduse mitmekesistamisse, kvaliteetsete töökohtade loomisse ja majanduslikku stabiilsusesse;

22. osutades ELi toimimise lepingu artiklitele 174 ja 349,

• rõhutab, et tänu oma kohapõhisele lähenemisviisile ja mitmetasandilise valitsemise raamistikule on ühtekuuluvuspoliitika ainulaadne vahend maapiirkondade ees seisvate keeruliste ja mitmemõõtmeliste probleemide lahendamiseks. Komitee on seisukohal, et integreeritud toetus maapiirkondadele ning linna- ja maapiirkondade arengule peaks olema ühtekuuluvuspoliitika selge ja lahutamatu osa. See on täielikus kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 174 ja 349;

• toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmed peavad võimaldama piisavat paindlikkust ja kohandatud lahendusi, et võtta arvesse mitmekesisust maapiirkondades, sealhulgas saare- ja mägipiirkondades, saartel, äärepoolseimates piirkondades ja hõredalt asustatud piirkondades, mis seisavad silmitsi eriomaste struktuursete piirangute ja arenguprobleemide, geograafiliste piirangute, juurdepääsuprobleemide ja suuremate teenuste osutamise kuludega ning survega, mis on seotud julgeoleku, ühenduvuse ja turu ebastabiilsusega;

• nõuab diferentseeritud ja kohapõhiseid lahendusi, tugevamaid ja kohandatud toetusmeetmeid ja piiriülese koostöö instrumente (sealhulgas ETKRid), et säilitada stabiilsus ja majanduslikud võimalused;

23. märgib, et kavandatud poliitika- ja finantsraamistikus keskendub Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Ühtekuuluvusfondi määrus integreeritud linnaarengule ning maapiirkondadele viidatakse peamiselt linna- ja maapiirkondade vaheliste sidemete kontekstis. Samas ei ole Euroopa Sotsiaalfondi määruses ette nähtud kogukonna juhitud lähenemisviise tööhõive, oskuste või sotsiaalse kaasatuse poliitika vallas, kuigi määrus on osutunud seda rakendavates liikmesriikides väga uuenduslikuks ja mõjusaks. Komitee on seisukohal, et selline vastastikuse täiendavuse puudumine võib vähendada tõeliselt integreeritud ja mitmest fondist rahastatava lähenemisviisi tõhusust;

Maapiirkondadele piisavate vahendite eraldamine neile avalduva mõju hindamise kaudu

24. toonitab, et maapiirkondadele avalduva mõju hindamine on oluline tegevusmehhanism tagamaks, et maapiirkondi ja kohalikke omavalitsusi ei jäetaks üha integreeritumates rahastamisraamistikes tähelepanuta, ning rõhutab, et maaelu arengu prioriteedid peaksid kajastuma ka muudes ELi programmides peale riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondis, Euroopa Konkurentsivõime Fondis ja programmis „Euroopa horisont“;

25. rõhutab, et selliseid kontseptsioone nagu vahendite sihtotstarbelise kasutamise tagamine või vahendite sihtotstarbeline eraldamine ei tohiks mõista spetsiaalselt maapiirkondadele ette nähtud vahendite loomisena, sest see võib õõnestada integreeritud poliitilise lähenemisviisi loogikat. Komitee toonitab selle asemel vajadust järgida horisontaalset lähenemisviisi, mille puhul võetakse maapiirkondi süstemaatiliselt arvesse kõigis asjakohastes ELi poliitikavaldkondades (nt ühtekuuluvus-, põllumajandus-, kliima-, energia-, transpordi-, kalandus-, digi-, sotsiaal-, haridus-, konkurentsivõime-, julgeoleku-, kultuuripoliitika jne);

26. juhib tähelepanu sellele, et maapiirkondadele avalduva mõju hindamine1 hõlmab poliitikameetmete läbivaatamist maapiirkondade vaatenurgast, et tagada nende eesmärgipärasus maapiirkondades elavate ja töötavate inimeste jaoks. Seejuures on oluline hinnata nende meetmete otsest ja kaudset mõju tööhõivele, arenguväljavaadetele, sotsiaalsele heaolule, võrdsusele ja keskkonnakvaliteedile. Komitee nõuab maapiirkondadele avalduva mõju hindamise suutlikkuse parandamist ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, kasutades selleks muu hulgas spetsiaalset suutlikkuse suurendamise kava, mis on integreeritud riikliku ja piirkondliku partnerluse mudelisse, ning võimalusi arendada oskusi ja omandada kogemusi kogukonna kaasamise ja kohalike teenuste osutamise kaudu. Komitee rõhutab samuti, et maapiirkondadele avalduva mõju hindamine peab süstemaatiliselt hõlmama piirkondlikke ja vahepealseid valitsustasandeid, sealhulgas maakondi;

27. märgib, et maapiirkonnad ja -kogukonnad on endiselt süstemaatiliselt alarahastatud. Komitee rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas maapiirkondadele avalduva mõju arvesse võtmiseks on vaja kohustuslikku maaelu mõõdet, mis võimaldab tagada, et selgelt tuvastatav ja piisav osa ELi vahenditest jõuab mitme poliitikavahendi kaudu reaalselt maapiirkondadesse, muutmata seejuures ELi eelarve integreeritud ja valdkonnaülest struktuuri;

28. rõhutab, et kuigi valdkonnaülene lähenemisviis võib aidata suurendada ühtekuuluvust, võib selgelt määratletud maaelu arengu rahastamisvahendi puudumine piirata selle tõhusust ja nähtavust. Komitee leiab, et on vaja tagada piisav sihtotstarbeline rahastamine, mis täiendaks horisontaalseid lähenemisviise, et vältida maapiirkondade prioriteetide hajumist;

29. tõdeb, et maapiirkondadele kavandatud 10 % eesmärk ei ole maaelu arendamiseks piisav, ning on seisukohal, et selliste ettepanekutega nimetatakse olemasolevad kulutused lihtsalt ümber, jäädes siiski allapoole maaelu arengu toetuse praegust taset;

30. rõhutab, et maapiirkondadele suunatava ELi toetuse ulatus peab olema vähemalt proportsionaalne nende demograafilise kaaluga ning arvesse tuleb võtta territooriumi suurust, territoriaalse killustatuse määra, orograafiat ning strateegilist panust liidu majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisse. Ta toonitab, et see nõuab selgelt tuvastatavat ja piisavalt ambitsioonikat rahastamise taset, mida toetavad tõhusad maapiirkondadele avalduva mõju hindamise ja territoriaalse jälgimise mehhanismid. Komitee toetab maaelupakti koordineerimisrühma ettepanekut2 tugevdada ELi poliitikameetmete ja rahastamisvahendite panust maapiirkondadesse ning lisaks põllumajanduslikule sissetulekutoetusele suunata märkimisväärne osa ELi rahalistest vahenditest horisontaalselt maapiirkondadesse, kus elab ligikaudu 30 % ELi kodanikest. Komitee märgib, et vähemalt 10 % maaelu arengu eesmärgist tuleks kohustuslikus korras eraldada kohalikele integreeritud osaluspõhistele lähenemisviisidele (nagu programm LEADER / kogukonna juhitud kohalik areng, arukate külade strateegia jne). Komitee peab seda eesmärki realistlikuks, tingimusel et kohaldatakse tõhusaid maapiirkondadele avalduva mõju hindamise ja territoriaalse jälgimise mehhanisme;

31. rõhutab, et kaasav, kohapõhine maaelu arengu poliitika aitab otseselt kaasa demokraatlikule osalemisele ja institutsioonilisele usaldusele, mille puhul kohalikud maa- ja linnalähikogukonnad on sisuliselt kaasatud otsuste tegemisse ja rakendamisse. Komitee peab hädavajalikuks, et struktuurifonde rakendataks edaspidi paindlikumalt maapiirkondades, mida rahvastikukadu kõige rängemalt mõjutab, tagades rahaliste vahendite (kohustuslikud) ettemaksed ja täiendades rahastamisvahendeid;

Mõiste „maapiirkond“ selge ja funktsionaalne määratlus maaelu rahastamise järelevalve eeltingimusena

32. teeb ettepaneku, et kõiki riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade raames rakendatavaid meetmeid jälgitaks süstemaatiliselt ja valdkonnaüleselt seoses nende territoriaalse mõjuga maapiirkondadele ja -kogukondadele, kasutades selleks muu hulgas territoriaalse mõju eel- ja järelhindamisi, sidusat territoriaalset jälgimist ja kulude läbipaistvat aruandlust;

33. nõuab, et kõiki ELi maapiirkondade arengu pikaajalise visiooni raames rakendatud meetmeid jälgitaks ja edusamme hinnataks selgelt määratletud vahenäitajate ja vahe-eesmärkide alusel, st sarnaselt ÜRO kestliku arengu eesmärkide hindamise süsteemiga. Komitee nõuab lisaks piirkondliku ja maaelu mõõtme süstemaatilist arvesse võtmist Euroopa poolaasta mehhanismis;

34. rõhutab, et maapiirkondadele mõeldud mis tahes kvantifitseeritud eraldise usaldusväärsus ja tõhusus sõltub sellest, kas poliitika kujundamisel ja järelevalves kasutatakse selget, funktsionaalset ja toimivat „maapiirkonna“ määratlust;

35. juhib tähelepanu sellele, et tuginemine NUTS 3 tasandi liigitusele varjab märkimisväärseid piirkonnasiseid erinevusi, ning hoiatab, et see võib viia selleni, et rahastamine näib olevat territoriaalselt tasakaalustatud, kuid ei jõua kõige enam abi vajavate maakogukondadeni;

36. toetab maaelupakti koordineerimisrühma nõudmist kehtestada miinimumnõuded maapiirkondade, maakogukondade ja maaelu arengu toetuse määratlemiseks kohalikul tasandil, tuginedes DEGURBA liigitusele3 kohalike haldusüksuste tasandil, võimaldades samal ajal paindlikkust riiklike ja piirkondlike olude jaoks. Komitee pooldab sihtotstarbelise sidusrühmade töörühma loomist maaelupakti koordineerimisrühmas, et aidata kaasa selle määratluse väljatöötamisele ja kasutuselevõtule kõigi ELi rahastamisvahendite puhul. Komitee rõhutab, et seda määratlust tuleb järjepidevalt kohaldada kõigis ELi poliitikavaldkondades. Maapiirkondade määratlus peaks võimaldama eristada piirkonnasiseseid kohalikke olusid, vältides olukorda, kus funktsionaalsetesse linnapiirkondadesse halduslikult integreeritud maapiirkonnad jäetakse maaelu arengu poliitikast välja;

Subsidiaarsus, mitmetasandiline valitsemine ja kohapõhised lähenemisviisid

37. toonitab vajadust töötada välja terviklik ja kaasav maaelu arengu poliitika kooskõlas ELi maapiirkondade arengu pikaajalise visiooniga ning kaasata sellesse ELi finants- ja toetusmehhanismide kaudu jõuliselt ELi kandidaat- ja naaberriikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;

38. rõhutab, et 2027. aasta järgses raamistikus tuleb täielikult järgida subsidiaarsuse põhimõtet, ning hoiatab, et rahaliste vahendite ulatuslikum integreerimine ei tohi kaasa tuua taasriigistamist ega liigset tsentraliseerimist, mis kahjustaks Euroopa ühiseid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärke. Komitee toonitab, et ELi raamistik peab jätkuvalt pakkuma selget strateegilist suunda ja kaitsemeetmeid, et erinevad riiklikud lähenemisviisid ei nõrgendaks maaelu arengu prioriteete, suurendades samal ajal reaalselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste mõjuvõimu. Komitee rõhutab, et rakendamisel tuleb juhinduda subsidiaarsuse põhimõttest ning et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks jätkuvalt olema võimalik otsustavalt mõjutada programmitööd ja projektide valikut, vältides seeläbi liigset tsentraliseerimist. Komitee nõuab uut subsidiaarsusklauslit, mille kohaselt võivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused taotleda Euroopa Komisjonilt üksikute riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade tagasilükkamist, kui asjakohase põhjenduseta pakutakse välja tsentraliseeritud juhtimine ja on näha, et riikliku ja piirkondliku partnerluse kava eesmärke ei ole võimalik piirkondlikul tasandil piisavalt saavutada või kui pädevatele piirkondlikele asutustele ei ole antud ülesandeid, mis kuuluvad nende põhiseaduslikku pädevusse. Komitee nõuab uue mitmetasandilise juhtimise hindamise kehtestamist, et kontrollida eeltingimuste täitmist, et riikliku ja piirkondliku partnerluse kavade sekkumisvaldkondades pädevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsustasandid oleksid ametlikult kaasatud oma vastava kava haldamisse ja elluviimisse kooskõlas iga liikmesriigi sisemise põhiseadusliku ja territoriaalse korraldusega;

39. nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiste maapiirkondade partnerite – sealhulgas kodanikuühiskonna – suuremat kaasamist, mis kajastab tugevat partnerluspõhimõtet riikliku ja piirkondliku partnerluse ja maapiirkondadele avalduva mõju hindamise mehhanismide kavandamisel, heakskiitmisel ja rakendamisel;

40. nõuab, et ELi maaelupakti mudel kajastuks riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil struktureeritud mitmetasandilise valitsemise korralduses;

41. kordab kohapõhiste ja kogukonna juhitud lähenemisviiside, eelkõige programmi LEADER / kogukonna juhitud kohaliku arengu ja arukate külade strateegia tõendatud väärtust ning nõuab nende tugevdamist tulevases raamistikus, sealhulgas vahendite sihtotstarbelise eraldamise näol. Komitee tuletab meelde, et sellised algatused ei toimi mitte üksnes rakendamismehhanismidena, vaid ka demokraatliku ruumina, mis tugevdab kohalikku valitsemist, sotsiaalset kapitali ja kodanikuaktiivsust maapiirkondades;

42. toonitab vajadust suurendada kohalike kogukondade suutlikkust pikaajaliselt integreeritult areneda. Komitee tunnustab lihtsustatud kuluarvestuse ja tulemuspõhise rahastamise ulatuslikumat kasutamist ning toonitab nende tähtsust halduskoormuse vähendamisel ja väikesemahuliste kohalike algatuste jaoks rahastamise kättesaadavuse parandamisel. Samal ajal rõhutab komitee asjaolu, et lihtsustatud rahastamist peab täiendama kohalike osalejate suutlikkuse suurendamise jätkusuutlik toetamine. Siia kuuluvad kogukonna juhitud ja vabatahtlikkusel põhinevad algatused, mis aitavad parandada kohalikke teenuseid ning suurendada vastupanuvõimet ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Komitee kutsub üles kohaldama haldusnõuete osas proportsionaalsuse põhimõtet;

43. märgib, et arukatel küladel on suur kohalik innovatsioonipotentsiaal, kuid nad seisavad silmitsi killustatud rahastamise ja haldustõketega. Komitee nõuab arukate väikeste kogukondade („arukad külad“) tugevdamist kohapõhise meetmena, mis toetab pikaajalist arengut ning sotsiaalset, tehnoloogilist ja kestlikku innovatsiooni kohaliku kogukonna tasandil;

44. rõhutab vajadust toetada süstemaatiliselt innovatsiooni ja ettevõtlust maapiirkondades, mis jäävad enamikus liikmesriikides riigi keskmisest kaugele maha, näiteks luues maapiirkondade digikeskusi, ettevõtlusinkubaatoreid, rahastamisvahendite toetuskavasid, toetades maapiirkondades haridus-, tervishoiu-, sotsiaalset ja liikuvusalast innovatsiooni, jne;

45. rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamist tuleb käsitada maaelu arengu strateegilise edasiviiva jõuna, tagades et taastuvenergia kasutuselevõtt looks kohapeal majanduslikku kasu, kogukonna osalust ja kohalikku lisaväärtust;

46. komitee teeb ettepaneku suurendada maapiirkondades selliste katse- ja näidisprojektide ja eluslaborite rahastamist, mis ühendavad rakendusuuringud, põllumajandusliku toidutööstuse innovatsiooni ja digiülemineku ning on kohandatud konkreetse piirkonna tegelike oludega;

47. rõhutab, et võimekatel kogukondadel peaks olema otsene ja lihtne juurdepääs sihtotstarbelisele toetusele, samas kui LEADER / kogukonna juhitud kohalik areng, piirkonnad ja asjaomased võrgustikud peaksid vajaduse korral jätkama suutlikkuse suurendamiseks toetuse pakkumist;

48. on seisukohal, et vahendite sihtotstarbeline eraldamine LEADERile / kogukonna juhitud kohalikule arengule ja arukatele väikestele kogukondadele tagaks, et minimaalset osa ELi rahalistest vahenditest rakendatakse kogukonna juhitud lähenemisviiside kaudu eri piirkondades, toetades funktsionaalseid linna- ja maapiirkondade vahelisi sidemeid ning vältides isoleeritud meetmeid;

49. rõhutab, et tähtis on kaasata noori aktiivselt maaelu arengu meetmete ja strateegiate väljatöötamisse ja rakendamisse, muu hulgas kogukonna juhitud ja kohapõhiste lähenemisviiside, praktiliste kogukonnapõhiste meetmete, vabatahtliku tegevuse ja kohalike algatuste kaudu. See on peamine tingimus, et tagada põlvkonnavahetus, õigus jääda maapiirkonda ning tugevdada seotust maapiirkondadega, kodanikuaktiivsust ja demokraatia pikaajalist elujõulisust maakogukondades. Komitee nõuab samuti integreeritud toetusmeetmeid, milles on ühendatud juurdepääs maale, rahastamisele, eluasemele ja kohalikele teenustele;

50. tunnustab mitmeaastase finantsraamistiku määruse eelnõu rõhuasetust paremale institutsioonidevahelisele koordineerimisele ja nõuab tugevamat koordineerimist komisjoni asjaomaste peadirektoraatide vahel, kutsudes komisjoni üles kaaluma spetsiaalse koordineerimisstruktuuri loomist, et tugevdada maaelu mõõdet kogu ELi juhtimises. Seda koordineerimist peaksid toetama territoriaalsed seiresüsteemid, mis põhinevad demograafilistel, majanduslikel ja sotsiaalsetel näitajatel ning võimaldavad hinnata Euroopa poliitika tegelikku mõju maapiirkondadele.

Brüssel, 6. mai 2026

Euroopa Regioonide Komitee
president



Kata Tüttő


Euroopa Regioonide Komitee
peasekretär



Petr Blížkovský

II. MENETLUS

Pealkiri
„Maaelu arengu tulevik pärast 2028. aastat“
Viitedokument

Õiguslik alus
omaalgatuslik arvamus (ELi toimimise lepingu artikli 307 neljas lõik)
Menetlusviis vastavalt kodukorrale
kodukorra artikli 41 punkti b alapunkt ii
Nõukogu / Euroopa Parlamendi konsulteerimistaotlus / Komisjoni kiri

Komitee juhatuse/presidendi otsus

Juhtivkomisjon
loodusvarade komisjon
Raportöör
Radim Sršeň (CZ/EPP)
Arutamine komisjonis
4. veebruar 2026
Vastuvõtmine komisjonis
4. veebruar 2026
Komisjoni hääletuse tulemus (häälteenamusega, ühehäälselt)
võeti häälteenamusega vastu
Vastuvõtmine täiskogus
6. mai 2026
Komitee varasemad arvamused

Subsidiaarsuse kontroll


_____________