Täname Teid vastuse eest.

Leian siiski, et minu pöördumise peamine mõte jäi vastusest kõrvale.

Me elame digiriigis ja 21. sajandil, kus enamik suhtlusest toimub elektrooniliselt. Riik ise suunab inimesi kasutama e-teenuseid, digiallkirja, e-posti ja muid digitaalseid lahendusi. Seetõttu on minu hinnangul põhjendamatu olukord, kus ettevõtja otsustab saata tarbijale teate paberkandjal ning seejärel nõuab selle eest veel tarbijalt tasu.

Kui ettevõtja valib kallima suhtlusviisi, ei peaks selle valiku kulusid kandma tarbija, eriti juhul, kui elektroonilised teavitusvõimalused on olemas ja laialdaselt kasutusel. Selline praktika jätab mulje, et lisatasu kasutatakse pigem täiendava tuluallikana kui tegelike kulude katmiseks.

Minu tähelepaneku kohaselt rakendavad sellist praktikat mitmed pangad ja laenuandjad. Samas koguvad ja uuendavad nad regulaarselt klientide kontaktandmeid, sealhulgas e-posti aadresse, ning kasutavad neid igapäevaselt suhtlemiseks. Seetõttu ei ole põhjendatud väide, et elektrooniline teavitus ei pruugi tarbijani jõuda või et tarbijat ei ole võimalik e-posti teel kätte saada. Ettevõtjatel on olemas klientide kontaktandmed ning nad kasutavad neid pidevalt.

Sellises olukorras ei ole mõistlik, et inimestelt, kellel võib juba olla rahalisi raskusi, küsitakse lisaks veel kuni 5 eurot meeldetuletuse eest, mille saatmine elektrooniliselt oleks võimalik kiiremini, odavamalt ja keskkonnasäästlikumalt. Kui inimene on sattunud ajutistesse makseraskustesse, ei aita täiendavad tasud olukorda lahendada, vaid suurendavad tema rahalist koormust veelgi.

Lisaks ei saa mööda vaadata ka keskkonnamõjust. Paberkandjal teadete saatmine tähendab suuremat paberikulu, transpordist tulenevat keskkonnakoormust ning rohkem jäätmeid. Ajal, mil Eesti väärtustab digiriigi arengut ja keskkonnahoidu, ei ole põhjendatud soodustada tarbetut paberpostiga suhtlust olukorras, kus digitaalsed lahendused on olemas.

Leian, et kehtiv regulatsioon tuleks üle vaadata ning vajaduse korral muuta selliselt, et tavapärased teated ja meeldetuletused tuleks saata eelkõige elektrooniliselt ning nende eest ei oleks lubatud küsida tarbijalt eraldi tasu juhul, kui ettevõtjal on olemas kliendi toimivad elektroonilised kontaktandmed. Paberkandjal saatmine võiks jääda erandiks olukordades, kus elektrooniline teavitamine ei ole objektiivselt võimalik või kui tarbija on ise soovinud saada teateid posti teel.

Selline muudatus aitaks vähendada tarbijate põhjendamatuid lisakulusid, toetaks digilahenduste kasutamist, vähendaks keskkonnakoormust ning tagaks, et regulatsioon vastaks tänapäevase digiriigi põhimõtetele.

Just sellele probleemile soovisin oma pöördumisega tähelepanu juhtida. Küsimus ei ole üksnes selles, mida kehtiv seadus praegu võimaldab, vaid selles, kas selline praktika on tänapäeva ühiskonnas õiglane, proportsionaalne ja tarbijate huve arvestav.

Tänan Teid vastuse eest ning jään ootama Teie seisukohta.

Lugupidamisega

FraudFreeEstonia MTÜ 

Kadri Baranova 

T, 4. august 2026 15:04 Alexandra Kööp - JUSTDIGI <[email protected]> kirjutas:

Lugupeetud Kadri Baranova

 

Olete pöördunud Justiits- ja Digiministeeriumi poole seoses tarbijatelt tasu võtmisega paberkandjal saadetavate teatekirjade, teatiste, nõuete ja muude dokumentide saatmise eest.

 

Täname Teid ettepanekute ja tähelepanekute eest. Kuna olete pöördumises eelkõige viidanud juba võlgnevuse tekkimisel nõutavatele sissenõudmiskuludele, siis selgitan alljärgnevalt selle õiguslikku regulatsiooni ja tausta.

 

Tarbijaga seotud võlgnevuse sissenõudmiskulude hüvitamise regulatsioon tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 113². Sissenõudmiskulud erinevad kulud, mida võlausaldaja kannab seoses võlgnikult kohtuväliselt võla nõudmisega, ning need tekivad olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud ning võlausaldaja teeb mitmeid toiminguid, et panna oma nõue võlgniku vastu maksma. Sissenõudmiskuludeks võivad olla kulutused, mis on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks, näiteks võlgnikule helistamiseks või talle meeldetuletuskirjade saatmiseks, inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud kulud jms. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest (Võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seadus 786 SE seletuskiri, lk 1).

 

Viidatud sätte lg 1 reguleerib sissenõudmiskulude nõudmist lepingu kehtivuse ajal ja lg 2 seab sissenõudmiskulude hüvitise piirangud pärast lepingu lõppemist.

 

VÕS § 113² lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

 

Meeldetuletuskiri on tarbijale mis tahes vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk antud regulatsiooni tähenduses on tuletada võlgnikule meelde oma kohustust eelnev võlg ära maksta. Meeldetuletuskirjaks ei loeta võlgnevuse märkimist või võlgnevuse meelde tuletamist järgmise kuu arvel (786 SE seletuskiri, lk 11).

 

VÕS § 113² lg 1 eesmärk ei ole aga reguleerida meeldetuletuskirjade vormi. Ettevõtjatel on õigus otsustada, millisel andmekandjal kõnealust meeldetuletuskirja saata. Kindla andmekandja ettenägemine võib olla koormav nii ettevõtjale kui ka tarbijale, kui näiteks tarbijale ei ole võimalik meeldetuletust elektrooniliselt kätte toimetada.

 

VÕS § 113² lg 1 seab ühe meeldetuletuskirja summa ülempiiri (5 eurot). Eelnõu seletuskirja järgi valiti see summa põhjusel, et sellega oli võimalik (2015. aastal) kehtiva Eesti Posti hinnakirja järgi katta ära kõik postikulud, seda ka juhul, kui tegemist on väljastusteatega kirjaga ja välismaale saadetava kirjaga (786 SE seletuskiri, lk 13). Tänaseks on postiteenuse hinnad juba suuremad. Küll aga vastab tõele, et e-kirja või SMS-i saatmine on märkimisväärselt odavam.

 

Kui pooled on lepingus kokku leppinud (leppetrahvina) tasu meeldetuletuskirja saatmise eest, saab võlausaldaja seda nõuda niivõrd, kuivõrd see vastab VÕS § 113² lg-s 1 sätestatud ülempiirile. Kui aga pooltel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist, arvestades VÕS § 113² lg-s 1 sätestatud piirangutega. Seega, kui tegelikud kulud on väiksemad (kui viis eurot), peaks ka tarbijalt nõutav sissenõudmiskulude hüvitis olema väiksem.

 

VÕS § 113² on loodud tarbija õigusi silmas pidades (sellel põhjusel on see ka nn eriregulatsioon üldisest sissenõudmiskulude hüvitamise regulatsioonist, vt VÕS § 113¹). Regulatsiooni eesmärk on tagada, et ettevõtjale oleks võla sissenõudmiseks kantud kulud hüvitatud, kuid samal ajal ei tohiks tarbijalt nõutavad sissenõudmiskulud olla ebamõistlikult suured ega kujutada endast võlausaldaja võimalikku lisatuluallikat. Sel eesmärgil on sätestatud eelnõus sissenõudmiskulude hüvitisele kindlad ülempiirid (786 SE seletuskiri, lk 5).

 

Regulatsioon kaitseb makseviivitusse jäänud tarbijat ebamõistlikult kõrgete sissenõudmiskulude eest, mis võiksid tema makseraskusi ja majanduslikult keerulist olukorda veelgi süvendada (786 SE seletuskiri, lk 12). Ilma selliste piiranguteta on võlausaldajatel võimalik kehtestada suuremaid leppetrahve ja nõuda tasu sisuliselt iga meeldetuletuse eest (seaduses on ka seda piiratud, nt peab esimene meeldetuletuskiri olema alati tasuta). Samuti kaitseb see tarbijaid olukorra eest, mil sissenõudmiskulud on tegelikult viite eurot juba ületanud. Täiendava kahju hüvitamist saab võlausaldaja nõuda üksnes erandlikel asjaoludel, eelkõige kui sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad (VÕS § 113² lg 4).

 

Tarbijaid kaitseb veel VÕS § 113² lg 5, mille kohaselt võib sissenõudmiskulude hüvitist maksma kohustatud tarbija nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Sissenõudmiskulude hüvitise vähendamisel võetakse muu hulgas arvesse tarbija kohtuväliselt esitatud vastuväiteid nõude suhtes või varasemat nõude tunnistamist.

 

Olgu öeldud, et VÕS §-s 113² sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega on sissenõudmiskulusid võimalik tarbijalt nõuda vaid viidatud sätte piirides ja tingimustel (kui just ei sõlmita tarbijat soodustavat kokkulepet).

 

Head

Alexandra Kööp nõunik Tsiviilõiguse talitus Justiits- ja Digiministeerium 58871356 [email protected] www.justdigi.ee | Suur-Ameerika 1, Tallinn

 

From: FraudFreeEstonia <[email protected]>
Sent: Tuesday, July 21, 2026 11:34 AM
To: Justiits- ja Digiministeerium <[email protected]>
Subject: Päring

 

Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada.

Teema: Ettepanek lõpetada tarbijatelt põhjendamatute paberkandjal teavitustasude võtmine.

Pöördun Teie poole seoses praktikaga, kus tarbijatelt võetakse tasu paberkandjal saadetavate teatekirjade, teatiste, maksemeeldetuletuste, nõuete, hoiatuskirjade ja muude võlgnevuste või lepinguliste kohustustega seotud dokumentide saatmise eest.

Praktikas küsitakse tarbijalt selliste saadetiste eest sageli fikseeritud tasu suurusjärgus 5 eurot ühe kirja või teatise kohta. Soovin juhtida tähelepanu, et tänapäeva digitaalses ühiskonnas on elektroonilised suhtluskanalid laialdaselt kasutusel ning paljudel juhtudel on võimalik edastada samasisulist infot oluliselt väiksemate kuludega.

Palun hinnata, kas selline praktika on kooskõlas tarbijakaitse põhimõtetega ning kas tarbijalt on põhjendatud nõuda tasu olukorras, kus paberkandjal suhtlusviisi valib ettevõte ise või kasutatakse seda ettevõtte tavapärase menetluse osana.

Minu hinnangul vajab täiendavat analüüsi järgmine küsimus: kas ettevõttel peaks olema õigus kanda oma tavapärase haldus- ja teavitustegevuse kulud otse tarbija kanda fikseeritud tasuna, eriti olukorras, kus tegelik kulu võib olla oluliselt väiksem kui tarbijalt nõutav summa.

Palun hinnata:

• millisel õiguslikul alusel on lubatud võtta tarbijalt tasu paberkandjal saadetavate teadete, teatiste, meeldetuletuste ja muude dokumentide eest;
• kas sellised tasud peavad vastama üksnes tegelikele ja põhjendatud kuludele;
• kas tarbijale peaks olema tagatud võimalus saada selliseid teateid elektrooniliselt ilma lisatasuta;
• kas kehtiv regulatsioon kaitseb tarbijat piisavalt olukorras, kus lisatasusid lisatakse kohustustele, mis on juba tekkinud põhilepingu või võlasuhte alusel;
• kas sellise praktika piiramiseks või lõpetamiseks oleks vajalik muuta kehtivat regulatsiooni.

Leian, et olukorras, kus Eesti on digiriik ning elektrooniline suhtlus on muutunud tavapäraseks, ei tohiks tarbijale tekkida täiendavat rahalist kohustust üksnes seetõttu, et ettevõte kasutab paberkandjal suhtlust. Eriti oluline on see olukordades, kus tarbija on juba majanduslikes raskustes ning iga täiendav tasu suurendab tema maksekoormust.

Teen ettepaneku hinnata võimalust kehtestada selgemad piirangud selliste tasude rakendamisele, sealhulgas kaaluda lahendust, mille kohaselt:

• tavapäraste teadete, teatiste ja meeldetuletuste saatmine oleks ettevõtte enda kulu;
• tarbijalt ei oleks võimalik nõuda ebamõistlikult suuri või fikseeritud tasusid, mis ei vasta tegelikele kuludele;
• elektrooniline suhtlus oleks vaikimisi tasuta alternatiiv juhul, kui tarbija on selleks võimaluse andnud.

Palun käsitleda käesolevat pöördumist mitte üksnes selgitustaotlusena, vaid ettepanekuna hinnata kehtiva praktika muutmise vajadust eesmärgiga vältida tarbijatele põhjendamatute lisakulude tekkimist.

Palun esitada oma seisukoht:

1. kas peate sellist praktikat õiguspäraseks ja põhjendatuks;
2. kas näete vajadust kehtiva regulatsiooni muutmiseks;
3. milliseid samme oleks võimalik astuda tarbijate paremaks kaitseks selles küsimuses.

Tänan Teid pöördumise läbivaatamise ja sisulise vastuse eest.

Palun registreerida käesolev pöördumine ametliku pöördumisega ning käsitleda seda ettepanekuna hinnata kehtiva praktika muutmise vajadust. 

Lugupidamisega

MTÜ  FraudFreeEstonia 

Kadri Baranova 

[email protected]