Lubja 4, Tallinn 10115 Telefon 620 0100 Registrikood 74001728 e-post [email protected] www.kohus.ee

Arvamus Pankrotiseaduse ja

kohtutäituri seaduse muutmise seaduse

eelnõu väljatöötamiskavatsusele

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Tänan võimaluse eest avaldada arvamust Pankrotiseaduse ja kohtutäituri seaduse muutmise

seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele (edaspidi VTK). Harju maakohtu kohtunike

tähelepanekute kohaselt toimib pankrotimenetluse süsteem Eestis pärast pankrotiõiguse

revisjoni üldiselt hästi. Menetlused on oluliselt lühemaks muutunud, füüsiliste isikute

maksejõuetusmenetlused on lihtsustunud ning kohtute ja kohtunike spetsialiseerumine on

toonud kaasa ka töö sisulise kvaliteedi tõusu. Uute muudatuste sisseviimine peab seetõttu

süsteemselt järgime revisjoni käigus tehtud muudatusi.

1. Üldised märkused

Väljatöötamiskavatsuses puudub kahetusväärselt rahvusvaheline võrdlus. Varasemalt on

pankrotimenetluse muudatuste läbiviimisel kasutatud alati ka rahvusvahelist võrdlust, mis

võiks muudatusi inspireerida. Samuti ei ole piisavalt eristatud füüsilise isiku ja juriidilise isiku

pankrotimenetluste eripärasid. Mõlemad menetlusliigid täidavad erinevaid eesmärke ning

nende probleemid ja võimalikud lahendused ei ole alati kattuvad. Ka pankrotihalduril on nendes

menetlustes erinev roll.

Teie 18.06.2026 nr 8-3/4802-1

Meie 04.08.2026 nr 6-3/26-1297-2

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Kohtunikele jääb ebaselgeks, millist konkreetset probleemi kavandatavad muudatused

lahendama peaksid. Ei ole piisavalt põhjendatud, kas peamine probleem seisneb varatute

menetluste läbiviimises, pankrotikuritegude avastamises ja nende eest vastutuse kohaldamise

vähesuses või on probleem üksnes haldurite töö kvaliteet ja järelkasv.

Kui luua riiklik pankrotihaldurite süsteem, tuleks tervikuna uuesti läbi mõelda ka järelevalve

korraldus, sealhulgas halduskohtute roll, vaidlustusmehhanismid ja vastutusküsimused.

2. Pankrotihaldurite kvalifikatsioon ja koolitus

Kohtunike hinnangul on haldurite haridustaseme tõstmine tervitatav eelkõige just juriidiliste

isikute pankrotimenetlust läbiviivate haldurite puhul. Magistrikraadi nõue on üldjoontes

põhjendatud, kuid haridusvaldkonna piiramine üksnes õiguse või majandusega ei ole vajalik.

Oluline peaks olema kandidaatide teadmiste ja oskuste tase, mida saab hinnata eksamite ja

kutsekvalifikatsiooni nõuete kaudu, mitte konkreetse eriala alusel.

Kui haridusnõudeid muudetakse, tuleb ette näha selged üleminekusätted, et praegu tegutsevate

pankrotihaldurite õigus tegevust jätkata oleks õiguslikult selge.

Täiendusõppe regulatsioon vajab täpsustamist. Arusaamatu on, mida täpselt mõeldakse

kohustusliku täiendusõppe all ning milline oleks Koja roll selle korraldamisel. Võimalik oleks

ette näha kindlad koolitusmoodulid, mida Koda korrapäraselt pakub.

Vandeadvokaatidele eraldi eelpraktika või koolituse nõude kehtestamine on küsitav, arvestades

nende senist kutsealast ettevalmistust. Siiski oleks mõistlik näha ette mentorisüsteem ning

nõuda praktilise pankrotimenetluse kogemuse omandamist ka vandeadvokaatidelt enne

tegutsema asumist.

3. Menetluste jaotamine pankrotihaldurite vahel

Kohtunikud nõustuvad väitega, et osadel pankrotihalduritel on rohkem tööd, kui teistel, kuid

see põhjendatud põhjustel. Rohkem tööd saavad haldurid, kes on suurema kogemusega,

usaldusväärsemad või omavad konkreetseks menetluseks vajalikku pädevust.

Automaatne menetluste jaotamine ei ole põhjendatud. Pankrotihalduri määramisel peab kohtul

säilima võimalus arvestada muu hulgas:

 halduri kogemust ja võimekust;

 keeleoskust;

 juriidiliste isikute puhul võlgniku tegevusvaldkonda;

 seda, kas tegemist on tegutseva ettevõtte või üksnes varakogumiga;

 menetluse keerukust;

 vajadust pidada läbirääkimisi võlausaldajate, investorite või muude osapooltega.

Usaldust ja professionaalset sobivust ei ole võimalik tagada juhusliku valiku teel. Lisaks näeb

kehtiv süsteem ette võimaluse pankrotihalduri väljavahetamiseks võlausaldajate üldkoosoleku

otsusega, seega ei oleks ka automaatne määramine ühtlase tööjaotuse aluseks. Kohtul peab igal

juhul säilima võimalus haldur välja vahetada ka üldistel alustel (usalduse puudumine), mitte

ainult konkreetse rikkumise tuvastamisel.

Kui automaatset määramist üldse kaaluda, võiks see olla põhjendatud üksnes füüsiliste isikute

pankrotimenetlustes. Sellisel juhul peaks määratud halduril olema ka kohustus menetlus vastu

võtta.

4. Töökorraldus ja asendamine

Kohtunike hinnangul võib toetada paindlikumat töökorraldust, sealhulgas seaduses nende

toimingute määratlemist, mida pankrotihaldur peab isiklikult tegema ja halduri abilise

(sarnaselt kohtutäituri abile) võimaldamist. Ka praegu teostavad osa toiminguid halduri büroo

töötajad.

Asendamise regulatsiooni puhul on 28 päeva liiga lühike tähtaeg. Haiguse korral võiks lähtuda

vähemalt nelja kuni viie kuu pikkusest perioodist, mis vastab pikaajalise töövõimetuse

tavapärasele kestusele. Puhkuse ajaks asendaja määramise kohustus ei ole vajalik.

Pankrotihaldur saab oma tööd üldjuhul korraldada nii, et puhkuse ajal ei ole vaja teha

kiireloomulisi toiminguid, mis nõuavad halduri isiklikku osavõttu.

Oluline on tunnustada büroo organisatsioonilist võimekust. Andmekaitse, raamatupidamise ja

muude tugifunktsioonide nõuded tulenevad juba praegu seadusest. Nende nõuete täitmise

toetamisel peaks Koja roll olema senisest selgem ning aktiivsem. Ei saa nõuda, et halduri büroo

nimetatud tegevusi oma töötaja kaudu teostab, sest neid tegevusi võib teenusena kasutada.

Samas peab halduril olema võimekust tagada pidev infovahetus ja dokumendihaldus ka siis,

kui haldur puhkab või on lühiajaliselt töövõimetu.

5. Advokaadi kasutamine menetluses

Advokaadi kaasamine peaks olema lubatud sama büroo kaudu, kus pankrotihaldur tegutseb.

Liiga piirav oleks nõue, et võlausaldajate esimesele üldkoosolekule tuleb igal juhul esitada

üksikasjalik kalkulatsioon advokaadi kasutamise vajaduse kohta. Menetluse algfaasis ei pruugi

olla võimalik hinnata, kas ja millises ulatuses õigusabi kasutamine osutub vajalikuks. Halduril

peaks olema kohustus teavitada kohut ja võlausaldajaid esimesel võimalusel, kui

õigusabiteenuse vajadus selgub.

6. Pankrotihaldurite tasustamine

Kohtunikud on veendunud, et riik ei pea pankrotimenetlusi, eriti juriidiliste isikute

pankrotimenetlusi täielikult rahastama. Pankrotimenetlus on võlausaldajate nõuete kollektiivne

täitemenetlus ning võlausaldajatel on tavapärases tsiviilkäibes võimalik oma nõudeid ka muul

moel tagada, kui oodata täitemenetlust. Riik ei peaks kinni maksma menetlust, mis tekib

seetõttu, et võlausaldajad ise on olnud oma lepingute sõlmimisel ja majandustegevuses

hooletud ega ole oma nõudeid taganud.

Ajutise pankrotihalduri aruande puhul, võiks kaaluda ühtset vorminõuet ja fikseeritud

tasumäära, kuna tegemist on sisuliselt standardiseeritud eksperdihinnanguga. Samas tuleb

arvestada, et mõnes menetluses teeb ajutine pankrotihaldur ära väga suure osa kogu menetluse

tööst. Sellistes juhtumites peab olema võimalik määrata ka oluliselt kõrgemat tasu. Praktikas

on esinenud keerukaid menetlusi, kus ajutine haldur on pidanud aktiivselt osalema ettevõtte

tegevuse stabiliseerimisel, läbirääkimistes või vara säilitamises.

Samuti tuleks laiendada riigi õigusabi võimalusi juriidilistele isikutele ning täpsustada seaduses

üheselt, millisest eelarvest vastavad kulud kaetakse, kui tasumakstakse riigi eelarvest. Praegu

on selles küsimuses märkimisväärne ebaselgus.

Tasustamise süsteemi kujundamisel tuleb eristada:

 füüsilise isiku ja juriidilise isiku pankrotimenetlusi;

 ajutise pankrotihalduri ja pankrotihalduri ülesandeid.

Etapiviisilist tasustamist võib kaaluda, kuid süsteem peab motiveerima menetlust lõpule viima.

Kui menetluse käigus makstakse välja peaaegu kogu tasu ja lõppfaasi jääb üksnes väike

lisatasu, võib väheneda motivatsioon menetlus võimalikult tõhusalt lõpule viia.

Kolmest komponendist koosneva tasusüsteemi puhul tuleb arvestada, et menetluse alguses ei

ole sageli võimalik usaldusväärselt hinnata, kas tegemist on varaga või varatu menetlusega.

Vara väärtus, selle realiseeritavus ning muu oluline teave võivad menetluse käigus oluliselt

muutuda.

7. Riikliku pankrotihalduri mudel

Kohtunikud ei toeta riikliku pankrotihalduri mudelit. Riiklikul halduril puudub vältimatult osa

ettevõtluskeskkonnas vajalikust riskijulgusest ning praktilisest kogemusest. Raske on ette

kujutada olukorda, kus ametnik juhib tegutsevat ettevõtet, mida on vaja kriisiolukorras ümber

korraldada või kontrollitult lõpetada.

Juba ajutise pankrotihalduri tegevus eeldab sageli kiirete äriliste otsuste tegemist ning

soovituste andmist näiteks:

 vara võõrandamiseks;

 lepingute lõpetamiseks või muutmiseks;

 ettevõtte tegevuse jätkamiseks või lõpetamiseks.



Samuti tekib küsimus riigivastutuse ulatusest juhul, kui selliste otsuste tegemisel tekitatakse

kahju.

Väljatöötamiskavatsusest ei nähtu rahvusvahelist võrdlust ega analüüsi selle kohta, kas ja

millistes riikides kasutatakse üksnes riiklikke pankrotihaldureid. Selline võrdlus oleks enne

põhimõtteliste muudatuste kaalumist hädavajalik.

Lisaks sõltub pankrotimenetluste arv olulisel määral majandustsüklist. Riigil on keeruline

tagada ametnike arvu piisavalt paindlik kohandamine muutuvatele vajadustele. Erasektoris

tegutsevad pankrotihaldurid suudavad töömahtu ja ressursse üldjuhul oluliselt paindlikumalt

kohandada.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kai Härmand

osakonnajuhataja

Mari-Liis Tõnuri

Lubja 4, Tallinn 10115 Telefon 620 0100 Registrikood 74001728 e-post [email protected] www.kohus.ee

Arvamus Pankrotiseaduse ja

kohtutäituri seaduse muutmise seaduse

eelnõu väljatöötamiskavatsusele

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Tänan võimaluse eest avaldada arvamust Pankrotiseaduse ja kohtutäituri seaduse muutmise

seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele (edaspidi VTK). Harju maakohtu kohtunike

tähelepanekute kohaselt toimib pankrotimenetluse süsteem Eestis pärast pankrotiõiguse

revisjoni üldiselt hästi. Menetlused on oluliselt lühemaks muutunud, füüsiliste isikute

maksejõuetusmenetlused on lihtsustunud ning kohtute ja kohtunike spetsialiseerumine on

toonud kaasa ka töö sisulise kvaliteedi tõusu. Uute muudatuste sisseviimine peab seetõttu

süsteemselt järgime revisjoni käigus tehtud muudatusi.

1. Üldised märkused

Väljatöötamiskavatsuses puudub kahetusväärselt rahvusvaheline võrdlus. Varasemalt on

pankrotimenetluse muudatuste läbiviimisel kasutatud alati ka rahvusvahelist võrdlust, mis

võiks muudatusi inspireerida. Samuti ei ole piisavalt eristatud füüsilise isiku ja juriidilise isiku

pankrotimenetluste eripärasid. Mõlemad menetlusliigid täidavad erinevaid eesmärke ning

nende probleemid ja võimalikud lahendused ei ole alati kattuvad. Ka pankrotihalduril on nendes

menetlustes erinev roll.

Teie 18.06.2026 nr 8-3/4802-1

Meie 04.08.2026 nr 6-3/26-1297-2

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Kohtunikele jääb ebaselgeks, millist konkreetset probleemi kavandatavad muudatused

lahendama peaksid. Ei ole piisavalt põhjendatud, kas peamine probleem seisneb varatute

menetluste läbiviimises, pankrotikuritegude avastamises ja nende eest vastutuse kohaldamise

vähesuses või on probleem üksnes haldurite töö kvaliteet ja järelkasv.

Kui luua riiklik pankrotihaldurite süsteem, tuleks tervikuna uuesti läbi mõelda ka järelevalve

korraldus, sealhulgas halduskohtute roll, vaidlustusmehhanismid ja vastutusküsimused.

2. Pankrotihaldurite kvalifikatsioon ja koolitus

Kohtunike hinnangul on haldurite haridustaseme tõstmine tervitatav eelkõige just juriidiliste

isikute pankrotimenetlust läbiviivate haldurite puhul. Magistrikraadi nõue on üldjoontes

põhjendatud, kuid haridusvaldkonna piiramine üksnes õiguse või majandusega ei ole vajalik.

Oluline peaks olema kandidaatide teadmiste ja oskuste tase, mida saab hinnata eksamite ja

kutsekvalifikatsiooni nõuete kaudu, mitte konkreetse eriala alusel.

Kui haridusnõudeid muudetakse, tuleb ette näha selged üleminekusätted, et praegu tegutsevate

pankrotihaldurite õigus tegevust jätkata oleks õiguslikult selge.

Täiendusõppe regulatsioon vajab täpsustamist. Arusaamatu on, mida täpselt mõeldakse

kohustusliku täiendusõppe all ning milline oleks Koja roll selle korraldamisel. Võimalik oleks

ette näha kindlad koolitusmoodulid, mida Koda korrapäraselt pakub.

Vandeadvokaatidele eraldi eelpraktika või koolituse nõude kehtestamine on küsitav, arvestades

nende senist kutsealast ettevalmistust. Siiski oleks mõistlik näha ette mentorisüsteem ning

nõuda praktilise pankrotimenetluse kogemuse omandamist ka vandeadvokaatidelt enne

tegutsema asumist.

3. Menetluste jaotamine pankrotihaldurite vahel

Kohtunikud nõustuvad väitega, et osadel pankrotihalduritel on rohkem tööd, kui teistel, kuid

see põhjendatud põhjustel. Rohkem tööd saavad haldurid, kes on suurema kogemusega,

usaldusväärsemad või omavad konkreetseks menetluseks vajalikku pädevust.

Automaatne menetluste jaotamine ei ole põhjendatud. Pankrotihalduri määramisel peab kohtul

säilima võimalus arvestada muu hulgas:

 halduri kogemust ja võimekust;

 keeleoskust;

 juriidiliste isikute puhul võlgniku tegevusvaldkonda;

 seda, kas tegemist on tegutseva ettevõtte või üksnes varakogumiga;

 menetluse keerukust;

 vajadust pidada läbirääkimisi võlausaldajate, investorite või muude osapooltega.

Usaldust ja professionaalset sobivust ei ole võimalik tagada juhusliku valiku teel. Lisaks näeb

kehtiv süsteem ette võimaluse pankrotihalduri väljavahetamiseks võlausaldajate üldkoosoleku

otsusega, seega ei oleks ka automaatne määramine ühtlase tööjaotuse aluseks. Kohtul peab igal

juhul säilima võimalus haldur välja vahetada ka üldistel alustel (usalduse puudumine), mitte

ainult konkreetse rikkumise tuvastamisel.

Kui automaatset määramist üldse kaaluda, võiks see olla põhjendatud üksnes füüsiliste isikute

pankrotimenetlustes. Sellisel juhul peaks määratud halduril olema ka kohustus menetlus vastu

võtta.

4. Töökorraldus ja asendamine

Kohtunike hinnangul võib toetada paindlikumat töökorraldust, sealhulgas seaduses nende

toimingute määratlemist, mida pankrotihaldur peab isiklikult tegema ja halduri abilise

(sarnaselt kohtutäituri abile) võimaldamist. Ka praegu teostavad osa toiminguid halduri büroo

töötajad.

Asendamise regulatsiooni puhul on 28 päeva liiga lühike tähtaeg. Haiguse korral võiks lähtuda

vähemalt nelja kuni viie kuu pikkusest perioodist, mis vastab pikaajalise töövõimetuse

tavapärasele kestusele. Puhkuse ajaks asendaja määramise kohustus ei ole vajalik.

Pankrotihaldur saab oma tööd üldjuhul korraldada nii, et puhkuse ajal ei ole vaja teha

kiireloomulisi toiminguid, mis nõuavad halduri isiklikku osavõttu.

Oluline on tunnustada büroo organisatsioonilist võimekust. Andmekaitse, raamatupidamise ja

muude tugifunktsioonide nõuded tulenevad juba praegu seadusest. Nende nõuete täitmise

toetamisel peaks Koja roll olema senisest selgem ning aktiivsem. Ei saa nõuda, et halduri büroo

nimetatud tegevusi oma töötaja kaudu teostab, sest neid tegevusi võib teenusena kasutada.

Samas peab halduril olema võimekust tagada pidev infovahetus ja dokumendihaldus ka siis,

kui haldur puhkab või on lühiajaliselt töövõimetu.

5. Advokaadi kasutamine menetluses

Advokaadi kaasamine peaks olema lubatud sama büroo kaudu, kus pankrotihaldur tegutseb.

Liiga piirav oleks nõue, et võlausaldajate esimesele üldkoosolekule tuleb igal juhul esitada

üksikasjalik kalkulatsioon advokaadi kasutamise vajaduse kohta. Menetluse algfaasis ei pruugi

olla võimalik hinnata, kas ja millises ulatuses õigusabi kasutamine osutub vajalikuks. Halduril

peaks olema kohustus teavitada kohut ja võlausaldajaid esimesel võimalusel, kui

õigusabiteenuse vajadus selgub.

6. Pankrotihaldurite tasustamine

Kohtunikud on veendunud, et riik ei pea pankrotimenetlusi, eriti juriidiliste isikute

pankrotimenetlusi täielikult rahastama. Pankrotimenetlus on võlausaldajate nõuete kollektiivne

täitemenetlus ning võlausaldajatel on tavapärases tsiviilkäibes võimalik oma nõudeid ka muul

moel tagada, kui oodata täitemenetlust. Riik ei peaks kinni maksma menetlust, mis tekib

seetõttu, et võlausaldajad ise on olnud oma lepingute sõlmimisel ja majandustegevuses

hooletud ega ole oma nõudeid taganud.

Ajutise pankrotihalduri aruande puhul, võiks kaaluda ühtset vorminõuet ja fikseeritud

tasumäära, kuna tegemist on sisuliselt standardiseeritud eksperdihinnanguga. Samas tuleb

arvestada, et mõnes menetluses teeb ajutine pankrotihaldur ära väga suure osa kogu menetluse

tööst. Sellistes juhtumites peab olema võimalik määrata ka oluliselt kõrgemat tasu. Praktikas

on esinenud keerukaid menetlusi, kus ajutine haldur on pidanud aktiivselt osalema ettevõtte

tegevuse stabiliseerimisel, läbirääkimistes või vara säilitamises.

Samuti tuleks laiendada riigi õigusabi võimalusi juriidilistele isikutele ning täpsustada seaduses

üheselt, millisest eelarvest vastavad kulud kaetakse, kui tasumakstakse riigi eelarvest. Praegu

on selles küsimuses märkimisväärne ebaselgus.

Tasustamise süsteemi kujundamisel tuleb eristada:

 füüsilise isiku ja juriidilise isiku pankrotimenetlusi;

 ajutise pankrotihalduri ja pankrotihalduri ülesandeid.

Etapiviisilist tasustamist võib kaaluda, kuid süsteem peab motiveerima menetlust lõpule viima.

Kui menetluse käigus makstakse välja peaaegu kogu tasu ja lõppfaasi jääb üksnes väike

lisatasu, võib väheneda motivatsioon menetlus võimalikult tõhusalt lõpule viia.

Kolmest komponendist koosneva tasusüsteemi puhul tuleb arvestada, et menetluse alguses ei

ole sageli võimalik usaldusväärselt hinnata, kas tegemist on varaga või varatu menetlusega.

Vara väärtus, selle realiseeritavus ning muu oluline teave võivad menetluse käigus oluliselt

muutuda.

7. Riikliku pankrotihalduri mudel

Kohtunikud ei toeta riikliku pankrotihalduri mudelit. Riiklikul halduril puudub vältimatult osa

ettevõtluskeskkonnas vajalikust riskijulgusest ning praktilisest kogemusest. Raske on ette

kujutada olukorda, kus ametnik juhib tegutsevat ettevõtet, mida on vaja kriisiolukorras ümber

korraldada või kontrollitult lõpetada.

Juba ajutise pankrotihalduri tegevus eeldab sageli kiirete äriliste otsuste tegemist ning

soovituste andmist näiteks:

 vara võõrandamiseks;

 lepingute lõpetamiseks või muutmiseks;

 ettevõtte tegevuse jätkamiseks või lõpetamiseks.



Samuti tekib küsimus riigivastutuse ulatusest juhul, kui selliste otsuste tegemisel tekitatakse

kahju.

Väljatöötamiskavatsusest ei nähtu rahvusvahelist võrdlust ega analüüsi selle kohta, kas ja

millistes riikides kasutatakse üksnes riiklikke pankrotihaldureid. Selline võrdlus oleks enne

põhimõtteliste muudatuste kaalumist hädavajalik.

Lisaks sõltub pankrotimenetluste arv olulisel määral majandustsüklist. Riigil on keeruline

tagada ametnike arvu piisavalt paindlik kohandamine muutuvatele vajadustele. Erasektoris

tegutsevad pankrotihaldurid suudavad töömahtu ja ressursse üldjuhul oluliselt paindlikumalt

kohandada.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kai Härmand

osakonnajuhataja

Mari-Liis Tõnuri