Hea, Kadri

Rahandusministeeriumi kaudu on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse (MKM) laekunud Teie ettepanek seoses sellega, et tarbijatelt tuleks lõpetada põhjendamatute paberkandjal teavitustasude võtmine.

Täname Teid pöördumise eest!

Vastuseks selgitame, et kuigi tarbijakaitse valdkond kuulub üldiselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse, tuleneb sissenõudmiskulude regulatsioon võlaõigusseadusest (VÕS), mille kujundamine kuulub Justiits- ja Digiministeeriumi pädevusse.

Selgitame siiski, et alates 2015. aastast kehtib VÕS §-s 113² sissenõudmiskulude regulatsioon, millega on kehtestatud piirmäärad sissenõudmiskulude hüvitisele, mida võlausaldaja võib tarbijalt nõuda. Seaduses sätestatud summad on maksimaalsed lubatud määrad.

VÕS § 113² seletuskirjas on selgitatud, et tegemist ei ole summadega, mida tuleks tarbijalt alati ja igal juhul nõuda. Seal on muu hulgas märgitud, et näiteks automaatsete tüüpkirjade saatmine e-posti teel ei pruugi olla nii kulukas, et õigustaks alati seaduses sätestatud maksimaalse hüvitise nõudmist. Seletuskirja kohaselt peaks juhul, kui tegelikud sissenõudmiskulud on väiksemad, olema väiksem ka tarbijalt nõutav sissenõudmiskulude hüvitis.

Nagu eelpool selgitasime, kuulub sissenõudmiskulude regulatsiooni tõlgendamine ja võimalike muudatuste hindamine Justiits- ja Digiministeeriumi pädevusse. Kuna avalikust dokumendiregistrist nähtub, et olete oma pöördumise saatnud ka Justiits- ja Digiministeeriumile, saavad nemad anda Teile täpsema vastuse muu hulgas küsimusele, kas ja millistel tingimustel on põhjendatud nõuda e-posti teel saadetud meeldetuletuse eest 5 euro suurust hüvitist.

Heade soovidega

Teema: Ettepanek lõpetada tarbijatelt põhjendamatute paberkandjal teavitustasude võtmine.

Pöördun Teie poole seoses praktikaga, kus tarbijatelt võetakse tasu paberkandjal saadetavate teatekirjade, teatiste, maksemeeldetuletuste, nõuete, hoiatuskirjade ja muude võlgnevuste või lepinguliste kohustustega seotud dokumentide saatmise eest.

Praktikas küsitakse tarbijalt selliste saadetiste eest sageli fikseeritud tasu suurusjärgus 5 eurot ühe kirja või teatise kohta. Soovin juhtida tähelepanu, et tänapäeva digitaalses ühiskonnas on elektroonilised suhtluskanalid laialdaselt kasutusel ning paljudel juhtudel on võimalik edastada samasisulist infot oluliselt väiksemate kuludega.

Palun hinnata, kas selline praktika on kooskõlas tarbijakaitse põhimõtetega ning kas tarbijalt on põhjendatud nõuda tasu olukorras, kus paberkandjal suhtlusviisi valib ettevõte ise või kasutatakse seda ettevõtte tavapärase menetluse osana.

Minu hinnangul vajab täiendavat analüüsi järgmine küsimus: kas ettevõttel peaks olema õigus kanda oma tavapärase haldus- ja teavitustegevuse kulud otse tarbija kanda fikseeritud tasuna, eriti olukorras, kus tegelik kulu võib olla oluliselt väiksem kui tarbijalt nõutav summa.

Palun hinnata:

• * millisel õiguslikul alusel on lubatud võtta tarbijalt tasu paberkandjal saadetavate teadete, teatiste, meeldetuletuste ja muude dokumentide eest;
• * kas sellised tasud peavad vastama üksnes tegelikele ja põhjendatud kuludele;
• * kas tarbijale peaks olema tagatud võimalus saada selliseid teateid elektrooniliselt ilma lisatasuta;
• * kas kehtiv regulatsioon kaitseb tarbijat piisavalt olukorras, kus lisatasusid lisatakse kohustustele, mis on juba tekkinud põhilepingu või võlasuhte alusel;
• * kas sellise praktika piiramiseks või lõpetamiseks oleks vajalik muuta kehtivat regulatsiooni.

Leian, et olukorras, kus Eesti on digiriik ning elektrooniline suhtlus on muutunud tavapäraseks, ei tohiks tarbijale tekkida täiendavat rahalist kohustust üksnes seetõttu, et ettevõte kasutab paberkandjal suhtlust. Eriti oluline on see olukordades, kus tarbija on juba majanduslikes raskustes ning iga täiendav tasu suurendab tema maksekoormust.

Teen ettepaneku hinnata võimalust kehtestada selgemad piirangud selliste tasude rakendamisele, sealhulgas kaaluda lahendust, mille kohaselt:

• * tavapäraste teadete, teatiste ja meeldetuletuste saatmine oleks ettevõtte enda kulu;
• * tarbijalt ei oleks võimalik nõuda ebamõistlikult suuri või fikseeritud tasusid, mis ei vasta tegelikele kuludele;
• * elektrooniline suhtlus oleks vaikimisi tasuta alternatiiv juhul, kui tarbija on selleks võimaluse andnud.

Palun käsitleda käesolevat pöördumist mitte üksnes selgitustaotlusena, vaid ettepanekuna hinnata kehtiva praktika muutmise vajadust eesmärgiga vältida tarbijatele põhjendamatute lisakulude tekkimist.

Palun esitada oma seisukoht:

1. 1. kas peate sellist praktikat õiguspäraseks ja põhjendatuks;
2. 2. kas näete vajadust kehtiva regulatsiooni muutmiseks;
3. 3. milliseid samme oleks võimalik astuda tarbijate paremaks kaitseks selles küsimuses.

Tänan Teid pöördumise läbivaatamise ja sisulise vastuse eest.

Palun registreerida käesolev pöördumine ametliku pöördumisega ning käsitleda seda ettepanekuna hinnata kehtiva praktika muutmise vajadust.

Lugupidamisega

MTÜ FraudFreeEstonia 

Kadri Baranova 

[email protected]