Ettepanek muuta liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi väljaandmise regulatsiooni
Ühispöördujad peavad vajalikuks juhtida tähelepanu liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi väljaandmise kehtiva regulatsiooni puudustele ning teha ettepanek selle põhjalikuks muutmiseks.
Ühispöördujate hinnangul ei ole kehtiv parkimiskaardi taotlemise ja väljastamise süsteem kooskõlas hea halduse põhimõttega, menetlusökonoomia põhimõttega ega avaliku halduse tänapäevaste arengusuundadega. Kehtiv regulatsioon põhjustab põhjendamatut halduskoormust nii liikumis- ja nägemispuudega inimestele, kohalikele omavalitsustele kui ka riigile ning sisaldab mitmeid süsteemseid puudusi. Ometi on need kõrvaldatavad väheste seadusandlike muudatustega.
Tulenevalt eeltoodust teevad ühispöördujad ettepaneku muuta liiklusseadust (eeskätt liiklusseaduse (edaspidi LS) § 167 lõiget 4) ning sotsiaalministri määrust nr 90 „Liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi vorm ja väljaandmise tingimused“ (edaspidi määrus), eeskätt määruse § 2 lõiked 3, 4 ja 5, selliselt, et parkimiskaartide väljaandmine koondataks täielikult Sotsiaalkindlustusameti pädevusse ning parkimiskaarti oleks võimalik taotleda ja väljastada sama menetluse raames, milles tuvastatakse inimese puude raskusaste või ajutine liikumis- või nägemisfunktsiooni kõrvalekalle. Alljärgnevalt esitame meie pöördumise põhjendused.
Kehtiv regulatsioon
LS § 167 lõike 1 ja 4 kohaselt annab kohalik omavalitsus liikumispuudega või pimeda inimese liiklemise tagamiseks välja liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaarte sotsiaalministri määruses sätestatud korras. Määruse § 2 kohaselt annab kohalik omavalitsus parkimiskaardi välja taotluse alusel isikule, kellel esineb keskmisele, raskele või sügavale puude raskusastmele vastav liikumis- või nägemisfunktsiooni kõrvalekalle, ajutine liikumisfunktsiooni kõrvalekalle, mis tingib liikumisabivahendi kasutamise, või ajutine nägemisfunktsiooni kõrvalekalle.
Määruse § 3 lõike 2 kohaselt on parkimiskaardi väljaandmise aluseks eelkõige Sotsiaalkindlustusameti väljastatud puude raskusastme tuvastamise otsus. Samal ajal korraldab ja tagab määruse § 2 lõike 4 kohaselt parkimiskaartide trükkimise ning nende väljaandmise kohalikule omavalitsusele samuti Sotsiaalkindlustusamet.
Halduskoormus ja regulatsiooni vastuolu hea halduse tavaga
Kehtiv parkimiskaartide väljastamise süsteem ja regulatsioon põhinevad seega olukorral, kus inimesel puude olemasolu ja raskusastme tuvastab Sotsiaalkindlustusamet, parkimiskaardi väljaandmise aluseks olevad asjaolud tuvastab Sotsiaalkindlustusamet, parkimiskaartide trükkimise ja kohalikele omavalitsustele edastamise korraldab Sotsiaalkindlustusamet, kuid parkimiskaardi annab isikule üle siiski kohalik omavalitsus eeldusel, et puudega inimene täidab formaalse kohustuse pöörduda parkimiskaardi saamiseks eraldi kohalikku omavalitsusse.
Selline korraldus rikub hea halduse põhimõtet, mis tuleneb põhiseaduse §-st 14. Hea halduse põhimõtte osaks on muu hulgas haldusmenetluste mõistlik korraldamine, menetlusökonoomia ning inimestele põhjendamatu halduskoormuse vältimine.
Puude raskusastme tuvastamiseks peab inimene esitama taotluse Sotsiaalkindlustusametile, kes teeb puude raskusastme tuvastamise või tuvastamata jätmise otsuse ning hindab selle käigus inimese terviseseisundit, funktsioonihäireid ja puude raskusastet. Just selles menetluses tuvastatakse ka kõik asjaolud, mis annavad inimesele õiguse saada parkimiskaart.
Vaatamata sellele peab inimene pärast puude raskusastme tuvastamist pöörduma veel eraldi kohaliku omavalitsuse poole, et algatataks uus haldusmenetlus üksnes selleks, et väljastada inimesele dokument, mille väljaandmise aluseks olevad asjaolud on riigi poolt juba tuvastatud. Seejuures ei tuvasta kohalik omavalitsus parkimiskaardi väljastamisel mitte ühtegi uut asjaolu. Kohalik omavalitsus ei tee uut meditsiinilist ega mistahes muud hindamist, ei kogu iseseisvalt täiendavaid tõendeid ega otsusta puude olemasolu üle. Kohalik omavalitsus tugineb üksnes nendele andmetele, mille Sotsiaalkindlustusamet on juba eelnevalt tuvastanud. Kõik parkimiskaardi väljastamiseks vajalikud andmed on Sotsiaalkindlustusameti menetluse tulemusena saadavad juba sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) kaudu, millega on liidestatud otsetee andmete pärimiseks teistest registritest ning eelkõige sotsiaalkaitse infosüsteemist (SKAIS), kus töödeldakse andmeid isiku puude kohta.
Ka ajutise liikumisfunktsiooni kõrvalekalde korral, mis tingib liikumisabivahendi kasutamise, või ajutise nägemisfunktsiooni kõrvalekalde korral on otstarbekas tagada (pere)arstide väljastatud tõendite jõudmine riiklikku andmebaasi. See võimaldaks kuni kuueks kuuks väljastatavaid niinimetatud ajutisi parkimiskaarte väljastada samuti Sotsiaalkindlustusameti kaudu. Sellisel viisil (pere)arstide väljastatavate tõendite registreerimine ja menetlemine ühtses riiklikus registris ning ajutiste parkimiskaartide väljastamine Sotsiaalkindlustusameti kaudu tagab kogumis perearstide väljastatavate tõendite õiguspärasuse kontrollimise.
Kehtiv kaheastmeline menetlus ei loo inimese jaoks täiendavaid tagatisi ega anna sisuliselt paremat tulemust. Vastupidi, tegemist on üksnes dubleeriva haldusprotsessiga. Eriti problemaatiline on see arvestades, et tegemist on liikumis- ja nägemispuudega inimestega, kelle puhul peaks riik püüdma vähendada asjaajamiskoormust, mitte seda suurendada. Olukord on aga praktikas vastupidine – riik on loonud ühe haldusotsuse elluviimiseks kaks eraldiseisvat asjaajamist kahes erinevas ametiasutuste grupis, kuigi kogu otsustamiseks vajalik teave on juba olemas esimese menetluse lõppemise hetkel ning kohalike omavalitsuste roll parkimiskaartide väljastamisel jääb üksnes formaalseks.
Regulatsiooni vastuolu menetlusökonoomia põhimõttega
Kehtiv parkimiskaartide väljastamise regulatsioon tekitab põhjendamatut halduskoormust ja ressursikulu korraga nii riigile kui ka kohalikele omavalitsustele.
Kohalikud omavalitsused tellivad parkimiskaarte Sotsiaalkindlustusametilt, kes korraldab nende trükkimise ja väljastamise kohalikele omavalitsustele. Seejärel edastab Sotsiaalkindlustusamet trükitud kaardid kohalikele omavalitsustele, kus need registreeritakse ning väljastatakse inimestele, kelle puhul on Sotsiaalkindlustusamet juba eelnevalt tuvastanud kõik parkimiskaardi saamise õiguse aluseks olevad asjaolud. Sisuliselt tähendab see, et ühe ja sama haldusülesande täitmiseks kasutatakse paralleelselt nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse ressursse, kuigi sellisel tööjaotusel puudub igasugune mõistlik ja vajalik põhjus.
Otstarbekas ja tänapäevaste avaliku halduse põhimõtetega kooskõlas oleks seetõttu lahendus, mille järgi saaks inimene esitada parkimiskaardi taotluse samaaegselt puude raskusastme tuvastamise taotlusega või ajutise liikumis- või nägemisfunktsiooni kõrvalekalde tuvastamiseks vajalike dokumentide esitamisega. Sellisel juhul saaks Sotsiaalkindlustusamet teha puude raskusastme või ajutise funktsioonihäire tuvastamise otsuse ning väljastada selle alusel vajaduse korral kohe ka parkimiskaardi. Praktikas tähendaks see üksnes seda, et inimene läbiks ühe menetluse ühe ametiasutuse juures ning talle saadetaks parkimiskaart koos puudega isiku kaardi või muu vastava otsusega ilma täiendava pöördumiseta kohaliku omavalitsuse poole.
Selline lahendus oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ning vähendaks märkimisväärselt just nende inimeste asjaajamiskoormust, kelle liikumisvõime või nägemisvõime on piiratud. Kehtiv süsteem paneb aga liikumis- ja nägemispuudega inimesed olukorda, kus neil tuleb pärast puude raskusastme tuvastamise menetluse edukat läbimist teha täiendavaid toiminguid üksnes selleks, et saada kätte dokument, mille väljastamise aluseks olevad asjaolud on juba riigi poolt kontrollitud ja tuvastatud.
Ühispöördujate kogemuse kohaselt põhjustab selline korraldus inimestes põhjendatud rahulolematust ning tekitab küsimusi selle kohta, miks tuleb sama eesmärgi saavutamiseks pöörduda mitme erineva ametiasutuse poole.
Parkimiskaardi väljastamise teenuse olemus ja killustatus
Kohalik omavalitsus korraldab oma territooriumil küll parkimist, kuid parkimiskaartide väljastamine ei ole oma sisult ega olemuselt kohaliku omavalitsuse teenus. Parkimiskaart ei anna kohalikke ja kohalike omavalitsuse keskseid, vaid riiklikke ja rahvusvaheliselt tunnustatud õigusi sõidukite parkimisel. Teisisõnu kehtib inimesele väljastatud parkimiskaart riigiüleselt ning sõltumata sellest, milline kohalik omavalitsus parkimiskaardi väljastas.
Parkimiskaartide väljastamise üleandmine Sotsiaalkindlustusametile ei suurendaks ülemääraselt riigi halduskoormust. Tegelikkuses teostab Sotsiaalkindlustusamet juba praegu puude raskusastme tuvastamist, hindab parkimiskaardi väljastamise eelduseks olevaid asjaolusid, korraldab kaartide trükkimist ning omab laia klienditeeninduse võrgustikku üle Eesti. Seejuures saadab Sotsiaalkindlustusamet juba praegu inimestele posti teel puudega isiku kaarte ning muid haldusotsuseid. Parkimiskaardi väljastamise lisamine samasse menetlusse ei eeldaks seetõttu uue süsteemi loomist, vaid olemasoleva menetluse mõistlikku täiendamist.
Lisaks hea halduse ja menetlusökonoomia küsimustele võimaldaks parkimiskaartide väljaandmise koondamine Sotsiaalkindlustusametisse lahendada ka mitmeid praktilisi probleeme, mis tulenevad praegusest killustatud süsteemist. Praegu väljastavad parkimiskaarte erinevad kohalikud omavalitsused, kuid parkimiskaardiga kaasnevad õigused kehtivad kogu Eesti Vabariigi territooriumil ning samuti teistes Euroopa riikides vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud parkimiskaardi süsteemile. Sellest hoolimata puudub Eestis ühtne ja keskne ülevaade kõigist väljastatud parkimiskaartidest, nende kehtivusest ning kasutamisest.
Killustatud korraldus raskendab järelevalvet parkimiskaartide õiguspärase kasutamise üle ning loob täiendavaid riske nende väärkasutamiseks. Kohalikel omavalitsustel puudub terviklik ülevaade teiste kohalike omavalitsuste poolt väljastatud kaartidest ning seetõttu on piiratud ka võimalused kontrollida kaartide kehtivust või tuvastada võimalikke kuritarvitusi. Arvestades, et parkimiskaardi olemasolu annab selle kasutajale kogu riigis liiklusseadusest tulenevaid soodustusi ja erisusi parkimisel, peaks ka vastav arvestus ning järelevalve olema korraldatud keskse ja tervikliku süsteemina.
Praktilised probleemid ei piirdu üksnes Eesti-sisese kasutusega. Ühispöördujad on korduvalt puutunud kokku olukordadega, kus välisriikide õiguskaitse- või korrakaitseasutused on pöördunud kohalike omavalitsuste poole sooviga kontrollida konkreetsete Eesti parkimiskaartide kehtivust või päritolu. Näiteks on välisriikide ametiasutused soovinud saada teavet selle kohta, kas võimaliku võltsimistunnusega parkimiskaart on mõne Eesti kohaliku omavalitsuse poolt tegelikult väljastatud. Selliste päringute menetlemist raskendab asjaolu, et puudub keskne riiklik register või muu ühtne süsteem, mille kaudu oleks võimalik kiiresti ja usaldusväärselt kontrollida kõiki Eestis väljastatud parkimiskaarte.
Parkimiskaartide väljaandmise koondamine Sotsiaalkindlustusametisse looks eeldused ühtse riikliku arvestuse pidamiseks ning võimaldaks vajaduse korral luua keskse registri või muu infosüsteemse lahenduse väljastatud kaartide haldamiseks ja kontrollimiseks. See suurendaks nii õiguskindlust, järelevalve tõhusust kui ka usaldusväärsust rahvusvahelises koostöös ning aitaks vähendada parkimiskaartide väärkasutamise riski.
Kokkuvõttes puudub sisuline põhjus säilitada olukord, kus parkimiskaardi saamise õiguse tuvastab riik, parkimiskaardid trükib riik, parkimiskaardi kasutamisest tulenevad õigused kehtivad kogu riigis, kuid parkimiskaardi väljastamine on jäetud kohalike omavalitsuste ülesandeks. Selline pädevuste jaotus ei ole põhjendatud ei menetluslikust, organisatsioonilisest ega kulutõhususe vaatenurgast. Riigi poolt keskse menetluse loomine võimaldaks samaaegselt parandada teenuse kvaliteeti, vähendada bürokraatiat, tõhustada järelevalvet ning tagada liikumis- ja nägemispuudega inimeste vajadustega paremini arvestava halduskorralduse.