EELNÕU
06.07.2026

Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine)

§ 1. Rahvatervishoiu seaduse muutmine

Rahvatervishoiu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „tagamiseks,“ tekstiosaga „rehabilitatsiooniteenuse osutamist,“;

2) seadust täiendatakse 31. peatükiga järgmises sõnastuses:

„31. peatükk
Rehabilitatsiooniteenus

§ 221. Teenuse eesmärk ja sisu

(1) Rehabilitatsiooniteenus on teenuste kogum, mida osutatakse inimesele, vajaduse korral tema lähedasi kaasates, ravile eelnevalt, ravi toetavana või ravile järelgnevalt ning mille eesmärk on leevendada terviseseisundi, haiguse või vigastuse mõju inimese igapäevategevustele ja ühiskondlikule osalusele, parandada või säilitada inimese iseseisvat funktsioneerimisvõimet, tegutsemis- ja osalusvõimet ning arendada tema enesega toimetulekut ja enesejuhtimise oskusi igapäevaelus.

(2) Rehabilitatsiooniteenuse liigid, nõuded rehabilitatsioonimeeskonna koosseisule ning teenuse osutamise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 222. Teenuse korraldamine ja osutamine ning teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine

(1) Rehabilitatsiooniteenust korraldab Tervisekassa.

(2) Rehabilitatsiooniteenust osutavad tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 55 lõike  1  alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad, arvestades, et igas maakonnas osutab rehabilitatsiooniteenust vähemalt üks haigla.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud haiglatele võib rehabilitatsiooniteenust osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on kehtiv taastusravi või perearsti nimistu alusel perearstiabi osutamise tegevusluba või vähemalt kaks järgmistest tegevuslubadest:
1) iseseisva füsioteraapia osutamise tegevusluba;
2) iseseisva logopeedilise ravi osutamise tegevusluba;
3) iseseisva psühholoogilise ravi osutamise tegevusluba või psühhiaatria tegevusluba.

(4) Rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks sõlmib Tervisekassa tervishoiuteenuse osutajaga lepingu, lähtudes ravikindlustuse seaduse §-des 35–37 sätestatust.

(5) Rehabilitatsiooniteenuse saamiseks peab inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastama perearst, muu eriarst või õde. Tervisekassa võtab inimeselt rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle, kui inimene saab rehabilitatsiooniteenust perearsti, muu eriarsti või õe suunamisel.

(6) Inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise ja teenusele suunamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 223. Teenuseosutaja kohustused

(1) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja on kohustatud:
1) tagama rehabilitatsiooniteenuse osutamise vastavalt käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud tingimustele;
2) tagama rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks käesoleva seaduse § 221 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele vastava rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu;
3) tagama, et temaga lepingulises suhtes olev rehabilitatsioonimeeskonna liige vastab käesoleva seaduse § 224 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele;
4) tagama rehabilitatsiooniteenuse nõuetekohase dokumenteerimise;
5) kirjeldama organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja selle kvaliteedi tagamise korraldust;
6) tagama talle eraldatud rahaliste vahendite efektiivse ja väärtuspõhise kasutamise.

(2) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja dokumenteerib enda infosüsteemis teenuse osutamise järgmises andmekoosseisus:
1) inimese üldandmed;
2) inimese terviseseisundist tulenevad tegutsemis- ja osalusvõime piirangud;
3) inimese kasutatavad abivahendid ja meditsiiniseadmed;
4) inimesele rehabilitatsiooniteenusena raames osutatavadte teenused ja tegevused;
5) teenuse osutamisel saavutatud tulemus ning hinnang inimese heaolule ja toimetulekule;
6) muud teenuse osutamisega seotud andmed.

(3) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja peab säilitabma andmeid kolm aastat pärast teenuse osutamise lõppemist.

(4) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja esitab tervise infosüsteemi rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte ambulatoorse epikriisina, lähtudes tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 592 lõike 2 alusel sätestatust.

(5) Rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise täpsemad nõuded ja andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 224. Rehabilitatsioonimeeskonna liige

(1) Rehabilitatsioonimeeskonna liigekmeks võib olla inimene, kellel on selleks vajalik erialane ettevalmistus või sobiv kutse või kõrgharidus.

(2) Rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad täpsemad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Rehabilitatsioonimeeskonna liikmed peavad hoidma konfidentsiaalsena neile rehabilitatsiooniteenuse osutamisel teatavaks saanud andmeid teenust saava inimese kohta, kui seaduses või kokkuleppel teenust saava inimesega ei ole ette nähtud teisiti.

§ 225. Teenuse rahastamine

(1) Tervisekassa võtab käesoleva seaduse § 222 lõikes 5 sätestatud korras rehabilitatsiooniteenusele suunatud inimeselt rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud tingimustel ja korras.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul rahastatakse rehabilitatsiooniteenust ja selle korraldamist riigieelarvest Tervisekassa kaudu riigieelarveliste võimaluste piires. Muul juhul tasub rehabilitatsiooniteenust saav inimene teenuse eest ise.“;

3) paragrahvi 32 lõiget 1 täiendatakse enne tekstiosa „§-des 14–22“ tekstiosaga „§ 223 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 ning“;

4) seaduse 8. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 382 järgmises sõnastuses: 

„§ 382. Rehabilitatsiooniteenuse saamine Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel

(1) Inimenesel, kellel on 2027. aasta 30. septembri seisuga kehtiv Sotsiaalkindlustusameti poolt sotsiaalhoolekande seaduse alusel tehtud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise otsus, võib sama otsuse alusel pöörduda käesoleva seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse saamiseks teenuseosutaja poole kuni 2027. aasta 31. detsembrini.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud inimesele koostatakse automaatselt sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse andmete alusel saatekiri käesoleva seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenusele.

(3) Saatekirja koostamiseks kasutatakse järgmisi sotsiaalkaitse infosüsteemis olevaid andmeid:
1) teenuse saaja nimi;
2) teenuse saaja isikukood;
3) sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsuse kehtivuse aeg.“.

§ 2. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine

Kaitseväeteenistuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 195 lõike 11 punktis 1 asendatakse sõnad „sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse“ sõnaga „rehabilitatsiooniteenuse“;

2) paragrahvi 195 lõike 2 esimest ja teist lauset täiendatakse pärast sõnu „sotsiaalhoolekande seaduse“ sõnadega „või rahvatervishoiu seaduse“.

§ 3. Käibemaksuseaduse muutmine

Käibemaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 16 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „tähenduses“ tekstiosaga „,  rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenus“;

2) paragrahvi 16 lõike 1 punktist 4 jäetakse välja tekstiosa „56,“.

§ 4. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmine

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 23 lõike 6 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 6 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „ja rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevusteks, välja arvatud ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest finantseeritavateks tegevusteks“;

3) paragrahvi 71 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „ja rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevusteks, välja arvatud ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest finantseeritavateks tegevusteks“.

§ 5. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 2863 tunnistatakse kehtetuks.

§ 6. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 131 lõiked 3 ja 4, seaduse 3. peatüki 2. jagu ja §-d 147–150 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 1421 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõnad „ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse“;

3) paragrahvi 144 lõike 6 punktist 7 jäetakse välja sõnad „sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ja“;

4) seaduse 9. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 1609 järgmises sõnastuses:

㤠1609. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse tegevusloa taotlemise erisused 2027. aastal

Alates 2027. aasta 1. veebruarist lõpetab Sotsiaalkindlustusamet sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise tegevusloa taotluste vastuvõtmise.“;

5) seaduse 9. peatüki 1. jagu täiendatakse §-dega 16010 ja 16011 järgmises sõnastuses:

㤠16010. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise tegevusloa kehtetus

Alates 2027. aasta 1. oktoobrist on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise tegevusluba kehtetu.

§ 16011. Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kantud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamise andmete säilitamine

Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kogutud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamise andmed arhiveeritakse hiljemalt 2032. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse viis aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.“.

§ 7. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmine

Sotsiaalseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 38 lõike 1 punktist 2 ja § 39 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „, sotsiaalse rehabilitatsiooni“;

2) seaduse 5. peatükki täiendatakse §-ga 393 järgmises sõnastuses:

„§ 393. Infosüsteemi kantud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse andmete säilitamine

Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini infosüsteemi kogutud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse andmed arhiveeritakse hiljemalt 2028. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse kümme aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.“.

§ 8. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 14 lõiget 1 ja § 22 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „sotsiaalteenuste“ tekstiosaga „ja rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse“;

2) paragrahvi 591 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „täitmiseks,“ tekstiosaga „rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks,“;

3) paragrahvi 592 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) isikule osutatud rehabilitatsiooniteenuse kohta vastavalt rahvatervishoiu seaduse § 223 lõikes 4 sätestatu kohaseltle.“;

4) paragrahvi 593 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: 

„4) rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks.“.

§ 9. Töövõimetoetuse seaduse muutmine

Töövõimetoetuse seaduse § 221 lõike 1 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks.

§ 10. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. oktoobril.

(2) Käesoleva seaduse § 6 punkt 4 jõustub 2027. aasta 1. veebruaril.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

­­­­­­­­­­­­­­­­Tallinn, ”.…” …………….. 2026. a
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026. a


Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on luua inimesekeskne rehabilitatsioonisüsteem, kus inimese funktsioneerimisvõime ja abivajadus on terviklikult hinnatud ning vajalik abi kiiresti kättesaadav. Siht on lihtsustada inimese teekonda abini, viia teenuse sisu kooskõlla inimese tegeliku abivajadusega ning vähendada dubleerimist tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis.

Muudatused toetavad tervishoiusüsteemi arengut inimese tervikliku heaolu suunas – oluline pole üksnes ravi osutamine, vaid ka funktsioneerimisvõime taastamine, säilitamine ja parandamine kõigis eluetappides. Praegune rehabilitatsiooniteenus on killustunud sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahel ning teenusele jõudmine on sõltunud formaalsetest hindamistest, mitte tegelikust vajadusest. Sarnase sisuga teenuseid pakutakse kahes valdkonnas ning nende rahastus ja korraldus toimub erinevatel alustel.

Eelnõu kohaselt integreeritakse rehabilitatsiooniteenus senisest tihedamalt tervishoiusüsteemiga nii esmatasandi tervishoius kui ka haiglates. Rehabilitatsiooniteenust hakatakse ostma Tervisekassa kaudu koordineeritult tervishoiuteenustega. See võimaldab luua sihtrühmapõhised rehabilitatsioonimeeskonnad, vähendada bürokraatiat, kasutada tõhusamalt spetsialistide ressurssi ning tagada inimese jaoks ühtne ja loogiline teenusteekond. Sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse (edaspidi SRT) osutamine Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) korraldusel lõpetatakse 30.09.2027 ning alates 01.10.2027 pakutakse rehabilitatsiooniteenust tervishoiusüsteemis.

Rahvatervishoiu seadusesse luuakse rehabilitatsiooniteenuse sisu, korralduse ja rahastuse alused. Rehabilitatsiooniteenust osutavad haiglavõrgu arengukava haiglad. Lisaks saab rehabilitatsiooniteenust osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on kehtiv taastusravi või perearsti nimistu alusel perearstiabi osutamise tegevusluba või vähemalt kaks järgmistest tegevuslubadest: iseseisva füsioteraapia osutamise, iseseisva logopeedilise ravi osutamise või iseseisva psühholoogilise ravi osutamise või psühhiaatria tegevusluba. Rehabilitatsiooniteenust saab osutada kvalifitseeritud meeskonna olemasolul, sealhulgas tänased rehabilitatsioonimeeskonnad, kes vastavad nõuetele või teevad koostööd tervishoiuteenuse osutajatega. Rehabilitatsioonimeeskond määrab teenused kliendi terviseseisundi vajaduste põhjal. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja peab tagama, et meeskonnal on vajalik pädevus ja teenuse kvaliteet nende vajaduste täitmiseks.

Muudatuse tulemuseks on vajaduspõhine teenusele ligipääs, pikemas vaates väheneb töökoormus, paraneb info liikumine ning teenuseosutajate töö on tõhusam. Inimese teenusevajadus ei sõltu enam puude olemasolust, vaid tegelikust terviseseisundi põhistest probleemidest ning vaj adusest. Andmed koondatakse tervise infosüsteemi. Pikaajaliselt aitab uus süsteem ennetada abivajaduse süvenemist, toetab inimese iseseisvat hakkamasaamist, toimetulekut ning vähendab dubleerivaid teenuseid.

Eelnõuga kavandatavate muudatuste tulemusel kokkuvõttes halduskoormus väheneb, kuna kahes süsteemis dubleerivalt korraldatavate teenuste osutamine lõppeb ning rehabilitatsiooniteenuse osutamist korraldatakse edaspidi tervishoiusüsteemis. Tänu sellele välditakse dubleerivaid menetlustoiminguid, info liigub turvalises ja automatiseeritult ühes infosüsteemis. Täpsem ülevaade mõjudest halduskoormusele on esitatud seletuskirja punktis 6.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja selle seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna laste heaolu teenuste poliitika juht Brit Tammiste ([email protected]) ning rehabilitatsiooni ja erivajadusega laste nõunik Eva Kuslap ([email protected]). Eelnõu ja selle seletuskirja valmistamisel panustasid tervishoiuteenuste osakonna spetsialiseeritud abi poliitika juht Mariken Ross ([email protected]) ja eriarstiabi ekspert Pille Saar ([email protected]) Sotsiaalministeeriumist, Lagle Kalberg, Sille Kask, Kärt Krautman ja Kati Karelson Sotsiaalkindlustusametist, Mari Kalbin ja Kadri Englas Tervisekassast ning Terviseameti esindajad.

Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi Sotsiaalministeeriumi õigusloome ja isikuandmete kaitse nõunik Alice Sündema ([email protected]). Eelnõu mõjude analüüsi teostasid Sotsiaalministeeriumi analüüsi osakonnast Kadri Keller, Marion Rummo ja Vootele Veldre.

Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga, mille kohaselt esitatakse Vabariigi Valitsusele hiljemalt 2026. aasta III kvartalis seaduste muutmise eelnõu rehabilitatsiooniteenuse senise korralduse muutmiseks.

Eelnõu koostamisel on lähtutud järgmistest riigisisestest strateegiadokumentidest:
• riigi pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035“1;
• rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 (RTA)2;
• heaolu arengukava 2023–20303;

Eelnõuga muudetakse järgmiseid seadusi:
1) rahvatervishoiu seadus (RTHS), avaldamismärkega RT I, 18.03.2026, 17;
2) kaitseväeteenistuse seadus (KVTS), avaldamismärkega RT I, 27.05.2026, 7;
3) käibemaksuseadus (KMS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 130;
4) puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 21;
5) riigilõivuseadus (RLS), avaldamismärkega RT I, 03.06.2026, 21;
6) sotsiaalhoolekande seadus (SHS), avaldamismärgetega RT I, 30.06.2026, 67 (jõustub 01.02.27) ja RT I, 30.06.2026, 68 (jõustub 01.04.27);
7) sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 31;
8) tervishoiuteenuste korraldamise seadus (edaspidi TTKS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 133;
9) töövõimetoetuse seadus (TVTS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 35.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik lihthäälteenamus.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs seletuskirja 6. punktis.

2. Seaduse eesmärk

Rehabilitatsiooniteenuse korralduses kavandatavate õiguslike muudatuste keskne eesmärk on kaasajastada regulatsiooni viisil, mis võimaldab korraldada erivajadusega ja terviseseisundist tulenevate piirangutega inimese rehabilitatsiooniteenust senisest terviklikumalt, inimesekesksemalt ja riigi ressurssi säästvamalt. Soovitu saavutamiseks tehakse õiguses järgmised muudatused:

1) rehabilitatsiooniteenuse korraldus viiakse SHS-ist RTHS-i reguleerimisalasse
2) rehabilitatsiooniteenuse korraldamine antakse Sotsiaalkindlustusametilt üle Tervisekassale.

Muudatustega kooskõlla viimiseks ajakohastatakse mitmeid seaduseid.

Eelnõu kohaselt lahendatakse probleem, kus rehabilitatsiooni raames pakutavaid teenuseid osutatakse nii tervishoiu- kui ka sotsiaalsüsteemi kaudu, mis ei ole otstarbekas ei inimesele ega administratiivselt.

Eelnõu muudatused on vajalikud tulenevalt praeguse süsteemi kitsaskohtadest:
• SRT kasutamine on inimesele keeruline ja ajakulukas. Eelnevalt tuleb läbida mitu hindamist ja teenust eraldi taotleda. Taotlemiste, hindamiste ja menetluste tõttu võib inimene hakata teenust saama hiljem, kui ta tegelikult seda vajaks.
• Puudub vajaduspõhine ligipääs teenusele. Teenuse saamise õigus ei sõltu inimese tervisevajadusest, vaid puude raskusastme olemasolust või töövõime hindamise tulemusest.
• Vähene eesmärgistatus ja tulemuslikkuse järgimine. Teenuste sisu ei ole kooskõlas inimese terviseseisundist tuleneva vajadusega, puuduvad ka ühtsed standardid selle kohta, millised on vajalikud sekkumised ja kompetents nende rakendamiseks.
• Ebaefektiivne süsteem. Samade spetsialistide teenuseid pakutakse killustunult ka muudes valdkondades, spetsialistide ressurssi ei kasutata efektiivselt. Ametnike ja spetsialistide ressurss kulub kohati mittevajalike teenuste osutamisele, kuna puudub terviklik ülevaade sellest, milliseid teenuseid inimesele juba pakutakse.
• Liigne halduskoormus ja bürokraatia. Teenuseosutajad peavad järgima erinevate asutuste — Sotsiaalkindlustusamet, Töötukassa, Tervisekassa — nõudeid. Palju aega kulub taotluste, suunamiste ja hindamiste menetlemisele.
• Aegunud süsteemid. Vananenud IT-lahendused ja keerulised tööprotsessid tekitavad lisakulusid.

Eelnõu visioon on integreerida inimestele terviseseisundist lähtuvalt vajaduspõhiste rehabiliteerivate sekkumiste osutamine tervishoiuteenustega ning pakkuda funktsioonide parandamisele, taastamisele ning säilitamisele suunatud teenuseid tervishoiu kesksel korraldusel. Seejuures arendatakse välja täiendavalt erinevatele terviseseisunditele spetsialiseerunud rehabilitatsiooniteenuse meeskonnad.

Rehabilitatsioonisüsteemi muudatuse tulemusel SRT osutamine Sotsiaalkindlustusameti korraldusel lõpetatakse ning viimane inimesele teenuse osutamise päev on 30.09.2027.

Terviseseisundist tingitud rehabilitatsiooniteenust hakatakse uue korralduse alusel pakkuma praegust taastusraviteenust jõustava teenusena alates 01.10.2027. Muudatustega luuakse alused rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks tervishoiusüsteemis. RTHS-i täiendatakse rehabilitatsiooniteenuse eesmärgi ja sisuga, et võimaldada osutada teenust vajaliku tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajal, kelle juures töötab nõutud koosseisule ja kvalifikatsiooninõuetele vastav meeskond. Rehabilitatsiooniteenust osutatakse edaspidi Tervisekassaga sõlmitava lepingu alusel ning selle eesmärk on toetada inimese iseseisvat hakkamasaamist ning taastada, säilitada ja parandada tema funktsioneerimisvõimet. Teenuse korraldus ja teenuseosutajate võrgustik kaasajastub nii, et rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavus paraneb. Inimese enda roll teenuse saamisel uueneb. Muudatusega tekivad eeldused teenuse kvaliteedi parandamiseks ja senisest sujuvamate taastumisteekondade toetamiseks. Teenuse rahastamiseks eraldab Sotsiaalministeerium igal aastal riigieelarve vahendid Tervisekassale.

Eelnõuga tehtavad muudatused:
• Soodustavad interdistsiplinaarset koostööd ja inimesekeskset lähenemist tervishoius, kus erinevate erialade spetsialistid tegutsevad ühise eesmärgi nimel. See tagab inimese vajaduste tervikliku hindamise, loogilise ja õigeaegse sekkumise ning ressursside tõhusama kasutamise.
• Kohustavad haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglaid osutama rehabilitatsiooniteenust. Lisaks haiglatele võib rehabilitatsiooniteenust osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on kehtiv taastusravi või perearsti nimistu alusel perearstiabi osutamise tegevusluba või vähemalt kaks järgmistest tegevuslubadest: iseseisva füsioteraapia osutamise, iseseisva logopeedilise ravi osutamise ning iseseisva psühholoogilise ravi osutamise või psühhiaatria tegevusluba.
• Muudavad rehabilitatsiooniteenuse osutamise aluseid. Rehabilitatsiooniteenuse osutamine toimub edaspidi terviseseisundi alusel tegelikul abivajadusel, mitte puude raskusastmel või osalisel/puuduval töövõimel. See võimaldab sihtrühmapõhist, diferentseeritud teenuse pakkumist, mida praeguses SRT süsteemi korralduslikes alustes ei ole.
• Aitavad ühtlustada teenuse pakkumist ja parandada selle kvaliteeti.

Muudatuse oodatav tulemus väljendub eelkõige rehabilitatsiooniteenust vajavate inimeste iseseisva hakkama saamise, sealhulgas enesetõhususe, tõusus või säilimises, heaolu ja ühiskonnaelus osalemise tõusus või säilimises ning terviseseisundist tingitud funktsioneerimisvõime piirangute leevendumises või taandumises, mis ennetab inimese abivajaduse süvenemist. Rehabilitatsiooniteenuse saamise eelduseks on inimese aktiivne kaasatus, enese panus eesmärkide saavutamisesse ning potentsiaal iseseisvalt või osaliselt iseseisvalt toime tulla. Süsteemi vaatest on ootus, et väheneb vajadus statsionaarsete tervishoiuteenuste ja/või erinevate sotsiaalteenuste järele.


Joonis 1. Rehabilitatsiooniteenuse teekond




Kaasamine ja väljatöötamiskavatsus

Enne rehabilitatsiooniteenuse eelnõu väljatöötamist koostas sotsiaalministeerium 2023. aasta lõpus väljatöötamiskavatsuse4 (VTK). VTK-le esitatud tagasisides väljendati, et rehabilitatsioonisüsteemi kavandatava reformi üldine suund – tervise- ja sotsiaaltoetuse parem lõimimine ning inimese teekonna selgemaks muutmine – on vajalik ja põhimõtteliselt õige. Tagasisidet andnud sidusrühmad kinnitasid vajadust rehabilitatsiooni korraldust nüüdisajastada. 2023. aastal kooskõlastusele saadetud VTK oli tagasiside andjate arvates veel ebapiisava detailsusega. Leiti, et reform vajab põhjalikumat ettevalmistust ning aega rahastuse, rollide ja üleminekukorralduse kavandamiseks. Välja toodi muudatusest tulenevat võimalikku mõju teenuste kättesaadavusele, kvaliteedile ja haavatavatele sihtrühmadele toe pakkumisele. Vahepealsel perioodil, aastatel 2024–2026, on ministeerium tegelenud sellise rehabilitatsiooniteenuse korralduse väljatöötamisega, mis võtab arvesse tagasisides väljatoodud aspekte.

Tervisekassa, KOV-id ja teenuseosutajad hindasid, et kavandatud muudatused toovad kaasa täiendavad kulud. Murena toodi, et rehabilitatsioonivaldkonna praegused riigieelarvelised vahendid kaovad tervishoiu üldise alarahastuse sisse, vähendades abi vajaduspõhisust ja mahtu. Paralleelselt rõhutati, et süsteemis ei ole piisavalt spetsialiste ning toodi välja üleminekut toetavate koolituste pakkumise vajadus.
Suur osa tagasisidest puudutas inimese teekonda ning süsteemide vahelist andmevahetust, sh abivajaduse hindamist, topelt hindamise vältimist ning inimese teekonna terviklikkuse tagamist. Seetõttu peeti oluliseks tagada inimestele valdkonnaülene juhtumikorraldus, mis süsteemi killustatust vähendaks. Leiti, et selge vastutuseta võib inimese tervikliku toe teekond katkeda või jääda alustamata.

Tagasiside andjad rõhutasid, et oluline on rehabilitatsioonis ka edaspidi tagada praegu tervishoius pakutavate teenuste kõrval toetavate teenustena teraapiate (nt loovteraapia) kättesaadavus.

VTK-le tulnud tagasiside põhjal on tegeletud edasi valitud reformi suunaga, täpsustatud reformi rakendamise üleminekukava, rahastusmudelit, täpsustatud rolle ja vastutust, leitud lahendus muudatust toetavaks andmevahetuseks ning tervikuna kujundatud rehabilitatsiooniteenuse korraldust uutel alustel selliselt, et see lähtuks inimesekeskse toe pakkumise põhimõttest, mis ei parandab teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust.

Eelnõu esimese kooskõlastusringi järgselt on tehtud muudatusi, millega on:
• loodud inimeste ja teenusele suunajate jaoks sujuvam ülemineku korraldus, millega praeguses süsteemis 30.09.2027 seisuga kehtiva suunamisotsusega inimestele korraldatakse automaatne suunamine rehabilitatsiooniteenusele;
• üldine rehabilitatsiooniteenusele suunamise ning rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise protsess seotud lahti valdkondadeülese koordinatsiooniteenusest ning terviseteejuhi rollist – teenusele suunab tervishoiutöötaja saatekirjaga (e-konsultatsioon); 
• võetakse rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimisel kasutusel tervishoius juba kasutusel lahendused ehk rehabilitatsiooniteenuse andmete dokumenteerimine tervise infosüsteemi;
• muudetud paindlikumaks haiglavõrgu arengukava haiglate kohustust osutada rehabilitatsiooniteenust.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu §-ga 1 muudetakse RTHS-i.

Paragrahvi 1 punktiga 1 täiendatakse RTHS-i reguleerimisala viitega rehabilitatsiooniteenusele.

Paragrahvi 1 punktiga 2 täiendatakse seadust uue peatükiga 22 (§-d 221–225), milles sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse regulatsioon.

RTHS §-s 221 sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse eesmärk ja sisu.

Lõikes 1 esitatakse rehabilitatsiooniteenuse õiguslik definitsioon uues tähenduses ja uue korralduse alusel ning määratletakse see kompleksteenusena, mida osutatakse inimesele tema lähedast kaasates.

Teenus võib olla ravile eelnev, ravi toetav või ravile järgnev kompleksteenus, mida osutab multidistsiplinaarne meeskond. See tähendab, et rehabilitatsiooniteenust saab osutada lisaks pere- ja eriarstiabis osutatavale ravile. Samas võib rehabilitatsiooniteenus olla ka iseseisev teenus, kui inimese vajadus seisneb toimetuleku toetamises, mitte aktiivses ravis.

Teenust saab osutada inimesele tema lähedast kaasates. Lähedaste tugi ja nõustamine on oluline, kuna lähikondsed on toetav ressurss inimese arengu soodustamiseks sobiva keskkonna loomisel, taastumise või paranemise teekonnal. Lähedaste nõustamine on vajalik näiteks haiguse, vigastuse või arenguhäirega lapse vanemate toetamisel, kuid sarnane nõustamine võib olla asjakohane ka püsiva tõsise tervisehäirega täisealise inimese lähedastele, et parandada inimese heaolu või tagada adekvaatne reageerimine häire või haigussümptomite (taas)avaldumise või ägenemise korral. SRT osutajate sõnul saavutatakse teenuse osutamisel hea tulemus koos lähedastega, laste sihtrühma puhul siis, kui vanemad enda panuse annavad. Tulemust ei saavutata, kui laps tuuakse teenusele, kuid vanema seotus eesmärkide suunas töötamisel jääb olemata.

Rehabilitatsiooniteenus on teenuste kogum, mida osutatakse inimesele ja tema lähedasi kaasates ravile eelnevalt, ravi toetavana või ravile järgnevalt ning mille eesmärk on leevendada terviseseisundi, haiguse või vigastuse mõju inimese igapäevategevustele ja ühiskondlikule osalusele, parandada või säilitada inimese iseseisvat funktsioneerimisvõimet, tegutsemis- ja osalusvõimet ning arendada enesega toimetulekut ja enesejuhtimise oskusi igapäevaelus. Seega seatakse rehabilitatsiooniteenusele koostöös inimesega tema vajadustest lähtuvad selged eesmärgid, mis on suunatud võimalikult iseseisva toimetuleku saavutamisele inimese igapäevaelus, arvestades tema terviseseisundit, elulist keskkonda ja lähivõrgustikku.  

Rehabilitatsiooniteenus erineb tervishoiuteenusest eelkõige oma eesmärgi ja sisu poolest, kus fookus ei ole haiguse või häire algpõhjuse kõrvaldamisel, vaid inimese terviseprobleemiga toimetulek ja heaolu parandamine. Kui tervishoiuteenuse eesmärk on diagnoosida ja ravida haigust või vigastust, siis rehabilitatsiooniteenus keskendub inimese funktsioneerimis- ja osalusvõime parandamisele ning haiguse või vigastuse mõjuga kohanemisele igapäevaelus. Rehabilitatsiooniteenus on oma olemuselt terviklik ja multidistsiplinaarne kompleksteenus, mis hõlmab lisaks tervishoiuteenustele ka psühhosotsiaalseid ja vajaduse korral sotsiaalseid sekkumisi.

Teenuse eesmärk on toetada inimese iseseisvat toimetulekut, seeläbi parandada tema elukvaliteeti ja võimaldada võimalikult aktiivset osalemist ühiskonnaelus. Eesmärk on toetada inimest võimalikult hästi ka juhul, kui tervisehäire algpõhjus jääb püsima. Inimese terviseseisund ei pruugi muutuda, aga toimetulek võib paraneda. Rehabilitatsiooniteenus on mõeldud inimese iseseisva toimetuleku toetamiseks, kuid ei ole inimese toetamine igapäevaselt. Tegemist ei ole elukestva toega olukorras, kus inimene endaga igapäevaselt toime ei tule.

Muudatuste kontekstis tuleb vaadata taastusravi ja rehabilitatsiooni kui üht valdkonda, milles rehabilitatsiooniteenus on seotud inimese tervisega. Rehabilitatsiooniteenus on kompleksteenus, mis on sihitatud oma terviseseisundi kontekstis kodus ja kogukonnas hakkamasaamisele ning igapäevasele toimetulekule. Rehabilitatsiooniteenuse tegevused on suunatud pigem kogukonna tasandile, esmatasandile. Eelnõuga loodava rehabilitatsiooniteenuse korralduse põhiselt eristab rehabilitatsiooni taastusravist see, et rehabilitatsiooniteenuse puhul on alati tegemist kompleksteenusega, taastusravi, eelkõige ambulatoorne taastusravi, võib olla ka üksikteenuse põhine. Teiseks eristab rehabilitatsiooniteenust see, et teenuse tulemuslikkust hinnatakse inimese osaluse tasemel (osaluse tasandi eesmärgid on seotud inimese hakkamasaamisega sotsiaalsetes situatsioonides, näiteks kodune elu, tööelu, koolielu kontekstis). Taastusravis on eesmärgid seotud enam tegevusega (mõnikord osalusega) – tegevuse tasandi eesmärgid on näiteks kõndimine, riidesse panemine. Taastusravi osutamisel ning inimese taastusravilt väljumisel, iseäranis statsionaarse käsitluse puhul, on keeruline praeguses süsteemis seada ja saavutada osaluse tasandi eesmärke, on keeruline praeguses süsteemis seada ja saavutada osaluse tasandi eesmärke, sest teenused on kättesaadavad pigem inimese kodukohast eemal. Taastusravi on enamasti statsionaarne, ambulatoorses osutatakse taastusravi meeskondlikult vähem.
Tööalase rehabilitatsiooni teenuse5 osutamist jätkatakse iseseisva tööturuteenusena mitte Tervisekassa rahastatava ning korraldatava rehabilitatsiooniteenuse raames.
Lõige 2 annab valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnormi kehtestada rehabilitatsiooniteenuse liigid, nõuded rehabilitatsioonimeeskonna koosseisule ning teenuse osutamise tingimused ja kord määrusega. Volitusnorm on vajalik, kuna rehabilitatsiooniteenus on olemuselt kompleksteenus, mille osutamise praktika, kasutatavad sekkumised ning eri sihtrühmade vajadused muutuvad ajas. Seaduse tasandil on põhjendatud sätestada üksnes rehabilitatsiooniteenuse eesmärk ja põhilised teenuse korralduslikud alused, samas kui teenuse liikide, nende täpsema sisu, rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu ning teenuse osutamise täpsemate nõuete reguleerimine vajab suuremat paindlikkust. Määruse tasand võimaldab ajakohastada teenuse korraldust vastavalt tõenduspõhise praktika arengule ja teenuste süsteemis toimuvatele muudatustele ilma seadust muutmata. Tegemist on tehnilise ja erialaspetsiifilise regulatsiooniga, mis ei puuduta isikute põhiõigusi, vaid täpsustab seaduses sätestatud rehabilitatsiooniteenuse osutamise korraldust.

Rehabilitatsiooniteenuse korralduses moodustab põhimeeskond teenuse osutamise kohustusliku baastasandi, millele ehitatakse üles kogu ülejäänud meeskonnatöö. Põhimeeskonna nõuete täitmine on eeltingimus rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks ning see tagab, et teenuseosutajal on olemas minimaalne interdistsiplinaarne rehabilitatsiooni baaskompetents, mis on vajalik inimese terviseseisundist tuleneva abivajaduse hindamiseks ja teenuse osutamiseks. Lisaks on võimalik kaasata spetsialiste, kes aitavad luua lisaväärtust tulenevalt inimese olukorrast ja vajadustest.

Terviseseisundipõhise rehabilitatsiooniteenuse liikide kujundamisel on tuginetud Maailma Terviseorganisatsiooni standardile ”Packages of intervention for rehabilitation”6 ning erialaliitude ja huvikaitseorganisatsioonide seisukohtadele, mis omakorda tuginevad Eesti kogemustele ja juhistele.

RTHS §-s 222 on sätestatud, kuidas toimub teenuse korraldamine ja osutamine ning teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle võtmine.

Lõikes 1 sätestatakse, et rehabilitatsiooniteenuse ostmist korraldab Tervisekassa. Teenuse korraldamine koos rahastamisega tähendab Tervisekassa lepingupartnerina rehabilitatsiooniteenust osutavate teenuseosutajate leidmist, lepingute ettevalmistamist, partneritega suhtlust, hangete korraldamist ja lepingute sõlmimist, samuti tervishoiuteenuste loetellu lisatavate teenuste loomist ja kirjeldamist, loetellu teenuste lisamist, raviarvelduse kujundamist ning seotud vajalikke arendusi.

Lõikes 2 sätestatakse, et rehabilitatsiooniteenust osutab maakonnas vähemalt üks haiglavõrgu arengukavas nimetatud haigla7. Rehabilitatsiooniteenuse osutajaks on seega primaarselt haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad. Selline korraldus võimaldab esmalt tagada üle Eesti ühtlase baasvõrgustiku rehabilitatsiooniteenuse osutajatest ning seejärel kaasata vajaduspõhiselt teisi teenuseosutajaid täiendava teenusevõimekuse loomiseks. Maakonnas vähemalt ühe haiglavõrgu haigla kohustus osutada rehabilitatsiooniteenust tagab teenuse katkematu pakkumise üle Eesti uuele korraldusele üleminekul ning loob potentsiaali piirkondlike kompetentsikeskuste arendamiseks. Haiglavõrgu haiglatele tuginedes on inimestel sõltumata oma elukohast vajaduse korral ligipääs ravile, diagnostikale ja erialaspetsialistide nõustamisele. Praeguses süsteemis ei ole Sotsiaalkindlustusametil kohustust tagada teenusepakkumist piirkondlikult. Haiglavõrgu haiglad saavad öelda, millises mahus, mis sihtrühmale nad on valmis teenust osutama, sealhulgas millised on need pädevusvaldkonnad rehabilitatsiooniteenuse liikide mõttes, kus haiglad on valmis rehabilitatsiooniteenust osutama.

Rehabilitatsiooniteenust võib osutada ka inimese igapäevases keskkonnas, näiteks kodus või koolis, kui see on inimese jaoks kõige sobivam. Otsuse teenuseosutamise asukoha kohta teeb teenuseosutaja lähtuvalt inimesel hinnatud vajadusest. Teenuse vajaduse otsustab teenuseosutaja ja tasustamine toimub tervishoiuteenuste loetelu määruse alusel.

Lõige 3 sätestab, et rehabilitatsiooniteenust võib lisaks lõikes 2 nimetatud haiglatele osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on taastusravi või perearstiabi osutamise tegevusluba või vähemalt kaks  järgmistest tegevuslubadest: iseseisva füsioteraapia, logopeediline ravi ning psühholoogiline ravi või psühhiaatria tegevusluba. 

Seega, kui asutused soovivad osutada rehabilitatsiooniteenust, peavad nad omama Terviseameti väljastatud taastusravi tegevusluba või kaht järgmistest tegevuslubadest: iseseisva füsioteraapia, logopeediline ravi ning psühholoogiline ravi või psühhiaatria tegevusluba. Vähemalt kahe iseseisva tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa nõue tuleneb sellest, et oleks tagatud vähemalt kahe tervishoiuspetsialisti koostöö ning meeskonnatöö komponent, mis on kompleksteenuse osutamise alus. Mitme tegevusloa olemasolu tähendab, et tervishoiuteenuse osutajal on võimekus pakkuda vähemalt kahte eraldiseisvat, kuid omavahel seotud teenust, mis loob eeldused terviklikuks ja inimesekeskseks rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks. Kahe või enama tegevusloa olemasolu suurendab tõenäosust, et patsient saab abi ühest kohast.

Terviseamet väljastab tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubasid, et tagada teenuseosutaja vastavus kehtestatud nõuetele, sealhulgas piisava pädevusega töötajate olemasolu, sobivad ruumid ja vahendid ning ohutu ja läbimõeldud töökorraldus.

Oluline osa SRT-d pakkuvatest asutustest on juba praegu tihedalt seotud tervishoiusüsteemiga ning omavad vastavat pädevust ja töökorralduslikke protsesse. Ühine tegevusloogika võimaldab tagada kvaliteedinõuete ühtluse, spetsialistide pädevuse kontrollitavuse ja teenuse ohutuse, mis on eriti oluline olukorras, kus rehabilitatsiooniteenus hõlmab mitut eriala ja haavatavaid sihtrühmi. Asutustel on tulevikus võimalus olla rehabilitatsiooniteenuse osutajaks järgmisel moel: 1) omades taastusravi tegevusluba; 2) omades vähemalt kaht erinevat iseseisvalt tegutseva füsioterapeudi, logopeedi ning iseseisva psühholoogilise ravi osutamise või psühhiaatria tegevusluba, vastates rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele (rehabilitatsiooniteenuse meeskonna olemasolu); 3) olles asjakohase tegevusloaga tervishoiuteenuse osutamise lepingupartneriks. Tegevusload on seotud tervishoiuteenuse osutamisega, mis on teenuseosutaja esmane tegevus.

RTHS §-s  222 loetletud kehtiva tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga Tervisekassa lepingupartnerid ei saa automaatselt rehabilitatsiooniteenuse osutamise õigust, sest selle eelduseks on lisaks tegevusloale ka vastamine rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele. Nõudeks on rehabilitatsioonimeeskonna olemasolu. Tervisekassa saab tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitavates lepingutes seada ka lisatingimusi rehabilitatsiooniteenuse osutajatele.

Teenuseosutajate rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele vastavuses, st vajaliku rehabilitatsioonimeeskonna olemasolus veendub Tervisekassa.

Teenuseosutaja märgib Tervisekassaga lepingut sõlmides, kas ja mis liiki rehabilitatsiooniteenust ta osutab ning millisele vanusrühmale (lapsed, täiskasvanud). Vajaduse korral võib ühe tervishoiuteenuse osutajaga sõlmida lepingu(d) mitut liiki rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks.

Tervisekassapoolne rehabilitatsiooniteenuse osutajatega lepingute sõlmimine saab toimuda olemasoleva süsteemi reegleid rakendades, tuginedes RTHS-is kirjeldatud tingimustele, mis suunavad kokkulepitud tulemustele ja/või inimesekesksele praktikale.

Kuna haiglavõrgu haiglatel on kohustus rehabilitatsiooniteenust osutada, sõlmib Tervisekassa lepingud esmalt nimetatud haiglatega. Muudel teenuseosutajatel on võimalik Tervisekassa lepingupartneriks saada vajaduspõhiselt, sõltuvalt Tervisekassa lepingumahtudest. Võimalused selleks on järgmised:
1) Tervisekassa sõlmib teenuseosutajatega otse lepingud. Täiendavaid lepingupartnereid valib Tervisekassa lähtudes seadusandluses sätestatud põhimõtetest. Lepingupartnerite leidmise kinnitab Tervisekassa Nõukogu. Tervisekassa eesmärk on tagada, et partnerite valik toimuks läbipaistvatel ja üheselt mõistetavatel tingimustel. Esmased lepingud on plaanis Tervisekassal sõlmida riigihanke tulemusena.
2) Haiglavõrgu haiglad ja teised tervishoiuteenuse osutajad, kellel on leping Tervisekassaga rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks, tagavad osa teenuste osutamise lepinguliste koostööpartnerite kaudu. Tervishoiuteenuse osutaja lepingupartneriks saavad olla asutused, kes ei ole tervishoiuteenuse osutajad sõltumata juriidilisest tegutsemisvormist. Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on Tervisekassaga leping, valib endale vajaduse korral täiendava lepingupartneri lähtuvalt teenuse osutamisele seatud tingimustest nii, et oleks tagatud rehabilitatsioonimeeskonna koosseis. Tervishoiuteenuse osutaja kaasab lepingupartneri rehabilitatsiooniteenuse osutamisse. Tervishoiuteenuse osutaja on vastutav rehabilitatsiooniteenuse tervikliku ja nõuetele vastava osutamise eest.

Tabel 1. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise võimalused uues süsteemis
Teenuseosutaja tüüp
Teenuse osutamise alus
Millist rolli täidab süsteemis?
Haiglavõrgu haiglad.
Maakonnas vähemalt ühel haiglavõrgu arengukava haiglal kohustus osutada rehabilitatsiooniteenust
Moodustavad süsteemi baasvõrgustiku, tagavad teenuse kättesaadavuse kõikides piirkondades, saavad olla ka partnerid teistele teenuseosutajatele. Moodustab rehabilitatsioonimeeskonna.
Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on ambulatoorse taastusravi tegevusluba.
Terviseameti väljastatud tegevusluba.
Tervisekassa lepingupartner ja/või erateenuse osutaja
Võib osutada rehabilitatsiooniteenust iseseisvalt, kui täidab rehabilitatsiooniteenuse nõuded ning moodustab nõutud meeskonna.
Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on perearsti nimistu alusel perearsti osutamise tegevusluba.
Terviseameti väljastatud tegevusluba.
Tervisekassa lepingupartner.
Võib osutada rehabilitatsiooniteenust, kui täidab rehabilitatsiooniteenuse nõuded ning moodustab nõutud meeskonna.
Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vähemalt kaks tegevusluba: iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi või psühholoogilise ravi osutamise või psühhiaatria tegevusluba.
Terviseameti väljastatud tegevusluba.
Tervisekassa lepingupartner ja/või erateenuse osutaja.

Võib osutada rehabilitatsiooniteenust, kui täidab rehabilitatsiooniteenuse nõuded ning moodustab nõutud meeskonna.

Teenuseosutaja, kes tegutseb koostööpartnerina haiglavõrgu haigla või nõutud tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja kõrval.
Koostöölepe Tervisekassa lepingupartneriga.
Ei pea ise omama tegevusluba, kuid peab tagama kvalifikatsiooninõuetele vastavad spetsialistid.
Saab osutada osa teenusest, aitab tagada teenuse kättesaadavuse, kui teenuseosutajal pole endal täismahus meeskonda.
Tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja, kellel puudub nõuetele vastav rehabilitatsioonimeeskond.
Koostöölepe Tervisekassa lepingupartneriga.
Peab tagama kvalifikatsiooninõuetele vastavad spetsialistid.
Saab osaleda üksikteenuste osutamisega, kuna puudub meeskonnatöö komponent. Saab osutada osa teenusest, aitab tagada teenuse kättesaadavuse, kui teenuseosutajal pole endal täismahus meeskonda.

Lõikes 4 sätestatakse Tervisekassa poolt tervishoiuteenuse osutajaga rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks lepingu sõlmimise alused. Rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks sõlmib Tervisekassa tervishoiuteenuse osutajaga lepingu, milles lepitakse kokku rehabilitatsiooniteenuse osutamine ning teenuse eest tasumine.

Tervisekassa sõlmib teenuseosutajatega lepingud kindla mahuga. Juhul kui lepingus kokku lepitud maht kalendriaasta jooksul ammendub, on teenuseosutajal võimalik pöörduda Tervisekassa poole täiendava mahu taotlemiseks. Selline lähenemine võimaldab reageerida tegelikule teenusevajadusele jooksvalt ning aitab tagada teenuse kättesaadavuse ka olukorras, kus nõudlus ületab esialgselt planeeritud mahud.

Lõigetes 5 ja 6 sätestatakse, millistel juhtudel võtab Tervisekassa rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle ja kuidas toimub rehabilitatsiooniteenusele suunamine. Inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise ja teenusele suunamise täpsemate tingimuste ja korra kehtestamine volitatakse valdkonna eest vastutavale ministrile.

Seadusega sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamiseks ja teenusele suunamiseks pädevad tervishoiutöötajad. Seevastu teenusele suunamise praktiline menetlus, vajalikud dokumendid ning muud korralduslikud detailid on oma olemuselt tehnilised küsimused, mille reguleerimine on põhjendatud määruse tasandil. Volitusnormi alusel on võimalik kujundada ühtne ja läbipaistev teenusele suunamise praktika kogu Eestis ning vajadusel seda ka ajakohastada. Määruse tasandil reguleerimine võimaldab täpsustada teenuse vajaduse hindamise metoodikaid ja korralduslikke nõudeid ilma seadusesse liigset detailsust lisamata.

Kavandatava lahenduse kohaselt peab rehabilitatsiooniteenuse saamiseks inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastama perearst, muu eriarst või õde. Tervisekassa võtab inimeselt rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle, kui inimene saab rehabilitatsiooniteenust arsti või õe suunamisel.

E-konsultatsioon võimaldab patsiendil saada vajaduspõhist abi kiiremini ja efektiivsemalt, vähendades ooteaegasid.

E-konsultatsioon on patsiendi suunamine põhjaliku saatekirjaga erialade vaheliseks digitaalseks konsultatsiooniks, kus saatekirja andmete koosseis on kokku lepitud iga eriala puhul eraldi. Saatekiri liigub tervise infosüsteemi vahendusel erialase abi (rehabilitatsiooniteenuse) osutajani ning osutaja poolt määratud tervishoiutöötajad ning tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikud annavad selle saatekirja põhjal õigusaktis sätestatud tähtaja jooksul suunanud tervishoiutöötajale tagasisidet. Tagasiside võib sisaldada soovitusi diagnostikaks või raviks ilma patsienti füüsilisele vastuvõtule kutsumata, kuid vajadusel võetakse patsient üle ehk antakse patsiendile aeg vastuvõtuks see tähendab rehabilitatsiooniteenust osutav tervishoiuteenuse osutaja registreerib ise patsiendi teenuse järjekorda lähtudes rehabilitatsiooniteenuse vajadusest. Vastavat vajadust võimaldab hinnata e-konsultatsiooni põhjalik saatekiri.

Rehabilitatsiooniteenuse sihtrühm on lapsed ja täisealised, kellel on terviseseisundist tulenevad funktsioneerimisvõime või toimetuleku piirangud ning kelle puhul on tuvastatud kompleksse rehabilitatsiooniteenuse vajadus. Erinevalt varasemast ei ole enam eelduseks puude raskusastme otsus või osaline/puuduv töövõime.

Edaspidi pakutakse teenust üksnes vajaduspõhiselt. Rehabilitatsiooniteenusele suunamine toimub rehabilitatsiooniteenuse teekonnal (joonis 2) kirjeldatud viisil.

Võrreldes praeguse SRT süsteemiga, kus teenuse saamine algab esmalt puude raskusastme taotlemise või töövõime hindamise taotlemisega ning seejärel inimese enda või tema lähedase avaldusest Sotsiaalkindlustusametile, toimub muudatus juba esimeses märkamise etapis. Muudatusega tekib saatekirja koostamise õigusega tervishoiutöötajatel võimalus koostada saatekiri (e-konsultatsioon) rehabilitatsiooniteenusele. Rehabilitatsiooniteenust võib saada inimene, kes vastab rehabilitatsiooniteenuse kriteeriumidele: tema terviseseisundist tulenev probleem mõjutab tema igapäevaelu, tööd, õppimist või sotsiaalset toimetulekut, probleem on kompleksne ja on vajalik erinevate spetsialistide kaasamine, terviseseisundist tulenevad raskused on ulatuslikud ja ei lahene lihtsate nõustamis- ja tugimeetmetega, inimese ja/või tema pere vajadus on eluoskuste omandamine ja/või uue eluga kohanemine igapäevaelu keskkonnas.

Rehabilitatsiooniteenuse protsess
Detailne protsess koostatakse rakendusaktide koostamise käigus ja seda täpsustatakse asjakohases eelnõus ja selle seletuskirjas.

Inimene, kelle terviseseisundist tulenev mõju tema ja pere igapäevaelule on ulatuslik ja kompleksne.

Enesehinnangu vormi täitmine
Inimesel endal on enne arsti või õe poole pöördumist võimalik täita Tervisportaalis või erandjuhtudel paberil enesehinnanguvormi, mis põhineb näiteks WHODAS 2.0-l8. Kui inimene peale enesehinnanguvormi täitmist tunneb, et tema toimetulekut ja/või funktsioneerimist on võimalik professionaalse sekkumisega oluliselt parandada, pöördub ta enda pere- või muu raviarsti või õe poole. Enesehinnanguvorm on lahendus, mis aitab suunajal (arst või õde) tuvastada ja otsustada, kes vajavad rehabilitatsiooniteenust ning täiendavat hindamist rehabilitatsiooniteenuse meeskonna poolt. Enesehinnanguvorm võimaldab inimesel endal anda sisendi, et vähendada muuhulgas suunajal dokumenteerimisele kuluvat aega.

Tervishoiutöötaja tuvastab rehabilitatsiooniteenuse vajaduse
Kui tervishoiutöötaja (arst või õde) leiab, et tema patsiendi probleemidest lähtuvalt oleks abi rehabilitatsiooniteenusest, koostab e-konsultatsiooni rehabilitatsioonimeeskonnale selleks, et suunata patsient rehabilitatsiooniteenusele või konsulteerida rehabilitatsiooniteenuse vajaduses. E-konsultatsioon toimub tervise infosüsteemi vahendusel. Suunaja lisab e-konsultatsioonis info enesehinnanguvormi olemasolu kohta. See võimaldab saada rehabilitatsioonimeeskonnal vajalikku lisainfot ja tuge otsuste tegemisel ning tagab, et inimene jõuab õige teenuseosutaja juurde ega pea hakkama ise aegu otsima.

Rehabilitatsiooniteenusele suunatakse arsti või õe poolt saatekirjaga, milles esitatakse: diagnoos, diagnoosi hüpotees või terviseprobleemi kirjeldus, funktsioonipiirangute kirjeldus, rehabilitatsioonivajaduse põhjendus. 

Rehabilitatsiooniteenusele suunamisel on e-konsultatsioon saatekirja alusel toimuv nõustamine või konsultatsioon inimese tervisega seoses rehabilitatsiooniteenuse vajaduse või muude tervishoiuteenuste (näiteks füsioteraapia) tuvastamiseks, mille tulemusena konsulteeriv tervishoiutöötaja nõustab juhtumi osas kirjalikult või määrab vajadusel inimesele vastuvõtu rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks.

Rehabilitatsiooniteenuseosutaja valik ja vastuvõtuaja broneerimine
E-konsultatsiooni lahenduse puhul saab e-konsultatsioonile vastaja inimesele vastuvõtu aja broneerida. Vastuvõtuaegade broneerimine on võimalik hetkest, kui rehabilitatsiooniteenuse ostuaja on enda rehabilitatsiooniteenuse osutamise ressursid üles laadinud.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamine: täpsem vajaduse hindamine, teenuse osutamine
Rehabilitatsiooniteenuse osutamise etapis toimub inimese funktsioonivõime ja elukorralduse täpsem uurimine ja hindamine, vajadusel kasutatakse e-konsultatsioonis ja enesehinnangu vormis sisalduvat teavet inimese rehabilitatsioonivajaduse täpsustamiseks. Nende andmete alusel seab rehabilitatsioonimeeskond koostöös inimesega rehabilitatsiooniteenuse eesmärgid, koostab tegevuskava ning määrab eesmärkide saavutamiseks vajaliku rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu.

Rehabilitatsioonimeeskond koostab inimesele tegevuskava, milles määratletakse tema terviseseisundist ja sotsiaalsest olukorrast tulenevad eesmärgid ning nende saavutamiseks vajalikud sekkumised. Rehabilitatsiooniteenusele suunaja ei määra rehabilitatsiooniteenuse sisu, mahtu ega eesmärke, vaid need kujundatakse rehabilitatsioonimeeskonna poolt rehabilitatsioonivajaduse hindamise tulemusel koostöös inimesega.

Rehabilitatsiooniteenuse jooksev dokumenteerimine
Rehabilitatsiooniteenuse jooksev dokumenteerimine toimub tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemis. Iga rehabilitatsioonimeeskonna liige dokumenteerib enda töö tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemis. Rehabilitatsioonimeeskond teeb vahehindamisi, mille järgselt vajadusel koostatakse ambulatoorne vaheepikriis. Rehabilitatsiooniplaani nii nagu praeguses süsteemis ei pea koostama. Teenuseosutaja valik on, kuidas lähtudes teenuse dokumenteerimise nõuetest tegevuskava koostatakse.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise lõpp ning epikriisi koostamine
Teenuse lõpetamise sisulise otsuse teeb rehabilitatsioonimeeskond. Lõpphindamise järgselt koostab rehabilitatsioonimeeskonna juht rehabilitatsiooniteenuse ambulatoorse epikriisi. Epikriisi kinnitab ja esitab TISi rehabilitatsioonimeeskonna juht. Vajaduse korral annab meeskond soovitused, millist tuge ning jätkuteenuseid inimene rehabilitatsiooniteenuselt väljudes vajab. Jätkuteenused tähendavad sotsiaal-, haridus- ja tervishoiuvaldkonna (üksik)teenuseid, mis on inimesele vajalikud pärast teenuse lõppemist, et tagada tema toimetulek, funktsioneerimine ja osalemine igapäevaelus. Rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte esitatakse inimesele ja vajadusel tema esindajale ligipääsetavas vormis, arvestades inimese puudest, suhtlusviisist ja digioskustest tulenevaid vajadusi.


Joonis 2. Rehabilitatsiooniteenuse teekond

RTHS §-s 223 on sätestatud teenuseosutaja kohustused.

Lõikes 1 on sätestatud teenuseosutaja peamised kohustused.

Lõike 1 punktis 1 on välja toodud teenuseosutaja kohustus tagada rehabilitatsiooniteenuse osutamine vastavalt RTHS-is ja selle alusel kehtestatud tingimustele.

Lõike 1 punktis 2 on välja toodud teenuseosutaja kohustus tagada rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks RTHS § 221 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele vastav meeskond. Meeskonda kuuluvad tervishoiutöötajad ja ka muud spetsialistid, kes interdistsiplinaarse meeskonnana osutavad rehabilitatsiooniteenust.

Lõike 1 punktis 3 on välja toodud teenuseosutaja kohustus tagada, et tema lepingulises suhtes olev rehabilitatsioonimeeskonna liige vastaks käesoleva seaduse §-le 224 ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Teenuse tingimuseks ei ole eriarsti (sh taastusarsti) olemasolu meeskonnas, vaid oluline on, et rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks vajalik põhimeeskond on tagatud. Rehabilitatsioonimeeskonnad võivad lähtuvalt olemasolevast pädevusest osutada rehabilitatsiooniteenuse liigi või liikide põhiselt teenust vastavalt inimeste terviseseisundist tulenevatele vajadustele. Spetsialiseerumine eeldab, et teenuseosutaja tagab vastavat liiki teenuse osutamiseks vajalike oskustega spetsialistide kaasamise ja tervikliku meeskonnatöö. Teenuse osutamisel peab olema tagatud meeskond, mille koosseis kujundatakse lähtuvalt inimese individuaalsest terviseseisundist ja rehabilitatsioonivajadusest.

Lõike 1 punktis 4 on toodud välja teenuseosutaja kohustus tagada rehabilitatsiooniteenuse nõuetekohane dokumenteerimine. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja koostab inimese rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava teenuseosutaja infosüsteemis, kus märgib teenuse või tegevuse nimetuse, mis on seotud inimese eesmärkidega, teenuse osutamise mahu ja kestuse. Teenuse käigus toimub vahe- ja lõpphindamine, mis on aluseks tegevuskava kokkuvõttele. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja poolt koostatud rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava kokkuvõte edastatakse ambulatoorse epikriisina TISi.

Lõike 1 punktis 5 on sätestatud teenuseosutaja kohustus kirjeldada kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise korraldus, sealhulgas multidistsiplinaarse meeskonna koosseis (nt füsioterapeut, tegevusterapeut, psühholoog, logopeed jt), nende roll ja pädevust, meeskonnatöö põhimõtted, teenuse osutamise protsess ning kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise viise.

Lõike 1 punktis 6 on välja toodud, et teenuseosutaja peab tagama talle eraldatud rahaliste vahendite efektiivse ja väärtuspõhise kasutamise. Efektiivne ja väärtuspõhine kasutamine tähendab seda, et teenuseosutaja vastutab oma tegevuste, otsuste ja töökorralduse eest viisil, mis aitab kasutada olemasolevaid ressursse säästlikult ning võimalikult paljude abivajajate heaks.
Rehabilitatsioonimeeskond saab teha põhjendatud otsuseid teenuse lõpetamiseks, kui:
1) rehabilitatsiooni eesmärk on saavutatud;
2) on selge, et määratud sekkumised ei toeta enam rehabilitatsiooni eesmärki;
3) inimese kaasatust ei ole õnnestunud saavutada, kuigi meeskond on teinud vajalikud pingutused;
4) inimene ei täida kokkulepitud tegevusi või oma rolli rehabilitatsiooniprotsessis.

Põhjendatud otsuseid teenuse alustamisest keeldumiseks saab teha, kui:
1) teenuseosutajal puudub vajalik pädevus;
2) suunamise põhjal ei ole arusaadav, et tegemist on rehabilitatsioonivajadusega;
3) teenuse alustamisel selgub, et suunamisel kirjeldatud olukord ei vasta tegelikkusele.
Rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevuskava koostatakse inimese tegelikest, personaalsest vajadustest lähtudes, pidades silmas, et:
1) rehabilitatsiooni eesmärk on toetada inimese võimalikult iseseisvat toimetulekut;
2) teenus ei tohiks kujundada sõltuvust rehabilitatsioonimeeskonnast.

Lõikes 2 on täpsustatud teenuseosutaja dokumenteerimiskohustust.

Lõike 2 punktides 1–6 selgitatakse, et rehabilitatsiooniteenuse osutaja dokumenteerib enda infosüsteemis teenuse osutamise järgmises andmekoosseisus:
1) inimese üldandmed;
2) inimese terviseseisundist tulenevad tegutsemis- ja osalusvõime piirangud;
3) inimese kasutatavad abivahendid ja meditsiiniseadmed;
4) inimesele rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavate teenused ja tegevused;
5) teenuse osutamisel saavutatud tulemus ning hinnang inimese heaolule ja toimetulekule;
6) muud teenuse osutamisega seotud andmed.

Rehabilitatsiooniteenuse osutaja dokumenteerib oma infosüsteemis inimese tegutsemis- ja osalusvõime piirangud, et selgitada välja, millistes valdkondades vajab inimene toetust ning millised teenused aitavad kaasa seatud eesmärkide saavutamisele. Selleks kirjeldatakse esmalt piirangud, millega on võimalik rehabilitatsiooniteenuse raames tegeleda. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja ei pane diagnoosi ega määra ravi ning dokumenteeritavad andmed ei hõlma raviplaane, meditsiinilisi otsuseid ega kliinilisi diagnoose.

Vahe- ja lõpphindamiste käigus võrreldakse inimese algset seisundit ning hinnatakse, kas tema toimetulek ja heaolu on paranenud. Hindamise tulemuste alusel otsustatakse, kas rehabilitatsiooniteenuse jätkamine on vajalik, inimene saab edaspidi iseseisvalt hakkama või vajab lisateenuseid.

Hinnang on vajalik selleks, et tagada terviklik ülevaade inimesele osutatavatest teenustest ning nende tulemuslikkusest ja vajalikkusest.

Lõikes 3 on sätestatud, et rehabilitatsiooniteenuse osutaja peab säilitama andmeid kolm aastat pärast teenuse osutamise lõppemist. Kolmeaastane säilimistähtaeg võimaldab vajaduse korral kontrollida teenuse osutamisega seotud asjaolusid, tagada andmete kättesaadavus ravi ja rehabilitatsiooniprotsessi järjepidevuse toetamiseks ning täita teenuse rahastamise ja järelevalvega seotud ülesandeid. Säilitamistähtaeg ei muutu võrreldes SRT osutaja kohustusega andmeid säilitada.

Lõikes 4 selgitatakse, et rehabilitatsiooniteenuse lõppedes esitab rehabilitatsiooniteenuse osutaja rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte ambulatoorse epikriisina tervise infosüsteemi. Võimalik lisada teenuskoodid, mille põhiselt on infosüsteemist leitavad rehabilitatsiooniteenuse epikriisid. Rehabilitatsiooniteenuse info kättesaadav ja leitav tervishoiutöötajatele, kes samaaegselt inimesega tegelevad. Keskse infosüsteemi põhiselt on võimalik saada ülevaade rehabilitatsiooniteenuse saamise faktist, teenuse sisust, tulemustest.

Lõikes 5 on sätestatud, et rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise nõuded ja täpsema andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seadusega sätestatakse teenuseosutaja dokumenteerimiskohustus ning dokumenteeritavate andmete põhikategooriad, kuid selle kohustuse tehnilisi nõudeid ega täpseid andmevälju ei ole otstarbekas reguleerida seaduse tasandil. Määruse tasandil kehtestatav andmekoosseis võimaldab tagada ühtsed dokumenteerimispraktikad, samuti võimaldab see vajaduse korral kiiresti kohandada dokumenteerimise nõudeid. Volitusnorm vastab ka isikuandmete töötlemise regulatsiooni nõuetele, kuna seadus sätestab andmete töötlemise eesmärgi ja peamised andmeliigid, kuid tehnilisemad tingimused (andmekoosseisud) määratakse rakendusaktis.

RTHS §-s 224 on sätestatud nõuded rehabilitatsioonimeeskonna liikmele.

Lõikes 1 kirjeldatakse, kes võib olla rehabilitatsioonmeeskonna liige. Põhiseaduse §-s 29 on sätestatud, et isikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Eelnõus sätestatakse põhiõigusi puudutav piirang, mille kohaselt võib rehabilitatsioonimeeskonna liikmeks olla isik, kellel on selleks vajalik erialane ettevalmistus või sobiv kutse- või kõrgharidus. Sellise seaduse regulatsiooniga on sätestatud rehabilitatsioonimeeskonna liikmena tegutsemisele piirang, mille kohaselt peavad olema isikul täidetud vajalikud ettevalmistusnõuded. Sellega on seadusandja otsustanud ja reguleerinud põhiõiguste seisukohalt olulise küsimuse ning see vastab põhiseaduse §-s 3 sätestatud olulisuse põhimõttele. Seadusandja võib anda ministrile volituse kehtestada määrus, millega sätestatakse väheintensiivseid põhiõiguste piirangud, kui seaduse raamist selgub, milliseid seaduses sätestatud põhiõiguste piiranguid võib määrusandja täpsustada. Praegusel juhul on kavas anda ministrile volitus täpsustada, millised on need hariduse ja koolituse nõuded, mis tagavad rehabilitatsioonimeeskonna liikmele vajaliku ettevalmistuse. Sealhulgas jääb ministri otsustada, millisel juhul piisab ettevalmistusnõuete täitmiseks sobiva hariduse või kutse olemasolust ja millal on vaja läbida selleks täiendav koolitus. Selline lahendus võimaldab paindlikult reageerida muutustele rehabilitatsiooniteenuse turul, selleks et ei satuks ohtu teenuse osutamine sobiva tööjõu puuduse tõttu.

Eelnõuga riivatakse põhiseaduse §‑st 29 tulenevat õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta, nähes ette, et rehabilitatsioonimeeskonna liikmeks võib olla üksnes isik, kellel on selleks vajalik erialane ettevalmistus või asjakohane kutse- või kõrgharidus. Riive eesmärk on tagada rehabilitatsiooniteenuse kvaliteet ning kaitsta inimeste elu ja tervist, mis on põhiseaduslikult legitiimne eesmärk.

Kvalifikatsiooninõuete kehtestamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu, kuna see tagab teenust osutavate spetsialistide pädevuse ning puuduvad sama tõhusad, kuid vähem piiravad meetmed, mis tagaksid võrreldava kvaliteeditaseme. Rehabilitatsiooniteenust hakkavad saama haavatavad sihtrühmad, kellel on enda terviseseisundi tõttu kompleksteenuse vajadus, kes võivad olla eelnevalt saanud tuge tervishoiu üksikteenuste, sotsiaal- või hariduse tugiteenuste näol ning ka kogukonnatasandi toe näol, kuid mis ei ole tervikuna olnud vajadustele vastavad või on inimese vajadused aja jooksul komplekssemaks muutunud. Seega peab tervishoidu integreeritud rehabilitatsiooniteenust osutavatel spetsialistidel olema nõutud pädevus just rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks. Kvalifikatsiooninõuded lähtuvad sellest, et rehabilitatsioonimeeskonna liikmel oleksid rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks vajalikud oskused. Kuna rehabilitatsiooniteenuse puhul on tegemist tervishoidu integreeritud teenusega, mis on suunatud inimese terviseseisundist tulenevate funktsioneerimisvõime piirangutega tegelemisele ja mida osutatakse enne esmatasandi ja kõrgema etapi ravi, raviga samal ajal või selle järel, on kvalifikatsiooninõuete seadmine vajalik inimese elu ja tervise kaitse eesmärgil. Meede on ka mõõdukas, kuna piirang ei välista erialal tegutsemist täielikult, vaid seab põhjendatud nõuded, võimaldades nende täitmist erinevate haridus- ja koolitusnõuete kaudu ning jättes täpsustamise paindlikult määruse tasandile. Arvestades kaitstava hüve – inimeste elu ja tervise – suurt kaalu, ei ole riive intensiivsus ülemäärane. Seega on piirang kooskõlas põhiseadusega.

Lõikes 2 sätestatakse, et rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad täpsemad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Ministrile antakse volitus täpsustada, millised on need hariduse ja koolituse nõuded, mis tagavad rehabilitatsioonimeeskonna liikmele vajaliku ettevalmistuse, ning otsustada, millisel juhul piisab ettevalmistusnõuete täitmiseks sobiva hariduse või kutse olemasolust ja millal on vaja läbida selleks täiendav koolitus. Spetsialiseerunud meeskonna pädevus tugineb põhimeeskonna koosseisule, millele lisanduvad teenuseliigi spetsiifilised oskused. Meeskonnas töötavatel kliinilisel psühholoogil, psühholoog-nõustajal ja toitumisnõustajal peab olema tagatud erialast lähtuv kutse määruses välja toodud tasemel. Teistel erialadel on oluline kutseseaduse antud kutse või riiklikult tunnustatud kõrgharidus vastaval eriala. Meeskonna kogemusnõustaja peab läbima täienduskoolituse mahus 182 akadeemilist tundi.

Lõikes 3 sätestatakse, et rehabilitatsioonimeeskonna liikmed peavad hoidma konfidentsiaalsena neile rehabilitatsiooniteenuse osutamisel teatavaks saanud andmeid teenust saava inimese ja tema lähedaste kohta, kui seaduses või kokkuleppel teenuse saajaga ei ole ette nähtud teisiti.

Sätte eesmärk on tagada rehabilitatsiooniteenust saavate inimeste eraelu puutumatus ning kaitsta isiku põhiõigusi. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise käigus töötlevad rehabilitatsioonimeeskonna liikmed teenust saava inimese terviseandmeid ning muid tema eraelulisi andmeid. Kuivõrd rehabilitatsioonimeeskonda võivad lisaks tervishoiutöötajatele kuuluda ka spetsialistid, kellele ei kohaldu tervishoiutöötajate kutsesaladuse hoidmise kohustus, on õigusselguse huvides vajalik sätestada konfidentsiaalsuskohustus rehabilitatsioonimeeskonna kõikidele liikmetele ühtselt seaduse tasandil. Nii tagatakse, et inimese eraelu kaitse tase ei sõltu sellest, millise erialase ettevalmistusega spetsialist talle teenust osutab. Konfidentsiaalsuskohustus aitab luua inimese ja rehabilitatsioonimeeskonna vahel usaldusliku suhte, mis on rehabilitatsiooniteenuse eesmärkide saavutamise eelduseks. Inimene peab saama teenuse osutamisel avaldada oma terviseseisundit ja toimetulekut puudutavat teavet teadmisega, et seda ei avaldata kolmandatele isikutele ilma õigusliku aluseta. Säte võimaldab andmete avaldamist üksnes seaduses sätestatud juhtudel või inimese nõusolekul.

RTHS §-s 225 on sätestatud, kuidas toimub teenuse rahastamine.

Lõikes 1 sätestatakse, et RTHS-is nimetatud tingimustel ja suunamise alusel rehabilitatsiooniteenust saavale isikule võimaldatakse rehabilitatsiooniteenust ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud tingimustel ja korras. Rehabilitatsiooniteenuse hinnad ja täpsemad osutamise tingimused kehtestatakse Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus, mida kohaldatakse kõikide rehabilitatsiooniteenuse saajate puhul (nii ravikindlustatud kui ka kindlustamata isikud) Tervisekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmisel.

Lõikes 2 selgitatakse, et inimesele, kes saab rehabilitatsiooniteenuseid RTHS-is nimetatud tingimustel ja suunamise alusel, rahastatakse neid riigieelarve vahenditest Tervisekassa kaudu. Muul juhul tasub inimene talle osutatava rehabilitatsiooniteenuse eest ise.

See lahendus annab võimaluse vältida uue administratiivse koormuse tekkimist nii riigile kui ka teenuseosutajatele, kuna tuginetakse tervishoiuteenuste korraldamise süsteemile. Uue korraldusega luuakse süsteem, mis aitab loogiliselt vältida olemasolevate tervishoiuteenuste (nt füsioterapeut, logopeed, kliiniline psühholoog, arst, õde) dubleerimist ja liita liituvad mittetervishoiuteenused ühteks terviklikuks rehabilitatsiooniteenuseks. Samuti võimaldab see kujundada lisanduvate rehabilitatsioonis kasutatavate teenuste (nt kogemusnõustaja, loovterapeut jne) hinnakujundust vastavalt olemasolevale regulatsioonile ning tasuda teenuste eest ühtsetel alustel Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu kaudu.

Paragrahvi 1 punktiga 3 täiendatakse RHTS paragrahvi 32 lõiget 1 enne tekstiosa „§-des 14–22“ tekstiosaga „§ 223 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 ning“. Muudatusega laiendatakse RTHS-i alusel Terviseameti tehtavat järelevalvet ka rehabilitatsiooniteenuse osutaja tegevusele. Terviseamet hakkab RHTS-i alusel tegema järelevalvet rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuste täitmise üle, välja arvatud § 223 lõike 1 punktis 3 toodud kohustuse üle, milleks on rehabilitatsioonimeeskonna liikmele valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatavad nõuded. Kuna rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuseks on kirjeldada organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja selle kvaliteedi tagamise korraldust, kontrollib Terviseamet, kas vastav kirjeldus on nõuete kohaselt olemas.

Paragrahvi 1 punktiga 4 täiendatakse seaduse 8. peatüki 1. jagu §-ga 382, millega sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse saamine Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel.

Eelnõuga luuakse õiguslik alus, et 30.09.2027 seisuga kehtivate SRT suunamisotsustega inimestele luua automaatne saatekiri. Kavandatav üleminekusäte on vajalik, et tagada sujuv üleminek SRT korralduselt uuele rehabilitatsiooniteenuse korraldusele tervishoius. 30. septembri 2027. aasta seisuga kehtivate suunamisotsustega isikute hulk on märkimisväärne ning ilma täiendava regulatsioonita peaksid need isikud lühikese ajavahemiku jooksul pöörduma arsti või õe poole uue saatekirja saamiseks, mis põhjustaks olulise halduskoormuse kasvu ning teenuse kättesaadavuse viibimise riski.

Üleminekusäte loob selge õigusliku aluse isiku- ja terviseandmete töötlemiseks ulatuses, mis on vajalik, et tuvastada õigustatud isikud ning genereerida neile automaatselt rehabilitatsiooniteenuse saatekiri. See võimaldab vältida dubleerivaid toiminguid ning tagada, et teenuse saamine ei katkeks süsteemide vahetumisel. Samuti toetab see lahendus tervishoiutöötajate töökoormuse vähendamist ning võimaldab spetsialistide ressursse suunata sisulisse ravi- ja hindamistegevusse.

Andmete töötlemine on ajaliselt piiratud ning seotud üksnes üleminekuperioodiga. Töötlemise eesmärk on kitsalt piiritletud – rehabilitatsiooniteenuse saatekirjade loomine isikutele, kellel on kehtiv suunamisotsus. Edastatakse üksnes minimaalsed vajalikud andmed, mis võimaldavad isikut tuvastada ja tema õigust teenusele kindlaks teha. Selline lähenemine tagab andmekaitse põhimõtete järgimise, eelkõige eesmärgipärasuse, minimaalsuse ja proportsionaalsuse nõuete täitmise.

Alternatiivina oleks võimalik kasutada üksnes tavapärast arsti kaudu suunamist, kuid selline lahendus ei oleks üleminekuperioodil piisav ega proportsionaalne, arvestades korraga süsteemi sisenevate isikute suurt hulka ja sellest tulenevat koormust tervishoiusüsteemile ning inimestele. Seetõttu on põhjendatud kehtestada erandlik ja ajaliselt piiratud regulatsioon, mis võimaldab andmete ühekordset töötlemist ja edastamist tehnilise lahenduse abil teenuse järjepidevuse tagamiseks.

Kokkuvõttes on üleminekusäte vajalik, et tagada avaliku teenuse kättesaadavus, vähendada süsteemset koormust ning võimaldada turvaline ja õiguspärane andmetöötlus uuele rehabilitatsiooniteenuse korraldusele üleminekul.

Lõikes 1 sätestatakse, et inimene, kellel on 2027. aasta 30. septembri seisuga kehtiv Sotsiaalkindlustusameti poolt sotsiaalhoolekande seaduse alusel tehtud SRT tasu maksmise kohustuse ülevõtmise otsus, võib sama otsuse alusel pöörduda rehabilitatsiooniteenuse saamiseks teenuseosutaja poole kuni 2027. aasta 31. detsembrini.

Selleks, et tagada praeguses süsteemis sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saajatele sujuv üleminek uutel alustel teenuse korralduse süsteemis, viiakse varasema korra järgi teenust saanud isikuid automaatselt üle uuele teenusele. 30.09.2027 kehtiva sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse suunamisotsusega inimestele koostatakse automaatselt rehabilitatsiooniteenuse ambulatoorse vastuvõtu saatekiri. Saatekiri genereeritakse automaatselt 01.10.2027. Inimesele on saatekiri nähtav terviseportaalis. Saatekirja alusel on inimesel võimalik teenuseosutaja juures broneerida vastuvõtu aeg. Saatekirja loomise etapist järgnevad etapid teenuse saamisel on samadel alustel nagu neil, kes uute rehabilitatsiooniteenuse saajatena süsteemi sisenevad. Rehabilitatsioonimeeskond hindab teenusevajadust, koostab rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava uutel alustel.

Lõikes 2 sätestatakse, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud inimesele koostatakse automaatselt sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse andmete alusel saatekiri rehabilitatsiooniteenusele.

Lõikes 3 sätestatakse, et saatekirja koostamiseks kasutatakse järgmisi sotsiaalkaitse infosüsteemis olevaid andmeid:
1) teenuse saaja nimi;
2) teenuse saaja isikukood;
3) sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsuse kehtivuse aeg .

Eelnõu §-ga 2 muudetakse KVTS-i.

Paragrahvi 2 punktiga 1 sõnastatakse ümber KVTS § 195 lõike 11 punkt 1. Lõige reguleerib teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud isikule vajaduse korral Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvest piirmäära ulatuses sotsiaal- ja tervishoiuteenuste tagamist, sealhulgas SRT tagamist. Kuna SRT kaob, tuleb sellega seoses muuta ka KVTS-i sätet ning asendatakse sõnad “sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse” sõnaga “rehabilitatsiooniteenuse”. Kaitseministeerium selgitab, et reformi raames seni kehtinud sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse osutamine asendatakse uue rehabilitatsiooniteenuse osutamise süsteemiga tervishoius. Rehabilitatsiooniteenust osutatakse seega riiklikul tasandil edasi, kuid teenuse sisu ning teenuse osutajad muutuvad. Rahastuse loogika ei muutu. KVTS §195 lõike 11 punkti 1 mõte on olnud riiklikust süsteemist erisuse loomine, millega Kaitseministeerium katab selle osa, mida riik enam ei hüvita ja ei taga.

Paragrahvi 2 punktiga 2 täiendatakse KVTS § 195 lõike 2 esimest ja teist lauset pärast sõnu „sotsiaalhoolekande seaduse“ sõnadega „või rahvatervishoiu seaduse“. Sellega täiendatakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel tagatavate teenuste loetelu ka rahvatervishoiu seaduse alusel tagatava rehabilitatsiooniteenusega. Kaitseväelasele, asendusteenistujale ja teenistusest vabastatud isikule tagatakse KVTS-is nimetatud sotsiaalteenused, mida ei rahastata ega tagata SHS-i ega RTHS-i alusel, Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvest piirmäära ulatuses. 

Eelnõu §-ga 3 muudetakse KMS-i.

Paragrahvi 3 punktiga 1 täiendatakse KMS § 16 lõike 1 punktis 2 esitatud käibemaksuvabade teenuste loetelu rehabilitatsiooniteenusega. Kuna nii praegune SHS-is reguleeritud SRT kui ka tervishoiuteenused on käibemaksuvabad, on tulevikus jätkuvalt käibemaksuvaba ka RTHS-is reguleeritud rehabilitatsiooniteenus.

Paragrahvi 3 punktiga 2 muudetakse KMS § 16 lõike 1 punkti 4, jättes sellest välja viite SRT reguleerivale SHS-i paragrahvile. Sättes on nimetatud käibemaksuvabad sotsiaalteenused. Kuna SRT kaob ja sellega seoses muutub kehtetuks ka SHS § 56, tuleb viide sellele paragrahvile loetelust välja jätta. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS-i sätete kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse PISTS-i.

Paragrahvi 4 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks PISTS § 23 lõike 6 punkt 6, mille kohaselt võetakse puude raskusastme tuvastamisel muuhulgas arvesse rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevused. Uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse korralduse puhul rehabilitatsiooniplaani ei koostata. Puude raskusastme tuvastamise protsessis praktikas rehabilitatsiooniplaanis esitatud andmetele ei toetuta.

Paragrahvi 4 punktidega 2 ja 3 muudetakse PISTS § 6 lõike 1 ja § 71 lõike 1 sõnastusi, jättes nendest välja viite rehabilitatsiooniplaanile. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS sätete kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse RLS-i.

Muudatusega tunnistatakse kehtetuks RLS § 2863, milles on sätestatud SRT osutamise tegevusloa riigilõivu määr. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 19 lõike 7 kohaselt peab ettevõtja tasuma tegevusloa taotluse esitamisel selle lahendamise eest riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras. Kuna SRT korraldamine Sotsiaalkindlustusameti poolt lõpetatakse ja selle osutamiseks nõutavaid tegevuslubasid alates 01.02.2027 enam ei väljastata, tuleb sellega seoses kehtetuks tunnistada ka RLS-i säte, milles on kehtestatud tegevusloa riigilõivu määr. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS-i sätete kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse SHS-i.

Paragrahvi 6 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks § 131 lõiked 3 ja 4, SHS 3. peatüki 2. jagu ja §-d 147–150, milles on kehtestatud SRT ning selle osutamiseks nõutava tegevusloa regulatsioon. SRT lõppemisega lõpetab Sotsiaalkindlustusameti SRT eest tasu maksmise, mis tähendab, et asutusele ei jää enam kohustust menetleda SRT avaldusi ning väljastada teenuse suunamisotsuseid. Samuti ei sõlmi teenuseosutajatega SRT lepinguid ning lõpetab teenuse osutamiseks vajalike tegevuslubade menetlemise, lepingujärgse kontrolli ja järelevalve tegemise.

Paragrahvi 6 punktidega 2 ja 3 jäetakse § 1421 lõike 1 punktist 2 ja § 144 lõike 6 punktist 7 välja viited SRT-le. Tegemist on sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri andmeid puudutavate sätetega, milles isiku kohta käivate muude andmete hulgas ei ole SRT-ga seotud andmete kajastamine teenuse korraldamise lõppedes asjakohane. Samuti lõppeb SRT korraldamise lõppedes Sotsiaalkindlustusameti poolt sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse SRT vajaduse hindamise andmete kandmine.

Paragrahvi 6 punktiga 4 täiendatakse SHS 9. peatüki 1. jagu §-ga 1609, milles esitatakse rakendussätted, mis puudutavad SRT osutamise erisusi 2027. aastal. Alates 2027. aasta 1. veebruarist lõpetab Sotsiaalkindlustusamet SRT osutamise tegevusloa taotluste vastuvõtmise, kuna uutel teenuseosutajatel ei jää enam turule tulemiseks ja teenuse osutamiseks piisavalt aega.

Paragrahvi 6 punktiga 5 täiendatakse SHS 9. peatüki 1. jagu §-dega 16010 ja 16011, milles esitatakse rakendussätted.

Paragrahvis 16010 reguleeritakse SRT osutamise tegevuslubade kehtetust. Alates 01.10.2027 loetakse SRT osutamiseks väljastatud tegevusload kehtetuks ning nende alusel enam teenust ei osutata. Tegemist on muudatusega, mis on seotud SRT regulatsiooni kehtetuks tunnistamisega.

Paragrahvis 16011 reguleeritakse sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kantud SRT vajaduse hindamise andmete säilitamist pärast rehabilitatsiooniteenuse korralduse muutmist. Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kogutud SRT vajaduse hindamise andmed arhiveeritakse hiljemalt 2032. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse viis aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.

Kehtivas SRT korralduses algab teenusele jõudmine inimese või tema esindaja taotluse esitamisega Sotsiaalkindlustusametile. Teenusele õigustatuse tuvastamiseks viiakse läbi eraldi menetlus, mille käigus hinnatakse muu hulgas inimese vastavust seaduses sätestatud eeltingimustele, nagu puude raskusaste, töövõime staatus või muu teenuse saamise alus. Pärast teenusele suunamist koostab rehabilitatsiooniteenuse osutaja rehabilitatsiooniplaani ning dokumenteerib teenuse osutamise oma infosüsteemides. Andmed inimese abivajaduse, teenuste kasutamise ja eesmärkide kohta paiknevad seejuures erinevates infosüsteemides ning tervishoiu-, sotsiaal- ja rehabilitatsioonivaldkonna andmevahetus on piiratud. Seetõttu tuleb inimesel sageli esitada samu andmeid mitmele asutusele ning läbida korduvaid hindamisi erinevate teenuste ja toetuste saamiseks.

Uues rehabilitatsiooniteenuse korralduses lähtutakse teenusele jõudmisel inimese terviseseisundist tulenevast abivajadusest, mitte puude raskusastmest või töövõime staatusest. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise käigus tekkiv dokumentatsioon ja teenuse kokkuvõte kantakse tervise infosüsteemi, võimaldades õigustatud osapooltel kasutada inimese abivajaduse ja rehabilitatsiooniprotsessi kohta juba olemasolevat teavet. Sellega parandatakse tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahelist andmevahetust, vähendatakse andmete korduvat kogumist ning luuakse eeldused sujuvamaks teenuste korraldamiseks ja inimese vajadustest lähtuvaks koostööks. Reformi üheks oluliseks eesmärgiks on kaasaegsete IT-lahenduste arendamine ja andmete tõhusam kasutamine kogu rehabilitatsiooniprotsessi vältel.

SKA korraldusel toimub SRT raames andmete töötlemine valdavalt asutuse- ja teenusepõhiselt ning andmed on eri infosüsteemides (STAR, SKAIS, TO infosüsteem, Delta) hajutatud. Uue korralduse eesmärk on terviklik andmehaldus, kus rehabilitatsioonivajaduse hindamise, eesmärkide, teenuste ja tulemuste kohta kogutud info on paremini seotud tervise infosüsteemiga. See vähendab dubleerivat andmekogumist ja parandab kahe valdkonna infovahetust.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse SÜS-i.

Paragrahvi 7 punktiga 1 muudetakse SÜS § 38 lõike 1 punkti 2 ja § 39 lõike 2 punkti 2 sõnastusi, jättes nendest välja viited SRT andmetele. Kuna SRT kaob ja sellega seoses ei koguta alates 30.09.2027 sotsiaalkaitse infosüsteemi (SKAIS) ka enam SRT andmeid, siis tuleb andmekogu regulatsioonist viited sellele teenusele välja jätta. SKAIS-i juba kogutud SRT andmeid säilitatakse andmekogus vastavalt SÜS-i lisatavale rakendussättele (vt p-s 2 esitatud muudatus). Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS sätete kehtetuks tunnistamisega.

Paragrahvi 7 punktiga 2 täiendatakse SÜS-i 5. peatükki uue §-ga 393, milles esitatakse rakendussäte, mis puudutab sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud SRT andmete säilitamist pärast rehabilitatsiooniteenuse korralduse muutmist. Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini infosüsteemi kogutud SRT andmed arhiveeritakse hiljemalt 2028. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse kümme aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse. Täpsemad selgitused on esitatud eelnõu § 6 punkti 5 selgituste juures.

Eelnõu §-ga 8 muudetakse TTKS-i.

Paragrahvi 8 punktiga 1 täiendatakse TTKSi § 14 lõikes 1 ja § 22 lõikes 3 olevaid tegevusalade loetelusid rehabilitatsiooniteenusega. Muudatusega võimaldatakse perearstiabi osutaval äriühingul ja haiglat pidaval aktsiaseltsil või sihtasutusel osutada RTHS-is reguleeritud rehabilitatsiooniteenust. Praeguse tervishoiukorralduse alusel lubab TTKS perearstiabis osutada füsioteraapiat, logopeedilist ravi, psühholoogilist ravi, õendusabi ja ämmaemandusabi ning sotsiaalteenuseid, tegeleda tervishoiualase õppe- ja teadustööga ning kinnisasja kasutusse andmisega. Muudatusega loodava võimalusega osutada rehabilitatsiooniteenust tekib perearstidel võimalus kaasata patsiendi käsitluses täiendavaid spetsialiste rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele vastava meeskonna komplekteerimisel. Perearstiabi raames rehabilitatsiooniteenuse osutamisel on õigus saada teenust ka nendel inimestel, kes kuuluvad teise perearsti nimistusse.

Paragrahvi 8 punktiga 2 täiendatakse § 591 lõiget 1, lisades sellega tervise infosüsteemis tervishoiuvaldkonnaga seotud töödeldavate andmete hulka ka rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks mõeldud andmed. Terviseseisundist tuleneva rehabilitatsioonivajaduse, seatud eesmärkide, osutatud teenuste ja saavutatud tulemuste kohta käivate andmete kättesaadavus võimaldab parandada tervishoiu ja rehabilitatsioonivaldkonna spetsialistide infovahetust ning vähendada andmete korduvat kogumist ja inimese vajaduste mitmekordset hindamist. Samuti parandab tervise infosüsteemi kasutamine inimese enda ligipääsu teda puudutavatele rehabilitatsiooniteenuse andmetele. Inimesel tekib võimalus vaadata ühes kohas talle osutatud rehabilitatsiooniteenustega seotud andmeid, eesmärke, kokkuvõtteid ja soovitusi. See toetab inimese teadlikku osalemist oma rehabilitatsiooniprotsessis ning vähendab vajadust dokumentide korduvaks küsimiseks või esitamiseks erinevatele tervishoiuteenuse teenuseosutajatele.

Rehabilitatsiooniteenuse andmete esitamine tervise infosüsteemi on põhjendatud, kuna tegemist on inimese tervise ja tegevusvõime parandamisele suunatud teenusega, mille osutamisel kogutakse ja kasutatakse terviseandmeid. Andmete dokumenteerimine tervise infosüsteemis tagab raviprotsessi järjepidevuse, võimaldab erinevatel inimese raviga seotud spetsialistidel saada vajalikku ülevaadet teenuse sisust ja tulemustest ning vähendab dubleerivat andmekogumist. Samuti toetab see teenuse kvaliteedi ja ohutuse tagamist ning annab patsiendile võimaluse oma terviseandmetele ühest kohast ligi pääseda. 

Paragrahvi 8 punktiga 3 täiendatakse paragrahvi 592 lõiget 1 punktiga 4, millega sätestatakse, et tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud tervise infosüsteemi edastama andmed isikule osutatud rehabilitatsiooniteenuse kohta vastavalt rahvatervishoiu seaduse § 223 lõikes 4 sätestatule. Tervishoiuteenuse osutaja peab edastama pärast rehabilitatsiooniteenuse osutamist selle kokkuvõtte ambulatoorse epikriisina tervise infosüsteemi.

Paragrahvi 8 punktiga 4 täiendatakse paragrahvi 593 lõiget 2 punktiga 4, millega antakse tervishoiuteenuse osutajale juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele isikuandmetele rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks. Teenuseosutajad töötlevad rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks tervise infosüsteemis olevaid rehabilitatsiooniteenuse saatekirja (e-konsultatsioon) ja rehabilitatsiooniteenuse kohta koostatava epikriisi andmeid.

Eelnõu §-ga 9 muudetakse TVTS-i.

TVTS § 221 lõike 1 punkt 5, mis reguleerib Sotsiaalkindlustusameti ja Töötukassa vahelist andmevahetust SRT osutamiseks, tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on Sotsiaalkindlustusametil õigus saada Töötukassalt SRT osutamiseks töövõime hindamisel antud eksperdiarvamusi ja töövõime hindamise otsuse andmeid. Kuna SRT kaob ja lõppeb ka sellele teenusele suunamine, siis ei ole Sotsiaalkindlustusametil vaja alates 2027. aasta 30. septembrist enam Töötukassalt nimetatud andmeid vaja ja andmevahetuse regulatsioonist tuleb sellise andmevahetuse aluseks olev säte välja jätta.

Eelnõu §-s 10 esitatakse seaduse jõustumissätted.

Seadus jõustub 2027. aasta 1. oktoobril, mil lõpetatakse Sotsiaalkindlustusamet korraldusel SRT osutamine ning teenuse korraldamine kehtivas süsteemis on võimalik kuni 2027. aasta 30. septembrini. Seaduse jõustumise ajaks on tagatud piisav aeg selleks, et ümberkorraldused ning ettevalmistavad tegevused (sh IT-arendused) oleksid plaanipäraselt teostatud.

Seaduse § 6 punkt 4 jõustub 2027. aasta 1. veebruaril, kuna Sotsiaalkindlustusamet alustab SRT lõpetamiseks ettevalmistavate tegevustega juba varem. Alates 2027. aasta 1. veebruarist ei võta SKA enam vastu uusi rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevusloa taotlusi, kuna uutel teenuseosutajatel ei jää enam turule tulemiseks ja teenuse osutamiseks piisavalt aega.

Eelnõu vastavus põhiseadusele

Riigil on avar kaalutusruum sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel, et teenuseid ümber kujundada või teenuste korraldust muuta. Rehabilitatsioonisüsteemi muudatusel on mõistlik ja legitiimne eesmärk ning üleminek praeguselt SRT-lt uuele teenusele on korraldatud viisil, mis ei põhjusta teenuse saajatele ebamõistlikku või ebaproportsionaalset kahju. Teenus korraldatakse ümber, kuid see ei kao abivajajate jaoks ära. Eelnõuga kavandatavad muudatused on kooskõlas PS §-st 28 tuleneva igaühe õigusega tervise kaitsele. Rehabilitatsiooniteenuse ümberkorraldamise eesmärk on parandada teenuse kättesaadavust, tagada selle sisuline vastavus inimese tegelikule terviseseisundist tulenevale abivajadusele ning toetada inimese iseseisvat toimetulekut ja funktsioneerimisvõime säilitamist või parandamist. Selline eesmärk vastab tervisepõhiõiguse sisule, mis ei piirdu üksnes haiguste raviga, vaid hõlmab ka toimetuleku ja heaolu toetamist. 

Vajaduspõhisele rehabilitatsiooniteenuse korraldusele üleminek tugevdab tervise kaitse põhiõiguse tegelikku teostamist. Teenusele ligipääsu sidumine puude raskusastme asemel terviseseisundist tuleneva funktsioneerimisvõime piirangu ja kompleksse rehabilitatsioonivajadusega vähendab formaalseid takistusi teenusele jõudmisel ning võimaldab inimesel saada abi ajal, mil sellest on tervisele ja toimetulekule tegelik kasu.

Rehabilitatsiooniteenuse muudatused suurendavad ka PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kaitset. Teenuse saamise õigustatus ei sõltu enam puude olemasolust või raskusastmest, vaid sisulisest abivajadusest. See aitab vältida olukordi, kus sarnase terviseseisundi ja funktsioonipiiranguga inimesi koheldakse erinevalt üksnes formaalse otsuse olemasolu või puudumise tõttu. Kõiki rehabilitatsiooniteenust vajavaid inimesi koheldakse edaspidi võrdselt, lähtudes objektiivsest ja põhjendatud kriteeriumist – inimese terviseseisundist ja sellest tulenevast toimetuleku piirangust. 

Rehabilitatsiooniteenuse saaja õiguste võimalik riive seisneb üksnes selles, et rehabilitatsiooniteenuse saamine eeldab vajaduse hindamist ja koordineeritud suunamistegevust. See riive on põhiseaduspärane, kuna see teenib tervisepõhiõiguse tõhusama kaitse eesmärki. Kokkuvõttes on eelnõuga valitud lahendused sobivad, kuna terviklik hindamine ja koordineerimine aitavad suunata inimese õigeaegse ja asjakohase teenuseni. Need on vajalikud, sest teenuste killustatud ja formaalsetel alustel toimiv korraldus ei võimalda sama tulemuslikku tervise ja toimetuleku toetamist. Isiku õiguste riive on mõõdukas, kuna see ei välista kedagi teenuselt, ei sea ebamõistlikke tingimusi teenusele ligipääsuks ning vähendab inimese halduskoormust võrreldes varasema süsteemiga.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei võeta kasutusele uusi termineid.


5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

6. Seaduse mõjud

Poliitikamuudatuse rakendamisel võib eeldada sotsiaalset, majanduslikku, hariduslikku ja regionaalset mõju, samuti mõju riigivalitsemisele ning infotehnoloogilistele arendustele. Seaduse mõjusid käsitlev peatükk on üles ehitatud sihtrühmapõhiselt. Sihtrühmadena on eristatud rehabilitatsiooniteenuse vajajad (kasutajad) ja nende lähedased, senise SRT osutajad, tervishoiuteenuse osutajad, kohalikud omavalitsused, haridusasutused ning riigi- ja avalik-õiguslikud asutused.

Eelnõuga kaasneb oluline mõju mitmetele sihtrühmadele, mistõttu on kavandatud eelnõu muudatuste mõju järelhindamine. Tegevuse täpsem sisu ja ajakava kujunevad pärast eelnõu jõustumist. Kavas on võrrelda uut tervishoiusüsteemipõhist korraldust varasema teenuse korraldusega ning analüüsida ümberkorralduste mõju teenuse kättesaadavusele, tulemuslikkusele, kvaliteedile ja kulutõhususele. Hindamise tulemused integreeritakse poliitikakujundamisse ning nende toel kohandatakse vajaduse korral pikaajalist visiooni rehabilitatsiooniteenuse täielikuks integreerimiseks tervishoidu.

6.1. Rehabilitatsiooniteenust vajavad inimesed (teenuse kasutajad) ja nende lähedased
Poliitikamuudatus mõjutab kõiki terviseseisundist tulenevalt rehabilitatsiooni vajavaid inimesi. 2025. aastal sai senist SRT-d 10 8279 inimest ehk ligikaudu 1% elanikkonnast10. Suurima sihtrühma (54% SRT saajatest) moodustasid kuni 15-aastased puudega lapsed, keda oli 5857, ehk ligikaudu 3% selle vanuserühma lastest Eestis11. Kuni 18-aastaseid KOV abivajavaid lapsi oli 536 ehk 5% kõigist SRT saajatest. Tööealisi (16–64 a) oli teenuse saajate hulgas 3899 (36% SRT saajatest ja 0,5% rahvastiku sellest vanuserühmast), kellest valdav osa (91%) ehk 3553 inimest olid psüühikahäirega. Vanaduspensioniealisi SRT saajaid oli 57612 (vt jooniselt 3 SRT kasutajate peamisi gruppe aastatel 2021-2025).

Joonis 3. SRT kasutajad 2021–2025, unikaalsed isikud (SKA)
Kuna reform kujundab ringi rehabilitatsiooniteenuse saamise alused võib sihtrühma koosseis väikeses ulatuses muutuda, kuid rehabilitatsiooniteenust kasutavate inimeste koguarv jääb eelduslikult samasse suurusjärku SRT-d kasutanud inimeste arvuga. Reformiga võivad hakata rehabilitatsiooniteenust kasutama need inimesed, kellel on juba varasemalt olnud kompleksse rehabilitatsiooni vajadus, kuid kes ei ole seni teenusele kvalifitseerunud, kuna neil ei olnud tuvastatud puude raskusastet ega vähenenud töövõimet. Teisalt võib eeldada, et need tuvastatud puude raskusastmega inimesed, kes said seni SRT raames üksikteenuseid, saavad neid teenuseid edaspidi kohe tervishoiusüsteemist ning nende arvelt vabaneb ressurss kompleksse rehabilitatsiooni osutamiseks.
Abivajajate kõrval on oluline sihtrühm ka abivajajate lähedased, näiteks rehabilitatsiooni vajavate laste vanemad, töö- ja vanemaealiste abivajajate elukaaslased, lapsed ja teised pereliikmed. Selle sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik öelda, kuid tõenäoliselt on see vähemalt kaks-kolm korda suurem rehabilitatsiooniteenuse (potentsiaalsete) kasutajate hulgast.
Poliitikamuudatuse peamine mõju sihtrühmale avaldub selles, et edaspidi ei sõltu ligipääs tervisega seotud rehabilitatsioonitegevustele puude raskusastmest ega töövõime hindamise tulemusest, vaid inimese tegelikust rehabilitatsioonivajadusest, mis tuvastatakse tervishoiusüsteemis. Uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse korraldus loob eeldused terviklike teenuse- ja toeteekondade kujundamiseks, mis ei lähtu inimese võimest süsteemis orienteeruda ning arvestavad tema tegelikke terviseseisundist tulenevaid piiranguid ja vajadusi. Tervise- ja sotsiaalteenuste parem lõimimine toetab varasemat ja täpsemini suunatud sekkumist, aidates ennetada funktsioneerimisvõime langust ning toetada kiiremat ja tõhusamat taastumist. Pikemas perspektiivis vähenda poliitikamuudatus nii ajutise kui ka püsiva töövõimetuse või puude kujunemise riski ning vajadust kulukate tervishoiu- ja hoolekandeteenuste järele. Parem ligipääs terviseseisundiga seotud rehabilitatsioonitegevustele ja täpselt sihitatud teenused toetavad inimeste kiiremat ja tõhusamat taastumist, osalemist töö-, haridus- ja ühiskonnaelus ning inimeste ja nende perede paremat toimetulekut ning suuremat heaolu. 
Kavandatavad muudatused kujundavad inimese abiteekonnad ümber, vähendavad abini jõudmise etappide hulka ning seovad abivajaduse märkamise, hindamise ja teenuste kavandamise ühtseks koordineeritud tervikuks. Muutused vähendavad dubleerimist, kahandavad abiteekondade katkestusi ning parandavad teenuste sidusust. Selle tulemusena vähenevad inimeste ajakulu ning otsesed ja kaudsed kulud, kuna kaob vajadus sama infot korduvalt esitada, erinevate asutuste vahel liikuda ja läbida paralleelseid hindamisi.
Muutused avaldavad olulist mõju ka rehabilitatsiooni vajavate inimeste lähedastele. Kui teenused on loogiliselt üles ehitatud ja seotud paremini inimese terviseseisundist tuleneva vajadusega, võib väheneda lähedaste hoolduskoormus ning teenuste kasutamisega seotud ajakulu ja töölt eemalolekust põhjustatud sissetulekukaotus. Samuti võib väheneda administratiivne ja emotsionaalne koormus, mis on seotud teenuste (korduva) taotlemise, info otsimise ja erinevate asutustega suhtlemisega.

Planeeritud muudatuste tulemusena ei hüvitata enam teenuse saajatele transpordi- ega majutuskulusid samamoodi nagu senises SRT süsteemis. Uue regulatsiooni alusel ning Tervisekassa rahastusel ei ole majutus eraldi hinnastatud ehk ei ole osa riigieelarve eraldisest rahastatavast rehabilitatsiooniteenusest. 2025. aastal hüvitati peamiselt tööealistele ööpäevaringset majutusteenust 281 323 euro ulatuses. Puudega laste (0–15 a) ja nende esindajate majutuskulud hüvitati 11 741 euro ulatuses.15 Nimetatud kulu ei kandu aga kindlasti täielikult leibkondadele, sest senises süsteemis ei olnud majutuse vajadus täielikult vältimatu, vaid sõltus tugevalt inimese enda subjektiivsetest valikutest saada teenust oma mitte-elukohajärgses maakonnas. Poliitikamuudatus ei välista, et teenuseosutaja korraldab osa teenustest, kus see on asjakohane, selliselt, et see sisaldab ka abivajaja majutuse komponenti. 

Eelnõu koostajate hinnangul on teenuseid vajava inimese transpordiküsimus vajalik lahendada tema leibkonna ja elukohajärgse omavalitsuse koostöös. 2025. aastal hüvitati sõidukulusid 215 isikule 32 014 euro ulatuses (keskmiselt 149 eurot inimese kohta), 87% (186) kuluhüvitistest olid seotud vanusegrupiga 0–15-aastased. Seega on transpordivajadus küll kogumahult piiratud, kuid kulu võib kanduda leibkondadele, kelle jaoks võib teenusele jõudmine ilma täiendava toeta olla keeruline. Seejuures tuleb arvestada, kas transport on olnud vajalik liikumisel majutuse komponendiga teenusele, mis ise ei pruugi olla täielikult vältimatu. 

Infosegaduse riski maandamiseks on Sotsiaalministeerium kavandamas sihtrühmadele suunatud teavitustegevusi (nt infopäevad), juhendmaterjalide koostamist ning info koondamist ja kättesaadavaks tegemist kõigi seotud asutuste veebilehtedel. Tõese ja üheselt arusaadava info õigeaegne kättesaadavus ja arusaadavus on kriitiline komponent sujuva teenusele jõudmise tagamisel, seejuures eriti nende inimeste puhul, kellel on keerulisem süsteemis orienteeruda. Muudatuste ettevalmistamise käigus on juba kaardistatud huvikaitseorganisatsioonide ja partnerasutuste võrgustik, kelle kaudu infot edasi jagatakse. Tervisekassa on potentsiaalsetele lepingupartneritele rehabilitatsiooniteenuse osutamise lepingu tingimusi valmis tutvutama 2026. aasta sügisel.

Üleminekuperioodiga kaasneva teenuse kättesaadavuse riski vähendab lahendus, mille kohaselt koostatakse 30.09.2027 seisuga kehtiva SRT suunamisotsusega inimestele automaatselt rehabilitatsiooniteenuse saatekiri. 30.09.2027 kuupäevaga lõppevaid suunamisotsuseid on hinnanguliselt vahemikus 8000 – 10 000. Lahendus väldib olukorda, kus kõik senised teenusesaajad peaksid lühikese aja jooksul pöörduma TTO poole üksnes uue saatekirja saamiseks. Automaatne saatekiri toetab teenuse järjepidevust, vähendab tervishoiutöötajate ühekordset koormust ning maandab riski, et teenuse saamine katkeb süsteemide vahetumise tõttu. Teenuse jätkumine uues süsteemis sõltub samas siiski inimese tegelikust rehabilitatsioonivajadusest ning rehabilitatsiooni­meeskonna hinnangust rehabilitatsiooni asjakohasusele.

Poliitikamuudatus võib rakenduslike probleemide korral tuua kaasa ajutisi häireid konkreetsete teenuste osutamisel konkreetses piirkonnas ja sel moel võib ajutiselt esineda regionaalset ebavõrdsust teenuste kättesaadavuses. Nagu demonstreerivad tabelid 2 ja 5, ei ole ka praegu teenuste osutamine maakondades päris sünkroonis teenusevajadusega ning see võib üle kanduda ja mõnel juhul võimenduda ka uues süsteemis. Näiteks kui senine SRT osutaja ei suuda täita TTO tegevusloaks nõutavaid tingimusi, ei ole Tervisekassal temaga ka võimalik teenuse osutamiseks lepingut sõlmida. Samas maandab riski olulisel määral see, kui igas maakonnas pakub rehabilitatsiooniteenust vähemalt üks haiglavõrgu haigla. Ajutisi häireid üksikute teenuste regionaalses kättesaadavuses on võimalik maandada haiglavõrgu haiglate koostöös. Praegune teenuseosutajate jaotus maakondade üleselt on ebaühtlane – muudatus parandab teenuse kättesaadavust näiteks Hiiumaal, Läänemaal, Jõgevamaal.  

Tabel 2. SRT saajad elukoha maakonna ja sihtrühma järgi, 2025
Teenuse saaja elukoha maakond RR järgi
16-a ja vanemad inimesed13 (Lg 1)
KOV abivajav laps (Lg 2)
0–15-a puudega laps (Lg 3)
Psüühikahäirega tööealine (Lg 5)
KOKKU (unikaalsed)
Harju
396
305
2 298
1 628
4 591
Hiiu
3
8
13
11
35
Ida-Viru
135
29
682
379
1221
Jõgeva
17
9
128
70
224
Järva
9
22
172
74
273
Lääne
10
21
53
20
102
Lääne-Viru
23
49
316
152
540
Põlva
27
6
144
133
309
Pärnu
45
23
338
139
543
Rapla
19
11
129
67
225
Saare
13
1
114
44
172
Tartu
114
50
1 024
633
1815
Valga
13
2
144
62
221
Viljandi
41
8
207
119
375
Võru
57
5
142
142
346
Mitte Eesti
6
0
16
17
40
Puudub kehtiv aadress
0
0
106
13
144
Eesti kokku (unikaalsed)
917
536
5 857
3 553
10 827
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Kuna laste sihtrühmas (0–15 a) on positiivsete suunamisotsuste (üle 90%) ja teenusesaajate osakaal väga suur, võib eeldada, et laste puhul toimib teekond taotluse esitamisest teenuse saamiseni ning reform seda alamsihtrühma ei kasvata. Küll on reformil tõenäoliselt oluline mõju tööealistele abivajajatele, kelle puhul on teekonnal SRT teenuse taotlusest teenuse kasutamiseni olnud kõige suurem väljalangevus nii menetluse käigus kui ka pärast positiivset otsust. See viitab kitsaskohtadele nii teenuse kättesaadavuses (nt järjekorrad) kui ka protsessis laiemalt (sh info liikumine ja motivatsiooni vähenemine pikema ooteaja jooksul). Vanemaealiste (64+) puhul on teenusesaajate arv olnud kõige väiksem. Positiivsete otsuste osakaal on juba algtasemel väiksem (50 – 60%14) ning suurem osa taotlusi katkeb menetluse käigus või võetakse tagasi. Selles sihtrühmas põimub SRT vajadus sageli teiste teenustega (nt hoolekandeteenused või tervishoiu üksikteenused), mistõttu ei pruugi SRT olla alati sobiv lahendus või ei hakata teenustel praktilistel põhjustel kasutama.
  
Kokkuvõttes avaldab poliitikamuudatus sihtrühmale märkimisväärset mõju, lihtsustades inimestele vajaduspõhiste teenuste kättesaamist ning vähendab oluliselt bürokraatiat. Sihtrühm moodustab väikese osa kogurahvastikust, kuid sihtrühmal on suur toetusvajadus. Muudatus nõuab üleminekufaasis sihtrühma kohanemist uute tingimustega, kuid protsess on neile võrreldes kehtiva lahendusega oluliselt mugavam ja vähem koormav. Uutel alustel pakutav rehabilitatsiooniteenus võimaldab  kujundada terviklikud teenuse- ja toeteekonnad, mis ei lähtu üksnes inimese võimest süsteemis orienteeruda, vaid arvestavad tema tegelikke terviseseisundist tulenevaid piiranguid ja vajadusi. 

6.2. SRT osutajad
Poliitikamuudatus mõjutab väga oluliselt seniseid SRT osutajaid. 2026. aasta alguses oli kehtiv sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse tegevusluba 179 juriidilisel isikul, kellest 119 olid ka Sotsiaalkindlustusameti SRT lepingupartnerid.15 Juriidiliselt vormilt olid neist 43 mittetulundus­ühingud, 49 osaühingud, 6 aktsiaseltsid, 9 sihtasutused, 9 KOV hallatavad asutused ja 3 riigikoolid. SRT meeskondadesse kuulus 1942 spetsialisti, kellest 84,9% panustas vaid ühe teenuseosutaja juures.16 Kuna suur osa SRT osutajatest pakub ka tööalase rehabilitatsiooni teenust (TRT) (ca 60% ehk 74 asutust), mõjutab muudatus ka TRT osutajaid, keda oli 2025. aastal kokku 95.17 Kõigist tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutustest (2024. a seisuga 276618) moodustavad SRT-d ja TRT-d pakkuvad asutused väikese osa (5%).

2025. aasta juuli seisuga oli SRT meeskondi 145, sealhulgas kuulus osa neist SKA lepingupartneriks oleva sama asutuse alla, kuid tegutsemiskohad olid erinevad. Keskmiselt oli ühes SRT meeskonnas 17,3 spetsialisti ning esindatud 7,4 eriala spetsialistid (4–10) (vt Tabel 3) ehk teenuseosutamine on ka seni tuginenud valdavalt multidistsiplinaarsele meeskonnatööle. Suurimas meeskonnas oli 56 spetsialisti, neist 27 kogemusnõustajad.

Tabel 3. Spetsialistid SRT meeskondades, sh keskmine ja maksimaalne arv meeskonna kohta, 2025
Spetsialist
Spetsialistide arv kokku meeskondades
Mitmes meeskonnas
Spetsialiste keskmiselt meeskonnas, kus on eriala spetsialist
Spetsialiste maksimaalselt meeskonnas
Arst
123
73 (63%)
1,7
6
Eripedagoog
452
126 (87%)
3,6
24
Füsioterapeut
393
131 (90%)
3
28
Kogemusnõustaja
324
96 (66%)
3,4
27
Logopeed
280
105 (77%)
2,7
20
Loovterapeut
149
86 (59%)
1,7
12
Psühholoog
508
143 (99%)
3,5
22
Sotsiaaltöötaja
368
144 (99%)
2,5
12
Tegevusterapeut
140
78( 54%)
1,7
9
Õde
151
85 (59%)
1,8
10
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Kõige enam SRT spetsialiste töötas ootuspäraselt 2025. aastal Harju ja Tartu maakonnas. Harju maakonnas töötas ligi 41% kõigist SRT spetsialistidest (1029) ning Tartu maakonnas ligi 18% (464 spetsialisti). Keskmise suurusega maakondades, nagu Pärnu, Viljandi ja Võru, jäi spetsialistide arv vahemikku 90–130, samas kui väiksemates maakondades, nagu Hiiu, Lääne ja Jõgeva, oli spetsialistide koguarv väga piiratud, ulatudes mõnest üksikust kuni paarikümneni. See viitab sellele, et nendes piirkondades põhineb rehabilitatsioonivõimekus kitsal spetsialistide ringil ning inimesed võivad sõltuda naabermaakondades pakutavast teenusest. Tabel 4 annab ülevaate SRT meeskondade erialalisest koosseisust maakonniti.

Tabel 4. Spetsialistid SRT meeskondades maakonniti, 2025*
Maakond
Spetsialist
Kokku

Arst
Eri-pedagoog
Füsio-terapeut
Kogemus-nõustaja
Logo-peed
Loov-terapeut
Psühho-loog
Sotsiaal-töötaja
Tegevus-terapeut
Õde

Harju
57
150
148
137
79
84
218
146
77
62
1029
Hiiu
1
0
3
7
1
1
3
2
1
2
20
Ida-Viru
15
33
47
42
32
4
54
36
13
21
263
Jõgeva
3
5
3
0
3
0
2
2
0
3
17
Järva
4
16
13
11
5
2
14
11
7
6
78
Lääne
0
2
1
0
0
1
1
3
1
1
9
Lääne-Viru
0
15
8
3
6
5
8
14
5
1
58
Põlva
3
11
16
3
5
3
9
6
2
4
54
Pärnu
9
20
11
32
11
7
24
29
4
8
131
Rapla
1
8
3
2
4
4
5
8
6
1
35
Saare
6
16
7
8
9
5
9
9
2
5
59
Tartu
15
140
67
45
95
17
113
64
10
13
464
Valga
0
13
9
9
11
4
13
9
2
3
64
Viljandi
1
12
28
18
11
7
21
18
9
7
112
Võru
8
11
27
7
8
5
13
11
1
14
94
* Tabelis esitatud spetsialistide arv ei ole unikaalsete isikute arv. Sama isik võib olla arvestatud mitmel ametikohal ja/või mitmes SRT meeskonnas.
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

SRT saajate arv ühe spetsialisti kohta oli suurim Jõgeva, Lääne ja Lääne-Viru maakonnas (vastavalt 13,2, 11,3 ja 9,3 SRT saajat ühe spetsialisti kohta). See viitab nende piirkondade väikesele spetsialistide arvule ning võimalikele teenuse kättesaadavuse pingekohtadele. Kõige väiksem oli SRT saajate arv spetsialisti kohta Hiiu maakonnas (1,8 SRT saajat)19, mis osutab väga väiksele koormusele ja samal ajal väga väikesele teenusemahule. Samas tuleb arvestada, et teenust ei saada alati isiku rahvastikuregistri järgses elukoha maakonnas. SRT saajate maakondlik ränne on toodud allpool Tabelis 8.

Statistikaameti 2024. aasta andmetel töötas paralleelselt kahes rehabilitatsiooni pakkuvas asutuses 2276 palgatöötajat (sh teenust vahetult mitteosutavad spetsialistid)22. Seejuures töötasid ligi pooled neist (49%) samal ametikohal mitmes asutuses, mis viitab töötajate jagunemisele erinevate teenuse­osutajate vahel. 

Seega iseloomustab rehabilitatsioonivaldkonna tööjõudu see, et samad spetsialistid osutavad teenuseid nii sotsiaalse kui ka tööalase rehabilitatsiooni raames ning töötavad sageli paralleelselt mitmes asutuses. Rehabilitatsiooni osutavatest asutustest mitmed osutavad ka tervishoiuteenuseid, sealhulgas Tervisekassa lepingupartnerina. Selline paindlik töökorraldus võimaldab toetada spetsialistide kohanemist teenuste korralduslikes muutustes ning võimaldada jätkata töötamist erinevate teenuseosutajate juures senise rehabilitatsioonivaldkonnas omandatud pädevuse alusel.

Teenuse osutamise jätkamise võimalused uues süsteemis

Uue korra kohaselt hakkab rehabilitatsiooniteenuse osutamine sõltuma tervishoiuteenuse osutaja (TTO) tegevusloast ja vastavusest rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele. Senistel SRT osutajatel, kellel ei ole veel asjakohast tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba, on riiklikult rahastatud rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks peamiselt kaks võimalust: 1) viia tegutsemisalused kooskõlla rehabilitatsiooniteenuse osutajale seatavate nõuetega ehk hankida endale sobiv TTO tegevusluba või 2) pakkuda oma teenuseid nn alltöövõtuna asjakohase tegevusloa ja Tervisekassa lepinguga TTO-le. Esimesel juhul tuleb tagada, et organisatsioonil oleks korrektne õiguslik vorm, sest TTO ei saa olla näiteks MTÜ. Kui MTÜ-st teenuseosutaja otsustab uues korralduses jätkata tegevust äriühinguna, kaasneb sellega ühekordne äriregistri toimingute ja õigusliku ümberkorralduse kulu. Luues osaühingu MTÜ omandusse või asutades selle eraisiku(te)na, tuleb esmalt tasuda riigilõiv (e-äriregistris ettevõtet alustades on see 265 eurot). Tegevuse ja tegevuskoha vastavusse viimine tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa nõuetega võib nõuda teenuseosutajalt täiendavat kulu, eelkõige nõuetele vastavate ruumide, sisseseade, personali, IT-nõuete täitmiseks ja töökorralduse tagamiseks.
Rehabilitatsiooniteenust pakkuvad asutused, kel on sobiv tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba, ei pea oma tegutsemisaluseid poliitikamuudatuse tõttu kohandama. 2026. aasta juuli alguse seisuga oli SRT-d osutavatest SKA lepingupartneritest 25-l ambulatoorse taastusravi, 47-l iseseisva füsioteraapia, 31-l iseseisva logopeedilise abi osutamise, 22-l iseseisva psühholoogilise ravi tegevusluba ja 20-l psühhiaatria tegevusluba. SKA lepingupartneriks olevaid asutusi, kellel ei ole ühtegi tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba, on ca 80. Perioodil veebruar 2026 kuni juuli 2026 on kasvanud kõige suurema klientide arvuga SRT osutajate arv, kellel on olemas uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks vajalikud tervishoiuteenuse osutamise tegevusload (vt ka Tabel 5). Kuigi haiglavõrgu haiglatest pea kõigil on ka rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevusluba, olid 2026.  aasta veebruari seisuga vaid osa neist SRT osutajana SKA lepingupartnerid. Suurimate SRT osutajate hulgas on paar taastusravi tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajat ja ka üks haiglavõrgu haigla.
Asutused, kes tervishoiuteenuse osutajaks saada ei soovi, saavad siiski jätkata rehabilitatsiooniteenuste osutamist olles partneriks tervishoiuteenuse osutajatele, kel endal ei ole lepingu täitmiseks piisavat võimekust.

Tabel 5. Suurimad SRT osutajad, inimeste arv ühes kuus keskmiselt (2025) ning tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa olemasolu**
Asutus
SRT-d saavaid isikuid keskmiselt kuus
Taastusravi tegevusluba
Psühhiaatria tegevusluba
Iseseisva füsioteraapia tegevusluba
Iseseisva logopeedilise ravi tegevusluba
Iseseisva psühholoogi-lise ravi tegevusluba
Papaver MTÜ
344
ei
jah
jah
ei
ei
Lapssi OÜ
326
jah
ei
jah
jah
jah
Tallinna Erihoolekande- ja Rehabilitatsiooniteenuste Keskus
316
ei
ei
ei
ei
ei
Dorpat Tervis OÜ
257
jah
ei
ei
ei
ei
Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing
235
ei
ei
ei
ei
ei
ProVida Kliinik OÜ
229
ei
jah
jah
jah
jah
Virumaa Tugiteenused MTÜ
179
ei
ei
jah
jah
ei
Loodusmeel MTÜ
163
ei
ei
ei
ei
ei
ST.PeReKe OÜ
149
ei
jah
jah
jah
jah
Ühiselt MTÜ /Ühiselt Tervisekeskus OÜ
136
ei

jah
jah
ei
Põlva Haigla
135
jah*

ei
ei
ei
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, MEDRE.
*Üldhaigla, ** 04.07.2026 seisuga

Rehabilitatsiooniteenuse uus korraldus ja seotus tervishoiuvaldkonnaga muudab teenuse eesmärgipärasemaks. Väheneb dubleeriv töö, sest kaovad korduvad hindamised ja mahukad eraldiseisvad rehabilitatsiooniplaanid. Teenuseosutajad, kes on seni järginud mitme valdkonna reegleid, saavad halduskoormuse vähenemise tõttu enam keskenduda otsesele klienditööle. Uuenenud rehabilitatsiooniteenus tugineb olemasolevale tervisevaldkonna korraldusele, mis aitab vältida eraldi tegevusloa loomist ning sellega seotud haldus- ja arenduskulusid. Selline lahendus vähendab seni toimunud dubleerimist nii regulatsioonide kui järelevalve osas ning muudab ülemineku teenuseosutajatele lihtsamaks, kuna kasutatakse juba kehtivaid tegevuslubade, lepingute ja järelevalve mehhanisme.

Dokumenteerimine muutub senise rehabilitatsiooniplaani keskse mudeliga võrreldes tervishoiu dokumenteerimisloogikale lähedasemaks. Teenuseosutaja dokumenteerib igapäevase töö enda infosüsteemis ning esitab tervise infosüsteemi rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte. Rehabilitatsiooniplaani koostamise kohustus praegusel kujul kaob, mis vabastab spetsialistide aega sisuliseks tööks inimesega. Uus korraldus tähendab, et teenuseosutaja dokumenteerib teenuse eesmärgi, osutatud sekkumised, tulemused ja rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte nii, et see info on tervishoiusüsteemis leitav ning kasutatav.

Uues süsteemis on eesmärk liikuda rehabilitatsiooniteenuse osutamisel terviseseisundipõhise pädevuse kasvatamise suunas. Selleks sõnastatakse rehabilitatsiooniteenuse liigid, mis võimaldab teenuseosutajatel väljendada, milliste terviseseisundite põhiselt on neil olemas lisapädevus sihtrühmaga tegelemiseks ning võimaldab teenust hankida ka sihtrühmade põhiselt. Kuigi praktikas on paljudel teenuseosutajatel kujunenud kitsamad terviseseisundi- või vanusepõhised sihtrühmad, kehtivas regulatsioonis selliseks spetsialiseerumiseks aluseid ei olnud. Terviseseisundi põhise lisapädevuse kasvatamine võimaldab parandada teenuse kvaliteeti ja tulemuslikkust, kuna teenuseosutajad saavad paremini keskenduda kindlate sihtrühmade spetsiifilistele vajadustele. 

Rehabilitatsioonimeeskondade koosseisu ja kvalifikatsiooninõuete muutmine võimaldab teenuse kvaliteeti ning spetsialistide pädevust täpsemalt määratleda (baaskvalifikatsioon). Nõuete kujundamisel võetakse arvesse tööjõu kättesaadavust, et tagada piisav spetsialistide ressurss vajaduspõhiseks teenuste osutamiseks meeskondades. Kvalifikatsiooninõuded kehtestatakse määruse tasandil ning muudatuste mõju selgitatakse määruse seletuskirjas.

Teenuse sisu kujundamisel tuleb teenuseosutajatel edaspidi enam lähtuda terviseseisundi põhistest sekkumistest, mis tuginevad standardiseeritud käsitlusjuhenditele.22 See võimaldab määratleda terviseseisundipõhised vajalikud sekkumised ja nende sisu ning sekkumisi rakendavad spetsialistid, vähendades teenuse kvaliteedi ja sisu varieeruvust. Samuti aitab see täpsemalt määratleda rehabilitatsioonimeeskonna põhimeeskonna koosseisu ning toetada ressursside sihipärasemat kasutamist.  

Õigusest kaotatakse nõue, et vähemalt üks rehabilitatsioonimeeskonna spetsialist peab olema läbinud määrusega kehtestatud rehabilitatsioonivaldkonna koolituse või pidanud eriala omandamisel läbima vastava koolituse. Ühe spetsialisti koolitamine nõuetele vastavaks on teenuseosutajale tähendanud lisakulu suurusjärgus 1000 eurot. Paindlikum lähenemine võimaldab teenuseosutajal valida meeskonnale sobivaima erialase täiendkoolituse. Spetsialiseerumise toetamiseks on tulevikus vaja pakkuda rehabilitatsioonimeeskondadele rohkem nii kutsealapõhiseid kui ka kutsealade üleseid alamvaldkonnaspetsiifilisi täiendkoolitusi. 

Kui seni on kogemusnõustaja koolituse õppekava ja sisu olnud määrusega reguleeritud, siis poliitika muudatusega kaotatakse määruse tasandil kehtestatud õppekava nõuded ning kehtestatakse kvalifikatsiooninõue, mille kohaselt peab kogemusnõustaja olema läbinud kogemusnõustaja täiendkoolituse. Rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu võib seega ka edaspidi kaasata kogemusnõustaja, kellel on sarnane puude, tervisekahjustuse või erivajadusega seotud isiklik kogemus ning kes on läbinud kogemusnõustaja esmase koolituse.  

Kohanemiskulu ja riskid
Ümberkorraldused pakuvad teenuseosutajatele uusi võimalusi ning toovad kaasa kohanemisvajaduse. Teenuseosutajad, kes vastavad kehtestatud nõuetele ja sõlmivad lepingu Tervisekassaga, saavad jätkata oma tegevust tervishoiusüsteemis. Üleminekuprotsessiga teenuseosutajatele kaasnevad kulud tegevusloa taotlemise, tööprotsesside ümberkujundamise ja vajadusel lisatööjõu palkamiseks. Seejuures võib suurem kohanemisvajadus kaasneda väiksematele MTÜ-dele. 

Kulude täpset kogumahtu ei ole võimalik hinnata, kuna see võib teenuseosutajate lõikes väga oluliselt varieeruda ning sõltub otseselt teenuseosutaja tehtavatest valikutest tulevikus. 

Asutused, kellel juba on tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ja lepinguline suhe Tervisekassaga, on üldjuhul üleminekuks paremini valmis ning kohandamist vajavad peamiselt tööprotsessid ja -korraldus. Hetkel veel tervishoiuteenuse osutamise tegevusloata asutused peavad läbima mahukama kohanemisprotsessi. Asutused peavad esmalt hindama, kas ja kuidas võimaldavad senised tegutsemisalused ja töökorraldus teenuste osutamise jätkamist uues süsteemis. Kõik teenuseosutajad ei pruugigi uuenevatele nõuetele (kohe) vastata, mistõttu võib osa neist loobuda (reformi käivitumisel) teenuse iseseisvast osutamisest; samas on võimalik jätkata tegevust haiglate ja tervishoiuteenuse osutajate lepingupartnerina osa rehabilitatsiooniteenuse komponentide osutajana.  
 
Uue korralduse rakendamine nõuab reformi jõustumisele eelneval perioodil uute tööprotsesside ja digilahenduste kasutuselevõttu. Pikemas vaatest vähendab teenuseosutajate halduskoormus, kuna teenuse korraldus ja dokumenteerimine muutuvad ühtsemaks ning teenuste pakkumise korraldus muutub senisest paindlikumaks võimaldades vajaduspõhiselt teenuseid osutada ka inimese kodus või kaugnõustamisena. Muudatusega suureneb lühiajaliselt koolitus- ja kohanemiskoormus. Sihtrühma laienemine ja teenusele ligipääsu aluste muutus võivad üleminekufaasis suurendada nõudlust ning see võib  reformi käivitumise faasis suurendada koormust nõuetele vastanud ja rehabilitatsioonilepingu sõlminud teenuseosutajatele.  

Kokkuvõttes on muudatus teenuseosutajate jaoks väga olulise mõjuga, pannes ettevõtteid ja ühinguid, kel ei ole TTO tegevusluba, oma tegutsemisaluseid ümber vaatama. Siiski pakub poliitikamuudatus senistele SRT osutajatele mitmeid paindlikke lahendusi oma tegevusega jätkamiseks. Teenust osutavate asutuste jaoks väheneb halduskoormus ning rehabilitatsioonivaldkonnas tekivad võimalused paremaks võrgustikutööks ja spetsialiseerumiseks.  

6.3. Tervishoiuteenuse osutajad

Poliitikamuudatus mõjutab otseselt tervishoiuteenuse osutajaid, kes rehabilitatsiooniteenust osutavad või selle korralduses osalevad, sealhulgas nii perearstikeskuseid, haiglaid kui ka eriarstiabi osutajaid. Uue korraldusega on haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatel kohustus osutada rehabilitatsiooniteenust. Teenust võivad pakkuda ka kõik nõutud tegevuslubadega tervishoiuteenuse osutajad. Koos haiglavõrgu haiglatega on ambulatoorse taastusravi ja füsiaatriateenuse tegevusluba 79 asutusel. 

Tabel 6. Haiglavõrgu haiglad SRT osutajatena (rehabilitatsiooniteenuse tegevusluba omavad haiglad ja viimane SKA lepingupartneriks olemise aasta)
Haigla
Haigla liik*
Taastus-ravi
leping
Rehabilitatsiooni-teenuse tegevusluba
SKA lepingu-partner SRT osutajana
Tartu Ülikooli Kliinikum SA
11
jah
jah
2023
Tallinna Lastehaigla SA
11
jah
jah
2024
Ida-Tallinna Keskhaigla SA
12
jah
jah
2023
Lääne-Tallinna Keskhaigla SA
12
jah
ei

Ida-Viru Keskhaigla SA
12
jah
jah
2026
Pärnu Haigla
12
jah
jah
2026
Järvamaa Haigla
13
jah
jah
2026
Kuressaare Haigla SA
13
jah
jah
2026
Läänemaa Haigla SA
13
ei
ei

Rakvere Haigla SA
13
jah
jah
2023
Lõuna-Eesti Haigla SA
13
jah
jah
2026
Narva Haigla SA
13
jah
ei

Viljandi Haigla SA
13
jah
jah
2026
Valga Haigla SA
13
jah
ei

Hiiumaa Haigla SA
13
jah
ei

Põlva Haigla SA
13
jah
jah
2026
Raplamaa Haigla SA
13
jah
jah
2026
Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus SA
14
jah
jah
2023
Jõgeva Haigla SA
17
jah
jah
2025
Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA
11
jah
jah
2026
*11 – piirkondlik haigla, 12- keskhaigla, 13- üldhaigla, 14- taastusravihaigla, 17- kohalik haigla

Maakonnas vähemalt ühele haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglale pandav kohustus ei tähenda, et iga haigla peab osutama rehabilitatsiooniteenust kõigile sihtrühmadele ja kõigis teenuseliikides. Teenusevõimekus kujuneb Tervisekassa lepingute, piirkondliku vajaduse, haiglate valmisoleku, spetsialistide olemasolu ja koostööpartnerite kaasamise kaudu.  
 
Tervishoiuteenuse osutajate jaoks on poliitikamuudatuse pakutav oluline lisandväärtus see, et ravi ja rehabilitatsioon liiguvad ühte infovälja. TIS-i põhine vaade võimaldab tervishoiutöötajatel näha rehabilitatsiooniteenuse vajadust ja tulemust senisest paremini üheskoos muu terviseinfoga. Seni tervishoius pakutavast toest eraldatud rehabilitatsiooniteenuse osutajad ning rehabilitatsiooni­meeskondade spetsialistid on võimalik panna sünkroonis tööle tervishoius tegutsevate meeskondadega. Patsiendi tervisetulemi ja heaolu nimel tegutsevad spetsialistid saavad teda toetava terviklikuma info põhjal, õigeaegsemalt ning abivajaduse süvenemist ennetades.

Tervishoiutöötajatele kaasneb muudatusega kohustus tuvastada olulise tervisehäire ja -kao korral rehabilitatsiooniteenuse vajadust ning asjakohasusel koostada põhjendatud suunamine (e-konsultatsioon). Koostöös rehabilitatsioonimeeskonnaga määratletakse konkreetsele inimesele sobiv ja tulemuslik toe pakkumise viis. Saatekirja, selle vastuse ja hilisema ja rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte kaudu tekib kõigil patsiendiga kokku puutuvatel tervishoiutöötajatel parem võimalus olla informeeritud, kas ja millist rehabilitatsiooniteenust inimene saab/on saanud ning millise tulemuslikkusega. 
 
E-konsultatsiooni koostamine on tervishoius tavatoiming, mida iseenesest ei ole paslik lisakoormusena käsitleda. Poliitikamuudatusega on kavas anda täiendavalt e-konsultatsiooni õigus rehabilitatsiooniteenusele suunamisel ka õdedele.  Selle rehabilitatsiooniga seotud aspektidest tulenevat koormust saab vähendada koolitamise, juhendite loomise või kogemuste jagamise võimaldamisega. Sotsiaalministeerium kavandab rakendamist toetavaid tegevusi nii 2026. kui 2027. aastal kaasates sellesse nii tervishoiu kui ka sotsiaalvaldkonna esindajaid. 

Uues süsteemis kahaneb teenuseosutajate dokumenteerimisega seotud koguhalduskoormus, sest dubleerivad tegevused kaovad ning infoliikumine paraneb. Olemasolevate järelevalve- ja vastutussüsteemide kasutamine tagab ühtlasema kvaliteedikäsitluse ja parema nõuetele vastavuse kontrollitavuse.

Üleminekuperioodiga kaasneda võivat suunajate ülekoormuse riski vähendab lahendus, mille kohaselt koostatakse 30.09.2027 seisuga kehtiva SRT suunamisotsusega inimestele automaatselt rehabilitatsiooniteenuse saatekiri. See väldib olukorda, kus kõik senised teenusesaajad peaksid lühikese aja jooksul pöörduma arsti või õe poole üksnes uue saatekirja saamiseks. Automaatne saatekiri toetab teenuse järjepidevust, vähendab tervishoiutöötajate ühekordset koormust ning maandab riski, et teenuse saamine katkeb süsteemide vahetumise tõttu. Teenuse jätkumine uues süsteemis sõltub siiski inimese tegelikust rehabilitatsioonivajadusest ning rehabilitatsioonimeeskonna hinnangust. 30.09.2027 kuupäevaga lõppevaid suunamisotsuseid on hinnanguliselt vahemikus 8000 – 10 000.  

Praktiliseks kitsaskohaks võib osutada taristu ja ruumide piisavus eelkõige haiglates. Haiglate funktsionaalsetes arengukavades ei ole enamast rehabilitatsiooni pakkumist täiendavas mahus planeeritud. Samas on enamik haiglavõrgu haiglaid olnud SRT osutajad ning seega omavad praktilist kogemust rehabilitatsiooniteenuse osutamisel haigla ruumides. Lahendustena nähakse samas võimalust kaasata lepingupartneritena juba olemasolevaid rehabilitatsioonimeeskondi ja nende tegutsemise asukohti. Samuti on võimalik teenuseid osutada paindlikumalt, sealhulgas inimese kodus või kaugnõustamisena, mis võib samuti leevendada oluliselt ruumipiiranguid. Pikemas perspektiivis saab lisavõimalusena potentsiaalselt kasutada Euroopa Liidu vahendeid tervishoiutaristu arendamiseks.  

Oluline riskikoht konkreetse rehabilitatsiooniteenust osutava tervishoiuteenuse osutaja vaatevinklist on spetsialistide nappus. Näiteks on esile tõstetud laste sihtrühmaga tegutseda oskavate spetsialistide nappust. Lastega töötavate vaimse tervise spetsialistide, füsioterapeutide, logopeedide ja taastusraviarstide piiratud kättesaadavus võib mõjutada teenuse tegelikku mahtu ja piirkondlikku kättesaadavust. Riski maandamiseks arvestatakse ka rehabilitatsioonimeeskonna kutsealade vajadusega valdkondliku koolitustellimuse kokku leppimisel ning täiendkoolitusprogrammide väljatöötamisel ja rakendamisel. 

Kokkuvõttes on muudatus tervishoiuteenuse osutajate jaoks olulise mõjuga. Mõju ulatus on suur, kuna muutub rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja koordineerimise roll ning igapäevane töökorraldus, sh teenusele suunamine, dokumenteerimine ja valdkondade vaheline koostöö. Peamisel avaldub mõju üleminekuperioodil, misjärel integreeruvad rehabilitatsioonivajaduse hindamine ja teenuste osutamine igapäevasesse ravitöösse.  

6.4. KOVid

Poliitikamuudatus leevendab kaudse mõjuna survet KOV tasandi sotsiaalsüsteemile keerukamate terviseprobleemidega inimeste juhtumikorralduses. Kui inimene saab õigeaegselt ja vajaduspõhiselt rehabilitatsiooniteenuseid, ei pruugi tema abivajadus süveneda, mistõttu võib nõudlus suurema ressursimahuga sotsiaalteenuste järele kahaneda või nende vajadus edasi lükkuda. Seega loob rehabilitatsioonireform eeldused KOV-ide koormuse kahanemiseks juhtumikorralduse selle osa arvelt, mis oli seotud rehabilitatsioonivaldkonna ja tervishoiuvaldkonna (senise puuduliku) koostöö koordineerimisega. Üleminekuperioodil võib KOV-ide töökoormus ajutiselt suureneda, kuna uue korralduse rakendamine eeldab kõikidelt osapooltelt kohanemist ning juhtudel, kus KOV on inimese jaoks esmaseks kontaktpunktiks, on KOV-idel vajalik abi vajavaid elanikke täiendavalt nõustada ja toetada nende liikumist muutuvas süsteemis.

Tabel 8. SRT saajate arv 2025. aastal - maakondlik ränne, SKA andmetel*
TO (emaasutus )
Maakond
Harju
Hiiu
Ida-Viru
Jõgeva
Järva
Lääne
Lääne-Viru
Põlva
Pärnu
Rapla
Saare
Tartu
Valga
Viljandi
Võru
Mitte Eesti
Puudub kehtiv aadress
Kokku (unikaalsed)
Harju
4 242
17
195
42
33
27
95
15
93
77
26
262
98
88
15
21
54
5 259
Hiiu
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
Ida-Viru
48
1
869
7
2
2
5
2
6
1
1
8
0
1
2
5
21
957
Jõgeva
1
0
1
19
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
20
Järva
53
13
56
15
200
64
23
0
17
9
7
9
4
5
0
1
3
454
Lääne
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
Lääne-Viru
20
0
15
0
10
0
378
1
25
1
0
2
0
1
2
0
10
447
Põlva
18
0
3
8
1
0
4
211
3
0
1
50
9
4
56
3
2
359
Pärnu
93
4
34
11
14
4
13
7
367
46
17
44
73
124
27
5
5
864
Rapla
28
0
0
1
4
0
0
0
1
93
0
0
0
0
0
0
2
125
Saare
6
0
1
1
0
1
1
0
3
0
117
0
0
0
1
0
4
130
Tartu
49
1
19
112
9
3
18
51
16
3
4
1 430
52
22
32
3
18
1 786
Valga
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
8
0
0
0
0
8
Viljandi
7
0
2
6
6
0
0
0
14
0
0
4
3
164
0
1
2
202
Võru
72
0
46
9
4
3
9
27
8
2
1
35
7
12
218
0
0
448
Kokku (unikaalsed)
4 603
35
1 224
224
277
102
540
309
544
335
172
1 816
221
375
346
39
119
10 827
* Tabelis esitatud arvud maakondade järgi ei kajasta unikaalseid isikuid. Kokkuvõtlikes näitajates on kasutatud unikaalseid isikuid, kelle elukoha maakond on määratud rahvastikuregistri andmete alusel.
Poliitikamuudatuste tulemusena ei hüvitata enam teenuse saajatele transpordi- ega majutuskulusid ning osa sellest kulust võib kanduda üle KOV-idele. 2025.  aastal toimus ca viiendik SRT kasutustest väljaspool teenuse saaja kodumaakonda (vt Tabel 7). Näiteks on Pärnu maakonnas 57%-l, Järva maakonnas 56%, Võru maakonnas 51% ja Põlva maakonnas 41% juhtudest kasutatud teenust väljaspool maakonda. Maakonnaülene ränne ei ole samas alati olnud seotud sellega, et kodumaakonnas teenuseosutajad puuduvad, vaid ka sellega milliseid lisahüvesid teise maakonna teenuseosutajad keskkonnana pakuvad. On ka maakondi, kus valdav osa teenuse kasutusest toimub oma piirkonnas – Ida-Viru ja Saare maakonnas moodustab see vastavalt 93% ja Lääne-Viru maakonnas 86%. Harju ja Tartu suuremates keskustes osutatakse teenusest 81% oma maakonnas, kuid ligikaudu viiendik kasutuskordadest leiab aset teistes maakondades.
2025. aastal hüvitati sõidukulusid 215 isikule kokku 32 014 euro ulatuses (keskmiselt 149 eurot inimese kohta). Seega on transpordivajadus küll kogumahult piiratud, kuid juhul, kui see kulu kandub täielikult leibkondadele, võib abivajajate teenusele jõudmine ilma täiendava toeta olla keeruline. Eelnõu koostajate hinnangul on transpordikulu suhtelist väiksust ja olulist piirkondlikku varieeruvust arvestades otstarbekas lahendada sellega seotud küsimused kohalikul tasandil.
Ööpäevaringset majutusteenust hüvitati 2025. aastal peamiselt tööealistele kokku 281 323 euro ulatuses. Puudega laste (0–15 a) ja nende esindajate majutuskulud hüvitati 11 741 euro ulatuses.25 Nagu varasemalt markeeritud ei pruugi nii transpordivajadus kui ka majutuse vajadus olla vältimatud – need on olnud tugevalt seotud inimese valikutega saada teenust mitte elukohajärgses maakonnas. Tulevikus on ette nähtav maakonnapiire ületava teenusrände kahanemist, kuna reformi kontseptsioonis nähakse ette, et rehabilitatsioon on peamiselt kogukonnatoena pakutav teenus. Siiski on teenusränne kindlasti põhjendatud spetsiifiliste tervisehäirete puhul toe pakkumisel. Kui KOV abi vajaval elanikul tekib tulevikus vajadus kasutada teenuseid väljaspool elukohajärgset omavalitsust ja maakonda, võib KOVil olla oluline roll selle vajaduse realiseerimisel. Mõju ulatus sõltub suurel määral sellest, kuidas kujuneb teenuste regionaalne kättesaadavus. 
Reformi raames muutub mõneti ka KOVi abivajava lapse sihtrühma kuuluvate laste, kes on seni osa KOVide puhul SRT kasutajaks olnud, käsitlus. Praegu kuuluvad SRT saajate sihtrühma ka lapsed, kelle rehabilitatsioonivajadus on tingitud riskikäitumisega seotud muredest. Osa neist vajavad abivajadus iseloomust tulenevalt teistsuguseid sekkumisi. Seetõttu suurendatakse reformi käigus Sotsiaalkindlustusameti korraldatava mitmedimensioonilise pereteraapia (MDFT)26 pakkumist, sealhulgas ka KOV abivajavatele lastele. Muudatusega lisandub kuues MDFT meeskond, kelle tööle rakendumiseks vajalikud tegevused tehakse 2026. ja 2027. aastal ning komplekteeritud meeskond saab alustada tööd 1. oktoobrist 2027. aastal paralleelselt baasõppe läbimisega. Väljaõppe läbinud meeskond on valmis täisvõimsusel töötama mais 2028. aastal.    
6.5. Haridusasutused
Eelnõul on haridusasutustele piiratud kaudne mõju. Reformi tulemusena suunatakse rehabilitatsiooniteenusele edaspidi üksnes need lapsed, kellel on terviseseisundist tulenev rehabilitatsioonivajadus. See võib vähendada olukordi, kus sotsiaalset rehabilitatsiooni kasutatakse vajaduste katmiseks, millele vastavad sisuliselt haridusasutustes osutatavad tugiteenused või muud sotsiaalvaldkonna toetavad meetmed. Seetõttu võib väheneda rehabilitatsiooniteenuse kasutamine nende laste poolt, kelle arenguliste või õpivajaduste toetamiseks piisab hariduse tugispetsialistide (nt eripedagoog, logopeed, psühholoog või sotsiaalpedagoog, mõnel pool ka füsioterapeut või tegevusterapeut) pakutavast toest. 

Mõju tegelik ulatus sõltub hariduse tugiteenuste kättesaadavusest. Kui vajalik tugi on haridusasutuses või kohaliku omavalitsuse korraldatuna õigeaegselt kättesaadav, võib väheneda vajadus rehabilitatsiooniteenuse kasutamiseks juhtudel, kus puudub terviseseisundist tulenev kompleksne rehabilitatsioonivajadus. Praeguse SRT saajatena toovad teenuseosutajad peamiselt välja kõne hilistumisega, arenguhäire ja vaimse tervise murede ning riskikäitumisega lapsi, kellest osale piisaks sisuliselt toena ka hariduse tugiteenustest, kuid kohati on probleemiks nende teenuste kättesaadavus või SRT taotlemine lähtuvalt õigusest teenusele, mitte tingimata tegelikust vajadusest. Viimane viitab, et lapsevanematele on vajalik juhtumikorralduslik tugi, mis aitaks kindlamat tegevuskava koostada ning aidata keskenduda vaid kõige olulisemale, mis lapsele sobiva toe ning arengukeskkonna tagaks. 

Haridusasutustele ei panda eelnõuga täiendavaid ülesandeid rehabilitatsiooniteenuse korraldamisel ega dokumenteerimisel. Rehabilitatsiooniteenusele suunamine toimub tervishoiusüsteemis saatekirja alusel, teenuse dokumenteerimine toimub tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemis ning teenuse osutamise kokkuvõte esitatakse tervise infosüsteemi. Haridusasutustele ei anta juurdepääsu tervise infosüsteemile ega rehabilitatsiooniteenuse dokumentatsioonile. Vajaduse korral saab lapsevanem jagada teenusega seotud teavet haridusasutusega. 
 
Juhul kui rehabilitatsiooniteenuse osutamine lapse igapäevakeskkonnas on rehabilitatsiooniplaani või raviplaani eesmärkide saavutamiseks põhjendatud ja tervishoiuteenuste loetelu tingimustega kooskõlas, võib teenuse osutamise kohaks olla kool, lasteaed või lastehoid. Sellisel juhul jääb teenuse korraldamise, osutamise ja dokumenteerimise vastutus rehabilitatsiooniteenuse osutajale. Haridusasutus ei muutu teenuse osutajaks ega vastutavaks töötlejaks terviseandmete töötlemisel. 

Laste sihtrühmas eeldab reform jätkuvalt koostööd tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalvaldkonna vahel, et tagada lapse vajadustele vastava toe valik. Rehabilitatsiooniteenus ei asenda hariduse tugiteenuseid, vanemluse tuge ega kohaliku omavalitsuse juhtumikorralduslikku tuge, vaid on mõeldud juhtudeks, kus lapsel esineb terviseseisundist tulenev kompleksne rehabilitatsioonivajadus. Haridussüsteemi ja tervishoiu koostöö ning õigeaegse asjakohase suunamiste praktikat toetavad valdkondadeülese, sealhulgas piirkondliku koostöö edendamine, valdkondade ülesed juhendmaterjalid, võrgustikutöö, teadlikkuse tõstmine nii haridussüsteemis kui ka tervishoius pakutava toe ning töökorralduse kohta. 
 
Haridusasutustele ei kaasne eelnõust täiendavaid õiguslikke kohustusi ega halduskoormust. Muudatuse peamine mõju seisneb rehabilitatsiooniteenuse ja hariduse tugiteenuste selgemas rollijaotuses ning vajaduspõhises suunamises lapse vajadustele kõige paremini vastava toe juurde. 

6.6 Riigi- ja avalik-õiguslikud asutused
Eelnõul on oluline mõju rehabilitatsiooniteenuse korraldamisega seotud riigi- ja avalik-õiguslike asutuste töökorraldusele. Muudatuse tulemusena viiakse rehabilitatsiooniteenuse korraldamine, rahastamine ja teenusele suunamine tervishoiusüsteemi ning lõpetatakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel korraldatav sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus. Kõige suurem mõju avaldub Tervisekassale ja Sotsiaalkindlustusametile, kelle vahel toimub rehabilitatsiooniteenuse korraldamise vastutuse ümberjaotus. Mõju kaasneb ka Terviseametile, TEHIKule, Sotsiaalministeeriumile, Töötukassale ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (TTJA). 

Tervisekassa
Tervisekassast saab rehabilitatsiooniteenuse korraldaja ja rahastaja. Sellega kaasneb rehabilitatsiooniteenuse lepingute haldamine, teenuste hinnastamine, arvelduse korraldamine, ja teenuse mahtude jälgimine. Mõju Tervisekassale on ühelt poolt oluline, kuna tegemist on uue ülesandega. Teisalt on rehabilitatsiooniteenuse korraldamisel võimalik kasutada olemasolevaid tervishoius rakendatavaid tööprotsesse, lepingute sõlmimise põhimõtteid, infosüsteeme ja järelevalvemehhanisme, mistõttu ei ole vaja luua eraldiseisvat teenusekorralduse süsteemi. 
2025. aastal moodustasid SKA korraldatud SRT kulud 20,1 miljonit eurot (vt kulude täpsemat jaotust tabel 8 ja tabel 9). Reformi rakendamisel suunatakse rehabilitatsiooniteenuse rahastamiseks riigieelarvest need vahendid edaspidi Tervisekassale, teenust ei rahastata ravikindlustuse eelarvest. Kinnitatud RE vahendid (rehabilitatsiooniteenuse baaseelarve) on 2027. aastal 22,3, 2028. aastal 26,7 ning 2029. aastal 29,6 miljonit eurot. 
Peamine mõju Tervisekassale seisneb ühekordses rakenduskoormuses, mis on seotud rehabilitatsiooniteenuse hinnamudeli(te), kohandatud lepingutingimuste, teenusekirjelduste, seiremehhanismide ning infosüsteemi täienduste väljatöötamise ja rakendamisega. Rehabilitatsiooniteenuse korraldamise ülevõtmiseks on Tervisekassa hinnangul vajalik luua Tervisekassasse viis täiendavat ametikohta, mis on väiksem kui SKA SRT korraldamisega seotud ametikohtade arv.
Tabel 8. SRT kulu sihtrühmade kaupa, 2025
Sihtrühm
Inimeste arv
Teenuste ja majutuse kulu (eurot)
Kliendile hüvitatud sõidukompensatsiooni kulu (eurot)
SRT kokku (eurot)
16-aastased ja vanemad (Lg 1)
917
736 264
9 912
746 176
KOV abivajav laps (Lg2)
536
816 196
118
816 314
0-15-aastased puudega lapsed (Lg3)
5857
10 608 136
8 494
10 616 630
Psüühikahäirega tööealised (Lg5)
3553
7 909 221
13 490
7 922 711
KOKKU
10 827
20 069 818
32 014
20 101 832
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
Tabel 9. SRT kulu teenuse saajate puude liikide kaupa, 2025
Puude liik
Inimeste arv
SRT kulu (eurot)
Keele- ja kõnepuue
1315
2 326 477
Kuulmispuue
69
108 372
Liikumispuue
773
906 087
Liitpuue
3810
6 959 702
Muu
720
1 097 989
Nägemispuue
83
90 151
Psüühikahäire
2978
5 269 247
puudub
1427
2 388 814
Vaimupuue
524
922 978
KOKKU
10827
20 069 818
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
Kuigi rahastus tuleb riigieelarvest, mõjutab teenuste tegelikku mahtu asjaolu, et tervishoiuteenuste hinnad on SRT hindadest olnud kõrgemad, nt 2024. aastal olid taastusravi süsteemis hinnad 1,2–2,1 korda kõrgemad SRT hindadest27. See tähendab, et teenuste ümberhinnastamisel tervishoiuteenuste põhimõtete järgi on sama eelarve juures võimalik pakkuda teenuseid väiksemas mahus. Teenuse kättesaadavuse riski maandamiseks on uutel alustel teenuse korralduses väga oluline vajaduspõhine suunamine teenusele. 
Tervisekassa on rehabilitatsiooniteenuse korraldamise ülevõtmiseks kavandanud järgmised sammud: 
• teenusele suunamiseks võetakse kasutusele uus TIS saatekirja eriala „Rehabilitatsiooniteenus“;  
• teenuse rahastamiseks võetakse kasutusele uus lepingu eriala „Rehabilitatsioon“;  
• senises tervishoiuteenuste loetelus sätestatakse tervishoiuteenuste kõrval rehabilitatsiooniteenuste hinnad ja kulu ülevõtmise täiendavad tingimused;  
• täiendava infotehnoloogilise arenduskulu vältimiseks esitatakse rehabilitatsiooni ravijuhu kokkuvõtted TIS-i ambulatoorse ravi epikriisi vormil; 
• rehabilitatsiooniteenuse osutamisel minnakse täielikult üle vajaduspõhisele teenuse osutamisele ning isikupõhine aastane maht kuludele ja mahule kaotatakse;  
• teenuse vajaduspõhise osutamise seiramiseks on kavas rakendada vahehindamisi (sh vaheepikriisi koostamine). 

Rehabilitatsiooniteenuse tulemuslikkuse süsteemseks hindamiseks on edaspidi vajalik ühtne funktsioneerimisvõime kirjeldamise raamistik. Ühe võimalusena saab siin tugineda Rahvusvahelise funktsioneerimisvõime klassifikatsioonile28 (RFK), mida saab rehabilitatsiooniteenuse hindamises kasutusele võtta koos toetavate digitaalsete lahendustega. RFK potentsiaal on toetada reformi keskset eesmärki – tagada inimese funktsioneerimisvõime terviklik ja vajaduspõhine käsitlus ning hinnata teenuse tulemuslikkust sisuliselt, mitte halduslike kriteeriumite alusel29. 
Rehabilitatsiooniteenuse korraldamine tervishoiusüsteemis võimaldab rakendada tervishoius senisest süsteemsemalt ka nende erialade spetsialiste, kelle sekkumine toetab inimese funktsioneerimisvõimet ja toimetulekut, kuid kelle puhul ei ole alati vajalik tervishoiutöötaja ressurssi kasutada.  
Sotsiaalkindlustusamet

Sotsiaalkindlustusameti ülesanded rehabilitatsiooniteenuse korraldamisel lõpevad. Amet lõpetab taotluste menetlemise, rehabilitatsioonivajaduse hindamise, suunamisotsuste tegemise ning lepingute sõlmimise seniste teenuseosutajatega. Muudatus vähendab pikaajaliselt Sotsiaalkindlustusameti halduskoormust, tööjõuvajadust ja ameti seotud eelarvekulu. Kui 2025.–2026. aastal oli rehabilitatsiooniteenuse korraldamisega seotud 17 ametikohta, siis pärast üleminekuperioodi lõppu jääb kuni 2028. aasta alguseni rehabilitatsioonivaldkonnaga seotuks hinnanguliselt kuni kolm ametikohta30. Pärast SRT osutamise korraldamise lõppemist on ametikohtade peamiseks ülesandeks teenuse korralduse lõpetamise protsessi juhtimine. Selle raames toimub senise teenuse kokkuvõtmine ja protsessi analüüs, teenuse ülemineku toetamine uuele korraldusele ning teenusega seotud dokumentidele, andmete ja materjalide nõuetekohane korrastamine ja arhiveerimine. Lisaks väheneb vajadus hallata rehabilitatsiooniteenusega seotud infosüsteeme. Näiteks SKAIS-i hoolduskulu on seni olnud ligikaudu 300 000 eurot aastas. 
 
Lühiajaliselt kaasneb Sotsiaalkindlustusametile siiski üleminekukoormus, mis hõlmab teenuse lõpetamisega seotud menetlusi, andmete arhiveerimist, dokumentide menetlemist ja infosüsteemi sulgemist. Need tegevused võivad ulatuda osaliselt 2028. aasta algusesse. Tegemist ei ole rehabilitatsiooniteenuse edasise osutamisega, vaid üleminekuga seotud ajutiste järeltegevustega, mille eesmärk on tagada teenuse korrektne lõpetamine ning sujuv vastutuse üleminek Sotsiaalkindlustusametilt Tervisekassale. 

Osa SRT eelarvest suunatakse Sotsiaalkindlustusameti korraldatava MDFT senisest suuremas mahus osutamiseks sihtrühmale, kes praeguses korralduses saavad SRT-d KOV-i abivajava lapse sihtrühmas. Alates 2028. aastast on planeeritud lisavahendid ligikaudu 500 000 eurot aastas. Muudatusega lisandub kuues MDFT meeskond, kelle tööle rakendumiseks vajalikud tegevused tehakse 2026. ja 2027. aastal ning komplekteeritud meeskond saab alustada tööd 1.oktoobrist 2027. aastal paralleelselt baasõppe läbimisega. 

Üleminekuperioodil on Sotsiaalkindlustusameti ülesandeks toetada enda lepingupartneriks olevaid SRT osutajaid ning kuni teenuse osutamise lõpuni 2027. aasta septembris nii praeguseid kliente kui SRT-d taotlevaid ja suunamisotsuse saavaid kliente. Nii 2026. kui 2027. aastal on kavas regulaarsed infotunnid teenuseosutajatele, sealhulgas koostöös sotsiaalministeeriumi Tervisekassa ja Terviseametiga, ühised kommunikatsioonitegevused koostöös sotsiaalministeeriumiga, ning selgitava info koondamine Sotsiaalkindlustusameti kodulehel.

Terviseamet
Terviseametile lisandub kohustus teha järelevalvet rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuete täitmise üle ning kujundada rehabilitatsiooniteenuse kvaliteediraamistik osana tervishoiuteenuste kvaliteedijärelevalvest. 2025. aasta lõpus loodi Terviseameti tervishoiuteenusete osakonna koosseisu kvaliteedikeskus, mille peamine fookus on tervishoiuteenuste kvaliteedil, kuid plaanitud muutuseid arvestades sai keskus enda ülesandeks tegeleda kvaliteediga ka sotsiaal- ja tervishoiuteenuste integratsiooni võtmes.31 Seega käesoleva eelnõuga kvaliteedikeskuse ülesandeid ei laiendata, kuid eelnõu rakendumisel saab tõeliseks viidatud määruse seletuskirjas välja toodud keskuse ülesannete sisu ning tähendus rehabilitatsiooniteenusele uue kvaliteedivaate andmisel. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuseks on kirjeldada organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja selle kvaliteedi tagamise korraldus ning Terviseametil on kohustus  kontrollida, kas nõuetekohane kirjeldus on olemas.   
Ameti töökoormuse kasv on eeldatavalt piiratud, kuna järelevalve toimub olemasoleva võimekuse baasilt. Seaduse rakendamine tähendab Terviseametile 1,0 ametikoha täiendavat loomist. Lisanduv töö hõlmab järelevalvetoiminguid, kaebuste menetlemist ning teenuseosutajate nõustamist ja ennetustegevust. Ametile võib üleminekuperioioodil lisanduda töökoormust seotuna tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa taotluste arvu ajutise kasvuga, kuid eelduslikult on lisanduvate taotluste esitamine ajas hajutatud ning märkimisväärset mõju, mis võiks ohtu seada seaduses sätestatud menetlustähtajad, ametile poliitikamuudatusega seotult ei avaldu. 
Terviseametil on edaspidi kohustus teha järelevalvet RTHS-i alusel rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuste täitmise üle. Kuna rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuseks on kirjeldada organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja selle kvaliteedi tagamise korraldust, siis Terviseamet kontrollib, kas nõuetekohane kirjeldus on olemas. Oluline on Terviseameti tegevus rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedivaate arendamisel, sealhulgas selleks vajaliku võimekuse loomine. See võib teatud määral Terviseameti töökoormust tõsta. 
Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus
TEHIKule kaasneb poliitikamuudatusega ühekordne mõju seoses rehabilitatsiooniteenuse korraldamiseks vajalike infosüsteemide arendamisega (vt arenduskulude ülevaade all). Olulisemad arendused on seotud rehabilitatsiooniteenusele suunamise tehnilise lahendusega, rehabilitatsiooni­teenuse dokumenteerimise võimaldamisega, automaatsete saatekirjade loomise lahenduse väljatöötamisega üleminekuperioodiks ning enesehinnanguvormi väljatöötamisega. 

Poliitikamuudatus kujundab ümber andmehalduse loogika ja koondab teenustega seotud info eraldi­seisvatest infosüsteemidest ühtsesse kesksesse lahendusse. See võimaldab luua tervikpildi inimese vajadustest ja teenustest ning parandab infovahetust tervishoiutöötajate ja rehabilitatsiooniteenuse meeskondade vahel. Kuna rehabilitatsiooniteenuse andmed koonduvad tervise infosüsteemi, väheneb pikemas perspektiivis TEHIKul vajadus hallata paralleelseid infosüsteeme. 

Sotsiaalministeerium
Sotsiaalministeeriumil on vastutus reformi eduka rakendamise, rakendumise seire ja strateegilise juhtimise eest. Ministeerium korraldab riigieelarveliste vahendite suunamist Tervisekassale ning jälgib nende sihipärast kasutamist. Eelnõu vastuvõtmise järel kaasneb ministeeriumile töökoormus eelkõige rakendusaktide ja juhendmaterjalide väljatöötamisega, kommunikatsiooni korraldamisega, partnerite koolitamisega, IT-arenduste sisendi andmisega ning reformi mõju hindamisega. 

Kõik need tegevused kaetakse olemasoleva ressursiga. Poliitikamuudatus toob väikese mõjuna Sotsiaalministeeriumile püsiva töökoormuse seotuna iga-aastase eraldise andmisega Tervisekassale ning eraldise sihipärase kasutamise seirega. Kaasnev töökoormus kaetakse asutuse sisemise ressursi arvelt. Muudatuse rakendamise ettevalmistamine ning rakendamise koordineerimine on osa ministeeriumi tavapärastest ülesannetest ning seega ei ole tegemist täiendava töökoormusega.

Töötukassa
Töötukassa jätkab tööalase rehabilitatsiooni teenuse korraldamist ja rahastamist20. Rehabilitatsiooni­reform ei muuda Töötukassa vastutust tööalase rehabilitatsiooni osutamisel. Poliitikamuudatus vähendab andmevahetust SKA-ga, kuna rehabilitatsiooniteenuse saamine ei sõltu edaspidi puude raskusastmest ega töövõime hindamise tulemustest. Rehabilitatsiooniteenuse sisu ja teenuseosutajate nõuete täpsustamine võib tingida vajaduse kohandada ka tööalase rehabilitatsiooni sisu ja nõudeid, et tagada sünkroonsus tervisealase rehabilitatsiooniga ning kahandada dubleerimist. Muudatused võivad mõjutada ka tööalase rehabilitatsiooni teenuste hinnataset. Poliitikamuudatuse kaudne mõju võib avalduda juhul, kui rehabilitatsiooniteenuse parem kättesaadavus suurendab inimeste võimekust tööturule siseneda või seal püsida. 

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet
TTJA-le kaasneb poliitikamuudatusega ajutine töökoormuse kasv seoses majandustegevuse registris seniste sotsiaalse rehabilitatsiooni tegevuslubade kehtetuks tunnistamisega. Mõju on samas tehniline ega eelda infosüsteemide arendamist või täiendavaid püsikulusid. 
Kokkuvõttes on mõju riigiasutustele ja -valitsemisele keskmine. Lühiajaliselt kaasnevad rakenduskulud ja töökoormuse kasv mitmes asutuses, kuid pikaajaliselt on oodata töökoormuse vähenemist, paremat ressursikasutust ja süsteemi suuremat sidusust. Mõju realiseerumine sõltub eelkõige sellest, kas teenuste maht, rahastus ja korraldus on omavahel tasakaalus.

Mõju infotehnoloogilistele arendustele

Eelnõuga kaasneb oluline mõju rehabilitatsiooniteenuse osutamisega seotud infosüsteemidele. Muudatuse tulemusena viiakse rehabilitatsiooniteenuse korraldamine tervishoiusüsteemi ning teenusega seotud andmete töötlemine integreeritakse tervise infosüsteemi (TIS) ja teiste tervishoius kasutatavate infosüsteemidega. 

Praegu toimub rehabilitatsiooniteenuse korraldamine mitmes eraldiseisvas infosüsteemis, mistõttu puudub terviklik ülevaade inimese ravist, rehabilitatsioonist ja muudest toetavatest sekkumistest. Muudatuse tulemusena koondatakse rehabilitatsiooniteenusega seotud põhiandmed tervishoius kasutatavatesse infosüsteemidesse, mis võimaldab siduda ravi- ja rehabilitatsiooniteenuse andmeid ning parandada infovahetust teenusega seotud osapoolte vahel. Rehabilitatsiooniteenuse osutajad dokumenteerivad teenuse osutamise jätkuvalt enda kasutatavates infosüsteemides. Samas tuleb osal teenuseosutajatest teha infosüsteemides täiendusi, et toetada rehabilitatsiooniteenuse standardiseeritumat dokumenteerimist ning andmevahetust tervise infosüsteemiga. 
 
Riigile kaasneb IT-arenduste kulu rehabilitatsiooniteenusele suunamise, dokumenteerimise ning üleminekuperioodi lahenduste loomiseks. Kesksete infosüsteemide arenduskulu on hinnanguliselt 350 000 eurot 2027. aastal ja 150 000 eurot 2028. aastal ehk kokku 500 000 eurot. Täpsem ülevaade arenduskuludest on esitatud seletuskirja kulude ja tulude peatükis. TEHIKu töökoormust on avatud ülal asjakohases alapunktis.  
 
Pikemas perspektiivis kahandab eelnõu vajadust hallata rehabilitatsiooniteenusega seotud eraldiseisvaid infosüsteeme ning väheneb andmete dubleerimine erinevate registrite vahel. Muudatus toetab ühtsema andmehalduse kujundamist ning loob paremad eeldused rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedi, mahtude ja tulemuste seireks. 
 
Kokkuvõttes on muudatuste mõju infotehnoloogilistele arendustele oluline ja puudutab eelkõige SKAIS-i ja TIS-i. 

Andmekaitsealane mõjuhinnang

Muudatuse tulemusena lõpetatakse Sotsiaalkindlustusameti kaudu korraldatav SRT alates 01.10.2027. Selle asemel hakkab inimene saama teenuseid tervishoiusüsteemist. Teenust hakkab korraldama Tervisekassa. Sotsiaalkindlustusamet ei anna SRT klientide isikuandmeid Tervisekassale üle. Küll aga võivad senised SRT osutajad taotleda tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ja jätkata uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse osutamist. Praeguse SRT osutaja kohustus on SRT dokumentide puhul need pärast teenuse osutamist hävitada või vastavalt õigusaktidest tulenevatele nõuetele säilitada. Pärast säilitamistähtaja möödumist need hävitatakse.

Töödeldavate andmete koosseis ei muutu, kuid andmete töötlemine väheneb: uusi andmeid ei koguta, olemasolevaid andmeid kasutatakse vaid õigusaktidest tuleneva säilitamiskohustuse ja järelevalve eesmärgil. Väheneb aktiivne töötlus (nt juhtumikorraldus), kuid säilitamisega kaasnevad jätkuvalt teatud riskid, eelkõige seoses isikuandmete säilitamise vajadusega. Andmeid säilitatakse nii STAR-is kui ka SKAIS-is. STAR-i ja SKAIS-i turvaklassid, turvameetmed, logimine ja juurdepääsu piiramine on sobilikud riski maandamiseks. Andmete edastamist Tervisekassale ei toimu.

Tabel 10. Riskid ja leevendusmeetmed.
Risk
Riskitase
Võimalikud tagajärjed
Leevendusmeetmed
Aegunud andmete turvanõrkus(sh andmed ei ole enam asjakohased, andmed unustatakse keskkonda, mille turvameetmeid ei uuendata)
Keskmine
Turvameetmed võivad muutuda ebapiisavaks
Regulaarne turvameetmete audit ja ajakohastamine, seadusejärgne andmete kustutamine ning hävitamine
Volitamata juurdepääs
Keskmine
Isikuandmete lekkimine
Rollipõhine juurdepääs, logimine, autentimine
Eesmärgiväline kasutus
Keskmine
Ebaeetiline või ebaseaduslik andmekasutus
Ligipääsu piiramine, auditimehhanismid, juhendamine ja koolitus
Andmete kadu tehniliste rikete tõttu
Keskmine
Andmete taastumatus
Varundusplaanid, failide replikatsioon, turvatud infrastruktuur
Isiku tuvastamine säilitatavate andmete kaudu
Madal
Isikuandmete privaatsuse rikkumine
Anonüümimine või pseudonüümimine säilitamise perioodi lõpus
Kaebused andmete pika säilitamise kohta
Madal
Andmesubjekti rahulolematus
Teavitus säilitamispõhimõtetest, säilitamise õiguslik selgitus

Andmete säilitamine STAR-is ja SKAIS-is järgib seadusest tulenevaid säilitamiskohustusi ning toimub kontrollitud ja logitud keskkonnas. Andmetöötluse eesmärk on piiritletud ning riskid maandatud sobivate organisatsiooniliste ja tehniliste meetmetega. Arvestades, et uue teenuse osutamise alustamisel ei toimu andmete üleandmist Tervisekassale, ei lisandu uusi andmekaitseriske. Kokkuvõttes võib muudatuse andmekaitsealast mõju hinnata väheseks kuni mõõdukaks.

Rehabilitatsiooniteenust hakatakse osutama tervishoiusüsteemis. Eelnõu on küll seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses, kuid sisulisi muudatusi andmetöötluses ei toimu. Uusi aluseid andmetöötluseks ei looda. Ka kehtiva regulatsiooni kohaselt suunatakse patsient tema nõusolekul eriarsti vastuvõtule, kuid e-konsultatsiooni korral ei toimu vastuvõttu, vaid inimese terviseseisundile antakse hinnang esitatud saatekirjal kajastatud teabe ning terviseandmete alusel. Andmetöötluse aluseks on TTKS § 41 lõige 1 punkt 1, mille kohaselt on tervishoiuteenuse osutajal, kellel on seadusest tulenev saladuse hoidmise kohustus, õigus andmesubjekti nõusolekuta töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid tervishoiuteenuse osutamiseks. E-konsultatsioonina osutatakse inimesele ambulatoorset eriarstiabi. Seega on andmekaitsealane mõju vähene, kuna juba praegu töödeldakse tervise infosüsteemis inimese isikuandmeid ning andmeesitajad rakendavad kõiki kehtivaid isikuandmetega seotud nõudeid. Kogu protsessist jäävad maha logid. Kuna andmete töötlus ja andmete kättesaadavus lähtub minimaalsuse põhimõttest – andmed on kättesaadavad vaid seaduses nimetatud isikutele ja ulatuses ning tagatud on riiklike andmekogude turvasüsteemide nõuded, saab järeldada, et muudatuste tulemusena ei lisandu negatiivset mõju andmesubjektidele.

Rehabilitatsiooniteenus on suunatud inimese funktsioneerimis- ja osalusvõime toetamisele ning iseseisva toimetuleku ja heaolu parandamisele või säilitamisele, arvestades tema terviseseisundit, kuid ilma diagnoosi panemise ja ravi osutamiseta. Teenust osutatakse meeskonnatööna ning selle osutamisega seotud andmed dokumenteeritakse teenuse järjepidevuse, kvaliteedi ja tulemuslikkuse tagamiseks. Isikuandmete töötlemine rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise teel on vajalik õigusaktist tuleneva kohustuse täitmiseks ning avalikes huvides ülesande täitmiseks. Terviseandmete töötlemine on lubatav IKÜMi artikli 9 lõike 2 punkti h alusel, kuna andmeid töödeldakse rehabilitatsiooniteenuse osutamise eesmärgil. Rehabilitatsiooniteenuse osutamisel töödeldakse teenusesaajate isikuandmeid eesmärgiga osutada kvaliteetset ja ohutut teenust ning täita seadusest tulenevaid kohustusi. Isikuandmeid säilitatakse õigusaktides määratud säilitustähtaegade jooksul ning nende kaitseks rakendatakse asjakohaseid tehnilisi ja organisatsioonilisi turvameetmeid, sealhulgas juurdepääsu kontrolli, andmete logimist ja turvalisi infosüsteeme. Kokkuvõttes võib ka selle muudatuse andmekaitsealast mõju hinnata väheseks kuni mõõdukaks.

Oluline on rõhutada, et kuigi teenuse osutamises võivad osaleda tervishoiutöötajad, ei ole rehabilitatsiooniteenus tervishoiuteenus diagnoosimise ega ravi mõttes. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja ei pane diagnoosi ega määra ravi ning dokumenteeritavad andmed ei hõlma raviplaane, meditsiinilisi otsuseid ega kliinilisi diagnoose. Tervisega seotud teavet kasutatakse üksnes ulatuses, mis on vajalik inimese funktsioneerimis-, osalusvõime ja toimetuleku kirjeldamiseks ning toetamiseks. See eristus on oluline nii töötlemise eesmärgi selguse kui ka andmete proportsionaalsuse hindamisel.

Töötlemine vastab IKÜMi artiklis 5 sätestatud põhimõtetele, eelkõige eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõttele. Teenuse dokumenteerimiseks kogutavad andmed on otseselt seotud rehabilitatsiooniteenuse sisuga ning piirduvad vältimatult vajalikuga. Andmeid ei koguta edasisteks, teenuse eesmärgiga kokkusobimatuteks kasutusteks ega ulatuses, mis ületaks teenuse osutamiseks ja hindamiseks vajaliku. Andmesubjekti vaates võib andmetöötlusega kaasneda risk eelkõige tundliku teabe volitamata avalikustamise või väärkasutuse korral. Samuti võib risk seisneda rehabilitatsiooniteenuse ja tervishoiuteenuse segunemises, kui teenuse iseloomu ei ole piisavalt selgelt piiritletud. Neid riske hinnatakse siiski mõõdukaks, arvestades teenuse mitte‑ravivat iseloomu ja rakendatavaid kaitsemeetmeid.

Riskide maandamiseks rakendatakse nii organisatsioonilisi, tehnilisi kui ka õiguslikke meetmeid. Teenuse dokumenteerimine toimub turvalises infosüsteemis, kus juurdepääs andmetele on piiratud üksnes teenuse osutamiseks vajalikus ulatuses. Andmesubjekte teavitatakse läbipaistvalt andmete töötlemise eesmärkidest ning nende õigustest vastavalt IKÜMi artiklitele 12–22. Andmesubjektide õiguste kaitseks nähakse eelnõus ette ka rehabilitatsioonimeeskonna liikmete konfidentsiaalsuskohustus. Konfidentsiaalsuskohustus hõlmab teenust saava inimese kohta rehabilitatsiooniteenuse osutamisel teatavaks saanud andmeid, kui seaduses või kokkuleppel teenust saava inimesega ei ole ette nähtud teisiti. See on oluline kaitsemeede, kuna rehabilitatsiooniteenuse osutamisel võivad teenuseosutajale teatavaks saada tundlikud andmed inimese terviseseisundi, toimetuleku, abivajaduse ja eraelu kohta.

Kokkuvõttes on eelnõuga kavandatav isikuandmete töötlemine eesmärgipärane ja vajalik rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks ning selle korraldamiseks. Eelnõuga kavandatavate muudatuste andmekaitsealast mõju võib hinnata väheseks kuni mõõdukaks ning see on maandatav sobivate kaitsemeetmetega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise üleminek Sotsiaalkindlustusametist Tervisekassasse tähendab senise teenusekorralduse lõpetamist Sotsiaalkindlustusametis ning vastavate ülesannete ja vastutuse koondumist tervishoiusüsteemi.

Süsteemi muutus ei too kaasa riigieelarve kulude suurenemist – eesmärk on olemasoleva raha tõhusam kasutamine. Ainsad lisavajadused on ühekordsed IT-arenduskulud 2027. aastal ja 2028. aastal, mis moodustab kokku ligikaudu 0,5% perioodi 2027-2030 kogukuludest.

Uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse korraldamise eelarve maht on 2027. aastal 24 989 408 eurot, 2028. aastal 26 890 716 eurot, 2029. aastal ja 2030. aastal 29 601 528 (tabel 11). Rehabilitatsiooniteenuse ümberkorraldamise eduka elluviimise võtmekohaks on IT-arendused. Riigieelarve lisarahastuse vajadus IT-arendusteks on 2027. aastal 360 000 eurot ja 2028. aastal 150 000 eurot.


Tabel 12. Seaduse rakendamisega seotud kulud

Tegevus
2027
2028
2029
2030
2027-2030
Katteallikas
REHABILITATSIOONI-SÜSTEEMI MUUTMINE
24 989 408
26 890 716
29 601 528
29 601 528
111 083 180

TERVISEKASSA
4 901 013
26 152 535
29 042 535
29 042 535
89 138 618

Rehabilitatsiooniteenus
4 548 033
25 781 906
28 653 375
28 633 917
87 617 230
RE sihtotstarbeline toetus
Tervisekassa tegevuskulud
264 735
0
0
0
264 735
Sotsiaalmaksu ravikindlustuse eelarve
Tervisekassa tegevuskulud
88 245
370 629
389 160
408 618
1 256 653
RE sihtotstarbeline toetus
TERVISEAMET
14 292
57 168
57 168
57 168
185 796

Järelvalve korraldamiskulud
13 792
55 168
55 168
55 168
179 296
RE eelarve
Järelvalve, arvutitöökoha kulud (RIT)
500
2 000
2 000
2 000
6 500
RE eelarve
SOTSIAALKINDLUSTUSAMET
19 714 103
531 013
501 825
501 825
21 248 766

Rehabilitatsiooniteenus
19 599 098
15 594
0
0
19 614 692
RE eelarve
Koondamiskulud
115 005
13 594
0
0
128 599
RE eelarve
MDFT lisanduva meeskonna kulud
0
501 825
501 825
501 825
1 505 475
RE eelarve
TEHIK
360 000
150 000
0
0
510 000

IT arenduskulu kesksetes süsteemides rehabilitatsiooniteenusele suunamise ja dokumenteerimise lahenduste loomiseks
350 000
150 000
0
0
500 000
RES 2027-2030 lisataotlus
MEIS arenduskulud
10 000
0
0
0
10 000
RES 2027-2030 lisataotlus

Tervisekassa
Seaduse rakendamisel alustab Tervisekassa rehabilitatsiooniteenuse osutamist 01.10.2027.a. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise kulud 2027. aasta kolme kuu eest on 4 548 033 eurot. 2028. aastal on kulud 12 kuu eest 25 781 906 eurot ja aastatel 2029 ning 2030 vastavalt 28 653 375 eurot ja 28 633 917 eurot.
Eelnõuga kaasnevad Tervisekassale tegevuskulud (viis töötajat), mida rahastatakse 2027. aasta esimesed 9 kuud sotsiaalmaksu ravikindlustuse eelarvest summas 264 735 eurot. Alates Tervisekassa poolt teenuse osutamisest (01.10.2027) finantseeritakse tegevuskulusid Sotsiaalministeeriumi sihtotstarbelisest toetusest (edaspidi toetus) Tervisekassale. 2027. aasta 3 kuu kulu on 88 245 eurot, 2028. aasta 12 kuu kulu on 370 629 eurot.

Terviseamet
Seaduse rakendamine kehtestab Terviseametile uue ülesandena rehabilitatsiooniteenuse järelevalve korraldamise, mis eeldab 1,0 ametikoha täiendavat loomist. Lisanduv töö hõlmab järelevalvetoiminguid, kaebuste menetlemist ning teenuseosutajate nõustamist ja ennetustegevust. 2027. aastal on täiendava ametikoha kolme kuu (alates 01.10.2027) tööjõu- ja ülalpidamiskulu koos arvutitöökoha kuluga (RITile) 14 292 eurot ning 2028. aastast on 12 kuu kulu 57 168 eurot. Täiendava ametikohaga seotud kulud suunatakse senisest SRT eelarvest Terviseameti eelarvesse seoses rehabilitatsioonisüsteemi muudatusega.

Lisaks koondub uue regulatsiooni rakendumisel rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedivaate kujundamine ja edasiarendamine Terviseameti kvaliteedikeskusesse, mis eeldab kvaliteedinõuete väljatöötamist, seiret, juhendmaterjalide koostamist ja teenuseosutajate nõustamist. Sellega seotud kulud kaetakse Terviseameti eelarvest.

Sotsiaalkindlustusamet
2027. aastal osutab Sotsiaalkindlustusamet rehabilitatsiooniteenust kuni 30. septembrini summas 19 599 098 eurot ning 2028. aastal tekivad teenuse lõpetamisega seotud korralduskulud 15 594 eurot. Lisaks toob rehabilitatsiooni teenuse osutamise üleminek Sotsiaalkindlustusametist Tervisekassasse kaasa Sotsiaalkindlustusametile 17 töötaja koondamise kulud kokku 128 599 eurot, mis kaetakse asutuse eelarvest. Sotsiaalkindlustusameti rehabilitatsiooniteenuse eelarvest suunatakse alates 2028. aastast Sotsiaalkindlustusameti korraldatava MDFT lisanduva kuuenda meeskonna kuludeks 501 825 eurot aastas teenuse senisest suuremas mahus osutamiseks sihtrühmale, kes praeguses SRT korralduses jõuavad rehabilitatsiooniteenusele KOV-i abivajava lapse sihtrühmas.

TEHIK
Kesksetes süsteemides rehabilitatsiooniteenusele suunamise ja dokumenteerimise lahenduse loomise IT-arendustega seotud kulud on 2027. aastal 350 000 ja 2028. aastal 150 000 eurot aastas. Arendustegevused on vajalikud rehabilitatsiooniteenuse spetsiifiliselt dokumenteerimise võimaldamiseks tervise infosüsteemi tasandil. Arvestus tugineb TEHIKu teostatavuse hinnangutele ning varasematele analoogsetele IT-arenduste kogemustele tervishoius.

Seaduse rakendamisega kaasneb Terviseametile uue ülesandena rehabilitatsiooniteenuse järelevalve korraldamine, mille elluviimiseks ja muudatustega kohanemiseks on vajalik 2027. aastal menetlusinfosüsteemi MEIS arendamine maksumusega 10 000 eurot, mis vastab arendaja hinnangule.

Kuna IT-arenduskuludel puudub rahaline kate, esitatakse 2027–2030 riigi eelarvestrateegia protsessis Vabariigi Valitsusele õigusaktidest tulenev lisataotlus. Eelpool mainitud lisataotluste eraldamata jätmise korral ei ole võimalik arendust sellisel kujul ellu viia, mis omakorda halvendab seadusega seatud eesmärgi saavutamist. Kui lisarahastust 2027–2030 riigi eelarvestrateegia protsessis ei eraldata, vaadatakse arenduste vajadused üle, et tagada IT arenduste miinimumtase. See võib kaasa tuua Sotsiaalministeeriumi valitsemisala senise strateegiliste eesmärkide muutmise ning vähendada valitsemisala muude põhitegevuste ja riiklike programmide rahastust.

8. Rakendusaktid

8.1. Seaduse vastuvõtmisel tuleb kehtestada uus sotsiaalministri määrus „Rehabilitatsiooniteenuse nõuded“. Määrus kehtestatakse järgmiste volitusnormide alusel:
1) RTHS § 221 lg 2 - Rehabilitatsiooniteenuse liigid, nõuded rehabilitatsioonimeeskonna koosseisule ning teenuse osutamise tingimused ja kord;
2) RTHS § 222 lg 6 - Inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise täpsemad tingimused ja kord;
3) RTHS § 223 lg 5 - Rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise nõuded ja täpsem andmekoosseis;
4) RTHS § 224 lg 2 - Rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad nõuded.

8.2. Seaduse vastuvõtmisel tuleb muuta järgmiseid määruseid:
1) sotsiaalkaitseministri 5. märtsi 2019. a määrus nr 12 „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus“;
2) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määrus nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“;
3) sotsiaalministri 19. jaanuari 2007. a määrus nr 9 „Tervisekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise kord“;
4) sotsiaalministri 17. septembri 2008. a määrus nr 53 „Tervise infosüsteemi andmekoosseisud ja nende esitamise tingimused“;
5) sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määrus nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“;
6) majandus- ja infotehnoloogiaministri 22. detsembri 2023. a määrus nr 69 „Töötukassa andmekogu põhimäärus“;
7) kaitseministri 29. juuni 2016. a määrus nr 11 „Psühholoogilise abi ja sotsiaalteenuse tagamine ning töövõimetuse või puudega seotud lisakulu katmise tingimused, kord ja ulatus“;
8) Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 2026. a määrus nr 37„Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu“;
9) Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määrus nr 138 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“;
10) Vabariigi Valitsuse 29.septembri 2023. a määrus nr 90 “Tööhõiveprogramm 2024-2029".

8.3. Seaduse vastuvõtmisel muutuvad volitusnormi kehtetuks tunnistamise tõttu kehtetuks järgmised määrused (HMS § 93 lg 1):
1) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 66 „Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasumise ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamise tingimused ja rehabilitatsiooniprogrammi hindamiskriteeriumid“ – kehtestatud SHS § 57, § 58, § 60 lõike 5 ja § 69 lõike 10 alusel (RT I, 19.01.2024, 10) Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasumise ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamise tingimused ja rehabilitatsiooniprogrammi hindamiskriteeriumid–Riigi Teataja;
2) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 69 „Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse otsustamiseks ja teenuse osutamiseks vajalike andmete loetelu ning sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse tuvastamine“ - kehtestatud SHS § 61 lõike 2, § 62 lõike 4 ning § 69 lõigete 6 ja 10 alusel (RT I, 09.01.2024, 22) Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse otsustamiseks ja teenuse osutamiseks vajalike andmete loetelu ning sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse tuvastamine–Riigi Teataja;
3) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 68 „Kogemusnõustaja koolituskava“ – kehtestatud SHS § 68 lõike 5 alusel (RT I, 10.07.2018, 7) Kogemusnõustaja koolituskava–Riigi Teataja;
4) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 67 „Rehabilitatsioonimeeskonna spetsialisti koolituskava“ – kehtestatud sotsiaalhoolekande seaduse § 68 lõike 7 alusel (RT I, 29.12.2015, 34) Rehabilitatsioonimeeskonna spetsialisti koolituskava–Riigi Teataja.

Punktis 8.1 nimetatud rakendusakti kavand (uute volitusnormide alusel antav määrus) on esitatud seletuskirja lisas 1. Punktis 8.2 nimetatud rakendusaktid töötatakse välja määruste muutmise käigus.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2027. aasta 1. oktoobril, mil lõpetatakse Sotsiaalkindlustusameti korraldusel SRT osutamine ning teenuse korraldamine kehtivas süsteemis on võimalik kuni 2027. aasta 30. septembrini. Seaduse jõustumise ajaks on tagatud piisav aeg selleks, et ümberkorraldused ning ettevalmistavad tegevused (sh IT-arendused) oleksid plaanipäraselt teostatud.

Seaduse § 6 punkt 4 jõustub 2027. aasta 1. veebruaril, kuna Sotsiaalkindlustusamet alustab SRT lõpetamiseks ettevalmistavate tegevustega juba varem. Alates 2027. aasta 1. veebruarist ei võta Sotsiaalkindlustusamet enam vastu uusi rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevusloa taotlusi, kuna uutel teenuseosutajatel ei jää enam turule tulemiseks ja teenuse osutamiseks piisavalt aega.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu koostamise käigus konsulteeriti lähtudes VTK-le esitatud konkreetsetest ettepanekutest ja arvamustest ka konkreetsete sidusrühmadega.

Rehabilitatsioonisüsteemi muudatuste eesmärgi saavutamiseks vajalike lahenduste, sealhulgas õigusloomemuudatuste kujundamiseks ja juhtimiseks, moodustati 2025. aasta kevadel reformi juhtrühm, kuhu kuuluvad Sotsiaalministeeriumi sotsiaal- ja terviseala asekantslerid ning Sotsiaalkindlustusameti, Terviseameti, Tervisekassa, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse ja Töötukassa esindajad.

Rehabilitatsiooniteenuse uutel alustel korraldamise aruteludes on osalenud Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, Sotsiaalkindlustusamet, Tervisekassa, Terviseamet, Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Tegevusterapeutide Liit, Eesti Füsioterapeutide Liit, Eesti Taastusarstide Selts, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Psühholoogide Liit, Eesti Logopeedide Ühing, Eesti Tervishoiulogopeedide Selts, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Töötukassa, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, haiglavõrgu haiglad, Eesti Perearstide Selts, Eesti Õdede Liit, Eesti Endokrinoloogide Selts, Eesti Oftalmoloogide Selts, Eesti Lastearstide Selts, Eesti Laste ja Noorte Diabeediühing, Eesti Pimedate Liit, Eesti Vaegkuuljate Liit, Eesti Muusikateraapia Ühing, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit, Eesti Linnade ja Valdade Liit ja kohalikud omavalitsused, Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, Eesti Afaasialiit, Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit, sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajad.

Õigusloomemuudatuste ja eelnõu aruteludes on kaasatuna osalenud Sotsiaalkindlustusamet, Tervisekassa, Terviseamet, Töötukassa, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, Eesti Perearstide Selts, haiglavõrgu haiglad, sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajad, Eesti Puuetega Inimeste Koda ning Eesti Linnade ja Valdade Liit, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus.

Eelnõu esitati EISi esimeses ringis kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Kaitseministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele ja organisatsioonidele: Andmekaitse Inspektsioon, Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Kaitsevägi, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, Eesti Töötukassa, Tervisekassa, Terviseamet, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, Eesti Patsientide Esindusühing, Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit, Eesti Perearstide Selts, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Taastusarstide Selts, Eesti Arstide Liit, Eesti Haiglate Liit, Tervise Arengu Instituut, Õiguskantsleri Kantselei, Eesti Õdede Liit, Eesti Füsioterapeutide Liit, Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Logopeedide Ühing, Eesti Tervishoiulogopeedide Selts, Eesti Endokrinoloogide Selts, Eesti Lastearstide Selts, Eesti Oftalmoloogide Selts, Eesti Pimedate Liit, Eesti Vaegkuuljate Liit, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, MTÜ Lastekaitse Liit, Eesti Psühholoogide Liit, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Eesti Tegevusterapeutide Liit, Eesti Füsioterapeutide Liit, Eesti Kogemusnõustajate Koda, Eesti Loovteraapiate Ühing.

Eelnõu kooskõlastas märkustega Haridus- ja Teadusministeerium, Justiits- ja Digiministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kaitseministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Rahandusministeerium ning Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Eelnõule andsid tagasiside Andmekaitse Inspektsioon, Eesti Arstide Liit, Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Perearstide Selts, Eesti Pereteraapia Ühing, Eesti Pimedate Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Ravimi Hulgimüüjate Liit, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Eesti Taastusarstide Selts, Eesti Tegevusterapeutide Liit, Eesti Õdede Liit, Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liit, Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus, kaitsevägi, Lapssi OÜ, MTÜ Päästearmee Eestis, Sotsiaalkindlustusamet, Tartu Ülikool, Tervise Arengu Instituut, Tervisekassa, Eesti Tööandjate Keskliit.

Kooskõlastamise käigus esitatud märkustega arvestamise tabel on toodud seletuskirja lisas 2.

Eelnõu esitatakse teisel kooskõlastusringil kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile.

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2026. a.