OTSUS

Vaidlustusasja umber

151-26/311937

Otsuse kuupäev 06.08.2026

Vaidlustuskomisjoni liige Ulvi Reimets

Vaidlustus Baltic Restaurants Estonia AS-i vaidlustus Tartu

Linnavalitsuse riigihankes „Tartu linna koolidele

toitlustusteenuse ostmine“ (viitenumber 311937) hanke

osas 3 P. Dussmann Eesti OÜ pakkumuse edukaks

tunnistamise otsusele

Menetlusosalised

Vaidlustuse läbivaatamine

Vaidlustaja, Baltic Restaurants Estonia AS, esindaja

vandeadvokaat Villu Otsmann

Hankija, Tartu Linnavalitsus, esindajad vandeadvokaat

Erki Fels, vandeadvokaadi abi Gregor Saluveer

Kolmas isik, P. Dussmann Eesti OÜ, esindaja

vandeadvokaat Ott Saame

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. RHS1 197 p-i 5 alusel rahuldada Baltic Restaurants Estonia AS-i vaidlustus ja

tunnistada kehtetuks Tartu Linnavalitsuse 02.07.2026 korralduse nr 541 p 1.3.

hanke osas 3 P. Dussmann Eesti OÜ pakkumuse edukaks tunnistamise kohta.

2. RHS § 198 lg 2 alusel mõista Tartu Linnavalitsuselt Baltic Restaurants Estonia

AS-i kasuks välja tasutud riigilõiv 2560 eurot ja lepingulise esindaja kulud

summas 1800 eurot (käibemaksuta).

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule kümne päeva jooksul otsuse avalikult

teatavaks tegemisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku § 270 lg 1).

JÕUSTUMINE

Otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui ükski menetlusosaline ei

esitanud kaebust halduskohtusse. Otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei

ole seotud edasikaevatud osaga (RHS § 200 lg 4).

1 riigihangete seadus

2 (23)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15.06.2026 avaldas Tartu Linnavalitsus (edaspidi Hankija) riigihangete registris sotsiaal-ja

eriteenuste erimenetlusena läbi viidava riigihanke „Tartu linna koolidele toitlustusteenuse

ostmine“ (viitenumber 311937) (edaspidi Hange) hanketeate.

Hange on jagatud neljaks osaks, vaidlus on Hanke osas 3 - Tartu Mart Reiniku Kool.

2. 13.07.2026 laekus Riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi vaidlustuskomisjon) Baltic

Restaurants Estonia AS-i (edaspidi ka Vaidlustaja) vaidlustus taotlusega tunnistada kehtetuks

Hanke osas 3 P. Dussmann Eesti OÜ (edaspidi Kolmas isik) pakkumuse edukaks tunnistamise

otsus (Tartu Linnavalitsuse 02.07.2026 korraldus nr 541).

3. Vaidlustuskomisjon teatas 20.07.2026 kirjaga nr 12.2-10/151 menetlusosalistele, et vaatab

vaidlustuse läbi esitatud dokumentide alusel kirjalikus menetluses, tegi teatavaks otsuse

avalikult teatavaks tegemise aja ning andis täiendavate seisukohtade ja dokumentide

esitamiseks aega kuni 23.07.2026 ja neile vastamiseks 28.07.2026.

Vaidlustuskomisjoni poolt määratud esimeseks tähtpäevaks esitas täiendavad seisukohad ja

menetluskulude välja mõistmise taotluse Vaidlustaja, menetluskulude väljamõistmise taotluse

Hankija. Teiseks tähtpäevaks esitas täiendavad seisukohad ja täiendava menetluskulude välja

mõistmise taotluse Hankija.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Vaidlustaja, Baltic Restaurants Estonia AS, põhjendab taotlust järgmiselt.

4.1. Hankija hindas pakkumusi metoodika alusel, mida Hanke alusdokumendid ette ei näinud.

Hankija luges põhitooraine määramisel otsustavaks kuivatatud läätsede hinnangulise

kolmekordse paisumise kuumtöötlemisel, kuigi sellist hindamisreeglit ei olnud Hanke

alusdokumentides sätestatud.

Lisaks ei ole võimalik kontrollida, kas Hankija kohaldas hindamiskriteeriume kõigi pakkujate

suhtes võrdselt ja järjepidevalt. Selline olukord on vastuolus RHS § 3 p-is 1 sätestatud

läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõttega ning RHS § 3 p-is 2 sätestatud võrdse kohtlemise

põhimõttega.

4.2. Hindamiskriteeriumi 2 „menüü mitmekülgsus põhitooraine osas kahe nädala keskmisena“

järgi hindamisel said pakkumused hindamisprotokolli p-i 2 kohaselt järgmised punktid:

Vaidlustaja - 8,75 punkti;

OÜ Aniri - 8,75 punkti;

Kolmas isik P. Dussmann Eesti OÜ - 10 punkti.

Hindamisprotokollist nähtub Hankija selgitus Vaidlustaja pakkumuse kohta:

„I nädala neljapäeval (N) on pakkuja märkinud liha- ja kalavaba koolilõunana pakutava toidu

„riisi-hernekotlet kohupiimaga“ põhitooraineks rohelised herned, mida toidu koostisesse on

planeeritud 10 grammi portsjoni kohta. Samas on toidu koostises muuhulgas ühe toorainena

ka riisi 9 grammi portsjoni kohta. Arvestades, et riis paisub kuumtöötlemisel vähematt kolm

korda, on tegelikuks põhitooraineks riis. I nädalal vastavalt hindamiskriteeriumile:

3 (23)

Koolilõuna: väga mitmekülgne, igal päeval erinev põhitooraine – 10 punkti. Koolilõuna liha-

ja kalavaba: väga mitmekülgne, igal päeval erinev põhitooraine – 10 punkti.“ ja

„II nädala kolmapäeval (K) on pakkuja märkinud liha- ja kalavaba koolilõunana pakutava

toidu „värskekapsasupp läätsedega“ põhitooraineks kapsa, mida toidu koostisesse on

planeeritud 50 grammi portsjoni kohta. Samas on toidu koostises muuhulgas ühe toorainena

ka läätsi 45 grammi portsjoni kohta. Arvestades, et läätsed paisuvad kuumtöötlemisel ca kolm

korda, on tegelikuks põhitooraineks läätsed. Seega läätsed põhitoorainena korduvad. II

nädalal vastavalt hindamiskriteeriumile:

Koolilõuna: väga mitmekülgne, igal päeval erinev põhitooraine – 10 punkti. Koolilõuna liha-

ja kalavaba: vahelduv menüü, 3-4 peamisest põhitoorainest – 5 punkti. Kahe nädala keskmine

kokku: vastavalt hindamiskriteeriumitele: Koolilõuna (10 + 10) / 2 = 10 punkti Liha- ja

kalavaba koolilõuna (10+5) / 2 = 7,5 punkti Kahe nädala keskmine kokku: (10 + 7,5) / 2 =

8,75 punkti“.

Hindamisprotokollist nähtub Hankija selgitus Kolmanda isiku pakkumuse kohta:

„II nädala teisipäeval (T) on pakkuja märkinud liha- ja kalavaba koolilõunana pakutava toidu

„Tomatine suvikõrvitsa-paprika hautis“ põhitooraineks suvikõrvits, mida toidu koostisesse

on planeeritud 52,5 grammi portsjoni kohta. Samas on toidu koostises muuhulgas ühe

toorainena ka baklažaani, läätsi ja paprikat 52,5 grammi portsjoni kohta. Tomatit on kokku

87,5 (52,5 + 35 grammi kahel real) grammi. Arvestades, et läätsed paisuvad kuumtöötlemisel

ca kolm korda, on tegelikuks põhitooraineks läätsed.“ ja „II nädala kolmapäeval (K) on

pakkuja märkinud koolilõunana pakutva toidu „Tomatine supp lambalihaga“ põhitooraineks

lambaliha, mida toidu koostisesse on planeeritud 52,5 grammi. Samal ajal on toidu koostises

ka tomatit kokku 70 (52,5 + 17 grammi kahel real) grammi. Seega on tegelikult põhitooraineks

tomat.“.

4.3. Hankija hindas pakkumusi viisil, mis ei tulenenud „Hankedokument“ (edaspidi HD)

kehtestatud hindamismetoodikast.

HD kohaselt hinnatakse menüü mitmekülgsust kahe nädala lõikes ning liha- ja kalavaba toidu

puhul selgub põhitooraine „köögi- ja kaunvilja kogusest“. Sama punkt täpsustab, et

põhitoorainena arvestatakse liha, kala, köögivilja või kaunvilja ning et lihavaba toidu puhul

selgub köögi- ja kaunvilja kogusest, kas põhitooraineks on köögi- või kaunvili. Nimetatud

punktis ei ole täpsustatud, et arvestada tuleb tooraine hinnangulist kogust pärast

kuumtöötlemist, kuivainete paisumist, muude toorainete kuumtöötluskadu või valmistoidus

kujunevat osakaalu. Samal ajal nägi HD ette, et pakkuja peab Vormil 2 märkima iga toidu

valmistamiseks kasutatava tooraine bruto- ja netokaalu grammides portsjoni kohta ning eraldi

valmistoidu kaalu (vt lisa 2).

HD-s ei ole sätestatud, et põhitooraine määramisel tuleb lähtuda kuumtöötlemise tulemusena

muutunud kaalust või hinnangulisest valmistoidus sisalduvast kogusest. Vaatamata sellele

leidis Hankija hindamisel, et toidu „värskekapsasupp läätsedega“ põhitooraine ei ole kapsas

(50 g), vaid läätsed (45 g), kuna kuumtöötlemisel paisuvad läätsed ligikaudu kolm korda.

Sellest lähtudes käsitles Hankija sama põhitoorainena läätsi kahel korral ning vähendas

Vaidlustaja punktisummat.

HD-s kasutati läbivalt mõistet „tooraine“ ning nõuti pakkujatelt tooraine bruto- ja netokoguste

märkimist grammides. Samal ajal käsitleti valmistoidu kaalu eraldi näitajana. Seetõttu võis

4 (23)

mõistlik ja hoolsalt tegutsev pakkuja eeldada, et põhitooraine määramisel lähtutakse retseptis

kasutatud tooraine kogusest, mitte kuumtöötlemise tulemusena hinnanguliselt kujunevast

massist. Hankija asendas hindamise käigus HD-s sätestatud tooraine koguse hinnangulise

kuumtöötlemisjärgse kogusega. Sellist hindamisreeglit ei sisaldu ei hindamiskriteeriumis,

tehnilises kirjelduses ega Vormi 2 täitmise juhistes. Samuti ei olnud Hankija enne pakkumuste

esitamist selgitanud, et kuivatatud kaunviljade puhul lähtutakse kuumtöötlemisjärgsest

massist.

Hankija lisas sisuliselt uue hindamisreegli, mille kohaselt tuli kuivatatud kaunviljade puhul

arvestada nende hinnangulist paisumist. Oluline on ka see, et Hankija põhjendus ei tugine

ühelegi HD-s viidatud metoodikale, standardile, õigusaktile ega muule objektiivsele alusele.

Hindamisprotokollis on üksnes märgitud, et läätsed paisuvad kuumtöötlemisel ligikaudu kolm

korda, kuid puudub viide selle väite aluseks olevale allikale või sellele, miks just sellist

paisumistegurit tuli pakkumuste hindamisel kohaldada.

Seega ei olnud tegemist HD-st tuleneva hindamismetoodika kohaldamisega, vaid

hindamiskomisjoni poolt hindamise käigus kujundatud täiendava metoodikaga. See on

vastuolus RHS § 3 p-ides 1 ja 2 sätestatud läbipaistvuse, kontrollitavuse ja võrdse kohtlemise

põhimõtetega ning RHS § 117 lg-s 1 sätestatud kohustusega hinnata pakkumusi riigihanke

alusdokumentides kehtestatud hindamiskriteeriumide aluselc.

4.4. Hankija ei piirdunud käesoleval juhul üksnes mõiste „kogus“ tõlgendamisega, vaid

sisustas selle sisuliselt uue tehnoloogilise eelduse kaudu. Hindamisel lähtuti eeldusest, et

kuivatatud läätsede kogust tuleb võrrelda mitte retseptis kasutatud netokaalu, vaid

hinnangulise kuumtöötlemisjärgse massi alusel. Selline lähenemine ei ole aga neutraalne

tõlgendus, vaid eeldab mitmete tehnoloogiliste asjaolude kindlaksmääramist, sealhulgas

kasutatavat paisumistegurit, valmistamisviisi, keetmisaega, vedeliku imendumist ning muid

valmistamisprotsessi mõjutavaid asjaolusid. Hankija ei ole selgitanud, millise metoodika

alusel neid asjaolusid hinnati ega miks peeti õigeks kasutada just kolmekordset

paisumistegurit. Veelgi olulisem on asjaolu, et kui põhitooraine määramisel lähtuda

valmistoidus kujunevast massist, ei ole võimalik sama loogikat järjekindlalt kohaldada üksnes

kuivatatud kaunviljade suhtes.

Kui põhitooraine määramisel lähtuda mitte Vormil 2 esitatud tooraine netokogusest, vaid

kuumtöötlemise järgsest hinnangulisest kogusest, muutub hindamine pakkuja jaoks raskesti

ettenähtavaks. Erinevate tarnijate ja erineva töötlemisastmega sama nimetusega toorained

võivad kuumtöötlemisel käituda erinevalt. Samuti ei ole paisumine ainus kuumtöötlemisega

kaasnev massimuutus, sest liha, kala ja köögiviljad võivad kuumtöötlemisel kaotada massi,

samas kui teraviljad ja kaunviljad võivad vett siduda ja massi suurendada.

Selline metoodika muudaks põhitooraine määramise sõltuvaks tehnoloogilistest hinnangutest,

mitte Hanke alusdokumentides esitatud objektiivsetest andmetest. Lisaks eeldaks see kõigi

toorainete massimuutuste ühtset arvestamist, mitte üksnes kuivatatud läätsede paisumise

arvesse võtmist.

Hindamiskomisjoni enda kujundatud tehnoloogilisel eeldusel. Selline hindamisviis ei vasta

läbipaistva ja kontrollitava hindamise nõuetele ning on vastuolus RHS § 3 p-ides 1 ja 2

sätestatud põhimõtetega.

5 (23)

4.5. Läbipaistvuse põhimõtte eesmärk on tagada, et kõik mõistlikult tähelepanelikud pakkujad

saavad HD-st ühtemoodi aru ning saavad oma pakkumuse koostada samadel alustel.

Käesoleval juhul ei saanud pakkujad HD-st mõistlikult järeldada, et mõistet „kogus“ tuleb

sisustada mitte retseptis kasutatud tooraine netokoguse, vaid hinnangulise

kuumtöötlemisjärgse massi kaudu. Küll aga vastupidiselt eristati HD-s selgelt tooraine kogust

ja valmistoidu kaalu, mistõttu oli põhjendatud eeldada, et põhitooraine määramisel lähtutakse

retseptis märgitud tooraine kogusest.

Alles hindamisprotokollist selgus, et Hankija tõlgendas mõistet „kogus“ teisiti ning luges

kuivatatud läätsede koguse ümber kuumtöötlemisel hinnanguliselt tekkivaks massiks. Selline

tõlgendus ei olnud HD-st tuletatav ega olnud pakkujatele enne pakkumuste esitamist teada.

Oluline on seejuures, et ettenähtavuse nõue ei tähenda üksnes seda, et Hankija avaldab

hindamiskriteeriumi sõnastuse. Pakkujatel peab olema võimalik ka mõistlikult ette näha,

kuidas Hankija seda praktikas kohaldab. Kui hindamise tegelik loogika selgub alles pärast

pakkumuste hindamist, ei ole pakkujatel olnud võimalik oma pakkumust selle järgi

kujundada.

Hindamise aluseks olnud metoodika mõistlikult tähelepanelikule pakkujale ette nähtav. See

on vastuolus RHS § 3 p-ides 1 ja 2 sätestatud läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega

ning ei vasta ka RHS § 117 kommentaarides väljendatud nõudele, et hindamismetoodika ei

tohi kujuneda pakkujatele teatavaks alles pärast pakkumuste hindamist.

4.6. Käesolevas vaidluses ei ole tegemist üksnes teoreetilise või formaalse vaidlusega

hindamisprotokolli põhjenduste üle. Vaidlustatud hindamisotsus mõjutas otseselt Vaidlustaja

saadud punktisummat ning seeläbi pakkumuste paremusjärjestust. Kui Hankija ei oleks

kohaldanud vaidlustatud hindamisreeglit või oleks hinnanud pakkumust kooskõlas HD-s

sätestatud hindamiskriteeriumidega, oleks Vaidlustaja saanud kõrgema punktisumma ning

olnud edukaks tunnistatud pakkujaga samal hindamistulemusel. Seega ei saa rikkumist pidada

ebaoluliseks ega pelgalt formaalseks.

4.7. Hindamisprotokollist nähtub, et edukaks tunnistatud pakkumuse puhul on Hankija

esitanud üksnes II nädala menüü kohta kaks märkust, mille kohaselt muudeti pakkuja

märgitud põhitooraineid. Nimelt luges Hankija II nädala teisipäeval põhitooraineks

suvikõrvitsa asemel läätsed, põhjendades seda kuivatatud läätsede kuumtöötlemisel ligikaudu

kolmekordse paisumisega ning II nädala kolmapäeval luges lambaliha asemel põhitooraineks

tomati. Sellele vaatamata leidis Hankija, et edukas pakkuja vastas hindamiskriteeriumile

„väga mitmekülgne, igal päeval erinev põhitooraine“ ning omistas talle maksimaalse

punktisumma nii I nädala, II nädala kui ka kahe nädala keskmise arvestuses.

Samal ajal nähtub eduka pakkumusea hindamistabelist, et I nädala kolmapäeva liha- ja

kalavaba koolilõuna põhitooraineks on märgitud „läätsed/pastinaak/porgand/suvikõrvits“

ning I nädala reedel „läätsed/šampinjonid“. Kui kohaldada Hankija enda kasutatud

hindamisloogikat, mille kohaselt tuleb kuivatatud läätsede kuumtöötlemisel toimuvat

paisumist põhitooraine määramisel arvesse võtta, kujuneks mõlemal päeval põhitooraineks

läätsed. Sellisel juhul korduks põhitooraine samal nädalal ning see võinuks mõjutada

hindamiskriteeriumi „väga mitmekülgne, igal päeval erinev põhitooraine“ täitmist.

Lisaks nähtub eduka pakkuja II nädala liha- ja kalavaba menüüst, et põhitoorainetena on

märgitud muu hulgas „kikerherned/kinoa/peet“, „kartul/lillkapsas/valged oad“ ning

6 (23)

„bataat/kikerherned“. Arvestades, et Hankija hindas eduka pakkumuse menüüd selliselt, et

kasutatud on töötlemata algtoorainet, võib põhjendatult eeldada, et tegemist oli kuivatatud

kikerherneste, kuivatatud valgete ubade ja kuivatatud kinoaga. Hindamisprotokollist ei nähtu

aga, et Hankija oleks nende kuivainete puhul kohaldanud sama loogikat nagu kuivatatud

läätsede puhul või hinnanud nende kuumtöötlemisel tekkiva massimuutuse mõju põhitooraine

määramisele.

4.8. Vaidlustaja 23.07.2026 täiendavad seisukohad.

4.8.1. Hankija selgitab esmakordselt alles vaidlustusmenetluses üksikasjalikult, millise

metoodika alusel määrati põhitooraine ning kuidas arvestati kuivatatud kaunviljade

kuumtöötlemisel tekkivat massimuutust. Sellist hindamisreeglit HD-s ei sisaldunud ning

pakkujatel ei olnud võimalik seda pakkumuste koostamisel ette näha.

Samuti ei ole Hankija tõendanud, et kirjeldatud metoodikat kohaldati kõigi pakkujate suhtes

ühetaoliselt. Seetõttu jääb Vaidlustaja seisukohale, et Hanke osa 3 pakkumuste hindamine ei

olnud läbipaistev, kontrollitav ega kooskõlas Hanke alusdokumentidega.

4.8.2. Vaidlustaja ei ole väitnud, et Hankija oleks pidanud olema seotud üksnes pakkuja poolt

Vormil 2 märgitud põhitoorainega. Vaidlustaja seisukoht on olnud algusest peale, et kui

Hankija otsustas pakkuja märgitud põhitoorainest kõrvale kalduda, tuli seda teha HD-s

eelnevalt avaldatud hindamisreeglite alusel.

Küsimus ei ole selles, kas Hankijal oli õigus hinnata, milline koostisosa on põhitooraine, vaid

selles, milliste reeglite alusel seda hinnangut anti.

Kui hindamismetoodika vajab alles pärast pakkumuste hindamist (ja alles

vaidlustusmenetluses) mitmeleheküljelist sisustamist, ei saa seda pidada pakkujatele eelnevalt

selgeks ega ettenähtavaks.

4.8.3. Kuumtöötlemisel tekkiva massimuutuse arvestamine kujutas endast sisulist

hindamisreeglit

4.8.3.1. Kui hindamise tulemus sõltub sellest, kas konkreetse tooraine puhul kasutatakse

retseptis märgitud netokaalu või hinnangulist kuumtöötlemisjärgset massi, on tegemist

hindamist mõjutava sisulise reegliga, mitte pelgalt tehnilise töövõttega. Käesolevas asjas viis

selle hindamisreegli kohaldamine selleni, et Hankija luges Vaidlustaja poolt märgitud

põhitooraine asemel põhitooraineks läätsed ning sellest tulenevalt vähendas Vaidlustaja

punktisummat.

4.8.3.2. Hankija viitab Euroopa Kohtu praktikale ning Riigikohtu lahendile, mille kohaselt

võib hindamiskomisjon kujundada oma töökorraldust ka pärast pakkumuste avamist.

Vaidlustaja ei vaidle sellele õiguspõhimõttele vastu. Samas ei tulene viidatud praktikast, et

Hankija võiks pärast pakkumuste avamist kujundada uue sisulise hindamisreegli, mis mõjutab

pakkumuste punktisummat ning mille olemasolu ei olnud HD-st tuletatav.

Hindamiskomisjoni töökorraldus ei saa seisneda selliste hindamisaluste loomises, mis

mõjutavad otseselt pakkumuste hindamise tulemust.

4.8.3.3 Vaidlustaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kuivatatud läätsed kuumtöötlemisel

paisuvad. Samuti ei sõltu käesoleva vaidluse lahendus sellest, kas läätsed paisuvad kaks, kolm

7 (23)

või neli korda (see võiks olla oluline, kui Hankija oleks HD-s paisumise arvesse võtmise ette

näinud ja küsimus oleks ainult, milline konkreetne paisumistegur õige on). Vaidlustaja

vaidlustab selle, et Hankija kasutas punktide andmisel hindamisreeglit, mille kohaselt tuli

kuivatatud tooraine hinnanguline kuumtöötlemisjärgne mass lugeda määravaks põhitooraine

tuvastamisel, kuigi sellist reeglit HD-s ei olnud.

4.8.3.4. Hankija selgitustest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas kuumtöötlemisest tulenevat

massimuutust arvestati üksnes kuivatatud toorainete paisumise puhul või lähtuti tegelikust

kuumtöötlemisjärgsest massist kõikide toorainete puhul. Kui põhitooraine määramisel lähtuda

põhimõttest, et määravaks on kuumtöötlemisjärgne kaal, tuleks sama loogikat kohaldada ka

nende toorainete suhtes, mille mass kuumtöötlemisel väheneb.

Näiteks märgib Hankija oma vastuses, et eduka pakkuja I nädala reedeses roas olid keedetud

läätsed ja šampinjonid võrdses koguses ehk mõlemad 67,5 grammi. Samas koosnevad

šampinjonid valdavas osas veest ning nende mass väheneb kuumtöötlemisel oluliselt. Kui

Hankija oleks järginud sama loogikat, mida ta kohaldas kuivatatud läätsede puhul, oleks

tulnud arvestada ka šampinjonide kuumtöötlemisel tekkiva massikaoga. Sellisel juhul ei oleks

šampinjonide ja läätsede kogused enam võrdsed ning põhitooraineks kujuneks üksnes läätsed.

Kuigi see näide ei muudaks konkreetse roa punktisummat, näitab see ilmekalt, et Hankija

poolt kasutatud metoodika ei olnud üheselt määratletud ega võimaldanud objektiivselt

kindlaks teha, milliste toorainete puhul tuleb kuumtöötlemisest tulenevat kaalumuutust

arvesse võtta ning milliste puhul mitte.

4.8.3.5. Hankijal ei olnud võimalik põhitoorainet määrata pakkumuses esitatud objektiivsete

andmete alusel, vaid kuumtöötlemisjärgne kaal tuli hindamise käigus hinnanguliselt tuletada.

Selline lähenemine ei põhinenud enam pakkujate esitatud andmetel, vaid Hankija enda

hinnangulistel eeldustel selle kohta, milliseks konkreetse tooraine kaal pärast kuumtöötlemist

kujuneb. Just selline hinnanguline ümberarvestamine kujutab endast täiendava hindamisreegli

kohaldamist, mida HD-s ei olnud avaldatud ning mida pakkujatel ei olnud võimalik

pakkumuste koostamisel arvesse võtta.

4.8.3.6. Käesolevas vaidluses on määrav küsimus vaid kas hinnangu andmise aluseks olnud

metoodika oli pakkujatele enne pakkumuste esitamist teada. Sellele küsimusele Hankija oma

vastuses sisuliselt ei vasta. Hankija ei ole pealegi selgitanud, et kui talle oli niisugune

toidutehnoloogiline vajadus teada, miks ta siis HD-s seda välja ei toonud.

4.8.4. Hindamismetoodika ei olnud pakkujatele ette nähtav

4.8.4.1. Hankija samastab ekslikult professionaalse toitlustusettevõtja teadmised toidu

valmistamisest teadmistega Hankija sisemise hindamismetoodika kohta. Need on kaks

erinevat küsimust. Käesolevas vaidluses ei ole vaidluse all asjaolu, kas kuivatatud kaunviljad

kuumtöötlemisel paisuvad, vaid kas pakkujatel oli võimalik ette näha, et Hankija hakkab

põhitooraine määramisel seda asjaolu hindamisreeglina arvesse võtma.

Hankija väidab, et HD p-ide 6.5.6, 6.5.7 ja 8.1.2 koostoimest pidi professionaalne pakkuja aru

saama, et põhitooraine määramisel võrreldakse „sisuliselt võrreldavaid koguseid“. HD-s

sellist põhimõtet siiski ei sisaldu. Samuti ei olnud HD-s selgitatud, mida tuleb lugeda

„sisuliselt võrreldavaks koguseks“, millistel juhtudel tuleb arvestada kuumtöötlemisel

toimuvat massimuutust, milliste toorainete suhtes seda kohaldatakse või millise metoodika

alusel põhitooraine määratakse. Kõik need selgitused esitab Hankija alles käesolevas

8 (23)

vaidlustusmenetluses. Hankija ei ole sõnagagi selgitanud, miks ta nii fundamentaalse

küsimuse HD-st välja jättis.

HD-st ei tulene, et tooraine tüüpi või valmistamise lühikirjeldust kasutatakse

hindamiskriteeriumi „menüü mitmekülgsus põhitooraine osas“ rakendamisel.

Küll on aga HD p-is 8.1.1 selgesõnaliselt lahti kirjutatud valmistamise lühikirjelduse eesmärk

seoses poolfabrikaatide hindamisega. Seal on märgitud, et ilma koostisosade või valmistamise

lühikirjelduseta esitatud toiduosa loetakse poolfabrikaadiks. Seega on Hankija ise HD-s

selgitanud, millisel eesmärgil seda teavet kasutatakse. HD p-is 8.1.2 sellist selgitust aga ei ole.

Kui Hankija soovis kasutada tooraine tüüpi ja valmistamise lühikirjeldust ka põhitooraine

määramisel, siis oleks tulnud see HD-s sõnaselgelt ette näha. Praegusel juhul tugineb Hankija

sellele seosele alles vaidlustusmenetluses, mistõttu ei olnud pakkujatel võimalik seda

pakkumuse koostamisel ette näha.

4.8.4.2. Selgitustaotluse esitamise kohustus saab tekkida üksnes olukorras, kus HD-st on

võimalik tuvastada ebaselgus. Käesolevas asjas ei olnud HD-st võimalik välja lugeda, et

Hankija üldse kavatseb põhitooraine määramisel kasutada kuivatatud tooraine hinnangulist

kuumtöötlemisjärgset massi (millisel puhul oleks Vaidlustaja tõesti saanud paluda täpsustada,

mis metoodika alusel jne). Vaidlustajal puudus seetõttu alus eeldada, et selline hindamisreegel

üldse eksisteerib ning selle kohta selgitusi küsida.

4.8.4.3. Varasemates hangetes kujunenud praktika ei saa asendada riigihanke

alusdokumentides avaldatud hindamisreegleid ega panna pakkujale kohustust eeldada, et

hankija kohaldab ka uues hankes avaldamata sisemist metoodikat. Kui nõustuda Hankija

seisukohaga, tähendaks see sisuliselt, et HD-s avaldamata hindamisreegel muutub pakkujatele

siduvaks üksnes põhjusel, et Hankija on seda varasemates menetlustes kasutanud. Selline

käsitlus ei ole kooskõlas RHS § 3 läbipaistvuse põhimõttega ega taga kõigile pakkujatele

võrdseid võimalusi pakkumuse koostamiseks.

Asjaolu, et Hankija peab alles vaidlustusmenetluses põhjendama, miks selline hindamisreegel

oli vajalik, kinnitab omakorda, et see ei olnud HD-st pakkujatele üheselt arusaadav ega ette

nähtav.

4.8.5. Hankija väide, et hindamismetoodikat kohaldati kõigi pakkujate suhtes ühetaoliselt, ei

ole esitatud põhjendustega tõendatud. Vastupidi, Hankija vastusest ilmnevad asjaolud, mis

tekitavad põhjendatud kahtluse, kas kõigi pakkumuste hindamisel lähtuti samadest alustest.

Hankija selgitab alles käesolevas vaidlustusmenetluses, et eduka pakkuja retseptides olid

läätsed, valged oad ja kinoa märgitud juba keedetud kujul ning seetõttu ei olnud vaja nende

puhul kuumtöötlemisel tekkivat massimuutust arvestada.

Eduka pakkumuse esitanud pakkuja I nädala liha- ja kalavaba koolilõuna menüüs on

põhitooraineks märgitud „läätsed/pastinaak/porgand/suvikõrvits“ ning I nädala reedel

„läätsed/šampinjonid“. Kui kohaldada Hankija enda kirjeldatud loogikat, mille kohaselt

kuivatatud läätsede kuumtöötlemisel tekkiv massimuutus on põhitooraine määramisel

otsustava tähtsusega, tekib põhjendatud küsimus, kas ka nende roogade puhul kontrolliti

põhitooraine määramist samadel alustel. Hankija sellele küsimusele oma vastuses ei vasta.

9 (23)

Samuti jääb ebaselgeks, millistel alustel tuvastas Hankija, et eduka pakkuja II nädala menüüs

kasutatud kikerherned, valged oad ja kinoa olid esitatud juba keedetud kujul. Kui see asjaolu

ei tulenenud pakkumusest, vaid Hanke käigus antud täpsustusest, tekib täiendav küsimus,

miks ei võimaldatud samaväärset selgitamist ka Vaidlustajale. Seetõttu ei ole Hankija üksnes

väitega, et hindamismetoodikat kohaldati kõigi pakkujate suhtes ühetaoliselt, seda asjaolu

tõendanud. Vastupidi, Hankija vastus tekitab täiendavaid küsimusi selle kohta, milliseid

andmeid erinevate pakkujate puhul tegelikult arvesse võeti ning kas kõigi pakkumuste

hindamisel lähtuti samadest eeldustest. Selline olukord ei vasta RHS § 3 p-des 1 ja 2 sätestatud

läbipaistvuse, kontrollitavuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetele.

5. Hankija, Tartu Linnavalitsus, vaidleb vaidlustusele vastu.

5.1. Vaidlustus puudutab pakkumuste hindamist HD p-s 8.1.2 sätestatud kriteeriumi „menüü

mitmekülgsus põhitooraine osas kahe nädala keskmisena“ alusel.

HD p 8.1.2 järgi arvestati põhitoorainena liha, kala, köögivilja või kaunvilja. Liha- ja kalavaba

toidu põhitooraine tuli määrata köögi- ja kaunvilja koguse järgi. Liha- ja kalaga toitude ning

liha- ja kalavabade toitude mitmekesisust hinnati eraldi.

5.2. Vaidlustaja II nädala kolmapäevase liha- ja kalavaba roa „värskekapsasupp läätsedega“

koostises oli 50 grammi kapsast ja 45 grammi kuivatatud läätsi portsjoni kohta. Hankija

arvestas põhitooraineks läätsed, sest kuivade läätsede retseptijärgne kaal ei ole värske kapsa

kaaluga samal töötlemisastmel võrreldav. Läätsed kordusid sama nädala menüüs.

Selle tulemusel sai Vaidlustaja kõnealuse kriteeriumi eest 8,75 punkti. Koolilõuna kahe nädala

tulemus oli 10 punkti ning liha- ja kalavaba koolilõuna kahe nädala tulemus 7,5 punkti. Nende

keskmine oli 8,75 punkti.

5.3. Pakkuja märgitud põhitooraine ei olnud Hankijale siduv

5.3.1. Vaidlustus põhineb ekslikul eeldusel, et retseptivormil märgitud kuiva tooraine netokaal

pidi olema Hankijale põhitooraine määramisel siduv. Sellist reeglit HD-s pole. Hankija ei

muutnud kriteeriumi, punktiskaalat ega eri toorainete kordumise tagajärge. Hankija kontrollis

pakkuja esitatud andmete alusel üksnes seda, milline HD p-s 8.1.2 nimetatud tooraine oli

konkreetses toidus põhitooraine. Kuivõrd just põhitooraine mitmekülgsuse alusel määratakse

kriteeriumi eest punktid, siis mõistetavalt on Hankija hindamiskomisjoni kõige olulisem

ülesanne tuvastada põhitooraine igas toidus. HD ei sätesta, et Hankija peab seda tegema

retsepti kaalu järgi.

HD p 6.5.6 kohustas pakkujat esitama iga toidu kohta muu hulgas põhitooraine, iga tooraine

nimetuse ja tüübi, valmistamise lühikirjelduse ning tooraine bruto- ja netokaalu portsjoni

kohta. HD p 6.5.7 järgi tuli eraldi esitada valmistoidu kaal.

Need andmed moodustasid terviku. Kui hindamisel oleks määrav olnud üksnes pakkuja enda

valik põhitooraine lahtris, oleksid tooraine tüübi, valmistamisviisi ja teiste koostisosade

koguse andmed põhitooraine kontrollimisel sisutud. Selline tõlgendus annaks pakkujale

sisuliselt õiguse ise määrata oma pakkumusele antavad punktid ka juhul, kui tema märge ei

vasta tegelikkusele.

10 (23)

5.3.2. Vaidlusaluse kriteeriumi puhul tõlgendamise juures eeskätt arvestada, miks on Hankija

niisuguse kriteeriumi kehtestanud. Kriteeriumi eesmärk on hinnata kooliõpilasele kahe nädala

jooksul tegelikult pakutava menüü mitmekesisust.

Tehnilise kirjelduse osa „Üldised nõuded toitlustamisele“ kinnitab seda eesmärki, nõudes

mitmekesisust mitmes toidukategoorias, sealhulgas leiva- ja sepikuvalikus, soojades

lisandites ning salati põhitooraines. HD p 8.1.2 kohaldamisel tuleb seda eesmärki järgida

punktis nimetatud toorainekategooriate piires. Seetõttu ei saa hinnatava kogusena käsitada

töötlemiseelse kuivaine kaalu, kui valmistatud toidus tegelikult domineerib teine tooraine.

5.3.3. HD ei sätestanud reeglit, et erineva tüübi ja töötlemisastmega koostisosi võrreldakse

igal juhul Vormile 2 kantud „valmistamiseks kasutatava tooraine“ kaalu järgi. HD p 8.1.2

nõudis põhitooraine arvestamist „köögi- ja kaunvilja kogusest“ lähtudes ning HD p 6.5.6

nõudis just selle hinnangu kontrollimiseks tooraine tüübi ja valmistamisviisi avaldamist

pakkumuses.

Põhitooraine kriteeriumi rakendatakse roogade puhul, kus roas endas on mitu erinevat

koostisosa (nt kotlet, hautis või supp), mitte lihtsate soojade lisandite (nt keedetud teravili,

keedetud kaunvili) puhul. Soojade lisandite mitmekesisuse hindamine toimub teise hindamise

kriteeriumi alusel teises alapunktis. Just selliste segu-tüüpi roogade (nt läätsekodujuustukotlet,

tomatine suvikõrvitsa-paprika hautis, värskekapsasupp läätsedega) puhul on oluline

tuvastada, milline koostisosadest on roas tegelikult domineeriv.

5.3.4. Pakkumuste võrreldavuse loomiseks pidi hindamiskomisjon paratamatult arvestama

pakkumuses nimetatud tooraine valmistamisviisi ja tüüpi. Mõistetavalt peab põhitooraine

hindamine toimuma selle järgi, milline tooraine on kaalukaim just toidus – st portsjonis, mis

jõuab õpilase taldrikule reaalselt. Võrdse kohtlemise põhimõte (RHS § 3 p 2) toetab seda

lähenemist. Kui üks pakkuja esitab läätsede koguse kuivainena ja teine keedetud kujul, ei tohi

Hankija ju neid arve mehaaniliselt võrrelda. Sel juhul sõltuks punktisumma andmete esitamise

viisist, mitte menüü tegelikust mitmekülgsusest.

5.4. Põhitooraine kategooriad ja punktide andmise alused olid HD p-s 8.1.2 sätestatud.

Kuumtöötlemise mõju arvestamine menüü mitmekülgsuse hindamisel ei muuda hindamise

kriteeriumit.

5.4.1. Euroopa Kohtu praktika eristab hindamise kriteeriumi muutmist hindamise praktilisest

korraldamisest. Hankija ei pea HD-s kõiki hindamismetoodika üksikasju lahti kirjutama.

Hindamiskomisjon võib oma tööd korraldada, muutmata hindamise kriteeriume ega nende

kaalu.2 Hiljem kujundatud metoodika on lubatav, kui see ei muuda hindamise kriteeriumi ega

diskrimineeri mõnda pakkujat.3

Sama lähtekoha on võtnud Riigikohus. Hindamiskomisjonile peab jääma vabadus oma tööd

korraldada. HD-s sätestatud hindamismetoodikat võib pärast pakkumuste avamist kohandada

konkreetsetele pakkumustele, kui hindamise kriteeriume ja nende osakaale ei muudeta.4 Just

sellise kohandamisega oli siin tegemist, sest pakkujad esitasid sama liiki toorainete koguseid

erineval töötlemisastmel.

2 EKo C-6/15, p-d 27–30 ja 32. 3 EKo C-331/04, p 32. 4 RKHKo 3-20-1198/58, p-d 19–20.

11 (23)

5.4.2. Vaidlustaja arutlus erinevate tarnijate, keetmisaegade ja võimalike massikadude üle ei

muuda hindamise tulemust ega ole menüü mitmekülgsuse hindamisel oluline. On ilmne, et

hindamiskomisjonil oli vaja muuta põhitoorained võrreldavaks. Kui pakkuja esitab läätsede

koguse kaalu enne toidu valmistamist, kuid kapsa kaalu toidus pärast selle valmistamist, siis

on selge, et hindamiskomisjon peab põhitooraine määramisel need näitajad võrreldavaks

muutma. Tegemist ei ole hindamiskriteeriumi muutmisega.

5.4.3. Võrdse kohtlemise põhimõte (RHS § 3 p 2) nõuab, et võrreldavaid olukordi ei

käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühetaoliselt.

Õigusvastane olnuks see, kui Hankija oleks Vaidlustaja ja teise pakkuja pakkumuste

hindamisel lähtunud kuivaine kogusest, kuid Kolmanda isiku pakkumuse puhul keedetud

läätsede kogusest. Samamoodi olnuks õigusvastane vastupidine lähenemine, kus Hankija

lähtub kõigi pakkumuste hindamisel kuivaine kogusest, mis ei näita toidus tegelikult esinevat

põhitooraine kogust.

5.5. Hindamine oli professionaalsele pakkujale ettenähtav

5.5.1. HD tuleb tõlgendada lähtuvalt mõistliku isiku arusaamast, kelleks on riigihangetes

hankelepingu esemega seotud valdkonna spetsialistid.5 Mõistlik toitlustusettevõtja pidi HD p-

de 6.5.6, 6.5.7 ja 8.1.2 koostoimest aru saama, et põhitooraine määramisel võrreldakse

sisuliselt võrreldavaid koguseid.

HD p 6.5.6 nõudis tooraine tüübi, sealhulgas märke „kuivatatud“, ja valmistamise

lühikirjelduse esitamist. HD p 6.5.7 nõudis valmistoidu kaalu. Need nõuded teavitasid

pakkujaid, et Hankija ei vaata hindamisel üksikuid grammkaale nende kontekstist eraldi.

Professionaalse toitlustusettevõtja jaoks ei ole kuiva kaunvilja veesidumine kindlasti

ettenägematu asjaolu. Tegemist on elementaarse toiduvalmistamise põhitõega.

Hankija ei saa ega pea tagama, et pakkuja oleks arvestanud kõikide asjaolude ja tingimustega.6

Vaidlustaja ei pöördunud Hankija poole selgituspäringuga, mida ta hoolsuskohustusest

tulenevalt pidanuks tegema. Selgituste küsimise mehhanism on ette nähtud just selleks, et

pakkuja saaks juba pakkumuse koostamise etapis kõrvaldada tekkinud ebaselgused HD sisu

osas. Kui Vaidlustaja oleks HD-s kasutatud põhitooraine mõistet tegelikult ebaselgeks või

arusaamatuks pidanud, oli tal võimalus ja põhjendatud huvi selle kohta selgitusi taotleda enne

pakkumuse esitamist.

5.5.2. Hankija on sama põhimõtet, so toidus tegelikult esineva põhitooraine tuvastamist,

kohaldanud järjepidevalt ka varasemates koolitoidu (ja lasteaiatoidu) hankemenetlustes

(näiteks „Toitlustamisteenuse osutaja leidmine Tartu Lasteaiale Rõõmumaa“ (viitenumber

278649)). Tegemist on Hankija järjepideva ja aastate jooksul välja kujunenud praktikaga

samalaadsete kooli- ja lasteaia toitlustusteenuse hangete läbiviimisel.

5 TlnRnKo 3-16-1756, p 10; VAKO 129-17/188794, p 22; TrtRnKo 3-13-2040, p 21; VAKO 129-17/188794, p

22; TlnHKo 3-23-2608, p 10; VAKO 25-18/192753, p 15. 6 EKo C-336/12, p 40; EKo C-131/16, p 33; EKo C-927/19, p 93.

12 (23)

5.6. Vaidlustaja eeldab alusetult, et Kolmanda isiku retseptivormil esitatud kogused olid kõik

kuiva tooraine kogused, ning jätab tähelepanuta valmistamisviisi ja tooraine tüübi kohta

esitatud andmed.

5.6.1. Kolmanda isiku II nädala teisipäevase liha- ja kalavaba roa puhul oli põhitooraineks

märgitud 52,5 grammi suvikõrvitsat. Retseptis oli ka 52,5 grammi kuivatatud läätsi. Hankija

arvestas põhitooraineks läätsed samal põhjusel, et läätsed paisuvad. Ehk siis samal

lähenemine, mida kasutas Hankija Vaidlustaja pakkumuse puhul. Korrektuur ei vähendanud

Kolmanda isiku pakkumusele antavaid punkte, sest läätsed ei kordunud tema II nädala teistel

päevadel. Erinevalt Kolmanda isiku pakkumuse teistest roogadest, kus läätsed, vesi ja

keedetud läätsede kogus olid esitatud eraldi, oli selle roa puhul märgitud üksnes kuivatatud

läätsede kogus. Seega olid andmed esitatud samal viisil nagu Vaidlustaja pakkumuses ning

Hankija kohaldas mõlemale pakkumusele sama lähenemist.

Kolmanda isiku I nädala kolmapäevase roa koostises olid keedetud läätsed, pastinaak,

porgand ja suvikõrvits võrdses koguses 37,5 grammi. I nädala reedeses roas olid keedetud

läätsed ja šampinjonid võrdses koguses 67,5 grammi. Nendes retseptides olid läätsed esitatud

keedetud kujul. Veel enam, isegi kui kolmapäevases roas oleks läätsi käsitatud kuivainena,

oleks põhitooraine tulnud valida kolme võrdses koguses köögivilja vahel ning

hindamistulemus ei oleks muutunud. Reedeses roas oleks samal eeldusel põhitooraineks

kujunenud šampinjonid, mistõttu ei oleks ka selle roa puhul hindamistulemus muutunud.

5.6.2. Kinoa oli Kolmanda isiku retseptis esitatud keedetud kujul. Valged oad olid samuti

esitatud keedetud kujul ning kartuli, lillkapsa ja keedetud valgete ubade kogus oli igaühel 90

grammi. Täiendav korrutamine oleks seetõttu arvestanud kuumtöötlemise mõju teist korda.

Nendes roogades kajastasid retseptivormile märgitud kogused juba kuumtöödeldud tooraine

kogust, mistõttu ei olnud täiendav ümberarvutamine vajalik.

Kikerherneste valmistamise kirjelduses oli ette nähtud leotamine. Seetõttu tuli kikerherneste

kogust hinnata koos tooraine tüübi ja valmistamise kirjeldusega. Järelikult ei olnud täiendav

ümberarvutamine enam vajalik. Ka Vaidlustaja pakkumuses esines kuivatatud kikerherneid

sisaldavaid roogasid, mille valmistamise kirjelduses oli nimetatud keetmine. Hankija ei

kohaldanud ka Vaidlustaja nende roogade puhul täiendavat paisumistegurit. Seega ei näita

kikerherneste käsitlus Vaidlustaja ja Kolmanda isiku erinevat kohtlemist.

Hindamisprotokollis Vaidlustaja I nädala neljapäevase roa kohta esitatud viide riisile ei

mõjutanud Vaidlustaja pakkumuse punkte. Vaidlustaja pakkumus sai I nädala liha- ja

kalavaba menüü eest maksimaalsed 10 punkti. Etteheide I nädala menüü osas tuleb seega jätta

tähelepanuta.

5.7. Hankija 28.07.2026 täiendavad seisukohad.

5.7.1. Mitmekülgne toiduvalik koolides on oluline avalik huvi. Eestis katab koolitoit 30—

35% õpilase päevasest energia- ja toitainete vajadusest.7 Koolitoidul on suur roll noorte

toitumisharjumuste kujundamisel.

Vabariigi Valitsuse määruse nr 60 „Nõuded laste toitlustamisele haridusasutuses,

sotsiaalteenuse osutamisel ning püsi- ja projektlaagris“ § 3 lg 1 kohaselt peab toitlustamisel

7 Arvutivõrgus: https://toitumine.ee/artiklid/koolitoit-room-voi-mure.

13 (23)

lähtuma mitmekesise ja tasakaalustatud toitumise põhimõtetest. Määruse § 7 lg 1 kehtestab

nõuded ka põhitoidu korduvusele – põhitoit tohib korduda iga nelja nädala tagant – ning § 8

lg 1 kohaselt tuleb kõikides toidugruppides pakutavaid toite varieerida.

Tervise Arengu Instituudi juhtimisel koostatud „Eesti riiklikud toitumise, liikumise ja uneaja

soovitused“ kohaselt on riiklike toitumissoovituste eesmärk anda inimestele tõenduspõhised

soovitused võimalikult hea tervisliku seisundi hoidmiseks või saavutamiseks.8

Kool on kohaks, kus tasakaalustatud, mitmekesise ja vajadustele vastava toiduvaliku ja

toiduhariduse kaudu oleks võimalik toetada õpilasi tervislikumate eluviisiharjumuste

kujundamisel.9

Seega Hankija kehtestatud hindamise kriteerium kannab ja edendab olulist avalikku huvi.

Toidu varieeruvuse eesmärki saab täita aga üksnes siis, kui laps saab nädala jooksul tegelikult

erinevatest toidugruppidest (liha, kala, teravili, köögivili, kaunvili) pärinevaid toitaineid.

Seetõttu on põhjendatud hindamiskomisjoni lähenemine, et hindamisel loetakse otsustavaks

ikkagi toidu tegelik, valmis toidus domineeriv põhitooraine. Vaidlustaja tõlgendus on aga

selgelt hindamise kriteeriumi eesmärgiga vastuolus ja muudab määravaks menüüs kasutatava

tooraine koguse, mitte reaalse koguse toidus.

5.7.2. Hankija pikaajaline praktika on olnud läbivalt sama: Hankija hindab toite nende

tegeliku koguse ja koostise järgi (näiteks hanked viitenumber 253943, viitenumber 284388).

Ka VAKO on varasemalt pidanud asjakohaseks hindamiskomisjoni õigust arvestada

toiduvalmistamise reaalsusega, nt ka sellega, et kuumtöötlemisel võib vaadeldav toiduaine

paisuda10.

5.7.3. Hindamismetoodika täpsustamine sotsiaal- ja eriteenuste menetluses on lubatud

5.7.3.1. Kuumtöötlemise mõju arvestamine menüü mitmekülgsuse hindamisel ei muuda

hindamise kriteeriumit.

HD p 6.5.7 järgi tuli pakkujatel esitada valmistoidu kaal. Hindamiskriteerium on olnud selge

ja ühemõtteline: menüü mitmekülgsus põhitooraine osas. HD p 8.1.2 selgitab, mis on

„põhitooraine“: liha, kala, köögivilja või kaunvilja. Samuti on hindamise kriteeriumis kirjas,

et hindamiskomisjon selgitab välja põhitooraine olukorras, kus see on vajalik: „näiteks kui on

tegemist lihavaba toiduga köögi- ja kaunvilja kogusest, selgub, kas põhitooraineks on köögi-

või kaunvili“. Küsimus, kuidas kogused välja selgitatakse, ongi hindamismetoodika küsimus,

mille osas on otsustusõigus hindamiskomisjonil.

Tegemist on sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusega, mille osas on seadusandja ette näinud

märkimisväärselt madalama ja leebema regulatsiooniastme (sarnane lihthankemenetlusega).

Euroopa Kohus on selgitanud, et direktiiv ega EK praktika ei kohusta hankijat tegema

võimalikele pakkujatele alusdokumentides teatavaks hindamismeetodit, mida hankija

8 TAI. Eesti riiklikud toitumise, liikumise ja uneaja soovitused. Tabelraamat, Tallinn 2025. Arvutivõrgus:

https://tai.ee/sites/default/files/2025-01/tabelraamat_13.1.25.pdf, lk 9. 9 TAI. Koolitoit – kulu või investeering? 02.09.2024. Arvutivõrgus: https://www.tai.ee/et/uudised/koolitoit-kulu-

voiinvesteering. 10 VAKO 226-24/284388, p 8.3.3.

14 (23)

tegelikult kasutab pakkumuste hindamiseks ja järjestamiseks.11 Vaieldamatult ongi praegu

vaidluse all hindamismeetod, mitte kriteerium ise.

Hankijal peab kindlasti olema õigus sisuliselt teisendada kogused pakkumuste vahel

võrreldavaks, kuna kuivaine kogus ei näita toidus tegelikult esinevat põhitooraine kogust.

Ilmselgelt oleks tegemist pakkujate ebavõrdse kohtlemisega, kui Hankija oleks Vaidlustaja

pakkumuste hindamisel lähtunud kuivaine kogusest, kuid näiteks Kolmanda isiku pakkumuse

puhul hoopis keedetud kogusest.

On põhimõtteliselt väär asuda Hankijale ette heitma, kas ja kui täpselt oli HD-s kirjas, milliste

reeglite alusel anti hinnang põhitooraine kogusele. Tegemist ongi küsimusega, mida

hindamiskomisjon saab sotsiaal- ja eriteenust menetluses otsustada pärast pakkumuste

esitamist.

5.7.3.2. HD p-is 6.5.6 kehtestatud nõue - märkida „toidus esinev põhitooraine“ - on ju selge.

Toidus esinev põhitooraine on see, mis on valmis roas tegelikult olemas ja mida tegelikult

asutakse sööma. Hankija ei olnud kohustatud ette kirjutama, kuidas pakkuja peab jõudma

arusaamisele, et esitatud kogus kajastaks roas tegelikult esinevat tooraine hulka. See on juba

HD sõnastusest tulenev. Käesolev vaidlus ei ole tekkinud sellest, justkui Hankija oleks mingi

uue, varjatud hindamisreegli välja mõelnud.

Sotsiaal- ja erimenetluse olemusest ja eelviidatud kohtupraktikast tulenevalt on

hindamiskomisjonil pakkumuste võrreldavuse tagamiseks kindlasti õigus kohandada -

teisendada - kuivainete kaal keedetud koguse kaaluks. Vastupidine tõlgendus muudaks

eelneva Riigikohtu ja Euroopa Kohtu praktika sisutühjaks. Oluline on see, et Hankija ei

mõelnud midagi juurde hindamise kriteeriumile endale - selleks on jätkuvalt põhitooraine

mitmekesisus ja põhitooraine tulebki tuvastada selle järgi, mida on toidus enim.

Hankijale endale sai tooraine märkimise erinevus pakkumuste hindamisel selgeks alles siis,

kui ilmnes, et formaalselt esitatud arvud (kuivaine kogus) ei ole pakkumustes alati

võrreldavad, kuna nende taga peituv tegelik roas esinev kogus erineb oluliselt. Sellises

olukorras oli Hankija võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt kohustatud leidma lahenduse,

mis võimaldaks kõiki pakkumusi hinnata ühtsetel ja võrreldavatel alustel. Seega hankija

hindamiskomisjoni tegevus lähtus just RHS § 3 alusel võrdse kohtlemise tagamisest.

5.7.4. Vaidlustaja sisuliselt väidab, et kuna Hankija ei arvestanud šampinjonide

kuumtöötlemisel toimuva massikaoga, on hindamismetoodika õigusvastane, kuna ei ole selge,

milliste toorainete puhul kuumtöötlemise mõju arvesse võetakse.

Hankija selgitab, et hindamise eesmärk konkreetse roa puhul ei ole kõigi koostisosade kaalu

ümberarvutamine kuumtöödeldud lõppmassi järgi, vaid roa tegeliku, domineeriva

põhitooraine tuvastamine. Kui üks konkreetne teisendus - vaidlusalusel juhul läätsede

kuivaine koguse tuvastamine tegeliku, kuumtöötlemisel paisunud kogusega - iseseisvalt ja

ühetaoliselt juba annab vastuse küsimusele, milline tooraine roas domineerib, ei ole Hankijal

vajadust kirjalikult põhjendada lisaks veel nende koostisosade kaalumuutust, mis

hindamisotsust niikuinii ei muuda. See ei tähenda, et Hankija ei teadvustaks, et ka liha, seened

ja teised toorained võivad kuumtöötlemisel massi kaotada. Oluline hindamisotsuse tegemisel

11 C-6/15, p-d 27-28.

15 (23)

on see, kas nimetatud asjaolu on konkreetse roa põhitooraine tuvastamisel vajalik või mitte.

Käesoleval juhul see ei olnud vajalik. Vaidlustaja enda toodud stsenaarium, kus šampinjonide

kaal kuumtöötlemisel väheneb, ei muudaks hindamistulemust, vaid lihtsalt kinnitaks seda: kui

šampinjonide kogus roas oleks pärast kuumtöötlust väiksem kui pakkumuses fikseeritud 67,5

g, samal ajal kui läätsede kogus paisumise tõttu suureneks, muutuks läätsede ja šampinjonide

vaheline erinevus veelgi suuremaks läätsede kasuks, mitte väiksemaks. Teisisõnu, Vaidlustaja

viidatud täiendav korrektuur oleks loogiline jätk juba tehtud järeldusele, mitte sellega

vastuolus olev asjaolu. Seetõttu ei tõenda Vaidlustaja näide, et Hankija hindamismetoodika

oleks õigusvastane. Hankija järeldus (läätsed on roa tegelik põhitooraine) oleks jäänud samaks

ka siis, kui Hankija oleks täiendavalt arvestanud šampinjonide kuumtöötlemisel toimuva

massikaoga.

Hindamisotsuse õiguspärasust tuleb hinnata selle põhjal, kas otsustava tähtsusega asjaolud on

korrektselt ja järjekindlalt tuvastatud, mitte selle põhjal, kas hindaja on kirjalikult lahti

kirjutanud ka kõik muu, mis lõpptulemust ei mõjuta.

5.7.5. I nädala roa puhul, kus põhitooraine kandidaatideks olid läätsed (need olid näidatud

keedetud kujul), pastinaak, porgand ja suvikõrvits võrdses 37,5grammises koguses, tuvastas

Hankija, et isegi kui läätsi oleks arvestatud kuivainena (mitte keedetud kujul), oleks tulemus

jäänud samaks – läätsed oleksid kuivainena selgelt väiksema kaaluga kui ülejäänud kolm

koostisosa, mistõttu põhitooraine valik oleks niikuinii langenud pastinaagi, porgandi ja

suvikõrvitsa vahel. Seetõttu ei muutnud kuumtöötlemisjärgse koguse arvestamine selle roa

hindamistulemust.

I nädala reede roa puhul, kus läätsed ja šampinjonid olid esitatud võrdses 67,5-grammises

koguses, kohaldas Hankija täpselt sama põhimõtet, mis läätsede puhul: kuna läätsed olid

esitatud keedetud kujul, ei olnud siin tegemist kuivaine koguse ja tegeliku koguse

lahknevusega, mis oleks nõudnud täiendavat teisendamist. Vaidlustaja poolt hilisemas

menetluses tõstatatud küsimus šampinjonide endi kuumtöötlemisel toimuva massikao kohta

ei muuda seda järeldust – vastupidi, nagu Hankija eespool selgitas, siis kinnitab šampinjonide

kuumtöötlemisjärgse massikao arvestamine läätsede ülekaalu veelgi enam.

Vaidlustajale jääb ebaselgeks, millistel alustel tuvastas Hankija, et eduka pakkuja II nädala

menüüs kasutatud kikerherned, valged oad ja kinoa olid esitatud juba keedetud kujul.

Vaidlustaja eeldab, et teave selle kohta, et eduka pakkuja II nädala roogades olid kikerherned,

valged oad ja kinoa esitatud keedetud kujul, pärineb hankemenetluse käigus antud täiendavast

selgitusest. See eeldus ei vasta tõele. Hankija tuvastas selle asjaolu otse eduka pakkumuse

esitanud pakkuja Vormilt 2 – konkreetselt tooraine nimetuse ja tüübi märkest (nt „kinoa,

keedetud“, „oad valged, keedetud“). Seega oli pakkuja juba pakkumuse esitamisel ise vastava

märke teinud. Hankija ei ole selle info saamiseks pöördunud eduka pakkuja poole täiendavate

selgituste saamiseks. Üheltki pakkujalt ei ole sellises vormis (pakkumuse sisu muutvat või

täpsustavat) selgitust küsitud. Kuna tegemist on teabega, mis nähtub otse pakkumuse enda

dokumentidest, mitte hilisemast, menetlusvälisest selgitusest, ei ole alust väita, et mõnele

pakkujale oleks antud võimalus, mida teistele ei võimaldatud. Hankija on pakkujaid kohelnud

võrdselt (RHS § 3 p 2).

Hankijal ei olnud pakkumuste hindamise etapis õiguslikku alust lubada pakkujatel Vorm 2

andmeid tagantjärele uuesti või teisiti esitada. Pakkumusi ei tohi pärast esitamise tähtpäeva

muuta ning võimaluse andmine pakkumuses midagi ümber sõnastada võinuks olla vastuolus

16 (23)

võrdse kohtlemise põhimõttega. Sellest tulenevalt oligi Hankijale ainuvõimalik lahendus

teisendada kõigi pakkujate esitatud andmed samade kriteeriumide alusel – st tuvastades igal

üksikjuhul roa tegeliku, toidus esineva põhitooraine.

6. Kolmas isik, P. Dussmann Eesti OÜ, vaidleb vaidlustusele vastu.

6.1. Hindamismetoodikast

6.1.1. Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab hankijale jääma vabadus oma tööd korraldada ja

Hankija peab saama pakkumuste hindamiseks ja järjestamiseks kohaldatavat

hindamismetoodikat kohandada konkreetse juhtumi asjaoludele12.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole Hankija üldse kohustatud Hanke alusdokumentides

teatavaks tegema täpset metoodikat, mida ta pakkumuste hindamiseks kohaldab..

Kolmas isik leiab, et Hankija poolt pole põhitooraine määramisel valmistoidu (hinnangulisest)

kaalust lähtumine õigusvastane. Et Hankija soovis lähtuda valmistoidu kaalust, ei saanud

pakkujatele olla ka üllatav ega ettenägematu, kuna Hankija soovis pakkujatelt menüüdes mh

ka valmistoidu kaalu ning (valmis) portsjonikaalu esitamist (vt HD p 6.5.7.).

6.1.2. Oluline on, et Hankija kohaldab vastavat hindamismetoodikat ühesuguselt, so võrdselt

kõigi pakkujate osas. Puudub alus väiteks, et Hankija poleks hindamismetoodikat kohaldanud

ühesuguselt kõigi pakkujate osas.

Vaidlustusest ei nähtu, miks ei saa Hankija poolt rakendatud hindamismetoodikat pidada

läbipaistvaks või kontrollitavaks. Hankija on oma 01.07.2026 koostatud hindamislehel

(hankekomisjoni 01.07.2026 hindamise protokolli lisa 1) pakkumuste hindamist ammendavalt

põhjendanud, misläbi on hindamine igati läbipaistev ja ka kontrollitav.

6.2. Vaidlustaja ei ole seadnud kahtluse alla Hankija kasutatud paisumisteguri empiirilist

õigsust, vaid seda, et Hankija pole selgitanud, millist metoodikat hindamisel kasutati ja miks

peeti õigeks kasutada just kolmekordset paisumistegurit.

Kolmas isik on seisukohal, et vaidlustatud otsuse põhjendusest on selgelt arusaadav, et

Hankija on lähtunud põhitooraine määratlemisel valmistoidu (hinnangulisest) kaalust ning

sealjuures üldtunnustatud paisumisteguritest. Kolmandale isikule teadaolevalt ei ole Hankija

kasutanud empiiriliselt valesid paisumistegureid.

Kolmas isik nõustub, et põhimõtteliselt osade toorainete kaal kuumtöötlemisel väheneb (nt

liha). Selline tooraine kaalu võimalik vähenemine pole aga vaidlustatud otsuse õiguspärasuse

seisukohalt määrav (st vastavate põhitoorainete määratlus ei sõltunud konkreetsel juhul

ühestki sellisest võimalikust tooraine kaalu kuumtöötlemisest tingitud vähenemisest).

6.3. Hankija soovis pakkujatelt menüüdes mh ka valmistoidu kaalu ja (valmis) portsjonikaalu

esitamist (HD p 6.5.7.). Et toidu valmistamisel kasutatavate toorainete kaal kuumtöötlemisel

muutub, ei saanud Vaidlustajale kui toitlustusega tegelevale ettevõtjale olla üllatuseks. Samuti

ei saanud olla üllatuseks, et põhitooraine määratlemisel võib Hankija lähtuda just valmistoidus

12 Euroopa Kohtu otsus C-6/15 p-d 29-30.

17 (23)

sisalduvate toorainete kuumtöötlemise järgsetest (hinnangulistest) kaaludest (olgugi, et sellele

polnud eraldi tähelepanu juhitud ei HD-s ega ka eRHR’i teabevahetuses).

On igati mõistetav ja ettenähtav, et Hankija soovib põhitooraine määratlemisel lähtuda toidu

valmistamise lõpptulemist, mis lõpuks ka laste taldrikutelt vastu vaatab ja mida neil

tegelikkuses sööma tuleb hakata.

6.4. Kolmanda isiku esitatud menüü II nädala teisipäevase roa puhul määras Hankija

põhitooraineks pakkuja märgitud suvikõrvitsa asemel läätsed. Nimetatud retseptis olid läätsed

esitatud kuivaine kogusena ning pakkuja oli põhitooraine märkimisel jätnud arvestamata

läätsede valmistamisel toimuva paisumise ja sellest tuleneva tegeliku osakaalu valmistoidus.

Niisiis ei lähtunud Hankija ka Kolmanda isiku pakkumuse hindamisel üksnes pakkuja enda

märgitud põhitoorainest, vaid kontrollis retseptis esitatud toorainekoguseid sisuliselt ning

määras põhitooraineks läätsed kuumtöötlemise järgse hinnangulise kaalu alusel.

Põhitooraine muutmine suvikõrvitsast läätseks ei toonud aga Kolmanda isiku esitatud menüü

II nädala liha- ja kalavabade roogade hulgas kaasa sama põhitooraine kordumist. Seetõttu

vastas menüü ka pärast Hankija tehtud parandusi hindamiskriteeriumile „väga mitmekülgne,

igal päeval erinev põhitooraine“ ning maksimaalse punktisumma andmine oli põhjendatud.

Vaidlustaja järeldus, nagu pidanuks mõlema võrreldud roa põhitooraineks kujunema lääts, ei

arvesta hindamismetoodika terviklikku sõnastust. Hindamiskriteeriumi (HD p 8.1.2.) kohaselt

määratakse põhitooraine roas kasutatud köögi- ja kaunviljade koguste võrdlemisel. Juhul kui

toidus esineb mitu võimalikku põhitoorainet võrdses osakaalus, võib Hankija lugeda neist ühe

põhitooraineks pakkuja kasuks.

Seetõttu ei saa üksnes Hankija hindamistabelis esitatud toorainete loetelust

„läätsed/pastinaak/porgand/suvikõrvits“ ja „läätsed/šampinjonid“ järeldada, et põhitooraineks

tuli mõlemal päeval määrata läätsed. Kui retseptis esitatud toorained olid võrdses koguses, oli

Hankijal hindamismetoodika kohaselt õigus valida neist põhitooraine pakkuja kasuks. Sellisel

juhul ei teki läätsede kui põhitooraine kordumist ning menüü vastab endiselt

hindamiskriteeriumile „väga mitmekülgne, igal päeval erinev põhitooraine“.

Asjaolu, et toidud valmistati töötlemata algtoorainest, ei tähenda, et retseptides oleks

kaunviljade ja teiste paisuvate kuivainete kogused esitatud üksnes kuivaine kaaluna.

Kolmanda isiku retseptides olid kikerherned, valged oad, kinoa ja teised paisuvad toorained

esitatud kuumtöötlemise järgse kogusena ehk valmistoidus kasutatava komponendi massina.

Selle all olid eraldi välja toodud vastava koguse valmistamiseks kasutatud kuivaine ja vee

kogused. Hankijal oli võimalik võrrelda nimetatud toorainete kuumtöötlemise järgseid

koguseid kartuli, lillkapsa, peedi, bataadi ja teiste võimalike põhitoorainete kogustega otse

retseptis esitatud andmete alusel. Hankija ei pidanud nende puhul ise hinnangulist

paisumistegurit rakendama, sest valmistoidus kasutatav kogus oli pakkumuses juba välja

toodud.

Vaidlustaja järeldus, et tegemist pidi olema hindamisel üksnes kuivaine kogustega, ei tulene

Kolmanda isiku pakkumuse tegelikust sisust. Üksnes hindamistabelis esitatud toorainete

nimetuste põhjal ei saa järeldada, milline neist kujunes konkreetses roas põhitooraineks.

18 (23)

VAIDLUSTUSKOMISJONI PÕHJENDUSED

7. 01.07.2026 „Tartu Mart Reiniku Kooli vastavaks tunnistamise otsus ja hindamise

protokolli“ Lisa 1 „Hindamisleht Tartu Mart Reiniku Kool“ järgi on Hanke osas 3 Vaidlustaja

II nädala kolmapäevast menüüd ja menüüd kokku hinnatud järgmiselt: „II nädala

kolmapäeval (K) on pakkuja märkinud liha- ja kalavaba koolilõunana pakutava toidu

„värskekapsasupp läätsedega“ põhitooraineks kapsa, mida toidu koostisesse on planeeritud

50 grammi portsjoni kohta. Samas on toidu koostises muuhulgas ühe toorainena ka läätsi 45

grammi portsjoni kohta. Arvestades, et läätsed paisuvad kuumtöötlemisel ca kolm korda, on

tegelikuks põhitooraineks läätsed. Seega läätsed põhitoorainena korduvad.

II nädalal vastavalt hindamiskriteeriumile:

Koolilõuna: väga mitmekülgne, igal päeval erinev põhitooraine – 10 punkti.

Koolilõuna liha- ja kalavaba: vahelduv menüü, 3-4 peamisest põhitoorainest – 5 punkti.

Kahe nädala keskmine kokku: vastavalt hindamiskriteeriumitele:

Koolilõuna (10 + 10) / 2 = 10 punkti

Liha- ja kalavaba koolilõuna (10+5) / 2 = 7,5 punkti

Kahe nädala keskmine kokku: (10 + 7,5) / 2 = 8,75 punkti“

Vaidlustaja on vaidlustanud Hankija otsuse tunnistada Hanke osas 3 edukaks Kolmanda isiku

pakkumus järgmistel põhjendustel:

1) Hankija hindas pakkumusi metoodika alusel, mida Hanke alusdokumendid ette ei

näinud - Hankija luges põhitooraine määramisel otsustavaks kuivatatud läätsede

hinnangulise kolmekordse paisumise kuumtöötlemisel, kuigi sellist hindamisreeglit ei

olnud Hanke alusdokumentides sätestatud, Hanke alusdokumentides ei ole sätestatud,

et põhitooraine määramisel tuleb lähtuda kuumtöötlemise tulemusena muutunud

kaalust või hinnangulisest valmistoidus sisalduvast kogusest, selline hindamine

mõjutas Hanke tulemust;

2) ei ole võimalik kontrollida, kas Hankija kohaldas hindamiskriteeriume kõigi pakkujate

pakkumuste suhtes võrdselt ja järjepidevalt.

Hankija leiab, et ta ei pidanud Hanke alusdokumentides ette nägema põhitooraine kindlaks

määramise aluseid, sest:

1) kuumtöötlemise mõju arvestamine hindamisel ei muutnud hindamise kriteeriumit;

2) Hankija hindamiskomisjoni lähenemine oli professionaalsele toitlustusteenuse

osutajale ettenähtav, mõistlik toitlustusettevõtja pidi HD p-de 6.5.6, 6.5.7 ja 8.1.2

koostoimest aru saama, et põhitooraine määramisel võrreldakse sisuliselt võrreldavaid

koguseid;

3) HD p 8.1.2 nõudis põhitooraine arvestamist „köögi- ja kaunvilja kogusest“ lähtudes

ning HD p 6.5.6 nõudis just selle hinnangu kontrollimiseks tooraine tüübi ja

valmistamisviisi avaldamist pakkumuses;

4) pakkumuste võrreldavuse loomiseks pidi hindamiskomisjon arvestama pakkumuses

nimetatud tooraine valmistamisviisi ja tüüpi;

5) põhitooraine hindamine peab toimuma selle järgi, milline tooraine on kaalukaim just

toidus, mis jõuab õpilase taldrikule;

6) Hankija on sama põhimõtet, so toidus tegelikult esineva (mitte pakkuja poolt

formaalselt märgitud) põhitooraine tuvastamist, kohaldanud järjepidevalt ka

varasemates kooli- ja lasteaia toitlustusteenuse hangetes;

7) tegemist on küsimusega, mida hindamiskomisjon saab sotsiaal- ja eriteenust

menetluses otsustada pärast pakkumuste esitamist, Hankijale endale sai tooraine

19 (23)

märkimise erinevus pakkumuste hindamisel selgeks alles siis, kui ilmnes, et

formaalselt esitatud arvud (kuivaine kogus) ei ole pakkumustes alati võrreldavad, kuna

nende taga peituv tegelik roas esinev kogus erineb oluliselt.

Vaidlus on selles, kas põhitooraine määramine selliselt, et lähtutakse kuumtöötlemisel saadud

orienteeruvast kaalust, pidi olema pakkujatele enne pakkumuse esitamist teada, kas Hankija

poolt põhitooraine kindlaks tegemine mõjutas Hanke tulemust ja selles, kas Hankija on

kõikides pakkumustes toodud menüüde hindamisel lähtunud kuumtöötlemise tulemusena

saadud kaalust.

7.1. „Vastavustingimused“ kohaselt tuli pakkumuses esitada kahe nädala menüü Vormil 2.

Nõuded esitavale menüüle on toodud HD p-ides 6.5. ja 6.6.

„Hindamiskriteeriumid ja hinnatavad näitajad“ järgi selgitatakse edukas pakkumus välja

menüüde hindamise tulemusena. Hindamise alused on toodud „Hankedokument“ (edaspidi

HD) p-is 8.

HD p 8.1.2. alusel hinnatakse menüü mitmekülgsust põhitooraine osas kahe nädala

keskmisena (maksimaalne punktide arv 10) järgmiselt:(koostisosade ja roogade osas:

üksluine menüü, 1-2 peamisest põhitoorainest koosnev menüü – 0 p, vahelduv menüü, 3-4

peamisest põhitoorainest – 5 p, väga mitmekülgne, igal päeval erinev põhitooraine – 10 p).

Põhitoorainena arvestatakse liha, kala, köögivilja või kaunvilja (näiteks kui on tegemist

lihavaba toiduga köögi- ja kaunvilja kogusest, selgub, kas põhitooraineks on köögi- või

kaunvili). Liha- ja kalaga ning liha- ja kalavaba toidu põhitooraine mitmekesisust hinnatakse

eraldi. Supi puhul arvestatakse mitmekülgsuse all, kui see sisaldab liha, kala, köögivilja või

kaunvilja (näiteks kui menüüs on kasutatud mõlemat põhitoorainet 50% ja 50% nt liha ja

köögivilja, loetakse neist üks põhitooraine pakkuja kasuks).

Toidus esinev erinevat värvi, kuid sama nimetusega tooraine loetakse samaks põhitooraineks

(nt. erinevad oad, erinevad läätsed, erinevat värvi paprika, erinevad kapsad loetakse kokku

vastavalt oad, läätsed, paprika, kapsas jms).

Sojauba loetakse erinevaks kaunviljaks, kuna sojauba erineb teistest ubadest eelkõige oma

väga kõrge valgusisalduse (umbes 35–40%) ja oluliselt suurema rasvasisalduse (umbes 18–

20%) tõttu, kusjuures suur osa rasvast on küllastumata rasvhapped.

Hanke alusdokumentides pole kindlaks määratud seda, millisest kaalust lähtuvalt põhitooraine

kindlaks määratakse.

Selle asjaolu kohta pole ükski pakkumuse esitamisest huvitatud ettevõtja Hankijalt selgitusi

küsinud.

Isegi siis, kui saaks Vaidlustajale ette heita selgitustaotluse esitamata jätmist, ei ole sellel

mingit õiguslikku mõju vaidlusalusele Hankija otsusele tunnistada Kolmanda isiku pakkumus

Hanke osas 3 edukaks.

7.2. Vaidlustaja II nädala kolmapäevases menüüs on liha- ja kalavaba toit värskekapsasupp

läätsedega. Vaidlustaja on Vormis 2 märkinud selle toidu põhitooraineks peakapsas, värske.

20 (23)

(valmistamiseks kasutatava tooraine bruto kaal portsjoni kohta (g), valmistamiseks kasutatava

tooraine neto kaal portsjoni kohta (g) - läätsed rohelised, mahe, kuivatatud – 45 g, peakapsas

värske – 56 g, valmistoidu kaal portsjoni kohta (g) – 300 g).

Hankija on aga lugenud põhitooraineks läätsed, sest need keetmisel paisuvad. Kuna läätsed

olid juba Vaidlustaja teises toidus põhitooraineks, sai Vaidlustaja pakkumus vähem punkte –

5 punkti ja kokku kahe nädala keskmine 8,75 punkti (10 punkti asemel).

Kui Hankija oleks Vaidlustaja menüüs toodud on liha- ja kalavabas toidus värskekapsasupp

läätsedega lugenud põhitooraineks läätsed, oleks Vaidlustaja pakkumus saanud kahe nädala

keskmiseks 10 punkti. Sellisel juhul oleks kaks pakkumust (Vaidlustaja ja Kolmas isik)

võrdsete punktidega. HD p-i 8.3. kohaselt võrdväärsete pakkumuste korral kujuneb võitja

liisuheitmise teel. Selleks korraldab Hankija võrdväärsete pakkumuste esitajatele avaliku

liisuheitmise Tartu Linnavalitsuse ruumides, vastav teave edastatakse eRHR keskkonna

teabevahetuse teel.

7.3. Lihavaba toidu puhul sõltub köögi- ja kaunvilja kogusest, kas põhitooraineks on köögi-

või kaunvili. Põhitoorainet on võimalik kindlaks määrata järgmiselt:

• tooraine kogus enne kuumtöötlemist;

• kogus pärast kuumtöötlemist (keedetud kaunviljad, röstitud köögiviljad);

• kuivainete puhul pärast paisumist (oad, läätsed, kikerherned pärast keetmist);

• valmistoidus kujunev tegelik osakaal, arvestades nii kuumtöötluskadu kui ka vee

sidumist ja muid muutusi.

Hankija on Vaidlustaja liha- ja kalavaba koolilõunana pakutava toidu värskekapsasupp

läätsedega põhitooraineks lugenud läätsed, sest need paisuvad kuumtöötlemisel ca kolm

korda.

7.4. Asjaolu, et Hankija on varasemates hangetes hinnanud toite nende tegeliku koguse ja

koostise järgi ning et vaidlustuskomisjon on vaidlustusasjas 226-24/284388 tehtud otsuse p-

is 8.3.3. leidnud, et lähtudes Vaidlustaja retseptist (pruuni riisi ja porrulaugu netokaal) ja

sellest, et kuumtöötlemisel riis paisub, oleks pruuni riisi pidanud supi tirinas olema 90-130

grammi ja porrulauku 50 grammi. Vaidlustuskomisjoni arvates on tegemist kogustega, mis

pidid komisjoni liikmetele olema enam-vähem tuvastatavad nii supitirinast, kui ka komisjoni

liikmete kaussidest. Vähemalt mõne komisjoni liikme taldrikusse pidi jõudma õige kogus riisi

ja porrulauku, kuid antud punktid näitavad, et ei jõudnud, ei tähenda, et Hankes pakkumust

esitades sai pakkuja lähtuda sellest, et põhitooraine määratakse kindlaks arvestades

kuumtöötlemist, paisumist. Vaidlustuskomisjon ei lahendanud vaidlust seonduvalt

põhitooraine kindlaks määramisega.

7.5. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-6/15 otsustanud, et [---] võrdse kohtlemise põhimõtte ja

sellest tuleneva läbipaistvuse tagamise kohustusega peab tõlgendama nii et, juhul kui teenuste

riigihankemenetluses tuleb edukaks tunnistada hankija seisukohast majanduslikult soodsaima

pakkumuse esitaja, siis ei ole hankija kohustatud võimalikele pakkujatele hanketeates või

asjaomase hanke dokumentides teatavaks tegema hindamismeetodit, mida hankija antud juhul

kohaldab pakkumuste hindamiseks ja järjestamiseks. Selle meetodi mõjul ei tohi siiski

muutuda edukaks tunnistamise kriteeriumid ja nende suhteline osakaal.

21 (23)

Riigikohus on otsuses 3-20-1198 (p 20) märkinud järgmist: „Hindamiskomisjonile peab

jääma vabadus oma tööd korraldada, muutmata hindamiskriteeriume ega nende osakaale.

Üldjuhul tuleks lisaks sisulistele hindamiskriteeriumidele RHAD-s määrata kindlaks

hindamismetoodika (sh punktiskaala), kuid see ei pea olema ammendav, teisisõnu võib seda

pärast pakkumuste avamist kohandada konkreetsetele pakkumustele. Hankijatel ei ole

kvalitatiivse hindamise kriteeriumidesse võimalik kirja panna kõiki detaile, mis võivad

hindamisel oluliseks osutuda. Vajaduse korral võib aga jätta metoodika ka ette kindlaks

määramata ja kujundada see tervikuna alles pärast pakkumuste avamist (Euroopa Kohtu

otsus asjas nr C-6/15: Dimarso, p-d 27-31; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 35).

Hindamismetoodika kohandamise õigus annab hankijale pakkumuste hindamisel suurema

otsustusruumi kui pakkumuste vastavuse kontrollimisel (vrd kolleegiumi otsus nr 3-19-

1464/41, p 13). Hindamismetoodika võib põhineda nii absoluutskaalal kui ka samas hankes

esitatud pakkumuste suhtelisel võrdlusel. Suhtelise hindamismetoodika puhul peab

võrdlemine olema dokumenteeritud. Ka absoluutse hindamisskaala puhul peab hankija

vajaduse korral selgitama sarnaste pakkumuste erinevat hindamist.“

Vaidlustuskomisjon ei leidnud õigusaktidest, et hankija peab lisaks pakkumuste

hindamiskriteeriumitele ja nende suhtelisele osakaalule sätestama riigihanke

alusdokumentides ka hindamise meetodi (metoodika), selle, kuidas hindamiskomisjon töötab.

Vaidlustuskomisjon peab vajalikuks märkida, et Euroopa Kohus on jaatanud isegi seda, kui

hankija on andnud osakaalu edukaks tunnistamise kriteeriumi alamkriteeriumidele alles pärast

pakkumuste esitamist, aga enne nende avamist (näiteks Lianakis jt (C-532/06, EU:C:2008:40,

p 43)).

Riigikohus on otsuses 3-20-1198 (p 21) märkinud, et mida üldisemad on hindamiskriteeriumid

ja -metoodika, seda avaram on hankija hindamisruum ning seda põhjalikumad peavad

läbipaistvuse tagamiseks olema hinnete põhjendused. Kui RHAD-s kehtestatud

hindamismetoodika sisaldab täpseid hinnete kirjeldusi, võivad need tagada piisava

läbipaistvuse ka ilma hinnete hilisema põhjendamiseta.

Seega ei ole hankija alati kohustatud eelnevalt teatavaks tegema pakkumuste

hindamismeetodit (metoodikat), hindamiskomisjonil on võimalus korraldada ise oma tööd,

kuid sellisel juhul ei tohi kindlasti muutuda hindamiskriteeriumid ja nende osakaalud ning

vastava otsuse põhjendused peavad olema põhjalikud.

Selline võimalus (hindamismeetodi/metoodika koostamine pärast pakkumuste esitamist) on

eeldatavasti ette nähtud selleks, et hankijatel ei ole alati hindamise kriteeriumidesse võimalik

kirja panna kõiki detaile, mis võivad hindamisel oluliseks osutuda, teatud asjaolud võivad

selguda alles pärast pakkumuste esitamist.

7.6. Riigihangete seaduse kommenteeritud väljaandes13 on viidatud:

1) Euroopa Kohtu otsusele asjas C-6/15 (p-id 30-31) - hankija peab saama pakkumuste

hindamiseks ja järjestamiseks kohaldatavat hindamismeetodit kohandada konkreetse

juhtumi asjaoludele, kui hindamismeetodi kindlaksmääramine enne pakkumuste

avamist ei ole ilmsetel põhjustel võimalik;

2) Euroopa Kohtu otsusele asjas C-331/04 (p 32) - hindamise metoodika hilisema

kehtestamisega ei tohi muuta RHAD-s määratud hindamise kriteeriume ega osakaale,

13 Riigihangete seaduse kommenteeritud väljaanne (§ 85), kommentaar nr 88

22 (23)

lisada uusi tegureid, mis oleksid pakkumuste koostamist võinud mõjutada, kui need

oleksid olnud pakkumuste ettevalmistamise ajal teada ega kehtestada diskrimineerivat

hindamise meetodit;

3) Tallinna Ringkonnakohtu lahendile 3-09-1346 (p 21) - pakkumuste ettevalmistamist

võinuks eelkõige mõjutada asjaolu, mille teadmise korral oleks pakkuja saanud oma

pakkumuse atraktiivsemaks muuta või esitada pakkumuse teisel kujul.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et selline pakkumuste hindamisreegel (meetod,

metoodika), mis oleks siis, kui see oleks olnud teada enne pakkumuste esitamist, võinud

pakkumuse koostamist mõjutada, peab olema juba riigihanke alusdokumentides sätestatud.

Vaatamata sellele, et tegemist on sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusega, kus on madalamad

ja leebemad regulatsiooniastmed, leiab vaidlustuskomisjon, et ka siin ei saa tekkida sellist

olukorda, kus pakkuja pole teadlik pakkumuste hindamise metoodikast ja see teadmatus

mõjutab pakkumuse koostamist/esitamist. Oluline aspekt on ka see, kas hankijal oli võimalik

riigihanke alusdokumentides hindamise metoodika sätestada või selgus vajadus selleks alles

pärast pakkumuste esitamist.

Kui Vaidlustajale oleks olnud teada, et põhitooraine määratakse kindlaks lähtudes

kuumtöötlemise tulemusena saadud orienteeruvast kaalust, siis ilmselt oleks teise nädala

kolmapäevane liha- ja kalavaba koolilõunana pakutav toit olnud teistsugune.

Vaidlustuskomisjon nõustub Vaidlustajaga, et pakkujal ei olnud võimalik ette näha, et kahe

tooraine võrdlemisel ei lähtuta nende tegelikust retseptis kasutatavast netokaalust, vaid ühe

tooraine puhul kasutatakse täiendavat tehnoloogilist ümberarvestust.

7.7. Vaidlustuskomisjon ei nõustu Hankijaga, et HD p-is 6.5.6 kehtestatud nõue esitada

„toidus esinev põhitooraine“ annab ühese vastuse sellele, kuidas põhitooraine kindlaks

määratakse.

Hankija selgituste kohaselt tekitas vajaduse põhitoorainet kindlaks määrata see, et pakkujad

olid põhitooraine koguse esitamisel valinud mõnel juhul erineva lähenemise: osa esitas

kuivainet, osa keedetud kogust. Juba ainuüksi see näitab, et Hanke alusdokumendid polnud

selles osas selged.

Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et Hankija ei pidanud hindamisel lähtuma

pakkumuses Vormis 2 esitatud põhitoorainest, Hankija ei saanud jätta õiget põhitoorainet

pakkumuste hindamise käigus kindlaks tegemata ja pidi lähtuma võrreldavatest kogustest.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Hankijal ei olnud mingit teadaolevat takistust lisada

Hanke alusdokumentidesse see, kuidas põhitooraine kindlaks tehakse. Vaatamata sellele, et

pakkujad olid nõudest esitada „toidus esinev põhitooraine“ saanud aru erinevalt, ei saanud

vajadus põhitooraine kindlaks teha (HD p-i 8.1.2. alusel hindamiseks) Hankijale teatavaks

alles pärast pakkumuste esitamist.

7.8. Eelpooltoodu alusel, põhjendusel, et Hankija on Hanke osas 3 pakkumuste hindamisel

kasutanud hindamismeetodit (metoodikat), mis oleks pidanud olema enne pakkumuste

esitamist teada, tunnistab vaidlustuskomisjon kehtetuks Hankija otsuse tunnistada Hanke osas

3 edukaks Kolmanda isiku pakkumus.

23 (23)

Vaidlustuskomisjon ei pea vajalikuks võtta seisukohta Vaidlustaja väite kohta, et vaidlusalune

otsus ei ole kontrollitav.

8. Vaidlustusmenetluse kulud

Kuna vaidlustusmenetlus lõpeb RHS § 197 lg 1 p-i 5 alusel vaidlustuse täieliku

rahuldamisega, kuuluvad vaidlustusmenetluse kulude osas kohaldamisele RHS § 198 lg 1.

RHS § 198 lg 1 alusel kuulub Hankijalt Vaidlustaja kasuks välja mõistmisele vaidlustuse

esitamiseks tasutud riigilõiv 2560 eurot.

Vaidlustaja on esitanud tähtaegselt taotluse välja mõista lepingulise esindaja kulud 1800 eurot

(käibemaksuta), 9 tunni õigusabi osutamise eest, tunnitasuga 200 eurot (käibemaksuta).

Vaidlustuskomisjon leiab, et Vaidlustaja lepingulise esindaja kulud on vajalikud ja

põhjendatud ning n eed tuleb Hankijalt Vaidlustaja kasuks välja mõista.

Hankija ja Kolmanda isiku kulud vaidlustusmenetluses jäävad nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)