Seletuskirja lisa 1
KAVAND




Looduskaitseseaduse, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ning veeseaduse muutmise seaduse eelnõu (BBNJ kokkuleppe rakendamine)

§ 1. Looduskaitseseaduse muutmine

Looduskaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse 92. peatükiga järgmises sõnastuses:

„92. peatükk
ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI MEREÕIGUSE KONVENTSIOONI ALUSEL SÕLMITAVA, RIIGI JURISDIKTSIOONI ALT VÄLJA JÄÄVATE MEREALADE MERE ELURIKKUSE KAITSE JA KESTLIKU KASUTAMISE KOKKULEPPE RAKENDAMINE

§ 684. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade mere elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe rakendamine

(1) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside, selliste ressursside digitaalsete järjestusandmete ja piirkonnapõhiste majandamisvahenditega seotud tegevuste elluviimisel tuleb juhinduda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade mere elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe (edaspidi BBNJ kokkulepe) ja käesoleva seaduse tingimustest.

(2) Käesolevas peatükis kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
1) geneetilised ressursid – BBNJ kokkuleppe artikli 1 lõikes 8 nimetatud materjal;
2) geneetiliste ressursside kasutamine – BBNJ kokkuleppe artikli 1 lõikes 14 nimetatud tegevus;
3) juurdepääsu ja tulu jaotamise komitee – BBNJ kokkuleppe artiklis 15 nimetatud komitee;
4) piirkonnapõhine majandamisvahend – BBNJ kokkuleppe artikli 1 lõikes 1 nimetatud vahend;
5) sekretariaat – BBNJ kokkuleppe artiklis 50 nimetatud sekretariaat;
6) standardne BBNJ-partiitunnus – standardiseeritud seerianumber, mille käesoleva lõike punktis 7 nimetatud teabevõrgustik genereerib vastuseks mere geneetiliste ressursside kogumise teatele;
7) teabevõrgustik – BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustik;
8) riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävad merealad – avameri ja süvamerepõhi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni tähenduses.

§ 685. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside kogumise ja nende digitaalsete järjestusandmete kohta teabe esitamine

(1) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt geneetilisi ressursse koguv isik on kohustatud esitama teabevõrgustikule:
1) BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 2 sätestatud teabe kuus kuud või võimalikult vara enne geneetiliste ressursside kogumisega alustamist;
2) BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 5 sätestatud teabe esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui üks aasta pärast geneetiliste ressursside kogumist;
3) BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 8 sätestatud teabe esimesel võimalusel.

(2) Juhul, kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 esitatud teave on enne kavandatud kogumist oluliselt muutunud, esitab teabe esitanud isik teabevõrgustikule ajakohastatud teabe mõistliku aja jooksul, kuid hiljemalt geneetiliste ressursside kogumisega alustamisel.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud teabe esitamise kohustust ei ole, kui nõutud teabe on esitanud samade geneetiliste ressursside kogumisega seotud muu isik.

§ 686. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetiliste ressursside ja nende digitaalsete järjestusandmetega seotud teabe hoiustamine

Isik, kes on kogunud riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt geneetilisi ressursse või kelle kasutuses need on, on kohustatud hoiustama neid ja nende digitaalseid järjestusandmeid koos standardse BBNJ-partiitunnusega üldsusele kättesaadavates riiklikul või rahvusvahelisel tasandil hallatavates hoidlates ja andmebaasides hiljemalt kolme aasta jooksul alates geneetiliste ressursside kasutamise algusest või niipea, kui vastavad hoidlad ja andmebaasid muutuvad kättesaadavaks.

§ 687. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetiliste ressursside päritolu ja nende digitaalsete järjestusandmete registreerimine ning aruandlus

(1) Hoidla ja andmebaasi haldaja registreerib riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud ja hoidlas säilitatavate geneetiliste ressursside päritolu ja nendega seotud digitaalsed järjestusandmed vastavalt rahvusvahelisele tavale.

(2) Hoidla haldaja koostab iga kahe aasta järel kokkuvõtliku aruande hoidlas säilitatavate riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt pärit geneetiliste ressursside päritolu kohta koos standardsete BBNJ-partiitunnustega, ning esitab selle Kliimaministeeriumile.

(3) Andmebaasi haldaja koostab iga kahe aasta tagant kokkuvõtliku aruande andmebaasis registreeritud riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt pärit geneetiliste ressursside digitaalsete järjestusandmete kättesaadavuse kohta koos standardsete BBNJ-partiitunnustega, ning esitab selle Kliimaministeeriumile.

(4) Kliimaministeerium esitab käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud aruanded juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele.

§ 688. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepanek

(1) Keskkonnaametil on õigus esitada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepanek. Ettepanek esitatakse Kliimaministeeriumile.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettepanek peab vastama BBNJ kokkuleppe artikli 19 lõikes 4 ja I lisas sätestatud tingimustele ja sisaldama teavet mõjutatud riikide, asjaomaste huvirühmade ning piirkondlike ja valdkondlike organisatsioonide kohta.

§ 689. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepaneku menetlus

(1) Kliimaministeerium otsustab § 688 lõikes 1 nimetatud ettepaneku alusel menetluse algatamise piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepaneku esitamiseks sekretariaadile.

(2) Kliimaministeerium küsib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud menetluses arvamust mõjutatud riikidelt, asjaomastelt huvirühmadelt, piirkondlikelt ja valdkondlikelt organisatsioonidelt, võtab arvesse parima olemasoleva teadusteabe ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade asjakohased põlisteadmised.

(3) Juhul, kui piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepanek mõjutab alasid, mis on osaliselt või täielikult ümbritsetud teiste riikide majandusvöönditega, korraldab Kliimaministeerium nende riikidega konsultatsioonid.

(4) Keskkonnaamet võtab arvesse käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 alusel esitatud arvamusi ja seisukohti, vajadusel muudab ettepanekut ja esitab muudetud ettepaneku Kliimaministeeriumile ning koostab arvamustele ja seisukohtadele kirjaliku vastuse, mille Kliimaministeerium esitab arvamuse avaldanud või seisukoha esitanud isikutele.

§ 6810. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepaneku esitamise otsus ja sisu

(1) Pärast §-s 689 sätestatud menetluse läbiviimist teeb Kliimaministeerium otsuse piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepaneku esitamise kohta sekretariaadile.

(2) Sekretariaadile esitatav piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepanek peab sisaldama BBNJ kokkuleppe artikli 19 lõikes 4 ning I lisas kirjeldatud andmeid.

(3) Piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepaneku võib esitada ühiselt koos teise riigiga. Sellisel juhul lepitakse kokku, kumb riik esitab ettepaneku sekretariaadile pärast selle riigisisest menetlemist.

(4) Keskkonnaamet võtab arvesse sekretariaadi korraldatud konsultatsioonidel ning teadus- ja tehnilise organi poolt esitatud seisukohti ning vajadusel muudab piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepanekut või vastab seisukohtadele kirjalikult. Kui Keskkonnaamet muudab konsultatsioonide tulemusel piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepanekut, esitab ta selle Kliimaministeeriumi vahendusel teadus- ja tehnilisele organile.

§ 6811. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepaneku tegemisest keeldumine ja keeldumise teatavakstegemine

(1) Kui §-s 689 sätestatud menetluse läbiviimise kestel selgub, et ettepanekus kirjeldatud piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamine ei ole otstarbekas, seda ei ole võimalik rakendada või esineb muu mõjuv põhjus ettepaneku esitamisest keeldumiseks, keeldutakse piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepaneku tegemisest sekretariaadile.

(2) Piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamise ettepaneku tegemisest keeldumise otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga ning otsus jõustub selle allakirjutamisel.

§ 6812. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhise majandamisvahendiga seonduv aruandlus

Kliimaministeerium täidab piirkonnapõhise majandamisvahendi ja sellega seotud meetmete rakendamise suhtes kehtivat aruandluskohustust sekretariaadi ees.

§ 6813. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel läbiviidava tegevuse kooskõla piirkonnapõhise majandamisvahendiga

Iga isik, kes tegutseb väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni oleval merealal, peab järgima BBNJ kokkuleppe osaliste konverentsi poolt piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta kehtestatud nõudeid.”;

2) seadust täiendatakse §-ga 747 järgmises sõnastuses:

„§ 747. Piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta kehtestatud nõuete rikkumine

(1) Piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.“;

3) paragrahvi 75 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „ ja 746” tekstiosaga „, 746 ja 747“;

4) paragrahvi 751 lõikes 1 asendatakse arv „746“ arvuga „747“.

§ 2. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) taotletakse tegevusluba või selle muutmist riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse elluviimiseks ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks oleva kavandatava tegevuse puhul on piisavalt alust arvata, et tegevus võib põhjustada merekeskkonna olulist reostust või selle olulisi ja kahjulikke muutusi vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitavas, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppes (edaspidi BBNJ kokkulepe) sätestatud tingimustele.“;

2) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud keskkonnamõju hindamise kohustust ei ole, kui kavandatava tegevuse keskkonnamõju on eelnevalt hinnatud vastavalt muudele Eesti Vabariigi suhtes siduvatele rahvusvahelistele keskkonnamõju hindamise kohustustele ning:
1) hindamine vastab sisu poolest käesolevas seaduses nõutud keskkonnamõju hindamise nõuetele ja hindamise tulemusi võetakse arvesse tegevusloa andmise või muutmise otsustusprotsessis või
2) asjaomaste õiguslike vahendite või raamistike või asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike või valdkondlike kehamite hindamise põhjal kehtestatud eeskirjad või standardid on ette nähtud sellise võimaliku mõju vältimiseks, leevendamiseks või ohjamiseks, mis jääb allapoole käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud keskkonnamõju hindamise künnist, ning neid eeskirju või standardeid on järgitud.;

3) paragrahvi 32 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) keskkonnamõju hindamise programmi ja aruande kohta asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimine ning programmi ja aruande avalikustamine, arvestades piiriülese keskkonnamõju hindamise ja riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise erisustega;“;

4) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse punktiga 23 järgmises sõnastuses:

„23) riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatav tegevus, millel võib olla merekeskkonnale rohkem kui väike või ajutine mõju või kui avamerel kavandatava tegevuse mõju on teadmata või ebaselge.“;

5) seadust täiendatakse paragrahviga 301 järgmises sõnastuses:

„§ 301. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise erisus

(1) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisel juhindutakse BBNJ kokkuleppes ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustest, arvestades käesolevast paragrahvist ja §-dest 302 ning 303 tulenevaid erisusi.

(2) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisel tuleb võtta arvesse asjakohaste keskkonnamõju strateegiliste hindamiste tulemusi, kui need on kättesaadavad, kasutada ära parimaid olemasolevaid teadusandmeid ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade asjakohaseid põlisteadmisi.

(3) Otsustaja peab viivitamata teatama Kliimaministeeriumile riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise algatamisest, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavaks tegevuseks vajaliku tegevusloa andmisest, tegevusloa tingimuse muutmisest või tegevusloa andmisest keeldumisest.

(4) Kliimaministeerium võib esitada märkusi teabevõrgustikus avaldatud otsuse kohta, mis käsitleb BBNJ kokkuleppe kohase keskkonnamõju hindamise kohaldamist teise riigi jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluvale tegevusele, ja sellise tegevuse keskkonnamõju hindamise menetluse kohta.“;

6) seadust täiendatakse paragrahviga 302 järgmises sõnastuses:

„§ 302. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise teavitamisnõuded

(1) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise menetluses avaldab otsustaja teabevõrgustikus:
1) keskkonnamõju hindamise algatamise teate;
2) keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse ja eelhinnangu;
3) keskkonnamõju hindamise aruande kavandi;
4) keskkonnamõju hindamise aruande;
5) tegevusloa andmise või andmata jätmise teate.

(2) Teabevõrgustik käesoleva seaduse tähenduses on BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustik.“;

7) seadust täiendatakse paragrahviga 303 järgmises sõnastuses:

„§ 303. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisega seotud konsultatsioonid

(1) Kui kavandatav tegevus toimub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, teavitab otsustaja keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust elektrooniliselt või liht- või tähtkirjaga 14 päeva jooksul käesoleva seaduse § 16 lõike 12 kohase kontrolli tulemuste selgumisest arvates tegevusest potentsiaalselt enim mõjutatud:
1) rannikuriike, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et tegevus mõjutab nende suveräänsete õiguste kasutamist, mis on seotud loodusvarade uurimise, kasutamise, säilitamise või majandamisega;
2) riike, mis viivad kavandatud tegevuse alal ellu inimtegevust, sealhulgas majandustegevust, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et kavandatud tegevus neid mõjutab.

(2) Kui kavandatav tegevus toimub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel asukohas, mis on täielikult ümbritsetud riikide majandusvöönditega, korraldab otsustaja lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule selliste riikidega eelnevad konsultatsioonid.

(3) Otsustaja ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud riik lepivad kokku:
1) konsultatsioonide korra ja ajakava;
2) riigi avalikkuse ja asutuste teavitamise ning neile piisava aja andmise avamere keskkonnamõju hindamise programmi ja aruande kohta arvamuse avaldamiseks;
3) millal tuleb riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise käigus esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused esitada riigile temalt arvamuse saamiseks;
4) milliste otsuste eelnõud tuleb esitada mõjutatavale riigile temalt arvamuse saamiseks.

(4) Mõjutatavale riigile tuleb anda arvamuse avaldamiseks aega vähemalt 30 päeva. Otsustaja peab otsuse tegemisel arvestama mõjutatava riigi arvamusega ning edastama mõjutatavale riigile ettepanekute või vastuväidete arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused ning vastused küsimustele. Võimalusel arvestab otsustaja teabevõrgustiku kaudu teiste riikide ning teadus- ja tehnilise kehami poolt esitatud märkustega, koostab neile vastused ning põhjendatud vajadusel muudab otsuse eelnõu.

(5) Teadus- ja tehniline keham on BBNJ kokkuleppe artiklis 49 nimetatud keham.

(6) Otsustaja teavitab tegevusloa andmisest või andmata jätmisest käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud riike.

(7) Kliimaministeerium teavitab riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju päritoluriiki soovist osaleda riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamises ja konsultatsioonide vajalikkusest päritoluriigi määratud ajaks. Kliimaministeerium avalikustab keskkonnamõju hindamise programmi oma veebilehel ning teavitab Keskkonnaametit. Teavituse sisu peab vastama käesoleva seaduse § 16 lõikele 4. Kliimaministeerium esitab keskkonnamõju hindamise programmi kohta esitatud ettepanekud ja vastuväited avamerel kavandatava tegevuse keskkonnamõju päritoluriigile.“.

8) seadust täiendatakse §-ga 451 järgmises sõnastuses:

„§ 451. Keskkonnamõju strateegilise hindamise erisused riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel

(1) Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava keskkonnamõju strateegilisel hindamisel juhindutakse BBNJ kokkuleppes ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustest, arvestades käesolevast paragrahvist tulenevaid erisusi.

(2) Otsustaja võtab avamere keskkonnamõju hindamisel arvesse asjakohaseid strateegiliste keskkonnamõju hindamiste tulemusi, kui need on kättesaadavad.

(3) Kliimaministeeriumil on õigus täita ülesandeid, mis on seotud osalemisega riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegilistes hindamistes, mida viib läbi teine ​​BBNJ kokkuleppe osaline.“.

§ 3. Veeseaduse muutmine

Veeseaduse § 187 täiendatakse punktiga 20 järgmises sõnastuses:

„20) riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel rajatakse ehitisi või ammutatakse naftat või gaasi või tehakse ammutamise võimaldamiseks vajalikke tegevusi.“.








Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2026
Algatab Vabariigi Valitsus



Seletuskirja lisa 2
KAVAND


Seletuskiri looduskaitseseaduse, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ning veeseaduse muutmise seaduse eelnõu juurde (BBNJ kokkuleppe rakendamine)


1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga on kavas muuta looduskaitseseadust, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust ning veeseadust, et Eesti poolt sõlmitud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkulepet (edaspidi BBNJ kokkulepe) riigisiseselt kohaldada.

Eelkõige määratakse eelnõuga BBNJ kokkuleppest tulenevad riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside ja nende järjestusandmetega seonduvad teabe esitamise ja hoiustamise nõuded, piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekute esitamisele ja menetlemisele kehtivad nõuded ning riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel läbiviidavate tegevuste keskkonnamõju hindamise tingimused.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ning seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi merendusosakonna merenduspoliitika valdkonna juht Hana-Maarja Helinurm ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõuga (…SE). Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõukohase seadusega muudetakse:
1) looduskaitseseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 15;
2) keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 8;
3) veeseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 08.07.2025, 70.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõikele 42 jäetakse käesoleva eelnõuga halduskoormuse vähendamise kohustus rakendamata, sest eelnõukohase seadusega rakendatakse välislepingut.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on toetada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade bioloogilise mitmekesisuse kaitset, merekeskkonna säästvat kasutamist ning tagada Eesti võimalus osaleda rahvusvahelises koostöös maailmamere kaitse eesmärkide saavutamiseks läbi BBNJ kokkuleppe rakendamiseks vajalike seadusemuudatuste.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

I. Looduskaitseseaduse täiendamine

Eelnõu §-ga 1 täiendatakse looduskaitseseadust. Paragrahv koosneb neljast punktist.

Punktiga 1 täiendatakse seadust peatükiga 92, mis reguleerib BBNJ kokkuleppe rakendamist. Peatükk 92 koosneb kümnest paragrahvist (§ 684—6813).

Paragrahv 684 käsitleb BBNJ kokkuleppe üldist rakendamist riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside ja piirkonnapõhiste majandamisvahendite kontekstis.

Lõikes 1 sätestatakse, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside, selliste ressursside digitaalsete järjestusandmete ja piirkonnapõhiste majandamisvahenditega seotud tegevuste elluviimisel tuleb juhinduda looduskaitseseaduses ja BBNJ kokkuleppes sätestatud tingimustest.

BBNJ kokkuleppe II osa käsitleb riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside kogumise, hoiustamise ja sellega seonduva teabe jagamise põhimõtteid. BBNJ kokkuleppe artikli 11 lõikes 6 rõhutatakse, et tegevused, mis on seotud riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressurssidega ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega, on kõikide riikide huvides ja kogu inimkonna hüvanguks, ning selle eesmärk on eelkõige edendada inimkonna teaduslikke teadmisi ning mere elurikkuse kaitset ja kestlikku kasutamist, võttes eriti arvesse arenguriikide huve ja vajadusi. Artikli 14 lõike 1 kohaselt tulu, mis saadakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressurssidega ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega seotud tegevustest, jaotatakse õiglaselt ja erapooletult kooskõlas käesoleva osaga ning sellega aidatakse kaitsta ja kestlikult kasutada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkust.

Rahalise tulu jagamise tingimused lepitakse kokku osaliste konverentsi poolt vastavalt BBNJ kokkuleppes ette nähtud otsustusprotsessile. Mitterahalise tulu jagamisena nähakse artikli 14 lõikes 2 ette näiteks juurdepääsu tagamist proovidele ja proovide kogudele, digitaalsetele järjestusandmetele, taaskasutatavatele teadusandmetele jmt. Artikli 14 lõike 4 kohaselt riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvates hoidlates ja andmebaasides sisalduvate andmete jagamisele võib kehtestada järgmised mõistlikud tingimused: vajadus säilitada geneetiliste ressursside füüsiline terviklikkus, mõistlikud kulud, mis on seotud asjaomase geenipanga, biopanga või andmebaasi pidamisega, kus proove, andmeid või teavet hoitakse, geneetilistele ressurssidele, andmetele või teabele juurdepääsu andmisega seotud mõistlikud kulud, muud mõistlikud tingimused, mis on kooskõlas käesoleva kokkuleppe eesmärkidega; arenguriikide teadlastele ja teadusasutustele võib sellise juurdepääsu võimalusi pakkuda õiglastel ja soodsaimatel tingimustel, sealhulgas soodus- ja eelistingimustel.

Eeltoodust tulenevalt on BBNJ kokkuleppes kehtestatud mitmeid kohustusi osalistele tagada, et teave geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise kohta saab esitatud ning et üldsusel on sellisele teabele juurdepääs, sealjuures on aga juurdepääsule võimalik kehtestada mõistlikke tingimusi. Kuna LKS § 702 lõike 1 kohaselt teeb riiklikku järelevalvet LKSis sätestatud nõuete täitmise üle Keskkonnaamet, võib Keskkonnaamet BBNJ kokkuleppes ja LKSis geneetiliste ressurssidega seonduvate kohustuste, näiteks juurdepääsu tagamise, rikkumisel teha ettekirjutusi ning rakendada asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud sunnivahendeid.

Lõikes 2 tuuakse välja peatükis kasutatavad mõisted, mis tulenevad BBNJ kokkuleppe tekstist:
Punktis 1 defineeritakse mõiste „geneetilised ressursid“, mis erineb LKS peatüki 91 kohaselt Nagoya protokolli rakendamisel kasutatavast mõistest ning kujutab endast BBNJ kokkuleppe artikli 1 punkti 8 kohaselt taimset, loomset, mikroobset või muud merelist päritolu materjali, mis sisaldab funktsionaalseid pärilikkuse üksusi, millel on tegelik või potentsiaalne väärtus.
Punktis 2 sisalduv „geneetiliste ressursside kasutamine“ on BBNJ kokkuleppe artikli 1 punkti 14 järgi geneetiliste ressursside geneetilise ja/või biokeemilise koostise alane teadus- ja arendustegevus, sealhulgas artikli 1 punktis 3 määratletud biotehnoloogia rakendamise abil.
Punktis 3 sisalduv „juurdepääsu ja tulu jaotamise komitee“ on BBNJ kokkuleppe artiklis 15 nimetatud komitee, mille ülesanne on muu hulgas koostada tulu jaotamise suunised ning tagada läbipaistvus ja nii rahalise kui ka mitterahalise tulu õiglane ja erapooletu jaotamine.
Punktis 4 sisalduv „piirkonnapõhine majandamisvahend“ on BBNJ kokkuleppe artikli 1 punktis 1 nimetatud vahend, sealhulgas merekaitseala, geograafiliselt määratletud piirkonna jaoks, mille kaudu majandatakse üht või mitut sektorit või tegevust, et saavutada konkreetsed kaitse- ja kestliku kasutamise eesmärgid kooskõlas BBNJ kokkuleppega.
Punktis 5 sisalduv mõiste „sekretariaat“ on BBNJ kokkuleppe artiklis 50 nimetatud sekretariaat, mis pakub BBNJ kokkuleppe osaliste konverentsile ja selle allorganitele halduslikku ja logistilist tuge BBNJ kokkuleppe rakendamiseks; korraldab ja teenindab osaliste konverentsi ja muude organite istungeid; levitab õigeaegselt BBNJ kokkuleppe rakendamisega seotud teavet, sealhulgas teeb osaliste konverentsi otsused üldsusele kättesaadavaks ja edastab need kõigile osalistele; hõlbustab vajaduse korral koostööd ja koordineerimist teiste asjaomaste rahvusvaheliste organite sekretariaatidega; koostab ja esitab osaliste konverentsile aruandeid oma ülesannete täitmise kohta; pakub abi BBNJ kokkuleppe rakendamisel ja täidab muid osaliste konverentsi poolt kindlaks määratud või BBNJ kokkuleppe alusel talle määratud ülesandeid.
Punktis 6 sisalduv mõiste „standardne BBNJ-partiitunnus“ on standardiseeritud seerianumber, mille punktis 7 nimetatud teabevõrgustik genereerib automaatselt vastuseks mere geneetiliste ressursside kogumise teatele.
Punktis 7 sisalduv mõiste „teabevõrgustik“ on BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustik, mis koosneb peamiselt avatud juurdepääsuga platvormist. Osaliste konverents määrab kindlaks teabevõrgustiku toimise erikorra.

Teabevõrgustik toimib keskse platvormina, mille kaudu osalistel on võimalik pääseda ligi BBNJ kokkuleppe sätete kohaselt toimuva tegevusega seotud teabele ning esitada ja levitada BBNJ kokkuleppe täitmiseks vajalikku teavet; hõlbustab suutlikkuse suurendamise vajaduste ühitamist saadaval oleva toetusega ja meretehnoloogia siirde pakkujatega ning lihtsustab juurdepääsu seonduvale oskusteabele ja eksperditeadmistele; esitab linke asjakohaste ülemaailmsete, piirkondlike, riiklike ja valdkondlike teabevõrgustike ning muude geenipankade, hoidlate ja andmebaaside veebisaitidele; edendab suuremat läbipaistvust, sealhulgas hõlbustades keskkonna lähteolukorra andmete ja riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitset ja kestlikku kasutamist käsitleva teabe jagamist osaliste ja muude asjaomaste sidusrühmade vahel; hõlbustab rahvusvahelist koostööd ja ühistegevust, sealhulgas teadus- ja tehnikaalast koostööd ja ühistegevust jmt.

Teabevõrgustiku lõplik toimemehhanism ja parameetrid ei ole käesoleva eelnõu koostamise hetkel paigas ning eelduslikult kinnitatakse need 2027. aasta jaanuaris toimuval esimesel osaliste konverentsil. BBNJ ettevalmistava komisjoni 31. märtsi 2026 töödokumendis1 on aga toodud mõningad lähtekohad, millega nende loomisel arvestatakse, nt:
• Teabevõrgustik peaks olema ühildatav teiste andmebaasidega;
• Andmed peavad olema klassifitseeritavad avaliku, piiratud, organisatsioonisisese või konfidentsiaalse tasemega, võimalusega lisada vastav põhjendus ja õiguslik alus;
• Teabevõrgustik peab võimaldama juurdepääsu erinevatele kasutajarühmadele ja kasutustasemetele. Riiklikud kontaktpunktid võivad täita administraatori rolli, et kontrollida ja kinnitada kasutajaid ning teabe üleslaadijaid. Ametliku staatusega teave peab pärinema autenditud kasutajalt, kes on seotud volitatud organisatsiooniga;
• Ka mitteriiklikel osalejatel peab olema võimalus teavet esitada ja üles laadida. Selleks luuakse sekretariaadi hallatav registreerimisprotsess koos asjakohaste turva- ja läbipaistvusmeetmetega ning volitatud kasutajate registriga;
• Avalikkusele võimaldatakse ainult teabe vaatamise õigus;
• Kasutajatel peab olema võimalus tellida teavitusi teemade, märksõnade ja geograafiliste piirkondade alusel, määrata ise huvipakkuva piirkonna ulatus ning filtreerida teavet märksõnade abil.

Riiklikuks kontaktpunktiks Eestis saab olema Kliimaministeerium analoogselt Nagoya protokolli alusel kasutatava teabevõrgustiku kontaktpunkti praktikaga. Kuna Euroopa Liit on BBNJ kokkuleppe osaline ning osaleb aktiivselt selle rakendamise ettevalmistamises ja vastavate komiteede töös, hinnatakse teabevõrgustike ja andmebaasidega seotud isikuandmete kaitse nõuete järgimist eelkõige Euroopa Liidu tasandil Euroopa Komisjoni kaudu. Sellest tulenevalt on põhjendatud eeldada, et isikuandmete kaitse nõuetega arvestatakse kokkuleppe rakendamisel süsteemselt ja kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ning iga liikmesriik ei pea antud küsimust iseseisvalt analüüsima.

Punktis 8 sisalduv mõiste „riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävad merealad“ on avameri ja süvamerepõhi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni tähenduses.

Paragrahvis 685 sätestatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside kogumise ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega seotud teabe esitamise nõuded.

Geneetilised ressursid on valdkond, mis on rahvusvaheliselt juba reguleeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokolliga (edaspidi Nagoya protokoll)2. Nagoya protokolli tingimusi EL-is täpsustab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 511/20143, mille rakendussätted asuvad LKS 91. peatükis. Nagoya protokolli kohaldatakse geneetiliste ressursside suhtes, millele riikidel on suveräänsed õigused. Kõnealune protokoll ei välista muude rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist.

Erinevalt Nagoya protokollist käsitleb BBNJ kokkulepe toiminguid geneetiliste ressurssidega merealadel, millele ühegi riigi jurisdiktsioon ei kohaldu. Seega sätestatakse eelnõus erisused geneetiliste ressurssidega seotud toimingute kohta teabe edastamisele, mis kohalduvad riigi jurisdiktsiooni alt välja jääval merealal, mistõttu vastuolu LKS 91. peatüki ja Nagoya protokolliga ei teki.

Teabevõrgustikule andmete esitamiseks peab andmete esitaja looma teabevõrgustikku kasutajakonto, mille kinnitab riiklik kontaktpunkt (Kliimaministeerium). Täpsemad teabevõrgustiku toimimise kriteeriumid lepitakse tõenäoliselt kokku 2027. aasta jaanuaris toimuval esimesel osaliste konverentsil.

Lõikes 1 sätestatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel geneetiliste ressursside koguja kohustus esitada andmeid teabevõrgustikule. BBNJ artikli 12 punkti 1 kohaselt on osalistel kohustus tagada teabevõrgustikule teabe edastamine kooskõlas artikliga 12, võttes selleks asjakohaseid seadusandlikke, haldus- või poliitikameetmeid. Ilma kohustust kehtestamata ei oleks riigil võimalik tagada teabevõrgustikule teabe esitamist artiklis 12 nõutud tingimustel. Esiteks ei ole riigil endal iseseisvalt kogutud teavet selle kohta, millised isikud kus ja milliseid geneetilisi ressursse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel koguvad ja kuidas neid ressursse kasutavad, mistõttu ei ole riigil endal võimalik neid andmeid teabevõrgustikule esitada, ning andmete esitamise vabatahtlikkuse korral on oht, et teabevõrgustikule ei esitata andmeid või ei esitata neid õigel ajal või õiges koosseisus. Seetõttu on vajalik kehtestada lõikega 1 määratud kohustused LKS-is. Kuna teabevõrgustikule edastatav andmekoosseis on mahukas, on eelnõu tekstis üldjuhul piirdutud viidetega BBNJ kokkuleppe asjakohastele sätetele ja seaduse tekstis andmekoosseisu ei taasesitata.

Eelnõu käigus on konsulteeritud Eesti teadusasutuste esindajatega mere geneetiliste ressursside kogumise ja hoiustamise teemadel. Tavaliselt on mere geneetiliste ressursside kogujaks ja hoiustajaks teadlased. Olenevalt projektist võib proovide hoiustamine ja töötlemine toimuda ühes instituudis või jagatakse proovid projektipartnerite vahel. Tavapäraselt tuleb teadusartikli publitseerimiseks geneetiliste ressursside toorandmed (sekveneerimisel saadud ja bioinformaatiliselt töötlemata DNA-järjestused) registreerida rahvusvahelises andmebaasis (European Nucelotide Archive (ENA), NCBI (USA) või DDBJ (Jaapan) – need andmebaasid on oma olemuselt sarnased ning nende vahel toimub andmevahetus. Üksikute DNA-järjestuste puhul tuleb sisestada info iga järjestuse lisamisel, tavaliselt ka selle kohta, kust, millal ja kes antud geneetilise materjali kogus4. Suuremahuliste DNA-andmete puhul, näiteks keskkonna-DNA, registreeritakse kõikide proovidega seonduvad taustaandmed (proovivõtu asukoht, aeg, koguja, vms taustainfo) ja sellele saadakse eraldi ID-kood, mis seotakse DNA-järjestuse registreerimisel saadud identifikaatoriga. Proovidest eraldatud DNA-d hoiustavad tavaliselt selle kogunud või sellega töötavad/töötanud teadlased. Tavaliselt hoiustatakse proove kuni projekti lõpuni või edasise huvi korral ka pikemalt. Proovidest sekveneerimise abil tuvastatud DNA järjestuste info laetakse tavaliselt ülesse rahvusvahelistesse andmebaasidesse (ENA, NCBI, DDBJ). Andmebaasidesse ei jõua teadusprojektidega seotud järjestused juhul, kui nendega seoses ei ole avaldatud artiklit. Rakendusprojektide puhul toimub DNA järjestuste lisamine andmebaasi kokkuleppel tellijaga.

BBNJ kokkuleppe sätteid geneetiliste ressursside suhtes kohaldatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, sealhulgas ka nende ressursside suhtes, mis on kogutud või loodud enne kokkuleppe jõustumist, välja arvatud erandid, mida osaline võib teha kokkuleppega ühinemisel artikli 70 kohaselt. Eesti teatab kokkuleppe ratifitseerimisel vastava erandi kohaldamisest BBNJ kokkuleppe ratifitseerimist käsitlevas seaduseelnõus. Kokkuleppe kohaldamine tagasiulatuvalt eeldaks, et kogutud mere geneetiliste ressursside ja nendega seotud digitaalsete järjestusandmete päritolu riikliku jurisdiktsiooni alt väljas asuvas merepiirkonnas ning nende kogumise või kasutamise aeg oleks tagasiulatuvalt ka tõendatav, mis on praktikas keeruline. Sellest lähtudes ei kohalda Eesti kokkuleppe sätteid nende geneetiliste ressursside suhtes, mis on kogutud või loodud enne kokkuleppe Eesti suhtes jõustumist.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb kogujal esitada teabevõrgustikule kuus kuud või võimalikult varakult enne kogumisega alustamist BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 2 sätestatud andmed:
• geneetiliste ressursside kogumise laad ja eesmärgid, sealhulgas asjakohasel juhul kõik programmid, mille osana kogumine toimub;
• teadusuuringute objekt või, kui see on teada, sihtmärgiks olevad või kogutavad geneetilised ressursid ning eesmärgid, milleks neid ressursse kogutakse;
• geograafilised alad, kus kogumine toimub;
• kokkuvõte kogumise meetodist ja vahenditest, sealhulgas laevade nimi, tonnaaž, tüüp ja klass, kasutatavad teadusseadmed ja/või uurimismeetodid;
• teave kavandatavatesse olulisematesse programmidesse antava muu panuse kohta;
• uurimislaeva esimese kohaleilmumise ja lõpliku lahkumise või varustuse paigaldamise ja eemaldamise eeldatav kuupäev;
• sponsoreeriva(te) asutus(t)e ja projekti eest vastutava isiku nimi;
• kõikide riikide, eelkõige arenguriikide teadlaste võimalused osaleda projektis või olla sellega seotud;
• see, mil määral peaks riikidel, eelkõige arenguriikidel, kes võivad vajada ja taotleda tehnilist abi, olema võimalik projektis osaleda või olla selles esindatud;
• andmehalduskava, mis on koostatud vastavalt avatud ja vastutustundliku andmehalduse põhimõttele, võttes arvesse praegust rahvusvahelist tava.

Kohustus ja selles sätestatud tähtaeg sarnaneb ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklis 248 sätestatuga, mille kohaselt edastavad riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, kes kavatsevad korraldada rannikuriigi majandusvööndis või mandrilaval teaduslikke mereuuringuid, artikli 248 kohaselt rannikuriigile vähemalt kuus kuud enne teadusliku mereuuringu projekti eeldatavat algust teatud teabe projekti kohta.

Lõike 1 punkti 2 kohaselt tuleb kogujal esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui üks aasta pärast kogumist esitada teabevõrgustikule BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 5 sätestatud järgmine teave koos standardse BBNJ-partiitunnusega:
• hoidla või andmebaas, kus säilitatakse või hakatakse säilitama geneetiliste ressursside digitaalseid järjestusandmeid;
• koht, kus kõiki kohapeal kogutud geneetilisi ressursse hoiustatakse või hoitakse või kus seda hakatakse tegema;
• aruanne, milles kirjeldatakse üksikasjalikult geograafilist ala, kust geneetilisi ressursse koguti, sealhulgas teave kogumisala laius- ja pikkuskraadi ning sügavuse kohta, ning võimaluste piires tegevuse tulemusi;
• sama artikli lõike 2 punktis j sätestatud andmehalduskava mis tahes vajalikud ajakohastused.

Lõike 1 punkti 3 kohaselt tuleb kogujal esimesel võimalusel esitada teabevõrgustikule BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktis 8 sätestatud järgmine teave:
• koht, kust on võimalik leida geneetiliste ressursside kasutamise tulemusi, näiteks väljaandeid ja antud patente (olemasolu korral ja võimaluste piires), ning väljatöötatud tooteid;
• üksikasjad teabevõrgustikule saadetud kogumisjärgse teate kohta, mis on seotud kasutamise objektiks olnud geneetiliste ressurssidega;
• koht, kus hoitakse kasutamise objektiks olnud algset proovi;
• kasutatavatele geneetilistele ressurssidele ja selliste ressursside digitaalsetele järjestusandmetele juurdepääsu kord ning andmehalduskava;
• pärast asjaomaste toodete turustamist teave (kui see on olemas) nende toodete müügi ja edasise arendamise kohta.

Lõike 2 järgi peab geneetiliste ressursside koguja ajakohastama lõike 1 punkti 1 järgi esitatud andmed, kui need on enne kogumisega alustamist oluliselt muutunud, mõistliku aja jooksul, aga võimalusel hiljemalt enne kogumisega alustamist. Säte vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 4.

Lõike 3 järgi ei kehti lõikes 1 sätestatud kohustus, kui nõutud teabe on esitanud samade geneetiliste ressursside kogumisega seotud muu isik. Võib eeldada, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel geneetiliste ressursside kogumine toimub suure ressursimahukuse tõttu paljudel juhtudel teadlaste, ettevõtjate ja erinevate riikide ühisprojektidena. Teabe edastamisega seotud rollid lepitakse kokku projektis osalejate poolt. Kui sellise ühisprojekti eest vastutav isik on juba teabevõrgustikule kogumise kohta nõutud teabe esitanud, ei pea projektiga seotud Eesti kodanik, asutus või ettevõtja seda ise täiendavalt tegema.

Paragrahvis 686 sätestatakse väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate merealade geneetiliste ressursside ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega seotud teabe hoiustamise kohustus. Sätte kohaselt on isik, kes on kogunud väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel merealadel geneetilisi ressursse ja kelle kasutuses need on, kohustatud hoiustama sellised geneetilised ressursid ja selliste ressursside digitaalsed järjestusandmed koos standardsete BBNJ-partiitunnustega üldsusele kättesaadavates riiklikul või rahvusvahelisel tasandil hallatavates hoidlates ja andmebaasides hiljemalt kolme aasta jooksul alates geneetiliste ressursside kasutamise algusest või niipea, kui vastavad hoidlad ja andmebaasid muutuvad kättesaadavaks, võttes arvesse kehtivat rahvusvahelist tava.

Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 14 punktile 3, mille kohaselt osalised võtavad vajalikke seadusandlikke, haldus- või poliitikameetmeid tagamaks, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetilised ressursid ja selliste ressursside digitaalsed järjestusandmed, mis on nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate füüsiliste või juriidiliste isikute kasutamise objektiks, ja standardsed BBNJ-partiitunnused hoiustatakse üldsusele kättesaadavates, kas riiklikul või rahvusvahelisel tasandil hallatavates hoidlates ja andmebaasides hiljemalt kolme aasta jooksul alates sellise kasutamise algusest või niipea, kui need muutuvad kättesaadavaks, võttes arvesse kehtivat rahvusvahelist tava.

Geneetiliste ressursside järjestusandmete jaoks on suurim ja tuntuim rahvusvaheline andmebaas International Nucleotide Sequence Database Collaboration5. Eelnõu koostamise ajal ei ole teada riiklikke keskseid geneetiliste ressursside andmebaase või hoidlaid ning tõenäoliselt hoiustatakse geneetilisi ressursse ja nende järjestusandmeid Eestis täna vastavate teadusasutuste juures vastavalt nende sisekorraeeskirjadele.

Paragrahvis 687 sätestatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside päritolu ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmete registreerimise ja aruandluse kohustus.

Lõike 1 kohaselt registreerib hoidla ja andmebaasi haldaja riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt pärit geneetiliste ressursside päritolu ja nendega seotud digitaalsed järjestusandmed vastavalt rahvusvahelisele tavale, lisades standardse BBNJ-partiitunnuse. Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 6, mille kohaselt osalised tagavad, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside proovide ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmete puhul, mis on nende jurisdiktsiooni alla kuuluvates hoidlates või andmebaasides, on kooskõlas kehtiva rahvusvahelise tavaga ja teostatavuse piires võimalik kindlaks teha, et need pärinevad riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt mere aladelt. Hoidla all tuleb mõelda hoonet või ruumi, ka rajatist millegi hoidmiseks, kestvaks säilitamiseks6 selle sõna üldtuntud tähenduses. Oluline on, et mistahes kohas kirjeldatud ressursse ka ei hoiustataks, oleks ressursside päritolu ja järjestusandmete info korrektselt registreeritud, et hiljem oleks võimalik päritolu tuvastada.

Lõike 2 kohaselt koostab hoidla haldaja iga kahe aasta tagant kokkuvõtliku aruande lõikes 1 nimetatud päritoluandmete kättesaadavuse kohta, kui selline teave on olemas, ning esitab selle Kliimaministeeriumile. Kuna andmebaasides ei talletata geneetilisi ressursse, vaid ainult digitaalseid andmeid, kehtestatakse andmebaaside haldajate suhtes eraldi kohustus lõikega 3. Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 7, milles nähakse ette, et osalised tagavad, et teostatavuse piires koostatakse nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate hoidlate ja andmebaaside põhjal iga kahe aasta järel koondaruanne juurdepääsu kohta geneetilistele ressurssidele ja digitaalsetele järjestusandmetele, millele lisatakse standardne BBNJ-partiitunnus, ning et aruanne tehakse kättesaadavaks artikli 15 kohaselt loodud juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele.

Lõike 3 kohaselt koostab andmebaasi haldaja iga kahe aasta tagant kokkuvõtliku aruande lõikes 1 nimetatud digitaalsete järjestusandmete kättesaadavuse kohta, ning esitab selle Kliimaministeeriumile. Kohustus vastab BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktile 7.

Lõikes 4 sätestatakse Kliimaministeeriumi kohustus esitada lõigetes 2 ja 3 nimetatud aruanded juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele tulenevalt BBNJ kokkuleppe artikli 12 punktist 7.

Paragrahvides 688—6813 sätestatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahenditega seonduvad tingimused.

BBNJ kokkuleppe artikli 17 järgi on eesmärk kaitsta ja kasutada kestlikult alasid, mis vajavad kaitset, sealhulgas luua terviklik piirkonnapõhiste majandamisvahendite süsteem, mis sisaldab ökoloogiliselt representatiivseid ja hästi ühendatud merekaitsealade võrgustikke, samuti kaitsta, hoida, taastada ja säilitada elurikkust ja ökosüsteeme, sealhulgas eesmärgiga suurendada nende tootlikkust ja parandada nende seisundit, ning tugevdada vastupanuvõimet surveteguritele, sealhulgas neile, mis on seotud kliimamuutuste, maailmamere hapestumise ja merereostusega.

ÜRO mereõiguse konventsiooni kohaselt võivad riigid võtta kasutusele kas eraldiseisvalt või koostöös meetmeid, et merekeskkonda kaitsta, kuid seni ei ole olnud rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglistikku piirkonnapõhiste majandamisvahendite, sh merekaitsealade määramiseks riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel.

Piirkonnapõhised majandamisvahendid võivad olla merekaitsealad oma kaitse-eeskirjadega, aga mitte ainult – majandamisvahendiks võib olla ka piirkonna majandamist võimaldavate lubatud tegevuste nimekiri või piirangud ilma kaitseala kehtestamata vmt. Oluline on märkida, et tulenevalt BBNJ kokkuleppe artikli 18 tingimustest ei ole võimalik luua piirkonnapõhiseid majandamisvahendeid alale, mis kuulub mõne riigi jurisdiktsiooni alla. Kui juba loodud piirkonnapõhine majandamisvahend puudutab ala, mis hiljem muutub mõne riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvaks alaks, muutub vastav osa piirkonnapõhisest majandamisvahendist automaatselt kehtetuks. Piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku saab esitada BBNJ kokkuleppe artiklist 19 tulenevalt osaline üksi või ühiselt teiste osalistega ning lõpliku otsuse teeb artikli 22 järgi osaliste konverents pärast sekretariaadi korraldatud põhjalikku konsulteerimisprotsessi, sealjuures on otsuse tegemiseks vaja saavutada konsensus või otsus konsensuse puudumise kohta ja sellele järgnevalt on alles võimalik langetada otsus kolmeneljandikulise häälteenamusega.

Kuna LKS 2. peatüki sätted kehtivad vaid riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate alade loodusobjektide kaitse alla võtmise suhtes, mitte laiemalt igasuguste piirkonnapõhiste majandamisvahendite suhtes, ning kuivõrd LKS 2. peatüki sätete kohaselt otsustab kaitse alla võtmise Eesti pädev asutus, aga BBNJ kokkuleppe kohased piirkonnapõhiste majandamisvahendite otsused võtab vastu osaliste konverents, on piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekute ja nende menetlemise suhtes vaja kehtestada eraldiseisev regulatsioon.

Paragrahvis 688 sätestatakse piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku esitamise põhitingimused.

Lõikes 1 sätestatakse, et Keskkonnaametil (KeA) on õigus esitada riigi jurisdiktsiooni alt välja jääva mereala piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepanek. Ettepanek esitatakse Kliimaministeeriumile, sest vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 lõikele 1 on Kliimaministeeriumi valitsemisalas keskkonna- ja looduskaitse korraldamine ning merekeskkonna kaitse ja kasutamise poliitika. Keskkonnaameti õigus esitada ettepanekut tagab, et piirkonnapõhiste majandamisvahendite loomiseks tuleksid põhjalikult läbi analüüsitud ettepanekud.

Kuigi kehtiva LKS § 9 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus esitada ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks, siis antud põhimõte on käesoleva hetkel muutmisel. Looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu (612 SE) seletuskirjas selgitatakse, et „kaitse alla võtmise menetlusele kehtivad selles osas, mida ei ole reguleeritud looduskaitseseadusega, haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätted, sh §-des 3–7 sätestatud haldusmenetluse põhimõtted. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Nii on ka edaspidi tagatud, et üldistes huvides kaitse alla võtmist vääriv ja vajav loodusobjekt ei jää kaitseta ja loodusobjekti kaitse alla võtmine ei toimu kergekäeliselt.

Riiklik looduskaitse kompetentsikeskus on KeA ja juhul, kui KeA-s mingi konkreetse loodusväärtuse (nt liik, eluta looduse objekt) hindamiseks kompetents puudub, tellitakse arvamus (ekspertiis) väljast vastava eriteadmisega isikult (ekspert). Selline on praktika ka praegu, et üldjuhul koostab eksperthinnangu KeA ja vajadusel tellib juurde arvamuse konkreetse loodusväärtuse kohta. Ka praegu ei ole LKSis kohustust tellida ekspertiis väliselt eksperdilt.
Isikud saavad tulevikus kaitse alla võtmise ettepaneku esitada KeAle, kes menetleb seda HMSi järgides. Uurimise ja tõendamise kohustus tuleneb samuti HMSist (§ 6). Kuigi LKS edaspidi ekspertiisi tegemist ei reguleeri, ei tähenda, et hinnangut loodusväärtuste kohta andma ei pea. KeA vaatab kõik laekunud ettepanekud üle ja annab hinnangu (ekspertiis) kaitse alla võtmise algatamise põhjendatuse kohta, seega muudatus ei too kaasa olulisi muutusi praktikas.“7

Kuigi BBNJ kokkuleppe kohane piirkonnapõhine majandamisvahend on laiem mõiste ega pruugi alati tähendada ala kaitse alla võtmist, on siiski otstarbekam rakendada tulevikus majandamisvahendi ettepaneku esitamisele samasuguseid põhimõtteid nagu kaitse alla võtmisel ülal viidatud Riigikogu menetluses olevas eelnõus.

Lõige 2 näeb ette nõuded lõikes 1 toodud ettepanekule. Ettepanek peab vastama BBNJ kokkuleppe artikli 19 lõikes 4 ja lisas 1 toodud tingimustele ning sisaldama teavet mõjutatud riikide, asjaomaste huvirühmade ning piirkondlike ja valdkondlike organisatsioonide kohta.

BBNJ kokkuleppe artikli 19 lõike 4 kohaselt peab ettepanek sisaldama ettepanekus käsitletava ala geograafilist või ruumilist kirjeldust, teavet I lisas sätestatud kriteeriumite kohta, alal toimuva inimtegevuse ja selle mõju kirjeldust, ala merekeskkonna ja elurikkuse seisundi kirjeldust, ala suhtes kohaldatavate kaitse-eesmärkide ja asjakohasel juhul kasutamise eesmärkide kirjeldust, majandamiskava projekti, mis sisaldab kavandatavaid meetmeid ja milles kirjeldatakse kavandatud seire-, uurimis- ja läbivaatamistegevust kindlaksmääratud eesmärkide saavutamiseks, kavandatava ala ja võimalike meetmete kestus, teave võimalike konsultatsioonide kohta, mida on peetud riikidega, sealhulgas külgnevate rannikuriikidega, ja/või asjakohaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamitega, teave piirkonnapõhiste majandamisvahendite, sealhulgas merekaitsealade kohta, mida on rakendatud asjakohaste õiguslike vahendite ja raamistike alusel ning asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamite tasandil, asjakohased teadusandmed ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade põlisteadmised.

BBNJ kokkuleppe I lisas kirjeldatud alade kindlakstegemise soovituslikud kriteeriumid on näiteks ainulaadsus, harukordsus, eriline tähtsus liikide elutsüklite etappide seisukohast, alal leiduvate liikide eriline tähtsus, tähtsus ohustatud, eriti ohustatud või vähenevate liikide või elupaikade seisukohast, haavatavus, muu hulgas kliimamuutuste ja maailmamere hapestumise suhtes, haprus, tundlikkus, elurikkus ja tootlikkus, ökoloogiline ühendatus, majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid, kumulatiivne ja piiriülene mõju, aeglane taastumine ja vastupanuvõime jpm.

Ettepanek peab sisaldama ka teavet mõjutatud riikide, asjaomaste huvirühmade ning piirkondlike ja valdkondlike organisatsioonide kohta, sest eelduslikult on Keskkonnaametil ettepaneku esitajana kõige paremad teadmised sellest, millised riigid, huvirühmad ning organisatsioonid võiksid ettepanekust mõjutatud olla, ning Kliimaministeeriumil on võimalik järgnevas menetluses nende arvamust küsida.

Paragrahvis 689 sätestatakse piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku menetlusega seotud tingimused.

Lõike 1 kohaselt otsustab Kliimaministeerium ettepaneku alusel menetluse algatamise piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepaneku tegemiseks sekretariaadile. Erinevalt LKS §-s 10 sätestatust ei ole riigil võimalik ise kehtestada piirkonnapõhist majandamisvahendit (nt merekaitseala) riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, vaid sellise otsuse saab teha BBNJ kokkuleppe osaliste konverents pärast sekretariaadi poolt läbi viidud konsultatsioone ja vastavat hääletamist. Seetõttu saab siseriiklik menetlus seisneda vaid otsustuses, kas algatada menetlus piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku sekretariaadile esitamise otsustamiseks, ja kas ettepanek lõpuks esitatakse sekretariaadile või mitte.

Lõike 2 kohaselt konsulteerib Kliimaministeerium mõjutatud riikide, asjaomaste sidusrühmade, piirkondlike ja valdkondlike organisatsioonidega, võtab arvesse parima olemasoleva teadusteabe ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade asjakohased põlisteadmised. Säte tugineb BBNJ kokkuleppe artikli 19 lõikele 2.

Lõikes 3 nähakse ette konsultatsioonide kohustus, mis tuleneb BBNJ kokkuleppe artikli 21 lõikest 4. BBNJ kokkuleppe artikli 21 lõike 4 kohaselt juhul, kui kavandatav meede mõjutab alasid, mis on täielikult ümbritsetud riikide majandusvöönditega, teevad ettepaneku esitajad järgmist: korraldavad selliste riikidega sihipärased ja ennetavad konsultatsioonid, sealhulgas eelneva teavitamise, ning võtavad arvesse selliste riikide seisukohti ja märkusi kavandatud meetme kohta ning esitavad kirjaliku vastuse, milles käsitletakse konkreetselt neid seisukohti ja märkusi, ning vajaduse korral muudavad kavandatud meedet vastavalt. Mõistlik on taoline kohustus sätestada ka juhul, kui meede mõjutab alasid, mis on ka vaid osaliselt ümbritsetud riikide majandusvöönditega. BBNJ kokkuleppe artikli 21 lõikes 4 sätestatud konsultatsioonikohustuse laiendamine ka olukordadele, kus kavandatav meede mõjutab alasid, mis on vaid osaliselt ümbritsetud riikide majandusvöönditega, on põhjendatud, kuna ka sellistel juhtudel võivad meetmel olla võrreldavad ökoloogilised, majanduslikud ja halduslikud mõjud asjaomaste rannikuriikide õigustele ja huvidele. Pelgalt asjaolu, et avamereala ei ole täielikult majandusvöönditega ümbritsetud, ei vähenda võimalust, et kavandatav meede mõjutab rannikuriikide merekeskkonda, kalavarusid, teadustegevust või muid õiguspäraseid huve. Seetõttu aitab konsultatsioonikohustuse kohaldamine ka osaliselt ümbritsetud alade puhul tagada ettevaatuspõhimõtte järgimise, edendada koostööd ja läbipaistvust ning vähendada võimalike vaidluste tekkimise riski. Samuti on selline lähenemine kooskõlas BBNJ kokkuleppe eesmärgiga tugevdada rahvusvahelist koostööd ja tagada, et avamere kaitsemeetmete kavandamisel võetakse asjakohaselt arvesse mõjutatud riikide seisukohti.

Lõikes 4 sätestatakse, et Keskkonnaamet võtab arvesse lõigete 2 ja 3 alusel esitatud arvamusi ja seisukohti ning vajadusel muudab ettepanekut ja esitab muudetud ettepaneku Kliimaministeeriumile või vastab seisukohtadele kirjalikult. Kuna ettepaneku esitab Kliimaministeeriumile Keskkonnaamet, on Keskkonnaamet ka pädev vastama ettepaneku kohta esitatud tagasisidele ning vajadusel ettepanekut muutma.

Paragrahvis 6810 sätestatakse piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku otsuse tegemise tingimused.

Lõike 1 kohaselt teeb Kliimaministeerium pärast §-s 689 sätestatud menetluse läbiviimist otsuse piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku esitamise kohta sekretariaadile.

Lõike 2 järgi peab sekretariaadile esitatav piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepanek sisaldama BBNJ kokkuleppe artikli 19 lõikes 4 ning I lisas kirjeldatud andmeid ehk Kliimaministeerium peab tagama, et lõplik esitatav ettepanek vastaks BBNJ kokkuleppe nõuetele enne selle esitamist.

Lõikega 3 nähakse ette, et ettepaneku võib esitada ühiselt koos teise riigiga. Sellisel juhul lepitakse eraldi kokku, kumb riik esitab ettepaneku pärast selle riigisisest menetlemist sekretariaadile. BBNJ kokkuleppe artikkel 19 lõike 1 kohaselt esitavad osalised piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekuid kas üksi või ühiselt.

Lõikes 4 sätestatakse, et Keskkonnaamet võtab arvesse sekretariaadi korraldatud konsultatsioonidel ning teadus- ja tehnilise organi poolt esitatud seisukohti, vajadusel muudab piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepaneku sisu ning koostab seisukohtadele kirjalikud vastused 30 päeva jooksul. Kui Keskkonnaamet muudab konsultatsioonide tulemusel piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepanekut, esitab ta muudetud ettepaneku Kliimaministeeriumi kaudu teadus- ja tehnilisele organile. BBNJ kokkuleppe artikli 22 lõige 7 näeb ette, et kui konsultatsioonide tulemusel esitaja muudab piirkonnapõhise majandamisvahendi loomise ettepanekut, esitab ta muudetud ettepaneku teadus- ja tehnilisele organile.

Paragrahvis 6811 sätestatakse piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku tegemisest keeldumise alus, otsuse tegemise ja jõustumise tingimused. Säte on analoogne LKS §-ga 111.

Lõikes 1 sätestatakse, et kui selgub, et piirkonnapõhise majandamisvahendi loomine ei ole otstarbekas või seda ei ole võimalik rakendada, keeldub Kliimaministeerium piirkonnapõhise majandamisvahendi ettepaneku tegemisest.

Lõike 2 kohaselt otsustab keeldumise valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga ning otsus jõustub selle allakirjutamisel.

Paragrahvis 6812 sätestatakse piirkonnapõhise majandamisvahendi meetmetega seonduv aruandlus. Sätte kohaselt määratakse pädeva asutusena Kliimaministeerium, kes annab aru tema poolt esitatud ettepanekute alusel loodud piirkonnapõhise majandamisvahendi ja selle meetmete rakendamise kohta vastavalt BBNJ artikli 26 lõikele 1. Sekretariaat teeb sellised aruanded teabevõrgustiku kaudu üldsusele kättesaadavaks.

Paragrahvis 6813 sätestatakse kõigile isikutele kohustus järgida BBNJ kokkuleppe osaliste konverentsi poolt piirkonnapõhiste majandamisvahendite kohta vastu võetud otsustes sätestatud tingimusi. See tähendab, et kui Eesti kodanik, asutus või ettevõtja või muu isik Eesti lipu all sõitva laevaga soovib viia läbi tegevusi väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni asuvatel merealadel, peab ta järgima selle ala suhtes kehtestatud piirkonnapõhise majandamisvahendiga ette nähtud tingimusi.

BBNJ kokkuleppes ei ole käsitletud piirkonnapõhise majandamisvahendi suhet kokkuleppe endaga ning selle õiguslikku olemust. Kuna BBNJ artikli 25 lõike 1 kohaselt peavad osalised tagama, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluv tegevus, mis toimub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, viiakse ellu kooskõlas piirkonnapõhise majandamisvahendi kohta tehtud otsustega, tuleb selline kohustus kehtestada õigusaktiga. Eeldatavasti võib piirkonnapõhise majandamisvahendi otsuseid käsitleda välissuhtlemisseaduse § 25 kohaselt välislepingu muutmisena, mille heakskiitmine, sõltuvalt sisust, nõuab kas Vabariigi Valitsuse või ministri määruse kehtestamist, misläbi see avaldatakse Riigi Teatajas ja saab järgimiseks kohustuslikuks.

LKS § 702 lõike 1 kohaselt teeb riiklikku järelevalvet LKS-is sätestatud nõuete täitmise üle Keskkonnaamet. Järelevalvekohustus laieneb Keskkonnaametile seega ka piirkonnapõhiste majandamisvahendite nõuete täitmise üle, mis võib eeldada kulukamaid ja aeganõudvamaid menetlustoiminguid sõltuvalt tegevuse asukoha tingimustest ja kaugusest Eestist.

Punktiga 2 täiendatakse seadust §-ga 747, mis kehtestab rahatrahvi piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestanud õigusaktis sätestatud tingimuste rikkumise korral. Vastutuse koosseis on vajalik, et riigil oleks võimalik sekkuda, kui ilmneb, et tingimusi on rikutud. Muuhulgas on vastutuse kehtestamine preventiivse eesmärgiga kujundamaks üldist hoiakut, et selline tegevus on keelatud.

Hetkel on LKS §-s 77 sätestatud vastutus kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumise eest, mille puhul füüsilisele isikule on ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühiku suuruses summas või arest ning juriidilise isiku puhul rahatrahv kuni 3200 eurot.

Tuleb arvestada, et piirkonnapõhise majandamisvahendi, sealhulgas merekaitseala kehtestamine BBNJ kokkuleppe alusel on põhjalik ja mitmeetapiline protsess. Sellise meetme vastuvõtmine eeldab kokkuleppe osaliste laiapõhjalist toetust, kuna otsus tehakse üldjuhul konsensuse alusel või selle puudumisel kvalifitseeritud häälteenamusega. Seetõttu väljendavad piirkonnapõhised majandamisvahendid rahvusvahelise üldsuse ühist tahet tagada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade kaitse ja kestlik kasutamine.

Arvestades, et avameri ja selle elurikkus kujutavad endast ÜRO mereõiguse konventsiooni kohaselt inimkonna ühist hüve, on oluline tagada nendel aladel kehtestatud kaitse- ja majandamismeetmete tegelik järgimine. Õigusvastane tegevus võib kahjustada merekeskkonda ning vähendada rahvusvaheliselt kokku lepitud kaitsemeetmete tõhusust. Seetõttu on põhjendatud käsitleda LKSis piirkonnapõhise majandamisvahendi tingimuste rikkumist väärteona ja näha ette mõjus rahatrahv. Sanktsiooni eesmärk on nii rikkumiste ennetamine kui ka riigile tõhusa järelevalve- ja sekkumisvõimaluse tagamine olukorras, kus kehtestatud nõudeid ei järgita. Kui keskkonnakahju on tekitatud, kohaldatakse keskkonnavastutuse seadust, mis reguleerib keskkonnale tekitatava kahju vältimist ja heastamist, lähtudes põhimõttest, et saastaja maksab.

Punktiga 3 määratakse eelnõu punktis kaks kirjeldatud väärteo kohtuväliseks menetlejaks Keskkonnaamet. Keskkonnaamet on juba täna enamiku LKSis kehtestatud väärteokoosseisude kohtuväliseks menetlejaks ning arvestades Keskkonnaameti pädevust ja kogemust keskkonnaalaste väärtegude menetlemisel, on otstarbekas määrata Keskkonnaametile ülesandeks ka piirkonnapõhise majandamisvahendi rikkumist puudutava väärteo menetlemine. Sama asutuse määramine nii järelevalve teostajaks kui ka väärteo kohtuväliseks menetlejaks tagab õigusrikkumiste tõhusa avastamise, ühtse haldus- ja menetluspraktika ning võimaldab kasutada olemasolevat erialast kompetentsi ja ressursse.

Punkti 4 kohaselt saab Keskkonnaamet endale eelnõu punktis 3 nimetatud muudatusega seonduvalt ka konfiskeerimisõiguse. Kuna Keskkonnaamet määratakse piirkonnapõhise majandamisvahendi nõuete rikkumist käsitleva väärteo kohtuväliseks menetlejaks, on põhjendatud anda ametile ka õigus kohaldada karistusseadustikus ette nähtud konfiskeerimist. Sellega tagatakse, et kohtuvälisel menetlejal on väärteomenetluse läbiviimiseks ja menetlusotsuse tegemiseks vajalikud menetluslikud volitused ning puudub vajadus kaasata üksnes konfiskeerimise küsimuse lahendamiseks teist pädevat asutust. Muudatus on kooskõlas kehtiva regulatsiooni ülesehitusega, mille kohaselt on Keskkonnaametil analoogne pädevus ka teiste LKSis sätestatud väärtegude menetlemisel.

II Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine

Eelnõu §-ga 2 muudetakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust. Paragrahv 2 koosneb 9 punktist.

BBNJ kokkuleppe IV osa käsitleb keskkonnamõju hindamist. BBNJ kokkuleppe artikli 28 lõike 1 kohaselt tagavad osalised, et nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluva, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel toimuva kavandatud tegevuse võimalikku mõju merekeskkonnale hinnatakse enne selliseks tegevuseks loa andmist vastavalt IV osas sätestatule.

Kokkuleppe IV osas sätestatud kord keskkonnamõju hindamiseks erineb mõnevõrra Eestis ja Euroopa Liidus kehtivast korrast. Seda eeskätt näiteks künniste korral, mille alusel otsustatakse, kas teha kokkuleppes kirjeldatud eelhindamine või algatada keskkonnamõju hindamise menetlus. Täiendavat reguleerimist riigisisestes õigusaktides vajab eeskätt erinevate huvirühmade kaasamise, teavitamise ja mõjutatud riikidega konsulteerimise kord.

BBNJ kokkuleppe läbirääkimiste käigus olid delegatsioonid seisukohal, et keskkonnamõju hindamine peaks toimuma riigi juhtimisel. Läbipaistvuse edendamiseks on BBNJ kokkuleppe IV osas sätted, mis võimaldavad huvitatud osapoolel registreerida oma seisukohad kavandatud tegevuse mõjude kohta ning BBNJ kokkuleppe alusel moodustataval teadus- ja tehnilisel kehamil anda mittesiduvaid soovitusi. Siiski oli arusaam, et riik otsustab, kas tema jurisdiktsiooni või kontrolli all oleva tegevusega peaks jätkama.8

Punktiga 1 täiendatakse KeHJS § 3 lõiget 1 punktiga 3. Paragrahvi 3 lõikes 1 on sätestatud juhud, mil keskkonnamõju hindamine on kohustuslik. Kehtiva § 3 lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaselt tuleb keskkonnamõju hinnata, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju; või kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile, ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik.

BBNJ kokkuleppe artikli 30 lõike 1 punkti b kohaselt, kui osalisel on piisavalt alust arvata, et tegevus võib põhjustada merekeskkonna olulist reostust või merekeskkonna olulisi ja kahjulikke muutusi, tehakse keskkonnamõju hindamine. Seetõttu on eelnõus keskkonnamõju hindamise kohustuslikkuse künnisena ette nähtud sama lävend.

Punktis 2 defineeritakse õigusselguse huvides „riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade“ mõiste, mille all peetakse silmas avamerd ja süvamerepõhja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni tähenduses.

Punktiga 3 täiendatakse KeHJS § 3 lõikega 21. Täiendusega nähakse ette erisus § 3 lõike 1 punktis 3 ette nähtavast kohustuslikust keskkonnamõju hindamisest. BBNJ kokkuleppe artikli 29 lõike 4 kohaselt ei pea keskkonnamõju hindama, kui osaline, kelle jurisdiktsiooni või kontrolli alla kavandatud tegevus kuulub, määrab kindlaks, et kavandatud tegevuse või tegevuse kategooria võimalikku mõju on hinnatud kooskõlas muude asjakohaste õiguslike vahendite või raamistike nõuetega või asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike või valdkondlike kehamite poolt; et kavandatud tegevuse kohta juba tehtud hindamine on samaväärne käesolevas osas nõutud hindamisega ning hindamise tulemusi võetakse arvesse või hindamisest tulenevad asjakohaste õiguslike vahendite või raamistike või asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike või valdkondlike kehamite eeskirjad või standardid on kavandatud selleks, et vältida, leevendada või ohjata võimalikku mõju, mis jääb allapoole keskkonnamõju hindamise künnist, ning neid eeskirju või standardeid on järgitud. Mõte on selles, et kui varasema hindamise tulemusel on loodud tegevust reguleerivad normid, mis hoiavad keskkonnamõju allpool kohustusliku keskkonnamõju hindamise lävendit, ning neid norme ka järgitakse, siis ei ole vaja teha uut keskkonnamõju hindamist.

Punktiga 4 muudetakse § 32 punkti 4. Paragrahv 32 sätestab keskkonnamõju hindamise etapid ning punkt 4 kehtestab ühe etapina keskkonnamõju hindamise programmi ja aruande kohta asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise ning programmi ja aruande avalikustamise, arvestades piiriülese keskkonnamõju hindamise erisusega. Muudatuse kohaselt täiendatakse punkti 4 selliselt, et etapis arvestatakse ka riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise erisustega. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise erisused on kavandatud KeHJS §-desse 301—303 (vt punktides 6—8 kirjeldatud muudatusi).

Punktiga 5 täiendatakse § 6 lõiget 2 punktiga 23. BBNJ kokkuleppe artikli 30 lõike 1 punkti a kohaselt, kui kavandatud tegevusel võib olla merekeskkonnale rohkem kui väike või ajutine mõju või kui tegevuse mõju on teadmata või ebaselge, teeb osaline, kelle jurisdiktsiooni või kontrolli alla tegevus kuulub, tegevuse kohta eelhindamise. Seetõttu on eelnõus keskkonnamõju hindamisel eelhinnangu andmise künnisena ette nähtud sama lävend.

Punktiga 6 täiendatakse seadust uue §-iga 301, mis näeb ette riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise erisused.

Lõike 1 kohaselt juhindutakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisel BBNJ kokkuleppes ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustest, arvestades käesolevast paragrahvist ning §-dest 302 ja 303 tulenevaid erisusi.

Lõike 2 kohaselt tuleb riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamisel võtta arvesse asjakohaste strateegiliste keskkonnamõju hindamiste tulemusi, kui need on kättesaadavad, kasutada ära parimaid olemasolevaid teadusandmeid ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade asjakohaseid põlisteadmisi. Säte vastab BBNJ kokkuleppe artikli 31 lõike 1 punktis c sätestatule, mille kohaselt osalised tagavad, et kavandatud tegevuse mõju, sealhulgas kumulatiivset mõju ja mõju riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatele aladele hinnatakse parimaid olemasolevaid teadusandmeid ja teadusteavet ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade asjakohaseid põlisteadmisi kasutades.

Lõike 3 kohaselt peab otsustaja viivitamata teatama Kliimaministeeriumile riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise algatamisest, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavaks tegevuseks vajaliku tegevusloa andmisest, tegevusloa tingimuse muutmisest või tegevusloa andmisest keeldumisest. Kliimaministeeriumi teavitamise kohustus on vajalik, et tagada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste ja nendega seotud haldusotsuste üle keskne ülevaade ning BBNJ kokkuleppest tulenevate riiklike kohustuste täitmine. Teave keskkonnamõju hindamise algatamise, tegevusloa andmise, selle tingimuste muutmise või loa andmisest keeldumise kohta võimaldab Kliimaministeeriumil koordineerida pädevate asutuste tegevust, pidada vajalikku arvestust ning täita rahvusvahelise teabevahetuse ja aruandluse kohustusi. Samuti aitab teabe õigeaegne edastamine tagada otsuste läbipaistvuse ja merekeskkonna kaitsega seotud meetmete järjepideva rakendamise.

Lõike 4 kohaselt võib Kliimaministeerium esitada märkusi teabevõrgustikus avaldatud otsuse kohta, mis käsitleb BBNJ kokkuleppe kohase keskkonnamõju hindamise kohaldamist teise riigi jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluvale tegevusele, ja sellise tegevuse keskkonnamõju hindamise kohta. BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõike 1 kohaselt antakse kõikidele riikidele, eelkõige külgnevatele rannikuriikidele ja muudele tegevuskohaga külgnevatele riikidele, mis on potentsiaalselt tegevusest enim mõjutatud riigid, ning sidusrühmadele niivõrd, kui see on teostatav, kavandatud ja tegelik võimalus osaleda teatava aja jooksul keskkonnamõju hindamise menetluses. Teavitamine ja osalemisvõimalused, sealhulgas märkuste esitamise kaudu, tuleb vastavalt vajadusele tagada kogu keskkonnamõju hindamise menetluse vältel, sealhulgas siis, kui artikli 31 lõike 1 punkti b kohaselt määratakse kindlaks keskkonnamõju hindamise ulatus, ja siis, kui artikli 33 kohaselt on koostatud keskkonnamõju hindamise aruande kavand, enne kui tehakse otsus tegevuse lubamise kohta.

Kuna BBNJ kokkuleppe kohaselt on riikide osalemine keskkonnamõju hindamise menetlustes tagatud läbivalt, antakse Kliimaministeeriumile pädevus esitada märkusi teabevõrgustikus avaldatud otsuste ja keskkonnamõju hindamise dokumentide kohta, et Eesti saaks kasutada BBNJ kokkuleppest tulenevat õigust väljendada oma seisukohti ning juhtida tähelepanu võimalikele keskkonnariskidele, puudustele hindamises või vajadusele täiendavate leevendusmeetmete järele. Sellega toetatakse rahvusvahelist koostööd, läbipaistvat otsustusprotsessi ning merekeskkonna kõrgetasemelist kaitset.

Punktiga 7 nähakse ette seaduse täiendamine uue §-ga 302, mis käsitleb riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise teavitamisnõudeid. Keskkonnamõju hindamise alaste menetluste ja otsustuste avalikustamine ning osalemise tagamine on keskne põhimõte BBNJ kokkuleppe IV osas. BBNJ kokkuleppe kohaselt tuleb üldsuse teavitamine ja osalemisvõimalused tagada kogu keskkonnamõju hindamise menetluse vältel ning selleks kasutatakse keskset platvormi (teabevõrgustik). Vastavalt BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõikele 7 jäetakse teavitamisel välja konfidentsiaalne või ärisaladusega seotud teave.

Lõikes 1 kehtestatakse otsustaja kohustus teabevõrgustiku kaudu:
• teavitada kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamisest ja algatamata jätmisest (BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõige 1);
• avaldada keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse eelnõu ja eelhinnang (BBNJ kokkuleppe artikkel 31 lõige 1 p a) i));
• avaldada keskkonnamõju hindamise aruande kavand (BBNJ kokkuleppe artikli 33 lõige 3);
• avaldada keskkonnamõju hindamise aruanne (BBNJ kokkuleppe artikli 33 lõige 5);
• teavitada tegevusloa andmisest või andmata jätmisest (BBNJ kokkuleppe artikli 34 lõike 3 teine lause).

Lõikega 2 defineeritakse teabevõrgustik. Teabevõrgustik on BBNJ kokkuleppe artiklis 51 nimetatud teabevõrgustik. Teabevõrgustiku täpsem kirjeldus on toodud eelnõu § 1 punkti 1 selgituste juures.

Punktiga 8 täiendatakse seadust paragrahviga 303 riikide ning nendega konsulteerimise kohta vastavalt BBNJ kokkuleppe nõuetele.

Lõike 1 kohaselt sätestatakse, et kui kavandatav tegevus toimub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, teavitab otsustaja keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust elektrooniliselt või liht- või tähtkirjaga 14 päeva jooksul seaduse § 16 lõike 12 kohase kontrolli tulemuste selgumisest arvates tegevusest potentsiaalselt enim mõjutatud:
1) rannikuriike, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et tegevus mõjutab nende suveräänsete õiguste kasutamist, mis on seotud loodusvarade uurimise, kasutamise, säilitamise või majandamisega;
2) riike, mis viivad kavandatud tegevuse alal ellu inimtegevust, sealhulgas majandustegevust, mille puhul võib mõistlikult eeldada, et kavandatud tegevus neid mõjutab.

Sätte sissejuhatav lause esimene pool (teavitamise mehhanism ja tähtaeg) vastab § 16 lõike 3 esimese lause tingimustele ning alapunktid (mõjutatud riikide valik) BBNJ kokkuleppe artikli 32 lõikele 2.

Lõike 2 kohaselt, kui kavandatav tegevus toimub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel asukohas, mis on täielikult ümbritsetud riikide majandusvöönditega, korraldab otsustaja lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule selliste riikidega eelnevad konsultatsioonid. Säte vastab BBNJ artikli 32 lõikes 6 sätestatud tingimustele.

Lõike 3 järgi lepivad otsustaja ja lõikes 2 nimetatud riik kokku:
1) konsultatsioonide korra ja ajakava;
2) riigi avalikkuse ja asutuste teavitamise ning neile piisava aja andmise riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise programmi ja aruande kohta arvamuse avaldamiseks;
3) millal tuleb riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamise käigus esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused esitada riigile temalt arvamuse saamiseks;
4) milliste otsuste eelnõud tuleb esitada mõjutatavale riigile temalt arvamuse saamiseks.

Säte on analoogne piiriülese keskkonnamõju hindamist käsitleva KeHJS § 30 lõikele 7.

Lõike 4 kohaselt tuleb mõjutatavale riigile anda arvamuse avaldamiseks aega vähemalt 30 päeva. Otsustaja peab otsuse tegemisel arvestama nimetatud riigi arvamusega. Kohustus arvestada mõjutatud riigi arvamusega tuleneb BBNJ kokkuleppe artikli 31 lõike 1 punkti a) alapunktist iii) ning artikli 32 lõikest 5. Lisaks peab otsustaja edastama mõjutatavale riigile ettepanekute või vastuväidete arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused ning vastused küsimustele. Samuti kehtestatakse otsustaja kohustus võimalusel arvestada teabevõrgustiku kaudu teiste riikide ning teadus- ja tehnilise organi poolt esitatud märkusi, koostada neile vastused ning põhjendatud vajadusel muuta otsuse eelnõu, mis vastab BBNJ kokkuleppe artikli 31 lõike 1 punkti a) alapunktides iii) ja v) sätestatule.

Lõikes 5 defineeritakse teadus- ja tehniline keham, mis on BBNJ kokkuleppe artiklis 49 nimetatud ekspertidest koosnev keham, millel on peamiselt nõustav roll – piiratud suutlikkusega riigid saavad organilt nõu küsida keskkonnamõju hindamisega seotud küsimustes, samuti töötavad nad läbi keskkonnamõju hindamise aruandeid ning töötavad välja suuniseid ja standardeid.

Lõike 6 kohaselt teavitab otsustaja tegevusloa andmisest või andmata jätmisest riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamises osalenud riike. Sätte eesmärk on tagada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste keskkonnamõju hindamise menetluse läbipaistvus ning rahvusvaheline teabevahetus BBNJ kokkuleppe raames. Tegevusloa andmisest või andmata jätmisest osalenud riikide teavitamine võimaldab tagasisidestada hindamise tulemusi, tagab menetluse terviklikkuse ning aitab kaasa teiste riikide õigusele saada teavet otsustuse lõpptulemuse kohta.

Lõikega 7 sätestatakse riigi võimalus osaleda teiste riikide poolt kavandatavate tegevuste keskkonnamõju hindamises ja konsultatsioonides. Sätte kohaselt teavitab Kliimaministeerium riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju päritoluriiki soovist osaleda riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamises ja konsultatsioonide vajalikkusest päritoluriigi määratud ajaks. Kliimaministeerium avalikustab keskkonnamõju hindamise programmi oma veebilehel ning teavitab Keskkonnaametit. Teavituse sisu peab vastama käesoleva seaduse § 16 lõikele 4. Kliimaministeerium esitab keskkonnamõju hindamise programmi kohta esitatud ettepanekud ja vastuväited riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava tegevuse keskkonnamõju päritoluriigile.

Kliimaministeeriumile antakse keskne roll Eesti osalemise koordineerimisel, sealhulgas õigus teatada soovist osaleda hindamises ja konsultatsioonide vajalikkusest teavitamisel keskkonnamõju päritoluriigi määratud tähtaja jooksul. Keskkonnamõju hindamise programmi avalikustamine ning Keskkonnaameti teavitamine tagab riigisisese asutustevahelise infovahetuse ja avalikkuse kaasamise. Ettepanekute ja vastuväidete edastamine päritoluriigile võimaldab Eesti seisukohtade arvestamist rahvusvahelises menetluses ning toetab merekeskkonna kaitse ja läbipaistva otsustusprotsessi eesmärke vastavalt BBNJ kokkuleppe nõuetele. Avalikkuse kaasamine ja esitatud ettepanekute ning vastuväidete edastamine päritoluriigile võimaldab arvestada Eesti huvide ja võimalike keskkonnamõjudega, mis võivad ka Eestit mõjutada. Kuigi lähimad avamerealad on Eestist väga kaugel ning eeldatavasti ei ole lokaalsetel tegevustel mõju Eesti keskkonnale, ei saa tehnoloogia arenedes tulevikus võimalikku mõju siiski eitada. Regulatsioon lähtub BBNJ kokkuleppe artiklist 32, mis näeb ette avalikkuse teavitamise ja konsulteerimise korra, ning artikli 31 lõike 1 punkti a alapunktist ii, mille kohaselt on osalistel õigus esitada oma seisukohad teise riigi jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluva kavandatava tegevuse kohta. Seeläbi tagatakse Eesti võimalus osaleda rahvusvaheliste merekeskkonda mõjutavate tegevuste hindamisel läbi ühtse kontaktpunkti, kes vajadusel koordineerib riigi seisukohti.

Punktiga 9 täiendatakse seadust §-ga 461, mis käsitleb keskkonnamõju strateegilise hindamise erisusi riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel.

Lõikes 1 sätestatakse, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatava keskkonnamõju strateegilisel hindamisel juhindutakse BBNJ kokkuleppes ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustest, arvestades käesolevast paragrahvist tulenevaid erisusi. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju strateegilist hindamist käsitleb BBNJ kokkuleppe artikkel 39, mille lõike 1 kohaselt kaaluvad osalised üksi või koostöös teiste osalistega keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimist kavade ja programmide puhul, mis on seotud nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluvate tegevustega, mis viiakse läbi riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, et hinnata selliste kavade või programmide ning alternatiivide võimalikku mõju merekeskkonnale. Sätte eesmärk on tagada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimisel selge ja ühtne õiguslik alus.

Lõikes 2 sätestatakse, et otsustaja võtab riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel keskkonnamõju hindamisel arvesse asjakohaseid strateegiliste keskkonnamõju hindamiste tulemusi, kui need on kättesaadavad. Säte vastab BBNJ kokkuleppe artikli 30 lõikele 3.

Lõike 3 kohaselt on Kliimaministeeriumil õigus täita ülesandeid, mis on seotud osalemisega riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste keskkonnamõju strateegilistes hindamistes, mida viib läbi teine ​​BBNJ kokkuleppe osaline. Sätte eesmärk on anda Kliimaministeeriumile selge pädevus osaleda BBNJ kokkuleppest tulenevates riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel strateegilise keskkonnamõju hindamise menetlustes, mida viivad läbi teised osalisriigid. See võimaldab Eestil kasutada rahvusvahelisest õigusest tulenevat osalemisõigust, esitada seisukohti ning kaitsta Eesti huve ja merekeskkonna kaitse eesmärke olukordades, kus kavandatavad kavad ja programmid võivad mõjutada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävaid merealasid.

Kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega

Kehtivas õiguskorras ei ole riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel tegevuste läbiviimine olnud üldjuhul reguleeritud ning siseriiklikult on olnud nõutav tegevusloa saamine vaid riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel tegevuste kavandamisel. Erandiks on VeeS § 177 lõige 5, mis sätestab, et väljaspool Läänemerd võib merre kaadata ka muid aineid ja asju loa alusel. Teadaolevalt ei ole sellist luba regulatsiooni jõustumisest saadik siiski kunagi taotletud. Seetõttu on käesoleva eelnõuga kehtestatavad tegevusloa nõuded ja seeläbi keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimine uued kohustused, mis mõjutavad Eesti Vabariigi põhiseaduses (PS) sätestatud isikute põhivabadust, milleks on ettevõtlusvabadus (§ 31).

PS § 31 sätestab, et Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.

Esemeline kaitseala: õigus tegeleda majandustegevusega, teenida tulu ja korraldada oma ettevõtlust oma äranägemise järgi võimalikult vähese riigipoolse sekkumisega.
Isikuline kaitseala: Eesti kodanikud, Eestis viibivad välisriikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud. PS § 9 lõike 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Ettevõtlusvabadus on kahtlemata kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkidega ja sellise vabaduse olemusega, mistõttu kuuluvad ka juriidilised isikud ettevõtlusvabaduse isikulisse kaitsealasse.
Riive: kehtivas õiguskorras ei ole riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel tegevuste läbiviimine olnud üldjuhul reguleeritud ning siseriiklikult on olnud nõutav tegevusloa saamine vaid riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel tegevuste kavandamisel. Seetõttu on seni olnud avamerel ja süvamerepõhjas kavandatavad tegevused reguleerimata, st siseriikliku õiguse kohaselt ei ole ettevõtluse vaates tulnud sellisteks tegevusteks üldjuhul luba saada. Kuigi tõenäosus, et Eesti kodanikud või Eestis registreeritud juriidilised isikud Eestist kaugetes asukohtades avamerel olulise mõjuga tegevusi ette võtavad, on väike, muutub selliste tegevuste läbiviimine tegevusloa kohustuse ja keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimisega edaspidi siiski teoreetiliselt aeganõudvamaks ja suurendab isikute halduskoormust, mistõttu kujutab see endast ettevõtlusvabaduse riivet.
Riive õigustus: PS § 31 teine lause sätestab, et seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Käesoleva seaduseelnõuga sätestatakse selle õiguse kasutamise tingimused riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, mistõttu seadusliku aluse nõue on täidetud. Kuna PS § 31 ei sätesta ettevõtlusvabaduse kui põhiõiguse piiramisel tingimusi, peab piirang olema kooskõlas muude PS sätetega, st piirang ei tohi olla PS muude sätetega vastuolus.

Riigikohtu selgituse kohaselt annab § 31 teine lause seadusandjale suure vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja seada sellele piiranguid. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest (RKHKo 11.04.2016, 3-3-1-75-15). See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. Ettevõtlusvabaduse piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui seda normi legitiimse eesmärgiga saab põhjendada. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.9

PS § 53 kohaselt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Keskkond on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Keskkonnaõiguses tuntud loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttele lisaks tuleneb säästmiskohustusest ka vältimispõhimõte, mis nõuab, et ohte keskkonnale tuleb vältida. Keskkonna säästmise põhimõttega on vastuolus nii keskkonnaressursside ebaotstarbekas ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse vajadusi mittearvestav kasutamine kui ka tegevus, millest lähtub oht keskkonnale ülemääraste kahjustuste tekkeks. Ka keskkonnaõiguses tunnustust leidnud ettevaatusprintsiibi põhiseaduslik õigustus on seotud säästmiskohustusega. Keskkonna säästmine ei ole tulemuslik, kui piisavate teadmiste puudumise korral või muul põhjusel ettevaatamatusest keskkonnale kahju tekitatakse. Ettevaatusprintsiibi kohaselt tuleb keskkonnariske kohaste ettevaatusmeetmete abil võimalikult suurel määral vähendada, rakendades selleks sobivaid meetmeid, eelkõige parimat võimalikku tehnikat ja parimat keskkonnatava. Otsuste tegemisel, mis võivad mõjutada keskkonnaseisundit, tuleb välja selgitada keskkonnamõju, selleks vajadusel asjakohase menetluse (nt keskkonnamõju hindamine) läbiviimisega. Säästmispõhimõtte täitmiseks on isik kohustatud olema teadlik tema tegevusega kaasnevatest keskkonnaohtudest. Keskkonnakaitseks kehtestatav regulatsioon peab käima ajaga kaasas ning on loomulik, et isikute kohustused elu- ja looduskeskkonna säästmisel järk-järgult muutuvad või täpsustuvad. PS §-dest 5 ja 53 tulenevad keskkonnakaitselised põhimõtted ja kohustused võivad õigustada ka isikute põhiõiguste, näiteks ettevõtlusvabaduse (§ 31) või omandipõhiõiguse (§ 32) riiveid.10

PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Säte on analoogne mereõiguse konventsiooni preambulis sätestatuga, mille kohaselt on avamere loodusvarad kogu inimkonna ühisvara, mida tuleb kasutada õiglaselt ja säästlikult. PS § 5 kommentaarides tuuakse välja, et keskkonnakaitse põhimõtete seas on veel säästva arengu edendamine, et kindlustada tervise- ja heaoluvajadustele vastav keskkond praegusele põlvele ja tulevastele põlvedele, keskkonnakaitse terviklikkus ja kõrge tase. Seega on §-st 5 tuletatav ka suunis riigile valdkonna arenguga kaasas käia, kujundada vastav õiguskord ning hoida seda ajakohasena, arvestades keskkonnaprobleeme, teaduse ja tehnika arengut ning riigi ja ühiskonna vajadusi ning võimalusi.11

BBNJ kokkuleppe IV osas sätestatud riigi jurisdiktsiooni alt välja jääva mereala tegevuse keskkonnamõju hindamine ja sellele järgneva loamenetluse tulemus võib kujutada endast halduskoormust, mida seni enamjaolt ei eksisteerinud, ning piirata teatud ettevõtlustegevusi sarnaselt täna riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel aladel toimuvate tegevuste puhul. Samas ei ole keskkonnamõju hindamine ainult halduslik lisakohustus, vaid vältimatu vahend merekeskkonna ja elurikkuse tõhusaks kaitseks nii riigisiseselt kui ka globaalsel tasandil ning seetõttu ettevõtlusvabaduse riivena siiski põhjendatav ja vajalik.

Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel läbi viidavate ja mõju omavate tegevuste loastamine ja keskkonnamõju hindamine on esiteks vajalik keskkonna kui avaliku hüve kaitseks ning seondub ka ettevaatusprintsiibiga. Põhiseaduse §-dest 5 ja 53 tuleneb, et loodusvarad on rahvuslik rikkus ning igaühel on kohustus keskkonda säästa. See hõlmab nii säästva kasutamise kui ka vältimispõhimõtte järgimist. BBNJ kokkulepe laiendab selle loogika riigi jurisdiktsioonist väljapoole jäävatele merealadele, mida käsitatakse sisuliselt kogu inimkonna ühisvarana. Seetõttu on keskkonnamõju hindamine vajalik instrument, et tagada nende alade kasutamine kooskõlas säästva arengu ja kõrgetasemeliste keskkonnakaitse-eesmärkidega. Keskkonnakaitse ei ole võimalik ilma piisava teadmiseta tegevuste mõjudest. Kui tegevuse võimalik mõju ei ole täielikult teada, tuleb riske hinnata ja ennetada, mis toetab ettevaatusprintsiipi.

Kuigi eelnõus ette nähtud regulatsiooni kohaselt tekib keskkonnamõju hindamise kohustus ka riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, mis kujutab endast halduskoormust, ja hindamise tulemuste alusel võidakse piirata või mitte lubada teatud tegevusi (nt kui tuvastatakse oluline negatiivne mõju), on selline lahendus siiski põhjendatud, kuna see aitab tagada keskkonna ja elurikkuse kaitset ning põhineb avalikul huvil ja teiste isikute õiguste kaitsel. Ilma mõjude hindamiseta ei ole võimalik ka keskkonnakahju ennetada või leevendada. Vastavalt BBNJ kokkuleppe tingimustele tagatakse ka läbipaistev ja kaasav otsustusprotsess, sest BBNJ kokkulepe näeb ette teiste riikide ja teadusasutuste kaasamise ning seisukohtade esitamise võimaluse. See on eriti oluline globaalsete ühishüvede puhul, kus ühe riigi tegevus võib mõjutada teisi. Seega aitab regulatsioon tagada õiguspärase, läbipaistva ja teaduspõhise otsustamise riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel toimuvate tegevuste lubatavuse suhtes.

Riive materiaalsed nõuded: eelnõus sisalduv regulatsioon võetakse vastu seadusena Riigikogu poolt, mistõttu parlamendireservatsiooni põhimõte (PS § 3) on täidetud. PS § 13 kohaselt peavad normid olema piisavalt arusaadavad. PS § 11 sätestab proportsionaalsuse põhimõtte, st et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Sobivus. Sobiv on meede, mis soodustab legitiimse eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne meede, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist.12 Ilma tegevusloa nõudeta ei ole võimalik tagada kavandatavate tegevuste eelnevat kontrolli ega hinnata nende võimalikku mõju merekeskkonnale. Samuti ei teki tegevusloa kohustuse puudumisel üldjuhul keskkonnamõju hindamise kohustust, mistõttu puudub võimalus tuvastada tegevusega kaasnevaid keskkonnariske ning kavandada meetmeid võimaliku kahju vältimiseks, vähendamiseks või leevendamiseks. Seetõttu on eelnõuga kehtestatav tegevusloa nõue ja seeläbi keskkonnamõju hindamise kohustus sobiv ja vajalik meede, mis aitab kaasa merekeskkonna kaitse ning BBNJ kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise eesmärgi saavutamisele.

Vajalikkus. Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava meetmega, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene.13 Vähem koormavat, kuid sama tõhusalt eesmärki saavutavat meedet eelnõu koostamise käigus ei tuvastatud. Ainuüksi teavitamis- või aruandluskohustus ei võimaldaks hinnata tegevuse mõju enne selle alustamist ega tagaks võimalust seada tegevusele riigi poolt keskkonnakaitselisi tingimusi või keelata tegevust juhul, kui selle mõju merekeskkonnale võib olla lubamatult suur.

Mõõdukus. Meetme mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Otsustav on see, kas meetmega saavutatud legitiimne eesmärk (kasu) kaalub üles riivest tingitud kahju.14 Tegevusloa ja keskkonnamõju hindamise põhimõtted on Eesti õiguskorras juba väljakujunenud ning neid kohaldatakse riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel ja muude keskkonda mõjutavate tegevuste puhul. Eelnõuga ei kehtestata sisuliselt uut tüüpi kohustusi, vaid laiendatakse olemasoleva regulatsiooni põhimõtteid tegevustele, mida kavandatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel. Seega ei ole ettevõtjatele ja teistele tegevuste elluviijatele kaasnev halduskoormus ebaproportsionaalne, eriti arvestades tegevustega kaasneda võivat olulist mõju merekeskkonnale ning avalikku huvi mere bioloogilise mitmekesisuse kaitse vastu.

Kokkuvõttes on eelnõu koostaja seisukohal, et eelnõuga kehtestatav regulatsioon on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega.

III Veeseaduse muutmine

Eelnõuga täiendatakse veeseaduse § 187 punktiga 20. VeeS § 187 käsitleb veeloa kohustust ning nimetab ära tegevused, mille puhul tuleb saada veeluba. Täienduse kohaselt on edaspidi veeluba nõutav ka juhul, kui riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel rajatakse ehitisi või toimub nafta või gaasi ammutamine või selle võimaldamiseks vajalikud tegevused, näiteks puurimine, merepõhja ettevalmistamine ning veealuste torujuhtmete või muu tootmiseks vajaliku taristu rajamine. Muudatuse eesmärk on tagada, et ka selliste tegevuste mõju merekeskkonnale hinnatakse ning nende üle toimub veeseaduse alusel asjakohane riiklik järelevalve.

Regulatsiooni eeskujuks on võetud Soome merekaitseseadus, mille kohaselt ei tohi Soome kodanik ega Soomes registreeritud juriidiline isik väljaspool Soome majandusvööndit asuval avamerel püstitada ehitisi ega uurida, kasutada naftat või gaasi või kasutada avamerd muul viisil ilma kohaliku keskkonnaameti (Suomen Ympäristökeskus) loata. Regulatsioon on lahtine, st luba on vaja ka juhtudel, mis ei ole konkreetselt tegevustena nimetatud, kuid mis võivad põhjustada mere saastumist.15

Kuna süvamerepõhjas kaevandamine on reguleeritud ÜRO mereõiguse konventsiooni XI osas ning Rahvusvahelise Süvamere Organisatsiooni reeglistikuga, ei vaja süvamerepõhjas kaevandamine eraldi käsitlemist BBNJ kokkuleppe rakendamisel. Samuti, kuivõrd ehitiste rajamine on ehitusseadustikus seotud konkreetse maa-ala kasutamisega, mis jääb riigi jurisdiktsiooni alla ning kuivõrd avamerel ehitamise puhul on BBNJ kokkuleppe eesmärgist tulenevalt vajalik hinnata vaid keskkonnamõjusid, ei ole otstarbekas käesoleva eelnõuga muuta ehitusseadustikku, vaid piisab veeloa kohustuse kehtestamisest. Avamerel või süvamerepõhjas kavandatavate tegevuste veeloa menetlemisel lähtutakse kehtivast VeeS regulatsioonist.

Veeseaduse muudatuste osas kehtib käesoleva seletuskirja 3. peatüki II osas (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmine) kirjeldatud eelnõu põhiseaduspärasuse analüüs, mistõttu seda siin ei taasesitata.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatavad uued mõisted on defineeritud eelnõu tekstis. Uute mõistetena on kasutusel BBNJ kokkuleppes kasutatavad mõisted: geneetilised ressursid; geneetiliste ressursside kasutamine; juurdepääsu ja tulu jaotamise komitee; merekaitseala; piirkonnapõhine majandamisvahend; sekretariaat; standardne BBNJ-partiitunnus; teabevõrgustik. Mõiste “riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävad merealad” tuleneb mereõiguse konventsioonist, ent kuna see on eelnõus läbivalt kasutuses, on seda eelnõu parema arusaadavuse eesmärgil eelnõu tekstis korratud.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liit on ainus organisatsioon, mis on kokkuleppe allkirjastanud. Euroopa Liit allkirjastas kokkuleppe 20. septembril 2023 vastavalt Nõukogu otsusele (EL) 2023/197416 ning kiitis selle sõlmimise heaks 17. juulil 2024 vastavalt Nõukogu otsusele (EL) 2024/1830.17 Heakskiitmisel kiideti heaks ka deklaratsioon vastavalt kokkuleppe artiklile 70 ja artikli 10 lõikele 1 selle kohta, et EL rakendab artikli 10 lõike 1 teises lauses sätestatud tagasiulatuva mõju erandit, mistõttu kohaldatakse kokkulepet liidus ainult sellise tegevuse suhtes, mis on seotud riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade merelist päritolu geneetiliste ressurssidega ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega, mis on kogutud ja loodud pärast seda, kui kokkulepe on liidu suhtes jõustunud.18 Kokkuleppe sõlmimise heakskiitmisel deklareeris EL vastavalt artiklile 67 ka EL-i ja selle liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse põhimõtted19.

Euroopa Liit osales aktiivselt BBNJ kokkuleppe läbirääkimistel, mille käigus Euroopa Komisjon tagas, et läbirääkimised kokkuleppe teksti üle olid täielikult kooskõlas asjakohaste Euroopa Liidu õigusnormide ja tegevuspõhimõtetega valdkondades, mis on selle kokkuleppega hõlmatud (keskkonnapoliitika, meretranspordipoliitika, ühine kalanduspoliitika, siseturupoliitika, ühine kaubanduspoliitika, teadus- ja tehnoloogiaarenduse poliitika, kliimapoliitika ja muud asjakohased poliitikavaldkonnad), ning asjakohaste kahe- ja mitmepoolsete kokkulepetega, mille osaline Euroopa Liit on. Kuna BBNJ kokkulepe on mereõiguse konventsiooni rakenduskokkulepe ja konventsioon on juba osa Euroopa Liidu õigustikust, tagas Euroopa Komisjon ka selle, et peeti kinni konventsiooni sätetest ja selles sätestatud õiguste ja kohustuste tasakaalust, mis kajastuvad ka Euroopa Liidu õigustikus, ning et läbirääkimiste tulemus on mereõiguse konventsiooniga kooskõlas. Elurikkuse kaitse ja kestlik kasutamine on üks ELi peamisi prioriteete ning kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe ja ELi ookeanide majandamise tegevuskava käsitleva ühisteatise eesmärkidega.20

Euroopa Komisjon on ette valmistamas direktiivi kokkuleppe rakendamiseks vajaminevate õigusnormide kehtestamiseks EL-is, kuid selle õigusakti sisu ei ole veel täpsemalt kokku lepitud21. Vastavalt direktiivi sisule võib olla vajalik täiendav LKS-i või KeHJS-i muutmine.

Arvestada tuleb, et BBNJ kokkuleppe III osas käsitletud merekaitsealade moodustamise ettepaneku menetlus võib, juhul, kui see mõjutab EL-i ainupädevuses olevaid küsimusi, olla käsitletav liidusiseselt ka kui EL-i pädevuses olev otsus. BBNJ kokkuleppe IV osas käsitletud keskkonnamõju hindamist peetakse EL-i ja liikmesriikide jagatud pädevuses olevaks küsimuseks, mistõttu IV osa rakendamine on üldjuhul liikmesriigi pädevuses. Sellest hoolimata eeldatakse, et liikmesriigid teevad neis küsimustes omavahel ja Euroopa Komisjoniga tihedat koostööd.

6. Seaduse mõju

I Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetiliste ressursside kohta teabe esitamise, hoiustamise ning aruandluse nõuded

Mõju sihtrühm: mere geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamisega seotud Eesti kodanikud, ettevõtjad, teadus- ja arendustegevusasutused.
Sihtrühma suurus: teadus- ja haridusasutustest võivad riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel geneetiliste ressursside kasutamisega tõenäoliselt olla seotud Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Maaülikool. Äriregistri andmetel tegeleb Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori (EMTAK) koodiga 21201 (ravimpreparaatide tootmine) 14 ettevõtjat. EMTAK koodiga 72101 (teadus- ja arendustegevus loodus- ja tehnikateaduste vallas) kaetud tegevustega tegeleb Eestis 826 ettevõtjat, ent kood hõlmab väga laia suunitlusega teadus- ja arendustegevust, mille üheks osaks on ka DNA sekveneerimine bioloogiliste protsesside alusuuringuteks, samuti loomageneetika teadusuuringud. Sihtrühma suurust on kokkuvõttes raske hinnata, sest riigil on seni puudunud ülevaatlikud andmed riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise kohta. Äriregistri andmed EMTAK koodide põhjal annavad küll aimu laiemalt sellealasest ettevõtlusest ja teadus-arendustegevusest, kuid ei võimalda tuletada suurusjärku konkreetselt riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamisega tegelevate ettevõtjate ja asutuste kohta.
Eelnõu koostamise raames on konsulteeritud Tartu Ülikooli loomaökoloogia teadlastega, kelle sõnul on kõik seonduvad proovikogumised jäänud riikide majandusvöönditesse, aga välistada ei saa, et tulevikus on plaanis koguda bioloogilisi või geneetilisi proove avamerelt ja sügavikualadelt. Tallinna Tehnikaülikooli teadlastele teadaolevalt ei ole keegi kogunud proove avamerelt. Seega võib eeldada, et seni on selline tegevus toimunud Eestis tervikuna äärmiselt väikese mahuga.
Mõju kirjeldus: suureneb sihtrühma halduskoormus. Teabevõrgustikule edastatava teabe maht geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise kohta võib olla märkimisväärne, kuid andmete esitamine toimub üldjuhul ühekordselt ning teavet tuleb ajakohastada üksnes juhul, kui eelnevalt esitatud andmed oluliselt muutuvad. Seeläbi välditakse ebaproportsionaalset halduskoormust ning tagatakse andmete asjakohasus.
BBNJ kokkuleppe rakendamisel kasutatav teabevõrgustik on oma olemuselt võrreldav Nagoya protokolli alusel toimiva süsteemiga, mida Euroopa Liidus toetatakse ka Declare süsteemi kaudu. Seetõttu ei ole ette näha olulisi tehnilisi ega praktilisi raskusi andmete esitamisel ega ülemäärast ajakulu. Mõju sagedus sõltub geneetiliste ressursside kogumise intensiivsusest ja projektide arvust. Kui isik osaleb mitmes projektis, võib tekkida vajadus mitmeks teavituseks, kuid praktikas toimub suurem osa tegevusest ilmselt rahvusvaheliste projektide raames, kus andmete esitamise eest vastutab sageli projekti juhtivpartner, kes ei pruugi olla Eestiga seotud. Sellistel juhtudel võib Eesti isikute otsene halduskoormus olla väike või puududa täielikult.
Samas parandab süsteemi ühtne ja rahvusvaheliselt kättesaadav andmevahetus Eestiga seotud isikute ligipääsu teabele ning suurendab teadlikkust erinevatest geneetiliste ressursside kogumise ja kasutamise projektidest.
Mõju olulisus: mõju ulatus on pigem väike, sest kavandatav regulatsioon ei mõjuta laiemalt ettevõtjate ja teadusarendusasutuste tegevust või toimemudelit, ning mõju sagedus on madal, sest mõju avaldub vaid juhul, kui tegeletakse regulatsioonis kirjeldatud toimingutega. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riske ei nähtu.

Mõju sihtrühm: mere geneetiliste ressursside ja digitaalsete järjestusandmete hoiustamisega seotud Eesti asutused ja ettevõtjad.
Sihtrühma suurus: sihtrühma suurust on raske hinnata, sest seni on puudunud kohustus registreerida andmed riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressursside päritolu kohta. Eelnõu koostamisel konsulteeritud teadlaste sõnul hoiustatakse tänases praktikas proove konkreetse labori, osakonna või instituudi juures (külmruumid, laod jne) ning andmed proovide kohta on konkreetsete teadusgruppide hallata. Puuduvad kesksed andmebaasid. Proovimaterjali või DNA säilitamine on keerulisem kui järjestusandmete säilitamine, kuna inimesed võivad töölt lahkuda ja järgmisel teadlasel või instituudil ei ole huvi neid proove säilitada ning aparatuur võib katki minna (näiteks proovide hoiustamiseks mõeldud sügavkülm läheb katki ja seal hoiustatud proovid muutuvad kasutamatuks). Samas ei saa ka nõuda, et kõik kogutud proovid sekveneeritaks, kuna teadusrahastuse puhul võib juhtuda, et pole piisavalt rahalisi vahendeid kõikide proovide sekveneerimiseks.
Mõju kirjeldus: suureneb sihtrühma halduskoormus. Kohustus registreerida hoidlas ja andmebaasis riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetilise ressursi päritoluandmed eeldab täiendavat toimingut sellise hoidla või andmebaasi pidajalt ning võimalik, et ka väikesemahulist IT-arendust päritolu andmete registreerimise võimaldamiseks. Mõju sagedus sõltub sellest, kui palju on Eesti isikute kasutuses riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetilisi ressursse, ent eelduslikult on tegemist väikese mahuga ning kohustus ei ole liigselt koormav. Lisaks lisandub kohustus esitada Kliimaministeeriumile aruandeid kõnealuste geneetiliste ressursside kohta iga kahe aasta tagant, ent kui selliseid ressursse ei ole hoiustatud, ei teki ka aruandluskohustust.
Mõju olulisus: mõju on ajutise iseloomuga ning avaldub üksnes juhul, kui selliseid ressursse hoiustatakse. Mõju ei ole tervikuna oluline.

Mõju sihtrühm: Kliimaministeerium.
Mõju kirjeldus: Kliimaministeeriumi ametnike halduskoormus võib vähesel määral suureneda seoses Kliimaministeeriumile edastatavate aruannete edastamise kohustusega teabevõrgustikule ning juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele. Nimetatud kohustused realiseeruvad siiski harva, iga kahe aasta tagant, ning Nagoya protokolli raames kasutusel oleva teabevõrgustiku näitel ei tohiks aruannete edastamine, kui selliseid aruandeid üldse tekib, olla liialt ajakulukas. Tõenäoliselt on mõju väiksem kui Nagoya protokollist tulenev mõju, sest BBNJ kokkuleppes puudub riigi kohustus tuvastada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel geneetiliste ressursside kogujaid või kasutajaid.
Mõju olulisus: mõju on ajutine ja vähene ning tervikuna Kliimaministeeriumi toimimise kontekstis ebaoluline.

II Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahendite ettepanekute esitamise ja menetlemise tingimused

Mõju sihtrühm: Eestis tegutsevad keskkonnakaitseorganisatsioonid, kõik era- ja juriidilised isikud.
Sihtrühma suurus: Eesti Keskkonnaühenduste Koja liikmeteks on kümme keskkonnaorganisatsiooni. Keeruline on hinnata, kui palju kohalikke keskkonnakaitsega tegelevaid organisatsioone või ka muid era- ja juriidilisi isikuid tegelevad või soovivad tegeleda laiemalt maailmamere kaitse teemadega, ent kindlasti on selline eesmärk Eestis esindatud ja võib ajas tänu teadlikkuse kasvamisele ka suureneda.
Mõju kirjeldus: esineb otsene positiivne mõju maailmamere kaitset edendavate keskkonnakaitseorganisatsioonide eesmärkide täitmisele, sest riigil on võimalik esitada ettepanekuid riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahendite, sh merekaitsealade loomiseks, Keskkonnaameti eelneval ettepanekul. Keskkonnakaitseorganisatsioonidel ja muudel isikutel on võimalik esitada oma ettepanekuid Keskkonnaametile. Seeläbi avarduvad organisatsioonide võimalused tegeleda laiemalt maailmamere kaitset puudutavate küsimustega üksi või ühiselt koostöös teiste sarnaste ja ka rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Mõju olulisus: mõju avaldub positiivsena, kuid ei ole ulatuslik ega õiguslikult või halduslikult koormav. Mõju on pigem toetav ja teadlikkust ning osalusvõimalusi suurendav.

Mõju sihtrühm: Keskkonnaamet, Kliimaministeerium.
Mõju kirjeldus: eelnõu järgi on Keskkonnaametil õigus teha ettepanekuid piirkonnapõhiste majandamisvahendite kehtestamiseks Kliimaministeeriumile. Kui riigisiseselt esitatakse Keskkonnaametile selliseid ettepanekuid, kaasneb Keskkonnaametile koormus ettepanekute hindamise ja pöördumistele vastamise osas. Kliimaministeerium peab otsustama riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade piirkonnapõhiste majandamisvahendite kehtestamise ettepanekute osas menetluse algatamise ning juhul, kui menetluse käigus otsustatakse, et piirkonnapõhise majandamisvahendi kehtestamine on põhjendatud, küsima mõjutatud riikidelt ja huvirühmadelt arvamust, esitama ettepaneku sekretariaadile ning osalema edasises otsustusprotsessis vastavalt BBNJ kokkuleppele koostöös Keskkonnaametiga. Kuna ettepaneku esitab Keskkonnaamet Kliimaministeeriumile, peab Keskkonnaamet kui merekeskkonna valdkonna ekspertasutus osalema edasises menetlustes ning konsultatsioonides ja vastama kirjalikult ettepaneku kohta esitatud seisukohtadele.
Mõju sagedus on madal, sest ilmselt ei teki Keskkonnaametil iseseisva algatusena olulisel määral ettepanekuid, arvestades, et kõige lähemad sellised alad, mida ettepanekud saaksid puudutada, asuvad väljaspool Läänemerd, Atlandi ookeani kirde- ja põhjaosas, ning selliste alade majandamise suhtes võivad ettepanekuid teha pigem aladele lähemal asuvad rannikuriigid või hoopis piirkondlikud organisatsioonid. Näiteks on Ühendkuningriigi ja Bermuda juhtimisel ettevalmistamisel Hamilton II deklaratsiooni lõpptekst, mille eesmärgiks on Sargasso mere kaitse alla võtmine BBNJ kokkuleppe raamistikus ette nähtud protseduuri kohaselt. Tegemist on mittesiduva dokumendiga, kuid selle läbirääkimistel osaleb ka Euroopa Liit.22
Mõju olulisus: mõju on Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumi töökorraldust mõningal määral suurendav, kuid ei too kaasa olulist halduskoormuse kasvu ega vaja täiendavaid ressursse püsivalt. Mõju on ajutine ning sõltub piirkonnapõhiste majandamisvahendite kehtestamise ettepanekute esitamise sagedusest.

III Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel toimuvate tegevuste keskkonnamõju hindamise tingimused

Mõju sihtrühm: arendajad, eksperdid, avalikkus, sealhulgas keskkonnaorganisatsioonid.
Sihtrühma suurus: sihtrühma suurus sõltub kavandatavate projektide arvust ja võib ajas varieeruda.
Mõju kirjeldus: arendajatele ja ekspertidele kaasneb piiratud täiendav halduskoormus, mis seisneb menetlusdokumentide ettevalmistamises ja täiendava teabe esitamises juhul, kui kavandatav tegevus võib mõjutada merekeskkonda väljaspool riigi jurisdiktsiooni ning esineb keskkonnamõju eelhinnangu või keskkonnamõju hindamise kohustus. Keskkonnaorganisatsioonidel tekib parem võimalus saada teavet riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel kavandatavate tegevuste kohta.
Mõju olulisus: mõju on väheoluline, kuna mõjutatud isikute arv on piiratud ning BBNJ kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluvad tegevused esinevad praktikas harva. Muudatused puudutavad peamiselt menetluslikke kohustusi ega muuda keskkonnamõju hindamise sisulisi hindamiskriteeriume ega tegevusloa andmise aluseid. Täiendav halduskoormus on vähene ning seda tasakaalustab suurem õigusselgus, parem teabe kättesaadavus ja tõhusam rahvusvaheline koostöö.

Mõju sihtrühm: otsustajad (tegevusloa andjad, nt Keskkonnaamet), asjaomased asutused, Kliimaministeerium.
Mõju kirjeldus: kuna keskkonnamõju hindamise sisuline protsess ei muutu, kaasneb mõju BBNJ kokkuleppest tulenevatest seadusemuudatustest eelkõige seoses teatud menetlustoimingutega (huvirühmade kaasamise, teavitamise ja konsulteerimise kord). Sellega kaasneb teatav halduskoormuse suurenemine ametiasutustele (sh otsustajatele, näiteks Keskkonnaametile), aga ka Kliimaministeeriumile seoses keskkonnamõju hindamise dokumentide teabevõrgustikus kättesaadavaks tegemise, teiste riikidega konsulteerimise ning rahvusvahelise teabevahetusega.
Mõju olulisus: mõju on väheoluline, kuna mõjutatud isikute arv on piiratud ning BBNJ kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluvad tegevused esinevad praktikas harva.

IV Veeseaduse muutmine

Mõju sihtrühm: riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel nafta ja gaasi tootmisega seotud isikud, ehitiste püstitamisega seotud isikud (arendajad, töövõtjad).
Sihtrühma suurus: Kliimaministeeriumil puuduvad andmed selle kohta, et Eesti kodanikud või ettevõtjad oleksid varasemalt tegelenud või kavandaksid käesoleval ajal riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel nafta ja gaasi tootmist või ehitiste püstitamist. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel toimub nafta ja gaasi uurimist ja tootmist ning ehitiste rajamist praktikas äärmiselt harva. Sellised tegevused on nii tehniliselt, majanduslikult kui ka rahvusvahelise õiguse kontekstis keerukad ning valdavalt koondunud riikide majandusvöönditesse (nt Norras). Seetõttu on vastava sihtrühma tegelik suurus ja tegevuste esinemissagedus väga väike.
Mõju kirjeldus: kavandatav muudatus kehtestab veeloa nõude riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel nafta ja gaasi ammutamisele ning ehitiste rajamisele. Sellega lisandub sihtrühmale nimetatud tegevustele eelnev haldusmenetlus, mille käigus pädev asutus hindab tegevuse vastavust õigusaktidele ja keskkonnanõuetele ning vajaduse korral seab tingimusi keskkonnamõju vältimiseks või vähendamiseks. Tegemist on ennetava regulatiivse meetmega, mille eesmärk on tagada, et võimaliku tulevase tegevuse puhul oleks olemas selge loa- ja kontrolliraamistik. Muudatus ei muuda oluliselt olemasolevat sisulist regulatiivset lähenemist, kuna riikide jurisdiktsiooni all olevates piirkondades on sarnased tegevused juba täna loakohustuslikud. Mõju avaldub peamiselt halduskoormuse lisandumises loa taotluse esitamisel ja menetlemisel. Arvestades sihtrühma väiksust ja tegevuste eeldatavalt harva esinemist, jääb mõju siiski pigem teoreetiliseks ning sõltub konkreetsete projektide tekkimisest.
Mõju olulisus: mõju on väheoluline kuni mõõdukas. Mõju ulatust piirab asjaolu, et riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel esineb nafta ja gaasi tootmise ning ehitiste rajamisega seotud tegevusi eeldatavalt harva ning tegemist on üksikjuhtumitega, mis ei mõjuta laia sihtrühma.

Mõju sihtrühm: Keskkonnaamet.
Mõju kirjeldus: Regulatsiooni eeskujuks olnud Soome merekaitseseaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et Soome keskkonnaamet täidab juba praegu meresõidukite ja merekeskkonna kaitset käsitleva seaduse alusel loaandja ülesandeid juhul, kui tegemist on Soome kodaniku või Soome juriidilise isiku tegevusega väljaspool riigi jurisdiktsiooni. Nii on ka Eestis. Seni ei ole Soome keskkonnaametilt taotletud ühtegi 1994. aastal vastu võetud meresõidukite ja merekeskkonna kaitset käsitleva seaduse alusel nõutavat luba. Soome merekaitseseaduse vastuvõtmise ajal hõlmas Läänemeri veel avamerealasid, kuid muu hulgas Soome majandusvööndi kehtestamise tulemusena kohaldatakse seaduse loaandmist käsitlevaid sätteid nüüd üksnes tegevusele, mis toimub väljaspool Läänemerd. Seetõttu eeldatakse, et uus loakohustus leiab praktikas rakendamist suhteliselt harva. Sellest tulenevalt võib eeldada, et nimetatud loamenetlustega seotud ülesannete ning Soome tegevuste keskkonnamõju hindamisest tulenevate täiendavate ülesannete mõju pädevatele asutustele on vähemalt lähitulevikus väga väike.23 Võib eeldada, et sarnaselt Soomele on täiendavate ülesannete mõju ka Keskkonnaametile vähemalt lähitulevikus väga väike. Mõju avalduks peamiselt halduskoormuse lisandumises loa taotluste menetlemisel (taotluste läbivaatamine, otsuse tegemine, vajaduse korral rahvusvaheline konsulteerimine).
Mõju olulisus: mõju on väheoluline, kuna täiendavad ülesanded lisanduvad olemasolevale loa- ja keskkonnamõju hindamise menetlusele ning nende rakendumise sagedus on eeldatavalt väga madal.

Üldised mõjud

Eelnõul on mõju elu- ja looduskeskkonnale, majandusele ja innovatsioonile. Eelnõu ei oma sotsiaalset, sh demograafilist, mõju, samuti ei ole sel mõju riigi julgeolekule ega regionaalarengule.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale
BBNJ kokkuleppe rakendamisega panustab Eesti eelkõige maailmamere elurikkuse kaitsesse ja elurikkuse õiglasesse kasutamisse. Suurem osa maailma looduse mitmekesisusest asub arenguriikides, kellel puuduvad võimalused oma geneetilisi ressursse kaitsta ja nende kasutamise eest õiglast tasu saada.

Mõju majandusele ja teadus- ja arendustegevusele
BBNJ kokkuleppe rakendamisega paraneb nii Eesti teadlaste ja ettevõtete kui ka geneetiliste ressursside kogude usaldusväärsus. Edaspidi saavad riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud geneetilised ressursid, sh nendega seotud projektid olema registreeritud ja hoiustatud läbipaistvalt ühtsete reeglite alusel kõigi osaliste poolt, mis tagab parema juurdepääsu infole ja muudab kogutud andmed usaldusväärsemaks. Ettevõtjatel ja teadlastel saab olema võimalik tutvuda kõikide riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel toimuvate geneetiliste ressurssidega seotud tegevuste kohta, misläbi võiks paraneda ka nende võimalus sellistes projektides osaleda. Selline süsteem vähendab oluliselt kasutajate aja- ja ressursikulu ning ka kogudel on rahvusvaheliselt lihtsam geneetilist materjali vahetada.

7. Eelnõu rakendamiseks vajalikud kulutused ja eeldatavad tulud

Eelnõu rakendamisega kaasneb Kliimaministeeriumi ja Kliimaministeeriumi haldusala asutuste (Keskkonnaamet) ametnike töökoormuse vähene suurenemine. Töökoormust suurendavad eeskätt aruannete edastamine teabevõrgustikule ning juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele, nõustav roll kasutajatele, teiste pädevate asutuste ja seotud riikidega suhtlemine ning suhtlus Euroopa Komisjoniga. Sarnaselt Nagoya protokolli rakendamiseks vajaliku järelevalvega oleks ka käesoleva eelnõuga seotud tegevuste puhul järelevalvefunktsioon Keskkonnaametil. Vajalikud vahendid eelnõust tulenevate kohustuste täitmiseks leitakse valitsemisala sisemiste vahendite arvelt. BBNJ kokkuleppe osaliste liikme- ja kaasnevate maksude suurusi on hinnatud BBNJ kokkuleppe ratifitseerimise eelnõu seletuskirjas, ent lõplikud osaliste finantskohustuste suurused selguvad tõenäoliselt esimesel osaliste konverentsil 2027. aasta jaanuaris.

8. Rakendusaktid

Eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb muuta keskkonnaministri 16. augusti 2017. a määrust nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ (RT I, 19.12.2023, 11).

9. Jõustumine

Seadus jõustub üldises korras.

Käesolevat eelnõu menetletakse ajaliselt pärast BBNJ kokkuleppe ratifitseerimise eelnõu menetlust, kuivõrd BBNJ kokkuleppe ratifitseerimise eelnõu menetlus on kiireloomuline.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile, Välisministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ja Rahandusministeeriumile. Lisaks esitatakse eelnõu arvamuse avaldamiseks Eesti Laevaomanike Liidule, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühingule, Eestimaa Looduse Fondile, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Tartu Ülikoolile, Tallinna Tehnikaülikoolile, Eesti Maaülikoolile. Eelnõud on tutvustatud Geenitehnoloogiakomisjonile.





Algatab Vabariigi Valitsus ……………2026. a nr

(allkirjastatud digitaalselt)

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate alade mere elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu
seletuskirja lisa 3

Eelnõu kooskõlastamise käigus esitatud märkuste ja ettepanekutega arvestamise tabel


Märkused, ettepanekud, arvamused
Kliimaministeerium arvestab/ei arvesta esitatud ettepanekuga
Välisministeerium

1. Kuna eelnõu puudutab kokkulepet, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT), siis tuleb eelnõu §-s 1 kustutada sõnad „juurde lisatud“ ning esitada eelnõus Riigi Teataja seaduse § 2 lõike 3 punkti 2 kohaselt viide kokkuleppe avaldamise kohale ELT-s ja lisada ajakohane link. Riigi Teataja seaduse § 4 lõike 1 punkti 1 kohaselt ei avaldata Riigi Teatajas ELT-s avaldamisele kuuluvat välislepingut.
Arvestatud. Eelnõu tekst korrigeeritud.
2. Teeme ettepaneku lisada eelnõusse täiendav paragrahv sõnastuses „§ 3. Käesolev seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.“ ja täiendada vastavalt seletuskirja. Praktika on näidanud, et ratifitseerimise seaduse võimalikult kiire jõustumine pärast seaduse vastuvõtmist ja väljakuulutamist võib olla kriitilise tähtsusega. Tuleb arvestada, et asjaosaliste rahvusvaheline teavitamine saab toimuda alles pärast ratifitseerimise seaduse jõustumist. Teavitamisest hakkab muuhulgas jooksma välislepingu riigi suhtes jõustumise või lõppemise kuupäev. Kõnealuse kokkuleppe puhul on oluline, et see jõustuks Eesti suhtes enne, kui toimub esimene osalisriikide konverents (11.-22.01.2027), sest vastasel juhul ei saa Eesti osaleda sel konverentsil ega mõjutada seal tehtavaid olulisi ja pikaajalisi otsuseid. Seaduse jõustumise lühendamine üheksa päeva võrra võib olla määrav selle eesmärgi saavutamiseks.
Arvestatud. Eelnõu tekst täiendatud.
3. Soovitame kaaluda, kas lisada õigusselguse mõttes eelnõusse volitus, et Vabariigi Valitsus saab heaks kiita kokkuleppe olemasolevate lisade muudatused või uute lisade lisamise (mõeldes ka kokkuleppe artiklis 74 ettenähtud protsessile), või kas Vabariigi Valitsusel on selline volitus (piisavas ulatuses) olemas juba VäSS § 25 lõige 2 alusel. Lisad on pigem tehnilise iseloomuga. Seejuures antakse lisade muudatustega nõustumiseks või keeldumiseks lühike periood (180 päeva), mis võib olla ebapiisav, et viia riigisiseselt läbi ratifitseerimise protsess. Palume selgitada seda aspekti ka seletuskirjas.
Arvestatud osaliselt. Selgitus lisatud seletuskirja artikli 74 juurde.
Justiits- ja Digiministeerium

Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastab eelnõu. Palume arvesse võtta käesoleva kirja lisas esitatud seletuskirja failis tehtud normitehnilised märkused.
Arvestatud. Seletuskirja parandatud vastavalt märkustele.
Geenitehnoloogiakomisjon

Eelnõu §2 puhul leiab GTK, et kuna Eesti on riik, kus teadaolevalt ei ole märkimisväärset väljaspool jurisdiktsiooni kogutud geneetilise materjali kollektsiooni, siis Eesti ei saa selle klausli rakendamisest potentsiaalset kasu. See klausel soosib pigem riike ja ettevõtteid, kellel olid leppe jõustumise ajal olemas suured kollektsioonid, andmekogud ja intellektuaalne omand. Kui artiklit 10 tõlgendatakse selliselt, et geneetilise ressursi omandamiseks kasutatud proov on kogutud enne, kuid sellest tulenev toode või väärtus on loodud või väärindatud pärast leppe jõustumise kuupäeva ning artiklis kasutatud sõna „ja“ tähendab, et mõlemad tingimused peavad olema täidetud, jääks selline tegevus konventsiooni kohaldamisalast välja. Sellisel juhul võib mõju Eesti konkurentsivõimele olla lähitulevikus negatiivne, samas kui neutraalne mõju võiks avalduda alles väga pikas perspektiivis.
Selgitus antud. BBNJ kokkuleppe artikli 10 lõike 1 teise lause sõnastuse kohaselt kohaldub kokkulepe ka nende riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate geneetiliste ressursside kasutamisele, mis on kogutud enne kokkuleppe jõustumist, mistõttu selline tegevus jääb kokkuleppe kohaldamisalasse. Eelnõu §-s 2 kirjeldatud deklaratsiooni on ratifitseerimisel esitanud Euroopa Liit ning enamik kokkuleppe ratifitseerinud riikidest, mistõttu ei ole põhjendatud kohaldada Eestis rangemat regulatsiooni kui mujal.
GTK leiab, et seaduse eelnõu seletuskirja seaduse majanduslike mõjude alapeatükk ei hinda geneetiliste ressursside potentsiaali piisavalt ning palub seletuskirja seda osa täiendada. Molekulaarbioloogilised tööriistad on väga väärtuslikud – näiteks polümeraasi ahelreaktsioon (PCR) – on patentide kaudu teeninud oma õiguste omanikele ligikaudu 2 miljonit dollarit. Maailmamere geneetiline ressurss võib sisaldada tuhandeid selliseid patente. See geneetiline aardelaegas sisaldab tohutut potentsiaali, sealhulgas tehnoloogiaid, mis võivad osutuda otsustavaks selleks, et inimesed suudaksid ellu jääda pikkadel kosmoserännakutel või teha teisi planeete elukõlblikuks. Ookeani setted kannavad endas planeedi elu ajalugu – miljonite aastate vanust DNA-sse talletatud infot, mida pole veel loetud.
Arvestatud. Seletuskirja majanduslike mõjude alapeatükki on täiendatud.
Kokkuleppe artikkel 28 seob keskkonnamõju hindamise kohustuse osalise jurisdiktsiooni või kontrolli all oleva tegevusega. Seletuskiri käsitleb keskkonnamõju hindamist läbivalt sellest vaatenurgast – kohustusena, mis tekib siis, kui tegevus toimub Eesti jurisdiktsiooni või kontrolli all. Lepe annab artiklites 32 ja 37 kõikidele osalistele õiguse esitada märkusi ja teavet ning teadus- ja tehnilisel kehamil õiguse anda soovitusi, mida teha siis, kui tegevus toimub teiste konventsiooniga liitunud riikide poolt. Seletuskirjas ega rakendusaktide kavandites ei ole kirjeldatud, milline oleks Eesti-sisene menetlus – kes koguks, kinnitaks ja edastaks sellise info teabevõrgustikule või teadus- ja tehnilisele kehamile, ning kes selle eest riigisiseselt vastutaks. GTK palub täiendada seletuskirja või rakendusakte menetlusega, mis kirjeldab, kuidas Eesti (teadusasutuste, Kliimaministeeriumi või Keskkonnaameti kaudu) saaks algatada reageerimise teise konventsiooniga liitunud riigi tegevusele väljaspool jurisdiktsiooni. aastate vanust DNA-sse talletatud infot, mida pole veel loetud.
Selgitus antud. Eelnõu seletuskirja lisana esitatud riigisiseste õigusaktide muudatuste eelnõu ja selle seletuskiri on tööversioonid, mis on käesoleva eelnõu menetlemise ajal veel ettevalmistamisel. Need on lisatud seletuskirjale eesmärgiga näitlikustada BBNJ kokkuleppe rakendamiseks kavandatavaid riigisiseseid õiguslikke muudatusi ja anda ülevaade edasisest rakendusprotsessist, arvestades, et lepingu ratifitseerimine toimub enne riigisiseste rakendusaktide vastuvõtmist. Seetõttu ei ole tegemist lõplike tekstidega ning neid täiendatakse ja täpsustatakse ettevalmistamise käigus, võttes muu hulgas arvesse käesolevas menetluses esitatud ettepanekuid ja märkusi.
Riigisiseste õigusaktide muudatuste eelnõu koos seletuskirjaga saadetakse sügisel eraldi avalikule konsultatsioonile. See annab kõigile huvirühmadele võimaluse esitada nende kohta täiendavaid seisukohti ja ettepanekuid tavapärase õigusloome menetluse raames.
Leppe artikkel 19 annab igale osalisele, sh Eestile, õiguse teha üksi või koos teistega ettepanek piirkonnapõhise majandamisvahendi, sealhulgas merekaitseala loomiseks väljaspool riikide jurisdiktsiooni. GTK leiab, et sarnaselt keskkonnamõjude hindamise menetluse alustamisega peab seaduse muutmiste eelnõude kavatsustes olema kirjeldatud ka Eesti sisesed menetlusreeglid, kuidas algatada merekaitsealade loomine. Näiteks, kui Eesti teadlased avastavad mõne aasta pärast seni uurimata mereala ookeanis unikaalse ökosüsteemi, mida tuleks kaitsta, on artikli 19 kohaselt ettepanek koostatav vastavalt lisale 1 (ala kirjeldus, valikukriteeriumid, inimtegevuse ja mereseisundi kirjeldus, kaitse-eesmärgid, majandamiskava projekt, konsultatsioonid, põlisteadmised). Rakendusaktide eelnõu ja seletuskiri peab kirjeldama, milline asutus Eestis sellist ettepanekut koordineeriks, kuidas kaasataks teadusasutusi ja huvirühmi ning millised on eeldatavad ressursid ja tähtajad.
Vt vastust eelmisele märkusele.
GTK juhib tähelepanu, et standardne partiitunnuse mudel ei arvesta uue põlvkonna proovivõtutehnoloogiate ega kodanikuteadusega. Leppe artikkel 12 ja sellele vastav teabevõrgustiku mehhanism eeldavad, et geneetiliste ressursside kohapeal kogumine toimub diskreetsete, ette planeeritud ekspeditsioonidena: teavitamine peab toimuma vähemalt kuus kuud enne kogumist, iga kogumissündmus saab standardse partiitunnuse ning teatis peab sisaldama kogumise laadi, eesmärki, geograafilist ala, meetodeid ja uurimislaeva. See mudel sobitub hästi klassikalise, ühe projekti / ühe piirkonna / ühe laeva loogikaga, kuid ei arvesta mitmete juba olemasolevate ja kiiresti levivate proovivõtupraktikatega. Kodanikuteaduse algatused on olemuselt hajutatud ja detsentraliseeritud – proove koguvad paljud sõltumatud osalejad erinevatel aegadel ja kohtades, ilma et eksisteeriks üht kesksete andmetega "ekspeditsiooni", mida kuus kuud ette teavitada. Samuti võimaldavad tänapäeva tehnoloogiad – näiteks poijaama- või ferry-box-põhised in situ sekveneerimissüsteemid (ONT ElysION süsteemi edasiarendused näiteks) – pidevat, automatiseeritud proovivõttu ja analüüsi, mis kestab kuid või aastaid katkematult, mitte ühekordse sündmusena piiritletud kogumisena. Sarnaselt ei sobitu partiitunnuse loogikaga uue põlvkonna kontseptuurimislaevad, nagu Earth300, mille puhul puudub tavapärane ekspeditsiooni algus ja lõpp – laev võib olla merel ja teadustegevuses aastaid järjest, katmata ette teadaolevaid piirkondi ja meetodeid. Seletuskiri ega rakendusaktide kavandid ei käsitle, kuidas teavitamis- ja partiitunnuse kohustus kohalduks sellisele pidevale, hajutatud või automatiseeritud proovivõtule. Palun täiendada seletuskirja hinnanguga, kas ja kuidas kehtiv teavitamiskord võimaldab paindlikku, perioodilist või koond-teavitust selliste tehnoloogiate ja algatuste jaoks.
Selgitus antud. Märkuses tõstatatud asjakohased praktilised rakendusküsimused ei ole käesoleva eelnõuga lahendatavad, vaid nende täpsem sisu ja rakendamise kord kujunevad välja kokkuleppe osalisriikide konverentsi (CoP) otsuste ja juhiste kaudu. Kokkuleppe artikli 49 kohaselt luuakse ka teadus- ja tehniline organ, mis koosneb valdkonna ekspertidest ning mille ülesanne on anda osalisriikide konverentsile kokkuleppe rakendamisega seotud teaduslikku ja tehnilist nõu. Seetõttu on põhjendatud, et selliste küsimuste edasine sisustamine toimub rahvusvaheliselt kokkulepitud rakendusmehhanismide kaudu.
Käesoleva eelnõu eesmärk on luua kokkuleppe ratifitseerimiseks vajalik õiguslik alus. Rakendusküsimused, mille lahendamine sõltub osalisriikide edasistest kokkulepetest, ei ole käesoleva eelnõu ega selle seletuskirja esemeks.

06.08.2026

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu sisuks on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni1 (edaspidi mereõiguse konventsioon või UNCLOS) alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe (edaspidi BBNJ kokkulepe või kokkulepe) ratifitseerimine.

Kokkulepe rakendab ja täpsustab UNCLOSis sätestatuid üldpõhimõtteid ja riikide kohustusi, mis puudutavad merekeskkonna kaitset ja säilitamist (UNCLOSi XII osa), teaduslikke mereuuringuid (UNCLOSi XIII osa) ning meretehnoloogia arendamist ja edasiandmist (UNCLOSi XIV osa). Tegemist on esimese ülemaailmse õigusliku raamistikuga bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks ja säästvaks kasutamiseks merealadel, mis ei asu ühegi riigi jurisdiktsiooni all. Sellised alad võtavad enda alla peaaegu kaks kolmandikku maailmamerest, hõlmates avamerd ja selle merepõhja, kus leidub elusloodusvarasid ja potentsiaalselt väärtuslike loodusvaradega maardlaid.

Kokkulepe:
1. võimaldab osalistel leppida kokku piirkonnapõhistes majandamisvahendites (näiteks merekaitsealade moodustamises) riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel;
2. näeb esimest korda ette kõigi osaliste ulatusliku keskkonnamõju hindamise protsessi uute ja reguleerimata tegevuste jaoks avamerel, et tagada läbipaistvus, vastutus ja üldsuse laialdane osalemine;
3. kehtestab sätted riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel mere geneetiliste ressursside ja digitaalsete järjestusandmetega seotud tegevusest saadava tulu õiglaseks ja erapooletuks jaotamiseks, sealhulgas rahalise ja mitterahalise tulu jaotamise mehhanismi;
4. sätestab tingimused arenguriikide toetamiseks kokkuleppes osalemisel ja selle rakendamisel suutlikkuse suurendamise ja meretehnoloogia siirde komponendi kaudu, mida rahastatakse mitmesugustest avaliku ja erasektori allikatest, ning erapooletu mehhanismi kaudu riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt kogutud mere geneetilistest ressurssidest saadava võimaliku tulu jaotamiseks;
5. loob alused kokkuleppe toimimist toetava sekretariaadi, teadus- ja tehnilise kehami, juurdepääsu ja tulu jaotamise komitee, suutlikkuse suurendamise ja meretehnoloogia siirde komitee jm institutsioonide toimimiseks, samuti rahastamismehhanismide paika panemiseks ja vaidluste lahendamiseks.

Kokkuleppe ratifitseerimine ei too kaasa halduskoormuse muutust, kuid see võib kaasneda kokkuleppe ratifitseerimisest tingitud teiste seaduste muutmisega.


1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ning seletuskirja2 on koostanud Kliimaministeeriumi merendusosakonna merenduspoliitika valdkonna juht Hana-Maarja Helinurm ([email protected]), sama osakonna nõunik Anastasia Hohrjakova (teenistussuhe lõppenud) ning õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna jurist Kaili Kuusk (e-post [email protected]). Kokkuleppe teksti on eesti keelde tõlkinud Euroopa Komisjon3.

1.3. Märkused

Eesti Vabariik, EL ja teised liikmesriigid allkirjastasid kokkuleppe 20. septembril 2023 toimunud ÜRO Peaassamblee allakirjutamistseremoonia raames.

Kokkuleppe jõustumiseks peavad riigid kokkuleppe artikli 68 lõike 1 kohaselt kokkuleppe ratifitseerima, selle heaks kiitma või sellega ühinema. Riigisiseselt on vajalik kokkuleppe ratifitseerimine Riigikogu poolt vastavalt välissuhtlemisseaduse (edaspidi VäSS) § 20 punktile 2. Kokkuleppe osalisteks oli 27. juuli 2026 seisuga 92 riiki, EL-i liikmesriikidest on kokkuleppe ratifitseerinud Austria, Belgia, Horvaatia, Küpros, Taani, Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Läti, Luksemburg, Malta, Portugal, Rumeenia, Sloveenia ja Hispaania.4 Ülejäänud ELi liikmesriikidel on kokkuleppe ratifitseerimine ettevalmistamisel või juba menetluses.

Kokkulepe on seotud ka muude rahvusvaheliste konventsioonide ja kokkulepetega, mille Eesti on ratifitseerinud – näiteks 1992. aasta bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni5 ja 2010. aasta Nagoya protokolliga. Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis on märgitud, et bioloogilist mitmekesisust tuleb väärtustada, kaitsta, taastada ja arukalt kasutada, säilitades ökosüsteemi teenused, hoides planeedi head seisundit ja pakkudes kõigile inimestele vajalikke hüvesid. Nagoya protokoll on reguleeritud Eestile otsekohalduva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL) nr 511/2014, mis käsitleb geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglast ja erapooletut jaotamist6. Tegemist on protokolliga, mis reguleerib eelkõige riikide jurisdiktsiooni all olevatel aladel toimuvaid tegevusi seoses geneetiliste ressurssidega, ent sisaldab endas sisult mitmeid BBNJ kokkuleppega sarnaseid põhimõtteid, nt elurikkuse kaitse, põlisrahvaste teadmiste kasutamine, teadmiste siire ja tulude õiglane jaotamine, teabevõrgustiku kasutamine (nn Clearing-House Mechanism) jmt.

Kokkulepe aitab saavutada 7.–19. detsembril 2022 toimunud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärgul vastu võetud Kunmingi-Montréali üleilmse elurikkuse raamistikus seatud eesmärke ja sihte. Eelkõige toetatakse sellega meetmeid, mille eesmärk on tagada, et 2030. aastaks kaitstakse ja majandatakse tulemuslikult vähemalt 30 % maailma maismaast, siseveekogudest, rannikualadest ja ookeanidest, ning et suurendatakse mere geneetiliste ressursside ja digitaalsete järjestusandmetega seotud tegevusest saadud tulu jaotamist. EL on vastu võtnud ELi elurikkuse strateegia aastani 2030, millel on mitu eesmärki, sealhulgas eesmärk taastada mereökosüsteemide hea keskkonnaseisund. Lisaks toetatakse BBNJ kokkuleppega ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni7 ja Pariisi kokkuleppe8 rakendamist.

Käesoleva eelnõuga seoses tuleb muuta järgmisi seadusi:
1) looduskaitseseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 15;
2) keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 8;
3) veeseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 08.07.2025, 70.

BBNJ kokkuleppe osaliste esimene konverents toimub 11—22. jaanuaril 2027 ning Eesti osalemise jaoks on vaja, et ratifitseerimiskiri antakse ÜRO peasekretärile üle hiljemalt 12. detsembril 2026. Kuivõrd BBNJ kokkuleppe osaliste esimesel konverentsil toimub mitmete oluliste küsimuste otsustamiseks hääletamine (sh sekretariaadi asukoha küsimus), milles Eesti soovib osaleda, on kokkuleppe ratifitseerimine kiireloomuline. Kuna ülal loetletud kokkuleppe rakendamiseks vajaminevate seadusemuudatuste menetlemine võtab kauem aega kui ratifitseerimine, menetletakse esmalt kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu, töötades samal ajal teiste riigisiseste seaduste muutmise eelnõuga. Kuna kokkulepe jõustub 30 päeva möödudes pärast ratifitseerimiskirja esitamist ning sellele lisandub veel aeg, mis on vajalik ratifitseerimiskirjade ettevalmistamiseks, allakirjutamiseks ja edastamiseks, menetletakse kokkuleppe riigisiseseks rakendamiseks vajalikud seadusemuudatused esimesel võimalusel kokkuleppe jõustumise ja ratifitseerimiskirja esitamise ajal või vahetult pärast seda vastavalt Riigikogu töökorrale. Käesoleva eelnõu seletuskirjale on lisatud kokkuleppe riigisiseseks rakendamiseks vajalike seadusemuudatuste eelnõu ja seletuskirja esialgsed kavandid (seletuskirja lisa 1 ja lisa 2).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälteenamust. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on tagada Eesti osalemine BBNJ kokkuleppes, et aidata kaasa riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitsele ja kestlikule kasutamisele, rakendades kokkuleppe asjakohaseid sätteid ning osaledes rahvusvahelises koostöös.

Mereõiguse konventsioon võeti vastu 1982. aastal. Eesti Vabariik ühines mereõiguse konventsiooniga 31. mail 2005. Mereõiguse konventsioon kehtestab meredele ja ookeanidele kohaldatava ja riikide suveräänsust arvestava õiguskorra, hõlbustades rahvusvahelist suhtlemist ning edendades merede ja ookeanide ning loodusvarade rahuotstarbelist, õiglast ja säästlikku kasutamist, elusloodusvarade kaitset ning merekeskkonna uurimist, kaitsmist ja säilitamist.


UNCLOSi preambulis rõhutatakse, et väljapoole riikide jurisdiktsiooni jäävate merede ja ookeanide põhi ning selle all asuv maapõu ja seal paiknevad loodusvarad on inimkonna ühisvara, mida riigi asukohast sõltumata uuritakse ja kasutatakse kogu inimkonna hüvanguks. UNCLOSi artiklites 117 ja 118 sätestatakse, et kõigil riikidel on kohustus võtta oma kodanike suhtes meetmeid, mis on vajalikud avamere elusloodusvarade kaitseks, või teha selleks koostööd teiste riikidega, ning et riigid teevad avamere elusloodusvarade kaitseks ja majandamiseks koostööd. Riigid, mille kodanikud kasutavad samu elusloodusvarasid või erinevaid elusloodusvarasid samas piirkonnas, peavad nende kaitsmiseks vajalike meetmete võtmiseks läbirääkimisi. Täpsemad tingimused avamere elurikkuse kaitseks ja kestliku kasutamise tagamiseks seni aga puudusid.

Mereõiguse konventsiooni rakendamise tagamiseks on koostatud täiendavaid rakenduskokkuleppeid, mis täpsustavad ja täiendavad mereõiguse konventsiooni sätteid. 1994. aastal võeti vastu UNCLOSi XI osa rakenduskokkulepe, mis käsitleb süvamerepõhja ja selle loodusvarade staatust väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni ning sätestab Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni rolli selle tegevuse korraldamisel ja kontrollimisel. 1995. aastal võeti vastu piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakenduskokkuleppe.9 Käesolevas seaduseelnõus käsitletav kokkulepe on mereõiguse konventsiooni kolmas rakenduskokkulepe, mis keskendub riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitsele ja kestlikule kasutamisele. Riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävad merealad on UNCLOS-i kohaselt avameri ja süvamerepõhi, kuhu ei ulatu ühegi riigi jurisdiktsioon.

Kokkuleppe väljatöötamine algatati ligikaudu kakskümmend aastat tagasi, kui tuvastati vajadus rahvusvahelise regulatsiooni järele, mis aitaks leevendada inimtegevuse negatiivseid mõjusid ookeanidele. Euroopa Liit (edaspidi EL) ja selle liikmesriigid on alates 2004. aastast osalenud kokkuleppe väljatöötamise rahvusvahelises protsessis. Euroopa Komisjon pidas aastatel 2016-2023 EL-i ja liikmesriikide nimel läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. BBNJ kokkuleppe lõplik tekst võeti vastu valitsustevahelisel konverentsil ÜRO Peaassambleel toimunud allakirjutamistseremoonial 20. juunil 2023. Kokkulepe jõustus rahvusvaheliselt 17. jaanuaril 2026.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist. Esimese paragrahviga ratifitseeritakse BBNJ kokkulepe. Teine paragrahv sisaldab konventsiooni ratifitseerimisel tehtavat deklaratsiooni. Kolmas paragrahv sätestab, et seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.

Eelnõu § 1 alusel ratifitseerib Eesti Vabariik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe.

Kokkulepe koosneb järgmistest osadest:
• preambul;
• I osa – üldosa;
• II osa – geneetilised ressursid, sealhulgas tulu õiglane ja erapooletu jaotamine;
• III osa – meetmed nagu merekaitseala ja muud piirkonnapõhised majandamisvahendid;
• IV osa – keskkonnamõju hindamine;
• V osa – suutlikkuse suurendamine ja meretehnoloogia siire;
• VI osa – institutsionaalne korraldus;
• VII osa – rahalised vahendid ja rahastamismehhanism;
• VIII osa – kokkuleppe rakendamine ja täitmine;
• IX osa – vaidluste lahendamine;
• X osa – kokkuleppega mitteühinenud osalised;
• XI osa – heausksus ja õiguste kuritarvitamine;
• XII osa – lõppsätted.

Kokkuleppe juurde kuuluvad järgmised lisad:
• I lisa – alade kindlakstegemise soovituslikud kriteeriumid;
• II lisa – suutlikkuse suurendamise ja meretehnoloogia siirde liigid.

Preambul
Kokkuleppe preambul osa koosneb 17 punktist. Need viitavad kokkuleppe seostele varasemate kokkulepetega, nagu mereõiguse konventsioon, mille rakendamise tagamiseks kokkulepe on koostatud. Samuti rõhutatakse preambulis riikidele juba kehtivaid kohustusi seoses mere kaitse ja kestliku kasutamisega.

I osa – üldsätted
Üldsätete osas sõnastatakse kokkuleppe üldised eesmärgid, kokkuleppe rakendamise üldised põhimõtted ning kokkuleppes kasutatavad põhiterminid. Kokkuleppes kasutatavad mõisted on kokkuleppele omased ja kohalduvad ainult kokkuleppe alusel tehtavates tegevustes, mistõttu riiklike regulatsioonidega pole mõistlik neid eraldi üle võtta. Samuti on oluline, et kokkuleppe kohaldamisala on riigi jurisdiktsiooni alt välja jääv mereala, mis välistab riigisiseste õigusaktide kehtivuse sellises piirkonnas. Siiski kohalduvad riigisisesed õigusaktid riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatele tegevustele, mis viiakse läbi riigi jurisdiktsiooni alt välja jääval merealal (avamerel ja süvamerepõhjal).

Kokkulepe ja selle üldpõhimõtted on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 53, mis sätestab, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Kokkuleppega tagatakse looduskeskkonna kaitse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, mis moodustavad peaaegu kaks kolmandikku kõigist merealadest.

Artikkel 1 loetleb ja defineerib kokkuleppes kasutatavad peamised mõisted. Punktis 3 toodud biotehnoloogia ja punktis 14 toodud geneetiliste ressursside kasutamise mõisted põhinevad bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja Nagoya protokolli mõistetel.

Artikkel 2 sätestab kokkuleppe üldeesmärgi, milleks on tagada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel elurikkuse kaitse ja kestlik kasutamine nii praegu kui ka pikas perspektiivis.

Artikkel 3 sätestab kokkuleppe kohaldamisalaks mereala, mis asub väljaspool riikide jurisdiktsiooni. Selliseks merealaks on avameri ja süvamerepõhi, mille mõisted tulenevad mereõiguse konventsioonist. Seega ei kuulu kokkuleppe kohaldamisalasse riikide jurisdiktsiooni alla kuuluvad sisemeri, territoriaalmeri, arhipelaagiveed, majandusvöönd ja mandrilava.

Artiklis 4 sõnastatakse kokkuleppe kohaldamise erandid, mille kohaselt ei kohaldata kokkulepet sõjalaevade, sõjalennukite, mereväe abilaevade ning muude laevade või õhusõidukite suhtes, mida kasutatakse üksnes riiklikel mitteärilistel eesmärkidel. Sõjalaev on defineeritud mereõiguse konventsioonis. Erandina kohaldatakse riiklikel eesmärkidel kasutatavate laevade suhtes kokkuleppe II osas käsitletud sätteid, kuivõrd mere geneetiliste ressursside kogumisega võivad tegeleda ka riiklikud asutused.

Artiklis 5 selgitatakse kokkuleppe seoseid mereõiguse konventsiooniga ja muude asjakohaste õiguslike vahendite ja raamistike ning asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamitega. Olulisim on, et kokkulepet kohaldatakse mereõiguse konventsiooni põhimõtetest lähtuvalt, piiramata riikide õigusi, jurisdiktsiooni või kohustusi, mis tulenevad otseselt mereõiguse konventsioonist. Samuti on artikli 5 kohaselt oluline, et kokkulepet tuleb tõlgendada ja kohaldada nii, et see ei nõrgestaks õiguslikke vahendeid ja raamistikke ega asjaomaseid ülemaailmseid, piirkondlikke ja valdkondlike kehameid ning, et kokkuleppe tõlgendamine ja kohaldamine edendaks sidusust ja koordineerimist nende vahendite, raamistike ja organitega.

Artiklis 6 kirjeldatakse kokkuleppe kohaldamise välistamist ehk piiramise välistamise tingimusi, mille kohaselt ei saa kokkulepe ega kokkuleppest tulenevad muud otsused või soovitused olla aluseks suveräänsuse, suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni piiramise, nendega seotud nõuete esitamise või tagasilükkamise aluseks.

Artikkel 7 sätestab kokkuleppe jaoks olulisemad põhimõtted ja lähenemisviisid, millest kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks tuleb juhinduda. Nende seas on näiteks saastaja maksab põhimõte, ökosüsteemipõhise lähenemisviisi põhimõte, maailmamere integreeritud majandamise lähenemisviis jms.

Artikkel 8 kirjeldab kokkuleppe osaliste (edaspidi ka osalised) kohustusi rahvusvahelise koostöö tegemiseks kokkuleppe alusel, sealhulgas edendavad osalised kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks rahvusvahelist koostööd merealaste teadusuuringute ning meretehnoloogia arendamise ja siirde valdkonnas, mis on käsitletud ka mereõiguse konventsiooni XIII ja XIV peatükkides.

II osa – mere geneetilised ressursid, sealhulgas tulu õiglane ja erapooletu jaotamine

Kokkuleppe teine osa, mis käsitleb geneetilisi ressursse, on valdkond, mis on rahvusvaheliselt juba reguleeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokolliga (edaspidi Nagoya protokoll)10. Nagoya protokolli tingimusi EL-is täpsustab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 511/201411. Nagoya protokolli kohaldatakse geneetiliste ressursside suhtes, millele riikidel on suveräänsed õigused. Kõnealune protokoll ei välista muude rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist.

Erinevalt Nagoya protokollist käsitleb kokkulepe toiminguid geneetiliste ressurssidega merealadel, millele ühegi riigi õigus ei kohaldu. Seega sätestatakse kokkuleppes erisused geneetiliste ressurssidega seotud toimingutele, mis kohalduvad riigi jurisdiktsiooni alt välja jääval merealal, mistõttu vastuolu Nagoya protokolliga ei esine.

Eesti õigusaktidest käsitleb geneetiliste ressurssidega seotud toiminguid looduskaitseseadus, mis sisaldab rakendussätteid Nagoya protokolli kohaldamiseks. Sarnaselt viimasele täiendatakse looduskaitseseadust käesoleva kokkuleppe tingimustele vastavate rakendussätetega geneetiliste ressurssidega seotud toimingute kohta, mis viiakse läbi riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel. Eelkõige on vaja sätestada regulatsioonid teavituskohustuste täitmiseks.

Artikli 9 kohaselt on geneetilisi ressursse käsitleva osa eesmärk jaotada ressurssidega seotud tegevustest saadud tulu õiglaselt ja erapooletult, et kaitsta merealade elurikkust ja kasutada merd kestlikult. Samuti on eesmärk suurendada ja arendada, sealhulgas peamiselt arenguriikide suutlikkust tegevustes, mis on seotud geneetiliste ressurssidega. Eesmärk on ka uute teadmiste loomine, tehnoloogilise innovatsiooni toetamine, meretehnoloogia arendamine ja siire, mis peab olema kooskõlas kokkuleppega.

Artiklis 10 korratakse üle, et kokkuleppe sätteid geneetiliste ressursside suhtes kohaldatakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, sealhulgas ka nende ressursside suhtes, mis on kogutud või loodud enne kokkuleppe jõustumist, välja arvatud erandid, mida osaline võib teha kokkuleppega ühinemisel artikli 70 kohaselt. Eesti teatab kokkuleppe ratifitseerimisel vastava erandi kohaldamisest lähtuvalt Euroopa Komisjoni deklaratsioonist (vt käesoleva seletuskirja 9. peatükki). Sellest lähtudes ei kohalda Eesti kokkuleppe sätteid nende geneetiliste ressursside suhtes, mis on kogutud või loodud enne kokkuleppe Eesti suhtes jõustumist. Kokkuleppe kohaldamine tagasiulatuvalt eeldaks, et kogutud mere geneetiliste ressursside ja nendega seotud digitaalsete järjestusandmete päritolu riikliku jurisdiktsiooni alt väljas asuvas merepiirkonnas ning nende kogumise või kasutamise aeg oleks tagasiulatuvalt ka tõendatav, mis on praktikas keeruline.

Artikkel 10 sätestab ka erandid, mille kohaselt ei kohaldata kokkulepet juba rahvusvahelise õigusega reguleeritud kalapüügile või kalapüügiga seotud tegevustele või kaladele ja muudele mereressurssidele, mis on saadud kalapüügiga seotud tegevuste käigus, välja arvatud selliste kalade või muude mere elusressursside suhtes, mida kokkulepe reguleerib. Kohaldamise erandiks on ka kokkuleppeosalise sõjaline tegevus, mille suhtes kokkulepet ei kohaldata.

Artikkel 11 loetleb ja kirjeldab geneetiliste ressurssidega seotud tegevusi, täpsustades, et selliseid tegevusi võivad ellu viia kõik osalised või osaliste füüsilised ja juriidilised isikud ning et osalised peavad edendama kõikides kokkuleppe kohastes tegevustes koostööd. Samuti lisab artikkel 11, et geneetiliste ressurssidega seotud tegevustes tuleb arvesse võtta rannikuriikide õigusi ja õigustatud huve, tehes selleks rannikuriikidega koostööd. Artikkel 11 sätestab ka, et ühelgi riigil ei ole riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel asuvate geneetiliste ressursside üle suveräänsust ega suveräänset õigust ning et sellised geneetilised ressursid on kõikide riikide huvides ja kogu inimkonna hüvanguks, et edendada inimkonna teaduslikke teadmisi ja mere elurikkuse kaitset ja kestlikku kasutamist, ning et kõik geneetiliste ressurssidega seotud tegevused peavad eranditult toimuma ainult rahumeelsetel eesmärkidel.

Artikkel 12 seab teavitamiskohustuse seoses geneetiliste ressurssidega seotud tegevustega. Kogu teavitamine peab toimima teabevõrgustiku (inglise keeles Clearing-House Mechanism) kaudu. Teabevõrgustik on reguleeritud kokkuleppe artiklis 51, mille kohaselt koosneb see peamiselt avatud juurdepääsuga platvormist. Teabevõrgustiku kaudu tuleb esitada info vähemalt kuus kuud või võimalikult varakult enne geneetiliste ressursside kohapeal kogumist geneetiliste ressursside kogumise laadi ja eesmärkide, teadusuuringute objekti, geograafiliste alade, kogumismeetodite, uurimislaevade jms kohta. Kohustus sarnaneb mereõiguse konventsiooni artiklis 248 sätestatud nõudega, mille kohaselt edastavad riigid ja pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, kes kavatsevad korraldada rannikuriigi majandusvööndis või mandrilaval teaduslikke mereuuringuid, rannikuriigile vähemalt kuus kuud enne teadusliku mereuuringu projekti eeldatavat algust teatud teabe projekti kohta.

Teabevõrgustikus luuakse geneetilist ressurssi käsitlevale teabele standardne partiitunnus. Teavet tuleb ajakohastada, kui teave aja jooksul muutub. Info geneetilist ressurssi kirjeldava teabe kohta tuleb edastada teabevõrgustikule nii pea kui võimalik, ent mitte hiljem kui aasta pärast teabe kogumist. Kui kokkuleppe osaliste valduses juba on geneetilist materjali, mis on kogutud riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatelt merealadelt, siis tuleb – seal, kus see on võimalik – anda sellele teabele standardne tunnus ja esitada materjali kirjeldav informatsioon. Kui materjali pinnalt on loodud tooteid, tuleb esitada andmed turustamise ja edasise arendamise kohta. Osalised peavad kohaldama vajalikke seadusandlikke, haldus- või poliitikameetmeid, et tagada teabe edastamine teabevõrgustikule. Näiteks ookeanide bioloogilise mitmekesisuse infosüsteem (Ocean Biodiversity Information System), mis on ülemaailmne avatud juurdepääsuga teabe jagamise süsteem, kasutab juba märget, mis näitab, et proov või andmed pärinevad riikliku jurisdiktsiooni alt väljapoole jäävalt alalt. Suurem osa DNA-põhisest teabest on praegu avaldatud rahvusvahelistes järjestusandmebaasides (nt NCBI GenBank, European Nucleotide Archive). Eestis selliseid andmebaase teadaolevalt rajatud ei ole, kuid võivad olla väiksemad andmebaasid erinevate asutuste juures. Üldjuhul, kui teadlased soovivad teadusartikleid avaldada, peavad nad kasutatud DNA järjestused avalikus andmebaasis kättesaadavaks tegeama.

Artikkel 13 määrab põlisrahvaste ja kohalike kogukondade teadmiste arvesse võtmise tingimused ja korra. Nimelt tuleb tagada, et põlisrahvaste ja kohalike kogukondade põlisteadmisi, mis on seotud geneetiliste ressurssidega, kasutatakse üksnes nende rahvaste ja kogukondade eelneval vabatahtlikul ja teadval nõusolekul või heakskiidul ning neid kaasates. Sama kohustus tuleneb ka Nagoya protokollist. Osalised võtavad asjakohasel juhul ja vastavalt vajadusele seadusandlikke, haldus- või poliitikameetmeid selle tagamiseks. Eestis ei ole ametlikult tunnustatud põlisrahvaid.

Artikkel 14 sätestab geneetiliste ressurssidega seotud tulude õiglase ja erapooletu jaotamise korra. Põhimõte on, et tulu, mis saadakse riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressurssidega seotud tegevustest, jaotatakse õiglaselt ja erapooletult kooskõlas kokkuleppega, et aidata kaitsta ja kestlikult kasutada riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkust.

Mitterahalist tulu, mida geneetiliste ressurssidega seotud tegevustest saadakse, võib jagada näiteks juurdepääsuna kogutud materjali proovidele või digitaalsetele järjestusandmetele, avatud juurdepääsuna teadusandmetele, juurdepääsuna teabevõrgustiku kaudu edastatavates teadetes sisalduvale teabele. Samuti loetakse tuluks tehnoloogiasiiret, suutlikkuse suurendamist, tihedamat tehnilist- ja teaduskoostööd või muud tulu, milles osalised on kokku leppinud. Andmed geneetiliste ressursside kohta, mis juba praegu kuuluvad kokkuleppe osaliste füüsilistele või juriidilistele isikutele või on nende kasutuses, tuleb teha üldsusele kättesaadavaks niipea kui võimalik või kolme aasta jooksul alates sellise teabe kasutusse võtmisest või kui see teave muutub kättesaadavaks. Juurdepääsule riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetilistele ressurssidele ja selliste ressursside digitaalsetele järjestusandmetele, mis asuvad osalise jurisdiktsiooni alla kuuluvates hoidlates ja andmebaasides, võib kehtestada teatud mõistlikke tingimusi nagu ressursside füüsiline terviklikkus ja mõistlikud kulud.

Rahaline tulu, mis saadakse geneetiliste ressursside kasutamisest, tuleb jaotada kokkuleppe artikli 52 kohaselt loodud rahastusmehhanismi kaudu. Artikli 14 lõige 6 määrab arenenud riikidele lisakohustuse teha iga-aastaseid rahalisi sissemakseid erifondi, mis peab tagama erifondi rahaliste vahendite moodustamise. Sissemaksete tegemisega tuleb alustada pärast kokkuleppe jõustumist ning need lõpetatakse, kui osaliste konverents teeb vastavasisulise otsuse. Sissemakse määraks on 50% sissemakse määrast, mille kokkuleppe osaline peab tegema artikli 47 lõike 6 punkti e kohaselt vastu võetud eelarvesse. Geneetiliste ressursside kasutamisest saadava tulu kasutamise korra üle teeb otsuse osaliste konverents konsensuse alusel. Kui konsensust ei saavutata, tehakse otsus kohal olevate ja hääletavate osaliste kolmeneljandikulise häälteenamusega. Tulu jaotamise otsustamisel võetakse arvesse ka juurdepääsu ja tulu jaotamise komitee soovitusi ja nõuandeid.

Artikli 15 alusel luuakse geneetiliste ressursside kasutamisega seoses ressurssidele juurdepääsu ja ressursside kasutamisest saadava tulu jaotamise komitee, mille ülesanne on muuhulgas koostada tulu jaotamise suuniseid ning tagada läbipaistvus ja õiglane ning erapooletu jaotamine. Kokkuleppe osalised nimetavad komitee liikmed ning komitee võib anda osaliste konverentsile soovitusi näiteks geneetiliste ressurssidega seotud tegevuste kohta, tulu jagamiseks, teabevõrgustiku või artikli 52 alusel loodud rahastusmehhanismi kohta. Osaline peab teabevõrgustiku kaudu teatavaks tegema ka riikliku teabekeskuse andmed. Kokkuleppes ei täpsustata riikliku teabekeskuse rolli, mis selgub seega osaliste konverentsi töö tulemusena.

Artikkel 16 sätestab järelevalve ja läbipaistvuse tagamise põhimõtted. Järelevalve ja läbipaistvuse tagamise peamiseks meetmeks on teavitamine teabevõrgustiku kaudu. Samuti on kokkuleppe osalistel kohustus esitada geneetiliste ressursside juurdepääsu ja tulu jaotamise komiteele aruandeid ressursside kasutamise kohta. Juurdepääsu ja tulu jaotamise komitee omakorda koostab saadud teabe põhjal aruandeid ning teeb need aruanded kättesaadavaks kokkuleppe osalistele.

III osa – meetmed, nagu merekaitsealad ja muud piirkonnapõhised majandamisvahendid

Kokkuleppe kolmas osa käsitleb piirkonnapõhiseid majandamisvahendeid, sealhulgas ja eeskätt merekaitsealasid. Merekaitsealade moodustamine riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel on uus nähtus, mida varasemate rahvusvaheliste kokkulepetega reguleeritud ei ole. Mereõiguse konventsiooni kohaselt võivad riigid võtta kasutusele kas eraldiseisvalt või koostöös meetmeid, et merekeskkonda kaitsta, kuid seni ei ole olnud rahvusvaheliselt kokkulepitud süsteemi merekaitsealade määramiseks riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel.

Eestis käsitleb kaitsealade moodustamist, sealhulgas kaitsealade moodustamist meres, looduskaitseseadus (LKS), mida saab kohaldada territoriaalmeres ja teatud tingimustel ka majandusvööndis. LKS-i kehtiv regulatsioon ei laiene merealadele riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel.

Kokkuleppes sätestatud merekaitsealade moodustamise olulisemad osad on ettepanekute tegemine merekaitsealade moodustamiseks, ettepanekute avalikustamine ja läbivaatamine, konsultatsioonid ettepanekute üle, riikide õigused ja võimalused osaleda ettepanekutega seotud menetlustes, sealhulgas otsuste tegemises. Kuivõrd see osa kokkuleppest selgelt eristub Eesti senisest praktikast kaitsealade moodustamisel, siis kokkuleppe kolmanda osa rakendamise tagamiseks koostati eraldi rakendussätted LKS-i. Kuivõrd ettepanekuid merekaitsealade moodustamiseks võivad kokkuleppe osalised esitada kas eraldi või koos teiste osalistega, on vaja täpsemat riigisisest regulatsiooni ka riigi esindamise ja osalemise kohta ühiste ettepanekute esitamisel, tagamaks, et nad täidaksid merekaitseala moodustamisel määratud kaitsemeetmeid. Samuti tuleb riigisiseste õigusaktidega kehtestada kohustused isikutele, kes tegutsevad moodustatud merekaitsealadel.

Artikkel 17 sätestab kokkuleppe III osa eesmärgid. Muuhulgas on eesmärgiks kaitsta ja kasutada kestlikult alasid, mis vajavad kaitset, ning luua hästi ühendatud merekaitsealade võrgustik. Samuti on eesmärgiks koostöö tugevdamine piirkonnapõhiste majandamisvahendite ning asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamite vahel. Eesmärk on ka kaitsta, hoida, taastada ja säilitada elurikkust ja ökosüsteeme, toetada toiduga kindlustatust ja muid sotsiaalmajanduslikke eesmärke, suutlikkuse suurendamist ning meretehnoloogia arendamist ja siiret.

Artikkel 18 määratleb piirkonnapõhiste majandamisvahendite kohaldamisala, mille kohaselt ei või majandamisvahendeid, sealhulgas merekaitsealasid, luua ühegi riigi jurisdiktsiooni alla kuuluval merealal. Valitsustevahelise konverentsi lõpparuandes (A/CONF.232/2023/5)12, lõige 19 (b)) sätestatud arusaama kohaselt tähendab see, et osaliste konverents võib sellist otsuse eelnõu arutada, kuid mitte selle kohta otsust langetada.

Artikkel 19 käsitleb ettepanekute esitamist piirkonnapõhiste majandamisvahendite loomiseks. Ettepanekuid võivad esitada osalised kas üksi või ühiselt. Ettepanekute esitamisel tuleb teha omavahel koostööd ja kaasata asjaomased sidusrühmad. Ettepanekute koostamisel tuleb arvesse võtta parimad teadusandmed ja teadusteave. Merekaitsealasid käsitlevad ettepanekud peavad sisaldama merekaitseala kirjeldust, teavet merekaitseala valikul kasutatud kriteeriumite kohta vastavalt kokkuleppe lisale 1, alal toimuva inimtegevuse kirjeldust, mere seisundi kirjeldust, ala suhtes kohaldatavate kaitse-eesmärkide kirjeldust, majandamiskava projekti, meetmeid, teavet konsultatsioonide kohta, teavet piirkonnapõhiste majandamisvahendite kohta ning olemasolu korral põlisrahvaste ja kohalike kogukondade põlisteadmisi.

Artikkel 20 täpsustab ettepanekute avalikustamise ja läbivaatamise korra. Ettepaneku saamisel peab kokkuleppe rakendamiseks loodud sekretariaat üldsusele ettepaneku teatavaks tegema ja edastama selle teadus- ja tehnilisele kehamile esialgseks läbivaatamiseks. Ka läbivaatamise tulemused tuleb teha üldsusele teatavaks.

Artikkel 21 sätestab ettepanekute üle peetavate konsultatsioonide ja ettepanekute hindamise korra. Põhinõue on, et konsultatsioonid esitatud ettepanekute üle peavad olema kaasavad, läbipaistvad ja avatud kõigile asjaomastele sidusrühmadele, sealhulgas riikidele ning ülemaailmsetele, piirkondlikele ja valdkondlikele organitele, samuti kodanikuühiskonnale, teadusringkondadele, põlisrahvastele ja kohalikele kogukondadele. Konsultatsiooni vahendab sekretariaat, kogudes selleks asjakohast teavet, näiteks teavitatavate riikide, ettepaneku põhjendatuse, geograafilise kohaldamise, olemasolevate meetmete või võimaliku mõju kohta. Samuti tuleb tagada, et teavitataks asjakohaste õiguslike vahendite ja raamistike kehameid ning asjaomaseid ülemaailmseid, piirkondlikke ja valdkondlikke kehameid, et need saaksid esitada oma seisukohad ettepaneku kohta. Eraldi tuleb teavitamisel tähelepanu pöörata asjakohastele põlisteadmistega põlisrahvastele ja kohalikele kogukondadele, teadusringkondadele, kodanikuühiskonnale ja muudele asjaomastele sidusrühmadele, et ka nemad saaksid esitada oma põhjendatud seisukohad ettepaneku kohta. Teavitamisel saadud tagasiside ja teave tuleb sekretariaadil teha üldsusele kättesaadavaks. Eritingimus teavitamisel kehtib veel ka siis, kui kavandatav meede mõjutab alasid, mis on täielikult ümbritsetud riikide majandusvöönditega. Neid alasid võib nimetada ka avamere taskuteks (inglise keeles high seas pockets). Sellistel aladel tuleb ümbritsevate riikidega koos korraldada sihipäraseid ja ennetavaid konsultatsioone. Kõik seisukohad, mis konsultatsioonide raames ettepaneku kohta saadakse, tuleb ettepaneku esitajal arvesse võtta ning vajaduse korral ettepanekut muuta. Kui ettepanekut muudetakse, siis esitatakse see teadus- ja tehnilisele kehamile läbivaatamiseks.

Artikkel 22 sätestab meetmete, nagu merekaitsealade ja muude piirkonnapõhiste majandamisvahendite loomise korra. Otsuse teeb osaliste konverents, võttes aluseks lõpliku ettepaneku ja majandamiskava projekti ning võttes arvesse konsulteerimise käigus saadud seisukohti. Osaliste konverents võib teha otsuseid ka meetmete kohta, mis on kooskõlas asjakohaste õiguslike vahendite ja raamistikega ning asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamite vastu võetud meetmetega, koostöös nende vahendite, raamistike ja kehamitega. Osaliste konverents ei tohi oma otsuseid tehes kahjustada asjakohaste õiguslike vahendite ja raamistike ning asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamite pädevust. Selleks korraldab konverents korrapäraseid konsultatsioone selliste pädevate kehamitega, et tõhustada koostööd ja koordineerimist ning vajaduse korral luua täpsema korra, kuidas teha koostööd ja seda koordineerida. Osaliste konverentsi otsused ei tohi kahjustada riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate aladega seotud meetmete tõhusust ning otsuste ja soovituste tegemisel võetakse nõuetekohaselt arvesse kõigi riikide õigusi ja kohustusi vastavalt mereõiguse konventsioonile. Kui selle kokkuleppe alusel kehtestatud meede, nagu merekaitseala või piirkonnapõhine majandamisvahend, kuulub hiljem täielikult või osaliselt rannikuriigi jurisdiktsiooni alla, kaotab riigi jurisdiktsiooni alla kuuluv merekaitseala või piirkonnapõhine majandamisvahend viivitamata kehtivuse.

Artikkel 23 näeb ette otsuste tegemise korra. Meetmete, nagu merekaitsealade ja muude piirkonnapõhiste majandamisvahendite loomisel tuleb teha otsus konsensuse alusel. Kui konsensust ei saavutata, võetakse otsused ja soovitused vastu kohal olevate ja hääletavate osaliste kolmeneljandikulise häälteenamusega. Vastuvõetud otsused jõustuvad 120 päeva pärast osaliste konverentsi istungit, kus need otsused vastu võeti, ning on kõigile osalistele siduvad. Otsuse kohta on igal osalisel võimalik 120 päeva jooksul esitada kirjalik vastuväide, sellisel juhul ei ole otsus vastuväite esitajale siduv. Vastuväite esitaja peab sekretariaadile põhjendama kirjalikult vastuväite põhjusi. Vaatamata sellele peab vastuväite esitaja rakendama meetmeid, et tagada võimaluste piires alternatiivsete meetmete või lähenemisviiside rakendamine, mis on samaväärse toimega kui tehtud otsus, mille suhtes vastuväide esitati. Vastuväite esitaja peab igal korralisel kokkuleppe osaliste konverentsil andma aru alternatiivsete meetmete või lähenemisviiside rakendamisest. Vastuväide otsuse suhtes kehtib ainult piiratud aja jooksul, ent seda võib vajaduse korral pikendada, kui vastuväite esitaja peab seda vajalikuks, kuid üksnes iga kolme aasta järel pärast otsuse jõustumist. Kui vastuväite esitaja pikendamisteadet enam ei esita, loetakse vastuväide automaatselt tagasivõetuks.

Artikkel 24 reguleerib erakorraliste meetmete rakendamist. Kokkuleppe osaliste konverents võib vastu võtta otsuseid meetmete rakendamiseks, mida vajaduse korral kohaldatakse hädaolukorras. Hädaolukord on näiteks loodusnähtus või inimtekkeline katastroof, mis on põhjustanud või võib põhjustada pöördumatut kahju mere elurikkusele. Meetmeid rakendatakse selleks, et kahju ei süveneks. Rakendatavad meetmed on ajutised ja need tuleb läbi vaadata otsuse tegemisele järgneval osaliste konverentsil. Meetmete kohaldamine lõpeb kaks aastat pärast nende jõustumist või kui osaliste konverents nende rakendamise otsustab varem lõpetada eeldusel, et need asendatakse piirkonnapõhiste majandamisvahenditega, sealhulgas merekaitsealadega ja nendega seotud meetmetega. Teadus- ja tehniline komitee töötab hädaolukordade jaoks välja vastavalt vajadusele erakorraliste meetmete kehtestamise korra ja suunised, sealhulgas konsulteerimiskorra.

Artikkel 25 käsitleb III osas sätestatu rakendamist. Rakendamise põhikohustus on, et osalised tagavad nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluva tegevuse elluviimise kooskõlas III osas vastuvõetud otsustega. See tähendab, et kui riigi jurisdiktsiooni alt välja jääval merealal on loodud merekaitseala või muu piirkonnapõhine majandamisvahend, mille suhtes kohaldatakse otsusega vastuvõetuid meetmeid (nt merekaitseala majandamis- ja kaitsemeetmed), peab riik tagama, et sellel alal läbiviidavate tegevuste suhtes, mis on tema jurisdiktsiooni või kontrolli all, järgitakse nimetatud otsuseid. Lisaks peavad osalised edendama vajaduse korral meetmete vastuvõtmist asjakohaste õiguslike vahendite ja raamistike alusel ning asjakohastes ülemaailmsetes, piirkondlikes ja valdkondlikes kehamites, mille liikmed nad on, et toetada osaliste konverentsi poolt käesoleva osa alusel tehtud otsuste ja soovituste rakendamist. Sellisteks kehamiteks, kus otsuste ja soovituste rakendamist edendada, võivad Eesti jaoks olla näiteks Rahvusvaheline Mereorganisatsioon või Rahvusvaheline Süvamerepõhja Organisatsioon.

Artikkel 26 sätestab otsuste üle järelevalve tegemise ja otsuste läbivaatamise korra. Aruandluskohustus on osalistel, kes peavad meetmete (merekaitsealad ja muud piirkonnapõhised majandamisvahendid) rakendamise kohta osaliste konverentsile aru andma. Konverentsile esitatud info tehakse üldsusele kättesaadavaks. Meetmete rakendamise kohta saadud aruandeid vaatab läbi teadus- ja tehniline keham ja hindab nende tõhusust. Osaliste konverents võib vastu võtta otsuseid või soovitusi pärast aruannete läbivaatamist, näiteks muudatuste vajaduse kohta reguleerimisalas olevate meetmete osas.

IV osa – keskkonnamõju hindamine

Kokkuleppe IV osa käsitleb keskkonnamõju hindamist. Kokkuleppes sätestatud kord keskkonnamõjude hindamiseks erineb mõnevõrra Eestis ja Euroopa Liidus kehtivast korrast. Seda eeskätt näiteks künniste korral, mille alusel otsustatakse, kas kohaldada keskkonnamõju hindamisel eelhinnangut või kokkuleppes kirjeldatud keskkonnamõju hindamise menetlust. Täiendavat reguleerimist riigisisestes õigusaktides vajab eeskätt erinevate huvirühmade kaasamise, teavitamise ja konsulteerimise kord, sest kaasatavate huvirühmade arv on Eestis kehtivast korrast oluliselt erinev. Samuti erineb info edastamise kord, sealhulgas edastamine teabevõrgustikule ning kokkuleppe teadus- ja tehnilise kehami võimalike ettepanekute ja arvamustega arvestamine. Oluliseks erinevuseks kokkuleppes on ka otsuse tegemine tegevuste lubamiseks merealadel. Kokkulepe kohustab arvesse võtma kõiki keskkonnamõju hindamises ette nähtud leevendusmeetmeid mõju vähendamiseks. See kohustus on siiski piiratud mõistlikkuse põhimõttega, mis jätab otsustajale paindlikkuse mõjuhindamises sätestatud meetmete kohaldamisel.

Läbirääkimiste käigus olid delegatsioonid seisukohal, et keskkonnamõju hindamine peaks toimuma riigi juhtimisel. Läbipaistvuse edendamiseks on IV osas sätted, mis võimaldavad teisel poolel registreerida oma seisukohad kavandatud tegevuse mõjude kohta ning teadus- ja tehnilisel kehamil anda mittesiduvaid soovitusi. Siiski oli arusaam, et riik otsustab, kas tema jurisdiktsiooni või kontrolli all oleva tegevusega peaks jätkama.13

Keskkonnamõju hindamist puudutava osa rakendamiseks muudetakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust (KeHJS)14 vastavate rakendussätetega, mis kehtestavad kokkuleppega kooskõlas olevad keskkonnamõju hindamise menetluslikud erinevused võrreldes kehtiva korraga ja seaduse kohaldamisala riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel toimuvatele tegevustele. Samuti täiendatakse veeseadust tegevustega avamerel, millele peab eelnema veeluba. Nimetatud regulatsioonide kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega on analüüsitud riigisiseste õigusaktide muutmise eelnõu seletuskirja kavandis.

Artikkel 27 sätestab keskkonnamõju hindamise eesmärgid, mis hõlmavad mereõiguse konventsioonist tulenevate keskkonnamõju hindamise sätete rakendamist riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel. Selleks määratleb kokkulepe menetlused, künnised ja nõuded, et osalised saaksid teha hindamisi ja aru anda. Eesmärk on tagada, et kokkuleppe osalised saaksid tegevusi hinnata ning neid rakendada, et vältida, leevendada ja juhtida olulist kahjulikku mõju, mis kaitseks ja säilitaks merekeskkonda. Samuti on eesmärgiks toetada kumulatiivse mõju ja keskkonnamõju arvesse võtmist riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatel aladel. Artikkel nõuab ka keskkonnamõju strateegilist hindamist ning ühtse raamistiku loomist tegevustele riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, mis sellist hindamist vajavad. Eesmärk on suurendada ja tugevdada osaliste, eriti arenguriikidest pärit osaliste suutlikkust ette valmistada ja teha keskkonnamõju hindamisi ja strateegilisi hindamisi ning hinnata nende tulemusi, et toetada kokkuleppe eesmärkide saavutamist.

Artikkel 28 sätestab keskkonnamõju hindamise kohustuse. Kohustuseks on keskkonnamõju hindamine enne lubade andmist kavandatud tegevuste jaoks riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel. Kohustus kehtib mereõiguse konventsiooni artikli 206 kohaselt lepinguosalise kohta, kelle jurisdiktsiooni või kontrolli alla kavandatud projekt kuulub. Kui osalise jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel ellu viidav kavandatud tegevus võib põhjustada olulist reostust või olulisi ja kahjulikke muutusi riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade keskkonnas, peab ta hindama keskkonnamõju selles artiklis sätestatu või oma riikliku korra kohaselt. Kui hindamine toimub riikliku korra alusel, tuleb asjakohane teave teha kättesaadavaks artiklis sätestatud teabevõrgustiku kaudu, tagada riikliku korra kohane järelevalve ja jagada hindamisaruanded ja järelevalveandmed teabevõrgustiku kaudu. Pärast vajaliku teabe saamist võib teadus- ja tehniline keham esitada kommentaare osalisele, kes hindab keskkonnamõju riikliku korra kohaselt.

Artikkel 29 selgitab seoseid kokkuleppe ning asjakohaste õiguslike vahendite ja raamistike ning asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamite raames ettenähtud keskkonnamõju hindamise vahel. Osalised peavad soodustama keskkonnamõju hindamise kasutamist ja vastu võtma ning rakendama artikli 38 alusel välja töötatavaid standardeid ja suuniseid asjakohastes õiguslikes vahendites ja raamistikes ning vastavates ülemaailmsetes, piirkondlikes ja valdkondlikes kehamites. Osaliste konverents loob selleks vajaduse korral koostöömehhanismid, et kooskõlastada tegevusi riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel aladel asjakohaste õiguslike vahendite ja raamistike ning vastavate ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamitega. Kui teadus- ja tehniline keham arendab või ajakohastab hindamisstandardeid või suuniseid, teeb ta koostööd vastavate õiguslike vahendite ja raamistike ning asjaomaste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamitega.

Artikkel sätestab tingimused, millal riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel tehtavate tegevuste keskkonnamõju ei ole vaja eraldi hinnata, kui tegevus vastab teatud kriteeriumitele. Kui hindamine on tehtud, tuleb teabevõrgustiku kaudu avaldada keskkonnamõju hindamise aruanne. Järelevalvet ja läbivaatamist korraldatakse vastavalt õiguslikele vahenditele ja asjaomastele kehamitele, millest tuleb avaldada aruanded teabevõrgustiku kaudu. EL-i siseselt on soov, et komisjon ja liikmesriigid teavitaksid üksteist ja nõukogu niipea kui võimalik kõikidest otsustest, mida nad kavatsevad teha, et anda komisjonile ja liikmesriikidele piisavalt aega kaaluda, kas selles küsimuses tuleks leida ühine seisukoht.

Artikkel 30 reguleerib keskkonnamõju hindamise künniseid ja tegureid. Kui kavandatud tegevus võib merekeskkonnale avaldada rohkem kui väikest või ajutist mõju või kui tegevuse mõju on ebaselge või teadmata, tuleb osalisel teha artikli 31 kohane eelhindamine. Eelhindamiseks tuleb arvestada mitut tegurit, sealhulgas tegevuse liiki, tehnoloogiat, kestvust, kohta, ökosüsteemi omadusi, võimalikku kumulatiivset mõju ja mõju riigi jurisdiktsiooni alla jäävatele aladele ning tegevuse mõju teadmatust või ebaselgust. Eelhindamine peab olema piisavalt üksikasjalik, et hinnata, kas tegevus võib põhjustada olulist reostust või kahjulikke muutusi merekeskkonnas. Kui eelhindamisel tuvastatakse, et tegevus võib mõjutada merekeskkonda oluliselt, tuleb teha keskkonnamõju hindamine kokkuleppe IV osas kehtestatud nõuete kohaselt.

Artikkel 31 sätestab kokkuleppes kasutatava keskkonnamõju hindamise menetluse. Keskkonnamõju hindamise menetluses on mitu etappi. Esimene etapp on eelhindamine, kus osaline teeb kindlaks, kas kavandatud tegevuse keskkonnamõju hindamine on vajalik. Kui otsustatakse, et keskkonnamõju hindamine ei ole vajalik, avaldatakse asjakohane teave üldsusele. Kui keegi väljendab muret tegevuse võimaliku mõju suhtes, võetakse need mured arvesse, ning teadus- ja tehniline keham võib anda osalisele soovitusi tema tehtud otsuse osas. Teine etapp on hindamise ulatuse kindlaksmääramine, kus osalised selgitavad välja kavandatud tegevuse mõju ulatuse ja kaasnevad mõjud, sealhulgas alternatiivid. Kolmas etapp on mõju hindamine, kus kasutatakse parimaid olemasolevaid teadusandmeid ja põlisteadmisi. Neljas etapp on võimaliku kahjuliku mõju vältimine, leevendamine ja ohjamine, kus määratakse kindlaks meetmed võimaliku kahjuliku mõju vältimiseks ja analüüsitakse neid. Osalised peavad tagama ka üldsuse teavitamise ja konsulteerimise ning keskkonnamõju hindamise aruande koostamise ja avaldamise vastavalt kokkuleppele. Osalised võivad teha ühiseid keskkonnamõju hindamisi, eriti väikeste arenevate saareriikide kavandatud tegevuste puhul. Piiratud suutlikkusega kokkuleppe osalised võivad paluda ekspertidelt nõu ja abi eelhindamiste ja hindamiste tegemiseks. Teadus- ja tehniline keham koostab ekspertide nimekirja, kellelt osalised saavad vajaduse korral abi küsida.

Artikkel 32 käsitleb üldsuse teavitamist ja üldsusega konsulteerimist kavandatud tegevuse keskkonnamõju hindamise menetluses. Osalised peavad tagama, et üldsust teavitatakse kavandatud tegevusest õigeaegselt, andes neile võimaluse osaleda keskkonnamõju hindamise menetluses. Kõikidele riikidele, eriti potentsiaalselt enim mõjutatud rannikuriikidele ja muudele tegevuskohaga külgnevatele riikidele, tuleb tagada teavitamine ja osalemisvõimalused, sealhulgas märkuste esitamise võimalus. Sidusrühmade hulka kuuluvad põlisrahvad ja kohalikud kogukonnad, asjaomased ülemaailmsed, piirkondlikud ja valdkondlikud kehamid, kodanikuühiskond, teadusringkonnad ja üldsus. Teavitamine ja konsulteerimine peavad olema kaasavad, läbipaistvad, õigeaegsed ning väikeste arenevate saareriikide puhul sihipärased ja ennetavad. Osalised võtavad arvesse konsultatsioonimenetluses saadud märkusi, eriti potentsiaalselt enim mõjutatud riikidelt, ja annavad neile kirjaliku vastuse. Kui kavandatud tegevus mõjutab avamerealasid, mis on ümbritsetud teiste riikide majandusvöönditega, tuleb korraldada konsultatsioonid nende riikidega. Osalised tagavad juurdepääsu teabele, mis on seotud keskkonnamõju hindamisega, kuid konfidentsiaalset või ärisaladusena käsitletavat teavet ei pea ilmtingimata avaldama.

Artikkel 33 sätestab keskkonnamõju hindamise aruannete koostamise nõuded. Iga keskkonnamõju hindamise jaoks tuleb koostada keskkonnamõju hindamise aruanne, mis peab sisaldama kavandatud tegevuse kirjeldust, hindamise ulatuse kirjeldust, mõju hinnangut, võimalikke meetmeid mõju vältimiseks, leevendamiseks ja ohjamiseks, alternatiivide kaalumise ülevaadet, üldsusega konsulteerimise teavet ja keskkonnajuhtimiskava kokkuvõtet. Keskkonnamõju hindamise aruande eelnõu tuleb teha kättesaadavaks üldsusele konsulteerimiseks. Teadus- ja tehniline keham võib esitada märkusi keskkonnamõju hindamise aruande eelnõu kohta. Keskkonnamõju hindamise aruanded avaldatakse teabevõrgustiku kaudu ning teadus- ja tehniline keham uurib neid, et töötada välja suunised ja parimad tavad keskkonnamõju hindamiseks.

Artikkel 34 reguleerib otsuste tegemist kavandatud tegevuse lubamise kohta. Osaline, kelle jurisdiktsiooni või kontrolli alla kavandatud tegevus kuulub, otsustab selle üle, kas tegevus võib toimuda. Seejuures tuleb otsuse tegemisel täielikult arvesse võtta keskkonnamõju hindamise tulemusi. Kavandatud tegevuseks antakse luba ainult siis, kui osaline on teinud kõik mõistlikud jõupingutused, et tagada tegevuse elluviimine viisil, mis väldib olulist kahjulikku mõju merekeskkonnale, võttes arvesse leevendus- ja majandamismeetmeid. Otsuste dokumentides tuleb selgelt välja tuua kõik heakskiitmise tingimused ja järelmeetmete nõuded ning need avalikustada, sealhulgas teabevõrgustiku kaudu. Osaliste konverents võib vajaduse korral anda osalisele nõu ja abi otsuse tegemisel.

Artikkel 35 kohustab osalisi jälgima nende lubatud tegevuste mõju, mis toimuvad riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, ja mille jaoks nad on andnud loa või milles nad osalevad. Eesmärk on kindlaks teha, kas need tegevused võivad tõenäoliselt reostada merekeskkonda või põhjustada sellele kahjulikku mõju. Osalised peavad jälgima tegevuste keskkonnamõjude ja muude mõjude, näiteks majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja inimeste tervisele avalduva mõju kooskõla lubade andmisel seatud tingimustega. Jälgimisel tuleb kasutada parimaid olemasolevaid teadusandmeid ja põlisrahvaste teadmisi.

Artikkel 36 kohustab osalisi regulaarselt esitama aruandeid lubatud tegevuste mõjudest ja tegevuse seire tulemustest. Aruanded avalikustatakse, sealhulgas teabevõrgustiku kaudu, ning teadus- ja tehniline keham hindab neid, et välja töötada lubatud tegevuste mõju seire suunised, sealhulgas parimad tavad.

Artikkel 37 käsitleb lubatud tegevuste merekeskkonnale avalduva mõju läbivaatamist. Osalised peavad jälgima regulaarselt kõigi lubatud tegevuste mõju, mis toimuvad nende jurisdiktsiooni või kontrolli all, et hinnata nende võimalikku kahjulikku mõju merekeskkonnale. Kui lubatud tegevuse käigus ilmneb oluline kahjulik mõju, mida keskkonnamõju hindamisel ei tuvastatud või mis on tingitud lubatud tegevuse heakskiitmise tingimuste rikkumisest, tuleb tegevuse luba üle vaadata. Teadus- ja tehniline keham võib anda soovitusi ja hinnata olukorda, tuginedes parimatele olemasolevatele teadusandmetele ja põlisteadmistele. Teavitatakse ka potentsiaalselt mõjutatud riike ja sidusrühmi, kes võivad kaasa rääkida seire-, aruandlus- ja läbivaatamismenetlustes. Osalised peavad avaldama aruanded lubatud tegevuste mõju läbivaatamise kohta ning dokumenteerima otsuste muutmise põhjused, kui on tehtud muudatusi lubatud tegevusi käsitlevates lubades.

Artikkel 38 sätestab, et teadus- ja tehniline keham valmistab ette ja esitab osaliste konverentsile arutamiseks standardid ja suunised seoses keskkonnamõju hindamisega. Need standardid ja suunised võivad hõlmata mitmeid olulisi aspekte nagu kavandatud tegevuste eelhindamise ja keskkonnamõju hindamise künnised, kumulatiivse mõju hindamine riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel aladel, kavandatud tegevuse mõju riigi jurisdiktsiooni alla jäävatele aladele, üldsuse teavitamise ja konsulteerimismenetlus, keskkonnamõju hindamise aruande sisu ja eelhindamise menetluse avalikustamise nõuded. Lisaks võib teadus- ja tehniline keham välja töötada standardid ja suunised teiste keskkonnamõjuga seotud küsimuste jaoks. Kõik sellised standardid esitatakse kokkuleppe lisas vastavalt artiklile 74.

Artikkel 39 sätestab keskkonnamõju strateegilise hindamise nõuded. Osalised kaaluvad kavade ja programmide puhul, mis on seotud nende jurisdiktsiooni või kontrolli alla kuuluvate tegevustega riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel aladel, keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimise vajadust. Sellise hindamise eesmärk on hinnata nende kavade ja programmide ning alternatiivide võimalikku mõju merekeskkonnale. Osaliste konverents võib teha ka piirkondliku keskkonnamõju strateegilise hindamise, et koguda ja sünteesida parimat kättesaadavat teavet, hinnata praegust ja võimalikku tulevast mõju ning tuvastada andmelüngad ja teadusuuringute prioriteedid. Osalised võtavad neid strateegilisi hindamisi arvesse keskkonnamõju hindamisel vastavalt artiklile 33. Osaliste konverents töötab välja suunised keskkonnamõju strateegiliseks hindamiseks.

V osa – suutlikkuse suurendamine ja meretehnoloogia siire

Kokkuleppe V osa käsitleb suutlikkust ja meretehnoloogia siiret. Suutlikkus on kompetents, teadmised, pädevus, oskused või võimekus merealasid tõhusalt kaitsta ja nende kasutust korraldada. Piiratud või vähene suutlikkus on omane paljudele arenevatele riikidele, vähearenenud riikidele, Vaikse ookeani saareriikidele, väikestele saareriikidele, Aafrika riikidele, Ladina-Ameerika riikidele jt. Paljude väikeste riikide suutlikkuse probleem tuleneb sellest, et saareriigid on oma maismaa pindalalt väikesed, neis riikides elab vähe inimesi, kuid nendele riikidele kuuluvad merealad võrreldes maismaaterritooriumiga on ülisuured. Samuti külgnevad paljude selliste väikeste saareriikide suured merealad just merealadega, mis jäävad riigi jurisdiktsiooni alt välja, ning sellised saareriigid võivad olla rohkem mõjutatud tegevustest, mis väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel merealadel toimuvad. Kokkuleppe V osa sätestab tingimused ja korra, kuidas suutlikkust vajavate riikide suutlikkust tõsta ja parandada.

Tehnoloogiasiire on teadmiste, oskuste, tehnoloogiate jms jagamine ühise eesmärgi nimel. Tehnoloogiline areng on arenenud riikides kiirem ja mitte arenenud riikides aeglasem. See põhjustab vähem arenenud riikide mahajäämuse võimes korraldada mere kaitset ja kasutust või sellistes tegevustes osaleda. Kokkulepe peab tagama, et nüüdistehnoloogiat jagatakse ja selle kasutamist võimaldatakse ka vähem arenenud riikidele, sest see on vajalik kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks.

Eesti õigusaktid otseselt suutlikkust ja tehnoloogiasiiret riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade kontekstis ei käsitle. Samas on üldine kohustus sätestatud mereõiguse konventsioonis, mille artikli 266 lõige 2 sätestab, et riigid soodustavad mereteaduse ja meretehnoloogia arengut esmajoones arengumaades, sealhulgas sisemaariikides ja ebasoodsa geograafilise asendiga riikides ning muudes riikides, kes vajavad või taotlevad tehnilist abi mereloodusvarade uurimisel, kasutamisel, kaitsel ja majandamisel, merekeskkonna kaitsmisel ja säilitamisel ning teaduslikes mereuuringutes ja konventsiooniga kooskõlas olevates merekeskkonnaga seotud muudes tegevusvaldkondades, et kiirendada oma sotsiaalset ja majanduslikku arengut, ning artikli 270 kohaselt tehakse selleks rahvusvahelist koostööd. Artikli 274 kohaselt on sarnane kohustus suurendada arengumaade suutlikkust meretehnoloogia vallas ka ÜRO-l endal. Artikli 275 kohaselt edendavad riigid meretehnoloogia siiret otse või vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu.

Eesti saab oma kohustust täita vastavate rahvusvaheliste koostöö- ja arenguabi formaatide kaudu Välisministeeriumi juhtimisel.

Artikli 40 kohaselt on kokkuleppe V osa eesmärk toetada kokkuleppe osalisi, võimaldada kaasavat, õiglast ja tõhusat koostööd, arendada merealast teaduslikku ja tehnoloogilist suutlikust ning suurendada, levitada ja jagada teadmisi. Erilist tähelepanu tuleb seejuures pöörata arenguriikidele, sealhulgas vähim arenenud riikidele, sisemaal asuvatele arenguriikidele, ebasoodsa geograafilise asendiga riikidele, Aafrika rannikuriikidele, saareriikidele ja keskmise sissetulekuga arenguriikidele.

Artikkel 41 sätestab koostöö suutlikkuse suurendamisel ja meretehnoloogia siirdel eesmärgiga toetada eriti arenguriike, sealhulgas vähim arenenud riike, sisemaal asuvaid arenguriike, ebasoodsa geograafilise asendiga riike, väikeseid arenevaid saareriike, Aafrika rannikuriike, saarestikuriike ja keskmise sissetulekuga arenguriike. Osalised peavad selleks tegema otsest koostööd või kasutama asjakohaseid õiguslikke vahendeid ja raamistikke ning ülemaailmseid, piirkondlikke ja valdkondlikke organisatsioone, et suurendada nende riikide merealast teaduslikku ja tehnilist suutlikkust. Koostöö peab hõlmama partnerlust, millesse kaasatakse sidusrühmad, nagu erasektor, kodanikuühiskond ja põlisrahvad. Osalised peavad tunnustama erivajadusi ja tagama, et suutlikkuse suurendamine ja meretehnoloogia siire ei too kaasa koormavaid aruandlusnõudeid.

Artikkel 42 sätestab suutlikkuse suurendamise ja meretehnoloogia siirde eeskirjad arenguriikide ja väikeste arenevate saareriikide ning vähim arenenud riikide jaoks. Osalised peavad tagama võimaluste piires suutlikkuse suurendamise ja tegema koostööd meretehnoloogia siirde võimaldamiseks, võttes arvesse nende riikide erivajadusi. Osalised peavad eraldama selleks vajalikke ressursse, et toetada suutlikkuse suurendamist ja meretehnoloogia arendamist, ning tagama juurdepääsu muudele toetusallikatele samal eesmärgil. Selline tegevustik tervikuna peaks olema riigikeskne, läbipaistev, tulemuslik ja kaasav, põhinedes arenguriikide vajadustel ja prioriteetidel, mis määratakse kindlaks vajaduste hindamise käigus. Suutlikkuse suurendamine ja meretehnoloogia siire peavad arvestama ka väikeste arenevate saareriikide ja vähim arenenud riikide erilise olukorraga, et tagada seejuures nii tõhusus kui ka tulemuslikkus.

Artikkel 43 käsitleb täiendavaid eeskirju meretehnoloogia siirdeks. Osalistel peab olema ühine pikaajaline visioon tehnoloogia arengu ja siirde olulisusest, et saavutada kokkuleppe eesmärgid ja võimaldada koostööd. Meretehnoloogia siire peab toimuma õiglastel ja soodsaimatel tingimustel, arvestades arenguriikide, eriti väikeste arenevate saareriikide ja vähim arenenud riikide erivajadusi. Osalised peavad soodustama majanduslikke ja õiguslikke tingimusi, mis võimaldavad meretehnoloogia siiret, sealhulgas stiimulite pakkumist ettevõtetele ja institutsioonidele. Siirdetehnoloogia ise peab olema sobiv, keskkonnahoidlik ja kättesaadav arenguriikidele taskukohasel ja usaldusväärsel viisil, arvestades nende huve ja vajadusi. Täiendavate eeskirjade eesmärk on tagada õiglased ja vastastikku kokku lepitud tingimused ning edendada seeläbi tehnoloogiasiirde tõhusust. Meretehnoloogia edasiandmisel lähtutakse selle omanike, tarnijate ja vastuvõtjate õigustatud huvidest vastavalt mereõiguse konventsiooni artiklile 267.

Artikkel 44 sätestab suutlikkuse suurendamise ja meretehnoloogia siirde liigid, mida osalised saavad kasutada eesmärgiga toetada kokkuleppe eesmärkide saavutamist. Nende liikide hulka kuuluvad ressurssidega seotud suutlikkuse loomine või tugevdamine, teabe jagamine ja levitamine, taristu ja institutsioonilise suutlikkuse arendamine, inim- ja finantsjuhtimise ressursside tugevdamine ning teadus- ja arendusprogrammide väljatöötamine. Artikli kohaselt on täiendavad üksikasjad nende liikide kohta esitatud II lisas ning osaliste konverents on kohustatud korrapäraselt neid üksikasju läbi vaatama ja vajaduse korral ajakohastama liikide loetelu vastavalt tehnoloogia arengule ja riikide vajadustele. See tagab, et suutlikkuse suurendamine ja meretehnoloogia siire on paindlik ning vastab muutuvatele vajadustele.

Artikkel 45 käsitleb suutlikkuse suurendamise ja meretehnoloogia siirde järelevalvet ja siirdega seotud tegevuste läbivaatamist. Suutlikkuse suurendamise ja meretehnoloogia siirde komitee peab tegema osaliste konverentsi järelevalve all regulaarselt järelevalvet ja läbivaatamist. Selle eesmärk on hinnata arenguriikide vajadusi ja prioriteete suutlikkuse suurendamiseks ja tehnoloogiasiirdeks, vaadata üle toetuse eraldamine ja kaasamine ning tulemuslikkus vastavalt kokkulepitud näitajatele. Komitee annab soovitusi ja soovitab järelmeetmeid suutlikkuse suurendamise ja meretehnoloogia siirde edendamiseks. Osalised peavad esitama komiteele aruanded, mis toetavad järelevalvet ja läbivaatamist, tagades, et aruandlusnõuded oleksid ühtlustatud ja mittekoormavad, eriti arenguriikidele, ning et teave tehakse avalikkusele kättesaadavaks.

Artikkel 46 sätestab suutlikkuse suurendamise ja meretehnoloogia siirde komitee loomise. Komitee koosneb kvalifitseeritud liikmetest, keda on nimetanud osalised ja valinud osaliste konverents, arvestades soolist tasakaalu ja õiglast geograafilist jaotust. Komitee esitab aruandeid ja soovitusi, mida osaliste konverents kaalub, ja võtab vajaduse korral neist lähtudes vastu otsuseid meetmete rakendamiseks.



VI osa – institutsionaalne korraldus

Kokkuleppe VI osa käsitleb institutsionaalset korraldust ja on suunatud kokkuleppe alusel moodustatava organisatsiooni töö ja toimimise tagamiseks. Eraldi rakendussätted Eesti õigusaktides VI osa kohaldamiseks ei ole vajalikud.

Artikkel 47 sätestab osaliste konverentsi loomise ja korraldamise. Osaliste konverentsi kutsub kokku ÜRO peasekretär ühe aasta jooksul pärast kokkuleppe jõustumist ja see toimub regulaarselt kindlaksmääratud ajavahemike järel. Konverents võib vajadusel pidada ka erakorralisi istungeid. Osaliste konverentsil võetakse otsused ja soovitused vastu konsensuse alusel, kuid kui see ei ole võimalik, võetakse otsused sisulistes küsimustes kahekolmandikulise häälteenamusega. Konverents jälgib ja hindab kokkuleppe rakendamist ning võib asutada allorganeid kokkuleppe täitmise toetamiseks. Samuti võib konverents taotleda Rahvusvaheliselt Mereõiguse Kohtult nõuandvat arvamust õiguslikes küsimustes. Lisaks hindab konverents kokkuleppe sätete asjakohasust ja tulemuslikkust ning esitab ettepanekuid nende tõhustamiseks. Konverents peab tagama ka läbipaistva ja mittekoormava aruandluse osaliste jaoks.

Artikkel 48 käsitleb läbipaistvuse edendamist seoses osaliste konverentsi ja kokkuleppe rakendamisega. Osaliste konverents peab tagama otsustusmenetluse ja tegevuste läbipaistvuse ning et istungid on avatud vaatlejatele, kes osalevad kooskõlas konverentsi sätestatud kodukorraga. Konverents avaldab otsused ja peab nende kohta avalikku registrit. Lisaks peab konverents oma tegevusega soodustama läbipaistvust kokkuleppe rakendamisel, levitades teavet avalikult ning võimaldades asjaomaste sidusrühmade, nagu põlisrahvad, kohalikud kogukonnad, teadusringkonnad ja kodanikuühiskond, osalemist ja konsulteerimist vastavalt vajadusele ja kokkuleppe sätetele. Lisaks tuleb võimaldada huvitatud esindajatel, kes ei kuulu kokkuleppega ühinenud riikide hulka, osaleda vaatlejatena osaliste konverentsi istungitel vastavalt kodukorra reeglitele, kuid nende osalemist ei tohi põhjendamatult piirata.

Artikli 49 alusel luuakse teadus- ja tehniline keham, mille eesmärk on pakkuda ekspertteadmisi ja nõuandeid kokkuleppe rakendamiseks. Keham koosneb ekspertidest, kelle on nimetanud osalised ja valinud osaliste konverents, tagades asjakohase kvalifikatsiooni, multidistsiplinaarse ekspertteadmise, soolise tasakaalu ja õiglase geograafilise esindatuse. Kehami volitused ja töökorra määrab täpsemalt osaliste konverents. Vajaduse korral võib keham kasutada teisi asjakohaseid õiguslikke vahendeid, raamistikke ja teiste ülemaailmsete, piirkondlike ja valdkondlike kehamite ning teadlaste ja ekspertide nõuandeid. Keham pakub osaliste konverentsile teaduslikku ja tehnilist nõu, täidab kokkuleppega määratud ülesandeid ning esitab aruandeid oma töö kohta.

Artikkel 50 sätestab sekretariaadi loomise ja funktsioonid. Sekretariaat peab pakkuma halduslikku ja logistilist tuge kokkuleppe rakendamisel ning korraldama ja teenindama osaliste konverentsi ja teisi kokkuleppe alusel asutatud kehamite istungeid. Kuni sekretariaat oma tööd alustab, täidab selle ülesandeid ÜRO peasekretäri õigusküsimuste büroo ookeaniasjade ja mereõiguse osakonna kaudu. Sekretariaadi asukohariik tuleb eraldi otsustada. Kui asukohariik on välja valitud, siis sekretariaadil on õigusvõime asukohariigi territooriumil ning asukohariik peab andma selleks sekretariaadile vajalikud privileegid ja immuniteedi. Sekretariaat peab levitama kokkuleppega seotud teavet, esitama osaliste konverentsile aruandeid ülesannete täitmisest ning aitama kaasa kokkuleppe rakendamisele ja täitma teisi osaliste määratud ülesandeid.

Artikli 51 alusel luuakse kokkuleppe jaoks teabevõrgustik, mis on avatud juurdepääsuga platvorm, et toetada kokkuleppe rakendamist. Teabevõrgustik toimib kesksena, kust osalised saavad teavet geneetiliste ressursside, piirkonnapõhiste majandamisvahendite, keskkonnamõju hindamiste ja suutlikkuse suurendamise võimaluste kohta. Võrgustik hõlbustab suutlikkuse suurendamise vajaduste ühitamist toetuse ja meretehnoloogia siirde pakkujatega ning toetab rahvusvahelist koostööd ja ühistegevust. Sekretariaat haldab teabevõrgustikku koostöös asjakohaste rahvusvaheliste kehamitega. Teabevõrgustiku toimimisel on oluline tagada arenguriikidest osalejatele juurdepääs võrgustikule ilma põhjendamatute takistuste ja halduskoormuseta ning säilitada konfidentsiaalsus ja õigused seoses jagatava teabega. Kokkuleppega ei nõuta kaitstud teabe jagamist avalikkusele, kui see on vastuolus osalise riigisisese õigusega. Teabevõrgustiku eesmärk on edendada teabe jagamist ja teadlikkuse suurendamist mere elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise küsimustes.

Teabevõrgustiku lõplik toimemehhanism ja parameetrid ei ole käesoleva eelnõu koostamise hetkel paigas ning eelduslikult kinnitatakse need 2027. aasta jaanuaris toimuval esimesel osaliste konverentsil. BBNJ ettevalmistava komisjoni 31. märtsi 2026 töödokumendis15 on aga toodud mõningad lähtekohad, millega nende loomisel arvestatakse, nt:
• Teabevõrgustik peaks olema ühildatav teiste andmebaasidega;
• Andmed peavad olema klassifitseeritavad avaliku, piiratud, organisatsioonisisese või konfidentsiaalse tasemega, võimalusega lisada vastav põhjendus ja õiguslik alus;
• Teabevõrgustik peab võimaldama juurdepääsu erinevatele kasutajarühmadele ja kasutustasemetele. Riiklikud kontaktpunktid võivad täita administraatori rolli, et kontrollida ja kinnitada kasutajaid ning teabe üleslaadijaid. Ametliku staatusega teave peab pärinema autentitud kasutajalt, kes on seotud volitatud organisatsiooniga;
• Ka mitteriiklikel osalejatel peab olema võimalus teavet esitada ja üles laadida. Selleks luuakse sekretariaadi hallatav registreerimisprotsess koos asjakohaste turva- ja läbipaistvusmeetmetega ning volitatud kasutajate registriga;
• Avalikkusele võimaldatakse ainult teabe vaatamise õigus;
• Kasutajatel peab olema võimalus tellida teavitusi teemade, märksõnade ja geograafiliste piirkondade alusel, määrata ise huvipakkuva piirkonna ulatus ning filtreerida teavet märksõnade abil.

VII – rahalised vahendid ja rahastamismehhanismid

Kokkuleppe VII osa käsitleb rahalisi vahendeid ja finantsmehhanisme, sätestades osalistele kohustuse eraldada raha kokkuleppe täitmiseks.

Artikkel 52 käsitleb kokkuleppe rahastamise mehhanismi. Igale osalisele antakse võimalus eraldada vahendeid kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks vastavalt nende riiklikule poliitikale, prioriteetidele ja programmidele. Peamine kokkuleppe rahastus saadakse osaliste makstavatest kindlaksmääratud osamaksetest ja spetsiaalsetest fondidest. Rahastusmehhanism peab olema selline, mis tagab prognoositava rahastamise arenguriikide abistamiseks, sealhulgas suutlikkuse suurendamiseks ja meretehnoloogia siirdeks. Rahastamismehhanism hakkab sisaldama:
1) osaliste konverentsi loodud vabatahtlikku usaldusfondi;
2) erifondi, mida rahastatakse iga-aastastest osamaksetest kooskõlas artikli 14 lõikega 6, maksetest kooskõlas artikli 14 lõikega 7 ja lisamaksetest osalistelt ja eraõiguslikelt üksustelt, kes soovivad eraldada rahalisi vahendeid;
3) Ülemaailmse Keskkonnafondi meetmete rahastamise sihtfondi.

Kõiki vahendid tuleb muuhulgas kasutada suutlikkuse suurendamiseks, põlisrahvaste ja kohalike kogukondade programmide toetamiseks, riiklikul tasandil konsulteerimiseks ning muudeks mere elurikkuse kaitsega seotud tegevusteks. Erifondi eesmärk on tagada lihtsustatud rahastuse taotlemine ja suurem valmisolek arenguriikide toetamiseks. Rahastamismehhanismi hakkab juhtima rahanduskomitee, kes vastutab vahendite kogumise ja jaotamise eest ning esitab regulaarselt aruandeid ja soovitusi.

Kliimaministeerium peavastutajana ja kokkuleppe rakendamise korraldajana peab kokkuleppe rahastamise tagamiseks kavandama selleks vajaliku raha riigieelarves.

VIII – kokkuleppe rakendamine ja täitmine

Kokkuleppe VIII osa käsitleb leppe rakendamist ja täitmist.

Artikkel 53 sätestab üldkohustusena, et kokkuleppe osalised võtavad kasutusele kõik vajalikud seadusandlikud, haldus- või poliitikameetmed, et tagada kokkuleppe rakendamine.

Artikli 54 kohaselt peab iga osaline jälgima kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmist ning esitama konverentsile osaliste konverentsi poolt kindlaksmääratud vormis ja ajavahemike järel aruande kokkuleppe rakendamiseks võetud meetmete kohta.

Artikkel 55 loob kokkuleppe rakendamise ja täitmise järelevalve komitee eesmärgiga hõlbustada, käsitleda ja edendada kokkuleppe sätete täitmist. Komitee koosneb liikmetest, kelle on nimetanud ja valinud kokkuleppe osalised, võttes arvesse soolist tasakaalu ja õiglast geograafilist jaotust. Komitee toimib toetaval, läbipaistval, mittevastandaval ja mittekaristaval viisil. Selle ülesandeks on lahendada kokkuleppe rakendamisega seotud küsimusi nii individuaalsel kui ka süsteemi tasandil. Komitee esitab korrapäraselt aruandeid ja soovitusi osaliste konverentsile, võttes arvesse osalistega seotud asjakohaseid asjaolusid. Vajaduse korral võib komitee kasutada teavet kokkuleppe alusel loodud asutustelt ja teistelt asjakohastelt kehamitelt, et täita oma ülesandeid.

Eraldi rakendussätteid selle osa kohta Eesti õigusaktidesse ei ole vaja. Artiklis 54 mainitud aruandekohustust täidab Kliimaministeerium tavapärase tegevuse käigus.

IX osa – vaidluste lahendamine

Kokkuleppe IX osa käsitleb vaidluste lahendamist ja määratleb vaidluste lahendamise korra.

Artikkel 56 kohaselt nähakse kokkuleppes üldpõhimõttena ette, et osalised teevad koostööd, et ennetada vaidluste teket.

Artikkel 57 paneb osalistele kohustuse lahendada vaidlusi rahumeelselt, kasutades selleks läbirääkimisi, järelepärimist, vahendust, lepitust, vahekohtu- või kohtumenetlust, piirkondlike asutuste või kokkulepete abi või muid osaliste valitud rahumeelseid viise. Kohustus vastab mereõiguse konventsiooni artiklile 279.

Artikkel 58 määratleb osaliste õiguse vaidlustamise lahendamiseks osaliste endi valitud muul rahumeelsel viisil, kui on sätestatud artiklis 57. Vaidluste rahumeelne lahendamine poolte endi valitud viisil vastab mereõiguse konventsiooni artiklile 280.

Artikli 59 kohaselt luuakse osalistele õigus tehnilist laadi vaidluste korral luua ajutine ekspertrühm ja anda vaidluse lahendamine ekspertrühmale, seejuures kasutamata vaidluste lahendamise menetlusi, mis on ette nähtud kokkuleppe artiklis 60.

Artikkel 60 sätestab vaidluste lahendamise menetlused. Kui tekib vaidlus kokkuleppe tõlgendamise või kohaldamise üle, siis see lahendatakse kooskõlas mereõiguse konventsiooni XV osas esitatud vaidluste lahendamise sätetega. Samuti tõstab artikkel esile, et mereõiguse konventsiooni XV osas ning V, VI, VII ja VIII lisa sätteid loetakse dubleerituks juhtudel, kui vaidluses osaleb kokkuleppe osaline, kes ei ole konventsiooni osaline. Kui kokkuleppe osaline on ka mereõiguse konventsiooni osaline, siis kasutatakse vaidluste lahendamiseks konventsiooni artikli 287 kohaseid menetlusi, kui osaline ei ole valinud mõnda muud kokkuleppe artikli 60 alusel määratletud menetlust. Kokkuleppe osaline, kes ei ole konventsiooni osaline, võib valida vaidluste lahendamiseks erinevaid variante, näiteks Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu, Rahvusvahelise Kohtu, VII lisa kohase vahekohtu või VIII lisa kohase erivahekohtu vahel. Kui vaidlusele ei ole valitud ühist menetlust, siis võib seda lahendada mereõiguse konventsiooni VII lisa alusel loodud vahekohtu kaudu, kui osalised ei ole kokku leppinud teisiti. Kokkuleppe osaline, kes ei ole konventsiooni osaline, võib teatada, et ei nõustu vaidluste lahendamiseks mõne mereõiguse konventsiooni artiklis 298 sätestatud vaidluskategooria puhul ühe või mitme konventsiooni XV osa 2. jaos esitatud menetlusega. Sel juhul kohaldatakse mereõiguse konventsiooni artikli 298 sätteid. Artikkel 60 rõhutab, et selle sätetega ei piirata vaidluste lahendamise menetlusi, milles osalised on kokku leppinud mõne muu õigusliku vahendi või raamistiku kohaselt. Samuti ei võimalda osaliste omavaheline kokkulepe selle kokkuleppe alusel vaidlustada riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvaid küsimusi ega suveräänsust, suveräänseid õigusi või jurisdiktsiooni maa- või merealade üle. Vaidlused sellistes küsimustes peavad saama lahenduse asjakohase õigusliku vahendi või raamistiku kohaselt. Kokkuvõttes annab artikkel 60 selged juhised, kuidas kokkuleppe raames lahendada võimalikke vaidlusi tõlgendamise või kohaldamise küsimustes ning samas tagab ka osaliste valikuvõimalused, kuidas vaidlusi nende eelistusel lahendada. See aitab edendada õiglast ja läbipaistvat menetlust vaidluste lahendamiseks kokkuleppe raames.

Mereõiguse konventsiooni ratifitseerimisel deklareeris Eesti, et valib konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluses vaidluste lahendamise instantsiks Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu ja Rahvusvahelise Kohtu. Eesti peab seda valikut õigeks ka selles kokkuleppes. Eraldi rakendussätteid Eesti õigusaktidesse selle kohta ei ole vaja lisada.

Artikkel 61 määratleb ajutise kokkuleppe olemuse. Ajutine kokkulepe on selline kokkulepe, mis kehtib seni, kuni ei ole jõutud vaidluse lahendamiseni kooskõlas kokkuleppes sätestatuga. Eesmärk on leida vaidlusele ajutine praktiline lahendus, kuni aeganõudvad rahvusvahelised kohtumenetlused on jõudnud otsusteni.

X osa – käesoleva kokkuleppega mitte ühinenud osalised

Kokkuleppe X osa kutsub lepinguosalisi artiklis 62 üles julgustama neid, kes ei ole selle kokkuleppe osalised, saama selle kokkuleppe osalisteks.

XI osa – heausksus ja õiguste kuritarvitamine

Kokkuleppe XI osa käsitleb hea usu põhimõtet ja õiguste kuritarvitamist.

Artikkel 63 sätestab heausksuse põhimõtte, mille kohaselt täidavad osalised kokkuleppe alusel võetud kohustusi heas usus ja viisil, mis kujuta endast neile kokkuleppest tulenevalt osaks saanud õiguste kuritarvitamist. Eraldi rakendussätteid selle kohta Eesti õigusaktides ei ole vaja.

XII osa – lõppsätted

Artikkel 64 määrab kindlaks osaliste hääletusõiguse kokkuleppe rakendamisel. Igal kokkuleppe osalisel on üks hääl. Erandiks on kokkuleppe osaliseks olev piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon. Sellisel organisatsioonil on tema pädevusse kuuluvates küsimustes nii palju hääli, kui on tema liikmesriike, kes on kokkuleppega ühinenud. Selline organisatsioon ei saa kasuta oma hääleõigust, kui seda kasutab tema liikmesriik, ja vastupidi. See on hetkel suunatud Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide hääletustel osalemise reguleerimiseks kokkuleppe kohaste otsuste langetamisel.

Artikkel 65 sätestab kokkuleppe allakirjutamist. Artikli kohaselt oli kokkulepe allakirjutamiseks avatud kõikidele riikidele ja piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonidele 20. septembrist 2023 20. septembrini 2025.

Artikkel 66 käsitleb kokkuleppe ratifitseerimist, heakskiitmist ja kokkuleppega ühinemist. Lepingule alla kirjutanud riigid ja piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonid peavad kokkuleppe ratifitseerima või heaks kiitma. Riigid ja piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonid, kes ei ole lepingule alla kirjutanud, saavad sellega ühineda alates 20. september 2025, kuna sellest kuupäevast alates enam kokkuleppe alla kirjutada ei saa. Ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjad antakse hoiule ÜRO peasekretärile.

Artikkel 67 sätestab, kuidas piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonid ja nende liikmesriigid jagavad pädevust kokkuleppega reguleeritavates küsimustes. Kui mõni organisatsiooni liikmesriik on kokkuleppe osaline, võtavad organisatsioon ja selle liikmesriigid vastu otsused, et täita kokkuleppest tulenevaid kohustusi. Sel juhul ei saa organisatsioon ja selle liikmesriigid samal ajal kasutada kokkuleppest tulenevaid õigusi. Piirkondlik majandusintegratsiooni organisatsioon peab ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjas teatama oma pädevuse ulatuse kokkuleppega reguleeritavates küsimustes ja olulistest muutustest ning teavitama ka hoiulevõtjat, kes omakorda informeerib teisi kokkuleppe osalisi. EL kiitis kokkuleppe heaks 28. mail 2025 ning deklareeris vastavalt artiklile 67 EL-i ja selle liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse põhimõtteid. EL deklareerib, et tal on kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga pädevus sõlmida ja rakendada lepingut tema pädevusse kuuluvates valdkondades, eelkõige keskkonnakaitse ning teatavatel juhtudel ka teadus- ja arendustegevuse, arengukoostöö ja ühise kalanduspoliitika valdkonnas. Deklaratsioon täpsustab ELi ja liikmesriikide pädevuse jaotust ning kinnitab, et lepingu sõlmimine ei muuda aluslepingutes sätestatud pädevuste jaotust ega liikmesriikide pädevust lepingut ratifitseerida16.

Artikkel 68 sätestab kokkuleppe jõustumise tingimused. Kokkulepe jõustub 120 päeva pärast kuuekümnenda ratifitseerimis-, heakskiitmis-, vastuvõtmis- või ühinemiskirja hoiuleandmist. Praeguseks hetkeks on kokkulepe rahvusvaheliselt juba jõustunud.

Kui riik või piirkondlik majandusintegratsiooni organisatsioon ratifitseerib, kiidab heaks või ühineb kokkuleppega pärast kuuekümnenda kirja hoiuleandmist, jõustub see kolmekümnendal päeval pärast selle riigi või organisatsiooni kirja hoiuleandmise kuupäeva, kui kokkuleppest ei tulene teisiti. Piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni hoiuleantud kirja ei loeta täiendavaks liikmesriikide kirjade suhtes.

Kuna kokkulepe on juba rahvusvaheliselt jõustunud, siis jõustub see Eesti suhtes 30 päeva pärast ratifitseerimiskirja ÜRO peasekretärile hoiule andmist.

Artikkel 69 sätestab kokkuleppe ajutise kohaldamise tingimused. Riik või piirkondlik majandusintegratsiooni organisatsioon võib kokkulepet ajutiselt kohaldada, teatades sellest kirjalikult hoiulevõtjale allakirjutamisel või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmisel. Ajutine kohaldamine jõustub pärast hoiulevõtja teate saamist. Ajutine kohaldamine lõpeb, kui kokkulepe jõustub selle riigi või organisatsiooni suhtes või kui nad teatavad kirjalikult kavatsusest ajutine kohaldamine lõpetada.

Kuna kokkulepe on juba rahvusvaheliselt jõustunud ja Eesti suhtes jõustub see 30 päeva pärast ratifitseerimiskirja ÜRO peasekretärile hoiule andmist, siis ei ole vajalik ajutine kohaldamine.

Artikkel 70 reguleerib reservatsioonide ja erandite tegemist, mille kohaselt kokkuleppe suhtes ei lubata teha reservatsioone ega erandeid, välja arvatud juhul, kui see on kokkuleppe muude artiklitega sõnaselgelt lubatud.

Artiklis 71 sätestatakse deklaratsioonide ja avalduse tegemise kord. Riikidel ja piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonidel on võimalik teha kokkuleppe allkirjastamisel, ratifitseerimisel, heakskiitmisel või sellega ühinemisel deklaratsioone, näiteks selleks, et ühtlustada oma riiklikke õigusnorme kokkuleppe sätetega, kuid ilma et see välistaks kokkuleppe enda õiguslikku toimet.

Artikkel 72 käsitleb kokkuleppe muutmise protseduuri. Osaline võib esitada ettepaneku muudatuste tegemiseks, millele peab vähemalt pool osalistest vastama pooldavalt, et see võetaks arutlusele osaliste konverentsil. Vastuvõetud muudatused edastatakse ratifitseerimiseks või heakskiitmiseks kõigile osalistele.

Muudatused jõustuvad osaliste suhtes, kes need ratifitseerivad või heaks kiidavad, kolmekümnendal päeval pärast seda, kui kaks kolmandikku muudatuste vastuvõtmise ajal osalenud osalistest on ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiule andnud.

Pärast muudatuste jõustumist osade osalisriikide suhtes, jõustub muudatus iga hiljem ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja esitanud osalise suhtes, kolmekümnendal päeval pärast ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmist.

Muudatused võivad ette näha erineva arvu osaliste nõusoleku jõustumiseks. Uute osaliste puhul kohaldatakse kas muudetud versiooni või muutmatut kokkulepet, kui nende osaliste suhtes muudatused ei kohaldu.

Artikkel 73 sätestab kokkuleppe denonsseerimise tingimused. Osaline võib kokkuleppe denonsseerida, esitades sellekohased põhjendused. Denonsseerimine jõustub üks aasta pärast denonsseerimisteate kättesaamise kuupäeva, v.a juhul, kui teates pole märgitud hilisemat kuupäeva. Denonsseerimine ei mõjuta teiste osaliste kohustusi kokkuleppe kohustusi täita.

Artikkel 74 reguleerib kokkuleppe lisade ja nendega seotud muudatuste kohaldamist. Lisad on kokkuleppe lahutamatu osad ja viide kokkuleppele hõlmab ka viidet lisadele. Kui soovitakse lisasid muuta, tuleb esitada ettepanek sekretariaadile ja seda arutatakse osaliste konverentsil. Muudatusettepanek tuleb edastada vähemalt 150 päeva enne istungit, millele järgneb 180-päevane jõustumise periood. Osaline võib esitada vastuväite muudatusettepanekule, mis peatab muudatuse jõustumise, kuid vastuväite saab igal ajal tagasi võtta, mille järel muudatus jõustub 30 päeva pärast vastuväite tagasivõtmist.

Seega kohaldatakse lepingu lisade muutmisel rahvusvaheliselt lihtsustatud muutmismenetlust. See tähendab, et pärast lisa muudatuse vastuvõtmist jõustub see automaatselt kõigi osaliste suhtes 180 päeva möödumisel muudatuse konverentsil vastuvõtmisest alates. Ainult riik, kes ei soovi muudatuse jõustumist enda suhtes, peab rahvusvaheliselt tegutsema – saatma hoiulevõtjale vastuväite muudatuse jõustumise kohta.

Riigisiseselt tuleb siiski menetleda muudatust VäSSi alusel igal juhul, isegi kui rahvusvaheliselt heakskiitmiskirja edastamist ei toimu. BBNJ kokkuleppe I lisa puhul on tegemist alade kindlakstegemise soovituslike kriteeriumidega ning eelduslikult loetakse I lisa muudatused tehnilisteks muudatusteks, millel puudub oluline mõju, mistõttu I lisa muudatuste heakskiitmisel on pädev valdkonna eest vastutav minister vastavalt VäSS § 25 lõikele 3. BBNJ kokkuleppe II lisa käsitleb suutlikkuse suurendamise ja meretehnoloogia siirde valdkondi, mis Eesti õiguskorras kuuluvad mitme ministeeriumi valitsemisalasse. Peamine vastutus on Kliimaministeeriumil, kuid lisa hõlmab ka Haridus- ja Teadusministeeriumi, Välisministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, samuti teatavaid kalandusega seotud küsimusi Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi pädevuses. Seetõttu võib II lisa muutmise heakskiitmise menetluses kaaluda nii valdkonna eest vastutava ministri pädevust kui ka Vabariigi Valitsuse pädevust lähtuvalt VäSS § 25 lõikest 2, sõltuvalt muudatuste sisust.

Artikli 75 kohaselt on kokkuleppe ja selle muudatuste või paranduste hoiulevõtja ÜRO peasekretär.

Artikkel 76 sätestab, et kokkulepe on koostatud araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelsena ning kõik koostatud tekstid on võrdselt autentsed.

Lisa 1

Lisa 1 näeb ette kriteeriumite nimekirja, mis on vajalik merekaitsealade ja muude piirkonnapõhiste majandamisvahendite põhielementide kirjeldamiseks. Kriteeriumid on soovitusliku iseloomuga. Muu hulgas hõlmavad kriteeriumid näiteks selliseid alade elemente ja omadusi nagu ainulaadsus, harukordsus, esindatavus, tundlikkus, looduslikkus, ökoloogiline ühendatus jms. Eraldi rakendussätted kriteeriumite kohaldamiseks ei ole vajalikud.

Lisa 2

Lisa 2 loetleb suutlikkuse suurendamise ja meretehnoloogia siirde liigid. Liikide loetelu on määratud artiklis 44, mis käsitleb suutlikkuse ja meretehnoloogia siirde liike ning täiendab seda üksikasjalikult. Lisas 2 toodud üksikasjalik nimekiri liikidest tuleb korrapäraselt üle vaadata vastavalt vajadusele. Nimekirja muutmise otsustab osaliste konverents. Suutlikkuse ja meretehnoloogia siirde liigid on näiteks merealaste teaduslike ja tehnoloogiliste teadmiste jagamine, vajaliku taristu arendamine ja rajamine, suutlikkus kujundada teabe ja andmete põhjal välja tulemuslik ja tõhus poliitika, hõlbustades muuhulgas juurdepääsu sellistele teadmistele ja selliste teadmiste omandamist, mis on vajalikud arenguriikidest osaliste otsustajate teavitamiseks, inimressursside ja finantsjuhtimise ressurssidega seotud suutlikkuse ning tehnilise oskusteabe arendamine ja tugevdamine vahetuste, teaduskoostöö, tehnilise toe, hariduse ja koolituse ning meretehnoloogia siirde kaudu jms. Eraldi rakendussätted pole vajalikud.

Eelnõu §-ga 2 teeb Eesti deklaratsiooni, mille kohaselt rakendab kokkuleppe artikli 10 lõike 1 teises lauses sätestatud tagasiulatuva mõju erandit, mistõttu kohaldatakse kokkulepet Eestis ainult sellise tegevuse suhtes, mis on seotud riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade geneetiliste ressurssidega ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega, mis on kogutud ja loodud pärast seda, kui kokkulepe on Eesti suhtes jõustunud. Eelnõu §-s 2 kirjeldatud deklaratsiooni on ratifitseerimisel esitanud Euroopa Liit ning enamik kokkuleppe ratifitseerinud riikidest, mistõttu ei ole põhjendatud kohaldada Eestis rangemat regulatsiooni kui mujal.

Eelnõu §-s 3 sätestatakse seaduse jõustumistähtaeg, mille selgitus on esitatud seletuskirja 9. peatükis.

4. Eelnõu terminoloogia

Kokkuleppes defineeritakse mõisted „piirkonnapõhine majandamisvahend“, „riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävad merealad“, „biotehnoloogia“, „kohapeal kogumine“, „konventsioon“, „kumulatiivne mõju“, „keskkonnamõju hindamine“, „geneetilised ressursid“, „merekaitseala“, „meretehnoloogia“, „osaline“, „piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioon“, „kestlik kasutamine“, „geneetiliste ressursside kasutamine“. Osaliselt on tegemist mereõiguse konventsioonis, bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis ning Nagoya protokollis juba kasutatud mõistetega.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liit on ainus organisatsioon, mis on kokkuleppe allkirjastanud. Euroopa Liit allkirjastas kokkuleppe 20. septembril 2023 vastavalt Nõukogu otsusele (EL) 2023/197417 ning kiitis selle sõlmimise heaks 17. juulil 2024 vastavalt Nõukogu otsusele (EL) 2024/1830.18 Heakskiitmisel kiideti heaks ka deklaratsioon vastavalt kokkuleppe artiklile 70 ja artikli 10 lõikele 1 selle kohta, et EL rakendab artikli 10 lõike 1 teises lauses sätestatud tagasiulatuva mõju erandit, mistõttu kohaldatakse kokkulepet liidus ainult sellise tegevuse suhtes, mis on seotud väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevate alade merelist päritolu geneetiliste ressurssidega ja selliste ressursside digitaalsete järjestusandmetega, mis on kogutud ja loodud pärast seda, kui kokkulepe on liidu suhtes jõustunud.19 Kokkuleppe sõlmimise heakskiitmisel deklareeris EL vastavalt artiklile 67 ka ELi ja selle liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse põhimõtted20.

Euroopa Liit osales aktiivselt kokkuleppe läbirääkimistel, mille käigus Euroopa Komisjon tagas, et läbirääkimised kokkuleppe teksti üle olid täielikult kooskõlas asjakohaste Euroopa Liidu õigusnormide ja tegevuspõhimõtetega valdkondades, mis on selle kokkuleppega hõlmatud (keskkonnapoliitika, meretranspordipoliitika, ühine kalanduspoliitika, siseturupoliitika, ühine kaubanduspoliitika, teadus- ja tehnoloogiaarenduse poliitika, kliimapoliitika ja muud asjakohased poliitikavaldkonnad), ning asjakohaste kahe- ja mitmepoolsete kokkulepetega, mille osaline Euroopa Liit on. Kuna kokkulepe on mereõiguse konventsiooni rakenduskokkulepe ja konventsioon on juba osa Euroopa Liidu õigustikust, tagas Euroopa Komisjon ka selle, et peeti kinni konventsiooni sätetest ja selles sätestatud õiguste ja kohustuste tasakaalust, mis kajastuvad ka Euroopa Liidu õigustikus, ning et läbirääkimiste tulemus on mereõiguse konventsiooniga kooskõlas. Elurikkuse kaitse ja kestlik kasutamine on üks ELi peamisi prioriteete ning kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe ja ELi ookeanide majandamise tegevuskava käsitleva ühisteatise eesmärkidega.21

Euroopa Komisjon on ette valmistamas direktiivi kokkuleppe rakendamiseks vajaminevate õigusnormide kehtestamiseks ELis, kuid selle õigusakti sisu ei ole veel täpsemalt kokku lepitud22.

Arvestada tuleb, et kokkuleppe III osas käsitletud merekaitsealade moodustamise ettepaneku menetlus võib, juhul, kui see mõjutab ELi ainupädevuses olevaid küsimusi, olla käsitletav liidusiseselt ka kui ELi pädevuses olev otsus. Kokkuleppe IV osas käsitletud keskkonnamõju hindamist peetakse ELi ja liikmesriikide jagatud pädevuses olevaks küsimuseks, mistõttu IV osa rakendamine on üldjuhul liikmesriigi pädevuses. Sellest hoolimata eeldatakse, et liikmesriigid teevad neis küsimustes omavahel ja Euroopa Komisjoniga tihedat koostööd.

6. Seaduse mõjud

Kokkuleppe mõjud on eeskätt keskkonnaalased ja aitavad tagada merekeskkonna elurikkust ja kaitset. Mõju avaldub nii globaalsel kui ka kohalikul tasandil, sest kõik maailmamered on omavahel seotud. Eesti mereala, sealhulgas Läänemerd, mõjutavad kokkuleppe rakendamisega seotud tegevused, mis leiavad aset Atlandi ookeani põhja- ja kirdeosas. Muude mõjudena on olulised positiivne mõju Eesti teadus- ja arendustegevusele, merega seotud ettevõtlusele ja rahvusvahelisele mainele ning usaldusväärsusele. Mõju saavutatakse ettevõtlustegevuse intensiivistumise ja teadustöö mahukuse kasvu abil. Mõju Eesti mainele avaldub selle kaudu, et riik aitab kaasa maailmamere rahvusvahelisele kaitsele ja osaleb vastavates otsustusprotsessides.

Sotsiaalsed mõjud
Esineb kaudne positiivne mõju üldisele elanikkonna tervisele, sest kokkuleppega ette nähtud mehhanismid tagavad merekeskkonna kaitse, mis omakorda aitab parandada elukeskkonna kvaliteeti, aga ka puhtama tooraine merest. Samuti on positiivne mõju ravimite arendusele ja meditsiini arengule, sest kokkulepe hakkab reguleerima geneetiliste ressursside kasutuselevõttu, näiteks uudsete geneetiliste materjalide uurimist ja kasutuselevõttu uute ravimite tootmise eesmärgil.

Puudub mõju demograafiale ja rahvastiku arengule. Kaudne mõju on soolisele võrdõiguslikkusele, sest kokkuleppes edendatakse soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete järgmist. Samuti edendab kokkulepe võrdsete võimaluste loomist ning inimõiguste edendamist.

Mõju haridusele, kultuurile ja spordile
Kokkulepe mõjutab otseselt teadus- ja arendustegevust. Eesti teadlastel tekib võimalus osaleda uudses teadus- ja arendustöös, mida varem pole tehtud, eeskätt puudutab see mere ja selle ressursside uuringuid. Kuivõrd uuringuid sellistel merealadel nähakse pigem eri riikide teadlaste ühiste uuringuprojektidena, avaneb ka Eesti teadlastele võimalus osaleda rahvusvahelistes uuringutes ning saada ligipääs maailma parimatele kättesaadavatele teadusandmetele, mida nende merealade kohta hakatakse koguma ja edastama. Puudub mõju kultuurile ja spordile.

Majanduslikud mõjud
Puudub mõju maksukeskkonnale. Puudub mõju mikro- ja väikeettevõtjatele, krediidi- või maksevõimelisusele. Positiivne mõju avaldub äritegevuse aktiivsusele, ettevõtete jätkusuutlikkusele või elujõulisusele, sest kokkulepe loob selgemad eeldused tegelemaks uute tegevusaladega või täna Eestis tehtavate tegevusaladega uues piirkonnas, suuremas mahus või uuel moel (näiteks kalakasvatuste rajamine, uudsete elektritootmiskomplekside rajamine jms). Molekulaarbioloogilised tööriistad, näiteks polümeraasi ahelreaktsioon (PCR), on kujunenud kaasaegse biotehnoloogia ja meditsiini alustehnoloogiateks ning nende arendamisega seotud intellektuaalomandi õigused on loonud märkimisväärset majanduslikku väärtust. Seetõttu peetakse ka maailmamere geneetilisi ressursse oluliseks innovatsiooni allikaks, millel võib olla suur teaduslik ja majanduslik potentsiaal. Süvamere organismidest ja nende geneetilisest materjalist võib leida uusi ensüüme, bioaktiivseid ühendeid ja muid bioloogilisi lahendusi, mida saab kasutada ravimite, diagnostika, tööstusprotsesside ning muude kõrgtehnoloogiliste rakenduste arendamisel. Lisaks sisaldavad ookeani setted miljoneid aastaid kogunenud geneetilist teavet, mis aitab uurida maa elustiku arengut, kliimamuutusi ja evolutsiooni ning võib anda teadmisi tulevaste teadus- ja tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamiseks.

Puudub mõju konkurentsile. Eeldatavalt on aga oluline positiivne mõju teadusele ja innovatsioonile, kuna kokkulepe võimaldab õiglast juurdepääsu innovatsiooni võimaldavatele uuringuandmetele, mis varem võimalik ei olnud, aga avatud teabevõrgustiku kaudu ka Eesti teadlastele ja ettevõtjatele juurdepääsu käimasolevate projektide infole, mis võib parandada võimalust sellistes projektides osalemiseks. Puudub otsene mõju väliskaubandusele. Võib esineda positiivne mõju ettevõtete koostööle, näiteks Eesti ettevõtjate poolt ühisprojekti ettevalmistamine kokkuleppega hõlmatud merepiirkonnas tegevuste käivitamiseks või alustamiseks. Kokkulepe soodustab ka majandustegevuse läbipaistvust, kuivõrd käivitab mitmeid mehhanisme teabe ja info paremaks jagamiseks, andmetele ligipääsemiseks ning kaasamiseks.

Mõju elanike ja leibkondade majanduslikule olukorrale
Puudub mõju leibkonna või üksikisiku tuludele ja kuludele, leibkonna või üksikisiku tarbijakäitumisele, krediidi- või maksevõimele, ligipääsule asutuste või ettevõtete teenustele või nende kaupadele või toodetele.

Mõju halduskoormusele
Mõningane halduskoormus kaasneb kokkuleppe rakendamisega ning mõju halduskoormusele on kirjeldatud rakendusakti eelnõu juures.

Mõju põllu-, metsa- ja kalamajanduse ning toiduainetööstusele
Puudub mõju Eestis toodetud toidu kvaliteedile või ohutusele, taimekasvatusele, loomade pidamisele ja aretamisele, kalandusele või vesiviljelusele, metsamajandusele, põllumajandusega tegelemiseks vajalikule keskkonnale. Kokkuleppega kaasneb positiivne mõju kalanduse ja vesiviljelusega tegelemiseks ja seeläbi ka nendega seotud toodete turundamiseks. Kokkulepe võimaldab kalakasvanduse ja vesiviljeluse arendamist Eesti ettevõtjatele merealadel, kus seda varem teha ei saanud või polnud selle võimalikkus piisavalt selge. Kalakasvanduste rajamine ja vesiviljelusega tegelemine uutes asukohtades ja senisest suuremates mahtudes nii Eesti kui ka välisriikide ettevõtjate poolt võib mõjutada ka nende toodetega seotud turgu. Kuivõrd uute tootmiste rajamisega võivad tootmismahud globaalselt kasvada ja arendada, võib turule tulla uusi tooteid ja suuremas koguses tooteid uutest tootmisüksustest. Samuti võib kaasneda muutus senises kalakasvanduste ja vesiviljelustoodete tootmise struktuuris, mis võib mõjutada ka Eestis senise tootmise ümberkujundamist.

Mõju mittetulundussektorile
Puudub mõju mittetulundussektorile.

Keskkonnamõjud
Kokkuleppel on otsene positiivne keskkonnamõju, sest kokkulepe seab eesmärgiks merekeskkonna kaitse ja hoidmise, nõuab keskkonnamõju leevendamist ja loob korra merekaitsealade moodustamiseks. See soodustab ja aitab kaasa mere seisundi paranemisele globaalselt ja kohalikul tasandil, näiteks Läänemere piirkonnas. Seetõttu avaldub positiivne mõju nii kaitset vajavatele liikidele, looduslikele liikidele, rohevõrgustike toimimisele kui ka looduse hüvedele ja ökosüsteemiteenustele. Puudub mõju jahindusele, geneetiliselt muundatud organismide ja võõrliikide levikule.

Mõju merekeskkonnale ja veele
Kokkulepe toob kaasa olulise positiivse mõju merekeskkonnale. Kuna kokkulepe seab peamise eesmärgina reeglid mere kaitseks, siis mereala seisund nii globaalselt kui ka regionaalsel ja kohalikult tasandil muutub tänu kokkuleppele paremaks. Kokkuleppes ettenähtud kaitsealade moodustamise võimalus soodustab otseselt mereala bioloogilise mitmekesisuse paranemist ning seda kõikidel maailma merealadel. Praegu on kaitse all vaid umbes üks protsent riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatest merealadest ning mere kaitsmiseks vajalikke meetmeid saab otsustada ainult konkreetse geograafilise piirkonna või konkreetse tegevuse kohta, näiteks Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsiooni või Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni alusel ellu viidavate tegevuste raames. Sellistel juhtudel saavad meetmed puudutada aga ainult asjakohase lepingu kohaldamisala või asjaomase organisatsiooni tegevusvaldkonda. BBNJ kokkulepe kehtestab menetlused, mida saab kasutada kaitsemeetmete rakendamiseks viisil, mis arvestab terviklikult erinevate tegevuste mõjuga kõigil merealadel.

BBNJ kokkuleppe õigusraamistik ja selle rakendamine võimalikult laias geograafilises ulatuses peaks oluliselt suurendama bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise võimalusi merealadel, mis ei kuulu riikliku jurisdiktsiooni alla. Keskkonna seisukohast on oluline ka see, et BBNJ kokkulepe edendab valdkondade vahelist koostööd ja koordineerimist asjaomaste ülemaailmsete ja piirkondlike organisatsioonide vahel ning muid koostöökokkuleppeid.

Puudub mõju pinnaveele, põhjaveele ja sademeveele või vee taaskasutusele.

Mõju keskkonnateadlikkusele
Kokkuleppel on kaudne positiivne mõju keskkonnateadlikkusele ja otsene mõju keskkonnaalase info kättesaadavuse paranemisele. Lepe loob mitmeid teavitus- ja info edastamise kohustusi, sh aluse teabevõrgustiku loomisele, ning kehtestab reeglid, et kogu kokkuleppe alusel kogutav keskkonnateave tuleb võrdselt kõikidele asjast huvitatud isikutele kättesaadavaks teha.

Mõju riigivalitsemisele
Puudub mõju riigivalitsemisele.

Mõju keskvalitsuse korraldusele
Puudub mõju keskvalitsuse korraldusele.

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele ja finantseerimisele
Puudub mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele ja finantseerimisele.

Mõju infotehnoloogiale ja infoühiskonnale
Puudub mõju infotehnoloogilistele arendustele, elektroonilise sidele ja teenustele, e-riigile, küberkeskkonnale ja küberhügieenile.

Mõju riigikaitsele ja välissuhetele
Puudub mõju riigikaitsele. Kokkuleppel on oluline positiivne mõju suhetele välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Kokkuleppes osalemine soodustab riigi välissuhtlust merekeskkonna kaitse teemadel, eeskätt parandades Eesti mainet ja panust rahvusvaheliste merekeskkonna kaitse eesmärkide saavutamisse. Kokkuleppe ratifitseerimine mõjub positiivselt ka Eesti koostööle rahvusvaheliste organisatsioonidega, seda eeskätt ÜRO-ga, kuna kokkuleppe alusel loodav institutsioon saab olema üks ÜRO allasutustest. Kokkuleppes osalemine loob Eestile võimaluse teha uue loodava ÜRO allüksusega koostööd ja panustada paremini ÜRO tasandil tehtavasse riikidevahelisse koostöösse. Kokkulepe võib kaudselt soodustada ka välismajanduskeskkonda, aidates kaasa näiteks kaubandussuhete arendamisele riikidega, kes osalevad kokkuleppe alusel tehtavates tegevustes või on ise kokkuleppe osalised ning tehes kokkuleppekohaseid tegevusi leppega hõlmatud merealal.

Mõju siseturvalisusele
Puudub mõju siseturvalisusele.

Mõju regionaalarengule, sealhulgas linna-, maa- ja rannapiirkondadele
Puudub mõju regionaalarengule, sealhulgas linna-, maa- ja rannapiirkondadele.

Mõju kohaliku tasandi võimalusele osaleda poliitika kujundamises ja piirkondlikus arendustegevuses
Puudub mõju kohaliku tasandi võimalusele osaleda poliitika kujundamises ja piirkondlikus arendustegevuses.

7. Korralduse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja korralduse rakendamise eeldatavad tulud

Kokkuleppel puudub otsene mõju riigi tuludele.

ÜRO raames vastuvõetud rahvusvahelistes lepingutes on väljakujunenud tava, et iga osalise panus määratakse kindlaks ÜRO regulaarse eelarve hindamisskaala alusel, võttes arvesse, millised teised riigid on kõnealuse lepinguga seotud. Eesti osa ÜRO 2025-2027 hindamisskaala23 kohaselt on 0,045 protsenti. Lõplik osamakse suurus sõltub aga kokkuleppe osaliste arvust.

Kuna BBNJ eelarve kiidetakse heaks alles osaliste konverentsi esimesel kohtumisel pärast lepingu jõustumist, mis toimub 2027. aasta jaanuaris, on selle suuruse kohta praeguses etapis raske täpsemat hinnangut anda. Läbirääkimiste etapis hinnati mitteametlikult ja esialgselt, et BBNJ eelarve võiks jääda ÜRO mereõiguse konventsiooniga loodud Rahvusvahelise Merepõhja Organisatsiooni (ISA) aastaeelarve (umbes 11 miljonit USA dollarit) ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osapoolte konverentsi poolt heaks kiidetud aastaeelarve (umbes 19 miljonit USA dollarit) vahele. 2025. aastal oli Eesti panus Rahvusvahelise Merepõhja Organisatsiooni aastaeelarvesse 5773 eurot ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi poolt heaks kiidetud eelarvesse 7639 eurot. Siiski tuleb märkida, et kõnealused konventsioonid on üsna laialdaselt ratifitseeritud: 2024. aasta sissemaksete kindlaksmääramise ajal oli mereõiguse konventsioonil 168 ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioonil 196 osalist, samas kui käesoleva kokkuleppe osalisi (92) on oluliselt vähem, kuid osaliste arv kasvab pidevalt.

Täiendavalt lasuks Eestil kui arenenud riigil lisakohustus teha iga-aastaseid osamakseid erifondi vastavalt kokkuleppe artiklile 52, mille määr on 50% hinnangulisest sissemaksust. Iga-aastane sissemaks ja osamaks erifondi tuleb ette näha riigieelarves alates aastast 2028.

Kokkuleppes osalemise riigisisese rakendamise kulud on seotud kokkuleppest tulenevate toimingutega, mida riigi ametiasutused kokkuleppe rakendamise tagamiseks peavad tegema, näiteks teabe edastamine ja vastuvõtmine, vajadusel ettepanekute esitamine piirkonnapõhiste majandamisvahendite loomiseks, keskkonnamõju hindamise protsessides osalemine, organisatsiooni töös osalemisega seotud administratiivsed kulud, nagu kokkuleppe osaliste konverentsiks ettevalmistumine, Eesti seisukohtade kujundamine, lähetuskulud, kaasatavate Eesti ekspertide töötasud ja lähetuskulud. Need on tavapärased rahvusvahelise koostöö tegevused, mille jaoks on vahendid olemas Kliimaministeeriumi eelarves.

Eelkõige on EL-i liikmesriikidel juba olemas keskkonnamõju hindamise raamistik, mis põhineb keskkonnamõju hindamise direktiivist, Espoo konventsioonist ja Århusi konventsioonist tulenevatel kohustustel. Seetõttu on esialgsete hinnangute põhjal haldusmõju ja -kulud pigem väikesed, kuna enamik vajalikest struktuuridest ja õigusnormidest on olemas. Eelnõu ettevalmistamise ajal ei tuvastatud terviklikku ülevaadet Eesti jurisdiktsiooni alla kuuluvate isikute, ettevõtjate või teadus-arendusasutuste tegevustest riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävatel merealadel, sest vastav statistika puudub, ent eelduslikult ei ole selline tegevus mahult märkimisväärne. Võib eeldada, et Eestiga seotud isikud osalevad sellistes tegevustes ühisprojektide kaudu koostöös teiste riikidega.

Lisaks institutsioonilistele kuludele tekitab kokkuleppe rakendamine tõenäoliselt rahalisi vajadusi vastavalt kokkuleppes sätestatud rahastamismehhanismile, et suurendada arenguriikide suutlikkust ja aidata kaasa meretehnoloogia siirdele, aga ka näiteks selleks, et vajadusel koguda merekaitsealade loomiseks, seireks ja läbivaatamiseks vajalikke teaduslikke andmeid, kui Eesti riik peaks soovima selliseid ettepanekuid iseseisvalt teha.

Kokkuleppes osalemisega seotud kulud kavandatakse ja rahastatakse Kliimaministeeriumi eelarvest. Eelduslikult tuleb peamised kokkuleppega seonduvad kulud arvestada alates 2028. aastast.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks on vaja muuta looduskaitseseadust, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust, veeseadust (vt seletuskirja lisasid 1 ja 2), nagu on selgitatud ka eespool BBNJ kokkuleppe osade II ja IV analüüsi juures.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.

Välislepingut käsitleva seaduse jõustumine Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval on põhjendatud arvestades rahvusvaheliste protsesside sageli ajaliselt ettearvamatuid tähtaegu ning kiirete riigisiseste sammude võtmise vajadust, et rahvusvaheliste protsessidega Eesti huvides ajaliselt kaasas käia. Rahvusvaheliste õigusinstrumentide sõlmimise ja jõustamise protsessid võivad hõlmata erakorralisi või kiiresti muutuvaid asjaolusid ning seaduse üldkorras jõustumine võib kaasa tuua Eesti õigusliku positsiooni nõrgenemise. Seetõttu on oluline vältida olukorda, kus seaduse korraline jõustumistähtaeg võib takistada riigi rahvusvahelis-õiguslike või välispoliitiliste huvide õigeaegset järgimist või rahvusvahelisel tasandil vajalike toimingute tegemist.

Lühem vacatio legis ei kahjusta ka õiguskindluse põhimõtet, kuna rahvusvahelisi õigusinstrumente ratifitseerivad seadused ei reguleeri üldjuhul vahetult isikute igapäevast käitumist ega eelda normiadressaatidelt viivitamatut tegevuse ümberkorraldamist. Isegi kui üksikud konventsioonid on otsekohalduvad, siis nende rahvusvaheline jõustumine võtab aega vähemalt 30 päeva, kuid tavapäraselt veelgi kauem. Seaduse sätted on oma laadilt ettenähtavad ning puudutavad eeskätt riigi rahvusvahelisi kohustusi.

Arvestades reguleeritavate õigussuhete iseloomu, võimalike muudatuste ulatust ja nende ettenähtavust, on seaduse jõustumine Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.

Kokkulepe jõustub artikli 68 kohaselt Eesti suhtes kolmekümnendal päeval pärast ratifitseerimiskirja ÜRO peasekretärile hoiule andmise kuupäeva.

10. Eelnõu kooskõlastamine ja huvirühmade kaasamine

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, Välisministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ja Rahandusministeeriumile eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu. Lisaks esitati eelnõu arvamuse avaldamiseks Eesti Laevaomanike Liidule, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühingule, Eestimaa Looduse Fondile, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Geenitehnoloogiakomisjonile, Tartu Ülikoolile, Tallinna Tehnikaülikoolile, Eesti Maaülikoolile.

Eelnõu kooskõlastas Välisministeerium ning eelnõu kooskõlastas märkustega Justiits- ja Digiministeerium, ülejäänud ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu vaikimisi. Eelnõule esitas arvamuse Geenitehnoloogiakomisjon. Eelnõule esitatud tagasiside on kajastatud seletuskirja lisas 3.

EELNÕU
06.08.2026

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe ratifitseerimise seadus


§ 1. Ratifitseerida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel sõlmitav, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse kaitse ja kestliku kasutamise kokkulepe (ELT L, 2024/1831, 19.7.2024), mis on koostatud 2023. aasta 19. juunil New Yorgis ja millele Eesti Vabariik on alla kirjutanud 2023. aasta 20. septembril (edaspidi kokkulepe).

§ 2. Kooskõlas kokkuleppe artikliga 70 deklareerib Eesti Vabariik, et kohaldab kokkuleppe artikli 10 lõikes 1 sätestatud tagasiulatuva mõju erandit.

§ 3. Käesolev seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.




Lauri Hussar
Riigikogu esimees




Tallinn, 2026
Algatab Vabariigi Valitsus