Tere!
Tekkis küsimus, et kui rikkumisi oli juba nii lühikese aja jooksul hulgaliselt, kas on vaja läbi viia sõltumatu kontroll pikema perioodi kohta - kas PPA ja KAPO poolt inimeste terviseandmete kohta tehtud päringud on olnud õiguspärased, palju ja milliseid rikkumisi
on olnud jne.
Miks seda oleks vaja teha, selle kohta on argumenteeritud arvamuse sõnastanud ka vandeadvokaat Carri Ginter (kirja lõpus, tekst on Ginteri loal võetud tema sotsiaalmeediapostitusest)
Riigikontroll vastas Postimehele, et nende hinnangul oleks kõige õigem kontrolli tegija Andmekaitse Inspektsioon.
Küsimused AKI-le:
Kas AKI plaanib kirjeldatud kontrolli/auditit läbi viia?
Kui jah, siis kuna ja millisel viisil?
Kui ei, siis miks (nt AKI ei saa kontrollida ilma ministeeriumi loa/tellimuseta, kui pole AKI hinnangul vaja/pole probleemi vms, siis miks nii leiate)?
Kas on võimalik vastata homme hommikuks?
Parimat!
Ülle Harju
521 5381
Carri Ginter 10.08.2026
„Ilma inimese nõusolekuta politsei terviseandmeid ei küsi.“ Nii ütles PPA ennetuse ja süüteomenetluse büroo juht Roger Kumm Postimehele 27. mail.
Prokuratuuri seisukoht oli sama kategooriline: „Ilma inimese nõusolekuta tema terviseandmeid kriminaalmenetluses kasutada ei ole võimalik.“
Need vastused anti pärast seda, kui olin TEHIKult küsinud, kui lihtsalt saavad uurimisasutused inimeste terviseandmeid.
TEHIKu vastus rääkis hoopis teist juttu. Andmeid oli tehniliselt võimalik saada ka ilma inimese nõusolekuta. TEHIK ise ei kontrollinud sisuliselt, kas menetlus tegelikult eksisteeris ega kas just selle inimese terviseandmeid oli menetluses vaja. Lisaks selgus,
et muist terviseandmeid saab politsei x-tee vahendusel lihtsalt ise vaadata. Sarnaselt skandaalsetele telefoni metaandmetele ning täitmisregistri kaudu toimunud surfamisel meie pangaarvetel. PPA saab teha päringuid Tervisekassa andmekogusse ja Retseptikeskusesse,
kasutades selleks PPA-le avatud X-tee teenuseid. PPA-le on avatud teenused, mis sisaldavad andmeid isiku kindlustatuse kohta, raviandmeid, retsepti andmeid ja töövõimetuslehe andmeid.
Justiitsminister Liisa Pakosta reageeris toona üsna tabavalt: „Sellist olukorda ei tohiks Eesti Vabariigis olla!“ Väga õige!
Suure napikana õnnestus ministril ära hoida veel üks faux pas. 27 mail 2026 eemaldas justiits- ja digiministeerium Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse (TEHIK) viimasel hetkel Digiauhinnad 2026 laureaatide nimekirjast. Aasta digitegu andmebaasi eest, millest
arstile usaldatud salajased andmed lekkiva ämbri kombel jõuasutusteni liikusid. Siseorganite vaatenurgast võis see isegi aasta digitegu olla, kuid põhiseaduse 10nda ja 26nda paragrahvi pinnalt läinuks auhind pigem inimväärikuse põhimõtte ja eraelu puutumatuse
raske rikkumise katrgooriasse.
Siseminister Igor Taro võttis asja tõsiselt ja määras auditi. 4. juunil andis ta korralduse kontrollida alates 2025. aasta algusest tehtud terviseandmete päringuid – umbes 17 kuud. Kontrollida tuli, kas päringud olid põhjendatud ja õiguspärased. See oli igor
Taro poolt teine silmapaistev käik digiprivaatsuse kaitsel. Osad on juba ehk unustanud, aga just Taro oli see, kes põhiseadust jämedalt rikkuva numbrituvastuskaamerate süsteemi käskis seniks seinast välja tõmmata, kui paragrahvid ja protsess paigas pole.
Kurioosumina on jäänud mulje, et eelmised siseministrid polnud kummagist põhiõigusi rikkuva süsteemi olemasolust teadlikud. Nii jäävad õõnsaks ka ajakirjandusele väljendatud toetusavaldused, kus eelmine minister Lauri Läänemets ametnike usaldusväärsust ja professoonaalsust
kiidab ning rõhutab, et tema poleks kaameraid seinast välja tõmmanud.
Nüüd on tulemused käes. Ja selgub, et 27. mai kategooriline väide „ilma inimese nõusolekuta politsei terviseandmeid ei küsi“ ei vastanud tegelikkusele. Midagi sarnast oleme varem näinud. 18. detsembril 2018 kinnitas politseid Riigikogu majanduskomisjonis esindanud
Veiko Kommusaar mobiilsete kiiruskaamerate seadustamisel väga üheselt, et kaamerale eelnev hoiatusmärk on „seadusest tulenev kohustus“. Hilisem praktika läks teatavasti teist teed.
PPA enda kontroll näitas TEHIKu kaudu tehtud nõusolekuta päringuid. X-tee kaudu oli tehtud 373 nõusolekuta päringut. Otse tervishoiuasutustele oli tehtud 391 nõusolekuta päringut.
Mõni neist võis olla seaduslik. Mõni ei olnud.
61 X-tee päringut hinnati põhjendamatuks. 25 otse tervishoiuasutustele tehtud päringut olid põhjendamatud. 25 päringut ei suudetud üldse kontrollida. Leiti juhtumeid, kus terviseandmeid küsiti enne, kui selleks oli tekkinud õiguslik alus. Leiti sisekorra rikkumisi.
See on juba päris pikk tee väitest „ilma inimese nõusolekuta politsei terviseandmeid ei küsi.“
Aga siin läheb lugu veel huvitavamaks.
Minister oli käskinud kontrollida umbes 17 kuud. PPA kontrollis viis. Kaksteist kuud jäi kontrollimata. Kapo kontrollis 13 kuud ja jättis neli kuud välja. Põhjendus oli töömaht. Minister nõustus hiljem, et kontrollitud periood annab piisavalt „representatiivse“
pildi.
Siin on mul juristina probleem. Tegemist ei olnud pistelise süsteemi parandamise auditiga. Tegemist on kontrolliga, milliste kodanike põhiõigusi on riik rikkunud.
Kui küsimus on selles, kas süsteemis üldiselt esineb vigu, võib representatiivne valim olla täiesti mõistlik. Kui küsimus on selles, milliste konkreetsete inimeste kõige intiimsemaid andmeid võis riik õigusvastaselt vaadata, ei ole representatiivne valim vastus.
Eriti kummaline on kontrolli lühendamine pärast seda, kui kontrollitud viie kuu jooksul juba leiti selline hulk probleeme. Minu jaoks oleks see põhjus kontrolli laiendada, mitte lõpetada.
Terviseandmed ei ole tavalised riigi käes olevad andmed. Riigikohus on tervist puudutavate andmete puhul rääkinud eraelu puutumatuse tuumiksfäärist. See puudutab otseselt ka inimväärikust. Inimene ei ole avaliku halduse objekt ning tema kõige intiimsem informatsioon
ei muutu avaliku sektori ressursiks lihtsalt sellepärast, et digiriik on teinud sellele ligipääsu mugavaks.
Seetõttu on minu ettepanek nüüd veel lihtsam kui mais. Kontroll tuleb viia TEHIKu süsteemi käivitamisest tänaseni. Kõik päringud. Mitte representatiivne valim. Sama puudutab x-teed. Ja kõiki inimesi, kelle terviseandmeid on vaadatud, tuleb sellest teavitada:
kes vaatas, mida vaatas ja miks vaatas. Ja vabandada!
Kui konkreetse inimese teavitamine kahjustaks käimasolevat kriminaalmenetlust, võib seda edasi lükata. Individuaalselt põhjendatult ja piiratud ajaks. „Kriminaalmenetlus“ ei saa olla võlusõna, millega inimese õigus teada igaveseks ära kaotatakse.
Seekord ei piisa ka sisekontrollist. Mais ütles PPA ise, et kõigi töötajate toimingud logitakse ja nende õiguspärasuse üle teeb järelevalvet sisekontrollibüroo. Samal ajal kinnitati avalikkusele, et „ilma inimese nõusolekuta politsei terviseandmeid ei küsi.“
Nüüd teame, et küsiti. Nüüd teame, et sisekontrollist jäi väheks. PPA sisekontroll on teinud praeguse kontrolliga vajalikku tööd. Aga järgmine kontroll peab olema kontrollitavatest asutustest sõltumatu.
See ei ole umbusaldus politsei vastu. Eesti politsei enda ajalugu annab siin päris hea õppetunni.
2000ndate lõpus tuli avalikuks liikluspolitseinike ulatuslik altkäemaksusüsteem. Need kuuluvad Eesti politsei ajaloo kõige piinlikumate toimikute hulka. Kohtu alla läks 29 politseinikku, kellest 27 mõisteti süüdi. Lisaks anti altkäemaksu andmise eest kohtu
alla 13 eraisikut, kellest 12 mõisteti süüdi. Üks inimene suri kohtupidamise ajal. Skeemi autor ja võtmeisik, endine liiklustalituse konstaabel, sai kõige karmima karistuse – neli aastat reaalset vangistust.
See oli politseile kohutavalt piinlik. Ja väga hea, et see juhtus. Mitte altkäemaks. Selle paljastamine. Topeltmängu paljastamine tõi kaasa ühe suurima enesepuhastuse Eesti korrakaitse ajaloos. Politsei ei muutunud nõrgemaks sellest, et tema enda inimeste sigadused
päevavalgele tulid. Politsei muutus tugevamaks sellest, kuidas ta pärast reageeris.
See ongi minu jaoks selle vana loo moraal.
Institutsiooni tugevust ei näita see, kui vähe piinlikke asju tema kohta avalikkus teada saab. Institutsiooni tugevust näitab see, mida ta teeb pärast seda, kui need asjad on teada saadud.
Sama võimalus on meil praegu.
27. mail: „Ilma inimese nõusolekuta politsei terviseandmeid ei küsi.“ Augustis: sadu nõusolekuta päringuid, põhjendamatuid päringuid, enne õigusliku aluse tekkimist tehtud päringuid, ebaproportsionaalseks tunnistatud praktika ja uued kontrollimehhanismid. See
ei ole põhjus öelda, et kõik oli üldiselt hästi. See on põhjus kontrollida lõpuni.
Eesti politsei on varem näidanud, et piinlikule paljastusele saab vastata päris enesepuhastusega. Seekord puudutab kriis ka sotsiaalminister Karmen Jolleri portfellis olevaid inimesi. Tänast suppi pole keetnud tänased politseijuhid. Nüüd on võimalus uuesti
enesepuhastus läbi viia. Kui viiakse läbi laiapõhjaline teavitamine, mis minu hinnangul on hetkel sotsiaal- ja siseministrite ühises vastutusalas, saab lugeja järelduse ise teha, millises tervislikus seisundis on digiriik Estonia.
https://arvamus.postimees.ee/.../juhtkiri-miskit-on-mada...
Nb! Vastusena päringule kirjutas mulle @rogerkumm, et “Päringuid raviandmete kohta tehakse üksnes kriminaalmenetluse läbiviimiseks.” Seda, kas väide vastab tõele või selgus auditist midagi muud, meie teada ei saa.