Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
Lisa 2

Kooskõlastustabel

Kooskõlastustabel on koostatud rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) kohta.

Esitatud märkused või ettepanekud
Sotsiaalministeeriumi seisukoht
Tervisekassa
Tervisekassa on olnud rehabilitatsioonireformi ettevalmistamisse sisuliselt ja järjepidevalt kaasatud, mistõttu toetame eelnõu põhisuundi ning oleme valdavas osas selle sisuga nõus. Samuti oleme valmis jätkama tulemuslikku koostööd reformi edukaks elluviimiseks.
Peame väga positiivseks rehabilitatsiooniteenusele suunamise korralduses tehtud muudatust.
Inimesekeskse süsteemi arendamise seisukohalt on oluline edasiminek, et rehabilitatsiooniteenusele suunamise õigus laieneb tervishoiutöötajatele, sealhulgas õdedele. Samuti toetame lahendust, mille kohaselt on kavandatud võimaldada e-konsultatsioonidele vastamist ka tervishoiutöötajatega võrdsustatud isikutel, mis aitab kaasa süsteemi suuremale paindlikkusele ja sujuvusele.
Teadmiseks võetud. Täname tagasiside eest.
Eelnõus kirjeldatud lahenduse puhul teeb Tervisekassale siiski muret asjaolu, et rehabilitatsiooniteenusele suunamise ainsa meetodina nähakse ette e-konsultatsiooni kasutamine.
E-konsultatsioon on asjakohane ja vajalik suunamismehhanism olukordades, kus suunajal on vaja konsulteerida patsiendi käsitluse või edasise ravi osas. Samas kaasnevad e-konsultatsioonidega kulud, mis võivad avaldada märkimisväärset survet rehabilitatsiooniteenuse eelarvele.
Seetõttu peab Tervisekassa vajalikuks kaaluda ambulatoorsele vastuvõtule suunava saatekirja kasutamise võimaldamist juhtudel, kus suunaval arstil puudub vajadus täiendava konsultatsiooni järele ning rehabilitatsiooniteenuse vajadus on üheselt selge. Selliseid olukordi võib esineda näiteks taastusarstide puhul, kui rehabilitatsiooniteenus on näidustatud taastusravi jätkusekkumisena.
Arvestades, et üleminekuperioodi vajadusi silmas pidades on saatekirja lahenduse tehniline arendamine juba kavandatud, ei tooks selle kasutamise võimaldamine ka reformijärgses süsteemis kaasa täiendavaid arendusvajadusi ega olulisi lisakulusid. Vastupidi, see võimaldaks kasutada rehabilitatsiooniteenuse eelarvevahendeid säästlikumalt ning toetaks süsteemi tõhusamat toimimist. Koostatud ja koostamisel olevad toetavad materjalid ning planeeritavad koolitused aitavad rehabilitatsiooniteenuse mõistmisega ja paremate suunamispraktikatega kujundamisega.
Arvestatud osaliselt.
Eelnõu kohaselt peab rehabilitatsiooniteenuse saamiseks inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastama perearst, muu eriarst või õde. Tervisekassa võtab inimeselt rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle, kui inimene saab rehabilitatsiooniteenust perearsti, muu eriarsti või õe suunamisel. RHTS § 222 lõikes 6 täpsustakse, et inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise ja teenust saama suunamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Rakendusakti kavand ütleb, et rehabilitatsiooniteenusele suunamine toimub tervise infosüsteemi vahendusel e-konsultatsiooni kaudu.

Oleme nõus, et e-konsultatsiooni kasutamisel kaasnevad kulud ning suunamismudeli valikul tuleb hinnata selle mõju teenuse korraldusele ning kuludele. Esmased e-konsultatsiooni kasutamisega kaasneva mõju hinnangud on eelnõu koostamisega paralleelselt teostatud, sealhulgas hinnatud kulusid ja töökorralduslikke aspekte. Eelnõu seletuskirja on sellekohase hinnanguga täiendatud. Täpsemas analüüsis võetakse arvesse nii olemasolevat e-konsultatsioonide kasutamise praktikat tervishoiusüsteemis kui ka rehabilitatsiooniteenuse sihtrühmade eripärasid ja prognoositavaid teenusmahte.
Rehabilitatsioonisüsteemi muudatusega seoses luuakse tõepoolest saatekirjaga rehabilitatsiooniteenusele suunamise tehniline lahendus, mis võimaldaks teenusele suunamist saatekirjaga ilma, et sellega kaasneks täiendav arenduskulu. Saatekirja tehnilist lahendust on aga kavas rakendada praeguselt teenuse korralduse süsteemile uuele ülemineku korraldusel.

Eelnõu kohaselt säilitab rehabilitatsiooniteenuse osutaja andmeid kolm aastat pärast teenuse osutamise lõppemist. Tervisekassa toob murekohana välja, et 3-aastane säilitamistähtaeg ei pruugi olla piisav
olukorras, kus inimesel tekib teenuse osutamisest tingitult tervisekahjustus või kehavigastus.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 153 kohaselt aeguvad surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevad nõuded hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Ka ambulatoorse ning statsionaarse tervishoiuteenuse osutamist tõendavaid andmeid säilitatakse 30 aastat patsiendile osutatud teenuse andmete kinnitamisest (TTKS § 42 lg 4). Tervisekassa teeb ettepaneku antud säilitamistähtaeg viia kooskõlla teiste seadustega.
Arvestame
Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud. Ühtlustame rehabilitatsiooniteenuse osutamise dokumentide ning andmete säilitamise tähtaja kehtiva õigusloomega (tervishoiuteenuste korraldamise seadusega ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-ga 153).
Ehkki Tervise infosüsteemi (TIS) edastatav epikriis annab üldise kokkuvõtte osutatud teenusest ja tulemustest, ei sisalda see teenuseosutaja igapäevast üksikasjalikku dokumentatsiooni (sh tegevuslogisid, spetsialistide vahe-sissekandeid ja detaile teostatud protseduuride kohta).
Kuna rehabilitatsiooniteenus integreeritakse tervishoiusüsteemi ning teenuse osutamisel tekkida võivate tervisekahjustuste ja kehavigastuste nõuete aegumistähtaeg on TsÜS § 153 kohaselt kuni 30 aastat, puuduks teenuseosutajal ja patsiendil 3-aastase säilitamistähtaja korral hilisemate vaidluste korral vajalik tõendusmaterjal. Seetõttu viiakse säilitamise nõuded eelnõus kooskõlla tervishoiuvaldkonna üldiste säilitamistähtaegadega.

Eelnõu kohaselt ei sõltu ligipääs rehabilitatsiooniteenusele enam puude raskusastmest ega töövõime hindamise tulemusest, vaid inimese tegelikust rehabilitatsioonivajadusest. Eelnõu mõjude analüüsi kohaselt jääb teenusesaajate arv ligikaudu samaks (10 827 inimest aastas, lk 24). Seletuskirja kohaselt jääb rehabilitatsiooniteenust kasutavate inimeste koguarv eelduslikult samasse suurusjärku SRT-d kasutanud inimeste arvuga (lk 25). Eelnõu kohaselt muutub ligipääs rehabilitatsiooniteenusele perearstide kaudu lihtsamaks, kaob puude taotlemise vajadus ning rehabilitatsiooni vajadus avastatakse varem.
Teenuste ümberhinnastamisel tervishoiuteenuste põhimõtete järgi on sama eelarve juures võimalik pakkuda teenuseid väiksemas mahus (sk lk 39). Eeltoodu pinnalt järeldab Tervisekassa, et seletuskirjas toodud arvandmete ja SHS § 59 lg 1 loetelu alusel esineb pigem tendents, et rehabilitatsiooniteenuse sihtrühm ja teenuse nõudlus suureneb võrreldes senisega. Ei ole üheselt selge, mismoodi katab Tervisekassa kulud kui SRT rahastamiseks riigieelarvest Tervisekassale kantud vahendid ei kata abivajajate SRT tegelikku hulka. Seetõttu kasvab surve Tervisekassa eelarvele, iseäranis taastusraviteenuste nõudluse kasvu kaudu.
Selgitame. Rehabilitatsiooniteenuse rahastamine eelarveliste võimaluste piires on kooskõlas tavapäraste riigieelarve põhimõtetega ning kajastab asjaolu, et riigieelarvest rahastatavate tegevuste maht sõltub riigi eelarvevõimalustest ja prioriteetidest.
Samas on rehabilitatsiooniteenus riigi poolt korraldatav oluline teenus, mille rahastamisvajaduse hindamisel lähtutakse teenuse vajadusest ja kokkulepitud eesmärkidest. Eelnõuga ei kavandata luua olukorda, kus rehabilitatsiooniteenuse rahastamise puudujääk kaetaks Tervisekassa ravikindlustuse vahendite arvelt. Riigieelarvest rahastatavate ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid tuleb kavandada vastavalt riigieelarve protsessis ning arvestades tegelikku teenusvajadust ja riigi rahalisi võimalusi.
Rehabilitatsiooniteenuse üheaastane eelarve on fikseeritud Riigikogu poolt vastu võetud riigieelarve seaduses ning nelja-aastane eelarve Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud RESis. Eelarvevahendid kanduvad iga-aastaselt baasis edasi. Vabariigi Valitsus ja Riigikogu saavad teha eelarves muudatusi, kuid sotsiaalministeeriumi huvides on üheselt, et riigieelarves oleks rehabilitatsiooniteenuste osutamiseks piisav eelarve.  

Sotsiaalkindlustusamet
Toetame üldiselt reformi eesmärki luua inimesekesksem ja lühema teekonnaga rehabilitatsioonisüsteem. Leiame, et süsteemi integreerimine tervishoiuga vähendab teenuste dubleerimist, parandab eelarveliste vahendite sihipärast kasutamist ning muudab inimese jaoks teekonna lühemaks ja selgemaks.
Pooldame rehabilitatsiooniteenuse lahti sidumist terviseteejuhi rollist ja haiglavõrgu arengukava haiglatele paindlikel tingimustel rehabilitatsiooniteenuse osutamise kohustuse panemist, kus haiglatel on võimalik panna paika esmane teenusmaht. Tunnustame plaani hankida teenust piirkonna- ja terviseseisundipõhiselt, eesmärgiga parandada regionaalset kättesaadavust ning hajutada teenuseosutajate koondumist vaid suuremate maakonnakeskuste juurde. Seeläbi on võimalik vähendada vajadust transpordi- ja majutusteenuse järele rehabilitatsiooniteenuse osutamisel. Toetame laste vajaduste katmist eelkõige hariduse tugiteenustega nende igapäevases keskkonnas ning rehabilitatsioonimeeskonna spetsialistide haridus- ja koolitusnõuete viimist ministri määruse tasandile, mis võimaldab tööjõuturu vajadustele paindlikumalt reageerida. Toetame 30.09.2027 seisuga kehtivate suunamisotsuste alusel saatekirjade genereerimise mõtet sujuvama ülemineku tagamiseks ühelt korralduselt teisele.
Teadmiseks võetud. Täname antud tagasiside ning väljatoodud tähelepanekute eest.
1. Andmekaitsealases mõjuhinnangus ei ole hetkel välja toodud üleminekulahendust isikuandmete üleandmiseks Sotsiaalkindlustusametilt TEHIKule. Reformi käigus on planeeritud lahendus, kus 30.09.2027 seisuga kehtivate SKA suunamisotsustega inimestele (hinnanguliselt 8000–10 000 isikut) genereeritakse 01.10.2027 automaatselt saatekirjad uuele teenusele. See eeldab SKA hallatava sotsiaalkaitse infosüsteemi andmete (isikukood, nimi, otsuse kehtivusaeg) kasutamist saatekirjade koostamiseks TEHIKu poolt arendatavas keskkonnas. Seletuskirjas rõhutatakse, et SKA ei anna klientide isikuandmeid üle Tervisekassale, mistõttu uusi andmekaitseriske justkui ei lisandu. Juhime aga tähelepanu, et andmete üleandmine TEHIKule on vajalik tehniline samm saatekirjade genereerimiseks ning see vaheetapp on hetkel mõjuhinnangust välja jäänud. Ilma hinnanguta on ebaselge, kas andmete ühekordne töötlemine saatekirjade loomiseks on piisavalt turvatud ja vastab isikuandmete kaitse üldmääruse põhimõtetele.
Arvestame. Seletuskirja on täiendatud. Täname tähelepanu juhtimast. Selgitame, et reformi käigus planeeritud üleminekulahendus on disainitud lähtudes IKÜM andmekasutuse minimeerimise ja lõimitud andmekaitse põhimõtetest.
Eelnõu üleminekusätete (§ 382) kohaselt ei toimu isikuandmete massilist ega käsitöönduslikku edastamist Sotsiaalkindlustusametilt (SKA) Tervisekassale, vaid lahendus on üles ehitatud automaatsele ja minimeeritud masin-masin andmepäringule infosüsteemide vahel (mida haldab TEHIK):
• IKÜM art 6 lg 1 punktidega c ja e kooskõlas on isikuandmete töötlemise aluseks eelnõu § 382 lõiked 2 ja 3, mis loovad selge seadusliku aluse (õiguslik kohustus ja avalik huvi) andmete töötlemiseks, et tagada isikutele sujuv üleminek ja teenuse järjepidevus.
• Vastavalt IKÜM art 5 lg 1 punktile c on saatekirja genereerimiseks vajalik andmekoosseis viidud miinimumini. Eelnõu § 382 lg 3 kohaselt piirdub päring vaid kolme andmeväljaga: teenuse saaja nimi, teenuse saaja isikukood ja otsuse kehtivuse aeg. Terviseandmeid, diagnoose ega muid eriliigilisi isikuandmeid (IKÜM art 9) selle protsessi käigus üle ei kanta.
• Lähtuvalt IKÜM art 5 lg 1 punktist f on süsteem üles ehitatud selliselt, et SKA ei koosta ega edasta eraldiseisvaid andmefaile. TEHIK, kes on nii SKAIS-i kui ka TIS-i tehniline arendaja ja haldaja, võtab vajalikud andmed otse SKAIS_AE-st. Selline automatiseeritud lahendus (n-ö andmete "tõmbamine" otse TEHIKu poolt turvalises sisevõrgus) hoiab ära vahepealsed andmelekked ning viib andmekasutuse mõju miinimumini.
Automaatselt genereeritud saatekiri ei kohusta isikut teenusele minema, vaid annab talle õiguse ise otsustada, kas ta pöördub edaspidi uue saatekirjaga tervishoiuteenuse osutaja poole.

2. Üleminekuperioodi mõju Sotsiaalkindlustusametile. Praeguse eelnõu kohaselt on SKA sotsiaalise rehabilitatsiooni teenuse korraldaja kuni 30.09.2027. Eelnõuga antakse SKA-le õigus lõpetada uute rehabilitatsiooniteenuse tegevuslubade taotluste vastuvõtmine alates 01.02.2027, kuna uutel teenuseosutajatel ei jääks piisavalt aega enam teenust osutada. Samas sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse taotlusi saavad inimesed esitada kuni viimase SKA poolse teenuse korralduse päevani, kuigi ka nendel inimestel, kes tulevad SKA-sse teenust taotlema august september 2027 ei pruugi jääda aega enam teenusele jõuda. Samuti ei pruugi need taotlused enam mahtuda SKA menetlustähtaegadesse. Samuti võib Sotsiaalkindlustusametile praeguse kavandatud üleminekulahenduse puhul kaasneda sotsiaalse rehabilitatsiooni taotluste järsk kasv vahetult enne üleminekut, mille menetlemiseks ja potentsiaalsete vaietega tegelemiseks võib SKA vajada täiendavat ressurssi. Selle valguses teeme uuesti ettepaneku selgemalt määratleda järkjärguline ja sujuvam teenuse korralduse ülemineku lõppetapp.
Täname üleminekuperioodi protsessidele ning Sotsiaalkindlustusameti rollist lähtuvatele võimalikele väljakutsetele tähelepanu juhtimast. Selgitame, et üleminekuperioodil potentsiaalselt taotluste arvu kasv on võimalik, kuid selle ennetamiseks on olulised selged sõnumid muuhulgas Sotsiaalkindlustusameti välja toodud asjaolu kohta, et SKA menetlustähtaegade tõttu ei jõuta taotlusi lõpuni menetleda enne uuele rehabilitatsiooniteenuse korraldusele üleminekut. Võimalikele teenusesaajatele tuleb nii SKA, sotsiaalministeeriumi kui teenuseosutajate poolt anda üleminekuperioodil selged suunised, milline on mõistlik viis rehabilitatsiooniteenuseni jõudmiseks. Üleminekuperioodi kommunikatsioonis ning korralduses teeb sotsiaalministeerium koostööd nii Sotsiaalkindlustusameti, Tervisekassa, sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajate kui huvikaitseorganisatsioonidega.
3. Teenuse kättesaadavus ja majutus. Kuigi pooldame majutusteenuse üldist kaotamist selle sagedase mittesihtotstarbelise (heaolu- ja SPA-teenuste saamise eesmärgil) kasutamise tõttu, rõhutame vajadust arvestada hajaasustusega ja äärealade piirkondade elanike vajadustega. Kuna Eestis esineb teenuste kättesaadavuse osas piirkondlikku ebavõrdsust, samuti on maapiirkondades ühistranspordi kasutamine teenusele jõudmiseks raskendatud, võib teatud sihtrühmade puhul olla teenuse kasutamine intensiivsemalt kord aastas õigustatud. Soovitame kaaluda erandina majutusega teenuse pakkumist piirkondlike haiglate juures statsionaarselt, kui teenuseosutaja hindab selle inimese füüsilise või majandusliku ligipääsetavuse tagamiseks vajalikuks. Sel juhul kaetakse inimese eest teenuse saamise perioodil voodikohatasu ja üks toidukord päevas. Nii säilib võimalus kasutada rehabilitatsiooniteenust intensiivsemalt lühema perioodi jooksul neil inimestel, kes seda päriselt vajavad, ning välistatakse rehabilitatsiooniteenuse kasutamine heaolu- ja passiivsete teenuste saamise eesmärgil.
Selgitame, et haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglate kohustus rehabilitatsiooniteenust osutada aitab tagada teenuse pakkumise kõigis maakondades, mis võrreldes praeguse teenusepakkujate võrgustikuga toob rehabilitatsiooniteenuse osutamise kõigis maakondades teenusevajajatele lähemale. Praeguses korralduses on võimalik majutusteenuse intensiivsem kasutamine üksikutel kordadel aastas, kuid see ei pruugi vastata inimeste vajadustele olukorras, kus neile oleks enam kasu järjepidevamast teenusest pikema kui näiteks ühenädalase perioodi vältel. Teenusepakkuja võib inimesele pakkuda majutusteenust, kui see on vajalik, kuid majutusteenus ei ole osa rehabilitatsiooniteenusest. Kui inimene vajab enda abivajaduse tõttu kohaliku omavalitsuse toetust, tuleb esmalt inimese abivajadust hinnata ning selle tulemusest lähtuvalt vastavat tuge pakkuda.
Eesti Perearstide Selts
Eesti Perearstide Selts peab vajalikuks anda enda poolne tagasiside, kuigi antud eelnõud meile enam kooskõlastamiseks ei saadetud. Meie hinnangul on suur osa eelmises tagasisideringis välja toodud kitsaskohti ja probleeme jätkuvalt lahendamata.
Oleme jätkuvalt seisukohal, et antud reformi tehakse selgelt kiirustades, selle tõestuseks on mitmed kohtumised, kus tõdeti, et häid lahendusi ei jõua tähtajaks valmis ja seetõttu tuleks leppida millegagi,
mis ei täida põhiliste osapoolte huvisid. Lisaks näeme jätkuvalt suurt rehabilitatsiooni teenuse kättesaadavuse halvenemisega või kohati isegi teenuse katkemise ohtu.
Selgitame. Täname Perearstide Seltsi tagasiside eest. Eelnõule on tagasiside andnud paljud erinevad osapooled ning eelnõus pakutud lahendus on parim tulemus, mis arvestab võimalikult paljude oluliste partnerite seisukohtadega, säilitades samas muudatuste põhieesmärgi: tagada inimestele nende terviseseisundist lähtuv kiire ja tulemuslik abi.
Oleme eelnõu koostamise perioodil Eesti Perearstide Seltsi esindajatega korduvalt kohtunud, viimati 29.06. ning 12.08. on plaanis täiendav infopäev. Kohtumistel oleme jõudnud mitme kokkuleppeni, mis ka eelnõus kajastuvad (nt rehabilitatsiooniteenusele suunamine e-konsultatsioonide kaudu, täiendavate õiguste andmine õdedele, et vähendada perearstide koormust jms).
Rehabilitatsioonisüsteemi reformi valmistatakse ette enam kui viis aastat ning tulles vastu osapoolte soovile, on muudatuste jõustumist juba ka edasi lükatud. Reformi uuendatud ajakavas püsimine on väga oluline, sest see tagab selguse ja kindluse nii teenust saavajatele/vajavatele inimestele kui teenuseosutajatele jt osapooltele. Seltsi viidatud lahendused, mis ei jõua valmis reformi rakendumisega samaaegselt puudutavad tehnilisi lisafunktsionaalsusi (nt enesehinnanguvorm), mis ei ole reformi eduka rakendumise vaatest määrava tähtsusega ning on loomulik, et täiendavaid funktsionaalsusi ja erinevaid mugavuslahendusi lisatakse etapiti ka peale põhimuudatuste rakendumist. Mõistame, et reform mõjutab perearstide tööd ja teeme kõik endast oleneva, et perearstid saaksid vajalikud tööriistad ja oleksid toetatud üleminekul uuele lahendusele.
Üleminekul uuele süsteemile jõuab esimene hulk seniseid teenusesaajaid rehabilitatsiooniteenusele automaatse saatekirja alusel. See vähendab märkimisväärselt perearstide ja teiste rehabilitatsiooniteenusele suunajate esmast töökoormust, mis oli üks peamisi murekohti, millele Eesti Perearstide Selts varasemates aruteludes tähelepanu juhtis. Üleminekulahenduse oluline eesmärk on anda ka praegustele sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse saajatele, kellel on 30.09.2027 seisuga SKA väljastatud SRT suunamisotsus, kindlus ülemineku sujuvas korralduses, et vältida teenuse saamise olulist ajalist katkestust.
Oleme (koostöös Tervisekassaga) planeerinud perearstidele enne reformi rakendumist erinevaid koolitusi, infopäevi ja praktilisi tööjuhiseid ning oleme avatud täiendavaks koostööks ja selgitusteks, mis aitavad muudatusi edukalt ellu viia.
Samuti on meie hinnangul lubamatu olukord, kus SOM kodulehel (27.07.26) https://sotsiaalkindlustusamet.ee/puue-ja-hoolekanne/sotsiaalne-rehabilitatsioon/rehabilitatsiooniteenuse-reform on kirjeldatud planeeritavaid muudatusi ja tavainimese jaoks jääb mulje, et nii nagu kodulehel kirjas on hakkabki kõik olema - seal puudub info, et kõik võib veel muutuda – ehk kommunikatsioon inimeste suunas, kes täna rehabilitatsiooni teenuseid saavad on meie hinnangul eksitav.
Arvestatud. Sotsiaalkindlustusameti kodulehel parandused sisse viidud. Nõustume, et uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse korralduse ning suunamise kirjeldamisel tuleb selgitada, et tegemist on eelnõukohase lahendusega.
Hiljuti perearstkonna seas läbiviidud küsitluses selgus, et perearstid ei pea aktsepteeritavaks lisanduvat lisakoormust ning perearstidele jääb arusaamatuks, mis on tänase süsteemi ületamatud probleemid peale vigase ja kalli IT süsteemi. 24.09.2025 ERR artiklist: … Nimelt kasutab sotsiaalkindlustusamet osaliselt endiselt mitukümmend aastat vana infosüsteemi SKAIS 1, mille edasiarendamine on kallis ja vaevaline. ….
Meie jaoks on arusaamatu, miks ei võiks ainult infosüsteemi vahetada ja tegeleda kitsaskohtade lahendamisega - miks on vaja ühelt poolt lammutada toimivat süsteemi - SKA kaudu rehabilitatsiooniteenuse taotlemine ja hindamine - seal on olemas inimesed, kes seda tööd oskavad teha ja teevad seda igapäevaselt. Selle asemel plaanitakse tuua niigi ülekoormatud perearstiabisse lisaülesandeid, mida perearstkond ei pea juba tänast töömahtu arvestades võimalikuks.
Selgitame. Mõistame muret seoses täiendavate tööülesannetega tervishoiusüsteemis. Samas kinnitame, et vajadus rehabilitatsioonisüsteemi muudatuste järele ei ole seotud infosüsteemidega, vaid sooviga tagada terviseprobleemidega inimestele tulemuslikum ja terviklikum abi.
Oleme nii kohtumistel, infotundides kui ka kirjalikult selgitanud rehabilitatsioonisüsteemi kavandatavate muudatuste põhjuseid, mis on põhjalikult käsitletud ka eelnõu seletuskirjas. Muudatuste eesmärk on pakkuda terviseseisundist tulenevalt igapäevaelus ja inimese tavapärases keskkonnas tuge vajavatele inimestele kvaliteetsemat, tulemuslikumat ja paremini koordineeritud abi, kasutades selleks olemasolevat spetsialistide kompetentsi ja avalikke vahendeid senisest tõhusamalt. Selle eesmärgi saavutamiseks on vajalik vähendada teenuste korralduslikku ja sisulist dubleerimist ning halduskoormust eri valdkondade vahel. Seetõttu nähakse ette rehabilitatsiooniteenuste korraldamise ja rahastamise koondamine tervishoiuga ühe juhtimise alla, mis võimaldab ühtlustada protsesse, töökorraldust ja infovahetust ning luua inimese vajadustest lähtuv terviklik vaade tema teenusteekonnale.
Kavandatava mudeli kohaselt on rehabilitatsiooniteenuse osutajate infosüsteemid liidetud tervise infosüsteemiga. See võimaldab ravi- ja rehabilitatsiooniprotsessiga seotud andmeid vahetada ühtses keskkonnas, vähendab dubleerivat andmesisestust ning toetab tõhusamat koostööd ravi- ja rehabilitatsioonimeeskondade vahel. Tulemuseks on inimese jaoks sujuvam, sidusam ja terviklikum teenusteekond. Seetõttu on tervise infosüsteemile tuginev lahendus hinnatud tehniliselt, sisuliselt ja kulutõhususe vaatest kõige eesmärgipärasemaks lahenduseks, arvestades nii teenusesaajate, tervishoiuteenuse osutajate kui ka rehabilitatsiooniteenuse osutajate vajadusi.
Meie jaoks on arusaamatu, miks ei võiks ainult infosüsteemi vahetada ja tegeleda kitsaskohtade lahendamisega - miks on vaja ühelt poolt lammutada toimivat süsteemi - SKA kaudu rehabilitatsiooniteenuse taotlemine ja hindamine - seal on olemas inimesed, kes seda tööd oskavad teha ja teevad seda igapäevaselt. Selle asemel plaanitakse tuua niigi ülekoormatud perearstiabisse lisaülesandeid, mida perearstkond ei pea juba tänast töömahtu arvestades võimalikuks.
Olemasoleva süsteemi kitsaskohtade lahendamise võimaluse kõrval näeme, et meil on süsteemis veel inimesi, kes on koolitatud ekstra hindama inimese funktsioneerimist vastavalt RFKĺe - töötukassa
töövõime hindajad, kes meie hinnangul võiksid alternatiivselt võtta üle siis SKA rehabilitatsiooniteenuse vajaduse hindajate rolli.
Perearstide arvamuse kohaselt ei ole mõistlik antud lisa tööülesannet mitte ühelgi kujul lisada perearstide töölauale - seda on suudetud organiseerida seni nii, et perearstid on välja jäetud ja eesmärk peaks olema seda ka edaspidi nii teha, arvestades perearstide töökoormuse konstantset suurenemist muude ülesannete arvelt, viimasel ajal iseäranise vaimse tervise probleemide arvelt.
Selgitame. Eesmärk ei ole dubleerida tervishoiusüsteemist eraldiseisvat hindamis- ja andmevahetussüsteemi olukorras, kus tervise infosüsteemis on olemas vajalikud andmed inimese terviseseisundi kohta ning rehabilitatsiooniteenuse osutajate infosüsteemid on kavandatud tervise infosüsteemiga liidestatuna. Seetõttu on kõiki osapooli arvestades hinnatud otstarbekamaks kasutada olemasolevat tervise infosüsteemi taristut, mitte luua paralleelselt täiendavat eraldiseisvat süsteemi.
Töötukassa töövõime hindamise süsteem on loodud teistsugusel eesmärgil ning selle peamine ülesanne on hinnata inimese töövõimet tööturuteenuste ja -toetuste kontekstis. Rehabilitatsiooniteenuse vajaduse hindamine keskendub aga terviseseisundist tulenevatele funktsioneerimisraskustele ning selle hindamise tulemuseks on inimesele sobiva rehabilitatsiooniteekonna ja -sekkumiste kavandamine. Seetõttu ei ole neid kahte funktsiooni võimalik üks-ühele üle kanda.
Inimene, kellel on terviseseisundist tulenev mure, pöördub tavapäraselt enda perearsti, eriarsti või õe vastuvõttu. Seetõttu on inimese vaatest loogiline, et tema terviseseisundist tuleneva toe vajadus tuvastatakse samas etapis ning suunatakse ühtses voos edasi lähtuvalt inimese vajadustest. Samuti, tulenevalt sellest, et tegemist on inimese tervist puudutava olukorraga, on asjakohane, et rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamisel kasutatakse tervishoiutöötaja, arsti või õe kompetentsi. Sisuliselt on tegemist ühe täiendava võimalusega, kuhu perearst saab oma patsiendi abi saamiseks suunata ja see toetab omakorda arste jt tervishoiutöötajaid nende eesmärkide saavutamisel. Praeguse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse üheks peamiseks sihtrühmaks on arenguhäire, kõne hilistumise ning vaimse tervise muredega lapsed, samuti vaimse tervise muredega tööealised. Sellega tekib täiendava toe pakkumise võimalus juurde sihtrühmadele, kellele tervishoius pakutava toe võimaluste üle on Eesti Perearstide Selts muret tundnud. Laste sihtrühm jõuab perearstide vaatevälja laste tervisekontrollide kaudu ning rehabilitatsiooniteenus on üks meede, kuhu vajadusel edaspidi on antud sihtrühma lapsi suunata võimalik. Poliitikamuudatusega suunatakse ka täiendav ressurss mitmedimensioonilise Pereteraapia osutamiseks, mis on tugevdab sotsiaalvaldkonna võimekust pakkuda abi riskikäitumise, vaimse tervise probleemide ja mitmekülgse abivajadusega lastele ning nende peredele.
Rehabilitatsiooniteenusele saavad suunata lisaks perearstidele ka teised eriarstid ja õed, kellel on inimese terviseseisundist tuleneva rehabilitatsioonivajaduse hindamiseks vajalik pädevus. Eesti Perearstide Seltsi soov varasemas tagasisidest on olnud, et ka õed saaksid olla rehabilitatsiooniteenusele suunajad. Oleme selle võimaluse eelnõusse lisanud. Reformi rakendamisel jätkatakse koostööd erialaseltsidega, et tagada lahenduste praktiline rakendatavus ning hoida perearstide täiendav töökoormus võimalikult väike.

Esimene oluline põhimõtteline probleem suunamisprotsessis on asjaolu, et suunaja peab sisuliselt andma hinnangu tema kompetentsivaldkonda mitte-kuuluvatele küsimustele. Nimelt ei kuulu näiteks perearstide ega pereõdede väljaõppesse funktisoonipiirangute (RFK) ja inimese toimetuleku hindamine ega kirjeldamine, ning see ei ole nende igapäevatöö osaks. Seega ei peaks kindlasti olema perearsti ülesandeks patsiendi poolt täidetud enesehindamisvormile omapoolse hinnangu andmine - vastav hindamine peaks toimuma samas etapis, kus pannakse paika vajaminevate teenuste maht, sisu ja eesmärgid. Lisaks on perearsti vaates keeruline eristada, kas inimene vajab üht või mitut teenust - ka see hindamine peaks toimuma teenuste mahu, sisu ja eesmärkide hindamise kontekstis ning ühe või mitme teenuse vahel liikumine peaks toimuma ilma perearsti osaluseta.
Selgitame. Eelnõu kohaselt ei eeldata suunajalt, sh perearstilt rehabilitatsioonivajaduse terviklikku hindamist ega rehabilitatsioonimeeskonna pädevusse kuuluvate otsuste tegemist, nagu teenuste mahu, sisu, kestuse või vajalike spetsialistide koosseisu määramine.
Suunaja roll saab tugineda etteantud rehabilitatsioonivajaduse tuvastamise kriteeriumitele, mis aitavad hinnata, kas inimese terviseseisundist tulenevad probleemid mõjutavad tema igapäevast toimetulekut, õppimist, töötamist või ühiskonnaelus osalemist. See lähenemine toetab arsti võimalust näha inimest tervikuna ning kirjeldada terviseseisundist tulenevaid funktsioneerimispiiranguid oma tavapärase kliinilise töö raames.
Sisuliselt ei erine see põhimõte oluliselt praegusest praktikast, kus tervishoiuteenusele suunamisel või saatekirja koostamisel kirjeldatakse muu hulgas inimese terviseseisundit, diagnoose ning haigusest või terviseprobleemist tulenevaid piiranguid. Rehabilitatsioonimeeskonna ülesandeks jääb seejärel hinnata põhjalikumalt inimese rehabilitatsioonivajadust, seada eesmärgid ning otsustada vajalike sekkumiste ja spetsialistide kaasamise üle. Samuti ei eeldata suunajalt otsustamist selle üle, mitme spetsialisti kaasamist inimese rehabilitatsiooniteenuse osutamine eeldab, kuna see kuulub rehabilitatsioonimeeskonna pädevusse. Juhul, kui e-konsultatsioonile vastava rehabilitatsioonimeeskonna hinnangul ei vaja inimene meeskondlikku panusega rehabilitatsiooniteenust, vaid tervishoiu üksikteenust, siis on võimalik e-konsultatsiooni vastuses selline seisukoht välja tuua.

Lisaks on reformi üheks eesmärgiks muuta inimese teekond lihtsamaks ja sidusamaks. Kui inimese abivajadus tuleneb peamiselt tema terviseseisundist, on loogiline, et rehabilitatsioonivajaduse käsitlus toimub tervishoiusüsteemis ravi ja terviseseisundi hindamise loomuliku jätkuna. See vähendab vajadust pöörduda paralleelselt mitme erineva spetsialisti või asutuse poole üksnes teenusele ligipääsu saamiseks ning aitab vältida olukordi, kus inimene peab rehabilitatsioonivajaduse tõendamiseks läbima täiendavaid hindamisi väljaspool oma raviteekonda. Võrreldes senise korraldusega väheneb vajadus pöörduda täiendavalt Sotsiaalkindlustusameti poole ning inimese jaoks kujuneb teenusele ligipääs terviklikumaks ja sujuvamaks pärast raviarsti või eriarstiga toimunud käsitlust.

Muudatusega seotud koolitus- ja juhendmaterjalide osas teeme koostööd erialaseltside, -liitude ning teiste seotud osapooltega. Näeme siinkohal suurt rolli ka Eesti Perearstide Seltsil, kellega oleme juba ka suhtluses ning soovime seda jätkata. Samuti kavandame muudatuste jõustumist toetavat koostööd – infotunde, koolitusi jms – ka nt Eesti Õdede Liiduga.
Teine oluline probleem on tagasiside formaat, mille sõnastus võimaldab suunata perearstile tagasi lisategevusi või ka näiteks teenuse osutamisest keelduva kommunikatsiooni esitamist. Näiteks rehabilitstasiooni asemel üksikteenust vajava isiku saatekiri peaks liikuma automaatselt edasi vastava teenusepakkuja juurde, mitte tagasi suunajale. Käsitlemata on ka pikemaajalise/eluaegse teenusvajadusega isikud, tagasikutsmise vs korduva suunamise küsimused jm.
Arvestatud. Eelnõu sõnastust on täpsustatud. Selgitame, et inimesel võib olla elu jooksul korduvalt rehabilitatsiooniteenuse vajadus ning inimest on võimalik ka korduvalt rehabilitatsiooniteenusele suunata, kui tema vajadused ning rehabilitatsiooni eesmärk aja jooksul muutuvad. Küll aga ei ole rehabilitatsiooniteenuse puhul tegemist eluaegse ühetaolise teenusega. Selgitame, et rehabilitatsiooniteenusel on selge algus ja ka lõpp, mis on seotud seatud eesmärkide saavutamisega või rehabilitatsiooniteenuse vajaduse ära langemisega. Oleme eelnõu seletuskirjas toonud välja loetelu alustest, millal rehabilitatsiooniteenus lõpeb.

Teenuse eesmärk on toetada inimese iseseisvat toimetulekut, seeläbi parandada tema elukvaliteeti ja võimaldada võimalikult aktiivset osalemist ühiskonnaelus. Eesmärk on toetada inimest võimalikult hästi ka juhul, kui tervisehäire algpõhjus jääb püsima. Inimese terviseseisund ei pruugi muutuda, aga toimetulek võib paraneda. Rehabilitatsiooniteenus on mõeldud inimese iseseisva toimetuleku toetamiseks, kuid see ei ole inimese igapäevane toetamine. Tegemist ei ole elukestva toega olukorras, kus inimene endaga igapäevaselt toime ei tule.

Suhtleme teenusepakkujate, erialaliitudega ja tehniliste lahenduste arendajatega edasi küsimuses, kuidas oleks võimalik inimene suunata edasi üksikteenusele olukorras, kus ta ei vaja rehabilitatsiooniteenuse osutaja hinnangul rehabilitatsiooniteenust, kuid vajab tervishoiu üksikteenuseid. Kindlasti on oluline, et info selle kohta, et inimene ei vaja rehabilitatsiooniteenust, kuid vajab näiteks mõnd tervishoiu üksikteenust, jõuaks ka suunajale.
Eelnõus on jäetud täielikult arvestamata e-konsultatsiooni kaudu teenusele suunamisega seotud tervishoiutöötajate ajakulu ning lisatöö tasustamine. Kuidagi ei saa nõustuda seletuskirjas toodud väitega, nagu oleks rehabilitatsiooniteenuse jaoks e-konsultatsiooni koostamine pelgalt “tavatoiming, mida iseenesest ei ole paslik lisakoormusena käsitlda”. Esiteks tähendab see vähemalt perearstide või pereõdede jaoks hinnangute andmist veel ühes täiendavas valdkonnas, teiseks eeldab vorm kirjeldamist ja põhjendamist - mis vaieldamatult on täiendav ajakulu, kolmandaks ei ole välistatud suunajatelt lisategevusi või -kommunikatsiooni nõudvaid vastuseformaate, neljandaks on perearstide laual väga palju selliseid ülesandeid, millest iga üksiku maht ei pruugi olla väga suur, kuid mis kokku liites toovad kaasa olukorra, kus paljud perearstid on sunnitud töötama kaugelt rohkem kui tavapärane tööaeg ette näeb. Enne paljasõnalise hinnangu andmist tuleks hinnata ja mõõta keskmise nimistu patsientide rehabilitatsiooniteenusele suunamisega seotud toimingutele kuluvat aega.
Selgitame, eelnõu seletuskirja on täpsustatud. Eelnõu koostamisel ei ole lähtutud eeldusest, et rehabilitatsiooniteenusele suunamine oleks tervishoiutöötaja jaoks täiesti ajakuluta tegevus. Samas tuleb arvestada, et rehabilitatsiooniteenusele suunamise puhul on tegemist inimesele täiendava terviseseisundist lähtuva teenuse kättesaadavaks tegemisega, mitte üksnes täiendava haldusülesande lisamisega.
Praktikas pöördub inimene niigi oma tervisemurega perearsti või mõne muu tervishoiutöötaja poole. Kui vastuvõtu käigus selgub, et lisaks ravile vajab inimene rehabilitatsiooniteenust, tekib tervishoiutöötajal võimalus suunata inimene edasi teenusele, mis toetab tema funktsioneerimisvõime taastamist, säilitamist või parandamist.

Seega ei ole tegemist tervishoiusüsteemist eraldiseisva protsessiga, vaid patsiendi käsitluse loomuliku jätkuga. Samuti ei eeldata suunajalt rehabilitatsioonivajaduse põhjalikku hindamist ega teenuste mahu ja sisu määramist, kuna need ülesanded jäävad rehabilitatsioonimeeskonna pädevusse.

Rehabilitatsiooniteenusele suunamisega kaasnevalt on oluline arvestada ka seda, et inimese jaoks väheneb vajadus liikuda erinevate süsteemide vahel ning rehabilitatsiooniteenus muutub terviseseisundi käsitluse loomulikuks osaks.

Eelnõu seletuskirja on lisatud info e-konsultatsioonide tasustamise kohta. E-konsultatsioonile vastamise kulu kaetakse sotsiaalministeeriumi poolt iga-aastaselt Tervisekassale eraldatava eraldise kaudu.

Kirjeldatud murekohad, samuti saatekirja kavandi pikka ja kirjeldavat teksti eeldav formaat on aga üksnes osa perearstide poolt välja toodud probleemidest. Nagu eespool kirjeldatud, leiab perearstkond, et kogu teenuse protsess tervikuna peaks toimuma väljaspool perearstide tööpõldu.
Arvestades perearstiabis täidetavate ülesannete ja ootuste pidevat kasvu - viimasel ajal iseäranis tulenevalt vaimse tervise probleemidega tegelemise puudulikest võimalustest, ning valdkonnas aina teravamaks muutuvat tööjõupuudust, ei ole mõeldav perearstidele täiendava valdkonna ja ülesannete lisamine. OSKA uuringu „Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: perearstiabi“ kohaselt on perearstide vanuselist koosseisu arvestades lähiaastatel oodata märkimisväärset tööjõupuudust.
Eeldusel, et perearstide tegelik pensionile mineku iga oluliselt ei muutu, on aastaks 2033 vaja vanuse tõttu asendada ligikaudu 420 perearsti ehk ligikaudu pooled praegu tegutsevatest perearstidest.
Selgitame. Oleme teadlikud perearstiabi valdkonna tööjõu- ja töökoormuse probleemidest ning arvestame nendega reformi rakendamisel. Samas ei ole rehabilitatsiooniteenuse reformi eesmärk kujundada perearstist rehabilitatsioonivajaduse peamine hindaja ega koondada teenuse korraldamise vastutust perearstiabile.

Lisaks vähendab üleminekuperioodil märkimisväärselt esmaseid suunamisi automaatsete saatekirjade kasutamine seniste teenusesaajate puhul.

Seejuures jätkame rakendamise ettevalmistamisel koostööd perearstide esindusorganisatsioonidega, et leida lahendused, mis tagavad teenuse kättesaadavuse ega suurenda põhjendamatult perearstide töökoormust.

Eelnõu seletuskirja kohaselt saavad HVA haiglad “öelda, millises mahus, mis sihtrühmale nad on valmis teenust osutama, sealhulgas millised on need pädevusvaldkonnad rehabilitatsiooniteenuse liikide mõttes, kus haiglad on valmis rehabilitatsiooniteenust osutama.” Seega näib, et piirkondadesse ei teki osapooli, kellel oleks kohustus konkreetses mahus või kindalt liiki rehabilitatasiooniteenust osutada, samal ajal aga muudetakse teenuse pakkumine seniste väiksemate teenuspakkujuate jaoks oluliselt keerulisemaks, kui mitte kohati võimatuks. Kui oleme eelnõust õigesti aru saanud, siis peab iga potentsiaalne teenusepakkuja suutma tagada kõigi põhimeeskonna liikmete olemasolu, mis omakorda tähendab, et näiteks kahele valdkonnale spetsialiseerumine ei sisuliselt võimalik.

Eelnõus ei selgita piisavalt ka (põhi)meeskonna ja rehabilitatsiooniteenuse osutamisel osalejate seost, mh kas meeskond tähistab konkreetse isikuga tegelemiseks moodustatavat meeskonda või asutuses rehvailitatsiooniteenuse pakkumisega seotud isikuid üldiselt.
Selgitame. Rakendusakti kavandit on täiendatud. Põhimeeskonna nõude eesmärk on tagada rehabilitatsioonivajaduse terviklik hindamine ja rehabilitatsiooniplaani koostamine, kuid see ei tähenda, et kõik põhimeeskonna liikmed peavad osalema iga inimese teenuse osutamises või et kõik spetsialistid peavad olema täiskoormusega seotud ühe konkreetse teenuseosutaja juures.

Eelnõus peetakse rehabilitatsioonimeeskonna all silmas teenuseosutaja juures nõuetele vastavat spetsialistide koosseisu, mis võimaldab korraldada rehabilitatsiooniteenuse osutamist. Konkreetse inimese ümber moodustatav meeskond kujuneb tema vajadustest lähtuvalt ning sinna kaasatakse ainult need spetsialistid, kelle sekkumine on eesmärkide saavutamiseks vajalik.

Samuti on oluline arvestada, et Tervisekassa lepingupartneritelt oodatakse võimekust osutada rehabilitatsiooniteenust tervikliku teenusena. See ei välista spetsialiseerumist teatud sihtrühmadele või rehabilitatsioonivaldkondadele, kuid inimesele peab olema tagatud võimalus saada vajalik rehabilitatsiooniteenus kooskõlas tema rehabilitatsioonivajadusega.
Teenuse detailsed korralduslikud põhimõtted ning lepingutingimused täpsustatakse rakendusfaasis ja Tervisekassa hanketingimustes.

Teenusele pääsemise ja teenuse kättesaadavuse kontekstis on kindlasti oluline ka teenuse alustamisest keeldumist ja teenuse osutamise lõpetamise regulatsioon - sedavõrd konkreetse loeteluna esitatud aluste kajastamine üksnes seletuskirjas, mitte õigusakti tekstis, ei ole õigusselguse vaates hea praktika - õigusakti lugeja ei oska sellist loetelu seletuskirjast otsima asuda ning selle õiguslik tähendus on ebaselge. Samuti jääb arusaamatuks, kelle poolt teostatakse järelevalvet vahendite efektiivse ja väärtuspõhise kasutamise üle (mis seletuskirja kohaselt hõlmab sisuliselt teenuse alustamise ja lõpetamisega seotud tingimuste järgimist - § 22 3 lg 1 p 6 ei ole kaetud ei § 32 sõnastuse ega seletuskirjaga).
Selgitame. Rehabilitatsiooniteenuse käsitluse aluseks on tervishoiusüsteemis tavapäraselt rakendatav põhimõte, et teenuse vajadus kestab seni, kuni esineb terviseseisundist tulenev rehabilitatsioonivajadus ning lõpeb vajaduse äralangemisel. Seetõttu ei ole rehabilitatsiooniteenuse osutamine seotud eelnevalt kindlaksmääratud lõpptähtajaga, vaid inimese eesmärkide saavutamise, seisundi muutumise või rehabilitatsioonivajaduse ümberhindamisega.
Teenuse alustamise, jätkamise ja lõpetamise otsused tehakse rehabilitatsioonivajaduse hindamise ning rehabilitatsiooniplaani täitmise alusel, lähtudes inimese terviseseisundist ja funktsioneerimisvõimest. Selline lähenemine on kooskõlas tervishoiuteenuste üldise korraldusega, kus teenuse osutamise vajadust hinnatakse sisuliste näidustuste, mitte etteantud teenuse kestuse alusel.

Täpsem järelevalve vahendite efektiivse ja väärtuspõhise kasutamise üle toimub Tervisekassa lepingutingimustes sätestatud nõuetes nii, et teenuste kasutamine oleks põhjendatud ja eesmärgipärane.

Võrreldes eelnõu eelmise versiooniga on positiivne, et loodi 3-kuuline automaatsete saatekirjadega üleminekuperiood - küll aga võiks üleminekuperioodi pikkuseks olla vähemalt 6 kuud - ning et teenusele saamine seoti lahti terviseteejuhtidest. Enamik kättesaadavusega seotud murekohtadest on meie hinnangul aga jätkuvalt lahendamata - sh teenuste hinna ja sihtrühma suurenemine olukorras, kus eelarve kasv on minimaalne; teenuse saamise tähtaegade ärajäämine; teenuseosutajate puudus ja tõenäoline vähenemine; majutus- ja transpordikulude hüvitamise lõpetamine.
Selgitame. Hea meel, et tehtud muudatus, mis võimaldab sujuvamat üleminekut uuele teenusele korraldusele, vastab ka Eesti Perearstide Seltsi väljendatud ootusele. Reformi keskne eesmärk on viia rehabilitatsiooniteenus vajaduspõhisele alusele, kus teenusele pääsemine sõltub inimese rehabilitatsioonivajadusest, mitte varasemast staatusest või kuulumisest kindlasse süsteemi.
Teenuse kättesaadavuse küsimused, sealhulgas teenusmahtude kujunemine, teenuseosutajate võrgustik, sihtrühma muutusest tulenev mõju ning transpordi- ja majutustoetustega seotud lahendused on olulised teemad, mida hinnatakse jätkuvalt rakendusfaasis ja Tervisekassa teenuse kujundamise protsessis.
Sotsiaalministeerium ja Tervisekassa on kohtunud ning kohtuvad jätkuvalt kõigi maakondade praeguste rehabilitatsiooniteenuse osutajate ja haiglatega. Kohtumistele on olnud kutsutud ning osa piirkondade arutelus osalenud ka perearstid. Senine tagasiside näitab, et teenuseosutajad otsivad aktiivselt parimaid ja praktilisi lahendusi, et jätkata rehabilitatsiooniteenuse osutamist uue korralduse alusel ning tagada teenuse järjepidevus ja kättesaadavus.
Üksikud teenuseosutajad on väljendanud selget soovi rehabilitatsiooniteenuse osutamist uue korralduse alusel mitte jätkata. Nende teenuseosutajate teenindatavate klientide arv on pigem väike ning tegemist ei ole laiapõhjalise suundumusega valdkonnas.
Kolmekuuline üleminekuperioodi valik on ühelt poolt selleks, et tagada sujuv üleminek uuele rehabilitatsioonikorraldusele, kuid samal ajal võimaldada suunamiste tegemist juba uute põhimõtete alusel, lähtudes inimese tegelikust rehabilitatsioonivajadusest. Üleminekuperiood puudutab eelkõige teenusele suunamist ja esmase aja broneerimist. Teenuse osutamine võib alata ka pärast üleminekuperioodi lõppu.
Teenust saama suunamisega ning muu korraldusega seotud tähtaegu, kus asjakohane, täpsustatakse suunamisega seotud regulatsiooni koostamise käigus. Inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise ja teenust saama suunamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seega täpsustatakse suunamise lahendust määruse seletuskirjas.
Ülemineku puhul ning seda ette valmistades on kavas pakkuda inimestele ka juhtumipõhist tuge nii praeguste teenuseosutajate ning Sotsiaalkindlustusameti poolt. Anname koostöös Sotsiaalkindlustusametiga senistele teenusesaajatele selged sõnumid, kuidas inimese jaoks üleminek toimub, kuidas ta saab valida teenuseosutaja, millal ta peab teenuseosutaja juures aja broneerima ning millal on võimalik teenuse osutamine inimesele.
Meie hinnangul ei ole piisavalt selgelt reguleeritud, millal edastatakse rehabilitatasiooniteenuse osutamist puudutav teave Tervise Infosüsteemi (edaspidi TIS). Rakendusakti § 6 lg 5 kohaselt edastatakse teenuse kokkuvõte TIS-i “pärast rehabilitatsiooniteenuse osutamise lõppemist”, jääb ebaselgeks, kas RTHS § 22 3 lg 4 tuleneb täiendavaid edastamiskohtusi või mitte. Palume eelnõud täpsustada või täiendada selliselt, et teenusepakkujatel selge oleks kohustus andmed operatiivselt edastada iga tegevuse järel. Seletuskirja kohaselt on rehebailitatasioniteenuse osutamist puudutavate andmete TIS-i edastamise põhjendus järgmine: “Andmete dokumenteerimine tervise infosüsteemis tagab raviprotsessi järjepidevuse, võimaldab erinevatel inimese raviga seotud spetsialistidel saada vajalikku ülevaadet teenuse sisust ja tulemustest ning vähendab dubleerivat andmekogumist. Samuti toetab see teenuse kvaliteedi ja ohutuse tagamist ning annab patsiendile võimaluse oma terviseandmetele ühest kohast ligi pääseda.” Nõustume täielikult andmete edastamise vajadusega ning rõhutame, et antud eesmärkide saavutamiseks on vajalik, et ajakohaseid andmeid edastatakse jooksvalt, mitte alles teenuse lõppedes - mis tõenäoliselt peaaegu alati kestab vähemalt mitu kuud, kui mitte aastaid. Absoluutse miinimumina tuleks ette näha või selgemalt välja tuua vähemalt vahehindamisel koostatava vaheepikriisi TIS-i edastamise kohustus.
Arvestame. Täname antud selge ootuse ja tagasiside eest. Nõustume ning näeme asjakohase lahendusena, et rehabilitatsioonivajaduse esmase hindamise tulemus koos rehabilitatsiooni tegevuskava ja kavandatud eesmärkidega edastatakse suunajale ning on tervise infosüsteemi kaudu kättesaadav vaheepikriisi põhimõttel juba teenuse algusjärgus. See võimaldab raviarstile või muule suunajale anda ülevaate hindamise tulemustest ja kavandatud sekkumistest enne rehabilitatsiooniteenuse lõppemist.

Samal ajal jääb teenuse lõppemisel koostatava kokkuvõtte eesmärgiks anda terviklik ülevaade osutatud teenustest, saavutatud tulemustest ja edasistest soovitustest. Nii on tagatud nii jooksva info kättesaadavus kui ka rehabilitatsiooniprotsessi lõplik kokkuvõte.

Rohkem selgitamist vajaks ka inimese lähedaste kaasamine - definitsiooni kohaselt kaasatakse rehabilitatsiooniteenuse osutamisse vajadusel inimese lähedasi, kuid eelnõust ei nähtu näiteks seda, kas ja millist teavet inimese lähedastele avaldada tohib.
Selgitame. Lähedaste kaasamise põhimõtted tulenevad üldistest tervishoiu- ja andmekaitse nõuetest. Laste ja eestkostetavate puhul kaasatakse teenuse osutamisse nende seaduslik esindaja (vanem või eestkostja) ning vajalik teave on neile kättesaadav seadusest tulenevas ulatuses.
Täisealise teovõimelise inimese puhul kaasatakse lähedased rehabilitatsiooniprotsessi inimese enda nõusolekul ning teavet jagatakse ulatuses, millega inimene on nõustunud või mille avaldamiseks tuleneb alus õigusaktidest. Seetõttu ei anna eelnõu rehabilitatsioonimeeskonnale eraldi õigust avaldada lähedastele inimese terviseandmeid ilma inimese teadmise või nõusolekuta.

Kokkuvõttes loodame, et eelnõu puhul ei ole esmatähtis, et midagi saaks tähtajaks tehtud vaid, et saab tehtud reform, mis päriselt on mõistlik, mis on arusaadav ja mis parandab inimeste teenusele pääsemist ning teenuseid üldisemalt ja samaaegselt ei too kaasa perearstidele ega tervishoiusüsteemile täiendavaid tööülesandeid.
Täname sisuliste ettepanekute eest. Eelnõu väljatöötamisel oleme püüdnud leida tasakaalu süsteemi uuendamise vajaduse, teenuste kättesaadavuse parandamise ning tervishoiutöötajate töökoormuse vahel. Hindame kõrgelt perearstkonna panust aruteludesse ning peame oluliseks jätkata koostööd ka rakendamisetapis, et kujundada lahendused, mis toetavad nii inimesi, teenuseosutajaid kui ka tervishoiusüsteemi tervikuna.
Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit
Rehabilitatsiooniasutuste tulevik
Eelnõu ei anna piisavat kindlust, et senistel pädevatel rehabilitatsiooniasutustel on uues süsteemis võimalus tegevust jätkata. Eelnõu kohaselt muutub teenuse osutamine oluliselt tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa, Tervisekassa lepingumahtude ning HVA haiglate või teiste tervishoiuteenuse osutajate koostöövalmiduse põhiseks. See ei anna senistele teenuseosutajatele piisavat kindlust oma tegevuse jätkamiseks ega võimalda hinnata reformi tegelikku mõju.
Lisaks ei ole piisavalt maandatud riski, et teenus koondub suuremate teenuseosutajate juurde ning senised väiksemad ja spetsialiseerunud rehabilitatsiooniasutused jäävad süsteemis kõrval või alltöövõtja rolli või on sunnitud tegevuse lõpetama. Sellisel juhul võib väheneda abivajaja tegelik valikuvabadus, teenuse paindlikkus ning nii regionaalne kui ka linnasisene kättesaadavus.
Selgitame. Reformi eesmärk ei ole tõrjuda süsteemist välja seniseid pädevaid rehabilitatsiooniteenuse osutajaid, vaid luua rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks ühtsed kvaliteedi- ja pädevusnõuded ning siduda teenus tihedamalt tervishoiusüsteemiga.
Sotsiaalministeerium ja Tervisekassa on aktiivses dialoogis praeguste teenuseosutajate ja haiglatega ning senine tagasiside näitab, et valdav osa teenuseosutajatest otsib võimalusi jätkata rehabilitatsiooniteenuse osutamist ka uue korralduse alusel. Üksikud teenuseosutajad on väljendanud soovi teenuse osutamist mitte jätkata ning nende teenindatavate klientide arv on olnud pigem väike või siis keskendutakse teiste teenuste osutamisele, rolli täitmisele – näiteks haridusasutusena hariduse tugiteenuste tagamisele. Teisalt on tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga asutusi, kes on põhimõtteliselt valmis taas rehabilitatsiooniteenust osutama, kes omavad küll rehabilitatsiooniteenuse tegevusluba, kuid ei ole hetkel Sotsiaalkindlustusameti lepingupartneriks sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajana.
Samuti ei ole reformi eesmärk koondada teenuse osutamine üksnes suurte teenuseosutajate kätte. Teenuse korraldamisel peetakse oluliseks rehabilitatsiooniteenuse piirkondlikku kättesaadavust, teenuseosutajate mitmekesisust ja inimeste valikuvõimaluste säilimist. Nende põhimõtetega arvestatakse ka Tervisekassa lepingupartnerite kujundamisel ja teenuse rakendamisel.
Reformi tegelikku mõju teenuseosutajate võrgustikule ja teenuse kättesaadavusele hinnatakse ning jälgitakse rakendamise käigus, et tagada inimestele vajalik rehabilitatsiooniteenus üle Eesti.

Teenuse rahastamine
Rehabilitatsiooniteenuse rahastamise üldine raamistik on seletuskirjas kirjeldatud, kuid jätkuvalt vajab täpsustamist konkreetne hinnastamismetoodika ja selle rakendamine praktikas.
Eelkõige palume selgitada, kuidas hinnastatakse meeskonnapõhine töö, mittetervishoiuspetsialistide panus, teenuse osutamine inimese igapäevases keskkonnas, vahe- ja lõpphindamised, kokkuvõtete koostamine jms.
Selgitame. Nõustume, et rehabilitatsiooniteenuse rahastamismudeli põhimõtted vajavad enne süsteemi rakendumist täiendavat täpsustamist. Eelnõu eesmärk ei ole reguleerida teenuste hinnastamise metoodikat seaduse tasandil, vaid luua selleks õiguslik raamistik.
Rehabilitatsiooniteenuse hinnastamise põhimõtted töötatakse välja koostöös Tervisekassaga ning nende kujundamisel võetakse arvesse rehabilitatsiooniteenuse eripära, sealhulgas meeskonnapõhist tööd, tervishoiu- ja mittetervishoiuspetsialistide panust, teenuse osutamist inimese tavapärases elukeskkonnas, eesmärgi seadmist, tegevuskava koostamist ning rehabilitatsiooniprotsessi dokumenteerimist ja koordineerimist.

Rehabilitatsiooniasutuste halduskoormus ja üleminekukulud
Eelnõu ei kajasta piisavalt teenuseosutajate tegelikku halduskoormust ja üleminekukulusid. Eelnõu seletuskirjas eeldatakse halduskoormuse vähenemist, kuid praktikas lisanduvad või muutuvad mitmed tööprotsessid, sealhulgas dokumenteerimine, heaoluplaani ja tegevuskava seostamine, kvaliteedijuhtimissüsteemi muutmine ning tegevusloaga seotud investeeringute vajadus.
Nõustume, et uuele süsteemile üleminekuga kaasnevad teenuseosutajatele nii kohanemiskulud kui ka vajadus muuta seniseid tööprotsesse.
Samas on reformi eesmärk pikemas vaates vähendada dubleerivaid hindamisi, paralleelset andmekogumist ning eraldiseisvate süsteemide vahelist asjaajamist, mis peaks toetama halduskoormuse vähenemist. Praeguse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse korralduse puhul kulub liialt spetsialistide tööaega dokumenteerimisele.
Selgitame, rehabilitatsiooniteenuse korralduses ning dokumenteerimisel ei ole otsest seost heaoluplaaniga. Teenuseosutaja dokumenteerib igapäevase töö jooksvalt enda infosüsteemi ning teenuse lõppedes esitatakse rehabilitatsiooniteenuse epikriis tervise infosüsteemi.
Samuti on oluline arvestada, et reformiga luuakse rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks ühtsem ja tervishoiusüsteemiga paremini integreeritud raamistik, mille eesmärk on vähendada killustatust ning toetada teenuse osutamist pikemaajaliselt selgematel ja ühtsematel alustel.

Lisaks on oluline märkida, et teatud ulatuses kaasnevad ettevõtlus- ja kohanemisriskid paratamatult iga suurema süsteemse muudatusega. Riigi eesmärk on vähendada ebakindlust läbi varajase kaasamise, regulaarse teavitamise ning koostöö teenuseosutajate ja Tervisekassaga rakendamise ettevalmistamisel.

Spetsialistide puudus
Eelnõu ei anna piisavat kindlust, et uues süsteemis on võimalik tagada vajalike spetsialistide olemasolu olukorras, kus kvalifikatsiooninõuded muutuvad ning mitmeid vajalikke spetsialiste, sealhulgas kliinilisi psühholooge ja psühholoog-nõustajaid, napib juba praegu.
Eeltoodust tulenevalt leiame, et kuigi eelnõud on täiendatud, ei ole ERLi varasemates arvamustes tõstatatud põhiriskid sisuliselt maandatud. Palume eelnõu enne edasist menetlemist täiendada viisil, mis annab selged vastused teenuseosutajate jätkamise, rehabilitatsiooniteenuse osutajate TERVIKusse kaasamise, abivajajate valikuvabaduse, teenusele jõudmise, rahastusmudeli, halduskoormuse ja spetsialistide kättesaadavuse kohta.
Teadvustame, et rehabilitatsioonivaldkonnas on juba täna väljakutseid teatud spetsialistide, sealhulgas kliiniliste psühholoogide ja psühholoog-nõustajate kättesaadavusega. Samas on kvalifikatsiooninõuete eesmärk tagada inimestele kvaliteetne ja vajaduspõhine rehabilitatsiooniteenus ning luua ühtsed alused teenuse osutamiseks.

Eelnõu rakendamise ettevalmistamisel pööratakse eraldi tähelepanu teenuseosutajate võimekusele, spetsialistide kättesaadavusele ning piirkondliku teenusevõrgu kujundamisele.

Rehabilitatsioonimeeskonda kuuluvate spetsialistide kvalifikatsiooninõuded reguleeritakse määruse tasandil. Rakendusakti kavandit on täiendatud. Rakendusakti koostamisel ning menetlemisel on kavas teha koostööd erialaliitude ja – seltsidega.

Dorpat Tervis OÜ
Tahaksime siiski soovitada kaaluda saatekirja, mitte e-konsultatsiooni. Tervisekassa teenusel toimib väga hästi see, et kui esimesel vastuvõtul selgub, et tegelikult näiteks probleem on juba lahenenud, enam sekkumist ei vaja, siis jääbki vastuvõtt ühekordseks. E-konsultatsioon ei anna asutusele mingit eelist või ole kuidagi mõistlik, tundub mulle. Kõik vajaliku info saab ka saatekirjalt. Praegu on nii suur teema see, et inimene saab ise valida arsti, muu spetsialisti - käiakse ju lausa saja kilomeetri kaugusel, kui seal "parem arst" või varem vaba aeg.

Ma usun, sellest tuleb probleem, kui inimene enam ise valida ei saa ja arst hakkab suunama. Arstid ei tunne reh asutusi, nende eripärasid ja kindlasti nad ei hakka seda ka endale selgeks tegema, millega kuhu saata. Reh süsteemis on juba praegu seda, et inimene helistab siia-sinna ja uurib, kes mida täpselt teeb, räägib oma mure ära, küsib, kas teie sellega üldse tegelete, ja otsustab niimoodi, kuhu ta oma teenusega läheb. Me ka asutustena vahel suuname peale esimest kõnet ringi, kui tuntavalt mitte meie profiilne klient. Ma väga paluksin siiski teha see saatekirjapõhiseks teenuseks, sest see toimib kindlasti paremini.
Oleme nõus, et e-konsultatsiooni kasutamisel kaasnevad kulud ning suunamismudeli valikul tuleb hinnata selle mõju süsteemi kulutõhususele ja teenuse kättesaadavusele.
Eelnõu ettevalmistamise käigus on vaadeldud e-konsultatsiooni kasutamisega kaasnevat mõju, sealhulgas kulusid ja töökorralduslikke aspekte. Analüüsis võetakse arvesse nii olemasolevat e-konsultatsioonide kasutamise praktikat tervishoiusüsteemis kui ka rehabilitatsiooniteenuse sihtrühmade eripärasid ja prognoositavaid teenusmahte.
Ka e-konsultatsiooni saab arst või õde suunata just sinna asutusse, kuhu inimene soovib, ehk pakutud lahenduse puhul on võimalik suunajal valida inimesele sobiv asutus ning teha e-konsultatsioon asutusse, mis on inimesele kõige sobivam. See toimib praegu nii ka eriarstiabis.
Teiseks toome välja, et kuna kaob ära puude raskusastme olemasoluga seotud automaatne õigus teenusele, on väga oluline, et nii inimene kui suunaja saavad tagasiside, et inimene ei vaja e-konsultatsioonile vastava meeskonna hinnangul kompleksteenust ning miks ta seda ei vaja.

Activitas OÜ
Nõuded rehabilitatsioonimeeskonna erialasele ettevalmistusele, et olla kindel, et olen neist õigesti aru saanud. Lugesin koma alguses “ja”-ks, kuid seal võiks selguse mõttes igal nõudel “või” olla vahel, siis tundub, et oleks arusaadavam.

Varasemas sihtgrupipõhises spetsialistide loetelus jooksis läbi ka toitumisterapeut - meie ettepanek oleks see spetsialist lisada loetellu:

(2) Lisaks võivad rehabilitatsioonimeeskonda kuuluda järgnevad spetsialistid:
1) eripedagoog;
2) loovterapeut;
3) kogemusnõustaja.
4) toitumisnõustaja/toitumisterapeut

Selgitame (selgitused on täiendavalt antud ka kirjavahetuses). Rakendusakti kavandis toodud kvalifikatsiooninõuete puhul on toodud alternatiivid.

Toitumisnõustaja/toitumisterapeut oli varasemates aruteludes käsitletud võimaliku rehabilitatsioonimeeskonna liikmena, kuid eelnõus ei ole antud eriala(de) spetsialisti täiendavate spetsialistide loetelus eraldi välja toodud.
Eelnõus sätestatud loetelu kirjeldab täiendavaid spetsialiste, kelle kaasamist on peetud rehabilitatsiooniteenuse osutamisel sagedamini vajalikuks.
Rehabilitatsioonimeeskonda kuuluvate spetsialistide loetelu reguleeritakse määruses. Rakendusakti kavandit on täiendatud. Rakendusakti koostamisel on kavas kaasata erialaliite ja -seltse ning teisi partnerorganisatsioone.
MTÜ Ojaveere Teraapiakeskus

(5) Rehabilitatsiooniteenuse saamiseks peab inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastama perearst, muu eriarst või õde. Tervisekassa võtab inimeselt rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle, kui inimene saab rehabilitatsiooniteenust perearsti, muu eriarsti või õe suunamisel.

Kas e-konsultatsioon või suunamiskiri? Seletuskirjas e-konsultatsioon kui suunamiskiri ja pikem kommentaar.

Ka suunata saab iga õde? Või on siin ikkagi mõeldud ainult pereõde? Või siis eriõde? Kui jääb lihtsalt õde, siis saab suunata ka kooliõde;
vaimse tervise õde; onkoloogiaõde; erakorralise meditsiini õde; töötervishoiuõde … jne?
Selgitame. Eelnõus peetakse rehabilitatsiooniteenusele suunamise all silmas e-konsultatsiooni vormis esitatavat saatekirja. E-konsultatsioon on saatekirja erivorm, mille kaudu edastatakse rehabilitatsioonimeeskonnale vajalik teave inimese terviseseisundi ja rehabilitatsioonivajaduse kohta.

E-konsultatsioon on rehabilitatsiooniteenusele suunamiseks kasutatav kohustuslik vorm.

Rehabilitatsiooniteenusele suunamise õigus on kavandatud: 1) perearstiabis töötavale õele; 2) ambulatoorses eriarstiabis töötavale õele.

Inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise ja teenust saama suunamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seega täpsustatakse suunamise lahendust määruse seletuskirjas.
(3) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja peab säilitama andmeid kolm aastat pärast teenuse osutamise lõppemist.

Milliseid andmeid? Kas lg 5 alusel koostatavas määruses on andmekoosseis kirjeldatud? Ehk siis kas need on mingid muud andmed, mis on väljaspool REHA tarkvara või juba epikriisis edastatud andmed? Mis andmed need üldse saavad siis olla?
Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud. Rakendusakti kavandis § 6 on toodud nõuded rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimisele. Rehabilitatsiooniteenuse osutamisel peab olema dokumenteeritud järgmine teave:
1) teenust saava isiku nimi ja isikukood või sünniaeg;
2) rehabilitatsiooniteenuse osutaja nimi;
3) rehabilitatsiooniteenusele osutamisse vahetult osutavate spetsialistide nimed ja erialad;
4) rehabilitatsiooniteenuse osutamise eesmärk;
5) teenuse saaja terviseseisundist tulenevad tegutsemis- ja osalusvõime piirangud;
6) rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava, sealhulgas teenuse saaja enda tegevused;
7) rehabilitatsiooniteenuse raames osutatud teenuste nimetused, kestus, sisu, eesmärk ja tulemused, seos rehabilitatsiooniteenuse üldeesmärgiga;
8) teenuse osutamise minimaalne sagedus ja vajaduse korral teenuste osutamise ajaline järjestus;
9) rehabilitatsiooniteenusega saavutatud tulemused inimese elu ja toimetuleku kontekstis;
10) soovitused edaspidiseks, sealhulgas kodusteks tegevusteks, vajalikud jätkuteenused, teenuse osutamise käigus tuvastatud abivahendite vajadus (märkida abivahendi nimetus, kasutuskeskkond – lasteaed, kool, kodu, töö, vaba aeg, avalik ruum või universaalne ning abivahendi ISO-kood).
(1) Inimesel, kellel on 2027. aasta 30. septembri seisuga kehtiv Sotsiaalkindlustusameti poolt sotsiaalhoolekande seaduse alusel tehtud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise otsus, võib sama otsuse alusel pöörduda käesoleva seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse saamiseks teenuseosutaja poole kuni 2027. aasta 31. detsembrini.

Kas D-osa tuleb ikkagi kõigile teha, kui teenuseosutaja lõpetab tegevuse ja uuel teenuseosutajal tuleb teha uus tegevuskava? Või saab siin teha ka mingi lihtsama üleminekusätte (STHK näitel, kus kõik kliendid peavad üle minema teisele teenuseosutajale)
Selgitame, et üleminekusätte eesmärk on tagada senistele sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saajatele võimalikult sujuv üleminek uude süsteemi ning teenuse katkematus üleminekuperioodil. Samas tuleb arvestada, et alates 1. oktoobrist 2027 hakatakse osutama uut rehabilitatsiooniteenust, mille õiguslik alus, eesmärgid ja korraldus erinevad senisest sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusest.
Seetõttu on vajalik, et ka kõigile üleminekuperioodil teenusele jäävatele inimestele koostatakse vana korralduse alusel D-osa ning uue korralduse alusel rehabilitatsiooniteenuse uus tegevuskava. See tagab, et inimese rehabilitatsioonivajadus, eesmärgid ja kavandatavad tegevused on hinnatud, tegevuskava koostatud ning dokumenteeritud vastavalt uue süsteemi nõuetele, sõltumata sellest, kas inimene jätkab sama või teise teenuseosutaja juures.

Erinevalt Saaremaa Toetava Hariduse Keskuse (STHK) teenuste korraldusest ei ole käesoleval juhul tegemist üksnes teenuseosutaja vahetumisega, vaid üleminekuga uuele rehabilitatsiooniteenuse korraldusele.

(1) Rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastab arst või õde inimese poolt esitatud enesehinnangu vormi ja terviseseisundi alusel.

Kas iga õde või eriõde?
Kas selle vormi eelnõu on ka kusagil eelnõuna?
Suunamisõigus on kavandatud: 1) perearstiabis töötavale õele; 2) ambulatoorses eriarstiabis töötavale õele.

Inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise ja teenust saama suunamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seega suunamise lahendust täpsustakse määruse seletuskirjas.

Enesehinnangu vormi täpne sisu ja ülesehitus tuleb rakendamise ettevalmistamise käigus täiendavalt välja töötada, arvestades nii rehabilitatsiooniteenuse korralduslikke vajadusi, tervise infosüsteemi lahendusi kui ka huvikaitse- ja rehabilitatsiooniteenust saavate inimeste esindusorganisatsioonide ja teenuseosutajate tagasisidet.
Vormi väljatöötamisse on kavas kaasata asjakohased osapooled, et tagada tegevuskava praktiline kasutatavus ning eesmärgipärane seos rehabilitatsioonivajaduse hindamise ja teenuse osutamisega.

(3) Rehabilitatsiooniteenusele suunamine toimub tervise infosüsteemi vahendusel e-konsultatsiooni kaudu.

(4) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja hindab e-konsultatsiooniga saatekirjas esitatud andmete alusel rehabilitatsiooniteenuse vajadust ja annab suunajale tagasiside või broneerib teenusele vastuvõtu. Tagasiside võib sisaldada soovitusi täiendavateks sekkumisteks või rehabilitatsiooniteenuse vajaduse kinnitamiseks.

e-konsultatsioon või saatekiri? E-konsultatsiooni definitsiooni muutmine? Vastutus reha.meeskonnale otsuse eest? Seletuskirjas pikem kommentaar.

Selgitame. Eelnõus peetakse rehabilitatsiooniteenusele suunamise all silmas e-konsultatsiooni vormis esitatavat saatekirja. E-konsultatsioon on saatekirja erivorm, mille kaudu edastatakse rehabilitatsioonimeeskonnale vajalik teave inimese terviseseisundi ja rehabilitatsioonivajaduse kohta.
E-konsultatsioon on rehabilitatsiooniteenusele suunamiseks kasutatav kohustuslik vorm.
Selgitame, et rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamine ja teenusele suunamine reguleeritakse määruse tasandil. Seega suunamise lahendust täpsustatakse määruse seletuskirjas.
Selgitame, et nii e-konsultatsiooni saatekirja koostamise kui saatekirja vastuse koostamise eest on vastutav iga teenuse pakkuja – arst või õde suunamise (e-konsultatsiooni koostamise) ning rehabilitatsiooniteenuse osutaja sellele vastamise eest. Kui inimene suunatakse teenusele, aga vastu ei võeta (keeldutakse), jõuab inimene tagasi arsti või õe vastuvõtule, kes peab uuesti raviteenuse või ka rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastama.
Täpsemad suunamise kriteeriumid kirjeldatakse koostatavas juhendis, milles peab olema täpselt kirjeldatud, millal suunatakse, mis andmed peavad olema saatekirja kirjas ja millal ei suunata.
Saatekirja ja selle vastuse erialase sisu töötavad välja Tervisekassa ja vastava eriala ühendused, need kinnitab Tervisekassa ning avaldab oma kodulehel.
kas siin on planeeritud sätestada ka takistavad meetmed arsti/õe vastutuse edasiandmist rehameeskonnale? Kaebuste korral menetlemise erisused?

Selgitame, et nii e-konsultatsiooni saatekirja koostamise kui saatekirja vastuse koostamise eest on vastutav iga teenuse pakkuja – arst või õde suunamise (e-konsultatsiooni koostamise) ning rehabilitatsiooniteenuse osutaja sellele vastamise eest. Kui inimene suunatakse teenusele, aga vastu ei võeta (keeldutakse), jõuab inimene tagasi arsti või õe vastuvõtule, kes peab uuesti raviteenuse või ka rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastama.
Täpsemad suunamise kriteeriumid kirjeldatakse koostatavas juhendis, milles peab olema täpselt kirjeldatud, millal suunatakse, mis andmed peavad olema saatekirja kirjas ja millal ei suunata.
(1) Rehabilitatsiooniteenust osutavasse põhimeeskonda peavad kuuluma järgmised spetsialistid:
1) eriarst või õde;
2) kliiniline psühholoog, psühholoog-nõustaja või psühholoog või vaimse tervise õde;
3) füsioterapeut;
4) logopeed või tegevusterapeut;
5) sotsiaaltöötaja.

Ka siin – kas eriõde või õde?

Seadus annab valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnormi kehtestada rehabilitatsiooniteenuse liigid, nõuded rehabilitatsioonimeeskonna koosseisule ning teenuse osutamise tingimused ja kord määrusega. Nõuded rehabilitatsiooniteenuse meeskonnale reguleeritakse määruse tasandil. Määruse koostamisel on võimalik pidada nõu huvikaitse- ja esindusorganisatsioonidega. Rehabilitatsiooniteenust osutavasse põhimeeskonda kuuluva spetsialistide loetelu selgitatakse täpsemalt määruse seletuskirjas. Rakendusakti kavandis on peetud silmas õde.


(5) Teenuseosutaja võib osutada rohkem kui üht liiki rehabilitatsiooniteenust, kui meeskonna koosseisus on olemas asjaomased spetsialistid.

Kas siin võiks olla sõnastus, et „kui inimese terviseseisundist tulenevalt on tegevuskavas fikseeritud põhjendatud vajadus ning meeskonna koosseisus on olemas asjaomased spetsialistid“

Selgitame. Eelnõu ettepanekuga ei täiendata, kuna säte reguleerib teenuseosutaja üldist võimekust osutada erinevaid rehabilitatsiooniteenuse liike, mitte konkreetse inimese teenuste vajadust.
(6) Teenuseosutaja võib Tervisekassaga lepingut sõlmides märkida täiendavalt, millisele vanuserühmale (lapsed või täisealised) teenust osutatakse.

Aga ei pea?
See säte peaks olema Tervisekassa hanketingimustes või lepingutes, sest kui see ei ole ette määratletud, siis saab tekkida olukord, kus mingis piirkonnas mingi sihtgrupp on katmata. Kui ma valin, et ma ei taha lepingus sätestada ja hiljem otsustan, kui hanked on tehtud.
Pealegi ka spetsialistide mõistes – see oni erinev, mis vanusegrupiga sa töötad. Nt kõik loovterapeudid ei tööta lastega, osad ei tööta vaimse alaarenguga vms.
Seletuskirjas on selles osas ka: Teenuseosutaja märgib Tervisekassaga lepingut sõlmides, kas ja mis liiki rehabilitatsiooniteenust ta osutab ning millisele vanusrühmale (lapsed, täiskasvanud).
Rakendusakti kavandit on täiendatud. Teenuseosutaja märgib Tervisekassaga lepingut sõlmides täiendavalt, millisele vanuserühmale (lapsed või täisealised) teenust osutatakse.
(3) Meeskonnas töötaval psühholoogil peab olema riiklikult tunnustatud magistrikraad psühholoogia erialal või sellele vastav kvalifikatsioon.

Märkamine: SOM võiks Enic/Naric’ga suhelda – nad on andnud erineva hinnangu TLÜ nõuka ajal tehtud lastepsühholoogia 5 a õppe osas. Mõni on saanud vastavuse psühholoogia magistriga ja mõni ei ole saanud. Kuigi sama õppekava.
Täname tehtud ettepaneku eest, oleme selle teadmiseks võetud.
(6) Meeskonnas töötaval tegevusterapeudil peab olema kutseseaduse alusel antud tegevusterapeudi kutse, riiklikult tunnustatud kõrgharidus tegevusteraapias või sellele vastav kvalifikatsioon.

On mõistetav, et kuna meil ei ole Eestis tegevusteraapia magistriõpet, siis on siin erand, et ainult rakenduskõrgharidus ja nad saavad ka Tervishoiu Kõrgkoolist kutsetaseme 6.
Teadmiseks võetud.
(7) Meeskonnas töötaval loovterapeudil peab olema kutseseaduse alusel antud loovterapeudi kutse tase 7, magistrikraad kunstiteraapias (loovteraapias) või muusikateraapias või sellele vastav kvalifikatsioon.
Siin on sassis asjad. Loovteraapias on 4 suunda (kunst, muusika, tants- ja liikumine ning draama), millest saab olla magistrikraad (muusika, kunst (nimetatakse ka visuaal) ja tants). Muusikateraapias on olemas kutse 6 ja 7, kunsti ja tantsu osas on olemas ainult kutse 7. Või on eesmärk tantsu- ja liikumisterapeudid välistada?
Ettepanek sõnastada: Meeskonnas töötaval loovterapeudil peab olema kutseseaduse alusel antud loovterapeudi kutse tase 6 või 7, magistrikraad loovteraapias või sellele vastav kvalifikatsioon.
Rakendusakti kavandit on täiendatud. Kvalifikatsiooninõuded kehtestatakse määruse tasandil ning muudatuste mõju selgitatakse määruse seletuskirjas. Määruse koostamisel on võimalik pidada nõu huvikaitse- ja esindusorganisatsioonidega.

(11) Meeskonnas töötaval sotsiaaltöötajal peab olema kutseseaduse alusel välja antud sotsiaaltöötaja kutse, riiklikult tunnustatud kõrgharidus sotsiaaltöös või sellele vastav kvalifikatsioon.
Kas siin on mingi põhjus, et sotsiaaltöötaja puhul piisab bakalaureuse tasemest, kui Eestis on võimalik magistrit ka omada nii sotsiaaltöös kui rehabilitatsioonis?
Selgitame, et kvalifikatsiooninõuded kehtestatakse määruse tasandil ning muudatuste mõju selgitatakse määruse seletuskirjas. Määruse koostamisel on võimalik pidada nõu huvikaitse- ja esindusorganisatsioonidega.


(3) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja koostab rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte, mis peab minimaalselt sisaldama rehabilitatsiooniteenust osutanud spetsialistide nimesid ja erialasid koos erialapõhiste kokkuvõtetega ning rehabilitatsiooniperioodi üldkokkuvõtet, sealhulgas ülevaadet tulemustest, inimese toimetuleku seisundist ja soovitustest edaspidiseks.

Kas siin võiks olla mingi täpsustus, et millal seda koostatakse. Teenuse lõppemisel, vähemalt kord aastas vms
Või on selles punktis mõeldud vahe- ja lõpphindamisi? Siis võikski nii sõnastada, et oleks üheselt mõistetav ja seostatav RTHS §-s 223 lg1 p4’ga.
Selgitame, et rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise täpsemad kehtestatakse määruse tasandil ning muudatuste mõju selgitatakse määruse seletuskirjas. Määruse koostamisel on võimalik pidada täiendavalt nõu eriala-, huvikaitse- ja esindusorganisatsioonidega. Kavas on täpsustada kokkuvõtte koostamise ning esitamise ajaetappi ning viisi.
Määruse § 5 lõigetes 3, 7 ja 8 sätestatud kvalifikatsiooninõuded tuleb täita hiljemalt 1. oktoobril 2031. a.

Millega selline 5 aastane üleminekuaeg on põhjendatud? Loovterapeutide osas, kui on muusikaterapeutidel ka kutse 6 sobilik, on piisavalt inimesi täna kutsega 6 ja 7. Või kas siis kuni 2031 saaks töötada ka loovterapeut, kellel pole kutset ega magistrit? Ei kujuta ette, kes need inimesed oleks. Kui siin on mõeldud, et õppija saaks magistri või EMTA väljaõppe käigus nt praktikat teha rehameeskonnas, siis nagunii teeb ta seda praktikalepingu alusel ja teise kutsega loovterapeudi superviseerimisel nagu seda praegu tehakse ning aruandlus toimub kutsega/töötava terapeudi nime alt. Selle jaoks seda erisust luua ka ei ole vaja.
Psühholoog, kellel pole magistrikraadi ei peaks inimestega ilmselt ka töötama. Mis põhjusel on bakalaureuse kraadiga psühholoog kuni 2031 piisav?? Täiesti arusaamatu. Ja kas see ikka on kooskõlas seletuskirjas toodud põhiseaduse §29 riivega - Riive eesmärk on tagada rehabilitatsiooniteenuse kvaliteet ning kaitsta inimeste elu ja tervist, mis on põhiseaduslikult legitiimne eesmärk.
Eripedagoogide osas ei kommenteeri.

Selgitame, et üleminekuaeg on põhjendatud nende spetsialistide erialade puhul, kus muudatusega muudetakse kvalifikatsiooninõudeid rangemaks võrreldes praeguste sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamisel sotsiaalhoolekande seaduses esitatud nõuetele. Rakendusaktis toodud kvalifikatsiooninõuete puhul on tuginetud senises protsessis laekunud erialaliitude sisendile ning aruteludele erialade esindajatega, aga ka huvikaitse- ja esindusorganisatsioonide, samuti rehabilitatsiooniteenuse osutajate tagasisidele, mille kohaselt on reformi rakendumisel oluline tagada meeskondade spetsialistide olemasolu, mis omakorda aitab tagada teenuse kättesaadavuse kõigis piirkondades. Üleminekuperiood annab teenuseosutajatele vajaliku aja viia meeskonnaliikmete kvalifikatsioon kooskõlla seatud nõudmistega.
Kvalifikatsiooninõuded kehtestatakse määruse tasandil ning muudatuste mõju selgitatakse määruse seletuskirjas. Määruse koostamisel on võimalik pidada täiendavalt nõu huvikaitse- ja esindusorganisatsioonidega.
Võtame teadmiseks psühholoogia eriala kvalifikatsiooninõuete kohta esitatud seisukoha.


Eelnõu esimese kooskõlastusringi järgselt on tehtud muudatusi, millega on:
• loodud inimeste ja teenusele suunajate jaoks sujuvam ülemineku korraldus, millega praeguses süsteemis 30.09.2027 seisuga kehtiva suunamisotsusega inimestele korraldatakse automaatne suunamine rehabilitatsiooniteenusele;
Kas STHK näitel, kes lõpetab teenuse osutamise, on ka mingi võimalus, et vanemad saavad lapsele valida teise teenuseosutaja ja kuidagi sujuvamalt üle minna. Et STHK ei pea tegema kõigile, kellel plaan kehtib, D osa ja uuel teenuseosutajal uut rehaplaani?
Jah võimalus on, et nad vahetavad teenuseosutaja enne 30.10.2027 aga võibolla on see laiem küsimus, kuidas nende teenuseosutajate osas toimida, kes lõpetavad teenuste osutamise või ei saa tegevusluba.

Selgitame, et üleminekusätte eesmärk on tagada senistele sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saajatele võimalikult sujuv üleminek uude süsteemi ning teenuse katkematus üleminekuperioodil. Samas tuleb arvestada, et alates 1. oktoobrist 2027 hakatakse osutama uut rehabilitatsiooniteenust, mille õiguslik alus, eesmärgid ja korraldus erinevad senisest sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusest.
Seetõttu on vajalik, et ka kõigile üleminekuperioodil teenusele jäävatele inimestele koostatakse vana korralduse alusel D-osa ning uue korralduse alusel rehabilitatsiooniteenuse uus tegevuskava. See tagab, et inimese rehabilitatsioonivajadus, eesmärgid ja kavandatavad tegevused on hinnatud, tegevuskava koostatud ning dokumenteeritud vastavalt uue süsteemi nõuetele, sõltumata sellest, kas inimene jätkab sama või teise teenuseosutaja juures.
Muudatusega võib esineda näiteid, kus üks teenuseosutaja lõpetab rehabilitatsiooniteenuse osutamise ning senised teenusesaajad pöörduvad uute teenuseosutajate vastuvõtule. Laiemalt on aga käesoleval juhul tegemist üleminekuga uuele rehabilitatsiooniteenuse korraldusele, mitte üksi teenuseosutaja vahetumisega.
Mõistame, et Saaremaa Toetava Hariduse Keskust puudutav oli vaid näide, kuid rõhutame, et iga praegune sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutaja saab ise väljendada, sealhulgas enda klientidele selgitada, kas, kuidas ja millal asutus soovib rehabilitatsiooniteenuse osutamisega jätkata või lõpetada ning kuidas üleminekul seniseid kliente toetatakse.
üldine rehabilitatsiooniteenusele suunamise ning rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise protsess seotud lahti valdkondadeülese koordinatsiooniteenusest ning terviseteejuhi rollist – teenusele suunab tervishoiutöötaja saatekirjaga (e-konsultatsioon); 

Seaduseelnõu tekstis on sõna „suunamisel“
Saan aru, et ilmselt perearstide tagasisidest tulenevalt on siin tehtud muudatus ja sisuliselt pannakse vastutus suunamise eest nüüd reha-meeskonnale. Perearst suunab e-konsultatsioonile ja teenuseosutaja peab tegema tagasiside, et pole põhjendatud teenusele suunata.
Sisuliselt pannakse vastutus otsuse eest rehameeskonnale. Kas siin siis saab teoks stsenaarium, et inimene esitab mitte-suunamise eest kaebuse Terviseametile ja Terviseamet hakkab teenuseosutajaid menetlema? Mitte perearsti või eriarsti eitavat otsust?
Kuna tegemist on ikkagi tervisejoiuteenusega, siis otsuse saab teha eriarst, perearst või eriõde ja rehabilitatsiooniteenuse osutaja viib otsuse ellu. Õiguslikult saaks olla siis kaks varianti – kas küsitakse hinnangut teenuseosutajalt (e-konsultatsioon) või/ja peale seda tehakse suunamiskiri.
Praegu on määruses veider sõnastus: Rehabilitatsiooniteenusele suunamine toimub tervise infosüsteemi vahendusel e-konsultatsiooni kaudu.
Need kaks sõna on erineva sisuga. Üks on nõu küsimine ja teine on otsuse tegemine. Rehabilitatsioonimeeskond või selle koosseisus olev arst ei saa olla eelduslikult pädevam kui konkreetse inimese perearst või eriarst.
Kui võtta siia juurde ka THKS§ § 223 lg1 p6: rehabilitatsiooniteenuse osutaja on kohustatud tagama talle eraldatud rahaliste vahendite efektiivse ja väärtuspõhise kasutamise + seletuskirjas toodud selgituse, siis on selgelt nähtav, et vastutus suunamise tagasilükkamise eest on rehateenuse osutajal mitte pere- või eriarstil või õel.
Lisaks rahastus – kas tervisekassa hakkab tasuma nende e-konsultatsioonide/suunamiste hindamise eest eraldi? E-konsultatsiooni klient ei ole rehameeskonna klient sellel hetkel – kes rahastab neid eitava otsusega e-konsultatsioone/hindamisi?
Eelnõu kohaselt ei tee rehabilitatsioonimeeskond otsust suunamise asemel ega võta üle suunaja pädevust. Perearst, muu eriarst või õde tuvastab inimese terviseseisundist tuleneva võimaliku rehabilitatsioonivajaduse ja algatab suunamise tervise infosüsteemi kaudu e-konsultatsiooni vormis. Suunamine toimub perearsti, muu eriarsti või õe poolt saatekirjaga (e-konsultatsioon). E-konsultatsioon toimub tervise infosüsteemi vahendusel. Kui suunaja leiab, et patsiendi probleemist lähtuvalt on rehabilitatsiooniteenusest abi, koostab ta e-konsultatsiooni. Kui potentsiaalne ning vastava õigusega suunaja keeldub seda tegemast, on õigus esitada kaebus tema otsuse peale.
Rehabilitatsioonimeeskonna ülesanne on seejärel hinnata rehabilitatsioonivajadust oma pädevuse piires ning otsustada, kas ja millises mahus on rehabilitatsiooniteenus inimese vajadustest lähtuvalt põhjendatud. Seega lõpliku sisulise otsuse teenuse alustamise või sellest keeldumise kohta teeb rehabilitatsioonimeeskond (teenuseosutaja). Eelnõu seletuskirjas on toodud, et teenuseosutaja saab teha põhjendatud otsuseid teenuse alustamisest keeldumiseks (näiteks suunamise põhjal ei ole arusaadav, et tegemist on rehabilitatsioonivajadusega). See on võrreldav teiste tervishoiusüsteemis kasutatavate suunamismudelitega, kus suunav tervishoiutöötaja tuvastab vajaduse täiendavaks käsitluseks, kuid konkreetse teenuse osutamise otsus ja korraldus kuuluvad vastava teenuse osutaja pädevusse.
E-konsultatsiooni kasutamine on käesolevas kontekstis eeskätt tehniline suunamis- ja infovahetuskanal, mitte pelgalt nõu küsimise instrument. Seetõttu ei ole eesmärk eristada e-konsultatsiooni ja suunamist (eraldi suunamiskirja koostamist) kahe eraldiseisva etapina.



Teenuse eesmärk on toetada inimese iseseisvat toimetulekut, seeläbi parandada tema elukvaliteeti ja võimaldada võimalikult aktiivset osalemist ühiskonnaelus. Eesmärk on toetada inimest võimalikult hästi ka juhul, kui tervisehäire algpõhjus jääb püsima. Inimese terviseseisund ei pruugi muutuda, aga toimetulek võib paraneda. Rehabilitatsiooniteenus on mõeldud inimese iseseisva toimetuleku toetamiseks, kuid ei ole inimese toetamine igapäevaselt. Tegemist ei ole elukestva toega olukorras, kus inimene endaga igapäevaselt toime ei tule.

Erihoolekandekliendid ja rehabilitatsiooniteenused: Erinevate tõlgenduste vältimiseks oleks hea lisada seletuskirja veel suuniseid. Olen aru saanud, et osad erihoolekande kliendid ei ole enam õigustatud teenuseid saama ning osad justkui on. Nt seni kõnetu klient, kes on rehateenuste kaudu saanud teraapiaid ja kõne on muutunud selgemaks. Toimetulek on paranenud aga iseseisvat toimetulekut ei tule sealt kunagi. Ehk et oleks selgem kui kuidagi sõnastada see osa täpsemini, sest saan aru, et eesmärk on ikkagi, et nn elupõhised senised kliendid teenusele enam ei tuleks. Ja võib-olla ka mingi perspektiiv, kas ja millises ajaraamis on SOM plaan erihoolekandeteenuseid reformida.
Erihoolekande ja rehabilitatsiooniteenuste edasise korralduse osas on sotsiaalministeeriumil töös suure ja kompleksse psüühilise abivajadusega inimeste teenusmudeli kontseptsiooni väljatöötamine. Kehtiva tööplaani kohaselt valmistatakse ettepanekud Vabariigi Valitsusele esitamiseks ette 2027. aasta I kvartalis. Seetõttu ei ole praegu võimalik lõplikult kirjeldada erihoolekandeteenuste tulevast reformisuunda, kuid teenusmudeli kontseptsiooni valmimisel saab täpsemalt käsitleda ka erihoolekande ja rehabilitatsiooniteenuste omavahelist rollijaotust ning sihtrühmasid.

Teenuseosutaja märgib Tervisekassaga lepingut sõlmides, kas ja mis liiki rehabilitatsiooniteenust ta osutab ning millisele vanusrühmale (lapsed, täiskasvanud). Vajaduse korral võib ühe tervishoiuteenuse osutajaga sõlmida lepingu(d) mitut liiki rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks.

Reha meeskonna määruse eelnõus on sõnastu, et „võib“ märkida, mitte et „peab“.
Rakendusakti kavandit on täiendatud.
Meeskonnas töötavatel kliinilisel psühholoogil, psühholoog-nõustajal ja toitumisnõustajal peab olema tagatud erialast lähtuv kutse määruses välja toodud tasemel. Teistel erialadel on oluline kutseseaduse antud kutse või riiklikult tunnustatud kõrgharidus vastaval eriala. Meeskonna kogemusnõustaja peab läbima täienduskoolituse mahus 182 akadeemilist tundi.

Reha meeskonna määruses ei ole toitumisnõustajat §55 nimetatud.
Seletuskirja on täiendatud. Rakendusakti kavandis ei ole hetkel toitumisnõustajat tõepoolest nimetatud. Toitumisnõustaja/toitumisterapeut oli varasemates aruteludes käsitletud võimaliku rehabilitatsioonimeeskonna liikmena, kuid eelnõus ei ole teda täiendavate spetsialistide loetelus eraldi välja toodud. Eelnõus sätestatud loetelu kirjeldab täiendavaid spetsialiste, kelle kaasamist on peetud rehabilitatsiooniteenuse osutamisel sagedamini vajalikuks.
Kvalifikatsiooninõuded kehtestatakse määruse tasandil ning muudatuste mõju selgitatakse määruse seletuskirjas. Määruse koostamisel on võimalik pidada nõu huvikaitse- ja esindusorganisatsioonidega.
Kaitsevägi
Kaitsevägi on eelnõuga tutvunud. Märkusi ei ole.
Teadmiseks võetud.

EELNÕU
05.08.2026

Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine)

§ 1. Rahvatervishoiu seaduse muutmine

Rahvatervishoiu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „tagamiseks,“ tekstiosaga „rehabilitatsiooniteenuse osutamist,“;

2) seadust täiendatakse 31. peatükiga järgmises sõnastuses:

„31. peatükk
Rehabilitatsiooniteenus

§ 221. Teenuse eesmärk ja sisu

(1) Rehabilitatsiooniteenus on kogum teenuseid, mida osutatakse inimesele, vajaduse korral tema lähedasi kaasates, ravi eel, ravi toetavana või ravi järel ning mille eesmärk on leevendada terviseseisundi, haiguse või vigastuse mõju inimese igapäevategevustele ja ühiskondlikule osalusele, parandada või säilitada inimese iseseisvat funktsioneerimisvõimet, tegutsemis- ja osalusvõimet ning arendada tema enesega toimetulekut ja enesejuhtimise oskusi igapäevaelus.

(2) Rehabilitatsiooniteenuse liigid, nõuded rehabilitatsioonimeeskonna koosseisule ning teenuse osutamise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 222. Teenuse korraldamine ja osutamine ning teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine

(1) Rehabilitatsiooniteenuse osutamist korraldab Tervisekassa.

(2) Rehabilitatsiooniteenust osutavad tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad, arvestades et igas maakonnas osutab rehabilitatsiooniteenust vähemalt üks haigla.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud haiglatele võib rehabilitatsiooniteenust osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on kehtiv taastusravi või perearsti nimistu alusel perearstiabi osutamise tegevusluba või vähemalt kaks järgmistest tegevuslubadest:
1) iseseisva füsioteraapia osutamise tegevusluba;
2) iseseisva logopeedilise ravi osutamise tegevusluba;
3) iseseisva psühholoogilise ravi osutamise tegevusluba või psühhiaatria tegevusluba.

(4) Rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks sõlmib Tervisekassa tervishoiuteenuse osutajaga halduslepingu, lähtudes ravikindlustuse seaduse §-des 35–37 sätestatust.

(5) Rehabilitatsiooniteenuse saamiseks peab inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastama perearst, muu eriarst või õde. Tervisekassa võtab inimeselt rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle, kui inimene saab rehabilitatsiooniteenust perearsti, muu eriarsti või õe suunamisel.

(6) Inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise ja teenust saama suunamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 223. Teenuseosutaja kohustused

(1) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja on kohustatud:
1) tagama rehabilitatsiooniteenuse osutamise käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud tingimustel;
2) tagama rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks käesoleva seaduse § 221 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele vastava rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu;
3) tagama, et temaga lepingulises suhtes olev rehabilitatsioonimeeskonna liige vastab käesoleva seaduse § 224 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele;
4) tagama rehabilitatsiooniteenuse nõuetekohase dokumenteerimise;
5) kirjeldama organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja selle kvaliteedi tagamise korraldust;
6) tagama talle eraldatud rahaliste vahendite efektiivse ja väärtuspõhise kasutamise.

(2) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja dokumenteerib enda infosüsteemis teenuse osutamise järgmises andmekoosseisus:
1) inimese üldandmed;
2) inimese terviseseisundist tulenevad tegutsemis- ja osalusvõime piirangud;
3) inimese kasutatavad abivahendid ja meditsiiniseadmed;
4) inimesele rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavad teenused ja tegevused;5) teenuse osutamisel saavutatud tulemus ning hinnang inimese heaolule ja toimetulekule;
6) muud teenuse osutamisega seotud andmed.

(3) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja säilitab käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kogutud andmeid 30 aastat pärast teenuse osutamise lõppemist.

(4) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja esitab tervise infosüsteemi rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte ambulatoorse epikriisina, lähtudes tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 592 lõike 2 alusel sätestatust.

(5) Rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise täpsemad nõuded ja andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 224. Rehabilitatsioonimeeskonna liige

(1) Rehabilitatsioonimeeskonna liige võib olla inimene, kellel on selleks vajalik erialane ettevalmistus või sobiv kutse või kõrgharidus.

(2) Rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad täpsemad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Rehabilitatsioonimeeskonna liikmed peavad hoidma konfidentsiaalsena neile rehabilitatsiooniteenuse osutamisel teatavaks saanud andmeid teenust saava inimese kohta, kui seaduses või kokkuleppel teenust saava inimesega ei ole ette nähtud teisiti.

§ 225. Teenuse rahastamine

(1) Tervisekassa võtab käesoleva seaduse § 222 lõikes 5 sätestatud korras rehabilitatsiooniteenust saama suunatud inimeselt rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud tingimustel ja korras.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul rahastatakse rehabilitatsiooniteenust ja selle korraldamist riigieelarvest Tervisekassa kaudu riigieelarveliste võimaluste piires. Muul juhul tasub rehabilitatsiooniteenust saav inimene teenuse eest ise.“;

3) paragrahvi 32 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „§-des 14–22“ tekstiosaga „ning § 223 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5“;

4) seaduse 8. peatüki 1. jagu täiendatakse §-dega 382 ja 383 järgmises sõnastuses:

„§ 382. Rehabilitatsiooniteenuse saamine Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel

(1) Inimene, kelle kohta on Sotsiaalkindlustusamet teinud sotsiaalhoolekande seaduse alusel sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise otsuse, mille kehtivus lõpeb 2027. aasta 30. septembril, võib sama otsuse alusel pöörduda käesoleva seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse saamiseks teenuseosutaja poole kuni 2027. aasta 31. detsembrini.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud inimesele koostatakse automaatselt sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse andmete alusel saatekiri käesoleva seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenusele saamiseks.

(3) Saatekirja koostamiseks kasutatakse järgmisi sotsiaalkaitse infosüsteemis olevaid andmeid:
1) teenusesaaja nimi;
2) teenusesaaja isikukood;
3) sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsuse kehtivuse aeg.

§ 383. Rehabilitatsiooniteenuse järelhindamine 
 
Sotsiaalministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aastal käesolevas seaduses sätestatud rehabilitatsiooniteenuse regulatsiooni rakendamise mõju ja tulemuslikkust.“. 

§ 2. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine

Kaitseväeteenistuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 195 lõike 11 punktis 1 asendatakse sõnad „sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse“ sõnaga „rehabilitatsiooniteenuse“;

2) paragrahvi 195 lõike 2 esimest ja teist lauset täiendatakse pärast sõnu „sotsiaalhoolekande seaduse“ sõnadega „või rahvatervishoiu seaduse“.

§ 3. Käibemaksuseaduse muutmine

Käibemaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 16 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „tähenduses“ tekstiosaga „, rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenus“;

2) paragrahvi 16 lõike 1 punktist 4 jäetakse välja tekstiosa „56,“.

§ 4. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmine

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 23 lõike 6 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 6 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „ja rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevusteks, välja arvatud ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest finantseeritavateks tegevusteks“;

3) paragrahvi 71 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „ja rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevusteks, välja arvatud ravikindlustuse ja riigieelarve muudest vahenditest finantseeritavateks tegevusteks“.

§ 5. Ravikindlustuse seaduse muutmine

Ravikindlustuse seaduse §-i 30 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) E-konsultatsioon on tervise infosüsteemi vahendusel vastava saatekirja alusel toimuv:
1) kahe tervishoiutöötaja vaheline nõustamine, mille eesmärk on täpsustada kindlustatud isiku haiguse diagnoosi või määrata talle uuringud ja ravi ning mille tulemusel annab konsulteeriv tervishoiutöötaja kirjaliku arvamuse või määratakse kindlustatud isikule aeg asjakohase tervishoiuteenuse saamiseks;
2) perearsti, muu eriarsti või õe poolne suunamine rehabilitatsiooniteenusele kooskõlas rahvatervishoiu seaduse §-ga 22 ning mille tulemusel määrab tervishoiutöötaja inimesele rehabilitatsiooniteenuse saamise või annab põhjendatud arvamuse, miks teenuse osutamine ei ole asjakohane.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud saatekirja ja selle vastuse dokumenteerimise tingimused sätestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lõike 3 alusel kehtestatud määruses. Saatekirja ja selle vastuse erialase sisu kinnitab ja avaldab oma kodulehel Tervisekassa pärast seda, kui need on välja töötatud järgmiselt:
1) käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 1 korral vastava eriala ühenduse poolt;
2) käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 2 korral rehabilitatsiooniteenuse osutamisega seotud eriala ühenduste poolt.”.

§ 6. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse § 2863 tunnistatakse kehtetuks.

§ 7. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 131 lõiked 3 ja 4, 3. peatüki 2. jagu ja §-d 147–150 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 1421 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõnad „ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse“;

3) paragrahvi 144 lõike 6 punktist 7 jäetakse välja sõnad „sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ja“;

4) seaduse 9. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 1609 järgmises sõnastuses:

㤠1609. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse tegevusloa taotlemise erisused 2027. aastal

Alates 2027. aasta 1. veebruarist lõpetab Sotsiaalkindlustusamet sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise tegevusloa taotluste vastuvõtmise.“;

5) seaduse 9. peatüki 1. jagu täiendatakse §-dega 16010 ja 16011 järgmises sõnastuses:

㤠16010. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise tegevusloa kehtetus

Alates 2027. aasta 1. oktoobrist on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise tegevusluba kehtetu.

§ 16011. Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kantud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamise andmete säilitamine

Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kogutud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamise andmed arhiveeritakse hiljemalt 2032. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse viis aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.“.

§ 8. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmine

Sotsiaalseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 38 lõike 1 punktist 2 ja § 39 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „, sotsiaalse rehabilitatsiooni“;

2) seaduse 5. peatükki täiendatakse §-ga 393 järgmises sõnastuses:

„§ 393. Infosüsteemi kantud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse andmete säilitamine

Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini infosüsteemi kogutud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse andmed arhiveeritakse hiljemalt 2028. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse kümme aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.“.

§ 9. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: 
 
„(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud isikud on tervishoiutöötajaga võrdsustatud ka juhul, kui nad osutavad rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenust.“; 

2) paragrahvi 14 lõiget 1 ja § 22 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „sotsiaalteenuste“ tekstiosaga „ja rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse“;

3) paragrahvi 591 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „täitmiseks,“ tekstiosaga „rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks,“;

4) paragrahvi 592 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) isikule osutatud rehabilitatsiooniteenuse kohta rahvatervishoiu seaduse § 223 lõikes 4 sätestatu kohaselt tervishoiutöötaja kaudu.“;

5) paragrahvi 593 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) tervishoiutöötajal rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks.“.

§ 10. Töövõimetoetuse seaduse muutmine

Töövõimetoetuse seaduse § 221 lõike 1 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks.

§ 11. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. oktoobril.

(2) Käesoleva seaduse § 7 punkt 4 jõustub 2027. aasta 1. veebruaril.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

­­­­­­­­­­­­­­­­Tallinn, .……………….. 2026. a
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026. a


Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (rehabilitatsioonisüsteemi muutmine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on luua inimesekeskne rehabilitatsioonisüsteem, kus inimese funktsioneerimisvõime ja abivajadus on terviklikult hinnatud ning vajalik abi õigeaegselt kättesaadav. Siht on lihtsustada inimese teekonda abini, viia teenuse sisu kooskõlla inimese tegeliku abivajadusega ning vähendada dubleerimist tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis.

Muudatused toetavad tervishoiusüsteemi arengut inimese tervikliku heaolu suunas – oluline pole üksnes ravimine, vaid ka funktsioneerimisvõime taastamine, säilitamine ja parandamine kõigis eluetappides. Praegune rehabilitatsiooniteenus on killustunud sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahel ning teenuse saamine on sõltunud formaalsetest hindamistest, mitte tegelikust vajadusest. Sarnase sisuga teenuseid pakutakse kahes valdkonnas ning nende rahastus ja korraldus toimub erinevatel alustel.

Eelnõu kohaselt integreeritakse rehabilitatsiooniteenus senisest tihedamalt tervishoiusüsteemiga nii esmatasandi tervishoius kui ka haiglates. Rehabilitatsiooniteenust hakatakse ostma Tervisekassa kaudu koordineeritult tervishoiuteenustega. See võimaldab luua sihtrühmapõhised rehabilitatsioonimeeskonnad, vähendada bürokraatiat, kasutada tõhusamalt spetsialistide ressurssi ning tagada inimese jaoks ühtne ja loogiline teenusteekond. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse (edaspidi SRT) osutamine Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) korraldusel lõpetatakse 30.09.2027 ning alates 01.10.2027 pakutakse rehabilitatsiooniteenust tervishoiusüsteemis.

Rahvatervishoiu seadusesse luuakse rehabilitatsiooniteenuse sisu, korralduse ja rahastuse alused. Rehabilitatsiooniteenust osutavad haiglavõrgu haiglad. Lisaks saab rehabilitatsiooniteenust osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on kehtiv taastusravi või perearsti nimistu alusel perearstiabi osutamise tegevusluba või vähemalt kaks järgmistest tegevuslubadest: iseseisva füsioteraapia osutamise, iseseisva logopeedilise ravi osutamise, iseseisva psühholoogilise ravi osutamise või psühhiaatria tegevusluba. Rehabilitatsiooniteenust saab osutada kvalifitseeritud meeskonna olemasolul, sealhulgas olemasolevad rehabilitatsioonimeeskonnad, kes vastavad nõuetele või teevad koostööd tervishoiuteenuse osutajatega. Rehabilitatsioonimeeskond määrab teenused kliendi terviseseisundi vajaduste põhjal. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja peab tagama, et meeskonnal on vajalik pädevus inimeste vajadustele vastamiseks.

Muudatuse tulemuseks on vajaduspõhine ligipääs teenusele ning pikemas vaates väheneb juhtumi põhiselt ametiasutustele taotluste menetlemise, korduvate samasisuliste hindamiste ja rehabilitatsiooniteenuse meeskonna jaoks dokumenteerimise ja koordineerimisega seotud ning tervishoiutöötajale korduvalt samade tervisemuredega vastuvõtule pöörduvate inimestega tegelemisest tingitud töökoormus, paraneb info liikumine ja teenuseosutajate töö on tõhusam. Andmed koondatakse tervise infosüsteemi. Pikaajaliselt aitab uus süsteem ennetada abivajaduse süvenemist, toetab inimese iseseisvat hakkamasaamist ja toimetulekut ning vähendab dubleerivaid teenuseid.

Eelnõuga kavandatavate muudatuste tulemusel kokkuvõttes tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna, kohalike omavalitsuste, rehabilitatsiooniteenuse osutajate ja tervishoiuteenuse osutajate halduskoormus väheneb, kuna kahes süsteemis dubleerivalt korraldatavate teenuste osutamine lõppeb ning rehabilitatsiooniteenuse osutamist korraldatakse edaspidi tervishoiusüsteemis. Tänu sellele välditakse dubleerivaid menetlustoiminguid, info liigub turvaliselt ja automatiseeritult ühes infosüsteemis. Täpsem ülevaade mõjudest halduskoormusele on esitatud seletuskirja punktis 6.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja selle seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna laste heaolu teenuste poliitika juht Brit Tammiste ([email protected]) ning rehabilitatsiooni ja erivajadusega laste nõunik Eva Kuslap ([email protected]). Eelnõu ja selle seletuskirja valmimisse panustasid tervishoiuteenuste osakonna spetsialiseeritud abi poliitika juht Mariken Ross ([email protected]) ja eriarstiabi ekspert Pille Saar ([email protected]) Sotsiaalministeeriumist, Lagle Kalberg, Sille Kask, Kärt Krautman ja Kati Karelson Sotsiaalkindlustusametist, Mari Kalbin ja Kadri Englas Tervisekassast ning Terviseameti esindajad.

Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusloome ja isikuandmete kaitse nõunik Alice Sündema ([email protected]). Eelnõu mõjude analüüsi on teinud Sotsiaalministeeriumi analüüsiosakonna analüütikud Kadri Keller, Marion Rummo ja Vootele Veldre.

Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi peatükiga 13.31, mille kohaselt esitatakse Vabariigi Valitsusele hiljemalt 2026. aasta III kvartalis seaduste muutmise eelnõu rehabilitatsiooniteenuse senise korralduse muutmiseks. Lisaks on eelnõu seotud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadus (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) 922 SE2, millega kehtestatakse e-kontsulatsiooni regulatsiooni ning mida käesoleva eelnõuga muudetakse.

Eelnõu koostamisel on lähtutud järgmistest riigisisestest strateegiadokumentidest:
• riigi pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035“ 3;
• rahvastiku tervise arengukava 2020–20304;
• heaolu arengukava 2023–20305;

Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:
1) rahvatervishoiu seadus (RTHS), avaldamismärkega RT I, 18.03.2026, 17;
2) kaitseväeteenistuse seadus (KVTS), avaldamismärkega RT I, 27.05.2026, 7;
3) käibemaksuseadus (KMS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 130;
4) puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 21;
5) ravikindlustuse seadus (RaKS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 29;
6) riigilõivuseadus (RLS), avaldamismärkega RT I, 03.06.2026, 21;
7) sotsiaalhoolekande seadus (SHS), avaldamismärgetega RT I, 30.06.2026, 67 (jõustub 01.02.2027) ja RT I, 30.06.2026, 68 (jõustub 01.04.2027);
8) sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 31;
9) tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 133;
10) töövõimetoetuse seadus (TVTS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 35.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu lihthäälteenamus.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs seletuskirja 6. punktis.

2. Seaduse eesmärk

Rehabilitatsiooniteenuse korralduses kavandatavate õiguslike muudatuste keskne eesmärk on kaasajastada regulatsiooni viisil, mis võimaldab korraldada erivajadusega ja terviseseisundist tulenevate piirangutega inimese rehabilitatsiooniteenust senisest terviklikumalt, inimesekesksemalt ja riigi ressurssi säästvamalt. Soovitu saavutamiseks tehakse õiguses järgmised muudatused:

1) rehabilitatsiooniteenuse korraldus viiakse SHS-ist RTHS-i reguleerimisalasse
2) rehabilitatsiooniteenuse korraldamine antakse SKA-lt üle Tervisekassale.

Muudatustega kooskõlla viimiseks ajakohastatakse mitut seadust.

Eelnõu kohaselt lahendatakse probleem, kus rehabilitatsiooni raames pakutavaid teenuseid osutatakse nii tervishoiu- kui ka sotsiaalsüsteemi kaudu, mis ei ole otstarbekas ei inimesele ega administratiivselt.

Eelnõukohased muudatused on vajalikud tulenevalt praeguse süsteemi kitsaskohtadest:
• SRT kasutamine on inimesele keeruline ja ajakulukas. Eelnevalt tuleb läbida mitu hindamist ja teenust eraldi taotleda. Taotlemiste, hindamiste ja menetluste tõttu võib inimene hakata teenust saama hiljem, kui ta tegelikult seda vajaks.
• Puudub vajaduspõhine ligipääs teenusele. Teenuse saamise õigus ei sõltu inimese tervisevajadusest, vaid puude raskusastme olemasolust või töövõime hindamise tulemusest.
• Vähene eesmärgistatus ja tulemuslikkuse järgimine. Teenuste sisu ei ole kooskõlas inimese terviseseisundist tuleneva vajadusega, puuduvad ka ühtsed standardid selle kohta, millised on vajalikud sekkumised ja kompetents nende rakendamiseks.
• Ebaefektiivne süsteem. Samade spetsialistide teenuseid pakutakse killustunult ka muudes valdkondades, spetsialistide ressurssi ei kasutata efektiivselt. Ametnike ja spetsialistide ressurss kulub kohati mittevajalike teenuste osutamisele, kuna puudub terviklik ülevaade sellest, milliseid teenuseid inimesele juba pakutakse.
• Liigne halduskoormus ja bürokraatia. Teenuseosutajad peavad järgima erinevate asutuste — SKA, Eesti Töötukassa, Tervisekassa — nõudeid. Palju aega kulub taotluste, suunamiste ja hindamiste menetlemisele.
• Aegunud süsteemid. Vananenud IT-lahendused ja keerulised tööprotsessid tekitavad lisakulusid.

Eelnõu visioon on integreerida inimestele terviseseisundist lähtuvalt vajaduspõhiste rehabiliteerivate sekkumiste osutamine tervishoiuteenustega ning pakkuda funktsioonide parandamisele, taastamisele ja säilitamisele suunatud teenuseid tervishoiusüsteemi kesksel korraldusel. Seejuures arendatakse täiendavalt välja erinevatele terviseseisunditele spetsialiseerunud rehabilitatsiooniteenuse osutamise meeskonnad.

Rehabilitatsioonisüsteemi muudatuse tulemusel SRT osutamine SKA korraldusel lõpetatakse ning viimane inimesele teenuse osutamise päev on 30.09.2027.

Terviseseisundist tingitud rehabilitatsiooniteenust hakatakse uue korralduse alusel pakkuma praegust taastusraviteenust jõustava teenusena alates 01.10.2027. Muudatustega luuakse alused rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks tervishoiusüsteemis. RTHS-i täiendatakse rehabilitatsiooniteenuse eesmärgi ja sisuga, et võimaldada osutada teenust vajaliku tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajal, kelle juures töötab nõutud koosseisule ja kvalifikatsiooninõuetele vastav meeskond. Rehabilitatsiooniteenust osutatakse edaspidi Tervisekassaga sõlmitava halduslepingu alusel ning selle eesmärk on toetada inimese iseseisvat hakkamasaamist ning taastada, säilitada ja parandada tema funktsioneerimisvõimet. Teenuse korraldust ja teenuseosutajate võrgustikku kaasajastatakse selliselt, et rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavus paraneb. Inimese enda roll teenuse saamisel uueneb. Muudatusega tekivad eeldused teenuse kvaliteedi parandamiseks ja senisest sujuvamate taastumisteekondade toetamiseks. Teenuse rahastamiseks eraldab Sotsiaalministeerium igal aastal riigieelarve vahendid Tervisekassale.

Eelnõukohased muudatused:
• soodustavad interdistsiplinaarset koostööd ja inimesekeskset lähenemist tervishoius, kus erinevate erialade spetsialistid tegutsevad ühise eesmärgi nimel. See tagab inimese vajaduste tervikliku hindamise, loogilise ja õigeaegse sekkumise ning ressursside tõhusama kasutamise;
• kohustavad haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglaid osutama rehabilitatsiooniteenust. Lisaks haiglatele võib rehabilitatsiooniteenust osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on kehtiv taastusravi või perearsti nimistu alusel perearstiabi osutamise tegevusluba või vähemalt kaks järgmistest tegevuslubadest: iseseisva füsioteraapia osutamise, iseseisva logopeedilise ravi osutamise, iseseisva psühholoogilise ravi osutamise või psühhiaatria tegevusluba;
• muudavad rehabilitatsiooniteenuse osutamise aluseid. Rehabilitatsiooniteenuse osutamine põhineb edaspidi terviseseisundi alusel tegelikul abivajadusel, mitte puude raskusastmel või osalisel/puuduval töövõimel. See võimaldab sihtrühmapõhist, diferentseeritud teenuse pakkumist, mida praeguses SRT süsteemi korralduslikes alustes ei ole;
• aitavad ühtlustada teenuse pakkumist ja parandada selle kvaliteeti.

Muudatuse oodatav tulemus väljendub eelkõige rehabilitatsiooniteenust vajavate inimeste iseseisva hakkamasaamise, sealhulgas enesetõhususe suurenemises või säilimises, heaolu ja ühiskonnaelus osalemise suurenemises või säilimises ning terviseseisundist tingitud funktsioneerimisvõime piirangute leevendumises või taandumises, mis ennetab inimese abivajaduse süvenemist. Rehabilitatsiooniteenuse saamise eelduseks on inimese aktiivne kaasatus, tema panus eesmärkide saavutamisesse ja potentsiaal iseseisvalt või osaliselt iseseisvalt toime tulla. Süsteemi vaatest on ootus, et väheneb vajadus statsionaarsete tervishoiuteenuste ja/või erinevate sotsiaalteenuste järele.


Joonis 1. Rehabilitatsiooniteenuse teekond

Kaasamine ja väljatöötamiskavatsus

Enne rehabilitatsiooniteenuse eelnõu väljatöötamist koostas Sotsiaalministeerium 2023. aasta lõpus väljatöötamiskavatsuse6 (edaspidi VTK). VTK kohta esitatud tagasisides väljendati, et rehabilitatsioonisüsteemi kavandatava reformi üldine suund – tervise- ja sotsiaaltoetuse parem lõimimine ning inimese teekonna selgemaks muutmine – on vajalik ja põhimõtteliselt õige. Tagasisidet andnud sidusrühmad kinnitasid vajadust rehabilitatsiooni korraldust nüüdisajastada. 2023. aastal kooskõlastusele saadetud VTK oli tagasiside andjate arvates veel ebapiisava detailsusega. Leiti, et reform vajab põhjalikumat ettevalmistust ning aega rahastuse, rollide ja üleminekukorralduse kavandamiseks. Välja toodi muudatusest tulenevat võimalikku mõju teenuste kättesaadavusele, kvaliteedile ja haavatavatele sihtrühmadele toe pakkumisele. Vahepealsel perioodil, aastatel 2024–2026, on ministeerium tegelenud sellise rehabilitatsiooniteenuse korralduse väljatöötamisega, mis võtab arvesse tagasisides väljatoodud aspekte.

Tervisekassa, kohalikud omavalitsused (edaspidi KOV) ja teenuseosutajad hindasid, et kavandatud muudatused toovad kaasa lisakulud. Murekohana toodi välja, et rehabilitatsioonivaldkonna praegused riigieelarvelised vahendid kaovad tervishoiu üldise alarahastuse sisse, vähendades abi vajaduspõhisust ja mahtu. Paralleelselt rõhutati, et süsteemis ei ole piisavalt spetsialiste ning toodi välja üleminekut toetavate koolituste pakkumise vajadus.
Suur osa tagasisidest puudutas inimese teekonda ja süsteemidevahelist andmevahetust, sealhulgas abivajaduse hindamist, topelt hindamise vältimist ning inimese teekonna terviklikkuse tagamist. Seetõttu peeti oluliseks tagada inimesele valdkondadeülene juhtumikorraldus, mis süsteemi killustatust vähendaks. Leiti, et selge vastutuseta võib inimese tervikliku toe teekond katkeda või jääda alustamata.

Tagasiside andjad rõhutasid, et oluline on rehabilitatsioonis ka edaspidi tagada praegu tervishoius pakutavate teenuste kõrval toetavate teenustena teraapiate (nt loovteraapia) kättesaadavus.

VTK kohta tulnud tagasiside põhjal on tegeletud edasi valitud reformi suunaga, täpsustatud reformi rakendamise üleminekukava ja rahastusmudelit, samuti rolle ja vastutust, leitud lahendus muudatust toetavaks andmevahetuseks ning tervikuna kujundatud rehabilitatsiooniteenuse korraldust uutel alustel selliselt, et see lähtuks inimesekeskse toe pakkumise põhimõttest, mis parandab teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust.

Eelnõu esimese kooskõlastusringi järel on tehtud järgmised muudatused:
• inimeste ja teenust saama suunajate jaoks on loodud sujuvam ülemineku korraldus, millega praeguses süsteemis 30.09.2027 seisuga kehtiva suunamisotsusega inimestele korraldatakse automaatne suunamine rehabilitatsiooniteenust saama;
• üldine rehabilitatsiooniteenust saama suunamise ning rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise protsess on seotud lahti valdkondadeülesest koordinatsiooniteenusest ning terviseteejuhi rollist – teenust saama suunab tervishoiutöötaja saatekirjaga (e-konsultatsioon); 
• rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimisel võetakse kasutusele tervishoius juba kasutusel olevad lahendused ehk rehabilitatsiooniteenuse andmete dokumenteerimine tervise infosüsteemis (TIS);
• haiglavõrgu haiglate kohustust osutada rehabilitatsiooniteenust on muudetud paindlikumaks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu §-ga 1 muudetakse RTHS-i.

Paragrahvi 1 punktiga 1 täiendatakse RTHS-i reguleerimisala viitega rehabilitatsiooniteenusele.

Paragrahvi 1 punktiga 2 täiendatakse RTHS-i 22 peatükiga (§-d 221–225), milles sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse regulatsioon.

RTHS §-s 221 sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse eesmärk ja sisu.

Lõikes 1 esitatakse rehabilitatsiooniteenuse õiguslik definitsioon uues tähenduses ja uue korralduse alusel ning määratletakse see kompleksteenusena, mida osutatakse inimesele tema lähedast kaasates.

Teenus võib olla ravile eelnev, ravi toetav või ravile järgnev kompleksteenus, mida osutab multidistsiplinaarne meeskond. See tähendab, et rehabilitatsiooniteenust saab osutada lisaks pere- ja eriarstiabis osutatavale ravile. Samas võib rehabilitatsiooniteenus olla ka iseseisev teenus, kui inimese vajadus seisneb toimetuleku toetamises, mitte aktiivses ravis.

Teenust saab osutada inimesele tema lähedast kaasates. Lähedaste tugi ja nõustamine on oluline, kuna lähikondsed on toetav ressurss inimese arengu soodustamiseks sobiva keskkonna loomisel, taastumise või paranemise teekonnal. Lähedaste nõustamine on vajalik näiteks haiguse, vigastuse või arenguhäirega lapse vanemate toetamisel, kuid sarnane nõustamine võib olla asjakohane ka püsiva tõsise tervisehäirega täisealise inimese lähedastele, et parandada inimese heaolu või tagada adekvaatne reageerimine häire või haigussümptomite (taas)avaldumise või ägenemise korral. SRT osutajate sõnul saavutatakse teenuse osutamisel hea tulemus koos lähedastega, laste sihtrühma puhul siis, kui vanemad enda panuse annavad. Tulemust ei saavutata, kui laps tuuakse teenust saama, kuid vanema seotus eesmärkide suunas töötamisel jääb olemata.

Rehabilitatsiooniteenus on kogum teenuseid, mida osutatakse inimesele tema lähedasi kaasates enne ravi, ravi toetavana või ravi järel ning mille eesmärk on leevendada terviseseisundi, haiguse või vigastuse mõju inimese igapäevategevustele ja ühiskondlikule osalusele, parandada või säilitada inimese iseseisvat funktsioneerimisvõimet, tegutsemis- ja osalusvõimet ning arendada tema enesega toimetulekut ja enesejuhtimise oskusi igapäevaelus. Seega seatakse rehabilitatsiooniteenusele koostöös inimesega tema vajadustest lähtuvad selged eesmärgid, mis on suunatud võimalikult iseseisva toimetuleku saavutamisele inimese igapäevaelus, arvestades tema terviseseisundit, elulist keskkonda ja lähivõrgustikku.

Rehabilitatsiooniteenus erineb tervishoiuteenusest eelkõige oma eesmärgi ja sisu poolest, kus fookus ei ole haiguse või häire algpõhjuse kõrvaldamisel, vaid inimese terviseprobleemiga toimetulek ja heaolu parandamine. Kui tervishoiuteenuse eesmärk on diagnoosida ja ravida haigust või vigastust, siis rehabilitatsiooniteenus keskendub inimese funktsioneerimis- ja osalusvõime parandamisele ning haiguse või vigastuse mõjuga kohanemisele igapäevaelus. Rehabilitatsiooniteenus on oma olemuselt terviklik ja multidistsiplinaarne kompleksteenus, mis hõlmab lisaks tervishoiuteenustele ka psühhosotsiaalseid ja vajaduse korral sotsiaalseid sekkumisi.

Teenuse eesmärk on toetada inimese iseseisvat toimetulekut, seeläbi parandada tema elukvaliteeti ja võimaldada võimalikult aktiivset osalemist ühiskonnaelus. Eesmärk on toetada inimest võimalikult hästi ka juhul, kui tervisehäire algpõhjus jääb püsima. Inimese terviseseisund ei pruugi muutuda, aga toimetulek võib paraneda. Rehabilitatsiooniteenus on mõeldud inimese iseseisva toimetuleku toetamiseks, kuid see ei ole inimese igapäevane toetamine. Tegemist ei ole elukestva toega olukorras, kus inimene endaga igapäevaselt toime ei tule.

Muudatuste kontekstis tuleb vaadata taastusravi ja rehabilitatsiooni kui üht valdkonda, milles rehabilitatsiooniteenus on seotud inimese tervisega. Rehabilitatsiooniteenus on kompleksteenus, mis on sihitatud oma terviseseisundi kontekstis kodus ja kogukonnas hakkamasaamisele ning igapäevasele toimetulekule. Rehabilitatsiooniteenuse tegevused on suunatud pigem kogukonna tasandile, esmatasandile. Eelnõuga loodava rehabilitatsiooniteenuse korralduse kohaselt eristab rehabilitatsiooni taastusravist see, et rehabilitatsiooniteenuse puhul on alati tegemist kompleksteenusega, taastusravi, eelkõige ambulatoorne taastusravi, võib olla ka üksikteenuse põhine. Teiseks eristab rehabilitatsiooniteenust see, et teenuse tulemuslikkust hinnatakse inimese osaluse tasemel (osaluse tasandi eesmärgid on seotud inimese hakkamasaamisega sotsiaalsetes situatsioonides, näiteks koduse elu, tööelu, koolielu kontekstis). Taastusravis on eesmärgid seotud enam tegevusega (mõnikord osalusega) – tegevuse tasandi eesmärgid on näiteks kõndimine, riidesse panemine. Taastusravi osutamisel ja taastusravil järel, iseäranis statsionaarse käsitluse puhul, on praeguses süsteemis keeruline seada ja saavutada osaluse tasandi eesmärke, sest teenused on kättesaadavad pigem inimese kodukohast eemal. Taastusravi on enamasti statsionaarne, ambulatoorselt osutatakse taastusravi meeskondlikult vähem.
Tööalase rehabilitatsiooni teenuse7 osutamist jätkatakse iseseisva tööturuteenusena, mitte Tervisekassa rahastatava ja korraldatava rehabilitatsiooniteenuse raames.
Lõige 2 annab valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnormi kehtestada rehabilitatsiooniteenuse liigid, nõuded rehabilitatsioonimeeskonna koosseisule ning teenuse osutamise tingimused ja kord määrusega. Volitusnorm on vajalik, kuna rehabilitatsiooniteenus on olemuselt kompleksteenus, mille osutamise praktika, kasutatavad sekkumised ja eri sihtrühmade vajadused muutuvad ajas. Seaduse tasandil on põhjendatud sätestada üksnes rehabilitatsiooniteenuse eesmärk ja põhilised teenuse korralduslikud alused, samas kui teenuse liikide, nende täpsema sisu, rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu ja teenuse osutamise täpsemate nõuete reguleerimine vajab suuremat paindlikkust. Määruse tasand võimaldab ajakohastada teenuse korraldust vastavalt tõenduspõhise praktika arengule ja teenuste süsteemis toimuvatele muudatustele ilma seadust muutmata. Tegemist on tehnilise ja erialaspetsiifilise regulatsiooniga, mis ei puuduta isikute põhiõigusi, vaid täpsustab seaduses sätestatud rehabilitatsiooniteenuse osutamise korraldust.

Rehabilitatsiooniteenuse korralduses moodustab põhimeeskond teenuse osutamise kohustusliku baastasandi, millele ehitatakse üles kogu ülejäänud meeskonnatöö. Põhimeeskonna nõuete täitmine on eeltingimus rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks ning see tagab, et teenuseosutajal on olemas minimaalne interdistsiplinaarne rehabilitatsiooni baaskompetents, mis on vajalik inimese terviseseisundist tuleneva abivajaduse hindamiseks ja teenuse osutamiseks. Lisaks on võimalik kaasata spetsialiste, kes aitavad luua lisaväärtust tulenevalt inimese olukorrast ja vajadustest.

Terviseseisundipõhise rehabilitatsiooniteenuse liikide kujundamisel on tuginetud Maailma Terviseorganisatsiooni standardile ”Packages of intervention for rehabilitation”8 ning erialaliitude ja huvikaitseorganisatsioonide seisukohtadele, mis omakorda tuginevad Eesti kogemustele ja juhistele.

RTHS §-s 222 on sätestatud, kuidas toimub teenuse korraldamine ja osutamine ning teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine.

Lõikes 1 sätestatakse, et rehabilitatsiooniteenust korraldab Tervisekassa. Teenuse korraldamine koos rahastamisega tähendab Tervisekassa lepingupartnerina rehabilitatsiooniteenust osutavate teenuseosutajate leidmist, lepingute ettevalmistamist, partneritega suhtlust, hangete korraldamist ja lepingute sõlmimist, samuti tervishoiuteenuste loetellu lisatavate teenuste loomist ja kirjeldamist, loetellu teenuste lisamist, raviarvelduse kujundamist ning seotud vajalikke arendusi.

Lõikes 2 sätestatakse, et rehabilitatsiooniteenust osutab maakonnas vähemalt üks haiglavõrgu arengukavas nimetatud haigla9. Rehabilitatsiooniteenuse osutajaks on seega primaarselt haiglavõrgu haiglad. Selline korraldus võimaldab esmalt tagada üle Eesti ühtlase rehabilitatsiooniteenuse osutajate baasvõrgustiku ning seejärel kaasata vajaduspõhiselt teisi teenuseosutajaid täiendava teenusevõimekuse loomiseks. Maakonnas vähemalt ühe haiglavõrgu haigla kohustus osutada rehabilitatsiooniteenust tagab teenuse katkematu pakkumise üle Eesti uuele korraldusele üleminekul ning loob potentsiaali piirkondlike kompetentsikeskuste arendamiseks. Haiglavõrgu haiglatele tuginedes on inimestel sõltumata oma elukohast vajaduse korral ligipääs ravile, diagnostikale ja erialaspetsialistide nõustamisele. Praeguses süsteemis ei ole SKA-l kohustust tagada teenusepakkumist piirkondlikult. Haiglavõrgu haiglad saavad öelda, millises mahus ja millisele sihtrühmale nad on valmis teenust osutama, sealhulgas millised on need pädevusvaldkonnad rehabilitatsiooniteenuse liikide mõttes, kus haiglad on valmis rehabilitatsiooniteenust osutama.

Rehabilitatsiooniteenust võib osutada ka inimese igapäevases keskkonnas, näiteks kodus või koolis, kui see on inimese jaoks kõige sobivam. Otsuse teenuseosutamise asukoha kohta teeb teenuseosutaja lähtuvalt inimesel hinnatud vajadusest. Teenuse vajaduse otsustab teenuseosutaja ja tasustamine toimub tervishoiuteenuste loetelu määruse alusel.

Lõige 3 sätestab, et rehabilitatsiooniteenust võib lisaks lõikes 2 nimetatud haiglatele osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on taastusravi või perearstiabi osutamise tegevusluba või vähemalt kaks järgmistest tegevuslubadest: iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi, psühholoogilise ravi või psühhiaatria tegevusluba.

Seega, kui asutused soovivad osutada rehabilitatsiooniteenust, peavad nad omama Terviseameti väljastatud taastusravi tegevusluba või kaht järgmistest tegevuslubadest: iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi, psühholoogilise ravi või psühhiaatria tegevusluba. Iseseisva psühholoogilise ravi ja psühhiaatria tegevusluba on seejuures antud kontekstis teineteise alternatiivid. Vähemalt kahe iseseisva tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa nõue tuleneb sellest, et oleks tagatud vähemalt kahe tervishoiuspetsialisti koostöö ning meeskonnatöö komponent, mis on kompleksteenuse osutamise alus. Mitme tegevusloa olemasolu tähendab, et tervishoiuteenuse osutajal on võimekus pakkuda vähemalt kahte eraldiseisvat, kuid omavahel seotud teenust, mis loob eeldused terviklikuks ja inimesekeskseks rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks. Kahe või enama tegevusloa olemasolu suurendab tõenäosust, et patsient saab abi ühest kohast.

Terviseamet väljastab tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubasid, et tagada teenuseosutaja vastavus kehtestatud nõuetele, sealhulgas piisava pädevusega töötajate olemasolu, sobivad ruumid ja vahendid ning ohutu ja läbimõeldud töökorraldus.

Oluline osa SRT-d pakkuvatest asutustest on juba praegu tihedalt seotud tervishoiusüsteemiga ning omavad vastavat pädevust ja töökorralduslikke protsesse. Ühine tegevusloogika võimaldab tagada kvaliteedinõuete ühtluse, spetsialistide pädevuse kontrollitavuse ja teenuse ohutuse, mis on eriti oluline olukorras, kus rehabilitatsiooniteenus hõlmab mitut eriala ja haavatavaid sihtrühmi. Asutustel on tulevikus võimalus olla rehabilitatsiooniteenuse osutajaks järgmisel moel: 1) omades taastusravi tegevusluba; 2) omades vähemalt kaht erinevat iseseisvalt tegutseva füsioterapeudi, logopeedi, iseseisva psühholoogilise ravi osutamise või psühhiaatria tegevusluba, vastates rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele (rehabilitatsiooniteenuse meeskonna olemasolu); 3) olles asjakohase tegevusloaga tervishoiuteenuse osutamise lepingupartneriks. Tegevusload on seotud tervishoiuteenuse osutamisega, mis on teenuseosutaja esmane tegevus.

RTHS §-s 222 loetletud kehtiva tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga Tervisekassa lepingupartnerid ei saa automaatselt rehabilitatsiooniteenuse osutamise õigust, sest selle eelduseks on lisaks tegevusloale ka vastamine rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele. Nõudeks on rehabilitatsioonimeeskonna olemasolu. Tervisekassa saab tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitavates lepingutes seada ka lisatingimusi rehabilitatsiooniteenuse osutajatele.

Teenuseosutajate rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele vastavuses, st vajaliku rehabilitatsioonimeeskonna olemasolus veendub Tervisekassa.

Teenuseosutaja märgib Tervisekassaga lepingut sõlmides, kas ja mis liiki rehabilitatsiooniteenust ta osutab ning millisele vanuserühmale (lapsed, täiskasvanud). Vajaduse korral võib ühe tervishoiuteenuse osutajaga sõlmida lepingu(d) mitut liiki rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks.

Tervisekassapoolne rehabilitatsiooniteenuse osutajatega lepingute sõlmimine saab toimuda olemasoleva süsteemi reegleid rakendades, tuginedes RTHS-is kirjeldatud tingimustele, mis suunavad kokkulepitud tulemustele ja/või inimesekesksele praktikale.

Kuna haiglavõrgu haiglatel on kohustus rehabilitatsiooniteenust osutada, sõlmib Tervisekassa lepingud esmalt nimetatud haiglatega. Muudel teenuseosutajatel on võimalik Tervisekassa lepingupartneriks saada vajaduspõhiselt, sõltuvalt Tervisekassa lepingumahtudest. Võimalused selleks on järgmised:
1. Tervisekassa sõlmib teenuseosutajatega otse lepingud. Täiendavaid lepingupartnereid valib Tervisekassa lähtudes õigusaktides sätestatud põhimõtetest. Lepingupartnerite leidmise kinnitab Tervisekassa nõukogu. Tervisekassa eesmärk on tagada, et partnerite valik toimuks läbipaistvatel ja üheselt mõistetavatel tingimustel. Esmased lepingud on plaanis Tervisekassal sõlmida riigihanke tulemusena.
2. Haiglavõrgu haiglad ja teised tervishoiuteenuse osutajad, kellel on leping Tervisekassaga rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks, tagavad osa teenuste osutamise lepinguliste koostööpartnerite kaudu. Tervishoiuteenuse osutaja lepingupartneriks saavad olla asutused, kes ei ole tervishoiuteenuse osutajad sõltumata juriidilisest tegutsemisvormist. Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on Tervisekassaga leping, valib endale vajaduse korral täiendava lepingupartneri lähtuvalt teenuse osutamisele seatud tingimustest nii, et oleks tagatud rehabilitatsioonimeeskonna koosseis. Tervishoiuteenuse osutaja kaasab lepingupartneri rehabilitatsiooniteenuse osutamisse. Tervishoiuteenuse osutaja on vastutav rehabilitatsiooniteenuse tervikliku ja nõuetele vastava osutamise eest.

Tabel 1. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise võimalused uues süsteemis
Teenuseosutaja tüüp
Teenuse osutamise alus
Millist rolli täidab süsteemis?
Haiglavõrgu haiglad.
Maakonnas vähemalt ühel haiglavõrgu haiglal on kohustus osutada rehabilitatsiooniteenust.
Moodustavad süsteemi baasvõrgustiku, tagavad teenuse kättesaadavuse kõikides piirkondades, saavad olla ka partnerid teistele teenuseosutajatele. Moodustab rehabilitatsioonimeeskonna.
Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on taastusravi tegevusluba.
Terviseameti väljastatud tegevusluba.
Tervisekassa lepingupartner ja/või erateenuse osutaja.
Võib osutada rehabilitatsiooniteenust iseseisvalt, kui täidab rehabilitatsiooniteenuse nõuded ja moodustab nõutud meeskonna.
Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on perearsti nimistu alusel perearsti osutamise tegevusluba.
Terviseameti väljastatud tegevusluba.
Tervisekassa lepingupartner.
Võib osutada rehabilitatsiooniteenust, kui täidab rehabilitatsiooniteenuse nõuded ja moodustab nõutud meeskonna.
Tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vähemalt kaks tegevusluba: iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi, psühholoogilise ravi osutamise või psühhiaatria tegevusluba.
Terviseameti väljastatud tegevusluba.
Tervisekassa lepingupartner ja/või erateenuse osutaja.

Võib osutada rehabilitatsiooniteenust, kui täidab rehabilitatsiooniteenuse nõuded ja moodustab nõutud meeskonna.

Teenuseosutaja, kes tegutseb koostööpartnerina haiglavõrgu haigla või nõutud tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja kõrval.
Koostöölepe Tervisekassa lepingupartneriga.
Ei pea ise omama tegevusluba, kuid peab tagama kvalifikatsiooninõuetele vastavad spetsialistid.
Saab osutada osa teenusest, aitab tagada teenuse kättesaadavuse, kui teenuseosutajal pole endal täismahus meeskonda.
Tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja, kellel puudub nõuetele vastav rehabilitatsioonimeeskond.
Koostöölepe Tervisekassa lepingupartneriga.
Peab tagama kvalifikatsiooninõuetele vastavad spetsialistid.
Saab osaleda üksikteenuste osutamisega, kuna puudub meeskonnatöö komponent. Saab osutada osa teenusest, aitab tagada teenuse kättesaadavuse, kui teenuseosutajal pole endal täismahus meeskonda.

Lõikes 4 sätestatakse Tervisekassa poolt tervishoiuteenuse osutajaga rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks lepingu sõlmimise alused. Rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks sõlmib Tervisekassa tervishoiuteenuse osutajaga lepingu, milles lepitakse kokku rehabilitatsiooniteenuse osutamine ja teenuse eest tasumine.

Tervisekassa sõlmib teenuseosutajatega lepingud kindla mahuga. Juhul kui lepingus kokku lepitud maht kalendriaasta jooksul ammendub, on teenuseosutajal võimalik pöörduda Tervisekassa poole täiendava mahu taotlemiseks. Selline lähenemine võimaldab reageerida tegelikule teenusevajadusele jooksvalt ning aitab tagada teenuse kättesaadavuse ka olukorras, kus nõudlus ületab esialgselt planeeritud mahud.

Lõigetes 5 ja 6 sätestatakse, millistel juhtudel võtab Tervisekassa rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle ja kuidas toimub rehabilitatsiooniteenust saama suunamine. Inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise ja teenust saama suunamise täpsemate tingimuste ja korra kehtestamine volitatakse valdkonna eest vastutavale ministrile.

Seaduses nimetatakse tervishoiutöötajad, kes on pädevad tuvastama rehabilitatsiooniteenuse vajadust ja suunama teenust saama. Seevastu teenust saama suunamise praktiline menetlus, vajalikud dokumendid ja muud korralduslikud detailid on oma olemuselt tehnilised küsimused, mida on põhjendatud reguleerida määruse tasandil. Volitusnormi alusel on võimalik kujundada ühtne ja läbipaistev teenust saama suunamise praktika kogu Eestis ning vajaduse korral seda ka ajakohastada. Määruse tasandil reguleerimine võimaldab täpsustada teenusevajaduse hindamise metoodikaid ja korralduslikke nõudeid ilma seadusesse liigset detailsust lisamata.

Kavandatava lahenduse kohaselt peab rehabilitatsiooniteenuse saamiseks inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastama perearst, muu eriarst või õde. Tervisekassa võtab inimeselt rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle, kui inimene saab rehabilitatsiooniteenust perearsti, muu eriarsti või õe suunamisel.

E-konsultatsioon võimaldab patsiendil saada vajaduspõhist abi kiiremini ja efektiivsemalt, vähendades ooteaegasid.

E-konsultatsioon on patsiendi suunamine põhjaliku saatekirjaga erialadevahelisele digitaalsele konsultatsioonile, kus saatekirja andmete koosseis on kokku lepitud iga eriala puhul eraldi. Saatekiri liigub TIS-i vahendusel erialase abi (rehabilitatsiooniteenuse) osutajani, kelle määratud tervishoiutöötajad ja tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikud annavad selle saatekirja põhjal õigusaktis sätestatud tähtaja jooksul suunanud tervishoiutöötajale tagasisidet. Tagasiside võib sisaldada soovitusi diagnostikaks või raviks ilma patsienti füüsilisele vastuvõtule kutsumata, kuid vajaduse korral võetakse patsient üle ehk antakse patsiendile aeg vastuvõtuks, see tähendab, et rehabilitatsiooniteenust osutav tervishoiuteenuse osutaja registreerib ise patsiendi teenuse järjekorda lähtudes rehabilitatsiooniteenuse vajadusest. Vastavat vajadust võimaldab hinnata e-konsultatsiooni põhjalik saatekiri.

Rehabilitatsiooniteenuse sihtrühm on lapsed ja täisealised, kellel on terviseseisundist tulenevad funktsioneerimisvõime või toimetuleku piirangud ning kelle puhul on tuvastatud kompleksse rehabilitatsiooniteenuse vajadus. Erinevalt varasemast ei ole enam eelduseks puude raskusastme otsus, osaline või puuduv töövõime.

Edaspidi pakutakse teenust üksnes vajaduspõhiselt. Rehabilitatsiooniteenust saama suunamine toimub rehabilitatsiooniteenuse teekonnal (joonis 2) kirjeldatud viisil.

Võrreldes praeguse SRT süsteemiga, kus teenuse saamine algab esmalt puude raskusastme taotlemise või töövõime hindamise taotlemisega ning seejärel inimese enda või tema lähedase avaldusest SKA-le, toimub muudatus juba esimeses märkamise etapis. Muudatusega tekib e-konsultatsiooni koostamise õigusega tervishoiutöötajatel võimalus koostada saatekiri (e-konsultatsioon) rehabilitatsiooniteenuse saamiseks. Rehabilitatsiooniteenust võib saada inimene, kes vastab rehabilitatsiooniteenuse kriteeriumidele: tema terviseseisundist tulenev probleem mõjutab tema igapäevaelu, tööd, õppimist või sotsiaalset toimetulekut, probleem on kompleksne ja on vajalik erinevate spetsialistide kaasamine, terviseseisundist tulenevad raskused on ulatuslikud ja ei lahene lihtsate nõustamis- ja tugimeetmetega, inimese ja/või tema pere vajadus on eluoskuste omandamine ja/või uue eluga kohanemine igapäevaelu keskkonnas.

Rehabilitatsiooniteenuse protsess
Detailne protsess luuakse rakendusaktide koostamise käigus ja seda täpsustatakse asjakohases eelnõus ja selle seletuskirjas.

Inimese terviseseisundi muutus ja selle märkamine
Inimene, kelle terviseseisundist tulenev mõju tema ja ta pere igapäevaelule on ulatuslik ja kompleksne, tunnetab abivajadust.

Enesehinnanguvormi täitmine
Inimesel endal on enne arsti või õe poole pöördumist võimalik täita terviseportaalis või erandjuhtudel paberil enesehinnanguvorm, mis põhineb näiteks WHODAS 2.0-l10. Kui inimene peale enesehinnanguvormi täitmist tunneb, et tema toimetulekut ja/või funktsioneerimist on võimalik professionaalse sekkumisega oluliselt parandada, pöördub ta enda pere- või muu raviarsti või õe poole. Enesehinnanguvorm on lahendus, mis aitab suunajal (arst või õde) tuvastada ja otsustada, kes vajavad rehabilitatsiooniteenust ning täiendavat hindamist rehabilitatsiooniteenuse meeskonna poolt. Enesehinnanguvorm võimaldab inimesel endal anda sisendi, et vähendada muu hulgas suunajal dokumenteerimisele kuluvat aega.

Tervishoiutöötaja tuvastab rehabilitatsiooniteenuse vajaduse
Kui tervishoiutöötaja (eriarst või õde) leiab, et tema patsiendi probleemidest lähtuvalt oleks abi rehabilitatsiooniteenusest, koostab ta e-konsultatsiooni saatekirja rehabilitatsioonimeeskonnale selleks, et suunata patsient rehabilitatsiooniteenust saama või konsulteerida rehabilitatsiooniteenuse vajaduses. E-konsultatsioon toimub TIS-i vahendusel. Suunaja lisab e-konsultatsiooni saatekirja info enesehinnanguvormi olemasolu kohta. See võimaldab saada rehabilitatsioonimeeskonnal vajalikku lisainfot ja tuge otsuste tegemisel ning tagab, et inimene jõuab õige teenuseosutaja juurde ega pea hakkama ise aegu otsima.

Rehabilitatsiooniteenust saama suunab eriarst või õde saatekirjaga, milles esitatakse diagnoos, diagnoosi hüpotees või terviseprobleemi kirjeldus, funktsioonipiirangute kirjeldus ja rehabilitatsioonivajaduse põhjendus. 

Rehabilitatsiooniteenust saama suunamisel on e-konsultatsioon saatekirja alusel toimuv nõustamine või konsultatsioon inimese tervisega seoses rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamiseks, mille tulemusena konsulteeriv tervishoiutöötaja nõustab juhtumi osas kirjalikult või määrab vajaduse korral inimesele vastuvõtu rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks.

Rehabilitatsiooniteenuse osutaja valik ja vastuvõtuaja broneerimine
Rehabilitatsiooniteenuse korral saab e-kontsulatsioonile vastata rehabilitatsiooniteenuse osutaja meeskonda kuuluv tervishoiutöötaja, sh TTKS alusel tervishoiutöötajaga võrdustatud isik, ning vastuseks olla kas inimese teenusele võtmine või suunajale põhjendatud keelduva vastuse andmine. E-konsultatsiooni lahenduse puhul saab e-konsultatsioonile vastaja broneerida inimesele vastuvõtuaja. Vastuvõtuaegade broneerimine on võimalik hetkest, kui rehabilitatsiooniteenuse osutaja on enda rehabilitatsiooniteenuse osutamise ressursid üles laadinud.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamine: täpsem vajaduse hindamine, teenuse osutamine
Rehabilitatsiooniteenuse osutamise etapis toimub inimese funktsioonivõime ja elukorralduse täpsem uurimine ja hindamine, vajaduse korral kasutatakse e-konsultatsioonis ja enesehinnanguvormis sisalduvat teavet inimese rehabilitatsioonivajaduse täpsustamiseks. Nende andmete alusel seab rehabilitatsioonimeeskond koostöös inimesega rehabilitatsiooniteenuse eesmärgid, koostab tegevuskava ja määrab eesmärkide saavutamiseks vajaliku rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu.

Rehabilitatsioonimeeskond koostab inimesele tegevuskava, milles määratletakse tema terviseseisundist ja sotsiaalsest olukorrast tulenevad eesmärgid ning nende saavutamiseks vajalikud sekkumised. Rehabilitatsiooniteenust saama suunaja ei määra rehabilitatsiooniteenuse sisu, mahtu ega eesmärke, vaid need kujundatakse rehabilitatsioonimeeskonna poolt rehabilitatsioonivajaduse hindamise tulemusel koostöös inimesega.

Rehabilitatsiooniteenuse jooksev dokumenteerimine
Rehabilitatsiooniteenuse jooksev dokumenteerimine toimub tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemis. Iga rehabilitatsioonimeeskonna liige dokumenteerib enda töö tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemis. Rehabilitatsioonimeeskond teeb vahehindamisi, mille järel koostatakse vajaduse korral ambulatoorne vaheepikriis. Rehabilitatsiooniplaani nii nagu praeguses süsteemis ei pea koostama. Teenuseosutaja valib, kuidas teenuse dokumenteerimise nõuetest lähtudes tegevuskava koostatakse.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise lõpp ja epikriisi koostamine
Teenuse lõpetamise sisulise otsuse teeb rehabilitatsioonimeeskond. Lõpphindamise järel koostab rehabilitatsioonimeeskonna juht rehabilitatsiooniteenuse ambulatoorse epikriisi. Epikriisi kinnitab ja esitab TISi rehabilitatsioonimeeskonda kuuluv tervishoiutöötaja. Vajaduse korral annab meeskond soovitused, millist tuge ja jätkuteenuseid inimene rehabilitatsiooniteenuse osutamise lõppemisel vajab. Jätkuteenused tähendavad sotsiaal-, haridus- ja tervishoiuvaldkonna (üksik)teenuseid, mis on inimesele vajalikud pärast teenuse lõppemist, et tagada tema toimetulek, funktsioneerimine ja osalemine igapäevaelus. Rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte esitatakse inimesele ja vajadusel tema esindajale ligipääsetavas vormis, arvestades inimese puudest, suhtlusviisist ja digioskustest tulenevaid vajadusi.


Joonis 2. Rehabilitatsiooniteenuse teekond

RTHS §-s 223 on sätestatud teenuseosutaja kohustused.

Lõikes 1 on sätestatud teenuseosutaja peamised kohustused.

Lõike 1 punktis 1 on välja toodud teenuseosutaja kohustus tagada rehabilitatsiooniteenuse osutamine vastavalt RTHS-is ja selle alusel kehtestatud tingimustele.

Lõike 1 punktis 2 on välja toodud teenuseosutaja kohustus tagada rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks RTHS § 221 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele vastav meeskond. Meeskonda kuuluvad tervishoiutöötajad ja ka muud spetsialistid, kes interdistsiplinaarse meeskonnana osutavad rehabilitatsiooniteenust.

Lõike 1 punktis 3 on välja toodud teenuseosutaja kohustus tagada, et tema lepingulises suhtes olev rehabilitatsioonimeeskonna liige vastaks RTHS §-le 224 ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Teenuse tingimuseks ei ole eriarsti (sh taastusarsti) olemasolu meeskonnas, vaid oluline on, et rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks vajalik põhimeeskond on tagatud. Rehabilitatsioonimeeskonnad võivad lähtuvalt olemasolevast pädevusest osutada rehabilitatsiooniteenuse liigi või liikide põhiselt teenust vastavalt inimeste terviseseisundist tulenevatele vajadustele. Spetsialiseerumine eeldab, et teenuseosutaja tagab vastavat liiki teenuse osutamiseks vajalike oskustega spetsialistide kaasamise ja tervikliku meeskonnatöö. Teenuse osutamisel peab olema tagatud meeskond, mille koosseis kujundatakse lähtuvalt inimese individuaalsest terviseseisundist ja rehabilitatsioonivajadusest.

Lõike 1 punktis 4 on toodud välja teenuseosutaja kohustus tagada rehabilitatsiooniteenuse nõuetekohane dokumenteerimine. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja koostab inimese rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava teenuseosutaja infosüsteemis, kus märgib teenuse või tegevuse nimetuse, mis on seotud inimese eesmärkidega, teenuse osutamise mahu ja kestuse. Teenuse osutamise käigus toimub vahe- ja lõpphindamine, mis on aluseks tegevuskava kokkuvõttele. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja koostatud rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava kokkuvõte edastatakse ambulatoorse epikriisina TISi.

Lõike 1 punktis 5 on sätestatud teenuseosutaja kohustus kirjeldada kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise korraldus, sealhulgas multidistsiplinaarse meeskonna koosseis (nt füsioterapeut, tegevusterapeut, psühholoog, logopeed jt), nende rolli ja pädevust, meeskonnatöö põhimõtteid, teenuse osutamise protsessi ning kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise viise.

Lõike 1 punktis 6 on välja toodud, et teenuseosutaja peab tagama talle eraldatud rahaliste vahendite efektiivse ja väärtuspõhise kasutamise. Efektiivne ja väärtuspõhine kasutamine tähendab seda, et teenuseosutaja vastutab oma tegevuste, otsuste ja töökorralduse eest viisil, mis aitab kasutada olemasolevaid ressursse säästlikult ning võimalikult paljude abivajajate heaks.
Rehabilitatsioonimeeskond saab teha põhjendatud otsuseid teenuse osutamise lõpetamiseks, kui:
1) rehabilitatsiooni eesmärk on saavutatud;
2) on selge, et määratud sekkumised ei toeta enam rehabilitatsiooni eesmärki;
3) inimese kaasatust ei ole õnnestunud saavutada, kuigi meeskond on teinud vajalikud pingutused;
4) inimene ei täida kokkulepitud tegevusi või oma rolli rehabilitatsiooniprotsessis.

Põhjendatud otsuseid teenuse osutamise alustamisest keeldumiseks saab teha, kui:
1) teenuseosutajal puudub vajalik pädevus;
2) suunamise põhjal ei ole arusaadav, et tegemist on rehabilitatsioonivajadusega;
3) teenuse osutamise alustamisel selgub, et suunamisel kirjeldatud olukord ei vasta tegelikkusele.
Rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevuskava koostatakse inimese tegelikest, personaalsest vajadustest lähtudes, pidades silmas, et:
1) rehabilitatsiooni eesmärk on toetada inimese võimalikult iseseisvat toimetulekut;
2) teenus ei tohiks kujundada sõltuvust rehabilitatsioonimeeskonnast.

Lõikes 2 on täpsustatud teenuseosutaja dokumenteerimiskohustust.

Lõike 2 punktides 1–6 selgitatakse, et rehabilitatsiooniteenuse osutaja dokumenteerib enda infosüsteemis teenuse osutamise järgmises andmekoosseisus:
1) inimese üldandmed;
2) inimese terviseseisundist tulenevad tegutsemis- ja osalusvõime piirangud;
3) inimese kasutatavad abivahendid ja meditsiiniseadmed;
4) inimesele rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavad teenused ja tegevused;
5) teenuse osutamisel saavutatud tulemus ning hinnang inimese heaolule ja toimetulekule;
6) muud teenuse osutamisega seotud andmed.

Rehabilitatsiooniteenuse osutaja dokumenteerib oma infosüsteemis inimese tegutsemis- ja osalusvõime piirangud, et selgitada välja, millistes valdkondades vajab inimene toetust ning millised teenused aitavad kaasa seatud eesmärkide saavutamisele. Selleks kirjeldatakse esmalt piiranguid, millega on võimalik rehabilitatsiooniteenuse raames tegeleda. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja ei pane diagnoosi ega määra ravi ning dokumenteeritavad andmed ei hõlma raviplaane, meditsiinilisi otsuseid ega kliinilisi diagnoose.

Vahe- ja lõpphindamiste käigus võrreldakse inimese algset seisundit ning hinnatakse, kas tema toimetulek ja heaolu on paranenud. Hindamise tulemuste alusel otsustatakse, kas rehabilitatsiooniteenuse jätkamine on vajalik, inimene saab edaspidi iseseisvalt hakkama või vajab lisateenuseid.

Hinnang on vajalik selleks, et tagada terviklik ülevaade inimesele osutatavatest teenustest ning nende tulemuslikkusest ja vajalikkusest.

Lõikes 3 on sätestatud, et rehabilitatsiooniteenuse osutaja peab säilitama eelnimetatud (lõikes 2 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse osutamist tõendavaid andmeid) andmeid 30 aastat pärast teenuse osutamise lõppemist. 30-aastane säilimistähtaeg võimaldab vajaduse korral kontrollida teenuse osutamisega seotud asjaolusid, tagada andmete kättesaadavus ravi ja rehabilitatsiooniprotsessi järjepidevuse toetamiseks ning täita teenuse rahastamise ja järelevalvega seotud ülesandeid. Säilitamistähtaeg muutub võrreldes SRT osutaja kohustusega andmeid säilitada. Muudatus on tingitud eelkõige vajadusest ühtlustada rehabilitatsiooniteenuse osutamise dokumentide ja andmete säilitamise tähtaeg kehtiva õigusega (TTKS ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 153). Ehkki TIS-i edastatav epikriis annab üldise kokkuvõtte osutatud teenusest ja tulemustest, ei sisalda see teenuseosutaja igapäevast üksikasjalikku dokumentatsiooni (sh tegevuslogisid, spetsialistide vahe-sissekandeid ja detaile teostatud protseduuride kohta). Kuna rehabilitatsiooniteenus integreeritakse tervishoiusüsteemi ning teenuse osutamisel tekkida võivate tervisekahjustuste ja kehavigastuste nõuete aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 153 kohaselt kuni 30 aastat, puuduks teenuseosutajal ja patsiendil 3-aastase säilitamistähtaja korral hilisemate vaidluste korral vajalik tõendusmaterjal. Seetõttu viiakse säilitamise nõuded eelnõus kooskõlla tervishoiuvaldkonna üldiste säilitamistähtaegadega.

Lõikes 4 selgitatakse, et rehabilitatsiooniteenuse lõppedes esitab rehabilitatsiooniteenuse osutaja rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte ambulatoorse epikriisina TIS-i. Võimalik on lisada teenusekoodid, mille alusel on infosüsteemist leitavad rehabilitatsiooniteenuse epikriisid. Rehabilitatsiooniteenuse info on kättesaadav ja leitav tervishoiutöötajatele, kes samaaegselt inimesega tegelevad. Kesksest infosüsteemist on võimalik saada ülevaade rehabilitatsiooniteenuse saamise faktist, teenuse sisust ja tulemustest.

Lõikes 5 on sätestatud, et rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise nõuded ja täpsema andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seaduses sätestatakse teenuseosutaja dokumenteerimiskohustus ja dokumenteeritavate andmete põhikategooriad, kuid selle kohustuse tehnilisi nõudeid ega täpseid andmevälju ei ole otstarbekas reguleerida seaduse tasandil. Määruse tasandil kehtestatav andmekoosseis võimaldab tagada ühtse dokumenteerimispraktika, samuti võimaldab see vajaduse korral kiiresti kohandada dokumenteerimise nõudeid. Volitusnorm vastab ka isikuandmete töötlemise regulatsiooni nõuetele, kuna seadus sätestab andmete töötlemise eesmärgi ja peamised andmeliigid, kuid tehnilisemad tingimused (andmekoosseisud) määratakse rakendusaktis.

RTHS §-s 224 on sätestatud nõuded rehabilitatsioonimeeskonna liikmele.

Lõikes 1 kirjeldatakse, kes võib olla rehabilitatsioonmeeskonna liige. Põhiseaduse §-s 29 on sätestatud, et isikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seaduses võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Eelnõus sätestatakse põhiõigusi puudutav piirang, mille kohaselt võib rehabilitatsioonimeeskonna liikmeks olla isik, kellel on selleks vajalik erialane ettevalmistus või sobiv kutse- või kõrgharidus. Sellise seaduse regulatsiooniga on sätestatud rehabilitatsioonimeeskonna liikmena tegutsemisele piirang, mille kohaselt peavad olema isikul täidetud vajalikud ettevalmistusnõuded. Sellega on seadusandja otsustanud ja reguleerinud põhiõiguste seisukohalt olulise küsimuse ning see vastab põhiseaduse §-s 3 sätestatud olulisuse põhimõttele. Seadusandja võib anda ministrile volituse kehtestada määrus, milles sätestatakse väheintensiivsed põhiõiguste piirangud, kui seaduse raamist selgub, milliseid seaduses sätestatud põhiõiguste piiranguid võib määrusandja täpsustada. Praegusel juhul on kavas anda ministrile volitus täpsustada, millised on need hariduse ja koolituse nõuded, mis tagavad rehabilitatsioonimeeskonna liikmele vajaliku ettevalmistuse. Sealhulgas jääb ministri otsustada, millisel juhul piisab ettevalmistusnõuete täitmiseks sobiva hariduse või kutse olemasolust ja millal on vaja läbida selleks täiendav koolitus. Selline lahendus võimaldab paindlikult reageerida muutustele rehabilitatsiooniteenuse turul, selleks et ei satuks ohtu teenuse osutamine sobiva tööjõu puuduse tõttu.

Eelnõu kohaselt riivatakse põhiseaduse §‑st 29 tulenevat õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta, nähes ette, et rehabilitatsioonimeeskonna liikmeks võib olla üksnes isik, kellel on selleks vajalik erialane ettevalmistus või asjakohane kutse- või kõrgharidus. Riive eesmärk on tagada rehabilitatsiooniteenuse kvaliteet ning kaitsta inimeste elu ja tervist, mis on põhiseaduslikult legitiimne eesmärk.

Kvalifikatsiooninõuete kehtestamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu, kuna see tagab teenust osutavate spetsialistide pädevuse ning puuduvad sama tõhusad, kuid vähem piiravad meetmed, mis tagaksid võrreldava kvaliteeditaseme. Rehabilitatsiooniteenust hakkavad saama haavatavad sihtrühmad, kellel on enda terviseseisundi tõttu kompleksteenuse vajadus, kes võivad olla eelnevalt saanud tuge tervishoiu üksikteenuste, sotsiaalteenuste või hariduse tugiteenuste näol ning ka kogukonnatasandi toe näol, kuid mis ei ole tervikuna olnud vajadustele vastavad või on inimese vajadused aja jooksul komplekssemaks muutunud. Seega peab tervishoidu integreeritud rehabilitatsiooniteenust osutavatel spetsialistidel olema nõutud pädevus just rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks. Kvalifikatsiooninõuded lähtuvad sellest, et rehabilitatsioonimeeskonna liikmel oleksid rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks vajalikud oskused. Kuna rehabilitatsiooniteenuse puhul on tegemist tervishoidu integreeritud teenusega, mis on suunatud inimese terviseseisundist tulenevate funktsioneerimisvõime piirangutega tegelemisele ja mida osutatakse enne esmatasandi ja kõrgema etapi ravi, raviga samal ajal või selle järel, on kvalifikatsiooninõuete seadmine vajalik inimese elu ja tervise kaitse eesmärgil. Meede on ka mõõdukas, kuna piirang ei välista erialal tegutsemist täielikult, vaid seab põhjendatud nõuded, võimaldades nende täitmist erinevate haridus- ja koolitusnõuete kaudu ning jättes täpsustamise paindlikult määruse tasandile. Arvestades kaitstava hüve – inimeste elu ja tervise – suurt kaalu, ei ole riive intensiivsus ülemäärane. Seega on piirang kooskõlas põhiseadusega.

Lõikes 2 sätestatakse, et rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad täpsemad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Ministrile antakse volitus täpsustada, millised on need hariduse ja koolituse nõuded, mis tagavad rehabilitatsioonimeeskonna liikmele vajaliku ettevalmistuse, ning otsustada, millisel juhul piisab ettevalmistusnõuete täitmiseks sobiva hariduse või kutse olemasolust ja millal on vaja läbida selleks täiendav koolitus. Spetsialiseerunud meeskonna pädevus tugineb põhimeeskonna koosseisule, millele lisanduvad teenuseliigi spetsiifilised oskused. Meeskonnas töötavatel kliinilisel psühholoogil ja psühholoog-nõustajal peab olema tagatud erialast lähtuv kutse määruses välja toodud tasemel. Teistel erialadel on oluline kutseseaduse antud kutse või riiklikult tunnustatud kõrgharidus vastaval eriala. Meeskonna kogemusnõustaja peab läbima etteantud mahus täienduskoolituse.

Lõikes 3 sätestatakse, et rehabilitatsioonimeeskonna liikmed peavad hoidma konfidentsiaalsena neile rehabilitatsiooniteenuse osutamisel teatavaks saanud andmeid teenust saava inimese ja tema lähedaste kohta, kui seaduses või kokkuleppel teenusesaajaga ei ole ette nähtud teisiti.

Sätte eesmärk on tagada rehabilitatsiooniteenust saavate inimeste eraelu puutumatus ning kaitsta isiku põhiõigusi. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise käigus töötlevad rehabilitatsioonimeeskonna liikmed teenust saava inimese terviseandmeid ja muid tema eraelulisi andmeid. Kuivõrd rehabilitatsioonimeeskonda võivad lisaks tervishoiutöötajatele kuuluda ka spetsialistid, kellele ei kohaldu tervishoiutöötajate kutsesaladuse hoidmise kohustus, on õigusselguse huvides vajalik sätestada konfidentsiaalsuskohustus rehabilitatsioonimeeskonna kõikidele liikmetele ühtselt seaduse tasandil. Nii tagatakse, et inimese eraelu kaitse tase ei sõltu sellest, millise erialase ettevalmistusega spetsialist talle teenust osutab. Konfidentsiaalsuskohustus aitab luua inimese ja rehabilitatsioonimeeskonna vahel usaldusliku suhte, mis on rehabilitatsiooniteenuse eesmärkide saavutamise eelduseks. Inimene peab saama teenuse osutamisel avaldada oma terviseseisundit ja toimetulekut puudutavat teavet teadmisega, et seda ei avaldata kolmandatele isikutele ilma õigusliku aluseta. Säte võimaldab andmete avaldamist üksnes seaduses sätestatud juhtudel või inimese nõusolekul.

RTHS §-s 225 on sätestatud, kuidas toimub teenuse rahastamine.

Lõikes 1 sätestatakse, et RTHS-is nimetatud tingimustel ja suunamise alusel rehabilitatsiooniteenust saavale isikule võimaldatakse rehabilitatsiooniteenust ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1  alusel kehtestatud Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud tingimustel ja korras. Rehabilitatsiooniteenuse hinnad ja täpsemad osutamise tingimused kehtestatakse Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus, mida kohaldatakse kõikide rehabilitatsiooniteenuse saajate puhul (nii ravikindlustatud kui ka kindlustamata isikud) Tervisekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmisel.

Lõikes 2 selgitatakse, et inimesele, kes saab rehabilitatsiooniteenuseid RTHS-is nimetatud tingimustel ja suunamise alusel, rahastatakse neid riigieelarve vahenditest Tervisekassa kaudu. Muul juhul tasub inimene talle osutatava rehabilitatsiooniteenuse eest ise.

See lahendus annab võimaluse vältida uue administratiivse koormuse tekkimist nii riigile kui ka teenuseosutajatele, kuna tuginetakse tervishoiuteenuste korraldamise süsteemile. Uue korraldusega luuakse süsteem, mis aitab loogiliselt vältida olemasolevate tervishoiuteenuste (nt füsioterapeut, logopeed, kliiniline psühholoog, arst, õde) dubleerimist ja liita liituvad mittetervishoiuteenused ühteks terviklikuks rehabilitatsiooniteenuseks. Samuti võimaldab see kujundada lisanduvate rehabilitatsioonis kasutatavate teenuste (nt kogemusnõustaja, loovterapeut jne) hinnakujundust vastavalt olemasolevale regulatsioonile ning tasuda teenuste eest ühtsetel alustel Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu kaudu.

Paragrahvi 1 punktiga 3 täiendatakse RHTS § 32 lõiget 1 enne tekstiosa „§-des 14–22“ tekstiosaga „§ 223 lõike 1 punktides 1, 2, 4 ja 5 ning“. Muudatusega laiendatakse RTHS-i alusel Terviseameti tehtavat järelevalvet ka rehabilitatsiooniteenuse osutaja tegevusele. Terviseamet hakkab RHTS-i alusel tegema järelevalvet rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuste täitmise üle, välja arvatud § 223 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustuse üle, milleks on rehabilitatsioonimeeskonna liikmele valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatavad nõuded. Kuna rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuseks on kirjeldada organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja selle kvaliteedi tagamise korraldust, kontrollib Terviseamet, kas nõuetekohane kirjeldus on olemas.

Paragrahvi 1 punktiga 4 täiendatakse RTHS 8. peatüki 1. jagu §-ga 382, milles sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse saamine SKA otsuse alusel, ning § 383. milles sätestatakse Sotsiaalministeeriumi kohustus analüüsida hiljemalt 2031. aastal eelnõukohase seadusemuudatuse ehk rehabilitatsiooniteenuse regulatsiooni mõju ja tulemuslikkust.

Eelnõuga luuakse õiguslik alus, et 30.09.2027 seisuga kehtivate SRT suunamisotsustega inimestele luua automaatne rehabilitatsiooniteenuse saatekiri. Kavandatav üleminekusäte on vajalik, et tagada sujuv üleminek SRT korralduselt uuele rehabilitatsiooniteenuse korraldusele tervishoius. 30.09.2027. seisuga kehtivate suunamisotsustega inimeste hulk on märkimisväärne ning ilma täiendava regulatsioonita peaksid need inimesed lühikese ajavahemiku jooksul pöörduma perearsti, muu eriarsti või õe poole uue saatekirja saamiseks, mis põhjustaks olulise halduskoormuse kasvu ja teenuse kättesaadavuse viibimise riski.

Üleminekusäte loob selge õigusliku aluse isiku- ja terviseandmete töötlemiseks ulatuses, mis on vajalik, et tuvastada õigustatud inimesed ning genereerida neile automaatselt rehabilitatsiooniteenuse saatekiri. See võimaldab vältida dubleerivaid toiminguid ning tagada, et teenuse saamine ei katkeks süsteemide vahetumisel. Samuti toetab see lahendus tervishoiutöötajate töökoormuse vähendamist ning võimaldab spetsialistide ressursse suunata sisulisse ravi- ja hindamistegevusse.

Andmete töötlemine on ajaliselt piiratud ning seotud üksnes üleminekuperioodiga. Töötlemise eesmärk on kitsalt piiritletud – rehabilitatsiooniteenuse saatekirjade loomine inimestele, kellel on kehtiv suunamisotsus. Edastatakse üksnes minimaalsed vajalikud andmed, mis võimaldavad inimest tuvastada ja tema teenuse saamise õigust kindlaks teha. Selline lähenemine tagab andmekaitse põhimõtete järgimise, eelkõige eesmärgipärasuse, minimaalsuse ja proportsionaalsuse nõuete täitmise.

Alternatiivina oleks võimalik kasutada üksnes tavapärast arsti kaudu suunamist, kuid selline lahendus ei oleks üleminekuperioodil piisav ega proportsionaalne, arvestades korraga süsteemi sisenevate inimeste hulka ning sellest tulenevat koormust tervishoiusüsteemile ja inimestele. Seetõttu on põhjendatud kehtestada erandlik ja ajaliselt piiratud regulatsioon, mis võimaldab andmete ühekordset töötlemist ja edastamist tehnilise lahenduse abil teenuse järjepidevuse tagamiseks.

Kokkuvõttes on üleminekusäte vajalik, et tagada avaliku teenuse kättesaadavus, vähendada süsteemset koormust ning võimaldada turvaline ja õiguspärane andmetöötlus uuele rehabilitatsiooniteenuse korraldusele üleminekul.

Lõikes 1 sätestatakse, et inimene, kellel on 2027. aasta 30. septembri seisuga kehtiv SKA poolt SHS alusel tehtud SRT tasu maksmise kohustuse ülevõtmise otsus, võib sama otsuse alusel pöörduda rehabilitatsiooniteenuse saamiseks teenuseosutaja poole kuni 2027. aasta 31. detsembrini.

Selleks, et tagada praeguses süsteemis SRT saajatele sujuv üleminek uutel alustel teenuse korralduse süsteemis, viiakse varasema korra järgi teenust saanud inimesed automaatselt üle uuele teenusele. 30.09.2027 kehtiva SRT suunamisotsusega inimestele koostatakse automaatselt rehabilitatsiooniteenuse ambulatoorse vastuvõtu saatekiri. Saatekiri genereeritakse automaatselt 01.10.2027. Inimesele on saatekiri nähtav terviseportaalis. Saatekirja alusel on inimesel võimalik teenuseosutaja juures broneerida vastuvõtu aeg. Saatekirja loomise etapile järgnevad etapid teenuse saamisel on samadel alustel nagu neil, kes uute rehabilitatsiooniteenuse saajatena süsteemi sisenevad. Rehabilitatsioonimeeskond hindab teenusevajadust ja koostab rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava uutel alustel.

Lõikes 2 sätestatakse, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud inimesele koostatakse automaatselt sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud SRT andmete alusel saatekiri rehabilitatsiooniteenuse saamiseks.

Lõikes 3 sätestatakse, et saatekirja koostamiseks kasutatakse järgmisi sotsiaalkaitse infosüsteemis olevaid andmeid:
1) teenusesaaja nimi;
2) teenusesaaja isikukood;
3) SRT eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsuse kehtivuse aeg.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse KVTS-i.

Paragrahvi 2 punktiga 1 sõnastatakse ümber KVTS § 195 lõike 11 punkt 1. Lõige 11 reguleerib teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud inimesele vajaduse korral Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvest piirmäära ulatuses sotsiaal- ja tervishoiuteenuste tagamist, sealhulgas SRT tagamist. Kuna SRT kaob, tuleb sellega seoses muuta ka KVTS-i sätet ning sõnad „sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse“ asendatakse sõnaga „rehabilitatsiooniteenuse“. Kaitseministeerium selgitab, et reformi raames seni kehtinud SRT osutamine asendatakse uue rehabilitatsiooniteenuse osutamise süsteemiga tervishoius. Rehabilitatsiooniteenust osutatakse seega riiklikul tasandil edasi, kuid teenuse sisu ja teenuseosutajad muutuvad. Rahastuse loogika ei muutu. KVTS §195 lõike 11 punkti 1 mõte on olnud riiklikust süsteemist erisuse loomine, millega Kaitseministeerium katab selle osa, mida riik enam ei hüvita ega taga.

Paragrahvi 2 punktiga 2 täiendatakse KVTS § 195 lõike 2 esimest ja teist lauset pärast sõnu „sotsiaalhoolekande seaduse“ sõnadega „või rahvatervishoiu seaduse“. Sellega täiendatakse SHS-i alusel tagatavate teenuste loetelu ka RTHS alusel tagatava rehabilitatsiooniteenusega. Kaitseväelasele, asendusteenistujale ja teenistusest vabastatud isikule tagatakse KVTS-is nimetatud sotsiaalteenused, mida ei rahastata ega tagata SHS-i ega RTHS-i alusel, Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvest piirmäära ulatuses. 

Eelnõu §-ga 3 muudetakse KMS-i.

Paragrahvi 3 punktiga 1 täiendatakse KMS § 16 lõike 1 punktis 2 esitatud käibemaksuvabade teenuste loetelu rehabilitatsiooniteenusega. Kuna nii praegune SHS-is reguleeritud SRT kui ka tervishoiuteenused on käibemaksuvabad, on tulevikus jätkuvalt käibemaksuvaba ka RTHS-is reguleeritud rehabilitatsiooniteenus.

Paragrahvi 3 punktiga 2 muudetakse KMS § 16 lõike 1 punkti 4, jättes sellest välja viite SRT-d reguleerivale SHS-i paragrahvile. Sättes on nimetatud käibemaksuvabad sotsiaalteenused. Kuna SRT kaob ja sellega seoses muutub kehtetuks ka SHS § 56, tuleb viide sellele paragrahvile loetelust välja jätta. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS-i sätete kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse PISTS-i.

Paragrahvi 4 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks PISTS § 23 lõike 6 punkt 6, mille kohaselt võetakse puude raskusastme tuvastamisel muu hulgas arvesse rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevused. Uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse korralduse puhul rehabilitatsiooniplaani ei koostata. Puude raskusastme tuvastamise protsessis praktikas rehabilitatsiooniplaanis esitatud andmetele ei toetuta.

Paragrahvi 4 punktidega 2 ja 3 muudetakse PISTS § 6 lõike 1 ja § 71 lõike 1 sõnastusi, jättes nendest välja viite rehabilitatsiooniplaanile. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS-i sätete kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse RaKS-i.

Muudatusega täiendatakse RaKS §-i 30 kahe lõikega. Ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadus (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) 922 SE11 täiendab RaKSi samade § 30 lõigetega – lõiked 5 ja 6, ning vastavad põhjendused sätete lisamiseks on toodud viidatud eelnõu seletuskirjas. Käesoleva eelnõuga täiendatakse mõlemat lõiget võimalusega rakendada e-konsultatsiooni ka olukorras, kui inimene suunatakse perearsti, eriarsti või õe poolt rehabilitatsiooniteenusele. Erisus võrreldes 922 SE-s tehtava muudatusega seisneb selles, et rehabilitatsiooniteenusele suunamise korral ei ole eesmärgiks konsultatsioon kahe tervishoiuteenuse osutaja vahel, vaid inimese suunamine uuele teenusele. Rehabilitatsiooniteenuse korral saab e-konsultatsioonile vastata rehabilitatsiooniteenuse osutaja meeskonda kuuluv tervishoiutöötaja, sealhulgas TTKS alusel tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik ning vastuseks olla kas inimese teenusele võtmine või suunajale põhjendatud keelduva vastuse andmine. Keelduva vastuse põhjuseks saab olla ka ebapiisav informatsioon e-kontsulatsiooni saatekirja täitmisel. Seetõttu ei takista keeldumine ka uue e-konsultatsiooni tegemist. Samal ajal saab keelduv vastus sisaldada ka soovitusi suunamise teinule, millised muud meetmed võivad olla rehabilitatsiooniteenuse osutamise asemel asjakohased. Samas võimaldab e-kontsulatsiooni kaudu suunamine kokku hoida inimese aega, kuivõrd suunav perearst, muu eriarst või õde peab tuvastama kinda teenusepakkuja, kes pakub inimesel asjakohast rehabilitatsiooniteenus ning inimesel endal puudub sarnaselt tavapärase e-konsultatsiooniga vajadus ise teenusepakkujat otsida.

Lõiget 6 täiendatakse erisusega, kes ja kuidas töötavad välja e-konsultatsiooni saatekirja ja selle vastuse sisu. Kui üldjuhul on e-konsultatsioon seotud spetsiifilise valdkonnaga, siis rehabilitatsiooniteenuse korral on osapooli väga palju. Sellest tulenevalt on vastava sisu väljatöötamise kohustust kõigil rehabilitatsiooniteenuse osutamisega seotud erialaühendustel koostöös, Tervisekassa kinnitajana tagab, et mitmepoolne sisend koondatakse ühiseks tervikuks ja avaldatakse Tervisekassa veebilehel.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse RLS-i.

Muudatusega tunnistatakse kehtetuks RLS § 2863, milles on sätestatud SRT osutamise tegevusloa riigilõivu määr. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 19 lõike 7 kohaselt peab ettevõtja tasuma tegevusloa taotluse esitamisel selle lahendamise eest riigilõivu RLS-is sätestatud määras. Kuna SRT korraldamine SKA poolt lõpetatakse ja selle osutamiseks nõutavaid tegevuslubasid alates 01.02.2027 enam ei väljastata, tuleb sellega seoses kehtetuks tunnistada ka RLS-i säte, milles on kehtestatud tegevusloa riigilõivu määr. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS-i sätete kehtetuks tunnistamisega.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse SHS-i.

Paragrahvi 6 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks SHS § 131 lõiked 3 ja 4, 3. peatüki 2. jagu ja §-d 147–150, milles on kehtestatud SRT ning selle osutamiseks nõutava tegevusloa regulatsioon. SRT lõppemisega lõpetab SKA SRT eest tasu maksmise, mis tähendab, et asutusele ei jää enam kohustust menetleda SRT avaldusi ning väljastada teenuse saamiseks suunamisotsuseid. Samuti ei sõlmi SKA teenuseosutajatega SRT lepinguid ning lõpetab teenuse osutamiseks vajalike tegevuslubade menetlemise, lepingujärgse kontrolli ja järelevalve tegemise.

Paragrahvi 7 punktidega 2 ja 3 jäetakse SHS § 1421 lõike 1 punktist 2 ja § 144 lõike 6 punktist 7 välja viited SRT-le. Tegemist on sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (edaspidi STAR) andmeid puudutavate sätetega, milles isiku kohta käivate muude andmete hulgas ei ole SRT-ga seotud andmete kajastamine teenuse korraldamise lõppedes asjakohane. Samuti lõppeb SRT korraldamise lõppedes SKA poolt STARi-i SRT vajaduse hindamise andmete kandmine.

Paragrahvi 7 punktiga 4 täiendatakse SHS 9. peatüki 1. jagu §-ga 1609, milles esitatakse rakendussätted, mis puudutavad SRT osutamise erisusi 2027. aastal. Alates 2027. aasta 1.veebruarist lõpetab SKA SRT osutamise tegevusloa taotluste vastuvõtmise, kuna uutel teenuseosutajatel ei jää enam turule tulemiseks ja teenuse osutamiseks piisavalt aega.

Paragrahvi 7 punktiga 5 täiendatakse SHS 9. peatüki 1. jagu §-dega 16010 ja 16011, milles esitatakse rakendussätted.

Paragrahvis 16010 reguleeritakse SRT osutamise tegevuslubade kehtetust. Alates 01.10.2027 loetakse SRT osutamiseks väljastatud tegevusload kehtetuks ning nende alusel enam teenust ei osutata. Tegemist on muudatusega, mis on seotud SRT regulatsiooni kehtetuks tunnistamisega.

Paragrahvis 16011 reguleeritakse STAR-i kantud SRT vajaduse hindamise andmete säilitamist pärast rehabilitatsiooniteenuse korralduse muutmist. Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini STAR-i kogutud SRT vajaduse hindamise andmed arhiveeritakse hiljemalt 2032. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse viis aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.

Kehtivas SRT korralduses algab teenusele saamine inimese või tema esindaja taotluse esitamisega SKA-le. Teenuse saamise õiguse tuvastamiseks viiakse läbi eraldi menetlus, mille käigus hinnatakse muu hulgas inimese vastavust seaduses sätestatud eeltingimustele, nagu puude raskusaste, töövõime staatus või muu teenuse saamise alus. Pärast teenust saama suunamist koostab rehabilitatsiooniteenuse osutaja rehabilitatsiooniplaani ning dokumenteerib teenuse osutamise oma infosüsteemides. Andmed inimese abivajaduse, teenuste kasutamise ja eesmärkide kohta paiknevad seejuures erinevates infosüsteemides ning tervishoiu-, sotsiaal- ja rehabilitatsioonivaldkonna andmevahetus on piiratud. Seetõttu tuleb inimesel sageli esitada samu andmeid mitmele asutusele ning läbida korduvaid hindamisi erinevate teenuste ja toetuste saamiseks.

Uues rehabilitatsiooniteenuse korralduses lähtutakse teenusel inimese terviseseisundist tulenevast abivajadusest, mitte puude raskusastmest või töövõime staatusest. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise käigus tekkiv dokumentatsioon ja teenuse kokkuvõte kantakse TIS-i, võimaldades õigustatud osapooltel kasutada inimese abivajaduse ja rehabilitatsiooniprotsessi kohta juba olemasolevat teavet. Sellega parandatakse tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahelist andmevahetust, vähendatakse andmete korduvat kogumist ning luuakse eeldused sujuvamaks teenuste korraldamiseks ja inimese vajadustest lähtuvaks koostööks. Reformi üheks oluliseks eesmärgiks on kaasaegsete IT-lahenduste arendamine ja andmete tõhusam kasutamine kogu rehabilitatsiooniprotsessi vältel.

SKA korraldusel toimub SRT raames andmete töötlemine valdavalt asutuse- ja teenusepõhiselt ning andmed on eri infosüsteemides (STAR, SKAIS, tervishoiuteenuse osutaja infosüsteem, Delta) hajutatud. Uue korralduse eesmärk on terviklik andmehaldus, kus rehabilitatsioonivajaduse hindamise, eesmärkide, teenuste ja tulemuste kohta kogutud info on paremini seotud TIS-iga. See vähendab dubleerivat andmekogumist ja parandab kahe valdkonna infovahetust.

Eelnõu §-ga 8 muudetakse SÜS-i.

Paragrahvi 8 punktiga 1 muudetakse SÜS § 38 lõike 1 punkti 2 ja § 39 lõike 2 punkti 2 sõnastusi, jättes nendest välja viited SRT andmetele. Kuna SRT kaob ja sellega seoses ei koguta alates 30.09.2027 sotsiaalkaitse infosüsteemi (edaspidi SKAIS) ka enam SRT andmeid, tuleb andmekogu regulatsioonist viited sellele teenusele välja jätta. SKAIS-i juba kogutud SRT andmeid säilitatakse andmekogus vastavalt SÜS-i lisatavale rakendussättele (vt p-s 2 esitatud muudatus). Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud SHS-i sätete kehtetuks tunnistamisega.

Paragrahvi 8 punktiga 2 täiendatakse SÜS-i 5. peatükki §-ga 393, milles esitatakse rakendussäte, mis puudutab SKAIS-i kantud SRT andmete säilitamist pärast rehabilitatsiooniteenuse korralduse muutmist. Kuni 2027. aasta 1. oktoobrini SKAIS-i kogutud SRT andmed arhiveeritakse hiljemalt 2028. aasta 1. oktoobril ja neid säilitatakse kümme aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse. Täpsemad selgitused on esitatud eelnõu § 6 punkti 5 selgituste juures.

Eelnõu §-ga 9 muudetakse TTKS-i.

Paragrahvi 9 punktiga 1 täiendatakse TTKS-i § 4 lõikega 7, millega sätestatakse, et TTKS § 4 lõikes 6 nimetatud isikud on tervishoiutöötajaga võrdsustatud ka juhul, kui nad osutavad rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenust ehk ka olukordades, kus nad ei osuta raviteenust. Muudatus tagab, et ka olukorras, kus rehabilitatsiooniteenuse osutamisse kaastaks spetsilistid, kes loetakse TTKS-i mõistes ravi osutamisel võrdsustatuks tervishoiutöötajaga, oleksid  seda ka rehabilitatsiooniteenuse osutamisel. Eelkõige on see vajalik olukordades kus rehabilitatsiooniteenuse osutaja otsustab inimese teenusele võtmise üle ja kordab epikriisi edastamise TIS-i.  

Paragrahvi 9 punktiga 2 täiendatakse TTKS-i § 14 lõikes 1 ja § 22 lõikes 3 olevaid tegevusalade loetelusid rehabilitatsiooniteenusega. Muudatusega võimaldatakse perearstiabi osutaval äriühingul ja haiglat pidaval aktsiaseltsil või sihtasutusel osutada RTHS-is reguleeritud rehabilitatsiooniteenust. Praeguse tervishoiukorralduse alusel lubab TTKS perearstiabis osutada füsioteraapiat, logopeedilist ravi, psühholoogilist ravi, õendusabi ja ämmaemandusabi ning sotsiaalteenuseid, tegeleda tervishoiualase õppe- ja teadustööga ning kinnisasja kasutusse andmisega. Muudatusega loodava võimalusega osutada rehabilitatsiooniteenust tekib perearstidel võimalus kaasata patsiendi käsitluses täiendavaid spetsialiste rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele vastava meeskonna komplekteerimisel. Perearstiabi raames rehabilitatsiooniteenuse osutamisel on õigus saada teenust ka nendel inimestel, kes kuuluvad teise perearsti nimistusse.

Paragrahvi 9 punktiga 3 täiendatakse TTKS § 591 lõiget 1, lisades sellega TIS-is tervishoiugaa seotud töödeldavate andmete hulka ka rehabilitatsiooniteenuse osutamise andmed. Terviseseisundist tuleneva rehabilitatsioonivajaduse, seatud eesmärkide, osutatud teenuste ja saavutatud tulemuste kohta käivate andmete kättesaadavus võimaldab parandada tervishoiu ja rehabilitatsioonivaldkonna spetsialistide infovahetust ning vähendada andmete korduvat kogumist ja inimese vajaduste mitmekordset hindamist. Samuti parandab TIS-i kasutamine inimese enda ligipääsu teda puudutavatele rehabilitatsiooniteenuse andmetele. Inimesel tekib võimalus vaadata ühes kohas talle osutatud rehabilitatsiooniteenustega seotud andmeid, eesmärke, kokkuvõtteid ja soovitusi. See toetab inimese teadlikku osalemist oma rehabilitatsiooniprotsessis ning vähendab vajadust dokumente korduvalt küsida või esitada erinevatele tervishoiuteenuse teenuseosutajatele.

Rehabilitatsiooniteenuse andmete esitamine TIS-i on põhjendatud, kuna tegemist on inimese tervise ja tegevusvõime parandamisele suunatud teenusega, mille osutamisel kogutakse ja kasutatakse terviseandmeid. Andmete dokumenteerimine TIS-is tagab raviprotsessi järjepidevuse, võimaldab erinevatel inimese raviga seotud spetsialistidel saada vajalikku ülevaadet teenuse sisust ja tulemustest ning vähendab dubleerivat andmekogumist. Samuti toetab see teenuse kvaliteedi ja ohutuse tagamist ning annab patsiendile võimaluse oma terviseandmetele ühest kohast ligi pääseda. 

Paragrahvi 9 punktiga 4 täiendatakse paragrahvi TTKS 592 lõiget 1 punktiga 4, milles sätestatakse, et tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud TIS-i edastama andmed inimesele osutatud rehabilitatsiooniteenuse kohta vastavalt RTHS § 223 lõikes 4 sätestatule. Tervishoiuteenuse osutaja peab edastama pärast rehabilitatsiooniteenuse osutamist selle kokkuvõtte ambulatoorse epikriisina TIS-i. Muudatusega pannakse TIS-i rehabilitatsiooniteenuse kohta (epikriis) andmete esitamise kohustus piiritletud üksnes tervishoiutöötajale, st ükski teine rehabilitatsiooniteenuse meeskonna liige vastavat kohustust täita ei saa.

Paragrahvi 9 punktiga 5 täiendatakse TTKS § 593 lõiget 2 punktiga 4, millega antakse tervishoiuteenuse osutajale juurdepääs TIS-is olevatele isikuandmetele RTHS §-s 221 sätestatud rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks. Teenuseosutajad töötlevad rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks TIS-is olevaid rehabilitatsiooniteenuse saatekirja (e-konsultatsioon) ja rehabilitatsiooniteenuse kohta koostatava epikriisi andmeid. Muudatusega piiratakse, et ligipääs on üksnes tervishoiutöötajal.  

Eelnõu §-ga 10 muudetakse TVTS-i.

TVTS § 221 lõike 1 punkt 5, mis reguleerib SKA ja Eesti Töötukassa vahelist andmevahetust SRT osutamiseks, tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on SKA-l õigus saada Eesti Töötukassalt SRT osutamiseks töövõime hindamisel antud eksperdiarvamusi ja töövõime hindamise otsuse andmeid. Kuna SRT kaob ja lõppeb ka seda teenust saama suunamine, ei ole SKA-l vaja alates 2027. aasta 30. septembrist enam Eesti Töötukassalt nimetatud andmeid vaja ja andmevahetuse regulatsioonist tuleb sellise andmevahetuse aluseks olev säte välja jätta.

Eelnõu §-s 11 esitatakse seaduse jõustumissätted.

Seadus jõustub 2027. aasta 1. oktoobril, mil lõpetatakse SKA korraldusel SRT osutamine ning teenuse korraldamine kehtivas süsteemis on võimalik kuni 2027. aasta 30. septembrini. Seaduse jõustumise ajaks on tagatud piisav aeg selleks, et ümberkorraldused ja ettevalmistavad tegevused (sh IT-arendused) oleksid plaanipäraselt teostatud.

Seaduse § 7 punkt 4 jõustub 2027. aasta 1. veebruaril, kuna SKA alustab SRT lõpetamiseks ettevalmistavate tegevustega juba varem. Alates 2027. aasta 1. veebruarist ei võta SKA enam vastu uusi rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevusloa taotlusi, kuna uutel teenuseosutajatel ei jää enam turule tulemiseks ja teenuse osutamiseks piisavalt aega.

Eelnõu vastavus põhiseadusele

Riigil on avar kaalutusruum sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel, et teenuseid ümber kujundada või teenuste korraldust muuta. Rehabilitatsioonisüsteemi muudatusel on mõistlik ja legitiimne eesmärk ning üleminek praeguselt SRT-lt uuele teenusele on korraldatud viisil, mis ei põhjusta teenusesaajatele ebamõistlikku või ebaproportsionaalset kahju. Teenus korraldatakse ümber, kuid see ei kao abivajajate jaoks ära. Eelnõuga kavandatavad muudatused on kooskõlas PS §-st 28 tuleneva igaühe õigusega tervise kaitsele. Rehabilitatsiooniteenuse ümberkorraldamise eesmärk on parandada teenuse kättesaadavust, tagada selle sisuline vastavus inimese tegelikule terviseseisundist tulenevale abivajadusele ning toetada inimese iseseisvat toimetulekut ja funktsioneerimisvõime säilitamist või parandamist. Selline eesmärk vastab tervisepõhiõiguse sisule, mis ei piirdu üksnes haiguste raviga, vaid hõlmab ka toimetuleku ja heaolu toetamist. 

Vajaduspõhisele rehabilitatsiooniteenuse korraldusele üleminek tugevdab tervise kaitse põhiõiguse tegelikku teostamist. Teenusele ligipääsu sidumine puude raskusastme asemel terviseseisundist tuleneva funktsioneerimisvõime piirangu ja kompleksse rehabilitatsioonivajadusega vähendab formaalseid takistusi teenust saama jõudmisel ning võimaldab inimesel saada abi ajal, mil sellest on tervisele ja toimetulekule tegelik kasu.

Rehabilitatsiooniteenuse muudatused suurendavad ka PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kaitset. Teenuse saamise õigus ei sõltu enam puude olemasolust või raskusastmest, vaid sisulisest abivajadusest. See aitab vältida olukordi, kus sarnase terviseseisundi ja funktsioonipiiranguga inimesi koheldakse erinevalt üksnes formaalse otsuse olemasolu või puudumise tõttu. Kõiki rehabilitatsiooniteenust vajavaid inimesi koheldakse edaspidi võrdselt, lähtudes objektiivsest ja põhjendatud kriteeriumist – inimese terviseseisundist ja sellest tulenevast toimetuleku piirangust. 

Rehabilitatsiooniteenuse saaja õiguste võimalik riive seisneb üksnes selles, et rehabilitatsiooniteenuse saamine eeldab vajaduse hindamist ja koordineeritud suunamistegevust. See riive on põhiseaduspärane, kuna see teenib tervisepõhiõiguse tõhusama kaitse eesmärki. Kokkuvõttes on eelnõuga valitud lahendused sobivad, kuna terviklik hindamine ja koordineerimine aitavad suunata inimese õigeaegse ja asjakohase teenuseni. Need on vajalikud, sest teenuste killustatud ja formaalsetel alustel toimiv korraldus ei võimalda sama tulemuslikku tervise ja toimetuleku toetamist. Isiku õiguste riive on mõõdukas, kuna see ei välista kedagi teenuse saajate hulgas egasea ebamõistlikke tingimusi teenusele ligipääsuks ning vähendab inimese halduskoormust võrreldes varasema süsteemiga.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

6. Seaduse mõjud

Poliitikamuudatuse rakendamisel võib eeldada sotsiaalset, majanduslikku, hariduslikku ja regionaalset mõju, samuti mõju riigivalitsemisele ja infotehnoloogilistele arendustele. Seaduse mõjusid käsitlev peatükk on üles ehitatud sihtrühmapõhiselt. Sihtrühmadena on eristatud rehabilitatsiooniteenuse vajajad (kasutajad) ja nende lähedased, senise SRT osutajad, tervishoiuteenuse osutajad, KOV-id, haridusasutused ning riigi- ja avalik-õiguslikud asutused.

Eelnõuga kaasneb oluline mõju mitmele sihtrühmale, mistõttu on kavandatud eelnõu muudatuste mõju järelhindamine. Tegevuse täpsem sisu ja ajakava kujunevad pärast eelnõukohase seaduse jõustumist. Kavas on võrrelda uut tervishoiusüsteemipõhist korraldust varasema teenuse korraldusega ning analüüsida ümberkorralduste mõju teenuse kättesaadavusele, tulemuslikkusele, kvaliteedile ja kulutõhususele. Hindamise tulemused integreeritakse poliitikakujundamisse ning nende toel kohandatakse vajaduse korral pikaajalist visiooni rehabilitatsiooniteenuse täielikuks integreerimiseks tervishoidu.

6.1. Rehabilitatsiooniteenust vajavad inimesed (teenuse kasutajad) ja nende lähedased
Poliitikamuudatus mõjutab kõiki terviseseisundist tulenevalt rehabilitatsiooni vajavaid inimesi. 2025. aastal sai senist SRT-d 10 82712 inimest ehk ligikaudu 1% elanikkonnast13. Suurima sihtrühma (54% SRT saajatest) moodustasid kuni 15-aastased puudega lapsed, keda oli 5857, ehk ligikaudu 3% selle vanuserühma lastest Eestis14. Kuni 18-aastaseid KOV-i abivajavaid lapsi oli 536 ehk 5% kõigist SRT saajatest. Tööealisi (16–64 a) oli teenusesaajate hulgas 3899 (36% SRT saajatest ja 0,5% rahvastiku sellest vanuserühmast), kellest valdav osa (91%) ehk 3553 inimest olid psüühikahäirega. Vanaduspensioniealisi SRT saajaid oli 57615 (vt jooniselt 3 SRT kasutajate peamisi gruppe aastatel 2021–2025).

Joonis 3. SRT kasutajad 2021–2025, unikaalsed isikud (SKA)

Kuna reform kujundab ringi rehabilitatsiooniteenuse saamise alused, võib sihtrühma koosseis väikeses ulatuses muutuda, kuid rehabilitatsiooniteenust kasutavate inimeste koguarv jääb eelduslikult samasse suurusjärku SRT-d kasutanud inimeste arvuga. Reformiga võivad hakata rehabilitatsiooniteenust kasutama need inimesed, kellel on juba varem olnud kompleksse rehabilitatsiooni vajadus, kuid kes ei ole seni teenuse saamisele kvalifitseerunud, kuna neil ei olnud tuvastatud puude raskusastet ega vähenenud töövõimet. Teisalt võib eeldada, et need tuvastatud puude raskusastmega inimesed, kes said seni SRT raames üksikteenuseid, saavad neid teenuseid edaspidi kohe tervishoiusüsteemist ning nende arvelt vabaneb ressurss kompleksse rehabilitatsiooni osutamiseks.
Abivajajate kõrval on oluline sihtrühm ka abivajajate lähedased, näiteks rehabilitatsiooni vajavate laste vanemad, töö- ja vanemaealiste abivajajate elukaaslased, lapsed ja teised pereliikmed. Selle sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik öelda, kuid tõenäoliselt on see vähemalt kaks-kolm korda suurem rehabilitatsiooniteenuse (potentsiaalsete) kasutajate hulgast.
Poliitikamuudatuse peamine mõju sihtrühmale avaldub selles, et edaspidi ei sõltu ligipääs tervisega seotud rehabilitatsioonitegevustele puude raskusastmest ega töövõime hindamise tulemusest, vaid inimese tegelikust rehabilitatsioonivajadusest, mis tuvastatakse tervishoiusüsteemis. Uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse korraldus loob eeldused terviklike teenuse- ja toeteekondade kujundamiseks, mis ei lähtu inimese võimest süsteemis orienteeruda ning arvestavad tema tegelikke terviseseisundist tulenevaid piiranguid ja vajadusi. Tervise- ja sotsiaalteenuste parem lõimimine toetab varasemat ja täpsemini suunatud sekkumist, aidates ennetada funktsioneerimisvõime langust ning toetada kiiremat ja tõhusamat taastumist. Pikemas perspektiivis vähendab poliitikamuudatus nii ajutise kui ka püsiva töövõimetuse või puude kujunemise riski ning vajadust kulukate tervishoiu- ja hoolekandeteenuste järele. Parem ligipääs terviseseisundiga seotud rehabilitatsioonitegevustele ja täpselt sihitatud teenused toetavad inimeste kiiremat ja tõhusamat taastumist, osalemist töö-, haridus- ja ühiskonnaelus ning inimeste ja nende perede paremat toimetulekut ja suuremat heaolu. 
Kavandatavad muudatused kujundavad inimese abiteekonnad ümber, vähendavad abini jõudmise etappide hulka ning seovad abivajaduse märkamise, hindamise ja teenuste kavandamise ühtseks koordineeritud tervikuks. Muutused vähendavad dubleerimist, kahandavad abiteekondade katkestusi ning parandavad teenuste sidusust. Selle tulemusena vähenevad inimeste ajakulu ning otsesed ja kaudsed kulud, kuna kaob vajadus sama infot korduvalt esitada, erinevate asutuste vahel liikuda ja läbida paralleelseid hindamisi.
Muutused avaldavad olulist mõju ka rehabilitatsiooni vajavate inimeste lähedastele. Kui teenused on loogiliselt üles ehitatud ja seotud paremini inimese terviseseisundist tuleneva vajadusega, võib väheneda lähedaste hoolduskoormus ning teenuste kasutamisega seotud ajakulu ja töölt eemalolekust põhjustatud sissetulekukaotus. Samuti võib väheneda administratiivne ja emotsionaalne koormus, mis on seotud teenuste (korduva) taotlemise, info otsimise ja erinevate asutustega suhtlemisega.

Planeeritud muudatuste tulemusena ei hüvitata enam teenusesaajatele transpordi- ega majutuskulusid samamoodi nagu senises SRT süsteemis. Uue regulatsiooni alusel ja Tervisekassa rahastusel ei ole majutus eraldi hinnastatud ehk ei ole osa riigieelarve eraldisest rahastatavast rehabilitatsiooniteenusest. 2025. aastal hüvitati peamiselt tööealistele ööpäevaringset majutusteenust 281 323 euro ulatuses. Puudega laste (0–15-a) ja nende esindajate majutuskulud hüvitati 11 741 euro ulatuses.15 Nimetatud kulu ei kandu aga kindlasti täielikult leibkondadele, sest senises süsteemis ei olnud majutuse vajadus täielikult vältimatu, vaid sõltus tugevalt inimese enda subjektiivsetest valikutest saada teenust oma mitte-elukohajärgses maakonnas. Poliitikamuudatus ei välista, et teenuseosutaja osutab inimesele ka majutusteenust, kuid see ei ole osa rehabilitatsiooniteenusest.  

Eelnõu koostajate hinnangul on teenuseid vajava inimese transpordiküsimus vajalik lahendada tema leibkonna ja elukohajärgse KOV-i koostöös. 2025. aastal hüvitati teenusega seotud sõidukulusid kokku 35 593 euro ulatuses. Sellest 32 014 eurot ehk 89,9% moodustasid 87616 inimese või tema esindaja kulud teenuseosutaja juurde sõitmisel. Keskmine hüvitatud sõidukulu oli 30,7 eurot inimese kohta (mediaankulu 37,9 eurot inimese kohta). Sihtrühmade kaupa hüvitati psüühilise häirega tööealiste sõidukulusid 13 489,9 euro ulatuses (357 inimest), üle 16-aastaste sõidukulusid 9 911,6 euro ulatuses (297 inimest), 0–15-aastaste laste sõidukulusid 8 494,3 euro ulatuses (221 inimest) ning kohaliku omavalitsuse abivajavate laste sõidukulusid 118,5 euro ulatuses (4 inimest). Ülejäänud 3 579 eurot ehk 10,1% moodustasid teenuseosutajatele hüvitatud kulud spetsialistide sõitudeks inimeste juurde. Need kulud olid seotud 215 inimesega ning keskmine kulu oli 16,6 eurot spetsialisti kohta. Sealjuures olid teenuseosutajate sõidukulud valdavalt seotud 0–15-aastaste lastega. Selle sihtrühma arvele langes umbes 87% inimestest (186) ja 84% kuludest (3014 eurot).17 Sõidukulude hüvitamise kogumaht on seega piiratud ning valdav osa kuludest on seotud inimeste või nende esindajate sõiduga teenuseosutaja juurde.
Hüvitamise lõppemisel võib osa neist kuludest jääda inimeste ja nende leibkondade kanda, kuid olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, kui suure osa puhul tekib vajadus KOV-i täiendava toe järele. Sõidukulude hüvitamisel kehtivas süsteemis ei hinnata inimese majanduslikku olukorda ega sisulist transpordivajadust. Hüvitamise eelduseks on inimese avaldus, teenuse saamiseks elukohajärgsest KOV-ist väljapoole liikumine, teenusel osalemise kontroll ning piisava limiidijäägi olemasolu. Seetõttu ei näita senised hüvitamisandmed, kui paljude inimeste jaoks oli transporditoetus majandusliku olukorra või tegeliku abivajaduse tõttu vajalik ning kelle jaoks võib teenusele jõudmine ilma täiendava toeta olla keeruline. Praeguste hüvitise saajate arvu ei saa samastada nende inimeste arvuga, kes vajavad reformi järel vältimatult KOV-i transpordituge. Ka ei saa kogu seni hüvitatud summat käsitada reformi järel automaatselt leibkondadele või KOV-idele kanduva kuluna. Mõju tegelik ulatus sõltub sellest, kui paljud inimesed vajavad teenusele jõudmiseks täiendavat tuge, milline on teenuste piirkondlik kättesaadavus ning mil määral on võimalik teenust osutada inimese elukoha lähedal või tema tavapärases keskkonnas.

Infosegaduse riski maandamiseks on Sotsiaalministeerium kavandamas sihtrühmadele suunatud teavitustegevusi (nt infopäevad, teavituskirjad), juhendmaterjalide koostamist ning info koondamist ja kättesaadavaks tegemist kõigi seotud asutuste veebilehtedel. Tõese ja üheselt arusaadava info õigeaegne kättesaadavus ja arusaadavus on kriitiline komponent sujuva teenust saama jõudmise tagamisel, seejuures eriti nende inimeste puhul, kellel on keerulisem süsteemis orienteeruda. Muudatuste ettevalmistamise käigus on juba kaardistatud huvikaitseorganisatsioonide ja partnerasutuste võrgustik, kelle kaudu infot edasi jagatakse. Tervisekassa on potentsiaalsetele lepingupartneritele rehabilitatsiooniteenuse osutamise lepingu tingimusi valmis tutvutama 2026. aasta sügisel.

Üleminekuperioodiga kaasneva teenuse kättesaadavuse riski vähendab lahendus, mille kohaselt koostatakse 30.09.2027 seisuga kehtiva SRT suunamisotsusega inimestele automaatselt rehabilitatsiooniteenuse saatekiri. 30.09.2027 kuupäevaga lõppevaid suunamisotsuseid on hinnanguliselt vahemikus 8000–10 000. Lahendus väldib olukorda, kus kõik senised teenusesaajad peaksid lühikese aja jooksul pöörduma tervishoiuteenuse osutaja poole üksnes uue saatekirja saamiseks. Automaatne saatekiri toetab teenuse järjepidevust, vähendab tervishoiutöötajate ühekordset koormust ning maandab riski, et teenuse saamine katkeb süsteemide vahetumise tõttu. Teenuse jätkumine uues süsteemis sõltub samas siiski inimese tegelikust rehabilitatsioonivajadusest ning rehabilitatsiooni­meeskonna hinnangust rehabilitatsiooni asjakohasusele. Automaatne saatekiri ei taga teenuse jätkumist varasema SRT otsusega samas sisus või mahus, kuna rehabilitatsioonimeeskond hindab inimese vajadust uue teenusekorralduse alusel ning määrab koostöös inimesega teenuse eesmärgid, sisu, mahu ja vajalikud sekkumised.

Rehabilitatsioonivajaduse tuvastamise ühtse praktika tagamiseks töötatakse välja ühtsed rehabilitatsiooniteenusele suunamise ja e-konsultatsioonile vastamise juhised, milles kirjeldatakse, millal inimene teenusele suunatakse või jäetakse suunamata, millised andmed peavad sisalduma saatekirjas ning millistest põhimõtetest lähtutakse rehabilitatsioonivajaduse hindamisel. Hindamispraktika ühetaolisust toetavad ka terviseseisundipõhised käsitlusjuhendid, teenuseosutajate kvaliteedijuhtimise nõuded, Tervisekassa lepingutingimused ning rakendamist toetavad koolitused ja juhendmaterjalid. Rakendamise käigus tuleb jälgida, kas teenusele vastuvõtmise ja teenuse mahu määramise praktika erineb teenuseosutajate või piirkondade kaupa. Täpsemate suunamiskriteeriumide kirjeldamine juhendis on ka kooskõlastustabelis kavandatud maandamismeede.

Kui inimese vajadust ei hinnata rehabilitatsiooniteenuse tingimustele vastavaks, suunatakse ta võimaluse korral tema vajadusele vastavale tervishoiu-, sotsiaal- või haridusvaldkonna üksikteenusele. Mõju ulatus sõltub seega lisaks hindamispraktikale ka sobivate üksikteenuste olemasolust ja kättesaadavusest.

Senisel kujul rehabilitatsiooniplaani uues süsteemis ei koostata ning selle asemel koostab rehabilitatsioonimeeskond koostöös inimesega tegevuskava. Tegevuskavas määratakse inimese terviseseisundist ja sotsiaalsest olukorrast lähtuvad eesmärgid, eesmärkide saavutamiseks vajalikud sekkumised ning teenuste maht ja kestus. Teenuse käigus tehakse vahe- ja lõpphindamisi ning teenuse kokkuvõte edastatakse ambulatoorse epikriisina TIS-i. Tegevuskava koostamisel on suurem paindlikkus rehabilitatsiooniteenuse osutajal – oluline on, et see sisaldab nõutud andmeid. Muudatusega kaasneb mõju teenuseosutajate töökoormusele, kuna rehabilitatsiooniplaanide koostamine praeguses süsteemis on olnud bürokraatlik ning suure töökoormusega. Sellega, et teenuseosutaja ei pea enam rehabilitatsiooniplaane koostama, vabaneb oluline spetsialistide ressurss inimesega vahetult tegelemiseks ning talle teenuse osutamiseks.

Poliitikamuudatus võib rakenduslike probleemide korral tuua kaasa ajutisi häireid konkreetsete teenuste osutamisel konkreetses piirkonnas ja sel moel võib ajutiselt esineda regionaalset ebavõrdsust teenuste kättesaadavuses. Nagu näitavad tabelid 2 ja 5, ei ole ka praegu teenuste osutamine maakondades päris sünkroonis teenusevajadusega ning see võib üle kanduda ja mõnel juhul võimenduda ka uues süsteemis. Regionaalsed erinevused võivad lisaks teenuseosutajate paiknemisele avalduda ka hindamispraktikas ning inimesele sobivate alternatiivsete tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusteenuste kättesaadavuses. Piirkondliku teenuse kättesaadavuse riski maandab olulisel määral see, kui igas maakonnas pakub rehabilitatsiooniteenust vähemalt üks haiglavõrgu haigla. Ajutisi häireid üksikute teenuste regionaalses kättesaadavuses on võimalik maandada haiglavõrgu haiglate koostöös. Praegune teenuseosutajate jaotus maakondade üleselt on ebaühtlane – muudatus parandab teenuse kättesaadavust näiteks Hiiumaal, Läänemaal, Jõgevamaal, kui neis maakondades kujuneb välja nõuetele vastav ja piisava mahuga teenusepakkumine.

Tabel 2. SRT saajad elukoha maakonna ja sihtrühma järgi, 2025
Teenusesaaja elukoha maakond rahvastikuregistri järgi
16-a ja vanemad inimesed18 (lg 1)
KOV-i abivajav laps (lg 2)
0–15-a puudega laps (lg 3)
Psüühikahäirega tööealine (lg 5)
KOKKU (unikaalsed)
Harju
396
305
2 298
1 628
4 591
Hiiu
3
8
13
11
35
Ida-Viru
135
29
682
379
1221
Jõgeva
17
9
128
70
224
Järva
9
22
172
74
273
Lääne
10
21
53
20
102
Lääne-Viru
23
49
316
152
540
Põlva
27
6
144
133
309
Pärnu
45
23
338
139
543
Rapla
19
11
129
67
225
Saare
13
1
114
44
172
Tartu
114
50
1 024
633
1815
Valga
13
2
144
62
221
Viljandi
41
8
207
119
375
Võru
57
5
142
142
346
Mitte Eesti
6
0
16
17
40
Puudub kehtiv aadress
0
0
106
13
144
Eesti kokku (unikaalsed)
917
536
5 857
3 553
10 827
Allikas: SKA

Kuna laste sihtrühmas (0–15-a) on positiivsete suunamisotsuste (üle 90%) ja teenusesaajate osakaal väga suur, võib eeldada, et laste puhul toimib teekond taotluse esitamisest teenuse saamiseni ning reform seda alamsihtrühma ei kasvata. Küll aga on reformil tõenäoliselt oluline mõju tööealistele abivajajatele, kelle puhul on teekonnal SRT teenuse taotlusest teenuse kasutamiseni olnud kõige suurem väljalangevus nii menetluse käigus kui ka pärast positiivset otsust. See viitab kitsaskohtadele nii teenuse kättesaadavuses (nt järjekorrad) kui ka protsessis laiemalt (sh info liikumine ja motivatsiooni vähenemine pikema ooteaja jooksul). Vanemaealiste (64+) puhul on teenusesaajate arv olnud kõige väiksem. Positiivsete otsuste osakaal on juba algtasemel väiksem (50–60%19) ning suurem osa taotlusi katkeb menetluse käigus või võetakse tagasi. Selles sihtrühmas põimub SRT vajadus sageli teiste teenustega (nt hoolekandeteenused või tervishoiu üksikteenused), mistõttu ei pruugi SRT olla alati sobiv lahendus või ei hakata teenust praktilistel põhjustel kasutama.
  
Kokkuvõttes avaldab poliitikamuudatus sihtrühmale märkimisväärset mõju, lihtsustades inimestele vajaduspõhiste teenuste kättesaamist, ja vähendab oluliselt bürokraatiat. Sihtrühm moodustab väikese osa kogurahvastikust, kuid sihtrühmal on suur toetusvajadus. Muudatus nõuab üleminekufaasis sihtrühma kohanemist uute tingimustega, kuid protsess on neile võrreldes kehtiva lahendusega oluliselt mugavam ja vähem koormav. Uutel alustel pakutav rehabilitatsiooniteenus võimaldab kujundada terviklikud teenuse- ja toeteekonnad, mis ei lähtu üksnes inimese võimest süsteemis orienteeruda, vaid arvestavad tema tegelikke terviseseisundist tulenevaid piiranguid ja vajadusi. 

6.2. SRT osutajad
Poliitikamuudatus mõjutab väga oluliselt seniseid SRT osutajaid. 2026. aasta alguses oli kehtiv SRT osutamise tegevusluba 179 juriidilisel isikul, kellest 119 olid ka SKA SRT osutamise lepingupartnerid.20 Juriidiliselt vormilt olid neist 43 mittetulundus­ühingud, 49 osaühingud, 6 aktsiaseltsid, 9 sihtasutused, 9 KOV hallatavad asutused ja 3 riigikoolid. SRT meeskondadesse kuulus 1942 spetsialisti, kellest 84,9% panustas vaid ühe teenuseosutaja juures.21 Kuna suur osa SRT osutajatest pakub ka tööalase rehabilitatsiooni teenust (TRT) (ca 60% ehk 74 asutust), mõjutab muudatus ka TRT osutajaid, keda oli 2025. aastal kokku 95.22 Kõigist tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutustest (2024. a seisuga 276623) moodustavad SRT-d ja TRT-d pakkuvad asutused väikese osa (5%).

2025. aasta juuli seisuga oli SRT meeskondi 145, sealhulgas kuulus osa neist SKA lepingupartneriks oleva sama asutuse alla, kuid tegutsemiskohad olid erinevad. Keskmiselt oli ühes SRT meeskonnas 17,3 spetsialisti ning esindatud 7,4 eriala spetsialistid (4–10) (vt tabel 3) ehk teenuseosutamine on ka seni tuginenud valdavalt multidistsiplinaarsele meeskonnatööle. Suurimas meeskonnas oli 56 spetsialisti, neist 27 kogemusnõustajad.

Tabel 3. Spetsialistid SRT meeskondades, sh keskmine ja maksimaalne arv meeskonna kohta, 2025
Spetsialist
Spetsialistide arv kokku meeskondades
Mitmes meeskonnas
Spetsialiste keskmiselt meeskonnas, kus on erialaspetsialist
Spetsialiste maksimaalselt meeskonnas
Arst
123
73 (63%)
1,7
6
Eripedagoog
452
126 (87%)
3,6
24
Füsioterapeut
393
131 (90%)
3
28
Kogemusnõustaja
324
96 (66%)
3,4
27
Logopeed
280
105 (77%)
2,7
20
Loovterapeut
149
86 (59%)
1,7
12
Psühholoog
508
143 (99%)
3,5
22
Sotsiaaltöötaja
368
144 (99%)
2,5
12
Tegevusterapeut
140
78( 54%)
1,7
9
Õde
151
85 (59%)
1,8
10
Allikas: SKA

Kõige enam SRT spetsialiste töötas ootuspäraselt 2025. aastal Harju ja Tartu maakonnas. Harju maakonnas töötas ligi 41% kõigist SRT spetsialistidest (1029) ja Tartu maakonnas ligi 18% (464 spetsialisti). Keskmise suurusega maakondades, nagu Pärnu, Viljandi ja Võru, jäi spetsialistide arv vahemikku 90–130, samas kui väiksemates maakondades, nagu Hiiu, Lääne ja Jõgeva, oli spetsialistide koguarv väga piiratud, ulatudes mõnest üksikust kuni paarikümneni. See viitab sellele, et nendes piirkondades põhineb rehabilitatsioonivõimekus kitsal spetsialistide ringil ning inimesed võivad sõltuda naabermaakondades pakutavast teenusest. Tabel 4 annab ülevaate SRT meeskondade erialalisest koosseisust maakonniti.

Tabel 4. Spetsialistid SRT meeskondades maakonniti, 2025*
Maakond
Spetsialist
Kokku

Arst
Eri-pedagoog
Füsio-terapeut
Kogemus-nõustaja
Logo-peed
Loov-terapeut
Psühho-loog
Sotsiaal-töötaja
Tegevus-terapeut
Õde

Harju
57
150
148
137
79
84
218
146
77
62
1029
Hiiu
1
0
3
7
1
1
3
2
1
2
20
Ida-Viru
15
33
47
42
32
4
54
36
13
21
263
Jõgeva
3
5
3
0
3
0
2
2
0
3
17
Järva
4
16
13
11
5
2
14
11
7
6
78
Lääne
0
2
1
0
0
1
1
3
1
1
9
Lääne-Viru
0
15
8
3
6
5
8
14
5
1
58
Põlva
3
11
16
3
5
3
9
6
2
4
54
Pärnu
9
20
11
32
11
7
24
29
4
8
131
Rapla
1
8
3
2
4
4
5
8
6
1
35
Saare
6
16
7
8
9
5
9
9
2
5
59
Tartu
15
140
67
45
95
17
113
64
10
13
464
Valga
0
13
9
9
11
4
13
9
2
3
64
Viljandi
1
12
28
18
11
7
21
18
9
7
112
Võru
8
11
27
7
8
5
13
11
1
14
94
* Tabelis esitatud spetsialistide arv ei ole unikaalsete isikute arv. Sama isik võib olla arvestatud mitmel ametikohal ja/või mitmes SRT meeskonnas.
Allikas: SKA

SRT saajate arv ühe spetsialisti kohta oli suurim Jõgeva, Lääne ja Lääne-Viru maakonnas (vastavalt 13,2, 11,3 ja 9,3 SRT saajat ühe spetsialisti kohta). See viitab nende piirkondade väikesele spetsialistide arvule ning võimalikele teenuse kättesaadavuse pingekohtadele. Kõige väiksem oli SRT saajate arv spetsialisti kohta Hiiu maakonnas (1,8 SRT saajat)24, mis osutab väga väiksele koormusele ja samal ajal väga väikesele teenusemahule. Samas tuleb arvestada, et teenust ei saada alati isiku rahvastikuregistrijärgse elukoha maakonnas. SRT saajate maakondlik ränne on esitatud Tabelis 8.

Statistikaameti 2024. aasta andmetel töötas paralleelselt kahes rehabilitatsiooniteenust pakkuvas asutuses 2276 palgatöötajat (sh teenust vahetult mitteosutavad spetsialistid)25. Seejuures töötasid ligi pooled neist (49%) samal ametikohal mitmes asutuses, mis viitab töötajate jagunemisele erinevate teenuseosutajate vahel.

Seega iseloomustab rehabilitatsioonivaldkonna tööjõudu see, et samad spetsialistid osutavad teenuseid nii sotsiaalse kui ka tööalase rehabilitatsiooni raames ning töötavad sageli paralleelselt mitmes asutuses. Rehabilitatsiooni osutavatest asutustest mitmed osutavad ka tervishoiuteenuseid, sealhulgas Tervisekassa lepingupartnerina. Selline paindlik töökorraldus võimaldab toetada spetsialistide kohanemist teenuste korralduslikes muutustes ning võimaldada jätkata töötamist erinevate teenuseosutajate juures senise rehabilitatsioonivaldkonnas omandatud pädevuse alusel.

Teenuse osutamise jätkamise võimalused uues süsteemis

Uue korra kohaselt hakkab rehabilitatsiooniteenuse osutamine sõltuma tervishoiuteenuse osutaja tegevusloast ja vastavusest rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuetele. Senistel SRT osutajatel, kellel ei ole veel asjakohast tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba, on riiklikult rahastatud rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks peamiselt kaks võimalust: 1) viia tegutsemisalused kooskõlla rehabilitatsiooniteenuse osutajale seatavate nõuetega ehk hankida endale sobiv tervishoiuteenuse osutaja tegevusluba või 2) pakkuda oma teenuseid asjakohase tegevusloa ja Tervisekassa lepinguga tervishoiuteenuse osutaja lepingupartnerina. Esimesel juhul tuleb tagada, et organisatsioonil oleks korrektne õiguslik vorm, sest tervishoiuteenuse osutaja ei saa olla näiteks MTÜ ega KOV hallatav asutus. Kui MTÜ-st teenuseosutaja otsustab uues korralduses jätkata tegevust äriühinguna, kaasneb sellega ühekordne äriregistri toimingute ja õigusliku ümberkorralduse kulu. Luues osaühingu MTÜ omandusse või asutades selle eraisiku(te)na, tuleb esmalt tasuda riigilõiv (e-äriregistris ettevõtet alustades on see 265 eurot). Tegevuse ja tegevuskoha vastavusse viimine tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa nõuetega võib nõuda teenuseosutajalt lisakulu, eelkõige nõuetele vastavate ruumide, sisseseade, personali, IT-nõuete täitmiseks ja töökorralduse tagamiseks.
Rehabilitatsiooniteenust pakkuvad asutused, kel on sobiv tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba, ei pea oma tegutsemisaluseid poliitikamuudatuse tõttu kohandama. 2026. aasta juuli alguse seisuga oli SRT-d osutavatest SKA lepingupartneritest 25-l ambulatoorse taastusravi, 47-l iseseisva füsioteraapia, 31-l iseseisva logopeedilise ravi osutamise, 22-l iseseisva psühholoogilise ravi tegevusluba ja 20-l psühhiaatria tegevusluba. SKA lepingupartneriks olevaid asutusi, kellel ei ole ühtegi tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba, on ca 80. Perioodil veebruar 2026 kuni juuli 2026 on kasvanud kõige suurema klientide arvuga SRT osutajate arv, kellel on olemas uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks vajalikud tervishoiuteenuse osutamise tegevusload (vt ka tabel 5). Kuigi haiglavõrgu haiglatest pea kõigil on ka rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevusluba, olid 2026.  aasta veebruari seisuga vaid osa neist SRT osutajana SKA lepingupartnerid. Suurimate SRT osutajate hulgas on paar taastusravi tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajat ja ka üks haiglavõrgu haigla.
Asutused, kes tervishoiuteenuse osutajaks saada ei soovi, saavad siiski jätkata rehabilitatsiooniteenuste osutamist olles partneriks tervishoiuteenuse osutajatele, kel endal ei ole lepingu täitmiseks piisavat võimekust.

Tabel 5. Suurimad SRT osutajad, inimeste arv ühes kuus keskmiselt (2025) ja tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa olemasolu**
Asutus
SRT-d saavaid isikuid keskmiselt kuus
Taastusravi tegevusluba
Psühhiaatria tegevusluba
Iseseisva füsioteraapia tegevusluba
Iseseisva logopeedilise ravi tegevusluba
Iseseisva psühholoogi-lise ravi tegevusluba
Papaver MTÜ
344
ei
jah
jah
ei
ei
Lapssi OÜ
326
jah
ei
jah
jah
jah
Tallinna Erihoolekande- ja Rehabilitatsiooniteenuste Keskus
316
ei
ei
ei
ei
ei
Dorpat Tervis OÜ
257
jah
ei
ei
ei
ei
Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing
235
ei
ei
ei
ei
ei
ProVida Kliinik OÜ
229
ei
jah
jah
jah
jah
Virumaa Tugiteenused MTÜ
179
ei
ei
jah
jah
ei
Loodusmeel MTÜ
163
ei
ei
ei
ei
ei
ST.PeReKe OÜ
149
ei
jah
jah
jah
jah
Ühiselt MTÜ /Ühiselt Tervisekeskus OÜ
136
ei

jah
jah
ei
Põlva Haigla
135
jah*

ei
ei
ei
Allikas: SKA, MEDRE
* Üldhaigla, ** 04.07.2026 seisuga

Rehabilitatsiooniteenuse uus korraldus ja seotus tervishoiuvaldkonnaga muudab teenuse eesmärgipärasemaks. Väheneb dubleeriv töö, sest kaovad korduvad hindamised ja mahukad eraldiseisvad rehabilitatsiooniplaanid. Teenuseosutajad, kes on seni järginud mitme valdkonna reegleid, saavad halduskoormuse vähenemise tõttu enam keskenduda otsesele klienditööle. Uuenenud rehabilitatsiooniteenus tugineb olemasolevale tervisevaldkonna korraldusele, mis aitab vältida eraldi tegevusloa loomist ning sellega seotud haldus- ja arenduskulusid. Selline lahendus vähendab seni toimunud dubleerimist nii regulatsioonide kui järelevalve osas ning muudab ülemineku teenuseosutajatele lihtsamaks, kuna kasutatakse juba kehtivaid tegevuslubade, lepingute ja järelevalve mehhanisme.

Dokumenteerimine muutub senise rehabilitatsiooniplaani keskse mudeliga võrreldes tervishoiu dokumenteerimisloogikale lähedasemaks. Teenuseosutaja dokumenteerib igapäevase töö enda infosüsteemis ning esitab TIS-i rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte. Rehabilitatsiooniplaani koostamise kohustus praegusel kujul kaob, mis vabastab spetsialistide aega sisuliseks tööks inimesega. Uus korraldus tähendab, et teenuseosutaja dokumenteerib teenuse eesmärgi, osutatud sekkumised, tulemused ja rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte nii, et see info on tervishoiusüsteemis leitav ja kasutatav.

Uues süsteemis on eesmärk liikuda rehabilitatsiooniteenuse osutamisel terviseseisundipõhise pädevuse kasvatamise suunas. Selleks sõnastatakse rehabilitatsiooniteenuse liigid, mis võimaldab teenuseosutajatel väljendada, milliste terviseseisundite põhiselt on neil olemas lisapädevus sihtrühmaga tegelemiseks ning võimaldab teenust hankida ka sihtrühmapõhiselt. Kuigi praktikas on paljudel teenuseosutajatel kujunenud kitsamad terviseseisundi- või vanusepõhised sihtrühmad, kehtivas regulatsioonis selliseks spetsialiseerumiseks aluseid ei olnud. Terviseseisundipõhise lisapädevuse kasvatamine võimaldab parandada teenuse kvaliteeti ja tulemuslikkust, kuna teenuseosutajad saavad paremini keskenduda kindlate sihtrühmade spetsiifilistele vajadustele. 

Rehabilitatsioonimeeskondade koosseisu ja kvalifikatsiooninõuete muutmine võimaldab teenuse kvaliteeti ning spetsialistide pädevust täpsemalt määratleda (baaskvalifikatsioon). Nõuete kujundamisel võetakse arvesse tööjõu kättesaadavust, et tagada piisav spetsialistide ressurss vajaduspõhiseks teenuste osutamiseks meeskondades. Kvalifikatsiooninõuded kehtestatakse määruse tasandil ning muudatuste mõju selgitatakse määruse seletuskirjas.

Teenuse sisu kujundamisel tuleb  teenuseosutajatel edaspidi enam lähtuda terviseseisundipõhistest sekkumistest, mis tuginevad standardiseeritud käsitlusjuhenditele.26 See võimaldab määratleda terviseseisundipõhised vajalikud sekkumised ja nende sisu ning sekkumisi rakendavad spetsialistid, vähendades teenuse kvaliteedi ja sisu varieeruvust. Samuti aitab see täpsemalt määratleda rehabilitatsioonimeeskonna põhimeeskonna koosseisu ning toetada ressursside sihipärasemat kasutamist.

Õigusest kaotatakse nõue, et vähemalt üks rehabilitatsioonimeeskonna spetsialist peab olema läbinud määrusega kehtestatud rehabilitatsioonivaldkonna koolituse või pidanud eriala omandamisel läbima vastava koolituse. Ühe spetsialisti koolitamine nõuetele vastavaks on teenuseosutajale tähendanud lisakulu suurusjärgus 1000 eurot. Paindlikum lähenemine võimaldab teenuseosutajal valida meeskonnale sobivaima erialase täiendkoolituse. Spetsialiseerumise toetamiseks on tulevikus vaja pakkuda rehabilitatsioonimeeskondadele rohkem nii kutsealapõhiseid kui ka kutsealadeüleseid alamvaldkonnaspetsiifilisi täiendkoolitusi. 

Kui seni on kogemusnõustaja koolituse õppekava ja sisu olnud määrusega reguleeritud, siis poliitikamuudatusega kaotatakse määruse tasandil kehtestatud õppekava nõuded ning kehtestatakse kvalifikatsiooninõue, mille kohaselt peab kogemusnõustaja olema läbinud kogemusnõustaja täiendkoolituse. Rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu võib seega ka edaspidi kaasata kogemusnõustaja, kellel on sarnane puude, tervisekahjustuse või erivajadusega seotud isiklik kogemus ja kes on läbinud kogemusnõustaja esmase koolituse. 

Kohanemiskulu ja riskid
Ümberkorraldused pakuvad teenuseosutajatele uusi võimalusi ning toovad kaasa kohanemisvajaduse. Teenuseosutajad, kes vastavad kehtestatud nõuetele ja sõlmivad lepingu Tervisekassaga, saavad jätkata oma tegevust tervishoiusüsteemis. Üleminekuprotsessiga kaasnevad teenuseosutajatele kulud tegevusloa taotlemiseks, tööprotsesside ümberkujundamiseks ja vajaduse korral lisatööjõu palkamiseks. Seejuures võib suurem kohanemisvajadus kaasneda väiksematele MTÜ-dele. 

Kulude täpset kogumahtu ei ole võimalik hinnata, kuna see võib teenuseosutajati väga oluliselt varieeruda ning sõltub otseselt teenuseosutaja tehtavatest valikutest tulevikus. 

Asutused, kellel juba on tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ja lepinguline suhe Tervisekassaga, on üldjuhul üleminekuks paremini valmis ning kohandamist vajavad peamiselt tööprotsessid ja -korraldus. Praegu veel tervishoiuteenuse osutamise tegevusloata asutused peavad läbima mahukama kohanemisprotsessi. Asutused peavad esmalt hindama, kas ja kuidas võimaldavad senised tegutsemisalused ja töökorraldus teenuste osutamise jätkamist uues süsteemis. Kõik teenuseosutajad ei pruugigi uuenevatele nõuetele (kohe) vastata, mistõttu võib osa neist loobuda (reformi käivitumisel) teenuse iseseisvast osutamisest; samas on võimalik jätkata tegevust haiglate ja tervishoiuteenuse osutajate lepingupartnerina osa rehabilitatsiooniteenuse komponentide osutajana.  

Muudatusega kaasneb vähemalt lühiajalises vaates rehabilitatsiooniteenuse osutajate vajadus kohaneda osaliselt muudetavate rehabilitatsiooniteenust osutava tööjõu kvalifikatsiooninõuetega. Nende erialade puhul, kus kvalifikatsiooninõuded muutuvad senisest rangemaks, võib üleminekuperioodil väheneda nõuetele vastavate spetsialistide kättesaadavus ning teenuseosutajatel võib tekkida vajadus kohandad meeskonna koosseisu või töökorraldust. Tagamaks teenuseosutajate realistlikud võimalused moodustada nõutele vastavad meeskonnad kõikides piirkondades, on riskide maandamiseks kvalifikatsiooninõuete rakendamiseks kavandatav üleminekuaeg, rakendamise ettevalmistamine ning koostöö teenuseosutajate ja erialaliitudega. Kvalifikatsiooninõuded reguleeritakse määruse tasandil ning seega kirjeldatakse kvalifikatsiooninõuetega seotud mõju asjakohases määruse seletuskirjas.
 
Uue korralduse rakendamine nõuab reformi jõustumisele eelneval perioodil uute tööprotsesside ja digilahenduste kasutuselevõttu. Pikemas vaates väheneb teenuseosutajate halduskoormus, kuna teenuse korraldus ja dokumenteerimine muutuvad ühtsemaks ning teenuste pakkumise korraldus muutub senisest paindlikumaks võimaldades vajaduspõhiselt teenuseid osutada ka inimese kodus või kaugnõustamisena. Muudatusega suureneb lühiajaliselt koolitus- ja kohanemiskoormus. Sihtrühma laienemine ja teenusele ligipääsu aluste muutus võivad üleminekufaasis suurendada nõudlust ning see võib reformi käivitumise faasis suurendada koormust nõuetele vastanud ja rehabilitatsioonilepingu sõlminud teenuseosutajatele.  

Kokkuvõttes on muudatus teenuseosutajate jaoks väga olulise mõjuga, pannes ettevõtteid ja ühinguid, kellel ei ole tervishoiuteenuse osutaja tegevusluba, vaatama oma tegutsemisalused üle. Siiski pakub poliitikamuudatus senistele SRT osutajatele mitmeid paindlikke lahendusi oma tegevusega jätkamiseks. Teenust osutavate asutuste jaoks väheneb halduskoormus ning rehabilitatsioonivaldkonnas tekivad võimalused paremaks võrgustikutööks ja spetsialiseerumiseks.  

6.3. Tervishoiuteenuse osutajad

Poliitikamuudatus mõjutab otseselt tervishoiuteenuse osutajaid, kes rehabilitatsiooniteenust osutavad või selle korralduses osalevad, sealhulgas nii perearstikeskusi ja haiglaid kui ka eriarstiabi osutajaid. Uue korraldusega on haiglavõrgu haiglatel kohustus osutada rehabilitatsiooniteenust. Teenust võivad pakkuda ka kõik nõutud tegevuslubadega tervishoiuteenuse osutajad. Koos haiglavõrgu haiglatega on ambulatoorse taastusravi ja füsiaatriateenuse tegevusluba 79 asutusel. 

Tabel 6. Haiglavõrgu haiglad SRT osutajatena (rehabilitatsiooniteenuse tegevusluba omavad haiglad ja viimane SKA lepingupartneriks olemise aasta)
Haigla
Haigla liik*
Taastus-ravi
leping
Rehabilitatsiooni-teenuse tegevusluba
SKA lepingu-partner SRT osutajana
Tartu Ülikooli Kliinikum SA
11
jah
jah
2023
Tallinna Lastehaigla SA
11
jah
jah
2024
Ida-Tallinna Keskhaigla SA
12
jah
jah
2023
Lääne-Tallinna Keskhaigla SA
12
jah
ei

Ida-Viru Keskhaigla SA
12
jah
jah
2026
Pärnu Haigla
12
jah
jah
2026
Järvamaa Haigla
13
jah
jah
2026
Kuressaare Haigla SA
13
jah
jah
2026
Läänemaa Haigla SA
13
ei
ei

Rakvere Haigla SA
13
jah
jah
2023
Lõuna-Eesti Haigla SA
13
jah
jah
2026
Narva Haigla SA
13
jah
ei

Viljandi Haigla SA
13
jah
jah
2026
Valga Haigla SA
13
jah
ei

Hiiumaa Haigla SA
13
jah
ei

Põlva Haigla SA
13
jah
jah
2026
Raplamaa Haigla SA
13
jah
jah
2026
Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus SA
14
jah
jah
2023
Jõgeva Haigla SA
17
jah
jah
2025
Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA
11
jah
jah
2026
*11 – piirkondlik haigla, 12 – keskhaigla, 13 - üldhaigla, 14 – taastusravihaigla, 17 – kohalik haigla

Maakonnas vähemalt ühele haiglavõrgu haiglale pandav kohustus ei tähenda, et iga haigla peab osutama rehabilitatsiooniteenust kõigile sihtrühmadele ja kõigis teenuseliikides. Teenusevõimekus kujuneb Tervisekassa lepingute, piirkondliku vajaduse, haiglate valmisoleku, spetsialistide olemasolu ja koostööpartnerite kaasamise kaudu.
 
Tervishoiuteenuse osutajate jaoks on poliitikamuudatuse pakutav oluline lisandväärtus see, et ravi ja rehabilitatsioon liiguvad ühte infovälja. TIS-i põhine vaade võimaldab tervishoiutöötajatel näha rehabilitatsiooniteenuse vajadust ja tulemust senisest paremini üheskoos muu terviseinfoga. Seni tervishoius pakutavast toest eraldatud rehabilitatsiooniteenuse osutajad ja rehabilitatsiooni­meeskondade spetsialistid on võimalik panna sünkroonis tööle tervishoius tegutsevate meeskondadega. See võimaldab spetsialistidel toetada patsienti terviklikuma teabe alusel, õigeaegsemalt ja abivajaduse süvenemist ennetades.

Tervishoiutöötajatele kaasneb muudatusega kohustus tuvastada olulise tervisehäire ja -kao korral rehabilitatsiooniteenuse vajadust ning kui asjakohane, teha põhjendatud suunamine (koostada e-konsultatsiooni saatekiri). Koostöös rehabilitatsioonimeeskonnaga määratletakse konkreetsele inimesele sobiv ja tulemuslik toe pakkumise viis. Saatekirja, selle vastuse ja hilisema rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte kaudu tekib kõigil patsiendiga kokkupuutuvatel tervishoiutöötajatel parem võimalus olla informeeritud sellest, kas ja millist rehabilitatsiooniteenust inimene saab või on saanud ning millise tulemuslikkusega.

E-konsultatsiooni saatekirja koostamine on perearstidele ja teistele seda lahendust juba kasutavatele tervishoiutöötajatele olemuselt tavapärane tegevus, kuid rehabilitatsiooniteenust saama suunamisega võib kaasneda täiendav töömaht. E-konsultatsioonide kasutamine on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud. Tervise infosüsteemi andmetel suurenes e-konsultatsioonide arv 2022. aasta 64 286-lt 2025. aastaks 145 966-ni ehk enam kui kaks korda; 2026. aasta 4. augusti seisuga oli tehtud 107 101 e-konsultatsiooni. E-konsultatsioon on tervishoius eri erialadel laialdaselt kasutatav töökorralduslik lahendus, mistõttu rehabilitatsiooniteenusele suunamise korraldamine e-konsultatsiooni kaudu ei eelda uue suunamiskanali loomist, vaid olemasoleva lahenduse laiendamist uuele teenusevaldkonnale. E-konsultatsioon toimib seega ka esmase triaaži ja teenusevajaduse täpsustamise vahendina, toetades rehabilitatsiooniteenuse vajaduspõhist kasutamist ja võimaldades komplekssele teenusele suunata eelkõige inimesed, kelle puhul selle vajadus on põhjendatud.

Poliitikamuudatusega on kavas anda e-konsultatsiooni õigus rehabilitatsiooniteenust saama suunamisel ka õdedele, kelle jaoks on tegemist uue tööülesandega. Ka rehabilitatsiooniteenuse osutajatele, kes ei ole e-konsultatsiooni lahendust varem kasutanud, on tegemist uue tegevusega. Selle rehabilitatsiooniga seotud aspektidest tulenevat koormust saab vähendada koolituste, töötubade, juhendite või kogemuste jagamise kaudu. Tegevuste täpne maht ja sihtrühmad täpsustatakse rakendamise ettevalmistamise käigus. Rehabilitatsiooniteenusele suunamise e-konsultatsioonidele vastamisega seotud kulu on esialgsete arvutuste kohaselt praegust sihtgruppi arvestades hinnanguliselt 300 000 eurot. Tegevuste kulud kaetakse Sotsiaalministeeriumi välisvahenditest. Sotsiaalministeerium kavandab rakendamist toetavaid tegevusi nii 2026. kui 2027. aastal kaasates sellesse nii tervishoiu kui ka sotsiaalvaldkonna esindajaid. 

Uues süsteemis kahaneb teenuseosutajate dokumenteerimisega seotud koguhalduskoormus, sest senised SRT korraldamise ja osutamisega seotud dubleerivad tegevused kaovad ning infoliikumine paraneb. Olemasolevate järelevalve- ja vastutussüsteemide kasutamine tagab ühtlasema kvaliteedikäsitluse ja parema nõuetele vastavuse kontrollitavuse.

Üleminekuperioodiga kaasneda võivat suunajate ülekoormuse riski vähendab lahendus, mille kohaselt koostatakse 30.09.2027 seisuga kehtiva SRT suunamisotsusega inimestele automaatselt rehabilitatsiooniteenuse saatekiri. See väldib olukorda, kus kõik senised teenusesaajad peaksid lühikese aja jooksul pöörduma arsti või õe poole üksnes uue saatekirja saamiseks. Automaatne saatekiri toetab teenuse järjepidevust, vähendab tervishoiutöötajate ühekordset koormust ning maandab riski, et teenuse saamine katkeb süsteemide vahetumise tõttu. Teenuse jätkumine uues süsteemis sõltub siiski inimese tegelikust rehabilitatsioonivajadusest ja rehabilitatsioonimeeskonna hinnangust. 30.09.2027 kuupäevaga lõppevaid suunamisotsuseid on hinnanguliselt vahemikus 8000–10 000.  

Praktiliseks kitsaskohaks võib osutada taristu ja ruumide ebapiisavus eelkõige haiglates. Haiglate funktsionaalsetes arengukavades ei ole enamasti rehabilitatsiooni pakkumist täiendavas mahus planeeritud. Samas on enamik haiglavõrgu haiglaid olnud SRT osutajad ning seega omavad praktilist kogemust rehabilitatsiooniteenuse osutamisel haigla ruumides. Lahendustena nähakse võimalust kaasata lepingupartneritena juba olemasolevaid rehabilitatsioonimeeskondi ja nende tegutsemise asukohti. Samuti on võimalik teenuseid osutada paindlikumalt, sealhulgas inimese kodus või kaugnõustamisena, mis võib samuti leevendada oluliselt ruumipiiranguid. Pikemas perspektiivis saab lisavõimalusena potentsiaalselt kasutada Euroopa Liidu vahendeid tervishoiutaristu arendamiseks.  

Oluline riskikoht konkreetse rehabilitatsiooniteenust osutava tervishoiuteenuse osutaja vaatevinklist on spetsialistide nappus. Näiteks on esile tõstetud laste sihtrühmaga tegutseda oskavate spetsialistide nappust. Lastega töötavate vaimse tervise spetsialistide, füsioterapeutide, logopeedide ja taastusraviarstide piiratud kättesaadavus võib mõjutada teenuse tegelikku mahtu ja piirkondlikku kättesaadavust. Riski maandamiseks arvestatakse ka rehabilitatsioonimeeskonna kutsealade vajadusega valdkondliku koolitustellimuse kokkuleppimisel ning täiendkoolitusprogrammide väljatöötamisel ja rakendamisel. 

Kokkuvõttes on muudatus tervishoiuteenuse osutajate jaoks olulise mõjuga. Mõju ulatus on suur, kuna muutub rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja koordineerimise roll ning igapäevane töökorraldus, sealhulgas teenusele suunamine, dokumenteerimine ja valdkondadevaheline koostöö. Peamiselt avaldub mõju üleminekuperioodil, misjärel integreeruvad rehabilitatsioonivajaduse hindamine ja teenuste osutamine igapäevasesse ravitöösse.

6.4. KOV-id

Poliitikamuudatus leevendab kaudse mõjuna survet KOV tasandi sotsiaalsüsteemile keerukamate terviseprobleemidega inimeste juhtumikorralduses. Kui inimene saab õigeaegselt ja vajaduspõhiselt rehabilitatsiooniteenuseid, ei pruugi tema abivajadus süveneda, mistõttu võib nõudlus suurema ressursimahuga sotsiaalteenuste järele kahaneda või nende vajadus edasi lükkuda. Seega loob rehabilitatsioonireform eeldused KOV-ide koormuse kahanemiseks juhtumikorralduse selle osa arvelt, mis oli seotud tervishoiu ja rehabilitatsioonivaldkonna (senise puuduliku) koostöö koordineerimisega. Üleminekuperioodil võib KOV-ide töökoormus ajutiselt suureneda, kuna uue korralduse rakendamine eeldab kõikidelt osapooltelt kohanemist ning juhtudel, kus KOV on inimese jaoks esmaseks kontaktpunktiks, on KOV-idel vajalik abi vajavaid elanikke täiendavalt nõustada ja toetada nende liikumist muutuvas süsteemis.

Tabel 7. SRT saajate jaotus teenuseosutaja emaasutuse ja teenusesaaja rahvastikuregistrijärgse elukoha maakonna järgi 2025. aastal, SKA andmetel*
TO (emaasutus )
Maakond
Harju
Hiiu
Ida-Viru
Jõgeva
Järva
Lääne
Lääne-Viru
Põlva
Pärnu
Rapla
Saare
Tartu
Valga
Viljandi
Võru
Mitte Eesti
Puudub kehtiv aadress
Kokku (unikaalsed)
Harju
4 242
17
195
42
33
27
95
15
93
77
26
262
98
88
15
21
54
5 259
Hiiu
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
Ida-Viru
48
1
869
7
2
2
5
2
6
1
1
8
0
1
2
5
21
957
Jõgeva
1
0
1
19
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
20
Järva
53
13
56
15
200
64
23
0
17
9
7
9
4
5
0
1
3
454
Lääne
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
Lääne-Viru
20
0
15
0
10
0
378
1
25
1
0
2
0
1
2
0
10
447
Põlva
18
0
3
8
1
0
4
211
3
0
1
50
9
4
56
3
2
359
Pärnu
93
4
34
11
14
4
13
7
367
46
17
44
73
124
27
5
5
864
Rapla
28
0
0
1
4
0
0
0
1
93
0
0
0
0
0
0
2
125
Saare
6
0
1
1
0
1
1
0
3
0
117
0
0
0
1
0
4
130
Tartu
49
1
19
112
9
3
18
51
16
3
4
1 430
52
22
32
3
18
1 786
Valga
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
0
8
0
0
0
0
8
Viljandi
7
0
2
6
6
0
0
0
14
0
0
4
3
164
0
1
2
202
Võru
72
0
46
9
4
3
9
27
8
2
1
35
7
12
218
0
0
448
Kokku (unikaalsed)
4 603
35
1 224
224
277
102
540
309
544
335
172
1 816
221
375
346
39
119
10 827
* Unikaalsete isikute arv on esitatud üksnes koondnäitajates ning maakondlikud arvud võivad sisaldada sama isikut korduvalt. Tabel ei kajasta teenuse tegelikku osutamiskohta; erineva maakonna all võivad kajastuda ka teenuseosutaja filiaalis, muus tegevuskohas või inimese juures osutatud teenused.

Poliitikamuudatuste tulemusena ei hüvitata enam teenusesaajatele transpordi- ega majutuskulusid ning osa sellest kulust võib kanduda üle KOV-idele. Tabel 7 näitab, et rehabilitatsiooniteenuseid osutavad asutused teenindavad sageli ka inimesi, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub teenuseosutaja emaasutuse juriidilisest aadressist erinevas maakonnas. See viitab rehabilitatsiooniteenuste korralduse maakonnaülesusele, kuid ei näita otseselt, kui palju inimesi sai teenust füüsiliselt väljaspool oma elukohamaakonda. Näiteks olid teistes maakondades elavate inimestega seotud teenusekasutuste osakaalud kõrged Pärnu (57%), Järva (56%), Võru (51%) ja Põlva maakonna (41%) juriidilise aadressiga teenuseosutajate puhul. Neid näitajaid tuleb siiski tõlgendada ettevaatlikult, sest teenuseosutaja emaasutuse juriidiline aadress ei pruugi kattuda teenuse tegeliku osutamiskohaga.

Kuigi olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik maakonnaülese liikumise ulatust täpselt hinnata, esineb rehabilitatsiooniteenuste kasutamisel ka teenusesaajate liikumist teise maakonda. Selle põhjuseks ei pruugi olla üksnes teenuse puudumine elukohamaakonnas, vaid ka teises maakonnas pakutava teenuse sisu, korraldus või keskkond.

Samas on maakondi, kus valdav osa teenusekasutustest on seotud sama maakonna elanikke teenindavate ja selles maakonnas registreeritud emaasutustega. Ida-Viru ja Saare maakonnas moodustasid sellised teenusekasutused vastavalt 93% ning Lääne-Viru maakonnas 86%. Harju ja Tartu maakonna juriidilise aadressiga teenuseosutajate puhul oli sama maakonna elanikega seotud teenusekasutuste osakaal 81%.

Eespool esitatud transpordikulude andmed (lk 26) viitavad sellele, milline on olnud hüvitatud sõidukulude kogumaht. Eelnõu koostajate hinnangul on transpordikulu suhtelist väiksust ja olulist piirkondlikku varieeruvust arvestades otstarbekas lahendada sellega seotud küsimused kohalikul tasandil. Rehabilitatsiooniteenust saama suunamisega ei kaasne automaatselt KOV-i kohustust hüvitada inimese sõidukulusid. Transporditoetuse vajadust hindab KOV iga inimese puhul eraldi, lähtudes tema abivajadusest. Kui hindamise tulemusel selgub, et inimene vajab rehabilitatsiooniteenuse osutamise kohta jõudmiseks transpordituge, võib KOV seda vastavalt vajadusele korraldada või toetada.
Ööpäevaringset majutusteenust hüvitati 2025. aastal peamiselt tööealistele kokku 281 323 euro ulatuses. Puudega laste (0–15-a) ja nende esindajate majutuskulusid hüvitati 11 741 euro ulatuses.27 Nagu varem märgitud, ei pruugi ei transpordivajadus ega ka majutuse vajadus olla vältimatud – need on olnud tugevalt seotud inimese valikutega saada teenust mitte elukohajärgses maakonnas. Tulevikus on ette nähtav maakonnapiire ületava teenusrände kahanemist, kuna reformi kontseptsioonis nähakse ette, et rehabilitatsioon on peamiselt kogukonnatoena pakutav teenus. Siiski on teenusränne kindlasti põhjendatud spetsiifiliste tervisehäirete puhul toe pakkumisel. Kui KOV-i abi vajaval elanikul tekib tulevikus vajadus kasutada teenuseid väljaspool elukohajärgset KOV-i ja maakonda, võib KOVil olla oluline roll selle vajaduse realiseerimisel. Mõju ulatus sõltub suurel määral sellest, kuidas kujuneb teenuste regionaalne kättesaadavus. 
Reformi raames muutub mõneti ka osa KOVide puhul SRT kasutajaks olnud KOV-i abivajava lapse sihtrühma kuuluvate laste käsitlus. Praegu kuuluvad SRT saajate sihtrühma ka lapsed, kelle rehabilitatsioonivajadus on tingitud riskikäitumisega seotud muredest. Osa neist vajavad abivajaduse iseloomust tulenevalt teistsuguseid sekkumisi. Seetõttu suurendatakse reformi käigus SKA korraldatava mitmedimensioonilise pereteraapia (MDFT)28 pakkumist, sealhulgas ka KOV-i abivajavatele lastele. Muudatusega lisandub kuues MDFT meeskond, kelle tööle rakendumiseks vajalikud tegevused tehakse 2026. ja 2027. aastal ning komplekteeritud meeskond saab alustada tööd 1. oktoobrist 2027. aastal paralleelselt baasõppe läbimisega. Väljaõppe läbinud meeskond on valmis täisvõimsusel töötama 2028. aasta maikuus.    
6.5. Haridusasutused
Eelnõukohasel seadusel on haridusasutustele piiratud kaudne mõju. Reformi tulemusena suunatakse rehabilitatsiooniteenust saama edaspidi üksnes need lapsed, kellel on terviseseisundist tulenev rehabilitatsioonivajadus. See võib vähendada olukordi, kus rehabilitatsiooniteenust kasutatakse selliste vajaduste katmiseks, millele vastavad sisuliselt haridusasutustes osutatavad tugiteenused või muud sotsiaalvaldkonna toetavad meetmed. Seetõttu võib väheneda rehabilitatsiooniteenuse kasutamine nende laste poolt, kelle arenguliste või õpivajaduste toetamiseks piisab üksnes hariduse tugispetsialistide (nt eripedagoog, logopeed, psühholoog või sotsiaalpedagoog, mõnel pool ka füsioterapeut või tegevusterapeut) pakutavast toest. 

Muudatuse tulemusena võib suureneda nõudlus hariduse tugiteenuste järele. Mõju ulatus sõltub sellest, kui paljudele senistele SRT kasutajatele osutuvad edaspidi asjakohaseks hariduse tugiteenused, samuti tugispetsiaistide olemasolust ja teenuste praegusest kättesaadavusest. Kuna selle sihtrühma suuruse ja täiendava teenusmahu kohta täpsed andmed puuduvad, ei ole võimalik töökoormuse muutust kvantitatiivselt hinnata.

Mõju tegelik ulatus sõltub hariduse tugiteenuste kättesaadavusest. Kui vajalik tugi on haridusasutuses või KOV-i korraldatuna muul moel õigeaegselt kättesaadav, võib väheneda vajadus rehabilitatsiooniteenust kasutada juhtudel, kus puudub terviseseisundist tulenev kompleksne rehabilitatsioonivajadus. Praeguse SRT saajatena toovad teenuseosutajad peamiselt välja kõne hilistumisega, arenguhäire ja vaimse tervise probleemide ning riskikäitumisega lapsi, kellest osale piisaks sisuliselt toena ka hariduse tugiteenustest, kuid kohati on probleemiks nende teenuste kättesaadavus või SRT taotlemine lähtuvalt õigusest teenust saada, mitte tingimata tegelikust vajadusest. Viimane viitab, et lapsevanematele on vajalik juhtumikorralduslik tugi, mis aitaks vajaduspõhist tegevuskava koostada ning aidata keskenduda vaid kõige olulisemale, mis lapsele sobiva toe ja arengukeskkonna tagaks. 

Haridusasutustele ei panda eelnõu kohaselt täiendavaid ülesandeid rehabilitatsiooniteenuse korraldamisel ega dokumenteerimisel. Rehabilitatsiooniteenust saama suunamine toimub tervishoiusüsteemis saatekirja alusel, teenuse dokumenteerimine toimub tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemis ja teenuse osutamise kokkuvõte esitatakse TIS-i. Haridusasutustele ei anta juurdepääsu TIS-i ega rehabilitatsiooniteenuse dokumentatsioonile. Vajaduse korral saab lapsevanem jagada teenusega seotud teavet haridusasutusega. 
 
Juhul kui rehabilitatsiooniteenuse osutamine lapse igapäevakeskkonnas on rehabilitatsiooni tegevuskava või raviplaani eesmärkide saavutamiseks põhjendatud ja tervishoiuteenuste loetelu tingimustega kooskõlas, võib teenuse osutamise kohaks olla kool, lasteaed või lastehoid ehk lapse igapäevakeskkond. Sellisel juhul jääb teenuse korraldamise, osutamise ja dokumenteerimise vastutus rehabilitatsiooniteenuse osutajale. Haridusasutus ei muutu teenuseosutajaks ega vastutavaks töötlejaks terviseandmete töötlemisel. 

Haridusliku erivajadusega lastele rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavus sõltub ka koolivõrgust ehk sellest, milline on haridusasutuste paiknemine keskuste ning rehabilitatsiooniteenuse osutajate suhtes.

Laste sihtrühmas eeldab reform jätkuvalt koostööd tervishoiu, haridus- ja sotsiaalvaldkonna vahel, et tagada lapse vajadustele vastava toe valik. Rehabilitatsiooniteenus ei asenda hariduse tugiteenuseid, vanemluse tuge ega KOV-i juhtumikorralduslikku tuge, vaid on mõeldud juhtudeks, kus lapsel esineb terviseseisundist tulenev kompleksne rehabilitatsioonivajadus. Haridussüsteemi ja tervishoiu koostööd ning õigeaegse asjakohase suunamise praktikat toetavad valdkondadeülese, sealhulgas piirkondliku koostöö edendamine, valdkondadeülesed juhendmaterjalid, võrgustikutöö, teadlikkuse suurendamine nii haridussüsteemis kui ka tervishoius pakutava toe ja töökorralduse kohta. 
 
Haridusasutustele ei kaasne eelnõust täiendavaid õiguslikke kohustusi ega halduskoormust. Muudatuse peamine mõju seisneb rehabilitatsiooniteenuse ja hariduse tugiteenuste selgemas rollijaotuses ning vajaduspõhises suunamises lapse vajadustele kõige paremini vastava toe juurde. 

6.6. Riigi- ja avalik-õiguslikud asutused
Eelnõukohasel seadusel on oluline mõju rehabilitatsiooniteenuse korraldamisega seotud riigi- ja avalik-õiguslike asutuste töökorraldusele. Muudatuse tulemusena viiakse rehabilitatsiooniteenuse korraldamine, rahastamine ja teenust saama suunamine tervishoiusüsteemi ning lõpetatakse SHS-i alusel korraldatav SRT. Kõige suurem mõju avaldub Tervisekassale ja SKA-le, kelle vahel toimub rehabilitatsiooniteenuse korraldamise vastutuse ümberjaotus. Mõju kaasneb ka Terviseametile, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele (edaspidi TEHIK), Sotsiaalministeeriumile, Eesti Töötukassale ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile. 

Muudatusega koondatakse SKA-s 17 ametikohta, lisandub viis ametikohta Tervisekassas ning üks ametikoht Terviseametis.

Tervisekassa
Tervisekassast saab rehabilitatsiooniteenuse korraldaja ja rahastaja. Sellega kaasneb rehabilitatsiooniteenuse lepingute haldamine, teenuste hinnastamine, arvelduse korraldamine ja teenusemahtude jälgimine. Mõju Tervisekassale on ühelt poolt oluline, kuna tegemist on uue ülesandega. Teisalt on rehabilitatsiooniteenuse korraldamisel võimalik kasutada olemasolevaid tervishoius rakendatavaid tööprotsesse, lepingute sõlmimise põhimõtteid, infosüsteeme ja järelevalvemehhanisme, mistõttu ei ole vaja luua eraldiseisvat teenusekorralduse süsteemi. 
2025. aastal moodustasid SKA korraldatud SRT kulud 20,1 miljonit eurot (vt kulude täpsemat jaotust tabelitest 8 ja 9). Reformi rakendamisel suunatakse rehabilitatsiooniteenuse rahastamiseks riigieelarvest need vahendid edaspidi Tervisekassale, teenust ei rahastata ravikindlustuse eelarvest. Kinnitatud riigieelarve vahendid (rehabilitatsiooniteenuse baaseelarve) on 2027. aastal 22,3, 2028. aastal 26,7 ja 2029. aastal 29,6 miljonit eurot. 
Peamine mõju Tervisekassale seisneb ühekordses rakenduskoormuses, mis on seotud rehabilitatsiooniteenuse hinnamudeli(te), kohandatud lepingutingimuste, teenusekirjelduste, seiremehhanismide ning infosüsteemi täienduste väljatöötamise ja rakendamisega. Rehabilitatsiooniteenuse korraldamise ülevõtmiseks on Tervisekassa hinnangul vajalik luua Tervisekassasse viis täiendavat ametikohta, mis on kordades väiksem kui SKA SRT korraldamisega seotud ametikohtade arv.
Tabel 8. SRT kulu sihtrühmade kaupa, 2025
Sihtrühm
Inimeste arv
Teenuste ja majutuse kulu (eurot)
Kliendile hüvitatud sõidukompensatsiooni kulu (eurot)
SRT kokku (eurot)
16-aastased ja vanemad (lg 1)
917
736 264
9 912
746 176
KOV abivajav laps (lg 2)
536
816 196
118
816 314
0-15-aastased puudega lapsed (lg 3)
5857
10 608 136
8 494
10 616 630
Psüühikahäirega tööealised (lg 5)
3553
7 909 221
13 490
7 922 711
KOKKU
10 827
20 069 818
32 014
20 101 832
Allikas: SKA
Tabel 9. SRT kulu teenuse saajate puude liikide kaupa, 2025
Puude liik
Inimeste arv
SRT kulu (eurot)
Keele- ja kõnepuue
1315
2 326 477
Kuulmispuue
69
108 372
Liikumispuue
773
906 087
Liitpuue
3810
6 959 702
Muu
720
1 097 989
Nägemispuue
83
90 151
Psüühikahäire
2978
5 269 247
puudub
1427
2 388 814
Vaimupuue
524
922 978
KOKKU
10827
20 069 818
Allikas: SKA
Kuigi rahastus tuleb riigieelarvest, mõjutab teenuste tegelikku mahtu asjaolu, et tervishoiuteenuste hinnad on SRT hindadest olnud kõrgemad, näiteks 2024. aastal olid taastusravi süsteemis hinnad 1,2–2,1 korda kõrgemad SRT hindadest.29 See tähendab, et teenuste ümberhinnastamisel tervishoiuteenuste põhimõtete järgi on sama eelarve juures võimalik pakkuda teenuseid väiksemas mahus. Teenuse kättesaadavuse riski maandamiseks on uutel alustel teenuse korralduses väga oluline vajaduspõhine suunamine teenust saama. 
Tervisekassa on rehabilitatsiooniteenuse korraldamise ülevõtmiseks kavandanud järgmised sammud:
• teenust saama suunamiseks võetakse kasutusele uus TIS-i saatekirja eriala „Rehabilitatsiooniteenus“;
• teenuse rahastamiseks võetakse kasutusele uus lepingu eriala „Rehabilitatsioon“;  
• senises tervishoiuteenuste loetelus sätestatakse tervishoiuteenuste kõrval rehabilitatsiooniteenuste hinnad ja kulu ülevõtmise täiendavad tingimused;  
• täiendava infotehnoloogilise arenduskulu vältimiseks esitatakse rehabilitatsiooni ravijuhu kokkuvõtted TIS-i ambulatoorse ravi epikriisi vormil; 
• rehabilitatsiooniteenuse osutamisel minnakse täielikult üle vajaduspõhisele teenuse osutamisele ning isikupõhine aastane maht kuludele ja mahule kaotatakse;  
• teenuse vajaduspõhise osutamise seiramiseks on kavas rakendada vahehindamisi (sh vaheepikriisi koostamine). 
Rehabilitatsiooniteenuse tulemuslikkuse süsteemseks hindamiseks on edaspidi vajalik ühtne funktsioneerimisvõime kirjeldamise raamistik. Ühe võimalusena saab siin tugineda Rahvusvahelise funktsioneerimisvõime klassifikatsioonile30 (RFK), mida saab rehabilitatsiooniteenuse hindamises kasutusele võtta koos toetavate digitaalsete lahendustega. RFK potentsiaal on toetada reformi keskset eesmärki – tagada inimese funktsioneerimisvõime terviklik ja vajaduspõhine käsitlus ning hinnata teenuse tulemuslikkust sisuliselt, mitte halduslike kriteeriumite alusel31. 
Rehabilitatsiooniteenuse korraldamine tervishoiusüsteemis võimaldab rakendada tervishoius senisest süsteemsemalt ka nende erialade spetsialiste, kelle sekkumine toetab inimese funktsioneerimisvõimet ja toimetulekut, kuid kelle puhul ei ole alati vaja tervishoiutöötaja ressurssi kasutada.
SKA

SKA ülesanded rehabilitatsiooniteenuse korraldamisel lõpevad. Amet lõpetab taotluste menetlemise, rehabilitatsioonivajaduse hindamise, suunamisotsuste tegemise ja seniste teenuseosutajatega lepingute sõlmimise. Muudatus vähendab pikaajaliselt SKA töökoormust, tööjõuvajadust ja ameti seotud eelarvekulu. Kui aastatel 2025 ja 2026 oli rehabilitatsiooniteenuse korraldamisega seotud 17 ametikohta, siis pärast üleminekuperioodi lõppu jääb kuni 2028. aasta alguseni rehabilitatsioonivaldkonnaga seotuks hinnanguliselt kuni kolm ametikohta32.  Pärast SRT osutamise korraldamise lõppemist on ametikohtade peamiseks ülesandeks teenuse korralduse lõpetamise protsessi juhtimine. Selle raames toimub senise teenuse kokkuvõtmine ja protsessi analüüs, teenuse ülemineku toetamine uuele korraldusele ning teenusega seotud dokumentidele, andmete ja materjalide nõuetekohane korrastamine ja arhiveerimine. Lisaks väheneb vajadus hallata rehabilitatsiooniteenusega seotud infosüsteeme. Näiteks SKAIS-i hoolduskulu on seni olnud ligikaudu 300 000 eurot aastas. 
 
Lühiajaliselt kaasneb SKA-le siiski üleminekukoormus, mis hõlmab teenuse lõpetamisega seotud menetlusi, andmete arhiveerimist, dokumentide menetlemist ja infosüsteemi sulgemist. Need tegevused võivad ulatuda osaliselt 2028. aasta algusesse. Tegemist ei ole rehabilitatsiooniteenuse edasise osutamisega, vaid üleminekuga seotud ajutiste järeltegevustega, mille eesmärk on tagada teenuse korrektne lõpetamine ja vastutuse sujuv üleminek SKA-lt Tervisekassale. 

Osa SRT eelarvest suunatakse SKA korraldatava MDFT senisest suuremas mahus osutamiseks sihtrühmale, kes praeguses korralduses saavad SRT-d KOV-i abivajava lapse sihtrühmas. Alates 2028. aastast on planeeritud lisavahendid ligikaudu 500 000 eurot aastas. Muudatusega lisandub kuues MDFT meeskond, kelle tööle rakendumiseks vajalikud tegevused tehakse 2026. ja 2027. aastal ning komplekteeritud meeskond saab alustada tööd 1. oktoobrist 2027. aastal paralleelselt baasõppe läbimisega. 

Üleminekuperioodil on SKA ülesandeks toetada enda lepingupartneriks olevaid SRT osutajaid ning kuni teenuse osutamise lõpuni 2027. aasta septembris nii praeguseid kliente kui SRT-d taotlevaid ja suunamisotsuse saavaid kliente. Nii 2026. kui 2027. aastal on kavas regulaarsed infotunnid teenuseosutajatele, sealhulgas koostöös Sotsiaalministeeriumi Tervisekassa ja Terviseametiga, ühised kommunikatsioonitegevused koostöös Sotsiaalministeeriumiga, ning selgitava info koondamine SKA veebilehel.

Terviseamet
Terviseametile lisandub kohustus teha järelevalvet rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuete täitmise üle ning kujundada rehabilitatsiooniteenuse kvaliteediraamistik osana tervishoiuteenuste kvaliteedijärelevalvest. 2025. aasta lõpus loodi Terviseameti tervishoiuteenusete osakonna koosseisu kvaliteedikeskus, mille peamine fookus on tervishoiuteenuste kvaliteedil, kuid plaanitud muutusi arvestades sai keskus enda ülesandeks tegeleda kvaliteediga ka sotsiaal- ja tervishoiuteenuste integratsiooni võtmes.33  Seega eelnõu kohase seadusega kvaliteedikeskuse ülesandeid ei laiendata, kuid seaduse rakendumisel saab tõeliseks viidatud määruse seletuskirjas välja toodud keskuse ülesannete sisu ja tähendus rehabilitatsiooniteenusele uue kvaliteedivaate andmisel. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuseks on kirjeldada organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja selle kvaliteedi tagamise korraldus ning Terviseametil on kohustus kontrollida, kas nõuetekohane kirjeldus on olemas.
Ameti töökoormuse kasv on eeldatavalt piiratud, kuna järelevalve toimub olemasoleva võimekuse baasilt. Seaduse rakendamine tähendab Terviseametile ühe täiendava ametikoha loomist. Lisanduv töö hõlmab järelevalvetoiminguid, kaebuste menetlemist ning teenuseosutajate nõustamist ja ennetustegevust. Ametile võib üleminekuperioioodil lisanduda töökoormust seotuna tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa taotluste arvu ajutise kasvuga, kuid eelduslikult on lisanduvate taotluste esitamine ajas hajutatud ning märkimisväärset mõju, mis võiks ohtu seada seaduses sätestatud menetlustähtajad, ametile poliitikamuudatusega seotult ei avaldu.
Terviseametil on edaspidi kohustus teha järelevalvet RTHS-i alusel rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuste täitmise üle. Kuna rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuseks on kirjeldada organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis rehabilitatsiooniteenuse osutamise ja selle kvaliteedi tagamise korraldust, kontrollib Terviseamet, kas nõuetekohane kirjeldus on olemas. Oluline on  Terviseameti tegevus rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedivaate arendamisel, sealhulgas selleks vajaliku võimekuse (sh rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedinõuete väljatöötamine) loomine. See võib teatud määral Terviseameti töökoormust suurendada. 
TEHIK
TEHIKule kaasneb poliitikamuudatusega ühekordne mõju seoses rehabilitatsiooniteenuse korraldamiseks vajalike infosüsteemide arendamisega (vt arenduskulude ülevaadet). Olulisemad arendused on seotud rehabilitatsiooniteenusele suunamise tehnilise lahendusega, rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise võimaldamisega, automaatsete saatekirjade loomise lahenduse väljatöötamisega üleminekuperioodiks ja enesehinnanguvormi väljatöötamisega. 

Poliitikamuudatus kujundab ümber andmehalduse loogika ja koondab teenustega seotud info eraldi­seisvatest infosüsteemidest ühtsesse kesksesse lahendusse. See võimaldab luua tervikpildi inimese vajadustest ja teenustest ning parandab infovahetust tervishoiutöötajate ja rehabilitatsiooniteenuse meeskondade vahel. Kuna rehabilitatsiooniteenuse andmed koonduvad TISi, väheneb pikemas perspektiivis TEHIK-ul vajadus hallata paralleelseid infosüsteeme. Muudatusega ei kaasne TEHIK-ule püsivalt täiendavat tööjõuvajadust.

Sotsiaalministeerium
Sotsiaalministeeriumil on vastutus reformi eduka rakendamise, rakendumise seire ja strateegilise juhtimise eest. Ministeerium korraldab riigieelarveliste vahendite suunamist Tervisekassale ning jälgib nende sihipärast kasutamist. Eelnõukohase seaduse vastuvõtmise järel kaasneb ministeeriumile töökoormus eelkõige rakendusaktide ja juhendmaterjalide väljatöötamisega kommunikatsiooni korraldamisega, partnerite koolitamisega, IT-arendusteks sisendi andmisega ja reformi mõju hindamisega. 

Kõik need tegevused kaetakse olemasoleva ressursiga. Poliitikamuudatus toob väikese mõjuna Sotsiaalministeeriumile püsiva töökoormuse seotuna iga-aastase eraldise andmisega Tervisekassale ning eraldise sihipärase kasutamise seirega. Kaasnev töökoormus kaetakse asutuse sisemise ressursi arvelt. Muudatuse rakendamise ettevalmistamine ja rakendamise koordineerimine on osa ministeeriumi tavapärastest ülesannetest ning seega ei ole tegemist täiendava töökoormusega.

Eesti Töötukassa
Eesti Töötukassa jätkab tööalase rehabilitatsiooni teenuse korraldamist ja rahastamist34. Rehabilitatsiooni­reform ei muuda Eesti Töötukassa vastutust tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamisel. Poliitikamuudatus vähendab andmevahetust SKA-ga, kuna rehabilitatsiooniteenuse saamine ei sõltu edaspidi puude raskusastmest ega töövõime hindamise tulemustest.

Rehabilitatsiooniteenuse sisu ja teenuseosutajate nõuete täpsustamine võib tingida vajaduse kohandada ka tööalase rehabilitatsiooni sisu ja nõudeid, et tagada teenuste omavaheline kooskõla ja vähendada dubleerimist.

Reform võib mõjutada tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise kulubaasi, kuna erinevad rehabilitatsiooniteenused tuginevad osaliselt samale spetsialistide ja teenuseosutajate ressursile. Muudatused teenuste korralduses, nõuetes, meeskondade koosseisu või rahastamispõhimõtetes võivad suurendada konkurentsi spetsialistide pärast ning avaldada mõju teenuste kuludele. Samal ajal võib teenuste parem kooskõla ja ühtlasem korraldus vähendada dubleerimist, toetada olemasoleva ressursi tõhusamat kasutamist ning parandada inimese jaoks teenuste terviklikkust. Reformi tegelik mõju sõltub muudatuste lõplikust sisust ja rakendamise viisist.

Poliitikamuudatuse kaudne mõju võib avalduda juhul, kui rehabilitatsiooniteenuse parem kättesaadavus suurendab inimeste võimekust tööturule suunduda või seal püsida. See võib vähendada pikaajalist sõltuvust tööturuteenustest ja toetustest ning parandada tööalase rehabilitatsiooni tulemuslikkust.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile kaasneb poliitikamuudatusega ajutine töökoormuse kasv seoses majandustegevuse registris seniste sotsiaalse rehabilitatsiooni tegevuslubade kehtetuks tunnistamisega. Mõju on samas tehniline ega eelda infosüsteemide arendamist või täiendavaid püsikulusid. 
Kokkuvõttes kaasnevad riigiasutusele ja –valitsemisele lühiajaliselt rakenduskulud ja töökoormuse kasv mitmes asutuses, kuid pikaajaliselt on oodata töökoormuse vähenemist, paremat ressursikasutust ja süsteemi suuremat sidusust. Mõju realiseerumine sõltub eelkõige sellest, kas teenuste maht, rahastus ja korraldus on omavahel tasakaalus.

Mõju infotehnoloogilistele arendustele

Eelnõuga kaasneb oluline mõju rehabilitatsiooniteenuse osutamisega seotud infosüsteemidele. Muudatuse tulemusena viiakse rehabilitatsiooniteenuse korraldamine tervishoiusüsteemi ning teenusega seotud andmete töötlemine integreeritakse TIS-i ja teiste tervishoius kasutatavate infosüsteemidega. 

Praegu toimub rehabilitatsiooniteenuse korraldamine mitmes eraldiseisvas infosüsteemis, mistõttu puudub terviklik ülevaade inimese ravist, rehabilitatsioonist ja muudest toetavatest sekkumistest. Muudatuse tulemusena koondatakse rehabilitatsiooniteenusega seotud põhiandmed tervishoius kasutatavatesse infosüsteemidesse, mis võimaldab siduda ravi- ja rehabilitatsiooniteenuse andmeid ning parandada infovahetust teenusega seotud osapoolte vahel. Rehabilitatsiooniteenuse osutajad dokumenteerivad teenuse osutamise jätkuvalt enda kasutatavates infosüsteemides. Samas tuleb osal teenuseosutajatest teha infosüsteemides täiendusi, et toetada rehabilitatsiooniteenuse standardiseeritumat dokumenteerimist ning andmevahetust TIS-iga.  
 
Riigile kaasneb IT-arenduste kulu rehabilitatsiooniteenust saama suunamise, dokumenteerimise ja üleminekuperioodi lahenduste loomiseks. Kesksete infosüsteemide arenduskulu on hinnanguliselt 350 000 eurot 2027. aastal ja 150 000 eurot 2028. aastal ehk kokku 500 000 eurot. Täpsem ülevaade arenduskuludest on esitatud seletuskirja kulude ja tulude peatükis. TEHIKu töökoormust on avatud eespool asjakohases alapunktis.
 
Pikemas perspektiivis kahandab eelnõukohane seadus vajadust hallata rehabilitatsiooniteenusega seotud eraldiseisvaid infosüsteeme ning väheneb andmete dubleerimine erinevate registrite vahel. Muudatus toetab ühtsema andmehalduse kujundamist ning loob paremad eeldused rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedi, mahtude ja tulemuste seireks. 
 
Kokkuvõttes on muudatuste mõju infotehnoloogilistele arendustele oluline ja puudutab eelkõige SKAIS-i ja TIS-i.

Andmekaitsealane mõjuhinnang

Muudatuse tulemusena lõpetatakse SKA kaudu korraldatava SRT osutamine alates 01.10.2027. Selle asemel hakkab inimene saama teenuseid tervishoiusüsteemist. Teenust hakkab korraldama Tervisekassa. SKA ei anna SRT klientide isikuandmeid Tervisekassale üle. Küll aga võivad senised SRT osutajad taotleda tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ja jätkata uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse osutamist. Praeguse SRT osutaja kohustus on SRT dokumentide puhul need pärast teenuse osutamist hävitada või vastavalt õigusaktidest tulenevatele nõuetele säilitada. Pärast säilitamistähtaja möödumist need hävitatakse.

Töödeldavate andmete koosseis ei muutu, kuid andmete töötlemine väheneb: uusi andmeid ei koguta, olemasolevaid andmeid kasutatakse vaid õigusaktidest tuleneva säilitamiskohustuse ja järelevalve eesmärgil. Väheneb aktiivne töötlus (nt juhtumikorraldus), kuid säilitamisega kaasnevad jätkuvalt teatud riskid, eelkõige seoses isikuandmete säilitamise vajadusega. Andmeid säilitatakse nii STAR-is kui ka SKAIS-is. STAR-i ja SKAIS-i turvaklassid, turvameetmed, logimine ja juurdepääsu piiramine on sobilikud riski maandamiseks. Andmete edastamist Tervisekassale ei toimu.

Tabel 10. Riskid ja leevendusmeetmed
Risk
Riskitase
Võimalikud tagajärjed
Leevendusmeetmed
Aegunud andmete turvanõrkus (sh andmed ei ole enam asjakohased, andmed unustatakse keskkonda, mille turvameetmeid ei uuendata)
Keskmine
Turvameetmed võivad muutuda ebapiisavaks
Regulaarne turvameetmete audit ja ajakohastamine, seadusejärgne andmete kustutamine ja hävitamine
Volitamata juurdepääs
Keskmine
Isikuandmete lekkimine
Rollipõhine juurdepääs, logimine, autentimine
Eesmärgiväline kasutus
Keskmine
Ebaeetiline või ebaseaduslik andmekasutus
Ligipääsu piiramine, auditimehhanismid, juhendamine ja koolitus
Andmete kadu tehniliste rikete tõttu
Keskmine
Andmete taastumatus
Varundusplaanid, failide replikatsioon, turvatud infrastruktuur
Isiku tuvastamine säilitatavate andmete kaudu
Madal
Isikuandmete privaatsuse rikkumine
Anonüümimine või pseudonüümimine säilitamise perioodi lõpus
Kaebused andmete pika säilitamise kohta
Madal
Andmesubjekti rahulolematus
Teavitus säilitamispõhimõtetest, säilitamise õiguslik selgitus

Andmete säilitamine STAR-is ja SKAIS-is järgib seadusest tulenevaid säilitamiskohustusi ning toimub kontrollitud ja logitud keskkonnas. Andmetöötluse eesmärk on piiritletud ning riskid maandatud sobivate organisatsiooniliste ja tehniliste meetmetega. Arvestades, et uue teenuse osutamise alustamisel ei toimu andmete üleandmist Tervisekassale, ei lisandu uusi andmekaitseriske. Kokkuvõttes võib muudatuse andmekaitsealast mõju hinnata väheseks kuni mõõdukaks.

Rehabilitatsiooniteenust hakatakse osutama tervishoiusüsteemis. Eelnõu on küll seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) tähenduses, kuid sisulisi muudatusi andmetöötluses ei toimu. Uusi aluseid andmetöötluseks ei looda. Ka kehtiva regulatsiooni kohaselt suunatakse patsient tema nõusolekul eriarsti vastuvõtule, kuid e-konsultatsiooni korral ei toimu vastuvõttu, vaid inimese terviseseisundile antakse hinnang esitatud saatekirjal kajastatud teabe ja terviseandmete alusel. Andmetöötluse aluseks on TTKS § 41 lõike 1 punkt 1, mille kohaselt on tervishoiuteenuse osutajal, kellel on seadusest tulenev saladuse hoidmise kohustus, õigus andmesubjekti nõusolekuta töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid tervishoiuteenuse osutamiseks. E-konsultatsioonina osutatakse inimesele ambulatoorset eriarstiabi. Seega on andmekaitsealane mõju vähene, kuna juba praegu töödeldakse TIS-is inimese isikuandmeid ning andmeesitajad rakendavad kõiki kehtivaid isikuandmetega seotud nõudeid. Kogu protsessist jäävad maha logid. Kuna andmete töötlus ja andmete kättesaadavus lähtub minimaalsuse põhimõttest – andmed on kättesaadavad vaid seaduses nimetatud isikutele ja ulatuses ning tagatud on riiklike andmekogude turvasüsteemide nõuded, saab järeldada, et muudatuste tulemusena ei lisandu negatiivset mõju andmesubjektidele.

Rehabilitatsiooniteenus on suunatud inimese funktsioneerimis- ja osalusvõime toetamisele ning iseseisva toimetuleku ja heaolu parandamisele või säilitamisele, arvestades tema terviseseisundit, kuid ilma diagnoosi panemise ja ravi osutamiseta. Teenust osutatakse meeskonnatööna ning selle osutamisega seotud andmed dokumenteeritakse teenuse järjepidevuse, kvaliteedi ja tulemuslikkuse tagamiseks. Isikuandmete töötlemine rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise teel on vajalik õigusaktist tuleneva kohustuse täitmiseks ning avalikes huvides ülesande täitmiseks. Terviseandmete töötlemine on lubatav IKÜM artikli 9 lõike 2 punkti h alusel, kuna andmeid töödeldakse rehabilitatsiooniteenuse osutamise eesmärgil. Rehabilitatsiooniteenuse osutamisel töödeldakse teenusesaajate isikuandmeid eesmärgiga osutada kvaliteetset ja ohutut teenust ning täita seadusest tulenevaid kohustusi. Isikuandmeid säilitatakse õigusaktides määratud säilitustähtaegade jooksul ning nende kaitseks rakendatakse asjakohaseid tehnilisi ja organisatsioonilisi turvameetmeid, sealhulgas juurdepääsu kontrolli, andmete logimist ja turvalisi infosüsteeme. Kokkuvõttes võib ka selle muudatuse andmekaitsealast mõju hinnata väheseks kuni mõõdukaks.

Oluline on rõhutada, et kuigi teenuse osutamisel võivad osaleda tervishoiutöötajad, ei ole rehabilitatsiooniteenus tervishoiuteenus diagnoosimise ega ravi mõttes. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja ei pane diagnoosi ega määra ravi ning dokumenteeritavad andmed ei hõlma raviplaane, meditsiinilisi otsuseid ega kliinilisi diagnoose. Tervisega seotud teavet kasutatakse üksnes ulatuses, mis on vajalik inimese funktsioneerimis-, osalusvõime ja toimetuleku kirjeldamiseks ning toetamiseks. See eristus on oluline nii töötlemise eesmärgi selguse kui ka andmete proportsionaalsuse hindamisel.

Töötlemine vastab IKÜMi artiklis 5 sätestatud põhimõtetele, eelkõige eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõttele. Teenuse dokumenteerimiseks kogutavad andmed on otseselt seotud rehabilitatsiooniteenuse sisuga ning piirduvad vältimatult vajalikuga. Andmeid ei koguta edasisteks, teenuse eesmärgiga kokkusobimatuteks kasutusteks ega ulatuses, mis ületaks teenuse osutamiseks ja hindamiseks vajaliku. Andmesubjekti vaates võib andmetöötlusega kaasneda risk eelkõige tundliku teabe volitamata avalikustamise või väärkasutuse korral. Samuti võib risk seisneda rehabilitatsiooniteenuse ja tervishoiuteenuse segunemises, kui teenuse iseloomu ei ole piisavalt selgelt piiritletud. Neid riske hinnatakse siiski mõõdukaks, arvestades teenuse mitteravivat iseloomu ja rakendatavaid kaitsemeetmeid.

Riskide maandamiseks rakendatakse nii organisatsioonilisi, tehnilisi kui ka õiguslikke meetmeid. Teenuse dokumenteerimine toimub turvalises infosüsteemis, kus juurdepääs andmetele on piiratud üksnes teenuse osutamiseks vajalikus ulatuses. Andmesubjekte teavitatakse läbipaistvalt andmete töötlemise eesmärkidest ja nende õigustest vastavalt IKÜMi artiklitele 12–22. Andmesubjektide õiguste kaitseks nähakse eelnõus ette ka rehabilitatsioonimeeskonna liikmete konfidentsiaalsuskohustus. Konfidentsiaalsuskohustus hõlmab teenust saava inimese kohta rehabilitatsiooniteenuse osutamisel teatavaks saanud andmeid, kui seaduses või kokkuleppel teenust saava inimesega ei ole ette nähtud teisiti. See on oluline kaitsemeede, kuna rehabilitatsiooniteenuse osutamisel võivad teenuseosutajale teatavaks saada tundlikud andmed inimese terviseseisundi, toimetuleku, abivajaduse ja eraelu kohta.

Üleminekuperioodiks planeeritud lahendus on disainitud, lähtudes IKÜM-i andmekasutuse minimeerimise ja lõimitud andmekaitse põhimõtetest. Eelnõukohase seaduse üleminekusätete (eelnõu § 1 p 4 - § 382) kohaselt ei toimu isikuandmete massilist ega käsitöönduslikku edastamist SKA-lt Tervisekassale, vaid lahendus on üles ehitatud automaatsele ja minimeeritud masin-masin andmepäringule infosüsteemide vahel (mida haldab TEHIK):
• Kooskõlas IKÜM artikli 6 lõike 1 punktidega c ja e on isikuandmete töötlemise aluseks eelnõu § 382 lõiked 2 ja 3, mis loovad selge seadusliku aluse (õiguslik kohustus ja avalik huvi) andmete töötlemiseks, et tagada isikutele sujuv üleminek ja teenuse järjepidevus.
• Tagatud on andmete minimeerimine (IKÜM art 5 lg 1 p c) seeläbi, et saatekirja genereerimiseks vajalik andmekoosseis on viidud miinimumini. Eelnõu § 382 lõike 3 kohaselt piirdub päring vaid kolme andmeväljaga:
- teenusesaaja nimi;
- teenusesaaja isikukood;
- otsuse kehtivuse aeg.
Terviseandmeid, diagnoose ega muid eriliiki isikuandmeid (IKÜM art 9) selle protsessi käigus üle ei kanta.
• Tagatud on turvalisus ja protsessi arhitektuur (IKÜM art 5 lg 1 p f) selle kaudu, et süsteem on üles ehitatud selliselt, et SKA ei koosta ega edasta eraldiseisvaid andmefaile. TEHIK, kes on nii SKAIS-i kui ka TIS-i tehniline arendaja ja haldaja, võtab vajalikud andmed otse SKAIS_AE-st. Selline automatiseeritud lahendus (n-ö andmete tõmbamine otse TEHIKu poolt turvalises sisevõrgus) hoiab ära vahepealsed andmelekked ning viib andmekasutuse mõju miinimumini.
Samal ajal ei kohusta automaatselt genereeritud saatekiri inimest teenust saama, vaid annab talle õiguse ise otsustada, kas ta pöördub edaspidi uue saatekirjaga tervishoiuteenuse osutaja poole.

Kokkuvõttes on eelnõuga kavandatav isikuandmete töötlemine eesmärgipärane ja vajalik rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks ning selle korraldamiseks. Eelnõuga kavandatavate muudatuste andmekaitsealast mõju võib hinnata väheseks kuni mõõdukaks ning see on maandatav sobivate kaitsemeetmetega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise üleminek SKA-st Tervisekassasse tähendab senise teenusekorralduse lõpetamist SKA-s ning vastavate ülesannete ja vastutuse koondumist tervishoiusüsteemi.

Süsteemi muutus ei too kaasa riigieelarve kulude suurenemist – eesmärk on olemasoleva raha tõhusam kasutamine. Ainsad lisavajadused on ühekordsed IT-arenduskulud (510 000 €) 2027. aastal ja 2028. aastal, mis moodustab kokku ligikaudu 0,5% perioodi 2027–2030 kogukuludest (111 083 180 €).

Uutel alustel rehabilitatsiooniteenuse korraldamise eelarve maht on 2027. aastal 24 989 408 eurot, 2028. aastal 26 890 716 eurot, 2029. aastal ja 2030. aastal 29 601 528 (tabel 11). Rehabilitatsiooniteenuse ümberkorraldamise eduka elluviimise võtmekohaks on IT-arendused. Riigieelarve lisarahastuse vajadus IT-arendusteks on 2027. aastal 360 000 eurot ja 2028. aastal 150 000 eurot.

Tabel 11. Seaduse rakendamisega seotud kulud

Tegevus
2027
2028
2029
2030
2027-2030
Katteallikas
REHABILITATSIOONI-SÜSTEEMI MUUTMINE
24 989 408
26 890 716
29 601 528
29 601 528
111 083 180

TERVISEKASSA
4 901 013
26 152 535
29 042 535
29 042 535
89 138 618

Rehabilitatsiooniteenus
4 548 033
25 781 906
28 653 375
28 633 917
87 617 230
RE sihtotstarbeline toetus
Tervisekassa tegevuskulud
264 735
0
0
0
264 735
Sotsiaalmaksu ravikindlustuse eelarve
Tervisekassa tegevuskulud
88 245
370 629
389 160
408 618
1 256 653
RE sihtotstarbeline toetus
TERVISEAMET
14 292
57 168
57 168
57 168
185 796

Järelvalve korraldamiskulud
13 792
55 168
55 168
55 168
179 296
RE eelarve
Järelvalve, arvutitöökoha kulud (RIT)
500
2 000
2 000
2 000
6 500
RE eelarve
SKA
19 714 103
531 013
501 825
501 825
21 248 766

Rehabilitatsiooniteenus
19 599 098
15 594
0
0
19 614 692
RE eelarve
Koondamiskulud
115 005
13 594
0
0
128 599
RE eelarve
MDFT lisanduva meeskonna kulud
0
501 825
501 825
501 825
1 505 475
RE eelarve
TEHIK
360 000
150 000
0
0
510 000

IT arenduskulu kesksetes süsteemides rehabilitatsiooniteenust saama suunamise ja dokumenteerimise lahenduste loomiseks
350 000
150 000
0
0
500 000
RES 2027-2030 lisataotlus
MEIS arenduskulud
10 000
0
0
0
10 000
RES 2027-2030 lisataotlus

Tervisekassa
Seaduse rakendamisel alustab Tervisekassa rehabilitatsiooniteenuse osutamist 01.10.2027. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise kulud 2027. aasta kolme kuu eest on 4 548 033 eurot. 2028. aastal on kulud 12 kuu eest 25 781 906 eurot ja aastatel 2029 ning 2030 vastavalt 28 653 375 eurot ja 28 633 917 eurot.
Eelnõuga kaasnevad Tervisekassale tegevuskulud (viis töötajat), mida rahastatakse 2027. aasta esimesed üheksa kuud sotsiaalmaksu ravikindlustuse eelarvest summas 264 735 eurot. Alates Tervisekassa poolt teenuse osutamisest (01.10.2027) finantseeritakse tegevuskulusid Sotsiaalministeeriumi sihtotstarbelisest toetusest (edaspidi toetus) Tervisekassale. 2027. aasta kolme kuu kulu on 88 245 eurot, 2028. aasta 12 kuu kulu on 370 629 eurot.

Terviseamet
Seaduse rakendamine kehtestab Terviseametile uue ülesandena rehabilitatsiooniteenuse järelevalve korraldamise, mis eeldab 1,0 ametikoha täiendavat loomist. Lisanduv töö hõlmab järelevalvetoiminguid, kaebuste menetlemist ning teenuseosutajate nõustamist ja ennetustegevust. 2027. aastal on täiendava ametikoha kolme kuu (alates 01.10.2027) tööjõu- ja ülalpidamiskulu koos arvutitöökoha kuluga (RITile) 14 292 eurot ning 2028. aastast on 12 kuu kulu 57 168 eurot. Täiendava ametikohaga seotud kulud suunatakse senisest SRT eelarvest Terviseameti eelarvesse seoses rehabilitatsioonisüsteemi muudatusega.

Lisaks koondub uue regulatsiooni rakendumisel rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedivaate kujundamine ja edasiarendamine Terviseameti kvaliteedikeskusesse, mis eeldab kvaliteedinõuete väljatöötamist, seiret, juhendmaterjalide koostamist ja teenuseosutajate nõustamist. Sellega seotud kulud kaetakse Terviseameti eelarvest.

SKA
2027. aastal osutab SKA SRT-d kuni 30. septembrini summas 19 599 098 eurot ning 2028. aastal tekivad teenuse lõpetamisega seotud korralduskulud 15 594 eurot. Lisaks toob rehabilitatsiooniteenuse osutamise üleminek SKA-st Tervisekassasse SKA-le 17 töötaja koondamise kulud kokku 128 599 eurot, mis kaetakse asutuse eelarvest. SKA rehabilitatsiooniteenuse eelarvest suunatakse alates 2028. aastast SKA korraldatava MDFT lisanduva kuuenda meeskonna kuludeks 501 825 eurot aastas teenuse senisest suuremas mahus osutamiseks sihtrühmale, kes praeguses SRT korralduses saavad SRT-d KOV-i abivajava lapse sihtrühmas.
TEHIK
Kesksetes süsteemides rehabilitatsiooniteenust saama suunamise ja dokumenteerimise lahenduse loomise IT-arendustega seotud kulud on 2027. aastal 350 000 ja 2028. aastal 150 000 eurot aastas. Arendustegevused on vajalikud rehabilitatsiooniteenuse spetsiifiliselt dokumenteerimise võimaldamiseks TIS-i tasandil. Arvestus tugineb TEHIKu teostatavuse hinnangutele ja varasematele analoogsetele IT-arenduste kogemustele tervishoius.

Seaduse rakendamisega kaasneb Terviseametile uue ülesandena rehabilitatsiooniteenuse järelevalve korraldamine, mille elluviimiseks ja muudatustega kohanemiseks on vajalik 2027. aastal menetlusinfosüsteemi MEIS arendamine maksumusega 10 000 eurot, mis vastab arendaja hinnangule.

Kuna IT-arenduskuludel puudub rahaline kate, esitatakse 2027–2030 riigi eelarvestrateegia protsessis Vabariigi Valitsusele õigusaktidest tulenev lisataotlus. Eespool mainitud lisataotluste eraldamata jätmise korral ei ole võimalik arendust sellisel kujul ellu viia, mis omakorda halvendab seadusega seatud eesmärgi saavutamist. Kui lisarahastust 2027–2030 riigi eelarvestrateegia protsessis ei eraldata, vaadatakse arenduste vajadused üle, et tagada IT-arenduste miinimumtase. See võib kaasa tuua Sotsiaalministeeriumi valitsemisala senise strateegiliste eesmärkide muutmise ning vähendada valitsemisala muude põhitegevuste ja riiklike programmide rahastust.

8. Rakendusaktid

8.1. Seaduse vastuvõtmisel tuleb kehtestada uus sotsiaalministri määrus „Rehabilitatsiooniteenuse nõuded“. Määrus kehtestatakse järgmiste volitusnormide alusel:
1) RTHS § 221 lõige 2 - rehabilitatsiooniteenuse liigid, nõuded rehabilitatsioonimeeskonna koosseisule ning teenuse osutamise tingimused ja kord;
2) RTHS § 222 lõige 6 - inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise täpsemad tingimused ja kord;
3) RTHS § 223 lõige 5 - rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise nõuded ja täpsem andmekoosseis;
4) RTHS § 224 lõige 2 - rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad nõuded.

8.2. Seaduse vastuvõtmisel tuleb muuta järgmisi määrusi:
1) sotsiaalkaitseministri 5. märtsi 2019. a määrus nr 12 „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus“;
2) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määrus nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“;
3) sotsiaalministri 19. jaanuari 2007. a määrus nr 9 „Tervisekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise kord“;
4) sotsiaalministri 17. septembri 2008. a määrus nr 53 „Tervise infosüsteemi andmekoosseisud ja nende esitamise tingimused“;
5) sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määrus nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“;
6) majandus- ja infotehnoloogiaministri 22. detsembri 2023. a määrus nr 69 „Töötukassa andmekogu põhimäärus“;
7) kaitseministri 29. juuni 2016. a määrus nr 11 „Psühholoogilise abi ja sotsiaalteenuse tagamine ning töövõimetuse või puudega seotud lisakulu katmise tingimused, kord ja ulatus“;
8) Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 2026. a määrus nr 37„Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu“;
9) Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määrus nr 138 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“;
10) Vabariigi Valitsuse 29.septembri 2023. a määrus nr 90 „Tööhõiveprogramm 2024–2029“.

8.3. Seaduse vastuvõtmisel muutuvad volitusnormi kehtetuks tunnistamise tõttu kehtetuks järgmised määrused (HMS § 93 lg 1):
1) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 66 „Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasumise ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamise tingimused ja rehabilitatsiooniprogrammi hindamiskriteeriumid“ – kehtestatud SHS § 57, § 58, § 60 lõike 5 ja § 69 lõike 10 alusel (RT I, 19.01.2024, 10) Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasumise ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamise tingimused ja rehabilitatsiooniprogrammi hindamiskriteeriumid – Riigi Teataja;
2) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 69 „Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse otsustamiseks ja teenuse osutamiseks vajalike andmete loetelu ning sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse tuvastamine“ - kehtestatud SHS § 61 lõike 2, § 62 lõike 4 ning § 69 lõigete 6 ja 10 alusel (RT I, 09.01.2024, 22) Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse otsustamiseks ja teenuse osutamiseks vajalike andmete loetelu ning sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse tuvastamine – Riigi Teataja;
3) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 68 „Kogemusnõustaja koolituskava“ – kehtestatud SHS § 68 lõike 5 alusel (RT I, 10.07.2018, 7) Kogemusnõustaja koolituskava – Riigi Teataja;
4) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 67 „Rehabilitatsioonimeeskonna spetsialisti koolituskava“ – kehtestatud SHS § 68 lõike 7 alusel (RT I, 29.12.2015, 34) Rehabilitatsioonimeeskonna spetsialisti koolituskava – Riigi Teataja.

Punktis 8.1 nimetatud rakendusakti kavand (uute volitusnormide alusel antav määrus) on esitatud seletuskirja lisas 1. Punktis 8.2 nimetatud rakendusaktid töötatakse välja määruste muutmise käigus.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2027. aasta 1. oktoobril, mil lõpetatakse SKA korraldatava SRT osutamine ning teenuse korraldamine kehtivas süsteemis on võimalik kuni 2027. aasta 30. septembrini. Seaduse jõustumise ajaks on tagatud piisav aeg selleks, et ümberkorraldused ja ettevalmistavad tegevused (sh IT-arendused) oleksid plaanipäraselt tehtud.

Seaduse § 7 punkt 4 jõustub 2027. aasta 1. veebruaril, kuna SKA alustab SRT lõpetamiseks ettevalmistavate tegevustega juba varem. Alates 2027. aasta 1. veebruarist ei võta SKA enam vastu uusi rehabilitatsiooniteenuse osutamise tegevusloa taotlusi, kuna uutel teenuseosutajatel ei jää enam turule tulemiseks ja teenuse osutamiseks piisavalt aega.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu koostamise käigus konsulteeriti VTK kohta esitatud konkreetsetest ettepanekutest ja arvamustest lähtudes ka konkreetsete sidusrühmadega.

Rehabilitatsioonisüsteemi muudatuste eesmärgi saavutamiseks vajalike lahenduste, sealhulgas õigusloomemuudatuste kujundamiseks ja juhtimiseks, moodustati 2025. aasta kevadel reformi juhtrühm, kuhu kuuluvad Sotsiaalministeeriumi sotsiaal- ja terviseala asekantslerid ning SKA, Terviseameti, Tervisekassa, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, TEHIK-u ja Eesti Töötukassa esindajad.

Rehabilitatsiooniteenuse uutel alustel korraldamise aruteludes on osalenud Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, SKA, Tervisekassa, Terviseamet, Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Tegevusterapeutide Liit, Eesti Füsioterapeutide Liit, Eesti Taastusarstide Selts, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Psühholoogide Liit, Eesti Logopeedide Ühing, Eesti Tervishoiulogopeedide Selts, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Eesti Töötukassa, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, haiglavõrgu haiglad, Eesti Perearstide Selts, Eesti Õdede Liit, Eesti Endokrinoloogide Selts, Eesti Oftalmoloogide Selts, Eesti Lastearstide Selts, Eesti Laste ja Noorte Diabeediühing, Eesti Pimedate Liit, Eesti Vaegkuuljate Liit, Eesti Muusikateraapia Ühing, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit, Eesti Linnade ja Valdade Liit ja kohalikud omavalitsused, Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, Eesti Afaasialiit, Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajad.

Õigusloomemuudatuste ja eelnõu aruteludes on kaasatuna osalenud SKA, Tervisekassa, Terviseamet, Eesti Töötukassa, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, Eesti Perearstide Selts, haiglavõrgu haiglad, sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajad, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Linnade ja Valdade Liit ning TEHIK.

Eelnõu esitati EISi esimeses ringis kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Kaitseministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele ja organisatsioonidele: Andmekaitse Inspektsioon, SKA, Eesti Kaitsevägi, TEHIK, Eesti Töötukassa, Tervisekassa, Terviseamet, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, Eesti Patsientide Esindusühing, Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit, Eesti Perearstide Selts, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Taastusarstide Selts, Eesti Arstide Liit, Eesti Haiglate Liit, Tervise Arengu Instituut, Õiguskantsleri Kantselei, Eesti Õdede Liit, Eesti Füsioterapeutide Liit, Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Logopeedide Ühing, Eesti Tervishoiulogopeedide Selts, Eesti Endokrinoloogide Selts, Eesti Lastearstide Selts, Eesti Oftalmoloogide Selts, Eesti Pimedate Liit, Eesti Vaegkuuljate Liit, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, MTÜ Lastekaitse Liit, Eesti Psühholoogide Liit, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Eesti Tegevusterapeutide Liit, Eesti Füsioterapeutide Liit, Eesti Kogemusnõustajate Koda, Eesti Loovteraapiate Ühing.

Eelnõu kooskõlastas märkustega Haridus- ja Teadusministeerium, Justiits- ja Digiministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kaitseministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Rahandusministeerium ning Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Eelnõu kohta andsid tagasiside Andmekaitse Inspektsioon, Eesti Arstide Liit, Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Perearstide Selts, Eesti Pereteraapia Ühing, Eesti Pimedate Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Ravimi Hulgimüüjate Liit, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Eesti Taastusarstide Selts, Eesti Tegevusterapeutide Liit, Eesti Õdede Liit, Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liit, Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus, Kaitsevägi, Lapssi OÜ, MTÜ Päästearmee Eestis, SKA, Tartu Ülikool, Tervise Arengu Instituut, Tervisekassa ja Eesti Tööandjate Keskliit.

Kooskõlastamise käigus esitatud märkustega arvestamise tabel on esitatud seletuskirja lisas 2.

Eelnõu esitati teisel kooskõlastusringil kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile. Lisaks teadmiseks neile, kes andsid tagasisidet esimesel ringil ning kellele saadeti eelnõu esimesel ringil kooskõlastamiseks või arvamuse avaldamiseks.

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2026. a.

Seletuskirja
lisa 1

Rakendusakti kavand


SOTSIAALMINISTER
MÄÄRUS




Rehabilitatsiooniteenuse nõuded


Määrus kehtestatakse rahvatervishoiu seaduse § 221 lõike 2, § 222 lõike 6, § 223 lõike 5 ja § 224 lõike 2 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse:
1) rehabilitatsiooniteenuse liigid, nõuded rehabilitatsioonimeeskonna koosseisule ning teenuse osutamise tingimused ja kord;
2) inimese rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise ja teenusele suunamise tingimused ja kord;
3) rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise nõuded ja andmekoosseis;
4) rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad nõuded.

§ 2. Rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise ja teenusele suunamine

(1) Rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastab perearst, muu eriarst või õde inimese poolt esitatud enesehinnangu vormi ja terviseseisundi alusel.

(2) Rehabilitatsiooniteenusele suunatakse inimene, kellel on terviseseisundist tulenev rehabilitatsiooniteenuse vajadus.

(3) Rehabilitatsiooniteenusele suunamine toimub tervise infosüsteemi vahendusel e-konsultatsiooni kaudu.

(4) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja hindab e-konsultatsiooniga saatekirjas esitatud andmete alusel rehabilitatsiooniteenuse vajadust, määrab inimesele rehabilitatsiooniteenusele saamise ja broneerib teenusele vastuvõtu või annab põhjendatud arvamuse, miks teenuse osutamine ei ole asjakohane. 

§ 3. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise nõuded

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise käigus tuleb:
1) koostada inimesega tema rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava, mis sisaldab inimese iseseisvat igapäevaeluga toimetulekut ja osalusvõimet parandavat eesmärki, kaasatavate rehabilitatsioonispetsialistide loetelu, teenuste mahtu ja osutamise perioodi;
2) pakkuda rehabiliteerivaid teenuseid seatud eesmärgi saavutamiseks;
3) dokumenteerida rehabilitatsiooniteenuse tulemus ja anda kirjalik hinnang inimese rehabilitatsiooniteenuse eesmärgi saavutamise või saavutamata jäämise põhjuste kohta ning esitada see Tervisekassale lepingus sätestatud tingimustel;
4) dokumenteerida tegevuskava muutmine, kui teenuse osutamise käigus on tegevuskava muudetud.

§ 4. Rehabilitatsioonimeeskonna koosseis ja teenuse liigid

(1) Rehabilitatsiooniteenuse põhimeeskonda peavad kuuluma järgmised spetsialistid:
1) eriarst või õde;
2) kliiniline psühholoog, psühholoog-nõustaja, psühholoog või vaimse tervise õde;
3) füsioterapeut;
4) logopeed või tegevusterapeut;
5) sotsiaaltöötaja.

(2) Lisaks võivad rehabilitatsioonimeeskonda kuuluda järgnevad spetsialistid:
1) eripedagoog;
2) loovterapeut;
3) kogemusnõustaja.

(3) Rehabilitatsiooniteenust osutavad meeskonnad saavad spetsialiseeruda lähtuvalt järgmistest rehabilitatsiooniteenuse liikidest:
1) vaimse tervise alane rehabilitatsioon;
2) nägemispuude alane rehabilitatsioon;
3) kuulmispuude alane rehabilitatsioon;
4) neuroarenguliste eripärade alane rehabilitatsioon;
5) neuroloogiliste seisundite alane rehabilitatsioon;
6) tugi- ja liikumiselundkonna alane rehabilitatsioon;
7) muude funktsioneerimisvõimet oluliselt mõjutavate või selle langust põhjustavate ägedate või krooniliste terviseseisundite alane rehabilitatsioon;

(4) Inimesele rehabilitatsiooniteenuse osutamisel peab osalema vähemalt kaks spetsialisti § 4 lõigetes 1 ja 2, kellest vähemalt üks on tervishoiutöötaja, kaasates spetsialistid, kes vastavad kõige paremini inimese rehabilitatsiooniteenuse eesmärgi täitmisele.

(5) Teenuseosutaja võib osutada rohkem kui üht liiki rehabilitatsiooniteenust, kui meeskonna koosseisus on olemas asjaomased spetsialistid.

(6) Teenuseosutaja märgib Tervisekassaga lepingut sõlmides täiendavalt, millisele vanuserühmale (lapsed või täisealised) teenust osutatakse.

§ 5. Nõuded rehabilitatsioonimeeskonna erialasele ettevalmistusele

(1) Meeskonnas töötaval kliinilisel psühholoogil peab olema kutseseaduse alusel antud kliinilise psühholoogi kutse või samaväärne kvalifikatsioon.

(2) Meeskonnas töötaval psühholoog-nõustajal peab olema kutseseaduse alusel antud psühholoogia-nõustaja kutse või sellele vastav kvalifikatsioon.

(3) Meeskonnas töötaval psühholoogil peab olema riiklikult tunnustatud magistrikraad psühholoogia erialal või sellele vastav kvalifikatsioon.

(4) Meeskonnas töötaval füsioterapeudil peab olema kutseseaduse alusel antud füsioterapeudi kutse, riiklikult tunnustatud kõrgharidus füsioteraapias või sellele vastav kvalifikatsioon.

(5) Meeskonnas töötaval logopeedil peab olema kutseseaduse alusel antud logopeedi kutse, magistrikraad logopeedias või sellele vastav kvalifikatsioon.

(6) Meeskonnas töötaval tegevusterapeudil peab olema kutseseaduse alusel antud tegevusterapeudi kutse, riiklikult tunnustatud kõrgharidus tegevusteraapias või sellele vastav kvalifikatsioon.

(7) Meeskonnas töötaval loovterapeudil peab olema kutseseaduse alusel antud loovterapeudi kutse tase 6 või 7, magistrikraad loovteraapias või sellele vastav kvalifikatsioon.

(8) Meeskonnas töötaval eripedagoogil peab olema kutseseaduse alusel antud eripedagoogi kutse, magistrikraad eripedagoogikas või sellele vastav kvalifikatsioon.

(9) Meeskonnas töötaval kogemusnõustajal peab olema sarnase puude, tervisekahjustuse või erivajaduse kogemus ja läbitud kogemusnõustaja täienduskoolitus vähemalt mahus 182 akadeemilist tundi.

(11) Meeskonnas töötaval sotsiaaltöötajal peab olema kutseseaduse alusel välja antud sotsiaaltöötaja kutse, riiklikult tunnustatud kõrgharidus sotsiaaltöös või sellele vastav kvalifikatsioon.

§ 6. Nõuded rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimisele

(1) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja dokumenteerib rehabilitatsiooniteenuse osutamise taasesitamist võimaldavas vormis digitaalselt teenuseosutaja infosüsteemis, tagades andmete õiguspärase säilitamise ja töötlemise.

(2) Rehabilitatsiooniteenuse osutamisel peab olema dokumenteeritud järgmine teave:
1) teenust saava isiku nimi ja isikukood või sünniaeg;
2) rehabilitatsiooniteenuse osutaja nimi;
3) rehabilitatsiooniteenusele osutamisse vahetult osutavate spetsialistide nimed ja erialad;
4) rehabilitatsiooniteenuse osutamise eesmärk;
5) teenuse saaja terviseseisundist tulenevad tegutsemis- ja osalusvõime piirangud;
6) rehabilitatsiooniteenuse tegevuskava, sealhulgas teenuse saaja enda tegevused;
7) rehabilitatsiooniteenuse raames osutatud teenuste nimetused, kestus, sisu, eesmärk ja tulemused, seos rehabilitatsiooniteenuse üldeesmärgiga;
8) teenuse osutamise minimaalne sagedus ja vajaduse korral teenuste osutamise ajaline järjestus;
9) rehabilitatsiooniteenusega saavutatud tulemused inimese elu ja toimetuleku kontekstis;
10) soovitused edaspidiseks, sealhulgas kodusteks tegevusteks, vajalikud jätkuteenused, teenuse osutamise käigus tuvastatud abivahendite vajadus (märkida abivahendi nimetus, kasutuskeskkond – lasteaed, kool, kodu, töö, vaba aeg, avalik ruum või universaalne ning abivahendi ISO-kood).

(3) Rehabilitatsiooniteenuse osutaja koostab rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte, mis peab minimaalselt sisaldama rehabilitatsiooniteenust osutanud spetsialistide nimesid ja erialasid koos erialapõhiste kokkuvõtetega ning rehabilitatsiooniperioodi üldkokkuvõtet, sealhulgas ülevaadet tulemustest, inimese toimetuleku seisundist ja soovitustest edaspidiseks.

(4) Andmed dokumenteeritakse rehabilitatsiooniteenuse osutamise päeval või sellele järgneva tööpäeva jooksul.

(5) Rehabilitatsioonimeeskonna liige, kes on tervishoiutöötaja, edastab pärast rehabilitatsiooniteenuse osutamise lõppemist rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte ambulatoorse epikriisina tervise infosüsteemi.

§ 7. Määruse rakendamine

Määruse § 5 lõigetes 3, 7 ja 8 sätestatud kvalifikatsiooninõuded tuleb täita hiljemalt 1. oktoobril 2031. a.

§ 8. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. oktoobril 2027. a.