OTSUS

Vaidlustusasja number

148-26/312200

Otsuse kuupäev 10.08.2026

Vaidlustuskomisjoni liige Angelika Timusk

Vaidlustus AS-i Medita vaidlustus Tervisekassa riigihankes

„Eriarstiabi teenus (ortopeedia)“ (viitenumber 312200)

riigihanke alusdokumentidele

Menetlusosalised

Vaidlustuse läbivaatamine

Vaidlustaja, AS Medita, esindajad vandeadvokaat Siim

Maripuu ja advokaat Toomas Pugri

Hankija, Tervisekassa, esindajad vandeadvokaat Erki Fels

ja vandeadvokaadi abi Gregor Saluveer

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

RHS § 197 lg 1 p 4 ja § 198 lg 3 alusel

1. Jätta AS-i Medita vaidlustus rahuldamata.

2. Mõista AS-ilt Medita Tervisekassa kasuks välja tema lepinguliste esindajate kulud

4092,60 eurot käibemaksuta.

3. Jätta AS-i Medita vaidlustusmenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Halduskohtumenetluse seadustiku § 270 lg 1 alusel on vaidlustuskomisjoni otsuse peale

halduskohtule kaebuse esitamise tähtaeg kümme (10) päeva arvates vaidlustuskomisjoni otsuse

avalikult teatavaks tegemisest.

JÕUSTUMINE

Otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui ükski menetlusosaline ei

esitanud kaebust halduskohtusse. Otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole

seotud edasikaevatud osaga (riigihangete seaduse § 200 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29.06.2026 avaldas Tervisekassa (edaspidi ka Hankija) riigihangete registris (edaspidi RHS)

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusega riigihanke „Eriarstiabi teenus (ortopeedia)“ (viitenumber

312200) (edaspidi Riigihange) hanketeate ja tegi kättesaadavaks muud Riigihanke

alusdokumendid (edaspidi RHAD), sh „Riigihanke erimenetluse kord ravi rahastamise lepingu

sõlmimiseks ortopeedia erialal teenuse osutajatega“ (edaspidi Kord) ja „Ravi rahastamise lepingu

2 (21)

sõlmimise asjaolude hindamise aluste hindepunktide kehtestamine ortopeedia eriala teenuste

hankes“ (edaspidi Hindamise alused).

2. 10.07.2026 laekus Riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi vaidlustuskomisjon) AS-i

Medita (edaspidi Vaidlustaja) vaidlustus RHAD-ile. Vaidlustaja palub kohustada Hankijat viima

õigusaktidega ettenähtud nõuetega vastavusse:

1) Hindamise aluste p 3.1C (uuringute ja protseduuride hindamiskriteerium);

2) Hindamise aluste p 2.1.1 ning Korra p-id 10.7.3 ja 10.7.4 (koefitsient);

4) Kord osas, milles Hankija ei ole arvestanud lepingu täitmise käigus tegelikult osutatud

teenuse mahtu (ületöö);

5) kvalifitseerimise tingimus „Teenuste osutamine“ osas, milles Hankija on määratlenud

kogemuse arvestamise perioodi vastuoluliselt.

3. Vaidlustuskomisjon teatas 16.07.2026 kirjaga nr 12.2-10/148 menetlusosalistele, et vaatab

vaidlustuse läbi esitatud dokumentide alusel kirjalikus menetluses, tegi teatavaks otsuse avalikult

teatavaks tegemise aja ning andis täiendavate seisukohtade ja dokumentide esitamiseks aega kuni

21.07.2026 ja neile vastamiseks 24.07.2026. Vaidlustuskomisjoni määratud esimeseks

tähtpäevaks esitas täiendavad seisukohad Vaidlustaja ja menetluskulude taotlused Vaidlustaja ja

Hankija. Teiseks tähtpäevaks esitas täiendavad seisukohad Hankija.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Vaidlustaja, AS Medita, põhjendab vaidlustust järgmiselt.

4.1. Hindamiskriteeriumis 3.1.C sätestatud uuringute ja protseduuride osakaal ei võimalda

hinnata pakutava tervishoiuteenuse kvaliteeti.

4.2.1. Hankija on kehtestanud Hindamise alustes hindamiskriteeriumi 3.1.C (edaspidi

Hindamiskriteerium 3.1C), mille kohaselt hinnatakse pakkuja uuringute ja protseduuride

osakaalu pakkuja kõigist ambulatoorsel erialal osutatud teenustest Riigihanke väljakuulutamise

otsuse tegemisele eelnenud 12 kalendrikuu andmete põhjal. Pakkuja uuringute ja protseduuride

osakaalu võrreldakse kõigi sama eriala tervishoiuteenuse osutajate vastava näitajaga. Võrdluse

tulemusena võib pakkuja saada 10, 5 või 0 hindepunkti. Seega on Hankija käsitlenud uuringute

ja protseduuride osakaalu kvaliteedikriteeriumina, mille alusel hinnatakse pakkumuste kvaliteeti

ning mis mõjutab otseselt majanduslikult soodsaima pakkumuse väljaselgitamist.

4.2.2. RHS § 85 kohaselt peab iga kvaliteedikriteeriumi eesmärk olema aidata välja selgitada

majanduslikult soodsaim pakkumus ning sellel peab olema sisuline seos hankelepingu esemega.

Uuringute ja protseduuride osakaal ei ole selline kvaliteedinäitaja, mis võimaldab välja selgitada

majanduslikult soodsaima pakkumuse.

Hindamiskriteeriumi 3.1.C alusel ei saa hinnata nt ravitulemusi, patsiendi tervisetulemusi,

raviteekonna tõhusust, ravikvaliteedi näitajaid, ravijuhiste järgimist, patsientide rahulolu ja

teenuse kättesaadavust. See mõõdab üksnes uuringute ja protseduuride suhtelist osakaalu pakkuja

varasemas tegevuses, millest ei ole võimalik järeldada, et suurema uuringute või protseduuride

osakaaluga teenuseosutaja osutab kvaliteetsemat ambulatoorset eriarstiabi kui väiksema

osakaaluga teenuseosutaja.

4.2.3. Uuringute ja protseduuride osakaalu võivad mõjutada mitmesugused asjaolud, mis ei ole

seotud teenuse kvaliteediga, nt patsiendibaasi eripära, ravijuhtude keerukus, ravikorraldus või

erinevad kliinilised praktikad. Samuti on võimalik saavutada samaväärne ravitulemus erineva

uuringute ja protseduuride mahuga. Hindamiskriteerium 3.1.C põhineb üksnes pakkuja varasema

12 kuu tegevuse statistikal. Seega üksnes uuringute ja protseduuride statistiline osakaal ei

3 (21)

võimalda objektiivselt hinnata teenuse kvaliteeti ega teha järeldust selle kohta, milline pakkumus

on RHS §-i 85 tähenduses majanduslikult soodsaim.

4.2.4. Kui Hankija käsitleb uuringute ja protseduuride osakaalu kvaliteedinäitajana ning omistab

sellele ühe suurema kaaluga hindamiskriteeriumi tähenduse, siis peab ta näitama objektiivse

seose näitaja ja teenuse kvaliteedi vahel. RHAD-ist ei nähtu, et suurem uuringute või

protseduuride osakaal tagab kvaliteetsema ambulatoorse eriarstiabi või paremad ravitulemused.

4.2. Hindamiskriteeriumi 3.1.C 10-punktiline osakaal on ebaproportsionaalne ning moonutab

pakkumuste võrdlemist

4.2.1. Hindamiskriteeriumi 3.1.C kohaselt hinnatakse pakkujat tema eelnenud 12 kalendrikuu

uuringute ja protseduuride osakaalu alusel, mille eest on võimalik saada 10, 5 või 0 hindepunkti.

Tegemist ei ole pakkumuse sisulist kvaliteeti iseloomustava näitajaga, vaid pakkuja varasema

tegevuse statistilise näitajaga. Sellest ei ole võimalik teha järeldust pakkuja poolt hankelepingu

täitmisel osutatava ambulatoorse eriarstiabi kvaliteedi kohta ega hinnata, milline pakkumus on

majanduslikult soodsaim RHS §-i 85 tähenduses. Seetõttu ei seisne probleem üksnes sellele

hindamiskriteeriumile omistatud hindepunktide arvus, vaid eelkõige selles, et uuringute ja

protseduuride osakaal ei ole olemuslikult sobiv pakkumuste hindamise kriteerium.

4.2.2. Statistilisele näitajale on omistatud erakordselt suur kaal, kuid Hindamiskriteeriumi 3.1.C

õigusvastasust ei ole võimalik kõrvaldada üksnes sellele omistatavate hindepunktide

vähendamisega. Uuringute ja protseduuride osakaal ei ole olemuslikult sobiv pakkumuste

hindamise kriteerium, kuna sellel puudub piisav ja kontrollitav seos hankelepingu esemeks oleva

teenuse kvaliteediga.

Hankija on sama hindamiskriteeriumi puhul pidanud varem piisavaks oluliselt väiksemat

hindamiskaalu.

4.3. Hindamiskriteerium 3.1.C on vastuolus RHS §-iga 85 ja RHS §-i 3 põhimõtetega

4.4. Ravijuhtude jaotamise kord

Koefitsiendi kasutamine ravijuhtude mahu kujundamisel ei ole objektiivselt põhjendatud ning on

vastuolus riigihanke üldpõhimõtetega.

4.4.1. Korra kohaselt mõjutab pakkumuses märgitud koefitsient otseselt pakkujale eraldatavat

ravijuhtude mahtu ning seeläbi ravi rahastamise lepingu majanduslikku väärtust. Koefitsiendi

mõju seisneb eelkõige järgmises:

1) koefitsienti kasutatakse ravijuhtude esmase mahu kujundamisel;

2) sama koefitsienti kasutatakse reservi jagamisel;

3) koefitsient mõjutab seeläbi pakkujale lepingu alusel eraldatavat ravijuhtude kogumahtu

kogu lepingu kestel.

4.4.2. Korra kohaselt ei kujune pakkujale eraldatav ravijuhtude maht üksnes tema objektiivse

võimekuse alusel. Lisaks pakkuja võimekusele mõjutab ravijuhtude mahtu ka pakkuja poolt

pakkumuses märgitud koefitsient. Pakutud koefitsiendile vastab võimendus (k), millega

korrutatakse pakkuja võimekus enne ravijuhtude lõpliku mahu arvutamist. Seega mõjutab

koefitsient otseselt pakkujale eraldatava ravi rahastamise lepingu mahtu. Seejuures ei mõjuta

koefitsient pakkuja tegelikku suutlikkust tervishoiuteenust osutada. Koefitsient ei suurenda

arstide arvu, vastuvõturuumide hulka, tööaega ega ravi kvaliteeti. Selle ainus praktiline mõju

seisneb ravijuhtude mahu muutmises.

4.4.3. Iga Hankija kehtestatud tingimus peab olema Riigihanke eesmärgi saavutamiseks

asjakohane, põhjendatud ja proportsionaalne. Korrast ega RHAD-ist üldiselt ei nähtu, millist

4 (21)

eesmärki koefitsiendi kasutamine ravijuhtude mahu kujundamisel teenib. Koefitsiendi ainus

õiguslik tagajärg on ravijuhtude matemaatiline ümberjaotamine pakkujate vahel.

4.4.4. Kui Hankija soovib kujundada lepingu mahtu koefitsiendi alusel, peab koefitsient

objektiivselt kirjeldama sellist asjaolu, millel on sisuline seos teenuse osutamise või hankelepingu

täitmisega. Riigihankes selline seos puudub.

Kui pakkujate objektiivne võimekus on juba kindlaks tehtud arstide töökoormuse ja

vastuvõturuumide võimekuse alusel, ei ole ilmne, miks tuleb sama võimekust täiendavalt

korrigeerida koefitsiendiga, mis ei peegelda ühtegi uut objektiivset asjaolu.

4.4.5. Koefitsiendi kasutamine võib mõjutada ravi rahastamise lepingu kogumaksumust, kuid

sellest ei tulene, et ravijuhud jaotuksid tegelikust ravivajadusest või teenuseosutajate tegelikust

suutlikkusest lähtudes. Väiksema koefitsiendi pakkumine ei suurenda teenuseosutaja personali,

vastuvõturuume ega ravivõimekust. Vastupidi, koefitsiendi kasutamise tulemusena võib kujuneda

olukord, kus teenuseosutajale eraldatakse rohkem ravijuhte, kui tema tegelik ravivõimekus

võimaldab kvaliteetselt teenindada. Põhjendatud ei ole kujundada ravi rahastamise lepingu mahtu

viisil, mis ei arvesta teenuseosutaja tegelikku suutlikkust osutada tervishoiuteenuseid. Ravi

rahastamise lepingu maht ei kujune enam pakkujate objektiivsete omaduste põhjal, vaid sõltub

sellest, millise majandusliku valiku pakkuja pakkumuse koostamisel tegi.

4.4.6. Riigihanke eesmärk peab olema olemasoleva ravivõimekuse võimalikult tõhus

ärakasutamine, mitte selle kunstlik piiramine. Kui ravijuhtude maht kujuneb koefitsiendi alusel,

võib tegeliku võimekusega teenuseosutaja saada väiksema lepingu mahu üksnes pakkumuses

märgitud koefitsiendi tõttu. Selline lahendus ei kasuta olemasolevat ravivõimekust tõhusalt ega

ole kooskõlas RHS § 3 p-ides 3 ja 5 sätestatud konkurentsi efektiivse ärakasutamise ning rahaliste

vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise põhimõtetega.

4.5. Koefitsiendi mõju reservi jagamisele on põhjendamata

4.5.1. Reservi eesmärk on võimaldada Hankijal lepingu täitmise käigus reageerida tegelikule

ravivajadusele ning lepingu täitmisel ilmnenud asjaoludele. Reservi olemasolu võimaldab

suunata täiendava ravijuhtude mahu nendele teenuseosutajatele, kelle juures on lepingu täitmise

käigus tekkinud tegelik vajadus täiendava ravivõimekuse rakendamiseks ning kes on võimelised

täiendavat ravimahtu osutama. Sellest tulenevalt on reservi eesmärk korrigeerida esialgset

lepingu mahtu vastavalt lepingu täitmise käigus ilmnenud tegelikele asjaoludele.

Käesoleval juhul ei täida reserv seda eesmärki. Kord näeb ette, et reservi jagamisel kasutatakse

pakkumuse esitamise ajal pakutud koefitsienti. Seega ei mõjuta koefitsient üksnes esialgse ravi

rahastamise lepingu mahu kujunemist, vaid selle mõju kandub edasi ka reservi jagamisele. Selle

tulemusena mõjutab pakkumuses märgitud koefitsient lepingu mahtu kogu lepingu kehtivuse

vältel. Selline regulatsioon tähendab, et koefitsiendist tulenev eelis või puudus säilib sõltumata

sellest, kas lepingu täitmise käigus on muutunud teenuseosutajate tegelik ravivajadus,

ravikoormus või suutlikkus täiendavat ravimahtu osutada. Praktikas võib see viia olukorrani, kus

suurema tegeliku võimekusega ning lepingu täitmise käigus rohkem ravijuhte osutanud

teenuseosutaja ravi rahastamise lepingu maht reservi ümberjagamisel väheneb, samal ajal kui

väiksema tegeliku võimekusega, kuid madalama koefitsiendi pakkunud teenuseosutaja ravi

rahastamise lepingu maht suureneb. Seetõttu ei täida reserv enam oma eesmärki suunata täiendav

ravimaht nendele teenuseosutajatele, kelle tegelik suutlikkus ja ravivajadus seda põhjendavad,

vaid säilitab pakkumuse esitamise ajal kujunenud matemaatilise eelise.

Seetõttu ei kujune reservi jagamine enam lepingu täitmise käigus ilmnenud objektiivsete

asjaolude alusel, vaid säilitab pakkumuse esitamise ajal kujunenud matemaatilise jaotussüsteemi

mõju. Hankija ei ole põhjendanud, millist eesmärki teenib see, et sama koefitsiendi mõju kandub

edasi ka reservi jagamisele.

5 (21)

4.5.2. Pakkumuse esitamise ajal valitud koefitsiendi säilitamine reservi jagamisel tähendab, et

reserv ei kujune enam lepingu täitmise käigus ilmnenud asjaolude alusel, vaid esialgse

ravijuhtude jaotuse tulemusel. Sisuliselt kasutatakse sama koefitsienti kahel erineval eesmärgil:

esialgse ravi rahastamise lepingu mahu kujundamisel ning seejärel reservi jagamisel. Koefitsiendi

mõju lepingu mahu kujunemisel suureneb veelgi, kuigi koefitsient ei kirjelda jätkuvalt pakkuja

tegelikku võimekust, teenuse kvaliteeti ega lepingu täitmise käigus ilmnenud asjaolusid. Sellise

regulatsiooni tulemusena ei pruugi täiendav ravijuhtude maht jõuda nende teenuseosutajateni,

kelle juures on lepingu täitmise käigus tegelikult tekkinud suurem ravivajadus või kes on

tõendanud oma suutlikkust suuremat ravimahtu teenindada, vaid nende teenuseosutajateni, kelle

pakkumuses sisaldus soodsam koefitsient. Niisugune lahendus ei võimalda kontrollida, kas

reservi jagamisel kasutatakse tegelikult neid kriteeriume, mis kõige paremini teenivad

tervishoiuteenuse kättesaadavuse eesmärki.

4.5.3. Korra tulemusena võib kujuneda olukord, kus kaks võrdse tegeliku võimekusega

teenuseosutajat saavad erineva ravi rahastamise lepingu mahu üksnes seetõttu, et pakkusid

erineva koefitsiendi. Samal ajal võib teenuseosutaja, kes on lepingu täitmise käigus tegelikult

ravinud rohkem patsiente ning tõendanud oma suutlikkust suuremat ravimahtu teenindada, jääda

väiksema lepingu mahuga üksnes seetõttu, et pakkus kõrgema koefitsiendi. Selline tulemus ei

põhine objektiivsetel erinevustel teenuse osutamisel, vaid üksnes pakkumuse esitamisel tehtud

majanduslikel valikutel.

4.6. Ületöö täielik arvestamata jätmine moonutab tegelikku teenuse osutamise mahtu

4.6.1. Korra kohaselt ei arvestata lepingu täitmise hindamisel lepingu mahtu ületanud raviarveid

(ületööd). Lepingu täitmine peab andma Hankijale võimalikult objektiivse ülevaate sellest,

millises mahus teenust tegelikult osutati ning milline oli tegelik ravivajadus lepingu kehtivuse

ajal. Ületöö kajastab olukorda, kus teenuseosutaja on tegelikult ravinud rohkem patsiente, kui

ravi rahastamise leping ette nägi, mistõttu iseloomustab ületöö vähemalt osaliselt nii tegelikku

ravivajadust kui ka teenuseosutaja tegelikku suutlikkust osutada tervishoiuteenuseid suuremas

mahus.

4.6.2. Hankija on otsustanud jätta ületöö järgmise perioodi ravi rahastamise lepingu kujundamisel

täielikult arvestamata. Selle tulemusena käsitletakse võrdsena teenuseosutajaid, kelle tegelik

teenuse osutamise maht võis lepingu täitmise käigus olla oluliselt erinev. Ravimahu

ümberjagamisel peaks Hankija arvestama kõiki ravijuhtumeid, sh ületööd.

4.6.3. Kui Hankija eesmärk on kujundada järgmise perioodi ravi rahastamise lepingu maht

võimalikult objektiivsete andmete põhjal, siis ei ole põhjendatud jätta tegelikult osutatud teenuse

maht tähelepanuta.

4.7. Kvalifitseerimise tingimuste ajaline ulatus ei ole üheselt mõistetav

Kvalifitseerimise tingimuse kohaselt peab pakkuja olema hanke väljakuulutamise otsuse

tegemise päevale eelneval 12 kuul osutanud ambulatoorseid ortopeediateenuseid vähemalt 50

korral. Samas kasutatakse teiste tingimuste puhul ajaperioodi kirjeldamiseks sõnastust hanke

väljakuulutamise otsuse kalendrikuule eelneva 12 kalendrikuu jooksul. Seega kasutab Hankija

RHAD-is kahte erinevat ajaperioodi määratlemise viisi.

4.8. 21.07.2026 esitas Vaidlustaja täiendavad seisukohad.

4.8.1. Hankija vastus keskendub peamiselt kaalutlusõiguse olemasolule, kuid ei vasta sisuliselt

Vaidlustaja etteheidetele. Hankija selgitab küll uuringute ja protseduuride olulisust ortopeedia

erialal, kuid ei põhjenda, miks nende suhteline osakaal võimaldab hinnata teenuse kvaliteeti või

miks just selline hindamiskriteerium on riigihanke eesmärgi saavutamiseks sobiv ja

6 (21)

proportsionaalne.

4.8.2. Vaidlustatakse seda, et koefitsient mõjutab ravijuhtude jaotust. Hankija põhjendab, miks

hind on oluline, kuid ei selgita, miks peab hind mõjutama ravijuhtude mahtu just koefitsiendi

kaudu. Samuti möönab Hankija ise, et koefitsient ei suurenda teenuseosutaja tegelikku

ravivõimekust, vaid mõjutab üksnes ravijuhtude jaotust.

4.8.3. Hankija ei ole põhjendanud, miks peab reservi jagamisel jätkuvalt arvestama pakkumuses

esitatud koefitsiendiga, mitte lepingu täitmise käigus ilmnenud tegelike ja objektiivsete

asjaoludega. Samuti ei õigusta üksnes hüpoteetiline kuritarvitamise oht ületöö täielikku

välistamist.

4.8.4. Hankija ei ole piisavalt põhjendanud, miks just vaidlustatud hindamiskriteeriumid ja

ravijuhtude jaotamise mehhanismid on Riigihanke eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja

proportsionaalsed. Ka sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses tuleb kontrollida, kas Hankija on

vaidlustatud tingimuste kehtestamisel tuginenud asjakohastele kaalutlustele ning kas tingimused

on objektiivselt põhjendatud ja üldpõhimõtetega kooskõlas.

4.8.5. Uuringute ja protseduuride kvaliteedikriteerium

4.8.5.1. Hankija kirjeldab vastuses vaidlustusele, miks uuringud ja protseduurid võivad olla

patsiendi ravis vajalikud, kuid sellest ei järeldu, et nende osakaal teenuste kogumahust

võimaldaks hinnata teenuse kvaliteeti. Hankija samastab uuringute ja protseduuride tegemise

vajaduse nende osakaalu kasutamisega kvaliteedinäitajana. Need on kaks erinevat küsimust.

Vaidlustaja ei ole vaidlustanud uuringute ega protseduuride olulisust ortopeedia erialal vaid seda,

et nende osakaal kõigist teenustest võimaldaks usaldusväärselt hinnata teenuse kvaliteeti.

4.8.5.2. Hankija ei vasta peamisele väitele, et uuringute ja protseduuride osakaalu võivad

mõjutada mitmed muud objektiivsed asjaolud, mis ei sõltu teenuse kvaliteedist. Hankija ei selgita,

miks nimetatud asjaolud ei moonuta hindamist ega miks võib vaatamata nendele teguritele pidada

uuringute ja protseduuride osakaalu kvaliteedi objektiivseks mõõdikuks. Lisaks ei ole Hankija

esitanud ühtegi analüüsi, uuringut ega muud objektiivset põhjendust, millest nähtuks, et uuringute

ja protseduuride osakaalu ning teenuse kvaliteedi vahel esineb tegelik seos. Sisuliselt taandub

Hankija põhjendus väitele, et kuna uuringud ja protseduurid on ortopeedia erialal olulised, võib

nende osakaalu kasutada kvaliteedinäitajana. Selline põhjendus ei võimalda kontrollida, kas

valitud hindamiskriteerium on sobiv mõõtma seda eesmärki, milleks see kehtestati.

4.8.5.3. Hankija väidab, et kui teenuseosutaja teeb uuringuid eriala tavapärase praktikaga

võrreldes väga vähe, suureneb ebatäpse diagnoosi ja sobimatu ravikäsitluse risk. Väide on

põhjendamata. Tegemist on üldise väitega, mis ei tõenda, et hindamiskriteerium mõõdab

usaldusväärselt teenuse kvaliteeti.

4.8.6. Koefitsiendi kasutamine

4.8.6.1. Hankija põhjendab vastuses vaidlustusele üksnes seda, miks madalama hinnaga teenuse

ostmine võib olla majanduslikult otstarbekas. Sellest ei tulene aga, et madalama hinnaga

pakkumine peaks automaatselt kaasa tooma suurema ravijuhtude mahu. Teenuse hinna

arvestamine ja ravijuhtude mahu kujundamine on kaks erinevat küsimust.

4.8.6.2. Vaidlustatud koefitsiendi kasutamise mehhanism ei ole kooskõlas RHS §-i 3

üldpõhimõtetega. Kuigi Hankija on põhjendanud vajadust arvestada teenuse hinnaga, ei ole ta

põhjendanud, miks peab hind mõjutama ravijuhtude jaotust just koefitsiendi kaudu ega miks on

selline lahendus Riigihanke eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Hankija

7 (21)

ei ole ka selgitanud, miks on õigustatud erinev ravijuhtude jaotus olukorras, kus koefitsient ei

kirjelda teenuseosutaja tegelikku ravivõimekust.

4.8.6.3. Hankija möönab ise, et koefitsient ei kirjelda teenuseosutaja tegelikku ravivõimekust.

See kinnitab Vaidlustaja seisukohta, et koefitsiendi kasutamine muudab ravijuhtude jaotust teguri

alusel, mis ei kirjelda teenuseosutaja tegelikku suutlikkust tervishoiuteenuseid osutada. Hankija

ei ole ümber lükanud Vaidlustaja peamist väidet, et koefitsiendi kasutamise vajalikkus ja

proportsionaalsus ravijuhtude jaotamisel ei ole piisavalt põhjendatud. Vaidlustaja ei vaidle sellele

vastu, et teenuse hinda võib ravi rahastamise lepingu sõlmimisel arvesse võtta, kuid Hankija ei

vasta jätkuvalt küsimusele, miks peab teenuse hind mõjutama ravijuhtude mahtu just vaidlustatud

mehhanismi kaudu ning miks on selline lahendus Riigihanke eesmärgi suhtes põhjendatud ja

proportsionaalne.

4.8.7. Reserv ja ületöö

4.8.7.1. Reservi eesmärk on võimaldada ravijuhtude ümberjaotamist olukorras, kus lepingu

täitmise käigus ilmnevad tegelikud erinevused ravivajaduses ja teenuse osutamises. Sellest

tulenevalt peaks reservi jagamise aluseks olema eelkõige lepingu täitmise käigus ilmnenud

objektiivsed asjaolud. Hankija põhjendab koefitsiendi kasutamist reservi jagamisel üksnes

sellega, et teenuse hind peab mõjutama kogu lepingu jooksul ostetavat mahtu. Sisuliselt tähendab

see, et pakkumuse esitamisel määratud koefitsient ei mõjuta üksnes ravijuhtude esialgset jaotust,

vaid jääb mõjutama ka kogu lepinguperioodi jooksul reservist täiendavalt jaotatavaid ravijuhte.

Seega omandab pakkumuse esitamisel kujunenud hinnakomponent püsiva mõju ka hilisematele

jaotamisotsustele. Hankija ei põhjenda, miks peab esialgsel hinnapakkumisel olema määrav mõju

ka reservi jagamisel, mille eesmärk on reageerida lepingu täitmise käigus ilmnenud olukorrale.

4.8.7.2. Hankija leiab, et ületöö arvestamine looks teenuseosutajatele motivatsiooni osutada

võimalikult palju ületööd eesmärgiga saada järgmisel perioodil suurem lepingumaht. Samas ei

põhjenda Hankija, miks peaks selline võimalik motivatsioon õigustama ületöö täielikku

arvestamata jätmist. Ületöö ei ole tasuta osutatud teenus, vaid selle eest makstakse

teenuseosutajale tasu täies ulatuses. Seega kajastab ületöö tegelikult osutatud ja rahastatud

raviteenust ning olemasolevat ravivajadust. Üksnes võimalik kuritarvitamise oht ei saa iseenesest

õigustada ületöö täielikku välistamist kõigi teenuseosutajate suhtes.

4.8.7.3. Tõsi - ületöö ei pruugi igal üksikjuhul kajastada teenuseosutaja püsivat ravivõimekust.

Vaidlustaja etteheide seisneb aga selles, et Hankija on otsustanud ületöö arvestusest täielikult

välistada, analüüsimata, kas ja millises ulatuses võiks ületöö kajastada tegelikku ravivajadust

ning olla üks asjakohastest asjaoludest ravimahu kujundamisel. Vaidlustaja hinnangul on

õigusvastane ületöö täielik välistamine olukorras, kus see võib kajastada tegelikku ravivajadust

ja teenuseosutaja tegelikku töökoormust.

4.8.8. Hankija leiab, et erimenetluses RHS § 85 ei kohaldu, kuna erimenetluse korras on selle

sätte kohaldamine välistatud. Vaidlustuse koostamise ajal ei sisaldanud RHAD sellist välistust.

Tehtud muudatus ei muuda vaidlustuse sisu ega esitatud etteheiteid, kuna Vaidlustaja seisukoht

ei põhine üksnes RHS §-il 85, vaid eelkõige sellel, et vaidlustatud hindamiskriteeriumid ja

ravijuhtude jaotamise kord on vastuolus RHS §-i 3 üldpõhimõtetega, eeskätt võrdse kohtlemise,

proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtetega.

5. Hankija, Tervisekassa, vaidleb vaidlustusele vastu.

5.1. Riigihange viiakse läbi sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena, milles määrab hankija ise

menetluskorra (RHS § 126 lg 2). Seadus ei sätesta kindlaid nõudeid, kui põhjalik peaks

RHAD-is määratav erimenetluse kord olema ja milliseid küsimusi tuleks selles tingimata

8 (21)

reguleerida. Vaidlustaja arvates on hindamise kriteeriumid vastuolus RHS §-iga 85, kuid Korra p

8.1.1 ütleb, et Hankija ei kohalda RHS §-i 85.

5.2. Arvestada tuleb Hankija eriti ulatusliku kaalutlusruumiga.

Ringkonnakohus on selgitanud, võib hankija erimenetluses sätestada ka selliseid

hindamiskriteeriume, mis on vastuolus RHS §-is 85 sätestatud põhimõtetega: Kuid ka juhul, kui

lugeda näidismenüü pakkuja kvalifitseerimise tingimuseks, ei oleks praeguses hankes sotsiaal- ja

eriteenuste erimenetluses keelatud näha RHADis ette pakkumuse hindamise kriteeriume erinevalt

RHS § 85 lg-s 1 sätestatust (RHS § 126 lg 7). [---] Ringkonnakohus ei näe, et toodud normist või

muust sättest tuleneks vastustajale keeld näha RHADis ette pakkumuste hindamise kriteeriumid

kaldudes kõrvale RHS § 85 lg-s 1 riigihankemenetlustele üldiselt kehtestatud reeglitest.1

Õiguskirjanduses on selgitatud, et eriteenuste puhul ei saa hankijalt eeldada, et ta hindab

pakkumuse majanduslikku soodsust: Sotsiaal- ja eriteenuste tellimisel domineerib tihti vajadus

sõlmida hankeleping eelkõige usaldusväärse, mitte tingimata majanduslikult soodsaima

pakkumuse teinud pakkujaga. Hankemenetluse reeglite täiemahuline rakendamine oleks sotsiaal-

ja eriteenuste puhul liialt koormav ning ebatõhus.2

Eelnevast tulenevalt on vaidlustuse väited enamikus asjakohatud. Vaidlustaja argumenteerib

RHAD-i õigusvastasust sätte alusel, mis vaidlusaluses erimenetluses ei kohaldu. Asjakohased on

üksnes need argumendid, mis tuginevad RHS §-is 3 sätestatud üldpõhimõtetega.

Riigikohus on rõhutanud, et rahvatervise valdkonnas on hankijal eriti suur kaalutlusruum

hanketingimuste kehtestamiseks: Rahvatervise valdkonnas kohaldatakse proportsionaalsuse

põhimõtet siiski erilisel moel, arvestades asjaolu, et inimeste elu ja tervis on Euroopa Liidu

toimimise lepinguga kaitstud hüvede ja huvide hulgas esikohal, ning seda, et liikmesriigid võivad

otsustada, millisel tasemel nad kavatsevad rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline tase

saavutatakse; sellega seoses tuleb tunnustada liikmesriikide kaalutlusruumi olemasolu (Roche

Lietuva, p 42; C-296/15 Medisanus, p 82).3

5.3. Ravikindlustuse seadus (edaspidi RaKS) ja Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-81-07 ja 3-3-1-29-

12 käsitlevad Tervisekassa ravi rahastamise lepingupartnerite valikut. Neist tuleneb õiguslik

raamistik, millest tuleb lähtuda ka käesolevas asjas hindamiskriteeriumide ja ravijuhtude

jaotamise korra kontrollimisel. Riigikohus on selgitanud, et RaKS § 36 lg 4 alusel kehtestatud

ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused kujutavad endast Tervisekassa

kaalutlusõiguse teostamist suunavat halduseeskirja.

Kohtuliku kontrolli ese saab olla see, kas Hankija valitud hindamise ja ravijuhtude jaotamise

alused põhinevad ratsionaalsetel kaalutlustel. Kohtulik kontroll ei saa hõlmata Hankija asemel

uue või menetleja arvates otstarbekama hindamissüsteemi kujundamist. Vaidlustuse

rahuldamiseks ei piisa sellest, et Vaidlustaja peab võimalikuks mõnda teistsugust või enda jaoks

soodsamat lahendust.

5.4. Uuringute ja protseduuride osakaalu hindamine on õiguspärane

5.4.1. Erimenetluses pole Hankija kohustatud arvestama pakkumuste hindamisel üksnes

pakkumuse majanduslikku soodsust. Hindamiskriteerium 3.1C on siiski kehtestatud lähtuvalt

teenuse osutamise kvaliteedist ja tingimustest (RaKS § 36 lg 4 p 2).

5.4.2. Vaidlustaja lähtub ekslikust eeldusest, et teenuse kvaliteeti saab hinnata üksnes

ravitulemuse, patsiendi tervisetulemuse, rahulolu või ravijuhiste järgimise kaudu.

Tervishoiuteenuse kvaliteet hõlmab ka teenuseosutaja diagnostilist ja protseduurilist võimekust

ning suutlikkust pakkuda patsiendile terviklikku raviteekonda. Üks hindamiskriteerium ei pea

1 TlnRnKo 3-26-911, p 21. 2 Riigihangete seaduse kommenteeritud väljaanne (§ 124), p 4. 3 RKHKo 3-20-718, p 15.2.

9 (21)

hõlmama kõiki võimalikke kvaliteediaspekte. Hindamiskriteerium 3.1C hindab üht konkreetset

kvaliteediaspekti.

5.4.3. Hindamiskriteerium 3.1C määratleb arvestatavad uuringud ja protseduurid viitega

Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu 4. ptk-le „Uuringud ja protseduurid“. Seega on tegemist

loetelupõhise määratlusega. Uuringu või protseduurina arvestatakse teenust, mille teenusekood

kuulub nimetatud peatükki. See tagab, et hinnatav näitaja on kõigi pakkujate puhul üheselt

määratletud ja objektiivselt kontrollitav.

5.4.4. Ortopeedia erialal on uuringute ja protseduuride tegemine ambulatoorse teenuse sisuline

osa. Olukord, kus teenuseosutaja teeb valdavalt eriarsti vastuvõtte, kuid uuringuid ja protseduure

üksnes vähesel määral, annab põhjuse kahelda patsiendile pakutava teenuse kvaliteedis ja

terviklikkuses:

1) röntgenuuring on sageli vajalik luumurdude, luuliste deformatsioonide ja muude

luuliste muutuste tuvastamiseks või välistamiseks. Liigeste, kõõluste ja muude pehmete kudede

kahjustuste täpsustamisel võib olla vajalik magnetresonantstomograafia, kompuutertomograafia,

ultraheliuuring või teatavatel juhtudel diagnostiline artroskoopia. Uuringud võimaldavad hinnata

kahjustuse olemust ja ulatust ning otsustada, kas piisab konservatiivsest ravist või on vajalik

operatiivne sekkumine. Kui teenuseosutaja teeb valdavalt eriarsti vastuvõtte, kuid uuringuid

eriala tavapärase praktikaga võrreldes väga vähe, suureneb ebatäpse diagnoosi ja sobimatu

ravikäsitluse risk;

2) protseduuride tegemine on ortopeediateenuse kvaliteedi ja terviklikkuse osa.

Ortopeedilise vastuvõtuga võivad kaasneda nt sidumised, kipsi paigaldamine, punktsioonid,

võõrkehade eemaldamine, mädakollete avamine ning muud väiksemad kirurgilised sekkumised.

Patsiendi raviteekond on terviklikum, kui teenuseosutaja suudab vajalikud protseduurid ise teha.

Vajadus suunata patsient tavapärase protseduuri tegemiseks teise teenuseosutaja juurde killustab

raviteekonda, koormab patsienti, võib põhjustada ravi viibimist ja suurendada ravikindlustuse

kulusid.

Hindamiskriteerium 3.1C võimaldab seega hinnata pakkuja diagnostilist ja protseduurilist

võimekust ning teenib patsiendile kvaliteetse ja tervikliku ravi tagamise eesmärki.

5.4.5. Hindamiskriteerium 3.1C ei lähtu eeldusest, et mida rohkem uuringuid ja protseduure

pakkuja teeb, seda kvaliteetsem on tema teenus. Maksimaalsed 10 punkti saab pakkumus juba

siis, kui tema uuringute ja protseduuride osakaal on vastava eriala keskmisega võrdne, sellest

suurem või kuni 10% madalam. Kui osakaal on eriala keskmisest kuni 20% madalam, saab

pakkumus 5 punkti. Null punkti saab üksnes pakkumus, milles osakaal on eriala keskmisest

rohkem kui 20% madalam. Hindamiskriteerium 3.1C tuvastab seega eriala tavapärasest

praktikast olulisel määral madalama uuringute ja protseduuride osakaalu. Eriala keskmisest

suurem osakaal täiendavat eelist ei anna. Seetõttu ei motiveeri hindamiskriteerium pakkujaid

tegema meditsiiniliselt põhjendamatuid uuringuid ega maksimeerima uuringute ja protseduuride

arvu.

5.4.6. Vaidlustaja on üksnes üldiselt loetlenud asjaolusid, mis võivad uuringute ja protseduuride

osakaalu mõjutada ega ole näidanud, et Hindamiskriteerium 3.1C seaks mõne pakkujate rühma

põhjendamatult ebasoodsasse olukorda või et eriala keskmisest rohkem kui 20% madalam

osakaal ei saaks olla seotud teenuse diagnostilise ja protseduurilise võimekusega. Võimalus, et

näitajat mõjutab mitu asjaolu, ei välista selle näitaja kasutamist ühe teenuse kvaliteeti

iseloomustava asjaoluna.

5.4.7. Hindamiskriteerium 3.1C ei hinda kauges minevikus omandatud kogemust vaid arvesse

võetakse Riigihanke väljakuulutamise otsuse tegemise kalendrikuule vahetult eelnenud 12

kalendrikuu andmeid, seejuures võrreldakse pakkuja näitajat sama eriala kõigi tervishoiuteenuse

osutajate näitajaga. Need andmed kajastavad pakkuja hiljutist ja tegelikku teenuseosutamise

10 (21)

mudelit, olemasolevat diagnostilist võimekust ning töökorraldust. Tegelikult osutatud teenuste

andmed võimaldavad hinnata pakkuja võimekust objektiivsemalt kui üksnes pakkumuses

esitatud üldine kinnitus tulevase teenuse kvaliteedi kohta.

5.4.8. Vaidlustaja väide, et Hindamiskriteerium 3.1C ei mõõda ravitulemust, patsiendi rahulolu,

teenuse kättesaadavust ega kõiki teisi kvaliteedinäitajaid, ei tõenda selle hindamiskriteeriumi

sobimatust. Pakkumusi hinnatakse mitme kriteeriumi alusel. Teiste hindamiskriteeriumidega

hinnatakse muu hulgas arstide pädevushindamist, kirurgiliste erialade arstide operatsioonide

tegemist, teenuse osutamist õhtuti ja nädalavahetusel, digiregistratuuri kasutamist, õe iseseisva

vastuvõtu osutamist ning röntgenograafia tegemise võimalust samas hoones. Hindamiskriteerium

3.1C täiendab neid näitajaid, hinnates teenuse diagnostilist ja protseduurilist terviklikkust.

5.5. Hindamiskriteeriumi 3.1C kaal on proportsionaalne

5.5.1. RHS ei näe ette, millise osakaalu peab hankija mingile hindamise kriteeriumile andma,

seda isegi mitte avatud hankemenetluse puhul. Tegemist on otstarbekuse küsimusega, mis ei allu

kohtulikule kontrollile.

5.5.2. Hindamiskriteeriumi 3.1C alusel antavad 10 punkti ei ole ka sisuliselt ebaproportsionaalse

kaaluga. Ortopeedia eriala pakkumusel on võimalik saada kokku kuni 66 punkti.

Hindamiskriteerium 3.1C moodustab sellest ligikaudu 15%. Hindamiskriteerium 3.1C on üks

mitmest kvaliteedinäitajast ega otsusta iseseisvalt pakkumuste paremusjärjestust. Selle mõju

tuleb hinnata koos kogu hindamismetoodikaga. Arvestades, et ebapiisav diagnostika võib kaasa

tuua ebatäpse diagnoosi ning protseduuride tegemise võimekuse puudumine võib killustada

patsiendi raviteekonda, on Hankijal põhjendatud alus omistada sellele kvaliteediaspektile 10-

punktiline kaal.

5.5.3. Hindamiskriteeriumi 3.1C proportsionaalsust toetab asjaolu, et see ei piira ettevõtja

võimalust Riigihankes osaleda ega tingi pakkumuse tagasilükkamist. Pakkuja võib esitada

pakkumuse ka juhul, kui tema uuringute ja protseduuride osakaal on eriala keskmisest oluliselt

madalam. Riigihankes osalevatel pakkujatel puudub subjektiivne õigus nõuda, et Hankija

kehtestaks tingimused, mis nende huve enim tagaks.

5.5.4. Iga riigihanget tuleb vaadelda iseseisvalt ning varasemates riigihangetes kehtestatud

alusdokumentidest ei tulene mingeid kohustusi nendega arvestamiseks hilisemates riigihangetes.

5.6. Koefitsiendi arvestamine ravijuhtude jaotamisel on õiguspärane

5.6.1. Koefitsient väljendab pakkuja pakutavat teenuse hinda võrreldes Tervisekassa

tervishoiuteenuste loetelus sätestatud piirhinnaga. Koefitsient 1 tähendab teenuse osutamist

piirhinnaga ning koefitsient 0,90 tähendab teenuse osutamist piirhinnast 10% madalama hinnaga.

Koefitsiendi alusel arvutatav võimendus on seega hinna mõju väljendav matemaatiline

komponent. RaKS § 36 lg 4 p-i 3 kohaselt hindab hankija ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja

lepingu tähtaja üle otsustamisel teenuse hinda. Seadusandja on seega pidanud teenuse hinda

kriteeriumiks, mida hankija saab ravi rahastamise lepingute sõlmimisel arvestada. Teenuse hind

on riigihangetes tavapärane ja keskne majanduslik näitaja ning mõjutab valdavas osas

riigihangetest pakkumuste paremusjärjestust või hankemahu jaotust. Kuna piirhind tuleneb

õigusaktidest, pole võimalik hinda arvestada klassikalisel viisil, küsides teenuse hinda, vaid ongi

vaja kasutada koefitsienti.

5.6.2. Hankija otsustus arvestada pakkumuste hindamisel koefitsienti on otstarbekuse küsimus

ega allu kohtulikule kontrollile.

11 (21)

5.6.3. Vaidlustaja käsitlus põhineb ekslikul eeldusel, et iga ravijuhtude jaotamist mõjutav näitaja

peab kajastama teenuseosutaja ravivõimekust. Koefitsiendi eesmärk on võtta ravijuhtude

jaotamisel arvesse teenuse hinda. Kaks sama ravivõimekusega pakkujat, kes pakuvad erineva

hinnaga teenust, ei ole ravijuhtude majandusliku jaotamise seisukohalt samas olukorras.

Madalama koefitsiendi pakkunud teenuseosutaja osutab iga ravijuhu puhul teenust Tervisekassale

madalama hinnaga. Erineva mahu eraldamine põhineb sellisel juhul objektiivsel erinevusel

pakkumuste vahel ehk teenuse hinnal.

5.6.4. Vaidlustaja ei selgita, miks peaks tervishoiuteenuste hankimisel hind jääma pärast

pakkumuste hindamist ravijuhtude jaotamisel sisulise mõjuta. Riigihankes sõlmitakse ravi

rahastamise leping mitme teenuseosutajaga ning Hankija peab jagama piiratud ravijuhud nende

vahel. Sellises mudelis realiseerub hinnapakkumise majanduslik kasu eelkõige selle kaudu, et

madalama hinnaga teenust pakkunud teenuseosutajale saab tema tegeliku ravivõimekuse piires

eraldada suurema osa ravijuhtudest. Kui koefitsienti arvestataks üksnes hindepunktide andmisel

ja sellel puuduks mõju ravijuhtude jaotusele, võiks madalama hinna pakkumise praktiline väärtus

jääda väga väikeseks. Hankija maksaks endiselt suure osa teenuste eest kõrgemat hinda, kuigi

mõni pakkuja on valmis osutama sama nõuetele vastavat teenust madalama hinnaga. Selline

tulemus vähendaks pakkujate motivatsiooni teha soodsama hinnaga pakkumusi ning piiraks

Hankija võimalust kasutada ravikindlustusraha säästlikult.

5.6.5. Koefitsiendist tulenev võimendus ei tähenda, et pakkuja tegelik ravivõimekus suureneks.

Korra p-i 10.7.1 alapunkti 1 kohaselt sõltub suurim lepingu maht alati pakkuja võimekusest.

Pakkuja võimekus määratakse arstide koormuse ja seda tagava vastuvõturuumide võimekuse

alusel ning p-i 10.7.2.4 kohaselt on ühe täiskoormusega arsti kohta antavate ravijuhtude arv

piiratud riigihanke väljakuulutamise otsuses sätestatud maksimaalse arvuga. Koefitsienti

kasutatakse nende piirangute raames pakkujate suhtelise osakaalu kujundamiseks.

5.6.6. Koefitsiendi kasutamise eesmärk on tagada ravikindlustusraha võimalikult säästlik

kasutamine ning osta olemasoleva eelarve piires võimalikult palju nõuetele vastavaid

tervishoiuteenuseid. RHS § 3 p-is 5 sätestatud rahaliste vahendite säästliku ja otstarbeka

kasutamise põhimõte toetab teenuse hinna arvestamist ka ravijuhtude jaotamisel. Tervisekassa

eelarve puudujääk ja riiklik kokkuhoiueesmärk ei ole koefitsiendi õiguspärasuse ainus alus. Need

asjaolud kinnitavad, et hinnaga arvestamine teenib tegelikku ja olulist avalikku huvi. Madalama

hinnaga teenuseosutajale tema ravivõimekuse piires suurema mahu suunamine aitab säilitada

ravijuhtude kogumahtu ning vähendada riski, et eelarvepiirangute tõttu tuleb tulevikus teenuste

kättesaadavust vähendada.

5.7. Koefitsiendi arvestamine reservi jagamisel on põhjendatud

5.7.1. Ka reservist eraldatavad ravijuhud kujutavad endast Riigihanke esemeks oleva

tervishoiuteenuse ostmist. Pakkuja pakkumuses esitatud koefitsient kehtib kogu lepinguperioodil

ning määrab hinna, mida Hankija maksab ka reservist lisatava mahu eest. Teenuse hinna tähendus

ei kao seetõttu, et ravijuhud eraldatakse esialgse jaotuse asemel hiljem reservist. Koefitsiendi

arvestamata jätmine reservi jagamisel vähendaks hinna mõju lepingu täitmise jooksul ning võiks

muuta esialgu pakutud allahindluse majandusliku kasu osaliselt näiliseks. Koefitsiendi järjepidev

arvestamine tagab, et madalama hinna pakkumus mõjutab kogu selle mahu jaotust, mille Hankija

sama Riigihanke ja lepingute alusel ostab.

5.7.2. Reservi jagamisel arvestatakse koefitsiendi kõrval teenuseosutaja tegelikku lepingutäitmist

ja ravitud isikute arvu. Koefitsient ei asenda neid näitajaid, vaid lisab reservi jaotamisele teenuse

hinna mõõtme. Seega võtab reservi jaotamise kord arvesse nii tegelikku teenuseosutamist kui ka

Tervisekassa jaoks teenuse ostmise maksumust. Korra p-i 10.7.3 alapunkti b kohaselt ei ole

pakkuja pakkumuses näidatud ravivõimekus reservi jaotamise iseseisev alus. Reservi jaotamisel

12 (21)

leitakse teenuseosutaja turuosa, mille komponendid on võrdse kaaluga lepingu täitmine rahas ja

ravitud isikute arv, ning turuosa korrigeeritakse pakkumuses esitatud koefitsiendist tuleneva

võimendusega. Seega sõltub reservist saadav ravijuhtude maht RHAD-is ette nähtud tegeliku

lepingutäitmise, ravitud isikute arvu ja pakutud hinna näitajatest.

5.8. Ületöö arvestamata jätmine ravimahu jaotamisel on põhjendatud

5.8.1. Vaidlustaja samastab alusetult tegelikult osutatud teenuse mahu teenuseosutaja objektiivse

ravivõimekuse ja tulevase ravivajadusega. Ületöö tähendab teenuseid, mida teenuseosutaja on

osutanud üle ravi rahastamise lepingus kokku lepitud ravijuhtude mahu. Ületöö näitab, et

teenuseosutaja on konkreetsel perioodil osutanud kokkulepitust rohkem teenuseid, kuid sellest ei

saa järeldada püsivat ravivajadust ega teenuseosutaja jätkusuutlikku ravivõimekust.

5.8.2. Ravi rahastamise lepingus määratud maht väljendab Hankija otsust, millises ulatuses

ostetakse konkreetselt teenuseosutajalt tervishoiuteenuseid avalikest vahenditest. Teenuseosutaja

ühepoolne otsus osutada teenuseid üle kokkulepitud mahu ei saa siduda Hankijat ega tekitada

teenuseosutajale õigust suuremale lepingumahule järgmisel perioodil. Hankija otsus juhindub

otstarbekusest, mis ei allu kohtulikule kontrollile.

5.8.3. Ületöö arvestamine tulevase lepingumahu kujundamisel annaks eelise teenuseosutajale,

kes ületas talle eraldatud mahu, võrreldes teenuseosutajaga, kes järgis lepingus kokku lepitud

mahtu. See looks teenuseosutajatele ka majandusliku stiimuli teha võimalikult palju ületööd

eesmärgiga saada järgmisel perioodil suurem lepingumaht. Tulevaste ravijuhtude jaotus hakkaks

nii osaliselt sõltuma teenuseosutajate endi ühepoolsetest otsustest, väheneks ravijuhtude

jaotamise läbipaistvus ja kontrollitavus.

5.8.4. Ületöö ei kajasta tingimata teenuseosutaja püsivat võimekust. Ajutiselt suurem

teenusemaht võib põhineda nt personali ületunnitööl, ajutisel töökorraldusel või teiste tegevuste

vähendamisel. Pakkuja jätkusuutlik ravivõimekus tehakse Riigihankes eraldi kindlaks arstide

töökoormuse, vastuvõturuumide võimekuse ja muude kontrollitavate näitajate alusel.

Ületöö automaatne ülekandmine järgmise perioodi lepingumahtu piiraks ka Tervisekassa

võimalust juhtida ravikindlustuse eelarvet. Iga lepingumahu ületamine tekitaks surve suurendada

järgneva perioodi kohustusi sõltumata sellest, milline on eelarve, ravivajaduse jaotus teiste

piirkondade ja teenuseosutajate vahel ning teiste lepingupartnerite suutlikkus teenust osutada.

5.8.5. Vaidlustaja väide, et tegelikult osutatud teenuse mahtu ei arvestata, on ebaõige. Järgmise

perioodi lepingumaht sõltub eelneva perioodi lepingutäitmisest ning reservi jaotamisel

arvestatakse nii lepingu täitmist rahas kui ka ravitud isikute arvu. Arvestusest jäetakse välja

üksnes teenuseosutaja enda otsusel üle kokkulepitud lepingumahu osutatud teenused. Tegelikku

lepingutäitmist ja ravitud isikute arvu arvestatakse ravijuhtude edasisel jaotamisel ulatuslikult

(Korra p 10.7.3).

5.9. Kvalifitseerimise tingimuste ajaline ulatus on üheselt mõistetav

5.9.1. Korra p-ides 5.1.9 kuni 5.1.12 sätestatud ortopeediateenuste osutamise kogemuse nõuete

puhul arvestatakse Riigihanke väljakuulutamise otsuse tegemise päevale eelnenud 12 kuud.

Korra p-is 5.1.13 sätestatud e-konsultatsioonide nõude puhul arvestatakse Riigihanke

väljakuulutamise otsuse tegemise kalendrikuule eelnenud 12 kalendrikuud.

Riigihanke väljakuulutamise otsus tehti 16.06.2026. Seega hõlmab sõnastus hanke

väljakuulutamise otsuse tegemise päevale eelneval 12 kuul perioodi 16.06.2025 kuni 15.06.2026.

Sõnastus hanke väljakuulutamise otsuse tegemise kalendrikuule eelneva 12 kalendrikuu jooksul

hõlmab perioodi 01.06.2025 kuni 31.05.2026. Mõlemad perioodid on RHAD-i sõnastuse alusel

objektiivselt kindlaksmääratavad.

13 (21)

Tegemist on eraldiseisvate kvalifitseerimise tingimustega, mille ese ja täitmise viis on erinevad.

RHS-ist ei tulene, et kõigi kvalifitseerimise tingimuste puhul peaks kasutama sama

arvestusperioodi.

5.9.2. Vaidlustaja ei ole näidanud, kuidas erinevate tingimuste erinevad arvestusperioodid

takistaksid pakkumuse koostamist või võimaldaksid Hankijal kvalifitseerimise tingimust pärast

pakkumuste esitamist erinevalt sisustada. Mõlema perioodi lähtepunkt tuleneb Riigihanke

väljakuulutamise otsusest ning nõuete täitmist kontrollitakse objektiivsete andmete alusel.

5.10. 24.07.2026 esitas Hankija täiendava seisukoha.

5.10.1. Ebaõige on Vaidlustaja väide, et Hankija on keskendunud üksnes kaalutlusõiguse

olemasolule ega ole põhjendanud vaidlustatud tingimuste sobivust, vajalikkust ja

proportsionaalsust. Hankija on põhjendanud Hindamiskriteeriumi 3.1C seost ortopeediateenuse

diagnostilise ja protseduurilise terviklikkusega, koefitsiendi seost teenuse hinnaga, koefitsiendi

rakendamise majanduslikku eesmärki ning reservi ja ületöö käsitlemise aluseid.

5.10.2. Hankija ei ole kohustatud kehtestama Vaidlustajale sobivaimat hindamismetoodikat.

Riigikohus on pidanud kaalutlusveaks lähtumist sobimatutest või ebaõigetest asjaoludest, olulise

asjaolu arvestamata jätmist ning kaalutlusõiguse mittetäielikku kasutamist, kuid Vaidlustaja ei

näita ühegi sellise vea esinemist.

5.10.3. Vaidlustaja väidab, et Hankija ei ole hinnanud vaidlustatud tingimuste koosmõju,

selgitamata, milles väidetav õigusvastane koosmõju seisneb.

Vaidlustatud tingimustel on erinevad ülesanded. Hindamiskriteerium 3.1C hindab üht teenuse

kvaliteedi aspekti. Koefitsient kajastab teenuse hinda. Ravivõimekuse reeglid seavad lepingu

mahu piirid. Reservi valem arvestab tegelikku lepingutäitmist, ravitud isikute arvu ja hinda.

Hindamiskriteeriumide õiguspärasust ei saa analüüsida kogumis.

5.10.4. Hindamiskriteerium 3.1C on sobiv ja proportsionaalne

5.10.4.1. Vaidlustaja väidab ekslikult, et uuringute ja protseduuride osakaalu hindamine on

RHS-iga vastuolus, kuna see ei näita teenuse kvaliteeti. Riigikohus on selle küsimuse juba

lahendanud: Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et nii päevaravi tegevusloa nõude kui

ka uuringute ja protseduuride osakaalu kriteeriumi arvestamine ravi rahastamiseks

lepingupartneri leidmisel ei ole iseenesest asjakohatu, kuna need moodustavad ühe osa

tervishoiuteenuse kvaliteedist. Samas ei pruugi need kriteeriumid igas olukorras olla ühtviisi

oluliseks kaalumise aluseks, näiteks sõltumata sellest, millise eriarstiabi valdkonnaga või milliste

teenuseosutajatega on tegemist.4

Hankija ei ole uuringute ja protseduuride osakaalu kriteeriumit kohaldanud igas selle perioodi

tervishoiuteenuse riigihankes. Hankija on hinnanud uuringute ja protseduuride osakaalu

asjakohasust teenuseliikide kaupa. Hindamiskriteeriumi 3.1C kasutamine ortopeedia Riigihankes

tuleneb ortopeedia ambulatoorse teenuse diagnostilisest ja protseduurilisest iseloomust.

5.10.4.2. Vaidlustaja väide, et uuringute ja protseduuride vajalikkusest ei tulene nende suhtelise

osakaalu sobivus kvaliteedinäitajana, on ebaõige. Hindamiskriteerium 3.1C ei käsita iga uuringut

või protseduuri iseseisva kvaliteedi tõendina. Kriteerium hindab pakkuja viimase 12 kuu tegeliku

tegevuse põhjal, kas uuringute ja protseduuride osakaal erineb ortopeedia eriala tavapärasest

praktikast olulisel määral. Absoluutarv sõltuks eeskätt pakkuja suurusest ja teenuste kogumahust

ning eelistaks suuremaid teenuseosutajaid. Osakaal võimaldab võrrelda erineva suurusega

pakkujate tegelikku teenuseosutamise mudelit. Pakkuja näitajat võrreldakse sama eriala kõigi

4 RKHKo 3-3-1-81-07, p 17.

14 (21)

teenuseosutajate näitajaga, mistõttu ei võrrelda ortopeedia teenuseosutajaid teiste erialade erineva

kliinilise praktikaga.

5.10.4.3. Vaidlustaja väidab, et patsiendibaas, ravijuhtude keerukus ja muud asjaolud võivad

mõjutada osakaalu. Hindamiskriteerium 3.1C arvestab selliste võimalike erinevustega ulatuslike

tolerantsivahemike kaudu. Maksimaalsed punktid saab ka pakkuja, kelle näitaja on eriala

keskmisest kuni 10% madalam. Pooled punktid saab pakkuja, kelle näitaja on eriala keskmisest

kuni 20% madalam. Null punkti saab pakkuja, kelle uuringute ja protseduuride osakaal jääb eriala

keskmisest rohkem kui 20% madalamaks. Kriteerium ei eelda, et kõik ortopeedia teenuseosutajad

peaksid saavutama sama näitaja. Ka 12 kalendrikuu pikkune vaatlusperiood vähendab üksikute

patsientide, lühiajaliste töökorralduslike muutuste ja juhuslike kõikumiste mõju. Kriteerium ei

lähtu lineaarsest eeldusest, et iga täiendav uuring või protseduur suurendab kvaliteeti.

5.10.4.4. Teenuseosutaja suutlikkus käsitleda erineva ja keerukama ravivajadusega patsiente

iseloomustab teenuse komplekssust ning seeläbi teenuse kvaliteeti. Kui teenuseosutaja suudab

personali, seadmete või ruumide piiratud võimekuse tõttu käsitleda üksnes lihtsamaid ravijuhte

ning peab keerukama haiguslooga patsiendid suunama teise teenuseosutaja juurde, on tema

osutatava teenuse spekter kitsam. Keerukamad ortopeedilised ravijuhud võivad vajada rohkem ja

kulukamaid uuringuid. Seetõttu võib ravijuhtude keerukuse mõju uuringute ja protseduuride

osakaalule olla ise teenuse komplekssust kajastav asjaolu. Seega pole alust pidada

hindamiskriteeriumi asjakohatuks.

5.10.4.5. Vaidlustaja käsitleb Hindamiskriteeriumi 3.1C ekslikult ravitulemuse vahetu

mõõdikuna. Kriteerium ei pea tõendama konkreetse patsiendi ravitulemust ega olema teenuse

kvaliteedi ainus näitaja. See hindab üht kvaliteedi aspekti koos teiste hindamise kriteeriumidega.

Kriteerium moodustab maksimaalsest punktisummast ligikaudu 15%, ei takista pakkumuse

esitamist ega too madalama näitaja korral kaasa pakkumuse tagasilükkamist.

5.10.4.6. Vaidlustaja väited ei anna alust järeldada, et Hindamiskriteerium 3.1C on meelevaldne.

Kriteerium põhineb kõigi pakkujate suhtes samadel Tervisekassa andmetel, normaliseerib

pakkujate suuruse erinevuse, kasutab erialapõhist võrdlusbaasi ning sisaldab

tolerantsivahemikke. See tagab, et Hindamiskriteerium 3.1C on eesmärgi saavutamiseks sobiv,

läbipaistev ja proportsionaalne.

5.10.5. Koefitsiendi kasutamine ravijuhtude jaotamisel on põhjendatud

5.10.5.1. Vaidlustaja väidab, et teenuse hinna arvestamine ja ravijuhtude mahu kujundamine on

kaks eraldiseisvat küsimust ning hinnast ei tulene õigust mõjutada ravimahu jaotust. Vaidlustaja

käsitlus jätab arvestamata, et Hankija sõlmib lepingu mitme eduka pakkujaga ning peab jagama

piiratud ravijuhud nende vahel. Sellises mudelis on ravimahu jaotus viis, mille kaudu

pakkumuses pakutud hinna majanduslik mõju tegelikult realiseerub. RaKS § 36 lg 4 p 3 nimetab

teenuse hinna sõnaselgelt ravi rahastamise lepingu sõlmimisel hinnatava asjaoluna. Kuna teenuse

piirhind tuleneb õigusaktist, väljendub hinnakonkurents protsentuaalses allahindluses ehk

koefitsiendis.

5.10.5.2. Õige ei ole Vaidlustaja väide, et Hankija ei ole põhjendanud koefitsiendi kaudu toimiva

võimenduse valemi valikut. Hankija ei pea vaidlustusmenetluses õigustama poliitilist valikut.

Vaidlustusmenetluses saab küsimus olla üksnes RHAD-i kooskõlast RHS-iga.

5.10.5.3. Madalama koefitsiendi majanduslik mõju tuleneb otseselt arvutusest. Sama teenuse eest

makstav summa on koefitsiendi 0,90 korral 10% väiksem kui koefitsiendi 1 korral. Kui suurem

osa ravijuhtudest suunatakse madalama koefitsiendiga pakkujale, väheneb nende ravijuhtude

kogumaksumus. Koefitsiendi mõju on seejuures piiratud. Pakutav koefitsient jääb vahemikku

15 (21)

0,90 kuni 1 ning sellele vastav võimendus vahemikku 1 kuni 1,2. Võimendus ei suurenda

pakkujale eraldatavat lepingumahtu automaatselt 20% võrra. Võimenduse abil suurendatakse

üksnes pakkuja arvutuslikku kaalu, mille alusel võrreldakse teda teiste pakkujatega ja jagatakse

nende vahel kindlaksmääratud ravijuhtude kogumaht. Pakkuja tegelik lepingumaht sõltub

seetõttu ka teiste pakkujate võimekusest ja pakutud koefitsientidest.

5.10.5.4. Vaidlustaja väidab, et koefitsient ei suurenda pakkuja tegelikku ravivõimekust. Hankija

polegi väitnud vastupidist. Ravijuhtude jagamisel lävendi ületanud pakkujate vahel võetakse

arvesse nii pakkuja võimekust teenust osutada kui ka tema pakutud koefitsienti. Tegemist on kahe

eraldiseisva, kuid ravijuhtude jaotamise valemis samaaegselt arvestatava asjaoluga. Pakkuja

võimekus määratakse arstide koormuse alusel ning see seab pakkujale eraldatava mahu piiri.

Koefitsient kajastab teenuse hinda ja mõjutab pakkuja suhtelist osakaalu tema ravivõimekuse

piires. Korra p-i 10.7.1 alapunkti 1 kohaselt sõltub suurim lepingu maht alati pakkuja

võimekusest ning p-i 10.7.2.4 kohaselt on ühe täiskoormusega arsti kohta antavate ravijuhtude

arv piiratud riigihanke väljakuulutamise otsuses sätestatud maksimaalse arvuga. Seega ei asenda

ega suurenda koefitsient pakkuja ravivõimekust ning pakkuja ei saa koefitsiendi tõttu rohkem

ravijuhte, kui tal on võimekust teenust osutada. Sama võimekusega, kuid erinevat hinda pakkuvad

teenuseosutajad ei pea olema ravimahu jaotamise seisukohalt samas olukorras.

5.10.6. Reservi jaotamine ja ületöö arvestamata jätmine on põhjendatud

5.10.6.1. Vaidlustaja väidab, et reservi eesmärk on reageerida üksnes lepingu täitmise käigus

ilmnenud ravivajadusele ja teenuse osutamise tegelikele erinevustele. Selline kitsas eesmärk ei

tulene RHAD-ist. Reservi jaotamise kord peab võimaldama arvestada nii teenuseosutajate

tegelikku tegevust kui ka seda, millise hinnaga Hankija täiendavaid ravijuhte ostab.

5.10.6.2. Eksitav on Vaidlustaja väide, et reservi jagamisel lähtutakse jätkuvalt pakkumuses

esitatud koefitsiendist, mitte lepingu täitmise käigus ilmnenud objektiivsetest asjaoludest. Korra

p-i 10.7.3 alapunkti b järgi on teenuseosutaja turuosa komponentideks võrdse kaaluga (i) lepingu

täitmine rahas ja (ii) ravitud isikute arv. Mõlemad on lepingu täitmise käigus kujunenud tegelikud

näitajad. Alles seejärel korrigeeritakse turuosa pakkumuses esitatud koefitsiendist tuleneva

võimendusega.

5.10.6.3. Vastupidiselt Vaidlustaja väidetule ei ole koefitsient reservi jagamise ajal oma tähenduse

kaotanud ajalooline näitaja. See määrab hinna, mida Hankija maksab ka reservist eraldatavate

ravijuhtude eest kogu lepinguperioodi jooksul. Reservist täiendava mahu suunamisel on seetõttu

objektiivselt põhjendatud arvestada koos tegeliku lepingutäitmise ja ravitud isikute arvuga ka

täiendava teenuse maksumust. Koefitsient ei asenda tegelikke näitajaid, vaid lisab neile teenuse

hinna mõõtme.

5.10.6.4. Vaidlustaja väide, et ületöö eest täies ulatuses tasumine tähendab tegeliku ravivajaduse

ja teenuseosutaja töökoormuse olemasolu, on ebaõige. Vaidlustaja kirjeldatud senise ületöö

tasustamise suhtes kohaldatava sotsiaalministri 19.01.2007 määruse nr 9 „Tervisekassa poolt tasu

maksmise kohustuse ülevõtmise kord“ § 2 lg 4 kohaselt võtab Tervisekassa ambulatoorse

eriarstiabi lepingumahtu ületavate ravijuhtude eest tasu maksmise kohustuse üle koefitsiendiga

0,7 tervishoiuteenuste loetelus kehtestatud ja ravi rahastamise lepingus kokku lepitud piirhinnast.

Ületööle rakendub seega nii ületöö koefitsient 0,7 kui ka ravi rahastamise lepingus kokku lepitud

pakutud piirhinna koefitsient. Ületöö eest tasutakse vähendatud määras. Ületöö eest tasumine ei

anna teenuseosutajale õigust kujundada selle kaudu järgmise perioodi lepingumahtu. Tulevase

lepingumahu ja piiratud ravikindlustusraha jaotamine on eraldiseisev otsus, mille teeb Hankija

kõigile lepingupartneritele ette teada oleva korra alusel.

5.10.6.5. Tegemist pole hüpoteetilise ohuga, vaid valemist otseselt tuleneva struktuurse riskiga.

16 (21)

Kehtiv ületöö tasustamise kord piirab küll teenuseosutaja otsest majanduslikku motivatsiooni

teha ületööd suures mahus, sest ületöö eest tasutakse vähendatud määras. Kui aga ületöö

suurendaks järgmise perioodi lepingumahtu, saaks teenuseosutaja oma ühepoolse tegevusega

mõjutada enda osa tulevasest avalikust rahast. See annaks eelise teenuseosutajale, kes ületab

kokkulepitud mahtu, võrreldes teenuseosutajaga, kes järgib lepingumahtu. Riski olemasolu ei

sõltu sellest, kas Hankija suudab tõendada konkreetset kuritarvitamise juhtumit.

5.10.6.6. Vaidlustaja väidab, et Hankija ei ole kaalunud vähem piiravat lahendust ega

analüüsinud, millises ulatuses võiks ületöö kajastada tegelikku ravivajadust. Kord arvestab

tegelikku teenuseosutamist juba lepingu täitmise rahalise mahu ja ravitud isikute arvu kaudu.

Seega kasutatakse reservi jaotamisel objektiivseid näitajaid, mida teenuseosutaja ei saa

suurendada üksnes kokkulepitud lepingumahu ühepoolse ületamisega. Ületöö lisamine valemisse

ei ole selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

5.10.6.7. Ületöö ei tõenda automaatselt püsivat ravivajadust ega teenuseosutaja jätkusuutlikku

ravivõimekust. Ületöö võib praktikas tekkida eelkõige seetõttu, et teenuseosutaja ei ole suutnud

osutatavate teenuste mahtu täpselt ette planeerida või ravijuhu tegelik keskmine maksumus

osutub planeeritust kõrgemaks. Sellisel juhul kajastab ületöö planeeritud ja tegeliku teenusemahu

või maksumuse erinevust, mitte tingimata püsivat täiendavat ravivajadust või suuremat

ravivõimekust. Hankijal on seetõttu põhjendatud alus tugineda ravimahu automaatsel jaotamisel

kõigi teenuseosutajate puhul ühetaoliselt kontrollitavatele lepingutäitmise näitajatele, mitte

teenuseosutaja poolt üle kokkulepitud mahu esitatud raviarvetele.

5.10.6.8. Vaidlustaja väide, et reservi ja ületöö regulatsioon eirab tegelikku olukorda, on ebaõige.

Reservi valem arvestab tegelikku lepingutäitmist ja ravitud isikute arvu ning korrigeerib tulemust

kogu lepinguperioodil kehtiva teenuse hinnaga. Ületöö arvestusest väljajätmine säilitab

lepingumahu tähenduse, kohtleb lepingupartnereid ühetaoliselt ning tagab ravimahu jaotamise

läbipaistvuse ja kontrollitavuse.

5.10.7. Vaidlustaja eksib väites, et Korra p 8.1.1, millega välistati RHS §-i 85 kohaldamine,

polnud RHR-is vaidlustuse koostamise ajal. Vaidlustaja esitas vaidlustuse 10.07.2026, muudatus

tehti 03.07.2026.

VAIDLUSTUSKOMISJONI PÕHJENDUSED

6. Menetlusreeglid

6.1. Hankija viib Riigihanget läbi sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena. RHS § 126 lg 2 kohaselt

määrab hankija riigihanke alusdokumentides sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse korra.

Hankija on käesoleval juhul kehtestanud erinevatest dokumentidest koosneva sotsiaal- ja

eriteenuste erimenetluse korra, sh Kord.

6.2. RHS § 126 lg 7 kohaselt kohaldab hankija mh sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse

läbiviimisel RHS §-ides 85, 110–112, 114–117 ja 119 sätestatut, kui riigihanke alusdokumentides

ei ole sätestatud teisiti. Seega ei ole RHS 2. ptk-s hankemenetluse kohta sätestatud

menetlusreeglid sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses automaatselt ja otsekohaldatavad, va

üksikud erireeglid, ja Hankijal on lubatud reguleerida olukordi RHS-is sätestatust erinevalt.

Seega on Hankijal Riigihankes tavapärasest veelgi ulatuslikum kaalutlusruum RHAD-i

kehtestamisel. Praegusel juhul on Hankija Korra p-is 8.1.1 sätestanud:

Hankija ei kohalda erimenetluse läbiviimisel RHS § 85 ega RHS § 117.

6.3. Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et Vaidlustaja eksib väites, et Korra p 8.1.1, millega

17 (21)

välistati RHS §-i 85 kohaldamine, polnud riigihangete registris vaidlustuse koostamise ajal.

RHR-ist on kontrollitav, et vastavat muudatust sisaldav Korra versioon avaldati RHR-is

03.07.2026 (vaidlustus esitati 10.07.2026).

7. Hindamiskriteerium 3.1.C

Vaidlustuse kohasel ei võimalda hindamiskriteeriumis sätestatud uuringute ja protseduuride

osakaal hinnata pakutava tervishoiuteenuse kvaliteeti. Vaidlustaja rõhuasetus on põhjendusel, et

tegemist ei ole kvaliteedi näitajatega .

Hindamiskriteerium kvaliteedi näitajana

7.1. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et arvestades asjaolu, et Korras on sõnaselgelt välistatud

RHS §-i 85 kohaldamine, ei saa Vaidlustaja etteheiteid seoses RHS § 85 rikkumisega kaasa tuua

ühegi vaidlustatud hindamise kriteeriumi õigusvastasust ja vaidlustuskomisjon RHS §-ga 85

seotud Vaidlustaja etteheiteid ei kontrolli. Seega isegi kui üldreeglina on hankijal ulatuslik

vabadus valida, milliseid hindamise kriteeriume kasutada, hõlmatud ainult kriteeriumidega, mille

eesmärk on selgitada välja majanduslikult soodsaim pakkumus, siis olukorras, kus Hankija viib

läbi sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlust ning on selgelt välistanud RHS § 85 kohaldamise, on

õige Hankija väide, et hindamiskriteeriumid Riigihankes ei pea tingimata vastama tavapärastele

majandusliku soodsuse põhimõtetele. Üksnes see asjaolu on antud juhul piisav seisukohaks, et

vaidlustatud hindamise kriteerium ei saa olla seetõttu ka õigusvastane, et see ei ole nn tavapärane

kvaliteedimõõdik (Vaidlustaja peamine etteheide seondub väitega, et vaidlustatud hindamise

kriteerium ei ole üldse seotud teenuse kvaliteediga ega võimalda ka teenuse kvaliteeti

objektiivselt hinnata).

Veelgi enam – isegi kui kohtupraktika möönab RHAD-i kehtestamisel hankija laia

kaalutlusõigust, ei ole kaalutlusõiguse ulatus rahvatervise ja ravikindlustuse vahendite

planeerimisel mitte üksnes lai, vaid on erakordselt lai(nt Euroopa Kohtu nt liidetud asjad C-

296/15 Medisanus). Vaidlust ei ole, et Riigihankes sõlmitakse leping rahvatervise valdkonnas.

7.2. Vaidlustuskomisjon on ka seisukohal, et kui Hankijal on seadusega lubatud RHS §-i 85 mitte

kohaldada ja Hankija on seda õigust Riigihankes kasutanud, siis ei ole RHS §-s 85 sätestatud

põhimõtted/nõuded hindamise kriteeriumide seadmisel RHAD-i vaidlustamisel üle kantavad

riigihanke üldpõhimõtete rikkumiseks selleks, et Vaidlustaja saaks saavutada mingil muul moel

sama eesmärgi, mis teistes hankemenetlustes, kus on RHS §-i 85 järgimise kohustus, on

saavutatav RHS § 85 järgimise kaudu. Seega hindamiskriteerium peab olema riigihanke eesmärgi

suhtes proportsionaalne, asjakohane ja põhjendatud, kuid ei pea sealjuures kohustuslikus korras

näitama kitsalt kvaliteeti ja pakkumuse majanduslikku soodsust.

Vaidlustuskomisjon märgib, et vähe sellest, et Hankijal ei ole Riigihankes RHS §-s 85 sätestatud

hindamise kriteeriumide seadmise reeglite järgmise kohustust, RHS § 85 ka ei kohusta Hankijat

kehtestama hindamise kriteeriume, mis võimaldaksid üksnes ja ainult objektiivselt hinnata

teenuse kvaliteeti. Kohtupraktika tunnustab teatud subjektiivsust hindamisel ja hindamise

kriteeriumides (nt on Riigikohus otsuse nr 3-20-1198 p-is 18 sedastanud, et hindamisel ei saa

subjektiivsust kunagi täielikult välistada) ning isegi kui kvaliteeti hinnatakse, on see väga sageli

subjektiivse elemendiga. Seega Hankija lai vabadus Riigihankes hindamise aluseid kehtestada on

mh hõlmatud Hankija õigusega kehtestada Hankijale vajalikke subjektiivse sisuga hindamise

aluseid ja üksnes asjaolu, et vaidlustatud hindamise kriteeriumid ei pruugi objektiivselt

võimaldada hinnata teenuse kvaliteeti, ei tee Hindamiskriteeriumi 3.1.C iseenesest

õigusvastaseks.

7.3. Tõsi - Hankijal on RaKS § 36 lg 4 p-ist 2 tulenev kohustus ravi rahastamise lepingu

sõlmimisel hinnata mh teenuse osutamise kvaliteeti, kuid see kohustus ei ole võrdsustatav kitsalt

RHS §-st 85 tuleneva kohustusega kehtestada Riigihankes pakkumuste hindamiseks

kvalitatiivsed majanduslikku soodsust näitavad hindamise kriteeriumid (alused). Lisaks on

18 (21)

Riigikohus otsuse 3-3-1-29-12 p-is 17 ka möönnud, et kuigi RaKS § 36 lg 4 sätestab asjaolud,

mida Haigekassa ravi rahastamise lepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel

hindab, võib Haigekassa kaaluda erinevate tingimuste olulisust.

Konkreetselt protseduuride osakaalu kriteeriumiga arvestamise kohta on Riigikohus lahendi nr

3-3-1-81-07 p-is 17 märkinud: Vastavalt RaKS § 36 lg 4 p-le 2 on teenuse osutamise kvaliteet ja

tingimused üheks asjaoluks, mida ravi rahastamise lepingu sõlmimisel arvestatakse. [---].

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et nii päevaravi tegevusloa nõude kui ka uuringute

ja protseduuride osakaalu kriteeriumi arvestamine ravi rahastamiseks lepingupartneri leidmisel

ei ole iseenesest asjakohatu, kuna need moodustavad ühe osa tervishoiuteenuse kvaliteedist.

Samas ei pruugi need kriteeriumid igas olukorras olla ühtviisi oluliseks kaalumise aluseks,

näiteks sõltumata sellest, millise eriarstiabi valdkonnaga või milliste teenuseosutajatega on

tegemist.

Kuna Vaidlustaja väitel ei võimalda uuringute ja protseduuride kriteerium üldse kvaliteeti

hinnata, siis see etteheide on Riigikohtu viidatud seisukohaga ümber lükatud - Riigikohus on

sõnaselgelt öelnud, et protseduuride osakaalu kriteerium siiski saab olla asjakohane teenuse

kvaliteeti näitav kriteeriumvastavalt RaKS § 36 lg 4 p-ile 2. Hankija on praegusel juhul piisavalt

põhjendanud ka seda, et see kriteerium on asjakohane ja põhjendatud ka konkreetselt ortopeedia

valdkonnaga seoses. Vaidlustaja kinnitab ka ise vaidlustusmenetluses, et ei ole vaidlustanud

uuringute ega protseduuride olulisust ortopeedia erialal.

Tulenevalt eespooltoodust ei ole õige Vaidlustaja väide, et protseduuride osakaalu kriteerium ei

ole ega saa olla kvaliteedi näitaja.

Hindamiskriteeriumi osakaal

7.4. Hankija on kehtestanud hindamiskriteeriumile 3.1.C Hindamise alustes järgmised osakaalud:

Pakkuja uuringute ja protseduuride osakaal teenuste mahust on kuni 10,0% (kaasa arvatud)

madalam, võrdne või suurem kui kõigi vastava eriala tervishoiuteenuse osutajate uuringute ja

protseduuride osakaal kõigist teenustest väljakuulutatud erialal riigihanke väljakuulutamise

otsuse kuule eelneva 12 kalendrikuu andmetel - 10 punkti

Pakkuja uuringute ja protseduuride osakaal teenuste mahust on kuni 20,0% (kaasa arvatud)

madalam kui kõigi vastava eriala tervishoiuteenuse osutajate uuringute ja protseduuride osakaal

kõigist teenustest väljakuulutatud erialal riigihanke väljakuulutamise otsuse kuule eelneva 12

kalendrikuu andmete - 5 punkti

Pakkuja uuringute ja protseduuride osakaal teenuste mahust on rohkem kui 20,0% madalam kui

kõigi vastava eriala tervishoiuteenuse osutajate uuringute ja protseduuride osakaal kõigist

teenustest väljakuulutatud erialal riigihanke väljakuulutamise otsuse kuule eelneva 12

kalendrikuu andmetel - 0 punkti

Vaidlustaja eksib väites, et Hankija peab suutma põhjendada, millised objektiivsed asjaolud on

tinginud osakaalu suurendamise võrreldes varasema hankega. Osakaalude õiguspärasus ei sõltu

kuidagi sellest, kas ja millises suuruses on Hankija neid kasutanud varasemates riigihangetes.

7.5. Vaidlustaja on hindamiskriteeriumi osakaalude õigusvastasuse vaidlustuses sidunud

vaidlustuskomisjonile arusaavalt selgelt vaid Hankija kohustusega neid võrreldes varasema

hankega põhjendada ja kui Hankijal sellist kohustust ei ole, ei ole Hindamiskriteerium 3.1C nende

põhjenduste puudumise tõttu ka õigusvastane. Kõik muud põhjendused on seotud hindamise

kriteeriumi ja selle suhtelise osakaalu sobimatusega hinnata teenuse kvaliteeti.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et vaidlusaluse hindamise kriteeriumi osakaalud ja

hindepunktide omistamise reeglid iseenesest on läbipaistvad ja kontrollitavad ja ühesugustel

alustel kohaldatavad kõikide pakkujate suhtes, samuti on õige Hankija väide, et RHS ei näe ette,

millise osakaalu peab hankija mingile hindamise kriteeriumile andma.

8. Hindamiskriteeriumi p 2.1.1 ja Korra p-id 10.7.3 ja 10.7.4 (koefitsient)

Vaidlustaja väitel ei ole koefitsient objektiivselt põhjendatud ja on vastuolus RHS §-ga 3.

19 (21)

Hankija väitel vastab koefitsient Riigihanke kesksele eesmärgile osta maksumaksja raha eest

võrdse kvaliteediga teenust võimalikult suures mahus. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et

Hankija selline eesmärk on lubatav (kooskõlas RaKS § 36 lg 4 p-iga 3 ning proportsionaalne,

asjakohane ja põhjendatud RHS § 3 p 2 mõttes).

8.1. Vaidlustaja väidab, et kui Hankija soovib kujundada lepingu mahtu koefitsiendi alusel, siis

peab koefitsient objektiivselt kirjeldama sellist asjaolu, millel on sisuline seos teenuse osutamise

või hankelepingu täitmisega. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et koefitsient iseenesest ei pea

Vaidlustaja poolt soovitud asjaolu kirjeldama, vaid piisab, kui koefitsiendi kasutamisel on

Hankija soovitava eesmärgi saavutamiseks vajalik tagajärg.

RHAD-ist nähtuvalt tähendab koefitsient 1 teenuse osutamist piirhinnaga ning koefitsient 0,9

teenuse osutamist piirhinnast 10% madalama hinnaga. Seega on õige Hankija väide, et

koefitsiendi alusel arvutatav võimendus on hinna mõju väljendav matemaatiline komponent.

RaKS § 36 lg 4 p-i 3 kohaselt hindab Hankija ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu

tähtaja üle otsustamisel teenuse hinda. Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et hind ei pea

jääma pärast pakkumuste hindamist ravijuhtude jaotamisel mõjuta ja sellise mudeliga saab

Hankija majanduslikku kasu selle kaudu, et madalama hinnaga teenust pakkunud pakkujale saab

tema tegeliku ravivõimekuse piires eraldada suurema osa ravijuhtudest. Selliselt on koefitsiendi

kasutamise eesmärk kooskõlas rahaliste vahendite säästliku kasutamise põhimõttega (RHS § 3 p

5). Koefitsiendi kohaldamise reeglid on iseenesest läbipaistvad ja kontrollitavad (RHS § 3 p 1)

ja ühesugustel alustel kohaldatavad kõikide pakkujate/pakkumuste suhtes (RHS § 3 p 3).

8.2. Korra p-i 10.7.1 alapunkti 1 kohaselt on suurim lepingu maht alati sõltuvuses pakkuja

võimekusest. Seega õige ei ole Vaidlustaja väide, et koefitsiendi kasutamisel suureneb pakkuja

tegelik ravivõimekus.

8.3. Vaidlustuse kohaselt ei kujune ravi rahastamise maht koefitsiendi kasutamisel enam pakkuja

objektiivsete omaduste põhjal, vaid sõltub sellest, millise majandusliku valiku pakkuja

pakkumuse koostamisel tegi. Vaidlustaja nõuab sisuliselt, et Hankija eiraks ravimahtude

jagamisel hinda, millist nõudeõigust Vaidlustajal ei ole. Vaidlustuskomisjon märkis juba

eelnevalt, et Hankija eesmärk, võtta ravijuhtude jaotamisel arvesse ka teenuse hinda, on lubatav,

st nn pakkuja majandusliku valiku kasutamine ravijuhtude jagamisel edukate pakkujate vahel on

kooskõlas RaKS § 36 lg 4 p-iga 3 ja ravi rahastamise lepingu maht ei peagi kujunema ainult ja

kitsalt pakkujate objektiivsete omaduste põhjal.

8.4. Lisaks väidab Vaidlustaja, et põhjendamata on ka koefitsiendi mõju reservi jagamisele.

Puudub vaidlus, et koefitsiendi mõju kandub esialgsest ravi rahastamise lepingu mahu

jagunemisest edasi ka reservi jagamisele. Hankija kinnitab, et pakkuja pakkumuses esitatud

koefitsient kehtib kogu lepinguperioodi ning määrab hinna, mida Hankija maksab mh ka reservist

lisatava mahu eest.

Vaidlustuse kohaselt on reservi eesmärk suunata täiendav ravimaht nendele teenuseosutajatele,

kelle tegelik suutlikkus ja ravivajadus seda põhjendavad. Vaidlustaja on ka reservi jagamisel

koefitsiendi kasutamise vastu põhimõtteliselt samadel argumentidel, mis esialgse ravi

rahastamise ravijuhtude jagamisel. Vaidlustuskomisjon Vaidlustajaga ei nõustu. Õige on Hankija

väide, et teenuse hinna tähendus ei kao seetõttu, et ravijuhud eraldatakse esialgse jaotuse asemel

hiljem reservist ja et koefitsiendi järjepidev arvestamine tagab, et madalama hinna pakkumine

mõjutab kogu selle mahu jaotust, mida Hankija Riigihanke ja lepingute alusel ostab. Õige on ka

see, et Korra p 10.7.3 alapunkti b kohaselt ei ole pakkuja pakkumuses näidatud ravivõimekus

reservi jaotamisel iseseisev alus.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et olukorras, kus koefitsiendi kasutamine on iseenesest

ravijuhtude jagamisel õiguspärane, on selle kasutamine õiguspärane ka sama lepingu raames

reservi jagamisel.

20 (21)

9. Ületöö

9.1. Ei ole vaidlust selles, et ületööga arvestamata jätmise vaidlustamisel ei sea Vaidlustaja

kahtluse alla ühtegi konkreetset RHAD-is sätestatud tingimust. Vaidlustaja peab õigusvastaseks

seda, et RHAD ei näe ette ületööga arvestamist. Seega ei ole tegemist konkreetse tingimuse

õigusvastasuse kontrolliga, vaid sisuliselt Hankija kaalutlusotsuse vaidlustamisega selle üle,

milliseid näitajaid ja metoodikat ta hangitava teenuse mahu kujundamisel kasutab (kasutada

võib).

Vaidlustuskomisjon kordab, et Hankijal on ulatuslik kaalutlusõigus otsustada, millistel

tingimustel ja millist teenust ta tellib. Sekkumine sellesse kaalutlusõigusesse on põhjendatud

üksnes juhul, kui vastav otsus on ilmselgelt põhjendamatu, ebaproportsionaalne või rikub võrdse

kohtlemise põhimõtet. Vaidlustuskomisjon ei leia, et käesoleval juhul oleks Hankija otsus

ületööga mitte arvestada selliste puudustega.

9.2. Hankija on põhjendatult selgitanud, et ületöö tegemine toimub teenuseosutaja omal äririskil

ning ei tulene Hankijaga kokku lepitud lepingulisest mahust. Ületöö ei ole osa kokkulepitud

teenusest, vaid lepingulise piirmäära ületamine teenuseosutaja enda otsusel. Kui ületööd

arvestataks järgmise perioodi lepingumahtude määramisel, looks see stiimuli lepingulise mahu

ühepoolseks ületamiseks ning annaks põhjendamatu eelise neile pakkujatele, kes kas eiravad

kokkulepitud piirmäärasid või kellel on ajutine finantsvõimekus teenust üle lepingu mahu

osutada. Selline lähenemine moonutaks konkurentsi ning oleks vastuolus RHS § 3 p-is 3

sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Seetõttu on põhjendatud Hankija seisukoht, et

ületööga arvestamine tähendaks sisuliselt pakkuja ühepoolse käitumise premeerimist tulevaste

lepingumahtude jaotamisel. Vaidlustuskomisjon leiab, et Vaidlustajal puudub õigus nõuda, et

Hankija kohandaks RHAD-i tema individuaalsete äriliste otsuste või riskivalikute alusel.

9.3. Vaidlustaja väide, et võimalik kuritarvitamise oht või ületöö ebapiisav seos teenuseosutaja

tegeliku püsiva võimekusega ei õigusta ületöö täielikku välistamist, ei ole põhjendatud.

Hankija on selgitanud, et kehtiv kord arvestab teenuseosutajate tegelikku suutlikkust

objektiivsete näitajate kaudu, eelkõige lepingu täitmise rahalise mahu ja ravitud isikute arvu

alusel. Need näitajad peegeldavad teenuseosutaja tegelikku ja jätkusuutlikku võimekust ilma, et

pakkujal oleks võimalik neid ühepoolselt mõjutada lepingulise mahu ületamisega.

Vaidlustuskomisjon leiab, et selline lähenemine on RHS § 3 p-i 2 tähenduses proportsionaalne ja

asjakohane ning tagab RHS § 3 p 3 kohase võrdse kohtlemise. Hankija kasutab reservi jaotamisel

objektiivseid ja kontrollitavaid näitajaid, mis välistavad võimaluse saavutada konkurentsieelis

lepingulise mahu ühepoolse ületamise teel. Ületöö täielik välistamine selles kontekstis ei ole

ülemäärane meede, vaid vajalik, et vältida konkurentsi moonutamist ja tagada kõigi pakkujate

võrdne kohtlemine. Seega kuna ületööga arvestamata jättes pole Hankija rikkunud võrdse

kohtlemise põhimõtet ja arvestamata jätmisel on ka ratsionaalne põhjendus, ei tähenda ületööga

mittearvestamine õigusvastast piirangut ega muuda RHAD-i õigusvastaseks.

10. Kvalifitseerimise tingimuse „Teenuse osutamine“ perioodi vastuolulisus

Kvalifitseerimise tingimuse kohaselt peab pakkuja olema hanke väljakuulutamise otsuse

tegemise päevale eelneval 12 kuul osutanud ambulatoorseid ortopeediateenuseid vähemalt 50

korral. Samas kasutatakse teiste tingimuste puhul ajaperioodi kirjeldamiseks sõnastust hanke

väljakuulutamise otsuse kalendrikuule eelneva 12 kalendrikuu jooksul. Seega kasutab Hankija

RHAD-is kahte erinevat ajaperioodi määratlemise viisi, mida Vaidlustaja peab vastuoluliseks,

kuna kvalifitseerimise tingimuste ajaline ulatus ei ole mõistetav.

Hankija selgituste kohaselt tehti Riigihanke väljakuulutamise otsus 16.06.2026, mistõttu hõlmab

sõnastus hanke väljakuulutamise otsuse tegemise päevale eelneval 12 kuul perioodi 16.06.2025

kuni 15.06.2026. Sõnastus hanke väljakuulutamise otsuse tegemise kalendrikuule eelneva 12

kalendrikuu jooksul hõlmab perioodi 01.06.2025 kuni 31.05.2026.

Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et mõlemad perioodid on RHAD-i sõnastuse alusel

21 (21)

objektiivselt kindlaksmääratavad. Õige on ka Hankija väide, et tegemist on eraldiseisvate

kvalifitseerimise tingimustega ja RHS ei kohusta Hankijat kõigi kvalifitseerimise tingimuste

puhul kasutama sama arvestusperioodi. Seega vaidlustuskomisjon on seisukohal, et ilmselget

vastuolu RHAD-is, mida Hankija peaks kohustuslikus korras RHS § 3 p-is 1 sätestatud riigihanke

korraldamise läbipaistvuse ja kontrollitavuse tagamiseks kõrvaldama asuma, ei ole. Vastava

arusaamatuse oleks Vaidlustaja saanud kõrvaldada selgituste küsimise kaudu RHR-is.

11. Vaidlustusmenetluse kulud

Lähtudes sellest, et vaidlustus jääb RHS § 197 lg 1 p-i 4 alusel rahuldamata, kuulub

vaidlustusmenetluse kulude osas kohaldamisele RHS § 198 lg 3.

11.1. Vaidlustaja on esitanud vastuväite Hankijale menetluskulude väljamõistmiseks, millega

vaidlustuskomisjon ei nõustu. Kohtupraktikas on korduvalt mööndud, et riigihanke asjadest

võrsunud vaidlusi ei saa käsitada haldusorgani igapäevase põhitegevusena, kuna riigihanke

menetluse läbiviimine on halduse kõrvalfunktsioon (nt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-68-14, p 33

ja 3-20-1198, p-id 30-31). Vaidlustaja ei saa nõuda, et Hankija korraldaks enda esindamise

vaidlustusmenetluses Vaidlustajale soodsaimal viisil. Seega on Hankija põhjendatud

õigusabikulude väljamõistmine Vaidlustajalt lubatav.

11.2. Hankija on esitanud 21.07.2026 ja 24.07.2026 taotlused menetluskulude väljamõistmiseks

kogusummas 5034 eurot (käibemaksuta) 24,6 töötunni eest keskmise tunnihinnaga 204,63 eurot.

Esindaja kulude suuruse hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust asjaolu, et esindajateks oli mitu

advokaati, kuid oluline on see, et esindajate kulude suurus lähtuks asja keerukusest ja materjalide

mahukusest. Asja keerukust ja materjalide mahukust silmas pidades (asi oli tavapärasest RHAD-

i vaidlusest keerukam, kuid samas oli üks Hankija esindajatest kaasatud Riigihankes juba Hankija

meeskonnas, mistõttu esindajatel polnud vajadust RHAD-i kogu mahus läbi töötada) leiab

vaidlustuskomisjon, et Hankija lepinguliste esindajate kulud on veidi ülepaisutatud.

Vaidlustuskomisjoni hinnangul on Hankija vajalikeks ja põhjendatud kuludeks

vaidlustusmenetluses 4092,60 eurot 20 töötunni eest ja vaidlustuskomisjon mõistab need

Vaidlustajalt välja.

11.3. Vaidlustaja kulud jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Angelika Timusk