Eesti Pimedate Liidu tagasiside toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse muutmise seaduse eelnõule

Eesti Pimedate Liit tänab võimaluse eest anda tagasisidet toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse muutmise seaduse eelnõule.
Mõistame, et direktiivi artikli 3 punkt 23 nõuab mikroettevõtja määratluses sõna „või“ ning Eesti ei saa säilitada direktiiviga vastuolus olevat sõnastust.
Samas laiendab eelnõu Eestis märkimisväärselt teenuseid osutavate ettevõtjate ringi, kes vabastatakse ligipääsetavusnõuetest, ning lükkab juba kehtiva 112 ligipääsetavuse kohustuse kahe aasta võrra edasi. Seletuskiri ei hinda nende muudatuste tegelikku mõju ega sisalda meetmeid, mis kaitseksid puudega inimesi üleminekuajal.
Eesti Pimedate Liit ei toeta eelnõu praegusel kujul. Euroopa Liidu õigusega kooskõlla viimine ei tohi tähendada, et riik vähendab inimeste õiguste kaitset, nimetab mõju väikeseks ning jätab rakendamise tähtajad, vastutajad ja rahalised trahvid või kohustused määramata.
Peamised probleemid praeguses eelnõus
1. Mikroettevõtja määratluse muudatus on Euroopa Liidu õigusest tulenevalt vajalik, kuid ministeerium ei ole välja selgitanud, kui palju LPS-i kohaldamisalasse kuuluvaid teenuseosutajaid nõuetest vabastatakse ja kui paljusid inimesi see puudutab.
2. Eelnõu ei taga, et mikroettevõtja erandit kasutavad ainult tegelikud mikroettevõtjad. Seotud ja partnerettevõtjate andmete arvestamine, staatuse kontroll ning järelevalve kord on kirjeldamata.
3. 112 ligipääsetavuse kohustuse edasilükkamise tagajärjel jääb märkimisväärne osa nägemispuudega inimestest ilma ligipääsetavast teenusest, mis täna Euroopa Ligipääsetavuse Aktist tulenevalt ette nähtud. Eelnõu ei sisalda rakenduskava, vahe-eesmärke, ajutisi võrdväärseid lahendusi, mis asendaksid hilinenud lahenduste turule toomist.
1. LPS § 3 lõige 4: Euroopa Liidu nõutud parandus vajab kaitseklausleid ja tegelikku mõjuanalüüsi
Praegune tekst: eelnõu asendab mikroettevõtja määratluses sõna „ega“ sõnaga „või“. Mikroettevõtja on edaspidi ettevõtja, kellel on alla kümne töötaja ja kelle aastakäive või aastane bilansimaht ei ületa kahte miljonit eurot.
Probleem: Paranduse tagajärjel laieneb teenuseid osutavate mikroettevõtjate täielik vabastus ligipääsetavusnõuetest. Puudega inimese vajadus teenust iseseisvalt kasutada ei vähene seetõttu, et ettevõtjal on alla kümne töötaja.
Näeme muret, et säärase käsitluse korral võib erand laieneda suurema kontserni väikese töötajate arvuga tütarettevõtjale või mitme miljoni eurose käibega teenuseosutajale.
Ettepanek: säilitada direktiivi artikli 3 punktiga 23 kooskõlas olev sõna „või“, kuid täiendada seadust ja seletuskirja järgmiste kaitseklauslitega:
• mikroettevõtja staatuse määramisel tuleb rakendada komisjoni soovituse 2003/361/EÜ partner- ja sidusettevõtjate, andmete liitmise ning aruandeperioodide reegleid;
• ettevõtja peab erandile tuginedes esitama Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile kontrollitavad andmed oma töötajate arvu, majandusnäitajate ning partner- ja sidusettevõtjate kohta;
• ministeerium peab enne eelnõu edasist menetlemist analüüsima, kui palju LPS-i kohaldamisalasse kuuluvaid teenuseosutajaid erandi alla lisandub ning kui paljusid tarbijaid ja teenuseid see puudutab;
2. LPS § 22 lõige 6: 112 ligipääsetavuse edasilükkamine ilma rakenduskavata on vastuvõetamatu
Praegune tekst: eelnõu kohaldab hädaabiühendusele LPS-i nõudeid alates 28. juunist 2027. Eesti kehtestas nõuded algselt alates 28. juunist 2025. Seletuskiri tunnistab, et praegu on hädaabiteenus LPS-iga vastuolus ning muudatuse eesmärk on lõpetada õigusvastane olukord ja vältida järelevalvemenetlusi.
Probleem: Eesti valis 2025. aasta tähtaja, see jõustus ja inimesed said õiguse eeldada ligipääsetavat hädaabiühendust. Nüüd soovib riik kohustuse kaheks aastaks eemaldada peamiselt selleks, et praegusel rikkumisel ei oleks järelevalvelisi tagajärgi. Riigi eesmärk peab olema rikkumise kiire lõpetamine, mitte selle tagajärgede eemaldamine seaduse muutmisega.
Eelnõuga ei kaasne ühtegi dokumenti, mille põhjal saaks hinnata, kas 112 saab 28. juuniks 2027 ligipääsetavaks. Puuduvad tehnilised vahe-eesmärgid, vastutavad asutused ja ettevõtjad, eelarve, hangete ja arenduste ajakava, katsetamise kord, kasutajate kaasamise plaan ning avalik aruandlus. Sõnastus „nii kiiresti, kui tehniliselt võimalik“ ei ole tegevuskava ega taga ühegi tähtaja täitmist.
Seletuskiri nimetab mõju väikeseks, sest hädaabi kasutatakse harva ja praegune praktiline olukord ei halvene. See põhjendus on vastuvõetamatu. Hädaolukorra harv esinemine ei vähenda tagajärje raskust. Kui pimekurt, vaegnägija või pime inimene ei saa kriitilisel hetkel iseseisvalt ja võrdväärselt abi kutsuda, võivad inimene või tema lähedased surma saada. Mõju tuleb hinnata 28. juunist 2025 kehtiva õigusliku kohustuse, mitte riigi senise tegematajätmise suhtes.
Ettepanek: Eesti Pimedate Liit ei toeta § 22 lõike 6 muutmist enne, kui eelnõule lisatakse avalik ja siduv rakenduskava.

Eesti Pimedate Liidu tagasiside toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse muutmise seaduse eelnõule

Eesti Pimedate Liit tänab võimaluse eest anda tagasisidet toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse muutmise seaduse eelnõule.
Mõistame, et direktiivi artikli 3 punkt 23 nõuab mikroettevõtja määratluses sõna „või“ ning Eesti ei saa säilitada direktiiviga vastuolus olevat sõnastust.
Samas laiendab eelnõu Eestis märkimisväärselt teenuseid osutavate ettevõtjate ringi, kes vabastatakse ligipääsetavusnõuetest, ning lükkab juba kehtiva 112 ligipääsetavuse kohustuse kahe aasta võrra edasi. Seletuskiri ei hinda nende muudatuste tegelikku mõju ega sisalda meetmeid, mis kaitseksid puudega inimesi üleminekuajal.
Eesti Pimedate Liit ei toeta eelnõu praegusel kujul. Euroopa Liidu õigusega kooskõlla viimine ei tohi tähendada, et riik vähendab inimeste õiguste kaitset, nimetab mõju väikeseks ning jätab rakendamise tähtajad, vastutajad ja rahalised trahvid või kohustused määramata.
Peamised probleemid praeguses eelnõus
1. Mikroettevõtja määratluse muudatus on Euroopa Liidu õigusest tulenevalt vajalik, kuid ministeerium ei ole välja selgitanud, kui palju LPS-i kohaldamisalasse kuuluvaid teenuseosutajaid nõuetest vabastatakse ja kui paljusid inimesi see puudutab.
2. Eelnõu ei taga, et mikroettevõtja erandit kasutavad ainult tegelikud mikroettevõtjad. Seotud ja partnerettevõtjate andmete arvestamine, staatuse kontroll ning järelevalve kord on kirjeldamata.
3. 112 ligipääsetavuse kohustuse edasilükkamise tagajärjel jääb märkimisväärne osa nägemispuudega inimestest ilma ligipääsetavast teenusest, mis täna Euroopa Ligipääsetavuse Aktist tulenevalt ette nähtud. Eelnõu ei sisalda rakenduskava, vahe-eesmärke, ajutisi võrdväärseid lahendusi, mis asendaksid hilinenud lahenduste turule toomist.
1. LPS § 3 lõige 4: Euroopa Liidu nõutud parandus vajab kaitseklausleid ja tegelikku mõjuanalüüsi
Praegune tekst: eelnõu asendab mikroettevõtja määratluses sõna „ega“ sõnaga „või“. Mikroettevõtja on edaspidi ettevõtja, kellel on alla kümne töötaja ja kelle aastakäive või aastane bilansimaht ei ületa kahte miljonit eurot.
Probleem: Paranduse tagajärjel laieneb teenuseid osutavate mikroettevõtjate täielik vabastus ligipääsetavusnõuetest. Puudega inimese vajadus teenust iseseisvalt kasutada ei vähene seetõttu, et ettevõtjal on alla kümne töötaja.
Näeme muret, et säärase käsitluse korral võib erand laieneda suurema kontserni väikese töötajate arvuga tütarettevõtjale või mitme miljoni eurose käibega teenuseosutajale.
Ettepanek: säilitada direktiivi artikli 3 punktiga 23 kooskõlas olev sõna „või“, kuid täiendada seadust ja seletuskirja järgmiste kaitseklauslitega:
• mikroettevõtja staatuse määramisel tuleb rakendada komisjoni soovituse 2003/361/EÜ partner- ja sidusettevõtjate, andmete liitmise ning aruandeperioodide reegleid;
• ettevõtja peab erandile tuginedes esitama Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile kontrollitavad andmed oma töötajate arvu, majandusnäitajate ning partner- ja sidusettevõtjate kohta;
• ministeerium peab enne eelnõu edasist menetlemist analüüsima, kui palju LPS-i kohaldamisalasse kuuluvaid teenuseosutajaid erandi alla lisandub ning kui paljusid tarbijaid ja teenuseid see puudutab;
2. LPS § 22 lõige 6: 112 ligipääsetavuse edasilükkamine ilma rakenduskavata on vastuvõetamatu
Praegune tekst: eelnõu kohaldab hädaabiühendusele LPS-i nõudeid alates 28. juunist 2027. Eesti kehtestas nõuded algselt alates 28. juunist 2025. Seletuskiri tunnistab, et praegu on hädaabiteenus LPS-iga vastuolus ning muudatuse eesmärk on lõpetada õigusvastane olukord ja vältida järelevalvemenetlusi.
Probleem: Eesti valis 2025. aasta tähtaja, see jõustus ja inimesed said õiguse eeldada ligipääsetavat hädaabiühendust. Nüüd soovib riik kohustuse kaheks aastaks eemaldada peamiselt selleks, et praegusel rikkumisel ei oleks järelevalvelisi tagajärgi. Riigi eesmärk peab olema rikkumise kiire lõpetamine, mitte selle tagajärgede eemaldamine seaduse muutmisega.
Eelnõuga ei kaasne ühtegi dokumenti, mille põhjal saaks hinnata, kas 112 saab 28. juuniks 2027 ligipääsetavaks. Puuduvad tehnilised vahe-eesmärgid, vastutavad asutused ja ettevõtjad, eelarve, hangete ja arenduste ajakava, katsetamise kord, kasutajate kaasamise plaan ning avalik aruandlus. Sõnastus „nii kiiresti, kui tehniliselt võimalik“ ei ole tegevuskava ega taga ühegi tähtaja täitmist.
Seletuskiri nimetab mõju väikeseks, sest hädaabi kasutatakse harva ja praegune praktiline olukord ei halvene. See põhjendus on vastuvõetamatu. Hädaolukorra harv esinemine ei vähenda tagajärje raskust. Kui pimekurt, vaegnägija või pime inimene ei saa kriitilisel hetkel iseseisvalt ja võrdväärselt abi kutsuda, võivad inimene või tema lähedased surma saada. Mõju tuleb hinnata 28. juunist 2025 kehtiva õigusliku kohustuse, mitte riigi senise tegematajätmise suhtes.
Ettepanek: Eesti Pimedate Liit ei toeta § 22 lõike 6 muutmist enne, kui eelnõule lisatakse avalik ja siduv rakenduskava.