Toompuiestee 10, Tallinn 10137

registrikood 80014660

a/a EE10 0520 3058 4000 SEB pank

tel. 6616629

e-post: [email protected]

Kodulehekülg: www.epikoda.ee

Vabariigi Valitsus 12.08.2026 nr 63

Eesti Puuetega Inimeste Koja pöördumine seoses rahvatervishoiu seaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga (rehabilitatsioonisüsteemi

muutmine)

Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) on sõltumatu ja professionaalne puude ja krooniliste

haiguste valdkonna poliitika ning ühiskonna arvamuse kujundaja, koondades

katusorganisatsioonina enam kui 50 ühingut ja liitu üle Eesti. Meie missioon on tõsta puudega

inimeste ja krooniliste haigete elukvaliteeti, ühiskonda kaasatust ning eneseteostuse võimalusi

huvikaitse ja koostöö kaudu.

Rehabilitatsiooniteenuste reform on olnud pikalt ettevalmistamisel ja EPIKoda on

saanud protsessi jooksul korduvalt arvamust avaldada. Eelnõu on praeguseks jõudnud

Vabariigi Valitsusse, kuid rida sihtrühmade jaoks otsustava tähtsusega küsimusi on

endiselt vastuseta. Nende lahendamata jätmine mõjutab otseselt puuetega inimestele ja

kroonilistele haigetele pakutavaid teenuseid. EPIKoda näeb ohtu, et kavandatud

süsteemi ülesehitus ise võib vähendada rehabilitatsiooni kättesaadavust ja muuta

rehabilitatsiooni sisuliselt kitsamaks kui praegu.

Rehabilitatsiooniteenus ei ole inimeste vaates tervishoiuteenus ega lisateenus, vaid tugi,

mis aitab säilitada või parandada igapäevast toimetulekut, iseseisvust, õppimis- ja

töövõimet ning kohanemist erivajaduse või kroonilise haigusega, samuti ennetab

tegevusvõime halvenemist. Näiteks nägemispuudega inimese rehabilitatsioon hõlmab

orienteerumis- ja liikumisõpet, punktkirja ja muude alternatiivsete lugemisviiside õpet,

ekraanilugeri ja teiste abivahendite kasutamise õpet, igapäevaeluoskusi, kogemusnõustamist

ja psühhosotsiaalset kohanemist. Need ei ole tavapärased raviteenused ega kuulu meditsiinilise

ravi mõiste alla. Kui reform lähtub eelnõu praeguses ülesehituses liiga kitsalt

meditsiinilisest mudelist – mis on reaalne oht, sest teenus koondatakse haiglate ja

tervishoiuteenuse osutajate alla –, jäävad inimese iseseisvaks toimetulekuks vajalikud

teenused uuest süsteemist kõrvale. Rehabilitatsiooni eesmärk on inimese funktsioneerimine

ja osalemine igapäevaelus, kuid teenus kujundatakse väga tugevalt tervishoiusüsteemi sisse.

Paljude inimeste rehabilitatsioon sõltub aga otseselt kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenustest,

2

haridusest, abivahenditest, elukeskkonna kohandamisest, transpordist, isiklikust abist,

tugiisikust ja lähedaste toetamisest. Kui rehabilitatsioonimeeskonna ja nende süsteemide vahel

puudub siduv koostöömehhanism, jääb kogu eri teenuste kokkusobitamise kohustus taas

inimese või tema lähedase kanda. See ei ole integreeritud rehabilitatsioon.

Eelnõu deklareeritud eesmärk on lihtsustada inimese teekonda abini ja vähendada bürokraatiat.

Seletuskiri ja kooskõlastustabel näitavad aga vastupidist: eelnõu lahendamata riskid

tähendavad, et teenuseni jõudmine muutub mitmele sihtrühmale keerulisemaks,

ebakindlamaks ja aeglasemaks, samal ajal kui inimesed, kes vajavad ka puude

raskusastme või töövõime tuvastamist, seisavad silmitsi täiendava, mitte vähenenud

halduskoormusega. Mida suurem on inimese kognitiivne, kommunikatsiooni-, psüühika-

või toimetulekuhäire, seda väiksem võib olla tema võime abi taotleda, eri asutustega

suhelda, e-keskkondi kasutada, menetlust jälgida ja oma õigusi kaitsta. Uus süsteem võib

nii kujuneda selliseks, et abi saavad eeskätt need, kes ise kõige paremini süsteemis hakkama

saavad. Seaduses peaks olema selgelt määratud, kes vastutab inimese teenuseni jõudmise eest

olukorras, kus inimene ise seda teha ei suuda.

Kui allpool kirjeldatud probleemid jäävad enne seaduse jõustamist lahendamata, on

tagajärjed konkreetsed: inimesed kukuvad teenuselt välja, puudespetsiifiline kompetents

kaob, teenuse sisu kitseneb ning abi saamine venib. Neid tagajärgi ei saa käsitleda

teoreetiliste riskidena, vaid need tulenevad otse eelnõu praegusest kavast.

Seetõttu palume eelnõud mitte vastu võtta enne, kui probleemkohad on koos

sihtrühmadega sisuliselt lahendatud.

Eesti Puuetega Inimeste Koda toob välja järgmised kriitilise tähtsusega probleemid, mis tuleb

enne seaduse jõustamist lahendada.

1. Ligipääs teenusele sõltub edaspidi ainuisikuliselt tervishoiutöötaja hinnangust

Praegu saab inimene sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust taotleda ise, pöördudes otse

Sotsiaalkindlustusameti poole. Eelnõu kohaselt tuvastab rehabilitatsiooniteenuse vajaduse

edaspidi perearst, muu eriarst või õde, kes koostab e-konsultatsiooni vormis saatekirja. Inimese

ligipääs teenusele sõltub seega sellest, kas ja millal tal õnnestub pöörduda vastuvõtule, kas

tervishoiutöötaja tuvastab probleemi rehabilitatsioonivajadusena ning kas tal on selleks aega

ja motivatsiooni. Otsepöördumise võimalus kaob. Seaduses puudub selgus, kes ja millise

tähtaja jooksul peab menetlema enesehinnanguvormi ning kuidas saab e-konsultatsiooni

õigusega suunaja üldse infot, et inimene on vormi täitnud. Kuna osapooltele ei ole pandud

ajalisi kohustusi reageerida, kukuvad inimesed teenuselt välja või venib abi saamine. Praktikas

tähendab see inimesele tervise halvenemist sellisel määral, et hilisem abi peab olema

intensiivsem ja kallim.

2. Teenust vajaval inimesel puudub õiguslik võimalus keeldumis- või lõpetamisotsust

vaidlustada

3

Kui e-konsultatsioonile tuleb eitav vastus või kui teenus lõpetatakse, puudub praeguses

redaktsioonis inimesel võimalus otsust vaidlustada ning selgus, kuidas, millal ja mismoodi

saab teenust uuesti taotleda. Kui keeldumise põhjuseks on see, et suunamise põhjal ei ole

arusaadav, kas tegemist on rehabilitatsioonivajadusega, jätab see inimese vaakumisse ja

teadmatusse. Teenuse katkemine tähendab senise ravitulemuse või rehabilitatsioonis

saavutatud oskuste kadumist, toimetuleku olulist halvenemist ning kokkuvõttes suuremaid

tervishoiukulusid ja saamata jäänud tulu riigile.

3. Täiendav koormus haavatavatele sihtrühmadele, kui on jätkuvalt vaja ka töövõime

hindamist või puude raskusastme määramist

Eelnõu üks põhimõttelisi muudatusi on see, et rehabilitatsiooniteenuse saamine ei eelda enam

puude raskusastme otsust ega osalist või puuduvat töövõimet, vaid teenust hakatakse andma

üksnes terviseseisundist tuleneva tegeliku abivajaduse alusel. Vajaduspõhisuse põhimõte on

iseenesest õige, kuid sellel on oluline varjukülg:

– Kaks eraldiseisvat, koordineerimata süsteemi. Rehabilitatsiooniteenuse vajaduse

tuvastab edaspidi tervishoiutöötaja (e-konsultatsiooni kaudu, Tervisekassa liinis),

samal ajal kui puude raskusastme määramine (Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

seaduse alusel, sotsiaaltoetuste saamiseks) ja töövõime hindamine (Töövõimetoetuse

seaduse alusel, Töötukassa kaudu, töövõimetoetuse saamiseks) jäävad täiesti

eraldiseisvateks menetlusteks. Inimene, kes vajab lisaks rehabilitatsioonile ka puude

raskusastme otsust või töövõime hinnangut nt sotsiaaltoetuste, hooldajatoetuse,

maksusoodustuse, transporditoetuse või töövõimetoetuse saamiseks, peab läbima

kaks eraldi hindamis- ja menetlusprotsessi kahes eri asutuses, kahe eri hindaja juures,

tõenäoliselt esitades korduvalt sarnaseid terviseandmeid ja dokumente.

– Ministeerium ise kinnitab funktsioonide lahusust. Vastuseks Perearstide Seltsi

ettepanekule kasutada rehabilitatsioonivajaduse hindamisel Töötukassa töövõime

hindajaid, selgitab ministeerium kooskõlastustabelis, et Töötukassa töövõime

hindamise süsteem on loodud teistsugusel eesmärgil ning et neid kahte funktsiooni ei

ole võimalik üks-ühele üle kanda. See kinnitab otsesõnu, et süsteemid jäävad

lahutatuks ning topelthindamiste ja -pöördumiste probleem ei kao, vaid muutub

püsivaks korralduslikuks jooneks.

– Reaalne halduskoormuse kasv, mitte vähenemine. Sihtrühmale (puuetega ja

krooniliste haigustega inimesed) on tüüpiline, et rehabilitatsioonivajadus, puude

raskusaste ja töövõime piirang esinevad koos. Praegu on nende protsesside vahel

olnud teatud kokkupuutepunktid (nt SRT taotlemine on osalt käinud käsikäes puude-

või töövõimemenetlusega). Uues süsteemis kaob see side sisuliselt täielikult: inimene

peab iseseisvalt orienteeruma ja suhtlema mitme asutusega – tervishoiuteenuse

osutaja või perearst rehabilitatsiooni jaoks, SKA puude raskusastme jaoks,

Töötukassa töövõime jaoks –, millest igaühel on oma tähtajad, vormid ja

hindamiskriteeriumid. See on otseses vastuolus eelnõu deklareeritud eesmärgiga

4

vähendada dubleerimist ja lihtsustada inimese teekonda. Kui inimene peab

rehabilitatsiooni saamiseks läbima ühe süsteemi ning toetuste või töövõimetoetuse

saamiseks teise, ei vähenda reform inimese vaates halduskoormust.

4. Perearstiteenuses tekivad pudelikaelad

Perearstiabi on juba praegu ülekoormatud ning reform lisab sellele täiendavaid ülesandeid:

administreerimise kõrval tuleb arvestada ka inimeste nõustamise, protsessi selgitamise,

teenusest keeldumise põhjendamise ja lisavastuvõttudega. See halvendab perearstiabi

kättesaadavust just puuetega ja krooniliste haigustega inimeste kui haavatava sihtrühma jaoks.

5. Spetsialistide nappus ja piirkondlik ebaühtlus

Seletuskiri tunnistab, et lastega töötavate vaimse tervise spetsialistide, füsioterapeutide,

logopeedide ja taastusraviarstide piiratud kättesaadavus mõjutab teenuse tegelikku mahtu ja

piirkondlikku kättesaadavust ning et poliitikamuudatus võib rakenduslike probleemide korral

tuua kaasa ajutisi häireid ja regionaalset ebavõrdsust. Väiksemates maakondades (Hiiu, Lääne,

Jõgeva) on spetsialistide arv juba praegu väga piiratud ning inimesed sõltuvad

naabermaakondade teenusest. Kui väiksemad teenuseosutajad peavad uute nõuete või kasvava

halduskoormuse tõttu tegevuse lõpetama, halveneb teenuste kättesaadavus veelgi või kaob

sootuks, katkeb inimese jaoks oluline ravisuhe senise teenusepakkujaga ning väheneb

valikuvabadus.

6. Teenuseosutajate mudel seab ohtu puudespetsiifilise kompetentsi

Eelnõu seob rehabilitatsiooni haiglate ja tervishoiuteenuse osutajatega. Paljude praeguste

rehabilitatsiooniasutuste suurim väärtus on aastatega kujunenud väga spetsiifiline kompetents

töötada näiteks nägemis- või kuulmispuudega, autismispektri, intellektipuude, psüühikahäire,

ajukahjustuse, liitpuude või muude keerukate sihtrühmadega. Senised puudespetsiifilised

kompetentsikeskused saavad jätkata ainult siis, kui haigla või muu lepingupartner otsustab

neid kaasata. Tagajärg ei ole ainult väiksem teenuseosutajate arv: kaduda võivad aastatega

kogunenud metoodika, sihtrühma spetsiifiline pädevus ja terviklik teenusekeskkond. Seadus

või lepingumudel peab andma puudespetsiifilistele kompetentsikeskustele selge ja stabiilse

rolli – täna puudespetsiifilised rehabilitatsiooniasutused ja teenusekasutajad sellist kinnitust

eelnõust ei leia. Hetkel ei ole kindlust, kas kvaliteedinõuetele vastav spetsialiseeruv

rehabilitatsioonikeskus saab ise olla Tervisekassa lepingupartner või mitte. Praeguse mudeli

puhul võib tekkida olukord, kus rehabilitatsioonialane kompetents asub tegelikult

spetsialiseerunud rehabilitatsiooniasutuses, kuid lepinguline ja otsustusõigus liigub suuremale

tervishoiuasutusele.

5

7. Pikk ja ebakindel üleminekuperiood

Rakendamise ajakava kohaselt tehakse ettevalmistavad tegevused 2026.–2027. aastal,

komplekteeritud meeskond alustab tööd alles 1. oktoobril 2027 ning süsteem hakkab

täisvõimsusel tööle alles 2028. aasta mais. Kõige haavatavam sihtrühm kannab seega just

käivitumisfaasis suurima ebakindluse teenuse mahu ja kättesaadavuse osas.

8. Rahastus- ja hinnastamismudel on lahtine

Ministeerium tunnistab ise, et hinnastamismetoodika vajab enne süsteemi rakendumist

täiendavat täpsustamist. Süsteemi rahaline alus, millest sõltub reaalne teenusemaht ja

kättesaadavus, ei ole seega valmis, kuigi jõustumiseni on jäänud napilt aega. Selgusetuks jääb,

kuidas kaetakse suurem teenusesaajate arv ja tervishoiuhindade kõrgem tase võrreldes tänaste

sotsiaalse rehabilitatsiooni hindadega. Eelnõus puudub mehhanism, mis tagaks, et tuvastatud

vajaduspõhine teenusevajadus ei jää eelarve tõttu rahuldamata. Kuna rahastus- ja

hinnastamismudel ning teenusevõrk ei ole selged, ei ole võimalik hinnata, mida transpordi- ja

majutuskulu kaotamine inimeste jaoks reaalses elus tähendab. Kui teenusevõrk koondub

suurematesse tervishoiuasutustesse, lisandub väljaspool suuremaid keskusi elavale inimesele

regulaarne pikk sõiduaeg, transpordikulu, vajadus saatja järele ning töö- või koolipäevade

kaotus. Lapse puhul tähendab teenusele sõitmine sageli, et ka lapsevanem peab töölt puuduma.

Rehabilitatsiooni nimetatakse kompleksteenuseks, kuid kui selle hind kujuneb üksikute

tervishoiu- ja muude spetsialistide teenusehindade summana, on suur oht, et ka rehabilitatsioon

ise taandub üksikute vastuvõttude kogumiks. Rehabilitatsiooni sisuline osa on meeskonnatöö,

ühine eesmärgistamine, juhtumikorraldus, võrgustikutöö, töö inimese perekonna ja

elukeskkonnaga ning eri süsteemide tegevuse koordineerimine. Kui neid tegevusi eraldi ei

rahastata, ei ole teenuseosutajal majanduslikult võimalik pakkuda sisuliselt kompleksset

rehabilitatsiooni.

9. Mõjuhindamise mõõdikud puuduvad

Eelnõus on sätestatud nõue, et Sotsiaalministeerium hindab 2031. aastal reformi mõju ja

tulemuslikkust, kuid konkreetsed mõõdikud, mille alusel reformi hinnatakse, puuduvad. Mõju

hindamine peab algama juba reformi rakendumisel, et jälgida, kas inimesed päriselt teenusele

jõuavad. Mõõdikud peavad muu hulgas näitama, kui kaua kulub inimese esimesest

pöördumisest teenuse alustamiseni, kui paljud inimesed ei jõua pärast suunamist teenusele, kui

paljudel katkeb senine teenus, kas piirkondlikud erinevused suurenevad ning kas inimene saab

tuvastatud vajadusele vastavas mahus teenust.

Peame vastuvõetamatuks, et uut korraldust katsetatakse haavatavas olukorras olevate

inimeste peal, ilma et rahastus, IT-süsteemid, inimressursid, kvalifikatsiooninõuded ja

teenuseosutajate võrgustik oleksid täielikult paigas.

6

Seetõttu nõuame, et eelnõu praegusel kujul vastu ei võetaks ning et selle jõustamine

peatataks, kuni eespool kirjeldatud probleemid on koos sihtrühmadega sisuliselt

lahendatud – vajaduse korral koos reformi jõustumise edasilükkamisega.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud)

Maarja Krais-Leosk

Tegevjuht

Tuuli Seinberg

[email protected], tel 5401 0461

Tervisealase huvikaitse nõunik

Kristi Kähär

[email protected], tel 5401 0462

Toetuste- ja teenustealase huvikaitse nõunik