Teie nr

Meie 13.08.2026 nr 6-1/261792/2606665

Psühholoogi kvalifikatsioon

Lugupeetud [ ]

Pöördusite õiguskantsleri poole küsimusega, mis puudutab psühholoogina tegutsemist.

Selgitasite, kuidas on viimasel ajal muutunud Teie töösuhte laad ja tööandja suhtumine Teisse

kui pikaaegse töökogemusega psühholoogi. Leiate, et psühholoogi kutsetegevuse nõuded on

vastuolulised, ning kahtlete, kas kehtestatud piirangud on proportsionaalsed. Täpsemalt olete

viidanud kahele õigusaktile: tervishoiuteenuste korraldamise seadusele (TTKS § 237 jj,

psühholoogilise ravi osutamine) ning Vabariigi Valitsuse 23.03.2026 määrusele nr 37

„Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu“ (§ 39 lg 22, kutsega psühholoog-nõustaja, § 82 lg 2

rakendussäte, kutsenõuet ei pea täitma kuni 31.12.2027).

Mõistame, et tööl tekkinud olukord on Teile ebameeldiv ja paneb muretsema. Kahjuks ei saa

õiguskantsler Teid aidata. Töölepingulisest suhtest alguse saanud vaidluse lahendamiseks võib

pöörduda töövaidluskomisjoni või maakohtusse, muu võlaõigusliku lepinguga korral

maakohtusse.

Abstraktselt hinnates ei ole psühholoogilise ravi osutajatele kutsenõude seadmine

põhiseadusvastane.

Tervisekassal on õigus rahastada psühholoogi teenuse osutamist üksnes juhul, kui teenust osutab

kutsega psühholoog. Selline Tervisekassa õigus ei piira otseselt Teie kutsetegevust. Ravi

rahastamise lepingu sõlmib Tervisekassa tervisehoiuteenuse osutajaga (ravikindlustuse seaduse

(RaKS) § 36 lg 1). Tervisekassa pakutavad lepingutingimused saavad puudutada eeskätt ravi

rahastamise lepingu sõlmimisest huvitatud tervishoiuteenuse osutajat. Põhimõtteliselt on

Tervisekassal õigus seada ravi rahastamise lepingu sõlmimisel tingimusi, sest nendega tagatakse,

et rahastatav teenus on kvaliteetne.

Psühholoogiline ravi

1. Põhiseaduse (PS) § 29 lõike 1 kohaselt võib põhjendatud juhtudel sätestada seadusega

tegevusala, elukutse ja töökoha valiku piirangu. See tähendab, et Riigikogu võib inimese

valikuõigust piirata ka näiteks kvalifikatsiooninõuete kehtestamisega. Põhiseaduse § 29 lõikes 1

sätestatud piirangud on lubatud, kui need on proportsionaalsed ehk sobivad, vajalikud ja

mõõdukad (PS § 11, Riigikohtu otsus asjas nr 3-18-1432, p-d 29 ja 32).

2

2. TTKS sätestab kvalifikatsiooninõuded psühholoogilise ravi osutajale. Nende nõuete kohaselt

tohib teenust osutada kliiniline psühholoog (TTKS § 237). Terviseministri 21.09.2023 määruse

nr 54 „Füsioteraapia, logopeedilise ravi ja psühholoogilise ravi iseseisev osutamine“ (edaspidi:

määrus) § 4 lõige 3 täpsustab, et psühholoogilist ravi võib iseseisvalt osutada juriidiline isik või

füüsilisest isikust ettevõtja, kui tema vastutusel ja heaks tegutseb inimene, kellel on kehtiv

haridusel ja töökogemusel põhinev kutseseaduse kohane kliinilise psühholoogi kutse või muu

samaväärne pädevustunnistus.

Niisiis nõuab TTKS psühholoogi kvalifikatsiooni üksnes psühholoogilise ravi osutamise korral.

Psühholoogilise ravi osutaja peab olema kliiniline psühholoog.

3. Määruse § 2 lõige 4 sätestab: „Iseseisev psühholoogiline ravi on pere- ja eriarstiabist lahus

toimuv arsti poolt TTKS § 2 lõike 1 alusel kehtestatud määruses nimetatud klassifikaatorist

lähtudes diagnoositud haiguste raviks psühholoogiliste sekkumiste rakendamine ning arsti antud

lähteülesande alusel toimuv psühholoogiline hindamine ja psühhodiagnostilised toimingud.“

Seega määruse § 2 lõike 4 järgi ei loeta kõiki psühholoogi nõustamisteenuseid psühholoogiliseks

raviks (vt ka psühhiaatrilise abi seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise

seaduse 600 SE II lugemise seletuskirja: „Nagu psühhoteraapia, hõlmavad ka füsioteraapia ja

logopeediline abi tegevusi, mis ravi valdkonda ei kuulu. Tegutsemisõiguse piiramine on

põhjendatud üksnes meditsiinilistel näidustustel ehk arsti diagnoositud häire korral osutatavate

ravisekkumiste puhul ning seetõttu reguleeritakse selle eelnõuga üksnes ravi eesmärgil

osutatavaid tegevusi.“).

4. Peale arstikutse saanud psühhiaatrite ja psühholoogi hariduse saanud spetsialistide pakuvad

vaimse tervise parandamise teenuseid ka teaduspõhise väljaõppeta inimesed. Sageli nimetavad

ka nemad oma teenust teraapiaks1. Samas on psühholoogi tegevusel inimese heaolule ja tervisele

suur mõju. Mõistagi peaks ka inimene ise enne teenuse kasutamist huvi tundma, milline on

psühholoogilist nõu pakkuva inimese kvalifikatsioon ja teenuse laad (nt millist teraapiavormi

rakendatakse), ent inimene ei pruugi mõista ja osata kindlaks teha, kas psühholoogi ettevalmistus

on piisav. Pealegi on psühholoogilist abi vajavad inimesed sageli keerulises vaimses seisundis ja

haavatavas olukorras, mistõttu ei pruugita abi pakkuja kvalifikatsioonile tähelepanu pöörata.

5. Niisiis on Riigikogu pidanud vajalikuks, et psühholoogilist ravi osutab (kutsega) kliiniline

psühholoog, sel viisil on soovitud tagada teenuse kvaliteeti. Kutsevaldkonnad arenevad ning on

tavapärane, et ühiskonna ootuste ja eelduste muutumisel muutuvad ka kutsealal tegutsevatele

inimestele seatud ootused. Selline areng võibki kaasa tuua kvalifikatsiooninõuete kehtestamise

valdkondades, kus seda varem pole olnud või kus on kehtinud madalam kvalifikatsiooninõue.

Kliinilise psühholoogi kutse (töö) sisu on läbi räägitud mitme asjast huvitatud osapoolega,

mistõttu ei väljenda see pelgalt ühe erialaühenduse seisukohta. Seepärast ei saa ka meelevaldseks

pidada otsust, et psühholoogilist ravi võivad osutada need psühholoogid, kellele Eesti

Psühholoogide Liit on Tervishoiu Kutsenõukogu kinnitatud kutsestandardi alusel andnud

kliinilise psühholoogi kutse.

6. Inimesele, kes on õppinud psühholoogiat, ent kellel pole kliinilise psühholoogi kutset (või

muud samaväärset pädevustunnistust) ning kes ei saa seetõttu osutada psühholoogilist ravi, jääb

võimalus osutada muid psühholoogiaalaseid (nõustamis)teenuseid. Seega ei välista piirang

psühholoogina tegutsemist. Kui see inimene aga soovib psühholoogilist ravi osutada ja vajab

selleks kliinilise psühholoogi kutset, saab ta seda taotleda kutse andja juures, kui on täidetud

1 Made Rästas, Thea Marran. Üks amet, erinevad rollid. ‒ Juridica 1–2/2026, lk 23.

3

kutse andmise korras loetletud eeldused (vt ka kutse andja kodulehte; mujal kui Eestis

omandatud kutsealase tunnustamise kohta vt Haridus- ja Noorteameti kodulehte; vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 27.08.2024 määrus nr 3-24-2116; Tallinna Halduskohtu 17.10.2025. määrus

nr 3-25-2998; Tallinna Halduskohtu 08.12.2025 määrus nr 3-25-614). Seega on olemas võimalus

hakata psühholoogilist ravi osutama. Nende eelduste täitmist ei saa pidada põhjendamatuks ega

ülemääraseks.

Tervisekassa rahastatav teenus

7. Tervisekassa rahastab tervishoiuteenuste loetellu kantud teenust sel juhul, kui

tervishoiuteenuse osutajal on sõlmitud Tervisekassaga ravi rahastamise leping (RaKS § 35 lg 1).

Tervisekassa ei ole kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse

osutajatega (RaKS § 36 lg-d 1 ja 2).

8. Enne ravi rahastamise lepingu sõlmimist ning lepingu tähtaja otsustamist hindab Tervisekassa

muu hulgas teenuse osutamise kvaliteeti ja tingimusi (RaKS § 36 lg 4 p 2). Lepingusse pannakse

RaKS §-s 37 nimetatud tingimused (sh tervishoiuteenuse kvaliteedi ja efektiivsuse näitajad,

RaKS § 37 p 13).

9. Seda, et Tervisekassa arvestab ravi rahastamise lepingu sõlmimisel muu hulgas teenuse

kvaliteeti ja võib seada selleks tingimusi, muu hulgas teenuse osutaja kvalifikatsioonile, selgub

ka RaKS eelnõu 914 SE seletuskirjast2.

10. See tähendab, et Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud psühholoogi

kvalifikatsiooninõuet peavad järgima need tervishoiuteenuse osutajad, kes soovivad sõlmida ravi

rahastamise lepingu Tervisekassaga. Teie puhul pole aga praegu küsimus selles, kas ja mis

tingimustel Tervisekassa Teiega ravi rahastamise lepinguid sõlmib. Tööandjal pole keelatud

osutada teenuseid ka Tervisekassa lepingu väliselt, ta võib pakkuda Tervisekassa rahastuseta

muid psühholoogiteenuseid. Selleks on tal õigus sõlmida leping psühholoogiga, kellel pole

kliinilise psühholoogi kutsetunnistust. Pole siiski välistatud, et tööandja otsustab ‒ olenemata

sellest, kas ta on või ei ole sõlminud Tervisekassaga ravi rahastamise lepingu ‒ võtta tööle

üksnes kutsega psühholoogi.

11. Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu § 82 lõike 2 kohaselt rahastab Tervisekassa teatud

teenuseid ka siis, kui neid osutab kutseta spetsialist: „ Kuni 31. detsembrini 2027. a võib

koodidega 7601, 7602, 7603, 7607, 7615, 7616, 7617, 7626, 7627, 7630–7637, 3103, 3113 ja

3114 tähistatud tervishoiuteenuseid osutada ka kutseta psühholoog, kes on viimase kaheksa aasta

jooksul töötanud eriarstiabis psühholoogina vähemalt viis aastat keskmise koormusega

vähemalt 0,5.“

2 RaKS eelnõu 914 SE seletuskirjas on öeldud: „Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamiseks on haigekassale antud

õigus teatud valikukriteeriumite alusel (s.h. teenuste osutamise kvaliteet ja tingimused ning vastavus majutuse

standardtingimustele) otsustada, milliste tervishoiuteenuste osutajatega ta ravirahastamise lepingu sõlmib. […]

Eelnõus sätestatakse kriteeriumid, millele peab tervishoiuteenus loetelusse lülitamiseks vastama. Nimetatud

kriteeriumide täpsema sisu, kriteeriumidele hinnangu esitajad ja kriteeriumide vastavuse ning kriteeriumide

hindamise juhendi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Loetelu koostatakse tervishoiuteenuste osutajatega

peetavate läbirääkimiste tulemusena. […] „LISA nr. 4. Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetellu kande tegemise

otsustuse kriteeriumide täpsem sisu, kriteeriumidele hinnangu esitajad ja kriteeriumidele vastavuse hindamise juhis.

Vabariigi Valitsuse määruse teesid […] 1.3. tervishoiuteenuse vajalikkus ühiskonnale ja kooskõla

riigitervishoiupoliitikaga ning tervishoiu arengukavaga […] - teenuse sobivus Eesti tervishoiu arengukavadega ning

osutamiseks optimaalne ja vajalik infrastruktuur jätkusuutlikkuse ja kvaliteedi tagamiseks, nõuded osutajate

kvalifikatsioonile ning eritingimustelele“.

4

Selline olukord pole vastuoluline ega arusaamatu, vaid lubatud, kuna tegu on ajaliselt piiratud

üleminekuperioodiga (kohanemisajaga) enne (uue) kvalifikatsiooninõude üleüldist rakendamist.

Rakendussätteid (või ka üleminekusätted) kasutatakse tavaliselt juhul, kui soovitud regulatsiooni

ei saa rakendada kohe pärast õigusakti vastu võtmist. Sellisel juhul nõue küll kehtestatakse, kuid

selle rakendamine lükatakse teatud ajaks edasi. Tihti kasutatakse sellist võtet olukordades, kui

kehtestatakse kvalifikatsiooninõuded või kui muudetakse need varasemast rangemateks. Nii

antakse asjast puudutatud isikutele aega uue nõudega kohanemiseks (vt nt sotsiaalhoolekande

seaduse § 161, milles kehtestati sotsiaaltöötaja kvalifikatsiooninõue 08.05.2022, kuid see nõue

jõustus § 160 lõike 41 järgi alles ligikaudu nelja aasta möödudes 01.07.2026).

Loodan, et selgitusest on Teile abi.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Teadmiseks (avaldaja isikuandmeteta): Sotsiaalministeerium

Aigi Kivioja 693 8428

[email protected]

Teie nr

Meie 13.08.2026 nr 6-1/261792/2606665

Psühholoogi kvalifikatsioon

Lugupeetud [ ]

Pöördusite õiguskantsleri poole küsimusega, mis puudutab psühholoogina tegutsemist.

Selgitasite, kuidas on viimasel ajal muutunud Teie töösuhte laad ja tööandja suhtumine Teisse

kui pikaaegse töökogemusega psühholoogi. Leiate, et psühholoogi kutsetegevuse nõuded on

vastuolulised, ning kahtlete, kas kehtestatud piirangud on proportsionaalsed. Täpsemalt olete

viidanud kahele õigusaktile: tervishoiuteenuste korraldamise seadusele (TTKS § 237 jj,

psühholoogilise ravi osutamine) ning Vabariigi Valitsuse 23.03.2026 määrusele nr 37

„Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu“ (§ 39 lg 22, kutsega psühholoog-nõustaja, § 82 lg 2

rakendussäte, kutsenõuet ei pea täitma kuni 31.12.2027).

Mõistame, et tööl tekkinud olukord on Teile ebameeldiv ja paneb muretsema. Kahjuks ei saa

õiguskantsler Teid aidata. Töölepingulisest suhtest alguse saanud vaidluse lahendamiseks võib

pöörduda töövaidluskomisjoni või maakohtusse, muu võlaõigusliku lepinguga korral

maakohtusse.

Abstraktselt hinnates ei ole psühholoogilise ravi osutajatele kutsenõude seadmine

põhiseadusvastane.

Tervisekassal on õigus rahastada psühholoogi teenuse osutamist üksnes juhul, kui teenust osutab

kutsega psühholoog. Selline Tervisekassa õigus ei piira otseselt Teie kutsetegevust. Ravi

rahastamise lepingu sõlmib Tervisekassa tervisehoiuteenuse osutajaga (ravikindlustuse seaduse

(RaKS) § 36 lg 1). Tervisekassa pakutavad lepingutingimused saavad puudutada eeskätt ravi

rahastamise lepingu sõlmimisest huvitatud tervishoiuteenuse osutajat. Põhimõtteliselt on

Tervisekassal õigus seada ravi rahastamise lepingu sõlmimisel tingimusi, sest nendega tagatakse,

et rahastatav teenus on kvaliteetne.

Psühholoogiline ravi

1. Põhiseaduse (PS) § 29 lõike 1 kohaselt võib põhjendatud juhtudel sätestada seadusega

tegevusala, elukutse ja töökoha valiku piirangu. See tähendab, et Riigikogu võib inimese

valikuõigust piirata ka näiteks kvalifikatsiooninõuete kehtestamisega. Põhiseaduse § 29 lõikes 1

sätestatud piirangud on lubatud, kui need on proportsionaalsed ehk sobivad, vajalikud ja

mõõdukad (PS § 11, Riigikohtu otsus asjas nr 3-18-1432, p-d 29 ja 32).

2

2. TTKS sätestab kvalifikatsiooninõuded psühholoogilise ravi osutajale. Nende nõuete kohaselt

tohib teenust osutada kliiniline psühholoog (TTKS § 237). Terviseministri 21.09.2023 määruse

nr 54 „Füsioteraapia, logopeedilise ravi ja psühholoogilise ravi iseseisev osutamine“ (edaspidi:

määrus) § 4 lõige 3 täpsustab, et psühholoogilist ravi võib iseseisvalt osutada juriidiline isik või

füüsilisest isikust ettevõtja, kui tema vastutusel ja heaks tegutseb inimene, kellel on kehtiv

haridusel ja töökogemusel põhinev kutseseaduse kohane kliinilise psühholoogi kutse või muu

samaväärne pädevustunnistus.

Niisiis nõuab TTKS psühholoogi kvalifikatsiooni üksnes psühholoogilise ravi osutamise korral.

Psühholoogilise ravi osutaja peab olema kliiniline psühholoog.

3. Määruse § 2 lõige 4 sätestab: „Iseseisev psühholoogiline ravi on pere- ja eriarstiabist lahus

toimuv arsti poolt TTKS § 2 lõike 1 alusel kehtestatud määruses nimetatud klassifikaatorist

lähtudes diagnoositud haiguste raviks psühholoogiliste sekkumiste rakendamine ning arsti antud

lähteülesande alusel toimuv psühholoogiline hindamine ja psühhodiagnostilised toimingud.“

Seega määruse § 2 lõike 4 järgi ei loeta kõiki psühholoogi nõustamisteenuseid psühholoogiliseks

raviks (vt ka psühhiaatrilise abi seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise

seaduse 600 SE II lugemise seletuskirja: „Nagu psühhoteraapia, hõlmavad ka füsioteraapia ja

logopeediline abi tegevusi, mis ravi valdkonda ei kuulu. Tegutsemisõiguse piiramine on

põhjendatud üksnes meditsiinilistel näidustustel ehk arsti diagnoositud häire korral osutatavate

ravisekkumiste puhul ning seetõttu reguleeritakse selle eelnõuga üksnes ravi eesmärgil

osutatavaid tegevusi.“).

4. Peale arstikutse saanud psühhiaatrite ja psühholoogi hariduse saanud spetsialistide pakuvad

vaimse tervise parandamise teenuseid ka teaduspõhise väljaõppeta inimesed. Sageli nimetavad

ka nemad oma teenust teraapiaks1. Samas on psühholoogi tegevusel inimese heaolule ja tervisele

suur mõju. Mõistagi peaks ka inimene ise enne teenuse kasutamist huvi tundma, milline on

psühholoogilist nõu pakkuva inimese kvalifikatsioon ja teenuse laad (nt millist teraapiavormi

rakendatakse), ent inimene ei pruugi mõista ja osata kindlaks teha, kas psühholoogi ettevalmistus

on piisav. Pealegi on psühholoogilist abi vajavad inimesed sageli keerulises vaimses seisundis ja

haavatavas olukorras, mistõttu ei pruugita abi pakkuja kvalifikatsioonile tähelepanu pöörata.

5. Niisiis on Riigikogu pidanud vajalikuks, et psühholoogilist ravi osutab (kutsega) kliiniline

psühholoog, sel viisil on soovitud tagada teenuse kvaliteeti. Kutsevaldkonnad arenevad ning on

tavapärane, et ühiskonna ootuste ja eelduste muutumisel muutuvad ka kutsealal tegutsevatele

inimestele seatud ootused. Selline areng võibki kaasa tuua kvalifikatsiooninõuete kehtestamise

valdkondades, kus seda varem pole olnud või kus on kehtinud madalam kvalifikatsiooninõue.

Kliinilise psühholoogi kutse (töö) sisu on läbi räägitud mitme asjast huvitatud osapoolega,

mistõttu ei väljenda see pelgalt ühe erialaühenduse seisukohta. Seepärast ei saa ka meelevaldseks

pidada otsust, et psühholoogilist ravi võivad osutada need psühholoogid, kellele Eesti

Psühholoogide Liit on Tervishoiu Kutsenõukogu kinnitatud kutsestandardi alusel andnud

kliinilise psühholoogi kutse.

6. Inimesele, kes on õppinud psühholoogiat, ent kellel pole kliinilise psühholoogi kutset (või

muud samaväärset pädevustunnistust) ning kes ei saa seetõttu osutada psühholoogilist ravi, jääb

võimalus osutada muid psühholoogiaalaseid (nõustamis)teenuseid. Seega ei välista piirang

psühholoogina tegutsemist. Kui see inimene aga soovib psühholoogilist ravi osutada ja vajab

selleks kliinilise psühholoogi kutset, saab ta seda taotleda kutse andja juures, kui on täidetud

1 Made Rästas, Thea Marran. Üks amet, erinevad rollid. ‒ Juridica 1–2/2026, lk 23.

3

kutse andmise korras loetletud eeldused (vt ka kutse andja kodulehte; mujal kui Eestis

omandatud kutsealase tunnustamise kohta vt Haridus- ja Noorteameti kodulehte; vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 27.08.2024 määrus nr 3-24-2116; Tallinna Halduskohtu 17.10.2025. määrus

nr 3-25-2998; Tallinna Halduskohtu 08.12.2025 määrus nr 3-25-614). Seega on olemas võimalus

hakata psühholoogilist ravi osutama. Nende eelduste täitmist ei saa pidada põhjendamatuks ega

ülemääraseks.

Tervisekassa rahastatav teenus

7. Tervisekassa rahastab tervishoiuteenuste loetellu kantud teenust sel juhul, kui

tervishoiuteenuse osutajal on sõlmitud Tervisekassaga ravi rahastamise leping (RaKS § 35 lg 1).

Tervisekassa ei ole kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse

osutajatega (RaKS § 36 lg-d 1 ja 2).

8. Enne ravi rahastamise lepingu sõlmimist ning lepingu tähtaja otsustamist hindab Tervisekassa

muu hulgas teenuse osutamise kvaliteeti ja tingimusi (RaKS § 36 lg 4 p 2). Lepingusse pannakse

RaKS §-s 37 nimetatud tingimused (sh tervishoiuteenuse kvaliteedi ja efektiivsuse näitajad,

RaKS § 37 p 13).

9. Seda, et Tervisekassa arvestab ravi rahastamise lepingu sõlmimisel muu hulgas teenuse

kvaliteeti ja võib seada selleks tingimusi, muu hulgas teenuse osutaja kvalifikatsioonile, selgub

ka RaKS eelnõu 914 SE seletuskirjast2.

10. See tähendab, et Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud psühholoogi

kvalifikatsiooninõuet peavad järgima need tervishoiuteenuse osutajad, kes soovivad sõlmida ravi

rahastamise lepingu Tervisekassaga. Teie puhul pole aga praegu küsimus selles, kas ja mis

tingimustel Tervisekassa Teiega ravi rahastamise lepinguid sõlmib. Tööandjal pole keelatud

osutada teenuseid ka Tervisekassa lepingu väliselt, ta võib pakkuda Tervisekassa rahastuseta

muid psühholoogiteenuseid. Selleks on tal õigus sõlmida leping psühholoogiga, kellel pole

kliinilise psühholoogi kutsetunnistust. Pole siiski välistatud, et tööandja otsustab ‒ olenemata

sellest, kas ta on või ei ole sõlminud Tervisekassaga ravi rahastamise lepingu ‒ võtta tööle

üksnes kutsega psühholoogi.

11. Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu § 82 lõike 2 kohaselt rahastab Tervisekassa teatud

teenuseid ka siis, kui neid osutab kutseta spetsialist: „ Kuni 31. detsembrini 2027. a võib

koodidega 7601, 7602, 7603, 7607, 7615, 7616, 7617, 7626, 7627, 7630–7637, 3103, 3113 ja

3114 tähistatud tervishoiuteenuseid osutada ka kutseta psühholoog, kes on viimase kaheksa aasta

jooksul töötanud eriarstiabis psühholoogina vähemalt viis aastat keskmise koormusega

vähemalt 0,5.“

2 RaKS eelnõu 914 SE seletuskirjas on öeldud: „Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamiseks on haigekassale antud

õigus teatud valikukriteeriumite alusel (s.h. teenuste osutamise kvaliteet ja tingimused ning vastavus majutuse

standardtingimustele) otsustada, milliste tervishoiuteenuste osutajatega ta ravirahastamise lepingu sõlmib. […]

Eelnõus sätestatakse kriteeriumid, millele peab tervishoiuteenus loetelusse lülitamiseks vastama. Nimetatud

kriteeriumide täpsema sisu, kriteeriumidele hinnangu esitajad ja kriteeriumide vastavuse ning kriteeriumide

hindamise juhendi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Loetelu koostatakse tervishoiuteenuste osutajatega

peetavate läbirääkimiste tulemusena. […] „LISA nr. 4. Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetellu kande tegemise

otsustuse kriteeriumide täpsem sisu, kriteeriumidele hinnangu esitajad ja kriteeriumidele vastavuse hindamise juhis.

Vabariigi Valitsuse määruse teesid […] 1.3. tervishoiuteenuse vajalikkus ühiskonnale ja kooskõla

riigitervishoiupoliitikaga ning tervishoiu arengukavaga […] - teenuse sobivus Eesti tervishoiu arengukavadega ning

osutamiseks optimaalne ja vajalik infrastruktuur jätkusuutlikkuse ja kvaliteedi tagamiseks, nõuded osutajate

kvalifikatsioonile ning eritingimustelele“.

4

Selline olukord pole vastuoluline ega arusaamatu, vaid lubatud, kuna tegu on ajaliselt piiratud

üleminekuperioodiga (kohanemisajaga) enne (uue) kvalifikatsiooninõude üleüldist rakendamist.

Rakendussätteid (või ka üleminekusätted) kasutatakse tavaliselt juhul, kui soovitud regulatsiooni

ei saa rakendada kohe pärast õigusakti vastu võtmist. Sellisel juhul nõue küll kehtestatakse, kuid

selle rakendamine lükatakse teatud ajaks edasi. Tihti kasutatakse sellist võtet olukordades, kui

kehtestatakse kvalifikatsiooninõuded või kui muudetakse need varasemast rangemateks. Nii

antakse asjast puudutatud isikutele aega uue nõudega kohanemiseks (vt nt sotsiaalhoolekande

seaduse § 161, milles kehtestati sotsiaaltöötaja kvalifikatsiooninõue 08.05.2022, kuid see nõue

jõustus § 160 lõike 41 järgi alles ligikaudu nelja aasta möödudes 01.07.2026).

Loodan, et selgitusest on Teile abi.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Teadmiseks (avaldaja isikuandmeteta): Sotsiaalministeerium

Aigi Kivioja 693 8428

[email protected]