KÄSKKIRI

25.08.2026 nr 3

Vaideotsus OÜ Ää Süük vaides

1. Asjaolud ja menetluse käik

1.1. Riigi Tugiteenuste Keskuse (edaspidi rakendusüksus) 15.04.2021. a otsusega nr 11.2-

27/0479 (edaspidi taotluse rahuldamise otsus) rahuldati OÜ Ää Süük, registrikood 14691628,

(edaspidi ka toetuse saaja või vaide esitaja) taotlus registreerimisnumbriga 2014-2020.5.01.19-

1044 väliskaubandus- ja ettevõtlusministri 09.03.2015. a määruse nr 20 „Starditoetus“ (edaspidi

meetme määrus) alusel toetuse saamiseks projektile „Alustava ettevõtluse arendamine”.

1.2. 02.07.2026 tegi rakendusüksus projekti osas finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-1/26/3320

(edaspidi otsus).

1.3. 24.07.2026 tegi rakendusüksus toetuse saaja poolt esitatud taotluse alusel toetuse

tagasimaksmise ajatamise otsuse nr 11.2-1/26/3521 (edaspidi ajatamise otsus).

1.4. 31.07.2026 esitas OÜ Ää Süük rakendusüksuse otsuse peale vaide (edaspidi vaie).

1.5. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (edaspidi vaideorgan) vaatas vaide läbi

perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (edaspidi STS2014_2020) § 51 lõike 3 alusel

ning lähtudes haldusmenetluse seadustiku (edaspidi HMS) §-s 83 sätestatust.

2. Vaideorgani seisukohad vaide osas

2.1. Tulenevalt HMS § 83 lõikest 1 kontrollib vaideorgan vaiet läbi vaadates haldusakti andmise

õiguspärasust ja otstarbekust. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui see on antud

pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, on sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaideorgan kontrollib, kas

rakendusüksus on meetme määrust ja teisi asjassepuutuvaid õigusakte õiguspäraselt

rakendanud, kas otsus tugineb korrektsele õiguslikule alusele, kas kaalutlused on otsuses välja

toodud ning otsust on nõuetekohaselt põhjendatud.

2.2. Vaidlustatud otsus on finantskorrektsiooni otsus, mis põhineb asjaolul, et toetuse saaja ei

ole saavutanud projekti tulemusi. Rakendusüksus on tuvastanud, et toetuse saaja ei ole

saavutanud meetme määruse § 29 lõikest 1 ja taotluse rahuldamise otsuse punktist 10.3

2

tulenevaid mõlemaid tulemusnäitajaid - nii müügitulu ja töötajate värbamise osas. Meetme

määruse § 29 lõike 1 punktist 1 tulenevalt oli toetuse saajal kohtustus tagada, et hiljemalt

projekti abikõlblikkuse perioodi lõppemisele järgnevast kuust algaval esimesel aastal on toetuse

saajal vähemalt üks töötaja ja teisel aastal vähemalt kaks töötajat, kelle töötasu on toetuse

taotluse esitamise kuupäevale vahetult eelnevaks 1. juuliks Statistikaameti avaldatud aasta

keskmisest brutokuupalgast vähemalt 50 protsenti (kehtiv keskmine 50% brutopalk taotlemise

hetkel 703,50 eurot). Toetuse saajal oli täidetud üks nõutud palgatasemega töötaja 12 kuu

jooksul (juuni kuni detsember 2023 ja jaanuar kuni mai 2025), mis aga ei täida meetme

määruses sätestatud miinimumnõuet. Meetme määruse § 29 lõike 1 punktist 3 tulenevalt oli

toetuse saajal kohtustus saavutada projekti abikõlblikkuse perioodi lõppemisele järgneval teisel

majandusaastal müügitulu vähemalt 80 000 eurot. Toetuse saaja 2025. aasta müügitulu

toetataval tegevusalal oli 17 093,62 eurot, mis ei ole vastavuses meetme määruse § 29 lõike 1

punktis 3 sätestatud miinimumnõudega. Võttes arvesse rikkumise asjaolusid ning rikkumise

ulatust (mõlemad kohustuslikud tulemusnäitajad on saavutamata) on rakendusüksus kaalunud

korrektsioonimääraks 100%.

2.3. Vaide esitaja ei vaidle vastu asjaolule, et meetme määruses ja taotluse rahuldamise otsuses

sätestatud tulemusnäitajad ei täitunud algselt kavandatud mahus. Vaide esitaja on seisukohal, et

vaidlustatud otsus on õigusvastane põhjendamispuuduste ja ebaproportsionaalsuse tõttu.

Samuti on vaide esitaja seisukohal, et rakendusüksus on lähtunud ebaõigetest kaalutlustest,

mistõttu on otsuses jõutud ebaõigete järeldusteni. Seega seatakse vaides kahtluse alla otsuse

proportsionaalsus, kaalutlusõiguse teostamine ja põhjendamiskohustuse täitmine. Vaideorgan

analüüsib eelnimetatud etteheiteid alljärgnevalt.

Otsuse proportsionaalsus

2.4. Esmalt käsitleb vaideorgan otsuse proportsionaalsust. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 11 2. lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud

peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust

kontrollitakse kolmel astmel - abinõu sobivus, vajalikkus ja proportsionaalsus kitsamas

tähenduses ehk mõõdukus (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-4-1-1-02, p 15).

2.5. Finantskorrektsiooni eesmärk on tagada avalike vahendite sihipärane kasutamine ning seos

toetuse ja saavutatud tulemuste vahel. Sobivus seisneb selles, et korrektsioon aitab taastada

olukorra, kus toetus vastab tegelikult saavutatud tulemustele. Kui toetuse andmise eesmärgid

jäävad täitmata, kõrvaldab korrektsioon põhjendamatu eelise, mis tekiks toetuse säilitamisel.

Vajalikkus tuleneb asjaolust, et leebemad meetmed ei võimalda saavutada sama tulemust. Kui

projekti eesmärke ei ole saavutatud, ei taga pelgalt tähelepanujuhtimine, hoiatus või muu

mittefinantsiline meede avalike vahendite tõhusat ja eesmärgipärast kasutamist.

Proportsionaalsus kitsamas tähenduses tähendab, et korrektsiooni ulatus peab vastama

rikkumise raskusele ja saavutamata jäänud tulemuste mõjule.

2.6. Vaides toodud etteheited keskenduvad eelkõige proportsionaalsuse viimasele, ehk

mõõdukuse aspektile. Seega keskendub vaideorgan sellele, kas rakendusüksuse poolt

kohaldatud 100-protsendiline finantskorrektsioonimäär, arvestades konkreetse juhtumi

asjaolusid, on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb

arvesse võtta rikkumise olemust, raskust, ulatust ning selle mõju toetuse andmise eesmärkide

saavutamisele. Finantskorrektsiooni eesmärk on tagada, et toetust kasutatakse kooskõlas

toetuse andmise tingimustega ning korrektsioonimäär peab vastama rikkumise tegelikule

mõjule.

2.7. Arvestades, et täitmata jäid mõlemad projekti tulemusnäitajad ning kõrvalekalded seatud

eesmärkidest on märkimisväärsed, ei ole vaideorgani hinnangul tegemist vähese või formaalse

3

rikkumisega. Hoolimata asjaolust, et ühe nõutud palgaga töötaja olemasolu oli osaliselt

täidetud, on see täitmise määr siiski väheoluline, jäädes alla 50% võrreldes meetme määruses

sätestatud miinimumnõudega. Teise tulemusnäitaja ehk müügitulu täitmise tase oli samuti väga

väike (21,37%). Sellise tasemega saavutatud tulemused on käsitletavad väga olulise

finantsmõjuga rikkumisena, mistõttu on põhjendatud toetus täielikult tagasi nõuda. Toetuse

osaline tagasinõudmine tuleks kaalumisele juhul, kui mitmest nõudest vähemalt üks oleks

olulises osas täidetud.

2.8. Vaideorgan leiab, et käesoleva juhtumi asjaolusid tervikuna hinnates vastab 100-

protsendiline finantskorrektsioon rikkumise raskusele, ulatusele ja mõjule ning on seetõttu

proportsionaalne meede. Toetuse andmise aluseks olnud tulemusnäitajad on jäänud olulises

osas saavutamata ning projekti tegelik tulemus ei vasta sisuliselt nendele eesmärkidele, mille

saavutamiseks toetus anti. Arvestades tulemusnäitajate saavutatuse taset, ei peegeldaks

väiksema korrektsioonimäära kohaldamine rikkumise tegelikku mõju ega oleks kooskõlas

proportsionaalsuse põhimõttega. Seetõttu nõustub vaideorgan rakendusüksuse hinnanguga, et

käesolevas asjas on 100-protsendilise finantskorrektsiooni kohaldamine põhjendatud ja

proportsionaalne.

Kaalutlusõiguse teostamine

2.9. Järgnevalt käsitleb vaideorgan kaalutlusõiguse teostamist. Vaideorgan selgitab, et

rakendusüksus võtab korrektsiooniotsuseid vastu kaalutlusõiguse alusel, seejuures tuleb

eristada otsustusdiskretsiooni (kaaluda otsuse tegemise vajalikkuse üle) ja valikudiskretsiooni

(kaaluda, millist otsust teha). Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid. Volitus

rakendusüksusele finantskorrektsioonide tegemiseks tuleneb STS2014_2020 § 8 lõike 2

punktist 6. Sama seaduse § 45 lõige 1 sätestab, millal finantskorrektsioon tehakse. Seejuures on

tegemist imperatiivse sättega, kasutades sõna „tehakse“, mistõttu nimetatud sättest ei tulene

haldusorganile otsustusdiskretsiooni küsimuses, kas finantskorrektsioon teha või mitte. Sätte

imperatiivne sõnastus tähendab, et kui on tuvastatud toetuse saaja kohustuse rikkumine ning

selle mõju kulu abikõlblikkusele, tuleb finantskorrektsioon teha. Kaalutlusruum võib tekkida

üksnes finantskorrektsiooni ulatuse ja määra kindlaksmääramisel, kuivõrd kohaldatav

regulatsioon seda võimaldab, mitte aga korrektsiooni tegemise põhimõttelise vajaduse osas.

2.10. Käesoleval juhul on rakendusüksus hinnanud toetuse saaja poolt tegelikult saavutatud

tulemusi ning võrrelnud neid meetme määruses ja taotluse rahuldamise otsuses sätestatud

kohustustega. Otsus põhineb objektiivselt kontrollitavatel andmetel töötajate arvu ja müügitulu

kohta. Vaide esitaja ei vaidlusta sisuliselt neid andmeid ega tulemusnäitajate tegelikku

saavutamata jäämist. Vaide esitaja on vaides kaalutlusõiguse puhul välja toonud etteheited just

selles osas, et rakendusüksus on otsuse tegemisel lähtunud ebaõigetest kaalutlustest, viidates

eelkõige COVID-19 mõjude ebaõigele käsitlusele. Vaide esitaja väidab, et projekti

tulemusnäitajate saavutamata jäämine oli tingitud objektiivsetest ja ettenägematutest

majanduskeskkonna muutustest, mis ilmnesid pärast taotluses esitatud prognooside koostamist.

Vaide esitaja hinnangul on rakendusüksus ekslikult käsitlenud COVID-19 pandeemia mõju

tavapärase ettevõtlusriski osana ning jätnud need erandlikud asjaolud finantskorrektsiooni

tegemisel ja selle määra valikul arvestamata, mistõttu põhineb finantskorrektsiooni otsus vaide

esitaja hinnangul ebaõigetel kaalutlustel.

2.11. Vaideorgan sellega ei nõustu. Taotlus esitati 2021. aastal, mil COVID-19 pandeemia oli

kestnud juba üle aasta ning selle mõju ettevõtluskeskkonnale, tarneahelatele, tööjõuturule ja

tarbijakäitumisele oli üldteada. Kuigi tulevasi arenguid ei olnud võimalik täielikult ette näha,

pidi ettevõtja oma äriplaani koostamisel arvestama võimalusega, et pandeemia mõju jätkub või

põhjustab täiendavaid häireid. Seetõttu ei saa väita, et pandeemiast tulenevad riskid olid

4

täielikult ettenägematud või et toetuse saaja ei pidanud neid oma tegevuse kavandamisel arvesse

võtma. Vastupidi, ka toetuse saaja ise on taotlusele lisatud äriplaani SWOT-analüüsis märkinud

COVID-19 viirusest tingitud majanduslanguse ühe ohutegurina. Samuti on ohuteguritena

märgitud elektrihinna kui sisendhinna tõus, ostujõu vähenemine ja trendide muutus. Seega,

isegi kui pandeemia täpset mõju ei olnud võimalik prognoosida, oli selle võimalik mõju

ettevõtlusele juba toetuse taotlemise ajaks teada, mida on märgitud ka äriplaanis.

2.12. Vaideorgan märgib täiendavalt, et projekti tulemusi hinnati perioodil 2023–2025

(müügitulu täitmist hinnati 2025. aasta andmete põhjal). Selleks ajaks oli COVID-19

pandeemia vahetu mõju majandusele tervikuna oluliselt taandunud ning ettevõtluskeskkond

juba kohanenud pandeemiajärgsete tingimustega. Seetõttu ei saa projekti eesmärkide

saavutamata jätmist pidada vahetult COVID-19 pandeemiast tingitud tagajärjeks. Isegi kui

pandeemia ja sellele järgnenud majanduslangus võisid mõjutada ettevõtja tegevust projekti

varasemates etappides, ei anna see alust järeldada, et oluline kõrvalekalle tulemusnäitajates oli

põhjustatud üksnes või peamiselt nimetatud asjaoludest.

2.13. Lisaks vaides eraldi välja toodud COVID-19 mõjule kui ettenägematule asjaolule viitab

vaide esitaja ka korrektsioonimenetluse käigus 19.04.2026 rakendusüksusele antud selgitustele.

Olles tutvunus nimetatud selgitustega, leiab vaideorgan, et nendes toodud argumendid (lisaks

COVID-19 mõjule, mida on käsitletud eelnevalt) langevad ettevõtja tavapärase majandusriski

kategooriasse ei anna alust korrektsioonist loobumiseks või selle määra alandamiseks. Ettevõtte

väiksus, piiratud kliendibaas ning asjaolu, et nišitoodete nõudlus sõltub tarbijate ostujõust ja

eelistustest, on käsitletavad ettevõtja tavapärase ettevõtlusriskina. Need asjaolud ei tekkinud

projekti elluviimise käigus, vaid olid teada juba projekti kavandamisel. Seega ei saa neid

käsitada ootamatu või vääramatu asjaoluna, mis ilmnes pärast toetuse saamist ja mida ei olnud

võimalik ette näha.

2.14. Eeltoodust tulenevalt leiab vaideorgan, et rakendusüksus ei ole finantskorrektsiooni

otsuse tegemisel tuginenud ebaõigetele ega asjassepuutumatutele kaalutlustele. COVID-19

pandeemia mõju ning vaide esitaja poolt esitatud muud selgitused ei kujuta endast selliseid

ettenägematuid või erakorralisi asjaolusid, mis välistaksid toetuse saaja vastutuse projekti

eesmärkide saavutamise eest või annaksid aluse finantskorrektsioonist loobumiseks või selle

määra vähendamiseks. Seetõttu ei nõustu vaideorgan vaide esitaja etteheitega, et rakendusüksus

on oma kaalutlusõigust kasutanud õigusvastaselt või ebaõigete kaalutluste alusel.

2.15. Vaide esitaja leiab, et rakendusüksus on kohaldanud toetuse saaja suhtes teistsugust

standardit kui enda tegevuse hindamisel. Vaide kohaselt põhjendab rakendusüksus

finantskorrektsiooni muu hulgas sellega, et toetuse saaja pidi juba 2021. aasta aprillis arvestama

COVID-19 võimalike mõjudega ning ei saa nendele hiljem tugineda kui ettenägematutele

asjaoludele. Samal ajal väitis rakendusüksus ise 2022. aastal riigihangete vaidlustuskomisjoni

(edaspidi VaKo) menetluses seoses kiirtestide hankega, et omikrontüve levik ja selle mõju

kontaktõppe jätkamisele ei olnud ette nähtavad.

2.16. Vaideorgan leiab, et vaide esitaja võrdleb omavahel kahte sisuliselt erinevat menetlust.

VaKo menetluses hinnati küsimust, kas konkreetse hankelepingu sõlmimiseks esines

vaidlustusmenetluse ajal äärmine vajadus. VaKo ei tuvastanud COVID-19 mõju üldist

ettenägematust, vaid hindas konkreetse hankemenetluse kontekstis omikrontüve levikust

tingitud hankelepingu sõlmimise kiireloomulisust. Finantskorrektsiooni menetluses hinnatakse

aga seda, kas toetuse saaja saavutas toetuse andmise aluseks olnud tulemusnäitajad ning kas

nende mittesaavutamine oli objektiivselt vabandatav. Tegemist on erinevate õiguslike

küsimustega, mistõttu ühest menetlusest tehtud järeldusi ei saa automaatselt üle kanda teisele.

2.17. Samuti märgib vaideorgan, et isegi juhul, kui rakendusüksuse mõni varasem seisukoht

5

oleks olnud vaieldav, ei tähenda see automaatselt, et otsuse aluseks olevad faktilised ja

õiguslikud alused puuduksid või et rakendusüksus oleks kaalumisel arvesse võtnud asjasse

puutumatuid asjaolusid. VaKo otsus kiirtestide hankimise kohta ei anna automaatselt alust

järeldada, et toetuse saaja kohustuste mittetäitmine oleks olnud vabandatav või et

rakendusüksus oleks finantskorrektsiooni menetluses asjaolusid valesti hinnanud.

2.18. Vaide esitaja väidab, et rakendusüksuse seisukoht COVID-19 ettenähtavuse kohta on

vastuolus halduskohtu praktikaga. Vaide esitaja viitab Tallinna Halduskohtu otsusele kohtuasjas

nr 3-23-355, milles kohus leidis, et 2020. aasta septembris ei olnud võimalik ette näha COVID-

19 levikust tulenevaid riiklikke piiranguid, nende kestust ega konkreetseid tarneraskusi. Vaide

esitaja järeldab sellest, et COVID-19 mõjud, sealhulgas majandustegevusele avalduvad

piirangud ja tagajärjed, ei olnud ettenähtavad isegi mitu aastat pärast pandeemia algust. Seetõttu

leiab ta, et rakendusüksus on teinud finantskorrektsiooni otsuses kaalutlusvea, kui on pidanud

COVID-19 mõjusid toetuse saajale ettenähtavaks. Vaide esitaja hinnangul oleks rakendusüksus

pidanud jõudma järeldusele, et finantskorrektsiooniks puudub alus või vähemalt kaaluma

väiksema korrektsioonimäära kohaldamist.

2.19. Vaideorgan ei nõustu selle väitega. Esiteks käsitles vaide esitaja viidatud kohtuasi

teistsugust faktilist ja õiguslikku olukorda. Kohtu järeldused tehti konkreetse vaidluse

asjaoludel. Nimetatud asjas hinnati, kas hankija või töövõtja pidid 2020. aasta sügisel ette

nägema COVID-19 pandeemiast tulenevaid riiklikke piiranguid, tarnehäireid ja nende mõju

konkreetse hankelepingu täitmisele. Seega käsitles kohus ettenähtavust seoses konkreetsete

eriolukorrast tulenevate piirangute ja tarneraskustega. Käesolevas asjas ei hinnata aga seda, kas

toetuse saaja pidi ette nägema konkreetseid Vabariigi Valitsuse meetmeid, piiranguid või viiruse

arengust tulenevaid üksikuid sündmusi. Hinnatakse seda, kas toetuse saaja saavutas toetuse

andmise aluseks olnud tulemusnäitajad ning kas nende mittesaavutamine oli põhjuslikus seoses

selliste objektiivsete asjaoludega, mis välistaksid tema vastutuse. Kohus ei asunud seisukohale,

et COVID-19-ga seotud mõjud olid üldiselt ja määramata ajaks ettenägematud. Kohus leidis

üksnes, et 2020. aasta septembris ei olnud võimalik ette näha, milliseid konkreetseid piiranguid

erinevad riigid tulevikus kehtestavad, kui kaua need kestavad või milliste konkreetsete kaupade

ja seadmete osas võivad tekkida tarneraskused. Seetõttu ei ole kohtuasjas nr 3-23-355 tehtud

järeldused käesolevale juhtumile automaatselt ülekantavad.

Põhjendamiskohustuse täitmine

2.20. Vaide esitaja leiab, et finantskorrektsiooni otsusest nähtub, et projektis kavandatud

tegevused viidi täielikult ellu ning projekt ei olnud tervikuna ebaõnnestunud. Kuigi tööhõive-

ja müügitulu näitajad jäid olulisel määral saavutamata, märgib ka rakendusüksus otsuses, et

teatud eesmärgid täideti ning vähemalt osa tööhõivekohustusest oli teatud perioodil täidetud.

Sellest tulenevalt leiab vaide esitaja, et olukorras, kus projekt on vähemalt osaliselt eesmärke

saavutanud, ei ole 100% finantskorrektsiooni kohaldamine põhjendatud ega proportsionaalne.

2.21. Vaideorgan ei nõustu vaide esitaja väitega, et ainuüksi asjaolu, et projektis kavandatud

tegevused viidi ellu ning üks näitaja saavutati osaliselt, muudaks 100% finantskorrektsiooni

ebaproportsionaalseks. Projekti eesmärk ei ole pelgalt tegevuste elluviimine ja kulude

kandmine, vaid nende kaudu on vaja saavutada kokkulepitud tulemus. Starditoetust saanud

ettevõttelt oodatakse otsest mõju Eesti majandusele laiemalt ja jätkusuutliku tegutsemise

jätkamist toetatavas valdkonnas ka pärast projekti perioodi (jätkusuutlik ettevõtja on

defineeritud meetme määruse § 4 lõike 1 punktis 2 teatava müügitulu saavutamise ja töötajate

kaasamise taseme kaudu). Seega ei saa toetatava projekti juures olla esmatähtis üksnes

kavandatud tegevuste elluviimine, vaid oluline on nende tegevuste kaudu jõuda tulemuseni, mis

on väljendatud konkreetsete näitajate kaudu. Kuna taotleja ei ole saavutanud vajalikku

müügitulu ega suutnud luua nõutud töökohti, siis ei saa teda pidada jätkusuutlikuks ettevõtteks

6

meetme määruse § 4 lõike 1 punkti 2 mõttes.

2.22. Projekti ebaõnnestumine on majanduskeskkonnas normaalne ettevõtja risk, mille ta ise

võtab. Toetuse andmisega on lahutamatult seotud selle kasutamise tingimused ja tagasi

nõudmise võimalused, millega taotleja toetust taotledes ka nõustus. Projekti tulemuste

saavutamine on üheks toetuse saamise eelduseks, sest toetust antakse tegevuste ja nende

elluviimiseks vajalike (abikõlblike) kulude katteks vaid juhul, kui nende koosmõjus

saavutatakse projekti tulemus. Tegemist on taotleja kohustusega, mille täitmata jätmisel või

osalisel täitmisel on STS2014_2020 § 45 lõike 1 punkti 3 tähenduses negatiivne mõju kulu

abikõlblikkusele. Projekti eesmärkide mittesaavutamisel ei saa asuda seisukohale, et toetust

kasutati eesmärgipärastel tingimustel.

2.23. Eeltoodust tulenevalt leiab vaideorgan, et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud ega

sisalda sisulisi vastuolusid. Asjaolu, et projektis kavandatud tegevused viidi täielikult ellu ning

üks tulemusnäitaja oli piiratud ulatuses täidetud, ei sea kahtluse alla otsuses tehtud järeldust, et

projekti peamised tulemusnäitajad jäid olulisel määral saavutamata. Samuti ei anna nimetatud

asjaolud alust järeldada, et otsuses esitatud põhjendused ja kohaldatud finantskorrektsiooni

määr oleksid omavahel vastuolus või ebapiisavalt seotud. Vastupidi, arvestades saavutamata

jäänud tulemusnäitajate ulatust ja nende keskset tähtsust meetme eesmärkide saavutamisel, on

rakendusüksusel olnud põhjendatud alus käsitada rikkumist olulisena ning kohaldada sellele

vastavat finantskorrektsiooni.

2.24. Lisaks heidab vaide esitaja ette, et rakendusüksus ei ole finantskorrektsiooni otsuses

korrektsioonimäära piisavalt kaalunud ega põhjendanud. Vaide esitaja hinnangul ei nähtu

otsusest, milliste kaalutluste alusel jõuti 100% korrektsioonimäärani või kas alternatiivseid

korrektsioonimäärasid üldse kaaluti. Seetõttu peab vaide esitaja finantskorrektsiooni otsust

ebapiisavalt põhjendatuks ning leiab, et tegemist on olulise põhjendamispuudusega, mis

muudab otsuse õigusvastaseks.

2.25. Vaideorgan ei nõustu vaide esitaja väitega, et rakendusüksus on jätnud korrektsioonimäära

kaalumata või seda ebapiisavalt põhjendanud. Vaidlustatud otsusest nähtub, et rakendusüksus

on hinnanud toetuse saaja poolt saavutatud tulemusi ning võrrelnud neid meetme määruses ja

taotluse rahuldamise otsuses sätestatud kohustustega. Otsuses on üksikasjalikult käsitletud nii

tööhõive- kui ka müügitulu näitaja saavutamise ulatust ning tuvastatud, et mõlemad projekti

peamised tulemusnäitajad jäid olulisel määral saavutamata. Nendest asjaoludest tuleneb ühtlasi

ka hinnang rikkumise raskusele ning selle mõjule projekti eesmärkide saavutamisele.

2.26. Asjaolu, et otsuses ei ole eraldi läbi analüüsitud kõiki teoreetiliselt võimalikke

finantskorrektsiooni määrasid, ei tähenda, et korrektsioonimäära ei oleks kaalutud.

Haldusmenetluse seadusest ega finantskorrektsiooni aluseks olevatest õigusaktidest ei tulene

kohustust võrrelda otsuses kõiki võimalikke korrektsioonimäärasid või põhjendada eraldi, miks

iga võimalik alternatiivne määr kohaldamata jäeti. Piisav on, kui otsusest on arusaadav, milliste

asjaolude põhjal on haldusorgan jõudnud kohaldatud meetmeni. Vaideorgan leiab, et käesoleval

juhul on otsusest selgelt tuvastatav seos rikkumise ulatuse ja kohaldatud finantskorrektsiooni

vahel. Otsuses on tuvastatud, et saavutamata jäid mõlemad toetuse andmise seisukohalt olulised

tulemusnäitajad. Arvestades rikkumise olemust, ulatust ja mõju projekti eesmärkide

saavutamisele, on rakendusüksus põhjendatult käsitlenud rikkumist olulise mõjuga

rikkumisena ning kohaldada sellele vastavat finantskorrektsiooni. Seetõttu ei nõustu vaideorgan

seisukohaga, et vaidlustatud otsus kannataks sellise põhjendamispuuduse all, mis muudaks selle

õigusvastaseks.

2.27. Lisaks eelnevale märgib vaideorgan, et Tallinna Ringkonnakohus on oma lahendis

haldusasjas 3-10-3066 leidnud järgmist: „Nagu kohtuotsuseski, ei ole ka haldusaktis võimalik

7

ega ka vajalik kirja panna kõikvõimalikud põhjendused, miks ühe või teise otsustuseni jõuti.

Esitada tuleb vaid olulised, otsuse tegemiseks määravad väited.“ Viidatud kohtulahendis

esitatud seisukohast tulenevalt ei saa isegi väheoluline puudus otsuses toodud kaalutluste ja

põhjenduste esitamises viia otsuse kehtetuks tunnistamiseni, kui otsuses on esitatud otsuse

tegemist olulises osas määranud asjaolud. Antud juhul on vaidlustatud otsuses piisavalt

selgitatud otsuse tegemise asjaolusid ja kajastatud järeldusteni jõudmise põhjendusi.

2.28. Kokkuvõttes märgib vaideorgan, et olles uurinud vaidega seotud asjassepuutuvaid

dokumente ja asjaolusid, asub vaideorgan seisukohale, et rakendusüksus on otsuses viidanud

õigetele õiguslikele alustele, millest tuleneb toetuse saaja kohustus saavutada projekti

tulemused, samuti õiged alused rikkumisest tuleneva korrektsiooni kohaldamiseks, otsuse

vastuvõtmisel on rakendusüksus kasutanud kaalutlusõigust kooskõlas seadusega ning

kaalutlusvigu ei ole tuvastatud, kaalumise tulemusena on jõutud proportsionaalse otsuseni,

täidetud on HMS § 56 tulenev põhjendamiskohustus. Eeltoodust tulenevalt on haldusakt

õiguspärane HMS § 54 mõistes.

2.29. Vaide esitaja on vaides taotlenud ka esialgset õiguskaitset ehk vaidlustatud otsuse

kehtivuse või täitmise peatamist kuni vaide lõpliku lahendamiseni. Vaide esitaja põhjendab

taotlust sellega, et finantskorrektsiooni otsusest tuleneb kohustus tasuda tagasinõutav summa

ning viivis juhul, kui toetust ei tagastata ettenähtud tähtajaks. Kuna vaide läbivaatamine võib

kesta kauem kui tagasimaksmiseks määratud tähtaeg, võib tekkida olukord, kus toetuse saaja

peab otsust täitma enne, kui vaidlus selle õiguspärasuse üle on lõplikult lahendatud.

2.30. Vaideorgan selgitab, et esialgset õiguskaitset kohaldatakse juhul, kui abinõu rakendamine

aitab ära hoida selliste kahjulike tagajärgede saabumise vaidemenetluse ajal, mille hilisem

kõrvaldamine pärast vaide võimalikku rahuldamist oleks võimatu või oluliselt raskendatud.

Vaidlustatud otsus võeti vastu 02.07.2026 ning selle otsuse punktis 5 on toodud tagasinõude

tasumise tähtajaks 60 päeva otsuse kehtima hakkamisest. Otsus toimetati kätte 03.07.2026,

seega oli tasumise tähtajaks 01.09.2026. Toetuse saaja taotluse alusel on rakendusüksus vastu

võtnud ajatamise otsuse, milles on märgitud graafikujärgse esimese makse tähtpäevaks

28.08.2026. Kuna vaie lahendatakse enne tasumise kohustuse tekkimist, ei ole esialgse

õiguskaitse korras otsuse täitmise peatamine põhjendatud, kuna ei esine ohtu, et otsuse täitmine

toimuks enne vaide sisulist lahendamist ning tooks vaide esitajale kaasa negatiivseid tagajärgi.

3. Resolutsioon

Eeltoodut arvestades ja tuginedes HMS § 85 punktile 4, otsustab vaideorgan:

jätta rahuldamata OÜ Ää Süük vaie ja esialgse õiguskaitse taotlus Riigi Tugiteenuste

Keskuse 02.07.2026. a finantskorrektsiooni otsusele nr 11.2-1/26/3320.

4. Vaidlustamine

4.1. HMS § 87 lõikest 1 tulenevalt on isikul, kelle vaie jäi rahuldamata või kelle õigusi

vaidemenetluses rikuti, õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud

tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. HMS § 87 lõike 2 kohaselt võib vaideotsuse

tühistamist nõuda koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata või

sõltumata eelnimetatud nõudest iseseisvalt, kui vaideotsusega on isiku õigusi rikutud muul

viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata jätmine.

8

4.2. HKMS § 46 lõikest 1 tulenevalt tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale

haldusakti teatavaks tegemisest arvates. HKMS § 45 lõike 4 kohaselt võib vaideotsuse peale

vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub

kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister