Kristen Michal
peaminister
Vabariigi Valitsuse liikmed

Austatud ministrid
Eesti on aastaid seadnud sihiks teadmistepõhise ja innovaatilise majanduse, kõrgema tootlikkuse ning võime kujundada oma arengut väiksemas sõltuvuses mujalt ostetud teadmistest ja tehnoloogiast. Järgmise EL eelarveperioodi rahajaotus näitab, kas oskame üksnes sõnu seada või ka reaalselt selle jaoks midagi ära teha.
Rahandusministeeriumi (edaspidi RM) esialgne ettepanek vähendaks Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusele taotletud EL toetuse 195 miljonilt eurolt 30 miljonile ning enam kui 377 miljonilt eurolt 95le üle kõikide haridustasemete. Võrreldes käesoleva perioodi toetustega tähendaks see teaduses enam kui 7-kordset kärbet ning hariduses enam kui 4 ja poole kordset kärbet. Seejuures ei taotlenud HTM erakorralisi summasid, vaid lähtus selle perioodi vahendite mahust ning kaasamisseminaridel said HTMi kavandatud tegevused laiapinnalise heakskiidu. Selline jaotus läheb vastuollu riiklike strateegiate, koalitsioonileppe ja teadusleppega ning ohustab Eesti liikumist teadmusmahuka majanduse ja kõrgema tööjõutootlikkuse suunas.
RM ettepanek tähendab teadussüsteemi arendamise järsku väljumist tõukefondidest ja vähendab välisraha kaasamise võimet
Eesti võime viia teadustulemusi ettevõtetesse, arendada vajalikku teadustaristut, tuua tagasi või juurde talente ja Euroopa teadusraha ning täita teadusrahastuse 1% kokkulepet sõltub tõukefondidest olulisel määral. Järgmise EL eelarveperioodi rahajaotusega otsustab valitsus, kas teadmistepõhine areng suunab Eesti tegelikke valikuid või jääb rahastuseta poliitiliseks deklaratsiooniks.
RM põhjendab teadussüsteemi arendamise välja viimist tõukefondidest võimalusega taotleda tulevikus rohkem raha Horisondist ja teistest Euroopa kesksetest fondidest. See soovitus jätab kas teadmatusest või hoolimatusest tähelepanuta keskse EL rahastuse põhiloogika. Euroopa raha jõuab suuremas mahus nende riikide ja asutusteni, kes on esmalt ise teadus- ja arendusvõimekusse investeerinud ning suudavad täita kaasrahastuse nõude.
Järgmisel perioodil muutub see seos veelgi tugevamaks. Eesti liigub senisest nn Widening-riikide rühmast suurema kaasfinantseerimiskohustusega üleminekuriikide hulka ning kavandatava korra järgi seotakse alates 2030. aastast osa võimekuse arendamise rahastusest sellega, kas riik on eelmisel aastal ise avaliku sektori teadus- ja arenduskulusid kasvatanud. Eesti oma investeeringute vähendamine tähendaks seega kahekordset kaotust: vähem raha teadusele Eestis ja halvemad võimalused rahastuseks Euroopa kesksetest programmidest.
Euroopa raha ei asenda seega Eesti panust, vaid võimendab seda. Näiteks, Targa linna FinEst ja personaalmeditsiini TeamPerMed tõid Eestisse kokku 30 miljonit eurot EL raha, sest Eesti tagas nende elluviimiseks vajaliku kaasrahastuse. Kui Eesti omaosaluseks kujuneb järgmisel perioodil 70%, vajab sama mahuga uus Teaming 21 miljonit eurot. RM ettepanek jätab kõikideks uuteks teadustegevusteks seitsme aasta peale 20 miljonit (osa uutest tõukefondidest on juba eelbroneeritud) – vähem kui ühe sellise projekti kaasrahastus. Kaasrahastatavates Euroopa partnerlustes on seos veel otsesem: riigi liitumine ja rahaline panus on Eesti teadlaste osalemise eeltingimus. 2028–2034 ettepanekus jäävad partnerlused keskseks rahastusviisiks, kuid muutuvad sihitumaks: nende kaudu koondatakse ELi, liikmesriikide ja erasektori investeeringud Euroopa strateegilistesse valdkondadesse. Riikliku kaasrahastuse kärbe ei suuna Eesti teadlasi kesksete fondide poole, vaid sulgeb neile ligipääsu ja asetab seega kogu süsteemi rahastuse allakäigutrepile.
Avatud Euroopa konkursid ei saa ka põhimõtteliselt asendada Eesti enda teaduspoliitikat. Rahvusvaheline konkurss valib parimad taotlused oma tingimuste järgi; Eesti riik vajab ka iseseisvat otsustusruumi teadusteemade arendamiseks. See on eriti oluline valdkondades, mille vastutus on üksnes Eestil endal. Eesti keele, kultuuri, ajaloo ja ühiskonna uurimist ei saa jätta Euroopa konkursside prioriteetide kujundada. Senine kogemus näitab probleemi selgelt: H2020 humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna partnerlustes Eesti osalus sisuliselt puudus.
Samamoodi ei asenda projektikonkursid teadussüsteemi konkurentsivõime arendamist. Teadustaristu, talentide värbamine, teadmussiire ja võimekus pakkuda teadmispõhist tuge majandusele, ühiskonnale ja poliitikakujundamisele vajavad jätkuvalt tuge. Meil on endiselt struktuurseid nõrkusi, mida tuleb teadlikult parandada. Tõukefondide mõte on aidata seda arengulõhet vähendada ja kasvatada Eesti konkurentsivõimet; neist loobumine enne, kui riik suudab sama investeeringu püsivalt oma eelarvest teha, nõrgestab ka meie võimalusi Euroopa avatud konkurentsis.
Tõukefondide jaotus otsustab 1% kokkuleppe saatuse
2018.aastal sõlmiti Eestis teaduslepe, mille eesmärk oli tõsta riiklik teadus- ja arendustegevuse rahastus vähemalt 1%-ni SKP-st. Läbi aastate on erinevad valitusest sellest leppest eelarve koostamisel kinni pidanud ning 1% eesmärk on kokku lepitud ka riiklikus TAIE strateegias 2035. Tõukefondide roll 1% kokkuleppe täitmisel on väga oluline. Kui teadusse kavandatud EL investeeringud järsult vähenevad, tuleks leppe täitmiseks katta puudujääk teistelt riigieelarve ridadelt. Praeguses eelarveolukorras on selleks vähe ruumi ja vastavaid ettepanekuid ei ole RM ka teinud. Kui puudujääki ei kaeta, langevad avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse investeeringud riigi eelarvestrateegia järgi alates 2028. aastast alla 0,8% SKP-st. Seega väheneb Eesti teadus- ja innovatsioonivõimekus teadliku poliitilise valiku tulemusel.
Kehtiv koalitsioonilepe näeb ette, et teadus- ja arendustegevuse lisaraha jagatakse teadussüsteemi ja majandusarengu vajaduste vahel põhimõttel 60/40. Selle kokkuleppe mõte on hoida tasakaalus ettevõtluse arendamine ja teadussüsteem, millele ettevõtete tulevane innovatsioonivõime tugineb. RM esialgses ettepanekus ei ole selle koalitsioonilepingu punktiga arvestatud. Kõikide valdkondade teadusmeetmetele kavandatud 115 miljonist eurost on planeeritud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile 70 miljonit, Kaitseministeeriumile 15 miljonit ja HTMile 30 miljonit. Selgitusi ei ole.
Kas Rahandusministeerium peaks tegema ettepanekud lähtuvalt strateegiatest ja valitsuse kokkulepetest või vastupidi, kujundama need valitsuse jaoks ümber, on eraldi arutelu küsimus, aga kui valitsus sellise jaotuse heaks kiidab on see strateegiline suunamuutus kaugeneda teadmusmahukamast ja innovaatilisemast majandusest ja ühiskonnakorraldusest.
Esimesena katkeb tugi teaduse jõudmiseks majandusse
Kõige vahetumalt tabaks kärbe teadmussiiret. HTMi teadmussiirde tegevused on praegu täielikult rahastatud tõukefondidest. Nende kaudu liigub ettevõtte probleem rakendusuuringusse, laboritulemus prototüübiks ning doktoriõpe ettevõtte arendusvõimeks.
Viimastel aastatel on teadlikult investeeritud just sellesse ahelasse. Näiteks rakendusuuringute programmis on alates 2020. aastast nõustatud üle 850 idee ja rahastatud 211 projekti. Tartu ja Tallinna süvatehnoloogia programmi eesmärk on aidata 2029. aastaks luua 37 süvatehnoloogia ettevõtet, aga kiirendid käivitusid alles 2026. aastal. Teadus- ja arendustegevust suunatakse ettevõtete praktiliste vajaduste lahendamisse ning teadmussiirde doktorantuur toob teaduskompetentsi vahetult ettevõtetesse.
Selle perioodi meetmed olid paljuski mõeldud aluse panemiseks terviklikule süsteemile. Ülikoolid ning praegune HTMi ametnikkond on täna sama meelt, et algselt ehitati need toetusmeetmed üles liiga keerulistena ja aeglaselt ning nüüd on asutud ühiselt neid lihtsustama. Rahastuse lõppemine 2028.–2029. aastal võtab aga võimaluse teadmussiirde süsteemi arendamiseks ning tühistab suure pingutusega saavutatud järjepidevat edenemist.
Tagajärg oleks eriti vastuoluline, sest Eesti probleem on jätkuvalt madal tootlikkus. Meie tööjõu tootlikkus on 77% Euroopa Liidu keskmisest, samal ajal on eesmärgiks seatud 110%. Sellist vahet ei ületata töömahu suurendamisega tänastes ärimudelites ja kiiresti vananeva tehnoloogiaga. Tootlikkus kasvab üksnes siis, kui ettevõtted kasutavad rohkem teadmist, tehnoloogiat ja kõrgelt kvalifitseeritud inimesi ning õpivad targemaid ärimudeleid kasutama.
Rakendusuuringud, ettevõtete ja ülikoolide koostöö ning teadmussiirde doktorantuur on selle muutuse praktilised vahendid. Nende kaotamine nõrgestaks võimalusi kasutada tehisintellekti tööstuses, arendada kaitsetööstust ning kasvatada Eesti enda tehnoloogilist võimekust valdkondades, kus strateegilised sõltuvused muutuvad üha suuremaks julgeolekuriskiks.
Teadmistepõhise majanduse jaoks ei piisa ettevõtlustoetustest, kui samal ajal nõrgeneb teadmiste, tarkade inimeste ja uute tehnoloogiliste lahenduste allikas, millele ettevõtete areng toetub.
Taristut ja inimeste puudujääki ei saa hiljem kiiresti korvata
Õppe- ja teadustaristusse on kahel viimasel tõukefondide perioodil investeeritud ebapiisavalt. Riikliku teadustaristu teekaardi meetmes oli möödunud aastal taotlusi kaks korda rohkem kui raha, sest amortisatsioon, kiiresti muutuv tehnoloogia ja kiire kasvuootusega sektorid vajavad nüüdisaegset taristut.
Laborid, seadmed ja katsekeskkonnad määravad, millist teadus- ja arendustööd Eestis teha saab ning milliseid teenuseid saavad ülikoolid ettevõtetele pakkuda. Ilma sobiva taristuta jäävad arendamata prototüübid, tehnoloogiate katsetamine ja skaleerimine. Sama taristut vajavad nii tavapärane tööstus kui ka kiirelt kasvavad kaitse- ja julgeolekutehnoloogia algatused. Covid pandeemia ajal hüppeliselt kasvanud hübriidõppe vajadus, paindliku õppe pakkumise eesmärgid ja pidev vajadus uuendada IT-süsteeme nii tehnoloogilise toimevõime, andmekaitse kui ka küberturvalisuse tagamiseks ei kajastu ei tõukefondides ega mujal riigieelarves. Ülikoolide õppe- ja teadushooned moodustavad arvestatava osa Eesti avaliku sektori hoonefondist (Kliimaministeeriumi andmetel kuni 10%) ning need vajavad lähikümnendil märkimisväärses mahus kapitaliinvesteeringuid. Suurel osal ülikoolide hoonetest puuduvad energiamärgised ja need ei vasta energiatõhususe nõuetele.
Taristu kuhjuvat puudujääki ei saa katta projektipõhiselt või kiiresti pärast vajaduse tekkimist. Aparatuuri soetamine, laborite rajamine ja vajaliku kompetentsi kasvatamine võtavad aastaid. Investeeringute katkemine suurendab vahet nende riikidega, kes järgmise perioodi võimalusi kasutades oma võimekust järjekindlalt kasvatavad.
Sama kehtib ka inimeste kohta. HTM kavandas tõukefondide toel riiklikku talendipoliitikat, et tuua siia välisüliõpilasi, teadlasi ja tippspetsialiste, sh tagasipöördujaid - Eestist mujale suundunud inimesi. Demograafilises olukorras, kus vajalike oskustega inimesi jääb puudu, sõltub Eesti areng järjest enam võimest rahvusvahelises talendikonkurentsis osaleda.
Tipptegija valib Eesti siis, kui siin on head võimalused õppimiseks, tugev teadusrühm, kaasaegne taristu, usaldusväärne rahastus ja võimalus teha rahvusvaheliselt mõjukat tööd. Ükski kommunikatsioonikampaania ei korva nende tingimuste puudumist.
Valitsus tegi viimaks aastaid oodatud otsuse suurendada järk-järgult doktorant-nooremteadurite arvu 500ni ning seadis eesmärgiks, et rohkem doktorikraadiga inimesi jõuaks ettevõtlusse ja teistesse sektoritesse. Selle mõju on oluliselt suurem, kui kaasas käib teadmussiirde doktorantuuri, teadustaristu ja ettevõtluskoostöö rahastus
Selle perioodi teadusmeetmete rakendamise puudused nõuavad paremat juhtimist, mitte loobumist valdkonna eesmärkidest
RM kriitika senise perioodi aeglase rahakasutuse kohta väärib tõsist käsitlemist. Meetmed käivitusid kahjuks väga aeglaselt, osa neist oli alguses liiga keerulised ja ei arvestanud mitmeid olulisi sektori vajadusi. Ka järgmise perioodi taotlused võivad vajada selgemat fookust ja paremini sõnastatud arendustegevusi. Kumbki probleem ei põhjenda teadussüsteemi arendamise väljaviimist tõukefondidest ja enam kui neljakordset kärbet hariduses.
Valitsusel on võimalik seada HTMile selged eesmärgid, tähtajad ja vastutus, nõuda terviklikumaid arenduspakette ning anda ministeeriumile nende ettevalmistamiseks vajalik tugi. Meetmed tuleb kujundada lihtsamaks ja käivitada kiiremini. Rakendamise kvaliteeti saab siduda rahastuse etappide ja konkreetsete tulemustega.
Valdkondlikule ministeeriumile tehtavate etteheidete muutmine kogu sektori investeeringute kärpeks kannab tagajärjed üle Eesti noortele, teadlastele, ülikoolidele, ettevõtetele ja Eesti majandusele. Samal ajal on HTMi avatud meetmete nõudlus selgelt olemas: rakendusuuringute programmi ja TemTA voorud on täitunud ning meetmeid on juba koostöös ülikoolidega lihtsustatud. Ülikoolid pingutavad eesmärkide täitmise nimel.
Investeeringute üle otsustamine ei tohi taanduda ministeeriumide vahelisele võitlusele– strateegiaid ja tulevikusihti tuleb hoida silme ees.
Järgmised eelarved ja tõukefondide periood on sõnade ja tegude kooskõla lakmustest
Valitsus peab nüüd otsustama, kas teadmistepõhine ja innovaatiline majandus ning ühiskonnakorraldus on Eesti tegelik arengusuund.
Kui vastus on jaatav, peab riik ise investeerima teadusesse, kõrgharidusse, taristusse, talentidesse ja teadmiste jõudmisse ettevõtetesse. Sellelt aluselt saab Eesti taotleda Euroopa keskset raha, täita kaasrahastuse nõudeid ning kasvatada erasektori teadus- ja arendustegevust.
RM esialgne ettepanek liigub vastupidises suunas. See viib teadussüsteemi arendamise tõukefondidest välja, muudab 1% kokkuleppe täitmise ebatõenäoliseks, nõrgestab teadmussiiret ning vähendab Eesti võimalust hankida tulevikus rohkem Euroopa teadusraha. See ei toeta lähikümnendil kasvava noorte kohordile parima võimaliku hariduse andmist ja pikemas vaates kahaneva rahvaarvuga ja vananeva ühiskonna väljakutsetega toimetulekut.
Järgmise EL eelarveperioodi rahajaotus on seega Eesti teadmistepõhise ambitsiooni esimene tõsine lakmustest. Valitsusel tuleb otsustada, kas seniseid eesmärke toetatakse ka investeeringutega või loobutakse neist hetkel, mil Euroopa konkurentsivõimepoliitika eeldab riikidelt suuremat, mitte väiksemat panust.
Rektorite Nõukogu palub RM esialgne jaotusettepanek teaduse ja hariduse osas põhjalikult ümber vaadata. Vastasel juhul loobub Eesti teadlikult ühest peamisest võimalusest kasvatada oma tootlikkust, jõukust, iseseisvat arenguvõimet ja julgeolekut.

Lugupidamisega
Tiit Land
Rektorite Nõukogu esimees