Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei

Meie 27.08.2026 nr 8-1/6200-1

Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus (KarS omnibus 2026) Justiits- ja Digiministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (nn KarS omnibus), mille eesmärk on lahendada mitmed karistusõiguse valdkonnas ilmnenud probleemid, kus kehtiv õigus ei võimalda piisavalt selget, proportsionaalset ega tõhusat reageerimist. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Eelnõu

2. Seletuskiri 3. Märkuste tabel

Martin Ziehr 620 8118 [email protected]

1

EELNÕU

24.08.2026

Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse

seadustiku muutmise seadus

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) seadustikku täiendatakse §-ga 361 järgmises sõnastuses:

„§ 361. Vastutus tahtlikult tekitatud ajutise süüvõimetuse korral

Süü ei ole välistatud, kui isik on end tahtlikult viinud seisundisse, mille tagajärjel tekkinud

ajutise raske psüühikahäire tõttu ei ole ta võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma

käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.“;

2) paragrahvi 49 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohus võib lisakaristusena kohaldada isikule teataval tegevusalal tegutsemise keeldu või

teataval ametikohal töötamise keeldu kuni kümneks aastaks kuriteo eest või kuni kolmeks

aastaks väärteo eest, kui:

1) isik pani süüteo toime kutse- või majandustegevuses;

2) isik pani süüteo toime ametikohustuste rikkumisega või ametist tulenevate õiguste

kuritarvitamisega või

3) lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud lapse, eaka või puudega või hooldust vajava

inimese kaitseks.“;

3) paragrahvi 522 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud teise

inimese surm, tekitatud talle tervisekahjustus või kahjustatud tema vara või põhjustatud oluline

või korduv oht teise inimese elule, tervisele või varale, samuti looma suhtes lubamatu teo

toimepanemise eest võib kohus või kohtuväline menetleja lisakaristusena kohaldada mis tahes

looma või teatud loomaliiki kuuluva looma pidamise keeldu:

1) kuriteo korral kuni kümneks aastaks;

2) väärteo korral kuni kolmeks aastaks.“;

4) paragrahvi 551 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) tegutsemiskeeldu käesoleva seadustiku §-s 49 sätestatud tingimustel.“;

5) paragrahvi 58 punkti 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus või majanduslikus

sõltuvuses, samuti süüdlase endise või praeguse pereliikme, sealhulgas abikaasa või

2

paarisuhtepartneri, süüdlasega koos elava isiku või süüdlasest muul viisil perekondlikus

sõltuvuses oleva isiku suhtes;“;

6) paragrahvi 58 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:

„14) süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo eksponeerimine.“;

7) paragrahvi 120 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Teise inimese ähvardamise eest

1) tema või tema pereliikme tapmisega;

2) temale või tema pereliikmele tervisekahjustuse tekitamisega;

3) vägistamise või muu seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisega tema või

tema pereliikme suhtes;

4) tema kohta seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamisega;

5) vabadusvastase süüteo toimepanemisega tema või tema pereliikme suhtes või

6) olulise vara rikkumise või hävitamisega,

kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“;

8) paragrahvi 121 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kaheaastase“;

9) seadustiku 9. peatüki 3. jagu täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses:

㤠1241. Hooldaja kohustuse rikkumine

(1) Teadvalt ja korduvalt isikule, kes haiguse, puude, vanuse või muu põhjuse tõttu on abitus

seisundis või vajab hooldamist ja kelle suhtes toimepanijal lasub hooldamise kohustus, vajaliku

abi, ravimite või ravi andmata jätmise või tema ravi väärkasutamise eest, ja kui puudub

käesoleva seadustiku §-s 171 sätestatud süüteokoosseis, samuti teadvalt ja korduvalt tema

inimväärikust alandava kohtlemise eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“;

10) paragrahvi 1573 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kolmeaastase“;

11) seadustikku täiendatakse §-ga 1574 järgmises sõnastuses:

㤠1574. Seksuaalse sisuga materjali ebaseaduslik avaldamine

(1) Teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teose edastamise,

avaldamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise, samuti sellise teose muutmise, töötlemise

või valmistamise ja seejärel edastamise, avaldamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise

eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“;

12) seadustikku täiendatakse §-ga 1575 järgmises sõnastuses:

3

㤠1575. Seksuaalse sisuga materjali soovimatu edastamine

(1) Teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse sisuga pildi, video või muu teose

edastamise eest tema tahte vastaselt, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

(2) Sama teo eest, kui sellega loodi oht raske psüühikahäire tekkeks, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,

–

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,

–

karistatakse rahalise karistusega.“;

13) paragrahvi 264 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „julmal“ sõnadega „või piinaval“;

14) paragrahvi 264 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kolmeaastase“;

15) paragrahvi 329 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Täitmisele pööratud vangistusest või kinnipidamiskohast lahkuda lubatud kinnipeetava poolt

karistuse kandmise jätkamisest, samuti kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud käesoleva

seadustiku §-des 49, 491, 50, 51, 52, 522 või 551 sätestatud lisakaristuse täitmisest teadliku

kõrvalehoidmise eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“.

§ 2. Loomakaitseseaduse muutmine

Loomakaitseseaduse § 6611 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Väärteomenetluse seadustiku muutmine

Väärteomenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 73 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) otsuse rahatrahvi, põhikaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, rahatrahvi ja

lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, riigisaladusele ja salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse äravõtmise, riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

äravõtmise või loomapidamise keelu kohaldamise kohta;“;

2) paragrahvi 74 lõike 1 punkti 111 täiendatakse pärast sõnu „äravõtmise tähtaeg“ sõnadega

„või loomapidamise keelu tähtaeg“;

3) paragrahvi 74 lõike 1 punkti 19 täiendatakse pärast sõnu „äravõtmise osas“ sõnadega „või

loomapidamise keelu kohaldamise osas“;

4

4) paragrahvi 83 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) väärteoasja arutades on vaja otsustada aresti mõistmine või alaealise mõjutusvahendi

kohaldamine.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, .........................2026

Algatab Vabariigi Valitsus ..... .......................2026

allkirjastatud digitaalselt

1

Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega tehakse muudatused karistusseadustikus (KarS), loomakaitseseaduses

(LoKS) ja väärteomenetluse seadustikus (VTMS). Muudatuste eesmärk on kõrvaldada kehtivas

õiguses ilmnenud ebaselgus ja luua tõhusam õigusraamistik vägivalla, ähvardamise,

haavatavate isikute väärkohtlemise, perevägivalla ja hooletu loomapidamisega seotud

juhtumitele reageerimiseks. Praktikas ei ole kehtiv õigus mitmel juhul võimaldanud

proportsionaalset karistusõiguslikku reageerimist ega taganud piisavat ennetavat kaitset

olukordades, kus esineb selge oht inimese elule, tervisele või heaolule.

Karistusseadustikus tehtavate muudatustega täpsustatakse ja täiendatakse vägivalla ja

ähvardamisega seotud süüteokoosseise. Kehtivad ähvardamise sätted hõlmavad üksnes piiratud

hulka ähvardusi ega kata mitmeid praktikas esinevaid juhtumeid, kus ähvardus tekitab

kannatanule tõsist ja põhjendatud hirmu, kuid ei vasta seaduses loetletud tunnustele.

Eelnõukohane seadus puudutab ka digikeskkonnas aset leidvaid vägivalla ja ahistamise vorme.

Karistust raskendavate asjaolude loetellu lisatakse süüteo toimepanemise või toimepandud

süüteo eksponeerimine, kuivõrd selline käitumine põhjustab kannatanule täiendavat ja korduvat

kahju, levitab ühiskonnas hirmu ja normaliseerib kuritegevust. Lisaks suurendatakse seksuaalse

enesemääramise kaitset, muutes karistatavaks teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse sisuga

materjali avaldamise ja ka sellega ähvardamise.

Haavatavate isikute paremaks kaitseks nähakse ette uus kuriteokoosseis hooldamise kohustuse

rikkumise kohta. Loodav säte võimaldab reageerida olukorras, kus hooldust vajav isik jäetakse

teadlikult ja korduvalt hooletusse või teda koheldakse inimväärikust alandavalt, ilma et tekiks

vahetu oht elule, tuvastatav tervisekahjustus või valu.

Loomade ja inimeste kaitseks täpsustatakse loomapidamise keelu normi. Kehtiv õigus

võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada loomade kaitseks, kuid ei kata juhtumeid, kus

loomapidamisnõuete rikkumine ohustab inimest. Eelnõu kohaselt laiendatakse loomapidamise

keelu kohaldamise aluseid ning kohaldamise pädevust, et võimaldada kiiremat ja tõhusamat

sekkumist ohtlikus olukorras. Samuti täpsustatakse looma julma kohtlemise koosseisu ja

karmistatakse karistust, et loomade suhtes toime pandud kuritegude karistusõiguslik taunitavus

vastaks ühiskondlikule tajule.

Eelnõu rakendamine ei too inimestele, ettevõtjatele ega vabaühendustele kaasa täiendavat

halduskoormust. Samuti ei ole vaja luua uusi asutusi. Õiguskaitseasutustele võib muudatuste

rakendamine kaasa tuua täiendavat töökoormust seoses uute või täpsustatud süüteokoosseisude

menetlemise, tõendamise ja õiguskaitsemeetmete kohaldamisega. Samas luuakse muudatustega

selgem ja paremini kohaldatav õigusraamistik, mis toetab õiguskaitseasutuste tööd ning aitab

ennetada korduvaid ja eskaleeruvaid õigusrikkumisi.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

2

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Mari Haav ([email protected]) ning sama

talituse juhataja Andreas Kangur ([email protected]). Eelnõu on keeletoimetanud

Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja

Mari Koik ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:

1) KarS-i1 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 27;

2) LoKS-i2 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 41;

3) VTMS-i3 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 05.07.2025, 19.

Eelnõu kohaselt muudetakse KarS §-e 49 ja 551, mida muudetakse ka karistusseadustiku,

kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

kohaselt, millega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL)

2024/1203, mis käsitleb keskkonna kaitsmist kriminaalõiguse kauduning millega asendatakse

direktiivid 2008/99/EÜ ja 2009/123/EÜ (ELT L, 2024/1203, 30.04.2024)4. Siinse eelnõu

sõnastuses on nimetatud eelnõus tehtavate muudatustega arvestatud.

Eelnõu on osaliselt seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, täpsemalt Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla

tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024)5.

Eelnõu on seotud Eesti Reformierakonna ja Erakond Eesti 200 vahel 24. märtsil 2025. aastal

sõlmitud koalitsioonileppe6 ehk valitsusliidu programmiga aastateks 2025–2027. Eelnõu on

seotud ka lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskavaga 2024–2027.7

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Seaduseelnõu algatamise vajalikkus ja eesmärk

2025. a registreeriti 6718 vägivallakuritegu, mis moodustas ühe neljandiku registreeritud

kuritegude koguarvust (28 033)8. Valdava osa vägivallakuritegudest moodustasid kehalise

väärkohtlemise (KarS § 121) juhtumid, mida registreeriti 5209. Ähvardamisi (KarS § 120)

registreeriti 2025. aastal 562.9

1 Karistusseadustik-Riigi Teataja 2 Loomakaitseseadus-Riigi Teataja 3 Väärteomenetluse seadustik-Riigi Teataja 4 konsolideeritud TEKST: 32024L1203 — ET — 30.04.2024 5 L_202401385ET.000101.fmx.xml 6 399. Võitleme küberkiusamise vastu ja paneme suurema rõhu ohvrite (laste, õpetajate ja lähisuhtevägivalla all

kannatanud) kaitsele küberkiusu ja -vägivalla eest. Loome eelnõu küberkiusu ennetamiseks ja asjakohaseks

sekkumiseks. Kättesaadav veebis: Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 valitsusliidu alusleping | Eesti

Vabariigi Valitsus 7 https://www.just.ee/sites/default/files/documents/2023-12/LSV%20ennetamise%20tegevuskava%202024-

2027.pdf 8 Vägivallakuriteod | Kuritegevus 2025 (https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/vagivallakuriteod/) 9 Vägivallakuriteod | Kuritegevus 2025 (https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/vagivallakuriteod/)

3

Eelnõu algatamise vajadus tuleneb mitmest karistusõiguse valdkonnas ilmnenud probleemist,

kus kehtiv õigus ei võimalda piisavalt selget, proportsionaalset ega tõhusat reageerimist

vägivalla, ähvardamise, haavatavate isikute väärkohtlemise ja hooletu loomapidamisega seotud

olukordades. Praktikas on ilmnenud, et mitmes valdkonnas on võimalus karistusõiguslikuks

sekkumiseks ebapiisav. Väljatöötamiskavatsuse kohta saadud tagasisidest nähtus, et osa

ühiskonnas selgelt vägivallana tajutavast või muul viisil ohtlikust käitumisest jääb

olemasolevate sätete kohaldamisalast välja või karistus ei vasta teo raskusele.

Eelnõu eesmärk on:

 parandada õigusselgust ja võimaldada karistusõiguslikku tugevamat reageerimist

vägivalla ja ähvardamisega seotud süütegude puhul;

 täiendada karistusseadustikku süüdivuse erandiga juhtudeks, kui süüd välistav seisund

on tekkinud inimese enda teadliku riskikäitumise tulemusena;

 tugevdada vägivallaohvrite õiguskaitset;

 luua karistusõiguslik alus sekkumiseks haavatavate isikute teadliku ja korduva

hooletusse jätmise või inimväärikust alandava kohtlemise korral, ilma et sekkumiseks

peaks ära ootama tervisekahjustuse tekkimise;

 võimaldada uusi rikkumisi ennetavat ja proportsionaalset reageerimist hooletule ja teisi

inimesi ohustavale loomapidamisele.

2.2. Kehtiv õigus ja selle rakendamise praktika

Kehtiva õiguse kohaselt on ähvardamine karistatav väga piiratud juhtudel, mistõttu ei ole sageli

võimalik karistusõiguslikult reageerida tõsistele ja hirmutavatele ähvardustele, mis formaalselt

ei vasta KarS § 120 tunnustele. Samal ajal on paljud sellised ähvardused ühiskondlikult

tajutavad tugeva vaimse vägivallana ja võivad kannatanule põhjustada sama intensiivset või

suurematki hirmu, kui need, mis lähevad kehtiva õiguse kohaselt ähvardamisena arvesse.

Näiteks ähvardus tappa isiku lemmikloom täidab ähvardamise kuriteokoosseisu üksnes juhul,

kui lemmiklooma väärtus ületab 4000 eurot (oluline ulatus KarS § 121 p 1 kohaselt). Samuti ei

ole ähvardamise koosseisuga selgelt hõlmatud nn kolmnurkähvardused, mil ähvardus on

suunatud isiku pereliikme vastu.

Kehalise väärkohtlemise sätete rakendamisel on ilmnenud, et KarS § 121 sanktsiooniraam ei

ole piisavalt lai, et mõista karistust teo raskust arvesse võttes. KarS § 121 lõike 1 järgi

kvalifitseeritavad teod võivad mõnikord objektiivselt väärida karmimat karistust kui üheaastane

vangistus hoolimata sellest, et vigastusest paranemine ei kesta üle nelja nädala.

Haavatavate ja hooldamist vajavate isikute kaitse poolest ei kata kehtiv karistusõigus kõiki

olukordi, kus hooldamise kohustusega isik jätab hooldusaluse hooletusse või kohtleb teda

inimväärikust alandavalt, kuid kus otsest valu või tervisekahjustust KarS § 121 mõttes ei ole

tagajärjena (veel) saabunud. Praktikas on ilmnenud selliseid väärkohtlemisi nii koduses

hoolduses kui hoolekandeasutustes.

Kehtiva õiguse kohaselt on loomapidamiskeeldu võimalik kohaldada üksnes looma suhtes

lubamatu teo toimepanemise korral. Praktikas on aga ilmnenud vajadus laiendada nii selle

meetme kohaldamisala kui ka selle kohaldamise pädevusega asutuste ringi. Eelkõige tekib

selline vajadus olukordades, kus hooletute loomaomanike poolt loomapidamisnõuete

4

rikkumine seab ohtu inimese elu või tervise, kuid ei kvalifitseeru otseselt looma suhtes

lubamatu teona. Kehtiv õigus ei võimalda reageerida sellistele ohuolukordadele. Lisaks on

praktika näidanud, et loomapidamiskeelu kohaldamise pädevusega asutuste ring on liialt kitsas.

Kehtiva õiguse kohaselt saab loomapidamiskeeldu kohaldada üksnes kohus, kuigi suur osa

loomadega seotud väärtegudest lahendatakse kohtuvälises menetluses. Pädevuse laiendamine

kohtuvälisele menetlejale võimaldab rakendada loomapidamiskeeldu tõhusamalt ja

paindlikumalt, eelkõige juhtudel, mis nõuavad kiiret sekkumist ohu vältimiseks.

2.3. Eesmärgi saavutamise lahendused ja nende põhjendatus

Seaduse eesmärgi saavutamiseks nähakse eelnõu kohaselt ette järgmised õiguslikud

lahendused:

 ähvardamise koosseisu täiendamine;

 kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu sanktsiooni ülemmäära tõstmine;

 perevägivalla selgem määratlemine raskendava asjaoluna;

 süüteo toimepanemise või toimepandud süüteo eksponeerimise käsitlemine karistust

raskendava asjaoluna;

 seadustiku täiendamine seksuaalse sisuga materjali tahtevastast avaldamist käsitleva

koosseisuga;

 uue süüteokoosseisu kehtestamine hooldamise kohustuse teadliku ja korduva rikkumise

kohta;

 seadustiku täiendamine seksuaalse sisuga materjali soovimatut edastamist käsitleva

koosseisuga;

 loomapidamise keelu kohaldamise aluste ja pädevuse laiendamine, looma julma

kohtlemise koosseisu täpsustamine ning karistusmäära tõstmine koos seonduvate

muudatustega loomakaitseseaduses ja väärteomenetluse seadustikus;

 Karistusseadustiku § 329 täiendamine viitega KarS §-le 551 (juriidilise isiku

lisakaristused).

Majanduslikult ei eelda kavandatud lahendused uute institutsioonide loomist. Halduslikult

võimaldavad muudatused õiguskaitseasutustel selgemalt ja tulemuslikumalt reageerida,

vähendades olukordi, kus inimeste olulised õigused jäävad kaitseta normide ebaselguse tõttu.

2.4. Väljatöötamiskavatsus

Eelnõu koostamisele eelnes 2025. aastal karistusseadustiku muutmise seaduse

väljatöötamiskavatsus, mille kohta laekunud tagasiside kinnitas vajadust eelnõuga kavandatud

muudatuste järele.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu paragrahvis 1 sätestatakse karistusseadustikus tehtavad muudatused.

Eelnõu § 1 punktiga 1 lisatakse KarS-i § 361

Kehtiva õiguse kohaselt välistab ajutine raske psüühikahäire KarS § 34 punkti 2 kohaselt süü,

sõltumata sellest, kas ja mil määral on isik ise selle seisundi tekkimisele kaasa aidanud.

5

Sätte lisamisega soovitakse tagada, et isik ei saaks vältida vastutust olukorras, kus ta on

teadlikult ja tahtlikult põhjustanud oma psüühilise seisundi kontrolli alt väljumise, mis päädib

raske psüühikahäirega, ning risk sellises seisundis süütegu toime panna on realiseerunud.

Kavandatav säte tugevdab õiguskindlust ja avalikku turvalisust ning tagab parema tasakaalu

isiku subjektiivse vastutuse ja ühiskonna kaitse vahel.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv KarS § 36 sätestab, et tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei

välista süüd. See norm on praktikas kohaldatav üksnes alkoholi- või narkojoobeseisundis toime

pandud tegudele. Kui aga joobeseisund on möödunud, kuid sellele järgneb ajutine raske

psüühikahäire, näiteks alkoholisõltuvusest tingitud võõrutusseisund deliiriumiga10 (RHK-10

F10.4), ei ole isik joobes KarS § 36 tähenduses ning tema vastutuse välistab KarS § 34 kohaselt

raske psüühikahäire. Tulemuseks on olukord, kus süüteo toime pannud isikut ei saa vastutusele

võtta ka juhul, kui ta on teadvalt viinud end seisundisse, mis päädib raske psüühikahäire

tekkimisega ning kus risk sellises seisundis süütegu toime panna on realiseerunud.

Nagu on ilmnenud kohtupraktikas11, ei pruugi sellisel isikul esineda püsivat psüühikahäiret ega

seetõttu ka ravivajadust. Seega ei ole võimalik kohaldada ka sundravi. Nii tekib olukord, kus

näiteks raske isikuvastase kuriteo toime pannud inimene jääb vastutusele võtmata ja tema tegu

ei too talle mingeid tagajärgi. Selline regulatiivne tühimik kujutab endast reaalset ohtu avalikule

turvalisusele, eriti juhtudel, kus isikul on sõltuvushäire ja suur risk samasuguse seisundi

kordumiseks. Samuti kahjustab see õiglustunnet ja vähendab usaldust karistusõigussüsteemi

vastu.

Muudatuse sisu

KarS §-i 361 lisatakse süüd välistavatele asjaoludele erand. Tegemist on normiga, mis toimib

sarnaselt KarS §-le 36, laiendades seal väljendatud põhimõtet, et joobeseisund süüd ei välista,

ka sellistele juhtudele, kus isiku teadliku ja tahtliku tegevuse või tegevusetuse tagajärjeks on

ajutine raske psüühikahäire. Selliseks näiteks on alkoholisõltuvuse korral esineda võiv

võõrutusseisund deliiriumiga. Välistatud pole ka mõni muu olukord – näiteks vajalike ravimite

teadlik ja tahtlik võtmata jätmine või näiteks koos alkoholiga tarvitamine olukorras, kus isik

teab, et see võib temal põhjustada raske psüühikahäire, mille tulemusel ta oma käitumist enam

ei kontrolli.

KarS § 361 kohaldamine eeldab kõigi järgmiste tingimuste kumulatiivset esinemist:

 Tahtlik tegevus, mis viis ajutise raske psüühikahäire tekkimiseni (nt alkoholi

tarvitamine, ravimite võtmata jätmine). Isik vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et

tema tegevus või tegevusetus võib viia sellise seisundi tekkimiseni (nt tal oli varasem

kogemus või teadmine oma terviseseisundist).

 Nimetatud tegevuse või tegevusetuse tagajärjel tekib isikul ajutine raske psüühikahäire,

millele on iseloomulik, et ta:

o ei saa aru oma teo keelatusest või

10 Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon - RHK-10 (http://cu1.fut.ee/icd), F1x.4 Võõrutusseisund deliiriumiga. 11 Vt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-23-3405.

6

o ei suuda oma käitumist vastavalt arusaamisele juhtida.

 Isik pani süüteo toime just selle raske psüühikahäire seisundis.

KarS § 361 eeldab vähemalt kaudset tahtlust raske psüühikahäire tekkimises – inimene peab

vähemasti võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus viib sellise psüühikahäire

tekkimiseni, kus ta oma teo keelatusest enam aru ei saa või oma tegusid ei kontrolli. Praktikas

tuleb sellist kaudset tahtlust sageli tõendada kaudsete tõenditega objektiivsete asjaolude kaudu.

Eelkõige saab seda jaatada siis, kui inimesel on juba varem sarnastel asjaoludel selline raske

psüühikahäire esinenud (nt ta on ka varem alkoholitarbimise järsu katkestamise järel deliiriumi

sattunud) või talle on selgitatud, et selline raske psüühikahäire niimoodi tekib (näiteks arst on

ravimit välja kirjutades selgelt hoiatanud, et ravimi tarbimine koos alkoholiga toob kaasa raske

psüühikahäire).

Eelnõu § 1 p 2 (KarS § 49 muutmine)

Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärk on, et karistuse mõistmisel oleks võimalik arvesse võtta konkreetsest

toimepanijast lähtuvat uute süütegude toimepanemise ohtu ning seda tõhusalt maandada.

Seejuures luuakse eraldi alus selleks, et kaitsta tegutsemiskeelu kaudu lapsi ja teisi haavatavaid

gruppe.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv KarS § 49 võimaldab lisakaristusena tegutsemiskeeldu mõista vaid kutse- või

ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest ja mitte

kauemaks kui kolmeks aastaks. Selline määratlus võimaldab lisakaristust kohaldada küll

avalikus teenistuses olevale ametnikule, kes oma ametikohustused täitmata jätab või oma õigusi

kuritarvitab, ning ka konkreetsest kutsest tulenevate õiguste kuritarvitajale (siin saab kõne alla

tulla eelkõige konkreetse kutseala esindajale seadusega antud eriõiguste kuritarvitamine).

Määratlusest jäävad praegu välja sellised olukorrad, kus kuritegu on selgelt niisuguse

iseloomuga, mis osutab, et toimepanijat mingil kutse- või tegevusalal tegutsema lubada ei tohi,

ehkki kuritegu ise ei ole toime pandud kutse- või ametiõigusi kuritarvitades. Samuti on kehtiva

sõnastuse puhul selgelt reguleerimata, kas igasuguse majandus- või kutsetegevuse valdkonnas

toime pandud kuriteo puhul on võimalik sellel tegevusalal tegutsemise keeldu kohaldada või

käib see üksnes reguleeritud kutsete (nt tervishoiutöötaja, advokaat, notar, pankrotihaldur jne)

või vähemasti kutseseaduses nimetatud kutsealade kohta, ning kas on võimalik keelata isikul

tegutseda valdkonnas, milles tegutsemiseks küll kutset väljastatakse, kuid kui isik

kutseorganisatsiooni ei kuulu ja tal kutset ei ole.

Lisaks on praegu KarS alusel määratava tegutsemiskeelu rakendamine piiratud üksnes

kuritegudega, kuid ka paljud väärteod on sedavõrd tõsised, et võib olla kohane isikul, kes neid

toime on pannud, selles valdkonnas tegevuse mingiks ajaks keelata.

Kehtivas õiguses sätestavad mitmed eriseadused automaatsed seadusest tulenevad piirangud

mingis valdkonnas töötamisele. Näiteks piirab lastekaitseseaduse § 20 teatavate süütegude eest

karistatud isikutel lastega töötamist. Samuti ei tohi avaliku teenistuse seaduse § 15 lõike 1

punkti 1 kohaselt teenistusse võtta isikut, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo

7

eest. Samas ei ole mõeldav absoluutselt iga eluvaldkonna sarnane reguleerimine ning siinkohal

võimaldabki tühimikku täita KarS-is sätestatud tegutsemiskeeld, mida saab kohaldada

üksikjuhtumi asjaolusid ja konkreetset isikut arvesse võttes. Samuti võib tegutsemiskeeld kõne

alla tulla eriseaduste täiendusena, kui isik on süüdi mõistetud teo eest, mis küll eriseaduses

sätestatud loetelu alla (üldreeglina põhjendatult) ei mahu, kuid konkreetse juhtumi põhjal oleks

enam kui sobilik. Sellistel juhtudel peaks vastav otsustus olema eriti põhjendatud. Küll aga ei

ole lisakaristuse kohaldamine põhjendatud juhtudel, mil isik langeb samas valdkonnas juba

mõnest eriseadusest tuleneva piirangu alla, iseäranis kui seadusest tulenev piirang oleks pikem

KarS § 49 alusel määratava lisakaristuse maksimaalsest kestusest.

Lisaks eelnevale asendab paljudel juhtudel funktsionaalses mõttes praegu karistusõiguslikku

tegutsemiskeeldu haldusõiguslike lubade ja litsentside süsteem, kus mingis valdkonnas süüteo

toime pannud isikul kas litsents peatatakse, võetakse temalt ära või näiteks selle väljastamisest

või pikendamisest keeldutakse. Näiteks tulirelvade müügiga tegelemiseks on vajalik

tegevusluba, mille saab relvaseaduses sätestatud väärteo või relvadega seotud kuriteo

toimepanemise korral tühistada. Need mehhanismid jäävad alles ka eelnõukohase

seadusemuudatuse jõustumisel, kuid eelnõukohase seadusega tekib võimalus vältida neil

juhtumitel topeltmenetlust: tegutsemiskeeluga saavutatakse juba süüteomenetluses see, et

süüteo toimepanija tegevus konkreetses valdkonnas mõneks ajaks lõpetatakse.

Muudatuse sisu

Eelnõukohase muudatuse tulemusel laieneb tegutsemiskeelu rakendamise võimalus.

Esiteks luuakse võimalus tegutsemiskeeldu kohaldada ka väärtegude eest karistamiseks. Selle

saavutamiseks sätestatakse eelnõukohases sättes tegutsemiskeelu kohaldamine süütegude,

mitte üksnes kuritegude puhul. Võimalust rakendada ka väärtegude puhul tegutsemiskeeldu

nõuab muu hulgas keskkonnakuritegevuse direktiiv 2024/1203 (EL). Eelnõu kohaselt saab

väärteo eest tegutsemiskeeldu kohaldada kõige kauem kolm aastat.

Teiseks võimaldatakse kuritegude puhul kohaldada tegutsemiskeeldu kuni kümme aastat.

Tegutsemiskeelu üheks oluliseks eesmärgiks on võtta kurjategijalt võimalus kasutada ära

konkreetse eluala eripärasid kuritegude toimepaneku hõlbustamiseks. Kuivõrd uuringud

näitavad, et enamiku kuritegude puhul kahaneb korduvkuriteo risk 10 aasta jooksul

võrreldavaks üldpopulatsiooniga12, annab pikema tegutsemiskeelu kohaldamise võimalus

suurema kindluse, et isik ei saa keelatud tegevusalal kuritegude toimepanekut jätkata. See on

iseäranis oluline juhul, kui toimepandud kuriteo tehioludest nähtub, et toimepanija on ohtlik

lastele või muudele haavatavatele gruppidele, kellega teda töötama ei tohiks lasta.

Kolmandaks sätestatakse võimalus kohaldada tegutsemiskeeldu lisakaristusena kõikide

süütegude puhul, mis on toime pandud majandus- või kutsetegevuses. Selle muudatusega

laiendatakse tegutsemiskeelu kohaldamisala ka nendele elualadele, millel isik teenib

sissetulekut, kuid mis ei liigitu ameti või kutse alla. Samuti võimaldatakse tegutsemiskeeldu

kohaldada nende süütegude puhul, kus toimepanija ei kasutanud kuriteo toimepanemiseks küll

ära ühtki ametist või kutsest tulenevat õigust, kuid sellegipoolest oli kuritegu vahetult seotud

tema majandus- või kutsetegevusega ja sellest tulenevate võimalustega. Näiteks kui isik oli

12 Vt nt R. Karl Hanson, Long-Term Recidivism Studies Show That Desistance Is the Norm, 45 Crim. Just. &

Behav. 1340 (2018), https://journals.sagepub.com/doi/10.1177/0093854818793382).

8

klienditeenindaja ja kasutas oma ametit ära selleks, et panna toime kelmusi või vargusi

klientidelt, siis võib olla põhjendatud tal keelata edaspidi mõnda aega klienditeenindajana

tegutseda. Klienditeenindaja amet pole küll litsentseeritud elukutse ega anna ka eriõigusi, mida

isik saaks klientide kallal varguste või kelmuste toimepanemisel kuritarvitada, kuid selgesti sai

kuritegude toimepanek võimalikuks seetõttu, et toimepanijal oli ametist tulenev juurdepääs

klientidele. Võib muidugi väita, et sellise inimese klientidest eemal hoidmine on ka ettevõtjate

huvides, ent potentsiaalsete kannatanute kaitse ei tohiks sõltuda üksnes ettevõtjate ärihuvidest.

Neljandaks sätestatakse eraldi alus tegutsemiskeelu kohaldamiseks: kui lisakaristus on

põhjendatud laste, eakate, puudega või hooldust vajavate inimeste kaitseks. Selle aluse loomine

tegutsemiskeelu kohaldamiseks on vajalik selleks, et isikut süüdi tunnistades saaks kohus üksiti

piirata toimepanija võimalusi uusi kuritegusid toime panna seeläbi, et keelab näiteks väljaspool

oma majandus- ja kutsetegevust vanainimestelt vara välja petnud isikul edaspidi töötada

sotsiaaltöötajana. See täiendus on vajalik, kuna LasteKS § 20 lõikes 1 sätestatud eluaegse

lastega töötamise piirangu toob endaga kaasa küllaltki lühike nimekiri kuritegusid, lõikes 2

toodud nimekiri on aga küllaltki arbitraarne ja samas oma automaatsuses põhjendamatult jäik.

Paragrahvipõhine automaatne lähenemine ei kaitse haavatavaid ühiskonnagruppe kurjategijate

eest, kuna niisamuti kui mõni nimekirjas olev kuritegu ei näita tingimata toimepanija

sobimatust haavatavate gruppidega töötamiseks, võib mõni nimekirjas nimetamata kuritegu

olla selgeks indikaatoriks, et tegutsemiskeeld on haavatavate gruppide kaitseks vajalik.

Lisakaristuse sätete kaudu sellise tegutsemiskeelu kohaldamine võimaldab kohtul kaaluda

konkreetse teo asjaolusid ja toimepanija isikut ning lisakaristust kohaldada just siis, kui see on

põhjendatud.

Ehkki LasteKS § 20 sätestab lastega töötamise keelud, puudub analoogiline norm, mis

võimaldaks keelata isikul töötada eakate, puudega või hooldust vajavate inimestega, kuid

needki grupid vajavad erikaitset kurjategijate eest. Praktikas on olnud juhtumeid, kus isik

kasutab oma töökohta hooldaja või sotsiaaltöötajana selleks, et hoolealuste kallal

vägivallatseda, nende vara riisuda või neid seksuaalselt kuritarvitada. Kuni 10-aastase

tegutsemiskeelu kohaldamine võimaldab seesugused inimesed haavatavatest

ühiskonnaliikmetest eemal hoida ka veel pärast vanglakaristuse ärakandmist.

Eelnõu § 1 p 3 (§ 522. Loomapidamise keeld)

Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärk on inimeste parem kaitsmine hooletute loomapidajate põhjustatud ohtude

eest. Selleks muudetakse karistusseadustiku § 522, et laiendada loomapidamise keelu

kohaldamise aluseid, ja laiendatakse asutuste ringi, kes saavad keeldu kohaldada:

Muudatusega laiendatakse loomapidamiskeelu kohaldamisala. Kehtiva õiguse kohaselt on

loomapidamiskeeldu lisakaristusena võimalik kohaldada juhul, kui isik on põhiteona toime

pannud looma suhtes lubamatu teo. Loomapidamiskeelu kohaldamisala laiendamise eesmärk

on võimaldada seda määrata ka juhtudel, mil loomapidamisnõuete rikkumise tagajärjel on

tekitatud oluline või korduv oht inimese elule, tervisele või varale või kui loom on põhjustanud

inimesele tervisekahjustuse või surma.

9

Muudatusega laiendatakse ka loomapidamiskeelu kohaldamise pädevusega isikute ringi.

Kehtiva õiguse kohaselt on loomapidamiskeelu kohaldamise õigus ainult kohtul. Muudatuse

eesmärgiks on loomapidamiskeelu kohaldamise pädevus anda ka kohtuvälisele menetlejale.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv karistusõiguslik regulatsioon võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada üksnes

loomade kaitseks inimese eest – looma suhtes lubamatu teo toimepanemise korral. See

tähendab, et olukorras, kus loomapidaja ei põhjusta loomale kannatusi, kuid rikub

loomapidamisnõudeid ning tema loom ründab inimesi või teisi loomi, puudub õiguslik alus

loomapidamise õiguse äravõtmiseks.

Samas näitab praktika, et just hooletu või vastutustundetu loomapidamine, nagu loomade

järelevalveta jätmine või puudulikud tõkestusabinõud, on peamine põhjus, miks loomade

ründed aset leiavad. Statistikast nähtub, et koerarünnakutega seotud tervisekahjustuste arv on

viimastel aastatel olnud kasvutrendis.13 Kuigi tsiviilõiguslikud kahju hüvitamise nõuded ning

väärteo- ja kriminaalvastutusele võtmine on kehtivas õiguses selliste rünnakute korral

võimalikud, jäävad need reaktsioonid tagajärjepõhiseks ega võimalda kõrvaldada tegelikku ohu

allikat – loom jäetakse hooletule loomapidajale alles ja isegi kui konkreetne loom talt ära

võetakse, on tal alati võimalus uus loom võtta.

Lisaks on loomapidamise keelu kohaldamine praegu üksnes kohtu pädevuses. Arvestades, et

suur osa loomapidamisnõuete rikkumistest ja loomade väärkohtlemise juhtumitest lahendatakse

väärteomenetluses kohtuväliselt, ei ole põhjendatud sihistatud ja ohtu reaalselt kõrvaldava

lisakaristuse määramise jätmine üksnes kohtu pädevusse. Kui loomapidamiskeeldu saab

kohaldada lisaks kohtule ka kohtuväline menetleja, võimaldab see tõhusat sekkumist

olukordades, kus edasine loomapidamine kujutab ohtu loomale või teistele inimestele või nende

varale. Kuna looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumist menetleb lisaks

Põllumajandus- ja Toiduametile ka kohalikud omavalitsused, tuleb lisakaristuse määramise

õigus anda ka neile ja selleks tehakse eelnõu kohaselt asjakohane muudatus väärteomenetluse

seadustikku.

Muudatuse sisu

Muudatuse tulemusena on loomapidamiskeelu kui lisakaristuse kohaldamise võimalus

järgmistel juhtudel:

 looma suhtes on toime pandud lubamatu tegu loomakaitseseaduse (LoKS § 662 ja § 4

lg 1) tähenduses14 (sama ka kehtivas sõnastuses);

13 Rasked koerarünnakud on sagenenud, kuid omavalitsuste käed on seotud | Eesti | ERR

(https://www.err.ee/1609600046/rasked-koerarunnakud-on-sagenenud-kuid-omavalitsuste-kaed-on-seotud). 14 LoKS § 4 lg 1: Looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid

füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele,

loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav

aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest

menetlusest ega hädaolukorrast, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva

seaduse nõuetele vastavad loomkatsed.

(2) Loomavõitlus käesoleva seaduse tähenduses on looma ja looma või inimese ja looma vaheline võitlus, mis

korraldatakse ärilisel, meelelahutuslikul või muul eesmärgil ja mille tagajärjel loom võib hukkuda, saada vigastada

või kannatada piina.

10

 looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise tagajärjel on põhjustatud oluline

või korduv oht teise isiku tervisele või varale;

 looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumisega on juba kahjustatud teise isiku

tervist või vara;

 looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise tagajärjel on põhjustatud inimese

surm.

looma pidamise kohta kehtestatud nõuded , millele sättes on viidatud, võivad tuleneda nii

loomakaitseseadusest, veterinaarseadusest, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel

kehtestatud lemmikloomade pidamise eeskirjadest, avalikus kohas käitumise üldnõudeid

reguleerivast korrakaitseseadusest kui muudest loomade pidamise tingimusi sisaldavatest

õigusaktidest. Eelkõige on praktikas sellisteks nõueteks kohustus hoida loomad kinni piiratud

territooriumil, et nad ei pääseks hulkuma, võõrast vara lõhkuma ega inimesi ründama.

Muudatuse järel saavad loomapidamiskeeldu kohaldada lisaks kohtule ka loomakaitseseaduses

nimetatud väärtegude kohtuvälised menetlejad:

o Põllumajandus- ja Toiduamet

o Politsei- ja Piirivalveamet

Samuti saavad loomapidamise keeldu kohaldada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses

nimetatud kohtuvälised menetlejad, kellel on KOKS § 664 kohaselt KOKS § 663 alusel

kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumiste menetlemise pädevus. Need on:

o valla- või linnavalitsus

o Politsei- ja Piirivalveamet

Olulise ohuna tervisele tuleb mõista olukorda, kus koer asub ründama näiteks (kuid mitte

tingimata) last, ent rünnak jääb lõpuni viimata nt teise inimese, koera vms sekkumise tõttu.

Sõnastusega soovitakse ühelt poolt rõhutada, et mitte igasuguse (väga väikese) ohu loomine ei

peaks olema loomapidamise keelu aluseks, kuid see võimalus peab olemas olema juhtudel, mil

tekitatud oht on niivõrd akuutne, et tegutseda on vaja kohe (st mitte jääda ootama ohu

kordumist).

Olulist ohtu varale ei tule tingimata sisustada KarS § 121 punktis 1 sätestatud olulise kahju

mõiste kaudu, kuna see võiks viia ebaõiglase järelmini (nt teise looma ohustamise puhul sõltuks

keelu kohaldamise võimalus ohustatud looma väärtusest). Täiendiga „oluline“ soovitakse

rõhutada tekitatud ohu akuutsust. Samuti tasub märkida, et ohustatud vara väärtuse arvesse

võtmine ei ole ebaoluline. Kindlasti ei tasuks loomapidamise keelu kohaldamist kaaluda

juhtudel, mil ohustatud varal ei ole arvestatavat väärtust (nt koer tõstab jalga postkastijala

peale). Karistuse kaalutlused peavad seda õigustama ja olema proportsionaalsed.

Kohtuvälise menetleja pädevuse laiendamisele vaatamata on loomapidamise keelu

kohaldamine väärteomenetluses jätkuvalt edasikaebeõiguse kaudu allutatud kohtulikule

kontrollile.

(3) Keelatud on looma sunniviisiline söötmine, välja arvatud meditsiinilise näidustuse puhul.

11

Eelnõu § 1 p 4 (KarS 551 p 3)

Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärgiks on mitmekesistada juriidilisele isikule mõistetavaid lisakaristusi, et

paremini täita eelkõige karistuse eripreventiivseid eesmärke.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv õigus võimaldab tegutsemiskeeldu lisakaristusena kohaldada vaid füüsilisele isikule,

ehkki sageli on kuritegude toimepanemise taga mitte konkreetse füüsilise isiku kuri tahe, vaid

juriidilise isiku ärihuvid, mida füüsilise isiku kaudu realiseeritakse. Kuritegude toimepanek

võib olla osa juriidilise isiku ärimudelist. Kehtiv õigus aga ei võimalda konkreetses

tegevusvaldkonnas lisakaristusena juriidilisel isikul tegutsemist keelata, ehkki see võib olla

põhjendatud nii eripreventiivsest kui ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtudes.

Muudatuse sisu

Eelnõu kohaselt võimaldatakse ka juriidilisele isikule kohaldada lisakaristusena

tegutsemiskeeldu, kui see on põhjendatud mõnel eelnõukohase KarS § 49 eesmärgil.

Juriidilisele isikule lisakaristuse kohaldamisel tuleb silmas pidada juriidilise isiku osa kuriteo

toimepanekus – eelkõige on lisakaristus kohane siis, kui kuritegu pandi toime konkreetse

eluvaldkonna eripärasid ära kasutades ja see oli juriidilise isiku teadlik ja süsteemne praktika,

mis annaks alust väita, et tegu on osaga juriidilise isiku ärimudelist. Juriidilisele isikule

tegutsemiskeelu kohaldamine annab ka selge sõnumi avalikkusele, mis üksnes rahalise

karistuse puhul jääks edastamata: jätkuv samalaadne kuritegevus äriühingu nimel ei ole

aktsepteeritav.

Eelnõu § 1 p 5 (perevägivalla kui raskendava asjaolu täpsustamine, KarS § 58 p 4)

Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärk on täpsustada karistusseadustiku § 58 punkti 4, sest kehtiv punkt 4 ei hõlma

selgelt kõiki Istanbuli konventsiooni artikli 46 punktis a ja naistevastase vägivalla vastase

direktiivi artikli 11 punktis k toodud perevägivalla mõistesse haaratud inimesi. KarS § 58 punkti

4 kehtivas sõnastuses sisaldub küll süüdlase endine või praegune pereliige, kuid Istanbuli

konventsioon rõhutab, et perevägivallana tuleb käsitada ka vägivalda endise või praeguse

partneri, aga samuti eksabikaasa poolt. Nii Istanbuli konventsioon kui naistevastase vägivalla

vastane direktiiv rõhutavad, et perevägivalla puhul ei ole oluline, kas endised või praegused

parterid või pereliikmed elavad koos, on elanud koos või üldse mitte, ja kuigi selle rõhutamist

ei ole otsesõnu nõutud, tuleks selguse huvides ka see KarS §-s 58 sätestada.

Muudatusega täiendatakse punkti selliselt, et endiste või praeguste pereliikmete alla loetaks

edaspidiselt ka abikaasad ja paarisuhtepartnerid. Siinjuures on oluline märgata, et ka nende

täienduste puhul on nõuetav, et süüdlase ja kannatanu vahel oleks tuvastatav perekondlik

sõltuvus.

Eelnõu § 1 p 6 (KarS § 58 täiendamine p-ga 14 – süüteo eksponeerimine)

12

Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärk on võimaldada karmimat karistusõiguslikku reaktsiooni juhtudel, kus

süüteo toimepanija jäädvustab süüteo või selle tagajärjed ja näitab seda kellelegi, sest selline

tegevus võimendab süüteoga tekitatud kahju, mõjutades nii kannatanut kui ka ühiskonda

laiemalt. See suurendab ohvri ja tema lähedaste kannatusi, hirmutab teisi inimesi ning

normaliseerib või isegi julgustab süütegude toimepanemist.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Eestis on süütegude eksponeerimine muutunud järjest sagedasemaks probleemiks. Viimastel

aastatel on mitmed raskete kuritegude toimepanemist kujutavad materjalid jõudnud

sotsiaalmeediasse ja levinud internetis edasi, põhjustades kannatanutele ja nende lähedastele

lisatraumat ning levitades ühiskonnas hirmu.15 Näiteks on Pärnu maakohus käsitlenud juhtumit,

kus alaealised panid toime tapmise piinaval ja julmal viisil, filmisid kannatanu alandamist ning

levitasid videoid sotsiaalmeedia kontaktidele.16 Hiljem jõudis nimetatud videomaterjal ka

laiema avalikkuseni. Sellised juhtumid ei ole enam erandlikud, vaid kinnitavad, et süütegude

eksponeerimisest on kujunenud järjest enam levinud käitumismuster, millega kaasneb oluline

lisakahju.

Teaduskirjanduses on selgitatud, et selline nähtus on üha enam levinud nn uue põlvkonna

kuritegu, mis tekitab lisaks põhiteo kahjule lisakahjusid.17 Muu hulgas pannakse süütegusid

teadlikult toime ka just nende salvestamiseks ja levitamiseks (nn performance crime).18 Selliste

tegude sagenemine on seotud tehnoloogilise arenguga ning viitab vajadusele käsitada

eksponeerimist eraldiseisva ja lisakahju tekitava käitumisena.

Süüteo toimepanemise eksponeerimine suurendab toimepanija süüd, sest eksponeerimisega

astub toimepanija veel samme, et tegu või selle tagajärgi taasesitada. See võimendab süüteoga

tekitatud kahjulikku mõju nii kannatanule kui ka ühiskonnale ning kahju ulatus võib

digikeskkonna tõttu olla hoomamatu.

Süüteo eksponeerimine suurendab oluliselt kannatanu ja tema lähedaste kannatusi. Igasugune

kolmandale isikule suunatud esitamine – olenemata leviku ulatusest – rikub kannatanu

privaatsust, alandab inimväärikust ning süvendab juba tekitatud kahju. Digikeskkonnas leviv

materjal võib hakata ringlema kiiresti ja kontrollimatult ning jääda kättesaadavaks määramata

ajaks. See tähendab, et kannatanu võib kogeda sama sündmusega seotud kannatusi korduvalt,

iga kord, kui materjal uuesti esile kerkib või levib. Kannatanul, aga ka teo toimepanijal puudub

enamasti reaalne võimalus kontrollida materjali edasist levikut või selle eemaldamist. Seetõttu

tuleb süüteo eksponeerimist käsitada korduva kahjustamisena, mis ületab algse süüteo piirid

ning põhjustab täiendavat ja püsivat psühholoogilist kahju.

Süüteo eksponeerimisel on laiem mõju ühiskonnale tervikuna. Selline tegevus õõnestab

ühiskonna turvatunnet ning levitab hirmu ja ebakindlust. Vägivalda ja alandamist kujutava

15 https://parnu.postimees.ee/8085928/tapavideost-minust-sai-osaline-enneolematus-johkruses 16 https://www.err.ee/1609637080/kohus-moistis-parnu-alaealised-tapmise-eest-ligi-kumneks-aastaks-vangi 17 Ryan C. W. Hall, Terry Day, Formulating Performance Crimes. – Journal of the American Academy of

Psychiatry and the Law, Online, September 2024, 52 (3) 280-285 (https://jaapl.org/content/52/3/280). 18 Samas.

13

materjali levik võib muuta süütegude toimepanemise ka meelelahutuslikuks meediasisuks. See

omakorda aitab kaasa vägivalla ja julmuse normaliseerimisele ning võib kujundada

väärarusaama, et selline käitumine on aktsepteeritav või sotsiaalselt mingil viisil tasustatud.

Negatiivne mõju on eriti tugev noorte seas, kelle puhul võib selline sisu soodustada jäljendamist

või kujundada arusaama vägivallast kui tähelepanu saavutamise vahendist. Praktikas võivad

eksponeerimist motiveerida erinevad tegurid, nagu soov šokeerida, saada tähelepanu või

tunnustust, koguda jälgijaid sotsiaalmeedias või saavutada grupisisest heakskiitu.

Digikeskkond ja sotsiaalmeedia võimendavad neid motiive, muutes süüteo jäädvustamise ja

jagamise lihtsaks ning kiireks.

Kehtiv karistusseadustik ei võimalda süüteo eksponeerimist enamasti raskendava asjaoluna

arvesse võtta. Kuigi teatud juhtudel võib seda käsitada madala motiivina (KarS § 58 p 1) või

kannatanu alandamisena (KarS § 58 p 2), ei hõlma need asjaolud kõiki olukordi.

Riigikohtu praktikas on madala motiivi jaatamise lävend võrdlemisi kõrge, millele viitab

kohtupraktikas kasutatud sõnaühend „eriliselt hukkamõistetav“19. Lisaks eeldab kuriteo

toimepanemine madalal motiivil KarS § 16 lõike 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis

tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, st mingi taotletav

eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks20. Samas ei pruugi süütegu, mida eksponeeritakse,

ise olla alati toime pandud kavatsetult madala motiiviga. Tegu võib olla toime pandud

impulsiivselt, sotsiaalse surve mõjul või isegi ettevaatamatusest. Samuti ei pruugi

eksponeerimise eesmärk olla kannatanu alandamine, mistõttu ei ole alati kohaldatav ka vastav

raskendav asjaolu.

Eelnevast nähtub, et osa ühiskondlikult ohtlikust ja sügavalt taunitavast käitumisest jääb

kehtivate normide kohaldamisalast välja, kuigi see toob kaasa märkimisväärset lisakahju.

Seetõttu tuleb süüteo eksponeerimist käsitada iseseisva raskendava asjaoluna sõltumata

toimepanija motiivist või soovitud tagajärjest. Ei ole oluline, kas toimepanija pani põhiteo

toime ettevaatamatusest või kavatsetult – otsus seda jäädvustada ja vaatamiseks esitada

põhjustab ikkagi eespool nimetatud negatiivsed mõjud ja seda peaks saama arvesse võtta süü

suuruse hindamisel.

Muudatuse sisu

Muudatus ei loo uut süüteokoosseisu ega too kaasa automaatselt raskemat karistust, vaid annab

kohtule selge õigusliku aluse karistuse mõistmisel hinnata süü suurust süüteo eksponeerimisega

kaasneva lisakahju korral.

Eksponeerimine tähendab väljapanemist või esitamist. Süüteo toimepanemise või toime pandud

süüteo puhul tähendab see sellist tegevust, millega süüteo toimepanemine või selle tagajärjed

tehakse tajutavaks kolmandatele isikutele. Eeskätt vastavad raskendava asjaolu kirjeldusele

juhtumid, kus kuriteo toimepanemist või selle tagajärgi (nt läbipekstud ohvrit)

videosalvestatakse või fotografeeritakse, seejärel aga avaldatakse salvestised sotsiaalmeedias

või veebisaidil. Teisalt ei pea avaldamine toimuma tingimata internetis ja määramata isikute

ringile, vaid sättele võib vastata ka olukord, kus videot näidatakse (vaid) oma

19 RKKK 1-20-6745, p 66. 20 RKKK 1-15-10119/80, p-d 38-39 koos viidetega.

14

sõprusringkonnale vmt. Samas võib süüteo eksponeerimine seisneda ka selles, et näiteks

tapetud ohver viiakse avalikku kohta, kus laip on paljudele inimestele näha, kuriteost tehakse

audiosalvestis, mida mängitakse ette, või inimesi kutsutakse kuriteo toimepanekut pealt

vaatama. Ei ole oluline, kas kuritegu eksponeeritakse neile, kes seda ka ise vahetult tajusid, või

hoopis muudele inimestele, kes kuritegu või selle tagajärgi poleks muidu vahetult samas mahus

tajunud. Raskendava asjaolu esinemiseks piisab, kui toimepanija oma kuritegu või selle

tagajärgi näitab vähemalt ühele isikule.

Eelnõu § 1 p 7 (§ 120. Ähvardamine)

Muudatuse eesmärk

Eelnõu kohaselt laiendatakse KarS § 120 ehk ähvardamise koosseisu selliselt, et karistatavaks

muutuvad ka ähvardamine vägistamisega või muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo

toimepanemisega, ähvardamine kannatanu kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku

avaldamisega ja ähvardamine vabadusvastase süüteo toimepanemisega. Vara hävitamisega

ähvardamine seotakse lahti vara rahalisest väärtusest.Ühtlasi täiendatakse sätet selliselt, et

selgelt oleks karistatav mitte üksnes teise inimese enda, vaid ka teise inimese pereliikme

tapmise, tervisekahjustuse tekitamise, vägistamise või muu seksuaalse enesemääramise vastase

kuriteo või vabadusevastase süüteo toimepanemisega ähvardamine.

Muudatuse eesmärk on laiendada KarS § 120 ähvardamise koosseisu ulatust selliselt, et see

hõlmaks paremini ühiskonnas vägivallana tajutavaid ja kannatanu jaoks tõsist hirmu tekitavaid

ähvardusi. Muudatusel on ka preventiivne eesmärk. Aastatel 2023 ja 2024 registreeriti kokku

247 isikut, kes nii ähvardasid vägivallaga kui ka panid vägivallateo toime. 2025. aastal

registreeriti KarS § 120 alusel 561 kuritegu. Ähvardamise koosseisu korrigeerimine võib aidata

ennetada juhtumite eskaleerumist kehaliseks väärkohtlemiseks.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiva § 120 objektiivne koosseis on täidetud juhul, kui ähvardatakse:

 tapmisega,

 tervisekahjustuse tekitamisega või

 olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega (kusjuures kehtiva õiguse ehk KarS §

121 kohaselt tähendab see seda, et kahju peab ületama 4000 eurot).

Lisatingimusena peab ähvardus olema veenev, ja seda mitte üksnes kannatanu perspektiivist,

vaid ka keskmise mõistliku isiku positsioonilt.

Ähvardamise kuriteokoosseisu kaitstavaks õigushüveks on eeskätt inimese tervis – nii kehaline

kui vaimne heaolu. Ähvardamine kahjustab inimese vaimset heaolu, tekitades intensiivse ja

sageli pikaajalise hirmutunde. Kehtivas õiguses olev loetelu jätab koosseisust välja mitmed

ähvardused, mis praktikas kahjustavad sama õigushüve ning mis võivad kannatanule

põhjustada vähemalt sama intensiivset hirmu ja kahju.

Problemaatiline on ka see, et kehtiv õigus seob vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise

karistatavuse varalise kahju suure ulatusega, st vara, mille kahjustamisega ähvardatakse, peab

maksma rohkem kui 4000 eurot. Selline lähenemine ei arvesta olukordi, kus ähvarduse

objektiks olev ese ei pruugi olla suure rahalise väärtusega, kuid on kannatanule erilise isikliku,

15

emotsionaalse või muu tähendusliku väärtusega (nt lemmikloom, isiklikud mälestusesemed või

muud isikuga tihedalt seotud esemed) ja ähvardus seda kahjustada mõjub kannatanule märksa

rängemalt kui mõne muu, rahaliselt väärtuslikuma eseme kahjustamise ähvardus. Muudatuse

eesmärk on loobuda üksnes rahalise väärtuse lävendist ning võimaldada hinnata ähvarduse

tõsidust sisulisemalt, arvestades ähvarduse objekti tähendust kannatanule.

Seega ei ole pelgalt rahaline lävend alati sobiv kriteerium, hindamaks ähvarduse tõsidust ja

hirmu intensiivsust kannatanu perspektiivist. Sarnast lähenemist on kasutatud ka näiteks KarS

§ 152 lõike 2 punktis 2, kus „oluline kahju“ hõlmab lisaks varalisele kahjule ka teise isiku

õiguste või huvide olulist kahjustamist, sh isiklike õiguste riivet. Kehtiv § 120 ei võimalda aga

võimalikku kahju ulatust ja iseloomu sisuliselt arvesse võtta. Seda ilmestavad järgmised näited.

 Ähvardus tappa kannatanu lemmikloom (nt „Ma tapan su koera su enda silme all“) võib

tekitada väga tugevat hirmu ja vaimseid kannatusi, kuigi looma rahaline väärtus ei

pruugi olla suur. Samas ei pruugi rahaliselt kallima, kuid isikule vähem tähendusliku

eseme (nt luksusliku, kuid kergesti asendatava asja) hävitamisega ähvardusel olla

võrreldavat mõju.

 Ähvardus rikkuda kannatanu igapäevaeluks hädavajalik ese (nt sõiduk, mille väärtus ei

ületa 4000 eurot, kuid mis on isikule töövahend, mille abil ta teenib elatist, või

liikumisabivahend, ilma milleta asustusest kaugel elav kannatanu jääks tõsisesse hätta)

võib oluliselt mõjutada tema toimetulekut ja õiguste teostamist, sõltumata eseme

rahalisest väärtusest.

 Ähvardus hävitada kannatanu jaoks olulised digitaalsed andmed (nt isiklikud fotod,

looming), mille rahaline väärtus võib olla olematu, kuid mille kaotus võib põhjustada

märkimisväärset emotsionaalset kahju.

 Vastupidiselt ei pruugi ka üle 4000 euro väärtusega vara hävitamise ähvardus alati

tekitada samaväärset hirmu, kui see vara ei ole kannatanule sisuliselt oluline (nt väga

jõuka inimese jaoks kergesti asendatav ese).

Kehtiv ähvardamise koosseis on puudulik ka seksuaalse enesemääramise vastaste ja

vabadusvastaste süütegudega ähvardamise puhul, mis on rasked isikuvastased süüteod.

Ähvardus näiteks isiku kinnipidamise, kuhugi viimise, pantvangi võtmise või seksuaalvägivalla

toimepanemisega võib olla kannatanule äärmiselt hirmutav ning halvata tema käitumis- ja

otsustusvabaduse samaväärselt või isegi intensiivsemalt kui ähvardus näiteks tervisekahjustuse

tekitamisega. Praktikas esinevad sellised ähvardused sageli kaudselt või üldistatud kujul (nt

„Ma teen nii, et sa sealt riigist enam tagasi ei tule“ või „Kui sa politseisse lähed, panen su

keldrisse kinni”), kuid nende sisuline tähendus on kannatanule selge ja hirm reaalne. Kehtiv

õigus ei võimalda selliseid ähvardusi alati § 120 alla subsumeerida, kuna need ei vasta seaduses

loetletud ähvarduse koosseisu elementidele. See loob olukorra, kus osa ühiskondliku taju

kohaselt väga hirmutavast ja vägivaldsest käitumisest jääb karistusõigusliku reageerimiseta.

Sarnane probleem esineb ka intiimse sisuga materjali avaldamisega ähvardamise puhul.

Digikeskkonna areng on toonud kaasa olukorra, kus inimesi ähvardatakse üha sagedamini

nende kohta seksuaalse sisuga pildi, video või muu andmeid sisaldava materjali avaldamisega.

Selline ähvardus võib kannatanule põhjustada väga intensiivset hirmu, arvestades materjali

intiimset laadi ning selle võimalikku kiiret, laia ja põhimõtteliselt piiramatut levikut

IKT-vahendite abil. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385 rõhutab, et

selliste materjalide avaldamine või sellega ähvardamine võib põhjustada ohvrile hoomamatut

16

kahju ning peab olema tõhusalt kriminaliseeritud. Kehtiv KarS § 120 ei kata selliseid ähvardusi,

kuigi nende mõju kannatanule võib olla võrreldav või raskemgi kui tervisekahjustusega

ähvardamine, kuna tähendab sisuliselt ajaliselt piiramatut ja ettenägematu ulatusega kahju.

Probleemi võimalikke mitteregulatiivseid lahendusi hinnates tuleb tõdeda, et eelnõu kohaselt

laiendatakse KarS § 120 kohaldamisala just seetõttu, et kehtiv õigus ei hõlma mitmeid

ühiskonnas tõsiseltvõetavate ja kannatanule intensiivset hirmu tekitavate ähvarduste liike (sh

seksuaalvägivalla, vabaduse võtmise või seksuaalse sisuga andmete avaldamisega

ähvardamine) ning vara rikkumisega ähvardamine on seotud rahalise väärtuse lävendiga.

Seetõttu ei ole senise õiguse parem rakendamine piisav, kuna tegemist ei ole üksnes praktika-

või tõlgendusprobleemiga, vaid sisulise regulatiivse lüngaga. Samuti ei saa menetlejate

lisakoolitamine või õppekavade arendamine asendada puuduvat või liiga kitsast karistusnormi

– isegi parema teadlikkuse korral puudub õiguslik alus selliste tegude kvalifitseerimiseks

ähvardamisena. Seetõttu on normi sisuline täiendamine vältimatu, et tagada kannatanu vaimse

ja kehalise heaolu tõhusam kaitse ning ennetada ähvarduste eskaleerumist raskemateks

isikuvastasteks süütegudeks.

Ähvardamisega rünnatakse teise inimese vaimset tervist ja selle sisuks on ähvarduse

adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses

vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamine. Kuna norm

reguleerib sõnaselgelt vaid olukordi, mil ähvardatakse isikut ennast, jääks koosseisu alt välja

ka nn kolmnurkähvardamise juhtumid, mil ähvardatakse tappa mitte isikut ennast, vaid nt tema

laps või muu pereliige.

Muudatuse sisu

Eelnõukohase seadusega täiendatakse karistusseadustiku § 120 ähvardamise koosseisu, lisades

ähvardamistegude loetellu teise inimese ähvardamise vägistamisega või muu seksuaalse

enesemääramise vastase süüteo toimepanemisega, ähvardamise tema kohta seksuaalse sisuga

materjali ebaseadusliku avaldamisega ja ähvardamise vabadusvastase süüteo toimepanemisega.

Lisaks muudetakse vara vastu suunatud ähvarduse sõnastust selliselt, et senise „olulises

ulatuses vara rikkumise või hävitamisega“ asemel kasutatakse sõnastust „olulise vara rikkumise

või hävitamisega“. Sätte parema loetavuse huvides struktureeritakse säte selliselt, et

koosseisupärased ähvardamisteod on esitatud eraldi punktidena. Kõikide punktide puhul jääb

kehtima nõue, et ähvardus peab olema tõsiseltvõetav nii ähvardatu kui objektiivse kõrvalseisja

jaoks.

Ähvardamine vägistamisega või muu vägivaldse ja muu seksuaalse enesemääramise vastase

süüteo toimepanemisega hõlmab ähvardamist karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos loetletud

tegudega. Seejuures ei ole nõutav, et ähvardaja lubaks neid kuritegusid ise toime panna –

karistatav on ka selline ähvardus, kus ähvardaja hirmutab kannatanut sellega, et kannatanu

vägistab ära keegi kolmas („Lasen joodikutel su kinni võtta ja ära vägistada“).

Ähvardamine teise isiku kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega hõlmab

olukordi, kus isikut ähvardatakse temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu

teabetalletuse avalikustamisega ilma tema nõusolekuta. Tegemist on sisuliselt ähvardusega

panna toime eelnõu kohaselt karistusseadustikku lisatavale uuele süüteokoosseisule (KarS §

157⁴ – seksuaalse sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine) vastav tegu.

17

Selline ähvardus võib tekitada kannatanule väga tugevat hirmu, arvestades nii materjali

intiimset laadi kui ka selle võimalikku kontrollimatut levikut digikeskkonnas. Direktiivi (EL)

2024/1385 artikli 5 lõike 1 punkt c kohaselt peavad liikmesriigid kriminaliseerima ka ähvarduse

avaldada intiimne või manipuleeritud materjal, mistõttu on see täiendus vajalik ka Euroopa

Liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks.

Seksuaalse sisuga andmete avaldamisega ähvardamise puhul ei ole oluline, kas selline materjal

tegelikult eksisteerib või kas ähvardaja on võimeline seda reaalselt avaldama; piisab, kui

ähvardus on veenev ja kannatanul on olnud alust karta selle täideviimist. Samuti ei ole tähtis,

kas materjal on ehtne või manipuleeritud (nt tehisintellekti abil loodud), kuivõrd ka töödeldud

või valmistatud materjali avaldamise oht võib kahjustada kannatanu õigushüvesid

samaväärselt.

Ähvardamine vabadusvastaste süütegudega hõlmab karistusseadustiku 9. peatüki 6. jaos

sätestatud tegusid, sealhulgas inimkaubandus („Müün su prostituudiks“), isikuvabadust

piiravasse riiki toimetamine, pantvangi võtmine ja vabaduse võtmine seadusliku aluseta. Need

on rasked isikuvastased süüteod, millega ähvardamine võib põhjustada kannatanus intensiivset

hirmu ning tugevalt kahjustada tema vaimset heaolu.

„Olulise vara“ mõiste sisustamisel tuleb lisaks vara rahalisele väärtusele arvesse võtta ka selle

subjektiivset tähendust kannatanule ning selle seost tema õigushüvede ja heaoluga. Vara

olulisus võib seisneda näiteks selle isiklikus, emotsionaalses või ainukordses väärtuses (nt

lemmikloom, perekondlikud mälestusesemed), samuti selle mõjus kannatanu igapäevaelule või

õiguste teostamisele. Seega ei ole määrav üksnes vara turuväärtus, vaid selle tegelik kaalukus

konkreetse kannatanu jaoks.

Selline lähenemine võimaldab hõlmata ähvardusi, mis võivad tekitada kannatanus väga tugevat

hirmu, kuigi ähvarduse objekti rahaline väärtus ei pruugi ületada senist 4000 euro piiri. Samal

ajal ei tähenda suure rahalise väärtusega vara kohta tehtud ähvardus automaatselt ähvarduse

suuremat raskust, kui selle kahjustamine ei mõjuta oluliselt kannatanu õigushüvesid. Muudatus

viib koosseisu paremini kooskõlla ähvardamiskuriteo olemusega, mille keskmes on kannatanu

hirmu ja vaimse heaolu kahjustamine, mitte üksnes varalise kahju suurus.

Lisaks aitab muudatus vältida põhjendamatult kõrget karistatavuse lävendit juhtumites, kus

ähvarduse esemeks on näiteks kannatanule oluline, kuid rahaliselt raskesti hinnatav ese (nt

unikaalne isiklik mälestusese), mille väärtust ei ole võimalik määrata tavapärases varalises

mõttes, kuid mille emotsionaalne väärtus kannatanu jaoks on tohutu ja mille kahjustamisega

hirmutamine võimaldab kannatanu vaba tahtekujundust oluliselt pärssida. Ka näiteks varguse

korral tuleb sellises olukorras kvalifitseerida tegu mitte väheväärtusliku asja vargusena (KarS

§ 218), vaid varguse põhikoosseisuna (KarS § 199).

„Olulise vara“ mõiste ei laiene igasugusele kannatanu jaoks tähendusrikkale esemele.

Karistusseadustikus kasutatakse mõistet „oluline“ läbivalt olukordades, kus soovitakse esile

tõsta õigushüve suuremat kaalu ning välistada bagatelsed juhtumid (nt oluliselt häirimine,

oluline oht, oluline osa). Seetõttu peab kõnealuse sätte kontekstis olema vara olulisus kannatanu

jaoks ka objektiivselt hinnatavalt kaalukas. Pelgalt see, et ese on kannatanule meeldiv või tal

on teatud emotsionaalne väärtus, ei ole iseenesest piisav. Muudatusele vaatamata on jätkuvalt

võimalik suurt kahju hinnata ka rahalise väärtuse järgi – näiteks majanduslikult

vähemkindlustatud inimese jaoks on 4000-eurone kahju suur isegi siis, kui konkreetsel varal

18

sentimentaalne väärtus või eluline tähtsus puudub – kui näiteks elumaja kõik aknad sisse lüüa,

ei ole suveajal põhjust karta kohest surnuks külmumist, akendel ei ole ka mingit emotsionaalset

tähendust, kuid akende parandamine või asendamine on möödapääsmatu ja tähendab

majanduslikult vähemkindlustatud inimesele planeerimata ja võimalik, et ülejõukäivat kulutust.

Olulisuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii vara olemust, selle rolli kannatanu elus kui ka

ähvarduse realiseerumise võimalikku mõju kannatanu õigushüvedele tervikuna. Selline

piiritlemine tagab, et karistusõiguslik sekkumine jääb proportsionaalseks ega laiene vähese

tähtsusega juhtumitele, säilitades samal ajal võimaluse reageerida olukordadele, kus ähvarduse

esemeks olev vara on kannatanu jaoks ka tegelikult tähendusrikas.

Arvestades, et pereliikme vastu suunatud ähvardus võib adressaadis tekitada sama palju või

isegi suuremat hirmu, kui tema enda kahjustamisele suunatud ähvardus, on mõistlik hõlmata

ähvardamise koosseisuga ka isiku perering. Erisusena ei loeta üldjuhul21 koosseisupäraseks

teoks pereliikme olulise vara või seksuaalse sisuga andmete lekitamisele suunatud ähvardust,

kuna nimetatud andmed ja vara on olemuslikult seotud eelkõige isiku endaga.

Muus osas jääb KarS § 120 koosseis muutmata. Ka uute punktide puhul kehtib senine tingimus,

et isikul peab olema olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Koosseisu objektiivsed ja

subjektiivsed tunnused, sh ähvarduse veenvuse hindamine ja selle suunatus konkreetse

kannatanu hirmutamisele, jäävad samaks.

Eelnõu § 1 p 8 (§ 121 lg 1 – kehalise väärkohtlemise sanktsiooni muutmine)

Eelnõu § 1 punktiga 9 karmistatakse KarS § 121 sanktsiooni selliselt, et karistuse ülemmääraks

saab senise üheaastase vangistuse asemel kaks aastat vangistust. KarS § 121 lõike 1 järgi

kvalifitseeritav tegu võib olla sedavõrd julm ja intensiivne, et vääriks karmimat karistust ja

laiemat sanktsiooniraami, et karistust teo raskusele vastavalt individualiseerida, isegi kui

kallaletungi tagajärjel kannatanule osaks saanud vigastused paranevad nelja nädalaga.

KarS § 121 lõike 1 järgi kvalifitseeritud registreeritud kuritegude arv on viimastel aastatel

suurenenud (2021. a registreeriti 2234 kuritegu; 2022. a 2355; 2023. a 2502; 2024. a 2494 ja

2025. aastal 2470 kuritegu),22 mistõttu on vaja sellele kuriteoliigile ja võimalikule

karistuspraktika muutmise vajadusele tähelepanu pöörata.

Praegu saab kehalise väärkohtlemise eest määrata vaid kuni üheaastase vangistuse, isegi kui

tegu oli väga intensiivne, kuid ei põhjustanud kauem kui neli nädalat kestnud tervisekahjustust

(KarS § 121 lg 2 p 1, mis võimaldaks kvalifitseeritud koosseisuna kuni viieaastast vangistust).

Põhjus, miks sellist tervisekahjustust ei järgnenud, on mõnel puhul üksnes juhus (nt oli

kurjategija füüsiliselt liiga nõrk, liiga purjus või kannatanul lihtsalt oli õnne, et hoolimata

jõhkrast peksmisest olid tagajärjeks vaid hematoomid).

Kui § 121 lõike 1 sanktsioonimäära kahekordistada, on võimalik karistusi rohkem

diferentseerida, võttes arvesse nii reaalselt tagajärjeks olnud tervisekahjustusi (näiteks üks

21 Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on

suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile. Vt RKKKo

13.03.2020 otsuse p 9 kriminaalasjas nr 1-19-9448, kättesaadav veebis: 1-19-9448/32 22 Andmed pärinevad justiitssüsteemi andme- ja analüüsikeskkonnast JAAK, mis on ametialaseks kasutamiseks.

19

hematoom vs. mitmed hematoomid ja pindmised haavad üle keha), aga ka teopilti (üksik löök

vs. peksmine mitmekesi ja kaikaga).

Eelnõu § 1 p 9 (§ 1241. Hooldaja kohustuse rikkumine)

Sätte lisamise eesmärk

Uue koosseisu eesmärk on tugevdada selliste inimeste karistusõiguslikku kaitset, kes vanuse,

puude, haiguse või muu seisundi tõttu sõltuvad teise isiku hooldusest ega ole suutelised oma

põhiliste eluliste vajaduste eest ise hoolitsema. Muudatuse eesmärk on tagada, et hooldamise

kohustusega isikute teadlik ja korduv hooletus, abi andmata jätmine või inimväärikust alandav

kohtlemine oleks karistatav ka juhul, kui sellega ei ole (veel) tekitatud otsest ohtu elule ega

füüsilist valu või kehavigastusi, samuti juhul, kui ei ole tuvastatav, et füüsilise valu või

kehavigastuste tekitamine oleks toimepanija tahtlusega hõlmatud.

Uue kuriteokoosseisu sätestamise eesmärk on kaitsta hooldamist vajavate inimeste

inimväärikust, füüsilist ja vaimset heaolu ning ennetada väärkohtlemist olukordades, kus

kannatanu erilise haavatavuse tõttu ei ole võimeline ennast kaitsma ega väärkohtlemisest

teatama. Samuti on eesmärk vältida olukorda, kus hoolduse kvaliteedi miinimumnõudeks

kujuneb üksnes eluohtliku olukorra või tervisekahjustuste põhjustamise vältimine.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv karistusseadustik ei paku piisavat kaitset hooldamist vajavatele isikutele olukordades,

kus nende suhtes rikutakse hooldamise kohustust viisil, mis ei vasta olemasolevate

karistusnormide koosseisudele.

 KarS § 124 (abita jätmine) näeb ette vastutuse üksnes eluohtlikus olukorras inimesele

abi andmata jätmise eest õnnetuse või üldise ohu korral.

 KarS § 123 hõlmab teise inimese eluohtlikku või tervist raskelt kahjustada võivasse

olukorda asetamise või jätmise, kuid ei kata juhtumeid, kus inimene on juba abitus

seisundis ega satu hooldaja tegevuse või tegevusetuse tõttu otseselt eluohtu.

 KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine) eeldab tahtlikku tervisekahjustuse või vähemalt

valu tekitamist. Seetõttu jäävad karistusõigusliku kaitse alt sageli välja olukorrad, kus

hooldamist vajavat inimest koheldakse süstemaatiliselt hooletult või alandavalt, kuid

kus väärkohtlemine ei avaldu füüsilise valu ega vahetu tervisekahjustusena.

 KarS § 171 (hooldusõiguse ja eestkoste teostamise nõuete rikkumine) näeb ette

vastutuse hooldusõiguse või eestkoste teostamise nõuete rikkumise eest, kui sellega

põhjustati oht hooldatava või eestkostetava elule või tervisele või oluline varaline kahju.

Normi kaitsealaks on perekonnaseadusest lähtuv hooldus- ja eestkosteõigus, mitte aga

sotsiaalhoolekande valdkond.

Praktikas tähendab see, et sellised käitumisviisid nagu toidu, vedeliku või ravimite andmata

jätmine, hügieeni-, liikumis- või järelevalveabi pakkumata jätmine, lamatiste ennetuse

eiramine, rahustite väärkasutamine või vaimne väärkohtlemine (nt alandamine, sihilik

ignoreerimine, hirmu ja alaväärsustunde tekitamine) ei pruugi olla karistatavad, ehkki need

20

kahjustavad oluliselt kannatanu inimväärikust. Erilise taunitavuse tingib selliste tegude puhul

kannatanu abitu seisund ning väärkohtlemine suhtes, kus on tegelikult ootus usaldusele.

Hooldamist vajavate isikute väärkohtlemine võib halvematel juhtudel avalduda ka piinava

iseloomuga tegudena. Näiteks rääkisid mõned aastad tagasi tehtud asendushooldusteenuse

järelevalves mitu last järelevalvet teinud ametnikele, kuidas asenduskodu kasvataja paneb lapsi

karistuseks (või rahustamiseks) külma duši alla, mõnikord koos riietega. Vastutust ei järgnenud,

sest puudusid KarS § 121 koosseisutunnused.23 Probleemi teravdab asjaolu, et paljud

hooldamist vajavad inimesed – näiteks sügava intellektipuudega, raske dementsusega,

teadvuseta või muul viisil tajumis- ja väljendusvõimetud isikud – ei ole võimelised

väärkohtlemist ise kirjeldama ega abi otsima. Seetõttu ei jõua sellised juhtumid sageli

õiguskaitseorganiteni või ei ole võimalik olemasolevaid kuriteokoosseise kohaldada.

Kehtiva õiguse kohaselt ei mahu KarS § 121 lõike 2 punkti 3 alla sellised teod, mis ei tekita

valu ega tervisekahjustust, kuid on hooldamist vajava isiku suhtes sellegipoolest ohtlikud või

inimväärikust alandavad. Seesuguseid juhtumeid on nii Eesti hoolekandeasutustes kui kodustes

tingimustes aset leidnud korduvalt ja mõned neist on ka suurema meediakajastuse saanud.

Olukorras, kus osa hooldusteenuseid osutatakse ettevõtlusvormis, võib esineda ka majanduslik

motivatsioon kokku hoida hoolduse kvaliteedi arvelt, kui vastutus kaasneb üksnes otsese

tervisekahjustuse tekkimisega.

Vägivallaennetuse kokkuleppes24 on olulise probleemina välja toodud muu hulgas

eakatevastane vägivald. Punkti 5 kohaselt on seatud eesmärgiks eakatevastase vägivalla

märkamine ja ennetamine, eraldi on mainitud ka hoolekandeasutusi. Nii nagu kokkulepe välja

toob, muutub vanemaealiste väärkohtlemise teema üha aktuaalsemaks. Näiteks ligi kümnendik

kuriteoohvritest (8%) ja ohvriabisse pöördunutest (9%) on vanemad kui 63-aastased. Eakad

võivad sattuda ohtu kodus, hoolekandeasutuses, haiglas, ametiasutuses, aga ka veebis ja

avalikus ruumis. Levinuimaks peetakse pereliikmete poolt kodus toime pandud ja nn

institutsioonilist vägivalda. Eakad ei kipu endaga toimunud vägivallast teatama, eriti kui

toimepanija on lähedane või hooldaja. Justiits- ja Digiministeeriumi tehtud analüüsidest nähtub,

et vanemaealiste vastu suunatud vägivallas on kehalise väärkohtlemise osakaal suur (2023:

22%25, 2021-2022: 31%26).

Muudatuse sisu

Kavandatav säte näeb ette vastutuse olukordades, kus hooldamise kohustusega isik rikub seda

kohustust, jättes teadvalt ja korduvalt abitus seisundis või hooldust vajavale inimesele

osutamata vajaliku abi, andmata ravimid või ravi, väärkasutades ravi või koheldes hooldust

vajavat inimest inimväärikust alandaval viisil.

23 Sotsiaalkindlustusametilt saadud info. 24 https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/vagivallaennetuse-kokkulepe 25 2024 Ülevaade vanemaealistest ohvritest (https://create.piktochart.com/output/ceebf6091112-2024-ulevaade-

vanemaealistest-ohvritest). 26 Vanemaealiste kuriteoohvrite analüüs (https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2023-

09/Vanemaealiste kuriteoohvrite anal%c3%bc%c3%bcs_l%c3%b5plik.pdf).

21

Vastutus tuleneb hooldamise kohustuse olemasolust. Seega ei kriminaliseerita juhusliku või

kõrvalise isiku käitumist, vaid üksnes selliste isikute tegevust või tegevusetust, kellel lasub

seadusest, lepingust või faktilistest asjaoludest tulenev kohustus tagada hooldamist vajava isiku

heaolu.

Koosseis eeldab spetsiifilist kannatanut – selleks on inimene, kes on kas abitus seisundis või

vajab hooldust. Abitu seisund tähendab, et inimene ei ole mingite ebasoodsate asjaolude tõttu

võimeline enda eest seisma, väärkohtlejale vastupanu osutama või toimuvast aru saama27 –

näiteks väikelaps või dementne vanur ei mõista endaga toimuvat ja võib olla ka füüsiliselt liiga

nõrk, et tervele täiskasvanule vastu saada. Liikumisvõimetu inimese vastupanuvõimekus on

tema piiratud liikumise tõttu oluliselt pärsitud. Hooldust vajab inimene sageli nendel samadel

põhjustel, mis ta abitu seisundi on tinginud – liikumispuue, kõrgest east tingitud

toimetulekuprobleemid või näiteks mõni raske haigus. Loetelu hooldusvajadust või abitut

seisundit põhjustavatest teguritest on näitlik ja avatud – sellele osutab fraas „või muu põhjuse

tõttu“ – kohtul tuleb iga kord hinnata, kas kannatanul esines hooldusvajadus või abitu seisund,

põhjus pole tegelikult määrav.

Koosseisu kohaldamise eelduseks on, et tegu pannakse toime teadvalt (st otsese tahtlusega) ja

korduvalt, välistades üksikjuhtumite või hooletusest tingitud eksimuste kriminaliseerimise.

Koosseis eeldab, et toimepanija on teadlik hooldusaluse vajadustest ja oma kohustuse

rikkumisest, kuid jätkab sellist käitumist.

Koosseisupärased teod võivad väljenduda nii tegevusetuses kui ka tegevuses.

Tegevusetusena on karistatav eelkõige:

 vajaliku abi andmata jätmine (nt hooldust vajava isiku toiduta või hügieeniabita

jätmine);

 ravimi andmata jätmine (nt arsti määratud ravimi korduv manustamata jätmine);

 vajaliku ravi tagamata jätmine (nt arsti juurde viimata jätmine või ravi katkestamine).

Tegevusena on karistatav muu hulgas:

 ravi väärkasutamine (nt põhjendamatult suure rahustidoosi manustamine);

 inimväärikust alandav kohtlemine (nt inimese tahtlik alandamine või kiusamine

hooldamise käigus).

Sätte kohaldamisalasse võivad kuuluda näiteks järgmised olukorrad:

 eaka hooldamise kohustusega isik jätab korduvalt andmata talle määratud ravimi või

piisava toidu;

 puudega inimese hooldaja jätab teadvalt korraldamata vajaliku arstiabi, kuigi teab isiku

terviseseisundi halvenemisest;

 hooldusasutuse töötaja manustab hooldusalusele rahusteid mugavuse eesmärgil, mitte

lähtudes meditsiinilisest näidustusest;

 hooldaja hoiab hooldusalust korduvalt ebainimlikes või alandavates tingimustes,

näiteks jätab ta pesemata või väljaheitega määrdunud riietesse;

 vanem jätab korduvalt väikese lapse järelevalveta ja söömata olukorras, kus laps ei ole

võimeline ise toime tulema, ning ei taga tema esmaseid vajadusi.

27 Vt nt RKKKo 3-1-1-25-07.

22

Ühes uuringus on kirjeldatud juhtumit, kus hooldekodus viibiv haavatavas seisundis eakas oli

korduva vägivalla ohver. Tegemist ei olnud üksikjuhtumiga, vaid püsiva probleemiga, mille

käigus eakas inimene koges korduvalt füüsilist väärkohtlemist. Hooldust vajav inimene oli

voodist välja kukkunud, lebas maas ning meeshooldaja lükkas teda mööda maad jalaga.

Tunnistaja kirjelduse järgi olid meeshooldajad kannatanuga alati väga kurjad. Kuna juhtum

avastati juhuslikult, võib see viidata sellele, et sarnaseid olukordi esineb hoolekandeasutustes

rohkemgi, kuid neist ei räägita või neid ei märgata.28

Loodav säte toob võrreldes kehtivas KarS-is sisalduvate sätetega (eelkõige KarS § 171)

kirjeldatud väärkohtlemise juhtudel karistamishetke ettepoole. See nähtub ka paragrahvi

võrdlemisi madalas karistusmääras, milleks on eelnõu kohaselt rahaline karistus või kuni

üheaastane vangistus. Samuti on koosseisualternatiivide realiseerimine võimalik üksnes juhul,

kui tegu on toime pandud teadvalt ja korduvalt. Erinevalt KarS §-st 171 ei ole koosseisu

realiseerimiseks vaja tuvastada ohtu hooldatava või eestkostetava elule või tervisele, vaid piisab

ainuüksi asjaolust, et subjekti on väärkoheldud. Siiski lisatakse selguse huvides paragrahvi ka

subsidiaarsusklausel, mille kohaselt tuleb sätte kohaldamine kõne alla üksnes juhul, kui KarS §

171 kohaldamine on välistatud.

Kui hooldamise kohustuse rikkumine toob kaasa tervisekahjustuse või surma või tuvastatakse,

et toimepanija eesmärgiks oli hooldusalusele tervisekahjustuse või surma põhjustamine, tuleb

ta vastutusele võtta nende karistusseadustiku sätete alusel, mis näevad ette karistuse selliste

tagajärgede põhjustamise või põhjustamise katse eest.

Eelnõu § 1 p 10 (§ 1573 (ahistav jälitamine) – sanktsiooni ülemmäära tõstmine)

Muudatusega tõstetakse KarS § 1573 lõike 1 (ahistav jälitamine) koosseisu sanktsiooni

ülemmäär üheaastaselt vangistuselt kolmeaastasele vangistusele. Praktikas on ilmnenud, et

KarS § 121 lõike 1 kohane (kehaline väärkohtlemine) sanktsioonipiiri tõstmine kolme aastani

on põhjendatud, kuid samaväärset karistusähvardust vajavad ka paljud ahistava jälitamisena

kvalifitseeritavad teod, mis kujutavad endast väga intensiivset vaimset vägivalda. Muudatuse

eesmärk on tagada, et õiguskaitse reageeriks proportsionaalselt ka sellistele tegudele, mille

mõju kannatanule on võrreldav füüsilise vägivallaga.

Probleemi tõsidus nähtub ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2024/1385, mille

põhjenduses 21 on selgitatud, et küberjälitamine on tänapäevane vägivallavorm, mida sageli

pannakse toime pereliikmete või samas leibkonnas elavate isikute vastu, kuid mida panevad

toime ka endised partnerid või tuttavad. Tavaliselt kuritarvitab süüteo toimepanija tehnoloogiat,

et intensiivistada oma survestavat ja kontrollivat käitumist, manipuleerimist ja jälgimist, mis

omakorda suurendab ohvri hirmu ja ärevust ning isoleerib ta järk-järgult sõpradest, perekonnast

ja tööst.

Muudatus tagab, et vaimse vägivalla rasked vormid, mis võivad põhjustada kannatanule

pikaajalist psüühilist kahju, saavad proportsionaalse karistusähvarduse.

28 M. Beilmann, Eakatevastane vägivald ja selle märkamine. Lõputöö, 2025.

(https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Eakatevastane v%C3%A4givald

hooldekodudes ja selle m%C3%A4rkamine. MelissaBeilmann.pdf), lk 29.

23

Eelnõu § 1 p 11 (seadustiku täiendamine §-ga 1574 „Seksuaalse sisuga andmete

ebaseaduslik avaldamine“)

Muudatuse eesmärk

KarS § 1574 eesmärk on kaitsta seksuaalse enesemääramise õigust, au ja väärikust ning eraelu

puutumatust digikeskkonnas, samuti viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla

tõkestamist.

Uus § 157⁴ kriminaliseerib seksuaalse sisuga pildi, video või muu teose teadliku ja nõusolekuta

kättesaadavaks tegemise, sealhulgas juhul, kui see on loodud muutmise, töötlemise või tehnilise

vahendi abil, kui sellele järgneb teose kättesaadavaks tegemine. Sätte kehtestamine on vajalik,

et tõhusalt ennetada ja tõkestada selliseid kübervägivalla vorme nagu nn kättemaksuporno

(revenge porn) ja süvavõltsingu (deepfake) abil seksuaalse sisuga materjali tootmine ja

pahatahtlik levitamine, samuti sellise materjali avaldamisega ähvardamine (eelnõu § 1 p 7).

Muudatus võimaldab muu hulgas täita direktiivist tuleneva kohustuse, mille kohaselt peab

liikmesriigis olema karistatav intiimse sisuga või manipuleeritud materjali ilma nõusolekuta

avaldamine.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Digikeskkonna eripära ja IKT-vahendite laialdane kasutamine on kaasa toonud seksuaalse

sisuga materjali pahatahtliku ja sageli piiramatu levitamise, millest tekkivaid probleeme on

ulatuslikult teaduskirjanduses käsitletud.29 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)

2024/1385 põhjenduses 18 on selgitatud, et isikut varjamatult seksuaaltegevuses või isiku

intiimpiirkonda kujutava pildi, video ja muu sarnase materjali avalikult kättesaadavaks

tegemine IKT-vahendite abil ilma selle isiku nõusolekuta võib põhjustada ohvrile hoomamatut

kahju, arvestades, kui lihtsasti, kiiresti ja laialdaselt sellise materjali levitamine ja teo

toimepanek käib, ning materjali intiimset laadi. Uuringud on näidanud, et kannatanu jaoks võib

see kaasa tuua muu hulgas halvava ärevuse, paanikahood, tugeva alandus- ja häbitunde, töölt

vabastamise, verbaalse ja füüsilise ahistamise ning isegi ahistava jälitamise.30

Kehtiv karistusõigus ei reguleeri selgesõnaliselt teisest inimesest tema nõusolekuta seksuaalse

sisuga materjali avaldamist. Ka Eestis on esinenud juhtumeid, kus selliseid materjale

pahatahtlikult levitatakse ja teistele kättesaadavaks tehakse, kuid kus vaatamata suurele kahjule

on karistusõiguslikud meetmed jäänud piiratuks.31 Arvestades, kui suurt kahju selline tegu võib

kannatanule põhjustada, tuleb nii ennetamiseks kui tõhusaks reageerimiseks

karistusseadustikus sätestada, et teadvalt ja teise inimese nõusolekuta on temast seksuaalse

iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse avaldamine karistatav. Selline tegu on karistatav

29 Kate Walker, Emma Sleath, A systematic review of the current knowledge regarding revenge pornography and

non-consensual sharing of sexually explicit media. – Aggression and Violent Behavior, Volume 36, 2017, lk 9–

24. https://doi.org/10.1016/j.avb.2017.06.010 30 D.K. Citron, M.A. Franks, Criminalizing revenge porn. – Wake Forest Law Review, 45 (2014), lk 101–140; 31 „Kellelgi raplakatest midagi?“ Tuhanded Eesti mehed küsivad ja jagavad grupivestluses kohalike naiste

alastifotosid. – https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120401727/kellelgi-raplakatest-midagi-tuhanded-eesti-mehed-

kusivad-ja-jagavad-grupivestluses-kohalike-naiste-alastifotosid

24

ka juhul, kui kõnealune materjal on loodud olemasoleva materjali muutmise, töötlemise või

tehisliku valmistamise teel ja seejärel avaldatud. Direktiivi põhjenduse 19 kohaselt on

manipuleeritud materjalide, sealhulgas tehisintellekti abil loodud süvavõltsingute avaldamine

kiiresti kasvav oht. Seega ei ole KarS §-s 1574 vahet, kas inimesest avaldatud materjal kujutab

reaalselt aset leidnud olukorda või on selline materjal näiteks tehisintellekti abil loodud. Siiski

peab kannatanu olema äratuntav.

Muudatuse sisu

KarS § 1574 kaitstav õigushüve on inimeste seksuaalse enesemääramise õigus, eraelu

puutumatus, au ja väärikus.

Koosseisu keskseks teoks on teist inimest kujutava seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu

teabetalletuse edastamine, avaldamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine.

Avaldamine tähendab seksuaalse sisuga materjali kolmandatele isikutele kättesaadavaks

tegemist mis tahes viisil. Avaldamisena käsitatakse mh:

 materjali üleslaadimist internetikeskkonda (sh sotsiaalmeedia, veebilehed, foorumid või

ühiseks kasutamiseks mõeldud serveriruumid);

 materjali jagamist sõnumirakendustes (nt Messenger, WhatsApp, Telegram);

 materjali saatmist ühele või mitmele konkreetsele isikule;

 materjali jagamist kinnistes gruppides või piiratud juurdepääsuga keskkondades.

Avaldamine ei eelda, et materjal jõuab määratlemata suurusega hulga isikuteni. Piisab sellest,

et see tehakse kättesaadavaks vähemalt ühele isikule. Digikeskkonnas seksuaalse sisuga

materjali avaldamine toob kaasa suure riski, et materjal jõuab piiramatu hulga isikuteni isegi

siis, kui esimeses etapis ei avaldata seda avalikkusele, vaid see avaldatakse näiteks kinnises

internetigrupis. Väga sageli selline risk ka realiseerub.32 Sellise materjali leviku tõenäosust

suurendab asjaolu, et selliseid materjale jagatakse edasi väga erinevatel põhjustel.

Teadusuuringud on näidanud, et seksuaalse sisuga pilte ja videoid ei jaga ilma nõusolekuta

mitte ainult kättemaksu otsivad endised partnerid (nn revenge porn), vaid inimesed teevad seda

ka mitmetel muudel põhjustel, näiteks raha teenimise eesmärgil, nalja pärast või isegi ilma

igasuguse konkreetse põhjuseta.33 Koosseisu ei täida siiski üksnes töötlemine või valmistamine,

kui kõnealust materjali ei avaldata.

Edastamine on avaldamise üks tüüpiline vorm ja tähendab materjali aktiivset üleandmist teisele

isikule või isikute grupile. Edastamine võib seisneda näiteks:

 faili või lingi saatmises;

 andmekandja (nt USB, kõvaketas) üleandmises;

 pilvekausta või digitaalse keskkonna ligipääsu andmises.

32 „Kellelgi raplakatest midagi?“ Tuhanded Eesti mehed küsivad ja jagavad grupivestluses kohalike naiste

alastifotosid (https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120401727/kellelgi-raplakatest-midagi-tuhanded-eesti-mehed-

kusivad-ja-jagavad-grupivestluses-kohalike-naiste-alastifotosid). 33 W.S. DeKeseredy, M.D. Schwartz, Thinking sociologically about image-based sexual abuse: The contribution

of male peer support theory Sexualization, Media and Society, 2 (2016),

https://doi.org/10.1177/2374623816684692.

25

Seejuures ei ole ei edastamise ega avaldamise puhul nõutav, et edastaja või avaldaja ise oleks

materjali loonud või selle sisuga tutvunud või et materjal edastamise või avaldamise käigus

talle endale teatavaks saaks.

Seksuaalse iseloomuga materjal on selline teabetalletus, mis on objektiivselt tajutavalt

seksuaalse sisuga (nt alastifotod, suguelundeid kujutavad pildid, seksuaaltegevuse salvestised),

samuti seksualiseeritud või töödeldud materjal (sh tehisintellekti abil loodud kujutis või

fotomontaaž), mis jätavad mulje inimese alastusest või osalemisest seksuaaltegevuses. Materjal

ei pea tingimata olema visuaalselt tajutav, vaid selgelt seksuaalse iseloomuga võib olla ka

näiteks audioklipp – selle edastamine on hõlmatud „muu teose“ alla.

Koosseis hõlmab ka teist inimest kujutava seksuaalse iseloomuga materjali nõusolekuta

valmistamist (näiteks seksuaaltegevuse salvestamist), töötlemist või muutmist, näiteks kujutise

redigeerimise teel, sealhulgas tehisintellekti abil, mille tulemusena jääb mulje, et isik on

seksuaaltegevuses, kui see materjal tehakse seejärel ilma kujutatud isiku nõusolekuta teistele

kättesaadavaks. Sellise valmistamise, töötlemise või muutmise alla kuulub ka nn

süvavõltsingute (deepfake) fabritseerimine, kus tehislikult genereeritud materjal meenutab

äratuntavalt mõnd olemasolevat isikut ja kujutab teda seksuaaltegevuses ning näib teiste jaoks

ekslikult ehtne või tõene.

Isik, kellest seksuaalse iseloomuga materjali on avaldatud, peab olema äratuntav. Äratuntavus

võib seisneda mitte üksnes isiku näo nähtaval olemises, vaid võib seisneda ka muudes tunnustes

(näiteks eriline tätoveering või sünnimärk kehal, kõnemaneer või hääletoon, siluett ja kõnnak

jne). Äratuntavuse kriteeriumi täitmiseks ei ole vaja, et ka võõrad inimese ära tunneksid –

inimene on materjali põhjal äratuntav ka siis, kui tema tunneb ära inimene, kes on temaga

lähemalt (või lausa intiimselt) kokku puutunud.

Oluline on, et kui inimene on andnud nõusoleku enda ja oma seksuaaltegevuse pildistamiseks,

salvestamiseks või enda kujutamiseks mingis fabritseeritud materjalis või edastanud seksuaalse

sisuga materjali kellelegi vabatahtlikult, ei tähenda see nõusolekut materjali avaldamiseks.

Samas ei tule koosseisupäraseks teoks pidada sellise materjali edastamist, mis on toodetud

turustamise eesmärgil (pornograafia, erootiline sisuloome vmt), isegi kui materjalis kujutatud

isikult iga kord nõusolekut küsitud ei ole. Kuna enda intiimpiltide turustanud inimene loobub

teadlikult privaatsusõiguse kaitsest ja arvestab võimalusega, et tema intiimse sisuga pildid jmt

materjal on avalikult kättesaadav, ei ole karistusõiguslik reaktsioon sellisel juhul põhjendatud.

Eeltoodu ei välista aga kujutatud isikul tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamist.

Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust mõlema objektiivse koosseisu

peamise elemendi puhul. Esmalt peab materjali edastaja vähemasti võimalikuks pidama, et

tema edastatav materjal sisaldab seksuaalse sisuga kujutisi teisest inimesest, mille avaldamiseks

või edastamiseks kujutatu nõusolek puudub. Teiseks peab toimepanija vähemasti võimalikuks

pidama ja möönma, et tema tegevus muudab materjali kättesaadavaks kolmandale isikule.

Kuriteo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni kaheaastane vangistus, kuna

eelnõuga kavandatud KarS § 120 muudatuse (lg 1 p 4) tulemusena on isiku kohta seksuaalse

sisuga andmete ebaseadusliku ähvardamise eest ette nähtud kuni üheaastane vangistus ja

avaldamisteo karistus peab võimaldama rangemat karistust, kui on ette nähtud üksnes vastava

teoga ähvardamise eest.

26

Eelnõu p 12 (seadustiku täiendamine §-ga 1575 „Seksuaalse sisuga materjali soovimatu

edastamine“)

Sätte lisamise eesmärk

Muudatuse eesmärk on muuta karistatavaks teisele isikule tema tahte vastaselt seksuaalse

sisuga visuaalse materjali (nt suguelundeid kujutava pildi või video) edastamine juhul, kui

selline tegu oluliselt häirib kannatanut. Sätte loomise vajadus tuleneb Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivist (EL) 2024/1385, mis kohustab liikmesriike kehtestama mõjusad,

proportsionaalsed ja hoiatavad karistused küberahistamise, sealhulgas nn küberpaljastamise

eest. Sättega kaitstav õigushüve on seksuaalse enesemääramise õigus, sh isiku vabadus

otsustada, millises ulatuses ta puutub kokku seksuaalse sisuga materjaliga, sh digitaalses

keskkonnas.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Küberpaljastamine, mille all tuleb mõista seksuaalse sisuga visuaalse materjali saatmist teisele

isikule, on muutunud laialt levinud küberahistamise vormiks. Direktiivi põhjendustes

rõhutatakse, et seda kasutatakse sageli naiste hirmutamiseks ja vaigistamiseks. Tegemist on

käitumisega, mis võib põhjustada kannatanule tõsist psühholoogilist kahju, ebaturvalisuse

tunnet, alandust ja seksuaalse enesemääramise riivet.

Eesti karistusõiguses ei ole praegu eraldi koosseisu, mis hõlmaks just seksuaalse sisuga

visuaalse materjali soovimatut edastamist, kui see saajat oluliselt häirib. Mõningail juhtudel

võib selline tegevus küll kvalifitseeruda KarS § 1573 lõike 1 (ahistav jälitamine, mida 2025.

aastal registreeriti 137 kuritegu) järgi, kuid seda üksnes juhul, kui tegu pannakse toime

korduvalt või järjepidevalt ning selle teo eesmärgiks või tagajärjeks on teise isiku hirmutamine

või alandamine. Lisaks peab tegu kannatanut oluliselt häirima, mis viitab suure intensiivsusega

eraelu puutumatuse rikkumisele, millega kaasneb turvatunde märkimisväärne vähenemine või

igapäevaelu toimetuste märkimisväärne raskendatus pikema perioodi vältel.34 Seega on KarS §

1573 kohaldumise lävend palju kõrgem kui direktiivist tuleneva süüteo hõlmamiseks vajalik ega

hõlma kergemaid küberpaljastamise juhtumeid.

Muudatuse sisu

Koosseisupärane tegu on seksuaalse sisuga visuaalse materjali edastamine teisele isikule.

Tegemist on pildi, video või muu nägemismeele abil tajutava materjaliga, mis kujutab saatja

enda või kellegi teise suguelundeid või muud seksuaalset tegevust.

 Tegu on toime pandud teadvalt ja tahte vastaselt. Toimepanija peab teadma, et adressaat

ei soovi sellist materjali saada. Seega täidab koosseisu vähemalt otsene tahtlus.

Seksuaalse sisuga materjal on eneseväljenduse üks vorme. Erinevalt ähvardustest, mille

puhul nende soovimatus ja taunitavus on selge, pole seksuaalse sisuga materjal alati

saajale ebameeldiv või häiriv. Pealegi on sellise ebasoovitava materjali saamise puhul

küllaltki lihtne see kustutada ja saatjale ühemõtteliselt teada anda, et sellist materjali ei

soovita. Seetõttu pole ka põhjust kriminaalvastutusele võtta isikuid, kes sellise foto või

34 Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne 2021. KarS § 1573, komm. 6.

27

video kellelegi saadavad, teadmata, kas vastuvõtja seda soovib, kuid pidades

võimalikuks ja mööndes, et vastuvõtja võib pildist ka häiritud olla. Tahtluse

tuvastamisel on oluline nt varasem keeldumine, suhtluskontekst või adressaadi

selgesõnaline väljendus.

 Materjali saamine on adressaadi jaoks oluliselt häiriv. Koosseis ei hõlma igasugust

ebameeldivustunnet, vaid üksnes olulist häiritust. Olulist häirimist tuleb sisustada igal

konkreetsel juhtumil, arvestades kõiki asjaolusid, kuid üldjoontes tuleb selle all mõista

sarnaseid tunnuseid, nagu ahistava jälitamise (KarS § 1573) puhul.

Paragrahvi lõike 2 kohaselt võib aga toimepanijat sama teo eest karistada rahalise karistuse või

kuni üheaastase vangistusega, kui tegevusega on loodud oht raske psüühikahäire tekkeks.

Kirjeldatud tegevuse kriminaliseerimise nõue tuleneb naistevastase vägivalla direktiivi artikli

7 punktist b.

Arvestada tuleb, et ka selle teoalternatiivi puhul on nõutav (vähemalt) otsene tahtlus kõigi

koosseisuelementide, sh psüühikahäire tekitamise ohu suhtes. See tähendab, et toimepanija

teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

Eelnõu § 1 p-d 13 ja 14 (KarS § 264 „Looma julm kohtlemine“ koosseisu täpsustamine ja

sanktsiooni ülemmäära tõstmine)

Muudatuse lisamise eesmärk

Muudatusega lisatakse KarS § 264 lõike 1 punkti 3 „piinav viis“ ja tõstetakse koosseisu

sanktsiooni ülemmäär üheaastaselt vangistuselt kolmeaastase vangistuseni. Muudatuse

eesmärk on suurendada õigusselgust, tagada loomade elu ja heaolu tõhusam kriminaalõiguslik

kaitse ning viia karistusseadustiku § 264 regulatsioon kooskõlla nii Riigikohtu praktikaga kui

ka ühiskonna õiglustundega. Muudatusega täpsustatakse looma julma kohtlemise koosseisu,

hõlmates selgesõnaliselt ka piinaval viisil toime pandud teod, ning karmistatakse vastavat

sanktsioonimäära.

Eesmärgiks on ennetada ka seda, et loomadele teadlikult ja pikema aja vältel suuri kannatusi

põhjustavad teod jäävad kriminaalvastutusest välja üksnes normi ebaselge sõnastuse või

kitsendava tõlgenduse tõttu. Samuti soovitakse parandada karistuste proportsionaalsust

võrreldes teo raskusega.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv KarS § 264 lõike 1 punkt 3 näeb kuriteona ette looma suhtes lubamatu teo

toimepanemise „julmal viisil“. Praktikas on see viinud vastuoluliste tõlgendusteni ning

ebaühtlase menetluspraktikani, kus piinaval viisil toime pandud teod on korduvalt

kvalifitseeritud väärtegudena või jäetud üldse süütegudena menetlemata.

On esinenud juhtumeid, kus loomade mitmekuuline näljutamine, suremiseni viiv mürgitamine

või muu pikaajaline ja teadlik kannatuste põhjustamine on jäetud KarS § 264 kohaldamisalast

välja põhjendusel, et tegemist oli „piinava“, mitte „julma“ teoga. Sellist käsitlust on kasutanud

nii Politsei- ja Piirivalveamet kui ka prokuratuur, mille tulemusel on kriminaalmenetlusi jäetud

alustamata ka olukorras, kus loomale põhjustatud kannatused olid ilmselgelt rasked.

28

Õigusselgusetust süvendab asjaolu, et KarS § 114 lõike 1 punkt 1 eristab sõnaselgelt piinavat

ja julma viisi, mis on loonud kohati eksliku arusaama, justkui piinav teguviis ei kuuluks KarS

§ 264 kohaldamisalasse. Kuigi Riigikohus on lahendis nr 1-23-6360 selgelt rõhutanud, et looma

piinamine ja talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on olemuslikult julm tegu ning kuulub

KarS § 264 lõike 1 punkti 3 alla, ei ole see praktikas toonud kaasa ühtset ja püsivat tõlgendust.

Lisaks ei ole kehtiv sanktsioonimäär – rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus –

kooskõlas looma julma kohtlemise tegeliku ohtlikkuse ega ühiskondliku hukkamõistuga.

Looma tahtlik ja jõhker väärkohtlemine on praegu karistatav leebemalt kui näiteks puude ja

põõsaste kahjustamine või asja rikkumine ja hävitamine ja see ei ole proportsionaalne ega

põhjendatud.

Muudatuse sisu

Eelnõukohase seadusega muudetakse KarS § 264 lõike 1 punkti 3 sõnastust selliselt, et

kuriteokoosseisu hõlmatakse selgesõnaliselt looma suhtes lubamatu teo toimepanemine julmal

või piinaval viisil. Muudatuse eesmärk on välistada igasugune tõlgendusvaidlus küsimuses, kas

piinaval viisil toime pandud teod on kriminaalkorras karistatavad.

Samuti muudetakse sanktsioonimäära, nähes looma julma või piinava kohtlemise eest ette

rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Sanktsiooni rangemaks muutmine rõhutab

teo suuremat ühiskondlikku hukkamõistetavust ning võimaldab kohtul määrata raskematel

juhtudel teo raskusele vastava karistuse.

Muudatus lähtub arusaamast, et looma piinamine – st talle suure valu või pikaajaliste füüsiliste

ja vaimsete kannatuste põhjustamine – väljendab põhimõttelist ja rasket hoolimatust ning

tundetust looma kui tundevõimelise elusolendi suhtes ning on seega olemuslikult nii julm kui

ka piinav tegu. Selline käsitlus on kooskõlas loomakaitseseaduse § 4 lõike 1 sisuga ning

Riigikohtu väljakujunenud praktikaga.

Eelnõu § 1 p 15 (KarS § 329 lg 1 täiendamine viitega KarS §-le 551)

Muudatus ja selle eesmärk

KarS § 329 lg 1 näeb ette vastutuse karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest. Täpsemalt

sätestab lõige, et täitmisele pööratud vangistusest või kinnipidamiskohast lahkuda lubatud

kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest, samuti kuriteo eest mõistetud ja täitmisele

pööratud KarS §-des 49, 491, 50, 51, 52 või 522 sätestatud lisakaristuse täitmisest teadliku

kõrvalehoidmise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

Paragrahvis esitatud (füüsiliste isikute) lisakaristuste loetelust puudub viide KarS §-le 551, mis

sätestab juriidilise isiku lisakaristused (mida mh täiendatakse ka käesoleva eelnõuga). Kuna

puudub põhjendus, miks juriidilise isiku poolt lisakaristusest kõrvalehoidmine ei peaks olema

karistatav sarnaselt füüsiliste isikutega, täiendatakse loetelu viitega KarS §-le 551.

29

3.2. Eelnõu § 2 (loomakaitseseaduse muutmine)

Eelnõu paragrahviga 2 muudetakse loomakaitseseadust (LoKS). LoKS § 6611 lõige 3

tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva LoKS § 6611 lõike 3 kohaselt menetleb LoKS §-s 662

sätestatud väärtegu kohus, kui väärteoasja arutades on vaja otsustada loomapidamise õiguse

äravõtmine. Kuna siinse eelnõu § 1 punktiga 3 laieneb loomapidamiskeelu kohaldamise

pädevus ka kohtuvälisele menetlejale, puudub edaspidi vajadus LoKS § 6611 lõike 3 järele.

3.3. Eelnõu § 3 (väärteomenetluse seadustiku muutmine)

Eelnõu paragrahviga 3 muudetakse väärteomenetluse seadustikku (VTMS). VTMS § 73 lõike

1 punktis 1 on loetletud võimalikud kohtuvälise menetleja lahendid üldmenetluses. Kuivõrd

siinse eelnõu § 1 punkti 3 kohaselt on kohtuvälise menetleja pädevuses ka loomapidamiskeelu

kohaldamine, täiendatakse sellele vastavalt VTMS § 73 lõike 1 punkti 1 loetelu

loomapidamiskeelu kohaldamise võimalusega.

Lisaks eelmainitule tuleb seoses loomapidamise keelu kohaldamise pädevuse andmisega

kohtuvälisele menetlejale muuta VTMS §-e 74 ja 83. VTMS § 74 muudatused täiendavad

kohtuvälise menetleja otsuse sisule esitatavaid nõudeid ja VTMS §-st 83 jäetakse välja klausel,

mille kohaselt peab loomapidamise keelu otsustamiseks väärteo asja arutama maakohtunik.

3.4. Põhiseaduspärasuse analüüs

3.4.1. Loomapidamise keeld ja tegutsemiskeeld

Eelnõuga kavandatavad loomapidamise keelu (KarS § 522) ning tegutsemiskeelu ja ametikohal

töötamise keelu (KarS § 49) muudatused riivavad eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud

üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab isiku õigust vabalt otsustada oma tegevuse üle,

sealhulgas nii loomapidamise kui ka kutse- ja majandustegevuse üle. Lisaks riivab

tegutsemiskeeld otseselt PS § 29 lõikes 1 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset

ja töökohta ning PS § 31 kaitsealasse kuuluvat ettevõtlusvabadust. Loomapidamise keeld võib

ettevõtlusvabadust riivata juhul, kui loomapidamine toimub majandus- või kutsetegevusena.

3.4.1.1. Põhiõiguse riive

Põhiõiguse riive seisneb selles, et nii loomapidamise keeld kui ka tegutsemiskeeld välistavad

ajutiselt isiku õiguse tegeleda teatud tegevusega – kas loomade pidamisega või kindlal

tegevusalal tegutsemise või ametikohal töötamisega. Loomapidamise keelu puhul on

intensiivse riivega tegemist eelkõige siis, kui piirang puudutab isiku peamist elatusallikat ja

kestab pikema aja vältel.

Tegutsemiskeelu puhul võib riive olla eriti intensiivne, kuna see võib piirata isiku ligipääsu

tegevusalale, mis vastab tema kvalifikatsioonile. Samas on oluline, et keeld on seotud

konkreetse süüteoga ning selle kohaldamine eeldab sisulist seost teo ja keelatava tegevuse vahel

(nt süütegu majandus- või kutsetegevuses või ametiseisundi kuritarvitamine).

3.4.1.2. Riive õigustamine

30

Üldist vabaduspõhiõigust ning tegevusala valiku vabadust võib piirata igal eesmärgil, mis ei

ole põhiseadusega vastuolus või on kooskõlas selle väärtuskorraga. Eelnõus kavandatud

piirangute eesmärk on:

 inimeste elu ja tervise kaitse;

 vara kaitse;

 avaliku korra ja turvalisuse tagamine;

 haavatavate isikute (laste, eakate, puudega ja hooldust vajavate inimeste) kaitse;

 loomade heaolu tagamine.

Need eesmärgid tulenevad põhiseaduslikku järku väärtustest ning on legitiimsed. Riigil on ka

kaitsekohustus tagada isikute elu ja tervise kaitse, mis võib õigustada teatud põhiõiguste

piiramist.

3.4.1.3. Proportsionaalsuse analüüs

Sobivus

Nii loomapidamise keelu kui ka tegutsemiskeelu laiendamine on eesmärgi saavutamiseks

sobivad meetmed. Loomapidamise keeld võimaldab kõrvaldada ohuallika olukorras, kus isiku

tegevus on näidanud, et ta ei järgi nõudeid ning seab ohtu teised inimesed või loomad.

Tegutsemiskeeld võimaldab takistada isikul jätkata tegevust, mille käigus ta on juba toime

pannud süüteo, ning ennetada sarnaste rikkumiste kordumist.

Vajalikkus

Meetmed on vajalikud, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad

vahendid. Tagajärjepõhised meetmed (nt kahju hüvitamine või karistamine ilma lisakaristuseta)

ei kõrvalda riski, et isik jätkab ohtlikku tegevust. Üldised järelevalve- või haldusmeetmed ei

pruugi olla piisavad olukorras, kus isik on juba süüteoga näidanud, et ta ei järgi kehtivaid

nõudeid. Tegutsemiskeelu puhul ei pruugi leebemad piirangud (nt üksikute kohustuste

kehtestamine) olla piisavad, kui rikkumine tuleneb isiku tegevuse olemusest või

ametiseisundist. Seetõttu on lisakaristusena kohaldatav keeld vajalik, et saavutada ennetav ja

tõhus kaitse.

Mõõdukus

Meetmete mõõdukusest kõnelevad mitmed asjaolud:

 Keelud ei kohaldu automaatselt, vaid nende kohaldamine eeldab kaalutlusotsust igas

üksikjuhtumis.

 Tegutsemiskeelu kohaldamise alused on seaduses piiritletud (seos süüteo ja tegevuse

vahel või vajadus kaitsta haavatavaid isikuid).

 Keelud on ajaliselt piiratud (tegutsemiskeeld kuni 10 aastat kuriteo korral,

loomapidamiskeeld maksimaalselt samuti kümme aastat kuriteo korral).

 Võimalik on diferentseerida keelu ulatust (nt konkreetne tegevusala või loomaliik).

 Otsused on allutatud kohtulikule kontrollile.

Kuigi tegemist võib olla intensiivse riivega, kehtivad piirangud eeskätt olukorras, kus isik on

oma varasema käitumisega näidanud, et põhjustab ohtu teiste isikute õigushüvedele.

Kaitstavate hüvede – eelkõige elu, tervise ja nõrgemate isikute kaitse – kaal on väga suur,

31

mistõttu ei ole riive võrreldes eesmärgiga ebaproportsionaalne. Seega on muudatus

põhiseaduspärane.

3.4.2. Ähvardamine

Eelnõuga kavandatav KarS § 120 muudatus, millega laiendatakse ähvardamise koosseisu

ulatust, võib riivata eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis

hõlmab ka isiku õigust vabalt väljendada oma mõtteid ja seisukohti. Teatud juhtudel võib

tegemist olla ka PS § 45 lõikes 1 sätestatud sõnavabaduse riivega, kuivõrd ähvardus väljendub

reeglina verbaalse või muu kommunikatiivse teona.

3.4.2.1. Põhiõiguse riive

Põhiõiguse riive seisneb selles, et laiendatud ähvardamise koosseis piirab isiku võimalust

väljendada teatud liiki vägivallaga seotud või muul viisil hirmu tekitavaid lubadusi või

seisukohti. Karistusõiguslik sekkumine tähendab, et teatud väljendusviisid (ähvardused)

kvalifitseeritakse karistatavateks tegudeks ka senisest laiemas ulatuses.

Riive intensiivsus sõltub sellest, milliseid väljendusi piiratakse. Kuivõrd ähvardused ei ole

pelgalt arvamused, vaid suunatud teise isiku hirmutamisele ja võivad oluliselt kahjustada tema

vaimset heaolu, ei kuulu need sõnavabaduse tuumikalasse. Samas laieneb karistatavus uutele

ähvardusliikidele (nt seksuaalvägivallaga, vabadusvastaste süütegudega või intiimse materjali

avaldamisega ähvardamine), mistõttu laieneb ka riive ulatus.

3.4.2.2. Riive õigustamine

Sõnavabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Põhiseaduse (PS) § 45

teise lause kohaselt võib sõnavabadust piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste

õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

Ähvardamise koosseisu laiendamise eesmärgiks on eeskätt teise isiku vaimse heaolu ja

turvatunde kaitse. Ähvardused, eriti vägivallaga seotud ähvardused, on mõeldud teise isiku

hirmutamiseks ning võivad oluliselt kahjustada tema vaimset tervist, enesemääramisvabadust

ja turvatunnet. Seetõttu on tegemist teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning tervise kaitsega

PS § 45 tähenduses. Seega on sõnavabaduse riive eesmärk otseselt seotud PS § 45 teises lauses

sätestatud lubatud piiramisalustega ja on põhiseaduse kohaselt legitiimne.

Üldist vabaduspõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

Ähvardamise koosseisu kaitstavaks õigushüveks on eeskätt inimese vaimne tervis ja

turvatunne. Tegemist on põhiseaduslikku järku väärtustega ning seetõttu on tegu legitiimse

eesmärgiga. Riigi kaitsekohustus hõlmab ka inimeste kaitsmist hirmu ja psühholoogilise

vägivalla eest, mitte üksnes juba realiseerunud füüsiliste rünnete eest.

3.4.2.3. Proportsionaalsuse analüüs

Sobivus

Ähvardamise koosseisu laiendamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv meede.

 Uute ähvardusliikide koosseisu lisamine võimaldab hõlmata käitumist, mis sisuliselt

tekitab kannatanus tugevat hirmu, kuid ei olnud seni karistatav.

 Eriti digikeskkonnas (nt seksuaalse sisuga materjali avaldamisega ähvardamine) aitab

kriminaliseerimine vähendada sellise käitumise levikut ja kaitsta kannatanuid.

32

 Mõiste „oluline vara“ kasutusele võtmine võimaldab hinnata ähvarduse mõju

sisulisemalt, arvestades kannatanu tegelikku olukorda.

Seetõttu aitab regulatsioon kaasa inimeste vaimse heaolu ja turvatunde tõhusamale kaitsele.

Vajalikkus

Meede on vajalik, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad alternatiivid.

 Tsiviilõiguslikud või menetluslikud abinõud (nt kahju hüvitamine) ei ole piisavad, et

ennetada ähvarduste tekitatud hirmu ega nende eskaleerumist.

 Kehtiv regulatsioon ei kata mitmeid ühiskonnas levinud ja raskena tajutavaid ähvardusi,

mistõttu on osa õigushüvesid praegu kaitseta.

 Kitsama koosseisu säilitamine looks põhjendamatu lünga õiguskaitses, eriti tehnoloogia

arengut arvestades.

Kuivõrd ähvardamise kriminaliseerimine eeldab jätkuvalt tingimust, et ähvardus peab olema

veenev ja kannatanul peab olema alust karta selle täideviimist, on regulatsiooni ulatus piiratud,

välistades põhjendamatu sekkumise.

Mõõdukus

Meetme mõõdukust toetavad järgmised asjaolud:

 Koosseis ei hõlma igasugust väljendust, vaid üksnes selliseid ähvardusi, mille puhul on

alust karta nende täideviimist.

 Säilib nõue hinnata ähvarduse veenvust ka objektiivse (mõistliku isiku) kriteeriumi

alusel.

 Karistusmäär püsib muutmata ning jääb suhteliselt mõõdukaks (rahaline karistus või

kuni üheaastane vangistus).

 „Olulise vara“ kriteerium välistab bagatelsed juhtumid ning nõuab objektiivselt

hinnatavat kaalukust.

Sõnavabaduse riive ei ole intensiivne, kuna kaitse ei laiene ähvardustele samas ulatuses kui

arvamusavaldustele. Samal ajal on kaitstavate hüvede – eelkõige inimeste vaimse tervise,

turvatunde ja seksuaalse enesemääramise – kaal väga suur. Seetõttu kaaluvad eesmärgid üles

põhiõiguse riive ning muudatus on põhiseaduspärane.

3.4.3. Seksuaalse sisuga materjaliga seotud süüteod

KarS § 1574 (seksuaalse sisuga materjali ebaseaduslik avaldamine) ja KarS § 1575 (seksuaalse

sisuga visuaalse materjali tahtevastane edastamine) kehtestamine riivavad eelkõige

põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab isiku vabadust oma

tegevust ja käitumist vabalt kujundada. Samuti võivad need riivata PS § 45 lõikes 1 sätestatud

sõnavabadust, kuivõrd tegemist on kommunikatiivsete tegudega (teabe edastamine ja

avaldamine).

Lisaks puudutavad nimetatud sätted PS § 26 kaitsealasse kuuluvat eraelu puutumatust, kuid

seda teist isikut kaitsvate normidena.

3.4.3.1. Põhiõiguse riive

33

Põhiõiguse riive seisneb selles, et isikul piiratakse võimalust edastada ja avaldada seksuaalse

sisuga materjali.

KarS § 1574 puhul seisneb riive selles, et kriminaliseeritakse teise isiku kohta seksuaalse sisuga

materjali avaldamine või edastamine ilma tema nõusolekuta, samuti sellise materjali

valmistamine või töötlemine koos sellele järgneva avaldamisega.

KarS § 1575 puhul seisneb riive selles, et keelatakse teisele isikule tema tahte vastaselt

seksuaalse sisuga materjali edastamine, kui see teda oluliselt häirib.

Samas on oluline, et piirang ei hõlma kogu teabe levitamist, vaid üksnes kitsast kategooriat –

seksuaalse sisuga materjali edastamist või avaldamist ilma adressaadi nõusolekuta või tema

tahte vastaselt ning olukorras, kus see teda oluliselt häirib või kahjustab.

3.4.3.2. Riive õigustamine

Sõnavabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 45 teise lause

kohaselt võib seda piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste,

tervise, au ning hea nime kaitseks.

Kõnesolevate sätete eesmärk on kaitsta teise isiku eraelu, au ja väärikust, vaimset heaolu, aga

ka seksuaalse enesemääramise õigust olukorras, kus isiku kohta levitatakse või talle edastatakse

seksuaalse sisuga materjali ilma tema nõusolekuta või tema tahte vastaselt.

Selline käitumine riivab otseselt teise isiku õigusi ja vabadusi, sh tema eraelu puutumatust ja

inimväärikust, ning võib kahjustada tema vaimset tervist. Seetõttu on tegemist PS § 45

tähenduses teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning tervise kaitsega.

PS § 26 kohaselt võib eraellu sekkuda üksnes tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste

õiguste ja vabaduste kaitseks.

Kõnesolevate süüteokoosseisude eesmärk on takistada teise inimese kohta intiimse ja

seksuaalse iseloomuga teabe levitamist ilma tema nõusolekuta. Selline käitumine kujutab

endast tõsist sekkumist kannatanu eraellu.

Karistusõigusliku keelu kehtestamine teenib seega teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning

kõlbluse kaitse eesmärki PS § 26 tähenduses.

Üldist vabaduspõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

Kõnesoleval juhul langeb selle piirangu eesmärk kokku eeltoodud PS §-de 26 ja 45 alusel

lubatud eesmärkidega, mistõttu on ka PS § 19 riive põhiseaduslikult legitiimne.

3.4.3.3. Proportsionaalsuse analüüs

Sobivus

Kavandatud õigusnormid on eesmärgi saavutamiseks sobivad.

 Seksuaalse sisuga materjali tahtevastase levitamise kriminaliseerimine aitab vähendada

küberahistamist ja kaitsta inimeste seksuaalse enesemääramise õigust.

 Seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamise kriminaliseerimine võimaldab

tõhusalt reageerida sellistele nähtustele nagu nn kättemaksuporno.

 Regulatsioon arvestab digikeskkonna eripära, kus materjali levik võib olla kiire ja

ulatuslik, ning aitab ennetada pöördumatuid tagajärgi kannatanule.

34

Seega aitavad meetmed kaasa kaitstavate õigushüvede saavutamisele.

Vajalikkus

Meetmed on vajalikud, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad

alternatiivid.

 Tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid (nt kahju hüvitamine või materjali eemaldamise

nõue) ei avalda piisavat üldpreventiivset mõju ega kaitse kannatanuid olukorras, kus

kahju tekib kiiresti ja raskesti pöörduval viisil.

 Kehtivas õiguses puudub selgesõnaline regulatsioon, mis hõlmaks nii küberpaljastamist

kui ka seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamist, mistõttu jäävad mitmed

õigusega kaitstud teise inimese huvisid ründavad teod karistusõigusliku reageerimiseta.

 KarS § 1575 sisaldab kitsendavat elementi (oluline häirimine), mis välistab väheolulised

juhtumid ja piirab koosseisu kohaldamisala.

Seetõttu ei ole olemas vähem piiravaid, kuid sama tõhusaid meetmeid eesmärgi saavutamiseks.

Mõõdukus

Meede on järgmistel põhjustel ka mõõdukas.

 Koosseisud on selgelt piiritletud ega hõlma kogu seksuaalse sisuga teabe edastamist,

vaid üksnes tahtevastast või nõusolekuta toimuvat käitumist.

 KarS § 1574 eeldab nõusoleku puudumist ja isiku äratuntavust, seega pole tegu üldise

kõlbluse kaitse normiga, vaid karistatav on selline tegu, kus kahjustatakse just

konkreetse isiku õigusi.

 KarS § 1575 eeldab „olulise häirimise“ olemasolu, mis välistab bagatelsed juhtumid.

 Karistusmäärad on mõõdukad ning diferentseeritud vastavalt teo raskusele

(väärteokoosseis vs. kuriteokoosseis).

 Koosseis ei kriminaliseeri materjali pelka loomist või töötlemist, karistatav on sellise

materjali loomine või töötlemine vaid siis, kui materjal avaldati. See vähendab

sekkumise intensiivsust.

Kuigi tegemist on sõnavabaduse ja tegutsemisvabaduse riivega, on kaitstavate hüvede –

eelkõige seksuaalse enesemääramise, eraelu ja inimväärikuse kaitse – kaal väga suur. Eriti

digikeskkonnas võivad sellised rikkumised põhjustada ulatuslikku ja pöördumatut kahju, mis

õigustab intensiivsemat riigi sekkumist. Seetõttu ei ole põhiõiguse riive ülemäärane võrreldes

eesmärgiga ning muudatused on põhiseadusega kooskõlas.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohase seadusega ei võeta tarvitusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõukohase seadusega võetakse osaliselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL)

2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (ELT L,

2024/1385, 24.05.2024).

6. Seaduse mõjud

35

6.1. Mõjude üldiseloomustus

Eelnõu sisaldab mitmeid omavahel seotud karistusõiguslikke muudatusi, mille eesmärk on

suurendada õigusselgust, laiendada karistusõigusliku sekkumise võimalusi vastavalt

ühiskondlikule ootusele ning tugevdada vägivallaohvrite ja haavatavate isikute kaitset, samuti

inimeste kaitset digikeskkonnas. Muudatused hõlmavad nii olemasolevate süüteokoosseisude

täpsustamist ja laiendamist kui ka uute koosseisude loomist ning sanktsioonide ajakohastamist.

Eelnõu ei reguleeri üht kitsast valdkonda, vaid puudutab mitut temaatiliselt seotud probleemide

ringi, mistõttu on mõjude analüüs esitatud järgmiste alapeatükkidena:

1. vägivalla ja ähvardamisega seotud muudatused;

2. seksuaalse enesemääramise õiguse ja privaatsuse kaitse;

3. haavatavate isikute kaitse (hooldamise kohustus);

4. loomapidamisega seotud ohud ja ennetusmeetmed;

5. süüvõime erandit puudutav säte.

Eelnõuga kavandatavate muudatuste mõju avaldub eelkõige inimeste turvalisuse ja põhiõiguste

kaitse, õiguskaitseasutuste tegevuse, haavatavate isikute heaolu, loomade heaolu ning

õiguskindluse valdkonnas. Õiguskaitseasutustele võib muudatuste rakendamine kaasa tuua

täiendavat töökoormust seoses uute või täpsustatud süüteokoosseisude menetlemise,

tõendamise ja õiguskaitsemeetmete kohaldamisega.

Eelnõu peamised mõjutatud sihtrühmad on ähvardamis- ja vägivallakuritegude ohvrid ning

toimepanijad, digivägivalla ja seksuaalse enesemääramise vastaste tegude ohvrid, hooldust

vajavad inimesed ning nende hooldajad ja hoolekandeteenuse osutajad, loomapidajad ning

loomapidamise üle järelevalvet teostavad asutused, samuti õiguskaitseasutused, kohtud,

kohtuvälised menetlejad ja kohalikud omavalitsused.

6.2. Muudatuste mõjud

6.2.1. Vägivalla ja ähvardamise koosseisude muudatused (KarS §-d 120 ja 121, § 58 p-d 4

ja 14, § 1573)

Eelnõuga laiendatakse ähvardamise koosseisu (KarS § 120), täiendades seda seksuaalse

vägivalla, vabadusvastaste süütegude ja seksuaalse sisuga materjali avaldamisega

ähvardamisega. Samuti muudetakse selgelt karistatavaks nn kolmnurkähvardused. Veel

tõstetakse kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) karistuse ülemmäära ja ahistava jälitamise

(KarS § 1573) regulatsiooni, tõstes sanktsiooniraami ülemmäära. Täiendatakse karistust

raskendavate asjaolude loetelu (KarS § 58), nimetades punktis 4 pereliikmete kõrval ka

paarisuhtepartnerit ning täpsustades selles lähisuhte mõistet ning lisades eraldi raskendava

asjaoluna süüteo eksponeerimise.

Nimetatud muudatused suurendavad õiguskaitseasutuste võimalusi reageerida ähvardamise

juhtumitele, mis kehtiva õiguse kohaselt ei pruugi koosseisupärased teod olla. See omakorda

toob kaasa menetluste arvu mõõduka kasvu, eeskätt ähvardamise juhtumites. Suurem võimalik

karistusmäär võimaldab diferentseerida vastutust vastavalt teo raskusele ning annab

36

õiguskaitsesüsteemile suurema võimaluse reageerida raskematele vägivallategudele nende

tegelikule ohtlikkusele vastavalt. Kohtute töö võib mõnevõrra keerulisemaks muutuda, kuna

rohkemates asjades tuleb hinnata ähvarduse veenvust, kannatanu hirmu põhjendatust ning

raskendavate asjaolude esinemist.

Karistust raskendavate asjaolude täiendamine mõjutab eelkõige endiste või praeguste

paarisuhtepartnerite vahel toime pandud vägivalla hindamist. Pereliikmete kõrval

paarisuhtepartneri eraldi nimetamine aitab paremini kajastada suhteid, milles vägivallatsejal

võib olla kannatanu suhtes oluline usalduslik, emotsionaalne või kontrolliv positsioon. Süüteo

eksponeerimine võib suurendada kannatanu alandust, hirmu ja sotsiaalset kahju ning samal ajal

normaliseerida vägivaldset käitumist. Seetõttu on muudatustel nii kannatanu kaitset toetav kui

ka üldpreventiivne mõju.

Muudatuste tulemusena paraneb kannatanute kaitse ning väheneb olukordade hulk, kus

ühiskondlikult ohtlikuks ja äärmiselt etteheidetavaks hinnatav käitumine jääb karistusõigusliku

sekkumiseta. Vägivalla ja ähvardamisega seotud muudatuste peamine mõju seisneb isikute

turvalisuse ja kehalise ning vaimse puutumatuse paremas kaitses. Muudatused laiendavad

õiguslikku kaitset tõsiseltvõetavate ähvarduste eest nagu vägistamise või muu seksuaalse

enesemääratlemise vastase kuriteo toimepanemise, aga ka seksuaalse sisuga andmete

ebaseadusliku avaldamise korral. Ähvardamise koosseisu täiendamine seksuaalse vägivalla,

vabadusvastaste süütegude ning seksuaalse sisuga materjali avaldamisega ähvardamisega

parandab eelkõige kannatanute kaitset vaimse vägivalla eest. Sellised ähvardused võivad

tekitada kannatanus tugevat ja pikaajalist hirmu ning mõjutada tema igapäevast toimetulekut,

suhteid ja osalemist ühiskonnaelus. Eriti oluline on kaitse olukordades, kus ähvardust

kasutatakse kannatanu kontrollimiseks või mõjutamiseks ning kus ähvarduse tegelik mõju ei

seisne üksnes võimalikus füüsilises kahjus, vaid ka kannatanu privaatsuse, seksuaalse

enesemääramise või vabaduse ohustamises.

Kuigi kehtivas karistusõiguses vastavad koosseisud puuduvad ning seetõttu puudub ka vastav

statistika, võib Justiits- ja Digiministeeriumi poolt tellitud ohvriuuringu (2025) andmetele

tuginevalt välja tuua, et 15-aastaste ja vanemate elanike hulgas on inimesed selliseid ähvardusi

kogenud. Küsimusele „Kas viimase 12 kuu jooksul on juhtunud, et internetis on levitatud või

ähvardatud levitada Teist seksuaalse alatooniga pilte, sõnumeid või muid materjale?“ vastas

2024. aastal jaatavalt 4,4% ning 2025. aastal 4,5%.  Küsimusele „Kas viimase 12 kuu jooksul

on juhtunud, et internetis on ähvardatud Teist seksuaalse alatooniga pilte või muid materjale

levitada, kui Te ei nõustu ähvardaja soove täitma?“ vastati 2024. aastal, et 0,4% vastanute puhul

oli seda teinud lähikondlane (pereliige, sõber tuttav) ning 5,2% puhul võõras. 2025. aastal

märkisid vastajad sama küsimuse puhul, et 0,2% vastanute puhul oli seda teinud lähikondlane

(pereliige, sõber tuttav) ning 4,8% puhul võõras.

Statistika35 kohaselt pandi 2025. aastal üle poolte ahistava jälitamise juhtumitest (54%) toime

praeguse või endise paarisuhtepartneri poolt, samuti muu sugulase või hõimlase poolt (14%)

ning muu tuttava (12%) poolt. 18% juhtudest oli ahistav jälitaja ohvrile võõras. Ligi pooltel

35 Perevägivald | Kuritegevus 2025

37

juhtudest toimus ohvriga soovimatu kontakti võtmine telefoni, sõnumite, e-kirjade,

sotsiaalmeedia vm info- ja kommunikatsioonitehnoloogiavahendite vahendusel. Umbes

kolmandikul juhtudest ahistati kannatanut füüsiliselt, ilmudes ohvri koju, töökohta või mujale

kannatanuga seotud kohtadesse. Kasutati ka mõlema eelnimetatud viisi kombineerimist. Samuti

postitati solvavaid, häirivaid kommentaare või valeinfot internetti või sotsiaalmeediasse ning

jälgiti teist inimest häirivalt teda pidevalt pildistades või filmides.

Eelnõuga sätestatavad muudatused kannavad ühiskondlikku sõnumit, et vägivald ja sellega

ähvardamine nagu ka süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo eksponeerimine, on

tõsine sotsiaalne probleem, millele tuleb karistusõiguslikult ennetavalt ja teo raskusele vastavalt

reageerida.

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole eeldatavalt olulist otsest mõju ettevõtjate ega

majanduskeskkonna toimimisele. Muudatused puudutavad eelkõige füüsiliste isikute

karistusõiguslikku vastutust ning ei kehtesta ettevõtjatele uusi üldisi majanduslikke kohustusi.

Kaudne positiivne mõju võib tuleneda vägivalla ja ähvardava käitumise vähenemisest ning

sellest, et turvalisem elukeskkond vähendab vägivallast tulenevaid sotsiaalseid ja

majanduslikke kulusid, sealhulgas kannatanute töö- ja toimetulekuvõime vähenemise ning

avalike teenuste kasutamisega seotud kulusid. Mõju ulatus on eeldatavalt väike.

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole otsest mõju riigikaitse korraldusele,

riigikaitselistele ülesannetele ega riigi kaitsevõimele. Samuti ei ole muudatustel eeldatavasti

otsest mõju Eesti välissuhetele ega rahvusvahelistele kohustustele. Kaudses vaates toetavad

muudatused õigusriigi toimimist, inimeste põhiõiguste kaitset ja turvalisust ning on seetõttu

kooskõlas Eesti kui õigusriigi usaldusväärsuse ja rahvusvahelise mainega.

Muudatuste rakendamisega võib kaasneda täiendav töökoormus politseile, prokuratuurile ja

kohtutele, kuna muutub ähvardamise koosseisu kohaldamisala, suureneb võimalus arvestada

teo raskust kehalise väärkohtlemise korral ning lisanduvad täpsustused raskendavate asjaolude

käsitlemisel. Seetõttu on oluline tagada vastav koolitus nii õiguskaitseasutuste kui kannatanuid

toetavate asutuste spetsialistidele. Olemasolevaid asutusi ja nende põhiülesandeid eelnõu ei

muuda ning eraldi uute asutuste või struktuuriüksuste loomist ei ole vaja.

Eelnõuga ei kaasne eeldatavasti olulist otsest mõju riigieelarve tuludele ega kuludele.

Muudatuste rakendamine võib kaasa tuua täiendavaid kulusid seoses õiguskaitseasutuste

töökoormuse suurenemise, menetluspraktika kohandamise ja vajaduse korral ametnike

koolitamisega. Kulude täpset suurust ei ole võimalik eraldi hinnata, kuna varasem

karistusõiguslik praktika puudub ning kulude suurus sõltub menetletavate juhtumite arvust ja

sellest, kui ulatuslikult uusi sätteid praktikas kohaldatakse. Pikemas perspektiivis võib

muudatusel olla kaudne positiivne majanduslik mõju, kuna vägivalla ja ähvardamise tõhusam

ennetamine ning kannatanute parem kaitse aitavad vähendada vägivallast tulenevaid

ühiskondlikke kulusid.

6.2.2. Seksuaalse enesemääramise ja veebikeskkonnas toime pandud vägivalla vastase

kaitse tugevdamine (KarS §-de 120, 1574 ja 1575 täiendused)

38

Eelnõukohase seadusega kehtestatakse uus süüteokoosseis seksuaalse sisuga materjali

ebaseadusliku avaldamise kohta (KarS § 1574) ning täiendatakse õigusnormi selliselt, et

karistatavaks muutub ka sellise materjali edastamisega või avaldamisega ähvardamine.

Muudatus mõjutab eelkõige seksuaalse sisuga materjali loomises või saamisel osalenud isikuid,

kelle privaatsust ja seksuaalset enesemääramisõigust sellise materjali levitamine või

levitamisega ähvardamine rikub ning mida senine õiguslik regulatsioon ei katnud. Muudatuse

rakendamisega võib kaasneda politsei, prokuratuuri ja kohtute töökoormuse teatav

suurenemine. Digitaalse materjali puhul võib suureneda ka vajadus digitaalse tõendamise,

elektrooniliste andmete säilitamise ja platvormidega tehtava koostöö järele. Kuna tegemist on

juba olemasolevate õiguskaitseasutuste ülesannetega, ei eelda muudatus eraldi uue asutuse

loomist.

Seksuaalne väärkohtlemine ja seksuaalne vägivald on Eestis arvestatav probleem ning uuringud

näitavad, et oluline osa sellisest väärkohtlemisest on seotud ka internetikeskkonnaga. Seda nii

täiskasvanute kui laste puhul. Eesti laste privaatsust käsitlevas 2022. aasta uuringus36 märkis

37% lastest, et nad kardavad oma piltide ja videote jagamist ilma nende nõusolekuta. 8 % oli

lastest oli saanud soovimatult seksuaalse sisuga pilte, videoid või sõnumeid, 7% vastajatest

märkis, et fotot või videot minust on levitatud ilma minu nõusolekuta. World Wide Web

Foundationi (Web Foundation) ja World Association of Girl Guides and Girl Scouts

(WAGGGS) 2020. aasta uuringu37 tulemused näitasid, et 52% noortest naistest ja tüdrukutest

(peamiselt vanuses 15-35 aastat) on kogenud veebipõhist väärkohtlemist, sealhulgas

ähvardavaid sõnumeid, seksuaalset ahistamist ja privaatsete piltide jagamist ilma nõusolekuta.

Seksuaalse sisuga materjali avaldamine ilma isiku nõusolekuta võib rikkuda samaaegselt mitut

õigushüve – isiku eraelu puutumatust, seksuaalset enesemääramisõigust, au ja väärikust ning

õigust kontrollida oma isikliku ja intiimse informatsiooni levikut. Digitaalses keskkonnas võib

rikkumise mõju olla eriti ulatuslik. Erinevalt füüsilisest dokumendist või fotost võib veebis

avaldatud materjal kiiresti levida suure hulga inimesteni, seda võidakse kopeerida ja uuesti

avaldada ning kannatanul võib olla väga keeruline kontrollida materjali edasist levikut.

Materjali püsimine digikeskkonnas võib pikendada kahju ka pärast algse teo toimepanemist,

arvestada tuleb digikeskkonna piiriülese olemusega. Muudatused aitavad reageerida

digikeskkonnas levivatele vägivalla- ja ahistamisvormidele, mille osakaal on viimastel aastatel

kasvanud38. Õiguskaitseasutuste jaoks tähendab see menetluste arvu suurenemist just

digikeskkonnas toime pandud tegude osas. Seega tõuseb vajadus veebikeskkonnas pädevate

menetlejate ja vastava tehnoloogia järele. Sageneda võib rahvusvahelist koostööd, sealhulgas

rahvusvaheliste platvormidega suhtlemist nõudvate juhtumite hulk.

Mõju ühiskonnale on positiivne, kuna paraneb vaimse tervise kaitse – seksuaalse sisuga

materjali avaldamine, levitamine kui ka sellega ähvardamine on kannatanule, eriti noorte puhul,

sageli väga laastava mõjuga. Seksuaalse enesemääramise, eraelu ja inimväärikuse kaitse

tugevdamine on kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhiõiguste kaitse üldiste põhimõtetega ning

36 Uuring: iga neljas Eesti laps on internetis kogenud ohtu enda privaatsusele - Targalt Internetis 37 WF_WAGGGS-Survey-1-pager-1.pdf 38 Cyber violence against women | European Institute for Gender Equality

39

Euroopa tasandil suunduva arenguga, mille kohaselt käsitatakse kübervägivalda ja nõusolekuta

intiimmaterjali levitamist soolise ja seksuaalse vägivalla ühe vormina39. Muudatused ei too

kaasa otseseid täiendavaid kohustusi ettevõtjatele, kuid võivad suurendada elektroonilise side

teenusepakkujatele esitatavate päringute arvu.

6.2.3. Haavatavate isikute kaitse tugevdamine (hooldamise kohustuse rikkumine – KarS

§ 1241)

Uue süüteokoosseisu loomisega kriminaliseeritakse hooldamise kohustuse teadlik ja korduv

rikkumine olukorras, kus hooldatav isik jäetakse vajalikust abist ilma või koheldakse teda

inimväärikust alandavalt40. See võimaldab riigil sekkuda oluliselt varasemas etapis, enne kui

väärkohtlemise tulemusena tekib tervisekahjustus.

Hooldatava sõltuvus hooldajast tekitab olemuslikult ebavõrdse olukorra. Hooldajal võib olla

kontroll hooldatava igapäevaelu väga oluliste aspektide üle – näiteks toidu ja joogi

kättesaadavuse, hügieeni, ravimite võtmise, liikumise, arstiabi saamise ja suhtlemise üle. Kui

hooldaja jätab oma kohustused teadlikult ja korduvalt täitmata või kasutab oma positsiooni

hooldatava alandamiseks, võib hooldatava võimalus ennast ise kaitsta või abi otsida olla

oluliselt piiratud. Väärkohtlemise risk suureneb muu hulgas inimese funktsionaalse sõltuvuse,

puude, halva füüsilise tervise ja kognitiivse kahjustuse korral41. Seega on just

hooldusvajadusega inimesed üks neist rühmadest, kelle kaitsmiseks on vajalik tõhus ennetus ja

varajane sekkumine.

Mõju avaldub peamiselt sotsiaal- ja hoolekandesüsteemi ning õiguskaitse kokkupuutepunktis,

kus võib mõnevõrra suureneda selliste juhtumite avastamine ja menetlemine. Kuigi

regulatsioon ei muuda otseselt hoolekandeteenuste korraldust, võib see suurendada

järelevalveasutuste tähelepanu hoolekandeasutustele ja hooldusteenustele ning eeldatavasti

suunab ka hoolduse pakkujaid endid jälgima, et hooldusalustega väärikalt ja tähelepanelikult

käitutaks.

2021. aastal valminud uuringu42 andmetel, hooldab või abistab 16-aastastest ja vanematest Eesti

elanikest 22 protsenti ehk hinnanguliselt 230 000 inimest mõnda pikaajalise terviseprobleemi

või tegevuspiiranguga inimest, kelleks kõige sagedamini on koduseks toimetulekuks abi vajav

eakas lähedane. 2020. aastal tundis end ca 70 000 inimest igapäevategevustes oluliselt piiratuna

(vanusegrupis 16-aastased ja vanemad). Mõõdukaid piiranguid tundis samas vanuses elanikest

ca 160 000 inimest. 16-aastastest ja vanematest elanikest ca 180 000 inimest kasutas

terviseprobleemi või tegevuspiirangu tõttu lähedaste või tuttavate kõrvalabi43.

Muudatus võib suurendada hooldusteenuse osutajate, sealhulgas tööandjate tähelepanu

hoolduse kvaliteedile, töötajate väljaõppele, sisekontrollile ja hooldusplaanide järgimisele.

39 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385, 14. mai 2024, mis käsitleb naistevastase vägivalla

ja perevägivalla tõkestamist 40 Vastus Eesti Puuetega Inimeste Koja pöördumisele.pdf 41 Abuse of older people 42 Elanikkonna hoolduskoormuse uuring 2022.pdf 43 Hooldereform ja pikaajaline hooldus | Sotsiaalministeerium

40

Pikemas perspektiivis võib varasem sekkumine vähendada raskemate väärkohtlemise

tagajärgedega, sealhulgas tervisekahjustuste ja suurenenud hooldusvajadusega seotud kulusid,

kuid selle mõju rahalist suurust ei ole praegu võimalik usaldusväärselt hinnata. Uus

süüteokoosseis suurendab riigi suutlikkust ennetada ja tõkestada haavatavate isikute

väärkohtlemist ning võimaldab õiguskaitsel sekkuda olukordadesse, kus kannatanu enda

võimalused ennast kaitsta on piiratud. See tugevdab üldist turvatunnet ja annab selgema

õigusliku aluse reageerida hooldussuhetes toimuvale süstemaatilisele väärkohtlemisele.

6.2.4. Loomapidamisega seotud ohtude ennetamine (KarS § 522 muudatus, LoKS § 6611 lg

3 kehtetuks tunnistamine, VTMS §-de 73, 74 ja 83 muudatused)

Eelnõu kohaselt laiendatakse loomapidamise keelu kohaldamise aluseid ja antakse pädevus

selle kohaldamiseks lisaks kohtule ka kohtuvälisele menetlejale. Muudatuse eesmärk on

võimaldada tõhusamat ja kiiremat sekkumist olukordades, kus loomapidamine ohustab

inimeste elu, tervist või vara. Mõju avaldub eelkõige järelevalveasutuste ja kohaliku

omavalitsuse töös, kelle menetluskoormus võib mõõdukalt suureneda. Samas paraneb oluliselt

ennetus ning väheneb risk, et ohtlik olukord jääb pikaks ajaks lahendamata.

KarS § 264 muutmisel on üldpreventiivne mõju, kinnitades ühiskonnas arusaama, et loomade

piinamine ei ole marginaalne õigusrikkumine, vaid tõsine kuritegu, millele järgneb

proportsionaalne ja selge riiklik reaktsioon. See toetab loomade heaolu, tugevdab avalikku

õiglustunnet ning aitab kaasa karistuspoliitika ajakohastamisele loomakaitse valdkonnas.

6.2.5. Süüvõime erand (KarS § 361)

Eelnõu kohaselt lisatakse säte, mille kohaselt süü ei ole välistatud juhul, kui isik on end

tahtlikult viinud seisundisse, mis välistab tema süüvõime. Muudatus kõrvaldab kehtivas õiguses

esineva lünga ning võimaldab karistusõiguslikku sekkumist olukordades, kus isik praegu saab

vastutusest vabaneda vaatamata enda tahtlikule riskikäitumisele.

Muudatus ei mõjuta oluliselt menetluste arvu (harvad üksikjuhtumid), kuid muudab

üksikjuhtumite lahendamise keerukamaks, kuna suureneb vajadus hinnata isiku varasemat

käitumist ja seisundi tekkimise ennustatavust.

6.3. Mõjude hindamine valdkondade kaupa

6.3.1. Sotsiaalne mõju

Eelnõu olulisim mõju avaldub sotsiaalsfääris. Muudatused parandavad vägivalla, ähvardamise

ja küberahistamise ohvrite kaitset ning laiendavad riigi võimalusi sekkuda olukorras, kus

isikute vaimne või füüsiline heaolu on ohustatud. Samuti tugevdatakse haavatavate isikute,

eelkõige eakate ja puudega inimeste kaitset hooldamise kohustuse rikkumise korral.

6.3.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Eelnõul ei ole otsest mõju riigi julgeolekule ega välissuhetele. Kaudne mõju võib avalduda

rahvusvahelise koostöö suurenemises digikeskkonnas toime pandava vägivallaga seotud

juhtumite menetlemisel, kuid see ei ole sisuliselt uus menetlusvaldkond.

41

6.3.3. Mõju majandusele

Eelnõukohase seadusega ei kehtestata ettevõtjatele uusi kohustusi ega mõjutata otseselt

majandustegevust. Kaudne mõju võib avalduda elektroonilise side teenuse pakkujatele

esitatavate päringute arvu kasvus ning mõningases töökoormuse suurenemises

õiguskaitseasutustes. Mõju majandusele tervikuna on väike.

6.3.4. Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Eelnõu ei mõjuta otseselt elu- ega looduskeskkonda. Kaudne positiivne mõju võib avalduda

loomapidamisega seotud riskide vähenemises, mis parandab elukeskkonna turvalisust.

6.3.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Eelnõu mõjutab õiguskaitseasutuste, kohtute ning mõningal määral ka järelevalveasutuste ja

kohalike omavalitsuste tööd. Menetluste arv võib mõõdukalt suureneda, eelkõige ähvardamise,

kehalise väärkohtlemise ja digitaalse vägivalla juhtumites. Loomapidamise keelu pädevuse

laiendamine suurendab kohtuväliste menetlejate rolli. Muudatused ei eelda uute asutuste

loomist ega olulisi ümberkorraldusi.

6.3.6. Muud mõjud

Eelnõu parandab õigusselgust ning aitab vähendada olukordi, kus kehtiva õiguse kohaldamine

on ebaselge või ebapiisav. Samuti tugevneb õiglustunne, kuna ühiskondlikult ohtlik käitumine

on senisest paremini hõlmatud karistusõigusega.

6.4. Mõju kokkuvõte

Eelnõu mõjud on valdavalt positiivsed ning avalduvad eelkõige ühiskonna turvalisuse

suurenemises ja kannatanute paremas kaitses. Muudatuste rakendamisega ei kaasne eeldatavalt

olulist ettevõtjate ega vabaühenduste töökoormuse suurenemist. Muudatuste jõustumisel võib

suureneda õiguskaitseasutuste, ohvriabi ning kannatanuid abistavate teiste asutuste ja

organisatsioonide töökoormus seoses uute süüteokoosseisude rakendamise, juhtumite

hindamise, kannatanute nõustamise ja toetamise ning menetluspraktika kujundamisega. Eelnõu

rakendamisega seotud täpne ressursikulu pole prognoositav. Muudatustega seotud

tõlgendamis- ja rakenduspraktika kujunemine võib võtta aega. Seetõttu on oluline tagada

õiguskaitsesüsteemi, ohvriabi ja teiste kannatanuid abistavate osapoolte piisav väljaõpe ja

omavaheline koostöö. Oluline on teavitada ka avalikkust kavandatavatest muudatustest.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Kavandatavate muudatuste jõustumisel võib suureneda eelkõige Politsei- ja Piirivalveameti

ning prokuratuuri töökoormus. Politseis võib uute süüteokoosseisude alusel laekuvate

juhtumite hindamisele ja registreerimisele, tõendite kogumisele, kannatanute ja tunnistajate

ärakuulamisele ning veebikeskkonnas toime pandud kuritegude korral digitaalse

tõendusmaterjali kogumisele ja analüüsimisele kuluv aeg suureneda. Prokuratuuri töökoormus

42

võib suureneda menetluste juhtimise, tõendite õigusliku hindamise, menetlusotsuste tegemise

ja kohtumenetluseks vajalike toimingute tõttu. Töökoormuse kasv võib avalduda ka kohtu- ja

muu menetluspraktika kujundamise perioodil, mil uute sätete tõlgendamine ja kohaldamine

võib võtta senisest rohkem aega. Ohvriabi ning kannatanuid abistavate teiste asutuste ja

organisatsioonide töökoormus võib suureneda eelkõige juhtumite hindamise, kannatanute

nõustamise ja toetamise tõttu.

Lisaks võivad muudatuste jõustumise eel ja järel tekkida ühekordsed kulud koolituste

korraldamiseks, juhiste ja infomaterjalide koostamiseks ning avalikkuse teavitamiseks. Nende

kulude suurust ei ole praeguses etapis võimalik täpselt prognoosida, kuid eeldatavalt on

tegemist piiratud ulatusega kuludega, mida on võimalik kavandada asjaomaste asutuste

olemasolevate eelarvevahendite raames. Vajaduse korral tuleb rakendamise käigus hinnata

täiendavate vahendite vajadust.

Eelnõu rakendamisega seotud täpset ressursikulu ei ole võimalik usaldusväärselt prognoosida.

Selle põhjuseks on eelkõige asjaolu, et puudub kindel teadmine, kui palju uusi juhtumeid

muudatuste tulemusena menetlusse jõuab, milline on nende juhtumite keerukus ning millises

ulatuses kasutatakse uusi õiguskaitse võimalusi. Samuti võib muudatustega seotud

tõlgendamis- ja rakenduspraktika kujunemine võtta aega ning esimestel rakendamise aastatel

võib ühe juhtumi menetlemiseks kuluv aeg olla suurem kui hiljem väljakujunenud praktika

korral. Seetõttu ei ole põhjendatud määratleda muudatuste rakendamisega kaasnevat püsivat

lisatööjõukulu kindla töötundide või ametikohtade arvuna.

Muudatustest ei ole ette näha otsest olulist tulu riigile ega kohaliku omavalitsuse üksustele.

Samas võib muudatuste pikaajaline mõju olla positiivne, kui tõhusam vägivalla, ähvardamise,

seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude, veebivägivalla, hooldamiskohustuse rikkumise

ja loomapidamisega seotud ohtude ennetamine ning kannatanute parem toetamine vähendavad

süütegudest ja nende tagajärgedest tulenevat kahju ning vajadust hilisemate avalike sekkumiste

järele.

8. Rakendusaktid

Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral ei ole vaja kehtestada, muuta ega tunnistada kehtetuks

rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu jõustub üldises korras. Eelnõus esitatud seadusemuudatused ei eelda pikka aega

nõudvaid arendusi ega ümberkorraldusi.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumitele ning

arvamuse avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile, Riigiprokuratuurile, Riigikohtule,

Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule,

Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Politsei- ja Piirivalveametile, Eesti Advokatuurile,

Õiguskantsleri Kantseleile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Loomakaitse Liidule,

43

Eesti Loomakaitse Seltsile ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule. Laekunud märkusi on

käsitletud seletuskirjale lisatud märkuste tabelis.

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus ………… 2026. a nr

(allkirjastatud digitaalselt)

Karistusseadustiku,

loomakaitseseaduse ja

väärteomenetluse seadustiku

muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja juurde

LISA 1

Märkuste ja ettepanekute tabel

Nr Ettepaneku/märkuse sisu JM seisukohad/vastused

Kliimaministeerium

1. Juhime tähelepanu, et loomakaitseseaduse (LoKS) §

6611 näeb ette, et menetlejateks on LoKS vastutussätete

korral Keskkonnaamet, Põllumajandus- ja Toiduamet,

Politsei- ja Piirivalveamet, kuid ei erista ega täpsusta

pädevuse ulatust. Keskkonnaamet teostab riiklikku

järelevalvet looduses vabalt elavate loomade kohta

kehtestatud nõuete täitmise üle (LoKS § 60 lg 1 p 2).

Looduskaitseseadusest (LKS) tulenevalt on keeld

looduskaitsealuste loomaliikide eemaldamiseks

loodusest (LKS § 58 lg 4) ja kohaliku liigi loomi võib

eemaldada loodusest vaid seaduses nimetatud juhtudel

(nt vigastuse ravimiseks LKS § 58 lg 21 p 1). Seega,

looduses vabalt elavaid loomi looduskaitseseaduse

kohaselt pidada ei või. Eelnevast tulenevalt ei menetle

Keskkonnaamet loomapidamisega (selle sõna

klassikalises tähenduses) seotud väärtegusid ja puuduks

alus kohaldada loomapidamiskeeldu lisakaristusena,

kuivõrd järelevalvepädevusest lähtuvalt

Keskkonnaamet seda kohaldada ei saa. Eeltoodust

tulenevalt palume täpsustada LoKS §-s 6611 lõike 2

punktis 1 Keskkonnaameti pädevust viidetega LoKS §-

dele 662 ja 664 . Samuti palume seletuskirja punktis

3.1.3.3 sõna „Keskkonnaamet“ selgituse tekstist välja

jätta või täpsustada selgituses Keskkonnaameti

pädevust viidetega LoKS §-dele 662 ja 664 ning

ülaltoodud selgitusega, et Keskkonnaamet

loomapidamise õiguse äravõtmist ei kohalda.

Arvestatud osaliselt.

Eemaldatud seletuskirjast viide

Keskkonnaametile.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

1. Eelnõuga lisatakse KarS § 58 p 4 „elukaaslase“ mõiste.

Istanbuli konventsiooni kohase definitsiooni järgi on

perevägivald „igasugused füüsilise, seksuaalse,

psüühilise ja majandusliku vägivalla aktid, mis leiavad

aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või

praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata

sellest, kas vägivallaakti toimepanija elab või on elanud

ohvriga samas elukohas”. Nii Istanbuli konventsioon

kui naistevastase vägivalla vastane direktiiv rõhutavad,

Arvestatud. Sõnastus muudetud

(paarisuhtepartner).

et perevägivalla puhul ei ole oluline, kas endised või

praegused partnerid või pereliikmed elavad koos, on

elanud koos või üldse mitte. Seletuskiri ütleb, et kuigi

selle rõhutamist ei ole otsesõnu nõutud, tuleks selguse

huvides ka see KarS §-s 58 sätestada. Seletuskirja

kohaselt eelistatakse eelnõus mõistet „elukaaslane“

mõistele „partner“, kuna viimasel on erinevaid

kaastähendusi (äripartner, lepingupartner). Eelnõu

pakutud sõnastuses kasutatud termin „elukaaslane“

viitab aga just nimelt koos elamise asjaolule, mis ei

anna edasi Istanbuli konventsiooni definitsiooni mõtet,

et kooselu või ühine majapidamine ei ole lähisuhte

määratlemisel asjakohane. Seetõttu palume määratleda

eelnõus ja seletuskirjas perevägivald viisil, mis

arvestaks selgelt Istanbuli konventsiooni definitsiooni,

nõnda et oleks üheselt tõlgendatav, et partnerid ei pea

jagama või olema jaganud ühist eluaset või

majapidamist. Teeme ettepaneku kasutada eelnõus § 58

p 4 mõiste „elukaaslane“ asemel mõistet, mis kooelule

ei viita, näiteks "partner", „lähisuhtepartner“ või

„paarisuhtepartner“.

Regionaal- ja põllumajandusministeerium

1. Eelnõu § 1 punktiga 3 kavandatakse karistusseadustiku

§ 522 tekst sõnastada järgmiselt: „Loomade pidamise

kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest, kui sellega on

põhjustatud teise inimese surm, tekitatud talle

tervisekahjustus või kahjustatud tema vara või

põhjustatud oht teise inimese elule, tervisele või varale,

või looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest võib

kohus või kohtuväline menetleja lisakaristusena

kohaldada mis tahes looma või teatud loomaliiki

kuuluva looma pidamise keeldu.“. Uue sõnastuse

tekstist ei selgu, kas kehtima jäävad ka senise sätte

punktid 1 ja 2, mille kohaselt rakendatakse keeldu: 1)

kuriteo korral kuni viieks aastaks; 2) väärteo korral kuni

kolmeks aastaks. Palume seda normi tekstis ja

seletuskirjas täpsustada.

Arvestatud, eelnõu täiendatud.

2. Seaduseelnõu seletuskirjas eelnõu § 1 p 3 (KarS § 522

Loomapidamise keeld) muudatuse sisu selgituse juures

(lk 11) on ekslikult viidatud 01.07.2026 jõustuvale

loomakaitseseaduse §-le 652 . Juhime tähelepanu, et

nimetatud tähtpäeval jõustuv § 652 on hoopis kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduses. Seega oleks

seletuskirjas korrektne lause: „Olukorras, kus isikul on

väärteomenetluses ära võetud loomapidamise õigus,

võimaldab 01.07.2026 jõustuva kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse § 652 kohalikul omavalitsusel

lemmiklooma pidaja kohustused ajutiselt üle võtta ohu

tõrjumiseks veel enne seda, kui lisakaristuse

kohaldamise otsus jõustub.“.

Arvestatud, seletuskirja

muudetud.

3. Seaduseelnõu §-s 2 on kavandatud muudatus, mille

kohaselt tunnistatakse kehtetuks loomakaitseseaduse §

6611 lõike 2 punkt 3. Seega üksnes eelnõu lugedes võib

aru saada, et kavandatakse kehtetuks tunnistada säte,

mille kohaselt loomakaitseseaduses sätestatud

väärtegude kohtuväline menetleja on Politsei- ja

Piirivalveamet. Seaduseelnõu seletuskirjas eelnõu § 2

(Loomakaitseseaduse muutmine) muudatuse sisu

selgitust (lk 34) lugedes on siiski arusaadav, et

tegelikult soovitakse kehtetuks tunnistada

loomakaitseseaduse § 6611 lõige 3, mis sätestab, et kui

väärteoasjas on vaja otsustada loomapidamise õiguse

äravõtmine, arutab väärteoasja kohus. Nõustume, et

kuna kõnealuse eelnõu § 1 punktiga 3 laieneb 2 (2)

loomapidamiskeelu kohaldamise pädevus ka

kohtuvälisele menetlejale, puudub edaspidi vajadus

LoKS § 6611 lõike 3 järele. Palume seaduseelnõus ja

seletuskirjas parandada viide kehtetuks tunnistatavale

loomakaitseseaduse sättele ning kavandada

loomakaitseseaduse § 6611 lõike 3 kehtetuks

tunnistamine.

Arvestatud, eelnõu muudetud.

Siseministeerium

1. Mõju hindamise osa seletuskirjas on puudulik.

Palume seletuskirja mõjuanalüüsi põhjalikult

täiendada, sh nii, et see vastaks mõjude hindamise

metoodikale ja kehtivatele reeglitele. Põhjalikule

mõjude hindamise vajadusele pöörasime tähelepanu

juba karistusseadustiku (edaspidi KarS) muutmise

seaduse väljatöötamiskavatsuses. Leiame, et mitmed

eelnõus sisalduvad muudatused võivad suurendada

õiguskaitseasutuste töökoormust, samas seletuskirjas

on märgitud, et kavandatavad muudatused ei too kaasa

olulist täiendavat halduskoormust. Siseministeeriumi

hinnangul vajab see järeldus täiendavat põhjendamist

ning jääb ebaselgeks, millel selline hinnang põhineb.

Eelkõige puudutab see ähvardamise koosseisu

laiendamist, hooldaja kohustuse rikkumise uue

süüteokoosseisu loomist, seksuaalse sisuga materjali

avaldamise ja levitamisega seotud süütegusid ning

loomapidamise keelu kohaldamise võimaluste

laiendamist. Lisaks võivad muudatused kaasa tuua

vajaduse täiendavate koolituste, juhendmaterjalide ja

menetluspraktika ühtlustamise järele. Seetõttu palume

mõjuanalüüsi täiendada hinnanguga

õiguskaitseasutuste ressursivajadusele, täiendavale

menetluskoormusele ning võimalikele

rakenduskuludele.

Arvestatud, seletuskirja

täiendatud.

2. KarS § 36¹ – vastutus tahtlikult tekitatud

süüvõimetuse korral. Siseministeerium toetab

muudatuse eesmärki välistada olukorrad, kus isik väldib

karistusõiguslikku vastutust seetõttu, et on ise teadlikult

loonud eeldused raske psüühikahäire kujunemiseks.

Peame oluliseks, et õiguskord ei võimaldaks vastutusest

kõrvale hoida olukorras, kus süüvõimetuse seisund on

isiku enda varasema käitumise tagajärg. Samas vajab

kavandatav regulatsioon täiendavat täpsustamist, et

tagada selle õigusselge ja ühetaoline kohaldamine

praktikas. Eelnõus kasutatakse mõisteid „tahtlikult

viinud ennast seisundisse“ ja „raske psüühikahäire“,

kuid keerukaks võib osutuda nende seostamine isiku

subjektiivse suhtumisega ning eelkõige tõendamine, et

isik pidas võimalikuks raske psüühikahäire tekkimist ja

möönis selle saabumist. Kuigi seletuskirjas on

märgitud, et sätte kohaldamine eeldab vähemalt kaudset

tahtlust raske psüühikahäire tekkimise suhtes, jääb

praktikas ebaselgeks, milliste asjaolude alusel saab

sellise teadmise või möönmise olemasolu piisava

kindlusega tuvastada.

See küsimus võib tõusetuda eelkõige juhtudel, kus raske

psüühikahäire on seotud pikaajalise alkoholi,

narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamisega.

Näiteks võib isik olla üldiselt teadlik sõltuvusainete

tarvitamisega kaasnevatest terviseriskidest, kuid mitte

sellest, et konkreetsel juhul võib tema käitumise

tagajärjel kujuneda süüvõimetust põhjustav

psühhootiline episood või muu raske psüühikahäire.

Samuti võivad erinevate inimeste teadmised oma

terviseseisundist, sõltuvushäire olemusest ja

võimalikest tagajärgedest olla väga erinevad. Seetõttu

võib tekkida küsimus, kus lõpeb üldine teadmine

terviseriskidest ning algab selline konkreetne teadmine,

mis võimaldab järeldada raske psüühikahäire tekkimise

võimalikkuse möönmist karistusõiguslikus tähenduses.

Peame vajalikuks, et seletuskirjas avataks täpsemalt

sätte kohaldamise eeldused ning tõendamisstandard.

Eelkõige võiks selgitada, millised asjaolud

võimaldavad järeldada, et isik pidas raske

psüühikahäire tekkimist võimalikuks ja möönis selle

saabumist. Samuti võiks seletuskirja täiendada

täiendavate praktiliste näidetega, mis aitaksid piiritleda

olukordi, kus sätte kohaldamine on põhjendatud, ja

Mittearvestatud. Seletuskirjas

on esitatud eelduslikult kõige

sagedamini esineda võivad

näited olukordadest, mille

puhul isiku vastutusele võtmine

kõne alla tuleb: inimesel on

varem sarnane psüühikahäire

esinenud või isikule on varem

selgitatud, et mingi teguviis

võib viia raske psüühikahäire

tekkimiseni.

Isiku karistamine eeldab ka

selle sätte kohaselt vähemalt

kaudset tahtlust psüühikahäire

tekkimise osas ja kõrvaldamata

kahtlused tõlgendatakse

kriminaalmenetluses isiku

kasuks. Samuti on sätte

kohaselt kohtul võimalik

kohaldada nn kergendatud

karistusraame või sootuks

vabastada isik karistusest, kui

isiku (täiel määral) karistamine

oleks üksikjuhtumi asjaolusid

arvesse võttes ülekohtune.

eristada neid juhtudest, kus isikul puudus tegelik

teadmine konkreetse tagajärje saabumise riskist.

Lisaks teeme ettepaneku kaaluda, kas sätte

kohaldamine võiks olla selgemalt seotud olukordadega,

kus isikule oli samalaadse seisundi tekkimise risk

varasemast kogemusest teada või kus teda oli sellise

tagajärje eest eelnevalt hoiatatud. Selline lähenemine

aitaks suurendada õigusselgust ning vähendaks riski, et

sätet kohaldatakse olukordades, kus raske

psüühikahäire kujunemine ei olnud isikule tegelikult

ette nähtav.

3. KarS § 49 – tegutsemiskeelu laiendamine.

Siseministeerium toetab eesmärki tugevdada laste,

eakate, puudega inimeste ja teiste abivajavate isikute

kaitset juhtudel, kus kuritegu on toime pandud

ametiseisundit, kutsetegevust või usaldussuhet

kuritarvitades. Samas tekitab küsimusi kavandatava

regulatsiooni ulatus. Eelnõu kohaselt oleks võimalik

tegutsemiskeeldu kohaldada sisuliselt kõigi kutse- või

majandustegevuse käigus toime pandud süütegude

korral ning kuni kümneks aastaks. Selline lahendus võib

muuta lisakaristuse kohaldamise alused väga laiaks

ning suurendada kohtupraktika ebaühtlase kujunemise

riski. Näiteks võib praktikas tekkida küsimus, kas

tegutsemiskeeld on põhjendatud nii hooldekodus toime

pandud vägivallakuriteo kui ka ettevõtte juhtimisel

toime pandud majanduskuriteo puhul ning milliste

kriteeriumide alusel nende juhtumite raskust hinnata.

Palume kaaluda täiendavate kriteeriumide sätestamist

seaduses või vähemalt nende avamist seletuskirjas.

Samuti tuleks mõjuanalüüsis hinnata muudatuse

võimalikku mõju kohtute, prokuratuuri ning

registripidajate töökoormusele ning selgitada, kuidas

uus regulatsioon suhestub valdkondlikes eriseadustes

sätestatud tegevuslubade, tegevuskeeldude ja töötamise

piirangutega.

Riigikogu menetluses on karistusseadustiku,

kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu (934 SE),mille

muudetakse KarS§ 49 tekst muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt:

Arvestatud osaliselt,

seletuskirja täiendatud.

Regulatsiooni laiendamise

põhjuseks oligi selle liigne

piiratus. Arvestada tuleb, et

KarS § 49 sätestatud piirang ei

ole automaatne seadusest

tulenev piirang (vrd nt LasteKS

§ 20), vaid igakordne

menetlusotsus, mis peab olema

põhistatud ja mida on võimalik

menetluse kestel vaidlustada.

Eelnõuga 934 SE on arvestatud

ja eelnõud ei ole vastuolus,

kuna nimetatud eelnõu § 49

sõnastuses nimetatud süüteod

on paigutatavad käesoleva

eelnõuga kavandatava § 49

punktide 1 või 2 alla. Samuti ei

ole vastuolus karistuse

ülemmäär, kuna direktiiv

sätestab üksnes

miinimumnõuded, millest võib

siseriiklikus õiguses kaugemale

minna.

Eelnõust eemaldatud

ebaõnnestunud näited, kuna

alaealiste kallutamine nii

alkoholi kui narkootiliste või

psühhotroopsete ainete

tarvitamisele on kuriteod, mis

mahuvad LasteKS §-s 20

„Kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise,

ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo,

keskkonnavastase süüteo või ioniseeriva kiirgusega

seotud süüteo eest võib kohus lisakaristusena

kohaldada teataval ametikohal töötamise või teataval

tegevusalal tegutsemise keeldu kuni kolmeks aastaks.“;

KarS omnibus seletuskirjas märgitakse: „Eelnõuga

muudetakse KarS paragrahve 49 ja 551, mida muudab

ka karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku

ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse

eelnõu, millega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1203 11.

aprill 2024, mis käsitleb keskkonna kaitsmist

kriminaalõiguse kaudu. Käesoleva eelnõu sõnastuses

on nimetatud eelnõus tehtavate muudatustega

arvestatud.“ Kui KarS § 551 osas mõlemas eelnõus

toodud muudatusettepanekud sisuliselt kattuvad, siis §-

i 49 puhul mitte. Palume kontrollida, et mõlemad

eelnõud teineteist ikka toetavad ning vastavalt

vajadustele viia sisse vajalikud parandused/täiendused

KarS omnibus eelnõusse.

Siseministeeriumi hinnangul jäävad endiselt

lahendamata olukorrad, kus lastega saavad tegeleda

isikud, kes on karistada saanud narkokuritegude (s.h

väärteod) eest, rääkimata seksuaalse väärkohtlemise või

üldise väärkohtlemise toimepanijatest. Ka

lastekaitsetöötajana, s.h sotsiaaltöötajana ei saaks

töötada isikud, kes on teatud liiki süütegusid toime

pannud, sest on ka töötajad, kes ise tarvitavad keelatud

aineid, rääkimata nende käitlemisest. See, et nad ei ole

veel kriminaalkorras vastutusele võetud seletuskirjas

näitena toodud tegude eest, annab neile tegelikult

võimaluse edasi töötamiseks, aga ka muudeks

ebaseaduslikeks tegevusteks.

Eelnõu seletuskirjas lk 8 on kirjutatud: „Lisaks on

praegu tegutsemiskeelu rakendamine piiratud üksnes

kuritegudega, kuid ka paljud väärteod on sedavõrd

tõsised, et isikul, kes neid on toime pannud, võib olla

kohane selles valdkonnas tegevus mingiks ajaks

keelata.“ Juhime tähelepanu, et arvestada saab ainult

nende väärtegudega, mis on karistusregistris. Osadel

sätestatud automaatse piirangu

alla.

Seoses menetluse lõpetamisega

märgime, et tegemist on

kaalutlusotsusega, mida

rakendatakse eelkõige juhtudel,

mil karistamist ei peeta teo

vähese tõsiduse tõttu

vajalikuks. Samuti märgime, et

eelnõuga astutakse juba suur

samm, kui võimaldatakse

isikutel teatud valdkondades

tegutsemist piirata ka

väärtegude puhul.

Lisaks karistusregistri kontrolli

võimalustele aitavad

piirangutest kinnipidamist

tagada kohtulahendite

avalikkus ja ka karistuse

kandmisest kõrvalehoidumise

karistatavus.

Karistuse kandmisest

kõrvalehoidumine on karistatav

KarS § 329 lg 1 järgi. Kuigi

tegemist on erisubjekti nõudva

koosseisuga, võib juhtudel, kus

tööandja võtab kehtiva

tegutsemiskeelu saanud isiku

siiski vastavale ametikohale

tööle või võimaldab tal keelatud

tegevusalal tegutseda, võib

tööandja vastutus siiski kõne

alla tulla KarS § 24 lg 2 alusel.

juhtudel lõpetatakse menetlus väärteomenetluse

seadustiku § 30 alusel ehk kohaldades

mõjutusvahendeid. Selliste rikkumiste korral

karistusregistris info puudub.

Samal leheküljel on kirja pandud: „Näiteks tulirelvade

müügiga tegelemiseks on vajalik tegevusluba, mille

saab relvaseaduses sätestatud väärteo või relvadega

seotud kuriteo toimepanemise korral tühistada.“

Täpsustamist vajab, kas sellisel juhul isikuks punktis 1

võib olla ka juriidiline isik. Kui tuuakse selline näide,

siis see räägib pigem juriidilise isiku tegelemisest.

Palume seletuskirjas täpsustada leheküljel 9 esitatud

selgitust, mille kohaselt „neljandaks sätestatakse eraldi

alus tegutsemiskeelu kohaldamiseks: kui lisakaristus on

põhjendatud laste, eakate, puudega või hooldust

vajavate inimeste kaitseks“.

Eelkõige vajab täiendavat selgitamist, millistes

olukordades võiks nimetatud alusel tegutsemiskeeldu

kohaldada ning milline oleks selle praktiline ulatus.

Näiteks tekib küsimus, kas kõnealune alus võimaldaks

kohaldada tegutsemiskeeldu isikule, kes on müüjana

töötades müünud alkoholi alaealisele, keelates tal

edaspidi töötada müüjana või muul sarnasel ametikohal.

Samuti palume selgitada, kuidas tagatakse teabe

jõudmine võimalike tööandjateni ning milliste

mehhanismide kaudu on tööandjal võimalik kontrollida,

kas isiku suhtes on selline tegutsemiskeeld kohaldatud.

Täiendavalt vajab selgitamist, millised õiguslikud

tagajärjed kaasnevad olukorras, kus tööandja võtab

kehtiva tegutsemiskeelu saanud isiku siiski vastavale

ametikohale tööle või võimaldab tal keelatud

tegevusalal tegutseda.

Arvestades, et tegutsemiskeelu tõhusus sõltub suurel

määral selle rakendamise ja kontrollimise praktilistest

võimalustest, peame vajalikuks nende küsimuste

käsitlemist seletuskirjas.

4. KarS § 52² – loomapidamise keeld. Siseministeerium

toetab eesmärki võimaldada tõhusamalt reageerida

olukordadele, kus vastutustundetu loomapidamine seab

ohtu inimeste elu, tervise või vara. Samas ei toeta

Siseministeerium loomapidamise keelu kohaldamise

õiguse andmist kohtuvälisele menetlejale kavandatud

kujul. Loomapidamise keeld kujutab endast sisuliselt

olulist põhiõiguste riivet, mis võib mõjutada nii isiku

omandiõigust kui ka ettevõtlusvabadust. Eelkõige

puudutab see juhtumeid, kus loomapidamine on seotud

majandustegevusega, näiteks põllumajanduse või

loomakasvatusega. Sellise sisuga piirangu määramine

on oma olemuselt võrreldav muude oluliste

lisakaristustega, mille kohaldamine on tavapäraselt

kohtu pädevuses.

Kui kohtuvälisele menetlejale siiski selline pädevus

antakse, tuleks täpsustada otsuse tegemise

materiaalõiguslikke aluseid ning töötada välja ühtset

menetluspraktikat toetavad juhised. Samuti tuleb

hinnata täiendavat mõju Politsei- ja Piirivalveameti

(edaspidi PPA) ning kohalike omavalitsuste

töökoormusele. Lisaks vajab täpsustamist mõiste „oht

teise inimese elule, tervisele või varale“. Liialt

üldsõnaline sõnastus võib kaasa tuua olukorra, kus

keelu kohaldamise alusena käsitatakse ka üksikuid või

vähese raskusastmega rikkumisi, mis ei õigusta

sedavõrd intensiivset sekkumist isiku õigustesse.

Arvestatud osaliselt,

seletuskirja täpsustatud.

Ühtlasi märgime, et isegi kui

loomapidamise keelu määrab

kohtuväline menetleja, on

menetlusalusel isikul võimalik

oma õigusi (ikkagi) kohtus

kaitsta läbi väärteo otsuse

vaidlustamise.

VTMS-i vastavaid sätteid

muudetud. On tõenäoline, et

muudatustega kaasneb vajadus

(mõnede) menetlusasutuste

koolitamiseks ja/või ühtset

menetluspraktikat toetavate

juhiste väljatöötamiseks.

5. KarS § 58 täiendamine perevägivalla kui

raskendava asjaolu osas. Siseministeerium tervitab

püüdlusi muuta KarS sõnastust nii, et see oleks

kooskõlas Istanbuli konventsiooni ning naistevastase

vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi

perevägivalla mõistega. Naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamise direktiiv toob välja, et

perevägivald on kõik füüsilist, seksuaalset,

psühholoogilist või majanduslikku laadi vägivallateod,

mis pannakse toime perekonnas või leibkonnas,

olenemata bioloogilistest või juriidilistest

peresidemetest, või endiste või praeguste abikaasade

või partnerite vahel olenemata sellest, kas süüteo

toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas.

Eesti ratifitseeris Istanbuli konventsiooni 2017. aastal

ning õigusloome vaatest tähendab see seda, et Eesti

peab kujundama ja ajakohastama oma seadusi nii, et

need ennetaksid vägivalda, kaitseksid ohvreid ning

võimaldaksid vägivallajuhtumite tõhusat menetlemist

ja karistamist. Sellest tulenevalt leiame, et mõiste

„elukaaslane“ valik ei ole siiski piisav täiendus

Arvestatud, eelnõu sõnastust

muudetud (paarisuhtepartner).

perevägivalla kontekstis. Siseministeerium teeb

ettepanku asendada mõiste „elukaaslane“ mõistega

„partner“ või „paarisuhtepartner“, viimase puhul on

tegemist mõistega, mida juba täna kasutatakse ka

kuritegevuse statistika väljaannetes.

6. KarS § 58 punkt 14 – süüteo eksponeerimine.

Siseministeerium toetab eesmärki käsitada raskendava

asjaoluna olukordi, kus süütegu jäädvustatakse või

levitatakse viisil, mis põhjustab kannatanule täiendavat

alandust, hirmu või kahju. Samas vajab täpsustamist

mõiste „eksponeerimine“. Ebaselgeks jääb, kas selle all

peetakse silmas üksnes süüteo avalikku levitamist

näiteks sotsiaalmeedias või veebikeskkondades või

hõlmab see ka video või pildi näitamist piiratud isikute

ringile. Näiteks võib olla oluline vahe olukorral, kus

vägivallateost tehtud video avaldatakse avalikult

internetis, ning olukorral, kus sama videot näidatakse

vaid väikesele sõpruskonnale. Õigusselguse tagamiseks

tuleks mõiste sisu täpsemalt avada kas seaduses või

seletuskirjas.

Arvestatud, seletuskirja

täiendatud.

7. KarS § 120 – ähvardamise koosseisu laiendamine.

Siseministeerium toetab ähvardamise koosseisu

laiendamise eesmärki, kuna see võimaldab tõhusamalt

reageerida raskete vägivalla- ja seksuaalkuritegudega

seotud ähvardustele ning tugevdab kannatanute kaitset.

Samas peame vajalikuks põhjalikumalt hinnata

kavandatava muudatuse mõju menetluspraktikale ning

õiguskaitseasutuste töökoormusele.

Võrreldes kehtiva regulatsiooniga võib muudatus kaasa

tuua registreeritavate kuriteoteadete arvu kasvu,

eelkõige interneti ja sotsiaalmeedia vahendusel toime

pandud ähvarduste puhul. Praktikas edastatakse

selliseid ähvardusi sageli anonüümsete

kasutajakontode, sõnumirakenduste või erinevate

veebiplatvormide kaudu, mistõttu võib toimepanija

tuvastamine ning tõendite kogumine osutuda

ajamahukaks ja ressursimahukaks. Seetõttu on oluline

hinnata, millist täiendavat koormust võib muudatus

kaasa tuua Politsei- ja Piirivalveametile ning

prokuratuurile.

Täiendavalt vajab selgitamist eelnõus kasutatav mõiste

„oluline“ seoses varalise kahju tekitamisega

ähvardamisega. Praktikas võib tekkida küsimus,

milliste kriteeriumide alusel hinnatakse ähvarduse

objektiks oleva vara olulisust kannatanu jaoks. Näiteks

võib tõusetuda küsimus, kas kuriteona peaks olema

Arvestatud, seletuskirja

täiendatud. Samas on ka

seletuskirjas selgitatud, et

õiguskaitseasutuste täpne

töökoormuse kasv ei ole üheselt

prognoositav, kuna sõltub

esmajoones esitatud kaebuste

arvust ja edasisest menetluse

käigust, milles on suur roll

menetlejate otsustel ja

võimalustel.

käsitatav olukord, kus isikut ähvardatakse tema jaoks

emotsionaalse väärtusega eseme hävitamise või

kahjustamisega. Sellisel juhul võib kannatanule tekkida

vajadus põhjendada vara erilist tähendust ning

menetlejal kohustus koguda tõendeid selle kohta, et

toimepanija oli vara olulisusest teadlik või vähemalt

pidi seda mõistma. Lisaks tuleb ähvardamise koosseisu

puhul alati hinnata, kas ähvardus oli selline, et

kannatanul oli objektiivselt põhjendatud alus karta selle

täideviimist.

Samuti tekib küsimus, kas kõnealuste tegude

kriminaliseerimine kuriteona on alati põhjendatud või

võiks teatud juhtudel olla kohasem käsitada selliseid

rikkumisi väärtegudena. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu

piisavalt selgelt, millistel kaalutlustel on valitud just

kuriteokoosseisu laiendamise lahendus. Täiendavat

selgitamist vajab ka olukord, kus ähvarduse tegija viib

oma ähvarduse viivitamata täide. Näiteks juhul, kui isik

ähvardab kustutada teise isiku andmed või digitaalse

sisu ning seejärel teeb seda kohe. Sellisel juhul jääb

ebaselgeks, kas vastutus saabub üksnes

põhiõigusrikkumise eest või on põhjendatud ka

ähvardamise koosseisu kohaldamine. Ka selle küsimuse

käsitlemine seletuskirjas aitaks tagada regulatsiooni

parema mõistetavuse ja ühtlasema kohaldamise.

Eeltoodust tulenevalt palub Siseministeerium täiendada

mõjuanalüüsi ning hinnata põhjalikumalt kavandatava

muudatuse mõju PPA ning prokuratuuri töökoormusele,

samuti selgitada täpsemalt koosseisutunnuste

sisustamist ja nende praktilist rakendamist.

8. KarS § 121 muutmine. Siseministeerium saab toetada

paragrahvi pealkirja muutmist ning eesmärki tugevdada

vägivallakuritegude vastast võitlust ja võimaldada

kohtul senisest paremini diferentseerida karistust

vastavalt toimepandud teo raskusele. Samas juhime

tähelepanu, et tänane kehtiv § 121 lõige 1 sätestab:(1)

Teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu

tekitava kehalise väärkohtlemise eest – karistatakse

rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

Lõiget 1 sisu osas eelnõu järgi muuta ei plaanita. Eelnõu

punkti 8 kohaselt tõstetakse üksnes karistuse määra

ühelt aastalt kolmele. Kui soovitakse eraldi välja tuua,

et tervise kahjustamine võib olla nii kehaline kui ka

vaimne, siis tuleks see sätestada ka lõike 1 tekstis.

Samas näiteks § 120 muudatuses (lg 1 p 2) vastavat

eristust ei tehta – kas tõlgendamisel ei teki küsimusi?

Arvestatud osaliselt. KarS § 58

p 4 täiendatud. Samuti

täiendatud seletuskirja.

Eelnõust välja jäetud KarS §

121 pealkirja muutmine ning

KarS § 121 lg 1 karistuse

ülemmääraks märgitud kuni

kaheaastane vangistus.

Mõistetav on ka soov rõhutada nii füüsilise kui vaimse

tervise kahjustamise tõsidust ning anda ühiskonnale

selge sõnum vägivalla lubamatusest. Viimase aja

kohtupraktika on murettekitavalt kitsas lähisuhte

tõlgendamisel ning on vastuolus Istanbuli

konventsiooni ning naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamise direktiivi perevägivalla

mõistega. Peame oluliseks täiendada antud paragrahvi

sarnaselt meie ettepanekule KarS § 58 osas, ehk mõiste

„elukaaslane“ asemel kasutada väljendit „partner“ või

„paarisuhtepartner“, mis vastab paremini nii Istanbuli

konventsiooni kui ka naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamise direktiivi mõttele ja

sõnastusele. Säärane mõistekasutus oleks kooskõlas ka

lähisuhtevägivalla juhtrühma1 26.03 protokollitud

otsusega, kus juhtrühm toetab põhimõtet, et

perevägivalla määratlemisel tuleb lähtuda ohvriabi

seaduse § 4 lõikes 5 sätestatud definitsioonist, mis

omakorda tugineb Istanbuli konventsioonile.

Mis puudutab kehalise väärkohtlemise sanktsiooni

ülemmäära tõstmist, siis palume täiendavalt analüüsida

sanktsiooni ülemmäära tõstmise mõju

kriminaalmenetlusele ja õiguskaitseasutuste

töökorraldusele. Karistusmäärad ei mõjuta üksnes

karistuse raskust, vaid omavad laiemat tähendust kogu

kriminaalõiguslikus süsteemis. Karistuse ülemmäärast

sõltuvad mitmete menetlusõiguslike meetmete

kohaldamise eeldused, sealhulgas teatud juhtudel

tõkendite, menetlustoimingute ning muude

kriminaalmenetluse tagamise vahendite kasutamise

võimalused. Samuti võib muudatus mõjutada süütegude

menetlemise prioriteete, menetluspraktikat ning

menetlustele kuluvat ressurssi. Arvestades, et KarS §

121 on üks sagedamini registreeritavaid

vägivallakuritegusid, võib sanktsiooni ülemmäära

kolmekordistamine mõjutada märkimisväärset hulka

menetlusi. Seetõttu peame vajalikuks, et seletuskirjas

analüüsitaks põhjalikumalt, millised

menetlusõiguslikud tagajärjed muudatusega kaasnevad,

kas muudatus võib mõjutada õiguskaitseasutuste

töökoormust ning kas vastavad mõjud on mõjuanalüüsis

piisavalt kajastatud.

Samuti palume seletuskirjas täiendavalt põhjendada,

miks on valitud just kolmeaastane vangistuse ülemmäär

ning milliste probleemide lahendamiseks ei ole kehtiv

kuni üheaastane vangistus osutunud piisavaks.

1 Lähisuhtevägivalla ennetamise kokkulepe, https://www.justdigi.ee/uudised/neli-ministrit-allkirjastasid-

lahisuhtevagivalla-ennetamise-kokkuleppe-koos-uue

Seletuskirjast võiks nähtuda, kas praktikas on esinenud

juhtumeid, kus kohus on pidanud kehalise

väärkohtlemise eest ette nähtud karistusraami

ebapiisavaks ning millises ulatuses võimaldab

kavandatav muudatus paremini saavutada karistuse

eesmärke.

9. KarS § 124¹ – hooldaja kohustuse rikkumine.

Siseministeerium toetab eesmärki tugevdada abi

vajavate ja haavatavate inimeste kaitset olukordades,

kus nende eest hoolitsemiseks kohustatud isik jätab oma

kohustused täitmata. Samas sisaldab kavandatav

koosseis mitmeid määratlemata õigusmõisteid, mille

sisustamine võib praktikas osutuda keeruliseks.

Eelkõige vajavad täpsustamist mõisted „vajalik abi“,

„inimväärikust alandav kohtlemine“ ja „hooldamise

kohustus“. Praktikas võib tekkida küsimus, kas

karistusõiguslik vastutus saab põhineda üksnes

perekondlikul suhtel või peab hooldamiskohustus

tulenema konkreetsest seadusest, kohtulahendist või

lepingust. Samuti vajab selgitamist, kuidas eristada

karistusõiguslikult karistatavat käitumist tavapärasest

hooletusest, hooldusteenuse kvaliteediprobleemidest

või olukordadest, kus abi osutamata jätmine tuleneb

objektiivsetest võimaluste puudumisest. Õigusselguse

tagamiseks palume neid küsimusi seletuskirjas

täiendavalt avada.

Eelnõuga kavandatakse järmine sõnastus: „(1) Teadvalt

ja korduvalt isikule, kes haiguse, puude, vanuse või muu

põhjuse tõttu on abitus seisundis või vajab hooldamist

ja kelle suhtes toimepanijal lasub hooldamise kohustus,

vajaliku abi, ravimite või ravi andmata jätmise või ravi

väärkasutamise, samuti tema inimväärikust alandava

kohtlemise eest – karistatakse rahalise karistuse või

kuni üheaastase vangistusega.“ Siseministeeriumi

hinnangul vajavad täiendavat selgitamist mõisted „ravi

andmata jätmine“ ja „ravi väärkasutamine“ olukorras,

kus teo toimepanijaks on hooldamiskohustusega isik,

kellel puudub tervishoiualane pädevus.

Eelnõu sõnastusest võib jääda mulje, et

hooldamiskohustusega isikul lasub kohustus ise ravi

osutada või selle üle otsustada. Samas selgitatakse

seletuskirjas koosseisu sisustamisel pigem olukordi, kus

hooldaja jätab abivajava isiku arsti juurde viimata,

takistab talle vajaliku ravi saamist või katkestab juba

määratud ravi. Sellistel juhtudel ei ole sisuliselt

tegemist ravi andmata jätmisega kitsas tähenduses, vaid

vajaliku ravi tagamata jätmisega või ravi

kättesaadavuse takistamisega. Seetõttu palume hinnata,

Arvestatud osaliselt.

Seletuskirjas on esitatud näitlik

loetelu tegevustest, mis võiks

vastata koosseisus kirjeldatud

teoalternatiividele.

Koosseisu täpsustamiseks

viidud sättesse sisse

subsidiaarsusklausel, mille

kohaselt tuleb KarS § 1241

kohaldamisele juhul, kui

puudub KarS §-s 171 sätestatud

koosseis, mis reguleerib

eelkõige perekonnaõiguslikku

hooldust. Kuigi antud koosseisu peamine

siht on reguleerida

hoolekandeasutustes aset

leidvaid intsidente, kus

hooldamise kohustus tuleneb

eelkõige muust eriseadusest (st

mitte PKS) või lepingust, täidab

kõnealune koosseis ka nö

“kinnipüüdva koosseisu” rolli

KarS § 171 suhtes (nt lapsele

määratud eestkostja tegevuse

kriminaliseerimiseks).

kas normi sõnastus kajastab piisavalt täpselt

seadusandja eesmärki.

Samuti vajab selgitamist mõiste „ravi väärkasutamine“.

Seletuskirjas tuuakse näitena põhjendamatult suurte

rahustidooside manustamine. Sellise käitumise puhul

näib siiski olevat tegemist eelkõige ravimi

väärkasutamisega, mitte ravi väärkasutamisega laiemas

tähenduses. Hooldamiskohustusega isiku puhul võib

olla täpsem rääkida arsti määratud ravi nõuete

eiramisest, raviskeemi rikkumisest või ravimite

mittenõuetekohasest manustamisest.

Palume seletuskirjas täpsemalt avada, milliseid tegusid

on mõistetega „ravi andmata jätmine“ ja „ravi

väärkasutamine“ silmas peetud, ning hinnata, kas

kasutatud terminoloogia on kooskõlas

hooldamiskohustusega isikule reaalselt pandavate

kohustuste ja tema pädevusega.

10. KarS § 1531 – seksuaalse ahistamine täiendamine.

Siseministeerium toetab eesmärki kriminaliseerida

teisele isikule tema tahte vastaselt seksuaalse sisuga

visuaalse materjali (nt suguelundeid kujutava pildi või

video) edastamine juhtudel, mil selline tegu oluliselt

häirib kannatanut. Samuti mõistame selle täienduse

vajadust tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivist (EL) 2024/1385. Eelnõu jäärgi soovitakse

täiendada KarS § 1531 lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva

seksuaalse sisuga visuaalse materjali edastamise eest

tema tahte vastaselt, – karistatakse rahatrahviga kuni

300 trahviühikut või arestiga.“ Kehtiv KarS § 1531

lõige 1 toob välja, et „(1) Teise inimese tahte vastase ja

tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega

tema suhtes toime pandud kehalise seksuaalse

iseloomuga tahtliku tegevuse eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või

arestiga.“ Sisuliselt tekitatakse lõikega 11 lõike 1

kõrvale täiendav koosseis, mis ei lähe KarS-i loogikaga

kokku. Palume seda aspekti täiendavalt hinnata ning

eelnõus teha vastavad täiendused/parandused.

Arvestatud. Eelnõu muudetud.

11. Loomakaitseseaduse muutmine. Eelnõuga soovitakse

tunnistada loomakaitseseaduse (edaspidi LoKS) § 6611

lõike 2 punkt 3 kehtetuks. Seletuskirja lk 34

selgitatakse: „Loomakaitseseaduse (LoKS) § 6611 lg 2 p

3 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva LoKS § 6611 lg 2 p 3

sätestab, et kui väärteoasjas on vaja otsustada

loomapidamise õiguse äravõtmine, arutab väärteoasja

Arvestatud, eelnõu muudetud.

kohus. Kuna käesoleva eelnõu § 1 p-ga 3 laieneb

loomapidamiskeelu kohaldamise pädevus ka

kohtuvälisele menetlejale, puudub edaspidi vajadus

LoKS § 6611 lg 2 p 3 järele.“ Kehtiv LoKS § 6611 lõike

2 punkt 3 sätestab, et LoKS §-des 661–6610 sätestatud

väärtegude kohtuväline menetleja on PPA.

Siseministeeriumi hinnangul peaks eelnõus soovitud

eesmärgi täitmiseks hoopis kehtetuks tunnistama LoKS

§ 6611 lõike 3, mis sätestab, et LoKS § 662 sätestatud

väärtegu arutab kohus, kui väärteoasja arutades on vaja

otsustada loomapidamise õiguse äravõtmine.

Sotsiaalministeerium

1. Eelnõu § 1 p 2 (KarS § 49 muutmine): toetame KarS §

49 täiendamist võimalusega kohaldada lapse kaitseks

tegutsemis- või töötamiskeeldu. Palume seletuskirjas

täpsustada kavandatava regulatsiooni suhet

lastekaitseseaduse (LasteKS) §-s 20 sätestatud lastega

töötamise piirangutega. Selguse huvides oleks vajalik

avada, kuidas erinevad piirangud omavahel suhestuvad

ning milline on nende kohaldamine olukordades, kus

sama isiku suhtes võivad olla asjakohased nii KarS § 49

alusel kohaldatav tegutsemiskeeld kui ka LasteKS § 20

alusel lastega töötamise piirangud. Seletuskirjas toodud

selgitused aitavad viidatud regulatsioonide rakendajatel

kujundada ühetaolise praktika.

Arvestatud, seletuskirja

täiendatud.

2. Eelnõu § 1 p 5 (KarS § 58 täiendamine perevägivalla

kui raskendava asjaolu osas): eelnõuga lisatakse KarS §

58 punkti 4 „elukaaslane“ eesmärgiga hõlmata Istanbuli

konventsiooni ning naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamise direktiivi perevägivalla

mõistesse haaratud inimesi. Istanbuli konventsiooni

järgi tuleb perevägivallana käsitada ka vägivalda endise

või praeguse partneri, samuti eksabikaasa poolt. Nii

Istanbuli konventsioon kui naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamise direktiiv rõhutavad, et

perevägivalla puhul ei ole oluline, kas endised või

praegused parterid või pereliikmed elavad koos, on

elanud koos või pole seda teinud – oluline on

inimestevaheline suhe, mis mõjutab inimesi veel pikalt

ka peale suhte lõppu, eriti juhul, kui inimestel on ühised

lapsed.

Leiame, et mõiste „elukaaslane“ valik ei ole parim

lahendus, kuna see ei anna edasi eespoolkirjeldatud

mõtet, vaid viitab siiski liialt kooselamise asjaolule.

Sellest tulenevalt leiame, et KarS § 58 punkti 4 tuleks

Arvestatud, eelnõu muudetud

(paarisuhtepartner).

täiendada mõiste „elukaaslane“ asemel mõistega

„partner“ või „paarisuhtepartner“. „Paarisuhtepartner“

on ka väljend, mida olete kasutanud oma kuritegevuse

statistika väljaannetes. See on ka väljend, mida

kasutatakse mainitud direktiivi ja konventsiooni

originaalkeeles („partner“).

3. Eelnõu § 1 p-d 8–11 (KarS § 121 muutmine): Toetame

paragrahvi pealkirja muutmist. On äärmiselt vajalik

kaitsta kannatanute vaimset tervist ja mitte ainult koos

füüsilise tervise kahjustamise ärahoidmisega, vaid tuues

vaimse tervise kui õigushüve rohkem nähtavale. Samuti

on oluline tagada kooskõla rahvusvaheliste

konventsioonidega, millega Eesti on ühinenud ja mille

nõudeid me ei täida, kuna pole siiani vaimse tervise

kahjustamist ja vaimset vägivalda karistatavaks teinud.

Kehtiva seaduse tõlgendamise puhul esitatavad väited

sellele, et vaimne vägivald juba on karistatav, ei ole

mõjusad ega usutavad. Ühiskonna turvatunde

parandamiseks ja vaimse tervise füüsilisega

võrdväärselt oluliseks pidamise tõestamiseks on

kõnealune muudatus väga vajalik. Samuti toetame §

121 karistuse ülemmäära tõstmist. Nõustume, et

kvalifitseeritav tegu võib olla sedavõrd julm ja

intensiivne, et väärib karmimat karistust ja laiemat

sanktsiooniraami, isegi kui ohvri vigastused paranevad

kiiremini kui neli nädalat.

Arvestatud osaliselt. KarS §

121 lg 1 ülemmäär tõstetakse

kahele aastale. Samas on

eelnõus loobutud KarS § 121

pealkirja muutmisest, kuna

muudatus ei annaks soovitud

eesmärki. Koosseis võimaldab

isikuid vastutusele võtta ka

vaimse tervise kahjustamise

eest, kuid praktika näitab, et

peamised põhjused vaimse

tervise kahjustamise juhtumite

puudumisest on seotud

tõendamisraskustega, kuna pole

üheselt võimalik väita, et mingi

vaimse tervise kahjustuse on

tekitanud just konkreetne isik

konkreetse teoga. Seda ei

muudaks ka koosseisu pealkirja

muutmine.

4. Toetame ka muutust, mis puudutab perevägivalla

defineerimist. Oleme olnud väga murelikud

kohtupraktikas kujunenud kitsa ja päriselu reaalsust,

aga ka Istanbuli konventsiooni ning naistevastase

vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi eirava

lähisuhte kitsa tõlgenduse pärast, mille kohaselt

peetakse nõutavaks tegelikku ühiselulist, sotsiaalset või

emotsionaalset sidet. Muudatusega asendatakse senine

sõnastus „lähi- või sõltuvussuhtes“ sõnastusega:

„perekonnas või kooselus, praeguste või endiste

abikaasade, elukaaslaste või teiste perekonnaliikmete

vahel“. On kohatu eeldada, et lähisuhe või

emotsionaalne seotus katkeb abielulahutuse jõustumise

või lahku kolimisega. Lahkumineku periood on sageli

kõige ohtlikum aeg ohvri jaoks. Kontroll ja ähvardused

ning manipulatsioon jätkuvad, eriti kui paaril on ühised

lapsed. See on tavapärane situatsioon nii maailmas

tehtud uuringute kui Eesti enda kuritegevuse statistika

Teadmiseks võetud, arvestatud

osaliselt. Oleme nõus, et

perevägivalla käsitluse alt ei

tohiks inimesed välja jääda

formaalse suhtestaatuse

määratluse tõttu. Teisalt oleks

eelnõu praeguse sõnastuse

pinnalt tekkinud oht

ülekriminaliseerimiseks,

kuivõrd sõnastus ei sätesta

ajalisi ega olemuslikke

piiranguid omavahelise suhte

iseloomule ning tekkida

võinuks lubamatud olukorrad,

kus kvalifitseeritud koosseisuga

oleks hõlmatud olukorrad, mis

seda ei vääri (kas või endine

järgi. Ahistava jälitamise toimepanijad on 2/3 juhtudest

just endine elukaaslane. Femitsiidid leiavad aset, kuna

mehed ei suuda leppida lahkuminekuga ning osutavad

oma eksnaistele jätkuvat survet.1 Lahutusejärgne

tagakiusamine ja vaimne vägivald on väga levinud, oht

ohvrile säilib sageli ka peale lahkuminekut. Eesti

praktika kinnitab, et lahkuminekut tuleb eriti hoolikalt

jälgida ja sel perioodil ohvrit toetada, vältimaks

surmaga lõppevaid intsidente. Seega KarS §-i 121

täiendamine, nagu ka KarS § 58 täiendamine

perevägivalla kui raskendava asjaolu täpsustamiseks,

on väga olulised perevägivalla mõjusaks tõkestamiseks,

probleemile selge reageerimise sõnastamiseks ja lisaks

ka preventiivseks meetmeks. Sarnaselt KarS § 58

kommentaarile näeme ka siin vajadust väljendi

„elukaaslane“ asemel kasutada väljendit „partner“ või

„paarisuhtepartner“, mis vastab paremini nii Istanbuli

konventsiooni kui naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamise direktiivi mõttele ja

sõnastusele. Meie suurim mure on seotud asjaoluga, et

eelnõu ei defineeri selgesõnaliselt perevägivalda.

Tegime eelnõu väljatöötamiskavatsusele tagasisidet

andes ettepaneku võtta ka Eesti karistusõiguses

kasutusele termin „perevägivald“ – rahvusvahelistes

instrumentides kasutusel oleva „domestic violence“

eestikeelne vaste. Kehtivas ohvriabi seaduses on seda

juba tehtud. Ühes käesoleva eelnõu tööversioonis oli

vastav kuriteokoosseis olemas ning lootsime seda ka

kooskõlastusele saadetud eelnõu versioonis näha.

Lähisuhtevägivalla ekspertrühmas, aga ka juhtrühmas,

st SOM, SiM, HTM, PPA, SKA, prokuratuuri,

Perearstide seltsi ja kohtu esindaja juuresolekul, olete

korduvalt kinnitanud plaani perevägivalla mõiste KarS-

s kasutusele võtta, kuid kooskõlastamisele saadetud

eelnõus see puudub. Oleme mures, et jätkuvalt jääb

perevägivald karistusõiguses vajaliku tähelepanu ja

definitsioonita, millest tulenevalt jätkuvad ka

menetluslikud ja kohtuotsustega seotud probleemid,

sest puudub ühine arusaam, mida perevägivald

tähendab. Probleem on ka statistika kogumisega – siiani

korjavad JDM analüütikud vastavat infot nö käsitsi

erinevate kuritegude menetlusdokumente analüüsides.

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise

direktiiv eeldab, et esitame regulaarselt andmeid

perevägivalla kuritegude kohta. Naistevastase vägivalla

ja perevägivalla tõkestamise direktiiv defineerib

perevägivalla järgmiselt: selleks on kõik füüsilist,

seksuaalset, psühholoogilist või majanduslikku laadi

vägivallateod, mis pannakse toime perekonnas või

leibkonnas, olenemata bioloogilistest või juriidilistest

elukaaslane, kellega pole

suheldud 50 aastat). Sel

põhjusel oleme praegusel

ajahetkel pakutud sõnastusest

loobunud. Alternatiivse

lahendusena võiks kaaluda

kohtunike koolitamist

lähisuhtevägivalla teemal, mh

rõhuasetusega sellel, et

lähisuhtevägivalla ilmingud

jätkuvad ka pärast suhte lõppu.

KarS § 58 puntki 4 täiendatud.

Perevägivalla definitsiooni

kohta märgime, et selle

sätestamine karistusseadustikus

on problemaatiline, kuna

direktiivi määratlus koondab

mitmeid väga erineva

iseloomuga süütegusid.

peresidemetest, või endiste või praeguste abikaasade

või partnerite vahel olenemata sellest, kas süüteo

toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas.

Palume sõnastada perevägivalla kuriteokoosseis KarS-

s. Sellega tuleks riik osaliselt vastu ka mitmete

kodanikuühenduste soovile luua eraldi perevägivalla

seadus, nagu on mitmetes teistes riikides.

5. Eelnõu kohta koostatud väljatöötamiskavatsusele

tagasisidet andes tegime ettepaneku kaaluda kontrolliva

käitumise/sundiva kontrolli kriminaliseerimist. Sundiva

kontrolli kasutamine kellegi hirmutamiseks,

ähvardamiseks või isoleerimiseks võib tõsiselt

mõjutada ohvri vaimset ja füüsilist tervist, suhteid,

suutlikkust osaleda tööelus jm. See tekitab inimeses

lõksus oleku, jõuetuse ja üksinduse tunnet. Mitmed

riigid on sundiva kontrolli juba karistatavaks teinud,

kuna on leitud, et see on üks perevägivalla puhul

rakendatavaid ohvri kontrollimise vahendeid. Palume

kaaluda, kas oleks mõistlik luua selline kuriteokoosseis

selle nii ränga mõjuga mõjutusvahendi karistatavaks

tegemiseks.

Mittearvestatud. Eraldi viidatud

koosseisu loomine pole

põhjendatud, kuna kirjeldatud

teoalternatiivid võivad sõltuvalt

asjaoludest langeda KarS §-s

1573 jt olemasolevates

koosseisudes (ka nt KarS § 121)

kirjeldatud alla. Samuti on

sellise teokirjelduse puhul

prognoositavad olulised

probleemid määratletuse

põhimõttega.

Riigikohus

1. Eelnõu § 1 p 1: Vastutus tahtlikult tekitatud

süüvõimetuse korral Luuakse uus KarS § 361 , mille

järgi pole süü välistatud, kui isik on end tahtlikult viinud

süüdimatusseisundisse. Kohus võib sellisel juhul

kohaldada §-i 60 või vabastada karistusest, kui

toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo tunnused,

kuid isik on teinud kõik endast oleneva, et süüteo

toimepanemist ära hoida. Muudatus ei ole seletuskirjas

esitatud põhjendusi arvestades läbimõeldud ja

põhjalikult analüüsitud. Esmalt on sätte teine lause

segane, s.o ei saa aru, mida on silmas peetud ja kuidas

hinnata seda, kas süüdimatu on teinud kõik endast

oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida, kui ta samal

ajal on enda süüdimatuse tahtlikult põhjustanud.

Seletuskirjas toodud näide endale politsei või kiirabi

kutsumisest pole piisav. Teiseks kasutatakse normis

sõnastust tahtlikult, seletuskirjas räägitakse aga läbivalt

teadlikult ja tahtlikult süüdimatuse põhjustamisest.

Mida on viimasel juhul silmas peetud, pole selge ning

miks ja kuidas eristub see KarS §-st 36, mille puhul

piisab ettevaatamatusest. Seletuskirjas on toodud

näitena vajalike ravimite teadlik ja tahtlik võtmata

jätmine või alkoholi tarvitamine (koosmõjus

ravimitega). Esimesel juhul (ravimite võtmata jätmine)

poleks ilmselt tulevikus suure osa praeguste

Arvestatud osaliselt. Sättest

eemaldatud süüteo

toimepanemise ärahoidmist

puudutav osa ja seletuskirja

muudetud.

Selgitame siinjuures aga, et

muudatuse rõhuasetus on

esmalt asjaolul, et tegu, millega

end süüdimatusseisundisse

viidi, oli tahtlik ning teiseks

sellel, et toime pandi kuritegu.

Nagu seletuskirjas on

selgitatud, puuduvad seaduses

hetkel hoovad, mis võimaldaks

taolistel juhtudel õiguslikult

reageerida ning vaja on leida

lahendus, eriti kui taoline

teguviis võib korduda.

sundravialuste süü välistatud, kuna väga paljud neist on

sundravile sattunud just juba aastaid tagasi diagnoositud

häire raviks vajalike ravimite võtmata jätmise ja seeläbi

haiguse ägenemise tõttu. Tekib küsimus, mis on selle

muudatuse karistuspoliitiline eesmärk, kui tulemuseks

on, et raske psüühikahäirega ohtlikke inimesi ei saadeta

enam ravile, vaid neile võib paljudel juhtudel osaks

saada vaid lühiajaline tingimuslik vangistus, mis ei aita

kaasa nende terviseseisundi stabiliseerumisele ega taga

ühiskonna turvatunnet. Erinevalt seletuskirjast KarS §

361 ei räägi ajutisest psüühikahäirest. Seetõttu ei saa

sedavõrd laia mõjuga muudatust koosmõjus

seletuskirjas toodud näidetega lugeda põhjendatuks.

2. Eelnõu § 1 p 3: Loomapidamise keeld Muudetakse

KarS § 522 ja laiendatakse loomapidamiskeelu

kohaldamisala: saab kohaldada loomapidamisnõuete

rikkumise korral, kui sellega põhjustati surm,

tervisekahjustus või kahjustati vara või põhjustati oht

teise inimese elule, tervisele või varale, samuti looma

suhtes lubamatu teo toimepanemise eest kuriteo korral

kuni viieks aastaks ja väärteo korral kuni kolmeks

aastaks. Loomapidamise keeldu võib edaspidi

lisakaristusena kohaldada ka kohtuväline menetleja.

Selle tõttu muudetakse ka VTMS § 73 lg 1 p 1, andes

kohtuvälisele menetlejale pädevuse teha otsus

loomapidamise keelu kohaldamise kohta (vt allpool

eelnõu § 3). Nende muudatustega kaasnevalt vajaks

ülevaatamist ka VTMS § 83, mille kohaselt arutab

väärteoasja kohus muu hulgas juhul, kui on vaja

otsustada loomapidamise keelu kohaldamine. Kui

loomapidamise keelu määramise pädevus antakse

osaliselt üle kohtuvälisele menetlejale, tuleks hinnata,

kas nimetatud säte vajab muutmist või täpsustamist.

Samuti tuleks minimaalselt seletuskirjas selgitada, kas

loomapidamise keeldu saab kohaldada vaid

üldmenetluses või võib see mingitel juhtudel olla

mõistlik/vajalik meede ka lühi- või kiirmenetlus.

Jaatava vastuse korral vajavad muutmist ka vastavaid

menetlusliike reguleerivad VTMS-i sätted, mis kehtival

kujul lisakaristust kohaldada ei võimalda. Ka vajab

avamist loomapidamise keelu ja muude

tegevuspiirangute, eelkõige teatud tegevusalal

tegutsemise keelu omavaheline suhe. Loomapidamise

keeld võib praktikas mõjutada mitte üksnes isiku

hobitegevusi, vaid nt ka tema põllumajanduslikku

majandustegevust. Seega pole välistatud olukorrad, kus

loomapidamise keeld ja tegutsemiskeeld võivad

sisuliselt kattuda või kaasa tuua osaliselt samalaadseid

õiguslikke tagajärgi. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu,

kuidas nimetatud meetmed teineteisega suhestuvad,

Arvestatud, eelnõu ja

seletuskirja muudetud.

millistel juhtudel tuleks eelistada ühe või teise piirangu

kohaldamist ning kas nende samaaegne kohaldamine on

lubatav. Põhjendatud oleks nende küsimuste

käsitlemine seletuskirjas.

3. Eelnõu § 1 p 5: Perevägivald kui raskendav asjaolu

Muudetakse KarS § 58 p 4 selliselt, et karistust

raskendav asjaolu oleks süüteo toimepanemine lisaks

senisele ka endise või praeguse elukaaslase suhtes. Uue

redaktsiooni järgi oleks karistust raskendav asjaolu

süüteo toimepanemine endise elukaaslase ja endise

pereliikme vastu (kas need pole kattuvad?), samuti

praeguse elukaaslase ja süüdlasega koos elava isiku

suhtes süüteo toimepanemine (kas need pole samuti

kattuvad mõisted?). Kavandatavate muudatuste (vt ka

eelnõu § 1 p 10) arusaadavuse ja terviklikkuse huvides

vajab selgitust erinevate mõistete – perekond, kooselu,

elukaaslane – sisu. Seletuskiri ei ole üheselt mõistetav,

kui mh räägitakse kooselust, kus elatakse ühises

majapidamises. Välistatud pole tõlgendus, et mitmekesi

ühes korteris elavate tudengite vaheline vägivald on

lähisuhtevägivald. Seletuskirjas antud suunis

mõistlikule tõlgendusele ei asenda seaduse sõnastust ja

terminoloogilist ebaselgust

Arvestatud, sõnastust

muudetud selliselt, et punkti

kohaldamine tuleb kõne alla

perekondliku sõltuvuse korral.

4. Eelnõu § 1 p 7: ähvardamise koosseisu laienemine

Karistatavaks muutub ähvardamine vägistamisega või

vägivaldse ja tahtevastase sugulise iseloomuga teo

toimepanemisega, ähvardamine kannatanu kohta

seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega

ja ähvardamine vabadusvastase süüteo

toimepanemisega. Vara hävitamisega ähvardamine

seotakse lahti vara rahalisest väärtusest, edaspidi on

karistatav olulise vara rikkumise või hävitamisega

ähvardamine. Ähvardamise koosseisu oluline

laiendamine on seadusandja õiguspoliitiline valik.

Tehtavate muudatuste vajalikkus ja sisu tuleb aga

hoolikalt läbi kaaluda. Esiteks ei saa väita, et

vägistamisega ähvardamine ei täida kehtiva seaduse

järgi üldse KarS § 120 koosseisu. KarS § 141 sisaldab

ühe võimaliku koosseisutunnusena vägivalla

kasutamist, mis tähendab, et vägistamisega

ähvardamine võib sisaldada ka ähvardust kasutada isiku

suhtes vajadusel (tervist kahjustavat) vägivalda.

Üldjuhul hõlmab üldine ähvardus kannatanu (teine

inimene) vägistada kõiki KarS §-s 14 nimetatud

koosseisualternatiive, sh ka vägivalla kasutamist. Seega

on vägistamisega ähvardamine juba praegu karistatav. Teiseks on raske ette kujutada vägistamistegu, mis ei

kahjustaks tagajärjena minimaalselt kannatanu vaimset

tervist, mis on juba praegu KarS § 121 toimealas.

Vägistamisteo toimepanemisel on vaimne

Eelnõu sõnastust muudetud

selliselt, et karistatav on

igasuguse seksuaalse

enesemääratlemise vastase

kuriteo toimepanemisega

ähvardamine. Ühtlasi on norm

edaspidi selgem, sest ei nõua

igakordset tõlgendamist selle

kohta, kas mingi

seksuaalkuritegu juba hõlmab

olemuslikult vägivalda või

mitte.

tervisekahjustus pea vältimatu (kaas/kõrval)tagajärg,

kui mõned ehk täiesti erakordsed üksikjuhtumid välja

arvata (väär on tervise kahjustamisena pidada silmas

ainuüksi KarS § 141 lg-s 2 nimetatud

koosseisutunnuseid). Teisisõnu –

vägistamisähvardusega kaasneb üldjuhul ka ähvardus

põhjustada inimesele KarS § 121 koosseisule vastav

vaimse tervise kahju.

5. Eelnõuga loodava KarS § 120 lg 1 p 3 alt 2

kriminaliseerib ka muu vägivaldse ja nõusolekuta

sugulise iseloomuga teo toimepanemise. Sidesõna ja

kasutamine tähendab, et silmas peetakse nende tunnuste

samaaegset esinemist. Pole selge, miks on eraldi toodud

esile nõue, et see tegu peab olema vägivaldne. Tekib

küsimus, kas nt KarS § 143 toimepanemisega

ähvardamine loodava koosseisu alla seega ei kuulu,

kuna koosseis ei hõlma vägivalda (nt ähvardus

vähendada palka/vallandada, kui sekretär A ei ole juht

B-ga vahekorras). Teisisõnu pole selge, miks ei ole

karistatav lihtsalt teise inimese suhtes seksuaalse

enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisega

ähvardamine, kui eesmärk on sedalaadi kuriteoga

ähvardamised selgesõnaliselt ja arusaadavalt

kriminaliseerida (jättes kõrvale küsimuse, kas need

tegelikkuses juba pole kriminaliseeritud).

Arvestatud, eelnõu muudetud.

6. KarS § 120 lg 1 p-ga 4 kriminaliseeritakse seksuaalse

sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine. Eelnõu tekst

ja seletuskiri ei ole selle muudatuse osas omavahel

vastavuses. Seletuskiri räägib läbivalt teabetalletusest,

mille avaldamisega ähvardatakse, eelnõu tekst aga

seksuaalse sisuga andmetest. Pole selge, milliste

andmete ja/või talletuste avaldamisega ähvardamist

soovitakse kriminaliseerida. Tuleks esitada süsteemne

ja ühtne käsitlus kasutatavate mõistete sisu kohta, s.o

tuleks selgitada, mis on teabetalletus, mis on seksuaalse

sisuga andmed ja/või isikuandmed (vt eelnõu § 1 p 7 ja

§ 1 p 13) ning selgelt määratleda, millised teod milliste

andmete ja/või talletustega on kriminaliseeritavad (mh

kasutatakse seletuskirjas ka mõistet „seksuaalse sisuga

materjal“). Viide loodavale kuriteokoosseisule § 1574,

mis kriminaliseerib seksuaalsust puudutavate

andmetena konkreetselt pildi, video või teabetalletuse

avaldamise, ei tee asja selgemaks, kuna nimetatud

loodavas koosseisus on koosseisutunnusena sõnaselgelt

nimetatud just pilt, video ja teabetalletus, KarS §-s 120

aga mitte – selles räägitakse andmetest. Kokkuvõtvalt

pole ühemõtteliselt selge, milliste andmete

avaldamisega ähvardamine karistatavaks muutub.

Teiseks ei järgi eelnõu üldist sanktsioonisüsteemi

loogikat selles, et seksuaalse sisuga andmete

Arvestatud. Eelnõu muudetud

selliselt, et KarS § 120 lg 1 p 4

ning §-de 1574 ja 1575

pealkirjad kasutavad mõistet

“seksuaalse sisuga materjal”.

Viimatinimetatud sätted

aitakski avada KarS § 120 lg 1

p 4 sisu, st karistatav on

kannatanut kujutava seksuaalse

sisuga materjali avaldamisega

ähvardamine (ja eraldi loodava

koosseisu alusel ka päriselt

avaldamine).

Samuti tõstetud § 1574

sanktsiooni ülemmäära (kuni

kaheaastane vangistus).

avaldamisega ähvardamine saab olema karistatav kuni

üheaastase vangistusega ning täpselt sama karistus saab

olema ette nähtud ka loodava KarS § 1574 alusel selliste

andmete tegeliku avaldamise eest. Teisisõnu pole vahet,

kas pelgalt ähvardad teo toimepanemisega või viid selle

reaalselt ka täide. Kui tõmmata paralleeli isikuvastaste

kuritegudega, siis oleks tegu olukorraga, kus ähvardus

kedagi tappa ning selle reaalne täideviimine oleks

karistatav samaväärselt.

Kolmandaks põhjendab seletuskiri kriminaliseerimise

vajadust mh sellega, et seksuaalse sisuga teave levib

kontrollimatult digikeskkonnas, elades edasi n-ö oma

elu. Koosseisus kasutatud sõna avaldamine sellist

piirangut kriminaliseerimisele aga ei sea. Siinkohal

tasub vaadata ka seletuskirja loodava KarS § 1574 osas,

mis kriminaliseerib nn kättemaksuporno avaldamise –

seal rõhutatakse eraldi, et avaldamisega on tegu juba

siis, kui see jõuab ühe inimeseni. Nii on see ka § 120

kontekstis. Samas pole selge, millisele

süüteokoosseisule vastaks sellise teo tegelik

toimepanemine, s.o mistahes andmete avaldamine

(loodav § 1574 hõlmab vaid pildi, video või

teabetalletuse avaldamist). Teisisõnu võib tekkida

olukord, kus karistatav on üksnes mingi teo

toimepanemisega ähvardamine, teo toimepanemine aga

mitte.

7. KarS § 120 lg 1 p-ga 6 kriminaliseeritakse olulise vara

rikkumise või hävitamisega ähvardamine. Vara

väärtusest kui kriminaalkorras karistatava teo

piiritlemiskriteeriumist loobumine võib samuti kaasa

tuua selle, et mingi teo toimepanemisega ähvardamine

võib olla kuritegu, selle reaalne toimepanemine aga

mitte. Võtkem üks seletuskirjas endas toodud näide –

kannatanu jaoks olulised digitaalsed andmed, mille

reaalne väärtus on nullilähedane. Kui ähvardatakse

need hävitada, on võimalik karistada vangistusega. Kui

aga need reaalselt hävitatakse, on tegu KarS § 218 järgi

kvalifitseeritava väärteoga (kui sedagi, sest väärtusetu

asi ei pruugi olla isegi mitte väheväärtuslik), sest KarS

§ 203 koosseisu, mis nõuab olulise kahju põhjustamist,

ei muudeta. Samamoodi võib mõnisada eurot maksva

sõiduki põlemapanekuga ähvardamine muutuda

kuriteoks (sõltuvalt sellest, kui oluline see kannatanule

on), selle tegelik hävitamine aga mitte. Vara olulisust

saab olema kohtupraktikas äärmiselt keeruline

sisustada. Seletuskirjas on selgitatud, et vara väärtus

pole määrav, vaid üksnes selle olulisus kannatanule.

Kuidas kohus seda olulisuse määra edaspidi hindama

peab hakkama, seletuskiri ei kajasta. Kokkuvõtvalt võib

Teadmiseks võetud. Tõstatatud

probleem on arusaadav, kuid ka

kehtiv lahendus on oma toimelt

puudulik, pannes sisuliselt

sama teo puhul (nt ähvarduse

korral auto klaasid puruks

peksta) kriminaalvastutuse

võimalikkuse sõltuvusse

sellest, kui väärtuslik on

juhtumisi kellegi auto. Selline

lähenemine ei ole põhjendatud,

kuna eelduslikult võib taoline

ähvardus üldjuhul kõigile

adressaatidele mõjuda sarnaselt

ning vara täpne väärtus on

taolistel momentidel kannatanu

jaoks sageli teadmata ja ka

teisejärguline. Märkimist

väärib, et kehtiv lahendus

mõjutab iseäranis negatiivselt

varaliselt vähemkindlustatud

isikuid, kelle vara (nt auto) võib

pelgalt kannatanu jaoks mingi eseme väärtuse kaudu

selle hindamine, kas tegu on kuriteoga või mitte, viia

õiguskindlusetuseni. Tasub ka mõelda, kas ja kuidas

mõjutab eelnõu väljatöötajate hinnangul uus, kannatanu

subjektiivsest aspektist lähtuv vara olulisuse kriteerium

nt KarS § 214 (väljapressimise) kohaldamist.

objektiivselt olla madalama

väärtusega, kuid eluliselt sama

vajalik, kui mõnele teisele

isikule kuuluv kallim sõiduk.

Eelnõu seletuskirjast nähtub, et

olulisuse hindamisel ei ole

ainsaks kaalukeeleks enam asja

rahaline väärtus, vaid arvestada

tuleb ka selle muid omadusi.

Samas on oluline rõhutada, et

asja väärtuse “olulisuse”

hindamine ei piirdu vaid asja

omaniku arvamuse küsimisega,

vaid asja väärtuse näitamisel

tuleb lähtuda selle omadustest

laiemalt. Hinnata tasuks, kas

konkreetne asi täidab

kannatanu jaoks mingit olulist

funktsiooni – nt auto on maal

elava perekonna ainsaks

liiklusvahendiks, ilma milleta

on elukorraldus tõsiselt

häiritud. Samuti on võimalik

olulisust hinnata selle järgi, kui

kerge on konkreetset asja

hävimise korral asendada või

kas esemel on mingi (ka

mõistliku kõrvaltvaataja jaoks)

oluline tajutav sentimentaalne

väärtus (nt ainsad säilinud

fotoeksemplarid esivanematest)

vms.

8. Viimaks tasub koosseisu muutes kaaluda, kas praeguses

seadusetekstis sisalduv fraas on olnud alust karta

ähvarduse täideviimist vajaks asendamist. Esmalt

puudub vajadus sõnastuse on olnud järele, kuna piisata

võiks ka sõnastusest on alust karta. Teiseks võib

kaaluda ka sõnast karta loobumist, kuna praktikas

viidatakse seetõttu ikka ja jälle kannatanule ning tema

subjektiivsele (hirmu)reaktsioonile. On ette tulnud

olukordi, kus on tõdetud, et kuivõrd kannatanu ei

kartnud ähvardust, siis koosseis realiseeritud ei ole.

Riigikohtu praktika on seda koosseisutunnust

sisustanud kui ähvarduse tõsiseltvõetavust,

konstrueerides sinna juurde nn mõttelise kolmanda,

kellele see peab reaalne näima. Koosseis on

realiseeritud, kui adressaat (ja nn kolmas, neutraalne

Mittearvestatud. Kõnealustes

küsimustes on kohtupraktika

välja kujunenud ning

väärpraktikat peaks esmajoones

korrigeerima läbi ametnike

koolitamise.

kõrvaltvaataja) peab seda ähvardust tõsiseltvõetavaks,

kuid ta ei pea seda samaaegselt ka kartma.

9. Eelnõu § 1 p 8: KarS § 121 pealkirja muutmine KarS §

121 uus pealkiri saab olema „kehalise ja vaimse tervise

kahjustamine ning kehaline väärkohtlemine“. Raske on

mõista muudatuse vajalikkust, kuna – nagu seletuskirjas

endaski mööndakse – senises dogmaatikas ja

kohtupraktikas on ühtmoodi järeldatud, et tervise

kahjustamine hõlmab nii vaimse kui füüsilise tervise

kahjustamist. Olukorras, kus etteheide (nt

rahvusvahelisel tasandil) seisneb selles, et vaimse

tervise kahjustamine pole sõnaselgelt karistatav, tuleks

kaaluda pigem kuriteokirjelduse enda täpsustamist.

Muutmine on ka sellisel juhul põhjendatud vaid juhul,

kui see toob kaasa soovitud tulemuse (rohkem

menetlusi, mida praegu ei alustata, menetlejate

teadmatus, tõendamisraskused?). Eesmärk ei saa olla

(vaid) vaimse tervise kui õigushüve rohkem nähtavale

toomine ja seeläbi ühiskonna turvatunde ärandamine

nagu märgitakse seletuskirjas.

Arvestatud, muudatus eelnõust

välja jäetud.

10. Eelnõu § 1 p 9: KarS § 121 lg 1 sanktsiooni muutmine

Seni saab kehalise väärkohtlemise eest karistada kuni

üheaastase vangistusega, edaspidi kuni kolmeaastase

vangistusega. Tuleb korrata VTK-le antud arvamuses

väljendatut, et analüüsitud ei ole kõrgema sanktsiooni

vastavust koosseisuebaõigusele ega kogu

sanktsioonisüsteemi loogikale. VTK-st seletuskirja üle

toodud näite – peksmisega tekitatud hematoomid, mis

paranevad vähem kui kuuga – puhul on raske mõista

vajadust reageerida karmimalt kui kuni üheaastase

vangistusega. Karistusi on võimalik diferentseerida ka

olemasoleva sanktsioonivahemiku sees. Ainuüksi

asjaolust, et nimetatud koosseisu järgi kvalifitseeritud

kuritegude arv on tõusnud, ei saa järeldada, et kõnealuse

kuriteo eest mõistetavad karistused on liiga madalad.

Kui see ka nii on ja võimalikule 6 karistuspraktika

muutmisele on vaja tähelepanu pöörata, on seda

võimalik teha ka muul viisil. Seejuures ei sisalda

seletuskiri mingit ülevaadet praktikas kohaldatavatest

karistustest.

Arvestatud, seletuskirja

võimaluste piires täiendatud.

11. Eelnõu § 1 p 10: KarS § 121 lg 2 p 2 täpsustamine KarS

§ 121 lg 2 p 2 järgi on edaspidi karistatav kehaline

väärkohtlemine perekonnas või kooselus, praeguste või

endiste abikaasade, elukaaslaste või teiste pereliikmete

vahel. Edaspidi pole justkui vaja hinnata tegelikku sidet

inimeste vahel, vaid kvalifitseerivaks tunnuseks on ka

teo toimepanemine endise abikaasa, pereliikme või

elukaaslase suhtes, kellega tegelikult enam midagi

sisuliselt ühist pole. Seletuskirja kohaselt nõuab seda

Arvestatud. Muudatus eelnõust

välja jäetud.

Istanbuli konventsioon. Nagu Riigikohus on lahendi nr

1-21-4285/79 p-des 27–29 selgitanud, ei ole ka kehtiv

seadus Istanbuli konventsiooniga vastuolus. See ei

välista samas seadusandja õiguspoliitilist valikut KarS

§ 121 kohaldamisala eelnõus kirjeldatud kujul

avardada, kuigi seletuskirjas ei ole esitatud

arusaadavaid põhjendusi selle kohta, miks üksnes

vormiliselt seotud isikute vaheline vägivald peaks

olema karistatav raskema koosseisu järgi ja miks

omavahel päriselt mitteseotud pereliikmete vaheline

vägivald peaks olema kvalifitseeritav perevägivallana.

Seletuskirja järgi hõlmab pereliikmete mõiste kõik

lähisugulased. Nii kriminaliseeritakse laiaulatuslikult

mistahes konflikte suguseltsis. Jääb arusaamatuks, miks

peab sugulaste vaheline (nt kaklevad vennad või kord

aasta kohtuvad sugulased) olema oluliselt rangemalt

karistatav võrreldes sellega, kui keegi ründab tundmatut

inimest tänaval. Seejärel on aga ka selgitatud, et kui

sisulist seotust või „ühist elulist konteksti“ (mida

sellega täpsemalt on silmas peetud?) pole, ei ole

kvalifitseeriv koosseis täidetud. See pole aga eelnõu

tekstiga kooskõlas, tekitades küsimuse muudatuse

(sellisel kujul) vajalikkusest ja ettenähtavaid

tõlgendusprobleeme praktikas.

12. Eelnõu § 1 p 12: hooldaja kohustuse rikkumise uus

kuriteokoosseis Edaspidi karistatakse KarS § 1241 järgi

teadvalt ja korduvalt isiku, kes haiguse, puude, vanuse

või muu põhjuse tõttu on abitus seisundis või vajab

hooldamist ja kelle suhtes toimepanijal lasub

hooldamise kohustus, vajaliku abi, ravimite või ravi

andmata jätmise või ravi väärkasutamise, samuti

inimväärikust alandava kohtlemise eest kuni üheaastase

vangistusega. Iseenesest võib mõista vajadust luua

kuriteokoosseis haavatavate inimeste süsteemse

väärkohtlemise juhtumitele reageerimiseks. Eelnõuga

välja pakutud koosseis on aga lai ja ebamäärane. Esiteks

ei ole selge, kes on lisaks vanurile, lapsele, haigele ja

puudega inimesele muu põhjuse tõttu abitu. Teiseks on

koosseisupärane tegu määratletud väga laialt, muutes

kuriteona karistatavaks mistahes inimväärikuse

alandamise.

Seletuskiri jätab ebaselgeks, kas karistatavuse

eeldusena soovitakse näha teo korduvat toimepanemist

ka inimväärikust alandava kohtlemise puhul – lk 25

toodud selgitus sellele justkui viitab. Samas koosseisu

sõnastus seda arusaama – kui see peaks nii olema – ei

toeta. Praeguse sõnastuse korral on inimväärikust

alandav kohtlemine karistatav esimesest teost. Samuti

piisab praeguses sõnastuses selle alternatiivi

Arvestatud osaliselt, eelnõu ja

seletuskirja muudetud. Eelnõu

kohaselt on karistatav on

üksnes korduva ja teadlik

inimväärikust alandav

kohtlemine, et vältida

ülekriminaliseerimist.

Muu põhjuse tõttu abitu

inimene käesoleva sätte

kontekstis võib erandjuhtudel

olla nt rase naine (eeldusel, et

esinevad ka teised

koosseisuelemendid - eelkõige

hooldamiskohustus ja vastava

kohustusega isik).

Karistusmäära osas on tehtud

teadlik valik kuni üheaastase

vangistuse kasuks, kuna

karistatavusmoment on toodud

võrreldes kehtivate

(asjakohaste) koosseisudega

tunduvalt ettepoole. Näiteks

pole nõutav tervise

realiseerimiseks kaudsest tahtlusest. Veel tuleb

märkida, et praktikas võib kahtlemata tekkida palju

vaidlusi lisaks inimväärikuse alandamise hindamisele

koosseisutunnuste „vajalik abi“, „vajalik ravi“ või „ravi

väärkasutamine“ sisustamine. Teatud olukordades on

nende sisu küll selge, nt juhul, kui hooldaja jätab

teadlikult andmata elutähtsad ravimid. Paljudes

juhtumites võib aga tekkida põhjendatud vaidlus selle

üle, milline abi oli konkreetses olukorras objektiivselt

vajalik või milline raviotsus oli õige. Koosseisu

kohaldamisala kitsendab märkimisväärselt eeldus, et

karistatav on üksnes teadvalt ja korduvalt toime pandud

hooldaja kohustuse rikkumine. Ühelt poolt on see

mõistetav, sest aitab vältida karistusõiguse liigset

laienemist üksikutele eksimustele või piiripealsetele

juhtumitele ning suunab karistusõigusliku sekkumise

eeskätt hoolduskohustuse süstemaatilistele

rikkumistele. Tasub siiski läbi mõelda, kas korduvuse

nõue ei jäta karistusõigusliku kaitse alt välja mõningaid

eriti raskeid üksikjuhtumeid, mis samal ajal mõne muu

isikuvastase süüteo koosseisu ei täida. Kindlasti vajab

põhjalikumat selgitust, kuidas suhestub loodav koosseis

teiste isikuvastase kuriteokoosseisudega. Paljud

seletuskirjas toodud uue kuriteokoosseisu vajalikkust

põhjendavad näited on karistatavad juba täna kehtiva

seaduse järgi mh KarS § 121 või § 136 järgi. Eriti

arvestades, et kehtiv § 121 sõnastus on juba praegu enda

toimealalt äärmiselt lai, mida on kohtupraktikas

kitsendatud nn sotsiaaladekvaatsuse kriteeriumiga, et

mitte kriminaliseerida täiesti asjakohatuid olukordi.

Teisisõnu on arusaamatu, kuidas kehtiva seaduse

puudujäägina (s.o näidetena, mis § 121 koosseisu ei

täida), nimetatakse keelele sinepi panemist (valuaisting

§ 121 tähenduses?), tundideks sunnitud asendisse

istuma või seisma panekut (samuti selge kehaline

väärkohtlemine, vaieldamatult põhjustab kehtivas

seaduses nimetatud tagajärgi 12 tundi või enam ühel

kohal seismine/istumine). Ebaselgeks jääb, kuidas

täidab mingit lünka loodav säte seletuskirjas toodud

näidete puhul, milles kirjeldatakse isikute lukustamist

ööseks magamistubadesse, hoolealuste käte kinni

sidumist ja nende tooli külge sidumist (KarS § 136).

Pole ka selge, kas loodava koosseisu tähenduses oleks

viimasel juhul tegu inimväärikust alandavaks

kohtlemisega. Viimaks ei tundu kuni üheaastane

vangistus kohane sanktsioon teadva ja korduva abitu

inimese väärkohtlemise eest.

kahjustamine ega isegi valu

tekitamine.

13. Eelnõu § 1 p 13: teisele isikule seksuaalse materjali

saatmise kriminaliseerimine KarS §-le 1531 (seksuaalne

ahistamine) lisatakse uue väärteokoosseisuna lõige 11:

teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse

sisuga visuaalse materjali edastamise eest tema tahte

vastaselt. Loodav koosseis saab olema vastuolus sama

paragrahvi esimese lõikega. Kui esimene lõige jääb

muutmata kujul kehtima, tähendab see, et kui tungitakse

vahetult teise isiku kehalisse 8 privaatsfääri (nt

käperdamine, vahetus läheduses enese paljastamine),

peab karistatavuse jaoks olema lisaks veel

inimväärikuse alandamise eesmärk või tagajärg. Pelgalt

mingi pildimaterjali edastamise korral selliseid

lisatingimusi enam vaja ei ole. Teisisõnu ei tundu

loogiline, et reaalselt inimese kehalisse sfääri sekkuva

teo karistatavus eeldab täiendavaid lisatingimusi

võrreldes pelgalt seksuaalse materjali saatmisega. Seda

probleemi saaks lahendada nt selliselt, et jätta praegusel

kujul seadusemuudatus tegemata, kuid eemaldada

kehtivast seadusest sõna kehaline. Esimeses lõikes

nimetatud sõnastus tegevus katab ka pildimaterjali

saatmise. Kui pidada õigushüvena silmas isiku

seksuaalset enesemääramisõigust, on ebaselge seegi,

miks piirdub eelnõu vaid visuaalse materjali

edastamisega – kui silmas peetakse nn

küberliputamisest, siis saab seda teha nt ka helifailide

saatmisega, mis võib samuti olla kannatanut oluliselt

häiriv. Seejuures on loodava §-ga 1574 peetud

vajalikuks kriminaliseerida seksuaalsusele viitavate

audioklippide lubamatu edastamine.

Arvestatud, eelnõu muudetud ja

tegu viidud eraldi koosseisu

alla.

14. Eelnõu § 1 p 14: seksuaalse ahistamise juriidilise isiku

trahvi ajakohastamine KarS § 1531 juriidilise isiku

karistusmäära 2000 eurot tõstetakse 200 000 euroni.

Selle muudatuse selgitus on juriidilise isiku

karistusmäära ajakohastamise vajadus. Kogu KarS-i

sanktsioonisüsteemi silmas pidades pole mõistetav,

kuidas on juriidilise isiku poolt toime pandud

seksuaalse ahistamise eest mõistlik karistusmäär kuni

200 000 eurot (vrd kõigi teiste sama jao või ka peatüki

koosseisudega).

Arvestatud, säte eelnõust välja

jäetud ja tegu viidud eraldi

koosseisu alla, mille kohaselt

on karistusmäär juriidilise isiku

väärteo korral on kuni 32 000

eurot.

15. Eelnõu § 1 p 15: ahistava jälitamise sanktsiooni

tõstmine Ahistava jälitamise (KarS § 1573)

sanktsioonimäära tõstetakse üheaastaselt vangistuselt

kolmeaastasele vangistusele. Ka see on seadusandja

õiguspoliitiline valik, kuid vajaks siiski analüüsimist,

kuidas suhestub see karistusmäär ülejäänud

sanktsioonisüsteemiga (vrd kasvõi hooldaja kohustuse

rikkumise uue kuriteokoosseisu sanktsiooniga (kuni üks

aasta vangistust)).

KarS § 1241 puhul õigustab

madalat karistuse ülemmäära

asjaolu, et karistatavusmoment

on toodud niivõrd palju

ettepoole (erinevalt nt KarS §-st

121 pole nõutav tervise

kahjustamine või isegi valu

tekitamine). Antud

karistusmäära valikul oli

peamiseks võrdlusmomendiks

KarS § 137, millele viitab mh

ahistava jälitamise koosseisus

sisalduv subsidiaarsusklausel,

kuid arvestades, et koosseisude

kohaldamisalad ei ole kattuvad,

otsustati ka KarS § 1573

vangistuse ülemmäär tõsta

kolme aasta peale.

16. Eelnõu § 1 p 16: seksuaalse sisuga isikuandmete

avaldamise kriminaliseerimine KarS-i lisandub uus §

1574: teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse

iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse

edastamise või avaldamise, samuti selle pildi, video või

muu teabetalletuse muutmise, töötlemise või tootmise

ja seejärel edastamise või avaldamise eest karistatakse

rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

Loodava koosseisu pealkiri räägib seksuaalse sisuga

isikuandmete avaldamisest, koosseisu kirjeldus aga

teabetalletustest. Siingi on vaja mõistete läbikirjutamist

ja süsteemset käsitlust. Samuti väärib kordamist, et

eelnõukohast sanktsiooni silmas pidades saab teo

toimepanemisega ähvardamine olema raskuselt

samaväärne teo tegeliku toimepanemisega.

Seletuskirjas on märgitud, et isik, kellest seksuaalse

iseloomuga materjali on avaldatud, peab olema

äratuntav. Kuriteokoosseisu enda tekstist see ei tulene.

Seletuskirja järgi ei ole äratuntavuse kriteeriumi

täitmiseks vajalik, et ka võõrad inimese ära tunneksid,

vaid isik peab olema äratuntav temaga lähemalt (või

lausa intiimselt) kokku puutunud inimestele. See on

väga ebamäärane määratlus ning jääb arusaamatuks,

mille alusel ning milliste inimeste (tuttavate)

perspektiivist tuleb äratuntavust praktikas hindama

hakata.

Arvestatud. Eelnõu sõnastust

muudetud selliselt, et pealkiri

räägiks seksuaalse sisuga

materjalidest. Karistusmäära

korrigeeritud ja seletuskirja

täiendatud.

17. Eelnõu § 3: VTMS-i tehniline muudatus VTMS § 73 lg

1 p 1 täiendatakse selliselt, et kohtuväline menetleja

saab teha otsuse ka loomapidamise keelu määramise

kohta. Lisaks tuleks ilmselt samamoodi muuta ka

VTMS § 74, mis sätestab nõuded kohtuvälise menetleja

otsuse sisule ning mis praegu ei hõlma võimalikku

otsustust loomapidamise keelu kohta. Kavandatavate

muudatuse mõjule eelnõus antud hinnang on

muudatuste sisu silmas pidades liiga tagasihoidlik,

mööndes üksnes menetluste arvu mõõdukat kasvu ning

kohtute töö mõnevõrra keerulisemaks muutumist. Pea

kõigi eelnõus tehtavate muudatuste puhul mööndakse

koormuse kasvu menetlejatele, järeldades samal ajal

kokkuvõtvalt, et mõju õiguskaitsesüsteemile ja

Arvestatud eelnõu ja

seletuskirja täiendatud.

halduskoormusele jääb olemasoleva süsteemi

toimimisvõime piiridesse. Tegelikult ei tööta süsteem

juba praegu oma „toimimisvõime piirides“, vaid tublisti

üle selle.

Riigiprokuratuur

1. Prokuratuuri hinnangul on KarS § 361 lisamine küsitav.

Süüvõimetuse korral ei juhi isik oma käitumist või ei

saa ta selle tähendusest aru. See tähendab, et isik ei tea,

kuidas ta käitub ja sellise seisundi tekitamine ei tähenda,

et isik sooviks kuritegu toime panna. Küsimusi tekitab

ka lause, et „kohus võib kohaldada KarS §-s 60

sätestatut või vabastada isiku karistusest, kui

toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo tunnused,

kuid isik on teinud kõik endast oleneva, et süüteo

toimepanemist ära hoida“. Siinkohal tekib küsimus,

kuidas saab eeldada, et isik, kes oma käitumist ei

kontrolli (või ei saa aru süüteo tähendusest), võiks teha

kõik endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida.

Isegi kui isik teeb midagi, mis kõrvalseisja pilgu läbi

võiks süüteo toimepanemist ära hoida, siis miks peaks

selline tahte poolt kontrollimata tegu karistuse suurust

mõjutama, eriti kui arvestada, et samasugune tahte poolt

kontrollimata lõpuleviidud süütegu toob kaasa

karistamise. Isegi piiratud süüdivus (KarS § 35), mis

lubab samuti karistust kergendada, ei kehtesta taolist

ärahoidmise nõuet, kuigi isik on üksnes osaliselt süüdiv,

mitte täiesti süüvõimetu.

Arvestatud, eelnõu muudetud ja

toimepanemise ära hoidmist

puudutav osa sättest välja

jäetud.

2. KarS § 58 p 4 täpsustamine – Perevägivalla kui

raskendava asjaolu täpsustamine „elukaaslasega“

Prokuratuur toetab muudatust. Riigikohus on oma

hiljutises otsuses nr 1-24-3763/33 leidnud, et

põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine oleks käsitleda

erinevalt neid, kes on formaalses vanema-lapse suhtes,

ning neid, kes on sisuliselt samaväärses faktilises

peresuhtes. Seaduse mõttes peaks määravaks olema see,

milline on poolte vaheline suhe sisuliselt, st kas neil on

lähedased perekonnasuhted, sotsiaalne ning

emotsionaalne side jne. Samast loogikast võiks

prokuratuuri hinnangul lähtuda ka KarS § 58, kuna teo

raskus ei olene mitte niivõrd teo toimepanija ja

kannatanu vahelise suhte formaalsest poolest, vaid

nende suhte tegelikust sisust.

Arvestatud. Kuigi eelnõu

tekstis asendati “elukaaslase”

mõiste “paarisuhtepartneriga”,

vastab ka see termin kirjeldatud

suhte tunnustele.

3. Prokuratuur juhib tähelepanu, et KarS § 120 lg 1 p 3 on

eelnõu tekstis ja seletuskirja tekstis erineva

sõnastusega. Samuti esineb seletuskirjas kaks korda

punkt 4, mistõttu on punktide sõnastused eelnõus ja

Arvestatud, eelnõu ja

seletuskirja muudetud.

seletuskirjas erinevad. KarS § 120 lg 1 p 3 puhul võiks

lähtuda KarS § 141 ja § 1411 sõnastustest. Praegusel

kujul lisandub uusi termineid juurde ja on keeruline

mõista, miks terminid erinevad. Sõnastus võiks olla

„vägistamise või tahtevastase sugulise iseloomuga teo

toimepanemisega“. Eelnõus on termin „vägistamine“

sama, mis KarS §-s 141, kuid sisse on toodud

ebamäärane „muu vägivaldne ja nõusolekuta sugulise

iseloomuga tegu“. Selge on see, et kui isikut

ähvardatakse mingi teoga, on see tema tahtevastane.

Samas ei pea tegu olema vägivaldne, vaid võib olla ka

näiteks abitusseisundit ära kasutades toime pandud.

4. Küsimusi tekitab vabadusevastase süüteo

toimepanemisega ähvardamine. Selleks peab tõendama,

et on alus karta ähvarduse täideviimist, mida saab

sisuliselt tõendada ainult läbi selle, et varem on midagi

sarnast reaalselt tehtud ehk toimepanija on juba

kannatanu vabadust piiranud. Prokuratuuri hinnangul

jääb vabaduse piiramisega ähvardamise juures alles oht,

et näiteks koduaresti pandud laste vanematest saavad

kurjategijad, kui nad keelavad lastel kodust lahkumise

kuni kodutööd on tehtud. Samuti väärib tähelepanu, et

kui kannatanu pöördub politseisse üksnes väitega, et

teda ähvardati kinni siduda, on keeruline tõdeda, et

tegemist oli tõsiseltvõetava ähvardusega, mille

täideviimist kannatanu pidas reaalseks. Kui aga

kannatanuga on juba sellisel määral manipuleeritud, et

ta ei julge ähvarduse tõttu kuhugi minna, on tegemist

vabaduse võtmise, mitte sellega ähvardamisega. Samuti

näiteks kui kannatanut ähvardaks keldrisse kinni panna

selliselt, et keegi ei leia teda sealt kunagi üles, on

prokuratuuri hinnangul pigem tegemist tapmisega

ähvardamisega.

Arvestatud, seletuskirja

muudetud. Märgime siinjuures,

et PKS § 124 lg 1 sätestab

isikuhoolduse mõiste, mille

kohaselt on isikuhooldus

hooldaja kohustus ja õigus last

kasvatada, tema järele valvata

ja tema viibimiskohta määrata

ning lapse igakülgse heaolu eest

muul viisil hoolitseda.

Lugedes sätet koostoimes sama

paragrahvi teise lõikega, mis

sätestab väärkohtlemise ja

“alandavate kasvatusabinõude”

kasutamise keelu, tuleks asuda

seisukohale, et vanematel on

oma alaealise lapse eest

hoolitsemise kohustuse ja

koolikohustuse täitmise

tagamise raames mh võimalik

ka lapse liikumisvabadust

seaduslikult piirata, eeldusel, et

see ei toimu alandaval moel.

5. Ähvardamise koosseisus kasutatav „olulise vara“

mõiste on ebapiisavalt määratletud. Muudatuse järgi on

„oluline vara“ see, mida kannatanu emotsionaalselt

oluliseks peab. Viimasel ajal heidetakse pidevalt ette, et

kuriteokoosseisud on sellised, et riigiasutused ei saa ka

ise aru, mis koosseisu alla mahub. Lahendus ei saa olla

õigusselgust veelgi vähendada. Iga eluline konflikt ei

pea olema kriminaalkorras karistatav. Lisaks eelnevale

Teadmiseks võetud. Tõstatatud

probleem on arusaadav, kuid ka

kehtiv lahendus on oma toimelt

puudulik, pannes sarnase teo

puhul (nt ähvarduse korral auto

klaasid puruks peksta)

kriminaalvastutuse

võimalikkuse sõltuvusse

võiks kaaluda KarS § 120 karistuse ülemise piiri

tõstmist.

sellest, kui väärtuslik on kellegi

auto. Selline lähenemine ei ole

põhjendatud, kuna eelduslikult

võib taoline ähvardus üldjuhul

kõigile adressaatidele mõjuda

sarnaselt ning vara täpne

väärtus on taolistel momentidel

kannatanu jaoks sageli

teadmata ja ka teisejärguline.

Märkimist väärib, et kehtiv

lahendus mõjutab iseäranis

negatiivselt varaliselt

vähemkindlustatud isikuid,

kelle vara (nt auto) võib

objektiivselt olla madalama

väärtusega, kuid eluliselt sama

vajalik, kui mõnele teisele

isikule kuuluv kallim sõiduk.

6. KarS § 121 muutmine ja täpsustamine – pealkirja

muutmine, sanktsiooni muutmine, perevägivald

kvalifitseeritud koosseisuna, sõltuvussuhe eraldi

kvalifitseeriva tunnusena Prokuratuur on pealkirja

muutmise osas jätkuvalt seisukohal, et kehaline

väärkohtlemine hõlmab tegelikult oluliselt rohkem kui

tervise kahjustamine, kattes nii füüsilise kui vaimse

tervise. Kui seadusandja peab vaimse tervise eraldi

toonitamist vajalikuks, võiks pealkirjana kaaluda

„vaimne ja füüsiline väärkohtlemine“ või kasutada

kunagist pealkirja „tervise kahjustamine ja kehaline

väärkohtlemine“. Eelnõus välja pakutud pealkiri on

liialt lohisev. Täiendavalt märgib prokuratuur, et kuigi

vaimne tervis on ka praegu kaitstavaks hüveks, ei ole

prokuratuur teadlik ühestki KarS § 121 kaasusest, mis

sisaldaks üksnes vastavat etteheidet. Esinevad

ilmselged tagajärje ja põhjusliku seose tõendamise

probleemid, samuti konflikt vähese intensiivsusega

füüsilise mõjutamisega (vt ka Riigikohtu otsust nr 1-16-

10326/51, p 27). Vaimse tervise puhul tõusetuvad

järgmised küsimused: millisel tasemel stress ja ärritatus

on selline, et ületab vähemalt sama piiri, mis on seatud

füüsilisele mõjutamisele ning kas selle hindamiseks

eksisteerib objektiivne mõõdupuu; kas tervise

kahjustamine vaimse tervise tähenduses tähendab, et

kannatanule peaks olema pandud mõni RHK F00-F99

toodud psüühika- ja käitumishäire diagnoos ning kas

igas sellises kaasuses tuleks ekspertiis määrata.

Eelnevast lähtuvalt leiab prokuratuur, et vaimse tervise

kahjustamise käsitlemine KarS § 121 järgi on

Arvestatud, muudatus eelnõust

välja jäetud.

ebapiisvalt määratletud ja pole arusaadav, mis sätte alla

täpselt läheb.

5. Seletuskirjast nähtub, et KarS § 121 lg 2 p 2 üldine

eesmärk on kaitsta neid ohvreid, kes on vägivalla

toimepanijaga seotud või olnud seotud sellisel viisil,

mis suurendab suhte isiklikkuse kaudu vägivalla mõju

ja ohtu ning ohvri haavatavust. Sellise kaitse alla peavad

eelnõu kohaselt minema selgelt ka need ohvrid, kes on

toimepanija endised partnerid. Samas kinnitab

seletuskiri, et kvalifitseeritud koosseis võib endiste

partnerite vahel olla siiski välistatud, kui pooled olid

seotud palju aega tagasi, neil puudus sisuline ühiselu

või muu seotus jne. Teisisõnu jääb ka plaanitava

seadusemuudatuse jõustumisel jätkuvalt kohtute

sisustada see, milline on poolte vaheline seotus kuriteo

toimepanemise ajal tegelikult. Sellest küsimusest on

kohtupraktikas juba Riigikohtu 2020. aastal kohtuasjas

nr 1-19-3377/32 tehtud otsusest alates ka lähtutud.

Suunis, et kohtud peavad seda küsimust hindama,

liigutatakse aga eelnõuga seaduse tekstist seletuskirja

teksti. Prokuratuur jääb skeptiliseks, kas selline

muudatus on mõistlik, kuna kohtud peavad õiguse

mõistmisel eeskätt lähtuma siiski seaduse tekstist ja

varasemast kohtupraktikast. Prokuratuur leiab, et KarS

§ 121 lg 2 p 2¹, s.o sõltuvussuhe eraldi punktina

sätestamine, ei loo sisulist lisaväärtust, sest

sõltuvussuhe on ka praegu normis hõlmatud. Selle

eraldi mainimine muudaks seaduse asjatult

keerulisemaks.

Arvestatud. Muudatus eelnõust

välja jäetud.

6. KarS § 1241 lisamine – Hooldaja kohustuse rikkumine

Prokuratuur palub jätkuvalt pöörata tähelepanu sellele,

et karistusseadustikus eksisteerib § 171 ja nimetatud

koosseis on nii pealkirja kui sisu poolest KarS §-le 1241

äärmiselt sarnane. Vaadates seletuskirjas toodud

näiteid, on keeruline mõista, kumba paragrahvi peaks

tegelikult kohaldama. Enamik juhtumeid liigituvad

prokuratuuri hinnangul mõlema paragrahvi alla ja jääb

arusaamatuks, mille järgi tuleb koosseisude vahel valik

teha. Pigem tuleks KarS § 171 täiendada või selgemalt

välja tuua piirid KarS § 1241 ja § 171 vahel. Näiteks

tekib küsimus, et kas ema vastutab lapse hooletusse

jätmise korral § 171 alusel, kuid kasuisa § 1241 alusel.

Samuti täidab nii mõnigi seletuskirjas esitatud näide

mõne teise kuriteo koosseisu. KarS § 1241 on sisemiselt

vastuoluline. Sätte kohaselt võivad olla karistatavad nii

ravimi andmata jätmine kui ka selle tahtevastane

manustamine. Nii võib aga tekkida näiteks küsimus, et

kui tõrges teismeline/vanur keeldub ravimi võtmisest,

Arvestatud, sätet täiendatud

subsidiaarsusklausliga, mis

viitab KarS §-le 171. Samuti

täiendatud seletuskirja

selgitustega, mis aitavad sätete

erisuse paremini esile tuua.

kas siis hooldaja igal juhul vastutab. Ebaselgeks jääb,

kes on „hooldamise kohustusega isik“ ning mida

tähendavad terminid „hooldaja“, „hooldusõigusega

isik“ ja „eestkostja“. Näiteks kui isik elab oma eakast

emast eemal, kelle eest tal on perekonnaseadusest

tulenev kohustus hoolitseda ja ta palub naabril või

sugulasel ema järele vaadata, siis kes vastutab ja mille

alusel. Teisisõnu, kas hoolduse kohustusega isik on

kohaliku omavalitsuse poolt määratud isik,

perekonnaseadusest tuleneva kohustusega isik või

naaber/sugulane, kellel paluti eaka ema eest hoolitseda

ja kelle näol on tegemist faktilise hooldajaga. Tasuks ka

kaaluda, kas iga tegu, mis on KarS §-s 1241 välja

toodud, peab olema kriminaalkorras karistatav. Kui

eesmärk on ka leebemaid rikkumisi karistada, võiksid

need olla karistatavad väärteo korras.

7. Prokuratuur toetab sellesisulise käitumise karistatavaks

muutmist. Küll aga tuleb tähelepanu juhtida KarS §

1531 sanktsiooniraamistikule. Kui eelnõu praegusel

kujul vastu võetaks, oleks teise inimese kehaline

seksuaalne ahistamine karistatav väärteona,

maksimaalselt 30-päevase vabadusekaotusega, tema

kehaline väärkohtlemine oleks aga karistatav

kriminaalkorras, minimaalselt 1 kuu pikkuse

vabadusekaotusega. Prokuratuur kahtleb, kas selline

lähenemine on koherentne. See tähendaks, et näiteks

kellegi löömine või tõukamine ühel korral selliselt, et

isikule tervisekahjustust ei teki (vt nt Harju Maakohtu

otsuseid nr 1-22-2278/5 ja 1-20-5762/4), oleks

karistatav raskemalt kui kellegi kinni hoidmine, pikali

surumine ja vastu tahtmist suudlemine, käperdamine

ning intiimpiirkondadest haaramine (vt nt Harju

Maakohtu otsuseid nr 4-25-1453/25 ja 4-18-4378/15).

Teisisõnu, ka raskeim seksuaalne ahistamine oleks igal

juhul kergemalt karistatav kui kergeim kehaline

väärkohtlemine. Tuleb aktsepteerida seadusandja soovi

karistada kehalist väärkohtlemist raskemalt kui kehalist

ahistamist, kuid seadus, mis võimaldab näiteks pikka

aega kestvat käperdamist karistada maksimaalselt 30-

päevase arestiga ja samas pikka aega kestvat peksmist

karistada maksimaalselt 3-aastase vangistusega, ei ole

sisult järjepidev. Mõlemal juhul on tegemist kannatanu

kehalise puutumatuse tõsise rikkumisega, seksuaalse

ahistamise puhul rünnatakse lisaks sellele aga ka

spetsiifiliselt isiku seksuaalse enesemääramise õigust.

Kaaluda võiks, kas sõnastus „seksuaalse sisuga

visuaalne materjal“ on kõige õnnestunum. Eelnõus

kasutatakse KarS § 1574 sõnastuses näiteks fraasi

„seksuaalse sisuga teabetalletus“, karistusseadustikust

leiab täna aga enim viiteid hoopis seksuaalse sisuga

Arvestatud osaliselt.

Mõistekasutust ühtlustatud

(teos).

„teostele“. Oluline on tagada terminoloogiline

järjepidevus.

8. KarS § 1573 muutmine – Ahistav jälitamise sanktsiooni

maksimummäära tõstmine Prokuratuur toetab

ülemmäära tõstmist kolmele aastale. Selline muudatus

annab kohtule võimaluse mõista karistusi, mis on

senisest oluliselt õiglasemas proportsioonis ahistava

jälitamise ebaõigussisuga. Praktikas on arvukalt

kaasuseid, milles ahistav jälitamine on kestnud näiteks

1-2 aastat või kauemgi. Sellistes olukordades on

ebaõiglane karistada teo toimepanijat maksimaalselt 1-

aastase vangistusega.

Arvestatud.

9. KarS § 1574 lisamine – Seksuaalse sisuga andmete

ebaseaduslik avaldamine Prokuratuur toetab

sellesisulise käitumise karistatavaks muutmist. On

vastuvaidlematu, et nii välismaine kui siseriiklik

kogemus näitab, et taoline vägivallavorm on levinud,

samas on seni puudunud riigil võimalus

süüteomenetluse raames kannatanuid kaitsta.

Prokuratuuri hinnangul on alust kaaluda sõna

„teabetalletus“ asendamist sõnaga „teos“, tagamaks, et

karistusseadustik oleks sõnakasutuselt järjepidev.

Nimelt kasutatakse näiteks lapsporno kontekstist

justnimelt sõna „teos“ (vt ka KarS § 175, § 178, § 179

ja § 180).

Arvestatud, sõnastust

muudetud.

10. Lõpetuseks peab prokuratuur oluliseks märkida, et näeb

eeltoodud probleemkohtade lahendamata jätmisel

ebaselgete kriminaalasjade arvu kasvu, milles kas

kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral või

hiljem lisandub arvukalt kaebemenetlusi, sest segaselt

sõnastatud koosseisud võimaldavad väga erinevaid

tõlgendusi ja tekitavad erinevaid ootusi.

Prokuratuur toetab karistusseadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõud ning sellega õigusselguse

parandamist ja efektiivsema karistusõigusliku

reageerimise võimaldamist.

Teadmiseks võetud.

Tartu Ringkonnakohus

1. Ähvardamiskoosseisu – s.o karistusseadustiku (KarS) §

120 – laiendamine on põhjendatud. Siiski märgime

järgmist. Praegu valitud n-ö loetelu-suund on küll

positiivne õigusselguse aspektist, aga selline kasuistlik

lähenemine võib jätta õiguskaitse edaspidigi lünklikuks.

Nii nähakse eelnõuga ette karistus ka ähvardamise eest

inimese kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku

avaldamisega. Eeldatavasti võib inimesele samavõrra

rängalt mõjuda ka muud laadi andmete avaldamisega

ähvardamine. Nt puutuvalt terviseandmetesse: on

mõeldav, et A põeb mõnda ränka haigust (nt AIDS-i) ja

Teadmiseks võetud. Ühelt poolt

saab nõustuda käsitlusega, et

ähvardamise koosseisu peaks

veelgi enam laiendama. Samas

eeldaks vastava ähvardamise

koosseisu alternatiivi loomine

ka seda, et nende andmete

päriselt avaldamine oleks

omakorda (ja eelduslikult ka

raskemalt) karistatav. Sellised

ulatuslikud muudatused vajaks

B lubab selle fakti kellelgi kolmandale (üldsusele)

teatavaks teha: lootusega, et teised hoiavad edaspidi A-

st eemale, et A-le ei pakuta enam kindlustust,

üürikorterit vms. Seetõttu võiks kaaluda suuremat

sõnastuslikku abstraktsust. Näiteks räägitakse Saksmaa

karistusseadustiku sundimis-koosseisus (§ 240) „tõsise

negatiivse tagajärjega“ ähvardamisest (mit einem

empfindlichen Übel). Tuleb möönda, et selline sõnastus

oleks määratletuspõhimõtte koha pealt eelnõuga välja

pakutust n-ö kriitilisem, ent selliselt oleks võimalik

vältida mõningaid ebaloogilisi karistatavuslünki. Samas

võiks sellise täienduse lisada eelneva loetelu lõppu, nt

„või muu raske tagajärjega ähvardamisega“.

Konstruktsioon „või muu“ on karistusseadustikus väga

levinud ja selliselt talitamine vähendaks

määratletuspõhimõtte riivet: eelnevad konkreetsed

punktid kohustaks seaduse kohaldajat rakendama seda

seadust vaid siis, kui ähvarduses välja toodud tagajärg

on eelnevat loetelu silmas pidades piisavalt tõsine. Kui

seesugune lahendus sobiv ei tundu, võiks ehk eeskujuks

olla KarS § 214 (väljapressimine), kus räägitakse

samuti andmete avaldamisest, ent seda suurema

abstraktsuse astmega, täpsemini „häbistavate“ andmete

avaldamisest. Viimaks võiks aga mõelda ka hoopis

sellele, kas mingite andmete avalikustamisega

ähvardamine üldse kriminaalkaristust vääribki.

oleks aga mõistlik sisse viia

eraldi eelnõuga, kus ideed on

laiemalt arutatud, eriti seetõttu,

et keskseks küsimuseks on, mis

andmete avalikustamist

täpsemalt kriminaliseerida

tuleks ja missuguse täpsusega

tuleks koosseis seaduses

määratleda.

2. KarS §-ga 120 seoses tekib ka küsimus, kelle osas peaks

ähvardus tehtud olema. Kas koosseisu täidab nt see, kui

A ütleb B-le, et ta avaldab C seksvideo? See

problemaatika seondub Riigikohtu lahendiga nr 1-19-

9448/32, kus kõrgeim kohus analüüsis seda, kas

ähvardamist kujutab endast juhtum, kus D ütles

Häirekskuse töötaja E-le, et ta kavatseb tappa oma

venna F. Riigikohus seda konkreetsel juhul eitas. Aga

kas mingitel juhtudel selline kolmnurkähvardamine

siiski kõne alla tulla võiks? Näiteks kui G ütleb

väikelapse H emale Ile, et ta tapab H ära, võiks ju olla

tegemist karistamist vääriva teoga. Nt Saksa seaduses

(§ 241) on välja toodud, et ähvardus peab olema

suunatud ähvarduse n-ö adressaadi või temale lähedase

isiku vastu.

Arvestatud osaliselt, KarS §

120 täiendatud viisil, et

(selgelt) karistatavaks muuta ka

juhud, mil ähvardatakse

kannatanu pereliiget tapmise,

tervise kahjustamise või

seksuaalse enesemääratlemise

või vabadusevastase süüteo

toimepanemisega.

3. KarS § 121 välja pakutud pealkiri oleks väga „lohisev“.

Kas ei võiks kõne alla tulla „Kehaline ja/või vaimne

väärkohtlemine“?

Koosseis eelnõust välja jäetud

(vt ülal).

4. KarS § 121 lg 1 sanktsioonimäära tõstmine on

põhjendatud.

Arvestatud.

5. KarS § 1241 kehtestamine tekitab mitmeid küsimusi.

Esiteks on see väga kasuistlik regulatsioon. Ilmselt on

peale hooldussuhte veel muidki olukordi, kus ühel

inimesel on n-ö võim teise inimese üle – aga neis

olukordades toime pandud teod kõnealuse normi alla ei

langeks. Teiseks saab mitmed näidetena välja toodud

teod subsumeerida juba olemasolevate normide alla.

Kommenteerime vaid paari üksikut näidet.

Asendusperes sundis vanem lapsi karistusena seisma 12

tundi või kauemgi ühe koha peal: selline pikk seismine

tekitab valu või isegi tervisekahjustuse ehk tegemist oli

KarS § 121 pärase teoga; teiseks oli tegu alusetu

vabaduse võtmisega KarS § 136 mõttes, sest vanem

sundis last läbi viimase jaoks tõsise (kasvõi

konkludentse) ähvarduse (nt oleks last oodanud vastasel

juhul löömine, karjumine vms) kindlas asukohas

viibima. Alusetu ravimite andmise juhtumid kujutavad

endast tervisekahjustuse tekitamist: ravim mõjutab keha

toimimist ehk toob kaasa patoloogilise seisundi.

Kolmandaks oleks määratletuspõhimõtte seisukohast

väga problemaatiline karistuse ettenägemine

„inimväärikust alandava kohtlemise eest“. See oleks

üdini abstraktne säte. Sedavõrd abstraktsed normid

sobivad põhiseadusse, aga mitte (piisavat) konkreetsust

eeldavasse karistusseadustikku.

Arvestatud.

Loodav säte toob võrreldes

kehtivas KarS-is sisalduvate

sätetega (eelkõige KarS § 171)

kirjeldatud väärkohtlemise

juhtudel karistatavusmomendi

ettepoole. See nähtub ka

paragrahvi võrdlemisi madalas

karistusmääras, milleks on

eelnõu kohaselt rahaline

karistus või kuni üheaastane

vangistus. Samuti on

koosseisualternatiivide

realiseerimine võimalik üksnes

juhul, kui tegu on toime pandud

teadvalt ja korduvalt. Erinevalt

KarS §-st 171 ei ole koosseisu

realiseerimiseks vaja tuvastada

ohtu hooldatava või

eestkostetava elule või

tervisele, vaid piisab ainuüksi

asjaolust, et subjekti on

väärkoheldud. Siiski on selguse

huvides paragrahvi lisatud ka

subsidiaarsusklausel, mille

kohaselt tuleb sätte

kohaldamine kõne alla üksnes

juhul, kui KarS § 171

kohaldamine on eelnevalt

välistatud.

Kui hooldamise kohustuse

rikkumine toob kaasa

tervisekahjustuse või surma või

tuvastatakse, et toimepanija

eesmärgiks oli hooldusalusele

tervisekahjustuse või surma

põhjustamine, tuleb ta

vastutusele võtta nende

karistusseadustiku sätete alusel,

mis näevad ette karistuse

selliste tagajärgede

põhjustamise või põhjustamise

katse eest.

6. KarS § 1574 jääb mõneti ebaselgeks. Normi sõnastus on

selline: „Teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse

iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse

edastamise või avaldamise, samuti sellise pildi, video

või muu teabetalletuse muutmise, töötlemise või

tootmise ja seejärel edastamise või avaldamise eest.“

Mõistmatuks jääb, miks on tarvis osa „samuti sellise

pildi, video või muu teabetalletuse muutmise,

töötlemise või tootmise ja seejärel edastamise või

avaldamise eest“. Teabetalletuse edastamine või

avaldamine on ju normi alguse kohaselt niikuinii

karistatav – seda sõltumata sellest, mis selle

teabetalletusega eelnevalt tehtud oli (näiteks kas seda

oli muudetud või töödeldud või mitte). Siiski tuleb

tunnustada otsustust mitte kriminaliseerida pelka sellise

teabetalletuse valmistamist või isegi valdamist, vaid

alles edastamist või avaldamist: selliselt talitamine on

karistusõiguse ultima ratio-printsiibist tulenevalt

põhjendatud.

Valitud sõnastuse eesmärgiks

on selgelt esile tõsta nn

deepfake elementi, st et

karistatav on mh teoste ise

genereerimine või

(seksuaalseks) töötlemine.

Andmekaitse Inspektsioon

1. KarS § 1571 lg 1 näeb karistatava teona lisaks

avaldamisele ka ebaseadusliku juurdepääsu

võimaldamise. Kavandatav KarS § 1574 lg 1 on

suunatud avaldamisele ja edastamisele. Tekib küsimus,

kas kavandatav KarS § 1574 lg 1 on suunatud ainult

avaldamisele ja edastamisele ning juurdepääsu

võimaldamine on teadlikult kõrvale jäetud või KarS §

1574 lg 1 koosseisu mõttes läheks ka ebaseadusliku

juurdepääsu võimaldamine edastamise alla. Selles osas

võiks eelnõu seletuskirja selguse huvides täpsustada,

sest seletuskirjast ei tule see üheselt välja. Kaaluda

võiks ka terminoloogia täpsustamise vajadust.

Seletuskirjas kasutatakse ka termineid intiimse

iseloomuga ja seksuaalse iseloomuga teave. Mõistlik

oleks selguse huvides KarS § 1574 lg 1 juures

seletuskirjas nende erinevus ja suhestumine

süüteokoosseisu lahti kirjutada.

Arvestatud, eelnõu sõnastust

muudetud selliselt, et see

hõlmaks otsesõnu ka

kättesaadavaks tegemise.

Eestimaa Loomakaitse Liit

1. Kohaliku omavalitsuse eeskirja rikkumisele tuginev

loomapidamise keeld tekitab põhiseaduspärasuse ja

õigusselguse probleeme ning viib piirkonniti erineva

karistatavuseni. Kavandatav norm praegusel kujul on

põhiseadusega vastuolus.

Kuivõrd kavandatav säte võimaldab kohaldada

lisakaristust igasuguse loomade pidamisega seotud

nõuete rikkumise eest, siis laieneb antud norm ka

Eelnõuga on silmas peetud

looma pidamise kohta

kehtestatud nõudeid laiemalt

kui KOV-ide kehtestatud

loomapidamise eeskirjad.

Selgitame, et loomapidamise

keelu kohaldamine tuleb sätte

sõnastuse kohaselt kõne alla

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel

kehtestatud kasside ja koerte pidamise eeskirjade

rikkumisele.

Kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud koerte ja

kasside pidamise eeskirjad reguleerivad loomade

pidamise nõudeid suhetes avaliku korra ja inimeste

õigustega ning piiravad isikute tegevust koerte või

kasside pidamisel. Praktikas on eeskirjad oma sisult

probleemsed – need kordavad seaduste norme, sh nii

laiendavad kui kitsendavad neid ning kehtestavad

nõudeid, milleks volitust pole antud. Ka on need

omavalitsuste lõikes erineva sisu ja ulatusega.

Õiguskantsler on korduvalt eeskirjade vastavust

seadustele ja põhiseadusele kontrollinud ja tuvastanud

hulganisti rikkumisi.

kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega

vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega.

Seejuures peab seadusandja kõik põhiõiguste

seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi

nende sätestamist delegeerida kohalikule

omavalitsusele. Reeglina tähendab see, et määruseandja

võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja -vabaduste

piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada

seaduses sätestatuga võrreldes täiendavaid piiranguid.

Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem

intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada

täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva

volitusnormi alusel määrusega. Seejuures peab

seadusandja kõik põhiõiguste seisukohalt olulised

küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist

delegeerida kohalikule omavalitsusele. Reeglina

tähendab see, et määruseandja võib seadusega

kehtestatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid üksnes

täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga

võrreldes täiendavaid piiranguid.

Kui iga omavalitsus saab ise otsustada, millised

kohustused koerte ja kasside pidamise eeskirjaga

kehtestatakse, võib eelnõu kaasa tuua olukorra, kus

Eesti eri paigus on loomapidamise keelu

kohaldamise aluseks erinevad teod. See ei ole

kooskõlas õigusselguse, võrdse kohtlemise ega

karistusõiguse määratletuse põhimõttega.

ELL hinnangul peab KarS § 52² jääma eeskätt loomade

heaolu kaitseks mõeldud lisakaristuseks, mida

kohaldatakse olukorras, kus isik on looma suhtes toime

pannud lubamatu teo või muul viisil näidanud, et tema

raskekoeliste rikkumiste korral

(ning latti on kooskõlastusringi

järgselt veelgi kõrgemale

tõstetud). Selliste rikkumiste

aluseks on kõige

elementaarsemate

loomapidamise nõuete

(eelkõige looma hoidmine

kinnisel territooriumil või

looma kontrollimine avalikus

kohas) rikkumine. Sellised

rikkumised on taandatavad ka

seaduse tasandile ja

konkreetsed kohustused võivad

tuleneda näiteks

veterinaarseadusest või avaliku

korra üldreegleid sätestavast

korrakaitseseadusest.

edasine õigus loomi pidada ohustab looma elu, tervist

või heaolu. Avaliku korra või kohaliku omavalitsuse

eeskirjade rikkumise sidumine loomapidamise keeluga

ei ole praegusel kujul piisavalt põhjendatud ega

põhiseaduspärane.

2. Teiseks on eelnõu sõnastus liiga lai ka seetõttu, et

loomapidamise keelu kohaldamise aluseks võib olla

mitte ainult kahju tekitamine, vaid ka pelgalt ohu

põhjustamine inimese elule, tervisele või varale. ELL

hinnangul ei tohi ohu põhjustamine iseseisvalt olla

loomapidamise keelu kohaldamise alus.

Loomapidamine on oma olemuselt seotud teatud

tavapärase riskiga: loom võib liikuda ettearvamatult,

ehmuda, pääseda hetkeks omaniku kontrolli alt välja või

põhjustada olukorra, mida saab tagantjärele käsitada

riskina. Kui selline tavapärane või abstraktne risk on

piisav loomapidamise keelu kohaldamiseks, muutub

lisakaristuse kohaldamisala ebaproportsionaalselt

laiaks.

Arvestatud, eelnõu täiendatud

selliselt, et viidatud oht peab

olema oluline või korduv.

Samas märgime, et ohu

tekitamise alternatiivide

välistamine looks olukorra, kus

karistusõiguslik reaktsioon ei

oleks võimalik isegi juhul, mil

loom on korduvalt ohtlikult

käitunud ning tuleks ootama

jääda juhtumit, mil kahju

päriselt tekkinud on. Selline

lähenemine ei ole aga

põhjendatud.

3. Kolmandaks ei tohi loomapidamise keelu kohaldamise

aluseks olla igasugune tervisekahjustus või varaline

kahju. Eelnõu sõnastus võib hõlmata ka väheolulisi

juhtumeid, näiteks olukorda, kus koer pääseb aiast

välja, jookseb inimesele otsa ja inimene komistab või

saab väikese kriimustuse, või kus loom kahjustab

vähesel määral vara (kriimustab nt sõidukit). Sellistel

juhtudel ei pruugi loomapidamise keeld olla PS § 11

tähenduses proportsionaalne, kui puuduvad asjaolud,

mis näitaksid loomapidaja püsivat ohtlikkust või

sobimatust loomi pidada.

Kui eelnõu edasises menetluses peetakse vajalikuks

jätta KarS § 52² kohaldamisalasse ka inimese tervise või

vara kahjustamise juhtumid ning tänane eeskirjade

regulatsioon, tuleb need nõuded kehtestada seaduse

tasandil ning siduda kahju ja tervisekahjustus seejuures

selgete raskuse lävenditega. Tervisekahjustuse puhul

peaks loomapidamise keelu kohaldamine olema seotud

vähemalt raske tervisekahjustuse või korduva ja

süstemaatilise rikkumisega. Varalise kahju puhul peaks

aluseks olema vähemalt oluline varaline kahju. Samuti

tuleb välistada loomapidamise keelu kohaldamine

üksnes pelgalt ohu põhjustamise tõttu.

Tegemist on lisakaristusega,

mille kohaldamine on

menetleja igakordne

kaalutlusotsus ja mis peab

seega olema sobiv, vajalik ja

mõõdukas. Karistust on

võimalik kohtus vaidlustada.

Arvestades, et tegemist on

(võrdlemisi lühikese)

tähtajalise keeluga, mille

kohaldamist peab menetleja

igakordselt põhjendama, ei

oleks proportsionaalne ka

lähenemine, mil lisakaristust on

võimalik kohaldada üksnes

raske tervisekahjustuse korral

(KarS § 118 lävend on väga

kõrge!) või olulise kahju korral

(nt võiks sellisel juhul normi

reguleerimisalast välja jääda

juhud, mil loom tapab mõne

teise (lemmik)looma, kelle

materiaalne väärtus on

võrdlemisi madal.

4. Neljandaks toetab ELL seda, et loomapidamiskeeldu

saaks kohaldada ka kohtuväline menetleja, kuivõrd see

Osaliselt vastatud eelnevate

punktide all. Muudatustega

võib väärteo- ja kriminaalasjades muuta loomade

kaitseks vajaliku meetme tõhusamaks. Samas on eelnõu

praegusel kujul probleemne, sest loomapidamise keelu

kohaldamise alused on väga laiad ja õiguslikult

ebamäärased: keeld on kohaldatav ka pelgalt ohu

põhjustamise, mistahes tervisekahjustuse või mistahes

varalise kahju korral. Sellise sisuga norm eeldab

menetlejalt keerulist proportsionaalsuse hindamist ning

loob põhjendamatu ja meelevaldse kohaldamise riski.

ELL hinnangul on sellise ulatusega pädevuse andmine

Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA) ja kohaliku

omavalitsuse ametnikele probleemne, arvestades nende

senist olematut süüteomenetluse kogemust ja praktikat,

erinevalt politsei ja Keskkonnaameti

menetluskogemusest ja oskustest. Kohaliku

omavalitsuse puhul on probleem veelgi põhimõttelisem,

kuivõrd loomapidamise keelu kohaldamine kohaliku

koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise alusel

tugineks põhiseadusevastasele normistikule ning igas

omavalitsuses viimase suva järgi kehtestatud nõuetele.

Seetõttu ei tohiks KOV ametnikul olla õigust sellise

eeskirja rikkumise alusel loomapidamiskeeldu

kohaldada ning kui eeskirja rikkumise osa jääb

lisakaristusega kaetuks, siis see õigus peaks sel juhul

andma vaid kohtule. Põllumajandus- ja Toiduameti

puhul on lisakaristuse rakendamise õigus iseenesest

kaalutav ent juhul, kui tehakse ka kindlaks, kas ja

milline on ameti tegelik võimekus ja oskused ning

milliste meetmetega ning millal see muutub, võttes

arvesse PTA süüteomenetluspraktika puudumist.

Kuivõrd PTA ei algata praktikas loomakaitseseaduse

rikkumiste puhul üldse väärteomenetlusi või teeb seda

äärmiselt harva, ei lahenda pelgalt lisakaristuse

kohaldamise õiguse andmine ka seotud põhimõttelist

probleemi. ELL palub lahendada ka selle praktilise

rakendamise küsimuse, sh kuidas tagatakse, et

loomakaitsenõuete rikkumiste korral viiakse läbi

väärteomenetlus ning loomapidamiskeelu kohaldamist

tegelikult kaalutakse. ELL juhib siinkohal

tähelepanu, et ametnike tegevusetuse tõttu on aga

eriti vajalik tagada loomakaitseorganisatsioonide

või loomade ombudsmani institutsiooni loomise

kaudu ja menetlusseaduste muutmise kaudu tegelik

juurdepääs õigusemõistmisele loomade

väärkohtlemise asjades.

võib kaasneda vajadus ka

väärteomenetlusalasteks

koolitusteks ja

juhendmaterjalide

väljatöötamiseks.

Kuigi loomade ombudsmani

vmt institutsiooni loomine

võiks probleemi lahendamisele

kaasa aidata, on viidatud

probleemi juurpõhjusteks

pigem kas puudulikud

menetlusalased teadmised

ja/või ressursinappus.

5. ELL juhib tähelepanu, et kehtiva VTMS § 83 kohaselt

arutab väärteoasja maakohtunik, kui väärteoasja

arutades on vaja otsustada loomapidamise keelamine.

Eelnõust ei nähtu, et VTMS § 83 muudetaks, mistõttu

tekib eelnõu ja kehtiva väärteomenetluse regulatsiooni

vahel ka normitehniline vastuolu. Ühtlasi vajab

muutmist ka LoKS § 65, mis käsitleb loomapidamise

keelu kohtuotsuse esitamist loomade registrisse. Kui

keeldu saab rakendada kohtuväline menetleja, siis tuleb

olemuslikult muuta ka antud seotud säte, sh

korrigeerida nimetatud sätte sõnastust, et see kohalduks

ka lemmikloomadele (vt järgmine lõik).

Arvestatud osaliselt, muudetud

VTMS-i. Loomaregistri osas vt

järgmine kommentaar.

6. Viiendaks ei ole eelnõus piisavalt käsitletud

loomapidamise keelu tegelikku kontrollitavust. Hetkel

reguleerib LoKS § 65 üksnes põllumajandusloomade

pidamise keelu kandmist registrisse. Efektiivse

järelevalve tagamiseks on vajalik sarnane

mehhanism ka lemmikloomade puhul. Kui

lemmiklooma pidamise keelu olemasolu ei ole võimalik

kontrollida looma võõrandamisel, registreerimisel,

varjupaigast loovutamisel või järelevalvemenetluses,

võib keeld jääda sisuliselt deklaratiivseks. Seetõttu

tuleb koos KarS § 52² muutmisega ette näha ka

lemmikloomade pidamise keelu registripõhine

kontrollitavus sarnaselt põllumajandusloomade puhul

kehtivale lahendusele.

ELL hinnangul on mõistlik muuta LoKS § 65 sisu ning

laiendada see kõigile loomadele ja asendada

„põllumajandusloomade registri“ termin „loomade

registri“ terminiga, võttes arvesse, et

põllumajandusloomade register nimetatakse eelnõu nr

918 SE alusel ümber loomade registriks.

Põllumajandusloomade registri

vastutav töötleja on Regionaal-

ja Põllumajandusministeerium

ning registri funktsioonide

laiendamine on REM-i

pädevuses.

Lisakaristuste (loomapidamise

keelu) olemasolu on võimalik

kontrollida ka karistusregistri

päringu teel.

7. Samuti teeb ELL ettepaneku pikendada loomapidamise

keelu tähtaegu selliselt, et väärteo korral oleks keelu

ülempiir kuni viis aastat ning kuriteo korral kuni

viisteist aastat. Korduva väärkohtlemise korral peab

olema võimalik rakendada eluaegset

loomapidamiskeeldu. Karistuste karmistamine on

üks võimalik ja vajalik meede, mis aitab koosmõjus

tõhusa järelevalve ja selge regulatsiooniga vähendada

loomade väärkohtlemist, ennetada veelgi tõsisemaid

kuritegusid ning tugevdada ühiskonna turvalisust.

Arvestatud osaliselt ning

eelnõu muudetud selliselt, et

loomapidamise keeldu oleks

võimalik määrata kuriteo eest

kuni kümneks aastaks. Selline

lähenemine on kooskõlas

eelnõus esitatud

tegutsemiskeelu muudatustega.

8. Kuuendaks jääb ELL jätkuvalt varasemalt esitatud

seisukohtade juurde, et lisaks loomapidamiskeelu

regulatsiooni muutmisele tuleb terviklikult üle

vaadata ka KarS § 264 sanktsioonimäär, koosseisu

Arvestatud osaliselt, karistuse

ülemmäär tõstetud kolmele

aastale. Samuti täiendatud KarS

paiknemine ja sõnastus ning loomade

väärkohtlemisega seotud menetlusõiguslikud

tagatised.

ELL hinnangul ei ole kehtiv kuriteo

sanktsioonimäär proportsioonis looma julma

kohtlemise tegude tegeliku ohtlikkusega ning KarS

§-is 264 sätestatud süüteo eest peaks

proportsionaalne karistusmäär olema kuni viis

aastat vangistust, minimaalselt kuni kolm aastat

vangistust. Samuti tuleks looma julm kohtlemine

muuta karistatavaks ka ettevaatamatusest,

arvestades, et praktikas jäävad karistuseta

juhtumid, kus looma pikemaajalist söögi, joogi, ravi

või muu vajaliku hooleta jätmist käsitatakse

ettevaatamatu teona. Korduva looma

väärkohtlemise korral peab karistusõiguslik

hukkamõist olema tavapärasest rangem, kuivõrd

korduvus ehk retsidiiv näitab isiku püsivat

kalduvust sama laadi rikkumiste toimepanemiseks

ning iga uus looma väärkohtlemine kätkeb

esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. PTA ja

ELL praktika kinnitab, et sageli väärkohtleb

rikkuja loomi korduvalt ka pärast seda, kui loomad

on temalt ära võetud; karistamatuse tagajärjel

võtab isik uued loomad ning väärkohtlemine jätkub.

Lisaks tuleb õigusselguse huvides täpsustada KarS §

264 lg 1 p-s 3 kasutatud „julmal viisil“ kohtlemise

mõistet ning sätestada sõnaselgelt, et koosseisu

täidab ka looma suhtes lubamatu teo toimepanemine

piinaval viisil. Kuigi Riigikohus on asjas nr 3-23-

6360 tõlgendanud KarS § 264 koosseisu kuuluvana

ka piinavad teod, ei ole see toonud kaasa piisavat

praktika muutumist. Arvestades, et looma julm

kohtlemine on reguleeritud kui avaliku korra

vastane süütegu, kuid kaitstav õigushüve ei tohiks

olla sel juhul üksnes avalik kord ja sotsiaalsed

väärtused, vaid ka loom ise (sh tema elu ja tervis),

peab ELL hinnangul kaaluma KarS’i eraldi, nt

eluslooduse/loomade vastaste süütegude peatüki

loomist.

§-i 264 klausliga “piinaval

viisil”.

9. Seitsmendaks rõhutab ELL rõhutab, et looma julma

kohtlemise sanktsioonimäärade muutmine ning looma

elu ja tervise kui kaitstava õigushüve esikohale

seadmine suurendaksid õiguskaitse usaldusväärsust,

ühiskondlikku turvatunnet ja Eesti riigi mainet. Samal

ajal tuleb tagada ka tegelik juurdepääs

õigusemõistmisele loomade väärkohtlemise asjades.

ELL jääb seisukohale, et looma kui tegeliku

Kuigi loomade ombudsmani

vmt institutsiooni loomine

võiks probleemi lahendamisele

kaasa aidata, on viidatud

probleemi juurpõhjusteks

pigem kas puudulikud

kannatanu kaitseõiguse teostamine tuleb tagada nii

kriminaalmenetluses kui ka väärteomenetluses,

andes selleks menetluslikud õigused

loomakaitseorganisatsioonile, määratud

loomakaitseadvokaadile või muule seaduses

nimetatud isikule. Samuti tuleb tagada kaebeõigus

halduskohtumenetluses PTA järelevalve tegevuse

või tegevusetuse vaidlustamiseks. Menetlusseadustike

praegune regulatsioon sellist õiguskaitset ei taga:

halduskohtumenetluses saab isik üldjuhul pöörduda

kohtusse üksnes oma õiguste kaitseks,

väärteomenetluses on kaebeõigus piiratud

menetlusosalise või isikuga, kelle õigusi on

menetlustoiminguga piiratud, ning

kriminaalmenetluses on kannatanu isik, kelle õigushüve

on kuriteoga vahetult kahjustatud. Loom ei saa ise oma

õigusi maksma panna ning juhtudel, kus väärkohtlejaks

on looma omanik või ohvriks on omanikuta loom,

puudub praktikas isik, kes saaks menetluse algatamata

jätmist või lõpetamist tõhusalt vaidlustada.

Kuna HKMS, VTMS ja KrMS süsteemne muutmine

ning kohtukorraldusega seotud õigusloome

kuuluvad Vabariigi Valitsuse seaduse § 59 lg 1

kohaselt Justiits- ja Digiministeeriumi

valitsemisalasse, palub ELL käsitleda ka neid

varasemalt esitatud ettepanekuid käesoleva eelnõu

menetluses või sellega seotud jätkutegevustes.

menetlusalased teadmised

ja/või ressursinappus.

10. Kaheksandaks jääb ELL jätkuvalt varasemalt

esitatud ettepaneku juurde laiendada

korrakaitseseaduses sätestatud avaliku koha mõiste

sõnaselgelt ka internetikeskkonnale, sh

sotsiaalmeedia platvormidele. KarS § 264 järgi on

looma julma kohtlemisena käsitatav muu hulgas looma

suhtes lubamatu teo toimepanemine avalikus kohas.

Loomakaitseseaduse § 4 kohaselt on looma suhtes

lubamatu tegu igasugune loomale valu või kannatusi

põhjustav tegu, mida seadus erandina ei luba. Praktikas

on aga kujunenud probleemiks olukorrad, kus loomade

väärkohtlemist filmitakse ja eksponeeritakse internetis,

näiteks TikTokis, Facebookis, Snapchatis või muudel

sotsiaalmeedia platvormidel, kuid uurimisasutused ei

käsita sellist keskkonda avaliku kohana KarS § 264

tähenduses ega algata kriminaalmenetlust. ELL

hinnangul ei ole põhjendatud olukord, kus looma

peksmine tänaval on käsitatav avalikus kohas toime

pandud looma julma kohtlemisena, kuid sama teo

teadlik eksponeerimine internetis määratlemata isikute

ringile jääb avaliku koha mõiste alt välja.

Käesoleva eelnõuga

täiendatakse KarS §-i 58

punktiga 14, mille kohaselt

loetakse edaspidiselt süüteo

toimepanemise või toime

pandud süüteo eksponeerimine

raskendavaks asjaoluks.

ELL praktika näitab, et loomade vastase vägivalla

eksponeerimine internetis ja sotsiaalmeedias on kasvav

probleem. Internetikeskkonnas võib väärkohtlemise

avalik mõju olla füüsilisest avalikust kohast isegi

ulatuslikum, kuivõrd vägivaldne sisu võib jõuda kiiresti

suure määratlemata isikute ringini, normaliseerida

loomadevastast vägivalda ning riivata avalikku

turvatunnet ja ühiskonna õiglustunnet. Seetõttu tuleb

KorS § 54 avaliku koha mõistet täpsustada selliselt, et

see hõlmaks ka internetikeskkonda või muud

elektroonilist keskkonda, mis on määratlemata isikute

ringile kättesaadav. Selline muudatus tagaks, et

loomade väärkohtlemise avalik eksponeerimine

internetis oleks karistusõiguslikult käsitatav

samaväärselt füüsilises avalikus ruumis toime pandud

või avalikkusele nähtavaks tehtud teoga.

11. Üheksandaks jääb ELL varasemalt esitatud

ettepaneku juurde kehtestada üldine kohustus

teavitada abivajavast või hädaohus olevast loomast. ELL-i praktikas on ilmnenud, et muu hulgas tervishoiu-

ja sotsiaalvaldkonnas võib isikutele tööülesannete

täitmise käigus saada teatavaks teave abivajavast või

ohus olevast loomast, kuid kehtiv õigus ei sätesta selget

üldist teavitamiskohustust ega anna alati piisavat alust

sellise teabe edastamiseks pädevatele asutustele või

loomakaitseorganisatsioonidele. Eriti probleemne on

olukord tervishoiutöötajate puhul, kellel võib

patsiendisaladuse hoidmise kohustuse tõttu jääda

teavitamata olukordadest, kus patsiendi ütlustest või

ravisuhte käigus teatavaks saanud asjaoludest nähtub, et

loom on väärkoheldud, abita või hädaohus. Kehtivas

õiguses on seadusandja teatud juhtudel näinud ette selge

teavitamiskohustuse, näiteks abivajava lapse,

sotsiaalhoolekannet vajava isiku või teatud

nakkushaigustega seotud ohu korral, kuid abivajavast

loomast teavitamist samaväärselt reguleeritud ei ole.

ELL hinnangul tuleb loomakaitseseaduses sätestada

üldine kohustus teavitada abivajavast või hädaohus

olevast loomast ning defineerida need mõisted sarnaselt

lastekaitseseaduses sätestatud abivajava ja hädaohus

oleva lapse regulatsiooniga. Samuti tuleb selgelt

sätestada, millistel juhtudel ja ulatuses on teavitamine

lubatud või kohustuslik ka juhul, kui teave on saadud

ameti- või kutsesaladusega kaitstud suhtes.

Arvestades, et pakutud

ettepanek eeldab abivajava ja

hädaohus looma mõistet

defineerimist, tuleks küsimus

põhjalikumalt lahendada eraldi

eelnõuga. Loomapidamise

nõuete reguleerimine kuulub

Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi

pädevusvaldkonda.

12. Kümnendaks jääb ELL varasemalt esitatud

ettepaneku juurde reguleerida piiratud teovõimega

täisealiste isikute loomapidamise lubatavust. ELL-i

praktikas on korduvalt ilmnenud juhtumeid, kus

Loomapidamise nõuete

reguleerimine kuulub

Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi

täisealised piiratud teovõimega isikud peavad loomi,

kuigi nad ei pruugi olla võimelised mõistma

loomapidamisega kaasnevaid kohustusi ega tagama

loomale vajalikku toitu, joogivett, ravi,

sotsialiseerimist, liikumisvõimalust ja muid heaoluks

vajalikke tingimusi. Probleem on eriti terav juhtudel,

kus isikule on küll seatud eestkoste, kuid talle on jäetud

piiratud ulatuses tehingute tegemise õigus ning ta

omandab looma tasu eest või tasuta, ilma et oleks

hinnatud tema tegelikku võimet looma pidada. Sellistes

olukordades võib loom jääda sisuliselt abita, samas kui

eestkostja või kohalik omavalitsus ei pruugi looma

heaolu tagamiseks vajalikult sekkuda. ELL hinnangul

tuleb loomakaitseseadust täiendada selliselt, et piiratud

teovõimega täisealine isik võib looma pidada üksnes

juhul, kui ta saab piisavalt aru looma pidamisega

kaasnevatest kohustustest, tagajärgedest ja vastutusest

ning tal on looma pidamiseks vajalikud teadmised ja

võimalused. Kui isikule on määratud eestkostja, peaks

eeldus olema, et isik ei saa aru loomapidamisega

kaasnevatest kohustustest, välja arvatud juhul, kui

eestkostemäärusest või eksperdihinnangust tuleneb

teisiti. Samuti tuleb kaaluda LoKS § 33 täiendamist

selliselt, et looma müük või muul viisil tasu eest või

tasuta üleandmine piiratud teovõimega täisealisele

isikule oleks lubatud üksnes seaduses sätestatud

tingimustel või oleks üldjuhul välistatud.

pädevusvaldkonda ning tuleks

tervikuna lahendada eraldi

eelnõuga.