Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Kliimaministeerium

[email protected]

Teie 09.07.2026 nr 1-4/26/2629;

KLIM/26-0806/-1K

Meie 27.08.2026 nr 2-3/2412-3

Pakendiseaduse ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu

vastuskiri

Täname, et kaasasite Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pakendiseaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamisse.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium toetab pakendijäätmete tekke vähendamist,

korduskasutuslahenduste laiemat kasutuselevõttu ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2025/40, mis käsitleb pakendeid ja pakendijäätmeid, rakendamiseks vajaliku

riigisisese õigusraamistiku ajakohastamist. Peame positiivseks ka muudatusi, millega

vähendatakse ettevõtjate halduskoormust, sealhulgas serveerimispakenditega seotud

tootjavastutuse kohustuste täpsustamist ja pakendiaruannete audiitorkontrolli kohustuse

lävendi tõstmist. Viimase puhul vähendab eelnõu oluliselt audiitorkontrolli kohustusega

ettevõtjate hulka, säilitades samal ajal kontrolli suurema osa turule lastava pakendimahu üle.

Samas sisaldab eelnõu lisaks määruse (EL) 2025/40 rakendamiseks vajalikele muudatustele

riigisiseseid meetmeid, mis ei tulene määrusest vahetult kohaldatavate kohustustena. Määruse

artikkel 51 võimaldab liikmesriikidel võtta korduskasutuse ja taastäitmise edendamiseks

täiendavaid meetmeid, sealhulgas kasutada majanduslikke stiimuleid ja kehtestada teatavaid

korduskasutusega seotud kohustusi. Selliste riigisiseste valikute puhul peame oluliseks, et

nende vajadus ja proportsionaalsus oleksid piisavalt põhjendatud ning hinnatud oleks nende

majanduslikku ja haldusmõju, eelkõige väikestele ja mikroettevõtjatele. Samuti tuleb arvestada

meetmete võimalikku mõju Euroopa Liidu siseturu toimimisele ja piiriüleselt tegutsevate

ettevõtjate koormusele. Määruse artikkel 51 näeb ka ise ette, et täiendavad meetmed ei tohi

põhjustada siseturu moonutusi ega kaubandustõkkeid.

Sellest tulenevalt esitame eelnõu kohta järgmised märkused.

1. Palume täiendada korduskasutusnõude vajalikkuse ja ettevõtlusmõju analüüsi

Eelnõu § 1 punktiga 19 lisatava pakendiseaduse § 5⁵ lõike 1 kohaselt on müügikohas kohapeal

toidu ja joogi tarbimiseks lubatud kasutada üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu.

Tegemist on riigisisese lisameetmega, mis ei tulene määrusest (EL) 2025/40 vahetult

kohaldatava kohustusena, kuid mille eesmärk on toetada määruses ette nähtud korduskasutuse

ja jäätmetekke vähendamise eesmärkide saavutamist.

2

Seejuures erineb kavandatav riigisisene meede määruse artiklis 25 ja V lisas kohapealse

tarbimise ühekorrapakenditele ette nähtud piirangust muu hulgas kohaldamisala, hõlmatud

materjalide ja rakendustähtaja poolest. Määruse kohane piirang puudutab alates 1. jaanuarist

2030 teatavaid ühekordselt kasutatavaid plastpakendeid HORECA sektori ruumides, samas kui

eelnõuga kavandatav nõue hõlmab sõltumata materjalist kõiki asjaomaseid anumaid ja

rakendub alates 12. veebruarist 2028. Palume seletuskirjas need erinevused selgelt välja tuua

ning põhjendada, miks on Eestis vajalik rakendada määrusest ulatuslikumat ja varasemat nõuet.

Samuti palume käsitleda määruses ette nähtud erandite suhestumist kavandatava riigisisese

meetmega ning hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud ette näha erisusi või muid

paindlikumaid rakenduslahendusi, eelkõige mikroettevõtjatele.

Seletuskirjas põhjendatakse täiendava meetme vajadust muu hulgas Eesti eesmärgiga

vähendada ühekordselt kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimist

2026. aasta lõpuks 25% võrreldes 2022. aastaga. Samuti märgitakse, et kehtiv, peamiselt

ettevõtjate vabatahtlikele tegevuskavadele tuginev lähenemine ei ole olnud piisavalt tulemuslik

ega pruugi tagada seatud eesmärgi saavutamist.

Seletuskirjast ei nähtu siiski piisavalt selgelt, millises ulatuses on nimetatud pakendite

tarbimine seni tegelikult vähenenud ja kui suur on prognoositav erinevus seatud 25%

vähendamise eesmärgist. Ilma probleemi tegelikku ulatust kajastavate võimalikult ajakohaste

andmeteta on keeruline hinnata, kas kavandatud piirangu ulatus ning ettevõtjatele sellest

tulenev koormus on eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja proportsionaalsed.

Palume seetõttu täiendada seletuskirja võimalikult ajakohaste andmetega ühekordselt

kasutatavate plastist toidupakendite ja joogitopside tarbimise muutuse kohta ning hinnata nende

põhjal, millises ulatuses aitab kavandatav meede seatud eesmärki saavutada.

Samuti ei võimalda seletuskirjale lisatud mõjuanalüüs piisavalt selgelt hinnata, milline on

kavandatava kohustuse tegelik rahaline mõju erineva suuruse ja tegevusmahuga ettevõtjatele.

Kuigi mõjuanalüüsis on esitatud erinevate korduskasutuslahenduste investeeringu- ja

tegevuskulude arvutusi ning võrreldud muu hulgas kohapealse pesu, tsentraalse pesu ja

täisteenuse lahendusi, ei ole tulemusi seostatud ettevõtjate suuruse, tegevusmahu või muude

tunnustega viisil, mis võimaldaks hinnata näiteks tüüpilise väikese toitlustusettevõtja, kino,

spaa või muu väiksema müügikoha tegelikku kohanemiskulu. Mõjuanalüüsist nähtub seejuures,

et lahenduste majanduslik tulemus sõltub oluliselt kasutatavast mudelist ning logistika

korraldusest.

Analüüsis tuuakse välja ka mitmeid praktilisi rakendusküsimusi, sealhulgas ruumipuudus,

puhaste ja kasutatud nõude hoiustamine, hügieen, täiendav tööjõuvajadus, vee- ja energiakulu,

pakendite kadumine ja purunemine ning tagastuskorraldus.

Palume mõjuanalüüsi täiendada selliselt, et sellest nähtuks vähemalt indikatiivselt nõude

rakendamisega kaasnev investeeringu- ja tegevuskulu erineva suuruse ja tegevusmahuga

ettevõtjatele. Seejuures palume eraldi hinnata nõude mõju väikestele ja mikroettevõtjatele ning

nende võimalusi kavandatud nõuet täita.

2. Palume täiendavalt hinnata ühekordselt kasutatava kaasamüügipakendi tasuta

andmise keelu mõju tarbijatele ja ettevõtjatele

Eelnõu § 1 punktiga 18 lisatava pakendiseaduse § 5⁴ kohaselt ei või ühekordselt kasutatavat

kaasamüügipakendit anda müügikohas tarbijale tasuta. Seletuskirja kohaselt peab

kaasamüügipakendi hind olema lõppkasutajale selgelt eristatav ning pakendi maksumust ei ole

3

lubatud peita müüdava kauba või toidu hinna sisse.

Määruse (EL) 2025/40 artikli 51 lõike 2 punkt b võimaldab liikmesriikidel kasutada

ühekorrapakendite tarbimise vähendamiseks majanduslikke stiimuleid, sealhulgas kohustust

võtta ühekorrapakendi kasutamise eest tasu ja teavitada tarbijat pakendi maksumusest

müügikohas. Eelnõuga kasutatakse seda riigisisest valikuvõimalust.

Mõistame meetme eesmärki vähendada ühekorrapakendite tarbimist. Samas kaasneb

ühekorrapakendit kasutavale tarbijale meetme rakendamisega täiendav otsene kulu. Palume

seetõttu seletuskirjas täiendavalt hinnata meetme mõju tarbijate kuludele ja lõpphindadele ning

võimaluse korral ka kavandatava meetme eeldatavat mõju ühekorrapakendite kasutamise

vähendamisele.

Samuti palume hinnata, kas pakendi hinna tarbijale avaldamise kohustus tuleneb kavandatavast

regulatsioonist piisavalt selgelt või vajab vastav nõue eelnõus täiendavat normatiivset

täpsustamist, et tarbijale oleks enne ostu tegemist üheselt arusaadav nii pakendi eest küsitava

tasu suurus kui ka kauba või teenuse lõpphind.

Pakendi hinna eraldi kuvamise nõue võib ühtlasi kaasa tuua ettevõtjate kassa-, iseteenindus-, e-

kaubandus- ja aruandlussüsteemide muutmise vajaduse, eelkõige suure tehingumahuga

ettevõtjate ja mitmest pakendikomponendist koosnevate tellimuste puhul. Palume seletuskirjas

hinnata ka nende muudatustega kaasnevat IT- ja protsessikulu ning selgitada piisavalt täpselt,

kuidas tuleb pakendi eest küsitavat tasu tarbijale ja kassadokumendil kajastada. Samuti palume

hinnata, kas ettevõtjatele jääb nõude rakendamiseks piisav üleminekuaeg.

3. Palume täiendavalt põhjendada digiplatvormidele kavandatava korduskasutuspakendi

valiku võimaldamise kohustuse vajalikkust ja proportsionaalsust ning juhime tähelepanu

võimalikule Euroopa Komisjoni teavitamise kohustusele

Eelnõu § 1 punktiga 20 lisatava pakendiseaduse § 5⁶ lõike 1 kohaselt peab digiplatvorm või

muu vahendusteenuse osutaja, kelle vahendusel tellitakse majutus- ja toitlustussektoris

(HORECA) valmistatud jooke või valmistoitu koos kohaletoimetamisega, tagama tehnilise

lahenduse, mis võimaldab lõppkasutajal valida ühekorrapakendi ja korduskasutussüsteemi

kuuluva korduskasutuspakendi vahel tingimusel, et vastav võimalus on lõppturustaja poolt

pakkumisse lisatud.

Seletuskirja kohaselt on sätte eesmärk tagada, et lõppturustaja pakutav korduskasutuspakendi

võimalus oleks tarbijale nähtav ja kasutatav sõltumata sellest, kas tellimus esitatakse vahetult

lõppturustajale või digiplatvormi või muu vahendusteenuse kaudu.

Määruse (EL) 2025/40 artikli 33 lõikest 1 tuleneb korduskasutuspakendi pakkumise kohustus

asjaomasele HORECA sektori lõppturustajale. Määrus ei näe samas ette digiplatvormile

eraldiseisvat kohustust luua selle valiku võimaldamiseks tehniline lahendus.

Palume seetõttu täiendavalt põhjendada, miks on eesmärgi saavutamiseks vajalik kehtestada

digiplatvormidele ja muudele vahendusteenuse osutajatele määrusest (EL) 2025/40

mittetulenev täiendav tehnilise lahenduse kohustus, ning hinnata selle proportsionaalsust ja

ettevõtjatele kaasnevaid arendus- ja muid kulusid. Samuti palume hinnata, kas sama eesmärki

oleks võimalik saavutada ettevõtjaid vähem koormavate lahendustega, sealhulgas vabatahtliku

koostöö kaudu.

Kavandatav nõue puudutab infoühiskonna teenuse osutamist. Infoühiskonna teenuse seaduse

4

§ 3 kohaselt lähtutakse piiriüleste infoühiskonna teenuste puhul tegevuskoha riigi põhimõttest

ning muus Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis asuva tegevuskoha

kaudu osutatava teenuse osutamist Eestis võib piirata üksnes seaduses sätestatud alustel ja

tingimustel.

Eelnõust ja seletuskirjast ei selgu piisavalt, kas kavandatavat nõuet soovitakse kohaldada

üksnes Eestis asutatud teenuseosutajatele või ka teistes liikmesriikides asutatud

teenuseosutajatele, kes osutavad teenust Eestis. Palume kavandatava nõude territoriaalne

kohaldamisala selgelt määratleda ning analüüsida selle kooskõla infoühiskonna teenuse seaduse

§-s 3 sätestatud põhimõtete ja tingimustega. Samuti palume hinnata, kas nõue võib kujutada

endast piiriülese infoühiskonna teenuse osutamise piirangut ning millisel õiguslikul alusel oleks

selline piirang põhjendatav.

Juhime tähelepanu, et infoühiskonna teenusele nõuete kehtestamise puhul kehtib Euroopa

Komisjoni teavitamise kord vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL)

2015/1535. Direktiivi eesmärk on ennetada põhjendamatute tõkete tekkimist Euroopa Liidu

siseturul. Selleks peavad liikmesriigid enne selliste normide vastuvõtmist teavitama Euroopa

Komisjoni tehnilistest normidest ja infoühiskonna teenuste osutamisele esitatavatest nõuetest,

mis võivad mõjutada kaupade vaba liikumist või infoühiskonna teenuste piiriülest osutamist.

Teavitamiskohustus võimaldab komisjonil ja teistel liikmesriikidel hinnata, kas kavandatavad

nõuded on kooskõlas EL õigusega ning kas need võivad tekitada põhjendamatuid takistusi

siseturul.

Palume eelnõu edasisel menetlemisel hinnata direktiivi 2015/1535 võimalikku kohaldumist.

Eelkõige väärivad tähelepanu eelnõu § 1 punktid 20, 26 ja 46. Soovitame eelnõu koostajal viia

läbi põhjalik õiguslik analüüs, et hinnata:

1. kas nimetatud sätted kujutavad endast direktiivi 2015/1535 tähenduses infoühiskonna

teenuse nõudeid;

2. kas tegemist on riigisiseste täiendavate nõuetega või üksnes vahetult kohaldatava EL

õiguse rakendamisega;

3. kas nende sätete suhtes tekib Euroopa Komisjoni teavitamise kohustus.

Juhime ühtlasi tähelepanu sellele, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb teavitamiskohustuse

oluline õiguslik tagajärg. Kohtuasjas C-194/94 CIA Security International SA vs Signalson SA

ja Securitel SPRL leidis Euroopa Kohus, et direktiivi alusel teavitamata jäetud tehnilisi norme

ei saa eraõiguslike isikute suhtes kohaldada. Sellest tulenevalt võib nõutava

teavitamismenetluse läbimata jätmine seada hiljem kahtluse alla vastavate sätete kohaldatavuse

ja jõustatavuse. Seetõttu on teavitamiskohustuse olemasolu eelnev ja põhjalik kontrollimine

eriti oluline.

Lisaks palume seletuskirjas täpsustada § 5⁶ lõikes 1 kasutatud tingimuse „tingimusel, et vastav

võimalus on lõppturustaja poolt pakkumisse lisatud“ seost määruse (EL) 2025/40 artikli 33

lõigetega 1 ja 4. Artikli 33 lõike 1 kohaselt peavad asjaomased HORECA sektori lõppturustajad

hiljemalt 12. veebruariks 2028 võimaldama tarbijale kaasamüügil korduskasutuspakendi

kasutamist, samas on mikroettevõtjad artikli 33 lõike 4 kohaselt sellest kohustusest vabastatud.

Palume selgitada, milliste lõppturustajate puhul eeldab § 5⁶ määrusest tulenevalt kohustuslikku

ning milliste puhul vabatahtlikult pakkumisse lisatud korduskasutuslahendust.

Täpsustamist vajab ka kavandatava § 5⁶ kohaldamisala HORECA sektori ja jaekaubanduse

piiritlemisel. Eelkõige palume selgitada, kas ja millistel tingimustel võib nõue kohalduda

jaekaubandusettevõtjale, kes müüb valmistoitu või jooki, ning tagada, et pelgalt selliste toodete

müük ei tooks kaasa HORECA sektorile ette nähtud kohustuste kohaldamist, kui ettevõtja

5

tegevus ei kuulu määruse tähenduses asjaomase sektori alla.

4. Palume täpsustada digiplatvormi rolli laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmisel

Eelnõu § 1 punktiga 26 lisatava pakendiseaduse § 12¹ lõike 2³ kohaselt on e-kaubanduse

pakenditest, välja arvatud korduskasutuspakenditest, tekkinud jäätmete käitlemise

korraldamiseks tootja või digiplatvorm, kes täidab tootja nimel laiendatud tootjavastutuse

kohustusi ja võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega kauglepinguid, kohustatud sõlmima

kirjaliku lepingu tootjavastutusorganisatsiooniga.

Määruse (EL) 2025/40 artikli 45 lõike 4 teise lõigu kohaselt võib veebipõhise kauplemiskoha

pakkuja tootja kirjaliku volituse alusel täita tootja nimel artikli 45 lõikes 2 sätestatud kohustusi.

Tegemist on seega digiplatvormi vabatahtlikult võetava rolliga, mis eeldab tootja kirjalikku

volitust, mitte digiplatvormile automaatselt tekkiva kohustusega. Samal ajal tulenevad

digiplatvormile määruse artikli 45 lõigetest 4 ja 6 eraldiseisvad kohustused saada tootjalt

registreerimise ja laiendatud tootjavastutuse täitmise kohta nõutud teave ning teha endast

olenev selle täielikkuse ja usaldusväärsuse hindamiseks.

Seletuskirjas on märgitud, et tootjavastutuse kohustuse täitmise korraldamise eest vastutab

lisaks tootjale ka digiplatvorm ning selline digiplatvorm on kohustatud sõlmima

tootjavastutusorganisatsiooniga kirjaliku lepingu. Teisalt selgitatakse, et digiplatvorm võib

tootja nimel laiendatud tootjavastutuse kohustusi täita. Samuti kirjeldatakse § 24 lõike 6¹ juures

lahendust, mille kohaselt esitab andmeid tootja või tema nimel kohustusi täitev digiplatvorm,

kes on tootjavastutusorganisatsiooniga sõlminud vastava lepingu.

Selline käsitlus võib jätta ebaselgeks, millised kohustused tulenevad digiplatvormile vahetult

määrusest ning millised kohustused tekivad üksnes juhul, kui digiplatvorm otsustab tootja

kirjaliku volituse alusel tema laiendatud tootjavastutuse kohustusi täita.

Palume seetõttu eelnõu ja seletuskirja täpsustada selliselt, et oleks üheselt arusaadav, et tootja

nimel laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmine digiplatvormi poolt toimub üksnes tootja

kirjaliku volituse alusel ning digiplatvormile ei teki sellist kohustust pelgalt seetõttu, et tootja

kasutab tema vahendusteenust. Samuti palume selgelt eristada digiplatvormile määruse artikli

45 lõigetest 4 ja 6 vahetult tulenevad kohustused digiplatvormi vabatahtlikult võetavast rollist

tootja laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmisel.

Võimaluse korral palume lisada seletuskirja praktilised näited erinevate e-kaubanduse mudelite

kohta, millest nähtuks, millisel juhul täidab kohustusi tootja ise ning millisel juhul võib neid

tootja kirjaliku volituse alusel täita digiplatvorm.

Samuti palume analüüsida ja seletuskirjas täpsustada eelnõus kasutatava mõiste „digiplatvorm”

suhet toote nõuetele vastavuse seaduses kasutatava mõistega „internetipõhise kauplemiskoha

pakkuja”. Eelnõus kasutatakse mõistet „digiplatvorm” eelkõige pakendiseaduse § 12¹ lõike 2³,

§ 24 lõike 6¹ ja § 30⁹ kavandatud muudatustes. Samas on internetipõhiste kauplemiskohtade

pakkujatele Euroopa Liidu õiguses, sh üldise tooteohutuse määruses (EL) 2023/988 ja selle

alusel TNVS-is, juba kehtestatud horisontaalsed kohustused tooteohutuse ja toodete nõuetele

vastavuse valdkonnas. Seetõttu palume kaaluda, kas pakendiseaduses saaks kasutada sama

mõistet „internetipõhise kauplemiskoha pakkuja” või vähemalt seletuskirjas selgelt

põhjendada, miks on pakendivaldkonnas vajalik kasutada eraldi mõistet „digiplatvorm”.

Mõistete erinev kasutamine võib tekitada ebaselgust selles, kas kavandatud kohustused

kohalduvad samale ettevõtjate ringile, kelle suhtes kehtivad juba horisontaalsed tooteohutuse

ja nõuetele vastavuse kohustused, või soovitakse pakendivaldkonnas kehtestada eraldi

6

ulatusega kohustatud isikute ring.

5. Palume selgitada korduskasutuspakendite tagastamise korraldust

Pakendiseaduse §-s 5⁶ kavandatud korduskasutuspakendi valiku praktiliseks kasutamiseks peab

tarbijale olema enne tellimuse esitamist piisavalt selge, kuidas toimub pakendi ja võimaliku

tagatisraha tagastamine.

Eelnõu § 5⁶ lõige 3 võimaldab rakendada tagatisrahasüsteemi, mille puhul tagastatakse

tagatisraha lõppkasutajale täies ulatuses pakendi tagastamisel. Eelnõust ja seletuskirjast ei nähtu

aga piisavalt selgelt, kuidas toimub § 5⁶ alusel digiplatvormi kaudu valitud

korduskasutuspakendi praktiline tagastamine, sealhulgas kas pakend tuleb tagastada toote

müünud ettevõtjale või võib seda teha ka teises samasse korduskasutussüsteemi kuuluvas

tagastuspunktis ning millist teavet peab tarbija tagastustingimuste kohta enne tellimuse

esitamist saama.

Määruse (EL) 2025/40 kohaselt peavad korduskasutatavad pakendid toimima nõuetekohases

korduskasutussüsteemis ning määrus sätestab korduskasutussüsteemidele ja neis osalemisele

eraldi nõuded. Määruse artikkel 51 seob riigisisesed korduskasutuse edendamise meetmed

samuti määruse artiklites 27 ja 28 ning VI lisas sätestatud nõuetega.

Palume seletuskirjas selgitada, kuidas suhestub §-s 5⁶ kavandatud digiplatvormi kaudu

korduskasutuspakendi valimise võimalus määruses sätestatud korduskasutussüsteemi nõuetega

ning kuidas tagatakse, et tarbijale oleks enne tellimuse esitamist arusaadav pakendi tagastamise

ja võimaliku tagatisraha tagasisaamise korraldus.

6. Palume selgitada laiendatud tootjavastutusega seotud kulude kujunemist,

kontrollitavust ja omavahelist suhestumist

Eelnõu § 1 punktiga 29 lisatava pakendiseaduse §-ga 12² ning jäätmeseaduse muudatustega

luuakse teatavate plasti sisaldavate ühekordselt kasutatavate toodete jäätmete avalikest

kogumissüsteemidest kogumise ning avalikku välisruumi sattunud prügi koristamise kulude

hüvitamise süsteem. Tootjavastutusorganisatsioonidel ja asjaomaste toodete tootjatel tekib

seejuures kohustus osaleda jäätmeseaduse alusel moodustatava tootjate ühenduse kaudu kulude

hüvitamises.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/904 teatavate plasttoodete

keskkonnamõju vähendamise kohta artikli 8 lõike 2 kohaselt tuleb asjaomastel tootjatel katta

lisaks laiendatud tootjavastutuse sätete alusel kaetavatele kuludele muu hulgas avalikesse

kogumissüsteemidesse visatud asjaomaste toodete jäätmete kogumise ning prügikoristuse

kulud ulatuses, milles need ei ole juba laiendatud tootjavastutuse raames hõlmatud. Sama artikli

lõige 4 nõuab, et kaetavad kulud ei ületaks kulutõhusaks teenuse osutamiseks vajalikke kulusid

ning et need määrataks läbipaistvalt ja proportsionaalselt.

Seletuskirjas märgitakse, et kavandatava süsteemi kulude jaotamine põhineb jäätmete koostise

uuringutel ja ühtsetel arvutuspõhimõtetel ning et tootjad täidavad kohustusi kollektiivselt

tootjate ühenduse kaudu. Samas ei ole piisavalt selgelt kirjeldatud erinevate

tootjavastutuskohustuste ja nende alusel kaetavate kululiikide omavahelist suhestumist.

Palume seletuskirjas selgelt kirjeldada, millised kulud kaetakse tavapärase pakendialase

laiendatud tootjavastutuse kaudu ja millised kulud uue avaliku ruumi jäätmete kogumise ja

koristamise kulude hüvitamise süsteemi kaudu ning millise mehhanismiga välditakse sama kulu

7

korduvat arvestamist.

Samuti peame oluliseks, et tootjate poolt hüvitatavate kulude kujunemine oleks läbipaistev,

põhjendatud ja kontrollitav. Palume selgitada, milliste tegelike kulude ja andmete alusel

hüvitatav kogukulu määratakse, kuidas hinnatakse kulude vajalikkust ja kulutõhusust ning

millised võimalused on tootjatel kulude aluseks olevate andmete, metoodika ja arvutuste

kontrollimiseks.

Eelnõuga nähakse kulude hüvitamise korraldamiseks ette eraldi tootjate ühenduse loomine

olemasoleva tootjavastutusorganisatsioonide süsteemi kõrvale. Sellise täiendava

organisatsioonilise tasandi loomisega kaasneb potentsiaalselt täiendav juhtimis-,

lepinguhaldus-, andmevahetus- ja kulukoormus. Palume seetõttu seletuskirjas täiendavalt

põhjendada eraldi tootjate ühenduse loomise vajadust ja hinnata selle haldus- ja kulumõju

ettevõtjatele, sealhulgas võrreldes võimalusega korraldada asjaomaste ülesannete täitmine

olemasolevate tootjavastutusorganisatsioonide või nendevahelise koostöö kaudu.

Lisaks palume tagada, et ettevõtjatele olulise majandusliku mõjuga kulukohustuste põhisisu,

kohaldamisala ja kulude arvestamise aluspõhimõtted oleksid piisavalt selgelt sätestatud seaduse

tasandil ning rakendusaktidega ei laiendataks seadusest tulenevate kohustuste sisu ega

hõlmatud toodete või kulude ringi. Kohustuste praktiliseks täitmiseks vajalikud

rakendusreeglid, metoodikad ja süsteemid peaksid olema valmis piisava ajavaruga enne

ettevõtjate vastavate kohustuste rakendumist.

7. Palume üle vaadata järelevalvepädevuse jaotus ning täiendada mõju

järelevalveasutustele

Eelnõuga laiendatakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) järelevalvepädevust

riski ja tõsist riski kujutavate pakendite üle ning antakse TTJA-le täiendav pädevus mitme

väärteokoosseisu kohtuväliseks menetlemiseks. TTJA on eelnõu kohta esitatud arvamuses

juhtinud tähelepanu mitmele kavandatava pädevusjaotusega seotud õigusselguse ja

rakendamise küsimusele.

Esiteks vajab täpsustamist pakendiseaduse § 26 lõikes 2 sätestatud TTJA järelevalvepädevuse

ulatus. Pärast pakendiseaduse § 20 kehtetuks tunnistamist ja pakendi tagasivõtmisega seotud

nõuete paigutamist erinevatesse sätetesse ei ole üldise viite „pakendi ja pakendijäätmete

tagasivõtmise kohustusele ja tagasivõtmise nõuetele“ põhjal enam üheselt tuvastatav, milliste

konkreetsete nõuete üle TTJA järelevalvet teeb. Palume õigusselguse huvides kaaluda

pädevusnormi sidumist konkreetsete nõuete liikide või seaduse sätetega. Samuti palume § 26

lõikes 2 selgelt eristada tarbijakaitseseadusega sätestatud korras tehtav järelevalve uuest riski

ja tõsist riski kujutavate pakendite üle tehtavast järelevalvest.

Teiseks vajab muutmist järelevalveasutuste tööjaotus riski või tõsist riski kujutavate pakendite

puhul. Seletuskirjas on küll viidatud teiste pädevate asutuste kaasamisele või teavitamisele,

kuid selline lahendus ei ole kooskõlas senise toote nõuetele vastavuse, tooteohutuse ja

turujärelevalve pädevusjaotusega. Toote nõuetele vastavuse seaduse § 50 kohaselt ei teosta

TTJA järelevalvet kõigi toodete üle, vaid turujärelevalve pädevus on jaotatud eri asutuste vahel

sõltuvalt tootest ja valdkonnast. Seetõttu ei ole põhjendatud eeldada, et näiteks ravimite,

kosmeetikatoodete, kemikaalide, meditsiiniseadmete, toidu või muude erivaldkondade toodete

pakendinõuete üle teostab järelevalvet TTJA. Samuti jääb ebaselgeks, milline asutus teeb

järelevalvet pakendinõuete üle olukorras, kus otsest riski või tõsist riski ei esine, kuid tegemist

on siiski nõuetele mittevastavusega. Sellised rikkumised võivad puudutada näiteks

dokumentatsiooni, märgistust või muid pakendi turule laskmise ja turul kättesaadavaks

8

tegemise tingimusi.

Kolmandaks ei ole eelnõus kõigi uute nõuete puhul riikliku järelevalve ja väärteomenetluse

pädevuste omavaheline suhe piisavalt selge. Eelnõu kohaselt on TTJA pakendiseaduse §-des 5⁴

ja 5⁶ sätestatud nõuete rikkumiste puhul kohtuväline menetleja, kuid pakendiseaduse § 26

lõikest 2 ei tulene üheselt TTJA pädevust teha samade nõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet.

Palume täpsustada, millise asutuse pädevuses on nimetatud nõuete täitmise üle riikliku

järelevalve tegemine ning kuidas suhestub see TTJA-le antava väärteomenetluse pädevusega.

Vajaduse korral palume pakendiseaduse § 26 lõiget 2 vastavalt täiendada.

Lisaks teeb TTJA ettepaneku kaaluda ameti määramist ka pakendiseaduse §-s 30⁴ sätestatud

korduskasutatavate anumate ja söögiriistade kasutamise nõude rikkumise kohtuväliseks

menetlejaks. Nimetatud rikkumised ilmnevad eelkõige teeninduskohtades, müügikohtades ja

avalikel üritustel, kus TTJA teeb juba tarbijakaitselist järelevalvet. Palume nimetatud

ettepanekut järelevalvepädevuse terviklahenduse kujundamisel kaaluda.

Samuti palume täiendada seletuskirja hinnanguga TTJA-le lisanduvate ja laienevate ülesannete

mõjule ameti töökoormusele ning ressursivajadusele. Seletuskirjas mõjuanalüüsis on märgitud,

et pakendinõuete senisest mahukam turujärelevalve toob kaasa täiendava koormuse

Keskkonnaametile, kuid eelnõu § 26 muudatuste sisust nähtub, et suur osa pakendinõuete

turujärelevalvest nähakse ette siiski TTJA-le. Kui eelnõuga soovitakse anda TTJA-le üldisem

pädevus riski või tõsist riski kujutavate pakendite üle, tuleb seda käsitleda sisulise pädevuse

muutusena, mitte olemasoleva järelevalvekorra tehnilise täpsustusena. Selline muudatus eeldab

asutustevahelist sisulist kokkulepet ja selget mõjuhinnangut, sh hinnangut TTJA

töökoormusele, pädevusele ja ressursivajadusele.

Eraldi juhime tähelepanu pakendiseaduse §-s 30⁹ kavandatud digiplatvormi vastutussätte ja

selle väärteo kohtuväliseks menetlejaks määratud Keskkonnaameti pädevuse suhtele Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065 (DSA), mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu,

ning infoühiskonna teenuse seaduse alusel toimuva järelevalvega.

Määruse (EL) 2025/40 artikli 45 lõigete 4 ja 6 näol ei ole MKM hinnangul tegemist uue

eraldiseisva regulatsiooniga digiplatvormidele, vaid nimetatud lõiked täpsustavad

digiplatvormide kohustusi seoses DSA artikli 30 lõike 1 punktides d ja e sätestatud kauplejate

jälgitavuse nõuetega. DSA artikli 30 kohaselt peab veebiplatvorm enne kauplejale teenuse

kasutamise võimaldamist koguma muu hulgas teabe kaupleja asjaomases registris

registreerimise kohta ning kaupleja kinnituse kohaldatava Euroopa Liidu õiguse järgimise

kohta.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on § 30⁹ eesmärk kehtestada eraldi vastutussäte määruse (EL)

2025/40 artikli 45 lõigetest 4 ja 6 tulenevate digiplatvormi kohustuste rikkumise puhuks. Samas

on DSA järelevalveasutus ja nõuete jõustamismeetmed Eestis juba sätestatud infoühiskonna

teenuse seaduses. Infoühiskonna teenuse seaduse §-i 12 lõike 4 kohaselt teeb TTJA Eestis

järelevalvet DSA nõuete täitmise üle ning vahendusteenuse osutajate vastutus kohustuste

täitmata jätmise korral on sätestatud seaduse §-i 14 lõikes 2 ja §-des 153-5. Sellest lähtuvalt ei

pea MKM mõistlikuks reguleerida pakendiseaduses digiplatvormide vastutust, kuna vastutus

on juba sätestatud infoühiskonna teenuse seaduses.

DSA nõuete jõustamiseks määravad liikmesriigid pädevad asutused, kellest tuleb teavitada

Euroopa Komisjoni ja kellele kohalduvad DSA-st tulenevad koostöö- jm nõuded (DSA artikkel

49). Uue pädeva asutuse määramiseks tuleks vastavalt täiendada ka infoühiskonna teenuse

seadust. Arvestades määruse (EL) 2025/40 artikli 45 lõigetest 4 ja 6 tulenevate kohustuste

9

pigem piiratud ulatust, teeme ettepaneku säilitada TTJA järelevalveasutusena. Kuna

Keskkonnaamet teeb järelevalvet tootjate nõuete täitmise üle, siis võib praktikas esineda

vajadust asutuste vaheliseks koostööks ja teabe andmiseks. Koostöö paremaks sujumiseks

soovitame selgitada sellise koostöö korraldust täpsemalt seletuskirjas.

Kui eraldiseisva vastutussätte säilitamist peetakse siiski vajalikuks määrusest (EL) 2025/40

tulenevate sanktsiooninõuete täitmiseks, palume seda põhjendada ning selgelt piiritleda

Keskkonnaameti ja TTJA pädevused. Eelkõige palume analüüsida, millises ulatuses kattuvad

kavandatav § 30⁹ ning digiteenuste määruse ja infoühiskonna teenuse seaduse alusel juba

kohaldatavad järelevalve- ja jõustamismehhanismid, ning välistada sama sisuga kohustuste üle

põhjendamatu paralleelse järelevalve ja vastutuse tekkimine.

Juhime muuhulgas tähelepanu, et Valitsuses on põhimõtteline kokkulepe, mille järgi EL õiguse

võtame üle miinimummahus ning alati hindame EL õiguse rakendamisel Eesti ettevõtjate ja

majanduskeskkonna konkurentsivõimet. Saame kooskõlastada ainult siis, kui need tingimused

on täidetud. Eeltoodust tulenevalt kooskõlastab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

eelnõu ülaltoodud märkustega arvestamisel.

Arvestades kokkulepitud eesmärki vähendada regulatiivset koormust, lihtsustada õigusruumi

ning toetada ettevõtjate konkurentsivõimet, tuleb EL direktiivide ülevõtmisel üldjuhul piirduda

direktiivi eesmärkide saavutamiseks miinimummahus vajalike nõuete kehtestamisega. Samuti

tuleb EL õiguse rakendamisel hinnata mõju Eesti ettevõtjate konkurentsivõimele ja

majanduskeskkonnale. Seetõttu saame eelnõu kooskõlastada, kui neid põhimõtteid on järgitud.

Eeltoodust tulenevalt kooskõlastab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium eelnõu

ülaltoodud märkustega arvestamisel.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Regina Karumaa +372 5305 3756

[email protected]

Kadi Kõiv +372 5198 0272

[email protected]

Kristina Jerjomina +372 625 6420

[email protected]

Mari-Liis Aas +372 625 6459

[email protected]

Anna-Riin Meensalu +372 5451 9775

[email protected]

Risto Jõgi +372 639 7681

[email protected]