Vabariigi Valimiskomisjon
Lossi plats 1a

15165 Tallinn



26. august 2026


Käesolev dokument on esitatud Vabariigi Valimiskomisjoni e-posti aadressile [email protected]

KAEBUS
Vabariigi Valimiskomisjoni 25.08.2026 otsusele registreerida presidendikandidaadiks Ülle Madise



KAEBAJAD:
Martin Helme
isikukood: digiallkirjas

Helle-Moonika Helme
isikukood: digiallkirjas

Arvo Aller
isikukood: digiallkirjas

Rain Epler
isikukood: digiallkirjas

Mart Helme
isikukood: digiallkirjas

Rene Kokk
isikukood: digiallkirjas

Siim Pohlak
isikukood: digiallkirjas

Anti Poolamets
isikukood: digiallkirjas

Evelin Poolamets
isikukood: digiallkirjas

Kõik kaebajad on Riigikogu XV koosseisu liikmed ning EKRE fraktsiooni liikmed.
Aadress: Toompuiestee 27, Tallinn
E-post: [email protected]

TAOTLUS:
1. Tühistada Vabariigi Valimiskomisjoni 25.08.2026 otsus registreerida presidendikandidaadiks Ülle Madise.


MENETLUSLIKUD TAOTLUSED:
1. Käsitleda käesolevat kaebust kui protesti Vabariigi Valimiskomisjonile hääletamise korra rikkumise kohta VPVS § 10 lg 1 mõttes;

2. Alternatiivselt, kui Vabariigi Valimiskomisjon leiab, et tal puudub pädevus käesoleva kaebuse lahendamiseks, käsitleda käesolevat kaebust kui kaebust valimiskomisjoni otsuse peale PSJKS § 37 lg 2 mõttes ning edastada kaebus Riigikohtule;

3. PSJKS §-le 43 tuginedes lükata Vabariigi Presidendi valimised edasi kuni kaebuse lahendamiseni.
I ASJAOLUD

1. Õiguskantsler Ülle Madise teatas 10. augustil 2026 avalikult oma valmisolekust kandideerida Vabariigi Presidendiks, tingimusel et talle antakse selleks laiapõhjaline toetus.

2. Sellele järgnenult teatasid Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide liikmed avalikult oma toetusest Ülle Madise kandidatuurile ning alustasid tema kandidatuuri ülesseadmiseks vajalike allkirjade kogumist. Lisaks teavitas oma toetusest erakond Isamaa.

3. Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on VPVS § 15 lõike 1 ning PS § 79 lõike 2 kohaselt vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust ehk vähemalt 21 Riigikogu liikmel.

4. Kandidaatide registreerimiseks esitamine Vabariigi Valimiskomisjonis (edaspidi: VVK) algas kooskõlas VPVS § 15 lg-ga 3 21. augustil 2026 ning lõppes 24. augustil 2026. VVK registreerib nõuetekohaselt esitatud kandidaadid VPVS § 15 lõike 8 kohaselt registreerimiseks esitamise tähtpäevale järgneval päeval, s.o 25. augustil 2026. Riigikogu erakorraline istungjärk Vabariigi Presidendi valimiseks on kokku kutsutud 2. septembriks 2026.

5. VVK kinnitas 24. augustil 2026, et 75 Riigikogu liiget esitasid Ülle Madise Vabariigi Presidendi kandidaadiks Riigikogu esimesse hääletusvooru.1 VVK kogunes koosolekule 25. augustil 2026, et kandidaadid registreerida. 25. augustil avaldas VVK, et Ülle Madise vastab presidendikandidaadile esitatud nõuetele ning registreeris ta Vabariigi Presidendi valimise kandidaadiks.2

6. Kaebajad on Riigikogu XV koosseisu EKRE fraktsiooni kõik üheksa liiget.

7. Kaebajad leiavad, et ametis oleva õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks ilma ametist tagasi astumata on vastuolus põhiseadusega, kuna see tekitab lahendamatu institutsionaalse huvide konflikti PS §-st 139 tuleneva õiguskantsleri sõltumatuse ja järelevalvefunktsiooniga.

8. Kaebajad juhivad tähelepanu, et küsimus, kas ametis olev õiguskantsler tohib kandideerida Vabariigi Presidendiks, on viimastel nädalatel olnud põhjaliku õigusteadusliku debati esemeks. Tunnustatud riigiõiguse asjatundja Madis Ernits, kes on Tallinna Ülikooli avaliku õiguse ja õigusteooria külalisprofessor, on käesolevat küsimust käsitlenud kahes õigusteaduslikus artiklis3, mille vahele jäi riigiõiguse asjatundja Janar Jäätma vastupidist seisukohta esindav artikkel.4

9. Kaebajad nõustuvad Madis Ernitsa õigusliku analüüsiga täies ulatuses ja esitavad sellele tuginedes VVK-le põhistatud avalduse selle kohta, et ametis olev õiguskantsler ei tohi kandideerida Vabariigi Presidendiks ning nõuavad, et otsus, millega otsustati registreeriti Ülle Madise presidendikandidaadiks, tühistataks.

II KANDIDAADI REGISTREERIMINE ON HALDUSAKT HMS § 51 lg 1 MÕTTES

10. HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Kuigi Vabariigi Presidendi kandidaadi registreerimist reguleeriv VPVS § 15 lg 8 sätestab üksnes, et VVK registreerib nõuetekohaselt esitatud kandidaadi järgmisel päeval pärast kandidaatide registreerimiseks esitamise tähtaja lõppemist, s.t ei ütle sõnaselgelt, et kandidaat otsustatakse registreerida, on tegemist siiski otsusega HMS § 51 lg 1 mõttes.

11. Kandidaadi registreerimine on suunatud kandidaadi õiguste mõjutamisele, sest registreerimise tulemusena tekib kandidaadile õigus olla osa Vabariigi Presidendi valimisel kandidaatide ringist ning võimalus saada valituks Vabariigi Presidendiks. Võrdluseks, kui esitatud kandidaat ei vasta nõuetele, ei registreeri VVK teda kandidaadina. Mitteregistreerimise puhul on veelgi selgem, et mõjutatakse otseselt isiku õigusi, sest isikult võetakse ära õigus kandideerida Vabariigi Presidendi valimistel. Seega kui kandidaadiks mitte registreerimise puhul on tegemist isiku õigusi mõjutava otsusega, siis on ka kandidaadi registreerimine otsus ehk haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes.

12. Analoogia korras saab siinkohal arvesse võtta ka KOVVS §-i 37 ning RKVS §-i 32, mis reguleerivad vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandidaadi registreerimist ja Riigikogu valimistel kandidaadi registreerimist. Mõlemas viidatud seaduses on selgelt väljendatud, et kandidaadi registreerimine ning registreerimata jätmine on otsused ehk haldusaktid. Kuivõrd sisuliselt on Vabariigi Presidendi kandidaadi registreerimise näol samasisulise otsusega – kandidaadi registreerimine valimistel osalemiseks ehk osalemisõiguse andmine – saab KOVVS §-st 37 ja RKVS §-ist 32 tulenevalt analoogia korras öelda, et Vabariigi Presidendi kandidaadi registreerimine VPVS § 15 lg 8 alusel on otsus ehk haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes.

III KAEBAJATEL ON KAEBEÕIGUS

13. Kaebajad nendivad, et VPVS § 15 ei näe eraldi kaebeõiguse alusena ette õigust esitada protest või kaebus VVK otsusele registreerida isik presidendikandidaadina. Küll aga on kaebajatel põhjendatud huvi selle vastu, et valimiste vastuolu põhiseadusega kõrvaldataks valimiste võimalikult varajases etapis. Lisaks täpsustavad kaebajad, et kaebus on esitatud alternatiivselt, s.t kui VVK leiab, et tal puudub pädevus kaebuse lahendamiseks, paluvad kaebajad kaebuse PSJKS § 38 lg-st 1 tulenevalt edastada Riigikohtule menetlemiseks.

14. VPVS § 10 lg 1 sätestab, et enne häälte lugemist on Riigikogu liikmel õigus esitada valimiskomisjonile kirjalik protest hääletamise korra rikkumise kohta. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kõik kaebajad on Riigikogu liikmed, mistõttu on kaebajatel VPVS § 10 lg-st 1 tulenevalt protesti esitamise õigust.

15. Samuti on käesoleva kaebuse näol tegemist protestiga hääletamise korra rikkumise kohta. Nimelt rikub hääletamise korda see, kui oma hääl on võimalik anda vaid kandidaadile, kelle registreerimine presidendikandidaadiks on vastuolus põhiseadusega (vt ptk-d IV ja V). Võttes arvesse, et 2026. aasta Vabariigi Presidendi valimistel seati üles ainult üks kandidaat (Ülle Madise) ning selle kandidaadi registreerimine toimus põhiseadusvastaselt, on juba käesoleva kaebuse esitamise hetkeks selge, et hääletamise korda rikutakse.

16. Lisaks rõhutavad kaebajad, et VVK ülesanne on tagada, et valimiste korraldamine, sh kandidaatide registreerimine, toimuks kooskõlas kehtiva õigusega. Kuivõrd kandidaadi registreerimise otsuse teeb VVK, peab Riigikogu liikmetel, sh kaebajatel, olema võimalus vaidlustada mh selliseid VVK otsused, mis on iseseisvalt õigusvastased, samuti mis tingivad edaspidi Vabariigi Presidendi hääletamise korra õigusvastasuse ning hääletamistulemuste kindlakstegemise korra õigusvastasuse.

17. Ka Riigikohus on selgitanud, et isik saab vaidlustada valimiskaebemenetluse võimalikult kiire ja efektiivse korraldamise põhimõttest tulenevalt kõige esimest toimingut, mis isiku õiguste rikkumise põhjustas. Seoses elektroonilise hääletamisega selgitas Riigikohus täiendavalt, et „Riigi valimisteenistus teeb elektroonilise hääletamise korraldamisel mitmeid toiminguid, mis ajaliselt üksteisele järgnevad ja on üksteisega vähemal või rohkemal määral seotud (nt elektroonilise hääletamise süsteemis ülesseadmine, mida hiljem kasutatakse hääletamiseks ning mille vahendusel antud hääled lõpuks kokku loetakse). See ei ole aga põhjus lugeda kõiki neid toiminguid üheks kõikehõlmavaks „elektroonilise hääletamise“ toiminguks, kuna viimane tooks kaasa vaidlustamistähtaja ülemäärase ja sisuliselt piiramatu pikenemise. Eraldiseisvaks ja vaidlustatavaks toiminguks tuleb lugeda eelkõige need tegevused elektroonilise hääletamise korraldamisel, mis on seaduses otsesõnu nimetatud“.5

18. Riigikohtu praktikas korduvalt tunnustatud valimistoimingute vaidlustamisõiguse põhimõttega oleks vastuolus praegusel juhul olukord, kus kaebajatele ei anta võimalust vaidlustada otsust, mis tingib ka kõigi edasiste otsuste ja toimingute õigusvastasuse, juba vastava esialgse õigusvastase otsuse tegemise etapis. Juhul, kui kaebajate kaebust praegusel juhul ei menetleta, viib see olukorrani, kus kaebajad peavad samasisulise kaebuse esitama alles pärast hääletuse toimumist Riigikogus, mis aga lükkab ajaliselt edasi võimaluse teha kindlaks valimistulemused ja kokkuvõttes pikendab ebamõistlikult Vabariigi Presidendi valimise protsessi.

19. Alternatiivselt, kui VVK peaks leidma, et presidendikandidaadi registreerimisele ei ole võimalik esitada kaebust VVK-le, tuleb käesolevat kaebust käsitleda kui kaebust Vabariigi Presidendi valimistega seotud valimiskomisjoni 25.08.2026 otsusele PSJKS § 37 lg 2 mõttes. PSJKS § 37 lg 2 sätestab, et kaebeõigus vastava kaebuse esitamiseks on isikul, kes leiab, et VVK otsuse on rikutud tema õigusi.

20. Kaebajad on seisukohal, et Ülle Madise registreerimine presidendikandidaadiks rikub nende õigusi. Kaebajad on Riigikogu EKRE fraktsiooni liikmed, kellel on PS §-st 79 tulenevalt individuaalne Vabariigi Presidendi valimistel osalemise ja hääletamise õigus. Igal Riigikogu liikmel on õigus osaleda seadusega ette nähtud Vabariigi Presidendi valimise menetluses ning anda selle käigus hääl kandidaadile, kes on osa õiguspäraselt, sh põhiseaduspäraselt moodustatud kandidaatide ringist.

21. Praegusel juhul rikub VVK otsus kaebate õigust osaleda ja hääletada põhiseaduspärastel valimistel, sest Ülle Madise registreerimine presidendikandidaadiks on vastuolus põhiseadusega (vt rohkem IV ja V ptk). Põhiseadusvastase kandidaadi registreerimine muudab põhiseadusvastaseks kogu Vabariigi Presidendi valimise protsessi, mistõttu ei ole Riigikogu liikmetel, sh kaebajatel, võimalik realiseerida oma põhiõigust osaleda ja hääletada põhiseaduspärastel Vabariigi Presidendi valimistel.

22. Täiendavat märgivad kaebajad, et Vabariigi Presidendi hääletamistulemus ei tohiks olla hiljem vaidlustatav seetõttu, et valimistel osales kandidaat, kelle kandideerimine olu vastuolus põhiseadusega. Kandidaadi vastavust põhiseadusele peaks kontrollima VVK kandidaadi registreerimise etapis, mistõttu on vaidlustamine alles hääletamiskorra ja või hääletamistulemuste kindlakstegemise korra etapis vastuolus Vabariigi Presidendi valimise korra põhimõtetega. Lisaks kahjustaks kandidaadi põhiseadusele mittevastavuse vaidlustamine alles pärast hääletuse toimumist valitava riigipea õiguspärasust ja legitiimsust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et valimistega seotud küsimustel on demokraatlikus ühiskonnas eriline kaal6, mistõttu tuleb võimalikud takistused kandidaadi põhiseaduspärasuse osas tuvastada ja kõrvaldada võimalikult varajases etapis ehk juba kandidaatide registreerimisel.

IV ÕIGUSKANTSLERI KANDIDEERIMINE ON SISULT VASTUOLUS PÕHISEADUSEST TULENEVA SÕLTUMATUSE NÕUDEGA

• Sõltumatutel ametikandjatel on kohustus püsida sõltumatu kogu ametis olemise aja vältel

23. Põhiseadus on ette näinud teatud ametikohtadele: riigikontrolörile (PS § 132), õiguskantslerile (PS § 139) ja kohtunikele (PS §-d 146-147), erilise sõltumatuse tagatise. Need ametikohad erinevad kõigist teistest ametikohtadest selle poolest, et ametikandja ei allu sisulise küsimuse lahendamisel kellelegi ning ta peab tegutsema erapooletult üksnes oma südametunnistuse järgi.

24. Sõltumatusega kaasneb kõrgendatud vastutus ja kohustused, sh kohustus säilitada sõltumatus ning vältida tegevusi, mis võivad jätta mulje sõltumatuse kahjustamisest. Siinjuures hõlmab kohustus püsida sõltumatu ka sõltumatuse näivust – ei piisa sellest, et ametikandja on tegelikkuses sõltumatu, vaid ta peab ka näima sõltumatu mõistlikule kõrvalseisjale. Avaliku usalduse säilimine institutsiooni vastu sõltub sellest, kuidas institutsiooni tegevust väljastpoolt tajutakse. See näivuse standard on tunnustatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: EIK) praktikas kohtulikku erapooletust käsitledes. EIK on eristanud subjektiivset lähenemist, mille kohaselt tuvastatakse konkreetse kohtuniku isiklik veendumus konkreetses asjas, ja objektiivset lähenemist, mille kohaselt tuvastatakse, kas kohtunik pakkus piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes mõistlik kahtlus.7 Isegi kui kohtuniku isiklikku erapooletust eeldatakse kuni vastupidise tõendamiseni, ei saa piirduda puhtalt subjektiivse testiga: selles valdkonnas võivad ka pelgad välised ilmingud olla teatud tähtsusega, ning nagu on sõnastatud EIK poolt korduvalt tsiteeritud ingliskeelses maksiimis, “justice must not only be done: it must also be seen to be done” ehk õigust ei tohi mitte üksnes mõista, seda peab ka nähtama mõistetavat8. Riigikohus on samu põhimõtteid Eesti õiguses kohaldanud, selgitades, et kuna Eesti kohtunike eetikakoodeksi punkti 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, on KrMS-i taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit „ei saa olla“. Selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtuasja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda.9

25. Riigikohtu tsiteeritud põhimõte, et õigusemõistmine (ja analoogia korras ka muu sõltumatu järelevalvefunktsiooni täitmine) ei pea mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ning et ametikandja peab taanduma või hoiduma tegevusest ka siis, kui ta ise leiab end olevat erapooletu, kuid objektiivselt nähtavate asjaolude pinnalt on selles võimalik vähemalt kahelda, on otseselt ülekantav ka õiguskantsleri olukorrale. Kui kohtunik peab näiva erapooletuse kahtluse korral iseendast taanduma, ei saa vähem rõhutatud nõuet esitada sõltumatule järelevalveorganile, kelle ees seisab veelgi ilmsem, objektiivselt tuvastatav huvide konflikt: samaaegselt kandideerida ametisse, mille valimine sõltub just selle institutsiooni järelevalve all oleva Riigikogu häältest.

26. Kirjeldatud põhimõte on sõnaselgelt sätestatud Bangalore’i põhimõtetes kohtunike suhtes (vt allpool p 35). Kuivõrd õiguskantsleri sõltumatus on põhiseaduslikus süsteemis võrreldav kohtunike sõltumatusega, saab analoogia korras sama kohaldada ka õiguskantslerile: õiguskantsleri institutsiooni efektiivsus ja mõjuvõim põhinevad suuresti avalikul usaldusel tema erapooletusse, mistõttu ka pelgalt õiguskantsleri Vabariigi Presidendiks kandideerimise tekitatav mulje sõltumatuse riivest kahjustab institutsiooni sõltumatust.

27. Õiguskantsler Ülle Madise on ka ise avalikult möönnud, et tema võimalikku kandideerimist Vabariigi Presidendiks kaalub ta läbi erapooletuse kuvandi säilitamise, mitte üksnes sisulise sõltumatuse kriteeriumi. 11. augustil 2026 ERR-ile antud intervjuus ütles Ülle Madise sõnaselgelt: "Minu ainus kriteerium on, et ma säilitan erapooletu kuvandi sellepärast, et ma sisuliselt ja tegelikult olengi erapooletu." Samuti märkis ta, et "eeldus on tõepoolest see, et säilitan oma erapooletuse ning ei ületa õiguskantsleri ega vabariigi presidendi rollide piire“.10

28. Kaebajad rõhutavad, et selline sõnavalik ei ole juhuslik, vaid peegeldab probleemi olemust. Nagu eespool on selgitatud, ei piisa sõltumatuse tagamiseks üksnes ametikandja sisulisest erapooletusest, vaid ametikandja peab ka näima erapooletu mõistlikule kõrvalseisjale. Kui õiguskantsler ise rõhutab korduvalt just kuvandi säilitamise vajadust, kinnitab see, et ka tema enda hinnangul on kandideerimisega kaasnev peamine risk just näivuse, mitte sisulise sõltumatuse tasandil. Kaebajad on seisukohal, et käesoleval juhul on probleem juba praegu, kandideerimisele nõusoleku andmise faasis, ulatuslikum kui pelgalt näivuse küsimus: ei ole võimalik veenvalt väita, et õiguskantsler näib erapooletu ja leeridevaheline ajal, mil ta ise osaleb aktiivselt fraktsioonidega läbirääkimistes toetuse hankimiseks presidendikandidatuurile ning eristab avalikult, milline poliitiliste jõudude toetus on tema jaoks piisav. Selline tegevus ei ole kooskõlas ei sisulise sõltumatuse ega ka sõltumatuse näivuse säilitamisega, sõltumata sellest, kuidas õiguskantsler ise oma positsiooni sõnastab.

• Vabariigi Presidendi amet on poliitiline amet

29. Vabariigi President osaleb põhiseadusega ette nähtud piirides poliitika kujundamises. PS § 78 p 6 kohaselt võib president jätta Riigikogu poolt vastu võetud seaduse välja kuulutamata, ning nagu Jüri Põld on juba 1994. aastal selgitanud, võivad veto kasutamise põhjused olla nii juriidilised kui ka mittejuriidilised ehk poliitilised.11 Vabariigi President omab poliitilise kaasarääkimisõigust ka välispoliitikas (PS § 78 p 1), mis ei ole pelgalt tseremoniaalne, ning peaministrikandidaadi määramisel (PS § 78 p 9), mis on samuti poliitilise valiku koht, kuna ükski seadus ei sätesta, kelle president peab kandidaadiks määrama. Lisaks kuuluvad presidendi pädevusse ministrite ametisse nimetamine ja ametist vabastamine (PS § 78 p 10) ning riigikaitse kõrgeima juhi ülesanded (PS § 78 p 16).

30. Eeltoodu kohaselt osaleb Vabariigi President põhiseadusega ette nähtud piirides poliitika kujundamises ning mitme tema pädevuse teostamine sisaldab poliitilist kaalutlusruumi. Vabariigi President on erinevalt õiguskantslerist valitav (mitte määratav) poliitiline põhiseaduslik organ, kelle ametisse saamine sõltub poliitiliste esinduskogude toetusest ning see erineb olemuslikult kohtuniku, õiguskantsleri ja riigikontrolöri ametist, millele on põhiseadusega tagatud sõltumatus. See ei tähenda, et Vabariigi Presidendi ametikoht ei eelda ka parteipoliitilist neutraalsust: PS § 84 näeb ette, et president peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse, vaid üksnes seda, et presidendi ameti põhiseaduslik olemus, erinevalt õiguskantsleri omast, ei eelda sõltumatust valivast poliitilisest esinduskogust ega selle toetusest.

• Õiguskantsleri ameti ja presidendikandidatuuri institutsionaalne kokkusobimatus

31. Õiguskantsleri põhiülesanne on PS § 139 lg 1 ja ÕKS § 1 lg 1 kohaselt teostada järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et õiguskantsleri sõltumatuse põhimõte tähendab eelkõige sõltumatust riigivõimu harudest (seadusandlikust, täidesaatvast ja kohtuvõimust) ning hõlmab nii organisatsioonilise, funktsionaalse kui ka finantsilise sõltumatuse. Sõltumatu kontrolliorganina seisab õiguskantsler väljaspool võimude klassikalist kolmikjaotust, olles varustatud kontrolliva funktsiooniga ja tegutsedes tasakaalustajana, et juhtida eri võimuharude tähelepanu põhiseaduslikele probleemidele.12 Praktikas sarnaneb õiguskantsleri roll kõige rohkem kohtuniku rollile: õiguskantsler ei osale poliitilise tahte kujundamises ja elluviimises, vaid kontrollib, kas kujundatud poliitiline tahe jääb põhiseaduse piiridesse.

32. Madis Ernits on selgitanud, et kui ametis olev õiguskantsler asub kandideerima Vabariigi Presidendiks, siis soovib ta saada tema poolt järelevalvatavalt institutsioonilt otsust, mille vastu on tal otsene isiklik huvi, kuid mida see institutsioon ei ole kohustatud langetama ehk õiguskantsler asub taotlema institutsioonilt, kelle üle ta teostab järelevalvet, talle soodsat poliitilist otsust. Sellega muutub õiguskantsleri ja Riigikogu vaheline põhiseaduslik järelevalvesuhe ühepoolsest kontrollisuhtest vastastikuseks sõltuvussuhteks, mida PS § 139 lg 1 ilmselgelt ette ei näe. Niipea kui ametis olev õiguskantsler annab mõista, et soovib kandideerida poliitilisele ametikohale, satub ta järelikult huvide ja rollikonflikti. Tekkiv huvide ja rollikonflikt ei ole sugugi lühiajaline ega tähtsusetu, vaid on ilmselge ja põhimõtteline.13

33. Ajal, mil õiguskantsler kandideerib Vabariigi Presidendiks, on ta kandidaadina sõltuv Riigikogu fraktsioonide heast tahtest ning peab paratamatult arvestama, et tema senine või tulevane tegevus ametis võib mõjutada fraktsioonide suhtumist tema kandidatuuri. Sellises olukorras võib õiguskantsler kui järelevalvefunktsiooni teostaja hakata arvestama nende poliitiliste jõudude suhtumisega, kelle hääli ta Vabariigi Presidendi ametisse valimiseks vajab. Sõltumata sellest, kas konkreetseid nn quid pro quo kokkuleppeid on tegelikkuses võimalik tõendada, toob selliste kokkulepete sõlmimise oht automaatselt avalikkuse silmis kaasa õiguskantsleri sõltumatuse riive. See vastab ka eespool p-des 15-16 kirjeldatud sõltumatuse näivuse standardile, mille kohaselt ei piisa ametikandja tegelikust sõltumatusest, vaid ta peab ka näima sõltumatu mõistlikule kõrvalseisjale.

34. Lisaks tuleb arvestada, et kui kandideeriv õiguskantsler ei osutu valituks, jätkab ta oma ametikohal. Riigikogu ja avalikkus ei saa teda sellisel juhul enam käsitleda neutraalse eksperdina, vaid presidendikandidaadina, kes ei osutunud valituks ja kelle edasised toimingud võivad olla ajendatud hääletustulemustest. See aga kahjustab tema järgnevate ametitoimingute usaldusväärsust ning õiguskantsleri institutsiooni sõltumatust ja mainet tervikuna.14 Kokkuvõttes ei saa kaebajate hinnangul olla lubatav seada kandidaadina üles ning registreerida kandidaadina ametis olev sõltumatu ametiisik, sest see ei ole sõltumatust kahjustamata võimalik. Sõltumatuse kahjustamine on aga vastuolus põhiseadusega. Seega on juba õiguskantsleri kandideerimisest teavitamise fakt vastuolus põhiseadusega, veelgi enam on aga põhiseadusega vastuolus see, kui ametis olev õiguskantsler registreeritakse Vabariigi Presidendi valimistel kandidaadina.

• Kohtunikele on kehtestatud kandideerimispiirang, mis kohaldub analoogia korras ka Õiguskantslerile

35. KS § 49 lõige 2 keelab kohtunikul olla Riigikogu liige ja erakonna liige. Kuigi KS ei sisalda sõnaselget kandideerimiskeeldu Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, on kohtunike eetikanõukogu 2025. aasta mais asunud seisukohale, et kohtuniku kandideerimine Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, samuti nõusoleku andmine erakonna või valimisliidu linnapeakandidaadiks ülesseadmiseks, ei ole kooskõlas kohtunike eetikanormidega. Selline tegevus toob kaasa huvide konflikti ohu ega ole kooskõlas kohtu sõltumatuse ja võimude lahususe põhimõttega: seda isegi juhul, kui kohtunik kandideerib parteituna.15 Kohtunike eetikanõukogu tugines seejuures Bangalore'i põhimõtetele, mille punkti 1.3 kohaselt peab kohtunik olema vaba ebasobivatest sidemetest täidesaatva ja seadusandliku võimuga ning nende mõjust, ning peab näima neist vabana ka mõistlikule kõrvalseisjale.16

36. Ka õiguskantsleri kandideerimisel Vabariigi Presidendiks ei ole sõnaselgelt seaduses kirjas kandideerimiskeeldu, kuid vaidlust ei saa olla selles, et õiguskantsler ei saa samaaegselt olla ka Vabariigi President. Analoogia korras saab kohtunike poliitilisele ametikohale kandideerimise keeldu kohaldada ka käesolevale olukorrale, sest õiguskantsler, nagu kohtunik, on sõltumatu ameti kandja, kelle sisuline otsustuspädevus ei tohi sõltuda poliitiliste institutsioonide tahtest, ning Vabariigi President, nagu Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu liige, on poliitilise ameti kandja, kelle valimine sõltub just poliitilisest toetusest. Kohtunike eetikakogu 2025. aasta seisukohast saab järeldada, et sõltumatu ameti kandja pelgalt kandideerimine poliitilisele ametikohale või kandideerimiseks nõusoleku andmine toob kaasa huvide konflikti ohu, kuna ametikandja peab paratamatult arvestama nende poliitiliste jõudude suhtumisega, kelle toetusest tema edasine karjäär või valituks osutumine sõltuvad. Sama loogika kohaldub ka õiguskantslerile, kes järelevalvet teostades peaks jääma sõltumatuks just neist samadest Riigikogu liikmetest, kelle poolehoidu ta presidendiks kandideerides taotleb. Eeltoodust saab järeldada, et pelgalt õiguskantsleri nõusoleku andmine kandideerida Vabariigi Presidendiks tekitab juba huvide konflikti ohu, mis aga ei ole kooskõlas sõltumatuse põhimõttega.

37. Veelgi enam, ÕKS § 7 kohaselt annab õiguskantsler enne ametisse asumist Riigikogu ees ametivande täita oma kohustusi erapooletult ja kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. ÕKS § 12 lg 1 p 2 keelab õiguskantsleril ametisoleku ajal osaleda erakondade tegevuses. Kuigi presidendiks kandideerimine parteituna ei ole formaalselt samastatav erakonna tegevuses osalemisega ÕKS § 12 lg 1 p 2 mõttes, rõhutavad kaebajad siiski, et ÕKS §-s 12 sätestatud poliitilise tegevuse piirangu eesmärk on hoida õiguskantsleri institutsioon parteipoliitilisest tegevusest eemal ja tagada tema erapooletus.

38. Seda eesmärki tuleb arvestada laialt, mitte üksnes normi sõnastuse kitsa grammatilise tähenduse piires. Presidendiks kandideerimine eeldab Riigikogu liikmete poolt ülesseadmist, poliitiliste fraktsioonide toetuse hankimist ning kohtumisi fraktsioonidega, mistõttu mida aktiivsemaks muutub kandidaadi osalemine erakondade ja fraktsioonide sisulise toetuse kujundamises, seda lähemale jõutakse ÕKS § 12 lg 1 p 2 kaitse-eesmärgiga vastuolus olevale tegevusele.

• Veneetsia komisjoni ’Venice Principles’ kinnitab, et ametis olev õiguskantsler ei saa kandideerida Vabariigi Presidendiks

39. Õiguskantsleri kandidatuuri puhul tuleb arvesse võtta Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni (European Commission for Democracy through Law) 2019. aastal vastu võetud ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt heaks kiidetud „Principles on the Protection and Promotion of the Ombudsman Institution“ (edaspidi: Venice Principles). Venice Principles põhimõte 9 sätestab sõnaselgelt: „The Ombudsman shall not, during his or her term of office, engage in political, administrative or professional activities incompatible with his or her independence or impartiality“ ehk õiguskantsler ei tohi oma ametiaja jooksul tegeleda poliitilise, haldusliku või kutsealase tegevusega, mis ei ole kokkusobiv tema sõltumatuse või erapooletusega. Venice Principles põhimõte 1 rõhutab, et ombudsmani-tüüpi institutsioonidel on demokraatia, õigusriigi ja hea halduse tugevdamisel oluline roll ning riik peab hoiduma igasugusest tegevusest, mis õõnestab nende sõltumatust.17

40. Kaebajad mõistavad, et Venice Principles ei ole Eesti õiguskorras vahetult siduv norm, millest saaks iseseisvalt tuletada presidendiks kandideerimise keeldu, vaid tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud standardiga selle kohta, mida sõltumatu ombudsmani-tüüpi institutsiooni neutraalsus nõuab. Venice Principles põhimõte 9 kinnitab rahvusvaheliselt tunnustatud arusaama, mille kohaselt sõltumatu järelevalveorgani juht ei tohi oma ametiajal osaleda tema sõltumatuse või erapooletusega kokkusobimatus poliitilises tegevuses, ning toetab seega kaebajate seisukohta, et ametis oleva õiguskantsleri presidendikandidatuur on vastuolus tema institutsiooni sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtetega.

V ÕIGUSKANTSLERI SÕLTUMATUSE NÕUDE RIKKUMINE ON KANDIDAADI REGISTREERIMIST VÄLISTAV ASJAOLU

• Kandideerimispiirangud ei ole seaduses ammendavalt loetletud

41. PS § 79 lg 3 ja VPVS § 2 kehtestavad presidendikandidaadile selged nõuded ja piirangud: kandidaat peab olema sünnilt Eesti kodanik, vähemalt 40 aastat vana ning ei tohi olla tegevväelane ja juba kahel korral Vabariigi Presidendina ametis olnud. Loetelu ei maini sõnaselgelt õiguskantsleri ega ühegi teise sõltumatu riigiameti esindaja kandideerimise keeldu.

42. Kaebajad on seisukohal, et PS § 79 lg 3 ja VPVS § 2 näol ei ole tegemist ammendava loeteluga, mis reguleeriks lõplikult ära kõik juhtumid, mil isik saab või ei saa kandideerida Vabariigi Presidendiks. Põhiseadust tuleb tõlgendada süsteemselt, mitte üksnes grammatiliselt, ning kandideerimise piirang võib tuleneda normide koosmõjust, institutsiooni olemusest või põhiseaduse üldpõhimõtetest. Kui PS § 79 lg-t 3 ning VPVS §-i 2 tõlgendada kitsalt ja leides, et tegemist on kandideerimist takistavate asjaolude ammendava loeteluga, on tulemuseks olukord, kus põhiseaduse järgimine toob samal ajal kaasa olulise põhiseadusest tuleneva põhimõtte riive: õiguskantsleri kandideerimine riivab õiguskantsleri põhiseadusest tulenevat sõltumatuse põhimõtet.

43. Veelgi enam, Ülle Madise kaasautorina on ise põhiseaduse kommenteeritud väljaandes § 79 osas kirjutanud, et PS seab Vabariigi Presidendi ametikohale kandideerimiseks kaks formaalset nõuet – sünnijärgne Eesti kodakondsus ja vanuse alampiir 40 aastat –, kuid sisuliselt eeldab hääleõiguse olemasolu.18 Sellega on selgelt viidatud, et põhiseaduses sisalduv loetelu presidendikandidaadi nõuete ja kandideerimispiirangute kohta ei ole ammendav.

44. Eeltoodust tulenevalt tuleb PS § 79 lg-s 3 ja VPVS §-s 2 esitatud kandideerimist välistav loetelu lugeda avatud loeteluks, et vältida vastupidise tõlgendusega kaasnevat vastuolu põhiseadusega.

• PS § 84 ei lahenda sõltumatuse konflikti Vabariigi Presidendiks kandideerimise perioodil

45. Kaebajad on teadlikud avalikus arutelus esitatud seisukohast (mida on väljendanud muu hulgas jurist Varro Vooglaid ning riigiõiguse asjatundja Janar Jäätma), mille kohaselt PS § 84 järgi lõppevad ametisse astumisega Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites, ning kuna õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul (PS § 140 lg 1), on tegemist just PS § 84 mõttes nimetatava ametiga, mille volitused lõpevad presidendi ametisse astumisel. Seetõttu ei nõua PS ega ÕKS õiguskantslerilt ametist lahkumist enne kandidaadiks saamist. Kirjeldatud seisukoha kohaselt on põhiseaduse säte õiguskantsleri seadusest kõrgema õigusjõuga norm, mis kohaldub vahetult ega vaja oma toime saavutamiseks õiguskantsleri seaduses eraldi kordamist. Seetõttu ei ole oluline, et ÕKS § 8 ei nimeta Vabariigi Presidendiks valimist õiguskantsleri ametivolituse lõppemise alusena.19

46. Kaebajad ei nõustu eelkirjeldatud seisukoha ning selle autoritega. Õigusteoorias on üldtunnustatud põhimõte, et kui sama asja kohta on olemas üld- ja erinorm, siis erinorm kõrvaldab üldnormi ehk kohaldub eelisjärjekorras. PS § 84 on üldnorm, mis reguleerib ametite ühildamist pärast Vabariigi Presidendiks valimist. Sama olukorda reguleerib erinormina võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest ning PS §-st 139 tulenev sõltumatuse nõue, mis välistab ametis oleva õiguskantsleri kandideerimise juba enne valituks osutumist. Kuivõrd erinorm kõrvaldab üldnormi, ei kohaldu käesoleval juhul PS § 84 kandideerimise lubatavuse küsimusele.

47. Üld- ja erinormi vahekorrast ilmneb asjas keskne õiguslik probleem: küsimus ei ole selles, kas õiguskantsleri volitused lõppevad Vabariigi Presidendiks valimisel, vaid kas õiguskantsler tohib üldse kandideerima asuda. Teisisõnu, PS § 84 lahendab ametite ühildamatuse küsimust alles pärast ametisse astumist, kuid ei anna vastust küsimusele, kas kandideerimine ise on põhiseaduspärane.

48. Kaebajad juhivad ka tähelepanu, et kuigi seadusandja on pidanud vajalikuks reguleerida teatud kandideerimispiiranguid (nt tegevväelase kandideerimiskeeld, vanuse ja kodakondsuse nõue), ei tähenda see, et kõik ülejäänud kandideerimise piirangud peaksid samuti olema sõnaselged. Vastupidi, näiteks õiguskantsleri, riigikontrolöri ja kohtuniku sõltumatuse tagamine on põhiseaduses juba iseseisvate normidega reguleeritud, mille kohaldamisala hõlmab just selliseid struktuurseid huvide konflikte, mida sõnaselge kandideerimiskeeld üksikjuhtumite kaupa ei suudaks mõistlikult ammendavalt ette näha.

• Põhiseadusest vahetult tulenev ametite kokkusobimatus on kandidaadi registreerimist välistav asjaolu sõltumata VPVS § 2 sõnastusest

49. Ette vaatavalt käsitlevad kaebajad ka paratamatult tõusetuda võivat küsimust, et õiguskantsleri sõltumatuse probleem ei ole VPVS järgi kandidaadi registreerimist välistav asjaolu. VPVS § 15 lg 8 kohaselt registreerib VVK nõuetekohaselt esitatud kandidaadid ning VPVS § 15 lg 10 kohaselt kustutatakse registreeritud kandidaat kandidaatide nimekirjast vaid kandidaadi surma korral või kui esitatakse dokument, mis tõendab, et kandidaat ei vasta VPVS §-s 2 sätestatud nõuetele.

50. Kuigi VPVS § 2 ei sätesta Vabariigi Presidendi kandidaadi puhul asjaolu, et tegemist on õiguskantsleri ameti kandjaga, on kaebajad seisukohal, et tegemist on ikkagi asjaoluga, mida tuleb kandidaadi registreerimisel arvesse võtta. Esiteks, nagu kaebajad on juba eespool selgitanud, ei ole kaebajate hinnangul VPVS §-s 2 loetletud tingimuste näol tegemist ammendava loeteluga (vt p-d 41-44).

51. Teiseks leiavad kaebajad siiski, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleneva põhiseaduse ülimuslikkuse põhimõtte kohaselt ei saa seaduse (käesoleval juhul VPVS) ammendavana näiv regulatsioon välistada vahetult põhiseadusest endast tuleneva keelu kohaldamist. Põhiseaduse normid on vahetult kohalduvad ning haldusorgan on kohustatud kohaldama seadust põhiseaduskonformselt, s.t VPVS §-i 2 tuleb tõlgendada ja kohaldada viisil, mis ei vii põhiseadusvastase tulemuseni.

52. Lisaks tuleb arvestada, et kandidaatide registreerimisel peab VVK paratamatult arvesse võtma ka muid täiendavaid tingimusi, mida PS § 79 lg-s 3 või VPVS §-s 2 sõnaselgelt kirjas ei ole. Üheks selliseks on PS § 80 lg-st 1 tulenev keeld valida isikut Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku. Seega on ilmselge, et presidendikandidaadi registreerimisel tuleb arvesse võtta ka muid kui PS § 79 lg-s 3 või VPVS §-s 2 kirjeldatud kaalutlusi. Kuivõrd õiguskantsleri sõltumatuse tagamine on samaväärne põhiseaduslik kohustus nagu on ka kohustus mitte valida isikut Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku, oli VVK-l kohustus kandidaadi registreerimisel mh arvesse võtta seda, et Ülle Madise kandideerimine ei ole kooskõlas põhiseadusega.

53. Vastuseks teooriale, et kandideerimisõiguse piirangud peaksid olema seaduses selgelt ja ettenähtavalt sätestatud (õiguskindluse põhimõte) ning VPVS §-de 2 ja 15 konkreetne ja detailne sõnastus võiks viidata sellele, et seadusandja on kandideerimise eeldused ammendavalt ära reguleerinud, asuvad kaebajad seisukohale, et need vastuargumendid ei ole praegusel juhul otsustavad. Õiguskindluse põhimõte on mõeldud kaitsma eelkõige ettenägematute, üllatuslike piirangute eest, kuid praegusel juhul ei ole tegemist üllatusliku piiranguga: õiguskantsleri sõltumatuse nõue on põhiseaduses sisaldunud alates selle esimesest vastu võtmisest ning sõltumatuse tagamine on õiguskantsleri ameti põhiseadusliku olemuse lahutamatu osa. Samuti ei ole eluliselt mõistlik ja võimalik, et kõikvõimalikud stsenaariumid, sh juba põhiseaduse tasandil reguleeritud, oleksid VPVS §-des 2 ja 15 kajastatud. Vastuolu põhiseadusega on riigiõiguse fundamentaalne põhimõte mida tuleb hinnata ja arvestada sõltumata sellest, kas madalama astme seadus või muu õigusakt näeb ette kohustuse põhiseaduspärasust hinnata või mitte.

54. Lõpetuseks rõhutavad kaebajad, et õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks kujutab endast struktuurset huvide konflikti, mis on lahutamatult seotud Vabariigi Presidendi valimise protsessi õiguspärasusega. Kui just õiguskantsleri kandideerimine on põhiseaduspärasusega vastuolus, siis ei saa seda vastuolu kõrvaldada ega heastada hilisema vastutusele võtmisega. Seetõttu on VVK-l, kes vastutab valimiste õiguspärasuse tagamise eest, kohustus vastuolu põhiseadusega arvesse võtta juba registreerimisotsuse tegemisel, mitte jätta küsimust lahendamiseks alles hilisemasse valimistulemuste vaidlustamise menetlusse. Kuivõrd VVK vastuolu põhiseadusega kandidaadi registreerimisel arvesse ei võtnud, on otsus registreerida Ülle Madise presidendikandidaadiks õigusvastane.

• Õiguskantsleri kandidaadina registreerimist takistavad täiendavad toetavad kaalutlused: ametist lahkumise tähtaeg, järjepidevuse põhimõte ja varasem institutsionaalne tava

55. Täiendava kaalutlusena juhivad kaebajad tähelepanu, et ÕKS § 9 kohaselt peab õiguskantsler oma ametist tagasiastumisest Vabariigi Presidendile teatama vähemalt neli kuud ette ning ÕKS § 8 ei nimeta Vabariigi Presidendiks valimist õiguskantsleri ametivolituste lõppemise alusena. Kaebajad on teadlikud avalikus arutelus esitatud vastuväitest, mille kohaselt see ei ole otsustav, kuna PS § 84 kohaldub vahetult ja on õiguskantsleri seadusest kõrgema õigusjõuga norm.20 Kaebajad juhivad siiski tähelepanu, et see tähtaeg on seadusandja poolt kehtestatud selleks, et tagada õiguskantsleri ameti järjepidevus ja järglase õigeaegne nimetamine, ning kaudselt kinnitab see, et seadusandja ei ole pidanud silmas olukorda, kus õiguskantsler saaks ametist lahkuda paindlikult ja viivitamatult, näiteks presidendiks valituks osutumise korral.

56. Samuti märgivad kaebajad, et 2002. aastal astus Juhan Parts riigikontrolöri ametist tagasi selleks, et kandideerida 2003. aasta Riigikogu valimistel, ja temast sai hiljem peaminister. Riigikontrolör on õiguskantsleriga sarnaselt kõrge sõltumatu ametnik (PS § 132). Kuigi üksikjuhtumist ei saa iseseisvalt tuletada siduvat põhiseaduslikku tava, näitab see, et sõltumatu põhiseadusliku kontrollorgani juht on ise pidanud õigeks enne aktiivsesse poliitikasse siirdumist ametist lahkuda, mis toetab arusaama, et institutsiooni sõltumatuse säilitamine eeldab poliitiliste ambitsioonide ja sõltumatu järelevalve funktsiooni lahus hoidmist.21

57. Lõpetuseks märgivad kaebajad, et Põhiseaduse Assamblee aruteludest õiguskantsleri ja riigikontrolöri peatükkide üle nähtub, et institutsiooni loojad pidasid sõltumatust ja selle kaitsmist erakondliku mõju eest põhimõtteliseks väärtuseks. Assamblee liikmed rõhutasid, et õiguskantsler ei tohi olla ühestki kõrgemast riigiametist sõltuvuses ning ametikandja peab olema kaitstud selle eest, et kõrged riigiametnikud võiksid ebameeldivad õiguskantslerid lihtsalt ametist lahti lasta, löögi alla seada jne.22 Assamblee liikmed pidasid seetõttu oluliseks pikemat ametiaega ja sõltumatuse muid garantiisid ja seda just selleks, et vältida õiguskantsleri sattumist sõltuvussuhetesse kõrgete riigiametnikega, kelle tegevuse üle ta peab järelevalvet teostama. Assamblee üldine kavatsus hoida õiguskantsleri institutsioon süstemaatiliselt eemal olukordadest, kus tema sõltumatus võiks sattuda kõrgete riigiametnike meelevalda või poliitilisse sõltuvusse, toetab käesolevas avalduses esitatud tõlgendust, et Vabariigi Presidendi kandidaat ei saa olla isik, kes on samaaegselt õiguskantsleri ameti kandja.

VI KOKKUVÕTE JA TAOTLUSED

58. Kokkuvõttes on ametis oleva õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks põhiseadusvastane, mistõttu on õigusvastane ka VVK 25.08.2026 otsus registreerida presidendikandidaadina Ülle Madise. Kandideerimine ning otsus kandidaat registreerida on õigusvastased järgmistel põhjustel.

59. Esiteks kahjustab kandideerimine õiguskantsleri põhiseadusest tulenevat sõltumatust (PS § 139) – õiguskantsler, kes järelevalvet teostades peab jääma sõltumatuks Riigikogust, ei saa samal ajal taotleda Riigikogu fraktsioonidelt endale soodsat poliitilist otsust ilma, et see tekitaks huvide konflikti ja kahjustaks sõltumatuse näivust. Kandideerimise keeldu saab mh tuletada analoogia korras ka kohtunike kandideerimispiirangust ning ÕKS § 12 lg 1 p-s 2 sätestatud tegevuspiirangust.

60. Teiseks ei ole järeldus, et ametis olev õiguskantsler ei saa kandideerida Vabariigi Presidendiks, vastuolus VPVS § 2 ning PS § 79 lg 3 sõnastusega. Kaebajate hinnangul ei ole seaduses kirjas ammendavat loetelu Vabariigi Presidendi kandidaadi nõuetele ning põhiseaduse ülimuslikkuse põhimõte nõuab VPVS-i tõlgendamist viisil, mis ei vii põhiseadusvastase tulemuseni. Samuti ei lahenda PS § 84 õiguskantsleri kandideerimise küsimust, vaid reguleerib seda, kas õiguskantsleri volitused lõppevad Vabariigi Presidendiks valimisel. See on aga ajaliselt oluliselt hilisem küsimus kui see, kas õiguskantsler tohib sõltumatu ametikandjana üldse kandideerida. Järelikult tuleb erinormina lähtuda PS §-st 139, mis nõuab sõltumatuse põhimõtte järgimist ja millele tuginedes saab järeldada, et õiguskantsler ei saa sõltumatu ameti kandjana ilma tagasi astumata valimistel kandideerida.

61. Eeltoodust tulenevalt taotlevad kaebajad, et Vabariigi Valimiskomisjoni 25.08.2026 otsus, millega registreeriti presidendikandidaadiks Ülle Madise, tühistataks, kuivõrd otsus registreerida ametis olev õiguskantsler presidendikandidaadiks on vastuolus PS §-st 139 tuleneva sõltumatuse põhimõttega.

VII MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED

62. Kaebuse tähtaegsus. VPVS § 10 lg 1 kohaselt tuleb protest hääletamise lugemise korra rikkumise kohta esitada enne häälte lugemist. Kuivõrd Vabariigi Presidendi valimiste häälte lugemist ei ole käesoleva kaebuse esitamise ajaks toimunud, on kaebus esitatud tähtaegselt. Alternatiivselt, kui VVK käsitleb kaebust valimiskaebusena PSJKS § 37 lg 2 mõttes, tuleb kaebus PSJKS § 38 lg 1 kohaselt esitada Riigikohtule kolme päeva jooksul Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisest või toimingu sooritamisest arvates. Otsus registreerida Ülle Madise presidendikandidaadiks tehti 25.08.2026, mistõttu on kaebus esitatud tähtaegselt.

63. Alternatiivsed menetluslikud taotlused ning õige adressaat. Kaebajad on esitanud käesoleva kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile, et seda menetletaks kui protesti VPVS § 10 lg 1 mõttes. Juhul, kui Vabariigi Valimiskomisjon leiab, et kaebust ei saa menetleda kui protesti VPVS § 10 lg 1 mõttes, tuleb kaebust käsitleda kui kaebust Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale PSJKS § 37 lg 2 mõttes ning edastada Riigikohtule. Võttes arvesse, et PSJKS § 37 lg-s 2 nimetatud kaebus esitatakse PSJKS § 38 lg-st 2 tulenevalt Riigikohtule Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu, on kaebus edastatud õigele adressaadile (Vabariigi Valimiskomisjonile).

64. Valimiste edasi lükkamine. PSJKS § 43 sätestab, et Vabariigi Presidendi valimistega seonduva kaebuse saamisel on Riigikohtul õigus lükata valimised edasi või peatada valitud uue Vabariigi Presidendi ametisse astumine kuni kaebuse lahendamiseni. Kaebajad taotlevad, et kui kaebuse lahendamine ei ole võimalik enne Vabariigi Presidendi valimiste toimumise päeva (s.t 02.09.2026), siis lükkab Riigikohus valimiste toimume edasi kuni kaebuse lahend

65. Esindus. Kaebajad esitavad käesoleva kaebuse enda kui Riigikogu liikmete nimel ja allkirjadega, ilma lepingulise esindajata. Palume kõik vastused ja menetlusdokumendid edastada kaebajate kontaktisiku Martin Helme e-posti aadressile: [email protected].



Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Martin Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Helle-Moonika Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Arvo Aller

/allkirjastatud digitaalselt/
Rain Epler

/allkirjastatud digitaalselt/
Mart Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Rene Kokk

/allkirjastatud digitaalselt/
Siim Pohlak

/allkirjastatud digitaalselt/
Anti Poolamets

/allkirjastatud digitaalselt/
Evelin Poolamets


Vabariigi Valimiskomisjon
Lossi plats 1a

15165 Tallinn



26. august 2026


Käesolev dokument on esitatud Vabariigi Valimiskomisjoni e-posti aadressile [email protected]

KAEBUS
Vabariigi Valimiskomisjoni 25.08.2026 otsusele registreerida presidendikandidaadiks Ülle Madise



KAEBAJAD:
Martin Helme
isikukood: digiallkirjas

Helle-Moonika Helme
isikukood: digiallkirjas

Arvo Aller
isikukood: digiallkirjas

Rain Epler
isikukood: digiallkirjas

Mart Helme
isikukood: digiallkirjas

Rene Kokk
isikukood: digiallkirjas

Siim Pohlak
isikukood: digiallkirjas

Anti Poolamets
isikukood: digiallkirjas

Evelin Poolamets
isikukood: digiallkirjas

Kõik kaebajad on Riigikogu XV koosseisu liikmed ning EKRE fraktsiooni liikmed.
Aadress: Toompuiestee 27, Tallinn
E-post: [email protected]

TAOTLUS:
1. Tühistada Vabariigi Valimiskomisjoni 25.08.2026 otsus registreerida presidendikandidaadiks Ülle Madise.


MENETLUSLIKUD TAOTLUSED:
1. Käsitleda käesolevat kaebust kui protesti Vabariigi Valimiskomisjonile hääletamise korra rikkumise kohta VPVS § 10 lg 1 mõttes;

2. Alternatiivselt, kui Vabariigi Valimiskomisjon leiab, et tal puudub pädevus käesoleva kaebuse lahendamiseks, käsitleda käesolevat kaebust kui kaebust valimiskomisjoni otsuse peale PSJKS § 37 lg 2 mõttes ning edastada kaebus Riigikohtule;

3. PSJKS §-le 43 tuginedes lükata Vabariigi Presidendi valimised edasi kuni kaebuse lahendamiseni.
I ASJAOLUD

1. Õiguskantsler Ülle Madise teatas 10. augustil 2026 avalikult oma valmisolekust kandideerida Vabariigi Presidendiks, tingimusel et talle antakse selleks laiapõhjaline toetus.

2. Sellele järgnenult teatasid Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide liikmed avalikult oma toetusest Ülle Madise kandidatuurile ning alustasid tema kandidatuuri ülesseadmiseks vajalike allkirjade kogumist. Lisaks teavitas oma toetusest erakond Isamaa.

3. Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on VPVS § 15 lõike 1 ning PS § 79 lõike 2 kohaselt vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust ehk vähemalt 21 Riigikogu liikmel.

4. Kandidaatide registreerimiseks esitamine Vabariigi Valimiskomisjonis (edaspidi: VVK) algas kooskõlas VPVS § 15 lg-ga 3 21. augustil 2026 ning lõppes 24. augustil 2026. VVK registreerib nõuetekohaselt esitatud kandidaadid VPVS § 15 lõike 8 kohaselt registreerimiseks esitamise tähtpäevale järgneval päeval, s.o 25. augustil 2026. Riigikogu erakorraline istungjärk Vabariigi Presidendi valimiseks on kokku kutsutud 2. septembriks 2026.

5. VVK kinnitas 24. augustil 2026, et 75 Riigikogu liiget esitasid Ülle Madise Vabariigi Presidendi kandidaadiks Riigikogu esimesse hääletusvooru.1 VVK kogunes koosolekule 25. augustil 2026, et kandidaadid registreerida. 25. augustil avaldas VVK, et Ülle Madise vastab presidendikandidaadile esitatud nõuetele ning registreeris ta Vabariigi Presidendi valimise kandidaadiks.2

6. Kaebajad on Riigikogu XV koosseisu EKRE fraktsiooni kõik üheksa liiget.

7. Kaebajad leiavad, et ametis oleva õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks ilma ametist tagasi astumata on vastuolus põhiseadusega, kuna see tekitab lahendamatu institutsionaalse huvide konflikti PS §-st 139 tuleneva õiguskantsleri sõltumatuse ja järelevalvefunktsiooniga.

8. Kaebajad juhivad tähelepanu, et küsimus, kas ametis olev õiguskantsler tohib kandideerida Vabariigi Presidendiks, on viimastel nädalatel olnud põhjaliku õigusteadusliku debati esemeks. Tunnustatud riigiõiguse asjatundja Madis Ernits, kes on Tallinna Ülikooli avaliku õiguse ja õigusteooria külalisprofessor, on käesolevat küsimust käsitlenud kahes õigusteaduslikus artiklis3, mille vahele jäi riigiõiguse asjatundja Janar Jäätma vastupidist seisukohta esindav artikkel.4

9. Kaebajad nõustuvad Madis Ernitsa õigusliku analüüsiga täies ulatuses ja esitavad sellele tuginedes VVK-le põhistatud avalduse selle kohta, et ametis olev õiguskantsler ei tohi kandideerida Vabariigi Presidendiks ning nõuavad, et otsus, millega otsustati registreeriti Ülle Madise presidendikandidaadiks, tühistataks.

II KANDIDAADI REGISTREERIMINE ON HALDUSAKT HMS § 51 lg 1 MÕTTES

10. HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Kuigi Vabariigi Presidendi kandidaadi registreerimist reguleeriv VPVS § 15 lg 8 sätestab üksnes, et VVK registreerib nõuetekohaselt esitatud kandidaadi järgmisel päeval pärast kandidaatide registreerimiseks esitamise tähtaja lõppemist, s.t ei ütle sõnaselgelt, et kandidaat otsustatakse registreerida, on tegemist siiski otsusega HMS § 51 lg 1 mõttes.

11. Kandidaadi registreerimine on suunatud kandidaadi õiguste mõjutamisele, sest registreerimise tulemusena tekib kandidaadile õigus olla osa Vabariigi Presidendi valimisel kandidaatide ringist ning võimalus saada valituks Vabariigi Presidendiks. Võrdluseks, kui esitatud kandidaat ei vasta nõuetele, ei registreeri VVK teda kandidaadina. Mitteregistreerimise puhul on veelgi selgem, et mõjutatakse otseselt isiku õigusi, sest isikult võetakse ära õigus kandideerida Vabariigi Presidendi valimistel. Seega kui kandidaadiks mitte registreerimise puhul on tegemist isiku õigusi mõjutava otsusega, siis on ka kandidaadi registreerimine otsus ehk haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes.

12. Analoogia korras saab siinkohal arvesse võtta ka KOVVS §-i 37 ning RKVS §-i 32, mis reguleerivad vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandidaadi registreerimist ja Riigikogu valimistel kandidaadi registreerimist. Mõlemas viidatud seaduses on selgelt väljendatud, et kandidaadi registreerimine ning registreerimata jätmine on otsused ehk haldusaktid. Kuivõrd sisuliselt on Vabariigi Presidendi kandidaadi registreerimise näol samasisulise otsusega – kandidaadi registreerimine valimistel osalemiseks ehk osalemisõiguse andmine – saab KOVVS §-st 37 ja RKVS §-ist 32 tulenevalt analoogia korras öelda, et Vabariigi Presidendi kandidaadi registreerimine VPVS § 15 lg 8 alusel on otsus ehk haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes.

III KAEBAJATEL ON KAEBEÕIGUS

13. Kaebajad nendivad, et VPVS § 15 ei näe eraldi kaebeõiguse alusena ette õigust esitada protest või kaebus VVK otsusele registreerida isik presidendikandidaadina. Küll aga on kaebajatel põhjendatud huvi selle vastu, et valimiste vastuolu põhiseadusega kõrvaldataks valimiste võimalikult varajases etapis. Lisaks täpsustavad kaebajad, et kaebus on esitatud alternatiivselt, s.t kui VVK leiab, et tal puudub pädevus kaebuse lahendamiseks, paluvad kaebajad kaebuse PSJKS § 38 lg-st 1 tulenevalt edastada Riigikohtule menetlemiseks.

14. VPVS § 10 lg 1 sätestab, et enne häälte lugemist on Riigikogu liikmel õigus esitada valimiskomisjonile kirjalik protest hääletamise korra rikkumise kohta. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kõik kaebajad on Riigikogu liikmed, mistõttu on kaebajatel VPVS § 10 lg-st 1 tulenevalt protesti esitamise õigust.

15. Samuti on käesoleva kaebuse näol tegemist protestiga hääletamise korra rikkumise kohta. Nimelt rikub hääletamise korda see, kui oma hääl on võimalik anda vaid kandidaadile, kelle registreerimine presidendikandidaadiks on vastuolus põhiseadusega (vt ptk-d IV ja V). Võttes arvesse, et 2026. aasta Vabariigi Presidendi valimistel seati üles ainult üks kandidaat (Ülle Madise) ning selle kandidaadi registreerimine toimus põhiseadusvastaselt, on juba käesoleva kaebuse esitamise hetkeks selge, et hääletamise korda rikutakse.

16. Lisaks rõhutavad kaebajad, et VVK ülesanne on tagada, et valimiste korraldamine, sh kandidaatide registreerimine, toimuks kooskõlas kehtiva õigusega. Kuivõrd kandidaadi registreerimise otsuse teeb VVK, peab Riigikogu liikmetel, sh kaebajatel, olema võimalus vaidlustada mh selliseid VVK otsused, mis on iseseisvalt õigusvastased, samuti mis tingivad edaspidi Vabariigi Presidendi hääletamise korra õigusvastasuse ning hääletamistulemuste kindlakstegemise korra õigusvastasuse.

17. Ka Riigikohus on selgitanud, et isik saab vaidlustada valimiskaebemenetluse võimalikult kiire ja efektiivse korraldamise põhimõttest tulenevalt kõige esimest toimingut, mis isiku õiguste rikkumise põhjustas. Seoses elektroonilise hääletamisega selgitas Riigikohus täiendavalt, et „Riigi valimisteenistus teeb elektroonilise hääletamise korraldamisel mitmeid toiminguid, mis ajaliselt üksteisele järgnevad ja on üksteisega vähemal või rohkemal määral seotud (nt elektroonilise hääletamise süsteemis ülesseadmine, mida hiljem kasutatakse hääletamiseks ning mille vahendusel antud hääled lõpuks kokku loetakse). See ei ole aga põhjus lugeda kõiki neid toiminguid üheks kõikehõlmavaks „elektroonilise hääletamise“ toiminguks, kuna viimane tooks kaasa vaidlustamistähtaja ülemäärase ja sisuliselt piiramatu pikenemise. Eraldiseisvaks ja vaidlustatavaks toiminguks tuleb lugeda eelkõige need tegevused elektroonilise hääletamise korraldamisel, mis on seaduses otsesõnu nimetatud“.5

18. Riigikohtu praktikas korduvalt tunnustatud valimistoimingute vaidlustamisõiguse põhimõttega oleks vastuolus praegusel juhul olukord, kus kaebajatele ei anta võimalust vaidlustada otsust, mis tingib ka kõigi edasiste otsuste ja toimingute õigusvastasuse, juba vastava esialgse õigusvastase otsuse tegemise etapis. Juhul, kui kaebajate kaebust praegusel juhul ei menetleta, viib see olukorrani, kus kaebajad peavad samasisulise kaebuse esitama alles pärast hääletuse toimumist Riigikogus, mis aga lükkab ajaliselt edasi võimaluse teha kindlaks valimistulemused ja kokkuvõttes pikendab ebamõistlikult Vabariigi Presidendi valimise protsessi.

19. Alternatiivselt, kui VVK peaks leidma, et presidendikandidaadi registreerimisele ei ole võimalik esitada kaebust VVK-le, tuleb käesolevat kaebust käsitleda kui kaebust Vabariigi Presidendi valimistega seotud valimiskomisjoni 25.08.2026 otsusele PSJKS § 37 lg 2 mõttes. PSJKS § 37 lg 2 sätestab, et kaebeõigus vastava kaebuse esitamiseks on isikul, kes leiab, et VVK otsuse on rikutud tema õigusi.

20. Kaebajad on seisukohal, et Ülle Madise registreerimine presidendikandidaadiks rikub nende õigusi. Kaebajad on Riigikogu EKRE fraktsiooni liikmed, kellel on PS §-st 79 tulenevalt individuaalne Vabariigi Presidendi valimistel osalemise ja hääletamise õigus. Igal Riigikogu liikmel on õigus osaleda seadusega ette nähtud Vabariigi Presidendi valimise menetluses ning anda selle käigus hääl kandidaadile, kes on osa õiguspäraselt, sh põhiseaduspäraselt moodustatud kandidaatide ringist.

21. Praegusel juhul rikub VVK otsus kaebate õigust osaleda ja hääletada põhiseaduspärastel valimistel, sest Ülle Madise registreerimine presidendikandidaadiks on vastuolus põhiseadusega (vt rohkem IV ja V ptk). Põhiseadusvastase kandidaadi registreerimine muudab põhiseadusvastaseks kogu Vabariigi Presidendi valimise protsessi, mistõttu ei ole Riigikogu liikmetel, sh kaebajatel, võimalik realiseerida oma põhiõigust osaleda ja hääletada põhiseaduspärastel Vabariigi Presidendi valimistel.

22. Täiendavat märgivad kaebajad, et Vabariigi Presidendi hääletamistulemus ei tohiks olla hiljem vaidlustatav seetõttu, et valimistel osales kandidaat, kelle kandideerimine olu vastuolus põhiseadusega. Kandidaadi vastavust põhiseadusele peaks kontrollima VVK kandidaadi registreerimise etapis, mistõttu on vaidlustamine alles hääletamiskorra ja või hääletamistulemuste kindlakstegemise korra etapis vastuolus Vabariigi Presidendi valimise korra põhimõtetega. Lisaks kahjustaks kandidaadi põhiseadusele mittevastavuse vaidlustamine alles pärast hääletuse toimumist valitava riigipea õiguspärasust ja legitiimsust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et valimistega seotud küsimustel on demokraatlikus ühiskonnas eriline kaal6, mistõttu tuleb võimalikud takistused kandidaadi põhiseaduspärasuse osas tuvastada ja kõrvaldada võimalikult varajases etapis ehk juba kandidaatide registreerimisel.

IV ÕIGUSKANTSLERI KANDIDEERIMINE ON SISULT VASTUOLUS PÕHISEADUSEST TULENEVA SÕLTUMATUSE NÕUDEGA

• Sõltumatutel ametikandjatel on kohustus püsida sõltumatu kogu ametis olemise aja vältel

23. Põhiseadus on ette näinud teatud ametikohtadele: riigikontrolörile (PS § 132), õiguskantslerile (PS § 139) ja kohtunikele (PS §-d 146-147), erilise sõltumatuse tagatise. Need ametikohad erinevad kõigist teistest ametikohtadest selle poolest, et ametikandja ei allu sisulise küsimuse lahendamisel kellelegi ning ta peab tegutsema erapooletult üksnes oma südametunnistuse järgi.

24. Sõltumatusega kaasneb kõrgendatud vastutus ja kohustused, sh kohustus säilitada sõltumatus ning vältida tegevusi, mis võivad jätta mulje sõltumatuse kahjustamisest. Siinjuures hõlmab kohustus püsida sõltumatu ka sõltumatuse näivust – ei piisa sellest, et ametikandja on tegelikkuses sõltumatu, vaid ta peab ka näima sõltumatu mõistlikule kõrvalseisjale. Avaliku usalduse säilimine institutsiooni vastu sõltub sellest, kuidas institutsiooni tegevust väljastpoolt tajutakse. See näivuse standard on tunnustatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: EIK) praktikas kohtulikku erapooletust käsitledes. EIK on eristanud subjektiivset lähenemist, mille kohaselt tuvastatakse konkreetse kohtuniku isiklik veendumus konkreetses asjas, ja objektiivset lähenemist, mille kohaselt tuvastatakse, kas kohtunik pakkus piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes mõistlik kahtlus.7 Isegi kui kohtuniku isiklikku erapooletust eeldatakse kuni vastupidise tõendamiseni, ei saa piirduda puhtalt subjektiivse testiga: selles valdkonnas võivad ka pelgad välised ilmingud olla teatud tähtsusega, ning nagu on sõnastatud EIK poolt korduvalt tsiteeritud ingliskeelses maksiimis, “justice must not only be done: it must also be seen to be done” ehk õigust ei tohi mitte üksnes mõista, seda peab ka nähtama mõistetavat8. Riigikohus on samu põhimõtteid Eesti õiguses kohaldanud, selgitades, et kuna Eesti kohtunike eetikakoodeksi punkti 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, on KrMS-i taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit „ei saa olla“. Selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtuasja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda.9

25. Riigikohtu tsiteeritud põhimõte, et õigusemõistmine (ja analoogia korras ka muu sõltumatu järelevalvefunktsiooni täitmine) ei pea mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ning et ametikandja peab taanduma või hoiduma tegevusest ka siis, kui ta ise leiab end olevat erapooletu, kuid objektiivselt nähtavate asjaolude pinnalt on selles võimalik vähemalt kahelda, on otseselt ülekantav ka õiguskantsleri olukorrale. Kui kohtunik peab näiva erapooletuse kahtluse korral iseendast taanduma, ei saa vähem rõhutatud nõuet esitada sõltumatule järelevalveorganile, kelle ees seisab veelgi ilmsem, objektiivselt tuvastatav huvide konflikt: samaaegselt kandideerida ametisse, mille valimine sõltub just selle institutsiooni järelevalve all oleva Riigikogu häältest.

26. Kirjeldatud põhimõte on sõnaselgelt sätestatud Bangalore’i põhimõtetes kohtunike suhtes (vt allpool p 35). Kuivõrd õiguskantsleri sõltumatus on põhiseaduslikus süsteemis võrreldav kohtunike sõltumatusega, saab analoogia korras sama kohaldada ka õiguskantslerile: õiguskantsleri institutsiooni efektiivsus ja mõjuvõim põhinevad suuresti avalikul usaldusel tema erapooletusse, mistõttu ka pelgalt õiguskantsleri Vabariigi Presidendiks kandideerimise tekitatav mulje sõltumatuse riivest kahjustab institutsiooni sõltumatust.

27. Õiguskantsler Ülle Madise on ka ise avalikult möönnud, et tema võimalikku kandideerimist Vabariigi Presidendiks kaalub ta läbi erapooletuse kuvandi säilitamise, mitte üksnes sisulise sõltumatuse kriteeriumi. 11. augustil 2026 ERR-ile antud intervjuus ütles Ülle Madise sõnaselgelt: "Minu ainus kriteerium on, et ma säilitan erapooletu kuvandi sellepärast, et ma sisuliselt ja tegelikult olengi erapooletu." Samuti märkis ta, et "eeldus on tõepoolest see, et säilitan oma erapooletuse ning ei ületa õiguskantsleri ega vabariigi presidendi rollide piire“.10

28. Kaebajad rõhutavad, et selline sõnavalik ei ole juhuslik, vaid peegeldab probleemi olemust. Nagu eespool on selgitatud, ei piisa sõltumatuse tagamiseks üksnes ametikandja sisulisest erapooletusest, vaid ametikandja peab ka näima erapooletu mõistlikule kõrvalseisjale. Kui õiguskantsler ise rõhutab korduvalt just kuvandi säilitamise vajadust, kinnitab see, et ka tema enda hinnangul on kandideerimisega kaasnev peamine risk just näivuse, mitte sisulise sõltumatuse tasandil. Kaebajad on seisukohal, et käesoleval juhul on probleem juba praegu, kandideerimisele nõusoleku andmise faasis, ulatuslikum kui pelgalt näivuse küsimus: ei ole võimalik veenvalt väita, et õiguskantsler näib erapooletu ja leeridevaheline ajal, mil ta ise osaleb aktiivselt fraktsioonidega läbirääkimistes toetuse hankimiseks presidendikandidatuurile ning eristab avalikult, milline poliitiliste jõudude toetus on tema jaoks piisav. Selline tegevus ei ole kooskõlas ei sisulise sõltumatuse ega ka sõltumatuse näivuse säilitamisega, sõltumata sellest, kuidas õiguskantsler ise oma positsiooni sõnastab.

• Vabariigi Presidendi amet on poliitiline amet

29. Vabariigi President osaleb põhiseadusega ette nähtud piirides poliitika kujundamises. PS § 78 p 6 kohaselt võib president jätta Riigikogu poolt vastu võetud seaduse välja kuulutamata, ning nagu Jüri Põld on juba 1994. aastal selgitanud, võivad veto kasutamise põhjused olla nii juriidilised kui ka mittejuriidilised ehk poliitilised.11 Vabariigi President omab poliitilise kaasarääkimisõigust ka välispoliitikas (PS § 78 p 1), mis ei ole pelgalt tseremoniaalne, ning peaministrikandidaadi määramisel (PS § 78 p 9), mis on samuti poliitilise valiku koht, kuna ükski seadus ei sätesta, kelle president peab kandidaadiks määrama. Lisaks kuuluvad presidendi pädevusse ministrite ametisse nimetamine ja ametist vabastamine (PS § 78 p 10) ning riigikaitse kõrgeima juhi ülesanded (PS § 78 p 16).

30. Eeltoodu kohaselt osaleb Vabariigi President põhiseadusega ette nähtud piirides poliitika kujundamises ning mitme tema pädevuse teostamine sisaldab poliitilist kaalutlusruumi. Vabariigi President on erinevalt õiguskantslerist valitav (mitte määratav) poliitiline põhiseaduslik organ, kelle ametisse saamine sõltub poliitiliste esinduskogude toetusest ning see erineb olemuslikult kohtuniku, õiguskantsleri ja riigikontrolöri ametist, millele on põhiseadusega tagatud sõltumatus. See ei tähenda, et Vabariigi Presidendi ametikoht ei eelda ka parteipoliitilist neutraalsust: PS § 84 näeb ette, et president peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse, vaid üksnes seda, et presidendi ameti põhiseaduslik olemus, erinevalt õiguskantsleri omast, ei eelda sõltumatust valivast poliitilisest esinduskogust ega selle toetusest.

• Õiguskantsleri ameti ja presidendikandidatuuri institutsionaalne kokkusobimatus

31. Õiguskantsleri põhiülesanne on PS § 139 lg 1 ja ÕKS § 1 lg 1 kohaselt teostada järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et õiguskantsleri sõltumatuse põhimõte tähendab eelkõige sõltumatust riigivõimu harudest (seadusandlikust, täidesaatvast ja kohtuvõimust) ning hõlmab nii organisatsioonilise, funktsionaalse kui ka finantsilise sõltumatuse. Sõltumatu kontrolliorganina seisab õiguskantsler väljaspool võimude klassikalist kolmikjaotust, olles varustatud kontrolliva funktsiooniga ja tegutsedes tasakaalustajana, et juhtida eri võimuharude tähelepanu põhiseaduslikele probleemidele.12 Praktikas sarnaneb õiguskantsleri roll kõige rohkem kohtuniku rollile: õiguskantsler ei osale poliitilise tahte kujundamises ja elluviimises, vaid kontrollib, kas kujundatud poliitiline tahe jääb põhiseaduse piiridesse.

32. Madis Ernits on selgitanud, et kui ametis olev õiguskantsler asub kandideerima Vabariigi Presidendiks, siis soovib ta saada tema poolt järelevalvatavalt institutsioonilt otsust, mille vastu on tal otsene isiklik huvi, kuid mida see institutsioon ei ole kohustatud langetama ehk õiguskantsler asub taotlema institutsioonilt, kelle üle ta teostab järelevalvet, talle soodsat poliitilist otsust. Sellega muutub õiguskantsleri ja Riigikogu vaheline põhiseaduslik järelevalvesuhe ühepoolsest kontrollisuhtest vastastikuseks sõltuvussuhteks, mida PS § 139 lg 1 ilmselgelt ette ei näe. Niipea kui ametis olev õiguskantsler annab mõista, et soovib kandideerida poliitilisele ametikohale, satub ta järelikult huvide ja rollikonflikti. Tekkiv huvide ja rollikonflikt ei ole sugugi lühiajaline ega tähtsusetu, vaid on ilmselge ja põhimõtteline.13

33. Ajal, mil õiguskantsler kandideerib Vabariigi Presidendiks, on ta kandidaadina sõltuv Riigikogu fraktsioonide heast tahtest ning peab paratamatult arvestama, et tema senine või tulevane tegevus ametis võib mõjutada fraktsioonide suhtumist tema kandidatuuri. Sellises olukorras võib õiguskantsler kui järelevalvefunktsiooni teostaja hakata arvestama nende poliitiliste jõudude suhtumisega, kelle hääli ta Vabariigi Presidendi ametisse valimiseks vajab. Sõltumata sellest, kas konkreetseid nn quid pro quo kokkuleppeid on tegelikkuses võimalik tõendada, toob selliste kokkulepete sõlmimise oht automaatselt avalikkuse silmis kaasa õiguskantsleri sõltumatuse riive. See vastab ka eespool p-des 15-16 kirjeldatud sõltumatuse näivuse standardile, mille kohaselt ei piisa ametikandja tegelikust sõltumatusest, vaid ta peab ka näima sõltumatu mõistlikule kõrvalseisjale.

34. Lisaks tuleb arvestada, et kui kandideeriv õiguskantsler ei osutu valituks, jätkab ta oma ametikohal. Riigikogu ja avalikkus ei saa teda sellisel juhul enam käsitleda neutraalse eksperdina, vaid presidendikandidaadina, kes ei osutunud valituks ja kelle edasised toimingud võivad olla ajendatud hääletustulemustest. See aga kahjustab tema järgnevate ametitoimingute usaldusväärsust ning õiguskantsleri institutsiooni sõltumatust ja mainet tervikuna.14 Kokkuvõttes ei saa kaebajate hinnangul olla lubatav seada kandidaadina üles ning registreerida kandidaadina ametis olev sõltumatu ametiisik, sest see ei ole sõltumatust kahjustamata võimalik. Sõltumatuse kahjustamine on aga vastuolus põhiseadusega. Seega on juba õiguskantsleri kandideerimisest teavitamise fakt vastuolus põhiseadusega, veelgi enam on aga põhiseadusega vastuolus see, kui ametis olev õiguskantsler registreeritakse Vabariigi Presidendi valimistel kandidaadina.

• Kohtunikele on kehtestatud kandideerimispiirang, mis kohaldub analoogia korras ka Õiguskantslerile

35. KS § 49 lõige 2 keelab kohtunikul olla Riigikogu liige ja erakonna liige. Kuigi KS ei sisalda sõnaselget kandideerimiskeeldu Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, on kohtunike eetikanõukogu 2025. aasta mais asunud seisukohale, et kohtuniku kandideerimine Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, samuti nõusoleku andmine erakonna või valimisliidu linnapeakandidaadiks ülesseadmiseks, ei ole kooskõlas kohtunike eetikanormidega. Selline tegevus toob kaasa huvide konflikti ohu ega ole kooskõlas kohtu sõltumatuse ja võimude lahususe põhimõttega: seda isegi juhul, kui kohtunik kandideerib parteituna.15 Kohtunike eetikanõukogu tugines seejuures Bangalore'i põhimõtetele, mille punkti 1.3 kohaselt peab kohtunik olema vaba ebasobivatest sidemetest täidesaatva ja seadusandliku võimuga ning nende mõjust, ning peab näima neist vabana ka mõistlikule kõrvalseisjale.16

36. Ka õiguskantsleri kandideerimisel Vabariigi Presidendiks ei ole sõnaselgelt seaduses kirjas kandideerimiskeeldu, kuid vaidlust ei saa olla selles, et õiguskantsler ei saa samaaegselt olla ka Vabariigi President. Analoogia korras saab kohtunike poliitilisele ametikohale kandideerimise keeldu kohaldada ka käesolevale olukorrale, sest õiguskantsler, nagu kohtunik, on sõltumatu ameti kandja, kelle sisuline otsustuspädevus ei tohi sõltuda poliitiliste institutsioonide tahtest, ning Vabariigi President, nagu Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu liige, on poliitilise ameti kandja, kelle valimine sõltub just poliitilisest toetusest. Kohtunike eetikakogu 2025. aasta seisukohast saab järeldada, et sõltumatu ameti kandja pelgalt kandideerimine poliitilisele ametikohale või kandideerimiseks nõusoleku andmine toob kaasa huvide konflikti ohu, kuna ametikandja peab paratamatult arvestama nende poliitiliste jõudude suhtumisega, kelle toetusest tema edasine karjäär või valituks osutumine sõltuvad. Sama loogika kohaldub ka õiguskantslerile, kes järelevalvet teostades peaks jääma sõltumatuks just neist samadest Riigikogu liikmetest, kelle poolehoidu ta presidendiks kandideerides taotleb. Eeltoodust saab järeldada, et pelgalt õiguskantsleri nõusoleku andmine kandideerida Vabariigi Presidendiks tekitab juba huvide konflikti ohu, mis aga ei ole kooskõlas sõltumatuse põhimõttega.

37. Veelgi enam, ÕKS § 7 kohaselt annab õiguskantsler enne ametisse asumist Riigikogu ees ametivande täita oma kohustusi erapooletult ja kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. ÕKS § 12 lg 1 p 2 keelab õiguskantsleril ametisoleku ajal osaleda erakondade tegevuses. Kuigi presidendiks kandideerimine parteituna ei ole formaalselt samastatav erakonna tegevuses osalemisega ÕKS § 12 lg 1 p 2 mõttes, rõhutavad kaebajad siiski, et ÕKS §-s 12 sätestatud poliitilise tegevuse piirangu eesmärk on hoida õiguskantsleri institutsioon parteipoliitilisest tegevusest eemal ja tagada tema erapooletus.

38. Seda eesmärki tuleb arvestada laialt, mitte üksnes normi sõnastuse kitsa grammatilise tähenduse piires. Presidendiks kandideerimine eeldab Riigikogu liikmete poolt ülesseadmist, poliitiliste fraktsioonide toetuse hankimist ning kohtumisi fraktsioonidega, mistõttu mida aktiivsemaks muutub kandidaadi osalemine erakondade ja fraktsioonide sisulise toetuse kujundamises, seda lähemale jõutakse ÕKS § 12 lg 1 p 2 kaitse-eesmärgiga vastuolus olevale tegevusele.

• Veneetsia komisjoni ’Venice Principles’ kinnitab, et ametis olev õiguskantsler ei saa kandideerida Vabariigi Presidendiks

39. Õiguskantsleri kandidatuuri puhul tuleb arvesse võtta Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni (European Commission for Democracy through Law) 2019. aastal vastu võetud ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt heaks kiidetud „Principles on the Protection and Promotion of the Ombudsman Institution“ (edaspidi: Venice Principles). Venice Principles põhimõte 9 sätestab sõnaselgelt: „The Ombudsman shall not, during his or her term of office, engage in political, administrative or professional activities incompatible with his or her independence or impartiality“ ehk õiguskantsler ei tohi oma ametiaja jooksul tegeleda poliitilise, haldusliku või kutsealase tegevusega, mis ei ole kokkusobiv tema sõltumatuse või erapooletusega. Venice Principles põhimõte 1 rõhutab, et ombudsmani-tüüpi institutsioonidel on demokraatia, õigusriigi ja hea halduse tugevdamisel oluline roll ning riik peab hoiduma igasugusest tegevusest, mis õõnestab nende sõltumatust.17

40. Kaebajad mõistavad, et Venice Principles ei ole Eesti õiguskorras vahetult siduv norm, millest saaks iseseisvalt tuletada presidendiks kandideerimise keeldu, vaid tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud standardiga selle kohta, mida sõltumatu ombudsmani-tüüpi institutsiooni neutraalsus nõuab. Venice Principles põhimõte 9 kinnitab rahvusvaheliselt tunnustatud arusaama, mille kohaselt sõltumatu järelevalveorgani juht ei tohi oma ametiajal osaleda tema sõltumatuse või erapooletusega kokkusobimatus poliitilises tegevuses, ning toetab seega kaebajate seisukohta, et ametis oleva õiguskantsleri presidendikandidatuur on vastuolus tema institutsiooni sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtetega.

V ÕIGUSKANTSLERI SÕLTUMATUSE NÕUDE RIKKUMINE ON KANDIDAADI REGISTREERIMIST VÄLISTAV ASJAOLU

• Kandideerimispiirangud ei ole seaduses ammendavalt loetletud

41. PS § 79 lg 3 ja VPVS § 2 kehtestavad presidendikandidaadile selged nõuded ja piirangud: kandidaat peab olema sünnilt Eesti kodanik, vähemalt 40 aastat vana ning ei tohi olla tegevväelane ja juba kahel korral Vabariigi Presidendina ametis olnud. Loetelu ei maini sõnaselgelt õiguskantsleri ega ühegi teise sõltumatu riigiameti esindaja kandideerimise keeldu.

42. Kaebajad on seisukohal, et PS § 79 lg 3 ja VPVS § 2 näol ei ole tegemist ammendava loeteluga, mis reguleeriks lõplikult ära kõik juhtumid, mil isik saab või ei saa kandideerida Vabariigi Presidendiks. Põhiseadust tuleb tõlgendada süsteemselt, mitte üksnes grammatiliselt, ning kandideerimise piirang võib tuleneda normide koosmõjust, institutsiooni olemusest või põhiseaduse üldpõhimõtetest. Kui PS § 79 lg-t 3 ning VPVS §-i 2 tõlgendada kitsalt ja leides, et tegemist on kandideerimist takistavate asjaolude ammendava loeteluga, on tulemuseks olukord, kus põhiseaduse järgimine toob samal ajal kaasa olulise põhiseadusest tuleneva põhimõtte riive: õiguskantsleri kandideerimine riivab õiguskantsleri põhiseadusest tulenevat sõltumatuse põhimõtet.

43. Veelgi enam, Ülle Madise kaasautorina on ise põhiseaduse kommenteeritud väljaandes § 79 osas kirjutanud, et PS seab Vabariigi Presidendi ametikohale kandideerimiseks kaks formaalset nõuet – sünnijärgne Eesti kodakondsus ja vanuse alampiir 40 aastat –, kuid sisuliselt eeldab hääleõiguse olemasolu.18 Sellega on selgelt viidatud, et põhiseaduses sisalduv loetelu presidendikandidaadi nõuete ja kandideerimispiirangute kohta ei ole ammendav.

44. Eeltoodust tulenevalt tuleb PS § 79 lg-s 3 ja VPVS §-s 2 esitatud kandideerimist välistav loetelu lugeda avatud loeteluks, et vältida vastupidise tõlgendusega kaasnevat vastuolu põhiseadusega.

• PS § 84 ei lahenda sõltumatuse konflikti Vabariigi Presidendiks kandideerimise perioodil

45. Kaebajad on teadlikud avalikus arutelus esitatud seisukohast (mida on väljendanud muu hulgas jurist Varro Vooglaid ning riigiõiguse asjatundja Janar Jäätma), mille kohaselt PS § 84 järgi lõppevad ametisse astumisega Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites, ning kuna õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul (PS § 140 lg 1), on tegemist just PS § 84 mõttes nimetatava ametiga, mille volitused lõpevad presidendi ametisse astumisel. Seetõttu ei nõua PS ega ÕKS õiguskantslerilt ametist lahkumist enne kandidaadiks saamist. Kirjeldatud seisukoha kohaselt on põhiseaduse säte õiguskantsleri seadusest kõrgema õigusjõuga norm, mis kohaldub vahetult ega vaja oma toime saavutamiseks õiguskantsleri seaduses eraldi kordamist. Seetõttu ei ole oluline, et ÕKS § 8 ei nimeta Vabariigi Presidendiks valimist õiguskantsleri ametivolituse lõppemise alusena.19

46. Kaebajad ei nõustu eelkirjeldatud seisukoha ning selle autoritega. Õigusteoorias on üldtunnustatud põhimõte, et kui sama asja kohta on olemas üld- ja erinorm, siis erinorm kõrvaldab üldnormi ehk kohaldub eelisjärjekorras. PS § 84 on üldnorm, mis reguleerib ametite ühildamist pärast Vabariigi Presidendiks valimist. Sama olukorda reguleerib erinormina võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest ning PS §-st 139 tulenev sõltumatuse nõue, mis välistab ametis oleva õiguskantsleri kandideerimise juba enne valituks osutumist. Kuivõrd erinorm kõrvaldab üldnormi, ei kohaldu käesoleval juhul PS § 84 kandideerimise lubatavuse küsimusele.

47. Üld- ja erinormi vahekorrast ilmneb asjas keskne õiguslik probleem: küsimus ei ole selles, kas õiguskantsleri volitused lõppevad Vabariigi Presidendiks valimisel, vaid kas õiguskantsler tohib üldse kandideerima asuda. Teisisõnu, PS § 84 lahendab ametite ühildamatuse küsimust alles pärast ametisse astumist, kuid ei anna vastust küsimusele, kas kandideerimine ise on põhiseaduspärane.

48. Kaebajad juhivad ka tähelepanu, et kuigi seadusandja on pidanud vajalikuks reguleerida teatud kandideerimispiiranguid (nt tegevväelase kandideerimiskeeld, vanuse ja kodakondsuse nõue), ei tähenda see, et kõik ülejäänud kandideerimise piirangud peaksid samuti olema sõnaselged. Vastupidi, näiteks õiguskantsleri, riigikontrolöri ja kohtuniku sõltumatuse tagamine on põhiseaduses juba iseseisvate normidega reguleeritud, mille kohaldamisala hõlmab just selliseid struktuurseid huvide konflikte, mida sõnaselge kandideerimiskeeld üksikjuhtumite kaupa ei suudaks mõistlikult ammendavalt ette näha.

• Põhiseadusest vahetult tulenev ametite kokkusobimatus on kandidaadi registreerimist välistav asjaolu sõltumata VPVS § 2 sõnastusest

49. Ette vaatavalt käsitlevad kaebajad ka paratamatult tõusetuda võivat küsimust, et õiguskantsleri sõltumatuse probleem ei ole VPVS järgi kandidaadi registreerimist välistav asjaolu. VPVS § 15 lg 8 kohaselt registreerib VVK nõuetekohaselt esitatud kandidaadid ning VPVS § 15 lg 10 kohaselt kustutatakse registreeritud kandidaat kandidaatide nimekirjast vaid kandidaadi surma korral või kui esitatakse dokument, mis tõendab, et kandidaat ei vasta VPVS §-s 2 sätestatud nõuetele.

50. Kuigi VPVS § 2 ei sätesta Vabariigi Presidendi kandidaadi puhul asjaolu, et tegemist on õiguskantsleri ameti kandjaga, on kaebajad seisukohal, et tegemist on ikkagi asjaoluga, mida tuleb kandidaadi registreerimisel arvesse võtta. Esiteks, nagu kaebajad on juba eespool selgitanud, ei ole kaebajate hinnangul VPVS §-s 2 loetletud tingimuste näol tegemist ammendava loeteluga (vt p-d 41-44).

51. Teiseks leiavad kaebajad siiski, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleneva põhiseaduse ülimuslikkuse põhimõtte kohaselt ei saa seaduse (käesoleval juhul VPVS) ammendavana näiv regulatsioon välistada vahetult põhiseadusest endast tuleneva keelu kohaldamist. Põhiseaduse normid on vahetult kohalduvad ning haldusorgan on kohustatud kohaldama seadust põhiseaduskonformselt, s.t VPVS §-i 2 tuleb tõlgendada ja kohaldada viisil, mis ei vii põhiseadusvastase tulemuseni.

52. Lisaks tuleb arvestada, et kandidaatide registreerimisel peab VVK paratamatult arvesse võtma ka muid täiendavaid tingimusi, mida PS § 79 lg-s 3 või VPVS §-s 2 sõnaselgelt kirjas ei ole. Üheks selliseks on PS § 80 lg-st 1 tulenev keeld valida isikut Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku. Seega on ilmselge, et presidendikandidaadi registreerimisel tuleb arvesse võtta ka muid kui PS § 79 lg-s 3 või VPVS §-s 2 kirjeldatud kaalutlusi. Kuivõrd õiguskantsleri sõltumatuse tagamine on samaväärne põhiseaduslik kohustus nagu on ka kohustus mitte valida isikut Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku, oli VVK-l kohustus kandidaadi registreerimisel mh arvesse võtta seda, et Ülle Madise kandideerimine ei ole kooskõlas põhiseadusega.

53. Vastuseks teooriale, et kandideerimisõiguse piirangud peaksid olema seaduses selgelt ja ettenähtavalt sätestatud (õiguskindluse põhimõte) ning VPVS §-de 2 ja 15 konkreetne ja detailne sõnastus võiks viidata sellele, et seadusandja on kandideerimise eeldused ammendavalt ära reguleerinud, asuvad kaebajad seisukohale, et need vastuargumendid ei ole praegusel juhul otsustavad. Õiguskindluse põhimõte on mõeldud kaitsma eelkõige ettenägematute, üllatuslike piirangute eest, kuid praegusel juhul ei ole tegemist üllatusliku piiranguga: õiguskantsleri sõltumatuse nõue on põhiseaduses sisaldunud alates selle esimesest vastu võtmisest ning sõltumatuse tagamine on õiguskantsleri ameti põhiseadusliku olemuse lahutamatu osa. Samuti ei ole eluliselt mõistlik ja võimalik, et kõikvõimalikud stsenaariumid, sh juba põhiseaduse tasandil reguleeritud, oleksid VPVS §-des 2 ja 15 kajastatud. Vastuolu põhiseadusega on riigiõiguse fundamentaalne põhimõte mida tuleb hinnata ja arvestada sõltumata sellest, kas madalama astme seadus või muu õigusakt näeb ette kohustuse põhiseaduspärasust hinnata või mitte.

54. Lõpetuseks rõhutavad kaebajad, et õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks kujutab endast struktuurset huvide konflikti, mis on lahutamatult seotud Vabariigi Presidendi valimise protsessi õiguspärasusega. Kui just õiguskantsleri kandideerimine on põhiseaduspärasusega vastuolus, siis ei saa seda vastuolu kõrvaldada ega heastada hilisema vastutusele võtmisega. Seetõttu on VVK-l, kes vastutab valimiste õiguspärasuse tagamise eest, kohustus vastuolu põhiseadusega arvesse võtta juba registreerimisotsuse tegemisel, mitte jätta küsimust lahendamiseks alles hilisemasse valimistulemuste vaidlustamise menetlusse. Kuivõrd VVK vastuolu põhiseadusega kandidaadi registreerimisel arvesse ei võtnud, on otsus registreerida Ülle Madise presidendikandidaadiks õigusvastane.

• Õiguskantsleri kandidaadina registreerimist takistavad täiendavad toetavad kaalutlused: ametist lahkumise tähtaeg, järjepidevuse põhimõte ja varasem institutsionaalne tava

55. Täiendava kaalutlusena juhivad kaebajad tähelepanu, et ÕKS § 9 kohaselt peab õiguskantsler oma ametist tagasiastumisest Vabariigi Presidendile teatama vähemalt neli kuud ette ning ÕKS § 8 ei nimeta Vabariigi Presidendiks valimist õiguskantsleri ametivolituste lõppemise alusena. Kaebajad on teadlikud avalikus arutelus esitatud vastuväitest, mille kohaselt see ei ole otsustav, kuna PS § 84 kohaldub vahetult ja on õiguskantsleri seadusest kõrgema õigusjõuga norm.20 Kaebajad juhivad siiski tähelepanu, et see tähtaeg on seadusandja poolt kehtestatud selleks, et tagada õiguskantsleri ameti järjepidevus ja järglase õigeaegne nimetamine, ning kaudselt kinnitab see, et seadusandja ei ole pidanud silmas olukorda, kus õiguskantsler saaks ametist lahkuda paindlikult ja viivitamatult, näiteks presidendiks valituks osutumise korral.

56. Samuti märgivad kaebajad, et 2002. aastal astus Juhan Parts riigikontrolöri ametist tagasi selleks, et kandideerida 2003. aasta Riigikogu valimistel, ja temast sai hiljem peaminister. Riigikontrolör on õiguskantsleriga sarnaselt kõrge sõltumatu ametnik (PS § 132). Kuigi üksikjuhtumist ei saa iseseisvalt tuletada siduvat põhiseaduslikku tava, näitab see, et sõltumatu põhiseadusliku kontrollorgani juht on ise pidanud õigeks enne aktiivsesse poliitikasse siirdumist ametist lahkuda, mis toetab arusaama, et institutsiooni sõltumatuse säilitamine eeldab poliitiliste ambitsioonide ja sõltumatu järelevalve funktsiooni lahus hoidmist.21

57. Lõpetuseks märgivad kaebajad, et Põhiseaduse Assamblee aruteludest õiguskantsleri ja riigikontrolöri peatükkide üle nähtub, et institutsiooni loojad pidasid sõltumatust ja selle kaitsmist erakondliku mõju eest põhimõtteliseks väärtuseks. Assamblee liikmed rõhutasid, et õiguskantsler ei tohi olla ühestki kõrgemast riigiametist sõltuvuses ning ametikandja peab olema kaitstud selle eest, et kõrged riigiametnikud võiksid ebameeldivad õiguskantslerid lihtsalt ametist lahti lasta, löögi alla seada jne.22 Assamblee liikmed pidasid seetõttu oluliseks pikemat ametiaega ja sõltumatuse muid garantiisid ja seda just selleks, et vältida õiguskantsleri sattumist sõltuvussuhetesse kõrgete riigiametnikega, kelle tegevuse üle ta peab järelevalvet teostama. Assamblee üldine kavatsus hoida õiguskantsleri institutsioon süstemaatiliselt eemal olukordadest, kus tema sõltumatus võiks sattuda kõrgete riigiametnike meelevalda või poliitilisse sõltuvusse, toetab käesolevas avalduses esitatud tõlgendust, et Vabariigi Presidendi kandidaat ei saa olla isik, kes on samaaegselt õiguskantsleri ameti kandja.

VI KOKKUVÕTE JA TAOTLUSED

58. Kokkuvõttes on ametis oleva õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks põhiseadusvastane, mistõttu on õigusvastane ka VVK 25.08.2026 otsus registreerida presidendikandidaadina Ülle Madise. Kandideerimine ning otsus kandidaat registreerida on õigusvastased järgmistel põhjustel.

59. Esiteks kahjustab kandideerimine õiguskantsleri põhiseadusest tulenevat sõltumatust (PS § 139) – õiguskantsler, kes järelevalvet teostades peab jääma sõltumatuks Riigikogust, ei saa samal ajal taotleda Riigikogu fraktsioonidelt endale soodsat poliitilist otsust ilma, et see tekitaks huvide konflikti ja kahjustaks sõltumatuse näivust. Kandideerimise keeldu saab mh tuletada analoogia korras ka kohtunike kandideerimispiirangust ning ÕKS § 12 lg 1 p-s 2 sätestatud tegevuspiirangust.

60. Teiseks ei ole järeldus, et ametis olev õiguskantsler ei saa kandideerida Vabariigi Presidendiks, vastuolus VPVS § 2 ning PS § 79 lg 3 sõnastusega. Kaebajate hinnangul ei ole seaduses kirjas ammendavat loetelu Vabariigi Presidendi kandidaadi nõuetele ning põhiseaduse ülimuslikkuse põhimõte nõuab VPVS-i tõlgendamist viisil, mis ei vii põhiseadusvastase tulemuseni. Samuti ei lahenda PS § 84 õiguskantsleri kandideerimise küsimust, vaid reguleerib seda, kas õiguskantsleri volitused lõppevad Vabariigi Presidendiks valimisel. See on aga ajaliselt oluliselt hilisem küsimus kui see, kas õiguskantsler tohib sõltumatu ametikandjana üldse kandideerida. Järelikult tuleb erinormina lähtuda PS §-st 139, mis nõuab sõltumatuse põhimõtte järgimist ja millele tuginedes saab järeldada, et õiguskantsler ei saa sõltumatu ameti kandjana ilma tagasi astumata valimistel kandideerida.

61. Eeltoodust tulenevalt taotlevad kaebajad, et Vabariigi Valimiskomisjoni 25.08.2026 otsus, millega registreeriti presidendikandidaadiks Ülle Madise, tühistataks, kuivõrd otsus registreerida ametis olev õiguskantsler presidendikandidaadiks on vastuolus PS §-st 139 tuleneva sõltumatuse põhimõttega.

VII MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED

62. Kaebuse tähtaegsus. VPVS § 10 lg 1 kohaselt tuleb protest hääletamise lugemise korra rikkumise kohta esitada enne häälte lugemist. Kuivõrd Vabariigi Presidendi valimiste häälte lugemist ei ole käesoleva kaebuse esitamise ajaks toimunud, on kaebus esitatud tähtaegselt. Alternatiivselt, kui VVK käsitleb kaebust valimiskaebusena PSJKS § 37 lg 2 mõttes, tuleb kaebus PSJKS § 38 lg 1 kohaselt esitada Riigikohtule kolme päeva jooksul Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisest või toimingu sooritamisest arvates. Otsus registreerida Ülle Madise presidendikandidaadiks tehti 25.08.2026, mistõttu on kaebus esitatud tähtaegselt.

63. Alternatiivsed menetluslikud taotlused ning õige adressaat. Kaebajad on esitanud käesoleva kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile, et seda menetletaks kui protesti VPVS § 10 lg 1 mõttes. Juhul, kui Vabariigi Valimiskomisjon leiab, et kaebust ei saa menetleda kui protesti VPVS § 10 lg 1 mõttes, tuleb kaebust käsitleda kui kaebust Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale PSJKS § 37 lg 2 mõttes ning edastada Riigikohtule. Võttes arvesse, et PSJKS § 37 lg-s 2 nimetatud kaebus esitatakse PSJKS § 38 lg-st 2 tulenevalt Riigikohtule Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu, on kaebus edastatud õigele adressaadile (Vabariigi Valimiskomisjonile).

64. Valimiste edasi lükkamine. PSJKS § 43 sätestab, et Vabariigi Presidendi valimistega seonduva kaebuse saamisel on Riigikohtul õigus lükata valimised edasi või peatada valitud uue Vabariigi Presidendi ametisse astumine kuni kaebuse lahendamiseni. Kaebajad taotlevad, et kui kaebuse lahendamine ei ole võimalik enne Vabariigi Presidendi valimiste toimumise päeva (s.t 02.09.2026), siis lükkab Riigikohus valimiste toimume edasi kuni kaebuse lahend

65. Esindus. Kaebajad esitavad käesoleva kaebuse enda kui Riigikogu liikmete nimel ja allkirjadega, ilma lepingulise esindajata. Palume kõik vastused ja menetlusdokumendid edastada kaebajate kontaktisiku Martin Helme e-posti aadressile: [email protected].



Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Martin Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Helle-Moonika Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Arvo Aller

/allkirjastatud digitaalselt/
Rain Epler

/allkirjastatud digitaalselt/
Mart Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Rene Kokk

/allkirjastatud digitaalselt/
Siim Pohlak

/allkirjastatud digitaalselt/
Anti Poolamets

/allkirjastatud digitaalselt/
Evelin Poolamets