Hr Igor Taro
Siseminister

KIRJALIK KÜSIMUS
Eesti kodanike toetamise kohta välisriigi kodakondsusest loobumisel

Lugupeetud härra minister!

Minu poole pöördus Eesti elanik, kelle tütar sündis Tartus ja sai sünnijärgselt isa kaudu Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse. Hiljem omandas ema Eesti kodakondsuse ja vormistas selle ka oma tütrele.

Tüdruk on praegu 17-aastane. Ta on sündinud ja elanud kogu elu Eestis, valdab eesti keelt emakeelena, pole kunagi Venemaal elanud ja kavatseb siduda oma tuleviku Eestiga. Pärast täisealiseks saamist peab ta valima ühe kodakondsuse ja loobuma teisest.

Venemaa kodakondsusest loobumise menetlus on aga seotud tõsiste rahaliste ja korralduslike raskustega. Minu poole pöördunud ema andmetel tõuseb konsulaarlõiv pidevalt ja võib lähiajal ulatuda umbes 2400 euroni. Lisaks võtab konsulaadis vastuvõtu ooteaeg mitu kuud.

Noore inimese jaoks, kes on just täisealiseks saanud ja kel puudub oma sissetulek, on selline summa praktiliselt ületamatu. Eriti teravalt seisab see probleem üksik- või vähekindlustatud peredes.

Tekib paradoksaalne olukord: Eesti on huvitatud siin alaliselt elavate inimeste integreerumisest, riigikeele oskusest ja Eesti kodakondsuse valikust. Samas peab kodanik, kes soovib täita riigi nõudeid topeltkodakondsuse osas, ise kandma märkimisväärseid kulusid, mille suurust ta ei saa kontrollida.

Palun Teil vastata järgmistele küsimustele:

1. Kas ministeeriumile on teada, mitu Eesti kodanikku omavad samaaegselt ka Vene Föderatsiooni kodakondsust ja kui paljud neist pöörduvad igal aastal Venemaa kodakondsusest loobumiseks?
2. Kuidas hindab ministeerium olukorda, kus Eesti kodakondsuse säilitamine võib nõuda noorelt inimeselt märkimisväärseid rahalisi kulutusi teise riigi kodakondsusest loobumise menetlusele?
3. Kas Eestis on ette nähtud mingeid toetusi, hüvitisi või muid rahalisi toetusvorme kodanikele, kes on kohustatud loobuma välisriigi kodakondsusest, kuid kellel puudub võimalus sellega seotud kulusid ise katta?
4. Kui sellist toetust täna ei ole, kas ministeerium kaalub selle kehtestamise võimalust – eelkõige alaealiste, noorte, vähekindlustatud perede jaoks?
5. Kas on võimalik luua mehhanism välisriigi kodakondsusest loobumise kulude täielikuks või osaliseks hüvitamiseks juhtudel, kui see on vajalik just Eesti Vabariigi kodakondsuse säilitamiseks?
6. Kuidas peaks toimima Eesti kodanik, kui ta alustas õigeaegselt välisriigi kodakondsusest loobumise menetlust, kuid temast mitteolenevatel põhjustel (nt pikk järjekord konsulaadis) ei ole menetlus seadusega kehtestatud tähtajaks lõppenud? Kas see võib kaasa tuua tema jaoks negatiivseid õiguslikke tagajärgi?
7. Kas Politsei- ja Piirivalveamet võtab selliste juhtumite käsitlemisel arvesse dokumentaalselt tõendatud asjaolu, et isik on juba esitanud avalduse või registreerinud end menetlusele, kuid välisriigi otsust veel ei ole?
8. Kas täna on olemas ametlikke juhendeid või nõustamismaterjale noortele Eesti kodanikele, kes on sattunud sarnasesse olukorda? Kui jah, siis kus need on avaldatud ja kuidas riik neist kodanikke teavitab?
9. Kas ministeerium peab otstarbekaks luua ühtne nõustamismehhanism Eesti kodanikele välisriigi kodakondsusest loobumise küsimustes, et inimestel ei oleks vaja iseseisvalt välisriigi konsulaatide ja erinevate ametiasutuste menetlusi selgeks teha?
10. Milliseid muudatusi õigusaktides või riigipoliitikas peab ministeerium võimalikuks, et Eesti kodanik, kes soovib säilitada oma riigi kodakondsust, ei satuks rahaliste või bürokraatlike takistuste ette, mis tegelikult temast ei sõltu?

Leian, et riik peaks olema huvitatud mitte ainult kodanikele nõuete seadmisest, vaid ka reaalsete võimaluste loomisest nende täitmiseks. Eriti puudutab see noori inimesi, kes on sündinud ja kasvanud Eestis, peavad Eestit oma kodumaaks ja valivad teadlikult Eesti Vabariigi kodakondsuse.

Lugupidamisega


(allkirjastatud digitaalselt)

Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige

Hr Igor Taro
Siseminister

KIRJALIK KÜSIMUS
Eesti kodanike toetamise kohta välisriigi kodakondsusest loobumisel

Lugupeetud härra minister!

Minu poole pöördus Eesti elanik, kelle tütar sündis Tartus ja sai sünnijärgselt isa kaudu Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse. Hiljem omandas ema Eesti kodakondsuse ja vormistas selle ka oma tütrele.

Tüdruk on praegu 17-aastane. Ta on sündinud ja elanud kogu elu Eestis, valdab eesti keelt emakeelena, pole kunagi Venemaal elanud ja kavatseb siduda oma tuleviku Eestiga. Pärast täisealiseks saamist peab ta valima ühe kodakondsuse ja loobuma teisest.

Venemaa kodakondsusest loobumise menetlus on aga seotud tõsiste rahaliste ja korralduslike raskustega. Minu poole pöördunud ema andmetel tõuseb konsulaarlõiv pidevalt ja võib lähiajal ulatuda umbes 2400 euroni. Lisaks võtab konsulaadis vastuvõtu ooteaeg mitu kuud.

Noore inimese jaoks, kes on just täisealiseks saanud ja kel puudub oma sissetulek, on selline summa praktiliselt ületamatu. Eriti teravalt seisab see probleem üksik- või vähekindlustatud peredes.

Tekib paradoksaalne olukord: Eesti on huvitatud siin alaliselt elavate inimeste integreerumisest, riigikeele oskusest ja Eesti kodakondsuse valikust. Samas peab kodanik, kes soovib täita riigi nõudeid topeltkodakondsuse osas, ise kandma märkimisväärseid kulusid, mille suurust ta ei saa kontrollida.

Palun Teil vastata järgmistele küsimustele:

1. Kas ministeeriumile on teada, mitu Eesti kodanikku omavad samaaegselt ka Vene Föderatsiooni kodakondsust ja kui paljud neist pöörduvad igal aastal Venemaa kodakondsusest loobumiseks?
2. Kuidas hindab ministeerium olukorda, kus Eesti kodakondsuse säilitamine võib nõuda noorelt inimeselt märkimisväärseid rahalisi kulutusi teise riigi kodakondsusest loobumise menetlusele?
3. Kas Eestis on ette nähtud mingeid toetusi, hüvitisi või muid rahalisi toetusvorme kodanikele, kes on kohustatud loobuma välisriigi kodakondsusest, kuid kellel puudub võimalus sellega seotud kulusid ise katta?
4. Kui sellist toetust täna ei ole, kas ministeerium kaalub selle kehtestamise võimalust – eelkõige alaealiste, noorte, vähekindlustatud perede jaoks?
5. Kas on võimalik luua mehhanism välisriigi kodakondsusest loobumise kulude täielikuks või osaliseks hüvitamiseks juhtudel, kui see on vajalik just Eesti Vabariigi kodakondsuse säilitamiseks?
6. Kuidas peaks toimima Eesti kodanik, kui ta alustas õigeaegselt välisriigi kodakondsusest loobumise menetlust, kuid temast mitteolenevatel põhjustel (nt pikk järjekord konsulaadis) ei ole menetlus seadusega kehtestatud tähtajaks lõppenud? Kas see võib kaasa tuua tema jaoks negatiivseid õiguslikke tagajärgi?
7. Kas Politsei- ja Piirivalveamet võtab selliste juhtumite käsitlemisel arvesse dokumentaalselt tõendatud asjaolu, et isik on juba esitanud avalduse või registreerinud end menetlusele, kuid välisriigi otsust veel ei ole?
8. Kas täna on olemas ametlikke juhendeid või nõustamismaterjale noortele Eesti kodanikele, kes on sattunud sarnasesse olukorda? Kui jah, siis kus need on avaldatud ja kuidas riik neist kodanikke teavitab?
9. Kas ministeerium peab otstarbekaks luua ühtne nõustamismehhanism Eesti kodanikele välisriigi kodakondsusest loobumise küsimustes, et inimestel ei oleks vaja iseseisvalt välisriigi konsulaatide ja erinevate ametiasutuste menetlusi selgeks teha?
10. Milliseid muudatusi õigusaktides või riigipoliitikas peab ministeerium võimalikuks, et Eesti kodanik, kes soovib säilitada oma riigi kodakondsust, ei satuks rahaliste või bürokraatlike takistuste ette, mis tegelikult temast ei sõltu?

Leian, et riik peaks olema huvitatud mitte ainult kodanikele nõuete seadmisest, vaid ka reaalsete võimaluste loomisest nende täitmiseks. Eriti puudutab see noori inimesi, kes on sündinud ja kasvanud Eestis, peavad Eestit oma kodumaaks ja valivad teadlikult Eesti Vabariigi kodakondsuse.

Lugupidamisega


(allkirjastatud digitaalselt)

Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige

Hr Igor Taro
Siseminister

KIRJALIK KÜSIMUS
Eesti kodanike toetamise kohta välisriigi kodakondsusest loobumisel

Lugupeetud härra minister!

Minu poole pöördus Eesti elanik, kelle tütar sündis Tartus ja sai sünnijärgselt isa kaudu Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse. Hiljem omandas ema Eesti kodakondsuse ja vormistas selle ka oma tütrele.

Tüdruk on praegu 17-aastane. Ta on sündinud ja elanud kogu elu Eestis, valdab eesti keelt emakeelena, pole kunagi Venemaal elanud ja kavatseb siduda oma tuleviku Eestiga. Pärast täisealiseks saamist peab ta valima ühe kodakondsuse ja loobuma teisest.

Venemaa kodakondsusest loobumise menetlus on aga seotud tõsiste rahaliste ja korralduslike raskustega. Minu poole pöördunud ema andmetel tõuseb konsulaarlõiv pidevalt ja võib lähiajal ulatuda umbes 2400 euroni. Lisaks võtab konsulaadis vastuvõtu ooteaeg mitu kuud.

Noore inimese jaoks, kes on just täisealiseks saanud ja kel puudub oma sissetulek, on selline summa praktiliselt ületamatu. Eriti teravalt seisab see probleem üksik- või vähekindlustatud peredes.

Tekib paradoksaalne olukord: Eesti on huvitatud siin alaliselt elavate inimeste integreerumisest, riigikeele oskusest ja Eesti kodakondsuse valikust. Samas peab kodanik, kes soovib täita riigi nõudeid topeltkodakondsuse osas, ise kandma märkimisväärseid kulusid, mille suurust ta ei saa kontrollida.

Palun Teil vastata järgmistele küsimustele:

1. Kas ministeeriumile on teada, mitu Eesti kodanikku omavad samaaegselt ka Vene Föderatsiooni kodakondsust ja kui paljud neist pöörduvad igal aastal Venemaa kodakondsusest loobumiseks?
2. Kuidas hindab ministeerium olukorda, kus Eesti kodakondsuse säilitamine võib nõuda noorelt inimeselt märkimisväärseid rahalisi kulutusi teise riigi kodakondsusest loobumise menetlusele?
3. Kas Eestis on ette nähtud mingeid toetusi, hüvitisi või muid rahalisi toetusvorme kodanikele, kes on kohustatud loobuma välisriigi kodakondsusest, kuid kellel puudub võimalus sellega seotud kulusid ise katta?
4. Kui sellist toetust täna ei ole, kas ministeerium kaalub selle kehtestamise võimalust – eelkõige alaealiste, noorte, vähekindlustatud perede jaoks?
5. Kas on võimalik luua mehhanism välisriigi kodakondsusest loobumise kulude täielikuks või osaliseks hüvitamiseks juhtudel, kui see on vajalik just Eesti Vabariigi kodakondsuse säilitamiseks?
6. Kuidas peaks toimima Eesti kodanik, kui ta alustas õigeaegselt välisriigi kodakondsusest loobumise menetlust, kuid temast mitteolenevatel põhjustel (nt pikk järjekord konsulaadis) ei ole menetlus seadusega kehtestatud tähtajaks lõppenud? Kas see võib kaasa tuua tema jaoks negatiivseid õiguslikke tagajärgi?
7. Kas Politsei- ja Piirivalveamet võtab selliste juhtumite käsitlemisel arvesse dokumentaalselt tõendatud asjaolu, et isik on juba esitanud avalduse või registreerinud end menetlusele, kuid välisriigi otsust veel ei ole?
8. Kas täna on olemas ametlikke juhendeid või nõustamismaterjale noortele Eesti kodanikele, kes on sattunud sarnasesse olukorda? Kui jah, siis kus need on avaldatud ja kuidas riik neist kodanikke teavitab?
9. Kas ministeerium peab otstarbekaks luua ühtne nõustamismehhanism Eesti kodanikele välisriigi kodakondsusest loobumise küsimustes, et inimestel ei oleks vaja iseseisvalt välisriigi konsulaatide ja erinevate ametiasutuste menetlusi selgeks teha?
10. Milliseid muudatusi õigusaktides või riigipoliitikas peab ministeerium võimalikuks, et Eesti kodanik, kes soovib säilitada oma riigi kodakondsust, ei satuks rahaliste või bürokraatlike takistuste ette, mis tegelikult temast ei sõltu?

Leian, et riik peaks olema huvitatud mitte ainult kodanikele nõuete seadmisest, vaid ka reaalsete võimaluste loomisest nende täitmiseks. Eriti puudutab see noori inimesi, kes on sündinud ja kasvanud Eestis, peavad Eestit oma kodumaaks ja valivad teadlikult Eesti Vabariigi kodakondsuse.

Lugupidamisega


(allkirjastatud digitaalselt)

Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige