Vabariigi Valimiskomisjon
Lossi plats 1a

15165 Tallinn



24. august 2026


Käesolev dokument on esitatud Vabariigi Valimiskomisjoni e-posti aadressile [email protected]

AVALDUS
Seoses õiguskantsler Ülle Madise Vabariigi Presidendi kandidaadiks registreerimisega



AVALDUSE ESITAJAD:
1. Martin Helme
2. Helle-Moonika Helme
3. Arvo Aller
4. Rain Epler
5. Mart Helme
6. Rene Kokk
7. Siim Pohlak
8. Anti Poolamets
9. Evelin Poolamets

Kõik avaldajad on Riigikogu XV koosseisu liikmed ning EKRE fraktsiooni liikmed.
Aadress: Toompuiestee 27, Tallinn
E-post: [email protected]

TAOTLUSED:
1. Jätta õiguskantsler Ülle Madise Vabariigi Presidendi kandidaadiks registreerimata, kuivõrd kandideerimine oleks vastuolus PS §-dest 4 ja 139 tuleneva õiguskantsleri sõltumatuse nõudega ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega;

2. Alternatiivselt, kui Vabariigi Valimiskomisjon ei nõustu avaldajatega, teha selle kohta põhistatud otsus, mis käsitleb sisuliselt käesolevas avalduses toodud õiguslikke argumente, sh võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet (PS § 4), õiguskantsleri sõltumatuse tagatisi (PS § 139), analoogiat kohtuniku kandideerimispiiranguga ning PS § 84 ja PS § 79 lõike 3 tõlgendamise küsimust;

3. Edastada käesolev avaldus viivitamata ka Riigi valimisteenistusele teadmiseks.

I ASJAOLUD

1. Õiguskantsler Ülle Madise teatas 10. augustil 2026 avalikult oma valmisolekust kandideerida Vabariigi Presidendiks, tingimusel et talle antakse selleks laiapõhjaline toetus.

2. Sellele järgnenult on Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide liikmed avalikult teatanud oma toetusest Ülle Madise kandidatuurile ning alustanud tema kandidatuuri ülesseadmiseks vajalike allkirjade kogumist. Lisaks on oma toetusest teatanud erakond Isamaa.

3. Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on VPVS § 15 lõike 1 ning PS § 79 lõike 2 kohaselt vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust ehk vähemalt 21 Riigikogu liikmel.

4. Riigikogu Kantselei ja avalikult kättesaadava teabe kohaselt oli 19. augusti 2026 seisuga Ülle Madise kandidatuuri ülesseadmiseks allkirja andnud oluliselt rohkem kui vajalik miinimum, hõlmates mh Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide liikmeid.

5. Kandidaatide registreerimiseks esitamine Vabariigi Valimiskomisjonis (edaspidi: VVK) algas kooskõlas VPVS § 15 lg-ga 3 21. augustil 2026 ning lõppeb 24. augustil 2026. VVK registreerib nõuetekohaselt esitatud kandidaadid VPVS § 15 lõike 8 kohaselt registreerimiseks esitamise tähtpäevale järgneval päeval, s.o 25. augustil 2026. Riigikogu erakorraline istungjärk Vabariigi Presidendi valimiseks on kokku kutsutud 2. septembriks 2026.

6. Avaldajad on Riigikogu XV koosseisu EKRE fraktsiooni kõik üheksa liiget. Avaldajad leiavad, et ametis oleva õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks ilma ametist tagasi astumata on vastuolus põhiseadusega, kuna see rikub võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet (PS § 4) ning tekitab lahendamatu institutsionaalse huvide konflikti PS §-st 139 tuleneva õiguskantsleri sõltumatuse ja järelevalvefunktsiooniga.

7. Avaldajad juhivad tähelepanu, et küsimus, kas ametis olev õiguskantsler tohib kandideerida Vabariigi Presidendiks, on viimastel nädalatel olnud põhjaliku õigusteadusliku debati esemeks. Tunnustatud riigiõiguse asjatundja Madis Ernits, kes on Tallinna Ülikooli avaliku õiguse ja õigusteooria külalisprofessor, on käesolevat küsimust käsitlenud kahes õigusteaduslikus artiklis1, mille vahele jäi riigiõiguse asjatundja Janar Jäätma vastupidist seisukohta esindav artikkel.2

8. Avaldajad nõustuvad Madis Ernitsa õigusliku analüüsiga täies ulatuses ja esitavad sellele tuginedes VVK-le põhistatud avalduse selle kohta, et ametis olev õiguskantsler ei tohi kandideerida Vabariigi Presidendiks ning paluvad õiguskantsler Ülle Madise jätta Vabariigi Presidendi kandidaadiks registreerimata.

II AVALDAJATE HUVI JA PÖÖRDUMISÕIGUS

9. Avaldajad on Riigikogu liikmed, kellel on PS § 79 lg-st 1 tulenev õigus ja kohustus osaleda Vabariigi Presidendi valimistel. VPVS § 10 ja 12 annavad Riigikogu või valimiskogu liikmele õiguse esitada valimiskomisjonile kirjalik protest vastavalt hääletamise korra ning hääletamistulemuste kindlakstegemise korra rikkumise kohta. Seega on vaidlustamise õigus antud otseselt isikutele, kes valivad Vabariigi Presidenti. Kuigi VPVS ei näe eraldi ette korda Vabariigi Presidendi kandidaadi registreerimise vaidlustamiseks, saab käesolevas olukorras analoogia korras tugineda Riigikogu liikme õigusele juhtida VVK tähelepanu sellele, et registreeritav kandidaat ei vasta kehtiva õigusega sätestatud nõuetele, sest tegemist on otseselt Riigikogu liikme PS § 79 lg-st 1 tulenevat õigust osaleda Vabariigi Presidendi valimistel mõjutava toiminguga.

10. Ennetavalt kinnitavad avaldajad, et on teadlikud, et PSJKS § 37 lg 2 eeldab Riigikohtusse pöördumiseks avaldajate enda õiguste rikkumist ning valimiskaebus ei ole populaarkaebus, millega saaks kaitsta abstraktselt valimiste seaduslikkust tervikuna. Avaldajate huvi seisneb selles, et Vabariigi Presidendi valimine toimuks põhiseadusega kooskõlas olevate kandidaatide seast, tuginedes Riigikogu liikme PS §-st 79 tulenevale individuaalsele põhiseaduslikule osalemis- ja hääletamisõigusele. Igal Riigikogu liikmel on õigus osaleda seadusega ette nähtud Vabariigi Presidendi valimise menetluses ning anda hääl kandidaadile, kes on osa õiguspäraselt moodustatud kandidaatide ringist.

11. Täiendavalt märgivad avaldajad, et Vabariigi Presidendi hääletustulemus ei tohiks olla hiljem vaidlustatav seetõttu, et valimistel osales kandidaat, kelle kandideerimine oli vastuolus põhiseadusega. Kandidaadi vastuolu põhiseadusega kontrollib VVK kandidaadi registreerimise etapis, mistõttu on vaidlustamine alles hääletamiskorra ja/või hääletamistulemuste kindlakstegemise korra etapis vastuolus Vabariigi Presidendi valimise korra põhimõtetega. Lisaks kahjustaks kandidaadi põhiseadusele mittevastavuse vaidlustamine alles pärast hääletuse toimumist valitava riigipea õiguspärasust ja legitiimsust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et valimistega seotud küsimustel on demokraatlikus ühiskonnas eriline kaal3, mistõttu tuleb võimalikud takistused kandidaadi põhiseaduspärasuse osas tuvastada ja kõrvaldada võimalikult varajases etapis ehk juba kandidaatide registreerimisel.

12. Riigi valimisteenistuse ja VVK ülesanne on tagada, et valimiste korraldamine, sh kandidaatide registreerimine, vastaks kehtivale õigusele. Kuna kandidaadi registreerimise otsuse teeb VVK, on avaldajatel õigustatud huvi pöörduda enne registreerimisotsuse tegemist komisjoni poole ning juhtida tähelepanu registreerimist välistavale õiguslikule takistusele. HMS §-st 6 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt on haldusorgan kohustatud selgitama välja asjas tähtsust omavad asjaolud, sh omal algatusel. Käesolev avaldus on esitatud selleks, et VVK saaks seda kohustust täita enne, mitte pärast õigusvastase registreerimisotsuse tegemist.

III ÕIGUSKANTSLERI KANDIDEERIMINE ON SISULT VASTUOLUS PÕHISEADUSEST TULENEVA SÕLTUMATUSE NÕUDEGA

• Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtete sisu ning sõltumatute ametikandjate erikohustused

13. PS § 4 kohaselt on Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest lähtudes. See põhimõte on omakorda üks õigusriigi (PS preambul, PS § 10) põhielemente: õigusriigi põhimõte eeldab, et riigivõimu kandmine on korraldatud selliselt, et see väldib võimu kuritarvitamist ja tagab kodanike usalduse riigi institutsioonide erapooletuse vastu. Kõrgete sõltumatute riigiametite (õiguskantsler, riigikontrolör, kohtunikud) usaldusväärsus on osa sellest õigusriigi struktuurist ning selle kahjustamine kahjustab õigusriigi põhimõtet tervikuna. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud institutsionaalset ja funktsionaalset võimude lahusust kui põhimõtet, mille kohaselt üks ja sama inimene ei saa täita üheaegselt ülesandeid üksteist tasakaalustama ja kontrollima määratud võimuharudes.4

14. Sellest põhimõttest tulenevalt on põhiseadus ette näinud teatud ametikohtadele: riigikontrolörile (PS § 132), õiguskantslerile (PS § 139) ja kohtunikele (PS §-d 146-147), erilise sõltumatuse tagatise. Need ametikohad erinevad kõigist teistest ametikohtadest selle poolest, et ametikandja ei allu sisulise küsimuse lahendamisel kellelegi ning ta peab tegutsema erapooletult üksnes oma südametunnistuse järgi.

15. Sõltumatusega kaasneb kõrgendatud vastutus ja kohustused, sh kohustus säilitada sõltumatus ning vältida tegevusi, mis võivad jätta mulje sõltumatuse kahjustamisest. Siinjuures hõlmab kohustus püsida sõltumatu ka sõltumatuse näivust – ei piisa sellest, et ametikandja on tegelikkuses sõltumatu, vaid ta peab ka näima sõltumatu mõistlikule kõrvalseisjale. Avaliku usalduse säilimine institutsiooni vastu sõltub sellest, kuidas institutsiooni tegevust väljastpoolt tajutakse. See näivuse standard on tunnustatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: EIK) praktikas kohtulikku erapooletust käsitledes. EIK on eristanud subjektiivset lähenemist, mille kohaselt tuvastatakse konkreetse kohtuniku isiklik veendumus konkreetses asjas, ja objektiivset lähenemist, mille kohaselt tuvastatakse, kas kohtunik pakkus piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes mõistlik kahtlus5. Isegi kui kohtuniku isiklikku erapooletust eeldatakse kuni vastupidise tõendamiseni, ei saa piirduda puhtalt subjektiivse testiga: selles valdkonnas võivad ka pelgad välised ilmingud olla teatud tähtsusega, ning nagu on sõnastatud EIK poolt korduvalt tsiteeritud ingliskeelses maksiimis, “justice must not only be done: it must also be seen to be done” ehk õigust ei tohi mitte üksnes mõista, seda peab ka nähtama mõistetavat6. Riigikohus on samu põhimõtteid Eesti õiguses kohaldanud, selgitades, et kuna Eesti kohtunike eetikakoodeksi punkti 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, on KrMS-i taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit „ei saa olla“: selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtuasja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda7.

16. Riigikohtu tsiteeritud põhimõte, et õigusemõistmine (ja analoogia korras ka muu sõltumatu järelevalvefunktsiooni täitmine) ei pea mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ning et ametikandja peab taanduma või hoiduma tegevusest ka siis, kui ta ise leiab end olevat erapooletu, kuid objektiivselt nähtavate asjaolude pinnalt on selles võimalik vähemalt kahelda, on otseselt ülekantav ka õiguskantsleri olukorrale. Kui kohtunik peab näiva erapooletuse kahtluse korral iseendast taanduma, ei saa vähem rõhutatud nõuet esitada sõltumatule järelevalveorganile, kelle ees seisab veelgi ilmsem, objektiivselt tuvastatav huvide konflikt: samaaegselt kandideerida ametisse, mille valimine sõltub just selle institutsiooni järelevalve all oleva Riigikogu häältest.

17. Kirjeldatud põhimõte on sõnaselgelt sätestatud Bangalore’i põhimõtetes kohtunike suhtes (vt allpool p 22). Kuivõrd õiguskantsleri sõltumatus on põhiseaduslikus süsteemis võrreldav kohtunike sõltumatusega, saab analoogia korras sama kohaldada ka õiguskantslerile: õiguskantsleri institutsiooni efektiivsus ja mõjuvõim põhinevad suuresti avalikul usaldusel tema erapooletusse, mistõttu ka pelgalt õiguskantsleri Vabariigi Presidendiks kandideerimise tekitatav mulje sõltumatuse riivest kahjustab institutsiooni sõltumatust.

18. Õiguskantsler Ülle Madise on ka ise avalikult möönnud, et tema võimalikku kandideerimist Vabariigi Presidendiks kaalub ta läbi erapooletuse kuvandi säilitamise, mitte üksnes sisulise sõltumatuse kriteeriumi. 11. augustil 2026 ERR-ile antud intervjuus ütles Ülle Madise sõnaselgelt: "Minu ainus kriteerium on, et ma säilitan erapooletu kuvandi sellepärast, et ma sisuliselt ja tegelikult olengi erapooletu." Samuti märkis ta, et "eeldus on tõepoolest see, et säilitan oma erapooletuse ning ei ületa õiguskantsleri ega vabariigi presidendi rollide piire.8"

19. Avaldajad rõhutavad, et selline sõnavalik ei ole juhuslik, vaid peegeldab probleemi olemust. Nagu eespool p-des 15–16 selgitatud, ei piisa sõltumatuse tagamiseks üksnes ametikandja sisulisest erapooletusest, vaid ametikandja peab ka näima erapooletu mõistlikule kõrvalseisjale. Kui õiguskantsler ise rõhutab korduvalt just kuvandi säilitamise vajadust, kinnitab see, et ka tema enda hinnangul on kandideerimisega kaasnev peamine risk just näivuse, mitte sisulise sõltumatuse tasandil. Avaldajad on seisukohal, et käesoleval juhul on probleem juba praegu, kandideerimisele nõusoleku andmise faasis, ulatuslikum kui pelgalt näivuse küsimus: ei ole võimalik veenvalt väita, et õiguskantsler näib erapooletu ja leeridevaheline ajal, mil ta ise osaleb aktiivselt fraktsioonidega läbirääkimistes toetuse hankimiseks presidendikandidatuurile ning eristab avalikult, milline poliitiliste jõudude toetus on tema jaoks piisav. Selline tegevus ei ole kooskõlas ei sisulise sõltumatuse ega ka sõltumatuse näivuse säilitamisega, sõltumata sellest, kuidas õiguskantsler ise oma positsiooni sõnastab.

• Vabariigi Presidendi amet on poliitiline amet

20. Vabariigi President osaleb põhiseadusega ette nähtud piirides poliitika kujundamises. PS § 78 p 6 kohaselt võib president jätta Riigikogu poolt vastu võetud seaduse välja kuulutamata, ning nagu Jüri Põld on juba 1994. aastal selgitanud, võivad veto kasutamise põhjused olla nii juriidilised kui ka mittejuriidilised ehk poliitilised.9 President omab poliitilise kaasarääkimisõigust ka välispoliitikas (PS § 78 p 1), mis ei ole pelgalt tseremoniaalne, ning peaministrikandidaadi määramisel (PS § 78 p 9), mis on samuti poliitilise valiku koht, kuna ükski seadus ei sätesta, kelle president peab kandidaadiks määrama. Lisaks kuuluvad presidendi pädevusse ministrite ametisse nimetamine ja ametist vabastamine (PS § 78 p 10) ning riigikaitse kõrgeima juhi ülesanded (PS § 78 p 16).

21. Eeltoodu kohaselt osaleb Vabariigi President põhiseadusega ette nähtud piirides poliitika kujundamises ning mitme tema pädevuse teostamine sisaldab poliitilist kaalutlusruumi. Vabariigi President on erinevalt õiguskantslerist valitav (mitte määratav) poliitiline põhiseaduslik organ, kelle ametisse saamine sõltub poliitiliste esinduskogude toetusest ning see erineb olemuslikult kohtuniku, õiguskantsleri ja riigikontrolöri ametist, millele on põhiseadusega tagatud sõltumatus. See ei tähenda, et Vabariigi Presidendi ametikoht ei eelda ka parteipoliitilist neutraalsust: PS § 84 näeb ette, et president peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse, vaid üksnes seda, et presidendi ameti põhiseaduslik olemus, erinevalt õiguskantsleri omast, ei eelda sõltumatust valivast poliitilisest esinduskogust ega selle toetusest.

• Kohtunike kandideerimispiirang kohaldub analoogia korras ka õiguskantslerile

22. KS § 49 lõige 2 keelab kohtunikul olla Riigikogu liige ja erakonna liige. Kuigi KS ei sisalda sõnaselget kandideerimiskeeldu Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, on kohtunike eetikanõukogu 2025. aasta mais asunud seisukohale, et kohtuniku kandideerimine Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, samuti nõusoleku andmine erakonna või valimisliidu linnapeakandidaadiks ülesseadmiseks, ei ole kooskõlas kohtunike eetikanormidega. Selline tegevus toob kaasa huvide konflikti ohu ega ole kooskõlas kohtu sõltumatuse ja võimude lahususe põhimõttega: seda isegi juhul, kui kohtunik kandideerib parteituna.10 Kohtunike eetikanõukogu tugines seejuures Bangalore'i põhimõtetele, mille punkti 1.3 kohaselt peab kohtunik olema vaba ebasobivatest sidemetest täidesaatva ja seadusandliku võimuga ning nende mõjust, ning peab näima neist vabana ka mõistlikule kõrvalseisjale.11

23. Ka õiguskantsleri kandideerimisel Vabariigi Presidendiks ei ole sõnaselgelt seaduses kirjas kandideerimiskeeldu, kuid vaidlust ei saa olla selles, et õiguskantsler ei saa samaaegselt olla ka Vabariigi President. Analoogia korras saab kohtunike poliitilisele ametikohale kandideerimise keeldu kohaldada ka käesolevale olukorrale, sest õiguskantsler, nagu kohtunik, on sõltumatu ameti kandja, kelle sisuline otsustuspädevus ei tohi sõltuda poliitiliste institutsioonide tahtest, ning Vabariigi President, nagu Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu liige, on poliitilise ameti kandja, kelle valimine sõltub just poliitilisest toetusest. Kohtunike eetikakogu 2025. aasta seisukohast saab järeldada, et sõltumatu ameti kandja pelgalt kandideerimine poliitilisele ametikohale või kandideerimiseks nõusoleku andmine toob kaasa huvide konflikti ohu, kuna ametikandja peab paratamatult arvestama nende poliitiliste jõudude suhtumisega, kelle toetusest tema edasine karjäär või valituks osutumine sõltuvad. Sama loogika kohaldub ka õiguskantslerile, kes järelevalvet teostades peaks jääma sõltumatuks just neist samadest Riigikogu liikmetest, kelle poolhoidu ta presidendiks kandideerides taotleb. Eeltoodust saab järeldada, et pelgalt õiguskantsleri nõusoleku andmine kandideerida Vabariigi Presidendiks tekitab juba huvide konflikti ohu, mis aga ei ole kooskõlas sõltumatuse põhimõttega.

24. Veelgi enam, ÕKS § 7 kohaselt annab õiguskantsler enne ametisse asumist Riigikogu ees ametivande täita oma kohustusi erapooletult ja kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. ÕKS § 12 lg 1 p 2 keelab õiguskantsleril ametisoleku ajal osaleda erakondade tegevuses. Kuigi presidendiks kandideerimine parteituna ei ole formaalselt samastatav erakonna tegevuses osalemisega ÕKS § 12 lg 1 p 2 mõttes, rõhutavad avaldajad siiski, et ÕKS §-s 12 sätestatud poliitilise tegevuse piirangu eesmärk on hoida õiguskantsleri institutsioon parteipoliitilisest tegevusest eemal ja tagada tema erapooletus.

25. Seda eesmärki tuleb arvestada laialt, mitte üksnes normi sõnastuse kitsa grammatilise tähenduse piires. Presidendiks kandideerimine eeldab Riigikogu liikmete poolt ülesseadmist, poliitiliste fraktsioonide toetuse hankimist ning kohtumisi fraktsioonidega, mistõttu mida aktiivsemaks muutub kandidaadi osalemine erakondade ja fraktsioonide sisulise toetuse kujundamises, seda lähemale jõutakse ÕKS § 12 lg 1 p 2 kaitse-eesmärgiga vastuolus olevale tegevusele.

• Õiguskantsleri ameti ja presidendikandidatuuri institutsionaalne kokkusobimatus

26. Õiguskantsleri põhiülesanne on PS § 139 lg 1 ja ÕKS § 1 lg 1 kohaselt teostada järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et õiguskantsleri sõltumatuse põhimõte tähendab eelkõige sõltumatust riigivõimu harudest (seadusandlikust, täidesaatvast ja kohtuvõimust) ning hõlmab nii organisatsioonilise, funktsionaalse kui ka finantsilise sõltumatuse. Sõltumatu kontrolliorganina seisab õiguskantsler väljaspool võimude klassikalist kolmikjaotust, olles varustatud kontrolliva funktsiooniga ja tegutsedes tasakaalustajana, et juhtida eri võimuharude tähelepanu põhiseaduslikele probleemidele.12 Praktikas sarnaneb õiguskantsleri roll kõige rohkem kohtuniku rollile: õiguskantsler ei osale poliitilise tahte kujundamises ja elluviimises, vaid kontrollib, kas kujundatud poliitiline tahe jääb põhiseaduse piiridesse.

27. Madis Ernits on selgitanud, et kui ametis olev õiguskantsler asub kandideerima Vabariigi Presidendiks, siis soovib ta saada tema poolt järelevalvatavalt institutsioonilt otsust, mille vastu on tal otsene isiklik huvi, kuid mida see institutsioon ei ole kohustatud langetama ehk õiguskantsler asub taotlema institutsioonilt, kelle üle ta teostab järelevalvet, talle soodsat poliitilist otsust. Sellega muutub õiguskantsleri ja Riigikogu vaheline põhiseaduslik järelevalvesuhe ühepoolsest kontrollisuhtest vastastikuseks sõltuvussuhteks, mida PS § 139 lg 1 ilmselgelt ette ei näe. Niipea kui ametis olev õiguskantsler annab mõista, et soovib kandideerida poliitilisele ametikohale, satub ta järelikult huvide ja rollikonflikti. Tekkiv huvide ja rollikonflikt ei ole sugugi lühiajaline ega tähtsusetu, vaid on ilmselge ja põhimõtteline.13

28. Ajal, mil õiguskantsler kandideerib Vabariigi Presidendiks, on ta kandidaadina sõltuv Riigikogu fraktsioonide heast tahtest ning peab paratamatult arvestama, et tema senine või tulevane tegevus ametis võib mõjutada fraktsioonide suhtumist tema kandidatuuri. Sellises olukorras võib õiguskantsler kui järelevalvefunktsiooni teostaja hakata arvestama nende poliitiliste jõudude suhtumisega, kelle hääli ta Vabariigi Presidendi ametisse valimiseks vajab. Sõltumata sellest, kas konkreetseid nn quid pro quo kokkuleppeid on tegelikkuses võimalik tõendada, toob selliste kokkulepete sõlmimise oht automaatselt avalikkuse silmis kaasa õiguskantsleri sõltumatuse riive. See vastab ka eespool p-des 15-16 kirjeldatud sõltumatuse näivuse standardile, mille kohaselt ei piisa ametikandja tegelikust sõltumatusest, vaid ta peab ka näima sõltumatu mõistlikule kõrvalseisjale.

29. Lisaks tuleb arvestada, et kui kandideeriv õiguskantsler ei osutu valituks, jätkab ta oma ametikohal. Riigikogu ja avalikkus ei saa teda sellisel juhul enam käsitleda neutraalse eksperdina, vaid presidendikandidaadina, kes ei osutunud valituks ja kelle edasised toimingud võivad olla ajendatud hääletustulemustest. See aga kahjustab tema järgnevate ametitoimingute usaldusväärsust ning õiguskantsleri institutsiooni sõltumatust ja mainet tervikuna.14 Kokkuvõttes ei saa avaldajate hinnangul olla lubatav seada kandidaadina üles ning registreerida kandidaadina ametis olev sõltumatu ametiisik, sest see ei ole sõltumatust kahjustamata võimalik. Sõltumatuse kahjustamine on aga vastuolus põhiseadusega. Seega on juba õiguskantsleri kandideerimisest teavitamise fakt vastuolus põhiseadusega, veelgi enam on aga põhiseadusega vastuolus see, kui ametis olev õiguskantsler registreeritakse Vabariigi Presidendi valimistel kandidaadina.

• Veneetsia komisjoni ’Venice Principles’ kinnitab, et ametis olev õiguskantsler ei saa Vabariigi Presidendiks kandideerida

30. Toetavalt tuleb arvesse võtta Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni (European Commission for Democracy through Law) 2019. aastal vastu võetud ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt heaks kiidetud „Principles on the Protection and Promotion of the Ombudsman Institution“ (edaspidi: Venice Principles). Venice Principles põhimõte 9 sätestab sõnaselgelt: „The Ombudsman shall not, during his or her term of office, engage in political, administrative or professional activities incompatible with his or her independence or impartiality“ ehk õiguskantsler ei tohi oma ametiaja jooksul tegeleda poliitilise, haldusliku või kutsealase tegevusega, mis ei ole kokkusobiv tema sõltumatuse või erapooletusega. Venice Principles põhimõte 1 rõhutab, et ombudsmani-tüüpi institutsioonidel on demokraatia, õigusriigi ja hea halduse tugevdamisel oluline roll ning riik peab hoiduma igasugusest tegevusest, mis õõnestab nende sõltumatust.15

31. Avaldajad mõistavad, et Venice Principles ei ole Eesti õiguskorras vahetult siduv norm, millest saaks iseseisvalt tuletada presidendiks kandideerimise keeldu, vaid tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud standardiga selle kohta, mida sõltumatu ombudsmani-tüüpi institutsiooni neutraalsus nõuab. Venice Principles põhimõte 9 kinnitab rahvusvaheliselt tunnustatud arusaama, mille kohaselt sõltumatu järelevalveorgani juht ei tohi oma ametiajal osaleda tema sõltumatuse või erapooletusega kokkusobimatus poliitilises tegevuses, ning toetab seega avaldajate seisukohta, et ametis oleva õiguskantsleri presidendikandidatuur on vastuolus tema institutsiooni sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtetega.

IV ÕIGUSKANTSLERI SÕLTUMATUSE NÕUEDE RIKKUMINE ON KANDIDAADI REGISTREERIMIST VÄLISTAV ASJAOLU

• Kandideerimispiirangud ei ole seaduses ammendavalt loetletud

32. PS § 79 lg 3 ja VPVS § 2 kehtestavad presidendikandidaadile selged nõuded ja piirangud: kandidaat peab olema sünnilt Eesti kodanik, vähemalt 40 aastat vana ning ei tohi olla tegevväelane ja juba kahel korral Vabariigi Presidendina ametis olnud. Loetelu ei maini sõnaselgelt õiguskantsleri ega ühegi teise sõltumatu riigiameti esindaja kandideerimise keeldu.

33. Avaldajad on seisukohal, et PS § 79 lg 3 ja VPVS § 2 näol ei ole tegemist ammendava loeteluga, mis reguleeriks lõplikult ära kõik juhtumid, mil isik ei saa kandideerida Vabariigi Presidendiks. Põhiseadust tuleb tõlgendada süsteemselt, mitte üksnes grammatiliselt, ning kandideerimise piirang võib tuleneda normide koosmõjust, institutsiooni olemusest või põhiseaduse üldpõhimõtetest. Kui PS § 79 lg-t 3 ning VPVS §-i 2 tõlgendada kitsalt ja leides, et tegemist on kandideerimist takistavate asjaolude ammendava loeteluga, on tulemuseks olukord, kus põhiseaduse järgimine toob samal ajal kaasa olulise põhiseadusest tuleneva põhimõtte riive: õiguskantsleri kandideerimine riivab õiguskantsleri põhiseadusest tulenevat sõltumatuse põhimõtet. Eeltoodust tulenevalt tuleb PS § 79 lg-s 3 ja VPVS §-s 2 esitatud kandideerimist välistav loetelu lugeda avatud loeteluks, et vältida vastupidise tõlgendusega kaasnevat vastuolu põhiseadusega.


• PS § 84 ei lahenda sõltumatuse konflikti Vabariigi Presidendiks kandideerimise perioodil

34. Avaldajad on teadlikud avalikus arutelus esitatud seisukohast (mida on väljendanud muu hulgas jurist Varro Vooglaid ning riigiõiguse asjatundja Janar Jäätma), mille kohaselt PS § 84 järgi lõpevad ametisseastumisega Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites, ning kuna õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul (PS § 140 lg 1), on tegemist just PS § 84 mõttes nimetatava ametiga, mille volitused lõpevad presidendi ametisse astumisel. Seetõttu ei nõua PS ega ÕKS õiguskantslerilt ametist lahkumist enne kandidaadiks saamist. Kirjeldatud seisukoha kohaselt on põhiseaduse säte õiguskantsleri seadusest kõrgema õigusjõuga norm, mis kohaldub vahetult ega vaja oma toime saavutamiseks õiguskantsleri seaduses eraldi kordamist. Seetõttu ei ole oluline, et ÕKS § 8 ei nimeta Vabariigi Presidendiks valimist õiguskantsleri ametivolituse lõppemise alusena.16

35. Avaldajad ei nõustu eelkirjeldatud seisukoha ning selle autoritega. Õigusteoorias on üldtunnustatud põhimõte, et kui sama asja kohta on olemas üld- ja erinorm, siis erinorm kõrvaldab üldnormi ehk kohaldub eelisjärjekorras. PS § 84 on üldnorm, mis reguleerib ametite ühildamist pärast Vabariigi Presidendiks valimist. Sama olukorda reguleerib erinormina võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest ning PS §-st 139 tulenev sõltumatuse nõue, mis välistab ametis oleva õiguskantsleri kandideerimise juba enne valituks osutumist. Kuivõrd erinorm kõrvaldab üldnormi, ei kohaldu käesoleval juhul PS § 84 kandideerimise lubatavuse küsimusele.

36. Üld- ja erinormi vahekorrast ilmneb asjas keskne õiguslik probleem: küsimus ei ole selles, kas õiguskantsleri volitused lõppevad Vabariigi Presidendiks valimisel, vaid kas õiguskantsler tohib üldse kandideerima asuda. Teisisõnu, PS § 84 lahendab ametite ühildamatuse küsimust alles pärast ametisse astumist, kuid ei anna vastust küsimusele, kas kandideerimine ise on põhiseaduspärane.

37. Avaldajad juhivad ka tähelepanu, et kuigi seadusandja on pidanud vajalikuks reguleerida teatud kandideerimispiiranguid (nt tegevväelase kandideerimiskeeld, vanuse ja kodakondsuse nõue), ei tähenda, et kõik ülejäänud kandideerimise piirangud peaksid samuti olema sõnaselged. Vastupidi, näiteks õiguskantsleri, riigikontrolöri ja kohtuniku sõltumatuse tagamine on põhiseaduses juba iseseisvate normidega reguleeritud ja mille kohaldamisala hõlmab just selliseid struktuurseid huvide konflikte, mida sõnaselge kandideerimiskeeld üksikjuhtumite kaupa ei suudaks mõistlikult ammendavalt ette näha.

• Põhiseadusest vahetult tulenev ametite kokkusobimatus on kandidaadi registreerimist välistav asjaolu sõltumata VPVS § 2 sõnastusest

38. Ette vaatavalt käsitlevad avaldajad ka paratamatult tõusetuda võivat küsimust, et õiguskantsleri sõltumatuse probleem ei ole VPVS järgi kandidaadi registreerimist välistav asjaolu. VPVS § 15 lg 8 kohaselt registreerib VVK üksnes nõuetekohaselt esitatud kandidaadid ning VPVS § 15 lg 10 kohaselt kustutatakse registreeritud kandidaat kandidaatide nimekirjast vaid kandidaadi surma korral või kui esitatakse dokument, mis tõendab, et kandidaat ei vasta VPVS §-s 2 sätestatud nõuetele.

39. Kuigi VPVS § 2 ei sätesta Vabariigi Presidendi kandidaadi puhul asjaolu, et tegemist on õiguskantsleri ameti kandjaga, on avaldajad seisukohal, et tegemist on ikkagi asjaoluga, mida tuleb kandidaadi registreerimisel arvesse võtta. Esiteks, nagu avaldajad on juba eespool selgitanud, ei ole avaldajate hinnangul VPVS §-s 2 loetletud tingimuste näol tegemist ammendava loeteluga (vt p-d 32-33).

40. Teiseks leiavad avaldajad siiski, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleneva põhiseaduse ülimuslikkuse põhimõtte kohaselt ei saa seaduse (käesoleval juhul VPVS) ammendavana näiv regulatsioon välistada vahetult põhiseadusest endast tuleneva keelu kohaldamist. Põhiseaduse normid on vahetult kohalduvad ning haldusorgan on kohustatud kohaldama seadust põhiseaduskonformselt, s.t VPVS §-i 2 tuleb tõlgendada ja kohaldada viisil, mis ei vii põhiseadusvastase tulemuseni.

41. Vastuseks teooriale, et kandideerimisõiguse piirangud peaksid olema seaduses selgelt ja ettenähtavalt sätestatud (õiguskindluse põhimõte) ning VPVS §-de 2 ja 15 konkreetne ja detailne sõnastus võiks viidata sellele, et seadusandja on kandideerimise eeldused ammendavalt ära reguleerinud, asuvad avaldajad seisukohale, et need vastuargumendid ei ole praegusel juhul otsustavad. Õiguskindluse põhimõte on mõeldud kaitsma eelkõige ettenägematute, üllatuslike piirangute eest, kuid praegusel juhul ei ole tegemist üllatusliku piiranguga: õiguskantsleri sõltumatuse nõue on põhiseaduses sisaldunud alates selle loomisest ning sõltumatuse tagamine on õiguskantsleri ameti põhiseadusliku olemuse lahutamatu osa. Samuti ei ole eluliselt mõistlik ja võimalik, et kõikvõimalikud stsenaariumid, sh juba põhiseaduse tasandil reguleeritud, oleksid VPVS §-des 2 ja 15 kajastatud. Vastuolu põhiseadusega on riigiõiguse fundamentaalne põhimõte mida tuleb hinnata ja arvestada sõltumata sellest, kas madalama astme seadus või muu õigusakt näeb ette kohustuse põhiseaduspärasust hinnata või mitte.

42. Lõpetuseks rõhutavad avaldajad, et õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks kujutab endast struktuurset huvide konflikti, mis on lahutamatult seotud Vabariigi Presidendi valimise protsessi õiguspärasusega. Kui just õiguskantsleri kandideerimine on põhiseaduspärasusega vastuolus, siis ei saa seda vastuolu kõrvaldada ega heastada hilisema vastutusele võtmisega. Seetõttu on VVK-l, kes vastutab valimiste õiguspärasuse tagamise eest, kohustus vastuolu põhiseadusega arvesse võtta juba registreerimisotsuse tegemisel, mitte jätta küsimust lahendamiseks alles hilisemasse valimistulemuste vaidlustamise menetlusse.

• Õiguskantsleri kandidaadina registreerimist takistavad täiendavad toetavad kaalutlused: ametist lahkumise tähtaeg, järjepidevuse põhimõte ja varasem institutsionaalne tava

43. Täiendava kaalutlusena juhivad avaldajad tähelepanu, et ÕKS § 9 kohaselt peab õiguskantsler oma ametist tagasiastumisest Vabariigi Presidendile teatama vähemalt neli kuud ette ning ÕKS § 8 ei nimeta Vabariigi Presidendiks valimist õiguskantsleri ametivolituste lõppemise alusena. Avaldajad on teadlikud avalikus arutelus esitatud vastuväitest, mille kohaselt see ei ole otsustav, kuna PS § 84 kohaldub vahetult ja on õiguskantsleri seadusest kõrgema õigusjõuga norm.17 Avaldajad juhivad siiski tähelepanu, et see tähtaeg on seadusandja poolt kehtestatud selleks, et tagada õiguskantsleri ameti järjepidevus ja järglase õigeaegne nimetamine, ning kaudselt kinnitab see, et seadusandja ei ole pidanud silmas olukorda, kus õiguskantsler saaks ametist lahkuda paindlikult ja viivitamatult, näiteks presidendiks valituks osutumise korral.

44. Samuti märgivad avaldajad, et 2002. aastal astus Juhan Parts riigikontrolöri ametist tagasi selleks, et kandideerida 2003. aasta Riigikogu valimistel, ja temast sai hiljem peaminister. Riigikontrolör on õiguskantsleriga sarnaselt kõrge sõltumatu ametnik (PS § 132). Kuigi üksikjuhtumist ei saa iseseisvalt tuletada siduvat põhiseaduslikku tava, näitab see, et sõltumatu põhiseadusliku kontrollorgani juht on ise pidanud õigeks enne aktiivsesse poliitikasse siirdumist ametist lahkuda, mis toetab arusaama, et institutsiooni sõltumatuse säilitamine eeldab poliitiliste ambitsioonide ja sõltumatu järelevalve funktsiooni lahus hoidmist.18

45. Lõpetuseks märgivad avaldajad, et Põhiseaduse Assamblee aruteludest õiguskantsleri ja riigikontrolöri peatükkide üle nähtub, et institutsiooni loojad pidasid sõltumatust ja selle kaitsmist erakondliku mõju eest põhimõtteliseks väärtuseks. Assamblee liikmed rõhutasid, et õiguskantsler ei tohi olla ühestki kõrgemast riigiametist sõltuvuses ning ametikandja peab olema kaitstud selle eest, et kõrged riigiametnikud võiksid ebameeldivad õiguskantslerid lihtsalt ametist lahti lasta, löögi alla seada jne.19 Assamblee liikmed pidasid seetõttu oluliseks pikemat ametiaega ja sõltumatuse muid garantiisid ja seda just selleks, et vältida õiguskantsleri sattumist sõltuvussuhetesse kõrgete riigiametnikega, kelle tegevuse üle ta peab järelevalvet teostama. Assamblee üldine kavatsus hoida õiguskantsleri institutsioon süstemaatiliselt eemal olukordadest, kus tema sõltumatus võiks sattuda kõrgete riigiametnike meelevalda või poliitilisse sõltuvusse, toetab käesolevas avalduses esitatud tõlgendust, et Vabariigi Presidendi kandidaat ei saa olla isik, kes on samaaegselt õiguskantsleri ameti kandja.

V KOKKUVÕTE JA TAOTLUS

46. Kokkuvõttes on ametis oleva õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks põhiseadusega vastuolus järgmistel põhjustel.

47. Esiteks kahjustab kandideerimine õiguskantsleri põhiseadusest tulenevalt sõltumatust (PS § 4, § 139): õiguskantsler, kes järelevalvet teostades peab jääma sõltumatuks Riigikogust, ei saa samal ajal taotleda Riigikogu fraktsioonidelt endale soodsat poliitilist otsust ilma, et see tekitaks huvide konflikti ja kahjustaks sõltumatuse näivust. Kandideerimise keeldu saab mh tuletada analoogia korras ka kohtunike kandideerimispiirangust ning ÕKS § 12 lg 1 p-s 2 sätestatud tegevuspiirangust.

48. Teiseks ei ole järeldus, et ametis olev õiguskantsler ei saa kandideerida Vabariigi Presidendiks, vastuolus VPVS § 2 ning PS § 79 lg 3 sõnastusega. Avaldajate hinnangul ei ole tegemist ammendava loeteluga Vabariigi Presidendi kandidaadi nõuetele ning põhiseaduse ülimuslikkuse põhimõte nõuab VPVS-i tõlgendamist viisil, mis ei vii põhiseadusvastase tulemuseni. Samuti ei lahenda PS § 84 õiguskantsleri kandideerimise küsimust, vaid reguleerib seda, kas õiguskantsleri volitused lõppevad Vabariigi Presidendiks valimisel. See on aga ajaliselt oluliselt hilisem küsimus kui see, kas õiguskantsler üldse tohib kandideerida. Järelikult tuleb erinormina lähtuda PS §-st 139, mis nõuab sõltumatuse põhimõtte järgimist.

49. Eeltoodust tulenevalt paluvad avaldajad Vabariigi Valimiskomisjonil:

1) jätta õiguskantsler Ülle Madise Vabariigi Presidendi kandidaadiks registreerimata, kuna tema kandideerimine ametis olles on vastuolus PS §-dest 4 ja 139 tuleneva sõltumatuse nõudega ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega;

2) alternatiivselt, kui Vabariigi Valimiskomisjon ei nõustu eeltooduga, teha selle kohta põhistatud otsus, mis käsitleb sisuliselt käesolevas avalduses toodud õiguslikke argumente, sh võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet (PS § 4), õiguskantsleri sõltumatuse tagatisi (PS § 139), analoogiat kohtuniku kandideerimispiiranguga ning PS § 84 ja PS § 79 lõike 3 tõlgendamise küsimust;

3) edastada käesolev avaldus viivitamata ka riigi valimisteenistusele teadmiseks.

VI MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED

50. Käesolev avaldus esitatakse enne kandidaatide registreerimise perioodi lõppu (24.08.2026), et Vabariigi Valimiskomisjonil oleks võimalik käesolevas avalduses toodud asjaoludega arvestada enne registreerimisotsuse tegemist. HMS § 6 uurimispõhimõtte ning haldusorgani üldise hoolsuskohustuse kohaselt on VVK-l kohustus käesolevas avalduses tõstatatud õiguslikku takistust sisuliselt kaaluda, mitte jätta seda tähelepanuta ainuüksi põhjusel, et tegemist on ennetava pöördumisega enne ametliku registreerimisotsuse tegemist.

51. Avaldajad esitavad käesoleva avalduse enda kui Riigikogu liikmete nimel ja allkirjadega, ilma lepingulise esindajata. Palume kõik vastused ja menetlusdokumendid edastada avaldajate kontaktisiku Martin Helme e-posti aadressile: [email protected].

52. Avaldajad jätavad endale õiguse pöörduda Vabariigi Valimiskomisjoni edaspidise otsuse peale Riigikohtusse PSJKS § 37 lõike 2 ja § 38 alusel, kui Vabariigi Valimiskomisjon registreerib Ülle Madise Vabariigi Presidendi kandidaadiks või jätab käesoleva avalduse muul viisil rahuldamata.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Martin Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Helle-Moonika Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Arvo Aller

/allkirjastatud digitaalselt/
Rain Epler

/allkirjastatud digitaalselt/
Mart Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Rene Kokk

/allkirjastatud digitaalselt/
Siim Pohlak

/allkirjastatud digitaalselt/
Anti Poolamets

/allkirjastatud digitaalselt/
Evelin Poolamets


Vabariigi Valimiskomisjon
Lossi plats 1a

15165 Tallinn



24. august 2026


Käesolev dokument on esitatud Vabariigi Valimiskomisjoni e-posti aadressile [email protected]

AVALDUS
Seoses õiguskantsler Ülle Madise Vabariigi Presidendi kandidaadiks registreerimisega



AVALDUSE ESITAJAD:
1. Martin Helme
2. Helle-Moonika Helme
3. Arvo Aller
4. Rain Epler
5. Mart Helme
6. Rene Kokk
7. Siim Pohlak
8. Anti Poolamets
9. Evelin Poolamets

Kõik avaldajad on Riigikogu XV koosseisu liikmed ning EKRE fraktsiooni liikmed.
Aadress: Toompuiestee 27, Tallinn
E-post: [email protected]

TAOTLUSED:
1. Jätta õiguskantsler Ülle Madise Vabariigi Presidendi kandidaadiks registreerimata, kuivõrd kandideerimine oleks vastuolus PS §-dest 4 ja 139 tuleneva õiguskantsleri sõltumatuse nõudega ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega;

2. Alternatiivselt, kui Vabariigi Valimiskomisjon ei nõustu avaldajatega, teha selle kohta põhistatud otsus, mis käsitleb sisuliselt käesolevas avalduses toodud õiguslikke argumente, sh võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet (PS § 4), õiguskantsleri sõltumatuse tagatisi (PS § 139), analoogiat kohtuniku kandideerimispiiranguga ning PS § 84 ja PS § 79 lõike 3 tõlgendamise küsimust;

3. Edastada käesolev avaldus viivitamata ka Riigi valimisteenistusele teadmiseks.

I ASJAOLUD

1. Õiguskantsler Ülle Madise teatas 10. augustil 2026 avalikult oma valmisolekust kandideerida Vabariigi Presidendiks, tingimusel et talle antakse selleks laiapõhjaline toetus.

2. Sellele järgnenult on Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide liikmed avalikult teatanud oma toetusest Ülle Madise kandidatuurile ning alustanud tema kandidatuuri ülesseadmiseks vajalike allkirjade kogumist. Lisaks on oma toetusest teatanud erakond Isamaa.

3. Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on VPVS § 15 lõike 1 ning PS § 79 lõike 2 kohaselt vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust ehk vähemalt 21 Riigikogu liikmel.

4. Riigikogu Kantselei ja avalikult kättesaadava teabe kohaselt oli 19. augusti 2026 seisuga Ülle Madise kandidatuuri ülesseadmiseks allkirja andnud oluliselt rohkem kui vajalik miinimum, hõlmates mh Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide liikmeid.

5. Kandidaatide registreerimiseks esitamine Vabariigi Valimiskomisjonis (edaspidi: VVK) algas kooskõlas VPVS § 15 lg-ga 3 21. augustil 2026 ning lõppeb 24. augustil 2026. VVK registreerib nõuetekohaselt esitatud kandidaadid VPVS § 15 lõike 8 kohaselt registreerimiseks esitamise tähtpäevale järgneval päeval, s.o 25. augustil 2026. Riigikogu erakorraline istungjärk Vabariigi Presidendi valimiseks on kokku kutsutud 2. septembriks 2026.

6. Avaldajad on Riigikogu XV koosseisu EKRE fraktsiooni kõik üheksa liiget. Avaldajad leiavad, et ametis oleva õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks ilma ametist tagasi astumata on vastuolus põhiseadusega, kuna see rikub võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet (PS § 4) ning tekitab lahendamatu institutsionaalse huvide konflikti PS §-st 139 tuleneva õiguskantsleri sõltumatuse ja järelevalvefunktsiooniga.

7. Avaldajad juhivad tähelepanu, et küsimus, kas ametis olev õiguskantsler tohib kandideerida Vabariigi Presidendiks, on viimastel nädalatel olnud põhjaliku õigusteadusliku debati esemeks. Tunnustatud riigiõiguse asjatundja Madis Ernits, kes on Tallinna Ülikooli avaliku õiguse ja õigusteooria külalisprofessor, on käesolevat küsimust käsitlenud kahes õigusteaduslikus artiklis1, mille vahele jäi riigiõiguse asjatundja Janar Jäätma vastupidist seisukohta esindav artikkel.2

8. Avaldajad nõustuvad Madis Ernitsa õigusliku analüüsiga täies ulatuses ja esitavad sellele tuginedes VVK-le põhistatud avalduse selle kohta, et ametis olev õiguskantsler ei tohi kandideerida Vabariigi Presidendiks ning paluvad õiguskantsler Ülle Madise jätta Vabariigi Presidendi kandidaadiks registreerimata.

II AVALDAJATE HUVI JA PÖÖRDUMISÕIGUS

9. Avaldajad on Riigikogu liikmed, kellel on PS § 79 lg-st 1 tulenev õigus ja kohustus osaleda Vabariigi Presidendi valimistel. VPVS § 10 ja 12 annavad Riigikogu või valimiskogu liikmele õiguse esitada valimiskomisjonile kirjalik protest vastavalt hääletamise korra ning hääletamistulemuste kindlakstegemise korra rikkumise kohta. Seega on vaidlustamise õigus antud otseselt isikutele, kes valivad Vabariigi Presidenti. Kuigi VPVS ei näe eraldi ette korda Vabariigi Presidendi kandidaadi registreerimise vaidlustamiseks, saab käesolevas olukorras analoogia korras tugineda Riigikogu liikme õigusele juhtida VVK tähelepanu sellele, et registreeritav kandidaat ei vasta kehtiva õigusega sätestatud nõuetele, sest tegemist on otseselt Riigikogu liikme PS § 79 lg-st 1 tulenevat õigust osaleda Vabariigi Presidendi valimistel mõjutava toiminguga.

10. Ennetavalt kinnitavad avaldajad, et on teadlikud, et PSJKS § 37 lg 2 eeldab Riigikohtusse pöördumiseks avaldajate enda õiguste rikkumist ning valimiskaebus ei ole populaarkaebus, millega saaks kaitsta abstraktselt valimiste seaduslikkust tervikuna. Avaldajate huvi seisneb selles, et Vabariigi Presidendi valimine toimuks põhiseadusega kooskõlas olevate kandidaatide seast, tuginedes Riigikogu liikme PS §-st 79 tulenevale individuaalsele põhiseaduslikule osalemis- ja hääletamisõigusele. Igal Riigikogu liikmel on õigus osaleda seadusega ette nähtud Vabariigi Presidendi valimise menetluses ning anda hääl kandidaadile, kes on osa õiguspäraselt moodustatud kandidaatide ringist.

11. Täiendavalt märgivad avaldajad, et Vabariigi Presidendi hääletustulemus ei tohiks olla hiljem vaidlustatav seetõttu, et valimistel osales kandidaat, kelle kandideerimine oli vastuolus põhiseadusega. Kandidaadi vastuolu põhiseadusega kontrollib VVK kandidaadi registreerimise etapis, mistõttu on vaidlustamine alles hääletamiskorra ja/või hääletamistulemuste kindlakstegemise korra etapis vastuolus Vabariigi Presidendi valimise korra põhimõtetega. Lisaks kahjustaks kandidaadi põhiseadusele mittevastavuse vaidlustamine alles pärast hääletuse toimumist valitava riigipea õiguspärasust ja legitiimsust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et valimistega seotud küsimustel on demokraatlikus ühiskonnas eriline kaal3, mistõttu tuleb võimalikud takistused kandidaadi põhiseaduspärasuse osas tuvastada ja kõrvaldada võimalikult varajases etapis ehk juba kandidaatide registreerimisel.

12. Riigi valimisteenistuse ja VVK ülesanne on tagada, et valimiste korraldamine, sh kandidaatide registreerimine, vastaks kehtivale õigusele. Kuna kandidaadi registreerimise otsuse teeb VVK, on avaldajatel õigustatud huvi pöörduda enne registreerimisotsuse tegemist komisjoni poole ning juhtida tähelepanu registreerimist välistavale õiguslikule takistusele. HMS §-st 6 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt on haldusorgan kohustatud selgitama välja asjas tähtsust omavad asjaolud, sh omal algatusel. Käesolev avaldus on esitatud selleks, et VVK saaks seda kohustust täita enne, mitte pärast õigusvastase registreerimisotsuse tegemist.

III ÕIGUSKANTSLERI KANDIDEERIMINE ON SISULT VASTUOLUS PÕHISEADUSEST TULENEVA SÕLTUMATUSE NÕUDEGA

• Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtete sisu ning sõltumatute ametikandjate erikohustused

13. PS § 4 kohaselt on Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest lähtudes. See põhimõte on omakorda üks õigusriigi (PS preambul, PS § 10) põhielemente: õigusriigi põhimõte eeldab, et riigivõimu kandmine on korraldatud selliselt, et see väldib võimu kuritarvitamist ja tagab kodanike usalduse riigi institutsioonide erapooletuse vastu. Kõrgete sõltumatute riigiametite (õiguskantsler, riigikontrolör, kohtunikud) usaldusväärsus on osa sellest õigusriigi struktuurist ning selle kahjustamine kahjustab õigusriigi põhimõtet tervikuna. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud institutsionaalset ja funktsionaalset võimude lahusust kui põhimõtet, mille kohaselt üks ja sama inimene ei saa täita üheaegselt ülesandeid üksteist tasakaalustama ja kontrollima määratud võimuharudes.4

14. Sellest põhimõttest tulenevalt on põhiseadus ette näinud teatud ametikohtadele: riigikontrolörile (PS § 132), õiguskantslerile (PS § 139) ja kohtunikele (PS §-d 146-147), erilise sõltumatuse tagatise. Need ametikohad erinevad kõigist teistest ametikohtadest selle poolest, et ametikandja ei allu sisulise küsimuse lahendamisel kellelegi ning ta peab tegutsema erapooletult üksnes oma südametunnistuse järgi.

15. Sõltumatusega kaasneb kõrgendatud vastutus ja kohustused, sh kohustus säilitada sõltumatus ning vältida tegevusi, mis võivad jätta mulje sõltumatuse kahjustamisest. Siinjuures hõlmab kohustus püsida sõltumatu ka sõltumatuse näivust – ei piisa sellest, et ametikandja on tegelikkuses sõltumatu, vaid ta peab ka näima sõltumatu mõistlikule kõrvalseisjale. Avaliku usalduse säilimine institutsiooni vastu sõltub sellest, kuidas institutsiooni tegevust väljastpoolt tajutakse. See näivuse standard on tunnustatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: EIK) praktikas kohtulikku erapooletust käsitledes. EIK on eristanud subjektiivset lähenemist, mille kohaselt tuvastatakse konkreetse kohtuniku isiklik veendumus konkreetses asjas, ja objektiivset lähenemist, mille kohaselt tuvastatakse, kas kohtunik pakkus piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes mõistlik kahtlus5. Isegi kui kohtuniku isiklikku erapooletust eeldatakse kuni vastupidise tõendamiseni, ei saa piirduda puhtalt subjektiivse testiga: selles valdkonnas võivad ka pelgad välised ilmingud olla teatud tähtsusega, ning nagu on sõnastatud EIK poolt korduvalt tsiteeritud ingliskeelses maksiimis, “justice must not only be done: it must also be seen to be done” ehk õigust ei tohi mitte üksnes mõista, seda peab ka nähtama mõistetavat6. Riigikohus on samu põhimõtteid Eesti õiguses kohaldanud, selgitades, et kuna Eesti kohtunike eetikakoodeksi punkti 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, on KrMS-i taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit „ei saa olla“: selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtuasja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda7.

16. Riigikohtu tsiteeritud põhimõte, et õigusemõistmine (ja analoogia korras ka muu sõltumatu järelevalvefunktsiooni täitmine) ei pea mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ning et ametikandja peab taanduma või hoiduma tegevusest ka siis, kui ta ise leiab end olevat erapooletu, kuid objektiivselt nähtavate asjaolude pinnalt on selles võimalik vähemalt kahelda, on otseselt ülekantav ka õiguskantsleri olukorrale. Kui kohtunik peab näiva erapooletuse kahtluse korral iseendast taanduma, ei saa vähem rõhutatud nõuet esitada sõltumatule järelevalveorganile, kelle ees seisab veelgi ilmsem, objektiivselt tuvastatav huvide konflikt: samaaegselt kandideerida ametisse, mille valimine sõltub just selle institutsiooni järelevalve all oleva Riigikogu häältest.

17. Kirjeldatud põhimõte on sõnaselgelt sätestatud Bangalore’i põhimõtetes kohtunike suhtes (vt allpool p 22). Kuivõrd õiguskantsleri sõltumatus on põhiseaduslikus süsteemis võrreldav kohtunike sõltumatusega, saab analoogia korras sama kohaldada ka õiguskantslerile: õiguskantsleri institutsiooni efektiivsus ja mõjuvõim põhinevad suuresti avalikul usaldusel tema erapooletusse, mistõttu ka pelgalt õiguskantsleri Vabariigi Presidendiks kandideerimise tekitatav mulje sõltumatuse riivest kahjustab institutsiooni sõltumatust.

18. Õiguskantsler Ülle Madise on ka ise avalikult möönnud, et tema võimalikku kandideerimist Vabariigi Presidendiks kaalub ta läbi erapooletuse kuvandi säilitamise, mitte üksnes sisulise sõltumatuse kriteeriumi. 11. augustil 2026 ERR-ile antud intervjuus ütles Ülle Madise sõnaselgelt: "Minu ainus kriteerium on, et ma säilitan erapooletu kuvandi sellepärast, et ma sisuliselt ja tegelikult olengi erapooletu." Samuti märkis ta, et "eeldus on tõepoolest see, et säilitan oma erapooletuse ning ei ületa õiguskantsleri ega vabariigi presidendi rollide piire.8"

19. Avaldajad rõhutavad, et selline sõnavalik ei ole juhuslik, vaid peegeldab probleemi olemust. Nagu eespool p-des 15–16 selgitatud, ei piisa sõltumatuse tagamiseks üksnes ametikandja sisulisest erapooletusest, vaid ametikandja peab ka näima erapooletu mõistlikule kõrvalseisjale. Kui õiguskantsler ise rõhutab korduvalt just kuvandi säilitamise vajadust, kinnitab see, et ka tema enda hinnangul on kandideerimisega kaasnev peamine risk just näivuse, mitte sisulise sõltumatuse tasandil. Avaldajad on seisukohal, et käesoleval juhul on probleem juba praegu, kandideerimisele nõusoleku andmise faasis, ulatuslikum kui pelgalt näivuse küsimus: ei ole võimalik veenvalt väita, et õiguskantsler näib erapooletu ja leeridevaheline ajal, mil ta ise osaleb aktiivselt fraktsioonidega läbirääkimistes toetuse hankimiseks presidendikandidatuurile ning eristab avalikult, milline poliitiliste jõudude toetus on tema jaoks piisav. Selline tegevus ei ole kooskõlas ei sisulise sõltumatuse ega ka sõltumatuse näivuse säilitamisega, sõltumata sellest, kuidas õiguskantsler ise oma positsiooni sõnastab.

• Vabariigi Presidendi amet on poliitiline amet

20. Vabariigi President osaleb põhiseadusega ette nähtud piirides poliitika kujundamises. PS § 78 p 6 kohaselt võib president jätta Riigikogu poolt vastu võetud seaduse välja kuulutamata, ning nagu Jüri Põld on juba 1994. aastal selgitanud, võivad veto kasutamise põhjused olla nii juriidilised kui ka mittejuriidilised ehk poliitilised.9 President omab poliitilise kaasarääkimisõigust ka välispoliitikas (PS § 78 p 1), mis ei ole pelgalt tseremoniaalne, ning peaministrikandidaadi määramisel (PS § 78 p 9), mis on samuti poliitilise valiku koht, kuna ükski seadus ei sätesta, kelle president peab kandidaadiks määrama. Lisaks kuuluvad presidendi pädevusse ministrite ametisse nimetamine ja ametist vabastamine (PS § 78 p 10) ning riigikaitse kõrgeima juhi ülesanded (PS § 78 p 16).

21. Eeltoodu kohaselt osaleb Vabariigi President põhiseadusega ette nähtud piirides poliitika kujundamises ning mitme tema pädevuse teostamine sisaldab poliitilist kaalutlusruumi. Vabariigi President on erinevalt õiguskantslerist valitav (mitte määratav) poliitiline põhiseaduslik organ, kelle ametisse saamine sõltub poliitiliste esinduskogude toetusest ning see erineb olemuslikult kohtuniku, õiguskantsleri ja riigikontrolöri ametist, millele on põhiseadusega tagatud sõltumatus. See ei tähenda, et Vabariigi Presidendi ametikoht ei eelda ka parteipoliitilist neutraalsust: PS § 84 näeb ette, et president peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse, vaid üksnes seda, et presidendi ameti põhiseaduslik olemus, erinevalt õiguskantsleri omast, ei eelda sõltumatust valivast poliitilisest esinduskogust ega selle toetusest.

• Kohtunike kandideerimispiirang kohaldub analoogia korras ka õiguskantslerile

22. KS § 49 lõige 2 keelab kohtunikul olla Riigikogu liige ja erakonna liige. Kuigi KS ei sisalda sõnaselget kandideerimiskeeldu Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, on kohtunike eetikanõukogu 2025. aasta mais asunud seisukohale, et kohtuniku kandideerimine Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, samuti nõusoleku andmine erakonna või valimisliidu linnapeakandidaadiks ülesseadmiseks, ei ole kooskõlas kohtunike eetikanormidega. Selline tegevus toob kaasa huvide konflikti ohu ega ole kooskõlas kohtu sõltumatuse ja võimude lahususe põhimõttega: seda isegi juhul, kui kohtunik kandideerib parteituna.10 Kohtunike eetikanõukogu tugines seejuures Bangalore'i põhimõtetele, mille punkti 1.3 kohaselt peab kohtunik olema vaba ebasobivatest sidemetest täidesaatva ja seadusandliku võimuga ning nende mõjust, ning peab näima neist vabana ka mõistlikule kõrvalseisjale.11

23. Ka õiguskantsleri kandideerimisel Vabariigi Presidendiks ei ole sõnaselgelt seaduses kirjas kandideerimiskeeldu, kuid vaidlust ei saa olla selles, et õiguskantsler ei saa samaaegselt olla ka Vabariigi President. Analoogia korras saab kohtunike poliitilisele ametikohale kandideerimise keeldu kohaldada ka käesolevale olukorrale, sest õiguskantsler, nagu kohtunik, on sõltumatu ameti kandja, kelle sisuline otsustuspädevus ei tohi sõltuda poliitiliste institutsioonide tahtest, ning Vabariigi President, nagu Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu liige, on poliitilise ameti kandja, kelle valimine sõltub just poliitilisest toetusest. Kohtunike eetikakogu 2025. aasta seisukohast saab järeldada, et sõltumatu ameti kandja pelgalt kandideerimine poliitilisele ametikohale või kandideerimiseks nõusoleku andmine toob kaasa huvide konflikti ohu, kuna ametikandja peab paratamatult arvestama nende poliitiliste jõudude suhtumisega, kelle toetusest tema edasine karjäär või valituks osutumine sõltuvad. Sama loogika kohaldub ka õiguskantslerile, kes järelevalvet teostades peaks jääma sõltumatuks just neist samadest Riigikogu liikmetest, kelle poolhoidu ta presidendiks kandideerides taotleb. Eeltoodust saab järeldada, et pelgalt õiguskantsleri nõusoleku andmine kandideerida Vabariigi Presidendiks tekitab juba huvide konflikti ohu, mis aga ei ole kooskõlas sõltumatuse põhimõttega.

24. Veelgi enam, ÕKS § 7 kohaselt annab õiguskantsler enne ametisse asumist Riigikogu ees ametivande täita oma kohustusi erapooletult ja kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. ÕKS § 12 lg 1 p 2 keelab õiguskantsleril ametisoleku ajal osaleda erakondade tegevuses. Kuigi presidendiks kandideerimine parteituna ei ole formaalselt samastatav erakonna tegevuses osalemisega ÕKS § 12 lg 1 p 2 mõttes, rõhutavad avaldajad siiski, et ÕKS §-s 12 sätestatud poliitilise tegevuse piirangu eesmärk on hoida õiguskantsleri institutsioon parteipoliitilisest tegevusest eemal ja tagada tema erapooletus.

25. Seda eesmärki tuleb arvestada laialt, mitte üksnes normi sõnastuse kitsa grammatilise tähenduse piires. Presidendiks kandideerimine eeldab Riigikogu liikmete poolt ülesseadmist, poliitiliste fraktsioonide toetuse hankimist ning kohtumisi fraktsioonidega, mistõttu mida aktiivsemaks muutub kandidaadi osalemine erakondade ja fraktsioonide sisulise toetuse kujundamises, seda lähemale jõutakse ÕKS § 12 lg 1 p 2 kaitse-eesmärgiga vastuolus olevale tegevusele.

• Õiguskantsleri ameti ja presidendikandidatuuri institutsionaalne kokkusobimatus

26. Õiguskantsleri põhiülesanne on PS § 139 lg 1 ja ÕKS § 1 lg 1 kohaselt teostada järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et õiguskantsleri sõltumatuse põhimõte tähendab eelkõige sõltumatust riigivõimu harudest (seadusandlikust, täidesaatvast ja kohtuvõimust) ning hõlmab nii organisatsioonilise, funktsionaalse kui ka finantsilise sõltumatuse. Sõltumatu kontrolliorganina seisab õiguskantsler väljaspool võimude klassikalist kolmikjaotust, olles varustatud kontrolliva funktsiooniga ja tegutsedes tasakaalustajana, et juhtida eri võimuharude tähelepanu põhiseaduslikele probleemidele.12 Praktikas sarnaneb õiguskantsleri roll kõige rohkem kohtuniku rollile: õiguskantsler ei osale poliitilise tahte kujundamises ja elluviimises, vaid kontrollib, kas kujundatud poliitiline tahe jääb põhiseaduse piiridesse.

27. Madis Ernits on selgitanud, et kui ametis olev õiguskantsler asub kandideerima Vabariigi Presidendiks, siis soovib ta saada tema poolt järelevalvatavalt institutsioonilt otsust, mille vastu on tal otsene isiklik huvi, kuid mida see institutsioon ei ole kohustatud langetama ehk õiguskantsler asub taotlema institutsioonilt, kelle üle ta teostab järelevalvet, talle soodsat poliitilist otsust. Sellega muutub õiguskantsleri ja Riigikogu vaheline põhiseaduslik järelevalvesuhe ühepoolsest kontrollisuhtest vastastikuseks sõltuvussuhteks, mida PS § 139 lg 1 ilmselgelt ette ei näe. Niipea kui ametis olev õiguskantsler annab mõista, et soovib kandideerida poliitilisele ametikohale, satub ta järelikult huvide ja rollikonflikti. Tekkiv huvide ja rollikonflikt ei ole sugugi lühiajaline ega tähtsusetu, vaid on ilmselge ja põhimõtteline.13

28. Ajal, mil õiguskantsler kandideerib Vabariigi Presidendiks, on ta kandidaadina sõltuv Riigikogu fraktsioonide heast tahtest ning peab paratamatult arvestama, et tema senine või tulevane tegevus ametis võib mõjutada fraktsioonide suhtumist tema kandidatuuri. Sellises olukorras võib õiguskantsler kui järelevalvefunktsiooni teostaja hakata arvestama nende poliitiliste jõudude suhtumisega, kelle hääli ta Vabariigi Presidendi ametisse valimiseks vajab. Sõltumata sellest, kas konkreetseid nn quid pro quo kokkuleppeid on tegelikkuses võimalik tõendada, toob selliste kokkulepete sõlmimise oht automaatselt avalikkuse silmis kaasa õiguskantsleri sõltumatuse riive. See vastab ka eespool p-des 15-16 kirjeldatud sõltumatuse näivuse standardile, mille kohaselt ei piisa ametikandja tegelikust sõltumatusest, vaid ta peab ka näima sõltumatu mõistlikule kõrvalseisjale.

29. Lisaks tuleb arvestada, et kui kandideeriv õiguskantsler ei osutu valituks, jätkab ta oma ametikohal. Riigikogu ja avalikkus ei saa teda sellisel juhul enam käsitleda neutraalse eksperdina, vaid presidendikandidaadina, kes ei osutunud valituks ja kelle edasised toimingud võivad olla ajendatud hääletustulemustest. See aga kahjustab tema järgnevate ametitoimingute usaldusväärsust ning õiguskantsleri institutsiooni sõltumatust ja mainet tervikuna.14 Kokkuvõttes ei saa avaldajate hinnangul olla lubatav seada kandidaadina üles ning registreerida kandidaadina ametis olev sõltumatu ametiisik, sest see ei ole sõltumatust kahjustamata võimalik. Sõltumatuse kahjustamine on aga vastuolus põhiseadusega. Seega on juba õiguskantsleri kandideerimisest teavitamise fakt vastuolus põhiseadusega, veelgi enam on aga põhiseadusega vastuolus see, kui ametis olev õiguskantsler registreeritakse Vabariigi Presidendi valimistel kandidaadina.

• Veneetsia komisjoni ’Venice Principles’ kinnitab, et ametis olev õiguskantsler ei saa Vabariigi Presidendiks kandideerida

30. Toetavalt tuleb arvesse võtta Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni (European Commission for Democracy through Law) 2019. aastal vastu võetud ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt heaks kiidetud „Principles on the Protection and Promotion of the Ombudsman Institution“ (edaspidi: Venice Principles). Venice Principles põhimõte 9 sätestab sõnaselgelt: „The Ombudsman shall not, during his or her term of office, engage in political, administrative or professional activities incompatible with his or her independence or impartiality“ ehk õiguskantsler ei tohi oma ametiaja jooksul tegeleda poliitilise, haldusliku või kutsealase tegevusega, mis ei ole kokkusobiv tema sõltumatuse või erapooletusega. Venice Principles põhimõte 1 rõhutab, et ombudsmani-tüüpi institutsioonidel on demokraatia, õigusriigi ja hea halduse tugevdamisel oluline roll ning riik peab hoiduma igasugusest tegevusest, mis õõnestab nende sõltumatust.15

31. Avaldajad mõistavad, et Venice Principles ei ole Eesti õiguskorras vahetult siduv norm, millest saaks iseseisvalt tuletada presidendiks kandideerimise keeldu, vaid tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud standardiga selle kohta, mida sõltumatu ombudsmani-tüüpi institutsiooni neutraalsus nõuab. Venice Principles põhimõte 9 kinnitab rahvusvaheliselt tunnustatud arusaama, mille kohaselt sõltumatu järelevalveorgani juht ei tohi oma ametiajal osaleda tema sõltumatuse või erapooletusega kokkusobimatus poliitilises tegevuses, ning toetab seega avaldajate seisukohta, et ametis oleva õiguskantsleri presidendikandidatuur on vastuolus tema institutsiooni sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtetega.

IV ÕIGUSKANTSLERI SÕLTUMATUSE NÕUEDE RIKKUMINE ON KANDIDAADI REGISTREERIMIST VÄLISTAV ASJAOLU

• Kandideerimispiirangud ei ole seaduses ammendavalt loetletud

32. PS § 79 lg 3 ja VPVS § 2 kehtestavad presidendikandidaadile selged nõuded ja piirangud: kandidaat peab olema sünnilt Eesti kodanik, vähemalt 40 aastat vana ning ei tohi olla tegevväelane ja juba kahel korral Vabariigi Presidendina ametis olnud. Loetelu ei maini sõnaselgelt õiguskantsleri ega ühegi teise sõltumatu riigiameti esindaja kandideerimise keeldu.

33. Avaldajad on seisukohal, et PS § 79 lg 3 ja VPVS § 2 näol ei ole tegemist ammendava loeteluga, mis reguleeriks lõplikult ära kõik juhtumid, mil isik ei saa kandideerida Vabariigi Presidendiks. Põhiseadust tuleb tõlgendada süsteemselt, mitte üksnes grammatiliselt, ning kandideerimise piirang võib tuleneda normide koosmõjust, institutsiooni olemusest või põhiseaduse üldpõhimõtetest. Kui PS § 79 lg-t 3 ning VPVS §-i 2 tõlgendada kitsalt ja leides, et tegemist on kandideerimist takistavate asjaolude ammendava loeteluga, on tulemuseks olukord, kus põhiseaduse järgimine toob samal ajal kaasa olulise põhiseadusest tuleneva põhimõtte riive: õiguskantsleri kandideerimine riivab õiguskantsleri põhiseadusest tulenevat sõltumatuse põhimõtet. Eeltoodust tulenevalt tuleb PS § 79 lg-s 3 ja VPVS §-s 2 esitatud kandideerimist välistav loetelu lugeda avatud loeteluks, et vältida vastupidise tõlgendusega kaasnevat vastuolu põhiseadusega.


• PS § 84 ei lahenda sõltumatuse konflikti Vabariigi Presidendiks kandideerimise perioodil

34. Avaldajad on teadlikud avalikus arutelus esitatud seisukohast (mida on väljendanud muu hulgas jurist Varro Vooglaid ning riigiõiguse asjatundja Janar Jäätma), mille kohaselt PS § 84 järgi lõpevad ametisseastumisega Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites, ning kuna õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul (PS § 140 lg 1), on tegemist just PS § 84 mõttes nimetatava ametiga, mille volitused lõpevad presidendi ametisse astumisel. Seetõttu ei nõua PS ega ÕKS õiguskantslerilt ametist lahkumist enne kandidaadiks saamist. Kirjeldatud seisukoha kohaselt on põhiseaduse säte õiguskantsleri seadusest kõrgema õigusjõuga norm, mis kohaldub vahetult ega vaja oma toime saavutamiseks õiguskantsleri seaduses eraldi kordamist. Seetõttu ei ole oluline, et ÕKS § 8 ei nimeta Vabariigi Presidendiks valimist õiguskantsleri ametivolituse lõppemise alusena.16

35. Avaldajad ei nõustu eelkirjeldatud seisukoha ning selle autoritega. Õigusteoorias on üldtunnustatud põhimõte, et kui sama asja kohta on olemas üld- ja erinorm, siis erinorm kõrvaldab üldnormi ehk kohaldub eelisjärjekorras. PS § 84 on üldnorm, mis reguleerib ametite ühildamist pärast Vabariigi Presidendiks valimist. Sama olukorda reguleerib erinormina võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest ning PS §-st 139 tulenev sõltumatuse nõue, mis välistab ametis oleva õiguskantsleri kandideerimise juba enne valituks osutumist. Kuivõrd erinorm kõrvaldab üldnormi, ei kohaldu käesoleval juhul PS § 84 kandideerimise lubatavuse küsimusele.

36. Üld- ja erinormi vahekorrast ilmneb asjas keskne õiguslik probleem: küsimus ei ole selles, kas õiguskantsleri volitused lõppevad Vabariigi Presidendiks valimisel, vaid kas õiguskantsler tohib üldse kandideerima asuda. Teisisõnu, PS § 84 lahendab ametite ühildamatuse küsimust alles pärast ametisse astumist, kuid ei anna vastust küsimusele, kas kandideerimine ise on põhiseaduspärane.

37. Avaldajad juhivad ka tähelepanu, et kuigi seadusandja on pidanud vajalikuks reguleerida teatud kandideerimispiiranguid (nt tegevväelase kandideerimiskeeld, vanuse ja kodakondsuse nõue), ei tähenda, et kõik ülejäänud kandideerimise piirangud peaksid samuti olema sõnaselged. Vastupidi, näiteks õiguskantsleri, riigikontrolöri ja kohtuniku sõltumatuse tagamine on põhiseaduses juba iseseisvate normidega reguleeritud ja mille kohaldamisala hõlmab just selliseid struktuurseid huvide konflikte, mida sõnaselge kandideerimiskeeld üksikjuhtumite kaupa ei suudaks mõistlikult ammendavalt ette näha.

• Põhiseadusest vahetult tulenev ametite kokkusobimatus on kandidaadi registreerimist välistav asjaolu sõltumata VPVS § 2 sõnastusest

38. Ette vaatavalt käsitlevad avaldajad ka paratamatult tõusetuda võivat küsimust, et õiguskantsleri sõltumatuse probleem ei ole VPVS järgi kandidaadi registreerimist välistav asjaolu. VPVS § 15 lg 8 kohaselt registreerib VVK üksnes nõuetekohaselt esitatud kandidaadid ning VPVS § 15 lg 10 kohaselt kustutatakse registreeritud kandidaat kandidaatide nimekirjast vaid kandidaadi surma korral või kui esitatakse dokument, mis tõendab, et kandidaat ei vasta VPVS §-s 2 sätestatud nõuetele.

39. Kuigi VPVS § 2 ei sätesta Vabariigi Presidendi kandidaadi puhul asjaolu, et tegemist on õiguskantsleri ameti kandjaga, on avaldajad seisukohal, et tegemist on ikkagi asjaoluga, mida tuleb kandidaadi registreerimisel arvesse võtta. Esiteks, nagu avaldajad on juba eespool selgitanud, ei ole avaldajate hinnangul VPVS §-s 2 loetletud tingimuste näol tegemist ammendava loeteluga (vt p-d 32-33).

40. Teiseks leiavad avaldajad siiski, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleneva põhiseaduse ülimuslikkuse põhimõtte kohaselt ei saa seaduse (käesoleval juhul VPVS) ammendavana näiv regulatsioon välistada vahetult põhiseadusest endast tuleneva keelu kohaldamist. Põhiseaduse normid on vahetult kohalduvad ning haldusorgan on kohustatud kohaldama seadust põhiseaduskonformselt, s.t VPVS §-i 2 tuleb tõlgendada ja kohaldada viisil, mis ei vii põhiseadusvastase tulemuseni.

41. Vastuseks teooriale, et kandideerimisõiguse piirangud peaksid olema seaduses selgelt ja ettenähtavalt sätestatud (õiguskindluse põhimõte) ning VPVS §-de 2 ja 15 konkreetne ja detailne sõnastus võiks viidata sellele, et seadusandja on kandideerimise eeldused ammendavalt ära reguleerinud, asuvad avaldajad seisukohale, et need vastuargumendid ei ole praegusel juhul otsustavad. Õiguskindluse põhimõte on mõeldud kaitsma eelkõige ettenägematute, üllatuslike piirangute eest, kuid praegusel juhul ei ole tegemist üllatusliku piiranguga: õiguskantsleri sõltumatuse nõue on põhiseaduses sisaldunud alates selle loomisest ning sõltumatuse tagamine on õiguskantsleri ameti põhiseadusliku olemuse lahutamatu osa. Samuti ei ole eluliselt mõistlik ja võimalik, et kõikvõimalikud stsenaariumid, sh juba põhiseaduse tasandil reguleeritud, oleksid VPVS §-des 2 ja 15 kajastatud. Vastuolu põhiseadusega on riigiõiguse fundamentaalne põhimõte mida tuleb hinnata ja arvestada sõltumata sellest, kas madalama astme seadus või muu õigusakt näeb ette kohustuse põhiseaduspärasust hinnata või mitte.

42. Lõpetuseks rõhutavad avaldajad, et õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks kujutab endast struktuurset huvide konflikti, mis on lahutamatult seotud Vabariigi Presidendi valimise protsessi õiguspärasusega. Kui just õiguskantsleri kandideerimine on põhiseaduspärasusega vastuolus, siis ei saa seda vastuolu kõrvaldada ega heastada hilisema vastutusele võtmisega. Seetõttu on VVK-l, kes vastutab valimiste õiguspärasuse tagamise eest, kohustus vastuolu põhiseadusega arvesse võtta juba registreerimisotsuse tegemisel, mitte jätta küsimust lahendamiseks alles hilisemasse valimistulemuste vaidlustamise menetlusse.

• Õiguskantsleri kandidaadina registreerimist takistavad täiendavad toetavad kaalutlused: ametist lahkumise tähtaeg, järjepidevuse põhimõte ja varasem institutsionaalne tava

43. Täiendava kaalutlusena juhivad avaldajad tähelepanu, et ÕKS § 9 kohaselt peab õiguskantsler oma ametist tagasiastumisest Vabariigi Presidendile teatama vähemalt neli kuud ette ning ÕKS § 8 ei nimeta Vabariigi Presidendiks valimist õiguskantsleri ametivolituste lõppemise alusena. Avaldajad on teadlikud avalikus arutelus esitatud vastuväitest, mille kohaselt see ei ole otsustav, kuna PS § 84 kohaldub vahetult ja on õiguskantsleri seadusest kõrgema õigusjõuga norm.17 Avaldajad juhivad siiski tähelepanu, et see tähtaeg on seadusandja poolt kehtestatud selleks, et tagada õiguskantsleri ameti järjepidevus ja järglase õigeaegne nimetamine, ning kaudselt kinnitab see, et seadusandja ei ole pidanud silmas olukorda, kus õiguskantsler saaks ametist lahkuda paindlikult ja viivitamatult, näiteks presidendiks valituks osutumise korral.

44. Samuti märgivad avaldajad, et 2002. aastal astus Juhan Parts riigikontrolöri ametist tagasi selleks, et kandideerida 2003. aasta Riigikogu valimistel, ja temast sai hiljem peaminister. Riigikontrolör on õiguskantsleriga sarnaselt kõrge sõltumatu ametnik (PS § 132). Kuigi üksikjuhtumist ei saa iseseisvalt tuletada siduvat põhiseaduslikku tava, näitab see, et sõltumatu põhiseadusliku kontrollorgani juht on ise pidanud õigeks enne aktiivsesse poliitikasse siirdumist ametist lahkuda, mis toetab arusaama, et institutsiooni sõltumatuse säilitamine eeldab poliitiliste ambitsioonide ja sõltumatu järelevalve funktsiooni lahus hoidmist.18

45. Lõpetuseks märgivad avaldajad, et Põhiseaduse Assamblee aruteludest õiguskantsleri ja riigikontrolöri peatükkide üle nähtub, et institutsiooni loojad pidasid sõltumatust ja selle kaitsmist erakondliku mõju eest põhimõtteliseks väärtuseks. Assamblee liikmed rõhutasid, et õiguskantsler ei tohi olla ühestki kõrgemast riigiametist sõltuvuses ning ametikandja peab olema kaitstud selle eest, et kõrged riigiametnikud võiksid ebameeldivad õiguskantslerid lihtsalt ametist lahti lasta, löögi alla seada jne.19 Assamblee liikmed pidasid seetõttu oluliseks pikemat ametiaega ja sõltumatuse muid garantiisid ja seda just selleks, et vältida õiguskantsleri sattumist sõltuvussuhetesse kõrgete riigiametnikega, kelle tegevuse üle ta peab järelevalvet teostama. Assamblee üldine kavatsus hoida õiguskantsleri institutsioon süstemaatiliselt eemal olukordadest, kus tema sõltumatus võiks sattuda kõrgete riigiametnike meelevalda või poliitilisse sõltuvusse, toetab käesolevas avalduses esitatud tõlgendust, et Vabariigi Presidendi kandidaat ei saa olla isik, kes on samaaegselt õiguskantsleri ameti kandja.

V KOKKUVÕTE JA TAOTLUS

46. Kokkuvõttes on ametis oleva õiguskantsleri kandideerimine Vabariigi Presidendiks põhiseadusega vastuolus järgmistel põhjustel.

47. Esiteks kahjustab kandideerimine õiguskantsleri põhiseadusest tulenevalt sõltumatust (PS § 4, § 139): õiguskantsler, kes järelevalvet teostades peab jääma sõltumatuks Riigikogust, ei saa samal ajal taotleda Riigikogu fraktsioonidelt endale soodsat poliitilist otsust ilma, et see tekitaks huvide konflikti ja kahjustaks sõltumatuse näivust. Kandideerimise keeldu saab mh tuletada analoogia korras ka kohtunike kandideerimispiirangust ning ÕKS § 12 lg 1 p-s 2 sätestatud tegevuspiirangust.

48. Teiseks ei ole järeldus, et ametis olev õiguskantsler ei saa kandideerida Vabariigi Presidendiks, vastuolus VPVS § 2 ning PS § 79 lg 3 sõnastusega. Avaldajate hinnangul ei ole tegemist ammendava loeteluga Vabariigi Presidendi kandidaadi nõuetele ning põhiseaduse ülimuslikkuse põhimõte nõuab VPVS-i tõlgendamist viisil, mis ei vii põhiseadusvastase tulemuseni. Samuti ei lahenda PS § 84 õiguskantsleri kandideerimise küsimust, vaid reguleerib seda, kas õiguskantsleri volitused lõppevad Vabariigi Presidendiks valimisel. See on aga ajaliselt oluliselt hilisem küsimus kui see, kas õiguskantsler üldse tohib kandideerida. Järelikult tuleb erinormina lähtuda PS §-st 139, mis nõuab sõltumatuse põhimõtte järgimist.

49. Eeltoodust tulenevalt paluvad avaldajad Vabariigi Valimiskomisjonil:

1) jätta õiguskantsler Ülle Madise Vabariigi Presidendi kandidaadiks registreerimata, kuna tema kandideerimine ametis olles on vastuolus PS §-dest 4 ja 139 tuleneva sõltumatuse nõudega ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega;

2) alternatiivselt, kui Vabariigi Valimiskomisjon ei nõustu eeltooduga, teha selle kohta põhistatud otsus, mis käsitleb sisuliselt käesolevas avalduses toodud õiguslikke argumente, sh võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet (PS § 4), õiguskantsleri sõltumatuse tagatisi (PS § 139), analoogiat kohtuniku kandideerimispiiranguga ning PS § 84 ja PS § 79 lõike 3 tõlgendamise küsimust;

3) edastada käesolev avaldus viivitamata ka riigi valimisteenistusele teadmiseks.

VI MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED

50. Käesolev avaldus esitatakse enne kandidaatide registreerimise perioodi lõppu (24.08.2026), et Vabariigi Valimiskomisjonil oleks võimalik käesolevas avalduses toodud asjaoludega arvestada enne registreerimisotsuse tegemist. HMS § 6 uurimispõhimõtte ning haldusorgani üldise hoolsuskohustuse kohaselt on VVK-l kohustus käesolevas avalduses tõstatatud õiguslikku takistust sisuliselt kaaluda, mitte jätta seda tähelepanuta ainuüksi põhjusel, et tegemist on ennetava pöördumisega enne ametliku registreerimisotsuse tegemist.

51. Avaldajad esitavad käesoleva avalduse enda kui Riigikogu liikmete nimel ja allkirjadega, ilma lepingulise esindajata. Palume kõik vastused ja menetlusdokumendid edastada avaldajate kontaktisiku Martin Helme e-posti aadressile: [email protected].

52. Avaldajad jätavad endale õiguse pöörduda Vabariigi Valimiskomisjoni edaspidise otsuse peale Riigikohtusse PSJKS § 37 lõike 2 ja § 38 alusel, kui Vabariigi Valimiskomisjon registreerib Ülle Madise Vabariigi Presidendi kandidaadiks või jätab käesoleva avalduse muul viisil rahuldamata.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Martin Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Helle-Moonika Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Arvo Aller

/allkirjastatud digitaalselt/
Rain Epler

/allkirjastatud digitaalselt/
Mart Helme

/allkirjastatud digitaalselt/
Rene Kokk

/allkirjastatud digitaalselt/
Siim Pohlak

/allkirjastatud digitaalselt/
Anti Poolamets

/allkirjastatud digitaalselt/
Evelin Poolamets